Tallinna Kuristiku Gümnaasium

Loovtöö

Alex Raudsepp

Pandeemiad ja epideemiad
Ajalooline uurimus

Juhendaja: Kirsti Vooglaid

Tallinn 2018
Sisukord

Sissejuhatus 4

1. Pandeemiad ja epideemiad 5
1.1. Epideemia mõiste 5
1.2. Pandeemia mõiste 6
1.3. Lühiülevaade pandeemiast ja epideemiast 6
2. Tuntud pandeemiad ja epideemiad minevikus (1346-1968) 8
2.1. Must surm 8
2.1.1. Sümptomid 8
2.1.2. Haiguse levimine ja nakatumine 9
2.1.3. Tagajärjed 10
2.2. Hispaania gripp 11
2.2.1. Sümptomid 12
2.2.2. Haiguse levimine ja nakatumine 12
2.2.3. Tagajärjed 13
2.3. Aasia gripp 14
2.3.1. Sümptomid 14
2.3.2. Haiguse levimine ja nakatumine 15
2.3.3. Tagajärjed 15
3. Pandeemiad ja epideemiad tänapäeval (1976-2018) 16
3.1. Ebola viirushaiguse epideemia 16
3.2. HIV-infektsioon ja AIDS 17
3.3. Leetrid 18

Kokkuvõte 20

Kasutatud allikad 21

Lisad 23

Lisa 1. Ajatelg 23

2
Lisa 2. Tabel 24

3
Sissejuhatus

Ma valisin teemaks ’’Tuntumad pandeemiad ja epideemiad ajavahemikus 1346-2017’’ sellepärast, et

selle kohta on väga palju informatsiooni ja on huvitav uurida selle mõju inimajaloos. Ma teen
paaristööd koos Sixten Heinlooga.

Töö jaguneb kolmeks peatükiks: esimene peatükk sisaldab üldist teavet pandeemia ja epideemia
kohta ja nende mõisteid, teine räägib teatud pandeemiatest ja epideemiatest maailma ajaloos ja
kolmas räägib pandeemiatest ja epideemiatest tänapäeval.

Töö on suunatud inimestele, kes tunnevad huvi ajaloo ja meditsiini vastu. Teema on paeluv ja on
teadlastele huvi pakkunud juba aastakümneid, kuna kuhugile pole kadunud oht uute pandeemiate ja
epideemiate tekkeks.

Töö eesmärk on uurida erinevaid haiguspuhanguid läbi ajaloo ja koostada nende põhjal plakati ja
tabeli (vaata lisa 1 ja lisa 2) ning leida vastus küsimusele, milline haiguspuhang on nõudnud enim
ohvreid.

Kasutan töös põhiliste allikatena internetilehekülgi: www.kliinik.ee, www.WHO.com,

www.CDC.gov. Allikatena kasutasin töös ka raamatuid: „Loodusõnnetused, mis vapustasid
maailma“, „Nakkushaiguste ja epidemioloogia õpik“ ning „Maailma katastroofide ajalugu“.

Vastavalt põhikooli III astmes läbivatest teemadest seostub käesolev loovtöö kõige enam teemaga
„Keskkond ja jätkusuutlik areng“.

4
1. Pandeemiad ja epideemiad

Järgnevas peatükis tutvustatakse pandeemia ja epideemia mõistet ning nende kohta lühiülevaadet.

1.1. Epideemia mõiste

Sõna epideemia tuleb kahest kreekakeelsest sõnast epi (peal) ja demos (inimesed), alguses kasutatud
Homerose (Vana-Kreeka kirjanik) poolt, saanud oma meditsiinilise tähenduse siis kui Hippokrates
(Vana-Kreeka füüsik ja arst) kasutas seda ühe enda kuulsa uurimuse nimena. Sellel ajal tähendas
epideemia kliiniliste sündroomide kogumit, näiteks köhimine ja kõhulahtisus, mis esineb ja paljuneb
antud ajal antud kohas. Läbi sajandite on epideemia vorm ja tähendus muutunud. Järjestikused
katkuepideemiad keskajal andsid epideemiale uue tähenduse. (Centers for Disease Control and
Prevention kodulehekülg; 03.12.2017)

Epideemia - nakkushaiguste puhang, mis nõuab nakkustõrje meetmete laiaulatuslikku rakendamist.

Epideemia kuulutatakse välja juhul kui haigestumine ületab 1,5 kordselt tavapärast haigestumist.
Epideemia väljakuulutamine võib tuua vajaduse tervishoiusüsteemi igapäevatöö
ümberkorraldamiseks. See tähendab, et abi antakse vaid erakorralistele rasketele haigetele ja
plaaniline töö lükatakse edasi. (Postimehe kodulehekülg; 10.12.2017)

Epideemiaks nimetatakse tänapäeval ka mis tahes haiguse (mitte üksnes nakkushaiguse) ebaharilikult
sagedast ilmnemist, näiteks vähktõve või südame- ja veresoontehaiguste sagedast esinemist kogu
maailmas. (Kliiniku kodulehekülg; 10.12.2017)

5
1.2. Pandeemia mõiste

Sõna pandeemia tuleneb kahest kreekakeelsest sõnast pan (kõik) ja demos (inimesed). Pandeemia
mõistet kasutatakse erinevate haiguspuhangute tekkimisel ülemaailmselt. Enamus lühiajalise
pandeemia haiguse märgid võivad olla samad, mis pikemaajalisel pandeemial, siiski mõned
sümptomid võivad olla pisut erinevad. Näiteks hooajalised pandeemiad võivad põhjustada nakatumist
kõikides vanusegruppides, mille tulemusena vajavad nad üht ja sama ravimimeetodit. Hooajalised
pandeemiad võivad põhjustada vanade inimeste seas surma sel ajal, kui teistel samade sümptomidega
inimestel on haigus ravitav, kuid kõik oleneb nakatanu tervislikust seisundist. (World Health
Organization kodulehekülg; 03.12.2017)

Pandeemia ehk laustaud on haiguspuhang, mis haarab suurt geograafilist ala – riiki, tervet kontinenti
või kogu maailma (Kliiniku kodulehekülg; 10.12.2017).

