VASSILI ARDAMATSKI_Kättemaks

Tõlkinud Hans Luik

KIRJASTUS «EESTI RAAMAT» . TALLiNN 1974

V2 /А 74

Originaali tiitel: Василий Ардаматекий ВОЗМЕЗДИЕ Роман

«Советский писатель». Москва, 1972.
Värsid tõlkinud К. Kangur Kunstiliselt kujundanud V. Tõnisson

7—3—2 133—74
© «Eesti Raamat» 1974

NSV LIIDU KESKTÄITEVKOMITEE PRESIIDIUMI KOOSOLEKU

PROTOKOLLIST
5. septembril 1924. a.
§ 17. Mõnede OGPU töötajate autasustamisest Punalipu . ordeniga. (NSV Liidu KTK
sekretäri ettepanekul)
Visa töö ja täieliku ustavuse eest raskete, keeruliste ülesannete täitmisel, mis OGPU
seltsimeestele V. R. MEN-ZINSKILE, A. P. FJODOROVILE, G. S. SOROJEZKI-NILE,
N. I. DEMIDENKOLE, S. V. PUZITSKILE, A. H. ARTUZOVILE, R. A. PILJARILE,
S. G. GENDINILE, J. P. KRIKMANILE ja I. I. SOSNOVSKILE andis, ning opei
itsiooni eduka lõpuleviimise eest otsustas NSV Liidu KTK Presiidium autasustada sm. V.
R. MENZINSKIT, A. P. FJODOROVI, G. S. SÕROJEZKINIT, N. I. DEMI-DENKOT,
S. V. PUZITSKIT ja R. A. PILJARI Punalipu ordeniga.
Seltsimeestele A. H. ARTUZOVILE, I. I. SOSNOVSKILE, S. G. GENDINILE ja J. P.
KRIKMANILE nende töö eest NSV Liidu tööliste ja talupoegade valitsuse nimel tänu
avaldada.
NSV Liidu Kesktäitevkomitee esimees
- M. KALININ Sekretär A. JENUKIDZE

I. ALGUS

ESIMENE PEATÜKK
Tsaariarmee ohvitser Leonid Danilovitš Sešenja hiilis öösel tsiviilriietuses —
presentjopp seljas, nahksoni peas ning jahimehesäärikud jalas — üle Poola ja Nõukogude
Liidu piiri. Vapruse eest ordeni saanud ohvitseril on alandav pisimatki krabinat kuuldes
kõige niruma varganäo kombel põõsasse pugeda ja kükitada seal nagu jänes. Kuid
Šešenjal polnud muud valikut, ning emigrandielu oli ta sõnakuulelikuks teinud. Aga ta ei
kuulunud mitte nende vene emigrantide hulka, kes sellestki rõõmu tundsid, kui neil ei

1
tarvitsenud Venemaale tagasipöördumise ootel nälgida. Tema võitles koju
tagasipöördumise eest, ta oli õnnelik ja pidas end kangelaseks — olgu teistega kuidas on,
aga temale asutakse kodumaale tagasi jõudes kõikide läbielatud vintsutuste eest küllaga.
Punastest puhtakstehtud Venemaal lootis Leonid Sešenja teistest suurema noosi saada.
Boriss Viktorovitš Savinkov oli talle kord öelnud: «Minuga koos lähete te ajalukku!»
Sešenja ei saanud küll hästi aru, mida see tähendab, aga püüdes kujutleda, kuidas ta
ajalukku läheb, nägi ta end mustaks lakitud kalessis, millel olid erekollaste kodaratega
kummirattad all. Kaless kihutas kummide kahinal mööda sillutatud maanteed, talumehed
kahel pool teed aina kummardasid, kummardasid, kummardasid. Või-mujooyastus oli
talle lapsepõlvest saadik tuttav. ..
Tema elu oli ülimeeldivalt alanud — ta oli rikka talu ainuke pärija, möldri tütar heitis
talle silma... Ent kõik läks luhta. Kaheteistkümnendal aastal võeti ta nekrutiks — mida
kõike isa ka ei teinud, poissi ei läinud korda vabaks osta. Kuid selgus, et ka sõjaväes võib
saatus inimesele naeratada. Isa kergendas jälle oma kulakukukrut, jagas helde käega
kõiksugu ülemustele pistiseid, et nad
7

tema ainukest pärijat lahkemalt kohtleksid. Ja eks Sešenja ise teadnud ka, mida teha,
kui pagunid õlgadel. Seitsmeteistkümnenda aasta alguses oli ta juba kapten ja tal oli kaks
ordenit rinnas, ehkki ta terve sõjaaja rindest viisakal kaugusel viibis. Sõda hakkas ilmselt
lõpule jõudma, Sešenja nägi üha sagedamini unes oma kuueaknalise fassaadi, plekk-
katuse ja kõrge kivisokliga maja ...
Siis aga juhtus kurat teab mis. Mingisugused sakslaste raha eest äraostetud bolševikud
ässitasid matsikarja mässama, tegid revolutsiooni ja upitasid troonile omaenda tsaari, kes
plommitud vagunis Saksamaalt kohale oli saadetud. Ja muudkui hakkasid elu oma
matsiarusaamade järgi ümber korraldama. Kõik, kes aga vähegi jõukamal järjel olid,
notiti maha. Ei jõudnud Sešenja veel sinelitki seljast võtta, kui juba tuli omaste käest kurb
kiri: nende maja oli rekvireeritud, seal asus nüüd kool. Maja ülevõtmise aegu oli isa neile
röövlinägudele kirvega kallale karanud ja vangi pandud, jumal teab, kus ta nüüd on. Ema
oli kohemaid hinge heitnud. Enne kui Sešenja asjast aru sai, oli ta kõigest ilma: koduta,
isata, emata. Varsti jäi ta ka kodumaata, temast sai emigrant.
Nüüd oli tema ainukeseks elumõtteks võitlus bolševike vastu. Hing valutas vihast ja
kättemaksuihast nagu vigane hammas. Kahekümnendal aastal pääses ta esimest korda
oma surmavaenlaste kallale — ta sõdis siis kindralite Peremõkini ja Bulak-Balahhovitši
vägedes, kes Poolast Nõukogudemaale rüüsteretki tegid. Kommunistidele armu ei antud...
Ka hiljem — kahekümne teisel aastal — käis Sešenja bolševikke nuhtlemas. Ta tegi
polkovnik Pavlovski juhtimisel kaasa sõjaretke Nõukogude Venemaa lääneosasse. Jälle
rahuldati oma verejanu ehk, nagu ataman ütles, «kärbiti bolševike küüsi». Vallutati terved
linnad ja kehtestati seal oma võim. Tõsi küll, mitte kauaks. Pavlovski oli teistest kavalam,
ta oskas õigel ajal jalga lasta...,
Teistel ohvitseridel ei vedanud. Kodumaast kaugel vandusid nad Wrangeli, Judenitši
või Denikini taolistele skandaalselt • lüüa saanud Vene kindralitele truudust. Nüüd
purelesid kindralid isekeskis, vaidlesid, kellel on Venemaa jaoks kõige parem
tsaarikandidaat varuks, ja prassisid Antandilt saadud raha bankettidel maha, kaadri-
ohvitserid aga palkasid end prantsuse mõisnikele sulasteks, et mitte nälga surra.
8

2
 Šešenjal oli, jumalale tänu, õnne — ta leidis korrapealt oma õige koha, lõi kaasa heas,
pühas ürituses, mille eesotsas seisis talurahva suur juht ja kaitsja Boriss Viktoro-vitš
Savinkov. Savinkovi organiseeritud Kodumaa ja Vabaduse Kaitse Rahvaliit (KjVKR) oli
endale eesmärgiks seadnud bolševike kukutamise.
Sešenjale meeldis üritus, mille teenistuses ta seisis. Ja möödunud aastal juhtus midagi
uskumatut — temast sai juhi enda adjutant. Sešenja oli uhke, et talle nii vastutusrikas
ametikoht usaldati, ta kiindus väga juhisse, juhi seiklusrohkesse minevikku ja suurde
tulevikku...
Sešenja oli Savinkovile ka selle eest tänulik, et Savinkov just teda ohtliku ülesande
täitjaks valis — ta hiilis praegu üle piiri, et minna esmalt Smolenski, seejärel aga
emakesse Moskvasse endasse. Ta täidab ustavalt Kodumaa ja Vabaduse Kaitse
Rahvaliidu liikme vandetõotust — tegutseda Venemaal «võimalust mööda avalikult, relv
käes, ning seal, kus see võimatuks osutub, salaja, kavaluse ja pettusega». Relvastatud
võitlusest oli Sešenja juba osa võtnud ega olnud oma nimele häbi teinud. Siitpeale tegut-
seb ta salaja, käratult. . .
Õnneks ei teadnud Sešenja, mida liidu keskkomitees tema kandidatuuri vaagimisel oli
räägitud. Savinkov oli kaks teist kandidaati kõrvale jätnud ja öelnud: «Läheb Sešenja.
^siteks ei tohi mehel, keda säärasesse komandeeringusse saadetakse, omaenda ideid ja
mõtteid olla, ning teiseks — kui tal täbarasti läheb, pole kaotus kuigi suur. Ma tulen ka
ilma adjutandita toime...»
Sešenjale aga ütles ta, et keskkomitee valis kandidaatide hulgast just tema, sest
seesuguse ülesandega peab Venemaale minema iseseisvalt ja loogiliselt mõtlev inimene,
vapper, äraostmatu, üritusele piiritult ustav mees, kes juba varem Nõukogude Venemaal
on käinud.
Jah, juht ei eksinud temas. Küllap ta kontrollib pool aastat tagasi Venemaale saadetud
residentide tööd nagu kord ja kohus. Savinkov oli käskinud: «Kui sa näed, et nad meid alt
veavad, siis tee neile kohemaid, pikemalt mõtlemata lõpp peale...» Sešenja teebki seda
suure ja püha ürituse nimel, tema käsi ei värise ..
9
Ta läks pikkade kergete sammudega, nagu tugev, enesekindel mees kunagi. Läks
otseteed üle aasade, kus hein alles niitmata oli ja pärast kuuma suvepäeva lausa hinge-
matvalt lõhnas, läbi hämarate orgude, kus heljusid esimesed udupilved, läbi lepavõsa, mis
eespool mustendava metsa serval üha tihedamaks padrikuks muutus.
Sešenja tundis hästi seda teed Nõukogude Liidu piirile, ta oli siit Pavlovski jõuguga läbi
läinud. Tee viib Poola väikelinnast Luninezist piiriäärsesse Gaištše tallu. Tookord läks
kogu nende jõuk korraga üle piiri — murdis toorelt läbi. Punaste piirivalvurid ei saanud
neid kinni pidada, sest Poola piirivalve toetas neid kuulipilduja-tulega. Muide, poolakate
poolt polnud Sešenjal ka sedapuhku midagi karta. Tal oli sedel taskus, sedelil oli masi-
naga trükitud sõna «przepustka», mille tähendust ta ei teadnud, tindipliiatsiga kirjutatud
kuupäev ja arusaamatu allkiri. Selle sedeli oli talle andnud Poola luure piiriäärse
eksposituuri 1 nr. 1 ülem kapten Sekunda. Neid sedeleid anti juhuks, kui mõni Poola
piirivalvur äkki oleks kinni võtnud kellegi, keda ei tohtinud kinni võtta, ja poleks tema
juttu uskunud . ..
Piirini oli jäänud kõigest kilomeeter maad. Suveöö pilkases pimeduses oli väga raske
minna. Sešenja kükitas aeg-ajalt maha, et taeva taustal näha, kuspool võpsik harvem on.

1Nõnda nimetati Poola luure esindusi, mis asusid piiri ääres. (Autori märkus.)

3
 Sešenja teadis, et varsti jõuab ta metsa, laskub orgu, mille põhjas lookleb sammulaiune
oja, ronib siis järsust orunõlvast üles, astub veel kümmekond sammu edasi ja ongi
sealpool piiri...
Hinge kinni pidades hiilis ta edasi, silmitsedes saladuslikult vaikivat sünkmusta metsa,
kust hoovas oru jahedat kõduhõngu.
Äkki hakkas tal hirm. Talle meenusid kapten Sekunda sõnad: «Me pole siin veel ühtki
meest kaotanud.» Sešenja väljus võsast väikesele lagendikule ning peatus, et hinge
tõmmata ja ringi vaadata.
«Teie vahest pole siin kedagi kaotanud — aga punased?» mõtles ta, ja hakkas piki
lagendiku serva ettevaatlikult metsa poole minema.
«Kui meie meeste juttu uskuda, siis punased muud ei teegi kui aina lollusi. Aga miks
siis kogu maailma tarkpead
10
neist jagu ei saa? Miks?» Kord küsis Sešenja seda Savinkovilt endalt. Vastuse asemel
läkitas juht oma adjutandile nii tulivihase pilgu, et tollel jäädavalt kadus himu midagi
küsida ...
Kell hakkas kaksteist saama. Üle piiri tuleb minna süda-öösi. Punaste piirivalve vahetab
siis valveposte, küllap nad, raisad, peavad sel puhul miitingut.
Sešenja istus kännu otsa jalgu puhkama. Jah, miks nende punastega küll nii kaua
jännatakse? Sešenja ülemus Poolas — kapten Sekunda — muudkui räägib: «Bolševike
järele tuleb paremini luurata, siis lööme nad ühe ropsuga mättasse.»
Sešenja ei pidanud oma siinsest ülemusest lugu, ta ei sallinud üldse poolakaid, ja seda
veel iseäranis. Kapten oli küll nägus mees, aga nina oli tal terav nagu rotil ja silmad jollis
nagu kurjal koeral — mine tea, millal ta sulle säärde kargab. Naljakas nimi. Sekunda.
Kapten Sekunda. Ja aina õiendab: «Sekundale niisugused asjad ei meeldi...», «Sekunda
seda ei salli...», «Sekunda teab kõike...» Kas too rotinägu just kõike teadis, aga oma tööd
ta igatahes tundis.
Kehtis niisugune kord: kui keegi Savinkovi käsul Venemaale läks, siis tuli tal tingimata
kapten Sekundaga tegemist teha. Venemaalt tagasi jõudes mindi jälle kõigepealt kapten
sekunda juurde. Kõik, mis piiri tagant kaasa toodi, tuli temale anda. Kapten Sekunda
läkitas kõik luureandmed Varssavisse, kindralstaapi, ja alles sealt sai Savinkovi liidu
keskkomitee endale koopiad. «Tuleb välja, et see kaptenipagunitega rott on suurem nina
kui Savinkov ise,» mõtles Sešenja tigedalt. Polnud midagi parata. Mõni mees oli
proovinud kõige olulisemat rotinäo eest varjata, lootes teda tühja-tähjaga ära petta. Neid
enam üle piiri ei lastud ja nad jäid ilma heast teenistusest, mille eest tasuti dollarites.
Dollareis peituski Poola kapteni mõjuvõimu peamine allikas. Sešenjal oli ühes Varssavi
pangas 480 dollarit hoiul, ta oli nad juba tookord Sekundalt saanud, kui ta Pavlovski
jõuguga Venemaal käis. Sekunda maksis siis mis tahes nõukogude dokumendi eest head
raha. Jõuk pidas kommunistidele ja nõukogude aktivistidele jahti. Tapetute dokumendid
toodi Sekundale. Neid kuhjus nii palju, et nende hind tunduvalt langes. Sešenja aimas
seda ette ja hakkas Nõukogude Venemaal omapead jahti pidama. Ta laskis siin
kooliõpetaja, seal kirjakandja
11
maha ning tõi nende dokumendid Sekundale. Ja kui parteipiletite hind langes, sai
Šešenja kõiksugu muude dokumentide eest endist viisi täie hinna...

4
 Kõik ütlesid, et kapten maksab spionaažiandmete eest heldelt, ta ei koonerda. Nüüd aga
oli uus kord kehtestatud: poolakatelt saadi raha ainult KjVKR Vilno komitee ülema
Fomitšovi kaudu. Sešenja tuju see eriti ei rikkunud — Fomitšov oli tema sugulane, tema
kälimees.
Savinkov oli öelnud, et võib-olla jätab ta Sešenja Moskvasse residendiks, sel juhul
hakkab Sešenja kindlat palka saama — 120 dollarit kuus. Kaksteist korda sada kaksküm-
mend — teeb välja veerandteist tuhat. Sešenja naine Saša armastas öelda: «Oleks meil,
Ljonja, tuhatki dollarit hakatuseks, siis jõuaksime me õige varsti haljale oksale.»
Venelased hoidusid välismaal naist võtmast. Ühtedel oli kodus pruut või naine, ja nad
lootsid veel, et neid oodatakse. Teised ei riskinud muulannaga abielluda — arvati, et ega
sellest head nahka tule. Peamine põhjus oli aga see, et siinset koeraelu võõraste ulu ja
käsu all oli üksi kergem taluda. Sešenjal oli vedanud ...
Naisele mõeldes naeratas Sešenja ööpimedusse, sinnapoole, kuhu olid jäänud tema
kodu ja Sašake. Särtsakas tüdruk! Ajas kohe esimese suudlusega pea segi, nii et mees
temasse meeletult armus. Ja kui kentsakas perekonnanimi tal on — Zaitšonok, jänku!
Veel nädal aega pärast tutvumist ei uskunud Sešenja, et tal niisugune nimi on, arvas, et
tüdruk teeb nalja. Temaga juba igav ei hakka... Saša oli Valgevenemaalt pärit. Kui
revolutsioon puhkes, viis üks kariloomade ülesostja, kelle toatüdruk ta oli, ta Poolasse
kaasa. Varsti tapsid röövlid tänaval tema peremehe. Sešenja ei pannud talle seda
ülesostjat pahaks, sest Saša oli väga nägus. Teine nii ilus tüdruk oleks Vars-savi-taolises
halastamatus linnas libedale teele läinud, aga Saša Zaitšonok pidas vastu, leidis peagi
ühes Varssavi suures restoranis ettekandja koha ning hakkas kohakaasluse alusel
poliitilise politsei agendiks. Kõigele lisaks oli tema Saša veel tark nagu saatan! Seal
restoranis armastasid käia kõiksugu haritlased, nii et Sašal jätkus mõlemal alal tööd, mõni
kuu sai ta politseist rohkem raha kui restoranist. Nii et kui ta tuhande dollari
kõrvalepanemisest rääkis, süs polnud see sugugi tühi loba. Kui nad selle raha kokku
saavad, avab Saša omaenda restorani; Sešenja oli kindel, et see tal korda läheb..
12
Sešenja tõusis otsusekindlalt püsti; tundes endas vihast jõudu pulbitsevat, tammus ta
ühelt jalalt teisele, puurides pilguga pilkast ööd, mis teda ümbritses. Kiiruga lõi tä mitu
korda risti ette ja hakkas edasi hiilima.
Nõukogude piirivalvurid kuulsid tema samme juba siis, kui ta alles lähenes piirile. Nad
olid kahekesi, mõlemad justkui kiuste kasvult kängu jäänud, vägimehe mõõtu nad
igatahes välja ei andnud, ja mõlemad olid esimest aastat sõjaväes, kõigest kolm kuud
tagasi olid nad komsomoli lähetuskirjaga Sormovost tulnud. Ühe nimi oli Ivan Pan-kin,
teine kandis Aleksandr Suvorovi uhket nime. Nad kartsid veidi, kuid mitte enda, vaid
piiririkkuja pärast — nad kartsid, et ta võib minema pääseda, või et nad ei suuda teda,
nagu kästud, elusalt kinni võtta. Kordoni ülem läheb iga kord, kui ta kuuleb, et
piiririkkuja on läbi lipsanud või surma saanud, näost siniseks. Ta ütleb, et Minsk teeb
talle selle eest peapesu. Ja mida tema sinna parata saab, piirivalvureid on vähe, pole
kahtki meest kilomeetri peale välja panna... «Aga kui sul on õnne ja mõni lurjus sulle otse
sülle jookseb,» manitses komandör igal instrueerimisel tungivalt, «siis ole hea, näita, et sa
kange mees oled, ära tapa teda. Me kõik, seltsimees Dzeržinskiga eesotsas, palume sind.
Meie riigil on tähtis neid võllaroogi elusast peast kätte saada. Nii et ma palun teid, seltsi-
mehed vuiriejad, hoidke end vaos...»

5
 Kerge öelda — ära lase minema ja ära tapa, aga mis siis, kui ta sulle otse sülle jookseb
ja paistab pimedas suur nagu hobune?
Sešenja sammus otse männitüve taga seisva Suvorovi poole. Vähe sellest — ta peatus
sama männi all, ainult teisel pool. Peatus ja hingeldas. Suvorov seevastu ei söandanud
üldse hingata. Ja siis tegi ta midagi, mille üle kordonis veel kaua tagantjärele naerdi. Ta
pani püssi hiljukesi männi najale, röögatas: «Siia, Vanja!», ja kargas Sešenjale kallale.
Sešenja pöördus järsult ja nõtkutas põlvi. Suvorov libises tema turjalt maha ning
kukkus vetruvale samblale. Sešenja tõmbas saapasäärest soome pussi ja ründas Suvo-
rovit, kuid ei leidnud teda pimedas üles. Suvorov oli vahepeal eemale roomanud... Nüüd
jõudis Pankin appi ja sööstis nagu kull Sešenjale kallale. Mõlemad mehed prantsatasid
maha. Sešenjal läks korda Pankinile noaga virutada, kuid hoop polnud kardetav, haavas
vasakut ölavart.
15
Valu tegi Ivani maruvihaseks. Suvorov oli sedaaegu käsikaudu Šešenja pea üles leidnud
ja surus ta näoli vastu maad. Pankin aga haaras piiririkkuja mõlemad käed ning väänas
need järsult selja taha. Sešenja lõtvus ja jäi lamama nagu jahukott — nähtavasti oli ta
valu pärast teadvuse kaotanud ...
Teda prooviti juba kordonis üle kuulata. Sešenja vaikis ega öelnud oma nimegi — ta
nagu ei saanud veel päriselt aru, mis temaga juhtunud oli. Ta viidi Minski. Ja jaamast otse
ülekuulamisele, kuigi, oli öö, kell oli juba kolme peal.
Hiiglasuur kabinet. Seinte ääres seisid reas vähemalt paarsada tooli. Lakitud ja rohelise
kaleviga kaetud kirjutuslaud poleks plaanvankrilegi ära mahtunud. Telefonid seisid
omaette laual. Jaa, seda ei andnud kapten Sekunda lutikakongiga võrreldagi.
Laua taga istus suurt kasvu ja väsinud näoga mees. See oli Valgevene GPU ülem
Medved. Tema silmad uurisid ja takseerisid laualambi rohelise varju tagant Sešenjat —
mida see laiaõlgne, laia juhmaka näo, jõuetu lõua ning raskete laugude alt uniselt
vaatavate pungis silmadega mees endast kujutab? Üks oli selge — ta polnud mingi
tõukoer, aga ka mitte lihtne karjakrants.
«Noh, kas hakkame rääkima? Keelitamiseks pole mul aega.»
Sešenja vaikis ja vaatas pundunud laugude vahelt tše-kistist mööda.
«Kuidas soovid!» ümahtas Medved vaikselt ja käskis arreteeritu ära viia.
Sešenja paigutati tuubil täis kongi, kus oli kõiksugu kaabakaid: salakaubavedajaid,
valuutaga sahkerdajaid, bandiite, narkootikumidega äritsejaid ja altkäemaksuvõt-jaid.
Kolm päeva talus Sešenja kriminaalkurjategijate mõnitusi. Muidugi valetas ta neile, kes
ta on ja kust pärit, ütles, et ta nabiti kinni, sest tal arvatakse kulda olevat, temal aga pole
isegi plekki, kullast rääkimata. Kuid ta polnud küllalt osav valetaja, kriminaalkurjategijad
arvasid, et ta neile hambasse puhub ja on nende juurde nuhiks pandud. Kongikaaslased
kolkisid Sešenja läbi...
Sešenja kutsus valvuri ja nõudis, et teda ülekuulamisele viidaks, sest ta tahtvat midagi
tähtsat teatada. Aga ta kutsuti välja alles järgmisel päeval. Öösel andsid krimi-
naalkurjategijad talle veel ühe keretäie ja hommikul
14
jaksas ta paraski kõrvalt libedalt põrandalt, kus talle koht oli antud, vaevu tõusta.
Esimesel ööl oli ta põgenemisplaane haudunud, GPU-st vanglasse minnes hoidis ta
hoolega silmad lahti, jättis kõik käänakud meelde. Nüü4 vahtis ta oma jalge ette ja

6
mõtles, et kui ta ei taha vanglas kõngeda, siis ei tohi ta tolle tähtsa uurija juures enam
vaikida.
Sešenja otsustas üht-teist rääkida, et uurijas huvi ärkaks, seejärel aga
ülestunnistamisega venitada ja ühtaegu põgenemiseks ettevalmistusi teha. Polkovnik
Serge Pavlovski oli ühtelugu korranud, et niisugust vanglat ei olegi, kust ei saaks jalga
lasta.
Kuid teda ei viidud hoopiski mitte sinnasamasse suurde kabinetti, sellesama tähtsa
ülemuse juurde, vaid kõledasse kartseritaolisse ruumi. Verinoor uurija, nägus sinisilmne
poiss, alustas ülekuulamist.
Sešenja ütles, et tema nimi on Komlev, tunnistas üles, et ta tuli piiri tagant, ja teatas, et
ta on Savinkovi adjutant. Ta arvas, et uurija tema tiitlit kuuldes üllatunult püsti kargab.
Too aga ei liigahtanudki.
«Ärge ajage kägu,» ohkas uurija vaguralt, «Savinkovil pole sellenimelisi adjutanti.
Teate mis: laduge välja, mida te kavatsete välja laduda, ja ärge keerutage, sest kui ma ise
kõike mõistatama pean, siis ei saa me õhtukski valmis. Ainult ärge te katsuge puru silma
ajada. Mis teie nimi on, ja kas te olete adjutant või ei ole?»
«Olen küll,» kinnitas Sešenja solvunult.
«Nii. Teie nimi?»
«Sešenja.»
«See on juba tõenäolisem,» ütles uurija heakskiitvalt. «Ees- ja isanimi?»
«Leonid Danilovitš...»
«Palun jutustage lühidalt oma elulugu. Kontrolli mõttes. Ma ei panegi seda kirja ...»
Sešenja jutustas oma eluloo, ilma et ta eriti palju valetanud oleks. Ent kui jõuti
ülesandeni, mida ta oli täitma tulnud, ütles Sešenja, et ta saadeti ainult vaatama, kuidas
siin nüüd nõukogude võimu all elatakse.
Hommikust supilurri ei söönud ta enam kongis, kus kriminaalkurjategijad tal iga päev
leiva ära võtsid, vaid kohtu-uurija toas. Sešenja pidas seda oma uue elu alguseks.
Põgenemisele ei maksnud mõeldagi — selja taga pendeldas lakkamatult vahisõdur.
15
õhtul viidi ta suurde kabinetti, kus ta kord juba oli käinud. Sedapuhku kandis tähtis
ülemus mundrit, Sešenja nägi tema varrukail eraldusmärke, kuid ei teadnud, mida need
tähendavad. Ent oli selge, et ta on kõrge ülemus.
«Te ütlesite uurijale, et olete Savinkovi adjutant?» küsis ülemus.
«Just nii,» võttis Sešenja valveseisangu.
«Siis emba-kumba: kas pole Savinkovil enam mehi ja ta ise on lolliks läinud, ega ta
muidu teid, oma adjutanti, nii tühise asja pärast Venemaale saadaks, või on teil üpris
tähtis ülesanne, millest te meile rääkida ei taha.»
Sešenja murdis pead, mida vastata. Seda, et ta Pav-lovski jõugus oli, ei võinud nad
teada, ja sedapuhku ei jõudnud ta veel midagi kurja teha, talle polnud midagi süüks
panna.
«Mul ongi üsna tõsine ülesanne...» alustas ta pärast kauast vaikimist, jälgides ülema
vidukil silmi. «Jah, teil on õigus, see on väga tähtis ... Savinkovile. Mõelge ise: ta saadab
oma käsilasi Venemaale, ega tea, mida nad siin teevad. Nüüd otsustas ta pisteliselt
kontrollida. Miks just mind siia saadeti? Arvatavasti pidi minema keegi, keda Savinkov
täielikult usaldab. Ta ju usaldas neid ka, keda ta varem siia saatis, nüüd aga peab neid
kontrollima. Nii ei tulegi sellel lõppu, kui kontrollimata inimesi saadetakse.»

7
 «See on juba mõistlikum jutt...» Ülem silmitses Sešenjat teraselt, ja too hakkas toolil
nihelema. «Mis aadressid teile anti?»
Seda küsimust oli Sešenja oodanud, ta ütles ammust aega valmismõeldud vastuse:
«Aadressid pidin ma Moskvas postkastist leidma.»
«Kus see asub?»
«Vagankovo surnuaial.» (Savinkov oli soovitanud seal surnuaial konspiratiivkohtumisi
määrata.)
«Noh, kui lugu nii on, siis tuleb teid Moskvasse saata...»
Sešenja paigutati siinsamas GPU majas üksikkongi. Kong oli puhas, seal oli madratsiga
voodi. Sešenja heitis voodisse ning püüdis kõigest väest unega heideldes oma olukorra
üle järele mõelda... «Saite nüüd, rajakad!» parastas ta. «Arvate, et ma loll olen?
Moskvasse on tervelt tuhat versta maad, ja igal verstal saab sääred teha...» GPU ülem
helistas sel ajal otseühendustelefoniga
16
Moskvasse, OGPU vastuluureosakonna ülemale Artur Hristianovitš Artuzovile.
Medved teatas Sešenja tabamisest ja tema seletustest juurdlusel ning palus:
«Võtke ta enda hoolde, mul on niigi juba uurijatest puudus.»
«Ega minulgi ülearust kaadrit ole...» naeris Artuzov liini teises otsas. «Aga niisuguse
eksemplari pärast olen ma valmis ohvreid tooma. Adjutandi loovutate te küll heameelega
meile. Aga mida te siis teete, kui vana hunt ise tuleb?» Artuzov tegi pausi, otsekui
oodanuks ta tõemeeli vastust, ja küsis siis: «Mida see Sešenja endast kujutab? Kas ta on
tark mees?»
«Keskelt läbi. Mina uskusin, et Savinkovi adjutant peaks niisugusest peajagu üle olema.
Adjutant jälle peab nähtavasti meid kretiinideks.»
«Jumal tänatud, nad kõik arvavad nii,» lausus Artuzov ja palus, et vahisõdurit, keda
Sešenjat konvoeerima saadetakse, hästi instrueeritaks.
«Olge mureta, me pakime saadetise sisse nagu kord ja kohus...»
«Võtkem siis taas teadmiseks, et Poola lojaalsusvanded on tühi lori. Ma lõpetasin.»
Pärast kõnelust Minskiga helistas Artuzov kohe oma abile Sergei Vassiljevitš Puzitskile
ja kutsus ta enda juurde. Nende kabinetid olid lähestikku, kõigest kümmekond sammu
läbi ootetoa minna. Koostöö oli neil hea, iga päev läks kumbki mitu korda läbi ootetoa, et
teisega mõtteid vahetada. Ka täna oli Artuzov alles pool tundi tagasi Puzitski kabinetis
käinud, nad olid just Savinkovist rääkinud, olid arutanud, kas tema. organisatsioonis on
veel teisi tema tasemega mehi. Puzitski arvates polnud Savinkovil kunagi silmapaistvalt
tarku võitluskaaslasi olnud, veel vähem võis tal neid praegu olla. Ta võrdles Savinkovi
esinäitlejaga, kes ei kannata, et tema trupis teisi talente oleks. Artuzov aga kartis, et
Moskvas Savinkovi lähikonda lihtsalt halvasti tuntakse. Nende vaidlus polnud kaugeltki
mitte juhuslik — Sergei Vassiljevitš Puzitskil mõlkus ammust aega mõttes üks julge ja
erakordselt keeruline operatsioon Savinkovi vastu. Kuigivõrd kindlat plaani veel ei olnud,
oli ainult idee, ja seda nad arutasidki iga päev. Oli tavaks saanud, et Artuzov otsekui
õrritas Puzitskit üha uute kriitiliste märkustega, teine aga kaitses kõigest väest
17
oma ideed ning täpsustas ja täiustas iga kord vaidluse käigus oma kavatsust. Muidugi
said mõlemad väga hästi aru, et need kõnelused ja vaidlused polnud midagi muud kui
nende igapäevane töö.

8
 «Te saate Minskist kingituse,» ütles Artuzov Puzitskile, kui too tema kabinetti astus.
«Piiril nabiti kinni Savinkovi adjutant.»
«Sešenja!» Puzitski jäi nagu soolasammas keset kabinetti seisma. «Justament.» «Aga
Savinkov ise?» «Pole veel nägu näidanud.»
Puzitski läks Artuzovi juurde ja küsis, sasides erutatult oma tihedat tumepunast
juuksepahmakat:
«Kas ta ei võinud märkamatult üle piiri pääseda?»
«Ei, Minsk kinnitab, et kedagi teist polevat nähtud. Aga tont teab. Tuleks välja
selgitada, kas ta pole Pariisist kadunud.»
Riigipiiri illegaalse ületamise katsel vahistatud kodanik L. D. Šešenjalt äravõetud
esemete ja dokumentide nimekiri
1. Firma «P. Bure» kuldtaskukell. Tagakaane siseküljele on
graveeritud: «N. K. Voloskovile 1. Ratsaarmee Revolutsiooniliselt
Sõjanõukogült».
2. Suur aednikunoakujuline taskunuga. Kasutatav külmrelvana.
3. Brauning täie padrunipidemega ja tagavarapide, kus on viis
padrunit. Kõigis padruneis on lõhkekuulid.
4. Kahe poolega nahkrahatasku, kus oli:
11 (üksteistkümmend) Nõukogude tšervoonetsit;
umbes 30-aastase naise foto, mille tagaküljel on pühendus: .«Igavesti sinu! Saša.»;
paberitükk, millel on kirjutusmasinaga trükitud sõna «prze* pustka» ning allkiri
(mitteloetav).

TEINE PEATÜKK
Boriss Viktorovitš Savinkov ja tema parem käsi Aleksandr Arkadjevitš Derenthal
istusid kiirrongis, mis Varssavist üle Berliini Pariisi kihutas. Nad olid tagasiteel
Varssavist, kus nad mitu päeva kõvasti tööd olid teinud. Kodumaa ja Vabaduse Kaitse
Rahvaliit (KjVKR), mille Savinkov oli Nõukogude riigi vastu võitlemiseks
organiseerinud, jätkas tegutsemist. Liidu töö põhikeskuseks oli endiselt Varssavi,
18

ja Savinkov pidi üsna tihti Pariisist siia sõitma. Mugav see muidugi polnud, aga olnuks
märksa halvem, kui Poola valitsus oleks Moskvale antud lubadust tõemeeli täitnud ja
vene emigrantide Nõukogude-vastasele tegevusele Poola territooriumil lõpu teinud. Ent
jumalale tänu, faktiliselt piirduti vaid Savinkovi enda demonstratiivse väljasaatmisega
Poolast...
Kahekümne esimese aasta päikesepaistelistel juuni-päevadel, mil liidu
asutamiskongress Varssavis Marszal-kowska tänavas, majas nr. 68 istungeid pidas, oli
kõik soliidsena ja paljutõotavana paistnud. Saalis olid viibinud kahekümne kuue
savinkovlaste organisatsiooni delegaadid, kes Venemaalt salaja üle piiri olid tulnud.
Erilaudade taga olid istunud «liidu sõbrad välisriikidest», luureteenis-tuste esindajad:
kolonel Sologub Poolast, monsieur Gaquier Prantsusmaalt, sinjoore Stabini Itaaliast ning
Ameerika ja Inglismaa Varssavis asuvate sõjaväeliste esinduste ohvitserid. Ja viimaks
veel aukülaline — Ukraina kontrrevolutsiooni esindaja ataman Tjutjunnik.

9
 Asutamiskongressi programmresolutsioonis seisis kirjas:
«Tunnistada praegune olukord kõigiti sobivaks KjVKR mitmekülgse tegevuse
arendamiseks Venemaa territooriumil, mille lõppeesmärgiks on bolševike režiimi
kukutamine ning ehtvenepärase demokraatliku korra kehtestamine ...»
Sellest polnud veel kaht aastatki möödas. Kuni viimase ajani olid asjad arenenud üsna
hästi — Venemaal tegutsesid salaorganisatsioonid, mõnel neist, näiteks Smolenski
organisatsioonil, oli mitusada liiget. Nad panid toime diversiooni- ja terroriakte —
lasksid ronge rööbastest välja, lõhkusid linnadevahelisi sideliine, panid vabrikuile ja
ladudele tule otsa; kommunistid jõudsid vaevu oma mõttekaaslasi matta.
Organisatsioonide ja Varssavi vahel sõelusid vahetpidamatult käskjalad, kes tõid
poolakatele ja prantslastele väärtuslikke luureandmeid. Sellele vastavalt kasvas ka liidu
hoiuarve... Ent äkki hakkasid kõik asjad halvasti minema, ning tundliku baromeetri
reageeringuna järgnes sellele kohe Pariisi ja Varssavi rahulolematus.
Seepärast käisidki Savinkov ja Derenthal Varssavis. Derenthali ülesandeks oli
poolakaid rahustada. Savinkovi ülesandeks oli tegeliku olukorra väljaselgitamine ja oma
meeste võitlusvaimu õhutamine.

Savinkov oli fatalist: tema meelest oli neil lihtsalt ebaõnnestumiste periood kätte
jõudnud. See läheb mööda, tuleb vaid kannatlik olla. Ent ikkagi oli ta ärevil. Venemaalt
tulid üksteise järel teated liidu põrandaaluste võit-lussalkade sissekukkumistest.
Hiljaaegu oli levima hakanud kuulujutt (Savinkov nimetas seda meelega tühipaljaks
kuulujutuks), et tšekistid olevat Smolenski organisatsiooni purustanud. Ka Moskva
organisatsiooni olukord oli selgusetu. Savinkov oli sinna ühe aastaga kolm revidenti saat-
nud, ja kõik kolm olid kadunud justkui vits vette. Ega Savinkov nüüd lusti pärast oma
adjutanti Venemaale saatnud. Sešenja pidi välja selgitama, kuidas kahes väga tähtsas
organisatsioonis — Smolenskis ja Moskvas — asjalood on. Smolenski resident, kelle
juurde Sešenja läkitati, polnud sealse organisatsiooni põhituumikuga seotud, ja kui see
vastab tõele, et organisatsioon on purustatud, siis peab Sešenja ta terveks jäänud residendi
abiga taastama. Seejärel sõidab ta Moskvasse. Kõigest, mis Savinkov selle Varssavi-reisi
ajal oli teinud, pidas ta ainult Sešenja Venemaale saatmist tõhusaks tööks ...
Teda rõõmustas veel üks asi: ta oli äsja saanud oma raamatu «Minu võitlus bolševike
vastu» signaaleksemplari — see oli tema pihtimus, tema vaenuavaldus bolševi-kele. Iga
tema uue raamatu ilmumine oli talle pidupäevaks. Menu joovastas teda. Ja honorar
võimaldas tal end omast tööst elatada — selles suhtes oli ta eluaeg haiglaselt korrektne.
Nüüd oli Varssavi selja taha jäänud ...
Savinkov ja Derenthal istusid Pariisi ekspressi esimese klassi vaguni kahekohalises
kupees teineteise vastas. Nüüdsama olid nad ägedalt vaielnud, sedapuhku oma liidu
Varssavi komitee juhtkonna tööalaste võimete üle. See oli neil juba vana vaidlus.
Derenthali arvates oli Varssavi komitee praegune esimees Filossofov «kahvatu kuju,
täielik null», Savinkov aga nimetas Filossofovi — ilmselt sõbra kiuste oma kõige
targemaks ja ustavamaks võitluskaaslaseks. Derenthal solvus, vististi tundus see. «kõige
targem» talle ülekohtusena, ja nüüd vahtis ta vaikides akna poole, mida varjas paks
eesriie.
Nad vaidlesid alalõpmata. Mõnikord paisusid nende vaidlused solvavaks sõimlemiseks.
Ent paari päeva pärast hakkasid nad jälle teineteisega rääkima, ning läks lahti uus vaidlus.
Nad olid vanad head sõbrad. Juba ammu enne

10
 20
tutvumist olid nad teineteisest kuulnud. Savinkov teadis, et Venemaal elas Balti aadlike
originaalitsev võsu Dickhof-Derenthal, kes sai kuulsaks sellega, et oli esmalt
«rahumeelse töölisliikumise» juhi papp Gaponi ustav pooldaja, ent Gaponis pettudes ja
saades teada, et ta on palgaline politseiagent, provokaator, võttis Derenthal osa tema
tapmisest — koos teiste pettunud jüngritega poos ta oma ebajumala Petrogradi lähedal
suvilas üles ... Savinkov teadis, et Derenthal kirjutas jutustusi, mis ilmusid ajakirjades
«Vestnik Jevropõ» ja «Russkoje Bogatstvo», ta oli mõnda neist lugenud. Maailmasõja
ajal Prantsusmaal elades leidis Savinkov ajalehest «Russkije Vedomosti» tihtilugu
Derenthali reipaid sõnumeid Prantsuse rindelt.
Derenthal omakorda oli Savinkovist — kuulsast essee-rist-terroristist, kes tsaari
võimukandjatele halastamatult jahti pidas — paljugi kuulnud.
Nad tutvusid alles seitsmeteistkümnendal aastal, said Pariisis enne Petrogradi sõitmist
juhuslikult kokku. See juhtus kohe pärast Veebruarirevolutsiooni; mõlema | nii Savinkov
kui ka Derenthal, pidasid end vene revolutsionäärideks ning ruttasid Piiterisse. Pariisis
reisidokumente vormistades said nad kokku ning istusid koguni tunnikese kohvikus.
Savinkov asus veidi varem teele, ja nad jätsid jumalaga nagu teretuttavad
kaasmaalased, keda saatus juhuslikult kokku viis. Miski ei ennustanud, et neist kord lahu-
tamatud sõbrad saavad ...
Venemaale saabudes läks Savinkov otseteed Kerenski juurde. Pärast kirjutas ta oma
õele Veerale, et ta üksnes sellepärast kohemaid Kerenski valitsuse ministriks ei saanud, et
ta nii ootamatult tuli. «A. F. oli valmis minu jaoks spetsiaalse ministeeriumi välja
mõtlema, jumal tänatud, et tal see tegemata jäi.» Savinkov kirjutas seda märksa hiljem,
kui Kerenski Venemaalt jalga oli lasknud ja tema ise Varssavis ajutise peatuspaiga oli
leidnud. Kuid tookord — seitsmeteistkümnenda aasta suvel — sai Savinkovist üks
Kerenski lähemaid ja ustavamaid abilisi, ta juhtis Kerenski sõjaministeeriumi. Oma
tegevusest Kerenski valitsuses kirjutas Savinkov tagantjärele nõnda: «Ma ei mõista
tänini, millist rolli ma seal õigupoolest mängisin. Olin ma tema ihukaitsja või nõuandja,
hoidsin ma teda tagasi või õhutasin takka. Võin öelda vaid üht: segaduses,
21
mida Kerenski enda ümber külvas, olin ka mina aktiivselt kaastegev.»
Kas ainult segaduses? Valgekaartlik kindral Krasnov kirjutab, et kui bolševike
väljaastumise ning võimu haaramise oht teravalt päevakorda kerkis, siis võitles Ajutises
Valitsuses kõige energilisemalt selle vastu Boriss Savin-kov. Dokumendid ütlevad, et just
sellal sai Savinkov «valitsuse erikomissariks peastaabis». Ja kui bolševikud võitsid,
kihutas Savinkov Gatšinasse, kindral Krasnovi staapi, ning püüdis organiseerida
valgekaartlike vägede ristiretke revolutsioonilisse Piiterisse. Ta oli lootusetult võimetu
aru saama, mis tollal Venemaal ning Petrogradis sündis. Pole ime, et ta
Oktoobrirevolutsiooni niihästi sõna otseses kui ka kaudses mõttes maha magas. Tema
enda ütluse järgi2 äratas adjutant, Pavlovski Sõjakooli junkur Flegont Kljopikov ta 8.
novembril 1917 üsna hilja, ja võttis aega, enne kui ta taipas, mida adjutant talle rääkis.
Flegont aga kordas talle juba kolmandat korda: «Bolševikud tõstsid mässu...»
Pariisist Piiterisse ei sõitnud Aleksandr Arkadjevitš Dickhof-Derenthal mitte üksinda,
vaid koos oma naisega, seitsmeteistkümneaastase kaunitariga. See sõit oli neil pulmareisi
eest, ehkki marsruut polnud nii piduliku sündmuse tähistamiseks kõige sobivam.

2Ta kirjutab seda oma autobiograafilises raamatus «Minu võitlus bolševike vastu». (Autori märkus.)

11
Derenthal ei tihanud naist Pariisi jätta. Ta oli selle ilusa tüdruku, kes unistas balletitähe
karjäärist, esialgu aga tantsis ühe hispaania ansambli koosseisus estraadil, hiljaaegu ühest
emigrandi-perest leidnud. Neljakümnele lähenev, üpris kõrgesti haritud, salapärane mees
(papp Gaponi tapja!), hea jutumees pealegi, võlus noore tantsijanna suurema vaevata ära.
Savinkov võis end, ehkki üsna ekslikult, vene revolutsionääriks pidada, Derenthalil aga
polnud selleks vähimatki alust. Tal polnud millegagi kiidelda peale papp Gaponi tapmise,
kuid Euroopa väikekodanlaste harimatus sai talle viljakaks uudismaaks, ta lõikas sealt
oma papi eest nii-öelda kaks saaki. Esiteks siis, kui ta koos Gaponiga kohe verise
pühapäeva järel Pariisis viibis ning ülistas pappi kui Piiteri revolutsiooniliste tööliste
eestvedajat. Teist korda käis ta Pariisis mõni aasta hiljem, pärast Gaponi tapmist, ning
jutustas jubedate üksikasjadega, mis
22
daame minestama panid, kuidas ta selle politseiagendi hukkamisest osa oli võtnud.
Seitsmeteistkümnendal aastal valis Derenthal revolutsiooni, loobumata armastusest! Tal
polnud kuigi raske ka oma naist sellesse avantüüri kaasa tõmmata. Issand, see on ju nii
romantiline: politsei poolt tagaotsitav vene revolutsionäär tõttab surmaohtu trotsides koos
oma noore naisega Petrogradi, revolutsiooni keerisesse!
Petrogradis asusid nad elama hotelli «Astoria» šikki numbrituppa, ent kohe selgus, et
Piiter polnud tookord mesinädalate veetmiseks kuigi sobiv koht. Linna poodides polnud
pahatihti leiba. Tänavailt kostis sageli püssipauke. Iseäranis öösiti.
Hommikul läks Derenthal naist äratamata linna, et olukorraga tutvuda. Ta käis
Petrogradi ajalehtede toimetustes ning otsis üles vanad tuttavad. Nüüd kuulis ta midagi
lausa uskumatut: oli tulemas veel üks revolutsioon. Mine või hulluks! Nõutu Derenthal
otsustas Savinkovilt abi paluda. Ta saatis Savinkovile sõna, et ta on koos oma naisega
Piiteris. Vaevalt ta lootiski vastust saada, — ta teadis juba, et Savinkov Kerenski
valitsuses pöörast karjääri teeb.
Ühel hommikul aga ilmus äkki hotelli, Derenthalide numbrituppa Savinkovi adjutant
Flegont Kljopikov. Kannad kokku, hoolikalt treenitud kummardus — härra minister
palub proua ja härra Derenthali restoran «Neeva» teisele korrusele, erakabinetti
õhtueinele.
Kui maître d'hôtel Derenthalid kabinetti juhatas, oli Savinkov oma adjutandiga juba
seal. Savinkov suudles proua Derenthali kätt ning viis ta lauda. Proua nägi enda ees
sinisel Kuznetsovi vabriku portselantaldrikul kaht oivalist roosi: valget ja punast. See oli
nii üllatav ja ilus, et ta ei suutnud vaimustushüüet tagasi hoida ning jäi seisma, vaadates
kord roose, kord Savinkovi hoolikalt raseeritud põski ning võimukaid pilusilmi.
«Ma tunnen teid...» ütles Savinkov hüpnootilise pilguga tema mustadesse
mandlikujulistesse silmadesse vaadates.
«Heldus, tal on see veel meeles!» punastas noorproua Derenthal. See oli ju nii ammu,
Pariisis. Savinkov käis kord kontserdil, kus Ljuba tantsis. Vaheajal tuli ta kulisside taha ja
kiitis Ljubat väga, kuid lahkus kohe. Impres-saario ütles, et see oli kuulus Vene tsaaride
tapja monsieur
23
Savinkov. Nüüd nägi Ljuba teda jälle! Ja Savinkovil oli kõik meeles! Ja need roosid!...
«Revolutsioon ise viis meid tol õhtul kokku,» ütles Savinkov pärast, — ta armastas kõike,
mis temaga iganes juhtus, tähtsustada.

12
 Kergelt Ljuba poole kummardudes kallas Savinkov talle veini ja pöördus oma kohale
tagasi. Eakas kõhn kelner täitis teiste klaasid, ning Savinkov ütles lühikese toosti:
«Elagu Venemaa! Elagu demokraatia!»
Ja ta hakkas kõnelema. See oli tema lemmiktegevus — kõnelda, aina kõnelda ja näha
end kuulajate tähelepanu keskpunktis. Ta andis ülevaate olukorrast Petrogradis. Tema
jutu järgi polnud Derenthali häirival tänavamöllul, öisel paugutamisel ja muudel «vene
haritlase õrnale kõrvale harjumatuil asjadel» revolutsiooniga midagi ühist. Või õigemini,
see on vaid vaht revolutsiooni üheksanda laine harjal. Revolutsioon ise asub endises
tsaaripalees, tema nimi on Aleksandr Fjodorovitš Kerenski, ja Savinkovil on au temaga
koos töötada... Ka tema kõrvu on ulatunud kuuldused, et olla tulemas uus revolutsioon,
aga see on tühi lori. Esimene revolutsioon tõukas tsaari troonilt, kelle siis teine peaks
kukutama? Kas esimese revolutsiooni toimepanijad? Andke andeks, see on skisofreeniku
jamps ... Praegu on revolutsioonile suurimaks ohuks Saksa rinne. Seal tuleb iga hinna
eest vastu pidada, ei tohi lasta tumedail jõududel õõnestustööd teha ja rinnet lõhkuda...
Kõneldes pöördus Savinkov ühtelugu Ljuba poole ja vaatas talle silma. Ljuba oli väga
ilus, ta kandis laiaserva-list kübarat — uusim Pariisi mood — ning mustade klaas-
helmestega kaunistatud tumehalli šifoonkleiti, mis tema õlad ja käsivarred paljaks jättis.
Savinkov tundis endas ebaharilikku energiatulva. Frentš ä la Kerenski kurguni kinni
nööbitud, oli ta oma sirge rühi ja kaame hasartse näoga päris nägus, ja Ljuba kuulas teda,
roosid käes, põksuva südamega, ehkki ta kaugeltki mitte kõigest aru ei saanud. Ent ta oli
äärmiselt erutatud, talle tundus, nagu oleks toimunud midagi erakordset, tähendusrikast,
nagu oleks ta seda meest kuulates uueks inimeseks saanud.
«Ma seletan teile, sõbrad, heameelega palju põhjalikumalt, mida Vene revolutsioon
endast kujutab, aga ma teen seda pisut hiljem, siis, kui tema kõrgus revolutsioon juba
24
lõpule on viidud ja on saanud objektiivseks faktiks, mida ajaloolane rahulikult võib
analüüsida. Praegu on seda tormi mõttetu analüüsida. Sellega tuleb kas kaasa minna
või...» Savinkov tegi ebamäärase žesti ning vaatas Lju-bale pikalt silma.
Äkki puhkes restorani ees metsik tulevahetus. Ljuba karjatas ja varjas kätega näo.
Savinkov tõusis kähku, läks akna juurde ja tõmbas rasked kardinad ette. Tagasi tulles ja
jälle Ljuba poole vaadates sõnas ta traagiliselt:
«Praegu tapeti väljas keegi, ta langes revolutsiooni ohvriks ja tema nime ei saadagi
teada. Revolutsioon on väga julm daam...»
Savinkov sattus hoogu ja improviseeris selle julma daami — revolutsiooni portree. Oo,
ta võinuks praegu lõpmata kaua rääkida, et aga neid saladuslikke ja põhjatuid musti silmi
näha! ...
Derenthalile meeldis Savinkovi jutt, ta oli vaimustuses, et tema noor naine ühele
uusima ajaloo ja Vene revolutsiooni silmapaistvale tegelasele nii hea mulje jättis. Täna-
õhtuses kohtumises oli üldse revolutsiooni kaunist romantikat!
Savinkov muudkui rääkis, ja Ljuba kuulas teda, jaksamata tema hüpnootilistelt
silmadelt pilku pöörata. Ka Ljubale olid need hetked imekaunid ...
Kui Savinkovi lõputus monoloogis paus tuli, kasutas Derenthal selle ära ja ütles:
«Ma vaatan teid, Boriss Viktorovitš, ja mõtlen, et küll ikka saatuse teed on imelikud. Ta
viis meidki ühtäkki kokku, ehkki me oleme revolutsiooni kaks eri tahku või Venemaa
revolutsioonimere kaks kallast — minu sümbol on Gapon, teie sümbol — Ivan Kaljajev,
teie abimees suurvürsti tapmisel.»

13
 Savinkov kissitas üllatunult oma niigi juba ahtaid pilu-silmi:
«Selle poliitikaga, mida sümboliseerib Gaponi nimi, pole mul õnneks midagi ühist. See
polnud kellegi poliitika, vaid tühipaljas politseiline avantürism...» ütles ta äkki, hääles
varjamatu ähvardus, ent naeratas kohe ja palus Ljubalt sõnatu kummardusega vabandust.
«Meie üheksas jaanuar läks ajalukku!» hüüdis Derenthal. Savinkov raius vastuseks:
25
«Teie üheksas jaanuar pole rohkem väärt kui nood juudaseeklid, mis teie Gapon
politseilt sai.»
«Ma ei usu, et teie Azefi honorar väiksem oli, ja meie vähemalt poosime oma Azefi
üles,» kostis Derenthal pärast hetkelist vaikimist ägedalt...
Nad läksid juba esimesel kohtumisel vaidlema ning vaidlesid praegugi iga asja üle,
millest iganes juttu ka ei tulnud. Sellegipärast polnud Savinkovil lähedasemat inimest kui
Derenthal.
Nüüd meenutas Savinkov Varssavist Pariisi kihutava rongi kupees minevikku, vaatas
otsa Derenthalile, kes istus tema vastas, ja mõtles: issand, kui palju vett sellest Piiteri
õhtust saadik merre on voolanud! Seda raskem oli tal alustada kõnelust, mida enam ei
saanud edasi lükata. Pariisis ootas Ljuba. Ta teadis, et Savinkov lubas tema mehega
rääkida. Temast. «Ma tahaksin, et meie kolme vahekord puhas ja selge oleks,» oli ta
Savinkovile öelnud. Savinkov oli kavatsenud selle ebameeldiva asja rongis ära klaarida,
kuid vaidlus tuli vahele. Nüüd pidi ta sündsuse mõttes pausi tegema.
Derenthal kergitas akna eesriiet ja vaatas välja: ööpimeduses vilksatasid mööda harvad
tuled.
Savinkov istus sirgelt, pea pehme istme leeni najal, käed vaheliti rinnal, silmad kinni.
Vaikiti kaua aega. Rattad kolksusid rööbaste jätkukohtadel, vagun õõtsus .. .
«Ma ei väsi teie üle imestamast,» sõnas viimaks Savinkov. Tema pea oli nagu ennegi
taha kallutatud ja silmad olid kinni, aga ta lõdvendas närvilise liigutusega lipsusõlme ja
avas tärgeldatud krae nööbi — nõnda oli tal mugavam rääkida. «Te teate, et ma teid
piiritult usaldan, ja kadestate ikkagi Filossofovi. Issand! Oleks vist lihtsalt igav ainuke
usaldusväärne inimene olla. Siis muutuksid ju kõik teised automaatselt potentsiaalseteks
petisteks. Ah?» Ta kergitas raskeid lauge ning silmitses Derenthali lühinägelikult silmi
vidutades.
«Te teate, Boriss Viktorovitš, kui ustav ma teile olen,» vastas Derenthal väärikalt, ikka
veel aknast välja vaadates.
«Ma panen teie ustavuse kohe proovile,» sõnas Savinkov, äkki teadmata isegi miks
kurjaks saades. Ta kallutas end vestluskaaslase poole. «Ma tahan, et te teaksite: ma
armastan Ljubat ja tema armastab mind! Andsin talle sõna, et teen meie kolme vahekorra
klaariks. Ka mina ei
26
saa selguseta elada. Eriti kui asi puutub teisse, minu kõige lähemasse võitluskaaslasse,
keda ma piiritult usaldan ja armastan, ja kellega koos ma olen nii hirmsa, okkalise tee ära
käinud,» lõpetas Savinkov üpris pidulikult, vaadates ootusrikkalt Derenthali poole ja
imestades, et teine säilitas meelerahu.
Aleksandr Arkadjevitš oli seda vahekordade klaarimist oodanud. Ta oli ammu
märganud, mis tema naise ja Savin-koviga sündis.
See algas juba toona, seitsmeteistkümnendal aastal, Piiteris ja jätkus Moskvas, kui
Derenthalid pärast Oktoobrirevolutsiooni tšekistide eest redusolevale Savinkovile

14
Moskvas endi pool peavarju andsid. Tookord olid osad vahetatud — Derenthalid olid
enam-vähem heal järjel, neil oli Gagarini põiktänavas mugav korter. Aleksandr
Arkadjevitš tegi ühele ajalehele kaastööd. Ja kord tuli Savinkov ootamatult nende juurde,
habe ammust aega ajamata, jopp seljas ja kollased kedrid jalas, kodutuna, redutamisest
kurnatuna. Derenthalil oli hea meel, et saatus võimaldas tal Petrogradis antud eine eest
«tasuda» ning Ljuba näeb oma ebajumalat troonilt tõugatuna. Kuid ta rõõmustas
enneaegu: Ljuba tundis tagaaetavale, surmaohus olevale Savinkovile südamest kaasa.
Savinkov ütles sõnaahtralt ning närviliselt, et ajalugu ise on kutsunud ta Venemaad
bolševike käest päästma, ja ta kustutab revo-lutsioonitulekahju kõhklematult
verejõgedega. Ljuba ei pööranud temalt vaimustatud pilku.
Derenthal ei märganudki, millal nende kiindumus armastuseks muutus, ja nüüd polnud
enam midagi parata. Savinkovi pihtimust kuulates mõtles Derenthal, et olnuks imelik, kui
seda poleks juhtunud.
Ometi oli Derenthalile vastumeelt seda Savinkovi enda suust kuulda, ja veel säärases
sõnastuses, ehkki ta oma üllatuseks eriti ägedat armukadeduspiina ei tundnudki. Praegu
oli ta sootuks teise asja pärast mures — ta kartis, et kui juba niisugune lugu juhtus, võib
ta nüüd üle parda lennata, ehkki ta teenib nende ühist üritust tões ja vaimus. Ta teadis ka
seda, et ilma Savinkovita on ta tühipaljas null.
Ent siiski alustas ta sellistest mõtetest hoolimata ja vastu oma tahtmist neile mõlemale
tarbetut ja rasket kõnelust. Vaguniaknast välja vaadates küsis ta alistunult ja kurvalt:
27
«Kui kaugele teie vahekord on läinud?»
«Me arutame praegu vaimset, eetilist probleemi,» vastas Savinkov etteheitvalt. Ta oli
jälle pea taha kallutanud ja silmad sulgenud. «Aga kui te juba selle küsimuse üles tõstsite,
siis ütlen ma: ma ei hakanud mitte selleks meie vahekordi klaarima, et Ljubaga tänapäev
voodisse heita. Ma tahan lihtsalt, et te siitpeale end enam tema meheks ei peaks...»
«Ma teadsin, et see kord juhtub,» sosistas Derenthal ja pööras viimaks ometi pilgu
aknalt. Ootamatult häält väljendades sõnas ta pateetiliselt: «Boriss Viktorovitš, pidage
seda hetke ja seda kohta alati meeles...» Ta hingas katkendlikult ja mudis oma pehmeid
käsi. «Pidage meeles, Boriss Viktorovitš! Te lõite praegu teile piiritult ja viimse
veretilgani ustavale mehele ränga haava. Aga ma armastan teid mõlemaid, teid ja Ljubat,
nii väga, et...»
Savinkov ei lasknud tal lõpetada, vaid haaras tema käed ja surus need oma rinnale.
«Ei iial! Ma ei unusta mitte iialgi seda meeste sõpruse ja ustavuse triumfi hetke!» tõotas
ta pidulikult.

KOLMAS PEATÜKK
Savinkov, kes oma neljakümnest eluaastast hoolimata veel üsna noor välja nägi, kõndis
ruttamata ühel Pariisi varahommikusel inimtühjal tänaval. Tema suured kissis silmad
vaatasid tumedate kulmude alt külmalt otse enda ette, pilkumata, vähimagi uudishimuta.
Ta kandis kallist kala-sabamustriga tumehallist riidest õmmeldud moodsat kitsa pihaga
palitut, laia servaga tume kaabu oli kergelt silmile tõmmatud, käes olid õhukesed
kreemikad nahkkindad. Ta nägi elegantne välja, kuid mitte sedavõrd, et silma torgata.
Ega ta esimest korda Pariisis olnud — ta oli siin aastaid elanud. Kui temalt küsiti, kas ta
armastab seda linna, tavatses ta vastata: «Ma tunnen teda liiga hästi.» Selle vaikse tänava,

15
Lübecki tänava, oli ta Pariisis ainult sellepärast oma elukohaks valinud, et see meenutas
talle millegi poolest tema lapsepõlve kodutänavat Vilnos.
Pariisi tõi saatus ta juba ammu, rohkem kui kakskümmend aastat tagasi. Täpselt
kahekümneaastaselt oli ta tsaaripolitsei eest pagedes esimest korda Venemaalt siia
sõitnud. Ta oli juba tollal esseeride kuulus terrorist, tsaari
28
võimukandjate hirm. Teist korda käis ta Pariisis koos Ivan Kaljajeviga. Pärast
järjekordse atentaadi toimepanemist end Vene politsei eest varjates saabusid nad passita
ja rahakopikata Pariisi. Õhtust õhtusse varitsesid nad kohviku «Olympia» ees esseeridest
terroristide ninameest Azefi, et temalt lõunastamiseks seitse franki saada — tookord ei
teadnud veel keegi, et Azef oli politseiagent, provokaator. Ilma tema seitsme frangita
oleksid nad nälga surnud...

Täna väljus ta oma korterist Lübecki tänavas täpselt kell kaheksa nagu ikka. Uksehoidja
ei vaadanudki, kes väljus, heitis vaid pilgu kellale, otsekui oleks ta selle kolmandal
korrusel elava kummalise venelase väljamineku järgi kontrollinud, kas kell õiget aega
näitab.
Savinkov keeras ümber nurga ning peatus juuksuriäri ees.
Ta käis iga päev Jacques Factou juures habet ajamas, ent nad polnud isegi headeks
tuttavateks saanud. Savinkov sõlmis ikka vastumeelselt ja vaevaga sõprussidemeid, tark
ja tagasihoidlik juuksur aga polnud pealetükkiv,' ehkki Savinkov temas suurt uudishimu
äratas.
«Tere hommikust, monsieur Figaro,» ühmas Savinkov naeratamata ja võttis istet peegli
ees, mille vanaaegse kullatud raami nurkades olid prullakad inglikesed.
«Tere hommikust, kulla härra nurga tagant,» pomises Jacques Factou hajameelselt, pani
ilmatu paksu ajalehe «Temps» krabinal käest ning läks vaheseina taha.
Nad ei nimetanud teineteist nimepidi. Kord küsis Jacques Factou oma kliendi nime,
kuid Savinkov lausus pärast rõhutatud pausi: «Ma elan siin lähedal, nurga taga.» Nõnda
jäigi: «härra nurga tagant» ja «monsieur Figaro».
«Noh, mis «Temps'is» uudist?» küsis Savinkov, nägu juba vahus.
«Jälle üks mõistatus teie Venemaalt,» vastas Factou habemenuga rihma peal energiliste
tõmmetega teravaks ihudes. «Vene bolševikud protesteerivad selle vastu, et Prantsusmaa
tahab mingid laevad, mis parun Wrangel Venemaalt ära ajas, maha müüa. Parun varastas
ligi sada laeva! Ma ei tahaks seda hästi uskuda!»
«Parun oli ühtaegu kindral ja üksvahe koguni Vene riigipea. Ta evakueeris nende
laevade pardal oma armee
29

ja kõik, kes bolševike eest pakku läksid,» seletas Savinkov ning heitis väljendusrikka
pilgu seinakellale.
«Nii et need ikkagi pole tema laevad?» Factou tõstis habemenoa Savinkovi põse kohale
ja püüdis asjatult peeglis tema pilku tabada.
«Need on Venemaa laevad.»
«Aga mis meil nendega asja on? Miks meie neid müü-tama peame?»
«Prantsusmaa kandis kulusid, toetas Wrangelit, kui too bolševike vastu sõdis.»

16
 «Aga laevadel on ju olemas pärisperemehed, kes nende eest kord ränka raha maksid?!
Miks peremeestest sõnagi ei räägita?»
Savinkov vaikis ja mõtles, et Euroopa väikekodanlane ei saa vist kunagi tänapäeva
Venemaa asjadest ja probleemidest sotti.
Factou hakkas viimaks ometi habet ajama ning jätkas: «Venelastest ei saa keegi aru.
Algul tapsid nad pursuisid, nüüd kasvatavad nad ise uusi asemele ja nimetavad seda
uueks majanduspoliitikaks, ah? Minu naaber tegi umbes samasuguse tembu — ta kihutas
oma naise minema, öeldes, et tahab üksi elada, nädala pärast aga tõi uue naise majja.
Muidugi mõista noorema. ..» Factou heitis peeglist Savinkovile lustilise pilgu, kuid
kohtas tema külma silmavaadet.
«Palun tehke ruttu, monsieur Figaro, mul on väga kiire,» ütles Savinkov delikaatselt. Ta
läks lõplikult tujust ära. Alles hiljaaegu oli ta naise ja lapsed maha jätnud ning siia,
Lübecki tänava poissmehekorterisse kolinud.
Savinkov oli alati unistanud rangelt reeglipärasest, pisimate üksikasjadeni ette
planeeritud elust. Tema päevikust võib leida isegi sellise ülestähenduse:
«Mitte unustada igal hommikul ilmtingimata viis lehekülge Dostojevskit lugeda, tund
aega käsikirja redigeerida, puhastada küünealused (kord kolme päeva tagant küüsi
lõigata)...»
. .. Paraku oli kogu tema elu üksainus suur sekeldamine, siin polnud kunagi midagi
kindlat. Savinkov lohutas ennast sellega, et püsivad harjumused rikuvad konspiratsiooni,
argielu askeldustes hakkab igasugune korrapärasus silma. Ta oskas kõigele seletust ja
õigustust leida. Ent ehkki ta tuttavatele seletas, et perekond ei lasknud tal tervenisti oma
üritusele pühenduda, olid need kindlad,
30
et ta jättis perekonna maha oma sõbra Derenthali noore naise pärast...
Savinkov kohtus Ljubaga iga päev hommikueine aegu, mida ta kunagi vahele ei jätnud.
Ljubat näha, temaga kas või paar sõna vahetada — see kuulus raudsesse plaani, mille
järgi ta oma päeva alustas. Millegipärast hoidus ta tollal Ljubaga nelja silma all kokku
saamast. Lauas istusid Ljuba, tema — nüüd juba endine — mees Aleksandr Arkadjevitš
Derenthal ja Savinkovi lähim võitluskaaslane polkovnik Sergei Eduardovitš Pavlovski.
Passi ja, kes neil hommikuti abiks käis, kattis laua neljale inimesele. Kellelgi ei tohtinud
säärast mõtet tulla, et ta korraldab neid hommikueineid üksnes Ljubaga kohtumiseks ...

Kui ta söögituppa astus, istusid tema sõbrad juba suures ovaalses lauas, mis võttis enda
alla kogu toa. Savinkov sammus ümber laua, puudutas sõnatult iga lauasolija õlga ning
istus oma kohale.
Einetati vaikides. Kirjutamata seaduse järgi alustab peremees lauas vestlust, Savinkov
aga sõi täna keskendunult ja vaikis. Ljuba heitis talle ärevaid pilke — mis mure meest
vaevab? Ta püüdis küll rahulikuna näida, ta teadis, et see on Boriss Viktorovitši soov, aga
ta ei suutnud end rahule sundida. Küll ta õpib. Ta on juba paljugi õppinud.
Ta teadis, et Savinkov jättis tema pärast perekonna maha ning üüris selle
poissmehekorteri, mille ta lootis õige pea nende koduks muuta. Tema palvel oligi
Savinkov Derenthaliga vahekorrad klaariks teinud. Siis aga oli Savinkov äkki rääkima
hakanud, et ta olevat halb abielumees, ta polevat üldse vaiksete perekondlike rõõmude
jaoks sündinud. Liiati nõuavad Prantsuse seadused, et ta lahutuse ja seejärel uue abielu
vormistamisel korduvalt ning avalikult ametivõimude ette ilmuks. Pariisi ajalehtede

17
reporterid aga on nii hästi informeeritud, et see oleks jäme eksimus
konspiratsioonireeglite vastu, mida ta on kohustatud järgima. «Saage aru, mu kallis,
minusuguse mehe sõna maksab rohkem kui mis tahes kirjalik kohustus,» oli ta Ljubale
öelnud.
Mis oli Ljubal selle peale kosta? Mida ta oleks nüüd tegema pidanud? Ta teadis vaid
üht: ta armastas seda meest, armastas meeletult, ta poleks saanud päevagi Savin-
31
kovist lahus elada. Ljuba hakkas juba harjuma mõttega, et ta peab Savinkovi ausõna
peale lootma. Ta mõtles ka praegu, Savinkovi morni näkku vaadates, sellele.
Pavlovski nägi kogu seda «ajakohatut õrnutsemist», nagu ta seda nimetas, ja tema ilusat
nägu moonutas põlglik muie. Savinkov märkas tema muiet ning aimas selle põhjust.
«Mis Varssavist kuulda on?» päris ta tõredal toonil Pavlovskilt.
«Mit-te midagi.» Pavlovski pööras pilgu Savinkovile ja kordas: «Mitte midagi,
armuline härra...»
«Miks me sedagi ei tea, kuidas Sešenjal üle piiri minek korda läks?» küsis Derenthal.
«Fomitšov oli tookord haige ja ei saanud teda piirini saata,» vastas Pavlovski pead
pööramata.
«Leppige Varssaviga kokku, et edaspidi kas meie või nende esindaja alati kohal viibiks,
kui keegi üle piiri läheb,» käskis Savinkov.
«Küll ma lepin...» Pavlovski lükkas oma tooli kolinal lauast eemale, sirutas
läikimaviksitud säärikuis jalad pikalt välja ning nööpis oma võidunud mundrikuue, millel
olid ordenite ja pagunite jäljed, eest lahti, nii et säbrus karvad paistma hakkasid.
«Lauas on daam, Sergei Eduardovitš,» sõnas Derenthal etteheitvalt.
«Kus?» Pavlovski tõmbas jalad kohkunult tagasi, pani mundri kuuenööbid kinni ning
vaatas ringi, teeseldes, et ta otsib daami.
See oli juba liig — Derenthal kiskus prillid ninalt:
«Teie eskadronivaimukused on imetlusväärsed nagu ikka!» Derenthal teadis, et
polkovnik tunneb end rängalt solvatuna, kui keegi teiste kuuldes tema «ratsaväelasehari-
dusele» viitab. Pavlovski kahvatas, tõmbas salvräti kaeluse vahelt ja tõusis püsti.
«Istuge, Sergei Eduardovitš!» käskis Savinkov karmilt. «Kurat võtaks, kas me oleme
poliitiline organisatsioon või trobikond neurasteenikuid?» Savinkovi hääl kõlas tuhmilt,
silmad tumenesid, ja see ei ennustanud midagi head.
«Pudupood — vaat mis me oleme,» naeris Pavlovski närviliselt ja võttis jälle istet.
Ljuba vajutas hambad alahuulde, ta vaatas nõudlikult Savinkovi poole — kas Savinkov
tõesti Pavlovskile ka selle jämeduse andeks annab? Ta soovis alati, et nad ise-
32
keskis tülli läheksid. Ta oli polkovnikule Savinkovi pärast armukade. Nähes, et
Savinkov ei teinud Pavlovski pilget kuulmagi, ajas ta huuled mossi ja tegi oma lemmik-
pealii-gutuse, mille kohta Savinkov kord lüürilises meeleolus ütles: «Nii soputavad
linnud pärast vihma oma sulgi.»
Derenthal vaikis — ta nägi, et Pavlovski, kes oskas vaid inimesi maha lasta ja päid
otsast raiuda, oli Savinkovile armsamastki kallim ja lähedasem. Isegi Ljuba pärast ei
raatsinud ta oma polkovnikut korrale kutsuda. Muide, nii oli koguni parem — mida muud
Ljubagi praegu mõelda võis, kui tema ebajumal pidas jõhkrat ratsaväe-last temast ja tema
aust kallimaks ...

18
 Nii Ljuba mõtleski. Ent ta soovis oma ebajumalast aru saada, talle õigustust leida.
Savinkov oli talle kord öelnud, et Serge Pavlovski olevat tema elu päästnud, ta ei jõudvat
eales sellele mehele tänuvõlga tasuda, ja oli palunud, et talle edaspidi Pavlovskist midagi
halba ei räägitaks, sest ta tunneb Pavlovski halbu külgi paremini kui keegi teine...
Pavlovski ei sallinud ei Derenthali ega tema Ljubat, ta pidas neid armuleivasööjaiks;
praegu oli ta juhtunuga väga rahul ning vaatas truu pilguga oma juhi poole.
Savinkov aga mõtles sedaaegu millelegi, mis teda eilsest õhtust saadik ärevil oli
hoidnud — tal seisis täna ees kohtumine Prantsuse luureameti töötaja monsieur
Gaquier'ga.
«Aleksandr Arkadjevitš, kuidas teie arvates Prantsusmaad praegu maailmaturul
koteeritakse?»
«Hüva, ma võin anda teile pildi niihästi maailmaturust kui ka Prantsusmaa
osatähtsusest sellel turul,» vastas Derenthal heasüdamliku, leebe häälega, nagu poleks
äsja midagi juhtunud.
Ega Derenthali ilmaaegu Savinkovi välisministriks hüütud — ta oli alati kogu maailma
sündmustega kursis, ja ükski küsimus ei ajanud teda kimbatusse. Ta luges iga päev terve
virna ajalehti läbi, ja kuna tal oli fenomenaalne mälu, seisis tal veel kaua suur hulk fakte
meeles...
Derenthal oli üldse kaunis eriskummaline ja vaieldamatult andekas mees ... Kord
sügisõhtul olid Savinkov ja Derenthal Varssavis ühe odava võõrastemaja numbritoas
istunud. Asjad ei arenenud kuigi rõõmustavalt, ja mõlemad olid kehvas tujus. Äkki
hakkas Derenthal asja ees, teist taga Lope de Vega komöödiat «Lambaallikas» his-
33
paania keeles peast deklameerima ja luges selle algusest lõpuni ette. Savinkov ei
osanud hispaania keelt ega mõistnud midagi, aga ta kuulas võlutult võõra keele muusikat
ning imetles oma võitluskaaslase eruditsiooni. Ta oli vahepeal mitmel korral tõdenud, et
Derenthal on kergemeelne inimene, tema peale ei või kunagi kindel olla, tema kireks on
odav salapäratsemine, ent sestsaadik, kui Derenthal «Lambaallikat» peast luges, poleks
enam ükski vägi suutnud Savinkovi sundida temast lahku lööma. Savinkov vaimustus
inimestest, kelles oli midagi erakordset...
Derenthal jõudis Prantsusmaa rahvusvahelise olukorra kirjeldamisega lõpule, rüüpas
tassist jahtunud kohvi ja ütles:
«Prantsusmaa on üllatav maa — ta oskab kõigist ajaloo situatsioonidest ikka võitjana
välja tulla, ta võitis isegi revolutsiooni läbi!»
«Kas ta võib kogu läänemaailma liidriks saada?» katkestas teda Savinkov.
«Ameerika ei lase,» vastas Derenthal ruttu. Ta lükkas oma tooli käratult eemale, tõusis
lauast ning hakkas mööda tuba edasi-tagasi käima, seinast seina. «Ameerika ongi see
maa, millele me nüüd kõige enam lootma peame!»
«Ma ei usalda neid saamamehi!» ütles Savinkov teravalt. Talle tundus kahtlasena, et
Derenthal viimasel ajal Ameerikast nii suure agaruse ja vaimustusega rääkis. «Meil oli
juba juhus nende sündsusetus äriahnuses veenduda. Kui sa nende käest sendi laenuks
võtad ja neile ülehomme viit senti tagasi ei vii, siis oled sa nende meelest juba suli ja nad
ei häbene sind pokri pista. Pidage seda silmas, Aleksandr Arkadjevitš.»
Savinkov pööras viimase lause naljaks, kuid lauasistujad tundsid teda liiga hästi, ja
keegi ei naeratanud. Derenthal istus solvunult lauda ning jäi vait.

19
 «Minu arvates,» jätkas Savinkov, «on sel pehkival planeedil praegu üksainus riik, kus
rahva rahvuslik geenius tõelist taassündi läbi elab. See on Itaalia. Benito Musso-lini teab,
mida ta tahab, ja pürgib kedagi kartmata, kõiki tõkkeid maha murdes oma eesmärgi
poole. Oleks meil Venemaal seitsmeteistkümnendal aastal Aleksandr Fjodo-rovitš
Kerenski asemel oma Benito olnud, siis einestaksime me täna Piiteris.»
Keegi ei vaielnud vastu — kõik teadsid, et Savinkov oli praegu fašistide ducest
Mussolinist sisse võetud.
34
«Mis te arvate, Aleksandr Arkadjevitš,» katsus Savinkov oma taktitust heaks teha, «kas
Ameerika ja Prantsusmaa võivad omavahel tülli minna?»
«Kõik võib juhtuda ...» vastas Derenthal pärast pausi. «Kui Prantsusmaa tõsiselt üritab
Euroopa liidriks saada, hakkab Inglismaa vastu ja kutsub Ameerika appi. Üheskoos
saavad nad Prantsusmaast kähku jagu, sest olgu kuidas on, Ameerika, Prantsusmaa ja
Inglismaa on ikkagi konkurendid, nad peavad üksteist kiivalt silmas. Aga võib ka
juhtuda, et Prantsusmaa ja Inglismaa ühisel jõul tõrjuvad Ameerika Euroopast välja...»
Savinkov jättis selle vana tõe meelde. Oli ta ju viimastel aastatel lääneriikidega asju
ajades alatihti nende omavahelisele purelemisele panuse teinud ja iga kord võitnud!
«Aga miks teid väiksemad trumbid ei huvita?» elavnes Derenthal. «Näiteks
Tšehhoslovakkia. Kas me ei saaks Masarykilt head noosi välja pigistada?»
«Selle rebase käest ei saa palja sõna peale mitte midagi. ..» Savinkov oli Masarykiga
juba varem asju ajanud. «Tal ei lähe vist meelest need kakssada tuhat, mis ta mulle
Lenini tapmiseks andis.»
«Stopp! Idee!» hüüatas Derenthal vaikselt. «Mis oleks, kui me võtaksimegi härra
Masarykilt mälestuste eest raha?»
«Mismoodi? ...» küsis Savinkov.
Pavlovski, kes vahepeal oli vaikinud, hakkas naerma, Derenthal kõrvetas teda põlgliku
pilguga ning jätkas:
«Masaryk on nüüd kogu võimutäiuse enda kätte haaranud, ta tahab Tšehhoslovakkia
pisi-Roomas pisi-tseesa-rit mängida. Meie aga tuletame talle üht-teist meelde... Kahtsada
tuhandet... Leninit...»
«Väljapressimine?»
«Mispärast väljapressimine? Lihtsalt mälu värskendamine. »
Savinkov vaikis. Küllap ta oma sõbra ja konsultandi nõuande vastu võtab ...
Eile oli teda oma telefonikõnega erutanud Prantsuse luure vastutav ametimees monsieur
Gaquier, kellega ta ammust aega seotud oli. Nad olid kokku leppinud: kui Savinkovil
kokkusaamiseks tõsist põhjust ei ole, ei tülita Gaquier teda. Ja äkki see telefonikõne!
Liiati veel üli-ametlik — täna kell kaksteist olgu Savinkov mingis tundmatus hotellis
«Frieda».
35
Savinkov oli Gaquier'ga juba kaheksateistkümnendal aastal Moskvas tutvunud. Gaquier
oli tookord Prantsuse suursaadiku Noulens'i ja konsul Grenard'i usaldusmees, Savinkov
oli temalt Jaroslavlis, Rõbinskis ja Muromis mässu organiseerimiseks instruktsioone ja
raha saanud. Prantsuse valitsus ja Inglise valitsus olid Savinkovi tookord alt vedanud —
nad ei saatnud dessanti talle appi, ja mäss kukkus läbi. Maruvihasena pages ta verisest,
leegitsevast Jaroslavlist, ja peaaegu aasta aega hiljem kohtas ta Gaquier'd Pariisis.

20
Savinkovist polnud arvete õiendajat — hea seegi, et tal nii-öelda hing sisse jäi. Sellest
ajast oli Savinkov jälle Gaquier'ga ja tema kaudu Prantsuse luurega seotud.
Talle meenus, kuidas tema romaan Prantsuse luurega tookord, kaheksateistkümnendal
aastal, alanud oli. Vahest poleks prantslased tema vastu hakanudki huvi tundma, kui
Tšehhi leegionide juhtkond temaga juba varem sidemeid poleks sõlminud. Nende raha
eest sai ta Moskvas luua teguvõimsa kontrrevolutsioonilise põrandaaluse organisatsiooni,
Kodumaa ja Vabaduse Kaitse Rahvaliidu, mida Prantsusmaa hädasti vajas. Võib-olla
kordub selline situatsioon ka nüüd? Ent kahjuks ei saa ta enam mahti Prahasse sõita. Või
ehk on prantslastel Lenini haiguse. tõttu temaga mingid uued plaanid? ...
Pavlovski nägi oma juhti ärevil olevat ning aimas põhjust. Küllap prantslased nõuavad'
täna vanade võlgade tasumist. Pavlovski ei mõistnud, miks Savinkov ei taha Prantsuse
luurele valeandmeid anda. Ta ise saatis möödunud aastal oma jõuguga Valgevenemaal ja
Venemaal rüüs-teretkel olles piiri taha kullereid, kes viisid Poola luureametile fantastilisi
ettekandeid suurtest vägitegudest, mis tema jõuk olevat korda saatnud, ja sellest, kui väga
valgevene rahvas tema jõuku armastavat. Poolakad mitte ainult ei uskunud tema
sõnumeid, vaid avaldasid neid koguni oma ajalehtedes.
Pavlovski ütles vaikselt, kallutades oma lõhnaõlist lõhnava ilusa aadlikunäo
Savinkovile lähemale:
«No kas te siis ei või prantslastele — muidugi mõista suure saladuskatte all — öelda, et
meil kas või üksainus kuller poolakate teadmata, kontrollivabalt üle piiri käib? Võib-olla
seadsime me selle kulleri spetsiaalselt Prantsusmaa huvides ametisse?»
Savinkov vastas Ljuba poole vaadates:
36
«Pidage meeles, Serge, iga vale tuleb kord päevavalgele. »
«Siis on mul üks hea ettepanek,» ütles Pavlovski, ja Savinkov pööras kohe pilgu tema
poole. «Isegi kui Sešen-jal kõik korda läheb, saame me temalt alles sügisel uudiseid.
Saatke mind Venemaale,» jätkas Pavlovski pisut pateetiliselt, ja tema sinisilmis loitis
otsusekindluse tuli. «Mõelgem kainelt, Boriss Viktorovitš. Filossofovilt ja tema
lobamokkadelt Varssavis pole midagi head loota. Mina aga mõistan, et te vajate praegu
Venemaal just konkreetseid tegusid. Ma garanteerin seda. Meie sõpradele prantslastele on
juba mu sinnasõidu fakt veksli eest. Nad ju teavad, et mina ilmaaegu ei sõida ja tühjade
kätega tagasi ei tule.»
Üllatusest rabatud Savinkov vaatas vaimustatult oma sõpra.
«Ei, Serge, ma ei lahku teist enam kunagi!» hüüdis ta teatraalselt. «Olge mureta, midagi
hirmsat ei juhtu, mul seisab täna ees harilik kohtumine, ei midagi erilist.»
«Võtke mind kaasa!» ütles Pavlovski juba veidi ülepakutult.
«Ma lähen üksi,» vastas Savinkov kuivalt.

NELJAS PEATÜKK
Savinkov leidis suuri vaevu tänava, mille nime Gaquier talle oli öelnud. Ta läks sellest
mööda, seda märkamata, ja alles tagasi pöördudes märkas kahe vanaaegse maja vahel
kitsast käiku. See oligi tänav, mida ta otsis. Ta leidis siin hotelli «Frieda»,
kahekorruselise majalobudiku, mille seintelt krohv tükati maha oli koorunud. «Nad
määrasid meelega sellises mülkas kohtamise, et mind alandada,» mõtles Savinkov hotelli
astudes. «Pole viga, võtkem asja filosoofiliselt ...»

21
 Gaquier teretas teda sõbralikult nagu ikka. Hallitusest laigulistele seintele osutades
lausus ta:
«Meie ülemused on pööraselt kokkuhoidlikuks muutunud, nad likvideerisid kõik
salakorterid ega üüri enam heades hotellides tube. Brr! Võib-olla sõidaksime minu poole,
monsieur Savinkov, auto ootab?»
«Mul on täiesti ükspuha,» sõnas Savinkov jahedalt ning istus võidunud diivanile. Ta
taipas juba — ta kutsuti siia
37

ubrikusse selleks, et talle kokkuhoidu õpetada, võib-olla taheti talle koguni teatada, et ta
jäetakse toetusest hoopis ilma...
Ta ootas vaikides. Gaquier vaikis samuti, tal oli raske seda kõnelust alustada. Ülemused
olid tõesti lausa hullud kokkuhoiu tuhinast ja hirmust, et luureameti salajased kulud
võivad avalikuks tulla, nagu Inglismaal juhtus. Kuid asi polnud mitte ainult selles. Oli
küsitav, kas Savinkoviga üldse maksab koostööd jätkata.
Gaquier polnud unustanud, et tema kodumaa oli Savinkovi ees kaheksateistkümnenda
aasta nurjanguis süüdi, kuid Prantsusmaa oli niihästi Savinkovi endist kui ka praegust
võitlusliitu kolossaalsete summadega toetanud. Prantsuse valitsus oli endale ka vene
monarhistlike emigrantide ees üsna suuri kohustusi võtnud. Ent aeg näitas, et tänapäeva
Venemaast irdunud vene monarhistid ning nende kindralid polnud nii reaalne jõud kui
Savinkov ja tema liit. Ometi tuli möödalaskmise vältimiseks mõlemaid ülal pidada, ning
see nõudis suuri kulutusi. Kõik mõistsid, et praegu on kõige olulisem Venemaal
põhjalikke luure-andmeid koguda, et konkurendid Prantsusmaad ninapidi ei veaks ja et ta
otsustavat silmapilku maha ei magaks, vaid õigel ajal vene piruka jagamisele jõuaks.
Viimasel kahel aastal oli Savinkovi Kodumaa ja Vabaduse Kaitse Liit teistest edukamalt
Venemaal luureandmeid kogunud. Kuid ka see töö andis Savinkovil üha vähem tulemusi.
Prantsuse sõjardid olid ärevil. Nad teadsid: keegi ei söanda enam ilma eelnenud hoolika
luureta Venemaale kallale kippuda, ning siis puhkeks juba tõeline sõda kaugeid eesmärke
taotleva strateegia ja läbimõeldud taktikaga. Tähtis on, et selles sõjas järelvoori ei
jäädaks. Seepärast nõudiski Prantsuse valitsus oma luureametilt, et see Venemaal
tegevust ei katkestaks, vaid üksnes odavamalt läbi ajaks. Gaquier ise aga arvas, et praegu
ei maksaks Savinkovi arvel kokku hoida. Prantsuse suursaatkond Washingtonis lõi
häirekella: ameeriklased olid valmis punase Venemaaga laialdast kaubavahetust alus-
tama. Ent samal ajal finantseerisid nad heldelt kõiki Nõukogude-vastaseid jõudusid. Ka
Inglismaad ei tohtinud unustada. Alles eile oli Gaquier kuulnud, et Savinkovi ümber
keerlevat viimasel ajal tuntud Inglise luureagent Sidney Reilly. See veel puudus! …
38
Gaquier'l oli ka sellepärast raske seda kõnelust alustada, et ta Savinkovist lugu pidas.
Savinkov polnud mitte lihtsalt üks tema agentidest, Gaquier tundis Savinkovi tormilise
elukäigu ja traagilise saatuse ees siirast aukartust. Ta ei suutnud kujutledagi, mida kõike
Savinkov läbi oli elanud. Ja pärast nii arvukaid lüüasaamisi ning pettumusi elab see mees
edasi, jääb kindlameelseks, rahulikuks ja on valmis oma ideaalide nimel uutele
katsumustele vastu minema. .. Gaquier nägi, et Savinkov oli halvas tujus, morn ja
umbusklik, ning ta ei teadnud, millest alata. Ennekõike tuli välja selgitada, miks
Savinkovi liidu tegevus Venemaal tulemustevaesemaks oli muutunud, kuid ta ei tahtnud
sellest alata.

22
 Savinkov puhkes äkki sarkastiliselt naerma:
«Selles haisvas klosetis istudes on meeldiv kujutleda, kuidas teie suursaadik Moskvas
pärast kerget hommikueinet suurepärast sigarit pahvides teile üha rikastuvast Venemaast
ettekannet kirjutab. Jama! Jama!» Ta kargas diivanilt üles, läks kergete sammudega
Gaquier' juurde ning ütles vihaselt: «Ma vannun teile ajaloo enda nimel, et vene talumees
ei saa isegi ideaalsete objektiivsete tingimuste puhul veel vähemalt kakssada aastat õnne
ega jõukust maitsta! Kas kuulete? Kakssada aastat! Vene talumees aga ongi Venemaa,
monsieur Gaquier. Ja vene talumees on vahest ainus inimene, keda ma tõeliselt tunnen ja
mõistan.» Savinkovi silmad hakkasid niiskelt läikima, ta tegi pausi.
Gaquier ütles rahuarmastavalt naeratades:
«Ma usun teid, meil on ühised ideaalid. Aga me sooviksime veel midagi teada. Näiteks
mida mister Reilly teist tahab?» Nende sõnadega otsustas ta kõnelust alustada.
«Sedasama, mida teiegi. Ainult selle vahega, et tema peab minust lugu,» vastas
Savinkov põlgliku muigega, ta oli juba täiesti rahunenud ja istus taas kulunud diivanile.
Ta libistas pilgu üle võõrastemaja numbritoa katkise tapeedi ja roheliste hallituslaikudega
kaetud seinte ning lõpetas ootamatult: «Ma ei salli inglasi, ja, muide, ameeriklasi ka
mitte.»
«Aga kuidas te prantslastesse suhtute?» küsis Gaquier pooleldi naljatades, pooleldi
tõsiselt.
«Hoopis teisiti,» vastas Savinkov täiesti tõsiselt. Ta oli silmapilksete meeleolumuutuste
alal ületamatu meister. Ta nägi juba, et Gaquier polnud üldse agressiivselt
39
häälestatud ega kavatsenud nähtavasti mingit ultimaatumit esitada, sealhulgas ka
rahaasjus. Ja ta rahunes. Gaquier alustas ääri-veeri:
«Omal ajal, monsieur Savinkov, kurvastas meid väga teie äpardus Berliinis. See andis
mõnedele põhjust väita, et teie organisatsioonis pole enam mingit distsipliini. Praegu
meenutatakse seda jälle, kuid sootuks uudses seoses...»
Savinkov vaikis. See, mida Gaquier nimetas äparduseks Berliinis, oli ärajäänud atentaat
Nõukogudemaa välisasjade rahvakomissarile Tšitšerinile, kes Berliini kaudu Genova
konverentsile sõitis. Äpardus oli veel leebelt öeldud. Berliinis oli lausa häbisse jäädud!
Gaquier'l oli õigus — ei mingit distsipliini! Kas Venemaal esseeride terrori aegu võis
juhtuda, et neli meest seisid lahingu-postil ja kahel neist oli võimalus rahvakomissari
maha lasta, aga nad ei teinud seda? Üks pani oma lahingupostilt plehku, nähes, et
Tšitšerin tema poole tuleb. Teisel olevat brauningu päästemehhanism tõrkuma hakanud.
Häbiasi! Pealegi kukkus seetõttu läbi erakordselt tähtis aktsioon, mis pidi Genova
konverentsi faktiliselt nurja ajama.
«Jätame selle jutu,» ütles Gaquier. «Lõppude lõpuks, Genova konverents ei andnud ju
bolševikele nagunii mitte midagi.»
«Aga Saksamaaga sõlmitud leping? Ja see, et kogu maailm sai näha, kuidas Antandi
liitlasriigid nagu hundid isekeskis purelevad? Ei, ei, mu kallis Gaquier, täpne lask
Berliinis oleks võinud mõndagi muuta.»
Gaquier silmitses Savinkovi üllatunult. Ta tundis seda meest palju aastaid, kuid ei
suutnud ikka veel harjuda tema vestlusmaneeriga — Savinkov rääkis alatihti iseendale
vastu. Gaquier ei teadnud, et isegi niisugune vilunud sõnakõlksuta ja nagu Aleksandr
Fjodorovitš Kerenski ütles kord, et kui Venemaal eksisteeriks demagoogide partei, siis

23
leiaks see Boriss Savinkovi näol endale geniaalse liidri. Seesama Kerenski ütles veel:
«Savinkoviga rääkides passi hoolega peale, et ta su mõtteid üle ei lööks...»
«Ärgem rääkigem enam sellest, mis tegemata on jäänud,» soovitas Gaquier.
«Üks minu raamat kannab pealkirja «Sellest, mida ei juhtunud»,» sõnas Savinkov
heatujuliselt.
«Selles raamatus,» kostis Gaquier, «loeksin ma eriti hea meelega peatükki «Koostöö
Inglise luurega».»
40
«Mis, mis?» Savinkovi silmad tõmbusid tigedalt vidukile, ent äkki nõjatas ta naerdes
diivani seljatoele ja hakkas käsi kaugele ette sirutades hääletult aplodeerima.
«Suurepärane, Gaquier! Tennisemängijad nimetavad niisugust täpset lööki taha nurka
«smashiks». Braavo, Gaquier!»
Gaquier kummardas naljatades:
«Aga me tahaksime selles ikkagi päris kindlad olla.»
«Ma kordan: ma vihkan neid, tõsi mis tõsi. Mul on põhjust neid vihata,» jätkas
Savinkov, kiiresti ägestudes. «Mul ei lähe kunagi meelest, kuidas ma kord Venemaa asjus
Churchilli jutul käisin, bolševike vastu võitlemiseks järjekordselt raha ja relvi palusin.
Tema aga kuulas mu härdad palved ära, tõusis püsti, läks Venemaa kaardi juurde, mis ta
kabineti seinal rippus, osutas Denikini ja Judenitši vägede positsioonidele ning hüüdis:
«Need pole teie, vaid minu armeed!...» Sestsaadik pole mul enam tahtmist tema käest
midagi paluda.»
«Te ei vastanud mu küsimusele,» tuletas Gaquier meelde, olles puhu aega
taktitundeliselt vaikinud.
«Mis küsimusele?»
«Teie koostööst inglastega.»
«Ah sellest...» ohkas Savinkov. «Noh, ma võin teile öelda, et nemad taotlevad seda
küll. Jaa, jaa, nad tahavad seda! Mina aga ihkan neile kätte maksta!»
«Vastake mulle, monsieur Savinkov, lihtsalt ja selgesti: kas see inglaste taotlus, millest
te rääkisite, leiab teie juu- -res vastukaja?»
«Ei.»
«Miks te siis mister Reillyga nii tihti kokku saate?»
«Te lähete juba liiale, lugupeetud Gaquier,» lausus Savinkov nukralt ja sarkastiliselt.
«Ma olen ju neljakümneaastane. Te peate mind nähtavasti tühiseks spiooniks, kahe
isanda teenriks, aga ma olen organisatsiooni juht. Peale selle olen ma veel kirjanik ning
lõppude lõpuks"— perekonnapea. Ma usun, et mind võiks vähemalt niipalju usaldada, et
ma ise endale tuttavaid tohiksin valida.»
«Teid nähakse liiga tihti koos ...»
«Kas teie nuhid luuravad mu järele?»
«Misjaoks? Te käite temaga üsna rahvarikastes kohtades. »
«Nii et kui ma tahaksin meie kohtumisi teie eest salajas
41
hoida, siis peaksin ma temaga kuskil mujal kokku saama, eks ole?» muigas Savinkov.
«Võib-olla.»
«Ei, ei.» Savinkov tõstis käe, otsekui selleks, et muhelev Gaquier vaikiks, ning raputas
mitu korda pead. Siis pani ta käed vaheliti rinnale. «Ma tahaksin teile öelda, et Sidney
Reilly on silmapaistev isiksus. Ma tutvusin temaga juba Venemaal ning tunnen tema

24
seltskonnast suurt mõnu. Ma kirjutan temast kindlasti midagi, võib-olla koguni terve
raamatu. Teguvõimsad inimesed on mu nõrkus, kas te mõistate mind, Gaquier? Kui
mõistate, tehke see ka oma ülemustele selgeks.»
Gaquier noogutas nõusoleku märgiks.
«Te teate, monsieur Savinkov, kui keeruline olukord meil Prantsusmaal praegu on,»
ütles ta, ja tema elav kuivetu nägu omandas nukra ilme. «Demokraatlikud institutsioonid
muutuvad üha ülbemaks, nad tahavad absoluutselt kõiki valitsuse kulusid kontrollida.
Meie valitsus-peab iga frangi pärast muret tundma, eriti kui see kulutatakse salateenistuse
vajadustele. Ütlen teile avameelselt: juba mitu korda on kerkinud küsimus, kas teie ja teie
liidu toetamine on otstarbekohane.» Gaquier ajas probleemi meelega teravaks, et tal
hiljem oleks võimalik järeleandmisi teha.
Savinkov vangutas irooniliselt pead.
«Te räägite ennekõike rahast ja alles seejärel tööst Venemaal, mina aga olen
diametraalselt vastupidisel seisukohal: ennekõike Venemaa, ja alles teises järjekorras see
kurb paratamatus — raha.»
«Idealism on ainult teoorias hea,» vastas Gaquier; tema näol oli kaval muie ja silmi
varjas kortsuräga.
Savinkov tõusis diivanilt, pani käed seljal vaheliti ning hakkas mööda tuba kõndima,
ehkki seinast seina oli vaid paar sammu maad. Tema pilusilmade pilk aga oli sellest
räpaste seintega toast kaugel, kaugel.
«Mina mõtlen Venemaale, tööle, mida me seal teeme, võitlusele, mis peab mu rahva
ajaloos uue lehekülje keerama, teie rahast ja teie arvamusest täiesti sõltumatult. Peaasi, et
ma olen Venemaaga ühenduses ja tean, mis seal sünnib. Kas minu üritusse maksab raha
mahutada?» Savinkov peatus viivuks ja kehitas õlgu. «Ei tea. Mulle näib, et te peate
kindlamaks monarhistide riismeid toetada. Nemad vähemalt tõotavad selle eest Venemaa
teile kinkida. Mina
42
seda teile ei tõota. Veel enam, te peate Venemaa okupeerimise mõttest loobuma. Minu
vene hing seda ei taluks, ja minu rahva hing samuti. Andke venelasele paradiis, aga kui
jumal räägib võõramaise aktsendiga, siis põgeneb venelane sealt põrgu. Just sellepärast
ongi kõik välisriikide interventsioonid Venemaale läbi kukkunud. Aga!...» Põikvaod
Savinkovi suunurkades liigahtasid, ta muigas kurjalt. «Monarhistlikud vene emigrandid
ei anna teile teie raha eest tegelikult mitte midagi. Kas te teate, et nad Fordilt saadud
dollarid selle abiraha saamise auks korraldatud bankettidel maha prassisid? Nad ainult
häbistavad teid ajaloo silmis. Aga minult, või õigemini uuelt Venemaalt, mille ma
bolševikest vabastan, saate te oma raha tagasi. Ja Venemaa avab teile oma ääretu turu.
Mõistate vahet?»
«See on ju tore küll, aga raha armastab konkreetsust,» pistis Gaquier vahele.
«Jätke see rahajutt,» krimpsutas Savinkov nägu. Rahast rääkimine ärritas teda
tõepoolest. Teda oli vallanud impro-viseerimisekstaas, ta tahtis kõnelda Venemaast, mida
ainult tema üksi tunneb, Venemaa tulevikust, mida tema, Savinkov, näeb tulevaste
aegade udus — mis siis, et veel mitte päris selgesti —, ja äkki see rahajutt. Ta kordas
mitu korda: «Jätke ... jätke .. .» vaikis puhu ning jätkas siis, jälle niisama kiiresti tuld
võttes: «Venemaal on kujunemas sootuks uued bolševismivastased jõud, mul on nende
kohta täiesti usaldusväärsed andmed.».
«Miks te neid andmeid siis meile teatavaks pole teinud?»

25
 «Issand jumal!» pani Savinkov käed traagiliselt risti. «Teid pole ju niisugune
informatsioon kunagi huvitanud. Teile anna ainult andmeid tapetud kommunistide arvust
või vene kindralite vandenõust Pihkvas, aga seda, mida ma teile praegu räägin, nimetate
te teoreetiliseks jamaks.»
«Rääkige sellegipärast,» palus Gaquier. Ta tahtis tõepoolest teada, mis andmeid
Savinkov oli saanud. Veel enam, ta oli koguni valmis juba ette uskuma, et need on
erakordselt tähtsad. Ka temal oli Pariisis elavaist Venemaa päästjaist, kõiksugu
suurvürstidest ja raugastunud kindraleist villand.
Savinkov seisis akna juures ning vaatas välja, kitsasse pimedasse õue. Ta ütles ümber
pöördumata:
«Ma toon näiteks ühe Punaarmees teeniva vene ohvitseri kirja, mis hiljaaegu minu kätte
sattus. Ta kirjutab
43
oma sõbrale, et praegune elu tundub talle hingematvalt umbsena, ta ootab äikest, mis
puhastaks Venemaa bolše-vistlikust rämpsust. Veel enam...» Savinkov pööras end
Gaquier' poole, pani käed rinnal vaheliti ning jätkas, ise juba peaaegu uskudes oma juttu:
«Meil on ka ühe kommunisti kiri, ta kirjutab vennale, kes samuti on kommunist, et ta on
poliitikas täiesti pettunud. Ta nimetab kommunismi teooriat abstraktsiooniks, mis Lenini
enda poolt ellu kutsutud uue, areneva nõukogude kodanluse taustal paistab iseäranis
absurdsena. Monsieur Gaquier, ma luban teil oma ülemusele ette kanda, et meie —
Kodumaa ja Vabaduse Kaitse Liit — teeme nüüdsest peale ka sellele panuse.»
«Hea küll, ma kannan kõigest ette,» lausus Gaquier vaikselt ja küsis äkki: «öelge mulle,
aga avameelselt: kas te pole väsinud? Muidugi moraalselt.»
«Ei,» vastas Savinkov tasa. «Ma ei tea üldse, mis on väsimus, eriti kui jutt on
poliitilisest võitlusest...»
Nad jätsid täiesti korrektselt hüvasti. Esimesena väljus Savinkov, kümmekond minutit
hiljem — Gaquier.
Savinkov sammus kerge südamega mööda tänavaid, tal oli niisugune tunne, mida ta
juba lapsepõlves oli armastanud: ebameeldiv asi oli seljataga, nüüd ei tarvitsenud enam
millelegi halvale mõelda. Ja ta oli endaga rahul — ta oli selle ohtliku jutuajamise soodsalt
lõpule viinud.

VIIES PEATÜKK
Hommikul juuksuri juurest tulles pidi Savinkov koduteel ühe pikka kasvu keskealise
mehega kokku põrkama. Pominal vabandust paludes astus ta sammu paremale, kuid teine
tegi sammu samas suunas. Ta vaatas Savinkovile otse silma ning naeratas kuidagi
veidralt, mine võta kinni, kas andekspaluvalt või irooniliselt. Savinkov polnud seda meest
kunagi varem näinud, aga helehallidest silmadest, laiast näost, labidakujulisest habemest
ja kogu käitumis-maneerist, tont võtaks, ka naeratusest, tundis ta temas ära venelase.
«On üks väike jutt, härra Savinkov,» sõnas võõras vaikselt vene keeles. «Te lähete vist
koju nagu ikka? Ma saadan teid, kui lubate.»
Ja nad läksid koos edasi. Savinkov oleks peaaegu kurjaks
44
saanud ja nõudnud, et teda rahule jäetaks, ent miski sundis teda kaasa minema ja
uudishimulikult seletust ootama.

