Kui 20. sajand oli füüsika sajand, siis 21.

sajand saab
olema bioloogia sajand. Vähemalt nii väidab
biotsentrismi rajaja, Robert Lanza, juhtiv teadur
tüviraku-uuringute alal USA Wake Forest Ülikooli
juures, kümnete raamatute ja sadade teadusartiklite
autor, mitmete teadusauhindade laureaat, nüüd aga
tähelepanu pälvinud hoopis teistsuguste ideedega,
mis, nagu ta ise ütleb, on teda juba ammu paelunud.

Jutt ei ole muidugi ühe või teise teadusharu

populaarsusest, vaid põhimõttelisest,
paradigmaatilisest nihkest. Isegi enam. Robert Lanza
biotsentrism kuulutab kadu lausa loodusteaduste
senistele tunnetusteoreetilistele alustele.

Oma siiani tähtsaimas teoses, 2009. aastal ilmunud

raamatus "Biotsentrism. Kuidas universumi tõelise
olemuse mõistmise võtmeiks on elu ja teadvus" [1],
kaasautoriks füüsik ja astronoom Bob Berman,
esitatakse selle uue paradigma olulisemad tähised.

Kaks aastat varem, 2007. aastal, oli Robert Lanza

avaldanud teedrajava artikli ajakirjas The American
Scholar, vägagi pretensioonika pealkirjaga
"Universumi uus teooria" [2].

Ta juhib tähelepanu asjaolule, et üksnes bioloogiline

olend on võimeline tegema tähelepanekuid, neid
tähelepanekuid kirjeldama ning looma neist lugusid.
Ja imestab, et seesama, väga hästi tuntud ja teatud
teadvuslikkus on samaaegselt üks kõige
mõistatuslikumaid olemise aspekte, mille kohta
puuduvad kõige elementaarsemadki teadmised.
Füüsikalisel maailmapildil põhinev teadus ei oska
selle kohta eriti midagi öelda.

Füüsikal, mis usub, et Kõige Teooria on kohe

käeulatuses, järgmise nurga taga, puudub vähimgi
ettekujutus teadvuse olemusest ja päritolust. Vähe
sellest, füüsikud isegi ei näe, ei saa justkui arugi, et
see võiks olla üldse mingi probleem.

Robert Lanza viitab filosoofidele, kes on pidanud

teadvust primaarseks: Descartes, Kant, Leibniz,
Berkeley, Schopenhauer, Henry Bergson jt. Pole
üldsegi mitte võimatu, räägib Lanza, et teadlik
vaatleja loob vägagi arvestatavas mõttes ise
reaalsuse - ja mitte vastupidi.

Ta toob näiteks tuntud määramatuse printsiibi

kvantfüüsikast: kuna ei saa sama täpselt määratleda
ühtviisi kvantosakese liikumist ja asukohta, peab
vaatleja valima kas ühe või teise. Mis tähendab seda,
et meie teadvuslik käitumine määrab tegelikult selle,
mida teeb kvantosake. Ta kas liigub kuidagi või asub
kuskil. Emba-kumba. Sõltuvalt meie otsusest.

Ka aeg ei ole midagi kindlat, jätkab Lanza. Kvant-

tasemel võib teadvus mõjutada ka mineviku-
sündmusi. Jah, aega saab perioodiliste juhtumite abil
mõõta ja seeläbi sündmusi omavahel võrrelda, aga
see ei tõenda veel "aja" kui sellise objektiivset ja
sõltumatut eksisteerimist. Ilma eluvormideta pole ei
aega ega liikumist. Pole olemas mingit kindlat,
vaatlejast sõltumatut reaalsust.

Erinevalt Erwin Schrödingerist tõestas Max Born juba

1926. aastal, et kvantlained on vaid tõenäosuse
lained, statistilised võimalused, millel pole
materiaalsusega midagi tegemist. Või nagu John
Wheeler, tuntud füüsikateoreetik, ütles: "Ükski
fenomen pole reaalne fenomen kuni ta pole
vaadeldud fenomen."

