BOTAANIKA KORDAMISEKS

1. Sstemaatika on teadus, mis tegeleb meie planeeti asustavate taimede kirjeldamisega, sugulasliikide rhmadeks liitmisega ja nende rhmade asetamisega sellisesse jrjekorda, mis peegeldaks taimeriigi sadu miljoneid aastaid kestnud evolutsiooni. Taksonid- sstemaatika hikud. Taimi liigitatakse sstemaatilistesse rhmadesse ldtunnustatud ksuste alusel, mida nim. taksoniteks: liik->perekond->sugukond->selt->klass->himkond->riik 2. Esmane liigi kriteerium: Samasse liiki kuuluvad isendid, kes (potensiaalselt) suudavad omavahel ristudes anda tisvrtuslikke (=paljunemisvimelisi) jrglasi. Liigitunnuseks on ka levila-areaal.Raskusi liigi miste piiritlemisel-liik kui phihik on ldistus-tunnetushik.Bioloogilise mistena. Ei ole bioloogiline nhtus. ks rahuldavamaid liigi mratlusi kuulub V. Komarovile: Liik on hest esivanemast prinevate plvkondade kogum, mis on valiku ja olelusvitluse tulemusena eristunud lejnud elusolenditest; htlasi on liik evolutsiooniprotsessi kindel etapp. Formaalse loogika seisukohalt. Liik on hesuguste praktiliselt eristamatute isendite kogum. Liik- sarnaste tunnustega isendite rhm, kellel on oma, teistest liikidest erinev geenifond ja levila. Ristumisbarjr-bioloogiline isolatsioon- liikidel on evolutsioonis kujunenud mitmesuguseid omadusi, mis soodustavad ristumist liigikaaslastega ja takistavad ristumist vra liigi isenditega. Ristumist takistab ka ruumiline eraldatusgeograafiline isolatsioon. Miks ei saa esmast kriteeriumit rakendada alati? 1) Suguline paljunemine puudub: bakter, teisseened. Algloomadest- prasiitsed eluvormid (siseparasiitidel pole vimalik ristuda, kuna tavaliselt satuvad organismi ksinda) 2) raku sisesmbiontide teke on blokeerinud sugulise paljunemise 3) suguline paljunemine on olnud raskendatud. Sugul.protsess on kujunenud nii, et sug.paljunemine pole vimalikapomiksis (esineb vilill, kortsleht?) Apomiksise erivormid: a.)Partenogenees-viljastamata munarakust toimub kromosoomide kahekordistumine. Areneb normaalne jreltulija. Vimalik nii haploidne kui ka diploidne vorm.(leheti, mesilased, kiletiivalistel(mesilased, sipelgad)). Emasorganismid arenevad viljastamata munarakust. partenogenees- neitsisigimine, isendi areng viljastamata munarakust. Levinud nii taime kui ka loomariigis. Loomadest levinud selgrootutel, kaladel, kahepaiksetel, roomajatel. Vib olla obligatoorne- esineb kogu aeg (mesilane), fakultatiivne- vaheldub normaalse viljastumisega (hbekoger, leheti). Vimalusi- meioos ei ole tiuslik, munarakk silitab diploidse kromosoomistiku (arenevad tavaliselt emasloomad)(vesikirp), munarakk vib hineda reduktsioonkehaga. b.)Appogaamia- esineb taimedel, seeme areneb suvalisest sigimiku rakust. Esineb tsitrulistel krvuti sug.paljunemisega. Apomiksise kasulikkus-selleks, et kinnistada hid mutatsioone ja paljuneda tingimustes, kus sug.paljunemine raskendatud. Partenokarpa-olukord, kus viljastamata iest areneb seemneteta vili-banaanid, pirnid, seemneteta viinmarjad. 3. Riikidesse jaotamise vimalusi: a) 2 riiki- loomad, taimed =lejnud(mikrofloora)- lejgimeetod b) 3- loomad, seened, taimed=lejnudlejgimeetod c) 4/(5)- loomad, seened, taimed, bakterid, (viirused)- eluvormi meetod d) 5- loomad, seened, taimed, protistid=lejnud eukaroodid, bakterid e) palju- loomad, seened, taimed, esiviburlased, punavetikad, limaseened, erinevad bakterite rhmad... -evolutsiooniline meetod 4. Kes on taim? Taimeriiki kuuluvad hulkraksed pristuumsed fotosnteesivad organismid, kellel on plastiide ja suuri vakuoole sisaldavad tselluloosse kestaga rakud ning kes kasutavad varuainena trklist. Samuti sekundaarsete plastiididega.

5. Taime, looma ja seene kui eluvormi omavahelised erinevused. Taimautotroofne eukarootne organism, kelle ehituses on plastiidid. Loom-kehasisese seedimisega eukarootne organism, mis ei fotosnteesi. Bakter- kehavlise seedimisega organism-prokaroot. eluvorm (puit- vi rohttaimed). Seen-kehavlise seedimisega eukaroot. See ksimus tegelikult vastamata!!! 6. Eukarootse raku smbiogeneetiline kujunemine. EUKAROOTSUSE KUJUNEMISE ASTMED: 1) Kemolitotroofsete bakterite arengu kigus tusis bioproduktsioon nii suureks, et osutus vimalikuks obligatoorsete heterotroofide kujunemine. Heterotroofe vis tekkida tollal nii arhe- (domineerisid) kui eubakterite (olid sel ajal vhemuses) hulgas. Bakteritele omane vike genoomi maht vimaldas neil heterotroofidel korraga kasutada vaid mne keemilise reaktsiooni energiat. Stromatoliitidel kujunes vlja mitmekesine laguahel (=paralleelsed laguahelad), erinevatest bakteritest. Selles koosluses hakkasid peagi osad heterotroofid ka elusatest rakkudest seeneliselt (s.o. nagu kik bakterid) toituma. Heterotroofsel toitumisel olid olulisel kohal antibiootikumid nii konkurentide trjeks kui sgi surmamiseks. 2) Heterotroofsete arhebakterite hel rhmal kujunes fagotstoosi vime. Esmakordselt tekkis Maa peal loomne toitumine. Seni olid kik heterotroofsed organismid toitunud seenselt, seedides toitu vljaspool keha ja lagundamise saadusi imendades. Esmathtis oli leitud sgi kinnihoidmine ja seeditu maksimaalne imendamine, milleks oli vaja seeditav objekt/subjekt mbritseda vimalikult igast kljest kuna toitu oli ndsest vhem. Fagotstoosi teke eeldas raku sisetoese teket. Raku osade kohendamine saagi vastu ja hiljem selle mbere thendas raku osade liigutamist see on vimalik aga vaid sisetoese olemasolul. Kuid pole sisulist erinevust enda saagi mbere liigutamisel (=fagotstoos) ja teise kohta loivamisel tekkis ka amboidne liikumine. 3) Esimesed fagotsteerivad bakterid suutsid seedida ptud saagist vikese osa. Nlja piiril elades vis neil poolsurnuna saaki neelates ka oma vhese seedimisvime ja kaitsevimega raskusi tekkida seedimata vis jda ka saagi kromosoom. Kuna seedimata saagi hulgas vis esineda ka teiste molekulide seedimisele spetsialiseerunud heterotroofe (kolooniast lahti kistud poolsurnud isendeid), siis nende kromosoomi (osaline) seedimata jmine vis anda tekkinud kompleksile tunduvalt parema toidu kasutamise vime. Saakorganismide kromosoomide (osaliselt) seedimata jtmine kujunes seega kasulikuks fagotsteerivale bakterile. Luna seedimata jtmise tulemusena tekkis hulgakromosoomne rakk. Kuna fagotsteerivad bakterid olid ilmselt valdavalt saprotroofsed ja vaid harva nnestus neelata teine elus bakter, siis polnud ka karta rakkude liigset saastumist vraste geenide-kromosoomidega. Esmapilgul ebardlike monstrumite ellujmist vimaldas vaenlaste puudumine nende elupaigas. Ka omasuguseid oli esialgu vhe. Sellise eduka hulgakromosoomse bakteri jagunemise seisukohalt oli oluline kigi kromosoomide heaegne jagunemine edukaks osutusid vaid need jrglased, kes said vimalikult tasakaalustatud valiku kromosoome. Hakkas kujunema mitoos. Vimalik, et hulgakromosoomsuse tekkel on oluline osa olnud ka plasmiididel, kes oma varjumisvimega aitasid maskeerida ka vraid kromosoome. Kirjeldatud viisis on siiski vimalik nha smbioosi. Algsed kiskjasaak suhted raku sisekeskkonda sattunud kromosoomide vahel oli soodsam taandada kromosoomide smbioosiks. Selline smbiogeneetiline eukarootse kromosoomistiku kujunemine seletab hsti ka eukaroodi geenide arhe- ja eubakteriaalset pritolu. Siiski jvad siin vrdvrsetena konkureerima ka muud vimalused geenide lekandest algeukarootide ja erinevate bakterite vahel (nt. arhebakter Methanococcus jannashi genoomis on nii eu- kui arhebakteritele omaseid geene (Kyprides et al. 1997)) kui ka vimalus mitokondrite geenide siirdest rakutuuma. 4) ksikud hulkuvad hulgakromosoomsed alg-eukaroodid neelasid aeg-ajalt ka

ksteist liigikaaslasi. Ka sel juhul vis allaneelatu jda seedimata, see vis osutuda veelgi tululikumaks, kui vra seedimata jtmine. Alla neelatud liigikaaslasel vis rakus olla tasakaalustatud hulgal kasulikke geene, mida neelajal polnud, samuti vastupidi. Vimalus saada ohtlikke geene oli aga palju viksem kui pris vra organismi kromosoomi silitamisel. Nii vis kahe raku segamisel saada kiiresti veelgi parema raku. Seega oli omasugust kasulik ra tunda, alla neelata ja seedimata jtta, et siis taas lahku minna. Nii vis tekkida smata lunast paralleelselt hulgakromosoomsusega ka suguline protsess. 5) Kui alg-eukaroot oli endasse liitnud enamuse vimalikke kasulikke bakterite geene (kromosoome), polnud kromosoomide lisandumine enam kasulik. Oli vaja kindlamini eristama hakata omasid ja vraid kromosoome (geene). Oma kromosoomide kaitseks tekkis tuumamembraan. Kas see toimus venna neelamisel (neelatud liigikaaslase membraanist sai algtuke ka tuumamembraani teke) vi mingil teise sisemise mberkorralduse tulemusena, jb lahtiseks. Alg-eukarootide laiemat levikut piiras nende tundlikkus ultraviolettkiirguse suhtes. Seetttu jid nad ka vee-fotosnteesi ilmumise jrel enam sgavamate veekihtide elanikeks, vimaldades nii vee pinnakihtides laialdaselt levida ja areneda uutel heterotroofsetel organismidel heterotroofsetel eubakteritel. 6) Alles vljakujunenud tuumamembraaniga alg-eukarootidega (=Archezoa) liitus endosmbioosi tulemusena mitokondri eellane ( -proteobakter). Kuna on vlja arvestatud, et see toimus le 2,2 miljardi aasta tagasi , seega ajal, mil atmosfris polnud veel hingamiseks piisaval hulgal hapnikku, toetab see ideed, et esimesed mitokondriaalsed eukaroodid kujunesid stromatoliitide sisemuses kaitstuna ultraviolettkiirguse eest lokaalse krgema O2 tingimustes . Siin on veel huvitav mrkida, et ilmsed esimesed Maa elustiku dominandid arhebakterid nivad omavat DNA hulga kohta suhteliselt rohkem geene kui eubakterid. Algsetes toitainevaestes ja kiskjavabades elukooslustes oli ilmselt vajalik ja vimalik optimeerida ainete kasutamist maksimaalse kokkuhoiu suunas, hiljem on seda ha enam takistanud vajadus edukaks tegutsemiseks vaenlase vastu. Konkurentne valiku surve on asendunud ha enam surmavaenlase vi sbra (kiskja, parasiidi vi smbiondi, edifikaatori) valikusurvega. 7. Elusorganismi teoreetiline 'tiuslik" arengutskkel - elusorganismi vimalik paljunemine erinevatel arengustaadiumitel. ????????? 8. Taime osad. (eraldi: istaimed, snajalgtaimed, alamad taimed). istaimed: paljunemisorgan- is koos viljaga . Taime ied on tihti koondunud isikutesse. ie osad on tupplehed, kroonlehed, tolmukad ja emakas. Prast tolmlemist ja viljastumist hakkavad ies arenema seemned. Kpsevaid seemneid mbritseb vili. See moodustub philiselt emaka sigimikuosast. Vili kaitseb seemneid ja aitab ka kaasa nende levimisele. Sobivates tingimustes arenevad seemnetest uued taimed. Phiosa taime eluks vajalikest orgaanilistest ainetest snteesitakse fotosnteesi kigus lehtedes. Lehtede kaudu toimub ka taimest vee aurumine (transpiratsioon). Leht koosneb lehelabast ja leherootsust. ied, viljad ja lehed kinnituvad varrele. Varres olevates juhtkudedes toimub ainete transport taime hest osast teise.Vart koos lehtedega nimetatakse vsuks. Vsul paiknevad ladvapung ja klgpungad. Ladvapungast kasvab vsu pikemaks ja klgpungadest moodustuvad klgharud. Mnedel taimedel on lisaks juurtele ka risoom ehk maa-alune vsu.Vett ja toitaineid hangivad istaimed juurtega. Need on olulised ka taime kinnitumisel pinnasesse. Snajalgtaimed: paljunemisorgan- eos ja gametangium. Snajalgadel on tavaliselt suured liht- vi liitsulgjad lehed. Lehe mlemal kljel vivad esineda hulhed. Leherootsul on sageli kilejad pruunikad skalsoomused. Lehe alumisel kljel on sageli nha eoskuhjasid. Need koosnevad eoslatest, mida enamasti katab loor. Eoslate ehitus ja asetus on snajalgade olulisteks mramistunnusteks. Kui eosed on valminud, siis loor ja eoslad rebenevad ning eosed paiskuvad hooga eemale. Snajalgadel maapealset vart ei ole. Nende vsu esineb mullas pstise vi tusva risoomina. Sellest saavad alguse lisajuured. Snajalgtaimedel eristatakse kolme

vsutpi: kolla-, osja- ja snajalatp. Koldadel on hulgaliselt pisikesi lehti, eoslad on koondunud varre tippudesse eospeadesse vi asetsevad lehekaenaldes.Osjadel on lehed taandarenenud. Nende maapealsed vsud on hsti eristunud slmekohtade ja slmevahedega. Eoslad on varretippudes eospeadena. Snajalgadel on sageli suured lehed, mille alumisel kljel paiknevad eoslad eoskuhjades. Alamad taimed: (vetikas): tallus, kudedeks eristumine puudub vi vhene. Koppvetikas on herakuline rohevetikas. Rakku mbritseb rakukest. Rakus on tstoplasma ning rakutuum. Raku eesosas paiknev pulseeriv vakuool eemaldab rakust liigse vee. Pulseerivate vakuoolide hulk ja asend rakus on koppvetikate liigiomane tunnus. Koppvetikas on rohelist vrvi, mille tingib kopakujuline kloroplast. Viimase kuju jrgi ongi antud sellele vetikale eestikeelne nimi. Rakku mbritseb rakukest, mis mrab vetika kuju. Raku peenemas osas on kaks viburit, mille abil koppvetikas liigub. 9. Bakterid. Autotroofsed ja heterotroofsed bakterid. Arhe- ja eubakterid. Bakterite osa evolutsioonis, bakterid teiste organismide osana (s.h. organellidena).Bakter (0,40,8m)-eeltuumne organism-prokaroot. Valgusmikroskoobis nhtavad. Suuremad (100m) autotroofsed, viksemad parasiitsed(0,15m). Variandid- kokidkerakujulised, batsilld-pulkjad, spirillid-nats keerdunud, spiroheedid- vedrukujulised. Bakteritel on toimunud paljude geenide lekandeid, niteks viiruste abil.2 domeeni arhe-ja prisbakterid. Arhebakterid-elavad ekstreemoludes, eluviis teistsugune, bakterikultuur ei kehti. Iseloomulik: A) kik on autotroofid; kemosnteesijad- anorg.ainetest (Sredutseeritakse CO2, CH4 tootmine looduslikust vesinikust, metallhendid oksdeeruvad????) B) anaeroobsed-ei vaja eluks hapnikku B.1) obligatoorsed- ei taha B.2) fakulatiivsed- vahel tahab, vahel mitte C) likrgel temperatuuril elavad +136 C. Elavad sgaval maa sees, kus vulkaanilised veed- kanged alused, happed, soolad. Krgel rhul. D) prokarootidele sarnasemad kui prisbakteritele? E) elu tekkimisel arhebakterid esmased F) elu tekkis 100C juures. Enamus termfiilsed Prisbakterid- eubakterid?: A)litotroofsed-kemosnteesijad-Vvli-raua-mangaanibakterid. Nitrifitseerijad??? Thtsus: tegevuse tulemusena tekkis soorauamaak, neg-ummistavad tiraazitorusid B)fotosnteesivad B.1) fotoheterotroofid- kasutavad valgusenergiat ATP saamiseks. Rohelised mitte-vvli bakterid. B.2) foto-autotroofid- toodavad org anet anorg. Varal. B.2.1)Fotosnteesivad vvlibakterid (rohelised ja punased)obligatoorsed anaeroobid. Fotosnteesivad siis, kui hapnikku pole. B.2.2) sinivetikad-tsanobakterid-Vesinikku saavad veest-elavad merevees, magevees ja epiftidena maismaal. Ehk igalpool, kus leidub vett. Fotosntees toimib nagu eukarootidel, kuid pigmentide mitmekesisus suurem kui eukarootsetel vetikatel. Vrvuselt sinakasrohelised vi roosad, oliivrohelised, mustad. Ca 2000 liiki. Rakuservades esineb kloroplasti lamelli sarnaseid struktuure. Rakk on kaetud kestaga(kitiinist) ning seda katab limakapsel.Osa liikidest suutelised siduma hulmmastikku (fosfori olemasolul)- suurendavad veekogu produktsiooni. Kujult on kerajad, pulkjad, sageli koloniaalsed (niitjad,vib esineda hulkraksuse tunnuseid). Koloonias on kik rakud vrdsed (kuna bakterid nii lihtsa ehitusega, teevad hte asja koos), hulkraksuses rakkude funktsioonid erinevad. Kolonnil on hine limakapsel. Samblik on seene ja sini- vi rohevetika smbioos. Kaks vetikat kuna sinivetikas seob N ja roheline fotosnteesib. Sinivetikas vib mnedes tingimustes muutuda ohtlikuks nagu kold-ja neelvetikad. Sinivetikad elavad smbiontidena ka ksnades, korallides. C)Heterotroofsed bakterid- A) aeroobsed B) anaeroobsed-B.1) obligatoorsedhapniku olemasolu elavad le spoori nol. B.2) fakulatiivsed-elava nii ja naadenitrifitseerijad bakterid. Lmmastikku siduvad bakterid-suuteised siduma hulmmastikku- a) vabalt elavad b) smbiondid-lepp, astelpaju, mgarikud. Kiirik(seened)- bakterid, kes oma vlmuselt meenutavad seeni. Bakterite evolutsioon-I elusorgansm heterotroofne bakter(perset pole jrel), siis I

laialt maailma vallutanud kemosnteesijad bakterid. Arhebakterid valitsesid le ca 3 mld a tagasi. Algelt olid arhed siis prisbakterid. Arhed ei hakanud hingama, kuna ei saanud sinna minna, kus hapnikku oli, kuna valguse kaitsemehhanismid puudusid. Pisbakterite eellased trjuti sgavatest ookeanivetest konkurentsi tttu. Neil kujunes valguse vastu kaitsemehhanism- pigmendid hakkasid valgust kasutama(enne kaitse!), mis vmaldas neil elada madalamates vetes. Valgusega vitlemisest kujunes vlja vime snteesida, millega kaasnes hapnikku teke.Tekkisid aeroobsed bakterid, siis N siduvad. Hapniku tarvitamine on fotosnteesi prdprotsess. Milleks baktereid vaja? Toiduainete, biotehnoloogiliste ravimite valmistamisel. Reovete puhastamine. Inimese nahal ja sees. Head naha peal- kasutavad seda, mis pole elus. Kui head eemaldada, siis tulevad halvad, kes ei oska vahet teha elusrakkudel ja eritistel. Kui asi segane, siis vaadake http://www.tpu.ee/~toenu/matbot/Virus_Bakter.htm 10. Himkond seened- Mycophyta. Seeni on le 100 000 liigi. See on sugulusorganismide rhm, mida segeli ksitletakse eraldi riigina. Seente uurimisega tegeleb mkoloogia. Seente pritolu pole veel lplikult selgitatud. Arvatakse, et nad on tekkinud polfleetiliselt. hed rhmad plvnevad klorofllita viburloomadest, teised vetikatest. Ehitus. Seente tallust nim mtseeliks ehk seeneniidistikuks. Mtseel koosneb peenetst harunevatset niitidest hfidest. Enamikul seentel on hfide kestad keerulisema koostisega: algelisematel koosnevad nad pektiinainetest, krgematel arenenutel tselluloosi sarnastest ssivesikutest ja putukate kitiini taolisest lmmastikku sisaldavatest ainetest. Seente ehituse thtsaks iserasuseks on plastiidide puudumine. Varuaineteks on glkogeen vi rasvad, trklist ei teki kunagi. Krgematel seentel pimuvad hfid sageli tihedaks ebakoeks plektenhmiks, millest moodustuvad eoseid kandvad viljakehad. Seentel puuduvad kohastumused vee juhtimiseks ja auramise vltimiseks, selleprast elavad ainult niisketes kohtades. Toitumine: seened on heterotroofsed organismid. Enamik neist on saprofdid toituvad surnud taimede jnustest. Saproftsed seened moodustavad ensme, mis lagundavad tselluloosi ja ligniini. Tunduvalt viksem osa saprofte toitub loomse pritoluga jtmetest. Parasiidid ammutavad toitaineid elusorganimsi rakkudest. Taimedel parasiteerib le 10 000 liigi loomadel ja inimestel vhem kui 1000 liiki. Paljud seened veedavad he osa oma elust parasiidina, teise osa saprofdina. Sageli astuvad seened smbioosi vetikate vi isegi krgemate taimedega. Smbioosi tulemusena vivad tekkida uued moodustised, nit. samblikud vi mkoriisa. Thtsus. Seentel on looduses thtis osa aineringluses. Nad mineraliseerivad orgaanilisi aineid, peamiselt surnud taimede jnused, ja vtavad osa huumuse moodustamisest. Seeni, mis phjustavad alkoholikrimist, kasutatakse laiva, piirituse, veini, lle, kalja ja kefiiri tootmisel. Peale selle kasutatakse prmi toidu-, sda-, ja ravimainena. Kbarseeni kasutatakse sageli toiduka. Hfide kestad seeduvad halvasti, seetttu valke peaaegu ei omastata ja seente kasutamine toiduks tuleneb nende heast maitsest. Suur on seente osathtsus antibiootikumide tootmisel. Teiselt poolt phjustavad paljud seened pllumajandustaimede haigusi. Suurt kahju rahvamajanduseke tekitavad puitulagundavad seened. Mned seened phjustavad inimeste ja loomade haigusi, aga ka mrgitusi. Seened parasiteerivad happelise reaktsiooniga organismide kehas, kus enamik patogeenseid baktereid vastu ei pea. Sstemaatika. Seened jagatakse kuude klassi: tagaviburseened, munaseened, seigseened, kottseened, kandseened, teisseened. Kolme esimese klassi esindajad kuuluvad alamate seente hulka, neil on rakkudes jagunemata mtseel vi see hoopis puudub. lejnud klasside esindajad arvatakse krgemate seente hulka, nende mtseel koosneb rakulistest hfidest. Paljunemine vt. seente himkondade koondtabelist!!!!

11. Hk. Limaseened- Myxophyta. Liike u. 700. Tallus on hulktuumaline rakkudest eristumata ja kindla kujuta liikumisvimeline tstoplasmamass- plasmoodium. Tallus vib olla sna suur, lbimduga kuni mitukmmend sentimeetrit. Limaseened on heterotroofsed, peamiselt saprofdid, harvem parasiidid. Saproftide plasmoodium on sageli vrvunud kollaseks, punaseks vi muud tooni vi on vrvusetu. Limaseened on vimelised amboidselt substraati mda liikuma toidu ja vee sunas, vltides valgustatud kohti. Liikumiskiirus kuni 0,4mm sekundis. Prast varuainete kogumist liigub plasmoodium avatud, kuivemasse kohta ja laguneb suureks hulgaks tiheda kestaga sporangiumideks. Paljudel liikidel moodustavad sporangiumid padjakujulisi kogumikke- etaaliume, mis on kaetud hise tiheda kestaga. ksikute sporangiumide kestad lagunevad sealjuures tielikult vi osaliselt. Etaaliumide ja sporangiumide sisaldis jaguneb herakulisteks eosteks, mis tekivad meioosi teel. Paljudel liikidel tekib tstoplasmast kapilliitsium- hgroskoopne niidistik, mis soodustab eoste vljapaiskamist prast etaaliumi vi sporangiumi kesta rebenemist. Soodsates tingimustes eosed idanevad, kusjuures igast eosest tekib ks kuni neli pooldumisvimelist zoospoori ehk rndeost. Zoospoorid kaotavad viburid ja muutuvad miksambideks, mis on samuti paljunemisvimelised. Suguline paljunemine toimub miksambide (vahel ka zoospooride) liitumise teel. Tekib diploidne rakk, millest moodustub diploidne plasmoodium. Elutsklis on lekaalus diplofaas. Parasiitsetel limaseentel puudub sporangium. Eosed paiknevad vabalt peremeestaime rakus. Limaseentel on ehituse ja eluviisi poolest palju hist nii amboidsete algloomadega kui ka plasmoodiumi omavate seentega. Seetttu hed teadlased liigitavad limaseened algloomade, teised seente hulka. 12. Hk. Nuuterseened. Liike u. 29. Mtseel nii haploidne kui diploidne plasmoodium. Plasmoodiumil rakukest puudub, eostel sisaldab kitiini. Sugutu paljunemine: haploidsed zoosporangiumid. Suguline paljunemine: Meioosi jrel psieosed. Sekundaarsed zoospoorid hinevad. Nad on (rakusisesed) parasiidid. 13. Riik Esiviburlased: Hk. Munasseened- Oomycetes. Sisaldab u. 700 liiki. Mtseel koosneb tugevasti harunenud paljutuumalistest vahesinteta hfidest. Ristvaheseinad tekivad ksnes paljunemiselundite moodustumisel. Hfide kest koosneb tselluloosist, ega sisalda kitiini. Suurem osa elutsklist mdub haploidses faasts. Sugutu paljunemine toimub kahe viburiga zoospooride abil. Zoosporangiumid vivad kituda llieostena. Suguline paljunemine: hfide tippudel arenevate erisooliste sugurakkude (meioos) hinemisel moodustub puhkeeos (oogaamia). Enamiku liikide elutskkel on suurel mral seotud veekeskkonnaga. Phytophthora infestans on tuntud kartuli lehemdaniku tekitajana. 14. Hk. Seigseened- Zygomycetes. Liike u. 800. Mtseel on vaheseinata. Hfide kestas sisaldub kitiini. Sugutu paljunemine toimub sporangiospooride vi koniidide abil. Zoospoore ei ole. Peaaegu kik liigid elavad maismaal. Nutthallitus on tavaline saproft, mis kasvab leival, juurviljadel, aga ka snnikul ja paljudel muudel orgaanilistel substraatidel. Hfid on vaheseinteta, tugevalt harunenud, paljutuumsed. Sugutu paljunemine toimub kerakujulistes sporangiumides moodustuvate spooride abil. Niiskele substraadile sattunud spoorid idanevad. Suguline paljunemine esineb sna harva. See vib toimuda ainult siis, kui kaks fsioloogiliselt erinevat mtseeli satuvad krvuti. Mtseelide hfid kasvavad teineteise suunas kuni kokkupuuteni. Nende tipud jmenevad ja eralduvad vaheseinaga. Kokkupuutekohas hfide kestad lahustuvad ja paljutuumalised sisaldised liituvad tekkinud diploidsete tuumadega sgoot kattub paksu tumeda kestaga (sgospoor). Prast puhkeperioodi ta jaguneb meioosi teel ja idaneb. Tekib hf, mis kannab haploidseid spoore sisaldavat sporangiumi. Ebasoodsates tingimustes lagunevad hfid llideks (oiidideks), mis kattuvad paksu kestaga ja muutuvad klamdospoorideks. Soodsate tingimuste saabumisel areneb klamdospooridest mtseel.

