FIQH – islami õigusteadus

Kuidas fiqh on kujunenud?

Mis on islami õigusteaduse algallikad (usūl al-fiqh)?

Mis on islami neli peamist õiguskoolkonda?

Sõna fiqh, mida tavaliselt tõlgitakse kui „islami õigusteadus” tähendab araabia keeles
tegelikult „mõistmine, teadmine, intelligentsus” ja käib kõigi teadusharude kohta
(näiteks: fiqh al-lugha - leksikoloogia), kuid üksinda kasutades on tema tähenduseks
kujunenud „õigusteadus” ehk „jurisprudents” – „islami religioosne õigusteadus”.

Fiqh on akadeemiline ala, mille ülesandeks on šariaadi - šarī‛a – kirjeldamine,

defineerimine ja uurimine. (šarī‛a kohta vaata täpsemalt artiklist – Mis on šariaat?)

Otsekohe tuleks lisada, et tegu ei ole lihtsalt niisama seadustega, islami õigusteadus saab
olla vaid Koraani ja Sunnaga kooskõlas olla ning seega ei käi siia alla ükski seadus, mis
oleks nende allikatega vastuolus. Samuti on oluline teada, et fiqh kujutab endast
„elukoodeksit”, mis määrab moslemite igapäevaelu ja teod. Siia alla käivad nii
religioosse kultusega seotud küsimused (‛ibādāt) kui ka ühiskondlikud suhted
(mu‛āmalāt), mis praktikas tähendab, et fiqh on palju laiahaardelisem kui kristlaste
kaanoniseadus või ükskõik millise lääneriigi tsiviilseadus.

Kuidas fiqh on kujunenud?

Islami teadlaste esimeseks mureks oli defineerida ja deriveerida kõik Koraanis ja Sunnas
olevad seadused. Sellest seisukohast lähtudes võib fiqhi defineerida eelkõige kui
„mõtlemist, loogilist deriveerimist” ja mitte kui „kindlat teadmist” (‛ilm). Seaduste
defineerimise ja deriveerimisega hakkasid tegelema prohveti (saws) kaaslased kohe peale
tema surma. Nende järeltulijad jätkasid oma isade tööd ning nendest järgmine põlvkond
hakkas juba tegelema õiguskoolkondade rajamisega.

II ja III sajandil peale islami tekkimist kujunesid välja kõik tänapäeval teada olevad
suured religioossed koolkonnad ja islami õigusteadusele pandi alla tugev põhi. Juba
teisest sajandist peale islami ilmumist on teada välja töötatud põhimõtetega
õiguskoolkondi (tänap. Saudi Araabias) Mekas, Mediinas, (Süürias) Kuufas ja Basras.
Palju tegeldakse ka puhtalt koraaniteaduse, hadithide analüüsi ja grammatilise
analüüsiga.

Suured teadlased, kelle järgi on nimetatud tänapäeva suurimad islami õiguskoolkonnad,

elasid 2. sajandil peale islami ajaarvamise algust (8. saj. AD), Omaijaadide dünastia
valitsusajal või Abassiidide valitsusaja alguses. Kõige esimesteks eestvedajateks olid
süürlane Awzā‛ī (sur.157H), ja Kuufa qādī Ibn Abī Laylā (sur.148H).

1
Mis on islami õigusteaduse algallikad (usūl al-fiqh)?
Kõige levinumalt kasutatakse süsteemi, mille järgi on 4 peamist allikat. Kaks esimest
neist on loomulikult Koraan ja Sunna. Nende teaduslik kasutus sõltub kolmandast ja
neljandast allikast.

Kolmandaks allikaks peetakse „analoogilist võrdlust” ehk qiyāsi: kui tahame näiteks
praktikas määratleda, kas mingi asi on halal (lubatud) või haram (keelatud), siis saame
seda teada võrreldes seda millegiga, mille staatus on kindlalt teada ja mis on sellele asjale
sarnane, või võrreldes seda asja vastupidisega, või võrreldes rohkemat vähemaga või siis
vähemat rohkemaga.

Neljandaks allikaks peetakse „kogukonna ühist arvamust” millegi suhtes ehk ižmā‛t.
Siin on lahkarvamusi selles suhtes, et keda pidada selleks kogukonnaks, kas 1) vaid
Muhammedi (saws) kaaslasi, kes tema kõrval elasid või 2) islamikogukonda üldse, läbi
aja ja ruumi. Seega lubavad osad koolkonnad ka tänapäeva islamiteadlastel uusi seadusi
vastu võtta, tingimusel, et nad kõik on selle õigsuses ja Koraanile ja Sunnale vastavuses
veendunud. ižmā‛ lubatuse kinnitamiseks kasutatakse kolme hadithi (ehk prohveti (saws)
jutustust):
1) „Minu kogukond (umma) ei kinnita õigeks valet”
2) „Kes eemaldub kogukonnast (žamā‛a), eemaldab endalt islamiga seotuse” ja
3) „Kes sureb peale seda, kui on end kogukonnast (žamā‛a) eemale hoidnud, sureb nagu
inimesed surid enne islamit (st ilma usuta).”
Sellest kõigest võib järeldada, et seadusi võib deriveerida ka ühel kindlal ajal ja kindlas
kohas elavate moslemite ühisest arvamusest millegi suhtes, mis ei lähe samas vastuollu
Koraani või Sunnaga ja ižmā on seega kogukonna ühine otsus millegi suhtes.

Neljale peamisele allikale lisanduvad veel ka kaks kõrvalist allikat. Nendest esimene ja
olulisem on „isiklik arvamus” ehk ra’y. Algsetes islami õigusteaduslikes tekstides
räägitakse sellest palju, kuid hiljem juba vähem. Peamiselt puudutab isiklik arvamus
ühiskondliku heaolu (maslaha) küsimusi ja isiklikke eelistusi (istihsān - kui inimesel on
õigus valida näiteks kahe erineva toimimisviisi vahel, mis mõlemad on legaalsed).

