MALMID JA TERASED

1. MALMID
Malm toodetakse kõrgahjudes rauamaagist raua taandamisega. Taandamine toimub
kivisöekoksi põlemisel tekkivate gaasidega. Vedelas rauas lahustub 3,5...4% C, samuti Mn, Si
ja kahjulike lisandeina ka S ja P. Kõrgahjus toodetakse:
1) toormalmi, mis läheb terase sulatamiseks (kuni 90% kogutoodangust);
2) valumalme, mis sulatakse ümber, et saada valandeid (valatud esemeid);
3) ferrosulameid – suure Mn või Si sisaldusega rauasulameid, mida kasutatakse
valumalmide ümbersulatamisel koostise reguleerimiseks ning terase taandamiseks.
Koostise järgi eristatakse legeerimata malme, mis on põhiliselt raudsüsiniksulamid ja
eriomadustega legeermalme, mille koostisse on lisatud täiendavalt teisi elemente.
Malmis sisalduva süsiniku oleku järgi eristatakse:
1. Valgemalm, kus kogu süsinik on rauaga seotud olekus tsementiidi – Fe3 C kujul. Selline
malm on heleda murdepinnaga, millest ka nimi. Valgemalm saadakse vedela malmi
kiiremal jahtumisel valuvormis (õhukeseseinalised valandid, metallvormid).
2. Hallid malmid on tumedama murdepinnaga, kus kogu süsinik või enamik sellest on vabas
olekus grafiidina.

1.1. Hallid malmid

Hallid malmid markeeritakse liigi ja põhiliselt tõmbetugevuse järgi. Liigituse aluseks on
malmvalandi tootmisviisile vastav grafiidiosakeste kuju. Eurostandardite (EN) järgi on
malmide üldtähis GJ. Saksa (DIN) malmide ja kõigi valatud metalsete materjalide üldtähis
on G. mis on margis esimene täht. Vene (ГОСТ) malmidel on üldtähiseks Ч (“чугун”),
Soome (SFS) malmidel GR.

1.1.1. Liblegrafiitmalmil (hallmalmil) on libleja kujuga grafiidi osakesed

(lamellgrafiit). Valandid saadakse tavalise valamise teel põhiliselt muldvormidesse. Vastavalt
Eurostandardile EN 1561 on liblegrafiitmalmide margitähis GJL, tähise järel näidatakse
arvuga sellele malmile tagatud tõmbetugevus N/mm2, näit. EN-GJL-150 on liblegrafiitmalm,
mille minimaalne ja seega garanteeritud tõmbetugevus R m on 150 N/mm2.
Liblegrafiitmalmist valandite tõmbetugevus võib olla kuni 350 N/mm2. Lihtsustatult
kasutatakse margitähist ka ilma eeslisandita EN, seega GJL-150 on hallmalm
tõmbetugevusega 150 N/mm2. Kasutatakse ka margitähistust malmi nõutava kõvaduse järgi.
Sel juhul on liigitähise GJL järel näidatud kõvaduse määramise viisi tähis ja kõvaduse
arvuline väärtus, näit. GJL-HB 195 on liblegrafiitmalm Brinelli kõvadusega 195.

1.1.2. Keragrafiitmalmil on kerajad grafiidi osakesed. Keraja grafiidiga

malmvalandite saamiseks peab sulametalli enne valuvormi valamist modifitseerima (tavaliselt
0,03...0,08% magneesiumi lisamisega). Standard EN 1563 annab keraja grafiidiga malmi
tähiseks GJS (S – sfäär). Liigitähise järel näidatakse lisaks tagatud tõmbetugevusele N/mm2
teise arvuga ka selle malmi plastsust iseloomustav katkevenivus A protsentides. Malmil

1
margiga EN-GJS-400-18 on minimaalne tõmbetugevus 400 N/mm2 ja katkevenitus 18%,
malmi GJS-900-2 tõmbetugevus on 900 N/mm2, katkevenitus 2%. Keragrafiitmalmide puhul
kasutatakse vajadusel samuti margitähistust kõvaduse järgi, näit. EN-GJS-HB230 on
keragrafiitmalm Brinelli kõvadusega 230. Keragrafiitmalmide ettenähtud tõmbetugevus on
350…900 N/mm2, mille suurendamisel katkevenivus väheneb 22…2%.

1.1.3. Tempermalmil on helbekujulised grafiidi osakesed – pesajas grafiit.

Tempermalmist valandeid toodetakse valgemalmist valandeist lõõmutamise teel. Vastavalt
lõõmutuskeskkonnale eristatakse:
a) musta südamega ehk must tempermalm, mis on põhiliselt ferriitstruktuuriga ja saadakse
neutraalses keskkonnas lõõmutamisel (mittesüsinikärastuslõõmutatud tempermalm);
b) valge südamega ehk valge tempermalm, mis on põhiliselt perliitstruktuuriga ja saadakse
oksüdeeruvas keskkonnas (rauamaak vm.) lõõmutamisel (süsinikärastuslõõmutatud
tempermalm).

