TALLINNA ÜLIKOOL

Kasvatusteaduste Instituut
Eelkoolipedagoogika osakond

Kadri Allikmäe

VÄÄRTUSED KASVATUSES JA KASVATUSVÄÄRTUSED.

VÄÄRTUSKASVATUSEST

KASVATUSVÄÄRTUSTEST KASVAMISVÄÄRTUSTESSE

Juhendaja: Tiiu Kuurme

TALLINN 2009

1
Sisukord

Sissejuhatus ......................................................................................................................... 3
Hetkeolukord - kontekst ...................................................................................................... 4
Mis on õige? Kas on õige? Millised väärtused teeksid meid õnnelikuks? ......................... 7
Personaalsed väärtused ....................................................................................................... 9
Kasvatusväärtused............................................................................................................. 11
Elu toetavad kasvatusväärtused ........................................................................................ 13
Kokkuvõttes ...................................................................................................................... 21
Kasutatud kirjandus .......................................................................................................... 23

2
Kasvatusväärtustest kasvamisväärtustesse

Sissejuhatus

Käesolev essee on autori isiklik nägemus, mis ei pretendeeri täielikult teadusteksti

formaadile, pigem on kombinatsioon akadeemilisest, ilukirjanduslikust ja
ajakirjanduslikust žanrist ning on kirjutatud kogu siiras heasoovlikkuses antud teema ja
aine vastu. Vorm, milles ta on kirjutatud on mõeldud just sellisena, nagu ta on, et oleks
mismoodi teisiti teha ja mõelda, julgeda seda teha.

Akadeemilises kontekstis, tuleb tunnistada, tõesti on omad traditsioonid ja vormid. Ja ma

austan neid. Kuid mitte alati ei ole nad elu toetavad, mistõttu julgen muutuda ja kasutada
seda formaati korrektselt, kuid siiski loovalt.

Tunnistan, et väärtuste teemal on mul veel väga palju õppida. Samuti teadusteksti
kirjutamisest. Aga olen siinkohal andnud oma parima, mida mul on hetkel anda. Kindlasti
on tegemist ebatraditsioonilise koolitööga, kuid tunnen, et seda kirjutamata jättes,
ignoreeriksin seda, mis mina olen. Loodan tõesti siiski südamest, et essee annab edasi
seda, mida soovin öelda ning mida on ka palutud.

3
Hetkeolukord - kontekst
Ta astus paljajalu liival
Tantsis taeva poole
Korjas üles kivi
Ja selles kosmose

Paitas puud ja mõtles

Proovis koondada end
Üheks väikseks kehaks
Unustades aja

Kaotas end siis ära

otsis igalt poolt
Lõpuks leidis üles
targas liivateras

Selles rääkis tema Ema

et kõik on kõiges, tühjuses
läbi kõige näed sa kõike
tühja olemusena.i

Kirjeldan konteksti ja isiklikku taustsüsteemi: Mul ei ole selles elus lapsi (veel). Ka ei ole
ma ühtegi last proovinud kunagi kasvatada. Olen proovinud pigem alati saada
kasvatatuks nende poolt. Näha neis õpetajaid, suhtuda austusega.

Eriala, mida ma õpin on minujaoks täiesti uus ja samas huvitav. Proovin mõista, mis on
elu naiselikum pool, kuna varem olen just naise kehasse sündinuna kokku puutunud
miskipärast vaid meheliku osaga sellest ja selle läbi iseendast. Sooviksin mõista, mida
tähendab olla naine. See on täiesti paradoksaalne, eks?

Seest tuli viimaks ometi kutse. Aga see ei ole harjumuspärane. Kui oleksin
harjumuspärast ja ühiskonna või perekonna poolt ettekirjutatut kuulanud, oleks olukord
ilmselt teistsugune…

Ma tunnen, et enamiku elust olen naisena olnud mehe rollis. Ja seda ootab minult ka
ühiskond. Samas olen suhteliselt vaimne inimene, tegelen vaimsete asjadega ning

4
praktiseerin religioosseid praktikaid, tundes end osana Suurest kõiksusest ja Suurest
mängust. St, et see on justkui jälle naiselikum pool. Teisalt: tegemise printsiip on ikka
dominantne, olemine väiksem. Aga võiks olla suurem. Ta ju on tegelikult sama suur.

Miks seda kirjeldasin? Et lihtsalt anda hetkeks vaatepunkt sellele, mis konteksti on
võimalik end üldse naisena seoses väärtustega asetada. Mis on see vaatepunkt, millelt
hakkan hinnanguid jagama.

Ärge mõistke mind valesti – ma ei rõhuta traditsiooniliste soorollide absoluutset

vajalikkust ja tähtsust, vaid nii naiste kui meeste ühendust oma tõelise algolemusega – nii
naiseliku kui meheliku osaga iseendast, sellest, millest kujuneb tervik!

Tundsin vajadust esmalt end positsioneerida, et oleks võimalik üldse küsida, mis on
hetkel väärtustega lahti? Millega ma ennast võrdlen?

Olen sõitnud autodega, õppinud juhtimist, sellega aktiivselt tegelenud, programmeerinud

GPS telefone, organiseerinud üritusi-reise, raha taotlenud, kõnesid pidanud, suhelnud
rahvusvaheliselt prügi teemadel, töötanud Brüsselis, loonud strateegiaid, korraldanud üle-
riigilisi üritusi, hallanud e-posti liste, kokku kutsunud suuri hulki inimesi jne.

Ja siis vaatan endale korraks otsa ja mõtlen: mida ma õige teen? Kes on see, kes teeb?
Kas see on üldse õige? Ma ei ole kordagi küsinud seda, kas see peaks niimoodi olema, et
naisena selliste asjadega elus tegelen. Ma olen lihtsalt teinud ja läinud ja kuuletunud
sellele voolule, mis on mind kaasa kandnud ning neile (kasvatus)väärtustele, mis on
olnud minu ümber.