Teiseks kõrvaliseks allikaks oleks „komme” ehk ‛urf. Selle all on mõeldud võimalust
deriveerida ka seadusi nendest seadustest ja kommetest (näiteks pärslaste, kristlaste või
juutide seadustest ja kombestikust), mis on antud rahva keskel olnud juba enne islami
tulekut ja seega väga juurdunud rahva mentaliteeti, kuid mis ei ole samas vastuolus
Koraanis ja Sunnas kirjas olevaga.

Mis on islami neli peamist õiguskoolkonda?

Sunni moslemitel on neli peamist õiguskoolkonda, kellel on ka geograafiliselt oma
peamised mõjupiirkonnad. Need neli koolkonda oleksid:

1) HANAFIYYA
2) MALIKIYYA
3) ŠAFI‛IYYA

2
4) HANBALIYYA

(Nendega täpsemalt tutvumiseks vaata vastavaid peatükke vasakult kolonnist.)

Tänapäeval jagavad need neli koolkonda (madhab) omavahel kogu sunniidi islami
geograafilist territooriumi. Kolm esimest said alguse kolme suure juristi (mužtahid) –
Abu Hanīfa, Mālik Ibn Anas, Šāfi‛ī – eestvedamisel, kelle järgi koolkonnad on saanud
ka oma nimetused. Neljas koolkond on traditsionalistide reageering liialt vaba isikliku
arvamuse kasutamise vastu. Malli võeti selles Ibn Hanbalilt, kes oli ise Imam Šāfi‛ī
õpilane.

Igal koolkonnal on lahtiste juriidiliste küsimuste suhtes oma arvamus. Samuti kirjeldavad
nad erinevalt osasid religioossete riituste detaile, nagu näiteks käte asend palves, ja
määravad paljuski uskliku igapäevast käitumist.

Kindlasti väärib märkimist fakt, et kuigi neljas koolkonnas on erinevusi, ei ole

koolkonnad mingil juhul omavahel opositsioonis: kõiki nelja koolkonda peetakse ühtviisi
ortodokseteks ja neil on sunniidi islamis võrdne positsioon. Usklikul on alati õigus
(näiteks kohtuniku – qādī – ees) tsiteerida teise koolkonna põhimõtteid, kui see tema
olukorraga paremini kokku sobib. Usklikul on seega õigus joonduda kõigi nelja
koolkonna põhimõtetest. Tavaliselt lähtutakse küll selle koolkonna põhimõtetest, mille
mõjupiirkonnast pärit ollakse ja usklik säilitab need põhimõtted reeglina ka siis, kui ta
kolib ümber kohta, kus valitsevaks on mõni teine koolkond.

HANAFIYYA

Hanafiyya õiguskoolkond on oma nime saanud Abū Hanīfa (An-Numān ibn Thābit,
699-767) järgi, kes oli üks neljast islami õiguskoolkonna juhtfiguurist. See on oma
vanuselt kõige esimene islami õiguskoolkond ja on kogunud enda rüppe umbes 50%
tänapäeval maailmas elavatest Sunni moslemitest, olles seega nelja koolkonna seas ka
kõige suurem.

Kuigi tegemist on neljast islami õiguskoolkonnast kõige vanemaga, on ta siiski, nii

uskumatu kui see ka ei tundu, tuntud kui kõige vastuvõtlikum ja avatum uutele
ideedele, seega kõige „vabam”. Koolkond ei ole nii ühtlase joonega, kui teised kolm.
Tekkis ta peamiselt vastukaaluks traditsionalistidele (ahl al-hadith), kes seisid
kindlalt vastu isikliku hinnangu (ra’y) kasutamisele.

Hanafiyya vabameelsusest võiks näitena tuua asjaolu, et koolkonna algusaja juristid

võtsid Koraani keeldu tarbida khamri (vein) väga otseselt. See tähendab, et keelatud on
tarbida vaid viinamarjadest valmistatud alkohoolset jooki, muudest ainetest valmitatud
alkohol on aga lubatud tingimusel, et sellega ei liialdata. Väga kiiresti aga muutsid ka
hanafiyya õigusteadlased selles suhtes oma meelt, keelusatades kõik alkohoolsed joogid,
nagu teised koolkonnad seda ammu olid teinud.

3
Abū Hanīfalt endalt ei ole säilinud teoseid tema ideoloogia kohta (on vaid
hadithikogumik – „Musnad”). Kogu informatsioon pärineb seega tema õpilastelt
(näiteks: Abū Yūsuf, Šaybānī, Muhammad Ibn Hasan, Zufār Ibn Huzayl, Hammad Ibn
Abū Hanīfa, Abū Ismāt Mughīra Ibn Miqsām, Yūnus Ibn Ishāq, Abū Bakr Ibn Ayyāš,
Abdullah Ibn Mubārak, ‛Ali Ibn Āsim, Ža’fār Ibn Awn, Ubaydullah Ibn Mūsa jne.), kes
koolkonna ideid edasi kandsid. Abū Hanīfa ise oli Iraani päritolu iraaklane,
„isehakanud” moslem. Viimane fakt on tolle aja kohta küllaltki märkimisväärne, kuna
väheseid „isehakanud” moslemeid võis siis nii kõrgetelt positsioonidelt leida. Juriidilises
mõttes ei oma see mingit tähtsust, kuid tegelikkuses on mõjutusi siiski näha – hanafiyya
koolkond suhtub näiteks väga positiivselt segaabieludesse, neist tulenevatest
kultuurilistest komplikatsioonidest hoolimata. See on ka põhjuseks, miks hanafiyya
koolkond on mitte-araablastest moslemite seas vastuvaidlematult soosituim.

