VÄRVILISMETALLID JA SULAMID

1. Värvilismetallide liigitus
Värvilismetallid ja nende sulamid on oma omadustelt väga erinevad ja seetõttu saab neid
liigitada paljude tunnuste järgi (värvus, leidumine looduses jm.). Enamkasutatav on
värvilismetallide liigitamine nende tiheduse ja sulamistemperatuuri järgi. Tiheduse järgi liigitatakse
värvilismetallid ja sulamid kolmeks põhirühmaks:
1. Kergmetallid (ja kergsulamid), mille tihedus on kuni 5,0 Mg/m³ (s.o. 5 t/m³), näit. mag-
neesium (Mg) – 1,74 Mg/m³, alumiinium (Al) – 2,7 Mg/m³, titaan (Ti) – 4,5 Mg/m³ jt.
2. Keskmetallid (ja kesksulamid), mille tihedus on 5,0 kuni 7,8 Mg/m³, näit. tina (Sn) –
7,3 Mg/m³, tsink (Zn) – 7,1 Mg/m³, kroom (Cr) – 7,2 Mg/m³, vanaadium (V) – 6,1 Mg/m³ jt.
3. Raskmetallid (ja rasksulamid), mille tihedus on üle 7,8 Mg/m³, näit. plii (Pb) – 11,3 Mg/m³,
vask (Cu) – 8,9 Mg/m³, nikkel (Ni) – 8,9 Mg/m³, volfram (W) – 19,3 Mg/m³, plaatina (Pt) –
21,45 Mg/m³ jt.

Sulamistemperatuuri järgi eristatakse värvilismetallid ja nende sulamid järgmiselt:

1. Kergsulavad, mille sulamistemperatuur on kuni 327 °C, näit. plii (Pb) – 327 °C, tina (Sn) –
232 °C, kaadmium (Cd) – 320 °C, vismut (Bi) – 271 °C jt.
2. Kesksulavad, mille sulamistemperatuur on 327 kuni 1539 °C, näit. alumiinium (Al) – 658 °C,
magneesium (Mg) – 651 °C, vask (Cu) – 1083 °C, koobalt (Co) – 1495 C, nikkel (Ni) –
1453 °C jt.
3. Rasksulavad, mille sulamistemperatuur on üle 1539 °C, näit. kroom (Cr) – 1875 °C,
plaatina (Pt) – 1769 °C, titaan (Ti) – 1660 °C, volfram (W) – 3410 °C jt.

Keemilisest aktiivsusest, levikust maakoores ja muudest omadustest lähtudes liigitatakse

värvilismetalle veel leelismetallideks (Li, Na, K jt), väärismetallideks (Ag, Au, Pt jt), haruldasteks
metallideks (Li, Be, Ga jt) ning muudeks metallideks.
Värvilisi metalle kasutatakse nii legeerivate elementidena (peamiselt Cr, Mn, Ni, Mo, V, Ti, Co
jt) kui ka mitmesuguste sulamite komponentidena, näiteks Al, Cu, Mg, Ti sulameid kergete
konstruktsioonimaterjalidena, Cu, Sn, Pb, jt. sulameid laagrimaterjalidena jm.

2. Üldist värvilismetallide ja sulamite markeerimisest

Puhaste metallide margitähises näidatakse metalli tähis ja puhtus, tavaliselt metallisisaldusena
materjali kogumahust. Rahvusvaheliste ja enamiku Euroopa riikide standardite kohaselt tähistatakse
metalle keemiliste elementide sümbolitega ja seejärel näidatakse arvuga metalli minimaalne
sisaldus protsentides. Mitmete riikide (Vene, osalt USA) standardite kohaselt kasutatakse
värvilismetallide tähistamiseks tähiseid, mis erinevad nende metallide sümboleist ja ka raua
sulameis kasutatavaist tähistest. Metallisisaldus näidatakse numbritega tähise järel tinglikult või
marginumbrina. Osa riike (Rootsi, osalt USA) kasutavad ainult numbritähistust.
Värvilissulamite margitähises näidatakse enamasti kas täielikult või osaliselt sulami keemiline
koostis, kuid kasutatakse ka tähistamist tinglike margitähiste ja numbritega. Enamiku Euroopa
riikide värvilissulamite margitähises näidatakse esikohal põhimetalli tähis, seejärel tähistega kõik
legeerelemendid nende sisalduse vähenemise järjekorras, näidates vahetult iga tähise järel selle
elemendi keskmise sisalduse numbritega täisprotsentides.

