POUL ANDERSON_JUMALATE SÕDA

Fantaasia

Poul Anderson War of the Gods Copyright © 1997 by Trigonier Trust

 Kaanepilt © Michael Whelan I via Thomas Schluck GmbH

© 2001, tõlge eesti keelde, Tiina Randus ja kirjastus Fantaasia © 2001, kujundus,
Mart Kont

Inglise keelest tõlkinud Tiina Randus Toimetanud Eva Luts Kirjastus Fantaasia,
Tartu Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid, 9. raamat

ISBN9985-9295-5-1

I
Kõige esimese sõja pidasid omavahel jumalad ise. Odin ja tema aasid hoidsid enda
käes Asgardi, kõige avaramat üheksast Maailmapuu küljes olevast maailmast. Nemad
valitsesid taevast, tuuli ja ilma, päikest ja kuud, tähti ning Talveteed, mis laius üle
taeva ja põhjas tantsivate külmade leekide. Mõned aasid olid kütid, kes hulkusid
vibude ja odadega ürglaantes, teised aga kasvatasid kiireid hobuseid ja laialaubalisi
lehmi. Naised õnnistasid nende kodasid ning kandsid ilmale tugevaid lapsi. Odin ise
aga püüdles vaid teadmiste poole, kõndis lähedal ja kaugel ning otsis hoolega.
Asgardist läänes laius Vanaheim, kus elasid vaanid. Nemad olid maa ja mere,
lõikuse ja kalapüügi, adra ja laevade, armastuse ja viljakuse, aga ka mitmete ohtlike ja
keelatud asjade jumalad. Nad ei tundnud abielu, vaid heitsid ühte, kellega juhtus.
Nende naised olid sageli nõiad. Ent siiski olid nad targad ja üllad ning isegi paremate
südametega kui sünged aasid.
Allpool jumalate maailmu asusid inimeste, haldjate, päkapikkude ja jötunite
maailmad. Jötunid, keda kutsutakse ka thursideks, olid rahvastest vanimad ning
pärinesid Ymiri soost. Paljud neist olid hiiglased nagu Ymirgi, kuigi nad polnud nii
suured. Teised olid trollid või koletised. Kolmandad aga olid inimese sarnased ja isegi
nägusad. Paljud neist ei püsinud Jötunheimis, mis asub teispool Midgardi, inimeste
maailma, ümbritsevat merd. Nad polnud ka kõik tahumatud ega vaenulikud. Mõnest
jötunist said jumalate emad. Paljud olid teadjad, täis tarkust, mis pärines veel aegade
algusest. Ent jötunid ei unustanud siiski kunagi, et Odin koos oma vendadega oli
tapnud Ymiri, nende esivanema.
Jumalad ehitasid endale kojad ja pühamud. Nad mängisid puhtast kullast nuppudega
kabet. Kolm suurt norni istusid Asgardile kõige lähemal asuva Maailmapuu juure all
ja lõikasid ruune, millesse oli talletatud kõikide saatus. Seal kogunesid igal hommikul
aasid, et otsustada, mis töid tegema hakata. Rahu valitses nende seas ja inimeste
kodades.
Kuid kord hakkas tasapisi kaduma. Midgardi inimesed ohverdasid igale pähetulnud
jumalale. Enamik pöördus vaanide poole, saamaks osa nende pakutavast küllusest.
Aasid solvusid.
Asgardist lahkus Heimdall, kes rändas maal ringi ja nimetas end Rigiks. Kus talle
ööseks peavarju pakuti, seal sigitas ta poja. Nii said alguse pärisorjade,
priitalupoegade ja ülikute sood. Kui Rigi noorim järeltulija Kon täisealiseks sai, tuli ta
tagasi, et õpetada oma pojale oskusi ja aidata tal saada esimeseks kuningaks.
Niimoodi tekitas Heimdall aaside pooldajaid, keda sai rohkem kui vaanide omi.
3
Vanaheimist põhja suundus aga Gullveig. Tema ilu oli nii pimestav, et teda hakati
nimetama Heidiks, Sädelevaks. Kuid ta oli nõidadest kõige kurjem. Ta külvas
inimeste meeltesse hullust ja aitas õelaid naisi. Kurjus tekitas viha ja see omakorda
vaenu. Olles toonud turma Midgardile, söandas ta üle vikerkaaresilla Asgardi minna.
 Enne kui ta jõudis seal suuremat kurja teha, käskis Odin jumalail ta tappa.
Ülemjumala kõrges kojas torgatigi teda odadega. Gullveig aga naeris. Ta põletati
tuleriidal, tema aga tõusis tuhast, hiilates kui sulakuld. Kolm korda püüti teda asjata
hukata. Pärast seda Gullveig lahkus, et taas Vanaheimi minna ja rääkida, mis temaga
oli sündinud.
Raevunud vaanid ründasid Asgardi. Odin nägi neid tulemas oma kõrgelt troonilt,
kust oli näha kõiki maailmu. Relvad sädelesid, sammud ja kabjaplagin kõlasid kui
äikesemürin. Odin viis aasid vaenlasele vastu. Kui need lähemale jõudsid, heitis ta
oma oda nende väe sekka. Nii algas aegade esimene sõda.
Sõda jõudis ka maa peale. Inimesed võitlesid omavahel, nagu tänapäevalgi. Nad
palusid aasidelt abi ning Odin viis nad võidule. Kuid oma sõda ei suutnud ta võita.
Musti jõude valdavad vaanid jäid esmalt kõigis lahingutes peale. Siis tungisid nad
Asgardi enda müüride alla ning purustasid need.
Aasid asusid pealetungile ning lõid vaenlase tagasi. Kaalukauss käis heitluses üles
ja alla, sõda kestis aastaid ja laastas mõlemaid maid. Jumalaist halvasti koheldud
elanikud kannatasid sama rängalt. Inimesed nälgisid, võitlesid toiduraasukeste pärast
ning ohvriloomi jagus taevastele harva. Hiiglased istusid oma mäekindlustes,
pomisesid midagi Ymirist ja ihusid rauda.
Pikapeale tekkis Odinil soov teadjamaks saada, välja uurida, kuidas hukatuslik
võitlus lõpetada. Jötunheimis Maailmapuu teise juure all voolas tarkuseallikas. Seal
elas juba aegade algusest peale allika vardjas Mimir. Odin rändas pika ja ohtliku tee
allikale, et sellest juua paluda. Mimir vastas, et seda saab vaid tasu eest, ja nimetas
hinnaks silma tema peast. Odin andiski selle. Nii sai temast Mimiri vandevend. Too
jötun läks Odiniga Asgardi kaasa ja andis talle mitmel korral head nõu.
Kõigepealt soovitas ta Odinil välja uurida ruunides peituv tarkus. Odin tegigi nii,
kuigi pidi selleks surma endaga vastamisi minema.
Tagasi tulles oli tema tarkus nii suur, et ta oskas oma sõdalased maha rahustada ja
vaenlastele sõna saata. Kaks püha hõimu panid relvad kõrvale ning said kokku. Nad
arutasid, kust tuli see mürk, mis nad üksteise vastu ajas, kes oli süüdi ja kes peaks
järele andma. Lõpuks otsustati ohvrid, rikkused ja võim ära jagada.
Lepingust kinnipidamiseks vahetati pantvange. Aasid andsid neid vaanidele kaks.
Esimene oli Hoenir, kes kunagi tegi koos Odini ja Loduriga tuhkpuust ja tammest
esimese mehe ja naise ning puhus neisse hingeõhku. Teine oli Mimir. Vaanid suhtusid
pikka ja kenasse Hoeniri hästi ning võtsid ta vastu oma kõrgeisse nõukogudesse.
Aasid omakorda tervitasid enda hulgas merede isandat Njordi ja tema kaht
täiskasvanud last Freyri ja Freyjat. Neile ei meeldinud aga, et Njordi laste emaks oli
tema õde Ingrun. Nende seadused keelasid lähisugulastel ühte heita. Ent siiski oli
Freyr tähtsaim maajumal, mulla ja selle rikkuste vardjas. Freyja oli armastuse-,
sigimise- ja viljakusejumalanna, kauneim olend, kes iial Asgardis kõndinud. Ta oli ka
võimas nõid,
4
kes õpetas aasidele oma rahva võlukunsti. Odin hoidis sellest kõrvale, pidades
nõidust meestele sobimatuks ja kahtlaseks asjaks. Siiski oli kasulik teada, kuidas see
käis.
Mõnda aega elasid jumalad rahus. Kuid inimesed sõdisid nüüd vahetpidamata,
hiiglased olid rahutud ning lohe Nidhogg näris Maailmapuu sügavamaid juuri. Aasid
leidsid, et Asgardi müürid tuleks taas üles laduda, ja tugevamalt kui iial varem.
Nende juurde tuli inimene, kes lubas seda teha pooleteise aastaga. Tasuks nõudis ta
päikest ja kuud ning Freyjat endale naiseks. Alguses ei võtnud jumalad teda kuulda.
Kuid Loki ärgitas neid tingima ja nõudma, et müürid välmiksid vaid poole aastaga.
Sellega ei saaks ta hakkama. Kuid mis ta valmis jõuaks ehitada, tuleks jumalaile
tasuta.
Sõjas vaanide vastu olid aasid õppinud kavaldama. Nad jätsid kõik siseheitlused
ning kuulasid Loki nõu. Nende imestuseks inimene nõustus, tingimusel, et ta võib
abiks võtta oma ratsu Svadilfari. Jumalad andsid talle vande, tõotades talle nende seas
viibides kaitset. Ta hakkas tööga pihta.
Ehmatusega pidid jumalad nägema, kui kiiresti lendas töö tema käte all. Inimene
poolitas kive, mida keegi nende teada liigutada ei suutnud, Svadilfari aga vedas kivid
jõudsalt kohale ja tõstis oma isanda eest paika. Päev-päevalt tõusid müürid, kõrged ja
purustamatud. Poole aasta pärast oli vaja veel vaid väravakäiku mörtida.
Jumalad kogunesid Odini kotta. Freyja eestvõttel hakati Lokit sarjama. Jumalad
hüüdsid, et kui müürsepp oma tasu kätte saab, maksab Loki selle eest eluga. Ent
kavalpea käskis teistel mitte muretseda.
Järgmisel hommikul, kui Svadilfari uut kivilaadungit Asgardi poole vedas, kappas
metsast välja mära. Ta hirnatas, kepsles ja kergitas Svadilfari poole saba. Traaviski
täkk mära kannul. Ta ei teinud omaniku hüüetest ega raevust väljagi ja kadus puude
vahel silmist.
Nii ei saanudki töö õigeks ajaks valmis ja Odin teatas müürsepale, et ta ei saa mingit
tasu. Inimest valdas raev. See purustas näivuse kesta, mis ta enda ümber oli seadnud.
Lõpetamata värava ees seisis möirgav hiiglane. Thoril sai tema ähvardustest ja inetuist
sõnadest villand. Äikesejumal rabas teda välguga ning tema palgaks sai purustatud
pealuu.
Mõne kuu pärast naases Loki, kaasas kaheksa jalaga täkkvarss. Tema ise oligi olnud
mära ja varss oli tema järeltulija. Ta kinkis varsa Odinile. Varsa nimeks sai Sleipnir
ning ta oli kiire kui tuul ja väsimatu nagu surm.
Sellest ajast peale pidasid jötunid jumalaid vandemurdjaiks; vähesed jäid jumalatega
sõbraks.
Vaanid aga vaatasid oma vangidele viltu. Tõsi, Hoenir andis neile head nõu. Ent ta
tegi seda alati pärast arupidamist Mimiriga. Kui Mimirit juures polnud ja Hoenirilt
midagi keerulist küsiti, vastas ta: "Seda peavad otsustama teised."
Kuuldes, kuidas Freyjat ohtu seati, lõi vaanides vaikselt hõõgunud raev tuliselt
lõkkele. Nad võtsid Mimiri kinni, lõid tal pea otsast ja saatsid selle Asgardi.
Seal oli Njord juba rääkinud oma lastele kibedaid sõnu asjata tupes lebavate
mõõkade kohta. Loki õhutas Odini poegi niikaua tagant, kuni nad tema nõu kuulda
võtsid ja kolm pantvangi kättemaksuks kinni köitsid.
5
Mere ääres elas hiiglane nimega Hymir. Ta oli toores ja järsk, kuid hoidis siiski
aaside poole. Odini poeg Tyr oli tema kasupoeg ja tema naine oli Tyri ema. Loki
käsul viidi vangid valvamiseks Hymiri kätte. Omavahel olles käskis Loki Hymiril
vaane häbistada, sest nende rahvas oli teinud palju patutegusid. Loki haudus alati
pahandusi.
Hymir jäi tema juttu uskuma. Ta viis Freyri ja Freyja keset merd asuvale kaljulaiule,
mis kubises trollidest, sünkhaldjatest ja metsikust maagiast. Njordi jättis ta ahelais
oma kotta. Kui ta jumala sinna tõi ja abituna maha viskas, narrisid Hymiri tütred
vangi ja lasid talle koguni oma vett suhu.
Odinil polnud sellega mingit pistmist. Ta oli mujal hõivatud ega teadnud asjast
midagi. Kui Mimiri maharaiutud pea tema kätte toodi, puhastas ta selle ära ning
töötles taimedega, et see ei läinud iial mädanema. Hiljem lõikas ta ruune ja lausus
loitse, et pead äratada. Silmad avanesid ning huuled laususid sõnu. Surnuna oli Mimir
teada saanud asju, mida ei teadnud keegi elavaist.
 Odin jättis Mimiri pea Maailmapuu alla kaevu. Sealt jõi ta iga päev tarkusevett,
selle põhjas lebas ka tema silm. Hiljem võttis ta pea sageli kaevust välja ja küsis
temalt nõu.
Asgardi naastes kuulis ta, mis oli saanud pantvangidest, ja tema raev oli hirmus.
Pahandusi oli piisavalt ka jumalate sõprust lõhkumata. Süngelt nagu lahinguväljal
käskis ta vabastada Njord, Freyr ja Freyja. See polnud kerge. Nõidus oli neile külge
hakanud ja seda sai eemaldada vaid aegamööda, pärast pikki pingutusi. Kuid viimaks
olid nad jälle terved. Odini pojad viisid nad oma isa ette, anusid neilt andestust ja
pakkusid suurt kahjutasu.
Freyr ja Freyja olid valmis seda vastu võtma. Paljude aarete seas pakuti Freyrile
imelist mõõka ning Freyjale kaarikut, mida vedasid kassid. Neile meeldis jääda
Asgardi elama ja tegutseda takistamatult Midgardis. Nad tunnistasid, et ka nende
rahvas on palju kurja teinud.
Njord aga polnud pärast läbielatud kannatusi sugugi nii leebe. Ta põlgas ära
Laevarahu kindluse, mida talle koos kõige muuga pakuti. Ta ütles lahti vannutud
sõprusest ning valmistus Vanaheimi tagasi minema.
Odin nägi, et tulekul on uus jumalate sõda, mis toob hukatust neile kõigile. Ta pidi
selle kuidagi ära hoidma. Oma kõiki võimeid abiks võttes sirutus ta ajas ettepoole -
jumala jaoks ei tähenda aeg sama, mis inimeste jaoks - ning tegi seda, mis polnud iial
juhtunud ega pidanudki juhtuma.

II

Skäne madaliku põhjaküljel kõrguvates mägedes liikus väike sõjasalk. Nende

eesotsas ratsutas Braki Halldorsson, Yvangari pealik ja taanikuningas Grami taan. Ta
oli jässakas ja parkunud ilmega mees, ta kulmud olid ja nina tömp ning ta nägu kattis
hall pard. Tema õlgadelt rippus kolisev ja tumedalt hiilgav rõngassärk. Tagapool
kõndis nooruk, kes oli näinud vaid neljateistkümmet talve ja kelle turvis oli kergem.
See oli Gudorm, kuninga vanim poeg. Tema katmata juuksed ergasid nagu
päikeselaik metsavarjude
6

seas. Tolle selja taga ratsutas noor orjanaine, kes hoidis rinnal sülelast. Naise silmad
olid hirmust suured.
Nende järel tuli kümmekond meest. Enamik neist olid varustatud vaid kiivri ning
hobuse küljele riputatud puukilbiga. Vaid vähesed kilbid olid kaetud naha või
metallrõngastega. Suurem osa kandis mõõkade asemel kirveid või odasid. Need olid
taluperede pojad, keda läheduses asuv isand oli sõjateele kutsunud. Nad olid pikad ja
tugevad, jalad rippusid masajalgsete ja tokerjate hobuste külgedel peaaegu maani.
Seda salka poleks häirinud ükski hulkur ega Norra röövel.
Siiski olid nad rahutud. Iga sammuga muutusid nad üha süngemaiks. Keegi ei
söandanud hirmunud nägu näidata, kuid nende pilgud vilasid. Sageli niisutas keegi
keelega huuli või neelatas kuuldavalt. Ainsateks helideks olid kabjatümpsud ja
puuokstes mängiv tuul. Mehed ehmusid kaarna äkilisest kraaksatusest, odasid
pigistavate käte sõrmenukid tõmbusid valgeks.
Nad olid jõudnud kõnnumaale ja läksid üles mööda looklevat loomarada. Seda
ääristas padrik, mille kohal kõrgusid puud - hallikoorelised pöögid, pahklikud
tammed, tumedad kuused ja nende vahel kõrguvad raudkivikaljud. Kust mets hetkeks
hõrenes, avanes vaade künkaile, seljandikele ja süngetele metsa kasvanud orgudele.
Tuhises külm tuul. See kihutas pilvi üle kahkja taeva, varjas tihti päikesevalguse ja
tuuseldas sügiskollaseid lehti. Enamik rändlinde olid juba lõunasse lennanud; haugas
tiirles üksinda taeva all.
Kui mets uuesti tihenes, kooldus kõrgel üle raja jäme tuvi. Selle külge oli naelutatud
paljudest aastatest pleegitatud karupealuu, mis oleks nagu allapoole naeratanud. Braki
tõmbas ratsmeist, tõstis käe, pöördus sadulas ja sõnas üle tuulemüha: "Ma tean seda
märki. Oleme hiiglase maja lähedal. Kui me sinna jõuame, siis püsige paigal ja ärge
tehke äkilisi liigutusi. Teid on liiga vähe, et talle vastu saada. Laske minul rääkida."
Ta naksutas hobusele keelt ja see traavis edasi.
Mehed surusid hambad risti ja järgnesid talle. Öeldust hoolimata hoidis Gudorm
kätt mõõgapidemel. Orjaeit halises. Kui laps nutma hakkas, paljastas ta rinna ning
surus lapse tugevasti nibu külge, nagu oleks tema ise see, kes väikeselt soojust ja
jõudu ammutab.
Rada möödus kaljupaljandist. Braki tegi sellele tiiru peale. Ta hobune taganes ja
hirnatas. Tema ees seisid kaks koera, hundisarnased, ent süsimustad, peaaegu sama
suured kui hobune. Nende silmad leegitsesid ja kihvad hiilgasid. Üks meestest
karjatas. "Seiske paigal, ma ütlesin!" Braki taganes kiiresti. Ta sundis hobuse koerte
turritavaist kuklakarvadest ja urisemisest hoolimata paigal seisma. "Vagnhöfdi!"
hüüdis ta. "Kutsu oma koerad ära! Braki on siin. Meie sinuga vandusime teineteisega
rahu."
Nende ees kostis sarvehääl. Selle madal toon kõmas mäekülgedelt vastu ja pani
mehed värisema. Koerad tõmbasid kõrvad lingu, keerasid ringi ja sörkisid minema.
Braki juhtis hobused neile järele. Meestel ei jäänud muud üle, kui teha sedasama.
Nad jõudsid künkaharjale. Seal ei kasvanud puid ning avanes vaade ühest seljakust
teiseni laiuvaile mäestikuaasadele. Aasal seisis rohmakalt ehitatud maja, mis oli
tehtud künkajalamilt toodud kividest ja kõrgemaist mägedest pärit palkidest,
tihendatud savi ja samblaga. Katus oli mätastest. Kuid suuruses võisid sellega
võistelda vaid väheste kuningate kojad. Katuseaugust väljuv suits hõljus üle
puulatvade äikesepilvena
7
minema. Läbi avatud ukse oli näha vilkuvaid tulekeeli, sealt õhkus kuumust ja tuli
halba lehka.
Hiiglane ootas neid väljas. Ta oli kolme mehe pikkune ja ta laiusest jätkunuks
rohkemailegi. Kulmud olid kui kaljueendid, nina kui kivilahmakas ja suu nagu
koobas. Seda kõike raamis must sassis juuksepahmakas. Habe ulatus peaaegu ogalise
vöörihmani. Mantel, püksid ja saapad olid loomanahkadest. Ta hoidis pihus
üheksajalast kaigast ja vööl rippus õige pika teraga saksi väits.
Hiiglase hääl kõmises kui kõu: "Tervitus, Braki. Ma ju palusin, et tuleksid minu
juurde alati üksinda, kui just tulema pead. Miks sa selle salga kaasa võtsid? Kas tahad,
et nad tapaksin?"
Orjanaine kisendas. Mehed kangestusid sadulates. Gudorm punastas vihast. Braki
andis märku, et nad vaikiksid.
Hiiglasele otsa vaadates lausus pealik: "Ma ei tulnud seekord iseenda pärast,
Vagnhöfdi. Vajasin teel valvureid, et mu kuninga poegadega midagi ei juhtuks."
"Miks nad mind huvitama peaksid?"
"Kohe räägin. Nende isa langes sõjas. Tema vaenlane, Norra kuningas Svipdag tuli
Taanis võimule ning tahab saada ka Svithjodi ja Geatlandi valitsejaks. Kui ta soov
täitub, hakkavad tema maad laiuma nii siin- kui sealpool sind. Ja talle järgneb troonil
tema poeg. Nende lapsed sünnivad maajanustena. Svipdag ja tema sugu pole sinuga
rahu vandunud."
"Huhuhh," müristas jötun. "Seda ma ei teadnud." Mõne aja pärast jätkas ta: "Pakun
teile tänaseks öömaja, arutame seda asja."
Braki kaaslased lõdvendasid haaret relvapidemetel. Asjad laabusid, nagu nende juht
oli tõotanud.
Kunagi oli see hiiglane tapnud ja röövinud äsja kõnnumaa piirile rajatud taludes.
Kui maakonna sõdalased üheskoos ta tagasi tõrjusid, nõidus ta saakidele kõrreroostet
ja karjadele taude. Kuid Braki isaisa tundis samuti nõiakunste. Ta võttis hiiglase
nõidused maha. Seejärel otsis ta üles hiiglase enda.
Nad leppisid kahekesi kokku. Vagnhöfdi pidi inimesed rahule jätma, kuni nad ei
langetanud puid, ei küttinud ega teinud tema mägiaasadel muud tüli. Sellest ajast
peale hoolitsesid Yvangari pealikud, et leppest kinni peetaks. Aeg-ajalt oli mõnel
neist tema juurde asja. Halldor näiteks käis arutlemas, mida teha mets- ja
koduloomadega, kes neile määratud maadelt kaugele eemale sattusid. Halldori poeg
Braki vahetas temaga rauast tööriistu karusnahkade vastu.
Ent Vagnhöfdi tundis oma võimeid. Ta oli kohutav vaenlane, kelle ees taganesid
terved sõjaväed, aga kui suurem hulk teda pikemat aega piiraks, oleks tal lõpp käes.
See võiks juhtuda isegi päris kiiresti, kui vaenlased Thorile ohverdaks ja jumal
otsustaks neid aidata.
Braki ja tema kaaslased viisid hobused maja sellesse otsa, kus hiiglane pidas oma
loomi, hoolitsesid nende eest ning istusid siis tüki julgemalt maha. Ringi vaadates
nägid nad hiiglaslikku tühja ruumi. Hämar õhtuvalgus püüdis tungida läbi akna ette
pingutatud puhtakskraabitud nahkade. Muldpõrandasse kraabitud süvendis leegitsev
tuli andis rohkem valgust. Kuumus voogas, sädemed lendasid, lae all keerles sinine
8
kirbe suits. Läbi selle häguse helenduse silmasid nad rohmakalt tahutud tugisambaid
ning ähmaselt ka talasid ja sarikaid lae all. Öö hiilis juba nurki mööda, libisedes seda
lähemale, mida madalamale vajus päike. Ruumis polnud kõrgeid istmeid ega toole;
kõik istusid maas, jõid käest kätte ulatatavatest pangesuurustest toopidest õlut, järasid
kõva leivakannikat ning tulel küpsetatud liha.
Majas oli veel vaid kaks elanikku: Haflidi, Vagnhöfdi kaasa, ning nende tütar
Hardgreip. Ema oli endassetõmbunud, seltsilised nägid vaid ähmast
toiduvalmistamisega tegelevat kuju. Hardgreip pakkus neile toitu ning istus siis õhinal
kuulates lähedale maha. Külalised leidsid vargsi, et inimsuuruselt oleks ta omal
kasimata moel päris kena vaadata.
Istudes ristijalu Vagnhöfdi ees, kes kõrgus tema kohal kui kalju, sõnas Braki: "Sa
oled ehk kuulnud, et kuningad ja teised kõrgestisündinud inimesed annavad sageli
oma lapsi madalamat päritolu inimestele kasvatada. See on auavaldus, mis aitab
tugevdada peredevahelisi sidemeid. Mina olin kasuisaks Gudormile, et annaksin tema
heaks oma parima, kuni ta oli valmis kuningas Grami juurde tagasi minema.
Nagu ma ütlesin, on Gram nüüd surnud, ta tapeti lahingus kuningas Svipdagi vastu.
Enne sõttaminekut saatis ta Gudormi tagasi minu juurde, ohutusse kohta. Ta leidis, et
poiss oli temaga kaasaminemiseks liiga noor. Svipdag on halastamatu ning oleks ta
tõenäoliselt tapnud, et poeg hiljem isa eest kätte maksma ei tuleks. Gramil oli ka teine
naine, kes sünnitas talle teise poja, selle väikese Haddingi. Surmasõnumi peale saadeti
ka tema koos usaldusmehe ja ammega minu juurde.
Olime Gramiga head sõbrad, ammustel aegadel võitlesime sageli külg külje kõrval.
Kuid ma olen vaid Taani kuningriigi kõrvalise maakonna talupoegade pealik, ma olen
jõuetu. Kõige parem on minu arust poisid sinu juurde peitu jätta. Siis saaksid näha, et
skjoldungid on tänulik rahvas."
"Hmm-hmm," kõmistas Vagnhöfdi habet kratsides. "Meie pole inimese sarnased
ega sobi inimeste poegi üles kasvatama." Ta ei püüdnud tagasihoidlik olla, see polnud
talle omane. Temas rääkis vaid sadade eluaastatega kogutud tarkus.
"Gudorm on juba peaaegu mees," vastas Braki. "Mis Haddingisse puutub, siis saan
ma aeg-ajalt salaja talle vajalikke asju saata või ise teda õpetamas käia. Jätan ka
amme siia."
"Ei," vastas Vagnhöfdi. "Mu tütar sünnitas hiljuti lapse, kes aga suri. Piim kipitab
endiselt tema rinnus."
Ta ei-öelnud ei siis ega ka hiljem, kes oli lapse isa. Ehk ta ei teadnud. Ehk ei
teadnud tütargi. Ta oli metsas kohanud kedagi, kes temas erutuslõkke sütitas - ehk
mõnd teist hiiglast? Jumalat, kelle mõtteis mõlkus veel midagi peale lihahimu?
Orjaeit ahmis õhku ja puhkes siis väljaspool meesteringi rõõmupisaraisse.
"Pean selle üle järele mõtlema," lisas jötun. "Jääge ööseks siia, räägime hommikul
uuesti."
Päike loojus. Hiiglane heitis oma kaasaga kõrgele nahakuhjale, tõmmates peale
karusnahku. Braki ja tema mehed tegid põrandale asemed sellest, mida igaüks oli
kaasa võtnud.
9
"Uhh," sosistas Gudorm Brakile kõrva. "Pean ma end tõesti peitma sellises kõntsas
ja üksinduses?"
"Lepi sellega, mis sul on," vastas Braki napilt.
Väike Hadding oli vait. Hardgreip oli ta oma nisa külge surunud. Lapse silmad, mis
nende valgete rinnaküngaste tagant hääbuvat tuld vaatasid, olid sinised ja nukrad.

III

Gudorm tundis hästi oma isa maailma. Ta teadis, et Jüütimaast lõunas elavad saksid,
kes sarnanevad tema enda rahvaga. Neist idas, Läänemere lõunarannikul ja sealsel
sisemaal elasid hõimud, keda taanlased nimetasid vendideks, pidades neid
tahumatuiks ja rumalaiks, võõraste keelte rääkijaiks. Neist veel kaugemal kuni
maailma ääreni laius Gardariki. Sealsed asunikud olid vendide hõimlased ning
samamoodi jagatud tillukesteks kuningriikideks ning pealikute valitsetud aladeks,
millel polnud erilist sõjajõudu. Siiski olid nad vendidest nutikamad ja paremal järjel.
Osa oma oskustest õppisid nad Põhjamaade elanikelt, kellega nad röövretkede asemel
kaubavahetust pidasid ning kelle sekka nad sageli elama asusid, ehitades oma linnu
suurte jõgede äärde.
Saksimaast põhjas kõrgusid Jüüti poolsaare mäed, laiusid nõmmed, laaned ja
talumaad. Poolsaare lõunaosas elavad anglid hoidusid teistest Jüütimaa elanikest
eemale, kuid neil olid siiski teiste põhjarahvastega ühised juured, ühtne keel ja eluviis,
ning ükski kuningas polnud suutnud neid alla heita. Nüüd püüdsid taanlased neid
alistada. Jüütimaa kaugeim tipp, kus Skagen ulatub sügavale Skagerraki väina, kuulus
taanlastele, nagu juba ammu idapoolsed saaredki.
Lähimaks selliseks saareks oli teispool Väike-Belti asuv Fyn. Sellest idas, teispool
Suur-Belti, asus saartest suurim, Sjaslland. Nende ümber oli puistatud veel palju
väiksemaid saari. Teispool Sjasllandit ja Sundi väina laius mandril Skäne, mis samuti
kuulus taanlastele.
 Skäne maakonnast põhjas elasid geadid ja neist omakorda põhja jäid rootslased.
Kuigi geadid olid vaprad mehed, olid nad väike rahvas ning tunnistasid enamjaolt
Rootsi kuninga ülemvõimu. Rootsi kuningriik, Svithjod, oli suur, võimas ja iidne ning
räägiti, et sellele oli aluse pannud Odin ise.
Läänes teispool mägesid oli Norra, hulk omavahel tülitsevaid ja pidevalt piire
muutvaid väikesi kuningriike. Vaid vähesed olid nii tugevad, et neid tasus tähele
panna.
Neist kõigist veel põhja pool ning Läänemerega külgneva lahe kallastel elasid
soomlased, metsikud hõimud, kellel olid oma keel ja jumalad. Nad polnud küll
sõjakad, kuid neil oli palju nõiameistreid.
Taanlased uskusid, et olid oma nime saanud Danilt, kes nad kunagi ammu üheks
rahvaks sepistas. Ent kuningad võisid seaduse järgi ja jumalate tahte kohaselt pärineda
vaid Skjoldist. Rahvasuus liikusid lood sellest, kuidas Skjold randa uhuti, pärit kes-
teab-kust, ise vaid väeti laps aerudeta paadis, pea toetatud viljavihule. Temast sai
tugev
10

ja tark mees ja inimesed arvasid, et ta isaks pidi olema Odin, kes oli ta neile saatnud.
Skjold kuulutati isandaks ning ta tuli sellega hästi toime, olles võidukas sõdalane,
helde võõrustaja, õiglane otsustaja ning tark seaduseandja.
Ent ajad olid paraku rahutud ja enamik tema poegi suri noorelt - kes sõjas, kes
vaenukäe läbi, kes tormisel merel, kes karu- või kuldijahil või mõni haiguse läbi.
Kõrges vanuses palus Skjold kuulsaima anglite kuninga tütre Alfhildi kätt. Viimast
tahtis kosida ka saksi soost Skati, kes oli kodumaal jarl ja jäi alla vaid kuningale
endale. Ta kutsus Skjoldi tüli mõõgaga lahendama. Skjold tappis ta ausas võitluses
ning kosis naise endale.
Naine sünnitas talle Grami, kellest sai sama võimas valitseja kui ta isastki. Ent
Gram oli jonnakas ja hulljulge. Ta polnud ka naiste vastu hea. Esmalt võttis ta naiseks
oma kasuisa tütre, kuid andis ta mõne aja pärast edasi sõbrale, kelle teened lahingus
väärisid autasu.
Siis kuulis ta, et Rootsi kuninga Sigtrygi tütar Gro on kihlatud hiiglasega. Rohkem
kuulsuse kui piiga pärast läks Gram koos üheainsa sõbraga teda vaatama. Kitse- ja
metsloomanahkadesse riietatult astus ta neiule metsarajal vastu, kui too sõitis koos
teenijapiigadega tiigi poole suplema. Piiga kohkus ja pidas teda jötuniks. Kuigi Grami
sõber tema kasuks kõneles, keeldus tüdruk vapralt temaga rääkimast, kuni mees
lõpuks kooris karvased kehakatted seljast ja möirgas oma tembu peale südamest
naerda. Tüdruku kergendust saanud süda pöördus tema poole ning peagi sai mees
tema üle meelevalla.
See tõi kaasa sõja kuningas Sigtrygiga. Nõiameistrid ütlesid Gramile, et tema
vastast võib kukutada vaid kuld. Gram sidus kaika otsa kullakamaka, otsis vaenlase
üles ja lõi tal sellega pea lõhki. Seejärel kohtus ta lahinguväljal Sigtrygi vendadega
ning tappis nad.
Gro sünnitas talle Gudormi ning ka tütreid, kuid ta polnud enam õnnelik naine.
Mõne aja pärast suri Grami ema Alfhild. Talle järgnes manalateel peagi ka kuningas
Skjold. Leinavad alamad laadisid laevale suuri aardeid, asetasid kuninga nende
keskele ja saatsid ta teele üle mere, tagasi tundmatusse, kust ta oli tulnud.
Seejärel kuulutasid inimesed kuningaks Grami. Too püüdis sõja ja salakavaluse abil
võita oma alamaiks kõiki rootslasi, kellel polnud enam kindlat juhti.
Svipdag oli kuningaks Ranrikis, mis asus Lõuna-Norras Skagerraki väina ääres. Ka
tema oli äge sõdalane, kes vallutas naabrite maid ja sai suurte laheäärsete alade
ülemvalitsejaks. Tema oli pärit Svithjodi endiste valitsejate, jünglingite kojast.
Seepärast leidis ta, et temal on Rootsile ja selle rikkustele rohkem õigust kui ühelgi
Skjoldi järeltulijal. Siiski oli tema noorim poeg parema puudusel läinud Norrasse
palgasõduriks. Svipdag raevutses, et Gram oli temast ette jõudnud.
Sobiv hetk tuli talle alles aastate pärast. Grami asjad ei läinud hästi, tema vastu
võitlesid kangekaelselt mitte ainult rootslased, vaid ka geadid. Ühel suvel sõitis ta
sõtta, et alistada norrakat Sumblit, kes oli võitnud suure hulga soomlasi. Gram tahtis,
et sealt saadav pearaha, mis koosnes karus- ja parknahkadest, orjadest ja muudest
kaupadest, toetaks tema sõda rootslastega.
11
Kui ta Soome jõudis, tegi Sumbli ettepaneku sõdimise asemel kaupa teha. Tema
kojas nägi Gram Sumbli tütart Signyt ja armus meeletult. Ta pakkus rahu - tüdruku
eest.
Kuid siis tõi meeletul kiirusel kohale aerutatud laev talle uudiseid kodumaalt. Grami
äraolekul oli Svipdag viinud oma laevastiku üle Skagerraki Kattegati väinani välja
ning rüüstas parajasti Taanit. Gtam pidi tingimata koju ruttama. Tema laevastiku
lähenedes norrakad taganesid, jättes maha laibad, mahapõletatud majad ja rüüstatud
asulad. Lisaks olid nad röövinud tema õe ning tema ja Gro tütre.
Kuid selle asemel, et otsekohe kätte maksta, sõitis ta kibekiiresti tagasi Soome
Signy juurde. Arvates, et seal pole riidu oodata, jättis ta oma kaaskonna koju,
käskides neil majauste eest hoolitseda ja maad valvata. Kolme laevaga, mis olid täis
sõdureid ja kingitusi, sõitis ta aeglaselt ja vastutuult üle tormise lahe tagasi.
Kohale jõudes ootasid teda ees uued halvad uudised. Ta polnud Sumblile meeldinud
ning too ei usaldanud teda. Juba enne tema esimest külaskäiku olid sõnumitoojad
edasi-tagasi üle mere kihutanud, sest arutati Signy naitumist Saksi kuninga
Henrikuga. Kui Gram koju kiirustas, saatis Sumbli Henriku järele, kes oli kiire
tulema. Pulmapidu oli just algamas.
Grami jäine rahu oli hirmsam kui tema tuline raev. Tal polnud kaasas otserünnakuks
piisavalt sõjamehi. Selle asemel tõmbas ta ülle rõivaräbalad ja kapuutsiga mantli, mis
kattis ta nägu, ning läks jala Sumbli kotta. Rõõmupeol tervitati ka kõiki võõraid. Paar
valvurit küsisid, kas ta tõi noorpaarile midagi kingituseks. Ta vastas, et on hea
ravitseja. Koda täitus teiste külalistega ning mõdusarved toodi lagedale. Gram kükitas
alamat sugu külaliste hulka maha. Kui kõik külalised purju jäid, rüsis ta kõrge
istmeni, kus Henrik istus Sumbli kõrval, ning nende vastas pruut oma teenijatega.
Käeulatusse jõudes tõmbas Gram kuue alt mõõga ning tappis Henriku ühe löögiga.
Peo tõttu polnud ühelgi mehel relva kaasas. Gram raius endale tee koja teise otsa,
haaras Signy vasakusse kaenlasse ning jõudis ukseni. Väljas tormas ta saabuvasse
pimedusse, hüppas laeva ning sõitis merele.
Järgmisel aastal pärast lõikust kogus ta kokku suure väe ning läks kätte maksma
oma tütre, õe ja kuningriigi eest. Ta leidis rohkem vastaseid, kui oli oodanud. Vihast
põlevate südametega saksid olid kuulda võtnud Svipdagi käskjalgade palveid ning
saatsid talle sõdalasi abiks. Gram langes lahingus ning taanlased kandsid suuri
kaotusi. Svipdag valmistus üle mere purjetama, et neid oma alamaiks teha.
Signy ei rõõmustanud, kui Gtam ta väevõimuga minema viis. Ta igatses tagasi
Soome. Siiski oli ta hiljuti ilmale toonud poja, kelle nimeks sai Hadding, ja ta ei
soovinud, et lapsuke hällis tapetaks. Ta kartis, et Svipdagi saadetud mõrtsukad
leiaksid teda igalt poolt. Seepärast saatis ta lapse salaja Brakile, kelle juures, nagu
kõik teadsid, oli juba Haddingi poolvend Gudorm. Naine lootis, et pealik suudab lapse
elu kuidagi säästa.
 Gudorm teadis seda kõike ja veel muudki. Ta oleks võinud sellest Haddingile
rääkida, kui noorem poiss rääkima õppis. Ent sel ajal polnud Gudorm enam hiiglase
juures.
12

IV

Põhjatuul tõi teateid peagi saabuvast talvest. Veel peksis maad lörtsiga segatud
vihm. Raagus oksad visklesid ja kaeblesid kolletanud nurmede kohal. Kõrrepõllud
muutusid mudaväljadeks. Aeg-ajalt puutus silma mõni endassesulgunud talukoht,
kuid ka need vajusid peagi ühtlasesse hallusesse.
Palktee oli endiselt läbitav. Neli hobust vedasid sellel kaarikut. Loomade hingeõhk
auras valgelt. Kaarik oli suur ja pealt kaetud, see oli rikkalikult ehitud nikerduste ja
maalingutega. Külgedel põimusid üksteisesse klammerdunud metselajad.
Rattarummudelt põrnitsesid õelad näod ning rataste kõma ja kriiksumine kostsid
nende ähvardustena; raud kõlises vastu rauda - kõik selleks, et peletada eemale
sünkhaldjaid ja teisi pahatahtlikke olendeid. Kaarikus istus kuninganna Gro koos nelja
teenijaga. Nad olid külma tõttu karusnahkadesse ja paksudesse tekkidesse mässitud.
Nende ees ja kõrval ratsutas hulk vahimehi. Vihm põristas nende kiivritel ja tilkus alla
odaotstelt.
Algul ähmaselt, seejärel kõrgelt ja tumedalt ilmus nende ette palktara. Varesed olid
juba ammu puhtaks nokkinud kuningas Grami käsul palgiotstesse torgatud
kurjategijate pead, kuigi mõnel püsisid veel juuksed küljes. Väraval seisvad sõdalased
haarasid relvad ning käsutasid tulijaid seisma. Kuuldes, kellega tegu, lasid nad salgal
edasi sõita ning saatsid ühe mehe ette külaliste tulekust teatama.
Asulas kõmasid vankrirattad ja kabjad vastu kivisillutist. Majad olid kobaras
üksteise lähedal. Enamik olid väikesed, ehitatatud krohvitäidisega vitssõrestikest ning
mätaskatustega, mille kohal hõljus madal suits. Neis asusid tallid, töökojad, laod,
alamate elupaigad. Kostis lärmi, kõnekõminat, samme, haamrilööke, ammumist,
kaagutusi, mökitusi. Kõige selle kohal rippus raskelt lõkkesuits, söögilõhnad,
loomade, sõnniku ja märgade villamantlite lehk. Sead, koerad ja kodulinnud hulkusid
vabalt ringi. Lävepakkudelt piilusid mehed, naised ja lapsed mööduvat kuningannat.
Mõned joonistasid sõrmega märke õhku.
Küla kõrgeimal künkal seisis kuningakoda. See oli puust sindelkatusega
kahekorruseline maja, mille iga viilunurka kaunistasid lohepead. Ümber ülemise
korruse viis kaetud rõdu. Maja taha jäid köök ja lehtla, kus naised said kedrata ja
kududa. Siin, üsna Sundi-äärse kala- ja kaubalinna Havni lähedal, asus üks uhkemaid
kodasid, mis Skjold oli endale Taanisse ehitanud.
Gro kaarik peatus peaukse ees. Tallipoisid võtsid hobused oma hoole alla ning
kuninganna koos ihukaitsjatega astusid teistest valvuritest mööda ning läksid sisse.
Ükski majavalvureist polnud taanlane.
Relvad ja mantlid jäeti eesruumi. Selle taga laius saja jala suurune saal. Sel süngel
päeval oli see täis veiklevaid varje. Õhk oli sinine ja kirbe, sest suits ei tahtnud
kõrgemale tõusta. Siiski oli saalis süüdatud palju lampe; need polnud valmistatud
mitte üksnes savist, vaid ka häilitud kivist ja kaunilt sepistatud pronksist. Valgust tuli
ka
13
 põrandal asuvatelt koldekividelt. Tulehelk mängles seina puutahveldistel ja
vaipadel, mis katsid seinaäärseid kirstpinke. Laetalasid toetavad sambad näisid
jumalaid, kangelasi ja metsloomi kujutavate nikerduste tõttu peaaegu elusaina.
Põrandale visatud pilliroos sahistades astus kuninganna Gro idaseina ääres asuva
kõrge istmeni, millel istus kuningas Svipdag. Ta läks kartmatult ja tardunud ilmel; ta
oli pikka kasvu ja endiselt kena vaadata. Linase kurrutatud alusriide peal kandis ta
õlgadel sõlgedega kinnitatud ette ja taha langevaid tikitud sõbasid. Tikitud oli ka ta
pruune kiharaid kattev rätik. Parempoolse sõle külge oli kinnitatud rõngas ja selle
otsas ripusid keti küljes tema koja võtmed. Tema kaela ümber särasid merevaigust
pärlid ning randmeil hiilgasid kuldvõrud.
"Ole tervitatud ja tere tulemast," sõnas kuningas, pigem ettevaatlikult kui
südamlikult. "Istu minu kõrvale. Ka su kaaskondlased võivad end vabalt tunda.
Kõigile pakutakse mõdu ning peagi kaetakse pidulaud."
Gro vaatas talle hetke otsa, enne kui vastas. "Sa kutsusid mind, seepärast arvasin, et
lased kõik varakult valmis panna."
Kuningas oli umbes neljakümne-aastane suurt kasvu mees hallinevate tumedate
juuste ja teravatipulise habemega. Tema laiasarnalisel ja kongusninalisel näol oli kaks
armi. Ka tema oli uhkelt riides ning kandis karusnahkse ääristusega kuube, siniseid
pükse ning põdranahkseid saapaid. Tema kõris põrisev norra keel oli kuningannale
vaevata arusaadav.
Kuningas jäigastus sellise kõrkuse peale, ent ohjeldas end ja lausus: "Kavatsen sulle
osutada suuremat au, kui sa seda viimasel ajal pälvinud oled. Aga kui sa minuga
rääkida ei taha, võid homme koju minna."
"Olen selle üle mõelnud sinu sõnumitooja saabumisest peale," vastas kuninganna.
"Ma räägin sinuga."
Ta astus üles ning istus toolile. Kuningas andis tema ihukaitsjaile märku läheduses
kohad sisse võtta ning hüüdis siis teenijaid, valjusti, nagu viibiks ta sõjalaeval. Peagi
oli igaühel käes pilgeni täidetud sarv, välja arvatud kuningannal, kellele ulatati
lõunamaisest klaasist karikas. Svipdagi oma oli märgistatud Thori vasaraga. "Tõstkem
karikad meievahelise rahu nimel," lausus ta.
"Seniks-kuniks," vastas Gro.
"Jäägu see igavesti kestma."
"Eks me näe, või mis?"
Siiski silus see toost pisut nendevahelisi konarusi. Kuninganna oli aastate jooksul
meelitanud oma palgale palju mehi, kes pidasid end tema ees suuremaks
tänuvõlglaseks kui kuningas Grami ees. Mõned neist olid ka rootslased ja geadid.
Neid oligi ta endaga kaasa toonud. Nad olid meelsasti valmis koos Svipdagi
norrakatega jooma, sööma, lugusid jutustama ja nalja tegema. Tema ise aga ajas
kuningaga poolihääli juttu.
Järgmisel päeval kohtusid nad nelja silma all saali kohal asuvas toas. Nad jäid sinna
kauaks. Väljas keerleva ja puuokstelt allanõrguva udu taha peitunud päike oli juba
loojumas, kui kuningas viimaks ütles: "Oleme kokku leppinud. Minuga näitudes
ootavad sind Taanis kuninglikud auavaldused."
14
Gro teadis hästi, et Svipdagil on kodus Ranrikis naine ootamas, ning lisaks veel
kaks naabermaades, mis ta oli vallutanud. Ta ei hoolinud sellest eriti. Nagunii oleks
mees harva tema kõrval. Surnud Gramgi oli kunagi tema kõrvalt lahkunud, ja mitte
üürikeseks mõne salaarmukese juurde, vaid lõplikult, Signy pärast. Gro isaks oli
olnud kuningas, kelle Gram tappis.
"Vastutasuks annan sulle abi ja nõu," vastas ta.
 Mees noogutas. "Taanlased ei rõõmusta minu valitsuse üle. Kuid ma ei taha neilt
rohkemat kui kuningale kuulub - maaomandit, makse, auavaldusi ning kaitset
rüüsteretkede eest. Ma ei hakka siin sageli viibima, samuti ei vii ma Taanist saadud
makse maalt välja. Minu sihiks saab Svithjod, mis kuningata segaduses vaevleb. Ma
ei saa seda vallutada, kui Taani mind vaikides ei toeta. Aita mul seda saavutada, Gro,
ja sinust saab ka rootslaste ja geatide, su oma rahva kuninganna."
"Kõigepealt pead kokku leppima Taani tähtsaimate meeste, jarlide, valdjate ja
pealikutega," vastas kuninganna aeglaselt.
"Neist hoolimata." Svipdagi hääl oli kalk. Ta ei hoolinud vastuvaidlejaist.
"Pead alustama Grami hõimlastest - nõbudest, erinevate naistega sigitatud tütardest,
nende toitjatest ja kaasadest," jätkas Gro. "Pead neid mitte üksnes meelitama, vaid ka
vastavalt sugulusastmele vereraha maksma."
"Kui sina mind nõu ja jõuga aitad, loodan sellega toime tulla."
"Mõned keelduvad. Võid nad vangistada ja tappa, kui nad maalt ei põgene. See
muudab teised leebemaks."
"Samahästi võiksin kohe Signy kõri läbi lõigata," leidis Svipdag irvitades.
Gro raputas pead. "Ei. See vihastaks ta sõpru ja isa. Sa ei saa temaga tülitsemise
lõbu endale lubada. Las soomenaine läheb isa juurde tagasi." Ta lausa sülitas need
sõnad välja. Tegelikult voolas Signy soontes Norra veri.
Svipdag naeris mürinal. "Sa alustad juba minult saadava au väljateenimist."
Gro vaatas talle otse silma. "Sa ei saa minult midagi peale pahatahtlikkuse ja õeluse,
kui sa ei täida üht minu soovi."
"Usun teadvat, mis sa tahad," urises Svipdag.
Naine noogutas. "Sa pead kutsuma enda juurde mu poja Gudormi, temaga rahu
vanduma ning talle suurt au osutama. Sellepärast ma su kutse peale siia tulingi ja
vähemaga ma ei lepi."
"Ma proovin," vastas Svipdag. "Aga mis siis, kui ta ei taha?"
"Seda me veel vaatame," sõnas Gro. "Too mu poeg minu ette ning lase mul temaga
rääkida."

Selle tulemusel müüs Signy maha kõik, mis tal oli, ostis laeva ja palkas meeskonna.
Kevadel, kui ilmad seda lubasid, purjetas ta ära Soome. Samal ajal ületasid Svipdagi
mehed Sundi ning ratsutasid läbi Skäne Yvangarr.
Braki ja tema naine tervitasid neid vastumeelselt. Nende koda polnud kuninglik.
Tugev elumaja ning kõrvalhooned ääristasid kivisillutisega õue. Lehmad hulkusid
vabalt ringi, põllud ootasid kündi ning lehepungad ehtisid puid rohelise looriga.
15
Nägemisulatuses oli veel teisigi talusid. Neist edasi laiusid laaned, kus käidi metsa
raiumas, loomi jahtimas, metsajärvedes kala püüdmas ja radadele püünispaelu
seadmas. Põhjas sinetasid keelatud mäed.
Kõigist taludest oli võrsunud noori tugevaid mehi, kes Brakit oma juhiks pidasid.
Svipdagi saadikud kõnelesid leebelt, küsisid Gudormi järele ja rääkisid oma
ettepanekuist. Braki vastas, et Gudorm on kaugel ja tema juurde minekuks kulub
mitmeid päevi. Ta oli valmis minema ja soovis kaasa võtta mõned ustavad kaaslased.
Norrakad pidid jääma tema kotta reisiväsimust välja puhkama.
Nii ta läkski tagasi Vagnhöfdi majja. Hiiglane tervitas teda kareda lõbususega ning
nad istusid lehkavas pimedas ruumis tule ümber, väljas aga vihises tuul ning
kaugemalt kostis huntide ulgumist.
Braki andis Gudormile edasi, mis talle oli räägitud. "Sind ootavad kodus Taanis
rahu ja võim, kui vannud truudust kuningas Svipdagile."
 "See on ju tore!" hüüdis nooruk.
"Sinu isa langes tema käe läbi," sõnas Braki.
Gudorm punastas, vaatas kõrvale ja pomises: "Siin ei saa ma isegi oma ema eest
hoolitseda. Ja kuidas saaksin mõelda kättemaksule? Selle asemel, et surmani lindpriilt
metsas hulkuda, võiksin taas ausse tõusta, et mu isa veri elaks edasi, kui vaid võtan
tema eest väärilise vereraha."
"Oota oma aega," müristas Vagnhöfdi. "Kes teab, mis veel juhtuda võib? Oota oma
aega."
"Muud sa ei ütlegi!" hüüdis Gudorm. "Mul on sellest kõrini!" Ta hüppas püsti ja
jooksis välja. Ta tuli tagasi alles pilkases pimeduses, kui teised olid puhkama heitnud.
Hommikul viis Btaki ta teistest eemale. Gudorm rääkis oma kasuisale, kuivõrd ta
seda karmi ja üksildast elu vihkas. Ta ütles, et on otsustanud Svipdagi pakkumise
vastu võtta. Braki rääkis selle hiiglasele pisut leebemate sõnadega edasi.
Nad võtsid Gudormilt vande, et ta ei räägi kellelegi Haddingist. Hardgreip arvas, et
Gudorm ei tohiks veel lahkuda. Ta keetis katlas kummalisi asju, joonistas tuhale
ruune, niisutas neid oma pöidlast torgatud verega ning laulis kuukõveriku all veidraid
viise. "Kui sa meid reedad, tuleb sinu peale hirmus needus," ütles ta poisile.
"Sinu vastikuid nõidusi polnud vaja," vastas poiss kähvatades. "Mul on hea meel
teist lahti saada."
Nende sõnadega ratsutas ta Braki järel minema ja sõitis Braki kojast otse
Sjadlandile. Svipdag võttis ta Gro valvsa pilgu all vastu külmalt, kuid suurte
auavaldustega. Kuningas maksis talle tema isa surma eest ning määras Gudormi
hoolimata tema noorusest kogu Taanimaa jarliks, sest Grami-aegsed jarlid olid kõik
kas surnud või ära põgenenud. Inimesed kõnelesid omavahel, et temasugune nooruk
hoiab rahu ja kogub makse kindlamalt kui mõnigi täismees.
Seejärel juhtis Svipdag oma väed läbi Sundi Läänemerele Rootsi skääride vahele.
Ta aerutas läbi saarterohkete vete Svithjodi südamesse, maabus, ründas kärmelt ning
vallutas Uppsala. Seal ohverdas ta jumalaile ohtralt loomi ja alustas kogu kuningriigi
vallutamist. Majad põlesid, mehed langesid, naised võeti saagiks, kuni lõpuks
alistusid talle kõik maakonnad.
16
Grami ja Signy lapsele mõtles ta harva ja lühidalt. Laps ei viibinud ema juures
Keegi ei osanud öelda, kus ta on ega pidanud teda oluliseks. Mis ohtu kujutas lalisev
laps? Tõenaoliselt oli ema jätnud ta mõnda väiketalusse kasvatada, kus naabrid teda
teiste põngerjate seas vaevalt märkavadki. Kui ta peaks täisealiseks elama, ei oska ta
muud ku seda, kuidas põldudelt oma napp, elatist kokku kraapida. Svipdag unustas ta
peagi

Hiiglase tütre rinnapiimast kosus Hadding kiiresti ja kasvas tugevaks.. Peagi sõi ta
juba sedasama, mida kõik teisedki: jahiloomade liha, jõgedest püütud kalu,
lehmapiima, juustu ja võid ning leiba, mille tarbeks ema Haflidi lagendikul vilja
kasvatas ja seda mehekõrguse käsikiviga jahvatas. Lisaks kõlbasid suhu pista
juurikad, lehed, tarnad, seened ja tõugud. Sobival aastaajal lisandusid pähklid, marjad
ja metsmesi. Vagnhöfdi pruulis õlut ja mõdu, kuid Hardgreip õpetas Haddingile, et
iga allika ja oja veel on oma maitse ja iseäralik nõiavõim.
 Ta õppis thursidelt veel palju asju. Ta armastas metsas käia pigem üksi kui koos
koertega ning kasvas osavaks kütiks, kavalaks püünisepanijaks ja kannatlikuks
kalameheks. Ta oskas saaki nülgida, tükeldada ja toiduks valmistada, nahka parkida
ning soolikaid ja luid ära kasutada. Ta oskas valmistada ja kasutada tulepuuri, punuda
okstest varjualust, pilvede ja tuulte järgi ilma ennustada, nii päeval kui öösel
taevamärkide järgi teed leida, haavu siduda ja katkisi luid paika seada. Ta oskas kivist
ja rauast tööriistu valmistada ning neile puust käepidemeid nikerdada. Vagnhöfdi
korjas soorauda ning väänas sellest oma üleloomuliku jõuga maagi välja.
Laaned olid Haddingi koduks, ta tundis neist iga soppi, tajus neis iga muudatust. Ta
rändas läbi vihmahoogude ja kevadiselt puhkeva lehestiku, vaadates, kuidas naasvad
rändlinnud oma tiibadega taevas päikese vatjavad ning laotuse lärmiga täidavad. Ta
kõndis ringi terveid pikki suviseid päevi ja lühikesi öid, läbi rohelise rohu ja
päikeselaiguliste oksavarjude, läbi kuumuse ja äikese ning elu mitmekesiste lõhnade.
Ta liikus varjuna sügiseselt punaseks ja kollaseks tõmbunud puude all, tekitamata
langenud lehtedel kõndides vähimatki häält, ning vaatas mäetippudelt hägusesse
kaugusesse ja all ujuvasse udusse. Talvel kihutas ta külma kartmata suuskadel ja
uiskudelj tehes seda nii madala päikese valguses kui pimeduse saabudes, kui lume
kohal selges taevas särasid lugematud tähed.
Kuid vesi tõmbas teda kõige rohkem, ja eriti lähim suur järv. Igal võimalusel tõttas
ta selle kaldaile ning vaatas sellest üle, sinavasse kaugusesse. Kui tuul veepinda
puudutas, muutus miski tema sees ning lainete loksumine oli kui laul tema kõrvades.
Ta kooris rõivad seljast, sumas läbi pilliroo ning ujus siis tundide viisi nagu saarmas.
Ta hoidis kaldal puutüvest tahutud paati, milles ta võis tundide viisi kalapüügi asemel
uneleda. Lisaks mõlale kasutas ta isetehtud masti ja putje, kuigi selline taglas jättis
soovida. Ta unistas merest, millest oli vaid kuulnud. Ühel päeval pidi ta seda otsima
minema. Igatsus kasvas koos tema noore kehaga.
17
Muidu möödus ta lapsepõlv hiiglaste juures õnnelikult. Teda ei häirinud, et
kasuvanemad olid temast tohutult palju suuremad. Ta võttis seda loomulikuna. Nad
olid oma järsul viisil tema vastu head, kuigi keevaliseks minnes võisid teda vihahoos
mitme sammu kaugusele paisata, nii et ta oli kaua siniste plekkidega kaetud. Nad
jagasid temaga madalahäälsel, karedal ja aeglasel viisil tarkusi, lugusid ja laule, mis
olid sama vanad kui maailmad. Ta õppis pisut ka Jötunheimi vana keelt. Peamiselt
rääkisid hiiglased temaga siiski tema enda keelt. See sobis Midgardi asjadest
rääkimiseks paremini.
Neil olid omad pidupäevad, mis ei kattunud inimeste omadega, vaid mälestasid
selliseid juhtumisi nagu Ymiri loomine ja tapmine, Garmi ja Fenrisi vangistamine
ning lõbusamatest sündmustest seda, kuidas Utgard ja Loki Thori narritasid. Nad
rõõmustlesid sageli, sest oma südames olid nad lihtsad hinged.
Ent nad võisid olla ka hirmuäratavad. Vihasena möirgas Vagnhöfdi looma kombel,
loopis kaljurünkaid, mis purustasid puid, tekitas maalihkeid või otsis mõne karu, keda
paljaste kätega tappa.
Hardgreip, kes oli teda lapsepõlves hellitanud, talle laulnud ja tema eest
hoolitsenud, püüdis vahel kinni mõne hirve või põdra, rebis ta lõhki ja püherdas nagu
kaljukass verisel korjusel, kiskudes hammastega toorest liha.
Hadding selliseid kombeid üle ei võtnud. Braki oli talle omavahel öelnud, et see
pole inimesele kohane. Siiski ei pannud Hadding seda oma kasuvanemaile pahaks.
Hardgreip oli sagedamini uje kui vihane. Kaugelt vaadates paistis ta väiksem ning
näis kena, täidlane ja rinnakas; ta oli pikkade ronkmustade juuste, kõrgete
põsesarnade, pisut kaarduva nina, lopsakate huulte ning laiade kulmude alt vaatavate
viltuste roheliste silmadega noor naine. Sestap otsis noorukiks sirgunud Hadding
endale sageli puu, mille otsast teda vaadata. Parim oli seda teha siis, kui Hardgreip
leidis mõne veesilma, kus supelda. Poisil polnud häbi, sest ta oli kindel, et Hardgreip
teab, mis teeb, ning naine naeratas talle.
Kord talveööl üksinda väljas viibides märkas ta salamisi möödaratsutavat
helehaldjate salka. Tähevalgus säras nende kiivritelt ja rõngassärkidelt nagu lumelt;
virmalised veiklesid taevas nagu vimplid nende odaotstel. Valged olid ka nende
saledad ja välkkiired hobused, kes suutsid paari hetkega maailma ühest otsast teise
tormata. Nende kohal lendas suur öökull. Nad kihutasid temast mööda täielikus
vaikuses, kuid nägemisulatusest välja jõudes puhus haldjate juht oma sarve. Selle
helid jäid ta kõrvu kumama aastateks.
Kui ta kodus sellest rääkis, kortsutas Vagnhöfdi kulmu ja urises, et see on halb
märk. Helehaldjad olid jumalatega liiga heades suhetes. Tõmmuhaldjad kuulasid
vahel jötunite sõna, aga ka nende suhtes tuli ettevaatlik olla. Nendega läbi käia oli
sama ohutu kui huntidega suhelda.
Talle ei meeldinud ka päkapikud. Need olid küll osavad kaevurid ja meistrimehed,
kes sepistasid palju imelisi asju, ent nad olid ka ahned ja keevalised ning kippusid
lausuma sajatusi, mille tagajärgi võis tunda mitme sugupõlve jooksul. Vagnhöfdi
arvates oli väga hea, et nad ei elanud hiiglase mäe sees ega selle läheduses.
Varem elasid selles kandis koletised: veesilmades metsloomi ja inimesi varitsevad
ööõgardid, trollid, kes armastasid inimliha üle kõige, hukatuselinnud ja lohed. Oma
18
mitmesaja eluaasta jooksul oli ta tapnud enamuse neist, kes talle tüli tegid, kuid
siiski oli arukas mõnest mäest ja järvest eemale hoida.
Oli ka olendeid, kellele ta vastu ei saanud. Ta hoidis koos oma majalistega neist
eemale: ööhulkurid, maavaimud ja elavad surnud. Ent asjad polnud alati nii lihtsad.
Hadding sai sellest aru koos Hardgreibiga kolmepäevasel pimeduses lõppenud retkel.
Haflidi kündis põldu. Ta ei vajanud selleks hobust ega härga, vaid lükkas atra ise.
Ta leidis maa seest kiviplaadi, millele olid kraabitud ruunid. Ta tõi selle näha oma
kaasale ja tütrele, kes selliseid asju tundsid, muutusid ärevaks ja hakkasid isekeskis
sosistama. Nad olid mujalgi halbu endeid märganud. Lehmal oli sündinud peata
vasikas. Kord oli maa jalge all värisenud ja kõmisenud. Täiskuu oli olnud hüübinud
vere värvi. "Püüa sünkhaldjatega rääkida," käskis Vagnhöfdi Hardgreipi. "Sina oskad
hauaveerel paremini käituda kui mina."
Tütar põrkas paariks silmapilguks tagasi, ta huuled tõmbusid kitsaks, aga ta
kuuletus. Ta pakkis reisimoona ning asus koidikul teele. Hadding hooples, et ka tema
tuleb kaasa, ning Hardgreip vastas vaikselt, et tervitaks rõõmuga iga teekaaslast.
Avamaal suutis Hadding hiiglasega sammu pidada vaid joostes, kuid hiljem jõudsid
nad radadeta kinnikasvanud tihnikusse, kus okkad, vitsad ja haralised oksad põimusid
kui rõngassärk. Teed takistasid ka mahalangenud puud ning lemmeid täis rohelised
veesilmad. Hardgreip pidi läbipääsemiseks isegi rohkem rabelema ja pugema, iga
sammu eest võitlema. Udu keerles nende ümber ja tilkus nende rõivastelt. Maod
vingerdasid, konnad krooksusid, varesed lärmasid läheduses. Seal, kus varjud olid
kõige tihedamad, nägi Hadding mädanenud puutüvesid sinakalt helendamas. Öösiti
puges ta hiiglasenaise soojalt hingava kogu lähedale. Nad olid liiga väsinud, et
rääkida.
Kui kolmas päev õhtusse kaldus, jõudsid nad künkale, kuhu mõni tundmatu ja
ammukadunud hõim oli püstitanud dolmeni. Muld oli hiigelkivide pealt ammu ära
langenud. Sambla ja samblikega kaetult kerkisid need tihedast pajuvõsast. "Hoia end
minu selja taha," hoiatas Hardgreip Haddingit. "Mis ka ei juhtuks, ära lähemale tule."
 Seepärast nägi Hadding videvikus vaid ähmaselt, mida hiiglasetütar tegi, ja kuulis
vaid tema laulukatkeid. Kui oli kätte jõudnud tähtede ja kuuta pilkane öö, tõusid taeva
poole kõrged leegid. Hadding nägi Hardgreibi musta kogu leekide jäises valguses.
Dolmen oigas. Miski astus sellest välja ja jäi Hardgreibi ette seisma. Naine hüüdis
valjusti, mis soovis. Hadding kuulis vaevu vastuseks kostvat hirmsat sosinat.
Maa seest tulnud asi läks oma peidikusse tagasi, leegid kustusid ja Hardgreip tuli
tagasi Haddingi juurde. "Lähme siit ära," ütles ta nõrgalt. Nad ragistasid pimesi läbi
põõsaste, mis neid piitsutasid ja torkisid, kuni leidsid oja ja puhta veega joa. Seal nad
peatusid ning suikusid painajalikku unne.
Hiljem koduteel ütles Hardgreip vaid niipalju: "Ma ei oodanud sünkhaldjalt häid
uudiseid ega saanudki neid. Ma ei mõista hästi, mis ta ütles, ning vaevalt isagi sellest
aru saab. Kuid ta rääkis meid ootavast hukatusest." Ta vaatas Haddingit pika pilguga.
"Ning ta ütles, et sina pole see, kellena näid, Hadding, ja et sinu rahvas on veelgi
veidram. Ma ei tea, mis ta sellega mõtles."
Jahmunud poiss oli vait.
Hiljem kodumetsa tagasi jõudes hingasid nad kergendatult. "Teadsin niigi, et mitte
keegi, ei inimene, thurs ega jumal, ela igavesti, ning ka maailmad ise pole igavesed,"
19
ütles Hardgreip. "Olgu meie saatus, milline tahes, sel aastal me sellega veel silmitsi
ei seisa." Hadding aga leidis jõudu ja kosutust armastatud järve nägemisest ning
mõtles igatsevamalt kui iial varem ajale, mil tal lastakse minna merd otsima.
Tema jötunid olid nõiakunstis kogenud. Nad polnud selles eriti meisterlikud, kuid
oskasid mitmesuguste loitsudega abi saada, kahju teha ning varjatud asju välja uurida.
Nad püüdsid ka Haddingit õpetada. Tal polnud sel alal mingeid andeid ning vajalikud
võtted olid tema silmis sageli jälestusväärsed.
"Kuidas soovid," ütles Vagnhöfdi ohkega, mis kõlas kui kõrgetes mändides vihistav
tuul. "See kunst on keerukas isegi neile, kellel on asja peale annet, nii et ehk on
paremgi, kui sa õppimise katki jätad. Midagi ma sulle siiski õpetan. Kunagi pead sa
meie juurest lahkuma ning me teame, et sinu teed saavad olema tormised. Õpetan
sulle sõnu, mis mind tuuletiivul sinu juurde toovad, kui sa ka poolel teel üle Midgardi
peaksid olema. Kasuta neid ainult äärmisel vajadusel, sest ma saan tulla vaid korra."
Kui see välja arvata, õppis Hadding vaid nõiatarkuse pajakraapmeid. Ta oskas
kirjutada ruune rajaleidmiseks ja hea õnne toomiseks, ta mõistis märgata ennet
asjades, mis teistele üksnes veidrad näisid, ent sortsi temast ei saanud.
Võimalik, et see oli Braki teene. Surnud kuninga ustav alam veetis koos paari truu
talumehega igal aastal kaks-kolm korda paar päeva hiiglaste kojas Haddingi juures.
Ta rääkis poisile inimestest ja nende kombeist, teispool ürglaasi laiuvast inimeste
maailmast ning sellest, mis oli seal juhtunud iidseil aegadel ja mis toimus seal nüüd.
Braki rääkis talle jumalaist ning nende ja jötunite vahelisest hõõrumisest. Vagnhöfdile
taolised jutud ei meeldinud. Braki kõneles, et kõrge ruunimaagia on üks asi, ent
nõialeente keetmine ning allmaailmaga läbikäimine hoopis teine ja koletu asi.
Ent kõigepealt õpetas Braki Haddingile, kes ta on, kuidas ta sinna sattus, millised
sünnijärgsed õigused ta oli kaotanud ja mis kättemaksukohustuse isa veri temale pani.
Pealik võttis oma külaskäikudele kaasa relvi, andis need Haddingile ning sundis teda
armutult nende käsitsemist ja muud sõjakunsti harjutama.
Peale nende külaliste ei teadnud Hadding ühtki teist inimest. Nende külaskäigud
olid harvad ja lühidad. Kuid mida rohkem ta meheeale lähenes, seda rohkem igatses ta
inimestele loomupärast elu - kodukollet, kaetud lauda, sõprust, naisi, lapsi, linnu,
rikkusi, laevu ja tundmatuid maid, mis laiusid teiselpool merd. Merd!
 Ta oli Grami poeg. Tema isa eest oli kätte maksmata ning tema, kes pidanuks olema
taanlaste kuningas, kükitas metsakolkas thursi majas, püüdis lõksudega kopraid ja
korjas linnupesadest mune. Üha süngemalt mõtiskles ta selle üle, hulkudes üksinda
laantes või istudes tormistel öödel tühjal mäenõlval. Ta kulutas aina rohkem aega
mõõga ja kilbiga kujuteldavaid vaenlasi raiudes.
Siis aga tõi Braki halbu uudiseid. Gudorm, Haddingi poolvend, keda ta ei
mäletanud, oli tapetud.
Rahvas pidas tõenäoliseks, et Gudormi ema Gro oli teda alati salamisi õhutanud
oma mehe Svipdagi vastu tegutsema. Liikusid jutud, et pärast Gro surma käis tema
vaim Gudormit vastuhakule kihutamas. Oli see nii või mitte, Gudorm haaras relvad.
Ta ratsutas läbi Taani ühelt tingilt teisele, lasi neil kogunemistel end kuningaks
kuulutada ja kutsus sõdalasi ennast toetama. Kuid Svipdag oli tema jaoks liiga kiire.
Too tuli Svithjodist koos suure väega ning Gudorm langes lahinguväljal.
20
Hadding raevutses. Braki kinnitas, et ta ei saa veel midagi teha ning peab veidi
kannatama. Kui pealik oli lahkunud, muutus Hadding süngeks ja sõnakehvaks.
Vagnhödfi ja Haflidi talusid seda vaikides. Hardgreip püüdis teda asjata tardumusest
välja kiskuda ning vaatas teda kurbusega, mis muutus peagi hoopis uueks tundeks.
Kui karm talv oli möödas ja saabus kevad, tulid hiiglaste koja juurde taas inimesed.
Nad ei jäänud kauaks ning Brakit polnud nendega kaasas. Pealik oli kurjade ilmade
aegu haigeks jäänud, palavikus köhides voodis viselnud ning seejärel manalatee jalge
alla võtnud. Ta pandi täies relvis lamama ning tema kohale kanti kokku kääbas.
Hadding lahkus majast. Ta oli ära kolm päeva ja ööd. Side, mis teda hiiglastega
sidus, oli katkenud.

VI

Ta tuli tagasi õhtupoolikul, seisatas avatud uksel ning peatus, kuni ta silmad
seesoleva pimedusega harjusid.
Kolm thursi istusid ja sõid. Isegi ristijalu põrandal istudes võisid need kogud, kes
hämaruses silmi ja hambaid vaigutasid, talle ülalt alla vaadata. Nende keskel hõljus
madalast tuleasemest immitsev suits. Selle kirbus segunes hoone tagaosas olevate
lehmalatrite lehaga. Pärast metsaõhku oli tal raske seda hingata.
"Tere tulemast tagasi," müristas Vagnhöfdi. "On sul kõht tühi?" küsis Haflidi.
Hardgreip ohkas.
"Ei, ma sõin oma tänast jahisaaki," vastas Hadding. "Kuid joon teiega hüvastijätuks,
sest homme lähen ma koju."
"Kuidas nii?" hüüatas Hardgreip. "Sinu kodu on siin!"
Hadding raputas pead. "Taani kuulub mulle. Olen sealt liiga kaua eemal olnud. Mu
isa vaenlane on liiga kaua elanud."
"Kui sa üksinda tema vastu lähed, pole see tema, kes langeb. Oled sa berserk, kes
ulgudes terve sõjaväe vastu võitleb, kuni nad su tapavad?" küsis Vagnhöfdi.
"Sa lubasid võidelda minu kõrval."
Nüüd raputas hiiglane oma takust pead. "Seda söandan ma teha vaid korra, kuid
mitte rohkem. Kui inimesed saavad teada, et jötun nende maailmas võitleb, kutsuvad
nad appi jumalad ningThor tuleb peagi. Tema vasara eest ei kaitse mind miski."
"Mina olen Skjoldi soost, jumalate veresugulane," vaidles Hadding.
 "Need on petlik rahvas," urises Vagnhöfdi. "Poiss, jää vähemalt paariks päevakski
veel siia, ma aitan sul plaani pidada."
"Jää siia," õhkas Hardgreip. "Kuidas sa suudad nii külmalt maha jätta neid, kes sind
armastavad?"
Ta pilk klammerdus Haddingi külge. Poiss oli pikk ja laiaõlgne, nõtke ja tugev oma
rohelistes pükstes ja jahimehekuues, nuga vööl, oda käes, vibu ja nooletupp seljal
rippumas. Sissevoogav valgus kuldas tema peapaelast rangluudeni langevaid juukseid.
21

Tal polnud veel õiget habet, kuid põskedel, lõual ja kindlajooneliste huulte kohal
paistis juba samasugust kullakarvalist udu. Ta nina oli sirge, silmad liustikusinised
ning ta hääl kõlas sügavalt laiast rinnast.
Hardgreip märkas kerget võbelust tema näol ja lausus rõõmsalt: "Teadsin, et sa pole
südametu ega tänamatu."
Hadding ohkas. "Kui te just nii väga tahate, siis võin veel paariks päevaks jääda, aga
mitte rohkem. Kauem ma ei jää. Ma ei saa."
"Jah, ma mõistan," lausus Vagnhöfdi raskelt. "Sa oled see, kes oled, ning oma
saatusest ei pääse keegi."
"Aga astu ometi sisse," palus Haflidi. "Rõõmustagem täna õhtul koos nagu
vanastigi."
Seda aga ei juhtunud. Nad jõid, rääkisid vähetähtsaist asjadest ning vanadest
aegadest, kuid Haddingi viha oli kerge süttima ning Vagnhöfdi muutus süngeks. Vaid
Hardgreip üritas helgemat meeleolu hoida.
Aga kui Hadding ja Haflidi olid puhkama heitnud, märkas nooruk hämaruses, et
Hardgreip oli isa kõrvale tõmmanud ja sosistas talle midagi.
Hommikul pärast pruukosti naeratas Hardgreip Haddingile ja ütles: "Veedame
tänase päeva kahekesi puhates. Vaatame üle oma lemmikkohad ning naudime neid
uuesti." Ju ta mõtleb, et see vähendab mu minekusoovi, mida ei juhtu, arvas Hadding.
Kuid ta oli siiski valmis meelt lahutama. Peagi pidi tema elus seda vaheks jääma.
Nad jalutasid koos kaugemale ning Hardgreip püüdis oma samme aeglustada, et
poiss maha ei jääks. Nad kõndisid künkal asuva maja juurest alla metsani. Ilm oli
vaikne ja päikseline, paar pilvekest varjasid vahel päikesepaistet, puhus mahe noore
heina lõhnaline tuul, puudel paisusid pungad ja õitsesid esimesed lilled. Nad kõndisid
ulukirajal ning puud olid neile sahisevaks katuseks, millest varjude sekka tungisid
valguskiired ja -laigud. Orav jooksis puutüvest üles kui punane nool, ning kadus
kiirelt rohe-kuldsesse okstekrooni. Helises linnulaul.
"Jah, see maa on ilus, ja nii jään ma seda mäletama," lausus Hadding.
"Kas sa muud peale mäletamise ei teegi?" küsis Hardgreip. Üles vaadates nägi
Hadding tema suurel näol pisaraid. Nende pilgud kohtusid, pöördusid üheaegselt
eemale ning mõlemad punastasid.
Natukese aja pärast jõudsid nad lagendikule. Seal kõrgusid sammaldunud kivid, mis
püüdsid eemale hoida neid sisse piiranud kaski. Nende vahel vulises ja sädeles allikas.
See moodustas madala veesilma, millest sai alguse oja. Üks kallas oli kividest vaba
ning kaetud samasuguse pehme ja vetruva samblavaibaga.
Päev hakkas soojenema. Soojus meelitas maapinna lõhnama ning see levitas kõikjal
iharusest joobnud punguva ja sigiva elu lõhna.
"Ma tean seda kohta," katkestas Hadding vaikuse.
"Võimalik," vastas Hardgreip. "Sa oled mind siin sageli vaatamas käinud."
 Äkki haaras ta noorukil käsivarrest. Ta käsi oli suur ja kuum, poiss tundis, kuidas
veri selles pulbitses; kuid ta haare oli hell. Jahmunult vaatas ta uuesti hiiglasele silma.
Need särasid tema kohal nagu päikesed.
"Hadding," õhkas ta, "ära mine. Jää siia. Võta mind, kohe!"
22
"Misasja?" kohmas Hadding komistades.
"Võta mind oma esimeseks naiseks, haara mind oma käte vahele! Mind, kes ma
kallistasin sind, kui olid alles sündinud! Mind, kelle rinda sa imesid, kes sind elus
hoidis! Anna tagasi, mis ma sulle andsin!"
Hadding jõllitas teda imestades. Hardgreip lasi temast lahti ja taganes ühe pika
sammu võrra. Ta kõrgus endiselt üle tema, seljas vaid särk, paljad varbad mulda
kaevumas, sõrmed surutud mustadesse sassis juustesse. Ta hakkas laulma.

Miks ja milleks sa küll raiskad

oma elu ja pikki aastaid?
Sa ihkad sõda, ei midagi muud.
Arm sind ei köida, sellest sa hoidud,
kindel, metsik ja hoolimatu.
Su süda on õnne vastu kalk,
õnn on kui mõõk sul veres leotud'.
Iial ei veeda sa muretut ööd,
sõlmides lahti mõrsjavööd.
On sünge su ilme ja kole su tee,
hulljulge ja valedel jälgedel mees.
Sa mürgiselt pilkad ja põlastad armu.
Heida viha hingest targu!
Lase endasse headuse võrsed,
mured minema saada ja minust tee mõrsja.
Sind lapsena oma rinnal ma kandsin.
Meenuta hoolitsust, rinnapiima,
kuidas aitasin sind, toetasin aina,
su und ma valvasin, sinule mõtlesin.

Ja Hadding tahtis teda. Ta tahtis teda kogu oma olemusega. Viimasel ajal olid öösiti
kostvad urin ja oiged, mütsud ja kõmakad, mis saatsid hiiglaste paaritumist, tema
jaoks peaaegu talumatud. Ta unenäod Hardgreibist sundisid teda miilide viisi
jooksma, jäisesse vette sukelduma, hundina jahti pidama ja tapma. Ent ta oli neid
lootusetuiks pidanud ja suutis seepärast vaid kokutada. "Nii ei saa. Sina oled jötun.
Mina olen inimene. Sa oled minu jaoks liiga suur."
Hardgreip heitis pea kuklasse. Tema naer kõlas kaugele nagu kiimas põdralehma
pasundamine. "Sa oled piisavalt suur, mu arm. Jah, ma olen jötun, kuid ma olen lisaks
nõid, ja võin muutuda, kelleks tahan, või kelleks sina tahad."
Ta laulis uuesti.

Ära karda, poiss, ja heida minuga maha.

Peagi näed, kuidas muudan end sobivaks.
Pikendan jäsemeid, vähendan kasvu.
Alati muudan end, nii nagu vaja.
Pikendan end, et taevasse tõusta,
läbi pilvede, kus Thor sõidab äikesevankril.
 23
Aga kui vaja, tõmban maadligi pea, mis alles kõrgus taeva all, ja olengi
inimkujuline. Ühe hetkega vahetan kuju, mitmekesised on minu võimed. Võin olla
imetilluke ja siis kasvada, et kulmudega pilvi laiali ajada. Nüüd tõmbun kokku ja
hiljem taas venin. Kuuna kasvan ja kahanen, iial ei püsi sama. Kui oled kuulnud
libakarudest, ei hämmasta see sind. Hetkega kääbuseks muutun, jäämata paigale,
põgenen kiiresti. Laiendan embust, mis oli nii tugev. Mu neiukäed suureks sirutuvad,
et jälle taas piseneda. Olen nii väike kui suur. Suurte vastu astun hiiglasena, mehega
magades olen väike ja sale.
Hadding ahmis õhku ning Hardgreip muutus ta silme ees uduseks. Mõnekümne
südamelöögi jagu nägi ta vaid vilinal keerlevat suitsusammast, mis meenutas
vesipüksi. Seejärel seisis Hardgreip taas tema ees - sasipäine ja lõõtsutav, kuid
naisesuurune, temast pool pead lühem. Ta naeris rõõmsalt ning tema hääl polnud
enam sügav, vaid kõigest madal ja kähe. Ta tõmbas särgi seljast ning ajas käed laiali.
Tema rindadel ja kõhul sädelesid higipiisad. Selle lõhn ajas Haddingi hulluks. Ta läks
naise juurde ja nende jäsemed põimusid. Naine surus oma keele tema huulte vahele.
Tema käed rebisid Haddingi riideid. Ta raputas need seljast. Hardgreip tõmbas ta
pikali ning istus kaksiratsa tema peale.

