4.

AJAMITE JÕUAHELATE LÜLITUSED

Kuidas ühendatakse elektrimootori mähised toiteallikaga?

Lülitid, releed ja kontaktorid, programmeeritavad kontrollerid
Kuidas toimub mootorite kiiruse reguleerimine? Impulss- või takistusreguleerimine?
Pooljuhtmuundurite skeemid

4.1. Mootorite lihtsad käivitus- ja kaitseahelad

Asünkroonmootori otselülitus toitevõrku. Suurt osa asünkroonmootoritest lülitatakse otse
toitevõrku. Lülitusseadmeks võivad olla kas koormus või kaitselülitid. Sagedaste lülituste
korral on lülitusseadmeks tavaliselt surunupplülititega juhitav kontaktor. Sõltuvalt vajadusest
võib mootor pöörelda kas ühes suunas, või tuleb selle pöörlemissuunda muuta. Ühesuunalise
pöörlemisega mootori otselülitus toitevõrku on näidatud joonisel 4.1. Mootori ja juhtnuppude
toiteahelad pingestatakse lülitiga Q, milleks tavaliselt on kaitselüliti. Mootori käivitamine
toimub vajutamisega surunupplülitile SK, mis sulgeb kontaktori lülitusmagneti mähise K
vooluahela. Kontaktori jõukontaktid K1 ja abikontakt K2 sulguvad ning mootor käivitub.
Tänu abikontakti K2 sulgumisele jääb kontaktori mähis K pingestatuks ka pärast seda kui
surunupplüliti SK vabastatakse ja selle kontakt avaneb. Mootori väljalülitamiseks tuleb
vajutada surunupplülitile SP, mille kontakti avanemisel katkeb kontaktori mähise K toiteahel
ning kontaktori kontaktid K1 ja K2 avanevad. Mootor seiskub vaba väljajooksuga. Mootori
kaitse liigkoormuse ja lühiste eest tagatakse sulavkaitsmete ja/või kaitselülitiga.

U V W N

F1…F3 SP SK K
Juhtnupp Sulavkaitse

K2
K1

3~
M

Kontaktor Relee

Joonis 4.1. Asünkroonmootori lihtne käivitus-peatamislülitus ja selles kasutatavad komponendid

Toitevõrkudes kasutatakse kolmefaasilise süsteemi puhul 5-juhilist juhistikusüsteemi, milles

peale liinijuhtide L1, L2, L3 on kasutusel neutraaljuht N ja maandusjuht PE (protection
earth). Tähtühenduse puhul ühendatakse neutraaljuht mõnikord tähe keskpunktiga (nt pingete
sümmeetria tagamiseks). Maandusjuht ühendatakse inimeste ohutuse tagamiseks

111
elektrimasina või muu elektriseadme kerega (joonis 4.2). Elektrimasina staatorimähis võib
olla ühendatud kas täht- või kolmnurklülitusse. Tähtühenduse puhul toidetakse faasimähist
faasipingega, kolmnurkühenduse puhul liinipingega. Kuna liinipinge on faasipingest 3
korda suurem, siis on ka kolmnurklülituses faasimähise vool sama võrgupinge juures 3
korda suurem kui tähtlülituse puhul. Et vältida masina riknemist, tuleb mootori valikul ja
paigaldamisel jälgida tema mähiste lülitust ning sellele vastavat nimipinget.

L1 L1
L2 L2
L3 L3
N Kaitselüliti N Kaitselüliti
PE PE

U1 V1 W1
U1 V1 W1

U2 V2 W2 U2 V2 W2

Joonis 4.2. Vahelduvvoolumasina staatorimähiste täht- ja kolmnurklülitus

Reversiivne ehk mõlemasuunalise pöörlemisega mootori otselülitus toitevõrku on näidatud

joonisel 4.3. Mootori ja juhtnuppude toiteahelad pingestatakse lülitiga Q, milleks tavaliselt on
kaitselüliti. Mootori käivitamine edasisuunas toimub vajutamisega surunupplülitile SK1, mis
sulgeb kontaktori lülitusmagneti mähise K1 vooluahela. Kontaktori jõukontaktid K1.1 ja
abikontakt K1.2 sulguvad ning mootor käivitub. Tänu abikontakti K1.2 sulgumisele jääb
kontaktori mähis K1 pingestatuks ka pärast seda kui surunupplüliti SK1 vabastatakse ja selle
kontakt avaneb. Mootori väljalülitamiseks tuleb vajutada surunupplülitile SP, mille kontakti
avanemisel katkeb kontaktori mähise K1 toiteahel ning kontaktori kontaktid K1.1 ja K1.2
avanevad. Mootori toiteahel katkeb ja mootor seiskub vaba väljajooksuga.

Mootori käivitamine tagasisuunas toimub vajutamisega surunupplülitile SK2, mis sulgeb

kontaktori lülitusmagneti mähise K2 vooluahela. Kontaktori jõukontaktid K2.1 ja abikontakt
K2.2 sulguvad ning mootor käivitub. Pöörlemine vastassuunas saavutatakse faasijärjestuse
muutmisega. Abikontakti K2.2 sulgumise tõttu jääb kontaktori mähis K2 pingestatuks ka
pärast seda kui surunupplüliti SK2 vabastatakse ja selle kontakt avaneb. Mootori
väljalülitamiseks tuleb vajutada surunupplülitile SP, mille kontakti avanemisel katkeb
kontaktori mähise K2 toiteahel ning kontaktori kontaktid K2.1 ja K2.2 avanevad. Mootori
toiteahel katkeb ja mootor seiskub vaba väljajooksuga.

Edasisuuna nupplüliti kontakt SK1.2 on mehaaniliselt seotud sama nupu kontaktiga SK1.1.
Tänu sellele tekitatakse elektriline blokeering, mis ei võimalda samaaegselt sisse lülitada
kahte kontaktorit korraga (mille tagajärjel tekiks toiteahela lühis), sest edasisuuna nupu
vajutamisel katkestab kontakt SK1.2 teise kontaktori mähise K2 toiteahela. Sama toimub ka
vastupidi. Tagasisuuna nupplüliti vajutamisel katkestab kontakt SK2.2 esimese kontaktori
mähise K1 toiteahela. Oluline veel see, et konkureeriva ahela katkestamine toimuks enne

112
soovitud ahela sulgumist. Mootori kaitse liigkoormuse ja lühiste eest tagatakse sulavkaitsmete
ja/või kaitselülitiga.

U V W N

Q SP SK1.1 K1
SK2.2

K2.2
F1…F3 K1.2
SK2.1 K2

SK1.2
K1.1 K2.1

NKR

Joonis 4.3. Asünkroonmootori reversiivne otselülitus toitevõrku

Reversiivset lülitust võidakse kasutada ka asünkroonmootori vastulülituspidurduseks.

Seejuures tuleb arvestada, et pöörleva masina faasijärjestuse muutmisel tekib staatorimähistes
suur (5…7 kordne) nimivool. Mootor pidurdub järsult, kuid mootori peatamiseks tuleb selle
nullkiirusel toitepinge välja lülitada. Käsitsi on nullkiirushetke tabamine mootori peatamiseks
praktiliselt võimatu. Selleks otstarbeks saab kasutada mootori võllile ühendatud
nullkiirusreleesid, mille kontaktid lülituvad kiiruse nullhetkel ümber ning peatavad mootori.
Nullkiirusrelee kontaktide ühendus mootori käivitus-peatamislülituses sõltub relee ehitusest
ning antud juhul pole seda näidatud. Moodsamate ajamite puhul võivad nullkiirusrelee
kontaktid olla ajamit juhtiva programmeeritava kontrolleri sisendahelas.

Asünkroonmootori lihtsa otselülituse puhul tekitab kõige enam probleeme mootori kaitse.
Joonistel näidatud kaitselüliti ja sulavkaitsmed ei taga alati mootori kindlat kaitset kõigis
võimalikes talitlusviisides.

Kolmefaasiliste vahelduvvoolumootorite jõuahelate lülitusi saab kujutada ühe- ja kolmejoone

skeemidel (joonis 4.4). Esimesel juhul lisatakse faaside arvu tähisena ühendustele kolm
rööpset kriipsu. Joonisel 4.4 on näidatud eraldi kaitselüliti termo- ja liigvooluvabastid.

Joonisel 4.5 on näidatud vahelduvvoolumootori staatorimähise täht-kolmnurk

ümberlülitusskeem. Tähtlülituse korral on suletud kontaktori Q11 ja Q13 kontaktid,
kolmnurklülituse puhul aga kontaktorite Q11 ja Q12 kontaktid. Jõuahelasse lülitatud
sulavkaitsmete ja termorelee asemel võib kasutada ka termo- ja liigvooluvabastiga
kaitselülitit.

113
 Toiteliin

Termo- ja
liigvooluvabastiga
kaitselüliti

Reversiiv-
lülituse
kontaktor

Mootor

Joonis 4.4. Kolmefaasilise mootori jõuahelate kujutamine ühe- ja kolmejoone skeemil.

