Tartu Ülikool

Hambaarstiteaduse instituut

PROTEESISTOMATIIDI TEKKEPÕHJUSED JA RAVI PÕHIPRINTSIIBID

Ortopeediline stomatoloogia

Referaat

Sirli Sisas

Hambaarstiteadus IV kursus

3. rühm

Tartu 2018
SISUKORD

1. PROTEESISTOMATIIT ................................................................................................................ 3
1.1 Klassifikatsioon ....................................................................................................................... 3
1.2 Etioloogia ................................................................................................................................ 4
1.2.1 Limaskesta trauma .......................................................... Error! Bookmark not defined.
1.2.2 Proteeside omadused ....................................................... Error! Bookmark not defined.
1.2.3 Mikroorganismid ............................................................................................................... 5

2. RAVI PÕHIPRINTSIIBID ............................................................................................................. 6

2.1 Proteeside korrektsioon ........................................................................................................... 6
2.2 Proteeside hügieen................................................................................................................... 6
2.3 Suuõõne hügieen ..................................................................................................................... 7
2.4 Mikrolained ............................................................................................................................. 7
2.5 Antimikrobiaalsete omadustega looduslikud vahendid .......................................................... 8
2.6 Seenevastased ravimid ............................................................................................................ 8
2.7 Kirurgiline ravi ........................................................................................................................ 8

KASUTATUD ALLIKAD .................................................................................................................... 9

2
 1. PROTEESISTOMATIIT

Osalise või totaalse hambutuse korral vajavad patsiendid füsioloogiliste funktsioonide ja esteetika
taastamiseks puuduolevate hammaste asendamist. Sageli on niisuguste patsientide puhul tegemist
eakatega ning ravivõimalustest otsustatakse materiaalselt kättesaadavamate suust eemaldatavate
proteeside kasuks. Eemaldatavate proteesikandjatele on aga üpriski levinud probleemiks
proteesistomatiit. Stomatiit iseenesest on suuõõne limaskesta põletik, kuid proteesistomatiidi terminit
kasutatakse proteesiga kokku puutuval limaskestal esineva põletikuprotsessi iseloomustamiseks.
Proteesistomatiiti on nimetatud ka Candida poolt põhjustatud stomatiidiks, kuna tihtipeale leitakse
põletikukoldest pärmseente kolooniate arvu tõusu, samas tuleks arvestada ka asjaolu, et Candida
kuulub ka normaalse suuõõne mikrofloora hulka (Pattanaik jt 2010, Emami jt 2014, Kabawat jt 2014,
Pathmashri 2016).

Proteesidest tingitud stomatiiti esineb sagedamini naissoost patsientidel ning palatinaalsel suuõõne
limaskestal, sest ülemised proteesid haaravad enda alla suurema ala ning vajavad paigal püsimiseks
tugevat õhuklappi. Proteesistomatiit on tihtipeale asümptomaatiline, kuid patsientide kaebuseks võib
olla ka halitoos, kerge veritsus või turse haaratud alal, põletustunne, kserostoomia ja maitsemutuused
(Pattanaik jt 2010, Kabawat jt 2014, Pathmashri 2016).

Kliinilist pilti iseloomustab kerge põletikureaktsioon, limaskesta punetus ja turse. Põletikust haaratud
limaskest on selgepiiriliselt eristatav, võib haarata proteesi poolt kaetud limaskesta osaliselt või
täielikult. Erüteemi intensiivsus võib varieeruda. Kõige sagedasemaks leiuks on intensiivne erüteem.
Proteesi baasisega kaetud alal võib näha hajutatult paiknevaid petehhiaid ning valkjat massi või kattu,
mis on seeninfektsiooni tunnuseks. Palpatsioonil ei esine hellust ega kudede rabedust (Kabawat jt
2014, Pathmashri 2016).

1.1 Klassifikatsioon

Proteesistomatiidi raskusastme hindamiseks on loodud erinevaid klassifikatsiooni süsteeme. Kõige

tuntumaks neist on Newtoni poolt 1962 aastal loodud klassifikatsioon, mis jaotab proteesistomatiidi
kliinilise pildi alusel kolmeks:

 Tüüp 1 – lokaliseeritud kerge põletik, üksikud piiritletud kahjustuskolded.

