Eetikajuhtumi analüüs

Hedvig Lillo ja Triinu Ojalo

Juhtumi kirjeldus

Naissoost klient pöördub meessoost terapeudi poole ning kurdab ärevuse ja depressiooni
sümptomite üle, mida ta seostab hiljutise lahutusega. Ta kahtleb sügavalt oma atraktiivsuses ning
võimalikkuses olla vastassugupoole jaoks ligitõmbav. Vallalise elu hirmutab teda. Pärast viit
teraapiasessiooni tunnistab klient, et on terapeudist tugevalt sisse võetud. Terapeut on tema jaoks
ka füüsiliselt ja seksuaalselt atraktiivne, kuid veelgi enam köidab teda terapeudi tundlik, hoolitsev
ja toetav natuur. Emotsionaalne intiimsus on midagi, mida ta oma varasemates suhetes pole
kuigivõrd kogenud. Pigem tunneb ta, et on suhetes kogenud ka vaimset vägivalda ja ärakasutamist.
Terapeut ei tea, kuidas kliendi avaldusele reageerida. Terapeudi jaoks on klient samuti atraktiivne
ning ta on mõlgutanud mõtteid nende vahelisest intiimsuhtest. Tulenevalt oma rollist ei ole
nõustaja oma tundeid avaldanud ning ta teab, et töövälise suhte arendamine oleks vale. Siiski ta ei
tea, kuidas probleemi lahendada.

Juhtumi eetilised aspektid

Leiame, et tegemist on eetikajuhtumiga, mis puudutab eelkõige nelja APA psühholoogide

eetikakoodeksi punkti (American Psychological Association, 2017).

APA eetikakoodeksi punkti 3.05 järgi peab psühholoog hoiduma topeltsuhtesse astumisest, kui see
võib halvendada tema objektiivsust, kompetentsust ja efektiivsust professionaalsete ülesannete
täitmisel. Samuti juhul, kui topeltsuhtega võib kaasneda võimalik kahju kliendile või kliendi
ekspluateerimine.

Antud juhtumi puhul tekiks topeltsuhe siis, kui terapeut alustaks kliendiga töövälist suhet ning
samal ajal jätkaks klient ka tema juures teraapias käimist.
APA eetikakoodeksi punkti 3.04 järgi on psühholoogil kohustus ära hoida või minimeerida kahju
tekkimist kliendile, kui kahju on ettenähtav ja välditav.

Topeltsuhtesse astumisega ei saa välistada võimalikku kahju tekkimist. Niisamuti võib taoliste
probleemidega kliendile mõjuda kahjustavalt terapeudi poolt igasuguse suhtlemise lõpetamine
ning teise terapeudi juurde edasi suunamine.

APA eetikakoodeksi punkti 10.05 järgi ei lasku terapeut intiimsuhtesse kliendiga, kes käib tema
juures teraapias. Eetikakoodeksi punkti 10.08 järgi ei loo psühholoog oma varasema kliendiga
intiimsuhet vähemalt kahe aasta jooksul pärast teraapia lõppemist. Eetikakoodeksi punkti 10.08
teise alapunkti järgi ei tohiks psühholoog oma varasema kliendiga intiimsuhet luua ka pärast kaht
aastat. Psühholoogid, kes pärast kaht aastat intiimsuhtesse astuvad (eeldusel, et varasemat
seksuaalkontakti pole olnud), peavad tõestama, et toimunud ei ole ärakasutamist. Võimalikku
ekspluatatsiooniriski tuleb hinnata, lähtudes (1) ajast, mis on teraapiast möödunud; (2) teraapia
iseloomust, kestusest ja intensiivsusest; (3) teraapia lõpetamise põhjustest; (4) kliendi eluloost (5)
kliendi vaimsest hetkeseisundist; (6) negatiivse mõju ja kahju tekkimise tõenäosusest kliendile;
ning (7) kõigist terapeudi poolsetest ütlemistest ja tegevustest, mis teraapia ajal vihjasid
romantilise suhte võimalikkusele pärast teraapia lõppu.

Eesti Psühholoogide Liidu liikme eetiliste nõuete punkti 3 järgi, ei tee psühholoog midagi, mis
lõppkokkuvõttes võiks indiviidi kahjustada, olenemata võimalikest majanduslikest, poliitilistest
või ideoloogilistest õigustustest (Eesti Psühholoogide Liit, 1990).

Otsust mõjutavad aspektid ning osapoolte õigused, vastutus ja haavatavus

Psühholoogi-kliendi professionaalses suhtes on klient selgelt haavatavam pool ning suhte

tekkimise ja selle kahjustava mõju eest vastutab psühholoog vastavalt eetikakoodeksile.

Psühholoogi otsust antud juhtumi puhul võib mõjutada kliendi varasem negatiivne kogemus
suhetega. Kuna klient kahtleb enda atraktiivsuses, ta on üle elanud lahutuse ning olnud
emotsionaalselt mitte kuigi lähedastes suhetes, siis on terapeutilise suhte lõpetamine tõenäoliselt
kliendi jaoks “löök.” Seega oleks nii suhte jätkamine kui lõpetamine omal moel kahjustav, mis
võib raskendada kahju vältimisest lähtuva otsuse tegemist ja kahju vältimise kohustuse täitmist.
Terapeudil võib olla õigustatud hirm selle ees, kuidas järjekordne suhte lõpetamine ning tunnetele
mittevastamine tõrjumist kartvale kliendile mõjuks.