1
 Kasutatakse ka mitmesuguseid eritähiseid ja markeerimist sulami tingliku numbriga. Kitsalt
eriotstarbeliste sulamite (näit. joodised vm.) korral kasutatakse enamasti sulami liigi või rühma
kohta vastava standardiga kehtestatud eritähiseid.
Tabelis 1 on toodud värvilismetallide sulamite margitähistes kasutatavad elementide sümbolid
ja vastavad Vene ja USA margitähistes kasutatavad tähised.

Tabel 1. Elementide tähised värvilismetallide sulamite margitähistes

Tähis Vene margitähises Tähis ASTM
Nimetus Sümbol
(ГОСТ) margitähises
Alumiinium Al А A
Antimon Sb Су
Arseen As Мш
Berüllium Be Б
Fosfor P Ф
Haruldased muldmetallid E
Hõbe Ag Ср
Kaadmium Cd Кд D
Kroom Cr Х R
Kuld Au Зл
Liitium Li L
Magneesium Mg Мг G
Mangaan Mn Мц M
Nikkel Ni Н N
Pallaadium Pd Пд
Plaatina Pt Пл
Plii Pb С P
Raud Fe Ж
Räni Si К S
Tina Sn О T
Titaan Ti Т
Toorium Th H
Tsink Zn Ц
Tsirkoonium Zr Цр K
Vask Cu М C

3. Alumiinium ja alumiiniumisulamid
Alumiinium on kesksulav (sulamistemperatuur 659 °C) kergmetall (tihedus   2,7 Mg/m³),
kuubilise tahkkeskse kristallvõrega (K 12), mis ei muutu temperatuuri muutmisel (ei ole
polümorfne), hea elektri- ja soojusejuhtivusega (umbes 60% hõbeda juhtivusest), hea
korrosioonikindlusega. Tema tõmbetugevus Rm on 100…130 N/mm² (MPa), suhteline pikenemine
(katkevenivus) A kuni 30%, eritugevuselt R m /  on aga lähedane rauale.
Alumiinium on maakoore kõige levinum metall, hapniku suhtes väga aktiivne, esinedes üksnes
hapendi Al2O3 kujul. Al2O3 kuulub välja paljude mineraalide koostisse, nagu kaoliin (savi), boksiit,
nefeliin jt. Põhiliselt toodetakse metallilist alumiiniumi boksiidist. Esmalt saadakse boksiidist puhas
alumiiniumhapend ülejäänud ainete eraldamise teel keemiliste protsesside abil. Järgneb elektrilüüs,
milleks alumiiniumoksiid lahustatakse sulas krüoliidis (Na3AlF6) ja saadakse alumiinium puhtusega
99,5…99,8%. Elektrolüüsi elektrienergia kulu on suur  1700 kWh/t, mis põhjustab alumiiniumi
suhteliselt kõrget hinda. Suurema puhtusega alumiinium saadakse sula alumiiniumi rafineerimise
teel klooriga läbipuhumise teel või elektrolüütilise rafineerimisega.

2
 Konstruktsioonimaterjalina kasutatakse alumiiniumi sulameid, kus põhilisteks
legeerelementideks kasutatakse vaske (Cu), mangaani (Mn), räni (Si), magneesiumi (Mg) ja
tsinki (Zn) (joon. 1).

Joonis 1. Alumiiniumisulamite liigitus faasidiagrammi alusel.

Toodete valmistamise mooduse järgi liigitatakse alumiiniumisulamid kahte rühma:

a) deformeeritavad ehk survetöödeldavad sulamid, mida kasutatakse mitmesuguse valts-
metalli kujul;
b) valusulamid, mida kasutatakse valandeina.

Termotöödeldavuse põhjal liigitatakse alumiiniumisulamid samuti kahte rühma:

a) termotöödeldavad sulamid, nende hulka kuulub enamik deformeeritavaid alumiiniumi-
sulameid, mis võimaldab suurendada nende tugevust ja kõvadust karastamisega;
b) mittetermotöödeldavad sulamid, mille kõvadust ja tugevust saab suurendada üksnes
kalestamisega.