EN 1562 järgi on musta tempermalmi tähis GJMB (B – black)ja valge tempermalmi tähis
GJMW (W – white), mille järel näidatakse tempermalmi tõmbetugevus ja suhteline
pikenemine samuti nagu keragrafiitmalmidel, näit. EN-GJMB-700-2 on must tempermalm,
mille R m = 700 N/mm2 ja A = 2%. EN-GJMW-360-12 on valge tempermalm, mille
R m = 360 N/mm2 ja A = 12%.

1.2. Eriomadustega legeermalmid

Eriomadustega legeermalmid markeeritakse koostise järgi, s.t. milliseid elemente ja kui
palju (%) nad sisaldavad.
Rahvusvahelise standardi ISO 2892/77 järgi näidatakse margis esmalt malmi liik grafiidi
osakeste kuju järgi.
1. Libleja kujuga grafiidi osakesed e. lamellgrafiit – L.
2. Keraja kujuga grafiidi osakesed e. sferoidaalne grafiit – S.

Grafiidi osakeste kuju tähise järel näidatakse kõik legeerelemendid Mendelejevi tabeli
tähistega nende sisalduse kahanemise järjekorras, kõigi elementide tähiste järel samas
järjekorras iga elemendi sisaldus keskmiselt täisprotsentides, näit.
L – NiCuCr 15 6 3 – libleja grafiidiga malm, kus Ni – 15%, Cu – 6%, Cr – 3%.
S – NiSiCr 20 5 2 – keraja grafiidiga malm, kus Ni – 20%, Si – 5%, Cr – 2%.
Malmide tähistussüsteemi EN 1560 kohaselt tähistatakse legeermalmi koostise järgi, näit.
EN-GJLA-XNiCuCr 15-6-2 on liblegrafiidiga (L) austeniitstruktuuriga (A) kõrglegeeritud (X)
malm, mis sisaldab 15% Ni, 6% Cu ja 2% Cr.
Abrasiivkulumiskindlate malmide liigitähis EN 12513 (2001) kohaselt on GJN.
Liigitähise järel näidatakse malmi Vickersi kõvadus, näit. EN GJN-HV600 on malm (GJ),
milles puudub grafiit (N) ja mille Vickersi kõvadus on 600.

2
Joonis 1. Mustmetallide tootmise tehnoloogiaprotsessi skeem.

3
Joonis 2. Kõrgahju vertikaallõige: Joonis 3. Kauper:
1 - väike koonus; 2 – suur koonus; 3 – gaasi 1 – püstkamber; 2 – tulekindlast tellis-
äravoolutoru; 4 – räbusti; 5 – koks; 6 – maak; test rest; 3 – suitsutoru; 4 – seade külma
7 –kest; 8 – malmitilgad; 9 – räbutilgad; õhu sissepuhumiseks; 5 – gaasipõleti;
10 –soomus; 11 – räbu väljalaskeava; 12 – 6 – kuuma õhu väljavoolu toru.
räburenn; 13 – ahju põhi; 14 – malmirenn;
15 – malmi väljalaskeava; 16 – vedel räbu;
17 – furmid; 18 – furmide rõngas; 19 –
tugirõngas; 20 – tulekindel vooder.

4
 2. TERASED
Terased on raua sulamid, mis sisaldavad süsinikku piires 0,05...2,14%. Kui
süsinikusisaldus on alla 0,05%, on tegemist praktiliselt puhta rauaga e. tehnilise rauaga, mida
kasutatakse põhiliselt elektrotehnikas. Tehniliselt puhast rauda tuntakse armkorauana. See
nimetus ARMCO on lühend USA firma American Rolling Mill Company nimetusest.
Terasesulatuse põhimeetodid on:
Konvertermeetod – sulatus toimub teraskesta ja tulekindlast materjalist voodriga lahtises ahjus
– konverteris vedelast toormalmist hapniku läbipuhumisega.
Martäänmeetod – sulatus toimub ettekuumutatud gaasi ja õhuga köetavas leekahjus kas
malmist või terasmurrust (vanaraud) rauamaagi lisamisega.
Elektrometallurgia – teras sulatatakse elektriahjudes, kaarahjudes või induktsioonahjudes.
Saadakse kõrgkvaliteetsed süsinik- ja legeerterased.
Sulatusahjudes saadakse malmist esmalt toorteras, mis sisaldab tunduval määral vedelas
terases lahustunud rauahapendit FeO. Kui FeO jääks terasesse, siis muudaks see terase
rabedaks.
Sulatusele järgneb terase taandamine – sulaterases lahustatud FeO taandamine Mn ja Si
lisamisega.
Taandamise tulemusena jääb kõikidesse terastesse taandamisjäägina Mn 0,8% ja
rahulikesse terastesse Si kuni 0,4%. Mõlemad on sellistes kogustes terase tavalisandeiks.
Enamus kogu toodetavast terasest (üle 80%) kasutatakse valtsmetallina. Valtsmetalli
sortiment:
1. Toorikud, mis valtsitakse edasi teisteks toodeteks. Nendeks on neljakandilise ristlõikega
bluumsid (150 x 150 kuni 450 x 450 mm) ja plaadikujulised slääbid (kuni
300 x 1600 mm).
2. Sordimetall – lattmaterjal, mis liigitatakse ristlõike kuju ja mõõtmete järgi:
a) lihtprofiilid: ümar-, nelinurk-, kuuskant-, ribavaltsmetall;
b) kujuprofiilid: nurkmetall, talad, (T, I, U jt.), rööpad, eriprofiilid.

