Professional Documents
Culture Documents
Väärtused Kasvatuses Kasvatusväärtused
Väärtused Kasvatuses Kasvatusväärtused
Kasvatusteaduste Instituut
Eelkoolipedagoogika osakond
Kadri Allikmäe
KASVATUSVÄÄRTUSTEST KASVAMISVÄÄRTUSTESSE
TALLINN 2009
1
Sisukord
Sissejuhatus ......................................................................................................................... 3
Hetkeolukord - kontekst ...................................................................................................... 4
Mis on õige? Kas on õige? Millised väärtused teeksid meid õnnelikuks? ......................... 7
Personaalsed väärtused ....................................................................................................... 9
Kasvatusväärtused............................................................................................................. 11
Elu toetavad kasvatusväärtused ........................................................................................ 13
Kokkuvõttes ...................................................................................................................... 21
Kasutatud kirjandus .......................................................................................................... 23
2
Kasvatusväärtustest kasvamisväärtustesse
Sissejuhatus
Tunnistan, et väärtuste teemal on mul veel väga palju õppida. Samuti teadusteksti
kirjutamisest. Aga olen siinkohal andnud oma parima, mida mul on hetkel anda. Kindlasti
on tegemist ebatraditsioonilise koolitööga, kuid tunnen, et seda kirjutamata jättes,
ignoreeriksin seda, mis mina olen. Loodan tõesti siiski südamest, et essee annab edasi
seda, mida soovin öelda ning mida on ka palutud.
3
Hetkeolukord - kontekst
Ta astus paljajalu liival
Tantsis taeva poole
Korjas üles kivi
Ja selles kosmose
Kirjeldan konteksti ja isiklikku taustsüsteemi: Mul ei ole selles elus lapsi (veel). Ka ei ole
ma ühtegi last proovinud kunagi kasvatada. Olen proovinud pigem alati saada
kasvatatuks nende poolt. Näha neis õpetajaid, suhtuda austusega.
Eriala, mida ma õpin on minujaoks täiesti uus ja samas huvitav. Proovin mõista, mis on
elu naiselikum pool, kuna varem olen just naise kehasse sündinuna kokku puutunud
miskipärast vaid meheliku osaga sellest ja selle läbi iseendast. Sooviksin mõista, mida
tähendab olla naine. See on täiesti paradoksaalne, eks?
Seest tuli viimaks ometi kutse. Aga see ei ole harjumuspärane. Kui oleksin
harjumuspärast ja ühiskonna või perekonna poolt ettekirjutatut kuulanud, oleks olukord
ilmselt teistsugune…
Ma tunnen, et enamiku elust olen naisena olnud mehe rollis. Ja seda ootab minult ka
ühiskond. Samas olen suhteliselt vaimne inimene, tegelen vaimsete asjadega ning
4
praktiseerin religioosseid praktikaid, tundes end osana Suurest kõiksusest ja Suurest
mängust. St, et see on justkui jälle naiselikum pool. Teisalt: tegemise printsiip on ikka
dominantne, olemine väiksem. Aga võiks olla suurem. Ta ju on tegelikult sama suur.
Miks seda kirjeldasin? Et lihtsalt anda hetkeks vaatepunkt sellele, mis konteksti on
võimalik end üldse naisena seoses väärtustega asetada. Mis on see vaatepunkt, millelt
hakkan hinnanguid jagama.
Tundsin vajadust esmalt end positsioneerida, et oleks võimalik üldse küsida, mis on
hetkel väärtustega lahti? Millega ma ennast võrdlen?
Ja siis vaatan endale korraks otsa ja mõtlen: mida ma õige teen? Kes on see, kes teeb?
Kas see on üldse õige? Ma ei ole kordagi küsinud seda, kas see peaks niimoodi olema, et
naisena selliste asjadega elus tegelen. Ma olen lihtsalt teinud ja läinud ja kuuletunud
sellele voolule, mis on mind kaasa kandnud ning neile (kasvatus)väärtustele, mis on
olnud minu ümber.
Aga ma ei ole kordagi küsinud, kas see jõgi on üldse õige, mis mind kannab.
