KÜLALEHT NR.

12
Jaanuar 2009

Ja ongi jälle üks aasta möödas, aasta täis alustamisi ja lõpetamisi, kohtumisi ja
lahkumisi, naeru ja pisaraid. Tänane leht on suures osas tagasivaade aastasse 2008.
Pika sammu on juba astunud ka aasta 2009. Aasta, mis saab olema täis alustamisi ja
lõpetamisi, kohtumisi ja lahkumisi, naeru ja pisaraid.
26. jaanuaril algas veel üks uus aasta, seekord pühvli oma. Luba endises kaupluses
uusaastapidu korraldada on olemas, aga lükkame selle esialgu edasi. Kuuldavasti on nii üks kui
teine endale mingi haiguse külge saanud ja pole mõtet koguneda pisikuid vahetama. Saame kõik
enam-vähem terveks ja küll me siis leiame ka aja ja põhjuse kokkusaamiseks.

Laimjala vallas on alanud küladevaheline võistlus. Võistkondi on 10. Meie võist-

konda SS kuuluvad Saaremetsa ja Saareküla. Peetud on juba võistlused koroonas, sudokude
lahendamises, kabes, males. Meie külasid on tublisti esindanud Egon ja Mario Ennemuist ning
Artur Saar. Tulekul on lauatennis, suusatamise MM-i ennustusvõistlus, Rooside Sõda, erinevad
viktoriinid, võistlused lastele jne. Suvepoole saab võistelda õuespordialadel. Kui tunned end
mõnel alal tugevana, anna meile kindlasti teada ja tule küla eest võistlema!!! Otsige välja ja
lõpetage oma maalid ja näputööd, sest kevadel tuleb kunsti- ja käsitöönäitus. Samuti tuleb külal
valmis meisterdada üks uus lauluke ning tolmukihi alt välja tuua üks vana laul, mida laiem üldsus
ei tea. Kas laulame küla viimase aja hittlugu „Kajakas valge praeb laintel pannkooke …“ või on
teil mõni muu vahva laul varuks? Kõige suuremaks ülesandeks pakkus vallavanem küla
teadetetahvli valmistamise. Sellest räägime pikemalt siis, kui vallavanem on ehitustingimusi
täpsustanud. Vt. ka http://www.laimjala.ee/sport/kylade_v6istlus.html
 Head sünnipäevalised!

Suurimaks üllatuseks juubelipäeval olid minu kunagised õpilased. Praegused keskeas töötegijad
leidsid võimaluse tulla heade mälestuste ja lilleõiega jagama pikkade aastate mälestusi ja ühiseid rõõme.
Edasi tulid lähemad sugulased Eestimaa mitmest nurgast. Rõõm oli kõiki näha ja kõike värsken-
datult üle elada. Oli tõeline huvide ja elukutsete mitmekesisus.
Järgmisel päeval kogunes külarahvas ja paljude töökaaslaste pere. Kahju, et kõiki ei lubanud
töö ja tervis meie ühise laua taga istuda. Mõtteid ja soove ei saa aga keegi keelata!

Eriline tänu olgu külavanemale, kelle energia on meile

kõikidele toeks! Väikesest Ehast on saanud külarahva
lemmik. Teda jätkub kõikjale ja kõigeks. Säragu tema täht
kaua ja heledalt! Olgu ta abilised sama ettevõtlikud ja tublid!

Kingiks toodi mälestuste raamat. Selles on read meist ja

meile. See on tore mälestus. Lisame olemasolevatele mahtu
ja värvi juurde. See on meie aeg ja meie ühised püüdlused,
saavutused ja komistused. Andkem igaüks siia midagi
juurde. Nendest väikestest lugudest õhkub soojust ja
armastust. Meie aastad ei ole kitsid meenutustega.
See on meie aeg. Tänu teile selle eest!

Kohtume veel!

Õpetaja, töökaaslane ja üks meie ühisest perest.

Linda

24.jaanuaril võõrustasid Ada ja Raul Traumann Tammelao külasadamas külaseltsi liikmeid ja tutvustasid MTÜ Saarte
Terviserajad Saarekülaga seotud plaane. Saarte Terviserajad on rajanud Leede metsa matkaraja, mida on plaanis
külarahvale tutvustada kevadel. Tänaseks on nad esitanud PRIA-sse taotluse toetuse saamiseks õppe-matkaraja
MERETEE rajamiseks. Hoiame pöialt, et taotlus saaks positiivse vastuse!