Aga ma ei ole kordagi küsinud, kas see jõgi on üldse õige, mis mind kannab.

Nagu Hirsjärvi ja Huttunen (2005:70)ii välja toovad on kasvatus alati praktiline,

sotsiaalne tegevus, ja seotud sotsialiseerumisega. „Siin on kõne all inimsuhted. Eespool
juba tõdesime, et kasvatus on inimestevaheline interaktsioon. Eetika põhialustest

5
tulenevalt peaksid teistele inimestele suunatud teod alati olema võimalikult „hästi“
põhjendatud […],“ toovad Hirsjärvi ja Huttunen välja. St, et kasvatamine on alati seotud
peene tasandiga, kus sisse võib tulla küsimus võimust. Aga ta on päris kindlasti
vastastikune protsess. Aga kokkuvõttes on sinna võimalik panna mida iganes:
olemasolevaid vanema inimese või õpetaja väärtushinnanguid, väärtusi, elunägemusi ja
uskumusi, tegelikult ükskõik mida, kuna nt väike laps on nii avatud hing, on ta tõesti
vastuvõtlik kõigele. Seetõttu on tegemist ka väga vastutust eeldava tegevusega, mis on
päris kindlasti seotud ka eetika mõistega, nagu ka Hirsjärvi ja Huttunen välja toovad.

Nüüd tajudes enda positsiooni, on küsimus, kas need väärtused, mis on sisse kodeeritud
läbi kasvatuse, läbi selle sotsiaalse keskkonna, mis ootab sündides iga last, on õiged?

6
Mis on õige? Kas on õige? Millised väärtused teeksid meid
õnnelikuks?

Kas saab üldse nii küsida, mis on õige? Õige ja vale on meie enda sildistamise ja
hinnangute küsimus. Pigem tuleks vist siinkohal kasutada sõna „elu toetav“. Aga nüüd
teema juurde.

See jõgi, mis meid elus kannab, need abstraktsioonid, kultuuris peituv tegelikkus, ongi
väärtused. „Väärtustes väljendub ühiskonna põhjahoovus. Väärtused reguleerivad
inimeste pürgimusi ja käitumist ning mõjutavad ning mõjutavad sotsiaalse kooselu
põhimõtteid.“ (Hirsjärvi ja Huttunen, 2005:65). Ja nad on alati valik kuhugi suunas,
millegi väärtustamine. Küsimus on selles, mida me täna väärtustame ja kas need
hoiakud, suhtumised, asjad, olemused, keskkonnad, meeleolud, emotsioonid, mida
väärtustame täna, teevad meid õnnelikuks?

Kirjeldasin eelpool enda lõhestatud olukorda naisena: ühelt poolt olen sündinud naise
kehasse. Teiselt poolt tunnen ühiskonna ja ka perekonna poolt pidevat survet olla mees.
Sügaval sisimas näen ja tunnen, et iga naine teeb oma hingekehale sellise seinadest ja
takistustest üleminemise eluviisiga haiget. Aga millegi pärast on taoline eluviis siiski
soositud. Vastamaks sellele küsimusele, tulevadki siinkohal mängu väärtused.

Küsin, miks ma pean saavutama? Tõestama? Miks olen sellesse rolli naisena sattunud?
Kus on kadunud pere, hõim ja kogukond? Lõkke ümber istuv perekond lapsepõlvest,
maalt? Miks inimesed ei kohtu enam ja kui kohtuvad, siis joostes, hoolimatult? Miks nad
ei võta aega teineteisele? Miks inimesed ei hoia enam kokku ja teevad paljutki vaid enda
ego rahuldamiseks? Miks enam ei austata elu pühadust ja tegelikke, sügavaid, vaimseid
eesmärke? Jumala pärast, inimelu tegelikku eesmärki?

Kuskil on asi väga valesti läinud, et me kõik selle, mis on kunagi olnud, oleme
kaotanud…

7
Sulandudes käesoleva töö konteksti võib küsida samu küsimusi kasvatusväärtuste kohta.
Millised need üldse on ja kas sellisena on nad üldse tervikuna sellised, mis teevad meid
inimestena ja ühiskonnana õnnelikuks?

Tundub loomulik tänapäevases ühiskonnas (tegutseda) aga teisalt on inimeste ühendus

Iseenda ning tema oleva ja tegutseva, maskuliinse ja feminiinse osaga niivõrd paigast ära,
et tekib küsimus, kes me üldse oleme sellised. Mehed? Naised? Miks me siin oleme? Mis
on meile väärtuslik? „Pürgimus viia ellu teatud väärtusi ja luua midagi mõttekat, näiteks
esemeid, keskkondi, tegusid või asju, leiab oma väljenduse kultuuris.“ (Hirsjärvi ja
Huttunen, 2005:65). Mis on meie kultuur, mida väljendame?

8
Personaalsed väärtused

Et nüüd mingit muutust korda saata, pean ikkagi küsima midagi iseendalt mis on ikkagi
minu enda väärtused, mis mind juhivad?
Ma võin eksisteerida ühiskonnas kui väärtuste ja ideoloogiate anumas aga minu
maailmavaade on ikka minu enda valikute ja otsuste küsimus. Mida ma siis ise valinud
olen? Ja mida ma ka reaalselt tsivilisatsiooni ajalugu lahti lammutama hakkamata, saan
praegu muuta iseendas?