26
 «Mind te muidugi ära ei tunne,» lausus härra, Savinkovi silmanurgast kelmikalt
piieldes. «Mina aga tundsin teid kohe ära. Me olime teiega ühel ajal Vologdas asumisel..
.»
Ei, Savinkov teda küll ei mäletanud, kuid jättis selle ütlemata.
«Teie olite asumisel kui esseer, mina — kui bolševik,» jätkas võõras naeratades ning
niisugusel toonil, et võimatu oli aru saada, kas ta teeb nalja või räägib tõsiselt. «Ja nüüd
töötan ma siin... Mulle tehti ülesandeks teile Nõukogudemaa täievolilise esindaja
seltsimees Krassini küllakutse edasi anda — ta soovib teiega kokku saada ja teile hea
ettepaneku teha.»
Võõra näolt ei lahkunud naeratus, ning ta rääkis nii lihtsalt ja loomulikult, et Savinkov
aeglustas sammu, otsekui nõustudes vestlusse astuma.
«Kellega mul on au?» küsis ta kuivalt.
«Sergei Iljitš Trifonov. Asumisel tunti mind Gorbatšovi nime all. Võib-olla mäletate
«Gorbatšovi neljapäeva-õhtuid», kus õpiti marksismi? Te käisite kord meil ja naersite
meid välja, nimetasite meid sõnakõlksutajateks. Luna-tšarski läks teiega tookord ägedalt
vaidlema. Mäletate?»
Savinkovil tuli see meelde küll, kuid ta jäi jälle vastuse võlgu. Ta küsis ükskõikselt:
«Mida teie esindaja minust tahab?»
«Ta tahab teile hea ettepaneku teha.»
«Lõks?»
«Rumalus, härra Savinkov. Meie seesuguste avantüürideni ei lasku. Ja lõppude lõpuks,
te võite ju kohtumisele minnes politseid informeerida. Mind aga volitati teile täiesti
ametlikult teatavaks tegema, et teie isikupuutumatus selle kohtumise ajal on
garanteeritud.»
«Kes garanteerib? Mismoodi?»
«Tagatiseks on seltsimees Krassini ausõna. Te võite ka seda politseile öelda, las nad
helistavad talle. Ta pole küll veel volikirju esitanud, kuid nende silmis on ta täiesti
ametlik isik.»
«Kohtumise eesmärk?»
«Ma ütlesin juba: teile tehakse hea ettepanek.»
Nad olid vahepeal Savinkovi maja juurde jõudnud ning peatusid välisukse ees.
Trifonov ulatas oma nimekaardi:
45
«Siin on mu telefon. Teil on kolm päeva mõtlemisaega, siis helistage, palun, ja öelge
oma otsus. Kui teie vastus on jaatav, võtab meie esindaja teid samal päeval endises Vene
suursaatkonnas, Grenelle'i tänav seitsekümmend üheksa, vastu...» Trifonov kergitas
kaabut ja tegi kerge kummarduse...
Tol päeval ei söönud Savinkov hommikust. Ta vabandas, palus sõpru ilma temata lauda
istuda ja läks trepist üles, oma kabinetti. Seal istus ta sügavasse nahktugitooli, pigistas
käed põlvede vahele ning hakkas juhtunut hoolikalt vaagima. Lõppude lõpuks
keskendusid kõik tema salaluured, lootused ja kahtlused lausele, mida Trifonov oli sõna-
sõnalt korranud: «Meie esindaja tahab teile hea ettepaneku teha.»
Mis ettepanek see võib olla? Savinkov kavaldas iseendaga. Juba välistrepist üles tulles
jõudis ta millegipärast arvamusele, et talle tahetakse vist Venemaa poliitikaelus mingit
positsiooni pakkuda. Seepärast otsustas ta, et ta ei räägi oma võitluskaaslastele sellest

27
ettepanekust poolt sõnagi. Ta jutustab neile hiljem kohtumise tulemustest, ja sedagi vaid
juhul, kui need on talle küllalt austavad.
Ta kaldus üha rohkem uskuma, et just sellisteks nad kujunevadki: bolševikud on aru
saanud, et teda ei saa põlvili suruda, ning eelistavad teda näha pigem oma liitlasena kui
vaenlasena.
Ent kuidas seletada maailmale oma ootamatut liituastu-mist bolševikega? Ta mõtles
viivu ja vastas: minu armastusega vene rahva vastu — selle nimel olen ma kõigeks
valmis. Jah, ta on jõudnud järeldusele, et üksnes seal, oma rahva hulgas viibides saab ta
rahva heaks kõige rohkem ära teha. Just nii ta seda seletabki... Savinkovi ei häirinud
põrmugi, et alles kümme minutit tagasi pidas ta end bolševike surmavaenlaseks ning rajas
kõik oma plaanid, unistused ja lootused sellele leppimatule vaenule, mis muide oligi
läänemaailma silmis tema peamine voorus.
Järgmisel päeval helistas ta Trifonovile, ja nad leppisid kokku, et kohtumine leiab aset
homme kell viisteist kolmkümmend. Ta ei rääkinud eelseisvast kohtumisest ühelegi oma
kaaslasele, küll aga teatas ta sellest monsieur Gaquier'le ning palus, et too juhul, kui ta
lõksu meelitatakse, vastavad abinõud tarvitusele võtaks.
«Mis te arvate, miks nad kutsuvad teid?» küsis Gaquier.
46
Savinkov vastas naljatoonil, et Lenini valitsus kavatseb talle ministriportfelli pakkuda.
Gaquier tegi kummalise uudise viivitamatult oma ülemustele teatavaks, need kiitsid
Savinkovi otsuse kohe heaks ja käskisid tal Savinkovi julgeoleku eest hoolt kanda.
Lõppude lõpuks, kui Savinkovile Venemaal tõesti mingit poliitilist ametiposti pakutaks,
siis oleks see ka Prantsuse luurele õige soodus. Igaks juhuks helistas Gaquier siiski
Krassinile, nimetas end Savinkovi advokaadiks ning usaldusmeheks ning palus kinnitada,
et tema kliendile garanteeritakse isikupuutumatus. Seda kinnitatigi. Nüüd helistas
Gaquier Savinkovile, et ta võib täiesti rahulikult kohtumisele minna. Ettevaatlik Savinkov
kir* jutas tema sõnad eraldi paberilehele üles, lisas kuupäeva ja isegi kellaaja, millal see
ülestähendus on tehtud, ning pani paberi kausta, kus ta hoidis oma õelt Veeralt saadud
kirju.
Täpselt kell neliteist nelikümmend viis astus Savinkov Nõukogudemaa esinduse
väravast Grenellel tänavas sisse, möödus ovaalsest lilleklumbist ja suundus paraadukse
poole. Trifonov tuli talle välistrepile vastu, must ülikond seljas, valge tärgeldatud krae
kaelas, musta lipsu sees pärliga lipsunõel. Ta teretas Savinkovi nagu vana tuttavat ja nad
läksid koos sisse.
«Hea, et te tulite, te olete tõepoolest tark mees, härra Savinkov,» lausus Trifonov, ja
jälle oli võimatu aru saada, kas ta tegi nalja või mõtles seda tõsiselt. «Te tulite küll
varavõitu, aga esindaja juba ootab teid. Tema ees- ja isanimi on Leonid Borissovitš...
Palun, härra Savinkov.» Trifonov avas massiivse ukse.
Krassin istus külma, ilmselt ammust aega kütmata kamina ees tugitoolis ja luges
«Temps'i». Savinkovi silmates pani ta ajalehe käest ning osutas kerge peanikutusega
tugitoolile, mis seisis teisel pool ümmargust lauda. Savinkov oli juba aegsasti otsustanud,
et tema esimesena ei tereta.
Ta laskus vaikides tugitooli ning andis ülakeha vaevumärgatava ettekallutamisega
mõista, et ta on valmis Nõukogudemaa täievolilist esindajat ära kuulama.

28
 «Te teate loodetavasti, et viimasel ajal on Venemaal mitu teie organisatsiooni
purustatud,» alustas Krassin ilma mingi sissejuhatuseta. «Meie hästi informeeritud
organite arvates lüüakse ka kõik teie ülejäänud suured ja
47
väikesed kontrrevolutsioonilised organisatsioonid varsti puruks. Sellest objektiivsest
faktist lähtudes ja teie Nõukogude-vastase võitluse täielikku perspektiivitust arvesse
võttes panevad kompetentsed Nõukogude organid teile ette relvad maha panna,
Nõukogude Vabariigi ees täielikult kapituleeruda, sõita kodumaale ning anda end või-
mude kätte...»
Esindaja vaikis viivu, jälgides huviga Savinkovi näoilme muutumist. Algul võis sealt
lugeda üksnes ärevat uudishimu, ehkki Savinkov püüdis majesteetlikku ükskõiksust
teeselda, ent seejärel hakkas seal virama nõutus. Ja viimaks tardus tema näole
vihagrimass.
«Kas te saite minust aru?» küsis Krassin vaikselt. Ta nägi juba, et see kohtumine jääb
tulemusteta. Kuid ta ei kavatsenud keelitama hakata, et Savinkov alla annaks, see
alandanuks maad, mida ta esindas. Ettepanek oli teatavaks tehtud, ja sellest piisas.
«Sain küll...» Savinkov ei tundnud omaenese häält ära, ta köhatas ning ütles selgesti:
«Ma sain kõigest väga hästi aru...»
Ta tõusis ning väljus kabinetist Krassini poole ainustki pilku heitmata.
Savinkov ei toibunud saadud hoobist õhtuni, ta hulkus mööda linna, istus kärarikastes
maani täissuitsetatud kõrtsides ja uitas jälle mööda tundmatuid pimedaid tänavaid.
«Miks nad seda tegid? Miks?»
Viimaks leidis ta kaks vastust: emb-kumb, kas nad tegid seda siiras veendumuses, et
tema üritus on lõplikult lüüa saanud, või lootsid nad temast, oma kõige ohtlikumast
vaenlasest, sel kombel vabaneda. Muidugi mõista oli teine vastus õige — ta on neile
ohtlik! Nad olid taibanud, et senikaua kui ta elus on, ripub see oht neil kogu aeg pea
kohal nagu Damoklese mõõk.
Alles hilisöösel, kui Savinkov selle mõtte lõplikult omaks oli võtnud, läks ta koju.
Järgmisel päeval palus ta, et Derenthal pärast hommikusööki ei lahkuks. Ljuba ja
Pavlovski väljusid toast, sugugi solvumata — hommikueine oli söödud, juht asus tööle.
Savinkov ja Derenthal jäid esimest korda pärast melo-dramaatilist vahekordade
klaarimist rongis kahekesi. Mõlemal oli piinlik, Savinkov ei teadnud, millisel toonil jutu-
ajamist alustada, ning see tegi talle tuska — sügavad kurrud
48
tema suunurkades tukslesid. Derenthal ootas kannatlikult ja kättemaksuhimuliselt, ta
sarnanes praegu öökulliga — nokataoline kongus nina, ümmargused prillid...
«Ma kohtusin eile Nõukogude esindajaga...» lausus Savinkov suurt suud kõverdades.
«Jätke jutt!» Derenthal nihutas end lähemale, et talle silma vaadata. «Te teete halba
nalja, Boriss Viktoro-vitš...»
«Jaa, jaa, Aleksandr Arkadjevitš, ma käisin eile Gre-nelle'i tänavas, majas, mida teiegi
hästi tunnete. Keegi Krassin tegi mulle ettepaneku reeturiks hakata... Mina aga andsin
neile lühida korrektsuse õppetunni — ma ei hakanud temaga üldse rääkima, kuulasin
selle ilge ettepaneku ära ja tulin sõna lausumata tulema, alandamata end vastamisega.
Oleksite te tema lõusta näinud, kui ma sealt ära tulin! Ta oli valmis mulle haukudes järele
sööstma ja kintsu kargama...» Savinkov puhkes naerma ja pilgutas Derenthalile silma.
«Meie asjad edenevad hästi, Aleksandr Arkadjevitš, kui juba Kreml teeb oma esindajale

29
ülesandeks keelitada mind oma lippu, oma püha võitlust reetma. Meie vastame nende
alatusele vääriliselt.»
«Aga ... kuidas see juhtus?»
«Andke andeks, et ma teid eelnevalt ei informeerinud. Tõtt öelda, ma ei pidanud seda
oluliseks.»
«Aga kui teid oleks seal kinni nabitud?»
«Ma nägin seda võimalust ette... Ärgem sellest enam rääkigem. Jäägu see kasutute
minevikumälestuste hulka, nüüd aga pöörakem pilk olevikku. Ma otsustasin veel kord
meie heade sõprade omavahelisele purelemisele panuse teha, see aitab meil raha
muretseda. Ühtaegu tuleks ka sõprade ringi laiendada.»
«Kõik oleneb sellest, kui osav te olete,» kostis Derenthal külmalt. «Kes see uus sõber
siis on?»
«Mussolini,» vastas Savinkov ettevaatlikult, jälgides tähelepanelikult, kuidas
vestluskaaslane sellele reageerib. Viimasel ajal oli Savinkov Itaalia ducest vaimustatud ja
häbenes seda, sest keegi teine ei võtnud Mussolinit tõsiselt, ajakirjandus nöökis teda
varjamatult, pani talle hüüdnime «Nero üheks tuhniks», ja ajalehed avaldasid ducest iga
jumala päev karikatuure.
«Esiteks on tema riigikassa tühi nagu polgu trumm,» naeratas Derenthal
harjumuspäraselt. «Ja teiseks, kui te
49
kuskil tõemeeli ütleksite, et meie liikumisel on midagi ühist Mussoliniga, siis kaotaksite
te omaenda ja kogu meie võitlusliidu autoriteedi.»
«See on naeruväärt, Aleksandr Arkadjevitš, — teie põlgate Mussolinit; tema on
riigijuht ja uue poliitilise liikumise algataja, aga teie...»
Derenthal tõusis püsti:
«Kas ma võin minna, Boriss Viktorovitš?»
«Kuulake mind ära...» sõnas Savinkov vaikselt ning jätkas pausi tegemata: «Aga äkki
on Mussolini praegu ise Venemaast huvitatud? Ma ütlen talle, et me uurime parajasti
tema poliitilist programmi. Muide, ma heitsin tõepoolest pilgu tema programmi — see on
mõnes suhtes päris arukas. Eks seal ole muidugi ka hulk lollusi... Aga äkki pakub ta ise
meile abi?»
Derenthal kõndis, turi vimmas ja käed seljal, seinast seina ja rääkis käigu peal:
«Boriss Viktorovitš, korralikku poliitikat ei rajata kunagi «aga äkkile» ...»
«Mussolini on impulsiivne poliitik, temast võib kõike oodata.»
«Meid naerdakse välja,» pillas Derenthal nukralt.
«Las koerad hauguvad, karavan läheb oma teed,» naeris Savinkov enesekindlalt.
«Fašism on praegu väga moes. Igatahes on see liikumine populaarsem kui meie oma,
Aleksandr Arkadjevitš. Mussolinile ei tee keegi reetmis-» ettepanekuid. Ja mis pilgetesse
puutub, siis kõige agaramalt on nöögitud bolševikke. Mida kõike neist küll pole
kirjutatud ja räägitud! Bolševikud aga vilistavad selle peale ja nende võim Venemaal
muutub aasta-aastalt üha kindlamaks. Kas see pole fakt?»
Derenthal vaikis, ta teadis, et kui Savinkov on midagi otsustanud, siis on ohtlik selle
õigsuses kahelda. Ja ta ootas, püüdes mõistatada, kas juhil on otsus juba tehtud või on ta
tegelikult alles kahevahel...
«Kujutlege vaid, mis oleks, kui ajakirjanduses ilmuksid udused sõnumid Roomast, et
ma pidavat seal Mussoliniga mingeid läbirääkimisi,» jätkas Savinkov. «Me võiksime oma

30
ajalehe abiga koguni kuulduse lendu lasta, nagu toimuksid need läbirääkimised Mussolini
enda algatusel. Mis halba see meile teeks?»
«Aga mis kasu see meile tooks?»
«Meile on praegu kõik kasuks, mis meie ümber vähimatki
50
kõmu tekitab!» tõstis Savinkov häält. «Ühesõnaga, ma sõidan Mussolini juurde!»
«Minu arvates peaksite te Churchilli juurde sõitma,» vaidles Derenthal ettevaatlikult
vastu.
Savinkov vajus hetkeks mõttesse.
«Endastmõistetavalt. Aga ta on praegu kõigest asumaade minister.»
«Ta on Churchill, Boriss Viktorovitš.» Derenthal vaatas oma heledate silmadega, mida
prillid tugevasti suurendasid, Savinkovile otsa. «Kuid teda ei maksa mitte Mussoliniga
hirmutada, vaid Prantsusmaaga. Tuleks vihjata, et meie asjad Venemaal edenevad hästi
ning seetõttu nõuab Prantsusmaa meilt truudust. Meie aga pole minevikku unustanud ja
tulime sellepärast Churchilli juurde, et sõprus Inglismaaga on meile prantslaste
kergemeelsest armu-tuhinast kallim.»
«Jaa, jaa. Õige,» nõustus Savinkov hajameelselt. «Täiesti õige... Ja ma kõditan pisut ka
tšehhe, nagu te ennist soovitasite. Teil on õigus — juba üksnes see, et ma Prahasse ilmun,
šokeerib niihästi Masarykki kui ka Benešit. Nende reporterid ründavad mind, mina aga
vaikin. Kuid mu lobamokast veli teeb neile avalduse, mis on uduseid vihjeid täis. Ja alles
pärast seda helistan ma ise Masary-kile. Küll te näete, ta võtab mind jutule! Juba ainuüksi
mu tõotuse eest maha vaikida, et ta kaheksateistkümnendal aastal meile Lenini
likvideerimiseks raha andis, saame me temalt täitsa viisaka summa.»
«Muidugi... muidugi...» pomises Derenthal, kes tavapäraselt ei teinud märkamagi, et
juht tema mõtteid oma mõtete pähe välja pakkus ...
Vennad Savinkovid — Boriss ja Viktor — läksid Prahas laiast kivitrepist üles
Hradcany kingule. Eemalt sarnanesid nad teineteisega — mõlemad olid suurt kasvu,
tugevad mehed. Ent nii näis ainult kaugelt. Lähedalt vaadates polnud neil vähimatki
sarnasust, isegi mitte välist. Boriss Viktorovitšil oli kinnine, keskendunud ilme, kõrge
otsmik, järsult kaarduv suur suu ja suur nina. Tal oli targa, tõsise ja tahtejõulise inimese
nägu. Tema riietus oli rangelt lihtne — nii oskavad riietuda mehed, kellel on maitset ja
raha. Viktor Viktorovitšil aga kõneles kõik kergemeelsusest: kirev ruuduline ülikond,
näoilme ja ennekõike tema helehallid silmad, mis lustakalt särasid ning olid püsimatud
nagu elavhõbe. Ta oli oma vennast kõigest neli aastat
51
noorem, kuid näis vähemalt kümme aastat nooremana. Praegu kõndis ta venna kannul,
kord mõne astme võrra maha jäädes, kord ainsa hüppega järele jõudes.
Poolel teel peatusid nad ühel trepiastmel. Viktor Vikto-rovitš ütles, õõtsutades end
varvastelt kandadele:
«Sa oleksid siiski võinud mind Pariisi kaasa võtta...»
«Mul pole sind seal tarvis,» vastas Boriss Viktorovitš rangelt, vaadeldes kivikatuste
punast merd. «Ma ei vaja sind kui poliitikategelast. Aga vennana lähed sa liiga kulu-
kaks.» Ta silmitses veel veidi aega Prahat, mis laius nende jalge ees, ning hakkas trepist
üles minema.
Viktor seisis viivu, puurides pilguga venna selga, siis ruttas ta vennale kahe hüppega
järele.

31
 «Sa oled egoist. Sa oled ikka egoist olnud, ja mitte ainult minu suhtes.»
Boriss Viktorovitš pöördus ümber ning ütles vennale otse näkku:
«Muidugi, ma olin egoist, kui ma koos Vanja Kaljaje-viga Moskva tänavail külmetasin
ja suurvürsti varitsesin, sina aga rippusid tollal ema seelikusabas ja näppasid isa
laualaekast raha, et plikadele kommi osta! Sa peaksid mind tänama, minu armust elad sa
Pr ahe 3, ja mitte mõnes Poola kubermangulinnakeses, kus pole isegi venero-loogi...»
Nad sammusid kaua vaikides, vanem vend astme võrra eespool. Trepist üles jõudes
seisatas ta nii äkki, et Viktor Viktorovitš äärepealt talle otsa oleks jooksnud.
«Ära pane pahaks, ma räägin seda sulle heast südamest. . .» lausus vanem vend kõlatu
häälega.
«Tore headus küll,» muigas solvunud Viktor.
«Rumal oled. Mul pole raha. Meie liidulgi pole raha, meil endil ammugi mitte. Ja veel
midagi — võta Veerast eeskuju, õpi vähenõudlikult elama; sinu õnn, et sul nii tark õde
on.»
«Sinu juures Pariisis elades ei läheks ma sulle sugugi kallimaks maksma,» lunis Viktor
nagu väike laps.
«Pariis, Pariis, muud juttu sinult ei kuulegi... Kas sa ei näe, kui ilus siin on?»
Savinkov vaatas all laiuvat Prahat. Tõepoolest, ümberringi oli Praha vaikse ja õrna
kevade nõiduslik ilu. Sirelid õitsesid, kastanid sirutasid oma portselanvalgeid lühtreid
taeva poole, viljapuud olid valges õievahus — kogu linn uppus õitemerre ja õitseaja
joovastavatesse lõhnadesse.
52
Kevadiselt tulvava, kollaseks värvunud Vltava joomevii-rud sätendasid päikese käes
pimestavalt.
Kunagi hiljem kirjutas Boriss Savinkov Varssavisse Filossofovile: «Kes oleks osanud
aimata, et säärasel võluval kevadpäeval mind midagi nii jälki ees ootas...»
Vennad läksid läbi Hradcany — Praha linnuse, kus valitseb kivine vaikus — ning
jõudsid peatselt Cerny lossi juurde, kus asus Beneši residents. Viktor Viktorovitš peatus,
et trepi ees venna tagasitulekut oodata. Ta oli lepliku iseloomuga ning mõtles, et vennal
on üldjoontes õigus: ega tal ja tema naisel Sural olegi siin igavas ja korrektses Prahas
paha põli. Ainult et raha on vähevõitu. Aga ta polnud kunagi rahaga välja tulnud... Kui ta
veel Varssavis võitlusliidu luureülem oli, ei piisanud talle isegi palgast, mida ta sel
ametikohal sai. Ja siiski hellitas Viktor Viktorovitš salalootust, et vend teda nüüd
tšehhidele soojalt soovitab...
Lossiukse juures ootas Savinkovi üleni musta riietatud kuivetu vanahärra kõrvuni
ulatuva tärgeldatud püst-kraega. Teinud kindlaks, et tema ees seisab tõepoolest mees,
keda siia oodati, avas vanahärra suure kriuksuva ukse; seda seljaga lahti hoides palus ta
Savinkovi sisse.
Nad läksid lõpmata kaua läbi palee hämarate, jahedate ja inimtühjade koridoride ning
saalide. Ja äkki tekkis Savinkovil niisugune tunne, et ta on ilmaaegu siia kopitanud lossi
tulnud. Muide, siiani oli kõik täpselt plaani järgi läinud — Savinkovi ajaleht «Za
Svobodu» oli kuulduse lendu lasknud, et Savinkov olevat läbirääkimiste pidamiseks
Prahasse kutsutud. Juba varahommikust peale piirasid teda reporterid, tema aga vaikis.
Alles õhtu eel tegi tema vend ühele õhtulehele uduse avalduse — tõsi, ta ei teadvat, miks
tema vend Boriss siia sõitis, kuid polevat saladus, et tema vennal on juba ammust ajast,

32
Vene-maa-päevilt, sidemed Tšehhoslovakkia riigijuhtidega, mis ta oli sõlminud kohe
pärast revolutsiooni...
Vanahärra mustas juhatas Savinkovi tohutu suure nikerdustega kaetud ukse juurde ning
andis sügava kummardusega mõista, et seal ukse taga ongi see, kellega külaline tahab
kokku saada. Uks avanes kergest käepuudutusest ja Savinkov astus suurde
valgusküllasesse tuppa.
Edvard Beneš, kolmekümne kaheksa aastane korrektne ja rühikas mees, seisis pahura
näoga oma kirjutuslaua taga ning uuris teraselt Savinkovi, kes talle ligines. Beneš
53
oli tookord oma poliitilise karjääri tipul — ta oli Tšehhoslovakkia tähtsaima partei
liider, välisminister ja kuuleka kabineti peaminister. Savinkovi ilmumine Prahasse ja
tema venna läbipaistvad vihjed sel puhul olid president Masaryki ärevile ajanud. Ta
kutsus Beneši, et seda küsimust igakülgselt arutada. Nad otsustasid Savinkovi vastu võtta,
katsuda talle aru pähe panna ning mõista anda, et šantaaž ei tõota talle midagi head. Kui
aga...
«Tere, härra Beneš.»
«Tere, härra Savinkov.»
Teretused kõlasid jahedalt, formaalselt. Beneš võttis istet, Savinkovil aga laskis ta
alandavalt kaua püsti seista. Ta teadis, kui eneseuhke mees Savinkov on ja kui raske tal
on ennast pärast säärast algust vaos hoida.
«Ma ei saanud teie venna eilsest avaldusest hästi aru,» sõnas Beneš vaevumärgatava
irooniaga. «Ent üht vihjet ma siiski taipasin ja jõudsin arusaamisele: ma talitasin
rumalasti, et marssal Pilsudski palvel mõnele teie liidu liikmele Prahas külalislahkust
osutasin. Te peaksite teadma, et teie vend elab põhiliselt meie kulul, ja tänutäheks teeb ta
— nimetagem asju nende õige nimega — ajakirjanduses mingeid räpaseid vihjeid.»
«Seda vihjet ei mõistnud keegi peale teie ja minu,» ütles Savinkov kergelt muiates. «Ja
muide, ka mina ei tea, kuidas teie seda vihjet tõlgitsete ...»
Peaminister vaikis. Tema kaame hoolitsetud nägu oli täiesti ilmetu.
Savinkov ootas natuke aega ning ütles siis usalduslikult ja tungivalt:
«Härra Beneš, ma vajan toetust. Muidugi mitte endale, vaid oma üritusele.»
«Te kavatsete siis ikkagi oma venna vihjeid kinnitada ja mulle Venemaa küsimuses
mingeid läbirääkimisi peale sundida? Asjata vaev, härra Savinkov!»
«Aga ma ei usu mingi hinna eest, et te oma suhtumist niinimetatud Vene revolutsiooni
ja bolševikesse muutnud olete!»
«Ma olen teid, härra Savinkov, ikka targaks meheks pidanud,» vastas Beneš ruttamata.
«Kas te siis ikka veel ei mõista, et teie isiklik suhtumine bolševistlikku Venemaasse ei
saa kindlaks määrata tervete riikide suhtumist, kes meie üpris kitsal planeedil Venemaaga
koos eksisteerivad?»
54
«Kuid mitme teie kodumaast mitte vähem auväärse riigi poliitikategelased ometi
toetavad minu programmi Venemaa suhtes,» pareeris Savinkov. «Kui mu liikumine
võidule pääseb, makstakse see raha sajakordselt tagasi.»
«Minu põhimõtteks on poliitikat mitte finantseerida!» ütles Beneš pilku taevasse tõstes.
«Andke andeks, see on. . . nonsenss.»

33
 «Jaa, jaa, härra Savinkov! Kui poliitika on elujõuline ja väljendab rahva tahet, siis ei
vaja ta dopinguid.» Beneši pilk oli äärmiselt rahulik, ta nägi, et tema hoobid lähevad
täppi ning on õige valusad.
Savinkov tundis oma mõistust pöörasest raevust tumenevat, aga ta ohjeldas end.
Venitada siiski ei maksnud — oli aeg viimane, peamine trump välja käia.
«Kolm-neli aastat tagasi, härra Beneš,» lausus ta, «olid teie praegusel presidendil ja teil
hoopis teised põhimõtted ja te vaatasite bolševistlikule Venemaale hoopis teise pilguga.
Tookord andsite te mulle raha Lenini likvideerimiseks.»
Beneš ei teinud seda hoopi märkamagi. Ainult tema vasak käsi, mis lebas laual,
nõksatas tahtmatult ja vajus rüppe.
«Seda pole kunagi olnud, härra Savinkov,» ütles ta vaikselt.
«Mi-is?» Savinkov oli lausa rabatud. Ta oli arvanud, et Beneš hakkab end õigustama,
aga midagi niisugust... säärast häbitut faktide mahasalgamist ei osanud ta oodatagi.
«Tähendab, härra Masaryk ei saanud kaheksateistkümnenda aasta märtsi alguses minuga
Moskvas hotellis «National» kokku?» küsis Savinkov kilava häälega. «Ja me ei rääkinud
temaga terrori hinnast? Ja ta ei pakkunud mulle kahtsada tuhandet rubla Lenini
likvideerimise eest? Ja ma ei saanud hiljem teie kindral Klecanda käest seda raha?»
«Kindral Klecanda on surnud ega saa end seetõttu kaitsta,» kostis Beneš vaikselt, pilku
langetamata.
«Taevas tule appi!» Savinkov lausa karjus juba. «Nii et ma siis ei käinudki kaks aastat
tagasi siin härra Masaryki kabinetis ja ta ei andnud mulle bolševismivastase võitluse
jaoks raha?»
«Sel juhul sarnaneb teie käitumine kerjamisega,» lausus Beneš ülirahulikult.
Savinkov kannatas ka selle ära. Kuid ta ei suutnud enam
55
normaalset vestlust jätkata — mõtted kippusid tema kontrolli alt väljuma.
«Silmakirjalikkus on kodanlike poliitikute vana relv!» hüüatas ta hingeldades. «Kas te
tõesti ei mõista, et minuga silmakirjatsedes silmakirjatsete te suure vene rahvaga! Ja seda
ajalugu teile ei andesta!»
Beneš tõusis. Ta krimpsutas nägu. Kogu tema hoiak ütles: aitab juba, ma olen sellest
jandist tüdinud ...
«Venelaste kannatused on minu rahvale, minu kodumaale südamelähedased,» ütles ta
siira intonatsiooniga. «Kuid see pole meile kunagi õigust andnud ega anna ka praegu
õigust nende siseasjadesse vahelesegamiseks.»
Ka Savinkov tõusis.
«Noh, sel juhul võtan ma endale vabaduse kirja, mille teie kindral Klecanda mulle
saatis, ajakirjanduses avaldada,» ütles ta vihast katkeva häälega. «Ma teen seda kas või
ainult selleks, et müstikat hajutada. Nägemiseni, härra Beneš. Tänan teid
silmakirjalikkuse õppetunni eest.»
Beneš kummardas kergelt.
«Mina tänan teid... arulageduse õppetunni eest,» urahtas ta.
Mõni minut pärast seda, kui uks Savinkovi järel sulgunud oli, helistas Beneš
Masarykile.
«Savinkov lahkus just praegu minu juurest,» ütles ta. «Ma tegin kõik, mis minu
võimuses oli, et talle aru pähe panna, kuid vaevalt see mul õnnestus. Ta ähvardas mingit
kindral Klecanda kirja trükis avaldada.»

34
 «Ta ei söanda seda teha,» kostis Masaryk.
«Aga kui söandab?»
«Ta tunnistaks seega kogu maailmale, et ta oli nõus Leninit mõrvama ja võttis selle eest
juba käsirahagi vastu.»
«Ja mis see talle loeb? Meil aga oleks mõistlikum sääraseid kavatsusi saladuses
hoida...»
«Jaa, jaa, ma mõistan,» möönis Masaryk kõheldes ning lisas otsusekindlalt: «Me
lükkame kõik ümber — kategooriliselt ja korduvalt...»
Pärast pikka pausi lausus Beneš:
«Mulle kanti ette, et Savinkovi vend, kellele me külalislahkust osutasime, olevat üsna
kergemeelne mees. Tema juurde tuleks mõni tark agent saata, kes Klecanda kirja tema
käest hea raha eest välja meelitaks.»
«Mõelge see asi ise läbi,» vastas Masaryk, «aga Savinkovile
56
tuleks siiski pisut raha saata. Siis ta ei kiirustaks kõiksugu publikatsioonidega. Kuid
ülekande juures ei tohi sõnagi teksti olla. Selle peaks tegema Legio-panga kaudu, otsekui
hüvituseks vara eest, mis meie väed Venemaalt välja vedasid... Lõppude lõpuks, selleks
see pank asuta-tigi. Silmapetteks tehke ka teistele vene emigrantide liidritele väikesed
ülekanded ...»

Kolm päeva hiljem oli Savinkov juba Londonis. Ta helistas otsekohe «Times'i»
toimetusse, ütles, et räägib Savinkovi sekretär, ning dikteeris uudise, et Savinkov on oma
Kodumaa ja Vabaduse Kaitse Rahvaliidu asjus Inglismaale saabunud... Paraku ei leidnud
ta oma sõnumit üheltki «Times'i» veerult. Siis sai ta aru, mis vea ta oli teinud: ta oleks
pidanud mõnele vähemsoliidsele ajalehele helistama...
Ta oli ka selleks valmis, et Churchill võib keelduda talle audientsi andmast, ent kui ta
helistas asumaade ministri Churchilli sekretariaati ning palus end jutulesoo-vijate
njmekirja panna, siis vastati talle natukese aja pärast, et ta võib tulla homme kell üksteist
hommikul...
Savinkov astus Churchilli ootetuppa viis minutit enne ühtteist — ärgu nad arvaku, et ta
tormab siia tund aega varem, kui on kokku lepitud, ja jääb ametnike nähes ootama püha
silmapilku, mil ta sisse kutsutakse.
See oli, ausalt öelda, naiivne võte, ja Churchill tallas kogu tema eneseuhkuse jalamaid
põrmu, liiati veel täiesti tahtmatult, paha aimamata. Savinkov sammus Churchilli laua
poole, ja Churchill sirutas toolilt tõusmata käe. Savinkov arvas, et talle pakutakse
terekätt, ja tahtis juba samaga vastata, ent ministri lihav käsi osutas hoopis tugitoolile,
mis laua ees seisis. Savinkovi kahvatu nägu kahvatas veel enam, tema suunurgad
tõmblesid vahetpidamatult, ja läks kaua aega, enne kui ta suutis oma jõuetut raevu alla
suruda. Churchill aga ei märganud vist midagi — öine udu polnud veel hajunud, kõrgete
akende taga oli sompus ilm ja kabinet oli hämar.
«Te pole üldse muutunud, kas see on venelaste rahvuslik omadus?» küsis Churchill,
Savinkovi oma väikeste niiskete silmadega viisakusetult uudistades. Tont võtaks, see
venelane polnud tõesti karvavõrdki muutunud ajast, mil ta admiral Koltšaki ja hiljem
kõikide teiste Vene
57
valgekaartlike kindralite esindajana tema jutul oli käinud.

35
 «Meie kohtumistest, härra Churchill, pole veel nii palju aega möödas, et me oleksime
jõudnud muutuda. Ma loodan, et see peab paika ka meie vaadete suhtes.»
«Ma kuulan teid,» sõnas Churchill asjalikult; ta oli kindel, et Savinkov tuli raha
paluma. Ja et protseduur pikale ei veniks, lisas ta leebelt: «Inimesed, vähem sõnu — elu
on nii lühike...» Churchill naeratas, ja tema lihavaisse põskedesse sopistusid sügavad
lohukesed.
Savinkov naeratas samuti, kuid Churchill nägi väga hästi, et tal polnud naljatuju.
«Minu liikumine, minu bolševismivastane võitlus vajab toetust,» lausus Savinkov
vaikselt, väärikalt ja paraja paatosega.
«Lugesin hiljaaegu teie suurepärast raamatut. Oli vist «Valge ratsu» ... jah?» küsis
Churchill, nagu poleks ta Savinkovi sõnu kuulnudki.
««Tuhkur hobune»,» vastas Savinkov läbi hammaste.
«Minu arust olete te hea kirjanik, härra Savinkov.»
«Ma olen poliitik, härra Churchill.»
«Issand! Milleks teil seda tarvis on?» hüüatas Churchill peaaegu siiralt. «Kui mina
oskaksin raamatuid kirjutada, ma ostaksin endale Nizzas väikese maja, kastitäie sigareid,
terve virna kõige paremat paberit...»
«Ma olen võitleja, härra Churchill,» katkestas teda Savinkov. «Bolševike küüsi
langenud Venemaa on minu veritsev haav. Ma vajan abi.»
«Ma olen kõigest asumaade minister,» lahutas Churchill oma lühikesi käsi, ja tema
lotendava musta visiit-kuue hõlmad läksid laiali, tuues nähtavale lumivalge vesti.
«Te olete Churchill?» meenus Savinkovile Derenthali mõttekäik. «Ja ma tean, kuidas te
bolševikesse suhtute.»
«Te ei tea pooli asjugi...» ohkas Churchill. Ta tõusis laua tagant, läks ruttamata kamina
juurde ning ütles kustunud süsi roobitsedes: «Ma ei taha prohvetiks osutuda, aga paistab,
et me näeme varsti nende nahkfrakis suursaadikut Buckinghami palees...»
«Poliitiline mäng.»
58
«Asi pole nii lihtne, härra Savinkov. Loodetavasti olete te Marxi lugenud?» «Muidugi.»
«Niisiis, asi pole sugugi lihtne...»
«Ma ei usu, et te bolševikega ära lepiksite!»
«Mina isiklikult ei lepi eluilmaski,» vastas Churchill kindlalt ja tundeküllaselt. «Aga
bolševikel pole sellest sooja ega külma.» Ta pöördus laua taha tagasi, vajus raskelt
tugitooli ning heitis väljendusrikka pilgu kaminakellale.
«Aidake minu liikumist, küll me siis bolševikel elu palavaks teeme,» alustas Savinkov
vaoshoitud kirega. «Praegu on mul Venemaal üpris soodsad väljavaated. Lenin sureb
varsti ja tuhanded minu pooldajad Venemaal hakkavad tegutsema. Teisiti ei saagi minna,
härra Churchill! Vene rahva liit bolševikega pole mõeldav. Ma pöördun teie poole tema
nimel, härra Churchill!»
«Jaa, jaa, ma mõistan...» noogutas Churchill osavõtlikult pead, sigaril otsa ära lõigates.
«Aga püüdke teie ka minust aru saada: meid rünnatakse vasakult. Valimised on tulemas.»
Seejärel läitis ta sigari ja vaikis nii kaua, et Savinkovil vahepeal tärganud lootus
jutuajamist soodsate tulemustega lõpule viia kippus hajuma ning tundus lausa ebavii-
sakana kauem oodata. Ta kavatses just püsti tõusta, kui Churchilli rasked laud kerkisid,
väikesed terased silmad puurisid Savinkovi, ja ta ütles, mine võta kinni, kas tõsiselt või
naljaviluks:

36
 «Asumaade ministrina võin ma teile ühe ettepaneku teha — kas te ei tahaks meie
ülesandel Indiasse sõita? Meil on asumaadele hädasti vaja kõva käega mehi.»
Savinkov tõusis ja lausus kergelt kummardades:
«Andke andeks, et ma teie aega raiskasin. Nägemiseni, härra Churchill...» Ta oli täiesti
kiretu ja valitses end hästi, ainult tema kitsa ja korrapäratu nina sõõrmete tukslemine
näitas, kui erutatud ta oli.
Churchill hiivas oma paksu kere ootamatu kiiruse ja kergusega tugitoolist üles, tuli
niisama kergel sammul laua tagant välja ning pani käe Savinkovi piha ümber, kes oli just
ümber pöördunud, et minna. Nad läksid ukse juurde koos nagu vanad head sõbrad.
«Rohkem optimismi, mister Savinkov,» ütles Churchill, heasüdamlikult sigarit
pahvides. «Kõik pole veel kadunud,
59
kaugeltki mitte. Maailm on lõppkokkuvõttes mõistlik olend... Teil on edušansse, ja
kõigele lisaks on teil veel võimalik Nizzas maja osta... parimat sorti paberit varuks
muretseda ... Kõike head, mister Savinkov!...»

Samal päeval kirjutas Savinkov värskete muljete ajel Derenthalile närvilise, sarkastilise
kirja, ta kirjutas, et tema sõber ja nõuandja pole kellegi poliitik, vaid kohvipaksult
ennustaja, kodukootud prohvet, ta ise aga on kergeusklik idioot. Churchilli iseloomustas
ta kui rasvunud ajuga poliitikut
Ent varsti pärast Savinkovi lahkumist astus Churchilli kabinetti Briti luure ülem. Esiti
arutati asumaade ministeeriumi kompententsi kuuluvaid küsimusi, seejärel lausus
Churchill:
«Täna käis minu jutul Savinkov. Kas ei saaks teda kuidagi aidata?»
«Aga MacDonaldi kisakõrid?»
«Tühja kah!» hüüdis Churchill lihavate põskede vappudes. «Pidage meeles, mis irfa
teile ütlen: ka siis, kui leiboristid — jumal hoidku selle eest! — Downing Streetil
peremehetsema pääsevad, peate te Savinkovi-taolisi mehi toetama, samuti kui meie
võimuloleku ajalgi. Inglismaa vajab Venemaa kohta luureandmeid nagu õhku hingami-
seks!»
«Praegu karjuvad nad: ainuõige riigimehetarkus seisvat selles, et hoiduda teie tegusid
kordamast,» vastas luureülem.
Churchill lõi üleolevalt käega:
«Ärge tehke väljagi... Ma soovitan Savinkovil Pariisis silma teraselt peal hoida. Ta
vihjas sellele, et tal olevat Venemaal asjad edenema hakanud. Tema juttu ei maksa küll
uskuda, aga meile ei andestata, kui me midagi maha magame.»
«Tema järele valvamise võib Sidney Reillyle ülesandeks teha. Reilly on viimasel ajal
peaaegu pidevalt Pariisis ja puutub Savinkoviga tihti kokku.»
«Nõus.»
«Muide, Prahast teatati, et Beneš andnud Savinkovile audientsi.»
«Üksikasjad?» küsis Churchill energiliselt. «Selgitage tingimata välja. Masaryk ja
Beneš ei tee midagi ilma
60
tagamõtteta. Ärge unustage, kui osavasti nad sõjajärgse kaose oma riigi rajamiseks ära
kasutasid!»
Churchill vaikis viivu, vaadates kuhugi kaugusse, siis aga ütles mõtlikult:

37
 «Kui keegi nimme tahaks võõrduda loogiliselt mõtlemast, siis parim vahend selleks on
Vene küsimusega tegelemine ...»

Savinkov suundus Itaaliasse. Ta sõitis sinna peaaegu kindlas usus, et tema sõit on asjatu
vaev — ent ikkagi sõitis. Ta tegutses justkui enesehüpnoosi seisundis, mingi visa
alateadliku jõu ajel. Kaine mõistus hoiatas, et reis Rooma toob talle üksnes uusi alandusi.
Kuid sisehääl — tolle visa jõu hääl — karjus: «Sõida! Elu koosnebki ootamatustest!»
Mussoliniga kokkusaamise korraldas talle vene kirjanik Aleksandr Amfiteatrov, kes
elas emigratsioonis ja kelle poeg Danila teenis duce ihukaitses.
Mussolini viibis parajasti kuurordis, ja Savinkovil tuli Pariisist mitte Rooma, vaid
Levantosse sõita. See oli palju lähemal kui Rooma, Genovast kõigest saja kilomeetri kau-
gusel, ja rannaäärne tee oli tõesti nõiduslikult ilus — näis, nagu viiks ta sinimere äärest
otse sinitaevasse.
Levantos ootas Savinkovi Danila Amfiteatrov. Hirmus tähtsa näoga, et kahe suurmehe
kohtumine on tema korraldada, sõidutas ta Savinkovi naiivse konspiratsiooni mõttes ühte
kehva pansioni, kus numbritubades oli sibula-supi ja lutikapulbri lõhn — ning öelgem
kohe välja: pulber ei aidanud, Savinkov veendus selles juba esimesel ööl.
Amfiteatrov ütles, et kõige mugavam on Savinkovi otse plaažil ducele esitada, ja
hommikul läksid nad mereranda.
Savinkov polnud üldse arvesse võtnud, et ta sõidab kuurortlinna, kus sel aastaajal on
üpris palav. Ta nägi seal oma mustas kuues ja tärgeldatud püstkraega üsna veider välja.
Levanto oli Itaalia riigijuhi visiidi puhul salapolitsei agente täis, ja Savinkov oleks
kindlasti kinni nabitud, kui duce ihukaitsjat Amfiteatrov-juuniori temaga kaasas poleks
olnud.
Ent sel korral ei õnnestunud Savinkovil Mussoliniga kokku saada. Kui duce oma
abikaasa, donna Rachele saatel plaažile ilmus, jooksid itaallased rüsinal kokku ning
lasksid talle osaks saada nii vaimustatud vastuvõtu, et
61
tuli hoolitseda tema julgeoleku eest. Danila Amfiteatrov jättis Savinkovi sinnapaika ja
trügis läbi rahvamurru duce juurde...
Mussolini vihastas ja loobus kavatsusest merel lõbusõitu teha. Ta istus autosse, mis
teda rannas ootas, ja pöördus oma residentsi tagasi.
Savinkov vaatas seda kõike valusa kadedustundega pealt — tema salajaseks unistuseks
oli, et rahvahulgad teda nii vaimustatult kummardaksid. Ta arvas, et see tagab
Mussolinile pääsu igavikku. Kust võis Savinkov teada, et kõigest kahekümne aasta pärast
vaatavad itaallased ükskõikselt pealt, kuidas partisanid nende jumaldatud duce pea
alaspidi laternaposti otsa üles poovad.. .
Alles kolmandal päeval, kui mägede tagant kerkisid pilved ja hommikust saadik sättis
sajule, andis Mussolini Savinkovile audientsi. Kaitsepolitseinikud — lumivalgete
hammastega mustasilmalised ja mustajuukselised meesilu-dused — otsisid ta vähimagi
aupaklikkuseta läbi ning juhatasid ta seejärel duce kabinetti. Savinkov pidas seda
endastmõistetavaks, tema meelest vääris Mussolini säärast ihukaitset, ning nüüd silmitses
ta uudishimulikult suurt, ohjeldamatu luksusejanuga sisustatud tuba. Seina ääres, mida
kattis pastoraalses stiilis karjasepildiga hiiglaslik gobelään, seisis röögatu marmorlaud,
tugitool asus spetsiaalsel postamendil — duce oli väikest kasvu.

38
 Mussolini tuiskas oma kabinetti nii tulise rutuga, nagu oleks ta soovinud oma nigelat
kasvu külastajate eest varjata. Ta tõttas pooljoostes laua taha, kus ta kohe pikem paistis,
sirutas töntsaka käe ette ja üles ning lausus vaikselt: «Ciao.»
Savinkov vajus laua ees tugitooli istudes kuidagi veidralt madalale ning taipas, et tema
toolil olid jalad lühemaks saetud. Tal oli ebamugav istuda, põlved lõua all krõnksus, ta ei
teadnud, kuhu oma jalgu panna. Ent see-eest paistis ta korrapealt juhist palju pisemana.
«Niisiis, signor Savinkov? Tore!» alustas Mussolini istet võtmata vigases saksa keeles.
Nähtavasti oli Danila Amfiteatrov teda hoiatanud, et külaline ei valda itaalia keelt.
«Mulle tutvustati lühidalt teie elulugu — see sarnaneb seiklusromaani süžeega! Te
meeldite mulle, ja see tähendab palju!» Mussolini toetas rusikas käed laua marmor-
plaadile, nagu pikk mees võinuks teha. «Jaa, jaa, signor Savinkov! Meie epohhil —
plahvatuste ja kataklüsmide
62
epohhil — pole kodanlikult kombeka elulooga juhid moes. Muidugi mõista on
meiesugused mehed mõnede inimeste meelest võimuanastajad. Ha-ha! Oleksite te
näinud, kuidas kuningas ise möödunud aastal Itaalia mulle valitseda andis! Too vana kõbi
mõistis, et ta istus,» duce patsutas oma prinki taguotsa, «tulisel praepannil. Ja ma
muutusin üleöö võimuanastajast Itaalia lootuseks. Just nii too endise Itaalia endine
kuningas ütleski. Nüüd on ta minu silmis null, ja ma juhin Itaalia nii kõrgete tippude
poole, et kogu maailmal meie kotkalendu nähes pea pööritama hakkab!»
Mussolini jäi hetkeks vait, ja Savinkov kasutas seda pausi jutuotsa haaramiseks, — ta
teadis, et duce võib endast tundide kaupa rääkida.
«Härra Mussolini, ma sõitsin teie juurde heade lootustega.»
«Oo! No muidugi — kelle peale teil siis veel loota on!» röökis Mussolini
kahjurõõmsalt, suur suu ammuli. «Nüüdsest peale on minu Itaalia igavesti kõikide Meka!
Kõikide Meka, kes mõtlevad tulevikule. Ärgu olgu mu nimi Mussolini, kui mu silmad ei
näe kogu maailma minu Itaalia ees põlvitamas! Muinas-Rooma on sellega võrreldes tape!
Õgisid end rasva ja kaotasid ajaloo ees vastutustunde! Minu epohhil saadab Itaalia midagi
niisugust korda, et kogu inimkond ahhetab! Tardub imestusest soolasambaks! Kas te mu
viimast kõnet olete lugenud? Kahju, signor Savinkov. Kõik, kes tahavad progressi teed
minna, mitte aga pimesi ekselda, peavad minu kõnesid lugema! Pidage seda meeles!»
See sarnanes operetiga, kuid paraku polnud nad näitelaval, ning Savinkov ootas
järgmist pausi, et öelda:
«Venemaa, mille nimel ma bolševike vastu võitlen, võib teie vägevaks liitlaseks
saada.»
«Mis tähendab — liitlaseks?» ajas Mussolini oma õliselt läikivad silmad pungi. «Mis
tähendab — võib saada? Liitlasi valin ma endale ise. Saate aru, signore? Ise! Ei, te ei saa
tühjagi aru! Kogu maailm, sealhulgas ka teie Venemaa, on ennast ära blameerinud!
Vägev Venemaa — mis jama see on? Ma ei luba! Ma kuulutasin välja inimsoo uue ajaloo
alguse! Kas te tõesti ei mõista seda?»
«Vastupidi, signor Mussolini! Vastupidi, teie ideaalid on mulle väga lähedased. Just
sellepärast ma tulingi teie käest abi.paluma.»
63
Mussolini jäigastus üllatusest, silmad pungis, siis aga süttisid neis järsku vallatud
tulukesed.

39
 «Ah abi?» küsis ta. «Jah, ma aitan teid. Jaa!» Ta võttis väikesel lauakesel lebavast
raamatuvirnast ühe raamatu ja hakkas sinna pühendust kirjutama. «Ma teen seda harva.
See on minu raamat, minu elust, ideedest ja võitlusest. Kuulake, mis ma teile kirjutasin:
«Signor Savinkov! Käige minu järel, ja te ei eksi!» Ei, ärge tänage mind.» Ta ulatas
raamatu Savinkovile, kes oli tugitoolist püsti tõusnud. «Minu kohus on pimedaid aidata!
See raamat juhatab teile ainuõige tee. Ciao!» Mussolini tõstis jälle käe, pööras oma
väikese priske keha kanna peal ümber, kargas pjedestaalilt maha ning tõttas toast välja.
Kohe avanes ka teine uks, mille taga seisid kaks ihukaitsjat.
Üllatusest tumm Savinkov lahkus duce kabinetist...
Samal päeval kirjutas ta Prahasse oma õele Veerale: «Sa ei oska aimatagi, kuidas see
kõik oli, —ükski tsirkuse-tola pole uneski näinud trikke, mida see poliitikaareenil
tegutsev kloun nii hõlpsasti ja sundimatult demonstreeris. Kuid kõige õudsem on, et
mulle tundus äkki: ta saab ise ka aru, et ta veiderdab, ning näeb, et maailm tema tempude
üle ei naera, vaid on temast koguni vaimustuses! Mis aga minusse puutub, siis üks
alandus rohkem või vähem — ma olen nendega juba harjunud!...»
Savinkov lahkus Itaaliast rusutud meeleolus. Ta ei teadnud, et Pariisis ootas teda juba
pangateade: tema nimele oli laekunud kaks annetust isikutelt ja organisatsioonidelt, kes
«soovivad tundmatuks jääda». Niipea kui ta need sinakad soliidse panga nime ja
pitserijäljendiga blanketid kätte võttis, sai ta silmapilk oma enesekindluse, energia ja hea
tuju tagasi. Ta polnud seda rasket reisi ilmaaegu teinud ...

VIIENDA PEATÜKI LISA

Masaryki enda käega tehtud ülestähendused Savinkoviga 2. ja 5. märtsil 1918 peetud

läbirääkimiste kohta *
«Savinkoviga, Moskvas
2. III — 8
5. III — 8
* Läbirääkimised toimusid hotellis «National», kus Masaryk elas. (Autori märkus.)
64
1. On olemas organisatsioonid mitmes linnas.
2. Möödunud aasta detsembris oldi Doni ääres veel monarhist*
likult meelestatud.
(Trubetskoi rääkis tõtt.)
Sellel ajal — 26. XII — sõlmisidki Aleksejev ja Kornilov liidu. Jõuti demokraatidega
kokkuleppele: sellest ajast on monarhism päevakorrast maha võetud.
3. On äärmiselt tähtis, et ma tean tõde G. L. kasakatest.
Ma ütlesin oma arvamuse. Ta hakkab Klecanda ja Maxiga läbirääkimisi pidama.
Ma ütlesin talle, et a) Ostetagu vilja kokku, et see sakslaste kätte ei langeks.
Riidekraami vastu! Tähendab, jaapanlased.
Halvimal juhul «viljaterror».
Poliitiline terror?
Aleksejev kirjutas: ta polevat lüüa saanud, vaid taanduvat lõunasse.
Terror: atentaat suurvürst Sergeile läks maksma kõigest 7000 rubla.
Atentaat Plehwele — 30 000.
Ma võin anda Shipile teatud summa, et Klecanda need 200 000 rubla ...»

40
 Autori märkus:
Nagu kõiki päevikumärkmeid, kus on kasutatud sõna- ja lauselühendeid, mille
tähendust ainult päeviku autor teadis, nii on ka neid Masaryki ülestähendusi väga raske
täpselt dešifreerida. Kuid meil polegi seda tarvis. Meile on huvitav ja oluline ainult märk-
mete lõpp, kus Masaryk pani Savinkovi jutu järgi kirja nende atentaatide hinna, mille
toimepanekus Savinkov kaastegev oli. Masaryki märkmetes figureerib rahasumma 200
000 rubla. See langeb täpipealt ühte summaga, mida Savinkov kunagi hiljem nimetas.
Kakssada tuhat — see oli avanss Lenini tapmise eest,,.

B. V. Savinkovi kiri Masarykile

9. novembril 1921.
(Tõlgitud prantsuskeelsest originaalist, mis leiti Beneši arhiivist.)
«Prahas 9. novembril 1921.
HÄRRA VABARIIGI PRESIDENDILE
Härra president,
kui mul viimati septembris au oli Teie juures audientsil viibida, arvasite Te heaks mulle
lootust anda, et Te ei keela oma tõhusat toetust «metsavendade» üritusele, kelle huvisid
ma kaitsen ...
Kommunistide nõudel saadeti mind koos mõnede sõpradega Varssavist välja. Sellest
hoolimata jäi meie revolutsiooniline organisatsioon Poolas peaaegu puutumata ning
jätkab tegevust, samuti kui meie filiaal Soomes ...
65
Me oleme kogu aeg suurt rahapuudust tundnud. Praegu ähvardab meid täieliku
likvideerimise oht, sest meil pole enam üldse raha.
Minu viimane lootus olete Teie, härra president, ma pöördun kõikide talupoegadest,
soldatitest ja käsitöölistest «metsavendade» nimel Teie, suure demokraadi ja Venemaa
sõbra poole.
Palun Teid, härra president, vastu võtta minu sügavaim lugupidamine. Teile alati ustav
B. Savinkov,» B. Savinkovi kiri Masarykile, kirja pandud tema enda käega 29.
novembril 1921.
(Leitud Beneši arhiivist.)
«29/XI 1921. a. Pariisis.
Härra president,
tänan Teid südamest erakordselt tõhusa abi eest, mida te arvasite heaks osutada
üritusele, mida mul on au teenida.
Palun Teid, härra president, koos minu tänuga vastu võtta ka minu sügavaim
lugupidamine. Teile täiesti ustav
B. Savinkov.»
Autori märkus:
Niisiis on kindlaks tehtud, et ka 1921. aasta lõpus jätkas Masaryk B. Savinkovi
toetamist ja aitas tal meie kodumaa vastu võidelda.

KUUES PEATÜKK
Leonid Šešenja lõi esiti araks, kuuldes, et ta toodi Moskvasse, kurikuulsale Lubjankale,
ent rahunes varsti.

41
 Ülekuulamised olid paljas vormitaitmine: kus te olite seitsmeteistkümnendal aastal,
nimetage oma lähemad ja kaugemad sugulased. Ei küsitletud täit tundigi, saadeti kähku
kongi tagasi. Sešenja harjus oma kohtu-uurija Nikolai Demidenkoga ära. Nad paistsid
olevat ühevanused. Uurija õli mõnikord nii uje ja koguni lahke, et tuli tahtmine öelda
talle: «Sõber Kolja, ära näe asjata vaeva. ..»
Ent mõnikord tulid Sešenjal uurijat vaadates hoopis teistsugused mõtted. Uurijal oli
harjumuseks ülekuulamise ajal tihtilugu pilku aknast välja heita. Sešenja nägi siis tšekisti
hoolikalt raseeritud kukalt ja luumõhna kukla-augu kohal. Sešenja kujutles erakordse
selgusega, kuidas ta raske malahhiidist kirjapressiga vastu seda roosat kukalt virutab.
66
Kord pööras Demidenko järsku näo akna poolt ära ning tabas Sešenja pilgu oma
kuklalt. Pidi tabama. Ent see ohmuke ei märganud vist midagi, küsis teine naerusui, nagu
ikka:
«Noh, tänaseks vist aitab? ...»
Sešenja jõudis arvamusele, et Lubjanka polegi nii hirmuäratav ja halastamatu, nagu
räägiti, ja tšekistidega võib üsna hästi hakkama saada. Ta oli juba kuu aega Lubjankal
istunud, ilma et temaga midagi hirmsat juhtunud oleks. Demidenko pani kõik, mis ta
ülekuulamistel rääkis, heas usus kirja. Tšekistid uskusid ka seda, et salakorterite aad-
ressid, mis ta Savinkovi ülesandel revideerima oli tulnud, peituyat «postkastis».
Sešenja ütles, et «postkast» olevat Vagankovo surnuaial, ingliga hauasamba taga. Kui
ta sinna viidi, näitas ta esimest ingliga hauasammast, mis talle ette juhtus. Ta viidi sinna
kolmel korral, ja Sešenja rahunes üha enam — tšekistid olid tema väljamõeldist uskuma
jäänud.
Kõige rohkem kartis Sešenja, et tšekistid võivad kuidagiviisi nende veretööde jälile
jõuda, mis ta Pavlovski jõugus toime pani. Kuid ka seda ei juhtunud. Demidenko aina
uuris ja puuris, mida Sešenja Savinkovi adjutandina oli teinud — mis ülesandeid ta täitis,
milliseid dokumente ta teab, keda ta Savinkovi juures nägi jne.
Hullem lugu oli siis, kui mõni ülemus ülekuulamisele tuli. Demidenko käitumise järgi
ülemuste juuresolekul aimas Sešenja, kui tähtis keegi neist oli. Üks hakkas talle iseäranis
silma — turske punapea ilmse ohvitserirühi ja ilvesepilguga (see oli OGPU
vastuluureosakonna ülema abi Sergei Vassiljevitš Puzitski). Ta käis teistest sagedamini
ülekuulamistel, kuid ei seganud kunagi vahele, vaid ainult kuulas ning silmitses Sešenjat.
Viimastel päevadel ei kutsutud Sešenjat üldse ülekuu-lamistele. Ta ei raisanud aega.
Tal läks korda vangivalvur Horkoviga häid suhteid luua. See mees võis põgenemise
ettevalmistamisel kasulikuks osutuda. Horkov kurtis oma kehva elujärje üle, ja see võis
olla vihje. Ta oli juba kaks korda oma valvekorra ajal Sešenja kongist välja kutsunud ja
väljaspool järjekorda korruse koristajaks määranud; tööd jätkus vaevalt tunniks ajaks,
pärast istusid nad aga valvuriga tema kambrikeses ja rääkisid ilmaelust. Nii sugenes
Sešenjal kohtu-uurija ees veel üks saladus — vangivalvur Horkov. Oleksid GPU mehed
teadnud, mis
67
meeleolus mõned vangivalvurid nende vanglates on, nad oleksid ahhetanud! Sešenja
aga oli rahul. Ta valmistas Horkovi põgenemise puhuks ette.
Kongiuks avanes, ja vangivalvur Horkov hõikas, nagu teenistusmäärustik ette näeb:
«Sešenja — uurija juurde.»
Koridori lõpuni saatis vahialust vangivalvur, edasi — konvoi. Sešenja küsis:

42
 «Mida nad minust jälle tahavad?»
«Paljugi, mida võidakse tahta. Vahest esitatakse süüdistus. Siis pole ka kohus enam
mägede taga,» seletas Horkov ükskõikselt.
«Lastakse maha?» küsis Sešenja muretult.
«Kõik võib olla.»
Sešenja heitis Horkovile kohkunud pilgu — nii polnud vangivalvur temaga veel kunagi
rääkinud.
«Mis sa jõllitad? Ei tunne ära või? Mida sina siis arvasid? Siin on Tšekaa, vennas, siin
nalja ei tehta. «Ja sa kaod, nii et keegi su hauda ei tea,»» laulis Horkov. samal ajal
Sešenjat, kes seisma oli jäänud, selga müksa-tes.
Kabinetis oli peale kohtu-uurija Demidenko veel kaks ülemust: too ilvesesilmadega
punapea, keda Sešenja juba tundis, ja ilus mustaverd mees kikkhabeme ja helehallide
rõõmsameelsete silmadega. See oli OGPU vastuluureosakonna ülem Artur Hristianovitš
Artuzov.
Sel hommikutunnil oli Demidenko kabinet kitsas ja sünge. Toas valitsev hämarus näis
veel sügavamana seetõttu, et vastasmaja seina kuldas päike ja sinitaevas rändasid
õhulised, läbipaistvad pilved. Sešenja nägi aknast seda päikese käes kullendavat seina ja
sinitaevast. Ja äkki pitsitas tema südant valusasti halb eelaimus.
Puzitski istus laua ääres, tema selja taga seisis Artuzov, nõjatudes vastu aknalauda,
Demidenko aga istus süüdlase näoga, nagu oleks juurdluse jätkamise õigus temalt mille-
gipärast ära võetud, Sešenja selja taha toolile ning hakkas seal ohkides mingite paberitega
krabistama.
Sešenjal jooksid juba Puzitski pilku nähes külma judinad üle selja.
«Nagu te ise aru saate,peab kõigel kord lõpp tulema,» alustas Puzitski tenorihäälega.
«Tarvis ka teie pikaleveninud loole lõpp teha. Me kontrollime kogu aeg teie postkasti —
seal pole midagi.»
68
«Mina ka ei tea, milles on asi,» ütles Sešenja vaikselt, pöördudes Demidenko poole ja
temalt otsekui abi otsides.
«Võib olla ainult üks seletus — me oleme need inimesed, kelle juurde teid saadeti, juba
kinni võtnud.»
«Küllap see nõnda ongi,» rõõmustas Sešenja.
Puzitski ohkas.
«Te mõtlesite oma postkasti välja ja see oli tõsine viga — valetunnistuse eest karistame
me rängalt. Noh, mida te meile ütlete?»
«Postkast on õige. Ma tõesti ei tea, mis on juhtunud,» vastas Sešenja mornilt.
«Hea küll, olgu postkastiga, kuidas on. Võtame nüüd teie varasemad patud käsile. Olge
hea, tutvuge nende dokumentidega.»
Sešenja võttis Puzitski käest nööpnõelaga kokkupandud paberilehed
masinakirjatekstiga ja luges ainsa pilguga läbi pealkirja: «L. D. Sešenja poolt Bulak-
Balahhovitši ja Pavlovski jõukudes Nõukogude Valgevenemaa ja läänealade
territooriumil ning mujal aastail 1920—1922 toimepandud kuritegude nimekiri.»
Välgatas mõte — visata paberid käest. Kuid Sešenja ei teinud seda, ta sundis end kõike
hoolega rida-realt läbi lugema. Kuskilt kaugelt kandus temani Puzitski hääl:
«Palun tähelepanelikult lugeda. Vahest on siin midagi ülearust? Teie jõugukaaslased on
kõigeks võimelised, ja see on nende etteütlemise järgi kirja pandud ...»

43
 Sešenja luges, ja tema vaimusilma ees vilkusid kinofilmina mälestused, nii selged, et ta
nägi koguni oma ohvrite nägusid. Dokument taaselustas ka selle minevikusündmuse,
mida tal kõige vastumeelsem oli meenutada — kuidas ta tappis noorukese naisõpetaja
tema ema nähes ja kuidas ema anus, et ta tütrele elu kingiks, tema aga tappis pärast ka
ema. Seda lugedes tõstis Sešenja õudusest tardunud pilgu tahtmatult Puzitski poole.
«Kas on midagi ülearust?» küsis Puzitski viisakalt, peaaegu osavõtlikult.
Mõne minuti pärast hakkas Sešenja kõike salgama, kuid need esimesed, hirmus pikad
hetked ta vaikis, pöörates pilgu kord Puzitskile, kord Artuzovile nagu lõksulangenud
kiskja. Selle vaikimisega võttis ta süü omaks. Hiljem aga salgas ta kõik maha. Teda taheti
Nikitiniga vastastada — Nikitin, tema kaaslane Pavlovski jõugust, istus juba ammu
Nõukogudemaal vangis. Sešenja keeldus esiti kategooriliselt.
69

Ent kohe mõtles ta ümber: kui Nikitinit maha ei lastud, siis on ka temal šansse ellu
jääda. Kuid et kontrollida, kas tšekistid Nikitini tõesti ellu jätsid, tuli vastastamisega
nõustuda. Nüüd mõõtis Sešenja kõike, mis temaga juhtus, üheainsa mõõdupuuga — kas
see võib päästa tema elu?
Järgmisel päeval kohtus Sešenja Demidenko kabinetis pavlovskilase Nikitiniga, keda ta
hästi tundis; Nikitin kinnitas kõike, mis kuritegude loendis Sešenja arvele oli pandud,
ning lausus lõpuks:
«Ärge keerutage, Sešenja. Kui te tahate ellu jääda, nagu mina, siis rääkige tõtt...»
Nikitin viidi ära, Sešenja vajus sügavalt mõttesse. Pead tõstes ta võpatas: ta polnud
märganudki, kuidas Puzitski Demidenko asemel kohtu-uurija laua taha istus. Olnuks
Sešenjal mahti, siis oleks ta vahest midagi välja mõelnud, ent talle ei antud aega — ta
nägi otse enda ees Puzitski tumenenud pilku ja kuulis tema mahedat häält: «Noh, Sešenja,
laske aga tulla! ...» Ja siis ütles ta vaikselt:
«Ma räägin kõik ära.»
«Hakkame lõpust peale ...» Puzitski tõmbas paberilehe lähemale. «Alustagem
paroolidest ja aadressidest, mis teile kaasa anti.»
Sešenja teatas kahe residendi aadressi, keda ta pidi kontrollima: Smolenskis —
Gerassimov, Moskvas — Zeku-nov...

Smolenski residendi, kunagise tsaariarmee staabikapteni Gerassimovi kinnivõtmise

operatsioon viidi läbi kohe pärast keskööd. Gerassimov (Smolenskis elas ta Drakuni nime
all) laskis Sešenja parooli kuuldes GPU operatiivtöötaja Grigori Sõroježkini rahumeeli
sisse ja viis ta oma tuppa, seal aga hakkas äkki saapasäärest mausrit välja tirima.
Sõroježkin ei mõistnud nalja. Enne kui Gerassimov sihtida jõudis, oli ta juba põrandal
siruli ja Sõroježkin sidus tal käed nööriga selja taha. Seejärel tulistas Sõroježkin
õhuaknast kaks lasku õhku — nii oli operatsiooni-plaanis ette nähtud, naabrid pidid
teadma, et siin oli öösel midagi juhtunud. Seda tehti juhuks, kui Savinkov oleks siia veel
kellegi teise kontrollima saatnud — ka tollel ei pidanud residendi saatuse suhtes mingeid
illusioone jääma.
Järgmisel päeval kuulsid tšekistid Moskvas Gerassimovi suust üsna avameelseid ja
ootamatuid ülestunnistusi.
70

44
 Smolenski tšekistid olid oma arust Savinkovi peamise organisatsiooni likvideerinud,
ent selgus, et see polnud hoopiski mitte peamine. Gerassimov juhtis suurt kontrre-
volutsioonilist organisatsiooni, millel olid Smolenskis, Jartsevos, Rudnjas, Gomelis ja
Dorogobužis baasid. Organisatsiooni kuulus üle kolmesaja liikme, nad tegutsesid
konspireeritult, kolmeliikmeliste gruppidena. Nad tegid talurahva ja haritlaste hulgas
õõnestustööd. Ja kogu selle võrgu rajajaks ning juhiks oli üllatavalt tagasihoidlik ja
koguni töntsivõitu staabikapten Gerassimov. Suur-mõisniku pojast, kelle isa vihased
talumehed tuhande üheksasaja viiendal aastal olid tapnud ja kellelt kaks revolutsiooni
võtsid kogu varanduse, oli saanud nõukogude võimu leppimatu vaenlane. Pidades oma
mängu lõplikult ja päästmatult kaotatuks, ei varjanud ta midagi ning palus vaid üht —
viidagu juurdlus rutem lõpule. Ta ei lootnud, et talle halastataks, ega palunud armu.
Olnuks meeletus kavandatud Savinkovi-vastases operatsioonis Gerassimovi kaasabile
loota. Isegi kui Gerassimov oleks nõustunud mängima sööda rolli, mille abil Savinkovi
püüdma hakatakse, siis oleks ta seda teinud ainult põgenemise eesmärgil või selleks, et
tšekistide plaane nurja ajada.
Otsustati kõik Gerassimovi organisatsiooni liikmed arreteerida ja nende üle
avalikult kohut mõista. Nii saigi teoks savinkovlaste ning nende peamehe Gerassimovi
protsess Smolenskis, mis omal ajal laineid lõi. Sellele järgnesid kohtuprotsessid
Petrogradis, Samaaras, Harkovis, Tuulas, Kiievis, Odessas ...
Moskva residendi Zekunoviga läks lugu hoopis teisiti.
Moskvas oli äsja paljastatud 23 Savinkovi residenti, Zekunov aga polnud kellegagi
neist kontakti otsinud. Ta teenis nüüd raudtee sõjaväestatud valves, ja seal oldi temast
heal arvamusel. Hiljaaegu oli ta laos riisujad tabanud ja arreteerinud, talle oli selle eest
käskkirjas kiitust avaldatud ja preemia antud. Jälgimine näitas, et ta tavatses töölt otse
koju minna ja kogu vaba aja oma perekonna seltsis veeta. Ta oli naisemees, viieaastase
poja isa, ja tema naine ootas jälle last. Naabrid ütlesid tema kohta: «Teist nii head pereisa
annab otsida, ja üldse on ta tasane ja meeldiv inimene...»
Kell polnud veel kümmegi, kuid Moskva magas juba sügisõhtu pimeduses ja
vihmasajus. Ainult Arbati alguses,
71
restoran «Praha» ees, kumas valgus. Restorani valgustatud paraadukse juurde tõid
autod ja voorimehed üha uusi külastajaid, halli habeme ja kuldtressidega uksehoidja avas
neile peegelklaasist ukse. Kui uks lahti tehti, kostis välja muusika. Kaugemal aga oli
Arbat pime ja inimtühi. Üksnes mõne eriti ettevaatliku poodniku kaupluse tuulekojas
tukkus öövaht.
Vihm sai hoogu juurde. Tšekist Andrei Fjodorov kirus end, et ta polnud oma kaaslaste
kombel presendist vihmamantlit selga pannud; ta kandis kitsa pihaga musta palitut, mille
sametkrae ei kaitsnud kaelagi vihma eest — vesi nirises nahksoni servadelt otse krae
vahele.
Fjodorov läks põiki üle Smolenski bulvari, kus tuul krabistas koltunud lehtedes, ja
suundus 3-ndasse Smolenski põiktänavasse. Siin asuski maja, mille teisel korrusel elas
Zekunov. Üheski aknas polnud valgust.
Ta ootas väravaaluse madalas tunnelis, kuni tema kaaslased talle järele jõudsid, ning
astus siis uksest sisse. Läks nagisevast puutrepist üles teisele korrusele. Leidis hämaralt
valgustatud koridorist õige ukse — paremalt neljanda, viimase.

45
 Fjodorov koputas hiljukesi. Jäi siis ootama. Koputas veel kord. Toast kostis kahinat,
seal öeldi selgesti: «Ära tõuse, ma lähen ise.»
Kellegi käsi katsus ust, riiv lõksatas ja uks läks paokile.
«Keda te soovite?» küsis mehehääl. Fjodorov ütles tasa:
«Ega te juhuslikult ei tea, kus siin elab kodanik Rubin-tšik?»
Ukse taga vaikiti kaua.
«Oodake mind väljas,» ütles viimaks mehehääl pimedusest, ja uks tõmmati kinni.
Fjodorov otsustas ootama jääda. Kui Zekunov akna kaudu pageda katsub, siis võtavad
Fjodorovi kaaslased ta kinni. Tema aga ootab siinsamas.
Zekunov tuli välja tänavariietuses, tal olid koguni kalossid jalas. Ta noogutas
Fjodorovile ja hakkas ees minema. Tänaval järgnesid neile aupaklikus kauguses ope-
ratiivtöötajad. Mindi bulvarile, Zekunov istus märjale pingile ja pakkus Fjodorovile
sõnatult, viipega oma paremal käel istet. Fjodorov aga ei istunud, vaid kordas tema ees
püsti seistes parooli.
72
«Kodanik Rubintšik kolis ammu Zitomiri,» vastas Zekunov viimaks nukralt ja väsinult.
«Oleksite kohe pidanud paroolile vastama,» tõreles Fjodorov ja istus tema kõrvale.
«Kandke ette, kuidas asjad edenevad.»
«Pole siin midagi ette kanda .. . ma pole midagi teinud . . . Mõelge, mida tahate, ei ole
— ja kõik,» kordas Zekunov.
«Sevtšenko teid selle eest küll ei kiida. Ise veel pereisa!» lausus Fjodorov ähvardavalt.
«Saagu mis saab... Saagu mis saab ...» sõnas Zekunov vaevaltkuuldavalt, kargas siis
äkki püsti ja hüüdis: «Mis õigus neil on mind kamandada? Mida te minust tahate?»
«Jätke oma hüsteerika!» käratas Fjodorov. «Me tahame teie käest ainult tõtt teada.»
«Ma juba ütlesin: ma pole midagi teinud! Ei ole!» Zekunov oli tõesti hüsteerika äärel,
ta summutas küll häält, kuid ka tema sosin sarnanes karjumisega: «Oma hinge ma teile ei
müünud! Ei! Jätke mind rahule!»
«Jätke järele!» käsutas Fjodorov vaikselt, Zekunov aga aina halises, õõtsutades end
pingil.
«Ega mul rauast närvid ole. Ei ole,» lausus Zekunov noruspäi ning jäi vait.
«Nii et te pole meie heaks midagi teinud?»
Zekunov tõstis pea ning ütles üha kasvava pahameelega:
«Mida teie siis lootsite? Mida? Saadate meid siia nagu viimaseid idioote. Ütlete: rahvas
toetab teid! Kes meid toetab? Iga teine annab su heameelega GPU-le üles! Ei tulnud
minust kangelast! Ei tulnud. Nii et parem jätke mind heaga rahule. Mina ei tunne teid,
teie ei tunne mind!» Zekunov kargas püsti, aga Fjodorov haaras tal käisest kinni ja
tõmbas ta vägisi pingile tagasi.
«Te olete arreteeritud, kodanik Zekunov, käed üles!» käskis ta vaikselt. «Ma olen GPU-
st.»
Ligitõtanud operatiivtöötajad aitasid Fjodorovil soolasambaks tardunud Zekunovi läbi
otsida ning läksid siis tema korterit läbi otsima.
Fjodorov viis arreteeritud Zekunovi jalgsi Lubjankale. Ta otsustas Zekunovi otsekohe
üle kuulata, enne kui mees mõne vale välja jõuab mõelda. Ei teel ega Fjodorovi kabinetis
ei näidanud Zekunov üles ei hirmu ega erilist ärevust, ta vastas meeleldi kõigile
küsimustele.
73

46
 Paari ülekuulamise järel oli selge, et Zekunov polnud Savinkovi residendina midagi ära
teinud. Ta polnud käinud isegi kolmes salakorteris, mille aadress talle Varssavis anti.
Moskvasse saabudes oli ta kõigepealt oma perekonna üles otsinud. Ta oli juba ette
otsustanud, et kui ta perekonda üles ei leia, hakkab ta residendina tööle, aga kui leiab,
teeb ta sellele ohtlikule mängule alatiseks lõpu. ..
Selgus, et Zekunov oli olnud Punaarmee nooremko-mandör, pealetungi ajal langes ta
Varssavi all poolakate kätte vangi. Poolas astus ta Bulak-Balahhovitši armeesse, kuid sai
õigel ajal aru, et ta oli bandiitide hulka sattunud. Ta pages. Varjas end ühe polgukaaslase
pool, kes teenis Poola politseis. Too tutvustaski teda — valgekaartliku armee kapteni
nime all — Savinkovi liidu esindajale. Zekunov nõustus kohe residendina Venemaale
minema ja sai vastava ettevalmistuse.
Fjodorovile tundus, et Zekunov räägib tõtt, ent ta jätkas päevast päeva ülekuulamisi,
püüdis tabada tema jutus ebatäpsusi või vastuoksusi. Zekunov aga jäi alati öeldu juurde
kindlaks ning äratas Fjodorovis üha suuremat usaldust.
Et Zekunov ise polnud naisele oma salajasest missioonist sõnagi lausunud, teatas
Fjodorov tema naisele, et Zekunov arreteeriti seoses veoste vargusega raudtee laost, ta ise
polevat varguses kaassüüdlane. Ta olevat arreteeritud ametikohustuste hooletu täitmise
eest, sest lattu murtud sisse tema valvekorra ajal.
«Ma teadsin, et ta arreteeriti ilmaaegu,» ütles naine veendunult.
Fjodorov oli kindel, et Zekunovi naine räägib juhtunust kõigile naabritele ja tuttavatele.
Nii et kui Savinkov veel kellegi saadab Zekunovi kontrollima, siis saab revident järgmise
informatsiooni: resident arreteeriti varguse pärast, ja mitte kaassüüdlasena, vaid
ametikohuste hooletu täitmise eest...
Savinkovi-vastane operatsioon, mille OGPU oli kavandanud, pidi algama sellest, et
Moskvast saadetakse üle piiri üks savinkovlane, kuid niivõrd usaldusväärne, et teda võib
kõhklematult lasta üksi välismaale sõita.
Valik oli väike: kas Sešenja või Zekunov.
Sešenja sobis selleks paremini, ja mis peaasi — kogu Savinkovi liidu juhtkond tundis
teda. Tšekistid aga ei usaldanud teda põrmugi. Hirm karistuse ees, mis teda tema
74
kuritegude eest ootas, võis teda küll lõas hoida, kuid sellele ei tohtinud kindel olla ...
Praegu oli kõige tähtsam välja selgitada, kui suurt usaldust Zekunov väärib. Kui
Zekunov üle piiri jõudes vaenlaste leeri üle jookseb, siis läheb kogu operatsioon nurja.
Veel enam, siis pole mõtet seda teist korda alustadagi . ..
Zekunov toodi Fjodorovi kabinetti kell seitse õhtul. See esimene õhtune ülekuulamine
ei erutanud ega üllatanud teda. Ta istus kähku oma harilikule kohale Fjodorovi vastas
ning laskis pea longu.
«Noh, Mihhail Dmitrijevitš, ehk tuli teil vahepeal veel midagi meelde?»
Zekunov raputas pead ning vastas pilku tõstmata:
«Ma juba ütlesin: valetama ma ei hakka. Üksainus kord valetasin — ja aitab.»
«Millal te valetasite?»
«Mitte teile, — seal, Varssavis, Sevtšenkole ja tema kambale. Olgu see tund neetud!»
«Nii et see tund on kõiges süüdi?»
«Mina olen süüdi! Aga mitte mind ei karistata kõige rängemini.» «Keda siis?»

47
 «Mu naist. Üks laps tal juba on kasvatada, varsti sünnib teine ka.» Zekunov haaras pea
käte vahele ja hakkas end kahele poole õõtsutama. «Nii kaua ootas mind, ja nüüd ma
hukutasin ta.»
«Hilja kahetsete, Mihhail Dmitrijevitš. Parem rääkige, kuidas te vangi langesite.»
Zekunov tõstis pea ja vaatas Fjodorovile üllatunult otsa.
«Misjaoks?»
«Me tahame teist kõike teada — seda ka.»
«Ma langesin vangi oma lolluse tõttu. Jaa, jaa! Elu annab mulle ühe õppetunni teise
järel, aga mina, lollpea, ikka ei võta aru pähe.»
«Jutustage.»
«See on pikk lugu.,.» algas Zekunov. «Niisiis, minuga koos teenis sõjaväes tsaariarmee
kapten, pärastine Punaarmee pataljonikomandör Tšapelski. Me tegime kogu maailmasõja
koos läbi. Millegipärast tõstis ta mind teiste ohvitseride hulgast esile, koguni paistis mind
soosivat. Revolutsiooni ajal aga vahetasime rollid — ma veensin
75
teda Punaarmeesse astuma, ja me võtsime mõlemad osa pealetungist Varssavile. Ühes
raskes lahingus nägime, et vangilangemisest polnud enam pääsu, öösel kutsus Tšapelski
mu enda juurde ja ütles: «Läki!» Hakkasimegi minema. Ma küsisin — kuhu? Tema
kostis: «Sinna, kus valitsevad mõistus ja valgus.» Rändasime kaua. Selgus, et ta viis mu
vangi. Ta olevat punaste ideaalides pettunud.»
«Äga kuidas teil ideaalidega lood on?» küsis Fjodorov.
«Ei tea, ja kui inimene seda ei tea, ju tal siis ei olegi neid.»
«On's see võimalik? Nüüdsama needsite te üht tundi oma elus. Kas te meid ka neate?»
«Ei.»
«Tähendab, mingid tõekspidamised teil ikkagi on. Hüva...» Fjodorov lükkas
ülekuulamisprotokolli eemale. «Ma kutsusin teid välja ennekõike teie avalduse pärast.
Teil lubatakse naisega kokku saada.»
«Millal?» küsis Zekunov ohates.
«Praegu kohe. Siin on luba, millega te välja pääsete.» Zekunov nähtavasti ei uskunud,
ta ei võtnud luba vastu.
«Võtke!» tõstis Fjodorov häält. «Aga täpselt kella kaheteistkümneks peate te tagasi
tulema. Saate aru?»
«Saan aru,» vastas Zekunov vaevukuuldavalt.
«Hakake siis minema, ärge raisake aega!»
Zekunov võttis loa, tõusis ja hakkas ruttamata minema. Ukse juures ta peatus ja vaatas
tagasi.
«Minge, minge...» ütles Fjodorov talle. «Ja ärge te tagasitulekuga hiljaks jääge.»
.. . Zekunov tuli juba kella üheksa paiku tagasi, olles vaid natuke üle tunni aja ära
olnud. Näis, nagu oleks ta selle tunni ajaga vanaks ja kõhnaks jäänud. Ta seisis Fjodorovi
ees ja vaatas teda tumedate põletikus silmadega.
«Küllalt, aitab,» ütles ta hingeldades, nagu oleks ta jooksnud. «Laske mind maha, palun
teid — milleks asjata aega viita!»
«Kas teil mingit muud soovi ei ole?» küsis Fjodorov.
«Mida, mida ma siis veel soovida võiksin?»
«Oma süüd rahva ees lunastada — vaat mida!» ütles Fjodorov karmilt.
76

48
 SEITSMES PEATÜKK
Lubjankal, OGPU kolleegiumi esimehe väikeses kabinetis käis nõupidamine.
«Seltsimehed, meil tuleb läbi arutada probleem, millel on ees- ja isanimi,
perekonnanimi ja elulugu — Boriss Viktorovitš Savinkov,» alustas Dzeržinski. Otsekui
nende sõnade saateks libises üle tema näo naeratusevari, ja ta jätkas: «Saatuse iroonia on
halastamatu — see mees on ilmselt kogu oma seiklusrohke, riskantse ja lõppkokkuvõttes
kasutu elu kestel ihanud suurmeheks saada. Kunagi sajandi alguses pärast suurvürst
Sergei tapmist tsaaripolitsei eest Pariisis redus olles lükkas Savinkov uhkelt tagasi
Prantsuse ajalehtede ettepaneku kirjutada oma terroristi-seiklustest ning ütles:
«Minusugused mehed ei kirjuta endast ise. Neist kirjutab ajalugu.» Ent varsti pärast seda
kirjutas ta endast üpris edeva raamatu «Tuhkur hobune», kus ta faktiliselt esseeride
terrorist lahti ütles, ja mis kõige alatum, ta ütles lahti ka niisugustest silmapaistvatest par-
teikaaslastest-esseeridest ja kaasterroristidest nagu tsaari timukate poolt hukatud
Ivan Kaljajev. Juba ainuüksi sellega näitas Savinkov, et talle pole miski püha. Tema
edasised teod kinnitavad seda täielikult — see tsaari aukandjaid küttinud terrorist võttis
imperialistide käest raha, et tappa Vladimir Iljitš Lenin. Ma arvan, hullemat
põhimõttelagedust ei saagi olla. Aga ta on meie vaenlane, ohtlik vaenlane, kui närune
inimene ta ka ei oleks.» Dzeržinski esileulatuvad põsenukid lõid roosatama, nagu ikka
siis, kui ta midagi südamesse võttis ja erutus.
Raudsel Feliksil oli ülihea süda, ta armastas inimesi ja soovis kirglikult neid õnnelikuks
teha. Armastusest inimeste vastu saigi alguse tema külm, armutu vihkamine nõukogude
korra vaenlaste vastu — temale olid nad ennekõike inimliku õnne vaenlased. Tal oli raske
Savinkovist kõneldes rahulikuks jääda. Ent ta ei võinud lubada, et töökaaslased näeksid
tema viha, see poleks aidanud probleemi lahendada. Ta sundis end rahulikumalt rääkima,
aegapidi kadus ka ärrituspuna tema palgeilt, kuid ta ei teinud oma jutus vähimatki pausi,
vaid jätkas veel energilisemalt:
«Ma ütlesin, et Savinkovi elu on olnud üldiselt kasutu. Kuid mitte ainult kasulikkusel,
vaid ka kahjulikkusel on oma objektiivne kriteerium. Kahjulikkuse poolest võib
Savinkovi tõepoolest pidada väljapaistvaks isiksuseks.
77
Ta on kogu oma teadliku elu jooksul kaasinimestele üksnes kahju teinud. Isegi siis, kui
ta tsaari aukandjaid tappis — ta ju teadis, kuidas meie, bolševikud, terrorisse suhtume.
Nii et kogu tema elu on teistele kahjuks tulnud. Aga vahest on ta poliitika alal
teadmatuseudus ekselnud? Ei, ta on küllalt tark, et mõista, kes ta Lääne kapitalistidele on.
Ta on tahtlikult meie vaenlane, ta vihkab meid varjamatult ja püüab meile kurja teha. Ta
vandus vene talurahvale truudust, ent tema käsul tapeti läänekubermangudes talupoegi
ainuüksi sellepärast, et nad uskusid nõukogude, võimu. Me oleme oma kodumaal
tuhandeid tema pooldajaid, tema agente kahjutuks teinud, igaüks neist oli süüdi
diversioonides, spionaažis, mõrvades. Ma pean ka praegu Boriss Savinkovi vastase
operatsiooni kõige olulisemaks osaks savinkovlaste kahjutukstegemist. Kuid nüüd jõuab
järg ka tema enda kätte ...
Kui Vladimir Iljitš veel terve oli, rääkisin ma talle kord, et me kavatseme Savinkovi
välismaalt siia meelitada ja siin tema üle kõikide kuritegude eest, mis ta meie rahva ja
riigi vastu toime on pannud, kohut mõista. Vladimir Iljitš kiitis meie kavatsuse heaks,
kuid ütles, et nii suurele panusele mängides ei tohi kaotada. Ma tahan, et te teaksite
seda...

49
 Täna esitati mulle küsimus: miks me püüame Savinkovi, riskides oma meeste eluga, kui
tema käsilased meie maal nagunii varsti likvideeritakse?»
Dzeržinski laskis oma helepruunidel silmadel kõigist koosolijatest üle käia ja jätkas,
habemetutt peos:
«Me tahtsime liigseid jõupingutusi ja riski vältida — mõne aja eest tehti Savinkovile
ettepanek relvad maha panna ja astuda oma rahva kohtu ette. Ta lükkas selle aruka
ettepaneku tagasi ning sundis meid seega tegutsema ...
Ent meie operatsiooni peamine põhjus peitub siiski milleski muus — rahvusvahelises
olukorras. Genova konverentsil tulid ilmsiks imperialistide omavahelised tülid, veelgi
enam — nende patoloogiline vaen Nõukogudemaa vastu. Meie vastu võitlemiseks
otsivad nad veel paljude aastate vältel kogu maailmast näruseid, müüdavaid hingi, kes on
kolmekümne hõbeseekli eest valmis mis tahes kuritegu toime panema. Ja meil on juba
andmeid, et Savinkov pakkuvat oma teeneid isegi Mussolinile.
Kaua aega ei saanud me operatsiooniga pihta hakata,
78
sest meie käsutuses polnud ühtki sobivat savinkovlast, ilma selleta aga pole mõtet
mängu alata. Nüüd, mil me oleme Moskvas üle kahekümne Savinkovi residendi pal-
jastanud, on meil võimalik niisugust inimest leida, ja me võime operatsiooniga algust
teha.
Skeem, mille seltsimees Menžinski meile esitas, on pealtnäha lihtne: me peame
Savinkovi uskuma panema, et Venemaal eksisteerib uus võimas kontrrevolutsiooniline
organisatsioon, mille olemasolust tal seni aimugi ei olnud ja mis hädasti vajab vilunud
ning autoriteetset juhti. Et asi tõepärasem näiks, jätame me Savinkovile koguni mulje,
et see organisatsioon on tema käsilastega Moskvas kontakti astunud. Neid on siin meie
kontrolli all küllalt. Kui ta seda kõike uskuma jääb, siis peaks ta siia sõitma. Aga uskuda
on tal seda kergem, et ta teab: meil on siin ehtsaid nõukogude korra vastaseid enam kui
küllalt. Loomulikult ei hakka meie organisatsioon tegutsema. Ta on vaid müüt. Ta on
müüt kõigi jaoks peale Savinkovi ja tema käsilaste. Ja et nad sellest aru ei saaks, peame
me väga targasti ja täpselt tegutsema, peame müüti varjama absoluutselt reaalsete
faktidega, mis meile ehtsate Nõu-kogude-vastaste organisatsioonide tegevuspraktikast
hästi teada on. Me ei hakka oma vastaseid kuritegudele provotseerima. Meil pole seda
tarvis. Aga meil tuleb vaenlaste salasepitsused välja uurida ja nurja ajada. Meie konkreet-
seks eesmärgiks on kurjategijate kuninga Boriss Savinkovi siiameelitamine. Ja kohtu alla
andmine. See annab kõikidele emigreerinud kontrrevolutsionääridele hoobi, külvab nende
ridadesse segadust ja kergendab meil võitlust nende vastu.
Täna tuhme me kokku selleks, et Savinkoviga kõigist meile teadaolevaist aspektidest
kollektiivselt tutvuda. Kes soovib esimesena sõna?»
Feliks Edmundovitš andis koosoleku juhatamise vastuluureosakonna ülemale Artur
Hristianovitš Artuzovile üle, ise aga istus oma laua taha ja süvenes dokumentide luge-
misse. Kõik teadsid: kui ta võtab kausta, mille esikaane sisse on pressitud tähed KR, siis
teeb ta oma riigimehe-tööd, mõtleb Kõrgema Rahvamajandusnõukogu probleemidele.
Kuuldes Artuzovit nukra häälega agiteerimas, et keegi ometi jutuotsa lahti teeks, lükkas
Dzeržinski kausta ärritatult eemale ja tõstis pea.
Samal silmapilgul tõusis operatiivvolinik Andrei Pavlovitš
79

50
 Fjodorov toolilt ning palus sõna. Fjodorov oli umbes kolmekümne viie aastane
lüheldast kasvu kõhnavõitu mees siledalt üle pea kammitud lopsakate kastanpruunide
juustega. Ta kandis tsiviilülikonda, see istus tal seljas nagu valatud; karmist lõngast
kampsuni rullkrae varjas tema kaela, nii et näis, nagu toetuks tema suur pea otse rind-
kerele.
«Ma võtsin endale üsna raske ülesande — kirjeldada Savinkovi hingeseisundit,» alustas
Fjodorov ülitõsiselt ja ilma vähimagi erutuseta. «Tema elulugu valgustab teine ettekanne,
kuid ka mul tuleb paratamatult selle mõningaid episoode puudutada. Keegi on öelnud, et
miski ei hävita põhjalikumalt usku kui pettumused. Savinkov on läbi elanud vähemalt
kaks ränka pettumust. Esiteks pettus ta esseeride terroris monarhia vastu. Sellest kirjutab
ta raamatutes «Tuhkur hobune» ja «Sellest, mida ei juhtunud». Teiseks pettus ta kõigis
oma plaanides, mis nägid ette Oktoobrirevolutsiooni ja nõukogude võimu hukuta-mist.
Sellest on juttu raamatutes «Tuhkur hobune» ja «Minu võitlus bolševike vastu».»
«Aga vahest usub ta veel võidusse?» kõlas Dzeržinski hele hääl.
Küsimus tuli ootamatult, ja Fjodorov sattus hetkeks segadusse, ent pärast üürikest
vaikimist ta vastas:
«Ei või olla, Feliks Edmundovitš, siis peaks tal olema mõni mõjuv ja selge idee.»
«Meie vaatevinklist, jah,» katkestas teda Dzeržinski. «Aga kas bolševike võimu
kukutamine Venemaal pole tema vaatevinklist mõjuv ja selge idee?» küsis Feliks
Edmundovitš laua tagant tõustes ja Fjodorovi juurde minnes.
«Ma katsun teile vastata, Feliks Edmundovitš.»
«Nonoh, laske tulla.» Dzeržinski istus Fjodorovi kõrvale, toetus käsipõsakil lauale ning
valmistus kuulama.
«Minu meelest kuulub Savinkov niisuguste inimeste hulka, kes pigem surevad, kui
lahkuvad aktiivse tegevuse areenilt ja vaovad kaduvikku,» arendas Fjodorov oma mõtet
edasi. «Arvamus, et ta teeb ajalugu, on ta surmavalt mürgitanud. Sellepärast jätkabki ta
tegutsemist, et iga hinna eest silmapaistval kohal püsida, muu hulgas püüab ta säilitada
lootust rahvusvahelisele toetusele ja maailmakuulsaks saamisele. Ent kuna kogu tema
tegevus on suunatud meie vastu, meie Nõukogudemaa vastu, siis
80
teab ta väga hästi, et läänemaailma börsidel ei koteerita mitte tema mineviku-, vaid
tulevikusaavutusi. Praegu on tal meie maal pind jalge alt kadumas, ja see teeb ta hirmus
närviliseks...»
Dzeržinski rebis märkmikust lehe, kirjutas sinna midagi ja andis Artuzovile. Artuzov
luges: «Kelle me operatsiooni juhiks määrame?» Artuzov kirjutas põiki üle lehe: «Ma
mõtlen veel,» ja andis sedeli Dzeržinskile tagasi.
«Mulle näib,» jätkas Fjodorov, «et Savinkov on nüüd sunnitud võitlustaktikat muutma,
ja see ongi meile kõige olulisem. Kaduvikumüüri vastu surutuna on ta kõigeks valmis, ja
kuna tema selja taga seisavad ikka veel meie leppimatud ja vägevad vaenlased, siis võib
ta meile uusi tõsiseid kaotusi tekitada. Niisiis, mulle tundub, et ta seisab praegu
teelahkmel, ja psühholoogilisest küljest on moment meie plaanide täideviimiseks üpris
soodus...» Fjodorov peatus ja vaatas küsiva pilguga Dzeržinski poole.
«Teil on õigus ... Olen nõus.. . olen nõus,» vastas Feliks Edmundovitš talle ning
pöördus siis teiste poole: «Aga meil ei piisa tema hingeelu tundmisest, seltsimehed. Meil
peab olema selge ettekujutus tema taotlustest. Tal on lähem eesmärk, on kaader ja on ka
toetajailt saadud lõpp-ülesanne — kukutada bolševike võim Venemaal ja uputada

51
Nõukogude Vabariik verre. Järelikult võib ta hakata teenima kõige erinevamaid isandaid,
kui neil vaid samad soovid on. See aga on ohtlik, sest see võib kaasa tuua olukorra
ootamatuid muutumisi. Pidagem seda silmas ... Jätkake, seltsimees Fjodorov. Palun
vabandust...»
«Vaadelgem nüüd nii-öelda tema eraelu...» muigas Fjodorov. «Tema adjutandi
ülestunnistused kinnitavad seda, mida me juba varem teadsime: Savinkov hülgas oma
perekonna ja elab üksi odavavõitu üürikorteris. Sešenja jutu järgi teadvat Savinkovi
lähikondlased ammu, et ta on oma naisega riius — naine ei mõistvat tema ajaloolist
missiooni. Kuid Pariisis liikusid visad kuulujutud — ta olevat perekonnast vabanenud, et
oma sõbra Derenthali naisega vahekorda astuda. Sešenja ütleb, et too olevat väga noor ja
ilus naine, ta olevat neid tihti koos näinud. Mina isiklikult arvan, et see on rohkem
Savinkovi moodi. Aga olgu kuidas on, muudatused Savinkovi eraelus on meile väga
tähtsad, sest sellest sõltub suurel määral tema enesetunne. Ja lõpuks, ma lugesin
Savinkovi uusimat
81
artiklit ajalehes «Za Svobodu»3. Ta põhjab armutult monarhistlikke emigrante ja
valgekaartlikke kindraleid, heidab neile ette Venemaa ja vene rahva traditsioonilist ja
traagilist mittemõistmist. See on üldjoontes õige, ent see pole kellegi uudis. Üllatab miski
muu: Savinkov teeb selles artiklis enneolematu käigu — ta ründab ägedalt lääneriike, ja
kuigi ta ühtki neist otseselt ei nimeta, on hõlbus ära tunda Inglismaad, Prantsusmaad ja
Poolat, s. t. maid, kes teda ammust aega on toetanud. Ilmselt peitub selle taga midagi.
Pange tähele — Ameerikast ei laušuta artiklis poolt sõnagi. Artikli ülejäänud osa koosneb
vaid hädakisast vene talumehe märtrikannatuste pärast, kes olevat oma loomult
bolševistliku kollektivismi leppimatu vaenlane. Ja siin poetab ta vihjeid, nagu teaks ta
Venemaast midagi niisugust, millele lääneriigid ei omista küllaldast tähtsust — see
olevatki nende saatuslik viga; Just sellepärast olevatki Venemaa ja tema ajalugu Lääne
silmis ikka ootamatustest tulvil. Ja nii edasi. Jääb mulje, et ta hirmutab neid maid mingi
tagamõttega.»
«Aga vahest on tal teine eesmärk?» küsis Artuzov leebelt ja jätkas: «Vahest ajab ta
ühest küljest lääneriikidele puru silma, teisest küljest aga ahvatleb Ameerikat läbirää-
kimistesse astuma?»
«Ka minul tuli säärane mõte,» vastas Fjodorov. «Aga sellest hoolimata on praegune
moment meie operatsiooni jaoks soodne. Lääneriikide luureametid, kes Savinkovi ülal
peavad, arvatavasti ässitavad teda takka, nõuavad kulutuste tasateenimist, ja niisuguses
olukorras on meie legend uue kontrrevolutsioonilise organisatsiooni tekkimisest
Venemaal Savinkovile hindamatu väärtusega kingitus. Ja kui ta on võtnud nõuks
peremeest vahetada, siis on see kingitus talle veelgi väärtuslikum. Ühesõnaga, ma arvan,
et moment on operatsiooni alustamiseks väga soodus.»
Fjodorov võttis istet, langetas pea ja silmitses altkulmu oma töökaaslasi, püüdes ära
arvata, mis mulje tema sõnavõtt neile jättis.
Dzeržinski märkas, et tema abi kutsub teda telefoni juurde, ta tõusis, puudutas
heakskiitvalt Fjodorovi õlga, läks oma laua juurde ja võttis telefonitoru.
Fjodorov kohtas Griša Sõroježkini pilku, kes istus tema vastas, — Griša pööras silmad
taeva poole, näitamaks, millise
82

3«Vabaduse eest». (Tõlkija märkus.)

52
 sõnulseletamatu vaimustusega ta tema sõnavõttu oli kuulanud. Fjodorov puhkes
naerma, märkamata, kui teraselt Dzeržinski teda telefoni juurest jälgis.
«Oota sa, varsti tuleb sinu kord, seltsimees lugeja...» lausus Fjodorov tasakesi Grišale,
kelle tuju korrapealt langes.
«Ma loobun ja toon põhjenduseks, et sa jõudsid ka tema raamatute kohta juba kõik ära
öelda.»
Dzeržinski tuli suure laua juurde tagasi ning istus jälle Fjodorovi kõrvale. Teised nägid
tema näost, et oli juhtunud midagi ebameeldivat. Feliks Edmundovitš laskis pea veidi
kaldu: näis, nagu silmitsenuks ta tema ees seisvat veekarahvini.
«Seltsimehed, Iljitši tervis on halb.. .» ütles ta. «Me kutsusime välismaa arstiteaduse
hiilgetähed kohale — aga ikka sama lugu: tema seisund võivat samahästi paremaks kui
ka halvemaks minna... Tal on aju haige. Saate aru, seltsimehed, Lenini aju on haige...»
Dzeržinski raputas pead, otsekui olnuks see tema meelest võimatu, laskis pilgul
töökaaslastest üle käia, nägi kõikide silmis arusaamist ja kaastunnet ning ütles kõlatu
häälega: «Jätkakem tööd...»
Vastuluureosakonna ülema abi Sergei Vassiljevitš Puzitski, kes kandis, nagu ikka,
hästiistuvat vormipluusi ja pinguletõmmatud portupeed, tõusis ja hakkas eeskujulikult
ladusasti rääkima. Tema raudne loogika viis kõikide mõtted kohe arutluse teema juurde
tagasi.
Puzitski andis ülevaate nende savinkovlaste seletustest, kes oma šeffi mingil määral
tundsid, seejärel kirjeldas ta Savinkovi lähikondlasi, iseloomustas lühidalt tema lähemaid
võitluskaaslasi — Vladimir Dmitrijevitš Filossofovi, Aleksandr Arkadjevitš Derenthali,
Sergei Eduardovitš Pavlovskit, Jevgeni Sergejevitš Sevtšenkot, Viktor Vikto-rovitš
Savinkovi ja teisi.
Dzeržinski küsis, kes neist on kõige mõjuvõimsam ja järelikult kõige ohtlikum?
Puzitski sasis oma punaseid juukseid, mühatas naerda ning ütles:
«Kui võtta mõõdupuuks, kuivõrd keegi neist Savinkovi mõjutada suudab, siis ma
kardan, et selleks võib osutuda Derenthali naine...»
«Aga objektiivselt? Objektiivselt?» päris Dzeržinski väga tõsiselt.
83
Puzitski mõtles üsna kaua, enne kui vastas. «Nad on väga erinevad, Feliks
Edmundovitš! Igaühel on omad tugevad küljed. Filossofov on haritud mees, vilunud
poliitik, ta töötas koos Savinkoviga liidu poliitilise programmi välja ja toimetab nende
ajalehte «Za Svobodu». Derenthal on polüglott, tunneb hästi hispaania kultuuri ja on
võimekas ajakirjanik, tema rindekirjad «Russ-kije Vedomosti's» olid kaugelt üle
keskpärase. Välispoliitikat tunneb ta hästi ja on sel alal Savinkovi peamine nõuandja.
Pavlovski on ekstraklassi bandiit, ohjeldamatult julm ja vapper mees, tema jõuk valas
läänekubermangu-des kohutavalt verd, hõivas, nagu te teate, terveid linnu. Ja mäletate,
kui osavasti ta meie varitsussalga käest minema lipsas? Praegu käib ta kõikjal
Savinkoviga kaasas — vististi ihukaitsjana ja ühtlasi nõuandjana sõjalistes küsimustes.
Nikolai Matsijevski-on ammust aega Savinkovi spetsialist konspiratsiooni alal. Näete,
igaühel on omad tugevad küljed...»
«Nii, nii.. . nii, nii...» kordas Dzeržinski mõtlikult. «Ja keda ta oma järglaseks
nimetab?»
«Seda ma ei tea, Feliks Edmundovitš.» «Kas keegi ei tea seda?»