Raivo Reinart tutvustas võimalust soetada külaseltsi kaasabil tehnikat külaelanike põllumaade harimiseks, siis saaks
kartulipanemise, vaheltharimise ja võtmise tellida omast külast. Kui haakeriistad oleks külaseltsi abil ostetud, oleks
võimalik töö tunnihind hoida ainult traktori, töömehe ja kulumaterjali katvates piirides ja transpordi aeg ning teepikkus
oleksid oluliselt väiksemad. Tiidu Kaljul ei ole enam kohustust meid teenendada ning sügisel andis ta mõista, et ei ole
huvitatud nii kaugel käimisest.
Samuti oleks võimalik muretseda halumasin, mille abil saaks kahe mehega tööd tehes korraga küttepuud nii
saetud kui ka lõhutud. Puude ladumine ja kuivama sättimine jääks igaühe oma tööks.
Raivo näeks asja toimivat nii, et projektis nõutud omaosaluse summa panustaks ta ise, masinatega teeks tööd esialgu
Putka Ants kas Raivo või oma traktoriga. Selliselt oleks asjadel üks vastutaja- hooldaja, kellel ka omal huvi asja vastu.

Seega tahaksime külarahva arvamust: kes, kas ja kuivõrd oleks huvitatud antud teenuste kasutamisest. Mõelge, arutage
ja andke oma arvamusest teada hiljemalt 10. veebruaril Ehale telefonil 53 426 912 või meiliaadressil koplike@hot.ee

Väljaandja: MTÜ Saarekülade Selts Saaremetsa küla 4-8

KÜLALEHT Trükiarv 70 Laimjala vald Saare maakond
Toimetasid Eha Ennemuist ja Tiiu Riis e-post: koplike@hot.ee