VII

Aga nädala pärast ütles Hadding, et nüüd hakkab ta minema. "Ära meie juurest, kes
sind üles kasvatasid?" imestas Vagnhöfdi. "Ära minu juurest, kes sust mehe tegi?"
lisas Hardgreip.
Hadding jäigastus. "Mis mees ma oleksin, kui vaataksin pealt, kuidas mu isa ja
venna surm jääb kätte maksmata ja nende tapja istub skjoldungite troonil."
"Mu lootus oligi nõrk," vastas Vagnhöfdi. "Ma ei oska ennustada, mis sind ootab,
kuid olen kindel, et mängus on jõud, mis pole pärit inimeste maailmast."
Ka Hardgreip polnud imestunud. Nad olid Haddingiga püherdamise vahel juttu
ajanud. "Sa ei lähe üksi," ütles ta.
24

Vagnhöfdi vaatas tütrele otsa. Veri oli sellele näkku tõusnud. "Ka see pole midagi
ootamatut," arvas hiiglane, "kuid sinu jaoks ei saa selline rännak hästi lõppeda."
"Kas tahad, et maha jään?" vastas tütar häbenemata. "Mu igatsus paneks metsad
põlema."
Hadding punastas ja pööras pilgu kõrvale, kuid ei vaielnud vastu. Talle kulus selline
teekaaslane ära - nii lõbu kui jötuni jaksu pärast.
"Siis joome täna õhtul hüvastijätuks," lausus Vagnhöfdi, Haflidi aga nuttis nagu
sulav jääliustik. Hardgreip kortsutas emale kulmu ning pööras seejärel tähelepanu
üksnes oma armsamale. Mõdukapad käisid ringi ning nemad kahekesi muutusid
rõõmsamaks.
Koidikul ärkasid nad neljakesi üles ning paarike pani end valmis. Hardgreip riietus
meherõivaisse, mis Braki oli aastate jooksul Haddingile toonud. Ta võttis pealiku
kingituste hulgast veel mõõga ja oda, sest ta oli nüüd ju inimesesuurune. Tema kandis
nende teemoona ja muud varustust, sest Hadding sidus lisaks samasugustele relvadele
endale selga veel kilbi, kiivri, soomussärgi koos alusvammusega, lisaks vibu ja
nooled. Vagnhöfdi andis talle kukrutäie kulda ja hõbedat väitsa kõrvale vööle
riputamiseks.
"Ma ei näe enam kunagi oma tütart," sõnas hiiglane, "aga see on tema enda valik.
Meie sinuga kohtume veel korra, kasupoeg."
Thursid seisid maja ees ning vaatasid, kuidas teelised mäest alla sammusid. Kui
Hadding ja Hardgreip viimast korda tagasi vaatasid, kõrgusid nad hiiglaslikena taeva
taustal. Seejärel kadusid nad puude taha.

Rännakupäevad möödusid rahulikult. Pikapeale sai metsadest Skäne lainelised

lauskmaad ning nende rada ristus vankriteega. Seda mööda edasi minnes jõudsid nad
Yvangari. Seal võõrustas neid Braki vanim poeg, kes rääkis ka maailma uudiseid.
"Svipdagi käes on suurem osa Svithjodist ning ta on geadid maksu alla pannud,"
rääkis ta. "Ent tema haare on veel nõrk ning ta peab igal aastal ülestõuse maha
suruma. Seepärast näeb teda Taanis harva, kus pärast Gudormi surma on kõik vaikne
olnud. Kuid ka siinsed inimesed on rahutud. Lõikused on napid ning rahvasuu räägib,
et see tuleb õige kuninga puudumisest."
"See olen mina!" hüüdis Hadding.
"Sünnipära järgi küll, vähemalt kinnitas seda mu isa. Siiski pead sa tegutsema tasa
ja targu, kuni oled kogunud ohtralt järgijaid. Kuidas sa seda tegema pead, ei oska ma
soovitada. Omavahel öeldes, su reisikaaslane näib mulle õnnetusttoovana."
"Siiski läheme koos edasi ning vaatame kõike oma silmaga," vastas Hadding.
Esiteks palus ta oma võõrustajal ümbruskonnas teada anda, et ta korraldab
pidusöömingu. Ta ostis selleks lehmi ja sigu, aga ennekõike hobuse, kelle ta Braki
haual tappis. Hardgreip kastis verre raokesi ning pritsis sellega kohaletulnuid, loopis
siis raod laiali ning luges neist ruune. "Näen üksnes veidraid asju, millest ma aru ei
saa," lausus ta. Siiski sõid kohaletulnud isukalt püha küpsetatud liha ning rääkisid
kadunukesest ja tema tegudest hästi. Hadding võttis seda hea märgina, kuigi tema
eesmärgiks oli vaid pealikku omal viisil tänada.
25
Braki poeg andis talle ja Hardgreibile hobused ning nad ratsutasid edasi lõunasse.
Seal asusid talud üksteisest kaugel ja olid eraldatud laiade soode ning laantega.
Esimesel ööl pidid rändurid lageda taeva all magama. See oli teretulnud. Et Hardgreip
mängis poissi, poleks saanud nad majas voodit jagada. "Lollus!" urises Hardgreip, kui
nad olid esimese kire vaigistanud. "Miks peaks kedagi huvitama, mida me omavahel
teeme?"
"Braki õpetas mulle, et sellised on aaside kombed," vastas Hadding. "Inimesed
peavad neist kinni pidama, et jumalad neid ei hülgaks."
Hiiglane põrutas rusikaga vastu maad. "Nende seadused minu kohta ei käi!"
Ent Hadding nägi kahkjas ja varjudega täidetud valguses, kuidas hiiglasetütar
murelikuks jäi. Ta väristas end, nagu oleks nende ümber säravad kastepiisad temasse
imbunud. "Mis on?" küsis mees.
"Hoiatusi ja halbu endeid on olnud liiga palju," pomises Hardgreip. Ta pöördus ja
tõmbas mehe tugevasti enda vastu. "Tee nii, et ma selle täna ööseks unustaksin."

Järgmine päev tõi endaga kaasa pilved, mis suitsuste räbalatena madalal heljusid.
Aeg-ajalt piitsutasid maad vihmahood. See muutis mudaseks tee, mis oli ahenenud
kitsaks rajaks. Viljakamal mullal oleks see ammu olnud kinni kasvanud. Tuul vihises
laialipillutud metsatukkade vahel, loopides lehti nagu kerjuse räbalaid. Kaks korda
silmasid teelised silmapiiril mahapõletatud talukohti. Sealt olid üle liikunud sõda,
vaen või sisemaalt tulnud röövlid. Hadding ja Hardgreip haarasid tugevamini
odavartest ning kannustasid hobuseid.
Nad rõõmustasid, jõudes päeva lõpuks puutumatult seisva majani. Talu oli vaene,
vaid väike eluhoone ja ait küürutasid oma mätaskatuste all, ühtki teist maja polnud
silmapiiril. Põllud olid alles mustad. Lopsakas aas kaldus tiigiääise pillirooni.
Veesilma taga laiusid uued laaned. Põlvkondade viisi olid inimesed sellest metsikust
maast talumaid välja puhastanud, raiudes puid ja kuivendades maid, kuid see töö oli
aeganõudev ja raske ning nad elasid kättemaksuhimuliste maavaimude hirmus.
Maja juurest tormasid nende poole kaks koera haukudes ja urisedes. Hadding
peletas neid odavarrega eemale ning ulatas vibu ja nooletupe Hardgreibile. "Pane
vibule nöör peale, hoia nool valmis ja oota hobuse seljas minu taga," sõnas ta naisele.
Braki oli talle õpetanud, et võõraid ei tohi alati usaldada. Nad ratsutasid ukseni.
Hadding tuli ratsu seljast maha ning koputas.
Ukse avas nooruke poiss. Ta hoidis käes kirvest, aga see poleks teda aidanud.
Hadding naeratas. "Tere," lausus ta. "Oleme teelised ning väga tänulikud öömaja
eest." Ta asetas oda seina najale, näitamaks, et tal pole halbu kavatsusi,
Külalised olid taluõuedel tavaliselt teretulnud. Vastutasuks toidu, joogi,
magamisaseme ja ehk ka naisterahva eest, kui majaperemees seda vajalikuks pidas,
nägi talurahvas uusi nägusid, kuulis uusi hääli ning sai teada mujal toimuvast. Pealegi
arvati, et külalislahkus toob õnne.
See nooruk aga vaid seisis, seljas hatune kuub ja pea longus. Tahmasel näol
paistvad heledamad laigud tähistasid kohti, kust ta oli pisaraid pühkinud. "Tulge sisse,
kui tahate," ütles ta tuimalt, "aga arvestage, et mu isa suri äsja."
26
"Siis ootavad sind kurvad tegemised," vastas Hadding. "Me ei sega sind sinu leinas.
Küllap lepime ka aidaga."
"Ei," ütles Hardgreip sadulast. Ta hääl värises. "Me tuleme majja." Hadding vaatas
üle õla ning nägi teda halli tuulise taeva taustal istumas, sama pingul kui vibunöörgi.
Ka poiss nägi seda ning ehmus. "Astuge meie kotta," ütles ta väriseva häälega.
"Hoolitsen teie hobuste eest."
Hadding astus ainsasse madalasse ruumi, Hardgreip tihedalt kannul. Väikeses
koldes põlev turbatuli ei andnud eriti sooja. Rohkem oli kasu paarist ruumi tagumises
osas tammuvast lehmast, kuigi nad levitasid haisu ja lehkas ka nende sõnnik. Hadding
kuulis, kuidas nad liigutasid, tammusid ja hingasid, kuid nägemiseks oli liiga pime.
Üksik savilamp ja neli nõrka küünlatulukest virvendasid suitsuses ruumis ja laskuvas
pimeduses. Kummaski seinas seisis rohmakas magamisase. Veel olid toas vaid kolm
tooli, puust kirst ja paar majapidamisriista. Söögikraam oli riputatud laetala külge,
tule kohal kõikus loomakints. See oli korras tuba; põrandale oli laotatud lugasid ning
nurgas seisid kangaspuud.
Tulijaile astus vastu naine. Tema patsid särasid hämaruses heledalt, kuid tema käed
olid raskest tööst kõverad ning suus puudus enamik hambaid. Tema seelikusabasse
klammerdus tilluke laps. Tema tagant paistsid veel kaks last, kelle silmad pimeduses
valgelt särasid. "Meil pole teid suurt millegagi võõrustada, saame vaid pakkuda
suutäie süüa ja küljealust," sõnas ta sama väsinult kui poegki. "Mina olen Gerd, selle
maja perenaine. Täna suri minu mees Skuli Svertingsson. Homme matame ta maha nii
hästi kui oskame."
Hadding ütles neile vaid oma nime, mainimata oma isa ja teekaaslast ning küsis:
"Millesse ta suri?"
"Ma ei tea. Ta tundis end halvasti ja oligi korraga surnud. Ta käis eile metsas
äraeksinud lehma otsimas. Ehk lasi mõni tõmmuhaldjas teda noolega."
 Kadunu lamas pestult ja puhtais rõivais, suletud silmade ja kinniseotud suuga.
Hardgreip läks tema juurde ning vaatas hoolega. Mees oli olnud pikk ja kõhn. Ta nina
kõtgus tuhakarva näost kui kaljurüngas halliseguse habeme kohal.
Hadding tundis naisele kaasa ja lubas neid igapidi aidata. "Võin palgist kirstu
tahuda, kaevata saame me mõlemad, ning ma jätan ta kääpale tüki hõbedat," kinnitas
ta. Naine võitles pisaratega.
Hardgreip sikutas teda varrukast. "Tule koos minuga välja," sosistas ta. Hadding
läks talle järele.
Vihm oli natukeseks üle läinud. Märja maa kohal keerlesid udulaamad. Läänes olid
pilved niipalju hõrenenud, et nende vahelt tungis läbi päikesekiir. Selle valgel muutus
tiik veripunaseks. Katuselt ja puudelt tilkus vett.
Hadding vaatas alla oma kallimale silma. Need lõõmasid nagu tiik, kuid sõrmed,
millega ta mehe randmest haaras, olid külmad. "Ma võin lausuda loitsu," sisistas ta.
"Oleme näinud liiga palju halbu endeid. Kui teame, mis tulemas, saame selleks
valmistuda ning jääme ehk ellugi."
"Olen kuulnud, et nornide tahtele ei tohi vastu hakata," kostis Hadding halba
aimates.
27
Hiiglase hääl kalgistus. "Kas tahad pimesi vaenlase vastu minna, kuigi vöid maad
kuulata? Olen sinust palju kauem elanud ning tean allmaailmast nii mõndagi." "Mida
sa teha tahad?"
"See mees suri alles äsja. Tema hing pole kaugele jõudnud. Teda on lihtne tagasi
kutsuda. Kuid ta on käinud teispool aega. Sunnin teda meile tulevikust rääkima."
Haddingil jooksid sipelgad üle selja. "See on vilets tasu lese headuse eest."
"Hah, kas üks mudassonkija ja tema pesakond takistavad viimast skjoldungit tema
teel? Hadding, mina, kes ma panin sünkhaldja endaga rääkima, teen seda. Oleks
parem, kui sa aitaksid, kuid sinu abiga või mitte, see saab teoks."
Hardgreibi ind nakatas Haddingi nooruslikku totmakust. Pealegi, kui too oleks end
taas hiiglaseks moondanud, poleks poiss talle vastu saanud. Ta vaatas õnnetult, kuidas
naine lõikas laukapuult oksa, voolis lühikese kepi ja lõikas sellele ruune. Kui ta
lõpetas, oli pimedus juba saabumas ning taas tibutas vihma. Nad läksid tagasi sisse.
"Me peame midagi tegema," ütles Hardgreip Gerdile. "Hoia koos oma lastega
eemale ning teile ei sünni midagi halba. Muidu võivad teiega juhtuda hirmsad asjad."
Naine ahhetas ja alistus. Hoolimata suurest vastikustundest ei hakanud Hadding
armsamale vastu. Tema mõõk aga oleks võinud kogu perekonnale otsa peale teha.
Gerd halas. Ta peletas lapsed toa tagumisse nutka lehmade juurde.
Hardgreip puhus tule koldes lõõmama. Ta kallas kannust vee katlasse ning seadis
selle tulele. Ta võttis oma kotist asju, mille olemasolust polnud Haddingil aimugi:
nõiakollalehti, kuivatatud kärnkonna, nahkhiiretiivad, surnult sündinud lapse
kuivanud nabanööri ja muid veel jäledamaid asju. Ta viskas need vette ning riietas
end lahti. Ta seisis alasti veiklevas tulevalguses kesk langevaid varje, hoides
ruunisaua katla kohal, ning leelutas, kuni katlassepandu virdama hakkas.
Hadding seisis kangestunult. See oli hullem kui dolmeni juures. Kõigi hiiglaste
juures veedetud aastate jooksul polnud ta näinud Hardgreipi nii tegemas.
Valge aur kerkis Hardgreibi kätele ja kepikesele. Tume puit pärlendas. Ta ulatas
selle Haddingile. "Pista see ta keele alla," käskis ta.
Hadding oli end seni kartmatuks meheks pidanud, kuid olles juba niikaugele
jõudnud, ei julgenud ta käsku täitmata jätta. Kangetel jalgadel läks ta aeglaselt kadunu
juurde. Suud lahti sidudes tundis ta käe all naha niisket puudutust. Lõualuud tuli lahti
kangutada. Ta pistis pulga kärmelt kuiva suukoopasse risti hammaste vahele ja astus
kibekiiresti tagasi.
Hardgreip tuli tema asemel voodi kõrvale. Ta tõstis käed. "Ärka, Skuli!" hüüdis ta
läbilõikavalt. "Ymirilt päritud jõuga kutsun ma sind, et sa mulle tulevastest päevadest
räägiksid. Muidu ei päri sa hauarahu, vaid põled Surti tules, Heli maod ronivad sulle
südame asemele ning maailma lõpus rebib kotkas sind nokaga senikaua, kuni kõik
maailmad otsa saavad. Tõuse ja räägi!"
Surnukeha liigutas. Lehmalatris halas lesk lastega. Sumu ei kuulnud neid. End
tollhaaval painutades ja luid-konte ragistades tõusis ta istuli. Silmad avanesid. Need
olid klaasistunud ja tühjad, kuid neis hõõgus punane leek. Pea keerles siia-sinna, kuni
pilk peatus Hardgreibil. Ruunipulga ümber hambaid krigistades hakkas ta rääkima.
28
Surnuist mu kutsusid. Hukatus ootab
põrgust mu nõidujat. Õnnetus tuleb.
Puhkamispaigast su nõiavõim must
kutsus mu tagasi varjude seast,
rääkida käsid mul kõigest, mis tean —
kuidas sul läheb ja mis ootab ees.
Räägin nüüd vaenust ja tulevast surmast.
Tahtmata tulin, nõid, rääkima pean.
Keelel mul kuuldused süngetest asjust.
Kiiruga lahkud mu katuse alt,
laantesse suurtesse, sihitult eksled,
haleda otsa siis leiadki sealt.
Kibedalt kahetsed tehtud kurja,
urnute kutsumist valguse ilma.
Trollide kunstiga sundisid mind sa,
kättemaks järgneb sul' raske käega.
Surnuist mu kutsusid. Hukatus ootab
põrgust mu nõidujat. Õnnetus tuleb.

Pea pöördus, kuni pilkumatu ja pisaratu pilk leidis Haddingi. Too seisis abitult
paigal ja kuulis järgmist:

Tea, et kui tema langeb öö võrku,

püüdjad ta südame kehast rebivad,
kiskudes küüntega kontidelt liha hõrku,
lõhkudes ihu kui punaseid räbalaid,
sinu õnn ent endiselt edasi viib sind,
põrgu asemel maine on jalge all tee
ning tegemist ootab sind paljugi veel.
Nõid peab maksma veritasu oma tööde eest,
ta tõstis mind puhkamast, rebis mind rahust.
Ta surma pilkas. Nüüd põrmuks langeb.

Taas langes pilk Hardgreibile.

Surnuist mu kutsusid. Hukatus ootab põrgust mu nõidujat. Õnnetus tuleb.

Surnukeha langes tagasi ja jäi vaikselt lebama, surnud silmade pilk suunatud
katusealusesse pimedusse. Tuul ulgus ja vihm piitsutas.
 Hard greip vaatas mujale. Tükk aega hiljem sosistas ta: "Hakkame parem minema."
Hadding sai oma vapruse tagasi. "Ei!" ütles ta. "Me jääme ööseks selle katuse alla
ning teeme hommikul seda, mis lubasin: matame maha selle mehe, kelle keha me
kütjalt ära kasutasime, ning jätame talle hauapanuseid." Ta hüüdis ruumi tagumisse
otsa: "Gerd, tule välja. See on tehtud. Sa ei pea rohkem kartma."
Sel ööl ei maganud siiski mitte keegi.
29

VIII

Päev kaldus juba õhtusse, kui Hadding ja Hardgreip viimaks oma tegemistega
valmis said ning lahkusid. Vaevu oli selle käigus mõni sõna lausutud. Gerd ei tänanud
Haddingi tahutud kirstu, nende mõlema kaevatud haua, hauapanuste ega isegi
kuldvõru eest, mis Hadding talle käsivarrele seadis, kuigi ta võis selle eest palju asju
osta. Hadding ei oodanudki midagi sellist ning ainult rõõmustas, kui võis minema
hakata.
Hadding ja thursinaine ratsutasid vaikides. Ilm oli selge, kuid jahe. Põõsad
ümbritsesid nende mudast rada, mis oli liiga kitsas, et sellel kõrvuti käia. Ülalt lehtede
vahelt tilkus neile kaela külmi piisku. Oksad varjasid nende eest taeva, varjutasid
maapinna ning täitsid kaugemad tüvevahemikud pimedusega. Madalal hõljus kahkjate
viirgudena udu. Ainsaks heliks olid kabjaasted ja lirtsatused, hobuseriistade nägin ja
ragin ning kukkuvate piiskade tolksud. Õhtupimeduse saabudes hakkas kaugemal
hüüdma öökull.
"Peame varsti peatuma ning pimeduse tulekuks valmistuma," sõnas Hadding
viimaks. Ta hääles kõlas väsimus. "Jääme esimesele lagendikule, kus need trollima
puud meile kaela ei sirtsutaks."
"Siinkandis on selleks kohaks tõenäoliselt raba," vastas Hardgreip sama süngelt.
Selgus, et nad eksisid. Rada keeras ümber pajupuhma ning nende ees laius aas. Tõsi
küll, rohi oli märg, ent keegi oli sinna hagudest varjualuse ladunud. See ei saanud olla
väga vana, sest oksad seisid tihedalt lähestikku. Tegelikult oli see isegi piisavalt suur,
et olla onn. Põrandaks seatud kadakaoksad olid pealt kuivad ning magamiseks tihedad
ja vetruvad.
"Näib, et meie õnn pöördus,"'lausus Hadding. "See säästab meie aega. Saame end
hästi tunda."
"Ära kiida ööd enne hommikut," pomises Hardgreip. Haddingis tekkinud ind kustus.
Aga see oli siiski hea varjualune. Hadding hoolitses hobuste eest ning Hardgreip
kogus hagu, mis polnud veel läbi vettinud. Ta süütas lõkke ning Hadding kuhjas selle
taha mulda, et soojust varjualuse ukseavast sisse juhtida. Nad keetsid kuivatatud liha
ning sõid seda karaskiga, kuigi suurema isuta. Joogiks oli neile vihmavesi, mida nad
imesid langenud puid katvast samblast. Kui viimane valgus kadus, tõstsid nad asjad
varju alla ja seadsid end magama.
Nad pugesid okste sahinal riietest välja ning tõmbasid endale sadulatekid ümber.
Hardgreip surus end pimeduses Haddingi vastu. "Kallista mind," anus ta. "Armasta
mind. Ma olen üksi."
Hadding tundis, nagu oleks osa nähtud õudustest naisele külge jäänud. "Ma olen
väsinud," vastas ta ja ei valetanudki eriti. Ta võttis Hardgreibi siiski oma käte vahele.
Too lõhnas hirmu, mitte naise järele.
30
 Mõne aja pärast vajus Hadding rahutusse unne. Teda vaevasid unenäod. Aeg-ajalt ta
ärkas. Puulatvade kohale oli tõusnud täiskuu. Märg rohi säras nagu jää. Hardgreibi
silmad sädelesid pimeduses. Ta lamas ärkvel. Hadding ei öelnud midagi ning vajus
peagi jälle unenägude hõlma.
Ta ärkas Hardgreibi karjatuse peale ning kuulis, kuidas keegi onni kiskus ja rebis.
Katus oli juba pealt kadunud. Kuuvalgus tungis läbi purustatud seina sisse ning
muutis laiguliseks käe, mis ülalt sisse sirutus.
See käsi oli sama lai kui Hadding pikk. Sellest turritasid välja mustad karvad.
Kuupaiste läigatas selle küünisesarnastel küüntel. See kobas Hardgreibi järele. Naine
puges peitu. Ta suu oli avali ning käed vehkisid õhus.
"Muuda end suureks!" karjus Hadding. "Murra ta pikali!"
Hardgreip tuli mõistusele. Kui hiigelsõrmed ta pihku rabasid, muutus ta keerlevaks
ja vilistavaks suitsusambaks, mis peagi uuesti lihaks tardus. Tema suur kogu lükkas
maha teisegi seina. Ta haaras käest kinni ning maadles sellega.
Haddingisse voolas metsik rõõm. See oli miski, millega tõeliselt võidelda. Aeg-ajalt
pilvedesse pugeva kuu paistel otsis ta välja oma mõõga, tõmbas selle tupest ning
raius.
"Jjaahh!" kisendas ta. "Sure, vaenlane!" Tera vingus. Iga tabatud hoobiga tundis
Hadding õlgade vahel põrutust. Raud raius sügavale. Veri purskus. See haises nagu
mädanev laip. Selle piisad põletasid Haddingit.
Võitlus kaldus kord ühe, kord teise kasuks. Onn kukkus kokku. Kokkupõimitud
oksad langesid tema peale. Ta ei näinud, kes on käe teises otsas. Kuid ta keerutas
mõõka.
Nii raius ta läbi liha, kõõluste, luu ja randmeliigese. Mürgine veri purskas välja.
Hardgreip vaarus ja kukkus. Ta hoidis käte vahel labakätt, mille taga polnud enam
käsivart. Hadding kuulis kõrvulukustavat ulgu. Maa värises ja rappus kiirete
jooksusammude rütmis.
Sammud kadusid kaugusesse. Hadding seisis hingeldades onnirusude kõrval.
Hardgreip viskas käe eemale. Ta tõusis jalgele ning kõrgus hiiglasena kuu taustal.
Kuukiired panid tema higipiisad ja pisarad sädelema. Ta hingeldused tõstsid
tormituule.
"Me oleme elus," imestas Hadding.
"Me — ei saa — siia jääda," krigistas Hardgreip.
"Ei." Võitlusraevu kadudes värises ka Hadding. Ta haavad põlesid kui tules. Hais
ajas teda iiveldama, kuni ta oksendas. Mis võis ööl veel varuks olla?
Ta surus hambad kokku ning asus tegutsema. Esmalt püherdas ta rohus, et mürki
maha pesta. Niiske pehmus ja mullalõhn olid kui sõbralik paitav pihk. Siis vaatas ta
ingi. Hirmust hullunud hobused olid kammitsad puruks kiskunud ning metsa
tormanud. Ta sakitud servaga nüri mõõk oli peaaegu kasutu. Ta võttis selle asemel
Hardgreibi oma, sest naine ei osanud seda kasutada. Nende rõivad ja reisivarustus olid
laiali pillutud. Ta kogus kokku, mis suutis, ning puhastas need kõntsast, nagu sai. Ta
lootis, et mõne oja ääres saab ta kõik korralikult üle pesta.
31
Hardgreip ainult istus, käed enda ümber põimitud, ja värises. "Muuda end
väikeseks," hüüdis Hadding talle üles. "Muidu teed sa palju lätmi ning oled põõsaste
vahel hästi näha."
Hiiglane kahanes ning jäi Haddingi ette seisma, käed häbet katmas ning sassis
kiharad langetatud pea ümber nägu varjamas. "Mis me edasi teeme?" küsis ta
vaguralt.
 "Kes tahes võib meid üles leida, kui me rada mööda edasi läheme," vastas mees.
"Lahkume sellelt ning loodame, et suudame end laanes peita. Homme pöördume
päikese järgi lõunasse ning püüame mingil ajal inimeste maadele jõuda."
"See on sulle hea." Hadding kuulis teda vaevalt.
"Ei, sa pole surmale määratud," sõnas Hadding püüdliku reipusega. "Me saime
sellest trollist jagu. Ülejäänud vaadaku ette."
"Ehk saan veel paar päevagi sinu kõrval olla," ohkas Hardgreip.
Nad tõmbasid riided selga, pakkisid asjad kokku ja asusid minekule. Tee oli pikk ja
vaevaline. Kuigi kuuvalgus oli nii hele, et tähti polnud peaaegu nähagi, tungis see
laigud läbi lehestiku, kandes nende rajale valgussõelu ja tuhme piirjooni. Hadding
liikus edasi enam-vähem tollhaaval. Hoolimata metsas hulkumise kogemustest
komistas ta sageli vastu mahalangenud puid ja kivilahmakaid. Väädid haakusid ta
jalgade külge, oksad piitsutasid ta nägu. Kohmakalt läbi pimedas nähtamatu padriku
tungides mõtles ta lätmile, mis nad tekitasid, ja jälgedele, mis nad jätsid. Varem oleks
Hardgreip ees läinud, liikudes osavalt nagu hunt. Nüüd aga näis, et tahe on tema
kehast lahkunud, ning ta järgnes Haddingile tummalt.
"Kui hommik käes, võime puhata, nagu süda lustib," sõnas Hadding korra. Sõnad
kõlasid ta kõrvus nii tühjalt, et ta ei rääkinud rohkem. Ta vaid hingas sisse ja välja,
kuumalt ja kärsitult.
Äkki tundis ta, kuidas jalgealune maa allapoole kalduma hakkas. Ta ei teadnud, kas
tegemist on oru või väiksema lohuga. Päeval oleks ta saanud otsustada, kas minna
ringiga või mitte. Pimeduses aga leidis ta, et otse edasi minna on ehk parem.
Vähemalt lootis ta allpool vett leida. Janu kõrvetas ta suud ja kurku.
Ta läks alla. Mustad varjud muutusid hägusteks. Kuigi jalgealune oli järsk, ei
mõistnud ta, miks see nii oli. Ta arvas, et tihnikus varjavad lehed tema pea kohal
veelgi rohkem valgust kui enne.
Ta jõudis metsaserva ja sattus tihedasse udulaama. See lainetas hääletult tema
ümber, kuupaistes kumades, kuid siiski vaadet takistades. Ta silmas ähmaselt paari
puud ja põõsast, ent kõik muu oli vajunud olematusse.
"Kuule, me peaksime tagasi minema," pomises ta ning vaatas üle õla Hardgreibi
poole. Ta ei näinud naist. Udu keerles ja vajus.
Ta tundis pahameelt. Ilmselt oli Hardgreip ta pimedas koperdades ära kaotanud.
Kuid ta ei saanud olla kaugel. "Hardgreip!" hüüdis ta. "Püsi paigal. Hüüa, ma tulen
sinu juurde. Hardgreip!"
Kostis läbilõikav karjatus.
Miski urises. Kõrgel pekslesid tiivad. Kostis trampimist. Põõsad paindusid ja
murdusid. Kostis rebimis- ja katkemishääli. Naine karjatas. Ta karjatas üha uuesti ja
uuesti.
32
Hadding tõmbas mõõga tupest. "Pea vastu, Hardgreip!" hüüdis ta. "Võitle! Ma
tulen!"
Ta tormas ringi, otsides ülevalt ja alt, paremalt ja vasakult. Udu tõmbus tihedamaks.
Tihnik kriipis ja haakus talle jalgadesse. Lärmi paistis kostvat igalt poolt ja rrritte
kusagilt. Mõne aja pärast see vaikis. Ta kuulis urinat ning tundus, et ka konte närivate
hammaste raginat. Siis jäi ta üksi täielikku vaikusesse.
Alles tükk aga pärast päikesetõusu leidis ta verise maapinna, verised lehed ja
verised räbalad. Ta mattis, mis leidis.
 IX

Nüüd oli Hadding ihuüksi ja kaotas järje tännupäevade ja -ööde loendamisel. Vahel
magas ta taludes, ei rääkinud endast palju ning lahkus esimeses aovalguses. Sageli
ööbis ta metsas ja elas püütud jahisaagist. Ta liikus lõunasse, kuigi teadis, et see tee
viib teda vaenlastele lähemale, ilma et tal oleks ühtki toetajat. Kuid ta oli ette teadnud,
et tema tee saab selline olema, ega hoolinud, mis teda selle lõpus ootab.
Ent ta oli noor. Peagi leevenes ta hirm ja lein ning tärkas lootus. Ta hingehaavad
paranesid täielikult, kui ta jõudis randa ja nägi merd, esimest korda elus.
Mets kattis mere poole langevat maad peaaegu veepiirini. Kalda lähedal see hõrenes
ja karedas rohus kasvasid vaid üksikud tuulest räsitud kääbuskasvu okaspuud. Rand
oli klibune, suuri kive ümbritsesid adruköied ja kollakaspruunid kuhjad. Päev oli
päikeseline ja tuuline. Läänemerel polnud märgatavat tõusu ega mõõna, ent lained
olid kõrged ja valgelakalised ning tormlesid roheliste ja hallidena kuni sinise
silmapiirini. Nad pekslesid, rammisid ja möirgasid kogu jõust. Kajakad lendlesid kui
lumehelbed. Nende karjed köitsid teda. Õhk lõhnas ja maitses soolaselt. Ta täitis
kopsud selle teravusega ning hõiskas valjusti.
Riideid seljast visates jooksis ta vette ning sukeldus. Ta püherdas ja hullas lainetes.
Ta hoidis silmad soolases vees lahti ning nägi, kuidas vetikad heljusid ja kalad nende
vahel sõelusid. Pead veepinnale tõstes märkas ta lähedal kaht samamoodi müravat
hüljest. Kaldale tagasi kahlates tundis ta, kuidas külm tuul ja nahal kipitav sool
tervitasid teda nagu kodus, mille järele ta oli alati igatsust tundnud.
Mõne aja pärast tõid nälg ja janu ta maa peale tagasi. Ta pidi leidma
joomiskõlblikku vett. Ta oletas, et mere ääres ei pruugi olla palju jahiloomi, ja kala
oskas ta püüda ainult järvest ja jõest. Inimesi leidmata pidi ta kaugemale minema. Ta
hakkas otsima. Päikest selja taha jättes astus ta itta.
Päike laskus madalamale. Selle kiired puistasid lainetele kullapuru. Vari pikenes
Haddingi ees. Rand kitsenes ning kallas tõusis. Veidi enne päikeseloojangut nägi ta
enda ees kõrget kaldajärsakut ning astus selle poole. Ta lootis sellele ronides leida
mõne sihi, kuhu minna.
33

Kadakaisse kasvanud nõlvast üles minnes nägi ta enda kohal seismas inimest.
Haddingi süda lõi puperdama. Kuigi ka võõras paistis üksi olevat, tõmbas ta tupest
Hardgreibile kuulunud mõõga ning tugevdas enne edasiminekut haaret odavarrel.
"Ole tervitatud!" hõikas ta. "Ma tulen rahus."
Mees vaatas tema poole, }äi aga kaljuservale seisma. Lähenedes märkas Hadding, et
võõras oli väga pikk ja kõhn, ent siiski laiaõlgne. Pika tuules laksuva mantli alt
paistsid ilusad rõivad. Tema nägu varjas laiaservaline kübar. Selle alt voogasid
õlgadele pikad hallid juuksed ja raudhall habe. Ainsa relvana hakkas Haddingile silma
oda, mis oli peaaegu sama pikk kui võõras ise. Selle tera sätendas loojuvas päikeses.
"Ole tervitatud," jõudis võõra hääl kristalses õhus temani. Ta hääl oli sügav kui
meri. "Ma ootasin sind."
Hadding astus jahmunult lähemale. Seisma jäädes nägi ta enda ees kõhna nägu,
mille vasak silmalaug kattis tühja koobast. Parem silm oli meresinine ja jäine.
Hadding suutis vaevu sellesse vaadata. Teda täitis aukartus ning oda kukkus tal käest.
Talle tundus miskipärast, et selle mehe eest ei tohi tõde varjata. "Mina olen Hadding
Gramsson, kes rändab üksi," lausus ta vaikselt.
"See nimi kuulus ühe endise taanikuninga pojale," vastati talle.
 Hadding lõi selja sirgu. "Mina see olengi. Nõuan tagasi oma sünnipäraseid õigusi ja
kättemaksu omastele tehtud kurja eest." Kindlasti oli õigem kõik otse välja öelda.
"Kes sina oled, kui sa mu küsimist pahaks ei pane?"
"Nüüd kannan ma nime Gangleri. Kunagi olin parvemees." Rohkem vanamees enda
kohta ei öelnud. Ta nimi ei pruukinud olla sama, mis ta isa oli talle kunagi andnud;
see tähendas Rändurit.
"Sinu tee on kivine, Hadding," jätkas ta. "Kuidas kavatsed sa paljakäsi oma
kuningriigi tagasi võita?"
"See selgub varsti," vastas noor mees.
Hallpea noogutas. "Sinus räägib sinu esiisade südidus. Ma aitan sind."
Päike oli peaaegu silmapiiri taha kadunud. Selle kuma sütitas merepinna. Tuul
tugevnes ja muutus külmemaks. Kajakad ei lennanud enam, kuid metsast tulid kaks
kaarnat ja tegid nende kohal ringi, enne kui uuesti tagasi lendasid.
Haddingil hakkas kõhe. "Miks sa seda teed?" küsis ta.
"Mulle meeldivad vaprad mehed," vastas Gangleri. "Ja kuigi rändan tihti üksi, pole
ma kunagi hädas, sest tean rohkem kui teised. Sul läheb hästi, kui minu nõu kuulda
võtad."
Hadding otsustas, et võõras peab olema võlur. Elu hiiglaste juures oli teda
nõiakunstiga tuttavaks teinud. Pärast hiljutisi sündmusi oli see talle aga vastumeelt.
Ta sooned tõmbusid pingule.
Gangleri märkas seda ja ütles: "Nõidust on madalat ja kõrget. Põlasta esimest ja
hinda teist. Kuid sõdalasele pole kohane kumbagi neist karta."
Selle peale tõstis Haddingis pead uhkus ja ta sõnas: "Ma kuulan su ära."
Varjuheitva mütsi alt paistis habras naeruvine. "Mu nõuanded algavad selgete
tõdedega, mu sõber. Sünnipäraste valduste tagasi saamiseks vajad järgijaid. Selleks on
34
tarvis kuulsust, mis mehed sinu juurde tooks, ja raha, millega nende teenete eest
tasuda. Siin lähedal valmistub viikingisalk üle mere purjetama." Gangleri osutas itta.
Hadding nägi seda, mida ta varem polnud silmanud: metsakasvanud seljandiku tagant
tõusvat suitsu. "Olen nendega paar päeva juttu puhunud. Tutvustasin end lausuja ja
ravitsejana. Nad võtavad su minu sõna peale kaasa. Seejärel pead juba ise näitama,
mis puust sa tehtud oled."
Rõõmusegaselt kogeles Hadding: "Mul pole sulle midagi vastu anda peale
tänusõnade. Kui oma päranduse kätte saan, ei tule sul kingitustest puudu."
"Ootan kulla asemel teistsugust tasu," vastas Gangleri. "Hakkame astuma, et enne
pimedat kohale jõuaksime."
Ta asus teele nii pikkade sammudega, et Hadding jõudis talle vaevu järele ning oli
rääkimiseks liiga hingetu. Päike laskus nende selja taga merre, kuid taevas oli veel
hele, kui nad seljakuharjale jõudsid ning nägid viikingite laagrit.
Hadding unustas kõik kahtlused ja hirmud. Tema ees seisvad laevad olid selleks
liiga ilusad.
Klinkerplangutusega laevad seisid kaldaletõmmatult abajaservas - kitsad,
üleskaarduva ahtri ja vööriga. Mõnel oli ahtritekk, teised olid üleni lahtised.
Ahtritäävid olid ilusad ja nikerdatud. Mõnel olid ka vööritäävid nikerdatud, teistel
olid need loomapeade otsapistmiseks lühikesed ja sirged. Igas paapardas oli tüüriaer.
Sõudeaerud olid koos mastide ja raadega pukkidele tõstetud. Laevad olid
erksavärvilised - punased, kollased, sinised, mustjasrohelised, kaunistuseks veel
valgeid ja kuldseid triipe. Laevu oli nii suuri kui väikesi ning neid oli ligi kaks tosinat.
Haddingile jäi mulje, nagu oleks nad juba teele asumas.
 Rohul, nahktelkide juures ja lõkke ääres liikus hulk mehi. Sähviva terase ja valju
peokära kohal lehvisid vimplid. "Sa ei tulnud hetkegi liiga vara," ütles Gangleri
Haddingile. "Täna saabusid viimased oodatavad meeskonnaliikmed."
Gangleri läks ees künkast alla ja juhtis Haddingi meeste vahelt läbi. Kõik, kes teda
nägid, jäid tema möödudes vait. Hadding mõistis, miks. Võõrapära ümbritses teda
tihedalt nagu mantel ning säras tema ainsast silmast kui merd kuldav päike.
Nad peatusid suurt kasvu mehe ees, kes seisis telgi juures, pea kohal lehvimas
vimpel, millele oli tikitud punane kappav hobu. Ta kandis jämedakoelist kuube ja
lühikest nahkvammust. Sakris juuksed hõrenesid pealaelt ning suunurka ilustas arm.
Kuid sõdalased kuulasid hoolega iga ta sõna ega rääkinud talle vastu. Lõkke kohal
küpses vardas lahmakülg. Selle lõhn pani Haddingil kõhu korisema.
"Ole taas tervitatud, Gangleri," kõnetas teda pealik. "Kelle sa endaga kaasa tõid?"
"Sulle sobiva mehe," vastas too. "Hadding, sinu ees seisab LysirEyvindsson,
Bralundi pealik, kes on selle laevastiku kokku kogunud ja seisab selle eesotsas."
Lysir kortsutas kulmu. "Meil on küllalt mehi ka kogenematute noorukiteta."
"Saad nime, mis elab sinust kauem, kui tema kaasa võtad," vastas Gangleri.
"Rahvasuu ei unusta iial, et ta just sinu seltsis oma esimesed reisid tegi. Ta on
Hadding, taanikuningas Grami poeg."
Meeste huultelt lendasid jahmunud vandesõnad. "See on väärt sõnum, kui see on
tõsi," kohmas Lysir. Gangleri saatis talle pika pilgu ning pealik jätkas kiirustades:
35
"Muidugi on see tõsi, kui sina nii ütled. Kuid ma arvasin, et see laps on ammu
surnud. Kui paljud mäletavad, et ta üldse kunagi elas?"
Hadding sai kohmetusest võitu ning astus ette. "Mu lugu on veider, seda küll,"
võttis ta omaks. "Kuid mulle on öeldud, et ma meenutan oma isa nii vaimult kui näolt.
Kes teist teda tundis?"
"Mina sõitsin temaga mitmeid aastaid järjepanu sõtta," kostis üks vanamees vaiksel
häälel. "Nägin, kuidas ta Svipdagi norrakate ja sakside käe läbi langes. Sind nähes on
mul tunne, et ta seisab uuesti minu ees."
"Mina nägin ühel kaubareisil kuninganna Signyt," lausus üks teine mees. "Ta naitus
Gardarikis Dünaburgi kuningaga. Hiljem tõukas üks lähikondlane kuninga troonilt
ning kuninganna olla end tapnud, et mitte taas kord seisusest ilma jääda või oma mehe
tapja voodit soojendada, nagu seda tegi kuninganna Gro. Mulle tundub, et näen sinus
osakest temast."
"Ole siis tervitatud!" möirgas Lysir. "Õlut! Joome skjoldungi terviseks!"
Seda kuulsid teisedki mehed, kes lähemale astusid. Peagi kees kogu viikingilaager
ärevusest. Algas suur pidu ning joogisarved käisid ringi. Võbelevas lõkkevalguses,
millest tõusis sinakat suitsu, seisis Hadding seljaga pimeduse poole ning rääkis oma
seiklustest. Tema sõnu saatis lainemüha.
"Asi on tõsine," lausus Lysir loo lõpus. "Kuningas Svipdag ei rõõmusta seda
kuuldes."
Gangleri seisis odale toetudes kaugemal varjude vahel ning ta silm sädeles
kübaraserva alt. "Kas sa kardad ta viha?" küsis ta Lysirilt.
Lysir raputas pead. "Rabagu mind Thori välk, kui ma kartma peaksin! Juba liiga
kaua nõuab ta meilt, taanlastelt, liiga kõrgeid makse, samas kui meie talud ja
kalavõrgud väga kasinat elatist annavad. Siin Skänes on asi kõige hullem, meie oleme
tema Uppsalale kõige lähemal."
"Peale taanlaste leidub veel teisigi, kes tema peale hammast ihuvad," lausus üks
kaptenitest. Viikingite seas leidus ka rootslasi ja geate. "Kuid ta on võimas valitseja,
nagu jarl Gudorm omal nahal tundis."
 "Te kas lömitate tema ees ja annate Haddingi talle välja," lausus Gangleri karmilt,
"või vannute Grami pojale truudust."
Lysir noogutas. "Räägime sellest hommikul. Esmalt joogem jumalate terviseks. Ehk
saadavad nad meile otsustamiseks tarkust - ja õnnegi, see on veel olulisem."
Laagris ärgati hilja ning leiti, et enne otsustamist tuleb päid lahutada. Seepärast jäi
laevastik veel üheks päevaks ja ööks kaldale. Pärastlõunal tulid viikingid kokku. Mitte
kõik polnud valmis kuningas Svipdagi raevuga riskima. Ent keegi ei tahtnud kohe
koju minna. Nad ei pidanud ka midagi tõotama, välja arvatud seda, et sellel reisil
võtavad nad Haddingi enda sekka.
Lysir aga läks kaugemalegi. Ta andis noormehele uued rõivad ja täisrelvastuse ning
vandus temaga vendlust. Mõlemad lõikasid endale noaga kätte ning pigistasid verd
teise jalajälgedesse.
See sidus Haddingiga ka pealiku majast pärit mehed. Paljud viikingid hüüdsid
seepeale, et ka nemad on valmis Haddingi eest relva haarama, kui ta neid kutsub. Kui
36
ta võidab, ootavad neid ees suur au ja tohutud rikkused. Kui ta kaotab, siis peavad
nad tõenäoliselt surema, aga eks see seisab kõigil ees. Pärast surma jääb kestma vaid
kuulsus.
Gangleri seisis, pikk ja tähelepanelik. Viikingitele torkas alles hiljem pähe, et kui ta
lubas Lysirile nime, mis temast kauem elab, siis ei mõelnud ta selle all ehk pealiku
enda oma.
Õhtu hakul rääkis Lysir Haddingile, mis on nende eesmärgiks. Nad pidid sõitma üle
mere itta Kuramaa madalatele kallastele. See maa oli täis metsi, rabasid ja sügavaid
jõeorge läbisegi vendi asunike talude ja küladega. Mees mehe vastu võideldes olid
kuralased vastupidavad, kuid sepatöös ja sõjakunstis jäid nad norrakaile alla.
Seepärast tavatsesid viikingid neilt orje röövida või nõuda makse karusnahkade näol,
mis olid nende ainsaks rikkuseks.
Ent hiljuti oli nende seas pead tõstnud kuningas nimega Loker, kes oli jõu ja
kavaluse abil paljud hõimud oma võimu alla koondanud. Nüüd võis ta kokku koguda
arvestatava sõjaväe. Lisaks oli ta palganud salga meretaguseid sõdalasi. Need
taanlased, rootslased ja geadid polnud üksnes tema ihukaitsjateks, vaid ka juhtisid ja
tugevdasid lahingus kuralaste vägesid. Paljud viikingisalgad olid pidanud kibedat
kaotusevalu tundma.
"Mu vend langes seal kolme aasta eest," lausus Lysir. "Et tema eest kätte maksta,
olen kaua rännanud, et koguda kokku veel suurema laevastiku." Ta irvitas. "Kui
Lokeri väed purusrame, rüüstame ta linna. Kuulsin, et ta on lohe kombel suure
kullahunniku kokku kandnud."
Hadding mõtles, et oma saagiosaga saab ta alustada meeste kogumist omaenda
kättemaksuks.
Koidikul hakkasid meremehed minema. Kuni nood vees kahlates ja käsklusi
karjudes laevu teele seadsid, jättis Hadding Gangleriga hüvasti ning tänas teda abi
eest. "Me kohtume peagi taas," vastas vanamees. "Selleks ajaks oled sa mõndagi
õppinud." Ta seisis kaldal ja vaatas neile järele, kuni silmist kadus. Viimase asjana
nägid viikingid tema odaotsa sära. Kõrgel tema kohal lendasid kaks kaarnat.
Aerud kriiksusid tulliaukudes ja viisid laevu avamerele. Lysir harutas oma laeval
nikerdatud ja kirevavärvilise lohepea kangastest välja. Sõbralike kallaste läheduses
võttis ta selle maha, et mitte vihastada maavaime, kuid nüüd seadis ta selle käilasse
vaenlaste peale lõrisema. Seejärel andis ta Haddingile pinni pihku ning näitas, kuidas
laeva tüürida.
 Haddingki pidi koos teistega järgemööda aerude kohal selga küürutama ja lihaseid
pingutama. Ta õppis tundma sõlmi ja täglast, laevasõidu saladusi ja kombeid ning
märke, mille järgi kurssi seada. Tal jagus aega nii selleks kui muukski, sest meresõit
polnud nii lühike ja kerge nagu loodetud. Silmapiirilt kerkis pilvi üle terve taeva; tuul
tõi neile kaela vihma ja lainesagaraid; lained olid hiiglaslikud, hallid, rohelised ja
tormised ning maru undas nii kõvasti, et mehed vaevu kuulsid üksteise hüüdeid; külm
tungis kontideni. Kes parasjagu hauskaritega vett laevast välja ei kühveldanud, orjasid
aerudel ning nägid vaeva, et laevanina õigel kursil hoida. Nad olid üdini märjad, kätelt
tuli nahk maha; need kattusid rakkudega, nahk lõhenes ja kipitas meresoolast, ent
kuigi väsinud ja tuimad, võitlesid nad edasi.
37
Enne kui torm vaibus, olid nad juba kõvasti põhja poole triivinud ning pidid vältima
Gotlandi tuulealuseid randu. Seejärel laskus merele udu. See niiske ja vaikne pimedus
oli omal viisil hirmsamgi. Kui see lõpuks hajus, oli laevastik laiali pillutatud.
Heitumatu Lysir sõitis teisi otsides mitmeid päevi edasi-tagasi. Ta leidiski neid
üksikult või kahe-kolme kaupa. Ilus ilm rõõmustas meeskondi. Nad tõstsid putjed, et
tuul töötaks nende eest. Kui see puhus valest suunast, rehvisid nad purjed ning
löövisid vastutuult.
Hadding õppis selle imekiiresti selgeks. "Sa nagu meenutaksid unustatud teadmisi,
mis sulle sündides kaasa anti," pomises Lysir. "Seda parem, sest meil on vaenlasi
oodata."
Hadding punastas uhkusest. Kõikuv jalgealune, otsatu silmapiir teispool mere
rahutut jõudu, soola maik, rullamine, päikesepaiste, vinguv tuul ja möödakihutav vesi,
laev, mis meenutas elusolendit, teda embavat naist - see kõik oli tema oma, ta kuulus
selle juurde.
Ükski viikingilaev polnud hukkunud ning nad pidasid seda heaks endeks, ent
mitmed laevakered tahtsid parandamist ning kõik mehed vajasid rahulikku und. Nad
sõitsid tagasi Gotlandile ning randusid. Inimesed, kes nende tulekut nägid, põgenesid
sisemaale. Lysiri mehed ei jälitanud neid ega rüüstanud nende asulaid. See saar
maksis andamit rootsikuningale, kuid see võis kunagi muutuda, kuigi see kuningas oli
Svipdag ise. Targem oli mitte asjatult verivaenlasi soetada. Nad ajasid vaid kokku
kõik leitud kariloomad ning veristasid need rannal. Liha maitses hästi pärast
kuivatatud kala ja hallitanud kuivikuid. Nad täitsid veeanumad, parandasid laevad,
kuivatasid end ning asusid uuesti teele.
Nii jõudsidki nad Kuramaale. Nad lähenesid kaldale Lysiri valitud lahest lõunas
ning sõitsid piki rannikut, kuni leidsid õige koha. Kaugel kerkis märgutulede suits.
"Olgu pealegi," lausus Lysir. "Selle asemel et rünnata ja põgeneda, peame nüüd
Lokerile vastu astuma. Mida varem, seda parem. Niigi oleme hiljaks jäänud - võitluse
järel ei jää meil rüüstamiseks eriti aega, kui tahame lõikuseks koju jõuda."
Nad tõmbasid laevad varjulises lahesopis liivakaldale. Neist vasakul laiusid
rohelised põllumaad ja silmapiiril paistis kindlustatud küla. Kõik elanikud olid koos
loomadega sinna varjule läinud. Kahtlemata oli paar meest hobustel kuningale teadust
viima saadetud. Paremal terendas süngelt padrikune ürglaas, mis ulatus kaugemale,
kui silm seletas. "Seepätast valisingi randumiseks selle koha," seletas Lysir
Haddingile. "Siin ei saa vaenlane meid külgedelt haarata." Nooruk hindas sügavalt
vanema mehe ettenägelikkust.
Lysir ei lasknud meestel kindlustust vallutama minna. "Raiskaksime mehi napi
sõjasaagi nimel," lausus ta. "Kui oleme purustanud Lokeri, saame kerge vaevaga nii
selle küla kui kõik muu, mida ihkame."
 Ent mehed nurisesid ning kolmel järgneval üksluisel päeval olid tülid kerged
puhkema. "Oskus oodata on osa sõjakunstist," õpetas Lysir Haddingit.
Siis viimaks välgatas raud, kõmas sarvehääl, kabjad mutsusid ja saabus vendide
vägi. See peatus neist veidi eemal - sajad mehed. Nende juhid istusid hobustel,
vimplid lehvimas peade kohal, keskel paistsid ka mõnikümmend meest, kes kandsid
kiivreid ja soomussärke nagu ratsanikudki. Need olid kuninga põhjamaised
palgasõdurid.
38
Ülejäänud tulijad olid maamehed. Mõnel neist oli pajakujuline kübar ning mõnel
ehk ka raudrõngastega tugevdatud nahkvammus, aga enamikul olid vaid müts,
rinnaplaat, parknahast säärekaitsed ja ehk ka kilp. Nende relvadeks olid kirved, odad,
noad ja nuiad, mõned neist kivist otstega. Lühikesed vibud, mida viikingid silmasid,
sobisid rohkem jahi- kui sõjapidamiseks ning linguheitjat neil polnud. Viikingeid oli
küll vähem, kuid Lysiri mehed hooplesid, et neid ei oota mitte lahing, vaid tapatalgud.
Kui mehed alles urisesid, kaugelt vastaseid jõllitasid ja vihaselt ühelt jalalt teisele
tammusid, saatis pealik ühe valge kilbiga mehe vaenlasega rääkima. Viikingid
lähevad rahulikult koju, kui igaühele makstakse kümme marka kulda ja temale endale
sada, või antakse selles vääringus orje ja karusnahku.
Loker sülitas ja kupatas mehe tagasi. See läks ning kuningas viskas talle selja tagant
üle pea oda järele.
"Selle ta õppis oma põhjamaistelt sõduritelt," pomises Lysir. "See tähendab, et ta
tahab meid kõiki jumalate meeleheaks maha tappa."
Hadding neelatas. "Nii see ei lähe," vastas ta. Ta kuulis oma häält värisevat.
Seepeale kerkis temas viha, mis peletas kogu ebakindluse.
"Eks me püüa," kostis Lysir, "aga ükski mees ei pääse oma saatusest."
Ta tõstis õlale seotud sarve ning andis märku lahinguks. Mõlemalt vaenupoolelt
tõusis kisa. Murdlainena tormasid kuralased viikingite peale.
Haddingit ründas sõjamees, kes oli samamoodi relvastatud ja turvistatud nagu ta
isegi. Hadding tugevdas haaret kilbipidemel ning lõi vaenlast. Mõõk tabas kilpi ja jäi
sinna kinni. Sõjamees keerutas kilpi. Äärepealt oleks mõõk Haddingil käest lennanud.
Liiga hilja meenus noorukile, kuidas Braki teda selle võtte eest hoiatas. Jõud voogas
temasse. Kuidagi õnnestus tal mõõgast kinni hoida, see vabaks tõmmata ning vaenlase
mõõgaga ristata. Kahe südamelöögi jooksul proovisid vastased jõudu. Hadding vaatas
esimest korda silma mehele, keda ta tappa kavatses ning kes tahtis tappa teda. See oli
kummaline lähedus, peaaegu nagu armastus.
Mõõgad kargasid lahku ja põrusid taas kokku. Hadding tundis ähmaselt tõuget õlga.
Rõngassätk ja selle alune paks kuub peatasid löögi. Olles kiirem kui vastane, nägi
Hadding kaitsmata kohta ning lõi vaenlast jalga. Ta tundis, kuidas raud lõikas liha ja
purustas luud. Sõjamees oigas ja langes. Temast purskas kuuma punast verd. Ta ajas
end uuesti poolpüsti ning lõi vastu. Hadding suunas ta löögi kõrvale ning torkas talle
kõrri. Purskas veelgi rohkem verd. Mees vajus kokku. Ta tõmbles korra või kaks ja jäi
siis vaikselt lamama nagu räbalapundar. Surija põis vallandus ning läbi omaenda kirbe
higilõhna tundis Hadding teravat lehka.
Siis seisis ta silmitsi uue vaenlasega, ja veel ühega. Ta lõi, kaitses, harva teades,
kuidas vastasseis lõppeb. Võitluskeeris haaras ta kaasa. Ta lükkas, püüdis ise jalule
jääda, libises ja jäi siiski ime läbi püsti, raius, kaitses ja raius uuesti. Hadding
lõõtsutas ning ta kurk oli kuiv kui koldekivi. Polnud aega vihastada, sest
ellujäämisega oli piisavalt tegemist. Ent osa temast vaatas kõike kõrvalt, rõõmustas
iga löögi üle, mis ta lõi või ära kaitses. Ta võitles, naeratus näol.
 Rüsinas sattus ta vendide sekka ja tappis neist kaks. Siis ründas teda kitvega suur
heleda habemega mees. Too pühkis teelt tema mõõga ning lõhestas ta kilbi. Ta oleks
käest ilma jäänud, kui löögi tugevus poleks tal kilbi käest kiskunud, enne kui tera
39
sügavale jõudis. Kirvemees möirgas. Ta haaras mõlema käega kirvevarre otstest.
Selle kõva ja nahka mässitud puuga pareeris ta Haddingi mõõgalöögi. Kirvest taas
tõstes libisesid ta mõlemad käed jälle varre alumise otsa juurde. Kirvetera vuhises täie
jõuga alla. See oleks lõhestanud nii kirve kui soomussärgi. Hadding jõudis kõrvale
karata. Enne kui mees kirve uuesti tõstis, hüppas Hadding ligi ja lõi talle mõõgaga
näkku. Mees vaarus karjudes tagasi, pimestatuna omaenda verest. Ta peanahk rippus
lahtiselt. Hadding tappis ta.
Skjoldung vaatas ringi. Ta oli võitlusplatsi servas, laane lähedal. Tema ümber
lamasid vaid surnud ning väänlevad ja oigavad haavatud. Veripunasel rohul olid
võitlejad rühmadesse koondunud. Kuid Lokeri palgasõdurid tungisid jäämäe
kindlusega edasi, ikka murdmatult ühtsed, ja kuningas nende eesotsas. Sel hetkel nägi
Hadding, kuidas Lysiri vimpel nende ees langes. Ta nägi, kuidas pealik kukkus, oda
läbi purustatud rõngasrüü. Sõjamehed marssisid temast üle.
Viikingite vägi murdus. Nad pöörasid ringi ning jooksid laevade poole. Seal seadsid
osad end kaitsele, kilp kilbis kinni. Kuid ka Lokeri mehed olid kõvasti tuuseldada
saanud; isegi tugevaimad neist olid vigastatud ja väsinud. Pealegi läks neil aega
lahinguväljale jäänud viikingite tapmisega ja kuralaste kogumisega viimaseks
rünnakuks. Seni aga valvas osa meremehi randa, et nende kaaslased saaksid alused
vette lükata.
Vaenlased jäid Haddingi ja viikingite vahele. Tosinajagu haavu niisutasid verega ta
aluskuube ja pükse. Ta hingeldas. Nürinenud mõõka pigistav käsi värises, nagu
põlvedki. Ta teadis, et ei suuda end rannani välja raiuda.
Kolm kuralast märkasid teda, hõiskasid rõõmust ning tormasid tema poole. Temast
polnud neile vastast. Ta sööstis puudealusesse põõsastikku. Osava kütina võis ta nad
kannult raputada. Seejärel ta ainult jooksis, kuni jaksas.

Videvikust hakkas juba öö saama, kui ta viimaks kusagil metsasügavuses padrikust

välja koperdas. Lagendikku ümbritsesid puude hiiglaslikud mustad kogud. Nende
kohal sirasid esimesed kaks-kolm tähte. Väheses õhtuvalguses nägi ta tinakarva
sooheina, mis süngelt lõikudest vastu peegeldus. Jalgealune lirtsus. Lõhnas muda
järele, õhk oli veel soe, kuid kargeks muutumas, ning udu hakkas tõusma, madalal
hõljus tontlik valge vine. Valitses vaikus.
Nurmel seisis odaga mees. Tema nägu varjas laia servaga kübar. Raudhall habe
kattis mantli rinnaesist. Tema selja taga ootas sama karva täkk, kes oli küllalt kõrge,
et sobida nii erakordselt pikale mehele.
Mees lausus aeglaselt: "Kohtusimegi taas, nagu ennustatud."
Hadding oli imestamiseks liiga väsinud. Ta ei tundnud enam valu, nälga, janu ega
vaenu. Ta oli verekaotusest ja kurnatusest omadega läbi. Poleks ta näinud nii
ootamatut vaatepilti, oleks ta sinnasamasse maha kukkunud, halvamaitselist vett
lakkunud ning korrapealt magama jäänud. Ta vaarus, vaevu püsti seistes, ning
pomises: "Mis nüüd saab?"
 "Ma ju ütlesin, et sa õpid nii mõndagi," vastas vanamees. "Mees peab teadma mitte
ainult seda, kuidas vaenlasi võita, vaid ka seda, kuidas võita iseennast. Ent täna ootab
sind ees midagi paremat."
"Mulle meeldiks, Gangleri, kui ma sind unes ei näeks."
"Tule," viipas Rändur. Hadding vaarus tema poole, kuid ta jalg jäi juurika taha kinni
ning ta kukkus. Gangleri püüdis ta kinni. Tema mantlisse klammerdudes tundis
poolteadvusetu skjoldung, kuidas vanamees ta ühe käega kaenlasse võttis. Gangleri
kandis ta vaevata hobuseni. Haddingile tundus, et ratsul on liiga palju jalgu, kuid
peapöörituse tõttu ei saanud ta selles kindel olla. Gangleri tõstis jala jalusesse ning
istus sadulasse. Hadding lamas tema rinnal. Gangleri laotas oma mantli üle tema ning
vilistas. Hobune tormas kapates minema.
Nad oleksid pidanud otsekohe põõsastes ragistama, ent selle asemel tundis Hadding,
nagu oleksid nad esmalt natuke aega ülesmäge tormanud, enne kui leidsid konarliku
raja. Sealt ratsutasid nad uuesti alla nii kiiresti, et õhk neist lausa mööda tormas.
Hadding lamas millegi vastu huvi tundmata oma soojas pimedas pesas.
Mõne aja pärast, mille pikkust tema vaevatud vaim mõõta ei suutnud, lõppes sõit
kapjade kõmades vastu kive. Kõlava hirnatusega ajas ratsu end tagajalgadele ning
peatus. Gangleri ronis sadulast alla, Hadding endiselt kaenlas, nagu poleks ta
sõdalane, vaid väike laps. Noormees kuulis raua kolksatust ning enda taga sulguva
ukse häält; Gangleri kandis teda edasi.
Viimaks pani vanamees ta sülest maha pingile. Ta istus seal kössis, püüdes vaevaga
ärkvel püsida.
"Võta, joo," lausus madal hääl.
Hadding tõstis raskeid lauge. Gangleri kõrgus tema kohal, hoides käes kullast
joogisarve. See oli nii suur ja lai, et selle suu juurde tõstmiseks läks Haddingil vaja
mõlemat kätt. Sisu lõhnas mee, suviste niitude ja kuuma laevatõrva järele. See maitses
kui suudlus keelele ning tungis tulena läbi ta keha.
"Joo tublisti," manitses Gangleri. "See on parandanud hullemaidki haavu kui sul."
Hadding kuuletus kasvava isuga. Kui ta oli segu ära joonud, voolas jõud temasse
tagasi. See pühkis valu minema. Ta nägemine selgines, kuulmine teravnes. Ta märkas
sarvel kujutatud figuure. Ta nägi sellel naist, kes tõstis tervituseks käed saabuvale
ratsamehele, kelle kohal lendlesid kaks kaarnat. Ta nägi mehi pidusöömingutel ja
lahinguis. Ta heitis pilgu iseendale. Kuigi ta turvis oli kannatada saanud, mõõk nüri
ning rõivad rebenenud ja vereplekilised, oli ta ihu paranenud ühegi armita. Ta oli
tugev ja terve.
Ta tõusis ja vaatas hämmeldunult ringi. Tema ja Gangleri näisid kahekesi viibivat
suures kojas. Ent ta polnud selles kindel. Pink oli kaunilt valmistatud ja kullaga
ilustatud. Selle taga oli sein kaetud parima tammetahveldisega, millele olid nikerdatud
kummalised kujud. Tema jalge all kattis põrandat karunahk. Kuid ta ei näinud hoone
teist otsa ega ka talasid pea kohal. Ruum oli liiga suur ja tulvil sinist hämarust. Talle
tundus, et lähimad sambad on inimesekujulised. Siin-seal nägi ta uduseid laike, mida
41

pidas seinavaipadeks, teisal aga uduseid kuukettaid, ja arvas neid olevat kilbid.
Kaugemal arvas ta koldetulesid põlevat. Kuid ta polnud kindel.
Ta otsis pilguga Ganglerit. Tema kaks silma kohtusid vanamehe ühega. Külmavõbin
läbis Haddingi värsket kehasoojust. "Kes sa oled?" sosistas ta. "Mis koht see on?"
"Ma ütlesin, mis mul öelda on, ja tõin su sinna, kuhu vaja," vastas vanamees.
Haddingis tärkas autunne. "Sa päästsid mu elu. Kuidas saan sind tänada?"
"Öö pole veel otsas," hoiatas Gangleri. "Sul pole hea kauaks siia jääda."
 "Kuhu ma siis minema pean?"
Rändaja lausus tõsiselt:

Kui tagasi lähed, sind vaenlased tabavad,

metsloomadele söögiks su kinni köidavad,
hundikarjale; uinuta vaenlane mesijutuga,
sunni ta kolde ees pingile istuma,
kuni vägijook unemaale nad viib
ning sinul on voli köidikud heita
ja võõraste hulgast lahkuda.

Ta jätkas. Hadding kuulas jahmunult, püüdes osagi mõista. See tal ei õnnestunud.
Küsida ta aga ei julgenud.
"Tule nüüd," lausus Gangleri lõpuks ja astus minema. Hadding järgnes talle.
Nad jalutasid videvikus kaua. Nende ette kerkis raudnaastudega uks, nii kõrge, et
ülemist serva polnud nähagi. Gangleri haaras riivi kõrval olevast kuldrõngast ning
tõmbas ukse valla. Nad astusid jäisesse vaikusesse tuhandete vilkumatute tähtede alla.
Seal ootas neid täkk.
"Istu minu ette," käskis Gangleri. Ta aitas külalise hobuse selga. Sadulas mässis ta
taas Haddingi pea oma mantlisse. Siis ta vilistas. Hobune kappas minema.
Aga nüüd oli Hadding taas tema ise. Talle hakkas üha enam tunduma, et kaetud
silmadega teise mehe rinnal ja kaenlas lamada on sobimatu. Temas süttis viha. Ta
kobas käega, heitis mantlisiilu kõrvale ning pistis pea välja.
Igal pool tema ümber laius öö. Tähed särasid, pisemad ja vähem kui enne; nüüd olid
nad jälle sellised, nagu inimeste maailmas. Kusagil kaugel all särasid nad merepinnalt
vastu.
Tuul ulgus ja näpistas valusasti.
"Ära vaata seda, mis on sulle keelatud," kuulis ta häält. Ta tõmbas pea mantli alla
tagasi ning judises.
Pika-pika aja pärast nad maandusid. Ratsu jäi seisma. Gangleri tõmbas Haddingilt
mantli. Ta osutas odaga maha. Sõdalane märkas seda ning libistas end alla
maapinnale. Ta vaatas üles. Ratsanik istus kõrgel tumeda padriku taustal.
"Mine oma saatusele vastu," sõnas Gangleri Haddingile. Ta kannustas hobust ning
traavis metsa poole. Varsti kadus ta puude ja varjude vahele.
Hadding judises ning peletas naha vahele pugenud külma minema. Ta seisis
lahinguväljal ning koit oli saabumas. Idataevas oli heledaks tõmbunud ning kallas
42
valgusega üle nii mere kui kastepisarad. Selle valgel nägi ta paari kaldaletõmmatud
laeva; ülejäänud olid koos valusalt vähenenud meeskondadega minema pääsenud.
Kõikjal lamasid kangestunud ja kahkjad surnukehad, suud ja silmad tühjalt
haigutamas. Raipelinnud olid neid juba nokkinud, kuigi nii varasel tunnil kostis
metsast vaid unist vidinat. Lahinguõhtul olid vendid haavatud viikingitel kõrid läbi
lõiganud ning läinud oma haavatutega taamal paistvasse kindlusekülla. Koidikul tuli
nende salk oma langenuid otsima.
Miskipärast ei märganud nood tulijaid enne, kui Gangleri lahkus. Nüüd silmasid nad
Haddingit. Nad arvasid, et tegemist on ründajaga, kes eksis metsa ning leidis nüüd
tagasitee. Kisendades tormasid nad tema poole.
Ta oli üksinda, kilbita, kasutu mõõgaga. Ent ta ootas .neid rahulikult. Kuhu see
vanamees ka ei läinud, ning ta pidas arukaks sellele mitte mõelda, oli too kindlasti
võlur, kelle ettekuulutus saab tõeks.
 XI

Kuningas Loker oli sisemaal ratsaretkel. Kui ta tagasi jõudis, viidi Hadding tema
ette. Kindlustus koosnes krohvist ja vitstest põimitud varjualustest, mis seisid teritatud
palkidest tata taga. Lahinguks tara taha aetud kariloomad olid jälle välja viidud, kuid
nende sõnnik ja selle lehk olid endiselt alles. Kuningas ja ta mehed ootasid rõõmuga
järgmiseks päevaks ette nähtud kojusõitu. Loker oli nii kauaks kohale jäänud üksnes
selleks, et vaadata, kuidas ta rahvas elab. Vang oli viimane, kellega ta tegelema pidi.
Sadas vihma. Enamik kuralasi pidid siiski õues istuma. Isegi nende pealikel polnud
paremaid varjualuseid kui viletsad hütid. See ei muutnud Lokeri meeleolu leebemaks.
Ta istus paari sõdalase vahel raskel kirstul — pikk ja tumedat verd mees — ning
põrnitses Haddingit. Noormees seisis kinniseotult tema ees, valvureiks kaks
palgasõdurit.
"Vähemalt üks on meil elusalt pihus," sõnas kuningas. Ta oli oma sõduritelt keelt
õppinud. "Argpüks! Raud pole sind puuduranud." Vendid olid Haddingilt võtnud
tema kiivri, soomussärgi ja relvad, jättes talle selga vaid rõivad. Neid võisid rebestada
ka okkalrsed oksad ning vereplekke võis pidada kuivanud mudaks. "Sa hiilisid
lahingust kõrvale ning peitsid end, lootes pärast oma kangelastegudega kiidelda. Ära
tule ütlema, et sa ei teinud meile halba. Olid valmis vastu võtma oma saagiosa ning
vägistama oma osa meie naistest, mis?" Ta pöördus valvurite poole. "Siduge ta kinni
ja visake ta surnud kaaslaste sekka. Nende sõbrad hundid pistavad nad peagi nahka.
Ehk nokivad kaarnad tal esmalt silmad peast."
"Hästi otsustatud, isand," sülitas üks valvuritest. Kaks meest viisid Haddingi ära.
Väljas tegi ta suu lahti. "Sinna on pikk tee. Milleks märjaks saada? Ootame siin,
kuni vihm lõpeb."
"Tahad natuke kauem oma armetust elunatukesest kinni hoida?" irvitas üks
valvureist.
43

