Sirli Sisas

Hambaarstiteadus 5. kursus

Review: An overview and analysis of novel oral anticoagulants

and their dental implications.
Ülevaateartikkel: Ülevaade ja analüüs uutest suukaudsetest antikoagulantidest
ning nende seosest hambaraviga.

Antikoagulandid on hüübimissüsteemile toimivad ravimid, mis takistavad verehüübe teket ning

neid kasutatakse trombembooliliste haiguste ennetamiseks või raviks. Arteriaalsed ja
venoossed trombooside on ohtlikud seisundid, mis võivad põhjustada nii töövõimekaotust kui
ka surma. Seetõttu manustatakse kõrge riskiga patsientidele profülaktiliselt antikoagulante.
Kõrge riskiga patsientidele on iseloomulik vähemalt üks järgnevatest kriteeriumitest:
mitraalklapi protees, aordiklapi protees, müokardi infarkt või transitoorne isheemiline atakk
(TIA) eelneva 6 kuu jooksul, venoosne trombemboolia eelneva 3 kuu jooksul, raske
trombofiilia, proteein C defitsiit, antikehad proteein A, antitrombiini või antifosfolipiidide
vastu.

Praegusel ajal on antikoagulantravi saavate patsientide arv pidevalt kasvamas.

Pikka aega on ravis kasutatud vitamiin K antagonisti varfariini ning parenteraalselt
manustatavat hepariini. Nendel ravimitel esineb aga rohkesti kõrvaltoimeid, interaktsioone
teiste ravimitega ning piiranguid kasutamisel, mistõttu on alternatiiviks välja töötatud mitmed
uued suukaudsed antikoagulandid (novel oral anticoagulants, NOAC). Nende hulka kuuluvad
näiteks suukaudsed hüübimisfaktor Xa inhibiitorid nagu rivaroksabaan, apiksabaan,
edoksapaan ning direktne trombiini inhibiitor dabigatraan.

NOAC-l on mitmeid eeliseid võrreldes varfariiniga. Nende ravimite mõju on kiirem, juba 1-4h
peale manustamist saabub nende toimemaksimum. Samuti lõppeb nende mõju kiiresti, mis on
äärmiselt oluline, kui patsient peaks vajama erakorralist operatsiooni. Neil on vähe koostoimeid
teiste ravimite ja toiduga. NOAC puhul on annus fikseeritud ning puudub vajadus pidevale INR
väärtuse kontrollile ja annuse vastavale korrigeerimisele.

Siiski esineb ka NOAC-l puuduseid, milleks on vähene kliiniline kogemus, klinitsistide ja

hambaarstide vähene teadlikkus nendest ravimitest, antidoodi puudumine, vähesed uuringud
üle-alakaaluliste, rasedate ja lastega. Lühikese poolväärtusaja tõttu on patsiendid ohustatud
tromboosist, kui nad ei pea kinni annustamisjuhistest.

Antikoagulantravi puhul peab hambaarst olema teadlik võimalikust suurenenud veritsusriskist

ning hindama seda enne planeeritud raviprotseduuri läbiviimist. Hetkel vaieldakse selle osas,
kas antikoagulantravi teatud protseduuride ajaks peatada ning riskida trombembooliaga või
jätkata ravi ning riskida kontrollimatu veritsusega protseduuri ajal ja järgselt. Otsuse tegemisel
tuleb mõlemat riski arvesse võtta. Sellest lähtuvalt on hambaravi protseduurid jaotatud kolme
gruppi: protseduurid, mis enamasti ei põhjusta veritsust, madala ja kõrge postoperatiivse
veritsusriskiga protseduurid. Madala ja kõrge riskiga protseduuride puhul tuleks mõelda ravi
ajutisele katkestamisele.
 Sirli Sisas
Hambaarstiteadus 5. kursus

NOAC-ga ravi katkestamisel tuleb lisaks veritsusriskile ja trombiohule pöörata tähelepanu ka

ravimi tüübile, sest erinevatel ravimitel on erinevad ravimi toimeajad ning näidustused ravi
katkestamiseks. Rivaroksabaani puhul on soovitatud ravi katkestada vähemalt 24h enne
veritsusriskiga hambaravi protseduuri. Apiksabaan tuleks lõpetada 24h enne väikese riskiga
protseduure ning 48h enne kõrge riskiga protseduure. Teatud tüüpi NOAC-de puhul nagu
dabigatraan tuleb ravi katkestamisel hinnata ka patsiendi personaalset neerufunktsiooni, millest
lähtuvalt tuleks kreatiniini kliirensi (CK) väärtusega 50ml/ml või rohkem ravi katkestada 24-
48h enne protseduuri ning väärtusega alla 50ml/min 3-5 päeva enne protseduuri.

Lisaks soovitatakse antikoaegulantravi saavaid patsiente ravida pigem hommikupoolsetel

aegadel ning võimalusel nädala esimesel poolel ning kuna NOAC-de hüübimisvastane mõju
avaldub kiiresti, ei tohiks ravimite manustamist peale ravi katkestamist taasalustada enne kui
postoperatiivne veritsus on minimaalne ja kontrolli all.

NOAC-de kasutamine on nende eeliste tõttu aktiivselt tõusmas ning hambaarst peab olema
teadlik, kuidas tegeleda nimetatud ravi saavate patsientidega. Siiski ei tohiks hambaarst
iseseisvalt patsiendile määratud ravi muuta ning pigem tuleks eelnevalt konsulteerida patsiendi
raviarsti või spetsialistiga.

Fortier, K., Shroff, D., Reebye, U. N. (2018). Review: An overview and analysis of novel oral
anticoagulants and their dental implications. Gerodontology, 35(2): 78-86.