Tehnikainstituut

TERASE TERMOTÖÖTLUS

2007

1
 TERASE TERMOTÖÖTLUS

1. TERASE TERMOTÖÖTLUSE ALUSED

1.1 Üldist
Termotöötluse eesmärgiks on metallide ja sulamite omaduste muutmine
struktuuri muutmise teel. Enamasti tehakse termotöötlust detailide või tööriistade
valmistamisprotsessi lõppoperatsioonina, et anda neile vajalikke mehaanilisi või
talitusomadusi. Eeloperatsioonina kasutatakse termotöötlust materjali tehnoloogiliste
omaduste parendamiseks. Valtsmetallist valmistatakse detaile peamiselt mehaanilise
töötlemise teel, seepärast termotöödeldakse materjale nende lõigatavuse
parendamiseks metallurgiatehastes pärast valmistamist. Kasutatakse ka termilist
vahetöötlust, näiteks kalestumise kaotamiseks pärast külmsurvetöötlust või lõplikuks
termotöötluseks vajaliku lähtestruktuuri saamiseks.
Struktuuri muutmiseks detaile kuumutatakse vajaliku temperatuurini,
seisutatakse kuni toimuvad vajalikud struktuurimuutused ja jahutatakse teatava
kiirusega. Seega termotöötluse tulemus on määratav ja kontrollitav kahe suurusega –
temperatuuri ja ajaga.
Struktuuri saab muuta detaili või tööriista kogu ristlõike ulatuses või ainult
pinnakihis, säilitades südamikule esialgsed omadused (pindkarastus, termokeemiline
töötlemine).
Terase termotöötlus põhineb terase faasimuutustel, mille temperatuure saab
määrata Fe-Fe3C faasidiagrammilt arvestades asjaolu, et struktuurimuutuste
toimumine nõuab teatud aega. Terase põhistruktuurideks on:
 perliit – tasakaalustruktuur madalatel temperatuuridel (alla A1), mis koosneb
ferriidi ja tsementiidi segust;
 austeniit – tasakaalustruktuur kõrgetel temperatuuridel (üle A3 või Acm),
milleks on süsiniku tardlahus g-rauas;
 martensiit – mitte tasakaaluline struktuur (püsib alla 200 °C), milleks on
süsinikuga üleküllastunud ferriit (süsiniku üleküllastunud tardlahus a-rauas).

1.2. Struktuurimuutused terase kuumutamisel

Paljude termotöötlusviiside korral on vajalik perliidi täielik muutumine
austeniidiks. Põhiliselt toimub see terase kuumutamisel üle temperatuuri Ac1
(joon PSK), kuid täieliku austeniitstruktuuri saavad vaid eutektoidterased
süsinikusisaldusega 0,8%. Alaeutektoidterastel (C < 0,8%) säilub sel juhul
struktuuris veel ferriiti, mis muutub austeniidiks kuumutamisel üle temperatuuri Ac3.
Üleeutektoidterastel (C > 0,8%) on temperatuuril Ac1 struktuuris sekundaarset
tsementiiti, seega täieliku austeniitstruktuuri saamiseks tuleb neid kuumutada üle
temperatuuri Acm.
Austeniidi teke perliidist s.o. austeniitmuutus nõuab:
 raua polümorfset muutust FeaFeg, mis on võimalik temperatuuril üle
727 °C (joon PSK);
 süsiniku ümberjaotumist difusiooni teel.

2
 Mõlemad protsessid nõuavad aega ja toimuvad kiiremini kõrgemal
temperatuuril (üle A1). Pideva kuumutamise korral toimub struktuurimuutus seda
kõrgemal temperatuuril ja seda kiiremini, mida suurem on kuumutamise kiirus.
Saadud austeniidi süsinikusisalduse ühtlustamine difusiooni teel nõuab teatud
ülekuumutamist ja seisutamist, mis toob kaasa algselt väikestena moodustunud
austeniiditerade kasvu. Jämedateralisest austeniidist jahtumisel saadav struktuur
annab terasele halvemad omadused kui peeneteralise austeniidi korral. Seega tuleb
terakasvu vältida ja seda eelkõige liiga kõrgetest kuumutustemperatuuridest
hoidumisega.
Olenevalt terase tootmise moodustest ja koostisest eristatakse austeniidi
terakasvu suhtes kaht liiki teraseid:
 pärilikult peeneteralised terased e. peenteraterased, mille kuumutamisel
temperatuurideni 1000...1050 °C kasvab tera vähe, üle selle kuumutamisel
algab aga järsk terakasv. Need on rahulikud (täielikult taandatud) terased,
eriti terased, millele on lisatud taandamisel väike kogus (0,03%) alumiiniumi
või karbiide moodustavaid legeerivaid elemente;
 pärilikult jämedateralised terased e. jämeteraterased, mille märgatav terakasv
algab kohe kuumutamisel üle Ac1. Need on keevterased (mittetäielikult, ainult
mangaaniga taandatud terased).