Külalehe väljaandmist toetab EAS Kohaliku Omaalgatuse Programm

 ana jalakas jutustab…
SAADUMÄE ARTURI MÄLESTUSED 7
Jäneda metsas elasime väikestes muldonnides, see
oli täielik puhkus. Pidime leidma üksikuid sakslasi, kes
püüdsid kohalikele elanikele kurja teha, samuti ka metsa-
vendi. Ei mäleta, et oleksime mõne sakslase tabanud, küll
aga oli üks perekond, kust perepoeg metsas oli ja
külarahvast kimbutas. Nõudsime pere kaudu tema metsast
välja tulemist. Tammiku Maidu meie väeosast jäigi sinna
elama, jättes Saaremaale maha nii kodu kui perekonna.
Maidu oli Tornimäe koolis minu klassivend.
Kuna olin kõrini tüdinenud sellest sõjaväe elust,
läksin sõjaväe ambulantsi kaebusega, et mul on song. Anti
saatekiri Tallinna. Läksin sellega tohtri juurde, aga kästi
mõned päevad oodata ja siis tehakse lõikus. Mis selle lõi-
kuse edasilükkamise põhjuseks oli, ei tea, aga väeosasse
tagasi minna ka ei tahtnud. Riskisin sellega, et läksin
Neemi külast pärit Mäe Juula juurde, ta elas Tööstuse
tänavas. Juulal oli väikene tuba ja köök ning ilus tütar.
Teine, vanem tütar, oli abielus ja elas mehe juures. Elasin
Juula juures, tema toitis mind, mina piilusin tütar Lainet.
Ei tea, mitu päeva see kestis, aga haiglasse ma sain ja lõi-
kus tehti ka õnnelikult ära. Aga Juula kaudu oli teade
jõudnud Saaremaale, et olen haiglas ja ime küll, Matu
Marta tuli mind koos Juulaga vaatama. Olin üliõnnelik.
Pärast, kui Marta oli ära läinud, olid palatikaaslased kade-
dad: kui ilus tüdruk sind vaatamas käis. Ka ema oli teada
saanud, et haiglas olen ja tuli mind vaatama, aga ta oli
mitu haiglat enne läbi käinud, kuni mind leidis. Oli käinud
mind otsimas ka suguhaigete osakonnas. Kirjutasin ka
Ellile paar kirja, aga tema käest vastust ei saanud. Hiljem
sain teada, et Elli oli siis juba abielus. Kodust saadud
kirjas oli, et isa on ära viidud ja määratud karistuseks
25+5. Põhjustest edaspidi, kui järjega koju jõuan.
Jäneda – Aegviidu metsades olles tegin veel ühe
tüki. Sain ühelt mandri poisilt tüdruku aadressi ja umbes
ka välimuse kirjelduse. Kirjutasin tüdrukule kirja, et olen
teda seal ja seal näinud koos isa ja hobuvankriga, et ta
hakkas mulle meeldima ja sooviksin temaga kohtuda. Kir-
jas kiitsin ennast üles, et olen meremees. Ju mu kiri tüdru-
kule mingit muljet avaldas, igatahes väeosasse ta tuli. Tõi
kaasa nipet-näpet toidupoolist. Sain ülemuselt vaba päeva,
kuna „õde“ tuli külla. Käisime metsas jalutamas ja tüdruk
andus mulle täielikult, nii et sinna metsa jäi maha minu
süütus, olin 25a vana.
Jäneda-Aegviidu metsadest demobiliseeriti mind
1946.a. augustis.
(Kirja pandud 1999.a.)
Sõda oli lõppenud, tervis tundus korras olevat,
kojusõiduks dokumendid taskus, süda rõõmus ja elu-
vaimu täis - sõitsin koju. Kodus oli ema üksi, vennas
kusagil külapeal, isa aga Venemaal Arhangelski oblastis
metsatöödel süüdistatuna sakslastega läbi käimises.
Natuke kodusest olukorrast. Ema oli säilitanud
majapidamise, põllud olid haritud, õmblustööga teenis
lisaraha ja palkas ka abitööjõudu, kes aitas neid töid
teha, mis naisele üle jõu käisid. Ilmselt oli ka 17a Vernil
kool lõpetatud, mida ta tegi, ei tea. Isa aga oli saadetud
Siberisse kahe mehe poolt esitatud süüdistuse alusel.
Need mehed olid oma külast Värkli Juhan ja lastekodu
abimajandi töötaja, ühe silmaga Juhan. Värkli Juhan
kandis juba ammu minu isa peale vimma, kuna isa ostis
Neemi Pärdilt pukktuuliku ja ehitas selle Saadumäele
üles. Tuulik oli tuulte suhtes soodsa koha peal ja võis
jahvatada iga tuulega. Värkli Juhani tuulik sai jahvatada
ainult lääne-lõuna tuulega. Süüdistus esitati aga selliselt,
et isa on läbi käinud sakslastega. Isa töötas saksa ajal
Luhina rannas kala-vastuvõtupunkti juhatajana. Et oli
saksa võim, siis oleks võidud ka isa saksa sõjaväkke
mobiliseerida. Töökoha säilitamiseks tuli sakslastega
hästi läbi saada. Ka sakslasele meeldis angerjakala,
kohalikel ülemustel olid oma ülemused ja kõigi vastu
pidid sa hea olema. Nii oli isal läbikäimist olnud ka
saksa julgeoleku töötajatega, kes olid käinud isegi venna
Juhani pulmas ja seetõttu sai temagi 25+5.
Esimesel õhtul, kui saabusin, läksin kohe peale
kodust läbi käimist Matule. Martat polnud aga kodus, ta
töötas Laimjala vallas maksuinspektorina ja seal oli
vallamajas ööbimisvõimalus. Sel ajal oli valla partorgiks
Valge Paul, tema naiseks Värava Alma, täitevkomitee