1.3. Lühiülevaade pandeemiast ja epideemiast

Epideemia ehk rändtaud on (mujalt tuleva) nakkushaiguse laiaulatuslik puhang, mis haarab suurt osa
piirkonna rahvastikust. Kui varasematel aegadel esines suuri katku või rõugeepideemiaid, siis
tänapäeval puutume kokku gripiepideemiatega. (Kliiniku kodulehekülg; 10.12.2017)

Pandeemia tekib siis, kui esineb uudne viiruse tüvi, mis levib kergesti inimeste seas ja mille puhul
enamusel elanikkonnast puudub immuunsus. Gripipandeemiad, mis on tavaliselt kõige levinumad,
ilmnevad ettehoiatamata ja tabavad laialdaselt suuri piirkondi mitme puhanguga ning kestavad kaks
kuni kolm kuud. Tervisehoiutöötajad annavad mõista, et ei ole võimalik kindlaks teha, kas järgmise
pandeemia põhjustab gripp või mõni muu haigus. (Federal Communications Commission
kodulehekülg; 10.12.2017)

Teadaolevalt on epideemiad ja pandeemiad enamasti nakkushaigused, mis levivad kiiresti.

Nakkushaigusi võib klassifitseerida erinevatest aspektidest lähtudes – olenevalt tekitajatest,

patogeneesist, lokalisatsioonist ja haiguspildist. Nakkushaiguste epidemioloogilise klassifikatsiooni

6
aluseks on nakkusallikas ja nakkuse levikuteed. Vastavalt nakkusallikale jaotatakse haigused kahte
suurde alarühma: antroponoosid, mille puhul on nakkusallikaks inimene, sest need haigused esinevad
ainult inimesel ja zooantroponoosid, mille nakkusallikaks on loomad. Nakkushaigusi, mille tekitaja
peamiseks elukeskkonnaks on pinnas ja vesikeskkond ning millesse nakatumine toimub peamiselt
nende vahendusel, nimetatakse sapronoosideks (näiteks teetanus). Vastavalt nakkuse ülekandele võib
haigused jaotada nelja rühma: soolenakkused, piisknakkused, transmissiivsed ja
haavakontaktnakkused. Eriti viimast rühma käsitletakse erinevalt. Sageli eristatakse siin peamiselt
vere kaudu levivaid (HIV-infektsioon; B-, C- ja D-hepatiit); tõelisi haavanakkusi (näiteks teetanus)
ja peamiselt sugulisel teel levivaid (näiteks süüfilis, gonoröa). Igas rühmas eristatakse nii
antroponoose kui ka zooantroponoose. Osa autoreid peab nelja põhigruppi jaotust iseloomulikuks
antroponoosidele, kuna zoonooside korral on tegemist enamasti mitme nakatumisviisiga. (Parm &
Parv 2017: 37)

7
2. Tuntud pandeemiad ja epideemiad minevikus

Tuntuimad pandeemiad ja epideemiad minevikus on näiteks: Hongkongi gripp – gripi tüüp, mis sai
alguse Hongkongist; koolera – soolestiku nakkushaigus, mis esineb enamasti ainult inimestel ja mille
peamiseks põhjustajaks on puhastamata joogivesi; rõuged – nakkushaigus, mille peamiseks
põhjustajaks on saastatud õhk. On palju teisi nakkushaiguseid, millest mõnedest räägime pikemalt
järgnevates alapeatükkides.

2.1. Must surm

Must surm ehk katk on nakkushaigus, mis levib loomade ja inimeste seas ning kuulub
karantiinnakkuste hulka. On olemas 3 kindlat katku liiki: muhkkatk, kopsukatk ja septiline katk.
Ravimata juhtudel on suremus 30-60%. Haigus on inimkonnale tuntud iidsetest aegadest. Esimene
teadaolev suur katkuepideemia (nn Justinianuse katk) levis 6. sajandil Egiptuses, Süürias, Väike-
Aasias ja Euroopas. Rohkesti ohvreid (umbes 50 miljonit surmajuhtu) nõudis nn. must surm Euroopas
aastail 1347-1350. Viimane suurem Hongkongist alguse saanud katkuepideemia oli 1894-1900 aastal
Hiinas, Indias ja Jaapanis. Eestis esines katku korduvalt 18. sajandini. (Parm & Parv 2017: 159-160)

2.1.1. Sümptomid

Haigus esineb tihti kopsu-, bubooni- ja septilise vormina. Haiguse vorm tekib vastavalt nakkuse
sissepääsuväratist ja organismi vastupanuvõimetest. (Parm & Parv 2017: 161-162)

Bubooni- ehk näärmevorm esineb enamusel juhtudest ja on kõige parema prognoosiga. Haigus algab
kehatemperatuuri tõusuga, külmavärinate, lihas- ja peavaluga. Keelele tekib paks valge ja kriitjas
katt. Kuna keel on ka turses, siis esineb raskusi rääkimisel. Järgmisel päeval muutuvad lümfisõlmed

8
kaenla all või kubemes valulikuks ja suurenevad (tuvimuna või rusika suurused). Need buboonid
võivad esimese nädala lõpul tarduda ja hiljem nahapinnale avaneda. Limaskestadel ja nahal võib
esineda verevalumeid. Iseloomulik on hirmunud näoilme ja üldseisund on raske. (Parm & Parv 2017:
161)