15. Hk. Kottseened- Ascomycetes. Liike u. 50 000. Mtseel koosneb substraadisisestest vaheseintega hfidest. Substraadi pinnal moodustuvad ainult paljunemiselundid. Enamik liike on saprofdid. Nad elavad mullas, toitudes taimejnustest, samuti toiduainetel. On teada ka taimede, harvem loomade ja isegi inimese parasiite. Mned alustavad elutsklit parasiitidena, kuid lpetavad saproftidena. Sugutu paljunemine toimub koniidide ehk llieostega- vga levinud. Suguline paljunemine: enamasti viljakeha tekkel moodustuvate hulgatuumsete, erinevate sugurakkudena kituvate hfitippude hinemisel kanduvad le tuumad, tekivad kakstuumsed hfid (=askogeensed hfid), neil karogaamia ja meioosi jrel arenevad kotteosed (enamasti 8 vahel harva ka 4 kaupa). Vastavalt viljakeha puudumisel vi esinemisel ja tema tekkimise viisil jagatakse kottseened kolmeks alamklassiks: vliskottseened (nt. lleprm ehk leivaprm, veiniprm), priskottseened (nt. Pintselhallitus ja tunglatera tekitaja) ja kamberseened. 16. Hk. Kandseened- Basidiomycetes. Liike u. 25 000. Mtseel koosneb vaheseintega hfidest. Sugutu paljunemine toimub koniidide abil, kuid esineb harva. Suguline: Haploidsed hfid hinevad (tuumade lekandumine hest teise). Hiljem viljakehal moodustuvad karogaamia ja meioosi jrel enamasti 4 basidiospoori ehk kandeost. Enamikul liikidel moodustuvad basidiospoorid viljakehadel, mis on vga mitmesuguse kuju ja suurusega. Konsistentsilt vivad viljakehad olla vatjad, vrkjad, sitke-kiulised, nahkjad ja isegi puitunud. Eoslava paikneb tavaliselt viljakeha alakljel. Ta koosneb basiididest, parafsidest ja tsstiididest. Tsstiidid on parafsidest suuremad rakud, mille tipud ulatuvad hmeeniumist vlja. Hmeeniumi ehk eoslava kandvat viljakeha nimetatakse hmenofooriks ehk eoslavakandjaks. Primitiivsematel kandseentel on see sile, krgemalt arenenutel narmastega, lamellidega vi torukestega, mis suurendavad tunduvalt hmeeniumi pinda. Mnedel liikidel tekivad basiidid otse mtseeli hfidel. Kandseened jagatakse basiidide ehituse jrgi: holobasiididega kandseened (nt. Kukeseened, klmaseened, pilvikud, riisikad, kivipuravikud ja ka tuletael), fragmobasiididega kandseened (nt. Ngiseened, mis tekitavad nisu kvange ja nisu lendnge). 17. Teisseened- Deuteromycetes, Fungi imperfecti. Liike u. 30 000. Hfid on vaheseintega. Paljunemine toimub koniidide abil. Suguline paljunemine puudub. Klassi kuuluvad seened on parasiidid ja saprofdid. Pa ljud liigid on looduses laialt levinud, phjustavad tihti pllumajandustaimede haigestumist ja hukkumist. Teisseeni liigitatakse koniidikandjate paiknemise ja koniidide kuju jrgi. Koniidikandjad vivad paikneda vikeste kimbukeste ehk koreemiumidena, hfide pimikul ehk stroomal, kerakujulises vi ovaalses pkniidis. 18. Vetikad- Algae. Vetikad on taimeriigi rgsed esindajad. Nad on tekkinud vees ja elanud seal le terveid geoloogilisi aegkondi. Veekeskkonna omaduste psivuse tttu on paljud vetikad ndisajani silitanud esialgsest vga vhe erineva kuju. Need on herakulised ja koloonialised vetikad, mis on lhedased algloomadele. Flogeneesi kigus arenesid vetikad herakulistest ja koloonialistest keerulise ehitusega paljurakulisteks hiidorganismideks, mille pikkus ulatub mitmekmne meetrini ja koosnevad eristunud kudedest. Kaasaegne teadus oletab vetikate plvnemist viburloomades vees elavaist herakulistest 1-2 viburiga organismidest. Nende hulgas leidub kloroflli sisaldavaid (autotroofseid) ja vrvusetuid (heterotroofseid) organisme. Esimesed on lhemal taimedele, teised loomadele. Paljud sstemaatikud vaatlevad viburloomi kui lhterhma, mis seob taim- ja loomorganisme. Toitumine. Enamik vetikaid sisaldab kloroflli ja toitub autotroofselt, kuid sageli on roheline vrvus maskeeritud teiste pigmentidega. Ehitus. Tallus vib olla herakuline, koloonialine, rakutu vi paljurakuline, sltuvalt rakkude asetusest niitjas vi plaatjas. Talluse vegetatiivsed rakud on kaetud tugeva kestaga, mis koosneb tselluloosist ja pektiinainetest. Rakukest on tihti vljastpoolt

kaetud vi inkrusteeritud rnidioksiidiga. Tstoplasma tidab kogu rakku vi paikneb seinmiselt. Esineb ks suur vi mitu vikest vakuooli rakumahlaga. Rakus on ks vi mitu tuuma ja pigmente sisaldavaid kromatofoore. Kromatofooride kuju on mitmesugune: plaatjas, spiraalne, lintjas, karikjas, vrkjas, thtjas jne., mis on vetikate mramisel thtis tunnus. Mnedel vetikatel on kromatofoorides valguskehakesed prenoidid, mille mber ladestuvad varuained trklise vi selle lhedase ssivesiniku kujul. Peale trklise vivad varuainetena ladestuda lid, lipoproteiid leukosiin, valk volutiin. Paljunemine. Vetikatel esinevad kik paljunemistbid: vegetatiivne, sugutu ja suguline. Vegetatiivne paljunemine toimub herakulistel vetikatel raku, koloonialistel koloonia jagunemise teel, paljurakulistel talluse tkkide, vahel aga spetsiaalsete vegetatiivse paljunemise elundite (nt mndvetikatel sigipungade) abil. Sugutu paljunemine toimub herakuliste spooride vi zoospooride abil, mis tekivad vegetatiivsetes rakkudes vi sporangiumides nende sisaldise jagunemise teel. Varsti prast tekkimist heidavad zoospoorid viburid ra ja kasvavad uuteks isenditeks. Suguline paljunemine vib toimuda iso-, hetero- vi oogaamiana. Nende paljunemisviiside tulemuseks on sgoodi (2n) moodustumine. Prast puhkeperioodi moodustub sgoodist meioosi teel neli zoospoori, mis annavad alguse uutele isenditele, vi siis sgoot kasvab prast jagunemist kohe uueks liikumisvimetuks isendiks. Levik ja majanduslik thtsus. Enamik vetikatest elab vees, peamiselt meres. hed neist ujuvad vees vabalt, moodustades planktoni tuumiku, teised lebavad vabalt phjas vi kinnituvad sellele, moodustades thtsa osa bentosest (veealused aasad). Meredes theldatakse vetikate massilist esinemist kuni 30m sgavuseni. Kige varjutaluvamad pruun- ja punavetikad esinevad 100-200m sgavusel, ksikud liigid aga 500m sgavusel ja sgavamalgi. Mned vetikad silitavad eluvime vga madalatel temperatuuridel. Polaarmaades ja krgmgedes elavad nad lumel, vrvides selle sageli punaseks, roheliseks vi kollaseks. Vetikad elavad ka mullal, mullas ja isegi hus. Mned liigid, mis koos bakteritega satuvad viljatutele pindadele, on nende asustamise pioneerideks. Paljud neist osalevad aktiivselt mulla tekkes. Lmmastikku siduvad vetikad rikastavad mulda lmmastikhenditega. Mned rohevetikate liigid kuuluvad kommpleksorganismide samblike koostisse. Vetikad rikastavad vett hapnikuga ning on htlasi kalade ja veelindude toiduks. Vetikajahu kasutatakse pllumajandusloomade sdaks. Vetikaid kasutatakse ka vetisena. Pruun- ja punavetikad on agari tooraineks. Agarit kasutatakse kondiitritstuses ja mikrobioloogias, vetikate tuhka aga broomi ja joodi saamiseks. Vetikate himkonnad vt. vetikate himkonnad tabelist!!! 19. Plastiidi tekkephjused ja teed: Vanimad eluolesed olid ainuraksed ilma tuumata organismid-prokaroodid. Viimaste praegused esindajad on bakterid. 2mld a tagasi pristuumsed-eukaroodid.Eristusid tuum,mitokondrid,plastiidid ja teised membraaniga mbritsetud organellid. Plastiidid ja mitokondrid paljunevad raku sees pooldudes- andis aluse oletusele, et need organellid on arenennud rakkude sees smbiootiliselt elama asunud bakteritest. Niisugust pristuumsete rakkude rakkude tekke hpoteesi nim Endosmbioos- erinevat tpi prokarootide liitumine. Aeroobsed bakterid+tuumaga rakk=mitokonder, fotosnteesivimelistest bakteritest kloroplastid. Eukarootne organism neelas sinivetikaraku, mis seejrel sai kigi plastiidide eellaseks. Kik plastiidid plvnevad vabalt elavast sinivetikast. Kolm haru primaarseid plastiide, millest kaks (puna- ja rohevetikate haru) on andnud aluse sekundaarseteks endosmbioosideks. Sekundaarsetel endosmbiontidel ei ole silinud enam oma mitokondreid. Tertsiaarne variant ka olemas.Plastiidid on taime kasvukuhiku rakkudes kik hesugsed- neid nim proplastiidideks. Rakkude spetsialiseerudes moodustuvad mitut tpi plastiidid. Need, milles moodustub klorofll, arenevad fotosnteetiliselt aktiivseiks kloroplastideks. Kromoplastid

sisaldavad teisi pigmente ja neis fotosnteesi ei toimu. Leukoplastid on vrvitud. Amloplastid ladestavad trklist. Plastiide on ka protistidel. Eukarootse ehitustbi eelised: raku liigendumine osadeks tagas senisest thusama tjaotuse. DNA organiseerus kromosoomideks, raku lihtne pooldumine asendus mitoosiga. Arenesid vlja meioos ja suguline paljunemine. Ulatuslikum geneetiline muutlikkus kaasnes ning avanesid vimalused uuteks evolutsioonilisteks muutusteks. 20. Hk. Punavetiktaimed- Rhodophyta. Liike umbes 4000 (pikus 400)???. Nad on levinud troopilistes ja subtroopilistes, harvem parasvtme meredes, ainult vhesed elavad magevees ja mullas. Nende tallus on paljurakulistest harunevatest niitidest koosnev puhma kujuline, harvem plaatjas vi lehtjas, kuni 2m pikk. Nagu pruunvetikatelgi, esineb eristumine kudede taolisteks rakkude kogumiteks. Kasv on hajutatud (spetsialiseerunud kasvuvtmeid ei ole) vi tipmine (kasvuvtmed asuvad talluse harude tippudes). Kige primitiivsematel liikidel on tallus herakuline vi koloonialine. Elutsklis puuduvad liikumisvimelised vormid. Punavetikatel on vga mitmesugune vrvus, mis on tngitud pigmentide kloroflli, karotinoidide, fkoertriini, fkotsaani esinemisest erinevates hulgalistest vahekordades. Kromatofoorid on enamasti plaatjad, ilma prenoidideta. Varuaineks on eriline florideetrklis. Pektiinainetest ja tselluloosist koosnevad rakukestad koos vahelamellidega limastuvad vahel nii tugevasti, et kogu tallus muutub sltjaks. Selleprast kasutatakse neid agari toorainena. Mnedel liikidel on rakukest inkrusteeritud lubjaga, mis muudab talluse kivikvaks. Sellised liigid vtavad osa korallriffide moodustamisest. Suguline paljunemine on oogaamia. Paljunemise emaselundit nimetatakse karpogoonika. See on herakuline, temas alumist, laienenud osa, milles paikneb munarakk, nimetatakse mhuks ja lemist peenikest, torukujulist osa trihhogniks. Anteriidid esinevad rhmadena, kusjuures igahes tekib ks liikumivimetu gameet, mida nimetatakse spermaatsiumiks. Enamik punavetikaid on kahekojalised. Spermaatsiumid vljuvad anteriididest ja kantakse veevooluga trihhognidele. Trihhogni kest limastub, spermaatsium tungib karpogooni ja liitub munarakuga. Sgoot jaguneb kohe, puhkeperioodita, ja areneb diploidseks harunevaks niitjaks talluseks. Nende niitide otstel tekivad karpospoorid. Viljastumine mjutab ka karpogooni naabruses asetsevaid vegetatiivseid rakke. Need jagunevad samuti intensiivsemalt ja moodustavad karpospoore mbritseva keraja tstokarbi. Sugutu paljunemise puhul tekivad tallusel sporangiumid, mis sisaldavad ht monospoori vi nelja tetraspoori. Monospoorsete liikide elutskkel mdub haploidses faasis, diploidne on ainult sgoot. Tetraspoorsetel liikidel toimub gameto- ja sporofdi vaheldumine, kuigi need vliselt teineteisest ei erine. Enne tetraspooride moodustumist toimub meioos. Haploidne tetraspoor areneb gametangiumidega gametofdiks, diploidne karpospoor tetrasporangiumidega sporofdiks. Paljud punavetikad on tooraineks agari ja joodi tootmisel, neid tarvitatakse loomasdaks ja toiduks. 21. Hk. Neelvetikad- Cryptomonada -vhe, vhetoidulisemates ja jahedamates vetes. Sisaldavad unikaalseid fotosnteesivaid pigmente. Meioosi ei ole. Mned vivad ka heterotroofselt toituda. Unikaalsed pigmendid: Chl a ja Chl c2, unikaalseid fkobiliine jm. Hk. Vaguviburvetikas- Dinomastigota -suurimad vetika himkondi. Soojades meredes ftoplanktonina. Esineb liike, mis toodavad inimesele ohtlikke toksiine(kalanduslikult halvad!). Meioosi ei ole. >4000 liigi. Mned bioluminestseeruvad. Rakukesta plaadid (kui esinevad) tselluloosist, rnistunud. DNA organisatsioonilt meenutavad mneti baktereid. Tpiline mitoos puudub. 22. Riik Esiviburlased: Kollakate pigmentidega vetikate himkonnad. Hk. Rnivetiktaimed- Diatomophyta (Ploompuul Bacillariophyta). Liike umbes 10000. Need on herakulised mikrokoopilised organismid, mis vahel hinevad

kolooniateks. Rnivetikad on levinud kikjal. Nad elavad soolases ja magevees, niiskel pinnasel, kividel, puude koorel jne. Veekogude phjamudas on neid massiliselt. Rnivetikate pektiinainetest rakukest on vljaspoolt kaetud rnidioksiidist rnirga, mis koosneb kahest tihedalt kokkukivast poolmest: vlimisest (epitheca) ja sisemisest (hypotheca). Mlemad poolmed koosnevad lamedast kaanest ja vst kaanega tihedalt hendatud rngast. R poolmete vd paiknevad teineteise sees. Kaant lbivad poorid ja lhed. Kaante struktuur on vga mitmekesine ning omab thtsust sstemaatikas. Raku sees asetsevad protoplast ja vakuoolid ning ks tuum. Kromatofoorid on pruunika vrvusega, kuna neis sisalduv klorofll on maskeeritud karotinoidide ja diatomiiniga. Varuained ladestuvad litilkade, volutiini ja leukosiini nol. Vegetatiivne paljunemine toimub protoplasti mitootilise jagunemise teel. Seejrel protoplastid lahknevad ja moodustavad uuesti r sisemise poolme. Selliste jagunemiste seeria phjustab emaraku sisemise poolme saanud isendite mtmete jrjekindlat vhenemist. Vhenemisele teeb lpu suguline paljunemine, mis antud juhul e vii isendite arvu suurenemisele, vaid nende normaalsete mtmete taastumisele. Suguline paljunemine on vga omaprane: vhenenud mtmetega isendid lhenevad teineteisele, heidavad r ra ja kattuvad limaga. Iga rakk jaguneb meioosi teel, kusjuures tekib neli haploidset rakku tetraad. Erinevate tetraadide kaks rakku liituvad omavahel, lejnud aga hvivad. Sgooti nimetatakse auksospooriks. Sellest kasvab uus, normaalsete mtmetega isend. Rnivetikate elutskkel mdub diploidses faasis. Vljasurnud rnivetikatest on tekkinud vimsad kivimite lademed. Neid kasutatakse dnamiidi toomisel, heli- ja soojusisolatsiooni materjalina, metallide lihvimiseks, filtrite valmistamiseks. Hk. Pruunvetiktaimed- Phaeophyta. Liike umbes 900. Levinud kogu maailma meredes ja ookeanides, peamiselt rannarses madalvees, kuid vahel ka rannast eemal. Bentose oluline koostisosa. Talluse iseloomulik vrvus oliivirohelisest tumepruunini tuleneb mitmesuguste pigmentide: kloroflli, karatinoidide ja fukoksantiini (pruun) koosesinemisest. Pruunvetikate tallus on paljurakuline. Neil vib jlgida arenguastmeid mikroskoopilistest organismidest kuni hiidorganismideni, mille pikkus ulatub vahel 30-50 meetrini. Madalamal arenguastmel olevate liikide tallus on niitjas, koosneb hest rakkude reast. Krgemalt arenenud liikidel jagunevad rakud mitmes tasandis ja on osaliselt eristunud, moodustades rakkude komplekse, mis sarnanevad assimilatsiooni-, silitus-, tugi- ja juhtkudedega. Selline eristumine on tingitud talluse liigestumisest osadeks, mis tidavad erinevaid lesandeid:risoidideks, teljeks ja flloidideks. Pruunvetikate rakud on he tuumaga. Kromatofoorid on enamasti kettakujulised, neid on rakus palju. Varuained ladstuvad laminariini (polsahhariid), manniidi (suhkuralkohol) ja lide kujul. Pektiinainetest ja tselluloosist koosnevad rakukestad limastuvad kergesti. Tallus kasvab tipmiselt vi interkalaarselt. Eluea pikkus ulatub mitme aastani. Vegetetiivne paljunemine toimub talluse tkkide abil. Sugutu paljunemine toimub arvukate kahe viburiga zoospooride abil, mis tekivad herakulistes, harvem paljurakulistes zoosporangiumides, vi tetrasporangiumides tekkivate tetraspooride abil. Suguline paljunemine iso-, hetero- vi oogaamiaga. Iso- ja heterogameedid tekivad paljurakulistes gametangiumides, oogoonid ja anteriidid on herakulised. Kigil pruunvetikatel peale seltsi Fucales esineb elutsklis hstivljendunud faaside vaheldus. Meioos toimub zoo- vi tetrasporangiumides. Zoo- vi tetraspooridest areneb gametoft (n), mis vib olla he- vi kahesuguline. Sgoot areneb ilma puhkeperioodita sporofdiks (2n). Erinevatel perekondadel on faaside vaheldus eriilmeline: htedel ei erine sporoft ja gametoft vliselt, teistel on sporoft suurem ja pikaealisem kui gametoft. Pruunvetikad moodusatavad hiigelsuure ftomassiga veealuseid niitusid. Nad

omavad ha suurenevat thtsust sda-, toidu- ja ravimitaimedena ning tehnilise toorainena. 23. Hk. Rohevetiktaimed- Chlorophyta. Liike umbes 16 000. Levinud kogu maailmas, peamiselt mageveekogudes, mned meredes ja vga vhesed perioodilise niisutatuse tingimustes mullal, puutvedel, plankudel, lillepottidel jne. Selle himkonna esindajate nitel saab jlgida kaht arengusuunda: herakulistest he tuumaga vormidest rakutute hulgatuumalisteni; selle liini krgeimaks astmeks on perekond Caulerpa, ja herakuliste koloonialiste vormide kaudu hulgarakuliste niitjate ning edasi paljurakuliste enam vi vhem eristunud tallusega vormideni, mis vliselt imiteerivad krgemate taimede elundeid, selle liini krgeimaks astmeks on mndvetikad. Liikumisvimeliste organismide liikumielunditeks on kaks, harvem neli hesuguse pikkuse ja kujuga viburit. Rakud on he tuumaga, kuid vivad olla ka paljutuumalised. Kromatofoorid on enamasti prenoididega, nende kuju, suurus ja hulk rakus on vga mitmesugused. Pigmendid on klorofll ja karotinoidid, varuainedtrklis ja li. Paljunemine on vegetatiivne, sugutu ja suguline. Suguline paljunemine esineb peaaegu kigil liikidel, olles vga mitmekesine: isogaamia, heterogaamia, oogaamia, sgogaamia (konjugatsioon). Rohevetiktaimed jagatakse kolmeks klassiks. I- Klass Isocontophyceae- liikide arvu poolest kige suurem klass. Tallus on herakuline, koloonialine vi paljurakuline. Elutsklis esineb pikem vi lhem liikumisvimeline faas. Koppvetikas- elab tavaliselt vikestes saastunud veekogudes vi loikudes ja phjustab sageli vee itsemist. Tallus on herakuline, mitmesuguse kujuga: mmargune, ovaalne, munajas. Rakukest koosneb pektiiniainetest ja tselluloosist. Raku eesotsas on kaks tstoplasmast viburit. Soodsates tingimustes paljuneb koppvetikas sugutult: protoplast jaguneb mitootiliselt kaheks, neljaks vi kaheksaks osaks, millest emaraku sees moodusatavad rndeosed. Need on ehituse poolest sarnased tiskasvanud isenditega, kuid mtmetelt viksemad ja tselluloosist kestata. Emaraku kesta limastumisel nad vabanevad, kasvavad tiskasvanud isendi mtmeteni ja moodustavad rakukesta. Suguline paljunemine tavaliselt isogaamne, kuid mnedel liikidel on theldatud ka hetero- ja isegi oogaamiat. Sgoot titub varuainetega ja kattub paksu kestaga. Jrgneb puhkeperiood. Soodsate tingimuste saabumisel jaguneb sgoodi sisu meiootiliselt, mille tulemusena tekib neli haploidset rndeost. Klorella- laialt levinud mageveekogudes, meredes, pinnases, puude tvedel. Mned liigid on samblike komponendiks. Tallus on herakuline. Rakk on mmargune, ehituselt meenutab koppvetikat, kuid on ilma viburite ja pulseeriva vakuoolita. Eosed on viburteta. Emarakus tekib kaheksa eost, mis vabanevad ja kantakse edasi veevooluga. Sugutu paljunemine toimub vga kiiresti. Sugulist paljunemist ei esine. Rakkudesse koguneb palju varuaineid, vitamiine, antibiootikume, selleprast kultiveeritakse klorellat kui odavat toidutoorainet. Vesijuus- levinud jgedes. Tallus on niitjas, harunemata, koosneb hest reast hesugustest rakkudest, kasvab tipmiselt, kinnitub substraadile vrvusetu basaalraku abil. Kromatofoor on rnga vi poolrnga kujuline ja paikneb seinmiselt. Rakus on ks tuum. Sugutul paljunemisel tekivad kskik millises rakus, vlja arvatud basaalrakk, nelja viburiga rndeosed. Suguline paljunemine on isogaamne. Gameedid on vikesed, kahe viburiga, moodustavad samuti kskik millises rakus. Kopuleeruvad ainult erinevate isendite gameedid. Sgoot jaguneb meioosi teel. Tekib neli rndeost, mis kasvavad uuteks niitideks. Kogu elutskkel mdub haploidses faasis, diploidne on ainult sgoot. Caulerpa- merevetikas, millel on substraati mda roomav, kuni 50 cm pikkune, vahel pikemgi tallus. Vlisel sarnaneb risoomiga, millel on lisajuured ja suured lehed. Tallus on otsekui hiidrakk htse protoplasti ja paljude tuumade ning kromatofooridega. Talluses puuduvad vaheseinad, kuid esinevad tselluloosist tuginiidid. Sugutu paljunemine puudub, vahel esineb vegetatiivne paljunemine talluse tkkide abil. Suguline paljunemine on