Ristlõike mõõtmete järgi liigitatakse: jämesordimetall ristlõikemõõtmetega 80...200 mm;

kesksordimetall – 30...80 mm; peensordimetall 20...30 mm; valtstraat läbimõõduga 5...9 mm.
3. Lehtmetall – liigitatakse paksuse järgi:
a) paks leht (plaat) paksus 4...160 mm (kuumvaltsitud);
b) õhuke leht (plekk) paksus 0,2...3,9 mm (kuum- või külmvaltsitud);
c) foolium – paksus alla 0,2 mm (külmvaltsitud).
4. Torud:
a) õmblusteta torud (valtsitud, tõmmatud);
b) keevistorud (pikiõmblusega, keerdõmblusega).
5. Erivaltstooted: perioodilised profiilid (muutuva ristlõikega latid), valtsid, rattad, kuulid,
jm.

Keemiliselt koostiselt jagatakse terased mittelegeerterasteks e. süsinikterasteks,

legeerterasteks ja roostevabadeks terasteks.
Mittelegeerterased ei sisalda legeerivaid element, kuid neid elemente võib sisalduda
lisandeina kas juhuslikult või terase tootmisest tingituna (näit. Mn ja Si sisaldus rauahapendi
taandamisjääkidena jm). Võimalike lisandite sisaldus peab olema alla tabelis 1 toodud
piirsisalduse.

5
 Tabel 1. Lisandite piirsisaldus mittelegeerterastes
Element Al Bi Co Cu Cr Mn Mo Nb Ni Pb Se Ti V W

Piirsisaldus, 0,30 0,10 0,30 0,40 0,30 1,65 0,08 0,06 0,30 0,40 0,10 0,05 0,10 0,30
%

Legeerterastes ületab vähemalt ühe legeeriva (st terase koostise lisatud) elemendi sisaldus
tabelis 1 toodu ja teras ei kuulu roostevabade teraste alla. Roostevabades terastes peab kroomi
sisaldus olema vähemalt 10,5% ja süsinikku sisaldus alla 1,2%.
Kasutamise otsetarbest lähtudes nõuab aga mõningate lisandite sisaldus eripiiranguid alla
tabelis 1 näidatu, näit. on auto kere valmistamiseks kasutatavas plekis vajalik piiratud
ränisisaldus (< 0,02%).

2.1. Mittelegeerterased (süsinikterased)

Neid liigitatakse mitme tunnuse järgi:
a) otstarbe järgi
- konstruktsiooniterased (C = 0,05...0,65%),
- tööriistaterased (C = 0,7...1,35%);
b) süsinikusisalduse järgi
- madalsüsinikterased (süsinikuvaesed, C  0,25%),
- kesksüsinikterased (C = 0,25...0,6%),
- kõrgsüsinikterased (süsinikurikkad, C > 0,6%);
c) kvaliteedi järgi, lähtudes väävli- ja fosforisisaldusest
- tavakvaliteetterased e. tavaterased (S  0,05%, P  0,04%),
- kvaliteetterased (S  0,035%, P  0,035%),
- kõrgkvaliteetterased e. vääristerased (S  0,025%, P  0,025%),
- eriti kõrge kvaliteediga terased e. erivääristerased (S  0,015%, P  0,025%);
d) taandamisastme järgi, millest oleneb põhiliselt ränisisaldus
- rahulikud e. täielikult taandatud terased (Mn  0,8%, Si  0,3%),
- keevterased e. mittetäielikult taandatud terased (Mn  0,8%, Si  0,05%),
- poolrahulikud terased, taandamisastmelt ja ka ränisisalduselt keev- ja rahulike teraste
vahepealsed (Mn  0,8%, Si = 0,05...0,15%);
e) termotöötlemise järgi
- tsementiiditavad terased (C  0,25%),
- parendatavad terased (C = 0,3...0,5%).

Vastavalt standardile EN 10027-1 koosnevad teraste märgitähised pea- ja lisasümbolitest.

Peasümbol viitab kasutusele või keemilisele koostisele. Lisasümbolid sõltuvad terase või
toote grupist. Mittelegeerteraste puhul kasutatakse vastavalt vajadusele mõlemat
tähistussüsteemi.