Septiline vorm võib tekkida, kui protsess läbib lümfaatilises barjääri või kui organismi vastupanu on
nõrk. Esinevad septiline palavik, verejooksud ja võib kaasneda oksendamine ning kõhulahtisus (ka
veriokse, veriroe). Kujuneb septiline šokk ning suremus on väga kõrge. (Parm & Parv 2017: 162)

Kopsuvormi korral (kõige harvem esinev, kuid kõige nakkavam) on esiplaanil hingamispuudulikkuse
nähud ja raske üldseisund. Iseloomulik on äkiline algus, pitsitustunne rinnaku taga ja köha koos
limas-verise röga eritumisega. Kiiresti tekib septiline šokk ning suremus on väga kõrge. (Parm &
Parv 2017: 161-162)

2.1.2. Haiguse levimine ja nakatumine

Katk on eriti ohtlik nakkushaigus, mille tekitajaks on katkubakter Yersinia pestis (katkubakter) (Parm
& Parv 2017: 160).

Nakkusallikaks võivad olla umbes 200 liiki närilisi, eeskätt rotid, aga ka hiired, mutid, skunksid,
suslikud, koopaoravad, tarbaganid jt. Enamus närilisi haigestub ägedalt ja sureb, kuid neil, kes
magavad talveund võib haigus säilida järgmise kevadeni. Surnud närilistelt lahkuvad nende
ektoparasiidid - kirbud, kes ründavad nüüd teisi närilisi ja inimest. Nakkusallikatena tulevad arvesse
ka kaamlid, ahvid, šaakalid, kassid ja koerad. Looduslikus levikutsüklis ringlebki katk loomadele,
eeskätt näriliste hulgas tänu otsesele kontaktile ja kirpude vahendusel. Linnatsükkel saab alguse
looduslikust ning on seotud kodu- ja rändrotiga. Nakkus jõuab rändrotilt kirpude vahendusel
kodurotile ja sealt edasi kirpude vahendusel inimestele. (Parm & Parv 2017: 160)

Transmissiivsel teel levib haigus näriliste ektoparasiitide – kirpude (näriliste kirp: Xenopsylla
cheopis; aga ka inimese kirp: Pulex irritans) vahendusel. Peale haigelt loomalt või inimeselt vere
imemist hakkab tekitaja paljunema kirbu eesmaos ja tema soolestik muutub verele läbimatuks.
Topistunud eesmaoga kirbud tunnevad teravat nälga ning „ründavad uut ohvrit“. Kuna neil veri maost

9
edasi ei pääse, paisatakse see koos haigusetekitajaga haava tagasi. Nakatunud kirbud on
nakatumisohtlikud veel mitu kuud. (Parm & Parv 2017: 160-161)

Vigastatud naha või limaskestade kaudu levib haigus haigete loomade nahkade nülgimisel või liha
töötlemisel, samuti kokkupuutel haigete näriliste või nende laipadega, küttimisel ja nahkade
nülgimisel (Parm & Parv 2017: 160).

Matustel levib haigus kokkupuutel laibaga (Parm & Parv 2017: 160).

Piisknakkusena levib haigus siis, kui nakkusallikaks on kopsuvormi põdev inimene. See võib olla
aluseks epideemiate tekkele, kuna haigustekitajal on vaba väljapääs hingamisteede kaudu
väliskeskkonda. (Parm & Parv 2017: 160-161)

2.1.3. Tagajärjed

Katku suri umbes 50 miljonit inimest aastatel 1346-1353. Inimesi maeti massiliselt, enamus linnade
tänavad olid inimtühjad, inimesed kes haigestusid pidid jääma enda kodudesse või minema linnast
välja. Inimesed, kes läksid linnast välja levitasid katku omakorda edasi, haigestunud laste vanemad
jätsid lapsed maha. Haigestusid ka aadlikud, vaimulikud ja piirkonna valitsejad, mille tulemuseks oli
anarhia. Suleti kirikud, kloostrid ja haigetele saadeti appi arstide õpipoisid, kuna arstid ei tahtnud ise
katku haigestuda. Väiketalunike ja talupoegade seas oli kaotus kõige suurem, põllud jäid mitmeteks
aastateks sööti. Tänu põldude sööti jäämisele hakkasid talupojad nõudma paremaid tingimusi, mis
aitas omakorda kaasa feodaalkorra lagunemisele. Langes ka kiriku tähtsus, kuna inimestele näis, et
nad ei saanud kirikult vajalikku abi. Vaatamata kõigele haigestub isegi tänapäeval katku mitmeid
inimesi, kuid see ei põhjusta inimkonnale suurt ohtu. 14. sajandi populatsiooni taastamiseks läks
umbes 150 aastat. (Ilves 1999: 329)

Marseille´s võttis katk elu 56 000 inimeselt. Perpignanis jäi kaheksast arstist ellu ainult üks.
Avignonis jäi tühjaks 7000 maja ja paavstil ei jäänud muud üle, kui õnnistada Rhõne´i jõge, et laibad
võidaks vette heita. Ühes Pariisi kirikus peeti ühe kuu jooksul 419 hingepalvet-40 korda rohkem kui
enne epideemia algust. Katk sundis isegi sõjajalal (Saja-aastane sõda) olevat Prantsusmaad ja

10
Inglismaad vaherahu sõlmima. Ühe reisija kirjelduse järgi hulkusid nii mõnegi linna tänavatel
omaniketa jäänud koduloomad omapäi, veinikeldrite uksed olid valla ja põllud söötis. 1348. aasta
lõpuks oli katk levinud suuremale osale Saksamaale ja Austriasse. Igas linnas loendati surnuid
tuhandetega ja näiteks Viinis suri ühelainsal päeval 960 inimest. (Ilves 1999: 329)