5
tulenevalt peaksid teistele inimestele suunatud teod alati olema võimalikult „hästi“
põhjendatud […],“ toovad Hirsjärvi ja Huttunen välja. St, et kasvatamine on alati seotud
peene tasandiga, kus sisse võib tulla küsimus võimust. Aga ta on päris kindlasti
vastastikune protsess. Aga kokkuvõttes on sinna võimalik panna mida iganes:
olemasolevaid vanema inimese või õpetaja väärtushinnanguid, väärtusi, elunägemusi ja
uskumusi, tegelikult ükskõik mida, kuna nt väike laps on nii avatud hing, on ta tõesti
vastuvõtlik kõigele. Seetõttu on tegemist ka väga vastutust eeldava tegevusega, mis on
päris kindlasti seotud ka eetika mõistega, nagu ka Hirsjärvi ja Huttunen välja toovad.
Nüüd tajudes enda positsiooni, on küsimus, kas need väärtused, mis on sisse kodeeritud
läbi kasvatuse, läbi selle sotsiaalse keskkonna, mis ootab sündides iga last, on õiged?
6
Mis on õige? Kas on õige? Millised väärtused teeksid meid
õnnelikuks?
Kas saab üldse nii küsida, mis on õige? Õige ja vale on meie enda sildistamise ja
hinnangute küsimus. Pigem tuleks vist siinkohal kasutada sõna „elu toetav“. Aga nüüd
teema juurde.
See jõgi, mis meid elus kannab, need abstraktsioonid, kultuuris peituv tegelikkus, ongi
väärtused. „Väärtustes väljendub ühiskonna põhjahoovus. Väärtused reguleerivad
inimeste pürgimusi ja käitumist ning mõjutavad ning mõjutavad sotsiaalse kooselu
põhimõtteid.“ (Hirsjärvi ja Huttunen, 2005:65). Ja nad on alati valik kuhugi suunas,
millegi väärtustamine. Küsimus on selles, mida me täna väärtustame ja kas need
hoiakud, suhtumised, asjad, olemused, keskkonnad, meeleolud, emotsioonid, mida
väärtustame täna, teevad meid õnnelikuks?
Kirjeldasin eelpool enda lõhestatud olukorda naisena: ühelt poolt olen sündinud naise
kehasse. Teiselt poolt tunnen ühiskonna ja ka perekonna poolt pidevat survet olla mees.
Sügaval sisimas näen ja tunnen, et iga naine teeb oma hingekehale sellise seinadest ja
takistustest üleminemise eluviisiga haiget. Aga millegi pärast on taoline eluviis siiski
soositud. Vastamaks sellele küsimusele, tulevadki siinkohal mängu väärtused.
Küsin, miks ma pean saavutama? Tõestama? Miks olen sellesse rolli naisena sattunud?
Kus on kadunud pere, hõim ja kogukond? Lõkke ümber istuv perekond lapsepõlvest,
maalt? Miks inimesed ei kohtu enam ja kui kohtuvad, siis joostes, hoolimatult? Miks nad
ei võta aega teineteisele? Miks inimesed ei hoia enam kokku ja teevad paljutki vaid enda
ego rahuldamiseks? Miks enam ei austata elu pühadust ja tegelikke, sügavaid, vaimseid
eesmärke? Jumala pärast, inimelu tegelikku eesmärki?
Kuskil on asi väga valesti läinud, et me kõik selle, mis on kunagi olnud, oleme
kaotanud…
7
Sulandudes käesoleva töö konteksti võib küsida samu küsimusi kasvatusväärtuste kohta.
Millised need üldse on ja kas sellisena on nad üldse tervikuna sellised, mis teevad meid
inimestena ja ühiskonnana õnnelikuks?
8
Personaalsed väärtused
Et nüüd mingit muutust korda saata, pean ikkagi küsima midagi iseendalt mis on ikkagi
minu enda väärtused, mis mind juhivad?
Ma võin eksisteerida ühiskonnas kui väärtuste ja ideoloogiate anumas aga minu
maailmavaade on ikka minu enda valikute ja otsuste küsimus. Mida ma siis ise valinud
olen? Ja mida ma ka reaalselt tsivilisatsiooni ajalugu lahti lammutama hakkamata, saan
praegu muuta iseendas?
Nüüd ongi küsimus selles, millised on need väärtused, mis on meie ühiskonnas seatud
„põhjatuule“ rolli (millest kirjutavad ka Hirsjärvi ja Huttunen), mis on see, mida inimesed
väärtustavad. Kas enam üldse on olemas tõelisi väärtusi? Ilmselt on küsimus selles, mis
on saanud väärtuseks? Olemas on nad igal juhul aga mis võiksid olla absoluutsed
väärtused, mille poole püüelda?