Hanafiyya koolkond on alguse saanud Iraagis – Kuufas ja Basras, kus ta hoiab siiani
kindlalt Sunni moslemite hulgas oma positsiooni, nagu ka Süürias. Väga kiiresti levisid
koolkonna ideed ida suunas. Afganisataanis on tal erakordne ainukoolkonna staatus,
enamuses on ta ka Pakistani, Bangladeši, India ja Hiina moslemite hulgas. Hanafiyya
järgijate hulka võib lugeda enamus türgi rahvaid, tatarlased, usbekid, tadžikid,
baškiirid, Ukraina ja Gruusia moslemid. Hanafiyya koolkonda pooldas ka Osmanite
impeerium, mille ametlikuks koolkonnaks see kuulutati. Seetõttu on koolkond
tänapäevalgi enim järgituks Türgis, kuid kunagise Osmanite impeeriumi araabiakeelsetes
provintsides vähemuses. Üldiselt võib aga öelda, et sajandite jooksul on hanafiyya
koolkond koos šāfi‛iyyaga jaganud mitte-araablastest moslemite soosingut. Hanafiyya
on soosituimaks koolkonnaks ka tänapäeva „isehakanud” moslemite hulgas.

On saanud tavaks kujutada hanafiyya koolkonda kui kõige laiahaardelisemat ja kõige

„vabamat”. Selliste äärmuslike väidete puhul on reeglina tegu liialdusega. Pigem võiks
öelda, et hanafiyya peab väga oluliseks erinevaid õiguslikke kaalutlusi, meetodite
ratsionaliseerimist. Hanafiyya jurisprudents ei pea oluliseks mitte ainult isikliku
hinnangu (ra’y) kasutamist, vaid ka selle edasiviimist parima hinnangu ehk
eelishinnangu (istihsān) otsimise läbi. See tähendab siis, et õige otsuse vastuvõtmiseks
ei toetuta mitte ainult loogikale, vaid üritatakse loogilistest järeldustest valida see kõige
õigem ja kõige loogilisem. Sellistes tingimustes vastu võetud otsus oleks laienduseks
kolmandale islami õigusteaduse allikale ehk analoogilisele võrdlusele (qiyās).

Hanafiyya islamiteadlased on tuntud oma põhjuse ehk ‛illa otsingute poolest (st, alati
peab olema mingi põhjus, mis annaks meile õiguse siduda ühe kindla olukorra teisega ja
väita, nagu võiksime esimese lahendust tuua teisele lahenduse leidmiseks eeskujuks, kuna
teise lahendamiseks meil prohvetilt (saws) endalt näpunäited puuduvad). See on ka
hanafiyya kõige silmapaistvamaks eristuseks teistest koolkondadest. Tõsi on siiski ka see,
et Abū Hanīfa enda õpilased, näiteks Abū Yūsuf ja Šaybānī, on korduvalt oma püüdega
pöörduda tagasi traditsionaalsete tekstide (Koraani ja hadithide) juurde „põhjuse”
otsinguid pidurdanud. Vastavalt sellele, kuidas maad on võtnud „passivne nõusolek” ehk
taqlīd, on oma võimu järjest kaotanud „vaba katse” asju mõista ehk ižtihād ja koolkonna
käsiraamatud on langenud justkui skleroosiseisundisse. Eelishinnang (istihsān) ei
väljenda enam mitte uskliku enda eelistust kõige legaalse hulgast, vaid kunagiste

4
kadunud islamiteadlaste eelistusi, tegemist ei ole enam uue mõttetegevuse vaid vana
kindlaks määratu kordamisega.

Tuntud hanafiyya õigusteadlased:

Abū Hanīfa (699-767) – juhtfiguur

Abū Yūsuf (-798) – „Kitāb al-Kharāž” (peamiselt maksuseadused), „Kitāb al-Athar”

(70 000 hadithi), „Kitāb Ikhtilaf Abi Hanifa wa ibn Abi Layla” (võrdlev õigusteadus),
„Kitāb al-Radd ‛Ala Siyar al-Awza’i” (sõjandus)

Muhammad ibn al-Hasan aš-Šaybānī – „al-Mabsūt”, „al-Žāmi‛ as-Saghīr”, „al-Žāmi‛

al-Kabīr”

Khayr ad-Dīn ar-Ramlī – „al-Fatāwā al-Khayriyya”

Qadri Effendi – „Wāqi‛āt al-Muftīn”

As‛ad al-Madani – „al-Fatāwā al-As‛adiyya”

Al-Kawākibi – „al-Fatāwā”

Lõpetuseks mõttetera Abū Hanīfalt endalt islamiteaduse olulisuse kohta – „Fiqh (islami
õigusteadus) on teadmine sellest, mis on meie poolt ja mis on meie vastu!”

MALIKIYYA
Malikiyya õiguskoolkond on oma nime saanud Malik ibn Anasi järgi, kes oli üks
neljast islami õiguskoolkonna juhtfiguurist. See on oma vanuselt teine islami
õiguskoolkond, suuruselt aga kolmas (järgijaid ligi 15% moslemitest).