2.2. Hispaania gripp

1918. aasta gripipandeemia, mida tuntakse Hispaania gripi nime all, põhjustas A-gripiviiruse tüüp

H1N1 ning see mõjutas 500 miljonit inimest kogu maailmas, sealhulgas kaugetel Vaikse ookeani
saartel ning Arktikas. Gripipandeemial oli kaks ebatavalist aspekti. Esiteks tappis haigus kaks kuni
kakskümmend protsenti nakatanutest, mis erineb tavapärasest gripiepideemia 0,1-protsendisest
suremusest. Teiseks tappis pandeemia peamiselt nooremaid täiskasvanuid: 97% gripipandeemias
surnutest olid alla 65 aasta vanused ning üle poole vanuses 20-40 aastat. See on tavatu, sest tüüpiliselt
on gripp kõige surmavam kas väga noortele (alla teise eluaasta) või väga vanadele (üle 70 eluaasta).
(Diplomaatia kodulehekülg; 03.02.2018)

Ajaloolased ja biomeedikud on väitnud, et gripipandeemia tõsidust süvendasid tollal kaks olulist

tegurit: sõja mõju ja napid teaduslikud teadmised. 1918 aastal oli gripiviiruse bioloogia ja
viirusevastane ravi veel üsna tundmatu maa. H1N1 gripiviiruse päritolu ja selle pandeemiaks
kujunemise kohta on mitmesuguseid teooriaid. Osa uurijaid usub, et see võis olla pärit Hiinast, teised
aga usuvad, et see oli olemas juba enne 1918. aastat, tekitades väiksema ulatusega puhanguid 1916.
aastal Prantsusmaal ja 1917. aastal Inglismaal. Mõned aga väidavad, et esimene pandeemialaine algas
Ameerika Ühendriikides 1918. aasta algul. (Diplomaatia kodulehekülg; 03.02.2018)

11
2.2.1. Sümptomid

Üks New Yorgi arst kirjeldas haiglasse toimetatud gripihaigeid nii: „Nad on sinised nagu mustikad
ja sülitavad verd.“ Paljudel haigetel oli hingamissagedus hapnikupuudusest kahekordistunud ja nende
pulss oli kiirenenud. Järgmisteks sümptomiteks olid mädavillid seljal, rinnal ja jäsemetel. Paljud
sinakaks värvunud patsiendid ei tundnud end halvasti, kuid arstid teadsid, et huulte ja näo sinakaks
tõmbumine tähendas letaalset lõppu hiljemalt kahe päeva pärast. Kõige rohkem ohvreid oli sõdurite
hulgas. Juba esimese kevadise gripilaine ajal hakkasid Itaalia sõdurid lämbuma, sest nende kopsud
olid ummistatud limast ja verisest vahust. (Ilves 1999: 341)

2.2.2. Haiguse levimine ja nakatumine

1918. aasta gripipandeemia esines kolme lainena poolteise aasta jooksul ja levis üle kogu maailma.
Esimene ehk kevadlaine algas 1918. aastal ja levis järgmise poole aastaga ebaühtlaselt Ühendriikides,
Euroopas ja mõnel pool Aasias. Selle laine ajal teatati kõrgest haigestumusest ja tavapärasest
suuremast suremusest. Teine ehk sügislaine 1918. aasta septembrist novembrini oli äärmiselt tappev
ja levis üle kogu maakera, jätmata puudutamata ühtegi olulisemat asustatud piirkonda. Suremuse
mõttes oli epideemia keskpunkt India, kus sai surma 10-20 miljonit inimest, sealjuures on
punkthinnanguga leitud, et Briti võimule allunud provintsides suri 13,8 miljonit inimest. Sellele
järgnes kolmas laine 1919. aastal, mis kestis mõne kuu Austraalias, Hispaanias ja veel paljudes
riikides. Lainete kiire järgnemine pärssis valmisolekut gripipandeemiaks ja sellele reageerimist, tuues
lõpuks kaasa miljonite inimeste surma. (Diplomaatia kodulehekülg; 03.02.2018)

Peamisteks haiguse levitajateks olid ilmselt nakatunud sõdurid, kes sõja ajal kandsid seda
erinevatesse riikidesse.

12
2.2.3. Tagajärjed

Hispaania gripp tappis umbes 50 miljonit inimest aastatel 1918-1920 (Diplomaatia kodulehekülg;
03.02.2018).

Mõned haiged varisesid maha otse tänaval, kus möödujad, kartes nakkust, astusid neist kaugemale
autoteele. Paljudes linnades põrkasid autod kokku, sest juhid olid liiga haiged, et juhtimisega toime
tulla. Kaks Iirimaa rannikust liitlaste valve all eemalduvat laeva põrkasid kokku, sest kõik
laevalviibijad olid nakatunud ja keegi meeskonnast ei suutnud enam õiget kurssi hoida. Paljudes
linnades suleti kinod ja restoranid, kontorites hakati kasutama libiseva tööajaga graafikut, et piirata
nakkuse levikut. Oktoobri teisel nädalal suleti Montrealis kõik koolid, kinod, tantsusaalid ja teatrid.
USA politsei varustati maskidega ja tänavale paigutati sildid: „Köhimine ja aevastamine on
seadusvastane. Trahv 500 dollarit.“ Teistes riikides kasutati linnades samu meetmeid. Maarajoonides
olid aga kaotused gripi läbi abitööjõu hulgas nii suured, et see hakkas mõjutama viljakoristust.
PõhjaIndias jäi paljudes kohtades vili põllule, Poolas mädanesid maa sees kartulid. Troopilistes
maades aga nappis tööjõudu, et koristada kohviube, koguda kummit või väärtuslikke tsitrusvilju.
Tööstus ja kaubandus kiratses. Brasiilias ja Uus-Meremaal tuli pangad personalipuudusel ajutiselt
sulgeda.
Suured vasekaevandused Belgia Kongos ja Peruus peatasid tootmise. Äri ja transport olid halvatud.