esimeheks Veegen Al-der. Kuna Martat kodus ei olnud,
läksin Laimjalga ja selle ööga algas meie tutvus.
Väga ilus oli see pulmade-eelne aeg. Marta elas
ema Juulaga Matul Juula venna Juhani kodus. Päeval
elati peamiselt Matu suures köögis, seal Juula kudus või
ketras. Ta pidas ka lehma, muid loomi ei olnud, Juhan
oli kalamees. Martal oli ka vend Herman, kes sai surma
Saaremaa kaitselahingutes Nenu küla all, kuhu sai tema
mälestuseks hauaküngas kiviplaadiga. Tegelikult on
Herman maetud Orissaare ühishauda. Herman oli sõjas
polgu komnoorte juht.
Kunagi ostis Juula vend Vasseli abiga, kes oli
meremees ja elas Ameerikas, maja koos vähese maaga
nn Uielu alla. Kui lapsed olid väikesed, elasid nad seal,
aga sealt oli lastel raske koolis käia. (Selle maja
lõhkusime ära ja mina lasksin selle linnas üles ehitada).
Herman lõpetas Kuressaare Tööstuskooli metalli-
töö erialal, Marta aga Karja Kodumajanduskooli. Sellest
nähtub, et lastel oli tahtmist edasi püüda, ema aga
ohverdas end, et lastele seda võimaldada.
Juula magamisase ning töö- ja söögilaud olid
Matu köögis. Matul oli ka väike tagakamber ja see oli
Martaga meie päralt. Ööd kuulusid meile, sagedasti ka
pühapäevad, kus Marta küpsetas imehäid pärmiga tehtud
pannkooke. See oli imeilus aeg, kui kaks inimest on teine-
teisesse nii kiindunud. Ei olnud meil siis ega kogu elu
jooksul kõneajaks varasem elu. Oli ainult elu nüüd ja
praegu ja see oli õnnelik aeg.
Kuigi meie suhetest teadsid nii Juula kui Juhan,
kasutasime põnevuse mõttes kokkusaamiseks aknaauku.
Tavaliselt käisin Marta juures jalgrattaga, ühel hommikul
koju minnes seda enam ei olnud. Arvasime, et on poiste
temp, otsisime igalt poolt, ka rukkist, aga ratas jäi
leidmata. Kõigi arvamus oli, et ratta pani pihta Koka
Vassel, mitte mingi kadeduse pärast, vaid varastas.
Meie pulmad olid tolle aja kohta küllalt suure-
joonelised. Pulmalisi oli palju, pillimeesteks Jaani Artur ja
Teesalu Peeter. Marta sõbranna Tilk Geeni abiga saime
linnast autobussi Nõmme Lembituga, tee ääres kiviaias sai
ava laiemaks tehtud. Pilt näitab, et pruuttüdrukud ja pruut
olid pikkades valgetes kleitides. Pulmad pidasime Saadu-
mäel meie ühises tulevases kodus. Putla Seiu valmistas
rukkijahust 25 liitrit väga head puskarit. Pulmalised
proovisid, see võttis lusika sees tuld ja igaüks, kes tahtis,
võis seda nõust kulbiga võtta. Peale selle oli koduõlu,
riigiviinad ja veinid. Pulmanaljad olid sellised: kellel olid
jalanõud kadunud, kes kinni seotud, kellele teine nägu
pähe tehtud, kui järgmisel hommikul ärgati.
Peale pulmi algasid tavalised tööpäevad ja see
aasta tõi kaasa korvamatu kaotuse. Ootasime oma
esimese lapse sündi, kohal olid Madise Miina ja velskri
paberitega Kivihall Mihkel. Suurem lootus oli muidugi
Miina peal, sest ta oli ilmale toonud-aidanud palju lapsi.
Marta kannatas tohututes valudes, vastuvõtjad soovitasid
aga oodata. Valud süvenesid, lapse ilmaletulek muutus
aga kahtlaseks. Ja siis algas tõeline Kolgata tee.
Lastekodust sai toodud hobuvedruvanker, sellega
sõitsime Orissaarde. Tee oli pikk ja auklik, aga muud
võimalust linna pääseda ei olnud. Orissaarest saime
kooperatiivi veoautole ja nii sõitsimegi Kuressaare
haigla ette. Alati, kui sellele mõtlen, tuleb pisar silma:
mida kõik Marta pidi läbi elama.
Haiglas otsustati teha keisrilõige, aga oli hilja,
lapse elu ei suudetud päästa. Marta, vaatamata
kannatustele, jäi elama. Jäime ilma oma esimesest
lapsest, pojast. Et laps oli ristimata, siis ei lubatud teda
pühitsetud mulda matta. Matsime ta salaja emapoolsete
vanemate juurde ilma ühegi tähiseta. Marta põdes seda
kaua ja tütre Maie saime alles 1953.a.
Kui sõjast tulin, oli Saareküla koolis õpetajaks
hr. Rand, Uueaja Seiu, kes nagu hoidis mulle koolis
kohta ja pandigi kohe õpetaja-ametisse. Andsin kehalist
kasvatust ja laulmist; veel oli koolis sõjalise ala juhataja
koht, aga ei mäleta, mida ma sellel alal pidin tegema.
Kehalise kasvatuse tundides käisime Luhina metsas
kadakaid juurimas, et rajada sinna spordiplats. Hiljem
anti selleks Rehe ja Laane juurde lagedale põllule maa-
tükk. Laulmise tundi viisin läbi selliselt, et ise laulsin
ees, lapsed järel. Kooliajast mäletan juhtumit, kus Mäe
Lindale ja Kanna Ruthile tuli teha märkus liigse üle-
meelikuse ja itsitamise eest.
 22000088..A
AAAS
STTA
ASSÕ
ÕNNA
ASS JJA
APPIIL
LDDIIS
S