1.3. Struktuurimuutused terase jahutamisel

Olenevalt jahutustingimustest ja terase koostisest võib austeniit:
1) laguneda perliidiks;
2) muutuda martensiidiks;
3) säilida allajahutatud austeniidina.

Perliitmuutus seisneb:
 raua polümorfses muutumises Feg-Fea;
 austeniidis oleva süsiniku ümberjaotumises difusiooni teel.

Need protsessid määravad austeniidi lagunemise kiiruse. Raua polümorfne

muutus toimub seda kiiremini, mida rohkem jahutame alla temperatuuri
A1 (joon PSK). Temperatuuri langedes väheneb aga difusiooni kiirus. Jahtumisel
vähesel määral alla A1 laguneb austeniit aeglaselt. Allajahutuse suurenedes aga
hakkab vähenema difusiooni kiirus ning aeglustub süsiniku ümberjaotumine.
Seepärast on austeniidi lagunemise kiirus suurim umbes 150 °C allajahutuse korral,
süsinikterastel temperatuuril  550 °C. Mingis terasemargis austeniidi
allajahutamisel toimuvaist muutustest üldpildi saamiseks koostatakse katseandmete
alusel selle terase kohta austeniidi isotermilise muutuse diagramm koordinaatides
muutetemperatuur(T) – aeg (t). Joonisel 1 on skemaatiliselt kujutatud austeniidi
lagunemine eutektoidses terases ( 0,8% C). Muutuste paremaks kujutamiseks on
ajaskaala logaritmiline, kuna A1 lähedastel temperatuuridel lõpeb muutus mõne-
kümne minutiga, kõvera painde kohal aga 1...2 sekundiga. Austeniidi muutuste
alguse ja lõpu kõverate kuju järgi minetatakse seda diagrammi ka C-kõveraks
(TTT diagramm).

3
Joonis 1. Austeniidi isotermilise muutuse diagramm

Perliitmuutus saab täielikult toimuda vaid tasakaaluolukorras, s. o. A1

lähedasel, üle 650 °C temperatuuril, mida tagab aeglane jahutamine kiirusega v1
(alla 1 °C minutis). Perliitstruktuuriga teras on plastne, väikese kõvaduse
(15...20 HRC) ja tugevusega. Alaeutektoidterastes C < 0,8%, eraldub allajahutatud
austeniidist esmalt teatud kogus ferriiti, seejärel muutub ülejäänud austeniit, mille
süsinikusisaldus on suurenenud 0,8%-ni, perliidiks ning tekib ferriit-perliitstruktuur.
Jahutuskiiruse suurendamisel kuni 5 °C sekundis (v2) muutub austeniit
temperatuuril 650...600 °C (vahemikus a2 – b2). Sel juhul ei jõua täielikult kasvada
eraldunud tsementiiditerad ja tekib perliidist peenemateralise tsementiidiga
struktuur, mida nimetatakse sorbiidiks. Tavalise perliidiga võrreldes on sorbiit
suurema kõvaduse (30...35 HRC), elastsuse ja tugevusega ning küllaldase sitkusega.
Suurendades jahutuskiirust 40...60 °C sekundis (v3) säilib austeniit
temperatuurini 550...500 °C. Sellises temperatuurivahemikus (a3 – b3) austeniidi
muutumisel jääb tekkiv tsementiit väga peeneteraliseks ja saadud struktuuri
nimetatakse troostiidiks. Troostiit on sorbiidist suurema kõvaduse (40...45 HRC) ja
elastsusega, kuid väiksema sitkusega.
Suurema allajahutuse puhul, austeniidi muutumisel temperatuurivahemikus
450..250 °C, tekib nõelja struktuuriga beiniit, mille kõvadus on 55 HRC.
Martensiitmuutus toimub madala temperatuurini jahutatud terastes, mil
austeniit kaotab püsivuse, kuid süsinikuaatomite difuusse ümberpaiknemise
puudumise tõttu ei saa austeniit enam perliidiks muutuda. Neil tingimustel on
võimalik vaid martensiitmuutus, mis seisneb ainult raua kristallivõre muutumises
(Feg-Fea) ilma süsiniku ümberjaotumise ja eraldumiseta. Süsinik jääb endiselt raua
kristallivõresse. Seega martensiitmuutus on mittedifuusne ja toimub aatomikihtide
nihete teel raua kristallivõre muutumisel, mille tulemuseks on nõelja struktuuriga
süsiniku üleküllastunud tahke lahus a-rauas. Tulemuseks on tetragonaalne
kristallvõre (väljavenitatud kuup). Martensiidil on suurem erimaht kui austeniidil,