Hadding kehitas õlgu. "Eilne lärm peletas hundid kaugele eemale. Vaevalt nad enne
metsast välja tulevad, kui sõjamehed on õhtul surnute kallal askeldamise lõpetanud.
Kas tahate sama märjaks saada kui mina? Võime ka paremini aega veeta."
Ta oli nende meestega rääkinud juba varem, kui teda nende valve alla anti. Nad
polnudki väga vaenulikud. Nende jaoks oli ta vaenlane, kes oli surma väärt, aga samas
ka inimene, nagu nad isegi. Pealegi tõi ta neile uudiseid kodumailt. Vigleik oli geat,
Ketil aga Skäne taanlane. Kuna Hadding oma saatusele nii vapiasti vastu astus, jäid
nad uskuma, et ta pole argpüks, vaid et lahingus tal lihtsalt vedas ja ta jäi paigale, kui
teised laevadele põgenesid. Siis läks ta metsa, kuid hommikul leidis end taas sealt,
kust oli alustanud.
"Miks ka mitte?" arvas Vigleik. Ketil noogutas. Nad läksid kolmekesi tagasi onni,
kus nad olid kuninga kutset oodanud. See oli väiksemgi kui teised; elanikud olid
mujale kamandatud. Muldpõrandal hõõgus turbatuli ning valgustas vaevu toole, kasti
ja köögiriistu, mis olid onni armetuks sisustuseks. Suits segunes niiskusega. Kitsa
ukseava taga ladistas vihm.
Ketil kiskus kuue seljast, raputas vee maha ning viskas mantli tala otsa kuivama, ise
köhides ja ninaga tõmmates. "Huh, mis vastik ilm," lausus ta. "Sul on õigus, niisama
pole mõtet väljas olla. Siin seeski pole kiita."
 Vigleik irvitas. "Meil on, millega end soojendada." Ta osutas mõduanumale, mille
nad olid varem toonud. Kuninga mehed võtsid niisuguse leitud kraami alati endale.
Lõpuks olid ju nemad päästnud mõdu omanikud viikingite käest.
"Anna teistelegi," ütles Hadding.
"Ei tea, miks?" küsis Vigleik.
"Kui te minu kurgu kuivama jätate, ei ütle ma rohkem ühtki sõna."
"Oh, anna tallegi," arvas Ketil. "Ta on teel kurba paika."
Ta seisis paljastatud mõõgaga kõrval, kuni ta kaaslane vangi randmed selja tagant
lahti sidus ja ette kokku köitis, et ta joogisarve hoida saaks. Siis sidus ta kokku vangi
pahkluud, kinnitades köie teise otsa katusepalgi külge. Hadding oli ilmselgelt tugev.
Valvurid olid eelmise päeva võitlusest vaevatud ja väsinud. Nad ei tahtnud riskida.
Kõik istusid. Neil oli kolme peale üksainus sarv. Ketil täitis selle, võttis sõõmu ning
ulatas anuma edasi Vigleikile, kes selle omakorda Haddingile pihku pistis.
"Räägi meile endast," nõudis Ketil. "Meie räägime teistele edasi, siis ei unustata
sind otsekohe."
Vigleik haigutas. "Ja tee nii, et huvitav oleks. Õhtupoolik on igav."
Hadding tõstis sarve, jõi ja ulatas selle tagasi. "Võin rääkida rohkem, kui te kuulda
tahate. Hakkate arvama, et valetan."
Ketil sikutas vuntse. "Surmamääratul pole mõtet valetada, või kuidas? Ja see ei tule
talle kasuks seal, kuhu ta läheb, arvan ma."
"Sulatõsi. Ajage siis kõrvad kikki. Mina olen taanikuningas Grami ainus ellujäänud
poeg. Pärast tema langemist viis tema truu teener mu oma tuttavate hiiglaste juurde,
kes mind üles kasvatasid."
Vigleik hakkas köhima. Mõdu purskus tal suust. "Tõepoolest uskumatu lugu!"
"Olgu see tõsi või mitte, igatahes tasub seda kuulata," leidis Ketil rahulolevalt.
44
Aeg möödus. Vihm trummeldas. Sõdalased kuulasid võlutult. Nad ei märganud
enam, palju nad jõid. Kui sarv temani jõudis, kallutas Hadding seda suule sama kaua
kui nemadki, kuid neelas vaid piisakese. Teised seda ei märganud.
Ta rääkis neile, kuidas ta üles kasvas, milline oli ta elu, mainis nii igapäevaseid kui
ka kõhedaid juhtumisi. Kuid ta leidis, et ei tahtnud rääkida Hardgreibist. Selle asemel
jätkas ta ausalt: "Jötunitel on palju omi saagasid. Nende rahvas oli maa peal kõige
esimene, ja kuigi paljud neist on kahtlemata kõlupäised jõujuurikad, on mõned
kavalad ja targad ning mõistavad nõiakunsti, mille juured ulatuvad aegade algusesse.
Nad mäletavad asju, mida inimesed pole kunagi teadnudki ja mis jumalad on
unustanud. Osa sellest teate te kindlasti, kuid vaid osa. Muidugi kuulsin ma seda
hiiglase käest. Võimalik, et nemad räägivad üht ja jumalad hoopis teist. Aga nii ta
rääkis." Mödusarv käis üha ringi ning Hadding kõneles.
"Kui aasid ja vaanid omavahel sõdisid ning ähvardasid jumalasoole lõpu peale teha,
läks Odin mujalt tarkust otsima. Ta jõi Mimiri kaevust sõõmu vett ning maksis selle
eest ühe silma. Siis sai ta aru, kui palju tal veel õppida on, kui palju asju on talle
teadmata. Mimir ei saanud teda õpetada, sest Mimir polnud veel surnud. Kuid ta oskas
Odinile öelda, kust võiks leida nõu.
Siis asus Kõige Isa teele. Ta läks üksida. Teda ootasid ees metsikud ja ohtlikud teed.
Kaaslane, kellel puuduksid tema uued teadmised, oleks vaid takistuseks ning ohuks
neile mõlemale. Isegi tema eksis oma pikal rännakul sageli õigelt teelt. Selle
taasleidmine oli aeglane ja valus.
Ta läks Midgardi ja käis läbi inimeste maailma. Ka nemad olid sõdima hakanud. Ka
nende seas levis verevaen ja rüüstamine. Ta käis ringi rändurina ning pidi sageli enda
eest võitlema. See oli tema jaoks kerge, kuid aeglustas ta rändu, eriti kuna ta aitas
neid, kes olid sõbralikud temasuguse üksiku vanamehe vastu.
Raudmetsa jõudes läks tal aga raskeks. Seal luusisid trollid ja koletised, kuigi
tühermaal polnud leida ei liha, kala, vilja ega juurikaid. Sealt läbi pääsemiseks läks tal
tarvis rohkemat kui inimjaksu ja -mõistust.
Veelgi hullemaks läks siis, kui tee ta põrgusse viis. Ta rändas läbi Niflheimi jäise
pakase ja pimeduse, sumas läbi jõgede ja kihisevate ussipesade, möödus lohe
Nidhoggist, kes järab Maailmapuu sügavamaid juuri, ning kuri kiusas teda igal
sammul.
Seejärel pidi ta läbima tulise Muspellheimi, kus elab Surt, kes oma tuled kunagi maa
peale toeb, et kõik maailmad maha põletada. Jötunid ei tea, kuidas Odin hiiglase käest
vigastamatult pääses, ja ta ise ei rääkinud sellest kunagi.
Lõpuks jõudis ta Jötunheimi kõrgeimates mägedes oma eesmärgini. Kõigi aegade
algusest peale oli seal elanud Farbauti koos oma naise Laufeyga. Vaid neil olid
teadmised, mida ta vajas.
Nad võtsid ta oma hiiglaslikus kojas kombekohaselt vastu. Seal teenisid neid
tumehaldjad ning igavesti ulguv tuul keetutas ümber seinte lund ja jäälobjakat. Kuid
nad ei tahtnud talle anda seda, mida ta soovis, sest tema oli süüdi Ymiri tapmises.
Neil oli kaks poega, Byleist ja Loki." Äkki turgatas Haddingile pähe, et Lokeri nimi
oli sellega hämmastavalt sarnane. Ta heitis selle mõtte peast ning jätkas. "Byleist oli
uustulnuka vastu tõre ja vaenulik. Muud pole ma tema kohta kuulnudki. Loki oli
45
teistsugune. Ta oleks võinud ka ise jumal olla, ta oli sama pikk ja kena, tema nahk
oli hoolimata karvkattest hele ning silmad pigimustad. Ta oli elav ja sõnakuulmatu
ning tema jaoks oli elu selles kivises talukohas kesk kõrgmaa üksildust ja igavest
talve ammu talumatuks muutunud. Ta kuulas innukalt lugusid ja laule, millega teeline
pererahvale külalislahkuse eest tasus, ning sõnad maalisid ta vaimusilma ette pildi
vikerkaaretee teises otsas säravast Asgardist.
Mõne aja pärast palus Loki oma ema ja isa, et need oleksid lahkemad. Ta oli kena
välimusega ning sõnaosav ja oskas kuulajat lummata. Lisaks andis ta neile vargsi
mõista, et niimoodi võib üks nende hõimlasist jumalate hulka tõusta.
Seepeale vanemad jötunid, sorts ja nõid, soostusid. Nad rääkisid Odinile, mida
teadsid: et see, mida ta vajas, asub teispool surma piire. Sinna polnud iial keegi
julgenud otsima minna.
Odin julges. Ta teadis, et tee saab olema raskem ja kummalisem kui ükski neist,
millel ta seni oli käinud. Thursid oskasid sellest nii mõndagi kõnelda, olid nad ju pikki
ajastuid teadmisi kogunud. Loki pakkus end kaasa talle abiliseks ja teejuhiks. Sellele
pakkumisele pidi Odin vastama tänulikult ja jaatavalt.
Nad jätsid hiiglastega hüvasti ning astusid mäest alla, üle liustike ning veerkividega
kaetud tasandike, üle hiiglaste suurte koplite ja nõmmede kuni mereni välja. Seal
kutsus Loki kääpast välja sünkhaldja, kes pidi neid üle mere viima oma poolikus
paadis, mida meremehed enne uppumist näevad. Kaugel kaldal kasvas ürglaas, kus ei
käinud keegi ja kus ei elanud kedagi peale vee-, maa- ja taevaolendite. Ent kui
imepärased ja erinevad nad olid! Sealsetes laantes ei kostnud ühtki häält peale
lehesahina.
Rändurid läksid aina edasi, kuni jõudsid Maailmapuu endani. See saarepuu on
suurem kui ükski inimene iial näinud ning maailmad on kobaras tema juurte all,
kasvavad tüve küljes ning heljuvad okstel. Puu on suures vaevas; Nidhogg närib ta
juuri, isahirv tirib koort ning mädanik ründab ta tüve. Tema okstel hüpleb orav
nimega Ratatosk, kes pahandab nii sügavuses elutseva lohe kui kõrgustes tiirleva
kotkaga, kes kõigel silma peal hoiab. Siiski on puu elus ning elab kauem kõigist
maailmatest.
Odin ja Loki ronisid puu okstele, kõrgele mööda selle väänlevaid võsusid, läbi
sosistavate lehekoobaste, kuni jõudsid selleni, mida otsisid.
Seal sidus Odin kaela ümber silmuse ning hüppas oksalt alla, Loki aga haavas teda
alt oma odaga. Seepeale Odin suri.
Üheksa ööd kõlkus ta iseenda ohvrina tuules selle puu küljes, mille juured ulatuvad
tundmatuisse sügavustesse. Loki ootas. Seal polnud ei leiba ega jahisaaki, ainult öö ja
tuul.
Siis süttis Odini ainiti vahtivas silmas taas säde. Ta vaatas alla ning nägi, mida keegi
polnud näinud enne teda. Ta hüüdis valjusti. Köis, mis oli kaua aega edasi-tagasi
hõõrdunud, katkes. Odin kukkus. Tõustes võttis ta uurendatud ruunid ning luges neid.
Need olid kõrgmaagia ja suure tarkuse ruunid, milles oli kokku pandud jumalate,
haldjate, päkapikkude, hiiglaste ja inimeste teadmised. Nende abil võis leida abi nii
kurbuses kui haiguses, purustada köidikuid ning nüristada vaenlase mõõka, peatada
nooli, loitse ja tuld, vaigistada inimeste vaenu ja merede torme, nõidu põgenema
sundida, sütitada verest välja löönud sõdalasi, surnuid elustada ning sundida neid
46
endale ennustama, võita iga neitsi armastust - seeläbi saigi Odinist hiljem kuulus
skald - ning välja uurida iga jumala, haldja, päkapiku ja hiiglase salajast nime ja teada
palju sellist, mis ta iial kellelegi teisele edasi ei räägi.
Nii käis Odin teispool surma piire ning tuli tagasi. Nii leidis ta ruunid. Sellest ajast
peale nimetatakse Maailmapuud Yggdrasiliks, "Kohutava olendi ratsuks" - ja selleks
kohutavaks olendiks oli Odin. Ning kui talle inimohvreid tuuakse, siis poomise teel,
sest tema on võllapuude jumal."
Hadding jäi vait. Vihm rabistas valjusti. Ketil ja Vigleik istusid ristijalu väikese tule
ääres ning soojendasid selle kohal käsi, kui just mõdusarv parasjagu nende käes
polnud, ja vaatasid teda süvenevas videvikus häguse pilguga. Tema lugu oli olnud nii
imeline, et sundis neid kuulates mõdusarvest suuri sõõme võtma.
"Noh, ja mis siis sai?" mõmises Ketil.
Hadding naeris. "Lõpp on lõbusam. Pidage meeles, et kuulsin seda jötunilt, kes ei
pruukinud jumalate vastu vajalikku aukartust tunda.
Odinil oli kaks venda, Vili ja Ve. Koos nendega tappis ta Ymiri ja tegi teiste
hiiglaste kehadest Midgardi. Seejärel astus ta nende etteotsa ning teised pidid talle
alistuma. See meeldis neile aga üha vähem.
Odin oli ära ja keegi ei teadnud, millal ta naaseb, seepärast läksid ta vennad
Asgardi. Nad kinnitasid - ehk isegi õigusega - et nemad on Odini järel Asgardi trooni
pärijad ning et ääsidel läheb haprasti, kui nad nõudmisele järgi.ei anna. Ning mis
teebki jumalaid thursidest paremaks peale õigluse? Nii võtsidki Vili ja Ve üle oma
venna võimu ja rikkused, ning ka tema naise Friggi, Fensaliri emanda ning Baldri ja
Brighti ema.
Seda nägi Odin, kes pärast vaevalist teed lõpuks koju jõudis. Oma raskelt
saavutatud tarkuses ei tahtnud ta Äsgardis vaenu tekitada. Tema vaenlasteks olid
endiselt vaanid. Pealegi olid need ta vennad.
Loki tuli temaga kaasa. "Jäta see minu mureks," lausus ta. "Veeda seni aega teispool
müüre."
Loki oskas hästi oma välimust muuta. Ta moondas end kirbuks ning hammustas
mitu korda isehakanud kuningaid. Ta moondas end kärbseks ning sumistas nende
ümber igal koidikul. Nad jäid magamatusest otsa. Kui nad jumalate ees troonil isrusid,
moondas ta end täiks, kes kõigi nähes nende habemes ronis, kuid keda nad iial kätte ei
saanud. Ta muutis end tõuguks ning näris läbi Vilile ja Vele määratud Yduni
nooruseõunad, nii et need muutusid söömiseks liiga vastikuiks. Kõik need õnnetused
ei teinud neile au. Jumalad hakkasid nende üle naerma. See oli hullem kui viha.
Kui Loki arvas, et aeg on küps, käskis ta Odinil Asgardi ratsutada. "Tere tulemast
tagasi," ütlesid Vili ja Ve süngelt. "Me ei soovi kauem viibida sellises mustusest
lehkavas kojas ning asetame selle taaga rõõmuga tagasi sinu õlule." Nende sõnadega
nad lahkusid. Odin ei kuulnud neist enam iial midagi. Ta asus uuesti oma kuningriiki
valitsema ning sai tagasi oma naise. Tarkusesõnade abil tegi ta vaanidega rahu.
Kuid kõigepealt vandus Odin tänutäheks Lokiga verevendlust ning tõstis ta jumalate
sekka. Ta teadis, et see tekitab palju paksu verd. Ent ta oli Loki tänuvõlglane. Pealegi,
arvas ta, on jumalatel ehk kasu Laufey poja Loki kavalusest ja osavusest.
47
Ja nii see oligi. Kuid too ässitas sageli vaenlasi neile kallale, et neid siis päästa, ning
vihastus üha kergemini..."
Hadding jäi vait. Väsinud ja purjus Vigleik oli magama jäänud, lebades norsates
maas. Ketil noogutas aeglaselt ning tema silmad vajusid kinni. "Mu kurk on kuiv,
kuigi õhtu on märg," lausus Hadding. "Ulata mulle märjukest."
"Ole lahke, kaasmaalane," ütles Ketil pehmel keelel. Ta ulatas Haddingile sarve.
"Haa, aeg on juba hiline, mis? Vigleik, ärka üles. Meil on töö teha, kas pole?" Ta
raputas geati, aga asjata. "Noh, eks meil oli raske päev kah, meil on õigus puhata, ja
kiiret pole. Räägi edasi, sõber."
Aga seda polnud vaja. Ketil jäi enne tukkuma, kui Hadding edasi rääkis.
Pimedus hiilis sisse koos jahedusega. Olles kindel, et mõlemad valvurid magavad
sügavalt, virutas Hadding sarve vastu katusetala. See purunes kildudeks. Killud olid
teravad. Ta lõikas nende abil oma köidikud läbi.
Pimeduses kobades leidis ta mõõga ning astus onnist välja. Kedagi teist polnud
näha. Kostis huntide ulgumist. Onn asus päris palktara läheduses. Ta ronis katusele
ning hüppas sealt üle lippide. Ta maandus vaikselt. Sealt kadus ta metsa.
See sarnanes tema lapsepõlvemetsaga, mida ta oli jaganud Hardgreibiga.
Pimedusest hoolimata teadis ta, kuidas liikuda puude, põõsaste ja vaatide vahel,
kuidas ronida üle langenud puude ja pääseda üle mülgaste. Siiski läks ta ettevaatlikult
ning hoidis pihus paljastatud mõõka.
Ja tuligi see, mida ta oli oodanud. Eesootavast pimedusest astus raskelt välja midagi
hiiglaslikku. Oksad murdusid tema teel ning murdusid tema jalge all. Hadding kuulis
urinat ning tundis ta roiskunud liha järele haisvat hingeõhku.
Ta valmistus kartmatult rünnakuks. Oma suures hämaras kojas oli Gangleri
lausunud järgmist:
Jäta nad maha. Oma teel
peagi kohtad koletist,
kes kihvade ja küünistega inimesi püüab.
Sina haara ta karusest nahast,
puuri mõõk ta rinda.
Siis joo tema verd.
Söö tema liha ja südant,
et tema jõud saaks sinu omaks.
Sinust voolab läbi uus jõud,
iga su jäse saab kui uueks.
See aitab sul ära väsitada
läheduses valvavad jälitajad.
 Kui ta selle ettekuulutuse täidab, õnnestub kindlasti ka jätgmine. Hadding naeris
mürinal.
Ta tappis trolli, sõi temast vanamehe õpetuse kohaselt ja tundis end uuestisündinult.
Sestpeale oli tal kolme mehe jõud.
48

XII

Rannalt varastatud paadis seilas Hadding Skänesse; see oli meresõidukunsti

vägitegu. Randumiskohast astus ta jala Bralundi, kus Lysiri poeg Eyjolf ta räbalaist
röivaist hoolimata rõõmuga vastu võttis, kinkis talle ilusaid kehakatteid ja teisi häid
asju ning palus tal jääda enda külaliseks nii kauaks, kui hing ihaldab. Ta tegi seda
oma isa nimel ning ka seepärast, et Eyjolfi valdas imetlus. Ta oli jässakas, turske,
vasekarva juustega, tedretähniline, aasta või paar Haddingist noorem, ja ta oli jäetud
koju majapidamise eest hoolitsema. Ta leidis, et tema külaline pole tavaline inimene.
Hadding elas tema juures terve talve. Ta hoidis omaette, et sõnum temast Svipdagi
:õrvu ei ulatuks. Bralund polnud mingi metsakolgas nagu Yvangar. Sealse pealiku
majapidamine oli palju suurem ja rikkam kui Braki oma, Bralundis ja ümbritsevatel
maadel oli rohkem inimesi. Siiski asus see Uppsalast piisavalt kaugel, et uudised
jooksujalu ühest kohast teise ei tõttaks. Pealegi ei soovinud keegi hoiatada vihatud
kuningat.
Seepärast sai Hadding vabalt ringi ratsutada ja valitud meestega kõnelda. Kuhu ta
ise ei jõudnud, sinna sõitsid sõnumiviijad. Nood meenutasid antud vandeid ning
äratasid uusi lootusi. Lysir oli lüüa saanud ja langenud, ent Hadding oli parem. Ta oli
oma võimeid vähe näidanud, ent sellestki piisas. Tema oli õige taanikuningas,
viimane Skjoldi soost. Kes teda praeguses hädas toetab, võib loota suurele tasule, kui
ta oma pärijaõigused maksma paneb.
Tema järgijaid oli vähem kui Lysiril, needki peamiselt perede noorimad pojad. Ta
ütles neile ausalt, et retk võib kesta kauem kui vaid ühe rüüstehooaja. Ta ei võtnud
endaga mehi, keda majapidamistööd kauaks minna ei lubanud. See tugevdas meeste
usku temasse kui suurde juhti. Tulijad olid valitud mehed, sitked ja osavad. Kui nad
kevadel rannal kohrusid, jagus neid tosinale Jaevale. Hadding ohverdas jumalaile
hobuseid ja härgi. Seejärel asusid viikingid teele.
Ta juhtis laevad üle mere, tagasi Kura lahte. Seekord peatusid nad rannal vaid
kiireks puhkuseks ning aerutasid edasi. Daugava jõe suudmes koogutasid nad selgasid
ning pingutasid rohkem. Nad sõitsid ülesvoolu maale, mida põhjas kutsuti
Gardarikiks. Keegi ei jõudnud vaenuväge neile vastu saata, enne kui nad olid juba
Dünaburgi müüride all.
Linnamüür oli pikk ja kõrge, hööveldatud puust, selle nurkades seisid vahitornid.
Suurimate majade katused paistsid kaugele. See linn oli kaubandusega'rikkaks saanud.
Siin elas kuningas Andvan, kes oli troonilt tõuganud Haddingi kasuisa, keda too iial
näinud polnud.
Laevad ja paadid olid sadamast põgenenud. Viikingid ei jälitanud neid. Nad läksid
kaldale ning jäid suletud, rauaga tugevdatud väravate ees laagrisse.
Vahimehed pilkasid neid tornidest. Kuidas nad mõtlesid sellist kindlust vallutada?
Ratsanikud kutsusid juba kaugemal sõjaväge kokku. Kuningas Andvan pidi vaid
49
 ootama. Peagi löövad tema talupojaväed need kehkenpüksid laiali, kui nad enne
nälja või haiguste tõttu jalga ei lase. Loodetavasti nad ei tee seda, arvasid vahimehed.
Nende laevad olid päris kenakesed. Nad võtaksid need rõõmuga endale.
Hadding ei teinud neist väljagi. Ta oli rääkinud paljudega, kes seda kohta
varasemast teadsid, ja tundis seda kanti hästi. "Mul on plaanid valmis, nüüd ootame
vaid, kuni need küpsevad," sõnas ta.
Oli lindude pesitsusaeg. Need, kelle pesad olid majade katuseõlgedes, lendasid
linnast välja ja tagasi. Hadding oli kaasa võtnud paar head linnupüüdjat. Nood seadsid
välja oma võrgud ja püünised. Peagi oli käes mitu tosinat lindu. Haddingi mehed
sidusid nende jalgade külge põlevad süütenöörid ning lasid linnud lahti. Paljud linnud
ei põgenenudki, vaid lendasid otseteed oma pesadesse tagasi. Kuiv pilliroog ja
sammal lõid lõõmama. Tuld võtsid ka sindlid ja nende järel majad ise. Dünaburgis
möllasid peagi suits ja leegid.
Inimesed kustutasid tuld, nagu suutsid, et mitte koos perekondade ja varaga sisse
põleda. Hadding puhus sarve. Viikingid seadsid valveta jäetud müüride najale redelid
püsti ning tungisid sisse. Võitlus oli üürike.
Hadding oli andnud karmi käsu säästa neid, kes alla andsid, ning mitte puutuda naisi
ja lapsi. Ta tahtis oma asjaga kiiresti lõpule jõuda. Kui ta vägi jõudis kuningakojani,
tuli Andvan relvitult välja ning kuulutas, kes ta on. Ta rääkis norra keeles, sest temas,
nagu ka paljudes teistes Gardariki isandais, voolas Põhja veri. Läbi suitsu ja vingu
vaatas ta Haddingile otsa ning küsis kustuvate leekide keskel: "Mis toob sind minu
vastu?"
"Võiksin sulle kätte tasuda oma ema eest," vastas Hadding, "kuid sina teda ei
tapnud. Selle asemel lepin ma vererahaga ning lahkun, kui maksad mulle oma kaalu
jagu kulda."
See tegi Dünaburgi vaeseks, kuid linn jäi alles. Mõned viikingid nurisesid, et neile
tulnuks anda vaba voli naiste kallal. Hadding vastas, et oma saagiosaga leiavad nad
peagi palju neidusid, kes on ise nõus neile anduma. Seniks aga lahkutagu, enne kui
saabub ülekaalukas abivägi.

Nad ei sõitnud sõjakäigult otse koju. Selle asemel rändas enamik neist koos
Haddingiga idakaldaid rüüstates ringi veel järgmised neli aastat. Nad sõudsid mööda
jõgesid ja järvesid, purjetasid piki kaldaid, hankisid hobused ning ratsutasid üle
lõputute roheliste rohumaade, nägid linnu ja telke ning palju võõraid rahvaid, sõdisid
ja kauplesid, pidutsesid ja nälgisid, matsid langenud kaaslasi ning värbasid uusi mehi,
Laadogast Valge mereni ning lõunasse kreeklaste maadeni välja. Nad kössitasid
ligistikku Gardariki külmas talves ning sõid kuldseid õunu, mis kasvasid Krimmi
aedades. Nad vaatasid, kuidas Soome nõid saatis oma hinge läbi suitsuse muldonni
katuseaugu rändama ning kuulasid Rooma linna valgesambalise templi astmetelt
luuletaja ülistuslaulu. Nad rääkisid kuningate ja kaupmeestega, kõndisid koos karjuste
ja küttidega. Nad rahuldasid oma kirgi igal viisil ning vahel oli neil raske lahkuda,
kuid Hadding kihutas neid aina edasi.
Sageli astusid nad kellegi teenistusse. Pärast Dünaburgi säästmist hakkas nende eel
käima kumu, et võitluses on nad vaenlastena vihased, kuid rahuajal mõistlikud ja
usaldusväärsed. Kogu Gardariki kuningad vajasid abimehi omavahelistes sõdades
ning
50
veel sagedamini metsikute hõimude vastu, kes steppidest nende maadele tungisid.
Kaupmehed vajasid vahimehi suurte kaubalaadungite jaoks, mis sõitsid igal aastal
mööda suuri jõgesid allavoolu ja tagasi üles. Haddingi mehed olid kõrges hinnas.
Saadud tasule lisasid nad röövsaagi ja lunaraha, mis võidu järel neile jäi: kuld,
kaubad, orjad, kariloomad; ning nad õppisid kavalusi, mille abil maha müüa saaki,
mida nad endale ei tahtnud jätta. Ellujääjad läksid koju varandusega, mis lasi neil osta
talusid ja muud meelepärast ning jõukalt elada. Hadding sai rikkaks.
Kui ta otsustas, et kogutud varandusest piisab, asus ta seda kulutama, ostis laevu,
relvi, varustust ja kalleid kingitusi ning palkas mehi. Mitmed sitked Põhjamaa mehed,
kes Gardarikis elatist teenisid, tulid tema juurde, ja tuli ka palju kohalikke tulipäid. Ta
kõneles hoolikalt kõigiga, sest oli oma reisidel paljugi õppinud, ning valis neist välja
parimad.
Ta kavatses rünnata Kura kuningat Lokerit, et oma sõbra Lysiri eest kätte maksta ja
tema aarded endale saada. Kuid siis ta kuulis, et Loker on kadunud. Too oli koos paari
mehega metsa jahile läinud ning pärast seda polnud keegi neist midagi kuulnud.
Rahvasuu kõneles, et nendega juhtus õnnetus; ehk oli hundikari nad õnneks võtnud.
Hadding aga, kes tundis huntide tavasid, ei uskunud seda. Ta kahtles. Juhtunu oli
kummaline. Nagu oleks Lokeril olnud siin ilmas kindel ülesanne; kui see valmis, läks
ta mujale. Hadding heitis selle mõtte peast. See oli liiga võõras.
Pealegi asus tema tõeline eesmärk mere taga. Viiendal aastal pärast Taanist
lahkumist läks ta tagasi.
Ta läks võimsa laevastikuga. Mitu tosinat laevanina kündis lained. Käilakujud
kõrgusid sätendavate kilpide ja odaotste kohal. Aerud käisid edasi-tagasi nagu
ämblike jalad ja kriiksusid, lainevaht kees ahtris ja lendles aeg-ajalt päikese käes. Kui
sinised rannikukünkad silmapiirile kerkisid, tõusid taeva poole rõõmuhõisked.
Ehmunud kajakad keerlesid nende kohal ja karjusid.
See ettevõtmine ei saanud minna, et Uppsala sellest ei kuuleks. Seal istus troonil
kuningas Svipdag. Ta saatis sõjanoole ringi käima ning läks veelgi suurema
laevastikuga vaenlasele vastu. Ent Hadding vaid naeris seda nähes. "Kõigist
vaenlastest, kelle vastu merel võidelda, olen mina kõige hullem," hüüdis ta vastutuult.
Väed põrkusid Gotlandi all. Hadding oli oma kaptenitega mitmeid kordi pikalt
rääkinud. Nad tõstsid mastid, ehkki purjetamiseks polnud soodus tuul. Igas mastis
lehvis lipp. Nii teati kõigil laevadel, kus on nende kaaslased. Laevad hoidsid
üksteisest eemalej aga mitte liiga kaugele. Kui võimalik, ründasid nad kahekesi üht
vaenlase laeva. Nad saatsid teele nooli, odasid ja lingukive. Nad sõitsid vaenlaste
kõrvale ning haakisid end kärmelt parda külge. Mehed tungisid vallutatud laevale
ning lõid teki puhtaks. Siis vaadati välja uus. Kui mõni Haddingi alus üksi vaenlaste
keskele jäi, märkasid seda kaaslased ning sõitsid appi.
See ei laabunud alati nii hästi, aga siiski sagedamini laabus kui mitte, ja Svipdagil
polnud midagi sarnast vastu panna. Tema laevadel märgati järjepanu, kuidas nende
vägi üha väiksemaks jääb. Viimased laevad murdsid end vabaks ning põgenesid üle
verest punase vee. Päikeseloojangul, kui üle läänetaeva kummus poolik tulesild, seisis
Svipdag oma laevalael ning võitles oma viimast võitlust.
51
Tüür- ja pakpoordist, käilast ja ahtrist voolas laeva viikingeid. Sõdalased ronisid üle
parraste. Kilp kõmatas vastu kilpi. Raud helkis ja helas. Mehed möirgasid, kuid
sagedamini hoopis vandusid ja oigasid. Kerkis valjukarjeid. Jalad libisesid tekki
katval verel ja väljalastud soolikatel. Mehed langesid ja trambiti jalge alla. Laev
lehkas surma järele. Ülal keerlesid kajakad. Loojuv päike kuldas nende kitsaid valgeid
tiibu.
Svipdag raius neid, kes talle peale tormasid. Hambad välkusid ta higises habemes
loojakuvalgel sätendava kiivri all, sälgutatud ja lõhestatud kilbi kohal. Vähesed tema
kõrvale jäänud mehed kuulsid teda hingeldamas: "Me vaatame seda asja uuesti,
Hadding, kui ka sina kord surnud oled." Tema löögid jäid aeglasemaks. Kellegi oda
tabas teda kurku. Ta pillas käest mõõga ja kilbi, langes põlvili, kohmitses odavarre
kallal ning suri. Temast purskuv verekosk muutus verejõeks, siis nireks ja lõpuks
suureks vereloiguks laevatekil.
Juhuslikult, nagu lahingus ikka, rohkem silma kui sõna abil, jõudis Haddingini
teade, et lahing on võidetud. Valges suveöös, kus tähed säravad nõrgalt, sest päike
pole silmapiirist kaugele laskunud, vaatas ta üle mere ning nägi vaid omaenda laevu ja
neid, mille meeskonnad olid surnud.
Hommikul randus ta Gotlandil ning pidas oma pooldajatega tingi. Sealt läks ta edasi
Taanisse.
Rahvas tervitas teda kõikjal. Keegi ei hakanud vastu. Svipdagi poeg ei saanud teha
muud, kui kindlustada end Svithjodis ja koduses Norras. Hadding ratsutas
takistamatult läbi Skine, seilas üle väina Sjasllandile ning sealt edasi ka teistele
saartele ja Jüütimaa sellesse ossa, kus tunnistati skjoldungite ülemvõimu. Nii sai
temast taanikuningas, kes ta sünnilt oli.

XIII

Sel aastal kandsid kogu Taanis põllud rohkesti vilja, kari kosus ja kalurite võrgud
olid saagist tulvil. Taanlased arvasid, et see tuleb õigest kuningast. Inimesed piirasid
Haddingit kõikjal, kuhu ta läks, soovides ka kõiges muus õiglust jalule seada. Ta pidi
hoolega tutvuma kõigi pealikutega, kellest mitmed olid Svipdagi valitsusajal priskelt
elanud ega pruukinud skjoldungi tagasituleku üle eriti rõõmustada. Ta pidi tasuma
meestele, kes olid vankumatult tema kõrval seisnud, ning andma neist kõige
usaldusväärsemaile nii palju võimu, et nad sellega toime tuleksid. Samas ei saanud ta
olla ebaõiglane nende vastu, keda ta umbusaldas, kuid kes polnud tema vastu kätt
tõstnud. Kõigi nende ja teiste tegemistega õppis ta valitsemiskunsti, kasutades heade
nõuandjate abi ning oma läbinägelikkust.
Seetõttu polnud tal aega mõelda naisevõtule, vaid ta võttis enda voodisse igaühe,
keda talle riigis reisides soovitati; sageli tulid naised end ise pakkuma. Ka ei mallanud
ta märgata, mis toimus väljaspool tema riigi piire. Ta teadis vaid, et Uppsalas valitses
Svipdagi asemel kuningana tolle poeg Asmund, kes oli vandunud Haddingile
52

kättemaksu. See ei üllatanud teda. Tuli vaid vaagida, kui tõsine oli Asmundi poolt
ähvardav oht.
Vastus sellele küsimusele tuli kevadepoole, kui Hadding istus Havni lähedal oma
isaisa ehitatud suures kojas. Salk mehi tuli koos hobustega üle lähedalasuva Sundi
Havni kindlusesse, mis oli samal ajal ka kuningakoda. Päev oli rõõmutu ning taevas
oli täis tumedaid pilvi veel paljaste põldude ja raagus puude kohal.
Kuid sisenedes leidsid tulijad eest soojuse, valguse ja rõõmsa elevuse. Leegid
kerkisid kõrgele, põletati lehtpuuhalge koos lõhnavate taimedega. Kollete vilkuvale
kumale ja akende ette tõmmatud põienahkadest paistvale helendusele lisandus
õlilampide valgus. Varjudemäng pani piilaritele nikerdatud ning seinavaipadesse
kootud jumalad, kangelased ja metsloomad otsekui elama. Kõtgestisündinud naised
täitsid seinaäärsetel pinkidel istuvate meeste joogisarvesid. Meeste jalge ees lamasid
väljaõpetatud koerad. Kuninga külalised ja tema majakondsed olid riietatud
karusnahkadega ääristatud brokaatmantlitesse, nende püksid olid värvitud sinerõika,
reseeda või madaraga, vööd ja jalavarjud olid meisterlikult valmistatud parimast
nahast. Hadding oma kõrgel troonil oli veelgi toredam. Tema kaelas ilutses
granaatkiviga kaunistatud hõbesõlg ning sõrmed ja käsivarred olid kaunistatud
kuldvõrudega. Ta juuksed ja lühikeseks kärbitud habe hiilgasid kuldselt. Silmad ta
skjoldunginäos särasid meresiniselt.
Tema kõrval seisis skald, kes talle ülistuslaulu laulis. Selle lõppedes kuningas
naeratas. "Seda mäletavad inimesed veel kaua," lausus ta. "Meenutagu nad ka seda,
kuidas see mulle meeldis." Nende sõnadega murdis ta käevõru küljestpoole ning
ulatas selle helde tasuna skaldile. Rahvas rõõmustas. Skald lausus värsivormis
tänusõnu ning istus oma kohale. Sõbrad patsutasid teda seljale, soovisid kõige
paremat ning soovitasid tal kurku kasta.
See hetk oli tulijate etteastumiseks sobiv. Hadding kõneles esimesena. "Eyjolf!"
hüüatas ta rõõmsalt. "Tere tulemast! Miks sa ei teatanud meile oma tulekust, oleksime
valmistunud kohaseks võõruspeoks?"
"Meil oli vähe aega, isand," vastas Lysiri poeg. "Seda napib ka praegu."
Kõik kojasviibijad hingasid sügavalt sisse. Hadding pigistas huuled kriipsuks. Siiski
lausus ta rahulikult: "Istuge minu kõrvale ja jooge minuga kokku, enne kui räägime
halbadest uudistest."
Uudised selgusid peagi. Asmund, kes oli kindlustanud oma võimu Svithjodi üle,
valmistus kärmelt sõjaks. Skänes liikusid kuuldused, et ta kutsub kokku nii rootslasi
kui geaje. Oli selge, et ta kavatses ületada kaht kuningriiki lahutava vahemaa. Tema
vägi võis teha palju kurja, enne kui mehed kevadisteks talutöödeks koju tagasi
pöörduvad.
Hadding kratsis lõuga ning põrnitses lae alla tekkivat hämarust. "Tõenäoliselt
kavatseb ta jätta võimalikult palju sõjamehi siia vallutusi valvama ja varandusi
röövima," lausus ta vaikselt. "Kui saak koristatud, tuleb ta uue väega otse üle Sundi.
Vähemalt mina teeksin nii. Aga meie ennetame teda."
Üks vana sõjamees kortsutas kulmu. "Isand, kas me suudame ise piisavalt mehi
koguda, neid sinna laevatada ning toita? Aega on vähe."
Kuningas tõstis pea. "Me suudame kokku ajada nii palju mehi, kui vaja," vastas ta
nii, et kõik kuulsid. "Asmund ei pea mitte vabalt minu riiki ja rahvast rüüstama."
53
Eyjolfi silmad välkusid. "Tegin hästi, kui sinu poolele asusin."
Taas kord olid Haddingil käed tööd täis. Tal polnud aega, et sõjanoolt üle kogu
Taanimaa saata, kuid Sjsellandil ning lõunapoolseil saartel oli palju õitsvaid talusid,
kus sirgusid tugevad pojad.
Sõna viidi ka Skänesse, paludes sõdalastel tulla kokkulepitud kohtadesse. Hadding
kogus samal ajal laevu ja moona, vankreid ja hobuseid, millega kõike vajalikku kaasa
vedada. Kuigi ta kõigest väest pingutas, olid pungad puudel juba puhkemas ja rohi
tärkamas, enne kui ta teele jõudis asuda. Puud olid vastses õrnas lehekuues, rohi
kasvas mühinal ning rändlinnuparved varjasid päikese, kui ta oma vaenlasega kohtus.
See juhtus Põhja-Skänes. Rootslased ja geadid ei olnud kaugele jõudnud. Vaid
mõnest talust tõusis taevasinasse nende süüdatud must kahjutulesuits. Oli päikeseline
pärastlõuna. Puhus mahe tuul ning õhk oli tulvil linnulaulu ning mulla ja vastsete
taimede hõngu. Haddingi väed marssisid üle lageda lauskmaa, mida ääristasid
madalad metsased mäed. Neist vasakul voolas päikeses sätendav jõgi. Mujal laiusid
niidud, kus kasvasid kase- ja tammesalud. Talumehed olid põgenedes oma kariloomad
kaasa võtnud. Väli oli lahinguks vaba.
 Nähes kaugelt lähenevat vaenuväge, vilistas Hadding vaikselt. "Näib, et neid on
kolm iga meie mehe vastu," sõnas ta. "Nii paljusid ei osanud ma oodata." Ta naeris
valjusti. "Igaüks meist peab toime tulema kolme mehega."
Mitmed ta meestest neelatasid tugevalt. Kuid kõik sammusid edasi. Päike helkis
nende kiivritel ja odaotstel. Vimplid lehvisid kõrgel peade kohal. Kostis sammude
aeglast trummipõrinat. Hadding hüppas sadulast maha. Ta viskas kilbi selga ning
võttis koormahobuse seljast tapri. Vaenlasi ootas ees palju, seepärast vajas ta relva,
mille löögiulatus oleks suurem kui mõõgal, et tabada ka neid vaenlasi, kes ei seisa
päris esimeses reas. Nii lootis ta rünnakuhoogu peatada.
Ta teadis, et peagi pudeneb lahing laiali salkadeks, kus ainus viis omade juurde
jääda on jälgida oma pealiku vimplit. Kui see langeb, algab võitlus mees mehe vastu,
ilma lahingu vormi ja mõtteta.
Rootslaste ees ratsutav kuningas Asmund naeris valjusti. "Sa oled täpselt nii
hulljulge, nagu lootsingi, Hadding!" kuulutas ta. Ta oli välimuselt oma isa moodi -
suur, kerekas, kongus nina, hallinevate tumedate juuste ning habemega. Oma paremal
käel ratsutavale noorukile sõnas ta: "Tänane päev paneb su nimekaimu hauas
naeratama."
Henrik oli sale ja kaunis, vaevu relvakandmisikka jõudnud. Asmund andis talle
nime selle saksi järgi, kelle Gram Signy röövimiseks tappis. Signyst sai küll Haddingi
ema, ent kättemaksuks tema tapetud peiu eest andsid saksid Svipdagile vägesid juurde
ning see põhjustaski Haddingi isa surma. Et Henrik viibis kohal päeval, mis pidi
tooma hukatuse Grami pojale, näis Asmundile õiglane.
Külgedel lehvisid tema kahe vanema poja, Uffi ja Hundingi vimplid, ent Henrik oli
tema lemmiklaps. Mujal sammusid tema arvukate rootsi ja geadi pealikute
kaaskondlased. Kui nende seas liikuvad tatsanikud ratsmeist tõmbasid ja sadulaist
hüppasid, kajas mäekülgedelt vastu vägev hüüe. Ehmunud linnud lendasid karjudes
pesadelt. Välgatas tupest tõmmatav teras. Tinisesid vibunöörid, nooled lendasid
vihinal.
54
Vaenuväed põrkusid, nagu kaks tormilainet, üks suurem ja teine väiksem. Õhku
pritsis verevahtu. Lained liitusid, keerlesid üksteises ringi, lõid ulgudes virdama.
Mõõgad raiusid, kirved langesid, odad torkasid. Mehed karjusid, ahmisid õhku,
kisendasid, langesid. Haddingi kaarnavimpel ning Asmundi kotkalipp kõrgusid peade
kohal. Kuid taanikuningas pidi oma kaaskondlaste vahel paigale jääma,
rootsikuningas aga ründas koos enda omadega.
"Haa!" juubeldas Asmund. "Oota sa, Hadding! Ma tulen!" Ta mõõgatera lõhestas
kilbi. Henrik lõi paremalt ning tappis ründaja. Nooruk võitles nii vapralt kui tema
kõhetu kogu lubas, kartmatult, kui kogenud sõdalane.
Nende vasakul käel kõmasid kokku relvad. Raevust peaaegu hullunud Eyjolf
Lysirsson oli bralundlased otse ründajate pealiku peale juhtinud. Nad lõikasid ja
raiusid endale tee läbi ümbritsevate meeste. Nad langesid Asmundi ihukaitsjate peale
nagu hundid põdra kallale.
Kuid põdral on teravad sarved ja vägevad kabjad. Norrakad seisid õlg-õla kõrval.
Nende löögid helasid ja tabasid. Lähimad rootslased ja geadid nägid, mis toimub. Nad
tulid appi, niipea kui olid oma vaenlastega lõpetanud.
"Jaah!" kisendas Henrik kui metslaseks muutunu. Ta tormas kilbiseina tagant välja,
et vaenlast tappa. Eyjolf lõi tal kirvega mõõga käest ning purustas ta kiivri ja visiiri.
Siis aga muutus vaenlaste surve liiga tugevaks. Sissepiiratud skoonelased jäid alla.
Neid jäi üha vähemaks. Kes alles jäid, raiusid endale teed ning tõmbusid eemale.
Eyjolfi vimpel lebas verisel maamullal. Ta ise otsis üles oma kuninga.
 Hetkeks jäi Asmundi ümber vaikseks. Ta ei kuulnud haavatute oigeid ega
odavartele toetuvate tervete kähedat hingeldamist. Ta seisis ja vaatas alla verisele
laibale, kes oli olnud tema kalleim poeg. Selle nägu vaatas talle vere ja ajude vahelt
vastu. Asmund oli skald. Mõne aja pärast vaatas ta ringi ning lausus vaiksel häälel:
Kes tõstab mu relvad?
Kiivrid on kasutud,
soomusrüüd mõttetud.
Poeg rööviti minult.
Surm, sa võtsid mu kalli,
tee minuga sama.
Vaid mõõgaga lüües
ma lahingust surma otsin

Ta ajas end sirgu. Ta hääl kõlas üle lahingukära:

Paljastan rinna vaenlase ees,

kus jääkülm raud sähvib,
sinna metsikult tõttan.
Langen neile kättemaksus kaela.
Kaua veel mäletatakse
seda vaenuvägede hela.
Kui ka surm saabub peagi,
ma enne ei puhka.
55
Siis viskas ta kilbi selga, haaras mõlema käega mõõgast ning kutsus oma mehed
endaga kaasa. Elust hoolimata tungis ta Haddingi poole. Ükski vaenlane ei suutnud ta
teele püsima jääda. Ta tappis nad. Hästi väljaõpetatud ihukaitsjad töötasid süngelt ta
kõrval. Tema vimpel liikus üha edasi ning aina rohkem vaenlasi tungis Haddingi
ridadesse.
Kaaslastest ümbritsetud taanikuningas oli pidanud korduvalt taprit keerutama. Üha
uuesti lõid nad rünnakuid tagasi. Aga iga rünnak maksis neile mehi. Pika kasvu tõttu
nägi ta üle teiste peade, kuidas tema vägilased väikesteks salkadeks lahku aeti ja
ükshaaval tapeti. Kui Asmund inimlaviinina talle peale langes, teadis ta, et kui abi ei
tule, on tema lõpp käes. Ent ta ei näinud seda tulemas. Ta mõte lendas tagasi
lapsepõlve metsadesse. Nõiakunsti ei olnud ta seal eriti õppinud. Ent üks loits oli
siiski üheks korraks tema päralt.
Ta pööras pilgu põhja poole, tõmbus korraks pingule ning lõtvus siis taas. Mehed
kuulsid tema kurgust tulevaid tundmatuid sõnu ning nägid ta sõrme ruules ruune
joonistamas. Nad värisesid, kartes, et ta on hulluks läinud.
Maast tõusis suitsusammas. See keerles, vilistas ja tihenes. See muutus jötun
Vagnhöfdiks.
Ta seisis hiiglaslikuna nende ees. Ta varjas päikese; tema vari ulatus kaugele üle
lagedaks trambitud ja verega immutatud maa, mis oli täis langenute kehasid. Ta
juuksed olid takused ning ta kandis loomanahku. Ta hoidis paremas käes tohutu suurt
kirvest ning vasakus raudogadega nuia. Laiade kulmude alt sähviv kivine pilk pöördus
siia-sinna. Mehed vaatasid teda kangestunult.
"Seis!" karjus Hadding oma sõjameestele. "See on minu kasuisa! Ta on meie poolt!"
Vagnhöfdi rinnast kostis maavärinat meenutav mürin. Ta viskus edasi. Tema jalge
all purunesid luud ja purskusid välja soolikad. Ta kihutas lähima rootslaste salgani.
Need pöördusid ja jooksid laiali, tema aga hakkas neid tapma.
 Hirm kerkis ja levis kulutulena. Mehed viskasid relvad käest ja põgenesid halades,
pimesi. Ei jäänud paigale taanlasedki, sõda läks kõigil meelest. Kuid suurem osa nägi
siiski, et Haddingi vimpel lehvib endiselt. Neile meenus, mida räägiti nende valitseja
lapsepõlvest. See kohutas neid. Ent nad kinnitasid üksteisele, et nad ei tohi verest
välja lüüa ning peavad kuningale appi tõttama.
Ka Asmund julgustas oma lähikondlasi. Selleks ajaks olid nad taanikuningale päris
lähedale jõudnud. Hadding pistis tapri püsti maasse ning haaras rünnaku kaitseks
kilbi. Asmund nägi seda. Kibestunult hüüdis ta:
Miks hoiad sa vapralt kilpi,
kes sa oled nii palju paha teinud?
Seda kiiremini tabab sind
mõõk või ekslev odaots.
Sinu tahe jääb relvadele alla,
kui langeb lahingu liisk.
Sina usaldad end nõiduste hoolde,
trollide ja musta maagia hõlma.
56
Kuidas julged sa kartmatult seista?
Su vääritud teod on kõigile teada.
Kilp su õlal häbeneb oma hoidjat.
Sind hakatakse igavesti teadma
argpüksi ja pelguri nime all.
Su sõnade valelikkus
varjab taeva all päikese.
Selliseid sõnu poleks ükski mees välja kannatanud. Haddingis lahvatas raev. Ta
haaras tapri tagasi kätte ja keerutas seda. Teraga vehkides tormas ta edasi, enne kui ta
jahmunud ihukaitsjad end liigutadagi jõudsid.
Tapper tabas Asmundi kaela. Selle vahe tera lõikas lihasse. Veri purskus välja.
Asmund vaarus. Ta mehed möirgasid ning valmistusid kaitseks.
Hadding tuli. Hoope lendas vasakule ja paremale. End kaitstes virutas Asmund oma
viimase löögi. Ta mõõk tabas taanikuninga paremat jalga. Hadding komistas. Asmund
irvitas selle peale, vajus kokku ning jooksis verest tühjaks.
Haddingi mehed jõudsid õigel ajal kohale ning peksid vaenlased oma isandast
eemale. Peagi võitlus vaibus. Selle kohal seisis mäekõrgune kogu. Vagnhöfdi
lömastas allesjäänud norrakaid nagu täisid hammaste vahel.
Seejärel pöördus ta Haddingi poole. Valgeks tõmbunud huultega kuningas seisis
higistades ühel jalal ning kasutas mõõka karguna. Vagnhöfdi kummardus alla. "Sa
said viga, kasulaps," urises ta. "Tule, lähme ja ravime su haava."
Hadding raputas pead. "Ma jään võitlusväljale," sõnas ta vaevatult.
Vagnhöfdi viipas oma karvase käega. "Vaata ringi. Võit on teie päralt."
Vaid paar vimplit olid veel püsti, kõik taanlaste omad. Kõikjal põgenesid hirmunud
vaenlased. Kaks neist olid kätte saanud kohkunud hobused ning sadulaisse hüpanud.
Nad ratsutasid ringi ning hüüdsid neid, kellele nad järele jõudsid, kogudes mõned
neist kokku. Siiski oli selge, et Asmundi vägi sel päeval enam ei võitle.
Hadding noogutas. "Jah, parem, kui ma sinu abil kiirelt paranen, kui tahame võidust
mingit kasu saada."
Jötun võttis ta kaenlasse ning kandis minema nagu väikese lapse. Hadding jäi pika
teekonna kestel peaaegu magama. Tema kaaslased, kel julgust ja jaksu jätkus,
kiirustasid nende järel.
 Jötun rääkis edasi. "Vaevalt sa varsti tõusta saad," lausus ta. "Sa peaksid puhkama
seal, kuhu lehk, kärbsed ja lindude kisa sind häirima ei pääse." Jõe ääres koopasuus
asetas ta oma kandami vaikse mütsuga maapinnale.
Ta kükitas ja katsus Haddingi haavatud jalga. Veritsus oli vähenenud, kuid
lõhenenud nahkpükste vahelt turritasid välja murdunud luu otsad. "Minu sõrmed on
selle sidumiseks liiga jämedad," kõlas ta ohe kui tormituul. "Loodan, et siia jõuab
peagi keegi, kes ravimiskunstiga tuttav."
"Kas su loitsud ei suuda seda ravida?" küsis Hadding.
"Ei," vastas Vagnhöfdi. "Seda oskas mu tütar Hardgreip."
"Ma kahetsen, et ta surema pidi," vastas Hadding hiiglasele valuga võideldes.
57
"Ta läks hukatusele vastu omast tahtest," lausus Vagnhöfdi. "Nüüd pean lahkuma, et
mu oma vägi minu vastu ei pöörduks. Ma juba kuulen, kuidas kõu mägede taga
komistab." Hadding ei kuulnud, aga ta uskus hiiglast. Vagnhöfdi vaatas teda süngelt.
"Hoia end liigse kõrkuse eest. Sinu hukatus on veidrat sorti. Rohkem ma öelda ei
oska, kuid õnn ei jää alati sinuga."
Hadding tõstis vaevaliselt pead. "Tulgu mis tuleb, mina võtan kõigest, mis võtta
annab."
"Parem oleks, kui sa kõike nii tormakalt ei teeks," ohkas Vagnhöfdi uuesti. "Aga
sina oled, nagu oled, ja lisaks veel noor. Ehk kogud sa aastatega veidi tarkust, kui
niikaua elad. Kui ei, siis saabki see sinu hukatuseks. Jääme Haflidiga uudiseid
ootama. Rohkem me ei kohtu." Suur käsi pühkis üle kulmu. "Jää hüvasti, kasulaps."
Ta korjas oma relvad kokku, tõusis ja sammus minema. Loojuv päike heitis ta varju
üle oru kaugemale, kui inimsilm ulatus. Ta kõrgus päikese taustal kaugele. Inimesed
vaatasid hämmeldunult, kuidas suur must kogu kadus mägede taha.
Enne seda jõudsid kiiremad oma kuninga juurde. Üks neist oskas hästi haavu ravida.
Ta võttis Haddingil saapa jalast, puhastas haava, uuris ja katsus seda ning ütles
kaaslastele, mida tuua. Hadding surus hambad risti. Ta ahmis õhku vaid siis, kui valu
kõige hullemini torkas.

XIV

Kuningas Skjold oli lasknud oma Havni koja juurde ehitada aatdehoidla. See seisis
teistest hoonetest eemal, palktara lähedal. Tugevast puust hoone esimeses toas elas
kitsalt kuid mugavalt koja valvur. Aardekamber ise oli maja tagaosas. See oli
akendeta ning sinna pääses vaid läbi maja. Uksel oli raske lukk ning seda avati vaid
kuninga käsul.
Hadding tõi Svithjodist väga vähe saaki, mida kõrvale panna. Selle asemel pidi ta
kulda ja muid väärisasju kambrist hoopis vähemaks võtma. Ta pidi mööda kuningriiki
ringi käies heldelt kingitusi jagama, et järgmiseks aastaks kavandatud sõjakäigule
piisavalt mehi meelitada.
Ilusal suvepäeval läks ta kambrist vara tooma. Tosinajagu majakondlasi tuli temaga
kaasa seda kandma ja valvama. Läbi kindluse avatud värava nägid nad võrsuvat vilja
tuules voogamas, punaseid lehmi söömas rohelistel karjamaadel, soid, kus toonekured
konni jahtisid. Taamal kõrgus mets, mille lehekroonid särasid päikese käes ning
puudealune oli meeldivalt varjuline. Kõrgel õhus tiirutas pistrik. Ta sööstis alla saagi
peale samal hetkel, kui Hadding varakambrini jõudis.
 Valvur ootas teda välisuksel. Ta oli kunagi olnud turske, kuid nüüd vaid kõhukas.
Ta kannikesekarva nina kerkis valgete vuntside kohale ning kuub oli räpane. "Ole
tervitatud, isand," sõnas ta rämedal häälel.
58

"Tere sullegi, Glum," vastas kuningas. "Kuidas käsi käib?" Vanamees oli enne
teeninud Svipdagi, kuid Hadding ei saatnud teda minema, sest veel varem oli ta
teeninud Grami ning polnud põhjust teda umbusaldada.
"Päris hästi, päris hästi, sestpeale kui ilm jälle ilusaks läks," vastas Glum. "Astu
sisse, isand. Mul on siin kannutäis mõdu, see pole küll Taanimaade parim, aga siiski
kõige parem, mis vaene valvur oma isandale valada võib." Ta luksatas.
Hadding süngestus. Ta oli kuulnud, et Glum sageli purjutas. Viimasel ajal polnud tal
aega sellega tegeleda. "Ei, ma võtan vaid, mille järele tulin," vastas ta kuivalt ning
astus vanamehest mööda esimesse kambrisse. Hetkeks ei näinud ta hämaruse tõttu
peaaegu midagi. Siis märkas ta, kui räpane ja lohakil kõik oli. "Kas sul pole siis ühtki
majapidajat?" küsis ta. "See pole aardekambri jaoks sünnis."
"Eit pole enam jupp aega käinud," vastas Glum. "Ma ei tahtnud isandat nii tühise
murega tüüdata."
"Tean, miks ta ei tule," torkas üks valvuritest. "Thorid rääkis mulle; oleme
sugulased. Ta pole ori, vaid vabatmehe tütar, ja ta ei luba sel vanal kupjal end enam
käperdada."
Glum üritas end sirgu ajada. "Vali oma sõnu. Olen kõrgestisündinud mees, olin
sõdalane ja pean tähtsat ametit. Mõtle hoolega, kuidas sa minuga räägid."
"Ta mõtleski," katkestas Hadding teda. "Liigagi. Miks sa sellest mulle ei rääkinud,
Einar?"
Valvurite pealik hammustas huulde. "Oleksin ehk pidanud, isand. Kuid meil kõigil
oli muid muresid. Lootsin, et paar inimest lahendavad selle asja ise vaikselt äia, ilma
et peaksime sind tülitama või häbistama vana meest, kelle nimi oli varem au sees."
Hadding noogutas, kuigi endiselt kortsus kulmul. "Aitab. Võtame, mis vaja, ja
lähme tagasi. Tee uks lahti, Glum."
Varavalitseja koperdas kirstuni, kobas selle sees olevate riiete vahel ning tõmbas
välja suure võtme. Aeglaselt, nagu nõuaks ta töö suurt oskust, pistis ta selle lukuauku
ja keeras. Hadding lõi ise ukse valla.
Ta jäi hetkeks liikumatult seisma ja vaatama. Sõjameeste jutt soikus. Vaikus liikus
seesolijatelt väljas ootajatele. Igapäevaelu hääled kostsid vaikselt ja kaugelt.
"Mis viga?" mõmises Glum. Ta astus laua juurde, kuhu oli asetanud oma puust
joogikapa ning rüüpas sõõmu. "Miks te nii kangelt seisate? Miks keegi midagi ei
ütle?" imestas ta.
Iga Haddingi sõna langes raskelt kui kivi. "Siin on käinud vargad."
"Mida? Pole võimalik, ma olen alati ustav ja valvas..." Glum koperdas üle toa ja
haaras kuningal käsivarrest. "Olen jah!" kisendas ta. "Mina pole varas!"
Hadding raputas käe lahti. "Siiski on palju puudu," vastas ta. Ta astus
varakambrisse.
Seal ringi vaadates leidis ta, et paljugi on veel alles - relvi, karusnahku, hinnalisi
rõivaid, merevaigust kaelakeesid, klaasanumaid ja laekaid lõunamaiste müntidega.
Kuid tema hääl kaikus kalgilt: "Kuningas Skjoldi kuldkee, mida ta kandis tingidel.
Kalliskividega kaunistatud hõbepeeker, mille tema kuninganna Alfhild endaga
Saksimaalt ühes tõi. Kullaga kaunistatud oganui, millega kuningas Gram tappis
Sigtrygi. Suur härjapeakujuliste käepidemetega hõbekauss, mille ma tõin
Dünaborgist.
 59
Ja ma ei tea, kui palju kuldseid käevõrusid. Sina peaksid oskama seda öelda, Glum.
Sul on ju arvepidamine peas. Tule vaata ise, varavardjas."
"Mina ei tea midagi," ägas vanamees. "Käisin siin viimati siis, kui sa isegi."
"Sa oleksid pidanud vahel sisse vaatama," vastas Hadding. Siis hüüdis ta: "Haa!
Einar, Egil, Herjulf, tulge ja vaadake!"
Sõdalased trampisid sisse ja vaatasid. Põrandas haigutas mullakuhilate vahel auk.
"Keegi kaevas siia käigu," ahmis Herjulf õhku.
"Siis pole Glum tõesti varas," leidis Einar.
"Vargad," täpsustas kuningas. "Üks mees poleks sellega toime tulnud. Kes ronib
sisse ja vaatab, kuhu see urg viib?"
Egil oli esimene, kuigi ta oli sõjameestest vanim. Hadding astus elukambrisse.
Glum värises tema ees ning halises: "Mu isand, ma pidasin hoolsalt..."
Kössitava kogu kohal seistes lausus Hadding: "Hoolsuseks ei saa nimetada seda, kui
sa iial enda hoolde usaldatud varale pilkugi ei heida, vaid selle asemel purjutad ega
kuule midagi. Kas sa sellest tõesti midagi ei tea?"
"Ei, mitte midagi, vannun kõigi jumalate ja oma au nimel!"
"Meie võime temast ehk midagi rohkemat välja pigistada," arvas üks vahimeestest
ähvardavalt.
Hadding raputas pead. "Ei, ma usun, et ta räägib teatud moel tõtt, ja ma ei lase
piinata meest, kes kunagi mu isa järel lahingusse läks."
"Tänan sind, isand, tänan!" hingeldas Glum.
"Aga ära räägi enam oma aust," käskis Hadding. "Sellest oled sa ise lahti öelnud."
Glum langes põrandale ning jäi kummargil istuma, nägu põlvede vahel. Hadding
läks välja. Ta seisis päikesepaistel oma meeste vahel ning ootas. Aeg-ajalt köhatas
mõni meestest kurku puhtaks või niheles veidi, kuid ei lausunud sõnagi.
Mõne aja pärast tulid otsijad mudaste ja sasitutena tagasi. "Roomasime mööda käiku
palktara alt läbi ja edasi, kuni see eemal metsaservas lõppes," teatas Egil. "Leidsime
sealt vaid mullahunnikuid."
"Muud polnudki oodata," vastas Hadding. "Vargad tegutsesid kaua, peamiselt öösiti,
arvan ma, kui keegi neid tähele ei pannud. Talveööd on pikad. Lähen vaatan selle
hiljem ise üle. Esmalt tuleb otsustada."
Ta käskis kahel mehel varakambrisse jääda ning teistel nad hiljem välja vahetada, et
valve oleks parem kui senine. Ülejäänud läksid koos temaga kuningakotta. Glum
kõndis noruspäi kahe valvuri vahel, nende käsivartele toetudes.
Hadding saatis laiali teate, et järgmisel päeval peavad kõik lähikonna mehed
kogunema nõupidamisele. Seejärel lasi ta käigus roomanud meestel viia end
käigusuule. "Oodake siin," käskis ta. "Ma vaatan ringi ega taha, et te jäljed maha
trambiksite."
Mehed teadsid, et metsas on ta sama osav kui merel, ning kuuletusid. Tagasi tulles
ta ohkas: "Ei, nüüd on juba hilja. Ilm on kustutanud vähimadki jäljed. Siiski võib
mullakuhila järgi otsustada, et vargad ei tegutsenud rohkem kui kuu-kaks tagasi. Saak
on kindlasti kuhugi metsa peidetud. Kui nad pole just päris lollpead, ootavad nad selle
60
asjaga. Järgmisel aastal, kui inimesed on varguse peaaegu unustanud ning kõik
mõtlevad vaid sõjakäigule, hiilivad nad välja, kangutavad kalliskivid lahti, sulatavad
metalli üles ning vahetavad selle muude asjade vastu, kui kaupmehed taas Havni
kogunevad. Või siis põgenevad saagiga Jüütimaale, Angliasse või Saksimaale ning
seavad end seal sisse." Tema viha lahvatas, küll vaid silmapilguks, ent siiski nii
jäiselt, et ka vintsked sõjamehed hirmust võpatasid. "Milline jultumus! Kurjale
vastatakse aga kurjaga."
Ta nägu kalgistus ning sõnatult kõndis ta oma meeste eesotsas tagasi. Ta oli õhtuni
endassetõmbunud. Sama meeleolu haaras ka sõjamehi ning söömaaeg oli rõõmutu.
Seejärel heitis Hadding armukesega kardinate taha voodisse, kuid ei võtnud naist käte
vahele. Too teadis, et Hadding lamas veel kaua tema kõrval pimedas ärkvel.
Koidikul tõusis ta rahulikult, kuigi mitte rõõmsalt. Määratud ajal kõndis ta aasale,
kus käidi nõu pidamas, ning istus kandiliseks tahutud kivile. Sõjamehed, talumehed,
kalamehed ja meistrimehed seisid ringis tema ümber. Taevasse olid tõusnud kõrged
pilverünkad, mille tippudel mängis küll päike, ent jalamid tõmbusid halliks. Madalal
pea kohal lendasid varesed. Jahedas tuules, mis kandis läheneva vihma lõhna, kõlasid
kähedalt nende hüüded.
Kui seadusetundja oli ette lugenud iidsed seadused, mis kehtisid selle päeva ja
nõupidamise kohta, tõid kaks valvurit Glumi ringi keskele kuninga ette. Vanamees
astus lohinal ning jäi kõigi pilkude all kössitades seisma. Hadding rääkis juhtunust
teistele.
"Leian, et see mees on mind reetnud," lõpetas ta. "Ta vandus, et valvab varandust.
Selle eest sai ta hea elamise, rõivastuse, söögi ja kõrge au. Kuid tema muutus räpaseks
ja tähelepanematuks. Sestap on meid tabanud suur kaotus - mitte üksnes mind, vaid
skjoldungite koda ja kogu meie kuningriiki. Kadunud võrud olid kõigest võrud, ent
ülejäänu kuulus kunagi mu esivanematele, taanikuningatele ja -kuningannadele. Need
olid võimu ja õnne kandjad. Nüüd oleme neist ilma. Glum Styrsson, sa sured. On sul
midagi enda kaitseks öelda?"
Varavardjas ajas end sirgu ning vaatas kuningale silma. Äkki muutus ta hääl
kindlaks. "Jah. Olin vähem valvas, kui pidin, ent olen vana ja valvama oleks ehk
pidanud mõni noorem mees. Jäta mulle alles mu auraasuke. Mis muusse puutub, tee
nagu soovid."
Hadding noogutas. "Tõsi ta on, kunagi võitlesid sa kõrvuti mu isaga. Sa sured
kiirelt, võllapuul."
Glum .niisutas keelega huuli. "See sobib," vastas ta, teades, et inimesed jäävad teda
mäletama nii, nagu ta sel päeval käitub.
Rahva seast kostis nõustuvat pominat. Inimohver Odinile vähendab varguse toodud
halba õnne. Kes teab, ehk tuleb jumal ise poodut koju viima? Keegi ei nutnud, välja
arvatud Glumi väike pojapoeg, kelle eest too oli pärast lapse vanemate surma
hoolitsenud; keegi ei kahelnud otsuses.
Haddingi majakondsed viisid Glumi minema. Hadding ise tõusis. "Kuulake," lausus
ta valjult. "Tõenäoliselt viibivad vargad meie seas. Ma räägin nende kõrvadele.
Mõelge hoolega järele. Mida teil võita on? Tahate te tõesti uuesti metsades hiilida,
kössitada soetule valgel, hävitades hinnalisi esemeid, mis kuulusid kunagi suurtele
meestele ja tähistasid tähtsaid tegusid? Sellest ei saa tulla midagi head. Nende asjade
müümine toob vaid suurt õnnetust ja hirmu. Te ei söanda nende eest täit hinda küsida
ega nautida
61
täielikult asju, mida ostate saadud rahaga. Või peate oma saagiga võõrastele
maadele sõitma ning elama võõraste seas, kus teid igavesti vaevab koduigatsus. Kes
hoolitseb seal teie haudade eest, kes mäletab teie nimesid? Mida te võidate?
Glum sureb teo eest, mida ta ei teinud. Vargaid ei oota surm. Tähtsam on varandus
tagasi saada. Annan oma sõna, et kes iganes varanduse mulle tagasi toob, saab
sõbraliku vastuvõtu osaliseks. Jah, nende au jääb alles, nagu Glumi omagi."
 Ta käskis seadusetundjal vandesõrmuse välja tuua. Seda peoga kattes tõotas ta seda,
aidaku teda vaanid ja kõikvõimas Thor. Tugevnev tuul lennutas ta kuldsed juuksed
näole ning vilistas sinnajuurde. Pilvede varjud kihutasid üle maa ning kaugel kõmatas
kõu. Inimesed vaatasid üksteisele otsa, pomisesid omavahel ning lahkusid otsekohe,
kui kuningas kogunemise lõppenuks kuulutas.
Pärast poomist läks ta koos paari sõbraga metsa jahile. Nad ei lootnud kogemata
varastatud saaki leida, vaid Haddingi viha leevendada. Ta ajas oda otsa ründava
metskuldi, kes jõudis teda enne surma äärepealt kihvadega puskida. See muutis
Haddingi leebemaks, peaaegu rõõmsaks.
Nad pöördusid läbi metsa tagasi. Kui ta külas oma kojani jõudis, astus tema ette
nõgine lihaseline mees ja tervitas teda. "Isand kuningas, kas ma saaksin sinuga nelja
silma all rääkida?" küsis ta.
Hadding teadis sepp Bosit hästi. "Jah, muidugi," vastas ta ning viipas teistele, et
nood eemale astuksid. Ise läks ta koos sepaga sepikotta. Seal ääsisüte kumas lausus
Bosi: "Ma kaalusin su sõnu, mis sa rahva ees laususid. Kas sa mõtlesid seda tõsiselt?"
"Kõik kuulsid mind vandumas," vastas Hadding.
"Noh, siis..." Bosi tõmbus pingule ja jätkas kiirustades: "Mina olen üks neist, kes su
varanduse võtsid. Annan oma osa sulle tagasi."
Hadding kuulas teda vaikselt. "See on hea. Ma pean oma vandest kinni. Kuid kas sa
ei saaks mulle näidata, kus kogu varandus on?"
"Kardetavasti mitte. Jagasime saagi omavahel ära ning igaüks peitis oma osa vaid
endale teadaolevasse kohta. Kuid ma saan tagasi anda Skjoldi keti ning palju
võrusid."
"See on väga väärtuslik," vastas Hadding. "Veel parem oleks, kui sa teataksid mulle
teiste nimed."
Bosi raputas pead. "Me vandusime verevendlust." Ta neelatas. "Sa ei öelnud, et
peame oma vannet murdma."
"Ei, seda ma ei teinud," möönis Hadding. "Tule kaasa ja võta oma tasu vastu. Ehk
mõtlevad teisedki ümber."
Bosi kõndis jäigalt tema kannul. Sel õhtul kutsus Hadding ta oma kõrge trooni ette.
"See mees tegi halba," sõnas ta valjusti, "kuid ta annab oma parima, et kõike heaks
teha. Sestap saab ta võru minu käelt ja koha meie pidulauas. Olge tema vastu lahked,
sest edaspidi ootavad teda uued auavaldused."
Jahmunud meestel ei jäänud üle muud, kui Bosi enda sekka võtta ning isegi temaga
rääkida. Kui joogikapp oli ringi käinud ning nende meel leebus, hakkas Bosi tegu
neile näima julge ja kavala tembuna. See on üks tubli mees, leidsid nad. Edaspidi
peaks ta õigel teel püsima ja nii oma nime kuulsaks tegema.
62
Tõepoolest, Hadding jäi tema vastu sõbralikuks. Kuigi Bosi polnud relvameister,
tellis kuningas temalt mõõga ja maksis palju rohkem, kui see väärt oli. Ta pakkus
veel, et võtab Bosi poja oma teenrite hulka, kui poiss küllalt vanaks saab. Ta rääkis ka
Bosi tütardele rikaste kaasade otsimisest.
Sestap astus mõne aja pärast esile veel üks varas, talumees nimega Ro. Tema tõi
tagasi kuninganna Alfhildi hõbepeekri ja ohtrasti kulda. Ka temale tasus kuningas
heldelt, kinkides talle metsasalu, mis pärast aletamist pidi jääma tema pärisomandiks,
ning lisaks raha, et selleks tööks sulaseid palgata.
Seepeale andsid end üles ka kaks viimast varast, kes tõid tagasi oma saagiosad.
Hadding kinkis neile sõrmused ning andis teada, et rahvas peab taas kogunema
nõupidamisele, kus ta kõik neli varast seaduse ees puhtaks kuulutab ning neid lubatud
viisil austab.
 Sel kogunemisel tuhises tuul ning rabisesid vihmahood. Kuningas vaatas inimesi
ning vargad seisid tema ees. Hadding hüüdis üle tuulemüha: "Nemad on need, kes
tahtsid meilt röövida pühad esemed. Ma vandusin, et kes mulle röövitud vara tagasi
toob, saab suure tasu ning pälvib samasuguse au nagu Glum. Nüüd täidan ma oma
vande. Ka teid puuakse."
"Mida?" röögatas Bosi ning viskus Haddingi poole. Tema paigalesundimiseks oli
tarvis kolme valvurit. Ta viskles ja raevutses nende haardes. Ülejäänud kolm olid
rahulikumad.
Hadding naeratas neile. "Milline au oleks suurem Odini juurde minekust?" küsis ta
kätt langetades. "Viige nad ära."
Ta ei tülitanud nende leski ega lapsi, ei võtnud neilt tagasi antud tasu. Ta oletas
siiski, et Bosi poeg ei soovi tema teenriks tulla.
Tema teost räägiti üle kogu Taanimaa. Näed sa, ütlesid inimesed, see kuningas
oskab olla nii kaval kui karm. Need, kes teda järgivad, võivad paljugi loota.

Terve talve ja kevade valmistus Hadding sõjasõiduks. Ta teadis, et ei saa minna otse
Uppsala peale, nagu oli kavatsenud. Iial enam ei tohtinud tema kuningriik jääda
kaitsetuks taoliste rüüsteretkede ees. Pigem jäägu suurem osa mehi maha kodusid
kaitsma. Ta kavatses valitud sõjaväega igal suvel rootslasi rüüstamas käia. Ta lootis
neid sellega kurnata, kuni kord kohtab kuningat lahinguväljal ja lõplikult võidab.
Nii sündiski. Vahel luusisid tema laevad kaldaääri mööda ja mehed tungisid
ootamatult maale, et tappa, rüüstada, põletada ja kinnipüütuid orjaks viia. Vahel seilas
terve suur sõjavägi üle väina ning tungis sügavale sisemaale, külvates samasugust
hukatust. Kuningas Uffi võitles vastu, nagu suutis, ning mitmed lahingud olid rasked,
kuid iial ei hoiatatud teda piisavalt vara ning taanlased läksid vastamisi üksnes
talupoegadega. Neid oli kerge kas alistada või suisa puruks lüüa.
Sõjakäikude lõppedes naases Hadding Taanisse ning veetis mitmeid kuid maal ringi
sõites. Ta tegi otsuseid, mida rahvas pidas targaks ja sageli ka lahkeks; ta jagas
kingitusi mitte üksnes kõrgest soost inimestele ja talumeestele, vaid ka vaestele;
vahemehena lõpetas ta mitmed verivaenud, algatas metsade aletamise põllumaadeks,
asulate, kaubaõuede ja laevatöökodade rajamise; andis võimalusi madalast soost
noortele meestele, kes tahtsid elus edasi jõuda; tema kingitused, sõnad ja naeratused
tõstsid
63
suure au sisse skaldid ja käsitöömeistrid; ta lepingud Jüütiinaa, Anglia ja Saksi
kuningatega kindlustasid ja elavdasid kaubavahetust. Sageli öeldi, et temas oleks nagu
varjul kaks erinevat meest: armutu sõjamees ja ettenägelik.
Selle kõige käigus polnud tal aega endale naist otsida.
Nii möödus viis aastat, enne kui teda taas ebaõnn tabas.

XV

"Liiga kaua oleme lasknud sellel hundil otsustada, kus ja millal ta meiega võitleb,"
lausus Uppsalas kuningas Uffi.
"Mida siis teha?" küsis tema noorem vend Hunding. "Kui koguksime suure sõjaväe,
jääksid maakonnad nii paljude meesteta kaitseta ning Hadding võiks takistamatult
röövida. Sageli mõtlen, et kas poleks parem temaga rahu teha. Kui ta on kindel, et me
Taanit ei ähvarda, loobub ta ehk oma alusetust nõudmisest Rootsi troonile."
 Uffi rusikas langes raksudes trooni käsitoele. "Rahu tema ja minu vahel? Mitte iial,
kuni me mõlemad elus oleme!" Ta oli suurt kasvu mees, nagu nende isa Asmundki,
ning ka näolt tema moodi, kuigi pruunide juustega, mis olid hallist veel puutumata.
Teda peeti isast kavalamaks; ta mõtles alati ette. Täna kissitas ta silmi ja kõneles
vaikselt. "Hunt kargab lambakarja sekka, haarab lamba hambusse ning kaob nii
kiiresti, et koerad ei saa teda kätte. Kui mõni talle siiski järele jõuab, sähvab ta sellele
kihvadega ning kaob metsa, kus ülejäänud koerad peagi ta jäljed kaotavad. Kas karjus
peaks seepeale alla andma ning kogu karja talle jätma? Ei, tark mees meelitab hundi
lõksu."
"Hadding on ise ka tark," leidis Hunding. "Seepärast arvangi, et peaksime temalt
küsima, mis rahu meile maksma läheks. See võib olla odavam kui lõputu sõda. Iga
lõksu tunneb ta aga kaugelt ära ning oskab eemale hoida."
"Ei, kui lõks on selline, millest ta pole iial kuulnudki." Uffi vaatas oma kannupoiste
ja sõjapealikute hulgas ringi. "Mul on selline plaan. Sel talvel varume palju puid
märgutulede tarbeks. Kevadel hoiame kõikjal riigis valmis kiirete hobustega
sõnumiviijaid. Siis on meil teada, kuhu ta suundub. Gotlandi põhjatipu ja maismaa
vahel seame merele rohkem laevu, kui temal on iial kaasas olnud. Kui ta soovib
nendega võidelda, siis tore, ta on omadega läbi. Kuid tõenäolisemalt suundub ta neid
nähes lõunasse.
Lõunapoolsed kaldad on ta juba lagedaks riisunud. Kui ta tahab rohkem kahju teha
ning suuremat saaki saada, peab ta tungima kaugele sisemaale. Kus see ka ei toimuks,
keegi ei tohi talle vastu hakata. Inimesed peavad temast eemale hoidma, just nagu
kardaks teda nähagi. Seepeale liigub ta veel sügavamale sisemaale. Kui ta on küllalt
kaugele jõudnud, rüüstavad geadid ja rootslased tema ees, taga ja ümber oleva maa.
Pandagu tuli otsa igale aidale ja viljapõllule, tapetagu iga kariloom, keda ei suudeta
kaasa viia. Siis ei saa taanlased enam meie kulul elada, nagu nad on harjunud. Samal
ajal kiirustan mina valitud sõjaväega lõunasse, kaasas koormahobused toiduvaruga.
Teel
64

koondan enda ümber veelgi rohkem sõjamehi ning lõpuks ühendan oma väega
kohalikud talupojad. Taanlased on selleks ajaks näljast nõrgad. Siis ründamegi neid."
"See on ennekuulmatu, et kuningas oma rahva vastu sõdib!" hüüatas Hunding.
Teisedki pomisesid ja urisesid. Kuid pärast pikka arutamist otsustasid nad, et asi on
väärt proovimist - miski muu polnud ju seni aidanud.
Taas saabus suvi, juba kuues Haddingi ja Svipdagi koja vaenu algusest arvates.
Haddingil oli kombeks saata ette maakuulajaid, et teada, mis teda ootab. Kui ta
Ölandist mööda purjetas, aerutas kiirustades tema parda äärde väike laev, millelt
hoiatati, et põhjas ootab rootslaste laevastik. Haddingi laevastik oli sellest palju
väiksem ja koosnes peamiselt laiapõhjalistest knorridest, mis sobisid paremini
purjetamiseks kui aerutamiseks ning olid ette nähtud meeste ja hobuste vedamiseks,
mitte kiireks põiklemiseks. Pärast arupidamist kaptenitega keeras ta otsa ringi ning
seilas tagasi Ölandist lõunasse ühte geadi randa, mida teadis. Seal jättis ta igale
laevale valvemeeskonna ning suundus ise loodesse, Svithjodi soode poole.
Alguses liikusid ta väed kärmelt. Ei kohatud ühtki vaenlast. Ta ei kohanud üldse
mitte kedagi. Nad olid seal varemgi käinud. Tulest mustunud rondid kõrgusid
taluasemetel laialipillutatud kontide kohal nagu ruunikivid, neid ümbritsevad põllud
olid rohtu ja väätidesse kasvanud. Moonid särasid, vindid vilistasid, hirv silkas
metsatukka, ehmunud haned tõusid plaginal soodest, kuid maa oli kummastavalt
vaikne. Keegi ei julgenud õhtuti lõkke ääres valjusti kõnelda ning kõik piidlesid selja
taga laiuvat pimedust.
Edasiminek muutus raskemaks. See kant oli taanlastele võõras. Nad leidsid
puutumatuid asulaid, suuremaid külasid ning küpsevaid viljapõlde. Inimesi nägid nad
aga harva. Kõik olid põgenenud. Mäetippudelt tõusev suits näitas, kuidas vaenuväe
tulekust märku anti. "Kummaline, et nad vastu ei hakka ega võitle," pomises Hadding.
"Siinne rahvas on kange hingega. Nad peaksid vähemalt püüdma meid takistada. Kas
nad on täiesti verest välja löönud?" Ta naeris. "Noh, seda parem meile!"
Ta mehed olid ära söönud kogu laevadelt kaasa toodud toidu. Nii palju suid ei
saanud aga metsloomadest söönuks. Talumehed olid kariloomad minnes kaasa
võtnud, kuid see aeglustas nende põgenemist ning peagi lasid nad suurema osa lahti.
Haddingi maakuulajad ei märganud läheduses ühtki vaenlast, seepärast võisid
sõdalased kadunud lehmi otsides vabalt ringi hulkuda. Söök oli küll napp, kuid piisav,
et edasi liikuda. Nende taga jäid lõõmama laastatud talumajad ja aidad. Mere äärde
kavatsesid nad tagasi pöörduda teist teed pidi.
Äkki ümbritses neid igast küljest suits. See tõusis puude kohale, kattis uduna
mustunud põlde, muutis siniseks ja kirbeks õhu, mida nad sisse hingasid. Enam ei
leidnud nad lehmi, sigu ega lambaid. Kütid leidsid vaid raipeid, mida vaglad ja
sipelgad puhastasid jäänustest, mis olid neile jätnud õhus tiirutavad ja kriiskavad
varesed.
"Mida see küll tähendab?" imestas Eyjolf Lysirsson. "Kas nad ohverdavad kõik
jumalaile, et need meid nuhtleksid?"
"Ma ei tea," vastas Hadding, "aga igal juhul ei meeldi see mulle." Ta jäi mõttesse.
"Lähme laevade juurde tagasi."
Selleks ajaks olid nad veel kolm päeva edasi rännanud, sest nad ei mõistnud, kui
põhjalikult oli nende ümber kõik ära põletatud ja tapetud. Nad olid jõudnud kaugele
65
kõrgmaale, kus asustus oli hõre ja metsad paksud ning sealsetel vähestel teedel oli
raske liikuda. Hadding määras suunda päikese ja tähtede järgi. Ta oli valmis mõelnud
tee, kuidas pääseda eemale halvaendelistest kohtadest.
Kuid seda teed minnes ei leidnud taanlased midagi süüa. Igal pool laius samasugune
kõrbenud maa. Aeg-ajalt märkasid nad silmapiiril ratsanikke. Mõnikord püüti kinni ka
mõni kohalik elanik. Nemad teadsid öelda vaid seda, et kuninga mehed olid käskinud
neil vaenlaste tee laialt puhtaks põletada. Hadding noogutas. "See on niigi selge,"
vastas ta ning lasi vangid vabaks.
Kui ta käskis koormahobused tappa, ei vaielnud keegi vastu, kuigi see tähendas
saagi mahajätmist. Selleks ajaks korisesid kõhud juba liiga valjusti. Palju hullem oli
näljast jõudu kaotada. Rõõmust huilates istusid taanlased oma lõkete ümber ning
hingasid mõnuga sisse küpseva liha lõhna, enne kui sellesse hambad sisse lõid.
Ent hobuseid polnud palju. Nad ei saanud tappa neid, kes kandsid odasid, nooli ja
muud relvastust. Seepärast sõid nad päevas vaid mõne suutäie. Mõned said ka veidi
rohkem. Väe lärmakas minek peletas metsloomad eemale ja neil polnud aega, et
teelejäänud jõgedest kala püüda. Aga iga mees võis linnupesa silmates puu otsa
ronida ning linnupojad põske pista. Igaüks võis mädanevalt rondilt tõuke korjata. Veel
paremini läks sellel, kes tabas noolega mõnd hulkuvat koera. Ent seegi oli üsna kasin
söömaaeg.
Üks mees jäi kõndimiseks liiga nõrgaks. Ta sõbrad valmisrasid kanderaami ja
asetasid ta sellele. Päev hiljem ta suri. Arvatavasti oli tegemist haigusega, sest keegi
teine polnud näljast niiviisi nõrgab jäänud. Ta maeti samal õhtul laagrisse jäädes.
Hiljem aga hakkasid levima jutud, et öösel olid teised ta üles kaevanud ja teda
söönud, enne kui ta uuesti maha matsid. Keegi ei öelnud, kes seda tegid, ja Hadding
kortsutas vaid kulmu, aga lugu oli siiski hirmus ning ajas kõigil südame pööritama.
Lõpuks tagasi lauskmaale jõudes peatusid nad järvekaldal. Ainus märk inimestest
oli umbes miili kaugusel asuv tühi põletatud põldude ja hoonetega talukoht. Sealsed
elanikud olid enne põgenemist isegi naerid ja muud seajuurikad tulle visanud.
Järv ise säras päikeseloojangus kuldselt. Kalda ääres kahises pilliroog. Konnad
kargasid ringi. Sõdalased sulistasid mõnda aega vees, üritades neid kinni püüda, aga
sellest ei tulnud midagi välja. Samuti ei suutnud nad kätte saada ühtegi taamal
häälitsevat veelindu ega mõelnudki püüdma hakata kalu, keda nad nägid veest välja
hüpates sätendamas. Neil polnud selleks vajalikku varusrust. Hämaruse saabudes
hakkasid ringi lendama nahkhiired, püüdes kõikjal pinisevaid sääski, kes imesid verd,
mida meestel oli niigi vähe. Viimane päikesevalgus kumas läbi nende tiibade.
Tumedad puud seisis taamal idataeva taustal, kus oli süttinud punane täht. Soojus
kadus maailmast.
Et polnud enam koormaloomi, kes telke kannaks, pidid sõdalased end
kõikvõimalike palakate sees rohule võilillede vahele välja sirutama. Nad ei hakanud
tulesid süütama, vaid järasid väikesi haisvaid lihatükke, mida ringi ulatati. Hadding,
sama otsajäänud kui teisedki, lausus Eyjolfile: "Mul on tunne, et oleme jõudnud oma
tee lõppu."
"Mereni on veel pikk maa," vastas viikingi poeg. "Ma kavatsen seda veel sõita." Ta
naeratas, endal silmad aukuvajunud. "Ja nii mõndagi naist tahab veel katsuda."
66
"Soovida ju võib," vastas Hadding, "aga see hetk ei pruugi nii ruttu tulla." Ta
pöördus tihenevas pimeduses ümber ning otsis üles oma teki. Eyjolfi jaoks tundus
halva endena, et ta pidi selliseid sõnu kuulma oma kuninga suust.
Saabus öö. Täiskuu ehitas üle järve võbeleva silla. Kui paar unist valvurit välja
arvata, magasid kõik taanlased.
Nad ärkasid kummalise heli peale. Pimedusest kostis vali, üdini lõikav hääl, mis
bigises kui veskikivi ning lausus neile:
Sõjasõidul oled kaugele tulnud,
peagi langed jahitava mõõga all.
Mis udu su mõistuse varjutas?
Miks komberdadpimedalt edasi,
miks arvad, et maa laseb su läbi?
Kohkumatud rootslased on kogunenud
lipu alla, et haarata mõõgad.
Taanlased, koidikul saabub surm,
mis te väe armuta hävitab.
Lahingus parimad teie seast
taanduvad ülekaaluka vaenlase ees
ja põgenevad hirmuga lahingutandrilt.
Vaenlane teid jälgi mööda jälitab,
võitjad tahavad kaotusi neimata,
sest lihtne on tappa hirmunud meest,
kes abitult põgeneb vaenlase eest.

