Navigaatorid

Artur Alliksaar
Sõuame ja sõuame.
Südilt ja sünguseta.
Ainult vesi on vaikiv ja valvel.
Ainult taevas on tõsine ja tumm.
Lahkumine ja liginemine.
Läheme laulude järele.
Rühime ja rühime.
Aerud on siledad ja sitked.
Hinged on hardad ja elevil
Taga on tuimus ja tülpimine.
Ees on ihaldatud aarded.
Tuleb pööraselt pingutada.
Pööriseid on palju.
Jõudu ei saa säästa.
Julgust peab ülegi jääma.
Usku peab olema hullusti.
Delfiinid defileerivad meile.
Vaalad vaatavad vaagides.
Kaugusist kostavad kajakate kahekõned.
Saagkalad töötavad suure hoolega me paadi põhjalaudade kallal.
Me pillume neile pisikesi leivapalu, näpistades neid oma kõhu küljest.
Hetkeks tõstavad nad tänulikult silmad ja siis saevad edasi.
Millegagi ei saa me vähendada nende vaeva.
Millegagi ei saa me kergendada nende kohustuse karmust.
Aerutame ja aerutame.
Tuulte nokad peksavad meile näkku.
Ahnelt ja halastamatult.
Endeid pudeneb vette nagu häbelikult helkivaid helmeid.
Miski on vastumeelselt vaibumas.
Miski on aegamööda algamas.
Meri mustab ja mühiseb kahjurõõmsalt.
Me ei tee sellest väljagi.
Rebime ja rebime.
Tunneme selgesti aja survet õlgadel ja aerude põletust pihkudes.
Ruttame ja ruttame.
Kes on see, kes saab teada, kas jõuame kohale või mitte?

Maa ja rahvas
Karl Ristikivi
I
Kõik mandrid on tõusnud merest,
kõik maad on olnud rannad,
kuigi meri neid enam ei mäleta.

Meie kõik seisame saarel,

kuigi me randa ei näe.

Vikerkaar, vikerkaar, kus on su algus?

Iga jalatäis maad on kellegi jälg,

iga peotäis mulda on kellegi käsi,
mis pudenend kellegi käest.
Valged tiivad, mustad tiivad –
öö ja päev, suvi ja talv,
tuhat aastat kui ainus silmapilk.
Kas kuuled: üks linnuke laulab!

Kes olen mina,

et ma mõõdaksin loomispäevade pikkust?

II
Iga vihmapiisk on olnud kellegi pisar,
ja mahl, mis kevadel valgetes kaskedes ärkab,
on veri, mis valatud kaugel lahinguväljal.
Ei, mitte nii, et ma tuleksin kunagi tagasi
ja avaksin võtmega ukse,
mis langes lukku mu selja taga.
See võti on kellegi teise käes
ja ust peab ta uuesti otsima.
Aga kui ta õhtul väsinult istub maha,
olen mina seal istunud enne teda,
ja see paik on õnnistatud paik,
sest see on kodu.

III
Kui nad istusid leiba võtma,
panid nad käed risti
nagu varjates, et need olid tühjad.
Keegi ei võtnud midagi endaga kaasa
ja tühjad käed said uuesti mullaks.

Kõik on meile jäänud,

maa, meri ja rand,
vihmapiisad ja pisarad,
ja mahl, mis kevadel valgetes kaskedes ärkab.

Kõik on meile jäänud,

tee ja sadam kahe teekonna vahel.

Aga kui me kord õhtul istume maha,

on seal istunud enne meid
kümme tuhat, kes tulid tagasi sõjast,
ja kolmsada, kes ei tulnud kunagi tagasi.

Maailma avastamine
Jaan Kross
Kolumbus oli kangru poeg
Genua linnast pärit
1
KÕIK INIMESED ON SÜNDINUD GENUAS

Kõik inimesed on sündinud

sinise mere ääres.

Kõikide isad
on kummargil kangaspuude kohal
kudumas kangast
lastele jätkata

Kõik lapsed jooksevad kangaspuude lõginast

sinise mere kaldale vahtima
varbad vees
laevade kadumist silmapiiri taha

Sest lapsed peavad sinna jooksma

ja laevad peavad sinna kaduma
ja varbad peavad saama märjaks

Ja kõik asuvad teele

sest kõik peavad asuma teele
Karavellidega
galeoonidega galeeridega galeassidega korvettidega
fregattidega parklaevadega prikkidega brigantiinidega
pargastega kuunaritega kaljastega kutritega jahtidega
praamidega lotjadega luupidega parvedega paatidega
venedega süstadega džonkitega butratega kanuudega
praudega sampaanidega piroogidega kajakkidega aurikutega
õhupallidega dirižaablitega bi- mono- aero- ja hüdro-
plaanidega allvee- mootor- rootor- turboelekter- ja
aatomlaevadega batüskaafidega TU-dega rakettidega
ja vöö vahele pistetud hõlmadega
ning avastavad uue maailma

Kõik
Mõni kõikide
vähesed paljude
igaüks iseenese jaoks
Sest igaüks peab avastama oma maailma

Teel
peab ta vaigistama nurinad
ja lämmatama vastuhakud
iseeneses iseenese vastu
sest tuhat kätt kisub teda
tagasi

Harjumus hoida kalda ligi

õudusjutud põlvest põlve räägitud
veekoletistest ja põlevaist väävlimeredest
ja põhjatusse kukkumisest sealpool äärt
hirm jäämägede ees mille hingamist
on oma huultega tuntud
ja tulemägede ees
mille purskamist on nähtud oma silmaga
ja vesikatkud nagu hõljuvad rohelised köied
ja see mis on nõnda suur
et punkti selle järel on võimatu panna
TUNDMATUS

Aga ometi saadakse pärale

Sest igaüks saab mingil määral pärale
ning avastab uue maailma uue mandri uue saare
uue laiu uue rihvaribagi
uue jalatäie maad mõtte ja südame tarvis
Tulgugi tal seal kanda
omast ajast ja ruumist kütkeid
iseenese piiridest ahelaid
või jalaraudu kaaslaste kadedusest
leitagugi pärast et maa mille ta leidis
või mõte mida ta mõtles
või armastus mida ta armastas
pole hoopiski see mille tema arvas selle olevat
siiski on igaüks
kõikide nimel
oma maailma asekuningas

Sest kõik asuvad teele

ja kõik jõuavad mingil määral pärale

Ja kõik isad on kummargil kangaspuude taga

kudumas kangast lastele jätkata

Ja kõik inimesed on sündinud

sinise mere ääres

JA KÕIK INIMESED ON SÜNDINUD GENUAS