isogaamne. Kogu elutskkel mdub diploidses faasis. Meioos toimub enne isogameetide moodustumist. II- klass ikkesvetikad- Conjugatophyceae. Tallus on paljurakuline niitjas vi herakuline, ilma viburiteta. Suguline paljunemine toimub kojugatsiooni teel. Zoospoorid ja gameedid puuduvad. Kreemvetikas- palju liike mageveekogudes jgedes, tiikides, jrvedes ja laugastes. Niitjas tallus koosneb hest rakkude reast. Kromatofoore on rakus 1-2, nad paiknevad seinmises tstoplasmakihis. Kromatofoorid on prenoididega, spiraalselt keerdunud lindid, sageli tkiliste servadega. Tuum asetseb raku keskel tstoplasmas, mis on peente niitide kaudu hendatud tstoplasma seinmise kihiga. Vakuoole on mitu. Kasvab rakkude jagunemise teel. Vegetatiivne paljunemine toimub talluse tkkide abil. Suguline paljunemine on konjugatsioon: kaks isendit asetuvad paralleelselt, nende rakukestadel tekivad teineteise suunas vljasopistised, kokkupuutekohtadel kestad limastuvad, tekib kopulatsioonikanal, mille kaudu he, oletatava isasisendi raku protoplast lheb emasisendi rakku. Tekib suur mmargune sgoot, mis kattub paksu kestaga ja kogub varuaineid li nol. Prast puhkeperioodi sgoot jaguneb meioosi teel. Sealjuures tekib neli haploidset rakku, millest kolm hvivad, ks aga kasvab uueks isendiks. Seega mdub elutskkel haploidses faasis, diploidne on ainult sgoot. III- Klass (? Ploompuul, ksimuses HK.) Mndvetikad- tallus on suur, keeruka ehitusega. Elavad enamasti mageveekogudes (jrvedes, sootides), kus moodustavad tihedaid puhmastikke. Sugutut paljunemist zoospooride abil ei esine. Vegetatiivne paljunemine toimub risoidide vi talluse teistel osadel tekkivate sigipungade vi talluse tkkide abil. Sugulise paljunemise elundid oogoonid ja anteriidid on paljurakulised. Mndvetikad on kige krgemalt arenenud rohevetikad. Mndvetika (Chara) talluse pikkus vib ulatuda mitmekmne senitimeetrini. Ta koosneb slmedest ja slmevahedest; slmedest harunevad klgharud. Peatelg koosneb kesksetest suurtest rakkudest, mis on mbritsetud viksematega. Tallus kinnitub veekogu phja risoidide abil. Vegetatiivne paljunemine toimub risoididel tekkivate sigipungade abil. Sugulisel paljunemisel tekivad mnede herakuliste klgharude kaenlas oogoonid ja anteriidid. Oogoonid on piklikovaalse kujuga. Nende sein koosneb spiraalselt keerdunud pikkadest rakkudest, mille tippudest eraldunud viiest lhikesest rakust moodustub kroon. Oogoonis paikneb munarakk. Anteriidid on oogoonidest viksemad, mmargused. Valminud anteriidid on oranzid. Anteriidi kest koosneb kaheksast kilpjast rakust, mille siseklgedel on spermatogeenseid niite kandvad pidemed. Niitidest tekivad kahe mmarguse viburiga spermatosoidid. Viljastatud munarakust tekib sgoot (oospoor), mis lbib puhkeperioodi. Tema idanemisele eelneb meioos. Seejrel tekib lhike harunemata haploidne niit, millest kasvab uus taim. Elutskkel mdub haploidses faasis, diploidne on ainult sgoot. 24. Silmviburvetikad: vrvuselt rohelised, plastiidil samad pigmendid, mis rohevetikal (?), kuid rakustruktuur teistes vetikatest miselt kauge. Auto-ja heterotroofe. Taime- ja loomavahepealsed. Kahetine olemus esineb ka teistel sekundaarsete plastiididega rhmadel. Rammusamates ja reostutatud vetes. Meioosi ei ole. > 1000 liigi. Ilmselt kunstlik rhm. Iseloomulik mitokondri ehitus. 25. Hk. Sambliktaimed- Lichenophyta. Liike le 20 000. Ehitus. Samblikud on smbiootilised liitorganismid. Nad koosnevad kahest komponenidt vetikast ja seenest. Vetikas moodustab eluks vajalikke ssivesikuid, mis ladestuvad talluses lihheniini kujul, seene hfid aga imavad ja silitavad vett, mis on samuti eluks vajalik. Samblike tallus koosneb seenehfide pimikust, mille vahel paiknevad rohe- vi sinivetikad. Eristatakse kaht talluse ehituse tpi: homomeerne iidsem ja ehituselt primitiivsem, kus vetikarakud paiknevad kogu talluses korrapratult vi enam-vhem htlaselt ja hetetomeerne, kus vetikad on koondunud hek kihiks, mida nimetatakse

vetika- ehk gonidiaalkihiks. Samblikust eraldatud vetikad ei erine millegi poolest vabaltelevaist. Teiselt poolt, samblikel esinevad bioloogilised iserasused, mis vljaspool smbiosi puuduvad kummalgi komonendil. See vljendub niteks samblike vimes elada sellistes kohtades, kus vetikad ega ka seened ei saaks ksinda elada. Samblikud vivad kasvada isegi klaasil ja metallil. Mitmed liigid kasvavad kividel, mullal ja puude koorel. Eriti suuri alasid katavad samblikud tundras. Sambliku tallus paikneb enamasti substraadi pinnal, harvem sees. Samblikud on vimelised le elama pikki kuivaperioode, selleks ajaks lakkab elutegevus, eriti just fotosntees. Tallus kasvab vga aeglaselt. Ta on halli, pruuni, rohelist, orani, erekollast vi peaaegu musta vrvi. Vrvus sltub erilistest pigmentidest, rauasooladest ja mitmesuguste hapete koostisest ja kontsentratsioonist. Talluse kuju jrgi eristatakse niitjaid samblikke, mille tallus on harunenud niidistiku kujuline; kooriksamblikke, mille tallus moodustab kividel, puudel ja mullal koorikuid; lehtsamblikke, mille lehtjas vi plaatjas tallus kinnitub substraadile hfide kimpudest koosnevate ritsiinide abil; psassamblikke, mille tallus on enam vi vhem harunenud puhma kujuline, krgus 12-15cm. Paljunemine. Samblikud paljunevad ainult vegetatiivselt, enamasti talluse tkikeste, vahel spetsiaalsete moodustiste soreedide ja isiidide abil. Soreedid on mikroskoopilised tombud, mis koosnevad mnest seenehfide pimikuga mbritsetud vetikarakust. Nad tekivad hulgaliselt peamiselt lehtsamblike vetikakihis, harvem sgavamates kihtides. Isiidid on talluse pinnal paiknevad vljakasved, mis samuti sisaldavad sambliku mlemaid komponente. Soreedid ja isiidid levivad tuule, vee ja loomade abil. Sattunud soodsatesse tingimustesse, kasvavad nad uueks talluseks. Suguta ja suguline paljunemine esineb ainult hel samblike komponendil seenel. Sambliku tallus tekib ainult siis, kui eosest kasvanud seenehfid kohtavad antud samblikuliigile omast vetikat. Kui sobivaid vetikaid ei ole, siis hfid hukkuvad. Samblike kasutamine: 1) Ravimid antibiootikumid; 2) Loomast ja inimese toit mannasamblik ja kirvasamblik (sdaks phjaptradele); 3) Parfmeeriatstuse tooraine lhnakinnistajatena; 4) Vrviallikad looduslikud vrvained loomsetele materjalidele; 5) Lihhenomeetria; 6) Lihhenoindikatsioon. Edasi netist, sest seda raamatus ei ole! Lihhenoindikatsioon: 1) Phimtted erinevad samblikuliigid on husaastatuse, metsade psivuse jms tunnuse suhtes erineva tundlikkusega, seega on viimaste astet vimalik mrata samblike liigilise kooseisu abil. 2) Meetodid nt. linna kaardi ruudustamine ning samblikuliikide kooseisu kandmine igale ruudule. 3) Indikaatorliigid Usnea hirta, Pertusaria amara, Parmelia sulcata, Hypogmnia physodes jt. 26. Enamikul krgematel taimedel on keha liigestunud elunditeks juureks, varreks ja lehtedeks, mis koosnevad hstieristunud kudedest. Krgemate taimede elutsklis on selgelt vljendunud sporofdi (2n) (sporofaas- viljastumisest meioosinidiploidsus) ja gametofdi (n) (meioosist viljastumiseni) vaheldus. Sugulise paljunemise elundid on hulgarakulised. Emaselund arhegoon koosneb laienenud alaosast ehk mhust, kus tekib munarakk, ja kitsast laosast ehk kaelast, mis munaraku valmimisel avaneb. Sugulise paljunemise isaselund anteriid, milles areneb hulk spermatosoide, on kotikesekujuline. Paljasseemnetaimedel on anteriidid redutseerunud, katteseemnetaimedel aga on redutseerunud nii anteriidid kui arhegoonid. Paljunemiselundite ehituse jrgi jagatakse krgemad taimed kahte rhma: arhegoniaadid ja istaimed. Arhegoniaatidehulka kuuluvad esimesed seitse krgemate taimede himkonda (hk. rniad, rgraikad, sammaltaimed, koldtaimed, ositaimed, snajalgtaimed ja paljasseemnetaimed), istaimede hulka aga ainult ks himkond katteseemnetaimed. Sgoodist areneb krgematel taimedel loode

sporofdi alge. Arhegoniaatidel areneb ta gametofdi (n) arvel, istaimedel aga sporofdi silituskoe endospermi (3n) arvel. Soontaimed-jaotuvad omakorda snajalgtaimedeks, paljasseemnetaimedeks ja katteseemne taimedeks. Omavad juhtkimpe vee ja toitainete transpordiks. Krgemad taimed kui monofleetiline evolutsiooniharu-1 hine esivanem ja sellel pole htegi jreltulijat. 27. Gametofdi ja sporofdi vrdlus krgematel taimedel - Haploidsusest ja diploidsusest tulenevad phimttelised morfoloogilised erinevused.

Gametoft(eelleht) Juhtkude: Nrk Juured: Juurekarvad: Risoidid Kuivakindlus: Lehed Passiivne: Pole/vikesed lihtsad Aktiivne: Varieeruvad

Sporoft(tiskasvanud snajalgtaim)

Ksleem ja floeem

olemas

olemas

hulhed Pole/lihtsad sulgrakkudega

Sporofdil kujunevad sporangiumid vi ied. Neis toimub meioos, mille tulemusel arenevad haploidsed spoorid. Gametofdi areng algab spoorides ja lppeb gameetide moodustumisega. Gameetideks-sugurakkudeks nim neid haploidseid rakke, mis enne liitumist enam ei pooldu. 28. Gametofdi ja sporofdi erinev osathtsus krgemate taimede himkondades, selle vimalikud evolutsioonilised phjused???? 29. Hk. Sammaltaimed- Bryophyta. Liike umbes 35 000. Ehitus.Sammaltaimede, nagu teistegi krgemate taimede elutsklis toimub kahe faasi sporofdi ja gametofdi vaheldus. Valdav on gametoft, kigil teistel krgematel taimedel domineerib aga sporoft. Just selleprast peetakse sammaltaimi taimede evolutsioonis iseseisvaks klgharuks. Gametoft kujutab endast lehtjat tallust vi varre ja lehtedega vsu. Juuri ei ole, nende lesannest tidavad risoidid pindmiste rakkude vljakasved. Sugulise paljunemise elundid on paljurakulised. Sporoft, mida sammaltaimedel nimetatakse sporogooniks, on sltuvuses gametofdist. Morfoloogiliselt kujutab ta endast silindrilise jala tipus asetsevat kerakujulist, elliptilist vi silindrilist eoskupart, mille sees arenevad eosed. Sporogoon on gametofdiga tihedalt seotud, kuna saab temalt vett ja vajalikke toitaineid. Sammaltaimede keha (gametoft ja sporogoon) maksimaalne suurus on 60cm. Sammaltaimed on oma ehituse ja koloogia poolest lhedased vetikatele. Nagu vetikatelgi, puuduvad neil juhtkoed ja juured. Mnedel primitiivsematel sammaltaimedel on tallus lamav ja dihhotoomselt harunev ning sarnaneb vetikate tallusega. Viljastamine toimub veekeskkonnas. Sammaltaimedel, nagu vetikatelgi, ei esine puitumist. Levik. Sammaltaimed on levinud kigil maakera mandritel, kuid ebahtlaselt. Troopilistel aladel esinevad nad peamiselt mgedes. Vike arv liike on kuivade

alade, niteks seppide asukad. Mned liigid on epiftse eluviisiga, kinnitudes puukoorele, mned kasvavad vees. Philine liikide mitmekesisus on koondunud phjapoolkera niisketesse kasvukohtadesse, mduka ja klma kliimaga aladele. Eriti tundrate, soode ja metsade taimkattes kuulub neile thtis koht. Sstemaatika. Sammaltaimed ligitatakse kolme klassi: kder-, maksa- ja lehtsamblad. Kige suurem thtsus on kahel vimasel. I- Klass maksasamblad- Hepaticopsida. Liike umbes 10 000. levinud kikjal. Maksasammalde ehituse primitiivsus annab tunnistust nende rgsusest. Helvik on klassi tpiline esindaja. Gametoft kujutab endast 10-12cm pikkust dihhotoomselt harunevat lehtjat raksist (tallust), mis on mlemalt poolt epidermiga kaetud. lemises epidermis on ventilatsiooniavad hulhed. Need on suured rakuvaheruumid, mis on mbritsetud eriliste, nelja kihina paiknevate rakkudega, hulhede alla asetsevad huruumid. Alumisel epidermil on vljakasved herakulised risoidid ja punakad vi rohekad soomused, mida vahel peetakse taandarenenud lehtedeks. lemise epidermi all paikneb assimilatsioonikude, mis koosneb kloroflli sisaldavate parenhmirakkude vertikaalsest tulbakestest. Allpool on hukeseseinaliste klorofllita parenhmirakkude kiht. Seega on helviku tallusel dorsoventraalne ehitus. Talluse lapoolel tekivad kandjate otsas paiknevad sugulise paljunemise elundid. Helvik on kahekojaline taim. htedel isenditel esinevad heksakiirelise the kujulised arhegoonikandjad, mille alumisel kljel, thekiirte vahel paiknevad arhegoonid. Teistel isenditel on kaheksanurkse kilbikese kujulised anteriidikandjad, mille lepoolel asetsevais koopais paiknevad anteriidid. Arhegooni mhus tekib munarakk. Prast munaraku viljastamist spermatosoididega areneb sgoodist sprogoon. See kujutab endast lhikese jalaga eoskupart, mis kinnitub haustori abil gametofdile. Eoskupra sees tekivad sporogeensete rakkude meiootilise jagunemise tulemusena haploidsed eosed ja elateerid pikad spiraalselt paksenenud seinaga steriilsed rakud, mis aitavad eostemassi kobestada ja paiskavad selle eoskuprast vlja. Soodsates tingimustes areneb eosest eelniit. Selle tipmisest rakust kasvab uus helviku tallus. Helvikud on laialt levinud. Kige sagedamini vib neid leida niisketes kasvukohtades: jrvede ja jgede kallastel, jrakutes ja niisketes metsades rohu sees. II- Klass lehtsamblad- Bryopsida. Liike umbes 25 000. paljud liigid on levinud phjapoolkera parasvtmes ja polaaraladel. Tundra, soode ja metsade taimkattes domineerivad nad suurtel maa-aladel, avaldades suurt mju pinnase niiskusesisaldusele. Gametoft kujutab endast pstist telge kauliidi, mis on kaetud lehetaoliste vljakasvete flloididega. Tinglikult vib neid nimetada varreks ja lehtedeks. Varre alumisel osal tekivad paljurakulised risoidid. Harunemine on klgmine. Telgede kasv toimub tipmise pramidaalse raku jagunemise teel. Kasv vib olla monopodiaalne vi smpodiaalne. Seoses sellega paiknevad sugulise paljunemise elundid ja sporogoon kas gametofdi tipus vi klgharudel. Klass jaotatakse kolmeks alamklassiks: lhiskuprasamblad, turbasamblad ja prislehtsamblad. Suuremat thtsust omavad kaks viimast alamklassi. a) Alamklass turbasamblad- Sphageniidae. Turbasambla liikidel on sna sarnane ehitus, selleprast on neid raske mrata. Gametoft kujutab endast eriti laosas tugevasti harunenud taime. Harud on tihedalt lehtedega kaetud. Turbasamblad elavad vga niisketes kasvukohtades. Selleprast ei ole neil risoide ja niiskus tungib otse varde, mille alumine osa aja jooksul sureb. Varre ehitus on lihtne, selle keskel asetseb hukeseseinalistest parenhmsetest rakkudest ssi, mis tidab juht- ja silituskoe lesandeid. Ssi on mbritsetud kahest kihist koosneva koorega: skleroderm tidab tugikoe, haloderm veesilituskoe lesandeid. Haloderm koosneb suurtest surnud rakkudest, mis on ksteisega ja vliskeskkonnaga hendatud mmarguste avade kaudu. Vahel on neil rakkudel spiralsed kestapaksendid. Leht koosneb hest kihist rakkudest, mis erinevad ksteisest

ehituse ja talitluse poolest. hed neist on elusad, kloroflli sisaldavad, teised surnud, suuremad, avadest lbitud ja spiraalselt paksenenud kestaga, nagu halodermi rakudki. Viimast tpi leherakke nimetatakse halotsstideks. Halotsstid vivad koguda ja silitada vga suuri veehulki, mis letavad taime enda massi 30-40 korda. Gametofdid vivad olla he- vi kahekojalised. Anteriidid tekivad klgharudel lehekaenaldes. Neid katvad lehed on punaka vrvusega. Arhegoonid asetsevad teistest lhematel harudel. Spermatosoidi ja munaraku hinemisel tekib sgoot, mis annab alguse diploidsele faasile sporogoonile. Sporogoon koosneb jalast ja kuprast. Jalg on lhike, sibulakujuline, kuid kui eosed on valminud, pikeneb gametofdi varre tipp tugevasti (ebajalg) ja tstab kupra les. Kupra keskelt kasvab les mmargune sammas, mida katab mtsina sporogeenset kudet sisaldav eoskott (sporangium). Kupra sein on tugev, mitmekihiline. Pealmises, kloroflli sisaldavas kihis on hulk vljaarenemata hulhesid. Kupar on kaetud kaanega, mis eoste valmimisel avaneb ja eosed pudenevad laiali. Elateere ei ole. Eostest tekib algul roheline tallusjas eelniit, sellel paiknevatest pungadest kasvab uus gametoft, mis on elutsklis domineerivaks faasiks. Turbasammalde ehituses on primitiivseid tunnuseid: tallusjas eelniit, juhtkimpude ja risoidide puudumine, kupra lihtne ehitus. Turbasammalde thtsus looduses on vga suur. Kogudes suuri veehulki ja kasvades tihedate mtastena, phjustavad nad suurte maa-alade soostumist ja seda ka tundravndis. Soode kuivendamiseks tehakse agromelioratiivtid. Teiselt poolt, vanadel soodel on suur thtsus turba tootmisel. Turbakihi kasv toimub vga aeglaselt kige soodsamates tingimustes moodustub 1cm paksune turbakiht umbes 10 aasta jooksul. b) Alamklass prsialehtsamblad- Bryidae. Liike umbes 24 600. Levinud laiemalt kui turbasamblad. Kasvavad mitmesugustes koloogilistes tingimustes tundrast ja metsatundrast kuni stepi ja krbeni. Kige tpilisemad prislehtsammalde kasvukohad, kus nad ilmselt domineerivad vi moodustavad lausalise katte, on tundra, sood ja mned metsatbid. Prislehtsamblad on turbasamaldega vrreldes palju mitmekesisema ehitusega. Sugulise paljunemise elundid tekivad htedel peateljel, teistel klgharudel. Mnedel liikidel peatelg ei harune. Harilik karusammal (Polytrichum commune) on ks kige laiemalt levinud prsialehtsamblaid. Ta kasvab metsades, lagendikel, sooservadel. Gametoft on pstine, harunemata, kuni 15cm krgune vi krgem, tihedalt lehtedega kaetud. Maa-alune osa paikneb peaaegu horisontaalselt, selle kljest harunevad risoidid. Varre keskel asetseva juhtkimbu moodustavad niinele ja puidule vastavad piklikud rakud. Juhtkimpu mbritsev koor koosneb sklerodermist ja halodermist. Lehed paiknevad spiraalselt. Nad koosnevad lineaalsest lehelabast, mis lpeb hambulise tipuga, ja kilejast lehetupest. Lehe lapoolel paiknevad liistakud ehk assimilaatorid. Tugikoe ja juhtkoe elemente sisaldav leherood on lamenenud. Gametofdid on kahekojalised. Arhegoonid asetsevad emasgametofdi, anteriidid isasgametofdi tipus. Prast viljastamist areneb sgoodist sporogoon, mis koosneb pikast jalast ja kuprast. Kupar asetseb pstiselt vi veidi kaldu ning on 4-5 tahulise prisma kujuline, kaetud arhegooni kestast moodustunud roostekarva kiulise tanuga. Kupar koosneb urnist ja kaanest, kupra alumine osa aheneb kaelaks. Kupra vlispinnal on hulhed, keskel sammas, mis laosas laieneb ja moodustab hukese vaheseina epifragma. Samba mber paikneb silindriline eosekott, mis niidikestega kinnitatud samba ja kupra seina klge. Eoste vljumist soodustab urni servas asetsevatest hambakestest suuris ehk peristoom. Hgroskoopsed liikumisvimelised hambakesed koosnevad hobuseraudjatest rakkudest, hambakeste ja epifragma vahele jvad avad, kust eosed kuiva ilmaga vlja pudenevad. Eostest kasvab roheline harunenud niidi kujuline eelniit. Sellel tekivad pungad, millest aja jooksul areneb uus tiskasvanud gametoft.

30. Hk. Snajalgtaimed- Polypodiophyta. Snajalgtaimed on flogeneetiliselt nooremad kui rniad, raikad ja kollad. Nad tekkisid umbes hel ajal osjadega. Kui rniad surid tielikult vlja, raikad ning kollad ja osjad on kaasaegses flooras esindatud ainult vheste liikidega, siis snajaltaimede itseng jtkub ka kaasajal, ehkki ka veidi vhemalt mral kui varasemates geoloogilistes aegkondades. Kaasajal on snajalgtaimede liikide ldarv le 10 000. snajalgtaimed on levinud kogu maakeral mitmekesistes kasvukohtades, alates troopilistest vihmametsadest ja soodest ning lpetades krbetega. Kige suurem on likide mitmekesisus niisketes metsades, kus nad kasvavad mitte ksnes maapinnal, vaid ka epiftidena teistel taimedel. Ehitus. rgsete snajalgtaimede sporofdid olid sambakujulise harunemata tvega radiaalsmmeetrilised puittaimed. Hiljem tekkisid mduka ja klma kontinentaalse kliima tingimustes uued liigid, mis olid kohastunud eluks geoftidena (pungad silituselundites, mullas). Nende vsu lhenes, muutus rohtseks, lamavaks, dorsoventraalseks, omandas lisajuured. Kaasaegsed snajalgtaimed on enamasti mitmeaastased rohttaimed. Erinevalt teistest krgematest eostaimedest kujutavad snajalgtaimed endast suurelehelist arengusuunda (megafllia). Lehed kasvavad pikka aega tipmiselt. See annab alust arvata, et nad tekkisid teloomi lamendumise tulemusena. Enamasti tidavad lehed kahte lesannet fotosnteesivad ja kannavad eoseid. Mnel liigil on lemised lehed spetsialiseerunud eoste kandmisele, alumised fotosnteesile. Enamik liike on sarnaseoselised, kui esineb ka erieoselisi. Gametoft on enamasti kahesuguline. Parasvtme liikidel on ta sdjas, troopilistel liikidel niitjas vi tallusjas. On kohastunud eluks niisketes tingimustes. Viljastamine toimub veekeskkonnas. Gametoft otsekui oleks jnud peatuma vetika arengutasemel ja ehkki ka sporoft on tielikult maismaataim, ei ole snajalgtaimed suutnud hivata maismaad. Thtsus. Snajalgtaimed on paljude taimekoosluste thtsaks komponendiks, eriti troopilistes, subtroopilistes ja phjapoolkera laialehistes metsades. Neid kasvatatakse dekoratiivtaimedena nii vljas kui kasvuhoonetes, samuti on nad kasutusel ravimtaimedena. Sstemaatika. Himkonnad jaotatakse kolmeks klassiks: esikeerdlehikud, ebakeerdlehikud ja priskeerdlehikud. Esikeerdlehikute klassi esindajad on kik vlja surnud. Ebakeerdlehikute klass kujutab endast hbuvat arengusuunda, liikide ldarv on 150. priskeerdlehikute klassi kuulub valdav enamus kaasaegseid snajalgtaimi. Klass priskeerdlehikud- Leptofilipsida. Liikide arv umbes 10 000. eluvormid on vga mitmesugused: puukujulised, liaanid, rohtsed epifdid (niisketes troopikametsades), mitmeaastased risoomiga rohttaimed (paras- ja klmvtmes). Valdav enamus liike on sarnaseoselised maismaataimed. lejnud (umbes 120 liiki) on erieoselised vee- ja sootaimed. Maarja-snajalg on laialt levinud lehtmetsades, niisketes varjulistes kohtades. Sporoft on kuni 1m krgune mitmeaastane rohttaim. Vars kujutab endast maaalust risoomi. See on lhike, paks, mustjaspruun, hsti vljendunud dorsoventraalse ehitusega (pealmine pool kannab leherootsusid, alumine peenikesi lisajuuri) ja lpeb tipmise pungaga, mis kujutab endast lehealgmetest mbritsetud kasvukuhikut. Risoom on kaetud epidermiga. Selle all asetseb koor, mille vlimine kiht koosneb tugikoest. Kesksilindri keskosas paikneb ssi. Kontsentrilised juhtkimbud asetsevad kesksilindri vlimises kihis. Kambium puudub. Lehed on suured, leheroots tihedalt kaetud pruunide sklasoomustega. Lehelaba on piklik-elliptiline, kahelisulgjagune. Esimese jrgu segmendid paiknevad vaheldumisi, nende tipud on teravad, teise jrgu segmendid on hambulise serva ja nri tipuga. Leht on kaetud epidermiga, mille rakud sisaldavad kloroplaste. Alumises epidermis on hulgaliselt hulhesid. Lehe mesofll koosneb kobekoest, juhtkimbud on samasuguse ehitusega nagu risoomis.