4
millega kaasneb tunduv sisepingete suurenemine karastunud terases ja millest
tuleneb martensiidi suur kõvadus (üle 60 HRC) ning tugevus.
Et vältida antud terases austeniidi lagunemist difusiooni teel, s.o. saada
martensiiti, on vaja terast jahutada temperatuurini 300...200 °C kriitilisest
kiirusest (vk) (joon. 1) suurema, üle 120 °C/s kiirusega, näit. kiirusega v4.
Martensiitmuutus algab temperatuuril Ma (joon. 1) ja toimub pideva
jahtumise tingimustes teatud temperatuurivahemikus, mille lõpul temperatuuril M1
säilib mõningante kogus muutumata jäänud nn. jääkausteniiti. Muutetemperatuurid
Ma ja Ml olenevad terase koostisest, eelkõige süsinikusisaldusest. Kui süsinikku on
üle 0,6%, siis temperatuur Ml langeb alla 0 °C ja jahtumisel jääb terasesse austeniiti
seda rohkem, mida suurem on süsinikusisaldus. Sel juhul jahutamisel alla
toatemperatuuri (külmaga töötlemine) martensiidi moodustumine jätkub ning
väheneb austeniidi hulk.
Legeerelemendid võivad moodustada terases uusi struktuuriosi ning nende
aatomite difusioonivõime erineb raua aatomite omast ja seepärast nad mõjutavad
oluliselt allajahutatud austeniidi muutuste iseloomu ja kulgemist. Üldiselt legeer-
elemendid suurendavad austeniidi püsivust ja seega nihutavad C-kõverad paremale,
perliitsete struktuuride suunas ning vähendavad karastamiseks vajalikku kriitilist
jahutuskiirust.

Joonis 2. Legeerterastes austeniidi isotermiliste muutuste skeemid:

a - süsinikteras ja karbiidi mittemoodustavat legeerelementi sisaldav
teras; b - süsinikteras ja karbiidi moodustavat legeerelementi sisaldav
teras
Legeerelemendid, mis ei moodusta karbiide ja ainult lahustuvad rauas
(nikkel, mangaan jt.), mõjutavad austeniidi perliidiks lagunemise ajalist kulgu ega
muuda selle protsessi iseloomu (joon. 2. a). Sellise elemendi suure sisalduse korral
väikese süsinikusisaldusega terases perliitmuude täielikult puudub, s.t. teras pole
karastatav.
Karbiide moodustavad legeerelemendid (kroom, molübdeen, volfram jt.)
mõjutavad nii austeniidi lagunemise ajalist kulgu kui ka selle iseloomu, tekitades

5
eraldi beiniitmuutuse kõvera (joon. 2. b). Beiniitmuutus kulgeb enamasti kiiremini
kui perliitmuutus, kuna selleks vajalik difusiooni ulatus on väiksem. Väga suure
legeerelemendi- ja süsinikusisalduse korral võib aga beiniitmuutus puududa.
Legeerelemendid avaldavad mõju martensiitmuutuse temperatuurile Ma ja Ml,
mis ilmneb muutuse kulgemises ja jääkausteniidi hulgas. Enamik legeerelemente
alandab martensiitmuutuse temperatuure. Alumiinium ja kobalt tõstavad
temperatuure Ma ja Ml ning seega vähendavad jääkausteniidi hulka. Räni aga
praktiliselt martensiitmuutuse temperatuure ei mõjuta.
Allajahutatud austeniit säilib jahtumisel sellises terases, mille
martensiitmuutuse algtemperatuur Ma on alla 0 °C. Sel juhul jahtumisel martensiit-
muutust ei toimu ja teras säilitab ebapüsiva austeniitstruktuuri. Austeniitklassi
terasteks on mitmesugused suure nikli – või mangaanisisaldusega kõrglegeerterased.

1.4. Struktuurimuutused martensiidi kuumutamisel

Kiirel jahtumisel tekkinud tetragonaalse kristallvõrega martensiit on
metastabiilne, kuid toatemperatuuril siiski väga püsiv ja kõva. Temperatuuri tõustes
hakkab martensiit lagunema, temast eraldub süsinik ja lõpptulemusena moodustub
ferriidi ja tsementiidi segu. Seda muutust nimetatakse martensiidi vabanemiseks.
Temperatuuri tõstmisega esile kutsutud martensiidi vabanemist nimetatakse
noolutamiseks.
Temperatuurist sõltuvalt võib martensiidi vabanemisel toimuvaid muutusi
vaadelda neljas etapis:
1. Temperatuuril 100...250 °C eraldub martensiidist süsinikku karbiidina ja
jääkausteniit muutub isotermiliselt (temperatuuril üle 200 °C) ferriidi ja
tsementiidi seguks. Süsiniku eraldumisega martensiidist vähenevad tunduvalt ka
terase sisepinged.
2. Temperatuuril 250...400 °C eraldub martensiidist kogu liigne süsinik s.t. toimub
martensiidi lõplik lagunemine ja praktiliselt kaotavad sisepinged. Saadavat
struktuuri nimetatakse noolutustroostiidiks.
3. Temperatuuril 450...650 °C suurenevad tsementiidi terakesed (mida nimetatakse
koagulatsiooniks) ja saadakse noolutussorbiidina tuntud struktuur.
4. Kuumutamisel kuni 727 °C jätkub tsementiidiosakeste koagulatsioon ja
moodustub struktuur, mida nimetatakse teraliseks perliidiks (ferriidis suured
ümarad tsementiiditerad).