Saksamaa ja Rootsi, Hispaania ja Portugali vahel ei sõitnud enam ükski rong ning mõned sadamad
jäid inimtühjaks. Uus-Meremaal peatati parlamendi tegevus, sest liiga palju saadikuid oli
haigestunud. Enamikus maades olid ravimid lõpukorral. Kõik katsed leida tõhusat gripivaktsiini
ebaõnnestusid ja inimestel tuli kasutada vaid koduseid vahendeid. Mõned tõbised tohterdasid ennast
ise, juues pudelite kaupa džinni, määrides rindkeret ja kaela kuuma peekonirasvaga või istudes päev
läbi auravate eukalüpti õli vannide keskel. Mõned kastsid end peaaegu keevasse vette, teised võtsid
jääkülma vanni. New Orleansi elanikud tegid mitu korda päevas äädikaplaastreid. Tugev nohu, mis
mõnikord haigusega kaasnes, oli kui õnnistus, sest pidev nuuskamine andis lootust haigusest
vabanemiseks. Inimesed tegid kõik, et ennast nakkuse eest kuidagi moodi kaitsta. (Ilves 1999: 342-
343)

13
1919. a. Jaanuaris hakkas epideemia vaibuma. Rahvusvahelise Hügieenikomisjoni aruandes teatati,
et haigusesse nakatus umbes 50% maakera elanikkonnast, üle 22 miljoni inimese suri-rohkem, kui
hukkus Esimeses maailmasõjas. Aasias suri 15 757 400 inimest, Aafrikas 1 353 500, Euroopas 2 163
400, Põhja-Ameerikas 1 075 700, Lõuna-Ameerikas 827 300 ja Austraalias 965 300. See oli suurim
epideemia pärast nn. musta surma, mis levis Euroopas aastail 1347-1350. (Ilves 1999: 344)

2.3. Aasia gripp

1957. aasta Aasia gripp oli üks kuulsamaid gripipandeemiaid ajaloos. Aasia gripp oli 2. klassi kuuluv
linnugripi pandeemiline puhang, mis pärines Hiinast 1956. aasta alguses ja kestis kuni 1958. aastani.
See pärineb looduslikust mutatsioonist metsikutest partides, mis ühendavad eelnevalt olemasoleva
inimorganismi. Haiguse vastu leiutatud vaktsiin avalikustati 1957. aastal ja pandeemia aeglustus.
1958. aastal oli pandeemia teine laine ja H2N2 (Aasia gripiviirus) hakkas hooajalist pandeemiat
levitama. 1968. aastal kadus Aasia gripp elanikkonnast ja arvatakse, et see on looduses väljasurnud.
H2N2 viiruse preparaadid asuvad kogu maailma laboratooriumites. (SinoBiological’i kodulehekülg;
05.02.2018)

2.3.1. Sümptomid

Aasia gripil on sümptomid sarnased paljude teiste gripi tüvedega, sealhulgas palavik, kehavalu,
külmavärinad, köha, nõrkus ja isukaotus. Aasia gripp põhjustab paljusid sümptomeid, mida tavaliselt
esineb ka gripiviirusel. Gripp on hingamisteede haigus, seega on gripihaigetel laialdaselt teada kuiva
köha, kurguvalu ja hingamisraskusi. Tavaliselt põhjustab gripp kõrge palavik ja kehavalu või
külmavärinad. Inimesel ei pruugi olla isu. H2N2 taastumine võib kesta mitu nädalat; tüsistused
hõlmavad kopsupõletikku, krampe, südamepuudulikkust ja surma. (SinoBiological’i kodulehekülg;
05.02.2018)

14
2.3.2. Haiguse levimine ja nakatumine

Aasia gripp levis ilmselt piisknakkusena (SinoBiological’i kodulehekülg; 05.02.2018).

Aasia gripipandeemia sai alguse Hiinast ja levis kõige pealt sellele lähedalolevatesse piirkondadesse
ja riikidesse. 1957. aasta kesksuveks oli haigus jõudnud Ameerika Ühendriikidesse, olles samal ajal
juba laialt levinud Suurbritannias. (Encyclopedia Britannica kodulehekülg; 10.02.2018)

2.3.3. Tagajärjed

1957. aasta Aasia gripp oli teine pandeemia juhtum põhjapoolkeral 20. sajandil. 1957. aasta
detsembriks oli haigus nõudnud Inglismaal ja Walesis kokku 3550 inimelu. 1958. aasta märtsiks oli
Ameerika Ühendriikides surnud kokku 69800 inimest. (Encyclopedia Britannica kodulehekülg;
10.02.2018)

Ülevalt otsitud infost saime teada, et kesk- ja varauusajal levinud laastavad haigused nakatavad
inimesi igas vanusegrupis ja igas riigis ning levivad piirkonnast piirkonda ja kontinendilt kontinendile
väga suurel kiirusel. Igal nakkushaigusel on endale omased sümptomid, mis võivad osutuda
inimestele ohtlikuks, näiteks võib haigus panna immuunsüsteemi organismi vastu võitlema, mille
tagajärjed on surmavad. Enamus haigused hääbuvad aeglaselt, kuid nakatavad ja tapavad kiiresti.
Isegi kui neid haigusi tänapäeval põdeda, vajavad nad intensiivravi, mis võib kesta kuid ja vahel isegi
aastaid.