Nagu ka teiste koolkondade puhul on ka malikiyyas kõige olulisemal kohal Koraan ja

Sunna. Esimene erinevus teiste koolkondadega tuleneb sellest, et malikiyya tunnistab küll
Ali kalifaati, kuid ei pea Ali traditsiooni Sunna koosseisu kuuluvaks, samas kui teised
õiguskoolkonnad ka Ali traditsiooni Sunnaks tunnistavad. Malik ibn Anas pidas väga
oluliseks islamiteadlaste üksmeelt (ižmā‛), kuid lisas siia veel ka Mediina teadlaste
üksmeele ja sellest tulenevalt Mediina traditsiooni ehk ‛amali. Võis juhtuda, et vahel oli
Mediina traditsioon isegi tugevama kaaluga kui hadith, kuna Malik ibn Anasi kohaselt
esindas Mediina traditsioon elavat prohveti (saws) traditsiooni. Seega ei olnud hadithid
Malik ibn Anasi jaoks kõige olulisemaks faktoriks ja ta kasutas ka oma isiklikku
hinnangut (ra’y), juhul kui ižmā‛ küsimusele vastust anda ei suutnud. Koolkond pani ka
rõhku üldise kasulikkuse (maslaha) printsiibile, mis on küllalt lähedane hanafiyya
eelishinnangu (istihsān) printsiibile.

Malik ibn Anasi koolkonna üheks suureks edu põhjuseks oli selle ebatolerantsus
lahkusulisuse ja müstitsismi suhtes. Mungaks või nunnaks hakkamist peetakse suureks

5
bid‛aks (uuendus).

Nagu mainitud sai arvestab malikiyya ametlikest koolkondadest kõige enam sellise
„teisejärgulise” allikaga nagu komme (‛urf). Seda võis öelda juba ka Mediina islami
praktiseerimise tava kohta üldiselt Malik ibn Anasi eluajal. Antud tendentsi on rohkelt
rakendatud Põhja-Aafrikas, kus tänaseks on kõigile tuntud mitmed põhimõtted, millega
teiste koolkondade esindajad kursis ei ole. Kohalikud kombed ja seadused, mis ei olnud
islami seadustega vastuolus, võidi seega lülitada seadustike süsteemi.

Kindlasti tuleks märkida seda, et kõigist õiguskoolkondadest on just malikiyya see, mis
on kõige enam kannatada saanud „isikliku hinnangu (ižtihādi) uste sulgemise” tõttu. See
näib olevat muude religioossete teaduste arengu pärssimise nagu ka lokkavate ebausuga
seotud kommete põhjustajaks.

Tänapäeval on malikiyya ametlikuks islami õiguskoolkonnaks pea kõigis Põhja-Aafrika

(Magribi) riikides, samuti Musta Aafrika islamiriikides. Antud koolkonna alla kuuluvad
seega: Liibüa, Tuneesia, Alžeeria, Maroko, Mauritaania, Senegal, Mali, Niger, Togo,
Tšad, Nigeeria. Marokos on ta kogunisti ainukeseks riigi õiguskoolkonnaks. Tuneesias ja
Alžeerias on esindatud ka hanafiyya koolkond. Vähemuskoolkonnana on malikiyya
tuntud ka Araabia poolsaare äärealadel.

Koolkonna alguseks peetakse 795. aastat (179 AH), mil suri Mediinas tegutsenud
islamiteadlane ja õpetlane Malik ibn Anas. Tema õpilased olid juba ta eluajal hoolitsenud
tema tööde kogumise eest ning moodustasid peale õpetaja surma koolkonna.

Kõige olulisemaks teoseks koolkonna seisukohast peetakse Muhammad ibn al-Hasan aš-
Šaybānī poolt Malik ibn Anasi loengutest kokku kogutud teost nimega „Al-Muwatta”,
mis on ühtlasi ka võtmeks kahe esimese õiguskoolkonna – hanafiyya ja malikiyya –
erinevuste mõistmisel ja kõige esimene juriidiline teos, mis fiqhi kohta hadithide baasil
kirjutatud ja meieni jõudnud on.

Oma viimases versioonis sisaldab „Al-Muwatta” ligi sadat musnad (terve

edastajateketiga) hadithi, 222 mursal (kui ketist on puudu prohveti (saws) kaaslaste lüli ja
viimane edasiandja on kaaslastest järgmine põlvkond) hadithi, 613 mawkūf (nõrk) hadithi
ja 285 tābi‛ūnide (prohveti (saws) järgijate) arvamust. Kõik tsiteeritud on kas
mediinalased või teadlased, kes on õppinud Mekas või Mediinas. Enamik edastajate kette
viivad välja ‛Abd Allah ibn ‛Umarini.

„Muwatta” on seega seaduseid, õigusteadust ja dogmasid kirjeldav seadusandlus, mis on

tuletatud Mediinas tuntud ühisest religioonipraktikast ning sealsest islamitraditsioonist
(sunnast) ja millele on lisatud Malik ibn Anasi isiklikud märkused ja seletused.

Teiseks peamiseks teoseks on „al-Mudawwana al-Kubrā”, mille olulisus seisneb eelkõige

selles, et see toob esmakordselt välja otsese seose äri ja religiooni vahel.

6
Oluliseks võib veel ka pidada al-Mahdi ibn Tūmarti poolt koostatud „Muwatta”
kokkuvõtet.

Kõik malikiyya õiguskoolkonna esindajad kuuluvad reeglina aš‛rīa teoloogia koolkonda.

