Novellide analüüs

Rauno Lemberg

1) Enamus loetud novellidest olid pigem klassikalised novellid. Eriti olid seda Mehis
Heinsaare novellid, kus olid konkreetselt eristatavad olustiku kirjeldus alguses, pinge kasv,
haripunkt ja ka puänt. Novelli „Lõvi“ puhul tundus lõpp pigem sündmuste arengu, kui
puändina. Viiendaks novelliks lugesin Urmo Jaanimäe „Vorst ning revolver,“ mis oli oma
olemuse poolest väga sarnane klassikalisele novellile, kuid kohati seletati pikalt kunagi varem
toimunud sündmusi.

Lõpplahendused olid kõikidel novellidel omamoodi huvitavad. Novellide „Vorst ning

revolver“ ja „Liblikmees“ lõpplahendused olid minu meelest üsnagi ettearvatavad. „Lõvi“
lõpp oli pigem juhuslik ega tekitanud erilisi emotsioone. „Ilusa Armini“ lõpplahendus oli
küllaltki häiriv.

2) Kõikides novellides on üritatud inimest võimalikult loomulikult kujutada. Näiteks

„Õpetajanna saabumises“ kujutatud peategelane on omade soovide ja plaanidega inimene,
kuid nii, nagu enamik inimesi üritab ikka teist aidata. Heinsaare novellis tahab aga Armin,
kellel on pidevalt väga palju tähelepanu, elada rahulikku elu ja sulanduda teistega kokku.
Sarnases olukorras on ka „Liblikmehe“ peategelane. Novellis „Lõvi“ on kujutatud inimesi,
kellele läheb kõige rohkem korda teiste heakskiit ja kes on üldiselt kitsa maailmapildiga ega
mõista oma tegude tagajärgi. Urmo Jaanimäe novellis on aga kujutatud kahte tegelast, kellest
üks otsib põnevust ning teine kiiret naudingut heeringa või vorstitüki näol.

3) Kõige rohkem fantaasiat oli „Liblikmehes,“ kus tegevus oli täielikult ebareaalne, kuid
siiski võib sealt paralleele tuua reaalse maailmaga, kus mõne eripäraga inimesed tihti
mõnitatakse ja mõistetakse hukka seni, kuni nad kuidagi kasulikud pole. Sarnast olukorda oli
näha ka Heinsaare teises novellis, kus Armin muutus teistele vastuvõetavaks alles siis, kui ta
osutus osavaks rotikütiks. Veidi leidus fantaasiat ka novellis „Lõvi,“ kuid seal oli põhirõhk
inimeste käitumisel. Novellid „Vorst ning revolver“ ja „Õpetajanna saabumine“ olid küllaltki
realistlikud ja mõte ning inimolemus anti edasi suhteliselt ehtsa olukorra kaudu.
4) Nii kirjutamislaadi, kui ka sisu poolest meeldis mulle kõige vähem lugeda Mehis Heinsaare
novelle. Lugedes jäi mulje nagu kumaks tekstist väga tugevalt läbi autori enda veidrad
fantaasiad, mis väljendusid natuke liiga täpsete kirjeldustena pigem ebameeldivatest
olukordadest. Näiteks Armini puhul see, kui ta õde teda ära kasutas ja eriti novelli lõpus
toimunud kannibalism ning ka „Liblikmehes“ oli kohati tunda „Iluse Armini“ lõpuga
sarnaseid autori mõtteid. „Lõvi“ ja „Õpetajanna saabumise“ lugemine ei tekitanud erilisi
mõtteid autori stiili või teksti sisu kohta, kuid mulle meeldis väga, kuidas oli kirjutatud „Vorst
ning revolver.“ Viimases oli sisu edasi antud väga kergelt ning tänapäevaselt. Väga meeldis
see, et ei oldud üle pingutatud inimese tegevuse lahti seletamisega, vaid olidki toodud välja
tema kõige lihtsamad soovid ja mõtted, millest rohkem keset ööd külmkapist süüa otsival
inimesel tavaliselt polegi.

Vorst ning revolver

Õpetajanna saabumine
Unine rahulik
Inimlik Malbe
Söömine sissemurdmine jagamine
Juhatamine hilinemine vedamine
Ka varas on inimene.
Juhuslik sündmus võib päästa õnnetusest.
Psühholoog
Välismaalane

Liblikmees
Emotsionaalne Ärakasutav
Esinemine katsetamine reageerimine
Eripära võetakse vastu vaid siis, kui on kasulik.
Tsirkus