KÄTTEMAKS

Jaan Aps
Aigar heitis pilgu oma vannitoa põrandale ja vandus endamisi. Vanni alt oli
nähtavale ilmunud väike veenire. Kaks tundi tagasi, olles kahepäevasest noortelaagrist
koju jõudnud ja külla tulnud sõpradel olemise elutoas mugavaks teinud, oli kõik
tundunud korras olevat. Poiss oli siis vannialust spetsiaalselt uurinud. Mamps nimelt
helistas talle millalgi ennelõunal noortelaagrisse ja palus torul silma peal hoida. Mamps
teadis, et Aigar pidi laagrist palju varem tagasi jõudma kui tema ise koos isaga
väljasõidult Pärnusse. Isa oli lekke avastanud varahommikul ja seda kõrvaldada üritanud,
ent mamps ei uskunud isa võimetesse. Põhjusega.
Aigar haaras vannitoa nurgast madalapõhjalise rohelist värvi kausi, laskus põlvili
ja kummardus vanni alla, hoidudes nirest eemale. Ei tahtnud seda laiali ajada, aga
eelnevalt ära pühkida ka ei viitsinud. Küll mamps koristab, kui millalgi hilisõhtul koju
saabub.
Olles kaussi tilkuva toru alla asetamas, märkas Aigar silmanurgast, et vanni all oli
veel keegi. Tume kogu. Nagu suur rott. Poiss lasi kausi kiiruga käest ja hakkas püsti
hüppama, lüües oma pea tugevalt vastu vanni äärt ära. Oiates langes ta külili, veeres
kaugemale, tualetipoti kõrvale. Haiget saanud koht peas lõhkus valutada. Silmadest lõi
sädemeid, ent poiss avas need kohe, heites paanilise pilgu vanni alla. Tume kogu polnud
liikunud. Rott see polnud. Ei saanudki ju olla, taipas Aigar.
Nüüd liikus poiss roomates lähemale, silmad vannialuse hämarusega tasapisi
harjumas. Ettevaatlikult sirutas Aigar käe välja ja tõmbas välja nuku, millest turritasid
välja suured rätsepanõelad nagu siili okkad. Aigaril tardus ehmatusest veri soontes. Nuku
näole oli kleebitud tema foto, kusagilt grupipildilt väljalõigatud muretult ülbevõitu
naerunägu. Käed olid kokku liimitud. Nende vahele pandud väike mudelauto, selle
plastakendesse samuti kaks nõela torgatud.
Koju jõudes veelekke olemasolu kontrollides oli Aigar vannialuse hoolikalt läbi
uurinud, et mamps teda hiljem väheses hoolikuses süüdistada ei saaks. Nii et nukk pidi
olema sinna peidetud viimase kahe tunni jooksul. Muud võimalust lihtsalt ei olnud. See
sai olla ainult kas Merlin või Siim või Evelin või Sander.
Tema sõbrad-koolikaaslased, kes olid peale kahepäevast väsitavat, ent
megalahedat noortelaagrit tulnud tema juurde veel paariks tunniks tšillima. Enne oma
kodudesse minekut, enne laagris meeletul diskol pidutsemisega auga väljateenitud
neljateisttunnist magamist.
Üks nendest pidi olema pannud selle nuku tema vanni alla. Üks tema sõpradest.
Miks küll?
Poiss hoidis nukku nõutult käes. Ta ei teadnud, mida teha. Süda peksles rahutult.
Kõlas sammude müdinat ja vannitoa uksele kostus koputus. Kuuldus Sanderi
hääl: „Aigar, su mobiil heliseb! Saad vastu võtta?”

1
 „Jaa!” Kiiruga asetas Aigar nuku vanni, avas ukse, haaras naeratava Sanderi käest
heliseva mobiili ja sulges ukse uuesti.
Mamps.
Mampsi hääl oli kuidagi katkendlik, pooleldi kriiskav: „Oh issand, meil oli
autoavarii!”
Aigaril tardus veri soontes: „Kas...?”
„Ei, meiega on kõik korras, vähemalt arst arvas peale vaadates niimoodi!” seletas
ema, ehkki tema häälest mingeid korrasolemisele viitavaid toone küll kuulda ei olnud.
„Auto on täitsa sodi! Praegu oleme haiglas. Kohe tehakse veel igaks juhuks uuringuid.