Toiteliin

Sulavkaitsmed
või kaitselüliti

Kontaktorid
Mootorikaitselüliti

Termorelee

Mootor Aegrelee

Joonis 4.5. Mootori staatorimähiste automaatne täht-kolmnurk ümberlülitus, mootorikaitselüliti ja aegrelee.

114
Mootori juhtimine programmeeritava kontrolleriga

Tänapäeval kasutatakse relee-kontaktorjuhtimise asemel sageli programeeritava kontrolleriga

juhtimist. Sel juhul realiseeritakse kogu juhtimisloogika kontrolleri programmiga, kusjuures
programmeerimiseks saab kasutada erinevaid mooduseid. Joonisel 4.6 on näidatud mootori
käivituslülituse (a) programmeerimine loogikakontrolleris kontaktaseskeemi (b), loogika-
skeemi (c) ja käsulisti (d) abil. Programmi koostaja saab valida endale kõige sobivama
programmeerimismooduse, kusjuures kontrolleri valmisprogrammi saab automaatselt
teisendada soovitud kujule. Käivitusnupule S1 vastab kontrolleri sisendsignaal E 0.0 ning
peatamisnupule signaal E0.1. Kontaktori K1 olekule vastab kontrolleri väljundsignaal A 1.0.

a b d
U(
E 0.0 E 0.1 A 1.0 O E 0.0
O A 1.0
S1 K1.1 )
A 1.0
U E 0.1
= A 1.0
END
S2
c

E 0.0 ≥1 A 1.0
K1 A 1.0 & =

E 0.1

Joonis 4.6. Mootori käivituslülituse programmeerimine loogikakontrolleris: elektriskeem (a),

kontaktaseskeem (b), loogikaskeem (c) ja käsulist (d)

Programmeeritav kontroller kujutab endast spetsialiseeritud mikroarvutit, mis võib olla

valmistatud kompaktkontrollerina (joonis 4.7, a) või moodulkontrollerina (joonis 4.7, b).
Kompaktkontroller paigaldatakse juhtimiskooste liistule, moodulkontrolleri moodulid
valmistatakse trükkplaadikoostetena ning paigaldatakse kere raamis olevatesse pesadesse.

a b

Joonis 4.7. programmeeritava kontrolleri väliskuju: kompaktkontroller (a) ja moodulkontroller (b)

115
4.2. Reostaatkäivitus, -pidurdus ja -reguleerimine

Mootori voolu piiramiseks, sujuvaks kiirendamiseks ja aeglustamiseks on traditsiooniliselt

kasutatud reostaatkäivitust ja reostaatpidurdust. Samuti saab reostaate kasutada mootori
kiiruse reguleerimiseks. Reostaatkäivitus, -pidurdus ja -reguleerimine olid valdavalt kasutusel
pooljuhtmuundurite eelsel ajal, mil masina toitepinge ja/või sageduse reguleerimine oli seotud
suurte raskustega. Alalisvoolumasina reostaatkäivitust, -reguleerimist ja -pidurdust võimaldav
lülitus on näidatud joonisel 4.8. Mootori ankruahelasse on lülitatud takistid R1, R2 ja R3.
Ankruahela summaarne takistus Ra sum = Ra + R1 + R2 + R3 . Mootori käivitusvool on
pöördvõrdeline ankruahela takistusega. I a = U a Ra sum . Takistuse suurenemisel väheneb
vooluga võrdeliselt ka mootori moment Tm = k m Φ I a , kus km on masina ehitusest konstant
tegur Ф on magnetvoog. Mootori käivitamisel lülitatakse algul ankruga jadamisi kõik takistid
ning käivitamine toimub vastavalt mootori tunnusjoonele 1, kuni vool väheneb läveni I1.
Seejärel sulgub kontakt K1, ankruahela takistus väheneb ning käivitus jätkub vastavalt
mootori tunnusjoonele 2. Voolu vähenemisel läveni I1 sulgub kontakt K2 ning
käivitusprotsess jätkub vastavalt tunnusjoonele 3. Viimasena sulgub kontakt K3 ning mootori
talitlus jätkub voolu-kiiruse loomulikul tunnusjoonel. Takistite astmelise lülitamise asemel
saab kasutada ka sujuvalt liugkontaktiga reguleeritavaid takisteid. Suurtel vooludel ja
võimsustel on reguleeritavate takistite kasutamine liugkontakti väikese töökindluse tõttu
raskendatud.

Alalisvoolumootori reostaatpidurdusel lahutatakse mootor kontakti K abil toiteahelast ning

lülitatakse kontaktiga K4 sisse pidurdustakisti Rp. Pöörlev masin alustab tööd generaatorina,
voolu suund muutub vastupidiseks ning kiirus väheneb vastavalt pidurdustunnusjoonele 4.
Pidurdamise intensiivsus sõltub pidurdustakistuse ja ankruvoolu suurusest.

a) b)
ω

S ωn
K
A1 ω1
3 R3
ω2
F E1 E2 2
K4 ω3 R2+R3
M
K1 Rp 1
K2 K3
Rp R1+R2+R3
A2

R1 R2 R3 In I1 I2 Ia

Joonis 4.8. Alalisvoolumootori reostaatkäivitus või kiiruse reostaatreguleerimine

Alalisvoolumootori pöörlemissuunda saab muuta voolu suuna muutmisega kas ankru- või
ergutusmähises. Selleks kasutatakse sildlülitusi (joonis 4.9). Edasisuunas pöörlemisel on
suletud edasisuuna kontaktori kontaktid KE1 ja KE2 ning tagasisuunas pöörlemisel vastavalt
tagasisuuna kontaktori kontaktid KT1 ja KT2. Kui samaaegselt muuta voolu suunda nii
ankru- kui ka ergutusmähises, siis mootori pöörlemissuund ei muutu. See tõsiasi on nii alalis-

116
kui ka vahelduvvooluvõrgust toidetavate universaalmootorite tööpõhimõtte aluseks. Joonisel
näidatud mootorite pöörlemiskiirust nimikiirusest allapoole saab reguleerida ankruahelasse
lülitatud takistiga R1reg. Mootorite kiirust nimikiirusest ülespoole saab reguleerida
ergutusvoolu vähendamise ja magnetvälja nõrgendamisega takistiga R2reg.

a) Ua Uerg b) Uerg Ua

S1 S2 S2 S1

R1reg R2reg R2reg

R1reg
KE1 KT2 KE1 KT2
A1 E1

E1 E2 A1
M
KT1 KE2
M

KT1 A2 KE2 E2
A2

Joonis 4.9. Sõltumatu ergutusega mootori pöörlemissuuna muutmine ankrumähise (a) või ergutusmähise (b)
ümberlülitamisega

Jadaergutusega alalisvoolumootori reverseeritav juhtimislülitus on näidatud joonisel 4.10.

Pöörlemissuuna muutmine toimub ankrumähise ümberlülitamisega. Ergutusvoolu suund jääb
seejuures samaks. Jadaergutusega mootorid on kasutusel elektersõidukite veoajamites.

a) Ua
S

R1reg KE1 KT2

A1

M
E1 E2

KT1 A2 KE2

Joonis 4.10. Jadaergutusega mootori pöörlemissuuna muutmine ankrumähise ümberlülitamisega

Reostaatkäivituse ja reostaatreguleerimise näiteks on ka faasirootoriga vahelduvvoolumootori

juhtimislülitus (joonis 4.11). Mootori rootoriahelasse on lülitatud takistid R1 ja R2, mida
lühistatakse kontaktidega K1, K2 ja K3. Kahe takistuse R1 + R2 jadaühendusele vastab
mootori mehaaniline tunnusjoon 1 (joonis 4.8, b). Suletud kontaktide K2 puhul jääb
rootoriahelasse takisti R2, millele vastab mehaaniline tunnusjoon 2. Suletud kontaktide K3
puhul on rootoriahel lühistatud millele vastab mootori loomulik mehaaniline tunnusjoon 3.
Mootori reostaatkäivitamisel suletakse kontakte K1…K3 kas sõltuvalt ajast, voolust või

117
momendist. Mootori tööpunkti muutumine mehaanilistel tunnusjoontel 1…3 on joonisel
näidatud nooltega.

a) U V W N b)

S
ω
ωn
3
ω1
ω2 2
M
R2
1
K3.1 K3.2
R1+R2
R21 R22 R23

K2.1 K2.2 Tn T 1 T2 T

R11 R12 R13

K1.1 K1.2

Joonis 4.11. Faasirootoriga asünkroonmootori käivitamine või kiiruse reostaatreguleerimine

Faasirootoriga mootorid on peamiselt kasutusel eriti võimsates ajamites (üle 1 MW).

Seepärast peavad ka rootoriahelasse lülitatud takistid ja kontaktid taluma väga suuri voolusid.
Probleemiks on ka takistites eralduva soojuse hajutamine. Nende probleemide lahendamiseks
kasutatakse rootoriahelas õlijahutusega reostaate ning vedelikreostaate, mille puhul
takistuseks on reguleeritava pikkusega vedelikusammas. Väiksematel võimsustel
valmistatakse resistorid ja reostaadid isoleeralusele keritud takistustraadist, isolaatoritele
paigaldatud metallribadest või plaatidest.