Alumiiniumisulamite tugevdav termotöötlus seisneb karastamises ja vanandamises, ebapüsivate

struktuuride stabiliseerimiseks kasutakse lõõmutamist.
Karastamine seisneb kuumutamises temperatuurideni, mil lisandid lahustuvad kas täielikult
(kuumutamisel üle joone AB, joon. 1) või osaliselt (kuumutus allpool joont BC, joon. 1). Sellele
järgneb sukeldamine vette. Pärast karastamist on sulamid suhteliselt madala tugevusega, kuid suure
plastsusega.
Vanandamine seisneb karastamisele järgnevas seisutamises. Eristatakse loomulikku
vanandamist seisutamisega toatemperatuuril mõned ööpäevad ja kunstlikku vanandamist
kõrgendatud temperatuuril seisutamisega kuni 1 ööpäev. Vanandamine suurendab sulami kõvadust,
tõmbetugevust ja voolavuspiiri, kuid väheneb plastsus ja sitkus.
Lõõmutamist rakendatakse kahel eesmärgil:
- metallikristallide koostise ebaühtluse (dendriitne likvatsioon) kõrvaldamiseks pikema
(  40 h) kuumutamisega 450…500 °C;
- kalestumise kõrvaldamiseks rekristalliseerimise teel (kuni 2 h kestel) temperatuuril
350…500 °C. Lõõmutamisega kaob ka karastamise ja vanandamise efekt.

Deformeeritavad alumiiniumisulamid liigitatakse termotöödeldavuse põhjal:

a) mittetermotöödeldavad sulamid, Al-Mn (1…2%Mn) ja Al-Mg (  10% Mg) süsteemi
sulamid;
b) termotöötlusega (vanandamisega)tugevdatud sulamid.
3
Termotöödeldavaist sulameist on vanimad, laialdaselt ehituskonstruktsioonides ja eriti
lennukiehituses kasutatavad Al-Cu sulamid. Korrosioonikindluse tõstmiseks plakeeritakse neist
sulameist lehtmetalli õhukese puhta alumiiniumi kihiga.
Laialdasemalt kasutatakse ka mitmesuguseid kolmekomponentseid sulameid Al-Cu-Ni, Al-Mg-Si,
Al-Zn-Cu, millel on suurem tugevus (eriti Al-Zn-Cu sulameil), parem termotöödeldavus.
Omaette rühma moodustavad viimastel aastatel kasutusele võetud Al-Li sulamid, mille tugevus
termotöödeldult on võrreldav Al-Zn süsteemi sulamitega, kuid väiksem tihedus (  2,6 Mg/m3)
annab märgatavat efekti just lennukikonstruktsioonides.
Peamisteks alumiiniumi valusulamiteks on:
- silumiinid, sulamid, mille põhiliseks legeerelemendiks on räni (10…13%), hästi
valatavad, kuid nõuavad struktuuri peenendamist modifitseerimise teel naatriumiga
(0,01%);
- duralumiiniumid, põhilegeerelemendiks on vask, hea kuumustugevusega (töö-
temperatuurile kuni 350 °C), kuid halvasti valatavad;
- magnaaliumid, mille põhiliseks legeerelemendiks on magneesium, suure tugevusega, kuid
madala kuumustugevusega (töötemperatuurile kuni 100 °C) ja halvasti valatavad.

Standardi EN 573-2 kohaselt tähistatakse puhas alumiinium sümboliga Al, millele järgnev arv
näitab alumiiniumisisaldust ehk puhtusprotsenti, näit. EN AW-Al 99,7 on 99,7% puhtusega
deformeeritav alumiinium (lisandeid kuni 0,3%). Alumiiniumisulamite margitähis vastab sulami
põhikoostisele. Esikohal on vajaduse korral näidatud standard EN, selle järel alumiiniumi sulamite
üldtähis A. Järgnev täht näitab kas on tegemist deformeeritava sulamiga – W või valusulamiga – C.
Seejärel näidatakse sulami põhikoostis põhikomponendi sümboliga Al, millele järgnevad teiste
komponentide tähised nende sisalduse vähenemise järjekorras. Vahetult sümbolite järgnev arv
näitab selle komponendi keskmist sisaldust protsentides, kusjuures sisaldust alla 1% enamasti ei
näidata. Näiteks EN AW-Al Zn6 Mg2 Cu ehk lihtsamalt AW-Al Zn6 Mg2 Cu on alumiiniumi
sulam (A) deformeeritav (W), mille tsingi sisaldus on 6%, magneesiumi on 2%, vaske 1%,
ülejäänu 91% on alumiinium. Erijuhtudel näidatakse ka põhikomponendi-alumiiniumi-puhtus, näit.
AW-Al 99,85 Mg1, kus magneesiumi on 1% ja 99,85% puhtusega alumiiniumi 99%.
Valusulamite puhul (EN 1706), näit. AC-Al Mg5 (5%Mg) võib näidata koostise tähiste järel ka
valuviisi, näit. AC-Al Mg5K, kus K näitab valamist püsivormi (kokill), AC-Al Si8 Cu2 S (8%Si,
2% Cu) – liivvormi valu.