2.1.1. Mittelegeerteraste tähistus kasutuse järgi

Sellist tähistust kasutatakse juhul kui toodete valmistamisel ei kasutata termotöötlust. Sel
juhul on materjali õigeks valikuks olulised terasele garanteeritud mehaanilised omadused, mis
tuuakse kasutust näitava põhisümboli järel. Enamkasutatavaiks terasegruppideks on
teraskonstruktsiooniterased peasümboliga S ja masinakonstruktsiooniterased peasümboliga E.
Teiseks gruppideks on mitmesugused eriotstarbelised terased, näit. survemahutite terased – P,
toruterased – L, relsiterased – R jm. Peasümboli järel näidatakse enamasti voolepiiri (Re)

6
arvväärtus N/mm2 ja vajadusel lisasümbolitega antud terasegrupi kasutamiseks muud olulised
andmed (sitkus, kvaliteet, materjali töötlemisviis jm).
Näit. EN 10025-2 järgi on S235JR mittelegeerkonstruktsiooniteras (S) voolepiiriga
Re = 235 N/mm2, mille löögisitkust iseloomustatakse purustustööga (J), milleks on 27J
määratuna temperatuuril +20 °C (R – ruumitemperatuur). Terase S355K2 voolepiir on
355 N/mm2, purustusöö K = 40J temperatuur -20 °C [ 2   10 °C]. Teras E360 on
masinakonstruktsiooniteras (E) voolepiiriga 360 N/mm2.
Valuteraste korral eelneb peasümbolile täht G, näit. GS200 on konstruktsiooniterasest
valand voolepiiriga 200 N/mm2, GF300 – masinakonstruktsiooniterasest valand voolepiiriiga
300 N/mm2.
Valuteraste korral eelneb peasümbolile täht G, näit. GS 200 on konstruktsiooniterasest
valand voolepiiriga 200 N/mm2, GE 300 – masinakonstruktsiooniterasest valand voolepiiriga
300 N/mm2.

2.1.2. Mittelegeerteraste tähistus keemilise koostise järgi

Selline tähistus on vajalik juhul kui nendest terastest valmistatud detaile kasutatakse
termotöödeldult (karastatult või tsementiiditult). Õige termotöötluse viisi ja režiimi
määramiseks on vaja teada terase süsinikusisaldust, seepärast need terased markeeritakse
süsinikusisalduse, st. koostise järgi. Standardite järgi on nende teraste põhitähis C (süsinik),
mille järel näidatakse alati terase süsinikusisaldus arvuga sajandikprotsentides
(s.o. sajakordselt suurendatuna). Vastavalt kasutatava termotöötluse viisile eristatakse
parendatavad terased süsinikusisaldusega üle 0,20%, mida saab kohe karastada (EN 10084-2)
ja tsementiiditavad terased süsiniku sisaldusega alla 0,20%, mis ei karastu (EN 10084-2).
Nende pinda tuleb karastamiseks eelnevalt süsinikuga rikastada – tsementiitida. Näit. C35 on
EN 10083-2 nõuetele vastav parendatav süsinikkvaliteetteras, süsiniku sisaldusega 0,35%,
mille omadusi saab parendada karastamise ja järgneva noolutusega; C16 on EN 10084-2
nõuetele vastav tsementiiditav süsinikkvaliteetteras, süsiniku sisaldusega 0,16%, mis nõuab
pinna kõvaduse saamiseks tsementiitimist ja karastust.

2.1.3. Mittelegeertööriistaterased
Vastavalt standardile EN ISO 4957 tähistatakse neid teraseid samuti keemilise koostise
järgi. Peasümboliks on seega C, mille järel näidatakse arvuga süsinikusisaldus
sajandikprotsentides, kasutusele tööriistaterasena viitab tähise lõpus lisasümbol U. Näit,
C45U on kõrgkvaliteetne mittelegeertööriistateras, mille süsinikusisaldus on 0,45%; terases
C120U on süsinikku 1,20%.

7
 3. LEGEERTERASED
Legeerelemendid sulatatakse süsinikterasesse selleks, et anda terasele vajalikud
omadused. Terases olevad legeerelemendid muudavad terase siseehitust. Legeerteraseid
toodetakse ainult rahulike e. täielikult taandatud kvaliteet- ja kõrgkvaliteetterastena.