Vedelikreostaadi tööpõhimõte

Koonilised
elektroodid

Juhtimine
Reguleeritav
nivoo Pump

Vedelikupaak

118
4.3. Reostaat- ja impulssreguleerimine

Koormuse pinge ja voolu reguleerimiseks kasutatakse reostaate ja lülititalitluses

pooljuhtseadiseid. Lüliti eeliseks võrreldes pidevatoimelise regulaatoriga, nt. reguleeritava
takisti või võimenditalitluses transistoriga, on väiksem energiakadu (joonis 4.12).

a) b)
i1 i1 i2

R i2
Ud Ud
RL
ir RL

Joonis 4.12. Koormuse pinge ja voolu reguleerimine: a) reostaadiga, b) lülitiga

Koormuse RL pinge ja voolu reguleerimisel reostaadiga R jaguneb toiteallikast tarbitav vool

regulaatori ja koormusvooluks i1 = ir + i2. Kui reguleerida koormuse pinget pooleni (q = 0,5)
toiteallika pingest, on regulaatori poolt tarbitav võimsus võrdne koormusele langeva
võimsusega, s.t. pool tarbitavast energiast läheb kaduma regulaatoris.

Preg = q R i12 + (1 − q ) R i r2 = q R (i r + i 2 )2 + (1 − q ) R i r2 = R L i 22 . (4.1)

Sama võimsusbilanss kehtib ka siis, kui regulaatorina kasutatakse pidevtalitluses transistori.

Järelikult, võimsuse (s.t. pinge ja voolu) pidevatoimeline reguleerimine sobib vaid juhul kui
tarbitav võimsus on väike ning sellest tulenevalt pole ka kadude suurus oluline. Jõuseadmete
puhul tekivad pidevatoimelisel reguleerimisel alati suured kaod, mistõttu pidevreguleerimist
püütakse vältida. Niisugune reguleerimisviis on jäänud kasutusele vaid üksikjuhtudel, nt.
vanemat tüüpi alalisvooluajamites, kus mootori ankruahelasse on lülitatud reostaadid.

Tänapäeval on energiasäästu saavutamiseks peaaegu kõikides jõuseadmetes hakatud

rakendama koormuspinge ja -voolu impulssreguleerimist lüliti abil. Levinum
impulssreguleerimise viis on pulsilaiusmodulatsioon (pulse width modulation, PWM), mille
puhul on konstantse sisendpinge korral regulaatori väljundpinge keskväärtus võrdeline
impulsside laiusega (joonis 4.13). Sujuva reguleerimise saavutamiseks peab lüliti
kommutatsioonisagedus olema küllalt suur. Niisugusteks lülititeks sobivad kõige paremine
suure toimekiirusega jõupooljuhtseadised.

Aktiivkoormuse sisse- ja väljalülitamisel probleeme ei teki, sest ahela pinged ja voolud on

võrdelised ahela aktiivtakistusega. Hoopis tülikam on sisse- ja väljalülitada ahelaid, mis
sisaldavad reaktiivkomponente, nt. energiat salvestavaid kondensaatoreid ja/või induktiivsusi.
Sel juhul peab lüliti taluma suuri voolutõukeid mahtuvusliku koormuse sisselülitamisel või
suuri pingeimpulsse induktiivkoormuse väljalülitamisel. Tuleb arvestada ka seda, et ideaalset
aktiivkoormust pole tegelikult olemas ja igas reaalses elektiahelas on alati olemas teatud
mahtuvused (nt. isolatsioonimahtuvus) ja induktiivsused (nt. juhtide puisteinduktiivsus).
Lüliti kommutatsiooniprotsess on vaadeldav energiamuundusprotsessina, mil kommutatsiooni

119
kestel toimub energia ümberpaigutumine ahela ühest komponendist teise. Induktiivkoormuse
puhul erineb voolukõver iL oluliselt pingekõverast (joonis 4.13)

U ti tp iL Ukesk = ti / (ti + tp)

Joonis 4.13. Pulsilaiusmodulatsiooni põhimõte

Näiteks, induktiivse ahela sisselülitamisel salvestatakse ahela induktiivsusesse energia

WL = Li2/2 ja mahtuvusse energia WC = Cu2/2. Ahela katkestamisel toimub nende energiate
ümberjaotumine ning soojusena hajumine aktiivkomponentides. Neid nähtusi tuntakse
kommutatsiooni siirdeprotsessidena (joonis 4.14). Need protsessid võivad olla nii võnkelise
(1) kui ka aperioodilise (2) iseloomuga sõltuvalt ahela RLC parameetritest. Niisuguste
siirdeprotsesside tulemusena moondub nelinurkimpulsside kuju ning tekivad muundurites
kommutatsioonikaod. Kuna võnkeliste protsesside puhul võib pinge kahekordistuda, tekib
pooljuhtmuundurites kommutatsioonist põhjustatud liigpingete oht. Seepärast on
jõupooljuhtlülitid varustatud mitmesuguste (liigpinge)kaitseahelatega (snubber circuit), mille
ülesandeks on kommutatsioonienergia summutamine või ümberjaotamine ahela teistele
komponentidele.

t
Joonis 4.14. Kommutatsiooni siirdeprotsessid

Kommutatsiooniprotsesside iseloom ja jõupooljuhtlülitite ehitus sõltuvad suurel määral

kasutatavast toitepingest (kas alalis- või vahelduvpinge), koormusest (aktiiv-, induktiiv-,
mahtuvus- või elektromotoorjõu generaatorkoormus), toite- ja koormusahela faaside arvust
(ühe- või kolmefaasiline toide), kasutatavate jõupooljuhtseadiste liigist, aga samuti nende
kaitse- ja juhtimisahelatest. Võimalike variantide mitmekesisuse tõttu on kasutusel väga
erinevad jõupooljuhtidel põhinevad jõuahelate lülitusseadmed.

Liigpingekaitseahelad

Lüliti kontaktide lahutamisel või pooljuhi (transistori, dioodi) sulgumisel tekib suur
voolumuutus di/dt, mis induktiivses ahelas kutsub esile pinge u = −L di/dt. Kuna niisugune
pinge võib osutuda küllaltki suureks, siis nimetatakse kommutatsiooniprotsessi tõttu tekkinud
pingeimpulsse kommutatsiooni liigpingeteks. Liigpingeid saab vähendada RC-ahelatega
(joonis 4.15).

120
 R
C C

RV C
K K K
R R

Joonis 4.15. Liigpingekaitselülitused:

a) RC-ahel, b) RC-ahel koos varistoriga, c) RCD-ahel

Jada ja rööpühendus
Jada- või rööpühendust kasutatakse juhul kui muunduris jõupooljuhile langevad pinged või
neid läbivad voolud ületavad tööstuslikult toodetavatele või kasutatavatele
jõupooljuhtseadistele lubatud maksimaalseid pingeid või voolusid, s.t. kui üksikventiilidega
pole võimalik luua nõutavate tehniliste omadustega muundurit.

Jõupooljuhtide jadaühenduse puhul on suurimaks probleemiks pingete võrdse jagunemise

tagamine jõupooljuhtide ahelas nii nende suletud olekus kui ka kommutatsiooniprotsessi
kestel. Seepärast tuleb pinged ühtlustada nii staatilistes kui ka dünaamilistes režiimides.
Suletud jõupooljuhtide pingeid saab ühtlustada rööptakistite ahelaga.
Kommutatsiooniprotsessi kestel saab pingeid ühtlustada RC lülituste ahelaga, mis ühtlasi
piiravad pinge kasvamise kiirust jõupooljuhtidel.

Jõupooljuhtide rööpühenduse puhul tuleb valida ühesuguste päri-tunnusjoontega

jõupooljuhid

Rr

C R

Joonis 4.16. Jõupooljuhtide pingeteühtlustamine jadalülituse puhul ja võimsa dioodi välisilme

Jõutüristoride jada- ja rööpühendusel on probleemid üldiselt samasugused nagu jõudioodide

jada- ja rööpühenduste puhul. Peale selle on tarvis tagada mitme türistori samaaegne
avanemine ja sulgumine, et üksik türistor ei peaks taluma kogu ahela pinget või voolu.
Jadaühenduse puhul vähendatakse ühele türistorile langevat arvutuslikku vastupinget u. 10 %
võrra. Rööpühendusel tuleb üksiku türistori arvutuslikku voolu väärtust vähendada 20 kuni
30 % võrra.

121
4.4. Pooljuhtalaldiga ajamid

Alaldi abil muundatakse siinuseline vahelduvpinge pulseerivaks alalispingeks. Alaldid võivad

olla tüüritavad või mittetüüritavad. Mittetüüritav alaldi koosneb dioodidest, tüüritav alaldi
türistoridest või transistoridest. Kasutatakse ka osaliselt tüüritavaid alaldeid, milles osa
ventiilidest on dioodid, osa türistorid. Pooljuhtmuundurite põhilülitused, sealhulgas alaldid ja
vaheldid, on standardiseeritud ning neile on omistatud vastavad tähised, nt. poolperioodalaldi
puhul M1.