4. Vask ja vasesulamid
Vask on üheks vanimaks inimkonnale tuntud metalliks. Vase sisaldus maakoores on suhteliselt
väike ning vasemaagid vaesed, vasesisaldusega 1…2%. Enamik vasemaake sisaldab vase ühendeid
väävli ja rauaga. Neist toodetakse vaske pürometallurgilisel meetodil. Esmalt maak rikastatakse
flotatsioonmeetodil, saadud maagikontsentraati kuumutatakse 600…700 °C (särdamine)
väävlisisalduse vähendamiseks. Saadus sulatatakse vasekiviks, millest saadakse konverteris õhuga
läbipuhumise teel toorvask puhtusega 98,5…99,5% Cu. Järgnevalt rafineeritakse toorvaske kas
leekmeetodil tehniliseks vaseks või elektrolüütiliselt puhtaks - 99,95…99,99% vaseks.
Vask on kesksulav (sulamistemperatuur 1083 °C) raskmetall (tihedus 8,9 Mg/m³), kuubilise
tahkkeskse kristallvõrega (K 12), mis ei muutu temperatuuri muutmisel (ei ole polümorfne), väga
hea elektrijuhtivusega – vaid hõbeda elektrijuhtivus on vasest 6% suurem, samuti hea
soojusejuhtivusega, hea korrosioonikindlusega. Vase tõmbetugevus ja suhteline pikenemine
olenevad tema olekust: valtsitud ja lõõmutatud vase tõmbetugevus on 250…270 N/mm² (MPa) ja
suhteline pikenemine 40…50% (väga plastne metall); kalestatud vase tõmbetugevus on
400…430 N/mm² (MPa), kuid suhteline pikenemine vaid 1…2%.
Puhast vaske kasutatakse eelkõige elektrotehnikas juhtme- ja mähisematerjalina, kuid ka
pinnakateteks, toidu- ja tehniliste nõude, mahutite, soojusvahetite jm valmistamiseks.
Mitmesuguste elementidega legeerimise teel saadakse vasest rida erinevate omadustega
sulameid.
4
 Keemilise koostise järgi liigitatakse vasesulamid kolme põhirühma.
1. Messingid ehk valgevased, milles põhikomponentideks on vask ja tsink. Tsingisisalduse järgi
eristatakse neist:
a) tombakud on messingid, mille tsingisisaldus ei ületa 10% (värvusest tulenevalt nimetatakse
neid ka punasteks messingiteks).
b) pooltombakud on 10...20% tsingisisaldusega messingid.

Üldkoostise järgi eristatakse:

Lihtmessingid (vase sulamid ainult tsingiga). Vask moodustab tsingiga (kuni 35% Zn)
tahkkesendatud kuupvõrel (K 12) põhineva tardlahuse. Saadavad lihtmessingid on plastsed ja
külmsurvetöödeldavad, eriti 30% sisaldav standard- e. hülsimessing.
Legeer- ehk erimessingid (sisaldavad peale Cu ja Zn veel teisi komponente). Legeerimisega
parandatakse mitmeid messingi omadusi. Tugevust tõstab Al, Fe, Ni, Sn, eriti aga Mn lisamine.
Neid sulameid kasutatakse valatuna või kuumsurvetöödelduna. Pb lisamine tagab hea
lõiketöödeldavuse.
2. Pronksid. Need on vasesulamid, kus põhilisandiks ei ole tsink ega nikkel. Vanimate
vasesulamitena kasutatakse mitmesuguseid tinapronkse tina sisaldusega kuni 20%. Väikese,
kuni 7% Sn sisaldusega tinapronkse kasutatakse survetöödeldult, suurema Sn sisaldusega
pronkse põhiliselt valatult. Tinapronksidele analoogsete omadustega on alumiiniumpronksid.
Neid iseloomustab väha hea korrosioonikindlus, eriti merelistes tingimistes. Suurima
tugevusega vasesulamiteks on berülliumpronksid Be sisaldusega kuni 2,7%, enamkasutatav on
2,0% Be sisaldusega pronks. Berülliumpronksid on karastatavad ja vanandatavad analoogselt
duralumiiniumile. Termotöötlusega saavutatav tugevus on kuni 1400 MPa, mis võimaldab
berülliumpronksi kasutada vedrude, membraanide, tööriistade jm valmistamiseks.
3. Vasesulamid, kus põhilisandiks on nikkel. Neid iseloomustab hõbedane värvus, head
elektrilised omadused, suur korrosioonikindlus, roomekindlus. Vase ja nikli sulameid
(20…25% Ni) tuntakse melhioridena, mida kasutatakse mündimetallidena, soojusvahetite,
torude jm valmistamiseks. Cu-Ni-sulamitesse tsingi lisamisel saadakse uushõbedana e.
alpakana tuntud sulamid (10…20% Ni, 20…35% Zn, ülejäänu 45…75% Cu), mis on väga
plastsed ja leiavad kasutamist põhiliselt juveelitööstuses.