2. TERMOTÖÖTLUS

2.1. Terase termotöötluse põhiviisid

Lähtudes kasutatavaist temperatuuridest ja vajalikest jahutuskiirustest ning
toimuvaist struktuurimuutustest on terase termotöötluse põhiviisideks:
 lõõmutus, mille puhul terast kuumutatakse üle struktuurimuutuste
temperatuuride ja järgneb aeglane jahutus (tavaliselt koos ahjuga), et saada
püsivamat struktuuri ja kaotada sisepingeid. Üheks lõõmutusviisiks on
normaliseerimine, mille puhul kuumutusjärgne jahutus toimub seisvas õhus.

6
  karastus, mille puhul terast kuumutatakse üle faasimuutuste temperatuuride ja
järgneb kiire jahutus, et saada ebapüsivamat, kuid suurt kõvadust tagavat
martensiitstruktuuri. Üheks karastusviisiks on pindkarastus, mille puhul
antakse suur kõvadus vaid detaili õhukese pinnakihile.
 noolutus seisneb karastatud terase kuumutamises alla faasimuutuste
temperatuuri, et saada stabiilsemat struktuuri karastuspingete vähendamiseks.
 terase termokeemiline töötlus seisneb detaili pinnakihi keemilise koostise
muutmises difusiooni teel, millest tulenevad pinnakihi vajalikud
struktuurimuutused.

2.2. Kuumutus
Vajalik kuumutustemperatuur määratakse vastavalt termotöötluse viisile
lähtudes terase koostisest. Termotöötlusahjusid köetakse kas kütuse (gaas, masuut,
süsi) põletamisega või elektrivooluga. Kasutust leiavad ka vannahjud, kus
kuumutamine toimub sulatatud soolades või sulametallis (pliis, tinas). Kütuse
põletamisel kuumutatakse detaile kas otseselt leegiga või kaudselt kuumade
gaasidega. Elekterkuumutus toimub kas ahjus küttekehade kiirgusega või
induktsioonvoolu abil. Oluline tähtsus on ahju kuumutuskeskkonnal, mis võib olla
tavaline (õhk, kütuse põlemisgaasid, liiv) või kaitsev (kontrollitav gaasiline
keskkond, inertgaasid, vaakum, sulatatud sool või metall). Keskkond määrab
kuumutuskiiruse ja detaili pinnal toimuvad keemilised reaktsioonid metalli ja
ahjukeskkonna vahel. Tavalise kuumutuskeskkonnaga ahjus toimub terase pinnal
tagi teke (raua oksüdeerimine) ja süsiniku väljapõlemine õhu, auru, CO2 toimel või
vastupidi – süsinikuga rikastumine gaasides oleva CO, CH4 arvel. Kaitsva
keskkonna puhul neid nähtusi ei toimu (helekuumutus).
Kuumutuskiirus oleneb eelkõige kuumutustemperatuurist ja kuumutusviisist
ning määrab nõutava temperatuurini kuumutusaja, seega ka termotöötluse
operatsiooni maksumuse. Süsinikterasest detaili kuumutusaja sõltuvus kuumutus-
viisist, kuumutustemperatuurist ja detaili kujust on esitatud tabelis 1.

Tabel 1 Süsinikterasest detaili kuumutuskestus

Kuumutus- Kestus min detaili ristlõike mõõtmete 1 mm kohta
Kuumutusviis
temperatuur, °C ümar ruut plaat
600 1,6 2,4 3,2
Elektriahi 800 1,1 1,7 2,2
900 0,8 1,2 1,6
Leekahi 800 0,8 1,2 1,6
800 0,25 0,37 0,5
Soolavann
1200 0,13 0,2 0,25
Pliivann 800 0,1 0,15 0,2

Kuumutuskiirus sõltub ka metalli soojusjuhtivusest, mida väiksem see on,

seda aeglasem peab olema kuumutus. Legeerivad elemendid ja süsinik vähendavad
tunduvalt raua soojusjuhtivust (näiteks 1% C sisalduse puhul on soojusjuhtivus raua

7
omast 65%, madallegeerterastel 30...35%, kõrglegeerterastel 15...20%). Väikese
soojusjuhtivusega teraste korral (näiteks kiirlõiketeras) kasutatakse astmelist
kuumutust (ühe- või kahekordse eelkuumutusega). Kaardumise vältimiseks peab
peeni pikki detaile (võllid, puurid jm.) ja õhukesi plaate kuumutama püstasendis,
näiteks riputatult.