Kui aga tunnustada elusolendite poolt loodavat

reaalsust, muutub kõik palju lihtsamalt arusaadavaks,
väidab Lanza.

Seesugune järjekindel subjektivism võib muidugi

kergesti viia viljatu solipsismini, mille kohaselt ei
eksisteeri midagi muud kui vaid üheainsa vaatleja
teadvus. Robert Lanza tõrjub solipsismi sellega, et
viitab "meie" või "kõigi" teadvusele.

Kogu füüsikaline reaalsus, ütleb Lanza, algab ja lõpeb

vaatlejaga. Kõik muud ajad ja kohad, kõik muud
objektid ja sündmused on meie ettekujutuse viljad
ning neid on vaja vaid selleks, et ühendada
teadmised loogilisse tervikusse.

Lanza väidab, et mistahes Kõige Teooria peab

paratamatult sisaldama ka teadvuslikku vaatlejat, kes
ongi ise sellesama Kõige looja. Igal juhul, toonitab ta,
on see loomulikum vaateviis kui praegu valitsev
ettekujutus, nagu oleks teadvus kunagi kuidagi
tekkinud osakeste juhuslike kokkupõrgete tagajärjel
sündinud ainest. Pigem ikka vastupidi, toonitab
Lanza.

Me oleme läbimas sügavat maailmavaatelist nihet,

rõhutab Lanza. Kui me lõpuks saame aru, et aega ja
ruumi ei eksisteeri, siis võib see korraks tunduda
tõesti hullumeelsena [1, 2].

Robert Lanza seisukohad on pälvinud erinevaid

arvamusi. On autoriteete, kes on teda tervitanud kui
revolutsioonilist äratajat ja uuendajat, aga on ka palju
skeptilisemaid seisukohavõtte, nagu ikka taolisel
puhul. Ühe põhjalikuma kriitilise käsitluse on
avaldanud näiteks Mumbais asuva Bhabha
Aatomiuuringute Keskuse juhtivteadur Vinod
Wadhawan [3].

Paljudele on selle kõige juures jäänud arusaamatuks,

kuidas need biotsentrismi ideed võivad üldse viia
mingitele uutele teaduslikele või filosoofilistele
järeldustele.

Johns Hopkinsi Ülikooli füüsika ja astronoomia

professor Richard Conn Henry möönab, et Lanza
teooria on kooskõlas kvantmehhaanikaga: "Kõik see,
mida Lanza räägib oma raamatus, ei ole uus. Miks ta
siis peab seda kõike ütlema? - Sellepärast, et meie,
füüsikud, EI ütle seda. Me ainult sosistame sellest
omavahel, punastades. Kõik on õige, tõepoolest. Kuid
kas ka poliitiliselt korrektne - oh ei!" [4]

Lanza viitab korduvalt universumi konstantide

"peenhäälestatusele", mis on justkui ideaalselt sobiv
ja otsekui "loodud" inimmõistuse tekkeks. Aga
universum ongi ju mõistuslik, rõhutab Lanza.

See on see tuntud antroopsuse printsiip, mille

sõnastas 1973. aastal Brandon Carter - universum on
arenenud ja kujunenud justkui selliselt, et selles
saaks just praegu elada teadvuslik inimolend. Mis
jätab mulje, nagu olekski see universumi siht ja
eesmärk [5]. Robert Lanza arendab seda teemat
edasi ja palju kaugemale.
Carter pakkus ühe võimalusena välja multiversumi
idee - et eksisteerib väga suur, võibolla lõputu arv
universumeid kõikvõimalike parameetritega ning meie
oma on lihtsalt üks selliseid, kus need parameetrid on
meie olemasoluks sobivad. John Barrow and Frank
Tipler arendasid seda teemat edasi, leides, nagu ka
John Wheeler, "osalus-antroopsuse printsiibi" põhjal,
et vaatlejad on universumi eksistentsiks vältimatud
[6].