Tuntud malikiyya õigusteadlased:

Imam Malik ibn Anas (714 - 796) - Sunni õigusteadlane Ibn Battuta (February 24, 1304 -
1377), explorer

Ibn Khaldun (1332/ah732 - 1406/ah808) – teadlane, ajaloolane ja „Muqaddima” autor

Abdullah ibn Abi Zayd al-Qayrawani (310/922 - 386/996) - Sunni õigusteadlane ja

„Risala” (standartne malikiyya seadustekogu)

Sahnun ibn Said (160/776-7 - 240/854-5) - Sunni õigusteadlane ja „Mudawwana” (üks

olulisemaid malikiyya õiguskoolkonna teoseid) autor

ibn Rušd (Averroes) – filosoof ja teadlane

Qadi Iyad ibn Musa al-Yahsubi (-1149) – „Aš-Šhifa” autor

Muhammad Alawi al-Maliki (1947 - 2004) – islamiteadlane

Šihab al-Din Qarafi (-1285) – Egiptuse õigusteadlane

ŠAFI‛IYYA
Šāfi‛iyya õiguskoolkond on oma nime saanud Imām Šāfi‛ī (Abū Abdullāh
Muhammad Ibn Idrīs Aš-Šafi‛ī, 767-820) järgi, kes oli üks neljast islami
õiguskoolkonna juhtfiguurist. Tegu on vanuselt kolmanda õiguskoolkonnaga Sunni
nelja õiguskoolkonna hulgast. Oma järgijate arvu poolest asub see koolkond teisel kohal
peale hanafiyya koolkonda, koondades oma ridadesse ligi 28% maailma moslemitest ja
väga suure hulga islamiteadlastest.

Imām Šāfi‛ī, kes oli pärit Qurayši hõimust (nagu ka prohvet Muhammed (saws)),
sündinud Egiptuses kuid nooruses kolinud Mekasse, seejärel Mediinasse, õppis ise
malikiyya koolkonna õpetlaste juures ning keelas oma eluajal ära igasuguse koolkonna
loomise tema põhimõtete järgi. Tema doktriini võib jagada kaheks: esimene, „vana” (al-
qadīm), on pärit ajast enne Egiptusesse naasmist, teine, „uus” (al-žadīd), tema Fustati
perioodist Egiptuses. Šāfi‛iyya õiguskoolkond on üles ehitatud tema „uuele” doktriinile,
kuigi ajaloost on teada ka imami esimese perioodi õpilasi, kes levitasid tema „vana”
õpetust.

Imām Šāfi‛ī püüdluseks oli leida tasakaal malikiyya koolkonna pragmatismi ja

traditsionalistide põhimõtete vahel, kes vastupidiselt malikiyya koolkonna pooldajatele

7
väitsid, et islami juristidel ei ole õigus deriveerida seadusi, mis oleksid samaväärsed
seadustega Koraanist või Sunnast, kuigi tegelikult on saavutatud vaid tänu isiklikule
hinnangule ehk ižtihādile. Ka väitis Šāfi‛ī, et ainus seadusteks kasutatav Sunna on see,
mille algallikaks on prohvet Muhammedi (saws) enda sõna või mida on võimalik viia
välja otse prohvet Muhammedini (saws). Samuti oli ta veendunud, et Sunna, mis on
Koraaniga vastuolus, on vastuvõtmatu, kuna Sunna ülesandeks on Koraani seletada.
Religioosse õigusteaduse allikana ei saa kasutada kohalikku elavat kombestikku ehk ‛urfi
nagu ka ei ole õigus kasutada imaamide dokrtiine, ilma kindlate tõenditeta. Imām Šāfi‛ī
rõhutas ka, et islami õigusteadlaste heaks tööks on neil kindlasti vaja head araabia keelt.

Šāfi‛iyya õiguskoolkond aksepteerib kõiki nelja õigusteaduse algallikat: Koraani,

prohveti (saws) Sunnat, kogukonna ühist arvamust millegi suhtes ehk ižmā‛t ja
analoogilist võrdlust ehk qiyāsi. ižmā puhul peetakse küll hanafiyya ja malikiyya
koolkonnas silmas islamiteadlaste kokkulepet millegi suhtes, šāfi‛iyya koolkonnas aga on
tegu otseselt kogukonna kui terviku kokkuleppega. Koolkond peab ka oluliseks prohveti
(saws) kaaslaste, eriti nelja esimese kaliifi (al-khulafa ar-rašidūn ehk „õigesti juhitud
kaliifid”) arvamust millegi suhtes. Kindlasti tasuks ka mainimist, et just Šāfi‛ī oli islami
õigusteaduse algallikate (usūl al-fiqh) mõiste ja põhimõtte algatajaks, kuigi koolkonna
algusajal seda eriti ei kasutatud. Šāfi‛ī olulisemateks teosteks oleksid „Ar-Risāla fi ’usūl
al-fiqh” ja „Kitāb al-’umm”.

Šāfi‛iyya koolkonda peetakse üheks konservatiivsemaks ja rangemaks, mille ümber on

kaua õitsenud islami religiooniteadus ja mille põhimõtted on õigeks kiitnud paljud
nüüdseks traditsionaalsed islamiteadlased. Tänu koolkonna süstemaatilistele meetoditele
ja rangele lähenemisele religiooniteadusele on paljud islamiteadlased ja juhtivad figuurid
selle koolkonna põhimõtted omaks tunnistanud.

Šāfi‛iyya koolkond, mis sai alguse Egiptuses, Fustatis, on levinud läbi terve islami umma
(kogukonna) ning on traditsionalistidest islamiteadlaste ametlikuks koolkonnaks.
Enimjärgitav on ta kurdide seas, Egiptuses, Indoneesias, Somaalias, Jeemenis, Tais,
Singapuris, Filipiinidel, Mauritaanias. Šāfi‛iyya on Brunei Darussalami ja Malaisia
ametlikuks koolkonnaks.

Paljude islami „hiiglaste” hulgas, kes selle koolkonna vaateid on pooldanud, on näiteks:
Abū Al-Hasan Aš‛arī, imam Bukharī, imam Muslim, imam Nasa'i, imam Bayhaqī, imam
Tirmidhī, imam Ibn Maža, imam Tabarī, Ibn Hažar Al-Asqalānī, imam Abū Dawud, imam
Nawawī, imam As-Suyutī, imam Ibn Kathīr, imam Dhahabī, imam Al-Hakīm, Khātib
Shirbīnī, Ibn Hažar Haytāmī, imam Mawardī, Šeikh Khātib Al-Baghdādī, Al-Ghazalī, At-
Tabarī jt.