2.3. Terase lõõmutus

Lõõmutuse eesmärk on vajalike omaduste tagamine terase ümberkristallisee-
rimise ja sisepingete kaotamise teel. Selleks kasutatakse erinevaid
kuumutustemperatuure ja jahutusviise s.o. mitmesuguseid lõõmutusrežiime.
Difusioonlõõmutust e. homogeniseerimist kasutatakse terase keemilise
koostise ühtlustamiseks difusiooni teel. Kasutatakse eelkõige legeerterastest
valandite ja valuplokkide puhul, mida kuumutatakse kõrge temperatuurini –
kuni 1100 °C ja seisutatakse 6...30 tundi vastavalt valandi mõõtmetele. See
põhjustab austeniiditera tunduvat kasvamist. Jämedateralise struktuuri
parandamiseks tehakse täiendav termotöötlus, tavaliselt täislõõmutus. Samuti peab
arvestama tagi teket ja süsiniku väljapõlemist pinnast, mis nõuab küllaldase
töötlusvaruga valandeid.
Täielikku lõõmutamist e. täislõõmutust kasutatakse alaeutektoidteraste korral
struktuuri peenendamiseks, sisepingete kaotamiseks. Kuumutustemperatuur peab
olema 30...50 °C üle faasipiiri Ac3 (joon GS) s.o. täieliku austeniitstruktuurini.
Jahutada tuleb aeglaselt sõltuvalt terase koostisest ja detaili mõõtmetest.
Täislõõmutuse asemel võib kasutada termotöötlust, mille puhul üle Ac3 kuumutatud
detail jahutatakse kiiresti temperatuurini 500...600 °C, seisutatakse veidi ning
jahutatakse aeglaselt toatemperatuurini.
Mittetäielikku lõõmutamist e. poollõõmutust kasutatakse üleeutektoidteraste
(C > 0,5%) korral sisepingete kaotamiseks, kõvaduse vähendamiseks ja plastsuse
suurendamiseks, mistõttu nimetatakse seda ka pehmelõõmutuseks. Kuumutus-
temperatuur peab olema üle faasipiiri A1 (joon PSK), järgnev jahutus aeglane.
Tööriistateraste poollõõmutust nimetatakse ka sferoidiseerivaks lõõmutuseks
e. sferoidiseerimiseks, millega saadakse teraja tsementiidiga sferoidaalne struktuur,
mis tagab hea lõiketöödeldavuse. Kuumutus 2...4 h kestel üle faasipiiri Ac1
(740...800 °C), millele järgneb aeglane jahutamine ca 20 °C/h koos ahjuga kuni
temperatuurini 600 °C, edasine jahtumine õhus.
Madalatemperatuurilist lõõmutust e. madallõõmutust kasutatakse siis, kui
terases on vaja üksnes sisepingeid vähendada ja puudub vajadus muuta terase
struktuuri s.t. kui terase algstruktuur on sobiv. Kuumutustemperatuur on allpool
faasipiiri A1, tavaliselt 500...650 °C, kestus 1 tund 25 mm detaili paksuse kohta.
Jahutus peab olema aeglane (koos ahjuga), et vältida termopingete teket.
Madallõõmutuse üheks liigiks on rekristalliseeriv lõõmutus, millega
kõrvaldatakse terase kalestumine pärast külmsurvetöötlust. Kuumutustemperatuur
on veidi allpool A1, tavaliselt 650...700 °C, mis ületab metalli rekristalliseerumis-
temperatuuri ja tagab esialgse struktuuri taastumise, jahutus aeglane.
Normaliseerimine on täislõõmutuse eriliik, mille puhul kuumutatud ja
seisutatud detaile jahutatakse seisvas õhus. Madalsüsinikteraste (C  0,2%) korral
annavad normaliseerimine ja lõõmutamine praktiliselt ühesugused omadused, seega

8
on eelistatavam odavam normaliseerimine. Kesksüsinikterastel (C = 0,3...0,5%) on
pärast normaliseerimist saadav kõvadus märgatavalt suurem kui lõõmutatult. Kui
selliseid teraseid normaliseetirakse, siis peab järgnema kõvadust vähendav noolutus.

2.4. Terase karastus

Karastuse eesmärgiks on ebastabiilse martensiitstruktuuri saamine.
Tavakarastus seisneb:
1) terase kuumutamises, et tagada lähtestruktuuris austeniidi teket;
2) seisutamises, et tagada kogu detaili ulatuses ühtlast struktuuri;
3) jahututamises kiirusega, mis tagab martensiitstruktuuri tekke.

Kuumutustemperatuur valitakse (joon. 3) alaeutektoidterastele (kuni 0,8% C)

30...50 °C üle faasipiiri Ac3 (täiskarastus), üleeutektoidterastele 30...50 °C üle Ac1
(poolkarastus).

Joonis 3. Süsinikteraste kuumutuspiirkond karastamisel

Jahutuskiiruse määramisel tuleb arvestada, et martensiitstruktuuri saamiseks

peab jahutuskiirus olema suurem karastuse kriitilisest kiirusest (joon. 1). Jahutuseks
kasutatava keskkonna valikul peab arvestama selle keskkonna mõju kahes
temperatuurivahemikus:
1) 550...650 °C on vajalik kiirem jahutus austeniidi lagunemise vältimiseks;
2) 200...300 °C – aeglasem jahutus karastuspingete vähendamiseks ja
pragude tekke vältimiseks.
Enamkasutatavaiks karastuskeskkondadeks on vedelikud – vesi,
mitmesugused vesilahused (peamiselt süsinikteraste karastamiseks) ja õlid
(legeerterastele). Mõnede legeerteraste korral kasutatakse ka õhuga jahutamist.