53
 «Minu meelest pole Savinkov sedasorti mees, kes kedagi avalikult oma järglaseks
tituleeriks,» vastas Fjodorov. «Miks?»
«Sellepärast, Feliks Edmundovitš, et niiviisi tunnistaks Savinkov, et keegi võib teda
asendada. Tema aga on oma arust ainulaadne ja asendamatu. Ma usun, et siin tuleb
lähtuda üksnes tema karakterist.»
«Küllap vist...» nõustus Dzeržinski. «Mis meil veel on?»
«Minu ülevaade Savinkovi liidust ja selle häälekandjast «Za Svobodu»,» vastas
vastuluureosakonna ülema asetäitja Roman Aleksandrovitš Piljar püsti tõustes. Piljar oli
andekas vastuluuraja ning tundis hästi vene emigrantide kontrrevolutsioonilisi ringkondi,
Savinkovi liidust rääkides nimetas ta kõiki daatumeid, nimesid ja sündmus-kohti nii
täpselt, nagu oleks ta liidu asutamises ja töös ise
kaastegev olnud.
Savinkovi Kodumaa ja Vabaduse Kaitse Rahvaliidu (KjVKR) olukord oli üldjoontes
järgmine: alles kaks aastat tagasi oli tal Venemaal tuhandeid ustavaid pooldajaid,
hambuni relvastatud jõuke, oli hästi organiseeritud juhtkond,
84
mille Keskkomitee asus Varssavis, ja lõppude lõpuks, oli ka reserv, mis koosnes Poolas
sõjavangis olevaist Vene ohvitseridest — Poola valitsus oli nad faktiliselt Savinkovi
käsutusse andnud. Liidul oli Poola riigipea Pilsudski toetus, kes kõigele lisaks Savinkovi
vastu isiklikku sümpaatiat tundis ning pidas teda Nõukogude-vastase rinde
silmapaistvaimaks tegelaseks. Savinkovi kullerid ja agendid kurseerisid Poola
piirivalvurite abiga üle piiri Nõukogude Liitu ja tagasi, varemalt käisid tema jõugud Nõu-
kogudemaal rüüsteretkedel.
Ent Nõukogude valitsus võttis tarvitusele energilised vastuabinõud. Savinkovi
eliitjõugud löödi puruks, tšekistid likvideerisid ka Savinkovi liidu rohkearvulised
organisatsioonid Valgevenes, Venemaal ja Ukrainas. Ja lõpuks esitas Nõukogude valitsus
Poola valitsusele Savinkovi ja tema liidu asjus ultimaatumi. Poola valitsus ei suutnud
Nõukogude noodis toodud fakte ümber lükata, ta teatas, et Savinkovi liidu Keskkomitee
saadeti laiali ning Savinkovile endale tehti ettepanek Poolast lahkuda. Vormiliselt paistis
see tõele vastavat, tegelikult aga juhtus midagi muud.
Niipea kui Poola valitsus oma otsuse teatavaks tegi, tõttas Prantsuse sõjaväemissiooni
juht Varssavis, kindral Nicelle, Poola staapi Savinkovi päästma. Asi oli selles, et
Savinkoviga sõlmitud kokkuleppe kohaselt sai Prantsuse luure Poola luurelt kõikide
nende luureandmete koopiad, mis Savinkovi agentuur Venemaalt saatis. Kuid Prantsuse
kindrali ärevus oli ilmaaegne. Pilsudski ise tegi kõik, mis tema võimuses oli, et Savinkovi
üritust päästa. KjVKR Keskkomitee jagati mitmeks osaks. Mõned Keskkomitee liikmed
Boriss Savinkovi venna Viktoriga eesotsas kolisid Prahasse, Tšehhoslovakkia valitsuse
tiiva alla, kellelt Pilsudski selleks luba oli palunud. Teine üsna arvukas grupp
Keskkomitee liikmeid, kelle eesotsas seisid Filossofov ja Sevtšenko, jäi Varssavisse ja
võttis endale liidu piirkonna-komitee nime. Ajaleht «Za Svobodu» muutus automaatselt
selle piirkonnakomitee häälekandjaks. Kolm Keskkomitee liiget Fomitšoviga eesotsas
kolisid Vilnosse ning hakkasid end seal samuti liidu piirkonnakomiteeks nimetama. Üks
Keskkomitee liige sõitis Soome, et seal liidu esindust organiseerida. Ja lõpuks, liidu
ninamees Boriss Savinkov, tema ustav võitluskaaslane polkovnik Pavlovski, nõunik
välispoliitika alal Derenthal ja Derenthali naine Ljuba,
85

54
 kes kiires korras šefi erasekretäriks määrati, kolisid Pariisi.
See kõik oli üpris kavalalt tehtud: Poola valitsus saatis, nagu ta Moskvale lubanud oli,
Savinkovi liidu Keskkomitee tõepoolest laiali, mingeid muid lahendusi ta ju polnudki
välja pakkunud, ja nõnda jäi kõik faktiliselt vanaviisi .. .
Piljar lõpetas oma sõnavõtu väitega, et Savinkovil ei õnnestu enam Venemaal uusi
organisatsioone rajada. Dzer-žinski pidas seda väidet maniilovlikuks katseks soovunel-
maid tegelikkuse pähe esitada, ning jätkas karmilt:
«Esiteks, paljud Savinkovi organisatsioonid ikkagi veel tegutsevad. Teiseks võib
Savinkov mõne oma lurjuse kuhugi meie provintsilinna saata, ja too leiab seal eest
kümmekond lurjust, kes teda varjama ja toitma hakkavad. Ja ongi jälle uus savinkovlaste
organisatsioon valmis, millelt võib kõiksugu pahandusi oodata. Ärgem unustagem ka
seda, et peale Savinkovi põrandaaluste käsilaste on meil veel monarhistide, valgekaartlike
ohvitseride, kiriku ja kulakute põrandaalused organisatsioonid. Ja teatud tingimustes
võivad nad kõik ühineda. Ei, ei, seltsimehed, läheb veel palju aega, enne kui me võime
öelda, et meie maal, meie ühiskonnas pole vaenlastel enam toitepinnast. Nii et ses mõttes
pole Savinkovi lootused veel kadunud, ta võib nendega läänemaailma börsidel äri teha.
Meil on väga tähtis seda teada...» Dzeržinski heitis pilgu morniks tõmbunud Piljarile ja
ütles: «Ma sooviksin, Roman Aleksandrovita, et teil oleks meie elust niisama hea
ettekujutus kui teiste maade elust, ja et te ei ruttaks seda liialt idealiseerima ...»
Operatiivvolinik Nikolai Ivanovitš Demidenko teatas nõupidamisest osavõtjaile, kust
Savinkov raha on saanud ja praegugi saab. Savinkovi heategijate hulgas olid tollal
Prantsuse sõjaväemissioon Varssavis, Poola Kindralstaap, Poola Välisministeerium,
Pilsudski isiklikult, Beneši valitsus Tšehhoslovakkias ja Tšehhoslovakkia president
Masa-ryk personaalselt, endised vene kapitalistid ja riigimehed, kes elasid nüüd välismaal
— Bahmetjev, Maklakov, Griss, Nobel ja teised. Jutt oli väga suurtest summadest. Raha
maksti küll toetusena perioodiliselt, küll üksikute ülesannete täitmise eest.
«Aga kas Savinkovil praegu on raha?» küsis Dzeržinski, Selle üle puhkes suur vaidlus.
Kutsuti kohale rahandusosakonna
86
töötajad, kes kohe koostasid Savinkovi liidu mitmesuguste kulude umbkaudse eelarve.
Lõppude lõpuks jõudsid nõupidamisest osavõtjad järeldusele, et Savinkovil ei saa kuigi
palju raha varuks olla. Seda järeldust kinnitasid kaudselt ka äsja saadud teated Savinkovi
sõitudest Prahasse, Londonisse ja Rooma.
Järgmisena võttis nõupidamisel sõna Grigori Sõroježkin. Ta andis ülevaate Savinkovi
literaadi- ja ajakirjanikutööst.
Siinkohal tuleb öelda mõni sõna Griša Sõroježkinist, et selgitada, miks just temal lasti
Savinkovi teoseid analüüsida, ehkki tal varem sedasorti asjadega vähimatki kokkupuudet
ei olnud. Seda legendaarselt vaprat noormeest tunti kui kontrrevolutsiooniliste jõukude
likvideerimise suurt spetsialisti. Ta tegi seda tõesti artistlikult. Ta astus jõuku, teeseldes
kättemaksuihast põlevat, revolutsiooni poolt alandatud tsaariarmee porutšikut. Griša oli
nägus, tugev ja tark poiss, räägiti, et ta suutis «hobuse surnuks juua»; ta võitis peagi
bandiitide poolehoiu ning sattus atamani lähemate sõprade hulka. Seejärel mõtles ta välja
mõne «põneva süžee», et ataman temaga koos kuhugi sõidaks. Kord pidi neid ootama
ennenägematult ilus tüdruk, kord- pidi mõnel hallparunil ahjus kulda peidus olema. Nad
asusid teele ja sattusid tšekistide varitsussalga küüsi, teine tšekistide salk aga nabis juhita
jäänud jõugu kinni... Kuigi Grišal üks käsi halvasti sõna kuulas (ta oli käsikähmluses

55
kõõlused rebestanud), oli ta hirmus tugev mees. Ent ta oli väga hea südamega. Tema
kohta öeldi: «Ustav seltsimees, kindel nagu kalju.» Kõigil oli meeles traagiline lugu, mis
Jakuutias ühe üliohtliku jõugu likvideerimisel aset oli leidnud. Tulevahetuse ajal sai üks
meie meestest surma, tšekistid olid sunnitud taigasse taanduma. Griša viis langenud
kaaslase surnukeha kaasa, «et bandii-dirojud teda teotada ei saaks». Kaks ööpäeva kandis
ta teist taigas turjal, otsides võimalust teda auga maha matta. Ja mattiski. Temast teati
palju niisuguseid lugusid, ja polnud ime, et Griša Sõroježkin oli kõikide lemmik.
Savinkovi-vastase operatsiooni jaoks mehi valides arvas Artuzov Sõroježkini pikemalt
aru pidamata grupi liikmete hulka, uskudes, et temasugust tšekisti võib seal tarvis minna.
Peagi tehti Sõroježkinile ülesandeks otsida Tšekaa arhiivist täielik komplekt
põrandaaluste esseeride kontrrevolutsioonilisi
87
lendlehti. Griša istus tund aega arhiivis ja läks Puzitski juurde:
«Ega ma selleks Tšekaasse tööle tulnud, et kontrrevolutsionääride pahnas tuhnida.»
«Mis teil nüüd hakkas? Te olete ju bandiitidega koos viinagi võtnud ja ei pirtsutanud,»
puhkes Puzitski naerma.
«See oli iseasi. Tookord vaatasin ma noile krantsidele silma ja teadsin, et varsti panen
ma need silmad igaveseks ajaks kinni. Aga nüüd on nood rajakad kõiksugu jama kokku
keerutanud ning jalga lasknud — mina aga lugegu!»
Artuzov sai Sõroježkini tõrkumist kuuldes kurjaks.
«Aeg on lapsikustele lõpp teha!» ütles ta ja käskis, et Sõroježkin tema juurde saadetaks
...
Tunni aja pärast väljus Griša Artuzovi kabinetist, terve patakas Boriss Savinkovi
raamatuid kaenlas.
Ja nüüd pidi ta koosolijaile selle mehe kirjanduslikust loomingust rääkima.
Pikk sihvakas Griša seisis, tihedad nisukarva juuksed lahku kammitud, sinisilmad
selged nagu hommikutaevas, ja kohendas ühtelugu mustast flanellist vormipluusi, mille
krae oli tema jõumehekaela ümber pingul. Kaua lehitses ta oma märkmeid, otsis sõnu,
enne kui alustas. Artuzov hoidis teda vaadates suure vaevaga muiet tagasi. Kõik teised
varjasid samuti muiet ning mõistsid, et Artuzov ei andnud mitte ilmaaegu Grišale seda
näiliselt nii sobimatut ülesannet — poisile tuli ju vastuluuremehe keerulist tööd õpetada...
Ent siis tõstis Griša pilgu, osutas tema ees laual seisvale raamatuvirnale ning ütles
tigedalt:
«Kogu selle lasu on kirjutanud meie Savinkov.. .»
Sõroježkin sai aegapidi julgust juurde ning rääkis juba rahulikumalt. Korraga avanes
uks ja kabinetti astus keegi tüse mees, avar kuub seljas ja suur portfell käes. Ta seisatas
ukse juures ja vaatas lühinägeliku pilguga kabinetis ringi. Tšekistid tundsid kohe ära
hariduse rahvakomissari Anatoli Vassiljevitš Lunatšarski ning vahetasid üllatunult pilke.
Sõroježkinil jäi korrapealt suu lukku — Lunatšarski enda kuuldes Savinkovi kirjatöödest
rääkida, «see on, teate, kuidagi...»
«Palun tulge siia, Anatoli Vassiljevitš.» Dzeržinski läks Lunatšarskile vastu ja pakkus
talle enda kõrval tugitoolis istet. Anatoli Vassiljevitš hõõrus seemisnahatükikesega
88
näpitsprille, sättis nad oma massiivsele ninale ja uuris teraselt kõiki kohalolijaid.

56
 «Kui ma sisse astusin, näis mulle, et keegi peab siin sütitavat kõnet,» naeratas
Lunatšarski. «Või on teil siin salajutud pooleli?» Ta vaatas naeruse pilguga Dzeržinski
poole.
«Suur tänu teile, Anatoli Vassiljevitš, et te mu palvele vastu tulite,» kostis Dzeržinski ja
seletas teistele: «Ma palusin seltsimees Lunatšarskit meie nõupidamisele tulla ja meid
aidata. Anatoli Vassiljevitš tundis Savinkovi isiklikult ... Anatoli Vassiljevitš, seltsimees
Sõroježkin alustas just nüüdsama oma ettekannet Savinkovi kirjanduslikust tegevusest.»
«Väga huvitav!» hüüdis Lunatšarski. «Tšekisti mõtteid kirjandusest ei kuule iga päev.
Palun jätkake.»
«Lase käia, Griša, jumalat ei ole,» sosistas Fjodorov Sõroježkinile ja kattis oma
naerused silmad käega. Sõroježkin aga oli naerust kaugel. Kuid ta meenutas, nagu tal
raskustesse sattudes ikka kombeks oli, osakonnaülem Artuzovi lemmikkõnekäändu: «Sul
on halb? Kutsu siis kõigepealt iseennast appi.» Ja Griša kutsuski...
«Savinkovi teostes, mida ma lugesin,» alustas ta söakalt, «on raske aru saada, kus autor
tõtt räägib ja kus on tema väljamõeldised. Pikapeale õpid siiski vahet tegema. Ütleme, ma
loen Puškinit...» Selja tagant kostis kellegi naer, ja Fjodorov laskis pea kumarasse. Griša
jätkas midagi nägemata, midagi kuulmata: «Näiteks «Kapteni tütar». See on ju algusest
lõpuni välja mõeldud. Kuid Puškin ei mõelnud midagi välja selleks, et ennast kui autorit
esile upitada, vaid et ajalugu ja oma kangelast ilmekamalt näidata. Savinkov aga mõtleb
valesid välja ainult selleks, et ennast paremas valguses näidata. Savinkovi teosed on nagu
uue majanduspoliitika aegne reklaam, mis kujutab kaupa paremana kui see tegelikult
on...»
«Pange tähele, ta andis Savinkovile väga, ma rõhutan, väga õige hinnangu!» kõlas
Lunatšarski vaimustatud hääl.
Nüüd ei kartnud Griša Sõroježkin enam keda kuraditki. Ta rääkis edasi ning nägi kogu
aeg Lunatšarski rahulolevat nägu, nägi tema silmi näpitsprillide taga säramas. Savinkovi
üksikute teoste analüüsimisele üle minnes oli Griša juba täielikult rahunenud, ent nüüd
katkestas Lunatšarski teda jälle:
89
«Noormees, te kordate ennast, aga kordamine pole mitte alati tarkuse ema...»
Sõroježkin ei teadnud, kuidas see juhtus, ent äkki märkas ta, et kõneleb juba ammu
Lunatšarski, tema aga istub oma kohal laua ääres ja kuulab rahvakomissari suure huviga,
ilma et ta oleks vähimalgi määral solvunud.
«'Kõigepealt olgu öeldud,» lausus Lunatšarski, «et Savinkov pole mõni keskpärasus,
vaid erakordne inimene. Ta on vaieldamatult silmapaistev isiksus, talent. Aga kahjuks
jätab see viis, kuidas ta oma võimeid ellu rakendab, paremat soovida. Ma tunnen
Savinkovi ammust aega, me olime koos asumisel, ja ka pärastpoole, emigrandipõlves
kohtasin teda üsna tihti. Mul on olnud kokkupuuteid inimestega, kes teda hästi tunnevad.
Sellele lisaks olen ma tähelepanelikult jälginud tema literaaditööd ning kogu seda omapä-
rast, mitmepalgelist epopöad, mida tema avalik tegevus endast kujutab. Ma olen
eelkõnelejaga päri,» Lunatšarski vaatas Sõroježkini poole. «Tõepoolest, kogu tema
kirjandustoodang on enesereklaam, ehkki mitte andetu. Ent, kulla kolleeg, me peame
pilgu sügavamale heitma...»
Kuuldes sõna «kolleeg», langetas Sõroježkin oma silmapilkselt õhetama löönud näo
madalale laua kohale, kartes töökaaslaste pilku kohata.

57
 «Savinkov on meile tähtis kui väikekodanliku revolutsioonilisuse ere musternäidis,»
jätkas Lunatšarski, «sedasorti revolutsioonilisusel on nii ebakindlad põhimõtted, et ta
muundub kõige eredamaks või, õigemini öelda, kõige mustemaks kontrrevolutsiooniks.
Boriss Savinkov on artistlik avantürist, ülimal määral teatraalne kuju. Ma ei tea, kas ta
enda ees ka alati näitleb, teiste ees aga mängib ta ikka mingit rolli. Väikekodanlik
haritlaskond on niisugusele enesearmastusele ja eneseupitamisele hea kasvupinnas.
Revolutsionäärikutsumus tähendas Savinkovile eriti efektset tegevussfääri oma
originaalsuse demonstreerimiseks ja oma imperialistlike ainuvalitsejakalduvuste
rahuldamiseks. Savinkov armus «rahva teenri» rolli, kuid rahva teenimine piirdus tal
enam või vähem maaliliste vägitegudega oma täitmatu auahnuse rahuldamiseks ja
püüdega pidevalt avalikkuse tähelepanu keskpunktis olla. Nagu hüsteeriline naine ei läbe
seltskonnas hetkegi vakka istuda, sest ta tahab, et kõik teised tema ümber keerleksid, nii
peab ka Savinkov ühtelugu kära tegema ja hiilgama.
90
Kuid, kallid sõbrad, ta pole šarlatan, vaid meisteravantürist. Tal on ikka maitset olnud,
ta oskab oma rolli sisse elada, ta mängib enda ja teiste ees kangelast, mõistatuslikku,
arvukate salakirgede ja salaplaanidega meest, kelle murdmatu tahtejõud ikka ja alati sama
eesmärgi poole pürgib ning kelle ideaalide kaasakiskuva ülluse ja abinõude valiku
halastamatu amoraalsuse vahel on seletamatud, erutavad vastuolud. Revolutsionäärile on
kõik abinõud lubatud, tuleb kasutada kõiki võitlusvahendeid! Mõelge, kui romantiline,
kui efektne see ratsasõit tuhkur hobuse seljas on!» hüüdis Lunatšarski ja jätkas: «Savin-
kovi ümber tekkisid küll kitsad, küll laiad austajateringid. Mõned läbinägelikud inimesed
vahest taipasidki, et ta on näitleja, uus traagiline silmamoondaja, kellel pole mingit tõsist
ideed, tõsist tunnet hinge taga. Ent niisuguseid läbinägelikke inimesi oli vähe, Savinkovil
ja tema melodra-maatilistel trikkidel oli vastupandamatu mõju, ja paljude arvates ta ongi
tõeline suurmees, vaata et koguni üliinimene. Tema rollis on külmaverelist vaprust,
küünilist kainet kaalutlust, väsimatut töökust, kõlavaid fraase enesekaitseks ja
ründamiseks ja palju muud, ning see tuleb tema parteile muidugi kasuks ...»
Lunatšarski jutustas ühest Savinkovile väga iseloomulikust juhtumist, mis leidis aset,
kui nad Vologdas asumisel olid. Kord tulid sotsiaaldemokraadid ja esseerid kokku
teoreetilisele seminarile üht revolutsioonilise võitluse ülitähtsat taktikaküsimust arutama.
Äkki tormas Savinkov keset dispuuti sisse, näost kahvatu, liigutused ettekavatsetult
hooletud. Ta seisatas keset tuba ning hakkas katkendlikke fraase pilduma — aeg on jätta
lobisemine, jätta teoretiseerimine, teod on sõnadest tähtsamad. Selle tembu eest oleks
tulnud ta seltsimehelikult läbi noomida yõi koguni minema ajada, kuid kahjuks sattusid
kõik — mitte ainult esseerid, vaid ka sotsiaaldemokraadid — vaimustusse. «Jaa,
Savinkov, see on juba midagi! Teoinimene! "Millist värskust tema sõnadest uhkas!» jne.
Tegelikult aga ajas Savinkov lihtsalt kõigile, iseäranis talle endale nii vajaliku
revolutsiooniteooria õppuse nurja. Savinkovi fraas tegudest aga oli täiesti mõttetu, sest
mingit konkreetset ettepanekut ta ju ei teinud ega olekski saanud teha — see kõik oli vaid
efektne poos.
«Huvitav, et sellest kõigest hoolimata ei saa teda siiski sõnakõlksutajaks nimetada, sest
mitmel korral on ta end
91
tugeva teoinimesena näidanud. See ongi tema juures kõige huvitavam,» jätkas
Lunatšarski. «Fraasid on tal, nagu tema romaanidestki näha, moraalipaatosest tulvil,

58
kõige roosamalt sentimentaalsed, üliliigutavad ja kõrgelennulised, kuid ühe väikese
varjatud eeldusega — sedavõrd kõrge moraali ja nii suurte ideaalide nimel võideldes on
kõik võitlusvahendid lubatud... Savinkov seisis oma praktilises tegevuses justkui ääretu
ookeani kaldal. Ta võis mis tahes kursi võtta, mis tahes sobinguid sõlmida. Piisas paarist
sofismist ja paindlikust keelest — need aga olid Savinkovil omast käest võtta —, et
õigustada ükskõik missugust kombinatsiooni ja kujutada iga nurjatust kangelasteona ...
Tõepoolest, milline avar tegevusväli! Kuldpagunitega kindralid sirutasid talle käe,
tagurlastest mõisnikud hüüdsid talle «elagu», kogu mitmepalgeline haritlaskond, indi-
vidualistid, esteedid, müstikud, seejärel esseerid — parempoolsetest kuni vasakpoolseteni
välja —, lõpuks veel pleh-haanovlased ja ka menševikud (muidugi mõista erinevate
tunnete ja erinevate kartustega, ühed innukamalt, teised vähem innukalt) pöörasid oma
pilgud Savinkovile, kelle saatus ise näis olevat läkitanud, et neid bolševistlikust põrgust
päästa. Ja Savinkov astus vaimustatult, joovasta-tult võitlusse — võitlusse
Oktoobrirevolutsiooni ja nõukogude võimu vastu. Milline tööpõld intriigide sepitsemi-
seks! Savinkov aga armastab hullupööra intriige. Teda ei veetle mitte ainult suur
strateegia, talle meeldib igasugune vandeseltslasemäng. Tema luurab ja tema järele
luuratakse. Talle valetatakse ja ta ise valetab. Tema jalgealune mineeritakse, tema aga
mineerib vastaste jalgealuse veel sügavamalt. Teda tahetakse kellegi teiste huvides nagu
mängukaarti välja mängida, tema aga suhtub kogu maailmasse, nagu oleks see vaid
kaardipakk tema mängurikäes.
Mõningate nurjumiste järel oli momente, mil kõik Savinkovist lahti ütlesid. Tõepoolest,
kes ta õieti on? Revolutsionääri kohta on ta vahendite valikul liiga hoolimatu. Endast
natukenegi lugu pidav revolutsionäär, isegi esseer, ei saa talle tema räpast teed mööda
järgneda. Aga ta pole ka reaktsionäär, ta oleks ju äärepealt tsaari tapnud. Juhtus sedagi, et
keegi teda enam ei uskunud, kõik pöörasid talle varmalt selja. Niisugustel puhkudel
mõtleb Savinkov välja uue triki. Ta viskab oma kaardid mängulaua
92
rohelisele kalevile, nii et sõrmenukid tuld löövad, ja kogu see eneseusalduseta,
meeleheite äärele aetud jõuk haarab temast kinni nagu uppuja õlekõrrest ning näeb temas
võimalikku juhti. Ja jälle annavad ministrid talle audientse, kindralid käivad teda
kummardamas, jälle voolavad miljonid tema taskusse, ja ta on jälle uue sogase
kontrrevolutsioonilaine harjal. Savinkov on just oma heitlikkuse poolest ülimalt tüüpiline
kuju ...»
Lunatšarski kõneles meeleldi, nii ladusalt ning veendunult, nagu oleks tal see kõik
ammu ja palju kordi läbi mõeldud. Oma kõnet lõpetama hakates tõusis ta tugitoolist, läks
laua juurde, mille ümber tšekistid istusid, ning peatus Sõroježkini vastas.
«Nüüd pean ma oma noorele kolleegile seletust andma, miks ma tema ettekande
katkestasin,» lausus ta. «Peamine, mida te oma ülevaate sissejuhatuses ütlesite, oli täiesti
õige: jah, enesereklaam. Aga öelgem kohe: mitte odav. Ja tõtt öeldes polnud asi mitte
selles, et te ennast kordama hakkasite. Mulle näis, et te asusite Savinkovi teoste kallale
julgesti, kuid sügavale tungimata, vihaga, kuid kerglaselt, pealiskaudselt. Ja ma arvan, et
siin pole gümnaasiumi kirjandusring, kus võib vastutustundetult lobiseda, mis aga pähe
tuleb. Minu meelest ei huvitunud te Savinkovist mitte lihtsalt uudishimu pärast. Niisiis,
Savinko-visse võib suhtuda kuidas tahes, ainult mitte kergemeelselt. Pidage meeles, et
tema teeb kõike, sealhulgas ka oma raamatuid, tinaraske ja meile ohtliku tagamõttega.
Teie amet kohustab teid seda nägema ja mõistma. Ja veel midagi — tal pole sugugi

59
tühised plaanid. Hoopiski mitte! Kallid seltsimehed, ei maksa Savinkovi alahinnata,
peenrahaks vahetada. Ta kujutab endast rahvusvahelise kontrrevolutsiooni suurt
pangatähte, ja kui meeldiv ka poleks temast pisisuli teha, parem on ennast mitte petta
ning jõudusid täpselt vaagida...»

Pärast nõupidamise lõppu astus vastuluureosakonna ülema Artuzovi kabinetti

Dzeržinski.
«Otsustagem, Artur Hristianovitš, ei või kauem venitada,» sõnas ta Artuzovi laua ees
seistes, käsi vormipluusi vöö vahel. «Otsustama peate teie, ja mitte keegi teine. Noh!
Mida te ütlete?»
«Me vaatasime ju koos,» vastas Artuzov põiklevalt.
93
«Mida me vaatasime? Fotosid, ankeete? Teie aga tunnete kõiki nägupidi, teate igaühe
iseloomu.»
«Tõsi...» möönis Artuzov kuidagi kõhklevalt.
«Noh, olgu, andke mulle tükike paberit. Ma panen oma kandidaadi kirja, teie — oma, ja
siis vahetame sedelid. Niiviisi me ei mõjusta teineteist...»
öeldud — tehtud. Ja mehed pahvatasid valjusti naerma: mõlemad olid kirjutanud ühe ja
sama nime — Fjodorov.
«Millal me talle ütleme?» küsis Artuzov.
«Praegu kohe. Kutsuge ta siia.» Dzeržinski tõusis, läks kabineti kaugemasse nurka ja
istus seal toolile.
«Huvitav, Feliks Edmundovitš, miks me just tema valisime?» küsis Artuzov, olles
käskinud Fjodorovi kutsuda.
«Ta luges meile maipühade piduõhtul toredasti Demjan Bednõi valme,» vastas
Dzeržinski. «Temas võib näitleja kaotsi minna, ärgem laskem tema näitle j aandel kän-
guda.»
«Ma küsin seda tõsiselt, Feliks Edmundovitš.»
«Ah tõsiselt? Noh, siis vastake parem ise. Miks te Fjodorovi valisite?» Artuzov
puhkes naerma.
«Mulle meenus samuti maipidu, Feliks Edmundovitš ... valmid ...»
«Kas tema kirjutas ettekande junkrutest?» küsis Dzeržinski.
«Ettekanne oli vaid veerand tööst,» kostis Artuzov. «Ta J;õi tookord Tšekaasse viis
vandeseltslast, kes oma süü puhtsüdamlikult üles tunnistasid.»
«Ettekanne oli samuti hea. Humoorikas. Ma pean mõnikord huumorimeelt tähtsamaks
kui haridustaset...»
Kabinetti astus Fjodorov. Dzeržinskit nähes peatus ta ebaledes keset tuba. Lüheldast
kasvu, rässakas, kõrge aubaga Fjodorov jäi tikksirgelt seisma.
«Osakonnaülem laskis mind kutsuda,» lausus ta vaikselt, otsekui vabandust paludes.
«Tulge ligemale, Andrei Pavlovitš, võtke istet,» ütles Dzeržinski ning jätkas veel enne,
kui Fjodorov istet jõudis võtta: «Me määrame teid Savinkovi-vastase operatsiooni juhiks.
Mida te selle peale ütlete?»
«Mida mul ikka öelda on?» kostis Fjodorov, ja tema tihedad kulmud kerkisid mustade
silmade kohal vaevumärgatavalt. «Keelduda oleks rumal, ja ma ei tahagi seda. Rõõ-
mustada oleks veel rumalam. Ma tõesti ei tea, mida öelda.»
94

60
 Fjodorov vaatas tõsiselt ja otsekoheselt esmalt Artuzovi ja seejärel jälle Dzeržinski
otsa.
«Te juba ütlesitegi. Hästi öeldud.» Dzeržinski istus väikese laua äärde, Fjodorovi vastu.
«Ausalt öelda, mäng pole võrdne. Te peate seda mõistma, Andrei Pavlovitš. Savinkov on
suur konspiratsioonimeister. Teie aga...» Dzeržinski peatus hetkeks ja Fjodorov lõpetas
tema ase-t mel:
'«Vahest ainult õpipoiss.»
«Võib-olla. Kuid tema juurde sõidate te tugeva kontrre-volutsioonilise organisatsiooni
täievolilise esindajana. Ennekõike on tarvis kindlaks määrata, kes te olete: ohvitser või
jõude elav aadlik, insener, endine tööstur või ärimees?»
Fjodorov palus oma biograafia koostamiseks kolm päeva aega.
«Kolm päeva?» kordas Dzeržinski üllatunult. «Võib-olla viis?»
«Kuidas arvate, Feliks Edmundovitš. Ma tahaksin hästi ruttu valmis teha, ja siis peame
nõu.»
«Hea küll, hea küll, ma annan teile siiski viis päeva aega. Aga kui te varem valmis
saate, siis arutame kohe läbi. Esimest varianti näidake seltsimees Menžinskile...»

SEITSMENDA PEATÜKI LISA

Elulugu, mille A. P. Fjodorov endale välja mõtles
Perekonna-, ees- ja isanimi: Muhhin, Andrei Pavlovitš.
Sündis 1888. aastal Mariupoli maakonnas jõukate talunike peres. Ema suri, kui poiss oli
5-aastane.
1904. aastani käis Mariupoli gümnaasiumis, kuid ei lõpetanud seda, vaid visati
kohalikus anarhistide organisatsioonis kaasalöömise pärast välja. Isa viis ta Harkovi, seal
valmistasid repetiitorid teda ette kohalikku ülikooli astumiseks, kus ta õppiski kuni 1909.
aastani. Üliõpilaspõlves sattus ta tuntud Harkovi esseeri Mirošnit-šenko mõju alla. Lugu
võinuks lõppeda tema väljaheitmisega ülikoolist, kuid isa abiga viidi ta õigeaegselt üle
Novorossiiski Ülikooli. Seal võttis ta juba õppetöö esimestel kuudel osa üliõpilaste
protestidemonstratsioonist sotsialist Fereri hukkamise vastu. Selle eest visati ta ülikoolist
välja, ja ta sõitis koju, isa juurde. Aasta pärast hakkas ta Harkovi Ülikoolis vabakuulajana
edasi õppima ning sooritas 1914. aastal eksternina lõpueksamid.
Kohe pärast ülikooli lõpetamist jäi ta haigeks — närvinõrkus. Seetõttu võeti ta alles
1915. aasta augustis sõjaväkke. Et tal oli kõrgem haridus, siis saadeti ta Aleksandri
Sõjakooli, ja ta lõpetas
95

selle kiitusega. Kursus võeti läbi kiirendatud korras, ja juba 1916. aastal saadeti ta
polgu staabi käsundusohvitserina rindele. Kohe oma rindeloleku esimesel kuul sai ta
haavata. 1917. aasta jaanuaris kirjutati ta Voroneži hospidalist välja ning sai kaks kuud
puhkust ...
Koju sõitis ta Moskva kaudu, kus elas tema teedeinsenerist lell. Siin kohtas ta oma isa,
ja Veebruarirevolutsiooni võtsid nad koos vastu. Isa viis ta kähku koju, Mariupoli
maakonda.
Pärast bolševistlikku revolutsiooni ei jäänud isa ootama, millal kehvikud tema suure
majapidamise rekvireerivad, vaid müüs selle kasudega ühele Mariupoli kaupmehele

61
maha. Nad tahtsid Moskvasse, lelle poole kolida. Teel haigestus isa tüüfusse ja suri.
Suure vaevaga jõudis Andrei ikkagi Moskvasse ja asus lelle poole elama. Tööd ei olnud,
ja ta ei teadnud, mida teha. 1918. aasta kevadel kohtus ta Moskvas juhuslikult Aleksandri
Sõjakooli ülema, polkovnik Kamenštšikoviga, kes viis ta sõjaväelastest haritlaste ring-
konda. Siin tutvus ta Novitskiga, kes aitas tal ühes väliskauban-dustrustis hea töökoha
saada, hiljem aga värbas ta omaloodud põrandaalusesse kontrrevolutsioonilisse
haritlasorganisatsiooni «LD»*, ja mõne aja pärast valiti ta Novitski soovitusel «LD»
Keskkomitee liikmeks.
Ta on naisemees. Ootab esimest last.

Romaani autori märkus:

A. P. Fjodorovi elulugu on osalt õige, osalt välja mõeldud. Nii näiteks kasutas ta
legendis omaenda ees- ja isanime, perekonnanime — Muhhin — aga mõtles välja.
Sünniaasta on õige, aga see, et ta sündis jõukas taluperes, on väljamõeldis. Tema
vanemad olid kehvikud. See, et ta käis Mariupoli gümnaasiumis, on fakt, kuid teda ei
heidetud sealt välja. Anarhistlikke tempe tegid aga mõned gümnasistid küll ning lendasid
selle eest gümnaasiumist välja.
Harkovisse kolimine, ülikoolis õppimine ja väljaheitmise oht — see kõik vastab tõele.
Kuid Fjodorovi ei ähvardanud väljaheitmine mitte sellepärast, et ta oleks esseer
Mirošnitšenkoga, kellel üliõpilaste hulgas tõepoolest suur mõjuvõim oli, koostööd teinud,
vaid hoopis revolutsioonilistest rahutustest osavõtmise eest.
Ka Novorossiiski Ülikoolist ei arvatud teda välja mitte Fereri hukkamise puhul
korraldatud protestidemonstratsioonist osavõtmise pärast (niisugune seik leidis tõepoolest
aset), vaid selle eest, et ta sadamatöölisi streikima õhutas.
Selline tõe ja väljamõeldiste segu legendis võimaldas Fjodorovil end Muhhini
varjunime all kindlana tunda.
Oktoobrirevolutsiooni-järgse ajaga oli keerulisem lugu. Siin oli kõik lausa vale. Kohe
pärast Oktoobrirevolutsiooni sattus Fjodorov Lõuna-Venemaale, seal võttis ta aktiivselt
osa võitlusest nõukogude võimu eest, sai luurajaks ning tegutses rinde lähedal vaenlase
tagalas. Kord võttis Denikini vastuluure ta kinni. Fjodorovi ähvardas mahalaskmine, kuid
ta sai vastuluureohvitseri, kes teda üle kuulas, oma mõju alla, ja kui Denikin amnestia
välja kuulutas, pani see ohvitser Fjodorovi amnesteeritute nimekirja.
* «Liberaaldemokraadid»
96
Seejärel läksid nad üheskoos üle rindejoone, punaste poolele. Alates 1919. aastast
töötas Fjodorov Tšekaas.
Peamine vale oli vene haritlaste põrandaalune organisatsioon «LD», kuid see vale
ilmselt ei äratanud Savinkovis kahtlusi, ta ju teadis, et Nõukogudemaal oli veel enam kui
küllalt kõiksugu Nõu-kogude-vastaseid põrandaaluseid organisatsioone..,

KAHEKSAS PEATÜKK
Zekunov oli kõikide Fjodorovi ettepanekutega kohe päri. Ta kartis vaid väga, et ta ei
tule toime:

62
 «Ma pole kunagi näitlejatega teretuttavgi olnud. Ja ma pole uneski näinud, et minust
endast kunagi näitleja võiks saada. Aga ma püüan kõigest hingest. Ma saan ju aru, Andrei
Pavlovitš, et see on tegelikult mu uue elu algus,» ütles ta Fjodorovile erutatult.
Valmistati ette Sešenja esimest kohtumist Zekunoviga. Zekunovil oli see ühtlasi
esimene eksam, nüüd pidi selguma, kas ta oskab legendile vastavalt tegutseda — kui ta
siin oma rolli mängimisega toime ei tule, siis ei saa teda välismaale saata. Polnud ime, et
Fjodorov närvitses selle katse eel veel rohkem kui Zekunov.
«Kas te tunnete Sešenjat hästi?» küsis Fjodorov Zeku-novilt hommikuse ülekuulamise
ajal.
«Olen teda paar korda Varssavis näinud.»
«Kas te tunneksite ta ära?»
Zekunov ei vastanud kohe, ta vaatas Fjodorovile ärevalt otsa ja ütles siis vaikselt:
«Peaksin tundma.»
«Hästi. See, et te teda isiklikult ei tunne, on parandatav. Leonid Sešenja istub siin kinni.
Ta tahtis tulla teiega kontakti looma, aga me nabisime ta enne kinni. Tema käest me
saimegi teie aadressi. Aga ärge temaga sellepärast tõrelge, eks ju?»
«Ta tegi mulle sellega ainult head,» proovis Zekunov nalja heita. Fjodorov aga nägi,
kui erutatud ta oli.
«Teate mis, Mihhail Dmitri j evi tš... Nii ei tule meil midagi välja,» lausus Fjodorov
kalgilt. «Te peate end kätte võtma. Me mõlemad oleme endised sõjaväelased, me teame,
mis on käsk ja distsipliin. Teile anti võimalus sõna tõsises mõttes lahinguoperatsioonist
osa võtta. Ja see on ju üks episood meie leppimatust võitlusest revolutsiooni
97
vaenlaste vastu. Ma arvan, et meie suhetes peab valitsema karm distsipliin. Muidu
kulub meil liiga palju aega tunnetele. Niisiis — tunded kõrvale jätta! Ainult töö! Ainult
operatsioon! Pange kogu oma hingejõud sellesse!»
«Kuulen! ...» vastas Zekunov, selga automaatselt sirgu ajades.
Sõjaväelastele verre kasvanud tugev distsipliinitunne ja käskude tõrkumatu täitmise
harjumus aitasid Zekunovil end koguda.

Kella seitsme paiku viidi Zekunov üle Sešenja kongi.

Vangivalvur tõi talle madratsi, ja Zekunov tegi teisele koikule, mis seni tühjalt oli
seisnud, endale aseme. Sešenja jälgis oma koikult vaikides tema tegevust, ning kui Zeku-
nov ähkides pikali heitis, istus Sešenja tema koikuservale.
«Saagem tuttavaks,» ütles ta vaikselt. «Rumal on teineteist mitte tunda, kui elatakse
ühes toas. Mind hüütakse Leonid Danilovitšiks. Mis teie nimi on?»
«Zekunov,» vastas Zekunov vastu tahtmist.
Sešenja oli tükk aega vait — uudis andis talle tublisti peamurdmist... Oli see juhus, et
Zekunov just tema kongi paigutati? Ei, säärane asi ei saanud juhuslik olla, tuli välja
selgitada, miks seda tehti... Kas Zekunov teab, kes ta tšekistidele üles andis? Või võeti ta
varem kinni? ...
«Mille eest teid arreteeriti?» küsis Sešenja ettevaatlikult.
«Ma ei tea isegi,» kostis Zekunov. «Elasin vaikselt, tegin tööd, nagu oskasin, ma pole
kellelegi kurja teinud... Ja äkki...»
«Kas ammu?»
«Ei, nüüdsama ... neli päeva tagasi.»

63
 «Nad ootasid, kas ehk veel keegi tema juurde ei ilmu,» mõtles Sešenja ning küsis:
«Mida teilt ülekuulamistel tahetakse teada saada?»
«Ei saa veel hästi aru. Uuriti mu teenistuskäiku tsaariarmee ohvitserina ja vangipõlve
Poolas. Ei tea, mida nad minust tahavad.»
«Noh, siis võib teil veel vedada. Mõnda nad pinnivad niisama ja lasevad lahti.» t
«Vähe lootust. Ja see on väga kurb, sest ma pole tõesti milleski süüdi.»
«Hea küll, puhake. Hommik on õhtust targem.»
98
Sešenja heitis jälle koikule ja hakkas varsti norskama. Tegelikult ta ei maganud, vaid
mõtiskles: võib-olla Zekunov ei tea, kes ta üles andis.
Hommikul kutsuti Sešenja ülekuulamisele. Ta sammus vahisõduri saatel, käed selja
taga, mööda koridore ja treppe, ärevad mõtted peas. Kas ta pidi uskuma, et Zekunov ei
tea ega mõista oma süüd? Aga vahest pole ta tõesti nõukogude võimu vastu ühtki
kuritegu toime pannud? Siis võidakse ta vabastada. Tähendab, temaga tuleks võimalikult
ruttu sõbraks saada, siis oleks väljas olemas oma inimene ... Sešenja polnud veel otsusele
jõudnud, kuf ta juba Fjodorovi kabinetti konvoeeriti.
Fjodorov osutas sõna lausumata toolile ja jätkas mingite dokumentide uurimist. Sešenja
jälgis teda, ja tal tärkas halb eelaimus. Ta oli uurija Demidenkoga ära harjunud, mõnikord
tundus talle, et uurija tunneb talle kaasa. Ega tema teadnud, et Demidenko lõi
ülekuulamise aegu meelega sellise õhkkonna, — ta oli märganud, et Sešenja on
sentimentaalne inimene ning tunnete võimusesse sattudes pole ta nii ettevaatlik.
Fjodorovil oli sootuks teistsugune ülesanne — ta pidi Sešenjale mõista andma, et
uurijad ei vaja temalt enam mingit abi ja talle on kõrgeim karistusmäär garanteeritud.
Fjodorov lootis, et hirm murrab lõplikult Sešenja vastupanu ja tahtejõu ning kisub tema
hinge päriselt alasti, nii et sealt võib leida mõne püsiva inimliku iseloomujoone.
Fjodorov muudkui sirvis pabereid. Akna taga hahetas sombune sügispäev, laual põles
alles lamp. Ja rohekast hämarusest vaatasid Sešenjat kalgilt läikivad mustad silmad.
Šešenjat valdas üha suurem hirm.
«Kas te saite oma uue konginaabriga tuttavaks?» küsis Fjodorov.
«Jah, mul oli see au.»
«Kas ta ütles, mis ta nimi on?»
«Just nii — Zekunov.»
«Ja teie?»
«Ma jätsin perekonnanime ütlemata.»
«See pole ilus, Sešenja, ohvitser ei tohi ebaviisakas olla. Või tahtsite te enne välja
selgitada, kas ta teab, kes ta üles andis?»
«Seda ka, kodanik uurija,» vastas Sešenja vaikselt. «Ta ütleb, et ta ei tea, mille eest ta
arreteeriti.»
«Noh, kuivõrd ta teie organisatsiooni ülesandel tõepoo-
99
lest midagi ei teinud, siis võib ta küll nii rääkida. Aga ka meie võime kahelda, kas
Šešenja residendi asemel hoopis esimest ettejuhtunud hooletut funktsionääri üles ei
andnud.»
Fjodorovi tumedad silmad uurisid Sešenjat hirmuäratavalt ainiti. Šešenja surus
tahtmatult käe südamele.

64
 «Ma rääkisin õigust, just tema juurde mind saadetigi, tõsijutt. Mihhail Dmitrijevitš
Zekunov. Välimus langeb ka kirjeldusega kokku. Ma ei petnud teid. Kuidas ma võiksingi
teid petta? Aga ta vedas vist tõesti seanahka, kust mina seda teada võisin.»
«Te ütlete igal ülekuulamisel, et te meie eest midagi ei varja, tegelikult aga otsite
Savinkoviga ühendust.»
«Ei ole otsinud! Ei ole!» kinnitas Šešenja valju häälega.
Fjodorov pani tema ette sedeli, mille ta alles eile vangivalvur Horkovile oli andnud.
Sedelile oli kirjutatud Prantsusmaa Moskva suursaatkonna telefon ja lause, mille Horkov
pidi sel numbril helistades ütlema. Polnud raske mõista, et see lause kujutas endast
leppesignaali Savinkovile: tema adjutant on hädas.
Šešenja viskus põlvili ja tegi nutuse näo.
«Jätke hüsteerika,» ütles Fjodorov, «parem öelge, kes teile selle telefoninumbri andis.»
«Boriss Viktorovitš . .. Savinkov... ise andis ...» vastas Šešenja, nutt kurgus.
«Ma poleks uskunud, et te niisugune kalts olete . .. märg kalts,» krimpsutas Fjodorov
põlglikult nägu.
«Närvid on läbi, kodanik uurija...» nuuksus Šešenja. «Täitsa mokas... Te ju teate... mis
tunne on sedasi elu ja surma vahel kõlkuda. .. Teiste meelest olen ma juba laip... Ma ise
arvan ka, et mul armu loota ei ole. Sellepärast ma otsustasingi sõnumi saata — ehk oleks
mu naine, mu Sašake selle kätte saanud.» Šešenja silmad valgusid jälle pisaraid täis.
Fjodorov viis jutu ettevaatlikult Šešenja perekonnaelule. Jah, ta polnud eksinud,
Šešenja armastas tõepoolest oma naist. Nii omapärane, kui tema tunne ka ei olnud, see oli
siiski armastus. Šešenja arvates oli saatus talle kinkinud ilusa ja osava naise, kes teeb
tema elu kergeks ega jäta teda kuskil hätta, isegi välismaal. Mõte, et Saša võib teda petta,
ajas ta marru. Kui Fjodorov hoolimatult sellele võimalusele vihjas, kiristas Šešenja
hambaid ja pigistas silmad kinni. Enesevalitsuse tagasi saanud, lausus ta:
100
«Saage minust aru, ma olen kõik kaotanud: kui ma Sašast ka ilma jään, siis olen ma
ihuüksi maailmas ja mu elu on läbi.» Tema õlad lõtvusid, vajusid longu, ja ta vaatas
mõttelageda pilguga märja akna poole, kust ei paistnud midagi peale vaikselt sadava
lumelörtsi.

šešenja ja zekunovi vastastamise stenogramm

Fjodorov: Te olete osalt juba tuttavad. (Zekunovile.) Ta ei öelnud teile oma
perekonnanime, see on Šešenja. (Sešenjale.) Zekunov aga ütles teile oma õige nime —
Mihhail Dmitrijevitš. Ma pean teie suhetesse veel mõningat selgust tooma. Võtke
teatavaks, Šešenja, et Zekunov teab, kes meile tema aadressi andis.
(Šešenja vaatas ärevalt Zekunovi poole, too muigas.)
Fjodorov: Niisiis, paneme kirja — see on teie esimene isiklik kohtumine.
Šešenja: Me juba kohtusime kongis.
Zekunov: Ja mina olen Sešenjat KjVKR Varssavi komitees näinud.
Fjodorov: See oli iseasi. Kaks võitluskaaslast tutvuvad praegu minu kabinetis. Küsimus
Sešenjale: kas te võtate omaks, et tahtsite KjVKR juhtiva keskuse ja Savin-kovi enda
ülesandel selle mehe juurde minna?
Šešenja: Kui minu vastas istub tõepoolest Mihhail Dmitrijevitš Zekunov, siis tahtsin ma
küll tema juurde minna.

65
 Fjodorov: Täpsustagem seda fakti teisest küljest. Küsimus Zekunovile: millise parooli
Šešenja pidi teile ütlema?
Zekunov: «Ega te ei tea, kus siin elab kodanik Rubintšik?»
Fjodorov (Sešenjale): Kas te tunnistate parooli õigeks?
Šešenja: Jah.
Fjodorov: Milline vastus sellele pidi antama?
Šešenja: «Kodanik Rubintšik kolis ammu Zitomiri.»
Fjodorov (Zekunovile): Õigus? Zekunov: Õigus.
Fjodorov (Zekunovile): Kust te parooli saite?
Zekunov: Varssavist, Savinkovi organisatsiooni
101
keskusest, mida nimetatakse liidu piirkonnakomiteeks. Selle parooli andis mulle
luureülem Matsijevski.
Fjodorov (Sešenjale): Aga teile?
S e š e n j a: Kah Matsijevski.
Fjodorov: Niisiis, me tegime kindlaks, et te olete tõesti Zekunov ja Sešenja, kelleks te
end nimetate, ning olete mõlemad Savinkovi kontrrevolutsioonilise organisatsiooni
KjVKR liikmed. Eks ole?
(Zekunov ja Sešenja jaatasid seda.)-
Fjodorov (Sešen]ale): Mis eesmärgil te Zekunovi juurde läksite?
Sešenja: Et välja selgitada, miks ta endast elumärki ei anna. Ja siis ...
Fjodorov: Üks hetk — mida teil kästi teha, kui te oleksite leidnud, et Zekunov sihilikult
kõrvale hoiab, see tähendab, et ta on deserteerunud? ... Nonoh, Sešenja, me leppisime ju
kokku, et räägime avameelselt.
Sešenja: Mul.. . mul kästi nii-öelda vastavalt olukorrale . .. abinõud tarvitusele võtta ...
Fjodorov: Äärmisel juhul...
Sešenja: Äärmisel juhul tappa.
Fjodorov: Näete nüüd, meie piirivalvurid, kes Sešenja kinni võtsid, päästsid teie elu.
(Sešenjale.) Mis eesmärgid teil veel olid?
Sešenja: Kui oleks selgunud, et Zekunov ei tunne residenditööd, siis oleksin ma
pidanud tema abiga Moskvas legaliseeruma, aitama tal töö käima panna ja seejärel Poo-
lasse tagasi pöörduma.
Fjodorov: Kui kauaks te sel juhul Moskvasse oleksite jäänud?
Sešenja: Kokkuleppe kohaselt — aastaks.
Fjodorov: Ja mis oli teie ja Zekunovi ühise töö põhieesmärk?
Sešenja: Kõikide Moskvas asuvate savinkovlastega ühendusse astuda. Punaarmee ja
sisepoliitilise olukorra kohta luureandmeid hankida ja Poolasse saata. Teiste Nõukogude-
vastaste elementidega kontaktr astuda.
Fjodorov: Tähendab, meie piirivalvurid ajasid teil spionaažiülesannete täitmise nurja?
Sešenja: Just nii.
Fjodorov: Tuleb välja, et te pole milleski süüdi ja me hoiame teid ilmaaegu trellide
taga?
Sešenja: Ei hoia ilmaaegu.
102
Fjodorov: Mille eest te siis istute? Nonoh, Sešenja, laduge aga kõik avameelselt välja.
Sešenja: Ma võtsin osa sõjaretkedest Nõukogude Vabariigi vastu.

66
 Fjodorov: Niisiis, teie kätel on meie inimeste, nõukogude inimeste verd?
Sešenja: Jah... on küll.
Fjodorov (Zekunovile): Kas teie käed on verest puhtad?
Zekunov: Jah.
Fjodorov: Nõndaks.. . Nüüd, mil te teineteisest kõike teate, jätan ma teid pooleks
tunniks nelja silma alla. Ajage siin omavahel avameelselt juttu.
(Fjodorov väljus toast.)
Sešenja: Saimegi kokku.
Zekunov: Kena kokkusaamine ...
Sešenja: Mul ei vedanud . .. jäin piiril vahele.
Zekunov: Ja mul ei vedanud kulleriga, ta osutus argpüksiks, lobises kõik välja.
Sešenja: Mul on ränk patukoorem hingel, Mihhail Dmitrijevitš, ma pean hästi püüdlik
olema.
Zekunov: Seal teid teie püüdlikkuse eest küll ei kiideta. Teate küll meie seadust —
reeturit ellu ei jäeta.
Sešenja: Mind, vennas, ootab siin ja seal ühteviisi surm.
Zekunov: Seal päris kindlasti.
Sešenja: Ega siingi armu pole loota. Tšekaa on Tšekaa. Zekunov: Tšekaa laseb mul
korrapäraselt kodus naist vaatamas käia.
Sešenja: Jutt või asi! Zekunov: Tänagi lähen.
Sešenja: Miks nad teie eest nii väga hoolitsevad? , Zekunov: Ma ei mängi nendega
peitust, muud midagi.
Sešenja: Astusite nende teenistusse?
Z e k u n ov: Jah, mu elu on nende käes pandiks.
Sešenja (pärast pausi): Mind nad oma teenistusse ei võta.. .
Zekunov: Tahate, et teid rutem maha lastaks? Sešenja: Nemad tahavad seda.
Zekunov: Kui neil sellega kiire oleks, siis oleksid nad teile ammuilma lõpu teinud. Kui
kaua te juba vangis istute?
Sešenja: Kuu aega.
103
Zekunov: Teile oleks võidud ammu lõpp teha. Küllap neil on teid millekski tarvis. S e š
e n j a: Noo? ... Zekunov: Kindlasti...

ÜHEKSAS PEATÜKK
Inglise luureameti ülem soovitas Chufchillile Savinkovi silmaspidamiseks nende
väljapaistvat agenti Sidney Reil-lyt ja ütles, et Reilly ja Savinkov on peaaegu sõbrad. Ent
see hinnang nende kahe omast kohast kuulsa mehe omavahelistele suhetele polnud kõige
täpsem ...
Nad kohtusid esmakordselt Moskvas 1918. aasta kevadel. Savinkov oli just äsja Lõuna-
Venemaalt tagasi pöördunud, kus temaga oli juhtunud lugu, mida ta hiljem nimetas
«ilmekaimaks näiteks kindralite totrusest, mille ohvriks Venemaa langeski».
Valgekaartlikud kindralid Kaledin, Kornilov ja Aleksejev keeldusid teda riigijuhiks
tunnistamast. Liiati ei sobinud kindralitel, kes kavatsesid Venemaal uut isakest tsaari
troonile upitada, ajada asju mehega, kes alles hiljaaegu tsaari perekonnaliikmete pihta
pomme pildus ja nimetas ennast revolutsionääriks. Kindralid palusid, et ta sõidaks

67
Moskvasse ja koondaks sealsed ohvitserid ühte, valmistaks neid ette kontrrevolutsiooni-
listeks väljaastumisteks.
Savinkov sõitiski Moskvasse. Ta mõistis, et polnuks mõistlik kindralitega tülli minna
— nende käsutuses oli valgekaartlik armee, ja see oli tollal ainuke reaalne jõud bolševike
vastu võitlemiseks.
Moskvas asus Savinkov esialgu, nagu me juba teame, Derenthalide poole elama ning
hakkas siis raashaaval koguma kontrrevolutsioonilisi jõude, koondas nad niinimetatud
Kodumaa ja Vabaduse Kaitse Liitu. Tollal panigi teda tähele ja hakkas soosima
Tšehhoslovakkia poliitik Masaryk, kes viibis parajasti Moskvas, ning tema järel ka
Prantsuse ja Inglise luure. Sidney Reillyt, kes tookord samuti Moskvas oli, peeti suureks
Venemaa tundjaks, «Vene kõrbe Lawrence'iks»; talle anti käsk Savinkov üles otsida ning
temaga kohtuda . ..
Hiljem püüdis Savinkov alati alla kriipsutada, et Reillyga ei sidunud teda miski peale
eraviisilise tutvuse.
104

Asjatu ettevaatus — Reilly oli tema silmis ennekõike Inglise luure resident.
Järgmine kord kohtusid nad juba Poolas. Savinkov alustas tookord Nõukogude
Venemaa vastase võitluse uut etappi. Punaarmee oli just äsja kindralitest bandiitide,
vennaste Bulak-Balahhovitšite armee, mille formeerisid ja relvastasid Poola sõjardid,
puruks löönud. Poola oli sunnitud Nõukogude Venemaaga rahu sõlmima. Kuid ta ei
mõelnudki rahulepingu tingimusi ausalt täita, vaid aitas Savinkovil Bulak-Balahhovitši
purukslöödud Väe riismetest ja Baltikumist Poolasse toodud valgekaartlikest
ohvitseridest jõukusid moodustada.
Savinkovi arvates said Bulak-Balahhovitšid sellepärast lüüa, et nende retk oli lihtsalt
järjekordne sõda, inimesed aga olid sõdadest tüdinud. Ta otsustas kasutada sootuks uut
taktikat — Venemaale lähevad siitpeale tema käsilaste väikesed salgad. Nad lähevad
ruttamata, igaüks eri marsruudil, külast külla, linnadest hoolega eemale hoides. Nende
poliitiline programm on väga lihtne: maa jagamine talupoegadele ja nõukogud ilma
bolševiketa. Grupid tungivad üha sügavamale Venemaale, jättes kõikjal oma teele
kontrrevolutsioonilisi rakukesi — viiemehelisi salku, millest hiljem saavad kohalikud
võimuorganid. Sellele lisaks tungib Poola piiri äärest Pihkva suunas suur väesalk, see
peab mitte üksnes uut taktikat, vaid ka jõudu demonstreerima. See väesalk vallutab
terveid linnu ning kehtestab seal uue võimu — nõukogud ilma kommunistideta. Väe-
salka hakkab juhtima polkovnik Pavlovski; tollal istus ta küll koos kindral Balahhovitšiga
Poolas vangis, kuid pidi täna-homme vabaks saama.
Noil päevil sõitiski Sidney Reilly Savinkovi juurde Poolasse. Savinkov lootis juba, et
Inglismaa teda tema uuel sõjaretkel toetab, kuid kahjuks saabus Reilly, kui tema juttu
uskuda, omal algatusel ja koguni ülemuste tahte vastaselt. Teda pahandas tema
peremeeste suhtumine Vene küsimusse.
«Neile on see vaid üks maailmapoliitika probleemidest,» ütles ta üsna usutava vihaga.
«Balkani küsimus, Saksa küsimus, ja kuskil nimekirja lõpus ka Vene küsimus. Teate,
miks ma siia sõitsin?»
Savinkov ütles, et ei tea, ise aga mõtles, et Reilly viha pole midagi muud kui ainult
maskeering, ta saadeti
105

68
 uurima, kui tõsine Savinkovi kavandatud uus Nõukogudevastane aktsioon on.
«Ma tulin teid paluma — võtke mind ühte oma võitlus-salka lihtsõduriks,» lausus
Reilly ootamatult.
Savinkov ei suutnud üllatust varjata, Reilly aga jätkas kirglikult:
«Keegi ei mõista, et Venemaast on saanud mu elusaatus! Ma ei või Vene küsimuse
lahendamisest eemale jääda, kui teiste õlgadel lasub nii ränk koorem. Noh, kas te võtate
mind vastu?»
«Võtan,» Savinkovi silmad läigatasid niiskelt.
Nad tõusid, kaelustasid teineteist ja hõõrusid põske põse vastu.
Sõjaretke esimestest päevadest peale hakkas Pavlovski jõuk Tšoni4 võitlussalkade ja
tšekistide käest üpris valusaid lööke saama. Kohalikud elanikud olid jõugu vastu
varjamatult vaenulikud või paremal juhul ükskõiksed. Pavlovski märatses kõigest väest.
Sellal kui väike väesalk, mille koosseisus oli ka Savinkov ise, varjas end Polesje soodes,
tungisid Pavlovski bandiidid inimesi maha lastes ja puues, riisudes ja põletades läbi
Valgevenemaa kiiresti Pihkva poole.
Reilly läks Pavlovski jõuguga kaasa. Kahekümnendal päeval pärast lahingutegevuse
algust jõudsid Pavlovski ja Reilly selle salga juurde, kus Savinkov oli. Ta võttis nad vastu
metsas, muldonnis tattninalambi valgel. Laual seisis suur pudel hägust puskarit, kuid
jooming jäi ära. Pärast Pavlovski ettekande .ärakuulamist võttis Savinkov ta korralikult
läbi, süüdistas teda retke poliitilise programmi läbikukutamises ja selles, et ta ei oska
poliitikat avaliku võitlusega seostada. Pavlovski jäi oma arvamuse juurde kindlaks: enne
pole midagi head loota, kui kõik kommunistid viimseni on maha notitud . . .
Reilly kasutas Savinkovi ja tema lähima võitluskaaslase vahelised lahkhelid ära, ta
teatas, et ta ei saa kaasa lüüa võitluses, millel puudub selge eesmärk ja selge strateegia,
ning sõitis ära ...
Savinkov aga ei mõistnud terrorit kuigi kaua hukka, — nähes, kui halvasti asjad
edenevad, võttis temagi terrori vastuvaidlematult omaks ja rakendas seda Pavlovskiga
võrdselt. Kirjas, mille ta selle retke aegu Dickhof-Derenthalile
106
saatis, kirjutas ta: «Meie emake-Venemaa on tõesti mõistatuslik maa. Paistab, et mida
halvem tal on, seda parem talle. Mõistuse keelest ei saa ta aru. Ta mõistab ja mäletab
ainult kantsikut ja nagaani. Seda keelt me temaga nüüd räägimegi, kaotades pehkinud,
kuid mõtlevate vene haritlaste viimased tunnused ...»
Kui Reilly peaaegu kaks aastat hiljem Savinkovi ette teatamata tema Pariisi korteris
külastas, võeti ta jahedalt vastu. Ent Reilly tunnistas kohe üles, et ta oli tookord Inglise
luureameti ülesannet täitnud.
«Mul kästi teie sõjaretke perspektiivid välja selgitada,» ütles Reilly. «Ja avameelselt
öelda, ma tahtsin oma pagemisega teile rutem selgeks teha, et ilma selge eesmärgi jä
selge taktikata ei saa võidelda ...»
Savinkovile meeldis Reilly siirus, ja aegapidi muutus nende vahekord soojemaks. Nad
käisid küll läbi, kuid sõpru või isegi ainult — nagu Inglise luureameti juht ütles —
peaaegu sõpru neist siiski ei saanud ..,
Sel esmaspäevahommikul kohtusid nad Pariisi restoranis «Trocadero». Saalis oli vaikne
ja ebamugav — restoran oli mõeldud õhtuseks kasutamiseks, siis oli siin õdus. Oli tunda
tubakasuitsu ja kölni vee hapukat lõhna, mis püsis siin vististi õhtust saadik. Kelnerid olid

4Eriotstarbelised väeosad. (Autori märkus.) 106

69
alles nüüdsama tööle tulnud ja liikusid loiult, vastu tahtmist. Nad tahtsid isekeskis
sõnakese juttu ajada, nüüd aga tulid äkki kliendid. Need olid Sidney Reilly ja Boriss
Savinkov. Nad istusid akna alla, tellisid kerge hommikueine ja vaatasid kaua vaikides
aknast välja, kus hoogne kevadine vihm väljakut uhtis.
«Ma olen teile tuhat korda helistanud. Kus te ometi olite?» tegi Reilly viimaks jutuotsa
lahti.
«Seal, kus ma olin, mind enam ei ole,» muheles Savinkov. «Käesoleval juhul sobib see
vene kõnekäänd imehästi.»
Reilly teadis küll, kus Savinkov oli käinud, ta soovis vaid oma andmetele kinnitust
leida.
«Pean ütlema, et teie ebajumal Benito Mussolini on labane poseerija.»
Savinkov ei vaielnud vastu. Varemalt oleks ta viivitamatult Mussolini kaitseks välja
astunud, aga nüüd ta vaikis — järelikult polnud tal Itaalias midagi välja tulnud.
«Üleeile nägin ma üht kroonikafilmi,» jätkas Reilly, «Mingit rongkäiku Roomas Benito
osavõtul. Kole odav ja
107

üldsegi mitte naljakas operett. Dekoratsioonid justkui mõnes tragöödias: Muinas-

Rooma. Teie duce aga käitus nagu andetu tsirkusetola.»
«Ta pole sugugi rohkem minu kui teie duce,» kostis Savinkov külmalt.
«Pardon, pardon, mon ami,» puhkes Reilly naerma. «Te ju kaitsesite teda alles hiljuti
kõikide eest. Kui keegi teeks katset Pariisis säärast operetti mängida, siis uputataks ta
Seine'i.»
«Aga itaallaste hulgas on ta populaarne,» sõnas Savinkov tõsiselt. «Igal rahval on
sellised juhid, nagu ta väärib.»
«Te ütlesite kunagi: «Oleks Venemaal oma Mussolini!»» «Ma tahtsin sellega öelda, et
Venemaa vajab tugevat liidrit.»
«Keegi ei tea, mida Venemaa vajab. Võib-olla vajab ta uut Rasputinit.»
«Ärge pilage, ei maksa,» krimpsutas Savinkov väsinult
nägu.
Reilly pani käe talle õlale:
«Palun vabandust.»
Ja mõlemad vaikisid jälle kaua ...
«Kui ma Venemaale mõtlen, näib ta mulle üksildase teekäijana, kes rändab öösel
ääretus stepis ja eksib märkamatult ära, satub omaenda eilsetele jälgedele ja käib oma
hirmuäratavalt üksildasel ja lõputul orbiidil ringiratast. ..» Savinkovi silmad hakkasid
niiskelt läikima — ta oli võimeline omaenda jutust heldima.
Reillyt see ei liigutanud. Ta pani Savinkovi ette lauale väljalõike Prantsuse ajalehest
«Temps». See oli Beneši intervjuu, kus räägiti šarlatanpoliitikuist, kes laimavad väikest
tagasihoidlikku Tšehhoslovakkiat ning väidavad, et ta soovivat ja olevat koguni katset
teinud Venemaal Leninit kukutada.
Reilly nägi, kuidas Savinkovi nägu selle artikli lugemisel halliks värvus. Väljalõike
sõrmenipsuga eemale lennutanud, lausus Savinkov kõlatu häälega:
«Nähtavasti kujundavad väikeriikide kitsad piirid kitsa-rinnalisi poliitikuid.»

70
 «Ent kas mitte teie ei viinud teda mõttele Leninit kukutada?» küsis Reilly häirimatult.
«Ma ju mäletan, kuidas Tšehhoslovakkia kindral Klecanda Moskvas teie ümber keerles,
ja Masaryk ise samuti.»
108
«Praegu on protsessid, mis toimuvad sügaval vene ühiskonna sisemuses, kogu
maailmale äärmiselt tähtsad. Kuid kahjuks mõtlevad paljud Lääne targemad pead
Venemaast ikka veel primitiivselt ega näe, võib-olla ei tahagi näha uut, mis seal tärkamas
on... Aga pole viga, küll saabub tund, mil...» Savinkov jäi äkki vait.
«Ma tahan teid aidata, mu sõber,» Reilly pani oma külma käe Savinkovi käele.
«Ameerikas on olemas autokuningas Fordi asutatud rahafond. Te võiksite sellest fondist
üsna hõlpsasti raha saada. Seal ei armastata koonerdada. Ent asja vastu tuleb huvi äratada.
Kas te ei tahaks ühe ameeriklasega kohtuda?»
«Ega ta minu hinge pandiks ei nõua?»
«Ma soovitan teile kõigest südamest — rääkige selle mehega.»
«Millal? Kus?»
«Kohe helistan,» vastas Reilly toolilt tõustes.
Savinkov poleks sugugi imestanud, kuuldes, et mees, kellest Reilly rääkis, hommikust
saadik siin «Trocaderos» oli istunud. Ta ilmus saali paar minutit pärast Reilly
tagasitulekut.
Mees oli vaevalt kääbusest suurem, ta kandis nahkkuube ja moodsaid paksu tallaga
kingi. Tema kõrk kuivetu nägu oli pruuniks päevitanud, ning ta käitus säärase sundimatu
elegantsi ja toreda sõltumatusega, et see paistis talle koguni pikkust juurde andvat.
Kelnerid tegid talle juba kaugelt aupaklikke kummardusi.
«Mulle teeb suurt rõõmu teiega tutvuda,» sõnas ta Savinkovi kõrvale istudes, kuid ei
andnud Savinkovile kätt ega nimetanud oma nime. Kelneri jumaldavat ja ootevalmis
pilku märgates tegi ameeriklane oma lühikese käega majesteetliku žesti, saatis ta
minema. «Ma kuulsin, et te vajate oma ürituse jaoks Venemaal raha?» pöördus ta
Savinkovi poole. «Me võime seda teile anda. Kuid ühel tingimusel: me soovime teilt
tänapäeva Venemaa kohta üksnes tendentsivaba informatsiooni saada. Muud midagi!
Kohe seletan. Meie, ameeriklased, oleme ärimehed. Me oleme valmis oma raha
riigipööretesse paigutama, kui need ei lase end kaua oodata ja kui meil avanevad seejärel
paremad äritsemisvõimalüsed. Ent kui asi aastate kaupa venib ja keegi kurat ei tea,
millega lugu lõpeb, siis meie säärast mängu kaasa ei mängi. Teie praegune poliitika ja
teie huvid Venemaal on teie enda asi, ja meie muidugi
109
mõista tervitaksime teie võitu. Kuid me peame teie võitudest või lüüasaamistest täiesti
sõltumatult teie käest, või õigemini — teie informaatoritevõrgult Venemaal saama täiesti
objektiivse pildi sellest, mis sealses majandus- ja poliitikaelus praegu aset leiab. Kas te
olete mu tingimusega päri?» Mehikese väikesed hallid silmad uurisid Savinkovi kõrge
lauba alt, sügavatest silmakoobastest heatujuliselt ja häbematult.
Reilly lehitses sellal ükskõikse näoga mingit pildiajakirja; ta ei paistnud midagi
kuulvat, nagu poleks see jutuajamine üldse temasse puutunud.
«Tarvis järele mõelda,» algas Savinkov ebalevalt, sest ehkki ta ka kõige täbaramas
olukorras kunagi pead ei kaotanud, ei osanud ta praegu kohe vastata.
Ameeriklane ootas viivu ja hüüdis:

71
 «Oh seda salapärast vene iseloomu! Kui uskuda teie Dostojevskit, käis teie kaasmaalase
härra Raskolnikovi käsi üpris täbarasti, sest ta hakkas oma kuriteo üle järele mõtlema.
Asi on äärmiselt lihtne: teie vajate raha ja meil on tarvis objektiivset pilti Venemaa elust.
Mis siin mõtelda...» Ta vaatas kella ja tõusis. «Vastuse annate homme, Reilly kaudu.»
Ameeriklane oli juba restorani hämarasse vestibüüli kadunud, lauas aga valitses ikka
veel vaikus.
«Ma ei kadesta teid,» sõnas Savinkov viimaks.
«Mind seovad temaga ainult äriasjad,» vastas Reilly ja pani ajakirja käest.
«Jah?» kergitas Savinkov irooniliselt kulme.
«Jah, jah, ja veel kord jah,» kostis Reilly, ignoreerides vestluskaaslase pilget. «Ma
organiseerin kaubandusfirmat, mis hakkab Ameerikas vene muuseumide fondidest ja
eraisikute kogudest hangitud kunstiteoseid müüma. Inimene peab ju ka oma
vanaduspäevade eest hoolt kandma.»
«Aga minu käest nõuab ta midagi muud,» lausus Savinkov, keda inglase usaldav toon
pisut hämmeldas.
«Ega te ometi lootnud, et ta teeb teile ettepaneku teie teoseid uues trükis' välja anda?
Või pakub teile vägesid sõjaretkeks Venemaale?» nöökis Reilly heasüdamlikult. «Ma
soovitan teile siiralt — võtke see raha, mida nad teile pakuvad, vastu ja andke neile
Venemaast ülevaade. Te võite seda teha koguni mälu järgi, ega nad nagunii ainuüksi teie
käest saadud andmeid usu.»
110
«Ei! Minu nimi on tõe kindlaim garantii!» hüüdis Savinkov.
«Vannun alla.» Reilly tõstis naljatades käed. «Aga kas nemad ka on võimelised
bolševikega sobinguid sõlmima?»
«Nemad? On küll, mu sõber. Nad on kõigeks võimelised.»
«Kõik nood paksmaod kardavad, et ka nende kodumaal võib revolutsioon puhkeda,»
ütles Savinkov vaikselt ja tigedalt. «Nad valisid endile ülisoodsa positsiooni — kasud on
kindlad ja oma proletariaadil saab suu kinni toppida. Aga nad veel pettuvad. Ma
ohverdan oma elu selle nimel. Enne surma näen ma noid paksmagusid ahastuse pärast
juukseid katkumas, aga siis on juba hilja. Suur ja sõltumatu, bolševikest vaba Venemaa
kõrgub siis kogu moraalse laostumise ja kasuahnuse sohu uppunud maailma kohal. Las
nood kääbused kirjutavad siis oma memuaarides, kui häbematult nad mind kohtlesid.»
Reilly jälgis Savinkovi mõtlikult ja pidas endamisi aru: kas ta tõesti ikka veel usub oma
Venemaasse? Seda oligi Inglise luure juhtkond palunud välja selgitada. Kas tä tõesti
usub?
«Ma arvasin, et Saksamaa sündmused ajavad neile hirmu nahka,» viskas ta jutulõkkesse
uusi laaste. «Saksa revolutsioon puhkes ju ilmselt Vene revolutsiooni vastukajana.
Tähendab, täna Saksamaa, homme aga on järg Inglismaa käes?»
«Ei,» sähvatas Savinkov äkki elavnedes. «Saksamaa sündmused just rahustavad neid.
Tuleb välja, et revolutsiooni pole sugugi raske maha suruda, tarvitseb ainult tahta, aga
veel targem on teda ära hoida. Venemaal on - lugu palju keerulisem. Kirjeldamatult
keerulisem. Venemaad tuleb näha, tunda ja tunnetada, nagu mina seda teen, siis pole
arusaamatusi ja kohutavaid üllatusi karta. Mina näen läbi aegade udu kõike, absoluutselt
kõike ette!» Ta sattus, ilma et ta ise seda märganud oleks, oma kuulsasse
ekstaasiseisundisse, mida ta endamisi «autosugestiooni-tuhinaks» nimetas, teiste silmis
aga oli see ekstaas, inspi-ratsioonipuhang, prohvetlik ilmutus. Ljuba Derenthal nimetas

72
seda tema selgeltnägemisandeks. Savinkov ajas pea veel rohkem kuklasse, tema
pilusilmad läksid suureks ja vaatasid kaugusse, enda ümber midagi märkamata. Ta
111
ei väljendanud häält, ajuti rääkis ta koguni sosinal, kuid iga tema sõna oli selgesti
kuulda.
Reilly oli teda juba mitu korda niisuguses seisundis näinud, seepärast kuulas ta teda
erilise üllatuseta. Ta ainult püüdis vahet teha, mis Savinkovi jutus kuulub samaanlike
ennustuste valdkonda ning mis omab reaalset alust ja võib puht-tööalast huvi pakkuda.
«Mul on Venemaal midagi niisugust, mida kellelgi teisel seal enam ei ole,» jätkas
Savinkov äkki kinnisilmi ja sosinal. «Mul on seal omad inimesed, minu ustavad, järele-
proovitud pooldajad, ja nad pole seal mitte juhuslikud pealtvaatajad, nagu teie
diplomaadid, vaid võtavad sealsest elust osa. Ja nad ei võitle bolševismi vastu mitte
sellepärast, et keegi neid värvanud on. Nende endi elu on nad sellele ainuõigele
loogilisele järeldusele viinud. Nii sünnib Venemaal mittekunstlik, elust endast võrsunud
antibolševism. Jaa, jaa, jaa!»
Ta ütles viimased sõnad kilava häälega, tõmbas sügavalt hinge ja jäi vait. Lõõm tema
silmis kustus, ainult sügavad kortsud suunurkades tukslesid veel natuke aega, enne kui
kogu tema nägu hariliku unise võitu ja mõtliku ilme omandas.
Savinkovil olid mõned peegli ees kätteõpitud näoilmed, ta oli neile koguni nime
pannud: «Sülitan kõigele», «Ma ei võta teiesuguseid üldse jutule», «Olen oma mõtetesse
süvenenud». Praegu tarduski Savinkovi näole viimatimainitud mask. Ta oli mõtetesse
süvenenud. Reilly aga mõtles sedaaegu: «Pagan võtaks, Savinkov on siiski ainuke
poliitikategelane, kellel Venemaal tõesti pooldajaid leidub ja kes nendega ühenduses on.
Tal on informatsiooni, mida ta Poola ja Prantsuse luurele ei anna, ja kui tal ka pole seda,
siis võib ta seda hommepäev saama hakata. Tema ausus on väljaspool kahtlust. Ei, ei,
niisugust meest ei tohi kaotada.» Nüüd oli Reillyl informatsioon, mida Inglise luure
vajas, olemas ja ta võis jutu lõpetada.
Savinkov tõstis pilgu ja küsis ilmet muutmata:
«Tähendab, teie arvates peaksin ma selle gnoomi ettepaneku vastu võtma?»
«Mina ei kõhkleks hetkegi,» vastas Reilly. «Teile pakutakse suurepäraseid tingimusi:
pole tarvis kedagi tappa, midagi õhku lasta, tuleb vaid objektiivset informatsiooni anda.
Ja lõppude lõpuks, kui see informatsioon väärtuslikuks osutub, võivad nad teie peale
panuse teha.»
112
«Ma pole hobune.»
«Hüva, hüva, nad saavad teie liitlasteks. Ma annan teile head nõu: ärge viivitage
vastusega. Lubage mul neile hommepäev öelda, et te olete nõus.»
«Öelge pealegi,» vastas Savinkov hääletult, ainult huultega sõnu vormides.

ÜHEKSANDA PEATÜKI LISA

PROJEKT Autor — A. P. Fjodorov
Üldine olukord, millega on seletatav uue kontrrevolutsioonilise organisatsiooni
«Liberaaldemokraadid» («LD») tekkimine Venemaal
Arusaamine, et nõukogude võimu positsioonid Venemaal tugevnevad.

73
 (Artuzovi ääremärkus: Mitte ainult Venemaal, vaid ka rahvusvahelisel areenil. Tuua
fakte, mis seda kinnitavad.)
Elanikkonna peamised klassid — proletariaat ja talurahvas — on nõukogude võimult
suuri hüvesid, soodustusi ja tagatisi saanud. Näiteks tööstuses on tööpuudus peaaegu
täiesti likvideeritud. Töölised näevad oma silmaga, kui suuresti tootmist laiendatakse.
Tööline elab oma palgast üsna lahedalt ära."Uus majanduspoliitika kül-lastas siseturu
kõigi vajalike kaupadega. Talupojad said endile maad ning on nüüd selle täieõiguslikud
peremehed. Peale selle tunnevad vene talupojad nüüd esimest korda, et neist peetakse
lugu.
Võib kui palju tahes rääkida ja kirjutada, et toitlusmaks olevat riisumine, fakt jääb
faktiks — see maks on üksnes rikastele talupoegadele koormav.
Seepärast, kui bolševikud ütlevad, et kontrrevolutsiooni sotsiaalne baas Venemaal
likvideerub, siis on see ühtaegu õige ja vale. Meil on tähtis välja selgitada, mille poolest
see vale on.

Organisatsiooni «LD» tekkimine

Salaorganisatsioon «Liberaaldemokraadid» («LD») tekkis vana režiimi aegsete
haritlaste keskkonnas nende Nõukogude-vastase positsiooni ühe konkreetse ilminguna.
Savinkov näeb selles niihästi kindlat märki haritlaste Nõukogude-vastasest meelsusest,
mis talle juba teada on, kui ka midagi uut — ta veendub, et see organisatsioon on väga
tõsiselt mõeldud, ehkki tema juhtkond on mõneti naiivne nagu vene haritlased ikka. Ta
näeb, et see organisatsioon on sündinud piinarikkal, kuid loomulikul teel ning elab samas
keskkonnas, mis ta ellu kutsus.
(Artuzovi ääremärkus: Sõna «elab» asendada sõnaga «tegutseb» — las mõtlevad, et
«LD» mitte ainult ei kogu jõudu, vaid juba teeb midagi.
Et «LD» kirjeldamisel on kasutatud Venemaa mitmes nurgas eksisteerinud ehtsate
kontrrevolutsiooniliste haritlasgruppide kohta
113
kogutud andmeid, siis peaks Savinkovil jääma mulje, et «LD» on arvukate harudega
kontrrevolutsiooniline massiorganisatsiooni
«LD» juhtkond peab oma peamiseks ülesandeks, nagu ennegi, jõudude koondamist, tal
on selleks piiramatuid reserve. Välismaalt abi otsida otsustas «LD» juhtkond ainult
alljärgnevail põhjustel.
(Puzitski märkus: Tuleks öelda, kust organisatsioon raha saab. Minu arvates võiks
nimetada järgmisi tuluallikaid: organisatsiooni liikmete vabatahtlikud annetused,
mõttekaaslaste kingitused, isiklike väärtasjade loovutamine jt. raha hankimise viisid,
mida me teame sedasorti organisatsioonides tegelikult kasutusel olevat.)

Ajalooliste sündmuste ootel

«LD» programm on lihtne ja kõigile arusaadav: haritlaskond on teatavasti maa sool,
oma rahva mõistus. Kommunistid ei tunnusta seda. Haritlased omakorda ei tunnusta
kommuniste ja kuulutavad neile leppimatult sõja.
Seniajani oleme me vaid jõudusid koondanud ja seda oma peamiseks ülesandeks
pidanud, «LD» liikmed nimetasidki endid «jõu-koondlasteks». Jõudude koondamine on

74
meil hästi korda läinud. Ja lõpuks, «LD» võib uhkust tunda organisatsiooni massilisuse
üle,: ehkki tema liikmeskond on võrdlemisi kirju. Liikmeskonna kirevus ei riku sugugi
organisatsiooni ühtsust poliitilise põhiprogrammi elluviimisel.
(Puzitski ääremärkus: Siinkohal tuleks näidata, mida «LD» oma programmi
teostamiseks ära on teinud peale jõudude koondamise. Peaks tooma mingeid
puhtharitlaspäraseid näiteid, nagu «LD» liikmetele viisaka töökoha leidmine või eriti
suurt puudust kannatavate «LD» liikmete toetamine. Ja veel paar säärast heategevuslikku
üritust, mis ühtlasi veenaksid Savinkovi selles, et organisatsioonil on raha ja igasuguseid
muid võimalusi.)
Ent nähtavasti pidi mõnedel «LD» kärsitumatel liikmetel kord paratamatult tärkama
mõte, et aeg on jõudude koondamiselt tegudele üle minna. See ei toonud kaasa
organisatsiooni lõhenemist, sest tegutsemismõte ei leidnud organisatsiooni liikmeskonna
hulgas küllaldast poolehoidu. Keskkomitees toetas seda mõtet üksainus inimene (A. P.
Muhhin)5. Kuid hiljem selgus, et jõudude koondamiselt tegudele ülemineku mõte on
nakatav või, õigemini öelda, ahvatlev, eriti inimestele, kes bolševike süü läbi nii ränki
kannatusi läbi on elanud ja praegugi elavad. Nõnda ilmusid «LD» liiki meskonna hulka
«jõukoondlastele» lisaks «aktivistid».
Käesoleval ajal on tegevusseastumise küsimus organisatsioonis nii populaarseks
saanud, et me olime sunnitud seda arutusele võtma.
(Puzitski märkus: Savinkovi jaoks tuleb täpsustada, et arutlusest võttis osa ainult
juhtkonna ladvik, organisatsioonile pole seda teatavaks tehtud.)
Vaidlustes, mis nüüd puhkesid, ei sündinud tõde. Küll aga kerkisid ja jäid lahendust
ootama näiteks järgmised probleemid:
114
Millist olukorda Venemaal ja rahvusvahelisel areenil peab «LD» juhtkond objektiivselt
ideaalseks, et bolševike vastu otsustavalt välja astuda?
Mida «otsustava väljaastumise» all mõista? Ülestõusu? Palee-pööret?! Terroriakte?
Diversioone? Sabotaaži?
«LD» ja rajatagused kontrrevolutsioonilised jõud. «LD» ja Euroopa riigid. Aga
Ameerika?
(Artuzovi märkus: Punkti «c» võiks parem niimoodi sõnastada: «Kuidas reageeriks
«LD», kui läänemaailm otsustava väljaastumise ajal, iseäranis pinevas olukorras, «LD»-
le abi pakuks?»)
Neist probleemidest on ainult kaks viimast mingil maaral selged: kurbi ja veriseid
minevikukogemusi arvesse võttes keeldub «LD» kategooriliselt välisriikide abi vastu
võtmast, eriti kui jutt on interventsioonist; «LD» loobub ka rajataguste vene kontrrevolut-
sionääride abist, sest ta peab monarhiat Venemaale veel kahjulikumaks kui bolševismi.
Emb-kumb, kas «LD» on tõepoolest reaalne jõud, kes võib kunagi võimu enda kätte võtta
ja teha Venemaast XX sajandi demokraatliku riigi, või on «LD» välismaa kindralite
armetu marionett ning ilma nende abita täiesti jõuetu. «LD» juhtkonnal on see küsimus
selge. Ja siiski ei viinud vaidlused tegevusprogrammi üle kuhugi välja. Kui mitte
arvestada seda, et nüüd hääletavad tegevusseastumise poolt kaks Keskkomitee liiget. Pea-
legi ei tulnud vaidlused organisatsiooni ühtsusele kasuks, sest ehkki probleemi arutati
konspiratiivselt, levisid organisatsioonis ikkagi kuuldused lahkhelidest juhtkonna hulgas.

5Legendi kohaselt mängis Muhhini rolli, nagu me teame, A. P. Fjodorov.

75
 Selguse puudumist tegutsemise küsimuses võib seletada ka sellega, et «LD» juhtkonnas
pole ainustki vilunud poliitikut. «LD» organiseeris isegi oma konspiratsioonisüsteemi
iseseisvalt, ja muide, see õnnestus tal päris hästi — siiani pole veel ükski «LD» liige sisse
kukkunud. Ent «aktivistidel» on ühes suhtes õigus: kui hästi «LD» ka ei konspireeruks,
tarvis on valmistuda avalikuks võitluseks võimu pärast, Venemaa riigikorra muutmise
nimel. Tõepoolest, kui kaua seda hetke ka edasi ei lükataks, kunagi jõuab ta paratamatult
kätte, ja kui siis valmis ei olda, võib juhtuda, et organisatsioon tema käsutuses olevatest
jõududest hoolimata osutub otsustaval momendil teovõimetuks. See pole paradoks, vaid
reaalne situatsioon; kõik «LD» Keskkomitee liikmed näevad selles juba tõsist ja akuutset
probleemi, kuid enamik Keskkomitee liikmetest peab seda puhtteoreetiliseks
probleemiks.
Olgu kuidas on, aga just selles situatsioonis tärkaski mõte välismaale emigreerinud
vene poliitikategelasi konsulteerida. Kõne alla tulid niisugused poliitikud nagu Tšernov,
Savinkov ja Kerenski. Asja arutati, ja kõige soovitavamaks konsultandiks tunnistati
Savinkov. Ent otsustades temaga konsultatsiooni asjus läbirääkimistesse astuda, peavad
«LD» juhid oma kohuseks avameelselt öelda, mis kahtlused neil B. V. Savinkovi suhtes
olid. Kogu tema varasem tegevus — jutt on tema kui terroristi ja esseeride löökrühma
liikme võitlusest tsaarivalitsuse vastu — äratab «LD» juhtkonnas küll lugupidamist, kuid
«LD» juhtkond peab tarvilikuks otsekoheselt öelda, et ta ei kiida kunagi heaks seda, mida
B. V. Savinkov tegi Vene revolutsiooni allakäigust, 1917. aasta oktoobrist alates — tema
katseid organiseerida revolutsiooni mahasurumist sõjaväe abiga, tema süü läbi esile
kutsutud mõttetut verevalamist
115
Jaroslavlis, Muromis ja mujal Venemaal ning loomulikult ka seda, et ta organiseeris
monarhistlikule valgekaartlaste armeele rajatagust toetust ja üldse tegi panuse välisriikide
interventsioonile, Sellegipärast peab «LD» juhtkond B. V. Savinkovi ainukeseks
poliitikategelaseks, kelle käest ta praegu nõu võib küsida, ning teeb talle ausalt teatavaks,
milliseid plusse ja miinuseid «LD» Keskkomitee liikmed tema tegevuses on leidnud ning
mistõttu «LD» juhtkond viie häälega kolme vastu otsustas B. V, Savinkovi käest nõu
küsida.
Otsus: See on vaid skeem. Pärast kinnitamist lisatakse siia elust võetud andmeid,
tõetruid üksikasju, ajamärke, konkreetseid elulugusid jm.
A. P. FJODOROV

KÜMNES PEATÜKK
Andrei Pavlovitš Fjodorov töötas kaheksateist tundi ööpäevas. Tema laual oli terve virn
juurdlustoimikuid tšekistide poolt purustatud ja tšekistide kontrolli all olevate kontr-
revolutsiooniliste organisatsioonide kohta. Neist toimikuist kogus ta raashaaval tüüpilisi
näiteid põrandaaluste kontrrevolutsionääride tegevusest, sai teada nende nime, töökoha ja
koduse aadressi.
Organisatsiooni «LD» skeem kattus elust võetud üksikasjadega tema tegevuse kohta,
organisatsioon sai endale liikmeid, kes tulevikus, Fjodorovi jutuajamistel Savinkoviga,
pidid elustuma ja tegutsema hakkama ning sel kombel legendi usaldusväärsust kinnitama.

76
 Möödus kaks kuud, enne kui see töö valmis sai, teiste vastuluuretöötajate poolt
põhjalikult läbi arutati ning Dzeržinski selle pärast täpsustamist ja täiendamist viimaks
kinnitas.
Asjaga tutvunud, kutsus Feliks Edmundovitš Fjodorovi enda juurde, andis toimiku
«LD» materjalidega talle tagasi ja ütles:
«Jumal hoidku teiesuguse vastase eest, meil tuleks teiega tublisti vaeva näha.»
Dzeržinski pilgus polnud muheluse varjugi. Ta jätkas niisama tõsiselt:
«Siin on huvitav vastuolu: mida tõepärasem meie «LD» on, seda selgemini hakkab
silma, et ta on hukkumisele määratud, nagu needki organisatsioonid, kelle töökogemusi te
kasutasite ja kelle me juba oleme purustanud või lähemas
116

tulevikus purustame. Ja ma mõtlesin: ei tea, kas te tegite vea või on see veel üks legendi
voorus?»
«Ka mina olen sellele mõelnud, Feliks Edmundovitš,» vastas Fjodorov. «Tõepoolest
tekkis vastuolu: kui lugu on usutav, siis pole «LD»-1, nagu temasugustel ehtsatel
organisatsioonidelgi, tegelikult kuigi rõõmustavad tulevikuperspektiivid. Lootusrikkalt
vaatavad tulevikku ainult mõned üsna autoriteetsed «LD» tegelased, lõppude lõpuks on
see nende subjektiivne õigus. Kuid objektiivseid asjaolusid, mis selleks põhjust annaksid,
ma ei leidnud.»
«Väga hea, et te nii arvate. Savinkov pole loll, ta teab üht-teist olukorrast Venemaal.
Ühesõnaga, tubli, seltsimees Fjodorov. Hakake pihta...»
Minski rong pidi väljuma kell kakskümmend kolm kolmkümmend. Kell oli juba kümne
peal, Fjodorov ja Zekunov aga ajasid alles juttu. Fjodorovi kabinet oli külm. Akende taga
möllas tuisk, tuul puhus kittimata akende pragudest sisse ja liigutas kardinaid. Zekunov
istus seljaga akna poole ja värahtas aeg-ajalt külmast, aga võib-olla ka ärevuse ja hirmu
pärast. Tal oli roll suurepäraselt peas. Fjodorov oli kõik erilise hoolega läbi mõelnud: see
oli ju Zekunovi esimene minek vaenlaste juurde ja sellest sõltus kogu operatsiooni
tulevik. Koos mõtlesid nad läbi hulga situatsioone, kuhu Zekunov raja taga võis sattuda,
ent sellegipärast ei olnud kordaminek tagatud. Kui ta oma rolli mängides kas või kõige
pisema vea teeb ning savin-kovlased taipavad, et neid ninapidi veetakse, siis teevad nad
talle lõpu.
«Peaasi, Mihhail Dmitri j evitš, hoidke oma närvid vaos,» ütles Fjodorov. «Milline
ootamatus teid ka ei tabaks, hinnake juhtunut selle mehe vaatevinklist, kelle rolli te män-
gite. Vaadake kõike mitte enda, vaid endise, meie silmis nüüd juba surnud Zekunovi —
ustava, kuid mitte eriti osava savinkovlase — pilguga, kuulake tema kõrvadega. Palun
ärge solvuge. Mida tagasihoidlikumalt te käitute, seda parem, sest siis ei tarvitse te
süveneda üksikasjadesse, kus nad võivad teid kimbatusse ajada ja paljastada. Minuga
juhtus kord niisugune lugu. Tuhande üheksasaja viiendal aastal võtsid Harkovi sandarmid
mu kinni. Nad tabasid mu teolt — mul oli terve patakas lendlehti taskus, olin neid öö läbi
kirjutanud. Ülekuulamistel hakkasin lihtsat käskjalga mängima: minu töö oli pakk ära
viia, pakk viidud — magama! Kohtu-uurija nägi minuga kaks nädalat
117
vaeva, ma muutusin selle ajaga päris ehtsaks ohmuks, hakkasin koguni idioodi moodi
rääkima. Ja võitsingi duelli. Nii on lood.,. Ka teie olete kõigest kuller, postiljon. Aga te
tulete ikkagi Venemaalt, otse bolševike urust, seepärast olete te raja taga suuremas hinnas

77
kui tegelinskid, kes Poolas redutavad. Jaa, jaa, Mihhail Dmitrijevitš, olge uhke, et tulite
kullerina Moskvast, aga millelegi enamale ärge pretendeerige...»
Zekunov hakkas naerma, Fjodorov vaatas talle üllatunult otsa:
«Mis on?»
«Te tuubite mulle seda nii kaua pähe, et ma viimaks tahes-tahtmata ogaraks lähen,»
ütles Zekunov ja tõusis. «Aga nüüd pean ma minema, Andrei Pavlovitš, pole hea juba
hakatuses rongile hiljaks jääda.»
Ka Fjodorov tõusis ja ulatas käe:
«Nägemiseni, Mihhail Dmitri j evitš.»
Zekunov surus vaikides tema kätt ja ütles ukse poole vaadates kõlatu häälega:
«Hoolitsege mu naise eest, kui tal aeg kätte jõuab...»
«Ilmtingimata, Mihhail Dmitrijevitš! Küll te näete, kõik läheb hästi. Kui te tagasi tulete,
tõstame klaasi oma järeltulijate terviseks — minu naine ootab ju ka ...»
«Noo? Kas varsti?»
«Jah, õige varsti.»
«Noh, siis võin ma mureta olla ...»
See põgus kõnelus ukse juures lähendas neid ootamatult, ja Zekunovi järel sulgunud ust
vaadates ei kahelnud Fjodorov enam, et Zekunov ei reeda, küllap ta teeb kõik nii, nagu
tarvis ...

Zekunov sammus mööda Tverskajat ülesmäge. Vastutuul tõukas teda tagasi, pildus talle
kuivi kõvu lumeräit-sakaid valusasti näkku, rebis tema viledat palitut. Sulale oli
järgnenud kõva külm — kõnniteel mustendas jää, tuisk polnud veel tänavaid lumme
matnud. Restorani «Medved» ees lärmas purjus seltskond.
Tuisus häguselt nähtava kollase laiguna veeres mürinal mööda vahetpidamatult kella
ülistav tramm, ja jälle oli Tverskaja tühi, ainult tuisk keerutas ulgudes ja vilistades
lumevihureid. Zekunov rühkis kord külge, kord selga vastutuult pöörates Valgevene
vaksali poole, kirudes end,
118
miks ta naise nõu kuulda ei võtnud ning villaseid jala-rätte jalgade ümber ei mässinud
— pakane näpistas juba varbaid, sest säärikud olid liiga suured ja loksusid jalas.
Jaamahoones eksisteerisid seletamatul kombel koos kaks täiesti vastandlikku ja
leppimatult vaenulikku elulaadi. Vaksali vasak tiib oli heledasti valgustatud, selle ees sei-
sid voorimehed, kelle lumised hobused külmast värisesid ja puristasid. Klaasuksest
paistis avar ja inimtühi saal, kus särasid suured kroonlühtrid. Zekunov avas raske peegel-
klaasist ukse ning kuulis oma üllatuseks nukrat mustlas-laulu. Kohe kerkis justkui maa alt
tema ette auväärne kuldtresside ja habemega uksehoidja:
«Restoranis vabu kohti ei ole.»
«Ma lähen rongile.»
«Kiirrong väljus tunni aja eest. Muudele rongidele saab teisest uksest.»
Vaksali parempoolses tiivas valitses häda ja viletsus, kodu kaotanud inimesed ekslesid
mööda laia maailma. Naised ja lapsed, mehed ja tudikesed — kõik lamasid läbisegi
porilatakatest künklikul põrandal. Ei saanud sammugi astuda, hoolikalt vaatamata, kuhu
jalga panna, muidu võis kellelegi peale astuda. Ninna lõi jalanartsude, väljakäigu,
mahorka ja mingi desinfektsioonikemikaali lehk.

78
 Zekunov trügis saali keskpaika, samas kostis kuskilt eestpoolt arusaamatu ärev hüüe.
Teatati vist, et võib rongi istuda, ja kogu saal lõi silmapilkselt kihama. Inimesed haarasid
lapsed sülle, tõstsid vineerkohvrid, pambud ja korvid turjale ning tõttasid rüsinal ukse
poole.
Rahvasumm viis Zekunovi kaasa ja paiskas ta tuisusele perroonile. Vagunite juures käis
juba kärarikas rüselus. Zekunov otsustas veidi oodata, kuid trügimine ei lakanud, ja ta
taipas, et niiviisi võib rongist maha jääda. Ka GPU töötaja Griša Sõroježkin, kelle
Fjodorov oli saatnud vaksalisse Zekunovi ärasõitu jälgima ja teda vajaduse korral aitama,
hakkas juba selle pärast muret tundma. Kui Zekunov lõpuks vaguni poole suundus, tõttas
Sõroježkin temast ette ja tegi talle rahvasummas teed.
Järsku tõstis nende ees lõuanud turske kotimees, kelle Sõroježkin kõrvale tõukas, ropult
vandudes oma röögatu rusika tema pea kohale. Sõroježkin haaras tal silmapilk käest kinni
ja pigistas seda kogu oma koletu jõuga. Kotimees kargas valu pärast ulgudes eemale.
Zekunov kahmas sedaaegu trepikäsipuudest kinni, ja rong hakkas liikuma.
119
Hetke pärast kadus ta läbipaistmatusse valgesse tuisu-hämusse. Griša Sõroježkin saatis
teda pilguga, pühkides mütsiga laubalt higi.
. .. Zekunovil vedas. Kogu Valgevenemaal möllas nädal otsa tuisk. Ent Minskist
Zaslavli sõitis ta siiski kohaliku rongiga, uudishimulike pilkude eest hoolega kõrvale hoi-
des; oli õhtu, vagunid olid pimedad ja keegi ei pannud Zekunovi tähele, isegi kontrolör
möödus temast piletit küsimata. Zaslavlist Petriški külasse läks Zekunov jalgsi, otse
liipreid pidi, seejärel keeras ta pisut põhja poole ja jõudis vaevaltnähtavaid külavaheteid
mööda kokkulepitud kohta Nõukogude Liidu ja Poola piiri ääres. Graafikuga võrreldes
oli Zekunov üle tunni aja hiljaks jäänud, seepärast tõttas ta piirivalve metsasihtide
ristumispunkti, kus teejuht teda ootama pidi...
Piirile lähenedes kohtas Zekunov mahajäetud maanteel üht viieteist-kuueteistaastast
poissi, kes kandis lambanahast kasukat, mis talle liiga pikk oli, ja budjonnovkat —
teravatipulist kõrvikut. Esiti läksid nad teineteisest rahumeeli mööda, siis aga hõikas
poiss Zekunovi, tuli talle järele ja palus tikku. Zekunov andis talle tikutoosi, poiss
keerutas seda käes ja küsis südilt, kas tal ka mahorkat ei leidu. Zekunov pakkus talle
suitsu pakist, mille Fjodorov talle teemoonaks oli kinkinud. Seal olid paberossid
«Sappho», tolle aja kohta kaunis kallis kraam, — poiss polnud sääraseid varem näinudki.
Unustades suitsu põlema panna, jõllitas ta Zekunovi nagu ilmaimet ja pistis järsku täie
ajuga liduma.
Zekunov seisis viivu hämmeldunult paigal ning tõttas siis samuti jooksusammul läbi
piiriäärse metsa.. .
Nüüd seisis ta kokkulepitud kohal, kuulas metsa üksluist mühinat ja puude praksumist
pakase käes. Varsti ilmus üks tume kogu käratult tema ette ning viipas talle: järgne
mulle!
Sügavas lumes kahlates jõudis Zekunov teejuhi järel piirile. Teejuht näitas talle
sõnatult, kuhupoole minna, ise aga kadus vastassuunda.
Zekunov läks üle piiri. Esimest korda oli ta seda teinud peaaegu kaks aastat tagasi, kui
ta salajase ülesandega Moskvasse saadeti. Tookord oli ta kohutaval kombel närveerinud
ja kartnud, eriti siis, kui ta juba Nõukogudemaal oli. Igas vastutulijas viirastus talle tšekist
või militsionäär. Ta oli ka nüüd hirmul. Ent ta närvitses vähem,
120

79
 sest ta uskus surmkindlalt Fjodorovi, kes oli talle selgeks teinud, et Poolas ei saa
temaga midagi erilist juhtuda. Isegi kui Poola piirivalvurid ta kinni nabivad, nõuab ta, et
tal võimaldataks Poola luurega ühendusse astuda, ja asi kombes. Tal pole muud karta, kui
mõnda rumalat juhust, nagu näiteks äsjane kohtumine tolle poisinagaga.
Zekunov läks läbi nõo ja jõudis varsti metsast välja. Tuisk oli silmanähtavalt
nõrgemaks jäänud, ja ta nägi eespool üksildast akent öös kumamas.
Zekunov läks otse selle valgustatud akna suunas ja koputas peatselt jõuka talumaja
uksele. Kõrget plekkkatusega kivimaja ümbritsesid suured kõrvalhooned. Viimasel ajal
olid poola kulakud, piirivalve ustavad abilised, kõikjal piki Poola ja Nõukogude Liidu
piiri säärastesse kindlusetaolistesse majamürakatesse elama asunud.
Keegi ei vastanud Zekunovi koputusele, ja ta tõukas ust õlaga. Uks avanes kergesti.
Eeskojas oli meeldiv hapukapsa- ja küüslaugulõhn. Ukse alt paistis valguseviirg, toast
kostis purjus meeste hääli.
«Saagu mis saab,» ütles Zekunov endamisi, lõi kiiruga risti ette, leidis käsikaudu lingi
ja tõmbas ukse lahti...
Lauas istusid kaks meest. Üks neist, eakam, oli nähtavasti selle talu peremees. Ta oli
vestiväel, paks vats paistis lahtiste vestihõlmade vahelt. Teine, noorem mees kandis
pürivalvurimundrit. Neid ümmardas ilusa tigeda näoga noorepoolne naine. Zekunovi
nähes tegi ta suured silmad, nagu näinuks ta kummitust. Ka mehed jätsid söömise ja
uudistasid tulnukat.
«Kes te olete?» küsis peremees pahuralt.
«Ma tulin üle piiri,» vastas Zekunov, purssides ukraina ja poola keelt läbisegi. «Ma
olen kuller ja otsin Poola eksposituuri.»
«Mis eksposituuri?» elavnes piirivalvur.
«Seda, kus kapten Sekunda teenib.»
«Etskae, mida kõike ta teab!» imestas piirivalvur. «Kes see kapten Sekunda sulle on?
Onu või?»
«Mul on tema juurde asja, aga mis see on, seda võin ma ainult temale endale öelda,»
kostis Zekunov.
«Psia krew6, või tema tuleb mulle mõistatusi andma! Kas mina polegi sinu meelest
ülemus?» ägestus Poola piirivalvur.
121
«Miks mitte,» vastas Zekunov. «Teie olete mulle samuti ülemus.»
«Võiksid talle süüa anda, pikk tee käidud ...» ütles piirivalvur peremehele.
Kui Zekunov viina rüüpas ja rasvast koduvorsti peale haukas, patsutas piirivalvur talle
seljale ja küsis:
«Nii et sa tulid tõega sealt?»
«Mis seal's ära ei ole?» küsis Zekunov.
«Ammu pole keegi märkamatult läbi pääsenud. Kui keegi meie poolt tahab üle minna,
lõpeb lugu ilmtingimata tulistamisega. Venelased on piiri hoolega valvama hakanud.»
«Mina ei näinud neid isegi eemalt.»
«Siis sul vedas. Hüva, nii nagu kellelegi õnn naeratab. Söö, joo. ööseks jääd siia,
hommikul tulen sulle järele.»
Pärast keskööd läks piirivalvur kõva auru all ära ja käskis peremehel külalist valvata.
Lauda tagasi tulles sõnas peremees halvakspanevalt:

6Krants, sõna-sõnalt «koera veri» — poolakeelne sõimusõna. (Tõlkija märkus.)