Oh issand, loodetavasti on kõik korras. Õnneks Marek ei olnud seekord süüdi. Kindlustus
maksab kindlasti auto välja. Ma ei tea, mida me muidu teeksime!” Mamps tõmbas hinge
ja jätkas: „Arst ütles, et loodetavasti pole palju põrutada saanud. Mul endal kadus teadvus
vahepeal, ja Marekil sai selg haiget. Arsti siiski loodab, et midagi tõsist ei ole. Marekil on
praegu raske käia.”
„Kas ma saan midagi...?”
„Ei, loomulikult mitte! Ole rahulikult, külmkapis on süüa! Aga me oleme Pärnu
haiglas, nii et ma ei tea, et kas peame siia ööseks jääma, ja tuleme homme koju, või et
mis saab. Me saame Marko ja Tuuli juures ööbida, kui vaja. Ei taha hakata bussiga
logistama.”
„Ma pole näljane,” nentis Aigar. Aga ema oli juba lõpetanud.
Aigar toetus vanni äärele, kuna hetkeks läksid tal jalad nõrgaks. Munni küll,
autoõnnetus. Mampsi ja isaga. Faking autoõnnetus.
Vähemalt hea, et isa seekord süüdi ei olnud, ja et midagi hullemat polnud
juhtunud. Ikkagi, täitsa perses nagu.
Korraga hakkasid poisil külmajudinad üle selja jooksma. Aeglaselt pöördus ta
ümber, kummardus vanni kohale ja võttis nuku uuesti kätte. Nuku süles olevas väikeses
automudelis istusid kaks inimkuju. Läbi akende torgatud nõeltest oli üks tunginud juhile
selga, teine kaasreisijale pähe. Ülejäänud nõelad olid kinni poisi näopildiga nukus. Peas,
kõhus, seljas, kätes, jalgades. Nüüd uuesti vaadates tundus kõige rõvedam see, et pikim
nendest oli torgatud jalge vahele.
Aigar hakkas värisema. Keegi tema sõpradest... aga kes... ta peab selle nuku
tegijaga rääkima, enne kui hilja... enne kui veel midagi juhtub... samas nukku ei saa ta
elutuppa kaasa võtta... teised ei saaks aru... kurat küll...
Poiss hakkas kiirelt nõelasid nukust välja tõmbama. Ent taipas kohe, et
tõenäoliselt poleks sellest mingit kasu. Aigar torkas kolm väljatõmmatud nõela nuku sisse
tagasi ja peitis selle uuesti vanni alla. Polnud muud võimalust kui naasta teiste sekka.
Proovida võimalikult ruttu süüdlase välja selgitada. Ja siis teha kõik, et nuku tegija talle
halastaks. Enne mõnda uut õnnetust. Mis ilmselt juhtuks juba tema endaga.
Siim ja Evelin sahmerdasid elutoa suure seinakapi kallal. Suure kehaehitusega
spordipoiss ja õbluke brünett tüdruk – mõlemad Aigari klassikaaslased, kes muidu
omavahel eriti ei suhelnud – nägid niimoodi kõrvuti päris naljakad välja. Nagu suur karu
ja väike nirk. Või miskit taolist. Aga nende mõlema huvi oli köitnud seinakapis olev
muusikakollektsioon, mida mõnda aega tagasi eraldi kolinud Aigari vanem õde polnud
veel endaga kaasa võtnud. Klassivend Sanderit ei tundunud muusika huvitavat. Ta istus
elutoa keskel asuval suurel nahkdiivanil ja lehitses ühte Aigari perealbumitest. Seal olid
pildid Aigari pere viimase aasta reisist Kanaaridele. Peamiselt rand ja päevitamine, meri

2
ja ujumine – tegelikult mitte midagi väga põnevat, mida piltidelt vaadata.
Paralleelklassiõde Merlin seisis akna juures, pilk õue suunatud. Tüdruk paistis sitaks ilus
niimoodi – õlgadeni blondid juuksed, sirge selg, ja tihedalt liibuvad püksid rõhutamas
megailusat tagumikku. Kuidagi oli nii juhtunud, et Aigar polnud Merlinile koolis kunagi
eriti tähelepanu pööranud – eks ta enda klassiski oli ilusaid naisi piisavalt – aga nüüd
laagris koos olles oli tüdruk talle väga-väga meeldima hakanud. Aga millegipärast oli
Merlin olnud kohutavalt pahas tujus ja kõik Aigari-poolsed katsetused teda ära sebida
olid lõppenud hoopis teravuste vahetamisega. Mõnikord naistega lihtsalt ei lähe, midagi
pole teha.
Siim pööras korra pead: „Olid kaua ära, kõht läks lahti vä?”