9
 Vees karastamise puudusteks on detaili ebaühtlane jahtumine ristlõike
ulatuses ja suur jahtumiskiirus temperatuurini vahemikus 200...300 °C, mis
põhjustab suuri sisepingeid. Õlis jahutamisel peab arvestama õli süttimist ja detaili
kattumist õhukese oksiidikilega – mustamine, mida tehakse spetsiaalselt kui on vaja
saada tumedat pinda.

Tabel 2 Terase jahtumiskiirused mitmesugustes karastuskeskkondades

Karastuskeskkond Jahtumiskiirus °C/s temperatuurivahemikus

ja selle temperatuur 550...650 °C 200...300 °C
Vesi 18 °C 600 270
Vesi 50 °C 100 270
Vesi 75 °C 30 200
NaCl 10%-line vesilahus 18 °C 1100 300
NaOH 10%-line vesilahus 18 °C 1200 300
Mineraalõlid 18 °C 150 25
Suruõhk 30 10
Seisev õhk 3 1

Karastusviisid:
Ühes keskkonnas e. ühes vannis karastus (joon. 4. a) mille puhul karastus-
temperatuurini kuumutatud detail sukeldatakse vedelikku, kus toimub selle lõplik
mahajahutamine. Kasutatakse eelkõige lihtsatele detailidele.

Joonis 4. Erinevad karastusviisid: a – karastamine ühes vannis;

b – karastamine kahes vannis; c – astekarastus; d – isotermkarastus

Katkendkarastuse e. kahes vannis karastamise (joon. 4. b) korral jahutatakse

detaili alguses lühiajaliselt kiiresti (vees), seejärel aeglaselt (õlis või õhus). Raske on
reguleerida mõnesekundilist seisutusaega vees.
Astekarastuse (joon. 4. c) korral jahutatakse detail vannis, mille temperatuur
on kõrgem antud terase martensiitmuutuse algtemperatuurist Ma (sulasoolad

10
temperatuuriga 150...550 °C). Vannis seisutatakse seni kuni temperatuur kogu
detaili ristlõikes ühtlustab astme temperatuuriga. Sellele järgneb aeglane jahutamine
õhus. Kasutatakse väiksema läbimõõduga detailidele (süsinikterasest detailidel
10...15 mm, legeerterasest 20...30 mm).
Isotermkarastus (joon. 4. d) toimub samuti sulasoolades nagu
astekarastamisel, kuid detailide seisutus on pikem, nii, et austeniit isotermiliselt
laguneb ja saadakse beiniitstruktuur (beiniitkarastus).
Allajahutuskarastust kasutatakse juhul kui detaili kuumutustemperatuur
ületab tunduvalt karastustemperatuuri (näiteks kohe pärast tsementiitimist). Detaili
ei sukeldata kohe karastusvedelikku, vaid jahutatakse enne teatud aeg õhus.
Karastuvus on terase võime omandada karastuse tulemusena suur kõvadus.
Läbikarastuvusena mõistetakse karastunud kihi sügavust. Karastamisel detaili
pinnakiht jahtub kiiresti, pinnalt südamiku poole hakkab jahtumiskiirus vähenema.
Teatatud kaugusel pinnast jääb detaili jahtumiskiirus väiksemaks antud terase
karastumise kriitilisest kiirusest ning sellest kihist sissepoole jääv osa ei karastu.
Seega määrab läbikarastuvuse terase karastumise kriitiline kiirus. Praktiliselt
loetakse karastunud kihi sügavuseks kaugus detaili pinnast poolmartensiitse
struktuuriga kihini, s. o. struktuuriga 50% martensiiti ja 50% troostiiti.
Läbikarastuvus sõltub paljudest teguritest, eelkõige terase koostisest.
Süsinikusisalduse suurendamisel kuni 0,8%-ni süsinikterase läbikarastuvus
suureneb, süsinikusisalduse edasisel suurendamisel aga läbikarastuvus mõnevõrra
väheneb. Süsinikteraste läbikarastuvus on 10...20 mm piires. Kõik legeerelemendid
(peale koobaldi) suurenevad karastamisel allajahutatud austeniidi püsivust ja
vähendavad karastumise kriitilist kiirust, suurendades sellega terase läbikarastuvust.
Suurim läbikarastuvus on kroomnikkelterastel, eriti suurendab läbikarastuvust
molübdeen.
Läbikarastuvust kui terase tehnoloogilist omadust iseloomustatakse kriitilise
läbimõõduga. Kriitiline läbimõõt on antud marki terasest detaili ristlõike suurim
läbimõõt, mis karastub täielikult, sellest suurema läbimõõduga detailil jääb südamik
karastumata. Ideaalne kriitiline läbimõõt vastaks jahutamisele, mille puhul pind
jahtuks lõpmata suure kiirusega. Tegelik kriitiline läbimõõt on ideaalsest väiksem ja
oleneb kasutatava karastuskeskkonna jahutuskiirusest.