Raamatus „Sissejuhatus kasvatusteadusse“ (Hirsjärvi, Huttunen 2005:64) toovad autorid

välja, et „Väärtusteks nimetame seda, mille nimel miski lõppkokkuvõttes juhtub.
Väärtused on alati abstraktsiooni ja toimivad kriteeriumidena inimeste ja inimgruppide
poolt tehtavais valikuis.“ Samuti toovad raamatu autorid välja, et „Väärtused ei esine
tavaliselt üksikult, vaid rühmituvad inimeste ja ühiskondade tegevuses mingiteks
süsteemideks, ideaalikogumiteks, mille kohta kasutatakse nimetust ideoloogia.“

Nüüd ongi küsimus selles, millised on need väärtused, mis on meie ühiskonnas seatud
„põhjatuule“ rolli (millest kirjutavad ka Hirsjärvi ja Huttunen), mis on see, mida inimesed
väärtustavad. Kas enam üldse on olemas tõelisi väärtusi? Ilmselt on küsimus selles, mis
on saanud väärtuseks? Olemas on nad igal juhul aga mis võiksid olla absoluutsed
väärtused, mille poole püüelda?

Esimesed minu isiklikud märksõnad, mis personaalselt sõnaga „väärtus“ seostusid on

järgnevad:
 Meie pere koer
 Tallinna Krishna-tempel, kus hoitakse iidset india veedade kultuuri (jah, mulle
meeldib seal aeg-ajalt käia, väärtustan hinduismi. Aga ka kõiki teisi religioone).
 India ise, elu lihtsus ja pühendumuslikkus, teenimine (ei tulnudki enam Eesti elu
esimesena meelde)
 Tasakaalukad suhted naiste ja meeste vahel (Iidsete religioonide lood sellest)

9
  Väike kirik Kadriorus – Kristlaste osaduse kirik ja selle vaikus talvisel
hommikupoolikul
 Esna kabel, metsa keskel
 Hetked, kus maailm on korraks peatunud
 Rosma rõõmus koolipere
 Hobuste silmad
 Eesti ökokogukondade kokkutulek
 Ahjust tulnud soe leib
 Haanjas elavate tuttavate pojad toimetamas lammaste ja koeraga, nende hoolivus

Midagi, mis puudutab, meeleolu ja väärtused, mida need esemed, olukorrad ja kohad
kannavad. Neil ei olegi sõna, millega seda kirjeldada.

Oma suureks üllatuseks ei pannudki ma kirja printsiipe, mis tegelikult ju väärtused on: nt
koostöö, ökoloogia, usaldus jne, sest nad lihtsalt ei oma mitte mingit tähendust oma
kontekstita ja seoseta tegeliku eluga.

Aga ma panin oma südames neile märksõnadele nime – Jumal. Mis sisaldab kõike:
usaldust, koostööd, vaikust, iidseid traditsioone, pühendumuslikkust, elu pühitsemist,
kogukondlikkust. Olulisi asju. Ei küsigi enam, miks. Nii lihtsalt on. Minu jaoks.

10
Kasvatusväärtused

Nüüd on küsimus selles, kas neid väärtusi toetab praegu ka meie kasvatus, nii koolis kui
kodus?

Kui selle teema peale mõtlema hakkasin, siis esimese hetkega tundus mulle, et äkki ei
olegi üldse enam väärtusi, millest rääkida, et äkki ongi kõik nii laiali valgunud, et enam ei
osatagi midagi väärtustada. Seejärel hakkasin otsima akadeemilisi ja ajakirjanduslikke
allikaid, mis on teemat käsitlenud.

Et kirjeldada hetkeolukorda ka maailmas, lihtsalt võrdlusena, mida meie eluviis on

tekitanud, sain tänu sõpradele hiljaaegu osaks ühele videole delfiinide (viienda
dimensiooni olenditeiii - see on see, mida ma tunnetan ja usun ning olen ka lugenud)
pidevast massimõrvast Jaapanis, mis toetub nende tuhandete aastate vanusele
traditsioonile delfiine süüa.iv Samuti vaatasin interneti lehekülge, kus räägitakse 30 Eesti
suurusest Vaikse ookeani keskel hõljuvast prügisaarest.v

Huvitava tausta selle kohta, kuhu võiksime püüelda, loob sellele samas Margit Sutropi
(TÜ eetikakeskus) 2008. aasta ettekanne: "Eesti kool ja väärtused?”vi, kus on välja
toodud, et eestlasi iseloomustab:
 ”Üldinimlike moraalinormide sage eiramine
 Tarbijamentaliteedi ja hedonistliku elulaadi valitsemine
 Vähene osalemissoov ja vastutus
 Hoolimatu suhtumine keskkonda
 Vähene austus iseenda ja teiste inimeste vastu
 Vähene sallivus erinevuste suhtes”vii

Seda on mõneti kahju lugeda. Seda on väga kahju lugeda.

Aga oma piiritust kurbusest kogu maailma saatuse pärast panen ma hoopis paar tilka selle
hüvanguks, et asjad muutuksid.

11
Hindu traditsiooni kohaselt on olemas 4 suuremat kosmilist tsüklitviii: satya yuga, treta
yuga, dwarapa yuga ja kali yuga, millest iga ühe ajal on inimkond oma väärtuste arengult
erineval tasemel. Satya yuga on kui kuldajastu, kus kõrgelt on väärtustatud Jumala
teenimine, teadmised ja meditatsioon (mõtlus saamaks üheks oma tõelise olemusega).
Teised yuga’d on seotud järk-järgulise allakäiguga, kuni viimane, India hävitusjumalanna
Kali järgi nime saanud yuga on see, mille oleme saavutanud praeguseks. Pimeduse ja
hävingu tipp, materialismi võidukäik. Kui mõelda selle peale, millise au sees oli Jumal ja
Jumala teenimine elus satya yuga ajal ning mõelda selle peale, millele oleme nt praegu
altari ehitanud. Drastiline ja ka utreeritud näide aga vaadake nt korraks aadressile
http://www.kaubamaja.ee/, kus vilguvad virtuaalsed lipud (bännerid) teemal ”Suur
allahindlus”. Sõnadepaar, mida näeme oma igapäevases elus kogu aeg.