„Kamoon, su vanaemal on kõht lahti,” vastas Aigar kiirelt. „Meil tilgub seal
vannitoas üks toru, tegelesin sellega. Ja siis... vanemad just helistasid, et mingi
autoõnnetus. Jama, aga mitte väga tõsine.”
„No mõndadel ei olegi kunagi midagi tõsist,” torkas Merlin, endiselt akna juures
seistes. Seekord ei tahtnud Aigar reageerida. Kuigi ta ju suu peale kukkunud polnud. Aga
laagris oli juba omavahel piisavalt tülitsetud. Ja eelkõige oli Aigar õnnetusest endiselt
natuke endast väljas. Lisaks vaatas ta paaniliselt ringi: „Kes neist võis nuku panna? Kes
küll?”
Siim ja Evelin sukeldusid peadpidi uuesti kappi. Siim hüüdis: „Siin on täitsa
uskumatuid asju! Täitsa lõpp! Kas su õde kuulas tõesti sellist rämedat pedemuusikat nagu
Modern Talking?”
„Noh, see oli üheksakümnendatel moes,” märkis Aigar.
Merlin sähvas akna juurest: „Tegelikult oli Modern Talking kaheksakümnendatel
kõige populaarsem. Üheksakümnendad oli järellainetus. Mõnel meist on vist vaja
muusikaajaloo järeltundi.”
„Eino vabandust,” torises Aigar.
Sander polnud vahepeal midagi öelnud. Olles albumi läbi lehitsenud, hakkas ta
seda poole silmaga algusest peale uuesti vaatama, samal ajal ka teisi jälgides.
Evelin kiljatas: „Õumaigaad, siin plaadi peale on Tiiu „Nukukese” lugu! Nukuke!
Kas te teate seda? See on kõige absoluutselt nunnum üheksakümnendate laul üldse!
Paneme selle mängima!”
„Jaa, paneme, see on liiga kõva laul, et tõsi olla,” irvitas Siim.
Merlin liikus akna juurest nüüd toa keskele ja märkis: „Ei no siis peab küll
kuulama. Kui juba nukukesed ruulivad, tuleb teil kindlasti lõbus õhtu. Aga minul pole
mingeid nukukesi vaja ja ma hakkan nüüd minema.” Ta suundus toaukse poole. Evelin
näitas talle selja taga keelt. Aigaril hakkas samal ajal süda kõvasti põksuma. See sai olla
vihje ainult ühele asjale. Nukuke, oi kurat!
Õnneks ta teadis, et kohe avaneb võimalus tüdrukuga mõned hetked kahekesi
veeta. Ühistu polnud siiani suutnud jõuda kokkuleppele välisuksele uue luku panemise
osas. Üks vanamutt ülakorruselt ja mingi nõme perekond esimeselt olid kõik katsed ära
plokkinud. Kuna ukselukk ise ei sulgunud, tuli iga kord külalistega koos alla minna.
Merlin pani saapad jalga ja võttis laagris kaasas olnud seljakoti selga. Õnnelik ta
just välja ei näinud.
Poiss ja tüdruk läksid koos trepist alla. Peale nukukese-märkust polnud Merlin
enam midagi öelnud. Korraga – olles kõige alumisele trepile jõudnud – taipas Aigar, et

3
Merlinil polnudki enam plaanis midagi öelda. Lihtsalt vihasena minema kõndida, jättes
nuku oma jõledat tööd tegema.
Aigar liikus tüdruku kõrvale ja küsis: „Miks sa mind vihkad? Mida ma sulle
teinud olen?”
See tuli Merlinile ootamatult. Ta pöördus poisi poole ja küsis: „Mida sa tahad
öelda?”
Aigar suunas oma pilgu Merlini näkku. Ta ei olnud tüdrukut kunagi sedavõrd
hoolega vaadanud. Kerge meik ei suutnud varjata tumedaid silmaaluseid. Otsaesisel olid
justkui kerged kortsud, samuti silmanurkades. Samas üldine pahuralt kurblik olek, nagu
eelmisel õhtul laagris lõkke ääres.
Olles Sanderiga tiba lolli juttu ajanud, nihkus Aigar Merlinile lähemale.
Päevases töögrupis olid nad natuke tülitsenud, kuid isiklikuks minemisest hoolimata oli
Merlin rääkinud päris mõistlikku juttu. Tüdruku kohta. Targad tüdrukud Aigarile
tegelikult meeldisid. Nüüd oli Merlinil seljas liibuv hele sportlik riietus, mis tema
kehavorme mõnusalt rõhutas. Hetkel oli tüdruk veidike kössi tõmbunud.