 Tüüp 2 – generaliseerunud kerge põletik, proteesi poolt kaetud limaskest osaliselt või täielikult
diffuusselt erütomatoosne.
 Tüüp 3 – granulaarne vorm (põletikuline papillaarne hüperplaasia) haarab enamasti tsentraalset
ja keskjoone osa kõvasuulaest ning alveolaarharja.

(Pathmashri 2016).

3
 1.2 Etioloogia

Proteesistomatiidi etioloogia on multifaktoriaalne ning sageli vastuoluline. On teostatud hulganisti

uuringuid peamise tekkepõhjuse väljaselgitamiseks, kuid siiamaani pole saadud tulemuste põhjal
selles kokkuleppele jõutud. Tekkepõhjustena on välja pakutud proteeside poolt põhjustatud
mehhaanilist traumat, mikrobiaalseid tegureid, pidevat ja öist proteeside kandmist, halba suuhügieeni
ja katu kuhjumist, proteeside tekstuuri ja materjalide omadusi, allergilisi reaktsioone, süsteemseid
haiguseid. Lisaks on välja toodud, et proteesistomatiidi teket soodustavad traumaatiline oklusioon,
kõrge iga, diabeet, immuunpuudulikkus, kasvajad, suitsetamine, toitainete defitsiit, süsivesikuterikas
toit, suukuivus, ravimid, kiirgused ning laiatoimespektriga antibiootikumide kasutamine (Pattanaik jt
2010, Kabawat jt 2014, Pathmashri 2016).

1.2.1 Proteetilised tegurid

Võimalikud vead proteeside valmistamisel nagu vale hambumuskõrgus, oklusiooni muutused võivad
põhjustada traumaatilist oklusiooni ning proteeside püsivuse ja istuvuse probleeme. Ebatäpsed või
ebastabiilsed proteesid tekitavad liigse surve, ebaühtlaste jõudude mõju ja mehhaanilise ärrituse tõttu
limaskestale trauma, mis väljendub lokaalse põletikureaktsioonina. Limaskesta põletikuline kahjustus
võib omakorda viia sekundaarselt seeninfektsiooni tekkele. Limaskesta trauma korral väheneb
epiteelirakkude keratinisatsiooni hulk, mis langetab epiteeli barjäärifunktsiooni luues
mikroorganismide invasiooniks ja jagunemiseks soodsa keskkonna. Mikroorganismide levik
kudedesse põhjustab sekundaarse infektsiooni tekke (Zarb jt 2013, Kabawat jt 2014, Pathmashri
2016).

Limaskestale mõjub traumaatiliselt ka proteeside pidev, ööpäevaringne, kandmine. Lisaks vähendab

öine proteeside kandmine keele isepuhastusvõimet, takistab sülje kaitsefunktsiooni ja limaskesta
oksügenisatsiooni, suurendades seeläbi limaskestale toimiva trauma negatiivset mõju ning soodustades
mikroobide elutegevust. Proteeside eemaldamine enne magamaminekut võimaldab suuõõne kudedel
puhata ning koos korraliku hügieeniga paraneb limaskesta kahjustus kiiresti (Zarb jt 2013, Emami jt
2014, Pathmashari 2016).

Lisaks proteesidest tingitud limaskesta traumale on proteesistomatiidi tekkel leitud seoseid ka

proteeside valmistamiseks kasutatavate materjalide ning pinna struktuursete omaduste vahel.
Proteeside pinnatekstuuril võib sageli esineda mikroauke, -poore. Mitmed uuringud on näidanud, et
mikroobidel on kõrge adhesioonivõime proteesipindadega ning mikrobiaalne kolonisatsioon on seega
kiire tekkega. Pinnaebatasasustesse sattuvaid mikroorganisme on sealt nii mehhaaniliste kui ka
keemiliste puhastusmeetodite abil üpriski raske eemaldada. Samas takistab poorsuse puudumine
mikroobide kinnitumist proteesidele, mida kinnitavad uuringud, kus on leitud limaskestaga kontaktis
oleva poleeritud pinnaga akrüülvaigust proteesidel väiksemat Candida kolonisatsiooni võrreldes
poleerimata pinnaga proteesidega (Pattanaik jt 2010).