Tüüritavate alaldite väljundpinget juhitakse türistoride sisselülitamishetke ehk tüürnurga

muutmisega. Vahelduvpingega toitmisel saab türistor avaneda positiivse anoodpinge
olemasolu korral, s.t. pinge positiivse poollaine ajal. Türistor sulgub pärast seda kui vool
türistoris on vähenenud allapoole hoidevoolu väärtust. Vahelduvvooluvõrgus toimub see
pinge negatiivse poollaine ajal, mil ka vool väheneb nullini ja muudab seejärel suunda.
Türistori tüürnurka määratakse siinuskõveral alates hetkest, mil antud türistoril tekib
positiivne anoodpinge. Ühefaasiliste alaldite korral on selleks siinuspinge nullhetk.
Kolmefaasiliste alaldite puhul sõltub faasinurga alghetk ja reguleerimisvahemik alaldi
skeemist. Voolukõvera kuju, nullhetk ja sellest tulenev türistori sulgumishetk sõltuvad
koormuse iseloomust. Aktiivkoormuse korral langeb voolukõver kokku pingekõveraga.
Reaktiivkoormuse, nt. induktiivsuse olemasolu korral tekib pinge ja voolu vaheline faasinihe,
türistorlülitiga ahelas moonutub voolukõvera kuju ning voolukõvera nullhetk saabub
pingekõvera nullhetkest hiljem.

Ühefaasiline poolperioodalaldi (standardtähistus M1) koosneb ainult ühest pooljuhtdioodist

või -türistorist (joonis 4.17). Seda kasutatakse praktikas harva, sest tema väljundpinge
pulsatsioon on väga suur. Alaldatud pinge Ua keskväärtus aktiivkoormusel sõltub tüürnurgast
α vastavalt avaldisele
π
1 E 2 E2
Ua = ∫ E2 m sin ωt dωt = 2 m (cos π + cos α ) = (1 + cos α ) (4.3)
2π α 2π 2π

Aktiiv-induktiivkoormusel (joonis 4.18) jääb türistor avatuks ka negatiivse anoodpinge korral

niikauaks, kuni vool muutub nulliks. Alaldi väljundis on ka pinge negatiivse poollaine lõigud.
π +γ
1 E2 m
Ua = ∫E sin ωt dωt = (cos(π + γ ) + cos α ) = 2 E2 (cos(π + γ ) + cos α ) , (4.4)
2π 2π 2π
2m
α

kus nurk γ sõltub koormuse iseloomust – induktiiv- ja aktiivtakistuse suhtest.

α
I1 I2 = Ia

Ra La

U1 E2 Ua E
Ue

Joonis 4.17. Ühefaasilise poolperioodalaldiga alalisvooluajam ja kruvikinnitusega türistor

122
Voolukõvera kuju arvutatakse diferentsiaalvõrrandist 4.5 alates ajahetkest t = α / ω .
di
E2 m sin(ωt ) = L + Ri . (4.5)
dt
R
− t
i = I m sin(ωt − ϕ ) + I m sin ϕ ⋅exp L ,
ωL E2 m
kus ϕ = arctan ja I m =
R R 2 + (ωL) 2

ua
ua
E
γ

t t
α λ
ia
ia

t t

Joonis 4.18. Poolperiood alaldi väljundpinge ja –voolu diagrammid aktiiv-induktiivkoormusel (a) ning
vastuelektromotoorjõu puhul (b)

Suure induktiivsusega koormuse puhul kui ωL >> R, arvutatakse pinge Ua ligikaudselt

valemiga:
2 E2
Ua ≅ cos α . (4.6)
π
Ühefaasiline keskväljavõttega alaldi (M2). kujutab endast põhimõtteliselt kahe
poolperioodalaldi M1 rööpühendust (joonis 4.19), kusjuures nende sisendpinged on
vastufaasis. Alaldi väljundpinge pulseerib toitepinge kahekordse sagedusega. Tüüritav M2C
tüüpi lülitus võib töötada nii reguleeritava alaldina kui ka võrguga sünkroniseeritud vaheldina.

Alaldatud pinge ud keskväärtus aktiivkoormusel sõltub tüürnurgast α vastavalt avaldisele

2 E2
Ua = (1 + cosα ) (4.7)
π
I21 α

I1
Ra La
E21
VD
E
Uv
Ua Ue
E22
α
I22

Joonis 4.19. Ühefaasilise keskväljavõttega alaldiga ajam

123
Aktiiv-induktiivkoormusel (joonis 4.20) sõltub alaldatud pinge keskväärtus koormusvoolu
iseloomust. Eristatakse katkevvoolutalitlust ja pidevvoolutalitlust. Katkevvoolutalitluse puhul
koosnevad nii pinge- kui ka voolukõver üksikutest impulssidest, mille kestus sõltub
koormusahela induktiivsusest. Pidevvoolutalitluse korral silub koormusahela induktiivsus
voolu sedavõrd, et voolukõver osutub pidevaks. Väljundpinge keskväärtus aktiiv-
induktiivkoormusel ja pidevvoolutalitluses arvutatakse eeltoodud valemiga (4.7).
Väljundpinge ja voolu kuju mõjutab ka koormusahelas olev vastuelektromotoorjõu allikas, nt.
pöörleva mootori vastuelektromotoorjõud.

ua ua
E

α λ t α t

ia ia

t t

Joonis 4.20. Ühefaasilise keskväljavõttega alaldi pinge- ja vooludiagrammid

Kolmefaasiline keskväljavõttega alaldi (M3) kujutab endast kolme ühefaasilisi alaldi

rööplülitust (joonis 4.21), kusjuures neid alaldeid toidetakse kolmefaasilise toitevõrgu eri
faasidest. Märkigem, et kolmefaasilise süsteemi faasipinged on üksteise suhtes 120° võrra
nihutatud.

e21 V1
i11 α
i21 ia

e22 V2 α Ra La
i12 i22 VD

e23 V3 E
i13 α
i23 ua Ue

u1

Joonis 4.21. Kolmefaasilise keskväljavõttega alaldiga ajam

Induktiivse koormuse korral jätkub vool türistoris ka pärast seda kui pinge türistoril on
muutnud oma märki. Seetõttu ei sulgu türistor pinge nullhetkel, vaid jääb avatuks ka pärast
seda. Näiteks joonisel 4.21 jääb türistor V1 avatuks ka pärast seda kui järgmine türistor V2
sisse lülitatakse. Voolu üleminekut ühest türistorist teise nimetatakse alaldi kommutat-
siooniprotsessiks (joonis 4.22). Kuna kahe faasi türistorid on korraga avatud, on sisuliselt
tegemist kahe faasi lühisega ning väljundpingeks on kahe faasipinge aritmeetiline keskmine
väärtus. Kommutatsiooniprotsessi kestus sõltub ahela induktiivsusest ning voolu suurusest.
Protsessi tulemusena väheneb ka alaldi väljundpinge keskväärtus. Alljärgnevalt on esitatud
mõned olulised kolmefaasilise keskväljavõttega alaldi tehniliste näitajate arvutusvalemid.

124
 α = π/3 α μ

ua ua

t t

ia ia
V3 V1 V2 V3

2π/3 2π/3 2π/3 t 2π/3 2π/3 2π/3 t

Joonis 4.22. Kolmefaasilise keskväljavõttega alaldi M3 pingete ja voolude diagrammid aktiiv-

induktiivkoormusel, kui α =60º , μ =0º (a) ning α =40º , μ =20º (b)

Ventiili voolu kesk- ja efektiivväärtus

Ia Ia
IVkesk = ; IVef = I 2 = . (4.8)
3 3
Vastupinge suurim väärtus ventiili suletud olekus võrdub liinipinge amplituudväärtusega.
Ventiili vastupinge sõltuvalt dioodalaldi väljundpingest (mootori ankrupingest)
π
UVvp = 2 U a (4.9)
3
Toitetrafo sekundaarpinge
2π
E2 = Ua (4.10)
3 6
Toitetrafo primaarpinge ja primaarvool ideaalse trafo korral
2π 2 Ia
U1 = wE2 = w Ua ; I1 = (4.11)
3 6 3 w
Toitetrafo sekundaarvõimsus
2π I
S2 = 3 U a a ≈ 1,48 U a I a (4.12)
3 6 3
Toitetrafo primaarmähise näivvõimsus
2π 2Ia
S1 = 3w Ua ≈ 1,21 U a I a (4.13)
3 6 w
Trafo nimivõimsus on sekundaar- ja primaarvõimsuse aritmeetiline keskmine. Alaldi M3
võimsustegur
Ua Ia 1
cosϕ = = = 0,83 (4.14)
S1 1,21

125
Ühefaasiline sildalaldi (B2) on vaadeldav kahe ühefaasilise keskväljavõttega alaldi
jadalülitusena (joonis 4.23), kusjuures kaks ventiili on ühise katoodiga ja ülejäänud kaks ühise
anoodiga lülituses.