Aigar küsis: „On sul jahe?”
Merlin võdistas end: „Jaa, külmavärinad käivad üle ihu...”
„Saan ma sind kuidagi soojendada?” küsis Aigar. Eelnevalt joodud õlu aitas
vestlust hoida.
„Mind ei saa miski soojendada,” vastas Merlin.
„Nüüd sa alahindad mind,” vastas Aigar sõbralikult naeratades. Merlin ei
naeratanud vastu.
Aigar teadis, et mõnikord töötab tüdrukutega süüdimatu lauslollus. Seda juhul,
kui tark või sõbralik jutt ei töötanud. Seega avas ta oma käed ja ütles: „No kamoon, tule
emme juurde sooja!”
Merlin liigatas ja hetkeks arvas Aigar, et nüüd nii lähebki, kuid tüdruk hoopis lõi
teda tugevalt, poisile otsa vaatamata, ja kadus ummisjalu lõkke äärest.
Poisi kõrvale ilmus Sander: „Mis juhtus?”
Aigar raputas mõistmatult pead: „No on bitš!”
Aigar vaatas tüdrukule silma ja ütles: „Ma ei ole tahtnud sulle kunagi närvidele
käia! Mitte kunagi! Lihtsalt ei ole nii välja tulnud, nagu olen tahtnud. Ma olen ju tahtnud
öelda, et sa tegelikult meeldid mulle väga, ja et... ma ei saa aru, miks sa selle nuku mulle
tegid!”
Nüüd läks Merlin vihaseks, ehkki tema silmist ei paistnud kummalisel kombel
mitte raev, vaid hoopiski kurbus: „Mis meeldimise juttu sa mulle räägid! Mul... ma ei
taha praegu selliseid asju! Ja mis nukk?”
„See nukk vannitoas... Ma tean, et sa selle panid, ja ma ei lase sind enne ära, kui
sa oled...” Aigar liikus tüdrukule lähemale, kuid siis juhtus midagi ootamatut. Merlini
nägu moondus, silmist purskusid pisarad: „Palun, palun ära tee mulle sellist
psühhoterrorit, ma ei saa millestki aru, ma enam ei suuda enam olla, ma ei suuda...”
Tüdruk langes koridori seina äärde kükakile ja peitis valjult nuuksudes näo
kätesse.
Aigar laskus tema kõrvale, olles häiritud, ent sihikindel: „Kas sa tahad öelda, et sa
ei pannudki seda nukku mu vanni alla ja ei torganud...”
Merlin tõstis käed näo eest ja vaatas Aigarile armutult otsa. Vaatepilt oli jube.
Silmad nutust punased. Kortsud silmade ümbruses nähtavamad kui kunagi varem. Ninast

4
voolamas tatti. Tüdruk ütles: „Kas sa ei saa aru, et ma mõtlen praegu ainult ühest asjast?
Et mu ema on jälle haiglas, ja et tal pidi nüüd õhtupoolikul operatsioon olema, ja et arst
lubas helistada...” Merlini hääl katkes korraks. „Et arst lubas helistada, kui häid uudiseid
on... ja et ta ei ole helistanud... sa räägid mingist nukust mulle ja ahistad mind...”
Aigar, hetkeks teadmata, mida teha, tahtis siis tüdrukul hoolitsevalt ümbert kinni
võtta, kuid nuttev Merlin tõusis tema käte vahelt püsti ja sööstis jooksuga välisukse
juurde, lõgistas kahe käega tulutult selle linki. Uks oli lukus.
„Tee lahti, tee lahti!” karjus ta hüsteeriliselt valju häälega ja tagus kätega vastu
ust. Hirmunud Aigar, kel hetkeks vaid naabrid mõttes olid, jooksis ukse juurde, pani
võtme lukuauku ja keeras. Sekund hiljem taipas, et seda poleks küll tohtinud teha, sest
nüüd oli hilja Merlinit peatada – lahinal, vinguva häälega nuttev tüdruk sööstis uksest
välja ja kadus nurga taha. Hetkeks tahtis Aigar talle järgneda, kuid jäi siiski paigale. Ta ei
oleks ju saanud mitte midagi teha. Huultelt tuli tahtmatu pomin: „Ma ei teadnud ju...”
Aeglaselt ronis ta trepist üles. Kas öelda midagi teistele? Ilmselt mitte. Kellel
sellist perses asja teada vaja on.