Šāfi‛iyya õiguskoolkond pooldab sufide ideid. Ka on ta on oma põhimõtetelt väga

lähedane aš‛ariyya teoloogilise koolkonnaga, mis selgitab, miks enamus šāfi‛iyya
õiguskoolkonda kuuluvad isikud pooldavad teoloogias aš‛ariyya koolkonda. See üksi ei
ole muidugi mingi näitaja, kuna aš‛ariyya pooldajad on kõigis õiguskoolkondades
enamuses, välja arvatud hanbaliyyas. Samas, vaid malikiyya õiguskoolkond on eranditult

8
aš‛ariyya teoloogilise koolkonna pooldaja.

HANBALIYYA

Hanbaliyya õiguskoolkond on oma nime saanud Imām Hanbali (Ahmad ibn

Muhammad Ibn Hanbal Abū ‛Abdallāh Aš-Šaybānī, 780-855) järgi, kes oli üks
neljast islami õiguskoolkonna juhtfiguurist. Tegu on kõige noorema õiguskoolkonnaga
Sunni nelja õiguskoolkonna hulgast. Koolkond on ka kõige väiksema ulatusega,
koondades enda alla vähem kui 10% kõigist maailma moslemitest, peamiselt Saudi
Araabias, kuigi ajalooliselt on koolkonnal olnud oma kõrgaegu ka Iraagi, Süüria ja
Palestiina aladel, eriti lihtrahva hulgas.

Hanbaliyya õiguskoolkond on kõigist teistest kõige konservatiivsem. Imam Hanbal ei ole

kunagi soovinud luua eraldi koolkonda, ta rõhus lihtsalt ideele, et meile peaks piisama
Koraanist ja Sunnast, ilma muude algallikateta. Koolkonnaga alustasid alles tema
õpilased, kelle hulka kuuluvad näiteks ta enda kaks poega – Salih ja Abdullah – Hanbal
Ibn Ishaq, Al-Marrudhi, Al-Kawsaj, Ibn Hani, Abu Dawud, Al-Athram, Abu Zur’ah Al-
Razi, Abu Hatim Al-Razi, ‘Abdul-Wahhab Al-Warraq, Al-Tirmidhi jpt.

Oma erialalt ei olnud Ibn Hanbal mitte õigusteadlane vaid hoopis hadithikoguja
(muhaddith). Kuigi ta sai õigusteadlase tööga suurepäraselt hakkama, oli ta siiski selle
vastu, et ta õpilased tema arvamusi kirja panid ja kokku korjasid, kuna ta kartis, et see
võib neid algallikate – Koraanist ja Sunnast – õppimisest eemale viia. Ibn Hanbal oli ise
väga ettevaatlik ning manitses ka oma õpilasi mitte suud pruukima selliste teemade
kohal, millest neil head ülevaadet ei olnud. Seaduste deriveerimisel pidas ta
primaarseteks allikateks alati Koraani ja Sunnat. Vaid siis, kui viimastest abi ei olnud,
pöördus ta prohveti (saws) kaaslaste arvamuse poole, kuna eeldas, et nendel, kes
prohvetiga (saws) koos olid elanud, oli parem ülevaade asjadest kui hilisematel õpetlastel
ja kaaslaste arvamustega arvestamine andis ka õigemaid tulemusi kui näiteks analoogiline
võrdlus ehk qiyās. Kui kaaslaste arvamused lahku läksid, pooldas ta seda vaadet, mida
toetas Püha Tekst (Koraan või ka Sunna). Kui ükski eelnevatest allikatest vastust ei
andnud, kasutas Ibn Hanbal mursal hadithe (hadithid, millel on edasiandjate ketist
prohveti (saws) kaaslase lüli puudu) või nõrku hadithe. Vaid juhul, kui kõik eelnev oli
kasutusele võetud ning vastust siiski ei saadud, kasutas Ibn Hanbal äärmise
ettevaatlikusega analoogilise võrdluse printsiipi.

Hanbaliyya koolkond on huvitav veel selle poolest, et ainukesena neljast

õiguskoolkonnast on tal ka oma väga täpsed vaated teoloogia valdkonnas, mistõttu
hanbaliyya koolkonda kuuluvatel isikutel on väga raske end tunnistada ühegi teoloogilise
koolkonna pooldajaks. Just hanbaliyya koolkonna juures on eriti hästi näha islami
kõigehõlmavus iga moslemi elus. Ibn Hanbali teoloogilist doktriini iseloomustavad
näiteks järgmised jooned: ta usub Jumala Enda kirjeldusse Koraanis, kuid eitab sarnasust
Looja ja loodu vahel; ta usub, et Jumal kõneleb nii hääle kui sõnadega, et Jumal otseselt
kuuleb ja näeb, et Tal on kaks kätt ja nägu, et mida iganes Jumal on oma loodule

9
määranud, see peab ka teoks saama, et Jumal on Rahul, kui talle allutakse ja Pahane, kui
tehakse Tema tahte vastu, et need, kes on prohveti (saws) kaaslasi neednud (Shiiad) on
uskmatud, et need, kes küll ütlevad, et usuvad islami viie tugisamba õigsusesse, kuid ei
täida neid, on uskmatud jne.