Standardi EN 1412 kohaselt markeeritakse puhast vaske sümboliga Cu, millele järgnevad
sidekriipsuga eraldatud tähttähised iseloomustavad antud vasemarki, näit. Cu-OF on hapnikuvaba
oksüdeerumata vask puhtusega 99,90%, Cu-HCP – kõrgjuhtiv, fosforit sisaldav vask jm.
Deformeeritavaid vasesulameid markeeritakse koostise järgi, kus margitähises vase sümboli Cu
järel näidatakse sulami koostis teiste keemiliste elementide sümbolite ja neile järgnevate keskmist
protsentuaalset sisaldust näitavate arvudega. Näit. EN 1982 CuZn38Pb2 sisaldab keskmiselt 38%
tsinki ja 2% pliid; CuNi30Fe2Mn2 sisaldab vastavalt 30% niklit, 2% rauda ja 2% mangaani.
Vasevalusulamite puhul on üldtähisena margi koostisnäitava tähise järel täht C, näit.
EN 1982-CuSn10Pb10-C - vasevalusulam, mis sisaldab keskmiselt 10% tina ja 10% pliid. Kui
näidatakse ka valuviis, siis kasutatakse lisaks tähele C täiendavat tähte, näit.: C-GP - survevalu,
C-GM - kokillvalu jt.
Vene standardi ГОСТ 859-78 kohaselt tähistatakse puhast vaske tähisega М ja tingliku
puhtusastme numbritega, näit. М00 - 99,99% vaske; М2 - 99, 7% vaske jt.
Messingid e. valgevased, milles põhikomponentideks on vask ja tsink (kuni 45%),
markeeritakse tähttähisega Л (латунь).
Pronksid, s.o. sulamid, kus vase kõrval põhikomponentideks ei ole tsink ega nikkel,
markeeritakse tähisega Бр (бронза). Põhitähise Бр järel tuuakse sulami margitähises kõigi
legeerelementide tähttähised ja arvuga iga elemendi keskmine sisaldus protsentides.
Vasesulameid, kus põhiliseks legeerelemendiks on nikkel (melhiorid) või nikkel ja tsink
(uushõbedad), markeeritakse ainult metallide tähttähiste abil, näidates koostist samuti nagu teiste
vasesulamite puhul, näit. МН20 - melhior, mis peale vase (М) sisaldab 20% niklit (Н);
МНЦ 15-20 - uushõbe, mis sisaldab vastavalt 15% Ni ja 20% Zn.
5
 5. Titaan ja titaanisulamid
Titaani sisaldus maakoores on üle 0,6% ja ta kuulub looduses enamlevinumate metallide hulka.
Elemendina avastas titaani 1791.a. inglane W. Gregor, kuid keemiliselt puhta metallina saadi teda
alles 1926.a., kui õnnestus titaanjodiidi TiJ4 lagundada vaakumis volfraamtraadi pinnal. Titaani
tootmise tööstusliku protsessi metallotermiliselt lõi 1940.a. W. Kroll, tootmine algas USA-s 1947.a.
Titaanimaagist (rutiil TiO2, ilmeniit FeTiO2) saadakse kontsentraat, mis töödeldakse
titaantetrakloriidiks TiCl4. Neutraalses keskkonnas (Ar, He) temperatuuril 800…900°Cpuhutakse