Korteris mürtsus üheksakümnendate Eesti disko. Siim ja Evelin tantsisid,
õigemini imiteerisid tantsimist ja tegid pulli. Sander oli juba ei tea mitmendat korda
Aigari fotodesse süvenenud.
Poiss jäi uksele seisma. Evelin ei olnud täielikult Siimule keskendunud, vaid
heitis aeg-ajalt ka õrritavaid pilke Aigarile.
Sander tõstis pildialbumilt pilgu: „Kuule, ma hakkan ka ikkagi minema. A sa tuled
siis nädalavahetusel mu juurde filmi vaatama, eks?”
„Jep,” vastas Aigar. Sander oli kogu õhtu väga endassetõmbunud olnud. Ja
korraga sai Aigar kõigest aru.
Muidugi!
Kuidas ta seda varem ei olnud taibanud!
Õpilasesinduse valimised poolteist nädalat tagasi. Nii tema kui Sander olid
kandideerinud esinduse presidendiks. Aigar muidugi võitis. Sander ei tundunud seda väga
südamesse võtvat – lubas kindlasti esinduse tiimi jääda. Ütles, et parimale sõbrale
kaotada pole mingi probleem. Aga Aigar teadis oma tunnete põhjal hästi, et igasugune
kaotamine pidi olema probleem. Sõbrale või mitte. Aga seda poleks ta muidugi kunagi
suutnud arvata, et Sanderile see nii kuradi oluline oli. Aigaris tärkas nüüd viha, ja samas
ka kurbus – ta poleks uskunud, et väga heaks sõbraks peetav inimene talle kätte maksta
tahab, ja veel sedamoodi. Enda arvates tundis ta Sanderit selleks liiga hästi. Nüüd, kui
Sander oli teistele nägemist öelnud ja koridori läks, oligi Aigar pigem kurb kui vihane.
Või niimoodi siis sõpru kaotataksegi. Mingi faking esinduse valimise pärast.
Koridoris läks Sander tema ees trepist alla. Veidike kühmus, pea alla kallutatud,
kukal paistmas. Just siis, kui nad aula laval olid kõrvuti seisnud, ja esinduse uus president
välja kuulutatud, pidi Sander lavalt lahkuma, Aigarile ainult kukal paistmas. Aigar talle
muidugi kaua järgi ei vaadanud, sest pidi ju oma võiduka pilgu kõikide teiste poole
suunama. Nüüd kujutas Aigar muidugi küll ette, et Sander pidi end halvasti tundma... aga
ta oleks võinud ju suu lahti teha ja oma pettumust väljendada, mitte hakata nuku sisse
nõelu torkama.
Aigar haaras Sanderil õlast: „Oota, räägime korraks asjad selgeks!”
Sander pöördus trepil ümber, kahtlustav pilk silmis: „Misasja?”

5
 Aigar mõtles korraks autoõnnetusele ja temas tekkis raev, ometi ei suutnud ta
sõbra peale lõpuni vihane olla ja küsis lihtsalt pahaselt, tõsiselt, Sanderile lähemale
liikudes: „Miks sa mulle kordagi ei rääkinud, mida sa tunned?”
Sander küsis üllatunult vastu: „Mida sa täpselt mõtled?”
Aigar vastas: „Eks ikka seda, et kuna ma pidasin sind parimaks sõbraks, siis
arvasin, et ütled mulle kõik välja, mitte ei hakka... Sa ju tead, et MINA oleksin valmis
sinu jaoks kõike tegema, ja sina... ” Poiss ei suutnud lauset lõpuni öelda. Ta ei suutnud
seda endiselt oma sõbrast uskuda. No persse küll, see ei saanud ju võimalik olla. Aga oli.
Sander punastas, nihkus omakorda Aigarile lähemale ja vastas, iga hetkega näost
veelgi punasemaks muutudes: „Ma sellepärast pole rääkinud, sest arvasin, et sulle
meeldivad tüdrukud ikka.”
„Mis mõttes mulle tüdrukud meeldivad?” jooksis Aigaril hetkega juhe kokku,
oskamata midagi muud öelda.
Sander naeratas ja võttis korraga Aigaril õlgadest kinni: „No ses mõttes... No ma
arvasin, et... Ma ju olen kogu aeg üritanud sinuga koos olla... Ja üritanud sind nõnda
vaadata, et sa aru ei saaks, sest ma arvasin... Aga ma olen kogu aeg sind...” Sanderi nägu
nihkus Aigari omale lähemale, suu kergelt avatud, tõsine pilk sõbra silmadesse
kinnistatud, siis silmad kergelt sulgumas, ja...