3.1. Terase legeerimise alused

Kõik legeerelemendid lahustuvad rauas s.t. nende aatomid tungivad raua kristallvõresse.
Kõik rauas lahustunud elemendid suurendavad terase kõvadust, tugevust, kuid enamasti
hakkavad teatud sisaldusest alates vähendama sitkust. Vastavalt sellele, milline on
legeerelemendi enda kristallvõre, lahustuvad legeerelemendid kas ferriidis (Feα) või
austeniidis (Feγ).
Ferriidis lahustuvad: Si, Cr, Mo, V, W, jt.
Austeniidis lahustuvad: Mn, Ni, Cu, Co jt.
Osa legeerelemente moodustab terases oleva süsinikuga keemilisi ühendeid – karbiide,
mis muudavad terase kõvemaks. Mõne metalli – W, Mo, V – karbiidid muudavad terase ka
kuumakindlaks.
Karbiide moodustavad terases: Mn, Cr, W, Mo, V jt. (karbiidi moodustab osa legeer-
elemendist, ülejäänud osa lahustub rauas).
Karbiide ei moodusta: Si, Ni, Cu, Al jt. (kõik lahustub rauas).

3.2. Legeerelementide mõju terase omadustele

Mn – legeerelemendiks sisaldusel üle 1%, annab kõvadust, tugevust, kuid üle 2% muudab
tavalise terase rabedaks. 13% Mn teeb eriterase kulumiskindlaks, tagab kuumtöödeldavust.
Si - legeerelemendiks sisaldusel üle 0,5%, annab kõvadust, tugevust, kuid üle 3%
muudab terase rabedaks. 4% Si on vaja trafoterase jaoks, suurendab kuumustugevust.
Cr - legeerelemendiks sisaldusel üle 0,5%, annab kõvadust, tugevust, kuid vähendab
sitkust. 12% Cr teeb terase korrosioonikindlaks (roostevaba), suurendab kuumuskindlust,
parendab karastuvust.
Ni – on legeerelemendiks üle 0,5%, annab tugevust ja sitkust, parandab väsimustugevust
ja roostevabade kroomteraste korrosioonikindlust, soodustab kuumtöödeldavust,
kuumakindlust, mõjutab karastuvus.
W – on legeerelemendiks sisaldusel üle 0,5%, annab kõvadust, tugevust ja kuumakindlust,
on kiirlõiketeraste põhikomponent.
Teisi legeerelemente ei kasutata omaette, vaid lisandeina peamiselt mitmesugustes
eriterastes. Näit.:
Mo – kiirlõiketerastes ja roomekindlates terastes, suurendab sitkust, kuumuskindlust;
V – kiirlõiketerastes, vedruterastes, suurendab kuumuskindlust, sitkust;
Al – nitriiditavais terastes kõva pinnakihi saamiseks;
Co – magnetterastes;
S – muudab terase rabedaks, kasutatakse legeerelemendina üksnes hea lõike-
töödeldavusega teraste saamiseks;
Pb – suurendab rabedust hea lõiketöödeldavusega terases;
Nb – roomekindlates roostevabades terastes;
B – läbikarastuvuse suurendamiseks (kuumuskindlates terastes).

8
 Legeerterased liigitatakse eelkõige legeerimisastme järgi, mis on riigiti mõnevõrra erinev,
samuti sisalduvate legeerelementide, otstarbe, kvaliteedi ja struktuuri järgi.
Vastavalt standardile EN 10027-1 liigitatakse legeerterased legeerimisastme järgi:
legeerterased, kus vähemalt ühe legeeriva elemendi sisaldus ületab tabelis 2 toodud piiri ja
kõigi legeerivate elementide sisaldus kokku ei ületa 5%;
kõrglegeerterased, kus vähemalt üht legeerelementi peab olema üle 5%);
roostevabad terased, kus kroomi sisaldus peab ületama 10,5%;
kiirlõiketerased erilegeeritud tööriistaterastena, kus püsivaid kõvu karbiide moodustavaid
legeerivaid elemente peab olema üle 5%.

Tabel 2. Legeerivate elementide nõutav sisaldus

Element Al B Co Cr Cu Mn Mo Nb Ni S Si Ti V W
Sisaldus
legeeriva
0,1 0,001 0,1 0,5 0,5 1,0 0,1 0,1 0,5 0,01 0,5 0,1 0,1 0,1
elemendina
alates, %

Struktuuri järgi normaliseeritud olekus eristatakse:

perliitterased, need on 2…4% legeerelemente sisaldavad legeerterased, mis õhus jahtudes
ei karastu;
martensiitterased, mille legeerelementide sisaldus on 5…6% ja mis õhus jahtudes
karastuvad;
austeniit- ja ferriitterased, need on kõrglegeerterased, mille kuumutamisel ning
jahutamisel struktuurimuutusi ei toimu.
Üldotstarbe järgi jagatakse legeerterased konstruktsiooni- ja tööriistaterasteks.