sulamagneesium läbi gaasilise titaankloriidiga. Taandunud titaaniosakesed paakuvad poorseks
käsnaks, mis peenestatakse ning saadud titaanpulbrist pressitakse elektroodid ja need sulatatakse
vaakumahjus. Sulamite saamiseks lisatakse titaanpulbrile enne elektroodide pressimist legeerivate
elementide pulbrid. Elektroodid sulatatakse kaitsekeskkonnaga elektrikaarahjudes valuplokkideks
või valanditeks.
Titaan on polümorfne metall sulamistemperatuutiga1660 °C, tihedusega 4,5 Mg/m3, mis omab
kristallvõret H12 (Ti  ) temperatuurini 882 °C, ülalpool seda temperatuurini kristallvõret K8
(Ti  ). Mehaanilised omadused sõltuvad suurel määral titaani puhtusest. Puhta titaani
tõmbetugevus Rm on 200…300 MPa, suhteline pikenemine kuni 55%, elastsusmoodul E = 106 GPa.
Väike tihedus tagab titaanile suure eritugevuse. Titaanil on hea külmakindlus, suurepärane
korrosioonikindlus, eriti merevees, vastupidavus paljudele hapetele ja leelistele, kavitatsioonile ning
pingekorrosioonile, kuid soojusjuhtivus on suhteliselt madal. Temperatuuri tõusul üle 600 °C
hakkab titaan energiliselt reageerima ümbritseva keskkonnaga. Kõik lisandid suurendavad oluliselt
titaani kõvadust ja tugevust, eriti lahustunud gaasid ja süsinik. Vesiniku sisaldus üle 0,01%
põhjustab titaani haprust (vesinikrabedus).
Puhas titaan ja paljud titaanisulamid on plastsed, hästi survetöödeldavad, kuid kuumal
survetöötlemisel peab kuumutamiseks kasutama kaitsekeskkondasid. Valandite saamine on titaani
keemilise aktiivsuse tõttu raskendatud ja sulatus nõuab kaitsekeskkonda või vaakumit ning
vormideks erimaterjale (ZnO2). Titaani lõiketöödeldavus on terasega võrreldes halvem madala
soojusjuhtivuse ja plastsuse tõttu.
Laialdast kasutamist leiavad titaanisulamid. Peaaegu kõigis sulameis on legeerivaks elemendiks
alumiinium, paljudes vanaadium, molübdeen, kroom. Struktuurilt eristatakse kolm klassi sulameid:
1. Ühefaasilised  -struktuuriga sulamid, peamiselt alumiiniumiga – 4…6%, näit. TiAl6Sn2,5;
TiCu2; TiAl4Mn4 jt. Nendede tugevus in 700…900 MPa, plastsus 10…12%.
2. Kõige enam kasutatakse kahefaasilisi () -struktuuriga sulameid, mis on termotöödeldavad ja
suurema tugevusega (Rm = 1000…1200 MPa) kui ühefaasilised sulamid. Legeerivaiks
elementideks on peale alumiiniumi V, Mo jt -stabilisaatorid, näit. TiAl6V4; TiAl4Mo4Sn2;
TiAl5Cr jt.
3. Ühefaasilised -struktuuriga sulamid, näit. TiMo10Zr5Si3 jt. Sellised sulamid leiavad vähest
kasutust, kuna on kallid ja suure tihedusega.