15
3. Pandeemiad ja epideemiad tänapäeval (1976-2017)

Pandeemiate oht on aastatega vähenenud ja väheneb edasi, kuid pole kadunud oht uute epideemiate
ja pandeemiate tekkeks. Isegi tänapäeval esineb mitmeid pandeemiaid ja epideemiaid.

Nt. difteeria, mille viimased suurimad puhangud olid aastatel 1990- 95, kuid see haigus levib ka
tänapäeval, haiguse esimesed sümptomid on kehatemperatuuri tõus, halb
enesetunne, neelamisvalulikkus ja isu kaotus; leetrid, millesse haigestus 1980. aastal 2,6 miljonit
inimest, väiksemaid puhanguid esines kuni 2014. aastani, haiguse esimesed nähud on palavik,
ülemiste hingamisteede katarr, köha, konjunktiviit, valkjad erkpunased täpid põse limaskestal;
koolera, millel esineb igal aastal 1,3-1,4 miljonit haigusjuhtu, see on soolestiku nakkus, mis põhjustab
rohket vee ja mineraalsoolade kaotust, see haigus on eriti ohtlik ehk karantiinnakkus, ravimata
juhtudel sureb inimene mõne tunniga. (Parm & Parv 2017: 61, 122, 116)

3.1. Ebola viirushaiguse epideemia

Ebola viirus on aafrika mandril esinev viirus, mis põhjustab inimestel ja primaatidel (ahvidel,
gorilladel, šimpansitel) sageli surmaga lõppevat rasket haigust. Arvatakse, et viiruskandjateks on
Aafrikas elavad loomad ning nakatutakse kokkupuutel haige loomaga. Haige inimene levitab viirust
vere ja bioloogiliste vedelikega (lümf, uriin, higi jt). Nakatuda võib ka saastunud meditsiinivahendite
kaudu. Peiteperiood on 2-21 päeva. Haigus algab järsku nõrkuse, pea-, liigese-, lihase- ja
kurguvaluga, millele järgnevad kõhulahtisus ja oksendamine. Mõnel inimesel tekib lööve, esinevad
sisemised ja välimised verejooksud, mis võivad põhjustada surma. (Kliiniku kodulehekülg;
17.03.2018)

Haiguse diagnoosimiseks võetakse vereproov. Spetsiaalset ravi ja vaktsiini ei ole. Nakatumise

vältimiseks tuleb hoiduda reisimisest haiguspuhangu piirkondadesse, vältida kontakti loomade ja
nakatunud inimestega ning hoolikalt täita hügieeninõudeid. (Kliiniku kodulehekülg; 17.03.2018)
Ebolast taastumine sõltub kõik patsienti toetavast hooldusest ja patsiendi immuunsusest. Inimestel,

16
kes on Ebolast taastunud tekivad tüsistused vähemalt kümneks aastaks, võibolla et isegi kauemaks.
(Centers for Disease Control and Prevention kodulehekülg; 17.03.2018)

Kahjuks pole teada, et kas inimestel kellel on varem ebola olnud on selle vastu immuunsed või võivad
nad uuesti nakatuda mõnesse muusse ebola vormi. Inimestel, kes on ebolast taastunud võivad tekkida
ka pikaajalised tagajärjed nt. liigese- ja nägemisprobleemid. (Centers for Disease Control and
Prevention kodulehekülg; 17.03.2018)

Isegi pärast taastumist võib ebola peituda inimese kehavedelike (nt. sperma) sees. Ajavahemik, kus
ebola lahkub kehavedelikest, on igal inimesel erinev. Osadel inimestel on ebola kehavedelikest välja
voolatud umbes kolme kuuga. Teistel aga on sellega aega läinud rohkem kui üheksa kuud. Uuringud
ütlevad, et ajapikku viiruse arv kehavedelikes väheneb ja kaob millalgi lõplikult. (Centers for Disease
Control and Prevention kodulehekülg; 17.03.2018)

3.2. HIV-infektsioon ja AIDS

HIV-infektsioon on ohtlik nakkushaigus, mis kahjustab eeskätt immuunsüsteemi ja mille väljendunud

vormi – AIDS-i (acquired immunodeficiency syndrome) kirjeldati esmakordselt 1981. aastal USA
suurlinnades New Yorgis, San Franciscos ja Los Angeleses. Tõsiselt kahjustatud immuunsüsteemi
tõttu tekivad erinevad võimalikud infektsioonid. AIDS-ks peetaksegi HIV-infektsiooni hilisfaasi,
mille korral ilmnevad mõned rohkem kui 20-st võimalikust infektsioonist või HIV-ga seotud
vähkkasvajad. Võib öelda, et tänapäeval on see infektsioon kujunenud kogu maailmas pandeemiliselt
levivaks nakkushaiguseks. WHO andmetel elas 2014 aasta lõpus maailmas 36,9 miljonit HIV-
infektsiooni nakatunud inimest. Samal aastal diagnoositi 2 miljonit uut nakatunut ja 1,2 miljonit suri
selle haiguse tõttu. Kõige ohustatumaks piirkonnaks oli Saharast lõunasse jääv Aafrika, kus
diagnoositi 70% kõigist uutest juhtudest ja kus sel aastal elas 25,8 miljonit infitseeritut. Siiski
ajavahemikus 2000 – 2015 on uute haigus- ja surmajuhtude arv vähenenud vastavalt 35% ja 24%.
Arvatakse, et ainult ca 54% HIV-infektsiooniga isikut teab, et see neil on. (Parm & Parv 2017: 171-
172)

17
HIV kinnitub rakkudele, mille pinnal on CD4-retseptoreid (näiteks T-helperrakud ehk T4-
lümfotsüüdid, mis koordineerivad immuunvastuse tugevnemist ja suunatust; makrofaagid;
dendriitrakud ja kesknärvisüsteemi gliiarakud) (Parm & Parv 2017: 174).