Tundub, et kui tänaval ringi käia, siis ainult üks suur allahindlus valitsebki – väärtustes
ka, kui väljenduda must-valgelt ja tõesti lihtsustatult. Kui mõelda, kuhu oleme jõudnud
praeguseks uuesti sellel india yuga’de süsteemi skaalal, siis on pendel satya yuga’ga
võrreldes kaldunud täiesti ühest äärmusest teise.

Vaatasin nt lihtsalt huvi pärast erinevat keskkonnastatistikat ja leidsin, et nt puuvilla

tootmisel kasutatava väetamise tõttu sureb www.organicconsumers.org ix andmetel igal
aastal orienteeruvalt 67 miljonit lindu. http://www.worldometers.info/cars/ andmetel on
sellel aastal toodetud juba õõvastavalt suur hulk autosid: 2 448 725.

Kui rääkida kasvatusest, siis mis saaks olla ülim? Elu ja kasvatuse eesmärk?
Ilmselt see, et taolisi olukordi ja nähtusi oleks vähem. Et inimesed mõtleksid enne, kui
nad midagi teevad, et inimesed mõtleksid, kuidas ja miks nad elavad ning et nende elul
on tagajärjed. Kasvatusväärtuste peamine ülesanne oleks luua põhi, et inimene oskaks
maailma vaadata elu toetavalt, oskaks elada vastutustundlikult iseenda ja teiste ning
planeedi Maa suhtes, jõudes oma teekonnani siin Maal ning ka oma ülima eesmärgini,
miks ta üldse sündinud on. Aga kuidas seda saavutada?

12
Elu toetavad kasvatusväärtused?

Küsisin oma sõpradelt noorte suhtluskeskkonna ”Facebook” vahendusel, mida nemad

peavad elus olulisteks väärtusteks ja nad vastasid ka M. Sutropi väljatoodud olukorrale
järgnevalt (olen neile väga tänulik):

“Kas see ei või olla just see ideaalide ja reaalsuse vaheline kuristik, mis enamiku inimesi
hoolimatuks muudab? neile tundub, et ideaalide tasemele nad niikuinii ei jõua, sest pole
piisavalt "head" ja nii nad siis löövadki kõigele käega ja on hoolimatud. ning
keskkonnahoid jt ühiskondlikud probleemid jäävad n-ö eliidi lahendada, ehk siis
inimestele, kes usuvad endasse natuke rohkem ja oma võimesse maailma ja enese ümber
toimuvaid protsesse mõjutada. uskuge inimestesse ja nad ei viska kommipaberit maha
ega tee teisele liiga! tõestatud, toimib.” (Eva Ladva 2009)

Kolmas sober toob välja: “Kadri, ma võtaks samuti Andrese jutust tähtsa iva (võttes voli
seda avardada) - põhimõtteliselt on eestilase (i-ei ole kogemata) uhkuse ja
identiteediloomega seotud dogmaks muudetud ateism oma "realismipüüdluses" meile
enamikule sisimas hingelähedased väärtused ära tallanud. Ehk siis need väärtused, mida
praktiliselt kõik maailma vaimsed õpetused inimestele peenelt meelde tuletavad. Eri
sõnadega, eri piltidega. Tugistruktuurid, mis nende väärtuste tasakaalukat viljelemist
toetada võiks, on siinmail kõvasti muljuda saanud. Seega on õpetus egohädadest jäänud
new age inimeste kovhitassijutuks, ja enamike religioonide juttudesse peidetud vanad
samad ivad on siinsete inimeste jaoks lihtsalt kaduma läinud või moondunud. Ja kui keegi
räägibki, jääb see segaseks. Miks see oluline on? See haakub tegelikult ka väljatoodud
tarbimisühiskonna mõjude teemaga. Sest nii ei ole inimestel pidepunkti, taustsüsteemi,
kust egomaailma/saatanailma/deemoniilma/edu-ilma/linnailma/ihade-rahuldamise-
ilma/ja-kõik-need-teised-sõnad-ilma pealetulles abi otsida, pidet leida ja rahu juurde
tagasi minna. Domineeriv taustsüsteem meie kõvasti viga saanud sekulaarses ühiskonnas
ütleb, et hoolimisjutud ja religioon on jama, aga ei paku tegelikult midagi peale finants-
ja omamisedu asemele, rõhutades vaid indiviidi isiklikku saavutust ja maksimaalset

13
rahuldust. Grupi rõhutamine, kogukonna rõhutamine, on post-kommunistlikus ateistlikus
riigis ju sekulaarne pärispatt :)” (Marko Lepik 2009)

Kolmas sõber toob samas välja: “Maailm on alati proovind võltsi ja jama õige ja eheda
pähe maha müüa, aga tegelt kes ikka kord oma elus, midagi tõelist on kogenud ei müü
oma teemanti ka mitte 1000 klaaspärli vastu maha! See kokkupuude ja äratundmine, et
miski on tõeline ja puudutab hinge (kaunid kunstid, soe kodune leib, siiras, tervitav
naeratus...) see ravib ka kogu selle maailma ignorantsi, tuimust, hoolimatust ja mis
iganes hinge võib painata justkui armastusevihm! :).” (Ann Meeri 2009) x