Lehe alumisel poolel, piki teise jrgu segmentide roodusid, paiknevad sporangiumide kogumikud soorused. Sporangiumid on ltsekujulised, kinnituvad pika jala abil lehe vljakasvele platsentale. Soorus on kaetud neerukujulise kileja loori ehk induusiumiga, mis kinnitub samuti platsentale. Sporangiumi kest on hekihiline, paljurakuline. hukesekestaliste rakkude hulgas on U-kujuliselt paksenenud seintega rakkudest rngas, mis mbritseb sporangiumi 2/3 ulatuses. Sporangiumi kuivamisel tmbuvad rnga rakud kokku, sporangiumi kest rebeneb hukeseseinaliste rakkude kohalt ja eosed paisatakse vlja. Eosed on hesuurused, neerjas-ovaalsed, krbulise pinnaga. Eoste moodustumisel toimub meioos. Soodsatesse tingimustesse sattunud eosest kasvab gametoft (eelleht). See on rohelise marsdja lehekese kujuline, kuni 4mm lbimdus, kinnitub mullale risoidide abil. Eellehe alpoolel, vljalike lhedal, asetsevad arhegoonid, mille mhuosa on eellehe koe sees. mmargused anteriidid paiknevad risoidide vahel. Sarnaseoseliste snajalgade gametoft on kahesuguline. Viljastumine toimub vees. Sgoodist kasvab sporofdi alge. Erieoselised snajalad on peamiselt troopiliste ja subtroopiliste metsade asukad. IdaEuroopa lunapoolsetes jrvedes ja jgede sootides vib kohata harilikku salviiniat. Tema sporoft kujutab endast kuni 15cm pikkust veepinnal ujuvat harunenud vsu. Varre kesksilindri keskel asetseb kontsentriline juhtkimp. Koores on suured huruumid. Lehed paiknevad varrel mnnastena. Igas mnnases on kolm lehte, kaks neist on rohelised ovaalsed ujulehed. Nende lehtede sisemuses on samuti arvukad huruumid. Iga mnnase kolmas leht on veesisene, jagunenud 8-12 niitjaks hlmaks, mis on kaetud mitmerakuliste karvadega. Juured puuduvad. Vett ja selles lahustunud mineraalaineid imetakse kogu pinnaga, kuid peamiselt muundunud veesiseste lehtede abil. Soorused tekivad veesiseste lehtede alusel. ks neist sisaldab mikrospooridega mikrosporangiume, teised megaspooridega megasporangiume. Megaspooridest on eluvimeline ainult ks. Soorused langevad sgisel veekogu phja. Kevadel, prast katete kdunemist, tusevad sporangiumid pinnale. Gametofdid arenevad sporangiumide sees. Mikrospooridest arenevad isaseellehed, mis koosnevad kahest vegetatiivsest rakust ja kahest anteriidist. Kasvades rebivad isaseellehed sporangiumi kesta katki ja vabanevad. Megaspooridst areneb emaseelleht. See on roheline, vhem taandarenenud kui isaseelleht. Tema lemine osa kasvab sporangiumist vlja, sellel tekib 3-5 arhegooni. Prast viljastamist areneb sgoodist sporofdi alge, mis koosneb varrest ja lehest. Seega phjustab erieoselisus gametoftide taandarengut. Hk. Koldtaimed- Lycopodiophyta. Kollad on krgemaist taimedest hed rgsemad. Nad esindavad vikeselehelist evolutsioonisuunda. Ndisaegsed liigid on igihaljad mitmeaastased rohttaimed, vljasurnute hulgas oli ka puukujulisi liike. Ehitus. Sporofdil on vikeste, vahel soomusekujuliste lehtedega (mikrofllia) maapealne vsu. Lehed on vhe eristunud, neil on 1-2 harunemata roodu. Slmed ja slmevahed on nrgalt vljendunud. Maa-alune osa kujutab endast lisajuuri omavat risoomi. Maapealsed ja alused osad harunevad tipmiselt. Sporangiumid paiknevad lehtede (sporofllide) lapoolel. Sporofllid on koondunud varre tippu eospesaks, harvem esinevad varrel sporogeense vdina. Eosed on hesuurused vi erineva suurusega. Gametofdid on maasisesed, 2-20mm pikad ja nad toituvad saproftselt. Viljastamine toimub veekeskkonnas. Sstemaatika. Himkond jagatakse kaheks klassiks: kollad ja lahnarohud. Klass kollad- Lycopodiopsida. Sporofdid on mitmeaastased rohttaimed. Varrel ja juurel puudub kambium. Lehed on ilma keelekesteta. Eosed on hesuurused. Gametofdid on hekojalised, saavad tiskasvanuks 1-15 aasta jooksul. Paljud liigid on vlja surnud. Ndisaegses taimestikus on klass esindatud kahe perekonnaga. Neist arvukam ja laiemalt levinud on kolla perekond. Koldade

majanduslik thtsus on vike. Loomad neid ei s. Neist saadakse ravimeid. Iidsetest aegadest on tuntud kolla eosed, mis sisaldavad mittekuivavaid lisid. Eoseid kasutatakse imikupuudrina, vahel ka mudelvalutdel vormide lepuistamiseks, et detailide pind oleks sile ja et nad eralduksid kergesti vormist. Karukold on okasmetsades laialt levinud taim. Sporoft kujutab endast pikka roomavat vsu, millel on vertikaalsed klgharud ja lisajuured. Vsu ja juured harunevad tipmiselt. Juhtkimp asub varre keskel. Kesksilinder vtab enda alla vikese osa varrest. Paks kooreosa on lbitud lehejlgedest. Kambium puudub. Vars ja lehed on kaetud epidermiga, milles paiknevad hulhed. Lehelaba on lineaalne, terveservaline, lpeb pika peenikese karvakesega. Eospead asetsevad pstiste klgharude tippude kahe-, harvem kolme- kuni viiekaupa. Eospea on silindrilise kujuga, koosneb teljest, millel tihedalt paiknevad soomusjad, kolmnurksed, teritunud ja tusva tipuga sporofllid. Sporoflli lapoolel paikneb lhikesel jalal seisev neerukujuline sporangium eostega. Spoorid on hesuurused, vikesed, tetraeedri kujulised. Eoste kest koosneb kahest kihist, vlimisest eksiinist ja sisemisest intiinist. Sporangiumid avanevad ristlhega. Spoorid kukuvad maapinnale ja mne sentimeetri sgavusel mullas areneb neist aeglaselt, 12-15 aasta jooksul, gametoft. Kujult meenutab ta sibulakest, hiljem kasvab kuni 2cm suuruseks ja muutub liuakujuliseks. Gametoft on vrvusetu, risoididega. Epidermi all paiknevad rakud on smbioosis seeneniitidega. Mnedel liikidel areneb gametoft maapinnal, siis tekivad tema rakkudes kloroplastid. Anteriidid ja arhegoonid asetsevad gametofdi lapoolel parenhmkoe sees. Spermatosoidid on rohkearvulised, kahe viburiga. Viljastamine toimub veekeskkonnas. Sgoodil ei ole puhkeperioodi, sellest tekib kohe sporofdi alge. esialgu asetseb see gametofdi kudedes, toitudes mningal mral selle arvel, kuid peagi tungivad ta juured mulda ja algab sporofdi pikaajaline iseseisev elu. Klass lahnarohud- Isotopsida. Sporofdid kujutavad endast puittaimi, mille tvedel esineb teiskasv, vi mitmeaastasi rohttaimi, mis on osaliselt silitanud teiskasvu vime. Puittaimed on tnapevaks vlja surnud. Lehtedel on varrepoolsel pinnal vike vljakasve keeleke. Eosed on erineva suurusega. Gametofdid on kahekojalised ja saavad tiskasvanuks mne ndala jooksul. Kige rohkearvulisem ja laiemalt levinud on selaginelli perekond. Ravim- ja dekoratiivtaimedena kasutatakse ainult mnda liiki. Koldjas selaginell esineb harva Ida-Euroopa niisketel alpiaasadel. Sporoft on vliselt kolla sporofdi sarnane. Varre keskel nsuses paikneb parenhminiitidega toestatud juhtkimp. Varre epiderm on hulhedeta. Lehed on hesuguse kuju ja suurusega, vanematel lehtedel langeb keeleke ra. Mesoflli ja epidermi rakkudes on 1-2 plaatjat kromatofoori. hulhed asetsevad enamasti lehtede alapoolel. Eospead paiknevad vsude tippudes. Sporofllid erinevad mrgatavalt tavalistest lehtedest, nende keelekesed ei lange ra. Igas eospeas, sporofllide kaenaldes, paiknevad lhikeste jalgade otsas mega- ja mikrosporangiumid. Megasporangiumis tekib neli megaspoori, mikrosporangiumis hulk mikrospoore. Sporangiumidest vabanenud mega- ja mikrospoorid hakkavad soodsates tingimustes idanema. Mikrospoori sees tekib isasgametoft. See koosneb hest vegetatiivsest rakust ja tugevasti redutseerunud anteriidist, mille sees arenevad kahe viburiga spermatosoidid. Emasgametoft areneb samuti peaaegu tervenisti megaspoori sees. Kui gametoft suuremaks kasvab, rebib ta megaspoori kesta katki. Lbi kolmeharulise lhe vljub osa gametofdi kehast, millel tekivad arhegoonid ja risoidid. Viljastamine toimub veekeskkonnas. Sgoodist kasvab sporofdi alge. Seega on erieoselisus tinginud gametoftide kahekojalisuse ja redutseerumise. See on etendanud thtsat osa taimde evolutsioonis.

Hk. Ositaimed- Equisetoptyha. Puukujulised esindajad on tielikult vlja surnud, kaasaegses taimestikus on silinud ainult rohttaimed. Ehitus. Sporofdi iserasuseks on mnnasena paiknevate klgharude esinemine. Lehed on samuti koondunud mnnasteks. Slmed ja slmevahed on selgesti vljendunud. Slmevahede alusel esineb sageli vahemeristeem. Lehed on redutseerunud, keskmised kuni vkesed, he keskrooga. Kloroplastid ei sisalda prenoide. Sporangiumid paiknevad muundunud klgharude sporangiofooride tippudes. Osjad vivad olla nii hesuguste kui erinevate eostega. Esineb ka heterotallism hesugustest spooridest tekivad erinevast soost gametofdid. Eose kest koosneb kolmest kihist: intiinist, eksiinist ja periinist. Gametofdid on vikesed, mne millimeetri suurused, rohelised, he- vi kahekojalised. Viljastamine toimub veekeskkonnas. Sgoodil ei ole puhkeperioodi. Sstemaatika. Himkond jagatakse neljaks klassiks: rgkidad, talblehikud, kalamiidid ja osjad. Esimesed kolm klassi on vlja surnud. Osjad on esindatud mlema poolkera ndisaegses taimestikus. Klass osjad- Equisetopsida. Klassi kuulub ks perekond osi. Liikide ldarv on 3035. Levinud le kogu maailma, vlja arvatud Austraalias. Kasvavad enamasti niisketes kasvukohtades. Vlimuse poolest sarnanevad oma puukujuliste eellaste kalamiitidega, kuid on neist tunduvalt viksemad. Maapealsed vsud on osjadel reeglina heaastased, ainult ksikutel liikidel mitmeaastased, igihaljad. Mned liigid on thtsad sdataimed (liivosi, raudosi). Kuid paljudel liikidel on epidermi rakkude kestad inkrusteeritud rnidioksiidiga, mis muudab nad mittesdavaks. Paljud liigid on pldude ja karjamaade tlikad umbrohud, eriti happelistel muldadel (pldosi). Mned liigid on koduloomadele mrgised (soo-osi). Osje kasutatakse ravimtaimedena. Nende varsi kasutatakse liivapaberi asemel. Pldosi on ks levinumaid osjaliike. See on mitmeaastane rohttaim. Kasvab pldudel ja jtmaadel umbrohuna. Tema maa-alune osa kujutab endast risoomi, mis tungib kuni 1m sgavusele mulda. Mned risoomi lhikesed klgharud muutuvad silitustrklisega tidetud mugulateks. Slmekohtades paiknevad mnnasena lehetuped ja lisajuured. Juure ehitus on primaarne, koores asuvad suured huruumid. Maapealsed vsud on kahesugused eospead kandev kevadvsu ja steriilne suvivsu, mis vegeteerib hilissgiseni. Teistel osjaliikidel on kik vsud hesugused. Steriilne vsu on mnnasjalt harunenud, roheline, roidelise varrega, mille slmekohtadel asetsevad toruks kokkukasvanud lehetuped, mis lpevad mustade, valge risega hammastega. Hambad kujutavad endast redutseerunud lehelabasid. Lehtede taandarengu tttu on fotosnteesivaks elundiks vars. Varre pinnal on hekihiline hulhedega epiderm. Epidermi all paikneb kooreosa, mis koosneb tugi- ja assimilatsioonikoest. Nende all on suurest nsusest lbitud phiparenhm. Esikoor lpeb endodermiga. Kesksilindri keskel asetseb phiparenhmist koosnev ssi, mille rakkude hilisemal eemaldumisel tekivad ned. Juhtkoed on koondunud kimpudeks, mis asetsevad kesksilindri vlimises osas. Juhtkimbud on kollateraalsed, kinnised; varrel, nagu juurelgi, ei esine teiskasvu. Eosepid kandvad vsud on jmedamad, pruunikad, klorofllita, harunemata, 1530cm krgused. Nende slmekohtades on samuti 8-9 suure hambaga torujas tupp. Eospead tekivad vsu tipus. Prast eoste valmimist vsud hvivad. Sporofll koosneb kuuekandilisest kilbikesest, jalast, mille abil see kinnitub eospea teljele, ja kilbikese serva klge kinnitunud kotjatest sporangiumidest. Spoorid on hesuurused. Elateerid on spiraalselt keerdunud, lusikakujuliste laienditega lppevate lintide kujulised. Mullal kasvavad eostest kloroflli sisaldava, hlmjalt harunenud eellehed (gametofdid), mis on erinevast soost. Isaseellehtedel tekivad anteriidid, milles arenevad hulgaviburilised spermatosoidid, emaseellehtedel arhegoonid. Viljastamine toimub veekeskkonnas. Sgoodil ei ole puhkeperioodi. Seega on pldosja spoorid morfoloogiliselt kll sarnased, kuid erisugused. Ploompuul on ksimus nii: Hk. Snajalgtaimed. Kl. Kidad (osjad). Kl. Prisraikad

(kollad, lahnarohud). Ja kl. Keerdlehikud (seltsid: Maokeelelaadsed, prissnajalalaadsed ja salviinialaadsed). Aga pikus vheke teisiti. 31. Arengu tskkel ja paljunemine : Snajalgtaimede sporoft (2n) on varre ja lehtedega rohttaim. Ta paljuneb eostega vi vegetatiivselt risoomi abil. Eosed (1n) moodustuvad eoslates ehk sporangiumites. Need arenevad snajala lehtede alaklgedel paiknevates eoskuhjades. Koldade ja osjade eoslad on koondunud eospeadesse, mis asuvad vsu tipus. Sporangiumi kuivades selle kest rebeneb ja eosed paisatakse vlja. Soodsates tingimustes kasvab eosest gametoft (1n), mis on 2...20 mm suurune eelleht. Erinevalt liigiti kinnitub eelleht risoidide abil maapinda vi asub leni mullas. Viimasel juhul elab eelleht smbioosis seentega. Eellehe alakljel asetsevad sugulise paljunemise organid anteriidid ja arhegoonid. Anteriidides moodustub palju viburitega isassugurakke spermatosoide. Arhegoonis areneb vaid ks munarakk. Viljastumine toimub veekeskkonnas piisab veetilgast, et spermatosoidid saaksid viburite abil liikuda arhegooni ja viljastada munaraku. Eellehel olevast sgoodist (2n) areneb uus sporoft. Vlja surnud : Tnapeval on snajalgtaimede thtsus suhteliselt vike. Niisketel aladel kasvanud puukujulistest koldade ja osjade jnustest on aastamiljonite jooksul tekkinud kivissi. Mned liigid on tuntud ravimtaimedena (niteks maarjasnajalg ja pldosi). Snajalad kui istaimede eellased?????eellehe arengu vimalusi??

32. Hk. Paljasseemnetaimed- Gymnospermatophyta, Pinophyta. Ndisaegses flooras on neid umbes 800 liiki. Paljud liigid on vlja surnud. Paljasseemnetaimed on laialt levinud kigil mandritel. Parasvtmes ja mgedes moodustavad nad ulatuslikke metsi, ehkki nende liikide arv on vike. Ehitus. Sporofdid on enamasti puud, harvem puitunud liaanid vi psad. Rohtseid vorme ei esine. Harunemine on klgmine, vsude kasv monopodiaalne. Tvel esineb teiskasv. Trahheesid enamikul liikidel ei ole, puit koosneb ainult trahheiididest. Sletorud on ilma saaterakkudeta. Lehed on htedel liikidel suured, jagunenud, sarnanevad snajalgade lehtedega; teistel vikesed, terved, soomusjad vi neljad (okkad). Paljasseemnetaimeded on, vheste eranditega, igihaljad taimed. Peajuur ja klgjuured on mkoriisaga. ks kige thtsamaist tunnustest on seemnealgmete esinemine. Seemnealge kujutab endast megasporngiumit, mis on mbritsetud erilise kaitsekesta, integumendiaga. Seemnealgmed paiknevad katmatult megasporofllidel, prast viljastumist tekivad neist seemned. Seemnete tekkimine andis paljasseemnetaimedele suured eelised eostaimede ees ja vimaldas neil saavutada maismaal valitseva seisundi. Paljasseemnetaimede elutsklit vaatame hariliku mnni nitel. Sporoft on kuni 50m krgune puu, mis elab kuni 400 aastaseks. Harunemine on klgmine. Tvi on hsti vlja arenenud, sellel paiknevad mnnasena klgharu. Vsude kasv on monopodiaalne. Vsud on kaetud pruunide soomusjate lehtedega. Nende kaenlas paiknevad lhivrsed, mis kannavad kahekaupa asetsevaid neljaid lehti. Neljad lehed ehk okkad on ristlikes lame-kumerad, nende keskel kulgeb kaks juhtkimpu. Eoste moodustumine algab 30-40-ndal eluaastal. Sporofllid on koondunud kahesugusteks kbideks, mis omavahel tugevasti erinevad, kuid tekivad hel taimel. Isaskbid paiknevad rhmadena, emaskbid ksikult. Isaskbi tekib soomuse kaenlas lhivrse asemel, tema pikkus on 4-5mm, lbimt 3-4mm. Ta kujutab endast vljakujunenud teljega vsu, millel sporofllid paiknevad spiraalselt, kattes ksteist katusekivijalt. Telje alusel on kaitsvad soomused. Mikrosporofll on munajas, huke ja lame, kahe mikrosporangiumiga alapoolel. Sgiseks lpeb mikrosporangiumides mikrospooride emarakkude moodustumine. Kevadel toimub meioos, mille tulemusena igast diploidsest emarakust tekib neli mikrospoori. Mikrospoor on he tuumaga, tema kest koosneb intiinist ja eksiinist, mille vahele tekib kaks hupit. Siinsamas mikrosporangiumis toimub mikrospoori idanemine ja temast kasvab isasgametoft, mida nimetatakse tolmuteraks. See

areneb mikroskoopri sees ja on veel rohkem taandarenenud, kui eespool vaadeldud erieoselistel taimedel. Mikrospoori tuuma jagunemisel tekib kaks protalliaalset rakku, mis varsti lagunevad. Need on gametofdi ainsad vegetatiivsed rakud. Seejrel jaguneb mikrospoori tuum veel ks kord ja uuesti tekib kaks rakku anteriidrakk ja vegetatiivne rakk. Mikrospoori kestad jvad tolmutera kestadeks. Tolmutera valmimise ajaks avaneb mikrosporangium pikilhega ja tolmuterad pudenevad vlja. hupied soodustavad nende edasikandumist tuulega. Isasgametofdi edasine areng toimub emaskbides seemnealgme sees. Emaskbid tekivad noorte vsude tippudes. Nad on suuremad ja keerulisema ehitusega. Peateljel paiknevad vikesed kattesoomused, mille kaenaldes tekivad paksud seemnesoomused kahe seemnealgmega lepoolel. Seemnesoomus on taandarenenud klgvsu, mitte megasporofll. Noor seemnealge koosneb nutsellist ja integumendist. Nutsell ongi megasporangium. Esialgu koosneb nutsell hesugustest diploidsetest rakkudest. Seejrel eristub tema keskosas ks suurem, arhespoorirakk. See jaguneb meioosi teel, moodustades neli megaspoori. Kolm neist hvivad edaspidi. Megasporangium ei avane kunagi, megaspoor jb tema sisse. Megaspoor jaguneb korduvalt ja temast tekib emasgametoft, mida nimetatakse endospermiks (n). Endospermi kahest vlimisest mikropliapoolest rakkust moodustub kaks arhegooni, mis on rohkem taandarenenud kui snajalgtaimedel. Tolmuterad kanduvad isaskbidest seemnealgmetele ja satuvad kleepuva vedeliku tilgakesse, mis tekib nutselli ja integumendi vahel ning vljub mikropli kaudu. Kuivades tmbab see vedelik tolmutera seemnealgmesse. Prast viljastamist kasvab mikropl kinni ja seemnesoomused sulguvad. Isasgametoft jtkab oma arengut seemnealgmes. Eksiin rebeneb, intiiniga mbritsetud vegetatiivne rakk moodustab tolmutoru, mis tungib nutselli koesse ja kasvab arhegooni suunas. Anteriidirakk jaguneb kaheks rakuks: jalarakuks ja spermatogeenseks rakuks. Nad lhevad tolmutorusse, mis viib neid arhegooni juurde. Vahetult enne viljastamist tekib spermatogeensest rakust kaks spermiumi viburitega isassugurakku. Tolmutoru tungib lbi arhegooni kaela munarakuni. Suurenenud turgori tttu tolmutoru ots rebeneb ja sisaldis paisatakse munaraku tstoplasmasse. Vegetatiivne tuum laguneb. ks spermiumidest liitub munaraku tuumaga, teine hvib. Tolmlemisest kuni viljastamiseni kulub mnnil umbes 13 kuud. Sgoodist (2n) tekib idu. Idu kasvab endospermi (n) varuainete arvel. Idu koosneb juurest, varrest, mitmest idulehest ja pungast. Idu on mbritsetud endospermiga, mis kasutatakse ra idanemisel. Intengiumist tekib tugev seemnekest. Nii kujuneb seemnealgmest seeme. See paikneb seemnesoomusel ja on varustatud tiibja vljakasvega; see on eriliseks kohastumiseks, soodustades seemnete levimist tuule abil. Seemned valmivad sgisel, teisel aastal prast tolmlemist. Kbide pikkus on selleks ajaks 4-6cm. Nad on piklik-elliptilised, terava otsaga, soomused puituvad ja muutuvad rohelisest hallikaspruuniks. Jrgmisel talvel kbide otsad prduvad allapoole, soomused lhevad laiali ja seemned langevad vlja. Emataimest eraldunud seemned vivad pikka aega olla puhkeseisundis, soodsate tingimuste saabumisel hakkavad nad kasvama. Seega on paljasseemnetaimedel, vrreldes snajalgtaimedega, rida progressiivsemaid tunnuseid: gametofdid on tielikult kaotanud iseseisvuse, nad tekivad sporofdil ja elavad selle arvel; viljastamine ei ole seotud veega; sporofdi alge, mis toitub kll gametofdi arvel, paikneb seemnes ja on kindlalt kaitstud ebasoodsate tingimuste eest. Paljasseemnetaimede seemne iserasuseks on tema kahesugune pritolu: toitekude (endosperm) kuulub gametofdile (n), idu on uue sporofdi alge (2n), seemnekest ja nutsell moodustavad emasporofdi (2n) kudedest. Sstemaatika: (Ploompuu jrgi) Jaotatakse viide klassi: palmlehikud, hlmikpuud, okaspuud, ebaokaspuud. Edasi on pikust, seega mitte Ploompuu sstemaatika! Klass palmlehikud- Cycadopsida. Lehed on suured, sulgjad, harvem terved, lineaalsed. Varrel (tvel) on paks ssi ja koor ning suhteliselt huke puit.