3.3. Legeerteraste tähistussüsteem

Legeerteraseid tähistatakse nende keemilise koostise järgi. Vastavalt legeerterase
otstarbele ja legeerivate elementide sisaldusele kasutatakse (EN 10027-1) kolme
tähistusgruppi.
Legeerteraste, mille legeerivate elementide summaarne sisaldus on alla 5%, tähistamisel
algab peasümbol süsiniku sisaldust näitava arvuga, st. süsiniku sisaldus on näidatud
sajakordselt suurendatult protsentides. Selle arvu järel on toodud kõigi legeerivate elementide
sümbolid sisalduse (massi %-s) vähenemise järjekorras. Elementide sümbolite järel
näidatakse nende elementide sisaldust tinglikult neile kehtestatud kordajate abil samas
järjekorras. Legeerelementide kordajad tähistussüsteemis on esitatud tabelis 3.

Tabel 3. Legeerelementide sisalduse kordajad

Legeerelement Kordaja
Cr, Co, Mn, Ni, Si, W 4
Al, Cu, Mo, Ti, V, Nb 10
S, P, N 100
B 1000

Seega on kordajaga 4 näidatud elemendi (Cr, Co jt) sisaldust 1%, st. elemendi sisaldus
näidatakse 0,25% kaupa. Elementidel kordajaga 10 (Al, Cu jt) on sisaldus näidatud 0,1%

9
kaupa. Kordajatega näidatakse kõigi nende elementide sisaldust, mille kordaja oleks
vähemalt 2 st. Cr 0,5% ja enam, Mo 0,2% ja enam. Kui elemendi sisaldus on väiksem, siis
seda kordaja numbriga ei näidata, elemendi sisaldust legeerterases näitab üksnes elemendi
sümbol.
Näit. tähis 18 Ni Cr 5-4 näitab süsiniku sisaldust 0,18% (18:100), nikli sisaldust
5 : 4 = 1,25% (1,20…1,50%), kroomi sisaldust 4 : 4 = 1% (0,60…1,00%); tähise 56 Si Cr 7
puhul on C  0,56%, Si (7 : 4) = 1,75% (1,60…2,00%), Cr sisaldus 0,20…0,45% ei ole
kordajaga näidatav; tähis 14 Ni Cr Mo 13-4 näitab sisalduseks C  0,14%, Ni (13 : 4) = 3,25%
(3,00…3,50%), Cr (4 : 4) = 1% (0,80…1,10%), Mo sisaldust näitab ainult sümbol kuna
sisaldus on 0,10…0,25%; tähis 33 Cr Mo V 12-9 näitab C  0,33%, Cr (13 : 4) = 3%
(2,80…3,30%), Mo (9 : 10) = 0,9% (0,70…1,00%), V sisaldust näitab ainult sümbol
(0,15…0,25%); tähis 35 S 20 näitab C  0,35%, S (20 : 100) = 0,20% (0,15…0,25%).
Kõrglegeerteraste tähistussüsteemi põhiline erinevus eelnevaist seisneb legeerivate
elementide sisalduse näitamises. Kuna kõrglegeerterases peab olema vähemalt ühe elemendi
sisaldus üle 5%, siis näidatakse kõigi legeerelementide sisaldus otse massi %-s.
Kõrglegeerituse eristamiseks kasutatakse tähist X süsiniku sisaldust tähistava numbri ees
margitähise alguses. Kui legeeriva elemendi sisaldus on alla 1%, siis number puudub,
elemendi sisaldus näitab üksnes sümbol.
Näit. tähis X 2 Cr Ni Mo 17-13-5 näitab sisalduseks C  0,02%, Cr = 17% (16,5…18,5);
Ni = 13% (12,5…14,5%); Mo = 5 (4,00…5,00%); teras X 6 Cr Mo 17-1 sisaldab C  0,06%,
Cr = 17% (16,0…18,0), Mo 1% (0,9…1,40%); terases X 50 Cr Mo V 15 on C  0,50%,
Cr = 15% (14,0…15,0), kuid Mo (0,50…0,80%) ja V (0,10…0,2%) sisaldust numbritega ei
näidata.
Valuterase puhul algab margitähis tähega G, mille järel näidatakse terase koostis vastavas
tähistussüsteemis. Näit. G 18 Mo 5 on legeeritud valuteras, C  0,18%,
Mo (5 : 10) = 0,45…0,65%; G X 4 Cr Ni 13-4 on kõrglegeeritud valuteras, C  0,04%,
Cr = 13% ja Ni  4%.
Kiirlõiketeraste tähistussüsteem erineb tunduvalt teiste legeerteraste omast. Erisust näitab
margitähiste algul tähis HS. Süsteemi selgitatakse p. 3.5. Legeertööriistaterased.