9
Väike kirik Kadriorus – Kristlaste osaduse kirik ja selle vaikus talvisel
hommikupoolikul
Esna kabel, metsa keskel
Hetked, kus maailm on korraks peatunud
Rosma rõõmus koolipere
Hobuste silmad
Eesti ökokogukondade kokkutulek
Ahjust tulnud soe leib
Haanjas elavate tuttavate pojad toimetamas lammaste ja koeraga, nende hoolivus
Midagi, mis puudutab, meeleolu ja väärtused, mida need esemed, olukorrad ja kohad
kannavad. Neil ei olegi sõna, millega seda kirjeldada.
Oma suureks üllatuseks ei pannudki ma kirja printsiipe, mis tegelikult ju väärtused on: nt
koostöö, ökoloogia, usaldus jne, sest nad lihtsalt ei oma mitte mingit tähendust oma
kontekstita ja seoseta tegeliku eluga.
Aga ma panin oma südames neile märksõnadele nime – Jumal. Mis sisaldab kõike:
usaldust, koostööd, vaikust, iidseid traditsioone, pühendumuslikkust, elu pühitsemist,
kogukondlikkust. Olulisi asju. Ei küsigi enam, miks. Nii lihtsalt on. Minu jaoks.
10
Kasvatusväärtused
Nüüd on küsimus selles, kas neid väärtusi toetab praegu ka meie kasvatus, nii koolis kui
kodus?
Kui selle teema peale mõtlema hakkasin, siis esimese hetkega tundus mulle, et äkki ei
olegi üldse enam väärtusi, millest rääkida, et äkki ongi kõik nii laiali valgunud, et enam ei
osatagi midagi väärtustada. Seejärel hakkasin otsima akadeemilisi ja ajakirjanduslikke
allikaid, mis on teemat käsitlenud.
Huvitava tausta selle kohta, kuhu võiksime püüelda, loob sellele samas Margit Sutropi
(TÜ eetikakeskus) 2008. aasta ettekanne: "Eesti kool ja väärtused?”vi, kus on välja
toodud, et eestlasi iseloomustab:
ӆldinimlike moraalinormide sage eiramine
Tarbijamentaliteedi ja hedonistliku elulaadi valitsemine
Vähene osalemissoov ja vastutus
Hoolimatu suhtumine keskkonda
Vähene austus iseenda ja teiste inimeste vastu
Vähene sallivus erinevuste suhtes”vii
11
Hindu traditsiooni kohaselt on olemas 4 suuremat kosmilist tsüklitviii: satya yuga, treta
yuga, dwarapa yuga ja kali yuga, millest iga ühe ajal on inimkond oma väärtuste arengult
erineval tasemel. Satya yuga on kui kuldajastu, kus kõrgelt on väärtustatud Jumala
teenimine, teadmised ja meditatsioon (mõtlus saamaks üheks oma tõelise olemusega).
Teised yuga’d on seotud järk-järgulise allakäiguga, kuni viimane, India hävitusjumalanna
Kali järgi nime saanud yuga on see, mille oleme saavutanud praeguseks. Pimeduse ja
hävingu tipp, materialismi võidukäik. Kui mõelda selle peale, millise au sees oli Jumal ja
Jumala teenimine elus satya yuga ajal ning mõelda selle peale, millele oleme nt praegu
altari ehitanud. Drastiline ja ka utreeritud näide aga vaadake nt korraks aadressile
http://www.kaubamaja.ee/, kus vilguvad virtuaalsed lipud (bännerid) teemal ”Suur
allahindlus”. Sõnadepaar, mida näeme oma igapäevases elus kogu aeg.
Tundub, et kui tänaval ringi käia, siis ainult üks suur allahindlus valitsebki – väärtustes
ka, kui väljenduda must-valgelt ja tõesti lihtsustatult. Kui mõelda, kuhu oleme jõudnud
praeguseks uuesti sellel india yuga’de süsteemi skaalal, siis on pendel satya yuga’ga
võrreldes kaldunud täiesti ühest äärmusest teise.
Kui rääkida kasvatusest, siis mis saaks olla ülim? Elu ja kasvatuse eesmärk?
Ilmselt see, et taolisi olukordi ja nähtusi oleks vähem. Et inimesed mõtleksid enne, kui
nad midagi teevad, et inimesed mõtleksid, kuidas ja miks nad elavad ning et nende elul
on tagajärjed. Kasvatusväärtuste peamine ülesanne oleks luua põhi, et inimene oskaks
maailma vaadata elu toetavalt, oskaks elada vastutustundlikult iseenda ja teiste ning
planeedi Maa suhtes, jõudes oma teekonnani siin Maal ning ka oma ülima eesmärgini,
miks ta üldse sündinud on. Aga kuidas seda saavutada?