4
Proteesistomatiit võib olla tingitud ka allergilistest reaktsioonidest. Proteeside valmistamiseks
kasutatavad materjalid sisaldavad keemilisi koostisosi, mis võivad proteese kandes vabaneda ning
kutsuda esile lokaliseeritud või generaliseerunud allergilis-põletikulise limaskesta reaktsiooni.
Niisugusteks koostisosadeks on näiteks vaigu monomeerid, hüdrokinoon peroksiid, dimetüül-p-
toluidiin, metakrülaat. Sagedamini on allergilisi reaktsioone täheldatud külm- või
autopolümerisatsiooni meetodiga valmistatud proteeside puhul (Pattanaik jt 2010, Pathmashri 2016).

1.2.2 Mikroorganismid

Proteesistomatiidi korral leitakse põletikuliselt limaskestalt sageli erinevaid Candida liike (kõige
levinum Candida albicans). Samas on teada, et Candida kuulub suuõõne normaalse mikrofloora hulka
ning tema liike leidub ka tervel limaskestal, mistõttu esineb kirjanduses Candida ja proteesistomatiidi
omavahelise seose osas vastuolusid. Enamus leiab, et pärmseentel on oluline roll koosmõjus
suuhügieeni ja limaskesta traumaga proteesistomatiidi kujunemises, kuid mõned uuringud seda seost
ei kinnita. Vastuoludest hoolimata on esineb kõige sagedamini just Candida infektsiooniga seotud
proteesistomatiit ehk kroonilist atroofilist kandidoos (Pattanaik jt 2010, Kabawat jt 2014, Emami jt
2014).

Proteesistomatiidi korral on Candida hulk suuõõnes oluliselt tõusnud, enamasti isoleeritakse vähemalt
50 kolooniat. Proteeside kolonisatsioon pärmseentega sõltub nii proteesimaterjalist, selle pinna
omadustest, limaskesta terviklikkusest kui ka pärmseente interaktsioonidest suuõõne
kommensaalidega ja piirkonna redokspotentsiaalist. Pärmseente proliferatsiooni soodustavad pidev
proteeside kandmine, halb suuhügieen, süsivesikuterikas toit ning sülje hulga vähenemine (Zarb jt
2013).

Candidaga seotud proteesistomatiidiga võib sageli kaasneda angulaarne heiliit. Arvatakse, et

proteeside ja limaskesta vaheliselt alalt alguse saanud seeninfektsioon võib edasi levida suunurkadesse
ning avalduda seal huulepõletikuna. Samas võib angulaarne heiliit välja kujuned ka vitamiinide
defitsiidi või rauapuuduse tagajärjel. Samuti võib seeninfektsioonide esinemine viidata
immuunsüsteemi düsfunktsioonile, mistõttu on äärmiselt oluline teha kindlaks, et Candida infektsioon
proteesistomatiidi korral ei oleks tingitud mõnest süsteemsest haigusest.
(Pattanaik jt 2010, Zarb jt 2013).

5
 2. RAVI PÕHIPRINTSIIBID

Mulifaktoriaalse etioloogia tõttu on proteesistomatiidi ravis kasutusel erinevad meetodid.

Proteesistomatiidi ravi eesmärkideks on takistada mikroorganismide ülekasvu ning saavutada
limaskesta põletiku paranemine. Ravi võib üldlõikes jagada kaheks: konservatiivne ravi ja
antifungaalne teraapia. Esmaseks ja kõige olulisemaks on saavutada regulaarne ja efektiivne suuõõne
ja proteeside hügieen, millele järgneb limaskesta trauma põhjuste kõrvaldamine ning vajadusel
seenevastaste ravimite kasutuselevõtt. (Kabawat jt 2010, Pattanaik jt 2010).

2.1 Proteeside korrektsioon

Proteeside korrektsoon on oluline ravimeetod proteesistomatiidi puhul. Oluline on parandada

proteeside adaptsiooni, püsivust, istuvust. Karedad pinnad tuleks poleerida ning halvasti istuvad
proteesid ümberbaseerida kasutades viskoelastseid materjale (ing. keeles tissue conditioner). Samuti
soovitatakse korduvat akrüülpindade pindmise kihi eemaldamist ja uuesti katmist, et oleks võimalik
eemaldada mikroorganismid, kes on võimelised penetreeruma kuni 1mm sügavuseni. Limaskesta
põletiku vähendamiseks on oluline ka mittepidev proteeside kandmine ehk ööseks proteeside
eemaldamine suust (Pattanaik jt 2010).