Aigar hüppas nagu välgust rabatuna eemale, seljaga vastu kõva koridoriseina:
„Mida perset sa teha tahad?”
Sander taganes, kühmu tõmbudes: „Sa ise just ütlesid, et...”
„Mida ma ütlesin?” Aigar peaaegu et karjus. „Ma... ma tahtsin küsida, et miks
kuradi pärast ei võinud sa mulle öelda, et sa kade olid, et ma esinduse valimised võitsin,
ja selle kuradi nuku mulle...”
Üha rohkem punastavat ja segaduses Sanderit jälgides jäi poiss hoobilt vait.
Karjuda oli vale.
Sander ütles, pilk maas: „Miks sa mängid minuga? Ma ei saa nüüd mitte midagi
aru?”
Aigar küsis vaikselt: „Sa ei olegi mu peale vihane? Sa ei pannud seda nukku...?”
Sander vastas: „Mina ja vihane? Ma pole kunagi su peale vihane olnud... Ma ju
olen kogu aeg sind... Sa meeldid mulle väga.”
Sander vaatas Aigarit varjamatult ihaldava pilguga, nagu teda enne ainult
mõnikord tüdrukud vaadanud olid, kui flirtimise ja muidu mängimise etapp läbi oli, ning
aeg oli küps oma tegelike tunnete vallandamiseks.
Ja korraga tundis Aigar selle pilgu ära. See oli sama pilk...
...auru täis duširuum koolis peale kehkat, šampoonide ja dušigeelide mõnusalt
lämmatav soe aroom, Aigar pähe tuhisevast veest mõnu tundmas, Sander lähemale
nihkumas, millegi üle nalja heitmas, Aigar talle otsa vaatamas, naermas, meeletult
naljakas, parim sõber, kellel ka parim huumorisoon... sõber, kelle duši all märjas
võbelevas pilgus oli kogu aeg peidus see miski...
... mis hetkel talle varjamatult otsa jõllitas.
Aigaril hakkas pea ringi käima. Ei saanud isegi aru, mis tundest. Mõistmatusest.
Ehmatusest. Hirmust.
Ta sosistas: „Käi perse!”
Sander oli näost nii punane, otsekui läheksid põsed kohe lõhki. Ta ütles: „Sa
poleks pidanud minuga praegu mängima.” Tema häälest oli võimatu mingeid

6
arusaadavaid tundeid välja lugeda, kuid sellegipoolest see hääl pulbitses tunnetest,
sellistest tunnetest, mida Aigar poleks kunagi julgenud teistes inimestes ette kujutada
Siis viipas Sander käega trepi poole: „Sa pead mu siiski välja laskma, eks ju.”
Aigar noogutas. Ta läks kiirelt Sanderist mööda, liiga kiiresti, oleks trepil peaaegu
komistanud, jõudis alla, avas ukse, Sander libises sellest temale pilku heitmata välja ja
läinud sõber oligi. Aigari parimat sõpra polnud enam.
Ülakorrusele jõudes tajus Aigar, et ka tema põsed olid punased. Ta hüppas korraks
vannitaost läbi ja värskendas oma nägu külma veega. Pilguheit vanni alla lisas äsjasele
masendusele ka süsti paanikat. Tema enda näoga nukk jõllitas talle endiselt
kurjakuulutavalt otsa. Kui nüüd Aigari mobiil uuesti helisenuks, mõne uue halva
uudisega, oleks ta hirmust karjuma hakanud.
Elutoas kõlas endiselt üheksakümnendate disko. Kuid Evelin ja Siim istusid
igavledes diivanil. Siim kõigutas end vaikselt, Evelin lehitses huvitult Sanderist sinna
jäänud pildialbumit.
Aigar jäi ukselävele seisma. Üks neist kahest. Üks neist kahest. Aga kumb? Ja
miks küll?
Siim vaatas talle nüüd otsa: „Kuule, sorri, et ma juba enne ei otsustanud, aga ma
liigun!” ja noogutas Evelini poole: „Tuled ka, meil vist natuke ühine tee?”
Evelin kehitas õlgu: „Kuule, ma olen veel hetke!”
Siim irvitas tõustes ükskõikselt: „Okei, lõbutsege hästi!”
Tema igavus ei tundunud teeseldud olevat. Hooletult pani ta tossud jalga, viskas
oma spordikoti üle õla ja väljus korterist. Koridoris püüdis Aigar teda siiski proovile
panna: „Kuule...?”
Siim pöördus: „Noh??”
„Kuule, kas sa vuuduu nukku oskad teha?”