Hadding kargas püsti, alasti, kuid mõõgapide pihus, ning vahtis kuuvalgel ringi. Ta
mehed näisid talle varjudena, kuuvalgus peegeldus vaid tupest tõmmatud raual. Nad
karjusid, vandusid, oigasid ja pomisesid endale nina alla. "Paigal!" hüüdis Hadding.
"Seis!"
 Hääl oli vaibunud. Öös oli kuulda vaid tuulevihinat ja kuuvalgusega ülekallatud
lehtede sahinat. Kaste sätendas külmas tähesäras. Hadding käis meeste seas ringi,
käskides neil meeles pidada, et nad on siiski mehed. Nad teadsid, et ta on varemgi
seletamatuga kokku puutunud ning ellu jäänud. Mõne aja pärast melu vaibus. Kuid
keegi ei jäänud enam magama.
Kahvatus koiduvalguses küsis Eyjolf: "Kas asume teele?"
"Ei," vastas kuningas. "Me kuulsime, mis on tulekul. Ühtki küngast pole silmapiiril,
seepärast on see lahingupaigaks sama hea koht kui ükski teine."
Maakuulajad polnud enam mitu päeva ümbrust uurinud, sest nappis nii hobuseid kui
ihurammu. Sestap polnud Hadding üllatunud, kui keskhommikul võis näha
päikesepeegeldust rootslaste odaotstelt. "Meid on sama palju kui neid," sõnas ta enda
ümber seisvatele lähikondlastele. "Kuigi meie kõhud on tühjemad kui neil, on
vähemalt meie süda rohkem täis. Astume neile vastu järvekaldal. Siis ei saa nad
kõrvalt mööda hiilida ja meid selja tagant rünnata."
"Ja meil pole sugugi lihtsam läbi murda ning põgeneda," urises vana Kirve-Egil.
67
Hadding naeris. "Kui üks mu meestest nii häbematult räägib, siis on meil veel
võidulootust. Kuid jätke see mõte enda teada."
Rootslased lähenesid ning taanlaste vibukütid lasid nooled lendu. Need tuhisesid
tumeda pilvena üles ning langesid alla rootslaste peale. Nooled tungisid kilpidesse,
põrkusid kiivritelt tagasi ning kolisesid vastu turviseid. Mõned tungisid ka lihasse.
Uks mees komberdas ja kisendas, nool silmas, teine üritas välja kiskuda kaela
tunginut ja langes verd pritsides põlvili, kolmas tõmbas noole välja oma reiest ja jäi
sestpeale lonkama - siin, seal, üle kogu Uffi väe. Kuningas andis korralduse. Pealikud
hüüdsid selle oma rühmadele edasi. Rootslased ootasid, kuni nende vibumehed
samasuguse vastuse andsid.
Nii kaotasid nad ootamatu pealetungi eelise. Selle tegid aga tasa taanlaste kaotused.
Ent rootslased pidid alles taanlasteni jõudma ning ületama selleks lagendiku, kus
nende poole lendasid nooled ja hiljem juba lingukivid ning odad. Haddingi väe
esimeste ridadeni jõudes oli rootslaste rivi lagunenud. Külg-külje kõrval tegutsedes
lõid taanlased nad tagasi.
Uffi õhutas oma mehi tagant. Sõjamehed kogusid rühmad kokku ning kordasid
rünnakut. Raud vaikus ja helas, lõhestades kilbipuud. Kerkisid toored raevu- ja
valukarjed. Rootsikuningas raius väsimatult, püüdes leida teed vihatud meheni. Ta
nägi kiivrimere kohal Haddingi kõrget kogu kesk vehklevaid relvi. Kuid alati oli
lahingumöll nende kahe vahel liiga tihe.
Tema mehed olid läbi teinud pika raske rännaku. Taanlased olid küll näljast nõrgad,
kuid olid siiski lahingueelsel ööl puhata saanud. Nad ei taganenud ning võtsid vastaste
ridadest kõvasti matti. Nende ees kõrgus laibakuhi. Rootslastel oli üha vähem ja
vähem isu üle nende verest nõretavate vaalude turnida.
Saabunud vaikuses, mida lõhestasid vaid raskelt haavatute oiged ning tervete
hingeldamine, mõtles Uffi järele. "Andke taganemiskäsk," ütles ta pealikutele. Kui
sõjasarved kord vaikisid, läks tema vimpel esimesena liikvele.
Taanlased ei rõõmustanud. Nad olid selleks liiga väsinud. Nad teadsid, et nende
kaotused olid suuremad. Mõne aja pärast nägid nad, kuidas Uffi vimpel umbes miili
kaugusel peatus ning ta vägi selle ümber kogunes.
"Tagasi laagrisse," andis Hadding käsu. "Ehk õnnestub meil seekord välja magada."
Seda poleks ta pidanud ütlema. Meestele meenus hääl pimedusest ja selle
ettekuulutus. Siiski nad kuuletusid ning võtsid haavatud kaasa. Surnud pidid nad
maha jätma, sest neil ei jagunud nii suure koorma kandmiseks jõudu. Ka ei hakanud
nad abitult maaslamavate rootslaste kõrisid läbi lõikama. See tähendas suuremat tööd,
kui nemad suutsid teha, lisaks oli see kasutu. Nad seadsid end sisse samas kohas.
Enamik vajus otsekohe vaevatud unne.

Kuningas Uffi istus hobuse selga, viipas sõdalased enda ümber ning kõneles neile.
Nad ei saanud lüüa, hüüdis ta. Nad andsid valusamini, kui ise said. Ta oli nende üle
uhke. Nad kosuvad ja puhkavad veidi. Hommikul lõpetavad nad poolelijäänud töö.
68
Kerkinud hõisked olid rõõmutud. Oma isandat nad siiski tervitasid. Rootslased jäid
laagrisse ning kükitasid lõkete ümber. "Rõõmustagu taanlased meie
lihaküpsetuslõhna-de üle."
Saabus öö, üürike suveöö, mis peaks õigemini hämariku nime kandma. Täiskuu
tõusis idapoolsete puulatvade kohale ja muutis öö veelgi valgemaks. Lõkked vajusid
madalaks. Kui valvurid välja arvata, siis laager magas.
Kuu kerkis taevapööningule üha lähemale. Maa lebas varjudes. Järve oli hõbedaga
kirjatud. Ja siis korraga kõmas üle rootslaste väe hääl, mis lausus valjemini kui ükski
inimene seda teha võinuks:
Miks ärgitad, Uffi, mind
teda põrmu heitma?
Hulljulgeks peetakse sind,
ei julgusest ole siin jutt.
Sa vihastad paljusid,
kättemaks tuleb.
Hoiatan — ainuke vaenlane
vaevata võidab.
Mõõgatera all
sa peagi elu kaotad.
Eks võitle siis pealegi,
eluküünal sul kustub.
Lendav odaparv
su maa külge naelutab.
Ükski mähis ei kata
su loendamatuid haavu.
Ei mõtetki, sest miski
surnu haavu ei paranda.
Mehed ehmatasid ärkvele. Nad haarasid relvad, mis aga nende käes võbisema lõid
ning maha kukkusid. Nad koperdasid hämaruses ringi ning kutsusid sõpru, ükskõik
milliseid: "Ingvar, kus sa oled? Grimulf, vandemurdja, minu juurde!"
Kuigi teda kattis külm higi, teadis Uffi, et kui ta oma hirmu välja näitab, võib kogu
ta sõjavägi laiali joosta. Kui mõned juba põgenevad, lähevad teised neile järele. Ja kui
nad ka.paigale jääksid, võtaks mõte sellele häälele neilt julguse. Ta tormas telgist
välja ning hõikas valvurid enda juurde. "Puhuge sarvesid! Ajage mehed kokku! Me
läheme tagasi sõtta!"
Kuidagi õnnestus tal mehed üles kütta. Raud tõmmati tuppedest ja see säras
kuuvalguses jäiselt. Uffi ratsutas kõige ees, kus kõik teda näha võisid. Ta vägi liikus
aeglaselt edasi. Uffi hüppas hobuselt ning haaras kätte kilbi.
Lärm äratas ka taanlased. Nad olid uimased, valust vaevatud ja unised, ent
kuuletusid siiski oma kuningale, kes käis ringi ja käskis valmis olla. Neil polnud
muud teha kui relvastuda ning komistades kolme ritta võtta. Siis jäid nad ootama,
kuni vaenlane nendeni jõuab.
 69
Äkki sammus kusagilt kahe väe vahele kastemärjale rohule mees. Ta oli pikem ka
kõige pikemast sõdalasest, kuid hirmuäratavalt kõhn. Tema ümber lehvisid räpased
räbalad. Kuuvalguses helendas tema karvutu, habemeta nägu; silmad olid liiga
sügavale vajunud, et neid näha, ning ta pea meenutas kolpa. Ta pigistas pihus kõverat
mõõka nagu viljalõikamise sirpi. Ta keerutas end ning asus siis rootslaste ees
taanlaste poole tulema.
Need ahmisid õhku. Odaotstel värises hääbuv lõkkekuma.
Teiselt poolt ilmus välja teine vanamees, sama pikk, kondine, räbalais ja kiilakas kui
esimenegi, ja samamoodi relvastatud. Tema pöördus rootslaste vastu.
"Mis asjad need on?" kostis Haddingi selja taga hirmunud hääli. "Trollid,
sünkhaldjad, kummitused, mis asjad ometi?"
"Ma ei tea," vastas kuningas, "kuid täna öösel on võitluskeerises teisigi jõude peale
inimeste."
Olendid kohtusid. Nende mõõgad raksatasid kokku. Nad heitlesid edasi ja tagasi,
raiudes ja kaitstes kiiremini kui silm seletada jõudis, liikudes kuuvalgel tontlikus
hauavaikuses.
Mehed vaatasid jahmunult ja liikumatult. Siis hüüdis Uffi: "Vähemalt on meiega
üks sõber hauatagusest! Ärgem vedagem teda alt! Edasi!"
Lihtsam oli võidelda kui pealt vaadata. Rootslased kisendasid kui metskassid. Nad
tormasid pealetungile. Nad hoovasid kahest hirmsast vanamehest mööda, taanlastele
peale.
"Pidage vastu!" karjus Hadding. Lahing lõi tema ümber keema.
Mõnda aega käis heitlus pimesi ja arutult. Kuid nüüd olid rootslased lagendiku
poole seljaga, taanlased aga nägid silmanurgast ikka koletut pilti. See vapustas ja
kangestas neid isegi keset võitlust elu ja surma peale.
Nende poolt olev vanamees andis järele. Ta taganes, vaevu enda ümber langevaid
lööke vältides. Äkki oli ta nende silmist kadunud. Teine jäi oma räbalais hetkeks
seisma, kolp kuuvalguses hallikasvalgelt helendamas, enne kui kõrgeletõstetud
mõõgaga minema astus.
Seepeale taanlaste vastupanu murdus. Ükshaaval, kakshaaval, kümnete ja
mitmekümnete kaupa lahkusid nad rivist. Enamik viskas relvad käest, et kiiremini
joosta. Hirmust haaratult tormasid nad igas võimalikus suunas. Uffi hõiskas rõõmust.
Haddingi ellujäänud lähikondlased võitlesid kangekaelselt kokku hoides edasi.
Mõned, kes verest välja ei löönud, liitusid nende väikese salgaga. Kuigi nende vastas
oli ülekaalukas vägi, olid ka rootslased kurnatud ning juhtunust kohkunud. Kui
taanlased nende viimase pealetungi tagasi lõid, tõmbusid nad tagasi, küll vihast
ulgudes, kuid siiski võimetuina.
Kuningas Hadding puhus sarve. Lipukandja tõstis ta vimpli kõrgele. Ta lahkus oma
meeste eesotsas.
Uffi ei suutnud oma mehi talle järele sundida. Mõned langesid maha ja ahmisid
õhku. Mõned lamasid kõhuli vee ääres ning jõid lõputult. Mõned tuhnisid loiult
mahajäänud laagris. Mõned püüdsid aidata haavatud kaaslasi.
70
Mõne aja pärast lõpetas Uffi tormitsemise. Nad võisid põgenenud vaenlased ka
hiljem kinni püüda ja tappa. Mingu see käputäis sõdureid pealegi minema. Nad olidki
juba öösse kadunud.
Ta oli niigi palju saavutanud. Võit oli tema päralt, hoolimata kõigest, mis taanlased
ja põrguväed tema vastu korda saatsid. Hadding ei näe kodukaldaid veel niipeagi.
Taanikuningas võis kodu poole püüeldes kergesti elu kaotada. Kui ei, siis mõtleb Uffi
välja viisi, kuidas seda teoks teha. Räägitagu Haddingi lapsepõlvest mida tahes - oli
ilmselge, et ta pole jumalate lemmik.

XVI

Hadding teadis hästi, et laevade poole ta minna ei saa. Lahingu- ja randumispaiga

vahel ootaksid kindlasti maakuulajad. Kui mõni neist tema väikest salka silmaks,
ründaks neid peagi ülekaalukas vägi. Selle asemel suundus ta läände. Koidikuks olid
mehed jõudnud paksu metsa. Ojas sumades hävitasid nad jäljed. Hadding kasutas
kõiki oma oskusi, et salgast ühtki märki maha ei jääks, kui nad lõpuks uuesti kaldale
ronisid. "Hardgreip leiaks .meid ikkagi üles," lausus ta vaikselt. Ta kurbus asendus
vildaka irvega. "Aga Rootsi talupojad küll mitte."
Nüüdseks vaarusid nad väsimusest. Tihnikus, kus oksakatus oli nii tihe, et maas ei
kasvanud ühtki taime, heitsid nad mullustest lehtedest vaibale maha ning magasid.
Kuid keegi ei puhanud hästi. Tuikamine ja valu muutis vaevaliseks haavatute une,
neid kõiki piinasid painajalikud unenäod. Hadding ei rääkinud kunagi, kuidas ta selle
päeva üle elas. Kuigi ta oli mitmest kohast verine ja muljutud, polnud tal ühtki
sügavamat haava ega murtud luud, kuid ta murekoorem oli raske.
Kui mehed õhtu hakul ärkama hakkasid, astus ta siiski nende ette ja kõneles
kindlalt. Tema habe ja katmata juuksed olid kõige heledam asi, mida mehed roheliste
varjude keskel nägid. Ta sõnad kõlasid kui trummipõrin kauguses kukkuva käo saatel.
Nimetissõrmega osutades luges ta üle oma räpased, verised, kondised, higised ja
räbalais kaaslased. "Meid on kaheksateist. Kuid kõik te olete tublid mehed." Tema
näol välgatas naeratus. "Minu rõõm on suur, nähes sind elusana, Eyjolf, mu verevenna
poeg. Ja sina, Kirve-Egil, sa vana kelm, oled kindlasti surematu. Gunnar, sa päästsid
mu elu, kui need kaks rootslast, kes Thorkeli maha raiusid, minu kallale tulid, sellal
kui mina kolmandaga vaeva nägin. Ma pean seda meeles. Arnulf, hea, et sul veel vibu
ja paar noolt alles on - see tähendab, et me saame midagi süüa. Svein, ära muretse, sa
jõuad veel koju oma noore mõrsja juurde." Tal jätkus paar sõna igale mehele.
Seepeale sirgusid seljad ning längus õlad tõusid taas.
"Meil on ees pikk tee," lõpetas ta. "Kõigepealt unustame kiirustamise. Näitan teile,
kuidas okstest ööseks peavarjusid punuda. Kuni te neid teete, otsin mina pähkleid ja
marju. Kui leian, sean need lõksudesse söödaks. Ehk saame kätte mõne orava või paar
lemmingut. Hommikul peame kõigepealt leidma vett, kas mõne allika või oja. Selle
juurde jääme paariks päevaks laagrisse, kuni end välja puhkame ja haavad paranema
71

hakkavad. Ma oskan teha tulepuuri ja seega ka tuld, aga see on küllalt tüütu töö, et
seda vaid üks kord teha. Saan väga vihaseks, kui lasete sütel kustuda. Nii mina kui
kõik teised, kes jahipidamisest midagi teavad, peame hakkama korralikku toitu
hankima."
"Kütt Ulli nimel, vaat see on isand, kel on oma meestele muudki pakkuda kui vaid
kulda!" hüüdis Eyjolf.
Keegi ei maininud sõnagagi kaotatud saaki, lahingut ega ka langenud sõpru.
Selliseid asju lihtsalt juhtub. Ka ei nimetanud keegi nähtud lummutisi. Keegi ei
julgenud.
 Metsas said nad tagasi nii jõu kui lootuse. Ükski nende vigastus polnud liiga raske
käepärasel viisil ravimiseks. Raskelt haavatud poleks jaksanudki nii kaugele tulla. Ent
hea polnud ainuüksi see - mehi virgutas ka teadmine, et ükski haav ei läinud
mädanema. Nad pistsid leitud ojasse võrgu ning püüdsid kala ja Hadding tõi koos
teiste meestega metsast lihapoolist. Kes seda kunsti varem ei tundnud, õppisid nüüd
oma kuningalt, kuidas alati viskeoda käes kanda ning lüüa maha väiksemgi metsloom,
kes silma alla sattus. Kuigi lonkamine Haddingit takistas, oli ta jahimeestest parim.
Üksinda ette minnes võis ta põtra senikaua märkamatult jälitada, kuni jõudis nii
lähedale, et sai loomast kinni krabada ja ühe noahoobiga tappa.
Kuid ta igatses mere järele. Kui ta leidis, et sõjamehed on valmis edasi minema,
asusid nad teele.
Sellest sai raske ning sageli näljane retk. Nad olid kindlad, et Uffi on sõnumi laiali
saatnud ning pakub nende peade eest suurt vaevatasu. Nad ei tohtinud end näidata
kusagil, kus on rohkem inimesi, ja pidasid paremaks üldse nähtamatuks jääda, isegi
üksildaste erakute eest. Seepärast hoidsid nad asulatest kaugele, liikudes läbi metsade
ja tundmatute kõnnumaade. Nad ületasid jõgesid koolmekohtadest kaugel, läbisid
vaevaga soid ning väätidesse kasvanud orge, ületasid järske mäekülgi ja kiviseid
jäärakuid. Kui nad pidid mööduma mõnest talust või külast, tegid nad seda öösel või
tormi ajal. Metsas liikudes peletasid nad paratamatult jahiloomad eemale. Nüüd said
kütid saagiks harva midagi suuremat jänesest või rabapüüst. Vahel rõõmustati ka paari
lõksujäänud uruhiire üle.
Ent nad sundisid end edasi minema. Neid aitas vennalik sõprus. Kui ilm lubas neil
õhtuti laagris lõkke ääres istuda, heietasid nad mälestusi, rääkisid lugusid, laulsid
laule, viskasid nalja ning vahetasid mõtteid. Hadding hämmeldas kuulajaid lugudega
oma kummalisest lapsepõlvest ja kasuvanemate tarkusest. Kaaslaste lihtsad sõnad aga
õpetasid talle meestest ja naistest rohkem, kui ta seni oli teadnud.
Pärast lugematuid päevi padrikus vantsimist jõudsid nad välja vaikselt langevale
lauskmaale. Kareda rohu tutid kõikusid soolahõngulises tuules segiläbi
kanarbikupuhmastega, taevas oli kaetud pilvevaibaga, millest päike läänekaares läbi
tungis. Silmapiirilt paistev hõbedane triip pani nad rõõmust hõiskama, tantsima ja
üksteise seljale patsutama. "Meri!" hüüdsid nad. "Meri!"
Hadding hingas täie rinnaga soolast õhku. "Koju Emakese juurde," sosistas ta.
Mehed ei mõistnud teda. Võimalik, et ta ise ka mitte. Kuid siis ta naeratas ning lausus:
"Nüüd ei juhtu meiega enam midagi."
Ta taipas, et nad olid jõudnud Helsinglandi, kuhu ta oma salka kõveraid radu pidi
oligi juhtinud. Taani vastas Kattegati idakaldal elavad helsingid olid taanlastega
72
sõbralikes suhetes. Nad olid enamjaolt vaesed kalamehed ning maksid Haddingile
oma väikest iga-aastast maksu suitsu- ja soolaheeringaga, tema aga hoidis neist
eemale geadid ja norrakad. Lisaks viis ta rüüstehooajal põhjapoolsesse merekitsusesse
laevu, mis tõrjusid Skagerrakis luurata võivaid viikingeid.
Ta asus oma salga eesotsas lõuna poole teele. Enne pimedat leidsidki nad külakese.
Vähesed elanikud haarasid hirmunult relvad. Kuningas käskis oma meestel paigal
seista ning astus üksinda ette, tühjad peod õieli. Külaelanikel oli tema juttu raske
uskuda. Nemad polnud lahingust midagi kuulnud. Nad pidasid tõenäolisemaks, et
tulijad on laevahuku üle elanud, sest nad nägid välja nii kõhnad ja hädised. Kuid ühtki
suuremat tormi polnud hiljuti olnud. Ning teekäijad paistsid üsna rahumeelseina.
Veidi kahtlustavalt anti neile peavarju. Kuivatatud kala, karask, juust ja kohupiim oli
neile pidusöögiks, sest seda kõike oli palju.
 "Kui kord koju jõuan, saadan teile heldelt kingitusi," lausus kuningas hommikul.
"Kuid kas juhataksite meid nüüd kuhugi, kus meie võõrustamine poleks nii raske?"
Kalamehed arutasid pominal, kas viia neid mehi paadiga või mitte. Ühest küljest,
kui see tõesti on kuningas Hadding, peab ta seda kingitustega meeles. Teisalt aga, kui
ta valetas, ei saa selle paadiga ilmaaegu mitu päeva kala püüda. Lõpuks kuulutas
valitud eestkõneleja, et oleks vale nii uhkeid sõjamehi tihkelt tillukesse kalahaisulisse
venesse suruda. Pealegi arvas kõneleja, et ilm ei tõota head. Targem on jala minna.
Tema pojapoeg juhatab neid. Ta ei solvanud kuningas Haddingit nii ilmset asja
rõhutades -tark isand sai isegi aru, et helsingitel polnud mõttes muud kui ainuüksi
tema hea käekäik.
"Jälle pikk maa kõndida!" ohkas Eyjolf. "Kas on ehk mõni kuri võlur meid
valdadeks moondanud?"
"Ara hala," sähvas vana Egil. "Läbi Svithjodi trampimine sind ei seganud." "Jah,
aga seal oli küllaga talusid, mida rüüstada."
"Võib-olla on ka põrgutee neist ääristatud, aga mina ei kiirusta järele uurima."
Mõneti oli nende retke see osa kõige väsitavam. Silmapiiril terendav kodu tegi
mehed eriti teadlikuks igast väiksemastki valust ja pistest, äraoldud aja pikkusest ja
koduigatsusest. Nad komberdasid sõnatult ja mõtteisse süüvinult. Vaid Hadding üksi
oli elevil.
Aga kui nad jõudsid tema valitud külla, otsustas ta mõneks ajaks paigale jääda.
Bruni Aslaksson oli oma rahva seas tähtis mees. Kaldal kuulusid talle suured
maavaldused, mille rentnikud talle viljasaagiga kümnist maksid ning teda tingidel ja
sõjaohus toetasid. Vee peal kuulus talle kuus kalapaati ja üks kaubalaev. Ta ohverdas
jumalaile kogu ümbruskonna elanike eest ning pidas ühendust teiste endasugusre
kaldaäärsete pealikutega. Kuigi ta maja oli ehitatud rohkem savist kui puust, oli see
siiski avar ning seisis keset palktaraga kaetud küla. Polnud tal puudust ei söögist ega
joogist, karusnahkadest, kaupadest, kariloomadest ega sulastest, tugevatest poegadest
ega kavalalt mehelepandud tütardest.
Ta polnud Haddingit kunagi näinud, kuid oli küllalt kuulnud, veendumaks et tema
ees seisab tõesti taanikuningas. "Tere tulemast, tere tulemast!" kuulutas ta. Ta oli
kerekas nösuninaline mees, kelle punane hallinev habe ulatus üle poole vatsa.
"Milline kummaline lugu! Milline trollima lugu! Meiegi kõrvu on Geatlandist ja
Svithjodist
73
uudiseid jõudnud. Kartsime, et oled oma otsa leidnud. Kuid siin sa oled. Haa, täna
sööme ja joome selle tähistamiseks!"
"Kuidas Taanis elatakse?" küsis Hadding.
"Niipalju kui mina tean, hästi. See Sjadlandi jarl, kelle sa enda eest valitsema jätsid
- Eirik Björnsson oli vist ta nimi, jah? - näib olevat tark tüürimees. Küll sa varsti ise
näed. Mu laev on praegu merel. Kuid lasen kaks paati puhtaks küürida ja teid pisutki
uhkemalt üle Gati sõidutada. Esmalt aga paneme sauna kütte. Te pole vist kuude
kaupa leili võtnud? Ja puhtad rõivad otsime teile ka. Ei midagi uhket, aga vähemalt
terved, soojad ja sarikateta. Suurt pidusööki ei jõua me kotraldada enne homset, kuid
selleks ajaks veristame kõige rasvasemad orikad ning meil pole sealihast puudust -
ega ka õllest ja mõdust, see on veel tähtsamgi! - ja uskuge mind, siinkandis leidub
kenasid neiukesi."
Hadding naeratas vasaku suunurgaga. "Nemad peavad ilmselt ootama," vastas ta.
"Meil pole veel elu sees. Peame natuke kosuma."
"Hoo? Aga vastuvõtt saab teil olema sõbralik, nii siin majas kui ka mujal. Uued
näod on siin vaata et enneolematud, teate. Heeringapüügi ajal kihab siin küll
igasugustest kalameestest, aga nende selts pole eriti huvitav, kui just löömaks ei lähe.
Teisi siia suuremat ei satu. Kui nüüd tüdrukud kõrvale jätta, kuni te end paremini
tunnete, siis jnillega saaksime teid veel rõõmustada?"
"Rahuga," ohkas Hadding. "Niipea kui ma oma jala taas Taani pinnale tõstan,
hakatakse minu peale tormi jooksma. Küsimused, arveteõiendused, jutustamised,
anumised, leinad... Vaja on ringi sõita, rahvakoosolekuid juhtida, otsuseid langetada
ja seejuures mitte kõrgestisündinute au riivata. Pean kuulama ülistuslaule ja kaaluma,
mis need väärt on. Laske mul jõudu koguda. Seni on ka kuningriigile parem, kui jarl
Eirik tüüripinni juures seisab."
"Selge see. Ma polegi mõelnud, kui palju on kuningatel tööd. Oleksin pidanud kohe
taipama. Mul on oma rentnike, kaptenite ja naistegagi muret kuhjaga. Puhake pealegi,
isand, puhake pealegi."
"Kõige rohkem kuu aega," arvas Hadding. "Seniks tuleb muidugi Eirikule sõna
saata, et ma olen elus. Need mehed, kes kangesti kodumaale kibelevad, võivad selle
paadiga kaasa minna, aga ilmselt otsustab enamik, et ka neil on targem esmalt jõudu
koguda. Saatke paat ka Skänesse mu laevastikule sõna viima. Kui nad pole rootslaste
hirmus või lootuse kaotanult minema purjetanud, siis tulgu mõni neist siia. Kui ei,
võtan vastu teie lahke küüdipakkumise."
"Tore on, tore on. Kõik saab tehtud. Kui mu knorr selleks ajaks tagasi peaks olema,
tahate ehk sellega sõita. See on tubli laevuke." Kumbki ei rääkinud asjast, mida
mõlemad mõistsid - et Hadding tasub hiljem Bruni vaeva kuhjaga ning see kindlustab
pealikule kuninga sõpruse. Siiski jättis võõrustaja külalised meeleldi omapäi.
Nii leidsid Hadding ja tema mehed endale hubase pesakese. Et nende külaskäik
õnnetult lõppes, polnud mitte peremehe süü.
Päevadest said nädalad ning mõned sõdalastest tervenesid kiiremini kui teised,
Haddingiga eesotsas. Nemad muutusid eriti rahutuiks. Neile näis, et elupaik on
rohmakas ja viletsalt sisustatud, toit parimal juhul keskpärane ning kõik päevad
eelmistega sarnased. Nad meenutasid oma suuri ja heledaid kodasid, uhkelt
rõivastatud rõõmsaid majalisi, rikkalikke liharoogi ning peenest jahust leibu, skalde,
kes laususid
74
värsse, mis vere soontes kiiremini voolama panid, ning üha uusi külalisi, kes tõid
lakkamatult uudiseid kaugeist maadest. Nad meenutasid kuldseid viljavälju, rohelisi
laasi, hobuseid ja koeri ning esiisade haudu. Nad meenutasid naisi, kes polnud
kasimatud ega haisenud kala järele, vaid olid puhtad ning kaunid ja oskasid rääkida
muustki peale tüütu igapäevaelu. Nad meenutasid lapsi.
"Tegin valesti, kui jäin siia, selle asemel et sõnumiviija paadis koju sõita," urises
Gunnar Haddingile. "Mitu aastat me siin istume ja haigutame?"
"Meie sõbrad peavad veel jõudu koguma. Ma ei jäta neid siia maha," vastas
kuningas. "Pealegi vajab siinne rahvas ise hädasti paate, mis me neilt ära viiksime,
kuigi vaid kiire väinaületuse ajaks. Pealegi ei sobi mul saabuda nii väikeses ja viletsas
paadikeses, kui suudan leida paremat. Ootame laeva ära, olgu see siis Bruni alus või
üks meie omadest. Enam ei lähe kaua."
"Siin liiguvad päike ja tähed üle taeva tinajalgadel."
"Ka minul on igav. Võime soovijatega väikesele retkele minna. Kuulsin heast jahi-
ja kalakohast siit põhja pool, kus oja merre voolab, ning selle kallastel kasvab mets
kuni suudmeni välja."
See mõte rõõmustas mehi. Pool tosinat sõdalast panid end ühel hommikul valmis
ning astusid kuninga kannul teele. Neid kuldas päikesepaiste. Nad kõndisid kaks
päeva mööda mereranda, kuni jõudsid paika, millest Hadding oli rääkinud. Seal
seadsid nad end laagrisse, kavatsedes natukeseks ajaks paigale jääda.
Koht asus pool miili merekaldast eemal värskeveelise allika kõrval. Tõusuveest
veidi soolakas oja vulises kõrgete pöökide ja jändrike tammede all. Päikesevalgus
tungis täppidena puudealustesse varjudesse. Puutüvede vahelt sätendas meri. Selge
õhk oli kuum, sooja leevendas vaid lillelõhn.
Ööselgi ei läinud eriti jahedamaks. Pärast päikeseloojangut muutus kuumus
hullemaks. Mehed istusid sama loiult kui longuvajunud lehedki. Ainsateks helideks
olid ojavulin ja vaikne sääsepirin. Kaugemal metsas kudrutama hakanud tuvi paistis
neid pilkavat.
Lõpuks tõusis Hadding püsti. "Mul on palav," lausus ta. "Kes tuleb koos minuga
mereranda?"
Keegi ei soovinud teha muud, kui vaid istuda ja aeglaselt küpseda. Gunnar ja noor
Svein vahetasid pilke. Sõnagi lausumata sidusid nad mõõgad vööle ja võtsid odad
kätte. Kuigi koht näis rahulikuna, olid nad siiski oma isanda lähikondlased. Nende
silmad näisid kaaslastele ütlevat, et selle eest ootavad nad kunagi vastutasu.
Kolm meest jalutasid sõnatult minema. Ojasuus astusid nad lehestiku varjust kalgi
ja pilvitu taeva alla. Oli mõõn, kaldaklibu oli kuiv ja hall ning ka randauhutud
kollakaspruunid vetikad ei hiilanud märjalt. Vesi loksus vaevu vastu kallast. Sellelt
peegelduv valgus oli talumatult hele. Nende peade kohal ei tiirelnud ükski lind.
"Mina lähen ujuma," sõnas Hadding. "Mis teie teete?"
"Ootan seal kaugemal puude all," arvas Gunnar. Svein noogutas.
"Kuidas arvate." Hadding võttis rõivad seljast. Seejärel tõmbas ta riidekuhilast välja
oma vöö ja noatupe. Selles inimtühjas kandis tegi ta seda puhtast harjumusest. Ükski
mees ei käi vabatahtlikult relvastamata ringi.
75
Kivid tundusid ta paljaste jalgade all tulikuumad. Ta kiirustas üle nende vette. Põhi
langes aeglaselt. Ta sumas mõnuga edasi, kuni võis kõhuli karata ja ujuda. Vaikuses
kõlas iga sulpsatus valjuna.
Pingutus rõõmustas ta lihaseid, jahedus erutas nahka, sool suudles huuli. Ta
sukeldus ja ujus läbi merevaigukarva maailma. Ta liikus vallatledes üha kaugemale ja
kaugemale.
Ta oli kaldast kõvasti eemal, kui miski kaugemal liigahtas. Ta märkas seda
silmanurgast. Imestunult vaatas ta suurt kogu. Oli see hüljes? Ta oli varemgi koos
hüljestega huilanud, vetes, kus nad polnud veel inimest kartma õppinud. Uusi asju
näha soovides liikus ta lähemale.
Nähtu lamas vaikselt. See oli mingi loom. Haddingi süda hüppas sees. Sellist looma
polnud ta iial näinud ega sellest kuulnud. See oli hülge suurune, tal olid loivad, kuid
kere lõppes pika lameda sabaga. Ka kael oli pikk ning seda kattis lakk nagu hobusel.
Pea oli pikk ja kitsas, silmad suured ja kuldsed. Nahk sillerdas pehmetes
vikerkaarevärvides nagu merekarbi sisekülg. See loom oli silmale kena vaadata ja
väga kummaline.
Elukas pööras pea Haddingi poole, kuid jäi kartmatult veepinnale lamama.
Milline saak! Sellist jahilooma imetleksid kõik, sellest räägitaks veel kaua ega
unustataks, kes ta tappis.
Kuningas tõmbas noa tupest. Jalgade ja vasaku käega sumades ujus ta lähemale.
Ta asetas vasaku käe looma kaelale, nagu ta tegi seda hirvejahil. Lakk oli pehme ja
looma ihu soe. Ta sõõrmed tabasid ristikheinalõhna, mis tõmbab ligi mett korjavaid
mesilasi.
Ta virutas noaga.
 Loom ei kisendanud. Ta vaid häälitses nagu kannel, mille vihane skald on nurka
visanud. Kuigi punane veri purskas, keeras ta pea välkkiirelt Haddingi poole ja sähvas
tema õla suunas. Ta suu oli täis teravaid hambaid.
Hadding tõrjus vaba käega rünnaku ning klammerdus jalgadega tugevasti looma
kere ümber. Ta nuga vaikus.
Loom sukeldus. Hadding jõudis vaevu kopsud õhku täis tõmmata. Nad laskusid
rohelistesse sügavikesse, sel ajal kui tema nuga püüdis jahisaagilt elu võtta. Liivane
põhi virvendas mehe silme ees. Ta selg riivas seda. Ta lõi noaga üha uuesti. Igast
haavast voolas siugudena verd. Siin all näis see mustana.
Loom peksles tagasi üles. Ta sööstis veest välja ning kisendas valust, pilvitu ja
tuuletu taeva poole. Hadding ahmis õhku. Uuesti lõi ta, ja uuesti.
Loom ohkas. Lakaga kaetud kael lõtvus, saba vajus sorgu. Edasi tema külge
klammerdudes tundis Hadding, kuidas elu kehast lahkus.
Lahti lastes ja nuga tuppe pistes hüüdis ta valjusti vaikusesse. "Hoo-ah! Hai-sa-saa!
Võit!"
Kallas oli kaugel. Saagi väljavedamine oli raske töö. Kuid ta võis vajaduse korral
puhata. Endiselt lahinguinnust kantud jõudu täis, asus ta tööle.
Svein jõudis tema juurde ja tema kannul Gunnar. Nad olid võitlust pealt näinud.
Nad kiskusid end kohe riidest lahti ning tõttasid tema juurde. "Sa tegutsesid meie
jaoks liiga kiiresti, isand," hingeldas Svein.
76
"Vaatame siis nüüd, kui kiiresti teie minu heaks tegutseda suudate," naeris Hadding.
Siis kandsid sõdalased ta saagi kaldale, kuivatasid ja rõivastasid end ning viisid
imelooma laagrisse. See vaatepilt raputas meestelt tardumuse. Nende hüüded kõlasid
valjusti, nad kummardusid saagi kohale, et seda puudutada ja torkida. Looma nahk ei
sädelenud enam vikerkaarevärvides. Keha lamas tuhmilt, suu oli lahti ja kuiv, silmad
pärani ja kustunud. Ent siiski oli ta imetegu.
Hadding oli liiga tark, et arutult kiitlema hakata. "Ega see niisama lihtne polnudki,"
lausus ta. "Aga kohe saame teada, mis maitsega ta on, ja ehk oskab külas keegi öelda,
mis loomaga tegu. Minule on ta igatahes tundmatu."
"Ja ometi oled sa näinud rohkem tontlikke asju kui ülejäänud inimesed," imestas
Arnulf.
Päike loojus ning õhk jahenes veidi.
Mõne aja pärast aga tahtis Hadding omaette olla. Üha rohkem tundus talle, et mehed
lõhverdavad nagu harakad ning ta väsis sellest. Üha rohkem valdas teda surnud looma
nähes mitte uhkus, vaid kurbus. Ta ei teadnud, miks see nii on. Ta otsustas selle üle
järele mõelda. "Lähen kõndima," teatas ta meestele. "Ei, teie jääge kõik siia.
Küpsetage liha valmis. Ma ei lähe kaugele ning tulen varsti tagasi."
Ta jalutas metsaalust mööda kaugemale. Ükski põõsas ei jäänud talle jalgu. Läänest
tungisid tüvede ja okste vahele vildakad valguskiired. Taas kuulis ta tuvide
kudrutamist, ent nüüd näis talle, et nad nutavad.
Ta jõudis metsast välja. Tema ees seisis naine.
Ta oli sale ja sama pikk kui Hadding, ta õlgadelt langes pikk leheroheline rüü kuni
hõbedaste jalavarjudeni. Ta pead ja käsivarsi ümbritsevad kuldvõrud olid kaunistatud
madudega, kes napsasid omaenda saba. Ta nahk oli lumiselt sinakasvalge, huuled
veripunased, mööda selga alla voolav juuksekosk mustem kui kaarna tiib. Ta kitsas ja
kaunikujulises näos särasid kaks suurt kollast pistrikusilma. Ta tõstis käe. Hadding
tardus paigale.
Naine kõneles. Ta hääle raudselt hela kuuldi ka laagris:
 Nii merel seilates kui maa peal kõndides
saadab sind nüüdsest haldjate viha.
Tee mis sa teed, alati halvim
tabab sind kaldal ja laevapardal,
tormid rebivad su jäätund purje.
Kaitset ei paku sul kaldad ja katused.
Ilm toob kurja ja maatasa teeb
peavarju pakkunud kodukotused.
Varsti kodutult ringi sa hulgud.
Me viha on teenitud, karistus määratud.
Ta oli me isand, loomanahka kandis,
ehitud peoks, ja tema sa tapsid,
me jumaluse hea. Sa laeva mine,
sind tormituuled ootavad üüratud.
Purjed plaksuvad, lained kerkivad,
77
et karile viia su laev.
Kuni kibedalt kahetsed tehtud kurja
ja haldjatele maksad vereraha.

Seejärel kadus ta Haddingi silmist kui hommikuudu. Kuningas jäi üksi

päikeseloojangus seisma.

XVII

Nad ei söönud tapetut. Pärast unetut ööd matsid nad ta nii hästi kui said ning jätsid
hauale oma viletsad ohvriannid. Peaaegu sõnatult asusid nad küla poole tagasiteele.
Laagrisse jäädes katkestas Hadding vaikuse. "Kui maavaimud kellelegi viha
kannavad, siis ainult minule."
"Olgu pealegi," urises Arnulf, "mina seisan oma isanda kõrval."
Gunnar kehitas õlgu. "Eks minagi. Aitasin ju teda kohale vedada."
Mehed magasid sel ööl paremini. Aga nad olid ju ka väga väsinud.
Hommikul kõndisid nad edasi. Vasakul puude kohal kogunesid pilved. Nende
sinakasmustades õõnsustes mänglesid välgud. Soojus põgenes tõusva tuule ees, mis
undas üha valjemini, räsis puulatvu ja tormles puude vahel. Merelained said valged
harjad.
Adru lendas nende peade kohal nagu suits. Aeg-ajalt vilksatas pronksjat
päikesevalgust. Pilved tihenesid ja päike kadus silmist. Taevaalust valgustasid
välgunooled. Veeresid kõuevankri nähtamatud rattad.
Hakkas kallama vihma ja tuul lõi neile näkku pimestava ning piitsutava veevalingu.
Pimedust valgustasid vaid piksenooled, nii et paistsid pekslevad puulehed ja maadligi
surutud kanarbikupuhmad. Siis saabus taas pimedus, kuni uue välgulöögini.
Lakkamatult kõmises kõu.
Hakkas sadama rahet, suured terad veristasid mehi. Rahehanged katsid maad ja
muutsid selle valgeks. Märatsev meri mattus murdlainete piisakardina alla.
Hadding otsis koos oma meestega puude alt viletsat varju. Näis, et torm jääb
igavesti kestma. Ent see lõppes sama äkki kui oli alanudki. Pilvevaip lõhenes. Tuul
soikus. Läände kalduv päike kuldas merd, mis endiselt möllas ja kees. Läbimärjad ja
poolkülmunud mehed komberdasid üle vettinud maa. Nende jalge all kooldusid
surnukspekstud rohupuhmad.
"Meil on seal üleval siiski veel sõpru," sõnas Hadding äkki. "Thori haamer ei
löönud kordagi meie lähedale." Kuid keegi ei naeratanud.
Külla jõudsid nad peagi pärast pimeduse saabumist. Kai ääres seisid kolm laeva.
Kai oli tilluke, seepärast olid laevad üksteise kõrvale veetud ja vendrid parraste vahele
pistetud. "Need on ju meie omad!" hüüdis Hadding. "Nad tulid meie äraolekul. Peagi
saate koju, poisid."
78

Kurnatud ja vaevatud sõdalased ei kostnud sellegi peale sõnagi. Nad tuigerdasid tara
poole. Selle teritatud teibaotsad särasid mustava taeva taustal nagu lõuatäis hambaid.
Bruni tuli neile maja ees vastu. Ta oli just naasnud ringsõidult mööda oma maid
ning oli ise sama mudane ja väsinud. "Selle aasta saagist oleme ilma," ohkas ta.
"Pikne põletas maha kolm koda koos kõigega, mis elanikud olid varunud. Ma ei tea
veel, kui palju kariloomi hukkus. Meid ootab vilets talv."
"Saadan teile Taanist toitu," tõotas Hadding. "Kuid mis saab mu laevadest?"
"Andsin meeskonnad siia-sinna taludesse kostile," vastas Bruni. "Saadan kohe
kiprite järele. Nad ütlesid, et ülejäänud sõitsid koju, kui mu paadimehed neile sinu
sõna viisid, arvates, et sel suvel sa neid rohkem ei vaja. Kes enne tormi Sjadlandile
jõudsid, peaksid olema elus ja terved. Need laevad aga, mille omanikud on
kaugematelt saartelt... Kes teab."
Hadding noogutas. Kõigil laevadel nappis meeskonda.
"Muretsen ka meie kalameeste pärast," jätkas Bruni. "Ükski pole veel tagasi tulnud.
"Kõik minu paadid ja enamik naabritegi omi on veel merel." Ta raputas pead.
"Tormid viivad paate kuhu iganes. Kui nad purustatud pole, jõuavad nad lõpuks koju.
Loodan, kuni saan. Nüüd aga peskem ja joogem end täis."
Hadding mõtles sellele, mis haldjanaise ähvarduse kohaselt pidi juhtuma kõigiga,
kes talle peavarju pakuvad. Sel õhtul ei maininud seda ei tema ega ka ta kaaslased.
Kuid pidu Bruni majas oli rõõmutu.
Hommikuks polnud tagasi jõudnud ühtki kalameest. Et mitte autuks jääda, pidi
Hadding nüüd kogu loo oma võõrustajale ära rääkima. "Õnnetu juhus," lausus pealik
pärast pikka vaikust. "Sa ei saanud seda teada. Mina oleks teinud sedasama. Äkki oli
see kõigest troll, kes sinuga nalja tegi."
"Võimalik," vastas Hadding, pilk üle Bruni õla kaugusesse puuritud, "kuid sinu
rahvas, kes oli meie vastu külalislahke, pidi vastu võtma ootamatu ja valusa kaotuse.
Lahkume täna, kuni ilm püsib ilus."
"See on tark tegu," nõustus Bruni. Hadding andestas talle kiirustava vastuse.
Eyjolf, kes oli neist külasse maha jäänud, tõmbas kuninga kõrvale. "Lähen maad
mööda Bralundi," sõnas ta.
"Sel teel on sul ehk rohkem õnne," vastas Hadding.
Eyjolf vaatas talle silma. "Ma purjetan koos sinuga, kui minust kasu on."
"Vaevalt. Ei, sina pead minema karu teed ja mina luige oma. Annan sulle ohutuks
rännuks sõjamehi kaasa."
"Nad igatsevad kodu järele, isand."
Hadding naeratas õnnetult. "Arvan, et enamik neist tuleksid rõõmuga koos sinuga."
Kuningas ja ülejäänud mehed jaotusid kolmele laevale, tõstsid mastid, andsid otsad
lahti ja lahkusid Helsinglandist. Puhus vali läänetuul, kuid mitte liiga tugevalt, nii et
nad said purjed heisata ja pautida. Üle taeva liikusid pilveräbalad. Meri oli kui kari
hüplevaid ja trampivaid valgelakalisi hobuseid. Ent hirmu see ei tekitanud ning sõita
oli vaid lühike maa üle väina, kirdesse, Sjadlandile. Nad lootsid randuda järgmisel
päeval.
79
Inimesed seisid kaldal ja vaatasid neile järele, kuni nad silmapiiri taha kadusid — ja
kauemgi, lootes silmata tagasipöörduvaid kalureid.
Taevasse kerkisid pilved. Peagi olid need päikese kinni katnud. Tuul tugevnes
veelgi. Vahused lained tõusid kõrgemale ja muutusid metsikumaks. Laevad rullasid,
õõtsusid ja kaldusid kursist kõrvale. Plangutus kriiksus nii valjusti, et seda oli kuulda
ka läbi ümbritseva tormimüha. Lained kastsid vööre ja lõid üle parraste. Mehed nägid
vaeva, et vett välja kühveldada. Nende käed kohmetusid külmast.
"Kardan, et meid ootab ees torm või ka midagi hullemat," hüüdis Haddingi laeva
kipper, nagu poleks seda niigi näha.
"Tean seda," vastas kuningas. "Rehvige puri."
Tuul muutus maruks. Lendas kibedat lainevahtu, mis pimestas silmi. See lausa
hammustas. Meri oli ääretu ja valgevahune. Lained raputasid laevu tormituulest
ägedamalt.
"Laske puri alla," käskis Hadding. Ta haaras tüüripinni, kuigi sellest polnud suurt
kasu. Kuid ta teadis, et ainult laevanina lainetega risti hoides pääsevad nad
põhjaminekust.
Saabus öö. Ehk oli paremgi ämbritega pimedas rahmeldada. Mehed kartsid näha
sünkhaldjat, kes võis poolikus paadis mööda sõita, mis näitaks, et nad on surmale
määratud.
Päikesetõus ei muutnud maailma palju valgemaks. Tuul undas, meri möllas. Tormis
silmi pingutades nägi Hadding teist laeva. Seegi õõtsus sama abitult. Hadding sundis
end oma kohale jääma. Vahel tõi keegi talle lonksu õlut või suutäie süüa.
Teadmata pika aja jooksul hakkas eestpoolt aeglaselt lähenema veelgi sügavam
pimeduselaam. Külmast ja väsimusest tuimadena nägid nad, kuidas sellest sai valgest
murdlainest ääristatud kallas. Isegi läbi tuulemüha kuulsid nad selle raevukat möllu.
"Veel on vaba vett!" möirgas Hadding. "Kohe jookseme madalikule! Kaldast
eemale!"
Knorril oli kaheksa aeru - kaks paari ees ja kaks ahtris. Need olid mõeldud laeva
liigutamiseks kitsastes kanalites või vaikses vees. Mehed, kes neist nüüd kinni
haarasid, olid väsimusest ümber kukkumas. Kipper käskis abiks masti tõmmata
lühikese purje. Tuulehoog haaras sellest kohe kinni. Kangasiilud libisesid pihkudest.
Raa lõi pöörlema, puri peksles metsikult ja tuulealune parras sukeldus vette. Ühel peli
juures olevatel meestest oli oidu tõmmata vöölt nuga ning morsanahast punutud
purjeköis läbi lõigata. Selle ots laksus tagasi ning tegi tema näost verepudru. Raaots
puudutas peaaegu vett. Purje raskus tiris parrast veelgi allapoole. Mehed püüdsid elu
eest seda lahti raiuda. Lained lõid neist üle. Kaks meest pühiti minema.
Nüüd oli laev ääretasa vesilastis ning triivis abitult. Hadding hüppas väikeselt
ahtritekilt alla ning kahlas ellujäänud meeskonna ja oma meeste juurde. "Laev läheb
põhja!" karjus ta läbi tuule ja lainemüha. "Raiuge endale laeva küljest puutükke, mille
abil vee peal püsida!"
Ta märkas silmanurgast teist knorri, millel polnud enam masti ning muugi paistis
räsitud olevat. Tema laeva mast seisis veel kindlalt vaiade vahel. Tema käsu peale
panid mehed sellele toed alla ning langetasid masti laeva kõrvale vette. "Siduge end
selle
80
külge," soovitas Hadding. Ta ise jäi pardale ning abistas neid, nii et vaid üks mees
minema uhuti, kuni lõpuks oli kõigil midagi, mille abil veepinnal püsida.
 Selleks ajaks olid nad jõudnud leetseljakule. Murdlained pühkisid järjepanu neist
üle. Laev jooksis põhja kinni. Lainetus asus teda tükkideks lammutama. Hadding
hüppas vette, laevast eemale. Mast oli kaugele uhutud ning ta ise polnud leidnud ühtki
puutükki, mis olnuks piisavalt suur tema vee peal hoidmiseks. Lained tirisid ta põhja.
Uuesti üles paisatuna ahmis ta suutäie õhku, enne kui põhjahoovus ta uuesti tagasi
tõmbas. Järelejäänud jõudu säästlikult kasutades rabeles ta tollhaaval kalda poole.
Lõpuks sai ta jalad põhja, nii et ta nina veepinnale jäi, välja arvatud siis, kui laine
üle pea pühkis. Mõnikord lõi see ta jalust maha. Ta rabeles taas püsti ning vedas end
visalt edasi. Mõne aja pärast suutis ta juba kindlalt edasi sumada. Peagi viskus ta õhku
ahmides kuivanud adruvallile.
Ka mast uhuti kaldale. Ühel selle külge seotud mehel oli pealuu puruks ning teine
oli uppunud. Kolmandast ei kuulnud enam keegi kunagi midagi. Ülejäänud lõikasid
end lahti ning jõudsid randa. Sinna saabusid veel mõned, kes oma puutükkide külge
klammerdusid. Kolm neist olid pärit teiselt laevalt. Haddingi ümber koondus lõpuks
kümme meest.
Nad kogunesid kokku - näljased, janused, külmunud, läbimärjad, muljutud ja
kurnatud. "Nii paljud meist on veel elus," arvas Svein. "Võinuks ka hullemini minna."
"Eks ta lähebki," leidis Gunnar.
"Oige, kui me endale varjualust ei otsi," urises Egil. "Püsti, laiskvorstid!"
Haddingi suunurk tõmbles. "See ligunemine pole sind teps mitte pehmemaks teinud,
vanamees," pomises ta. Ta tõusis vaevaga püsti. "Lähme siis."
Nad komberdasid oma kuninga kannul läbi tormituule. Päike oli ilmselt loojunud,
sest pilvine taevas tõmbus veelgi mustemaks. Teispool rannaniitu paistis metsatukk.
Puud visklesid ja oigasid tuules. Paljudel oli oksi küljest murdunud. Mitmed lamasid
ümber paisatult ja murdunult. Taamal kobrutas lainevaht.
"Ehk oleks targem okstest varjualuseid punuda, kuni silm veel seletab?" küsis
Arnulf.
"Näen lehmasõnnikut, inimesed ei saa kaugel olla," arvas Hadding.
Padrikusse lõikus lagendik. Järgmise põõsapuhma tagant võis näha selle keskel
seisvaid maju. Oja ääres seisid kaldaletõmmatud paadid. Elanikud olid ilmselt kalurid,
kes tegelesid ka põllupidamisega. Keegi ei teadnud, on nad võõraste vastu kenad või
mitte. Merehädalistel polnud mingeid relvi peale paari üksiku vöönoa ja mõne nuiaks
sobiva malaka.
Siiski lonkas Hadding nende ees majade poole. Väikest õue ümbritsesid kolm maja
ja kuur. Need olid rohmakad ehitised, tehtud savist ja ajupuust, katusteks mättad.
Ükski viiking poleks vaevunud selliseid vaeseid kodasid rüüstama. Kuningas koputas
esimesele uksele, milleni jõudis.
See vajus kriiksudes irvakile. Praost piilus välja mees. Tema selja taga pimeduses
seisis veel vähemalt kaks varjudesse uppunud kogu, käes oda ja kirves. "Elasime üle
laevahuku," sõnas Hadding üle tuulemüha. "Külalislahked inimesed on jumalaile
meelepärased."
81
"Hädised näete te välja neh," uratas peremees. "Oodake natuke. Thormund, aja
naabrid üles."
"Teete targasti, kui olete ettevaatlikud," lausus Hadding, "kuid nagu näha võite, on
see tarbetu. Me ei soovi kellegagi võidelda." Ta ei lisanud, et väga tõenäoliselt jääksid
nad alla. Kiusatust tekitada polnud mõtet.
Teistest majadest tuli relvastatud ja kiiruga riietatud mehi. Peagi said nad aru, et
tulijad räägivad tõtt. Sellegipoolest jagasid nad külalised erinevatesse majadesse -
kuigi selle põhjuseks oli ka inimeste rohkus. Siin oli igas peres nii lapsi, vanakesi kui
vallalisi noori.
Haddingile oli selline eluviis noorusaegadest tuttav: üks suur ruum, mille tagaosas
elavad lojused. Tuba oli täis nende soojust ja lehka. Koldes lõõmas turbatuli.
Savipõrandale oli puistatud roogu. Sellel pidigi ta parema puudusel magama. Esmalt
riputasid naised ta rõivad kuivama ja ulatasid talle teki, millesse end mässida. Talle
toodi leiba, kohupiima ja haput õlut; paremat neil pakkuda polnud, nad ise olid juba
oma söögi valmis keetnud ning ära söönud. Haddingi sõpru koheldi samamoodi.
Tulijad ütlesid oma nime, kuid ei maininud oma muresid. Elanikud ei osanud
arvatagi, et see Hadding võiks olla nende kuningas. "Sa oled hea inimene, Kari,"
sõnas ta majaperemehele. "Homme peame rääkima. Minu aitamise eest ootab sind
suur tasu."
"Homme," vastas kalamees. "Nüüd aga magame."
Kõik sirutasid end välja ning uinusid peagi. Servatud tuli vajus madalaks. Väljas
ulgus tuul.
See puhus üha tugevamalt ja tugevamalt.
Uksed ja aknaluugid logisesid. Rannalt lenduv liiv ja lainevaht sahistas seinte taga.
Äkki andis üks uksehing järele. Uks kõmatas valla, rebenes lahti ja lendas tuules
minema. Torm tungis tuppa. Sarikad andsid järele. Pool katust langes sisse.
Inimesed ehmusid ärkvele. Tuul röövis huulile kerkinud karjed, enne kui keegi neid
kuulda jõudis. Mehed kobasid pimesi purustusi. Katus oli enda alla matnud kaks
Haddingi sõdalast, kolm Kari last, tema vana isa ja pudulojused.
Seda ei märgatud enne kui hommikul, kui majalised tulid tagasi terveksjäänud
kodadest, kust nad küll tuulevarju leidsid, ent enam ei uinunud. Torm oli end võhmale
märatsenud. Kuigi lained olid endiselt kõrged, langesid päikesekiired pilvede vahelt
märjale ja vaiksele maale.
"Hakkame parem astuma," lausus Hadding vaikselt. "Andke meile pisut teemoona
ja peagi kuulete minust jälle."
Kari vaatas mujale. "Ma ei tea, kas me seda tahame," vastas ta. "Teie külaskäik oli
õnnetum kui te lubasite."
Siiski anti neile natuke toitu kaasa. Külamehed oleksid võinud need väsinud
rändurid tappa, ja ehk nad olekski seda teinud, kui oleksid kogu lugu teadnud. Kuid
lihtsam oli nad oma teed saata.
Hadding lahkus oma väikese salga eesotsas. Ta oli teada saanud, et nad viibivad
Sjadlandi loodetipus. Kaldal kõndides, meri vasakul pool, pidi ta jõudma Sundi äärde
ning sealt saarele, kus asus Havn ja selle lähedal tema koda. Kuid nad ei jaksanud
82
kiiresti minna. Nad poleks ka suutnud võidelda ühegi vaenlasega. Oli hea, et tema
eestvõttel oli Taani röövlitest puhtaks tehtud - kuigi tal polnud kaasas midagi
röövimisväärset.
Päev läks soojemaks. Nad peatusid nõmmel merre voolava ojakese juures ning
puhkasid.
Mõne aja pärast komberdasid nad edasi. Õhtu hakul jõudsid nad põldudele ning
leidsid ka külakese. Sealsed talumehed tundsid kuningas Haddingit nägupidi. Rahvas
hõiskas rõõmust, kuuldes, et ta elab. Nad valmistasid talle parima söömaaja kõigest,
mis neil pakkuda oli. Seniks aga pakuti neile õlut, sauna, puhtaid riideid, relvi,
hobuseid ja peavarju.
Sel ööl puhkes tulekahju. Hiljem ei osanud keegi öelda, kuidas see alguse sai. Kas
lükkas keegi lambi ümber või lõi koldest kogemata mõne söe välja, isegi lendav säde
võis seda põhjustada. Suurtel majadel oli selle võimaluse vähendamiseks köögid
eraldi hoonetes. Kuid väiketalunikud ei saanud seda endale lubada. Leek hüppas
õlgkatusesse. Tõusis tugev tuul, mis tuld lõõmama puhus ja edasi kandis. Kõik
pääsesid eluga, kuid külake põles maatasa.
"Toome halba õnne kõikjal, kuhu satume," sõnas Egil leekide praksumise saatel.
Varjude keskel näisid vaod tema näos veelgi sügavamatena.
"Ei," vastas Hadding. "Seda teen mina. Kuid tulge siiski veel natuke minuga kaasa."
Nad kõndisid edasi. Nüüd nad vaid kerjasid leivapalukesi ega öelnud oma nimesid,
veetes öid lageda taeva all.
Kui Haddingi koja kõrged viilud silmapiirile tõusid, andis ta käsu: "Minge sisse,
tooge mulle telk ja kõik muu vajalik. Jään siia põllule."
Mehed kuuletusid. Jarl Eirik tormas kärmesti kohale. Peagi võis Hadding korraliku
sõjasalgaga edasi minna.
Ta ei peatunud kunagi üheski kojas. Alati halva ilmaga heideldes liikus ta läbi
Taanimaa, üle saarte, läbi Põhja-Jüütimaa, igale poole, kus tal oli maavaldusi.
Kõikjalt ajas ta kokku parimaid süsimusti lehmi, kes tema karjamaadel rohtu sõid.
Loomad toodi kokku, viidi üle maa ja mere Skänesse, aga tema tõi neid üha juurde.
Bralundis asus Freyri püha hiis. Selle keskel seisis jumala inimesesuurune kuju, mis
oli kaunistatud värvide ja panustega. Jumal istus kaksiratsa kuldse karu seljas ja
vehkis piigiga, tuues sellega kaasa sigivust, kasvu ja pikka eluiga.
"Mida sa siin teha kavatsed?" küsis Eyjolf.
"Seda, mis-ma pean," vastas Hadding.
"Kust sa tead, mis sa pead?"
"Ehk mõnest unustatud unenäost. Ma vaid tean, et ma tean."
Sõna saadeti ringi käima. Mehi tuli kogu maakonnast ja kaugemaltki. Nad seadsid
oma telgid püsti nagu tingi tarbeks; aga kui saabus määratud aeg, seisid kõik vaikselt.
Jumala kuju ees põlesid lõkketuled. Mehed tõid mustad veised ükshaaval ette.
Mõned ehmusid ja punnisid inisedes vastu, kuid köieotstest hoidsid tugevad käed.
Igaühe, kes tema ette toodi, lõi Eyjolf vasaraga uimaseks ning Hadding lõikas ta kõri
läbi. Veri voolas anumatesse. Teadjamehed kastsid sellesse ruunidega kaetud
vitsakesi ning piserdasid pealtvaatajaid. Lähedalseisvad talumehed vedasid surnukehi
minema,
83
raiusid liha luudelt ning viskasid kamakaid suurtesse padadesse. Kostsid
madalahäälselt lausutud iidsed salmid.
Viimaks veeretasid teised mehed välja vaatide viisi õlut ja mõdu. Algas pidusöök.
See oli vägev ja lustakas. Hadding naeratas läbi teda katva verekooriku. Kuri needus
oli maha võetud. Sel ööl magas ta Eyjolfi katuse all. Hiljem määras ta oma sõbra kogu
Skäne jarliks.
Ta oli saatnud kulda ja hõbedat neile, kes olid pidanud tema pärast kannatama,
seaduspärase tasu iga kaotuse ja surma eest ning heldeid kingitusi veel lisaks.
Rohkem ei saanud kuningas teha. Taanlased rääkisid temast taas hästi.
Nüüdsest peale ohverdas ta igal aastal Freyrile musti veiseid. Komme levis kogu
Taanis ning elas veel kaua pärast tedagi.

XVIII

Pärast nii paljusid hädasid ja õnnetusi ei saanud Hadding sõda Svithjodis kohemaid
jätkata. Järgmisel aastal jäi ta koju. Seal jätkus küllalt tegemist, olgu siis kuningriigi
või oma maavalduste valitsemisega. Ent ta muutus üha rahutumaks.
 Seepärast oli ta iseäranis rõõmus, kohtudes järgmisel kevadel Ivar Bardssoniga.
Tema kojas olid teekäijad alati teretulnud ning Hadding kuulas hoolega, mida nad
oma kodumaast ja reisidest rääkisid.
Ivar oli norrakas, pärit nideringide kuningriigist, mis asus meritsi viiesaja miili
kaugusel Skagerrakist, kuhu Havnist oli veel oma kakssada miili. Sealsed laevad
sattusid Taanisse harva. Tee sinna oli keerukas ja sellele jäi lugematuid fjorde ja
rahusid, kus sageli lüürasid viikingid. Norral polnud ühtset tugevat kuningat, kes neid
ohjeldanuks. Svipdag oli enda võimu alla koondanud paar väikest lõunapoolsemat
kuningriiki, kuid läinud ise Svithjodi. Talle järgnesid tema pojad ja pojapojad. Norra
valdused maksid neile endiselt andamit, kuid muidu olid Svithjodi võimu all vaid
nime poolest. Valitsejad aga pidasid end nüüd rootslasteks ega hoolinud kaugetest
vaestest maanurkadest.
Seepärast liikusid kaugest Põhjalast pärit kaubad vaid käest kätte ning olid Taani
jõudes väga kõrges hinnas. Siiski söandas mõni vapper meremees selle reisi aeg-ajalt
ette võtta. Ivari laadung koosnes morsanahkadest ja -kihvadest, narvalivõhkadest,
karusnahkadest ja muust sellisest, mille eest ta lootis saada suurt tasu merevaigu,
kulla, orjade, lõunamaise klaasi, veini ja siidi ning muude kaupade näol, mida liikus
Baltimaade kaubalinnades palju. Ivari ebaharilikult suurt knorri kaitses hulk hambuni
relvastatud mehi, nii et vaid mõni üksik röövel julenuks neid rünnata. Pealegi võiksid
vaid vähesed neid märgata. Oskusliku päikese, kuu, taevatähtede ja mereteede
tundjana hoidis Ivar oma laeva avamerel. Vaid ilm tegi talle muret.
Seekord rääkis ta aga millestki palju hullemast kui röövlid.
Sundi läbides peatus ta Havnis. Tema reisisihiks oli Gotland, kuid ta soovis pisut
puhata ja ehk natuke kaupagi teha. Kuuldes, et kuningas peatub Havni lähedal oma
84
kojas, võttis ta mõned mehed kaasa ja sõitis teda tervitama. Hadding pani ta istuma
aukohale ning palus neil ööseks enda külalisteks jääda, või nii kauaks, kuni nad
soovivad. Nad olid varemgi kohtunud ja said hästi läbi.
Vaid üks kolle miilas ja suitses, sest uksed ja aknad seisid sooja ilma tõttu valla.
Neist voogas sisse pärastlõunane päikesepaiste, valades valgusega üle seinavaibad ja
metallesemed, nikerdatud sambad ja puutahveldised. Vaevu kuulsid nad majapidamis-
ja külamelu - hääli, samme, kabjatümpse, rattakriginat, sepavasara lööke alasil.
Kõrgestisündinud naised tõid pinkidel istuvatele sõdalastele ja meremeestele
mõdukarikaid. Haddingi kõrval istus Gyda, kena noor naine, kes kuninga kodumaa!
viibides oli tema küljesoojendajaks. Heledad patsid langesid ta punasele sõbale ja
volditud valgele rüüle; võrud tema käsivartel ja sõled õlgadel olid raskest hõbedast.
Ka kuningas oli uhkelt riides ning kandis brokaadist tuunikat, sinisest linasest pükse,
tallenahkseid sukapaelu ja metskitsenahast saapaid. Tema kuldseid juukseid hoidis
pea ümber villane pael, millesse olid kootud metsloomade kujutised. Ülejäänud
istusid vaikselt ja kuulasid, mis ta kapteniga rääkis.
Mõne aja pärast päris Hadding: "Kuidas siis Niderlandis elatakse?"
Ivar tõmbas kulmu kortsu. Ta oli kõhetu ja terava ninaga mees, pruunide, ent
hallinevate juuste ja habemega. Soolajäljed tema vammusel ja nahkrüül tegi tasa
kuldkett tema kaela ümber, mille küljes rippus väike hõbedane haamer. "Mitte hästi,
isand," vastas ta. "Vaen painab meid. Häbi, mis see kaasa toob, saab olema hullemgi."
Hadding lõi selja sirgu. "Räägi edasi!"
Ivar oli ette arvanud, et temalt seda nõutakse, ja sõnad valmis mõelnud. "Sa tead
ehk, et jötun nimega Jarnskegg elab juba ammusest ajast Dofra metsasel mägismaal.
Tee sinna on raske ning suure fjordi juurest minnes kulub selleks kolm päeva või
rohkemgi. Peale tema elavad seal vaid mõned üksikud murust madalamad inimesed,
kellelt pole midagi röövida. Sestap polnud temaga siiani peaaegu mingit muret. Teda
nähti haruharva, ja ka siis vaid taeva taustal üle mäekuru astumas või mõne sügava
oru männimetsades."
Hadding noogutas. "Jah, olen kuulnud lugusid sellest hiiglasest." Ta ei lisanud, et
kuulis temast oma kasuvanemailt. Vagnhöfdi polnud Jarnskeggiga kunagi kohtunud,
vaid temast ainult kuulnud. Midgardis elutsevad vähesed hiiglased hindasid omaette
olemist.
"Kuid vaevalt oled sakuulnud kuningas Haakoni tütrest Ragnhildist," jätkas Ivar.
"Temast on sirgunud noor naine, kes on silmale ilus vaadata, kuid kangesti hulljulge
ja jonnakas. Ta armastab väga mägesid ja käib neil sageli kõndimas. Ta isa ei keela
seda. Ragnhild on tema ainus ellujäänud tütar ning isal pole kerge talle ära öelda.
Muidugi annab isa talle kaasa valvureid ja teenijapiigasid.
Eelmisel aastal juhtus kõnnumaal nii, et Jarnskegg teda nägi. Tüdruk kangestus
hirmust. Kuningatütre teenijad kogunesid tema ümber ja tõmbasid relvad. Võimalik,
et neid oli jötuni jaoks liiga palju, võib-olla ka mitte. Tal polnud sortsikombeid, nagu
olevat kuuldavasti paljudel teistel hiiglastel. Ta vaid urises, et ei taha võitlust, milles
kuningatütar viga võiks saada, aga peagi kuuleb tüdruk temast jälle. Siis sammus ta
üles mägedesse.
85
Mõne aja pärast leidis hiiglane lehmakarjuse. Ta käskis sellel kuningale sõna viia.
Keeldumise korral ähvardas ta kariloomad maha tappa ja karjuse onni maha põletada.
Mees muidugi kuuletus. Märgiks pidi ta Haakonile viima piisonipea, mille silmadesse
olid kohmakalt asetatud kvartskivid. Sõnumiks oli, et hiiglane tahtis Ragnhildi. Kui
tüdruk talle antakse, võitleb ta kuninga kõrval alati, kui seda vaja peaks minema."
"See näitab, et tal pole peas kõik korras," pomises Hadding Vagnhöfdit meenutades.
"Keeldumise korral ähvardas ta kuningriigi maatasa teha," jätkas Ivar. "Nagu arvata
võidki, isand, ei anna ükski isa oma tütart nii elajalikule olendile. Haakon saatis
karjuse sellise vastusega tagasi ja andis talle kaasa sõjamehi, kaitsmaks teda saatuse
eest, mis sageli tabab halbade uudiste toojat. Jarnskegg kuulas ta ära ning lausus, et
Haakon tahab ehk mõne aja pärast ümber mõelda. Siis pöördus ta kõnnumaale tagasi.
Peagi hakkas ta inimesi kimbutama. Esimesena suri lehmakarjus, kelle pea ta pärast
valvurite lahkumist ühe löögiga purustas. Seejärel liikus ta rüüstates läbi mägismaa.
Väike meestesalk ei suutnud talle üksildases külas kuigi kaua vastu panna. Ta tappis
nii mehed kui nende naised-lapsed. Kes minema pääses ja peitu puges, selle otsis ta
hiljem üles ja tappis ikkagi.
Nüüdseks on ta mägedest alla tulnud ja jõudnud ka tasandikele. Üha uuesti ja uuesti
ilmub ta ööst, lööb maha väravad ja uksed, tapab inimesed ja loomad ning paneb
majad põlema. Vahel saadetakse tema vastu ka suuremaid jõude, kui ta purustada
jaksab. Siis ta vaid taganeb, kiiremini kui keegi teda jälitada jõuab. Kuid kindlasti
ründab ta peagi taas, kusagil mujal. Kõik elavad hirmus tema ees ega või iial teada,
kas ta on ehk nende lähedusse ilmunud. Mõnikord hüüab ta inimestele, et kui
kuningas Haakon tahab seda lõpetada, peab ta vaid saatma Ragnhildi tema jaoks
Trollikaljule.
Muidugi saatis kuningas tema vastu sõjaväe. Ent iga katse on lõppenud asjatu
mägedes hulkumisega. On selge, et Jarnskegg teab nende tulekust ning tema tunneb
oma maid paremini kui keegi teine. Ta oskab vägede eest varju hoida, kuni nad
otsimise lõpetavad. Ta võib hoopis minema lipsata, kuni jaht veel käib, ja otsida mõne
uue abitu talu, mida hävitada."
"Kas kuningas pole jumalaid appi kutsunud?" küsis Hadding.
 "On küll, mitmeid kordi, vägevate ohvriandide saatel," vastas Ivar. "Kuid asjatult.
Ükski võlur ega lausujanaine ei oska öelda ning ükski unenägu pole seletanud, miks
Thor sellele koletisele lõppu peale ei tee."
Haddingi pilk pöördus kaugusesse. Ta hääl muutus vaevukuuldavaks: "Ka mina
pole lausuja, kuid mu elukogemus ütleb, et vahel peavad jumalad käima kummalisi
radu, et jõuda eesmärkideni, mis jäävad inimestele atusaamatuiks."
Ivar kortsutas seepeale pahaselt kulmu. "Olgu sellega, kuidas on, mu isand, aga
rahva seas liigub jutt, et kuningas on jumalaid kuidagi vihastanud. Veelgi valjemini
räägitakse, et ühe kangekaelse tüdruku pärast ei tohi kuningas oma rahvast nõnda
hädaohtu panna. Olen kõikjalt kuulnud, et kuningas peaks ta ära andma ja loo
lõpetama. Muidu ta kukutatakse ja saadetakse tüdruk sellegipoolest hiiglase kätte.
Siiani oli see vaid jutt. Aga kui nende õnnetus suuremaks kasvab, on meie riigis
oodata ülestõusu."
Hadding silitas habet. Pärast pikka vaikust, mida katkestas vaid leekide praksumine,
küsis ta: "Mida tüdruk ise asjast arvab?"
86
"Selle kohta olen ma aja jooksul erinevaid lugusid kuulnud," vastas Ivar. "See on ka
arusaadav. Tema hing on kindlasti lõhestatud ja meel kaldub kord ühte, kord teise
kanti. Alguses oli ta sama kõrk kui ta isagi. Nemad juba suure haisva kännujuurika
ees lömitama ei hakka. Hiljem, kui rüüstamised olid kestnud juba mitu kuud, vandus
ta, et pigem tapab end, kui hiiglase kõrvale heidab. Aga hiljuti on mu kõrvu kostnud
kuuldusi Ragnhildi kartusest, et kui ta põrgut jötunile eelistab, võib Jarnskeggi raev
veelgi suuremaks paisuda. Võib-olla on temas tekkinud lootus, et kui nad koos on,
suudab ta hiiglase une pealt tappa."
"Ei ta suuda," lausus Hadding süngelt. "Ma tunnen seda tõugu."
"Ent miks on temas tekkinud iha inimnaise järele?" pahvatas majaline Svein.
"Hiiglane ja tema..." Ta hääl katkes ja ta punastas. Ta oli noor.
"Ta võib naise esimesel korral kaheks lõhestada, kardad sa?" küsis Gunnar. "Ehk
pole ta sellele mõelnud, või ei hooli ta sellest, kas siis seepärast, et on pidanud sadu
aastaid põdralehmadega leppima, või ehk meeldib see talle."
Arnulf naeris vaikselt. "Või siis polegi ta oma suure kogu kohta nii hästi
varustatud."
"Või sunnib ta naise mõnel teisel viisil meelehead tegema," arvas vana Egil ja
sülitas. "Surm oleks plikale parem."
Hadding tõstis käe. "Vait!" käskis ta. "See on tõsine asi. Kaalul on rohkem kui
kuninga au, ehk isegi kuningaseisus ise. Peame kätte maksma kurja, mis on tehtud
nideringide sugustele headele inimestele. Muidu leviks seadusetus nagu tulikahi ning
trollid ja teised mitteinimesed saaksid julgust. Ehk ongi jumalad sellepärast seni oma
abi keelanud?"
Ta naaldus ettepoole. "Ivar, kaua Haakon sinu arvates veel vastu peab?"
"Ma ei oska öelda, isand," vastas norrakas. "Ta on vapper ja uhke. Ning ta armastab
oma tütart. Tüdruk on väga ilus ja rõõmsameelne. Kuid kardan, et minu silmad teda
enam ei näe."
"Võib-olla pole see nii," lausus Hadding vaikselt. "Ehk mitte. Jää paariks päevaks
siia, arutame seda asja."
"Peame laada ajaks Gotlandile jõudma, isand."
"Kui te minu pärast sinna ei jõua, siis tasun teile ise. Jääge siia. Külalislahkusest
mul puudu ei tule."
Ivari silmis sädeles tuluke. Ta oli Havni tulnud oma salajaste lootustega. Kuid
kaupmehena ei näidanud ta seda välja ning lausus vaid: "Kuidas kuningas soovib."
 Hadding tõstis peekri. "Joogem ja olgem rõõmsad!" hüüdis ta. "Sünged mõtted
võivad ka homseni oodata."
"Sa tõmbusid korraga üleni pingule," sosistas tema armuke Gyda.
Kuningas naeris. "Vähemalt on mul, mida kannatamatult oodata."
Ja kuigi ta veetis ülejäänud päeva ja õhtu rõõmsalt, kutsus ta tähtsaid ja tarku mehi
ükshaaval oma trooni juurde ning kõneles nendega vaikselt ja tõsiselt. Hommikul
saatis ta käskjalgu kutsuma neid, kes polnud eelmisel päeval kohal. Sõnumiviijad
läksid kahe pika päevateekonna kaugusele. Ta ise aga viibis kaua Ivari ja varem
kutsutud nõuandjate seltsis.
87
Kolmandal õhtul, kui nad oma voodis lamasid, küsis Gyda Haddingilt: "Sa lähed
Norrasse, eks?"
"Miks sa nii arvad?" küsis mees vastu.
"Tunnen sind sama hästi kui teised, kuigi see ei tähenda palju," ohkas naine
pimeduses. "Sa lahkud peagi. Kui sul oleks aega, kutsuksid sa ka kaugemaid pealikke,
et kodumaal kõik enne korda seada."
Hadding kõhistas naerda ja sirutas käe ümber naise sooja kogu. "Sa oled kaval, mu
kallis."
Naine kangestus. "Miks sa minema pead? Mis see sinusse puutub?"
Hadding vastas aeglaselt: "Nagu ma ütlesin, pole õige, et kõrgestisündinud neiu
langeb räpase elaja küüsi, kes saab ta endale ta isa maid rüüstates. Kui jutt sellest
levib, muutuvad paljud lindpriid julgemaks. Parem, kui seda ei juhtu."
"Sul on veel muudki mõttes."
"Tõsi. Nideringid on norra võimsaim rahvas. Sidemed nendega tuleksid meile
kasuks, kuigi neid nõrgestavad Uffi võimu all olevad lõunapoolsed maakonnad.
Sellisel juhul mõtleb too kaks korda järele, enne kui meid ründab."
"Abielusidemed? Norrakad nimetasid Ragnhildi ilusaks."
Hadding naeris. "Ma pole teda ise näinud."
"Kuid ta on kuningatütar. Pärast sinu surma kuulutaksid taanlased meelsamini
kuningaks sinu ja tema poja kui mõne su sohilastest."
"Jah, pean mõtlema oma eluajast kaugemale. Minu poegade vaheline võimuvõitlus
võib hävitada kõik, mille nimel olen vaeva näinud." Hadding naeris uuesti. "Kuid sa
räägid sellest, mida me ei tea ega näe. Mina tean vaid seda, et sa oled kenake ja
käepärast." Ta tõmbas naise enda vastu. Õlgmadrats krudises nende raskuse all. Naise
lahtised juuksed lõhnasid suve järele. "Saada mind rõõmsalt teele."
"Seda ma teen." Gyda neelatas raskelt. "Ja ma tervitan sind rõõmsalt, kui sa tagasi
peaksid tulema. Kui sa seda tahad." Ta huuled leidsid Haddingi omad kitsa voodi
pimeduses.

Paar päeva hiljem asus Hadding teele.

Tõepoolest, tal ei jätkunud aega, et kodus kõike korda seada. Pärast kiireid kõnelusi
Sja;llandi pealikutega jättis ta jarl Eiriku enda eest kuningriiki valitsema. Ta oli Ivar
Bardssoni lasti ära ostnud kõrgema hinna eest, kui kaupmehed seda Gotlandil oleks
saanud. Nood seilasid koos temaga, olles talle teejuhtideks ja abilisteks. Nüüd olid
nende lastiks hobused.
Kaupmeeste laevale lisaks oli Haddingil kaasas vaid üks laev. Ta poleks suutnud nii
kiiresti sõjaväge kokku ajada. Ja hiiglane oleks sellest eemale hoidnud ning rüüstanud
mujal. Vaid metsaelust ja jötunite kommetest teadval Haddingil endal oli lootust
Jarnskeggi ohjeldada.
 Ta sõitis oma armsaima laeva "Tulelohega", mida viisid edasi kolmkümmend aeru.
Tema lähikondlastest koosnev meeskond riputas oma kilbid selle pardaile. Laev
tantsiskles Sundi voogudel, särades punase-, musta- ja kuldsetriibulisena. Mastis
plaksus erksatriibuline puri. Hadding kavatses lohepea vööriposti otsa tõsta alles
88
kaugele merele jõudes. Ta ei tahtnud vihastada koduseid maavaime. Kuid laev
tormas juba edasi nagu hunt saagijahil. Ta pidi halssima, et mitte kaubaknorri kaugele
seljataha jätta. Ta sõdalased möirgasid. Ka nemad olid liiga kaua jõude istunud.
Gyda seisis kail kõigi teiste saatma kogunenud inimeste ees ja saatis laeva pilguga,
kuni see silmapiiri taha kadus.