12
Elu toetavad kasvatusväärtused?
“Kas see ei või olla just see ideaalide ja reaalsuse vaheline kuristik, mis enamiku inimesi
hoolimatuks muudab? neile tundub, et ideaalide tasemele nad niikuinii ei jõua, sest pole
piisavalt "head" ja nii nad siis löövadki kõigele käega ja on hoolimatud. ning
keskkonnahoid jt ühiskondlikud probleemid jäävad n-ö eliidi lahendada, ehk siis
inimestele, kes usuvad endasse natuke rohkem ja oma võimesse maailma ja enese ümber
toimuvaid protsesse mõjutada. uskuge inimestesse ja nad ei viska kommipaberit maha
ega tee teisele liiga! tõestatud, toimib.” (Eva Ladva 2009)
Kolmas sober toob välja: “Kadri, ma võtaks samuti Andrese jutust tähtsa iva (võttes voli
seda avardada) - põhimõtteliselt on eestilase (i-ei ole kogemata) uhkuse ja
identiteediloomega seotud dogmaks muudetud ateism oma "realismipüüdluses" meile
enamikule sisimas hingelähedased väärtused ära tallanud. Ehk siis need väärtused, mida
praktiliselt kõik maailma vaimsed õpetused inimestele peenelt meelde tuletavad. Eri
sõnadega, eri piltidega. Tugistruktuurid, mis nende väärtuste tasakaalukat viljelemist
toetada võiks, on siinmail kõvasti muljuda saanud. Seega on õpetus egohädadest jäänud
new age inimeste kovhitassijutuks, ja enamike religioonide juttudesse peidetud vanad
samad ivad on siinsete inimeste jaoks lihtsalt kaduma läinud või moondunud. Ja kui keegi
räägibki, jääb see segaseks. Miks see oluline on? See haakub tegelikult ka väljatoodud
tarbimisühiskonna mõjude teemaga. Sest nii ei ole inimestel pidepunkti, taustsüsteemi,
kust egomaailma/saatanailma/deemoniilma/edu-ilma/linnailma/ihade-rahuldamise-
ilma/ja-kõik-need-teised-sõnad-ilma pealetulles abi otsida, pidet leida ja rahu juurde
tagasi minna. Domineeriv taustsüsteem meie kõvasti viga saanud sekulaarses ühiskonnas
ütleb, et hoolimisjutud ja religioon on jama, aga ei paku tegelikult midagi peale finants-
ja omamisedu asemele, rõhutades vaid indiviidi isiklikku saavutust ja maksimaalset
13
rahuldust. Grupi rõhutamine, kogukonna rõhutamine, on post-kommunistlikus ateistlikus
riigis ju sekulaarne pärispatt :)” (Marko Lepik 2009)
Kolmas sõber toob samas välja: “Maailm on alati proovind võltsi ja jama õige ja eheda
pähe maha müüa, aga tegelt kes ikka kord oma elus, midagi tõelist on kogenud ei müü
oma teemanti ka mitte 1000 klaaspärli vastu maha! See kokkupuude ja äratundmine, et
miski on tõeline ja puudutab hinge (kaunid kunstid, soe kodune leib, siiras, tervitav
naeratus...) see ravib ka kogu selle maailma ignorantsi, tuimust, hoolimatust ja mis
iganes hinge võib painata justkui armastusevihm! :).” (Ann Meeri 2009) x
St, et äkki ei ole kõik ikkagi kadunud? Lõpuks saab ikkagi küsida, mida me saame ise
koos oma kogukonnaga (end ümbritsevate inimestega, kellega oleme pidevas
vastastikuses grupisuhtes, võimalik, et elame ka samas piirkonnas koos) reaalselt oma
enda igapäevapraktikates muuta. Artiklis “Kasvatusväärtused ja koolitegelikkus”
(Kuurme 2003) on välja toodud, et kool teeb tänapäeval väga palju tellimustööd
ühiskonnale. Küsimuseks on aga tihtipeale see, kas ühiskonnas üldse on väärtused nö
paigas. Et seda olukorda muuta, on vaja eetilisi inimesi aga “Eetilisi otsuseid saab teha
vaid vaba inimene, ning oodata vabastamist nende poolt, keda huvitab kooli taoline
edasikestmine, oleks liiga sinisilmne. Eetiliste otsuste tegemiseks peab kõigepealt olema
ise sisemiselt vaba, ning see on ka täna täiesti võimalik. See on olnud alati võimalik.