α α

ip is V1 V3
Ra L a
VD
up us E
Ue
Ua
α α

V4 V2

Joonis 4.23. Ühefaasilise sildalaldiga ajam

a b
ua ua
E

α λ t t
ia ia

t t
Joonis 4.24 Ühefaasilise sildalaldi B2 pingete ja voolude diagrammid
kui tüürnurk α=90°: aktiiv-induktiivkoormusel (a) ja vastuelektromotoorjõu korral (b)

Ühefaasilise sildalaldi ventiili vastupinge on alaldiga M2 võrreldes 2 korda väiksem sest

ventiilid töötavad paarikaupa jadamisi. Ventiili voolu kesk- ja efektiivväärtus
Ia Ia
IVkesk = ; IVef = . (4.15)
2 2
Trafo võimsus
2U 2
S1 = S2 = 1,11U a I a (1 + cosα ) (4.16)
π
Alaldi B2 võimsustegur
Ua Ia 1
cosϕ = = = 0,9 (4.17)
S1 1,11

126
Kolmefaasilist sildalaldit (B6) saab vaadelda kahe keskväljavõttega alaldi M3 jadalülitusena,
kusjuures kolm ventiili on ühise katoodiga ja ülejäänud kolm ühise anoodiga lülituses.
Järelikult on alaldi B6 väljundpinge 2 korda suurem kui keskväljavõttega alaldil M3.
Väljundpinge pulsatsioon on samuti väiksem kui M3 alaldil, sest B6 alaldi väljundpinge
perioodis on 6 pulssi (pulsilisus p = 6). Ventiilide tööjärjekord joonisel antud tähistuse korral
on V1 - V6 - V3 - V2 - V5 - V4. Seejuures on korraga avatud vähemalt kaks ventiili.
Koormusahela suure induktiivsuse korral jätkub ventiili päripidine vool ka negatiivse
anoodpinge puhul ning ventiili sulgumine viivitub. Kuna järgnevate ventiilide avanedes pole
eelnevalt töötanud ventiilid jõudnud veel sulguda, on võimalik, et korraga on alaldis
kommutatsiooniprotsessi kestel avatud kolm või isegi neli ventiili. See tähendab, et katoodi-
või anoodirühma ventiilidest on korraga avatud enam kui üks ning toimub voolu
ümberlülitumine ühest faasist teise.

V1 V3 V5
E21
ip1 α α α
is1
Ra L a
up E22 VD
ip2 is2
E
Ue
E23 Ua
ip3 is3

V2 V4 V6

α α α

Joonis 4.25. Kolmefaasilise sildalaldiga (B6) ajam

U11 U12 U13

uv uv
V1 V3 V5

t t
V4 V6 V2 V4

α = π/6

ua ua E

t
ia V1 V1 V3 V3 V5 V5
ia V1 V1 V3 V3 V5 V5
V4 V6 V6 V2 V2 V4 V4 V6 V6 V2 V2 V4

π/3 π/3 π/3 t t

Joonis 4.26. Kolmefaasilise sildalaldi B6 väljundpinge ja –voolu diagrammid

127
Kolmefaasilise sildalaldi ventiili vastupinge on alaldiga M3 võrreldes 2 korda väiksem, sest
ventiilid töötavad paarikaupa jadamisi. Ventiili voolu kesk- ja efektiivväärtus
Ia Ia
IVkesk = ; IVef = I 2 = . (4.15)
3 3
Trafo nimivõimsus

S1 = S2 = 1,05 U a I a (4.16)

Alaldi B6 võimsustegur

Ua Ia 1
cosϕ = = = 0,95 (4.17)
S1 1,05

Kolmefaasilisi sildalaldeid kasutatakse nende heade tehniliste omaduste (väike pulsatsioon,

suur võimsustegur) tõttu kõige enam. Tänapäeval kasutatakse türistoridel põhinevaid
sildalaldeid eelkõige väga võimsate alalisvooluajamite toiteks. Väiksema võimsusega ajamites
kasutatakse mittejuhitavaid dioodalaldeid ning pinge reguleerimiseks eraldi
pulsilaiusmuundureid. Mittetüüritavad dioodidel põhinevad sildalaldid on kasutusel ka
alalisvoolu vahelüliga sagedusmuundurites. Dioodalaldite eeliseks on kindlasti nende lihtne
ehitus ja väike hind, kuid puuduseks asjaolu, et need ei võimalda energiat võrku tagastada (nt.
ajami generaatoritalitluse puhul).

Tüüritavad alaldid võimaldavad energiat võrku tagastada, kui nende juhtimisel valida selleks
sobiv tüürnurga väärtus. Väärib märkimist, et kolmefaasiline sildlülitus on kasutusel ka
vaheldite põhilülitusena, kusjuures kommutatsioonielementideks sobivad nii türistorid kui ka
transistorid. Seepärast võib väita, et sildlülituse näol on tegemist jõupooljuhttehnikas väga
levinud universaalse muundusskeemiga, mida saab rakendada nii vahelduvpinge alaldamiseks
kui ka alalispinge vaheldamiseks.

Andmeid ajami toitetrafo ja alaldi ventiilide valikuks

Tabel 4.1.
Alaldi tüüp Trafo sekundaarpinge ja –vool Ventiili
ning trafo võimsus pinge ja vool
E2/Ua I2/Ia ST/Pa (η)? Uv max/Ua Iv/Ia
Ühefaasiline 2,23 1 3,09 3,14 1
poolperioodalaldi M1
Ühefaasiline 1,11 0,707 1,48 Akt 3,14 0,5
keskväljavõttega alaldi M2 1,35
Ühefaasiline 1,11 1,11 1,23 1,57 0,5
sildalaldi B2
Kolmefaasiline 0,855 0,583 1,35 2,1 0,33
keskväljavõttega alaldi M3
Kolmefaasiline 0,427 0,817 1,05 1,05 0,33
sildalaldi B6

128
4.5. Vahelduvpingeregulaatoriga ajam

Vahelduvpingeregulaator muundab pooljuhtlüliti abil võrgupinge efektiivväärtust. Selleks, et

juhtida vahelduvvoolu, kasutatakse vahelduvpinge regulaatoris kahesuunalisi (nt. sümistore)
või vastuparalleelselt ühendatud pooljuhtventiile (tavaliselt türistore). Ühefaasilisi
vahelduvpingeregulaatoreid kasutatakse laialdaselt kodumasinate ja tööriistade, nt.
elektritrellide, pesumasinate, tolmuimejate jms. universaalmootoritega ajamite kiiruse
reguleerimiseks. Samuti kasutatakse vahelduvpingeregulaatoreid valgustuse reguleerimiseks.
Vahelduvpingeregulaatorite peamiseks rakenduseks võimsates ajamites on sujuvkäivitid.

Ühefaasiline vahelduvpingeregulaator (joonis 4.27, a) koosneb kahest vastuparalleelselt

ühendatud türistorist. Pinge väärtust koormusel muudetakse türistoride avamishetke
reguleerimisega faasijuhtimise põhimõttel. Suletavate pooljuhtventiilide puhul saab
vahelduvpingeregulaatori juhtimiseks kasutada pulsilaiusmodulatsiooni põhimõtet.

Kolmefaasiline vahelduvpingeregulaator (joonis 4.27, b) koosneb kolmest ühefaasilisest

regulaatorist. Kasutatavatest skeemidest on enam levinud W3C regulaatori skeem. Kui
koormuse keskpunkt on ühendatud neutraaljuhiga N, on kolmefaasilise pingeregulaatori
reguleerimiskarakteristik identne ühefaasilise vahelduvpingeregulaatori omaga. Kui ühendust
neutraaljuhiga pole, peavad türistorid voolu tekitamiseks sisse lülituma paarikaupa, mis
tunduvalt halvendab reguleerimisomadusi.

N ~U L N L1 ~3 U1 L2 L3

α α α
α
α α α α

L
3~
i2 M

E1
Rs Ls Es

Joonis 4.27. Vahelduvpingeregulaatorid: a) ühefaasiline, b) kolmefaasiline

Kolmefaasiliste pingeregulaatorite põhiliseks kasutusalaks on kontaktivabad lülitid

(kontaktorid) ja asünkroonmootorite sujuvkäivitid. Kontaktivabade lülitite peamiseks eeliseks
võrreldes tavaliste kontaktoritega on suur lülitussagedus ning sädemevaba (kaarevaba)
kommutatsiooniprotsess. Viimane on eriti oluline tuleohtlikus keskkonnas paigaldatavate
elektriseadme puhul.

Vahelduvpingeregulaatori pinge ja vooludiagrammid on näidatud joonisel 4.28. Ahelas tekib

vool pärast trüristor avanemist. Tüürnurk α määrab voolukõvera pinge ja voolukõverate
vahelise nihke. Induktiivkoormuse puhul jääb vool pinge suhtes veelgi enam maha. Seega
suurendab vahelduvpinge regulaator reaktiivenergia tarbimist ja lisakadusid toitevõrgus.

129
 uv uv
γ E

α t α t
λ iv λ
iv

t t
φ

Joonis 4.28. Vahelduvpingeregulaatori väljundpinge ja –voolu diagrammid erinevate tüürnurkade puhul

Joonisel 4.29 on näidatud pingeregulaatoriga sujuvkäiviti kasutamine kahe asünkroonmootori

üheaegse käivitamise lülituses. Mõlemat mootorit toidetakse ühisest toitevõrgust läbi
liigvooluvabastiga kaitselüliti ja kontaktori kontaktide ning sujuvkäiviti. Mootorite
liigkoormuskaitse on realiseeritud eraldi termoreleedega.