Lisaks on hiljutised uuringud on näidanud, et implantaatidega stabiliseeritud alumiste totaalproteeside

puhul on proteesistomatiidi esinemissagedus madalam. Implantaatidele toetavad katteproteesid
aitavad ennetada proteesidest põhjustatud limaskesta traumat ning võiksid seega olla efektiivsed
proteesistomatiidi vältimises (Pattanaik jt 2010).

2.2 Proteeside hügieen

Proteesistomatiidi korral on äärmiselt oluliseks ravimeetodiks proteeside suust eemaldamine enne

magama minekut, kuna see aitab vältida kontaktist tingitud ärritust limaskestale. Proteesid tuleks
ööseks jätta niiskesse keskkonda, vette või asetada spetsiaalsesse antibakteriaalsete omadustega
lahusesse. Kloorheksidiini (0,1-0,2%), Listerin® või lahjendatud naatriumhüpokloriti lahused
elimineerivad efektiivselt kattu ning aitavad kontrolloda mikroorganismide kolonisatsiooni proteeside
pinnal. Metalli sisaldavate proteeside korral tuleks naatriumhüpokloritit vältida, sest see võib metalli
kahjustada (Pattanaik jt 2010, Pathmashri 2016, Janjić-Pavlović jt 2017).

Proteese tuleks puhastada regulaarselt iga päev, hommikul ja õhtul. Ladestused ja proteesiliimi jäägid
tuleks eemaldada harjates spetsiaalse hambaproteesiharja või pehme hambaharjaga proteeside pinda.
Puhastamiseks võib kasutada vett ja seepi/nõudepesuvahendit või hambaproteesi puhastustablette.
Peale proteeside pesemist võiks neil lasta õhu käes kuivada, see aitab ka pärmseeni hävitada. Samuti
peaks patsient võimalusel peale igat söögikorda proteesid suust eemaldama ning loputama veega
proteesid ja suu, et vähendada mikroobide arvu proteeside pinnal (Väiso ja Ott i.a, Zarb jt 2013).

6
 2.3 Suuõõne hügieen

Efektiivseks katu kontrolliks ja mikrobiaalse infektsiooni vältimiseks on lisaks proteeside hooldusele

vajalik teostada ka regulaarne suuhügieen. Hommikul ja õhtul tuleks pesta hambaharja ja -pastaga
hambad, nende puudumisel aga harjata suuõõne limaskestad. Soovitatakse ka suuloputusi
antimikroobsete lahustega nagu kloorheksidiin, Listerine®, heksetidiin. Vältima peaks lokaalse
nüstatiini raviga samaaegselt kloorheksidiini loputusi, sest nende kombinatsioon inaktiveerib mõlema
toime. Loputusi võiks teostada kahe nädala jooksul 2-3 korda päevas, hoides vedelikku suus vähemalt
ühe minuti (Emami jt 2014, Janjić-Pavlović 2017).

Proteesistomatiidi korral soovitatakse eriti teostada suulae limaskesta harjamist, sest palatinaalsel
pinnal esineb haigust kõige sagedamini. Palatinaalne harjamine vähendab limaskesta põletikku.
Harjamine aitab eemaldada hambakattu ning elimineerida seeläbi ärritust põhjustavaid
mikroorganisme. Mehhaaniline stimulatsioon harja poolt soodustab epiteeli keratinisatsiooni,
vähendab põletikurakkude infiltratsiooni ning soodustab fibroblastide proliferatsiooni ja kollageeni
sünteesi, mis aitavad taastada mehhaanilist kaitsebarjääri ja limaskesta terviklikkust. Lisaks võib
harjamine suurendada läbi väikeste suulae süljenäärmete stimulatsiooni süljevoolust. Stimuleeritud
sülg aitab mehhaaniliselt eemaldada proteesidelt biofilmi ning omab ka kaitsefunktsiooni
mikroorganismide vastu (Kabawat jt 2010).