Lanza tõstab kõik need ideed kokku, seejuures

kirglikult rõhutades teadvuse primaarsust. Tema
biotsentrismi ideestik kulmineerub 2009. a detsembris
ilmunud artiklis "Kas surm on olemas? - Uus teooria
ütleb: "Ei"" [7]. Ta postuleerib seal lõputul hulgal
universume ning kõikvõimalike olemiste esinemist.
Surma ei saagi olemas olla, kuna kõigis võimalikes
universumites eksisteerivad kõik võimalused, ka elud
ja surmad, samaaegselt.

Õigupoolest tuleks "samaaegselt" panna

jutumärkidesse, sest ka aega ju ei ole. Sisuliselt
tähendab see, et meid kõiki, ka sind, mind, seda
ajakirja numbrit, mida sa praegu loed, seda hetke,
seda päeva, sinu praegust tunnet, seda Eesti
Vabariiki, seda sajandit, seda planeeti, seda kõike on
väga palju, on olnud ja saab olema juba miljoneid
kordi igavesti ja lõpututes variantides. Ja nii nagu
meid on palju, nii on ja oli ja saab olema palju ka
muidugi näiteks kasvõi kõikvõimalikke brežneveid või
hitlereid, nii naljakas või imelik või veider see ka ei
tunduks...

Mitmeski mõttes on see muidugi ebatraditsiooniline.

Muidugi on ju alati, vähemalt filosoofias, olemas olnud
koolkonnad, kes on pidanud primaarseks nii teadvust
kui, vastupidi, objektiivset reaalsust. Subjektiivne
idealism, mida Lanza oma biotsentrismiga ju tegelikult
esindab, pole vähemalt loodusteaduste hulgas siiski
kunagi olnud eriti populaarne.

Üldiselt on teadvust peetud praeguses paradigmas

vaid nõrgaks ja õrnaks, kahtlaseks ja petlikuks ning
ülimalt kergesti mõjutatavaks, kasvõi juba mõne lihtsa
keemilise aine või füüsikalise faktoriga. "Subjektiivne"
tähendabki tavakeeles midagi kahtlast või kaheldavat.
Keegi saab näiteks lämbumise hetkel miski erilise taju
või tunnetuse osaliseks; isegi lihtlabane naerugaas
põhjustada enneolematuid elamusi või emotsioone.
Need arvatakse olevat sellised asjad, mis on pigem
neuroloogia, psühholoogia või psühhiaatria valdkonda
kuuluvad. Biotsentrism tahab ka need sealt välja tuua.

Inimese meeleolud, tunded, mõtted ja ideed

mõjutavad ja lausa määravad teda ennast ja tema
ümbrust, toonitavad biotsentrismi poolehoidjad.

See ei ole päriselt muna ja kana probleem, et kumb

oli enne. Kas mõte või selle põhjustaja. Kas tunne või
taju. Ehkki, mingis mõttes muidugi on ikkagi ka
probleem. Võibolla tõesti, kui juba 21. sajand läbi
hakkab saama, hakatakse ka selle üle uuesti
mõtlema. Et kas ikka kõik ongi teadvuse ehk elu
tunnetuse poolt loodud ja mõjutatud. Ja luuakse mingi
uut moodi süntees. Seni aga kogub poolehoidjaid ja
nõuab vastust küsimus, et miks me oleme oma
maailma just selliseks mõtelnud ja endile ette
kujutanud.

Heisenbergi määramatuse printsiip ei saa ju olla

ometi mingiks maailmavaateliseks aluseks ning
sellest ei saaks ju kuidagi postuleerida vaatleja poolt
mõjutatavat mateeriat. Ometi seda on tehtud ja
tehakse ja seda teeb ka Lanza.