Seemnealgmed paiknevad lehekujuliselt vi enam vi vhem muundunud megasporofllidel, mis asetsevad ksikult vi on koondunud kbideks. Kujutavad endast suurelehelist arengusuunda. Klass jaotatakse kolmeks seltsiks: seemnesnajalalaadsed (kige rgsemad ja primitiivsemad paljasseemnetaimed, tielikult vlja surnud), palmlehikulaadsed (umbes 100 liiki, levinud Ida-Aasia, Austraalia, Aafrika ja Ameerika troopilistel ja subtroopilistel aladel. Aeglaselt kasvavad puud, mille krgus kuni 20m ja eluiga kuni 1000 aastat) ja rgpalmlehikulaadsed (tielikult vlja surnud). Klass okaspuud- Pinopsida. Lehed on enamasti rootsuta, vikesed, sstjad, neljad vi soomusjad, harvem suured, laiad. Tervikuna esindab klass vikeselehelist arengusuunda. Tvel on vhe ssi ja huke koor, kuid paks puit. Megasporofllid on tugevasti muundunud, koondunud hredateks vi tihedateks kbideks. Klass jaotatakse kolmeks seltsiks: ihnelehikulaadsed (Vlimuselt sarnanevad kaasaegsete okaspuudega. Tielikult vlja surnud.), hlimikupuulaadsed (Ainus esindaja hlmikpuu. Kuni 40m krge.) ja okaspuulaadsed (Paljasseemnetaimede kige arvukamad esindajad, umbes 600 liiki. Levinud enamasti phjapoolkeral, kus moodusatavad ulatuslikke okasmetsi, mis koosnevad hest vi mnest liigist). Klass vastaslehikud- Gnetopsida. Erinevad teistest paljasseemnetaimedest jrgmiste tunnuste poolest: trahheede olemasolu teispuidud, katete esinemine mikro ja megasporofllide mber, isas- ja emasgametofdi tugev taandareng, suguline paljunemine sarnaneb mningal mral katteseemnetaimede kahekordse viljastamisega. Seemnealgmeid on ks, lootel on kaks idulehte. Puidul puuduvad vaigukigud. Klass jaotatakse kolmeks seltsiks: efedralaadsed (Seltsi kuulub ks sugukond he perekonnaga efedra, mis hlmab 40 liiki. Enamasti on need krbete, poolkrbete, kiviste nlvade asukad. Vikesed puud, enamasti aga psad vi liaanid, mille krgus ulatub 5-8 meetrini.), vastaslehikulaadsed ja velvitialaadsed. NB! Edasi on juba netist otsitud! Klass hlmikpuud- Ginkgophyta. Tunnused: trahheiidid; liikumisvimeline spermatosoid; viljastamine tolmutoru tipu lhkemisega; lehvikjad suvehaljad lehed; seemnealgmned ja mikrosporangiumid eri taimedel; seemned kaotud lihaka kihiga; arvestatav teiskasv. 1 liik. 33. Sugukond tulikalised- Ranunculaceae. Hlmab umbes 2000 liiki (45 perekonda). Paljud neist on laialt levinud klma ja mduka kliimaga maades, mned aga kasvavad troopilistel aladel. Tulikalistel on sageli taimkattes thtis osa, eriti niisketel niitudel ja metsades. Peamiseks eluvormiks on mitmeaastased rohttaimed, mis talvituvad risoomide ja mugulatena, harvem vikesed psad vi liaanid. Puitunud vartega liigid on sekundaarse pritoluga, arvatavasti on nad tekkinud rohtsetest vormidest. Lehed on tavaliselt abilehtedeta, lihtsad, jagusad vi lhised, paiknevad vahelduvalt vi vastakult. ied on vga mitmesuguse ehitsega: atsklilised, hemitsklilised vi tsklilised; aktinomorfsed vi sgomorfsed; iekate on lihtne vi kaheli; emakkond apokarpne vi tsnokarpne. ite mitmekesisus tuleb sellest, et sugukonnaks hendatud perekonnad on mitmesugusel arenguastmel. htedel on ite ehituses hulgaviljalistele omaseid primitiivseid tunnuseid: lihtne iekate, ieosade ebakindel arv ja spiraalne asetus, nektaariumide puudumine (perekond kullerkupp, sinilill, lane, varsakabi). Teistel on seoses putuktolmlemisega ie ehituses krgelt spetsialiseerunud tunnuseid: kannus (kurekell, varesjalg), sgomorfne iekate (koking, varesjalg). Mned perekonnad on kohastunud tuultolmlemiseks, neil on ied taandarenenud (ngelhein). Jrelikult on perekondade eristamisel ie ehitusel esmajrguline thtsus. Viljad on enamasti koguviljad (koosnevad kokkurviljadest vi phklikestest) vi marjad. Tulikalised sisaldavad sageli mrgiseid alkaloide, kariloomad tulikalisi ei s, mistttu nad on heina- ja karjamaadel ebasoovitavaks komponendiks. Enamasti on tulikalised dekoratiiv- ja ravitaimed. Mned perekonnad: kukekannus, koking, ngelhein ja tulikalised. 34. Sugukond roosiielised- Rosaceae. Liikide arv umbes 300 (115 perekond);

laialt levinud phjapoolkera subtroopilise ja mduka kliimaga aladel, mned liigid kasvavad lunapoolkera maades. Kuigi roosiielised terikuna moodusatavad loomuliku sugukonna, on nende vegetatiivsete ja generatiivsete elundite ehitus vga mitmekesine. Eluvormid- igihaljastest puudest rohttaimedeni (peamiselt kaheaastased). Liht- vi liitlehed, abilehtedega vi ilma, sulg- vi srmroodsed. Mnedel liikidel esineb ite ja viljade madalama arenguastme tunnuseid, mis lhendavad neid hulgaviljalistele, niteks emakate suur arv. Teistele on omane ieosade arvu vhenemine ja progressiivsete tunnuste, niteks alumise sigimiku esinemine. ie spetsialiseerumine on esmajoones seotud viljade ja seemnete levimiseks vajalike kohastumuste tekkega. Sugukonna iseloomulikuks tunnuseks on emakkonna ja iephja ehitus. itel vib olla krooniline iephi ja apokarpne emakkond vi ngus iephi ja tsnokarpne emakkond. Nende kahe rmuse vahel esinevad mitmesugused eminekud. Liua-, kausi- vi karikakujulist nsat iephja nimetatakse hpantiumiks. Selle moodustamisest vtavad peale iephja osa veel teised ieosad tupp- ja kroonlehtede ning tolmukate alumised osad, vahel ka vlistupp. Viljade valmimisel vrvub iephi sageli eredaks, muutub lihakaks ja mahlakaks, mis soodustab viljade ja seemnete levitamist loomade poolt. Roosiielised erinevad tulikalistest jrgmiste unnuste poolest: hsti vljakujunenud hpantium; abilehtede esinemine; vahel, eriti rohttaimedel, esineb vlistupp; ied on alati aktinomorfsed, tsklilised, viietise (harva neljatise) kaheli iekatte ja ringina asetseva tolmukatega, mille arv on 2, 4 vi enam korda kroonlehtede arvust suurem. Rohtsete roosiieliste, nagu tulikalistegi hulgas peaaegu ei esine sdataimi, kuid mrgiseid taimi on vga harva. Roosiieliste sugukond jaotatakse ite ja viljade ehituse iserasuste jrgi neljaks alamsugukonnaks: enelalised, kibuvitsalised, unapuulised ja ploomipuulised. Alamsugukond enelalised- Spiraeoideae. Psad, mitmeaastased rohttaimed. Lehed vahelduvad, harvem vastakud. iephi enamvhem lame, harva ngus. Tupp koosneb viiest alusel kokkukasvanud tupplehest, kroon viiest vabast kroonlehest. Tolmukkond koosneb suurest hulgast vabadest tolmukatest. Emakkond apokarpne, emakaid enamasti viis. lemine sigimik sisaldab vhemalt kaks seemnealget. Vili on kogukukkurvili, harvem kupar, mis moodustub emakate kokkukasvamisel. Siia kuulub perekond enelas. Alamsugukond kibuvitsalised- Rosoideae. Liikide ldarv umbes 800. peamised eluvormid on igihaljad ja heitlehelised puud, psad, liaanid, mitmeaastased rohttaimed. iephi on kumer kuni ngus, kuiv vi lihajas, tupplehtede alustega kokku kasvanud. Tupp on mnedel liikidel vlistupega. Emakkond apokarpne vi tsnokarpne. Enamasti koguviljad: koguseemnis, -phklike, -kukkurvli vi luuvili. Siia kuuluvad perekonnad kibuvits, murakas ja maasikas. Alamsugukond unapuulised- Pomoideae. Puud ja psad. Sigimik alumine, iephi ngus. iekate kaheli, viietine. Tolmukaid enamasti 20. emakkond on tsnokarpne, viljalehti on tavaliselt 5, sageli on nende arv vhenenud 2-3 vi isegi heni. Alumine sigimik kasvab karikakujulise hpantiumiga kokku. Vili on marjataoline unvili. Vilja tipus silivad tupe jnused. Selle alamsugukonna esindajad on phjapoolkera ja parasvtme puuviljastruktuuride unapuude, pirinipuude, aiva jt. Rohkearvuliste sortide lhteliikideks. Siia kuuluvad perekond unapuu, pirnipuu, pihlakas. Alamsugukond ploomipuulised- Prunoideae. Puud, psad. iephi on ngus, kuid ei kasva sigimikuga kokku. Emakkond koosneb hest viljalehest, seemnealgmeid on kaks, neist areneb ainult ks. Vili on lihakas, harvem kuiv luuvili. Siia kuuluvad perekond kirsipuu, ploomipuu, aprikoosipuu. 35. Sugukond liblikaielised- Fabaceae, Papilionaceae. Umbes 12 000 liiki (490 perekonda, paljud on polmorfsed). Sugukonna esindajatel on esmajrguline thtsus kuiva ja sooja samuti mduka ning klma kliimaga alade taimkattes. Peamised eluvormid on puud, psad, liaanid, mitme- ja heaastased rohttaimed. Enamik rohtseid liike on koondunud mduka ja isegi klma kliimaga aladele, enamik puid ja psaid aga troopilistel alatel. Maaviljeluse seisukohalt thtis liblikaieliste

bioloogiline iserasus on smbioos mgarbakteritega, mis on vimelised omastama hulmmastikku. Lehtede asetus vahelduv, enamasti esinevad abilehtedega liitlehed. isik kobar, thk vi nutt. is on liblikjas. Tupp on liitlehine, 5 tipmega, korraprane vi kahehuuleline. Kroon on sgomorfne, koosneb viiest kroonlehest: 3 neist on lahus (puri ja kaks tiiba), 2 aga osaliselt kokku kasvanud (laevuke). Mnikord (perekond ristik) kasvavad kokku kik kroonlehed peale purje. Tolmukkond koosneb 10 tolmukast. Mnedel perekondadel on kik 10 tolmukat vabad, teistel on tolmukaniidid kokku kasvanud, moodustades toru, milles asetseb emakas. Enamikul liikidel on aga 9 tolmukat kokku kasvanud ja ks vaba. Ainult viimast tpi ied sisaldavad nektarit. Tolmukapead asetsevad tolmukaniitidest moodustunud toru suhtes risti- vi kaldasendis. Emakkond on heosaline apokarpne, sigimik lemine. Vili on kas hulgaseemneline ja kahe mblusega avanev vi heseemnelisteks osadeks lagunev kaun vi heseemneline sulgvili. Valgusisaldus seemnete kuivaines on vga suur: hernel 34%, kikerhernel 31%, lupiinil kuni 61%. Toiduvalgu kvaliteedi jrgi on esikohal aeduba ja lts. Valgud sisaldavad inimesele ja loomadele vga vajalikke aminohappeid. Paljudel liblikieliste liikidel on suur rahvamajanduslik thtsus: nad on toidu-, sda-, mee-, dekoratiiv- ja haljasvetisetaimed. Toidu- ja sdavrtus alaneb mnikord glkosiidide ja alkaloidide suure sisalduse tttu. Siia kuuluvad perekond hiirehernes, hernes, ristik, lutsern, aeduba, sojauba ja lupiin. Liblikieliste (ristik, lutsern, mesikas, lupiin) kasvatamise eesmrk on mulla rikastamine orgaanilise aine ja taimede poolt omastavate toiteainetega. Liblikielised seovad juurtel olevate mgarbakterite kaasabil hulmmastikku. Mineraalseid taimetoiteelemente aga omastavad nad tnu sgavale tungivale juurekavale mulla alumistest horisontidest, kuhu mitmed pllukultuurid, nagu teraviljad, kartul jt oma nrga juurestikuga ei tungi. Liblikielised on nagu lmmastikvetiste miniatuursed vabrikud ja omastavate taimetoiteelementide transportijad mulla sgavamatest kihtidest knnikihti. Liblikieliste taimede maapealsed ja maa-alused osad lagunevad mullas suhteliselt kergesti, nii suurendavad nad ka mulla huumusesisaldust. Nende sgavate juurte tekitatud kanaleid mda saavad aga jrgnevad kultuurid oma juurestikku arendada. 36. Sugukond huulielised- Labiatae, Lamiaceae. Sugukonda kuulub 4000 liiki (le 200 perekonna). Mitme- ja heaastased rohttaimed, poolpsad, harva psad. Kasvavad kigil mandritel, peale Antarktise, kuid kige suurem on liigirikkus Vahemeremaades, Ees- ja Kesk-Aasia puastel aladel. Vars neljakandiline. Leheseis vastak. Abilehtedeta lihtlehed. Vars ja lehed on kaetud nrmekarvade vi soomustega, mis eritavad eeterlikke lisid. isik ebamnnase mitmesugused tbid. ied sgmorfsed, tihti kahehuulelised, harva peaaegu aktinomorfsed. Tupp liitleheline, kellukjas, putkjas vi kahehuuleline, tavaliselt viietine. Kroon alati viietine, kroonlehtede kokkukasvamise tttu on ta alumine osa putkjas. Tpilistel juhtudel on kroon kahehuuleline, lahuul koosneb kahest, alahuul kolmest kroonlehest. Harvem on kroon nivalt neljaosaline vi hehuuleline. Putkjas osa on seest paljas ja sile vi allpool tolmukate kinnitumiskohta karvaringiga, viimase olemasolu vi puudumine on sstemaatikas thtis tunnus. Tavaliselt esineb 4 tolmukat, mis on kinnitunud krooniputke klge, mni perekond on ainult kahe tolmukaga. Emakkond koosneb alati kahest kokkukasvanud viljalehest. Sigimik lemine, 4-pesaline (2 ebavaheseina), igas pesas 1 seemnealge. Emakakael on sna pikk, lpeb kaheharulise suudmega. Vili laguneb neljaks phklikeseks. Lhnavate eeterlike lide sisalduse tttu kasutatakse huulielisi laialdaselt parfmeerias (rosmariin ja lavendel), toiduainetstuses (muskaatsalvei) ja meditsiinis (piparmnt, salvei, basiilik, sdamerohi, liivatee). Mnda liiki kasutatakse dekoratiivtaimena (leeksalvei, iisop). Umbrohud on valge iminges, perekondade nianges, krvik jt. liigid. Terpenoidid?????? 37. Sugukond maavitsalised- Solanaceae. Umbes 2200 liiki (85 perekonda).

Keskmistel laiustel esindatud peamiselt rohttaimedega. Harva poolpsad ja isegi psad. Troopilistel aladel, eriti Luna-Ameerikas valdavalt vnduvad psad ja puud. Lehed vahelduvad, abilehtedeta, lihtsad, terve vi jaguse lehelabaga. Varres esinevad bikollateraalsed juhtkimbud. ied pristes vi ksikult, vliselt aktinomorfsed, kuid emaka kaldasetuse tttu tihti kergelt sgmorfsed. Tupp 5hambaline, silib viljade kljes. Kroon liitleheline, ratasjas, liudjas, putkjas vi laikellukjas. Krooni klge kasvab seestpoolt, vaheldumisi krooni hammastega, 5 tolmukat 2-pesaliste, harvem 4-pesaliste tolmukapeadega. Emakkond tsnokarpne, koosneb kahest viljalehest. Sigimik lemine, enamasti 2-pesaline, kuid ebavaheseinte tekke vi ite kokkukasvamise tttu vib olla 4-6-pesaline. Vili mari vi kupar, harva luuvili. Paljudel liikidel (kartul, baklaaan, tomat, punapipar), on suur majanduslik thtsus aedviljataimedena, teised sisaldavad alkaloide ja on kasutusel ravimtaimedena. Mned heaastased taimed on dekoratiivtaimed. Siia kuuluvad perekond maavits, tubakas, punapipar. 38. Sugukond ristielised- Cruciferae, Brassicaceae. Ristielised on levinud maailma kigil mandritel, kuid peamiselt mduka ja klma kliimaga aladel, Arktikani vlja. Liikide arv umbes 3000 (350 perekonda). Eluvormid peamiselt rohttaimed, harva psad. Nad kik on nii lhedases suguluses, et vahel ei ole selgeid morfoloogilisi piire mitte ksnes liikide, vaid ka perekondade vahel. Tpilisel juhul on need vahelduvate, tervete vi liigestunud lehtedega, ilma abilehtedeta taimed. Iseloomulik on glkosiidide ladestumine, millest saadakse sinepili. ite ehitus on hetaoline, isiku kandelehed puuduvad. isik kobar vi pris. ied aktinomorfsed, mlemasugulised, iekate kaheli. Lahklehine tupp neljast tuppelehest, mis paiknevad kahes ringis. Kroon samuti lahkleheline ja neljast kroonlehest, kuid hes ringis. Kroon samuti lahkleheline ja neljast kroonlehest, kuid hes ringis. Tolmukaid kuus, neist 4 pikemat tolmukat siseringis, 2 mrgatavalt lhemat vlisringis. Emakkond tsnokarpne, kahest viljalehest. Sigimik lemine, ebavaheseinaga kaheks pesaks jaotatud. Emakakael kaheharulise suudmega, vahel on emakasuue peajas. Nektaariumid hsti arenenud, paiknevad lhikeste tolmukate alusel mgarate vi pideva rngana. Vili kder, vahel lhem kdrake, avaneb kaheks poolmeks, mis eralduvad teineteisest piki vaheseina, alt les. Mnedel liikidel on he- vi hulgaseemnelised suguviljad lli- vi tiibviljad. Seemned endospermita. Siia kuulub perekond kapsarohi. Naerishein on kuni 1 m krgune heaastane taim, kasvab tihti umbrohuna, harva kasvatatake likultuurina. Raps on he- vi kaheaastane taim, krge lehistunud varrega, kasvatatakse likultuurina, silitusjuuri kasutatakse toiduks ja sdaks. Sarepta kapsarohi on heaastane taim, mida kasvatatakse likultuurina ja sinepipulbri saamiseks. Mnesid looduslikult kasvavaid ristielisi kasutatakse majanduslikuks otstarbeks, niteks aed-mdarigast. Ammustest aegadest kasvatatakse dekoratiivtaimena lille e. kannikest, harilikku kuldlakki, levkoid jt. Paljud ristielised on suureprased meetaimed, niteks sinepi liigid. Suur hulk liike on tlikad umbrohud. Tnapeval tuntakse kmneid erinevaid redisesorte, mis erinevad ksteisest vrvi, kuju, maitse, suuruse ja kasvukiiruse poolest. Iseloomuliku pisut kibeda maitse annavad taimele eeterlikud sinepilid. Kuulsad sordid on varajane ja keraja juurega `Cherry Belle`, silinderja valgetipulise juurega `French Breakfast`. Taime koostises Orgaanilised happed, aldehdid, alkoholid, estrid, , sinepilid (isotiotsanaadid, glkosiididena). 39. Sugukond korvielised- Compositae, Asteraceae. Hlmab 18000-20000 liiki (umbes 1000 perekonda). Eluvormid vikesed puud, vahel harunemata sambakujulise tvega, psad liaanid, poolpsad, he- ja mitmeaastased rohttaimed, sageli ronitaimed, vahel sukulendid. Levinud maakera kigil mandritel. See on krgeltarenenud taimede kige levinumaid sugukondi. Paljud perekonnad on vga polmorfsed, sest neis tekib intensiivselt uusi vorme. Liigid paljunevad energiliselt nii seemnetega kui ka vegetatiivselt.

Vrsed tavaliselt vahelduvate, harvem vastakute vi mnnastes paiknevate lehtedega, vahel vrsed tugevasti lhenenud, lehed kodarikuna. Sugukonna iseloomulikuks tunnuseks on korvisik, mis vliselt meenutab it. Mnikord on isikud koondunud knnaseks vi priseks. isiku umber paiknevad kattelehed moodustavad ldkatise. ldkatise lehtede asetud ksteise suhtes, samuti nende kuju ja vrvus on sstemaatikas ja mramisel eristustunnusteks. isikuphi vib olla ngus, lame ja kumer; sile vi svenditega; kaetud skalsoomuste vi karvakestega; seest tis vi nes. ied on vga mitmesugused sna suured ja eredavrvilised vi vikesed, silmapaistmatud. Tpilisel juhul on nad neljaringilised. Kroon on viietine, tupp muutub karvakimbuks ehk pappuseks vi taandarenenud. Tolmukkond koosneb viiest vabade niitide ja toruks kokkukasvanud peadega tolmukast. Selline tolmukkonna ehitus on iseloomulik ksnes korvielistele. Emakkond on tsnokarpne, kahest viljalehest. Emakaid on ks. Sigimik alumine, 1-pesaline. Pikk emakakael paikneb tolmukapeadest torus, sellest ulatub vlja tavaliselt 2-hlmaline emakasuue. Vili- sageli lendkarvadega varustatud seemnis. Krooni ehituse jrgi eristatakse ite jrgmisi phitpe: 1. Putkit peetakse tavaliselt lhtetbiks. Kroonlehed kasvavad alusel kokku putkeks, lemises osas putk laieneb kellukjalt ja lpeb viie tipmega. is on aktinomorfne mlemasuguline, vahel hesuguline. 2. Keelis on ilmselt tekkinud putukiest. Tema alumine osa on samuti putkekujuline, ainult lhike. Krgemal on putk hest kljest lhestunud ja moodustab viie tipmega lppeva keele. is on sgomorfne, mlemasuguline. 3. Ebakeelit on kerge tuletada kahehuulelisest iest, millel on silinud ainult alahuul. Ebakeel on tekkinud ainult 3-st kroonlehest, millele osutab 3 tipme esinemine sellel otsal. is sgomorfne, sageli tolmukateta emasis. 4. Lehteriel on putk lalt laienenud, is on steriilne, ilma tolmukate ja emakata. Esineb ka kahehuulelise iekattega isi (Luna-Ameerika liikidel) Korvisik vib koosneda ainult putk- vi keeliteskt vi siis keskel on putkied ja rtes ebakeeled vi lehteried. Suuremad servmised ied vivad olla teisiti vrvunud kui vikesed keskel asetsevad ied. Sel viisil kirjuks muutunud isik on arvatavasti heaks orientiiriks putukatele. Erinevast soost ite paigutus korvisikus vib olla vga mitmesugune. isik vib koosneda ainult mlemasugulistest itest, mlemasugulistest ja hesugulistest vi steriilsetest, hesugulistest itest, mis on koondunud hte vi eraldi isikutesse. Viimasel juhul vivad taimed olla he- vi kahekojalised. laltoodud iserasused ite ehituses ja nende paigutuses isikus omavad olulist thtsust korvieliste sstemaatikas ja perekondade mramisel. Liikide eristamisel perekonna piires on esikohal vegetatiivsete elundite ehituse iserasused. Korvielistel on suur majanduslik thtsus. Nende hulgas on palju hinnalisi toidu- (lija aedviljataimi), maitse-, ravim-, vrvi-, dekoratiiv- ja lhnataimi. Paljud liigid on taimkatte peamisteks komponentideks, teised on tlikad, raskesti hvitatavad umbrohud. Sugukond jagatakse kaheks alamsugukonnaks: putkielised ja keelielised. Alamsugukond putkielised- Tubiflorae. ied peamiselt putkied, vahel on ksnes servmised ebakeel- vi lehteried. Siia kuuluvad perekond pevalill (harilik pevalill, mugulapevalill ehk maapirn), puju (ussipuju, koirohi, meripuju), jumikas (rukkilill), ja ohakas (pldohakas). Alamsugukonna teistest perekondadest on laialt levinud jrgmised liigid: valge karikakar, harilik hrjasilm, harilik soolikarohi ja aedvaak. Alamsugukond keelielised- Liguliflorae. Keelitega. Vegetatiivsetes elundites esinevad alati llilised piimasooned. Siia kuuluvad perekond vilill (harilik vilill, koksagss), piimohakas (pld-piimohakas). Tidisielisus Aianduslikult on vga levinud tidisielised taimed. Nendel on suurenenud kroonlehtede arv. Kroonlehtede arv vib suureneda kahel viisil. Bioloogiliselt parem on esimene vimalus - kroonlehtede arv suureneb kas ringide

arvu mitmekordistumisel vi nende arvu kasvu tttu spiraalil vi kroonlehtede algete jagunemisel ja neist kigist normaalsete kroonlehtede arenemisega. Sellistel tidisielistel taimedel on kik kroonlehed enam-vhem hesuguse kuju ja suurusega. Philiselt selline protsess on toimunud rooside sordiaretuse kigus. Teine, tunduvalt sagedam vimalus tidisielisuse tekkeks on teiste iesiseste lehtede - tolmukate ja ka emakate muundumine kroonlehtedetaolisteks. Neil taimedel on kroonlehed kahesugused - suured, normaalsed vlimised ja tavaliselt viksemad saledamad sisemised. Enamasti on need taimed steriilsed (pojengil puuduvad tielikult tolmukad, lumikellukesel ka normaalselt arenenud emakad), harva esineb muundunud kroonlehtede vahel leminekuid tolmukateks ja isegi normaalseid tolmukaid (nelk). Kui esimese tidisielisuse tekke viisi korral on viljumine takistatud eelkige tolmlemise hiritusest liigsetest kroonlehtedest, siis teisel juhul on taimed enamasti steriilsed. "Tidisielised" astrid, saialilled, krsanteemid, gerberad jms. pole aga ldse tidisielised. Nende puhul pole muutunud ie osade arv ega pole muundunud ks ie osa teiseks. Nendel on muundunud ks ie tp teiseks putkis keelieks. Seega tuleks neid nimetada tidisisikulisteks. Kuna aga vahel on korvielistel (kellede esindajad kik lalloetletud on) keelied isasied vi emasied vi hoopis steriilsed, siis ei saa alati garanteerida ka selliste taimede normaalset viljumist. 40. Sugukond maltsalised- Chenopodiaceae. Umbes 1500 liiki (100 perekonda). Levinud kogu maakeral, kuid peamiselt kuuma ja kuiva kliimaga nind sooldunud muldadega aladel. ied vikesed, silmapaistmatud, tsklilised vi hemitsklilised, aktinomorfsed, viietised (peale emakkonna), mlemasugulised vi lahksugulised vastassoo elundite redutseerumise jlgedega. iekate lihtne, tupetaoline, isasitel vahel taandarenenud. Tolmukkond tavaliselt viiest tolmukast, emakkond tsnokarpne, 2-3 (4-5) viljalehest. Sigimik lemine, vahel keskmine, hepesaline. Vili heseemneline phklike, seemnis, mbritsetud tupplehtedega. Siia kuuluvad perekond peet (harilik peet), hanemalts (valge hanemalts, mrhanemalts) ja malts (aedmalts, likmalts). Kasvab liivastel ja kivistel mererandadel. Vars pstine, harunenud, 10 - 30 cm krge.Lehed piklikmunajad vi kitsas - elliptilised, mnikord alusel vikese hambaga, varakult kolletavad.Tihedad rohekad liitisikud lehtede kaenlas.Paljuneb seemnetega Sugukond nelgilised on vetud netist! Sugukond nelgilised Caryophyllaceae (2000) Rohtsed, lehed vastakud, lihtsad, tavaliselt kitsad. ied hpognsed, tavaliselt ebasarikisikutes - tsmoossed. iekate 5-tine pentameerne. iekroon vabadest kroonlehtedest, aktinomorfne. Tolmukaid 5 vi 10 (5+5). Viljalehti 2-5, sigimik snkarpne. Vili: kupar. Ilutaimed: vrisnelk; Umbrohud: kadakkaer ja ththein. Niisketel niitudel, veekogude kallastel, psastikes kasvav 30 - 80 cm krgune kodarikpsik. Vars sageli punakate slmekohtadega, lhikarvane, lemises osas harunenud.Lehed teravatipulised, varrelehed kitsas-sstjad, alumised lehed piklikmunajad, kodarikuna.Kroonlehed roosakad, sgavalt neljaks lineaalseks hlmaks lhestunud. Kroon tupest kuni kaks korda pikem. Esineb lisakroon. ied hredas isikus. itseb maist augustini. Vili: marmunajas kupar. Kokann-perekond tulinelk (Risoom on tugev, roomav ja harunenud. Taimel esinevad ka maa-alused vsundid.Seebilill) 41. See on netist! Sugukond kpalised (20000 liiki). Rohtsed, risoomide, mugulsibulate, tuberiididega. Lehed vahelduvad, rp- vi kaarroodsed. ied epignsed. Tavaliselt 180 kraadi alla pratud. iekate kolmetine, 3+3 lahklehise iekattelehega. Sgomorfne, vlimine ring on sisemisest erinev. ks sisemine iekatte leht on muutunud huuleks, on sageli mustriline ja basaalse nektaariumiga. iekroon puudub. Tolmukaid 1. Viljalehti 3. Sigimik snkarpne. Vili kupar, paljude tolmpeente seemnetega. N: Vanilje, kaunis kuldking, krbesis.