Selleks tuleb julgeda võita enese jaoks tõeline olemine Heideggeri mõistes, iseendaks
saamine, mille sisse kuuluvad ka riskid, pettumused, soov teha midagi seniolematut,
järgida oma südametunnistust, mis Heideggeri järgi on olemise kutse tagasi tõelise
olemise juurde. Selleks tuleb vahel lugeda idealism tõeks ning tegelikkus illusoorseks.
Teisisõnu on just tema teha talle seatud piiride ületamine ehk otsus, milliseid ootusi ning
väärtusi võtta tõsiselt.” (Kuurme 2003)xi
St, et tuleb lihtsalt võtta kätte ja näha, et muutus ei saa toimuda kelleski teises kui meis
endis ja meil tuleb ikkagi küsida endalt inimestena, õpilastena, õppejõududena, ükskõik
kellena, kelle rolli siis parasjagu esindame, millist muutust soovime luua ise oma
individuaalses reaalsuses ja millised on need väärtused, mille järgi oleme nõus elama
14
ning murda siis ikkagi sellest mustrist välja, mis oleks justkui ette kirjutatud. Ta ei ole ju
tegelikult rohkem ette kirjutatud, kui meie iseenda pea seda lubab. Lastes iseendal välja
astuda sellest dogmaatilisest nägemusest, ohvri ja ühiskonna orja rollist, on võimalik ka
midagi tõeliselt käima lükata.
Kui ka kool on kaotamas või isegi juba kaotanud oma autoriteedi väärtuse kandjana
õpilaste silmis, siis kes seda kandma peaks? Tunnen, et ka perekond institutsioonina ei
oma enam sellist tähendust nagu varem: perekonnad ei ole enam koos, teineteist
toetamas. Tihti loobitakse pigem teineteisele kaikaid kodaratesse ja tehakse nö ”tünga”.
Sõpradega on lood või võimalused üsna samasugused, kuni suhteliselt viimase ajani, mil
on hakanud toimuma kohati isegi üllatavad muutused. St, et kõik pole sugugi kadunud!
Aga oluline on, et inimesed ise, ükskõik, mis positsiooni nad ka ühiskonnas ei kannaks,
julgeksid hakata võtma vastutust!
Mitmete (küll teadusemaailmaga mitte alati ühte sammu käivate) tarkade järgi on hetkel
toimumas uus sisenemine ka maya’de poolt ette kuulutatud kuldajastusse. Maailma
valgustööliste ja vaimsete tööliste (hingeliste küsimustega tegelevate inimeste)
ringkondades on praegu järjest tugevamalt levimas uskumus, et aastal 2012 siseneme
muutuste keerises uude olemise tasandisse – dimensiooni – ning sellega kaasneb uus,
Kuldse ajastu, tagasitulek, koos sellega kaasnevate väärtustega. Vt rohkem nt
http://www.goldenage2012.com/xii. Sellega seoses ärkavad ka inimesed üles uuele,
armastusele, ühtsusele ja koostööle ning kogukondlikkusele (satya yuga).
15
Mis on aga selle muutusega väga päevakorrale tulnud, on see, mida ka paljud targad on
väljendanud: absoluutselt kõik, mida näeme oma igapäevaelus ja maailmas, on elu, mille
oleme meie ise loonud. St, et ka selle muutmine, sõltub 100%-liselt meie praegustest
igapäevavalikutest. Just, meist personaalselt!
St, et meil on võimalus muuta oma väärtusi ja valikuid nii individuaalselt kui
kollektiivselt tegelikult kogu aeg. Keegi teine peale meie pole neid väärtusi omaks
võtnud ega leiutanud. Nüüd on küsimus selles, kuidas saada teadvelolevaks isikuks
sellest, millised on väärtused, mis meid juhivad, et kasvatusväärtustest (mis on seotud
välisega) saaksid sisemised kasvamisväärtused, mille inimene endale ise
vastutustundlikult valib. Siis on võimalik, et ühiskonna väärtusahelais olevatest
indiviididest saaksid pühas mustris teadlikult toimivad ja oma elu juhtivad jumalikud
olendid, milleks meile on tegelikult võime antud.