3.4. Legeerkonstruktsiooniterased
Legeerkonstruktsiooniteraseid, milles legeerivaid elemente kuni 5%, kasutatakse põhiliselt
masinakonstruktsiooniterasena, kuid ka muudes vastutusrikkamates konstruktsioonides.
Kasutusotstarbe ja detailide termotöötluse järgi eristatakse:
Tsenentiidivad legeerkonstruktsiooniterased EN 10084 (0,1…0,25% C), millest
valmistatud põhiliselt vahelduvkoormatud detailid (hammasrattad, võllid, koonused jm)
tsementiiditakse, karastatakse ja madalnoolutatakse. Näit. 10 Ni Cr 5-4, mis sisaldab
C = 0,07…0,12%, Ni = 1,20…1,50% (5 : 4), Cr = 0,90…1,2% (4 : 4); 16 Mn Cr B 5, milles
C = 0,14…0,19%, Mn = 1,00…1,30% (5 : 4), Cr = 0,80…1,00% , B = 0,0008…0,005%;
18 Cr Ni Mo 7-6 kus C  0,18%, Cr = 1,50…1,80% (7 : 4), Ni = 1,40…1,70% (6 : 4),
Mo = 0,25…0,35%.
Parendatavad legeerkonstruktsiooniterased EN 10083-3 (0,3…0,5% C), millest
valmistatud detailide termotöötlus seisneb tavaliselt karastamises järgneva kõrgnoolutusega.
Neist terastest valmistatakse mitmesugused raskkoormatud detailid – veovõllid,
hammasrattad, tigud jm. Näit. 28 Mn 6 (C  0,28%, Cr = 1,30…1,65%); 34 Cr Ni Mo 4
(C  0,34%, Cr = 1%, Ni  1%, Mo = 0,15…0,3%); 50 Cr Mo 4 (C  0,5%, Cr  1%,
Mo = 0,15…0,30%).
Nitriiditavaid legeerkonstruktsiooniteraseid EN 10085 (0,3…0,4% C) kasutatakse
detailide valmistamiseks, mille pind allub intensiivsele kulumisele kõrgendatud

10
temperatuuridel (kuni 500 °C) – kepsud, spindlid jm. Detailid karastatakse ja nitriiditakse,
milleks on oluline Mo ja Al sisaldus terases, näit. 32 Cr Al Mo 7-10, milles C  0,32%,
Cr = 1,50…1,80% (7 : 4), Al = 0,80…1,20% (10 : 1), Mo = 0,20…0,40%; 33 Cr Mo V 12-9
(C  0,33%, Cr = 2,80…3,30%, Mo = 0,70…1,00%, V = 0,15…0,25%).
Hea lõiketöödeldavusegs terased EN 10087 (0,1…0,5% C) on masinaehitusterased, mis
on lõikamisega paremini töödeldavad, sest nad on tehtud rabedamaks väävli- ja
fosforisisalduse suurendamisega ja ka plii või teiste lisandite lisamisega. Kuna nad on
rabedamad tavalisest kvaliteetkonstruktsiooniterasest, siis saab neid kasutada vaid mitte eriti
vastutusrikaste, vähekoormatud väiksemate detailide valmistamiseks automaattreipinkidel.
Väiksema süsiniku sisaldusega teraseid ei termotöödelda, näit. 11 S Mn Pb 37, kus C  0,11%,
S = 0,34…0,40% (37 : 100), Mn = 1,00…1,50%, Pb = 0,20…0,35%. Vajadusel saab kasutada
selliste teraste tsementiitimist, näit. 15 S Mn 13 (C  0,15%, S = 0,08…0,18%,
Mn = 0,90…1,30%). Suurema süsiniku sisalduse korral kasutatakse termotöötlemist
parendamisega, näit. 44 S Mn Pb 28 (C  0,44%, S = 0,24…0,33%, Mn = 1,30…1,70%,
Pb = 0,15…0,35).
Vedruterased EN 10089 (0,5…0,7% C), mille termotöötlus vedrude puhul seisneb õlis
karastamises järgneva kesknoolutusega, näit. 51 Cr V 4 (C  0,51%, C = 0,90…1,20%,
V = 0,10…0,25%); 60 Si Cr V 7 (C  0,60%, Si = 1,50…2,00%, Cr = 0,20…0,40%,
V = 0,10…0,20%).
Kuullaagriterased (~1% C), millest valmistatud veerelaagridetailid karastatakse õlis ja
madalnoolutatakse. Näit. 100 Cr 3 jt.
Kõrglegeerteraseid, milles vähemalt üht legeerivat elementi on üle 5%, kasutatakse
eriterastena millel on tugevasti väljenduvaid eriomadusi. Eraldi grupi moodustavad neist laia
kasutusega roostevabad terased (EN 10088). Nende koostises on oluline Cr sisaldus. Ainult
kroomiga legeeritud terastel saadakse piisav korrosioonikindlus Cr sisaldusel vähemalt 12%,
näit. X 30 Cr 13 (C  0,30%, Cr = 12,0…14,0%); X6 Cr 17 (C  0,06%, Cr = 16,0…18,0%).
Täiendavate legeerivate elementide (Ni, Mo, Ti, Nb) lisamisel võib Cr sisaldust vähendada
kuni 10,5%, näit. X 6 Cr Ni Ti 12 (C  0,06%, Cr = 10,5…12,5%, Ni = 0,5…1,5%,
Ti = 0,05…0,35%). Parema korrosioonikindluse saamiseks suurendatakse Cr sisaldust ja
lisatakse Ni sellises koguses, et tagada terasele austeniitstruktuuri. Enamkasutatavad on nn
18-9 tüüpi roostevabad terased (vastavalt Cr ja Ni sisaldus %), näit. X 2 Cr Ni 18-9
(C  0,02%, Cr = 17,0…19,0%, Ni = 8,0…10,0%). Agressiivsemates keskkondades
kõrgendatud temperatuuridel (keemia-, kummi-, värvi- jm tööstus) töötavate detailide
valmistamiseks kasutatakse suurema nikli sisaldusega (näit. X 4 Cr Ni 18-12) ja
molübdeeniga legeeritud teraseid, näit. X 6 Cr Ni Mo Ti 17-12-2; X 2 Cr Ni Mo 18-14-3.
Happekindluse tagamiseks (keemiatööstuses jm) suurendatakse oluliselt eriti Ni aga ka Cr ja
Mo sisaldust ning vähendatakse süsiniku sisaldust, näit. X 1 Ni Cr Mo Cu 25-20-5
(C < 0,02%, Ni = 24,0…26,0%, Cr = 19,0…21,0%, Mo = 4,0…5,0%, Cu = 1,20…2,00%).
Paljud kõrglegeerterased on kitsalt eriotstarbelise kasutusega. Näiteks põhiliselt
valuterasena kasutatav kulumiskindel teras G X 110 Mn 13 (nn Hadfieldi teras),
kuumuskindlad klapiterased, näit. X 40 Cr Si Mo 8-4-2 jt.