Tegelikult ei ütle biotsentrism tõepoolest midagi uut

filosoofilises plaanis, olles vaid üks paljudest
agnostitsistlikest manifestidest tugeva kallakuga
solipsismi poole. Võiks lausa ütelda, et tegemist on
ammuse ja lausa banaalse katsega panna jälle
inimene universumi keskpunktiks. Jah, see sisaldab
tugevat kriitikat olemasoleva, füüsikaliste
parameetrite poolt determineeritud maailmapildi
suhtes, aga see ei esita ega lisa midagi uut ega
postuleeri teistsuguseid lähteandmeid.

Et aeg ja ruum on vaid meie teadvuse poolt loodud

vahendid reaalsuse korrastamiseks, teadis juba Kant
18. sajandil. Lanza ei selgita, kuidas teadvus töötab
või kuidas see mõjutab maailma tema ümber, märgib
Daniel Dennet, Tuftsi Ülikooli filosoof. "Just siis, kui
lugu võiks juba hakata lõbusaks minema, jääb ta
peatuma." [8]

Füüsikud peavad tema ideid filosoofia valda

kuuluvaiks, filosoofid aga ei leia neis midagi uut. On
öeldud ka, et Lanza biotsentrismi-alased
publikatsioonid võiksid pigem kuuluda religiooni
valdkonda. Lanza ise eitab igasuguseid allusioone
religioonile või New Age liikumistele, väites, et tema
seisukohad on teaduslikus mõttes korrektsed ning
peatselt ka kontrollitavad [9].

Kui nii võtta, siis ei ole biotsentrism isegi mitte teooria.

Teaduslikud teooriad nagu evolutsiooniteooria või
relatiivsusteooria on kontrollitavad, falsifitseeritavad,
võimaldavad teha ennustusi jne. Biotsentrism midagi
taolist ei paku. See koosneb vaid väga üldistest
ideedest, mis võiksid kunagi leida koha mingites
võimalikes teooriates, nendib Matthew Herper
ajakirjas Forbes [8].

Ja ometi pälvib biotsentrism huvi ja tähelepanu,

eelkõige oma ootamatu laiahaardelisuse tõttu.

Ükski asi ei ole hea ega halb isenesest, vaid meie

mõtlemine teeb ta selliseks. - Seda teadis juba
Nietzsche. - Aga samuti ka õigeks või valeks, ilusaks
või inetuks, kasulikuks või kahjulikuks. Kusjuures, ka
võimalikuks või võimatuks, tegelikuks või näiliseks.

Me mõtleme ise endile oma maailma välja. Ja see on

just see, mida biotsentrism väidab. Kusjuures, tundub,
et paljuski õigusega.

Maailmu on palju. Me kõik eksisteerime neis kõigis.

Miks mitte. - Me oleme korduvalt neis surnud juba.
Mistõttu surma pole tegelikult olemas. Võibolla tõesti.
- Mõte loob selle, millest ta mõtleb. Teadvus on
primaarne. Ehk ongi.

Aga et teadvus on petlik, et meeltega tajutav on

illusioon - seda on rääkinud ju peaaegu kõik
religioonid ja vaimsed õpetajad ja luuletajad. "Kõik on
kokku unenägu," kirjutas kasvõi juba Gustav Suits.
Pole ilmselt juhuslik, et biotsentrismi ideedega on
haakunud ka mitmed kaugemate vaadetega mõtlejad.
Deepak Chopra, kellega koos on Robert Lanza
avaldanud artikleid ja jagab blogi, näiteks [10].

Tuleks vist tunnistada, et biotsentrism on sisuliselt

vana hea antropotsentrism, kus inimene asub
universumi keskpunktis ja on kõigi asjade mõõt, algus
ja lõpp, põhjus ja tagajärg. Selline vaateviis on olnud
omane ja loomulik praktiliselt kõigile kultuuridele ja
traditsioonidele läbi aastatuhandete. Alles 18. sajandi
ratsionalism hakkas sellest eemalduma ning
teaduslik-materialistlik maailmavaade seda tühistama.
Biotsentrism on õieti ju tagasipöördumine tollesama
vana traditsiooni juurde. Kusjuures ei ole ka
biotsentrism sugugi esimene taoline katse, kui
meenutada kasvõi näiteks mitmesuguseid
kvantmüstikuid jpt.