Paljunemisega seotud eriprad (maksimaalne spetsialiseerumine) -idanemisest itsemiseni vib aega kuluda kuni 15 aastat. Kpalised on vga kitsalt kohastunud putuktolmlejad taimed- kuigi neil nektarit ei ole. Nende viljaks on kupar, mis sisaldab tuhandeid kuni miljoneid tolmpeeni toitekoeta seemneid, mis levivad tuulega ja idanevad harilikult ainult kindlate mikroseente abil. Hall kpp-mitmeaastane hekojaline juuremugulaga rohttaim. 42. Sugukond likheinalised- Cyperaceae. Liike umbes 4000 (95 perekonda). Mitmeaastased rohttaimed, lhikeste vi pikkade smpodiaalse kasvuga risoomidega, kasvavad tiheda kamara vi mtasena. Harva mugulatega vi heaastased rohttaimed. Levinud maakera kigil mandritel. Enamik liike on troopiliste alade asukad. Mduka ja klma kliimaga aladel on mned liigid esindatud hiiglasuure isendite arvuga, olles taimkatte thtsaimaks komponendiks, eriti soodes. Varred on enamasti kolmekandilised, harva silindrilised, neta, nrgalt eristunud slmede ja slmevahedega. Lehed paiknevad varre kolmel kljel, lineaalsed vi sstjaslineaalsed, tihti allakndunud servadega, lehetuped peaaegu alati kinnised, keeleke puududb. isik liht- vi liitpea vi mitmeielistest, harvem heielistest phikutest koosnev liitisik. Tolmukkond reeglina heringiline, kolmest tolmukast. Emakkond kolmest vi kahest viljalehest. Sigimik lemine, 1-pesaline, he seemnealgmega. Emakakael 3 vi 2 sna pika niitja suudmega. ied mlemasugulised (perekonnad likhein, krkjas, villpea) vi hesugulised (perekond tarn). Viimasel juhul on taimed hekojalised, harva kahekojalised. hekojalistel tarnadel on isas- ja emasite paigutus kahesugune: isik koosneb ksnes isas- vi emasitest; isik mlemasuguline, s.t. isas- ja emasied asetsevad he isiku erinevatest osades. ie alusel paikneb kandeleht. Tarnade emasis on peale selle kaitstud veel kahest kokkukasvanud kandelehestkujunenud pisikuga. Pisiku kuju ja suurus on sstemaatika thtsad tunnused. Vili kolmekandiline, mar vi lapik phklike. Seemne sisu mbritseva endospermiga. Siia kuuluvad perekond tarn (pistarn, pudeltarn, martarn, sale tarn jt), alss (ievhene alss), Scirpus (praegu on endine suur perekond Scirpus jagatud kolmeks iseseisvaks perekonnaks: krkjas, kaisel ja mugulkrkjas), villpea (tupp-villpea) ja likhein (sdav likhein ehk maamandel, paprus). Sugukond krrelised- Gramineae, Poaceae. Hlmab umbes 10000 liiki (umbes 700 perekonda). Nende hulgas on kosmopoliitseid liike, mis on levinud kigil mandritel. Krrelised domineerivad sageli niitude ja steppide looduslikes taimekooslustes. ldtuntud on nende hiiglasuur rahvamajanduslik thtsus toidu- ja sdataimedena. Eluvormid peamiselt mitme- ja heaastased rohttaimed. Eluvormide mitmekesisus on suurim troopilistel ja subtroopilistel aladel, kus esinevad ka puukujulised vormid. Harunemine toimub ainult vrsumisslmkonnas. Sltuvalt vsundite horisontaalse osa pikkusest eristatakse tihedapuhmikulisi, hredapuhmikulisi ja vsundilisi krrelisi. Vars on enamasti silindriline, slmevahedes nes, harvem ssikas. Slmevahe alusel esineb kasvuvnd vahemeristeem. Lehed vahelduvad, kaherealised, koosnevad lehelebast ja tupest, viimane on tavaliselt pikilhega. Lehelaba ja tupe piiril paikneb keeleke, vahel ka krvakesed. Keeleke on tavaliselt kilejas vi vallikujuline, keelekese asemel vib esineda karvaring vi keeleke hoopis puudub. Mnedel liikidel on lehed rootsuga. ied on koondunud hulgaielisteks (kuni 50) vi heielisteks phikuteks, viimased aga liitthkadeks (-peadeks) vi pristeks. ied on vikesed, silmapaistmatud, mlemasugulised, harvem hesugulised, viimasel juhul on taimed hekojalised. heidulehelistele tpiline kolmetine is esineb ainult ksikutel ndisaegsetel krrelistel. Enamikul sugukonna esindajatel on iekate taandarenenud heks sisesklaks ja kaheks paislajuks (nende pundumisel avaneb is). Tolmukaid on tavaliselt 3 (vlisring), harvem 2 vi 1, kuid vahel 6 vi isegi rohkem. Emakkond tsnokarpne, 2 viljalehest. Sigimik lemine, alati 1 seemnealgmega. Vili teris. Idu klgneb endospermiga. Nahkjas viljakest kasvab seemnekestaga, vahel ka skaldega kokku. Sugukond jagatakse kolmeks alamsugukonnaks: bambuselised, nurmikalised,

hirsilised. Alamsugukond bambuselised- Bambusoideae. Umbes 600 liiki. Need suhtelised vikesed taimed (varte krgus kuni 3m ja lbimt kuni 1cm), kasvavad Sahhalinil ja Kuriili saartel. Oma peamistel levikualadel on bambuselised suured, kuni 40m krgused. Vili teris, vahel marjataoline. Bambuselised leiavad laialdast kasutamist ehitusmaterjalidena ja tarbeasjade valmistamiseks, noored vrsed on sdavad. Bambuseid paljundatakse tavaliselt risoomist, nad kasvavad vga kiiresti. Alamsugukond nurmikalised- Poaeoideae. Phikud 2 vlissklaga, mitme- vi heielised. Lehed enamasti kileja keelekese ja htlaselt paikneva assimilatsiooniparenhmiga. Siia kuuluvad paljud esmajrgulise majandusliku thtsusega toidu- ja sdateraviljade ning heintaimede perekonnad. Siia kuuluvad perekond nisu, rukis, oder, Agropyron* (harilik orashein), kaer, nurmikas (mugulnurmikas, murunurmikas) ja Bromus* (ohtetu psikluste, harilik mrluste, rukkiluste, harilin aruhein jt). *- jagatud viksemateks perekondadeks Alamsugukond hirsilised- Panicoideae. Liblesid rohkem kui 2, phikud 1-ielised, kui 2-ielised, siis teine neist on isasis, assimilatsiooniparenhm koondunud roodude mber. Siia kuuluvad perekond mais (mais, mitmeaastane mais), riis (harilik riis), sorgo (hairlik sorgo, aafrika sorgo, alepo sorgo), hirss (harilik hirss) ja suhkruroog (metsik suhkruroog). Konvergents sarnaste tunnuste kujunemine flogeneetiliselt kaugetel liikidel Load on suur taimeperekond. Meie looduses kasvab 17 liiki lugasid. Enamik neist on ksteisest raskesti eristatavad. Kergemini ratuntavad on niteks keraluga ja harilik luga. Mlemad on mtastena kasvavad suured ja pris tavalised liigid. Erinevuseks on vaid see, et keraloa isik meenutab ilusat tihedat kera, hariliku loa isik on aga ebakorraprasem ja hredam. Lugadel on iseloomulikud ruljad lehed. Mnikord on aga lehtedest alles jnud vaid varre alusel olevad lehetuped. Sel juhul on varred ruljad ja seest tidetud valge koheva ssiga. Nii on lugu ka hariliku loaga. Harilikul loal on vga iseloomulikud siledad tumerohelised, veidi likivad varred. Harilik luga kasvab mrgadel niitudel ja karjamaadel. Vahel vib ta muutuda pris ttuks umbrohuks. Umbrohi on luga seeprast, et tema vrtus loomasdana on vga madal. Ehkki harilik luga on mrgade kasvukohtade taim, on tal ks huvitav vime. Nimelt on ta kui looduslik kuivendaja - hariliku loa kasvukohad muutuvad jrjest kuivemaks. Sellega teeb luga paljudele taimedele head. Eesktt saavad mnevrra kuivemates tingimustes paremini sirguda noored puude tusmed. Inimesele thendab see, et niit vib kinni kasvada, vsastuda. Hariliku loa isik kasvaks nagu vlja varre keskkohast. Tegelikult on ta siiski varre tipul. Lihtsalt on tal isiku alusel veel pikk kandeleht, mis on vliselt sarnane varrega ja suundub lepoole nagu vars. ied on harilikul loal vikesed, roostepruunid ja asuvad pikkadel raagudel. Neist arenevad aga vikesed kuprad. Augustis valmivad seemned on hariliku loa peamiseks paljunemisvahendiks. Kui harilik luga ja keraluga kasvavad niisketes kasvukohtades, siis lugade perekonna esindajaid kohtab tegelikult pea kikjal. Sagedamini vime neid nha veel muru sees kllaltki tavalistel kohtadel. Laiem majanduslik thtsus on aga just harilikul ja keraloal. Nende varred on pikad ja painduvad ning nii on neid kasutatud mitmesuguste vaipade punumiseks. Kuid loa vartest vib valmistada ka huvitavaid iluasju. 43. Perekond uibuleht. Metsaall ja psastikes kasvav 15 - 30 cm krgune kodarikpsik. Juuri asendab mkoriisa.Lehed pealt siledad, talihaljad.ied valged vi roosakad, marad, lhnavad, heklgse kobarana. Emakakael pikk, kverdunud, ulatub kroonist kaugele vlja. Tupplehed 2-3 korda kroonlehtedest lhemad, tagasiknduvate tippudega. itseb juunis, juulis.Vili: viiepesaline pikilhedega avanev kupar.Ravimtaim. Kasutatakse desinfitseeriva pieravimina. Sisaldab mrgist glkosiidi akubiini. Harilik seenlill (Monotropa hypopitys) laiutab kogu Phjapoolkera parasvtmes. Sambla seest turritabki siin-seal les ks kverdunud pussakas.

Oleks nagu seen, aga thelepanelikult vaadeldes mrkame varrel ka vikeseid kahvatuid soomusjaid lehti, mida seentel kunagi pole. Varre tipus on aga tihedas kobaras hulk kahkjaid isi. Need nitavad end suve suures sdames juulis ja augustis. Sel ajal pab seenlill meid segadusse viia, sest ied on tal isikus isemoodi. Pa uurida ie ehitust. isiku tipus on ielehti viis, allpool aga neli! Tipmised ied on sageli alumistest ka suuremad. Tupplehed ja kroonlehed on seenlillel sna hte moodi, aga siiski erineva pikkusega. Mnikord is ei avanegi. Sel juhul toimub tolmlemine suletud ies ehk kleistogaamselt, nagu mnel kaktuselisel, kannikesel vi hernel. Ka vars vib olla hel isendil paljas, teisel aga lhikarvane. Maa-all on tal mkoriisa ehk seenjuur, tihe ksteisega lbipimunud risoomistik, mis meenutab linnupesa. Leherohelise ehk kloroflli puudumine sunnib seenlille teisel viisil toitu hankima kui teevad seda enamus taimedest. Salaprane abiline kuulub seente hulka. Sgisel valmib imepeente seemnetega sentimeetri pikkune kupar. Ksi teistegi kaaslaste kest, kas neil on mahti olnud mrgata imelist taime, kes pool suve ja kogu kevade sambla sees magab. Seenjuur e. mkoriisa muundunud juur, mis tekib seene ja taime kooselu tagajrjel taime klg-, lisa- vi hujuurte kaudu. Levib kigil paljasseemne taimedel. Ektomkoriisa puhul juurekarvade areng prsitud (mjutab morfoloogiat kige rohkem). Seen saab taimel 4-20% C-st, taim saab vett ja mineraalaineid (eriti P, Zn, Mn, Cu) ning antibiootikume. P-d muidu raske ktte saada, sest ei diffundeeru hsti (HPO, H2PO). 44. Paljas seeme ja kaetud seeme - himkondade erinevus?????. Paljasseemne taimed- (kadakas)- seemnealgmed kahe viljalehe vahel. Neil on kbi. Katteseemnetaimed: (sstar). Neil on is, millel on ie kate, et putukaid ligidale tmmata. Paljasseemnetaimedel tekib endosperm enne viljastumist, istaimedel on endosperm sekundaarne. 45. is evolutsioonis kujunenud uus keerukas paljunemisorgan istaimedel, milles toimub nii mikro- kui makrospooride valmimine. Makrospoorist areneb ies emasgametofdi homoloog lootekott, mikrospoorist isasgametofdi homoloog tolmutoru. it vib ka ksitleda kui determineeritud kasvuga vsu, mille lehed on muundunud erinevateks ite osadeks. is muundunud vrse- varrest ja lehtedest. Neli lehetpi: 1) Tupp 2) kroon 3) isasgametofte kanvad lehed-tolmukad 4) emassporangiume-viljalehed-moodustavad emaka. 1& 2 vivad olla eristumata-sel juhul lihtne iekate (tuppe vi kroont ei ole) 46. is on istaimede elund suguliseks paljunemiseks. Paljasseemnetaimedel on analoogiliseks elundiks kbi (isas-, emas-). Peale tolmlemisele jrgnevat viljastumist arenevad mlemal juhul seemned, mis paiknevad viljas vi kbis. 47. ite ehitus: 1) Primitiivne palju ieosi, arv ebakindel, vabad, spiraalne, tupp + kroonleht + tolmukas + emakas, kahesuguline, sigimik lemine- tomat, apelsin, hernekaun, radiaalsmmeetria; 2) Progressiivne vhe iesi, arv kindel, kokkukasvanud, tskliline, mned ieosad redutseerunud, hesuguline, sigim alumine- unapuu, sstar, krvitskurk, bilateraalsmmeetria. Kahesuguline e. hermafrodiitne is ies nii tolmukad kui emakad. hesuguline is ies ainult tolmukad vi emakad; jaotuvad: 1) hekojaline e. monotsiline taim isas- ja emased asuvad hel ja samal isendil (kask, lepp, tamm, sarapuu, kuusk mnd). 2) Kahekojaline e. ditsiline taim isas- ja emasied sama liigi eri isenditel (paju, kanep, humal, seljarohi). 3) Kolmekohaline e. tritsiline taim emas- ja isasitega isendite krval ka kahesuguliste itega isendid (h. saar). is on muundunud lhivrse, mis kannab mitut tpi muundunud lehti. ie osad Muundunud vars, kuhu kinnituvad it moodustavad lehed (muundunud lehed), on iephi. iephi kinnitub ierao (=varre) abil tavalisele vegetatiivsele varrele. iephjale kinnituvad nelja tpi muundunud lehed: tupplehed, kroonlehed, tolmukad ja emakad. Tupp- ja kroonlehti koos nimetatakse iekatteks.

Tupplehed on teiste ie osade kaitseks, tavaliselt rohelised vi peaaegu vrvitud (vanemana). Kroonlehed on tavaliselt eredavrvilised, putukate ligimeelitamiseks. Mnede taimede kroonlehtedel (nt. ristielistel) vib eristada varretaolist pinnukese ja lehetaolist naastuosa. Kui tupplehed ja kroonlehed pole eristatavad - on peaaegu hesuguse ehituse ja talitlusega (tulp, liiliad, ka nartsiss) vi on ks neist kadunud (esinevad anatoomilises mttes ainult tupp- vi kroonlehed) (sinilill, lane, kask, hanemalts), nimetatakse seda lihtsaks iekatteks. Tolmukad on isassugurakke moodustavad lehed, mikrosporofllid. Tolmukad koosnevad tolmukaniidist ja hest, harva mitmest tolmukapeast. Tolmukapea koosneb tavaliselt kahest tolmukotist, mis on omakorda kahepesalised. (Tolmukott=mikrosporangium) (Tolmuterad pole mitte sugurakud, vaid isasgametofdid (isased eellehe analoogid), kus alles tekivad sugurakud. Sugurakud tekivad alles tolmuteras, seal kujunevad kaks rakku, mis osalevad istaimede kaheliviljastamisel - ks viljastab munaraku, millest areneb idu ja teine teistuuma, millest tekib endosperm.) Emakad on emassugurakke moodustavad lehed, need moodustavad viljalehed e. megasporofllid. Emakas koosneb sigimikust, kus paiknevad seemnealgmed, emakakaelast ja emakasuudmest. Sigimik on viljastamise jrel kige olulisem vilja moodustaja, kuid selles vivad osaleda ka teised ie osad. (kile joonisega sigimiku siseehitusest, vimalusel mned suured sigimikud seemnealgmete silmaga vaatlemiseks krvits, tulp vms.) Viljalehel areneb seemnealgmes nutsell (=megasporangium), nutsellis megaspoorid, seal hest megaspoorist omakorda lootekott (emaseellehe analoog). Lootekotis paiknevad munarakk ja teistuum, millede viljastamise jrel areneb seeme. hel viljalehel vib paikneda (1)2 kuni palju seemnealgmeid he munarakuga. Lisaks neile ie anatoomilistele osadele on paljudes ites veel ks fsioloogiline osa - nektaarium. Nektaariumis tekib magus mahl tolmeldajate ligimeelitamiseks, millest mesilased toodavad mett. Nektaarium vib paikneda kigil ie osadel, harva isegi vljaspool it - ieraol vi krglehtedel. ieosade muudendid ie osade kuju vib varieeruda kllaltki suurel mral, ilma et nende lesanne muutuks. Esiletoomist vrib kaks muudendit, mille olemasolu on tingitud nende erilistest lesannetest. Lisaks on omaprane pikenenud, kaelataoline iephi, mis kannab kas ainult emakaid (gnofoor - kappar) vi ka tolmukaid (andrognofoor kannatuslill, kappar, mbliklill). Klutolmukad e. staminoodid. Need on ilma tolmukapeata tolmukad, silunud on vaid tolmukaniit. Oma olemasolu igustamiseks on klutolmuka niit omandanud teisi lesandeid - on muundunud kroonlehe taoliseks vi nektaariumiks. Kannus on kotjas pikem vi lhem iekatte vljakasve, mille tipus asub nektaarium (kukekannus, lemm-malts, kurekell, kokeel (="viiulid"), kpp, kannike). ie ehituslikud ssteemid ie phjale kinnituvad lehelist pritolu ie osad ssteemi jrgi: kas 1) spiraalselt (mittetskliline=atskliline is) (magnoolia) 2) tskliliselt - mnnastena, tavaliselt 5 ringi: tupplehed, kroonlehed, 2 ringi tolmukaid ja emakad (nt. kukeharjad, ka unapuu). 3) pooltskliliselt (=hemitkliliselt) hed ie osad paiknevad ringidena, teised spiraalselt (vesiroos, kurekell, maasikas, kibuvits). Reeglipraselt on kigis ringides vrdsel arvul ie osi - enamasti kas 3 (heidulised) 4 vi 5 (kaheidulehelised) - ied on kas kolmetised, neljatised vi viietised. Spiraalselt paiknevaid ie osi on enamasti palju (>12). ie osade paiknemise ssteem vljendub ka ie smmeetrias. Smmeetrias eristatakse 4 tpi (kile joonisega). ied vivad olla 1) kiirja smmeetriaga (ka korraprane; 3 kuni palju smmeetriatelgi, ka paljude ieosadega ied, kus on raske smmeetriatelgi nha, aga kik osad on hesugused) - tulp, lane, unapuu,

kukehari 2) sgomorfsed (=monosmmeetrilised) - he smmeetriateljega - kannike (s.h. vrasema), lvilug, keelis korvielistel 3) bismmeetrilised (kahe smmeetriateljega) - vga harva - murtudsda, 4) ebasmmeetrilised - vga harva kannalised. ITE EHITUSE HTSUS JA VARIEERUVUSE PEAPHJUSED Tpiline eitus Varieeruvus 4 tpi muundunud lehti viies ringis ieosade ringi kadu, seetttu iekate lihtne (isegi katteta is), hesugulised ied, steriilsed risied Erinevates ringides sama ie piires vrdne arv ie osi ksikute ie osade kadumine tklitest, seetttu mnes ringis vhem osi kui teistes ie osad lihtsad, "tpilise" kujuga ie osade kuju varieerumine (vga suurest vljavenimisest vga suure kokkusurutuseni igas vimalikus suunas) ieosad kik eraldi ie osade kokkukasvamine, seetttu niv ie osade vhenemine ringides, ie osade "vale" kinnitumine - ringidevaheline kokkukasvamine Suured ied ksikult ite koondumine isikuks, mis meenutab hte it, seetttu ie osade funktsioonide jaotumine erinevates isiku osades paiknevate ite vahel. 48. Thtsus :. isiku vajadust taimele phjendatakse sellega, et vikesed ied pole muidu nhtavad. Aga miks siis pole taimel kujunenud ksikud suured ied, vaid palju vikseid, mis asuvad isikus? isikute teket soodustab jllegi vajadus risttolmlemise jrele - isik nimelt annab taimele valikuvimaluse, missugune is kasvatada viljaks, missugusest loobuda. Kui taimel oleks ks suur is, millest areneks paljuseemneline vili, vib see kergesti osutuda kehvalt tolmeldatuks ja anda vhevrtuslikke seemneid (parem kehvad, kui mitte midagi). isiku puhul vib aga taim loobuda kehvalt tolmeldatud itest ja kasvatada seemned vaid hstitolmeldatud itest. iskute tbid: 1) Kobarisikud e. ratsemoossed isikud; 2) Ebasarikisikud e. tsmoossed isikud, klgharud vivad kasvada peateljest pikemaks. Paljudel taimedel on vikesed ied, mis on koondunud suurtesse isikutesse. isik on hsti nhtav ja vimaldab seega ka vikeseielistel taimedel edukalt putukate abil tolmelda. Raotud ied moodustavad pea ehk tha, urva, nuti, korvisiku (korviku) vi tlviku. Peal on peenike telg, mis asetseb psti, mitte rippuvalt nagu urval. Kui hel teljel asub palju pid, siis nimetatakse seda isikut liitpeaks. Peale sarnane on kobar, mida iseloomustavad raolised ied. Nutile, korvisikule ja tlvikule on iseloomulik paksenenud isikuphi. Korvisikul on see lame ja lapik, tlvikul jme nuiataoline ja nutil nende kahe vahepealne (viimasele vivad vahel kinnituda ka vga lhiraolised ied). Korvisiku, nuti ja tlviku puhul on ksikud ied sageli raskesti mrgatavad ja seega vidakse neid ekslikult pidada iteks. Nii on niteks vilillel ja ristikul paljudest itest koosnevad isikud. Tihti mbritseb korvisikut vi nutti vljastpoolt roheline vi muuvrviline krglehtedest kate, mida nimetatakse ldkatiseks. Esmapilgul on mnevrra sarnased knnas, pris, lihtsarikas ja liitsarikas. Neil kigil on ied raolised ja isik on sageli haraline ja mittekompaktne. Lihtsarikal algavad kik ieraod hest kohast taime varrel, knnasel aga erineval krgusel. ied ise on neil enam-vhem hel tasapinnal. Lihtsarikatel vivad olla isikuraod, mis koonduvad varrel hte kohta. Sel juhul nimetame seda isikut liitsarikaks. Pris on liitisik, mille harud on kobarataolised, kuid kobarast tavaliselt ebasmmeetrilisemad.