Toitevõrk

Liigvooluvabastiga
kaitselüliti või
sulavkaitsmed

Kontaktor

Sujuvkäiviti

Liigkoormuskaitse
termoreleed

Mootorid

Joonis 4.29. Kahe asünkroonmootori ühise sujuvkäivitiga rööpkäivituslülitus

130
4.6. Alalisvoolu pingemuundurid ja -regulaatorid

Alalispinge regulaatoreid (muundureid) liigitatakse sõltuvalt väljundvoolu ja -pinge

polaarsusest (märgist) ning volt-amper-tunnusjoonte kujust kas ühe-, kahe- või
neljakvadrandilisteks muunduriteks. See tähendab, et nende volt-amper-tunnusjooned
hõlmavad vastavalt üks-, kaks- või neli U-I tasandi kvadranti.
Ühesuunalise voolu ja ühepolaarse pingega (emj-ga) ehk ühekvadrandiline pulsilaiusmuundur
(joonis 4.30) võimaldab reguleerida pinget toitepingest allapoole. Seetõttu nimetatakse seda
muundurit pinget vähendavaks muunduriks (buck-converter, step-down converter).
Muundurit kasutatakse ühesuunaliselt pöörleva mootoritalitluses töötava alalisvoolumasina
toiteks. Märkigem, et alalisvoolumootorit võib aseskeemil kujutada aktiiv-induktiivtakistuse
R-L ja vastuelektromotoorjõu allika EL jadalülitusena.

PL
id1 id2

LL
Kontuur 2
C
Ud1 VD Ud2
RL

Kontuur 1 EL

Joonis 4.30. Ühekvadrandiline alalispinge pulsilaiusmuundur (PL + VD)

koos toite- ja koormusahelatega

Ühekvadrandiline pulsilaiusmuundur koosneb pooljuhtlülitist PL ja vabavooludioodist VD.

Seejuures tähistab pooljuhtlüliti täielikult juhitavat jõupooljuhtlülitit, nt. transistori, GTO
türistori või SCR türistori koos sulgeahelatega. Lihtsuse huvides võib lugeda pooljuhtlüliti
takistuse sisselülitatud olekus nulliks ja väljalülitatud olekus lõpmatu suureks. Samuti on
dioodi takistus pärisuunas null ja tõkkesuunas lõpmatu suur. Pooljuhtlüliti oleku muutumine
toimub hetkeliselt. Nii toite- kui ka koormusahel koosnevad aktiiv-induktiivtakistustest ja
elektromotoorjõu allikatest. Lüliti ahelasse, toite ja koormuse vahele lülitatakse tavaliselt ka
LC-filter, mis vähendab lüliti poolt tekitatud kõrgsagedusliku pulsatsiooni mõju toiteahelale
(toitevõrgule). Pooljuhtlülitit juhitakse pulsilaiusmodulatsiooni põhimõttel (vt. p. 4.1).

Kui PL on sisse lülitatud ja toiteallika emj on suurem kui koormuse vastu emj. (mis oli
ühekvadrandilise muunduri talitluse puhul eelduseks), siis tekib koormuses positiivne vool
(kontuur 1) id2 = id1, sest dioodil VD on vastupinge ja diood voolu ei juhi. Voolu kasvamise
kiirus on määratud pinge ja ahela aktiiv-induktiivtakistustega. Ahela väljalülitamisel vool läbi
PL katkeb. Samas ei saa induktiivsust sisaldava koormusahela vool muutuda hetkeliselt
nulliks, sest induktiivsuses salvestatud energia ei kao ja see tuleb muundada. Koormusvool
lülitub ümber vabavooludioodi ahelasse (kontuur 2) ning induktiivsuse energia muundub
koormuse aktiivtakistuses soojuseks. Kui 2. kontuuri vool sumbub nulliks enne kui lüliti PL
taas sulgub, tekib ahelas katkevvoolutalitlus. Piir pidev- ja katkevvoolutalitluse vahel sõltub
toite- ja koormusahela parameetritest ning lüliti suhtelisest lülituskestusest.

131
Pinget vähendava alalispingemuunduri väljundtunnusjooned sõltuvalt impulsi suhtelisest
kestusest q on näidatud joonisel 4.31. Koormusvoolu vähenemisel läheb muundur
pidevvoolutalitlusest katkevvoolutalitlusse ning pinge hakkab järsult suurenema. Põhjuseks
on asjaolu, et pärast voolu katkemist ja dioodi sulgumist sõltub sekundaarahela pinge
koormuse vastuelektromotoorjõust. Mootori tühijooksukiirust ei määra mitte impulsspinge
keskväärtus vaid amplituudväärtus. Seepärast hakkab tühijooksul töötava mootori kiirus
impulssmuundurist toitmisel kasvama, kuni vastuelektromotoorjõud muutub
amplituudpingele vastavaks. Protsess on võrreldav kondensaatori lülitamisega
impulssmuunduri väljundisse. Sel juhul kasvab kondensaatori pinge koormuse
(tühjendusvoolu) puudumisel samuti amplituudpingeni.

Ud
Katkevvoolupiir

q = 0,7

q = 0,5

q = 0,3

q = 0,1

0 Id

Joonis 4.31. Pinget vähendava alalispingemuunduri väljundtunnusjooned

Pinget suurendav pulsilaiusmuundur (boost converter) võimaldab saada muunduri

väljundis toitepingest suuremat pinget (joonis 4.32). Niisuguseid muundureid kasutatakse nt.
aktiivfiltrites ja reaktiivvõimsuse kompensaatorites. Pinget suurendava alalispingemuunduri
skeem on näitena esitatud joonisel .

L VD
id1 id2

Kontuur 2
LL
C Kontuur 1 C
Ud1 PL Ud2
RL

EL

Joonis 4.32. Pinget suurendav alalispingemuundur

Kui pooljuhtlüluiti Pl juhib voolu (kontuur 1), siis salvestub osa toiteallika energiast
induktiivsuse L magnetväljas. Kui pooljuhtlüliti katkestab ahela, siis kommuteerub
induktiivsuse vool läbi dioodi VD koormusele ja kondensaatorile C (kontuur 2) ning
induktiivsuse magnetväljas salvestunud energia WL = Li2/2 muundatakse mahtuvuse
elektrivälja energiaks WC = Cu2/2. Muunduri väljundpinge sõltub pooljuhtlüliti suhtelisest

132
lülituskestusest. Väljundpinge võrdub sisendpingega, kui PL on pidevalt välja lülitatud (ei
juhi voolu). PL kommuteerimisel saab väljundis oleva kondensaatori pinget tõsta
induktiivsusest saadava lisaenergia arvelt. Lüliti PL sulgemisel vool induktiivsuses L kasvab.
Pärast lüliti avamist laetakse kondensaatorit suurema vooluga ning pinge sellel kasvab.

Vajalik induktiivsus ja kondensaatori mahtuvus

U d21 T T I d 2 max
L = (U d 2 a − U d 1 ) ; C≥ (4.18)
U d2 2 a 2 I d 2 min ΔU d22 a

Vool Id2 ei tohi olla väiksem minimaalsest voolust

U d21 T
I d 2 min = (U d 2 a − U d 1 ) (4.19)
U d2 2 a 2 L

Kui ühendada pinget vähendav alalispingemuundur jadamisi pinget suurendava muunduriga,

saadakse alalispingemuundur, mis võib pinget nii vähendada kui ka suurendada (buck-boost
converter). Niisuguse universaalmuunduri üheks variandiks on ka pinge polaarsust pöörav
muundur (cuk converter).

Sildalaldi

IGBT moodul

Firma ABB alalisvooluajamid võimsusega 10 kW kuni 4,9 MW

133
4.7. Pingemuunduriga alalisvooluajam

Muudetava voolusuunaga kahekvadrandilise pulsilaiusmuunduriga ajam. Eespool

kirjeldatud alalispingemuundureid saab kasutada ainult ühes suunas pöörleva ja
mootoritalitluses töötava ajami puhul (ühekvadrandiline muundur). Selleks, et tagastada
toiteahelasse mootori elektrilisel pidurdamisel genereeritavat energiat, tuleb muuta voolu
suunda pooljuhtlülitis.