Hanbaliyya koolkond on alati olnud väike võrreldes teistega, kohati isegi

väljasuremisäärel. Koolkonna liikmed ise on selle peale alati vastanud, et väärikaid ongi
vähe. Uue jõu on hanbaliyya koolkonnale andnud wahhabiyya liikumine, mis on oma
nime saanud Muhammad Ibn Abd Al-Wahhabilt (1703-1792), kes üritas taas kord islamit
uuendustest puhastada ja viia see tagasi tema algallikate – Koraani ja Sunna juurde.
Wahhabism on ka tänase Saudi Araabia ametlikuks doktriiniks. Liikumise järgijad ise
eelistavad, et neid kutsutaks salafideks (salaf as-sālih – õiged eelkäijad, ehk prohveti
(saws) kaaslased - järgi). Nad usuvad, et näiteks muusika kuulamine, pildistamine,
haudadel palvetamine, mõne prohveti või pühaku abi palumine, Muhammedi (saws)
sünnipäeva pidamine, talismanide kandmine jne. on islamis innovatsioonid ja seega
keelatud.

Koolkonna liikmete suhtelisest väikesest arvust hoolimata on see suutnud aegade jooksul
islamimaailmale anda mitmeid tuntud õpetlasi, nagu näiteks: Abul-Faraj Ibn Al-Jawzi,
Ibn Taymiyya, Ibn al-Qayyim, Ibn Qudama, Ibn al-Jawzi, Ibn Qayyim al-Jawziya,
Muhammad Ibn ‘Abd al-Wahhab, Ahmad Ibn ‘Isa al-Najdi, ‘Abd al-Rahman Ibn
Qasim, Abd al-'Aziz Ibn Baz, Muhammad Ibn Salih al-Uthaimin jpt.

Tähtsamateks teoste hulgast võiks välja tuua:

„Musnad” – Ahmad Ibn Hanbal

„Al-Mughnī” – Ibn Qudama

„Fatāwā”, „Al-Qiyās”, „As-Siyāsa Aš-Šar‛iyya” – Ibn Taymiyya

Mis on šariaat?

Sõna kasutus ja päritolu:

Sõna šarī‛a on araabia keeles tuletatud sõnatüvest š-r-‛ ja sellel on mitmeid baastähendusi
seoses religiooni ja religioossete seadustega. Seda sõna kasutavad kõik Lähis-Ida
araabiakeelsed elanikud, olenemata nende religioossest kuuluvusest. See tähistab reeglina
prohvetlikku religiooni ja sinna alla käivaid seadusi, näiteks: šarī‛at Mūsa (Moosese
seadus/religioon), šarī‛at al-Masīh (messiase (Jeesuse) seadus/religioon), šarī‛at al-
Mažūs (zoroastria seadus/religioon), šarī‛atu-nā (meie religioon, tähistamaks siis ühte
monoteistlikest religioonidest).

šarī‛a tähendab seega reeglina ühe kindla juriidilise süsteemi alla kuuluvat seadustikku,
millel on üldine või ühe kindla prohvetiga seotud alus. Tooral, Uuel Testamendil ja
Koraanil on kõigil olemas oma kindel šarī‛a, vastandina dīnile (usk), mis on ühtne ja

10
jagamatu, sünonüümiks tawhīdile ja ikhlās lillāhile (jumalikule monoteismile), mille
sõnumit on kandnud kõik prohvetid.

Puhtalt islami kontekstis tähistab šarī‛a seadusi ja käske, mis reglementeerivad moslemite
elu ja mis on enamasti deriveeritud Koraanist ja hadithidest. Seega on šariaat tihedas
seoses fiqhiga – islami õigusteadusega, mis tegeleb seaduste defineerimise ja
deriveerimisega.

Sõna kasutamine Koraanis, hadithides ja muus islami kirjanduses:

Sõna šarī‛a ise esineb Koraanis vaid korra, 45:18: „Seejärel oleme sind (o Muhammed)
pannud šarī‛ale (selge seaduse teele), seega käi seda mööda ...”

Üks kord on ka kasutatud samas tüvest tuletatud vormi šir‛a – 5:48, paralleelselt
minhāžiga (tee, rada): „Igaühele teist oleme määranud šir‛a (seaduse) ja minhāži (selge
tee).”

Verb ša-ra-‛a esineb Koraanis kaks korda, ühel neist kordadest on aluseks Jumal (šara‛a
lakum min ad-dīn – Ta on teile määranud religiooniks ... – 42:13), teine kord on seotud
mässumeelsetega (šara‛ū lahum min ad-dīn – Nad määrasid neile religiooniks ...).

Ainsuse vormis esineb šarī‛a hadithides vaid ühel korral, Ibn Hanbali Musnadis:
„Kogukond jääb šarī‛ale (õigele teele), kuni seda ei ole mõjutanud kolm asja ...” Mitmuse
vormi on kasutatud ligi 12 korda, tavaliselt väljendites nagu šarā’ī‛ al-islām, šarā’ī‛ al-
imān.

Hilisem islami kirjandus (nii kalām kui tafsīr) kasutab tihti šarī‛at ja šar‛t
sünonüümidena, Jumala poolt saadetud seaduse tähenduses. Juriidiline kirjandus (fiqh),
mis ise tegeleb seaduste defineerimise ja deriveerimisega, kasutab paralleelselt mitmeid
sünonüüme antud tähenduses: sunna (mitmuses sunan), hukm (ahkām), farīda (farā’id),
hadd (hudūd), šarī‛a (šarā’ī‛).

Sõna leksikograafiline tähendus:

Ajaloolised leksikograafilised uuringud annavad š-r-‛ sõnatüvele kaks tähendust.

Esiteks on islamieelses araabia poeesias antud tüve kastutatud loomade jootmisega

seoses: verb šara‛a tähendab vett jooma / lakkuma, šarī‛a – veekoha (augu, kaevu, allika)
ümbrust, sissepääsu või paika, kus loom joob (seega kohta, mitte teed sinna). šara‛a (I
verbitüüp), šarra‛a (II tüüp) ja ašra‛a (IV tüüp) tähendavad ka „loomi joogikohta viima”.