80
 «Sai alles sügisel kapralipaelad peale, aga juba mängib kindralit. Räägi parem, kuidas
teil talumeeste käsi käib?»
«Nagu mujalgi,» vastas Zekunov ükskõikselt. «Hea peremees elab jõukalt, vilets
peremees lürbib vesist supi-lurri.» Ta jäi vait, andes seega mõista, et ta ei kavatse
pikemat juttu ajada.
Peremees ümatas pahuralt ja küsis:
«Ja bolševikud?»
«Bolševikud!» osatas Zekunov. «Ah kuidas nemad elavad? Mis neil viga elada, neil on
hea põli!...»
«Küll nood paljasjalgsed närakad vagaseks tehakse!» pragas peremees maruvihaselt.
«Ega meile, uusasunikele, ilmaaegu piiri äärde maad antud. Võid neile seal raja taga
niiviisi öeldagi. Piiri ei valva lollid kapralid, meie valvame piiri, ja meie juba punast
katku läbi ei lase!»
Ta karjus veel midagi, ja Zekunovile meenus, mida Fjodorov talle nende uusasunike
kohta oli öelnud: need on raevust ja hirmust metsikud poola kulakud. «Tal oli õigus,»
mõtles Zekunov.
Ta pandi magama pererahva magamistoa taha väikesesse aknata kambrikesse, see oli
hapukat lambanahalehka täis, kuid siin oli väga soe ja ase oli pehme. Vaevalt jõudis
Zekunov sellele mõelda, kui ta juba uinuski.
Hommikul sõitis sama piirivalvur Zekunovile vedru-vankriga järele, viis ta
raudteejaama, ostis talle Vilnosse
122
sõiduks pileti ja saatis ta rongile. Vagun oli täiesti tühi, nii et Zekunovil ei jäänud muud
üle, kui vaadata aknast, kuidas Poolamaa mööda vuhises, ja varjatud ärevusega
mõistatada, mis teda ees ootab ...
Ta oli varemgi Vilnos käinud ning leidis kapten Sekunda eksposituuri kohe üles.
Ta juhatati tuppa, kus seisid kaks vana määrdunud lauda. Ühe laua taga istus priske
ohvitser, kelle pea hakkas kiila minema ja vanust oli raske kindlaks teha. Paeltest sai
Zekunov aru, et see oli porutšik.
«Perekonnanimi, eesnimi?» alustas poolakas ülekuulamist. Kui Zekunov kõik ankeedi
küsimused ära oli vastanud, lükkas porutšik ülekuulamise protokolli eemale ja küsis
mesimagusalt: «Palun, öelge, mis eesmärgil te Poolasse tulite?»
«Ma olen kuller: annan edasi, mis mul kästi edasi anda— ja koju,» kostis Zekunov.
«Mulle öeldi, et te tunnete kapten Sekundat.»
«Just nii, tunnen küll, tema juurde ma tulingi.» «Mis asjus?»
«Seda tohin ma ainult talle endale öelda.»
«Kas te tõite talle kirja?»
«Kirja tõin ka.»
«Andke siia,» väljendas porutšik veidi häält.
«Ainult kaptenile endale.»
Zekunov viidi teise ametiruumi, kus ta kohemaid kapten Sekunda ette sattus. See oli
nägus suurt kasvu mees: helesiniste silmade kohal mustad kulmukaared, peene nina
sõõrmed läbipaistvad nagu portselan, kindlameelne suu. Kapteni kitsas nägu muutis
vahetpidamata ilmet, ning mõnikord näis, nagu poleks tal mitte üksnes silmad, vaid kogu
nägu tumenenud.

81
 Kapten Sekunda silmitses Zekunovi üsna põgusalt, luuraja professionaalne mälu ütles
talle, et ta oli selle mehe kunagi Venemaale saatnud.
«Teie varjunimi?» küsis kapten Sekunda heasoovlikult naeratades.
«Brauning,» vastas Zekunov varmalt. «Mäletate, te otsisite mulle varjunimeks sõna,
mille neljas täht mu perekonnanime neljanda tähega kokku langeb.»
«Väga hästi mäletan,» muheles Sekunda. «Ma mäletan isegi seda, pan Brauning, et teie
poolelt ei kostnud tookord ainustki lasku. Õigus?»
123
«Mul ei vedanud seal, pan Sekunda. Kukkusin kinni,» lausus Zekunov vaikselt.
«Mis?!»
«Jah, pan Sekunda, mul tuli vangis istuda. Aga ärge muretsege, ma ei istunud mitte
meie ühise ürituse pärast.»
«Võtke vaevaks üksikasjalikult ette kanda, mis teil seal juhtus...» käskis Sekunda
karmilt ning nõjatus vastu tugitooli leeni, olles valmis kuulama.
Zekunov jutustas oma lihtsa loo, kuidas ta Moskvasse jõudes oli, nagu kästud, raudtee
lähedale töökoha otsinud, raudtee ladude sõjaväestatud valveteenistusse astunud. Ta oli
ametiredelil kähku tõusnud ja juba vahetusülema asetäitjaks saanud, kui korraga pandi
laos tema valvekorra ajal toime hinnaliste veoste vargus. Hiljem selgus veel, et vargad
olid kaks tema vahisõdurit ära ostnud. Kohus mõistis ta poolteiseks aastaks vangi, tõsi
küll, ta ei istunud seal aastatki...
Kapten Sekunda teadis, et agent, kes on seal maal, kuhu ta tööle saadeti, vangis istunud,
pole enam kellegi agent. Ta hakkas Zekunovi küsitlema, püüdis teda valetamiselt tabada.
See polnud kerge ülesanne, sest kapten tundis Nõukogude Venemaa elu ja sealset korda
liiga kehvasti. Ent oleks Zekunov hetkekski eneseusalduse kaotanud ja tema jaoks
väljatöötatud legendist kõrvale kaldunud, siis oleks vilunud luuraja Sekunda seda kohe
märganud.
Zekunov mängis oma rolli enesekindlalt ja täpselt. Ta mõistis juba, et enesekindlus oli
tema ainuke päästja, ainuke relv.
Nähes kapteni küsitlemisindu ilmselt jahtuvat, ootas Zekunov, kuni Sekunda pausi tegi.
«Ehk te võtaksite nüüd Leonid Danilovitš Sešenja kirja vastu? ...» ütles ta, kirja käisest
asuvast salataskust välja õngitsedes. «Mis te pinnite mind, nagu oleksin mina peamees ja
vastutaksin kõige eest. Ma olen Sešenja käskjalg, muu pole minu asi...»
Kapten Sekunda avas ruttu ja korralikult, professionaali vilumusega ümbriku ja hakkas
lugema:

«Lugupeetud härra kapten! Selle kirja toob täiesti ustav mees, keda te pealegi hästi
tunnete, ta räägib teile üksikasjalikult, kuidas ma Moskvas tühja koha eest leidsin ning
kui suure vaeva ja riisikoga mul õnnestus ebameeldivusi vältida…»
124
«...Jumalale tänu, see kõik on möödas. Praegu olen ma heal järjel. Mul on kindel
töökoht, ma olen kasulikke tutvusi soetanud, ja mis peaasi, ma avastasin ühe äärmiselt
perspektiivse tee, millest selle kirja tooja teile lühidalt (käskjalg on käskjalg) jutustab.
Lühidalt veel sellepärast, et vahest polegi tal tarvis rohkem teada... Te saate minult ka
väikese kingituse, mille ma sellelt perspektiiv* selt teelt leidsin. Ühesõnaga, me peame
kindlasti korraliku ühenduse looma. Ja kibekiiresti. Mõistate?
Teid aupaklikult tervitades

82
 Leonid.»
Sekunda saatis Sešenjalt saadud dokumendid dešifreeri-misele ning hakkas jälle
Zekunovi käest uurima, kuidas Moskvas elatakse. Ta tahtis välja selgitada, milleks Zeku-
nov võimeline on ja kas teda tasub edaspidi agendina kasutada. Põgusa vestluse järel
otsustas Sekunda Zekunovi poole palgaga agendiks värvata. Nii nimetas ta endamisi
agente, kelle palgast ta poole oma taskusse pistis...
Otsusele jõudes hakkas ta Zekunovilt pärima, mida Sešenja teeb ja mis perspektiivsest
teest ta kirjutab. Nii lähenes Sekunda ääri-veeri kõige olulisemale — ta niiöelda haistis,
et Sešenja sõnade taga perspektiivsest teest peitub midagi tähtsat.
«Ta mõtleb vist üht kõrgemat sõjaväelast,» vastas Zekunov kuidagi väsinult või laisalt.
«Kõrgemat sõjaväelast? Palun, ärge tukkuge, te jõuate veel magada, terve öö alles ees.»
Zekunov vaikis. Ta oli seda loidust ja unisust Fjodorovi kabinetis korduvalt harjutanud.
See pidi aitama välja selgitada, kui suur huvi vestluskaaslasel ühe või teise kõneaine
vastu on.
Pärast pikka pausi sõnas Zekunov vastu tahtmist:
«Noh... Sešenja kohtas üht ohvitseri, kellega ta koos tsaariarmees oli teeninud. Too on
nüüd punaste juures suur nina. Mulle tundub, et sellepärast Sešenja saatiski mu siia.
Ühesõnaga, Sešenja kohtas teda juhuslikult Moskvas tänaval. Tuli aga välja, et too
ohvitser on üks «LD»-nimelise suure põrandaaluse Nõukogude-vastase organisatsiooni
juhtidest; nad tegutsevad Moskvas ja kogu Venemaal.»
«Mida see «LD» tähendab?» küsis Sekunda kähku, kus-
125

tutades tuhatoosis paberossi, mille ta nüüdsama oli läitnud.

«Levõje demokratõ».7
«Vasakpoolsed?»
«Ei, ei, vist liberaalsed! Jajah, «Liberaaldemokraadid»,» parandas Zekunov.
«Kuidas selle Sešenja tuttava nimi on?»
«Novitski, kui ma ei eksi. Vist polkovnik. Sešenja rääkis, et ta õpetavat kusagil
sõjaasjandust.»
«Nii. Edasi,» kannustas Sekunda teda kärsitult, kirudes endamisi Sešenjat — miks ta
arukamat käskjalga ei saatnud.
«Sedapsi jah .. .» jätkas Zekunov oma aeglast ja segast juttu. «Tähendab, Sešenja sai
teada, et see tema vana semu on üks tollesamuse «LD» ninamehi. Organisatsioon on suur,
tal on igal pool liikmeid — sõjaväes ja instituutides, raudteel ja teab kus veel. Puha
positsiooniga mehed. Ühesõnaga, haritlased. Sešenja ütles mulle, et sellepärast neist
polevatki õigeid sõjamehi. Kui Novitski kuulis, miks Sešenja Moskvasse saabus, palus ta
luba nende tutvust uuendada, see tulevat mõlemale kasuks. Ühesõnaga, nad on juba mitu
korda kohtunud.»
«Nii, edasi,» sundis Sekunda takka, kuid samas astus kabinetti keegi mees viiekümne
ringis, pikk ja kiitsakas nagu tapuritv, ning pani Sekunda ette lauale mingid paberid.
«Siin pole midagi dešifreerida, kõik on ehtsad.»
«Mida Sešenja teile nende dokumentide kohta ütles?» küsis Sekunda pabereid
vaadeldes.

7«Vasakpoolsed demokraadid». (Tõlkija märkus.)

83
 «Tõtt öelda — mitte midagi,» kostis Zekunov. «Ta tõi nad mulle tund aega enne rongi
väljumist vaksalisse järele ja ütles, et ta ise olevat nad nüüdsama saanud. Me jõudsime
nad vaevalt kirja juurde voodri vahele peita.»
Sekunda ei kuulanud enam Zekunovi. Ta oli dokumentide lugemisse süvenenud. Tema
ees oli «ehtne» Tööliste ja Talupoegade Punaarmee suurtükiväe ülema käskkiri nr. 269
(29. august, 1922. a.) Moskva sõjaväeringkonna ning Kurski, Kaluuga ja Tambovi
sõjamoonaladude inventeerimise tulemuste kohta.
Teine dokument oli memorandum Valgevene—Balti raudtee poliitilisest ja
majanduslikust olukorrast,
126
daatumiga 14. XII 1922. Ja viimaks, kolmas, kapten Sekundale kõige meelepärasem
dokument oli Tööliste ja Talupoegade Punaarmee Kindralstaabi juurde Poola armeed
uuriva eriosakonna moodustamise vajalikkust käsitleva ettekande koopia.
Tarvis oli viivitamatult kõige kõrgemate ülemustega ühendusse astuda.
«Teie, härra Zekunov, olete nüüd esialgu vaba,» ütles kapten. «Te tahtsite vist pan
Fomitšovi juurde minna — mu alluvad juhatavad teile teed ...»
Fomitšov elas üsna lähedal, vaikses mäkke tõusvas põik-tänavas, tagahoovis, lihtsa
talutarega sarnanevas puumajas. Ukse avas Fomitšov ise.
«Ma tõin teile pan Mogulskilt kingituse.»
«Väga rõõmustav, aga kas pan Mogulski on siis elus? ...». ütles Fomitšov masinlikult
paroolivastuse, ilmselt ei tundnud ta Zekunovi ära.
«Mihhail Dmitrijevitš Zekunov, deviis — «Peegel»,» aitas külaline teda.
«Mis? Ah jaa, mäletan, mäletan! Astuge sisse, Mihhail Dmitrijevitš...»
«Kõigepealt lubage öelda: Leonid Danilovitš saatis teile palju tervisi. Tervisi ja kirja,»
ütles Zekunov palitut seljast võttes.
«Anfissa! Tule siia!» hüüdis Fomitšov, ja kohe tuli pereproua Anfissa Petrovna, suur
priske, üleni villasesse suurrätikusse mähitud naine, sujuval kõnnakul esikusse. «Mu
kälimees Ljonja on elus ja terve. Siin on tema kiri... Aga mis me seisame? Tulge tuppa,
Mihhail Dmitrijevitš. Anfissa, too kõik, mida meil kallile külalisele pakkuda on, lauale.»
«Nii et mu kälimees, meie armas Sešenjake on elus!» kordas Fomitšov alatasa.
«Oleksin ma seda enne teadnud — alles eile käis tema naine meil külas, õhtul sõitis
Varssavisse tagasi. Valasid siin minu naisega Ljonja pärast pisaraid — nad on ju
õeksed.»
«Kas ma saadan Sašale telegrammi, kutsun ta tagasi?» tegi Anfissa Petrovna
ettepaneku.
«Kannata veidi, Anfissa, kata kõigepealt laud, siis peame aru. Tulge siia ahju äärde
sooja, Mihhail Dmitrijevitš,» askeldas Fomitšov. «Ma loen senikaua, andke andeks,
Ljonja kirja läbi.»
Sešenja kirjutas Fomitšovile peaaegu sedasama, mida
127
kapten Sekundalegi, ainult sugulaslikumal toonil, «sina» peal, ja üksikasju oli rohkem.
Ka Zekunovist kirjutas ta südamlikult, sõbralikult.
«... Ühesõnaga, ma ise ei tohtinud teie juurde tulla,» luges Fomitšov. «Kui minuga
midagi juhtub, kaotame me ainukese sideme «LD»-ga.»
Zekunov informeeris Fomitšovi üpris põhjalikult Nõu-kogude-vastase organisatsiooni
«LD» tegevusest ning nägi, et Fomitšovi huvi tema jutu vastu kasvas üha.

84
 «Kas te rääkisite seda kõike juba kapten Sekundale?» küsis Fomitšov äkki.
«Ega ma loll ole,» vastas Zekunov tigeduseta. «Me leppisime juba Moskvas Sešenjaga
kokku, millist külakosti kellelegi viia.»
«Ma näen, Leonid on teid oma käe järgi välja koolitanud,» naeris Fomitšov
rahulolevalt.
«Jah, mis tõsi, see tõsi,» jätkas Zekunov. «Teie kälimees" Leonid Danilovitš on kange
sõjamees. Seda, mida tema läbi on elanud, ei saa teine uneski näha ...»
Zekunov rääkis, kuidas Sešenja pärast piirist ülehiili-mist Smolenski sõitis ja
Gerassimovi juurde läks, seal aga olid parajasti tšekistid ees, nad olid residenti
arreteerima tulnud. Sešenja oli sunnitud relva käiku laskma, vaevu pääses minema.
Moskvasse jõudes oli tal üksainus konspi-ratiivaadress — Zekunovi oma, Zekunov aga
istus parajasti vangis. Hea seegi, et ta varsti vabanes. Aga kaks kuud tuli Sešenjal punases
pealinnas lindpriilt elada... Niipea, kui kõik korda sai ja ta kindlalt legaliseerus, hakkas ta
sellise innuga tööle, et lust näha. ..
«Aga mis see «LD» õieti on, millest ta kirjutab?» küsis Fomitšov läbematult.
««LD» juures on kõige olulisem see, et tema liikmed on targad ja lugupeetud inimesed,
kõrgetel ametikohtadel, ning neid on sõna tõsises mõttes igal pool — Punaarmees,
kõiksugu staabispetsialistide hulgas. Neid on ka instituutide õppejõudude seas, kes
tudengeid koolitavad. Nende organisatsioonis on koguni näitlejaid.»
Fomitšov kuulas Zekunovi reklaamivada pineva tähelepanuga. Ta mõtles juba, millised
piiritud võimalused Savinkovi liidul avanevad, kui Sešenjal õnnestub selle
organisatsiooniga sidemeid sõlmida või — veel parem — «LD»-d liidu juhtkonnale
allutada. Fomitšov mõtles ka endale. Viimasel ajal polnud tema põli kuigi
128
kadestusväärne — ta elatas end Poola luure käest saadavaist viletsaist armuandidest,
oma liidu Keskkomiteelt aga sai ta üksnes loendamatuid direktiive.
Fjodorov oli Moskvas Fomitšovi positsiooni täpselt ette aimanud, Zekunov imetles jälle
operatsiooniplaani õigsust.
«Selle «LD» abiga võib niisuguseid asju teha, et lust näha,» jätkas ta. «Peab ütlema,
teie kälimees püüab elu eest oma vana sõbra polkovnik Novitskiga kontakti hoida. Aga
tal läheb üksi raskeks. Liiati närveerib ta väga, kardab, et siin ei osata tema leiu tähtsust
kohe vääriliselt hinnata ja hakatakse talle kaikaid kodaratesse loopima.»
«Kõik võib olla, kõik võib olla,» kordas Fomitšov.
«Sešenja käskis, et kui ma näen mõnda Varssavi komitee liiget või veel tähtsamat
asjameest, siis öelgu ma edasi: ta palub, et kõik materjalid ja inimesed ainult teie kaudu
tema juurde saadetaks. Nii on kindlam.»
Fomitšov- virgus mõtetest, uuris Zekunovi teraselt ja ütles energiliselt:
«Hommepäev sõidame koos Varssavisse .. . Nüüd aga — lauda! Lauda! Ja ärgem enam
tööasjadest rääkigem! ...»

2. PARIIS

85
 ÜHETEISTKÜMNES PEATÜKK
Savinkov armastas öelda, et teda võib mõnigi asi veedelda, pahed kaasa arvatud, kuid
raha — ei iial. Viimasel ajal aga mõtles ta tihtipeale, et on siiski üpris meeldiv rikas olla.
Kui inimesel on raha, siis tulevad tal koguni teistsugused mõtted ja tunded. Tšehhid ja
inglased olid Savin-kovi jooksvale arvele ülekandeid teinud, ja eile andis Reilly talle
ameeriklastelt avansiks tšeki viiele tuhandele dollarile. Kui ta esitab neile
informatsioonirikka ettekande olukorrast Venemaal, siis saab ta nende käest veel kümme
tuhat lisaks. Ühe ettekande eest oli seda liiga palju, kuid Savinkov ei tahtnud sellele
mõelda. Õnneks ei kuulnud ta, kuidas väikest kasvu ameeriklane mister Evans Reillyle
tšekki andes ütles: «Teie Savinkov on müüdav, nagu kõik siin müüdavas maailmas ...» Ja
lõpuks ei tihanud ka prantslased teistest maha jääda, ka nemad teatasid, et Savinkovi
arvele on üle kantud kakskümmend viis tuhat franki.
Savinkov polnud enam õige ammu nii heas tujus olnud. Kõik rõõmustas tema südant.
Ka tema ise tahtis helde olla ja mitte koonerdada. Üle aasta oli ta oma teoste kirjastajale
Nizzas raha võlgu. Võlg oli üsna tühine, kõigest sada kolmkümmend franki, kuid
viimasel ajal polnud ta suutnud isegi niisugust summat kokku kraapida. Täna saatis ta
kirjastajale sada viiskümmend franki koos kaaskirjaga, et talle meenus juhuslikult see
võlg, kuid ta ei mäleta täpselt, kui suur see on.. . Tal oli kange kiusatus saata viissada, ent
polnud kindel, et kirjastaja ülejäägi tagasi saadab. .. Juba täna tasub ta kõigile Pariisi
võlausaldajatele oma võlad, annab Derenthalile ja Pavlovskile raha, teeb Varssavisse
ülekande. Muide, Varssavis otsekui aimati, et Savinkov on raha saanud — käskjalg tõi
talle KjVKR-i Varssavi komitee finantsaruande.
130
Sellest käskjalast algasidki ebameeldivused. Ta tuli Savinkovi poole just
hommikusöögi ajal, mis sedapuhku polnud sugugi kehv. Restoranist oli toodud homaare
ja kalleid veine. Käskjalg aga oli räbalais ja raseerimata ning vahtis näljase pilguga
külluslikku söögilauda.
Savinkov kutsus ta enda kõrvale istuma ja seletas, et nad tähistavad liidu asutamise
aastapäeva.
«Tuleb aeg, mil meie aastapäeval tuhanded inimesed pidulauda istuvad,» ütles
Savinkov südamlikult, käskjalaga klaase kokku lüües. «Nüüd aga joogem teie terviseks,
meie armee reameeste terviseks, kes ennastsalgavalt võitlevad tulevase vaba Venemaa
eest!»
Teadmine, et ta Savinkovi endaga ühes lauas istub, tegi käskjala esiotsa keeletuks, ta ei
saanud ainsatki sõna suust. Erutuse pärast ei söönud ta peaaegu suutäi-tki, ainult jõi ja
vahtis üksisilmi oma juhti. Ent kui Savinkov juba tahtis käsu anda, et jokkijäänud
käskjalg magama pandaks, elavnes mees äkki ning muutus kõnekaks.
«Ärge te arvake, et meie, reamehed, midagi ei tea ja millestki aru ei saa,» ütles ta
käheda häälega, Savinkovile kartliku ja ustava pilguga otsa vaadates. «Me saame kõigest
väga hästi aru. Kui mul kästakse kuberneriks hakata — hakkangi, mina vastu ei punni.
Kommunistid — laternaposti otsa, maa — talumeestele, nõukogude kehvikud — kaevu.
Igasse külasse mõni oma mees, kelle peale võib täitsa kindel olla, külavanemaks ...»
Savinkov vaatas virgatsit liigutatult ja mõtles, et säärased silmapaistmatud käsutäitjad
ongi tema peamine jõud, ta võib uhke olla, et tal läks korda raja taga säilitada ja
kasvatada sõjameestekaadrit, kes hakkab tulevase demokraatliku Venemaa eest võitlema.

86
 Derenthal kuulas käskjalga vaevaltmärgatava halvustava muigega. Lj uba aga uudistas
teda huviga — ta tundis Venemaad ja sealseid inimesi halvasti. See sagrise habeme ja
metsikute hallide silmadega punapea meeldis talle ja kohutas teda. Serge Pavlovski pidas
käskjalga valvsalt silmas. Tema aimaski vist esimesena halba. Käskjalg aina väljendas
häält ja läks üha ülbemaks.
«Meie enam prillipapasid ei kuula,» ähvardas ta näppu viibutades Derenthali. «Aitab
sellest, et nad ässitasid meid tsaari hukka saatma. Misukese tsaari te, võllaroad, maha
tapsite — meie, talumeeste tsaari! Ta kandis ju soldati-säärikuid. Tema teadis, kuspool
adral tera on, aga kas
131
teie teate? Tühja te teate!» hurjutas ta Derenthali, ajas siis järsku selja sirgu ja hakkas
metsiku häälega röökima: «Jumal, keisrit kaitse sa . ..»
Pavlovski tormas tema juurde, lõi ta lõuahaagiga pikali ja lohistas esikusse. Sealt kostis
lühike rüselus, seejärel kolksatas uks, ja kõik jäi vakka.
«Issand, mida ta selle mehega teeb?» sosistas Ljuba.
«Annab talle õpetust. . .» naeris Savinkov närviliselt.
«Seletab talle meie liidu programmi,» lisas Derenthal sapiselt.
Savinkovi lõi see vahejuhtum nii rööpast välja, et isegi Derenthal ja Pavlovski, kes teda
hästi tundsid, kohkusid.
«Mis siin sünnib? öelge mulle, mis siin sünnib?» karjus ta, mööda tuba edasi-tagasi
joostes. «Minu liidu sidemees peab monarhistlikku hümni kalliks! Mul on eluisu otsas!
Saate aru?»
Kõik tegid näo, et nad saavad temast aru.
«Härra Filossofovi koolkond...» ütles Pavlovski, kes oli tuppa tagasi tulnud.
«Lubage küsida, mis koolkonda teie praegu kuulute?» käratas talle Savinkov.
«Minu ülesanded on enam kui lihtsad, Boriss Viktoro-vitš — bolševikke igal
võimalikul viisil tappa, hävitada, muud midagi,» vastas Pavlovski solvunult.
«Kus te neid tapate? Siin Pariisis?» karjus Savinkov talle näkku.
Ta läks kõikidega riidu ja sõimas isegi Ljuba läbi. Uksi jäädes jooksis ta mööda tuba
nagu hunt puuris. Heast tujust, millega ta hommikul lauda oli istunud, polnud jälgegi
järel, ja ärevus oli seda hullem, et hommik nii toredasti oli alanud ...
Ta tahtis väga intsidenti monarhistlikult meelestatud käskjalaga totraks ja koguni
koomiliseks juhuseks pidada, kuid tigedusest hoolimata ei kaotanud ta kainet mõtlemis-
võimet — ta mõistis, et ta võib ainult väikese grupi heade tuttavate ideekindluse eest pea
anda. Ent mis kasu on näiteks Filossofovi ideekindlusest — Filossofov on ju tegelikult
poliitikaelust ammuilma tagasi tõmbunud! Pole ime, et Filossofovi käskjalg laulab
«Jumal, keisrit kaitse sa...» See nagu seletas midagi, kuid ei vaigistanud ärevust. Kui
hästi ta neid inimesi, keda ta peab oma lahin-gureserviks, oma armeeks, usaldada võib?
Ja teisest küljest mis jumalat nad usuvad? Kas ta pole juba ammu
132
laostunud armee kindral? Mis juhtub siis, kui tema liikumise finantseerijad seda
taipavad?
Tarvis oli tegutseda! Savinkov vaatas ringi, otsekui oleks ta tundmatus kohas unest
ärganud. Jah, tuli tegutseda! Ainult tegutseda!

87
 Savinkov oskas nagu ei keegi teine silmapilkselt oma meeleoludest jagu saada — juba
ta istuski laua taga ja koostas Varssavi-reisi plaani. Ta kavatses ainult Pavlovski kaasa
võtta. Seal ei tohi lobiseda. Seal tuleb tegutseda!...

Savinkov ja Pavlovski läksid vaguni tambuuri juttu ajama ja suitsetama. Savinkov

võttis palitu õlgadele, Pavlovski oli nagu ikka frentšiväel — ta ei kartnud külma.
Akna taga vilksatasid mööda lähedased ja kauged tuled: lähedased — kiiresti, kauged
— aeglaselt ja otsekui kaares.
«Varssavi komitee tuleb ümber organiseerida,» ütles Savinkov.
«Viimaks ometi!» vastas Pavlovski. «Komitee eesotsas ei peaks seisma vana kõbi
Filossofov, vaid energiline Sevtšenko.»
«Muidugi,» nõustus Savinkov. «Aga läänemaailm, pagan teda võtaks, ei soovi uljaste
ratsaväelastega, kes inimese ainsa mõõgahoobiga pooleks raiuvad, asju ajada. Neil on
intellektuaale ja poliitikategelasi tarvis.»
«Mis poliitikategelane see Filossofov siis ära ei ole?» turtsus Pavlovski pahaselt,
solvavast vihjest välja tegemata.
«On jah! Ta on ideekindel inimene ja vilunud poliitik. Ja lõppude lõpuks on ta kogu mu
võitluse algusest peale kaasa teinud.»
«Heldus, Boriss Viktorovitš! Kas siis Merežkovski ja tema skisofreenikust naine ka
poliitikategelased on?»
Savinkov vaatas Pavlovskile otsa ja muigas. Talle meeldis seda nägusat jõumeest, keda
ta endamisi «võluvaks ja ustavaks metsloomaks» hüüdis, narrida.
«Jah, Sergei Eduardovitš, Merežkovski ja Zinaida Hip-pius on samuti
poliitikategelased. Muidugi ei tuleks Merežkovskil mõttessegi mõnda Nõukogude panka
ekspropriee-rida, kuid see-eest on neil juba mu võitluse algusaegadest minusse usku
olnud, ja praegu on nad meie ajalehe «Za
133
Rodinu» uhkuseks. Merežkovski esseesid ja Hippiuse luuletusi loeb kogu Euroopa. Ja
Euroopale imponeerib, et minu liikumisest ei võta osa üksnes poliitikud ja soldatid, vaid
ka tuntud vene literaadid.»
«Siis on kõik korras.» Pavlovski pööras näo akna poole. «Aga ma ei saa aru, miks me
Varssavisse-sõiduga kiirustame ja miks just mina sinna pean sõitma.»
Savinkov nägi, et Pavlovskit ei tohtinud enam narrida, ta läks polkovniku juurde ja pani
käe tema käsivarrele.
«Ma võtan Varssavis Filossofovi ja tema lähikondlased käsile,» ütles ta tõsiselt ja
usaldavalt. «Nad tuleb lepitada mõttega, et Varssavi komitee tegelikuks juhiks saab
Sevtšenko. Selles suhtes on teil õigus. Aga te peate Šev-tšenkole selgeks tegema, et tal
pole mõtet poliitilise liidri positsiooni ja tiitleid himustada. Valmistage teda ses vaimus
ette, enne kui mina ta jutule võtan. Lobisege talle poolkogemata välja saladus, et ma
tahan ta Varssavi komitee tegelikuks juhiks teha, aga ainult tegelikuks, saate aru?»
Pavlovski ei vastanud, ta vaatas aknast välja, kuid Savinkov teadis, et Serge teeb täpselt
nii, nagu ta käsib ...
Varssavis ei tulnud keegi neile jaama vastu. Savinkov tõrjus pealetükkivad
pakikandjad, kes tahtsid tema ainukest kohvrit käest kahmata, eemale, ja nad läksid teine
teisest uksest vaksaliesisele väljakule, mis oli talvisest udust hämune. Savinkov võttis
voorimehe, kelle troska kumm oli üles tõstetud, Pavlovski aga läks jala, et kontrollida,

88
kas neid ei jälitata ja kas ehk keegi Savinkovi kannul ei sõida. Ent ta ei märganud midagi
kahtlast. Tänavad olid rahvast täis. Kell hakkas üheksa saama, varssav-lased ruttasid
kontoritesse, kantseleidesse ja kauplustesse tööle.
Savinkovile ei meeldinud Varssavi, ta pidas Varssavit väikekodanlikuks linnaks, kus
elavad ennasttäis, harimatud ja võimatult ägeda iseloomuga inimesed. Varssaviga oli
seotud tema elu kõige raskem ja alandavam periood, mil ta oli esmakordselt sunnitud asju
ajama Poola luure häbematute ohvitseridega, kes rääkisid temaga, nagu oleks ta mõni
spekulant ning pakuks kaupa, millel pole minekut. Ta tundis end siin tiivutuna,
alandatuna, otsekui oleksid kõik ta hüljanud ja nagu oleks ta tühisuste kamandada antud.
Ent nüüd oli see kõik möödas. Vähemalt talle endale näis nii.
134
Filossofov elas odavas üürimajas, kitsas kõveras tänavas, mis sai alguse kuskilt rikka
Marszalkowska tänava tagahoovidest. Üürimaja peremees kuulutas ajalehes, et tema maja
olevat moodne, suurepäraselt möbleeritud ja asuvat Marszalkowska tänava naabruses.
Sõna «naabruses» tähendas antud juhul tervet läbikäidavate hoovide süsteemi, mida tuli
hästi tunda, et Marszalkowska tänavalt siia kitsasse kõverasse tänavasse jõuda. Savinkov
tundis seda läbikäidavate hoovide süsteemi, ta laskis voorimehe Marszalkowskal minema
...
Ukse avas Filossofov ise. Ta oli unise, loppis näoga ning tema habe, mis muidu ikka
hästi hoolitsetud oli, jättis seekord kasimatu mulje. Savinkovile uhkas vastu provintslikku
laiskust ja hooletust, mis sedamaid rikkus ta tuju.
«Keda te soovite?» küsis Filossofov ja hüüatas äkki: «Issand! Astuge sisse, astuge
sisse! Palun, Boriss Viktoro-vitš, lähme nii-öelda minu kabinetti.»
Savinkov läks kabinetti ning nägi Poola kindralstaabi koloneli Sologubi, kes ruttamata
tõusis sügavast tugitoolist ja sammu lähemale astus.
«Tere tulemast Poola pealinna, pan Savinkov,» sõnas ta galantselt kummardades.
«Tere, kolonel,» pillas Savinkov kuivalt. Ta vihkas koloneli ammust aega, sest too
kohtles teda nagu kolmanda järgu agenti. Savinkov pööras kolonelile demonstratiivselt
selja ning küsis Filossofovilt: «Kas keegi pole mind küsinud?»
«Ei ole...» vastas Filossofov veidi üllatunult.
«Kes peale meie võikski teie saabumisest midagi teada?» päris Sologub. «Ma võtsin
endale voli siia sõita ainult selleks, et teada saada, kas teil pole meile mingeid küsimusi.»
«Mul pole teile mingeid küsimusi.»
«Sel juhul lubage hüvasti jätta ja soovida, et teile Varssavis meeldiks...» Kolonel
Sologubi siledaks raseeritud, sinendav, priske ja hoolitsetud nägu kiirgas heasoovlikkust.
«Mis nendega juhtunud on? Miks nad nii lahked on?» küsis Savinkov, kui uks Poola
kindralstaabi ohvitseri taga sulgus.
«Mina ka ei saa aru,» imestas Filossofov. «Alles möödunud nädalal, kui ma talle
helistasin ja ajalehe jaoks paberit palusin, polnud lahkusest juttugi — täna aga tuli ta ise
siia, et öelda teile tere tulemast.»
135
Savinkov tegi tähtsa näo ja raputas pead:
«Mis meil nendest on? Käigu kuradile! Meil, Dmitri Vladimirovitš, algab sootuks uus
võitlusetapp. Sellepärast ma sõitsingi siia .. . Niisiis, meie eesmärk jääb endiseks —
parlamentaarne Venemaa! ...»

89
 Filossofov ei kuulanud teda alguses kuigi tähelepanelikult. Ent varsti ajas ta kõrvad
kikki — ta taipas, et nende liidul on jälle üsna palju raha. Siitpeale mõtles Filossofov
ainult sellele, kuidas ajalehe jaoks, mida ta toimetas, rohkem raha välja kaubelda. Ta oli
kõigile võlgu — trükila-dujaile, poeetidele, toimetuse töötajatele, isegi raamatulao
valvurile...
Mõeldes nüüd üksnes sellele, tabas Filossofov liidri uduses improvisatsioonis
parlamentaarsest Venemaast liiga hilja murettegeva uudise — selgus, et Savinkov
kavatseb ta liidu Varssavi komitee juhi kohalt faktiliselt tagandada. See ajas Filossofovile
hirmu nahka. Ainult ajalehe toimetajana poleks ta midagi enamat kui üks nende hulgast,
keda kohalikud savinkovlased põlglikult paberimäärijaiks nimetasid. Ta sai väga hästi
aru, et tema peamine jõud ja autoriteediallikas peitus selles, et piir-konnakomitee kassa
oli tema käsutuses.
Savinkov tabas Filossofovi äreva, küsiva pilgu, ja tal hakkas korraga piinlik oma
ammuse ustava mõttekaaslase ees oraatorit mängida.
«Ühesõnaga, Dmitri Vladimirovitš,» ütles ta lihtsalt ja usaldavalt, «see on vaid
taktikaline kavalus. Nähku kõik, et me organiseerime oma ridu ümber, valmistume peale-
tungiks. Minu ja meie kõikide silmis jääte te ikka selleks, kes te meile kogu aeg olete
olnud. Ja aitab sellest jutust. Mida te Ameerikast arvate, mis? Tal on ärivaimu! Eks ole?»
«Ma kirjutasin sellest ammuilma meie ajalehes,» lausus Filossofov, ikka veel mõeldes
ohule, mis teda ähvardas.
«Ma lugesin teie artiklit, Dmitri Vladimirovitš. Aga te eksisite seal, ülistades
ameeriklaste ideelisust. Pole neil mingeid ideid selle sõna tõsises mõttes! Ei ole! Pugivad
end kõrini täis, koguvad raha panka hoiuarvele, rõõmustavad konkurendist lahti saades
— muid ideid ja ideaale neil pole. Eks meiegi näinud Venemaal samasugust pilti, kui
raugastunud aadli asemel ärimeeste, kapitalistide klass võimule tuli. Ka meie poleks
pidanud maharaiutud kirsiaia pärast Tšehhovi kombel pisaraid valama. Tarvis
136
oli uut situatsiooni maksimaalselt ära kasutada, siis vahest leksime revolutsioonist
pääsenud. Kas te olete minuga õus?»
«Küllap vist...» vastas Filossofov põiklevalt. «Aga ma arvan, et me poleks tookord
tohtinud ega tohi ka praegu sellepärast oma ideedest lahti öelda»
«Olen ma teile sääraste meeldetuletuste jaoks põhjust andnud?» küsis Savinkov
üllatunult.
«Veel mitte ...» Filossofov katsus naeratada. «Ent, nagu ütleb meie võrratu Zinaida
Nikolajevna Hippius: ära nõua minult truudust, see pole valelikus maailmas moes.»
«Jätkem luule, eriti kui see nii vilets on. Niisiis, ma olen otsustanud,» jätkas Savinkov
pausi tegemata. «Meie liidu Varssavi komitee jaguneb tinglikult kaheks grupiks. Esimese
hoolde jääb idee, ideoloogia, meie võitluse propageerimine — ühesõnaga, see on meie
liidu aju. Teine kannab tegutsemise, igapäevase praktilise võitluse eest hoolt. Teie,
Dmitri Vladimirovitš, asute esimese grupi etteotsa, teist hakkab juhtima Sevtšenko.»
Savinkov läks akna juurde ja jäi seal seisma, käed vaheliti seljal. Filossofov vaatas teda
ja mõtles: ta on selle mehega juba nii palju aastaid seotud, jagab tema rasket saatust, kuid
ei või praegugi kindel olla, kas Savinkov teda kord ei reeda, üksi teele maha ei jäta.
«Boriss Viktorovitš, öelge mulle, ainult avameelselt: miks te seda teete?» küsis ta.
«Miks? Puhttaktikalise seletuse ma juba andsin teile. Tahate praktilist ka veel? Olge
head, kuid ärge pange pahaks, kui teil tõde valus kuulda on...» Savinkov läks Filossofovi

90
juurde. «Teile meeldib vist soojas toas paigal istuda? Ja oma artikleid, mis on täis kõhuga
ja võitluste areenist ohutus kauguses kirjutatud, võitlevateks nimetada?» küsis ta,
Filossofovile otse silma vaadates ning teise sinisilmis muretust nähes. «Dmitri
Vladimirovitš, te olite ju kunagi võitlusvaimu täis! Nüüd aga teete hapu näo, kuuldes, et
ma kavatsen meie võitlust jätkata. Olgem avameelsed! Kui ma teile praegu ütleksin, et
ma jätan kassa teie käsutusse, siis kaoks teil silmapilk vähimgi huvi selle vastu, miks ma
Varssavi komitee kaheks jagan. Eks ole õigus?»
Filossofov vaikis, ent punastas sügavalt.
«Niisiis, kassa jääb nüüdsest peale alatiseks minu ja
137
ainuüksi minu käsutusse,» jätkas Savinkov. «Me saime äsja hulga raha ja peame seda
mõistlikult ning ausalt kulutama.»
Esikust kostis uksekella närviline helin.
«Vabandust...» Filossofov väljus viivuks toast ning naasis hetk hiljem kirjanik
Merežkovski ja tema naise, poetess Hippiuse saatel.
«See on lausa müstika!» hüüdis Savinkov ja pahvatas naerma. «Teate, mida ma
parajasti ütlesin, kui te uksekella helistasite? «Me saime äsja hulga raha.»»
«Oo, meeldiv uudis!» hüüatas Merežkovski, surudes oma lihava higise käega Savinkovi
kuiva jahedat kätt.
«Kuidas käib vene luule käsi?» küsis Savinkov, Hippiuse kätt suudeldes.
«Luule on nälga suremas,» venitas Hippius prantsuse keeles ninahäälega. «Meie
peamine toitja — ajaleht — Võlgneb meile varsti juba poole aasta honorari, mu raamat
hallitab laos, sest poolakad arvavad, et peale nende Mickiewiczi pole ühtki teist poeeti
olnud, ei ole, ja mis peaasi — ei tulegi.»
«Kas te teete paha nalja, et saite raha?» küsis Merežkovski asjalikult.
«Te ei lase mul lõpuni rääkida...» muigas Savinkov kurjakuulutavalt. «Jah, nagu ma
Dmitri Vladimirovitšile juba ütlesin, saime me hulga raha. Aga seejärel ütlesin ma talle,
et me oleme kohustatud seda mõistlikult ja ausalt kulutama. Ma juhin teie tähelepanu
selle lause teisele poolele, sest kui rääkida mõistlikkusest, siis teie följetonid Nõukogude
Venemaast on armetu lollus!»
«Nonoh,» pomises Merežkovski. kurjaks saamata, — kõigele lisaks teadis ta, et
Savinkoviga pole ohutu tülli linna. Eriti nüüd, mil Savinkovil raha on. «Jah, mis see
muud on kui lollus — te kujutate bolševikke vampiiridena, kes imevad laste verd, või
sulidena, kes spekuleerivad tsaari väärtasjadega. Kus on need totakad, kelle jaoks te
sääraseid muinasjutte kirjutate?» Savinkov jätkas vastust ootamata: «Aga tarku inimesi,
sealhulgas ka meie liikumise finantseerijaid, viib teie jaburdamine mõttele, et Savinkovi
lood on täbarad, kui ta on sunnitud säärast jama ajama.»
Hippius läks söakalt Savinkovi juurde. Raputanud pika paberossi otsast tuha peaaegu
Savinkovi kuuekäänisele, ütles ta:
138
«Te võiksite oma viha bolševike jaoks hoida, cher ami8. Muide, ma mäletan, te ütlesite
kord, et erinevalt Milju-kovi ajalehest hakkame me oma häälekandjas avaldama tõetruid
sõnumeid, mida meie inimesed Venemaalt saadavad. Lubage küsida, kus meie

8Armas sõber (prantsuse k.). (Tõlkija märkus.)

91
kirjasaatjad ja nende tõetruud sõnumid on? Ja ä propos9, me võime härra Milju-kovi
sõimu eelistada.»
Savinkov pragas endamisi: «Miljukovil on teiesugust rämpsu enam kui küllalt!» —
valjusti aga ütles:
«Terava tooni eest palun vabandust. Aga ainult tooni eest. Ja mis Venemaalt tulevatesse
sõnumitesse puutub, siis lähemal ajal hakkame me neid saama nii palju kui kulub.»
Ta ütles seda nii enesekindlalt, nagu oleks ta ise ka oma sõnu uskunud. Ent ta ei talunud
Hippiuse sinisilmade põlglikku pilku ning pöördus taas Filossofovi poole:
«Kõigile autoritele tuleb honorar välja maksta, ja üldse likvideerige kõik võlad, viimne
kui üks. Andke mulle teada, kui palju raha teil tarvis läheb.»
«Ongi kõik korras, eks ju, Zi?» hüüdis Merežkovski leplikult ja kattis oma suure pea
vana kaabulotiga, mille servad ripnesid alla. «Aga nüüd on meil aeg minna, Zi, mis me
segame teisi. Läki.»
Filossofov saatis külalised ära ja tuli süüdlase näoga tagasi.
«Niisugused nad on — vajuvad sisse, ilma et neil viisakusest aimugi oleks, ja käituvad
nagu geeniused, keda inimkond ei tunnusta.»
«Kõige hullem on,» haaras Savinkov jutuotsa, «et nad ei tunne meie ürituse vastu
vähimatki huvi. Neid huvitab ainult raha. Ja seesama Merežkovski vandus mulle kunagi,
et minu ideed on tema ainuke elumõte.»
«Ta on minu arust alla käinud,» ohkas Filossofov.
«Nagu sa ise ei ole alla käinud!...» mõtles Savinkov, valjusti aga ütles:
«Meil on siiski kasulik neid endale hoida. Mind heidutab ainult mõte, et äkki saavad
neist pärast meie võitu Venemaal vene kirjanduse juhtivad jõud — nad viiksid ju meie
paljukannatanud kirjanduse sootuks rappa!»
Pavlovski ja Ševtšenko ajasid sedaaegu palju konkreetsemat ja asjalikumat juttu.
139
«Kuidas Jakov Ossipovi käsi käib?» küsis Pavlovski.
«Võib öelda — mees on enda täitsa põhja joonud,» vastas Sevtšenko nukralt.
«Noh, paras talle. Ma ütlesin talle ammu, et ta upub viinapudelisse. Aga Grigori
Luzikov?»
«Töötab kelnerina, ootab igatsusega, et saaks jälle mehetegusid teha.»
«Las tuleb homme hommikul minu jutule.» Pavlovski kirjutas midagi märkmikku ja
jätkas: «Aga Sergei Provo-torov? Dmitri Golubkov? Gennadi Inozemtsev?» Ta loendas
nimesid; ilma et oleks pilku märkmikku heitnud. Vääris imetlust, kuidas nad kõik tal
meeles püsisid. Ent Sevtšenko tundis samuti igaüht, teadis, mis elu keegi elab, kus ta on
ja mida ta mõtleb ...
«Sešenja kohta on uudiseid. Eile saabus üks meie mees Smolenskist — Semõkinit
mäletate?» lausus Sevtšenko.
«Endist köstrit?» täpsustas Pavlovski.
«Justament. Ta läkitati, nagu Sešenjagi, Smolenski, Gerassimovi konspiratiivkorterisse.
Õnneks jõudis ta sinna siis, kui Gerassimov juba arreteeritud oli, ja leidis eest ainult
residendi venna, kes jutustas talle, et samal õhtul, kui Gerassimovile järele tuldi, käinud
üks raja tagant saadetud mees nende pool. Tšekistid tahtnud teda kinni võtta, aga ta
lasknud jalga. Teda olevat tulistatud.»
«Vahest polnud see Sešenja?»

9Muuseas, muide (prantsuse k.). (Tõlkija märkus.)

92
 «See ei saanud keegi muu olla, kuupäev langeb ka täpselt kokku.»
«Kandke sellest Boriss Viktorovitšile ette,» käskis Pavlovski. «No näete, kui Sešenjal
õnnestub legaliseeruda, siis on sellest palju abi. Praegu on iga meie mees seal kulda
väärt.»
«Kas me läheme sinna jälle terve salgaga?» küsis Sev-
tšenko. "
«Ükshaaval, Jevgeni Sergejevitš! Või kahe-, kolmekaupa. Uus taktika!»
«Ja mida me seal tegema hakkame?»
«Igaühel on oma ülesanded, eriala järgi. Luure, terror, diversioonid — aga suuremas
ulatuses. Boriss Viktorovitš töötas välja uued meetodid, sellepärast talle antigi hulk raha.
Ma ütlen teile saladuskatte all — siin Varssavis saate teie peameheks.»
«Ta ei võta Filossofovi minu pärast kohalt maha...»
140
«Mistarvis maha võtta? Temal on oma töö, teil oma. Aga peamees olete teie ...»
Sevtšenko vaikis, mõeldes tähtsale uudisele ja rõõmustades selle üle. Ent mis
Filossofoviga on juhtunud? Kas tema lips on läbi?
Poola luure oli kindel, et Savinkovi saabumine Varssavisse oli tingitud tema käsilaste
edust Moskvas. Poolakatel ei tulnud mõttessegi, et ei Savinkov ega Filossofov polnud
Zekunovi Vilnosse jõudmisest veel kuulnudki. Seepärast oligi kolonel Sologub nii
ootamatult viisakas ning pidas vajalikuks Savinkovile Varssavisse saabumise puhul isik-
likult tere tulemast öelda. Ta kandis ülemustele otsekohe ette, et Savinkov kohtles teda
enam kui jahedalt.
Poolakate ärevus oli arusaadav: juba esimesed Zekunovi toodud dokumendid osutusid
äärmiselt väärtuslikeks. Vahest oli Savinkov nõuks võtnud edaspidi sääraseid dokumente
Poola luure eest varjata — niisugustele dokumentidele leiab igal pool ostjaid. Võib-olla
sellepärast ta tuligi Varssavisse?
Ent Poola luurel oli üsna hõlbus välja selgitada, mida Savinkov nende pealinnas teeb.
Sevtšenko oli ammust aega nende agent; ta kirjutab juba täna põhjaliku ettekande oma
jutuajamisest Pavlovskiga, ja poolakad leiavad sealt oma kahtlustele kinnitust —
Savinkov hakkab kasutama uut taktikat. Sevtšenko oli sellest kohe telefoni teel teatanud
ja öelnud, et täna õhtul kohtub Savinkov ühes Varssavi restoranis tema ja Filossofoviga.
Kolonel Sologub soovitas minna restorani «Lira», mis Sešenja naise Saša Zaitšonoki käes
rendil oli. Sevtšenko ei küsinud, miks kolonel seda soovitas, ta aimas ammu, et Sešenja
naine on agent nagu .ta isegi...
Seda restorani polnud kuigi kerge leida — ta asus pimedas põiktänavas, vana kivimaja
poolkeldrikorrusel. Ähmane tuluke valgustas nõrgalt restorani silti, kuhu oli maalitud
lüüra, mille keeli näppisid uskumatult pikad sõrmed. Restoranis endas põles ainuke lamp
baarileti kohal, saalis polnud ainustki hinge. Ent kui külalised saali astusid, süttis lühter ja
neile tuli vastu Saša Zaitšonok ise — ilus suurt kasvu kolmekümneaastane naine. Tema
kullakarva juuksed olid krooniks palmitud. Ta kandis sügava dekolteega ja tihedalt ümber
kõrge rinna liibuvat litritega kleiti. Ta ootas neid külalisi, kuigi tegi näo, nagu ei tunneks
ta kedagi neist.
141
«Palun, panid, istuge lauda,» pakkus ta neile kummardades istet ja «tundis» alles nüüd
Sevtšenko ära. «Kas Ljonjaga on midagi juhtunud?» sosistas ta, silmad hirmust suured.

93
 «Ljonja on elus ja terve ja saadab teile südamest tervisi,» valetas Sevtšenko varmalt.
«Sellepärast me tulimegi teile külla. Leidke meile mõni vaikne nurgake, kus keegi meid
ei segaks.»
Saša viis nad oma korterisse, mis asetses restorani köögi kõrval. Ta kattis laua ja
teenindas külalisi ise. Kuid need teda lauda ei kutsunud. Saša ei solvunud — et külaliste
juttu kuulda, pole ilmtingimata tarvis nendega ühes lauas istuda. Mis aga Sešenja
tervitustesse puutus, siis tundis Saša Sevtšenkot liiga hästi, et teda uskuda.
Savinkovi ajas see kõik vihale. Talle ei meeldinud, et nad tulid siia urkasse, selle
asemel et kuhugi heasse restorani minna. Sevtšenko põhjendused, miks nad just siia pidid
tulema, tundusid talle kahtlastena. Teda ärritasid Filossofovi ja Sevtšenko mossis näod —
mehed olid solvunud, et kassat enam nende käsutusse ei jäetud. Ka restorani perenaine,
kes kogu aeg nende ümber keerles, tegi teda närviliseks. Muide, kust Sevtšenko võttis, et
Sešenja saatis oma naisele tervisi?
Õhtusöök algas ilma toostide ja kõnesuminata. Saša oli nobe viina kallama ja suupisteid
pakkuma. Alles paari julgusenapsi järel sõnas Sevtšenko:
«Mul on üks ettepanek: joogem kõik meie kalli külalise terviseks ...»
«Pole tarvis!» sähvas Savinkov järsult. «Siin pole jõude-logelejate söömaaeg, vaid
tõsiste teoinimesrfe kohtumine. Ja muide, mis ajast ma teile, härra Sevtšenko, külaline
olen, olgugi et kallis külaline? Vähe sellest — ma olen teie silmis koguni niisugune
külaline, kelle eest mõndagi varjatakse, — miks mulle ei teatatud, et te Sešenja käest
sõnumeid saite?»
«Me kuulsime, et tal läks korda Smolenskist edasi sõita...» pomises Sevtšenko.
«Kena kordaminek,» segas Pavlovski vahele. «Ta oleks äärepealt tulevahetuses pihta
saanud. Pole veel teada, kas ta pääseski terve nahaga.»
Saša surus külanaiste kombel käe suu ette ja tema silmad läksid hirmust suureks.
«Härra Sevtšenko,» põrutas Savinkov, «võtke vaevaks
142
pereproua käest vabandust paluda — ta võttis meid oma majas lahkesti vastu, lootes, et
me oleme korralikud inimesed. Ehkki naised harilikult ei andesta, kui neid niiviisi
petetakse.»
«Nad on kõigeks võimelised,» ütles perenaine nutuse häälega.
Savinkov pöördus Saša poole:
«Ta palub teie käest vabandust. Mina samuti. Ja nüüd, palun, jätke meid üksi.»
Saša kummardas väärikalt ja väljus toast, kus veel kaua valitses rusuv vaikus. Keegi ei
puudutanud sööki.
«Härrased, õhtueine on nagunii mokas...» Savinkov lükkas taldriku eemale. «Me oleme
oma uuest taktikast küllalt rääkinud, kõigil on kõik selge. Aga mul on teile, Dmitri
Vladimirovitš, üks küsimus.»
Filossofov kallutas pea ettepoole ning kuulas väga tähelepanelikult.
«Kas teie saatsite viimati käskjala finantsaruandega minu juurde?» «Muidugi mina.»
«Mida käskjalg Pariisist tagasi jõudes teile rääkis?» «Et ta andis saadetise kätte ... muud
midagi.» «Arvatavasti valite te käskjalgadeks ainult usaldusväärseid mehi, keda te hästi
tunnete?»
«Loomulikult. See oli jessauul Ponomarjov, me kõik tunneme teda...»
«Härrased, see jessauul, keda te kõik tunnete, kahetses minu kuuldes, et Nikolai Teine
tapeti, ja tahtis «Jumal, keisrit kaitse sa» laulma hakata,» rääkis Savinkov kiiruga, otsekui

94
olnuks tal oma viha väljavalamisega tuline rutt. «Loodetavasti ei pane te pahaks, et ma
selle jessauuli, teie hea tuttava, välja viskasin...»
«Ja mina olin sunnitud talle poliithariduse praktilise õppetunni andma,» lisas Pavlovski
muiates.
«Uskumatu lugu. . .» sõnas Filossofov vaikselt. «Ta on ustav mees.»
«Just sellel ma tahaksingi nüüd peatuda.» Savinkovi lühinägelikud pilusilmad tõmbusid
sügavale silmakoobastesse varjule. «Keda me praegu ustavateks meesteks peame? Või
vaadelgem sama medalit teisest küljest — ma küsin teilt kõigilt: mida te teete selleks, et
meie mehed meie ideedele truuks jääksid? Või arvate te, et piisab sellest, kui me ei lase
neil nälga surra? See monarhismi-
143
meelne jessauul on iseendast vaid halenaljakas anekdoot, kuid tavaliselt peitub iga
poliitilise anekdoodi taga mõni reaalne nähtus. Palun teid, Dmitri Vladimirovitš, ja teid,
Jevgeni Sergejevitš, esitada mulle homme hommikul kell kümme oma plaanid, kuidas
laialdaselt propageerida meie eesmärke Venemaal. Ma loodan, te saate aru, et see pole
lihtsalt minu kapriis, vaid hädavajalik asi — meie uus pealetung bolševikele muutub
farsiks, kui selle teostajad laulavad: «Jumal, keisrit kaitse sa.»» Savinkov tõusis lauast.
«Ja nüüd palun ma enda ja Pavlovski nimel vabandust, me peame sellest külalislahkest
majast lahkuma, — töö ootab...»

KAHETEISTKÜMNES PEATÜKK
Järgmisel päeval ilmus Savinkovi ajalehes «Za Svobodu» Filossofovi allkirjaga juhtkiri
«Me kujutleme tuleviku Venemaad ainult parlamentaarse riigina». Lugeja leiab
väljavõtteid sellest juhtkirjast käesoleva peatüki lisast. Ta näeb, kui karmilt hakkas
Filossofov oma truud jessauuli demokraadiks ümber kasvatama.
Poola luure juhtkond pidas Filossofovi artiklit arvatavasti järjekordseks tõendiks selle
kohta, et Savinkovil en midagi uut teoksil, kuid millegipärast ei rutta ta neid sellest
informeerima.
Hommikul sõitis Savinkovi juurde hotelli Poola kindralstaabi kolonel Miedzinski, kes
kuni viimase ajani oli tema ja Pilsudski alaline vahemees. Ka sedapuhku tõi ta
Savinkovile major Spychalski käest palju tervisi — nõnda oli kokku lepitud Pilsudskit
kirjavahetuses ja jutuajamistes nimetada. Ja kutse — kas Savinkov ei tahaks koos temaga
autoga Nõukogude piiri äärde sõita, major Spy-chalskil olevat seal ametiasju ajada.
Savinkov nõustus, suuri vaevu võidurõõmu varjates. Viimaks ei pidanud ta siiski vastu
ning ütles Miedzinskile:
«Teatage minu sõidust kolonel Sologubile, ta peab arvatavasti vajalikuks ka seal minu
järele valvata lasta.»
Miedzinski tegi, nagu poleks ta pilkest aru saanud ...
Nad sõid Miedzinski pool hommikust. Menüü oli ülimalt rafineeritud ja lauas kõneldi
ebamaistest asjadest. Kolonel Miedzinski oli nimelt viimasel ajal hinge surematuse prob-
leemi
145

vastu huvi tundma hakanud. Materialistid võtavad inimeselt usu hinge surematusse ega
anna midagi asemele. Kolonel Miedzinski aga teab, mida inimestele tuleks asemele anda.

95
Natsionalismi! Niisama fanaatilist nagu usk hinge surematusse. Iga inimene peab teadma,
et tema rahvas ka pärast tema surma edasi elab ja õitseb, ning ainult selles on üksikisiku
jäädav õnn ja surematus.
Savinkov ei kuulanud koloneli kuigi tähelepanelikult, palju rohkem kui surematus
huvitas teda see, miks küll poolakad äkki tema vastu nii tähelepanelikuks ja hoolitsevaks
on muutunud ...
Täpselt kell kaksteist astus koloneli adjutant söögi tuppa ja teatas, et auto ootab ukse
ees.
Nad peatusid kümne kilomeetri kaugusel Varssavist ja ootasid, kuni Pilsudski röögatu
suur must «Rolls-Royce» kohale jõudis. Savinkov istus Pilsudski juurde ümber, ja
mõlemad autod kihutasid mööda lumist kiviteed edasi.
Pilsudski kandis sõjaväemundrit ja karusnahkse kraega pikka helehalli sinelit. Kohevad
vurrud ja puhmaskulmud andsid tema näole veidi koomilise ilme, ent see mulje kadus
kohe, kui märgati tema erakordselt väljendusrikkaid silmi, sügavaid ja tarku, kord
kavalaid, kord rõõmsaid, kord mõtlikke, kord tahtekindlalt keskendunuid. Poola liider oli
üliheas tujus, tema pilk oli naerune.
«Ma olen rõõmus, et te nõustusite minuga kaasa sõitma. Mul on alati rõõm teid näha,»
ütles ta oma käheda, rämedavõitu häälega.
«Kahjuks tundub, et veel suurema rõõmuga kihutaksite te mu Poolast välja,» vastas
Savinkov.
Pilsudski silmades kustusid hea tuju sädemed. Ta tõmbas konksus sõrmega üle huulte,
kergitas veidi vurrusid ning lausus jahedalt:
«Härra Savinkov, ma olen valmis meie seisukohti täpsustama. Minu positsioon on
niisugune: kui grandioosseks ma teie üritust ka ei pea, Poolat ma tema pärast bolševikele
laastada ei anna. Just selle valiku ees ma seisingi, kui nad meile noodi saatsid. Ma
loodan, et mu positsioon on teile arusaadav.»
«Ma tahaksin, et teie ka minust aru saaksite,» vastas Savinkov kõlatu häälega, vaadates
pöetud pajusid, mis akendest mööda vilksatasid. «Poolast väljasaatmine tõi mulle eraelus
rõõmu elada veetlevas Pariisis. Kuid kõiges muus, mis mulle eraelust tähtsam on — mu
145
võitluses Venemaal — paiskas see mind mitme aasta võrra tagasi.»
«Kordan: minu kahjud võinuksid palju suuremad olla. Ja ka mina ei mõtle ainult endale
...» Pilsudski pani oma suure pahkliku käe Savinkovi põlvele ja lisas: «Et sellele
ebameeldivale jutule punkti panna, teen teile teatavaks, et minu käsul annavad juristid
teile ettekäändel, et te Poolas sündinud olete, õiguse kõikjal Poolas elada...»
Savinkov jäi vastuse võlgu, ta ei öelnud aitähki. Kolonel Miedzinski, kes istus autojuhi
kõrval, teadustas aeg-ajalt, mitu kilomeetrit oli läbi sõidetud ja millisele asulale parajasti
ligineti. Nüüdsama olid nad Kaluszyni väikelinnast läbi sõitnud.
Pilsudski hakkas kiruma inglasi ja prantslasi, kes on välispoliitikas — eriti Vene
küsimuses — nii järjekindlusetud.
«Neile on poliitika vaid üks bisnessiharu,» ütles ta. «Kõik on bisness — maailma
jagamisest kuni mõne väikese turu vallutamiseni kuskil Euroopa ääremaadel. Ma
soovitan teile soojalt, pan Savinkov, ärge usaldage neid pimesi, olge alati valvas. Parem
juba sakslaste või ameeriklastega asju ajada, mitte aga nende saamameestega, kes teid iga
silmapilk maha võivad müüa...»

96
 Savinkov kuulas väga tähelepanelikult ja koguni noogutas hiljukesi pead, nagu oleks ta
Pilsudskiga päri, endamisi aga muigas, nähes, kuhu teine tüürib.
Seljataha jäi Siedlce linn. Kolonel Miedzinski palus vabandust, et ta vahele segab, ja
küsis, millal Pilsudski soovib Lukowi asulas peatuda, kas praegu või tagasiteel. Pilsudski
vastas, et praegu, ja pöördus Savinkovi poole:
«Väga hea, et te siin olete, ma pean Lukowis kontrollima kaebust, mille teie venelased
mulle saatsid ...»
Savinkov aimas juba, mis nüüd juhtub.
«Jah, see on tõesti väga hea...» ütles ta vaevaltmärgatava irooniaga, millest Pilsudski
siiski aru sai.
«See on lausa uskumatu, mida mulle selles kaebuses kirjutatakse. Ma mõistan, kui
venelased sõjavangide laagrites elasid, polnud seal mugavustest juttugi, vangipõli on
vangipõli. Ent ka tookord, nagu te mäletate, aitasime me teie mehi igati. Aga nüüd?
Igaüks võib ju oma erialal tööd leida ja elada niisama hästi kui poolakadki. Ja lõppude
lõpuks on neil vaba voli kodumaale tagasi pöörduda.»
«Asi pole nii lihtne, nagu näib,» ütles Savinkov. «Venelased
146
elavad, nagu ennegi, elamiskõlbmatuis barakkides. Ja mis töösse puutub, siis seda pole
kaugeltki mitte igal poolakalgi. Mis siis veel venelastest rääkida.»
Auto peatus okastraattara ees, mille tagant paistsid poolest saadik lumme tuisanud
laudseintega barakid. Ohvitserid Pilsudski saatjaskonnast tõttasid kõige ees barakkide
poole, Pilsudski ja Savinkov, keda saatis kolonel Miedzinski, peatusid värava juures,
millest vaid kaks telliskivi-sammast alles olid jäänud.
«Näete, isegi okastraati pole maha võetud,» ütles Savinkov.
«Aga värav on lahti,» vastas Pilsudski.
Seejärel vaatasid nad barakki, kus elasid kaebekirja saatjad. Päevavalgust siin ei
nähtudki. Baraki keskel rippuv petrooleumihõõglamp paistis vaevu paksust suitsust, mida
mitu raudahju välja ajasid. Seinte ääres seisid kahekordsed narid, naridel konutanud
kõhnad, räbalais ning räpased inimesed kogunesid Pilsudski ümber, ja kaaskond piiras ta
silmapilk elusa rõngana sisse. Savinkovi õnneks ei tundnud baraki asukad teda nähtavasti
ära...
«Jah, me kirjutasime kaebuse!» karjus luukerega sarnanev pikk ja kõhn
neljakümneaastane mees vene keeles. «Ma olen ise ohvitser, ja omal ajal sõjavangis olles
sain ma aru, et mul pole õigust erilisi pretensioone esitada. Tookord võisime me pahased
olla ainult meie toredatele kaasmaalastele Savinkovi evakuatsioonikomiteest, nagu
näiteks kindral Peremõkinile, kes meile saadetud raha ära varastas. Aga nüüd pole me
enam sõjavangid. Ja me ei taha punasele Venemaale tagasi pöörduda. Kuid me ei taha ka
siin nälja ja külma kätte kärvata nagu kodutud penid! ...».
Pilsudski kuulas imekannatlikult, mida vihased baraki-elanikud talle karjusid, seejärel
nõudis ta vaikust ja ütles:
• «Härrased, Poola valitsus ei teadnud, et teie olukord nii vilets on. Ma tänan kaebuse
saatjaid ja teen korralduse, et teile kõikvõimalikku abi antaks...» Pilsudski pöördus
Savinkovi poole ja küsis vaikselt: «Kas teie ei taha neile midagi öelda?»
See ettepanek sarnanes provokatsiooniga ja Savinkov vastas järsult:
«Ei!:
Nad läksid vaikides autode juurde ning sõitsid sõna lausumata

97
 147
teeristini, kus piirivalve ülemused neid ootasid. Alles siin tegi Pilsudski vaikimisele
lõpu:
«Ma hakkan nüüd Poola kõige ohtlikumat piiri inspekteerima. Ja ma tahaksin teie
siinviibimist, pan Savinkov, võimalikult hästi ära kasutada: palun kohtuge meie mees-
tega, kes teid piiril abistavad. Te teate ise, kui tähtis on inimestele õigel ajal midagi head
öelda.»
«Vahest oleks parem, kui vabastaksime nad kõigist muredest, mis neil meie pärast on?»
küsis Savinkov kuivalt.
Pilsudski heitis talle vaid terase pilgu ega vastanud midagi.
Poolakad olid kõik aegsasti läbi mõelnud. Savinkov istus koos kolonel Miedzinskiga,
kes teda piirini pidi saatma, teise autosse, ja leidis seal eest kapten Sekunda, kes neid juba
hulk aega oli oodanud.
«On's see siis teie piirkond?» imestas Savinkov.
«Meie piirkond on kõikjal, härra Savinkov,» naeratas ilus kapten võluvalt.
Nad keerasid halvasti sillutatud teele, mis viis läbi tihniku, ja kapten Sekunda seletas
millegipärast poolsosinal, et nad on juba piirivööndis. Savinkovil turgatas järsku pähe
mõte, et ta võib hiljem sellest sõidust Venemaa piiri äärde ilusti kirjutada ja rääkida. Ta
jättis maastiku meelde ja hakkas fantaseerima, mis mõtted talle kõik pühale piirile
lähenemisel pähe tulid. Sekunda seletas, kuidas Savinkovi mehi üle piiri toimetatakse ja
tagasi tuuakse. Jäi mulje, nagu hoolitseksid Poola riigivõimud nende meeste eest
ennastsalgavalt ning hoiaksid ära hulga ohtusid, mis neid ähvardavad.
Lõuna paiku jõuti kulakutallu, täpselt samasugusesse, nagu too teine, kustkaudu tee
Vilnosse läks. Talu peremees, kellele oli tähtsate külaliste tulekust ette teatatud, ootas
neid juba lõunalauda. Kohe saabusid ka kolme lähema kordoni ülemad. Igaüks neist
telefoneeris kõigepealt oma alluvatele, kus ta on. Sõdurid, kes neid saatsid, asusid maja
ümber valvepostidele ja pendeldasid kogu lõunaeine aja akende taga. Kogu see etendus
oli spetsiaalselt Savinkovi jaoks lavastatud. Ent see oli alles algus.
Pärast lõunat läksid Savinkov, Miedzinski ja Sekunda piiri äärde. See polnud kerge
teekond, nad vajusid aegajalt põlvist saadik lumme. Päev kaldus talvise kiiruga
148
õhtusse, ilm muutus tuuliseks ja külmaks. Savinkovi ümbritses igast küljest harilik vene
talv, ja tal oli raske uskuda, et nad liginevad tulisele piirijoonele, mille taga on bolševike
võimusesse sattunud Venemaa.
Nad väljusid võsast lagendikule, mille taga kerkis müürina piiriäärne mets. Siin pidid
nad ootama kordoniüle-mat, kes viib nad metsa kohal kõrguvasse vahitorni. Ent ülemat
polnud millegipärast näha. Kapten Sekunda ütles, et ta läheb teeb selgeks, milles asi on.
Niipea, kui ta metsa kadus, algas kuskil paremal pool õige lähedal äge tulevahetus.
Kolonel Miedzinski viskus esimesena künka varju pikali. Savinkov heitis viivitamatult
tema kõrvale. Tulevahetus hakkas piki piiri vasakule kanduma. Mõned kuulid vihisesid
üle maaslamajate pea. Viimaks tulevahetus vaibus ja varsti jooksis kapten küürutades
nende juurde.
«Venelased hoiavad piiri tule all,» raporteeris ta kolonelile.
Peeti aru, kas maksab vahitorni ronida. Kapten Sekunda oli selle vastu, ehkki ta ütles, et
venelased ei tulista kunagi, kui nad selgesti näevad, et nende ees on piirivalvurid.
Savinkov aga oli erarõivais.

98
 «Otsustage ise,» pöördus kolonel Miedzinski tema poole.
Savinkov polnud sedasorti mees, kes tahtnuks teiste silmis argpüksiks osutuda.
«Läki,» pillas ta hooletult ja hakkas ees minema.
Torni tippu ronisid Savinkov, Miedzinski ja Sekunda. Kordoniülem ja neid saatvad
sõdurid jäid alla ootama.
Vahitorni vaateplatvormilt avanes Savinkovi ees tasandike ja küngaste must-valge
panoraam, mille tuisk aegajalt pilgu eest varjas.
Savinkov vaatas koloneli käest laenatud binokliga Venemaa poole ning nägi kõike nii
selgesti, et teda valdas tõeline erutus. Sekunda seletas tasase häälega, kus asuvad punaste
piirivalvekordonid ja vahipostid. Selgus, et venelased valvavad piiri hoolikalt.
Madalal vahitorni kohal lendas vares Venemaa poole.
«Küll ma tahaksin tema asemel olla, paari tiivalöögiga oleksin Venemaal!» les
Savinkov.
Savinkov ja Miedzinski jälgisid tahtmatult varese lendu, lind aga pöördus äkki ümber ja
lendas Poolamaale.
«Isegi vares pidas paremaks tagasi pöörduda,» puhkes kolonel naerma.
149
Piirivööndist kostsid jälle lasud. Kapten Sekunda palus kõiki vahitornist ruttu alla tulla.
All küsis Savinkov siiski Miedziriski käest:
«Aga mis te arvate minu ettepanekust vabastada teid vaevast, mida te minu meeste üle
piiri aitamisega näete?»
Kolonel kehitas õlgu:
«Ma ei mõista, miks te tahate oma mehi surmaohtu saata.»
Poolakad andsid Savinkovile hea etenduse, see avaldas mõju. Poolakate abist
lahtiütlemise ideele tõmmati lõplikult kriips peale ...

KAHETEISTKÜMNENDA PEATÜKI LISA

Katkendid ajalehes «Za Svobodu» ilmunud juhtkirjast «Me kujutleme tuleviku
Venemaad ainult parlamentaarse riigina»
Artikli autor — D. V. Filossofov
«... Sellal kui vene emigrantide hulgas leiduvad monarhistidest sõnakõlksutajad, olles
Ameerikast saadud dollarid bankettidel läbi priisanud, uusi vastutustundetuid heategijaid
otsivad, alustame meie bolševismi — inimkonna suurima õnnetuse — vastase võitluse
uut etappi. Ja me kinnitame, et me käime selle tee, mille me kord valisime, lõpuni. Me ei
peta nende lootusi, kes meisse usuvad. Me pole banketil, meil pole käes mitte
veinipeekrid, vaid relvad. Ja me usume kindlamalt kui kunagi varem, et me võidame! ...»
«... Kuid me tõotame pühalikult — Venemaal ei restaureerita monarhiat! Ärgu keegi
seda lootku. Me ütleme seda kategooriliselt, kuigi me teame, et ka meie hulgas leidub
monarhistliku korra avalikke ja salajasi pooldajaid. Ühed pooldavad seda, sest neil on
monarhistlikud tõekspidamised, neile me ütleme: teil tuleb kas oma tõekspidamisi
otsustavalt revideerida või meie juurest monarhistide häbistatud lippude alla minna.
Teised pooldavad monarhiat eksikombel, sest oma primitiivsuses ei mõista nad ajaloo
arengu-seadusi, ja neile me ütleme: ärge olge poliitikas väikekodanlaste positsioonidel,
mõelge veel kord meie programmi üle järele, ja kui see teid ei rahulda, siis öelge seda
avameelselt — uks on lahti, minge samuti ära, häbistatud lippude alla. Kolmandad

99
pooldavad monarhiat lihtsalt vaimupimedusest, ja me teeme kõik, mis on meie võimuses,
et nad oma saatuslikust eksitusest aru saaksid ja mõistaksid meie suuri eesmärke
Venemaal...»
«... Me kujutleme tuleviku Venemaad üksnes parlamentaarse riigina, ja see pole petlik
miraaž, vaid meie kindel eesmärk, millele me tuhandeid teid mööda läheneme, ning
praegu me tunneme, et ta on ligemal ja reaalsem kui kunagi varem. Edasi, avasilmi, ülla
võitlusvalmidusega ning kindlas usus, et jõuab kätte meie võidupäev! ...»
150

KOLMETEISTKÜMNES PEATÜKK
Poola-reisilt naasis Savinkov rusutud meeleolus. Kohtumised Filossofoviga ja
Sevtšenkoga jätsid talle väga ebameeldiva mulje. Ühest küljest tundis ta end nende ees
süüdi olevat — kassa äravõtmine nende käest oli umbusaldusavaldus, kuidas ta ka ei
püüdnud seda sammu neile seletada. Ent ta ei saanud teisiti toimida. Tal ei tulnud
mõttessegi kahtlustada neid raha varguses, ehkki kindral Peremõkin omal ajal vargaks
osutus, kuid ta oli kindel, et nad ei oska raha õigesti kasutada. Just sel reisil oli ta eriti
selgesti tajunud ja mõistnud, et nad on lootusetult vanaks jäänud ega kõlba enam juhtima
uut pealetungi bolševistlikule Venemaale. Filossofov oli Varssavis provintsiaalse
oleskelu rappa vajunud, ta oli oma võitlusvaimu ammu minetanud ega kõlvanud enam
juhiks. Tal polnud enam mõttejulgustki. Ševtšenko aga oli lihtsalt vähimagi fantaasiata
käsutäitja.
Aga pagan nendega — Filossofovi ja Sevtšenkoga. Lõppude lõpuks, kui ürituse huvid
seda nõuavad, siis võib ta ju Derenthali ja Pavlovski Varssavisse saata ja ise samuti sinna
üle kolida. Ent kõige hullem oli see, et ürituse enda saatus tegi suurt muret. Smolenskist
naasnud mees kinnitas, et tšekistid olevat Smolenski vägeva organisatsiooni tõepoolest
purustanud. Ka Minskist ning Pihkvast saadud teated ei pakkunud lohutust — ja alles
hiljaaegu olid seal väga aktiivsed organisatsioonid. Moskvast ja Petrogradist aga polnud
mingeid teateid. Uut võitlustaktikat välja töötades oli Savinkov tuginenud oma
organisatsioonidele, mis tegutsesid kogu Venemaal ja Valgevenemaal. Ilma nendeta oli
väikeste gruppide retk sisemaale läbikukkumisele määratud.
Kui vastumeelne see järeldus Savinkovile ka ei olnud, ometi oli ta juba mitu korda
salamahti mõelnud, et kogu tema üritus ähvardab jälle ummikusse joosta. See polnud
kaugeltki mitte esimene ummik, kuhu Savinkov oma keerulise elukäigu vältel sattus.
Sajandi alguses oli ta kahekümneaastase noorukina Pet-rogradis esseeride parteisse
astunud ja õige varsti esseeri-dešt terroristide üheks ninameheks tõusnud. Ta oli tookord
avalikult kuulutanud, et «ta on distsipliini poeet ja ori, ja kui partei käsib tal ennast tappa,
siis täidab ta käsu ning sureb õnnelikuna»,
151

Aasta hiljem võis politseitoimikust lugeda:

«Tõeline nimi, isanimi ja perekonnanimi: Boriss Viktorovitš Savinkov. Pärit
kubermangukohtu jõuka, kuid liberaalse mõtteviisiga ametniku perekonnast. Esseeride
partei terroristlikku võitlusorganisatsiooni tuli ise, veendumuste ajel. Ei tunnista
agitatsiooni kui võitlusvahendit. Peab tähtsaimaks mõjutusvahendiks surma ja surma-
hirmu. Terroristide hulgas on teda nähtud vaevalt aasta aega, kuid ta on juba kuulsaks
saanud oma mõtteavaldusega, et ta on partei käsul rõõmuga valmis ennast tapma. Tema

100
iseloomuga mehe suus pole see tühipaljas sõnakõlks. Füüsiliselt vastupidav, hüpnootilise
pilguga. Visa. Allutab kiiresti teised oma tahtele. Üks partei liidreid, Tšernov, ütles pärast
Savinkoviga tutvumist: «Kuldaväärt mees.» Edaspidi tuleb seda meest hoolega silmas
pidada, selleks on teatud võimalus olemas...»
«Teatud võimalus» oli Jevno Azef, esseeridest terroristide ninamees ja politseiagendist
provokaator ühes isikus. Azef tegi Savinkovi oma asetäitjaks terroristide võitlus-
organisatsioonis, siitpeale teadis ja suunas ta igat Savinkovi sammu. Savinkov oli Azefi
usaldusele uhke, õppis tema käest terrori keerulist tehnikat, enesevalitsemist ja koguni
käitumismaneere.
Ehtnoorusliku innu ja ennastsalgavusega võttis Savinkov endale kõige raskemaid
terroriülesandeid. Ta oli Kal-jajevi kaasosaline suurvürst Sergei Aleksandrovitši tap-
mises. Ivan Kaljajev poodi selle eest üles. Savinkov jäi varju ning pääses karistamatult.
Ta võttis koos Sazonoviga osa siseminister Plehwe tapmisest. Sandarmid tabasid
Sazonovi. Savinkov jäi varju ning pääses karistamatult.
Savinkov arreteeriti kõigest ühel korral, Sevastoopolis, ja ka siis vaid eksikombel.
Tema sealviibimise aegu pandi toime atentaat ühele kohalikule kindralile, Nepljujevile.
Savinkov arreteeriti koos teistega, keda süüdistati atentaadi toimepanekus, ja teda
ähvardas sõjatribunali alla sattumine. Ent sõprade abiga läks tal korda lausa fantastilisel
viisil kindlusevanglast... otse Rumeeniasse pageda. Juba ainuüksi need faktid viivad
mõttele, et politsei «teatud võimalus» ei piirdunud politsei informeerimisega Savinkovi
tegevusest, vaid päästis teda ka arreteerimisest. Azef ei tohtinud lubada, et tema lähim
abiline Savinkov sisse kukuks, sest kõik teadsid, et ainult tema üksi oli Savinkovi
asjadesse pühendatud.
152
Hiljem nimetas Savinkov peatükki «Reetur Azefi paljastamine» oma memuaaride kõige
kurvemateks lehekülgedeks. Need leheküljed polnud talle mitte ainult kõige kurvemad,
vaid ka kõige keerulisemad kirjutada. Savinkov teadis, et paljudel oli korduvalt kerkinud
küsimus: miks ohranka teda ei arreteerinud, teades, et ta on nii tähtsates terroriaktides,
nagu suurvürsti ja siseministri tapmine, kaassüüdlane? Oli selgesti tunda, et Savinkovil
oli oma terroristimälestuste kirjapaneku ja avaldamisega kangesti kiire. Ta rõhutab seal
lausa pealetükkivalt, et ta allus vahetult Azefile ning oli talle ustav ja kuulekas. Sel
kombel püüab ta lugejaile sisendada, et kuigi Azef teda, tõsi jah, arreteerimisest päästis,
tegi ta seda omaenda huvides.
Savinkov kirjeldas talle omase andekusega, milliseks' traagiliseks löögiks kujunes talle
Azefi paljastamine, talle tundus, nagu oleks tema enda elul lõpp. Ta ütles esseeride
terrorist lahti. Ropšini varjunime all kirjutas ta jutustuse «Tuhkur hobune» — omamoodi
hümni veendumustest taganemisele. Ent siin ei seo ta oma pettumust enam Azefi
reeturlikkusega, vaid väidab, et see võttis temas järk-jär-gult, ajapikku võimust. Ja et see
uus seletus veenvam tunduks, ei heida ta armu koguni oma võitluskaaslase, timukate
poolt hukatud Ivan Kaljajevi mälestusele ning kujutab teda jutustuses narrika
jumalaotsijana.
Omamoodi huvitav lugu on Azefi surmamõistmine par-teikohtu poolt ja selle otsuse
täitmatajätmine. Alguses tegi Savinkov ettepaneku hukata Azef ilma juurdluse ja kohtuta,
kuna tema süü oli täiesti selge. Ta pakkus koguni ennast surmaotsuse täidesaatjaks. Ent
seejärel nõustus ta kähku Keskkomitee liikmete enamuse otsusega, ning talle ja partei
liidrile Tšernovile ja veel ühele Keskkomitee liikmele tehti ülesandeks Azef partei nimel

101
üle kuulata ja hukata. Kuid ülekuulamine ei muutnud asja: Azef kaitses ennast, ta salgas
oma süüd, kuid tema sidemed politseiga olid niisama kindlalt tuvastatud nagu see, et kaks
korda kaks on neli. Ja siis ütles just nimelt Savinkov esimesena Azefile: «Me läheme ära.
Kas sul pole enam midagi lisada?» Tšernov lisas: «Me anname sulle homme kella
kaheteistkümneni mõtlemisaega. Mõtle meie ettepaneku üle järele, sa võid veel
avameelselt üles tunnistada, et sa tegutsesid käsikäes politseiga ...»
Azef: «Mul pole midagi mõelda.».
153
Savinkov: «Homme kell kaksteist ei seo enam ükski kohustus meie käsi.»
Ja hirmuäratav kolmik läks ära. Loomulikult ei jäänud provokaator homset päeva
ootama, vaid pages Euroopast. Ja jälle olid Azefi ja Savinkovi nimed kõrvuti ajalehtede
veergudel — sedapuhku seoses reeturi kordaläinud, kuid väga kummalise põgenemisega.
Esimese maailmasõja puhkedes kuulutas Boriss Savinkov end isamaa kaitsmise
pooldajaks ning astus Vene ekspeditsioonikorpusse, mis sõdis Prantsusmaal. Muidugi
mõista varjutas sõda kõikide silmis sõjaeelsed sündmused, ja Savinkov vajus unustusse.
1917. aastal, Veebruarirevolutsiooni päevil ilmus peaaegu neljakümneaastane Savinkov
Kerenski lähikonda. Sellal kirjutas ta oma õele Veerale: «Piiteris on puhkenud torm, ja
mina olen selle tormi keskpunktis. Mu vaimusilma ees on tuntud maal «Milline
avarus!».»
Ta eksis jälle. Tormi keskpunkt asus hoopis mujal — Piiteri äärelinnades, kus
bolševikud töölisi viimasesse, otsustavasse võitlusse kutsusid.
Veidi hiljem kirjutas ta õele: «Kui keeruline ja raske see ka ei olnud, ma saavutasin
siiski oma peamise eesmärgi — võtta osa puhastavast Vene revolutsioonist, mille,
ainsaks puuduseks on praegu A. F.10.»
Ta ei mõistnud üldse, mis tema ümber ja kogu Venemaal toimus. Lähenes proletaarne
revolutsioon, mida juhtisid bolševikud, tema aga esitas loosungi: «Kõik jõud Vene
revolutsiooni päästmisele bolševike eest!» Ja ta ise otsis «revolutsiooni päästjaid»,
kihutas autoga 200 versta päevas, sõitis ühest Piiteri all seisvast väeosast teise ja kutsus
neid üles bolševikega arveid õiendama...
Uue tupiku umbne müür kerkis Savinkovi ette 1917. aasta 8. novembri hommikul.
Savinkov võttis ette uue teekonna — ta kihutas lõunasse, kus kindralid Kaledin,
Kornilov, Krasnov ja Aleksejev juba valgekaartlikke armeesid formeerisid. Ent seal ootas
Savinkovi ees uus ummik — valgekaartlikud kindralid, kes olid monarhistid, mäletasid
Savinkovi osavõttu tsaari aukandjate vastasest terrorist ja Kerenski revolutsioonist, ega
tahtnud teda liidriks tunnistada.
154
Savinkov sõitis Moskvasse ning rajas seal nõukogude võimu vastu võitlemiseks väga
tugeva kontrrevolutsiooni-lise salaorganisatsiooni. Moskvas leidsid meie revolutsiooni
mitmesugused vaenlased temaga kähku ühise keele. Tšehhoslovakkia liider Masaryk
andis talle hulga raha Lenini likvideerimiseks. Savinkov võttis raha vastu, kuid ei

10Arvatavasti Aleksandr
Fjodorovitš Kerenski. (Autori märkus.)

102
jõudnud midagi ära teha. Temaga astusid kontakti Prantsuse suursaadik Noulens ja tema
usaldusmees Gaquier ning Inglise luuraja Sidney Reilly — kõigil neil oli Savinkovi
hädasti tarvis. Nad andsid Savinkovile suuri summasid Jaroslavlis, Rõbinskis ja Muromis
kontrrevo-lutsiooniliste mässude organiseerimiseks. Arvati, et mässu ajal maabuvad
Põhja-Venemaa rannikul Antandi ekspe-ditsiooniväed... ja bolševike lips ongi läbi.
Savinkov kiirustas põhjarannikule...
Prantslaste ja inglaste sõjamasin aga oli toppama jäänud, ning Savinkovil ei läinud
korda Muromis ja Rõbinskis mässu tõsta. Ent Jaroslavlis korraldasid savinkovlased
veresauna ja hõivasid linna. Linna, kuid mitte võimu. Paraku ei andnud ka Põhja-
Venemaal maabunud prantslased ja inglased Savinkovile abiväge. Uue Venemaa äpa-
liider Savinkov ja tema välisminister Derenthal pagesid maskeeritult ja
võltsdokumentidega Kaasanisse. Seal tegi Savinkov samavõrd teatraalse kui hüsteerilise
žesti — ta astus reamehena Kappeli armeesse. Ent juba mõne päeva pärast nägi ta, et
Kappeli armee oli hukkumisele määratud, ega tahtnud selle saatust jagada. Ta laskis
Kaasanist jalga. Jälle kerkis tema ette tupiku umbne müür.
Savinkov pages Siberisse ja alustas seal sootuks uut karjääri. Tema parteikaaslane,
esseer Avksentjev, oli «Siberi Direktooriumi» liider, mis nimetas end Venemaa uueks
valitsuseks. Avksentjev määras Savinkovi Euroopasse lähetatava ametliku missiooni
koosseisu. Ta läkitas terve saatkonna Vladivostoki ja Jaapani kaudu Pariisi, ning selle
koosseisus olid ka Savinkov ja Derenthal oma abikaasaga. Kuid enne kui nad Pariisi
jõudsid, likvideeris Koltšak «Siberi Direktooriumi», ja nad avasid eksisteerimast lakanud
«Siberi Direktooriumi» kulla eest Pariisis Koltšaki saatkonna.
Savinkov alustas Euroopas lausa grandioosset tegevust. Ta rajas spetsiaalse
propagandaagentuuri «Union», mille ülesandeks oli Nõukogude Venemaad laimata ja mis
tahes jõudusid bolševikevastasesse võitlusse värvata. Hiljutisest
155
«Vene revolutsiooni kaitsjast» sai kõikide Venemaal monarhia taaskehtestamise eest
võitlevate valgekaartlike kindralite ülienergiline volinik.
Tema, teab millise Vene valitsuse ametliku esindaja allkirjaga sõlmiti tehinguid
valgekaartlike armeede varustamiseks relvade ja sõjamoonaga.
Loo lõpp on teada. Kõik Savinkovi ja valgekaartlike armeede ponnistused jooksid
tühja. Punaarmee paiskas Savinkovi järjekordse tupiku umbse müüri ette.
Mõni teine oleks viimaks alla vandunud, käed rüppe lasknud. Savinkov aga polnud
sedasorti mees. Ta avaldas oma ajalehes «Za Svobodu», mille ta Varssavis oli asutanud,
juhtkirja «Vene Vendee». Ta heitis kõigile valgekaartlaste juhtidele ette, et nad ei tunne
vene rahva hinge. Nad tahavad monarhiat taaskehtestada, ent tuleks piirduda üksnes
eraomandi printsiibi taaskehtestamisega, siis hakkaks kogu talurahvas bolševike vastu
võitlema. Ja veel — ei mingeid võõramaalasi! Jaa, jaa, jaa, — ei mingeid võõramaalasi!
Nii alustas Savinkov uut teed — ta asutas Kodumaa ja Vabaduse Kaitse Rahvaliidu
(KjVKR). Deviis «Ei mingeid võõramaalasi!» oli kergeusklike lollikeste jaoks.
Tegelikult rajanesid kõik KjVKR tegevusplaanid Savinkovi veendumusel, et lääneriikide
huvi Venemaa vastu ei vaibu, senikaua kui seal bolševikud võimul püsivad.
Tal oli ükskõik, kelle käest ta raha sai — olgu see või vanakurat ise. Ta võttis isegi
Poola suurmõisnike krahv Tyszkiewiczi, vürst Sapega ja teiste käest annetusi vastu. Tõsi
küll, neist Savinkovi salasidemetest polnud isegi tema lähikondlastel aimu.

103
 Noil päevil kirjutas ta oma ajalehes «Za Svobodu»:* «Kerenski ei võidelnud kunagi ei
tsaari ega bolševike vastu. Ta ainult pidas kõnesid. Ma ei usu, et mina seesugust
etteheidet pälviksin ... Ma usun ja tean kindlalt, et varsti jõuab kätte vene talurahva ja
kasakate revolutsiooni õitseaeg, selle demokraatliku revolutsiooni tulemusena saab
Venemaa, mis eile oli mõisnike ja täna on kommunistide valduses, homme väikeomanike
maaks, kus pole tsaari ega tema asemikke, komissare, Revolutsiooninõu-kogu ega
Tšekaad — vabaks, võimsaks ja rikkaks maaks, nagu ta veel kunagi pole olnud...» Ka see
jutt oli kergeusklike lollikeste jaoks .. .
... Ta meenutas oma viimast lüüasaamist seal, Venemaal.
156
Iga kord, kui tolle külma sügise sündmused taas tema mällu kerkisid, ilmus tema
vaimusilma ette must ratsameestekolonn, mis liikus läbi valusasti nägu piitsutava valge
tuhklume. See pilt omakorda äratas temas kibeda külma tusatunde. Ja raevu, mida kellegi
peale välja polnud valada.
Pettumusi tuli ette ka varem, ent ikka oli võimalik süüdistada kõiges kedagi teist.
Sedapuhku aga polnud kedagi süüdistada. Või ehk ainult Pilsudskit...
18. märtsil 1921 sõlmiti Riias Nõukogude Liidu ja Poola vahel rahü. Savinkov teadis, et
rahu sõlmitakse nagunii ning Poola delegatsiooni lõputud kapriisid ja pretensioonid Riia
läbirääkimistel pole midagi muud kui mäng Poola publiku meeleheaks — nähku
poolakad, kui ägedalt Pil-sudski mehed venelastega Poolale kasuliku rahu pärast tingivad.
Juba kuu aega enne rahu sõlmimist oli Pilsudski Savin-koviga kohvilauas vesteldes
öelnud:
«Venelastega sõdimiseks pole mul jõudu, liiati on tarvis Poolas kord jalule seada.»
«Aga mis saab siis meie väeosadest?» küsis Savinkov ärevalt. Jutt oli kahekümnest
tuhandest Vene soldatist ja ohvitserist, kes viibisid Poolas — nad olid tema pettuse
ohvriks langenud, tema kutsel koos Poola armeedega bolševike vastu võitlusse astunud.
Pilsudski vaikis. Ta uuris oma suurte, sügaval silmakoobastes asetsevate silmadega
teraselt vestluskaaslast.
Ta tundis seda meest väga hästi, neid peeti koguni hin-gesugulasteks, kuid see polnud
päris õige. Neil oli vaid üks ühine omadus — auahnus. Ent Pilsudski oli kaine
mõistusega, kaval kaalutleja, tal oli ammu selge, et Savin-kovil oli auahnus mõistusest
üle. Pilsudski teadis ka nüüd, et ta tõukab Savinkovi ohtlikku ja üpris alatusse afääri, ning
oli kindel, et see tal korda läheb.
«Aga miks ei võiks teie venelased võitlust jätkata?» küsis Pilsudski.
«Pärast rahu sõlmimist?» Sa\ ikov oli äärmiselt üllatunud.
«Jah.» Pilsudski tõusis, läks palee madala aluslauaga tohutu suure akna juurde, ning jäi
sinna kauaks seisma aukartustäratava ihusuuruse siluetina aknast paistva villitise valge
tuisu taustal.
Savinkov ootas, ta ei saanud veel asjast aru.
157
«Bolševike Venemaa, kes kõike usurpeerib, on mulle niisama talumatu kui tsaari-
Venemaa, kes tegi Poolast Vene kubermangu,» kõlas viimaks Pilsudski vaikne madal
hääl. «Tulevane, kolmas Venemaa, mis kerkib kahe eelmise rusudele, võib osutuda
vastuvõetavaks ja, mis peaasi, mõistlikuks. Ajaloo õppetunnid ei jää ometi kasutuiks, eks
ole?» Pilsudski naasis ruttamata akna juurest ja istus jälle laua äärde.

104
 «Minu programmi te teate,» lausus Savinkov tasa, ehkki ta veel ei mõistnud, mis
ettepanek talle tehti.
«Ma mitte ainult ei tea, vaid ka toetan seda,» katkestas Pilsudski teda leebelt ning võttis
ettevaatlikult oma suurde kätte miniatuurse kohvitassi. «Muidu poleks ma omal ajal
saatnud pan Wi§dziacholskit teid Pariisist siia kutsuma ja teie kaasmaalased ei sõdiks
praegu minu vägedes.» Pilsudski rüüpas kohvi, pani tassi hiljukesi lauale, võttis taskust
lumivalge taskurätiku ja pühkis sellega vurrusid. See võttis üsna kaua aega ning Savinkov
vaikis, oodates pinevusega, et teine jätkaks.
Viimaks pani Pilsudski oma sooja peo Savinkovi külmale käele ja jätkas:
«Ma pean teie Venemaa-programmi, mis asetab pearõhu talurahvale, väga arukaks ja
teid — poliitikuks, kes näeb. Venemaa ainukest pääseteed pimedusest. Talupoeglikul
maal peab kehtima talurahva võim. See on talurahvale arusaadav ja innustab teda, ta
läheb teiega kaasa, ning siis olete te Venemaa tegelik valitseja. Kas mul pole õigus?»
Pilsudski kissitas kavalalt silmi ja ootas vastust.
«Jah, mu suurim unistus on Asutav Kogu, kus enamus oleks talurahval,» kinnitas
Savinkov. «Seadused, mis see vastu võtab, saavad mu edasiseks programmiks. Aga
andke andeks, ma ei mõista, mis mõte sellel jutuajamisel on, kui te otsustasite relvad
maha panna?»
«Kas siis rahuleping, millele ma alla kirjutasin, kohustab teid millekski?» küsis
Pilsudski tõsiselt ja koguni pahaselt. «Poola kohustused pole teie kohustused, te võite
jätkata oma võitlust Venemaal.»
Savinkov ei taibanud kuidagi, mida see kõik pidi tähendama.
«Mistarvis teie Vene väeosi, mis praegu tegutsevad, laiali saata?» jätkas Pilsudski. Ja ta
ütles, laskmata teisel midagi küsida või vastata: «Praegu võib nad Poola territooriumile
kutsuda, las nad puhkavad natuke aega, ja siis
158
võib nad väikeste, umbes polgusuuruste salkadena Venemaale tagasi saata. Aga mitte
enam Poola armee osana, vaid puht-Vene jõududena. Kõige raskem on ületada piir
vaikselt ning tungida niisama vaikselt ja kiiresti umbes viiekümne versta kaugusele
Venemaale. Seal võib juba lahingulipud lehvima panna. See on juba otsekui rahva enda
vägi ning see vägi hakkab oma peamisele reservile, talurahvale toetudes tegutsema. Saate
aru?»
Savinkov noogutas, kuuldu üle pingsalt mõtiskledes.
«Minu arvates avaneb teil kui rahva juhil ideaalne võimalus asuda ajaloolisteks
kujuneda tõotavate sündmuste etteotsa,» jätkas Pilsudski. «Kui talurahvas üles tõuseb ja
teiega kaasa läheb, siis on bolševikel lõpp.»
«Kui,» lausus Savinkov tasa.
«No teate. ..» ägestus äkki Pilsudski. «Sel juhul, härra Savinkov, tuleb kõigile i-dele
täpid peale panna! Emb-kumb, kas teil on olemas poliitiline doktriin Venemaa
valitsemiseks, nagu te korduvalt ja avalikult olete deklareerinud, või siis möönge, et te
olete alasti kuningas! Keskteed ei ole!» Pilsudski laksas oma raske kämblaga vastu lauda,
nii et elegantsed kohvitassid kõlisesid.
Kui terav säärane probleemiasetus ka ei olnud, Savinkov sai aru, et Pilsudskil oli õigus,
ja kui ta nüüd Pilsudski idee tagasi lükkab, siis jätab ta tõepoolest pankrotistunud
poliitiku mulje. Ja mis peaasi — tema vaimusilma ees oli juba Moskvat ründav
talumeestevägi, mida kogu rahvas kirikukellade helina saatel tervitas. Savinkov polnud

105
kaugel enesehüpnoosiseisundist, milles ta juba mitmel puhul oli teinud otsusi, mis talle
kalliks maksma läksid. .. «Mul on üks küsimus: kes neid sõjasalku juhtima hak-ab?»
küsis Savinkov resigneerunult. Pilsudski vajus mõttesse, kulmupuhmad kipras: ta tea-is,
et Savinkovist polnud väepealikut... «J3ee on väga tõsine küsimus,» vastas ta. «Prae^ .1
keerlevad teie ümber kuldpagunitega kindralid, kes öösiti palvetavad tsaari pildi ees. Edu
korral poovad nad teid üles — te tahtsite ju omal ajal tsaari tappa,» muigas Pilsudski ja
küsis: «Mida te vennastest Bulak-Balahhovitši-test arvate?»
«Need on ju bandiidid!» hüüatas Savinkov.
«On jah,» noogutas Pilsudski mõtlikult. «Aga nad suudavad vägesid lahingusse viia. Ja
poliitikas nad teid minu
159
meelest suurt ei sega. Nad on ju kõigega päri, kui neil ainult lastaks röövlitööd teha.»
«Aga nad hakkavad riisuma ja tapma talurahvast, kellele ma kavatsen toetuda ja keda
ma tahan lahingusse viia,» ütles Savinkov.
«Te ei luba seda,» põrutas Pilsudski.
«Tähendab, te arvate, et ma pean selle sõjasalgaga ise kaasa minema?» uuris Savinkov
ettevaatlikult.
«Ilmtingimata, härra Savinkov.» Pilsudski läks Savin-kovi juurde, pani oma rasked
käed tema õlgadele ja ütles tungivalt: «Liiga suur panus on mängus, härra Savinkov. Ei
saa eemalt pealt vaadates rahvajuht olla. Ei saa. See oligi seniajani teie peamine viga.
Isegi teile kõige ustavamad inimesed võivad teie ideesid moonutada, endi tasemele
alandada, ja see on ohtlik, väga ohtlik, härra Savinkov — ma tean seda omast käest. Mis
aga puutub teie ajutisse koostöösse vennaste Balahhovitšite taoliste tüüpidega, siis
uskuge mind, te astute ainult esimesed sammud nendega koos, me kihutame nad esimesel
võimalusel minema...»

Sügis oli varajane ja külm — juba oktoobris läksid ilmad külmale. Porised teed
jäätusid, liikuda sai hõlpsamini ja rutem, kuid öömaja leidmine muutus raskemaks.
Salgas, millega Savinkov mööda Valgevenemaad rändas, oli ligi tuhat ratsameest —
nende kõigi majutamine nõudis suurt vaeva. Muide, Balahhovitšite sõjamehed said sellest
üsna lihtsalt üle — kuhugi külla või linna sisse tungides ajasid nad sealsed elanikud
tänavale ja hõivasid nende elamud. Kord öösel ühes vallutatud väikelinnas jalutades nägi
Savinkov oma silmaga, et Balahhovitšite sõjasalga poolt hõivatud majades põles hele
valgus, sealt kostis muusikat ja purjutajate kisa, nende majade pererahvas aga soojendas
end kiriku ees lõkke ääres, lapsed süles. ..
Tõsi küll, salk ei jäänud kuhugi kauaks, kõige rohkem paariks-kolmeks päevaks, siis
kõlas käsklus: «Sadulasse!» — Punaarmee väeosad ajasid Balahhovitšite sõja-salka taga,
püüdsid sundida neid lahingut vastu võtma. Vennastel Balahhovitšitel aga oli oma
taktika, nad ütlesid: «Lahingusse astuda pole kellegi kunst, tuleb osata lahingust
160
kõrvale põigelda.» Ja pärast luureandmetega tutvumist viisid Balahhovitšid oma väed
Mozõri...
Ilm oli kõlekülm. Hobuste kabjad plagisesid jäätunud teel. Hallist taevast pudenes
peenikest lumetolmu. Tuul pildus seda ratsanikele näkku, ajas valgete lainetena üle
paljaste väljade. Hämarduma hakkas veel enne,'kui jõudis õieti valgeks minna.