St, et äkki ei ole kõik ikkagi kadunud? Lõpuks saab ikkagi küsida, mida me saame ise
koos oma kogukonnaga (end ümbritsevate inimestega, kellega oleme pidevas
vastastikuses grupisuhtes, võimalik, et elame ka samas piirkonnas koos) reaalselt oma
enda igapäevapraktikates muuta. Artiklis “Kasvatusväärtused ja koolitegelikkus”
(Kuurme 2003) on välja toodud, et kool teeb tänapäeval väga palju tellimustööd
ühiskonnale. Küsimuseks on aga tihtipeale see, kas ühiskonnas üldse on väärtused nö
paigas. Et seda olukorda muuta, on vaja eetilisi inimesi aga “Eetilisi otsuseid saab teha
vaid vaba inimene, ning oodata vabastamist nende poolt, keda huvitab kooli taoline
edasikestmine, oleks liiga sinisilmne. Eetiliste otsuste tegemiseks peab kõigepealt olema
ise sisemiselt vaba, ning see on ka täna täiesti võimalik. See on olnud alati võimalik.
Selleks tuleb julgeda võita enese jaoks tõeline olemine Heideggeri mõistes, iseendaks
saamine, mille sisse kuuluvad ka riskid, pettumused, soov teha midagi seniolematut,
järgida oma südametunnistust, mis Heideggeri järgi on olemise kutse tagasi tõelise
olemise juurde. Selleks tuleb vahel lugeda idealism tõeks ning tegelikkus illusoorseks.
Teisisõnu on just tema teha talle seatud piiride ületamine ehk otsus, milliseid ootusi ning
väärtusi võtta tõsiselt.” (Kuurme 2003)xi

St, et tuleb lihtsalt võtta kätte ja näha, et muutus ei saa toimuda kelleski teises kui meis
endis ja meil tuleb ikkagi küsida endalt inimestena, õpilastena, õppejõududena, ükskõik
kellena, kelle rolli siis parasjagu esindame, millist muutust soovime luua ise oma
individuaalses reaalsuses ja millised on need väärtused, mille järgi oleme nõus elama

14
ning murda siis ikkagi sellest mustrist välja, mis oleks justkui ette kirjutatud. Ta ei ole ju
tegelikult rohkem ette kirjutatud, kui meie iseenda pea seda lubab. Lastes iseendal välja
astuda sellest dogmaatilisest nägemusest, ohvri ja ühiskonna orja rollist, on võimalik ka
midagi tõeliselt käima lükata.

Kui ka kool on kaotamas või isegi juba kaotanud oma autoriteedi väärtuse kandjana
õpilaste silmis, siis kes seda kandma peaks? Tunnen, et ka perekond institutsioonina ei
oma enam sellist tähendust nagu varem: perekonnad ei ole enam koos, teineteist
toetamas. Tihti loobitakse pigem teineteisele kaikaid kodaratesse ja tehakse nö ”tünga”.

Sõpradega on lood või võimalused üsna samasugused, kuni suhteliselt viimase ajani, mil
on hakanud toimuma kohati isegi üllatavad muutused. St, et kõik pole sugugi kadunud!
Aga oluline on, et inimesed ise, ükskõik, mis positsiooni nad ka ühiskonnas ei kannaks,
julgeksid hakata võtma vastutust!

Mitmete (küll teadusemaailmaga mitte alati ühte sammu käivate) tarkade järgi on hetkel
toimumas uus sisenemine ka maya’de poolt ette kuulutatud kuldajastusse. Maailma
valgustööliste ja vaimsete tööliste (hingeliste küsimustega tegelevate inimeste)
ringkondades on praegu järjest tugevamalt levimas uskumus, et aastal 2012 siseneme
muutuste keerises uude olemise tasandisse – dimensiooni – ning sellega kaasneb uus,
Kuldse ajastu, tagasitulek, koos sellega kaasnevate väärtustega. Vt rohkem nt
http://www.goldenage2012.com/xii. Sellega seoses ärkavad ka inimesed üles uuele,
armastusele, ühtsusele ja koostööle ning kogukondlikkusele (satya yuga).

Allikaid on mitmeid aga vastavalt nt http://www.greatdreams.com/2012.htmxiii

leheküljele saab aastal 2012 otsa iidsete indiaanlaste – maya’de – kalender ning talvisel
pööripäeval asetub Päike täpsesse konjuktsiooni meie galaktilise ekvaatoriga (Linnutee
ekvaatoriga) ning samal ajal ka ekliptikaga (Päikese teekonnaga), mille nimi on Püha
puu”. Väidetavalt “See on sündmus, mis on resonantsi liikunud tuhandeid ja tuhandeid
aastaid ning jõuab kohale täpselt 11:11 hommikul Greenwichi meridiaani (GMT) aja
järgi.

15
Mis on aga selle muutusega väga päevakorrale tulnud, on see, mida ka paljud targad on
väljendanud: absoluutselt kõik, mida näeme oma igapäevaelus ja maailmas, on elu, mille
oleme meie ise loonud. St, et ka selle muutmine, sõltub 100%-liselt meie praegustest
igapäevavalikutest. Just, meist personaalselt!

St, et meil on võimalus muuta oma väärtusi ja valikuid nii individuaalselt kui
kollektiivselt tegelikult kogu aeg. Keegi teine peale meie pole neid väärtusi omaks
võtnud ega leiutanud. Nüüd on küsimus selles, kuidas saada teadvelolevaks isikuks
sellest, millised on väärtused, mis meid juhivad, et kasvatusväärtustest (mis on seotud
välisega) saaksid sisemised kasvamisväärtused, mille inimene endale ise
vastutustundlikult valib. Siis on võimalik, et ühiskonna väärtusahelais olevatest
indiviididest saaksid pühas mustris teadlikult toimivad ja oma elu juhtivad jumalikud
olendid, milleks meile on tegelikult võime antud.