11
 3.5. Legeertööriistaterased
Otstarbe ja keemilise koostise järgi liigitatakse need terased kahte põhigruppi:
1. Legeertööriistaterased, millest omakorda kasutusvaldkonna järgi eristatakse külm- ja
kuumtööriistaterased. Neist esimesed on suurema süsinikusisaldusega C ≤ 2,10%, et
tagada tööriistadele suurem kõvadus ja kulumiskindlus. Kuumtööriistateraste
süsinikusisaldus on 0,4…0,6% piires, et tagada suuremat sitkust.
2. Kiirlõiketerased kui kõrglegeeritud eriterased.

Legeertööriistaretaseid markeeritakse vastavalt standardile EN ISO 4957 täpselt samuti

nagu madal- või kõrglegeeritud konstruktsiooniteraseid. Näit. legeerkülmtööriistateras
95 Mn W Cr 5 sisaldab 0,95% C, ~2%Mn, üle 0,5% W ja alla 0,5% Cr; kõrglegeeritud
külmtööriistateras X 153 Cr Mo V 12 sisaldab 1,53% C, keskmiselt 12% (11,0,…13,0) Cr ja
alla 1% (0,70…1,0) nii molübdeeni kui vanaadiumi. Legeerkuumtööriistateras
X 30 W Cr V 9-3 on kõrglegeeritud, sisaldades 9% W (8,5…9,5%), 3% Cr, alla 0,5% V ja on
süsinikusisaldusega 0,30%.
Kiirlõiketeraste omadused (säilitavad lõikeomadused 600…650 °C temperatuurini) tagab
kõvade, kuumakindlate karbiidide olemasolu. Seega on eelkõige oluline volframi ja teiste
kõvu, kuumakindlaid karbiide moodustavate legeerelementide (Mo, V) selline sisaldus, et nad
suudavad endiga siduda kogu terases oleva süsiniku erikarbiidideks ja terasesse ei jää
tsementiiti. Kiirlõiketerste süsinikusisaldus on ~ 1%.
Kiirlõiketeraste puhul kasutatakse teistest legeerterastest erinevat markeerimist.
Märgitähis algab tähtedega HS, selle järel on sidekriipsudega eraldatud arvud, mis näitavad
järjekorras volframi, molübdeeni, vanaadiumi ja koobalti sisaldust täisprotsentides.
Süsinikusisaldust kiirlõiketerase margitähises ei näidata, selle kogus (~ 1%) peab tagama
piisava legeerivate karbiidide moodustumise. Samuti ei näidata igas kiirlõiketerases olevat
~ 4% kroomi sisaldust. Seega kiirlõiketeras HS 6-5-2-5 sisaldab keskmiselt 6% W, 5% Mo,
2% V ja 5% Co, ei ole näidatud 0,87…0,95% süsiniku ega 3,80…4,50% kroomi sisaldust.
Margitähisele vastavalt puudub kiirlõiketerases HS 2-9-2 järjekorras viimasena näidatav
element – Co, näidatakse 2% W, 9% Mo, 2% V. Kui kiirlõiketerase koostisest puudub mõni
järjekorras vahepeal olev element, siis näidatakse seda numbriga 0, näit. kiirlõiketerases
HS 18-0-1 on 18% W, puudub Mo (0), on 1% V ja puudub Co.

12