XIX

Hadding jõudis läbi merekitsuste suurde fjordi, kuid ei suundunud kõigepealt

Nidarosi kuningas Haakoni kotta. Selle asemel sõitis ta terve valge öö Ivari kannul
Buviki lahte, kus asus kipri eluase. Küla lahutas merest metsatukk ning "Tulelohe"
peideti knorrile mõeldud paadikuuri. Ivar käskis oma perekonnal ja kodakondsetei
maja lähedal püsida. Ta ei tahtnud, et jutt külalistest kaugele jõuaks. Ta ise aga
saduldas hobuse ning asus teele Nidarosi.
Linn polnud kaugel. Ta tuli tagasi veel samal päeval. "Arvasin, et kuningas jätab su
ööseks enda juurde ning uurib, miks sa nii varakult koju naasesid," ütles Hadding.
"Mul polnud vaja teda väisata ning temalgi polnuks aega minuga tegeleda," vastas
Ivar. "Homme läheb Ragnhild hiiglasele. Nidaros pulbitses uudistest. Peagi teab seda
kogu kuningriik."
Hadding noogutas. "Ka sinu majalised oskasid seda ette aimata," ütles ta
tähendusrikkalt, sest oli nendega rääkinud.
"Jah, juhtus see, mis ma sulle ennustasin, kuigi lõpp polnud nii halb, nagu oleks
võinud olla. Mõne aja eest kutsusid pealikud kokku ülemaalise tingi, kuhu kõik
talupojad kokku tulid. Nad otsustasid, et kui kuningas tütart ära ei anna, võetakse
temalt troon ja viiakse tüdruk ise hiiglasele. Jarnskeggi raevu vaigistamiseks ollakse
kõigeks valmis. Ühed küll leidsid, et see poleks mitte üksnes seadusetu, vaid ka
õnnetusttoov tegu, sest et naine pigem tapaks end või paluks oma isal end tappa.
Teised aga hüüdsid, et siis vähemalt leiavad oma otsa need kaks, kelle isekus on
põhjustanud nii palju hukku ja hävingut. Kuningas ja tema tütar olid samuti kohal, ent
hoidsid kõrvale ja olid vait.
Eile langetas rahvakogu otsuse. Ragnhild astus otsustajate ette. Keegi ei tohi teda
argpüksiks nimetada, kuulutas ta. Ta läheb hiiglase juurde, aga ainult siis, kui
pealikud kuningas Haakonile uuesti truudust vannuvad. Seda nad ka tegid.
Kuuldavasti olid mõned seejuures nutnud."
"Tal on vapper hing," sõnas Hadding. "Kartsin, et jääme hiljaks ning saame vaid
tema eest kätte maksta. Nüüd aga näen, et ta on väärt nii kättemaksu kui päästmist."
"Mis siis, kui asi oleks endiselt lahenduseta?" küsis Ivar.
"Me ju rääkisime sellest. Hakkaksin hiiglast otsima. Kuid see oleks olnud raske.
Nüüd tuleb ta ise minu juurde."
Ivar saatis Haddingile pika pilgu. "Tea, kas see ongi enam juhus?" pomises ta.
"Kuuldavasti pole sinu saatus samasugune, nagu teistel inimestel."
89
 Taanikuningas kehitas õlgu. "Ma ei tea, mis on mu saatus, nagu ka sina ei tea enda
oma. Asume asja kallale. Pean aegsasti lahkuma."
Nad olid teekonna jooksul plaani pidanud, kui mehed kaldal puhkasid. Nad leidsid,
et on parem, kui Hadding saabub tundmatuna. Tema ettevõte oli niigi raske ja kui
Jarnskegg asjast kuuleks, oleks see veel hullem. Haddingi mehed pidid purjetama
väikestele ja üksildastele Tarva saartele ning sinna ootama jääma, välja arvatud
mõned, kes pidid temaga kaasa tulema. Nende väljavalimisel oleks peaaegu tüliks
läinud. Hadding pidi hoolas olema, et ei jääks muljet, nagu peaks ta ülejäänuid vähem
vapraiks. Hiiglaseni pidi neid juhatama üks Ivari meestest, Thorfinn Thorgeirsson. Ta
pärines Dofra küngastelt ning teadis Trollikaljut.
Jarnskegg oli ammuilma oma rahutingimused välja kuulutanud. Kõrgel ja lagedal
kaljul, kust pilk sai tännata uskumatult kaugele, oli ta kokku kuhjanud suure ja palju
suitsu tõotava lõkkevirna. Tulijad pidid selle süütama. Ragnhild pidi üksi või äärmisel
juhul koos ühe-kahe teenijapiigaga ootama jääma. Hiiglane pidi suitsulonti kaugelt
nägema. Kui ta on kusagil kaugemal sõjakäigul, jõuavad uudised temani mõnd teist
teed pidi ja ta kiirustab tagasi tüdruku juurde.
Polnud lootustki sõjaväge läheneva hiiglase vastu saata. Trollikalju lähedal polnud
end kuhugi peita. Jarnskegg oli kütt ja ta oli seetõttu ettevaatlik.
Ka Hadding oli kütt.
Ta lahkus koos väikese salgaga, niipea kui oli kokku pakkinud teemoona ja
varustuse. Hobused olid pikast meresõidust kangeks jäänud, kuid see möödus peagi.
Need olid tema Sundi-äärse talli parimad loomad. Nad ratsutasid nii kiiresti, kui
hobused suutsid, sõitsid aeg-ajalt sammu ega peatunud tihemini kui hädapärast tarvis.
Lühikeses ja heledas suveöös peatusid nad, võtsid einet, rullisid lahti sadulatekid ning
uinusid. Koidikul olid nad jällegi teel.
Alguses oli nende retk kerge ja kiire. Mööda laia rohelist orgu lõunasse liikusid nad,
üle küpsevate viljapõldude ja lehmadest kirjute karjamaade, möödusid taludest ja
küladest, mille elanikud jätsid tööd pooleli ja saatsid sõjamehi pilguga. Siis aga
hakkas maapind tõusma, üha järsemalt ja järsemalt. Puudest olid näha nüüd peamiselt
kased ning asustus muutus hõredaks. Ratsanikud nägid ka lagendikke, mille keskel
mustasid vaid ahervaremed ning heinas valendasid luud.
Thorfinn juhtis nad kitsale rajale, mis vonkles lääne suunas üha kõrgemale. Metsad
hõrenesid, kuni kasvama jäid vaid rohupuhmad, leesikad, samblad ja samblikud. Ule
kivirusu voolasid ojakesed. Vihises külm tuul. Taeva poole kerkisid lumemütsidega
kaetud sinakashallid mäed. Thorfinni selg oli sama sirge kui kõrged tipud.
Nelja päeva ja öö pärast tõstis ta käe ning tõmbas ratsmetest. "Kaugemale pole
teistel enam tark tulla," lausus ta Haddingile. "Kui nad siia kaljulõhesse jäävad ega tee
tuld, ei näe neid keegi. Meie sinuga läheme pool päevakest jala edasi."
"Mulle see ei meeldi," urises Gunnar. "Istuda siin peidus nagu koopaorav, sel ajal
kui mu isand sõtta sammub!"
"Sa teadsid ette, et pead ootama. See on vahel ülesannetest kõige raskem," vastas
Hadding.
"Kui sa sured, ei puhka ükski su sõjameestest, enne kui su eest on kätte tasutud."
90
"Mõned peavad küll koju minema, et aidata Taani järgmist kuningat. Neil seisab
seal ees ohtralt taplemist. Aga arutage seda omavahel. Laske mul nüüd puhata."
Hadding heitis maha ning jäi magama. Mehed püsisid ärkvel ning hoidsid oma
odasid tema ümber kui palktara.
 Koidikul asus ta koos Thorfinniga teele. Norrakas oli hea teekaaslane. Ta oli suurt
kasvu ning punakas habe ulatus talle peaaegu nabani. Lisaks oli ta pikajalgne ja käbe
nagu kits.
Nüüd oli edasiminek veelgi raskem, kuid nad jõudsid Trollikaljule natuke enne
keskpäeva. Kaljutipp tõusis tumedana, kõrgudes rüngaste ja kivilahmakate, klibuste
nõlvade, jääliustike ja lume kohal. Ainsaks elumärgiks olid samblikulaigud kividel,
samblatuustid kaljude varjus ning räsitud rohupuhmad siin-seal. Tasast maad polnud
kusagil, kuigi kaljutipp oli piisavalt suur, et sinna mahtusid paar suuremat
kivimürakat. Lisaks seisis seal inimesest kõrgem puuvirn. Tuul tuhises kahkjas tühjas
taevas. Meestel oli võhm väljas.
"Ma saan aru küll, miks thurs valis kohtamiseks just selle paiga," lausus Hadding.
"Siin ei saa ükski vägi teda ootamatult tabada, lisaks pole võitlemiseks kindlat
jalgealust ega ruumi."
"Kuidas siis üks mees temast jagu saab?" imestas Thorfinn. "Me ju rääkisime
sellest. Seame end laagrisse."
Nad olid plaane tehes kasutanud Thorfinni mälestusi neist paarist-kolmest korrast,
mis ta oli Trollikaljul käinud. See juhtus aastaid tagasi, kui ta oli alles poisike ning
seadis oma kütist isa püüniseid. Nad küttisid neis mägedes sageli põhjapõtru,
kaljukasse, rebaseid ja linde. Tollal oli tema arust suur julgustükk isa juurest plagama
panna ning Trollikalju otsa ronida. See näitas, et ta ei kartnud olendeid, keda arvati
seal elavat. Midagi sellest oli temas veel alles.
Kallaku serval seisid teineteise vastas kaks hiiglaslikku kaljurüngast. Tipupoolses
küljes jäi nende vahele vaid kitsas pragu, kuid nende taga asus nelja jala suurune
kolmnutkne tühimik, mis jättis mäekülje poole kolme jala laiuse augu. Inimene võis
seal märkamatult peidus olla, kui ta vaenlane just otse üles ei roninud, ja seda
takistanuks lahtine kivirusu.
Hadding ja Thorfinn asusid tööle, et peidupaika pisut mugavamaks teha. Kuningal
võis ees seista pikk ooteaeg. Nad tõmbasid lõkkevirnast pikki puid ning sättisid need
tühimiku kohale, et neid väljast näha polnud. Nende peale sidusid nad katuseks
nahkkuue. Teine selline kuub kattis maapinna niisked kivid. Nad tihtisid kaljuprao
väikeste kivide ja mullaga, vaadates hoolega, et seda näha ei jääks, nii et juhuslik pilk
või raualt peegelduv päikesekiir Haddingit ära ei annaks. Nad tõid sinna veelähkri,
kuiva toitu ning kaasavõetud tekke.
Askeldades torkas neile silma põhjapoolse silmapiiri kõnnumaalt paistev liikumine
ja helendus. Peagi ütlesid Haddingi teravad silmad, et sealt tulid pool tosinat inimest.
"Me ei tulnud hetkegi liiga vara," lausus ta. Thorfinn oli valinud kaugema tee läbi
mägede, et mitte võõrastele nägemiseks jälgi maha jätta. "Kiirusta, ja ära näita end
silmapiiri taustal." Hadding lootis vaid üllatusmomendile.
Nad lõpetasid oma töö õigeaegselt. "Mine," käskis Hadding. "Tänan. Sind ootavad
teenitud auavaldused."
91
"Suurem au oleks sinu kõrval võidelda," lausus norrakas.
Hadding ohkas. "Me ju rääkisime sellest. Siin saab peidus olla vaid üks inimene, ja
mina olen ainus, kes teab, mis teha. Mine heaga minema. Võid endale vaateulatusest
kaugemal mõne prao otsida, kust kõike kuuled." Ta muigas. "Võid tükk maad
vantsida ja endiselt kuuldeulatusse jääda. Mul ongi pärast sinu abi tarvis. Ja kui ma
langema peaksin, siis teata teistele, et võitlesin, nagu lubasin."
Thorfinn sosistas vaikselt iidseid sõnu:
Kari sureb, hõimlased surevad,
kõik me lahkume kunagi.
 Ent iial ei sure lood,
mis räägivad surnute tegudest.
"Tõsi," nõustus Hadding. "Hoolitse selle eest, mu sõber. Nüüd aga, mõneks ajaks,
hüvasti."
Thorfinn neelatas. "Mingu sul hästi, isand." Ta pöördus ning laskus kärmelt mäest
alla, valides künka, mis ta tulijate eest varjas.
Hadding oli juba selga tõmmanud soomussärgi koos kõige selle juurde kuuluvaga,
jätnud aga kiivri pähe panemata. Ta hiilis ümber kaljude oma peiduurkasse, mähkis
end külma eest tekkidesse ja kükitas hämaruses. Ta peidupaik meenutas kivikambreid,
mis olevat ehitatud hiiglaste poolt maailma koidikul. Inimesed hoidsid neist eemale.
Selles kambris aga liigutas vaid tema pekslev süda.
Mõne aja pärast ilmusid tulijad tema silme ette. Paistis, et kõik olid raske koorma all
vankuvad mehed. Pilku teritades nägi Hadding nende seas mehena riietatud Ragnhild
Haakonsdottirit. Seelikud ei sobinud selliseks mäestikuretkeks, kus ei suutnud liikuda
isegi jässakad väikesed põhjamaised hobused. Ta pikad vaskpunased juuksed olid
palmikuks põimitud ja keeratud ümber pea, mida ta hoidis jäigalt püsti. Tuul lehvitas
ta sõba ning näitas, et hoolimata paksudest rõivastest oli ta sihvakas ja vormikas.
Hadding ei kuulnud nende juttu. Ta nägi, kuidas halli parraga sõjamees lausus
midagi, mis olid ilmselt viimased anumissõnad, ja kuidas naine keeldus. Aeglaselt,
nagu oleks koorem endiselt nende turjal, püstitasid mehed nahkse telgi. Nad jätsid
sinna toitu, jooki, tekke, rõivaid, tooli ja oda. "Relvana pole tal sellest kasu," pomises
Hadding, "aga ehk kosutab see tema hinge."
Naise käsi tegi järsu liigutuse. Üks meestest tõi pambust lagedale tulepuuri koos
halu ja süütisega. Puuvirna taga kummardades läitis ta selle. Naine astus eemale ning
vaatas üle mägede põhja poole.
Leegid tõusid ja lõid loitma. Kerkisid suured punased ja kollased tulekeeled.
Lendles sädemetevoog. Laotus vappus. Suits tõusis üha kõrgemale. Läände vajuv
päike kallas selle üle oma kullaga.
Mehed kogunesid Ragnhildi ette. Vanim neist tõstis mõõga. Teised tegid oma
erinevate relvadega sama. Tulemöll summutas nende sõnad, kuid Haddingile näis, et
nad ei öelnudki midagi, ainult vaikisid. Raud langes, nad keerasid selja ja jätsid naise
üksi seisma.
Hadding ootas.
92
Tuul keerles üha kõrgemale ja kuumemalt. Ragnhild hakkas ringi ümber selle
jalutama. Ta jõudis Haddingile lähemale. Mees nägi, et ta oli jumekas, hallisilmne,
püstnina, kokkusurutud huulte ja tugeva lõuaga. Kuigi ta aeg-ajalt käed rusikasse
surus, oli tema samm vankumatu.
Päike vajus kõrgustike taha. Vari laskus kõnnumaale ning täitis kõik sügavikud.
Tuli vajus madalamaks, kuid säras endiselt punase tähekesena mitmete penikoormate
taha. Tuul vaibus. Õhk muutus järsult külmemaks. Ragnhild läks oma telki. Hadding
ootas. Ta pingutas ja lõdvestas lihaseid, istus ühelt kannikalt teisele, liigutas end igal
võimalikul viisil. Olnuks halb kangeks jääda.
Nähtavale ilmusid esimesed tähed, kuid taevas oli endiselt sinakashall ning hämarus
puudutas laotust vaid kergelt. Võis näha peaaegu sama kaugele kui päevalgi, kuigi
lõhed ja kuristikud oli tumedaks tõmbunud ning rünkad ja kaljutipud nende kohal
hämarusse vajunud. Kustuv tuli müdises, sülitas ja sisises.
Ragnhild tuli taas telgist välja. Ta polnud ümber rõivastunud. Ta seisis jällegi
rusikas kätega, pingul ja värisev kui äsja puudutatud kandlekeel, ja vaatas ida suunas.
 Oma kivide keskel kuulis Hadding seda heli pisut hiljem. Kaljud värisesid. Kivid
libisesid ja veeresid. Väikeste maalihete hääl oli nagu kuiva kose kõma.
Kostis lähenevaid raskeid samme ja tormituulena mühavat hingeldamist.
Trollikaljule ronis Jarnskegg.
Ta oli pikem kui kolm meest kokku, neist veel laiem ja kehakam, just nagu mustav
mägi taeva taustal. Tema karuna karvase keha ümber olid mässitud kirbelt lehkavad
nahad. Ta punakasmust lakk ja habe turritasid kangelt ümber eenduvate
silmakulmude, rõugearmilise ninajuurika ja rohekate kihvade. Paremas käes oli tal nui
ja nahkse pussaku vahele pistetud puss, mõlemad tema suurusega vastavuses.
Ta seisatas ja jäi hetkeks jõllitama. Ragnhild seisis paigal, vaadates üles hiiglase
koobastesse peitunud silmade poole.
Jarnskeggi hääl kõmises kui kõu. "Hoo! Sa tulid siiski oma armsama juurde."
Talle vastasid vaid lõkkesöed, mis oma lõõmavatest südamikest praginal sädemeid
lendu saatsid.
Jötuni vasak käsi langes. See värises. Ka ta sõnad polnud kindlad. "Me saame koos
õnnelikuks, sina ja mina. Me mõlemad kuulume mägedesse. Ma näitan sulle imelisi
asju. Ma tallan su vaenlased põrmu. Sa saad minu kuningannaks, Ragnhild."
Hadding tõmbas pähe nahkse mütsi ning kinnitas selle peale sõjakiivri. See oli eest
kaetud ning peitis ta näo hundimaski kujutava raudplaadi taha. Ta teadis, et vajab iga
võimalikku kaitset. Kilp käes, puges ta oma peidikust välja ning tormas ümber
kaljurüngaste lagedale. Mõõka tõmmates jooksis ta hiiglase poole.
"Reetmine!" kisendas Jarnskegg ja see kostis nagu maapinna enda oigamine.
"See pole tema süü!" hüüdis Hadding vastu. "Eemale, naine!"
Thurs keerutas nuia, enne üles ja siis alla. Hadding lõdvestas kangeksjäänud vasakut
jalga. Parem jalg viis teda vaevu piisavalt kiiresti edasi. Nui raksatas vastu kive.
Killud lendasid. Hadding raius mõõgaga nuia hoidvat kätt. Raud lõikas. Haavast
purskas verd, mis hämaras näis pigem musta kui punasena.
93
Ta viskus hiiglasele lähemale, surudes end vastu jalga, mille põlv oli vaid pisut
allpool tema enda nägu. Ta raius. Jarnskegg tõmbus küüru. Ta vasak käsi haaras.
Hadding kargas eemale. Ta mõõk libises üle hiiglase sõrmenukkide.
Ta teadis, et hiiglaste suur kaal tegi nad inimestest aeglasemaks. Enamik inimesi
seda ei teadnud. Neil polnud selliste olenditega mingit pistmist. Nad olid kuulnud või
ka näinud, kui kiiresti üks hiiglane kõnnib. Harva tuli neil pähe, et see tuli pikkadest
sammudest, mitte kärmusest.
Lahingu kaalukauss käis siia-sinna. Ragnhild seisis nii kaugel, kui ta põgenemata
olla sai. Ta silmad olid suured ning ta surus rusikad rinnale, mis kiiresti tõusis ja
langes.
Hadding kükitas ja põikles, jooksis ja hüppas. Hiiglase kaitses tühja kohta nähes
viskus ta lähemale ja täius. Seejärel kargas ta kohe kaugemale. Hiiglase nuiaga
pihtasaamine tähendanuks kindlat surma.
Raevust lõõtsutades vehkis Jarnskegg nuiaga. Võitlus käis madalaksvajunud lõkke
juures. Hadding seisis selle serval. Süte kuumus uhkas üle tema.
Äkki hüüdis ta lapsepõlves õpitud Vanas Keeles: "Isegi Hei põlgaks su ära, sa vagel
Ymiri mädanevast laibast!"
Jötun poleks iial osanud inimese suust jötunheimi keelt oodata. Hämmastunult ja
vihaselt koperdas ta ettepoole, langetas relva ja kisendas. Tõusis sädemeid ja kerkisid
taastärganud leegid. Ta oli astunud sütele. Ta saabas suitses. Paljas jalg selle kohal
kõrbes. Nui langes tal peost. Ta vaatus tagasi, Hadding aga hüppas tema poole ning
raius teist pahkluud.
 Valust poolhullunult tõmbas Jarnskegg siiski pussi. Kõver tera vihises. See tabas
Haddingi kilpi ning tungis sellesse poolenisti sisse. Kuninga tundetuks põrunud
sõrmed langesid käepideme ümbert. Kilbijäänused kukkusid maha.
Jarnskegg ründas teda. Pussi eest oli raskem põigelda kui nuia eest. Raud kõlas
vastu rauda. Kuigi hiiglane oli kohmakam kui varem, lõi ta Haddingi mõõga kõrvale
ja peaaegu kiskus tal selle käest. Üks hoop järgnes teisele. Puss lõhestas Haddingi reie
kuni luuni.
Enne kui ta jõudis palju verd kaotada, viskus mees ettepoole. Ta vingerdas mööda
Jarnskeggi vankuvast kaitsest ning virutas veel kord vastu ta vasakut villidega kaetud
luupekset. Saabas ja liha olid ennegi läbi lõigatud, nüüd andis järele kõõlus. Jarnskegg
vaarus ja kukkus. Seda tehes virutas ta aga rusikaga. Ta tabas Haddingit vastu kilbita
jäänud vasakut külge. Sõdalane lendas kõrgele ja maandus kividel. Ragnhild halas,
rohkem raevust kui hirmust.
Jarnskegg oli pussi käest pillanud. Maa värises, kui ta kogu oma pikkuses pikali
lendas. Urisedes keeras ta end kõhuli, toetas käed vastu maad ja ajas end püstakile. Ta
suundus põlvili roomates Haddingi poole, et talle lõppu teha.
Tõusis ka mees. Ta haavatud jalast voolas verd. Kukkudes oli ta mitmest kohast
naha maha hõõrunud ning haavad veritsesid nüüd, rebenenud riiet tumedaks värvides.
Ta lonkas otse thursi poole. Hiigelkäsi sirutus. Mõõgatera helas ja lõhestas hiiglase
käe randmest kuni poole käsivarreni. Veri purskas. Jarnskegg jõllitas haava. See andis
Haddingile hetke, et lähemale liikuda. Ta astus karvasele reiele. Mõõk raius kõri.
Hadding kukkus maha. Vaenlase veri purskas tema peale.
94
Ta ei olnud veel maha jõudnudki, kui langes ka Jarnskeggi terve käsi. Taas lendas
Hadding läbi õhu ning maandus kaugel eemal. Ta jäi sinna liikumatult lamama.
Jarnskegg kiskus end kägarasse. Ta ahmis õhku, kuni elu temast koletu õõnsa vilina
saatel lahkus.
Ragnhild kiirustas üle märgade kivide. Jötuni pilk saatis teda, kuni ta silmad
pahupidi pöördusid ja tuhmusid. Ta hiiglakeha lõtvus. Kerkis kohutav, lämmatav
surmalehk.
Ragnhild ei teinud sellest väljagi. Ta põlvitas oma kangelase kõrvale. Mees hingas.
Naine kummardus, et hämaruses paremini ta jalas haigutavat haava näha. See oli
sügav, ent mitte surmav, kui verejooks kiiresti peatada. Hetke silmitses ta kiivrit
katvat maski. Siis heitis ta keebi ja hame seljast. Ta sõlmis lahti särgipaelad ning
tõmbas selle üle pea. Ta lõikas vöönoaga peenest linasest riidest ribasid. Ta tõmbas
püksid üle Haddingi põlve ning asus haava kinni siduma.
Kruus krabises. Ragnhild tõstis pea. Saabus võõras mees, suurt kasvu ja hatune, kes
teda silmitses. Naine tõmbus eemale ja kattis kätega paljad rinnad. "Kes sa oled?" See
kostis kui tuuleohe.
"Tulin koos temaga," osutas Thorfinn Haddingile. "Ta saatis mind eemale ootama,
kuid võitluskära kuuldes ei suutnud ma sinna jääda. Näen, et ta tegi, mis tegema tuli."
Ta kükitas maha. "Ja ta elab. Sa teed talle head, emand. Jätka haava sidumist."
Ragnhild pöördus tagasi Haddingi poole. Thorfinn vaatas hetke, siis aga läks surnud
hiiglase üle imestama. "Jah, isand, sinu nimi saab surematuks," lausus ta.
"Kes ta on?" küsis Ragnhild. "Kes sina oled?"
Thorfinn muutus süngeks. "Parem, kui ma seda siin ei lausu. Trollikalju on
kummaline koht ning tapetu ei olnud inimene. Kes teab, mis kättemaksuhimulisi
vaime siinkandis ringi liigub."
 Ragnhild judistas ennast, kuid jätkas oma tegevust. Hadding liigutas end ja oigas.
Äkki tõmbas Ragnhild oma parema käe keskmisest sõrmest lihtsa laia kuldsõrmuse
ning surus sügavale haava sisse. Seejärel jätkas ta sidumist.
Thorfinn tuli tagasi. Hadding rabeles, nagu tahaks istuli tõusta. Thorfinn istus ja
võttis kiivris pea põlvedele. "On sul valus, mu isand? See olen mina, su teejuht. Thurs
on surnud."
"Ma... Jah, vist küll..." pomises Hadding. Ta liigutas käsi ja ahmis õhku. "Murdsin
vist mõned roided."
"Lisaks lõhkine jalg, muljutud kohad ja marrastused ning kõva põnts vastu pead.
Aga sa oled visa hingega. Lama rahulikult. Kui toibud, hakkame minema."
Thorfinn võttis mantli seljast, keeras selle kokku ja asetas väga õrnalt Haddingi pea
alla. Tõustes kohtus tema pilk Ragnhildi omaga. Too oli hame selga tõmmanud ja
seisis. "Sina oledki siis kuningatütar, eh?" küsis Thorfinn. "Noh, ütle oma isale edasi,
et parim kõigist meestest päästis su hirmsaimast saatusest."
"Seda ma teen," vastas naine. "Aga kes ta on?"
"Ma ju ütlesin, seda võib öelda alles siis, kui me siit kaugel oleme. Ta sõjasalk on
laagris siit poole päevatee kaugusel. Tema seisukorra tõttu läheme sinna kauem, aga
küll me kohale jõuame ja sinugi koju viime."
95
Ragnhild raputas pead. "Aitäh, aga ma otsin parem oma kaaskondlased üles. Nad
pidid veidi ootama, natuke lähemal kui teie omad. Tean, kuhu nad läksid. Võime
kangelase nende juurde viia."
"Aga tema sõjamehed? Kui mina ega tema tagasi ei jõua, lähevad nad murest
segaseks. Nad asuvad hulljulgelt otsima. Nad pole mägilased. Tõenäoliselt nad
eksivad ning hulguvad ringi, kuni surevad. Isand ei andestaks mulle seda kunagi."
Ragnhild naeratas kitsaks tõmbunud huultega. "Siis peame lahku minema."
Thorfinn noogutas. "Mõistan. Sa ei tea, kes me sellised oleme või mida teeme - eriti
kui meie isand peaks surema. Võime olla su isa vaenlased, viikingid, või hoopis
lindpriid, peaaegu sama halvad kui tapetu."
"Ma ei öelnud seda põlgusest või hirmust."
Thorfinn turtsatas. "Vaevalt sinus mingit hirmu ongi. Kuid sa pead ohutusse kohta
jõudma. Meil mõlemal on ootajaid. Mulle vaid ei meeldi, et sa pead üksinda keset
rooja, haisu ja musta maagiat hommikuni ootama."
"Ma ei pea seda tegema. Mägede tundja jaoks on siin valgust küllalt. Kui minust
rohkem abi ei ole, siis asun ma teele." Ragnhild võttis mehe suured käed oma pihku.
"Lahkun teist siiraimate tänusõnadega." Ta põlvitas, kummardas kiivris pea kohale
ning lausus: "Need on ka sinu päralt, sõdalane, nagu ka kõik muu, mis ma sulle eales
pakkuda saan."
Ta kargas jalule, enne kui Thorfinn jõudis ta püsti aidata. Mees vilistas vaikselt.
"Sinust saaks hea kaasa," sõnas ta vaikselt. "Loodetavasti tema jaoks. Vähesed on
teda väärt või suudaksid sinuga võistelda." Ta muigas.
Ragnhild naeratas rõõmsalt, enne kui suundus telki, et tõmmata selga puhtad rõivad
ja juua pikk sõõm vert. "Kuidas tal nüüd on?" küsis ta välja tulles.
"Parem kui enne," vastas Thorfinn. "Aga kui sa lahkuda kavatsed, emand, siis tee
seda kohe."
"Et me taas kord kohtuksime!" hüüdis Ragnhild.
Thorfinn vaatas, kuidas Ragnhild mäest alla ja üle küngaste läks, kuni kadus tema
pilgu eest valgesse öhe.
 XX

Thorfinn nägi Haddingi mäest allatoomisega kõvasti vaeva. Jõud, mille kuningas
näis vahepeal tagasi saanud olevat, kadus kiiresti. Ragnhildi pandud sidemed olid
peagi läbimärjad ning verd voolas iga kord, kui ta jalale toetus. See lirtsus ta saapas.
Kuigi Hadding hambad kokku surus, tekkis iga liigutusega roietes selline valu, et talle
sageli nõrkus peale tuli ja ta pidi veidikeseks pikali heitma. Kuid see võis tulla ka
pähe saadud hoobist; kui Thorfinn tal kiivri peast kiskus, nägi ta selles mõlki.
Raskeimast nõlvakust alla saanud, tõmbas norrakas soomusrüü selga ning võttis
Haddingi kukile. Kuid ükski inimene poleks suutnud selles kõrguses kaua niisugust
96

koormat kanda. Lõpuks jättis ta haavatu koos vähese toiduvaruga oja kaldale ning
kiirustas ise laagri poole. Seal lasi ta sõjameestel odavartest ning sadulavaipadest
kanderaami teha. Sellega tõttasid nad kuninga juurde tagasi. Nad leidsid ta palavikus
arutult sonimas. Kaks kaarnat, kes lähedal kaljudel istusid, lendasid minema.
Nad kandsid Haddingit ja ravisid teda, nagu oskasid. Asustatud alade serval leidsid
nad väikese talu ning panid Haddingi sealse viletsa katuse alla lamama. Nad lootsid
jääda vaid üheks ööks, ent perenaine ütles endal olevat ravitsejaoskusi. "Ma tunnen
seda rahvast," sõnas Thorfinn. "Ma usun teda. Hullemaks asi ikka minna ei saa."
Naine ütles, et ta nimi on Gro ning et ta mees on kaugel ära. Sõjamehed jahmusid;
nad mäletasid veel kuningas Grami esimest naist. Nimi oli aga levinute killast ning
selle kandjal polnud ilmselgesti mingit pistmist ammusurnud kuningannaga. Kuigi ta
oli viletsalt riides ning elas armetus hütis, oli naises siiski midagi sellist, mis ei
lasknud meestel rohkem küsida. Selle asemel käisid nad ümbruskonnas ringi, ostsid
toidupoolist, keetsid seda endale ning tegid väikese talu pakilisi töid.
Naine aga keetis sel ajal taimeleotisi, et nendega Haddingi haavu ja keha loputada.
Mehed kuulsid, kuidas ta pimeduse saabudes haavatule arusaamatute sõnadega laulis.
Pärast üht ööd, päeva ja veel üht ööd andis palavik järele ja Haddingi mõistus tuli
tagasi. Kuid ta oli veel nii nõrk, et pidi mitmeks päevaks paigale jääma.
Ta sõpradel oli üha raskem teda voodisse sundida. Kui Gro ta lõpuks
rännukõlblikuks kuulutas, manitses ta Haddingit siiski ettevaatusele.
"Sind ootab selle eest rikkalik tasu," ütles Hadding.
Naine naeratas. "Ära saada oma kullereid, sest nad ei leia mind siit," vastas ta. "Ma
ei vaja tasu. Kord ma juba sain oma ravitsemise eest suuremat tasu, kui sina mulle iial
maksta jõuad, ja seda tüki kehvema tulemuse eest. Vahel särab märk sellest teost enne
koitu taevas. Ära muuda mu vaeva tormakusega olematuks, ja ma olen rahul."
Nad liikusid edasi tõesti aeglaselt. Kuigi see Haddingit vihastas, ei suutnud ta siiski
sadulas istuda ega jala käia ning pidi taas kanderaamile heitma. Kuid ta tugevnes iga
päevaga.
Nii jõudsid nad Ivari kojani. Ivar viis nad üle vee saarele, kus ootas Haddingi laev.
"Ära räägi sellest seniks-kuniks kellelegi," manitses Hadding. "Kui leviksid
kuuldused, et olen haavatuna võõrsil, hakkaks Uffi koos teistega kiiresti tüli tegema."
"Kuningas Haakon pakuks sulle kindlasti peavarju," arvas Ivar.
'Tahan tema ette astuda võrdse kuningana, mitte jõuetu rändurina."
"Sa läheksid tema ette kangelasena, isand."
"Ei, see poleks sünnis. Hullem oleks aga see, et kuuldused jõuaksid ka
naabermaadesse ja siis oleks Taanis häda oodata. Vähemalt Skänet rüüstaks Uffi ikka.
Asi pole riski väärt."
 Hadding istus mõttessevajunult ja jätkas lõpuks: "Ivar, sa oled end hea sõbrana
näidanud. Aita mind nüüd, nagu oleksid sa mu vend. Hoolitse selle eest, et iga
kuuldus meie kohta peagi summutataks. Hoolitse ka selle eest, et toidukraam ja muu
vajalik märkamatult meieni toimetataks. Siis aga purjeta uuesti lõunasse. Annan sulle
kaasa märgid, mis näitavad jarl Eirikule, et sa tuled minu sõnumitoojana. Too Havnist
kaasa aarded, mis ma sulle üles loen."
97
Norrakas nõustus ja nad pidasid omavahel salanõu. Mõni päev hiljem suundus Ivari
knorr merele. Hadding jäi koos sõjasalgaga maha ja ootas, et ta oma tervise tagasi
saaks. See tuli üha kiiremini.
Ragnhild aga jõudis oma salgaga tagasi Nidarosi. Suur oli kõigi rõõm ja imestus.
Inimesed arvasid, et tema tundmatu päästja pidi olema kas haldjas või isegi üks
kõrgematest jumalatest. Ent olgu sellega, kuidas oli, näitsik, kes lootusetuse soo
põhjast taas vabaduse tippudesse jõudis, pidi olema õnnetähe all sündinud. Ja pealegi
oli tema isa rikas ja võimas.
Ragnhildil oli ennegi kosilasi käinud, kui murepilved veel polnud tema pea kohal
kokku löönud. Ta polnud neist ühtegi tahtnud ning kuningas Haakon oli osanud neile
leebelt ära öelda. Tüdruk oli lõpuks üsna nooruke. Nüüd aga oli ta täiskasvanud ja
ilmakuulus. Pealikute ja naaberkuningate pojad ning ka mõned pealikud ise saabusid
tema kätt paluma.
"Mu süda lõhkes, kui pidin su thursi juurde saatma," ütles kuningas tütrele, kui nad
kahekesi kõndima läksid. "Ma poleks suutnud sind ära anda, kui sa poleks öelnud, et
lähed ise, kaitsmaks meie koda. Iial enam ei sunni ma sind vägisi mehele minema.
Kuid meile on tulnud palju kõrgestisündinud külalisi, kes endaga veel rohkesti teisi
kaasa toovad. Nad jäävad siia, lootes võita sinu südant. Nende hulgas tekkivad riiud.
Kardan tüli, tapmist ja muud sellist, kui sa kiirelt mõnda neist välja ei vali."
"Või mitte kedagi," vastas tütar.
"Kui sa ühe välja valid, lahkuvad ülejäänud vihaselt. Kuid nad mõistavad siiski, et
see mees meeldis sulle kõige rohkem. Aga kui sa kõigile ära ütled, raevuvad nad
viimseni. Nad hakkavad ütlema, et sinu jaoks pole keegi küllalt hea."
"Ma ootan veel veidi."
"Kuid sa ju ometi abiellud peagi? Sa ei lähe ometi ahtrana hauda?" Tütar noogutas.
"Võtan selle, kes mind päästis."
"Kuid sa ei näinud tema nägu. Nägid vaid ta kaaslast, kes jäi sulle samuti
tundmatuks. Ta pole välja ilmunud. Kust sa tead, et ta seda kunagi teeb?"
"Tunnen ta ära, kui ta peaks tulema." Naine vaatas üle väljade ja fjordi. "Arvan, et ta
tuleb."
Paar päeva hiljem sõitis Hadding sadamasse.
Inimesed hõiskasid, kui nägid tema laeva lähenemas. Ragnhild oli nende seas, kes
vaatamiseks kõrgemat kohta otsisid. Vaatepilt oli uhke. Ilm oli muutunud ilusaks ja
soojaks. Põhjataevas kõrgusid valged pilved rohelise maa kohal, mis tõusis merest.
Päike paistis ning pani lained särama ja virvendama. Hadding oli oodanud sobivat
tuult, mis puhus tema värvilise kaarnakujutisega purje Nidarosi rahvale vaatamiseks
uhkelt kummi. Sõjakas vöörikuju oli maha võetud ning mastitopis seisis valge
rahukilp, punase-, musta- ja kuldsetriibulisi laevakülgi ehtisid aga mitmevärvilised
sõjakilbid. Ta ise seisis vööris ning puhus lähenedes sarve. Mehed lasid purje alla
ning rullisid selle kärmelt kokku, teised aga haarasid aerud ning "Tulelohe" liugles
viimased kolmkümmend sammu kaini.
98
 Uhkelr riides Hadding astus oma samamoodi ehitud meeskonnaga maale. Üks mees
jooksis Haakoni koja juurde teatama, et taanlaste kuningas on tulekul. Ta ise astus
rahulikul sammul oma meeste eesotsas. Rahvahulk andis talle teed ja sulgus tema taga
taas. Hääled sumisesid. Künkal seisev Ragnhild nägi tema kõrger kogu ja kergelt
lonkavat kõnnakut. Tal jäi hing kinni.
Kuningas Haakon võttis kuningas Haddingi oma koja ees vastu ning ütles talle
sündsal viisil tere tulemast. Hadding tundis temas ära hallhabeme, kes oli Ragnhildiga
Trollikaljul hüvasti jätnud, kuid ei näidanud seda välja. "Kuulen, et sinu kotta on
kogunenud tähtsaid mehi," sõnas ta Haakonile. "Mõtlesin, et ehk on nüüd paras hetk
kõigiga rääkida asjust, mis puudutavad meie kuningriike."
"Pigem on tegemist tähtsate meeste poegadega," vastas norrakas. "Nad püüdlevad
mu tütre kätt, sest teda peetakse õnnetoovaks ja tulusaks kaasaks."
"Jah, olen ka sellest kuulnud," lausus Hadding. "Olen mõnda aega siinkandis
viibinud." Rohkem ta ei rääkinud. Ta mehed olid sama kidakeelsed kui ta isegi.
Ta ei tahtnud otse välja öelda, et just tema oli kuningatütre ära päästnud. Ta tahtis
enne välja uurida, kuidas asjad on. Kosilased olid kõrgid ja tulised mehed. Kui mõni
neist süüdistaks teda valetamises, peaks ta oma au kaitsmiseks võitlema; kui ta
vastase tapaks, tooks see tema peale verevaenu, mida pole kerge maha pesta. Muidugi
olid äsja Taanist naasnud Ivar ja Thorfinn tema tunnistajateks. Siiski ei tahtnud ta otse
esile astuda ega jätta muljet, nagu oleks ta palgaline, kes ootab oma töö eest tasu.
Pealegi võis selguda, et Ragnhildiga naitumine poleks talle kasulik. Ta tundis
nideringe vaid kuulu järgi, olles neid ise vähe näinud. Nad ei pruukinud olla head
liitlased. Ka tüdruk ise võis olla upsakas. Ta küll kahtles selles, aga ei võinud kindel
olla. Sestap pidas ta paremaks oodata ja vaadata. Valitsusaastad olid ta ettevaatlikuks
teinud.
Haakoni kuninganna tuli neile koja uksele vastu. Ta oli noor, sest Ragnhildi ema oli
surnud, kuid ta teadis hästi, kuidas nii kõrge külalisega rääkida. Ta juhtis Haddingi
aukohale ja tõi talle oma kätega mõdupeekri. Mees, kes oli seal enne istunud, üks ülik
mägedest, põrnitses küll vihaselt, kuid Haakon kinkis talle kärmelt ilusa mõõga.
Siinsed veed olid ohtlikult tormised.
Päikesevalgus täitis koja terve pika hilise pärastlõuna. Majalised läitsid tulesid ja
valmistusid ka muul viisil õhtuks. Mitmed külalisedki olid kohal. Nad vestlesid
Haddingi meestega, huvitudes tema tuleku eesmärgist, ent pälvisid vaid nappe
vastuseid. Ülejäänud viibisid mujal - käisid jahil, mängisid palli või õhutasid täkkusid
võitlema,.
Teise peekri tõi Haddingile Ragnhild. Ta kandis lõunamaist siidi ja selle peal tikitud
sõbasid, mida hoidsid õlgadel koos kividega kaunistatud hõbesõled. Ta vasekarva
juuksed voogasid kuldse peavõru alt. Ta rinda ehtis metevaigust kaelakee. "Ka mina
tervitan sind, kuningas," sõnas ta aeglaselt.
Nad vaatasid teineteisele silma. Ragnhild läks näost vaheldumisi valgeks ja
punaseks, kuid ta ohjeldas end ning oma häält. "Ma tänan sind," vastas kuningas. "Nii
kauni neitsi suust kõlab see kahekordselt hästi."
"Sul on seljataga pikk teekond. Loodan, et tulek tasus end ära."
"Olen siin juba nii mõndagi teinud."
99

"On sul veel midagi plaanis?"

"Eks näis. Täna ma puhkan ja õpin inimesi tundma. Loodan siit endale sõpru leida."
"Siin ootavad sind alati sõbrad."
 Hadding naeris. "Ehk istuksid siis hakatuseks minu kõrvale?"
Ragnhild kaalutles hetke, siis aga noogutas ja istus Haddingi kõrvale toolile. Nagu
sellised toolid tavaliselt, oli see kahele paras. Nii said nad rääkida üldises melus,
teistele kuuldamatult, kui nad seda soovisid. Kuigi nii võisid istuda ka mehed, oli
selline samm naise poolt külalisele suureks auks.
Kosilased põrnitsesid. Hadding ei teinud neist väljagi. Tema lahinguis karastunud
sõdalased, kes kosilaste hulgas istusid, hoidsid neid kohatuid sõnu lausumast. Haakon
ja tema naine olid ilmselgelt rahul, püüdes samas kõigile väärilist au osutada.
Hadding ja Ragnhild asusid innukalt juttu ajama. Mees rääkis endast vähe ja küsis
pigem kuningatütre kohta, naine aga sai teada, kui kõhedusttekitav oli olnud kuninga
senine elu. Seni olid nii kaugele põhja jõudnud vaid kauged kuuldused. Hadding nägi,
et see ei hirmutanud naist, ja mõistis, et kohtumised jötuniga polnud viinud tema und.
Kui aga kuningatütar üritas välja uurida, mida on külaline Norras teinud, vastas ta
uuesti, et nii mõndagi, ja vahetas siis kärmelt kõneainet. Otse aga ei sobinud seda
küsida. Hadding silmas mitmel korral, kuidas tüdruk kergelt kulmu kortsutas ja
huulde hammustas. Siiski oli ta mehe läheduse üle rõõmus ning nad naersid teineteise
nalju.
Päike hakkas loojuma. Saabus üha rohkem mehi, kes olid piduõhtuks pestud ja hästi
riietatud. Ragnhild ütles Haddingile, et peab oma kasuemale appi minema. Kuid ta
läks hoopis isa juurde ja kõneles temaga midagi salamisi.
Kojas süttisid koldetuled. Magus kadakasuits, mis ei leidnud teed välja läbi
katuseaukude, jäi sisse hõljuma. Kuigi suvine valgus jäi kauaks kestma, tõmbusid
varjud tumedamaks ja muutusid nagu raskemaks; tulehubin aga muutis nad rahutuiks.
Saabus äkiline vaikus ning kuninganna järel astusid sisse teised kõrgestisündinud
naised, kes ulatasid meestele joogisarvesid. Kuningas Haakonile ulatas ta kaasa suurte
tarvapeade, kulla ja ruunidega kaunistatud sarve. Kuningas tõstis selle kõrgele ja
lausus: "Joome Freyri terviseks."
See oli kojas iidseks kombeks, mis tähistas pidusöömingu algust. Nüüd võis igaüks,
kes soovis tõotust anda, seda kõva häälega teha. Keegi ei teinud seda, sestap tõid
teenrid lagedale pukklauad ning katsid need toidupoolisega. Kõik sõid, jõid ja
lahutasid meelt. Sellise hulga igapäevane kostitamine suurendas kuninga kuulsust,
kuid ta oleks rõõmuga näinud koletu raiskamise lõppemist.
Väljas oli juba pime, kui lauad viimaks ära viidi. Siis astus Ragnhild trooni ette ning
tõstis omaenese sarve. Koldevalgus voogas lainetena tema ümber. Ta näis
taganttuleva sära taustal lausa hiilgavat. Kõik ohhetasid ja rahva seas liikus pomin.
Naise kohta oli see ennekuulmatu. Kuid kõik teadsid, et Ragnhild ei olnud, nagu
teised naised, ning nornid olid talle hälli kohal suurt tulevikku tõotanud.
"Kuulgu mind Freyr ja Freyja ja kõik kõrged jumalad," hüüdis ta. "Pole õige, et
minu kätt paluma tulnud mehed nii kaua ootama peavad. Mu isa lubas mul nende
vahel
100
valida. Valik on raske, sest kõik kosilased on vägevad ja heas kuulsuses. Siiski võin
end lubada vaid ühele. Täna õhtul ma seda teengi."
Pinkidel tõusis sumin. Ta ootas selle vaibumist ning jätkas: "Minu valikuviis näib
teile veider. Kuid Trollikaljul sain ma teada, mis märki pean otsima. Teiesugused
targad mehed mõistavad, et mängus on rohkem kui inimlikud jõud.
Jääge kõik oma kohale istuma. Ma käin ja katsun teie jalgu." Kostis paar jahmunud
naeruturtsatust. "Jalad kannavad teid maa peal ringi ning viivad teid edasi
rännuteedel. Isegi ratsu seljas, vankripõhjas või laevalael annavad jalad teile tugevust.
Kuulge nüüd mind, see tarkus tuleb mujalt kui inimeste maailmast."
 See tõi mõnelegi judinad seljale ning kõik jäid vaikseks. Kuningas Haakon lausus
rahustavaid sõnu. Kosilased istusid kangestunult.
Ragnhild astus järjest kõigi juurde. Madalale kummardudes silitas ta kätega üle
meeste reite. Nii mõnigi lõi värisema, kui ta puudutus püksid vastu nahka surus. Kuid
kõik pidasid suu. Ragnhildi näos ei liikunud ükski lihas.
Viimasena astus ta Haddingi juurde. Kahin käis läbi koja, kui naine tema ette
kummardus. Hadding polnud öelnud, et temagi on kosilane. Ent nad olid sel päeval
palju koos olnud. Mees ootas kangelt, teadmata täpselt, mis kuningatütrel kavas.
Ragnhildi sõrmed liikusid üle ta reite ja leidsid haavaarmi kõrvalt väikese kühmu.
Sõrmed hõõrusid ja surusid.
Ta ajas selja sirgu ning võttis Haddingi käed oma pihkudesse. Ta hääl helises. "Siin
seisab mu kaasa, kes tappis jötuni! Panin ta haava sisse sõrmuse, et ta kunagi ära
tunneksin, ja nüüd on see minu juurde tagasi tulnud. Hadding, taanikuningas, ma saan
sinu omaks."
Seepeale ei saanud Hadding teha muud, kui kuulutada oma rõõmu, naerda naise
kavaluse üle ning tõotada kingitusi neile, kes temaga ta kihlaõlut joovad. Tegelikult
oligi ta õnnelik, kuigi asjad läksid kiiremini, kui ta arvata oskas. Tema elus oli sageli
nii.

XXI

Hämmeldunud kosilased ei öelnud ühtki paha sõna, vaid püüdsid hoopis Haddingi
heasooTÜkkust pälvida. Kuningas Haakon saatis kullereid lähedale ja kaugele,
kutsudes rahvast pulmapeole. See leidis aset niipea, kui võimalik, kestis mitmeid
päevi ja jäi inimeste kauaks meelde. Ivar ja Thorfinn kõndisid pruutpaarile
pulmavoodisse teed näidanud tõrvikukandjate eesotsas.
Selleks talveks jäid Hadding ja Ragnhild Nidarosi. Hadding soovis pikalt kõnelda
kuningas Haakoni ja teiste kõrgestisündinud meestega. Nad tegid plaane, andsid
sõprusvandeid ja otsustasid ühiste vaenlaste vastu koos välja astuda. Nii sai Hadding
pärast sõjakahjusid suurt kasu.
Taliharja paiku aga juhtus midagi, mis oli kummalisem kui ükski muu teadaolev
lugu.
101
Suures kojas söödi õhtust varakult, sest talvepäevad olid lühikesed. Väljas oli juba
pime. Koldetuled, lambid ja küünlad andsid punakat valgust, kuid kõikjal varitsesid
hubisevad varjud, mis mustasid laetalade all ja manasid seintele moonutatud kujutisi.
Teenijad käisid jooki jagades edasi-tagasi. Pinkidel võistles sõrmuste, ilunõelte,
sõlgede ja kaelakeede sära kõrgestisündinud meeste, nende emandate ja sõdalaste
karusnahkade ja brokaatkangaste iluga. Kõnekõma ja naer kerkisid lainetena.
Põrandal lamavad koerad olid samuti reipad.
Hadding ja Ragnhild istusid aukohal kuninga ja tema kaasa trooni vastas. Kahe
paari vahel põles koldetuli. Kuigi noorpaar seisusekohast väärikust säilitas, vaatasid
nad siiski aeg-ajalt naeratades teineteisele otsa.
Siis aga kerkis ilma hoiatuseta nende ees kolde lähedal põrandast pea. See tõusis,
kuni nähtavale ilmus pool naisekeha. Keegi ei näinud, kas tema juuksed olid
neitsilikult lahti või abikaasale kohaselt rätikuga kaetud, sest ilmutise nägu varjas
sinine mantel. Kuid näis, et ta on pikk ja kõhn. Ta rüü kumas tontlikult. Ta käed
hoidsid rinnaesist sõba. See oli täidetud surmaputkede roheliste lehtede ja valgete
õiekarikatega.
 Tõusis kära. Mehed kargasid jalule. Keegi ei liikunud paigast. Nad vaatasid
kangestunult ja kohkunult. Hüüete vaibudes kostis tulepraginas vaid rasket
hingeldamist. Koerad taganesid, kes kärugi eest tagasi ei põrganud. Uks neist ulgus.
Hadding seisis, ilvesena pingul. Naise pea pöördus. Ta pilk leidis Haddingi. Hetke
seisid nad nõndaviisi kangestunult ja kojas süvenes surmavaikus. Naine tõstis putked
Haddingi näo ette, nagu küsides, kust küll keset talve selliseid rohelisi taimi leitakse.
Hadding astus sammu tema poole. "Ta kutsub mind," pomises ta. Ragnhild haaras ta
käest. Mees raputas end vabaks ja astus üle põrandale laotatud lugade edasi. Hiljem
ütles ta, et talle näis see unenäona, kus ta ei saanud midagi teisiti teha. Ent iga punane
tulekeel, suitsuviirg ja jalge alt kostuv krõbin ütles talle, et kõik toimub tegelikult.
"Jah," sõnas ta, pilk endiselt naisel. "Ma tahan teada."
Ragnhild vaatas abitult, kuidas Hadding tundmatuni astus. Naine tõusis tervenisti
maast, sama pikk kui Hadding, ja heitis oma mantli üle nende mõlema. Nad vajusid
kõigi silme all maasse, kuhu ei jäänud mingit märki.
Hadding leidis end tihedast hämarusest. Ta ümber keerles külm udu. Ta silm ei
seletanud naist, kes teda küünarnukist sikutas. Seepeale hakkas Hadding tema kõrval
edasi astuma. Naine kõndis, nagu polekski nad pimeduses. Hadding unustas
komistamishirmu ja püsis tema kõrval. Nende sammud kõlasid õõnsalt.
Talle tundus, et nad kõndisid maha pika tee, mis kaldus aeglaselt allapoole, enne kui
udu lõpuks hajus. Sellest välja jõudnud, leidis Hadding end halli pilvekatte alt. Napp
päevavalgus näitas talle ees laiuvat kivist tasandikku. Polnud tuult, polnud külma ega
kuuma. Rada nende jalge ees oli kuiv, kuid sügavalt sisse trambitud. Ta mõtles, et
ilmselt olid seda mõõtnud paljud jalad.
Naine astus endiselt sõnatult edasi. Ka Hadding pidas paremaks vaikida. Naist
silmanurgast piiludes nägi ta morni kondist nägu, helevalget, nagu poleks naine
kunagi päikest näinud. Tundmatu ise vaatas ainult otse ette.
Hadding poleks osanud öelda, kui kaugele nad läksid, sest ta oli kaotanud nii aja-kui
ruumitaju. Lõpuks aga silmasid nad tee kõrval seisvaid mehi. Nad olid suurt kasvu,
kena välimusega, toretsevais punastes ja lillades rõivastes. Nende käsivartel särasid
102
kahkjast valgusest hoolimata kuldsed võrud ja õlgadel sõled; üks neist hoidis oda,
mille tera sätendas terassiniselt. Teine pigistas pihus rasket lühikese varrega vasarat.
Kolmanda, ühekäelise mehe puusal rippus mõõk. Neljas hoidis käes sirpi. Viies
kandis seljal vibu ja nooletuppe. Kuues hoidis käes kannelt. Seitsmenda mehe õlale
oli seotud sarv, mis meenutas hiiglasliku oina sarve; tema oli meestest kõige
valgenahaliseni ning ta rüü oli vikerkaaretriibuline.
Nad ei vaadanud tulijate poole, kuid Hadding tundis, et nad on temast teadlikud. Ka
naine ei peatunud. Ta juhtis Haddingit üha edasi.
Rohtukasvanud jalgealust katsid kivirünkad ja klibu. Taevavõlv pea kohal läks
hallist siniseks, kuigi päikest polnud. Õhk muutus soojaks. See äratas nina kriipiva
tugeva lõhna, mis tuli niidult, millest nad mööda läksid; see oli täis õitsvaid putki,
samasuguseid, nagu naine rüpes kandis. Ta viskas oma koorma maha. Haddingil oli
tunne, et see oli oma ülesande täitnud, aidates teda maa alla meelitada. Talle tuli
meelde, et surmaputk toob surma. Ta aimas, et keegi tahab talle näidata asju, mida
ükski elav inimene polnud varem näinud. Ta ei osanud öelda, miks see nii oli. Nagu
unes astus ta edasi.
Pärast pikka kõndi kostis eestpoolt voolava vee heli. Sellega segunes kolin. Hääled
muutusid üha valjemaks, kuni naine ja Hadding jõudsid suure jõe kaldale. Tinakarva
vood tõttasid kiiresti, nagu suunduksid nad otse maailma südamesse. Veepinda katsid
vooluga kaasa hüplevad relvad - mõõgad, odad, kirved; need keerlesid, visklesid ja
põrkusid voogudes. Jõgi lausa möirgas. Kerkiv piisapilv kattis päevavalguse. Jäised
pritsmed salvasid nahka nagu rästikuhammustus.
Üle jõe läks sild. Naine viipas ja astus kitsale purdele. Hadding pidi järgnema. Sild
kõikus ja võbises jalge all. Ta oleks mitu korda peaaegu kukkunud. Vaid metsades ja
sõjakäikudel omandatud nobedus päästis ta.
Teispool seda hirmude silda laius kollakas rohumaa paari kõvera puuga. Kui
jõekohin seljataha jäi, tabas Haddingi kõrv eestpoolt uue heli. Ta ihukarvad kerkisid
turri. See kõlin oli talle tuttav.
Edasi astudes nägi ta selle allikat esmalt hägusena silmapiirile kerkivat ja seejärel
selgemaks muutuvat. Kaks väge pidasid lahingut. Relvad kõlisesid, veri määris
soomussärke ja maapinda, haavatud langesid kõikuvate lahingulippude all ja terved
trampisid nad jalge alla; tapetud lamasid, suud-silmad pärani.
Hadding seisatas. Sõnad pudenesid ta huulilt. "Mis sõda see on?"
Ka naine peatus. Esimest korda pärast nende rännu algust vaatas ta taas Haddingile
silma. Ta hääl oli madal ning meenutas öist tuuleohet. "Need on mehed, kes surid
mõõga läbi. Nad peavad siin igavest varjusõda ning tapavad üksteist, korrates tegusid,
mida nad tegid oma eluajal."
Ta pöördus ja astus edasi. Aeglaselt vaibus nende selja taga lahingukära. Hadding
vaatas pisut ringi. Neid ümbritses tühi nõmm. Valgus hääbus, kuni nad kõndisid
jahedas ja vaikses hämarikus.
Viimaks hakkas ta nägema midagi muud. Lähemale jõudes sai ta aru, et tegemist on
kivimüüriga. See laius nende ees risti üle sissetallatud raja mõlemale poole, nii
kaugele, kui silm seletas. Ta ei märganud väravat ega ulatanud ka üle müüri vaatama.
Lähedal kivirünka otsas kehutas end punane kukk. Peale selle võis näha vaid kive ja
kanarbikku.
103
"Peame üle müüri pääsema," sõnas naine.
Hadding katsus kive käega. Need olid siledaks lihvitud ja tihedalt üksteise kõrvale
sobitatud, polnud seal tuge ei käele ega jalale. "Ma ei tea, kuidas," arvas ta. "Mõned
on sellest üle hüpanud."
Naine taganes, küürutas ja tormas müüri poole. Ta jooksis noolkiirelt ning tegi
lõpus võimsa hüppe. Ta rüü ja seelikusabad plagisesid tuules. Ent siiski ei jõudnud ta
müüriharjani, vaid kukkus tagasi ja langes kassina jalgadele.
Ta jalutas uuesti eemale. Ta kuju muutus uduseks. Uuesti ta tuli, seekord aga
väikese ja kergena. Nüüd hüppas ta veelgi kõrgemale, kuid kukkus siiski tagasi.
Naine muutis end taas pikaks. "Ei, lausus ta süngelt. "Seda sinu saatus ette ei näe.
Siiski pead sa teada saama, mis on peidus teisel pool."
Ta astus kuke juurde ja haaras temast kinni, jalad ja tiivad vasakus käes. Paremaga
haaras ta linnu kaelast. Ühe tõmbega tiris ta kuke pea otsast.
Veri purskas, aga tilkagi sellest ei langenud tema peale. Ta vehkis verise laibaga
ringi. Suled heljusid. Naine viskas kuke üle müüri. Pea virutas ta sellele järele.
Hadding kuulis teiselt poolt kuke kiremist.
Järsku näis naine väsinuna. "Aitab," lausus ta ning asus tuldud teed mööda tagasi
minema.
Nii jõudis Hadding elavate maailma tagasi. Ta kerkis Haakoni koja põrandast välja
ning jäi Ragnhildi ette seisma. Naine langes tema käte vahele. Talle öeldi, et ta oli
vaid mõne hetke ära olnud.
 XXII

Juhtunuks selline imelugu kellegi teisega, oleks temast sestpeale eemale hoitud.
Kuid Haddingi nimega oli seotud juba nii palju kummalist, et see ei pannud inimesi
teda kartma. Siiski räägiti juhtunust harva. Selle asemel mõeldi temast endiselt kui
kangelasest ja kenast inimesest ning räägiti igapäevastest asjadest - nagu ta ise seda
südamest sooviski.
Kevadeks oli Ragnhild lapseootel. Siiski astus ta innukalt "Tulelohe" pardale, kui ta
mees hakkas kodurandade poole sõitma. Laeval pani Hadding esmalt valmis väikese
telgi, mille sai püsti panna, kui Ragnhild ja ta ainus ümmardaja meeste pilkude eest
kaitset vajasid. Muul ajal viibis Ragnhild koos Haddingiga lahtise taeva all.
Kuningas Haakoni korraldatud hüvastijätupidu tuikas veel nii mõneski peas.
Meretuuled puhusid aga mõtted klaariks ja Haddingi sõdalased viisid oma isanda
lõunasse Taani poole.
Sel päeval, kui nad möödusid Sognefjordi kõrgetest kallastest, puhus tugev tuul,
lained kerkisid kõrgele ja helkisid räbaldunud pilvede all roheliselt. Fjordist ilmusid
nähtavale kolm laeva. Nende pardailt paistis rauahelki. Päev polnud avamerel
104
aerutamiseks sobiv. Nende laevade meeskonnad tõmbasid aerud sisse ning
püstiaetud mastidesse kerkisid purjed. Nad liikusid kiiresti ning lõikasid Haddingi
laeva tee ära.
"Vaevalt on neil sõbralikke kavatsusi," urises Gunnar. "Nad varitsesid mööduvat
saaki."
Hadding raputas pead. "Selleks on aastaaeg liiga varane," arvas ta. "Kaupmehed ei
sõida veel neist kallastest mööda. Pealegi ei tuleks viikingid sõjalaeva kimbutama.
Ehk on kuningas Uffi nad minu järele valvama saatnud."
"Paneme end siis valmis. Võit jääb meile. Ükski nende laev pole suuruselt meie
omaga võrdne ja peagi saavad nad teada, et ükski neist pole lahingus meiega võrdne."
Taas raputas Hadding pead. "Ma ei riski oma naise ega sündimata lapsega, kui just
vaja pole." Ta käsutas kõige kogenumad meremehed sootide juurde. Kõige
tugevamatel käskis ta vajaduse korral aerudele asuda. Ülejäänud pidid relvad ja
turvised käepärast pidama, ent jalust hoiduma. Ise läks ta ahtrisse tüüri juurde.
Ragnhildi kiharad tungisid rätiku alt välja ja keerlesid tuules nagu leegid. Ta haaras
vibu ja seadis seljale tupetäie nooli. "Tulgu nad pealegi lähemale, siis näevad, mida
oskab mägede hirv!" hüüdis ta.
"Näis, ehk saame neid säästa," muigas Hadding.
Siis asus ta tüürima. Tuult ja laineid mõõtes, käsklusi karjudes, piisoni jõu ja hundi
kavalusega roolipinni pöörates sai temast laeva hing.
Taglas pinises, plangutus kriiksus, tuul ulgus, lained raksusid. "Tulelohe" raaotsad
puutusid sagedasti vett. Üha uuesti pritsis käilast valget kibedat vahtu. Haddingi laev
õõtsus, kiikus, hüppas lainetel, ratsutas voogudel. Mast ragises, puri plagises. Ent
ükski laine ei raksanud laeva sisse. Hadding kasutas merd samamoodi nagu tuultki.
Ükski vaenlaste tüürimees ei osanud selliseid trikke. Kaks korda pidid tagaajajad
oma laevad äärepealt põhja ajama ning jäid kohmakalt rullama, kuni mehed laevad
veest tühjaks loopisid. Kui taanlased olid möödas kohast, kus vaenlased olid lootnud
neid tabada, kiirustasid nad üha kaugemale. Nad hõiskasid rõõmust.
Hadding sõitis vanal viisil, kuni vaenlane oli silmist kadunud. Ta tahtis kindel olla,
et neid tuule vaibudes siiski kätte ei saada, nagu ta ütles. Ragnhild naeratas. "Sul on
liiga lõbus, et lõpetada," ütles ta mehele. Ta näol virvendas midagi äratundmatut. Ta
vaatas mujale. "Jah, see teeb sulle suuremat rõõmu kui mina või ükski teine naine
suudaks sulle pakkuda."
Siiski ljiks ta rõõmsalt koos Haddingiga mehekoju ja asus sellest tegema ka oma
kodu.
Mõne aja pärast heitis ta nurgavoodisse. Nagu komme nõudis, ei jäänud tema juurde
keegi peale ämmaemanda. Hadding pidutses suures kojas koos majauste ja
külalistega. Lärm, tuli ja rõõmus meel aitasid kurje olendeid eemale peletada.
Lõpuks astus sisse ämmaemand. "Sünnitus oli raske, isand," lausus ta. "Kuninganna
on puusadest kitsas. Kuid nüüd ta puhkab. Võta oma poeg."
Ta kummardus, mähkis vastsündinu ümbert tekid lahti ning asetas ta nende peal
kuninga jalge ette. Hadding vehkis teised mehed eemale ja silmitses hoolega. Väike
punane vastsündinu vehkis jalgadega ja karjus jõuliselt. Isa võttis lapse põlvedele.
Sellega näitas ta, et laps on terve ja jäetakse ellu. Tõusid rõõmurõkked.
105

Ämmaemand viis lapse ema juurde tagasi. Hadding läks talle järele. Ragnhild lamas
kahvatu ja sagrisena, ent saatis mehele võitja naeratuse. "Sa olid tubli," ütles mees.
Tagasi kotta jõudes teatas ta, et kuninganna on nõrk ning kaotas palju verd, kuid
saab peagi endise jõu tagasi. Rõõmustagu kõik koos temaga.
"Mina rõõmustan," pomises Gyda, "vähemalt sellegi lühikese aja eest, mis sa minu
oma oled."
Paar päeva hiljem toimus suur nimepanemise pidu. Hadding valas lapse pähe vett ja
nimetas ta Frodiks. See pani mõnedki imestama. Ta oli oma esiisasid juba küllalt
austanud, andes nende nimesid oma teiste naistega saadud lastele, kuid keegi ei
osanud arvata, et ta kuninganna sünnitatud lapsele "tark" nimeks paneb. Kui jarl Eirik
temalt selle põhjust küsis, isa vaid naeratas. "Teen kõik, et aidata tal suureks kasvades
targaks saada," vastas ta. "Sõjakuse peab ta endas ise leidma."
Ta ootas Ragnhildi paranemist, enne kui asus tavapärasele reisile mööda
kuningriiki. Kuninganna jäi tema eest Havni koda valvama, hoolitses Frodi eest ja
valitses karmi käega. Kui kuningas koju naases, tervitas naine teda armastavalt, kuid
tema rüpp oli aeglane taas avanema. Nii see aasta Taanis mööduski.

Svithjodis olid lood teised. Norrast tulid kuuldused sellest, kuidas Hadding oli
tapnud hiiglase, naitunud kuningas Haakoni tütrega ning vandunud sõprust
nideringide ja teiste ümberkaudsete isandatega. Hiljem räägiti ka millestki
salapärasest, mis oli tulnud teda otsima väljaspoolt inimeste maailma. Kõik see pani
lihtrahva temast hästi arvama. Freyrile ohverdamise komme, millele ta aluse oli
pannud, levis Skänest põhja poole kuni Uppsala püha hiieni välja. Talumehed rääkisid
omavahel, et Haddingi vastu sõdida oleks sula hullumeelsus. Nende pealikud
hakkasid seda üha valjemini välja ütlema.
"Parem oleks temaga rahu teha," soovitas kuningas Uffi noorem vend Hunding.
"Taani on rikas ja võimas. Sõpruse eest saaksime vastu, mis annaksime, kui mitte
rohkem."
"Ei iial, kuni mina elan ja see koer maapinda rüvetab!" urises Uffi. "Meie isa
keeraks end hauas ringi."
"Vaevalt küll. Pole häbi rahu teha väärilise vastasega. Kindlasti on see parem kui
tema vallutusretk. Ta võib kergesti uuesti tulla, kui on kaotatu taas üles ehitanud.
Kuid siiski arvan, et kui me ei anna talle põhjust meid rünnata, eelistab ta seda mitte
teha."
 "Mis orjaveri meis küll voolab, et sa temast nii hästi räägid?" kähistas Uffi ja tormas
kambrist välja.
Kuid ta mõistis isegi, et sõda tooks suuri kaotusi ja ehk ka lõpliku alistumise. Ta
mossitas pikki talveöid. Viha kääris temas nagu nõiavirre katlas. Aeglaselt küpses
tema peas plaan.
Tal oli tütar nimega Arnborg, neljateistkümne-aastane neitsi, kes oli juba silmale
väga kena vaadata. Kevadepoole andis Uffi teada, et kes Haddingi tapab, saab
Arnborgi endale naiseks ning pealekauba suure kaasavara, laiad maavaldused ja kõrge
seisuse.
Sõna läks liikvele. Nii mõnigi vapper meremees sõitis Norra poole, et seal
Haddingit varitsema jääda, aga tema sõitis neist kiiremini. Hiljem kuulis Uffi, et
Haddingile oli
106
tema pakkumisest räägitud, too aga oli üksnes naernud. Uffi võttis kirve, läks talli,
tappis ühe löögiga hobuse ja hakkis ta ribadeks.
Järgmisel aastal tuli tema juurde Thuning Soomesõitja. Ta oli norrakas, pärit
Vestfjordist, mis asus nideringide maast veel kaugemal põhjas. Kuigi ta oli isand,
kelle valdused laiusid nii Lofootidel kui ka mannermaal, oli tal sel karmil maal vähe
alamaid ja needki peamiselt kalamehed. Ta oli hakanud kaupmeheks, sõitis sageli
ümber Finnmargi ja kaugemalegi. Ta tõi oma reisidelt morsanahka, -võhku ja
karusnahku, aga ka orje, keda ta müüs lõunapoolsetesse maakondadesse. Kui ta
võitlema pidi, võitis ta kergesti. Ta tegutses kavalalt ning õppis kõike nähtut
põhjalikult tundma.
Ta lausus Uffile: "Ma lõpetan kuningas Haddingi päevad, kui sa laenad mulle kõik
vajamineva."
"Mida sul tarvis on?" küsis Uffi.
"Sõjalaevastikku sadade meeste jaoks, mis on pika meresõidu tarbeks nii
meeskondade kui moonaga varustatud. Kui Rootsi sõdalased tahavad kaasa tulla, on
nad teretulnud, ent peamiselt loodan ma laevad mehitada oma väega. Toon sulle
Haddingi pea või vähemalt teate tema hukust. Toon ka röövsaagi, mille riisun Taanis
kokku pärast seda, kui teda enam pole. Ja sina annad mulle Arnborgi."
Uffi vaatas teda. Thuning oli sitke mees, kuid paks ja üsna räpane. Ta hõredais
juustes võis näha täisid ronimas. Lõualottide küljest langes rinnale pulstunud habe. Ta
ümber levis kirbe lehk. Tüdruk poleks rõõmus, kui see mees ta endale saaks. Kuid
siiski lubas too Haddingi tappa.
"Kust su mehed tulevad?" küsis Uffi.
"Bjarmide hulgast, kes elavad Valge mere ääres," vastas Thuning. "Nende hõimud
on vaesed ja metsikud, kuid kartmatud. Olen neid hästi tundma õppinud ja võin
kinnitada, et nad tuleksid mu kutse peale joostes. Raudrelvad ja -riistad on nende
jaoks kullast kallimad, sestap jääb kallim osa röövsaagist sulle ja mulle."
Uffi kortsutas kulmu. "Oleme sellistelt soomlastelt ammu makse nõudnud, sest meil
on paremad relvad ja oskame neid paremini kasutada."
"Tõsi. Ent siiski suudan ma Haddingi vastu viia rohkem sõdalasi, kui ta oodata
oskab, kui sa laenad vaid laevad nende kandmiseks."
Uffi noogutas. "Jah, vaevalt jõuab tema kõrvu muud, kui et tema poole on teel
mingi laevastik. Kindlasti arvab ta, et suudab selle oma sõjasalga ja ümberkaudsete
maakondade vägede abil minema peletada." Ta kulmukortsutus muutus tigedaks
põrnitsuseks. "Kuid olgu sul kuitahes palju sõdalasi, tal võib ka õigus olla. Mees
mehe vastu võideldes on tema vägilased paremad. Ja teda paistavad aitavat tundmatud
jõud."
 "Tean," vastas Thuning. "Kuid ka sina oled kindlasti kuulnud, et bjarmide sortsid on
kavalamad kui isegi teiste soome hõimude omad. Sageli olen ma mõnelt neist ostnud
kotitäie soodsaid tuuli. Olen näinud ka suuremaid imetegusid, nii soodsaid kui
hirmutavaid. Aita mind, ja ma sean tema õnnele vastukaaluks musta maagia. See saab
temast jagu."
107