Tänapäeval ollakse seisukohal, et HIV ei levi: õhu kaudu (nt. aevastamisel või köhimisel), sülje kaudu
(st. suudlemisel, kui suu limaskest on terve), kätlemisel ja emblemisel, putukate hammustuste
vahendusel ning vee ja toiduainete kaudu (Parm & Parv 2017: 174).

HIV-sse võib nakatuda sugulisel teel, parenteraalsel teel ja vertikaalsel levikul emalt lootele.
Praktikas sagedasemad HIV-infektsiooni nakatumised toimuvad suguühtel ja narkomaanide poolt
ühiste süstalde kasutamisel. (Parm & Parv 2017: 173-174)

Aeg nakatumise ja sümptomite ilmnemise vahel on erinev ja sõltub indiviidist. Ravimata juhtudel
kestab sümptomivaba periood 5 – 10 aastat, aga võib olla ka lühem. Antiretriviirusravi langetab
viiruskoormust (viiruste hulka) veres ja hoiab ära (nõrgendab) haiguse progresseerumist. (Parm &
Parv 2017: 176)

HIV infektsioon tekitab mitmeid haigusseisundeid nt. Kandioosne ösofagiit, mille peamiseks
sümptomiks on retrosternaalne valu (valu erinevates kehapiirkondades); Tsütomegaloviiruslik
retiniit, mille puhul esievad „pimedad“ laigud vaateväljas või mao-sooletrakti kahjustus; Herpes
simplex infektsioonid; Tuberkuloos- on HIV-infektsiooniga isikute peamine surmapõhjus on
kasvajad. (Parm & Parv 2017: 176-177)

3.3. Leetrid

Leetrid on väga nakkav vaktsiin-välditav haigus, mis on levinud üle maailma ja mis võib anda
puhanguid ja epideemiaid eriti vaktsineerimata alla seitsme aastaste laste seas. Leetreid loetakse
kõige nakkavamaks nakkushaiguseks üldse ja peale haigega kokkupuutumist nakatub 100-st
mittepõdenud ja vaktsineerimata isikust 98. (Parm & Parv 2017: 121-122)

Haigus levib piisknakkusena. Haige on nakkusohtlik 4-5 päeva enne ja 4 päeva pärast lööbimist.

18
Kolmandad isikud ei kanna viirust edasi. Leetriviirus hävib õhus kiiresti, seetõttu tuleb haige tuba
sageli õhutada. Leetrite lõimetusaeg on 10-15, maksimaalselt 21 päeva. Umbes 10 päeva pärast
nakatumist tekivad haigusnähud – tugev köha, palavik, nohu ning silmasidekestapõletik. Köha on
rohke rögaeritusega, silmad on valguskartlikud ning neist voolavad pisarad. Suu limaskest punetab
ja veel enne lööbe ilmumist tekivad põskede sisekülgedele purihammaste kohale leetritele
iseloomulikud valkjad laigud. Umbes 3 päeva pärast haige seisund paraneb veidi, kuid seejärel tõuseb
palavik uuesti ning nahale ilmub lööve. Lööve tekib algul kõrvade taha, järgmiste päevadega levib
näole, kehale, jäsemetele kaasa arvatud peopesad ja jalatallad. Lööve on algul roosa, hiljem muutub
erkpunaseks ning nahapinnast veidi kõrgemad laigud laatuvad. Leetrite läbipõdemine annab eluaegse
immuunsuse. (Kliiniku kodulehekülg; 24.03.2018)

Haigust diagnoositakse iseloomulike tunnuste ja nakatunutega kokkupuute alusel. Viirusvastaste

antikehade leidumine veres kinnitab diagnoosi. Leetrihaigeid ravitakse kodus, voodirežiimil. Haigla
ravi vajatakse raske seisundi või tüsistuste tekkimisel. Haigustekitaja vastu ravimeid ei ole,
leevendatakse sümptomeid. Palaviku alandamiseks ei tohi kasutada aspiriini, vaid teisi
palavikualandajaid nt. paratsetamooli. Silmapõletiku ohu tõttu peab haige toas eredat valgust vältima.
Piinavat köha aitab leevendada piisavalt niiske õhk, vajaduse korral kasutada köha pärssivaid
ravimeid. Haigele tuleb anda rohkesti juua. Antibiootikume kasutatakse vaid bakteriaalsete tüsistuste
tekete korral. Leetrite tüsistused on tõsised, neist kõige sagedasemad on kopsupõletik või
keskkõrvapõletik. Ühel haigel tuhandest tekib peaajupõletik ehk entsefaliit, mille tagajärjel ta võib
invaliidistuda või surra. (Kliiniku kodulehekülg; 24.03.2018)

19
Kokkuvõte

Minu loovtöö teema on ’’Tuntumad pandeemiad ja epideemiad ajavahemikus 1346-2017’’.

Minu loovtöö pandeemiate ja epideemiate kohta osutus enda jaoks huvitavamaks. Töö käigus mulle
meeldis see, et tegelesin nende asjade uurimisega, mis mulle meeldisid.

Töö käigus sain palju teadmisi haiguste, inimkonna ajaloo ja meditsiinivaldkonna kohta. Ma õppisin
info põhjalikku analüüsimist ja selle käigus omandasin otsitud info põhjal ajatelje koostamist, mis oli
praktilise töö osa. Pandeemiate ja epideemiate toimumisajad ja nende mõju inimkonnale on selgitatud
aastaarvude ja numbrite kaudu vastavalt ajaloolise statistika põhjal.