Mis aasta 2012 temaatikat veel tähendab on see, et hoolimata ja sõltumata igasugustest
poliitikatest on hakanud kasvama:
Inimeste omavaheline suurem kokkuhoidmine
Ühtsus
Toetus
Hirmude esiletulemine aga julgus nendega vastakuti seista
Avatus uuele, teistmoodi mõtlemine. Ja seda ei mõistetagi hukka, vaid huvitaval
kombel võetakse vastu.
16
2008. aasta suvel käisime väikese grupi eestlastega Euroopa ökokülade tuuril ning
sõitsime läbi Saksamaa ja Šveitsi Põhja-Itaaliasse, Damanhurixiv ökokogukonda, mis
koosneb orust, kus elab üle 1000 inimese (umbes 20-listes majades koos). Kui rääkida
taas kasvatusväärtustest, tulebki meelde just see tore kogukond seal Põhja-Itaalias, mis
annab märku sellest, kuidas võiksime suhtuda ka kasvamisse ja kasvatamisse nn uuel
ajastul, millest ka siinkohal kirjeldatud muutusega seoses praegu maailmas palju juttu on.
Kui meil on ikkagi õpetaja see, kes enamiku tööst laste eest ära teeb, kogub materjali,
edastab, siis Damanhuris on õppeprogramm kujundatud igale õpilasele koostöös tema
enda, vanemate ja õpetajatena. Tihti õpetavad õpilased seal koolis teineteist ise, osalevad
aktiivselt sotsiaalprojektides, reisivad maadesse, mille kohta nad õpivad jne. Nagu nad ise
selle kohta ütlevad, kasutab nende kool tihti meetodit: learning by travelling (õppimine
läbi reisimise, paralleel Dewey algatatud learning by doing metoodikale). Rohkem infot:
www.damanhureducation.it
17
Lapsevanematele loomulikult Sethi idee alguses nii hästi ei meeldinud: kõik lapsed
hakkasid tegema sotsiaalselt häid tegusid, olles ise väga motiveeritud ja õnnelikud.
Lapsevanemad hakkasid ainult küsima, et kuhu jääb füüsika ja matemaatika ning
tulemused? Seal koolis olid aga kõik olemas ja mida Sethi tähele pani oli see, et ”Kui
õpilased on jõustatud (are being empowered), siis nende tulemused on head, tegelikult
isegi väga head.”
Eesti Ökokogukondade Ühendus korraldab üritusi samuti nii, et kõik saavad selle
korraldamisest ja juhtimisest osa – see oleks siis paralleel nö täiskasvanuhariduse
valdkonnast. Kus kõik tulevad kokku, huvilised tõusevad püsti (loomulikult on üritusel
ka struktuur ja teemad) ja kutsuvad enda ümber ringe inimestest, kes teema vastu huvi
tunnevad.
Andkem siis inimestele võimalus! Andkem iseendale võimalus. Kui panna nt ülikoolis
kasvõi üheks päevaks kõik õpilased avatud ruumi meetodil teineteist õpetama või anda
igale õpilasele või grupile reaalne ülesanne anda oma panus, et nt üks sotsiaalne
probleem kasvõi natukegi laheneks, võib tulemus olla päris kindlasti kasvatusväärtuste
seisukohast oluline! Või kui proovida kasvõi nt avatud ruumi mõne loengu ajal, kus
tudengitel on võimalik ise nende jaoks olulisi küsimusi püstitada?
18
Siis saabki püramiidjast kasvatamismudelist vabatahtlik ja iseorganiseeruv
kasvamismudel, kus kõik, kel on jagada, jagavad ja kel on huvi, koonduvad nende ümber.