Titaani sulameid kasutatakse lennuki- ja laevaehituses, toiduainete- ja keemiatööstuse seadmeis

jm. Titaani kasutatakse ka meditsiinis, kuna on täielikult inertne inimorganismis ja sõbralik
lihaskudedele, ületades selles suhtes ka kõiki väärismetalle.

6. Magneesium ja magneesiumisulamid
Magneesium on maakoores oma 2,1% sisaldusega väga levinud metall, millest rohkem on vaid
alumiiniumit ja raua. Elemendina avastati magneesium 1808.a. H. Davy poolt. Maakides esineb
magneesium peamiselt karbonaadina (magnesiit MgCO3, dolomiit MgCO3 · CaCO3 jm), millest
töötlemise tulemusena saadakse MgCl2. Magneesiumkloriid segatakse teiste kloriididega (CaCl2,
KCl), segu sulatatakse ning elektrolüüsi teel saadakse toormagneesium, mida rafineeritakse vajaliku
puhtusastmeni. Magneesiumi tootmiseks kasutatakse ka pürometallurgiat, taandades
magneesiumoksiidi MgO kas räni või süsinikuga.
6
 Magneesium on muutumatu tiheda heksagonaalse kristallvõrega H12 (isomorfne) kergmetall
tihedusega 1,74 Mg/m3, mis on tema oluline tehniline omadus, tagades suure eritugevuse. Muudelt
omadustelt on magneesium paljus sarnane alumiiniumile: sulamistemperatuur 650 °C,
tõmbetugevus 80…180 MPa, hea soojus- ja elektrijuht (50% vase juhtivusest), väga hea
korrosioonikindlusega, tugevasti kalestuv, hästi töödeldav. Õhus kuumutamisel magneesium süttib
kergesti, mistõttu leiab kasutamist pürotehnikas, keemiatööstuses, metallurgias (Ti tootmiseks).
Konstruktsioonimaterjalidena kasutatakse magneesiumi sulameid, põhiliselt legeerituna
alumiiniumiga (≤ 10%), tsingiga (≤ 5%), mangaaniga kuni 2,5%) ja tsirkooniumiga (≤ 1,5%).
Magneesiumisulamite termotöötlusel on palju sarnast alumiiniumisulamitega, kuid nad vajavad
tunduvalt kauemat seisutamist kuumutamisel (kuni 24 h), karastuvad õhus ja vanandamiseks peab
neid kuumutama (loomulikku vanandamist ei toimu). Vastavalt standardile EN 1753 on
magneesiumisulamite üldine margitähis M, deformeeritavate sulamite eritähis W, valusulameil C.
Üld- ja eritähise järel näidatakse sulami keemiline koostis. Seega täielik margitähis
EN-MC Mg Al8 Zn1 näitab, et see on standardile EN 1753 vastav magneesiumisulam (M), mis on
kasutatav valusulamina (C) ja milles on 8% alumiiniumit, 1% tsinki ning ülejäänud 91% on
magneesium. Lihtsustatult kasutatakse margitähist ilma eeslisandita EN Deformeeritavaid
magneesiumi sulameid, näit. MWMgMn2 jt tõmbetugevusega 200…300 MPa, kasutatakse
mitmesuguste profiilidena, lattidena, sepistena lennuki- ja autoehituses jm. tänu suurele
eritugevusele.
Magneesiumi valusulamid, näit. MC-MgAl9Zn1, MC-MgAl4Si jt on hea vedelvoolavusega,
korrosioonikindlad, tõmbetugevusega ≤ 200 MPa. Valamisel tuleb vältida metalli süttivust. Selleks
sulatatakse metall tiiglites räbukihi all, vormi valamisel puistatakse vedelate metallile väävlipulbrit.

7. Liuge- laagrisulamid
Neid nimetatakse ka antifriktsioonmaterjalideks, kasutatakse liugelaagrite (pukside)
valmistamiseks või saalede pinna katmiseks. Laagrisulamid peavad olema:
1. Väike hõõrdeteguriga.
2. Hästi määritatavad. Selleks peab nende tööpinnas olema väikesi õnarusi, madalate juuspragude
võrk, mis hoiab määrdekilet. See nõuab materjali head sissetöödeldavust.
3. Kuulumiskindlad.
4. Piisavalt tugevad, et vastu pidada võlli tapikohtade (või väntvõlli kaelade) survele.
5. Piisavalt soojuskindlad, et vastu pidada hõõrdumisest tekkivale temperatuurile.

Kasutatakse:
1. Pehmete, kergestisulavate metallide – tina (Sn), plii (Pb), tsingi (Zn) või alumiiniumi (Al)
sulameid. Laagrimaterjalidena kasutatavaid tina- ja pliisulameid nimetatakse babiitideks
(leiutaja J. Babbiti nime järgi). Paremate omadustega, kuid kallimate tinababiitide koostises on
lisaks tinale 8...12% antimoni ja 3…6% vaske. Odavamad pliibabiidid sisaldavad peale
põhimetalli Pb 6…16% tina, 6…16% antimoni ja < 2% vaske. Laagrisulamid tsingi või
alumiiniumi alusel jäävad omadustelt alla tinababiitidele, kuid on odavamad.
2. Laagripronkse, milleks on tinapronksid, pliipronksid ja tina-pliipronksid, eriti kui on lisatud
väheses koguses fosforit (fosforpronksid), kuid nende kulumine on suurem kui babiitidel.
3. Laagrimalmid on suurema grafiidisisaldusega (rohkem süsinikku kui tavamalmis) peamiselt
perliitstruktuuriga (kõvemad) malmid, mis on kõige odavamad laagrimaterjalid, kuid
kasutatavad suurema hõõrdeteguri tõttu vaid aeglastel pööretel.