XXIII

Järgmisel kevadel sõitis üks laevastik läbi Sundi Kattegati väina. Ükski pardalolija
ei vastanud juurdeaerutanud taanlaste tervitustele, ent siiski oli selge, et meeskonnad
koosnesid rootslastest. Kummalisel kombel ei teinud nad ühtki vaenulikku sammu ega
tulnud isegi kaldale ööbima. Pealegi oli neil vaid mõni üksik sõjalaev. Laevastik
koosnes peamiselt knorridest ja teistest kaubalaevadest, lisaks olid meeskonnad
väikesearvulised. Jarl Eirik jälgis neid eemalt, kuni nägi neid suunduvat kuningas Uffi
Norra maavalduste poole. Hiljem kuulis Hadding, et pärast puhkust olid laevad
purjetanud ümber Agderi lõunasse ja edasi põhja poole.
Ta saatis kiire laeva kuningas Haakonit hoiatama. See tuli tagasi teatega, et
laevastik oli nideringidest mööda sõitnud. Haakon ei osanud öelda, mis võis olla
nende retke eesmärk, sest kaugemal elas rahvast napilt ning sealt võis leida vaid
metsikuid Soome hõime. Ta lubas välja saata maakuulajaid ja luurajaid, lootes midagi
teada saada.
Suve lõpus tuli tema juurest Taanisse laev, mida armutult aerujõul edasi aeti.
Haakoni maakuulajad olid teada saanud, et norrakast pealik nimega Thuning, keda ta
pisut teadis, oli kokku ajanud bjarmidest koosneva väe ning sõitis nendega Valgelt
merelt tagasi kodurandade poole. Ainult kuningas võis nii suure hulga laevu kokku
saada, seepärast oli tõenäoline, et värvatud sõjamehed tulid Taanit ründama.
Kui Haakoni mehed taanikuninga ette jõudsid, jäi sõdalaste kokkukutsumiseks vähe
aega. Pealegi ei saanud ta seaduse järgi mehi lõikuse juurest ära kutsuda. Ta võis vaid
lasta sõjanoole ringi käima, nii kiiresti, kui hobused suutsid, paludes vabatahtlikku
abi. Samal ajal tõi ta laevad Havni ja pani need meresõiduks valmis.
Siiski oli see päris suur laevastik, mis varsti "Tulelohe" kiiluvees põhja poole sõitis.
Kakskümmend laeva kandsid sõdalasi. Kõik olid hästi varustatud ning lahinguvalmis.
"Mul on vaenlasest peaaegu kahju," hooples Gunnar.
"Neid on rohkem," vastas Hadding.
"Mis siis? Nad on kütid ja kalamehed. Mis sest, kui igaüks meist peab kaks tükki
maha raiuma."
"Thuning pole rumal, nagu olen kuulnud. Ta tunneb Põhja rahvaid. Neist räägitakse
nii mõndagi sünget." Hadding raputas pead, justkui püüdes musti mõtteid eemale
peletada. "Aitab jutust. Meil on meresõit pooleli."
Ilusa ilma ja täiskuu abiga jõudsid laevad kärmelt Norrasse. Seal lubas Hadding
meestele päevakese puhkust ühel Boknafjordi saarel ja veel teisegi Hordalandis, et
sõdalased saaksid kangestunud liikmeid sirutada ja korralikult magada. Kahe saare
vahel aga aerutasid nad nii kiiresti, kui lihased aerusid liigutada jõudsid, kõik mehed
kordamööda üksteise järel.
Kallas tõusis, kaljud kõrgusid taeva poole; abajad, saarekesed ja skäärid ilmestasid
lahtesid. Nüüd hoidis Hadding avamerele ega andnud meeskondadele puhkust
108
 rohkem, kui hädapärast tarvis. Ta lootis jõuda Nidarosi oma äia juurde, enne kui
Thuning nii kaugele jõuab.
Tõusis külm ja tugev läänetuul. Rohekad lained hakkasid vahustena vastu kaljusid
taguma. Laevad kõikusid ja hüplesid. Aerutajad surusid jalad vastu plangutist ja
püüdsid laevu kaljudest eemale suunata. Kuigi tuul oli külm, kattis neid higi, mille
sool segunes pritsmevahu soolaga.
Hadding vaatas maa poole. Tema taga tungis päikesekiir läbi halli pilvekatte. Selle
sära peegeldus lainemöllul. Teispool murdlainetust laius kõrgete kaljude all kitsuke
rannariba, kus kössitasid paar kääbusmändi. Seal seisis üks mees. Hadding nägi,
kuidas ta keebi õlgadelt heitis ning seda kõrgel hoidis. See lehvis tuules nagu
hiiglaslik sinine tiib.
"Kas laevahukust pääsenu?" imestas Svein. "Ta vist tahab, et ta pardale võtaksime."
Einar naeris valjusti. "Kui nii, siis on vaenlased ta mõistuse võtnud."
Hadding tõmbus pingule. Ta haaras pardast ja kummardus kaugele ette. Laeva
kõikumine viis ta kord rinnuli veepiirini, kord tõstis kõrgele õhku. Ta vaatas endiselt
tähelepanelikult. Äkki judises ta, pöördus ja ütles: "Me toome ta ära."
"Mida?" hüüatas Einar. "Isand, kas ka sina oled aru kaotanud?"
"Ütle meestele," käskis Hadding. "Lähen ise tüüri juurde." Ta astus üle tekil
kössitavate meeste ahtrisse.
"Tee, nagu ta käsib," sõnas Kirve-Egil. "On asju, millest ta teab rohkem, kui sina
või mina teada tahaksime."
Teiste laevade meeste jahmunud pilkude all pöördus "Tulelohe" kalda poole. Maa
suunas tormlevad tuuled ja vood tõukasid teda surmatoovale murdlainetusele vastu.
Karide kohal möllas lainevaht. Nende vahel keerles vesi. Selle mürin summutas
laevaplankude naksumise. Süngelt, kuid hirmu välja näitamata, kummardusid sõudjad
aerude kohale, ülejäänud aga küürutasid ja hoidsid kinni, kust aga said.
Hadding otsis läbipääsu. Laevakere ei saanud viga, nad ei sõitnud karile. Merepõhi
muutus vist tasapisi madalamaks, sest murdlained, mis mujal raskelt rannale langesid,
muutusid juba kaugel enne kallast vaiksemaks. Laeva läbi veepilve juhtides sai
Hadding märjaks. Põhi polnudki kivine. Laeva peatudes krigises kiilu all liiv.
Mees sumas vees. Hadding sirutas talle käe. "Osavalt tehtud," sõnas mees. Ta hääl
oli sügav kui meri.
Hadding vaatas tema ainsasse silma. "Oleme varemgi kohtunud," kostis ta. "Tundsin
su kohe ära."
"Sa ei pea seda kahetsema," vastas mees.
Mehed vaatasid vaikuses. Kuigi läbiraputatud ja hirmul, tõusid kõik sõdalased püsti.
Uustulnuk oli väga pikk. Kuidagi õnnestus tal selles tuules hoida laiaservalist kaabut
oma hallidel juustel. Kaabuserv varjas kõhna nägu; pikk hall habe langes keebile,
mille ta oli taas õlgadele heitnud. Tal ei paistnud olevat ühtki relva peale oda.
"See on Gangleri," ütles Hadding. "Olen talle varasemast palju võlgu."
"Peaksid oma laevade juurde tagasi pöörduma," sõnas Gangleri.
109
"Tõsi." Hadding andis käsklusi. Mehed kuuletusid, kargasid vette ja sikutasid laeva
liivast lahti, ronisid pardale ning asusid aerudele. Lahkuda oli raskem kui tulla, kuid
nad tegid seda rõõmuga.
Tuul oli juba vaibumas. Kui nad teiste laevade juurde jõudsid, oli meri palju
vaiksem. Tuul pöördus. Peagi võis Hadding hüüda: "Pärituul! Mastid ja purjed üles,
aerud sisse, õlleankrud lagedale!"
"Kas see Gangleri toob õnne?" küsis Gunnar vaikselt.
"Kui ta tahab," vastas Kirve-Egil sama tasa.
 "Kuidas ta oskas olla rannal täpselt sel hetkel, kui me mööda sõitsime?"
"Kindlasti polnud see juhus. Kuid targem on sellest rohkem mitte kõnelda."
Siiski muutus meeleolu "Tulelohe" pardal kui mitte rõõmsaks, siis vähemalt
lootusrikkaks. See nakatas teisigi meeskondi. Hadding sõitis kiiresti põhja poole.
Reisi jätkudes nägid mehed Ganglerit pingil istudes söömas ja joomas, nagu
kuningas, kes oma troonil einestab. Iial ei näinud nad teda pükse langetamas või
magamas. Nad imestasid, kuid ainult vaikselt. Peale Haddingi rääkis ta meestega vaid
paar sõna. Enamasti viibis ta Haddingiga vööris.
Vahel kostis nende jutust paar sõna teisteni. Kuigi vestlus oli kummaline, andis see
meestele julgust ega kohutanud neid. Gangleri jagas Haddingile sõjanõu.
"Teid ootab ees vägi, mis on suurem kui teie oma," sõnas Gangleri. "Enamik nende
sõjamehi on viletsa relvastusega, kuid kivikirves ja -oda, luuharpuun või puunui
võivad samamoodi tappa. Nende vibulaskjad on sama osavad kui taanlased ja
lingumehed sootuks paremad. Soomusrüüsid neil pole, kuid neid pole ka sinu
talumeestel. Bjarmid on vähe suuri lahinguid pidanud, neid on aga õpetanud
rootslased, kes neid juhivad ja julgestavad. Bjarmid on karu- ja vaalakütid. Neilgi on
omad verevaenud ja hõimudevahelised tülid. Kodust eemal, kus pole kuhugi
põgeneda, võitlevad nad nagu lõksulangenud metskassid. Nende sortsid õhutavad neid
ning loitsivad sinu meestele hirmu. Sinu ülesanne pole kergete killast. Su kondid
võivad hõlpsasti kaugele põhja kolletama jääda."
"Sulle see muidugi ei meeldiks," vastas Hadding aeglaselt.
"Pean sulle paljugi rääkima. Seni pole sellised väed, nagu sinu oma, kasutanud
kindlaid rivikordi. Kõik su mehed hoiavad oma pealiku vimpli ligi ja tahavad
võidelda sõprade läheduses. Kui neid rünnatakse igast küljest, moodustavad nad
kilbiseina ning püüavad ringis püsida. Kui vastane sellest läbi murrab, raiutakse
mehed ükshaaval maha. Muidu on aga vaenuvägedel vaid üks eesmärk: käsitsivõitlus.
Lahing pole muud kui hiiglaslik lööming. Keegi ei tea, mis toimub tema käeulatusest
eemal. Ükskõik mis võib põhjustada hirmuhoo, mis liigub kui metsatulekahju; mehed
viskavad relvad käest ja jooksevad nagu peata kanad, keda vaenlane kui nirgikari taga
ajab, ja nii kaotataksegi lahing."
Hadding noogutas. Ta nägu muutus süngeks. See kõik oli talle liigagi hästi teada.
"Ma õpetan sulle paremaid viise," jätkas vanamees. "Kui mu nõuannete üle mõtled,
siis näed, et neist on kasu."
"Kui sina nõu annad, siis tean juba ette, et see on hea," sosistas kuningas.
Laevad purjetasid edasi, nemad aga üha rääkisid.
110
Pärituule abil jõudis Hadding aegsasti nideringide fjordini, nagu ta lootnud oli. Kuid
ta ei saanud maale minna, Haakonit tervitada ega uusi sõdalasi värvata. Just siis, kui
tuttavad maamärgid silmapiirile ilmusid, ilmus põhjast laevastik, mis oli suurem kui
tema oma. Kes sellest varem teadsid, rääkisid nüüd ka kaaslastele, kes ulguma
hakkasid. Nende ees seisid rootslased ja bjarmid.
"Kuidas nad nii kiiresti siia said?" imestas Svein. "Meie pärituuled olid ometi neile
vastu."
"See ei pruukinud nii olla," lausus Egil süngelt. "Olen kuulnud, et soome nõiad
oskavad ilma muuta."
Svein heitis silmanurgast pilgu kaabu ja keebiga hallhabemele, kes vaikides ahtris
seisis. "Arvan, et meilgi on üks selline pardal." Ta judises.
"Siin me siis lähemegi nendega kokku," hüüdis Hadding üle vete. "Olge valmis!"
Ta tüüris Hitra saare poole, mis asus koos paljude teistega fjordisuus. Sel piklikul,
madalal ja rohelisel saarekesel oli ohutu randuda; selle niidud pakkusid head
lahingupaika. Ainsate asukatena nägid nad paari väikest karjuslast, kes oma lojused
kärmelt kaugemale metsa ajasid.
Üksteise järel sõitsid taanlaste laevad kaldasse kinni. Ankrud visati üle parda.
Mehed kargasid vette ja sumasid kaldale. Peagi kubises rand sõdalastest. Raud helkis
keskpäevapäikese all, lahingulipud lehvisid tuules, kajakad hõljusid karjudes kõrgel
nende kohal.
Hadding astus "Tulelohe" vööri ja puhus sarve. Selle hääl tõi mehed tema ümber. Ta
kõneles natuke sellest, kui hea on võidelda paigas, kus vaenlase kodu on nii kaugel,
kuulsusest ja saadavast röövsaagist - kui mitte muust, siis vähemalt laevade eest saab
head hinda. Kõlasid rõõmuhõisked.
Siis jäid mehed vait, sest Hadding rääkis sellest, mis nad tegema pidid. Gangleri,
kes odaotsa helkides tema kõrval seisis, oli õpetanud uut lahingutaktikat. Hadding
seletas seda paari sõnaga. Ta kinnitas, et pikemaks selgituseks ei jätku aega, ega ka
vaidlusteks, kes peaks kuhu seisma. Kõik kohad olid võrdselt auväärsed. Gangleri pidi
neid aitama ning iga salga oma kohale juhatama. Ärgu keegi tema jutus kahelgu ega
teda takistagu. Kes seda teeb, see kahetseb.
Taanlased kuuletusid kärmesti. Kuigi enamik neist polnud vanameest varem näinud,
lummas neid ta olemus.
Gangleri seadis sõdalased suure kiilu kujuliselr niidule. Esimeses reas seisid
Hadding ja Gunnar - ja mitte sellepärast, et Hadding oli kuningas, sest see andnuks
talle põhjust tahapoole hoida, kuid need kaks juhtusid olema kogu väe parimad
sõdalased. Nende taga seisis neljast mehest koosnev teine rida, nende taga omakorda
kolmas rida kaheksast mehest, ja nii kuni viimase reani, kus meestele lubati, et
taplemist jätkub ka nendele. Tiibadele seadis Gangleri vibumehed ja lingujad.
Nõnda siis jäid taanlased ootama. See ei kestnud kaua.
Thuning oli aru saanud, kellega tegu. Püüdnuks ta mööda sõita, sõidaksid taanlased
tal kannul ja kimbutaksid teda terve tee. Ta mehed poleks saanud isegi ööseks maale
minna, neid oleks rünnatud veel enne, kui nad jõuaksid end kindlustada. Parem oli asi
111
kohe selgeks teha. Thuning juhtis oma laevastiku paari miili kaugusel randa, ajas
laevad kaldasse ja viis mehed maale.
Lähenev vaenuvägi pakkus hirmuäratavat vaatepilti. Nad hargnesid üle niidu kui
tigedalt sumisevad herilased, astlad väljas ja päikese käes helkimas. Iga lahingulipu
all sammusid kiivrite ja rõngassärkidega rootslased. Kuid metsameeste keskel polnud
neid peaaegu nähagi. Bjarmid olid tursked, sitked ja kõrgete põsesarnadega. Enamik
olid riietatud nahkadesse ja vilti; mõnegi vammuse peale olid õmmeldud kaupmeestelt
saadud raudrõngaid. Kiivreid kandsid vaid vähesed. Nende juuksed läikisid rasvaselt,
aga paljud olid sama heledapäised kui norrakadki. Nende rohmakad relvad olid
tapnud inimesest tugevamaid metsloomi. Mitmed olid enda külge kinnitanud
võlujõuga esemeid: nad kandsid laupadel piisoni- või põhjapõdrasarvi, kaela ümber
karukihvadest või tuhkrukolpadest keesid ning kotkasulgedest kaeluseid. Nende selja
taga kükitasid maha paar vanameest. Nood hoidsid käes trumme ja sauasid, mis olid
kaunistatud samasuguste veidrate asjadega, ja hakkasid neid lahtise peopesaga lööma.
Nende kortsus huulilt kostis kaeblik hala.
Hadding tõmbas mõõga. "Hei-saa-saa!" kisendas ta.
Taanlased järgnesid talle möirates. Thuning karjus vastu. Tema vimpel oli esimeste
seas, mis neile vastu tõttas.
Puhkes lahing. Relvad kõlasid kokku ja põrkusid, mehed karjusid, kirusid ja
hingeldasid, vibunöörid pinisesid, kajakad karjusid ja kõrgel õhus kraaksusid valvsalt
tiirutavad kaarnad, kõigest üle kostis aga trummipõrin ja sortside loits.
 Taanlastele oli selline lahingukord uus. See püsis koos kehvemini, kui oleks võinud.
Siiski tungis kiil sügavale korratult võitleva vaenlase sekka, lüües laiali need, keda
kohe jalge alla ei trambitud. Vibumeestel ja lingujatel oli nüüd rohkem võimalusi
sihtida ja ohvreid valida. Thuningi lipp vankus eemale. Teised lõigati omadest ära ja
pidid meeleheitlikult võitlema.
Nüüd lõi Gangleri keebihõlmad laiali ja näitas, et tema kaelas ripub kott. Ta tõmbas
sellest vibu. Esmalt näis see väikese lasteleluna, siis äkki sai sellest suurim
omataoline, mida mehed olid selles maailmanurgas näinud. Paremal tiival seistes
tõmbas ta sellele nööri peale ning võttis lähedalseisvate taanlaste nooletuppedest
nooli. Need unustasid võitluse sootuks, nähes vanameest vibunööri pingule
tõmbamas. Kui ta noole vallandas, laulsid nöör ja puu üheskoos kui tormituul. Üks
rootslastest langes, nool läbi soomusrüü ja keha. Gangleti lasi uuesti, uuesti, uuesti,
uuesti. Ta oleks nagu kümme noolt korraga lasknud. Igaüks neist tappis.
Sortsid põristasid trumme ja halasid. Tuul tugevnes enneolematult kiiresti. Selle
vilin summutas lahingukära. Laibaõgijad linnud põgenesid. Merelt kandus üle niidu
soolaseid pritsmeid. Põhjas kerkisid mustad pilved, mis üle taeva kihutasid ja päikese
kinni katsid. Neist hakkas taanlaste peale vihma kallama. Raheterad tabasid kui
rusikalöögid.
Haddingi vägi lõi kõhklema. See polnud tavaline torm. Kes suudab võidelda
nõiakunstiga? Bjarmid hõiskasid rõõmust, ajasid laialipekstud salgad uuesti kokku ja
pressisid edasi. Kivikirved ja luust odad tapsid ühe mehe teise järel.
112
Gangleri heitis vibu kõrvale ja tõstis käed. Ta keep ja habe lehvisid metsikult, kuid
laia äärega kaabu püsis endiselt peas ja varjas pooleldi ra kõhna ühesilmse näo. Ta
hõikas üles taeva poole.
Idast maismaa poolt tõusis uus pilv. Selle alumise osa sinkjasmustast sügavikust
sähvis pimestav välk. Taevakumm helendas lumivalgelt. Pilv kihutas üha edasi. Seda
edasi ajav tuul põrkus vihmapilvi toova tuulega. Randaheidetud adru keerles ja kõu
kõmises, metsapuud aga vehkisid okstega ja oigasid.
Vihm taganes ja hallid pilved sõudsid lõunasse. Taevas selgines ja päike tuli välja.
Märg hein sädeles mitmevärviliselt. Tapetute veri säras helepunaselt.
"Hei-jaa!" kisendas Hadding. "Edasi!" Ta sõdalased raputasid endalt hirmu. Nad
langesid vaenlaste peale, kes olid omakorda õudusest haaratud. Järgnesid tapatalgud.
Mõne aja pärast langes niidule hauavaikus. Mehed tegid haavatud sõprade heaks,
mis suutsid, istusid vaikselt juttu ajades, või siis üle vee kaugusse vaadates. Läände
vajuva päikese pikad kiired paitasid trambitud maal lebavate kehade haigutavaid
haavu. Taanlased pidid peagi ööseks lahkuma. Homme matavad nad oma surnud,
jätavad langenud vaenlased lindudele ja võtavad endale rootslaste tühjaks jäänud
laevad. Seejärel aerutavad nad Nidarosi ning peavad enne koduteele asumist suure
peo. Kuid sel hetkel olid nad väsimusest oimetud.
Hadding ja Gangleri seisid sortside tükkideks hakitud laipade juures. Nende hulgas
oli ka Thuningi surnukeha. "Sa päästsid meid, isand," lausus kuningas. "Kuidas
saaksin sulle tasuda?"
Vanamees toetus odavarrele. "Seda pole vaja," vastas ta. "Ma tahtsin sinu võitu."
"Vähemalt tahame sind Haakoni kojas ja hiljem ka minu majas vääriliselt austada."
"Seda mitte. Olen teel mujale."
"Kuidas nii? Kuidas sa siit saarelt lahkud, kui mitte meie laevaga?"
"Mul on omad vahendid." Gangleri vaikis mõneks ajaks. Kaks kaarnat laskusid
madalale, kraaksusid ja lendasid minema. "Selles elus sa mind rohkem ei näe," lausus
ta viimaks Haddingile. "Pea meeles, mis ma sulle õpetasin."
 "Ma teen seda." Ja tõepoolest, inimkiilu kasutati Põhjamaade lahingutes hiljemgi.
Seda hakati nimetama "seaninaks", sest nii tungisid sõdalased pahaaimamatu vaenlase
keskele nagu metskuldi kihvad.
"Kuid... mis saab sellest elust?" söandas Hadding küsida.
"Sinu elu lõpeb vaid su enda käe läbi," vastas Gangleri.
Pärast järgnevat pikka vaikust, mida täitsid vaid tuule tuhin, meremüha ja kõrgel
heljuva linnu häälitsused, jätkas Gangleri: "Annan sulle sellist nõu. Ära raiska oma
elu tähtsusetute tülide peale, vaid otsi sõdu, mis on väärt pidamist. Sõdi kaugetel
maadel, mitte kodu lähedal. Kuninga töö on oma rahva üle valvata. Jumalaga."
Ta pöördus ning astus metsa poole. Ta pikk kogu kadus peagi varjude vahele.
113

XXIV

Sel kesktalvel heitis kuninganna Ragnhild taas nurgavoodisse. Seekord oli ta vaev
veelgi suurem. Vahel harva oigas ta kokkusurutud hammastega. Tekid said nii
veriseks, et tulid pärast ära põletada. Läks kuid, enne kui ta jõud taastus. Ent vastne
tüdruklaps oli tugev ja terve. Ta tuli maailma kisades, nagu oleks raevunud, ja
hammustas ema rinda valusasti. Ta isale tundus kohane nimetada ta Ulfhildiks,
Hundilahinguks.
Kevadel saabus Svithjodist laev kõrgestisündinud meestega, kes soovisid kõnelda
kuningas Haddingiga. Nad tõid sõna kuningas Uffilt. Too oli väsinud sõjast, mis talle
kasu ei toonud. Kindlasti läks see taanlastelegi maksma rohkem, kui asi väärt.
Tehtagu rahu.
Hadding saatis nad tagasi napi vastusega. Tema rahval oli paljude asjade eest kätte
maksta. Ent ta oli valmis vaagima vereraha suurust ning relvi hoidvaid käsi vaos
hoidma, kui rootslased tüli ei nori.
Sel suvel käisid kullerid mitu korda edasi-tagasi. Uffi ei tahtnud maksta - see
tähendanuks nii Haddingile alla andmist kui suurt kaotust kullas. Hadding polnud
seda oodanudki. Kuid ta ei näidanud välja oma rahusoovi. Ta kahandas nõutava tasu
suurust, kuid nõudis vandeid, mis lubaks Taani kaupmeestel pääseda geatide ja
rootslaste laatadele takistuste ja lisamaksudeta. Nii nad tingisid.
Sügise saabudes näis, et kokkulepe on saavutatud. Uffi viimane sõnum oli peaaegu
sõbralik. Tulgu Hadding Uppsalasse, kus nad silmast silma võiksid kõnelda.
Kokkuleppele jõudes võiksid nad siis ohvrihiies, Põhjamaade kõige pühamas paigas,
sõprusvandeid anda. Kui kohtumine peaks ebaõnnestuma, saavad taanlased
takistamatult ja suurte kingitustega lahkuda. Kuid Uffi oli kindel, et nii see ei lähe. Ta
oli öelnud, et kes iganes Haddingi tapab, saab endale naiseks tema armsa tütre
Arnborgi. Nüüd võttis ta oma sõnad tagasi. Rahu sõlmimise korral pidi Hadding ise ta
endale saama, et nende kodasid igaveseks sõprussidemetega ühendada.
"Vaat kus peibutav pakkumine!" naeris taanikuningas.
Ragnhild hammustas huulde, kuid vaikis ja ootas, kuni nad öösel koos voodis
lamasid. Siis rääkis ta karme sõnu. "Kuni mina siin olen, ei saa Taanis olema teist
kuningannat. Kui sa talle sellist au osutad, lähen tagasi oma mägedesse."
"See on kõigest valitsusasi," vastas mees.
Naine tõmbus ta kõrval pingule. "Kas pead tema verd paremaks minu omast?"
Hadding mõtles viivu, enne kui vastas. "Ei, seda mitte. Samuti ei loobuks ma ühe
tüdruku pärast su isa sõprusest. Sellest on mulle palju kasu tõusnud. Kuid mingi side
peab skjoldunge ja jünglinge siduma, muidu võib kergesti taas puhkeda mõttetu sõda.
Tema võib elada Skanes ja sina saartel, kui sa nii väga selle vastu oled."
"Jah, olen. Sinu armukesed ei kanna vähemalt kuninganna tiitlit. Siiski kardan ma,
et mõni su sohilastest võib kunagi minu pojalt kuningaseisuse üle lüüa."
114

"Meie pojalt."
"Kui sina ette ei mõtle, pean mina seda tegema."
"Sa ei mõtle just hästi mehest, kes päästis su hiiglase käest."
"Mõtlen temast sama hästi kui tema minust."
Mehe meel leebus. "Seega mõtled sa minust hästi." Ta pani käe Ragnhildi ümber ja
tõmbas ta enda ligi. Naine kuumas. Ta juuksed lõhnasid kaduvate suvepäevade järgi.
"Siis ära mine." Naise hääl värises. "See toob vaid halba. Kuidas saab lahtuda nii
sügav viha, mida Uffi sinu vastu tunneb?"
Haddingi raev süttis taas. "Kas pean näitama, et kardan teda?"
"Ei, kuid ka mõtlematus pole hea."
"Selle üle otsustan mina," urises Hadding. "Aitab, naine."
Ragnhild tõmbus taas pingule. Mees võttis ta. Naine kannatas seda vaikides.
Järgnevail päevil oli Ragnhild oma kaasa vastu külm. Hadding ei mõelnud sellele,
vaid valmistus reisiks.
Kuid tema lahkumise eelõhtul viis Ragnhild ta kõrvale, võttis nelja silma all viibides
tema käed oma pihku, vaatas talle silma ja lausus vaikselt: "Mida sa ka seal ei teeks,
tule tagasi. Päevad ja ööd on tühjad, kuni sa tagasi tuled."
Haddingi süda sulas. Ta naeratas naisele. Kuid Ragnhildil oli kuupuhastus. Hadding
veetis öö Gydaga.
Hommikul vaatas Ragnhild koos majauste ja ümberkaudsete elanikega talle järele.
Kahe laevaga lahkus sada sõdalast. Suurem salk oleks näinud ähvardusena. Pealegi oli
käes lõikuskuu. Sõjamehed aerutasid rõõmsalt, pakkudes uhket vaatepilti, taamal
teispool Sundi laiusid madalad ja ähmased Skäne kaldad. Peagi nägi Ragnhild neid
ähmaselt ja varsti olid nad päris kadunud.

Reis oli kerge; nad peatusid öösiti, sõitsid Läänemerel Rootsi skääridesse ja seilasid
kaljusaarte vahel. Sõnumitoojate soovitatud randumiskohal ootas neid rootslaste salk.
Nende juhiks oli Uffi vend Hunding. Ta seisis kail ning tervitas taanikuningat
käepigistusega.
"Ootasime, et saaksime teid sobilike auavaldustega Uppsalasse saata," lausus ta.
"Tänan teid tulemast. Meie rahvas rõõmustab rahu üle, kuid mina olen veel kõige
rõõmsam." Ta neelatas, kohmitses oma rüüd hoidva sõle kallal ning tõmbas keebi
"õlgadelt: See oli tehtud karmiinpunasest villast, ääristatud siidi ja
hermeliininahkadega. Sõnad lendasid ta huulilt. "Võta see minu tervituse märgiks.
Kaitsku head soovid alati meie kodasid."
Hadding tänas ja vaatas talle samal ajal tähelepanelikult otsa. Hunding oli noor ja
kleenuke, kuigi sitke. Ta peaaegu helevalged juuksed olid teravate näojoonte kohal
sakris, habe oli vaevu kasvama hakanud ning silmad ümmargused. "Mu lootused on
suured," vastas Hadding.
Sõjasalgad sõid koos lähedal külakeses õhtust. Õlu voolas ojadena ning valvsusest
sai rõõmus meel.
115
Hommikul asuti teele. Hunding oli kõigile hobused kaasa toonud. Nad ratsutasid
kiirelt üle künkliku maa, mis laius rikkana nende ees. Põllud olid küpselt kuldsed,
niitudel sõid kariloomad, heinamaadel seisid talvevalmis saod, taludest ja küladest
tõusis koldesuitsu, teedel rägisesid härjavankrid, viljalõikajad panid sirbid käest ning
lapsed hõiskasid, kui sõjamehed raua särades ja helades mööda sõitsid. Tuul sahistas
saludes, kuid suured metsad olid maha raiutud. "Teie kuningriik on võimas," sõnas
Hadding.
Hunding punastas ja vaatas kõrvale. "Me ei saa sind kostitada nii hästi kui sobiks.
Loodan, et sa meid vääriti ei mõista." "Mis siis lahti on?"
"Meie kuningakoda pole sinu ja su meeste jaoks sobiv koht. Uffi ei sõitnud sel
aastal ringi, vaid istus kogu aeg Uppsalas. Ta ütles, et nii on vaja, et ta peab
hoolitsema paari asja eest, mis lähikonnas tüli võivad teha - kuigi ma ei tea, mis need
olid - ja ta peab kärmelt vastama igale sinu sõnumile. Viga on aga selles, et nii ei
saanud keegi käimlaid puhastada, hooneid korralikult koristada ega neid tuulutada.
Kõik on must ja lehkab. Püüdsin Uffit hoiatada, kuid ta ei võtnud mind kuulda."
Hadding naeris ja köhatas.
"Sind ta sellise vastuvõtuga muidugi ei häbista. Ta lasi ehitada uue külalistetare.
Seal saad sa peavarju ja seal korraldab ta sinu auks pidusöögi."
"Tean hästi, et kuningas ja tema kaaskond peavad saama aasta jooksul ringi
liikuda," kostis Hadding. "Kui Uffi seda ei teinud, tunnen talle südamest kaasa." Ta
pööras pea ära, et noormees ta muiet ei näeks.
"Sa oled suuremeelne," pahvatas Hunding. "See on heaks aluseks meie sõprusele."
Nad jõudsid Uppsalasse hilisel pärastlõunal. Päike hakkas laskuma linna taha, mille
müürid ja valvetornid kõrgusid jõe läänekaldal kui pimedusekants. Müüride tagant
paistsid pühamu katused; seal seisid suurte jumalate kullatud kujud. Seal kasvasid ka
püha hiie tammed ja saared. Kuigi lehed olid veel rohelised, näis ka see salu süngena,
nagu kurvastades seal ohverdatud loomade ja inimeste kontide kohal.
Ratsanikud peatusid veidi enne jõesilda. Jõe kaldal seisis suure salu ees maja.
Lehtede all ja põõsastikus luuravad varjud muutsid selle vastselt tahutud palgid veelgi
kirkamaiks. Maja oli küll kitsavõitu, ent pikk, mahutades lahedalt nii Haddingi salga
kui ka palju teisi. Köögikoda, tallid ja teisedki kõrvalhooned seisid kaugel maja taga.
Sellist paigutust kasutati harva. Tavaliselt ääristasid kõrvalhooned õueaeda, et
majapidamist oleks kergem kaitsta. "Kas Uffi arvab, et ükski vaenlane ei jõua iial talle
nii lähedale?" imestas Hadding.
"Meie kindluseks on meie linn," vastas Hunding. "See siin on rahumaja." Kojast
kiirustasid välja orjad ja sulased. "Nüüd jätan ma sinuga mõneks ajaks hüvasti. Me
kõik peame end pesema, puhkama ja riideid vahetama. Kohtume taas täna õhtul, kui
olete keha kinnitanud. Homme korraldame sulle väärilise pidusöögi. Loodan, et pärast
seda lubad mul end võõrustada minu kojas."
"Ka mina loodan nii," vastas Hadding märksa leigemalt.
"Kuningas Uffi oleks pidanud sind siin tervitama," lausus Hunding. "Ka mina ei
rõõmusta ta puudumise üle. Ehk nõudis mõni ootamatu tähtis asi tema tähelepanu.
116
Kuid kindlasti tuleb ta täna õhtul enne magamaminekut koos teiega toopi tõstma,
nagu minagi." Ta tõmbas ratsmetest, keeras hobuse ringi ning kappas oma meeste
järel minema.
Teenijaid oli vähe ning nende hulgas polnud naisi. Peamees kinnitas, et hommikul
tuleb neid juurde, et valmistada sööki, jooki ja kõike muud. Seniks pidid vaid nemad
taanlasi teenima. Tallipoisid võtsid enda hoolde hobused ning peamees juhtis
sõjamehed majja.
Ruum, kuhu nad sisenesid, oli hämar ja sünge, sest aknad olid väikesed ja asusid
kõrgel. Koldeisse süüdati tuled, et peletada jahedust, mis valitses hoolimata soojast
ilmast. Sisustus oli kehv. "Arvasin, et kuningas Uffi tahab meie ees oma varaga
kelkida," imestas Hadding.
Gunnar kehitas õlgu. "Kuuldavasti on ta väga ihne."
Kirve-Egil vahtis süngelt ringi. "Sõda pidas ta meie vastu küll agaralt ja jahtis meie
isanda elu."
"Mul ükskõik," arvas Svein. "Kui ainult õlu ei lõpeks! Olin päev otsa janus."
Märjukest jagati ohtralt. Taanlased jõid esimesed sarvetäied kärmelt tilgatumaks,
järgmistest rüüpasid aga turviseid maha kiskudes aeglasemalt. Nii palju mehi ei
mahtunud ühtegi sauna, kuid köögis soojendati pajatäite kaupa vett, mis neile nüüd
koos rätikutega ette kanti. Sõdalased pesid end ning otsisid välja puhtad rõivad.
Teenijad kandsid tuppa roogasid - küpsetatud sealiha ning muud suupärast, mis
kärmelt sõjameeste kurku kadus, sest selleks ajaks oli päike loojunud ning pimedus
juba maale laskunud.
"Joogem õlut," lausus Hadding, kui söögiriistad olid minema viidud. "Varsti
peaksime nägema kuninglikke võõrustajaid."
Ooteaeg venis aga pikaks. Kojas süvenes vaikus. Koldetuled vajusid madalaks, öö
tungis tuppa.
Hadding mõtles nõuda uusi puid ja rohkem lampe, kuid Svein kikitas kõrvu ja
sõnas: "Kuulen väljast hääli. Nagu keegi kõnniks. Kas teie ei kuule?"
"Jünglingid saabuvad viimaks," urises Einar.
"Ei," jätkas Svein. "Kuulake ometi. Nad ei tule ukse poole. Osad lähevad ringiga
ümber maja. Ja neid on palju."
Mõne aja pärast noogutasid teisedki. Hadding silmitses teraselt teenijaid. Nende
pilkudelt võis välja lugeda ehmatust ja hirmu. "Jah, neile pole sellest räägitud,"
pomises ta. "Arvan, et sellest ei tea isegi noor Hunding." Karvad ta käsivartel tõusid
turri.
"Lähen vaatama," arvas Gunnar. Ta astus uksest välja ja kadus silmist.
Nad kuulsid hüüdeid ja kolinat. "Relvile!" röögatas Hadding. Ta kargas oma mõõga
ja kilbi juurde.
Veel kaks meest jooksid Gunnari kannul välja. Nad nägid teda ukseavas lamamas.
Ta hoidis kinni kõhtu torgatud odast, püüdes püsti tõusta, kuid langes tagasi maha. Ta
veri värvis mahalaotatud kõrkjad punaseks. Tema kohal peegeldus tuhmis
koldevalguses Rootsi sõjamehe metallturvis ja kiiver. Mõõk langes. See tabas Einari
katmata pead ning purustas ta kolba. Tema taga seisvad mehed tungisid ukse poole.
117
"Kaitske uksi!" hüüdis Hadding. Taanlased haarasid relvad. Nad asusid valvama
hoone mõlemat otsa. Algas lahing. Sõjamehed püüdsid oma turviseid kärmelt taas
selga tõmmata.
"Aita mind üles," palus Hadding Egilit. Vana sõjasulane laskus ühele põlvele.
Kuningas astus ta reiele. Sellelt ulatas ta tähevalgel aknast välja vaatama.
Ta astus alla. "Meid on ümber piiratud," lausus ta. "Ilmselt lasi Uffi neil
ümbruskonna metsas luurata. Seega olid nad juba võitlusvalmis ning maakuulajad
teatasid neile meie tulekust. Jalutasime otse lõksu."
"Siis murdkem sellest välja, enne kui majale tuli otsa pannakse," urises Egil.
"See on värskest puust, seda on raske süüdata," vastas Hadding. "Kuid neid on
rohkem. Neist me läbi ei raiu. Võime vaid siinsamas vastu panna. Ehk juhtub midagi,
mis meid aitab, enne kui me kõik langeme."
Ta läks meeste sekka ja määras kõigile kohad. Need, kes soomussärkideta olid uksi
kaitsma tormanud, olid kas surnud või suremas. Ent nad olid võitnud aega teiste jaoks,
kes nüüd omakorda vaenlast läbi kitsaste avade tõrjuma hakkasid. "Võidelge, kuni
väsite," käskis Hadding. "Siis astute kõrvale ning lasete puhanud mehe enda asemele,
kuni ise hinge tõmbate."
Ta ise kaitses eesust kauem kui ükski teine. Kaks meest surid tema kõrval ning kaks
uut asusid kohe nende asemele. Haddingi mõõk aga raius ja salvas üha.
Kuid taanlased pääsesid juba kotta. Koldetuled kustusid. Riidad, kust hirmusegased
teenrid varem puid olid toonud, asusid väljas. Mehed komistasid pimeduses üha
sagedamini. Viimaks ei saanud nad enam aru, kuidas nende verevennad uste peal
hakkama saavad. Nad kukkusid üksteise jalgade otsa, püüdes jõuda ukseni, kus neist
mingit kasu polnud.
Vaenlased murdsid läbi.
Sõdalased koperdasid pimeduses, raiusid ja torkasid varje, tegid sõjakisa, et
kaaslased neid ära tunneksid. "Taani Hadding!" kisendas Svein tumedale kogule, kes
tema ette kerkis. "Taani Hadding," vastas tundmatu. Svein langetas mõõga. Teda
tabas kirves.
See polnud enam lahing, kus mehed õlg-õla kõrval võitlevad. See oli kui keeris,
kõik rabelesid üksi, midagi nägemata. Ilmselt tappis nii mõnigi mees oma sõbra ning
lasi vaenlasel minna. Uffil oli rohkem mehi kui Haddingil.
Hadding aga, metsikute jötunite kasvandik, tundis iga häält ja teadis, kust see tuleb.
Ta nuusutas õhku ja tundis iga selle liikumist enda ümber. Ta hiilis pimeduses nagu
ilves, üha tappes ja tappes.
Ta ei suutnud oma kaaslasi päästa. Võitlus vaibus vähehaaval. Mehed tammusid
hüüdes ringi, kuni viimaks polnud ükski neist enam taanlane. Haavatud oigasid nende
jalge all. Levis raske surmalehk. Hadding libises üle verega immutatud kõrkjate ja
savipõranda, üle visklevate ja vaikselt lamavate inimkehade tagaukse poole. Seda
valvas kaks meest. Tähesära peegeldus tuhmilt nende kiivritelt. Hadding sööstis
pimedast kojast välja. Ta mõõk sähvis paremale. Mõlemad kukkusid, pead pooleldi
otsast raiutud. Nende hüüatused liitusid üldise lärmiga, aga Hadding oli juba läinud.
Taevas oli must ja tema ees laius hämar maa. Ta jooksis küürutades ja põigeldes
metsa. Sealt on teda raske leida.
118
Kuid Skane oli kaugel. Kui tema laipa hommikul ei leita, algab jaht üle terve
kuningriigi. Tal läheb vaja kõiki oma oskusi, et päeval varjuda ja öösiti edasi liikuda,
toiduks vaid juurikad, taimed, konnad, lemmingud, tõugud ja muu, mis ta leida
suudab. Ka selle eest, mõtles ta, tuleb Uffde kätte maksta. Kuid peamiseks põhjuseks
olid siiski tema kaaslased, kes pimeduses tapeti.

XXV

Aovalgus oli sama kahvatu kui Hundingi nägu, kui ta värisedes Uffi ees seisis.
Kuninga haavatud sõdalased lamasid või istusid kastemärjal rohukamaral külalistetare
ümber. Naised olid tulnud Uppsalast neid siduma. Peagi pidi haavatud linna viidama.
Varased linnuhääled kõlasid valjemini kui meeste üksikud vaevalised sõnad. Tarest
kostis summutatud põntse ja kolinat; seal lõikasid sõjamehed haavatud taanlaste
kõrisid läbi ning tuhlasid tapetute taskuis. Puhus jahe tuul.
Hunding oli sündmustest kuuldes pool ööd raevutsenud ja ringi jooksnud. Aga oma
venna oli ta leidnud alles nüüd. "See oli kõige hullem reetlikkus," kogeles ta. "Sa
heitsid meie koja au sõnnikuhunnikusse."
 Uffi põrnitses tigedalt. "Me ei võlgnenud sellele hundile iial midagi muud, kui
kättemaksu meie vanaisa ja isa eest ning kogu halva eest, mis ta on meie rahvale
teinud."
"Svipdag ja Asmund langesid tema käe läbi mees mehe võitluses avalikult
kuulutatud sõjas, kui Svipdag oli tapnud Haddingi isa. Ka Svithjodis ei teinud ta
muud kui meie Taaniski. Temasuguse kangelase vastu sõdimine tõi meile kuulsust.
Siis tuli ta siia rahu sõlmima, mis sa ise talle pakkusid. Ja kõik see oli sulavale. Sa
kavatsesid algusest peale teda tappa!"
"Jää vait!" kraaksatas Uffi. "Ma ei taha su hala rohkem kuulda."
"Sa ei kuule minu käest enam kunagi midagi," vastas Hunding. "Ma ütlen sinust
lahti. Iial enam ei seisa ma sinu kõrval ega tee seda ka ükski mees, kes mulle truuks
jääb."
Ta pöördus ja sammus värisedes minema. Uffi põrnitses talle järele. Äkki vajus
kuningas kühmu. Ta hakkas agaralt ravitsemise ja sõjasaagi kohta käske jagama.
Saabus hele päev. Sõjamehed, kes Haddingit nägupidi tundsid, tulid üksteise järel
Uffi juurde ja teatasid, et ei leidnud taanikuningat langenute seast - ei taanlaste ega
kogemata ette jäänud teenrite surnukehade hulgast. Viimaks pistis Uffi kiruma,
tormas ise tarre ja hakkas laipu loopima nagu mägra järel kaevav koer. Ükski lahtiste
silmadega hallidest nägudest polnud see, keda ta nii väga vihkas.
Ta ajas end sirgu. Äkki tundis ta kurgus pitsitust, mis ei lasknud tal rääkida. "Hunt
on välja hiilinud," kraaksatas ta viimaks. "Peame koerad talle järele saatma."
Palju päevi sõitsid ratsanikud maakonnas ringi - otsides, pärides, ähvardades, tasu
pakkudes. Nad tabasid paar taanlast, kes olid samuti välja pääsenud, ja saatsid nende
pead Uffile. Kuid ka kõige osavamad jäljekütid ei leidnud märkigi Haddingist. Uffi
119

ohverdas hiies kariloomi ja orje, hüüdis jumalate poole, anus, et ta vaenlane surnud
oleks. Rohkem ei osanud ta teha.
Kui lehed kolletasid ja haneparved üle tuulise taeva lendasid, jõudsid temani
sõnumid. Hadding oli jõudnud tagasi Taanisse ning taas troonile asunud. Uffi istus
kangestunult, kuni pomises viimaks: "Ehk on jumalad hoopis minu vastu?" Ta heitis
pea kuklasse. "Ma ei alistu isegi neile," hooples ta hüpleva koldetule valgel.

Hadding tegi terve talve ja kevade ettevalmistusi. Polnud puudust tugevatest

meestest, perede noorimatest poegadest, kes tahtsid saada tema uuteks sõjasulasteks.
Ta valis neid osavalt, relvastas hoolikalt, toitis külluslikult, jagas heldelt kingitusi ja
lasi vanemail sõjameestel neid halastamatult välja õpetada. Ta teatas terves
kuningriigis, et pärast külviaega tuleb kokku suur sõjavägi, et kaugele sõtta sõita.
Sama teate saatis ta ka kuningas Haakonile, kes lubas anda kakskümmend laevatäit
relvastatud nideringe. Hadding aga kogus sel ajal moona, et sõjaväge kaks-kolm
nädalat üleval pidada -suitsu- ja soolaliha, kuivatatud kala, kuivikuid, juustu ja aamide
viisi õlut, aga ka vankreid, hobuseid ja muud, mida võis vaja minna.
Kokkulepitud ajal kubises Havn sõjameestest, kes kõik üle Sundi suundusid. Põhja
kiirustades kohtusid nad skoonelaste väega, mida juhtis jarl Eyjolf. Ühendatud
sõjavägi liikus edasi.
See oli üks võimas vägi. Kõige ees ratsutas kuningas Hadding koos tähtsamate
pealikutega, nende järel kuninga sõjasulased. Lehvivad mantlisiilud olid sama
kirkavärvilised kui peade kohal plagisevad lipudki. Tagapool võis näha veel
mõningaid ratsanikke. Enamik sammus siiski jala, moodustades hiiglasliku
suitsukarva massi, kust aeg-ajalt paistis rauasära; nad marssisid salkades, rivikorrata.
Mehed liikusid vasakule ja paremale, juttu ajades, lauldes, naerdes, hüüdes. Maa
värises nende sammudest. Neist jäid maha trambitud niidud. Nende keskelt kerkis
valget tolmu, olgu tee milline tahes. Seal veeresid kriiksudes raske koormaga vankrid.
Mehed pidid sageli koormahobustele appi minema, rattaid liiga sügavatest rööbastest
välja sikutama, vankreid läbi kõrge heina lükkama, tee puudumisel üle kivide
sikutama, mäest üles vinnama ja allaveeremisel tagasi hoidma, üle koolmekohtade
parvetama ja kohtades, kus ohtralt vihma sadanud oli, läbi mudaaukude venitama.
Higi läikis ihul ja märgas särke, mehed hingeldasid ja taeva poole tõusid vandesõnad.
Siiski liikus sõjavägi kiiresti. Hadding juhtis seda esmalt itta ja siis põhja, vältides
nõnda mägesid. Läänemere äärsetel tasandikel oli palju lihtsam liikuda; nad läksid
mööda põlde ja karjamaid. Nad möödusid paljudest taludest ja küladest, ent peatusid
vaid selleks, et öösel puhata. Kui nad Skanest geatide maile jõudsid, põgenesid
inimesed nende eest, kuid Hadding keelas rüüstamise ja põletamise. Ta lasi paaril
sõnakuulmatul pea maha raiuda ning ülejäänud jäid uskuma, kui ta väitis, et
rüüstamine raiskab aega ning teeb koormad raskemaks. Vaid lähedastele sõpradele,
nagu Eyjolf, lisas ta, et ei taha tekitada rohkem vaenu, kui hädapärast vaja.
Kaubitsejate, meremeeste ja maakuulajate abil teadis Uffi nende tulekust varakult
ette. Ta saatis sõjanoole Svithjodis ringi käima, kutsus enda juurde põgenenud geadid
ning kogus sel teel samuti sõjaväe. See oli väiksem kui võimalik olnuks. Hunding
hoidis eemale ning koos temaga ka need, kes kuninga asemel tema venda kuulasid,
ning need,
120
kes kartsid, et külalistetapja käsu all sõdimine võib tuua halba õnne. Siiski oli ta
vägi suurem kui Haddingil ning paljud mehed läksid võitlusesse teadmisega, et
kaitsevad oma kodu.

Kaks sõjaväge kohtusid ranna lähedal. Künkaid kattis noor rohi, mis taanlaste
möödudes jäi mahatambitult mustama; siin-seal kasvas puid; omanikud olid karjad
minema ajanud. Kitsas väin sädeles ja loksus. Selle taga paistis pikk ja madal
kanarbikune Olandi saar. Selle kohal kogunesid kõrged mustad tormipilved. Merelt
puhus vali, külm ja soolamaiguline tuul. Meeste peade kohal kogunesid juba sisemaa
rongad ja merekajakad. Need olid õppinud, mida oodata.
Hadding naeris hundinaeru. "Meie hea kuningas Uffi on lahinguks hüva paiga
valinud," sõnas ta. "Kui kena temast."
Ta pealikud tormasid edasi-tagasi, andes käsklusi ja sättides mehi kiilukujuliselt
paika. Kaugel üle niidu moodustas vaenlane oma sirgeid ridu. Nende poolt asus
tulema ratsanik. Ta kandis valget kilpi. Sõjasulane, kes talle vastu ratsutas, tõi ta
Haddingi ette, nagu ta oli palunud.
"Toon sõna kuningas Uffilt," lausus kuller vapralt. "Ta kutsub sind võitlusesse mees
mehe vastu."
"Kuid meie sõjamehed tahavad kättemaksu."
"Olgu siis võitlus. Kuid tee Uffi juurde saab olema nü vaba, kui ta vähegi pidada
suudab."
"Siis tulen ma seda teed,'1 vastas Hadding. "Ütle kuningas Uffile, et ootan seda
hetke."
Kuller noogutas ja ratsutas tagasi. Hadding vahtis talle järele. "Uffi on väga hea
vastane. Tema tapja nimi saab kuulsaks. Teda hakatakse selle eest tänama."
Sõjamehed asusid kohtadele. Ratsanikud suundusid tiibadele, hüppasid hobuste
seljast maha, panid loomad kammitsaisse ja tulid tagasi. Mõnda aega oli ainsaks
liikumiseks merel kerkiv lainetus ning ainsaks hääleks tuulemüha ja lähenevad
kõuekärgatused. Pilved peitsid päikese. Nende vahel sähvisid välgud.
Kõlasid sarvehelid. Vaenuväed möirgasid ja hakkasid teineteise poole jooksma. Nad
põrkusid mürinal.
Kaks suurt kasvu meest taanlaste esireas raiusid kirvestega. Üks neist lõi vaenlase
mõõga kõrvale ja raius läbi selle omaniku jalaluu. Teine purustas vastase kilbi ja
lükkas ta, selg ees, taganttulijatele otsa. Neli teise rea taanlast raiusid paremale,
vasakule ja ette. Tagatulijate raskus aitas neil edasi tungida. "Seanina" tungis üha
sügavamale vastaste ridadesse.
Rootslaste rivi andis järele ja lõhenes. Enam ei seisnud nad õlg-õla kõrval.
Sõdalased vehkisid sihitult, lõid, kuhu said, igaüks enda eest. Taani väe tiibadelt
tabasid neid nooled ja lendasid lingukivid.
Hadding võitles neljanda rea paremas servas. Ta kaitsmata külg oli haavatav, kuid
tagumised mehed olid valmis maha raiuma või odaga läbistama igaühe, kes tema
poole tuli. Tema lähedal võitlesid vaid ta valitud lähikondlased. Mees tema vasakul
käel kandis Haddingi lippu. Kaaren sellel lendles metsikult tuules.
121
Kuningas Uffi vimplit oli ta märganud juba enne lahingu algust. Mõõgaga raiudes
nägi ta silmanurgast, kuidas see kiivrite kohal lehvis ja plagises. Rootsikuningas nägi
ka Haddingi oma. Samm-sammult liikusid nad teineteisele lähemale.
Sähvatas välgunool. Hetkeks säras merekitsus kui sulametall. Taeva kõrgustest
raksatas maa peale raske kõu. Tormituul keerutas vihmavalinguid. Mehed võitlesid
poolpimesi. Peagi voolasid langenute ümber veejoad, mis vere ära pesid.
Haddingi ja Uffi vaheline maa jäi lahingumöllust puutumata. Taanikuningas haaras
oma lipukandjal käest, näitas käega ja eemaldus kiilust. Tema järel tormasid need
mehed, keda ta oli käskinud alati enda läheduses püsida. Selleks hetkeks ei muutnud
see lahingutaktikas midagi. "Seanina" oli lagunenud salkadeks, sest vaid nii said
taanlased võidelda lootusetult laiali pekstud vaenlasega.
Uffi viimased ihukaitsjad olid teinud tema ümber kilbiseina. Neid olid paarikümne
ringis, veidi rohkem kui Haddingi ründesalklasi. Vihma kallas nagu oavarrest. Raud
kumas läbi veekardina. Iga välgunoole valgel särasid heledalt mõõgad ja odaotsad.
Kõu nuhtles maailma.
Kilbisein lõi laiali. Sellest tormas välja Uffi. Ta küürutas karuna ja ootas. Ta kilbi
ülemine serv oli täkitud ning vihm pesi ta paremat põske, milles haigutas haav; ka
tema oli vihaselt võidelnud. Ent see haav ei teinud teda nõrgaks ning mõõk tema peos
oli raskem kui teiste omad.
"Pekske teisi!" hüüdis Hadding üle õla oma meestele. "Ta on minu!"
Ta peatus vastasest paari sammu kaugusel. Nad seisid ja vaatasid teineteist seitsme
välgunoole sähvides, jalad mutta surutud. "Arvan, et tunned mu ära," sõnas
taanikuningas üle tuulemüha. "Olen Hadding Gramsson, keda sa oled kaua otsinud."
Rootsikuningas noogutas. "Ja mina olen Uffi Asmundsson," vastas ta. "Lombakas
Hadding, täna hakkad sa astuma põrguteed selle lonkava jalaga, mis on veel mu isa
kätetöö."
"Arvan, et sina lähed esimesena, aga eks me näe."
Hadding astus sammu ette. Ta mõõk sähvatas. Uffi kaitses end kilbiga. Ta raius
Haddingi jala poole, püüdes tal samal ajal mõõka käest väänata. Hadding oli juba
lõdvendanud teise jala lihaseid. Ta hüppas kõrvale ja Uffi löök läks mööda. Hadding
polnud tera liiga kõvasti kilbi sisse virutanud. Ta oli raiunud viltu, ristikiudu, ja vaid
väikse sälgu teinud. Uffi keeras kilpi, aga kuna miski seda kinni ei hoidnud, paljastas
ta kogemata kilbi tagant oma käe. Enne kui ta end uuesti katta jõudis, raius Hadding
ta käe küünarnukist kuni randmeni lõhki.
Uffi tõmbas pea õlgade vahele ning tungis peale. Raud kõmas kokku ja kõlises.
Haddingi mõõk tabas vaid kiivrit või soomussärki. Uffi torkas Haddingit vasakusse
reide. Ka seda takistas soomusrüü, ent löök oli võimas. Allservas puudus soomusrüül
alusvammus ning see löök mõjus nagu lingukivi paljale ihule. Hadding vankus.
Vaevu jõudis ta kilbi Uffi löögi ja oma kaela vahele tõsta. Uffi raius ta sääremarja.
Hadding astus kõrvale, kuid vigastatud jalg vedas teda alt. Ta libises mudas ning
kukkus.
Uffi hüüatas ning hüppas lähemale, et talle mõõgaga virutada. Hadding keeras end
selili. Ta kahe jalaga antud löök tabas Uffit kõhtu. Ka jüngling kukkus. Too kargas
põlvili sama kiiresti kui ta vastanegi. Hetkeks jäid nad põlvitades vehkima.
122
Hadding tegutses aeglaselt. Uffi mõõgatera maha surunud, hüppas ta püsti.
Rootslane virutas ta põlve pihta. Seda oodanud Hadding kaitses end. Ta parem jalg
kaevus sügavale püdelasse pinnasesse ja saatis vaenlase silmade poole suure
mudalaraka.
Uffi karjatas. Enne kui ta silmanägemise tagasi sai, raius Hadding uuesti ta vasakut
käsivart. Seekord tabas mõõk paremini. Veri purskas. Kilp langes Uffi käest.
Vihm pesi ta näo puhtaks. Mõõgatera vingus. Hadding ei pääsenud lähemale. Uffi
tõusis.
Heitumatult tungis ta peale. Mõõgad ristusid. Haddingi oma lendas tal peaaegu
käest. Ta hüppas tagasi. Üks löök teise järel rabas tema kilpi. Kordagi ei õnnestunud
Haddingil Uffi mõõgatera sellesse kinni meelitada. Järsku sirutas ta käe kilbiga
kaugele ette, et järgmist lööki kinni pidada. Uffi mõõk libises kõrvale. Hadding nägi
võimalust. Ta tera salvas kui rästik. See tungis Uffi vasakusse reide, kus soomussärk
seda enam ei kaitsnud. See tungis läbi luu ja kaugemalegi.
Uffi langes paremale põlvele, vasakust jalast purskas verejuga. Ta lõrises läbi vihma
Haddingile. "Tule ja tapa mind," kähistas ta. "Kui julged!" Kõu kärgatas ta sõnade
saateks.
"Võiksin seista ja vaadata, kuidas sa sured," sõnas Hadding. "Kuid sa väärid
paremat lõppu. Kuigi ma kahtlen, kas sina oleksid mulle midagi sellist kinkinud."
Ta hüppas lähemale. Mõõgad ristusid. Võitlus oli äge ja ohtlik, kuni Uffi ramm
lõpuks rauges. Ta lamas mudas ning viimane veretilk voolas temast välja. Vihm
piitsutas ta keha. Välgud helkisid ta turvisel.
Hadding vaatas ringi. Rootslastest ihukaitsjad olid visalt vastu pannud, tapnud neli
taanlast ja haavanud kõiki ülejäänuid. Kuid nende kaotused olid suuremad. Nähes
oma kuninga langemist, lõid nad verest välja ja taganesid. Nende vaenlased olid
jälitamiseks liiga väsinud.
Kõikjal üle terve lahinguvälja asusid rootslased põgenema. Maha jäid vaid haavatud
ja surnud. Hadding hakkas oma väge kokku ajama.
Äike kaugenes. Öö jäi vaikseks. Saabus kaunis hommik. Linnuhäältest kajava
lahinguvälja kohal hõljus madal udu. Hadding lasi meestel ühe päeva puhata, välja
arvatud neil, kes matsid langenud sõpru. Ta käskis Uffi keha lahti rõivastada, puhtaks
pesta ning kolme hüvasse kuube mähkida.
Järgmisel hommikul saatis ta suurema osa oma väest pealikute juhatusel koju. Ta ise
suundus kolmesaja kogenud sõjamehe saatel põhja poole. Neil olid kaasas
koormahobused, kes kandsid moona ja varustust, ja nad liikusid kiiresti. Ühe hobuse
seljas kõlkus Uffi surnukeha.
 Nagu Hadding oli arvanudki, ei kohanud nad oma teel ühtki takistust. Lüüasaanud
rootslased hiilisid kahe-kolme kaupa tagasi oma elupaikadesse. Polnud enam kedagi,
kes isegi nii väikesele sõjasalgale vastu oleks astunud. Siiski ei lasknud ta meestel
kellelegi halba teha, välja arvatud ehk vahel mõnd kana või seapõrsast varastada. Tal
olid tähtsamad plaanid.
123
Nii jõudsid nad paari päeva pärast Uppsalasse. Päev oli taas vihmane, kuid siiski
soe. Hallist taevast tibutas vaikset jahedat uduvihma. Maa oleks nagu leinanud. Linn
jõekaldal näis häguse ja unenäolisena.
Kuigi taanlased olid liikunud kiiresti, olid kuuldused neist ette jõudnud. Silla juures
ootas mõnikümmend sõdalast. Nende ees istus hobuse seljas Hunding. Ta ratsutas
üksi ette, mõõk tupes. Hadding sõitis talle vastu. Nad peatusid.
"Tere tulemast, kui sa seda soovid," sõnas Hunding vaikselt. Vihmapiisad sädelesid
ta katmata juustes ja valgusid ta näole. "Soovin," vastas Hadding sama vaikselt.
"Oled vapper, et julgesid nii väikese väega meie riigi südamesse tulla." "Arvan, et
need väed suudavad läbi tungida kõigest, millest tarvis." "Kuid sa lootsid, et rohkem
võitlusi ei tule." "Jah. Olen kuulnud, mida sina arvasid."
Hunding noogutas. Ta osutas kõrvale. "Vaata sinna," sõnas ta. Tuhahunnikust
turritasid välja söestunud tukid. "Lasin meile häbi toonud maja maha põletada."
Haddingi hääl kõlas soojalt. "See oli sinust ilus. Mina seevastu tõin koju su venna
Uffi." Hunding vaatas teda üksisilmi. "Ta oli kartmatu mees, kes tegi suuri tegusid.
Ma ei tahtnud teda ilma jätta viimsetest auavaldustest."
Ta ei osanud öelda, kas Hundingi ripsmetel värelesid vihmapiisad või pisarad.
"Nüüd tean ma, et su hing on sama suur kui teodki," sosistas jüngling.
Puhtaks kasitud kuningakoda tervitas taanikuningat. Ta jäi koos oma meestega
mitmeks päevaks paigale. Nad ei teinud kellelegi häda, vaid käitusid hästi, seepärast
võitsidmad peagi linlaste ja ümbruskonna elanike sõpruse. Nii mõnigi näitsik kadus
koos meeldiva uustulnukaga põõsastesse, mehed aga jõid meelsasti koos võõrastega
mõdu ja ajasid juttu.
Haddingil oli tähtsamat tegemist. Esmalt korraldas ta koos Hundingiga Uffile
matused. Nad asetasid surnukeha kirstu, enne kui see haisema hakkas, ning lasid
töölistel kaevata sügava haua ja veeretada kohale suuri kive. Kui hauakamber oli
valmis, panid nad Uffi sinna koos kullast, hõbedast, klaasist ja merevaigust panustega.
Hadding asetas surnu kõrvale ka lahinguväljalt kaasa toodud relvad. Töölised
kuhjasid hauale mullakünka ning seadsid selle otsa laevakujuliselt suuri kivirahne.
Rahvast tuli lähedalt ja kaugelt, et peiedest osa saada. Hunding ja Hadding veristasid
oma kätega pühas hiies härgi ja hobuseid. Liha visati suurtesse kateldesse ning selle
hõng kerkis jumalateni, enne kui inimesed sellest osa said. Sellele järgnesid kolm
päeva söömist, joomist, mängimist ja mürgeldamist, mis olid Uffile kohaseks
hüvastijätuks.
Selliste auavaldustega tegi Hadding lõpu jünglingide ja skjoldungite vahelisele
vaenule.
Ta ajas Uppsalas viibides sageli Hundingiga juttu. "Sa saad mu vennatütre Arnborgi
endale, nagu oli lubatud," kinnitas rootslane.
"Tänan sind, kuid pean keelduma," vastas Hadding. "Mõtlesin järele - näitsik on ju
tõepoolest kena vaadata. Kuid on parem, kui Taanil pole kahte kuningannat. Nende
124
poegade vaen võiks lõhestada nii minu kuningriigi kui ka sinu oma. Leia talle noor
mees, kelle truudus sulle kasuks tuleb."
 Hunding naeratas. "Näeksin meelsasti, et see oleksid sina ise," sõnas ta. "Kuid ma
raandun su tarkuse ees."
Hadding ohkas. "Ehk polegi see nii sügav. Teen kõik, mis minu võimuses, et Taani
riik ühtseks jääks. Aga kui sina oled Svithjodi kuningas, saan ma tegeleda väiksemate
vaenlastega."
Nad olid sellest varemgi vihjamisi kõnelnud. "Kas sa toetad mind?" hüüatas
Hunding. "Siis ei jää sa iial sõpradeta, kuni ma elan! Ei, pigem verevennata!"
Hadding noogutas. "See oleks hea. Vennata elu on vilets."
Kui levisid kuuldused, et Hadding toetab Hundingit, muutus noormees rootslaste
silmis sobivaks kuningaks. Hadding ratsutas koos temaga kuningriigi ühelt tingilt
teisele ja kuulis, kuidas teda tervitati. Suvi oli täies väes, kui taanlased kord koduteele
asusid. Nad läksid kingikoormatega; aastate möödudes muutus kahe kuninga sõprus
veelgi lähedasemaks.

XXVI

Kaks riiki elasid nüüd mitmeid aastaid järjepanu rahus. Tuli kevad tuulemüha ja
vihmarabinaga, päike tungis võidukalt läbi pilvede, märg maa muutus äkki kõikjal
roheliseks, konnad hüppasid soodes, rändlinnud naasesid. Suur suvi kattis niidud
kullaka helgi ja valgete õitega ning puudel oli lehti rohkem kui taevas tähti; silmapiiril
kõrgusid pooles taevas pilved, pealt luikvalged, alt hallid; meri virvendas ja sädeles.
Sügisel tõmbus maa punaseks, kollaseks ja pronksikarvaliseks, kuni tormituuled
värvilaigud lõpuks maha kiskusid ja huilates minema kandsid. Talv laotas lume
raagus puudele ja lagedaile aasadele, mis laiusid tinakarva taeva all; ööd pikenesid,
päevad kahanesid, kuni neist jäid alles vaid lühidad päikesevilksatused ja helendus
lõunataeva all; kuid ilma selginedes särasid kuu ja taevas veereva Suure Vankri valgel
härmalõngad.
Inimesed elasid oma elu. Talumehed kündsid, külvasid, koristasid saaki, veristasid
sigu, täitsid salvesid, latreid ja talle oma maadelt kogutud tikkustega. Käsitöölised
vasardasid, lõikusid, sättisid kokku, nägid töid oma käte all valmivat ja pidasid neid
headeks. Kalamehed viskasid võrke vette, kaupmehed sõitsid koormatega ringi,
vaprad mehed rändasid kaugematele maadele kui iial varem ning rääkisid tagasi tulles
imelugusid. Nende naised keetsid, ketrasid, kudusid, õmblesid ja kasvatasid üles
tugevaid lapsi. Laatadel ja ohverdustel, pulmades ja peiedel tõusid inimeste hääled
taeva poole sama rõõmsalt kui suits nende kodukolletest.
Taanis valitses kuningas Hadding. Ta ratsutas ühest maakonnast teise. Ta jõudis
kõikjale, kus elas inimesi, aeg-ajalt ka kõige väiksematele saartele. Suuremates
linnades ja külades nähti teda sagedamini. Ta istus tingidel ja kuulas ära kõik, kes teda
kõnetasid. Keegi polnud tema jaoks liiga madaluke. Ta otsused olid karmid, kuid
õiglased, ja seisust arvestas ta vaid niipalju, kui seadus seda nõudis. Kui keegi palus
abi ja seda ka
125

vääris, siis ei jäänud see mitte tulemata. Lisaks puhastasid ta külavanemad ja

pealikud oma sõdalastega maad halastamatult kurjategijatest. Nad püüdsid kinni
röövlid, tegid maatasa viikingite peidupaigad ega lasknud lindpriideks kuulutatud
roimaritel karistamatult oma naabreid painata. Iga näitsik võis nüüd kartmatult kõikjal
ringi käia.
 Sõjast ja hädaohust priid inimesed võisid nüüd teha, mida nad kõige paremini
oskasid, ning Taani kosus ja õitses. Eks hädasid leidus nüüdki - haigused,
loomataudid, ikaldused, õnnetused ja vigastused, vanaduseviletsus ja muu vaev.
Inimesed tülitsesid endiselt ja vahel tõusid tülidest ka tapmised. Kuid inimsugu on
juba kord selline. Siiski peeti saabunud aega kuningriigi ajaloos kõige õnnelikumaks.
Nii möödus neliteist aastat.
Selle aja jooksul ei kandnud kuninganna Ragnhild ilmale rohkem lapsi. Siiski elasid
nad alguses Haddingiga koos üsna õnnelikult. Kuningas ei pidanud isegi enam
armukest, vaid magatas naisi üksnes kaugemad reisidel ääremaadele, ja sedagi vaid
siis, kui ta neid kenaks pidas ja naised ise tahtsid. Ta vaatas koos oma kaasaga, kuidas
nende lapsed kasvasid. Mõlemad sirgusid kaugemais kodades, nagu ülikute seas
kombeks, ent vanemad külastasid neid igal võimalusel või kutsusid kasuperesid
kostile.
Frodi tegi suurt rõõmu nii neile kui oma kasuisale jarl Eirikule. Poiss oli kena, terve
ja nutikas. Soovi korral suutis ta ära võluda ükskõik kelle. Siiski tuksus tema rinnas
metsik süda. Varasest lapsepõlvest peale harjutas ta meeleldi relvade käsitsemist ning
käis innuga jahil. Ta kõneles sageli sõdadest, mida ta kavatses kord suureks sirgudes
pidada. Hadding naeratas. "Küllap sinagi saad võitlusest oma osa," lausus ta. "Võid
alustada sellest, et hakkad koos minuga sõtta sõitma. Küllap mul sedagi veel ette
tuleb."
Ragnhild hammustas huulde.
Ulfhildi nägid nad harvem, sest tema elas kaugel Skänes Eyjolfi juures. Ent teda*
nähes kerkis vanemate südameisse rahutus. Ta oli kõhn, terava näo ja rebasekarva
juustega, ning tütarlapselikkust oli temas vähe. Ta ei sallinud ülesandeid, mida teda
tegema sunniti, ja karjus nende peale, kes teda koolitada püüdsid. Tema ainsaks
sooviks oli teisi käsutada, üksi mägedesse ja metsadesse putkata, puude otsas ronida,
kive loopida ja teravate asjadega mängida. Vahel nägid need, kes talle märkamatult
ligi hiilisid, teda punamas linde või väikesi loomi, kelle ta oli kinni püüdnud. Eyjolfi
koertega sai ta aga hästi läbi, ning kui ta kasvas piisavalt suureks, et ratsutada,
mangus ta sageli jarli, et too laseks teda vabalt ringi sõita.
"Ma imestan, kust küll temasse selline vaim tuli," lausus Ragnhild vaikselt.
"Ta on vaid tulihingeline," vastas Hadding. "Ja tark. Peagi saab ta aru, et
sõnakuulmatus ei vii teda kuhugi. Pole ime, et temasugune noor laps metsikuid tempe
teeb." Kuid ta ilme ütles, et ta ei usu oma sõnu.
Ragnhild vaatas oma kaasat pikalt. "Sa teed neid ju isegi."
"Sest päevad ja aastad veerevad ühetaoliselt mööda. Mu sõjasalk on rahutuks
muutunud. Neil on maad, mida valvata, maksud, mida sisse nõuda, aga kust tuleb
kuulsus?"
"Kas nad peavad oma nimede au sisse tõstmiseks tapma, rüüstama ja noorelt
surema? Kas siis paremaid viise pole?"
126
Nüüd vaatas Hadding omakorda Ragnhildi. "Arvan, et ka sina tunned end kui
puurilind."
"Nii et märkasid lõpuks," ohkas naine.
Hadding kortsutas kulmu. "Mul on muudki teha kui su tujusid ja uide silmas
pidada."
Ragnhild ajas lõua ette ning sel päeval nad rohkem ei rääkinud.
Ent hiljem lausus Ragnhild oma kaasale veel mõndagi. Ta tegi seda vähehaaval. Ta
ei osanud seletada, mis on täpselt valesti, miks ta tundis end sageli kurvalt ja
kitsikuses. Ta ei tahtnud asjata kurta. Kuid lõpuks märkasid seda mõlemad.
 "Igatsen koju," võttis Ragnhild omaks. "Taani on ilus maa, kuid nii lausik, nii
taltsas! Ma elan kõrges aus, kuid kunagi rändasin mägedes, vinnastasin vibu,
kihutasin suuskadel, nägin enda ümber piirituid avarusi ja elasin peaaegu sama vabalt
kui mees. Jah, ma mõistan osaliselt seda trotsi, mis pulbitseb Ulfhildis."
Hadding vajus mõtteisse. Kaalul oli rohkem kui vaid abikaasa igatsused. Tolle isa,
kuningas Haakon, oli vanaks jäänud ning pidi peagi surema. Hadding soovis säilitada
sidemeid nideringidega. Selle nimel olnuks ehk tark veeta nende seas rohkem aega,
kui ta oli seda teinud viimastel aastatel.
"Siin riigis on kõik, nagu olema peab," sõnas ta viimaks. "Kui midagi juhtub, ei lähe
palju päevi laevaga tagasitulekuks. Võiksime mitmeks kuuks Norrasse jääda." Ta
naeris valjusti. "Ka mulle kuluks midagi uut ära!"
Ragnhild ahhetas. Ta silmadesse kerkisid ühtaegu sädemed ja pisarad. Ta heitis
käed mehe kaela ümber. Nad viibisid kahekesi ülemises kambris ja Hadding sai teda
vabalt suudelda ning peagi läksid asjad oma loomulikku rada.

Ja nii juhtuski, et suure rahu üheksandal aastal sõitsid nad laevaga Norrasse. Nad
olid aasta varem sõna saatnud ning palunud ehitada endale maja kõrgele mägedesse,
kuid siiski hõlpsasti ligipääsetavasse kohta. Nidarosis korraldati nende tervitamiseks
pidu, mis kestis mitmeid päevi. Ragnhild säras rõõmust. Kuid ta igatses siiski mujale
ning tema pärast nõustus Hadding lahkuma varem, kui ta tegelikult oleks soovinud.
Ta oli hoolega kuulanud tähtsate meeste, eriti Haakoni poegade juttu. Üks neist pidi
pärast vana valitseja surma kuningaks saama. Hadding lootis välja uurida, kes neist
oleks parim kuningas, ja teda vaikselt toetada. Vendade võitlusest lõhestatud
kuningriigist oleks talle vähe kasu. Siiski asus ta koos oma naise ja majakondsetega
teele.
Neid ootas suur ja ruumikas tare, mis seisis kaljuserval, vaatega mägedele, orgudele,
kiiretele ojadele ja hõbedastele koskedele. Kareda rohu ja emajuureõitega kaetud
rünklikud künkaservad ulatusid sinna, kus kasvas tihedalt kaski ja mände. Kõrgel
õhus tiirutas kotkas, kelle tiibadel mängles päike; väiksemad linnud sähvisid edasi-
tagasi; jänesed hüplesid, koopaoravad vilistasid; aeg-ajalt vantsis mööda mõni karu ja
öösiti kostis tuules huntide ulgu. See tuul oli jahe ja puhas ning ka kaugeimad mäed
paistsid kätte nii selgelt, nagu oleks vaataja koos kotkaga kõrgel õhus heljunud.
"Olen jälle kodus," sosistas Ragnhild. "Tänan sind."
Alguses hulkus ka Hadding koos kaasaga rõõmsalt mägedes, käis jahil, püüdis kala
või turnis kaljudel, kus ükski inimene polnud julgenud käia. Talle meenus taas
127
poisipõlv. Ta mõtles, kuidas võiksid elada Vagnhöfdi ja Haflidi. Ta meenutas
Hardgreipi, ja kuigi naine oli olnud rohmakas, torkas mälestus temast valusamini, kui
Hadding oleks arvanud. Ta viskas selle peast ning veetis aega koos Ragnhildiga.
Kuid päevadest said nädalad ning mäed kaotasid tema jaoks oma veetluse. Ragnhild
õitses, kuid Haddingi vastused ta rõõmsale siristamisele ja laulule muutusid järjest
napimaks. Seal ta siis istus, oma paari teenri isand, ainsaks kangelasteoks hirvejaht,
mõtteis vaid järgmise päeva jalutuskäik, samas kui nende piiravate mägede taga
pulbitses tegevusrohke maailm. Need lahutasid teda ta kõrgest seisusest, need seisid
tema ja mere vahel. Lõpuks soovis ta vaid neist eemale pääseda.
Nagu kõik hästi kasvatatud mehed, oskas temagi skaldikunsti. Ühel päeval-, kui
vihm kõiki kambreisse kammitses, kus nad jahedusest värisesid ja suitsevate
koldetulede valgel küürutasid, lõi kibestumus temas valla. Ta tammus raskelt piklikus
kojas, silmavalged ja hambad vähest valgust peegeldamas, ja rääkis, mis teda vaevas:
 Miks pean pimedas küürutades logelema
kiilaste kaljukurude vangis?
Merel sõitmise rõõmu pean uuesti kogema.
Kurbust kostab öises hundiulus.
Nende hüüd ei lase mul magada.
See vali nutt rebestab pilvi.
Valjult kostab karude urin.
Kisendab küürutav ilves.
Tühjad tipud ja kivised kõrgused
kangelast liialt kammitsevad.
Tõukavad eemale kaljuseinad,
ära ma tahaks siit maalt.
Elan vaid lummavale merele,
mida künnavad laevaninad.
Sõjas võidavad surematu nime,
laevadelt maale kannavad koormaid,
kaugetelt maadelt riisutud saaki —
nii teevad kangelased;
ei sobi neil istuda künkaserval
asjata luusida mõttetuis metsades.

"Ons mu kodumaa sind nii väga tüüdanud?" küsis Ragnhild pimedusest kibedalt.
"Mul on ammu aeg minna tagasi sinna, kuhu kuulun," pomises Hadding.
"Jah, siis peame seda tegema," ohkas naine. "Järgmisel aastal tuleme tagasi."
Hadding ei ütelnud selle peale midagi, vaid asus lahkumiseks valmistuma. Teel
Nidarosi ei vahetanud nad palju sõnu, ega ka merereisil Taanisse.
Nähes kodumaa madalaid rohelisi välju, mis lamasid merede rüpes nagu naine
armsama käte vahel, kadus Haddingist pikk ja sünge tardumus ja kerkis rõõm. Ta
hõiskas, patsutas meremehi seljale, viskas nendega karust nalja ja naeris nii valjult, et
peletas lendu kajakaparve. Havnis korraldas ta peo, mis täitis kogu koja ja terve linna
mitmeks päevaks mölluga, nii et üks härjavanker teise järel värskeid vaate kohale
vedas,
128
kuni viimased külalised lõpuks päid käte vahel hoides koju komberdasid. Siis oli tal
alati palju tegemist - lahendada asju, mis olid oodanud kuninga sõna. Ta pühendus
neile rõõmuga.
Aga niipea, kui võimalik, asus ta teele. Sundi vood, mis vaikselt vastu adruseid
klibukaldaid lugistasid ja mille lainetus oli vaikne nagu magava lapse hingamine,
polnud see meri, mille järele ta oli igatsenud. Selle asemel viis ta oma sõjamehed ja
teenrid teise, Skagenil asuvasse kuningakotta. Siin Jüütimaa põhjatipus kattis
kanarbik kõrgeid künkaid ja uhtepuid, allpool aga laiusid liivaluited kuni silmapiirini.
Siin kasvas vaid mõni üksik kääbuspuu, mille oksad olid väändunud ja tüvi viltu
paindunud igavesti läänest puhuvate meretuulte käes. Murdlainetus tagus kallast ja
mürises, tungis peale ja taandus sisinal, oodates järgnevat vastulööki. Selle taga
pulbitsesid rohelised ja hallid lained, vahused ja hatused, millel selge ilmaga mängles
päike, kuid mis tormis täitusid musta vihaga. Nende vahel hullasid hülged, kes aeg-
ajalt puhkasid märjalt ja tumedalt hiilates kaljusaartel, mille ümber mürisesid
murdlained. Skagerrakist põhjas ning Põhjamerest läänes ei hakanud silma ühtki
maaribakest, vaid üksnes märg tühjus. Õhk oli niiske ja tavaliselt jahe, alati soolakas,
vetika- ja kalamaiguline, ega püsinud iial paigal. Õhus keerles sadu kisendavaid
kajakaid.
Siinne koda oli ehitatud kindluseks, kust valvati merepiiri ja kaldaäärseid
kalurikülasid. Pisut kaugemal idas asus käsitööliste ja kaupmeeste linn, mille sadamas
liikus palju laevu. Selle vastas üle Kattegati asus suur geatide linn. Rahuajal liikus
kahe linna vahel sageli laevu. Kojalävelt võis meresõiduhooajal näha ka palju teisi
kaugemale suunduvaid laevu: Norrasse, Friisimaale, Inglismaale. Need naasesid
kriimulistena, kuid raskes lastis. See aga oli vaid pilt kauguses, nagu mööduv
linnuparv. Ragnhild käis linnas harva. Ta püsis peamiselt kindluses, juhtides selle
igapäevaelu, Hadding aga ratsutas Jüüti maakonnas ringi.
Ta naases tavaliselt rõõmsameelselt, jutustades lugusid, oodates ööd ja
voodisseheitmist. Kuid nüüd, talve hakul, muutus Ragnhild omakorda napisõnaliseks
ja eemalehoidvaks. Hadding pakkus talle, mis tal anda oli - purjetamist, ratsutamist,
jahti, päevadepikkusi matku läbi sisemaa - asju, mis talle endale meeldisid. Naist aga
meelitasid need üha harvem.
"Siin on maa liiga madal," lausus ta kord. "Näen vaid nii kaugele, kui mu pikkus
lubab. Ka pole siin palju, mis vaatamist vääriks."
Hadding osutas künkale, mis kõrgus madala taeva taustal ja mida kanarbik kattis
kuni tipuni, kus kõrgus iidne, tundmatu rahva poolt püstitatud menhir. "Olen seda
alati üsna kõrgeks pidanud," lausus ta.
Naine naeris. "Norras nimetataks seda auguks maa sees."
Ta elavnes alati, kui kotta tulid külalised, kellel oli rääkida midagi sellist, mis ta
kuulda soovis. Seda juhtus nüüd küll harvemini, võrreldes ajaga, mil nad elasid
kuningriigi südames. Pealikud, kaupmehed, võõramaalased ja teised väljapaistvad
isikud pidid siiski sageli kuningaga nõu pidama; tulid skaldid oma lauludega, tasu
lootvad rändurid kaugelt toodud kummaliste kinkidega; koda värises ja virdas nende
häältest, kuld kilgendas ja õlu voolas ning Ragnhild istus oma kõrgel troonil nagu
tõeline kuninganna. Aga kui külalised lahkusid, muutus ta jälle tusaseks. "Kas tunned
end maailmast ära lõigatuna?" küsis Hadding teravalt, kui Ragnhild oli pärast talvise
129
pööripäeva pidu kaks päeva peaaegu sõnatult ringi käinud. "Siin pole küll Havn,
kuid siin sünnib siiski rohkem kui Nidarosis. Ja pealegi elasid sa mitmeid kuid
haigutamata ja mossitamata mägedes, kus me ei näinud nädalate viisi ühtki hingelist."
Naine pööras pilgu kõrvale. "Ma polnud oma mägesid nii kaua näinud. Oh, muidugi
pean ma ka seal kõrgustikest alla tulema, et olla inimeste seltsis. Kuid Nidarosis on
mäed alati lähedal."
Sügavalt Haddingi kurgust kostis urinat, ta pöördus ja sammus minema.
Aasta lõpp mattus lörtsi ja tuulevihinasse. Päike tõusis iga päevaga vaksakese
kõrgemale, kuulutades uue aasta sündi. Lumi kogunes räpastesse hangedesse, sulades
poriks, lompideks ja vulisevateks ojakesteks. Maa oli kaetud üksikute lumemutsidega.
Hämaraist raagus metsasaludest kostis läbi kajakate kisendamise kiivitajate vaikseid
hääli.
Hadding leidis Ragnhildi üksinda rannalt. Naine vaatas üle halli mere, mis heitles ja
viskles halli taeva all. Kaugel eemal mustasid karid hüljestest. Nende kähedad hüüded
kostsid läbi murdlainete müha ja tuuletuhina inimeste kõrvu. Tuul oli liiga kalk, et
endaga lõhnu kaasa tuua. See sasis Ragnhildi mantlit ja üksikut lahtist punast
juuksekiharat, ainsat värvilaiku, mis silmapiiril paistis.
Hadding seisatas tema kõrval. "Otsisin sind," sõnas ta.
Naise pilk puuris endiselt põhjasuunda. "Mis sa tahad?" küsis ta tuimalt.
"Ei midagi."
 "Miks sa mind siis otsisid?"
"Lootsin, et omavahel olles saame vabalt rääkida." "Millest?"
Hadding virutas rusikas käega vastu oma teist pihku. "Sellest, mis sul viga on, tont
võtku! Oled sa haige? Nõiduse võimu all? Sa käid ringi nagu kõndiv kivi. Sa oled
näost otsa jäänud, su silmade ümber on sinised rõngad nagu pekstul, öösiti lamad
kangelt, ükskõik mis ma ka ei teeks, ja siis viskled hommikuni, nii et ma ei saa und.
Mis sind vaevab?"
"See, kus me elame." Ikka veel ei vaadanud ta Haddingi poole ning ta hääl oli
tundetu.
Hadding jäi hetkeks liikumatult mõttesse. Tuul vilistas, taanduvad lained sahisesid.
"Miks?" küsis ta viimaks.
Ragnhild hingas sügavalt sisse. "Kord laulsid sa mulle," sõnas ta. "Nüüd tegin ka
mina sulle salmi. Kas kuulad mu ära?"
Hadding noogutas. "Lase tulla."
Nüüd viimaks pöördus naise pilk temale. Ta kõneles elavalt, mida Hadding polnud
enam ammu näinud.
Rannal elada ma ei saa.
Hüljeste hüüded ei lase mul magada.
Lained murduvad vastu karisid
ja röövivad une mu udumärjalt asemelt.
Liiga varakult äratab mind kajakate kisa,
130
ükski heli karjetele kaunidust ei lisa.
Ma sõba siin silmale ei saa,
merelinnud iial ei näi vaikivat.
Mu süda ihkab tagasi kaljudele.
Siin pole ei kõrgust, ei väärikat vaikust,
üksnes lainemüha ja lindude kisa.

Hadding seisis sõnatult, käed rinnal risti, puurides pilguga rannaliiva. "Siiski elan
ma selle üle," lõpetas Ragnhild. "Suvel sõidame tagasi Norrasse." Ta vakatas. "Või
mitte?"
Hadding ajas end sirgu. "Ei. Ma ei saa enam nii kauaks ära jääda." "Eelmisel aastal
said. Minu arust on see aus vahetus."
"Vahetada üks viletsus teise vastu?" Hadding ohkas. "Ragnhild, mägedes ei lasknud
hundid mul magada, kuigi jahil käies poleks see mind iial häirinud. Ja vaevalt segas
sind Nidarosis kajakate kisa. Kui juba koht ise vastikuks muutub, hakkavad vastu ka
pisiasjad."
"Võimalik. Ma ju ütlesin, Norra fjordi ääres teadsin, et mäed pole kuigi kaugel."
"Asi pole ilmselt ainult selles," pomises mees. "Kuid me ei saa iial teadma, milles
veel. Igatahes ei pea me enam kauemaks siia jääma. Võime edaspidi linnades peatuda
— jah, ja aeg-ajalt ka Nidarosis."
"Ja isegi korraks mägedes käia?" hüüatas Ragnhild. "Ei! Sinul kui mehel on vabadus
soovikohaselt ringi sõita ja üle mere purjetada. Mina kasutan ära vabaduse, mis on
lubatud naisele."
Hadding neelatas, kuid tal oli piisavalt tarkust sel päeval rohkem mitte rääkida.
Liiatigi, mõtles ta hiljem, vaatavad Ragnhildi nooremad vennad tema poole alt üles.
Nende sõprus oli aga Haddingile vajalik. Kaval ja vapper Ragnhild võis
kaasmaalastega tema poole pöörata — pehmelt, nagu naisele kohane, kuid tegelikult
terastugevalt — ja Haddingile teatada, kuidas asjad lähevad. Tema õhutusel võisid
ehk teisedki Põhja kuningad Haddingiga sõprust vanduda. Kuigi Svithjodi Hunding
oli tema sõber, siis kes teab, mis õnnetu juhus võib Hundingi minema viia või millised
vaenlased kusagilt ilmuda.

Niimoodi seilasid nad kevadel Nidarosi ning Hadding tuli tagasi ilma Ragnhildita.
Nad teatasid avalikult, mis oli niigi tõsi: kuninganna jääb mõneks ajaks sinna, et olla
oma kaasa silmadeks ja kõrvadeks. Mis sellest, et ta oma mägedes elab, kes julgeks
taanikuningannas kahelda? Mis muusse puutub, siis las tatraveskid jahvatavad.
Nende viimane ühine öö polnud enam nii meelas nagu kunagi varem, kuid jättis
nende südameisse siiski lähedusetunde.

Hadding jättis hüvasti ning seadis laevanina Taani suunas. Seal polnud tal naistest
puudust. Peamiselt viibis ta aga siiski meeste seltsis, olgu need siis jarlid või
väiketalunikud, sepad või sõdalased.
131
Enamasti olid need siiski sõjamehed, kes oma palvetega tema ette tulid - ta enda
sõjasalk, noorukid kogu riigist, isegi hallhabemed, kes olid sõjakirved teravaks
ihunud. Liiga kaua olid nad jõude istunud ja ajanud talude-külade igapäevaasju. Kuhu
olid jäänud tõstetud mastid ja taglased, laineist kerkivad uued maad, kilbisära ja
relvahelin, suured teod, kartmatud surmad, mida iial ei unustata, saagid ja luiskelood,
millega kodus neidusid võluda, meestevaheline liit, mis on sügavam kui armastus?
Kuidas saab kangelane jõude istuda?
"Mäletan, kuidas sulberdasime läbi pori ja värisesime vihma käes, kuidas tulvavesi
meie laagri üle ujutas, kuidas haisesid ja jõllitasid värsked laibad, kui varmalt oli
sõber valmis sõpra tapma, kui see veel korra samamoodi rohitseks..." oli Hadding
kord Ragnhildile öelnud. "Aga siiski..."
Pealegi kaotaks ta oma jõu, kui ta seda kunagi ei kasutaks.
Järgmisel suvel sõitis ta laevastikuga üle Läänemere. Nad mustasid laialt vendide
maid, aerutasid ülesvoolu mööda Gardariki jõgesid ja tulid tagasi kulla-, merevaigu-,
karusnahkade- ja orjalastiga. Nüüd võis Taanimaal jälle mõnda aega rahu valitseda.