05.jaanuar - uusaastapidu

20.märts – sündis Gerret Matov

04.aprill – sündis Gerhart Koch

14.aprill – Saareküla vanim elanik

Sofia Koel sai 90 a.

15.aprillil esitasime Kohalikule Omaalgatuse Programmile

projekti Küla Koja ehitamiseks Luhinaranna külaplatsile.
Projekt tunnistati mõningate kärbetega edukaks

17. ja 19.aprill – mahajäetud küla kolm mahajäetud mutti

– Lillemäe Lea, Tänava Veera ja Kopli Eha – osalesid
Veikko Õunpuu filmi „Püha Tõnu kiusamine“ võtetel

30.aprill – volbriõhtu Maria

maaüksusel

03.mai – Teeme ära!

Likvideerisime Saarekülast
2 prügimäge, koostöös Laimjala
Loodussõprade Seltsinguga
korrastasime ja panime üles viidad
Sääremäe õppe-matkaraja
Saareküla-poolsel lõigul

09.mai - suri Albert Kõve, 65 a

15.juuni – Laimjala Loodussõprade Selts korraldas matka mööda

Laimjala valla ajaloolisi kohti: Asva linnus, Viltina viikingisadam, Üüvere
kivikalmed
22.juuni - jaanituli Luhinarannal

28.juuni – Maria ja Anton Reinarti järeltulijate kokkutulek Putkal

Juuli – pätid vallutasid Saareküla

12.juuli – lennuk AN2 maandus Neemil, Õhtul korraldas Tänava Veera

Peedi Atsi põllul, Saarekülas kordusjaanitule
14.juuli – suri Arteemi Riis, 89 a

20.juuli – külarahva koosolek

külaplatsil, 34 osavõtjat. Saatsime
kirjad valda ja politseile.

21.juuli – külarahvas ei
pea enam päeval uksi
lukus hoidma

23.juuli – suri Elve Saarkoppel, 61 a

06.august – 04.oktoober – kerkib Küla Koda

16.august – Palmi Riisi suguvõsa kokkutulek Saarel

20.august – öölaulupidu Kuressaares

21.august – Kupja Linda lapselaps Mihkel Kukk

Pekingi olümpial võistlustules

01.oktoober – sündis Karl Riko Saarkoppel

01.oktoobril esitasime Kohalikule Omaalgatuse

Programmile projekti Külalehe väljaandmise
toetamiseks. Projekt tunnistati edukaks.

10.november – kahe küla peale jäi alles üks lehm – Lillemäe Reesik

23.november – lumetorm, külarahvas jäi kolmeks päevaks elektrita

29.november – jõuluvanad Laimjalas
 Suured ja väikesed
juubilarid

3. detsember Mario Ennemuist 20

10.jaanuar Kalev Koel 45

EHA VALGUS

Kuna selles lehes meenutatakse palju möödunud aastat, sobib siia

ehk ka üks päkapikujutt, mida maakonnaleht ei avaldanud. Jäi mulje,
nagu oleks jõuluvanad külastanud ainult Kuressaaret. Ometi võivad
mitmed meiegi külade inimesed tunnistada, et nemad kohtusid
jõuluvanadega Laimjalas. Kirja on pandud see lugu detsembris 2008.