Kahekvadrandiline muundur (joonis 4.33) koosneb kahest eraldi muundurist: pinget

vähendavast muundurist PL2 ja D2 ning pinget suurendavast muundurist PL1, D1.
Mootoritalitluses töötab pinget vähendav muundur PL2, D2. Pooljuhtlüliti PL1 on pidevalt
välja lülitatud (ei juhi voolu). Samuti on suletud vastupingestatud diood D1.
Generaatoritalitluses töötab pinget suurendav muundur (PL1, D1), mis võimaldab suunata
energiat tagasi toiteallikasse.

id1 PL2 id2

Ra La
D1 Ud2
Ud1 Ua E
PL1 D2 Ue

Joonis 4.33. Muudetava voolusuunaga kahekvadrandilise pingemuunduriga alalisvooluajam

Muudetava pingepolaarsusega kahekvadrandilise muunduriga ajami skeem on näidatud

joonisel 4.34. Pooljuhtlülitid PL1 ja PL2 lülitatakse koos sisse ja välja. Vool koormuses on
alati ühesuunaline. Masinapöörlemissuuna muutumisel, muutub ka elektromotoorjõu märk ja
pinge polaarsus masina klemmidel, kuid voolu suund jääb endiseks.

id1

D1 PL2

La Ra
E ia
Ud

Ua

PL1 D2
Ue

Joonis 4.34. Muudetava polaarsusega kahekvadrandilise pingemuunduriga alalisvooluajam

134
Neljakvadrandiline pulsilaiusmuunduriga ajamis saab muuta nii voolusuunda kui ka
reguleerida kahepolaarset väljundpinget. Sisuliselt kujutab neljakvadrandiline muundur endast
kahe kahekvadrandilise alalispingemuunduri ühislülitust. Neljakvadrandilist muundurit
(joonis 4.35) nimetatakse ka reversiivseks (pööratavaks) alalispingemuunduriks. Seda
kasutatakse muudetava pöörlemissuunaga ehk reversiivsetes elektriajamites. Mootoritalitluses
töötamisel on mootori elektromotoorjõud toiteallika pingest väiksem EL < Ud. Muunduri
pinget ja mootori kiirust reguleeritakse pooljuhtlülititega PL1, PL2. Pooljuhtlülitid PL3, PL4
on pidevalt väljalülitatud. Sisselülitatud lülitite PL1, PL2 korral läbib mootorit kasvav
positiivne vool. Kui neist üks lüliti välja lülitada jätkub mootoris samasuunaline kahanev vool
läbi dioodi D1 või D2.

Mootori pöörlemissuuna muutmiseks tuleb muuta pinge ja voolu suunda. Selleks lülitatakse
pooljuhtlülitid PL1 ja PL2 välja ning lülitid PL3 ja PL4 sisse.

id1

D2
PL4

PL1 D3 La Ra
E ia
Ud

Ua

PL3 PL2
D1 Ue D4

Joonis 4.35. Neljakvadrandilise pingemuunduriga alalisvooluajam

Generaatoritalitluses jääb pinge suund samaks, kuid muutub voolu suund mootoritalitlusega
võrreldes. Joonisel näidatud pinge suuna puhul avanevad dioodid D3 ja D4 ja voolude id1 ja
id2 suund muutub joonisel näidatuga vastupidiseks. Neljakvadrandilise muunduri talitlust, mil
korraga töötavad ainult kaks pooljuhtlülitit (ülejäänud kaks on välja lülitatud) nimetatakse
ühepolaarseks talitluseks. Neljakvadrandilist muundurit saab kasutada ka nii, et
pooljuhtlüliteid kommuteeritakse paarikaupa (PL1, PL2) ja (PL3, PL4). Sel juhul moodustub
väljundis nelinurkne vahelduvpinge, mille keskväärtust saab reguleerida pooljuhtide suhtelise
lülituskestusega. Pinge positiivse ja negatiive poolperioodi võrdse kestuse korral on
väljundpinge keskväärtus null.

Firma ABB
alalisvooluajamid DCS 400

135
4.6. Pinge- või vooluvaheldiga ajam

Vaheldi muundab alalispinge vahelduvpingeks või alalisvoolu vahelduvvooluks. Vastavalt

sellele eristatakse pinge- ja vooluvaheldeid. Pingevaheldi toiteallikaks on väikese
sisetakistusega pingeallikas, mille tunnuseks on tavaliselt allikaga rööbiti lülitatud suure
mahtuvusega kondensaator (hoiab pinge konstantsena). Pingevaheldi väljundvool kujuneb
vastavalt pinge ja koormustakistuse väärtusele. Vooluvaheldi toiteallikaks on konstantse
vooluga alalisvooluallikas, mille tunnuseks on jadamisi lülitatud suur induktiivsus (hoiab
voolu konstantsena). Vool juhitakse pooljuhtlülitite kaudu vaheldi väljundisse. Vooluvaheldi
väljundpinge on määratud väljundvoolu poolt põhjustatud pingelanguga koormusel.

Vaheldit toidetakse alalisvooluallikast, milleks võib olla nii akumulaator kui ka

vahelduvvooluvõrgust toidetav alaldi. Joonisel 4.36 on näidatud kolmefaasiline sildlülituses
vaheldi, mida toidetakse vahelduvvooluvõrku lülitatud kolmefaasilisest sildalaldist. Alaldit ja
vaheldit ühendab alalisvoolu vahelüli, millesse kuuluvad drossel Ld, kondensaator Cd, energiat
summutav ehk pidurdustakisti Rp ning pooljuhtlüliti PL7. Sõltuvalt vahelüli drosseli
induktiivsusest ja kondensaatori mahtuvusest võib vaheldi toiteallikas olla nii pinge- kui ka
vooluallikas. Pooljuhtlülititena on joonisel näidatud isoleeritud baasiga bipolaarsed
transistorid ehk IGBTd.

Vahelüli koos
Alaldi pidurdusahelaga Vaheldi

Ld
PL1 PL2 PL3
Rp
3~U1
Cd
3~
M

PL7 PL4 PL5 PL6

Joonis 4.36. Ühesuunalise energiavooga sagedusjuhtimisajam

Kolmefaasilist sildlülituses pingevaheldit saab kasutada kolmefaasilise vahelduvvoolu-

mootori toitmiseks reguleeritava sageduse ja amplituudiga pingega. Sümmeetriliste
faasipingete puhul on need omavahel 120° võrra nihutatud, kusjuures eri faaside
pingekõverate kuju ja amplituudid on ühesugused.

Vaheldeid juhitakse plokk- või pulssjuhtimise põhimõttel. Plokkjuhtimisel moodustatakse

vahelduvpinge negatiivne või positiivne poolperiood pooljuhtlüliti ühekordse avamise ja
sulgemisega. Selle tulemusena tekivad väljundis nelinurksed (ristkülikukujulised)
pingeplokid. Siinuselist vahelduvpinget pole plokkjuhtimisega võimalik saavutada.
Voolukõver koosneb sel juhul eksponentkõvera lõikudest.

Joonisel 4.37 on näidatud kuuetaktilise vaheldi väljundpinged juhul, kui korraga on avatud
kaks ventiili ning poollaine kestuseks on 120 elektrilist kraadi ning juhul kui üheaegselt on
avatud kolm ventiili ning poollaine kestus on 180 elektrilist kraadi.

136
 a) b)
UU UU
π
0
2π t π 2π t

u i
UV UV u
i
π
0
2π t π 2π t

UW UW
π
0
2π t π 2π t

Joonis 4.37. Kuuepulsilise kolmefaasilise plokkjuhtimisega vaheldi väljundpinged ja -voolud:

a) kahe üheaegselt avatud ventiili korral, b) kolme üheaegselt avatud ventiili korral

Märkigem, et kolmefaasilise sildalaldiga saadakse 220 V faasipingega võrgupinge alaldamisel

u. 540 V alalispinge, s.t. Ud = 540 V.. Juhul kui vaheldi töötab kuuetaktilises
plokkjuhtimistalitluses ning selle väljundpinge on astmeline (joonis 4.37, b), siis on selle
maksimaalväärtuseks U m = 2 ⋅ U d / 3 = 360 V. Pinge keskväärtuseks kujuneb sel juhul 240 V,
mis on u 18 % võrra suurem kui siinuspinge korral (198 V). Järelikult on toitemuunduril
niisugusel juhul teatud pingevaru ning mootor võib kõrgematel sagedustel arendada suuremat
maksimaalset pöördemomenti. See saavutatakse aga siinuspingest loobumise hinnaga ning ka
kõrgematest harmoonilistest tingitud kadude mõningase suurenemise arvel.

Pulssjuhtimisel lülitatakse pooljuhtlüliteid vahelduvpinge poolperioodi vältel korduvalt sisse

ja välja, kusjuures lülituskestus muudetakse vastavalt väljundpinge soovitud kujule. Teisiti
öeldes, väljundpinge moodustatakse pulsilaiusmodulatsiooni põhimõttel. Kui moduleerimine
toimub siinuslaine järgi, saadakse väljundist impulsspinge, mille keskväärtus muutub
siinuseliselt. Pulssjuhtimisel on pooljuhtlülitite kommuteerimise sagedus kümneid kordi
suurem kui plokkjuhtimisel.