Koduteel saatis Hadding suurema osa laevadest ees minema ning sõitis ise koos
paari teisega Skäne randa. Seal hankis ta koos mõne sõjasulasega hobused. Nad
ratsutasid Bralundi, sest ta soovis külastada oma sõpra jarl Eyjolfi.
Seal külas olles läks ta ühel päeval koos oma tütre Ulfhildiga jalutama. Tüdruku
kasuisa oli talle kinnitanud, et ehkki laps käitub nüüd paremini kui varem, on ta
sisimas sama võimukas ja püsimatu kui enne. Hadding mõtles teda veidike tundma
õppida. Too oli ju ikkagi Ragnhildi tütar.
Nende rada viis neid mööda kõrrepõllust. Selle taga kõrgus tarbepuuks hoitud
metsasalu. Kased olid juba peaaegu raagus ning nende jalgealune oli lehtedest kollane
ja sahisev. Maa oli veel roheline, kuigi kolletav. Päike kuldas mullalõhnalist
liikumatut õhku. Jalutajate pea kohal lendas haneparv. Nende kaagatamine kadus
aeglaselt kaugusesse. Kraaksusid varesed, nagu kekslevad pimeduselaigud, kes otsisid
koristajate käest mahalibisenud viljaterasid. Lennaku rändlinnud pealegi tundmatusse,
varesed jäid paigale.
"Peagi saab sul täis kaksteistkümmend talve," lausus Hadding. "Tubli tüdruk. Peagi
saab sust naine."
Tüdruk surus käed rusikasse. "Ma ei jaksa seda ära oodata." Ta hääl oli peenike ja
kalk.
 Hadding naeris. "See on sellepärast, et sa oled veel noor. Mina hakkan
viiskümmend saama, aga ikka tundub mulle, et see oli alles eile, kui ma hiiglaste
juures poisipõlve pidasin.
Tüdruk vaatas isa silmanurgast. Hadding ei näinud vana välja. Ta juuste ja habeme
kuld hakkas muutuma kahkjaks; ta põski uuristasid kortsud, ja kui ta nägu krimpsutas,
tekkisid ta silmade ümber kanavarbad; kunagine sile ihu oli muutunud nahkseks; ta
lonkas pisut rohkem kui varem, kuid enamik ta hambaist olid alles, ta oli endiselt
sirge ja laiaõlgne ning mõõk ta vööl rippus ikka veel ähvardavalt.
132
"Peame mõtlema su tulevikule," sõnas ta. "Hakkan sulle kaasat otsima. Selleks saab
mees, kes toob kaasa meile tarviliku sõjajõu - kuid ta peab ka olema tubli mees,
kullake, kelle kõrval sa õnnelik oleksid."
Tüdruk tõmbus pingule. "Kui õnnelik oli ema sinu kõrval?" hüüdis ta. "Ma kuulsin
küll!" Ta keeras selja ja jooksis minema.
Hadding ei läinud talle järele, vaid vaatas, kuidas tütre kleenuke kogu kiiresti
eemaldus. Sel õhtul Eyjolfi kojas istudes ei rääkinud ta eriti. Järgmisel päeval ratsutas
ta tagasi laevade juurde.

Saabus talv.
Lõppesid ka selle otsatud päevad.
Kevadel purjetas Hadding põhja. Vana kuningas Haakon oli surnud, kuid tema poeg
Knut oli igasuguste vastuseisuta kuningaks kuulutatud. Hadding järeldas, et Ragnhildi
käsi oli siin mängus olnud. Knut tervitas Haddingit suure rõõmuga, ja juba esimesel
õhtul, kui Ragnhild temaga voodit jagas, näis neile, et nende vahel pole iial olnud
mingit vaenu.
"Küll ma igatsesin sinu järele!" kogeles Ragnhild soojas pimeduses.
"Ja mina sinu järele," vastas Hadding. "Tule minuga koos tagasi."
Naine ei kiirustanud vastusega. "Me mõlemad oleme liiga kangekaelased. Sellisteks
me jäämegi. Meie hinged pole sarnased. Kuid kindlasti suudame küllalt tihti kesktee
leida."
Järgnevail päevadel otsisid nad sageli omaette kohta ja arutasid, kuidas edaspidist
korraldada. Ragnhild sõitis Haddingiga koos Taanisse tagasi. Mida nad kõike kokku
leppisid, ei suutnud Hadding kunagi täpselt meenutada.
Suvel jäi Ragnhild käima peale. Natuke pärast talvist pööripäeva, ööl, mil tuul ulgus
ja kuningakoja ümber keerutas lobjakat, heitis ta nurgavoodisse.
Ta võitles läbi pika pimeda öö, sellele järgnenud päevaviivu ja järgmise pika öö.
Lambid hubisesid, peerud suitsesid, hõljusid tumedad varjud. Kambri õhk oli raske
nende lehast ja külmast higist, millega Ragnhild leotas läbi iga rüü, mis naised talle
ülle tõmbasid. Verest läbiimbunud õlgmadratsid viidi välja põletamisele.
Ämmaemand laiutas abitult käsi. Nurkades küürutasid kolmejalgseil järidel loitsides
kolm lausujat, keda ta oli kutsunud.
Ragnhild ahmis õhku. Ämmaemand tõi vett ja hoidis kannataja pead, et ta juua
saaks. Ragnhild langes voodisse tagasi. Uus valulaine lõi ta pea kohal kokku.
Üha uuesti ja uuesti.
Hadding istus koos lähikondlastega kojas. Nad jõid. Päevavalgel nad sõid,
märkamata, mida nimelt, ja jõid edasi. Uni võttis nad üksteise järel enda hõlma, kuni
viimaks lamasid kõik pinkidel või vähkresid norsates maas lugadel. Hadding üksi
istus troonil. Ta pilk hõõgus punaselt.
Koitis hall päev. Ämmaemand astus tema juurde. "Isand, ma toon kurbi uudiseid,"
lausus ta. "Kuninganna on surnud ning ka laps sündis külmalt."
 Hadding vaatas talle otsa midagi nägemata. "Oli see poiss või tüdruk?" kähistas ta.
133
"Tüdruk."
"Ragnhildile oleks see meeldinud."
Ta tõusis ja läks ämmaemanda kannul kambrisse. Üksikute lampide kuma kadus
väljast tulevas helenduses. Hadding oli vere ja lehaga harjunud ega pannud seda
tähelegi. Selle asemel astus ta jahmunud lausujate vahelt läbi voodi juurde. Ta seisis
seal mõnda aega ja vaatas. Ragnhild vaatas ainiti vastu. Ta palged olid hallid ja lohku
vajunud ning üldsegi mitte niisugused, nagu Hadding oli kunagi suudelnud.
Ta kummardus ja sulges naise silmad. "Sul oli sõdalase hing," lausus ta. "Mina
poleks iial suutnud niiviisi võidelda. Kuhu sa ka ei läheks, avaldatagu sulle väärilist
austust."
Ta pihk libises üle niiskete punakate juuste. Siis ta tõusis ja väljus.

XXVII

Mees nimega Tosti. Just tema oli see, kes lõpetas kauakestnud rahu. Tollal elasid
taanlased peamiselt oma saartel ja Skänes. Ainult Jüütimaa ülemine neljandik maksis
kuningale andamit. Ent sealsete elanike hulk üha suurenes, sest sinna kolisid
saaretalude noorimad pojad. See toimus üsna vaikselt. Jüüte oli sealkandis vähe ja
suur osa maast oli vaba. Uustulnukad aietasid, ehitasid, kündsid ja näitusid kohalike
elanike tütardega. Külad kasvasid, mõnest said ka linnad; laevad sõitsid edasi-tagasi;
merekaubandus õilmitses; majapidamistel läks hästi.
Taanikuningale kuulus vaid üks valdus, kaks penikoormat pikk ja lai maariba mere
kaldal Fyni saare vastas. Haddingi isa Gram oli selle mõõga abil vallutanud, et jätta
sinna oma vardjas, kes valvas Väike-Belti, mis lahutas saart ja maismaad.
Mujal elasid jüütid selliste kuningate käe all, kes tegelikult olid vaid sõjakad
pealikud. Kogu poolsaar ei olnudki nende käes. Suur tükk lääneosa ja Friisimaa poole
jäävaid maid kuulus anglitele. Poolsaare alumises idaosas elasid saksid, kuigi nende
kodumaa laius Elbe orust IJsselmeerini. Mõned neist kuningriikidest olid väga
tugevad.
Kuigi taanlased, jüütid, anglid ja saksid pidasid end omaette rahvaiks, olid nad
lähedased nii verelt, keelelt kui kommetelt. Paljud neist sõitsid üle mere läände franke
rüüstama ja Inglismaale uusi kodusid rajama.
Tosti kasvas üles Kesk-Jüütimaa südames vaese talumehe pojana; tema isa kraapis
vaevaga elatist oma paarilt kehvalt aakrilt. Isa suri, kui poiss oli veel väike, ja Tosti ei
saanud läbi mehega, kes ta ema oma katuse alla võttis. Ta polnud nõus elama nii
alandavat elu. Varasest poisieast peale jooksis ta teiste endasuguste poistega ringi.
Nende metsikus kasvas omasoodu. Suuremaks saades hakkasid nad varitsema inimesi,
röövisid nad paljaks ja jätsid poolsurnuks pekstult lamama.
Jutud levisid ja tingil esitati ränki süüdistusi. Isad ei suutnud vereraha maksta.
Röövlikamp ei ilmunud isegi enda eest kostma. Selle asemel tungisid nad omanike
äraolekul üksildastesse taludesse. Nad vägistasid, tapsid ja röövisid. Seepeale
kuulutati nad huntideks, keda igaüks võis tappa selle eest vastust andmata.
Röövlid põgenesid kaugele nõmmele. Esmalt purustas Tosti oma kasuisa pealuu.
134
 Paar kaklust tõstsid ta kamba ainujuhiks. Tema ise aga ei tunnistanud kedagi oma
isandaks. Järgmise kümne aasta jooksul kogus ta enda ümber veelgi rohkem
kõrilõikajaid. Röövkäikudel muutusid nad üha osavamateks ja said relvi ning saaki,
mida vahetasid muu vajamineva kauba vastu. Kui kuningas oma mehed nende vastu
saatis, lõid nad laagrist rünnaku tagasi või siis taganesid teise. Sügavad laaned,
udused sood ja radadeta nõmmed olid täis nende peatuspaiku.
Tosti hakkas vähehaaval oma sõjajõudu müüma. Lindprii oli ta vaid oma kodumaal.
Ükski kuningas ei soovinud selliseid metslasi oma valdustesse. Aga kui sõjanool ringi
käis, said röövlitest kasulikud palgalised, isegi paremad kui kasulikud: nad tormasid
meeletult edasi, et vaenlase kõri välja rebida.
Seejärel läksid nad tagasi oma kindlusesse, mille olid ehitanud. See seisis
üksildaselt kõrgel nõmmekünkal, vaatega kanarbikule, kadakatele, üksikutele
padrikututtidele ja süngetele umbjärvedele. Kindluse müürialuseks oli kiviring, mille
olid püstitanud iidsete aegade hiiglased. Tosti pilkas sealseid vaime. Orjad surid,
vedades palke, kaevates maad, purustades kive, mis kindluse ehitamiseks vaja läks.
Valmis saades sarnanes see külaga; see oli suur, räpane ja korratu, kuid siiski tema
oma. Selle majade vahel hulkusid kariloomad, kes suvel sõid rohtu ja talvel heina,
mida niideti sealt, kus see iganes kasvas. Nii see kui ka kõik muud tööd olid orjade
teha; mõned neist olid röövitud oma kodudest, mõned ostetud kaugetelt laatadelt, kus
keegi ostjaid ei tundnud. Üle poolte neist olid naised, kes tegid oma töid, ajasid jalad
laiali iga kord, kui mõni sõdalane käskis, ega elanud kuigi kaua. Ükski nende
ilmalekantud lastest ei jäänud elama.
Teised tarvilikud asjad, nagu vili, kangas ja raud, tulid väljastpoolt. Tosti salk võis
võimsaks saades lubada endale kaupade eest tasumist, kui maksmine oli röövimisest
lihtsam. Tostist oli saanud sõltumatu pealik. Nii mõnigi väikestest Jüüti kuningatest
oleks suutnud kokku ajada sõjaväe, mis Tosti väe puruks löönuks ja ta mehed kinni
võtnuks. Kuid ta oskas kavalalt nende seas ettevaatlikkust külvata. Kord ütles ta
Donlundi Ormile: "Kui sina tuled minu vastu, jääb su oma maa Hrossmarki Svengiri
meelevalda. Tead ise, mis vimma ta sinu vastu kannab. Kas teil mõlemal poleks
parem minuga hästi läbi saada? Makske mulle igal aastal andamit ning mu vennad ei
tülita teid. Ehk küll vahel toimub mõni väiksem rüüsteretk, kuid ei midagi hullu.
Pealegi, jüütimaalased peaksid meeles pidama, et anglid on alati valvel. Ärge tekitage
neis kiusatust."
Nii kasvaski Tosti võim. See oleks võinud ehk suuremgi olla, kuid tema reetlikkus
ja õelus jahmatasid ka vintskemaid mehi. Teda hakati nimetama Nurjatuks Tostiks.
See tegi talle rõõmu.
Ta polnud pikka kasvu, küll aga laia rinnaga ja turske, rangjalgne ja tugev nagu
karu. Tema nägu oli vastik vaadata - ta silmad olid uppunud madala lauba alla, nina
meenutas kärssa, kollased hambad turritasid suust ning habe ja juuksed olid takused.
Ta rõivad olid räpased, ta pesi end harva ning ta riietel kargles rohkem kirpe kui
teistel. Talle meeldis naisi, keda ta võttis, rusikate ja saabastega peksta.
Seetõttu kummardasid ta mehed teda suures hirmus. Asi polnud üksnes selles, et
neil polnud kuhugi mujale minna. Nad teadsid, et Tostita oleks salk laiali pekstud ja
tapetud. Tema juhtimisel olid nad loonud endale elujärje, mis nende arvates oli parem
kui vaese talumehe või kodutu hulkuri põli. Ta oskas omal rohmakal moel lustlik olla,
135
elustades joominguid, mis muidu oleksid olnud rõõmutud. Tema maalis nende ette
tulevikunägemusi.
 Ta kinnitas, et kord tuleb päev, mil nad pole enam kasinat saaki jahtivad lindpriid.
Ei, ütles ta, neist saab laine, mis pühib üle terve Jüütimaa, uputab iga vaenlase, matab
enda alla kõrgi Haddingi ja paneb püsti võimsa kuningriigi.
See polnud kõigest hooplemine. Mitme aasta pärast tundis Tosti, et ta on valmis.
Lisaks oma meestele ajas ta Saksi soodest kokku jüüte. Edasi-tagasi kanduvad sõjad
olid neis tekitanud paksu verd, pealegi loodeti suurt saaki saada. Vägi ei saanud küll
suur, kuid sõdalased olid vaprad ja sõjakäikudes kogenud. Nad liikusid hoiatusteta
lõunasse. Peagi kiresid kuni silmapiirini kõigil katustel punased kuked. "Kuninga
maavanem Syfrid ajas kiiresti kokku sõjasalga, mida ka väeks võis nimetada, ja astus
neile vastu. Sellest sai verine lööming. Saksid jäid paigale, aga suure vaevaga ja
laibakuhjade taga. Päikeseloojanguks tõmbusid jüütid tagasi ja istusid puhkama. Tosti
saatis valge kilbiga mehe küsima, kas sakside juht ei tahaks kõnelda.
Syfrid nõustus, kuigi asi oli kahtlane. Nad astusid kahekesi vägede vahel
kanarbikunõmmel teineteise poole. Kaarnad tõusid kaugemal plaginal õhku ja asusid
toitu otsima. Nende kraaksumine oli pea ainsaks heliks. Läänetaevas tõmbus
punaseks.
"Kas tahad rahu?" küsis Tosti tervituseks.
Syfrid sättis käed rinnale risti ja põrnitses vastast. "See peaksid olema sina, kes seda
palub," vastas ta.
"Miks? Andsime teile täna nii, et tolmas. Homme pühime teist viimsegi maa pealt."
"Läheb nii, nagu Võitude Isa soovib. Koju te kamp küll elusalt ei jõua. Kindlasti
kutsub kuningas juba sõjaväge kokku, et teid laiaks litsuda."
"Suudame kaduda kiiremini, kui arvad, ja teel veel turma külvata. Miks peaksid su
talumehed asjata kannatama? Selle asemel võid ise suurt kasu lõigata ja aja jooksul
tõusta kõrgemale oma praegusest kuningast."
Syfrid vaikis kaua, enne kui küsis: "Kuidas see võimalik oleks?"
"Astu koos meiega Taani vastu sõtta. Pea!" Tosti tõstis käe. "Ma kavatsen kuningas
Haddingi surma meelitada. Temata jäävad maad vabaks sellele, kes otsekohe ründab,
enne kui ta jarlid või noor pojuke suudavad taanlaste väe uuesti kokku ajada.
Pealikutest, kes meiega saagihimus liituksid, puudu ei tule. Kuid esmalt peame
Haddingist lahti saama."
"Ei, oled aru kaotanud!"
Tosti irvitas. "Kui ka olen, siis sina ei pea sama tegema. Ütle ei, ja sa sured homme.
Aga kui sinus on veidigi tarkust, siis kuulad sa mind vähemalt ära."
Nad rääkisid veel kaua pärast öö tulekut. Tähed särasid, öökullid huikasid, hundid
ulgusid. Tosti keelitas, hirmutas, ähvardas koledustega, andis kauneid lubadusi ja
rääkiski saksile augu pähe. Selle tulemusel vandusid nad hommikul vendlust.

Havni rahvas ei teadnud sellest midagi. Nad pidasid pidu, mis pidi kõigile kauaks
meelde jääma. Haddingi poeg Frodi naitus Viborgi, Svithjodi kuninga Hundingi
tütrega. Sjadlandilt oli külaliste söötmiseks kohale aetud terveid loomakarju ja nende
jootmiseks veeretatud vankreid õlle- ja mõduvaatide ning kaugeilt maadelt pärit
veinitündrirega. Kõik kojad olid pilgeni täis öömajalisi, linnaäärsed maad kubisesid
136
telkidest ja onnidest. Lõkked lõõmasid ja taeva poole kostis vali lärm, skaldid
lugesid värsse, kometitegijad tembutasid, kõik rääkisid, pajatasid lugusid, kaubitsesid,
tülitsesid vaid harva ja siis ka mitte tõsiselt, mõistatasid tulevikku, naljatasid, naersid,
ja sigitasid pärast pimeduse tulekut paljusid lapsi.
Kui tõrvikukandjad olid noormehe ja tema mõrsja pulmakambrisse juhatanud, andes
häid, kuigi rämedaid soove kurjade vaimude peletamiseks ja viljakuse nõidumiseks,
tõmbusid kaks äia natukeseks kõrvale. Nad läksid linnast välja, kõndides tähtede ja
kuusirbi valgel üle väljade. Õhk oli jahe ja tuuletu. Peomürgel vaibus nende selja taga.
"Noh, nüüd on see tehtud," sõnas Hadding. "Leidku nad teineteisest rõõmu."
Hunding naeris vaikselt. "Teades Frodit ja tundes sind võin olla kindel, et mu Viborg
ei tunne end iial hüljatuna."
"Mehe ja naise elu pole kerge, ja sellest abielust oleneb rohkem kui tavalistest."
"Oled nii mõtlik. Miks just nüüd?"
Hadding naeratas mõrult. "Inimene vananeb."
"Meie võime vaid oma elu elada, nagu kõige paremaks peame. Järeltulijate elutee
pole meie määrata."
"Kuid ikka vaatame nende sirgumist ja mõlgutame mõtteid."
"Sul on järeltulijaid nii ohtralt, et mõtteainet jagub kauaks." Äkki haaras Hunding
taanikuninga käest. "Ara karda, mu sõber. Sa kõnnid veel kaua maa peal. Võid
minustki kauem elada, ja mina ei muretse."
Hadding vaatas kaaslasele otsa. "Oled must noorem."
"Oma saatusest ei pääse keegi. Kuid olen õnnelik, kuni oled elus ja meie
kuningriikide vahel valitseb rahu." Hunding raputas pead. "Jutt kisub süngeks. Lähme
tagasi ja kummutame veel paar peekritäit."
Kõndides märkas ta, et Hadding lonkab raskemini kui tulles.

Pidu lõppes, külalised läksid koju tagasi ja vaikus laskus trambitud maale. Siis aga
saabusid ühel päeval kapates ratsanikud.
Lollandil randusid laevad, hüüdsid nad. Meeskondadeks paistavad olevat saksid ja
jüütid. Nad mustasid nii, nagu ükski viiking pole juba aastaid söandanud Taanit
rüüstata. Kuigi neid on vaid kaks- või kolmsada, on seda ümberkaudsete maameeste
jaoks liiga palju. Kuulu järgi on nende peameheks keegi Tosti.
"Oleme tast varemgi kuulnud," surus Hadding läbi hammaste. "Peagi ei kuule tast
enam keegi." Ta kutsus kokku oma sõjasalga ning hommik leidis nad lõunasse
ratsutamas.
Nad kiirustasid läbi Sjadlandi, magasid valges öös vähe ning sõitsid siis laevadega
Falsteri saarele. Selle läbisid nad paari tunniga, jõudsid järjekordse väinani ning
sõitsid taas. Lollandi roheliste välude ja maarjalilledest kirjatud niirude kohal lehvis
paks suits. See näitas neile suunda selgemini kui neist mööda tormavad inimesed, kes
kandsid nappi varandust, mida olid suutnud kaasa haarata.
137
Viimast teelõiku enne sihiks olevat randa ääristas kõrge mets. Metsavaikuses kajas
kabjaplagin. Läbi lehekroonide tungis sõdalasteni pärastlõunapäike, säras vastu nende
odaotstelt, kiivritelt ja soomusrüüdelt. Varjudes oleks nagu tulemöll leegitsema
löönud. Tee lõpus merd nähes tervitasid taanlased seda valju hüüdega.
Nad jalutasid otse lõksu.
Metsa vahelt tormasid vasakult ja paremalt sõjamehed. Mõõgad, kirved ja odad
tungisid lihasse, kõige esmalt hobuselihasse. Enne kui Haddingi mehed jõudsid
võitluseks ratsude seljast maha hüpata, ümbritses neid kisendavate ja end
tagajalgadele ajavate loomade ning mõõku vibutavate vaenlaste keeris. Hobused
viskasid ratsanikud seljast või langesid murtud jalgade ning lahtilõigatud kõhtudega
neile peale. Kõrgeilt okstelt sadas vihinal nooli. Ükski taanlane ei suutnud jääda oma
kilbikaaslase kõrvale, isegi kui too eluga maha pääses. Igaüks raius pimesi rüsina
keskel iseenda eest ja suri.
Mõned suutsid end vabaks võidelda ja põgenesid põõsaste vahele. Kõige ees
ratsutanud Hadding raius end vaenlaste keskelt välja ning jõudis rannale. Ringi
vaadates nägi ta nii hüva- kui kurakätt ohtralt kaldaletõmmatud laevu. Neid oli palju
rohkem, kui talle oli räägitud.
Üks turske noor sõjamees oli end koos temaga vabaks võidelnud. Hetke seisid nad,
ilma et keegi neid uuesti oleks rünnanud. Puude vahelt kostis lärmi. "Tule," kähistas
Hadding ja kiirustas itta. "Ruttu, enne kui meid märgatakse!"
Mees ei suutnud uudishimule vastu panna ja küsis karedalt: "Miks?"
"Arvan, et esimesed tulijad randusid seal. Ruttu nüüd!"
Nad tormasid piki randa, kõrval õhtupäikeses sätendav vesi. Nende jalajälgedesse
tilkus verepiisku, kuid kumbki polnud tõsiselt haavatud. Vaid higi märgas nende
alusriideid ja täitis sõõrmeid lehaga. Nende suud kõrbesid janus. Mõne aja pärast
hakkas Hadding oma vigastatud jalga järgi vedama. Sõdalane toetas teda kaenla alt
ning nad läksid edasi.
Päike vajus madalamale. Tõusis tuul. Mööda lendas vareseparv.
Nad ronisid nõlvakule, mis ranna ristipidi poolitas. Selle tipust silmasid nad abajat,
mille randa olid tõmmatud pool tosinat laeva. Hadding hingeldas. "Tõepoolest, need
ongi, kellest meile räägiti."
"Mis sellest?" imestas ta kaaslane.
Hadding muigas rõõmutult. "Kas sa siis ei näe, et Tosti vedas meid kenasti alt. Ta
sõitis ees salgaga, missuguse võib kokku ajada iga viikingipealik. Nii nad ka toimisid
-nagu riisujad, kes vähimagi vastuhaku peale põgenevad. Mõtlesin vaid sellele, kuidas
neid tabada, enne kui nad põgenevad. Aga samal ajal jõudis Saksimaalt kohale tema
tegelik vägi. Nad asusid põletama, et meid otse enda peale meelitada, enne kui tõde
taipame. Ta on kavalam kui ma arvasin, see Tosti."
"Siis näeks ta pea teiba otsas tore välja," urises sõjamees.
"Selle nimel peame kõigepealt enda naha päästma." Hadding lonkas nõlvakust alla.
Vaenlane oli kõigest kolm meest laevu valvama jätnud - kaitseks ilma ja varaste
vastu. Hoolimata väsimusest raiusid tulijad nad kerge vaevaga surnuks. "Maitsi ei saa
me minna," ohkas Hadding. "Liiguksime liiga aeglaselt. Selle asemel läheme meritsi."
138
Mitmel laeval olid paadid slepis olnud. Need lebasid laevade kõrval rannal. Hadding
valis kõige väiksema, millega oli kerge aerutada. "Oleme liiga väsinud, et kiiresti
põgeneda, kui nad peaksid meid jälitama," arvas sõjamees.
Hadding noogutas. "Ükski vene ei pääse laeva eest. Aga nendega on mul oma
plaan."
Igal laeval leidub tööriistu. Hadding ja ta kaaslane kiskusid üles laevade põhjalauad,
puurisid plangutisse augud ning asetasid lauad tagasi. "See võtab neil hoo maha,"
naeris kuningas.
Nad võtsid kaasa ka veelähkri ja pisut kuivatatud toitu, mis laevast leidsid, ja asusid
paadiga teele. Kaldast kaugele jõudes võtsid nad soomusrüüd seljast, tõmbasid aerud
sisse ja jäid triivima. Kõik nende ihuliikmed valutasid.
Vööris kükitav Hadding silmitses oma kaaslast. Ta nägi suurt kasvu, heledate juuste
ja nöbininaga meest, kes oli veel nii noor, et eluraskused polnud ta näole sügavaid
kurde kündnud. "Andesta mulle," sõnas Hadding, "kuid pärast tänast päeva valitseb
mu peas virr-varr. Sina oled Gudorm Thorleifsson, eks ole?"
Sõjamees noogutas. "Astusin su sõjasalka vaid kuu-kahe eest, kui su mõtted olid
pulmadega hõivatud. Sa ei tunne mind veel."
"Arvan, et nüüd tunnen sind hästi, Gudorm. Seda nime kandis ka mu vend. Ehk on
see hea märk? Räägi mulle uuesti - mul hakkab uni tulema - kust sa pärit oled."
"Keldogardist, mis laiub Isefjordist läänes, isand. See on Sjasllandi suurimaid
valdusi."
 Hadding noogutas. "Jah, oleksin pidanud mäletama. Pean seda meeles. Kuid nüüd
puhkame."
Ta jäi tukkuma. Gudorm istus mõnda aega ja silmitses teda loojuva päikese
valguses. See andis kuninga hallidele juustele tagasi osakese nende kunagisest
kuldsest värvist.

Kui lahing läbi sai, hüüdis Tosti: "Kes Haddingit tunneb?" Mõned tema meestest
olid kuningat varem näinud ja enamik oli kuulnud, milline see kuulus mees välja
näeb. Nad tuhnisid langenute hulgas. Otsing ei kandnud vilja ning Tosti ühines
otsijatega, loopis surnukehi kõrvale, urises ja vandus. Ka tema ei leidnud midagi.
Ta ajas end sirgu ja vahtis ringi. "Kas ta pääses siis minema?"
"Vaevalt ta metsa jooksis," arvas Syfrid. "Ta ratsutas oma meeste eesotsas ja oli
juba peaaegu rannal, kui me ründasime. Ta hüppas hobuse seljast otse
võitluskeerisesse. Kuid siin suruti tugevalt peale. Keegi poleks suutnud end läbi
raiuda. Vaid tagumised taanlased võisid põgeneda, kui nägid, et vaekauss meie kasuks
kaldub."
"Aga siiski pole Haddingit siin," kiristas Tosti hambaid. "Ta pidi üksinda rannale
pääsema. Hrrrrr, kui ta minema pääseb, polnud võit sugugi meie päralt!"
Ta esitas küsimusi ja tammus ringi. Paar meest tuletasid meelde, et olid tõepoolest
näinud kaht meest rannal itta jooksmas. Tosti kummardus ja sibas ringi nagu jälgi ajav
koer. "Haa!" hüüatas ta viimaks. "Jalajäljed ja vererada! Järele neile!"
Mehed hõiskasid. Nad tormasid paar miili edasi, ronisid künkale ja nägid oma
ülejäänud laevu ning kolme surnud sõdalast nende ees. Tosti tõstis käe päikesevarjuks
ning vaatas ringi. Päike oli peaaegu loojunud ning mere sädelus peaaegu pimestas
teda,
139
kuid siiski märkas ta midagi, mis võis olla paat. "Laevad vette! Meie vaal on seal!
Kukrutäis kulda esimesele, kes teda harpuunib!"
Käed haarasid, seljad kooldusid, laev libises lainepiirile ja edasi, kuni õõtsus lõpuks
vabas vees. Mehed sumasid kohale ja vinnasid end pardale. Aerud sirutusid välja.
Laev hakkas liikuma.
Põhjast tungis sisse vesi. See sulises tekilaudade ümber, kuni lauad üles kerkisid ja
laevas ringi ulpisid. Meeskond haaras ämbrid. Kuid nad ei suutnud küllalt kiiresti
kühveldada. Peagi oli laev pilgeni vesilastis.
Tosti kisendas raevust. Ta ei saanud teha muud kui kaldale tagasi ukerdada. Nad
leidsid seal, et kõigi laevade kiilud olid läbi puuritud.
"Meil on teisigi laevu!" hüüdis Tosti. "Toome nad ära!"
"Kui me kogu tee tagasi jookseme, oleme kohale jõudes surmväsinud," pomises üks
juutidest.
Tosti tõmbas noa tupest. "Sa oled kohe surnud, kui sa kaasa ei tule," teatas ta.
Mehed asusid tema kannul jõudumööda tagasi jooksma.
Saabus öö. See oli südasuvine valge öö, unenäosinine, ja pilk ulatus kaugele. Puhus
vaikne soe tuul.
Enamik Tosti meestest oli lahingupaika puhkama jäänud. Ta koostas neist oma
laeva meeskonna. Aerud kriiksusid, käilalaine sulises, kiiluvesi sätendas, laev liikus
edasi.
Gudorm nägi seda pimeduselaiku hämaruses juba kaugelt ja äratas Haddingi.
Kuningalgi oli meremehe teravsilm. "Jah, nad tulid meile järele kiiremini, kui
arvasin," sõnas ta rahulikult.
 Gudormi rusikas langes reelingule. "Oleksime pidanud kohe randa jääma ja
sisemaale põgenema!"
"Mõtlesin sellele, kuid me poleks jõudnud kaugele ega jaksanud oma jälgi peita. See
nõuab aega ja hoolt, usu mind. Nüüd on meil vähemalt veidigi jõudu ja nutti." "Nad
jõuavad meieni, enne kui kaldale pääseme."
"Ei, kui nad meid ei näe. Praegugi oleme näha vaid laiguna, kui üldse. Ja kaht ujujat
märkavad nad veel vähem, kui me just lärmi ei tee." Gudorm jõllitas talle otsa. "Isand,
kas tahad öelda, et peaksime vette kargama?" "Jah, ennq kui nad aru saavad, kes me
oleme ja mida reeme."
Sõjamehe laiad õlad vajusid kühmu. "Ma ei oska ujuda," sõnas ta. Paat kõikus veidi.
Väikesed lained kiirustasid kahkja taeva all sädeledes üle vee. Hadding sügas lõuga.
"Hmm. See on küll paha lugu."
Gudorm ajas selja sirgu. "Päästa end, mu kuningas," lausus ta veidi väriseval häälel.
"Mina panen soomusrüü selga ja kui nad mu leiavad, õnnestub ehk paar tükki neist
endaga sügavikku kaasa võtta."
Hadding naeratas kergelt. "Nii räägib üks õige sõjamees. Kuid siiski poleks see hea.
Sa ei sureks mitte mu jalge ees, vaid siis, kui mina olen ära jooksnud."
Gudorm vaatas talle silma. "Mis meil üle jääb?"
140
Hadding naeris. "Mul on veel paar salaplaani varuks. Kui üks neist meid päästab,
räägitakse sellest veel kaua. Kui ei, kõnelevad sellest ehk jumalad oma kõrgetes
kodades. Nüüd aga kiirustame, enne kui nad lähemale jõuavad ja meid selgelt
näevad."
Gudormil käisid seda kuuldes judinad üle selja. Talle meenus, et seda meest ei piira
inimeste maailma ääred.
Hadding sidus sõjamehe piha ümber lühikese jupi ankruköit ja kinnitas teise otsa
paadipingi külge. End küljelt küljele kõigutades keerasid nad paadi kummuli.
Hadding sukeldus ja haaras ka ise pingist. Põhjalaudade alla oli jäänud korralik
õhuruum. Kaks meest jäid pimedas meres ootama.
Tosti laev jõudis lähemale. "Kummuli," urises ta.
"Kuidas see nii vaikse ilmaga võimalik on?" imestas üks meremeestest.
"Kes teab?" vastas üks teine. "Mõõnavool, kari, vaal - merekoletis, sünkhaldjas...
Lähme siit ära."
"Ühel päeval püüan ma ehk kala, mis sõi Haddingi lihast, ja mekin teda ise," sõnas
Tosti. "Küll ma tahaksin teada, kui see hetk saabub. Igatahes võime paadi endaga
kaasa võtta."
"See oleks raske," hoiatas üks meestest. "Pealegi käib paadiga kaasas halb õnn."
Mehed pomisesid nõustuvalt. "Kuidas soovite," nähvas Tosti.
Paadi all kuulasid kuningas ja tema sõjamees, kuidas aerud laeva minema kandsid.
Kui vaenlased olid ohutus kauguses, aitas Hadding Gudormil paadi alt välja pugeda
ja kummulikeeratud kiilule ronida. Nad ei saanud paati küll taas ümber pöörata, kuid
Hadding tõmbas välja aerud. Ta oli need paadi alla kinni sidunud, jätmaks muljet, et
paat läks ümber mitu tundi tagasi. Kaksiratsa istudes õnnestus neil paadiga randa
jõuda. Nad komberdasid põõsaste kaitsvasse varju ja jäid magama.
Seejärel leidsid nad maja, mida rüüstajad polnud puutunud. Nad said seal süüa, juua
ja veidi puhata. Taluniku poeg jooksis maavardja juurde neist sõna viima. Kuigi
viimasel oli Tosti jõugu tõttu häda käes, tõi ta neile hobused. Ja nii jõudis Hadding
tagasi koju.
Seal saatis ta sõjanoole ringi käima. Suure väega otsis ta vaenlase üles ning algas
lahing. Vähe oli neid jüüte ja sakse, kelle kondid sel päeval lahinguväljale kolletama
ei jäänud. Nõudnud tagasi nii palju riisutud saaki, kui vähegi sai, asus neimahimuline
Hadding teele pahategijate kodumaa poole. Läks aega, enne kui sealne rahvas taas
Taani rüüstamisest mõtles.
Kuid Tosti pääses eluga.

XXVIII

Järgmisel suvel peatus kuningas Hadding oma iga-aastasel Skäne-reisil ka

Bralundis, nagu tal kombeks oli. Eyjolf tervitas teda sama sõbralikult nagu alati.
Siiski näis Haddingile, et ta majapidamise kohal ripub mingi tume vari.
141

Kolmandal päeval küsis Eyjolf, kas nad ei võiks nelja silma all vestelda. Nad
saduldasid hobused ja asusid teele. Talu kadus nende selja taga silmist; teispoolt hiit
tõusis vaid kitsuke suitsuviirg ning teised talud peitusid kaugemal. Põldudel küpses
vili, lehmad sõid karjamaadel, tee ääres õitsesid sinised ja roosad metsalilled ning
udused kaugused ühinesid taamal taevaga. Mesilasid sumisesid ristikheina kohal.
Kapjade alt tõusis tolmu, mis peagi taas vaikselt maha vajus.
"Soojus teeb vanadele kontidele head," lausus Hadding viimaks.
Eyjolf vaatas teda. "Sa pole veel vana."
"Olen näinud rohkem talvesid kui enamik mehi. Mul on aeg mõelda neile, kes
tulevad pärast mind."
Eyjolf hingas sügavalt sisse. "Sellest tahtsingi sinuga rääkida."
"Ulfhildist, eks ole?" küsis Hadding leebelt.
"Jah."
"Ta näib end korralikult üleval pidavat."
"Sellepärast, et sina oled siin. Isand, ta käitub sageli kui metsaline. Parimal juhul
täidab ta turtsakalt käske. Niipea kui miski teda ärritab, aga ka meile teadmata
põhjustel hakkab ta kisendama, asju lõhkuma, teisi enda ümber vitsa või koguni
nuudiga peksma. Mu majalised ei söanda seda välja öelda, kuid on selge, et nad
vihkavad ja kardavad teda. Ta jookseb sageli üksi metsa, küsimata selleks luba või
seletamata, kuhu läheb. Siiski võib ta soovi korral kõiki ära võluda, kasutades selleks
oma ilu, kiiret taipu ja lustakust. Sellises tujus lööb ta meestele külge rohkem, kui see
tema seisuses kohane oleks, ja mitte üksnes noorukitele, vaid ka pereisadele ja
alamatele talumeestele."
Eyjolf jäi vait. Natuke aega oli kuulda vaid kabjaasteid ja nahkriistade naginat.
"Seda oli raske välja öelda," lõpetas ta viimaks. "Siiski pidin seda tegema, sest ma ei
oska öelda, kui kaua suudan ma olla sinu usalduse vääriline."
"Metsikus tuleb minu verest," ohkas Hadding. "Ka minu ja mu armukese Gyda tütar
Svanhvit ei soovi teha naiste töid ning räägib kilbineitsiks saamisest."
"Oleme sellistest kuulnud, aga kui palju neid ilmas üldse on? Vähemalt pole
Svanhvit ohuks kellelegi peale iseenda, ega ju?"
"Veel mitte. Ulfhild aga pärineb kuningatest nii isa kui ema poolt. Mõtlesin teda
naita mõne kuningaga, aga nüüd hakkan selles kahtlema. Ta võib mehe sõjateele
ahvatleda. Ma ei taha, et pärast minu surma Taani sõjast lõheneks ja Frodi peaks oma
õiguste eest võitlema."
"Ta on juba meheleminekueas - kuusteist talve, kui ma õigesti mäletan."
"Võtan ta koju kaasa," otsustas Hadding. "Eks siis näe."
 Eyjolfi pea tõusis püsti, nagu oleks suur koorem ta õlgadelt võetud.

Ulfhild oli seda kuuldes esmalt tore ja armas. Ta hüples õuel, kallistas hobust kui
oma tulevast kallimat ja tema jutuvadin vulises naeruhoogude vahel kui ojake. "Lähen
minema, lähen minema, lähen minema!" leelutas ta. "Ära siit, kus kõik on kogu aeg
ühesugune, ära siit aedikust, tagasi suurde maailma!"
142
"Võiksid oma kasuvanemaid nende headuse eest tänada," urises Hadding.
Tüdruk viskas isale vilksamisi pilgu ega öelnud enam sõnagi. Kuid lahkudes
kõneles ta Eyjolfi ja tema naisega siiski hästi. "Tean, et teil oli minuga raske," sõnas
ta, "kuid ma ei unusta iial, mis ma teie käest õppisin."
Hiljem mõtles Hadding, et see lause võis olla kahetähenduslik. Ent teel Sjasllandile
käitus tüdruk hästi, oli lustlik ja lõbus.
Ka Havni kojas elama asudes oli ta rõõmus ning tegi rõõmu teistelegi. Sealne
avarus, rikkus, sagedased tulijad ja minejad, kummalised kaubad ja veidrad lood
meretagustest imedest, skaldid ja nende laulud - kõik oli tema jaoks uus ja erutav.
"Nii peabki kuninganna elama!" hüüatas ta mitmel korral. Hadding jättis ütlemata, et
Ulfhild pole kuninganna.
Möödus mitmeid kuid ning isa ja tütre suhted muutusid vähehaaval. Tüdruk kord
raevutses, siis rahunes. Jälle hakkas ta majalisi peksma, üksinda ringi ratsutama,
külalistega tüli norima ja meestele silmi tegema.
Hadding polnud endale leidnud uut naist, kes oleks ta veresidemetega mõne tugeva
koja külge sidunud. Ta polnudki hoolega otsinud. Pärast Ragnhildi surma magatas ta
iga kena naist, kes sellega nõus oli, kui tal selleks tahtmine tekkis - mida ei juhtunud
enam sugugi nii sageli kui varem. Siiski hoidis ta endiselt Gydat. Naine elas Havnis
Haddingi kingitud majas ning kuningas käis kodumaal viibides tal külas või kutsus
naise enda kotta.
Kui Ulfhild Gydaga tülitsedes teda vanaks luuaks nimetas ja ta põse veriseks
küünistas, tõusis Haddingis seda kuuldes tuline raev. Ta astus tütre kambrisse, haaras
ta käsivarrest kui raudpihtidega kinni ja lausus: "Tule kaasa." Tüdruk rabeles ja
turtsus nagu metskass. "Kui sa ei kõnni, siis lohistan sind," kuulutas kuningas. Tüdruk
kõndis.
Nad astusid mööda põlluservas looklevat rada. Aasta kaldus lõpu poole. Kõrge
pilvevaiba all kihutasid jäises tuules paar suitsukarva pilveräbalat. Rohi oli
kolletunud. Tuul tõi lähedasest kasesalust lehti. Varesed lendasid kähedalt kraaksudes
madalal maa kohal.
"Aitab neist lapsikustest," sõnas Hadding.
"See naine on mind ikka ja jälle alandanud," vastas Ulfhild. "Ta istub sinu kõrval
troonil. Ta ei mõtle sugugi minu, kuningatütre soovidele. Kui talle nõu annan, ei
pööra ta sellele tähelepanu, nagu oleksin ma lapsuke. Täna käskisin ori Karkil harjata
minu hobust Gullfaxi. Gyda kuulis seda. Ta tahtis, et ori talle tema majast kastitäie
asju tooks. Tema käsk tuli küll enne minu oma, aga... Mulle aitab sellest. Mulle aitab
temast."
Hadding haaras tal käsivartest, keeras ta ringi, näoga enda poole, ja sõnas: "Kas sa
ei kuulnud? Mulle jälle aitab su lapsikustest. Ka minu kannatusel on piir."
Tüdruk vaatas isale silma. Hiiglased olid selle mehe üles kasvatanud. Ühe teise
hiiglase oli ta maha tapnud, ja lisaks palju võimsaid sõdalasi. Ta oli võitnud lahingu
sortside vastu ning kõndinud läbi surnute maa. Tüdruk polnud iial näinud nii kurbi
silmi.
Ta jalad nõtkusid. Ta vaatas maha. "Anna andeks, isa," sosistas ta.
 Hadding lasi ta lahti. "Ja vaata, et see nii ka jääks." Viivu pärast ta jätkas, pooleldi
nagu iseendale: "Mõtlesin järele. On aeg, et me sinuga midagi peale hakkaksime."
143
Sellest päevast alates käitus Ulfhild paremini. Mõnikord läks ta küll näost valgeks ja
vakatas, sügavalt sisse hingates, kuid surus vaid käed rusikasse ega öelnud sõnagi.
Teinekord oli ta endassetõmbunud ja sünge. Kuid üha sagedamini käitus ta teiste
inimeste nähes nagu kõrgestisündinud emandale kohane. Üha sagedamini liitus ta
rõõmsate seltskondadega, kuulas teiste jutte, tehes näo, nagu huvitaks see teda, või
laulis oma kauni häälega.
Hadding aga kutsus samal ajal tähtsaid mehi kõrvale ja rääkis nendega salamisi. Nii
selgitas ta välja, mis talle parim tundus.
Ööd pikenesid. Vihmad peksid maa mudaseks; mõne aja pärast mustasid männid ja
kuused juba kasina lume taustal. Inimesed kössitasid kollete ees ja ootasid igatsusega
päikese taassündi.
Ulfhildile meeldisid endiselt noored mehed. Kõige sagedamini rääkis ja naljatas ta
Gudorm Thorleifssoniga; sõjamehega, kes oli rannal Haddingiga lahingust põgenenud
ja kummulikeeratud paadi all ulpinud. Kuningas pani seda tähele ja hakkas meest
silmas pidama.

Lähenes talvine pööripäev. Majapidamine kees söömaaja ning suure ohverduse

ettevalmistustes. Ühel päeval käskis Hadding Ulfhildit: "Tule minuga kaasa."
Nad läksid üle hämara hoovi naiste kotta. Näitsikud istusid lobisedes tulevalgel ja
kudusid, kuigi pidid selleks silmi pingutama. Hadding käskis neil töö käest panna ja
välja minna. Tütrega kahekesi jäädes osutas ta toolile: "Istu, kui soovid. Mul on
tähtsaid teateid."
Kuna ta ise jäi püsti, ei istunud ka tütar. Ta kõril tuksles veresoon. "Mis teateid?"
Hadding naeratas, pigem tõsiselt kui rõõmsalt. "Taliharja aegu joome sinu kihlaõlut."
Vaid jaanipäev oleks olnud sobivam aeg. Ulfhildi käed tõusid rindadele. "Kes on
see mees?" küsis ta vaevukuuldavalt.
"Olen näinud, et sina ja Gudorm meeldite teineteisele ja talle vihjanud, et vastus
poleks eitav. Nüüd palus ta sinu kätt. Temast saab sulle hea mees ja meile kõigile
ustav sõber."
Tüdruk ahmis õhku. "Talumees!"
"Ta pole pops. Tead kindlasti, et ta isa suri hiljuti. Tema kui vanim elusolev poeg on
Keldorgardi isand. See on Taani rikkamaid valdusi. Perekonnal on maid ka mujal,
lisaks mitmeid kaubalaevu. Ta pole hoopiski madalast soost. Tema isaisa Bjarni oli
minu vaarisa, kuningas Skjoldi sohilaps."
"Kuid ta on siiski talumees!"
"Teen temast maavardja. Kui ta sellega hästi hakkama saab, nagu ma arvan, teen
tast ka jarli. Tema nimi saab kuulsaks üle kogu riigi, nagu ka tema pojad, keda sa
ilmale tood."
"On see sinu kindel tahe?" "Jah," vastas Hadding.
Sel õhtul ei lausunud Ulfhild enam ühtegi sõna.
144

XXIX

Näis, et Nurjatule Tostile oli lõpp peale tehtud. Hadding oli ta sõjaväe lahingus
purustanud, enamiku meestest tapnud ja ülejäänud laiali peletanud ning suure saagi
koju viinud. Seejärel käis taanikuningas ringi, lepitades maid, kust ta vaenlased olid
söandanud tulla. Ta ratsutas läbi Jüütimaa kromlehhile ehitatud kindluseni, tappis
vahti pidama jäetud sõjamehed ja purustas hooned. Ta püüdis teha nii, etTostil ei
jääks üle muud, kui üksi kõigi vastu sõdides ringi hiilida, elada hundina sellest, mida
suudab varastada, kuni tal pole enam kuhugi põgeneda ja ta sureb nagu hunt.
Kuid Tostile jäid alles ta laev, meeskond, kavalus ja viha. Aastajagu peitis ta end
koos meestega Norra sügavates fjordides, aerutades sealt välja vaid selleks, et rüüstata
üksildasi külakesi või kalapaate, põgenedes enne, kui kättemaksjad neid leidsid. Selle
aja jooksul said mõned mehed surma ja mõned lahkusid tema juurest; kuid talle jäi
neid siiski piisavalt, et uuesti Jüütimaale seilata.
Kaldast eemal ankrusse jäädes saatis ta sõna salajastesse peidupaikadesse. Kutsele
vastas ohtralt lindpriisid ning lisaks puruvaeseid ja kodutuid mehi. Neil polnud palju
kaotada ja Tosti oli kord omamoodi võimas mees olnud. Ta võis selle ja veel
rohkemgi tagasi võita. Keegi ei võinud ju teada, mida nornid olid tema jaoks ette
näinud.
Kõik ta mehed polnud sugugi vaesed. Mõnedki, kes olid Haddingi käest pääsenud,
olid kodumail küllalt varakad. Taanikuningas oli nende kojad maha põletanud ning
sundinud jüüte ja sakse neid lindpriideks kuulutama. Kuid nad olid kaasa toonud
kuldseid käevõrusid, kukruid võõramaiste müntidega, hinnalisi relvi ja rõivaid.
"Mere tagant leiame sõpru," lausus Tosti teisel aastal. "Tagasi tulles võime Taani
kaldad tühjaks riisuda, kuni Hadding meile oma kuningriigi eest lunaraha maksab.
Seejärel laiendame oma väge veelgi. Te saate kord veel suurte maavalduste
omanikeks, kannate maani rüüsid, külgi soojendamas kõige kaunimad näitsikud."
Nii asusid nad teele Inglismaale.
Laev oli mehi tihkelt täis. Ninapidi kitsas ruumis koos olles vihastasid mehed
kergesti. Lendas raskeid sõnu. Aga kui tõusis rusikas, oli Tosti kohal, enne kui löödu
jõudis noa tõmmata. "Rahu," nõudis ta. "Rahu! Ei mingit verevalamist. Sellised asjad
lahendame kuival maal." Kuid ta ei püüdnudki teha rohkemat kui vaid ajutist rahu.
Inglismaa kubises uustulnukaist. Saartel ja lahtedes elutsesid viikingid. Maanäljas
meretagused hõimud peksid britte üha kaugemale. Sõjasalgad rüüstasid ja riisusid.
Suits tõusis taeva poole, kodutuks jäänud naised nutsid kibedasti oma kodade
ahervaremete kõrval, linnud nokkisid matmata surnute silmi. Seal aga, kus leidus
palju angleid, sakse, jüüte ja taanlasi, kõlas kirvelööke, kostis naeru ja laulusalme
ning inimesed ehitasid üles uut maailma.
Tosti jäi oma meestega laagrisse Humberi lahe suudmes. Seal ei elanud enam
kedagi, kuid varemed näitasid neile kätte väikese linna endise asukoha. "Tõmbame
siin hinge, enne kui kaugemale suundume," arvas ta.
145

"Siin hakkab peagi igav," urises üks sõjameestest.

"Võite päevad otsa mänge mängida," naeris Tosti. "Las ma õpetan teile mõne."
Nad loopisid palli, jooksid võidu ja maadlesid, lasid nooli. Tosti oli kaasa toonud ka
kotikese täringuid. Peagi olid kõik ametis veeretamise ja kihlvedudega.
Nad olid reisist endiselt pisut vihased. Nad mäletasid karme sõnu ja raskeid
rusikahoope. Kes mitmeid viskeid järjest kaotas, nimetas sageli teist mängijat
petiseks. Nüüd ei läinud Tosti vahele. Hoopis õhutas neid vargsi tagant. Puhkesid
tülid. Relvad sähvisid. Mehed surid.
"Kahju küll," tavatses Tosti seepeale öelda. "Kuid ta suri oma tegude tagajärjel. Ta
oleks muidu minult verevenna röövinud. Vereraha kuulub mulle."
 Ning ta võttis kõik, mis oli surnule kuulunud. Kellelgi polnud sugulasi kaasas ning
keegi ei julenud vastu hakata, kui Tosti neid pilguga puuris, seepärast kogus ta peagi
enda kätte enamiku laeval kaasas olnud varandustest. Lisaks kahandas ta oma
meeskonna sobivasse suurusesse, alles jäid vaid kõige vintskemad.
Lõpuks hiivasid nad ankru. Terve ülejäänud suve uurisid nad Ida-Inglismaa randu.
Kui avanes võimalus rüüstata, siis seda ka tehti, kuid peamiselt otsis Tosti endale
relvavendi.
Endasuguste pealikutega kohtudes jäi Tosti ettevaatlikuks, istus maha ja jõi,
mõlema poole mehed aga seisid valvsalt; vahel ka leebuti ja vahetati kingitusi. Siiski
oli käes juba suve lõpp, kui Tosti viimaks leidis, keda arvas tahtvat.
See juhtus Washi lahe ääres, kus peatus Norra viikingipealik Koll oma kolme
laevaga. Tosti laev liikus aeglaselt nende suunas, valge kilp mastitipus, kuid mehed
olid valmis relvi haarama. Üle vee kõlasid tervitused. Varsti tundsid tulijad end küllalt
turvaliselt, et maale minna ja juttu ajada.
Koll oli Tostist kuulnud, nii tema varasematest tegudest kui ka selleaastasest retkest.
Mees, kes oli peaaegu tapnud kuningas Haddingi, oli tundmist väärt. Ida-Inglismaal
valitses seadusetus, kuid rüüsteretked olid napiks jäänud. Uusasunikud polnud kerge
saak. Külade kasvades suurenesid ka väed, mis nad soovimatute külaliste tulles
kiiresti kokku suutsid ajada. Koll oli mõelnud sõita Shotimaale, seejärel mööda
läänerannikut lõunasse ja ehk isegi Iirimaale välja. Ent norrakad tundsid neid kaldaid
halvasti, pealegi elasid seal vintsked sõdalased.
"Kui minu Lollandi-retk välja arvata, on taanlased palju aastaid rahus elanud," sõnas
Tosti. "Nad on rikkaks saanud ja õrnaks muutunud. Võime mitu korda järjest rünnata
ja kiirelt kaduda. Hadding on vanaks jäänud. Ta leek miilab madalalt. Kui oleme
küllalt rüüstanud, on ta valmis maksma, et ta maad rahule jätaksime. Sellise
varandusega võime mujale minna ja isandaiks hakata."
"Ei, su mõtted lendavad liiga kõrgelt," arvas Koll. "Kuidas suudaksid kaks
viikingimeeskonda ahistada Põhja suurimat kuningat?"
Tosti rahustas teda. "Ma ei väidagi, et ründame homme või üldse lähiajal. Enne
vaatame, kuidas suudame toime tulla."
Nii jäidki kõik jõugud sellele rannale talvituma. Kevadel asusid nad teele ning
mustasid lähedal ja kaugel. Seejärel kindlustati end kergesti kaitstaval jõesaarekesel ja
nad veetsid järgmise talve jõudu kogudes. Röövsaagi ja rahaga, mis Tosti oli saanud
146
tapetud meestelt, ostsid nad juurde kaks uut laeva koos meeskondadega. Aasta
pärast liikusid nad põhja ja läände, nagu Koll oli soovinud. Sealt saadud röövsaak tegi
suurelt tasa kõik kaotused.
Nii möödus kokku viis aastat, mille jooksul Taanis valitses Haddingi kehtestatud
rahu. Viienda aasta lõpuks oli röövlite lipu all tosinajagu laevu. "Kui me nüüd
kuulsust jahtima ei lähe, ei tee me seda iial," arvas Tosti. "Vana kuningas on juba ühe
jalaga hauas. Tema pojaga oleks meil raskem toime tulla. Meil läheks aega, enne kui
Frodiga hakkama saaksime."
Koll oli temaga nõus. "Õige, mul on aeg leida kodu ja vaadata, kuidas minu
sigitatud pojad suureks kasvavad, teades, et nad jäävad mind mäletama, kui ma kord
suren." Tosti paljastas hambad. "Ja mina olen valmis kätte maksma." Nõnda siis
suunduski nende laevastik suve alguses üle Põhjamere tagasi.

Nende silme ette kerkisid Põhja-Norra mäed ja nad teadsid, et on jõudnud

Skagerrakki. Nad puhkasid päevakese kaldal ning keerasid siis edelasse, et jõuda
Taanisse. Puhus kena pärituul ja see näis neile lootustandva märgina; nad purjetasid
edasi ka läbi kuuvalge öö. Hommikul nägid nad paapardas Skageni kanarbikuseid
liivarandu.
Siis aga silmasid nad midagi, mis neile märksa vähem meeldis. Selleks olid
paarkümmend aerujõul lähenevat laeva. Pardail särasid kirkavärvilised kilbid ja
tekkidelt kiiskas vastu kiivrite ja odaotste metall. Tosti vandus ropult. Koll karjus talle
üle iainemüha: "Sa ütlesid, et siin pole valvureid!"
"Kes seda arvata oskas?" ulgus Tosti vastuseks. "Purjed maha, aerudel edasi!"
Vaenlane oli allatuult. Keegi oli neid kaldalt jälginud ja kavala plaani välja haudunud.
Kuigi viikingid pingutasid kõigest jõust, jõudsid puhanud taanlased, kelle laevad
olid saledamad ja rohkemate aerupaaridega, neile peagi järele. Kui päike näitas
keskpäeva, olid nad jõudnud kuuldekaugusesse. Esimese laeva vööris tõusis üks pikk
mees püsti. Tema hääl kõlas üle Iainemüha ja tuuletuhina: "Ahoi! Kes seal sõidab?"
"Me pole teie vaenlased," hüüdis Tosti vastu. "Vähemalt mitte täna," lisas ta oma
meestele, et mitte jätta muljet, nagu oleks ta hirmul.
"Tuleme pardale ja vaatame ise," kostis pikk mees.
"Ei!" röögatas Koll. "Selle tee võite endale vaid mõõgaga raiuda! Kes julgeb meid
käsutada?"
"Taanikuningas Hadding," vastas pikk mees. Tosti kisendas arutus raevus.
Hadding seadis käe kaitseks päikese eest silmade ette ja kiikas hoolega: "Oled see
sina, Tosti? Seda ma arvasingi. Tere tulemast oma rännakute lõppu."
"Võitluseks valmistuda!" liikus sõna ühelt viikingilaevalt teisele.
"Pidage hoogu, kõneleme," hüüdis Hadding.
"Mida?" urahtas Koll.
"Võimalik, et te olete õhtuks veel elus. Aga kui te seda soovite, peate mind esmalt
ära kuulama."
147
Röövlilaevade kaptenid rääkisid karjudes omavahel. Sõudjad panid aerud käest.
Haddingi laev liikus lähemale. "Tule vaid laskekaugusesse," krigistas Tosti hambaid.
Nagu seda kuuldes, hoiatas Hadding: "Üksainus oda või nool, ja te kõik surete.
Kuulake hoolega!
Merel on meil raskem teid võita kui kuival maal. Kui keegi meist üle parda kukub,
veab soomusrüü ta põhja. Lööksime teie tekid küll lagedaks, kuid suuremate
kaotustega, kui olen valmis maksma. Meile sobiks paremini võitlus kaldal. Kuid te
teate seda isegi ning ei tule maale.
Minu ettepanek, Tosti, on järgmine: meie kaks sõidame kaldale ja võitleme mees
mehe vastu. Istume mõlemad paati, meie laevad aga tõmbuvad üksteisest piisavalt
kaugele, et poleks ootamatuid rünnakuid. Kui ma langen, jõuad sa omade juurde
tagasi ja pääsed põgenema. Kui võidan mina, vabastan maailma sinusugusest
kõntsast, raiskamata selleks heade inimeste elusid. Oled sa selleks piisavalt mees?"
"Jah, ja rohkemgi!" kraaksatas Tosti korraga kuivaks tõmbunud kõri põhjast. Kuna
kõigi silmad olid pööratud talle ja kõigi kõrvad olid kuulnud, kuidas teda tögati, ei
saanud ta teisiti vastata. Pealegi pulbitses temas verejanu.
"Tõin kaasa kaks lootsikut, millega suudab sõuda ka üksi," teatas Hadding. "Jätame
ühe sinu jaoks siia triivima. Kohtume kõrgete luidete all rannal, kus kasvavad kolm
mändi."
Nii sündiski. Taanlased sõitsid viikingitest kahe miili kaugusele. Nad jätsid endast
maha lubatud lootsiku. Tosti laev liugles selleni, paadist haarati pootshaagiga kinni
ning Tosti ronis sinna sisse. "Tapa ta, tapa ta!" õhutasid mehed.
"Küll ma selle vana lombaka koeraga juba hakkama saan," hõikas Tosti ja asus
aerudele.
 Hoolimata oma pikkadest reisidest oli Tosti vilets meremees. Paadike keeras
pahatihti külje ette ja kõikus ohtlikult, vesi loksus üle parraste sisse ja tegi ta jalad
märjaks. Tosti urises ja puhkis. Kuigi Haddingil oli pikem tee tulla, jõudis kuningas
randa esimesena. Ta ajas paadi leetseljakule, hüppas vette, tõmbas paadi veest välja ja
kinnitas ankruga. Tosti lootsik läks murdlainetes ümber. Ta jalad ulatusid küll põhja,
kuid ta rabeles abitult, kuna üle tema pea pühkisid üksteise järel kõrged lained.
Hadding sumas temani, haaras tal käest ja aitas Tosti maale.
Tosti seisis, ahmis õhku ja köhis vett välja. Ta rõngassärgist solises merevett. Siiski
oli ta otsekohe haaranud mõõga ja õlal rippunud kilbi. Hadding ootas eemal. Vahused
lained peksid kallast. Päike kuivatas rannalepaisatud adrut. All säras liiv tumedalt
ning üleval luiteil heledalt. Kajakad tiirutasid, sööstsid alla, karjusid.
Tosti hõõgus raevust. "Kas mõtlesid mind uputada?"
Hadding kehitas õlgu. "Ega mul kahju poleks olnud. Kuid olen ammu oodanud
hetke, mil saan su oma kätega merelindudele söögiks anda." "Kust sa teadsid, et ma
tulen?"
"Kas arvasid, et unustan sinusuguse põrgulise? Andsin suure autasu igaühele, kes
sinu asukohast ja pahategudest teateid tõid. Kuuldes, et sõitsid Inglismaale, saatsin
sinna usaldusväärseid mehi asja uurima. Kui sain teada, et oled koos Kolliga, arvasin,
et tuled peagi meid uuesti tüütama, ning saatsin välja veelgi rohkem maakuulajaid.
Sina
148
hooplesid Inglismaal, et sel kevadel läheb sõiduks, kuuldused läksid liikvele ning
kiire laev tõi neid mullegi. Tõsi, ma ei teadnud, kust te alustate, kuid jäin lootusrikkalt
Skageni varju ootama." Hadding muigas. "Mu lootused täitusid. Võitude Isa pälvib
suure tänuohvri, kui me sinuga siin lõpetanud oleme." "Jah, ma annan talle sinu."
"Eks ta ise valib, kumba meist tahab, kuigi arvan, et ta viskab su Helheimi
sügavaimasse põhja. Kas oled valmis?"
Tosti ulgus pikalt, viskus ette ja äigas mõõgaga. Haddingi mõõk kohtus tema omaga
õhus. Raud kõmas kokku ja sädemed lendasid.
Hadding hoidis kilpi kõrgel, hoidus selle taha, liigutas seda igale poole, kust aga
nägi lööki tulemas. Mõned tabasid ka ta soomusrüüd või kiivrit, kuid ei lõiganud
metallist läbi. Tosti hoobid langesid kui puuraiduri löögid. Ta oli noorem ega
longanud ning lootis vaenlase ära väsitada. Hadding püüdis tabada ta kaela, käsi ja
jalgu, kuid veristas teda vaid kergelt. Peamiselt hoidis ta jõudu kokku ning liiklus
aeglaselt, selg ees, luitest üles.
Tosti möirgas kui haavatud härg ja üha raius.
Nad jõudsid kõrgveeviiruni. Samal hetkel tegi Hadding kannapöörde ja astus pika
sammu kõrvale. Ta sihtis mõõgaga uuesti Tosti põlve pihta. Lindprii jõudis end vaevu
küllalt kiiresti kaitsma keerata. Nüüd oli tema näoga mere poole. Ja nüüd tungis
Hadding tormilise raevuga peale. Ta mõõk vihises, helas, tabas ja lõikas. Tosti tõmbus
veelgi kõrgemale. Ta oli kindel, et vana mees väsib peagi.
Tosti astus kuivale liivale. See krudises, libises, vajus ta jalgade all - mitte palju,
kuid siiski vaarus ta veidi. Ta peaaegu pilpaiks taotud kilp vajus eest. Välkkiirelt raius
Hadding ta kaela. Veri purskas.
Kuningas seisis mõnda aega surija kõrval ja hingeldas. Laevad seisid merel, liiga
kaugel, et näha rannal toimuvat. Kui ta omade juurde sõuaks, keeraksid viikingid
ilmselt otsa ümber. Ta ei hakkaks neid taga ajama. Tostita, kelle turmatoov tahe neid
tagant kihutas, lähevad nad peagi laiali - mõned naasevad ehk Inglismaale, mõned
hulguvad abitult ringi, kuni Taani vetevalvurid nad kätte saavad ja tapavad.
"Jah, ma olen vanaks jäänud," pomises ta.
 Ta vaatas üles. Läänest tulevad pilved liikusid üle taeva. Nende valge värv muutus
kiiresti halliks ning vihm oli tulekul. "Tahtsin saada oma viimset võitu, mis oleks
jäägitult minu, mees mehe vastu," hüüdis ta tugevnevasse tuulde. "Kuid kas see oli
nii? Tean, kuidas on määratud. Tema, kes nimetas end Gangleriks, ütles, et ma võin
surra vaid omaenda käe läbi. Ma ei saanud temast tollal aru ega saa siiani, kuid need
sõnad mõlguvad mul meeles. Kas sa kuuled mind, seal üleval? Mida sa minust
tahad?"
149

XXX

Kuigi meeskond võttis teda vastu tõõmuhöisetega ja skaldid ülistasid teda kõlavalt,
jäi kuninga meel siiski mustaks. "Kõik oleks patem, kui Frodi oleks meiega," lausus ta
kord.
Seda kuulnud sõjamees kohmas imestunult: "Isand, keegi ei teadnud ju, millal ja
kust oli Tostit oodata. Vahid pidid siit kuni Havni ja Suur-Beldini valvel olema."
"Frodi ei tahtnud sellest osa võtta," vastas Hadding.
Ta vanim poeg oli nähvanud: "Kas pean terve suve istuma ja haigutama, kuni
lõualuud küljest kukuvad, oodates tibatillukest võimalust midagi teha? Ei, lubasin
juba oma sõpradele, et lähen nende eesotsas sinna, kus ootavad ees kuulsus ja rikkus."
"Oleksid pidanud esmalt minuga rääkima," vastas Hadding. Ta hääl oli tuhm.
Frodi viskas oma kena pea kuklasse. "Sina läksid oma esimestele reisidele palju
varem kui mina. Ja ka sina ei lasknud end kellelgi takistada."
"Tollal ei tundnud ma ühtki tarka inimest, kes näidanuks mulle, milline tee on
parim. Mu praegune tarkus tuli mulle kallilt kätte. Lootsin, et see ei sure koos
minuga." Hadding ohkas. "Kui oled lubanud, seob sind auvõlg. Mine. Räägime siis,
kui sa naased."
Ta ei rõhutanud õnnetusttoovat sõna "kui". Ja tõesti, Frodi oli seni võitnud kõik
lahingud ja neid polnud mitte vähe.
Ta oli lapsest peale armastanud üle kõige relvi ja võitlust. Temast oli saanud
ratsutaja, kütt ja meremees, kuid mitte osavam kui kõrgestisündinud isandale kohane.
Mõõga, oda, kirve või vibuga oli ta aga surmatoov. Isegi lapsena, kui ta teiste
poisikestega kepivõitlust pidas, lõi ta neil nii tihti päid lõhki, et lõpuks polnud keegi
nõus temaga mängima. Kuid siis õppis ta selgeks tema suurusele sobivate raudrelvade
kasutamise. Neid tuli igal aastal taguda uusi ja suuremaid.
Kaheteistkümneseks saades tohtis ta seaduse järgi viikingiretkedel käima hakata,
kuigi kaptenid tahtsid harva poisikesi kaasa võtta. Frodi palus, et teda lubataks
laevale, mis valmistus Friisi randu rüüstama. Kapten poleks kuningapojale ära
ütelnud. Kuningas aga keelas tal mineku. Kui Frodi tema ees oma meelepaha välja
valas, virutas kuningas talle käeseljaga vastu kõrvu, nii et poiss põrandale pikali
lendas. Frodi tormas minema. Keegi ei näinud teda palju päevi. Ta tuli tagasi räbalais,
räpaselt, kriimuliselt ja nälginult. Ta ei öelnud kellelegi, kus ta käis, kuid kõik arvasid,
et ju ta metsas redutas. Ka Hadding ei võtnud seda asja üles.
Kui Frodi isa ema Norrasse maha jättis, võttis poiss seda väga südamesse. Ta ei
pärinud täpsemalt - seda ei teinud keegi - kuid mossitas. Tema tigedad pilgud ja napid
vastused muutsid kuninga sõjasalga ja teised sõjamehed rahutuks. Nende
vaigistamiseks juhtis Hadding väikese laevastiku üle Läänemere ning rüüstas vendide
150
maid ja Gardarikit. Sel retkel käis kaasas ka Frodi, kes oli nüüd viisteist aastat vana
ja sama pikk, kui enamik teisi mehi; ta sai iga päevaga tugevamaks. Ta võitles isaga
külg-külje kõrval, istus koos temaga laagrilõkke ääres, pidas vahti ning valvas tüüri ka
siis, kui äkiline pagi nad äärepealt põhja pidi viima; nad said lähedasemateks kui iial
varem.
Järgmisel aastal naases Ragnhild Taanisse ja suri, sünnitades surnud lapse. Ta poeg
Frodi ei viibinud sel ajal kodumaal. Ta oli koos oma noorukitest sõjasalgaga sõitnud
üle mere rüüstama ja lahinguid lööma ning talvitusid frankide maal. Sellelt retkelt tõi
ta tagasi vähem, kui oli maksnud kaasavõetud varustus.
Naisevõtt tõi talle elu sisse. Mõrsja oli kena ning tõi endaga kaasa palju maid ja
varandust. Frodit polnud küll kaasas, kui Hadding otse Tosti lõksu ratsutas, kuid
kättemaksuretkele sõitis ta kõigi eesotsas ning ta lõikus oli punane.
Frodi rinnas ei tuksunud hundi süda. Harvadel kordadel, kui ta nägi oma naist, lapsi
ja majalisi, oli ta nende vastu hea. Kui ta sõdalased rõõmustasid, tegi seda ka tema;
kui lahinguõnn nende vastu pöördus, ei löönud ta kartma; ta oli helde kingitusi jagama
ning julge võitluses, kuid valmis ka hiljem haavatuid siduma ja surija kõrval istudes
tema tegusid kiitma. Ta mehed oleksid tema järel kasvõi Jötunheimi sõitnud.
Kuid iga-aastased sõjakäigud kahandasid valusasti tema varandust.

Kui Hadding oli Tosti võitnud ja Frodi üle mere Soomest tagasi jõudis, ratsutas
Hadding tema kotta ning lausus: "Nüüd peame rääkima." "Kas kahekesi?" küsis Frodi.
"Jah." Hadding kõneles nii vaikselt, et teised ei kuulnud. "Sa tead, millest ma
rääkida tahan, kuid kumbki meist ei aima, mis sõnad meie huulilt lennata võivad."
Frodi kortsutas kulmu. "Ma ei kuula sugugi meelsasti, kuidas sa mind noomid."
Siis aga ajas ta silmad suureks, sest kuningas ei kangestunud tõrksate sõnade peale,
vaid lausus: "Võime jutu juurde midagi muud teha. Olen sageli leidnud seda aitavat.
Mõtlesin veelinnujahile minna. Teeme seda koos."
Hommikul asusid nad jalgsi teele, kandes õlal vibusid ja võrke. Üsna Frodi koja
lähedal tungis metsatukk kiiluna põldude ja niitude vahele. Mehed astusid puude alla,
mille lehestik oli hakanud aasta lõppedes rohelisest kollaseks tõmbuma. Ilm oli vaikne
ja jahe. Frodi valis talle teadaoleva hirveraja.
Varsti lausus tema selja taga kõndiv Hadding: "Sa liigud väga lärmakalt, mu poeg."
"Mis meil karta?" nähvas Frodi.
"Ei midagi. Kuid ma mõtlesin su oskustele. Põõsaste vahel vaikselt liikuda on
samasugune kunst nagu laevaga hästi tuules püsida." "Kuidas need sõjapidamisse
puutuvad?" "Mehe ja kuninga seisus tähendavad muudki kui sõdimist." Frodi ei
vastanud.
Maa muutus märjalt vetruvaks ja õhk niiskeks. Varjude vahelt kerkis hämarus. Kui
kaks meest viimaks otsitud padurale jõudsid, lehvis nende ümber udu. Enam polnud
näha ei päikest ega taevast. Pilliroog ja tume vesi olid paari sammuga silmist
kadunud. Ainsaks heliks olid pajuokstelt umbjärve langevad veepiisad.
151
"Surm ja häving!" pahandas Frodi. "Tulime ilmaasjata pika tee."
"Ehk siiski mitte," arvas ta isa. "Just sellist paika otsisingi selleks, mis mul plaanis.
Kummaline siiski, kust see udu äkki tuli."
Frodi judises. "Parem, kui me ei räägi siin maavaimudest, haldjatest ja teistest
võõrikutest olenditest. Isegi mitte jumalaist."
"Ei. Sina pole ju nendega harjunud."
"Ja sina... Lähme parem tagasi."
Hadding haaras Frodi õlast. "Kannata. Räägi minuga. Kui sa just ei karda."
Noorem mees pigistas vibu, nii et sõrmenukid valged. "Kõnele siis."
 "Sa tead, millest ma rääkida tahan," vastas Hadding. "Oleme seda juttu korduvalt
alustanud ja kohe kärmelt sinnapaika jätnud. Täna aga kõneleme suud puhtaks."
Ta silmitses uduviirge. Veepiisad sätendasid ta hallides juustes. "Ka mina janunesin
kord lahingute, võitude, kuulsuse ja au järele. Ent eeskätt pidin oma isa eest kätte
maksma ning oma kuningriigi ja Skjoldi koja tagasi võitma. Sellele järgnes pikk vaen
jünglingitega. Muidugi, ka mina sõitsin ringi ja võitlesin omakasu nimel, nagu mehed
ikka, kuid nüüd ma näen, et mitte selles polnud minu elu mõte.
Sellega koos õppisin ma palju teisigi asju." Ta kõhistas naerda. "Kui ma ise aru ei
saanud, siis pistsid jumalad mu nina tarkuseloigu sisse. Hardgreip õpetas mulle
armastusest pisut, sinu ema aga palju rohkem." Ta läkitas pojale pika pilgu. "Ma ei
räägi seda vanainimese härdusest. Pea meeles, kes äsja mees-mehe võitluses tappis
Tosti.
Frodi, rahu Hundingiga ei teinud Taanit nõrgaks. See tugevdas meid, pealegi
peaksid sina hästi teadma, sa näitusid tema tütrega. Ent hoopis rohkem tugevdab meid
meie töökas rahvas: talunikud, käsitöölised, kaupmehed ja kõik taanlased, kelle üle
valvan mina koos oma sõdalastega. Minu eesmärgiks oli kindlustada kodus seadus ja
kord. See tuleb enne mõõka. See ongi kuninga õige töö.
Aeg-ajalt tekib vajadus haarata relvad. Oleksin rumal, kui läheksin meestele ütlema,
et nad ei tohi mere taga võitlemas käia, kui see on neile kasulik. Kuid pea meeles,
Frodi — kuningas peab alati kõigepealt mõtlema kuningriigi hüvangule."
Noormees seisis sõnatult. Udu keerles ja voogas.
"Kas pead mind vaid üheks viikingiks teiste seas?" küsis ta viimaks.
"Ma ei njmeta sind väärituks. Sa oled minu poeg, kelle Ragnhild ilmale kandis, ja
sinust saab isand, kui mina siit maailmast lahkun. Pean sellele kindlaks jääma, muidu
laguneb Taani tükkideks ning meretagused võõrad hakkavad taas taanlasi jahtima.
Sina aga kulutad kulda ja inimelusid, nagu ei saaks need maailmast iial otsa. Mõtle
järele. Sul on juba endal pojad. Mida jätad sa neile, oma pojapoegadele ja Skjoldi
kojale? Kuidas nad sind mäletavad?"
"Austusega," vastas Frodi.
Hadding keeras selja. "Võime sama hästi ka tagasi minna."

Järgmisel päeval jättis ta hüvasti ja ratsutas koos oma ihukaitsjatega minema.

Õhtuks jõudis ta Havni kotta.
Sel ööl nägi ta üksi oma voodis lamades unenägu.
162
Taas kord seisis ta pimestavas udus, kus taevast polnud näha. See keerles tema
ümber tuules, mida ta ei kuulnud. Ta polnud end iial nii üksikuna tundnud.
Hallist hämust astus tema ette Ragnhild. Tuul pani ta hauarüü laperdama ning sasis
ta lahtiseid juukseid. Nende puna oli ainsaks värvilaiguks kogu maailmas.
Naise surnud silmad vaatasid Haddingist läbi ning mees kuulis tema sõnu, mis
kõlasid kui kusagilt lõpmata kaugelt:

Metsik on su sigitis,
metsloomgi alla jääb talle.
Sünge ja raske ta pilk,
huntki ju vannub tal' alla.

Hadding ei suutnud ühtki heli kuuldavale tuua. Ta sirutas käed, kuid ei saanud naise
ümbert kinni võtta. Ragnhild lausus:
 Hoia hoolega elust kinni.
Reetlik on su linnupoeg.
Tüdrukul hing on kui öökullil,
luigena kõlab kuid laul.

Hadding võpatas pimeduses ärkvele ega jäänud sel ööl enam magama.
Hommikul saatis ta lausuja järele. Majalised nägid, kui raske oli tal seda käskida.
Kui tark saabus, viis kuningas ta pööningukambrisse ning sulges enda järel ukse.
Pärast talle kulda makstes lausus Hadding vaikselt: "Jah, ma aimasin seda."

XXXI

Gudorm Thorleifsson elas Sjxllandi loodenurgas, päevateekonna kaugusel Havnist.