2.4 Mikrolained

Üheks alternatiivseks meetodiks proteeside puhastamisel ja antifungaalsete ravimite kasutamisel on

mikrolainete kasutamine. Mikrolainete kiirgus on füüsikaline desinfikatsiooni meetod, mis on
tõestatud olema ohutu, lihtne, efektiivne, odav viis proteeside desinfitseerimiseks aga ka
proteesistomatiidi raviks (Pattanaik jt 2010, Silva jt 2012).

Mikrolainete kiirguse võime kohta steriliseerida mikroorganisme proteeside pinnal on tehtud küll vähe
uuringuid, kuid samas on need näidanud positiivset tulemust. Uuringud erineva mikrolaine kiirguse
kestvusega (1-10 minutit) on näidanud nii mikroorganismide arvukuse kui ka proteesistomatiidi
kliiniliste sümptomite olulist vähenemist. Lisaks on leitud, et mikrolained aitavad efektiivselt
elimineerida Candida invasiivseid vorme (pseudohüüfe) nii proteeside pinnalt kui ka suuõõne
limaskestalt. Mikrolainete toime efektiivsus sarnaneb antifungaalsete ravimitega. Mikrolainete
oluliseks eeliseks on aga, et selle meetodi kasutamisel ei esine ohtu resistentsete mikroorganismide
tekkeks nagu süsteemsete või toopiliste seenevastaste ravimite puhul. Samuti aitab antud meetod
ennetada antifungaalsete ainete kõrvaltoimeid nagu iiveldus, oksendamine, maksa- ja neerutoksilisus
(Silva jt 2012).

Samas võib mikrolainete kasutamisel tekkiv soojus põhjustada negatiivset mõju proteesimaterjalidele.
On täheldatud akrüülvaigu kontraktsiooni, vee absorptsiooni tõusu, materjalide lahustuvust ning
mehhaaniliste näitajate langust. Silva jt 2012 soovitasid läbiviidud uuringu põhjal teostada
mikrolainetega desinfitseerimist, pannes proteesid protseduuri ajaks vette, üks kord nädalas, 3 minutit
võimsusega 650 W. Uuringus leiti, et antud kestvus ja võimsus on efektiivne mikroorganismide
elimineerimiseks ning ei tekita kahjulikke kõrvaltoimeid akrüülvaikude mehhaanilistele näitajatele.

7
 2.5 Antimikrobiaalsete omadustega looduslikud vahendid

Proteesitomatiidi ravis on uuritud looduslike toodete kasutamist. Mitmed looduslikud õlid ja

vesilahused on näidanud sarnaseid positiivseid tulemusi antifungaalsete ravimitega. Leitud on
teepuuõli, granaatõuna, Zataria multiflora, küüslaugu vesilahuse jne kasulikke toimeid mikroobide
arvukuse langetamisel ja proteesistomatiidi kliiniliste sümptomite vähenemisel. Neid on kasutatud
toopiliste ravivahenditena, suuloputustes kui ka proteeside ümberbaseerimise materjalide koostises
(Emami jt 2014).

2.6 Seenevastased ravimid

Antifungaalsed ravimid toimivad seenerakkudesse inhibeerides nende rakumembraani sünteesiks

vajalikke ensüüme, substraate, transportmehhanisme, suurendavad membraanide läbilaskvust või
häirivad metabolismiprotsesse. Ravimite efektiivsus sõltub kontsentratsioonist, mikroorganismi
tundlikkusest ja kahjustuse asukohast limaskestal. Seenevastaste ravimite kasutamine
proteesistomatiidi ravis on vastuoluline, ravimid on küll efektiivsed, kuid sageli esineb teraapia
lõpetamisel haiguse taasteke. Parimaks toimeks ja reinfektsiooni vältimiseks on vajalik lisaks
saavutada regulaarse suuõõne ja proteeside hügieeni teostamine (Emami jt 2014).