Siimu näol oli teesklematu üllatus: „Mis mõttes? Mis asi see veel on? See
nõiavärk vä?”
„Ahh, unusta ära...” lõi Aigar käega.
„Mis mõttes unusta ära?” päris Siim pahuralt. „Miks sa üldse küsisid?”
„Pole oluline, lihtsalt tuli meelde, mida üks sõbranna rääkis... mitte midagi
olulist...”
„Okk,” lõi ka Siim käega. Aigar lasi ta välja ja läks üles tagasi. Korterisse, kus
sisenedes olid peale tema ainult nõelu täis pikitud nukk vanni all ja Evelin, kes oli
endiselt diivanil. Nende vahel lehvis jube vaikus. Muusika oli vahepeal ära lõppenud.
Kui poiss tuppa sisenenuna aeglaselt Evelinile lähenes, küsis tüdruk mõtlikult:
„Sa oled selline imelik... Kas sul juhtus midagi?”
„Eihh,” istus Aigar tema kõrvale diivanile. „Ma lihtsalt murelik... See vanemate
autoõnnetus... Ema küll ütles, et nad ei saanud viga, aga ma ikka muretsen... Igasuguste
põrutustega võib ju sitasti ka minna...”
Evelin nihkus talle natuke lähemalt ja vaatas poisile silma: „Kui ma sind niimoodi
murelikuna näen... tahtsin juba enne lihtsalt öelda, et kuigi me pole ju väga lähedalt tegelt
suhelnud, aga lihtsalt, et sa teaksid, et ma pean sind oma väga heaks sõbraks ja sa võid
alati minuga rääkida, kui sul on vaja, kellega rääkida...”
Aigar vaatas talle silma ja ütles siiralt: „Okei... Aitäh sulle!”

7
 Evelin sai sellest otsekui hoogu ja jätkas: „Tõsiselt, ükskõik mis sinuga juhtub,
ma tahan, et sulle jääks meelde, et võid alati just mulle helistada, mitte kellelegi teisele,
ja et...”
Aigar katkestas tüdrukut järsult: „Miks minuga midagi juhtuma peaks?”
Evelin tõmbus peaaegu et märkamatult diivanil natuke eemale, ent nüüdsest iga
tema liigutust jälgiv Aigar pani seda tähele.
Tüdruk vastas: „Ega ei pea juhtuma, aga asju ei tea ju ette, nagu see autoõnnetus.
Need lihtsalt juhtuvad. Aga et sa lihtsalt teaksid, et olen hea meelega sinuga rohkem
koos, ja lohutan sind hea meelega...”
Aigar küsis hästi aeglaselt: „Sa justkui tahaksid, et minuga midagi juhtub?”
Evelin kahvatas, seekord oma ehmatust eriti varjamata: „Miks sa peaksid mulle
midagi nii nõmedat ütlema?”
„Sellepärast, et sa käitud imelikult,” vastas Aigar pahaselt.
„Või et nüüd äkki ma käitun imelikult? Ma tahan su sõber olla, ja see on imelik!
Jah, võib-olla ongi!” Evelin kõverdas kummaliselt suunurkasid.
„Lihtsalt see lohutamise jutt, mida sa just lambist rääkisid, tundus mulle imelik,”
selgitas Aigar raevukalt
„Või et hoolimine on imelik!” sai Evelin kurjaks. Ta püüdis poisi silmist leida
vähimatki sümpaatia märki enda vastu, kuid ei märganud seda. Aigarist kiirgas ainult
umbusku.
„Oleksin pidanud seda aimama! Sina ei hooli ju kellestki!” Tüdruku õbluke keha
hakkas värisema. Ta tõusis diivanilt, sõrmega poisi poole osutades: „MINA hoolin sinust,
olen kogu aeg hoolinud, aga sul läheb ju kogu aeg nii hästi, oled kogu aeg nii popp poiss,
igasugused mõttetud tibid kogu aeg ümberringi... huvitav-huvitav, kui paljud nendest sinu
ümber siis oleksid, kui sul halvasti läheks! Mina oleksin kogu aeg sinuga, isegi kui sul
halvasti läheb, aga tundub, et ma olen eksinud ja isegi siis ei huvita sind teise inimese
hoolimine, kui sul halvasti läheb... mis sa siis teeksid, kui su vanemad oleksid õnnetuses
hoopis surma saanud, ahh? Ma vean kihla, et siis nutaksid ikkagi mu õla najal! Aga kui
läks õnnelikumalt, siis on muidugi kõik hästi, ja mina olen mingi mõttetu sinu jaoks,
muidugi!”