106
 Mõlemad vennaksed Balahhovitšid ratsutasid koos Savinkoviga aegamisi kolonni
eesotsas, kössitades väsinud hobuste seljas. Retk kestis juba mitmendat nädalat, ja mida
kaugemale jõuti, seda selgemaks sai Savinkovile, et mingist talurahva ülestõusust tema
eestvedamisel ei saanud juttugi olla. Tema hing kees raevust talumeeste vastu, kes olid
nii tuimad ja ükskõiksed ega viitsinud omaenda tuleviku heaks lillegi liigutada. Kui palju
kordi ta neile küll individuaalselt, küll miitinguil oli selgitanud oma ideed — kutsuda
kokku Asutav Kogu, kus enamus oleks talurahva käes. Nad kuulasid ammuli sui, kuid
pärast vaikisid nagu hallid kivirahnud. Kolme kuu jooksul oli kõigest seitse talumeest
sõjasalka astunud ja kaks neist olid juba koju pagenud.
Üks neist ütles ära minnes:
«Mida te mulle andnud olete, et ma peaksin teie pärast oma pea tulle pistma? Punased
andsid mulle maad, aga teie?»
Veel hullem aga oli see, et nagu Savinkovile selgus, polnud tal Nõukogude Venemaal
tegelikult valitsevast olukorrast aimugi. Tema agendid saatsid talle sealt ettekandeid, et
nõukogude võim ripub juuksekarva otsas, sest maarahvas on selle vastu, nüüd aga selgus,
et bolševikud olid jõudnud talurahva paari-kolme aastaga oma ideaalidesse uskuma
panna. Ja see äratas Savinkovis veel suuremat raevu matsikarja vastu, kes ei saanud
temast aru...
Sõjasalk lähenes Mozõrile peaaegu kahe versta pikkuseks veninud kolonnis.
Luurelesaadetud piilurid kandsid tagasi jõudes ette, et linnas polevat kedagi peale
kümmekonna komnoore banditismi vastu võitlevaist eriüksustest. Linn aga oli rikas. See
uudis võeti vastu juubeldushüüe-tega ja levis kolonnis kulutulena.
«Kui ma näen kedagi röövimas või pogrommi tegemas, siis lasen ma süüdlased
kohapeal maha,» ütles Savinkov, vaadates otse enda ette, silmad pilukil. «Kuulsite,
Balahhovitš? »
161
«Vaadake, et te viga ei tee, Boriss Viktorovitš,» vastas Stanislav Balahhovitš
heatujuliselt ning pilgutas oma nooremale vennale Jossifile silma. «Teie kallis talumees
ei anna meile priitahtlikult süüa, tuleb ise võtta. Eks see ole jah röövimise moodi, aga
teie, Boriss Viktorovitš, tahate ju ka õhtuks munarooga.»
Stanislav Balahhovitš oli Savinkovi-kummardamise tõvest ammuilma terveks saanud,
ta ei kartnud Savinkovi sugugi ning tegi, mida aga süda iganes soovis. Kogu salga
rännuteel leidsid aset rusumised ja julmad arveteõiendused.
Ühesõnaga, Savinkov mõistis, et need mehed läksid Balahhovitšitega kaasa üksnes
seetõttu, et nad lootsid soomust teha — näe, kui suured kotid neil kõigil sadula külge olid
seotud. Muidugi mõista polnud neil mingeid poliitilisi ideaale, nad ei tahtnud niisugustest
asjadest kuuldagi. Kui Savinkov kord neile poliitilist programm-kõnet pidas, kõlas
meestesummas üksainus küsimus:
«Kas meile palka ka makstakse, seni kui sellest teie Asutavast Kogust asja saab?»
Vanem Balahhovitš hüüdis:
«Me pole palgasõdurid, vaid vabatahtlikud! Me hangime ise oma palga, jätke see tobe
pärimine!»
Savinkovile aga ütles ta pärast muiates:
«Boriss Viktorovitš, ei maksa neile poliitikast rääkida, las nende ajud jäävad
risustamata...»
«Muidugi, varastel pole poliitikast sooja ega külma,» nõustus Savinkov irooniliselt.

107
 Balahhovitš silmitses teda pilget varjamata:
«Boriss Viktorovitš, meie ainuke erinevus on see, kes kelle käest varastab.»
Savinkov tõmbas ratsmed pingule ja tema mära Tuike jäi kuulekalt seisma.
«Mida te ütlesite?» küsis Savinkov vihast käheda häälega.
«Kas see pole siis tõsi?» Balahhovitši silmad pilkasid häbematult. «Üks võtab papi,
teine diakoni tagant.»'
«Kellest te räägite?» nõudis Savinkov täpsustamist.
«Eks ikka nendest.» Balahhovitš tonksas kantsikuga oma bandiitide poole ja tuli niiviisi
ohtlikust olukorrast puhtalt välja.
Savinkov mõistis muidugi, et osavõtt sellest sõjaretkest oli tema järjekordne katastroof.
Võib-olla koguni peamine
162
lüüasaamine, sest siitpeale oli ta tõepoolest alasti kuningas, keda keegi tõsiselt ei
võtnud. Senikaua kui tema ja ta mõttekaaslaste ning Venemaa vahel oli salapärane piir ja
tema agendid eluga riskides läbi Valgevene soode luure-andmetega teel olid, võis ta
vähemalt teha näo, nagu oleks mingi osa Venemaast veel temaga.. . Nüüd aga oli ta ise
Venemaal — ja oli alasti, alasti, alasti! Bandiit irvitas tema üle, ja tal polnud midagi
vastata.
Omal ajal, kui kogu tema tormiline tegevus valgekaart-likele armeedele lääneriikide
toetuse organiseerimise alal raginal kus kurat läbi kukkus, oli ta endale öelnud: egas mina
lüüa saanud, andetud kindralid Denikin ja Wrangel said lüüa. Ent nüüd ei võinud ta enam
öelda, et kaotajaks jäi bandiit Balahhovitš, sest kohe kerkis küsimus: mistarvis siis teie,
Boriss Viktorovitš, siin olete? ...
Ta olekski juba salgast lahkunud, tal oli see kolm päeva tagasi lõplikult otsustatud, ent
järsku tegi Stanislav Balahhovitš talle teatavaks uudise — Mozõris seisvat neil ees
kohtumine Valgevene valitsusega.
«Mis valitsus see veel on?» imestas Savinkov. «Kurat teab!» hüüdis Balahhovitš
heatujuliselt. «Nad saatsid virgatsiga sõna, et nad ootavad meid Mozõris. Meil aga on
Pilsudski ammune käsk — esimesele kohalikule võimuorganile truudust vanduda. Mul
ükspuha, ma võin kas või vanatühjale endale truudust vanduda — ega mul sellepärast
säärikud pigistama hakka. ..» Ja ta puhkes suuri valgeid hambaid välgutades naerma.
Ja Savinkov sundis end sõjasalka jääma, jõudmaks selgusele, mis valitsus see on. Äkki
on siin midagi, mida maksab tõsiselt võtta? . ..

Mozõri lahing algas hämarikus ja raske oli aru saada, kas siin tõepoolest käis lahing või
tungis eesmine eskadron lihtsalt niisama, sõidu peal huupi tulistades linna; igatahes süttis
linnas kohe mitu tulekahju. Kui Savinkov koos vanema Balahhovitšiga linna
keskväljakule ratsutas, mõistis noorem Balahhovitš seal juba omakohut — postkontori
rõdu küljes kõlkus juba kaks poodut, kolmandat poodi parajasti laternaposti otsa. Jossif
Balahhovitš kappas higise hobuse seljas venna juurde:
«Stass! Me poome punaseid rajakaid! Ehk tahad sina ka kellegi naljaviluks oksa
tõmmata?»
163
«Küll neid jätkub minu jaoks ka,» lõi vanem vend käega ja küsis, kus tema korter on.
Jossif osutas kantsikuga postkontorile, mille ees kõikusid poodud, ja hüüdis:

108
 «Näe, sealsamas ilustustega majas.» Balahhovitš ja Savinkov seadsid end teisel
korrusel sisse. Siin elas nähtavasti postkontori ülem — korter oli suur ja mugav. Ent kuhu
olid jäänud siinsed elanikud?
Savinkov valis endale väikese toakese köögi kõrval, keeras ukse lukku ning viskus
riidest lahti võtmata voodisse, öösel äratas purjutajate lärm ta mitu korda üles, öö läbi
üürgas lõõtspill, kiljusid naised, kostsid lasud — vennaksed Balahhovitšid pidasid
võidupidu.

Hommikul äratas Savinkovi koputus uksele.

«Mingid tegelased saabusid...» kostis ukse tagant Balahhovitši virgatsi kahin.
«Peremees magab ... mida ma neile ütlen?»
Savinkov tõusis, raseeris ja pesi end köögis ning läks söögituppa, kus teda juba oodati.
Tulnukad istusid orgia-järgses tohuvabohus ligistikku toolidel. Laud oli kummuli
paisatud, katkised ja terved nõud vedelesid läbisegi põrandal. Keset tuba haises mingi
loik, kuhu oli jalgadega tram-bitud naisterahva lilleline pearätik.
Savinkov märkas seda kõike kohe esimesel pilgul, kuid ta ei kibrutanud kulmugi ning
juhatas tulnukad alumisele korrusele — ametiruumidesse, nagu ta ütles. Nad istusid seal
suure laua äärde, mille peal arvatavasti sorteeriti kirju.
«Kes te olete, härrased, ja mida te soovite?» küsis Savinkov kuivalt, silmitsedes
tulnukaid. Kõik viis olid eakad, soliidse välimusega mehed, kõigil oli tärgeldatud krae
kaelas ja must lips ees.
«Kellega meil on au?» kergitas üks tulnukaist end korraks toolilt.
«Boriss Savinkov,» raius kuiv hääl.
Tulnukas, pikka kasvu kondine mees mustas pikk-kuues, tõusis:
«Me oleme õnnelikud, et võime oma Valgevenemaal tervitada nii kuulsat poliitikut...
Lubage tutvustada,» kummardas ta tähtsalt. «Me oleme taasloodava Valgevene valitsuse
liikmed. Minu nimi on Adamovitš, ma olen peaministri
164
asetäitja ja siseminister, see siin on Prokoptšenko (nüüd kummardas vimmas turjaga
kiilaspea, kes istus Savinkovi vastas), põllumajandus- ja rahandusminister, ja see on
Rõmarev...»
«Kes selle valitsuse moodustas?» küsis Savinkov kuivalt ning lisas: «Te saate vist aru,
et see asjaolu on määrava tähtsusega. Palun istuge...»
Peaministri asetäitja Adamovitš võttis istet ja vastas Savinkovile, silmad maas:
«Mis minusse puutub, siis kuulusin ma juba Poola pealetungi ajal moodustatud
valitsusse. Minu praegused kolleegid aga ... on minu valitud.»
«Mis parteisse te kuulute?» uuris Savinkov. «Konstitutsiooniline demokraat,» lausus
Adamovitš kuidagi kindlusetult. «Mu kolleegid aga on pigem maaomavalitsuse
tegelased.»
«Ja kes teie peaminister on?» päris Savinkov. «See koht on vakantne,» muigas
peaministri asetäitja vaevaltmärgatavalt.
«Kas teil mingit programmi on?» küsis Savinkov, suuri vaevu oma viha talitsedes.
«Programmi?» kordas Adamovitš veidi üllatunult tema küsimust. «See on ju päevselge:
kommunistid maha nottida, eks me siis näe, mis edasi saab.»
Ta oli selles nii siiralt veendunud, et ajas lausa naerma.

109
 Samas astus vanem Balahhovitš saali. Ta nägi kohutav välja: hall nägu, hall habemetüü,
silmad paistes, juuksed salkus.
«Mis separaatläbirääkimised need olgu?» küsis ta Savin-kovilt, istudes tema kõrvale.
«Noh? Kes teie ninamees on?» kõnetas ta ministreid.
Pikk Adamovitš tõusis jälle püsti.
«Lubage end esitleda: Adamovitš, peaministri asetäitja ja siseminister.»
«Vaata-vaata, kus ikka suur nina...» Balahhovitš silmitses Adamovitšit altkulmu
uudishimulikult. «Noh, lgu. .. Mida härrased veel soovivad peale võimu?»
«Raha oleks ka tarvis,» vastas peaministri asetäitja ettevaatlikult.
«Raha te saate. Ja veel?»
«Me tahaksime teada, millal te Minski vabastate? Kas on mõtet mõnda teist linna
ajutiseks pealinnaks kuulutada?»
165
«Sõjasaladustega ma ei kaubitse,» vastas Balahhovitš ähvardavalt.
«Teie saladused meid ei huvita, härra kindral,» lausus Adamovitš etteheitvalt. «Me
vajame teid ennast.»
«No näete, ometi kord on kellelgi mind tarvis.» Balahhovitš pilgutas Savinkovile silma.
«Noh, laske aga kuulda!»
«Me tahaksime teid Valgevene presidendiks.»
«Presidendiks?» kordas Balahhovitš umbusklikult ja ütles siis täiesti tõsiselt: «Noh, mis
siis ikka, kui see teie soov on, siis mina alt ära ei hüppa.»
«Miks mitte?!» hüüatas Adamovitš. «Võim peab kuuluma sellele, kes vabastas meie
maa vaenlastest.» Ta vaatas Savinkovi poole ning lisas: «Aga Boriss Vladimirovitši...»
«Viktorovitši,» parandas Balahhovitš.
«Oo, pardonl Boriss Viktorovitši läkitas saatus ise meile peaministriks.»
«Paremat kandidaati ei oska soovidagi,» toetas Balahhovitš.
Savinkov vaatas seda kõike ega uskunud oma silmi. Ta mõistis juba, et tema ees olid
turupolitikaanid, kes olid nõuks võtnud üldist virvarri ära kasutades miljonite inimeste üle
võimu haarata.
«Üks hetk, härrased...» alustas Savinkov vaikse häälega. «Ma pean teile ütlema, et
niiviisi valitsusi ei moodustata. Mina igatahes teie ürituses kaasa ei tee, seda ei saa
tõsiselt võtta. Ma usun, et härra Balahhovitš on samal arvamusel.»
«Härrased, ma teen ettepaneku — ärgem hakakem vaidlema,» krimpsutas Balahhovitš
nägu. «Me kõik, kes me siia kokku oleme tulnud, soovime ju Valgevenemaale head, nii
nemad kui meie, Boriss Viktorovitš. Milleks siis kohe tülli minna? Parem lähme istume
lauda, sööme-joome meie tutvuse auks — meil pole ju mingeid maid jagada. Läki,
härrased ...»
Kõik suundusid ukse poole. Kui Balahhovitš kõik ministrid enda ees välja oli lasknud,
pidas Savinkov ta kinni ja ütles:
«Kui te söandate presidendiks hakata, viskab Pilsudski teid hommepäev prügimäele.
Ma garanteerin teile seda...»
Balahhovitš heitis Savinkovile ägeda pilgu, põrnitses teda mõne sekundi ning vastas
siis vaikselt:
«Olge mureta, ma pole nii loll, et ise oma pead silmusesse
166
pista. Las nad otsivad endile kuskilt mujalt presidendi ...»

110
 Savinkov otsustas kindlalt juba täna Poolasse tagasi pöörduda.
Balahhovitš kuulas Savinkovi otsuse ükskõikselt ära. «Sõitke pealegi, kui te seda
tarvilikuks peate. Ma pole teie ülemus.»
Ent Savinkovil ei läinud korda samal päeval teele asuda. Varsti pärast keskpäeva oli
Balahhovitšite salk sunnitud Gomelist Mozõri saabunud Punaarmee väeosaga lahingusse
astuma. Lahing puhkes linna idaserval ja kuni õhtuni polnud teada, kas Balahhovitšite
mehed jaksavad punaste survele vastu panna. Niisuguses olukorras pidas Savinkov
kohatuks ära sõita. Õhtul hilja sai teatavaks, et Mozõri poole oli teel veel üks Punaarmee
väeosa, ja siis otsustas Balahhovitš linna ajutiselt maha jätta ...
... Savinkov ratsutas üksi Bresti suunas, piiri poole. Läks pilkaselt pimedaks. Tema
väsinud mära Tuike eelistas tasakesi sammu käia ja õõtsutas tasakesi oma ratsanikku.
Keegi ei pidanud Savinkovi teel kinni, keegi ei küsinud tema käest midagi ja keegi ei
kartnud teda...

Hirm selle ees, et lootused jälle purunevad, jälitas teda nüüd lakkamatult, ta ei saanud
sellest enam võitu ja tal oli üha raskem seda varjata. Ta muutus närviliseks. Ta oli —
vähemalt oma arust — teinud kõik, mis tema võimuses oli, et asi edeneks. Ja kui
bolševikevastasel võitlusel ei paistnud edu olevat, siis oli selles süüdi kes tahes, ainult
mitte tema. Ent mis kasu oli Derenthali salongilõvilikust lobisemisest? Või Filossofovi
haritlaslikust laiskusest? Või isegi Pavlovski abstraktsest ustavusest?
Viimasel ajal möödusid traditsioonilised hommikueined üha sagedamini pinevas
vaikuses, mida isegi Pavlovski ei söandanud katkestada... Eile söandas Derenthal öelda,
et hommikueined on hakanud peietega sarnanema. Kõik pidasid plahvatuse ootel hinge
kinni. Savinkov aga vaikis — nii keeruliseks oli kõik muutunud sellest ajast, mil nad
rongis Ljubast olid rääkinud. Oli tal veel seda neetud armulugu tarvis!

Sel hommikul käis Savinkov, nagu ikka, habemeajaja juures. Tagasiteel silmas ta
hommikusel inimtühjal tänavaristmel
167
üksikut meest ja muutus valvsaks — ammust aega treenitud närvikava reageeris ikka
veel silmapilkselt. Tänavaristmele lähenedes teadis ta juba kindlalt, et see mees ootas
teda. Kümne sammu kaugusele jõudes tundis ta ära Varssavi konspiratsiooniülema
Matsijevski. «Misjaoks? Siin? Ette teatamata?» imestas Savinkov ja möödus ootajast,
talle pilkugi heitmata. Matsijevski tuli talle järele. Mõlemad kõndisid aeglaselt, ruttamata.
Savinkov astus tagasi vaatamata oma maja paraaduksest sisse, läks trepist üles, ühe
korruse võrra kõrgemale kui tarvis, ja vaatas sealt, kuidas Matsijevski trepist üles tuli ja
tema korteri ukse taga helistas.
«Oo, Matsa ilmus välja!» hüüdis Pavlovski ust avades üllatunult ja rõõmsalt.
Matsijevski astus sisse. Savinkov tõttas trepist alla ning avas oma võtmega ukse.
Kes oleks osanud aimata, et nii murelikult alanud hommik äkki nii oluliseks ja
paljutõotavaks osutub — Matsijevski andis Savinkovile üle kirja, mille Zekunov koos
Leonid Šešenja aruandega Venemaalt kaasa oli toonud. Peale selle andis ta üle ka
Filossofovi kirja.
Suuri vaevu erutust alla surudes palus Savinkov, et Derenthal ja Pavlovski einestaksid
ilma temata ning läks koos Matsijevskiga teise tuppa. Kõigepealt luges ta läbi Filossofovi
kirja:

111
 «Kallis Boriss Viktorovitš, rongi minekuni on ainult pool tundi, ja Matsijevski kiirustab
mind. Loomulikult ei lugenud ma Teile adresseeritud kirja, nii et kui Te kogu selle
saadetise kätte saate, siis olete Te kindlasti palju paremini informeeritud kui mina. Ent
üht-teist tahaksin ma teile siiski teatada.
Järgmisel päeval pärast Teie ärasõitu Varssavist külastas mind toimetuses kolonel
Miedzinski, õnnitles Teid, mind ja meie võitlusliitu suure edu puhul bolševike-vas-tases
võitluses ning andis mulle tšeki rahasummale, mis võrdub nende kolme viimase
annetusega. Ma võtsin selle silma pilgutamata vastu, ehkki mul oli väga kehv enesetunne,
sest Teie ei informeerinud mind tähtsatest uudistest, nagu see ikka on olnud.
Tahtsin juba Teile M. visiidist ja tema õnnesoovidest kirjutada, kui Vilnost saabus
Zekunov, kelle käest ma viimaks ometi sain kuulda Teie adjutandi kordaminekutest
168
Moskvas. (Kas ehk M. just sel puhul ei õnnitlenudki?) Kuigi Zekunov on S. asjadest
äärmiselt napilt informeeritud, sain ma aru, et S. on Moskvas meie mõttekaaslaste vägeva
koondise jälile sattunud. Zekunov ise jättis mulle piiratud mõistusega funktsionääri
mulje. Muide, ta lobises välja, et tõi S. käest mingid dokumendid meie sõpradele
poolakatele üleandmiseks. (Vahest toodigi tšekk selle eest?) Zekunoviga rääkis rohkem
Matsijevski, ta kannab Teile ise ette. Häid uudiseid oodates
Teile igavesti ustav F.»
Savinkov avas ruttu Sešenja kirja; ta erutus harva, raegu aga värisesid tal koguni käed.
Jah, see oli tema adjutandi tuttav, iseloomulik käekiri — väike ja selge, pisut vasakule
poole kaldu.
«Armas isa!» kirjutas Sešenja. «Nägin nädal otsa aruande kallal vaeva, selle kirja jaoks
ei jäänud rohkem aega kui üksainus õhtu, õigupoolest veelgi vähem — Zekunov asub
juba täna teele . .. Kirjutan kõige tähtsamast, kõigest muust jutustab Mihhail Varssavis.
Kohe alguses, Smolenskis, jäin ma vahele, tõusis suur lärm, aga ma pääsesin siiski
terve nahaga. Moskvas ootas mind ees uus õnnetus — Zekunov istus türmis. Ta teenis
raudtee sõjaväestatud valves, tema valvekorra ajal riisuti üks ladu tühjaks, ja ta pandi
hooletuse eest kinni. Õnneks lahenes kõik hästi. Kuu aja pärast lasti ta välja ning viidi
karistuseks teisele tööle üle, tema aga ei võtnud uut töökohta vastu ja tuli valvest päriselt
tulema. Praegu on tal meie üritusele väga soodus töökoht.
Ma olen end Moskvas üsna hästi sisse seadnud, mul on kesklinna lähedal omaette tuba.
Töötan esialgu ühes pooleldi sõjaväestatud organisatsioonis, mis varub hobuse-moona,
kuid see pole alaline, vaid, nagu siin öeldakse, lepinguline töö. Esialgu kannatame ära,
eks edaspidi näe. Võimalusi ju on, liiati veel häid.
Aga nüüd peaasja juurde .. . See kõik tuli ootamatult ja, ausalt öelda, koguni
juhuslikult. Kohtasin Moskvas tänaval üht meest, keda ma tunnen esimestest sõja-
aastatest saadik, ta teenis meie polgu staabis. Olime temaga sõbrad. Nüüd otsustasime
sõprussuhted taastada. Ta on sõjaväelane, ühe sõjaväeakadeemia professor. Ma ei tea,
kuidas staabimehest professor sai, ja piinlik on kohe küsida.
169
Uurisin teda ja tema mind. Temal pääsesid enne keelepaelad lahti, ja ma sain justkui
puuga pähe. Tuleb välja, et ta on meile lähedalt sugulane, liiati on tal väga suur perekond,
nii suur, nagu me poleks osanud arvatagi. Kogu Venemaa on tema sugulasi täis, nende
seas on palju tähtsaid tegelasi, sealhulgas ka sõjaväelasi. Kord on neil vali ja nad elavad

112
hästi silmapaistmatult. Mu tuttav ütleb, et praegu polevat veel õige aeg laialt elama
hakata. Selle pere ideaalidest loete ettekandest...»
Savinkov luges seda hinge kinni pidades, kuulmata lauanõude kõlinat ja summutatud
hääli, mis kostsid söögitoast.
Šešenja ettekanne ei paistnud silma stiili kauniduse poolest. Aga tühja temaga, milleks
siin ilu — see-eest avanes Savinkovile pilt, mida ta oma kujutluses tihti oli näinud:
Venemaal tegutseb hästi konspireeritud, arvuka liikmeskonnaga antibolševistlik
organisatsioon. Ent mis organisatsioon see on? Nimi «Liberaaldemokraadid» ei öelnud
Savinkovile midagi, ta ei tabanud isegi selle liitsõna poliitilist mõtet. Kui need kaks
sõna täpselt dešif-reerida, tuleb välja midagi imelikku: demokraat, kes liiati veel
liberaalitseb. Niisugune demokraat võib viimaks koguni konstitutsioonilise monarhia
pooldajaks hakata...
Võib-olla ajas Sešenja midagi sassi? Ta oli ju vapper ja omast kohast sugugi mitte
rumal ohvitser, kuid poliitika vastu ta erilist huvi ei tundnud. Ta armastas öelda: «Te
ainult näidake mulle poliitilist vastast, küll mina juba tean, mida ma temaga teen.» Ja tal
paistis olevat märksa rohkem vastutustunnet kui paljudel teistel. Ta poleks midagi
kirjutanud, kui tal selleks kindlat alust poleks olnud. Ent vahest on ta mõne avantüristist
politikaani ohvriks langenud? Moskva ja Piiter kubisesid ettevõtlikest «Venemaa
päästjaist». Kuid avantüristist politikaan reedab end ikka oma saagiahnusega, siin aga
polnud sellest juttugi. Vastupidi, Sešenja kirjutas, et «LD» on rikas organisatsioon. ..
Savinkov pani läbiloetud ettekande käest ja istus mõne hetke vagusi, pea kuklas ja
silmad pooleldi suletud. Siis võttis ta jälle ettekande laualt ja hakkas lugema: Matsi-
jevski istus häält tegemata nurgas ning jälgis erutatult oma armast juhti — ta oli kindel, et
ta näeb praegu oma silmaga, kuidas tehakse ajalugu.
170
«Et oma tuttavat Novitskit kontrollida ja isiklikult veenduda, kas tema jutt «LD»-st
vastab tõele,» luges Savinkov juba kolmandat korda, «astusin tema ettepanekul nende
organisatsiooni liikmeks ja hakkasin käima «viisiku» koosolekutel, kuhu mind määrati
ühe äsja surnud koolidirektori asemele. Teen teatavaks oma viisiku koosseisu: 1)
advokaat, Moskva advokaatide kolleegiumi aseesimees; 2) Teede Rahvakomissariaadi
vastutav töötaja; 3) suure kaupluse direktor; 4) inglise keele õpetaja) 5) mina. Me käime
koos kaks korda kuus, kirjutame bolše-vikele süüdistusakti. Kogu organisatsioon teeb
praegu seda tööd. Igaüks meist lisab süüdistusaktile midagi omalt poolt. Tulemus on väga
efektne: mitte üldsõnaline loba, tühjad sõnakõlksud, vaid täpsed faktid: kus ja millal
midagi juhtus, ja teil, härrased bolševikud, tuleb selle eest vastust anda. Ühesõnaga,
«LD» on tõsine jõud, ehkki ta pole küllalt aktiivne ja bolševikele veel peavalu ei tee.
Novitski jutu järgi koondavat nad praegu jõudusid ning alles siis hakkavat tegutsema.. .»
Stopp! Miks lobiseb akadeemik, professor Novitski oma saladused mingisugusele
Sešenjale välja? Vana tutvuse tõttu tsaariarmee päevilt? Sellest on nii suure usalduse
jaoks vähevõitu ...
«... Kuna mul teiega sidet ei ole, otsustasin omapead! mis oleks, kui saaksime selle
organisatsiooni oma käpa alla?» luges Savinkov. «Novitski hakkas ju kohe minuga liitu
otsima, niipea kui ma vihjasin, et olen Savinkovi mehi. Luiskasin talle, et ma olen siin
Moskvas meie liidu ühe suurema organisatsiooni peamees. Ta ei uskunud. Tahtis
kontrollida, aga ta teab meie liikumisest vähem kui mina, ja ma tutvustasin teda Zekunovi
ja kahe teise minu grupi liikmega. Viimaks ütlesin talle veel, et olen Teie isiklik adjutant.

113
Novitskit rõõmustas see väga, ta küsis minu käest, kuidas Te välja näete. Selgus, et ta
olevat Teiega Piiteris kokku puutunud, kui Te Kerenski valitsuse liige olite...»
(See oli nii-öelda tšekistide sõjakavalus. Nad teadsid, et tõeline Novitski, kes elas
Moskvas ja andis Sõjaväeakadeemias tunde, oli 1917. aastal, kohe pärast Veebruarire-
volutsiooni, kord Piiteris sõjaväeinseneride kõrgemate kursuste organiseerimise
projektiga Savinkovi jutul käinud. See detail otsustati Sešenja aruandesse panna. Savin-
kov kahtleb, ei usu, ta hakkab Sešenja kirja igati kontrollima,
171
kuid Novitskit peaks ta mäletama, ning see aitaks psühholoogiliselt kaasa, et Savinkovi
kahtlused Sešenja jutu tõepärasuse suhtes kaovad.)
Savinkov sulges silmad ja vajus mõtteisse. Jajah, talle meenus, et palees oli tõepoolest
tema jutule kippunud keegi inseneriväe ohvitser, kes end kentsakalt esitles:
«Revolutsiooniliste vägede insener» — ning pakkus mingit jaburat ja ajakohatut projekti.
Jajah, ta vist kogeles. «Uurida järele, kas Novitski kogeleb,» kirjutas Savinkov aruande
servale ja luges edasi:
«Kui jutt Teile kaldus, ajasin ma ta kohe ummikusse. Ja mõne aja pärast ütleski
Novitski mulle: «Aidake mul teie juhiga ühendusse astuda.» Ma vastasin talle, et teda
üles kütta: koostöö teiega ei paku meile pinget, me oleme teoinimesed, meil pole trääs,
vaid mauser põues. Taipasin kohe, et tegin valesti, iseäranis mausrist poleks maksnud
rääkida. Aga oli juba hilja, tookord Novitski enam ei kõs-sanudki Teiega ühendusse
astumisest. Kuid kahe nädala pärast pöördus ta selle mõtte juurde tagasi, ja ma sain
lõplikult aru, et ma ei oska seda mängu, — tunnistan ausalt, et ma pole taktika küsimustes
oma ülesannete kõrgusel. Kuid kõige tähtsam on siiski see, et ma organisatsiooni «LD»
jälile sattusin ja Novitskiga, kes on üks tema juhte, kontakti lõin ...» «Nüüd peaksite Teie
omakorda mingi sammu astuma, et Novitski näeks meid asjast huvitatud olevat. Tema
huvi meie vastu on nii suur, et ta aitas mul meie sõprade jaoks tähtsaid dokumente muret-
seda ...»
Kui Savinkov viimaks lugemisega lõpule jõudis, ajas ta kaua Matsijevskiga juttu, küsis
üksikasjalikult, kuidas Zekunov välja näeb ja end ülal peab. Savinkov polnud
Matsijevskit mitte ilmaaegu oma konspiratsiooniülemaks määranud — ta tundis seda
meest ammust aega, teadis tema täpsust ja põhjalikkust igas töös. Matsijevski vastused
rahustasid teda. Ta tahtnuks väga uskuda, et uudis vastab tõele ja ees seisab rõõmutoov
koostöö, kuid Matsijevski enesekindlus tegi ühtaegu ärevaks — Savinkov kartis, et see
võib uinutada tema valvsuse... Ta küsitles Matsijevskit üha uuesti, lausa norivalt.
«Ärge te sellest kellelegi hingake,» ütles ta Matsijevs-kile hüvastijätuks. «Sõitke kohe
Vilnosse, uurige järele, kas Sešenja Fomitšovile sugulase poolest midagi ei kirjutanud.
Keskendage nüüd kogu oma tähelepanu sellele.»
172
Matsijevski noogutas varmalt oma pikergust kiilaspead – tal oli niisugune tunne, nagu
aitaks ka tema ajalugu teha.

KOLMETEISTKÜMNENDA PEATÜKI LISA

Kindral Kornilov mõistis, kui kasulik Savinkov talle oli...

114
 Kui Savinkov protestiks Kerenski otsustusvõimetuse vastu laskic lendu kuulduse, et ta
kavatseb ametist tagasi astuda, sai valitsus otsekohe kindral Kornilovilt telegrammi, kus
seisis kirjas:
«Minuni on jõudnud kuuldused Savinkovi tagasiastumisest Pean oma kohuseks
teatavaks teha, et minu arvates nõrgendab Boriss Viktorovitši taolise silmapaistva
tegelase lahkumine Ajutisest Valitsusest kindlasti valitsuse prestiiži, eriti säärasel
vastutusrikkal ajal. Pean vajalikuks, et Savinkov minu sõnavõtu ajal Moskva
nõupidamisel 14. augustil kohal viibiks ja minu seisukohta toetaks, sest tänu Boriss
Viktorovitši revolutsionäärikuulsusele ja tema autoriteedile laiades demokraatlikes
ringkondades annaks see šansi üksmeelse tunnustuse võitmiseks...»
Väljavõtteid Peakorteri protokollist Savinkovi visiidi kohta Mogiljovi
Protokoll
sõjaminister Savinkovi visiidi kohta Mogiljovi linna 1917. aasta 24. ja 25. augustil, mis
käsitleb vägede ülemjuhataja kindral Kornilovi jutuajamisi temaga ja teiste isikutega
lähemas tulevikus oodatavatest sündmustest...
Savinkov ütles kindral Kornilovile peaaegu sõna-sõnalt järgmist: «Niisiis, Lavr
Georgijevitš, Ajutine Valitsus rahuldab teie nõudmised lähemail päevil, kuid valitsus
kardab, et Petrogradis võib olukord tõsiseks muutuda. Te teate muidugi, et 28. või 29.
augusti paiku on Petrogradis oodata bolševike tõsist väljaastumist valitsuse vastu. Teie
poolt Ajutisele Valitsusele esitatud nõudmiste teatavakssaamine kiirendab muidugi
bolševike väljaastumist, kui see millegipärast edasi peaks lükkuma. Meie käsutuses on
küll piisavalt vägesid, kuid me ei või nende peale täiesti kindlad olla. Seda enam, et pole
veel teada, kuidas TSSN11 uude seadusse suhtub. Ka tema võib valitsuse vastu olla, ja
sel juhul ei saa me oma vägedele loota.
Seepärast palun teid anda käsk, et 3. ratsaväekorpus augusti lõpuks Petrogradi alla
saadetaks ning Ajutise Valitsuse käsutusse antaks. Juhul, kui ka TSSN liikmed
bolševikega koos välja astuvad, siis tuleb meil ka nende vastu võidelda. Ma palun ainult,
et te ei saadaks 3. ratsaväekorpuse komandörina kindral Krõmovit, ta pole meile kuigi
soovitav ...»
173
Seejärel rääkis Savinkov jälle sellest, et 3. ratsaväekorpuse kaastegevusel on võimalik
Petrogradis bolševikke ja TSS Nõukogu, kui viimatimainitu samuti valitsuse vastu välja
astub, maha suruda. Savinkov rõhutas sealjuures, et tegutseda tuleb äärmiselt kindla-
meelselt ja halastamatult. Kindral Kornilov vastas seepeale, et teisiti ta ei oskagi
tegutseda >.. ning juhul, kui bolševikud ja TSSN valitsuse vastu välja astuvad, surutakse
nende mäss kõige energilisemalt maha...
Seejärel ütles Savinkov kindral Kornilovile, et arusaamatuste ärahoidmiseks ja selleks,
et bolševikke mitte enneaegu välja astuma õhutada, tuleb ratsaväekorpus aegsasti
Petrogradi lähistele koondada ning samal ajal Petrogradi sõjaväeringkonnas sõjaseisukord
välja kuulutada... Et Ajutine Valitsus täpselt teaks, millal Petrogradi sõjaväeringkonnas
sõjaseisukorda välja kuulutada ja uut seadust trükis avaldada, peab kindral Kornilov
Savinkovile telegrafeerima täpse päeva, millal korpus Petrogradi alla jõuab... Allkirjad:
Jalaväekindral Kornilov Kindralleitnant Lukomski Kindralmajor Romanovski...

11Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu.

115
 NELJATEISTKÜMNES PEATÜKK
Zekunov täitis kõik ülesanded ja jõudis õnnelikult Poolast Moskvasse tagasi.
Nüüd valmistus Andrei Pavlovitš Fjodorov Poolasse
sõitma.
Talvisel Smolenski bulvaril võis peaaegu iga päev näha kaht meest aeglaselt jalutamas
või pingil istudes vaikselt juttu ajamas. Väikest kasvu mehes, kes kandis lühikest
lambanahkset kasukat, oli hõlbus Zekunovi ära tunda. Tema alalist vestluskaaslast
Fjodorovi ära tunda aga oli juba üsna raske — ta oli mustad vurrud ja habemetuti
kasvatanud, ning need muutsid suuresti tema välimust.
Sel päikesepaistelisel hommikul vestlesid nad pargipingil heleda päikese käes silmi
kissitades. Päike ei soojendanud, vastupidi, näis, nagu oleks lume sinakas läige ilma veel
külmemaks teinud. Nende kõrval kukerpallitasid punapõsksed mudilased kartmatult
liumäel, hoidjad ja vanaemad, suurrätid ümber mähitud, istusid pinkidel ja nende pea
kohal keerlesid hingeauru valged pilved — selle jälje jättis nende agar heietamine saatuse
keerdkäikudest. Zekunovil oli uuepoolses kasukas soe, lühikeses drapp-palitus Fjodorovi
aga hakkas külm näpistama. Tema
174

musta kikkhabeme otsas, mida ta polnud veel korralikult hooldama õppinud, rippusid
valged jääpurikad, mida ta valu pärast nägu krimpsutades ära kiskus.
«Ma olen kapten Sekundal üht närust harjumust märganud,» lausus Zekunov vaikselt.
«Vaatad talle näkku —• tal on nii heasüdamlik, mahe pilk ja ilusad naerulohuke-sed
põskedel. Ja äkki esitab ta sulle — prauhti! — mõne alatu küsimuse. Ja siis ära talle
parem silma vaata, ta põrnitseb sind nagu marutõbine peni...»
«Nii... nii...» vastas Fjodorov. «Kas te Filossofovi pool olete käinud? Elab ta jõukalt?»
«Mis jõukust seal olla saab ... Liiati on tema pool kõik kuidagi liga-loga, hooletusse
jäetud, tolmunud. Ta ise jätab ka alati säärase mulje, nagu oleks ta riietes maganud ja
nüüdsama voodist üles karanud. Aga eks temalgi ole oma nipp: ta räägib vaikselt ja
muretult, nagu oleks jutt mõnest tühisest asjast, tegelikult aga uurib sinult välja midagi
väga olulist. Ma kardan niisuguseid vagura-kesi kõige rohkem, Filossofovi pool raiusin
ma ühtesoodu, et mina olen kõigest käskjalg ja eelistan vaikida. Sevtšen-kol aga on
sootuks teine iseloom ...»
«Sevtšenkoga on asi selge. Rääkige veel kapten Sekun-dast...»
Nad vestlesid tunni, teise, ja keegi poleks osanud aimata, et siin, Smolenski bulvaril,
käib väga tähtis töö.
Õhtul aga eksamineeriti Fjodorovi Artuzovi kabinetis, kas ta on sõiduks valmis.
Üks eksaminaator istus laua taga. See oli Artuzov. Ta oli oma lahutamatu frentši seljast
võtnud ja nagisse riputanud. Suur lipsusõlm oli lõdvaks lastud ja flanellsärgi kaelus lahti
nööbitud. Teine eksaminaator, Puzitski, istus Artuzovi kõrval, aga kuna tal oli püsimatu
iseloom, siis kargas ta alatihti püsti ning hakkas oma lopsakaid punaseid juukseid sasides
laua ja seina vahelises kitsukeses koridoris edasi-tagasi sammuma. Äkki peatus ta
Fjodorovi selja taga.
«Esimene tõke teie teel on kapten Sekunda. Kuidas te sellest tõkkest üle saate?»
«Kapten Sekundat peaks minu tulek igatahes rõõmustama,» vastas Fjodorov.
«Ei rõõmusta ühti,» raputas Artuzov pead. «Te tulete tema juurde tühjade kätega,
praegusel etapil on «LD» tegelased ju veel igasuguste välissidemete vastu.»

116
 175
«Ma räägin talle meie organisatsioonist, küll ta siis taipab ...» ütles Fjodorov, Puzitski
aga katkestas teda uue küsimusega:
«Miks te seda talle räägite?» «Et temas huvi äratada.»
«Mis mõttega, te olete ju igasuguse välisabi vastane?»
Fjodorov vaikis ja tegi laual lebavasse vihikusse mingeid märkmeid.
«Lõppude lõpuks, mu peaeesmärk on Filossofov.»
«Mida te Filossofovi käest tahate?» küsis Artuzov.
«Poliitilist konsultatsiooni. Muud midagi...»
«Lollus! Jama!» hüüdis Puzitski, Fjodorovi selja taga kätega vehkides.
«Konsultatsioonile minnakse tuntud spetsialistide juurde. Kes on teie silmis selline
spetsialist? Filossofov? Jama. Ta on tark mees ja teab, kui populaarne või ebapopulaarne
ta Venemaal on.»
«Aga Sešenja rääkis mulle temast...»
«Tähendab, te olete Sešenja juba kõigisse oma saladustesse pühendanud. Kas te ei
teinud seda liiga vara?» küsis Artuzov. «Liiati pole Sešenja teile ja Novitskile mingi
autoriteet.»
Fjodorov vaikis, ta nägi oma positsiooni nõrkust ja ootas vanematelt töökaaslastelt abi.
Nemad aga vaikisid samuti.
«Võib-olla teeme nii...» katkestas Artuzov vaikuse. «Te sõitsite Poolasse naiivses usus,
et kohtate seal Savinkovi ennast, tema muidugi mõista ei vaja mingeid soovitusi.
Savinkov on vaieldamatult autoriteet. Te arvasite, et tema jutule on kerge pääseda. See
naiivsus on kogu teie organisatsiooni «LD» mõninga naiivsusega heas kooskõlas. Ja seda
suurem on teie pettumus, kui te Savinkoviga kokku ei saa. See, et nad teda teile kohe
näole ei anna, on väljaspool kahtlust. Aga nad tahavad teie käest «LD» kohta kõike välja
pinnida. Kuidas te sel juhul käitute?»
«Tuleb nende huvi «LD» vastu äärmuseni üles kütta, aga mu vastused peavad olema
lakoonilised; kuna mu naiivne unistus Savinkoviga kokku saada luhtus, siis peab neil
lasuma pettumuse vari. Panen selle seemne savinkov-laste mõttemaailma idanema ja
sõidan ära. Nad kannavad mu visiidist Savinkovile ette, ja nende uudishimu aina paisub,
kuni see ärrituse keemiline reaktsioon jõuab meid huvitava piirväärtuseni.»
«See juba läheb,» vastas Artuzov. «Aga pöördugem nüüd kapten Sekunda' juurde
tagasi. Mis siin juhtub?»
176
«Zekunovi teistkordne värbamine ja see, et kapten saa-is Sešenjale raha, annavad
tunnistust, et poolakad on sjast väga huvitatud. Me teame, mispärast. Sekunda hakkab
mind nüüd hoolega jälgima, aga paraku petan ma tema lootusi — mul on ainult
Savinkovi tarvis, muid asjaõiendusi mul Poolas' ei ole. Kuid selleks, et meie «LD»-d oma
käpa alla saada, on kapten Sekunda valmis mind ise käekõrval Savinkovi juurde viima...»
«Pole paha, pole paha...» lausus Artuzov vaikselt. «Aga miks, kuradi päralt, Sešenja
pärast seda, kui ta Sekunda käest raha sai, Sekundale enam uusi luureand-meid ei saada?»
päris Puzitski.
«Minuga ei saanud ta neid saata. Seda teekonda ette võttes seadsime me tingimuseks, et
me teaksime, mis eesmärgiga mu reisikaaslane, savinkovlane Zekunov, välismaale
sõidab. Sešenja saadab Sekundale selle kohta seletuse. Zekunov seletab seda talle ka

117
suusõnal — et näete, uute perspektiivide tähtsuse tõttu olid nad sunnitud meie
tingimustega nõustuma.»
«Õige mõte. Ja mis jutuga te Fomitšovi juurde lähete?» «Viin talle Sešenja käest palju
tervisi ja teen teatavaks Sešenja soovi, et uutes tingimustes ei juhiks inimeste toimetamist
üle piiri keegi muu kui tema kälimees...»
Jäätanud akende taga oli pakasene jaanuariöö. Moskva magas sügavat und, Lubjankal
aga jätkasid kolm meest oma jutuajamist, vaidlesid, isegi sõnelesid, ning selles seisneski
praegu nende raske ja ohtlik töö. Asjad, mida siin arutati, võisid ühele neist elu maksta ...

Kui reisiettevalmistused tehtud olid, laskis Fjodorov Sešenja ülekuulamisele tuua.

Sešenja oli teinud Zekunovi esimese reisi jaoks kõik kirjad ja dokumendid, mida temalt
nõuti. Ülihoolikas kontrollimine näitas, et ta täitis käsku kohusetruult ega püüdnud mingit
kokkulepitud häiresignaali piiri taha saata. Sešenja ei mõelnudki enam sellele —
veendunud, et tšekistid temast kõike teavad, kartis ta igal ööl mahalaskmist ning oli
loomulikult nõus kui kaua tahes türmis istuma ja mida tahes tegema, et aga surma edasi
lükata.
Praegu, Fjodorovi kabinetti astudes, tundis Sešenja silmapilk laual ära oma paberid
ning kohtas tšekisti uurivat pilku.
177
«Kas ma kirjutasin midagi valesti?» Fjodorov ei vastanud, aina vaatas teda. Sešenja oli
viimasel ajal päris otsa jäänud. Surmahirm õõnestas tema tervist. Ta oli näost hall, põsed
olid lohku vajunud, ainult silmad elasid mingit keerulist, tõtlikku elu, muutsid alatihti
ilmet, olid kord kartlikud, kord lipitsevad, kord tigedad.
«Mis te arvate, Sešenja, milleks meil kogu seda teie
kirjatööd tarvis on?» «Ei tea.»
«Kas te tõesti pole sellele mõelnud?»
«Olen küll... Te tahate mu ülemust ninapidi vedada. Aga kui juba jutt sellele kaldus, siis
pean ma teid hoiatama — suurt kasu te sellest ei saa.»
«Kõike ei tehta raha pärast.»
Sešenja heitis Fjodorovile üllatunud ja umbuskliku pilgu:
«Aga mida muud te kapten Sekundalt tahta võite?» «Näiteks seda, et tema töö nurja
läheks.» «Ahah ...» nõustus Sešenja ükskõikselt. Fjodorov nägi, et Sešenja tõepoolest ei
taibanud selle keerulise mängu peaeesmärki, millest ta oli sunnitud osa võtma. Hüva,
esialgu oli nii koguni parem.
«Teate mis, Sešenja... Te aitate meid, ja me otsustasime ... Te tohite nüüd oma naisele
kirjutada. Ta saab kirja juba lähemail päevil kätte.»
Sešenja läks näost punaseks. Äkitselt rüppe langenud õnne nähtavasti veel hästi
uskumata tunnistas ta Fjodorovi tänuliku ja valvsa pilguga.
«Milleks teil mu naist vaja on?»
«Miks te arvate, et meil teda vaja on?
«Ega te muidu teda kaasa tahaks tõmmata.»
«Me mõtlesime lihtsalt, et kui ta teid armastab, siis teeb teie kiri talle rõõmu. Ja tema
kiri — teile ...» ütles Fjodorov usalduslikul toonil. «Ma ju ütlesin teile: kõike head ei saa
rahasse ümber arvestada, ei saa.»
Sešenja vahtis Fjodorovi pineva pilguga, püüdes taibata, miks tšekistidel ikkagi tarvis
on, et ta oma naisega kirjavahetusse astuks.

118
 «Aga mida ma talle kirjutada tohin?» küsis ta vaikselt.
«Teie kiri peab sellele paberilehele ära mahtuma. Ja kirjutage tõtt, nii palju kui vähegi
võimalik.»
«Pean ma kirjutama, et istun teie juures vangis?»
178
«Ei. Kirjutage, et teie põli pole kiita ja te parem ei räägi sellest. On see siis vale?»
«Jaa, jaa, jaa,» pomises Sešenja hajameelselt. Kõik tema mõtted olid juba Saša juures,
ta pidas aru, mida Sašale kirjutada.:.

Enne Fjodorovi teeleasumist võttis Dzeržinski ta jutule.

Feliks Edmundovitš pakkus talle kirjutuslaua kõrval asuva väikese lauakese ääres istet
ning istus ise termi vastu. Kaua uudistas ta tšekisti tundmatuseni muutunud nägu.
Hoolikalt pöetud vurrud ja kikkhabe tegid Andrei Pavlovitši märksa vanemaks, ta
sarnanes nüüd elus edasijõudnud haritud ärimehega.
«Närveerime?» küsis Dzeržinski.
«Õige natuke,» vastas Fjodorov tema teineteisest kaugel asetsevatesse helepruunidesse
silmadesse vaadates.
Dzeržinski heitis Artuzovile ja Puzitskile võidurõõmsa pilgu ning pöördus taas
Fjodorovi poole:
«Natuke võib närveerida ja peabki närveerima — see nii-öelda innustab. Puzitski aga
kinnitas mulle, et te olevat absoluutselt rahulik.»
Fjodorov vaatas Puzitski poole, ja nad naeratasid teineteisele vaevaltmärgatavalt.
Temale oli Fjodorov öelnud, et ta kohe kangesti närveerib, ja Puzitski oli vastanud:
«Mina närveeriksin ka koledal kombel.» Aga võib ta praegu Dzeržinskile öelda, et ta
muretseb vaid selle pärast, et asi korda läheks? Kas Dzeržinski ei pea seda
poseerimiseks?
«Mis nõu teile anda?» Dzeržinski vaatas kavalavõitu pilguga Fjodorovile silma.
«Tuhande üheksasaja teisel aastal põgenesin ma Siberist, sunnitöölt. Paadiga mööda
kiirevoolulist Leena jõge, see polnud naljaasi. Olime kahekesi, ja kumbki meist polnud
kunagi varem aere käes hoidnud. Küsisime ühe usaldusväärse mehe käest nõu — ta
tundis jõge nagu oma viit sõrme. Palusime teda — õpeta meid paadiga sõitma. Tema aga
ütles: «See on lihtne asi — muudkui sõua.» Me pärisime tema käest veel seda ja teist,
temal aga muud nippi ei olnudki: «Kuni sul hing sees on — muudkui sõua.» Ja oligi kogu
tarkus. Kui järele mõelda, siis peitub selles nõuandes sügav filosoofia. Väga õige ja väga
kasulik. Ühesõnaga, mis teiega seal ka ei juhtuks, Andrei Pavlovitš, teie muudkui
sõudke.»
«Saan aru, Feliks Edmundovitš. ..»
179

VIIETEISTKÜMNES PEATÜKK
Kokkuleppe kohaselt pidid Fjodorov ja Zekunov üle piiri minema pühapäeval. Juba
kolmapäeval telegrafeeriti sellest Minski GPU-sse Krikmanile, kes figureeris operat-
siooniplaanis ülemineku organisaatorina — tema ülesandeks oli tagada, et kõik
operatsioonist osavõtjad ohutult läbiksid meiepoolse piirivööndi.
Kui imelik see esimesel pilgul ka ei tundu, aga kõige suuremad raskused ei oodanud
piiririkkujaid ees mitte Poola, vaid meie territooriumil. Poolakate silmis oli igaüks, kes

119
üle piiri tuli, savinkovlane ja järelikult ka nende agent, loomulikult abistasid nad teda
igati. Ent kuidas piiririkkujat meie pool aidata? Selle kohta oli kaks eri arvamust.
Ühed arvasid, et piiri ületamisest ei tohi keegi peale piirivalvesalga ülema ja ülepääsu
organiseerimiseks spetsiaalselt määratud mehe midagi teada. Üleminekuööl peab salga
komandör piirivalvurid usutaval ettekäändel ettenähtud tsoonist ära saatma. Teiste
meelest oli lubamatu kas või ainult väikest piirilõiku isegi üheksainsaks ööks valveta
jätta. Nad ütlesid, et kõik piirivalvurid peavad oma valvepostidele jääma, ent neid
kohustatakse seda, keda tarvis, kindlaksmääratud kellaajal ja kindlaksmääratud kohas läbi
laskma.
See ettepanek lükati tagasi, sest asja niiviisi organiseerides oleks tulnud liiga paljusid
inimesi äärmiselt tähtsasse riigisaladusse pühendada.
Peatselt ilmus Zaslavli piirivalvekordonisse keskmist kasvu kuivetu ja vilgas noormees,
kes rääkis vene keelt tugeva aktsendiga. See oli Minski GPU töötaja, lätlane Jan
Krikman, tema korraldaski läbipääsu. Ta kandis piiri-valvevägede komandöri mundrit ja
tal oli kordonis ebamääraste ülesannetega ametikoht — «tsooni komandant». Vastaspoole
teada oli ta piirivalvurite hulka pugenud savinkovlane.
Baasiks, kustkaudu ta piiririkkujaid üle toimetas, sai vana kõrts vähekäidava
külavahetee ääres — Poola uue piiri kehtestamisest saadik oli sel teel liiklus katkenud ja
ta ei viinud enam kuhugi. Selles pooleldi lagunenud majas elas kõrtsmik, vana juut
Natanson, koos oma üheksateistkümneaastase tütrega, kes mõni aasta tagasi Pavlovski
jõugu kallaletungi ajal mõistuse oli kaotanud; bandiidid
180

olid tema nähes tapnud tema ema, tema enese aga vägistanud ja teda mõnitanud. Ka
kõrtsmik ise polnud päris täie aruga: õhtuti ta aina kuulatas midagi ja vahtis hirmunult
aknast välja, piiri poole. Muide, see ei takistanud teda väikestviisi salakaubaga
hangeldamast.
Kaks korda oli salajane läbipääs juba oma ülesande täitnud, Zekunovi Poolasse ja tagasi
lasknud. Nüüd valmistus Krikman Fjodorovi ja Zekunovi üle piiri toimetama. Oleks
Fjodorov üksi tulnud, siis oleks Krikman teda kõrtsis vastu võtnud ja hoolitsenud, et ta
sooja saaks ja kõhu täis sööks. Ent Fjodorov tuli koos endise savin-kovlasega, seepärast
ei tohtinud nad end kõrtsis näidata. Krikmanile tõi see palju muret juurde.
Paukus vali pakane ja puhus vinge põhjatuul. Krikman otsustas lasta Fjodorovil ja
Zekunovil võimalikult vähe jala käia. Ülesaatmisplaanis tehti muudatus: nad tulevad
rongilt maha Zaslavli jaamas, jaama lähedal saadab õnnelik «juhus» neile ühe talupoja
küüdimeheks, kes sõidutab nad piirivööndini. Selle, ainult Zekunovi arvates juhusliku
küüdimehe organiseerib neile Krikman, abivalmis talumeest aga mängib üks Zaslavli
tšekist, seepärast on tal ka «juhuslikult» kaks sooja vammust kaasas. ..

Rees lamades tänas Fjodorov endamisi Krikmani hoo-itsuse eest: poleks neile
küüdimeest saadetud, siis oleks külm neile kindlasti liiga teinud.
Juba päikeseloojangu ajal tõusis kahvatu, peaaegu läbipaistev kuu sünkjasroosasse
taevasse. Oli rohekas kuuvalge öö. Jäätunud lumekooriku pragudes vilistas tuul. Selle
vähimgi puudutus tegi näo tuimaks ja sundis kindaga nina ja põski hõõruma. Hobune oli
koheva, hatuse valge härmatisega kaetud, tema kohal sätendas silmapilkselt külmuv aur.
Ent sel külmal ja tuulisel ilmal olid ka mad head küljed — Zekunov ei imestanud, miks

120
küüdi-ees nii vait on ja üldse uudishimu ei tunne. Kokkulepitud ohal laskis ta nad reelt
maha, luges Fjodorovi käest saa-ud raha hoolega üle ning keeras sõna lausumata ümber...
Alguses mindi otse üle koorikuga kaetud lumelagendiku, tsimata varju võsast, kus tuul
polnud nii vali. Mööda umekoorikut oli kerge sammuda, ja et mitte käigu peal angeks
külmuda, mindi märkamatult sörgile üle. Kuu allas maa peale külma sinakat valgust, ja
näis, nagu
181
oleks ka lumi kiiranud mingit sinakat valgust, mis hajutas varjud.
Zekunovil oli tee hästi meeles, ta viis Fjodorovi eksimatult piiri äärde, sinna, kus neid
pidi ootama vaikiv teejuht. Nii oligi — suure" kuuse all vilkus juba Krikmani taskulamp,
ja kohe nägid nad ka meest ennast kuuse varjust välja tulemas. Nüüd sammusid nad
edasi, orienteerudes Krikmani silueti järgi, mis liikus nende ees, ent kuidas nad ka sammu
ei lisanud, ligemale nad talle ei jõudnud. Krikman ei pidanud tarvilikuks ennast
võõrastele näidata. Ta viis Fjodorovi ja Zekunovi piiritulbani, näitas neile taskulambiga,
kuhupoole minna, ja kadus metsa.
Zekunov tundis ära sama koha, kus ta kord juba üle piiri oli läinud. Talle tundus see hea
endena. Ta lõi salamahti, et Fjodorov ei näeks, risti ette ja hakkas kiiresti edasi minema.
Läbi metsa sammudes jõudsid nad varsti orgu, mille põhjas lookles väike oja, praegu oli
see oja jää-kaane ja lumevaiba all. Siin tuulevaikuses polnud nii külm...
Metsast väljudes olid nad juba Poola territooriumil ja hakkasid end varjamata müdinal
jooksma, võttes suuna talumaja tuhmkollasele aknale. Maja piiripoolsel aknal põles lamp
öö läbi.
Talu peremees juhatas tulnukad midagi küsimata tagakambrisse ja hakkas nobedasti
ahju tuld tegema. Hommikul sõidutas ta oma öised külalised raudteejaama, andis nad seal
sandarmeeria valveohvitserile üle, ning see saatis nad esimese rongiga Vilnosse.
Vilnosse saabusid nad õhtul hämaras ning läksid jaamast otse eksposituuri. Fomitšovi
juurde otsustasid nad minna alles siis, kui asjad on aetud.
Kapten Sekunda, kellele tema piirivalvurid juhtunust raporteerinud olid, ootas ilmselt
külalisi, kuid oli rõhutatult reserveeritud. Kui Zekunov hakkas talle aru andma, katkestas
Sekunda teda poolelt sõnalt ja käskis kapralil Fjodorovi teise tuppa viia.
«Mis teil arus on, pan Zekunov?!» tõreles kapten Sekunda. «Ma ei teagi veel, kelle te
kaasa tõite, teie aga hakkate tema kuuldes salajastest asjadest rääkima!»
«Olge mureta, kapten Sekunda, ma oleksin tema kuuldes rääkinud ainult seda, mida ta
niigi juba teab.»
«Kas ta teab, miks te just minu juurde tulite?»
«Muidugi!» vastas Zekunov, heasüdamlikes mustades
182
silmades naeruhelk. «Sešenja ise kinnitas talle minu kuuldes, et üle Poola piiri minek
on täiesti ohutu, sest poolakad aitavad kõigest väest kaasa. Ja kes peale teie saaks siin
kaasa aidata? Liiati on temal Varssavisse rohkem asja kui mul, ja kuidas ta sinna pääseb,
kui poolakad talle mingit dokumenti ei anna? Ta teab ka seda, et ainult teie võite talle
niisuguse dokumendi anda.»
«Aga miks ma peaksin talle mingi dokumendi andma? öelge siis juba, kes ta on?»
Zekunov oli seda küsimust oodanud. Ta tuletas kaptenile mõne sõnaga meelde
organisatsiooni «LD», kelle esindajana ttma teekaaslane, «LD» juhtkonna liige Andrei
Pavlovitš Muhhin, Poolasse oli saabunud.

121
 Sekunda terav nina näis veel teravamaks muutuvat. Ta püüdis oma huvi Zekunovi jutu
vastu varjata, kuid see polnud kerge.
«Nii, nii, edasi...» sundis ta Zekunovi takka.
«Ta räägib teile ise,» lausus Zekunov laisalt. «Ma ütlesin talle, et tal tuleb teiega
avameelne olla — tema enda huvides.»
«Tänan. Aga andke nüüd siia, mis te mulle tõite.» Zekunov andis talle kirja. «Ja see on
kõik?»
««LD» ei tea ju,» ohkas Zekunov, «kui tihedad sidemed meil teiega on. «LD» silmis
me oleme ainult savinkovla-sed, muud midagi. See Muhhin,» osutas Zekunov peaga ukse
poole, «nõudis, et ta peab teadma, mida ma üle piiri viin. Teie ainult aidake tal läbi Poola
sõita. Sešenja palus teile edasi öelda: parem üks kord tühjade kätega teie juurde tulla, kui
oma ahnuse tõttu «LD»-d peost lasta.»
«Kuradi päralt! Te oleksite ju võinud teab mida kaasa tuua, nii et tal sellest aimugi
poleks olnud!»
«Võib-olla, võib-olla,» noogutas Zekunov. «Teate isegi, kapten Sekunda, ma olen
ainult käsutäitja, olen selles ettevõtmises tühine inimene.»
«Aga raha saite möödunud korral nagu tähtis tegelane.»
«Ei maksa, ei maksa, pan Sekunda, meile raha saamist nina peale visata, me pistame
selle raha eest seal alatasa oma pead tulle,» lausus Zekunov südamlikult, leebe ette-
heitega. «Te ei anna mulle mahti öelda, et suulisi andmeid ma ikkagi tõin. Omalt poolt ja
Sešenja käest ka. Käskige need kirja panna.»
Kapten kutsus ühe luuretöötaja ning andis Zekunovi
182
talle üle, ise aga laskis kärsitusest põledes Fjodorovi — Muhhini — oma kabinetti
kutsuda.
«Palume vabandust, pan Muhhin, meil on niisugune töö, mis ei lase Iga kord viisakaks
jääda,» kenitles ta ehtpoola-pärase rafineeritusega. «Liiati puutume me oma töö juures
rohkem vaenlastega kokku. Mõnikord läheb päris segi. Kord ütlesin ma kodus
toatüdrukule: «Naine minu juurde tuua.» Ha-ha-haa!» Ta mühatas naerda, näidates
Fjodorovile oma suurepäraseid valgeid hambaid.
«Ma saan teist väga hästi aru ega ole põrmugi pahane,» vastas Fjodorov. «Seda enam,
et antud situatsioonis vajan mina teie abi, ja mitte vastupidi.»
«Kuidas võtta,» pilgutas Sekunda silma. «Mul on tõsi taga. Ma vajan teie abi. Härra
Sešenja kinnitas mulle, et te aitate mind.»
«Aitangi, pan Muhhin. Aga ajage minuga ometi sõnake juttu ka. Me tunneme teie
kandist tulnud inimeste vastu suurt huvi, ja pole ka ime. Venemaa on meile, Poolale, elu
ja surma küsimus. Me püüame igati teada saada, mis seal toimub ja mida meil oodata
on.»
«Olen rõõmus, kui saan teile kuidagiviisi kasulik olla.» Sekunda nägi, et tema ees ei
olnud mõni väikesekaliibriline tegelinski, ta pani kõike tähele: hästiistuvat moodsat
laiade käänistega tumesinist ülikonda, kallist villast importpulloveri, valgeid vildikuid ja
väikese briljandi õrritavat sätendust sõrmusel, mida külaline vasaku käe väikesõrmes
kandis. Sekunda keelel kipitasid küsimused, mis teda kui luurajat huvitasid, aga ta hoidis
end vaos ja küsis, missugune ilm Moskvas on.

122
 «Ärgem raisakem asjata aega.» Fjodorovi pilk oli naerune. «Ma vajan dokumenti
reisimiseks Poolas, eriti Varssavisse sõitmiseks. Kas te saate mulle sellist dokumenti
anda?»
«Aga kas teil reisikulude katteks Poola raha on?» küsis Sekunda omakorda, püüdes
Fjodorovi siiski paluja seisundisse seada.
«Mul on dollareid.»
«Kust te saite?» lipsas Sekunda suust küsimus.
Fjodorov vaatas talle üllatunult otsa ja vaikis tähendusrikkalt. Sekundal hakkas veidi
piinlik, ta sättis laual pabereid ja ütles:
«Kord on kord.»
«Kui ma juba salaja üle piiri tulin, siis võite mind igasuguse
184
korra vaenlaseks pidada,» ütles Fjodorov, jälle vaevaltmärgatavalt naeratades. Sekunda
naeratas talle masinlikult vastu. «Me aitame teid meeleldi, kuid vastastikkuse alusel. Me
vajame Venemaa kohta informatsiooni.»
«Ma olin alles hiljuti sõjaväelane, ja olen gümnasisti naiivsusest juba ammu üle saanud.
Ma eelistan otsekohest juttu. Te soovite meie käest, nagu me juba ette arvasime,
luureandmeid?» «Jah.»
«Kas ainult üks kord?»
«Võimaluse korral pidevalt.» Sekunda nõjatus rinnuli lauale ja vaatas Fjodorovile
teraselt näkku. «Kui ma õigesti aru sain, siis esindate te antibolševistlikku orga-
nisatsiooni, niisiis langevad meie lõppeesmärgid ühte?»
«Küsimus on palju keerulisem, kui te arvate,» kostis Fjodorov. «Oleks jutt ainult
minust, siis mina võib-olla võtaksin teie ettepaneku põhimõtteliselt vastu. Aga ma olen
valge vares — meie Keskkomitee mõistab üksmeelselt hukka mis tahes välismaise
vahelesegamise meie võitlusse. Peab ütlema, kogemused on tõepoolest näidanud, et
välisabist pole midagi kasu. Veel enam, välisabi on bolše-vismi vastaseid vene rahva
silmis diskrediteerinud. Teoreetiliselt olen ma muidugi selle meie programmi teesiga
nõus, praktiliselt aga arvan, et kõik oleneb abi suurusest ja iseloomust. Nii näiteks oleks
Savinkovil Venemaal palju rohkem autoriteeti, kui Poola poleks teda aidanud mitte
Bulak-Balahhovitši vägede toetamisega, vaid põrandaaluste organisatsioonide tiheda
võrgu organiseerimisega Venemaal.»
«Praegu aitame me teda just nimelt sel kombel...»
«Eks ta ole, parem hilja kui mitte iialgi,» lausus Fjodorov. «Aga kahjuks seostavad
tuhanded valgevene talupojad Savinkovi nime Balahhovitši julma sõjaretkega.»
«Olen teiega päri,» noogutas Sekunda. «Aga, muide, me tegime selle vea peamiselt
seetõttu, et olime Venemaa olukorraga hirmus halvasti kursis. Teie härrad emigrandid
kinnitasid meile, et niipea kui Venemaale ilmub rood soldateid, tõuseb Venemaa
bolševike vastu üles. Just seetõttu hoolitsemegi me praegu nii väga luureandmete täpsuse
eest. Teie kui sõjaväelane peaksite mind mõistma.»
«Ma mõistan... mõistan...» Fjodorov vaatas väikeses kroonuliku sisustusega toas
mõtlikult ringi. «Aga ma kardan,
185
et ma ei suuda teid aidata. Mul pole andmeid, mida te vajate. Võiksin ehk ainult
Venemaa sisepoliitilisest olukorrast ülevaate anda, ja seegi on väga pealiskaudne.»
«Tore!» hüüdis Sekunda. «Kus see on?» «Annan selle teile tagasiteel, pärast Varssavi-

123
reisi.» «Loodetavasti te saate aru, et mul on ülemused, ja ma ei taha nende silmis
kergeuskliku tobukesena paista,» ütles Sekunda rahulolematu näoga.
«Ma ei suhtu sellesse küsimusse nii primitiivselt, pan Sekunda,» jätkas Fjodorov kulmu
kortsutades. «Sõitsin siia selleks, et Savinkovi ja tema liiduga konsultatiiv-kontakti luua.
See on mulle kõige tähtsam. Muidugi mõista võin ma, kui te mulle muud võimalust ei
jäta, selle eest teile Venemaa sisepoliitilisest olukorrast ülevaate kirjutada. Meie
organisatsioonis kehtiva korra kohaselt pean ma aga koju jõudes sellest meie organisat-
siooni Keskkomiteele teatama. Ja kuidas ma nende silmis välja näen, kui mu siiasõidu
peamine eesmärk jääb saavutamata? Tuleb välja, ma käisin siin ainult selleks, et astuda
üle meie organisatsiooni programmi tähtsaimast punktist, mis keelab igasugused sidemed
välisjõududega. Ma eelistan midagi ette võtmata Venemaale tagasi minna, sest ma ei
taha, et mind antaks meie partei aukohtu alla, kes parimal juhul mind organisatsioonist
välja heidab.» Fjodorov võttis küljetaskust kuldkella, nagu oleks ta tõepoolest kavatsenud
koduteele asuda ja vaadanud, kas bn õige aeg üle piiri minekuks. Kella taskusse tagasi
pannud, jätkas ta: «Aga kui mul õnnestub Savinkoviga kontakti astuda ja mu reis seega
tagajärjekaks osutub, Siis paistab kõik teises valguses, pan Sekunda.»
Kapten Sekunda mõtles kaua. Ta sai Fjodorovi olukorrast väga hästi aru ega olnud nii
rumal, et teist vägisi sundida. Veel enam, talle meeldis selle mehe rahulik ja enesekindel
järeleandmatus, sest ta oli harjunud Savinkovi käsilaste koeraliku kuulekusega — nood
olid kümne dollari eest kõigeks valmis.
«Hea küll,» ütles ta lõpuks. «Ma aitan teid ja jään teie reisi tulemusi ootama.»
Siitpeale sai kapten Sekundast Fjodorovi aktiivseim abimees, kes tal igati aitas
savinkovlastega kontakti astuda.
Kui Fjodorov ja Zekunov vajalike dokumentidega varustatult eksposituurist lahkusid,
helistas Sekunda
186
kohe otseühendustelefonigaVarssavisse ja rääkis oma ülemusele kolonel Miedzinskile
Fjodorovist. Ta palus teha kõik, mis vähegi võimalik, et Savinkovi liidu tegelased «LD»
saadikut rumalast peast eemale ei tõukaks.

Fjodorov ja Zekunov pidid hommepäev Varssavisse sõitma. Aga praegu, eksposituurist

tulles, läksid nad võõrastemajja, üürisid seal toa ja lõunastasid restoranis, tegid oma
esimeste kordaminekute puhul koguni väikesed napsid. Nüüd ei sõltunud nad enam
mingil määral Fomitšovist; nad läksid tema juurde täie kõhuga ja, mis peaasi, endaga
täiesti rahul olles.
Fomitšov võttis nad rõõmuga vastu, kuid peagi tema rõõm haihtus ja asendus
ärevusega. Vähe sellest, et külalised ei jäänud tema poole öömajale, nad keeldusid koguni
õhtust söömast. Veel enam, nad ütlesid, et tulid «ainult hetkeks».
Mehed istusid lauas, aga jutt ei võtnud kuidagi vedu. Fomitšov andis pilguga märku, et
Zekunov söögitoast väljuks, aga Zekunov ei teinud sellest väljagi.
Varsti tõusid külalised lauast — neil oli aeg magama minna, sest nad pidid homme
varahommikul Varssavisse sõitma.
Nüüd ei kannatanud Fomitšov enam välja, ta pöördus Fjodorovi poole, hoolimata
sellest, et teine pealt kuulis:
«Kui teil hästi läheb, siis hakkaksin ma meeleldi sidemeheks Moskva ja...» Fomitšov
jättis lause lõpetamata.

124
 «Sellest on vara rääkida, härra Fomitšov,» vastas Fjodorov. «Sidemeest hakatakse
otsima siis, kui üldse tarvilikuks osutub sidet pidada...»

Varssavi võttis Fjodorovi ja Zekunovi vastu mõnusa külma talveilmaga, vaksalis sagis
rahvasumm, lumi krudises nagu tärklis ja sätendas päikese käes nagu pärlmutter.
Kohe, kui nad vagunist väljund, tuli nende juurde keegi musta palitu, musta kaabu ja
piikteravate mustade vurrudega mees.
«Härra Zekunov ja härra Muhhin?» küsis ta sametise kurguhäälega ning puudutas
jaatavat vastust kuuldes
187
kaabuserva. «Väga rõõmustav. Kapten Sekunda palus teile vastu tulla...» Mees näitas
aupakliku žestiga, kuhupoole minna, kuid ei nimetanud oma nime.
Jaamaesisel väljakul viis musta riietatud mees nad teistest veidi eemal ootava
voorimehe juurde.
«See voorimees viib teid «Euroopa» hotelli. Seal oodatakse teid neljateistkümnendas
toas,» ütles ta, puudutas jälle oma musta kaabu serva ja läks vaksalisse tagasi.
Õhukummidega troska veeres vaikselt mööda tänavaid. Voorimees pukis vahtis otse
enda ette, liikumatu nagu raidkuju.
Fjodorov silmitses Varssavi tänavaid, püüdes oma uudishimu maha suruda; ta nägi, et
need olid puhtamad ja toredamad kui Moskvas, ka inimesed olid paremini riides ja
muretus meeleolus, nagu oleksid nad hommikust saadik omaks lõbuks ringi kõndinud.
«Vist pursuid,» mõtles Fjodorov harjumuspäraselt. Kirendavate Varssavi tänavate
silmitsemisel võitles temas uudishimu halvakspanuga.
Uhke «Euroopa» hotelli paraadukse ees seisid voori-mehetroskad ja koguni kaks autot.
Vestibüülis istusid mugavais madalais tugitoolides mingid tähtsad härrad ja daamid.
Põrand oli üleni vaipadega kaetud. Seintel rippusid päratu suured maalid. Lühtrites
põlesid heledad tuled, ehkki oli päikesepaisteline päev. Kuskilt kostis mahe muusika.
Portjee leti ees seisis Poola kolonel, rin-naesine akselbante ja ordenilinte täis. Zekunov
aeglustas ujedalt sammu. «Tulge aga tulge, Mihhail Dmitrijevitš,» kutsus Fjodorov.
«Meil pole põhjust seda koloneli karta.»
Nad läksid trepist üles, leidsid teisel korrusel neljateistkümnenda toa ja koputasid
nikerdistega kaunistatud kõrgele uksele. See avanes kohe.
Hiiglasuures toas, mille keskel ilutsesid valge klaver ja sametiga drapeeritud alkoov,
seisid laia akna juures kaks meest. Pikemas ja kõhnemas, kelle rafineeritud tõupuhast
nägu raamis hästihoolitsetud habe, tundis Fjodorov ilma suurema vaevata ära KjVKR
Varssavi komitee esimehe Filossofovi. Teine, lüheldane mehejäss, kelle kumera lauba alt
vaatasid läbitungiva pilguga hallid silmad, oli talle võõras.
Nad tutvustasid end. Fjodorov oli endaga rahul, et ta Filossofovi eksimatult ära tundis,
ehkki ta oli teda ainult
188
ühel üsna vanal fotol näinud. Teine oli, nagu selgus, Sevtšenko. Kolmandat, õige noort
meest, kes oli ukse avanud, ei tutvustatud Fjodoroviga.
Läbirääkimised pidid toimuma nii-öelda kõrgemal tasemel, Fjodorovi, Filossofovi ja
Sevtšenko vahel. Zekunov ja noormees saadeti restorani hommikust sööma.
Filossofov ja Sevtšenko tunnistasid Fjodorovi üsna ebaviisakalt. Ka tema ei raisanud
aega ning uuris neid hoolega. Filossofovil olid targad, väsinud silmad. Sevtšenko oli

125
lihtsakoelisem, kuid see-eest ilmnes tema helehallide silmade pilgus visadus, energia ja
kavalus. Ehkki nad teineteisest sootuks erinesid, oli neis ometi seletamatul kombel
midagi ühist. Fjodorov taipas: mõlemad olid praegu pinevil ja umbusklikud, see vajutaski
nende näole sarnasusepitseri.
«Me kuulame teid,» noogutas Filossofov vaevaltmärgatavalt.
«Ma olen end liberaaldemokraatideks nimetatavate vene haritlaste organisatsiooni
Keskkomitee liige — muide, see nimi ei väljenda täpselt meie organisatsiooni olemust.
Ma tahaksin teada, kellega mul on au kõnelda. Kes on kes, nagu ütlevad inglased,»
naeratas Fjodorov.
«Me mõlemad oleme meie liidu Keskkomitee ja Varssavi piirkonnakomitee liikmed,»
vastas Filossofov, jättes ütlemata, kummal neist on kõrgem positsioon.
«Ma olen väga täbaras olukorras, mu härrad,» jätkas Fjodorov pärast pausi. «Kui ma
meie Keskkomiteelt saadud ülesannet punktipealt täita tahaksin, siis peaksin ma teilt
paluma ainult üht: teie kaasabi kohtumiseks härra Savinkoviga.»
«Õigust öelda peaks läbirääkimistele teie poolt mainitud tasemel eelnema mõningane
ettevalmistvstöö,» lausus Filossofov rahulikult, ilma mentoritoonita, siludes
harjumuslikult oma hästihoolitsetud habet.
«Võib-olla tuleks ettevalmistustöö asemel täpsuse mõttes öelda «kontrollimine»?»
naeratas Fjodorov. «Võib ka nii öelda, kui soovite,» kostis Filossofov. «Mina küll nii ei
ütleks,» lausus Sevtšenko meeldiva bassihäälega. «Aga ma palun, saage aru: Boriss
Viktoro-vitš Savinkovil on väga palju tegemist, ta ei või vene haritlastele nii tüüpilisele
sihitule lobisemisele aega raisata. Meie Keskkomitee peamiseks mureks ongi juhi
89
kallihinnalise aja säästmine tegude, mitte aga sõnade jaoks.»
«Jaa, jaa, ma mõistan...» vastas Fjodorov, kibrutades kergelt oma musti kulme, misläbi
tema ilme erakordselt tõsiseks ja murelikuks muutus. «Kui kaua aega see ette-
valmistustöö või kontrollimine võtab?» küsis ta.
«Mis dokumendid teil on?» päris Sevtšenko vastamise asemel.
«Kas te mõtlete mu isikut või mu volitusi tõendavaid dokumente?»
«Mõlemaid,» seletas Sevtšenko, Fjodorovilt pilku pööramata.
Fjodorov palus vabandust, võttis kuue seljast ja otsis oma paberid voodri vahelt välja.
Filossofov võttis dokumendid ja läks akna juurde, Sevtšenko järgnes talle. Nad uurisid
seal hoolikalt A. P. Muh-hini nimele väljaantud «LD» Keskkomitee liikme mandaati ja
volitust Savinkoviga läbirääkimiste pidamiseks, millel oli organisatsiooni aseesimehe
Novitski allkiri.
«Naiivsevõitu dokument,» ütles Filossofov, volitusele osutades.
«Aga asja sisu on siin väga täpselt ära öeldud,» kostis Fjodorov.
«Te eitate igasugust koostööd välisjõududega, ise aga esitate välismaal sellesinatse
dokumendi,» ironiseeris Filossofov kahjurõõmsalt.
«Ma loodan, et teie, mu härrad, ei pea end välismaalasteks, vaid venelasteks,» pareeris
Fjodorov ägedalt.
«Jääb ikkagi arusaamatuks, miks välisabi küsimus teid hüsteerikasse ajab?» jätkas
Filossofov. «Liiati veel sõjajärgse Euroopa taustal, kus kõik riigid üksteist jalule püüavad
aidata ega mõtlegi seda välismaiseks vahelesegamiseks nimetada.»
«Venemaale pole välisabi midagi head toonud,» vaidles Fjodorov vastu. «Võtke kas
või äsjane verevalamine, mida meil Kodusõjaks nimetatakse; välisabi ainult pikendas

126
seda. Ja paljuke välismaalased teidki on aidanud?» «Nad annavad meile isegi ulualust,»
sõnas Sevtšenko
tigedalt muiates.
«Aga kas nad ei reetnud Savinkovi, kui ta Jaroslavlis mässu tõstis?» küsis Fjodorov.
«Ja lõpuks, kas nad ei reetnud kogu Venemaad möödunud sõjas?»
190
«Öelge, kas Napoleoni sõjaretk Venemaale ei aidanud vene rahva rahvuslikku
väärikustunnet äratada?» küsis Filossofov ootamatult.
«Kas te mõtlete seda tõsiselt?» hüüdis Fjodorov. «Loovutada äratamise eest peaaegu
kogu Venemaa, loovutada Moskva? Kas see pole liiga kallis hind, mu härrad? Ei, härrad,
enamik «LD» juhatuse liikmeid asub teistsugusel seisukohal: bolševike võimu
kukutamine on venelaste siseasi. Ja kui venelased ise sellega toime ei tule, siis väärivad
nad just rcimelt säärast võimu.»
«Kas te ei selgitaks meile, mis selles halba oleks, kui keegi aitaks venelastel bolševikke
võimult tõugata?»
«Kõik oleneb hinnast, mida abi eest nõutakse,» lausus Fjodorov leebelt.
«Aga kui abi on tasuta?» küsis Filossofov, ja tema targad silmad naeratasid nukralt.
«Andke andeks, see pole üldse lääneriikide moodi,» lausus Fjodorov veel leebemalt.
«Kas te siis ei taipa, et bolševistliku Venemaa eksisteerimine on lääneriikidele elu ja
surma küsimus?» päris Sev-- tšenko, Fjodorovile lähenedes ja talle jälle silma vaadates.
«Ei tea, ei tea...» Fjodorov talus tema hüpnootilist pilku üsna hästi. «Kas võib uskuda,
et teid siin Poolas vähimatki vastutasu nõudmata ülal peetakse? Mind hakkas Poola
luureohvitser, niipea kui ma üle piiri jõudsin, kohemaid pinnima: andku ma talle
luureandmeid, — mis see siis oli?» küsis ta.
«Pole ime,» vastas Sevtšenko. «Poolale pole bolševikud mõni kauge, meretagune
viirastus. Nad on nii-öelda Poola üleaedsed, loomulikult peavad poolakad säärase ohtliku
naabri kõrval elades silmad ja kõrvad lahti hoidma. Ja kui meil on võimalik väikest
Poolat aidata, siis ei maksa seda autuks või koguni alatuks pidada.»
«Hm, ei tea, ei tea.. . Enamik meie Keskkomitee liikmeid nimetab säärast abi
spionaažiks ega soovi sellega tegelda,» vastas Fjodorov jonnakalt.
«Kas teie ka enamuse hulka kuulute?» küsis Filossofov huviga.
«Ei, mina kuulun vähemuse hulka, aga ma allun vastu vaidlemata enamuse tahtele,»
vastas Fjodorov väljakutsujalt. «Me peame distsipliini oma tegevuse kõige olulisemaks
eelduseks.»
191
«Kas te ei teeks meile ka vähemuse seisukohta teatavaks? »
Fjodorov vaikis kaua ja keskendunult ning ütles siis: «Hea küll, kuid õige lühidalt.
Ainult üldjoontes ...» Ta kogus viivu mõtteid ja alustas:
«Esiteks, meie, vähemuslased, allume tervenisti ja täiesti teadlikult enamusele ega pea
tema vastu mingit võitlust. Ent me püüame enamust veenda, et meil on õigus. Võibolla
läheb see meil ajapikku korda.
Teiseks, meie opositsioonilisust õigustab asjaolu, et teatud osa meie organisatsiooni
liikmeid toetab meid. Kuid meie opositsiooni eksisteerimine on esialgu veel pigem
psühholoogiline kui poliitiline fakt. Tõsi küll, me kõik mõistame, et hoolikas jõudude
koondamine on vajalik ja tark tegu, ja me anname oma «jõukoondlastele», nagu me neid
nimetame, selle eest au. Ent saabub hetk, mil meie organisatsiooni sattunud kärsitud,

127
energilised inimesed hakkavad pärima: kas pole juba aeg tegevusse astuda? See küsimus
on eriti loomulik, kui sa tead, et su organisatsioon on üpris suur, tal on sõna tõsises
mõttes igal pool oma inimesi — haritlasi leidub ju kõikjal — ja kui sa päevast päeva
näed, kuidas bolševikud haritlasi mõnitavad. Nõnda sattusidki niinimetatud «aktivistid»
«jõukoondlastega» opositsiooni. Nad tahavad tegutseda, kuid millest alata? Kes neid
juhtima hakkab, terves Keskkomitees pole ju ainustki poliitilises võitluses vilunud meest,
kelle autoriteetse arvamusega võiks kuulekalt ühineda. Nii tuldigi mõttele väljastpoolt
poliitilist konsultatsiooni otsida. See mõte pole jõudeinimese fantaasia vili. Toon vaid
ühe näite, et te asjast aru saaksite: juba kaks aastat on meie organisatsiooni liikmeskonnas
üks mõjukas lennuväekomandör, tõsi küll, tehnikamees, spetsialist; ta on
diviisikomandöri aukraadiga ja üsna kõrgel ametikohal. Ta juhib kogu Moskva
lennunduskeskuse materiaalset varustamist. Mina tõingi ta kaks aastat tagasi meie
organisatsiooni. Hiljaaegu tuli ta minu juurde ja küsis: «Miks te mind oma
organisatsiooni võtsite? Kas ainult selleks, et minu käest liikmemaksu kasseerida?» Mida
ma sellele energilisele, tegutsemishimulisele ja, mis peaasi, bolševikke vihkavale mehele,
kes saaks neile valusaid lööke anda, vastama pidin? Mida ma sain talle vastata? . ..
Miks me just härra Savinkovi konsultandiks valisime? Seda küsimust arutasid kõigest
kaks «LD» juhatuse liiget,
192
kes teineteist täielikult usaldavad: mina ja Sõjaväeakadeemia professor Novitski,
organisatsiooni aseesimees ja mu vana sõber. Ta ei toeta mind Keskkomitees veel
avalikult, aga salaja aitab ta mind igati. Tema andiski omal riisikol mulle nende
läbirääkimiste pidamiseks volituse. Emigratsioonis elavad monarhistlike vaadetega
poliitikategelased me jätame kategooriliselt mängust välja. Monarhia oli Venemaa
tragöödia. Vana mõtteviisiga esseeridest, kellest ka teie Savinkov lahku lõi, on üldse
raske aru saada, mida nad endist kujutavad ja mis mõte nende eksistentsil pn.
Sõjaväelased unistavad interventsioonist, aga meie arvates on Venemaal küllalt verd
valatud. Ja nüüd sai Novitski Sešenja käest teie liidu programmi. See pole meile terve-
nisti vastuvõetav, kuid põhiidee on meile arusaadav ja meeldib meile — ka meie oleme
demokraatliku, parlamentaarse Venemaa poolt. Sel juhul aga me saame ainuüksi
Savinkovi endaga läbirääkimistesse astuda. Meile näib, et ainult tema suudab täiesti
autoriteetselt ja lõplikult otsustada, kuidas teie liit suhtub asjadesse, mis meile tema
programmis vastuvõetavad ei ole. Ja. lahendada põhiprobleemi — anda meie juhtkonnale
poliitilist konsultatsiooni ...»
Fjodorov nägi väga hästi, et mõlemad savinkovlased .kuulasid teda pineva
tähelepanuga. Ent ta ei kavatsenud nende uudishimu põhjalikumalt rahuldada ning jäi
vait. Pärast pausi küsis Sevtšenko:
«Kas üliettevaatlik enamus teab, et te siia sõitsite?» «Veel mitte. Me otsustasime talle
kõik teatavaks teha, kui Savinkovi konsulteerimine poliitikaküsimustes täiesti reaalseks
saab. Nende teada olen ma praegu ametialases komandeeringus.»
«Aga mis juhtub, kui meie mehed Moskvas teie organisatsiooni Keskkomiteele
teatavad, et te siin käisite?» küsis Sevtšenko jälle muiates.
«Teie küsimusel on nii labase intrigaanluse maik, et mul pole tahtmist sellele vastata,»
kostis Fjodorov raevu maha surudes. «Teie küsimusel on borši ja provintsiaalsete
.aägeluste maik. Kahju, et ma teiega nii avameelne olin ...» Nende sõnadega otsustas

128
Fjodorov tänase jutu lõpetada. Las nad mõtlevad, et ta kahetseb oma avameelsust, kartes
ikkagi salakaebüst.
Filossofov heitis Sevtšenkole laitva pilgu ja puhkes valjusti naerma.
193
«Üks asi on mulle selge — bolševikud on teie huumorimeele täielikult hävitanud,»
ütles ta.
«Tore huumor,» vastas Fjodorov. «Sõja ajal oli meie polgus üks veltveebel, kes
armastas oma soldateid äratada, paugutades nende kõrva ääres naljaviluks nagaani. Ta ise
naeris sealjuures metsikult.»
Sevtšenko läks näost punaseks, kuid jättis vastuse võlgu, sest Filossofov vaatas talle
hoiatavalt silma.
«Palun vabandust, ma ütlesin halvasti, aga teie nali polnud põrmugi parem,» ütles
Fjodorov Ševtšenkole.
«Minu arvates oleks kõige õigem jälle asja juurde asuda,» lausus Filossofov ruttu. «Kas
teil on meile veel midagi öelda?»
«Ma ütlesin niigi juba liiga palju,» kostis Fjodorov. «Nüüd nõuan ma veel kindlamalt
härra Savinkoviga kokkusaamist.»
Filossofov vastas:
«Ka meil on distsipliin au sees, seepärast arutame me täna teie soovi läbi ja anname
homme vastuse. Puhake senikaua...»
«Heameelega, aga kuidas? Ma olen pagana väsinud,» ütles Fjodorov.
«See tuba on teie käsutuses,» vastas Filossofov palitut selga ajades. «Härra Zekunov
ööbib mujal. Ah jaa, kas teil raha on?»
«Kas siin dollareid võetakse vastu?» küsis Fjodorov.
«Väga meeleldi,» muheles Filossofov. «Nägemiseni, härra Muhhin, homme kohtume.»
«Nägemiseni,» kostis Fjodorov hajameelselt, murdes pead, miks nad neid Zekunoviga
teineteisest lahutasid...
Fjodorovi kõnelust savinkovlastega kuulas Poola kindralstaabi kolonel Sologub
siinsamas hotellis algusest lõpuni pealt. Tema juurde, korruse võrra kõrgemale,
Filossofov ja Sevtšenko läksidki. Nad sammusid vaikides, kumbki meenutas oma
käitumist läbirääkimiste ajal ning ootas . hirmuärevusega koloneli hinnangut...
«Rumal, rumal ja veel kord rumal,» ütles Sologub neile pahaselt. «Ja peaasi — täiesti
ebakonstruktiivne; te nagu oleksite kokku leppinud teha kõik, mis teie võimuses on, et
see mees ukse pauguga kinni lööks ja otsekohe minema sõidaks. Tema aga tõi meile
hindamatu aarde. Saate aru? Hin-da-ma-tu! ...»
194
«Aga kas see annab talle õiguse dikteerida, kuidas, läbirääkimised Savinkoviga peavad
kulgema?» vaidles Sevtšenko vastu.
«Te eksite, härra Sevtšenko, eksite ...» krimpsutas kolonel nägu. «Andke andeks, teie
hiirediplomaatia on siin kohatu. Teil on võimalik vaid üks vastukäik — proovige
kontrollida, kas härra Sešenja ja tolle voliniku jutt vastab õele. Selleks peab keegi teist
Moskvasse minema. Otsekohe, koos tulnukatega. Saate aru?»
«Jaa, jaa, saame küll...» vastas Filossofov vaevaltkuuldavalt, köhis siis hääle puhtaks ja
küsis: «Mis te arvate, kes sinna peaks sõitma?»
«Seda otsustage ise.» Sologub pani kasuka selga. «Aga kuidas seda seletada, kui too...
ee. .. härra...» alustas Sevtšenko.

129
 «See on väga lihtne, mu härrased,» katkestas teda Sologub ning dikteeris iga sõna
rõhutades: «Kuna «LD» juhtkond on teie liidu tegevusest halvasti informeeritud, otsus-
tasite te asja heaks teha ja mitte teiste kaudu, vaid isiklikult. .. Muud midagi. Tegutsege,
härrased. Ah jaa! ...» Sologub pöördus ukse juurest tagasi. «Me saime bolševike peamehe
Lenini surmasõnumi. Kasutage seda ära — nüüd tuleb ju kogu meie tööd forsseerida,
ruttu ja energiliselt tegutseda...»
Fjodorov heitis lahti riietumata luksuslikku laia voodisse, et äsjase jutuajamise üle
järele mõelda. Tundus, et kõik oli laabunud nagu kord ja kohus.
Ja äkki meenus talle: tuleb sõuda... Jah, vara veel endaga rahule jääda, tarvis kõike
omal käel järele uurida. Tuleb sõuda ...
Fjodorov kargas voodist üles, kohendas riideid ning läks alla vestibüüli portjee juurde.
«Ma tahaksin oma arve tasuda,» ütles ta prantsuse eeles.
Portjee heitis pilgu suurde kontoriraamatusse ja vastas, et tema toa eest on kolme päeva
üür ette makstud. «Kes maksis?»
«Teie ametkond on rikas, ta võib endale kõike lubada,» ilgutas portjee talle silma.
Fjodorov kehitas õlgu ja seadis sammud ukse poole.
Nii. Selge. Toa üüri tasus Poola luure — tõepoolest rikas ametkond. Ja eks nad looda
tema käest veel midagi vastu saada?
195
Fjodorov jalutas õhtuse Varssavi tänavail, panemata tähele nuhki, kes tal kogu aeg
kannul käis. Ta märkas teda alles ühe kaupluse suure vaateakna taga seistes. Otsustas asja
kontrollida ning astus kähku esimesse ettejuhtunud kauplusse sisse. Härrasmees, kes
kandis lühikest kitsa taljega palitut, jäi ukse juurde ootama. Fjodorov läks teise kauplusse
— nuhk tilbendas tal ikka kannul.
Fjodorov oli tuhande üheksasaja viienda aasta revolutsiooniliste rahutuste aegu, kui ta
veel Harkovi ja hiljem Novorossiiski ülikooli tudeng oli, tsaariohranka nuuskureid
korduvalt ninapidi vedanud. Mõni kilomeeter kiir-kõndi ei teinud talle mingit raskust...
Täpselt kell üheksa hommikul koputas Filossofov Fjodorovi numbritoa uksele. Ta oli
üksi ning käitus lahkelt ja sundimatult:
«Me arutasime teie küsimust,» teatas ta ilma pikema jututa. «Otsustasime ühe meie
suurte volitustega esindaja koos teiega Moskvasse saata; talle tehakse ülesandeks teie
Keskkomiteele meie poliitilist programmi ametlikult tutvustada.»
«Te ei usalda mind?» küsis Fjodorov.
«Me teadsime, et te seda niiviisi võtate,» vastas Filossofov. «Aga see pole tõsi. Mõelge
ise: üks asi on, kui meie liidust annate informatsiooni teie, enamuseks saada püüdva
opositsioonilise vähemuse liige. Ja hoopis teine asi on, kui teie Keskkomitee ees võtab
sõna meie liidu vastutav töötaja, meie liidu, meie programmi ja üldse meie huvide
esindaja. Meie otsus õn seda õigem, et tuleb arvestada praegu, pärast bolševike liidri
surma tekkinud olukorda Venemaal. Kogu meie tööd tuleb forsseerida.»
«Vabandust, kelle surmast te räägite?» küsis Fjodorov, tundes, et tal ähvardab hing
kinni jääda.
«Ah teie ei teagi veel? Tänastes ajalehtedes on Lenini surmasõnum.»
«Nii... nii... nii...» lausus Fjodorov südamelöökide taktis, läks akna juurde ja vaatas
vaikides välja, hotelli lumisesse hoovi.
«Me saadame sinna üsna autoriteetse ja vilunud mehe,» tõlgitses Filossofov
vestluskaaslase vaikimist omamoodi. «Moskvasse otsustati saata härra Fomitšov — te

130
tunnete teda juba, ta on meie Vilno osakonna ülem. Meie otsus langes ühte tema enda
sooviga. See on samuti oluline.»
196
Fjodorov tundis: veel hetk, ja ta ei kannata enam välja, juhtub midagi andestamatut —
ta hakkab karjuma, ulguma, viskub põrandale või lööb akna katki. See mees peab ära
minema. Jalamaid ...
«Hea küll, palun väga,» ütles ta ruttu, minnes Filossofovi juurde. «Me peame temaga
juba täna teele asuma. Nüüd on tõesti iga päev hinnas. Palun, tehke kohe kõik vajalikud
korraldused. Ma ootan siin...»
Filossofov lahkus veidi üllatunult. Tal jäi mulje, et «LD» esindaja oli siiski solvunud.
Pole viga. Küll tema pahameel üle läheb ...
Kui Filossofov oli läinud, surus Fjodorov lauba vastu külma aknaklaasi.

VIIETEISTKÜMNENDA PEATÜKI LISA

B. Savinkovi kirjast D. V. Filossofovile
«...Pean Teie otsust I. T. Fomitšovi sinnasaatmise kohta igas suhtes täiesti õigeks.
Esiteks on oluline, et ta ise soovis seda ülesannet enda peale võtta. Teiseks on ta
sissekukkumise korral ker-_esti asendatav. Kolmandaks — ja see on peaasi — on hädasti
tarvis meie sealset tööd juhtkonna nimel kontrollida. Kui vaid Fomitšov ebaobjektiivne ei
ole — Sešenja on ju tema kälimees.
Nüüd jääb meil vaid kannatlikult oodata. Kas ei tuleks meie jalehes avaldada allkirjata
artikkel — mõned udused plussmärgiga imused ja paar üliettevaatlikku vihjet, nagu
näiteks: «Venemaal on pärast Lenini surma uus olukord tekkinud» jne. Saate aru? Ainult
saatke see enne avaldamist mulle lugeda — mõtleme niiöelda koos läbi. See on väga,
väga tähtis.
Kannatust, mu sõber.
B. Savinkov
Pariis, jaanuar 1924.»

KUUETEISTKÜMNES PEATÜKK

Saanud Krikmanilt sõnumi, et koos Fjodorovi ja Zekunoviga tuli ka Fomitšov üle piiri,
helistas: Artuzov Puzitskile.
«Kas meil on «põrandaaluste suvila» episoodi jaoks kõik valmis?» küsis ta.
«Paistab olevat, aga kuluks veel paar päeva harjutada,» vastas Puzitski.
197
«Homme päeval läheb mänguks lahti, Fomitšov on juba teel...»
«Põrandaaluste suvilaks» nimetati operatsiooniplaanis episoodi, mis oli mõeldud
juhuks, kui välismaalt peaks kohale saadetama Savinkovi revident. Ta tuli majutada ühte
Tsaritsõno suvilasse, seal tuli luua hästikonspireeritud salakorteri pingeline õhkkond.
Mängust pidid osa võtma paljud vastuluureosakonna töötajad, rolle oli igasuguseid,
sealhulgas ka väga keerulisi.

131
 Griša Sõroježkin sai endale Fomitšovi ihukaitsja rolli. Ta ruttas rõõmuga Artuzovi
jutule, olles kindel, et tänu «põrandaaluste suvilale» vabastab ülem ta tüütust jändamisest
ühe «õpetatud kontraga», keda Griša arvates ammu oli aeg vangi panna, ülemused aga
viivitasid millegipärast ja nõudsid, et Griša uuriks välja tema sidemed Moskvas.
«Artur Hristianovitš, kuidas nüüd minu professoriga jääb?» alustas Sõroježkin kurva
häälega, tema heledad silmad jälgisid kõrge lauba ja silmile langeva juuksetuka varjust
teraselt Artuzovi näoilmet — ega ta viimati pahaseks ei saa?
«Kas te olete kindel, et ta teid endist viisi usaldab?»
«Ta usub mind nagu jumalat. Kas võtame ta kinni?»
«Kannatust, seltsimees Sõroježkin, kannatust,» ütles Artuzov hajameelselt, Grišast
mööda vaadates. Ta võttis selja tagant käsikaudu telefonitoru. «Üheksateist, palun ...
Sergei Vassiljevitš? Tulge hetkeks siia, kui teil mahti on...»
Kabinetti astus kergel vetruval sammul Puzitski. Ta nõksatas peaga Sõroježkini poole
ja küsis:
«Kipub vist professorit kinni nabima?»
Artuzovi silmad välgatasid heatujuliselt.
«Aga mul tuli seltsimees Sõroježkini kiuste üks mõte.» Artuzov näppis oma musta
habemetutti. «Mis oleks, kui me tema professori Fomitšoviga kokku viiksime? Saate aru?
Las saavad kaks ehtsat nõukogude korra vastast kokku ja puhuvad avasüdamlikult juttu.
Teeme nii!» pöördus ta Sõroježkini poole. «Kas te olete oma professorile «LD»-st
rääkinud?»
«Muidugi. See oli ju plaanis. Ta käib mulle ühtevalu peale — viigu ma teda «LD»-ga
ühendusse.»
«Muide, äärmiselt huvitav ja meeldiv nähtus, Sergei Vassiljevitš!» pöördus Artuzov
Puzitski poole. «Kõik nõukogude korra vastased otsivad teie «LD»-d. Tähendab,
198
neist endist pole asja. Nagu näete, avaldab sellele nupule vajutamine igal pool —
Pariisis, Prahas ja Varssavis — ühteviisi mõju.»
«Jah, ma mõtlen üha sagedamini, et aeg on elukutset vahetada, ei tea, kust ma uue koha
leian...» lausus Puzitski.
Sõroježkin vaatas talle üllatunult otsa — ta ei taibanud kunagi, kas Puzitski räägib
tõsiselt või teeb nalja.
«Ei, Sergei Vassiljevitš, elukutse vahetamisega pole kiiret,» kostis Artuzov samuti
surmtõsiselt. «Mäletate Feliks Edmundovitši hoiatust? Viimne hunt on kõige ohtlikum.
Noh, kuidas mu idee teile meeldib?»
Puzitski vajus mõttesse.
«See on muidugi ohtlik! Ma mõistan,» jätkas Artuzov oma kahekõnet vaikiva
Puzitskiga. «Aga teisest küljest — väga ahvatlev. Lõppude lõpuks, mis meil ikka karta
on? Kaks pesuehtsat kontrrevolutsionääri saavad kokku ja peavad aru, kuidas on kõige
parem bolševike vastu võidelda. Seda on ju hirmus huvitav kuulda. Ja pärast nende jutu-
ajamist täidame me seltsimees Sõroježkini palve.»
«Kas nad äkki selles kohtumises provokatsiooni ei näe?» küsis Puzitski.
«Miks?» vastas Artuzov. «Professor Issatšenko juhib Kiievis Nõukogude-vastast
organisatsiooni, mida toetavad Praha emigrandid. Sealt sai ta konspiratiivaadressi
Moskva vabrikandi Kuznetsoviga kohtumiseks, too aga heitis kahjuks hinge, jõudmata
teda ära oodata. Tõsi, järele jäi tema pärija, näete, — tubli ja usaldusväärne poiss.»

132
Artuzov pöördus naerusui Sõroježkini poole. «Pärija on nõukogude võimu peale seda
vihasem, et ta ei saanud oma rikka isa varandusest punast pennigi. Nad tõsteti isegi oma
villast välja. Pole ime, et ta nõukogude korra vaenlastega mesti lõi ja neid kõigest hingest
toetab. Toetate ju, Kuznetsov-j uunior ? »
«Toetan jah, Artur Hristianovitš,» kõmistas Sõroježkin bassihäälega. «Aga tollest
professorist olen ma siiski kõrini tüdinud. Ma ei saa temalt enam midagi uut teada. Aitab
juba...»
Artuzov vaikis viivu, mõtiskledes millegi üle, ja ütles siis:
«Jah! Kõige tähtsam on nende kohtumist hästi motiveerida.»
«Mis oleks ... kui teeksime nii...» alustas Puzitski.
199
«Meil on olemas «LD» Keskkomitee liige Fjodorov. Kuznetsov-juunior tutvustab
Issatšenkot Fjodoroviga. Too aga lükkab läbirääkimised edasi ja palub, et Issatšenko
esmalt «LD» ülesandel järele uuriks, mis mees see Varssavist saabunud savinkovlane on
ja mida ta «LD»-st tahab. Nad ei söanda temaga kohtuda, kui teda pole enne järele katsu-
tud. Ja seltsimees Sõroježkin, see tähendab, Kuznetsov-juunior, viib Issatšenko
Fomitšoviga kokku.»
«Suurepärane!» ütles Artuzov. «Professor näeb Fomi-tšovis oma konkurenti ja püüab
teda «LD»-st eemale hoida. Fomitšov peab professorit samuti konkurendiks. Nad peaksid
riidu, minema. Meile on väga tähtis, et see veenaks Fomitšovi veel kindlamalt «LD»
mõjuvõimus. Ja mis professorisse puutub ... Tarvis seltsimees Sõroježkini palvele
viimaks ometi vastu tulla — me arreteerime professori kohe pärast tema kohtumist
Fomitšoviga, et ta meil enam jalus ei tõlgendaks. Niisiis, asi on klaar.»
«Aga kes siis Fomitšovi ihukaitsjaks hakkab?» küsis Sõroježkin, varjamata oma
rahulolematust.
«Praegu on meie ülesandeks läbi mõelda ja organiseerida Fomitšovi kohtumine
professoriga. Soovin edu.»
Sõroježkin teadis, et kui Artuzov ütleb: «Soovin edu,» siis on aeg minema hakata,
ometi tammus ta veel viivu paigal, siis aga pöördus määrustiku järgi vasaku jala kannal
ümber ning tõttas kabinetist välja.
Artuzov ja Puzitski saatsid teda pilguga, ja kui uks sulgus, puhkesid mõlemad naerma
...

