LUUHÕRENEMISEST - nii nagu mina seda arvan olevat, ja usun, et selle tõenäosus on tunduvalt ÜLE 50%.

Pealkirjaks kõlbaks - luuhõrenemine on PIIMA TARBIMISE TAGAJÄRG.

Hakatuseks natuke üldhariduslikku - eks inimesed ju koolis õpivad kahel põhimõttel: ühed, et hindeid saada,
teised selleks, et asju MÕISTA. Need, kes õpivad oma huvidest lähtuvalt, nendele jääb meelde, et keemiliste
ühendite tabelis on kaugelt rohkem aineid kui kaltsium, tsink, boor, raud jne. Mõni on märganud, et maakeral
leidub loodudes ka sellist elementi, nagu Strontsium. Teda leidub maapinnas ca 0,008%. Ühele tundub see osa
olema ääretult väike, teisele aga ääretult suur... vähemalt sellevõrra, et teda on KÕIKJAL maapõues. Omal ajal,
kui praeguste meedikute tarkus oma alguse sai, seda ainet eriti ei uuritud, sest....... taimed teda ei omastanud. Ka
praegu ei uurita, sest enamuse koolide (ka kõrgkoolide) tarkus levib siiani lihtsa COPY – PASTE põhimõttel.
Kuid elu ja aeg arenesid edasi, kuni saabus AATOMIAJASTU. Rikkamad riigid ehitasid omale
aatomielektrijaamu, aga ka aatomipomme ning katsetasid neid nii maa all, vee all, kui ka atmosfääris ja olid
muidugi ka katastroofid, nii need, milledest räägitakse (Tšernobõl), kui ka need, milledest vaikitakse. Mis oli
tulemus...... tulemusi oli palju, aga siin on mõtet peatuda vaid ühel. Meie tuttav element Strontsium sai endale
venna - looduses mitte leiduva radioaktiivse strontsiumi, ehk Sr-90, mille pooldumisaeg on üle 20 aasta. Ja selle
pisikesed osakesed tiirlesid aastakümneid meid ümbritsevas õhus (vast ka siiamaani) tasapisi maapinnale
langedes..... Praktiliselt on terve maismaa saanud kätte oma osa sellest Sr-90-st. See, et need osakesed kiirgavad,
on vaid asja üks külg, olgugi, et mitte väike, sest inimorganismis on nad suutelised selles organis, kuhu on
parasjagu sattunud/kogunenud, kutsuma esile vähirakkude tekke. Kuid... see Sr-90 on kutsunud esile ka ühe
teise muutuse looduses. Tavalised rohttaimed, mis enne ei märganud mullas tavalist Strontsiumi, võtsid selle
nüüd rõõmuga enda toidumenüüsse, ehk teisiti öeldes - asusid seda hoolega omastama. Mis aga juhtub
rohttaimega? Tuleb talle juurde üks "vissi-muu", teeb amps-amps, ning..........Oleks see "vissi-muu" segatoitlane
või taimetoitlane ühekordse seedimisega, poleks asi veel eriti hull. Sest need väljastavad strontsiumi
väljaheidetega. Aga meie "vissi-muu" ei ole tavaline. Oli see "Looja" või keegi teine, kuid see meie armas
loomake on pandud "mäletsejate" gruppi, ning oh häda ja õnnetust - nendel Strontsium väljub PIIMA kaudu.
Meie aga armastame ja reklaamime piima, kui TERVISLIKKU, sest meie üldteadmised on peatunud mingitel
vanadel dogmadel, milledel pole (minu arust) mitte midagi ühist muutunud loodusega. Mingisugune areng
toimub meie „spetsialistide” mõttemaailmas AINULT omal kitsal erialal....kui sedagi õigeaegselt.
Kui uuesti tuletame meelde keemia algkursust, siis ehk tuleb meelde ka selline pisike nüanss, et Strontsium on
AKTIIVSEM kui meie luudele nii vajalik Kaltsium. Mida see siis praktikas tähendaks? Aga ei rohkemat ega
vähemat, kui seda, et Strontsium, KUI satub inimorganismi, läheb ISE luudesse. Ega ka see poleks eriline
õnnetus – luud oleksid ehk isegi tugevamad, kui kaltsiumiga, kuid........see strontsium on püsimatu, nagu kaasaja
noorus, ning mõne aja pärast jätab meie luud maha, ja… väljub rahulikult väljaheidete kaudu. Tema on oma töö
teinud - jätnud luudesse tühemikud. Mõni võiks nüüd arvata, noh, et mis siis, eks siis nüüd see kaltsium võiks ju
tühjadesse aukudesse minna. Võiks ju küll, aga ei lähe, ja seda ühel lihtsal põhjusel. Kui Kaltsium KOHE ei
saanud luudesse minna, siis ta „solvus või vihastas” nii kõvasti, et ..... pani ennast paika mujale - kõõlustesse,
sidekoesse, veresoonte seintesse jne....muutes need puiseks ja rabedaks.
Sundides, või keelitades/meelitades inimesi piima jooma.... kutsume esile ikka ja jälle sama strontsium-kaltsiumi
võimuvõitluse, milles alati võidab tugevam, ehk aktiivsem Strontsium ... ning tahtlikult suurendame teadmisteta
inimmassi luude hõrenemist, olgugi et sellel küll kaunis ROOSI nimi - OSTEOPOROOS.
PS. Paar huvitavat seika taimedest – nende võimest muutuda.
Saksa bioloog Roland Megnet on uurinud ja ARETANUD taimi, mis suudavad eriti suurel määral omastada
mullast raskemetalle ja mürkkemikaale. Näiteks, siberi tatar - on suuteline 1 ha suuruselt pinnaselt OMASTAMA
ligi 1,3 kg kaadmiumi, 24 kg seatina ja 322 kg tsinki.
Taimedel on aga ka oma lemmikud: kui Alpi litterheinale meeldivad kaadmium ja tsink, siis India sinepi
lemmikuks on hoopis seatina ja kroom. Põldosi (leidub ka Eestis) on kõige suurem räni ja KULLA koguja.
Venelased ise on kasutanud siberi tatart sõjaväe keemiarelvade polügoonidel arseeni väljatoomiseks pinnasest.
Kevadel külvad tatra ja sügisel on pinnas puhas, et ehita sinna või lastelaager. Ja saadud tatrast tee siis heina või
silo, ja anna lehmadele!!! Mitu lehma või mitu päeva on vaja, et oleks söödud see tatrataim ainult 1-lt ha-lt???
Kes on aga viitsinud/pidanud vajalikuks uurida – mida ja kui palju omastavad meie lehmade menüüdes
sisalduvad rohttaimed??? Televiisorist on mõnikord tulnud euroreklaam, kus „Milka” nimega lehm seisab
alpiaasal, äkki on selle lehma lemmiktoit just kohalik litterhein – seega, jookseme tormi sealt tulevaid jogurteid
ostma. Arvatavasti siis meie keresse kogunev suur, hiljem krematooriumist kätte saadav tööstuslikult arvestuslik
määr kaadmiumi ja tsinki katab vajalikud enneaegsed matusekulud.
PSS. Aga aatomelektrijaamades tekib töö käigus ligi NELISADA erinevat radioaktiivset ainet. See jutt siin käib
praktiliselt ainult ühe aine kohta, aga kui hakkaks ka teiste kohta kirjutama……….Mida need peale Tšernobõli
avariid maa peal teevad….