2.5. Terase pindkarastus

Pinkarastamist kasutatakse detailide pinnakihile suure kõvaduse, tugevuse ja
kulumiskindluse andmiseks, säilitades pehme ja sitke südamiku. See saavutatakse
pinnakihi kiire kuumutamisega ja järgneva kiire jahutamisega. Pindkarastuseks saab
kasutada erinevaid kuumutusmeetode.
Leekkarastus seisneb detaili pinna kuumutamises atsetüleenihapnikuleegis ja
koheses jahutamises veejoaga, karastatud kihi paksus on vastavalt vajadusele
2...5 mm. Meetod on lihtne, kuid puuduseks on kuumutustemperatuuri ja karastatud
kihi sügavuse reguleeritavus.
Kõrgsageduskarastuse korral asetatakse detail vasktorust induktorisse, millest
läbijuhitav kõrgsagedusvool (500...10 000 000 Hz) tekitab magnetvälja. Magnetväli
indutseerib metallis pöörisvoolud, mis kuumutavad detaili pinnakihi mõne
sekundiga karastustemperatuurini. Järgneb detaili jahutamine veega.

11
Kuumutussügavus ja seega saadav karastuva pinnakihi paksus sõltuvad eelkõige
voolusagedusest. Mida suurem on sagedus, seda väiksem on voolu sisenemise
sügavus. Olenevalt detaili kujust ja mõõtmeist kasutatakse kas korraga, pidevalt,
järk-järgulist või osade kaupa järk-järgulist karastamist. Kõrgsageduskarastuse
eeliseks on karastanud pinnakihi sügavuse täpne reguleeritavus, puuduseks induktori
valmistamise ja režiimi määramise maksumus.
Piiratud kasutamist leiavad ka elektrolüütkarastus (detaili katoodne
kuumutamine 5...10%-lises soodavesilahuses) ning laser- ja elektronkiirkarastus,
mida kasutatakse seadmete maksumuse keerukuse tõttu eriterastest
väikesemõõtmeliste detailide korral.

2.6. Terase noolutus

Noolutus seisneb eelnevalt karastatud terase kuumutamises kriitilisest
temperatuurist Ac1 madalama temperatuurini, seisutamises ja jahutamises. Noolutus
on termotöötlemise lõppoperatsioon, mida kasutatakse karastatud detaili sisepingete
ja kõvaduse vähendamiseks ning plastsuse ja sitkuse suurendamiseks.
Karastatud terase kõvaduse vähenemine oleneb noolutustemperatuurist.
Noolutustemperatuuri saab mõningase vilumuse korral küllalt täpselt määrata
noolutusvärvuste järgi. Vastavalt kuumutustemperatuurile moodustub terase pinnale
eri koostise ja erineva värvusega oksiidikiht. Noolutusvärvus oleneb tunduvalt terase
koostisest. Süsinikteraste noolutusvärvused ja neile vastavad temperatuurid on
tabelis 3, kus võrdluseks on esitatud ka suure kroomi- ja niklisisaldusega terase
vastavad temperatuurid. Temperatuuri määramisel noolutusvärvuse järgi peab
arvestama ka ruumi valgustatust.

Tabel 3 Noolutusvärvustele vastavad temperatuurid

Temperatuur °C
Noolutusvärvus roostevaba
süsinikteras
kroomnikkelteras
Helekollane 200 300
Õlgkollane 220
Kollane 230 400
Tumekollane 240
Pruun 255
Pruunikaspunane 265 500
Lilla 285 600
Rukkilillesinine 300 700
Helesinine 320 800
Hall 330

Mida kõrgem on noolutustemperatuur, seda rohkem vähenevad terases

sisepinged ja suureneb plastsus. Kuid peab arvestama, et nii süsinik - kui ka

12
legeerteraste noolutamisel ilmneb temperatuuril 250...350 °C haprus, seepärast peab
vältima selles temperatuurivahemikus noolutamist.
Eristatakse kolme noolutusviisi:
 Madalnoolutus kuumutusega 150...220 °C. Vähenevad sisepinged, kuid teras
säilitab suure, kulumiskindlust tagava kõvaduse. Kasutatakse tsementiiditud,
pindkarastatud ja mitmesuguste tavakarastatud detailide korral.
 Keksnoolutus kuumutusega 350...480 °C, mis tagab terasele
troostiitstruktuuri. Vähenevad sisepinged ja kõvadus, tõuseb elastsuspiir,
plastsus ja sitkus. Kasutatakse põhiliselt vedrude ja mõningate löögiga
töötavate instrumentide korral.
 Kõrgnoolutus kuumutusega 500...600 °C, mis tagab sorbiitstruktuuri.
Sisepinged kaovad täielikult, saadakse suur plastsus ja sitkus küllaldase
tugevuse juures. Terase karastamist sellele järgneva kõrgnoolutusega
nimetatakse parendamiseks.