Mis aasta 2012 temaatikat veel tähendab on see, et hoolimata ja sõltumata igasugustest
poliitikatest on hakanud kasvama:
 Inimeste omavaheline suurem kokkuhoidmine
 Ühtsus
 Toetus
 Hirmude esiletulemine aga julgus nendega vastakuti seista
 Avatus uuele, teistmoodi mõtlemine. Ja seda ei mõistetagi hukka, vaid huvitaval
kombel võetakse vastu.

Seda kindlasti ei ole võimalik traditsiooniliste akadeemiliste meetoditega mõõta, kuivõrd

tunnetada ja kogeda oma igapäevaelus. Ning mis tundub eriti huvitav on see, kui hakata
ise neisse väärtustesse uskuma ja elada nende kohaselt ise, hakkab külgetõmbeseadus
meie juurde tooma ka inimesi, kes mõtlevad sarnaselt. Kuna inimkonnale on nüüd avatud
võime oma elu ise luua (see on tal tegelikult koguaeg olnud aga nüüd saab inimene sellest
teadlikuks), siis on ju ka meil inimestena alati võime kõike muuta.

16
2008. aasta suvel käisime väikese grupi eestlastega Euroopa ökokülade tuuril ning
sõitsime läbi Saksamaa ja Šveitsi Põhja-Itaaliasse, Damanhurixiv ökokogukonda, mis
koosneb orust, kus elab üle 1000 inimese (umbes 20-listes majades koos). Kui rääkida
taas kasvatusväärtustest, tulebki meelde just see tore kogukond seal Põhja-Itaalias, mis
annab märku sellest, kuidas võiksime suhtuda ka kasvamisse ja kasvatamisse nn uuel
ajastul, millest ka siinkohal kirjeldatud muutusega seoses praegu maailmas palju juttu on.

Kui meil on ikkagi õpetaja see, kes enamiku tööst laste eest ära teeb, kogub materjali,
edastab, siis Damanhuris on õppeprogramm kujundatud igale õpilasele koostöös tema
enda, vanemate ja õpetajatena. Tihti õpetavad õpilased seal koolis teineteist ise, osalevad
aktiivselt sotsiaalprojektides, reisivad maadesse, mille kohta nad õpivad jne. Nagu nad ise
selle kohta ütlevad, kasutab nende kool tihti meetodit: learning by travelling (õppimine
läbi reisimise, paralleel Dewey algatatud learning by doing metoodikale). Rohkem infot:
www.damanhureducation.it

Ka Kiran Bir Sethi (India 2009) toob oma ettekandes rahvusvahelisel

konverentsidevõrgustikusarnal TEDex välja, et kui lasta lastel ise teineteist õpetada ja
julgustada neid uskuma, et nad saavad asjadega ise hakkama, siis võivad nad võtta kätte
isegi kohaliku elu-probleemide lahendamise, olla eestvedajad noorematele ja isegi harida
oma vanemaid.xv Nt koolis, mida Sethi kirjeldab, tegid lapsed ise 8 tundi viirukeid, et
mõista, mida tähendab lapstööjõud ja kuna neil oli pärast seda tunne, et nad saavad muuta
maailma, läksid õpilased (umbes 8. aastased) seejärel tänavatele paluma india
kaupmeestelt, et nad ei kasutaks enam laps-tööjõudu ja kaupmehed olid tõesti
puudutatud. Osad lapsed said lugema ja kirjutama õppides aru, et nad suudavad õpetada
ka oma kirjaoskamatuid vanemaid. Sethi kusub seda ” ”I can” bug that is contagious”
(nakkav ”mina suudan” viirus), mis näitab kõigile lastele ja ka ülejäänud ühiskonnale, et
kui lapsed omaks võtta, süstida neisse enesekindlust ja julgust midagi teha ja lasta neil ise
teha ja proovida, saavad nad kõigega hakkama ja suudavad kõike teha, sh kutsuda esile
ühiskondlikke muutusi. Sethi projektis on osalenud juba üle 200 000 lapse üle India.

17
Lapsevanematele loomulikult Sethi idee alguses nii hästi ei meeldinud: kõik lapsed
hakkasid tegema sotsiaalselt häid tegusid, olles ise väga motiveeritud ja õnnelikud.
Lapsevanemad hakkasid ainult küsima, et kuhu jääb füüsika ja matemaatika ning
tulemused? Seal koolis olid aga kõik olemas ja mida Sethi tähele pani oli see, et ”Kui
õpilased on jõustatud (are being empowered), siis nende tulemused on head, tegelikult
isegi väga head.”

Rosma koolis Põlvamaal käivad lapsevanemad koos Vanemate koolis ja õpetavad

teineteist ning korraldavad koos õpilastega üritusi, kust kõik saavad osa võtta. Tundub, et
lapsevanemad astuvad tihti õpetaja rolli. Järnas ma kahjuks veel käinud ei ole aga see
tundub ka vapustava keskusena, kus on võimalik kogeda imelisi asju ja näiteid, kuidas
teistmoodi on võimalik haridusse suhtuda.

Eesti Ökokogukondade Ühendus korraldab üritusi samuti nii, et kõik saavad selle
korraldamisest ja juhtimisest osa – see oleks siis paralleel nö täiskasvanuhariduse
valdkonnast. Kus kõik tulevad kokku, huvilised tõusevad püsti (loomulikult on üritusel
ka struktuur ja teemad) ja kutsuvad enda ümber ringe inimestest, kes teema vastu huvi
tunnevad.

Kui kasutada usaldusel põninevaid juhtimis- ja haridusmeetodeid, polegi vaja lõppeks

ühiskondlike väärtuste pärast muretseda, sest viimaks ometi hakkavad need elama ja
inimesed neid ise looma, osaledes elus ise aktiivselt. Kui kõik lapsed, noored ja
täiskasvanud saavad osaks ühiskonnas ja selle loomisest, siis ärkavad ka väärtused ellu.