Kurdeti ja tõdeti ju just hiljaaegu haridusministriga toimunud kohtumisel Rocca al Mare
koolis Tallinnas, et hariduses on koostööd vähe: millest see tuleb? Kas koolis õpetaja
Õpetab? Või oskab end asetada ka õpilase positsiooni? Et temaga üldse mingi kontakt
leida. Püramiidjad mudelid ei tööta enam. Aga mis töötab hästi on koostööl ja samal
tasapinnal baseeruv ümberpööratud püramiidi mudel, kus õpetaja aitab õpilastel ise
järeldusteni jõuda, ise aktiivsust üles näidata, küsimustele vastata jne. Enam ei omanda
haridust lihtsalt passiivselt, vaid tegelikult ka tuntakse huvi millegi vastu (seda muidugi
juhul kui õpetaja tõesti on vastuvõtlik taolistele mudelitele, kus ta ronib sealt püramiidi
otsast maha lihtsalt ja tõstab sinna korraks oma õpilased, et küsida neilt, mida nemad
Tegelikult arvavad). See võib tekitada imesid koolikeskkonnas. Õpilaste suhtumine kohe
muutub. Teeme just Eesti Ökokogukondade Ühenduse, Maaema (Gaia Hariduse) kooli
raames Rocca al Mare koolis valikkursust „Elame ökolt“, mis kestab 6 nädalat. Mis on
siiamaani olnud meie kõige suurem raskus, ongi õpilaste suhtumise mahavõtmine. See
suhtumine, mis tekib, kui käia tundides ja olla pidevalt ainult kuulaja. Seda väsimust ja
tülpimust on nii palju, et võtab aega, kui noortele jälle elu sisse tuleb. Siit ka palve: kallid
õpetajad, palun proovige seada esiplaanile ja fookusse õpilane. Tihtipeale ei ole oluline,
mida teie Tahate edastada, vaid see, mida nad on valmis vastu võtma ja mida tõeliselt
soovivad teha, mille vastu huvi tunnevad.
Samuti: Üks asi on õpetamine aga teine on lahenduste otsimine. Meil on tänapäeva elus
niivõrd palju tarkust ja tundub, et samas niivõrd palju probleeme, millele ei ole lahendust.
Aga inimesed istuvad päevast päeva ülikoolis ja kuulavad loenguid. Miks ei võiks muuta
loenguid praktilisemaks ja reaalse eluga seotuks. Et õpilased otsiksidki reaalse elu
probleemidele lahendust mitte ei hõljuks kuskil abstraktsetes pilvedes 3+2 aastat.
Minu jaoks on aeg niivõrd väärtuslik: iga kulutatud tund võiks olla hästi kasutatud ja
elatud aeg. Sellises vormis, nagu toimib praegune haridus, ka oma kasvatusväärtustega,
on minu jaoks raiskuläinud aeg. Tunnen ausalt, et selles on niipalju võltsi, et ükskõik,
kui ilusasti see kõik ka kirja poleks pandud, ei suuda ma seda sellises vormis omaks
võtta: kui öelda ”usaldus” ja ”koostöö” ja toimida samas kardinaalselt vastupidi või
19
oskamata seda tegeliku eluga seostada, jäävadki need väärtused nagu pilved õhku
rippuma. Sama hull on olukord, kui õpilasel ei teki nende sõnadega mingitki seost või
arusaama, millega on tegu, sest neid asju ei kogeta praktikas läbi.
Loodan südamest, et süsteem muutub läbi inimeste, kes on valmis ise muutuma ja looma
läbi selle muutust ka teiste jaoks. Kõige suurem väärtus saab olla see, kui inimesed
õpiksid üldse midagi uuesti väärtustama.
20
Kokkuvõttes
Miks mul oli nii raske oma esseed alustada, oli ilmselt selle pärast, et tundsin, et ei
olekski justkui ümberringi väärtusi väga palju, millega sooviks end seostada. No ei ole
seda ideaalset siin ümberringi väga palju. Elan pigem oma elu ja suhtlen oma
ringkondades, kus ökoloogiline eluviis on kõrgelt hinnatud.
Elu ise võiks olla kasvatusväärtus. Elamistvääriv elu. Ja see elamistvääriv elu tuleks
minuarust luua vastastikusel kokkuleppel selle kohta, et hakkame lihtsalt elama teineteist
arvestavalt, toetavalt, hakkame tegema õigeid asju ja õigel viisil, kui meil on midagi,
jagame seda teistega. Kui teame midagi, jagame seda teistega. Kui oskame midagi,
jagame seda teistega. Kui teeme süüa, jagame ka seda teistega.
Ja tuleme kokku ringidesse. Kui meil pole lõket, võib see olla küünal, kui pole küünalt,
tuleme lihtsalt kokku ja teeme ringi, kus kõik on võrdsed, mõistes, et südames oleme kõik
üks. Siis jõuame ükskõik, mis lahendusteni!