2.7 Terase termokeemiline töötlus

Termokeemilisel töötlemisel toimub pinnakihi keemilise koostise muutus
koos difusioonist tingitud struktuurimuutustega. Termokeemiline töötlus eeldab
kolme põhiprotsessi:
1) dissotsiatsiooni – gaasilise keskkonna molekulide lagunemist ja pinna
koostise muutmiseks kasutatava elemendi aktiivaatomite teket;
2) adsorptsiooni – atomaarse elemendi lahustumist pinnakihis, seega
difundeeruv element peab olema põhimetallis lahustuv;
3) difusiooni – elemendi tungimist sügavuti pinda. Saadava kihi sügavus ja
koostis olenevad loetletud kolme protsessi intensiivsust ja vahekorrast.
Tsementiitimine seisneb väikese süsinikusisaldusega (C < 0,25%) terasest
detaili pinnakihi rikastamises süsinikuga, et järgneva karastamisega saada kõva ja
kulumiskindlat pinnakihti ning säilitada pehme ja sitke südamik. Selleks
kuumutatakse detaile 900...1000 °C süsinikku sisaldavas tahkes, vedelas või
gaasilises keskkonnas (karbonisaatoris). Enamkasutatavad on tahke ja gaasiline
tsementiitimine.
Tahkel tsementiitimisel on karbonisaatoriks puusüsi segatult 10..30%
süsihappesooladega (BaCO3, Na2CO3 jt.). Detailid pakitakse karbonisaatorisse.
Kuumutamisel (900...950 °C) moodustub puusöest õhuhapnikuga CO. Kontaktis
rauaga laguneb süsinikoksiid ning moodustub atomaarne süsinik, mis tungib detaili
pinda:
2CO  CO2 + C
Süsihappegaas CO2, mida tekib ka lisatud süsihappesoolade lagunemisel,
reageerib söega, tagades pidevalt vajaliku süsinikoksiidi keskkonna:
CO2 + C  2CO
Gaasilisel tsementiitimisel kuumutatakse detaile 920...980 °C propaani,
maagaasi vm. süsivesinikgaasi keskkonnas. Gaasi osalisel põlemisel tekkiv
süsinikoksiid CO rikastab detaili pinna märksa kiiremini kui tahkel tsementiitimisel.

13
 Tsementiiditakse sügavuseni 0,5...2 mm, süsinikusisaldus kihis 0,8...1,1%.
Tsementiitimisele järgneb karastus. Gaasilise tsementiitimise järel kasutatakse
võimaluse korral otsekarastamist temperatuurilt 900...950 °C, mis nõuab
peenterateraste kasutamist. Tsementiitidud süsinikteraseid karastatakse vees,
legeerteraseid õlis. Pärast karastust madalnoolutatakse detaile sisepingete
kaotamiseks (150...200 °C).
Niitritimine seisneb terasdetailide pinnakihi rikastamises lämmastikuga, et
tõsta pinakihi kõvadust, kulumis- ja korrosioonikindlust ning väsimustugevust.
Tehakse terastele, mis sisaldavad 0,2...0,4% C, 1...2% Al ja Cr ning 0,2...0,4% Mo,
samuti mõningatele kõrglegeeritud terastele (kiirlõiketerased, korrosioonikindlad
terased). Põhiliselt kasutatakse gaasilist nitriitmist, mis seisneb detailide
kuumutamises 500...600 °C ammoniaagi keskkonnas, kus moodustub
monolämmastik:
NH3  3H + N
Monolämmastik difundeerub terasesse moodustades legeerelementidega ja
rauaga kõvadust suurendavaid nitriide. Nitriitimise puuduseks on protsessi kõrge
maksumus, mille tingib eelkõige selle kümnetesse tundidesse ulatuv kestus.
Tavaliselt nitriiditakse 0,2...0,4 mm sügavuselt, milleks kulub kuni 50 tundi.
Seepärast on nitriitimine enamasti viimaseks töötlusoperatsiooniks.
Nitrotsementiitimiseks nimetatakse terase pinnakihi üheaegset rikastamist
süsiniku ja lämmastikuga.
Gaasiline nitrotsementiitimine on tsementiitimise ja nitriitimise
kombineeritud protsess. Kõrgematel temperatuuridel on ülekaalus tsementiitimine,
madalamatel nitriitimine. Terasdetaile kuumutatakse süsinikku (CO, CH4 jt.) ja
lämmastikku (NH3) sisaldavate gaaside segus. Tehakse enamasti
kesksüsinikterastele, aga ka legeerterastele. Kasutatakse väiksemate detailide korral
õhemate (alla 0,5 mm) kihtide saamiseks.
Vedelas ja tahkes keskkonnas toimuvat protsessi nimetatakse ka
tsüaanimiseks, kuna kasutatavas soolade segus on aktiivseks soolaks tavaliselt
naatriumtsüaniid – NaCN (6...30%).
Pinnakihi rikastamisel metallidega saadakse terases asendustüüpi tahked
lahused. Metallide (Al, Cr, V jt.) difusioon on tunduvalt aeglasem süsiniku ja
lämmastikuga võrreldes, seetõttu nõuab protsess kõrgemaid temperatuure
(1000...1200 °C) ja on pika kestusega, saadavad kihid aga õhemad kui
tsementiitimisel. Suure töömahukuse ja kõrge maksumuse tõttu on kasutus piiratud.
Enamkasutatavad on alumiinimine, kroomimine, vanaadimine.

14