49. ite tbid tolmeldamise jrgi: 1) Mesilase ja kimalane kollased vi sinised; teerajad, et mesilasi juhatada; sissepugemine. Lhikese ieputkaga 2) Mardikalise vib olla vrvitu, thtis on lhn. ietolmu vi mahlakat iekatet svad. 3) Liblika pikk ie tee (mida mda lont sisse), lhn ei loe. 4) Kahetiivalise avatud ied (sarikalised) vi avatud suured torud. 5) Lind-tolmeldaja palju nektarit, tugev is, lhn ei loe, vrvuselt punane vi oran. 6) Nahkhiireied palju nektarit, vrv ei loe (aga hele) ja tugev lhn. Tolmlemine ietolmu lekandumine tolmukailt emakasuudmeile. Tolmeldamine tolmuderade lekanne loomade poolt vi tahtlikult inimeste poolt. 1) Autogaamia e. isetolmlemine ietolm prineb samalt ielt sama taime teiselt elt.Hernes, oder, ka nisu. Negatiivne nhtus on sugulusabielu. llas tunnusvabanetakse neg.geenidest. sugulusabielu omad surevad ja alles jvad need, kes puhtad. 2) Ksenogaamia e. vrtolmlemine ietolm prineb teiselt taimelt. risttolmlemine 2.1) Tuultolmlemine e. anemogaamia suur tolmuterade produktsioon, tolmuterade hea hljumisvime (peened, kuiv-jahujad), tolmu paremaks vallapstmiseks isasisik ripub ldvalt (sarapuu, tamm) vi pane tuul kogu taime kergesti vnkuma (krrelised), iekate on taandarenenud, tolmukad ja emakad aga silmapaistvalt suured, puuduvad nektaariumid, ied on lhnatud, pole silmatorkavat iekatet. Liikuvad, pikad tolmukaniidid vi pikal rippuval raal ied/isikud. Nges vga hea tuultolmleja kuigi eelpool olevaid tingimusi ei tida. 2.2)Putuktolmlemine e. entomogaamia valdavalt katteseemnetaimed (9/10 liikidest), silmatorkav ja eredavrviline ikate, eredalt vrvunu krglehed (tupplehtede all), ied lhnavad ja on olemas nektaariumid, iekate ja tolmukad on putukatele toiduks, tolmuterad on kleepuva vi konarliku vlispinnaga, ied meenutavad vliskujult putukaid (krbseis) vi toimivad lksuna (kaunis kuldking). 2.3) Vesitolmlemine e. hdrogaamia esineb 18 perekonda kuuluvatel veetaimedel, ietolm vib kanduda ielt iele: 1) vee pinnal epihdrogaamia (heinmuda); 2) vee sees hpohdrogaamia (nkirohi). Tolmukapead ja emakasuudmed tpselt veepinnal vi vee all, emakakaelad pikad ja harunenud, tolmuterad pika niitja kujuga. 2.4) linnud-koolibri, sageli taimed hsti erepunased-putukad ei ne punast, kuid lind neb. Tolmlemise viis Tolmeldajad ie ehituslik eripra Nited Putuktolmlemine ied (isikud) silmatorkava krooniga, enamasti on nektar, sageli tugev meeldiv lhn.

mesilased, kimalased ied lhikese putke-osaga vi kannusega vi nektaarium suhteliselt varjatud, nudes ligipsuks suuremat judu ja osavust Ristikud, enamus huul-ielisi (iminges, liiva-tee, pune, iisop jt.), mesiohakas

Arvukad pika niidiga harali tolmukad takis-tavad nrgemate putukate ligipsu nektarile (neid vivad tolmeldada ka suured liblikad)

Prn, vaarikas, ka unapuu, ka mned eukalptid ja Melaleuca liigid

liblikad Pikk ieputk vi kannus Sirel, lhnav kuslapuu, kokeel, nelgid

mardikad Palju ietolmu vi ka mahlakad rnad maitsvad kroonlehed Kibuvits, magun naiste-puna

Krbsed Avatud lamedad ied vi raipehais Sarikalised (heinputk, till jt.) /raitlill, stapeelia Lindtolmlemine Koolibrid, nektari-linnud, ka teisi Sageli puhas punane vrvus (seda ei ne putukad), sageli "papa-goikirju", lhnata (Eestis pole), aaloed, eukalptid, akaatsiad, fuksia, mitmed bromeelialised, kanna Nahkhiir-tolmlemine Suured, hstinhtavad isikud, lhnavad, heledad isikud. Baobab, durian, balsapuu Tuultolmlemine iekate taandarenenud, nektarit ja lhna pole, ietolmu vga palju, a) ied vi tolmukad rippuvad ja vga liikuvad vi taimed tuule kes kergesti kikuvad-rappuvad Kask, tamm, krrelised (rukis, nurmikad jt.), saar-vaher, saar, hanemaltsad, humal, hundinuiad, pujud

b) Tolmuterad paisatakse taime poolt aktiivselt hku Ngesed Vesitolmlemine Veetaimed, iekate taandarenunud, ied vee all. Hanehein, heinmuda, nkirohi Isetolmlemine (obligatoorne) iekate taandareneud, ied (isikud) ei avane Oder, kannikeste ja maaphkli osad spetsiaalsed (kleistogaamsed) ied Apomiksis Sageli puudub ietolm, ied vivad olla taandarenenud enamus vililli, hunditubakad, kortslehed, kuldtulikad, ka viirpuud, tuhkpuud. 50. Kaheliviljastamine Emakasuudmele sattunud tolmutera hakkab keemilise

rrituse mjul arenema. Ta koosneb 2 rakust - suurem vegetatiive ja viksem generatiivne rakk. Tolmutera vegetatiivne rakk kasvatab tolmutoru, mis kasvab emakasuudmesse, suundudes sigimiku poole. Tolmutoru kasvades hakkab generatiivne rakk liikuma tolmutoru eesotsas, kus ta jaguneb kaheks isasgameediks (spermiks). Tolmlemisest viljastumiseni kulub pool tundi kuni paar ndalat. Judnud lootekontini kasvab tolmutera selle sisse. ks spermium liitub munarakuga, millest seejrel kasvab loode-embro. Teine spermium viljastab he teise raku tuuma lootekotis-selle paljunemisel moodustub toitekude (endosperm) arenevale organismile.Paljasseemnetaimedel tekib endosperm enne viljastumist, istaimedel on endosperm sekundaarne. istaimede sporoft moodustub ie arengus haploidseid mikro- ja makrospoore. Mikrospoorist areneb isasgametoft tolmutera, mis kandub tuule vi loomade abiga emakasuudmele ja liigub sealt edasi emasgametofdile. Sigimiku igas seemnealgmes on rakk, mis teeb lbi meioosi, andes 4 haploidset makrospoori. Neist silib funktsionaalsena vaid ks(lejnud lagunevad), mis jaguneb mitootiliselt, kuni tekib lootekott- emasgametoft. hest lootekoti rakust kujuneb munarakk. Kogu lootekotti katavad kaks kaitsvat rakukihti, milles vike avaus munaraku lhedal-tolmutoru tungib lootekotini selle avause kaudu. 51. Vilja kujunemine iest-osadevahelised seosed: prast seemnealgmete viljastumist areneb ie sigimikuosast(vahel ka iephjast ja iekattest) vili. 52. Vili esineb ainult istaimedel. See moodustub enamasti emaka sigimikuosast prast seemnealgmete viljastumist. Viimastest arenevad vilja sisemuses paiknevad seemned. Vili kaitseb kpsevaid seemneid ja aitab kaasa nende levikule. Veesisalduse alusel jaotatakse viljad 2 rhma: lihakviljad ja kuivviljad. Lihakviljadeks on unvili, mari ja luuvili. Kuivviljade hulka kuuluvad kukkur, kaun, kder, kupar, phkel, tru, teris ja seemnis. Kuivviljad jagatakse omakorda avaviljadeks ja sulgviljadeks. Nimetus tuleneb sellest, kas kpsenud vili variseb tervikuna vi mitte. Avaviljad on kaun, kder, kupar ja kukkur. Phkel, tru, teris ja seemnis on sulgviljad.Taime jrglaskonna kindlustamiseks moodustub hel taimel palju seemneid. Lihakviljadest toituvad mitmed loomad, kes sellega aitavad kaasa seemnete levikule. Osa vilju kandub edasi vee ja tuulega. Veega levivad peamiselt vee- ja kaldataimede viljad. Tuulega levivad viljad on vikesed ja kerged ning tihti varustatud lendkarvade (nende kimpu nimetatakse pappuseks) vi tiibjate moodustistega. Sobivatesse idanemistingimustesse sattunud seemnetest arenevad uued taimed 53. Viljade levimise viisid. 1) iselevi- positiivne nhtus (hernes, malts) 2) vlisjududega 2.1) tuullevi 3) vikesed seemned 4) loomlevi 4.1) loomade kljes (takjad- viljakonnad levivad: teeleht) 4.2) tahtmatult loomade sees- heintaimede seemned(vikesed) 4.3) loomade sees meelitatult- lihakad viljad, lindlevi marjadega 4.4) teadlikult- seeme/vili sdav. Loom varub endale seda. Oravad tammetrud. 5) vesilevi 6) inimlevi 54. Seeme krgemate taimede paljunemis- ja levimisorgan, milles taimeidu koos toitevarudega on mbritsetud tihedatest kaitsvatest kudedest. Seeme areneb seemnealgmest prast munaraku viljastamist. Funktsioon: paljunemis- ja levimisvahend; taimede teatav elujrk (iseseisev organism). Esinevad paljasseemnetaimedel (Gymnospermae) ja katteseemnetaimedel (Angiospermae). Seeme koosneb: seemnekestast, toitekoest ja embrost. Seemned on istaimede paljunemis- ja levimisvahendid. Seemned on kujult marad, piklikud, ovaalsed vi munajad. Nende suurus vib olla vga erinev: palmiliste seemned on mnekmne sentimeetrise lbimduga ja kuni 20 kg raskused, kpaliste seemned on seevastu mikroskoopilised ja hes grammis vib neid olla ligikaudu miljard.Seeme moodustub seemnealgmest prast kaheliviljastumist. Ta on kaetud kaitsva, enamasti 3-kihilise seemnekestaga, mis areneb seemnealgmekatetest. Seemnekestal vivad esineda vljakasved (lendkarvad mgipajulillel, ahtalehisel pdrakanepil ja tupp-villpeal). Mnede taimeliikidel moodustab

seemnekest huga tidetud seemner, mis vimaldab seemnel veepinnal ujuda (vike vesiroos, kollane vesikupp). Seeme koosneb idust ja toitekoest (endospermist). Idu saab alguse diploidsest sgoodist ning sellest areneb uus sporoft. Idus asuvad taime tulevaste organite algmed: idujuur, iduvars ja idupung. Igas seemnes on ks vi kaks idulehte. Idulehtede arvu alusel jaotatakse istaimed kahte klassi heidulehelised ja kaheidulehelised.he- ja kaheiduleheliste taimede seemned on erineva ehitusega. Kaheidulehelistel taimedel on paks seemnekest. Selles on ava (seemnepilu), mille kaudu idanemiseks vajalikud vesi ja hk psevad seemnesse. Taimest eraldunud seemne vlispinnal on nha seemnenaba. See on seemnekestale jnud seemnejala kinnituskoha jlg. Seemnes on kahe idulehega idu. Toitekudet seal eraldi ei ole idu toitvad varuained paiknevad idulehtedes (niteks liblikielistel ja korvielistel). heidulehelistel taimede heseemnelistel viljadel on tugev viljakest, mis on hukese seemnekestaga kokku kasvanud. Seemnes on vike idu ja rohkesti toitekudet. Viimane moodustab endospermi (niteks krrelistel, kanarbikulistel ja liilialistel). Toitekude kujuneb triploidsest keskrakust. heiduleheliste iduleht on surutud vastu toitekudet ja vahendab toitainete liikumist endospermist arenevasse idusse. Nende teine iduleht on tielikult taandarenenud 55. HEIDULEHELISED (Monocotyledoneae) KAHEIDULEHELISED (Eudicotyledoneae) monofleetiline parafleetiline rp- ja kaarroidsed lehed (piklikud) vrkroidsed lehed (sulg, srmroidsed) lehetupp, aga leheroots ja abilehed puudu on abilehed; lehed laiad 3 ieosa 4-5 ieosa narmasjuurestik Idujuur areneb peajuureks ja kujuneb sammasjuurestik enamasti rohttaim emb-kumb 1-kaviline tolmutera 3-kaviline tolmutera hajusad juhtkimbud, kambium harva kambiumiga juhtkimbud ringina ei ole eristunud esikooreks ja steeliks esikoor ja steel liikidest; krrelised; kpalised e. orhideelised (ca 20000)! (enim) liikidest; roos-, liblik-, korvielised (1/10 istaime liiikidest! ~ 25000). Nt. palm, iris, tulp, bambus, rukis, mais, liilia.

56. Paljunemisviisid: vegetatiivne, suguta, suguline Suguta: paljunemine toimub spetsiaalsete paljunemiseks ja levimiseks kohastunud osade abil, puudub sugurakkude hinemine nende osade kujunemise kigus. Mnikord on raske tmmata piiri vegetatiivse ja suguta paljunemise vahele. Niteks: Snajalgade eosed. Seente llieosed: pintselhallituse Penicillim "tavalised" eosed, krrerooste kevadeosed (kukerpuul) ja suvieosed (krrelistel). Suguline paljunemine: toimub levimisalgete tekkel muu hulgas ka sugurakkude hinemine. Niteks: istaimede seemnete teke tolmlemise jrel. Snajalgtaimede sugurakkude moodustumine ja hinemine eellehel. Kandeoste teke kbarseente eoslaval koos edasise kasvamaminekuga, krrerooste talieosed (krrelisel) kuni pknospoorid (kukerpuul). Taimede vegetatiivse paljunemise viisid 1. Juurel tekivad lisapungad, nendest arenevad vsud annavad alguse uutele taimedele. Viljapuudest hapukirsipuu, ploomid-kreegid. ldlevinud aialillede hulgas annavad vhesel mral juurvsusid aedfloks ja sahhalini kirburohi. Umbrohtudest paljunevad nii kige tlikamad psikumbrohud - pldohakas, pld-piimohakas, vike oblikas, niidutaimedest kurekellukas. 2. Varrel tekivad lisajuured. 2a. Roomavad/lamavad varred/oksad juurduvad. Must sstar, karusmari, paljud kiviktaimlalilled: harilik ja roomav kukehari, padjandfloks, karvane kadakkaer, kivirikud; umbrohtudest niitjas mailane, niidutaimedest valge ristik, nmm-liivatee. 2b. Murdunud oksad/vsud juurduvad niiskes keskkonnas. Osad pajud (hrm-, hala-, vesi-, hbe-, rabe, vits-, aga kasinalt kahevrviline paju ja raagremmelgas), enamus papleid, tomat, begooniad, niitjas mailane. 3. Muundunud varte ja vsudega 3a. Risoomi osadega: igast maa-aluse varre slmekohast vib kasvada taim. Nt. harilik sirel, pihlenelas, paljud krgekasvulised psililled (nt. lhislehine pevakbar, (psik-)astrid, pevaliilia, katkujuur, iirised), piparmnt; umbrohtudest naat, orashein, valge iminges, krvenges, osjad (seega orasheinast ja naadist saab lahti, kui korjata mullast vlja kik risoomid, juured vivad mulda jda, pldohaka ja vikse oblika taime vivad taastada ka kige viksemad juuretkid); niidu- ja metsataimedest raudrohi, aasnurmikas (tugeva tiheda risoomistiku ja hea taastuvuse tttu meie parim tallatava muru taim), punane aruhein, lased. 3b. Risoom-mugulate ja (ttar-)sibulatega (sibul=muundunud vsu: muundunud lehed+muundunud vars). Nt. mugulatega kartul, mugulpevalill=maapirn, ttarsibulatega kslauk, tulp, liiliad. 4. Lehtede (tkkide) abil - lehel tekivad lisajuured ja seejrel uued taimed. Nt. mitmed begooniad, aas-jrilill. 5. Spetsiaalsete ttartaimede ja sigikehadega. 5a. Maapealsete vsunditega, mille slmedes moodustuvad ttartaimed. Nt. maasikad, tups-rohtliilia, hanijalg, roomav tulikas. 5b. Sigikehade, sigipungade, sigisibulatega varrel, lehtedel vi isikus. Lehtede kaenlas sigisibulad tiigerliilial, isikus kslaugul, metslaugul, rindelisel sibulal. Lehe serva hammastes ttartaimed (sigikehad) kalanhoel (alamperekond Bryophyllum), ite asemel ttartaimed (sigikehad) sbaral nurmikal, pung-kirburohul. 6. Viljadega!? (viks rkida kasvuhoones) Tepoolest niteks viigikaktuse toored varisenud viljad vivad juurduda ja uueks taimeks kasvada, samaaegselt jrelvalmivad ka seemned (NB! tegemist on rsviljaga, millel vili on svinud ierao sisse; selle "slmekohtadest" nsakeste juurest hakkavad kasvama vsud). 57. Talmede vegetatiivne paljundamine. Meristeempaljundamine. Vegetatiivse paljunemise viisid on lihtsaimad taimede paljundamise viisid. ldlevinud on psikute puhmaste ja psaste osadeks jagamine, kartulimugulate, maasika ttartaimede ja kslaugu "seemne" (=isikus moodustunud ttarsibulad) kasutamine. Oksatkkidega paljunemisest on vlja arendatud pistikute ja pistokstega paljundamine (pistik on rohtne, pistoks on tehtud lehed langetanud, puitunud oksast). (vimalusel mingi sellise paljunduskasti demostreerimine). Sellise paljundamise puhul tuleb enamasti piirata vee kadu - hu niiskus peab olema ligi 100%. Pistikuid on hea juurutada kasvuhoones, kile all, aga mne ksiku pistiku tegemisel ka lihtsalt

klaaspurgi all. Mnede taimede pistoksad juurduvad vahel ka kuivemas hus niteks paju vi papli oksatkid, mis sageli juurduvad igasuguse katteta niiskes pinnases. Pinnas, kus pistikuid vi pistoksi juurutada, peab olema niiske ja samaaegselt hurikas, juurdumist kiirendab pinnase soojus. Seetttu on vga hea juurutada turba ja liiva segus - turvas seob vga palju vett, jdes ikka huliseks, liiv annab tihedust pinnasele (ainult turvas on liiga kohev, ei puutu piisavalt kokku juurduva taime osaga, liiv seob liiga vhe vett - vib kergesti lbi kuivada). Muld ei pruugi olla nii hea juurutamiskeskkond - seal elutsevad seened ja bakterid vivad nakatada rnemate taimede likepindu. Juurdumise alguses ei vaja pistikudpistoksad olulisel mral mineraalseid toitaineid, kasvatades neid turba-liiva segul tuleb alles hiljem, kui juured tekkima hakkavad, vetama hakata. Pistikute ja pistokste paremaks ja kiiremaks juurutamiseks on vlja ttatud mitmesuguseid fsioloogiliselt aktiivsete ainete (taimehormoonide ja nende analoogide) segusid. Erinevate taimede jaoks on erinevad preparaadid (vimalusel mingi sellise preparaadi demostreerimine). Meristeempaljundus sisaldab peale paljundamise veel taimede tervendamist viirushaigustest. Eestis on kige rohkem tegeldud kartuli meristeempaljundusega. Seda on kasutatud ka kirsside, maasikate ja nelkide, vhem teiste taimede paljundamisel. Meristeempaljunduse korral vetakse taime kasvukuhikust meristeem ja pannakse see antud liigile sobivale stmele kasvama. Kohe viiakse lbi ka tervendamiseks vajalikud protseduurid (nt. sobival krgel temperatuuril hoidmine). Kui meristeem on stmel korralikult kasvama linud (seda ei juhtu alati, sna sagedased on vrarendid), tehakse esimestest vsudest mikropistikud, nendest seni steriilses laboris stmel kasvavad taimed kohandatakse vliskeskkonnaga ja istutatakse lpuks vlja mulla sisse. Kartuli meristeempaljundusel tervendatud seeme annab oluliselt suuremat saaki kui mistahes muul viisil valitud seemnemugulate kasutamine. Viljapuude puhul vib mrgata mningast taime noorenemist meristeemistikud hakkavad veidi hiljem, veidi suurematena kandma, kui vristmise teel saadud istikud. 58. Taimede vristamine: Viljapuude pookimine: oksastamine ja silmastamine. Rohttaimede pookimine. Vristamise kigus ei suurene mitte taimede koguarv, vaid mingist sordist taime arv. Vristamiseks on vaja alust ja paljundatavat sorti. Puittaimede vristamisel on kaks erinevat viisi oksastamine (pookimine kitsamas mttes) ja silmastamine. Pookida on vimalik ka rohttaimi (kllalt sageli poogitakse niteks kaktusi), kuid siin erinevad vtted mneti puittaimede vristamisest, ka on see rohkem teadusliku ja huvivrtusega tegevus. Nuded vristamisel Vristamine on kirurgia peab toimuma puhtalt. Likepindadele ei tohi sattuda prahti ega vett. Vristamisel peab pookealus ja poogend vimalikult tihedalt kokku puutuma likepind peab olema vimalikult sile: a) ligatud terava noaga b) ligatud he tmbega (mitte teha pinnale mitut liget, mitte kraapida) Vristamisel peab pookealus ja poogend vimalikult tihedalt kokku puutuma poogend tuleb kinni siduda (mittesoonduva sidemega niit ei klba). Vristamisel peavad aluse ja poogendi kambiumid kokku puutuma, vaid siis on vimalik poogendi kasvamaminek. Likepinnad ei tohi kuivada peale pookimist seetttu tuleb pookekoht peale sidumist katta pookevahaga (vib kasutada ka plastiliini, see pole aga nii kleepuv) Pookealusena saab kasutada sama liigi seemikuid, sageli sama perekonna teisi liike, harva teisi sama sugukonna liike. Silmastamisel paigutatakse ks pung koos vikese kooretkikesega (ja veidi puitu) s.o. silmakilp pookealuse koore alla T-kujulisse likesse (joonised tahvlile). Silmastatakse siis, kui puudel on koor lahti, samaaegselt peavad pungad olema piisavalt suureks kasvanud. Seetttu on parim aeg silmastamiseks juuli lpp. Kui silm

on kasvama linud, tuleb pookealus jrgmisel kevadel silma kohalt maha ligata. Oksastamine Pookealusele paigaldatakse sundpuhkefaasis heaastase oksa lik, tavaliselt u. 5 cm pikkune ja 2-3 pungaga. Pookeoksi varutakse tavaliselt veebruarismrtsis ja hoitakse keldris (vi ka klmkapis) niiskes liivas vi kartulisse pistetuna pookimiseni. Pookoksi vib vtta ka vahetult pookimise ajal aprillis (pungad ei tohi olla puhkenud). Oksastatakse tavaliselt kevadel, kui mahlad hakkavad liikuma (tugeva mahlajooksuga puid ei saa mahlajooksu ajal pookida: kase, vahtra dekoratiivsordid), seega mrtsi lpus, aprillis, mai algul. Heas silituskohas hoitavaid oksi vib oksastamiseks kasutada ka hiljem, kuni poole juunikuuni. Kuid sgisel leskaevatud pookealuseid vib oksastada ka talvel keldris vi kuuri all. Rohtaimede pookimine- he taime pung pannakse kasvama teisele taimele.? 59. Suuremad geenirhmade lekanded soontaimede himkondade vahel vi konvergent (snajalg-palmlehik-palm, osi-efedra-kasuariin)??????? Divergents-evolutsiooniline mitmekesistumine- erisuguste tingimustega kohastumisel lahknesid algtbid uuteks liikideks. Sarnase genotbiga. Divergentsi ulatus sltub:uue organismitbi arenemisvimelisusest. Suurt mitmekesistumist vimaldas putukate ehitustp-le milj liigi. Sltub ka elupaikade mitmekesisusest.Taimede levik maismaale li eeldused esimeste maismaaselgrootute levikuks. Konvergents- erineva pritoluga organismide sarnastumine samasugustes elutingimustes-delfiin, kalasisalik, hai. LISAD

30) Snajalgtaimed on vga vana eoste abil paljunevate taimede himkond. Vanimad teadaolevad kivistised prinevad siluri ajastu (440 milj. a. tagasi) lademetest. Karboni ajastul (345 milj. a. tagasi) olid snajalgtaimed valitsevaks taimerhmaks Maal. Sel ajal esinesid nad suurimas vormide mitmekesisuses ja esindajate arvus. Snajalgtaimede hulgas oli nii rohttaimi kui ka puid (kuni 40 m krged) ja psaid. Tnapevaks on enamik snajalgtaimedest vlja surnud ja Maal on valitsevaks saanud istaimed. Niisketel aladel kasvanud puukujulistest koldade ja osjade jnustest on aastamiljonite jooksul tekkinud kivissi. Silinud snajalgtaimed on rohttaimed, millest vaid viksele osale on iseloomulik puukujuline vi mitmeid meetreid pikk roomav vi roniv vars. Kaasajal esineb le 12 000 liigi erinevaid snajalgtaimi.

Sellegipoolest on snajalgtaimed senini vga mitmekesisised oma vormide ja erinevate kasvukohtade poolest. Snajalad kasvavad maapinnal, kaljudel, puudel ja veekogudes (phjas vi pinnal ujuvad). Nende hulgas on niiskuslembeseid ja kuivalembeseid, rnikivilembeseid ja lubjakivilembeseid, sipelgalembeseid ja neidki, mille elutsklis on thtis tuli. Praegused snajalgtaimed on levinud kigil mandritel troopilistest krgmestikest kuni arktikani, kuid suurem osa neist eelistab siiski sooja ja niisket kliimat. Ligi 80 % kikidest snajalgtaimedest kasvab troopikas. Snajalgtaimedel eristatakse kolme erinevasse arenemissuunda kuuluvat vsutpi: *kolla tp - lehed on vikesed, eosed valmivad varre tippudesse koondunud lehtedel - eospeades; *osja tp - iseloomulikud on llilised hsti arenenud slmevahede ja slmekohtadega vsud, lehed on taandarenenud ja paiknevad enamasti mnnasjalt, eosed valmivad vsu tippu koondunud kilbikujulistel lehtedel eospeades; *snajala tp - iseloomulik on vga erineva ehitusega suurte lehtede esinemine, eosed arenevad lehe alumisel pinnal, lehe erinevatel osadel vi ainult eoseid kandvatel ja siis ka erikujulistel lehtedel. Snajala tpi taimed koosnevad varrest, mis kannab lehti ja juuri (tvend - cormus). Vars vib olla: *pikalt roomav vi roniv, lehepungad asuvad ksteisest kaugel; *lhidalt roomav, lehepungad asuvad tihedamalt; *lhike, kompaktne ja tusev, lehepungad asuvad lhestikku; *tvekujuline, lehed asuvad tvekujulise varre tipus (diap). Varre noored osad on peaaegu alati kaetud soomuste vi karvadega, samuti on soomuste ja karvadega kaetud ka noored lahtikeerdumata lehed. Soomused ja karvad on erinevatel liikidel erineva suuruse, kuju, ehituse ja vrvusega, mis on olulisteks tunnusteks paljude liikide eristamisel. Snajala juured on tegelikult lisajuured, mis kasvavad vlja varrest, kas kogu varre ulatuses vi pstise varrega snajalgadel varre alumisest osast. Lehtede kuju ja suurus on vga varieeruv. Enamikul on hsti arenenud pearooga lihtsad, lihtsulgjad vi liitsulgjad lehed. Sporangiumid e. eoslad asetsevad varreharudel vi lehtedel, mida nimetatakse sporofllideks. Sporangiumid avanevad lhega vi erilistest ebahtlaselt paksenenud seintega rakkudest rnga, annuluse, abil. Arenenumatel liikidel on sporangiumid koondunud gruppidesse, moodustades eoskuhja e. sooruse. Soorused on sageli kaetud hukese kattega - katteloori e. induusiumiga ja asuvad lehe alumisel pinnal. Sporangiumides arenevad eosed on herakulised ja neid katab kahekihiline kest. Lisaks sellele vib eost katta veel tugev omaprase ehitusega kest, mille vlispinna moodustavad ogad, nsakesed, mgarad jt. moodustised. Snajalgtaimedele on iseloomulik plvkondade vaheldusega elutskkel. Eosed levivad tuule abil. Eos idaneb ja moodustub tilluke lhiealine taim, mida nimetatakse eelleheks. Eellehel arenevad suguorganid (anteriidid ja arhegoonid), neis omakorda isas- ja emasrakud. Prast viljastumist hakkab emasrakust arenema uus snajalgtaim (idu). Erinevaid astmeid snajalgtaimede elutsklis nimetatakse gametofdiks ja sporofdiks ning kogu tsklit plvkondade vahetusega elutskliks. Tiskasvanud snajalgtaim (sporoft) on palju pikaealisem, suurem ja keerulisema ehitusega kui eelleht (gametoft) ning sporofdi tunnuseid kasutataksegi erinevate snajalgtaimede liikide eristamisel. he- vi mitmerakukihilise seinaga sporangium areneb tiskasvanud taime lehe pindmisest rakkude rhmast vi hest rakust. Keskel tekib ks arhespoor, mis jaguneb eoste emarakkudeks (sporogeennne kude). Sporogeenset kude mbritseb toitaieneterikastest rakkudest tapetkiht. Iga eoste emarakk jaguneb meiootiliselt neljaks eoseks - tekib tetraad. Looduses paljunevad snajalgtaimed enamasti eoste abil. Lisaks sellele on mitmed liigid vimelised paljunema ka vegetatiivselt - varre vi lehepungade abil. Samamoodi vib snajalgu ka paljundada: a) eoste klvamise teel; b) maa sees kasvava risoomi jagamise teel; c) lehetipust juurutamise teel; d) lehe rool kasvavatest sigipungadest; e) lehe pinnale tekkivatest vikestest pungadest; f) maa