Andkem siis inimestele võimalus! Andkem iseendale võimalus. Kui panna nt ülikoolis
kasvõi üheks päevaks kõik õpilased avatud ruumi meetodil teineteist õpetama või anda
igale õpilasele või grupile reaalne ülesanne anda oma panus, et nt üks sotsiaalne
probleem kasvõi natukegi laheneks, võib tulemus olla päris kindlasti kasvatusväärtuste
seisukohast oluline! Või kui proovida kasvõi nt avatud ruumi mõne loengu ajal, kus
tudengitel on võimalik ise nende jaoks olulisi küsimusi püstitada?

18
Siis saabki püramiidjast kasvatamismudelist vabatahtlik ja iseorganiseeruv
kasvamismudel, kus kõik, kel on jagada, jagavad ja kel on huvi, koonduvad nende ümber.
Kurdeti ja tõdeti ju just hiljaaegu haridusministriga toimunud kohtumisel Rocca al Mare
koolis Tallinnas, et hariduses on koostööd vähe: millest see tuleb? Kas koolis õpetaja
Õpetab? Või oskab end asetada ka õpilase positsiooni? Et temaga üldse mingi kontakt
leida. Püramiidjad mudelid ei tööta enam. Aga mis töötab hästi on koostööl ja samal
tasapinnal baseeruv ümberpööratud püramiidi mudel, kus õpetaja aitab õpilastel ise
järeldusteni jõuda, ise aktiivsust üles näidata, küsimustele vastata jne. Enam ei omanda
haridust lihtsalt passiivselt, vaid tegelikult ka tuntakse huvi millegi vastu (seda muidugi
juhul kui õpetaja tõesti on vastuvõtlik taolistele mudelitele, kus ta ronib sealt püramiidi
otsast maha lihtsalt ja tõstab sinna korraks oma õpilased, et küsida neilt, mida nemad
Tegelikult arvavad). See võib tekitada imesid koolikeskkonnas. Õpilaste suhtumine kohe
muutub. Teeme just Eesti Ökokogukondade Ühenduse, Maaema (Gaia Hariduse) kooli
raames Rocca al Mare koolis valikkursust „Elame ökolt“, mis kestab 6 nädalat. Mis on
siiamaani olnud meie kõige suurem raskus, ongi õpilaste suhtumise mahavõtmine. See
suhtumine, mis tekib, kui käia tundides ja olla pidevalt ainult kuulaja. Seda väsimust ja
tülpimust on nii palju, et võtab aega, kui noortele jälle elu sisse tuleb. Siit ka palve: kallid
õpetajad, palun proovige seada esiplaanile ja fookusse õpilane. Tihtipeale ei ole oluline,
mida teie Tahate edastada, vaid see, mida nad on valmis vastu võtma ja mida tõeliselt
soovivad teha, mille vastu huvi tunnevad.

Samuti: Üks asi on õpetamine aga teine on lahenduste otsimine. Meil on tänapäeva elus
niivõrd palju tarkust ja tundub, et samas niivõrd palju probleeme, millele ei ole lahendust.
Aga inimesed istuvad päevast päeva ülikoolis ja kuulavad loenguid. Miks ei võiks muuta
loenguid praktilisemaks ja reaalse eluga seotuks. Et õpilased otsiksidki reaalse elu
probleemidele lahendust mitte ei hõljuks kuskil abstraktsetes pilvedes 3+2 aastat.
Minu jaoks on aeg niivõrd väärtuslik: iga kulutatud tund võiks olla hästi kasutatud ja
elatud aeg. Sellises vormis, nagu toimib praegune haridus, ka oma kasvatusväärtustega,
on minu jaoks raiskuläinud aeg. Tunnen ausalt, et selles on niipalju võltsi, et ükskõik,
kui ilusasti see kõik ka kirja poleks pandud, ei suuda ma seda sellises vormis omaks
võtta: kui öelda ”usaldus” ja ”koostöö” ja toimida samas kardinaalselt vastupidi või

19
oskamata seda tegeliku eluga seostada, jäävadki need väärtused nagu pilved õhku
rippuma. Sama hull on olukord, kui õpilasel ei teki nende sõnadega mingitki seost või
arusaama, millega on tegu, sest neid asju ei kogeta praktikas läbi.

Loodan südamest, et süsteem muutub läbi inimeste, kes on valmis ise muutuma ja looma
läbi selle muutust ka teiste jaoks. Kõige suurem väärtus saab olla see, kui inimesed
õpiksid üldse midagi uuesti väärtustama.

20
Kokkuvõttes

Miks mul oli nii raske oma esseed alustada, oli ilmselt selle pärast, et tundsin, et ei
olekski justkui ümberringi väärtusi väga palju, millega sooviks end seostada. No ei ole
seda ideaalset siin ümberringi väga palju. Elan pigem oma elu ja suhtlen oma
ringkondades, kus ökoloogiline eluviis on kõrgelt hinnatud.

Väärtusi ei peaks minuarust välja mõtlema ja neid ka riiklikkusse raamprogrammi kirja

panema – teisalt ei ole mul mingit õigust maha teha paljude inimeste aastatepikkust
sisulist tööd, seal on ka oma iva sees ja see töö, mis on tehtud, on tehtud väga oluliste
väärtuste peale mõtlemisel ja nende süstematiseerimisel. Nüüd oleks vaja väärtused
inimeste osalusel ellu äratada, et inimesed näeksid, et väärtused on reaalsed!

Elu ise võiks olla kasvatusväärtus. Elamistvääriv elu. Ja see elamistvääriv elu tuleks
minuarust luua vastastikusel kokkuleppel selle kohta, et hakkame lihtsalt elama teineteist
arvestavalt, toetavalt, hakkame tegema õigeid asju ja õigel viisil, kui meil on midagi,
jagame seda teistega. Kui teame midagi, jagame seda teistega. Kui oskame midagi,
jagame seda teistega. Kui teeme süüa, jagame ka seda teistega.