Samas on antud juhtumi klient tõenäoliselt ka veelgi rohkem haavatavam võimaliku intiimsuhte
tekkimisel, kuna tal on negatiivseid läbi töötamata suhtekogemusi, mille lahendamiseks ta
psühholoogi poole pöördus. Terapeudi haavatavus seisneb selles, et meeldivus on vastastikune
ning kuigi ta teab, et see oleks vale, on ta samuti kujutlenud kliendiga suhtesse astumist.

Eetikajuhtumi võimalikud lahendused ja tagajärjed

1) Professionaalse suhte jätkamine üheaegselt intiimsuhte loomisega

Terapeudi ja kliendi vahelist intiimsuhet peetakse ebaeetiliseks tulenevalt ebavõrdsetest
positsioonidest ning terapeudi nö võimupositsioonilt. Uuringud on näidanud taolise suhte eriliselt
kahjustavat mõju kliendile kui suhte nõrgemale poolele. Suurem osa terapeudiga intiimsuhet
kogenud klientidest leidsid, et suhe kahjustas neid psühholoogiliselt ning seda ka siis, kui nad
esialgu hindasid suhet meeldivaks (Capawana, 2016). Otsus oleks seega selges vastuolus eetiliste
printsiipidega tulenevalt suurest kahju tekkimise tõenäosusest.

2) Professionaalse suhte lõpetamine ja intiimsuhtesse astumine

Kuna suhet ei alustatud “võrdselt” positsioonilt, siis on võimalik, et selle mõju kandub
intiimsuhtesse üle ka siis, kui professionaalset suhet ei jätkata. Kuigi Eesti psühholoogide
eetikakoodeks ei reguleeri eraldi terapeudi ja kliendi vahelise intiimsuhte tekkimist, on varasema
kliendiga kahe aasta jooksul suhtesse astumine rikkumine APA eetikakoodeksi järgi ning suhte
tekkimist peaks reeglina vältima ka hiljem.

3) Professionaalse suhte jätkamine vältides intiimsuhte tekkimist

Otsus eeldab, et kliendile sobib professionaalse suhte jätkamine ka siis, kui terapeut kliendi
poolsele tunnete avaldusele samaga ei vasta. On võimalik, et meeldivuse tekkimisega on piirid
juba ületatud ning terapeut ei suuda enam samasugusel määral objektiivseks jääda. Samuti võivad
kliendil säilida ootused ja lootused võimaliku intiimsuhte loomise suhtes.
 4) Igasuguse suhtlemise lõpetamine ning uue spetsialisti juurde suunamine
Taoline otsus võib kliendile mõjuda väga negatiivselt, kuna tal oli terapeudiga tekkinud usalduslik
suhe, mida ei pruugi järgmis(t)e terapeutidega tekkida. Terapeudi poolne tunnetele mitte-
vastamine võib kinnitada kliendi veendumust oma ebaatraktiivsusest ning seeläbi tema probleeme
süvendada.

5) Kliendiga otse ja ausalt rääkimine, kuidas üheskoos olukorda lahendada

Kliendiga tuleks usalduslikult ja ausalt rääkida, et temapoolsed tunded võivad hakata segama
teraapiat. Tõenäoliselt klient ei soovi teraapiat katkestada ning järgnevate vastuvõttudega ei pruugi
tema tunded väheneda. Samas võivad tema tunded olla osalt põhjustatud ka sellest, et pärast
negatiivseid kogemusi vastassugupoolega, on ta leidnud terapeudis usaldusisiku, kes kohtleb teda
austuse ja hoolega. Seetõttu ei saa otsuse tegemist anda kliendile, sest eetikareeglite rakendamise
eest vastutab spetsialist ning seda kohustust ei saa panna kliendile.

Mida me otsustame ja kui kedagi kahjustab, siis kuidas kahju vähendada?

Lõpetaksime professionaalse suhte ning suuname kliendi edasi mõne kolleegi juurde, kellega tal
võiks meie hinnangul tekkida hea terapeutiline suhe. Isiklikku suhet ei sobi meie hinnangul ja
vastavalt Eetikakoodeksitele alustada, sest rollides valitseb suur ebavõrdsus. Kindlasti
räägiksime kliendiga ning selgitaksime talle, et teise spetsialisti juurde suunamise eesmärk on
tema parimate huvide eest seismine.
Kasutatud kirjandus

American Psychological Association. (2017). Ethical Principles of Psychologists and Code of

Conduct. Kättesaadav: https://www.apa.org/ethics/code/

Capawana, M. R. (2016). Intimate attractions and sexual misconduct in the therapeutic

relationship: Implications for socially just practice. Cogent Psychology, 3, 1-13.

Eesti Psühholoogide Liit. (1990). EPL-i liikme eetilised nõuded. Kättesaadav:

http://www.epl.org.ee/wb/pages/eetika.php