7
 8. Joodised
Jootmisel liidetakse tahkes olekus olevad detailid sel teel, et sulatatud joodis voolab detailide
vahel olevasse pilusse, märgab ühendatavad pinnad ja tardumisel moodustab jooteõmbluse. Pindade
vaheline pilu peab olema küllalt suur, et sinna saaks tungida vedel joodis, kuid küllalt väike, et
joodise tardumisel ei tekiks kahanemistühemikke, mis vähendaksid liite tugevust. See nõuab
joodiselt head voolavust vedelas olekus ja väikest mahu muutumist (kahanemist) tardumisel.
Tugeva liite saamiseks peab joodis hästi märgama liidetavat materjali, selleks peab liidetav pind
olema puhas oksiididest jt. ühenditest (metalliline pind).
Detaili pinna sulamise vältimiseks peab joodise sulamistemperatuur olema vähemalt
60…100 °C võrra madalam kui liidetaval metallil ja samal ajal kõrgem joodetud detaili
kasutamise – e. ekspluatatsioonitemperatuurist. Mõningail juhtudel peab kasutama liidetavate
detailide materjali struktuuri ja omaduste säilitamiseks selle materjali sulamistemperatuurist
tunduvalt madalama sulamistemperatuuriga joodist, näit. kõvaks karastatud terasest detailide puhul
(jootmise temperatuur peab olema alla 200 °C), mitmesuguste elektroonikaseadmete jm. puhul.

Sulamistemperatuuri järgi jaotatakse joodised järgmisteks põhirühmadeks:

1. Ülikergsulavad joodised, mille sulamistemperatuur on alla 145 °C. Nendeks on peamiselt
sulamid, mille põhikoostisosaks on vismut (Bi). Näit. sulam, mis sisaldab 50% vismutit,
25% pliid (Pb), 12,5% tina (Sn) ja 12, 5% kaadmiumi (Cd), sulamistemperatuuriga 68 °C.
2. Kergsulavad joodised, mille sulamine toimub temperatuurivahemikus 145-450 °C. Nendeks on
põhiliselt mitmesugused tina-plii sulamid.
3. Kesksulavad joodised, mille sulamistemperatuur on vahemikus 450-1100 °C. Nendeks on
põhiliselt kas vask-tsink sulamid või mitmesugused hõbeda sulamid ( vasega või vase ja
tsingiga).
4. Kõrgsulavad joodised, mille sulamistemperatuur on vahemikus 1100-1850 °C. Nendeks on
mitmesugused sulamid raua, kobalti jt. metallide alusel.
5. Rasksulavad joodised, mis sulavad temperatuuril üle 1850 °C. Neid valmistatakse rasksulavatest
metallidest, näit. nioobiumist (Nb) jt.

Kõige enam kasutatakse kergsulavaid joodiseid, mida nimetatakse pehmejoodisteks ja

kesksulavaid joodiseid, mida nimetatakse kõvajoodisteks.
Joodiste kui detailide liitmiseks kasutatavate erisulamite kohta on väljatöötatud rahvusvaheline
standard ISO 3677, mille on kasutusele võtnud mitmed riigid, sealhulgas ka Venemaa. Selle
standardi kohaselt on joodiste üldtähiseks täht B, millele järgneb joodise omadusi tagava
põhielemendi sümbol ja massiprotsent. Põhielemendi järel näidatakse ülejäänud komponentide
sümbolid sisalduse vähenemise järjekorras ilma sisaldust näitavate numbriteta. Kui sisaldus on
ühesugune, siis näidatakse sümbolid aatominumbri alanemise järjekorras. Komponente, mille
sisaldus on alla 2% üldiselt ei näidata, välja arvatud elemendid, millel on oluline mõju joodise
omadustele ja samuti vääris- ning haruldased metallid. Üle 6 elemendi margitähises ei näidata.
Margitähise lõpus näidatakse joodise sulamistemperatuur või sulamisintervall ºC. Näit.
BAg72Cu780 sisaldab 72% hõbedat, ülejäänu on vask, ning sulab täielikult temperatuuril 780°C;
BSn25PbSb185-260 sisaldab 25% tina, 73% pliid, 2% antimoni, sulamine algab temperatuuril
185°C ja täielikult sulab 260°C.
Margitähises BNi63WCrFeSiB970-1105 ei ole näidatud süsiniku-, fosfori-, mangaani- ja
koobaldisisaldust, mida kõiki on alla 2%.
Mitmetes riikides on erinevatele joodiseliikidele kehtestatud oma standardid, mis näevad ette
erinevat markeerimist kas tinglike tähiste ja marginumbritega või osalt joodise koostise järgi.