Minski rong tõi Fjodorovi, Zekunovi ja Fomitšovi täpselt sõiduplaanis ettenähtud ajaks
Moskvasse. Kogu tee tegid nad näo, nagu ei tunneks nad üksteist. Zekunov «tutvus»
Fomitšoviga alles reisil, kus juhus nad ühte vagunisse kokku viis, Fjodorov aga sõitis
teises vagunis.
Veel enne, kui rong Moskva perrooni ees peatus, hüppas Fjodorov vagunist maha,
jooksis kõige lühemat teed väljakule, võttis voorimehe ja kihutas Lubjankale. Ta teadis,
et Krikman pidi Minskist sõna saatma, et Fomitšov on teel Moskvasse, aga äkki tuli tal
mõni takistus vahele või ei jõudnud šifreeritud telegramm adressaadi kätte. Olnuks
lubamatu operatsiooni seetõttu läbi kukutada, Fjodorov tahtis isiklikult veenduda, kas
Krikmani telegramm saadi kätte.
200
Zekunovi ülesandeks oli igati aega viita ja külaline seejärel enda poole viia. Hakatuseks
viis Zekunov Fomitšovi vaksali restorani ning tegi talle välja ehtsa nepmani-lõuna

133
kaaviari ja viinaga. Lõunalauda vaadates ei uskunud Fomitšov oma silmi — ta oli
arvanud, et Moskva on näljapajukil. Ta vandus tasakesi tulist kurja.
«Keda te seal kirute?» uudishimutses Zekunov.
«Meie omi. Filossofovi ja tema kampa,» vastas Fomitšov mornilt. «Ma ei mõista,
mistarvis oma kaaslasi petta. Käisin spetsiaalselt Varssavis Filossofovi
informatiivettekannet kuulamas. Ta kinnitas, et moskvalastel polevat muud süüa kui
loomasööta — õlikooke — ja sedagi olevat raske saada. Meie agendid on ka suured
valevorstid. No oodake te mul, üüd teen ma teile kõigile valju revisjoni!» Zekunov pani
ette juua õnneliku päralejõudmise terviseks ning kallas jälle klaasid täis. Fomitšov tõstis
protesti-märgiks käe.
«Ei, joogem parem selle terviseks, et me üksteisele alati tõtt räägiksime...» Zekunovi
nõusolekut ootamata kummutas ta klaasi... Valgevene vaksalist väljudes leidsid nad end
talvepäikese käes säravalt liiklusrohkelt väljakult. Fomitšov oli älle väga üllatunud.
«Ja mina arvasin, et siin on igasugune elu välja surnud,» ütles ta valjusti. «Tasa!»
sisistas Zekunov.
Fomitšov vaatas kohkunult ringi, ja nähes üht sõjaväelast uksest väljumas, hakkas
kiiruga vaksali trepist alla minema.
Nad lonkisid ruttamata mööda Tverskajat, seisid kaua vaateakende ees, mis olid kaupu
täis. Ka see üllatas ja pahandas Fomitšovi.
«Uue majanduspoliitika vili,» seletas Zekunov. «Ja meie prostituudid kirjutavad, et uus
majanduspoliitika olevat Venemaa laostanud,» torises Fomitšov. «Isegi Varssavi
kauplustes pole seda kõike saada, Vilnost rääkimata!»
«Noh, vaateaknal nägemine ei tähenda veel kättesaa-ist,» muigas Zekunov. «Te
veendute selles ise, kui e hindu ja kogu siinset elukorda lähemalt tundma pite.»
«Kõigepealt tahaksin ma ühte teada: kuueteistkümnenda asta alguses sõitsin ma rindelt
Moskvasse, tookord elati
201
siin viletsamalt kui praegu. Tuleb välja, et revolutsioon parandas elujärge? Jah?»
«Ärge rutake, Ivan Terentjevitš. Ega maja üle paraadukse järgi otsustata,» lausus
Zekunov. «Moskva ja Petro-gradi jõukus on vaid silmapete. Pidu katku ajal. Te peaksite
nägema, kuidas elab meie armas vene talurahvas, — ta annab meile kõigile leiba, ise aga
sööb aganaid.»
«Ka see nõuab kontrollimist,» tähendas Fomitšov umbusklikult. Ta peatus äkki,
kallutas end Zekunovi poole ja sisistas tigedalt: «Lõhkeainet! Ja hästi palju! Sada puuda!
Kõik nood täissöönud lõustad — sodiks, kauplused — pihuks ja põrmuks...»
Nad läksid mööda Sadovaja ringmagistraali Smolenski bulvarini — Zekunov viis
külalist ruttamata oma kodu poole. Ent tema kodutänava, Smolenski poigi nurgal pidas
keegi moodsalt ja kirevalt rõivastatud noormees nad kinni, tõstis teretuseks kollases
nahkkindas käe karakullmütsi juurde, ütles vaid ühe sõna — «Tsaritsõno» — ja läks
edasi.
«Mida see tähendab?» lõi Fomitšov verest ära.
«Meil kästi Tsaritsõnosse, ühe meie mehe suvilasse sõita,» ohkas Zekunov. «Ja minu
kodu on siinsamas, kolme sammu kaugusel. Aga käsk on käsk. Õhk pole vist siin,
Moskvas, puhas. Pagana lugu: salakorterite külastamise instruktsiooni järgi võib
Tsaritsõnosse ainult pimedas sõita. Meil tuleb veel linnas ringi uidata...»
«Aga miks me teie poole ei või minna?» küsis Fomitšov ärevalt.

134
 «Meil käskusid ei arvustata,» vastas Zekunov kuivalt.
«Kes see kehkadivei oli?»
«Sešenja sidemees.»
«Ohoh?» ei uskunud Fomitšov.
«Jajah.»
«Ena, kui kange kälimees mul on!» muheles Fomitšov ja lisas heakskiitvalt:
«Distsipliin üle kõige, vennas. Eks Sešenja ole Savinkovilt muidugi üht-teist juurde
õppinud. Millal ma teda näen?»
«Ei tea, see pole minu teha,» vastas Zekunov.
... Sešenja aga oli sedaaegu hirmus erutatult Fjodorovi saatel autoga teel Moskvast
Tsaritsõnosse. Esimest korda lasti teda GPU sisevanglast välja. Tund aega tagasi anti talle
tema kirja vastus, mille Fjodorov tema naise käest Poolast oli toonud. Naine kirjutas, et ta
armastab
202
Šešenjat nagu ennegi, ootab teda ja tahaks ka tema ohtude-rohkes elus Moskvas tema
kõrval viibida.
Kiri ajas Sešenja hüsteerikasse, Fjodorov koguni kohkus — ega ta ometi aru kaotanud?
Sešenja viskus äkki põlvili, roomas põlvedel ruttu Fjodorovi juurde ja tegi katset tema
kätt suudelda. Seejärel langes ta silmili maha ja nuttis tükk aega valju häälega. Nähtavasti
pole sentimentaalsed mõrtsukad sugugi haruldased ...
Suuri vaevu läks Fjodorovil korda Šešenjat rahustada, et teatada talle tema kälimehe
Fomitšovi saabumisest Moskvasse. Sešenja tõlgitses seda uudist omamoodi, ta küsis:
«Tähendab, ka mu kälimees on teil peos?» «Veel ei ole,» täpsustas Fjodorov. «Kuidas
nii?» ei uskunud Sešenja. «Liiati tuli ta teie tööd revideerima.» «Einoh, see on vast nali,»
puhkes Sešenja tasakesi naerma. «Eks tooge ta siis minu kongi, las revideerib. Mul
oleks ka lõbusam.»
«Ei, Sešenja. Ta hakkab teid vabaduses revideerima, teid iiakse selleks ajaks vanglast
ühte suvilasse Moskva lähedal. Me arreteerime Fomitšovi alles pärast revisjoni, tarvis on
teada saada, mida ta teist tahab.»
Fomitšovi ei kavatsetud esialgu veel arreteerida, plaan nägi ette, et tal lastakse vabalt
Poolasse tagasi pöörduda. Ent parem oli jätta Sešenja arvamusele, et Fomitšovi ootab
teistsugune saatus — siis pole tal vähemalt tahtmist Fomitšoviga liiga avameelseks
muutuda, ja teiseks ei püüa ta Fomitšovi sidemehena kasutada.
Sešenja nõustus kõhklematult Fomitšovile antavat etendust kaasa tegema. Ta mõtles
nagu ennegi: parem teha ükskõik mida, et aga surmanuhtlust edasi lükata.
Zekunov ja Fomitšov uitasid hämaruse saabumiseni mööda Moskvat ringi, sõid
restoranis «Metropol» kõhu kõvasti täis ning asusid siis teele Tsaritsõnosse.
Fomitšov pidi juba suvitusrongi inimtühjas tuhmilt valgustatud vagunis tukkuma jääma,
kui uks äkki hirmsa kolinaga lahti lükati ja sisse astusid külmapahvaku saatel kaks
räbalais inimkogu — umbes viieteistkümneaastane poisike ja tursunud, habetunud,
kasimata joodikunäoga mehekolakas. Mees mängis pimedat, kuid liikus kahtlustäratavalt
kindlal sammul pingiridade vahel. Tal oli närune mütsilott käes ning ta kordas käheda
häälega, ähvardust
203
varjamata üht ja sama lauset: «Kellel elu armas, olgu pimedat aitama varmas.» Poisike
klõbistas puulusikaid ja laulis ulguva häälega midagi kurba. Nad läksid juba Zeku-novist

135
ja Fomitšovist mööda, kui Zekunov hüüdis: «Hei! Sähke!» — ja ulatas neile mündi.
Mehekolakas tuli tagasi, võttis mündi, istus korraks nende kõrvale ning ütles selgesti ja
purukainelt: «Teine marsruut, kaks valgussõõri.» Kohe kargas ta püsti ning tõttas
poisikesele järele. Teekaaslase naol suurt imestust nähes puhkes Zekunov naerma:
«Tšekistid on kavalad mehed, eks meiegi pea kavalad olema...»
«Tubli!» noogutas Fomitšov. «Ma näen, teil on asi hästi
organiseeritud.»
Nad hüppasid perroonilt alla ning kõmpisid kaua aega mööda sügavasse lumme tallatud
kitsast jalgrada.
«Kas meil on veel kaugele minna?» hingeldas Fomitšov. «Olge parem vait,» sosistas
Zekunov kurjalt. Suvituskoha teeristil peatusid nad Zekunovi märguande peale ja seisid
kümmekond minutit sõnatult paigal, kuni taskulambi hele tuli õhus sõõri joonistas.
«No nii, esimesest sõõrist saime mööda,» ütles Zekunov sosinal ja lükkas Fomitšovi
ühte põiktänavasse.
Järgmisel ristteel ootasid nad ära teise valgussõõri, möödusid pikast plangust, mille taha
nad ei küündinud pilku heitma, ja Zekunov vajutas jalgvärava kohale kinnitatud
kellanupule.
Suvilakrundi tagasopis kolksatas uks, koer pistis haukuma. Lumi krudises tulija jalgade
all. Riivi login, avaneva värava kääksatus ja vaikne hääl: «Tulge.» Nad astusid väravast
sisse. Zekunov sammus ees, Fomitšov järgnes talle. Seesama tasane hääl ütles nende selja
taga: «Minge väravavahi putkasse.»
Suvilakrunt oli hiiglasuur. Nad läksid väikesse majakesse, mis seisis keset lumiseid
vaarikapõõsaid. Siin elas Fomitšov läbi ärevaid hetki. Keegi sööstis pimedusest tema
poole "ja pani käed tema õlgadele. Fomitšov põrkas tagasi ja tahtis juba püstolit taskust
tõmmata, ent samas kuulis ta tuttavat häält kiiruga rääkimas:
«Vanja, kulla sõber, tere! Las ma kaelustan sind, oma vahvat kälimeest, vennalikult!»
«Sina, Leonid?» lõtvus Fomitšov.
«Mina neh, Vanjake! Las ma vaatan sind kas või taskulambiga...»
204
Taskulambi valgusvihk tõi pimedusest nähtavale Fomitšovi hämmeldunud näo ja
hüppas kohe Sešenja näole üle. «Vaata mind ka ...»
Nad kaelustasid teineteist kõvasti ja andsid kolm korda suud.
«Anna andeks, kulla Vanja, et sul tuli siia sõita, aga Moskvas polnud täna päris julge
olla, ma kuulutasin meie organisatsioonis häireolukorra välja: me saime teada, et eile
öösel arreteeris Tšekaa ühe meie mehe. Saad aru, paljugi mis võib juhtuda... Me
otsustasime paariks päevaks kõigist salakortereist lahkuda ja neid silmas pidada. Aga
siin, Vanja, pole midagi karta, ela nagu paradiisis. »
«Mina ohtu ei karda, sa ju tunned mind, Ljonja. Aga su ettevaatlikkus on kiiduväärt,»
lausus Fomitšov.
«Ettevaatlikkust, Vanja, oleme me õppinud oma kaaslaste elu hinnaga. Sellest ajast, kui
ma siia jumalast neetud Moskvasse elama asusin, on kõike juhtunud, alles nüüd hakkavad
asjad minema nagu kord ja kohus. Aga see on pikk jutt, praegu pole mul aega, ma pean
Moskvasse tagasi ruttama. Kui oht möödas, räägime sinuga pikemalt. Ja nüüd on mul
sulle üks palve. Kas sa «LD»-st tead midagi?»
«Tean küll, aga vähe ...»

136
 «Selgus, et veel üks organisatsioon otsib selle «LD»-ga kontakti. Keegi professor
Issatšenko on selleks Kiievist siia sõitnud. Tema organisatsiooni toetavat Praha
emigrandid. Olgu kuidas on, meie sõbrad «LD»-st palusid meil seda professorit
kontrollida. Meie aga peame teda «LD»-st eemal hoidma. Saad aru? Sul on seda hõlpsam
teha — sa pole kohalik inimene, tulid, läksid, ja katsu sind veel leida. Meie, kes me siin
tegutseme, ei tohi end ilmaaegu ohtu seada. Kas sa teed seda, Vanja? ...» Sešenja ootas
viivu ja lisas, kui vastust ei tulnud: «Kui sa ei julge, siis ütle otsekoheselt, keegi e,i
mõista sind hukka, küll me kuidagiviisi toime tuleme. Ma ise kartsin ka siia tšekiste täis
Moskvasse jõudes esiotsa iga laternaposti...»
«Pea suu!» ägestus Fomitšov. «Ma teen kõik, mida tarvis, aga pea meeles — ma ei
sõitnud siia selleks, et sa mind käsutama hakkaksid.»
«Oo! Vaat see on juba mehejutt!» naeris Sešenja ja kae-lustas jälle kälimeest. «Mis
meil, Vanja, sinuga jagada on? ' Ainult ohtusid, ja kui meie tunnike tuleb, siis sureme
koos.
205
Parem räägi mulle paar sõnagi meie naisperest. Kuidas mu Sašakese käsi käib?»
Sešenja oli järsku nii varjamatult ärevil, et Fomitšov teda omakorda kaelustas ja ütles:
«Naispere käsi käib hästi. Sinu Saša on tubli, teist temasugust annab otsida. Ta pidas
Varssavis väikest restorani, poolakatest konkurendid tahtsid teda välja süüa, aga ta
trumpas nad osavasti üle — müüs restorani kasuga maha ja kolib nüüd meie juurde
Vilnosse, hakkab kapten Öekunda juures tööle. Ah jaa! Kas Zekunov tõi sulle tema käest
kirja?»
«Tõi, tõi...» ühmas Sešenja.
«Ma ütlen sulle — annaks taevas, et iga mees endale sellise naise leiaks, nagu sinu
Saša; räägi temaga millest tahad, tema viib ikka jutu sinule ...»
Sešenja nuuksatas, ja see oli väga ohtlik moment. Kuid ta hoidis end vaos ning ütles
kõlatu häälega:
«Hüva. Aitab. Mine nüüd suurde majja, puhka. Suvila peremees ja tema vend on meie
ustavad pooldajad. Ma sõidan Moskvasse. Nii et homme korraldatakse sulle selle
professoriga kohtumine. Nägemiseni. Vanjake ...» Sešenja kaelustas veel kord Fomitšovi
ja läks ära...
Suvila peremees ja tema vend (tšekistid Demidenko ja Dudin) võtsid Fomitšovi üsna
lahkusetult vastu. Sõbralikust jutuajamisest ei tulnud ei õhtusöögi ajal ega ka hiljem
midagi välja.
Fomitšovi tema tuppa juhatades, kus teda ülestehtud ase ees ootas, ütles suvila
peremees:
«Ärge pange pahaks, meil kästi suu pidada ja mitte ülearu lobiseda. Head ööd...»

SEITSMETEISTKÜMNES PEATÜKK
Järgmisel päeval lõunastasid Fomitšov ja Issatšenko võõrastemaja «Novomoskovskaja»
numbritoas.
Griša Sõroježkin tõi professor Issatšenko juba hommikul siia ning ütles, et siin on üks
Savinkovi organisatsiooni liikmete salajasi kohtumiskohti. Griša surus oma viha alla ja
püüdis viisakas olla, ehkki tal valutas pea, sest ta oli öösel vaevalt paar tundi magada
saanud — ta oli koos võõrastemaja komandandiga siia numbrituppa hinnalist

137
 206

mööblit, maale ja kujusid tassinud, mis nende arust pidid ndma «tähtsale
nõupidamisele» väärilise tausta. Issatšenko peatus numbritoa ukse juures, uudistas häm-
meldunult nurkades seisvaid kujusid ja aknalaudadel ilut-sevaid marmoraamoreid ning
pahvatas naerma:
«Oh seda surematut vene kaupmehemühakat! Tunnen su maitse ära, tunnen ära! ...»
Sõroježkin läks näost punaseks — pani ehk pahaks, et
tema «isa», Kuznetsov-seeniori, solvati —, kuid talitses
end ega lausunud sõnagi... .
Kella ühe paiku tõi Demidenko Fomitšovi Tsaritsõnost kohale ja tutvustas teda
professoriga, seejärel läksid Demidenko ja Sõroježkin ära ...
Alguses ei tahtnud Fomitšovil ja professoril jutt kuidagi vedu võtta, nad sõid
masinlikult; kumbki eelistas küsida, teise kohta võimalikult rohkem välja uurida, ning see
kasutu peitusemäng ajas mõlemaid üha rohkem vihale.
Fomitšovi närvid osutusid tugevamateks — professor tüdines esimesena ja muutus
avameelseks.
«Te võite vaikijat mängida nii palju kui tahate,» lausus ta enesekindlalt. «Aga ma pean
teid hoiatama, et mu kolleegid organisatsioonist «LD» tunnevad teie vastu huvi, nii et teil
oleks kasulik endast lähemalt rääkida.»
«Ah nii?» teeskles Fomitšov nõutust. Siis aga näis ta eneseusaldust tagasi saavat — ta
küsis irooniliselt: «Kuidas mõista teie sõnu «kolleegid «LD»-st»? Kas te teetö nendega
koostööd? See on meile suur uudis.»
«Pole tähtis,» vastas Issatšenko. «Tähtis on fakt, et «LD» ei usaldanud läbirääkimiste
pidamist mitte teile, vaid mulle.»
«Mul on teile vaid üks küsimus: kas te tegutsete «LD» Keskkomitee või tema üksikute
liikmete ülesandel?» päris Fomitšov üsna rahuarmastavalt.
«Mis vahe seal on? Keskkomitee koosneb üksikisikuist,» kostis professor irooniliselt
suud kõverdades. Fomitšov järeldas sellest, et professor ei tegutsenud «LD» Keskkomitee
volitusel.
«Mul on asi selge, ja ma olen valmis teid teie ülesande täitmisel aitama. Küsige ...»
sõnas Fomitšov rahulikult, prae söömist pooleli jättes ja taldrikut eemale lükates.
«Lausa üllatav, lihtsalt hirmus, kuidas vene haritlased oskavad asja sisu tühja loba sisse
ära uputada,» lausus Issatšenko süüdlasliku ja ühteaegu tigeda naeratusega.
207
«Nagu praegugi. Kaks mõttekaaslast said kokku. Ajaloo huvid nõuavad, et nad mitte
ainult ei hoiduks tülidest, vaid ka tegutseksid käsikäes. Eks ole?»
Fomitšov märkas, et professori ind oli raugemas — aeg oli vasturünnakule üle minna.
«Kas te ei ütleks, mida teie organisatsioon endast kujutab?» küsis ta.
«Mulle ei tehtud ülesandeks kellelegi aru anda,» vastas Issatšenko õhukesi huuli
kriipsuks kokku pigistades ning lisas ruttu: «Meie organisatsioon on küllalt tugev, et
teised sama teed mööda sama eesmärgi poole püüdlevad organisatsioonid teda arvesse
võtaksid.»
«Ma olen nõus seda... põhimõtteliselt möönma,» naeratas Fomitšov. «Aga kas ma ei
võiks teie eesmärki teada saada?»
«Kommunismi hävitamine Venemaal!»

138

b
 «Seda ma arvasin,» ütles Fomitšov, ikka veel heatahtlikult naeratades. «Aga mis
asemele tuleb?»
«Ah asemele?» kordas Issatšenko lapsikult ning vastas ägedalt: «Uus monarh haritlaste
hulgast! Aga mitte päritava võimuga — pärilikkus võib kõiksugu vempe mängida!»
Fomitšov vaikis hetke ning ütles siis rahulikult ja manitsevalt nagu kannatlik pedagoog:
«Te ütlesite «sama teed mööda sama eesmärgi poole». Aga see pole õige. «LD» ei taha
mingisugusest monarhiast teadagi, ning meie Kodumaa ja Vabaduse Kaitse Rahva-liit
veel vähem. Nähtavasti on meie organisatsioonid kaasaegsemad kui teie oma, ja järelikult
ei lähe me kaugeltki mitte sama teed ja meil on, nagu näete, sootuks erinev eesmärk.»
«Aga kas siis peamine — bolševike hävitamine — ei tee meid liitlasteks?» küsis
professor nõutult.
«Ka välisriigid ihkavad bolševikke hävitada, ent pärast tahavad nad Venemaad oma
okupatsiooni alla jätta. Kas teie nõustuksite sellega? Meie oleme kategooriliselt selle
vastu. Me tahame Venemaad demokraatliku, parlamentaarse riigina näha...»
Puzitski ja Fjodorov olid naabertoas. Neil oli võimalik Fomitšovi ja Issatšenko
jutuajamist pealt vaadata, kuid nad ei kuulnud nende kõnelust.
«Seal valitseb millegipärast väga rahulik meeleolu,» ütles Puzitski ja laskis Fjodorovil
kutsuda kelneri, kes
208
kohtumisest osavõtjaid teenindas. See oli tšekist Semjon Gendin.
«Vaadake, kuidas neil seal asjad edenevad,» ütles talle Puzitski.
«Ma ei saa, Sergei Vassiljevitš. Kui ma praadi serveerisin, keelas professor mul
kutsumata sisse astuda.»
«Pole midagi. Minge. Viige neile arve...»
Mõne minuti pärast läks Gendin kabinetti.
«Mis on?» ägestus professor. «Ma ju palusin teid! Kutsuge ülemkelner siia!»
«Ülemkelner tuleb alles õhtul,» vastas Gendin ja vabandas. «Ma palun teid väga, ärge
tehke skandaali. Mul on lapsed ...» lõpetas ta kaebliku häälega ja väljus.
«Te ütlete, et teil on Prahaga sidemed, ja ei teagi, et meie juhi vend Viktor Savinkov on
Prahas,» jätkas Fomitšov.
«Ka meie emigrantide hulgas on ju igasuguseid voolusid ja gruppe,» kaitses professor
ennast.
«See'p see ongi, et igasuguseid! Justament!» kahjurõõ-mutses Fomitšov. «Te ei põlga
kedagi ära, meie aga valime endale liitlasi ideede ühtsuse põhimõttel. Idee on mis tahes
võitluse hing, saate aru? Hüva, teie idee on monarhia restauratsioon. Mis siis ikka — õnn
kaasa. Meie aga läheme teist teed. Veel enam, te ei leia ka vene rahvaga ühist keelt, sest
meie rahvas ei pöördu enam iial monarhivõimu häbi ja alanduse juurde tagasi. Ei iial! Ja
need, kes teda selleks sundida tahavad, määrab ajalugu hukkumisele. Ma ei usu, et «LD»
teie positsiooni heaks kiitis — nad ei lepi monarhiga, isegi kui see on haritlane!»
Alles nüüd taipas professor, et ta oli end lasknud ummikusse ajada, ja viha tumestas
tema mõistuse. Ta tõusis.
«Kes te õige olete? Sandarm «LD» sildi all?»
«Kahju küll, professor, aga te ei mõista, et niihästi meile kui ka «LD»-le ei saa ükski asi
ohtlikum olla kui mis tahes koostöö diletantidest kontrrevolutsionääridega. Et seda ohtu
ära hoida, olen ma nõus kas või sandarmiks hakkama ...» Fomitšov vaatas kella. «Heldus,

139
kui palju aega me raiskasime! Muide, kui suur arve on? Kolmkümmend kaks rubla? Siin
on teile viis tšervoonetsit. Jumalaga.»
Ta väljus kiiruga numbritoast. Professor tõttas talle järele ja sai ta koridoris kätte.
Jooksust hingeldades hakkas ta Fomitšovile tema tšervoonetseid taskusse toppima.
209
«Kuulge, kas te olete arust ära?» sosistas Fomitšov talle vihaselt kõrva sisse. «Kas teil
häbi ei ole! Te pole kellegi konspiraator, vaid käpard! Jätke mind rahule, või ma kutsun
miilitsa!» Fomitšov lõpetas lause juba päris valju häälega ning hakkas mahapudenenud
tšervoonetsite otsas tallates trepi poole minema. Professor seisis keset koridori ja pomises
midagi, väikesed käed rusikas. Temast möödusid aeglaselt ja muretult Puzitski ja
Fjodorov, vesteldes ilmast. Nad väljusid võõrastemajast ning suundusid silla poole. Teel
jõudis neile järele Sõroježkin.
«Noh, kuis siis jääb?» küsis ta.
«Kutsuge auto, aitab talle priipõlves olemisest,» ütles Puzitski.
Sõroježkin ruttas jooksujalu võõrastemajja tagasi...

Õhtul leidis Tsaritsõno suvilas aset «KjVKR Moskva Komitee koosolek». Seda juhatas
Sešenja. Peale Fomitšovi võtsid koosolekust osa veel viis komitee liiget. Nende hulgas oli
neli tšekisti: Piljar, Demidenko, Pudov ja Gendin.. Igaühel neist oli hoolikalt koostatud
legend selle kohta, kes nad on ja kuidas nad Sešenjaga mesti lõid. Viies komitee liige oli
tõeline savinkovlane Bogun, ta oli ammu arreteeritud ja kohtu poolt süüdi mõistetud,
nüüd aga kutsuti ta mängust osa võtma, et see tõetruum tunduks ...
Sešenja tutvustas Fomitšovi komitee liikmetele, õnnitles teda kordaläinud reisi puhul,
palus teda kuulata, kuidas nad oma igapäevaseid tööasju arutavad, seejärel aga sõna võtta
ja, nagu ta ütles, «valgustada meid, reamehi, anda meile edasi juhi suured mõtted meie
võitlusest».
Algul peeti aru, kas on võimalik konspiratiivkohtumiste jaoks Tsaritsõnos veel üks
suvila üürida. Selle kohta tegi ettekande vana suvila «peremees» Demidenko. Tema arva-
tes oli kõige mõistlikum suvilat mitte rendile võtta, vaid ära osta. See asub otse vana
suvila naabruses, ning niiviisi avaneksid sealt varuväljapääsud kahele paralleeltänavale.
Liiati on ka uus suvila köetav, teda saab aasta ringi kasutada.
«Ära piina meid, ütle, mis ta maksab,» palus Sešenja. «Kümme tuhat,» ohkas
Demidenko. «Tjaa...» vajus Sešenja mõttesse. «Kas järelmaksuga saab?»
«Peab rääkima...»
210
Nii otsustatigi — Demidenkole tehti ülesandeks uurida, kas suvilat müüakse
järelmaksuga.
«Kas see suvila on meile tõesti vajalik?» küsis Fomitšov liiga hilja.
«Ivan Terentjevitš, te ju nägite oma silmaga, miks me ei saanud teid Tsaritsõnos vastu
võtta enne kui pimedas. Ainult sellepärast, et suvilas oli liiga palju rahvast Tee mis tahad,
igal õhtul käib seal oma viis inimest. Päeval ei või — iga loll märkaks, mis neil sinna asja
on! Nii et mt saame seal kokku ainult pimedas. Suvila on üle koormatud. Rängalt üle
koormatud, Ivan Terentjevitš.»
«Noh, tehke kuidas tahate, eks te ise tea,» vastas Fomitšov armulikult.
Arutusele tuli järgmine küsimus.

140
 «Glikurovi väljaheitmine meie organisatsioonist väära käitumise pärast,» kuulutas
Sešenja pidulik-tähtsalt, vaikis viivu ning tegi siis korralduse: «Kutsuge ta siia.»
Fomitšov oli väga üllatatud — mida nad endile lubavad? Inimesi organisatsioonist välja
heita?! Kuid kohe kuulis ta midagi veel üllatavamat...
Sisse astus suurt kasvu noorepoolne mees poolsõjaväeli-ses riietuses.
«Andke ise oma käitumisele hinnang,» käskis Sešenja. Glikurov tammus veidi aega
ühelt jalalt teisele ja alustas:
«Esmalt — kuidas see kõik juhtus. Ma ei rääkinud esialgsel ülekuulamisel tõtt,» ütles ta
bassihäälega, pea norus, ootas viivu ning jätkas: «Asi on selles, et Kurkin ei usu meie
ürituse võidusse. Ta ütles, et kommunistid on tugevad ...»
«Miks te seda kohe ei öelnud?» küsis Sešenja karmilt. «Ja mis ajast ideekindlust
rusikatega tõestatakse?»
«Ma solvusin...» lausus Glikurov vaevaltkuuldavalt. Ta tõstis järsku pea ning ütles
keevaliselt: «Olgu kommunistid pealegi tugevad! Olgu! Meie oleme tugevamad: vene
talumees, Venemaa suurim jõud, on meie poolt.»
«Õigus, Glikurov, aga kakelda ikkagi ei tohi,» noomis ešenja leebelt.
«Ma ainult äigasin talle korra,» torises Glikurov vaikselt, ja kõik puhkesid naerma.
Sešenja kutsus komitee liikmeid pilguga korrale: «Glikurovi tublidust arvestades panen
ette teha talle
211
noomitus, ilma et seda protokolli kantaks. Panen hääletusele: kes on selle poolt?»
Kõik tõstsid üksmeelselt käe. Sešenja luges hääled pedantselt üle, märkis laual
seisvasse vihikusse ja lubas Glikurovil lahkuda.
«Jääge meie organisatsioonile ustavaks, ja me tühistame selle noomituse,» ütles ta
Glikurovile hüvastijätuks.
«Ma olen valmis meie ürituse eest elu andma,» vastas Glikurov liigutatult ja väljus.
Tšekist Stupakile tuleb au anda — ta mängis karistuse ärateeninud Glikurovi osa
suurepäraselt. Ka Sešenja näitles hästi, ainult närveeris pisut.
Komitee arutas veel paari organisatsioonilist küsimust, seejärel andis Sešenja sõna
Boriss Viktorovitš Savinkovi eriesindajale Fomitšovile.
Fomitšov ei kavatsenud kaua kõnelda, kuid koosoleku õhkkond, mis üllatas teda oma
asjalikkusega, ja see, kuidas teda tutvustati, innustas teda nõnda, et ta pidas üpris pika ja
mitte eriti sisuka kõne. Oma igapäevases luuretöös Vilnos, kus ta agarasti ja vastu
vaidlemata kapten Sekunda käske täitis, oli ta kuidagi võõrdunud poliitika üle oma peaga
mõtlemast, ja ka võitluspraktika, mida ta siin nägi, oli talle nii võõras, et ta põikas uduste
abstraktsioonide valdkonda, heietas pikalt-laialt mingisugustest helgetest ja tumedatest
jõududest, mõistuse võitlusest saatana lummuse vastu ja muust selletaolisest. Pisut liiga
hilja oma viga märgates otsustas ta konkreetsemalt kõnelda. Kuid ta ei teadnud siia kokku
tulnud inimeste tegevusest midagi. Olles aga ikkagi nende ülemus, arvas Fomitšov, et
kriitika tuleb asjale alati kasuks ning tõstab juhi autoriteeti alluvate silmis. Ja ta korrutas
küll nii, küll naa üsna algelist mõtet, et te ei tööta siin just halvasti, kuid peaksite palju
paremini töötama ...
Tema järel võttis jälle sõna Sešenja. Ta tunnistas kõigepealt Fomitšovi kriitilised
märkused õigeks ja tänas teda nende eest. Äkki kargas püsti ning hakkas ägedalt kõne-
lema Bogun, ainuke ehtne savinkovlane, kes lavastuse suurema tõetruuduse huvides
vanglast, kus ta karistust kandis, siia oli toodud. Ta oli meeleldi nõustunud mängust osa

141
võtma, sest tema arust oli see lõbusam, kui türmis istuda. Temalt nõuti vaid, et ta kohal
viibiks ja hääletaks selle poolt, mille poolt tema naaber Demidenko hääletab. Nüüd aga
hakkas Bogun järsku kõnet pidama:
212
«Mis õigus neil on meid õpetada? Kas nad liigutasid lillegi, et meid aidata, kui meil
raske oli? Kus nad siis olid? Ma pole teiega nõus! Miks me peaksime neile aina järele
kiitma? Või tema tuleb meid kritiseerima — mis õigusega? Ma pole sellega nõus!»
Bogun võttis istet ning näis alles nüüd taipavat, et ta oli mängureegleid rikkunud. Kuid ta
ei suutnud end vaos hoida — talle meenus tema enda kibe saatus; ieda Moskvasse saates
olid ülemused, kes ise mugavalt Varssavi hotellides elasid, talle kinnitanud, et neil on
kõikjal ustavaid inimesi, isegi Tšekaas. Tõsi mis tõsi — resident, kelle juurde ta saadeti,
töötas juba ammu tšekistidega käsikäes ja Bogun polnud ainuke loll, kes sellesse lõksu
langes. Nüüd tundis Bogun Fomitšovis ühe seda sorti ülemuse ära ega suutnud vaikida...
Tšekistid kohkusid algul, siis aga nägid, et Boguni mäss, mida mängu stsenaarium ette
ei näinud, tuli välja üliloomulikult.
«Mõlemapoolne kriitika on hea asi,» sõnas Sešenja pärast pausi, ja ka-see oli
improvisatsioon. «Kuid kritiseerimiseks peab olema õigust; teie, Bogun, pole seda õigust
ära teeninud, teil on komiteelt saadud ülesanne — punaste direktorite klubi õhku lasta —
juba kolmandat kuud täitmata .. .» Mitte keegi, sealhulgas ka Sešenja ise, polnud
säärasest klubist kuulnudki, kuid Fomitšovi kõrvus oli sellel väga soliidne kõla.
Gendin tegi ruttu ettepaneku, et seda tühist vahejuhtumit ei kantaks protokolli,
Fomitšovi näpunäited aga võetakse teadmiseks ja tegevusjuhendiks. Kõik hääletasid selle
poolt, Bogun kaasa arvatud.
«Komitee liikmed» läksid laiali, Sešenja ja Fomitšov jäid kahekesi. Nad suundusid
aeda, et pärast täissuitseta-ud toas istumist värsket õhku hingata. Oli juba hilisöö. aevas
sirasid külma helgiga kahvatud talvised tähed. Kitsas kuusirp oli männilatva kinni jäänud.
Kälimehed jalutasid suvila ja vahiputka vahelisel rajal. Pimedusest ilmus nähtavale tume
kogu ja raporteeris vaikselt: «Vahiposti võttis üle Uglov.» «Hea küll,» vastas Sešenja, ja
kogu kadus. «Mul on raske, Vanja,» ütles Sešenja tasa, mõtlikult. «Väga raske. Ma pean
kõike algusest peale õppima. Arvad, et ma Zekunovi niisama, heast peast Poolasse
saatsin? Oleksin pidanud ise sõitma. Aga pidasin aru, nägin et ei või. Kui minuga äkki

midagi juhtub, siis on meie ainuke

213
kontaktivõimalus «LD»-ga kadunud. Juhtkond peaks ometi mõistma, et kõik, mida me
siin oma liidu liikmetega teeme, on sellega võrreldes, mida me «LD» abiga suudaksime
korda saata, null.»
«Mitu liiget sinu organisatsioonis on?» küsis Fomitšov.
«Seitsekümmend.»
«Seitsekümmend? »
«Kaks panin omast käest juurde.» Sešenja täpsustas kohmetumata: «Kuuskümmend
kaheksa. Muide, eile tegime me nimme sinu siiasaabumise auks ühe vägitüki. Muidugi
mõista, kui meie meestel täbarasti ei läinud. Aga seda ei tohiks juhtuda. Täna öösel
saame teada.»
«Mis vägitükk see oli?»

142
 Sešenja sosistas:
«Maa-alune bensiinihoidla — põmm! Ptüi, ptüi, vara veel hõisata! Aga asi peaks joones
olema. Sinna läksid ustavad mehed ... Nii on lood, Vanja. Aga mul on siin vilets põli.
Väga vilets. . .» Sešenja jäi vait, tal oli äkki klomp kurgus. Hea, et pime oli — mida küll
Fomitšov oleks mõelnud, nähes kälimeest nutmas?
Sel hetkel välgatas Sešenja peas ohtlik mõte — rääkida Fomitšovile kõik ära ja koos
temaga otsekohe pageda', kuhu juhtub. Ent tal tuli õigel ajal aru pähe, meenus, et suvila
ümber on tihe piiramisrõngas ja neist kolme sammu kaugusel seisab tšekist vahipostil.
«Ei tohi asja hulluks ajada,» ütles Sešenja endale ja hakkas kiiresti sammuma, et
kiusatusest lahti saada. Alles siis, kui ta täielikult rahunes, jätkas ta mängukavas
ettenähtud kõnelust:
«Niisiis, Vanja, homme on sul kõige olulisem «LD» peamehega kohtuda. Ta on nende
Keskkomitee mõjukaim liige. Palju suurem nina kui too, kes teie juures käis. Muide, too
on meie käpa all, aga see, kellega sa homme kohtud, on esialgu veel kategooriliselt meie
liiduga ühinemise vastu. Tema nimi on Nürita Nikitovitš Tverdov.»
«Aga miks ta siis nõustus minuga kokku saama?»
«Me ütlesime, et sa oled Savinkovi täievoliline esindaja ning tahad teda Savinkovi
nimel ainult meie programmist informeerida. Nende olukord on tõesti täbar, nad on koon-
danud suured jõud, aga milleks — ei tea. Organisatsioon kipub juba juhtkonnal üle pea
kasvama. Nii et meie ahvatleme neid tegutsema ja omad tõukavad ka takka. Eks seegi ole
üks Tverdovi nõusoleku põhjus. Ta on endine kindral. Mingi staabi ülem. Praegu on ta
ametlikult erus, aga tegut-
214
seb agaralt. Ministri mõistuse ja raudse iseloomuga mees. Nagu nimigi ütleb 12.
Valmista ennast selleks jutuajamiseks hästi ette. Näita, mida sa suudad. Me toome ta
homme siia. Ega sul midagi selle vastu ei ole? ...» Fomitšov ei vaielnud vastu.

Kui püüdlikult Fomitšov selleks kohtumiseks ka ette ei valmistunud, ta tundis kohe

algusest peale, et Nikita Nikitovitš Tverdovi taolise mehega vägikaika vedamine käis tal
üle jõu. Või veel! Tverdovi rolli mängis Artuzov ise. Kõik Tverdovi väited olid
põhjendatud ja viisid ühele järeldusele — teie, härrased savinkovlased, ei saa absoluutselt
aru, mida «LD», see tohutu suur organisatsioon, endast kujutab, te tahate, et me aitaksime
teil spioneerida ja tähtsusetuid diversioone toime panna, meie aga lõime oma
organisatsiooni selleks, et riigivõimu enda kätte haarata. Ja lõppude lõpuks teeme me
seda ka ilma teie abita, kuigi Savinkovi kogemused võiksid meile kasu tuua ...
Fomitšov nägi, et tal oli tegemist enda ja oma organisatsiooni väärtusest täiesti teadliku
mehega, kellega ta ei jaksanud võidelda. Liiati oleks ta võinud eelseisva ühinemise
päriselt nurja ajada ning siis tuleks tal Savinkovile vastust anda.
«Te peaksite Boriss Viktorovitši endaga kohtuma,» ütles Fomitšov. «Teil oleks temast
ja ta kogemustest kindlasti kasu. Aga loogika ütleb ikkagi, et meil tuleb ühineda.»
«Te mõtlete — teie Moskva organisatsiooniga?» küsis Tverdov pisut irooniliselt.
Irooniat märgates vastas Fomitšov ettevaatlikult: «Ma mõtlen — kogu meie liiduga,
millel on niihästi siin, Moskvas, kui ka kõikjal mujal, kus meie pooldajaid ja
organisatsioone leidub, ühine eesmärk.»

12Nimi Tverdov tuleb sõnast «tvjordõi» — kõva, kindel. (Tõlkija märkus.)

143
 «Ma ei pea tarvilikuks kõiki ühinemisprobleemi peensusi ja üksikasju praegu lähemalt
arutama hakata,» lausus Tverdov hooletult, andes peaaegu otsesõnu mõista, et Fomitšov
pole talle niisuguse jutuajamise jaoks võrdväärne partner.
Fomitšov mõtles, et kui asi sellega lõpeb, siis peab ta tühjade kätega Poolasse tagasi
pöörduma. Seal ei andes-tata talle seda ega anta talle enam tähtsaid ülesandeid.
215
«Aga oleks kasulik astuda kas või üksainus väike konkreetne samm ühinemise suunas,»
tegi Fomitšov ettepaneku. «Moodustagem teie ja meie esindajatest... noh näiteks
töökomitee. Nimetus pole tähtis. Tähtis on, et need inimesed hakkavad koostöö-
probleemi uurima. See aitaks teil ka Savinkoviga kohtumist ette valmistada.»
Tverdov mõtles kaua ja ütles:
«Hea küll. Me oleme nõus. Aga see komitee ei tohi olla lihtsalt suur mokalaat, vaid
kompaktne tööorgan: kaks meie meest ja kaks teie meest. Nõus?»
«Nõus,» vastas Fomitšov võidurõõmsalt...
Esimesena õnnitles Fomitšovi selle kordamineku puhul Sešenja.
«Ma poleks uskunudki,» ütles ta kälimeest kaelustades.
Lõuna ajaks sõitsid Fomitšov ja Šešenja suvilasse tagasi, ja siin ootas .neid uus rõõm —
«Rabotša;fa Gazetas» oli avaldatud sõnum bensiinilao õhkulaskmisest. Sõnum kandis
pealkirja «Vaenlane ei maga».
Lõunasöögi ajal võeti kõvasti viina. Peale Fomitšovi ja Sešenja oli lauas ainult suvila
peremees Demidenko. Fomitšov kaanis end kõvasti täis, hakkas suurustama ja pani ise
ette: joodagu tema kordamineku terviseks. Sešenja vaatas teda ja mõtles: «Säärased
tüübid laiutavad seal juhtkonnas, meie aga pistku siin nende eest pea tulle...» Sešenja sai
äkki maruvihaseks, vähe puudus, et ta oleks Fomitšovi läbi kolkinud. Ta tundis ju oma
kälimeest paremini kui keegi teine. Fomitšovi naine rääkis, et Fomitšovil on jänese hing,
kuid auahnust on tal rohkem kui kolmel kindralil kokku. Siis aga meenus Sešenjale Saša.
Kas tõesti Fjodorov täidab oma lubaduse ja toob Saša ajapikku Moskvasse? Küll oleks
tore.. .
Sešenja kujutas õige uduselt ette, mis pärast Saša saabumist edasi saab, ja see tegi ta
rahutuks .. .

KAHEKSATEISTKÜMNES PEATÜKK
Dzeržinski kutsus vastuluuretöötajad enda juurde, ja Artuzov andis talle operatsioonist
lühikese ülevaate. Feliks Edmundovitš sirvis ja silmitses tema ees laual olevaid pabereid,
ajuti aga süvenes oma mõtetesse ja näis Artu-zovit hajameelselt kuulavat.
216

Fjodorovi üllatas ja kurvastas, et Dzeržinski nii kõhnaks oli jäänud. Tema näojooned
olid teravamaks muutunud, põsed lohku vajunud, sarnad ulatusid veel märgatavamalt
esile.
Telefon helises vahetpidamatult. Dzeržinski palus Artuzovi käest vabandust ja võttis
toru... Jutt oli mingite raudteevagunite saladuslikust kaotsiminekust; nendele vagunitele
olid laaditud palgid — toestusmaterjal Donbassi söekaevanduste jaoks. Kui Dzeržinski
ärritatult häält väljendas, jäi Artuzov vait.

144
 «Ei, ei, seltsimehed,» hüüdis Dzeržinski telefoni valju häälega. «See vagunite
kaotsiminek justkui nõiaväel sarnaneb väga sabotaažiga, seepärast hakkavad asja uurima
GPU töötajad. Ma tean, et Teede Rahvakomissariaadil pole selliste imetegude
väljaselgitamise spetsialiste...»
Dzeržinski paistis väga väsinud olevat. Fjodorov teadis muidugi, et Feliks Edmundovitš
ei juhtinud mitte üksnes GPU ja Teede Rahvakomissariaadi tööd. Partei tavatses kõige
raskemad ülesanded temale usaldada. Sellele lisaks võttis ta endale veel terve hulga
keerulisi kohustusi. Kui palju aega ja närve kulutas ta järelevalveta laste päästmise
organiseerimiseks!... Ent nagu kõik tšekistid, nii arvas ka Fjodorov kiivalt, et Dzeržinski
peamine töö on tšekistitöö.
Dzeržinski lõpetas telefonikõne ja noogutas Artuzovile, et too jätkaks.
«Aga ma lõpetasin juba,» ütles Artuzov ja kohmetus, mõeldes, et sellega ta nagu heitis
Feliks Edmundovitšile kaudselt ette tähelepanematust.
Dzeržinski tuli suure laua juurde, mille ümber vastu-luurajad istusid.
«Andke mulle andeks, seltsimehed,» alustas ta vaikse, kähedavõitu häälega. «Artur
Hristianovitš käis peale, et ma tema ettekande ära kuulaksin ja Savinkovi-vastase
operatsiooni käiku analüüsiksin ...» Artuzov tahtis midagi öelda, kuid Dzeržinski pani
talle käe õlale. «Istuge, jumalapärast, te juba ütlesite, mis teil öelda oli... Nõndaks .. .
Juba sellest, kui visalt ta seda taotles ning mulle üha uusi materjale juurde tõi, sai mulle
täiesti selgeks, et operatsioon edeneb vähemalt rahuldavalt. Muidu poleks Artur
Hristianovitš mulle nii järjekindlalt peale käinud...» Dzeržinski läks teisele poole lauda,
seisatas Artuzovi vastas, kohendas harjumuspärase liigutusega, mõlemaid pöidlaid
217
vöörihma vahele pistes, vormipluusi ning ütles veidi valjema häälega: «Aga ma
tutvusin sellegipärast dokumentidega. Nad kinnitavad minu arvamust, millest ma juba
olen rääkinud. Kiievi professori kokkuviimine Fomitšoviga oli hiilgav manööver. Samas
vaimus — niisama julgesti ja koguni ülemeelikult, kuid ühtaegu täpselt ja kindlalt —
tuleb ka edaspidi tegutseda.»
Dzeržinski läks oma laua juurde tagasi, laskus väsinult
tugitooli ja vaikis üsna kaua, vaadates otse enda ette. Siis
pööras ta pilgu suure laua ümber istujate poole. /
«Te mõistate muidugi, et Vladimir Iljitši surm tiivustab/ meie vaenlasi,» lausus ta
kõlatu häälega. «Meile saabub kõikjalt sääraseid teateid. Savinkov kirjutas oma ajalehes,
et nüüd on roolita jäänud bolševistliku laeva hukkumine vaid aja küsimus, ja kõik
Venemaa tõelised sõbrad püüavad seda aega lühendada... Nad loodavad, et meie maa ja
igaüks meist on ilma roolita jäänud. Aga ma tahaksin teile nüüd lugeda mõned read
seltsimees Fjodorovi raportist.» Dzeržinski leidis paberite hulgast eksimatult selle, mis tal
tarvis oli, ja hakkas lugema: «Kui Filossofov mulle selle kohutava uudise ütles ja ma
mõistsin, et see on tõsi, oli mul esiotsa nii halb olla, et mul pole selle kirjeldamiseks sõnu.
Kuid juba hetke pärast mõtlesin ma, et neile lurjustele tuleb kasuks, kui ma pea kaotan,
seepärast võtsin ma end kohe kätte ning suutsin tööd enam-vähem normaalselt jätkata.
Ometi oli mul selline tunne, et parem surra, kui teada, et Iljitš on surnud...» Dzeržinski
hääl väratas viimaseid sõnu lugedes. Kõik vaatasid vaikides tema poole, tema aga pani
pilku tõstmata paberid lauale. Kõik teadsid, et kui Dzeržinskile Vladimir Iljitši surmast
teatati, hakkas raudne Feliks nutma. Enesevalitsemist tagasi saades ütles ta: «Keegi ei

145
suuda teda asendada. Vahest ainult meie kõik koos, kui igaüks meist sada korda paremini
töötama hakkab...»
Dzeržinski tõusis, toetudes kätega lauale.
«Meie kõik elasime läbi sedasama, mida seltsimees Fjodorovgi,» ütles ta, äkki pead
püsti ajades ning kõiki korraga oma tumenenud silmade vaatevälja haarates. «Aga
Fjodorovil oli raskem, sest ta oli tookord üksi vaenlaste keskel.» Dzeržinski jäi vait ning
surus äkki vasaku käe südamele, üllatunult kuulatades midagi endas. Siis tõmbas ta
järsult hinge ja ütles vaevaltkuuldavalt: «Ent nüüd me näeme, miks meie vaenlaste
lootused tühja lähevad. Nad
218
eksivad ka seekord rängalt...» Jälle vaikis ta kaua aega, käsi südamel ja silmad kinni.
Paar korda sügavalt hinge tõmmanud, avas ta silmad ja ütles valjema häälega kui enne:
«Nad ei mõista, et Lenini teevad surematuks ideed, mille eest ta võitles ning mille eest
kogu meie partei, meie ise ja terve rahvas nüüd ja igavesti võitleme... Ma loodan, et teil
on selge, kui tähtis on antud tingimustes Savinkovi-vastase operatsiooni edukas
lõpuleviimine. Palun, pidage kõik seda meeles. Ma lõpetasin. Küsimusi on? Ei ole?»
Dzeržinski naeratas vaevaltmärgatavalt. «Te olete paremad kui mina. Soovin teile edu...»

Operatsiooni jätkati. Ta arenes omasoodu edasi ka sellal, kui tšekistid ei paistnud

midagi tegevat.
Fomitšov sõitis Poolasse tagasi jõudes kohe Varssavisse ja kinnitas seal tões ja vaimus
usku «LD» olemasolusse; seda tšekistid lootsidki, kui nad otsustasid ta üle piiri tagasi
lasta. Fomitšovi agarus tuli muidugi mõista sellest, et ta ise oli asjast huvitatud — oma
positsiooni kindlustamiseks kirjeldas ta värvidega koonerdamata raskusi ja ohtusid, mis
ta Moskvas läbi oli elanud, rääkis Sešenja ning talle alluva KjVKR Moskva
organisatsiooni tööst ja sellest, kui perspektiivne on Sešenja loodud kontakt orga-
nisatsiooniga «LD».
Zekunov puhkas sellal Vilnos Fomitšovi pool reisiväsi-must ning ootas, mida Sešenja
naine otsustab ette võtta — ta oli Sašale mehe käest järgmise kirja toonud:
«Armas Sašake! Armas Sašake!
Ma ei kirjuta Sulle pikalt oma siinsest elust ... Ma ei taha kiidelda, pole ka eriti põhjust,
ja pealegi kardan ma enneaegu hõisata. Vanja jutustab Sulle üht-teist, aga mu eraelust
teab ta vähe. Ta käis minu pool tööasjus, ja et luI "on palju tegemist, siis polnud meil
mahti ainustki htut koduses ringis veeta.
Sašake, kallis! Kogu mu elu on Sulle ja Sinu õnnele ühendatud. Ja kui ma Sinu käest
kirja sain ja lugesin Su alleid armusõnu, siis jõudsin ma otsusele, et Sa pead siia õitma ja
siin elama. Kui tahad, leiame Sulle tööd, aga Sa õid ka ilma tööta läbi ajada — raha mul
on. Peaasi, me laksime siin omade seas, mitte aga nii, nagu oleks meid võõrale maale,
võõrast keelt rääkivate võõraste inimeste
219
hulka asumisele saadetud. Kui Sa jõuad, siis kasuta meie liidu liikme Zekunovi abi —
ta toob Su minu juurde. Sa võid teda täielikult usaldada, ta ei sõida esimest korda üle
piiri, ületulek on meil hästi organiseeritud. Ma tahaksin väga, et Sa temaga koos siia
sõidaksid.
Sašake, kallis! Ma ootan Sind nagu vang vabadust!
Sulle alati ja kõikjal ustav Leonid.»

146
 Kapten Sekunda uuris juba neljandat ööd ühtejärge Zekunovi toodud luureandmeid. Ta
polnud ammu nii tähtsaid andmeid saanud. Dokumendid olid meistrikäega tehtud ja
oleksid petnud targemaidki mehi kui kapten Sekunda.
Igal hommikul saatis kapten virgatsi töödeldud luure-andmetega Varssavisse. Varsti sai
Fomitšov Varssavis selle tagajärgi tunda. Esimestel päevadel Filossofovile ja Sev-
tšenkole oma Moskva-reisist jutustades nägi ta väga hästi, et nad teda eriti ei uskunud. Ja
ta ei eksinud. Varssavi tegelinskid teadsid, et Fomitšov on Sešenja sugulane ja püüab
sidepidamist Varssavi ja Moskva vahel monopoliseerida. Ülejärgmisel päeval aga hakkas
Filossofov Fomit-šovi ettevaatlikult kiitma ning Sevtšenko ütles otsesõnu, et Poola luure
on tema sõiduga väga rahul. Kuid Sevtšenko jättis ütlemata, et talle oli helistanud
kindralstaabi kolonel Sologub ise, kes ei piirdunud ainult õnnitlemisega suurte saavutuste
puhul, vaid teatas, et liidu arvele on üsna korralik rahasumma üle kantud. Kolonel
Sologub palus Fomitšovi premeerida, Sevtšenko aga oli selles suhtes teistsugusel
arvamusel, tema meelest piisas Fomitšo-vile ainuüksi tunnustusest, et tema komandeering
oli korda läinud.
Kuid vedru polnud veel lõpuni maha käinud — poolakad andsid Venemaalt saadud
luureandmete koopiad prantslastele edasi, ja ka nood mõistsid kohe, kui väärtuslikud
dokumendid nende kätte olid sattunud.
Gaquier helistas Savinkovile ja õnnitles teda selle suure edu puhul, mis Venemaal oli
saavutatud. Savinkov ei küsinud midagi, ta tänas õnnesoovide eest, ent kui ta toru hargile
oli pannud, tegi ta Derenthalile, kes parajasti tema juures juhtus olema, hirmsa peapesu.
«Meie liidus valitseb täielik tohuvabohu!» kärkis Savinkov. «Varssavis on midagi
juhtunud, aga mina ei tea
220
midagi! Prantslased teavad juba, soovivad õnne, mina aga kuulan ja imestan nagu
tobu.»
«Nähtavasti otsustasid meie mehed Varssavis teilt raha ja näpunäiteid saades teile
tegudega vastata...» püüdis Derenthal teda .rahustada. Aga kus sa sellega!
«Ma pean teadma, mis seal sünnib! See on elementaarne nõue!» karjus Savinkov.
«Võib-olla tahavad nad täielikku autonoomiat? Sõitke otsekohe, jalamaid Varssavisse ja
tehke seal mihu nimel kord majja! ...»

Ja nüüd oligi Derenthal Varssavis.

Ta läks ette teatamata otse vaksalist Filossofovi poole. «Mis teil siin lahti on? Kas te
olete autonoomia välja kuulutanud?» küsis Derenthal tere ütlemata.
«Tere, Aleksandr Arkadjevitš,» vastas Filossofov rõhutatud viisakusega. «Lähme
kabinetti, te tulite ju tööasjus, kui ma ei eksi?»
Nad istusid vastamisi tugitoolides ja vaikisid. Juba ammust aega ei sallinud nad
teineteist silmaotsaski. Kumbki pidas end kõige haritumaks meheks Savinkovi
lähikondlaste hulgas, ning siit tuligi kiivus ja konkurents. Filossofov kadestas Derenthali,
kes elas koos Savinkoviga Pariisis, tema arvates oli üksnes temal õigus olla juhi lähim
nõuandja.
«Mis teil ometi lahti on?» kordas Derenthal.
«Te teate väga hästi, Aleksandr Arkadjevitš, mulle ei meeldi, kui minuga sellisel toonil
räägitakse,» alustas Filossofov. «Et jutt lühem oleks, ütlen vaid, et Fomitšov ja Zekunov

147
jõudsid Moskvast tagasi ja tõid meie sõpradele väga väärtuslikke dokumente kaasa. Meile
aga tõid nad juba tuntud keerdküsimuse, mille nimi on «LD».»
«Miks te Boriss Viktorovitšile vähemalt ei helistanud?»
«Ma lihtsalt ei jõudnud. Fomitšovi jutu järgi Moskvas valitsevast olukorrast
ettekujutuse saamine võttis väga palju aega, ja ma kavatsesin just täna Pariisi helistada.»
«Nii ei tohi, Dmitri Vladimirovitš. Meil pole mõni kroo-nuasutus, vaid poliitiline
organisatsioon, meil on olemas juht ja distsipliin,» ütles Derenthal veidi rahulikumalt.
«Ja meil kõigil peab ka vastutustunnet olema,» lisas Filossofov väärikalt. «Sellepärast
ma ei saanudki Boriss Viktorovitši informeerida, kuni ma polnud päris kindel, et ma teda
tõesti informeerin, aga mitte ei desinformeeri.»
221
«Noh, hüva, hüva,» nõustus Derenthal juba päris leplikult. «Mis teil siis uudist on?»
Filossofov jutustas, mis muljed Fomitšovil Moskva-rei-sist olid jäänud. Ta rääkis
tagasihoidlikult ja sagedaste reservatsioonidega, nagu «tema jutu järgi tuleb välja» või
«Fomitšov arvab, et». Lõpuks tähendas ta:
«Fomitšov on Sešenja sugulane ja nad on muidugi head sõbrad.»
«Te arvate, et nad ei räägi meile tõtt?»
«Mul pole selleks küllaldast alust.. .»
«Aga kas me teie arvates tohime Pariisi teadmatuses hoida?» pahandas jälle Derenthal.
«Lõppude lõpuks, kui mu mälu mind ei peta, siis pole meie Keskkomitee teile õigust
andnud omapead otsustada, millised teated Venemaalt vastavad tõele ja millised on
valed. Ja üldse, raportid pole ju teile adresseeritud, vaid Keskkomiteele, kas poleks siis
õigem niihästi rõõme kui kahtlusi Keskkomiteega jagada?....» Derenthal kõneles kiiresti,
laskmata Filossofovil vahele segada. Too aga ei mõelnudki end õigustada — ta oli raporti
saatmisega Pariisi tõepoolest liiga kaua venitanud. Nüüd aga meenus Filossofovile, et ta
ju ei vastutagi enam organiseerimistöö eest.
«Minu meelest,» ütles ta kergendusohkega, «tuleks Sevtšenko siia kutsuda...»
«Küll Pavlovski räägib Ševtšenkoga, kui ta siia sõidab,» sähvas Derenthal. «Kas teil on
mõnda dokumenti Moskvast saadud andmete kinnituseks?»
«Kõik dokumendid on Poola Kindralstaabis ...» alustas Filossofov.
«Ma ei räägi sellest,» katkestas Derenthal tema jutu. «Kas teil — või teil ja Sevtšenkol
— on selle kohta Pariisi saatmiseks ettekanne valmis?»
«Ei ole.»
«No muidugi! Mistarvis endale üldse millegi eest vastutust võtta?» küsis Derenthal
irooniliselt, tõmbas sügavalt hinge ja jätkas: «Dmitri Vladimirovitš, saage aru, mis mind
— ja mitte ainult mind — ärritab. Sestsaadik, kui meie Keskkomitee gruppideks jagunes
ja tema liikmed mitmesse Euroopa pealinna elama asusid, lasub igal Keskkomitee liikmel
sada korda suurem isiklik vastutus. Sada korda suurem! Ja iseseisvam peab ka olema!»
«Noo? Siit on ju ainult mõni samm autonoomiani,» tähendas Filossofov.
222
«Iseseisvus pole veel autonoomia! Ja ärge lootke, et minu siiasõit vabastab teid
kohustusest Venemaalt saadud dokumentide ja suuliste andmete kohta ametlikult arva-
must avaldada. Boriss Viktorovitš soovib, et te oma arvamuse talle kirjalikult esitaksite.»
Hommikul sai Derenthal kirjaliku ettekande, millel oli Filossofovi ja Sevtšenko allkiri.
Filossofov oli Sevtšenkole meelde tuletanud, et nüüd on tema Varssavis peamees, ja oli
sundinud teda esimesena alla kirjutama. Nad olid peaaegu öö läbi iga formuleeringu üle

148
vaielnud, ja neil tuji välja nii ettevaatlikult sõnastatud dokument, et Derenthal otsustas
Fomitšoviga isiklikult kohtuda ja otse algallikast andmeid nõutada.
Fomitšovi jutustus Moskvast jättis Derenthalile sügava mulje, ta läks kihku täis.
«Teil paistab õigus olevat, see võib uue ajalooetapi alguseks saada,» ütles ta. «Te tulete
juba täna minuga Pariisi kaasa...» Derenthal oli kindel, et Savinkov kiidab tema otsuse
heaks.
Teel Pariisi tänas Fomitšov jumalat oma ettenägelikkuse eest — viimaks ometi pääseb
temagi suure poliitika orbiidile, ta uskus ammu, et ta väärib enamat! Nüüd tahtis ta seda
kõigile tõestada, ka Savinkovile endale, kellega tal seniajani polnud korda läinud sõnagi
rääkida.
Ent pärast viietunnilist jutuajamist juhiga jõudis Fomitšov järeldusele, et kõrgemate
ülemustega polegi nii kerge asju ajada. Savinkov korraldas talle ehtsa ülekuulamise, nagu
oleks ta teda vähemalt valetamises kahtlustanud. Nüüd tegi tšekistide legend, tõsi küll,
vahendatud kujul — Fomitšovi sõnatuses — Savinkovi enda juures esimese
kontrollkatse- läbi. See oli väga tõsine eksam. Ent ka siin osutus Fomitšov tahtmatult
tšekistide aktiivseks abimeheks. Fomitšovil omalt poolt olnuks põhjust tänada tše-kiste
selle eest, et nad olid nii tõetruu legendi välja nuputanud ja oma etenduse nii hoolikalt, nii
ohtrate ümberlükkamatute eluliste üksikasjadega lavastanud. Legendi väikseimgi puudus
oleks ta surmkindlalt hukutanud. ..
Kui väga Savinkov ka ei püüdnud, tal ei läinud korda Fomitšovi jutus midagi kahtlast
leida. Eriti hoolikalt kontrollis Savinkov Fomitšovi jutuajamist «LD» liidri Tver-doviga.
Isegi ümberjutustuse kaudu tajus ta, kui suuresti Fomitšovile «LD» peamehe poolt
pakutud tasemel vestlemine üle jõu käis.
223
Savinkov palus, et Fomitšov jutustaks talle, kuidas Moskva välja näeb, küsis huupi, kas
Fomitšov teab «Novo-moskovskaja» võõrastemaja, kus ta kord peatunud oli. Fomitšov
ütles, et ka tema käis selles võõrastemajas, ja hakkas seda kirjeldama. Savinkov ei
lasknud tal lõpetada — tundus kahtlasena, et Fomitšov oli käinud just selles
võõrastemajas, mida ta täiesti juhuslikult nimetas. Ja siis rääkis Fomitšov, kuidas ta seal
võõrastemajas professor Issatšenkoga kohtunud oli .. . Heldus! Kui väike on siiski
maailm! Savinkov tundis Issatšenkot! Ta oli kord oma Prahas elavale vennale Viktorile
koguni ülesandeks teinud hankida selle Kiievi professori aadress, et teha katset teda
KjVKR-i tegevusse kaasa tõmmata. Fomitšov kirjeldas professori välimust ja iseloomu
väga täpselt. Savinkov pani endale kõrva taha, et Fomitšov oskab pisiasju meelde jätta.
Ja ikkagi pidas Savinkov Fomitšovi veel kaks päeva Pariisis kinni — ta kaalus oma
otsuse igakülgselt läbi, pidas Reilly, Pavlovski ja Derenthaliga nõu. Viimasel ööl enne
Fomitšovi ärasõitu Pariisist ei maganud Savinkov peaaegu silmatäitki ... Ta ei kahelnud
enam, et Venemaal eksisteerib organisatsioon «LD». Ja tal polnud põhjust kahelda
Fomitšovi ja Sešenja arvamuses, et nende liidu ja «LD» koostöö pakuks tohutu suuri
võimalusi. Liiati olid Poola ja Prantsuse kindralstaabiohvitserid neid võimalusi juba
ammu praktiliselt kasutama hakanud. Ja lõpuks, ta mõistis, et Fomitšov ja Sešenja ilmselt
ei kõlba selleks, et «LD» liidritega võrdväärsetena asju ajada.
Ja Savinkov otsustas: ta võtab «LD» esindaja Pariisis jutule. See oli ka kõik, mida ta
esialgu riskis teha ...

149
 Saša Zaitšonok läks oma otsese ülemuse kapten Sekunda juurde ja küsis tema käest
nõu. Kapten luges Sešenja kirja läbi ning soovitas lausa tungivalt sõita. Temale oli väga
tähtis, et Sešenja Venemaal, kust ta nii väärtuslikke andmeid saatis, kanda kinnitaks, liiati
polnud paha Moskvas veel üht käsilast omada. Ta teadis, et Saša on hea agent.. .
Viimaks jõudis Fomitšov Pariisist tagasi. Ta oli nüüd tähtsusest lõhkemas.
«Me seisame suurte sündmuste lävel,» ütles ta. «Juht ütles mulle, et meie liit hakkab
ajalugu tegema.»
Fomitšov kordas alalõpmata: «Juht ütles mulle.» Andes
224
Zekunovile Savinkovi kirja, mille too pidi Sešenjale viima, lausus ta:
«Juht usaldab Sešenjat, kuid ei hinda tema võimeid üle. Just nii juht ütleski mulle. Saate
aru? Nü_et ärge te seal fantaseerige, tehke ainult seda, mida me teil käsime teha. öelge
seda Sešenjale. Ta mõtleb küll, et ega kälimees kälimeest hätta jäta, aga ainult selle peale
ei maksa ka loota. Nii öelge talle. Mina omalt poolt toetan teda alati.»

Kahekümne viiendal veebruaril asusid Zekunov ja Saša Zaitšonok Vilnost piiri poole
teele. Kapten Sekunda tuli neid vaksalisse saatma. Kapten Sekunda kandis helehalli
karusnahkse voodriga sinelit, ta oli ilus mees, vaksalis viibivate daamide pilgud peatusid
temal veidi kauem, kui sündsus lubas. Kaptenil oli vääriline kaaslane — sihvakas
kaunitar Saša, kes kandis kummalist, meesteüli-konna taolist kostüümi ja kõrge kontsaga
säärsaapaid. Zekunov näis nende kõrval vaese sugulasena. Kapten viis ühtelugu Saša
Zekunovi juurest eemale ja rääkis talle midagi. Zekunov vaatas Sašat äreva pilguga, ta
teadis juba, et tema teekaaslane on julge naine ja temaga üle piiri minnes tuleb tal
hoolega silm peal hoida. Vaksalisse-sõidu eel oli Saša Zekunovile näidanud, kui kavalalt
tal brauningu kabuur vasaku kaenla alla oli kinnitatud ja kui ruttu ta vajaduse korral
brauningu kätte saab.
«Ja ma ei taba halvemini märki kui teie, mehed,» lisas ta.
Rong hakkas aegamisi liikuma. Kapten Sekunda andis elegantselt au. Sünge
vaksalihoone kaugenes, rong sukeldus sooja veebruaripäeva päikesepaistesse. Elevil,
õnnelik Saša Zaitšonok vaatas aknast välja ja kordas vaikselt:
«Tore, tore ...» Ent äkki tõmbus tema nägu pilve, ta lõi risti ette ja ütles tõsiselt: «Vara
veel hõisata, enne tarvis Ljonja juurde jõuda...»
Sellest hetkest peale oli ta nagu ära vahetatud. Ta ei rääkinud Zekunoviga peaaegu
sõnagi, võttis oma kohvri-kese sülle ja piidles kaasreisijaid umbuskliku pilguga.
Nad väljusid rongist väikeses piiriäärses jaamas ning hakkasid mööda pöetud
pajualleed piiri suunas minema. Kuskil nende selja taga vajus päike silmapiiri poole, ning
nende varjud pikenesid üha. Saša kõndis Zekunovist mõni samm tagapool, kui aga
Zekunov sammu aeglustas, et
225
talle midagi öelda, astus Saša veel aeglasemalt, nii et temaga tuli rääkida üle õla.
Ilmselt tahtis ta Zekunovil kogu aeg silma peal hoida, jälgis teda ...
«Mulle meeldib niisugune mahe talveilm,» lausus Zekunov tagasi vaadates.
«Ära varja mu vaadet ...» kostis Saša mornilt.
«Susi sind söögu,» mõtles Zekunov, kõmpides oma varju kannul, mis oli kaugele ette
tõtanud.

150
 Teelahkmel ootas neid Poola piirivalveposti — poola keeles «posteruneki» —
komandör. Tema pool sõid nad õhtust, seejärel viis ta nad piiri äärde. Poolakat vaevas
kange uudishimu — kes nad küll on? «Ainult õige suure raha eest võib nii eluga
mängida,» mõtles ta, aupaklikult ja huvitatult Saša poole kiigates.
Metsas, oru kaldal, posteruneki komandör peatus.
«Uks on lahti, õnn kaasa,» ütles ta, viipas neile käega, pöördus ümber ja kadus varsti
pimedusse.
Nad ootasid, kuni selja tagant enam tema samme kuulda ei olnud, ja kuulatasid
piiriäärse metsa vaikust. Tuulevaikses kottpimedas talveöös ei kostnud ainustki häält,
ainustki krabinat.
«Läki,» sosistas Zekunov ja hakkas orgu laskuma.
Oli kerge minna — lumi oli soojadel päevadel tihkeks vajunud ja vastu ööd lisaks veel
kõva koorikuga kattunud.
Zekunov oli juba mööda nõlvakut kümmekond sammu allapoole läinud, kuid ta ei
kuulnud Saša samme. Tagasi vaadates nägi ta Sašat hoopis teist teed minemas. Zekunov
tõttas talle järele ja haaras tal käest kinni.
«Ärge mängige lolli! Tulge minu järel! Pange relv ära!» käsutas ta sosinal.
Nüüd kõndis Saša kuulekalt tema kannul, paar-kolm sammu tagapool. Ent brauningut ta
käest ei pannud. Kui nad orupõhjas peatusid, et puhata, palus Zekunov jälle, et ta relva
ära paneks, Saša aga ei teinud tema juttu kuulmagi. Äkki küsis Saša:
«Aga kes meid sealpool aitab?»
«Nõukogude piirivalve juhtkonna hulgas on üks meie mees. Ärge kartke, me oleme seal
nagu omas kodus.»
«Ma ei karda,» vastas Saša. «Ma ainult ei taha, et mul nagu kanal kael kahekorra
käänataks.»
«Mida rohkem te relvaga vehite, seda ennem te kimpu jääte,» ütles Zekunov.
226
Saša ei öelnud selle peale midagi.
Orust väljudes jõudsid nad piiritulba juurde — seda kohta tundis Zekunov hästi. Niipea
kui nad suure kuuse all peatusid, väljus teise puu varjust tume inimkogu, ja Zekunov
tundis ära Krikmani hääle:
«Tere! Soovin õnne, te saite ilusti üle! Läki ...»
Kui nad metsast väljusid, hakkas juba valgeks minema. Saša pistis püstoli taskusse,
kuid ei võtnud sõrme päästikult. Teises käes oli tal väike kohver. Krikman pakkus talle
abi, Saša aga ütles tõredalt:
«Ma saan ise hakkama, ega ma sant ole ...»
«Vabandust,» muigas Krikman ja hakkas kiiresti ees minema. Ta oli rõõmus, et
Zekunov viimaks ometi tuli — ta oli kuus ööd ühtejärge piiritulba juures valvet pidanud.
Nüüd võis ta kas või nädalaks ajakski külmast kõrtsist lahkuda ja Minskis, oma korteris,
välja puhata. Ta läks kergel tantsiskleval kõnnakul ja vilistas lustakat «oirat».
Järsku sõitis piirivalvur ratsahobuse seljas põõsaste tagant välja, neile otse vastu.
Tulijaid märgates peatas ta ratsu ja seadis karabiini kähku laskevalmis.
Krikman ei uskunud oma silmi. Kordoniülemaga oli raudselt kokku lepitud, ja äkki
ootab piirivalvur neid siin ületulekupäeval ees. Mida see tähendab? Mis on juhtunud?
«Seis! Käed üles!» hüüdis piirivalvur ja pani karabiini palge.

151
 «Tõstke käed üles,» ütles Krikman vaikselt ja tahtis piirivalvuri juurde minna, too aga
võttis ta kirbule ega lubanud ligemale tulla.
Zekunov kartis kõige rohkem Saša pärast. Ta kuulis, kuidas brauningu kaitsevinn Saša
taskus lõksatas, nägi Sašat kahele poole piilumas, justkui valinuks ta, kummale poole
plehku panna. Zekunov ütles talle tasa:
«Ärge tehke rumalusi. Kohe saab kõik joonde.»
Krikman astus sellal piirivalvuriga läbirääkimistesse.
«Kas sul silmi peas ei ole? Pane oma taskulamp põlema! Sinu ees on komandör!»
kärkis Krikman, nii et mets kajas. Taskulambi hele kiirtevihk libises üle Krikmani ja see-
järel ka üle tema kaaslaste.
«Aga mida eraisikud siin teevad?» küsis piirivalvur.
«Seda, mida tarvis, pole sinu asi,» pragas Krikman edasi. Ta polnud pahane piirivalvuri
peale, kes talitas täiesti
227
õigesti, vaid ülemuste peale, kelle hooletuse tõttu see kohtumine aset leidis.
«Kelle asi see siis on?» solvus piirivalvur. «Me vastutame kõige eest! Hakka aga
astuma, mööda teed, küll me vaatame, kas sa oled komandör või ei ole. Ja teie ka!» Ta
suunas taskulambi valguse Zekunovile ja Sašale.
Nad hakkasid minema. Piirivalvur sõitis nende kannul, umbes viis sammu tagapool, ja
aina sundis takka:
«Minge rutem! Ärge vahtige ringi!»
Saša kõndis Zekunovi kõrval, külg külje vastas.
Kui eespool tuled paistma hakkasid, sosistas ta, nii et Zekunov tundis oma näol tema
kuuma hingust:
«Paneme ajama! Teie jookske paremale, mina — vasakule! »
«Meid lastakse maha nagu jäneseid! Kõik saab joonde,» vastas Zekunov tasa.
Samas kerkisid tulijate ette justkui maa alt kaks piiri-valvurit-jalameest. Ratsanik ütles
neile vaikselt midagi, piirivalvurid käskisid Zekunovil ja Sašal maha istuda, seljad
vastakuti, ning jäid neid valvama. Ratsamees aga konvoeeris Krikmani kordonisse ...
Möödus üle poole tunni. Tuli välja, et hirmus raske on niimoodi, seljad vastakuti, istuda
— kumbki ei tahtnud teise vastu nõjatada, mõlemad istusid tikksirgelt ja väsisid ruttu.
Rääkida piirivalvurid ei lubanud. Niipea kui Saša sõna lausus, ütles tema ees seisev
piirivalvur:
«Suu kinni, muidu panen su silmili lumme.»
Punane päike tõusis sedaaegu juba silmapiiri kohale, kogu ümbrus muutus järsku
rahustavalt tuttavaks ja arusaadavaks. Alles nüüdsama oli Saša künkal näinud laiali--
aetud kätega meest, oli koguni näinud teda pead vanguta-mas, nüüd aga selgus, et see
polnudki inimene, vaid murdunud ladvaga puu.
Krikman tuli tagasi vedruvankris, kordoniülem Volgini saatel, kes tänas piirivalvureid
hoolsuse eest ja käskis neil oma marsruuti mööda edasi minna.
Ta tunnistas Zekunovi ja Sašat teraselt ning ütles Krik-manile:
«Ma tahaksin nad ikkagi enda hoolde võtta.»
«See on tüüpiline kohalike huvide esileupitamine, seltsimees Volgin,» vaidles Krikman
vastu. «Mina arreteerisin nad, ja mis vahe siin on, kas viin mina nad Minski või viite
teie?»
228

152
 «Aga nad arreteeriti minu piirilõigus,» ei vandunud Volgin alla.
«Ma märgin selle raportis ära,» rahustas Krikman teda.
«Vaadake, et te ei unusta, ma kontrollin järele ...»
Volgin sõitis oma kordonisse, Krikman, Zekunov ja Zaitšonok läksid edasi ning jõudsid
varsti ühe väikese kiriku juurde, kus Krikmani muretsetud küüdimees neid juba ootas.
Õhtul olid nad juba Minskis ja istusid seal Moskva rongi.
Mõlemad said head kohad — alumisele pingile. Zekunov jälgis Sašat, kuid püüdis seda
teha märkamatult. Nad istusid teineteise vastas. Väljas oli pime, ja ainuke küünal, mis
hingitses vaguniukse kohal laternas, valgustas üksnes nurka ukse kõrval. Ülemistel
naridel norsati juba. Äkki kummardus Saša Zekunovi kõrva juurde ja sosistas:
«Ma näen, te olete siin kõik tšekistidega mestis. Kas tõesti minu Ljonja ka?»
«Mis jutt see on?» jahmus Zekunov.
«Aga miks te siis nii rahulikuks jäite, kui meid kinni võeti?» küsis Saša Zekunovile
silma vaadates.
«Ma ju ütlesin teile: minuga on seda varemgi juhtunud,» vastas Zekunov. «Meid võttis
piiril vastu täiesti usaldusväärne inimene. Savinkov ise tunneb teda. Too teine, kes pärast
tuli, on ka muide meie mehi, aga teda hoitakse meelega nii-öelda reservis. Küll te
Moskvas näete, kui palju ustavaid abilisi meil igal pool on.»
Saša vajus pingi seljatoe najale ja paistis tukkuvat ...
Krikman teatas samal hommikul Moskvasse, et Zekunov on koos ühe naisterahvaga
tagasi tulnud. Ta kandis ette ka ohtlikust vahejuhtumist piiri ületamisel. Nagu pärast
selgus, oli Selle põhjuseks lihtsalt hooletus.

Veel eile ei teadnud tšekistid, mida Sešenja naisega ette võtta. Ja ka Sešenja endaga.
See, mida nad Sašast teadsid, manitses ettevaatusele. Saša oli kindla iseloomuga äkiline
inimene. Ta oli Poola poliitilise politsei agendina hästi töötanud — Sešenja ise ütles, et
mõni kuu sai ta politsei käest rohkem raha, kui ta oma põhitööga teenis. Ta oli ka üpris
äriosav. Kuidas ta sellesse suhtub, et tema mees aitab tšekiste? Ja lõpuks, kui ta Sešenja
juurde elama asub, siis tuleb ka teda mängu võtta. Kas ta sellega nõustub? Ja kui
nõustubki, siis kas mitte selleks, et
229
sobival juhul reeta ning teha katset ennast ja oma meest päästa?...
Mida lähemale Moskvale jõuti, seda suuremaks kasvas Saša ärevus. Teda ümbritsesid
väga mõistatuslikud inimesed, tema vaenlased. Nad ajasid juttu oma elust-olust, mis oli
Sašale samuti arusaamatu ja võõras. Kogu ümbrus oli talle vaenulik. Isegi kurblik laul,
mida kaks naisehäält kuskil eespool tasakesi laulsid. Ja hirmuäratav Moskva oli juba
kiviga visata. Saša närveeris nii hirmsasti, et jättis koguni oma kohvri hooletusse. Küll
aga katsus ta tihtilugu taskut, kus lebas brauning.
Juba jäi Moskva lumine ümbrus oma suvilarajoonidega seljataha, ja vaguniakendes
ilmusid nähtavale Moskva näotud äärelinnad.
«Kas see ongi Moskva?» imestas Saša.
Zekunov noogutas:
«Tema'p see on.»
«Kehvem kui mõni Poola küla,» vangutas Saša pead.
Vagun õõtsatas pöörangukohal, ja kohe tundus, nagu oleks päike looja läinud — rong
veeres vaksalihoone võlv-katuse alla, aeglustas sõitu ja sirutas siis end perrooni ees välja.

153
 Sõroježkin seisis niisuguses kohas, kust kõik selle rongiga saabunud reisijad pidid
mööduma. Kui reisijatevool vagunitest valla pääses, tundis ta mõningat ärevust. Oleks
Saša Zaitšonok mees olnud, siis oleks ta teadnud, mida teha, ega oleks mingit muret
tundnud. Nüüd aga oli situatsioon delikaatne, Fjodorovgi oli hoiatanud, et ta kätele voli ei
annaks ja tegutseks veenmismeetodil. Kerge öelda ... Aga kui sel naisel on relv? . ..
Samas nägi Sõroježkin Zekunovi. Tema kõrval kõndis pikka kasvu ilus näitsik väikese
nägusa kohvriga. Sõroježkin väljus oma peidupaigast ja läks neile vastu. Zekunov märkas
teda ja naeratas talle juba eemalt.
Mehed kohtusid nagu head sõbrad kunagi, kaelustasid teineteist ja andsid kolm korda
suud.
«Saa tuttavaks, Griša, — Leonid Danilovitši naine.»
«Andke andeks, ma ei tea teie nime,» kummardas Sõroježkin.
«Aleksandra Grigorjevna,» ütles Saša madala häälega, vaadates ringi ja nähes juba
sootuks teistsugust Moskvat — kõrgeid kivimaju. Äkki küsis ta: «Kus siis Leonid
Danilovitš ise on?»
230
«Leonid Danilovitš juhib üht väga tähtsat koosolekut. Pole midagi parata, Aleksandra
Grigorjevna. Ta saatis mind teile vastu ja palub vabandust. Palun tulge, auto ootab.»
Saša jäi seisma nagu soolasammas. «Mis auto? Kust te auto saite?»
«Kuidas — kust? Üürisin. Teiste sõnadega — võtsin takso,» seletas Sõroježkin
naeratades. Ka tema oli erutatud.
Edasi minnes aeglustas Saša järjest sammu ja vaatas ärevalt ringi, justkui otsides kedagi
reisijatesummast. Nad väljusid vaksalist, ja Sõroježkin osutas ukse ees seisvale autole,
mille kere välisküljele oli kinnitatud juba kaugelt nähtav kuldnoka pesakasti suurune
taksomeeter.
Sõroježkin laskis daami esimesena autosse, ja nad järgnesid talle. Saša ja Sõroježkin
istusid kõrvuti, Zekunov võttis nende vastas klapptoolil istet. Auto sööstis paigalt, vuras
üle vaksaliesise väljaku ja keeras inimtühja Peetri pargi poole: igaks juhuks otsustati Saša
seal arreteerida — mine tea, äkki laseb ta relva käiku? ...
Niipea kui auto parki jõudis, vahetas Sõroježkin Zeku-noviga pilgu, ja too haaras Sašal
käest kinni.
«Relv on seal, parempoolses taskus...» ütles ta.
Sõroježkin võttis brauningu Saša taskust ja pani oma tasku.
«Te olete GPU poolt arreteeritud. Order on siin,» ütles ta.
Saša pööras näo kõrvale ega heitnud orderile pilkugi. Ta ei pannud üldse vastu.
Zekunov oli ta ammu lahti lasknud, tema aga istus ikka veel samas poosis, kokkupigista-
tud käed põlvedel.
Saša mõtles praegu oma Ljonjale, tema südant vaevas vaid üks küsimus: kas Ljonja
viibib vabaduses või arreteerisid tšekistid ka tema? Ja tal oli hirmus kahju väärtasjadest,
mis tal kohvris olid — seal oli kogu tema vara, mis ta, tobuke, kõrvale oli pannud, et
Ljonjaga tulevikus õnnepõlve maitsta.
Auto kihutas Moskva südalinna poole — esmalt läbi konarliku Maslovka, seejärel üle
Butõrka munakivisillutise, seisatas tänavaristmeil, et kolisevaid tramme mööda lasta,
hirmutas voorimehehobuseid ning jalakäijaid.
Saša Zaitšonok aga ei näinud midagi. Tema silmi ähmas-tasid pisarad, mõtted ajas segi
jõuetu viha saatuse vastu,

154
 231
ta oli ka enda peale kuri, et ta asja lähemalt uurimata ja kontrollimata nagu viimane loll
end esimese kutse peale kodunt välja meelitada oli lasknud.
«Ärge muretsege, Aleksandra Grigorjevna, kõik saab korda...» ütles Sõroježkin, nähes
arreteeritu silmis pisaraid.
Saša Zaitšonok pööras tema häält kuuldes masinlikult pead ja märkas äkki, et tema
kõrval istub imekena noormees lopsakate kuldblondide juustega ja suurte sinisilmadega;
noormehe pilgust võis välja lugeda varjatud mehelikku huvi. Selles suhtes oli Saša suur
spetsialist. Ja kohe tuli tal naiivne mõte, et see noormees võib teda aidata. Saša oli
kõigeks valmis...
Saša heitis pea kuklasse, nihkus veidi eemale ja ajas end sirgu. Griša silmitses teda
mõnuga. Ent see ei kestnud kuigi kaua.
Auto sõitis GPU siseõue. Sõroježkin kargas autost maha, ulatas daamile kavalerlikult
käe ja võttis tema kohvri.
«Palun siit uksest...» ütles ta galantselt.
Lift viis nad viiendale korrusele, ja mõne minuti pärast istus Saša juba Puzitski
kabinetis. Puzitski kuulas ta täiesti vormikohaselt üle — arreteeritu ütlused protokolliti,
temale kuuluvad asjad pandi kirja jne.
Esmalt tuli Sašal oma elukäigu kohta mõningaid fakte esile tuua. Ta jutustas
heameelega oma elust Valgevenemaal, — ta oli küllalt tark mõistmaks: tšekistidele võib
meeltmööda olla, et ta loomade ülesostja juures toatüdrukuks oli. Oma elust Poolas aga ei
rääkinud ta kuigi meeleldi, ehkki see heasüdamlik punapäine onkel, kes teda üle kuulas,
talle kuigi kardetavana ei tundunud. Puzitski kuulas teda nii tähelepanelikult ja isegi
osavõtlikult, et Saša pikapeale jutukamaks muutus.
Ja äkki:
«Mida te Moskvas Poola luure ülesandel tegema pidite?»
«Mis luurest te räägite? Milles on asi?» küsis Saša hämmeldunult.
«Sellestsamast luurest, kellega te Varssavis kapten Gnieszewski kaudu ühenduses olite
ja kes teid kapten Sekunda abiga siia saatis,» seletas Puzitski.
«Kust te seda teate? Rumal jutt...»
«Seda ütles meile Leonid Danilovitš Sešenja.»
«Ta ei võinud seda teile öelda,» lausus Saša vaevalt-kuuldavalt.
232
«Hüva, selle küsimuse teeme selgeks. Niisiis, ma kir-utan protokolli, et te eitate oma
sidemeid Poola luurega? ah?»
«Eitan jah,» ütles Saša väga kindlalt. «Ma tahaksin teid ainult hoiatada, et meie
seaduste järgi toob valetunnistuste andmine kaasa lisakaristuse, pikendab vangla-aastaid.
Nii et vahest oleks parem, kui teeksime nõnda: kuna teie sidemeist politseiga rääkis meile
Sešenja, siis me vastastame teid homme temaga, et asja klaarida ja täpsustada. Ja kui
selgub, et tema valetunnistusi andis, siis me võtame tema vastutusele. Olete nõus?»
Saša noogutas vaikides. Puzitski mõtles, et see Saša Zaitšonok polegi nii tark ja
tahtekindel, nagu Sešenja ja Zekunov olid rääkinud.
öö veetis Saša üksikkongis. Hommikul toodi ta jälle Puzitski kabinetti. Sergei
Vassiljevitši imestuseks oli see naine ühe ööga suuresti muutunud. Tema pilk oli tuhmu-
nud, põsed lohku vajunud, näis, nagu oleks tal nägu pikemaks veninud. Puzitski nägi, et
Sašal olid hambad risti ja käed nii kõvasti rusikas, et sõrmenukid valged.

155
 «Kutsuge Leonid Danilovitš Sešenja minu juurde,» tegi Puzitski telefoniga korralduse.
Saša hüppas kohkunult püsti ja surus käed vastu rinda.
«Rahunege, Aleksandra Grigorjevna,» ütles Puzitski. «Ei maksa Leonid Danilovitši
hirmutada, ta on teie pärast niigi juba küllalt närveerinud.»
Uks avanes ja kabinetti astus Sešenja, ta oli korralikult raseeritud, tema ülikond oli
ilusti pressitud ja tal oli lips ees. Viivu seisis ta lävel, vaadates oma naist umbuskliku ja
veidi kartliku pilguga, siis ruttas ta Saša juurde, jalad erutusest nõrgad.
Puzitski tõusis hiljukesi ja väljus kabinetist ...

Varsti kolis Leonid Sešenja koos Sašaga väikesesse korterisse, mis nende jaoks Arbatil
valmis oli seatud, ning Savinkovi-vastase operatsiooni plaani lisandus uus tegevuspaik,
mille kohta operatsiooni näitlikus skeemis oli öeldud: «Leonid ja Aleksandra Sešenja —
mõlemad teevad kaasa.»
233

KAHEKSATEISTKÜMNENDA PEATÜKI LISA

B. V. Savinkovi kirjast L. D. Šešenjale
«.. . Kirjas pole võimalik Teie ette, järelikult ka meie ette kerkinud probleemi kõiki
aspekte arutada. Niisiis saan ma Teile käesoleva kirjaga vaid vähesel määral kasulik olla.
öelge oma uutele tuttavatele edasi, et ma olen nõus kohtuma nende esindajaga, kui ta
saab minu juurde sõita. Ärge andke neile mingeid lubadusi, mingit lootust — me ainult
kohtume, tutvume ja vahetame mõtteid ...»

ÜHEKSATEISTKÜMNES PEATÜKK
Tsaariohranka nimetas Savinkovi «kavalaks konspiraatoriks, kes isegi kõige
teravmeelsemaid politsei jälitus-plaane läbi näeb».
Feliks Edmundovitš Dzeržinskile meenus see Savinko-vile politsei poolt antud
iseloomustus, kui ta Fjodoroviga tema Pariisi-sõidu päeval vestles.
«Mida teie, Andrei Pavlovitš, asjast arvate?» küsis Dzeržinski.
«Ma mõistan, see pole kerge ülesanne,» vastas Fjodorov.
«Aga teate, mida mina mõtlen?» alustas Dzeržinski energiliselt. «Vene politseile, kelle
peamisteks töömeetoditeks olid äraostmine ja provokatsioonid, võis Savinkov
konspiratsioonigeeniusena paista. Meile aga on kõige ohtlikum tema poliitikuvilumus.
Mõistate? Teil on kõik hästi läbi mõeldud, eriti mis meie «LD»-sse puutub. Aga teil tuleb
ju temaga ka paljust muust rääkida. Savinkov juhib ise vestlust, valib teema, ja teie
vähimgi vastuseis jutuaine vabale valimisele võib temas kahtlust äratada. Mõistate?» Iga
kord, kui Dzeržinski küsis: «Mõistate?», tõstis ta pea ja tema habemetutt tõusis kikki.
«Savinkovi käsutuses olevas ääretus teemadeookeanis aga võivad teid varitseda säärased
lõksud, mida meil siin Moskvas on võimatu ette näha. See ongi peamine oht, mis teid
varitseb, Andrei Pavlovitš. Olge valvas! ...»
«Küllap ma olen, Feliks Edmundovitš.»
«Ja veel midagi...» Feliks Edmundovitš tõstis pea, vaikis natuke aega, pilk maas, ja
ütles: «Jaa, jaa, võib küll... Teate, mis mõte mul tuli. Kui teil Savinkoviga vaieldes osutub
tarvilikuks talle eriti valusat lööki anda, tuletage talle Azefi meelde. Õigus, seltsimehed?»
küsis Dzeržinski,

156
 234
pöörates pilgu Artuzovi ja Puzitski poole, kes istusid eemal. Ta haaras habeme pihku ja
jätkas: «Jaa, jaa, seda tuleks ära kasutada. .. Kui ta pärib teie käest, miks kõik «LD»
liikmed teda religioosse hardusega ei austa, siis lisage neile põhjustele, mis me varem
välja mõtlesime, veel üks: «LD» juhtkonna hulgas on inimesi, kes, tagasihoidlikult
öeldes, ei saa aru, kuidas teil läks korda nii kaua terrorist olla, Azefiga koos töötada ja
ometi hoiduda tõsistest kokkupõrgetest politseiga. Ja viimaks veel Sevas-toopolis lausa
fantastilisel kombel kindlusevanglast pageda ... Jälgige hoolega, kuidas ta selle pilli
alla neelab. Ma mõtlen, et selline küsimus peaks ta tasakaalust välja lööma, ja see tuleb
meile kasuks. Mis te arvate, seltsimehed? Olete nõus?»
«Võib proovida...» vastas Fjodorov, kui oli ettepaneku üle järele mõelnud. «Aga kas me
ei lähe liiale? Äkki võtab ta kätte ja saadab meid meie kahtluste ja keerdküsi-mustega
tükkis kuradile.»
«Ei ta saada, Andrei Pavlovitš,» ütles Dzeržinski kindlalt. «Ta vajab meid nagu õhku!
«LD» pärast kannatab ta kõik ära! Kõik!»
Aeg oli hüvasti jätta. Dzeržinski tõusis püsti, tuli laua tagant välja ning ütles
Fjodorovile, kes seisis tema ees:
«Te tungite kaitsetuna näljase hundi koopasse — selline on situatsiooni objektiivne
hinnang. Tõsi küll, meie, tšekistid, oleme tugeva kondiga mehed, võime kiskja kurku
kinni jääda. See on küll juba oma suutlikkuse ülehindamine. Aga endasse uskumata ei
saaks alustadagi. Õigus?»
Fjodorov noogutas vaikides pead.
Dzeržinski silmitses väikesekasvulist, kuid hea kehaehitusega Fjodorovi, kallutas pea
ette ning vaatas talle kuidagi altkulmu silma.
«Kallis Andrei Pavlovitš,» ütles Dzeržinski sünktõsiselt, ja tema otsmikku lõikusid
sügavad kurrud. «Oma naise pärast olge mureta, ma ise hoolitsen tema eest... ja teised
seltsimehed ka...» Feliks Edmundovitš tõstis pea ja ütles karmilt: «Aga kui midagi juhtub.
. . öelge Savin-kovile, et mu elusihiks on teda kas või maailma otsast üles leida. Just nii
öelgegi, ma mõtlen seda tõsiselt. Ta teab ja tunneb mind...» Dzeržinski muigas. «Aga mis
ma laiutan — ikka mina ja mina. Teie, teie lähete ju ohule vastu . .. Õnn kaasa...»
Dzeržinski surus kõvasti Fjodorovi kätt ja Kordas: «Õnn kaasa, Andrei Pavlovitš...»
235

Sedapuhku läks Fjodorov üksi üle piiri, seepärast ootas Krikman teda kõrtsis. Kõrtsmik
oli nüüd juba päris kindel, et tema üürnik on samuti salakaubavedaja nagu ta isegi, ainult
et teeb suuremat äri. Kõrtsmik ei pannud sugugi imeks, et punane piirivalvur on ühtaegu
salakaubavedaja, tema meelest oli uus majanduspoliitika õnnelik äritsemisajastu, praegu
võis ainult viimane idioot loobuda raha tegemast.
Ka nüüd, nähes Fjodorovi suure kohvriga sisse astuvat, ohkas kõrtsmik raskelt ja osutas
lausa traagilise žes-tiga Krikmani uksele.
Fjodorov ja Krikman teretasid ja vaatasid käepigistust lõdvendamata teineteisele
heatujuliselt otsa.
«Ah niisugune te siis oletegi!» naeris Fjodorov Krikmani kõhna külmanäpistatud nägu
silmitsedes. «Mis siis ikka! Just niisugusena ma teid kuj ütlesingi. Ma ainult arvasin, et te
olete pikem.»
«Pimedas on kõik koerad hundi sarnased,» naeris Krikman.

157
 Mehed istusid lahtise akna all seisva laua äärde; akna ees kasvasid vaarikad, neil olid
juba noored lehed otsas. Vaarikapõõsastest kostis krabinat.
«Olge mureta,» ütles Krikman. «See on peretütar. Arvatavasti polkovnik Pavlovski
ohver. Ta tuleb kohe — võõraid märgates on ta jalamaid siin. Vaadake, milline iludus ...»
Samas avanes uks ja tuppa astus paljajalu, odav sits-kleit seljas, pikk tüdruk piltilusa
kahvatu näoga, tema niit-peente kulmude all särasid suured, kuid mõttelagedad rohelised
silmad.
«Ega te mind ära ei tapa?» küsis tüdruk rahulikult.
«Rahune, Sima, keegi ei puutu sind,» ütles Krikman.
Tüdruk hakkas tasakesi naeru kihistama, läks Fjodorovi juurde, kallutas oma kauni näo
tema poole, silitas õrnalt tema pead ja jooksis käsi plaksutades toast välja.
«Ma ei suuda sellega kuidagi harjuda...» ohkas Krikman. «Süda valutab, kui ma näen
teda. Tema ema tapeti tema silma all, ja seda, mida tema endaga tehti, on võimatu
kujutledagi.»
«Tuleb aeg, Jan Petrovis, mil me Pavlovski kätte saame ja temalt aru pärime ... kõige
eest...»
«Teil on vist raske... nendega asju ajada?» küsis Krikman. «Mina vist ei kannataks seda
välja. Näha nende
238
lõusta ja, vähe sellest, ise nendesugust mängida! Mina ka pean siin kõrtsmiku ees
teesklema, et ma tema kombel salakaubaga sahkerdan. Suuri vaevu hoian end vaos...
Muide, Poola piirivalve porutšik Tomaszewski kipub minuga vägisi kõiksugu äri tegema.
Tarvitseks mul tahta tema käest mõnda ministrit osta — ta tookski, ausõna! Neetud
spekulandid! Mulle on säärane mulje jäänud, et Poola piiri ei valvagi piirivalvurid, vaid
piiri äärde ümberasustatud kulakud. Nood on päris metsalised. See, kelle talust te
Vilnosse minnes läbi lähete, kägistas meie piirivalvuri surnuks — poiss oli tuisus ära
eksinud ja kogemata üle piiri läinud. Ei saanud viit sammugi teha. Mõrtsukale aga oli
tapmisest veel vähe. Rüvetas surnukeha ja lõi ta naeltega piiritulba külge risti.»
«Ilmaaegu ütlesite mulle,» lausus Fjodorov. «Parem, kui te poleks mulle seda praegu
rääkinud...»
«See mõte visake küll peast välja, ma võtan ta ise ette. Niipea kui me teie operatsiooni
lõpule viime, aitan tal jõuda paradiisi...»
Kui nad südaöösi piiritulba juures hüvasti jätsid, küsis Krikman Fjodorovi kätt surudes
tasakesi:
«Millal te tagasi tulete?»
«Ma ei tea täpselt öelda. Kolm päeva võite puhata, siis aga oodake . .. niikaua kui
kannatust jätkub.»
«Nüüd on see lustiasi — praegu pole ju talv,» ütles Krikman heatujuliselt. «Head reisi.
Nägemiseni...»
Nii nad lahkusid teineteisest — soojal kevadööl ja kahe vaenuliku maailma vahel.
Piirijoont polnud näha, otsi või tikutulega. Krikman pöördus kõrtsi tagasi, Fjodorov aga
sammus otse läände, ja mõlemad hingasid joovastavat kevadõhku, tundsid, kuidas
maapinnast õhkus soojust.
Orust välja jõudes keeras Fjodorov juba harjumuspäraselt talu poole. Talu peremees
otsekui ootas teda, seistes oma uhke, valgeks lubjatud telliskivi vundamendiga maja

158
kõrgel trepil. Teda polnud varikatuse all näha, ja Fjodorov võpatas, kuuldes pimedusest
bassihäält:
«Proszg pana13 siia...»
Tuba oli puhas. Laual põles küünal. Selle hubisev leek heitis suurt lauda katvale valgele
linale ja kirjudele räba-lavaipadele põrandal kollakaid valguslaike.
Peremees — lihav, kohmakas, magamisest pundunud
237
näoga mehekolakas pika, põlvini ulatuva linase särgi väel — lipitses oskamatult
Fjodorovi ees.
Ta läitis suure heleda lambi ja äratas oma naise üles.
«Tee kallile panile kähku midagi süüa,» käskis ta, ja Fjodorov taipas, et siin teati juba,
kui heatahtlikult kapten Sekunda Venemaalt tulnukaisse suhtub.
Peremees võttis lina laualt ja pani korralikult kokku. Fjodorov nägi tema krobelisi,
pahklikke sõrmi ja mõtles, et nendesamade kätega lõi ta surnud punaarmeelase piiritulba
külge risti.
Istuti lauda.
«Joogem jumala auks — jumal on meil üks! Ja palugem üht — et punased saatanad
maa pealt kaoksid!» lausus peremees aeglaselt, vaadates kord külalist, kord hägust
puskarit oma klaasis.
Fjodorov ei joonud, "puudutas klaasi vaid huultega ja ütles, et tal on maks haige.
Peremees tühjendas klaasi ja takkapihta teisegi.
Ta ei jäänud niipea purju, Fjodorov istus temaga terve tunni ja kuulas tema aeglast
jutuheiet elukorraldusest ja sellest, keda tasub ellu jätta ja kes tuleks vagaseks teha. Alles
pärast kolmandat klaasitäit kukkus mees ära, vajus lauale röötsakile ja hakkas norskama.
Perenaine haaras tal osavasti ümbert kinni ja vedis ta magamistuppa.
Fjodorov väljus toast ja istus trepile, öö tundus talle lämmatavalt palavana. Ainult
metsast hoovas vaevaltmärgatavalt jahedust. Mingi lind häälitses väljal monotoonselt ja
kurvalt, ühepikkuste pauside järel, kogu aeg silmapiiri poole eemaldudes. Ja äkki valdas
Fjodorovi hirmus tusk. Kogu tema rahutu tšekistielu kestel oli ta teist korda nii rusutud
meeleolus. Esimene kord juhtus see üheksateistkümnendal aastal, kui ta Denikini
vastuluure türmis surma ootas. Ja nüüd ka... Aga tookord oli tal kergem, ta oli maailmas
ihuüksi ja tema surm oli nii-öelda eraasi. Nüüd aga oli hoopis teine lugu — Moskvas
ootasid teda Anja-nöbinina ja veel keegi... Ta ei teadnud veel, kes. Tema soovis poega...
Fjodorov vaatas öö pilkasesse pimedusse ja nägi oma Anjat. Nägi teda sellisena, nagu ta
teda alles üleeile hüvastijätuhetkel oli näinud. Mis temaga ometi juhtunud oli? Ta oli äkki
nutma puhkenud ja öelnud: «Miks küll meile säärane saatus on osaks saanud? Teised
elavad inimese moodi, meie aga ei saa kunagi rahu,
238
muud ei teegi, kui aina jätame hüvasti. Kaua see veel kestab?» Ometi oli nende kooselu
kestel olnud võrratult raskemaid aegu kui praegu, eriti Kodusõja päevil, Anja aga polnud
kunagi varem niisugust juttu rääkinud .. . Küllap vist sellepärast, et sünnitus on ligi. ..
Esimene laps. Kardab. Fjodorov püüdis naise hirmu peletada. Küsis: «Ega sa ju esimene
naine ole, kes lapse ilmale toob?» Anja naeris, aga tema tumedais silmis olid pisarad ja
kurbus...

13Olge lahke, pan (poola k.). (Tõlkija märkus.)

159
 ... Tõsi, nad ei saanud viivukski rahu. Kogu selle aja jooksul, mis nad Anjaga Moskvas
elasid, polnud nad veel ühtki õhtut kahekesi veetnud, nii nagu süda kutsub. .. Ja nüüd
sünnib neil laps ... See on õnn ... Mõlemad ootavad tema sündi... Aga nende toake on
kõigest seitsme ruutmeetri suurune... Ja kelle hoolde maimukest jätta, kui Anja tööl
hakkab käima?
«Kas tõesti inimene ainult vanas eas võib rahulikult elada? Me oleme ju samasugused
inimesed nagu kõik teisedki, ka närvid pole meil tugevamad kui teistel. Ent kui palju ma
täna siin selle timuka majas närve kulutan? Ja homme Vilnos? Ja siis veel Pariisis...
Ainuüksi see sõit Savinkovi juurde nõuab nii palju hingejõudu, et mõnele teisele jätkuks
seda kogu eluks...»
Fjodorov mõistis, et säärased mõtted ei tugevda tema tahet, aga ta ei suutnud neid
eemale peletada.