Ja tuleme kokku ringidesse. Kui meil pole lõket, võib see olla küünal, kui pole küünalt,
tuleme lihtsalt kokku ja teeme ringi, kus kõik on võrdsed, mõistes, et südames oleme kõik
üks. Siis jõuame ükskõik, mis lahendusteni!

Kui elu pole elamist väärt ja pole ka väärtusi täis, siis näidakem eeskuju ja muutkem end
ise, et tõelisi väärtusi ei peaks tikutulega igalt poolt taga otsima, et nad oleksid koguaeg
meie ümber olemas ning mitte abstraktsed absoluutsed väärtused selle kohta, kuidas asjad
võiks olla ideaalis, vaid kuidas nt ongi. Oluline on neid väärtusi Elada! Pastakast ega
arvutist ju väärtusi välja ei võlu, neid saab tunnetada ikka milleski, kus nad juba olemas
on. Sealt võikski otsida – loodusest, inimestest, kogukonnast, ühisest jagamisest,
lihtsatest asjadest, mis on koguaeg meie ümber – jagamisest, kooskäimisest, inimelu

21
pühaduse austamisest, vee pühaduse austamisest meie sees, Maakera austamisest, et meil
on võimalik tema peale astuda, koosolemisest, teineteise toetamisest,
loodussõbralikkusest, vanemate armastusest, teiste väärtustamisest, inimeste
individuaalsuse kaitsmisest. Ja võtmesõna on kogukond! Tulgem uuesti kogukondadeks
kokku! Seda nii hariduses kui ühiskonnas. Teineteist väärtustavateks kogukondadeks!
Loomulikult on järgnev küsimus, kuidas kogukonnad toimivad? Ja millised on
jätkusuutlikud kogukonnad aga seetõttu sooviksingi selle essee kokku võtta vaimse
mõtleja, Parker James Palmeri sõnadega, kes on minuarust öelnud väga ilusasti toimivate
kogukondade kohta:
”The key to this form of community involves holding a paradox,the paradox of having
relationships in which we protect each other's aloneness.We must come together in ways
that respect the solitude of the soul,that avoid the unconscious violence we do when we
try to save each other…” P.J. Palmer

“Võti taoliste kogukondadeni hõlmab endas ühe paradoksi (hoidmist),paradoks olla

suhetes, milles kaitseme teineteise üksindust. Me peame kokku tulema viisil, mis austavad
hinge üksindust, viisidel, mis väldivad alateadlikku vägivalda, mida me teeme, kui me
üritame teineteist päästa…” P.J. Palmer.

Just sellist teineteist väärtustavat ühiskonda on meil vaja, kus inimesed hoiavad teineteise
individuaalsust aga samas on koos kogukonnana. Ükski suur süsteem ei saa tagada
inimesele kõike, mida ta ise on ja vajab. Ja kui süsteem üritab veel inimest kasvatada, on
asjad kohe päris hullud (inimene kaugeneb järjest enam oma tõelisest olemusest
igasuguste võrkude ohvriks). Kui süsteem proovib luua võimaluse inimesele, et ta saaks
ise kasvada endaks, on asi teine.

Usun seda, et kui luua keskkondi ja lasta kõigil inimestel (lastel, õpilastel, täiskasvanutel,
tudengitel, oma kaastöötajatel) luua keskkondi, kus inimene saab ise kasvada ning tema
hing saab kõigepealt piiranguteta avarduda ja alles seejärel sobituda olemasolevaga, et
seda mõista ja muuta, on tegemist terve hariduskultuuriga, kus kasvatamisest on saanud
tõeline isiklik ja inimlik kasvamine. Inimesena me siia ju tulimegi. Inimeseks olema.

22
Kasutatud kirjandus
i
Allikmäe, K. http://luuletulebtuulest.blogspot.com
ii
Hirsjärvi, S; Huttunen, J. „Sissejuhatus kasvatusteadusse“, Medicina, Tallinn, 2005.
iii
“The healing power of dolphins and whales”
http://www.articlealley.com/article_799065_29.html
iv
http://www.youtube.com/watch?v=4KRD8e20fBo&feature=fvw (filmi „The Cove”
treiler).
v
The Great Pacific Garbage Patch: http://www.greatgarbagepatch.org/
vi
Sutrop, M. Ettekanne "Eesti kool ja väärtused”
http://www.eetika.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=333565/MS_09.11.07.ppt
vii
Sutrop, M. Ettekanne "Eesti kool ja väärtused”
http://www.eetika.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=333565/MS_09.11.07.ppt
viii
Artikkel “Satya yuga”, http://en.wikipedia.org/wiki/Satya_Yuga
ix
Organic Consumers http://www.organicconsumers.org/clothes/background.cfm
x
Haridusteemaline vestlus suhtlusportaalis “Facebook”
http://www.facebook.com/kadri.allikmae?ref=profile#/kadri.allikmae?v=feed&story_fbid
=280159402428
xi
Kuurme, T. „Kasvatusväärtused ja koolitegelikkus”, Õpetajate leht, 2003.
http://www.opleht.ee/Arhiiv/2003/28.03.03/dialoog/1.shtml
xii
http://www.goldenage2012.com/.
xiii
http://www.greatdreams.com/2012.htm
xiv
Damanhuri ökokogukond Põhja-Itaalias: www.damanhur.info ja
www.damanhureducation.it
xv
Kiran Bir Sethi ettekanne konverentsil TEXex:
http://www.ted.com/talks/kiran_bir_sethi_teaches_kids_to_take_charge.html

23