Seenevastased ravimid on saadaval nii toopilise kui ka süsteemse vormina ning neid lisatakse
mõnikord ka proteeside kattematerjalidesse. Esmaseks valikuks ravis on toopilised vahendid, mida
manustatakse kontakselt proteesistomatiidi kahjustusele. Lokaalses ravis saab kasutada nüstatiini,
amfotertsiin B, mikokonasooli või klotrimasooli. Need ravimid on enamasti kreemi või geeli kujul aga
võivad olla ka pastillide või losengitena. Nüstatiini on pulbri kujul lisatud ka proteeside
ümberbaseerimise materjalidesse, kus ta on edukalt inhibeerinud Candida liikide kasvu. Suuõõnes
kasutatavatel amfotertsiin B-l ja nüstatiinil on ebameeldiv maitse ning mõnikord võivad nad
põhjustada seedetrakti kõrvaltoimeid. Süsteemselt manustatavaid ravimeid nagu ketokonasool ja
flukokonasool tuleks pigem vältida, sest nende kasutamisel esineb suurem oht resistensuse tekkeks
(Pattanaik jt 2010, Pathmashri 2016).

Seenevastast ravi tuleks alustada alles siis, kui kliiniline diagnoos on kinnitatud. Esmaseks raviks
tuleks eelistada konservatiivseid meetodeid ning ravimid võtta pigem kasutusele juhtudel, kui
limaskestal esineb põletustunne, infektsioon on levinud suuõõne teistele piirkondadele, neelu või kui
patsiendil esineb suurenenud risk süsteemse seeninfektsiooni tekkeks (immuunpuudulikkus, teatud
ravimite tarbimine, kiiritusravi jne). Reinfektsiooni vältimiseks ei tohiks teraapia kestvus ületada nelja
nädalat, pastillide kasutamisel tuleks proteesid suust eemaldada, patsient peaks korrektselt järgima
hügieenireegleid ning eemaldama proteesid ööseks suust (Zarb jt 2013).

2.7 Kirurgiline ravi

Rasketel juhtudel, kolmanda klassi papillaarse hüperplaasiaga proteesistomatiidi korra, võib olla
vajalik teostada krüoteraapia (ing. keeles cryosurgery). Sügavad krüptid eemaldatakse kirurgiliselt, et
oleks võimalik teostada efektiivselt limaskesta hügieeniprotseduure (Pattanaik jt 2010, Zarb jt 2013).

8
KASUTATUD ALLIKAD

Emami, M., Kabawat, M., Rompre, P. H., Feine, J. S. (2010). Linking evidence to treatment for denture
stomatitis: A meta-analysis of randomized controlled trials. Journal of Dentistry, 42: 99-106.

Janjić-Pavlović, O., Stančić, I., Cicmi, S., Stojanović, Z., Lečić, J.,Elenčevski, S. (2017). The use of
essential oils based antiseptic solution in the treatment of denture stomatitis. Serbian Dental Journal,
64(1): 7-13.

Kabawat, M., Souza, R. F., Badaro, M. M., Koninck, L., Barbeau, J., Rompre, P., Emami, E. (2014).
Phase 1 Clinical Trial on the Effect of Palatal Brushing on Denture Stomatitis. The International
Journal of Prosthodontics, 27(4): 311-319.

Pathmashri, V.P. (2016). A Review on Denture Stomatitis. Journal of Pharmaceutical Sciences and
Research, 8(8): 875-877.

Pattanaik, S., Bikash, P., Shailendra, S., Savita, L. (2010). Denture stomatitis: a literatuure review.
Journal of Indian Academy of Oral Medicine and Radiology, 22(3): 136-140.

Silva, M. M., Oliveira Mima, E. G., Colombo, A. L., Sanita, P. V., Jorge, J. H., Massucato, E. M. S.,
Vergani, C. E. (2012). Comparison of denture microwave disinfection and conventional antifungal
therapy in the treatment of denture stomatitis: a randomized clinical study. Oral Surgery, Oral
Medicine, Oral Pathology, Oral Radiology, 114(4): 469-479.

Zarb, G., Hobkirk, J. A., Eckert, S. E., Jacob, R. F. (2013). Prosthodontic Treatment for Edentulous
Patients. Complete dentures and implant supported prosthesis. 13th edition. Elsevier.

Väiso, K. ja Ott, A. (i.a). Patsiendiinfo. Hambaproteesi hooldamine. Tartu Ülikooli Kliinikum,

Stomatoloogia kliinik. https://www.kliinikum.ee/stomatoloogia/patsiendiinfo/17-hambaproteesi-
hooldamine (11.03.18).