Talu peremees teatas ülemustele Muhhini saabumisest, ja hommikul tuli üks Poola
piirivalvur talle vedruvank-riga järele. Ta sõidutas Fjodorovi piiriäärsesse raudteejaama
ja aitas ta rongile.
Vilnos oli kapten Sekunda ise tal jaamas vastas.
Seekord oli kapten väga ettevaatlik ega läinud oma nõudmistega liiale — talle oli
nähtavasti öeldud, et ta ei pressiks vägisi peale. Fjodorov seevastu oli nüüd märksa
järeleandlikum.
«Te palusite eelmine kord, et me aitaksime teil... kuidas te seda nimetasitegi? ... teie
agente kuhugi sisse sokutada. Ega ma midagi segi ei ajanud?» küsis Fjodorov
mokaotsast.
«Jaa, jaa, Läänerinde staapi,» ütles Sekunda ette. Ta oli palunud Zekunovil seda
Sešenjale edasi öelda. «Me oleme teil kehvad abimehed — näete, ma koguni
239
unustasin ära, kuhu,» ütles Fjodorov ja lisas usaldavalt: «Asi on joones. Andke oma
töökaaslastele see aadress, parool ja nimi...» Fjodorov otsis püksivärvli vahelt kok-
kukägardatud paberitüki, andis selle kaptenile ja pühkis kaua taskurätikuga käsi.
«Suurepärane, suurepärane!» kordas kapten Sekunda sedelit üürides. «Ma näen, selle
on kirjutanud pan Sešen-ja?»
«Kes siis muu!»
«Ja mis teil kohvris on?»
«Tahate kontrollida?» muigas Fjodorov.
«Oh ei, pan Muhhin!» tõstis kapten Sekunda käed üles — ta ei suutnud kuidagi selle
tüübiga kohaneda. «Ma olen lihtsalt väga uudishimulik inimene.»
Fjodorov tõusis vaikides laua tagant, avas kohvri ning võttis sealt kaks suurt pitseeritud
ümbrikku.
«Sešenja ja Zekunov saatsid. ..»
Kapten Sekunda pani ümbrikud kõrvale.
«Millal te kavatsete Varssavisse sõita?»
«Juba täna, kui võimalik.»
«Me korraldame selle asja. Nüüd aga sõidutatakse teid hotelli, te saate seal süüa ja
puhata enne rongilemine-kut...»

160
 Järgmisel hommikul oli Fjodorov juba Varssavis Filos-sofovi pool. Laual, mille ääres
nad istusid, oli hulk «LD» põrandaaluste väljaannete näidiseid; Fjodorov oli need
näitamiseks ja konsulteerimiseks kaasa toonud ...
Moskvas oli operatsiooniplaani arutamisel tähelepanu juhitud asjaolule, et Filossofov ja
Sevtšenko on kauaks ajaks mängust ja seega ka tšekistide kontrolli alt välja jäänud,
mõlemad aga on äärmiselt ohtlikud mehed. Liiati ei tohtinud neis näha üksnes käskjalgu,
kes aitavad Savinkoviga sidet pidada. Hakatuseks otsustati Filossofo-vilt kui ajalehe
toimetajalt^ ja kirjastuse direktorilt «LD» põrandaaluste väljaannete asjus konsultatsiooni
paluda...
Nädal aega otsisid kolm vastuluuretöötajat Demidenkoga eesotsas läbiotsimistel
konfiskeeritud Nõukogude-vastaste brošüüride ja lendlehtede hulgast mannetumaid. See
makulatuur oligi praegu Filossofovi ja Fjodorovi vahel laual. Filossofov uuris iga
brošüüri ja lendlehte hoolega, luges nad rida-realt läbi.
«Trükivõimalused on teil paremad kui meil,» ütles
240
Filossofov, lahtise brošüüri tagant Fjodorovi poole kiigates.
«Pole ime, Dmitri Vladimirovitš,» vastas Fjodorov. «Meid teenindab üks Moskva
paremaid trükikodasid, selle direktor on meie mees. Me võiksime seal rahumeeli ka teie
ajalehte trükkida,» lisas ta naerusui.
Filossofov hakkas «LD» väljaandeid kritiseerima. Fjodorov aga mõtles sedaaegu: väga
hea, et Filossofovile tegevust anti, ta on nüüd oma kriitiku- ja õpetajarolli üle uhke ja
järelikult pole nii valvas.
Fjodorov kuulas Filossofovi esialgu tõsiselt, seejärel ilmus tema näole naeruvine ja
viimaks hakkas ta veidi kohmetult naeratama. Filossofov jäi vait ning vaatas talle
hämmeldunult ja pisut solvunult otsa. «Jumala eest, naljakas lugu,» ütles Fjodorov. «Ma
ju e tassisin seda koormat, ja tuleb välja, et oma õnnetuks.»
«Mispärast?» ei taibanud Filossofov.
«Mina olengi nende kirjatükkide peamine autor.»
Nüüd puhkes ka Filossofov naerma.
«Andke andeks, ma ei teadnud seda.»
«Pole viga. Alati on parem teada tõde, mitte aga tema iisakuse poolest silutud varianti.»
See meeldis Filossofovile, ja ta tähendas armulikult:
«Aga teie kirjastustegevuse hoog on aukartustäratav.»
Fjodorov vaikis viivu, otsekui pidades aru, kas öelda või mitte, siis heitis ta pea
kuklasse:
«Aga ma ütlen teile veel ühe silumata tõe: mul on nii-ugune mulje, et kõik need meie
väljaanded on paukpadrunitega tulistamine. Me ei tea, kuidas neid laiemalt levitada, ja
kardame seda teha.»
Fjodorov jäi vait ja vaatas küsivalt Filossofovile otsa.
«Tõde tõe vastu,» vastas Filossofov leebelt. «Mitte see pole teie väljaannete peamine
puudus, Andrei Pavlovitš. Te ise ütlesite väga tabavalt — nad on nagu paukpadrunitega
tulistamine. See tähendab — ilma kuulideta. Isegi linnuhaavliteta. Teie väljaanded ei
kutsu üles konkreetsetele tegudele, neil puudub kindel eesmärk. Te tõotate ideaalsel
Venemaal mingit ideaalset ühiskonda ja vaikite sellest, et Venemaa tee helgete ideaalide
poole viib praegu läbi vere ja sopa, et ees seisab võitlus elu ja surma peale. Te sõidate ju

161
ideaalse teoinimese Savinkovi juurde. Boriss Viktorovitš seisab paljudest tänapäeva
poliitikategelastest
241
erinevalt mõlema jalaga kindlalt maa peal ega kannata abstraktsioone. Ja ta avaldab
oma arvamust väga järsult, teil tuleb sellega harjuda. Vahest oleks parem, kui te ei võtaks
neid väljaandeid Pariisi kaasa,» ütles Filossofov osavõtlikult. «Ma annan teile nõu,
püüdke Boriss Vikto-rovitšile hästi lakooniliselt vastata. Ja kuulake teda hoolega —
temaga suheldes ei tohi unustada, et teist temasugust meil, Venemaa tuleviku eest
võitlejate leeris, ei oiegi.»
«Tõtt öelda, ma kardan seda kohtumist.» «Muidugi, ma mõistan teid ...»

Poola pass ja Prantsuse sissesõiduviisa saadi üllatavalt ruttu — nähtavasti kandis Poola
luure selle eest hoolt. Ja sellal, kui Fjodorov läände kihutava rongi hämaras kupees
rahutult magas, jõudsid Filossofovi sõnad temast traatepidi ette, ja Boriss Savinkov
kuulis Pariisis:
«Ta paistab väga intelligentne ja otsekohene inimene olevat. Ja see... noh, ütleme,
koondis, mida ta esindab, näib täiesti reaalsena, ehkki ühtaegu paradoksaalselt abituna.
Minu laual on praegu terve kuhi trükiseid, mis ta kaasa tõi. Lapse lalin. Ma andsin talle
nõu, et ta ei võtaks neid Pariisi kaasa.»
«Kas te usute teda?» päris Savinkov juba teist korda. Filossofov põikles jälle otsesest
vastusest kõrvale, ta rääkis jälle Fjodorovi intelligentsusest, tema vaieldamatust arukusest
ja haritusest. Ta ütles koguni, et Fjodorovil on väga meeldiv välimus.
«Aitäh sellegi eest, Dmitri Vladimirovitš,» lausus Savinkov pahaselt ja riputas
telefonitoru konksu otsa. Ta pöördus tagasi laua juurde, kus istusid Aleksandr
Arkadjevitš Derenthal ja Lj uba. Nad olid sel õhtul kolmekesi mööda kevadist Pariisi
jalutanud ning enne magamaminekut Savinkovi poole sisse astunud, et juua klaas kuiva
veini.
«Ta on juba teel. Sõidab Varssavist siia,» teatas Savinkov võidurõõmsalt.
«Oi, kui huvitav!» hüüatas Ljuba tasa, ja tema ilusad mustad silmad läksid suureks.
Derenthal vaatas teda pilkavalt muiates ja pöördus Savinkovi poole:
«Toob ta teile Venemaa kohvri sees kaasa?»
242
«Siduge jumalapärast oma lollustekoti suu kinni,» sähvas Savinkov pigem küll
sellepärast, et Derenthal oli Ljuba üle naernud. «Tolle tüübiga, kes meie juurde sõidab,
teen ma ise asjad klaariks, raputan ta nagu kord ja kohus läbi, nii et ta minu ees ihualasti
jääb — ma olen kõvematestki pähklitest jagu saanud. Aga paistab, et organisatsioon
«LD» on tõesti olemas. Veel enam, kui meil ei õnnestu tema võimalusi endi käsutusse
saada, siis võime me pankrotti jääda.»
«See on väga ohtlik,» tähendas Derenthal.
«Muidugi!» hüüdis Savinkov. «Me riskime kogu maailma naerualuseks saada.»
«Te mõistsite mind valesti. Ä propos, ma pean ohtlikuks teie usku «LD» olemasolusse
— see võib uinutada teie valvsuse.»
«Olge mureta. Pole teie asi mulle valvsust õpetada. Ma ootan teilt midagi muud. See
«LD» lükkab igasuguse välisabi kategooriliselt tagasi. Kuidas me selles suhtes peaksime
käituma?»
«Kas me oleme siis kohustatud neile aru andma?»

162
 «Aleksandr Arkadjevitš, nad ei ela mitte Kuu peal, vaid Venemaal. Ja kui soovite,
nende seisukoht välisabi suhtes n organisatsiooni reaalsuse veenvaim tõend, sest ainult
ene haritlased oma pentsikus kartuses käsi määrida või-ad tulla nii absurdsele mõttele —
juba ette keelduda mis tahes välisabist.»
«Kui nende hirm tuleb minevikukogemustest,» andis Derenthal väga tõsiselt nõu, «siis
võiks neile öelda, et olukord on muutunud ja meie ees seisavad sootuks uued ülesanded.
Meie liidu ja selle «LD» eesmärkides on palju ühist. Aga varemalt... Võib öelda, et
tookord tahtsid välisriigid Venemaad lihtsalt okupeerida ja olid selle hinna eest nõus
bolševikke likvideerima. Ütleme, et me olime võitlustuhinas sellega päri, kuid poleks
eales okupatsiooniga leppinud. Praegu aga on välisriikide interventsioon sootuks võimatu
— paljud maailma riigid on Nõukogude Venemaad diplomaatiliselt tunnustanud. Ent
vaen bolše-vike vastu pole mitte ainult säilinud, vaid isegi kasvanud, ja Lääs on valmis
bolševike kukutamiseks suuri summasid ohverdama, liiati mingeid tingimusi ja nõudeid
esitamata. Miks me siis peaksime keelduma? ...»
i6«
«Jaa, jaa ... See peaks neile mõjuma,» möönis Savinkov ja küsis: «Aga kui nad nõuavad
tõendeid, et see toetus,
243
mida meile praegu antakse, pole mingite tingimustega seotud?»
«Ma võin koostada veenva dokumendi...»
«Kui vaid jälle midagi niisugust ei juhtuks, nagu Nõukogude noodi ümberlükkamisega
Poolas.»
Derenthal tahtis esiti vastuse võlgu jätta, kuid ei mallanud ja salvas vastu:
«Olge objektiivne, Boriss Viktorovitš, minu eksimused on vaid teie eksimuste kahvatu
vari.»
Alles hiljaaegu poleks Savinkov Derenthalile niisugust asja andestanud, nüüd aga
takistas teda nende kunagine «meestejutt» Ljubast. Savinkov tundis end Derenthali ees
süüdi olevat ning see ärritas teda veel enam, lõi ta rööpast välja.
Derenthal solvus ja läks minema. Ljuba lahkus koos temaga. Savinkov aga oli ikka veel
tulivihane ega suutnud endale andestada, et ta Derenthali kohe korrale ei kutsunud ja oli
seetõttu sunnitud tema häbematut juttu eksimustest ära kuulama.
Äkki meenus talle, milline vastutusrikas ülesanne teda homme ootas. Too lobamokk
aga ajas tal, selle asemel et teda aidata, närvid krussi ja laskis jalga.
«Te olete lurjus!» karjus Savinkov uksele, mis ammuilma Derenthali järel oli sulgunud
...

ÜHEKSATEISTKÜMNENDA PEATÜKI LISA

Väljavõte B. V. Savinkovi iseloomustusest, mida säilitati tema toimikus Peterburi
politseiarhiivis
«... B. V. Savinkov kujutab endast monarhivõimu kõige ohtlikumat laadi vastast, sest ta
on võtnud oma võitlusvahendite hulka avaliku mõrtsukatöö ning õigustab seda igati.
Tema järele valvamist, eriti aga kõiksugu ekstsesside ärahoidmist, mida ta võib toime
panna, raskendab äärmiselt asjaolu, et see kaval konspiraa-tor näeb läbi ka politsei kõige
teravmeelsemad jälitusplaanid. Tema lähimad mõttekaaslased, kes teda hästi tunnevad,
juhivad meie tähelepanu sellele, et tema konspiraatorivilumusest ja enesevalitsusest

163
hoolimata tuleb tal ette neurasteenilisi tundepuhanguid, ning raevudes või ägestudes võib
ta toime panna riskantseid ja mõtlematuid tegusid...»
244

KAHEKÜMNES PEATÜKK
Andrei Pavlovita ärkas õige vara. Silmi paotades nägi ta enda lähedal Fomitšovi naerust
nägu, ja teda kõrvetas hirmsa ohu aimus. «Pagana päralt, ma oleksin pidanud enne teda
ärkama,» kirus ta ennast.
«Tere hommikust, Andrei Pavlovitš,» teretas Fomitšov teda vaikselt. Tema nägu oli
hall ja tursunud. Ta polnud peaaegu öö läbi sõba silmale saanud ja kadestas Fjodorovi,
kes rahumeeli norskas. Alles eile oli ta uhke, et tal avanes võimalus nii suurte ülemustega
asju ajada, öösel aga hakkas teda vaevama ärevus ja koguni hirm — mida ta Savinkovile
ütleb? Ta tahtis väga paista juhi silmis julge mehena (tuli ju ta nüüdsama Venemaalt), kes
on hästi informeeritud ja valmis mis tahes küsimusele vastama. Ent ta leidis äkki, et ta
teab Venemaa asjadest väga vähe, ja seegi vähene, mida ta teab, on Sešenja käest
kuuldud. Ta ise oli vaid professor Issatšenkoga kohtunud ja KjVKR Moskva osakonna
büroo istungil viibinud... Ja Fomitšov otsustas, et Fjodorov oma «LD»-ga, mille vastu
juht kõige rohkem huvi peaks tundma, võib ta hädast välja aidata. Ta kahetses jälle, et tal
Fjodorovi asjadest ja Fjodorovist endast suuremat aimu ei olnud. Muidugi mõista märkab
Savinkov seda kohe.
Fomitšov kummardus Fjodorovile veel lähemale:
«Me peaksime kokku leppima, kuidas me oma loo Boriss Viktorovitšile ette kanname.»
«Ivan Terentjevitš,» lausus Fjodorov etteheitvalt ning osutas pilguga mungale või
preestrile, kes magas Fomitšovi naaberistmel, must rüü seljas, hõberist keti otsas, mida
rüpes ristatud käed kõvasti kinni hoidsid. «Ei, kulla isand,» vastas Fjodorov endamisi,
«ma ei kavatse teiega kokku rääkida, te peate täiesti iseseisvalt tegutsema, ainult nii saate
te mulle kasulik olla...»
Fjodorov pööras pilgu aknast välja ning nägi Prantsusmaad, puhast ja kena, üleni
kevadises lopsakas õieehtes. Valgetes, roosades ja helesinistes aedades seisid mitut värvi
majakesed. Oli varahommik, kuid inimesed harisid juba maad, oma toitjat. Üks vanamees
tõstis pea, jalg labidal, lükkas kaabuloti kuklasse ja saatis möödakihutavat rongi
ükskõikse pilguga. Lumivalge tanu ja pika erepunase seelikuga noor naine, nii nägus,
nagu oleks ta end ballileminekuks ehtinud, hoidis vasikal kaelast kinni: kartis
245

vist, et loom võib rongi alla jääda. Üksildase talu poolt, mis asus otse raudteetammi
ääres, lidus rongile järele karvane krants, ta jooksis naljakalt kareldes rongiga võidu ja
haukus ... Fjodorov nägi vaid hetkeks neid kirevaid vaatepilte, kohe jäid nad seljataha.
Raudtee ristus üha sagedamini maanteega, tõkkepuude taga seisid talumeeste vankrid.
Ilmus nähtavale teine, paralleelne raudtee, seal veeresid justkui lapse käega joonistatud
tillukesed vagunid, ja veduri korstnast kerkis kohev suitsupilv. Oli tunda, et ligineti
suurlinnale. Fjodorov pööras pilgu ettepoole ning nägi silmapiiri kohal madalat pilve —
see oligi juba Pariis.
Kõik, mida ta nägi, püsis tema teadvuses vaid hetke, aga ta oli kohustatud kas või ainult
ettevaatuse pärast kõike nägema. Ent kogu see aknatagune elu oli talle täiesti võõras ega
huvitanud teda põrmugi. Teda erutas küll, et ta varsti Pariisi jõuab, kuid üksnes

164
sellepärast, et. seal oli Savinkov. Ta oli juba Moskvas märganud, et ta millegi vastu, mis
asjasse ei puutunud, nimme huvi ei tundnud; kui sõbrad talle ütlesid: «Õnneseen, sa saad
Pariisi näha!» — ei saanud ta neist hästi aru: «Ja mis siis? Peaasi on, kas ma Savinkovi
näen!»
Munk (või preester) ärkas üles, kuid sulges kohe silmad ja liigutas kaua huuli,
arvatavasti luges ta mitu korda hommikupalvet. Siis küsis ta Fomitšovi käest:
«Kas monsieur elab alaliselt Pariisis?»
Fomitšov ei osanud prantsuse keelt, ta noogutas totralt pead.
«Ei, me sõidame esimest korda Pariisi,» vastas Fjodorov.
Munk tõstis pilgu taeva poole ja ütles vaikselt, otsekui endaga rääkides:
«See linn on suuri kiusatusi täis...» Fjodorov naeratas:
«Paheliste kalduvustega inimene leiab ka kõige kaugemas kolkakülas suuri kiusatusi.»
Munk silmitses Fjodorovi huviga.
«Suurlinna kombed soodustavad pahede levikut,» ütles ta.
Fjodorov ei vastanud, ta vaatas aknast välja. «Pagan võtaks sind ja su pahesid,» mõtles
ta. «Ma pean juba sellele mõtlema, kuidas Savinkoviga juttu alustada.»
Fomitšovi näost oli näha, et mees oli mures, kuid Fjodorov
246
ei kavatsenud tema muret hajutada: mida loomutruumalt Fomitšov Savinkovi juures
käitub, seda parem.
Tualettruumis silmi pestes nägi ta end peeglist — teda põrnitses mornilt väsinud mees
ebamäärase kujuga musta habemetuti ja mustade puhmaskulmudega. Ka pilk oli tal
äraolev, endassesulgunud. «Pea püsti, sõber,» ütles Fjodorov endale, ning mees peeglis
pilgutas talle järsku silma ja puhkes naerma.
Rong jõudis juba Pariisi äärelinna. Siin oli veel rohkesti haljust ja õitsvaid puid, kuid
inimeste kivist looming — nende majad — kuhjus järjest tihedamalt kokku, kerkis üha
kõrgemale, muutus aina suuremaks. Viimaks veeres rong sujuvalt pidurdades
vaksalihoone katuse alla. Vagunis hämardus. Kõik hakkasid sagima ...
Savinkovi pool tehti külaliste vastuvõtuks viimaseid ettevalmistusi. Nüüdsama oli
tulnud Pavlovski — ta kandis, nagu ikka, paguniteta frentši ja läikima viksitud, kuid juba
korduvalt parandatud säärikuid.
«Ma muutsin oma plaani,» ütles talle Savinkov. «Täna ma Muhhiniga nelja silma all ei
räägi. Me vestleme kolmekesi: tema, Fomitšov ja mina. Teie olete, nagu me kokku
leppisime, kõrvaltoas, ja kui ma ütlen: «Te peate meid ilmaaegu lollideks,» — astute te
sisse ja teete oma töö. Kas te jõudsite otsusele, kuidas?»
Pavlovski võttis taskust lühikese pistoda.
«Vaadake, et ei tuleks mingeid sekeldusi politseiga!» pööras Savinkov pilgu kõrvale.
«Seine'ist leitakse kellegi laip, aga isikut ei suudeta kindlaks teha, muud midagi,» ütles
Pavlovski ja peitis pistoda põue.
Kui esikus uksekell helises, viivitas Savinkov hetke ning läks siis avama.
Tema ees seisis umbes kolmekümne viie aastane mees, moodne ahta talje ja kitsa
sametkraega must palitu seljas ning kitsa servaga tume kaabu peas. Ta sarnanes profes-
sori või jõuka arstiga. Tema selja tagant aga vaatas Savin-kovile lipitsevalt ja kartlikult
naeratades vastu tuttav nägu — Fomitšov.
«Meie tulime, Boriss Viktorovitš... olemegi kohal,» pudistas Fomitšov kiiruga.
«Palun,» taandus Savinkov ning laskis külalised sisse.

165
 Mindi tuppa, mis täitis söögitoa ülesandeid, ja istuti suure ovaalse laua äärde; lihtlabane
linane laudlina polnud
247
kuigi puhas. Laua ümber seisid viis tooli ja üks kõva tugitool, mille peremees endale
võttis. Fjodorov märkas, et korteri sisustus oli äärmiselt kehv, isegi rõhutatult kehv —
akende ees polnud kardinaid ega eesriideid, seinad olid lagedad ja vana tapeet plekke täis.
Huvitav, kas Savinkov tõepoolest elas siin või oli see korter tal ametlike kohtumiste jaoks
üüritud?
«Te arvasite, et leiate mind luksuskorterist? Eriti seejärel, kui mu abilised teid Varssavi
kõige kallimas hotellis vastu võtsid?»
Fjodorov oli Savinkovile tänulik — oma küsimusega tuletas Savinkov talle meelde, et
tal on tegemist targa ja tähelepaneliku mehega.
«Uskuge mind, meil kehtib karm seadus: iga kopikat tuleb võitluse jaoks hoida,» jätkas
Savinkov.
«Mulle isiklikult on tagasihoidlikkus ikka rohkem imponeerinud,» kostis Fjodorov.
«Luksuslikult elavad inimesed meenutavad mulle kummalisel kombel siga, kes porilom-
bis õndsalt rohib.»
«Olen teiega täiesti päri!» hüüdis Savinkov heatujuliselt.
«Nad on veel vastikumad kui siga. Õigus?»
«Muidugi,» naeratas Fjodorov.
Savinkovil oli kavas rääkida tänase kohtumise ajal niisama tühjast-tähjast, poliitikat ja
ametiasju peaaegu üldse puudutamata — see pidi külalise valvsuse uinutama.
«Ma tahtsin Varssavis ise hotelliarve tasuda,» sõnas Fjodorov hooletult, «aga portjee
ütles mulle, et see on juba tasutud, ja vihjas, et selle tasus üks üsna rikas ametkond.
Näete? Kokkuhoidlikke peetakse ikka rikasteks.»
Savinkovi nägu ei muutnud ilmet, kuid Fjodorov teadis, et need sõnad pidid tema
vestluskaaslast erutama. Tõepoolest, Savinkov mõtleski: «Näed siis, mis võib juhtuda —
kümme inimest hoiavad hoolega saladust, aga üks loba-mokast portjee ajab kõik vussi.»
Savinkov muidugi taipas, kes tasus hotelliarve.
«Kuidas Pariis teile meeldib? Kas te olete siin esimest korda?» küsis ta külalise käest
viisakalt.
«Ma olen teda nii tihti unes näinud, nii palju temast lugenud ja mõelnud, et kohtusin
temaga täna nagu vana tuttavaga. Ent Moskvast tulles paistab mulle, et kõik Euroopa
linnad magavad magusat und.»
«Kas Moskva siis nii käärib? Nii aktiivselt?» küsis Savinkov siira huviga. «Ta oli ju
ikka kaupmehelikult
248
unine linn. Mulle pole ta, ausalt öelda, kunagi meeldinud. »
«Teate, Moskva praegune käärimine on sootuks iseäralik,» vastas Fjodorov. «Kui
puhtvälisest elevusest rääkida, siis seda on Pariisis rohkemgi. Aga ma mõtlen mingit näh-
tamatut, varjatud käärimist. Ma ei oska seda teile hästi seletada, aga teate, ma magasin
Varssavis nii sügavalt, nii rahulikult, nagu ma Moskvas kunagi pole maganud.»
«Hirm?»
«Võib-olla. Aga see pole primitiivne hirm omaenese naha pärast. Üks mu sõber,
ülikooli professor, ütles, et me peame ühe asja eest bolševikele tänulikud olema — nad

166
õpetasid meid Venemaa saatuse pärast hirmu tundma ja tajuma, et ka meie selle eest
vastutame.»
Fjodorov ei närveerinud, ei kiirustanud, ta rääkis nii meeldivalt, lihtsalt ja veenvalt, et
Savinkov tahtmatult alistus tema jutu ning toreda, puhta moskvapärase häälduse võlule.
«Lihtsalt hämmastav!» hüüdis ta vaimustatult. «Mul tulid eile samad mõtted.
Hämmastav! Ja veel hämmastavam on, et mul oli Venemaal samasugune tunne. Ah?»
Savinkov vaatas Fomitšovi poole, ja too hakkas oma väikest hanepead pika kaela otsas
noogutama.
«Kas ka teie, Ivan Terentjevitš, taipasite ja tundsite seda Moskvas?» küsis Savinkov
üllatunult.
«Tundsin küll, Boriss Viktorovitš, ja kuidas veel!» pomises Fomitšov kähku vaikse
häälega, kuid Savinkov heitis talle umbuskliku pilgu ja pöördus taas Fjodorovi poole: see
mees meeldis talle.
«Kuidas Moskvas elu on?»
«Uus majanduspoliitika on Moskva elu imelikuks, ma ütleksin, viirastuslikuks teinud.
Linnas on kõike saada, isegi banaanid on müügil ja kullassepaärides leidub bril-jante. Ja
kõigel on ostjaid. Ma sooviksin väga, et ostaksid üksnes bolševikud. Ent kahjuks on just
nemad elanikkonna kõige ostuvõimetum kiht, neil kehtib väga range palgaülemmäär,
niinimetatud parteilasemaksimum, ananasside ostmiseks sellest ei piisa. Kõige ostu
jõulisemad on käsitöölised ja kõrge kvalifikatsiooniga töölised. Sõjandusspetsialistid ning
trustide ja nepi ajal tekkinud firmade spetsialistid ka...» vastas Fjodorov ning nägi, et
Savinkov kuulas teda pingsa tähelepanuga. «Aga üldiselt peab ütlema, et uus
majanduspoliitika pole hoopiski mitte
249
naeruväärt ja absurdne asi, nagu siin Läänes ajalehed — eriti vene ajalehed —
kirjutavad...» jätkas Fjodorov, Savinkov aga katkestas tema jutu, küsides kiiresti:
«Kust teie seal teate, mida siin kirjutatakse?»
«Kõige totramaid sulesepitsusi tsiteerivad bolševikud ise oma ajalehtedes; liiati toovad
meie organisatsiooni liikmed — paljud neist käivad ju ametiasjus välismaal koman-
deeringus — välismaalt ajalehti ja kõiksugu trükiseid kaasa,» kuulis Savinkov aeglast
vastust, kus oli varjatud mürki. «Niisiis, bolševikud pole nii rumalad, et esmalt kodanlust
hävitada ja nüüd ise uut asemele soetada. Esiteks pole keegi kodanlust hävitanud, temalt
võeti vaid ära materiaalne võim Venemaa üle, mille ta omavoliliselt oli haaranud. Riik
võttis tööstuse ja kaubanduse enda kätte. Niipea kui see tehtud ja seega kodanluse mate-
riaalse võimu taastamise võimalus välistatud oli, otsustasid bolševikud kodanlastele
riikliku majanduse sfäärides piiratud tegutsemisvõimalusi anda ja määrasid neile tohutu
suured maksud, mis nende aplust vaos hoiavad. Nüüd aitavad need kodanlased tahes-
tahtmata bolševist-liku Venemaa majandust tugevdada. Katsuge veel öelda, et Leninil
polnud geniaalne pea! Aga mida lääneriikide ajalehed kirjutavad? Hobuse unenägusid,
nagu Moskvas öeldakse.»
Savinkov ei muianudki. Ta vaatas Fjodorovist mööda, sinakaks raseeritud lõug peos.
Äkki võttis ta käe näo juurest ära ja küsis:
«Kas siis Lenini surm midagi ei muutnud?»
«Miks ei muutnud! Venemaad ei juhi enam mees, keda peaaegu religioosselt austati,
see annab end väga märgatavalt ja oluliselt tunda. Aga kui elust endast rääkida, siis seal
küll mingeid radikaalseid muudatusi ei toimunud. Bolševikud täiendavad praegu seoses

167
Lenini surmaga oma ridu, ja paistab, et tuhanded kergeusklikud ja sentimentaalsed
inimesed satuvad nende püünistesse. Muide, ka meie käskisime mitmekümnel meie
organisatsiooni liikmel nende parteisse astuda. Me tahame paremini teada, mida seal
tehakse...»
«Õige mõte,» ütles Savinkov ja küsis ootamatult: «Kas te restoranis käite?»
Azef oli kord hoobelnud, et üksainus restoranis veedetud õhtu võimaldab tal kogu riigi
elu pulssi tajuda.
Fjodorovi üllatas see küsimus pisut, ta ei vastanud kohe.
250
«Üldiselt mulle seesugused kohad ei meeldi,» ütles ta, «aga tänavu võtsime me uut
aastat hotelli «National» restoranis uue kalendri järgi vastu.»
««Nationalis»?» hüüatas Savinkov elavnedes. «Oo. Tean! Kaheksateistkümnenda aasta
märtsis kohtusin rna seal hotellis Tšehhoslovakkia poliitikategelase Masarykiga. Meil oli
temaga väga... tõsine kõnelus. Me rääkisime Leninist. Aga vaevalt olime me jutuajamise
lõpetanud ja hüvasti jätnud, ning ma läksin hotelli koridori, kui mulle... Lenin ise vastu
tuli. Lausa müstika! Teate, mui ütlesid närvid üles, ma pöördusin ümber ja läksin tagasi.
Aga hiljem selgus, et Lenin lihtsalt elas tookord seal...»
«Jah, tõepoolest väga huvitav,» ütles Fjodorov erilist huvi ilmutamata ning jätkas:
«Niisiis, «Nationalis» voolasid viinajõed balõkist, kaaviarist ja muudest delikatessidest
kallaste vahel. Ja meie naersime, vaadates uue majanduspoliitika aegsete tõusikute
sõjakat pidutsemist: justkui isakese tsaari ajal! Aga tegelikult on lood kahjuks hoopis
teisiti kui tsaariajal. Kella kahe paiku öösel, kui nõukogude kaupmehehärradel pidu oli
täies hoos, tulid saali kaks miilitsameest. Korrapealt saabus hauavaikus...» Fjodorov lisas
naerusui: «Need pole kordnikud, keda härrasrahvas viie rubla eest ära sai osta.»
Fomitšov, kes kogu see aeg oli vaikinud, pistis nüüd sõna sekka.
«See kõik vastab tõele, Boriss Viktorovitš,» ütles ta.
«Balõkki ja kaaviari — kõike on saada. Ja kauplused on
kaupu täis. Mul läks alguses viha pärast silmade ees mus-
taks, kui ma seda nägin.» 1
«Jah, me oleme omaloodud illusioonide kütkes,» mõtles Savinkov ning" otsustas: «Hea
pealkiri juhtkirjale «Omaloodud illusioonide kütkes» . ..» (Ta kirjutaski varsti säärase
pealkirjaga juhtkirja, ning see kutsus lääneriikide ajakirjanduses esile suure lärmi —
monarhistidest vene emigrandid süüdistasid Savinkovi Nõukogudemaa tegelikkuse
lakeerimises, Savinkovi pärisperemehed — Inglise luure ja Prantsuse luure — aga nägid
sellest artiklist, et Savinkov on Venemaal valitsevast olukorrast paremini informeeritud
kui teised.)
Kuidas Savinkov ka ei püüdnud oma plaanist kinni pidada, jutuajamine ei kujunenud
kergeks ega muretuks, ja polnud mõtet kohtumist pikale venitada.
«Ma näen, te olete reisist väsinud,» ütles ta. «Minge oma
251
hotelli. See on siinsamas lähedal, numbritoad on teile reserveeritud. Puhake, vaadake
linnas ringi, homme jätkame. »
Savinkov tuli laua tagant välja ja seisatas eemal, andes mõista, et hüvasti j ätu-
käepigistused jäävad ära. Tema näol oli naeratus ja tema hambad olid nii kõvasti kokku
pigistatud, et oimukohtadel paisusid lihased, mistõttu kortsud suunurkades veel
teravamalt nähtavale tulid. Ta õõtsutas end kandadelt varvastele ja vaatas mõnuga, kui

168
elegantselt tema ideaalselt viigitud püksid moodsatele tömbi ninaga helebeežidele
kingadele langesid. Inglise-lõikelise pealeõmmeldud taskutega pintsaku nööpis ta lahti ja
pani käed kuue all seljale vaheliti. Fjodorov tegi tagasihoidliku kummarduse ja läks kiirel
sammul ukse poole, kuid mitte esiku-ukse, vaid selle ukse poole, mille taga Pavlovski
seisis. Fjodorov oli ammu otsustanud sel kombel kontrollida, kas nende jutuajamist
kuulatakse pealt. Savinkov muidugi mõista ei tormanud vahele, ent Fjodorovil sai juba
sellest, kui valjusti ta hüüatas: «Mitte sinna! Paremale!» kõik selgeks. Ta palus vabandust
ja suundus esikuukse poole ...
Kui Fjodorov ja Fomitšov olid läinud, tuli Pavlovski oma peidupaigast välja.
«Mulle see mees ei meeldi,» ütles ta.
«Palun konkreetselt,» nõudis Savinkov rangelt.
«Näib, nagu teeksid bolševike saavutused talle rõõmu.»
Pavlovski sõnad hämmastasid Savinkovi — ka temal oli see mõte korraks välgatanud,
kuid millegipärast oli ta selle kohe kõrvale heitnud.
«Meie suurim viga ongi see, Sergei Eduardovitš, et me oleme harjunud nägema
Venemaad niisugusena, nagu me tahaksime teda näha. Aga ta on teistsugune, Sergei
Eduardovitš. Ja meie külaline tunneb teda hästi, paremini kui meie, sest ta elab seal.»
Pavlovski kordas mornilt:
«Tal on bolševike saavutustest hea meel.»
«Tühi jutt, Sergei Eduardovitš! Ta räägib õigust — bol-ševistlik Venemaa tugevneb, ja
teile see ei meeldi. Meie vastastikune sondeerimine aga alles algab. Homme me kohtume
temaga «Trocaderos». Olge naabersäalis. Ja kui ma tõusen lauast ning lähen läbi teie
saali, siis tegutsege.»
Hommikul jätkati restoranis «Trocadero» läbirääkimisi. Savinkov ja Fjodorov istusid
hubases nišis kaheinimeselauas,
252
aknast avanes väljavaade väikesele kenale väljakule. Sel hommikutunnil oli väljak
inimtühi, seal kõndisid vaid tuvid. Akna lähedal seisis vana autoloks «Renault» ...
«Mida te minust ja minu liidust tahate?» alustas Savinkov.
«Me vajame õigupoolest ainult teie nõuannet, just nimelt teie nõuannet,» vastas
Fjodorov pärast pausi. «Meie organisatsioon «LD», see tähendab, liberaaldemokraadid,
on omamoodi ajahädas. Varemalt, kui me alles jõudusid koondasime, polnud asi nii
keeruline, isegi omanuputatud konspiratsioonivõtted päästsid meid ebameeldivustest ning
objektiivsed tingimused tõid meie organisatsiooni üha uusi haritlaskonna esindajaid. Siis
aga kerkis päevakorda jõudude koondamiselt tegudele üleminek, ja meie ees avanes äkki
kuristik — me ei tunne ju poliitilise võitluse praktikat. Dmitri Vladimirovitš Filossofov
naeris Varssavis meie trükised välja ja soovitas neid teile mitte näidata, et teid mitte
vihastada. Ma kannatasin tema iroonia rahulikult ära ja oleksin niisama rahulikult ka teie
viha ära kannatanud. Pole meie süü, vaid meie õnnetus, et meie Keskkomitees pole
ainustki vilunud poliitikategelast. Kõik tuntud poliitikategelased, keda me tunneme, on
välismaal, ja nende eesmärk on monarhia restaureerimine Venemaal. Meie arvates aga on
monarhia oma aja ära elanud. Me loodame teie abile. Aga...» Fjodorov peatus ja vaatas
veidi kohmetunult Savinkovi poole, nagu oleks ta selle neetud «aga'ga» midagi ülearust
öelnud ning ei tea nüüd, kas maksab jätkata, seletada, mis selle «aga» taga peitub.
«Ma palun teid, rääkige avameelselt...» sõnas Savinkov heasoovlikult.
«Meie Keskkomitee liikmed ei ole teist ühel arvamusel.»

169
 «Ma imestaksin, kui nad oleksid, ma koguni ei usuks seda. Ma pole mõni hall hobu,
kelle peale igaüks ajaloo võiduajamistel panuse võib teha.»
Fjodorov naeratas ja jätkas tõsiselt:
«Meie programm keelab mis tahes välisabi vastuvõtmise. Põhjenduseks ongi just teie
kogemused, mis on tõestanud, et välisabi on kasutu, venevaenulik ja koguni rahva-
vaenulik.»
«Tühi jutt!» Savinkov ägestus harjumuspäraselt, kuid võttis end kohe kätte ja seletas
rahulikult nagu õpetaja
253
laisale õpilasele: «Elus ei kordu miski, poliitikas seda enam. Savinkov kasutas välisabi
siis, kui tal Venemaal kellelegi peale iseenda toetuda ei olnud. Praegu on situatsioon
hoopis teistsugune. Hoopis teistsugune! Savinkov pole nüüd võitlusväljal enam üksi. Tal
tegutseb Venemaal terve võrk Kodumaa ja Vabaduse Kaitse Rahvalüdu organisatsioone,
tuhandeid ustavaid võitluskaaslast Tal on seal potentsiaalseid liitlasi, kes temaga — tõsi
küll, hirmus aralt — liitu otsivad.»
«Me oleme väga ettevaatlikud, härra Savinkov.»
«Aga on ometi tarvis tegutsema hakata, eks ju?» muigas Savinkov. «Kuidas teie
organisatsioon terrorisse suhtub?»
«Kindla kontrolli korral on terror lubatav.»
«Mida see'tähendab?»
«Teile pole seda vaja seletada...»
«Kas te soovite esseeride omaaegset bürokratismi taaskehtestada? Et ühtki lasku ei
tehtaks Keskkomitee otsuseta?»
«Jah. Venemaa tingimused ahvatlevad omavolitsema, meie aga ei taha seda.»
«Kuidas te sellesse oleksite suhtunud, kui me oleksime otsustanud Lenini kõrvaldada?
Nagu te mõistate, on mu küsimusel puhtabstraktne iseloom, sest Lenin on ju surnud. Aga
on ikkagi huvitav teada, mida te ütlete?»
Fjodorov teadis, et Moskvas arreteeriti möödunud aasta lõpus Savinkovi käsilane,
valgekaartlik polkovnik Sviževski, kes oli saadetud Vladimir Iljitši tapma. Moskvas
aimati, et Savinkov võib seda küsida.
«Meie Keskkomitee oleks olnud Lenini füüsilise likvideerimise vastu. Me arutasime
kord seda küsimust. Mina üksi olin Keskkomitees enamuse arvamuse vastu...»
«Oo! See on huvitav! Miks siis?»
«Nähtavasti samal põhjusel, mistõttu just mina teie juurde sõitsin.»
«Ja mida teie ise välisabist arvate?»
«Selles asjas ei loe minu isiklik arvamus midagi, meie Keskkomitees ja
organisatsioonis kehtib raudne distsipliin.»
«Distsipliin on kiiduväärt asi. Aga ikkagi... Ma küsin seda vähimagi tagamõtteta.»
«Mina ja üks teine meie Keskkomitee liige peame abi teatud konkreetsetes tingimustes,
teatud ulatuses ja teatud kujul lubatavaks. Näiteks relvade hankimisel. Praegu
254
me loodame relvadele, mis Kodusõja päevil elanikkonna kätte on jäänud. Kuid meie
organisatsiooni sõjalise osakonna ülema ja Keskkomitee liikme polkovnik Novitski
arvates ei saa sääraste relvadega sõdida, tuleb täiuslikumaid relvi muretseda.»
«Te ütlesite — polkovnik Novitski... Mis tema ees- ja isanimi on?» küsis Savinkov.
«Nikolai Nikolajevitš. Mis siis?»

170
 «Heldus, me oleme vist tuttavad!» hüüatas Savinkov vaikselt. «Ta käis
seitsmeteistkümnendal aastal Kerenski jutul, kavatses kõrgemaid suurtükiväekursusi
organiseerida.»
«Jah, küllap see on sama Novitski, praegu on ta Suurtükiväeakadeemia õppejõud.»
«Tähendab, tal on ükspuha, kes pukis on — Kerenski või bolševikud? Oleks vaid
suurtükivägi, jah?» ironiseeris Savinkov.
«Võib-olla, kuid ärge unustage, et tema pooldab meie Keskkomitees ainsana peale
minu teiega liituastumist ja ei keeldu välisabist.»
«Noh, siis on ta tark mees,» keerutas Savinkov end kohmakalt välja ning lisas kähku:
«Aga kas me ei siirduks nüüd mälestuste valdkonnast rutem tegeliku elu probleemide
juurde?»
«Jah, ka mina soovin seda. ..» kostis Fjodorov ja kirjutas midagi märkmikku.
«Ma teen niisuguse ettepaneku,» jätkas Savinkov. «Kõigepealt annate te Venemaa
olukorrast ülevaate. Seejärel räägin ma lühidalt, kuidas läänemaailmas asjad arenevad. Ja
siis vaatleme me sel taustal oma probleeme ja vastastikuseid pretensioone. Olete nõus?»
Fjodorov ei vaielnud vastu . ..
Nõukogude Venemaa sisepoliitilise olukorra ülevaate olid koostanud OGPU
vastuluureosakonna targimad mehed Artur Hristianovitš Artuzoviga eesotsas. Muidugi
võttis ka Fjodorov ise sellest tööst osa.
See polnud kerge ülesanne — ülevaade tuli kirjutada nõnda, et mitte informeerida
vaenlast tõelistest raskustest, millega Nõukogudemaa võitlema pidi, ning et väljamõeldud
raskused ja probleemid tunduksid täiesti reaalsetena, ometi ei tohitud läänemaailmas neid
veel teada, nad pidid sellele, kes neist esimesena kuuleb, huvi pakkuma.
255
Savinkov kuulas Fjodorovi väga tähelepanelikult, suure huviga. On märkimisväärne, et
kõik, mis Fjodorovi ettekandes Venemaa elu positiivsesse külge puutus, oli täiesti õige.
«Jääb mulje, et bolševike saavutused teid sugugi ei kurvasta?» küsis Savinkov.
«Me "oleme ju haritlased, sellepärast me vist ei saagi oma rahvasse niiviisi suhtuda, et
mida halvem talle, seda parem meile. Kui talupoeg, kellest te oma raamatutes nii
haaravalt kirjutate, natukenegi näljast kosub ja õudsest vaimupimedusest välja rabeleb,
siis teeb see meile rõõmu. Bolševike poliitika-alased saavutused aga on hoopis iseasi. »
«Need asjad on teineteisega lahutamatult seotud!» nähvas Savinkov ärritatult.
Fjodorov lausus heatahtlikult, leebelt:
«Vene talupoja elu on praegu vaid sellevõrra õnnelikum, et tal lastakse takistamatult
maad harida ja ta ei pea enam nälgima.»
Nüüd oli Savinkovi kord lääneriikides valitsevast olukorrast ülevaadet anda. Fjodorovi
kokkuvõtliku ja sisuka ettekande taustal tundus tema jutt liiga üldsõnalisena. Seda tajudes
häälestas Savinkov end poole pealt ümber. Siis hakkas Fjodorov iga vähimatki pausi
kasutades küsimusi esitama. Savinkov närveeris silmanähtavalt ja üha rohkem.
Fjodorovile oli väga oluline avastus, et Savinkovil polnud sugugi raudne
enesevalitsemine, ta ei suutnud kaugeltki mitte alati oma tunnetest kiiresti võitu saada.

171
 3. LEGENDI VÕIMUSES
KAHEKÜMNE ESIMENE PEATÜKK
avinkov jäi endale truuks — järgmise kohtamise määras a Fjodorovile Pere-Lachaise'i
kalmistul. Kui nad sinna õitsid, oli Savinkov rõõmsalt elevil.
«See on päris pikantne, eks ole?» ütles ta taksost väljuks. «Rääkida bolševistliku
Venemaa saatusest bolševike sivanemate haudade juures.»
«Kui vaid vihma ei hakkaks sadama,» lausus Fjodorov rgipäevasel toonil. «Mis see
meile teeb!» hüüdis Savinkov. «Omal ajal, anja Kaljajeviga kohtamisi määrates oli meil
kombeks elda: «Tulgu või maavärisemine, meie oleme ikka raudselt kohal.»»
Savinkov jäi vait — neile tuli vastu kullast ja karrast "iskavas paraadmundris
ohvitserikõbi, kes hoidis noorel aisterahval käe alt kinni, et tuge leida. Kui nad möödas
olid, ütles Savinkov:
«Kindral, kes on tuhandeid soldateid nimeta haudadesse janud, otsih endale Pariisi
surnuaial varjulist kohakest, 'as teile, Andrei Pavlovitš, ei tundu mõnikord, et silma-
'rjalikkus on üks inimühiskonna põhilisi eluseadusi? uidas te Nietzschesse suhtute?»
«Kas ütlen ausalt?» «Muidugi!»
«Ma pole teda lugenud ...»
Ühe hooletussejäetud kalmu juures istusid nad pingile, iltuvajunud marmortahvlil seisis
kirjas, et siin puhkab igavest und keegi «meditsiinidoktor, armastav abielumees ja
armastatud pereisa».
«Tore koht,» ütles Savinkov. «Siit on igale poole hästi näha, seepärast pole meil
üllatusi karta. Ja seal eemal,
257

otse meie ees, ongi Pariisi kommunaaride haud.» Ta vaikis viivu, vaadates sinnapoole,
ning jätkas: «Peab tunnistama, et bolševikud oskavad kõike oma huvides ära kasutada.
Nad on isegi kommunaaride haua oma relvade hulka võtnud ning endid Pariisi kommuuni
vallaslasteks kuulutanud. Huvitav, kuidas vene haritlaskond, kes on tuntud oma
neurasteenilise tõearmastuse poolest, säärastesse trikkidesse suhtub?»
«Ma võtan endale voli teile vastu vaielda,» alustas Fjodorov. «Mis trikk see on?
Bolševikel on küllaltki palju objektiivseid põhjusi pidada oma revolutsiooni Prantsuse
revolutsiooni järglaseks. Tahaksin teile, Boriss Viktorovitš, head nõu anda,. . Bolševikud
on meie ühised vaenlased, aga kui te ei soovi nende vastu võideldes vigu teha, mis neid
rõõmustaksid, siis ärge suhtuge kõigesse, mida nad iganes teevad, eelarvamuslikult. Me
seletame oma tagasihoidlikke saavutusi — meie organisatsiooni jõudude kasvu — muu
hulgas ka sellega, et meie vaatleme kõiki bolševike tegusid täiesti objektiivselt.»
«Nii võib lõpuks välja jõuda nende tunnustamiseni, ja see pole nüüd enam originaalne,»
tähendas Savinkov järsult — talle tuli taas Pavlovski hoiatus meelde.
«Mitte sinnapoolegi, Boriss Viktorovitš,» vaidles Fjodorov leebelt vastu. «Ma toon teile
ses suhtes ühe näite meie taktikast. Kogu haritlaskonnast on bolševike soosingu osaliseks
saanud üksnes see sõjaväelaste kildkond, kes niinimetatud sõjandusspetsialistidena nende
teenistusse astus. Neile on bolševikud üpris head elutingimused taganud. Meie aga
vajame samuti neid inimesi. Kuidas nüüd nende ja bolševike vahele kiilu lüüa — ei
maksa unustada, et haritud Vene sõjaväelased on enamasti apoliitiliselt meelestatud.
Võiks muidugi argumendiks tuua haritlaskonna kui terviku viletsa olukorra, kuid vene

172
haritlase individualism ja egotsentrism on ju üldtuntud. Ja lõpuks, kas bolševike soosiv
suhtumine haritud sõjaväelastesse ongi objektiivselt negatiivne nähtus? Millele me siis
rajame oma töö selle soosingualuse haritlastekihi hulgas? Enam kui lihtsale teesile:
endine polkovnik peab häbenema töölisklassi seast pärineva harimatu Vanka ees, kellest
on punane komissar saanud, valvel seista. Ja see tees osutus ilmeksimatult õigeks.
Mõistate, millest ma räägin?»
Savinkov kuulas ja mõtles, et Pavlovski kahtlustused olid ikkagi alusetud. Muhhini jutt
oli algusest lõpuni loogiline
258
ja toetus faktidele, mida Savinkov halvasti tundis. Just selles peituski peamine oht.
Savinkovi huvitas kõik, mida Muhhin — mees temale tundmatust maailmast — rääkis.
Ent kui raske oli Fjodorovile see teemalt teemale hüplev kõnelus! Näiliselt vesteldi küll
tühjast-tähjast, kuid iga minut varitses teda oht. Ta pidi sundimatult käituma ja rääkima
ning ühtaegu iga oma sõna hoolikalt jälgima, sest teemade virvarris võis ta unustada,
mida ta tunni aja eest oli öelnud, võis iseendale vastu rääkida või korrata midagi
ebatäpselt. Ega Savinkov ilma tagamõtteta säärast kaootilist kõnelust alustanud, ent
pärastpoole loobus ta Fjodorovi lõksuajamise mõttest; ta mõistis, et käesoleval juhul
oleks see meetod naiivne, ja mis peaasi — tema kahtlused olid juba peaaegu täiesti
hajunud. Tõsi küll, tema peas küpses juba Fjodorovi proo-vilepaneku plaan, kuid ta ei
teadnud veel, kas ta viibki seda ellu ...
Tasapisi pöörduti tagasi peateema juurde — kas Savinkov saab Fjodorovile «LD»
tegevuse asjus poliitilist konsultatsiooni anda? Fjodorov küsis seda otsekoheselt ja palus
niisama otsekoheselt vastata.
Savinkov vaikis kaua. Ta silmitses tolmunud mustast marmorist hauaplaati ja mõtles:
võiks ju kohemaid «ei» öelda, katkestada selle saladusliku «LD»-ga kõik sidemed ning
selle hinnaga hingerahu saada. Seda ta ei tee. Teine vastusevariant oli «jaa». Ent kas võib
üks aus mees poliitilist võitlust eemalt juhendada ning elu ja surma peale võitlevatele
inimestele kaugelt võõralt maalt vastutus-rikastes küsimustes nõu anda? See oleks
avantüür. Järelikult tuli valida kolmas tee — lükata lõpliku otsuse tegemine edasi ning
hoida ühise töökomitee kaudu, mille Fomitšov Moskvas oli loonud, ka edaspidi «LD»-ga
kontakti. Ent Savinkov mõistis ka seda, et ta ei tohtinud Sešenja ja Fomitšovi taoliste
esindajate abil «LD» juhtkonnaga läbirääkimisi pidada ja kontakti hoida. Nii võis kõik
nurja minna.
«Ma vastan teile täna õhtul,» ütles Savinkov ja tunnistas imestunult: «Teate, ma olen
väsinud.»
Fjodorov nägi, et tal oli tõepoolest väsinud, kurnatud nägu.
Savinkov tõusis.
«Kell kaheksa tulen ma teile hotelli järele, me sõidame kuhugi õhtust sööma ja jätkame
seal oma vestlust. Takso,
259
mis meid siia tõi, ootab teid, juhile on ette makstud. Istuge aga peale ja sõitke, kuhu
soovite. Ma jalutan siin veel natuke aega. Ma ei jäta teiega hüvasti...»
Fjodorov keeras juba peaalleele, Savinkov aga vaatas talle ikka veel järele. Tal oli nüüd
selle mehe proovile-paneku plaan lõplikult valmis ...
Taksojuht Korženevski istus pingil, kuid märkas juba eemalt, et Fjodorov tuleb
kalmistu väravast välja, ning tõttas auto juurde tagasi.

173
 Fjodorov istus tagaistmele, aga enne kui ta aadressi andis, juhtus naljakas lugu.
Taksojuht Korženevski kõrgele sinisele nokkmütsile oli laskunud mesilane, ja Fjodorov
ütles puhtmasinlikult vene keeles:
«Teil on mesilane mütsi peal.»
Taksojuht kahmas mütsi peast ja lõi mesilase sõrme-nipsuga minema. Nii sai Fjodorov
teada, et ta valdab vene keelt ja on muidugi Savinkovi käsilane.

Nagu kõik restoranid, nii ei sarnanenud ka õhtune «Tro-cadero» põrmugi päevase

«Trocaderoga» — kroonlühtrite valgel nägi ta märksa hubasem ja nooblim välja.
Kelnerid, kes hommikul olid unised ja loiud, olid nüüd justkui omandanud näitlejate lihvi
ning saalisid laudade vahel, tardunud naeratus hoolega raseeritud näol. Savinkov ei
istunud mõnusasse kaheinimeselauda, nagu hommikul, vaid valis ühe suurema laua.
«Orkestrist võimalikult kaugel...» ütles ta:
Teades, et ta õhtul restorani läheb, oli Fjodorov kauplusest valge tärgeldatud särgi ja
range tumesinise lipsu ostnud. Ta oli ka juuksuri juures käinud, misjärel tema habemetutt
viimaks ometi kindla kuju omandas: terav must kiil sobis hästi väikeste kikkis vurrudega.
Fjodorovi uut välimust nähes lausus Savinkov naerusui:
«Tüüpiline soliidse tšekiraamatu omanik...»
Niipea kui kelner tellimise vastu võttis ja ära läks, küsis Savinkov naeratades:
«Andrei Pavlovitš, mis teie õige nimi on?»
«Ma ei mõista teid ...»
«Mis teie nimi on? Päriselt!» kordas Savinkov juba tõsiselt.
«Andrei Pavlovitš. Aga ma ikkagi ei mõista...»
«Ja teie amet?»
260
«Ma ju ütlesin teile, Boriss Viktorovitš. Palun väga... Organisatsiooni «LD»
Keskkomitee liige, ametlikult aga olen ma ühe Nõukogude import- ja eksportkaubanduse
segafirma juriidiline konsultant.»
«Mida tähendab «segafirma»?»
«See firma on pooleldi riigi, pooleldi eraomand. Ühesõnaga, uue majanduspoliitika
sünnitis.» Fjodorov vastas rahulikult ja ennastvalitsevalt, nagu ikka, ta ei teinud
Savinkovi järsku tooni märkamagi, ehkki rahu säilitamine temalt suurt pingutust nõudis.
Savinkov nägi juba, et see ülekuulamine kukkus totralt välja, kuid jätkas siiski:
«Kas teie meelest pole rumal ja veider sõita Moskvast Pariisi nõu küsima asjus, mis on
Pariisile niisama kauged kui Moskva ise?»
«On küll. Meil oli sellest juttu. Sellepärast ma sõitsingi siia ilma Keskkomitee otsuseta,
kahe Keskkomitee liikme — enda ja Novitski — vastutusel.»
Fjodorov oli sääraste äkkrünnakute vastu ette valmistatud. Artuzov ütles Moskvas:
«Mida raudsemalt me ta oma legendi pihtide vahele saame ning sunnime teda nii
mõtlema ja tegutsema, nagu meil tarvis on, seda vähem jääb tal oidu ja enesevalitsemist
meie legendi võimusest väljarabelemiseks.» Artuzov soovitas sel puhul Savinko-vile
otsekoheselt välja öelda, et tema umbusklikkus on asjatu ja solvav.
«Ma ei mõista, miks te püüate minus provokaatorit näha. Kas poleks lihtsam öelda, et te
ei anna meile mingit konsultatsiooni? Ma sõidan ära ega riku enam teie kallist rahu.»
«Ma võtan teie nõuannet arvesse,» ütles Savinkov jahedalt, läbi hammaste.

174
 «Ärge pange pahaks, Boriss Viktorovitš,» jätkas Fjodorov usaldavalt. «Mul on rohkem
põhjust solvuda. Tõepoolest, mõelge järele, miks peaksin ma olema keegi teine, müte aga
see, kelleks ma end nimetan? Ma ei palu teie käest raha, ei kipu teie elu ega vabaduse
kallale. Ma lähen niisama targalt tagasi, nagu ma siia tulin, ja lool on lõpp...»
Aegapidi muutus nende vestlus jälle rahulikumaks, jutt voolas ühtlaselt, nii-öelda
plahvatusteta, täpselt plaani järgi...
Jah, legend, mille järgi luuraja elab ja tegutseb, on imeline
261
asi. Mõnikord mõeldakse talle välja terve elulugu, minevik, olevik ja — mis kõige
tähtsam — tulevik. Ta peab elama täpselt nii, nagu plaan ette näeb. Ja teiste tehtud
elulugu ei tohi luurajat nii-öelda ahistada, tal peab alati olema vaba ja loomulik
enesetunne, otsekui oleks see teiste tehtud elulugu päriselt tema oma.
Läbirääkimised, mida Fjodorov Savinkoviga praegu pidas, olid juba Moskvas hoolikalt
ette valmistatud. Fjodorov pidi Moskvas kavandatud skeemi täpselt järgima, kuid ta ei
tohtinud eriti närveerida, kui jutt skeemist kõrvale kaldub, ning pidi sellele kannatlikult
jälle õige suuna andma...
Kella kümne paiku hakkas publik restorani kogunema. Saali nurgas asuvasse suurde
lauda istus kärarikas meestekamp. Fjodorovile tundus, et sealt kostis mitte ainult
prantsus-, vaid ka venekeelset juttu, ja ta ütles seda Savinkovile.
«Teil on õigus. Need on vene monarhistijätised suurvürsti ja troonipärija Konstantini
lähikonnast,» vastas too ning lisas ohates: «Oo, vaene paljukannatanud vene talumees,
kes küll pole su turjal istunud!»
«Jah, kui juba sellest vaesest kannatajast jutt on...» alustas Fjodorov mõtlikult. «Kaks
meie Keskkomitee liiget hääletasid ainult sellepärast teiega kontaktiastumise vastu, et
nende arvates olete te valgevene talurahva kohutavates kannatustes süüdi. Mõlemad on
sealt pärit. Nad väidavad, et Valgevenemaa pole ei tsaari, ei sakslaste ega kellegi teise
võimu all säärast kohutavat julmust näinud. Ja seda kõike tehtud nii-öelda teie nimel. Kas
see vastab tõele?»
Savinkov läks näost punaseks, tal hakkas meelekohtades tuikama. Oli puudutatud tema
hella kohta — tema võit-lussalkade, eriti polkovnik Pavlovski salga julmutsemisi. Sadu
inimesi oli üles poodud, maha lastud, surnuks pekstud. Ja mine võta kinni, millal selleks
põhjust oli ja millal mitte...
«Jah, ma pean tunnistama, et mu võitlussalkade retkedel Venemaale ei saadud läbi
verevalamisteta, aga ma tahan, et te teeksite oma järeldused alles siis, kui te saate teada,
mis seal juhtus. Esiteks selgus, et retki alustati ettevalmistamatult. Neist võttis osa hulk
inimesi, kes bolševikke armutult vihkasid. Nähes, et sõjakäik nurjus ning
läänekubermangude äravõtmise asemel bolševikelt seisab
262
ees häbistav taandumine Poolasse, läksid nad marru. Saage aru, minu organisatsioon on
massiorganisatsioon, minu liikumine on massiline. Loomulikult leidub mu pooldajate
hulgas ka julmi inimesi ja neid, kes ei suuda end valitseda, aga on ka neid, kes lihtsalt
veel ei mõista, mis on tõeline poliitiline võitlus. Niisugustele inimestele sai see, mis
sõjaretkede aegu läänealadel juhtus, poliitika ja taktika kooliks...» Savinkov rääkis nii
veenvalt ja leebelt, nagu ta oskas, ise vestluskaaslast teraselt jälgides. Ta nägi, et
Fjodorov kuulas teda suure huviga, koguni osavõtlikult.

175
 «Jah, teil on õigus,» möönis Fjodorov. «Aga kui inimestel on kord juba mingi arvamus
välja kujunenud, siis on seda raske muuta. Teie mehed tapsid Gomeli all ühe meie
Keskkomitee liikme lihase venna, kes polnud punane, isegi mitte roosa.»
«Ajaloo eksisammud ... Poliitikategelased peaksid sellest aru saama...»
Saali lävele ilmusid kolm uut külastajat: pikakasvuline sportliku rühiga mees
neljakümne ringis, kuid juba silmatorkavalt hallinevate juustega, ja kaks noort ilusat
daami. Nad seisid ukse juures ja vaatasid saalis ringi, ülemkelner seletas neile midagi, ise
aupaklikult kummardades ja käsi vastu rinda surudes.
«Ega teil midagi selle vastu ole, kui ma oma sõbrad meie lauda kutsun? Paistab, et
mujal pole enam ruumi,» ütles Savinkov.
«Ma ei kuulnud veel vastust, mille te lubasite mulle anda.» Fjodorov vaatas Savinkovi
tõsise ja nõudliku pilguga.
«Küll te kuulete. Ma poleks neid kutsunud, aga nad vist märkasid mind ...»
Hallinevate juustega meest, kes kandis smokingit, tutvustas Savinkov Fjodorovile kui
oma vana tuttavat mister Reedsi, inglise ärimeest, keda huvitab Venemaa turg. Fjodorov
tundis tulnukas kohe ära Inglise luuraja Sidney Reilly — ta oli selle mehe fotosid näinud.
Üks daamidest — inglase naine — oli väikest kasvu, tal oli portselan-valge inglinäoke
suurte sinisilmadega ja ebatavaline nimi — Pepita. Teist daami, ilusat pikka brünetti,
hüüti Ljubov Jefimovnaks. Savinkov tutvustas teda kui Pepita sõbratari, kuid Fjodorov
taipas, et see on Derenthali naine, Savinkovi erasekretär. Nüüd oli selge, miks Savinkov
restoranis
263
suure laua valis — see üllatus oli ette planeeritud. Jäi vaid kindlaks teha, mis
eesmärgil...
«Issand, me segasime kindlasti teie asjalikku jutuajamist,» alustas Ljuba Derenthal,
Fjodorovile oma sinakasmustade särasilmadega otsa vaadates.
«Pole viga, pole viga,» naeratas talle Savinkov. «Kui võtta meestelt võimalus naiste
arutuid tegusid andeks anda, siis ei saaks nad ju enam oma kannatlikkust
demonstreerida.»
Eakas mustade vurrudega ülemkelner tõi menüü, ning Savinkov ja Reilly hakkasid
õhtusööki tellima. Mõlemad kaunitarid uudistasid üsna viisakusetult Fjodorovi. Savinkov
oli teda tutvustanud kui oma vana tuttavat ja võitluskaaslast Venemaalt, nii et nende
uudishimu oli täiesti mõistetav.
Kui ülemkelner lõpuks ära läks, alustas Savinkov daamidega mõnusat seltskondlikku
vestlust, ka see oli nähtavasti ette planeeritud, sest Reilly võttis viivitamatult Fjodorovi
käsile:
«Ma vaatan teid nagu viirastust — te tulite ju sealt.. .» -«Miks see nii uskumatuna
tundub?»
«Kohe seletan...» alustas Reilly ning silmitses Fjodorovi mõni hetk vaikides, uuris teda
varjamatult. «Venemaa on revolutsiooni ajast ja nõukogude võimu kehtestamisest saadik
muust maailmast kuhugi külma, peaaegu kosmilisse kaugusesse eemaldunud.»
«See kõlab ilusti, kuid Moskva—Varssavi rong sõidab täpselt sama kiirusega kui
tsaariajalgi,» vastas Fjodorov. «Ja meie naised ei maga sugugi kõik ühe teki all.»
«Seda rumalust pole ma kunagi uskunud,» vastas Reilly. «Aga milline on inimeste
elujärg Venemaal? Mul on äärmiselt tähtis teada — ma kavatsen mahutada oma säästud
kaubandusse Venemaaga.»

176
 Reilly päris üsna kaua, kuidas Venemaal asjad arenevad, ja Fjodorov nägi, et tema
vestluskaaslane oli suurepäraselt informeeritud. Ta pidi väga tähelepanelik olema, et
mitte mõnda viga teha.
«Ja mida te GPU-st arvate?» küsis Reilly ootamatult.
«See on meie ammuaegsete ja väga pikaleveninud vaidluste teema,» kostis Fjodorov
halvustavalt muiates ning lisas: «Ja niihästi nende vaidluste pikalevenimine kui ka see, et
ma nendest siin räägin, annavad teie küsimusele mingil määral vastuse.»
264
«Aga vahest on lugu vastupidi? Tšekistid jälgivad huviga teie vaidlusi ja ootavad vaid
teie esimest sammu neile ohtlikus suunas.»
Fjodorov vaatas üllatunult ja arusaamatuses inglase poole. Reilly oli äärmiselt jämeda
vea teinud — ta oli faktiliselt välja lobisenud, et ta teab Fjodorovi kuulumisest
Nõukogude-vastaste põrandaaluste hulka, teiste sõnadega — Savinkov on seda talle
öelnud. Ka üle Savinkovi näo libises pahameelevari, ja ta pöördus veidi liiga
demonstratiivselt daamide poole. Reilly taipas oma eksimust, ent ta ei näidanud seda
välja, vaid ütles:
«Juba ainuüksi see, et te härra Savinkoviga tuttav olete, peaks tšekistides suurt huvi
äratama.»
«Boriss Viktorovitši eest ma ei tea pead anda, aga mina küll pole ajalehtedes
kuulutanud, et ma teda tunnen,» vastas Fjodorov viisakalt.
Varsti pärast südaööd sosistas Fjodorov Savinkovile, et ta on väga väsinud ja tahaks
inglise kombe kohaselt — hüvasti jätmata — ära minna. Savinkov ütles seda kõigile
lauasviibijaile, kuid keegi ei hoidnud Fjodorovi tagasi.
Otsustati lahkuda. Savinkov palus kelnerilt arve. Koha-letõtanud ülemkelner tegi näo,
nagu olnuks tal hirmus kahju, et külastajad nii vara lahkuvad, ning kutsus neid öist
varietee-eeskava vaatama — seda kõike rääkis ta ükskõiksel pominal, külastajaid ukse
poole saates.
Hotell, kus Fjodorov elas, polnud kaugel, kogu seltskond tuli jalgsi teda saatma, ja alles
hotelli juures istuti taksosse.
Kui jõuti Reilly elukohta, väljus Savinkov koos temaga autost. Pepita Reilly jättis
hüvasti, Ljuba Derenthal aga jäi taksosse tukkuma. Mehed jalutasid veel ligi tund aega
kõnniteel ja ajasid vaikselt juttu.
«Mulle jättis ta hea mulje ...» ütles Reilly. «Kohe näha, et tark mees. Aga naiivsevõitu.
Just tema naiivsus tõen-dabki kõige kindlamalt, et ta on see, kelleks ta end nimetab. Ja
ma pean ütlema, ma pole kuulnud, et punaste luure Euroopas nii kavalaid trikke teeks.»
«Võib-olla on teie kõrvakuulmine töntsiks jäänud?»
«Mina küll veel ei kurda.»
«Kas te mõistate, kui tõsine see asi mulle on?»
«Ei mõista, sest te pole mulle öelnud, mis jõud selle mehe taga seisavad.»
«Ma ei tahaks eksida, veel vähem teisi eksitusse viia ...»
265
Mõni aeg kõnniti vaikides, ent äkki jäi Savinkov seisma ja ütles energiliselt:
«Ma ikkagi ei usalda teda korrapealt! Kontrollin kõik ise järele.»
«Kuidas te seda teha saate?»
«Väga lihtsalt! Ma panen ta just enne ärasõitu ootamatult proovile. Ja lisaks saadan ma
polkovnik Pavlovski kellelegi ette teatamata Moskvasse. Justament!»

177
 «Mis siis ikka, õnn kaasa, nagu teil Venemaal öeldakse,» lausus Reilly hüvastijätuks.
Savinkov istus autosse ning nägi Ljubat istme seljatoe najal kinnisilmi lebamas. Ta
naeratas õrnalt, kuid uuris teraselt Lj uba laugusid: kas Ljuba teeskleb või magab ta
päriselt? Kui auto sõitma hakkas, võpatas Ljuba, avas silmad, vaatas üllatunult ringi, ning
nähes Savinkovi enda kõrval, ohkas hingepõhjast ja valjusti:
«Issand, küll on raske juhti armastada...»
Savinkov kummardus tema kohale ja suudles tema kõrget valget laupa nagu ikooni. Siis
tõmbus ta istmenurka. Ta ei tahtnud jätkata, sest ta teadis juba, et Ljuba viib jutu kohe
ebameeldivale teemale — nende vahekorra ametlikule vormistamisele. «Ilma selleta ei
saa meie vahel kunagi midagi olla,» oli ta juba mitu korda öelnud, Savinkov aga ei
taotlenudki esialgu midagi enamat.
Millegipärast kujunesid tema vahekorrad kõikide naistega keerulisteks ja
närvesöövateks. Tema kaardil, mida hoiti Prantsuse luureameti seifis, seisis kirjas:
«Naiste vastu erootilist huvi ei tunne, kuid vajab neid oma suure auahnuse ja
enesearmastuse rahuldamiseks.» Küllap naised tundsid, et see nii oli.
«Mis mulje meie külaline teile jättis?» küsis Savinkov.
«Ta suhtub minusse halvasti,» venitas Ljuba kapriisselt. «Ta ei vaadanud mulle kordagi
silma. Muide, teie samuti...»
Savinkov vaikis, et Ljubal ei läheks korda juttu nende vahekorrale viia, ta tahtis, et
tema pea oleks praegu risust puhas — tal tuli täna äärmiselt tähtsaid otsuseid teha.. .
«Kuhu me sõidame?» küsis taksojuht uniselt.
Savinkov nimetas selle hotelli nime, kus Ljuba elas, ja kui takso peatus, aitas ta Ljuba
hoolitsevalt välja ning suudles hellalt tema käsi, või õigemini kindaid.
«Head ööd, mu õnn,» ütles ta, istus taksosse ja saatis Ljubale õhumusi.
266
Kodus hakkas Savinkov oma jutuajamisi «LD» esindajaga analüüsima. Ta pani enda
ette paberilehe, tõmbas sellele püstjoone, kirjutas üles paremale «poolt», vasakule —
«vastu» ning kandis neisse lahtritesse kõik tähelepanuväärivad üksikasjad, mis talle neilt
jutuajamistelt meelde olid jäänud. «Poolt» lahter täitus jõudsasti. «Vastu» lahtrisse aga
sattus kõigest kaks ülestähendust:
«Miks me varem ei teadnud, et «LD» olemas on?»
«Miks tšekistid «LD»-le ja tema naiivsele juhtkonnale märkimisväärseid kaotusi pole
tekitanud?»

Fjodorov ärkas hommikul enne kella seitset — uksele koputati. Päike oli juba tõusnud
ja paistis naabermaja karniisile, kus tuvid päikese käes mõnulesid, tiivad sorakil. Voodist
välja karates nägi Fjodorov seda aknast, ja millegipärast rahustas see teda kohe.
Koputus kordus.
Niipea kui Fjodorov võtit keeras, paisati uks lahti ja ta tõugati kõrvale; tuppa astus
energilisel sammul Pavlovski, kellele järgnes lüheldane laiaõlgne mees, suure nokaga
soni sügavale silmile tõmmatud.
Pavlovski keeras ukse lukku ja pistis võtme tasku.
«Mida see tähendab?» küsis Fjodorov ja suundus diivani poole, kus olid tema riided —
tema revolver oli püksitaskus.
Soniga mees jõudis temast ette ning lõikas tal tee ära.

178
 «Istuge laua taha,» käskis Pavlovski vaikselt, seistes teisel pool lauda, käsi vihmamantli
taskus.
«Me teadsime härradest savinkovlastest mõndagi, aga seda me küll ei teadnud, et te nii
madalale olete langenud ja nii odavaid trikke teete,» ütles Fjodorov vihaselt, läks kiiresti
laua juurde ja istus tugitooli. Kohe tajus ta, et soniga mees seisis tema selja taha.
«Võtke paber ja sulepea,» kamandas Pavlovski ning naeratas, nii et tema ühtlased
lumivalged hambad nähtavale ilmusid. «Teeme väikese etteütluse. Rutem, palun, meil
pole aega.»
Aimus, et teoksil on midagi arusaamatut ja ohtlikku, otsekui halvas Fjodorovi aju, ent
kohe hakkas see töötama. Pavlovskilt — see oli muidugi tema — võis oodata mida tahes.
Kuid mis võis möödunud ööl juhtuda? Miks otsustas Savinkov talle nii vajaliku «LD»
esindaja kõrvaldada?
267
Võis olla vaid üks põhjus: Moskvas tehti Zekunovi või Sešenjaga mingi viga ja ühel
neist avanes võimalus omadele välismaale ohusignaal saata ... Otsekohe võidakse ta siin
kõrvalises põiktänavas asetseva väikese hotelli üksildases toas vagaseks teha. Keegi ei
kuule lasku. Ja võib-olla nad ei tulistagi...
Fjodorov ei kavatsenud oma lootusetu olukorraga leppida, ta otsis palavikuliselt
pääseteed. Söösta akna juurde? Lüüa klaasid koos raamidega katki ja hüpata aknast alla?
Või vähemalt appi hüüda? . .. Kuid Pavlovski seisis tema ja akna vahel... Tormata
Pavlovskile kallale ... ja kasutades seda, et soniga mees ei saa sel silmapilgul tulistada,
kahmata Pavlovski käest relv? Pavlovski aga hoiab kogu aeg kätt taskus — ei jõua, ja
pealegi pole temaga hõlbus toime tulla ...
«Kirjutage,» käskis Pavlovski vaikselt.
Fjodorov kastis sule tindipotti ja tõstis pilgu Pavlovski poole.
«Jõudnud selgusele ...» hakkas Pavlovski tasa, kuid selgesti dikteerima, «et meie alatu
katse Venemaa juhti Savinkovi petta on läbi kukkunud, lõpetan ma oma elu enesetapuga.
Üksikasjad teeb Savinkov ise teatavaks... Allkiri — Moskva Tšekaa agent A. P.
Muhhin.»
Kirja tekst oli koostatud ilmselt nii, et see ajalehtedes sensatsiooni esile kutsuks.. . Kuid
kas nad tõepoolest sunnivad teda enesetappu sooritama? Annavad nad talle püstoli? Siis
ei taba esimene kuul mitte teda ... Aga nad võivad talle mürki anda ... Või lihtsalt
poomisnööri...
Ei, väljapääsu ei olnud.
«Ma ei kirjuta sellele alla,» ütles ta ja pani sulepea käest. «Ma pole tšekist ega taha ka
tšekistina surra. Tegutsege, allkirja te minult ei saa.»
«Te peate alla kirjutama,» lausus Pavlovski rahulikult ja vaikselt, poosi muutmata.
«Ärge raisake aega, palun teid. Midagi ei saa enam muuta.»
«Te olete igavesed idioodid!» hüüdis äkki Fjodorov ja kargas püsti. «Me teadsime teist
paljugi, aga et te nii häbiväärseid lollusi teete, seda me küll ei teadnud! Tšekistid ei oska
nii head reklaami, kui teie neile teha kavatsete, uneski näha! Mõelge ometi — tuleb välja,
et tšekistid on jõudnud Pariisi ja tunginud kontrrevolutsiooni kõige pühamasse paika,
Savinkovi enda juurde! Kas te mõistate, mida te teete?»
268
Fjodorov vahtis Pavlovskit maruvihase pilguga, tollel aga ei liigatanud ainuski
näolihas. Fjodorov astus sammu lauast eemale ning silmas soniga mehe rahulikku nägu.

179
Hetk enne mõrva ei saa inimene nii rahulik olla. Ja siis taipas Fjodorov, et see on vaid
vilets kometimäng...
Ta haaras sule ja kirjutas ruttu:
«Härra Savinkov! Ma tegin oma elu kõige hirmsama vea, hakates Teiega kontakti
loomise initsiaatoriks. Nähtavasti tundis enamik mu kolleege, kes rääkisid Teie liikumise
degradatsioonist, Teid ja Teie võitluskaaslasi paremini kui mina. Kahetsen sügavalt oma
väärsammu. Elagu vaba Venemaa, loodetavasti leiab ta endale väärilise juhi!
Muhhin.»

Fjodorov kirjutas ka sellele kirjale'alla, mille Pavlovski talle oli dikteerinud, kuid jättis
sõnad «Tšekaa agent» kirjutamata ning viskas sulepea lauale.
«Valmis! Tegutsege, härrased! Midagi muud teil minult oota ei ole!»
Pavlovski võttis kirja, luges seda — Fjodorovile tundus, et mitte eriti tähelepanelikult
—, murdis neljaks kokku ja pistis tasku. Tema ilus nägu jäi seejuures täiesti liikumatuks,
sealt oli võimatu midagi välja lugeda. Seejärel väljus ta sõna lausumata, ja tema kaaslane
järgnes talle.
Fjodorov istus ikka veel aluspesuväel laua taga. Ta kuulis väljast auto vihast turtsatust
ja ärasõidupõrinat. Hotellis valitses hommikune unine vaikus ...
Fjodorovil oli mingi kummaline, õõnes tunne ja tema meelekohad valutasid ägedalt.
Oleks tulnud voodisse heita ja veel natuke magada — kell üheksa hommikul seisis ees
viimane kohtumine Savinkoviga, ja ta pidi vormis olema. Kuid ta ei suutnud enam
voodisse heita — ta sundis end võimlema, hõõrus end kareda käterätikuga, ajas habet, ja
kell seitse polnud tal hotellitoas enam midagi teha. Ta võis kuni kella üheksani Pariisis
ringi uidata — tont võtaks, ta polnud ju linna veel näinudki! .. .
Ta väljus hotellist ja peatus, pimestatuna päikesekiirest, mis ühe maja ja kiriku vahelt
läbi tungides otse tema jalge ees tänava kiviparketil kuldseks rajaks sai. Ta sammus
mööda seda rada edasi. Ent järgmisel hetkel mõtles ta juba sellest, kuidas Savinkoviga
pärast tänast juhtumust käituda.
269
Viimane kohtumine Savinkoviga pidi aset leidma kell üheksa. Mööda hommikuse
Pariisi tänavaid jalutades mõtles Fjodorov kõik hästi läbi ning otsustas, et ta ei lähe
kokkulepitud kohtumispaika, vaid pöördub hotelli tagasi — huvitav, mida Savinkov siis
ette võtab? Ent kui kella üheteistkümneks midagi ei juhtu, siis läheb ta ise Savinkovi
juurde. Tal oli juba kella kahesele Varssavi rongile pilet ostetud.
Kell üheksa kakskümmend kutsus portjee Fjodorovi telefoni juurde, ja ta tundis kohe
ära Savinkovi hääle.
«Mis juhtus? Miks te ei tulnud?» küsis Savinkov ning jätkas kohe käskival toonil: «Mu
sekretär sõitis teile taksoga järele, palun tulge välja, tal pole sünnis hotelli minna.»
Ja ta pani vastust ootamata toru hargile, nähtavasti ei soovinud ta vastuvaidlemist
kuulda.
Ljuba Derenthal oli heas tujus ja vadistas kogu tee muretult. Kuuldes, et Fjodorov on
naisemees, küsis Lj uba, kas tal on naisele kingitus ostetud.
«Ei ole veel mahti saanud,» kostis Fjodorov.
«Kohe teeme selle heaks, andke mulle raha, ja sellal, kui te Boriss Viktorovitšiga
hommikust sööte, toon ma kingituse ära; ma tean, mida talle osta ...»
Ljuba laskis Fjodorovi «Trocadero» ees autost välja ja sõitis kingitust ostma.

180
 Savinkov oli äärmiselt viisakas ja näis rusutuna. Kui Fjodorov laua juurde tuli, tõusis
Savinkov püsti, surus väga kõvasti tema kätt ja alustas, Fjodorovi kätt peost laskmata:
«Ma tean juba, mis juhtus, ja see kurvastab mind väga. Aga mind kurvastaks veel
rohkem, kui te väärarvamusele jääksite. Lubage, ma seletan teile kõik, Andrei Pavlovitš.»
Nad võtsid teineteise vastas istet ja Fjodorov ootas vaikides.
Savinkov läitis tõtlikult sigareti, tema nägu jäi ikka niisama murelikuks.
«Ma loodan, te märkasite, et ma ei öelnud «pahandab», vaid «kurvastab»,» sõnas ta.
«Ma ei salga, see oli pööraselt inetu lugu. Polkovnik Pavlovski. .. Ah, kui ütlemata raske
on seda võõrale seletada! Teil aga on seda veel raskem mõista, andestamisest rääkimata.
Saate aru, Pavlovski on valmis minu eest hetkegi kõhklemata oma elu andma. Ja talle
tundub kogu aeg, et mind ähvardab oht. Tunni aja
279
eest tuli ta minu juurde, rääkis mulle kõik ära ja andis mulle need ...» Savinkov pani
Fjodorovi ette kaks tuttavat kirjalehte.
«Kui te tahate, palub Pavlovski teie käest vabandust. Elupõlisel ohvitseril on seda küll
uskumatult raske teha. Aga ma käsin, ja ta teeb seda. Tahate?»
«Minu meelest pole mitte see kõige olulisem, hoopiski mitte,» ütles Fjodorov vaikselt
ja väga tõsiselt. «Kõige kurvem on, et halvimad iseloomustused, mis meil.Moskvas teie
meestele kunagi on antud, leidsid täiel määral kinnitust. Armetu avantürism, armetu ja
närune. .. No öelge, kuidas ma pean sellest loost oma kolleegidele rääkima? Kas nagu
elupõlise ohvitseri hüsteerikahoost? Või kuidas?»
«Minu arust ei maksa sellest üldse rääkida,» vastas Savinkov. «Peaasi, et meil olid
kasulikud läbirääkimised.»
«Ei, lugupeetud Boriss Viktorovitš, meil pole kombeks Keskkomitee eest midagi
varjata. Ja lõpuks pean ma teile veel ühe küsimuse esitama, mis kerkis meil Keskkomitee
koosolekul, kui arutati teiega kontaktiastumise võimalust.»
«Ma olen valmis mis tahes küsimusele vastama,» elavnes Savinkov.
«Teate, millest mul täna hommikul kahju oli? Et mul pole oma Azefi, kes mind ohtude
eest kaitseks.»
Savinkovi kaame nägu omandas hallika varjundi, tema silmad tõmbusid vidukile ja
neisse ilmus tuhm vihahelk.
«Ma ei saa teist aru, härra Muhhin,» ütles ta ähvardavalt.
«Te saate minust väga hästi aru,» vastas Fjodorov väsinult. «Ega meie pole esimesed,
kes imestavad, kuidas te küll politseiprovokaator Azefi silma all tegutsedes kordagi
tõsiselt politsei küüsi ei sattunud, ja kui see Sevastoopolis viimaks juhtus, siis õnnestus
teil lausa fantastilisel kombel kindlusevanglast otse Rumeeniasse pageda.»
«Ja lõpuks,» haaras Savinkov ägedalt jutuotsa, «miks saadeti Ivan Kaljajev tapalavale,
aga mina, tema kaassüüdlane suurvürsti tapmises, kirjutasin sellest raamatu ja teenisin
sellega veel rahagi? Jah?»
«No näete!» muigas Fjodorov. «Teil on kõik ütlematagi selge...»
«Mulle on kõrgeim kohus — parteikohus!» hüüdis Savinkov pateetiliselt. «Ja see kohus
mõistis mu õigeks, tunnistas kõik nood jälgid süüdistused alusetuiks. Muide, ka vii-
271

mase süüdistuse — ma olevat Azefil nimme põgeneda lasknud, selle asemel et teda
partei käsul hukata.»

181
 «Jah, meil oli ka sellest juttu,» tähendas Fjodorov.
«Võtke siis koos oma kolleegidega teadmiseks, et ma esseeride parteist alles pärast seda
välja astusin, kui kõik minu vastu tõstetud süüdistused ametlikult alusetuiks olid
tunnistatud. Poleks seda tehtud, siis oleksin ma endale kuuli pähe lasknud...»
Savinkov hakkas kohvi jooma, ja Fjodorov nägi, et tema käsi, mis hoidis kohvitassi,
värises — ta oli äärmiselt vihane ja solvunud. Tema piklikud paistes laugudega silmad
olid peaaegu kinni, ja äkki ilmus tema näole kanna-tajailme. Fjodorov vaatas teda ja
mõtles: «Kas tõesti see kõik on näitlemine? Siis on temas küll suur näitleja kaotsi
läinud.»
Fjodorov ootas pisut ja võttis siis kella vestitaskust.
«Mul on juba aeg minema hakata,» ütles ta, kuid ei kiirustanud lauast tõusma; ta ootas,
et Savinkov ütleb pärast juhtunut midagi olulist. Peab ütlema! Fjodorov ootas, ja tema
nägu ei ilmutanud ei kaastunnet, viha ega hukkamõistu, ta oli väga rahulik ning otsustas
kuni äraminekuni vaikida.
Savinkov aga põrnitses tühja kohvitassi, nagu oleks ta soolasambaks tardunud. Äkki
lükkas ta tassi järsu liigutusega eemale ning lausus tähtsalt ja mornilt:
«Ma tahaksin teile kasulik olla. Ja peaasi — Venemaale. Ausalt öeldes olen ma teie
organisatsioonist väga huvitatud. Minu lipukirjaks on praegu — kõik jõud üheks löögi-
rusikaks koondada! Kuid mul pole õigust Venemaast kaugel ülimalt vastutusrikkaid
poliitilisi otsuseid teha, ma pean sealseid probleeme ja võimalusi lähemalt tundma
õppima. Kahjuks on mul praegu hirmus palju tegemist. Aga ma mõistan, et viivitada ei
tohi, ja juba lähemal ajal saadan ma oma usaldusmehe Venemaale. Eriti usaldusväärse
inimese.»
Nad jätsid hüvasti.
Ljuba tõi kingituse vaksalisse järele. Tõenäoliselt tahtis Savinkov sel kombel
kontrollida, kas Muhhin tõepoolest ära sõidab ...
272

KAHEKÜMNE TEINE PEATÜKK

Rong jõnksatas kramplikult ning peatus Varssavi vaksali katuse all. Fjodorov silmitses
kardina varjust perrooni, tal polnud väljumisega kiiret. Teda huvitas, kas Poola ohranka
agendid ootavad teda. .. Võib-olla see prussakavurrudega vägimees, kes vagunist
väljujaid kurjalt põrnitses? Ei, ta läks niisama kurja näoga ühele väikesele naisterahvale
vastu, kaelustas teda, ja nad hakkasid mööda perrooni edasi minema . . . Rongiootajate
summ harvenes ruttu.
Fjodorov võttis oma kohvri ja väljus vagunist. Kohe -märkas ta eespool üht pika halli
palitu, kedride ja lameda kaabuga meest ajalehekioski varju vilksatamas.
Piletikassa ees tuli tal järjekorras seista. Vilnosse läks esimene rong poolteise tunni
pärast. Sellega Fjodorov kavatseski sõita. Ta pidi võimalikult ruttu üle piiri saama, et
Savinkovi revident, kelle saabumist oli karta, temast ette ei jõuaks. Vilnos nägi tema
tegevuskava ette ainult kapten Sekunda huvi lõkkelepuhumist.
Ilm oli vihmane, tolmuste akendega piletimüügisaal oli hämar ja lõhnas märgadest
riietest. Järjekorras seisjad olid halva ilma tõttu mornid ja sõnaahtrad. Seda parem —
keegi ei hakanud tema käest midagi pärima. Lameda kaabuga mees läks rongide
sõiduplaani juurde ja hakkas seda uurima. Fjodorov nägi, et tal oli haiglane kollakas
jume.

182
 Kui Fjodorov restorani läks, järgnes kollaka jumega mees talle otsekohe. Ta istus saali
teise nurka ja puges ajalehe varju. Oli selge, et Poola ohrankale oli Fjodorovi saabumisest
teatatud ...
Vilnos võttis Fjodorovi vastu kapten Sekunda ise. Ta teadis täpselt, kus vagunis
Fjodorov istub, kuid seisis nimme perrponi lõpus ja tegi niisuguse näo, nagu huvitaksid
teda üksnes kaunid daamid. Ta silmas Fjodorovi juba kaugelt ja läks endale pöialt hoides
talle vastu.
«Kui kena see teist on!» rõõmustas Fjodorov kaptenit nähes.
«Meie kohus on viisakas olla ...» Kapten Sekunda võttis Fjodorovi kohvri enda kätte.
Ametisõitudeks üüritud voorimees sõidutas nad ühte erakorterisse, mida ilmselt kasutati
konspiratiivkohtumis-teks — paistis, et siin ei elatud, ehkki korter oli maitsekalt ja üsna
kalli mööbliga sisustatud.
273

«Tundke end siin nagu kodus, te jääte ju mõneks ajaks meie juurde Vilnosse elama?»
küsis Sekunda.
«Ma tahaksin juba täna üle piiri minna,» ütles Fjodorov otsusekindlalt ning lisas
kohmetult naeratades: «Teate... mul.. . ootab naine .. . juba lähemail päevil last.» . «Oo!»
hüüatas Sekunda arusaavalt, vaatas kella ja tõusis. «Kui nii, siis lubage . .. ma lähen
telefoneerima.» Kapten Sekunda tuli kümne minuti pärast tagasi. «Kõik on korras. Ma
leppisin linna sõjaväekomandan-diga kokku, ta annab oma auto. Ametiasjust me enam ei
räägi. Kuidas te Pariisis aega veetsite? Loodan, et igati huvitavalt? Kas me ei võtaks
Pariisi auks napsi?»
Kapten Sekunda otsis puhvetikapist konjakipudeli ja napsiklaasid, nad jõid Pariisi auks.
Seejärel hakkas Sekunda, kuigi ta ise oli öelnud, et nad enam ametiasjust ei räägi, just
nimelt ametiasjust rääkima.
«Mulle tehti ülesandeks teile andmete eest, mis te tõite, tänu avaldada,» ütles ta
pidulikult, hoolega jälgides, kuidas Fjodorov selle tänuavalduse välismaalastelt, keda
«LD» ei salli, vastu võtab.
«Ma annan teie tänu meeleldi edasi neile, kellele see määratud on, härra Sešenjale ja
härra Zekunovile,» vastas Fjodorov kuivalt. «Mina olen vaid käskjalg ja pakikandja, mul
on selles asjas õige vähe teeneid.»
«Pan Muhhin! Teeme selle asja ükskord klaariks!» sõnas Sekunda imallahkesti. «Ma
tean, kui raske kõnelus mul teiega ees seisab! Ütlesin seda Varssavis oma ülemusele, aga
kahjuks kästi mul siiski teiega sellest rääkida.» «Minu arvates on meil kõik klaar ...» «Te
teate väga hästi, mida ma mõtlen. Me ju näeme, kuidas Sešenjalt saadavad andmed teie
koostöö algusest saadik on muutunud. Me saame väga hästi aru, miks. See
on teie teene.»
«Ei,» tõrjus Fjodorov. «Ei ole.» «Siis teie organisatsiooni teene?» «Võib-olla,» muheles
Fjodorov.
«No näete! Sellest me peamegi rääkima, pan Muhhin!» haaras kapten Sekunda
rõõmuga sõnast kinni. «Olgu teil seal grupp inimesi, kes meie väikest Poolat aitavad —
Poola tahab ju vaid üht: andmeid surmaohust, mis teda iga hetk ähvardab. Meie aga
aitame teid igati. Kas te siis ei tunne kaasa meie rahvale, kes ihuüksi bolševistliku
274

183
 kolossi vastas seisab? Ma kordan, ma ei taha ju muud, kui oma surmavaenlase
plaanidest vähemalt midagi teada. Et me poleks sunnitud hoopi pimesi, jõuetuina vastu
võtma, vaid võiksime seda teha, relv käes, nagu poolakatele sünnis! Ma tean, te olete
bolševike vaenlased nagu meiegi. Me oleme lihtsalt kohustatud koos töötama!»
«Minu meelest on see küsimus meil alatiseks selgeks tehtud!» lausus Fjodorov jahedalt
ning tahtis tõusta.
«Oodake!» hüüatas Sekunda kohkunult. «Te saite minust valesti aru, pan Muhhin.
Koostööst rääkides mõtlesin ma elle all nii-öelda ideelist, teoreetilist koostööd ... meil on
u sama idee...»
«Meil ei saa sama ideed olla,» vaidles Fjodorov väsinult vastu. «Teie ideed puudutavad
teie Poolat, meie omad — meie Venemaad. Ja kui teil ongi meie Venemaa kohta mingeid
ideid, siis on need kindlasti meie ideedele vaenulikud — me teame, Poola himustab
iidsest ajast meie lää-nealasid.»
«Jumalapärast, ei!» hüüdis Sekunda. «Ma pidasin silmas ainult härraseid bolševikke!»
«Bolševikud on samuti tervenisti meie siseasi, pan Sekunda,» katkestas Fjodorov teda
ja jätkas: «Ma ju seletasin teile, et ma olen meie Keskkomitee ainuke liige, kellele teie
huvid lähedased on. Teie õnn, et ma pooldan vähemuse arvamust ja selle vähemuse
hulgas leidub koguni inimesi, kes on nõus teiega koostööd tegema. Nende käest saadigi
andmed, mis Šešenja ja Zekunov teile saatsid.»
Kapten Sekundal läks hirm pikapeale üle, ta kuulas pan Muhhinit suure huviga — pan
Muhhin kinnitas täie selgusega seda, milles kapten ennegi kindel oli — muidugi mõista
poleks Sešenja ja Zekunov ise nii tähtsaid andmeid hankida suutnud. Tont võtaks, kolonel
Miedzinskil oli Vist õigus: see uhke pan Muhhin juba töötabki meie käskjalana, ja eks iga
algus, nagu öeldakse, ole raske. Kuid siiski seisis selle jutuajamise kõige raskem ja
ohtlikum moment alles ees. Sekunda puudutas masinlikult oma lumivalge mundrikuue
vasakpoolset taskut.
«Andke mulle andeks, pan Muhhin,» naeratas ta võluvalt ja tagasihoidlikult. «Ärge
olge minu vastu liiga vali, ta pole ju lõppude lõpuks poliitik, vaid sõjamees. Järelikult on
mu kohus ennekõike käsku täita.» Kapten tõmbas Sugavalt hinge ja ütles: «Me
tahaksime, et inimesed, kes
275
meid aitavad, ei peaks seda jumalamuidu tegema, nad polnud ju kohustatud lihtsalt
heast südamest, nii-öelda kuns-tiarmastuse pärast meie heaks töötama, he-he ...» Kapten
sai aru, et tema naer oli kohatu, ning püüdes asja heaks teha, lausus liigagi karmilt: «Mul
kästi meie abimeestele viissada dollarit üle anda...» Ta tõmbas kähku hoolikalt pakitud
rahapataka taskust ning pani Fjodorovi ette lauale. «Mul kästi teile teatavaks teha, et teie
kaaslased saavad ka edaspidi iga kuu niisama suure summa, ja ikka dollarites. Meie
kõrgem juhtkond rõhutab, et teie abi on eriti hinnatav.»
Fjodorov vaikis, piinates Sekundat, kes pidi kuidagiviisi
seda rusuvat pausi täitma.
«Lõppude lõpuks . .. ausalt öelda,» ebales Sekunda, «me kardame seda neetud punast
Venemaad nii väga... nii väga, et.. . Ma ise kardan teda hirmsasti...» Tegelikult kartis ta
praegu vaid üht — et Fjodorov raha vastu ei võta.
Rahapatakas lebas Fjodorovi ees laual, ta ei visanud seda põrandale. Viimaks sirutas ta
käe ja võttis raha vastu...

184
 Varahommikul astus Fjodorov Lubjankal GPU uksest sisse. Tunnimees tõusis teda
nähes laua tagant püsti — Fjodorov tundis seda hiljaaegu laevastikust tulnud noormeest
ja naeratas talle.
«Teie lubatäht, kodanik,» ütles noormees karmilt.
«Mis luba? Ma olen Fjodorov. Vanem-operatiivvolinik. Oled ära unustanud?»
Noormees tunnistas Fjodorovi, tema näost polnud näha, kas ta tundis Fjodorovi ära või
ei tundnud.
«Nõutage endale luba...» ütles ta kõhkleva häälega.
Ei jäänud muud üle, kui lubadebüroosse minna. Pahandada polnud mõtet. Või ehk
ainult iseendaga, — kes tal käskis nii hästi härra Muhhiniks ümber kehastuda! Ka
maja komandant ei tundnud teda algul ära, uuris teda hulk aega ja laksutas keelt.
Viiendal korrusel oma osakonda minnes nägi Fjodorov eemalt tuttavat rässakat kuju —
noor tšekist Vasja Pudin käis toast tuppa, aurav ämbrine vaskteekann käes. Tähendab,
täna oli Vasja kord kõigisse kabinettidesse hommikust teed viia.
276
Vasja läks viiekümne neljandasse tuppa, Fjodorov ei läbenud oodata ning järgnes talle.
Selles toas töötasid operatiivvolinikud Gendin, Speranski, Pahhomov ja Kulemin. Nad
kallasid teed ega märganud kohe Fjodorovi. «Vaata-vaata, kes siia ilmus!» hüüdis äkki
Gendin. Tuba kogunes rahvast täis, otsekui oleks salasignalisatsioon nad kokku kutsunud;
Fjodorov piirati ümber. Ei, ei, töökaaslased ei pärinud tema käest midagi, kõik teadsid,
mis reis tal seljataga oli. Nad lihtsalt vaatasid teda — elusat, tervet ja neile tuttavast
Fjodorovist nii erinevat —, ning tundsid juba üksnes tema nägemisest suurt rõõmu. «Ega
teil mingeid põrutavaid uudiseid ei ole?» küsis jodorov. «Muust räägime hiljem, kui mul
on ülemustele aporteeritud.»
Artur Hristianovitš Artuzov jõi parajasti teed nagu kõik teisedki, ja laskis pilgul
«Pravdast» üle käia. Tema muidugi teadis juba Fjodorovi tulekust, kuid nähes Fjodorovi
abinetti astuvat, ei karanud ta püsti, tema näost ei paist-ud rõõmu ega üllatust.
«Jõudsite tagasi?» küsis ta argipäevasel toonil.
«Muidugi,» muheles Fjodorov.
«Täiesti loomulik,» möönis Artuzov. «Ma panin kella lauale, vaatasin, millal te arvate
heaks ülemust oma visiidiga austada...»
Fjodorov tundis Artuzovit ülihästi ja sai aru, et Artuzov teeb nalja, kuid ei suutnud
niisama tõsiseks jääda; ta naeratas.
«Kui ma ehk solvasingi ülemust, siis kõigest paariminutilise ooteajaga,» ütles ta.
Artuzov tuli kärmesti laua tagant välja ning kaelustas Fjodorovi kõvasti. «Pääsesite
terve nahaga!» «Nagu sedamoodi jah...»
Artuzov vaatas Fjodorovile kaua hellalt otsa, siis tõukas : tema kergelt eemale, tõttas
laua juurde tagasi ja haaras lefonitoru.
«Feliks Edmundovitš? Fjodorov saabus! Silmapilk!» Ta kahmas Fjodorovil käest kinni
ja hakkas teda ukse oole tirima.
«Joostes! Pidage silmas, ülemusi on ohtlik solvata...» naeris Artuzov kõlavalt.
Dzeržinski, Menžinski ja Artuzov olid kokku leppinud, et nad ei esita Fjodorovile
mingeid küsimusi — las ta
277
jutustab kõigest järgemööda. Kuid kõik nad tegid kogu aeg mingeid märkmeid: oli
ilmne, et pärast esitavad nad hulga küsimusi...

185
 Kui Fjodorov teatas, et ta oli Poola luurelt viissada dollarit saanud, ja pani rahapataka
Dzeržinski ette lauale, vaatas Feliks Edmundovitš hämmeldunult kord raha, kord
Fjodorovi, kord Menžinskit ja Artuzovit, ning pahvatas äkki valju häälega naerma. Ta
võttis telefonitoru ja ütles numbri.
«Rahanduse rahvakomissar?» küsis ta, ja tema silmad särasid kelmikalt. «Teid tülitab
keegi Dzeržinski. Tere, seltsimees rahvakomissar. Ma tahaksin teile meelde tuletada,
kuidas ma kord pisarsilmil palusin, et te ühe tähtsa asja jaoks kas või kakssada dollarit
annaksite. Teie aga andsite, samuti pisarsilmil, seitsekümmend viis. Ja lubasite tuleval
aastal veel sada dollarit anda, kui sõda ei tule. Aitüma sellegi eest, nagu öeldakse.
Nõndaks, aga enam me teie dollareid ei vaja! Mul on nüüd dollareid omast käest, võtta.
Mis? Ei, kulla seltsimees, ei lähe läbi! Mina oma ( dollaritest teie rahvakomissariaadile
aru ei anna. Aga kui te kitsikuses olete, tulge meile, eks me siis laena teile neli-
viiskümmend dollarit.» Dzeržinski pani naerdes telefonitoru hargile. «Nägite? Ta ütles:
«Te olete kohustatud valuuta riigile andma.»» Dzeržinski vaatas äkki Fjodorovile
küsivalt otsa. «Aga mida me nende dollaritega õigupoolest peale hakkame?»
Alles hilisõhtul jõudis Fjodorov koju. Kui Anja avas talle ukse, kaotas ta äkki pea,
seisis piida najal ja vaikis.
«Mis on, Andrjuša, oled sa tummaks jäänud või oled purjus? Mis sul viga on?»
Anja võttis tal käest kinni ja viis ta tuppa.
Fjodorov pani kohvri käest, vaatas oma kitsukeses toas ringi ja silmitses Anjat. Anja
hoidis käsi sitsist kodukleidi taskutes ja tiris kleiti ettepoole, et kõht vähem esile tükiks.
«Anjake, kallis, küll sa oled paksuks läinud! ...» ütles Fjodorov üpris mõtlematult, kuid
ei loobunud ka nüüd luureoperatsiooni jaoks kätteõpitud aeglasest kõnemaneerist, mida
Anja kohe üllatunult märkas.
«Pole viga, varsti olen jälle kõhn,» ütles ta solvunult.
Fjodorov läks tema juurde, kaelustas ja kaisutas teda.
«Anna andeks, kallis. Sa oled ju ikka andeks andnud. Ma ei saa sulle öelda, mida ma
öelda tahaksin... Ei
278
oska.. .» Ta suudles naise nägu, silmi, juukseid. «Mõtlesin, et koju jõudes räägin sulle
kuldseid sõnu... Võta näpust.. . Anna andeks, Anjake ...»
Anja tõmbus mehest eemale ja vaatas talle ärevalt otsa.
«Kuule, miks sa nii imelikult räägid, nagu oleks sul tropp suus — iga sõna tuleb
vaevaga üle huulte...»
«Ma olen Pariisis rääkimisest võõrdunud, Anjake,» naeris Fjodorov. «See läheb üle ..
.Ah jaa! Ma tõin sulle kingituse! »
«Tohoh? Palun ära luiska. Niisugust asja pole meil veel juhtunud ...» Anja hakkas
samuti naerma.
«Kui ei ole, siis nüüd juhtub!» Fjodorov võttis kohvrist ja rullis lahti väga ilusa käsitsi
tikitud salli. «Noh?»
Anja võttis salli ettevaatlikult vastu, nuusutas teda millegipärast, tegi äkki oma täidlaste
kätega sujuva kaarja liigutuse, heitis salli õlgadele ja tõmbas nurgad ilusti sirgu. Ta
silmitses end peeglist.
«Oi, kui ilus, Andrjuša! ... Vaata! . ..» Ta lõi salli lahti ja keeras end aeglaselt ringi.
Fjodorov läks ligemale, naine süleles teda ja heitis salli üle tema pea . . .
Kui nad õhtust istusid sööma, küsis Anja, kuidas reis läks.