Kui ma alustasin loovtöö kirjutamist arvasin, et see on raske, kuna ma enne ei osanud hästi analüüsida
teatmeteoste tekste nii, et otsustada, missugust teksti osa sobitada loovtöösse. Samuti oli raske
infootsimine, kuna enamus allikatest olid ingliskeelsed ja neid pidi tähelepanelikult tõlkida, et kanda
originaalset mõtet töösse. Praktilise töö koostamine oli raske.

Paaristööna töötades läks loovtöö kirjutamine kiiremini ja lihtsamalt, kui see oleks läinud üksi tehes.
Koos paarilisega me panustasime võrdselt loovtöösse. Samuti oli hea, et me olime kursis loovtöö
kirjutamisel ja mõistsime üksteist ühtemoodi. Koostöö juhendajaga oli hea. Juhendaja andis kontrollis
loovtöö sisu hoolikalt üle ja andis soovitusi nende täiustamiseks, et oleks asjalikum ning pakkus ideid
praktilise töö koostamiseks.

Töö kirjutamisel esinesid küsimused infoallikate tõekspidamise kohta ja nende võrdlemine omavahel.

Töö eesmärk oli uurida erinevaid haiguspuhanguid läbi ajaloo ja koostada nende põhjal plakati ja
tabeli. Saime teada, et enim ohvreid nõudnud haigus oli 20. sajandi gripipandeemia, mida tuntakse
Hispaania gripina. Uurimistöö püstitatud eesmärk on täidetud.

Ajaloolist uurimust võiks veel arendada nii, et uurida rohkem tänapäevaseid haiguspuhanguid ning
lisaks tutvustada tööd arusaadavas inimkeeles, kasutades vähem võõrkeelseid sõnu ja väljendeid.

20
Kasutatud allikad

CDC.gov. 2015. Ebola virus. URL=https://www.cdc.gov/vhf/ebola/treatment/ (17.03.2018)

Dowdy, D. W. & Chaisson, R. E. 2010. What is a pandemic?

URL=http://www.who.int/csr/disease/swineflu/frequently_asked_questions/pandemic/en/
(03.12.2017)

Ilves, G. 1999. Loodusõnnetused, mis vapustasid maailma. Tallinn: AS PAKETT

Kenny, R. Pandemics Information. URL=https://www.fcc.gov/general/pandemics-information

(10.12.2017)

Kõivumägi, K. 2009. Epideemia. URL=https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/epideemia/id-331

(10.12.2017)

Kõivumägi, K. 2009. Pandeemia. URL=https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/pandeemia/id-1301

(10.12.2017)

Martin, P. M. V. & Martin-Granel, E. 2006. 2,500-year Evolution of the Term Epidemic.

URL=https://wwwnc.cdc.gov/eid/article/12/6/05-1263_article (03.12.2017)

Parm, Ü. & Parv, V. 2017. Nakkushaiguste ja epidemioloogia õpik. Tartu: Härmametsa talu
kirjastus.

Reddy, S. 2015. Hispaania gripp – 20. sajandi kurikuulus pandeemia.

URL=https://www.diplomaatia.ee/artikkel/hispaania-gripp-20-sajandi-kurikuulus-pandeemia/
(03.02.2018)

Reisenbuk, K. Olulisemad mõisted. URL=https://www.postimees.ee/193444/olulisemad-moisted

(10.12.2017)

Rogers, K. Asian flu of 1957. URL=https://www.britannica.com/event/Asian-flu-of-1957

(10.02.2018)

21
Xie, L. Asian Flu (1957 Influenza Pandemic). URL=http://www.sinobiological.com/1957-

Influenza-Pandemic-Asian-Flu-a-5753.html (05.02.2018)

22
LISAD

LISA 1. Ajatelg

Must surm Hispaania Aasia gripp Ebola HIV-viirus Leetrid

gripp viirus
Hukkus 50 Hukkus 1 Hukkus 1,2 Hukkunud:
miljonit Hukkus 50 miljon Hukkus 10 miljonit teadmata
miljonit tuhat
Levis: Levis Levis üle Levis üle
Euroopas, Levis üle enamasti Levis kogu kogu
Aasias, maailma Aasias Aafrikas maailma maailma
Aafrikas
Leviala

Haigus

Aasta
1347 1918 1957 2014 1980ndad- Teadmata-
tänapäev tänapäev

Joonis 1. Ajatelg maailma kõige laastavaimate epideemiate ja pandeemiate kohta.

23
LISA 2. Tabel

Haigus Aeg Sümptomid Nakatumine Ohvrite

arv
Must 1347 Palavik, Kirpude ja 50
surm verejooksud, näriliste miljonit
buboonid, vahendusel
oksendamine
Hispaania 1918 Kiirenenud Sõjast tagasi 50
gripp pulss, tulevate miljonit
mädavillid, sõdurite
sinakad huuled vahendusel
Aasia 1957 Kõrge palavik, Levis 1 miljon
gripp pea- ja piisknakkusena
lihasvalud,
katarrinähud
Ebola 2014 Nõrkus, pea-, Aafrika 10 000
lihas- ja loomade
lihasvalud, vahendusel
verejooksud,
oksendamine
HIV 1980- Pole Verekaudne, 1,2
tänapäev seksuaalne miljonit
Leetrid Teadmata- Katarrinähud, Levib teadmata
tänapäev silma piisknakkusena
sidekestapõletik,
lööve

Tabel 1. Tabel maailma kõige ohtlikumate nakkushaiguste kohta.

24