Teise tähendusena võib välja tuua pikkuse idee: šir‛a võib tähendada pikka ja peenikest
nööri, ašra‛u l-urfi tähendaks „pika ninaga”, šurā‛iyya on „pika kaelaga kaamel”.
Viimane tähendus on olemas ka vana-heebrea keeles, kus sara‛ tähendab pikendama või
pikk olema, millest siis ka šārī‛ ja šarī‛a tee, raja, läbikäigukoha või suure tee tähenduses.

11
Millega tegeleb šariaat?

Šariaat tegeleb kõigi võimalike moslemi elu aspektidega. Tema seadused jaotatakse
reeglina kahte suurde rühma, mis omakorda jaotuvad väiksematesse rühmadesse.

I - Jumala austamise teod - al-ibadāt

1. Rituaalne puhastumine - wudu

2. Palve – salāt

3. Paast – sawm (Ramadan)

4. Almus – zakāt

5. Palverännak Mekasse – hažž

II – Inimeste vahelised tehingud – al-mu‛amalāt

1. Majanduslikud tehingud

2. Toetused

3. Pärandiseadused

4. Abielu, lahutus ja laste hooldamine

5. Söök ja jook (kaas arvatud ohverdamine ja jahi pidamine)

6. Kriminaalkaristused

7. Sõjandus ja rahu

8. Juriidilised küsimused (kaasa arvatud tunnistajad ja tõendusmaterjalid)

Šariaadi kasutus tänapäeval:

Praktilises kasutuses on šariaati tänapäeval väga raske defineerida. Osad islamiteadlased

usuvad, et jumalikke seadusi on võimalik deriveerida vaid Koraanist ja Sunnast (st
jumalikud seadused on vaid need, mis on otse kirjas Koraanis ja Sunnas). Teised jälle
arvavad, et šariaadi kokku panemisel on võimalik kasutada ka fiqhi (islami õigusteaduse)
allikaid, st erinevate islamiteadlaste arvamusi ja deriveeritud seadusi, kokkuleppeid
islamimaailma religioossete juhtide vahel. Seega tekib küsimus, kui jumalik šariaat siis
ikkagi on, kui ta sisaldab ka inimeste endi arvamusi, mis põhinevad küll Koraani ja
Sunna analoogial ja kõrgetel teoloogilistel õpingutel.

12
Šariaat on termin jumaliku seaduse tähistamiseks, see ei ole kindlasti lõplik
seadustekogu, ühtne läbi terve islamimaailma. Enamik islamiriike toimib tänapäeval
kaksiksüsteemiga – religioosne ja ilmalik seadus, religioosne ja ilmalik kohus.
Religioosses kohtus tegeldakse reeglina vaid perekonda ja abielu puudutavate
küsimustega. Saudi Araabia ja Iraan on ainukesed riigid, kus kõik seadusandlus on
religioosne. See muidugi ei tähenda, et nende seadused oleksid kõik samad. On ka
mitmeid elu aspekte, mille kohta Koraan ega Sunna midagi ütle (näiteks, kas naisel on
õigus autot juhtida või mitte). Seega võib olla kindel, et need seadused ei ole jumalikud
vaid on inimeste poolt tekitatud, nende arusaamade järgi islami olemusest ja loomulikult
ei ole erinevate riikide seaduste välja andjad paljudes asjades samal nõul. Nagu eelpool
juba mainitud sai – šariaat ei ole ühtne seadustekogu, mingi kindel raamat. Antud kohas
kehtivad šariaadi seadused sõltuvad paljudest asjaoludest, näiteks sellest, millist islami
õiguskoolkonda antud koht esindab, millist voolu pooldab.

Problemaatiline on tänapäeval šariaadi järgimisel veel see, et leidub riike, kus kasutusel
on küll šariaadi poolt ette nähtud karistus kuritegude eest, kuid kuriteo
kindlakstegemiseks ei kasutata neid meetodeid, mida jumalik seadus tegelikult ette näeb.
Näiteks võib tuua abielurikkumise, mille karistuseks on tõepoolest islami seaduse järgi
kividega surnuks loopimine. Abielurikkumist on võimalik aga jumaliku seaduse järgi
kindlaks teha vaid siis, kui on olemas vähemalt neli tunnistajat, st neli inimest, kes nägid
oma silmaga, kuidas seksuaalakt (mitte lihtsalt koos vestlemine näiteks) toimus. Kui
paadunud peab olema see inimene, kes sellistes tingimustes süüdi mõistetakse? Islam
lubab abielulahutust. Kui inimene sellest hoolimata nii avalikult abielulepingut rikub, et
tal on lausa neli tunnistajat suguühtes olemise kohta, siis ei olegi temalt paremat oodata.

Islami seadus näeb isegi ette, et kui mees annab oma naise abielurikkumise eest kohtusse
ja tal ei ole tunnistajaid, siis võib ta Jumala nimel kolm korda vanduda, et ta naine on
abielurikkuja ning neljada korraga Jumala viha enda peale kutsuda, kui ta peaks
valetama. Sellisel juhul loetakse ta tunnistus õigeks. Kui aga naine kolm korda Jumala
nimel vannub, et ta on süütu ja neljanda korraga Jumala viha enda peale kutsub, kui ta
peaks valetama, loetakse ta süütuks ja keegi ei saa teda karistada. Vaid Jumal teab, kellel
on siis õigus ja karistus saabub sellele, kes selle ära on teeninud, vaid teispoolsuses,
Jumala käe läbi.

13