Olin aastasadu üksinda metsatukas nokitsenud. Sel sügisel lubasid teised

päkapikud ja jõuluvanad mulle külla tulla. Ja kui juba nii kaugele tulek, siis
tahetakse võimalikult palju näha. Nii otsustati teha peatused Muhus, Orissaares,
Laimjalas ja lõpuks pidada maha konverents Kuressaares.
Nii palju sugulasi, lausa 41! See nõuab tohutut ettevalmistust! Süüa tuli
teha igaks juhuks 60-le. Olin sunnitud inimesed appi kutsuma. Minu kodule
kõige lähemal asub Laimjala vald. Vallamajas lubati lõunasöögi eest hoolitseda.
Kahtla koolis pidi olema selline tore kokatädi Veeve Nõu, kes toidu valmis teeb.
Hoidsin toimetamistel igaks juhuks silma peal. Raadios ja ajalehes muudkui kuulutati: „Laupäeval, 29.
novembril …“
Laupäeva hommikul oli jooksmist veel küllaga, nii valla- kui rahvamajas. Soe toit valmis Kahtlas,
aitasin seda Laimjalga transportida. Notipoti panin auto põrandale, kokatädi valvas seda hoolega. Sõitsin väga
ettevaatlikult. Laimjalas ei paistnud veel inimesi eriti olevat. Keerasin rahvamaja juurde ja … kogu rahvamass
seisis rahvamaja seina ääres, just seal, kuhu mina sõitsin … Pidurdasin järsult. Notti jagus nii auto põrandale,
istme seljatoele kui ka kokatädi saabastele!
Laudade katmine oli veel pooleli, kui külalised saabusid. Oi, kui palju autosid, kui palju jõuluvanasid
ja päkapikke!!! Lapsed vaatasid, suud ammuli. Üks isa õhkas: „Mis tänapäeva lastel viga, meie pidime omal
ajal ühe näärivanaga leppima!“ Ja siis läks tants ja trall lahti. Kohalikud päkapikud ja jõuluvana laulsid,
päkapikumemmed tantsisid, külalised lustisid, mis jaksasid. Lapsed olid vist šokis, tulesädemena tuntud Ben
seisis vaikselt ja vaatas, kuidas külalispäkapikud tantsu lõid. Võtsin poisil natist kinni ja vedasin tantsima –
eluvaim tuli sisse küll! Kogu melu lõpetas ühispildi tegemine vallamaja ees. Pilt lubati panna Oma Saare
esilehele või mujale. Päkapikuks nr 1 kuulutati punast tuttmütsi kandev koka-päka Veeve. Vist kõik olid
jõuluvanadelt või päkapikkudelt kommi saanud ja võisid oma muljetepagasiga kodu poole suunduda.
Külalised läksid sööma. Õhukeste pluuside väel päkapikud said ometi kord tuppa sooja! Vallamaja ette jäi
tibatilluke jõuluküünaldes särav kuusepuu, mis iga aastaga kasvab järjest suuremaks.
Mina sõitsin päkapikumemmesid koju viima. Esimeses metsatuka peatuses kohtasin politseipatrulli.
Kui olin neile kaks korda kogu jõust puhunud, küsis politseinik, kas mul load ikka on olemas. Kui andsin load
vaadata, läks veel hulk energiat tõestamaks, et need on just minu load. Lõpuks sooviti meile head reisi ja sõit
jätkus. Tagasiteel kohtusin juba lahkuva jõulukaravaniga. Avasin akna ja lehvitasin vastutulijatele. Äkki sai
masinaid ja inimesi metsa vahel liiga palju … Politsei oli liikluse sulgenud ja jõuluvanad muudkui puhusid ja
puhusid. Õnneks tundsid mehed mind ära, muidu oleks mul õhk kopsudest päris otsa saanud. Tee ääres seisis
hulgaliselt uudishimulikke, sõitsin neist ettevaatlikult mööda.
Vallamaja esine särab küünaldes, väike kuuseke seisab ja kasvab pisitasa. Lapsed kodudes imetlevad
fotosid, kus nad on koos jõuluvanaga ning elavad mõttes uuesti läbi oma elu võib-olla suurima elamuse. Nüüd
võin jälle mitusada aastat üksinda metsatukas nokitseda ja heldimusega meenutada, kuidas 29. novembril
2008. aastal käisid Laimjalas jõuluvanad ja päkapikud. Ainult üks mõte ei anna rahu: Kus on see „mujal“, kus
saaks näha meie ühispilti?

Pärapõrgu pisike päkapikk