pealse risoomi jagamise teel. Teadaolevalt kasvab Eestis 47 liiki erinevaid snajalgtaimi. Lahnarohulised. Laialt levinud igihaljad vee, mrgade kasvukohtade vi maismaataimed. ldse kuulub sellesse sugukonda vaid ks ligi 130 liigiga perekond. Eestis esineb 2 liiki - jrv-lahnarohi ja muda-lahnarohi. Mlemad liigid kasvavad selgeveelistes vhetoitelistes jrvedes ja on vga tundlikud jrvevee reostumise suhtes. Kollalised. Kokku kuulub sellesse sugukonda ligikaudu 380 liiki. Kige liigi-rikkamad kollaliste poolest on niisked mgimetsad. Eestis kasvab 6 liiki kollalisi - kattekold, karukold, harilik sookold, mets-vareskold, nmm-vareskold ja harilik ungrukold. Neist 4 liiki on kaitstavad taimeliigid. Paljud kollad on aeglase kasvuga, mne liigi eosed idanevad alles 3-8 aasta prast ja taim saab paljunemisvimeliseks alles 6-15 aasta mdu-misel. Seetttu on koldade kogumine keelatud. Selaginellilised. Sellesse sugukonda kuulub vaid ks ligi 750 liigiga perekond. Enamik selaginellidest kasvab varjukates troopikametsades ja vaid vhesed Euraasia ja Phja-Ameerika mgedes. Eestis esineb vaid 1 liik - hsti vike ja sammalt meenutav koldjas selaginell, mida vib kohata lubjarikastes allikalistes madalsoodes. Osjalised. Osjaliste sugukonda kuulub ks 15 liigiga perekond. Osjad on levinud kogu maakeral, enamik siiski phja-poolkeral. Neist kasvab Eestis 10 liiki. Kige sagedamine vib kohata pldosja ja aasosja. Maokeelelised. Enamasti maapinnal kasvavad omaprase ehitusega snajalgtaimed, mis vlimuselt pisut meenutavad istaimi. Kokku u. 66 liiki. Mned troopikas levinud liigid kasvavad ka epiftidena puudel. Eestis esineb 6 liiki - harilik mao-keel ja 5 liiki vtmeheinu: liht-vtmehein, kuu-vtmehein, haruline vtmehein, sstjas vtmehein, kummeli-vtmehein ja virgiinia vtmehein. Pris-snajalalised. Eestis esineb 22 liiki, mis kuuluvad erinevatesse sugukondadesse ja perekondadesse. Nende hulgas on nii tavalisi ja laialt levinud kui ka vhemrgatavaid ja haruldasi liike. Laialehistes lehtmetsades, lammimetsades, jgede ja ojade kaldavsastikes, sageli ka parkides kasvab lehtrikujulisel asetunud lehtedega laanesnajalg. Leht- ja segametsades, metsaservadel ja vsastikes esineb sageli kauni ja rna lehestikuga naistesnajalg. Suurte kogumikena varjukates leht-ja segametsades esineb ohtene snajalg. Vga sage on ka kilpjalg, mis kasvab suurte kogumikena kuivades valguskllastes metsades, raiesmikel ja teeservadel. Laialt levinud ja rahva hulgas hsti tuntud on maarjasnajalg. Olles kohastunud erinevatele asukohatingimustele, on mitmed snajalgtaimed headeks indikaatoriteks, mis vivad hsti iseloomustada vastavaid asukohti. Paealadel ja lupjasisaldavatel muldadel kasvavad lubjalembesed liigid - mrraunjalg, pruun raunjalg ja pae-kolmissnajalg. Sootaimed on soosnajalg, sooosi, konnaosi. Soodel ja rabaservadel kasvavad sugasnajalg ja sookold, nende leidmine metsas nitab sageli rabastumise algust. Liivaaladele on iseloomulikud vareskold ja raudosi. Kige rikkamad erinevate snajalgtaimede poolest on troopilised metsad: a) maapinnal kasvavad snajalad k.a. puukujulised snajalad; b) kaljudel ja kivirahnudel kasvavad snajalad; c) tvede alumises osas ronivad snajalad; d) tvede alumises osas kasvavad epifdid; e) kuni puulatvadeni ronivad snajalad; f) krgel kasvavad valgusnudlikud epifdid. Snajalgtaimede kasutamine Vrvimisel: ungrukold - kollase vrvi saamiseks villase lnga ja riide vrvimiseks; kattekold - vartest ja lehtedest saab sinist vrvi. Rahvameditsiinis: ungrukold - mnel pool on keedist kasutatud lahtisti ja oksetina. katekold, karukold - eoseid on kasutatud ravimina ja puistepulbrina; pldosi suviseid vrseid on kasutatud diureetikumina; metsosi, raudosi - on kasutatud

diureetikumina; laanesnajalg - juurika keedist on kasutataud soolenugiliste vastu ja lutikate hvitamiseks; maarjasnajalg - juba ammustest aegadest on juurika ekstrakti kasutatud paelusside vastu nii inimeste kui loomade ravimisel; ohtene snajalg, laiuv snajalg, naistesnajalg - on kasutatud paelusside vastu; kivi-imar - juurika keedist on kasutataud astma ja klmetushaiguste raviks. Veterinaarias: pldosi - haavapulbrina Toiduks: pldosi - trkliserikkad mugulad; laanesnajalg ja naistesnajalg - KaugIdas kasutatakse toiduks noorte lehtede roodusid, mis eelnevalt kupatatkse ja mitmeid kordi lbi pestakse; kilpjalg - trlkiserikast risoomi kasutatakse mitmetes maades toiduks. Loomasdaks: plddosi - suviseid vrseid on kasutatud hobusesdana; aasosi, metsosi - suviseid vrseid on kasutatud hobusesdana; laanesnajalg - juurikaid on kasutatud veistesdana; naistesnajalg - on kasutatud sdaks kitsedele, teistele loomadele on mrgine. Mitmed snajalad sisaldavad mrgiseid aineid, mis vivad phjustada neid snud loomade haigestumist. nit. sooosi, kilpjalg, maarjasnajalg, ungrukold. Dekoratiivtaimena: laanesnajalg,maarjasnajalg - kaunid lehtrikujuliselt asetunud lehed; naistesnajalg - kaunid rnad lehed; raunjalad, kivi-imar, habras pisjalg sobivad mridele ja kiviaedadele. 49) Tolmlemine. Putuktolmlemine kui istaimede tekke eeldus Et iest saaks seemned, uue taime algus, peab toimuma viljastumine. Erinevalt snajalg- ja sammaltaimedest aga samuti enamusest vetikatest, pole istaimede (ja samuti paljasseemnetaimede) sugurakud liikuvad. Neid peavad edasi kandma vlisjud. Esimene vlisjud, mis taimi aitas oli tuul. Nii on kik rgsemad ietolmuga taimed - paljasseemnetaimed tuultolmlejad. Tuultolmlemine oli piisavalt edukas tavaliste, koosluses domineerivate taimede jaoks ja valitses maa peal paarsada miljonit aastat. Alles maismaakoosluste evolutsioon viis selleni, et looduses tekkis vajadus edukama ietolmu edasikandja jrele. Kui oli kujunenud vlja juba vga palju erinevaid konie, tekkis olukord, kus osad taimed ei suutnud enam piisavalt massiliselt ietolmu toota, et see juaks kllaldasel hulgal teise sarnase koniini teise samast liigist taimeni. Eriti kriitiliseks kujunes olukord metsa all, kus hu liikumine oli vga vhene. Sellises kohas oli helt poolt soodne omada liitsugulisi kbisid (kui pole vimalik risttolmlemine, toimub vhemalt isetolmlemine) - need on aga istaimede ie prototbid. Kindlasti oli tollastel itel ka "parasiit"-putukaid (neid, kes eelistasid toituda ietolmust), kes thjendanuna he kbi, rndasid teisele einet jtkama. Kuna aga tol ajal polnud hambapasta firmasid ja nende reklaami, ega need putukad ei puhastanud oma suu mbrust ka mingil teisel viisil piisavalt hoolikalt, kandsid nad paratamatult teise taime kbile edasi ietolmu. Kuna nende putukate poolt tagati risttolmlemine, arenesid (=evolutsioneerusid) infovahetuse (=risttolmlemise) tttu putuktolmeldavad taimed tuultolmeldavatest (=paratamatult isetolmlevatest) sama elupaiga liikidest tunduvalt kiiremini. Seega oli kasulik putukaid ligi meelitada, nii tekkisid kbi mbritsevatest lehtedest silmatorkava vlimusega kroonlehed (mis visid peale selle maitsvad olla, et vltida ietolmu kui taime jaoks vrtuslikuma smist) ja samaaegselt kujunesid lehtedele nrmed, mis eritasid nektarit. Et aga nljased putukad enneaegu is-kbi kallale ei saaks, oli vaja kasvavaid kroonlehti varjata ja kaitsta - selleks moodustusid tupplehed. Niisiis, esmased istaimed pidid olema putuktolmlejad, alles neist visid ie lihtsustumise jrel taas kujuneda tuultolmlejad. 1)Putuktolmlemine. Putukad on peamised taimi tolmeldavad elusorganismid. Taimi tolmeldavad vga erinevad putukad, kuid mingit kindlat taime tolmeldavad vaid vhesed putukaliigid, samuti vastupidi - mingi putukaliik tolmeldab vaid teatavaid taimeliike, teistelt ta ei saa soovitavat meelitustoitu ktte. heks putuktolmlemisele enimspetsialiseerunud taimerhmaks on kpalised. Sageli

on neil keerulised lksjad ied, kuhu maiustama tulnud putukas nii sisse kukub, et vlja psemiseks peab tolmeldama ie. Vga suurele tolmlemise edukusele viitab see, et enamuse nende ies on ainult ks tolmukas, kus kik ietolm on kokku kleepunud 2-8 kmbuks (pollinaariumiks), mis kleepuvad tervikuna putukale. Putuktolmlemise puhul on huvitavad taimepoolsed putuka petmise juhtumid. Mnede taimede ied sarnanevad vga mingile emasele putukale, meelitades ligi nii armunljas isaseid, kes siis iega paarituda ritavad. Nii erinevaid isi paaritada ritades nad aga tolmeldavad ied (krbesis - soovitatav diapositiiv). Teine putukate petmise vte seisneb selles, et taimeliigi ied, mis ei sisalda nektarit, meenutavad vga mingi tavalise samaaegeslt itseva nektaririkka liigi isi kas kujult vi lhnalt. Kui asja lhemalt vaadata, siis oma tolmeldamise kaudu parasiteerivad need taimed teisel taimeliigil, kasutavad enda tolmeldatud saamiseks teise liigi nektarit, putuka petmise kaudu. Vga omapraseks on kujunenud tolmlemine viigipuul. 2) Lindtolmlemine on eelkige troopikas esinev tolmlemise viis. Haruldane on imetajatega - 3) nahkhiirtega toimuv tolmlemine. 4) Vga paljud istaimed on tagasi prdunud tuultolmle(jad)misele. Tuultolmlevate istaimede (vhem ka paljasseemnetaimede) ietolm on inimesele sageli allergeenne (heinapalavik). Tuultolmlejate sellise halva omaduse taga on nende tohutu ietolmu hulk, mis paiskub hku nende itsemise ajal - seda jtkub kikjale ja tuul vib seda mrgataval hulgal kanda isegi tuhande kilomeetri kaugusele. Nii et kevadel, kui meil veel allergeensed taimed veel ei itse, vivad lunakaarte tuuled eriti tundlikele inimestele juba vaevuste tekitamiseks piisaval hulgal allergeene kohale tuua. Teine ietolmu allergeensuse phjus on tolmutera pind - seal on vga palju erinevaid keerulisi keemilisi hendeid, mis on vajalikud, et emakasuue ige tolmutera ra tunneks. Need hendid vivad inimesel esile kutsuda aga gedaid immuunreaktsioone, mis avalduvad allergiana. 5) Haruldane on istaimede hulgas vesitolmlemine. Seda esineb vaid osadel veetaimedel, enamus veetaimedest on siiski tuultolmlejad (penikeeled, vesikatk) vi putuktolmlejad (vesiroosid, vesi-kirburohi). 6) Isetolmlemine, kus taim viljastub iseenda ietolmuga, on mneti tolmlemise vastand - see ei taga sugulise paljunemise eesmrki priliku info vahetust. Seetttu on taimedel palju risttolmlemist tagavaid vi soodustavaid omadusi. Isetolmlemine vib olla sageli hdalahendus, kui risttolmlemine pole toimunud, taim vib isegi selleks kohastuda (itsemise lpus lheneb tolmeldamata ie emakas sama ie tolmukatele). Isetolmlemine vib toimuda sama taime piires (see on juhuslik) vi ka sama ie piires. Sama ie piires toimuval isetolmlemisel on omaprane spetsialiseerumise vorm - kleistogaamia - tolmlemine toimub suletud ja seega ka vrvilise kroonita ites. See on vga iseloomulik kannikestele - neil on enamusel liikidel kevadised ied vrvunud ja putuktolmeldatavad, suvel ilmuvad aga kleistogaamsed ied. Kui kevadel pole risttolmeldamise teel piisavalt seemneid tekkinud, tiendatakse nende hulka takkajrgi suvel, kui rohurinde all on vhe lootust risttolmlemiseks, isetolmlemise teel tekkivate seemnetega. rmuslikuks on arenenud kleistogaamia imekannikesel, kellel kevadised ilusad ied enamasti ei vilju ja kogu seemnete hulk kujuneb kleistogaamsetest itest. (parim praktiline nittaim lhnav kannike) 6a) Isetolmlemisega seostub kaudselt nhtus, mille puhul seemned arenevad viljastamata iest - apomiksis. See nhtus on ttult segav taimesstemaatikutele taimedel, kellel puudub tolmlemine, ei saa rakendada philist liigi kriteeriumi ristumisbarjri kindlakstegemist. Kuna puudub prilikkusaine segunemine, kujunevad apomiktilistes taimerhmades vlja pisiliigid. 6b) Apomiksisega haakub kaudselt omakorda partenokarpia - taime jaoks mttetu vrarend, mida inimene armastab. Partenokarpia puhul arenevad seemneteta viljad viljastamata itest. Sellised on enamus seemneteta puuviljasorte (banaanid, apelsinid, pirnid, ananassid, unad jne.). Vahel nimetatakse ekslikult partenokarpseteks ka

apomiktilisi sorte - kui normaalsete seemnetega vili areneb tolmeldamata iest (kurgil). Eelpool sai juba mainitud risttolmlemist kui kasulikku nhtust. Kik enne isetolmlemist mainitud tolmlemisviisid on risttolmlemised. Risttolmlemist aitavad tagada mitmed taimede spetsiaalsed omadused. Mitmeid neist on juba enne ksitletud. Isesteriilsuse puhul tuleb rhutada, et meie viljapuude sortide puhul on ldjuhul tegemist he bioloogilise isendiga, kes on vegetatiivselt paljundades juppideks tehtud ja juppidest omakorda palju sama isendi koopiaid. Viljapuusortide isesteriilsus on ldjuhul isendi isesteriilsus, harva siiski ka tingitud sordi isassteriilsusest (ietolm on arenemisvimetu, sort kujutab endast emastaime - nt. Liivi kollasel munaploomil). SEENED Seened on eoste abil paljunevad, klorofllita, heterotroofsed (kasutavad toiduks valmis orgaanilist ainet) organismid. Varem ksitleti neid taimeriigi he himkonnana, praegu eraldi eluslooduse riigina. Eri allikate jrgi on seeni 50 300 tuhat liiki, Eestis vhemalt 2500. Metoodilistel kaalutlustel eristatakse makro- ja mikroseeni (pisiseeni). Sstemaatiliselt jagunevad seened vetikseente (Phycomycota), kottseente (Ascomycota), kandseente (Basidiomycota) himkondadeks. Eraldi rhmana ksitletakse mittetieliku arengutskliga seeni, teisseeni (Deuteromycetes, Fungi Imperfecti). Seente thtsus looduses seisneb orgaanilise aine lagundamises. Inimese seisukohalt vetuna on see kas soovitav (mullateke, krimisprotsessid) vi ebasoovitav (puidumdanikud, hallitused, taimehaigused). Mnedel taimedel esineb mkoriisa (seenjuur), see on moodustis, mis tekib seene ja krgema taime kooselu tagajrjel taime juurte lbipimumisel seeneniidistikuga. Selline suhe on tuntud smbiotrofismina seen saab taimelt ssivesikuid, taim seenelt vett ja mineraalaineid. Sageli esineb see lehikseente ja puude vahel (kaseriisikad ja kased, mnniriisikad ja mnnid). Paljud pisiseened kutsuvad esile taimede haigestumise. Haiguse all mistetakse kahjulikku fsioloogilist muutust taime organismis. See vib olla tingitud mitteparasitaarsetest faktoritest (saastumine, mingi aine puudus vi liig, temperatuuri muutused jne.) vi patogeenist. Patogeen on kahjustuse esilekutsuja, tavaliselt on selleks elusorganismid, peamiselt seened, bakterid, viirused, ka mkoplasma taolised organismid. Puudel ja psastel esinevatest haigustest tekitavad seened 97%. Mnel puuliigil on leitud le 100 liigi seeni (tammedel le 400, mnnil 300). Mitmesugused putukad tekitavad samuti taimedele kahjustusi, mida on mnikord raske eristada seenkahjustustest. Tavaliselt leiame sel puhul taimedelt putukate jnuseid, ekskremente, nritud kohti, auke jne. Seente vegetatiivkeha on mtseel e. seeneniidistik. Osal jahukasteliste liikidel tekib vananedes sekundaarne mtseel, sel juhul moodustuvad seeneniidistikul lhikesed harunemata paksukestalised tumedaks vrvunud seeneniidid e. hfid (niteks karusmarjal, roosil, krrelistel). Seeneniitide lbipimumise ja tihenemise tagajrjel tekivad sklerootsiumid (seenemgarad), mis on teatud seentel puhke- vi talvitusstaadiumiks (esinevad niteks valgemdanikku ja hahkhallitust tekitavatel seentel). Taimehaigusi tekitavad seened jagunevad ekto- ja endogeenseteks vastavalt sellele, kas parasiidi mtseel areneb taime pinnal (niteks kirmed) vi taimekudede sees. Paljunemine Seentel eristatakse kolme paljunemise tpi: *vegetatiivne (oiidide, klamdospooride, blastospooride abil). Seeneniidi nrdudes ja lagunedes tekivad ksikud korraprase kujuga vegetatiivse paljunemise organid oiidid. Soodsates tingimustes nad idanevad ja moodustavad uue seenniidistiku. *suguta (spooride e. eoste abil). Suguta paljunemine toimub eoste abil, mis tekivad

siseselt (endogeenselt) vi vliselt (eksogeenselt). Arenenumatel seentel (kottseened, teisseened) tekivad eosed llieoskandjatel e. koniidikandjatel. Eoseid nimetatakse siis llieosteks e. koniidideks. Parasiitseentel vivad tekkida erineva kujuga eoste mahutid, mida nimetatakse pkniidideks. Tavaliselt asuvad nad peremeestaime sees, vlja ulatuvad vaid suudmed. *suguline (eoste abil). See on igal seenerhmal erinevalt kulgev keeruline protsess. Kott- ja kandseentel moodustuvad sugulisel paljunemisel viljakehad. Kottseentel tekivad kotteosed (askospoorid), mis asuvad lahtiselt seeneniidistikul vi vastavates viljakehades (kleistoteetsium, periteetsium, apoteetsium). Kandseentel tekivad kandeosed (basidiospoorid) eoskandjatel e. basiididel. Parasitism Parasitism on eri liiki organismide toitumissuhe, mille puhul ks organism parasiit toitub teise organismi peremehe arvel. Peremeest vib kasutada ajutiselt vi kogu elu vltel. Patogeensed seened vib jagada kahte gruppi hed nakatavad absoluutselt terveid, elujulisi, teised - nrgenenud vi juba kahjustunud taimi. Esimesel juhul on tegemist obligaatsete parasiitidega. Nad ei kasva saprobiontselt, neid ei saa kasvatada stmel ja nad on kitsalt spetsialiseerunud oma peremehele (roostelised, jahukastelised). Obligaatsed saprobiondid seevastu on ainult saprobiontse eluviisiga, kasutades toiduks surnud orgaanilist ainet (mullaseened). Nende kahe rhma vahel esineb leminekuid. On olemas fakultatiivsed parasiidid, kes toituvad tavaliselt saprobiontselt, kuid tingimuste muutudes vivad le minna parasiitsele eluviisile (perek. Fusarium, Botrytis esindajad). Vastupidiselt on fakultatiivsed saprobiondid parasiitse eluviisiga, kuid teatud arengufaasis lhevad le saprobiontsele eluviisile. Niteks unapuu-krntve tekitaja parasiteerib algul puu lehtedel, kotteosed arenevad mahavarisenud surnud lehtedel. Parasiidi ja peremehe suhted saavutavad aja jooksul teatud tasakaalu, peremeest ei hvitata, ta nrgeneb, kuid jtkab elutegevust, ka paljuneb. Omad ja vrad parasiidid Seenparasiitide puhul tuleb arvestada nende pritolu. Kohaliku floora parasiidid on oma peremeestaimedega kohanenud. Uute, sissetoodud taimede puhul tuleb arvestada, et uues keskkonnas on nad vastuvtlikumad ning sageli satuvad kohalike parasiitide rnnaku alla. Teiselt poolt on oht koos taimedega (ja taimeliikidega)sisse tuua uued parasiidid. Soodsates tingimustes vivad nad massiliselt paljuneda ning oma levikut laiendada. Seened kui plastilised organismid reageerivad igale isegi thisele muutusele vliskeskkonnas, muutes oma bioloogilisi omadusi sageli agressiivsuse ja uute rasside ilmumise suunas. See ongi phjuseks, kui mingi aja prast taimekaitseks kasutatud kemikaal enam ei mju vlja on kujunenud uued resistentsed seenetved, kes ei allu preparaadi toimele. Nakatumine Toitainete saamiseks peab parasiitseen tungima taime. Selleks on vajalik otsene kontakt, mille kigus raku sein vi kutiikula lagundatakse ensmidega vi toimub mehhaaniline sissetung. Tavaliselt toimub nakatumine taime pinnal, eoste idanemiseks on vajalik vee olemasolu. Taime kui substraadi pinnal olevad ained (tolm, saasteained), vivad seene eoste idanemist pidurdada vi kiirendada. Samal phimttel toimub paljude seenhaiguste trje kemikaalidega keskkond muudetakse seenele ebasobivaks (niteks tuhk muudab keskkonna leeliseliseks, see on vana trjeviis karusmarja-jahukaste puhul).) Haigustunnused Mne aja prast peale nakatumist muutuvad haiguse tunnused nhtavaks. Vlised haigustunnused (smptomid) vimaldavad panna esialgse diagnoosi, mida on vaja tpsustada mikroskoopilise uurimisega. Haigestuda vivad taime kik organid. Thtsamad haigustunnused: *Laiksused. Enamasti esinevad taime lehtedel, vartel, viljadel normaalse vrvuse

kaotanud aladena. Laigud on tavaliselt kindlapiirilised, erineva suuruse ja kujuga. *Vrvusemuutused. Tekivad siis, kui on hiritud assimillatsiooniprotsess ja kloroplastide normaalne funktsioneerimine. Sagedamini esineb kolletumine (kloroos). *Kirmed. Taimeosad on kaetud erinevat vrvi (valkjas, hallikas, roosa, pruun, must) kihiga. Kirmed vivad olla kohevad vi mnel juhul vaevalt mrgatavad, asuda lehtede la- vi alapoolel. *Pustulid. Pustulid on epidermi all moodustuvad eoste kogumikud. Epidermi lhkemisel vljub pulbritaoline mass. Esinevad roostelistel. *Mdanikud. Mdanikud avalduvad ksikute taimeosade vi kudede lagunemises (tekitavad seened perekondadest Phytophtora, Rhizoctonia, Fusarium). *Kujumuutused. Vivad esineda mnel organil vi kogu taimel. Sagedamini esineb haiguslik liigkasv (pahad, nialuuad, ploomi kott-tbi). *Mumifitseerumised. Mumifitseeruvad viljad silitavad oma kuju, muutuvad vrvus ja sisemised koed. *Nrbumised. Phjuseks on taime veevarustuse hired, mis vivad olla tingitud seentest, bakteritest. *Defoliatsioonid. Lehtede enneaegse varisemise phjuseks vivad olla ebasoodsate kasvutingimuste krval patogeensed seened (kirsside, sstarde lehevarisemistbi). *Kummivoolused. Luuviljalistel tekitavad kummivoolust ainevahetushired ja seened. Haiguste levik ja trje. Haigused levivad istutusmaterjaliga, seemnetega, nakatunud mullaga. Seene eosed levivad huvooludega, koos vihma- ja kasteveetilkadega suurte vahemaade taha. On teada niteks krrerooste tekitaja Puccinia graminise eoste levik 650 km kaugusele. Lootusetult haiged taimed tuleksid hvitada ning asendada haiguskindlamatega. Keemilist trjet tuleks pda vltida, eriti koduaias. Kuna paljud parasiitseened talvituvad taimejnustel, siis on haigete taimede ja varisenud lehtede hvitamine samuti ks trjevte. Kasulikkus ja kahjulikkus Teraviljakasvatusele kahju tekitava tungaltera (Claviceps purpurea) sklerootsiume kasutatakse meditsiinis, samuti kasutati pisiseeni antibiootikumide valmistamiseks Sgiskirevatel vahtralehtedel on sageli nha kollase rngaga mbritsetud krgemad mmarguse kujuga mustad laigud, mida tekitab seen Rhytisma acerinum. Seen taime ei kahjusta, kuna ilmub alles vegetatsiooniperioodi lpus ja teda peetakse isegi dekoratiivseks. Linnas saastunud hus seen puudub, kuna ta on saastumise suhtes vga tundlik (teda peetakse puhta hu indikaatoriks). Sama kehtib paju-pigilaiksuse Rhytisma salicinum kohta, kuid seen pole nii levinud.