Valeria Ränik

(1964)

Valeria Ränik on sündinud 1964. aastal Moskvas, kus käis ka keskkoolis ning õppis 1981-1987
Moskva Raadiotehnika, Elektroonika ja Automaatika Instituudis, mille lõpetas elektroonikainseneri
diplomiga. 1988. aastal sidus Ränik oma elu Tartuga, ülikoolilinnast sai töö ja õpingute paik: ta oli
Tartu Ülikooli eesti keele kateedri vanemlaborant ning 1989-1996 eesti ja soome-ugri filoloogia
tudeng. Alates 1990. aastast on ta vabakutseline kirjanik ja 2014. aastal kolis maale elama.
Räniku esimesed värsid ilmusid Vikerkaares 1986. aastal, debüütkogu „Orb” 1990. Tänaseks on
autorilt ilmavalgust näinud kümme kogu, millest viimane, „Linnad kasvavad ümber metsa. Valik
luulet 1984-2014”, ilmus 2014. aastal. Tundliku närviga ühiskonnakriitlise looja luules on esikohal
rahvusliku identiteedi ja eestluse küsimused, mure hõimurahvaste pärast, aatelisus, looduse
tähtsustamine. Viimane läbib punase niidina tema tegevust, selle kinnituseks on põnevad ja
silmaringi avardavad proosavormis loomaraamatud huntidest, karudest, ilvestest ja teistest
metsaelanikest. Ta on kirjutanud ka lühiproosat ja näidendi „Mullamustuke” (1995). 1993. aastal
tegi režissöör Vallo Kepp temast telefilmi „Tahtsin olla olevikust väljas. Valeria Ränik”.
Valeria Räniku (sündinud Poprjänik) lapsepõlv ja kooliaastad möödusid küll Moskvas, kuid tema
juured on sügavalt Eesti mullas, täpsemalt Hiiumaal. Kirjaniku esivanemad rändasid 1868. aastal
Kärdlast Kaukaasiasse Stavropoli. Räniku vaarisa, kalevivabriku meister Kristjan Takking võttis
oma üheksa last ja läks propaganda mõjul kaugele maale. Valeria omakorda jõudis turistina Eestisse
juba lapsepõlves ning 8-aastasele tüdrukule tundus, et saab aru eestikeelsest laulust. Sestpeale
hakkas ta iseseisvalt keelt õppima, abiks Tammsaare teosed. 120 aastat pärast esivanemate
väljarändamist repatrieerus Ränik Kärdlasse, kus Ave Alavainu selgitustöö abil võimaldasid tollased
võimud neiule sissekirjutuse ja nimevahetuse. Kuigi Hiiumaal poetess tegelikult elanud pole, on ta
meie saart armsaks pidanud ja sellest luuletusi kirjutanud.

Kadakad kui tuleleegid

Kadakad kui tuleleegid

kajakad kui lumepleegid -
säärane on Hiiu saar.
Hiide tunneb iga skäär,
iga rannariba käär,
iga rahu, iga laid.

Oled näinud merd ja maid.

Vaimu priiust, millest

unistavad
nurgaperelised,
aimu Hiiust, mida
unustavad
nõrgaverelised
vaid,
korra said
ning jäädavalt
siia jäid

Kostad elujaatavalt.
Sinu vaar- ja esiisad
olid varmad.
Olid visad
nende pojad, nende väid.
Sinu esiemad -
nemad olid haprad,
aga vaprad,
kuigi mitte sellest
tahtsin jutustada,
vaid...
(1986; luulekogu „Linnad kasvavad ümber metsa” 2014)

Keset maailma hirmusid

Keset maailma hirmusid

halab iiliviiul:
„Ega nendest pääsu pole
Saarel ega Hiiul.”

Keset merd ja sajandit

tuuletujulist
hoiab taevas Hiiu saart
ristikujulist?...
(1987; luulekogu „Orb” 1990)

Palve – 98
Nendest, kes merel
ja nendest, kes meres,
nendest, kes võõrsil
ja võõrana peres,

mõelgem ja palugem:
liivlased viinlasteks
ärgu veel saagu, ja
hiidlased hiinlasteks.

On Jumal loonud meid

mudaks või mädaks?
Muutume targemaks
viimases hädas.
(1998; luulekogu „Ajast mööda” 2000)