Ta viljapõllud, heinamaad, metsad ja kalatiigid laiusid kaugele ja andsid suurt saaki;
need kubisesid kariloomadest, lindudest ja kaladest. Tema talus elas mitukümmend
vaba tööinimest - sõjasulased, naised, lapsed. Isegi ta tosin orja said hästi süüa ja neid
koheldi hästi.
Ta koda oli pikk, jämedaist palkidest ja mätaskatusega. Koda ja kõrvalhooned
ümbritsesid kolmest küljest nelinurkset kiviplaatidega kaetud õue. Neljandas küljes
seisid kaks aita kaitseks teine teisel pool väravat. Läheduses seisid palgaliste
väiksemad majad ning eemal orjade hütid.
Majast põhja pool algas peagi mets, tihe tamme-, kase-, jalaka- ja sarapuupadrik.
Selle servas, mida kirved olid juba väga kaua valusasti hammustanud, kõrgus Keldori,
selle koja ja pere esiisa kalm. Iga täiskuu ajal tõid majalised talle siin ohvreid - kord
viljavihu, kord sulislinnu, kord seapõrsa, pühadel päevadel ka lamba või vasika. Muul
ajal peeti seda kõhedaks kohaks ning hoiti sealt eemale.
153
Eesõu kees ja pulbitses kogu aeg elust. Hommikuse lüpsi ja õhtuse lautaajamise
vahel käis siin pühkimine, keetmine, pruulimine, raiumine, pügamine, veristamine,
ketramine, värvimine, kudumine, naelutamine, sepistamine - nii iga-aastased tööd-
tegemised kui ka ettenägematud toimetused. Kõmasid sammud, krigisesid
rattarummud, kopsisid haamrid, inimeste ja pudulojuste hääled tõusid taeva poole
koos suitsu, higi-, liha-, heina-, sõnniku- ja mullalõhnaga.
Elanikel olid ka omad meelelahutused. Suurte tööde vahel ja puhuti ka nende kestel
leidus neil rohkesti vaba aega. Asjatut logelemist juhtus aga harva. Aega täitsid
muinaslood, mõistatused, salmid, laulud, ringtantsud, võidujooksud, maadlemine ja
teised võistlused, palli- ja nupumängud ning purjutamine. Mehed võisid nii
rõivakirstule põimuvaid vääte nikerdada kui kalale minna. Noorukid ja neiud jalutasid
paarikaupa ringi ning tulid tagasi punastades ja särasilmselt. Kui Gudormi sõbrad talle
külla tulid või tema neid väisas, olid lauad lookas, õlu voolas ojadena ja lõbus melu
kestis mitmeid päevi. Kui kaupmehed olid paari miili kaugusel fjordi ääres oma telgid
püsti löönud, oli meestel kombeks ka naised laadale kaasa võtta. Ja siis naudid
rahumeeli vaikseid rõõme, mida kõik endastmõistetavaks pidasid. Taani oli Haddingi
valitsuse all õnnelik.
Ulfliild ei olnud.
Pulmade ajal oli ta end hästi üleval pidanud. Keldorgardi emandana oli ta alamate
vastu karm, kuid ei karjunud ega ka löönud neid. Siiski õppisid kõik peagi andestust
paluma ja kärmelt käsku täitma, kui ta hääl jäiseks tõmbus. Naabrite läheduses käitus
ta suursuguselt ja sageli veetlevaltki. Sõbrad kinnitasid Gudormile, et ta kaasa on
sama kena kui kõrgestisündinud. Ulfhild õppis kiiresti ära, kuidas mehele voodis
rõõmu teha. Alguses pidas Gudorm end õnnelikuks meheks.
Nii tabas see teda valusasti, kui naine kuude möödudes üha külmemaks muutus.
Üha harvem rääkis ta mehega millestki peale majapidamisasjade. Üha vähem vastas ta
tema suudlustele. Kui sündis nende esimene laps, terve poisipõnn, seisis ta
nimepanekupeol lapse kõrval, kuid ei naeratanud kordagi.
Viimaks valas Gudorm oma valu sõnadesse, kui Ulfhild voodipimeduses liikumatult
tema kõrval lamas. "Kas veri su soontes on jäätunud? Oled sa haige?"
"Mu süda on haige," vastas naine.
"Miks? Mis valesti on?"
"Et kuninga tütar peab leppima talunikuga."
"Kuidas nii? Sa teadsid, kes ma olin, sa tead, kes ma nüüd olen - suurmaaomanik,
kuninga endine ihukaitsja ja nüüd tema maavardjas."
"Pese end, kui sageli tahad, ikka lõhnad selle järgi, kes sa oled."
Ulfhild ütles mehele veel paar kibedat sõna ja lõpetas siis: "Selliseks jääb ka meie
poeg ja iga teinegi laps, kelle ma sulle sünnitan."
Gudorm judises. "Peaksin sind nende sõnade eest nuhtlema," lausus ta raevukalt.
"Tee seda, ja ma lahkun su juurest. Sa tead, mida ütleb seadus. Seepeale ei jää mu
isa ega vend enam su sõpradeks. Selle eest ma juba hoolitsen."
154
Gudormi viha vaibus. "Me olime sinuga su isa kojas rõõmsad," kogeles ta.
"Istusime ühel toolil, jõime ühest karikast, sa rääkisid minuga rohkem kui ühegi teise
noormehega. Miks sa mind vihkama oled hakanud?"
Ulfhild lasi mehel südamelöögi jagu oodata, enne kui vastas: "Oh, ega ma sind
vihka. Vihkan seda armetut elu. Tahan sellest kõrgemale pürgida, teha sind sinu enda
vääriliseks."
"Kuningas lubas mind jarliks tõsta."
"Millal? Tal pole neid praegu rohkem vaja. Praegused ei lepiks uue jarliga, ja
pealegi poleks sinust sedasi mingit kasu. Neil üksluisetel rahuaegadel pole lootagi, et
keegi jarlidest varsti sureks ja tee pealt kaoks. Kuningas aga on vana. Ning Frodi, kes
tema järel valitsejaks saab, ei salli sind ja vihkab mind."
"Mida sa siis tahad?" krigistas Gudorm. "Et läheksin viikingiretkele? Tooksin ehk
kaasa piisavalt kulda, et su himu rahuldada."
"Ei." Ulfhild keeras end mehe ligi. Ta käed libisesid kaasa rinnale. "Ütlesin, et ei
taha sind kaotada. Tahan sulle parimat, nii meile kui meie lastele. Mõtle sellele."
Peatselt juhtis ta mehe mõtted selleks ööks mujale.
Ta ei jätnud aga jonni. Ta ei hakanud mehe kallal naaksuma. Selle asemel töötles ta
kaasat aeglaselt, vähehaaval, kuude ja aastatega. Ta külvas mehe mõtteisse seemne,
jagas sellele headuse päikesepaistet ja soojust, kastis seda vihahoogude äikesetormiga,
peletas minema ta kahtluste ussikesed ja kaarnad, lasi tal endal küpse vilja kokku
koguda ja külvas kaks uut seemet asemele.
"Isegi Eyjolfi kasulapsena kandsin ma pidupäevadel siidrõivaid," meenutas ta. "Siin
pole linasest paremat loota." Ta ei hoolinud oma karusnahkadest ega peentest
villastest kangastest.
"Me tammume üha mööda üht ja sama igavat ringi, kuni kord ootab meid haud,"
arvas ta. "Ja sedagi siis, kui hästi läheb. Kui meid peaks tabama ikaldus, loomataud
või enneaegne rahesadu, ootab ees nälg. Mu süda murduks, kui peaksin kuulma meie
lapsi palumas toitu, mida meil pole anda.
 Me peame end tugevaks," sõnas ta. "Aga kelle üle me valitseme? Paari orja ja sulase
ning mõne pudulojuse üle. Me peame end vabaks. Kuid selle asemel on meie käed
sama seotud kui nende omad.
Tark mees vaatab oma ninaesisest kaugemale," kuulutas ta. "Ta painutab ennast ja
ümbritsevat maailma, nagu tahab. Siis armastavad ja austavad ta lähikondlased teda
rohkem kui oma isa. Rikkus voolab ta kätesse ja ta jagab seda lahkelt, nii et kõik
teavad: tema süda on sama tegus kui ta mõõka hoidev käsivars. Tema juurde tullakse
kaugeltki, kaasas annid ja lugulaulud. Skaldid ülistavad teda salmides. Tema nimi
jääb pärast tema surma igavesti elama ja ta pojad on talle tehtu eest tänulikud. Sinust
võiks saada suur mees, Gudorm. Sain sellest aru kohe, kui sind nägin. Ära lase
võimalustel luhtuda!"
Selliseid asju rääkis ta oma kaasale, ja mitte üks kord, vaid üha uuesti ja uuesti,
vahelduval viisil ja erinevate sõnadega. Alguses kinnitas Gudorm, et ta eksib, et ta on
kõrk naine, kes ei mõista meeste tegusid. Ulfhild vastas talle kord leebelt, kord
karmilt - kuidas parajasti paremaks pidas - ega käinud kunagi liialt peale. Ta lihtsalt
rääkis sellest üha uuesti, ja nii aastate viisi.
155
"Kardan meie pärast aega, mil Frodi kuningaks saab," sõnas ta kord, kui leidis, et
aeg on küps. "Ta on metsiku loomuga ja laristab. Ta mõtleb vaid endale. Taanit
ootavad rasked ajad. Meie sinuga ei pruugi enam elus olla, kui meie katustel kirevad
punased kuked."
"Ta on su vend!" hüüatas Gudorm.
Ulfhild naeratas süngelt. "Jah. Kuigi meid kasvatati eraldi, tunnen teda hästi. Meis
voolab üks ja sama veri. Kuid mina olen vaid naine. Mina ei teeks niisugust kurja kui
tema."
"Kuningas valis ta välja. Haddingi teised pojad said suuri valdusi ja kõrgeid
seisuseid, et neil poleks põhjust pahaks panna. Kuulu järgi sundis ta neid vanduma, et
näd Frodi vastu välja ei astu."
"Need mehed pole skjoldungite puu ainsad oksad," pomises Ulfhild. Gudorm
jõllitas talle otsa. Naine ohkas, pööras pea ära ega rääkinud sellest tükk aega sõnagi.
Kuid aeglaselt, samm-sammult veenas ta meest, et tema, Gudorm, oleks palju parem
kuningas kui Frodi. Gudorm oli noor, tulihingeline mees, kes sageli igatses taga oma
sõjasulasepäevi. Siis olid tema päralt olnud kauged reisid, pidusöögid ja lahingud.
Need päevad olid tema jaoks liiga lühikesteks jäänud. Ta tundis, et tema elu on
kitsaks kuivanud, koosnedes vaid väikestest igavatest tegudest väikeste igavate
inimeste keskel. Ulfhild õhutas tema hinges valitsevat rahutust. Aeg-ajalt käisid nad
kuningakojas külas. Esmalt tõi Gudorm neilt käikudelt kaasa rõõmsaid mälestusi.
Hiljem tulid unistused, mis teda enam rahule ei jätnud.
"Kuid Frodit kukutama hakata oleks hullumeelsus," oigas ta ühel päeval.
Ulfhild noogutas. "Seda küll. Kuid miks me ei võiks teda juba enne takistada?
Oletame, et ta on Haddingi surres mere taga. Ta on nagunii poole ajast seal. Üks rahva
poolt armastatud mees, kelles voolab Skjoldi veri, kes pälvis kuulsust juutide ja
sakside vastu võideldes ning kelle naiseks on Haddingi enda tütar, võib vapralt ette
astudes saavutada seda, et teda tunnustatakse piisavalt paljudel tingidel ning teisedki
lepivad temaga. Frodi muidugi hakkaks vastu, kuid siis saaks temast taanlaste
vaenlane, kaugelttulija, kes meie kaldaid rüüstab. Ta on liiga tulipäine ja langeks
peagi lahingus."
"Uuel kuningal - sellel, kes kuningaks saab - peab olema tugev seljatagune."
"Muidugi. Iial pole liiga vara ettevalmistustega alustada. Hadding on vana. Kes
teab, millal mingi häda ta hauda viib? Ta võib hobuselt kukkuda, langeda kuldi või
karu ohvriks, uppuda Sundi ületades või saarte vahel sõites äkilises tormis, haigeks
jääda või haldja noole ette sattuda - kes teab? Taani, iseendi ning meie laste nimel
peaksime hakkama tegutsema ja tähtsate meestega kõnelema."
"Nad peaksid selliseid mõtteid reetmiseks."
"Võin sulle öelda, kes nii ei mõtle, kui sa vaid ettevaatlikult sõnu sead. Olen alati
silmi ja kõrvu lahti hoidnud."
Läks veel aastake ja Ulfhild sõnas mehele: "Ja ega Hadding ise ka mingi hea
kuningas ole."
Oli talvine päev ning nad jalutasid kahekesi. Nende jalge all krudises õhuke
lumekiht. Seal, kus päike oli äsja loojunud, miilas taevalaotusel üksik sünge pilvetriip,
156
mujal aga oli hämarik juba kiirelt laskumas. Puud olid raagus ja mustjad, taamal
kõrgus suure kääpa tume kogu; pisut lähemal terendas hauaväli. Nende hingeõhk
auras valgelt. Kaugemal kraaksusid varesed, kes polnud end veel ööseks sisse
seadnud.
"Mis sa sellega mõtled?" ahmis Gudorm õhku. "Ta juhib meid, ta kaitseb meid!"
"Jah, just nagu sina juhid ja valvad oma kariloomi. Kuid mina mõtlen muust. Mõtle
tema elukäigu peale. Ta kasvas üles jötunite seas. Ta oli omaenda kasuema armuke.
Ta suhtles nõidade, võlurite, koletiste ja kes teab, mis sorti olenditega. Kes võib öelda,
et ta ei tee seda siiamaani, kasvõi täna öösel? Ta tappis jumaluse ning pälvis sellega
haldjate needuse. On see temalt võetud või ootab see vaid oma õiget aega? Ta käis
surnute riigis. Ta leiab paremaid tuuli kui ükski õige kipper. Kui palju on temas
inimest ja kui palju midagi muud? Hukatus ootab seda riiki, mida valitseb nurjatu
kuningas. Veelgi hullem saatus aga tabab neid, kelle kuningas on sorts või troll."
"Ta on su isa," sosistas Gudorm.
"Ma vihkan teda." Ulfhildi hääl värises. Ta pilk puuris ees haigutavat pimedust. "Ma
naeran valjusti, kui ta kord põrguteel minema lonkab." "Mis halba on ta sulle teinud?"
"Seda ei ütle ma iial." Ja ta ei teinudki seda. Need sõnad jäid mehe pähe hauduma
nagu rästikumunad.
Ulfhild aga toitis ta hirme ja unistusi. Neljandal aastal hakkas Gudorm kuningriigis
ringi ratsutama. Ta vajas selleks vaid kaht-kolme kaaslast ja abilist. Röövleid ju enam
polnud. Ta teatas, et soovib plaanitud ettevõtmistest kaugemate meestega kõnelda. Ta
külastas neid, keda Ulfhild oli talle nimetanud, ning rääkis nendega nii, nagu naine
soovitas.
"Jah, võin kindlalt öelda, et kui Frodi on Haddingi surres mere taga, siis nad
toetavad mind," lausus ta viimaselt retkelt koju tagasi jõudes.
"Siis peame hoolitsema, et see nii ka juhtuks," vastas Ulfhild. "Kuidas?"
"Mõtle. Kõneleme sellest hiljem."
Nad tegid seda kalme juures. Läbi hakkas saama nende viies ühiselt elatud aasta.
Pilveräbalad lendasid madalalt üle lagedate põldude ja närtsinud rohu, kannul jäine ja
huilgav tuul. See räsis teispool orgu kasvavaid metsi. Kolletanud lehed pudenesid
okste küljest, keerlesid ja kahisesid ning langesid külmaks tõmbunud maale.
Ulfhild mässis mantli tihedamini enda ümber. "Siin võime otsesõnu kõnelda," sõnas
ta rätiku varjust. "Su esiisa vaim valvab meie üle.
Gudorm pigistas käed rusikasse. "Räägi."
"Ka jumalad on meie poolt. Sa oled kindlasti kuulnud, et kuigi aasta on lõppemas,
sõitis Frodi koos oma meestega Inglismaale ning kavatseb seal talvituda. Küsitlesin
sealtkandist tulijaid - nad käisid siin sinu äraolekul - ning sain teada, et ta otsustas
seda varsti pärast isa külaskäiku. Neid tundes oletan ma, et Hadding püüdis Frodit
ohjeldada ning ajas ta sellega vaid raevu. Vaevalt naaseb ta enne järgmist sügist, kui
siiski, sest ta aplus on piiritu. Meil on aega tema tulekuks ette valmistuda."
"Kuidas saame kindlad olla, et Hadding pole sel ajal veel elus?"
"Me hoolitseme selle eest."
157
Gudorm oli selle kohutava mõtte eest põgenenud. Nüüd, kus ta kaasa selle välja
ütles, võis ta vaid tinase häälega lausuda: "Ei. Ta on minu kuningas."
"Ta on seda olnud liiga kaua. Ta pole enam kasulik, nagu varem. Ta istub oma
troonil nagu kärnkonn, meie lootused aga kuhtuvad. Kui ta taanlastele head sooviks,
peaks ta kuningaameti vähemalt maha panema. Aga ei, see kasutu troll elab veel meist
kõigist kauem, ta imeb kuivaks maad, mis peaksid kuuluma sinule ja su poegadele,
kui me ise temalt ei võta, mis meile kuulub."
"Oled hull. Kes tahaks tema vastu oda tõsta? Kes söandaks?"
"Jah, teda valvatakse hästi. Kuid meenuta - ta lubas mu palvete peale, et külastab
meid, kui vaid kutsume. Tegin seda selleks, et vaigistada ta võimalikke kahtlusi. Ta
tuleks üksi ega aimaks halba. Üks mõõgalöök ja me oleksime temast priid."
Gudorm vankus seistes. "Mõrv? Minu katuse all?" Tuul ulgus koos temaga.
"Ei, mitte sinu käe läbi," kiirustas Ulfhild kinnitama. "Rahvas saaks sellest valesti
aru. Tal on teisigi vaenlasi."
Naise tuline pilk puuris meest. "Kuula! Olen hoolega minevikku süüvinud, vanu
asju uurinud, salaja inimestega kokku saanud. Neljakümne aasta eest tungisid kuninga
varakambrisse vargad. Selle valvur nimega Glum oli hooletult vahti pidanud. Hadding
poos ta selle eest üles, olgugi et too oli vana ja auväärne. Glumi poeg suri veidi enne
seda, peatselt pärast oma kaasa surma, jättes maha poja nimega Styr. Glum kasvatas
teda. Et kuningas ta vanaisa surma mõistis, kasvas Styr üles vaesuses ning pidi endale
teiste juures tööd leidma. Ta ei saanud naist võtta, ta nimi oli määritud ning talle jäi
vaid vihkamine. Mõte kättemaksust süütas tas leegi nagu välgunool kuivanud padriku.
Ta ei hooli sellest, mis temast hiljem saab.
Ta löök saab olema nobedam, kui ta teab, et võib seepeale uksest välja tormata ning
hiljem kellegi käest hõbedat ja kulda saades põgeneda kuhugi, kus teda ei tunta."
Ulfhild muigas. "See keegi võib ta muidugi hoopis tappa. Või siis raiutakse ta surnuks
kohe pärast veretööd. Võime selle üle järele mõelda. Loeb vaid see, et Hadding on
surnud."
"Ei," kraaksatas Gudorm. "Ei!" Kuid ta teadis juba, et võitjaks jääb naine.

XXXII

Sel kevadel, kui Hadding läks Skagenile Tosti tulekut ootama, peatus ta teel
Keldorgardis. "Ei, me ei vaja su sõjaväge," sõnas ta Gudormile. "Sinust on siin
rohkem kasu. Jää koju, hari oma maid ja valva Taanimaa rahu."
Hommikul tõmbas Ulfhild Haddingi enne lahkumist kõrvale. Ta küsis, kas nad
võiksid nelja silma all rääkida. Nad jalutasid piki karjakoplit ääristavat hekki eemale;
noorel rohul säravast kastest tõusis madal uduloor ning selle kohal seisid
punakaspruunid lehmad. Nende mäletsemine kostis vaikuses valjusti. Ulfhild küsis:
"Isa, millal sa taas meile tuled ja mõneks ajaks siia jääd?"
158
 Hadding kehitas õlgu. "Kust mina tean? Kui ükski valvemeeskondadest pahategijat
kinni ei püüa, kavatsen teda jälitada täpselt nii kaua, kui vaja. Ja isegi kui ta varsti
kätte saame, ootab mind ees reis mööda kuningriiki. Tegemist on palju."
"Kuid oma veresugulaste juures käid sa harva."
Ulfhildi pea vajus norgu. Hadding kuulis tema hääles kurbusenooti. "On sul midagi
vaja? Minu arust elate siin jõukalt."
"Tunnen, et oleme sinuga lahku kasvanud, isa."
Hadding peatus poolelt sammult. "Vaat kus üllatus. Oled alati isepäine olnud.
Arvasin, et asud meeleldi elama omaenese kotta." Mõne aja pärast kortsutas ta kulmu
ja lisas aeglaselt: "Pealegi on Gudorm viimasel ajal minu vastu külmaks muutunud.
Ma ei tea, miks. Kui me kohtume, yastab ta napilt. Kuulsin, et ta sõidab ringi ning
kõneleb meestega ettevõtmistest, mis tal plaanis. Annaksin talle meeleldi nõu ja abi.
Kuid ta ei räägi mulle sõnagi, kuigi pääses kord minuga surmasuust."
"Ta on rahutu ja rahulolematu. Ning järele mõeldes olen aru saanud, kui väga sa
minust hoolisid ja kui tänamatu ma olin. Oh isa, meil on paljugi rääkida. Ütle, et sa
tuled! Mitte sõjasalga ja hulga kõrgete isandatega. Nende seltsis ei saa me iial vabalt
kõnelda. Samuti ei suuda me neid majutada ega kostitada. Tule nii, et võiksime koos
kolde ääres istuda, nagu sugulased kunagi."
Hadding naeratas. "Noh, seda on küll kena kuulda. Kuid ütlesin juba, et ei tea,
millal see aeg tulla võiks."
"Enne talvist pööripäeva ometigi? Siis oled sa ju Havnis. Oled peaaegu alati oma
talvised ohvrid seal toonud. Siis pead hetkeks hoogu, enne kui tulevad uue aasta tööd
ja tegemised. Ütle, et sa tuled, kui sind palume. Luba, isa!"
Ulfhild seisis hommikuvalguses Haddingi ees ja sirutas käed tema poole - tema
tütar, kes oli väga Ragnhildi nägu. "See on hea mõte," sõnas Hadding. "Jah, kui miski
mind pääsmatult kinni ei pea, siis tulen. Ja ma tänan sind, Ulfhild."
"Hoopis meie peame sind tänama," õhkas naine.
Hadding ratsutas oma kaaskonnaga minema. Taas kord pärast Lollandil kantud
kaotusi oli ta salk nii suur, et see ei mahtunud oma telkidega niidule. Mõnda aega oli
Hadding nii heas tujus, missugust polnud ammu nähtud. Kuid Tostit oodates tõmbus
ta uuesti süngeks. Võit lindprii üle paistis pimedust ta ümber veelgi süvendavat.
Seejärel sõitis ta mööda kuningriiki, nagu ikka, kohtus alamatega nii nende kodades
kui tingidel, andis nõu ja otsustas, vaigistas vaenutsejaid, kinnitas neile, et ehitada ja
kaubitseda on parem kui põletada ja röövida. Inimesed rääkisid muiates, kuidas
kunagisest noorest rüüstajast-tulipeast on saanud vaikne vanataat. Kuid paljud ütlesid:
"Ta nagu jätaks meiega hüvasti."
Skanes peatus ta paar päeva Eyjolfi katuse all. "Tahaksin sõita põhja Uppsalasse
ning tervitada kuningas Hundingit," sõnas ta viimasel õhtul. "Sõprade vahelist teed
tuleks käia sagedamini, kui meie seda viimastel aastatel teinud oleme. Kuid aastaring
hakkab ümber saama. Pean pöörduma koju."
"Teie kaks kohtute kindlasti teinekordki," arvas jarl. "Mul on tunne, et selleni ei
lähegi väga kaua aega."
Hadding ohkas. "Loodame."
159
Havnis läks ta külla Frodile ning nad vestlesid rabaservas. Siis naases ta koju ning
nägi unenägu.
Nädala pärast kuulis ta, et ta poeg oli Taanist lahkunud. ...Varsti pärast seda
saabusid Gudormi mehed.
 Neid oli neli tursket sõjameest ja nende jalad rippusid peaaegu väikeste hatuste
hobuste kapjadeni. Hadding tundis neid nimepidi. Nad seisid kohmetult kuningatrooni
ees. "Mis toob teid siia?" küsis kuningas.
Meeste juht vastas: "Noh, kojaemand ja -isand saatsid küsima, et ega isand ei tahaks
natukeseks külla tulla ja neile sellega au teha. Emand ütles, et sina olid lubanud, et
tuled, kui saad, umbes praegusel ajal. Sellise sõnumiga saadeti meid teele."
"Kas nad ütlesid, miks nad seda tahavad?"
"Sain aru, "et nagu perekonnaasjade pärast. Nad soovisid, et sa tuleksid meiega
üksinda kaasa, kui see sulle sobib. Kuid ega mina ju neid asju tea, isand."
Hadding vaatas tema ausasse punasesse näkku ja pomises: "Ei, Olaf, sina ja su
kaaslased ei saagi seda teada. Ehk ei tea ma seda isegi. Kuid ma tõesti lubasin. Jah,
ma tulen. Ükski mees ei pääse oma saatusest."
Sõjamehed värisesid. Ihukaitsjad, kes olid ta sõnu kuulnud, kõõritasid kuninga
poole. Hadding naeratas pingutatult. "Pean esmalt paar asja ära õiendama. Saame
teele asuda ülehomme. Kohale jõuame ühe päevaga, kuigi päevad on nüüd lühikesed.
Teie puhake seni."
"Kas üks meist tohib kohe tagasi tõtata ja Keldorgardis su tulekust ette teatada?
Emand Ulfhild ütles, et soovib su tulekuks kõik valmis panna ja sobivaks seada."
"Eks mingu pealegi," arVas Hadding.
Üks nooruk asus otsemaid teele. Teised ei näinud kuningat peaaegu üldse, enne kui
temaga koos teele asusid. Nad leidsid, et nii oli paremgi, sest ta näis mõtteid
mõlgutavat. Nad võisid juua, juttu ajada ja sulastega lustida, seltsiks ihukaitsjad, kes
samuti mesti lüüa soovisid.
Järgmisel päeval kutsus Hadding oma ihukaitsjate uue pealiku õueaias kõrvale. Nad
rääkisid pikalt ja tõsiselt. Hiljem saatis pealik teele kakskümmend meest. Ta teatas, et
kuuldavasti elavat saare keskel metsas röövel ning ta soovivat teada, kas see jutt on
tõsi, ning kui jah, siis mehe kinni võtta.
Hadding ise aga läks oma aardekambrisse. Ta võttis sealt imeilusa lahingusarve, mis
oli valmistatud tarvasarvedest ja kaunistatud hõbevööga, millesse sepp oli valanud
langenud kangelasi jumalate ette kandvad valküürid.
Päikesetõusul asus ta teele. Temaga läksid kaasa vaid kolm meest kojast, kuhu ta
teel oli. Nad ratsutasid vaikuses, sest kuningas ei lausunud sõnagi.
Õhtu saabudes peatusid nad Isefjordi ääres kuningale kuuluvas kojas, kus ta hoidis
ka oma purjelaeva. Sealne majarahvas valmistas neile kehakinnitust. Ka söömaaeg
möödus tusases vaikuses. Ent selle lõppedes tõusis kuningas püsti ja lausus: "Tooge
neile meestele niipalju õlut, kui nad tahavad." Oma saatjatele lisas ta: "Turgutage end.
Mina aga lähen jalutama."
"Tema küll tütre ja lapselaste nägemise üle ei rõõmusta," pomises üks meestest, kui
kuninga kõrge kogu oli uksest välja longanud.
160
"Pea lõuad," vastas Olaf. "Kuningail on palju muremõtteid. Mina ei hakkaks mingi
hinna eest kuningaks. Ohhoo, on see vast maitsev märjuke! Rüübakem, kuni antakse."
...Saabus pimedus. Hadding seisis merekaldal ja vaatas üle vete põhja poole. Meri
oli kuni silmapiirini vaikne ning selle raudjasse sädelusse lõikus saare must kogu. Ta
lausus jäises vaikuses: "Sina oled mu kodu, mida olen alati otsinud." Nähtavale
ilmusid paar väikest ja kauget tähte. "Aga kuidas saaks inimene meres elada?"
Ta pöördus ning sammus tarre tagasi. Mehed norskasid juba pinkidel. Hääbuva
koldetule valguses leidis ta endalegi aseme. Hommikul nägi ta välja, nagu poleks ta
eriti maganud.
 Keldorgardi jõudsid nad enne keskpäeva. Taevas oli madal, päikseta ja hall. Miili
jagu talust põhjas kõigus mets kui jötunite kindlusemüür ning selle ees kalmumägi.
Ligiduses seisid väiksemad tared ning kaugemalt paistis ka naabertalusid, kuigi nende
asukohta näitas peamiselt tõusev koldesuits. Maa oli muidu lausik ja lage, põllud
tühjad, hein koltunud ja kibuvitsaväädid kokku põimunud. Õhk polnud väga külm,
kuid tungis siiski üdini.
Õueaias käis vilgas askeldamine. Sillutatud hoovis kõlasid kabjatümpsud. Lehvis
küpseliha lõhn. Inimesed tunglesid hõigeldes tulijate ümber. Isegi kõige luitunumad
sinerõikaga värvitud vammused nägid sel hallil päeval värvikad välja ning Ulfhildi
punane mantel ergas nagu ta juuksedki, kui ta kiirustas kojast välja oma isa tervitama.
Gudorm tuli aeglaselt tema taga, hästi riides, kuid nägu kivine.
Hadding hüppas sadulast maha. Ulfhild haaras tal kätest. "Tere tulemast!" hüüdis ta.
"Aitäh tulemast! Kas reis läks hästi? Kindlasti meeldib sulle meie juures. Nüüd lähme
kotta, kus ootavad mõdupeeker ja söömaaeg, seejärel aga saun."
"Tere tulemast jah," lausus Gudorm karedalt. "Meil on palju kõnelda."
Hadding vaatas talle silma. "Meil sinuga on palju ühiseid mälestusi heietada," vastas
ta.
"Meil on hea meel sind näha, isand."
"Ma pidasin lubadust."
Sisse astudes võttis Hadding mõõgavöö ümbert ning heitis selle nurka, nagu
kombeks oli. Ta tõstis kaasasolnud kompsu tema jaoks valmis pandud voodile ning
otsis sellest välja puhtad rõivad. Ta lausus: "Jah, puhtaks tahan ma tõesti saada."
Saunas valas ori punaseks köetud kividele vett. Hadding mõnules kuumuses ja
ähkis. Kui hütt maha jahtus, uhtus ori ta üle ämbritäie veega, teine aga tõi uusi kuumi
kive. Pärast kolmandat uhtumist kuivatasid nad kuninga ära ja ta astus õhetades välja.
Kõrvalkambris riietus ta rohelistesse pükstesse, punus säärtele tallenahksed paelad,
tõmbas jalga vasikanahksed saapad ning ülle linase särgi ja selle peale
kärbinahkadega ääristatud brokaatkuue, mille tõmbas keskelt kokku hõbepandlaga
rihmaga ning kinnitas kurgu alt hõbesõlega; käsivartel kandis ta kuldvõrusid ning
soetud juustel kuldset peavõru. Ta astus naeratades kotta ning leidis sealt askeldavate
naistega ümbritsetud Ulfhildi.
"Nüüd olen ma sobivalt riides, et kohtuda oma lapselastega ja näha, kui palju nad on
pärast minu viimast külaskäiku kasvanud. Tõin neile natuke kingitusi," sõnas ta.
161
"Anna andeks, isa. Kartsin, et nad jäävad jalgu ning saatsin nad ühe taluniku juurde
kostile."
"Ah nii."
"Toome nad enne sinu lahkumist loomulikult tagasi. Kuid esmalt korraldame
pidusöögi ning homme on meil kolmel palju rääkida." "Jah."
Hadding astus Gudormi juurde, kes istus ja vestis lihalõikamisnoaga vihaselt
kepikest. "Mulle tundub, et sul on mulle rohkem öelda, kui oled lasknud välja paista,"
sõnas ta.
Gudorm ei tõstnud pilku kätelt. "Oleme liiga harva kohtunud," kohmas ta.
"Võimalik. Tahaksin kuulda, mis lootuses sa mööda kuningriiki ringi ratsutasid."
"Saad seda teada. Hiljem."
"Kuidas soovid. Ma pole unustanud ööd, mil me paadi all ligunesime."
"Mina samuti mitte." Gudorm tõusis. "Andesta mulle, isand. Pean toimetustel silma
peal hoidma. Peagi tuuakse lauad lagedale."
Talvepäev kaldus õhtusse. Koda oli juba hämar, kuigi koldes tõusid leegid kõrgele.
Tulevalgel polnud kombeks süüa, kuigi juua võis kuni päikesetõusuni.
 Teenijad kandsid sisse kolmjalad ning katsid need laudadega. Ruumis puudus kõrge
pink, Hadding istus aga lõunaseina äärse pingi keskele. Tema vastas üle lugadega
kaetud põranda istusid Gudorm ja Ulfhild. Nii paremal kui vasakul istusid pinkidel
kolm-neli meest, kes olid riietatud oma hatustesse pidupäevarõivastesse. Need olid
Gudormi tähtsaimad sõjamehed, kes pidasid oma väikesi häid vabatalusid, ning tema
auväärseimad naabrid. Nood oleks solvunud, kui neid poleks kutsutud kuningat
tervitama.
Naised käisid ringi ja valasid kõigile õlut. Hadding sosistas ühele neist midagi.
Naine tõi tema voodist mingi riidesse mässitud eseme.
Gudorm tõusis ja tõstis peekri. "Joogem jumalate terviseks," kostsid ta sõnad
suitsuses ja värelevas videvikus. "Njordi, Freyri ja kõikvõimsa Thori nimel!" ta
nimetas kalapüügi, lõikuse ja ilmajumalaid.
"Skool!" kostis kambris mürisev vastus ja kõik tühjendasid oma jooginõud. Naised
täitsid need uuesti.
"Nüüd joogem meie külalise kuningas Haddingi terviseks," jätkas Gudorm. Tema
hääl oli korraga kare. "Tervist ja pikka iga talle!" "Skool, skool!"
Kuningas tõusis. Koldetuli peegeldus kallil välismaisest klaasist peekril, mille ta oli
kunagi ise tütrele kinkinud. "Joogem Gudormi, meie võõrustaja ja minu maavardja,
ning tema emanda, minu tütre Ulfhildi terviseks," hüüdis ta. "Pälvigu nad alati au,
mida nad väärivad."
Gudormil jäi hing kinni. Ulfhild istus liikumatult.
Peekrid joodi tühjaks ning Hadding harutas riidest lahti lahingusarve. Selle pikk
kõverik läikis ta käte vahel. Ta lausus: "Gudorm, ma tean sind kui sõdalast, meest,
keda
162
ootavad suured teod ja surematu kuulsus. Võta see minult kingituseks ja kutsugu see
peagi kokku mehi, keda me vajame."
Teenijanaine viis selle ühelt mehelt teisele. Gudorm tõstis selle kõrgele, et kõik seda
näha ja imetleda saaksid ning lausus pehme keelega tänusõnu. Ta oli juba kõvasti
joonud. Ulfhild riputas sarve nööripidi oma pea kohale konksu otsa.
Nüüd kanti keedukojast kambrisse kandikud ja liuad. Kõik asusid sööma. Jutukõma
tõusis ja sumises ning lõppes tihti valju naerulaginaga. Gudorm oli enamasti vait.
Ulfhild vastas malbelt, kui keegi tema poole pöördus. Hadding jäi tõsiseks, nagu
kuningale ja vanale mehele kohane, kuigi oli varmas juttu ajama.
Ent ta silmad vaatasid alati valvsalt ringi - need olid küti ja meremehe silmad.
Päevavalgus hääbus. Teenijad lisasid koldeisse puid ning tõid sisse lambid, kuid kojas
jäi siiski hämaraks. Hadding nägi, kuidas üks mees tuli tagauksest sisse ning istus
pimedasse nurka. Kuigi kojas oli soe, jäi ta oma kapuutsiga mantlis varjuna
kössitama.
Hadding osutas temale. "Kes see on?" küsis ta vasakul käel istuvalt Olafilt.
Sõjasulane vaatas hoolega. "Ma ei näe hästi, kuid ma vist tean teda. Üks vaene
vennike nimega Styr, kes ilmus hiljuti siiakanti. Gudorm lubab tal laudas magada,
orje aidata ning nendega toitu jagada. Ilmselt on Gudorm talle öelnud, et ta tohib siin
suutäie süüa ja kuulata teisigi peale lehmade. Ta on heasüdamlik mehike, see Styr."
Söömaaeg lõppes. Teenijad viisid lauad välja. Kaks sulast veeretasid sisse õlleaami,
seadsid selle kolde kõrvale püsti ning lõid kaane pealt. Mehed huilgasid. Nad asusid
ise oma peekreid ja sarvesid täitma, ning naised, kes olid varem kõhud täis söönud
ega pidanud enam teenima, hakkasid samuti jooma ja vestlema.
Gudorm ja Ulfhild tulid koja keskele nende juurde. Isegi Sryr-madaluke ronis oma
nurgast välja. Hadding jäi oma kohale nagu kuningale sünnis, ning need, kes soovisid
temaga rääkida, tulid ise tema juurde. Kõnetajad täitsid ka tema peekri, kui ta selle
tühjendas.
Reipalt sädistav Ulfhild liikus kambri kaugema otsa poole. Mitte üksnes naised,
vaid ka mehed läksid temaga kaasa, sest ta säras hämaras heledamalt kui koldetuli ja
oli sellest tüki kenam vaadata. Peagi olid kõik naerdes tema ümber kogunenud. Styr,
kellega keegi rääkida ei soovinud, seisis üksi.
Ta vaatas Haddingi poole, kehutas oma kitsaid õlgu ja astus jalgu lohistades tema
juurde. "Noh, mis sina must tahad?" küsis Hadding.
Styr seisatas tema ees. Kitsas näoriba juuste ja habeme vahel tõmbus krimpsu.
"Seda," vastas ta kähedalt. Ta lõi mantlihõlmad valla. Seal rippus lühike lai mõõk.
"Seda, sa mõrvar!"
Ta tõmbas kaarja tera tupest. Koldevalgus peegeldus sellel.
Kui oomenlik unenägu poleks Haddingit valvsaks teinud, oleks ta kohapeal surnud.
Kuid nüüd kargas ta kõrvale. Tera lõikas tooli, millel ta oli istunud. Styr viskus talle
järele. Hadding taganes üle põranda. Ta hoidis käes sööginuga, kuid sellega poleks ta
mõõga vastu saanud.
Mehed karjusid, naised kisendasid. Nad ei saanud kohe aru, mis sünnib, sest ruum
oli nii hämar. Nad olid jahmunud. Styr ründas Haddingit. Kuningas taganes vastu
maja põhjaseina. Ta haaras seinalt Gudormile kingiks toodud sarve ning tõstis selle
163
huulile. Samal ajal põikles ta vahetpidamata ründaja hoopide eest. Kõlas sõjapasuna
hüüd.
Mehed kargasid talle appi. Nad jäid üksteisele jalgu. Keegi neist polnud Haddingist
paremini relvastatud. Styr seisis keset põrandat nende ning ukse juurde jäetud relvade
vahel. Esimene talumeestest juba taganes, käsi lõhki raiutud. Veri purskus koldesse ja
sisises seal. Mees vankus teistele otsa.
"Hoidke kokku!" müristas Gudorm. "Seiske ligistikku!" Segaduses mehed, kes
tundsid teda kui oskajat sõjameest, tõmbusid kohmakalt naiste ees kobarasse.
Kaks ja kolmgi korda puhus Hadding Styri rünnaku ajal sarve. Siis aga lõi ta sellega
vastu nagu mõõgaga. See peatas järgmise löögi, kuid purunes ta peos tükkideks. Ta
viskas pihkujäänud kontsuga. See tabas Styri kulmu pihta. Vaenlane vankus. Hadding
sööstis ukse poole. Kuid lombak jalg tegi ta aeglaseks. Styr sai tasakaalu tagasi, lõikas
tee ära ning peletas ta tagasi.
"Lähme ringi ümber maja," kuulutas Gudorm. "Võtame relvad ja teeme sellele
lõpu."
Mehed kuuletusid mõtlemata ning väljusid tema kannul läbi tagaukse pimedasse
öösse. Kuna öö oli pilves, pidid nad käsikaudu mööda seinaääri ümber maja liikuma.
Sees surus Styr naiste silme all Haddingi nurka.
Vana kuningas tõmbus õhku ahmides pingule. Ta teadis, et seda hüpet ta elusalt ei
lõpeta, kuid lootis vaenlase noa otsa torgata.
Raevuhüüete ja rauakõlina saatel tormasid uksest sisse tema ihukaitsjad. Styr ei
jõudnud neid märgatagi, enne kui oda temast läbi puuris. Ta langes ning mehed
trampisid lähemale. Nad hakkisid ta keha räbalaiks.
Nende peamees haaras kuningast kahe käega kinni. "Ega sa viga saanud?" karjatas
ta.
Hadding vajus raskelt põrandale. Nuga kukkus tal peost. "Ei, tänu teile," vastas ta.
Teda aidati pingile. Ta istus ja põrnitses pimeduses midagi, mida teised ei näinud.
"Tänu sinule, Ragnhild," sosistas ta.
 Ulfhild jooksis naiste seast välja. "Isa, oh isa, sa elad!" Ta sirutas käed, et teda
emmata. Kuid soomussärkides ihukaitsjad olid kuninga ümber kilbiseina
moodustanud.
Ükshaaval, segaselt ja värisedes hiilisid sisse talumehed ja sõdalased. Kuninga
meeste karmi pilgu all astusid nad kambri taganurka naiste juurde. Vaid Ulfhild jäi
seisma keset põrandat, selg sirge ja nägu liikumatu. Ta rätik oli maha langenud. Tuli
mängles ta kiharail ja näis, et ka need lõõmavad.
"Tooge mulle peeker," käskis kuningas. Üks sõjameestest kiirustas korraldust
täitma. Selle tühjaks joonud, ajas kuningas selja sirgu ja kõneles kindlal häälel. "Tulge
eest. Tahan asjas selgust saada."
Valvurid astusid kahte lehte, kuid hoidsid endiselt odasid käes, kirveid õlal ja
mõõku pihus. Hadding vaatas suitsuses vaikses ruumis ringi. "Kus on Gudorm?" küsis
ta.
"Ma ei tea," vastas Ulfhild sama kindlalt.
"Kummaline," arvas Hadding. "Kummaline, et ta ei mõelnud ründajale kallale
tungida või lasta meestel teda millegagi visata, ning nõnda kaua mõtles, enne kui
mehed ümber maja ringi viis. Nende naasmise ajaks olnuksin mina surnud ja Styr
164
tagauksest lahkunud. Sama imelik on see, kui osavalt see õnnetu mõõka vibutas.
Kes selle talle andis ja seda kasutama õpetas?"
"Ma ei tea," vastas Ulfhild. "Loodan vaid, et see kõik on õudne unenägu, millest ma
peagi ärkan."
"Noh, ka mina nägin üht unenägu," kuulutas Hadding kõigile. "See pani mind
mõtlema. Ma ei tahaks ühestki siinolijast põhjuseta halba rääkida. Kuid ma käskisin
neil mehistel meestel kõrvalteid mööda siia tulla ning eile öösel kalmukünka taha
metsasallu hiilida. Seal oli külm ning neil tulnuks ehk minu lahkumiseni seal varjuda.
Kuid nad jäid ustavaiks. Sarvehüüdu kuuldes kiirustasid nad minu kõrvale.
Kus on siis Gudorm?"
"Lähen vaatama," teatas ihukaitsjate peamees. Ta süütas koos nelja mehega koldes
tõrvikud ning kiirustas öhe.
Peagi tulid mehed tagasi. "Ta lamab värava lähedal maas," teadustasid nad. "Ta läks
koos mõõgaga. Ta kukkus selle otsa."
Selle peale murdus jää Ulfhildi olekus. Ta tõstis küünistena kõverdatud käed.
"Nõidus, must maagia!" kisendas ta. "Trollitembud on alati sul veres olnud, Hadding
Hiiglasekasvandik!"
"Võimalik," vastas kuningas. Ta istus veel hetke. Koldetuli ja lambileegid vajusid
madalaks.
Ta tõusis. Ta sõnad langesid raskelt. "Mõtleme järele. See võis olla ainult Gudormi
töö ja ei kellegi teise. Usun, et siinsed inimesed on ausad. Kuid see võis olla ka osa
millestki suuremast ja rängemast. Jääme paariks päevaks siia. Anname teada, et
kuningas on surnud. Vaatame, mis juhtuma hakkab."
Ta hääl vaibus. "Nüüd aga olen ma väsinud. Kas keegi siinkandi inimestest ei
annaks mulle öömaja? Selle katuse alla ma enam ei jää."

XXXIII

Kuuldused levisid üle Sundi, Skanes ja Geatlandis Svithjodi välja. Taanikuningas

Hadding on surnud, langenud hullumeelse käe läbi. Sõnaviijad, Havni jäänud
sõjasulased, uskusid teateid, mis nad viisid. Neid uskus ka pealik, kes nad teele saatis
-koos teistega, kes asusid Taanis ringi sõitma. Iga kord, kui hobused seisma jäid,
saadeti ümbruskonda sõna. Kõiki jarle, maavardjaid, sõjapealikke ja talumehi hoiatati
võimalike rahutuste eest.
Neid ei tulnud. Ei hakanud rahvas mässama ega tulnud ka meretaguseid vallutajaid.
Veendunud, et kõik on rahulik, ratsutas kuningas oma kotta tagasi. Sealt saatis ta
esimeste kannul välja uued kullerid, kes viisid tõesõnumit.
Kuid samal ajal tõusis tohutu torm. See piitsutas voogusid mitmeid öid ja päevi.
Kuni maru möllas, ei sõitnud ükski laev ega paat Skänesse.
165
Nii jõudis esimene kuuldus Uppsalasse kuningas Hundingi kõrvu, selle toojateks
mehed, keda ta tundis ja usaldas. Tema vandevend Hadding, kes oli teinud temast
kuninga, oli surnud.
Rootslaste isand jäi seda kuuldes rabatult istuma. Siis lausus ta aeglaselt: "Ta elas
kauem kui teised ja tegi rohkem, kui keegi teine. Kuid ta elu polnud siiski piisavalt
pikk ning seepärast peame hakkama hoolikalt sõnu valima, sest tema võim, mis rahu
hoidis, on nüüd kadunud."
Hiljem lausus ta veel: "Tema andis mulle kõik, mis mul on; mina annan talle kõik,
mis suudan; peieõlu saab olema tema vääriline."
Kesktalveni, mil rahvas pidi Uppsalasse ohverdama kogunema, oli jäänud kalcs
kuud. Kuningas teadis, et nii lühikese aja jooksul ei saa enamik neist kaks korda
kohale tulla. Kuid ta kutsus kohale kõik läheduses elavad tähtsad mehed. Koos
perekondade ja majaustega sai neid kaks-kolmsada. Uppsala kuningakoda oli
Põhjamaade suurim ja uhkeim. Terve nädala keesid seal ettevalmistustööd.
Kuningat nähti harva. Sageli ratsutas ta kaugele, andis täkkudele julmalt kannuseid,
kihutas läbi tuulte, vihma ja varase hämariku, püüdes leevendada oma leina.
Saabusid külalised. Hunding tervitas neid kombekohaselt ükshaaval. Külalised
istusid pinkidele ning Hunding oma naisega asus kõrgele toolile, mis mõeldud
auväärseimate külaliste jaoks. Teispool saali seisis ta enda troon tühjalt.
Terves kojas lõõmasid koldetuled, mis peletasid väljast tulevat jahedust. Kuivatatud
lõhnataimed tegid suitsu magusaks. Pukklaudadel särasid aardekambrist välja toodud
kuld-, hõbe- ja klaaspeekrid; isegi sarved olid kallite metallidega panustatud. Kambri
kaugeimas otsas kandsid sulased sisse torre, mis oli kahe mehepikkuse jagu lai ja
inimese vöökoha kõrgune. Nad täitsid selle õllega. Esmalt aga käisid naised ringi ning
valasid kannudest lõunamaiseid veine. Sambaile nikerdatud jumalad ja kangelased
ning seinavaipadesse kootud metsloomad näisid varjude väreledes liigutavat.
Hunding tõusis ja kergitas peekrit. "Joogem Njordi poja Freyri auks, kelle pühale
pani aluse Hadding," hüüdis ta.
"Skool," kostis mürinal üle halupragina.
Hundingi pilk libises üle saali. "Nüüd aga joogem kuningas Haddingi auks, kelle
tarbeks ma täna oma trooni tühjaks jätsin," lausus ta. Vastus oli pisut kõhklev.
Paljudel käisid judinad üle selja.
Kuid ühtki kummitust ei ilmunud. Teenijad kandsid nüüd sisse toiduvaagnaid,
mägede viisi veise-, sea-, lamba-, hirve-, pardi-, hane-, metsise- ja luigeliha, lõhekala,
karulauguga hautatud kanu, nisuleiba, võid, juustu, mett ja palju-palju muud. Joogiks
pakuti mõdu, kuni kõigi peas sumises suvine uim. Jutt ja nali voogasid, välja arvatud
siis, kui astusid ette skaldid, et ülistada kuningat ja tema sõpta. Ta tasus neile heldelt.
Kui lauad minema kanti, oli väljas juba öö maa peale laskunud ning kõik olid
purupurjus. Külalised sagisid saalis ringi nagu lained liival, toobid-sarved pihus. Nad
lobisesid, pilkasid üksteist, hooplesid, meenutasid möödunud aegu, püüdsid tulevikku
arvata, unustasid äsjaöeldu ja vantsisid järgmise sõbra juurde. Kui aga välgatasid
vihaleegid, astus keegi kärmelt vahele. Sest nad viibisid ometi kuningakojas ning
166
leinasid koos isandaga meest, keda ta oli pidanud kõigist kõrgeimaks; ning ka
nemad ise olid Haddingit imetlenud.
Hunding tõusis pingilt. "Avaldan talle austust, teenides ise neid, kes on tulnud siia
teda austama," kuulutas ta.
Kuninganna haaras tal varrukast. "Jäta," anus ta. "Sa teed end rumalaks."
"Ei tee," ajas Hunding vastu. "Ma avaldan talle austust."
Ta komberdas torre juurde. Kuigi nii mehed kui naised sealt ise vajadust mööda õlut
ammutasid, täitis Hunding sealt oma kuldse peekri ning hakkas ohtralt maha
loksutades kõigi toopidesse märjukest kallama. Suurema osa valas ta põrandale või
külaliste riietele. Keegi ei öelnud midagi, kõik vaid vaatasid. Mõne aja pärast tundis
kuningas endal nende pilke.
"Kuidas aga soovite. Eks teenige end ise, kui tahate. Aga mina viin toobi oma
vandevennale, kes istub mu kõrgel troonil."
Ta trügis inimestest läbi torre juurde tagasi. Koldekraavis andsid paku all hõõguma
löönud talad järele ning pakk langes alla. Tõusis sädemetevihk. Varjud lõid keerlema.
Hetkeks nägemise kaotanud kuningas ehmus ja komistas. Ta kukkus kõhuli tõrde.
Ta laup tabas serva. Plärtsuga, mis meenutas kaljul raksatavat murdlainet, vajus ta
näoga oma õllesse.
Purjus külalistel võttis aega, enne kui nad aru said, mis toimub, ja ta välja tõmbasid.
Nad ei teadnud, mis teha, kui ta lõpuks nende ees maas lamas, hingamine ja
südamelöögid seiskunud, pärani silmad troonile pööratud.

XXXIV

Sel aastal valitses talvise pööripäeva paiku külm ja tuuletu ilm. Rahvas kogunes
hordidena Havni suurele ohverdusele. Ümber püha hiie kerkisid telgid ja onnid neile,
kes kodades öömaja ei leidnud. Päeval tõusis lõkkesuits nende ees puudestki
kõrgemale, öösel aga hõõgusid tähtede poole punased söed.
Kõige kaugemalt, Bralundist Skanes, saabus kohale Eyjolf Lysirsson, kes polnud
seda enne kunagi teinud. Ta teadis, millist leina tunneb ta vana sõber kuningas, ning
soovis talle jõudumööda toeks olla.
Taliharjapäeval tõusis lärm ja melu haripunkti. Madalalt lõunataevast kallas külm
päike oma valgust kokkuaetud kariloomadele. Hobused trampisid ja hirnusid, veised
pööritasid silmi ja ammusid, sead röhkisid, vingusid ja kihutasid aedikutes ringi. Nad
teadsid, et ees ootab midagi halba ja õhus rippus raske hirmulehk. Kuid neile libisesid
kaela köidikud, tugevad käed haarasid neist kinni ning üksteise järel tiriti
vastupunnivad pudulojused hiide. Puudesalu keskel pühamu ees ootasid raagus okste
all ohvrikivid. Haamrilöök uimastas nad, seejärel sähvis nuga, veri voolas
kaussidesse, loom suri ja lohistati minema ning toodi uus, pealtvaatavad inimesed aga
hüüdsid üles jumalate poole.
167
Seejärel surus kogu rahvahulk end pühakotta. See oli kõrge, pikk ja kitsas, aja
jooksul tumenenud palkseintega. Lohepealisteks nikerdatud sarikaotste kohal seisis
kolm kihti laastukatust. Värskelt lõigatud pajukimbukeste abil pisetdasid ohverdajad
koja seinu seest ja väljast verega. Sellesama sooja punase vedelikuga pritsiti ka
sisenejaid.
Sees põles suur tuli. Selle kohal rippusid katlad, milles haudus tapetute liha. Koja
kaugemas otsas seisid jumalate kujud: Odin odaga, Thor vasaraga, Freyr püstise
raapulgaga. Sambaile olid nikerdatud jumalate tegemised - kuidas püüti lõksu hunt
Fenris, tiriti merepõhjast välja Midgardi madu, ratsutati kuldse karu seljas. Tule
kõrval seisid suured õlleankrud koos kuhja joogisarvedega.
Seal seisis ka kuningas Hadding. Sarvesid ei täitnud mitte naised või palgalised,
vaid tema enda sõjasulased, kes oma kiivreis ja soomussärkides higistades sarved
tema kätte ulatasid. Kuningas tegi iga sarve kohal õnnistusmärgi ning ulatas üle tule
inimestele. Võttis aega, enne kui igaüks oli kuninga ees käinud. Kogu koda oli tuubil
täis. Tulijate tarbeks veeretati välja uued aamid.
Kuninga eestvõttel joodi esimesed toobitäied Odini auks, võidu ja jõu nimel, ja
teised Thori auks, et pälvida kaitset kurjade olendite eest. Kolmandana hüüti appi
vaane, et need annaksid rahu ja häid lõikusi. Edasi joodi juba soovi mööda. Peamiselt
meenutasid kokkutulnud kalleid kadunukesi, kuid mitmed nooremad tõstsid peekrid ja
vandusid end tegevat seda või teist tegu.
Kui söök valmis sai, õnnistas kuningas ka seda. Kokad tõstsid kulpidega keedust
kaussidesse, mis külalised ise olid kaasa toonud. Pakuti suppi, milles ujusid liha- ja
pekikamakad ning lauk, sest selles taimes usuti peituvat teistest maailmatest pärit
jõud. Nii need taanlased siis pidutsesid ja kostitasid oma jumalaid.
Päike loojus, kui nad viimaks pühakojast lahkusid. Lärmakad seltskonnad otsisid
üles oma peavarjud ning puhusid lõkkele söed. Pidu pidi kestma veel kaks päeva ja
ööd, enne kui neid ootas kodutee; mitmedki naised, kes olid oma meestega kaasa
tulnud, et osaleda naiste riitustes, pidid üheksa kuu pärast lapse ilmale tooma.
Linnas peatujad pidid kaugemale minema. Oma kotta ratsutava kuninga järel astus
terve inimsumm. Oli peaaegu täiskuu. Selle valguses sädeles maas kerge lumekirme.
Kabjad kõlksusid heledalt.
Eirik Björnsson ratsutas rühma eesotsas oma kuninga kõrval. Nad vestlesid vaikselt.
"Paistad nii väsinud olevat," sõnas jarl.
"Ma olengi väsinud," vastas kuningas. "Väsinum, kui arvata oskad."
Eirik noogutas. "Märkasin seda juba siis, kui kuulsime kuningas Hundingi surmast,
kui mitte varemgi. Ara vaeva sellega oma südant. See oli õnnetu juhus."
Hadding raputas pead. "See oli midagi enamat. Mu vandevend suri enneaegselt vale
tõttu, mida levitasin mina ise."
"Siiski oli see vaid õnnetus."
"Ei, ja see teadmine tungib mul üdini. Hei vihastas, et elava inimese auks peieõlut
joodi. Kardan kurja saatust, mis meid tabab, kuni teotust pole vererahaga tasutud;
kuninga õnn on aga ka tema kuningriigi õnn."
Eirik tõmbas mantlihõlmad külma kaitseks koomale. "Sa tead sellistest asjadest
rohkem kui teised inimesed. Mida sa kavatsed?"
168
Hadding ajas pea tähtede valgel kuklasse. "Kui mitte muud, siis vähemalt oma
vandevenda austada, nagu tema mindki austas."
"Sama uhke pidusöögi ning parema lõpuga? Praegu on selleks õige aastaaeg." \
"Ei." Hadding asetas oma peo jarli käsivarrele. "Ma ei suuda praegu külalisi
võõrustada. Aita mind, nagu oled seda sageli varemgi teinud. Ole minu asemel
peoisandaks. Hoolitse, et mu külalistel oleks hea ja tõõmus meel. Ütle neile, nagu asi
on — et ma sain ende ning mul on jumalatega edasilükkamatuid asjatoimetusi."
"Jah, ma teen seda," vastas Eyjolf vastu tahtmist.
 "Võid rohkematki teha. Vanasti juhtisid sa minu äraolekul kuningriiki ja tegid seda
hästi. Tee seda uuesti, kui minuga peaks midagi juhtuma. Hoia rahu, millele ma aluse
panin. Niipea, kui ilm lubab, saada mõni laev Frodit otsima. Teda pole raske leida.
Palu, et ta mõistuse pähe võtaks. Lase ta kuningaks kuulutada. Ei muud."
Eirik kortsutas kulmu. "Seda on palju palutud. Meid ootavad ees rasked ajad. Kui
ma tohin avameelselt rääkida, isand, siis su tütar Ulfhild..."
Hadding ohkas. "Olen ka temale mõelnud, kuid ei taha sellest rääkida. Ta on siiski
minu ja Ragnhildi tütar. Las elab ja naitub, kellega tahab. Mis sellest kõigest lõpuks
saab, on nornide määrata. Ning ma tean hästi, et Frodi on hingelt sama metsik kui ta
Õdegi. Kuid selline olin kunagi ka mina ise. Tegin, mis suutsin. Iga asi lõpeb kord."
Eirik vaatas talle pikalt silma ja lausus siis vaikselt: "Mälestused sellest, mis mees
oma eluajal tegi, ei kao kuhugi."
Nad ratsutasid kojani ega rääkinud teel rohkem. Kuigi saunaskäiguks oli juba liiga
pime, olid teenijad valmis pannud tõrred kuuma veega. Mehed riietusid lahti, pesid
maha verepritsmed, tõmbasid selga puhtad rõivad ning heitsid puhkama - kes
voodisse, kes pingile, kes põrandale.

Hadding tõusis koidikul. Ettevaatlikult magajate vahel hiilides jõudis ta Eyjolfi

voodini, lükkas eesriided kõrvale ja raputas skoonelase ärkvele. "Tule kaasa," sosistas
ta. "Täna läheme teele, mäletad? Ei maksa suurt lärmi teha."
"Olen sinuga, isand," vastas teine mees sama vaikselt ning kargas voodist pillirooga
kaetud põrandale püsti.
"Oled seda alati olnud," vastas Hadding.
Nad olid juba enne ohverdamise algust kahekesi plaani pidanud. Kuningas oli vaid
öelnud, et peab kohe pärast pidu paariks päevaks lahkuma ning soovib kedagi
teekaaslaseks. Peale Eyjolfi oli ta sellest rääkinud üksnes kahele sõjasulasele, kelle
kohta teadis, et need mehed oskavad suud pidada.
Hobused ja teemoon juba ootasid neid. Paar haigutavat orja vaatasid, kuidas nad
neljakesi teele läksid. Päikesetõusul sõitsid nad juba piki randa põhja poole.
Peale nende ei liikunud teel kedagi ja ka päeva jooksul märkasid nad vaid väheseid.
Kurakätt laiusid lumised väljad, sünged salud, üksikud talud ning aeg-ajalt ka mõni
külake; paadid olid kaldale tõmmatud ja elanikud istusid kambrites ümber turbatule.
Hüvakätt laksusid Sundi lained vastu kiviklibu ja adruvalle, taamal paistmas Skäne
künkad. Kajakad karjusid, varesed kraaksusid. Õhk oli selge, külm ja tuuletu.
"Sa näed puhanud välja, mu isand," sõnas Eyjolf.
169
Hadding noogutas. "Magasin hästi. Koorem, mis mu õlgadel lasus, kaob peagi." Ta
selg oli sirge ning pea kõrgel. "Ma ei mõista sind."
"Sa ei peagi mõistma. Pean ühe asja korda ajama, siis võid Havni tagasi minna."
Hadding patsutas Eyjolfile õlale. "Tänan, et minuga kaasa tulid. Sõprade selts teeb
rännu rõõmsaks."
Kuningat nii heas tujus nähes naeratas Eyjolf nukralt ning lausus: "Lootsin koos
teistega purjutada ja pidu pidada. Kuid ehk saame selle kõik pärast tasa teha." "Seda
sa teed, kui ma sind vähegi tunnen," naeris Hadding.
Ta hakkas vanu aegu meenutama ja tegi seda nõnda sõnaohtralt, et kaaslane jättis
kõik halvad aimdused ning peaaegu unustas, et nende retke eesmärk oli talle
teadmata. Neid aastaid oli palju, mida nad meenutasid, täis võitlusi, rõõme, ohte,
võite, leina, suuri tegusid, nalja, imelugusid; rännakuid Põhjast Gardarikini,
üksildastelt kõnnumaadelt rikaste linnadeni, ning Haddingi jaoks lisaks veel
meresõidud -lainevirve täävi ees ja tuulte laul taglases, soolased pritsmed huultel ning
lainevaht ja ummiklaine silme ees. Nad panid vaevu tähele, kuidas lühike päev
möödus.
Aga kui päike loojus, soikus jutt. Nad olid nagu mälestustesarve tühjaks joonud.
Skane tagant tõusis täiskuu, ehitas üle vee ja taeva väreleva silla ja säratas lund
sädemetega. Talvetee külmetas taevas; kõrgel keerutas Suur Vanker ümber
Põhjanaela; Freyja Kedervars kumas nõrgalt tuhandete tähtede keskel. Siin Sjasllandi
põhjatipus ei elanud keegi ning kuupaistel torkasid kauguste tumedal taustal silma
üksnes kanarbikutuustid, põõsastikud ja paar üksikut puud. Kaugemal läänes mustas
metsaviirg.
Teest oli saanud rada, kuid kaugemale seda mööda enam ei pääsenudki. Raja lõpus
seisis üksik vitstest ja savist onn, mille taga vulises allikas. Hadding tõmbas ratsmeist.
"Hoian seda juhuks, kui siin jahil käin või tahan veidi üksi olla," seletas ta. "Teekäijad
võivad siin ööbida, kuid neid käib siin vähe. Täna ööseks on see küllalt hea. Kui ukse
lahti teete, tungib sisse piisavalt kuuvalgust. Leiate sealt halge ja tulehakatist, kui
peaksite tahtma tuld teha ja toitu soojendada."
"Kas sina siis ei jäägi meiega?" imestas Eyjolf.
Hadding raputas oma halli pead. Kuuvalguses näis ta juus valge. "Ei. Ütlesin ju, et
mul on jumalatega asju ajada. Kui mind hommikuks tagasi pole, tulge mind randa
otsima." Ta osutas põhja poole.
Sõjasulased vaatasid üksteisele otsa. Pimeduse varjus joonistas üks neist sõrmega
õhku svastika, päikesemärgi.
Eyjolf põrnitses aga kuningat. "On see su kindel tahtmine?"
Hadding naeratas. "Tunned mind juba küllalt hästi ja tead et nii see on. Head ööd,
vana sõber." Ta haaras Eyjolfi käe oma pihku. "Mingu sul alati hästi."
Ta andis hobusele kannuseid ning ratsutas üle kanarbikunõmme minema.
Mahajääjate pilgud saatsid teda, kuni ta silmist kadus.

Tuldud tee viimane ots tõusis mäkke. Mere ääres langes maa järsu pangana kivisele
rannale. Kõrgel serval seisis jändrik ja lugematute inimpõlvede jooksul puhunud
170
tuultest kõveraks väänatud tamm. Selle oksad sirutusid kui käed ning raod
kõverdusid sõrmedena tähtede poole.
Siin läks Sund üle Kattegatiks. Skanest polnud näha midagi peale idas kühmuva
pimeduselaama. Mujal kohtas pilk vaid merd. Too puudutas sosinal randa ning
kuuvalgus hõbetas lainemurdu, mille taga laiusid rahulikud sügavad veed, mis olid
magades sama võimsad kui raevutsedes; valgus puudutas neid tulena, mis oli sama
külm kui jäine õhk.
Hadding hüppas hobuse seljast maha. Ta kammitses hobuse põõsa külge. Loom
korskas ja viskas peaga. Hadding patsutas ta hatust lakka. "Sina oled oma töö teinud.
Puhka nüüd."
Hadding sidus sadula tagant lahti pambu ning puistas selle sisu maha. Kuuvalgel oli
näha leiba, juustu ja suitsuliha, muud reisivarustust ja köit, mida keegi polnud enne
märganud. Ta sidus köie otsa sõlme, libistas sõrmedega üle silmuse ja noogutas. "Jah,
seda ma veel oskan."
Ta viskas köie õlale ja astus kaldajärsakune Mõnda aega silmitses ta merd, mis oli
tema oma. Idas ilmusid nähtavale tähed ja kadusid läände, nagu möödasõitvad laevad.
Siis lausus ta valjusti: "Siin toon ma oma viimase ohvri oma aule, oma verele ja
oma rahvale. Kuhu mu tee mind ka ei viiks - teie seal, kuulake hoolega, et tulija oli
kord kuningas!"
 Ta pöördus ja astus tamme alla. Seal võttis ta mõõgavöö keha ümbert, tõmbas
mõõga tupest, viskas tupe ja vöö maha ning torkas mõõga püsti maasse. Kuuvalgus
hõbetas rauda.
Ta viskas keebi õlgadelt ja võttis jalad paljaks. End sirutades haaras ta alumisest
oksast ning hakkas ronima.
Ta tõusis üha kõrgemale. Nii oli ta roninud rõõmsa poisikesena kaugel kõnnumaal,
kus ta ei teadnud veel midagi kummalistest juhtumustest, mida elu talle tooma pidi.
Kõrgemale jõudes nägi ta aina kaugemale üle vete, millel ta oli seilanud maade poole,
kus ta oli sõdinud, võitnud, kaotanud ja kuhu ta oli tagasi läinud, et uuesti võita.
Skänest sai kuuvalguses kümblev ahelik. Selle taga loodes paiknes Ragnhildi Norra.
Naine oli jäänud igavesti oma mägesid taga nutma. Lõunas ja läänes laius sügaval
mere rüpes Taanimaa. Ta pea koha särasid tähed.
Puu ei olnud kõrge. Liiga kaua olid meretuuled teda painanud. Kõrgemad oksad ei
kandnud kuninga raskust. Kuid ta oli niigi küllalt kõrgel. Poisiliku kergusega liikus ta
oksaotsa poole, kuni jalgealune teda enam ei kandnud. Meremehe osavusega kinnitas
ta köie pea kohal kasvava oksa külge. Silmuse sättis ta endale kaela ümber. Hetkeks
seisatas ta veel ja silmitses kuuvalguses kümblevat merd.
Siis ta hüppas.
Eyjolf ja sõjasulased leidsid ta hommikul. Selleks ajaks oli tõusnud tuul. Merel
kihutasid valgeharjalised lained. Hadding kiikus köie otsas edasi-tagasi. Ta mõlemal
õlal istus kaaren. Need polnud ta silmi välja nokkinud. Meeste liginedes sirutasid nad
tiivad välja ja lendasid ära itta.
171

XXXV

Lehed sahisesid ja kiiskasid päikeses. Ta seisis saarepuu kõrval, mille tüvi oli
jämedam kui mägi ja mille latv ulatus taevast kõrgemale. Selle oksad ulatusid sama
kaugele kui kõik maailmad ja ta teadis, et selle juured ulatuvad sügavale kõigi kolme
maailmani, jumalate, hiiglaste ja surnute omadeni.
Tuul sasis ta juukseid. Uks kihar sattus ta näole. See oli kuldset karva. Ta rõivad
olid sinised, rohelised ja valged nagu suvine meri. Ta kõndis üle madalalt voogavate
udulaamadega kaetud maa ega longanud enam.
Teda oodati; ootaja oli pikka kasvu ja ta hall habe langes hallikassinisele mantlile.
Ta nägu varjava kaabuserva alt säras tulijale vastu vaid üks, parem silm. Selle pilk oli
sama terav kui oda, mida ta käes hoidis.
Ta hääl oli sügav kui kõuekõmin. "Tere tulemast."
Tulija peatus ootaja ees. "Kohtusime taas," sõnas ta aeglaselt. "Ütlesid kunagi, et
seda ei juhtu enam."
"Ütlesin, et me ei kohtu enam selles maailmas, kuni sa oled see, kes olid tookord.
Kuid nüüd on see möödas." Tulija tõstis käe laubale. "Ma ei mõista."
"Tõepoolest, sul on seljataga kõigist retkedest kõige pikem ning sa oled veel
segaduses. Peagi meenub sulle, mille sa pikaks ajaks unustasid. Tule."
Nad astusid üle pilvede. "Nii oli vaja," sõnas Rändaja. "Suur oli ebaõiglus, mis sulle
osaks sai, ja ränk oli su raev. Sul oli täielik õigus meie sõprusest lahti ütelda. Kuid see
oleks põhjustanud uue sõja jumalate vahel, mis oleks nad enneaegu hävitanud. Kuidas
saaksime juhtunut heastada ja su au taastada?
Nornide määratut ei saa muuta. Mis on tehtud, see on tehtud igaveseks. Kuid surma
piiri tagant võidetud teadmiste abil ajas liikudes mõistsin, et kõiki tegusid saab kunagi
uuesti teha ning valet niimoodi õigeks seada. Ent need peavad olema tõelised teod,
mida tehakse teadmatuses nende tegelikust tähendusest, ja elus, mida elatakse elu
enda pärast."
"Hakkan taipama," sosistas naasnu.
Ja ta nägi seda oma silmaga. Kuidagi olid nad kahekesi taevast alla jalutanud. See
kõrgus nüüd poolselge-poolpilvisena künka kohal, millel nad seisid. Äsja oli sadanud.
Märjas rohus kilgendasid piisad. Kuid pilk võis rännata kaugele üle laante, niitude,
inimeste elukodade ja üle laiale rannaribale peksleva mere. Kõige selle kohal sätendas
vikerkaar.
"Kuid see on ju maa!" hüüatas ta.
Rändaja noogutas. "Sa õpid seda uuesti tundma - paremini kui iial varem, arvan ma.
Nad astusid raugematu reipusega edasi. "Ma olin Hadding," teadis naasnu öelda.
172
"Sellena sündisid sa skjoldungite kotta," sõnas Rändaja, "sellena elasid sa, kui lihast
ja verest mees, kangelane ja kuningate sigitaja, kuid siiski vaid inimene. Sa jagasid
inimeste rõõme ja muresid, hädasid ja õnne, võite ja kaotusi, armastust ja leina, mis
kõik on inimeste pärisosa. Lõpuks surid sa, nagu nemadki.
Kuid Haddingi hing kuulus sulle endale. Tal oli vabadus valida, nagu kõigil
inimestel, kuid sinu sees valis ta selle, mille oleksid valinud ka sa ise. Sättisin ta elu
algama Midgardi sobivasse ossa, et sa saaksid elada harjumuspäraselt, nagu jumalate
seaski. Aitasin ta välja kõige hullemast, mis sinuga juhtus, ja aitasin teda ka siis, kui
maa-aluste nõidus kippus teda takistama, enne kui ta sai selle, mis oli sinu osa. Ta
võitles endale nime, mis jääb kestma seni, kuni püsib maailm. See au on ka sinu
päralt."
"Sa tegid tema teed käänulisteks."
"Jah, sest tahtsin, et ta teaks, kes ja mis on see võõras, kes talle häda korral appi
tuleb. Ta nägi liiga vara ja liiga lähedalt trollide tegemisi." "Kõik need polnud ta
vaenlased."
"Tõsi. Kuid selline oli tee, millel ta pidi käima, mäletad, nagu seegi, millel käisid
sina, kui alles jumal olid, koos oma kaaslastega. Alguses õppisid tundma maad -
taltsutamatut, halastamatut, hulljulget ja häbitut. Siis sõdu ja kaugeid retki, nagu
aasid. Ning lõpuks jäi sulle alles su hing, mis on avaram kui teiste jumalate omad.
Sest sina oled meie seast ainus, keda ei vaeva süü. Ennustajanaine, kes mulle
tulevikust rääkis, kuulutas, et kui jumalad langevad, lähed sa koju oma vaanide
juurde. Aga kui uus maailm merest tõuseb ning Baldr surnuist tagasi tuleb, oled sina
seal rahu hoidmas."
Nad peatusid, sest olid jõudnud vikerkaare jalamile. See värisev purre tõusis kõrgele
Asgardi müüride alla.
Enne kui nad sellele astusid, pani Odin käe oma kaaslase õlale. "Kuid esmalt ütle,
kas vannud uuesti meie kunagisi vandeid? Oma elu lõpus andis Hadding end mulle.
Sellega võtsid sa vastu, mis ma pakkusin, ja me oleme taas vennad."
"Jah," vastas Njord, merejumal. "Tänasest päevast alates kuni kõigi aegade lõpuni
oleme me vennad."
173

Järelsõna
Haddingi lugu, mis on isegi saaga kohta sünge ja vägivalda tulvil, on samas üks
mõistatuslikemaid pärimusi, mis vanast Põhjast meieni jõudnud. Lähemalt uurides
näeme, et see on rohkem kui vaid seikluste ja kangelastegude jada. Selles loos
avaldub ühtsus ja sügavam mõte; kuid mis see on? Mütoloogid ja folkloristid on selle
üle poolteist sajandit pead murdnud.
Kui mitte arvestada paari juhuslikku märget erinevais kohtades, on Haddingi loo
ainsaks allikaks Saxo "Gesta Danorum ". Irooniat lisab fakt, et ka tolle kirjutise
autorist on väga vähe teada.
Ta oli taanlane. Ta kinnitab, et ta isa ja vanaisa võitlesid kuningas Valdemar I eest,
kes valitses aastail 1157-1182. Seega pidi ta ise olema sündinud umbes 1150. aasta
paiku. Kuivõrd ta eelistab kõigi teiste Taani saarte ja meretaguste maade asemel
rääkida Sjaellandist, võime järeldada, et ta oli pärit just sealt ning ilmselt veetis seal
ka suurema osa oma elupäevadest. Ta väidab ka, et võttis nii suure kirjatöö ette
peapiiskop Absaloni käsul. Nimetatu suri enne kroonika valmimist ning sestap
pühendati see tema järeltulijale peapiiskop Andreasele ning kuningas Valdemar II-le.
See sündis aastal 1208, mis paistab olevat ka Saxo enda surma-aasta.
Tema vaimulikud sidemed, fakt, et ta kirjutas ladina keeles ning ta (pisut piiratud)
klassikaline haridus on enamusele õpetlastele alust andnud järeldada, et ta oli munk.
Siiski puudub selle kohta otsene tõestusmaterjal. Tema shovinistlik elukäsitlus, rõõm,
millega ta kirjeldab julgustükke ning kohatine erootilisus annavad samavõrd alust
oletada, et ta võis olla ka ilmalik. Lisanimi Grammaticus, "sõnameister", lisandus ta
nimele alles 15. sajandil, kui huvi ta teose vastu taaselustus.
Mis puutub kroonikasse, siis kavatses ta algselt kirjutada Taani kroonika alates
kuningas Svein Estridssoni (surn. 1076) päevist, kuid Absalon veenis teda üürimaja
talletama ka varasemate aegade kombeid. Kuigi skandinaavlased olid selleks ajaks
juba kakssada aastat ristiusku, vaimustusid nad endiselt esiisade tegudest ja
uskumustest. Sellega paistavad eriti silma islandlased ning Saxo sule all pälvivad nad
teenitud tähelepanu. Just sellelt saarelt on pärit isik või isikud, kelle poolt samal
perioodil kokku pandud luulekogu tunneme tänapäeval "Vanem Edda" nime all.
Inimpõlve jagu pärast Saxo päevi kirjutas Snorri Sturlson ka "Noorema Edda",
"Heimskringla" (Kuningate raamatu) ja tõenäoliselt ka Egil Skallagrimssoni saaga.
Samasuguseid kirjamehi leidub teisigi.
Pole teada, kui põhjalikult Saxo pärimustesse süvenes, keda ta küsitles, mis
märkmetele tugines, kui suur osa ta kroonikast olid vaid mälestused lapsepõlves ja
kolde ääres kuuldud lugudest ja kui palju lappis ta kokku omaenese
fantaasiakildudest.
174
Kindlasti olid talle tuttavad nii skaldide kui lihtrahva suus püsinud iidsed salmid.
Saxo kas pani need ümber proosasse või tõlkis ladina keelde. Mõnel juhul saab neid
võrrelda elementidega Norra rahvaluulest. Sagedamini püüame tema materjalide järgi
vaid algversiooni taastada.
Ta jutustus on üldiselt ilustamata, stiil aga lilleline ja sageli moraliseeriv. Enamjaolt
sai ta algallikaist valesti aru ning veelgi suuremat osa moonutas sootuks. Siiski on
tema kroonika meie jaoks aardelaegas, olgugi ajahambast puretud. Selles sisaldub
vanim säilinud materjal Hamleti ajastust. Kõik tänu Saxo Grammaticusele!
Haddingi loo jutustab ta oma esimese raamatu lõpus. Kirjeldatu.ajaloolise tuuma
tagaajamisel pole vähimatki mõtet. Saxo paigutab Haddingi perioodi kolm inimpõlve
enne Hrolf Krakit. Kindlasti peitub selles kuuenda sajandi keskpaigast rääkivas saagas
oma tõetera. Kuid Islandilt pärinev märksa põhjalikum, kuigi hilisem tõlgendus ei
haaku "Gesta Danorum'iga". Näiteks ei saa Haddingi poega Frodit seostada Hrolfi
samanimelise vanaonuga. Saxo sobitas ilmselt üsnagi meelevaldselt kokku talle
kättesaadavaid infokübemeid.
 Pealegi pole Haddingi lugu isegi mitte õige legend. See on müüt. Saxo jättis selle
asjaolu tähelepanuta. Selle asemel paigutas ta Haddingi peatükki täiesti sobimatu
kirjelduse Odinist kui surelikust võlurist, kuid ta ei tunne kirjeldatut ära, kui Odin end
Haddingile isiklikult ilmutab.
Siiski on see võimas lugulaul täis suuri ja värvikaid tegusid ning pilguheite
maailmale, mis on meile võõras. Olen ammu tahtnud seda tänapäeva lugejatega
jagada. Georges Dumezili järeldab oma hiilgavas uurimuses "Du mythe au roman: La
Saga de Hadingus et autres essais", et Haddingi näol oli tegemist merejumal Njordiga.
See fakt oli minu jaoks esimene vihjamisi vastus küsimusele, kuidas teha sellest
raamatust midagi enamat kui järjekordne mõõga ja maagiaga ilustatud lugu mõnest
hooplevast kangelasest. Olen võlglane ka "Eddade", "Heimskringla", arheoloogide ja
kirjandusuurijate ees.
Mis puutub maapealsesse tegevusse, siis järgib minu raamat Saxo teksti. Olen
püüdnud seda elavdada, leida põhjusi ja põhjendusi sündmustele, mida ta vaid
põgusalt mainis, ning joonistada välja ka nende tausta. See taust on ausalt
anakronistlik - see pole mitte germaani rauaaeg, kus sündmused näiliselt aset leiavad,
vaid viikingiaeg. Ühiskonnakord, tehnoloogiad, silmaring ja teod aga kuuluvad täiesti
ebaajalooliselt üheksandasse või kümnendasse sajandisse, nagu ka Saxo kroonikas.
Püüdsin mitte matkida Islandi karmi stiili. Mis on tuttav neile, on võõras meile ja
vajaks seetõttu seletamist. Loodan aga, et suutsin seda siiski pisut sisse jätta.
Nii mõnigi asjaolu võib lugejale ebaõnnestunud valikuna näida. Näiteks võivad
kergesti segi minna nimed, eeskätt Hadding, Hunding ja Haakon. Ma ei söandanud
neid muuta, nagu ka teisi tähtsaid algallikast pärinevaid osi, kuid püüdsin jutustada
võimalikult selgelt. Ka ei tahtnud ma ilustada asjaolusid, mis puudutasid jõhkrust,
etnilisi eelarvamusi - eeskätt soomlaste suhtes - või naiste seisust, kuigi tol perioodil
oli see kõrgem kui mõni aeg hiljem. See kuulus miljöö hulka. Enamik neist
eripärasustest kestsid mitmeid järgnevaid sajandeid. Nii mõnigi taoline probleem on
meie päevil taaselavnenud. Mis puutub suhtumisse huntidesse, loomadesse, keda
175
minagi austan ja armastan, siis ka see oli tollal just selline; on alust oletada, et enne
tulirelvade ilmumist olid nad inimestele ohtlikumad kui hiljem.
Nii mõnigi kord pidin ma toetuma vaid omaenese oletustele, eriti just nideringide
osas. Saxo ei maini muud, kui et nad elanud kusagil Norras. Trondheimi kunagine
nimetus Nidaros andis mulle mõtte, et ehk elasid nad sealkandis. Võimalik, et hiljem
alistasid neid ajalooannaalidest tuntud trondi hõimud; võimalik ka, et nad on vaid
Saxo peas sündinud lingvistilise segaduse sünnitis. Kuid see oli oluline vaid niipalju,
et andis loole reaalse geograafilise mõõtme.
Kosmilise mõõtme osas olen faktidega veelgi vabamalt ringi käinud. Lõpuks on ju
väga palju teadmisi kaduma läinud. Nii siin kui seal viitavad mõningad seigad sellele,
mis kunagi võis meie peade kohal kõrguda; Hadding pole ainus kangelane, kes võis
olla maskeerunud jumal. Ka Snorri käib müütidega meelevaldselt ringi, jättes lugeja
oletada, milline võis olla nende algtähendus; samas ei saa ka öelda, et kirjaoskamatute
inimeste mütoloogia oleks iial olnud eriti loogiline või järjepidev. Aaside ja vaanide
sõjast pole teada peaaegu mitte midagi, välja arvatud selle toimumise fakt. Leidsin, et
paari ümberkorralduse ja väikese lisandi abil sai sellest loo paljusid fragmente
ühendav raamistik. Mõneti lähtusin ma Viktor Rydbergi 19. sajandist pärinevast
oletuslikust kirjutisest, kus räägitakse Njordi, Freyri ja Freyja vangistusest Hymiri
juures. Samuti on kirjutatud, et Odin ja Loki vandusid kord verevendlust; see seletab,
miks Loki nõnda kaua oma pahategudest hoolimata karistuseta jäi — ent me ei tea,
miks nad seda tegid. Ka see juhtum on minu väljamõeldis. Seda on ka idee Haddingist
kui Njordi inkarnatsioonist, mitte pelgalt redaktsioonist.
Terminite osas otsisin originaalide asemele vasted: "pealik", mitte hersir,
"sõjasulased", mitte hird, "maavardjas", mitte lendrmadr jne. Kohati polnud see
praktiline. Sobiva vaste puudumise tõttu jäi endiselt kasutusele "jarl".
"Svithjod" ei tähenda otseselt Rootsit. Selle riigi praegune lõunaosa Skäne kuulus
tollal Taanile. Skänest põhjas elanud kunagi rahvas, keda nimetatakse "Beowulfis" ja
ka mujal geatideks. See pole kindel, kuid kasutasin seda oletust siiski. Neist omakorda
põhjas asuski Svithjod, pärisrootslaste kuningriik. Piirid olid hägused ja muutusid
sageli ning lisaks leidus teisigi raskusi, näiteks mitmeid muid hõime, keda lihtsalt
ignoreerisin. Sama kehtib selliste alade kohta, nagu Vendland (ligikaudu Preisimaa
mereäärne piirkond, Poola, Leedu ja Läti) ning Gardariki (Loode-Venemaa).
Kuid need üksikasjad on tähtsaid vähestele entusiastidele, kellele need on niigi
teada. See raamat räägib lugejaile vaid loo. Loodan, et see teile meeldib.

OÜ Greif. Tellimus nr. 2209.