Pulsilaiusmodulaatori tööpõhimõte on näidatud joonisel 4.38. Väljundpinge kuju, amplituud

ja sagedus antakse ette seadepingega Us. Seda pinget võrreldakse kandesagedusgeneraatorist
saadava kolmnurkpingega Uk. Pingete võrdluse tulemusena moodustatakse impulsspinge. Et
impulsside laius sõltub seadepinge suurusest, nimetatakse seda modulatsiooni põhimõtet
pulsilaiusmodulatsiooniks (PLM).
Alalisvoolu vahelüliga ja pinge siinusmodulatsiooniga muunduri väljundpinge maksimaal- ja
kesk- ja efektiivväärtused on väiksemad kui võrgupingel. Pärast võrgupinge 3~ U1 (kus U1 on
faasipinge efektiivväärtus) alaldamist saadakse filtri väljundis alaldatud pinge Ud, mis võrdub
võrgu liinipinge amplituudväärtusega ehk U d = 2 , 34 ⋅ U 1 = 540 V. Selle pingega toidetakse
pulsilaiusmodulatsiooniga transistorvaheldit. Kui väljundi vahelduvpinge nullpotentsiaaliks
võtta pingevahemiku keskmine ehk +270 V, siis kujuneb väljundpinge amplituudiks
siinusmodulatsiooni korral ainult 270 V. Muunduri pingelangude tõttu on see pinge isegi
veidi väiksem. Väljundpinge efektiivväärtuseks on sel juhul 270/2 = 192 V ning

137
keskväärtuseks 171 V. Võrdluseks olgu öeldud, et võrgu faasipinge amplituudväärtus on 311
V. Järelikult pole niisugusest sagedusmuundurist toidetav mootor nimisagedusel enam
täielikult koormatav, sest toitepinge vähenemise tõttu arendab mootor ka väiksemat momenti.
Asünkroonmootori sagedusreguleerimisel seaduspärasuse U/f = const. korral osutub, et
mootor säilitab nimitalitlusele vastava ülekoormatavuse kuni sageduseni 45 Hz. Suurematel
sagedustel hakkab mootori koormatavus toiteallika väljundpinge piiratuse tõttu vähenema.
Ue UPLM Uk

270 V

Joonis 4.38. Vaheldi väljundpinge moodustamine pulsilaiusmodulatsiooniga

Seoses sagedusjuhtimise üha laiema levikuga elektriajamites ning kolmefaasiliste

elektrimasinate tööpõhimõttega (kolmefaasiline toitepinge tekitab ruumiliselt sümmeetrilises
staatorimähiste süsteemis pöörleva magnetvälja), on rakendatakse ajamites vektorjuhtimise
põhimõtet. Sisuliselt tähendab see seda, et vaheldi juhtimise eesmärgiks pole mitte kolme
sümmeetrilise faasipinge tekitamine, vaid niisuguse pingesüsteemi loomine, mille pinge
kompleksvektor pöörleb ühtlaselt komplekstasandil. Vaheldi niisugust juhtimist nimetatakse
pingevektori juhtimiseks. Kolmefaasiline sümmeetriline siinuspingete süsteem, mille faasid
on komplekstasandil 120° võrra nihutatud, tagab pingevektori ühtlase pöörlemise. Vaheldi
puhul jõutakse sama tulemuseni kahel viisil. Esiteks, tekitatakse kolmes faasis omavahel
sümmeetriliselt nihutatud, sama kuju ja võrdse amplituudiga faasipingete süsteem ning
toidetakse selle pingega kolmefaasilist elektrimasinat. Teiseks, valitakse vaheldi
pooljuhtlülitite kommuteerimise niisugune järjekord, mis tekitab kolmefaasilise elektrimasina
mähistes pöörleva magnetvälja. Viimast variant nimetataksegi pingevektori juhtimiseks
(joonis 4.39). Sobivate pooljuhtlülitite valikuga ning nende juhtimisega
pulsilaiusmodulatsiooni põhimõttel saab komplekstasandil tekitada mistahes pingevektori.
Muutes kindla seaduspärasuse järgi pooljuhtlülitite valikut ja pulsilaiusmodulatsiooni tegurit
saab pingevektorit soovikohaselt komplekstasandil pöörata.

Võrreldes pulssjuhtimisega võimaldab pingevektori juhtimine suuremat faasipinget ja seega

ka suuremat väljundvõimsust. Maksimaalne väljundpinge amplituud pulssjuhtimisel on Ud /2.
Pingevektori juhtimisel on maksimaalne amplituud kuusnurgale moodustatud siseringjoone
raadiusega, s.o. U d / 3 . Järelikult on pingevektori juhtimisel maksimaalne pinge 15,5 %
võrra suurem. (311 V asemel 360 V ja keskväärtus 198 V asemel 229 V). Seega saab tänu
pinge varule suurendada mootori nimikiirust U/f = const. korral samuti 1,15 korda, kusjuures
säilib sama magnetvoog ning mootori koormatavus (50 x 1,15 = 57 Hz).

Pingevektori juhtimine võimaldab tekitada trapetslaine kujulise väljundpinge, mis saavutab

oma maksimumväärtuse 1/6 perioodi jooksul. Sel juhul suureneb pinge keskväärtus veelgi
(240 V) ning mootori toitepinge maksimaalne sagedus sama koormatavuse puhul on 60 Hz.

138
 a) b)
6 1,15 U
5

5
1
6 5
4 5
6 5
6

2
3

Joonis 4.39. Pingevektori juhtimisega vaheldi töö: a) vektori polügoon, b) vektori reguleerimine

Vahelüli koos
Alaldi pidurdusahelaga Vaheldi

Ld
PL1 PL2 PL3 PL1 PL2 PL3
Rp
3~U1
Cd
3~
M

PL4 PL5 PL6 PL7 PL4 PL5 PL6

Joonis 4.40. Pulsilaiusmodulatsiooniga alaldiga ja kahesuunalise energiavooga sagedusmuunduriga

vahelduvvooluajami jõuahel

Vahetu maatriksmuunduriga elektriajam

Maatriksmuundurid ehk sundkommutatsiooniga tsüklokonverterid on vahetud

sagedusmuundurid, kus alalisvoolu vahelüli puudub. Maatriksmuunduri iseloomulikuks
omaduseks on see, et väljundpinge moodustatakse vahetult kolmefaasilisest sisendpingest,
lülitades selleks sobival ajahetkel kordamööda väljundisse sisendpingete lainekatkeid.
Väljundpinge amplituudi ja sageduse sujuvaks reguleerimiseks laias diapasoonis tuleb
kasutada keerukaid ventiilide kommuteerimise seaduspärasusi.

139
 3~U1
f1

3~U1
f1
3~
M

Joonis 4.41. Maatrikssagedusmuunduriga elektriajami jõuahelate skeem

Vooluvaheldid omavad tähtsust niisuguse elektritarviti (nt. kaarleekahju, induktsioonkuumuti

vms.) toiteallikana, mille puhul on oluline juhtida voolu (mitte pinge) väärtust. Võrreldes
pingevahelditega on vooluvaheldite osatähtsus väiksem, sest vajadusel saab ka pingevaheldit
voolu tagasiside kasutamisega kohaldada vooluallikana. Tavatüritoridega vaheldite puhul
omasid vooluvaheldid pingevaheldite ees mõningaid eeliseid türistoride lihtsama
kommutatsiooni tõttu. Tänapäeval, seoses hästi juhitavate IGBT transistoride kasutamisega,
on need eelised minetanud oma tähtsuse.

Resonantsvaheldid koosnevad kommutaatorist ja LC võnkrringist, mille väljundist saadakse

koormuse vahelduvpinge. Pooljuhtlüliteid kommuteeritakse nii, et LC-võnkering töötaks
resonants läheduses, s.t. võnkeringi omavõnkesagedus on lähedane pooljuhtide
kommutatsioonisagedusele. Türistorlülitite puhul on võimalik saavutada olukord kus
türistorid sulguvad väljundpinge mõjul loomuliku kommutatsiooniga nii nagu võrguga
sünkroniseeritud muundurites. Erinevalt viimastest on aga resonantsvaheldite väljundpinge
sagedus määratud võnkeringi omavõnkesagedusega. Erinevalt autonoomsetest vahelditest ei

140
saa resonantsvaheldite sagedust reguleerida juhtimissüsteemi seadesignaaliga. Resonants-
vaheldite puhul kasutatakse rööp- ja jadaresonantsil põhinevaid lülitusi, samuti ka nende
kombineerimisel saadud segaresonantslülitusi.

Resonantsvaheldite peamine rakendusala on elektrotermia, kus neid kasutatakse induktsioon-

kuumutusseadmete toiteks. Samuti sobivad nad mikrolaineahjude ja ultraheliseadmete toiteks,
kus vajatakse kõrgsageduslikke, kuid mittereguleeritavaid toiteallikaid. Kui resonantsvaheldi
väljundisse lülitada alaldi, siis saadakse alalispinge resonantsmuundur.

Sagedusmuundur ühendatakse toitevõrgu ja mootoriga mitmesuguste aparaatide abil. Üks

võimalik lülitus on näidatud joonisel 4.42. Lisaks mootorikaitselülitile (sulavkaitsmetele) ja
kontaktorile lülitatakse ahelasse toitevõrgu kaitseks kommutatsiooiprotsessidest tingitud
häirete eest drossel ning raadiosageduslik võrgufilter. Neist esimene kaitseb võrku
madalsageduslike, teine aga kõrgsageduslike häirete tungimise eest võrku. Muunduri ja
mootori vaheline ühenduskaabel valmistatakse varjestatud soontega, et vähendada kaablist
kiirguvaid kõrgsageduslikke häired.

Mootorikaitelüliti või
sulavkaitsmed

Kontaktor

Drossel

Võrgufilter

Sagedusmuundur

Mootori toitekaabel

Mootor

Joonis 4.42. Sagedusmuunduri ja mootori ühendamine toitevõrku.

141