Kui elu pole elamist väärt ja pole ka väärtusi täis, siis näidakem eeskuju ja muutkem end
ise, et tõelisi väärtusi ei peaks tikutulega igalt poolt taga otsima, et nad oleksid koguaeg
meie ümber olemas ning mitte abstraktsed absoluutsed väärtused selle kohta, kuidas asjad
võiks olla ideaalis, vaid kuidas nt ongi. Oluline on neid väärtusi Elada! Pastakast ega
arvutist ju väärtusi välja ei võlu, neid saab tunnetada ikka milleski, kus nad juba olemas
on. Sealt võikski otsida – loodusest, inimestest, kogukonnast, ühisest jagamisest,
lihtsatest asjadest, mis on koguaeg meie ümber – jagamisest, kooskäimisest, inimelu
21
pühaduse austamisest, vee pühaduse austamisest meie sees, Maakera austamisest, et meil
on võimalik tema peale astuda, koosolemisest, teineteise toetamisest,
loodussõbralikkusest, vanemate armastusest, teiste väärtustamisest, inimeste
individuaalsuse kaitsmisest. Ja võtmesõna on kogukond! Tulgem uuesti kogukondadeks
kokku! Seda nii hariduses kui ühiskonnas. Teineteist väärtustavateks kogukondadeks!
Loomulikult on järgnev küsimus, kuidas kogukonnad toimivad? Ja millised on
jätkusuutlikud kogukonnad aga seetõttu sooviksingi selle essee kokku võtta vaimse
mõtleja, Parker James Palmeri sõnadega, kes on minuarust öelnud väga ilusasti toimivate
kogukondade kohta:
”The key to this form of community involves holding a paradox,the paradox of having
relationships in which we protect each other's aloneness.We must come together in ways
that respect the solitude of the soul,that avoid the unconscious violence we do when we
try to save each other…” P.J. Palmer
Just sellist teineteist väärtustavat ühiskonda on meil vaja, kus inimesed hoiavad teineteise
individuaalsust aga samas on koos kogukonnana. Ükski suur süsteem ei saa tagada
inimesele kõike, mida ta ise on ja vajab. Ja kui süsteem üritab veel inimest kasvatada, on
asjad kohe päris hullud (inimene kaugeneb järjest enam oma tõelisest olemusest
igasuguste võrkude ohvriks). Kui süsteem proovib luua võimaluse inimesele, et ta saaks
ise kasvada endaks, on asi teine.
Usun seda, et kui luua keskkondi ja lasta kõigil inimestel (lastel, õpilastel, täiskasvanutel,
tudengitel, oma kaastöötajatel) luua keskkondi, kus inimene saab ise kasvada ning tema
hing saab kõigepealt piiranguteta avarduda ja alles seejärel sobituda olemasolevaga, et
seda mõista ja muuta, on tegemist terve hariduskultuuriga, kus kasvatamisest on saanud
tõeline isiklik ja inimlik kasvamine. Inimesena me siia ju tulimegi. Inimeseks olema.
22
Kasutatud kirjandus
i
Allikmäe, K. http://luuletulebtuulest.blogspot.com
ii
Hirsjärvi, S; Huttunen, J. „Sissejuhatus kasvatusteadusse“, Medicina, Tallinn, 2005.
iii
“The healing power of dolphins and whales”
http://www.articlealley.com/article_799065_29.html
iv
http://www.youtube.com/watch?v=4KRD8e20fBo&feature=fvw (filmi „The Cove”
treiler).
v
The Great Pacific Garbage Patch: http://www.greatgarbagepatch.org/
vi
Sutrop, M. Ettekanne "Eesti kool ja väärtused”
http://www.eetika.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=333565/MS_09.11.07.ppt
vii
Sutrop, M. Ettekanne "Eesti kool ja väärtused”
http://www.eetika.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=333565/MS_09.11.07.ppt
viii
Artikkel “Satya yuga”, http://en.wikipedia.org/wiki/Satya_Yuga
ix
Organic Consumers http://www.organicconsumers.org/clothes/background.cfm
x
Haridusteemaline vestlus suhtlusportaalis “Facebook”
http://www.facebook.com/kadri.allikmae?ref=profile#/kadri.allikmae?v=feed&story_fbid
=280159402428
xi
Kuurme, T. „Kasvatusväärtused ja koolitegelikkus”, Õpetajate leht, 2003.
http://www.opleht.ee/Arhiiv/2003/28.03.03/dialoog/1.shtml
xii
http://www.goldenage2012.com/.
xiii
http://www.greatdreams.com/2012.htm
xiv
Damanhuri ökokogukond Põhja-Itaalias: www.damanhur.info ja
www.damanhureducation.it
xv
Kiran Bir Sethi ettekanne konverentsil TEXex:
http://www.ted.com/talks/kiran_bir_sethi_teaches_kids_to_take_charge.html
23