Mingil üldistustasemel võib ju ka Suurt Pauku ja

paisuvat universumit pidada müüdiks ning
matemaatikaga toetatud teoreetilist füüsikat selle
apologeetikaks. Aeg ja ruum on tõesti meie
ettekujutuses eksisteerivad vahendid selleks, et
maailmast aru saada. Koordinaatide süsteem. Pole
mingit põhjust uskuda või postuleerida neid
"reaalseteks". Ja kui kvantsündmusi pole võimalik
nendesse koordinaatidesse paigutada, miks peaks
siis muidki saama...

Üks biotsentrismi ideid on ju siiski ka see, et inimene

ise pole kuigi eriline liik. Ka koer näeb und. Ka siilil on
teadvus. Kaheksajalg suudab kiiremini ja paremini
hakkama saada märksa keerulisemate ülesannetega
kui meie naabrimees.

Ja siis see multiversumi idee. Universumid pea

asuma üksteisest miljardite valgusaastate kaugusel.
Nad võivad olla siinsamas, meie kõrval, lausa meie
sees. Nad on meisse ja me oleme neisse kõigisse
lahustunud. Meie loendamatud teisendid, meie teised
elud, meie paralleelsed või lõikuvad olekud on koos
meiega kogu aeg.

Või siis sellest antroopsusprintsiibist rääkides. - Elu

mõte on elamine. Kogemine sealhulgas kindlasti. Mis
siis sellest? - Ja imestamiseks pole põhjust. Nagu, et,
oh, kuidas kõik universumi konstandid on täpselt
sellised, et just mina saaksin olemas olla, seda kõike
näha ja tajuda. Dr Wadhawan teeb Lanza pihuks ja
põrmuks, leides, et too pole antroopsusprintsiibist
üldse aru saanud [3]. Aga sellest saadaksegi väga
erinevalt aru. Tegemist ongi paradoksiga. Meie
mõtlemisest tulenevaga, igatahes.

Me näeme ja tajume maailma sellisena, nagu me teda

näeme, sest kuidas me seda teistsugusena
saaksimegi näha ja tajuda. Loomulikult näed sa seda,
mis on sinu tekkeni viinud. Nagu läbi pika tunneli.
Neid rööpaid mööda sa ju ise tulidki. Muid võimalusi
ju ei ole. Mida muud sa siis veel saaksid näha.
Elementaarne, loogiline - ja näiline. Nägemise,
tajumise, reaalsuse tunnetamise mõttes, eks ole.
Unes või kuidagi teistmoodi, jah, aga see on juba
teine asi.

Sest neid teistmoodi tajumise võimalusi on ju olnud

kogu aeg. Uni ja unenäod, jah, on vaid üks võimalus.
Lanza räägib neist ka põgusalt. Aga on ju kogu aeg
olnud ka väga erineval viisil võimalusi muuta
teadvusseisundit, olgu siis miskite ainete, lõhnade,
helide, valguste abil või kuidagi eriliste rituaalide,
seente või taimedega koos või kuidagi hingamise,
keha asendite või kuskile mingite piltide või kujutiste
abil mõtteid suunates ja juhtides, kuidas iganes. Neid
tehnikaid on palju. Aga nende kõigi puhul on tegemist
eemaldumisega tavateadvuslikust seisundist.
Tavateadvusest vabanemine. Ja eesmärgiks on
millegi teistsuguse kogemine. Ja selle mõistmine,
tõlgendamine, sellest aru saamine.

Paralleelsed universumid. Teised elud. Alternatiivsed

võimalused. - Kas pole tuttav tunne: ärkad üles
süütundega? - Ja mõtled kergendatult, et, oh, see oli
õnneks vaid uni. - Aga mingis teises reaalsuses sa
olid ju ometi süüdi...