Aigaril läks silme eest mustaks: „Kas sina panid selle nuku?”
„Ja mis siis, kui paningi!” karjus Evelin. „Sind ei muuda ju miski! Mitte miski ei
pane sind hoolimist tähele panema!”
„Evelin, ma pole sulle midagi teinud...”
„Muidugi pole sa mulle midagi teinud! Sa oled must alati mööda vaadanud, kuigi
olen sinuga esimesest klassist koos käinud! Sa pole kordagi minust hoolinud! Mitte
kordagi midagi head teinud, ainult lollid naljad, et populaarne olla! Alati oled vaadanud
teisi, kuigi mina olen ainukesena sinust kogu aeg hoolinud. Ma lootsin alati, et mingi
nipiga õnnestub panna sulle mõistus pähe.”
„Sa ju saad aru, et nüüd ei saa meie vahel midagi tulla...” Aigar värises kergelt.
„Nüüd ma ei tahagi, et midagi tuleks! Liiga hilja!” kisendas Evelin.
„Palun tee selle nukuga midagi...” ütles Aigar. „Et midagi enam ei juhtuks!”
„Ei mõtlegi!” parastas tüdruk, moondunud näol välgatamas võidurõõm.
„Vaatame, mida teed siis, kui sul enam kedagi ei ole! Kõik läheb sitasti, ja siis tuled
roomates mu ukse juurde, et kellelegi oma hädasid kurta, aga siis ma ei taha sust enam

8
midagi kuulda. Leian endale kohe poisi ja naerame temaga koos su üle! Sulle ei jää mitte
kedagi!”
Hetkeks haaras Aigarit hirm ja meeleheide. Ent mitte asjata polnud ta aeg-ajalt
väitlusega tegelenud. Vastuväide oli tal iga asja kohta olemas. Ta ütles aeglaselt: „Sa ju
tead, et kui mina tean, kes nuku pani, saan ma selle sinu vastu keerata?”
Evelin seisis. Aigar istus. Nad vaatasid üksteisele otsa. Evelin hakkas nutma.
Aigar tõusis, läks vannituppa ja tõi sealt nuku. Evelin võttis nuku oma kätte,
pisarad endiselt silmist voolamas, tõmbas nõelad ükshaaval välja, kogus peopessa kokku
ja virutas mööda põrandat. Siis viskas nuku vihaga vastu toaseina. Aigar ei öelnud selle
peale midagi. Mida olekski tal öelda olnud. Nad läksid esikusse. Evelin riietus
nuuksudes. Treppidest allaminekul nuttis Evelin kogu aja. Välisukse juures pöördus
tüdruk ümber ja ütles läbi pisarate: „Ma tahan, et sa mäletaksid igavesti, et mina olen
tegelt ainuke inimene, kes on sind armastanud ja hoolinud!”
Aigari mõte läks inimestele, kellest ta oli äsja siinsamas lahku läinud. Ta ütles
kurvalt: „Evelin, neid on veel. Neid on tegelt ka veel. Ja nemad ei taha mulle haiget
teha.”
Evelin lõi selle peale välisukse enda järel pauguga kinni.
Aigar lukustas selle ja läks üles tuppa. Istus diivanile. Maas vedelesid nõelad.
Kaugemal seinaliistu ääres lebas nukk, näoga Aigari poole. Poiss ei suutnud iseenda
näkku vaadata, sest ei näinud seal midagi peale enesekindla, hooletu ülbuse. Ta läks ja
pööras nuku näoga seina poole. Siis diivani juurde ja istus tagasi. Rohkemaks ei olnud ta
hetkel suuteline. Võttis taskust mobiili. Kõigepealt helistab ta Merlinile. Ja siis Sanderile.
Ah jaa. Merlin ei võtaks ilmselt vastu. Kindlasti ei võtaks...
Poiss trükkis sisse smsi:
ka mul juhtus tegelt midagi. oleme teineteisega nii rumalasti
suhelnud. palun mõtle korra selle üle. ja palun võta vastu, kui ma
helistan. anna mulle võimaluse plz
Sõnum läks teele.
Aigari süda peksles sees, ent ometi oli ta samas kummaliselt rahulik. Praegu oleks
ta suutnud juba isegi nukule otsa vaadata, kuid loomulikult ei hakanud ta seda enam
uuesti ümber pöörama. Enam polnud see nukk üldse oluline.
Poiss ootas mõne minuti, vaatas üksisilmi toaseina, vaatas sellest kaugele läbi, ja
valis siis Merlini numbri.