Ja tõesti, ega siis ainult unenäod. Väga tinglikult võiks

öelda, et igasugused eemaldumised tavateadvusest
on valgustuslikud ja avardavad. Hullumeelsus ja
deliirium kaasa arvatud. Või lausa, et tavateadvus
ongi kapseldumuslik häire ja selle kaotamine lausa
hüve ja eesmärk. Aga, noh, see on siiski vist väga
tinglikult niimoodi.

Igatahes on neid paralleelseid elusid kirjanduses ja

folklooris kirjeldatud läbi aastatuhandete. Kurt
Vonnegut tuleb kohe meelde. Tüüpilised india jutud,
kus tegelane võib mõne sekundiga läbi elada terve
teistsuguse elu.

Kui paralleelseid olekuid on loendamatul hulgal, siis

pole ka surmal mingit erilist tähendust. Me kõik oleme
ammu ja palju kordi juba surnud. Ja sureme ka
edaspidi. Taas meenub Vonnegut, kes lasi ühe
planeedi elanikel ükskõik kelle surma puhul vaid
öelda: "Eks ta ole."

Eks ta ole tõesti, kuni vetikate ja bakteriteni välja.

Keegi ei sure lõplikult, kui tuua jämeda analoogia
põhjal näiteid "siinsest maailmast". Mõni meie olekust
väga teistsugune, näiteks mõni metsaalune
seeneniidistik, mille viljakehade eemaldamine ei
kahanda sadadel ruutmeetritel laiuva organismi
elulisust millegipoolest. Või siis mõne koloniaalse
eluviisi puhul, kui saab kogu kolooniat - sipelgapesa,
mesilaspere vmt - vaadelda nagu terviklikku
organismi, kus üksikute isendite saatus vähe muudab
midagi. Meis endiski surevad ju rakud kogu aeg,
tuhandete kaupa.

On vaid hetk, milles viibime praegu. Kronos ehk saab

mõne lelu. - Nagu ütles Artur Alliksaar.

Tuleb loota, et Robert Lanza biotsentrism ei jää vaid

mõneaastaseks lainetuseks, vaid inspireerib ka
laiemaid ringe ja ringkondi.

1 R. L a n z a and B. B e r m a n. Biocentrism: How

Life and Consciousness are the Keys to
Understanding the True Nature of the Universe.
BenBella 2009. ISBN 978-1933771694.

2 R. L a n z a. A New Theory of the Universe.

Biocentrism builds on quantum physics by putting life
into the equation. The American Scholar. Spring
2007. http://www.theamericanscholar.org/a-new-
theory-of-the-universe/

3 V. K. W a d h a w a n and A. K a m a l. Biocentrism
Demystified: A Response to Deepak Chopra and
Robert Lanza’s Notion of a Conscious Universe.
Nirmukta.com. Posted on 14 December 2009.
http://nirmukta.com/2009/12/14/biocentrism-
demystified-a-response-to-deepak-chopra-and-robert-
lanzas-notion-of-a-conscious-universe/

4 http://henry.pha.jhu.edu/biocentrism.pdf

5 http://en.wikipedia.org/wiki/Anthropic_principle

6
http://www.abc.net.au/rn/scienceshow/stories/2006/15
72643.htm

7 R. L a n z a, Robert. Does Death Exist? New

Theory Says 'No'. The Huffington Post, December 8,
2009. http://www.huffingtonpost.com/robert-
lanza/does-death-exist-new-theo_b_384515.html

8 M. H e r p e r. A Biotech Provocateur Takes On

Physics. Forbes.com. 03.09.07.
http://www.forbes.com/2007/03/09/lanza-theories-
physics-biotech-oped-cx_mh_0309lanza_2.html

9
http://cosmiclog.msnbc.msn.com/archive/2007/03/08/
85328.aspx

10 http://deepakchopra.com/2009/10/san-francisco-
chronicle-can-you-change-the-past/