186
 «Polnud kuigi huvitav. Me sõitsime Pariisi pehmeistme-lises vagunis ja ma magasin
teel kogu oma aastase väsimuse välja ...» alustas Fjodorov luiskelugu.

KAHEKÜMNE KOLMAS PEATÜKK

Pärast Fjodorovi tagasitulekut Pariisist jõudis operatsioon niisugusesse faasi, kus oli
Savinkovi kord käiku teha. Tšekistid teadsid, kuidas Fomitšovi kontrollretk oli lõppenud,
ja see tegi neid rahutuks. Savinkov võis tema käest midagi kahtlustäratavat välja
pinnida... Ja lõppude lõpuks oli Savinkov ise lubanud oma usaldusmehe Venemaale
saata, selleks tuli valmis olla, igatahes ei tohtinud tema tulekut maha magada.
Ooteloleku päevad olid tšekistidele vaata et pingutava-madki kui tegutsemispäeväd.
Kui inimestel tööd on, siis hoiab see neid tegevuses ja koguni dikteerib neile mõnikord,
mida teha. Ent väga raske on olla, kui päevade kaupa
279

midagi ei juhtu, sina aga pead iga silmapilk kõigeks valmis olema.
Savinkovil oli Zekunovi ja Sešenja aadress ja parool. Zekunovi peale oli Fjodorov
kindel. Šešenjaga oli lugu palju ohtlikum, ehkki tema naine Saša oma uue rolliga nii-
öelda käigu pealt oli kohanenud. Väärtasjade eest, mis ta kaasa oli toonud, anti talle
Nõukogude raha, ta sisustas selle eest oma korteri, ostis vanaaegse mahagonipuust
mööbli. Talle meenus, et tal on Valgevenemaal sugulasi, ta kirjutas kodukülla ja ootas
nüüd oma nooremat õde Moskvasse, kavatsedes teda endale tasuta teenijaks jätta. Ta oli
juba töökohagi leidnud — ta sai restorani «Aurora» öiseks administraatoriks. Saša oskas
tõesti igas olukorras imehästi kohaneda. Isegi Sešenja koostöösse Tšekaaga suhtus ta
üsna rahulikult, eriti kui Sešenja talle seletas, et muidu oleks teda ähvardanud
mahalaskmine, mille ta oli kuhjaga ära teeninud. Tšekistid tundsid Sešenja pärast rohkem
muret kui tema naise pärast. Ta oli pööraselt õnnelik, et Saša tema juures on, lootis
salamisi, et mahalaskmise oht on juba möödas, ja kartis seda enam oma õnnest ilma
jääda. Kui talle ettevaatlikult mõista anti, et välismaalt võib saabuda revident, kusjuures
pole võimatu, et see on Savinkov ise, läks ta näost lubivalgeks. Oli ilmne, et ta kartis
kohtumist võitluskaaslastega «sealtpoolt». Tšekistidele tegi muret, kas ta kannatab
niisugust kohtumist välja...
Saša, kes oli juba operatsiooni kaasa tõmmatud, kinnitas, et temaga koos olles tuleb
tema mees kõigega suurepäraselt toime.

Sel ööl oli piiri ääres vahipostil sama võitleja, piirivalvur Aleksandr Suvorov, kes oli
Sešenja kinni võtnud. (Nõukogude Liidu piirivalvevägede juhataja oli teda tookord
hõbekellaga autasustanud.) Ja ta seisis täpselt samal kohal valves. Ainult paarimees oli tal
teine — Glinnikov.
Südaöö paiku kuulis Suvorov Poola poolt kabjaplaginat. Ratsanikke oli kaks või kolm.
Ta vilistas paarimehele, ja paarimees vilistas vastu. Kabjaplagin tuli ligemale ja jäi veidi
vaiksemaks — ratsanikud olid orgu laskunud ning sõitsid nüüd mööda orukallast üles,
hobuste kapjade alt veeres kive tumedalt mütsudes allamäge.
290
Uskumatu lugu: ratsa tuldi üle piiri. Suvorov oli nii üllatunud, et väljus oma
peidupaigast ja astus metsasihile.

187
 Juba kappaski esimene ratsamees metsast välja. Ta keeras hobuse ümber ja kihutas otse
Suvorovi poole.
Polkovnik Pavlovski mõõk — kindral Balahhovitši kingitus — tungis vihinal
piirivalvuri paremasse õlga.
Kui võitleja Glinnikov metsasihile jõudis, hakkas kabjaplagin meiepoolses metsas juba
vaibuma. Ta kuulis oigeid ning tõttas piirivalvetulba juurde, kus lamas verine Suvorov.
Jooksu pealt tõstis ta karabiini ja tulistas kolm korda õhku, andes kõigile valvepostidele
häiresignaali. Vastuseks kõlasid piki piiri lasud, ja peagi kogunesid naabruses vahti
pidanud piirivalvurid Suvorovi ümber, kes ei teinud enam häält. Võitlejad tõstsid ta sineli
peale ja viisid kordonisse. Ta oli surnud ...
Kui Savinkov ütles Pavlovskile, et tal tuleb Venemaale Sešenjat, Zekunovi ja kogu
nende tegevust kontrollima sõita, otsustas Pavlovski kohe, et ta võtab kaasa oma vana
jõugukaaslase Arkadi Ivanovi, kes pärast nende veriseid sõjaretki Venemaa läänealadele
elas Poolas ja toitis end röövitud vara riismete müügist. Paremat paarimeest kui Arkadi
Ivanov polnud kuskilt leida. Mees on vapper, julm, ahne, täidab mõtlemata iga käsu, ja
mis peaasi, tal on käed õlgadest saadik bolševike verega määritud — kui nad hätta
jäävad, siis võitleb ta viimse veretilgani. Kõigele lisaks oli veel üks õnnelik
kokkusattumus — Ivanovi vennal oli piiri taga praegugi väike jõuk alles...
Arkadi Ivanov oli pikalt aru pidamata kõigega päri. Nad töötasid välja järgmise plaani:
piirist jõuga läbi murda, tungida sisemaale Veliži linnani ja ühineda seal Danila Ivanovi
jõuguga. Nad kavatsesid koos selle jõuguga mõne maakonnapanga tühjaks riisuda, et
seejärel röövitud raha eest Venemaal muretult elada. Pavlovski mõistis, et residentide
tõsiseks kontrollimiseks kulub hulk aega; tuleb hästi ettevaatlikult tegutseda, sest
väiksemgi viga võib elu maksma minna. Elu aga oli Pavlovskile väga kallis...
Algus oli hea. Piirist murdsid nad kerge vaevaga, ainsagi lasuta läbi. Tuli vaid kellelegi
pimedas mõõgaga virutada. Metsast välja jõudes keerasid nad kõrtsi poole. Iva-
nov ei saanud aru, milleks polkovnikul seda lagunenud kõrtsi tarvis on. Pavlovski aga ei
hakanud seda talle seletama ...
Pavlovski mäletas väga hästi, kus kõrtsi uksed asusid,
281
ja läks ise maantee poolt, peauksest sisse, Ivanovi aga pani tagaust valvama. Ta käskis:
raiu igaüks, kes aga välja tuleb, surnuks.
«Kas sind ka?» irvitas Ivanov.
Kõrtsmik tundis Pavlovski kohe ära.
Tal kadus jõud jalgadest, — jaksamata püsti tõusta, istus ta sassispäi voodil ja jõllitas
Pavlovskit töntsi pilguga.
«Kus tüdruk on?» küsis Pavlovski.
Vanamees vaikis. Siis läks Pavlovski väikese kambri-kese ukse juurde, lti selle
jalahoobiga lahti ja valgustas kambrit taskulambiga. Tüdruk ei maganud, ta oli nelja-
käpakil voodis, nägu ukse poole. Kui Pavlovski taskulambi valgus temale langes, kiljatas
ta, kargas nagu kass põlvist kõverdatud jalgadega hoogu andes Pavlovskile kallale ja lõi
talle hambad näkku. Pavlovski kaotas jahmatuse ja koleda valu pärast hetkeks pea, rebis
tüdruku suure vaevaga enda küljest lahti ja paiskas põrandale. Ta surus käe põsele —
krae vahele nirises verd. Tüdruk aga roomas sedaaegu kärmesti tema jalge eest mööda,
kargas püsti ja lidus tarest välja, enne kui Ivanov mõõka jõudis haarata ...

188
 Pavlovski sööstis tüdrukule järele. Koos Ivanoviga jooksid nad ümber kõrtsi, uurisid
taskulambiga kõik nurgatagused läbi, otsisid laudast, kuurist, aiast — aga tagajärjetult!
Üleni verine Pavlovski käskis raevust värisedes Ivanovil kõrtsi räästasse tule pista.
«Mis sul arus on?» katsus Ivanov talle mõistust pähe panna. «Tahad, et su tulevärk
tagaajajad meie jälile juhataks?»
«Ma ütlesin — tuli räästasse!» röökis Pavlovski sadulasse istudes.
Ivanov jättis tema käsu täitmata, kargas samuti hobuse selga ja kappas talle järele . ..

Enne kella nelja hommikul ajas virgats Krikmani, kes sel ööl Minskis viibis, unest üles.
Veerand tunni pärast kihutas ta juba GPU ülema autoga piiri äärde.
Seal oli juhtunust juba selge pilt saadud. Piiririkkujate jäljed viisid kõrtsi poole.
Krikman sõitis ruttu sinna .. .
Kõrtsmik ei suutnud midagi mõistlikku öelda, ta istus
282
ikka veel oma voodis ja õõtsutas end otsekui suurest valust kahele poole.
Alles hommikul leiti kõrtsmiku tüdruk kodust kümne versta kauguselt, ta oli ühte
mahajäetud rehetuppa ahju peitu pugenud. Ent ka tema käest ei kuuldud ühtki selget
sõna.
Kui ta koju toodi, pistis isa teda nähes äkki kisama:
«Mis te ootate? Hüpake sadulasse! Püüdke ta kinni!»
«Kes?» küsis Krikman tasa.
«See mõrtsukas . .. tappis mu naise! ... Ta vägistas mu tütre. Täna tuli ta tagasi. ..
Püüdke ta kinni! ... See on tema! ...»

Pavlovski ja Ivanov jätsid enne koidikut ligi kolmkümmend versta seljataha, siis heitis
Pavlovski hobune hinge. Mehed tungisid sügavale tihnikusse ja otsustasid siin puhata.
«Lasksin tolle lita käest. .. Ah sa ...» vandus Pavlovski ropult, vaadates taskupeeglist
oma paistes põske.
«Mis häda sul temast oli?» ei mõistnud Ivanov.
«Hüva, ma võtan ta tagasiteel ette,» ähvardas Pavlovski uue sõimuvalingu saatel.
«Kas ta tõesti nii magus tots on?» sai Ivanov asjast omamoodi aru.
Pavlovski ei vastanud ...
Järgmisel ööl jõudsid nad Karjakino külla, kus elas Danila Ivanov. Ta võttis nad
rõõmuga vastu.
«Peida meid nädalaks-poolteiseks hästi ära,» käskis Pavlovski. «Ja sea oma mehed
valmis — me sõidame maakonnalinnadesse pankasid tühjendama.»
«Jumaluke, härra polkovnik, kõigest südamest ja hea meelega!» vastas Danila.
«Hobused ja mehed — kõik vaevlevad ammu igavuse käes, paluvad tegevust! ...»
Aeti jalule kõik Valgevene GPU töötajad. Eriotstarbelised salgad varitsesid maanteede
ääres ja metsades. Piirivööndisse saadeti üks sõjaväeosa. Ent bandiidid olid kadunud
nagu vits vette. Aegapidi rauges otsingute hoog ja nõrgenes valvsus.
Just seda Pavlovski, kes igal öösel Danila kümneaastase poja luurele saatis, oligi
oodanud. Pärast eriotstarbeliste väesalkade äraminekut ootas jõuk veel viis päeva ning
läks siis kahte maakonnalinna tunnipealt planeeritud röövret-
283

189
 kele. Mõlemas linnas tuli pangad ühel ja samal ööl tühjaks riisuda.
Esimene pangarööv läks täpselt plaani järgi. Südaöö paiku tungis viieteistkümnest
ratsamehest koosnev jõuk uinuvasse linnakesse, tappis neli militsionääri, sundis panga
direktorit seifi avama, võttis raha kaasa ja kadus teadmata suunas.
Sealt saadi vähe raha. Teises linnas see-eest vedas. Kassiir ütles, kui teda püstoliga
ähvardati, et seifides on kogu linna töötajate palgaraha. Ent seifi võtmed olid panga
direktori käes. Poolsurnuks pekstud direktor tiriti Pavlovski juurde, kes istus pangas tema
kabinetis.
«Kus võtmed on?» küsis Pavlovski.
«Ei ole... Ei tea,» vastas direktor. Ta oli eakas mees, endine tööline. «Ma ei või rahaga
omapead midagi teha — see raha kuulub rahvale,» lisas ta kartmatult.
Pavlovski astus otse direktori ette, nad seisid silm silma vastas.
«Aga kellele su rotielu kuulub?» küsis ta oma ilusat pead kuklasse ajades ning verist,
räbalais direktorit huviga silmitsedes.
«Ka see ei kuulu mulle,» kuulis ta tasast vastust.
«Kellele siis?»
«Mu elu kuulub bolševike parteile . ..» Pavlovski tunnistas punast pankurit põlglikult ja
üllatunult.
«Nii et sul polegi oma elust kahju?»
«Miks ei ole! On küll,» vastas direktor. «Aga mitte nii kahju, et ma ta rahva raha eest
välja võiksin lunastada ...»
Pavlovski käskis direktorit piinata, kuni ta võtmed kätte annab, ja väljus kabinetist, et
vaadata, kuidas seifide avamine edeneb. Turske mehemürakas, kes oli hoobelnud, et ta
saab igast seifist jagu, ütles Pavlovskile higist nõretades:
«Tarvis granaadiga puruks lasta...»
Samas tormas sisse Arkadi Ivanov: «Lõpetage juba! Veližist tuleb väesalk!»
«Laske seif puruks!».käskis Pavlovski ja tõttas kabinetti, kus direktorit piinati.
Direktor lamas alasti oma kirjutuslaual, kaks bandiiti seisid, püssivardad käes, teine
teisel pool lauda.
284
«Kus võtmed on?» karjus Pavlovski direktorile kõrva sisse.
«Käi õige...» Direktor vandus pikalt ja vängelt. Pavlovski haaras mõõgapideme, kuid
samas kostsid väljast lasud ja Danila Ivanovi käsklus: «Sadulasse!»
Pavlovski sidus ise panga direktori tema laua külge ja pani majale tule otsa.
Danila Ivanov pöördus, nagu varem kokku oli lepitud, oma jõuguga baasi tagasi.
Pavlovski ja Arkadi Ivanov ratsutasid teisele poole — raudteejaama, mis asetses umbes
kolmekümne kilomeetri kaugusel...
Alles koidu eel jõudsid nad väikesesse inimtühja jaama. Nad jätsid hobused tihnikusse,
pesid säärikuid, kloppisid riided tolmust puhtaks ja jäid Minski—Moskva rongi ootama...

KAHEKÜMNE NELJAS PEATÜKK

Oli erakordselt palav suvi. Moskva oli tolmust ja leitsakust tüdinud. Tänavail sõitsid
õõtsudes tulikuumad tühjad rammid, inimesi kohtas tänavail harva. Valev tuuletu tae-as
paistis madalal rippuvat ja ei tõotanud midagi head ... Justkui inimeste narrimiseks kerkis
iga päev videviku eel linnaservas äikesepilv, juba kuuldi kauge pikse tasast mürinatki,

190
kuid lugu lõppes sellega, et linnas tõusis mõneks hetkeks tuul, keerutas üles paksu halli
päikesesooja tolmu koos enneaegu pudenenud krõmpskuivade puulehtede, paberiprahi ja
suitsukonidega ning levitas linnas kuumade telliste hingematvat lõhna. Pilv aga eemaldus
juba, ja Moskvas valitses jälle lämbe tuulevaikus.
Operatsioonist osavõtjail, kes olid ootusärevusest pinevil, oli seda leitsakut raske
taluda, nad muutusid närviliseks. Oodati Pavlovski saabumist Moskvasse. Ehkki see, et
Savinkov just nimelt tema siia saadab, polnud küll ainuke versioon, ometi oli see kõige
motiveeritum. Piiri ületamise jõhkras jultumuses ja kõiges selles, mida bandiidid meie
kodumaal hiljem tegid, oli tunda, et siin on Pavlovski käsi mängus.
Igal operatiivgrupi liikmel oli tema isikukirjeldus, see
585

koostati Sešenja, Zekunovi ja teiste savinkovlaste ning kõrtsmiku jutu järgi. Kuid peab
ütlema, et kirjeldus oli puudulik ja ebatäpne — nähtavasti põhjustas seda nende meeste
hirm Pavlovski ees ...
Pavlovski jäi endale truuks, ta saabus Moskvasse mas-keerimatult ja väljus Valgevene
vaksalis rongist nagu õige mees kunagi, ilma et seal valvanud tšekistid teda ära oleksid
tundnud — isikukirjeldus vedas alt. Seniajani oli tšekistide kätte sattunud põhiliselt
kolmandajärgulisi savinkovlasi, kõik nad kartsid võimukat ja julma polkovnik Pavlovskit.
Tema välimust kirjeldades nad mitte ainult ei rõhutanud tema iseloomulikke näojooni,
vaid ütlesid ta koguni pikemat kasvu olevat. VaksahVvalvanud tšekistid igatahes ei
tundnud Pavlovskit ära...
Kui rong Moskvale lähenes, andis Pavlovski Ivanovile käsu oodata teda jaamaesisel
väljakul, ise aga läks maad kuulama. Ta mõistis muidugi, et avalikult Moskvasse sõita on
kardetav, kuid riskeeris meelega, et teha kindlaks, kas vaksaleid valvatakse. Muide, tema
arust polnud risk kuigi suur, sest vaksali rüsinas pole lihtne kedagi leida ja kinni nabida.
Ja ta ei eksinud.
Pavlovski märkas kohe tšekisti, kes varjus seistes kõigile temast mööduvatele meestele
teraselt näkku vaatas. Kuid näod vilksatasid mööda, kadusid rahvasumma, ilmusid uued
ja kadusid jälle, ning neid oli väga palju. Pavlovski möödus nimme üsna tšekisti lähedalt;
veendudes, et teda ei tuntud ära, seisis ta kastivirna taha ja jälgis sealt veel mõne minuti
tšekisti, lõplikult veendumaks, et ta ei eksinud. Ent ta mõistis, et vaksalit ei pruugitud
ainuüksi tema pärast valvata ...
Pavlovski ja Ivanov võtsid voorimehe, kuid ei sõitnud mitte Sešenja või Zekunovi
juurde, vaid Ivanovi sugulase, Jelohhovi peakiriku endise diakoni poole.
Nad olid juba Strastnaja väljaku lähedal, kui Pavlovski äkki käskis voorimehel tagasi
keerata — kui neid oleks jälitatud, siis oleks ka jälitaja pidanud ümber pöörama, ja see
oleks silma paistnud. Ent keegi teine ei keeranui tagasi, ning Sadovo-Triumfalnajal
käskis rahunenud Pavlovski voorimehel paremale pöörata ja sõita mööda Sado-vajat...
Endine diakon oli joomise ja liiderdamise pärast vaimu-likuametist lahti lastud ning
elatas end nüüd spekuleerimisest. Pavlovskile see ei meeldinud, ta kavatses toda heidikut
286
ainult sobiva korteri leidmiseks ära kasutada. Juba kolmandal päeval kolisidki
Pavlovski ja Ivanov Malaja Bronnajale, kus neile üüriti korter.
Pavlovski hakkas oma plaani ellu viima. Ivanov pidi kolm päeva Zekunovi maja
valvama ja alles siis tema poole sisse astuma. Kui selgub, et Zekunovi ümbruses on kõik

191
korras ja õhk on puhas, siis läheb ka Pavlovski ise sinna. Ta käsib Zekunovil Sešenja
juurde teed juhatada. Ivanov kõnnib nende kannul, jälitamist märgates ruttab ta neile
järele ja annab leppesignaali. Pavlovski likvideerib siinsamas tänaval Zekunovi ja päästab
end põgenemisega. Seejärel kohtuvad nad Ivanoviga kokkulepitud kohas, panevad toime
diversiooniakti ja lahkuvad Moskvast ...

Zekunovi maja valvamine tehti ülesandeks noorele tše-kistile Vassili Pudinile, tugevale
laiaõlgsele poisile, kellel oli sümpaatne laisk ja heasüdamlik vene nägu. Ta oli sil-
mapaistmatult riides — kortsunud linasest riidest püksid, särgiväel, sandaalid jalas.
Juba kolmandat nädalat kolas Pudin varavalgest ööpimeduse saabumiseni märkamatult
Zekunovi maja ümber ringi, kartes, et ta võib kohalike inimeste tähelepanu äratada.
Silmapetteks hakkas ta limonaadi- ja jäätisemüüja Tamaraga kurameerima, Tamara kiosk
asetses väga sobival kohal, nurgal, kust avanes vaade niihästi Sado-vajale kui ka 3-ndale
Smolenski põiktänavale, kus elas Zekunov.
Pudin käis ruttamata, siin-seal peatudes, iga kuulutus-tulpa ja müürilehte uurides kõik
kolm Smolenski põik-tänavat läbi ja jõudis ringiga Tamara juurde tagasi. Ta jõi
limonaadi ning rääkis tüdrukule kõiksugu lüürilist juttu. Järgmine kord rääkis ta talle jälle
lüürilist juttu, kuid lisis, et ta on üsna kergemeelne mees ja muudab tihti meelt — ta tahtis
Tamarat pisitasa nende armuloo vältimatu lõpu vastu ette valmistada.
See kõik ei takistanud Vasjat tähelepanelikult ringi vaatamast, ja tema pilgu eest ei
jäänud varjule, et ühel õhtupoolikul ilmus 3-ndasse Smolenski põiktänavasse, kus elas
Zekunov, umbes kolmekümne viie aastane kerekas mees Nikolai II habemega. Tunni aja
pärast oli ta juba kindel, et habemik valvab nagu temagi Zekunovi maja.
287
Pudin helistas Fjodorovile, et teada saada, kas talle pole tundmatut paarimeest või
asendajat saadetud. Tuli välja, et kedagi polnud appi saadetud. Nüüd aga saatis Fjodorov
kohale Tšekaa fotograafi Kostja Zaitsevi.
Kostjal oli üpris moekas näitsik käevangus, ta ise aga mängis portfelliga nõukogude
ametnikku, kes on kergelt nokastanud. Kahtlase tüübi juurde jõudes hakkas Kostja tema
nina all portfelliga vehkima ja oma kaaslase tõrksuse üle kurtma. Arkadi Ivanov —
tema'p see oligi — vandus ropult.
«Kes siis daami kuuldes sedasi räägib...» häbistas Zaitsev teda ja lonkis oma näitsikuga
edasi.
Tunni aja pärast uurisid Artuzov ja Puzitski juba habemiku fotot.
«Imelik nägu,» ütles Puzitski. «Täiesti ebaloogiline. Intelligentne ja ühteaegu jõhker
ning tönts. Õigus?»
«Üks on selge — Pavlovski see küll ei ole,» vastas Artuzov. «Aga võib peaaegu kindel
olla, et Pavlovski saatis selle mehe Zekunovi kontrollima. Saatke Pudinile veel kaks
meest appi.»
Ivanovil oli omapärane vaatlusmeetod — ta ei jäänud Zekunovi maja lähedusse
kauemaks kui viieks minutiks, siis kadus ta tunniks või paariks, et seejärel taas nähtavale
ilmuda, — ilmtingimata ootamatult ja iga kord ise suunast. Et kindlaks teha, kuhu ta
kaob, pani Pudin Leonid Gurevitši, kärme poisi, kes hiljuti Kommunistliku Noor-
sooühingu lähetuskirjaga Tšekaasse tööle oli tulnud, talle sappa — Leonidil polnud veel
tarvis eraisikut teeselda. Leonid täitis oma esimese iseseisva ülesande hiilgavalt — ta
püsis kindlalt Arkadi Ivanovi kannul, järgnes talle nagu vari, sõitis temaga ühes trammis

192
ja kaotas ta ainult üks kord silmist: Ivanov võttis järsku takso, Leonidil aga polnud
niisuguse sõiduriista kasutamiseks raha. Ent selleks ajaks oli juba kindlaks tehtud, et
kuidas habemik ka ei tii-rutaks mööda Moskvat, lõpuks tuleb ta ikka 3-ndasse Smolenski
põiktänavasse tagasi.
Seejärel nägiLjonja, et jälitatav läks Malaja Bronnajal majja number neli ja väljus sealt
varsti, ilma sonita ja teine särk seljas. Nii jõuti habemiku baasile jälile ja võeti see valve
alla ...
õhtul otsustas Ivanov Zekunovi esimest korda kontrollima minna, ta astus sisse
ettekäändel, et ta otsib oma sugulast Zekunovi, kelle aadressi ta aadressbüroost on
288
saanud. Talle antud kolme Zekunovi aadress, ja ta olevat kõigepealt siia tulnud.
Zekunov teadis, et tema maja on topeltvalve all, ja oli kindel, et tšekistid ei jäta teda
hätta. Ent ta kartis oma naise ja lapse pärast.
Ivanovi sisse lasknud, taipas Zekunov kohe, kes see on. Ivanov ütles, et ta elab
provintsis, Dorogobuži linnas, ja hakkas pärima, kuidas Moskvas elu on, mida siit saada
võib ja kuidas hinnad on. Esialgsest ärevusest võitu saades vastas Zekunov heameelega
dorogobužlase küsimustele. Ja kui Ivanov küsis, kas Moskvas on hõlbus tööd leida ja kus
Zekunov ise töötab, ütles Zekunov talle sula tõtt: ta teenib raudtee sõjaväestatud valves ja
seal on kerge kohta saada... Seejärel hakkas Ivanov Zekunovi meelsust uurima — millist
jumalat ta usub?
«Meie elu on justkui muinasjutt — kogu aeg läheb aina jubedamaks. Ei oskagi enam
millelegi loota...» alustas Zekunov, kuid jäi siis vait, liiga hilja näidates, et ta ei tohi
igaühele oma meelsust näidata.
Õnneks ei äratanud tema eksimus kahtlust — nähtavasti ei kujutanud Ivanov üldse ette,
et mõni normaalne inimene võiks teisiti mõelda.
Ivanov oli ligi tund aega Zekunovi pool ja lahkus, leidmata midagi kahtlast. Bronnajale,
kus Pavlovski teda ootas, pöördus ta tagasi ülevas tujus — rõõmu pärast, et kontrollimine
hästi korda läks, oli ta teel õllesaali sisse astunud ja üsna kõvad tuurid peale võtnud.
Pavlovski haistis viinalehka. Ivanov ei jõudnud veel suud avada, kui polkovniku
tinaraske rusikas ta jalust maha lõi.
«Tahad, et ma su vagaseks teen?» küsis Pavlovski sosinal, vintis võitluskaaslase kohale
kummardudes. «Ma andsin sulle tähtsa ülesande! Ma usaldasin oma elu sinu hoolde, sina
aga käitud nagu viimane lurjus. Kus sa käisid?»
«Zekunovi pool.. .» Ivanov tõusis vaevaliselt põlvili ja ajäs-end püsti, ta oli jalamaid
kaineks saanud. «Zekunovi pool. Seal on kõik korras, võib minna. Selle rõõmu pärast ma
võtsingi väheke. Pole ammu maitsta saanud, ega ta muidu oleks pähe hakanud...» Ivanov
katsus ja liigutas oma lõuga ning muigas. «Sa andsid mulle sihukese tou, et mul kohe
mõistus segi läks ...»
«Ütle aitäh, et ma sul hinge ei võtnud...»
289
«Aitäh...»
Nagu poleks nende vahel midagi juhtunud, hakkas Ivanov rahulikult jutustama, kuidas
olid lood Zekunoviga. ..
Järgmisel hommikul väljus kumbki eraldi kodunt; kokkuleppe kohaselt pidid nad
täpselt kell üks 3-ndas Smolenski põiktänavas Zekunovi maja ees kohtuma. Alles seal
tundsid tšekistid Pavlovski ära ja hakkasid tal silma peal hoidma. Sellal, kui Artuzov ja

193
Puzitski pidasid aru, kus, millal ja kuidas Pavlovskit arreteerida, arenesid sündmused
omasoodu ...
Pavlovski astus Zekunovi tuppa koputamata. Ta sulges korralikult ukse, naeratas
Zekunovile, kes istus lauas, ja ütles vaikselt parooli. Zekunov vastas kokkuleppe kohaselt
ja kutsus külalise lauda. Sirmi tagant vaatas üllatunult välja Zekunovi naine.
«Kes see on? Tutvustage,» käskis Pavlovski. Kuid Zekunovi naine ei saanud tulla, ta
imetas last. Too pistis kohe metsikult röökima.
«Noh, kuidas elate? Mida teete?» küsis Pavlovski. «Kuidas ma pean teist aru saama?»
küsis Zekunov. «On see revisjon? Uudishimu? Või mis?»
«Olgu mis on — peaasi, rääkige tõtt.»
Zekunov vaikis hulk aega, oodates, et laps vakka jääks; jõudmata seda ära oodata, ütles
ta viimaks:
«Kui teid huvitab minu osavõtt meie liidu tööst, siis ütlen ma ausalt: enne Šešenja
tulekut ei teinud ma midagi. Teie esindajad Varssavis andsid mulle valeaadressi, õnn, et
ma sisse ei kukkunud.»
Zekunov rääkis tõtt. Talle anti tõepoolest ühe konspiratiivkorteri aadress, ent ta ei
leidnud seal otsitavat eest, ja majarahvas suhtus temasse väga kahtlustavalt. Seejärel otsis
ta endale töökoha, otsustas nende ohtlike asjadega mitte enam tegemist teha, ja jättis
teises salakorteris käimata. Kuid seda polnud ta kohustatud rääkima. «Mis aadress see
oli?» küsis Pavlovski. «Jakimanka neliteist.»
Pavlovski kirjutas midagi oma märkmikku. «Ma kontrollin. Kui seal desertöör on —
lasen maha ...»
Zekunov heitis Pavlovskile laitva pilgu ning osutas peaga sirmile, mille taga laps
röökis.
«Niisugune kisapasun majas, siin ei kuule keegi midagi,» muheles Pavlovski. «Muide,
hea vahend pealtkuulamise
291
vältimiseks...» Imelik küll, aga talle meeldis, et ta ei leidnud Savinkovi käsilast kuskil
jälitamishirmust vaevatuna redutamas, vaid kindlalt ja rahulikult oma perekonna juures
elamas.
«Ja kuidas Šešenja käsi käib?» küsis ta. «Leonid Danilovitš on mu ülemus, ma pole
tema asjadesse pühendatud. Aga ma ütlen: mina küll endale niisugust tööd ei tahaks,
nagu temal on.»
«Mis iseäralik töö see siis on?»
«Päev läbi ajab punastega, kelle teenistuses ta on, ametiasju, õhtuti aga riskib meie liidu
ülesandel eluga. Arvate, et see kerge on?»
«Ma jätan oma arvamuse enda teada,» tähendas Pavlovski. Lapse kisa ja ema
monotoonne kussutamine hakkasid teda ärritama. «Ja muide, kuidas seda mõista: te
ütlete, et te pole tema asjadesse pühendatud, aga ometi teate, kus ta õhtuti käib. Mis?»
kissitas Pavlovski silmi.
Zekunov mõistis, et ta polnud kuigi targasti vastanud; ta sai enda peale kurjaks ja tõstis
häält:
«Kes andis teile õiguse minuga niiviisi rääkida? Te saadate meid, idioote, ilma
vähimagi garantiita siia: rabeled välja, on hästi, kukud sisse — paras sulle. Andke
andeks, ma ei tea teie nime...»

194
 «Ma olen polkovnik Pavlovski,» katkestas Pavlovski teda tähtsalt ning nägi mõnuga, et
Zekunovi nägu muutus tõsiseks: «Teab, raisk, et ma ei mõista nalja!»
«Väga rõõmustav teiega tutvuda, härra polkovnik,» kargas Zekunov püsti, võttis
valveseisangu ja lõi oma tsiviil-saabaste kannad kokku.
«Jätke, see ei meeldi mulle,» lausus Pavlovski heatahtlikult, tehes käega tervitusžesti.
«Ma tahan teile meelde tuletada, et ma olen samuti Vene ohvitser ...» ütles Zekunov
väärikalt.
«Ma tean,» noogutas Pavlovski, mõeldes, et Zekunov polegi nii lihtsameelne, nagu ta
öeldi olevat.
«Hea küll, aga mida te pärast Šešenja tulekut olete korda saatnud?» küsis ta.
«Tegelen Kaasani raudteel luurega. Otsin diversiooniks sobivaid objekte. Olen ka meie
viisiku sidemees.»
«Aga konkreetselt, konkreetselt — mida te juba teinud olete? Teie ise?»
«Ma ütlesin, mida ma teen, aga mida minu hangitud luureandmete põhjal ette võetakse,
seda ma ei tea. Meil
291
kehtib niisugune kord, et me ei tea isegi oma viisiku liikmetest kõike. Peale selle täitsin
ma veel Sešenja eriüles-ande — viisin pitseeritud kirju üle piiri.»
Pavlovski teadis seda. Ta vaikis kaua ja küsis siis leplikult:
«Ja kuidas Sešenja oma perekonnaeluga rahul on?»
«Minu meelest üsna hästi. Muidugi niipalju, kui mina kõrvalt näen. Nad on naise
väärtasjade eest oma korterist lausa muuseumi teinud. «Ma tahan inimese moodi elada,»
ütleb Sešenja, «kuni Tšekaa mind veel kinni ei ole nabi-nud.» Ja tal on õigus — teie ju
elate välismaal inimese moodi, käite vannis. Meie aga...» Zekunov jäi vait ja laskis
Pavlovskil lapse kisa kuulata.
«Millal Sešenja tööl käib?»
«Ma ju ütlesin — iga päev.»
«Mis ajal? Hommikul? Õhtul?»
«Ah jah... Ta käib öövalves. Ülepäeviti. Alalist puhkepäeva, nagu teistel, tal ei ole.
Praegu peaks ta kodus olema ...»
«Elab ta kaugel?»
«Kui kiiresti kõndida, siis on sinna kahekümne minuti tee.»
«Lähme tema poole,» käskis Pavlovski.
«Ei, meil pole õigust ette teatamata teineteisele külla minna. Veel vähem kedagi kaasa
võtta.»
«Mis jutt see on!» kurjustas Pavlovski. «Kas te unustasite, kes ma olen? Ei mingit
vastuvaidlemist, läki!» Ta tõusis.
«Teie vastutusel,» ütles Zekunov vaikselt ning peatus ukse juurde minnes sirmi ees,
mille taga laps ikka veel nuttis. «Maša, ma lähen Leonid Danilovitši poole, tulen varsti.»

Sešenja rõõmustas Pavlovskit nähes, kuid oli eneseuhkust täis.

«Liigse iseseisvuse ja liigse distsiplineerituse igipõline vastuolu,» naeris ta Zekunovi
liigse ettevaatlikkuse üle. «Ma ei tea, kumb neist parem on, mina eelistaksin vist teist.
Heldus, miks me tühjast-tähjast lobiseme?» katkestas ta end. «Kuidas teie seal elate?
Kuidas Boriss Viktorovitši käsi käib?»
«Meil on kõik korras,» kostis Pavlovski ilmse alltekstiga,

195
 292
ja Sešenja andis kohe mõista, et ta kuulis ja taipas seda allteksti.
«Justkui meil siin kõik korrast ära oleks,» ütles ta samal toonil. «Tuleb meile peapesu
teha, meid ametist lahti lasta ja nii edasi. Eks ole, Sergei Eduardovitš?» «Miks te kõik
kohe äärmustesse kaldute?» «Seletan heameelega,» vastas Sešenja rahulikult ning tegi,
nagu oleks ta alles nüüd märganud Zekunovi, kes istus akna juures, ega saaks tema
kuuldes kõigest rääkida. «Ma arvan, et laseme Zekunovi koju.»
«Ei,» vastas Pavlovski kähku ja kategooriliselt; Sešenja hämmeldust nähes lähenes ta
Sešenjale ja ütles vaikselt: «Minu abimees valvab tänaval, ja kui Zekunov ilma minuta
väljub, siis võib ta seda... valesti mõista...»
«Ma näen, et tegemist on topeltkontrolliga,» vangutas Zekunov pead ja istus laua äärde.
«Noh, laske aga käia, kontrollige...»
Toas valitses kaua rusuv vaikus. Selle katkestas Saša Zaitšonok, kes tuli magamistoast.
«Tere, keda ma veel näinud ei ole,» ütles ta koketeerivalt, laskis pilgul kõikidest üle
käia ja küsis: «Mis teil viga on? Kas keegi on surnud?»
Saša oli juba operatsioonisse pühendatud, ta oli Pavlovskit Poolas näinud ja kartis nüüd
oma m jhe pärast. Ent ta käitus vapralt — tal oli meeles kokkulepe: kui Pavlovski saabub
ootamatult, siis peab Saša mingi ettekäände leidma ja GPU-le leppesignaali andma.
«Sašok, ära sega meid. Eks ju?» lausus Sešenja talle heasüdamlikult ja seletas
Pavlovskile: «Minu naine.»
«Seda ma arvasin,» muigas too, aga kui Saša toast väljus, ütles ta Sešenjale karmilt:
«Ärgu tema ka kuhugi välja mingu .. . samal põhjusel...»
«Tohoh hullu. ..» imestas Sešenja, ta sai päris pahaseks, kuid läks siiski teise tuppa ja
sosistas Sašale: «Ära mine kuhugi.. . Me tuleme ilma sinutagi toime ...»
Tagasi tulles istus ta kuulekalt laua äärde ja vaatas ootusrikkalt külalise poole. Too aga
vaikis. Siis ütles Sešenja erutatult ning väga siiralt:
«Teate, Sergei Eduardovitš, milles seisneb meie liikumise traagika? Teie kõik olete seal
oma liikumisse ja oma pooldajaisse usu kaotanud. Küllap te sõitsite siia kindlas
teadmises, et teete sellega meie liikumisele heateo, paljastate reeturid, logelejad,
tegelikult aga hakkasite siia jõudes
293
kohe meie liikumist õõnestama, sest te hävitate meis, tema lihtsõdureis, usu meie
kõrgema juhtkonna õiglusse ja arukusse. Nii, revideerige nüüd pealegi.»
«Te eksite, Leonid Danilovitš,» vastas Pavlovski esiti üsna kindlusetult. «Ettevaatlikkus
ja valvsus on lihtsalt algusest peale olnud meie liikumise relvadeks reetmise vastu. Just
sellepärast polegi meil omi Azefe.»
«Aga kui te neid kogu aeg nii agarasti otsite,» naeris Šešenja, kellele asi äkki tõepoolest
nalja hakkas tegema, «siis pääseb mõjule vana seadus: nõudmine kutsub esile
pakkumise.»
Pavlovski naeratas Sešenja ohtlikku nalja kuuldes vaevaltmärgatavalt:
«Te eksite: me ei otsi praegu teie hulgast Azefe. Veel enam, mind saadeti siia selleks, et
mis tahes reetmist juba eos ära hoida.»
«Vabandust — ma ei mõista,» lausus Šešenja hämmeldunult ja küsis Zekunovilt
pilguga: kas sina saad aru, millest jutt on? Zekunov kehitas samuti nõutult õlgu.

196
 «Boriss Viktorovitšile ja meile kõigile teeb üks asi muret — organisatsioon «LD», mis
üleöö eimillestki ilmale tuli. Kas teid ning koos teiega ka meid ja Boriss Viktoro-vitši
äkki ninapidi ei veeta?»
«Kui teid minu isiklik arvamus huvitab, siis minu meelest küll ei veeta,» pareeris
Šešenja kohemaid. «Ma kardan hoopis midagi muud: me aina venitame, ei söanda ikka
veel lõplikult otsustada, kas astuda selle organisatsiooniga kontakti või mitte, ja kaotame
niiviisi lõplikult tema juhtide lugupidamise. Aga me vajame neid rohkem kui nemad
meid. Õigemini, nemad ei vaja meid üldse, nad vajavad üksnes Boriss Viktorovitši
autoriteeti ja mõistust. Me nägime nii suurt vaeva, et teiega jälle ühendust sisse seada,
murdsime piirist mulgu läbi, jõudsime nii kaugele, et «LD» mehed muretsevad meile
luureandmeid, me saadame need andmed teile, teie aga ajate nende arvel poliitilist
kapitali kokku — ja mida te meile vastu annate?» Šešenja erutus ja ägestus nii siiralt, et
tal silmad välkuma hakkasid ja käed rusikasse tõmbusid. «Niisugune näeb meie üritus
objektiivselt vaadates välja, Sergei Eduardo-vitš. Hakkame aga nüüd reetureid püüdma!»
Pavlovski, kes oli Šešenja tiraadi, pea kumaras, ära kuulanud, tõstis oma selged
sinisilmad tema poole ja ütles oma kõige võluvama naeratusega:
294
«Härra prokurör, ma tunnistan end süüdi ja palun kergemat karistust.» Kõik kolm
naersid.
«Ja siiski on juhtkonnal õigus revideerida, Leonid Danilovitš ... ja kahtlustada ka.
Muidugi kui selleks on põhjust ...» lausus Pavlovski kooliõpetaja toonil.
Ajapikku hakkas vastastikune närviline umbusaldus kaduma ning jutuajamine omandas
rahulikuma iseloomu, šešenja jutustas väga tagasihoidlikult oma väikesearvulise
organisatsiooni tegevusest, näitas uhkustundega ajaleheväljalõikeid, kus teatati tema
käsilaste diversioonidest. Need ajaleheväljalõiked oli GPU trükikoda talle ammu
spetsiaalselt trükkinud. Neid lugedes mõtles Pavlovski: šešenjal oli vist õigus solvuda, et
teda ei usaldata. Tõepoolest, nad ju tegutsevad siin, panevad iga päev oma elu kaalule.
Muidugi mõista ei saada nad siin midagi erilist korda, kuid asi seegi, et nad bolševikele
rahu ei anna. .. Seejärel kaalutles Pavlovski hoolega, kas maksab homme Šešenja saatel
«LD» liidritega kohtumisele minna, või on targem oodata. Ta umbusaldas ikka veel seda
«LD»-d. Kuid Šešenja otsekui luges Pavlovski mõtteid, — ta ütles, et «LD» liidrid
lähevad varsti laiali, sõidavad suvitama ...
«Ega nad meiesugused ole,» ütles ta ohates. «Nad on positsiooniga inimesed, käivad
Musta mere ääres puhkamas. Nii et kui teil on võimalik poolteiseks kuuks siia jääda, siis
ei pruugi te homme minuga kaasa tulla.»
Ei, Pavlovski ei saa nii kauaks siia jääda, ta oli Savin-koviga kokku leppinud, et ta tuleb
hiljemalt kolme nädala pärast tagasi. Jah, peab vist ikka homme minema. Tarvis ainult
kõik ettevaatusabinõud tarvitusele võtta ...
Hetkest, mil Pavlovski selle otsuse tegi, oli ta juba teiste poolt väljamõeldud
olukordade võimuses. Talle tundus, nagu oleks ta tõepoolest mingeid ettevaatusabinõusid
tarvitusele võtnud, ent ka need ettevaatusabinõud olid tšekistide poolt juba enne teda läbi
mõeldud.
Pavlovski lahkus Šešenja juurest, kui pimenes. Ta sammus mööda pimedaid, inimtühje
tänavaid; kümmekond sammu tagapool järgnes talle märkamatult Ivanov, nende kannul
aga hiilis Vassili Pudin nagu kehatu vari. Operatsioon näis jälle ettekavatsetud
roobastesse minevat, kuid otsustav episood pidi tulema homme.

197
 295
Pavlovski ja Sešenja kohtumine «LD» liidritega pidi aset leidma Sergei Vassiljevita
Puzitski korteris; Puzitski mängis teise liidri — «LD» sõjalise osakonna ülema — rolli
ning kandis Novitski nime. Peale tema pidid kohtumisele tulema veel kolm «LD»
Keskkomitee liiget, ka nende rolli mängisid tšekistid, kes valiti välja peamiselt tänu oma
suurele kasvule ja erakordsele jõule. Pavlovski otsustati viivitamatult kinni võtta.
Kohtumise kavas oli tagasihoidlik hommikueine, laual olid külmad suupisted ja naps
viina — ametiasjad on ametiasjad...
Pavlovski ja Sešenja ilmusid kohale kakskümmend minutit enne kokkulepitud
kellaaega — see oli samuti üks Pavlovski leiutatud ettevaatusabinõudest. Sešenja sai alles
hommikul, kui nad kokkulepitud kohal kohtusid, teada, et ta oli otsustanud varem minna.
Sešenja erutus: mine tea, äkki juhtub Puzitski pool nende varajase tuleku tõttu mingi
ohtlik äpardus? Kuid tema hirm oli asjatu.
Kui Pavlovski ja Sešenja Ivanovi saatel, kes neile teatud kaugusel järgnes, pärale
jõudsid ja kolmandal korrusel ühe ukse taga kella andsid, tehti see kohe lahti ning neid
võttis vastu «professor Novitski» ise, insenerivägede brigaadikomandöri munder seljas.
Puzitski oli imetore! Ta teretas Pavlovskit just nii, nagu tark kindral polkovnikut
teretab: aupaklikult ja veidi üleolevalt. Vaadanud kella, ütles ta:
«Te tulite varavõitu, aga vahest on nii koguni parem: ma tahtsingi teiega nelja silma all
rääkida. Kas ma tohin?»
«Heameelega,» vastas Pavlovski, Puzitskile valvsalt näkku vaadates.
«Palun tulge mu kabinetti.» Puzitski avas massiivse ukse, ja Pavlovski astus kindrali
soliidsesse kabinetti, kus oli nahkmööbel, kõhukad raamatukapid ja suur kirjutuslaud.
Tšekist Puzitski tagasihoidlik korter oli juba kaks nädalat tagasi sellise aukartustäratava
ilme omandanud, ja korteri peremees polnud veel jõudnud soliidse maha-gonipuust ja
nahast sisustusega harjuda.
Kabinetti astudes läks Pavlovski sedamaid akna juurde — ta oli lubanud end Ivanovile
aknast näidata, et Ivanov teaks, kus ta asub, ega pööraks selle toa akendelt pilku. Kuid
kahjuks avanesid kõik Puzitski korteri aknad hoovi poole. Muide, Sõroježkin oli Ivanovi
vahepeal juba kinni võtnud.
296
Puzitski ja Pavlovski istusid sügavaisse nahktugitoolidesse. Puzitski teeskles, nagu
oleks kohmetusest jagusaa-dne temalt pingutust nõudnud:
«Ma olin sunnitud, just nimelt sunnitud teiega tête-à-tête* vestlema. Lõppude lõpuks,
meie Keskkomitee otsus kohustab mind seda tegema. Asi on selles, et me tahame
absoluutselt täpselt teada, kes te olete. Palun ärge solvuge, härra Sešenja ütles vaid, et te
olete endine polkovnik ja härra Savinkovi lähim võitluskaaslane. Te peate möönma, et
see tutvustus iseloomustab teie ametialast seisundit õige lünklikult, liiati kui jutt on
sedavõrd tähtsatest läbirääkimistest. Ja ausalt öelda, meil on villand läbirääkimistest
inimestega, kellel pole mingit positsiooni ega otsustamisõigust, — puudulikult
informeeritud ja lihtalt... ebahuvitavate inimestega. Jumalapärast, andke andeks...»
«Ma mõistan teid,» tähendas Pavlovski soliidselt, silmit-edes oma ilusaid suuri käsi.
«Hüva, ma esitlen end teile nagu kord ja kohus: Vene armee polkovnik, praegu Kodumaa
ja Vabaduse Kaitse Rahvaliidu Keskkomitee liige, kes vastutab välismaal kogu meie
sõjategevuse ja operatiivtöö eest. Viimasel ajal loomulikult ainult operatiivtöö eest...

198
Sellele lisaks võin ma uhkustundega öelda, et olen tõepoolest Boriss Viktorovitši hea
sõber, tema volitaski mind siin mis tahes tasemel läbirääkimisi pidama.»
«Tore,» lausus Puzitski kergendustundega. «Mul on hea meel, et nüüd on see piinlik
jutt meil räägitud. Kas te tulite Varssavist?»
«Pariisist. Meie peakorter asub seal.»
«Kas te sõitsite siia legaalselt, nii-öelda passiga?»
«Jah, aga muidugi võõra passiga,» muheles Pavlovski. Tal polnud loomulikult mõtteski
jutustada, kuidas nad piirist läbi olid murdnud.
«Pidage silmas, et kõik välismaalt saabunud isikud on GPU erilise valve all,» hoiatas
Puzitski. «Olge mureta.»
Avanes uks ja pidulikult riietatud Demidenko teatas vaikselt, üliaupaklikult, et kõik on
kohal.
Puzitski ja Pavlovski läksid söögituppa. Kohtumisest osavõtjad istusid juba ümmarguse
laua taga, ainult kaks
* Tête-à-tête (prants. k.) - kõnelus nelja silma all.
297
tooli olid vabad. Pavlovski pidi istuma Demidenko ja Pudini vahele. Lävele ilmus
pereproua.
«Minu abikaasa Veera Ivanovna,» esitles Puzitski teda väga ametlikult, andes sellega
mõista, et esitlemine ei kohusta külalisi — pole tarvis püsti tõusta ega, jumal tänatud,
perenaise kätt suudelda.
Pereproua Veera Ivanovna noogutas külalistele ja küsis vaid ruttu:
«Kas võib serveerida?»
«Jah. Ja ärge enam kedagi sisse laske,» tegi Puzitski korralduse.
Sellal kui Veera Ivanovna toatüdruku abiga viina, suupisted ja sööginõud lauale tõi,
tutvustas Puzitski Pavlovs-kit vaikselt ja ilma keeruliste tseremooniateta «LD» Kesk-
komitee liikmetele. Ühed noogutasid lahkelt, teised lakooniliselt, mõned naeratasid
tagasihoidlikult, mehed uurisid üksteist varjamatult.
Puzitski palus kõiki täita oma klaasid. Kui viinakarah-vin ringi ära oli teinud, tõusis
Puzitski püsti:
«Ma arvan, et vene kombe kohaselt peaksime me jooma kõigepealt meie lugupeetud
külalise terviseks. Proosit!»
Pavlovski tõstis oma klaasi suu juurde, ent samal hetkel haarasid Pudin ja Demidenko
tal kätest kinni ja väänasid need hästitreenitud võttega selja taha. Ühtaegu tõmbasid nad
ta laua tagant välja, paiskasid põrandale ja surusid näoli vastu parketti. Kui Pavlovski
käed-jalad olid kõvasti kinni seotud, võttis Pudin ta sülle ja viis diivanile. See kõik juhtus
mõne sekundi jooksul, Pavlovski ei jõudnud isegi lihaseid pingutada, teda tabas otsekui
halvatus.
«Te olete arreteeritud, Pavlovski,» ütles Puzitski. «Loodetavasti ei nõua te formaalse
arreteerimiskäsu esitamist?» Pavlovski istus liikumatult ja vahtis töntsilt enda ette ..,

KAHEKÜMNE VIIES PEATÜKK

Ta kanti vangla koridori, pandi põrandale ja tehti köidikutest lahti. Vangla komandant,
kes Pavlovski tšekistide käest enda hoolde oli võtnud, käskis tal püsti tõusta, Pavlovski

199
aga jäi endist viisi külili lamama, liigutades vaevaltmärgatavalt oma kangestunud sõrmi.
Konvoisõdurid aitasid ta jalule ja lükkasid kongi.
298
Kümmekond minutit seisis Pavlovski paigal, toetudes õlaga vastu seina, pea sügavalt
kumaras. Siis tõstis ta pea, vaatas ringi, märkas kedagi piilumisaugust sisse vaatavat ja
sööstis ropult vandudes metsiku hüppega ukse poole. Raske rauduks kõmises tema
pöörastest hoopidest. Ta ründas ust, kuni ta täiesti rammetult põrandale varises.
Komandant ohkas ukse taga kergendustundega — ta kartis Pavlovski elu pärast, sest
päriselt marru minnes võis mees pea vastu raudust puruks lüüa.
Pavlovski aga ei mõelnudki end tappa — ta oli tulist raevu täis ja tahtis kõike, mis talle
pihku juhtub, purustada, lõhkuda, hävitada. Kuid kongis polnud muud, kui neli seina,
põrand, lagi ja väike trellitatud aken lae all.
Teine märatsushoog algas Pavlovskil videvikus. Ta võttis joostes hoogu ja tegi katset
trellidest kinni haarata. Viimaks läks see tal korda. Ta vinnas end kahe käega trellidest
kinni hoides akna juurde ja kõlkus seal, vääneldes kogu kehast. See ei kestnud kuigi
kaua; lõppude lõpuks taipas ta ise oma pingutuste mõttetust, prantsatas põrandale nagu
kott ja jäi liikumatult silmili lamama.
öösel roomas ta külgseina äärde ja hakkas morsetähes-tiku abil koputama
rahvusvahelist vangide signaali «olen siin, vasta». Ta koputas mitu tundi, koputas
sõrmenukid veriseks, kuid keegi ei vastanud talle. Siis langes ta tumeda oigega jälle
silmili põrandale ja uinus varsti. ..
Vangla komandant, kes öö läbi kongi ees valvas, kandis Artuzovile ette, et hommikul
oli Pavlovski täiesti rahulik, tuli ukse juurde ja küsis vett. Ta jõi kruusi tilgatumaks,
tänas, andis kruusi tagasi ja küsis, mis kell on. Siis ütles ta, et arreteerimisel oli keegi
temalt ära võtnud kingiks saadud kuldkella ja rahatasku, kus on kolmkümmend kolm
Nõukogude tšervoonetsit. Komandant rahustas teda: tema asjad ja raha on kõik ilusti
alles. Pavlovski tänas ja küsis:
«Kas mind kutsutakse täna ülekuulamisele?»
Ta ei saanud vastust, vangla komandant läks Artuzovile helistama. . .
Esimest korda kuulas Pavlovskit üle Artur Hristianovitš ise. Ta oli kindel, et Pavlovski
ainult teeskleb kuulekust ning teeb katset oma vana teooriat ellu rakendada: tema arvates
pole olemas vanglat, kust ei saa põgeneda, ega absoluutselt väljapääsmatuid olukordi. Ta
oli seda juba
299
siis Sešenjale rääkinud, kui nad kindral Balahhovitši väesalgas Valgevenemaad
rüüstasid ...
Kui väikest kasvu Artuzov Pavlovski kongi astus, avar vöötatud pluus seljas, laia
pluusikrae all elegantne kaelaside, korralikult pöetud must hispaania kikkhabe lõua otsas,
ning vangla komandant tõi kongi kaks taburetti, ukse juurde aga asusid vahipostile kaks
tursket tunnimeest, otsustas Pavlovski, et ta ei hakka siin mingeid tunnistusi andma,
viidagu ta ülekuulamisele, — teel võib järsku avaneda mõni pagemisvõimalus.
«Te olete Pavlovski?» küsis Artuzov vaikselt, istudes taburetile ja avades põlvedel
toimiku dokumentidega. Pavlovski ei vastanud, ja kui Artuzov talle käeviipega teisel
taburetil istet pakkus, ei istunud ta mitte näoga, vaid küljega Artuzovi poole.
«Et kõik algusest peale selge oleks, pean -ma end esitlema: ma olen GPU vastuluure
ülem,» jätkas Artuzov niisama vaikselt, sundides Pavlovskit kuulama. «Loodetavasti pole

200
teile tarvis seletada, mida see tähendab? Tore. Mul on vaja teie kinnitust, et te olete
tõepoolest Sergei Eduardovitš Pavlovski.»
Pavlovski pööras näo Artuzovi poole, ja too nägi tema ilusais sinisilmis hingesegadust
— nähtavasti kaalutles vang, kas vastata või vaikida edasi. Artuzovi heledate silmade
uurivat ja veidi iroonilist pilku kohates pööras ta näo aeglaselt kõrvale ja vastas kõlatu
häälega:
«Jah, ma olen tõesti Pavlovski... Sergei Eduardovitš.»
Artuzov ulatas Pavlovskile mingid paberid:
«Siin on lühidalt loetletud meie pretensioonid teie vastu. Palun teid protseduuri
kiirendamiseks selle nimekirjaga tutvuda. Ülekuulamist alustame hiljem. Valmistuge
ette... Võib-olla on siin mõni ebatäpsus... või on midagi puudu...»
«Kas teie hakkate mind üle kuulama?» küsis Pavlovski pead pööramata.
«Ei...» vastas Artuzov leebelt ja tõusis. «Arvatavasti tuleb teil tegemist teha minu
asetäitjaga. Kas teil on mõni palve?»
«Üksainus palve,» ütles Pavlovski ja pööras end taburetil Artuzovi poole. «Teie
asetäitjal ei maksa siinkäimi-sega ilmaaegu aega raisata,» ütles ta, Artuzovile ülbe, jäise
pilguga otsa vaadates.
Osakonda tagasi jõudes läks Artuzov oma asetäitja
300
kabinetti ja leidis eest kummalise vaatepildi: Piljar oli kuue seljast võtnud ja vehkis
sellega lahtise akna ees.
«Kas me istusime teiega siin öösel? Istusime. Suitsetasime? Suitsetasime. Tulin tööle,
tegin ukse lahti — tuba maast laeni sinist suitsu täis. Kujutage ette! ...» ütles Piljar
kuuega vehkides.
«Pole viga, see-eest on meil kõik hästi läbi mõeldud,» naeratas Artuzov väsinult. «Lugu
on täpselt nii, nagu me arvasime: ta püüab aega võita, sest loodab põgeneda. Ütles, et
ärgu tuldagu teda kongis üle kuulama. Praegu loeb ta oma paturegistrit...» Artuzov vaatas
kella. «Täpselt kell üksteist laske ta siia tuua ja öelge talle kõik suisa suu sisse, nagu me
kokku leppisime, küünilise otsekohesusega ...»

S. E. Pavlovski kuritegude loend, mis talle ülekuulamise eel esitati

Märkus: Kuriteod pole järjestatud nende raskuse, vaid toimepaneku aja järgi. Loendis
on üksnes need kuriteod, mille puhul on tuvastatud, et S. E. Pavlovski nende
toimepanekust isiklikult osa
võttis.
1918. aasta. 1. Osavõtt bolševike grupi (11 inimest) hukkamisest laternapostide
otsa poomise läbi Pihkva linnas, kus Pavlovski oli sõjaväekomandant (pristav). Ühel
hukataval katkes poomisköis. Pavlovski käskis tal köie kokku sõlmida ja end ise üles
puua, ja kui mees käsku ei täitnud, tulistas Pavlovski teda mitu korda,
meelega hoidudes teda surmavalt haavamast.
Sealsamas, samal aastal. Viie militsionääri mahalaskmine Hukatavad toodi ükshaaval
Pavlovski ette, Pavlovski tulistas neile kõhtu, misjärel tema kaaslased ohvritele lõpu
tegid.
Sealsamas, samal aastal. Lastearsti, kod. I. T. Dorohhovi tapmine lasuga näkku üksnes
selle eest, et Dorohhov nimetas laste väljaviskamist haiglast mõrtsukatööks.

201
 Sealsamas, samal aastal. Koolijuhataja T. I. Smirnitski 17-aastase tütre vägistamine ja
elajalik tapmine.
1919. aasta. Vene SFNV-st Poolasse pagemisel — Smolenski Kubermangus
Rudnjanski maakonnas militsionäär sm. N N. Skabko mõrvamine, kelle dokumente ja
kroonu vormiriietust Pavlovski piiri äärde sõites kasutas.
Aastad 1920—1922. Osavõtt Bulak-Balahhovitši armee bandiitlikust sõjaretkest
Poolast Nõukogudemaa läänealadele. (Üksikasjad selgitatakse välja juurdluse käigus.)
Omaenda jõugu organiseerimine savinkovlastest, selle jõugu juhtimine rüüsteretkede
ajal Valgevenemaal ja teistel läänealadel, mistõttu S. E. Pavlovski täielikult vastutab
ülalmainitud jõugu üliraskete kuritegude eest. (Üksikasjad selgitatakse täielikult
juurdluse käigus.) Allpool on ära toodud vaid kõige olulisemad tema rasketest
kuritegudest:
a) Holmi linna tungides Püüdis S. E. Pavlovski jõuk seda hõivata, kuid
kohtas kohaliku garnisoni visa vastupanu ning vastas
301
sellele elajaliku arveteõiendusega bandiitide poolt vallutatud kvartalite elanike kallal.
Tapeti umbkaudu 250 inimest, haavatuid oli 310.
Holmi linnast Staraja Russa poole taandudes vallutas Pavlovski jõuk Demjanski linna
ning korraldas seal metsikud tapatalgud, mõrvas kommuniste, nõukogude ja
komsomoliaktiviste ning parteituid. Tapetute üldarv — 192.
Poola piiri äärde taandudes peatus S. E. Pavlovski jõuk kod. B. D. Natansonile
kuuluvas kõrtsis. Siin vägistas Pavlovski kod. Natansoni 15-aastase tütre Sima.
b) Pavlovski jõugu teine rüüsteretk. Eriotstarbeliste väeosade noortesalga
vangivõtmine ja elajalik tapmine Pinski linna lähedal. 14 noort kaevasid proletariaadi
hümni lauldes endile ise haua, misjärel Pavlovski isiklikult tühjendas nende pihta viis
mausripidet.
Veliži ja Poretšje vahel, Karjakino külas, poodi piinamise järel üks toitlustustöötaja,
VKP liige sm. Silin. Tema rinnale lõigati viisnurk. Käsu selleks andis Pavlovski.
Pangaröövid Duhhovštšina, Belõi, Poretšje ja Rudnja maakonnalinnades.
c) Pavlovski jõugu kolmas rüüsteretk. Kallaletung piirivalvepostile piiritulba nr.
114/7 juures, 9 punaarmeelase elajalik tapmine, kes pärast oma valvekorda kordonis
magasid, kordoni komandandi 8-ndat kuud raseda naise poomine. Taandumisel piiri taha
— kohalikele elanikele kuulunud kariloomade äraajamine.
Pangarööv Veliži linnas. Pangaröövi katse Opotška linnas, panga direktori sm. G. I.
Haimovitši elusalt põletamine.
Üksikdiversantide ja -terroristide ning tervete jõukude ettevalmistamine Poola
territooriumil ning nende saatmine üle' piiri, Nõukogude Liidu territooriumile.
Kaassüü kõigis nõukogude võimu ja nõukogude rahva vastu toimepandud rasketes
kuritegudes, milles B. Savinkovi juhtimisel tegutsev Nõukogude-vastane organisatsioon
KjVKR süüdi on ...

Pavlovski luges kogu loendi väga ruttu, ainsa hingetõmbega läbi, jõudmata tegelikult
arusaamisele, et see kõik puutub otseselt temasse. Ent kuidagi alateadlikult tundis ta
siiski, et kõik see, millest siin kirjutati, on talle tuttav ...
Mõne hetke istus ta liikumatult paigal. Siis ahmis ta kramplikult õhku ja tõmbas
särgikaeluse ühe ropsuga lahti — ta hakkas mõistma, mida see loend talle tähendab.

202
 «Rahu ... Loeme veel kord,» ütles ta endale.
Ta hakkas uuesti lugema, kuid üks mõte ei lasknud tal keskenduda: kes küll seda kõike
kirja pani, meeles pidas ja talletas? Selle, väljaselgitamisel ei paistnud praegu mingit
tähtsust olevat, kuid küsimus ei andnud rahu, segas lugemist. Pavlovski laskis loendit
hoidva käe rippu ja küsis valju häälega:
302
«Kes võis seda teha? Kes? Kes kogus kõik need faktid?»
Alles nüüd mõistis Pavlovski täie selgusega, et kõikide nimekirjas loetletud kuritegude
eest nõutakse tema käest vastust, ja mitte teab millal, vaid juba täna, praegu kohe! See
rabas teda, tal hakkas halb, rinnas pitsitas, ja ta hakkas tahtmatult oigama. Kuskil
hingesopis tahtis lõkkele puhkeda tavaline raevuhoog, kuid ainult lõõmatas korra ja
kustus. Jälle vaevas tema pead neetud küsimus: kes? Kes kõik need faktid tšekistide jaoks
kokku kogus?
Ta hakkas loendit uuesti algusest peale lugema. Nüüd luges ta ruttamata. Ja peatus juba
esimese paragrahvi juures, taibates lõplikult, mida see kõik nüüd, mil ta tšekistide käes
vangis on, tähendab. Kohe tuli tal tahtmine leida loendist mõni vale, kas või kõige pisem,
— see võimaldaks tal kogu seda kohutavat dokumenti ümber lükata. Ja ta leidiski
niisuguse vale: ta polnud kordonis magavaid piirivalvureid tapnud! Ta ei saanud neid
tappa, sest ta otsis sellal kordoniülemat, kes oli metsa varjule jooksnud! No muidugi! Tal
oli see väga hästi meeles! Ja kui ta kordonisse tagasi jõudis . . . Mille järel ta kordonisse
tagasi pöör-duski? Ah jaa, ta leidis kordoniülema üles, veristas teda pussiga ja laskis oma
metsikul täkul ta kapjadega surnuks tallata. Pärast seda naasis ta kordonisse... Pärast seda.
Aga piirivalvurid tappis Arkadi Ivanov. Muide, kus Arkadi praegu on? Kas ta viibib veel
vabaduses?
Samas avanes kongiuks ja korruse valvur hüüdis valju häälega:
«Pavlovski — ülekuulamisele!»
Pavlovski kargas püsti ning väljus kiirel sammul kongist. Teda saatis üksainus
vahisõdur. Pavlovski pani selle kohe kõrva taha ja hakkas uurima teed, mida mööda nad
kongist uurija kabinetti läksid. Kuid peagi märkas ta oma kurvastuseks, et vangla asus
GPU hoones. Tema ainus lohutus oli see, et kaugeltki mitte kõik aknad, millest ta
möödus, polnud trellitatud.
Pavlovski jättis meelde, et ta läbis kolm koridori, igaüks neist kulges ise suunas, ja
kõigepealt tõusis ta kolme korruse võrra kõrgemale, siis aga laskus üks korrus allapoole
... Kõik tuli meelde jätta, läbi uurida, tema ainuke ellujäämislootus oli põgenemine.
Ta viidi kabinetti, mis oma sisustuse poolest sarnanes Pigem luksuslikkusele
pretendeeriva hotelli numbritoaga. Lõvijalgadega kirjutuslaud oli üleni nikerdustega

kaunis-
303
tatud. Teise seina ääres seisis edev, rohkete kumeruste ja roosa safianpolstriga diivan,
selle kõrval asetses kaardi-laud, mille plaadi sisse olid inkrusteeritud neli ässa.
Pavlovski pilku köitis esmalt sisustus, alles seejärel silmas ta kabineti peremeest. Piljar
kandis ideaalselt pressitud musta ülikonda, kuid selle all oli sinine vene või gruusia särk,

203
mille kõrge krae oli kolme nööbiga kinni ja saba oli püksivärvli peal. Särgi peal oli
pehme must tuttidega vöö. Suurt kollakavõitu nägu ei saanud kuidagi ilusaks pidada, laup
oli kõrge, hallid silmad asetsesid ligistikku. Niisugune nägu pidi kuuluma kuiva ja tigeda
iseloomuga, mehele. Kuid Piljari sõbrad teadsid, et ta on alati valmis kaaslasele viimast
särki, viimast rubla loovutama. Tõsi küll, kui ta vihaseks sai, siis polnud head loota. Ent
seda juhtus harva — Piljari raudne enesevalitsemine oli üldtuntud ...
Pavlovski istus tema jaoks keset tuba pandud toolile, vaatas Piljari poole, kohtas tema
hallide silmade ainitist, puurivat pilku, ning tal hakkas hirmsast üksindus- ja
abitustundest süda valutama ... Aken oli kolme sammu kaugusel — üks sekund. Hüpe
aknalauale — teine sekund. Aknaraamide ja -klaaside lõhkumiseks kulub veel üks
sekund. Kolm sekundit — ja hüpe.. . Ent vahisõdur otsekui luges vangi mõtteid, ta läks
akna juurde ja seisis selle ette.
«Niisiis, te olete Sergei Eduardovitš Pavlovski?» küsis Piljar väsinud kähedavõitu
häälega argipäevaselt. «Jah.»
«Jutustage lühidalt oma elulugu. Aga ärge kiirustage, ma pean selle kirja panema...»
Pavlovski hakkas rääkima . ..
Ta sündis Novgorodis. Linnakodaniku perekonnas, kes abielusidemete kaudu aadlikega
sugulusse oli astunud — ema pärines vaesest aadliperest. Unistas juba lapsepõlves-
sõjaväelase elukutsest. Sõjakooli lõpetamise järel sai temast peagi 2. Pavlogradi polgu
eskadroni vanemohvitser. Algas sõda, ta sõdis innukalt ja tegi kiiresti karjääri. Revo-
lutsioon katkestas tema karjääri. Ta põgenes ja ühines varsti Kerenskile truuks jäänud
vägedega. 1918. aastal oli ta Loodearmees Pihkva linna sõjaväekomandant (ametlikult —
pristav). Koos taanduvate vägedega jõudis ta Riiga ja deserteerus seal faktiliselt. Rändas
Eestisse ja arreteeriti seal, sest teda peeti punaseks — ta oli ju Riias viibinud,
304
kui seal kehtis nõukogude võim. Ta põgenes vanglast. Need olid segased ajad, raske oli
neist jutustadagi, nii et teised mõistaksid.
Tema elu hakkas rööpasse minema, kui ta Poolasse pääses, Bulak-Balahhovitši
armeesse astus ja Boriss Savinkoviga kokku sai. Nii liitus ta viimaks «suure üritusega».
Protokollimist lõpetades tähendas Piljar endamisi, et Pavlovski oli oma eluloo
üldjoontes peaaegu õigesti jutustanud.
«Mida teil on öelda loendi kohta, mis teile esitati?»
«Raamatupidamine on teil heal järjel,» vastas Pavlovski ülbelt. «Inimmälu säärase
raamatupidamise vastu ei saa. Loodetavasti võimaldate te mul iga episoodi korralikult
meelde tuletada. Ma ei kavatse oma süüd salata, kuid teiste süüd enda peale võtta ma ka
ei taha.»
«Muidugi, muidugi, ka kõige täpsemas raamatupidamises võib vigu ette tulla,» lausus
Piljar väga tõsiselt.
«Ühe vea ma juba leidsingi,» jätkas Pavlovski, alustades aeganõudvat mängu ja lootes
sel kombel ülekuulamist pikale venitada. «Magavaid piirivalvureid ma ei tapnud. Ma ei
suuda ilmaski magaja vastu kätt tõsta.»
«Aga vahest aeti nad tapmise ajal üles?» küsis Piljar häirimatu rahuga.
«Ei, see pandi ülekohtuselt minu süüks. See oli Arkadi Ivanovi töö. Muide, kas te tema
ka kätte saite?» küsis Pavlovski, ilus pea kuklas.
Tšekisti nägu säilitas läbitungimatu ilme. Siin oli ainult temal õigus küsida.
«Tähendab, kõik muu peale piirivalvurite tapmise vastab tõele?»

204
 «Ma ju ütlesin — tarvis järele mõelda, meelde tuletada,» kostis Pavlovski pärast pausi.
«Leppigem kokku, et me arutame iga päev ühe episoodi läbi. Siis ei lähe nad mul peas
segi ja ma saan millelegi keskenduda. Kas võib nii?»
«Võib ka,» kostis Piljar. «Missugust episoodi me täna arutama hakkame?»
«Täna pole ma selleks ette valmistatud. Teie loend lõi oiu pahviks...» Pavlovski
huultele ilmus midagi naera-tusetaolist, kuid tema silmad jäid tõsisteks. «Ma arvan, et
mul on isegi sedavõrd ebasoodsates tingimustes õigus oma elu kaitsta.»
«Jah. muidugi,» vastas Piljar. «Aga ma pean teid hoia-
305
tama: kui te kavatsete uurimist pikale venitada, lootes põgeneda, siis jätke need
lootused. Liiati tahame me juurdluse ruttu lõpule viia ja teile ühe ettepaneku teha ...»
«Et ma seina äärde seisaksin?» küsis Pavlovski äkki naerusui.
«Seina äärde paneme me harilikult ilma pikema jututa,» andis Piljar talle vastulöögi
ning lisas: «Teile aga tahame me teistsuguse ettepaneku teha ...»
«Pea silmusesse pista?»
«Ei, midagi muud...»
«Ma ei oska ära arvata ...»
«Võin soovitada vaid üht: te peate meiega avameelne olema. Loodetavasti te mõistate
— ükskõik, kas meie raamatupidamine eksis kuskil, nagu teie väidate, või ei eksinud,
meil on küllalt põhjust teid seina äärde seada, nagu te ütlesite, eks ju?»
«Küllap vist...» vastas Pavlovski pärast pausi ja küsis: «Kas teie ettepanek annab mulle
ellujäämise šansi?»
«Igatahes võite te oma elu tunduvalt pikendada.»
«Mida ma pean tegema.»
«Kõigepealt viime selle loendi järgi juurdluse lõpule, siis räägime...»
«Hea küll, olgu,» nõustus Pavlovski asjalikult.
Pavlovski oli üllatavalt rahulik. Oma Pariisis õmmeldud tumehallis ülikonnas, mis, tõsi
küll, viimastel päevadel pisut räsida oli saanud, sarnanes ta menuka filminäitlejaga, kes
peab uue lepingu sõlmimise asjus läbirääkimisi.
Pavlovski puudutas käega oma lõuga ja küsis:
«Kas ma saaksin habet ajada?»
«Ainult seotud kätega, kui soovite,» vastas Piljar.
«Parem olla kümme minutit seotud kätega kui päev läbi habetunud lõustaga,» naeris
Pavlovski. Jah, ta naeris! Tema ilus nägu oli laia naeru täis, valged hambad välkusid.
Piljar käskis vahisõduril kinnipeetav vanglasse tagasi viia. . .
Kolmel esimesel juurdluspäeval rääkis Pavlovski üsna üksikasjaliselt igast loendi
punktist ning tunnistas, et ta oli mõnestki kuriteost osa võtnud. Kuid need asjad, mis talle
eriti ohtlikeks võisid kujuneda, ajas ta teiste süüks, nimetades oma aktiivsemate
bandiitide nimesid. Mitu korda küsis ta, mis Ivanovist on saanud. Ka täna päris ta jälle,
kui jutt tema kaasosalistele kaldus:
306
«Kus siis ikkagi Arkadi Ivanov on? Kas te võtsite ta kinni?»
«Ta sai surma,» vastas Piljar.
Ivanov sai tõesti surma, kui teda arreteerimiskohalt GPU-sse sõidutati. Ta kargas autos
Sõroježkinile noaga kallale — esimesel põgusal läbiotsimisel seda nuga tema juurest ei
leitud. Sõroježkinil ei jäänud.midagi muud üle, kui bandiidile nagaanipäraga pähe

205
virutada. Ivanov ei elanud õhtuni, ehkki arstid tegid kõik, mis nende võimuses oli, et
tema elu päästa.
Seda kuuldes kargas Pavlovski jalule ja tegi niisuguse liigutuse, nagu tahtnuks ta üle
laua Pii j ärile kallale karata.
«Rahu, Pavlovski,» tõstis Piljar käe. «Ma oleksin võinud teile valetada. Aga ta sai just
nimelt põgenemiskatsel
surma.»
«Te valetate!» karjus Pavlovski hüsteeriliselt, ja Piljar nentis rõõmuga, et polkovnikul
polnudki nii raudsed närvid, nagu näis. «Te tapsite ta!»
«Misjaoks? Me vajasime ka teda elavast peast. Nagu teidki...»
Pavlovski istus toolile, pomises midagi endale nina alla ja vajus sügavalt mõttesse.
Piljar mõistis, et praegu oli mõttetu ülekuulamist jätkata, ja saatis ta kongi.
Neljal järgmisel päeval keeldus Pavlovski küsimustele vastamast. Ta toodi
ülekuulamisele ja viidi kümne minuti pärast tagasi.
Piljar pidi pühapäeval GPU-s valves olema, ja laupäeval kavatses ta varem töölt koju
minna, et õhtut perekonna seltsis veeta. Ta oli juba saladokumendid seifi lukustanud ja
Artuzovile helistanud, et ta läheb ära, kui korraga telefon ärevalt helisema hakkas —
Piljar ise ka imestas, kuidas ta küll alati täpselt teab, mida telefonihelin talle tõotab, kas
head või halba. See telefonikõne ähvardas talle ilmselt ebameeldivusi tuua. Piljar võttis
vahetpidamatult tiriseva telefoni toru ja kuulis sisevangla komandandi häält:
«Kannan ette: nüüdsama tegi vahialune Pavlovski vangla saunast tagasi tulles
põgenemiskatse...»
Pavlovskil polnud põhjust mitte uskuda, et Arkadi Ivanov sai surma just nii, nagu talle
öeldi, ta lihtsalt ei tahtnud sellega leppida. Liiati tuli välja, et Ivanov oli langenud
võideldes, Pavlovski aga kapituleerub vastupanuta ja
307
koguni sõlmib tšekistidega mingi sobingu, tõsi küll, ta ei teadnud veel isegi, millise ...
Ta hakkas ainult aja võitmiseks ülbitsema ega vastanud Piljari küsimustele.
Põgenemismõte tuli tal pähe, kui ta end saunas pestes kerise kohal soemüüris lahtist
tellist nägi. Ta kangutas selle kohe soemüürist välja, mässis niinenuustiku sisse, võttis
pärast riietusruumi kaasa ja peitis oma pesu alla. Enne kui ta riidesse jõudis panna, oli tal
edasine tegevusplaan valmis. Ta oli üksi saunas. Punaarmeelane, kes teda konvoeeris, oli
umbes temapikkune. Ta lööb vahisõduri parajal hetkel telliskiviga maha, tõmbab tema
mundri selga ja väljub tänavale viiva ukse kaudu, mille asukoha ta sauna tulles meelde oli
jätnud. Plaan oli, ausalt öeldes, naiivne ja ega Pavlovski ise ka hästi uskunud, et see tal
korda läheb, kuid tema loomus sundis teda tegutsema, ükskõik mida ette võtma ...
Vahisõdur seisis riietusruumi ukse juures ja vaatas pealt, kuidas Pavlovski riietus. Ent
ta ei märganud, et vahialune pingilt tõustes tellise osavalt käterätiku vahele pistis ja
kaenla alla pani. Vahisõdur avas ukse ja tõmbus veidi eemale, et Pavlovskit mööda lasta.
Samal silmapilgul pöördus Pavlovski välkkiirelt tema poole ja virutas talle kiviga vastu
laupa. Ta ei kavatsenud vahisõdurit kohemaid tappa, vaid arvas, et lööb ta esimese
hoobiga ainult uimaseks ja tirib riietusruumi. Ent kui mees sauna eesruumis liiga vara
meelemärkusele tuleb, siis ei jää muidugi muud üle, tuleb talle lõpp teha.
Ent kõik läks hoopis teisiti: vahisõdur ei kukkunud maha, vaid sööstis õue ja hakkas
valju häälega karjuma. Kohe jooksis teisigi mehi vanglaõue. Pavlovski tõttas sauna
tagasi, viskas tellise kerisele, läks riietusruumi ja istus pingile. Vangivalvurid ei

206
söandanud hulk aega sauna pimedasse eesruumi astuda, nad arvasid, et Pavlovski varitseb
neid seal, ja nõudsid, et ta ise välja tuleks. Siis aga ilmus Sõroježkin.
«Millega ta sind lõi?» küsis ta vahisõdurilt, kelle nägu oli üleni sinine ja paistes.
«Tinatükiga vist,» vastas sõdur.
«Arvad?» muigas Sõroježkin ja läks külmavereliselt riietusruumi.
«Lõpeta oma kometimäng ja astu publiku ette,» ütles Grigori, ja tema häälest kostis
ülemeelikut jõudu ning armuheitmatust.
308
Pavlovski tõusis kuulekalt püsti. Grigorist möödudes vaatas ta vilksti tagasi.
«Argpüks! Ise veel polkovnik, ataman jumala armust...» ütles Sõroježkin, otsekui
sülitades talle järele, ja suutmata kauem end vaos hoida, hakkas vihaselt vanduma .. .
Pärast nurjunud põgenemiskatset rääkis Pavlovski endast kõik ära, midagi salgamata, ja
nimetas sadu teisi bandiite, kes kunagi Nõukogudemaa vastu kuritegusid toime olid
pannud. Mõnede tema käest kuuldud faktide pisteline kontroll kinnitas, et ta rääkis tõtt.
Pavlovski andis Filossofovi, Sevtšenko, Derenthali ja teiste Savin-kovi lähikondlaste
kohta hävitavaid tunnistusi. Ta jutustas ka Boriss Savinkovi venna Viktori kuritegudest,
kuid keeldus kategooriliselt Savinkovist endast rääkimast:
«Ta on mu jumalus, mul pole õigust teda milleski süüdistada. »
«Teie olukorras on naeruväärne mingisugustest õigustest rääkida,» vaidles Piljar talle
vastu.
«Ma ei saa ... ei saa... Pange kõik tema teod minu arvele, ma kannan rõõmuga nende
eest karistust...»
Piljar nägi, et Pavlovski siiski veel loodab millelegi ning tahab vähemalt Savinkovi ees
süüst puhtaks jääda, et kunagi Savinkoviga kohtudes öelda: ta andis üksnes selleks teiste
kohta tunnistusi, et aega võita ja juhi päästmiseks võimalust leida.

KAHEKÜMNE KUUES PEATÜKK

S. E, Pavlovski kiri D. V. Filossofovile

«Kallis vanaisa!*
Te imestate vist, nagu teisedki, miks ma nii kaua kirjutanud ei ole, kuid Te peaksite
mõistma, et ma pidin juhust ootama, tavaline post pole ju meie jaoks.
Olen praegu Moskvas ja arvan, et see toob meie üritusele kasu. Te teate, et ma
poliitikast suurt ei hooli, ent ma näen, et meil on siin halvem kuulsus, kui võiks olla.
Hanelt ei saagi ju nõuda, et ta luige kohuseid täidaks.

Kõik Savinkovi lähikondlased teadsid, et nii nimetas Pavlovski Filossofovi ainult siis,
kui ta väga heas tujus oli. (Autori märkus.)
309

Meid aga ootab luige roll. Leonidile tuleb muidugi au anda, et ta selle suure lätte
avastas, kuid tegelikult ei otsinud mitte meie seda lätet üles, vaid tema ise rajas tee meie
juurde, sest tal on meid hädasti tarvis. Üksnes sellega on seletatav, miks ta juba nii kaua

207
kuulekalt voolab sängis, mille me tema käsutusse andsime, ehkki tal oleks õigus palju
avaramat ja sügavamat sängi nõuda.14
Ma teen sängi süvendamiseks kõik, mis mu võimuses on, kohtun «LD» juhtidega,
püüan neile mõista anda, et meil leidub palju kõrgema tasemega tegelasi kui Leonid, jne.
Aga ma annan endale kainelt aru, et ma pole kunagi osav poliitik olnud. Ometi näen ma,
et nad hoiavad minu poole, tahavad just nimelt minuga kokku saada ning räägivad
minuga palju meelsamini ja palju usalduslikumalt kui Leonidiga. Objektiivsuse mõttes
pean ütlema, et Leonid ise ei"hinda ennast üle, ta teab oma võimete piiri, ja praegu, mil
ma teile kirjutan, palub ta, et ma annaksin Teile edasi ka tema palve — siia peaks sõitma
keegi, kellel siinses situatsioonis küllalt autoriteeti oleks. Ta palub mind seniks lihtsalt
tema juurde jääda ja aidata tal «LD»-ga ühendust pidada. Kuid ma teen teisiti. Ma leidsin
Lõuna-Venemaal oma lähedased sugulased üles. Arkadi Ivanov on juba seal, ja nad
kutsuvad ka mind sinna, et meie ühise ürituse huvides vägev eks15 toime panna. Nii et
kõige lähemal ajal sõidan lõunasse. Ma ise tahaksin küll hoopis mujale sõita, teid
vaatama tulla. Ent ma tuleksin üksnes selleks, et mõnda teie hulgast kraedpidi siia tuua,
sest siin tehakse suuri asju või vähemalt valmistutakse neid tegema. Ausõna, te olete seal
juba kaotanud usu helgetesse ideaalidesse — ma tean seda omast käest, olesklesin ju
minagi kord teie mülkasoos. Rahvas, kellele me väsimatult truudust vannume, elab ju
siin, seetõttu on siin ka tegevusindu ja õhk tundub puhtam olevat. Ma kirjutan sellest ka
isale16 ja Talleyrandile17.
Tegemist on siin lõpmata palju. Ja külakoerad pole pooltki nii kurjad ja nii hästi
dresseeritud, nagu me eemal viibides ja mõnda meie informaatorit uskudes kujutlesime.

Ma pole ammuilma nii pikalt kirjutanud, ent kui on, mida kirjutada, siis on kirjutamine
lausa lustiasi. Tervitan Teid, kulla vanaisa, kõigest südamest.
S e r g e.»

S. E. Pavlovski kiri B. V. Savinkovile

«Tere, kallis isa.
Olen Teile ütlemata tänulik usalduse eest, mis avaldus selles, et Te mu oma esindajana
siia saatsite. Olen Teile peale kõige muu ka selle eest tänulik, et see sõit andis mulle mu
usu tagasi. Viimasel ajal oleksin ma äärepealt jooma hakanud, nii rusuv oli tunda, et
minust polnud midagi kasu. Ja mitte ainult minust, andke mulle andeks, isa! Olen
sõjamees, ja Te teate, kui truu ma lipule olen. Niisiis, siiasaatmine hoidis mind rumalusi
tegemast. Mu kiduma hakanud lihastes on jälle verd ja jõudu. Minus pulbitseb üha
nõudlikumalt ja jõulisemalt energia. Oh, oleks mul Teie pea ja oskaksin ma Teie kombel
poliitikat teha, poliitilist võitlust juhtida!

14Selles lõigus peituvad vihjed on üldiselt arusaadavad: esiteks, meid vajatakse siin; teiseks, Sešenja ja
Fomitšov pole küllalt sügav, «LD» vääriline voolusäng. (Autori märkus.)
15Raha eksproprieerimine.
16B. Savinkovile.
17A. Dickhof-Derenthalile.

208
 Ma ei saa siin kõigest ette kanda, mida ma nägin ja teada sain. Muide, ma käskisin
Leonidil ettekande kirjutada ja juhupostiga Teile saata. Juhupost ei käi kuigi tihti, ja tal
on mahti kõigest üsna põhjalikult kirjutada.
Lühidalt öeldes, lugu on nõnda: Leonidi leid avab grandioossed tulevikuväljavaated.
Kuid leiu põhjuseks polnud mitte see, et Leonidist on äkki saanud geniaalne prohvet (te
tunnete teda paremini kui mina); siia sattudes ja jõudumööda tegutsema hakates pidi ta
kunagi ilmtingimata sellega kokku puutuma, sest see on laialt levinud, võib öelda, seda
esineb kõigis siinse ühiskonna kihtides. Nii et Leonidil oli lihtsalt võimatu seda varem
või hiljem mitte märgata. Ent kuigi mõlemad pooled pärast tutvumist ja väljaselgitamist,
mida kumbki neist taotleb, objektiivselt jõudsid järeldusele, et nad on justkui teineteise
jaoks loodud, on nende vastastikused subjektiivsed tunded kahjuks vastuolulised ja
kummalgi erisugused, feonidi partnerid näevad temas seda, kes ta tegelikult on. Ja ei
midagi enamat — nad on ju küllaltki targad, või vähemalt haritud, intelligentsed jne.
inimesed. Loomuli-
Siin vihjatakse Tšekaale.
311
kult tekkis neil kahtlus, koguni kartus, kas temasugust võib tõsiselt usaldada? Saate
aru? Leonidi auks tuleb öelda, et ta on antud olukorras oma võimete suhtes üpris
kriitiline, ta ei hinda end üle ning püüab üksnes tegudega usaldust võita. Tema loodud
väike organisatsioon, mida ta oma partneritega suheldes nimetab Moskva organisat-
siooniks (tegelikult on see lihtsalt Moskva rakuke), teeb iga nädal midagi, millest kogu
linn teada saab, mõnikord koguni bolševistlikest ajalehtedest. See imponeerib Leonidi
uutele tuttavatele, sest neil on just tegutsemisega lood hirmus täbarad. Ma sain kokku
kahe liidriga: ühte Te tunnete, teine, Novitski-nimeline mees, on temast tunduvalt
tähtsam. Muide, ta ütles, et ta olevat Teiega seitsmeteistkümnendal aastal, Keigari-
Sassi18 võimuloleku ajal kokku puutunud.
Tahaksin ühtlasi meie kahtlused Pariisis käinud esindaja suhtes täiesti alusetuiks
tunnistada. Palun Teie. käest selle öise kontrollimise eest veel kord vabandust. Ma
palusin ka tema enda käest siin vabandust. Jah, ta on tõesti see, kelleks ta end nimetab. Ja
ta on Keskkomitee enamusega, mis, muide, pärast tema kohtumist Teiega tugevasti on
kahanenud, äärmiselt teravas konfliktis. Nad on koondanud tohutu suured jõud, ning
nüüd seisavad nad dilemma ees: kas jätkata jõudude koondamist või reageerida
rahvahulkade nurinale, mis üha selgemini ja< võimukamalt kuuldavale tuleb, ja hakata
tegutsema." (Muhhin väljendab Keskkomitees hulkade meeleolu, selles peitubki tema
jõud.) Ent siinkohal kerkib nende ette kohe küsimus: kuidaviisi tegutseda, mida teha,
mille eest või-j delda? Novitski on neil üliautoriteetne tegelane, Sõjaväe-; akadeemia
professor, suur sõjandusspetsialist (bolševikud andsid hiljuti tema käsutusse isikliku
auto), aga ta pole! kellegi poliitik — isegi mina olen seda taibanud. Ka Muhhin on
poliitikuna, rahvajuhina mannetu, ehkki td võitleb inertsuse vastu ning pooldab aktiivset
tegevust. Nifj näiteks küsis ta minu käest: kuidas teha rahvale teata-; vaks, mida me
taotleme ja millisena me Venemaad näha soovime? Novitski aga ütles mulle: me
suudaksime sulgeda; bolševistliku Venemaa tuiksooned — elulise ja sõjalise, tähtsusega
magistraalid — kuid mis edasi? Mis siis saab? Just nii ta ütleski — mis siis saab... Jumala
eest, täismehed,
312

18A. F. Kerenski.

209
 aga lapse aruga. Kõik nende vaidlused meie üritusega ühinemisest, välisabist jne.
tulevadki nende lapsikusest. Kuid ma pean tähendama, et selles suhtes ei tohi neile vägisi
peale pressida, ja meil pole kedagi, kes osava manöövriga nende meelt muudaks. Mina
passin. Minu suurim soov on, et Teie siin oleksite. Siis variseksid kõik nende vastuväited
korrapealt kokku — nad peavad ju Teist ja Teie poliitikuautoriteedist ning pärast Vanja
siinkäiku ka Teie poliitilisest programmist väga lugu19. Siinkohal tahaksin lisada — ärge
ülehinnake ühise töö-komitee tähtsust, mille Vanja siin asutas. Selle organi autoriteet
nende silmis sõltub otseselt' meie esindajate autoriteedist. Mõistate? Ma olen praegu selle
komitee liige ja teen kõik, mis mu võimuses on. Kuid minu võimed pole sel alal kuigi
suured, liiati tahan ma lõunasse sõita, leidsin seal üles oma lähedased sugulased, me
anname üheskoos paar ilusat, hoolikalt lavastatud etendust — siin on mu annetest midagi
kasu.
Tunnen Teie järele iga päev suurt igatsust. Kuid võtan endale voli Teile öelda — meie
peamine tegevus- ja võitlusväli on siin.
Surun tugevasti Teie kätt. Kohtumiseni.
S e r g e.»
Kui need kirjad valmis said, viidi Pavlovski vanglasse tagasi ja kontrolliti kõike, mis ta
oli kirjutanud, ülima hoolega — tarvis oli selgeks teha, kas kumbki kiri ei sisalda mõnda
salajast häiresignaali.
Pavlovski heitis koikule, suunas elutu pilgu kongi krobelisele tellisseinale ja vajus
mõttesse... Milleks tšekis-tidel tema kirju tarvis on? Nad vist tahavad, et juht siia sõidaks.
Ja Pavlovski mõtles, et kuidas tema enda käsi ka ei käiks, ta peab tegema kõik, mis tema
võimuses, et juhti päästa. Ta haaras sellest mõttest kinni peamiselt sellepärast, et see
andis talle õiguse sulgeda silmad tema enda argpükslikule teenistusvalmidusele tšekistide
ees ning näha enda tegevuses mingit tšekistide eest varjule jäänud salajast eesmärki. Jah,
ta teeb seda kõike juhi päästmiseks.
Viimastel päevadel enne tema sõitu Venemaale olid nad Savinkoviga päevad läbi
mööda Pariisi uidanud, olid käinud väikestes kohvikutes, ja Savinkov oli talle õpeta-
* Jutt on I. T. Fomitšovi Moskva-reisist.
313
nud, kuidas Moskvas tegutseda. Lausa üllatav, kui hästi Savinkov kõike ette oli
aimanud. Kas ta ei öelnud, et Šešenja ja Zekunov võivad reeturiteks osutuda? Ütles küll,
ja koguni kordas seda.
Kord ajas äkiline vihmavaling Pavlovski ja Savinkovi tihe Pariisi vaksali baari. Nad
istusid katusealusel perroonil lauda ning vestlesid, vaadates Berliini rongi, mis parajasti
valmistus välja sõitma. Vedur pähises ettevaatlikult, otsekui kartes oma käheda
töömehehingusega här-rasreisijaid häirida; nood kõndisid tähtsalt perroonil pakikandjate
kannul, kelle käes olid nende kohvrid, soliidsed nagu härrased isegi. Muide, vedurijuht
vaatas kõrgelt veduriaknast kogu seda askeldamist üpris ükskõikse, kui mitte
halvakspaneva pilguga. Vaksali võlvkatuse alt kajas vastu ärev sumin, aeg-ajalt tungis
sealt äkki mõni naise-, mehe- või lapsehääl selgesti esile.
«Olen eluaeg vaksaleid armastanud,» ütles Savinkov vaikselt. Ta osutas naerdes
tüsedale isandale, kes tõttas piki vaguniterivi, silmad pungis. «Igal maal, igas vaksalis
jookseb mõni kretiin, kellel rongi väljumisaeg meelest on läinud, täpselt samuti. Uskuge
mind.»

19A. F. Kerenski.

210
 «Ma usun,» ütles Pavlovski kuidagi hajameelselt, ja Savinkov pöördus üllatunult tema
poole.
«Serge, ma näen teid esimest korda sellises meeleolus.»
«Äkki te näete mind viimast korda,» muigas Pavlovski.
Savinkov raputas pead ja ütles, otsekui nõudnuks see temalt suurt pingutust:
«Pagan võtaks, küll on raske Ulenspiegel olla! Ma tahaksin praegu teie asemel sõita,
kui ohtlik see ka ei ole. Jaa, jaa, just nimelt!»
«Te ei öelnud mulle veel, millist šifrit ma teile kirjutades pean kasutama,» tuletas
Pavlovski ettevaatlikult meelde — ta teadis, et juht saab hirmus kurjaks, kui talle mõista
antakse, et ta on midagi unustanud.
«Ma olen sellele mõelnud,» ütles Savinkov pärast pikka pausi. «Kas te mõistate, Serge,
milline olukord siin võib tekkida? Kui te nende küüsi satute ja teil imekombel avaneb
võimalus mulle sõna saata, siis teeb šifri kasutamine neile üksnes nalja.»
«Ainult sel juhul, kui neil on võimalik mu sõnumit kontrollida.»
«Räägime avameelselt, Serge: kui te neil juba peos olete, siis on isegi teie hingamine
nende kontrolli all. See
314
on päevselge. Seepärast ei soovita ma teil šifrit kasutada, vaid leppemärki, mida ainult
meie teame. Kui te tahate mulle märku anda, et teie elu on ohus ja te olete võõra voli all,
ent saate mulle siiski kuidagiviisi sõna saata, siis jätke oma kirjas ühe lause lõppu punkt
panemata. Järgmine lause aga alaku suure tähega. Muud midagi! Saate aru?» Pavlovski
üllatatud pilku nähes jätkas Savinkov: «Ainult niisugune naiivne võte võib neil
märkamatuks jääda. Kui me midagi keerulisemat välja nuputame, märkavad nad seda
kohe. Talleyrand saatis kord keisrile ülisalajase teate hariliku postiga, teise, valeteate, aga
ametipostiga. Valesõnum sattus inglaste kätte, õige aga jõudis puutumatult sihtkohta.
Meil, venelastel, on kõnekäänd: ka kõige targem mees teeb aeg-ajalt lollusi. Nii et oleme
rääkinud?»
Pavlovski noogutas nõusoleku märgiks, ehkki ta tookord kahtles, kas juhi pakutud
konspiratsioonimeetod on kõige parem.
Nüüd kirus Pavlovski ennast nende kahtluste pärast. Savinkovi tarkus tuli kõige
hiilgavamalt ilmsiks just situatsioonide ettenägemise oskuses! No kuidas saaks ta praegu
šifrit kasutada, kui iga kiri talle sõna-sõnalt dik-teeritakse! Aga ühe punkti panemata
jätmine läheb tal kindlasti korda. Savinkov saab selle kirja kätte, taipab, milles on asi,
ning annab üldhäire. Võib-olla leiab ta koguni tee oma ustava lahinguvenna
päästmiseks... Ja Pavlovski otsustas, et nüüd on kõige olulisem ära arvata, millise
kirjavariandi tšekistid puhtandiks tunnistavad . ..
Ülejärgmisel päeval kirja kolmandat korda ümber kirjutades märkas Pavlovski, et kõik
kolm kirja olid sisult ühesugused. Ainult lausete järjekord muutus.
Demidenko dikteeris heameelega Pavlovskile kirjade teksti. Talle avanes seejuures
võimalus ohtlikku vaenlast lähedalt jälgida ja tema kuulekusest mõnu tunda. Talle
meeldis ka ettevalmistustöö, kirjavariantide väljamõtlemine, lausete ümbertegemine,
sünonüümide otsimine. Niisama huvitav oli Pavlovski kirjade teksti uurida.
Sel päeval oli Pavlovskil käsil Savinkovile adresseeritud kirja kolmas variant. Äkki
pani ta sulepea käest ja tõstis pea:
«Te arvate, et ma kasutan mingit šifrit? Ärge kartke. Mulle ei antud ühtki šifrit.»
«Mis teil siis šifri aset täidab?» küsis Demidenko. «Jaa,

211
 315
jaa! Mis on šifri asemel?» kordas ta, nähes Pavlovskit üllatunult kulme kergitamas. «Ei
midagi.»
«Mis? Mis? Ma ei kuulnud!» Demidenko pani käe kõrva juurde.
«Ei midagi,» kordas Pavlovski valjemini.
Ent just selles kolmandas variandis otsustas ta ühe punkti panemata jätta.
Ta ei pannud punkti kõige esimese lause «Tere, kallis isa!» järele — tegi hüüumärgi,
punkti aga jättis hüüumärgi alla panemata ...
Õhtul uuris Demidenko koos kahe uurimisosakonna spetsialistiga Pavlovski kirja kõik
kolm varianti läbi; nad avastasid tema õnnetuseks, et üks punkt oli puudu. Kuid nad
polnud veel kindlad, et see on leppemärk.
Järgmisel päeval palus Demidenko Pavlovskit enne kirja neljanda variandi kallal
tööleasumist justkui muuseas kirjavahemärgid õigesti paika panna. Sellest hetkest peale
kaotas Pavlovski viimase lootuse, et tal läheb korda Savinkovi päästmiseks — järelikult
ka enda õigustamiseks — midagi ära teha. Nüüd jäi tal üksainus väljapääs — põgenemine
...

Kui kirjad valmis said ning Fjodorov asutas juba koos Sešenjaga piiri äärde sõitma,
otsustas Vjatšeslav Rudol-fovitš Menžinski Fjodorovi reisi edasi lükata. Ta pidas
tarvilikuks esmalt teed kontrollida, kas või ainult seda teelõiku, mis viis kapten Sekunda
juurde.
Kogu aeg oli olemas oht, et Savinkov võib nende mängu läbi näha. Veel reaalsem oht
ähvardas Poola luure poolt. Ei tohtinud unustada, et kapten Sekunda ja tema ülemused
olid vilunud elukutselised luurajad, neil oli Venemaal oma salaagentuur, kelle abiga nad
tšekistide saadetud luureandmeid kontrollida võisid.
Niisiis, Grigori Sõroježkin kontrollib kapten Sekunda juurde viivat teelõiku. Ta läheb
Serebrjakovi nime all Poolasse ning viib Poola luurele järjekordse partii võlts-
dokumente, Savinkovile aga — Leonid Sešenja ettekande.
Sõroježkinile ei langenud valik mitte juhuslikult. Jõukude likvideerimisel mitmes
Venemaa nurgas oli ta mitmel puhul sattunud niisugusesse olukorda, kus tuli surmale
316
külmavereliselt silma vaadata ja rinnutsi vastu minna. Ta ütles ise, et «kontmees
ähvardas teda nii tihti vikatiga, et käsi väsis ära».
Feliks Edmundovitš oli Menžinski otsusega päri, kuid nõudis, et Sõroježkinile
otsekoheselt ja ausalt öeldaks, mis on tema sõidu peamine eesmärk.
Menžinski kutsus Artuzovi ja Sõroježkini enda juurde. Kui nad tema kabinetti astusid,
oli Vjatšeslav Rudolfovitš poolpikali diivanil, soojenduskott selja all. Kõik tšekis-tid
teadsid muidugi, et Menžinski on raskesti haige, teda piinavad päeval ja öösel hirmsad
valud. Viimasel ajal istus Menžinski ainult siis valust hoolimata laua taha, kui tal tuli
võõraid jutule võtta või mõnda arreteeritut üle kuulata.
Menžinskit lamamas nähes häbenes Sõroježkin oma head tervist ja punaseid põski, ta
tahtnuks koguni lühem olla. Ta võttis Menžinski ees valveseisangu ja hoidus tema pilku
kohtamast.
«Seltsimees Sõroježkin, kas te teate, miks te Poolasse sõidate» küsis Menžinski
vaikselt.

212
 «Tean küll, Vjatšeslav Rudolf ovitš,» vastas Sõroježkin, püüdes samuti vaikselt
rääkida.
«Palun formuleerige oma sõidu eesmärk . .. Lühidalt.»
Sõroježkin mõtiskles viivu ja vastas:
«Lühidalt öeldes — ma olen liivaplatvorm.»
«Mis platvorm?»
«Kodusõja ajal ajasid soomusrongid alati liivakoormaga platvormi enda ees, et
kontrollida, kas tee on korras.»
Menžinski vaatas rõõmuga ruskejuukselist vägimeest, kes seisis tema ees, ja küllap ta
oleks Sõroježkini teravmeelse vastuse üle valju häälega naerma hakanud, kui ta poleks
teadnud, et ta ei tohi naerda. — muidu algavad kogu kehas nood neetud valuhood.
«Võrdlus on omal kohal,» möönis Menžinski, ja tema kahvatul näol säras naeratus.
«Ega see roll teid ei solva?» küsis ta.
Sõroježkin vaatas üllatunult Menžinskile otsa.
«Meie töö juures moondu, kui tarvis, kas või kuradiks la ära solvu. Andrei Pavlovitš
Fjodorov mängib kontrat, la häda pole midagi. .. Ma lähen ju selleks kontrollima, mu
kaaslaste elu ohtu ei satuks — mis te nüüd, Viatseslav Rudolfovitš.»
317
«Suur tänu teile, seltsimees Sõroježkin, te saate oma teenistuskohustest suurepäraselt
aru,» ütles Menžinski, püüdes erutust varjata.

Sõroježkin sõitis rongiga piirijaama ja läks otseteed kõrtsi Jan Krikmani juurde, kes oli
siin nüüd täieõiguslik peremees, sest vanamees oli koos tütrega Minskisse kolinud.
Pimenes hilja, nagu suvel ikka — kahe tunni pärast oli kesköö käes, aga väljas oli veel
valge. Valkjas taevas rippus kuu, läbipaistev nagu musliiniräbal. Sõroježkin ja Krikman
istusid kõrtsi ees pingil ning ajasid tasakesi juttu.
Lenini surmast oli ligi pool aastat möödas, ent tundus, nagu oleks see juhtunud alles
eile. Sõroježkin rääkis, et ta oli matusel käinud, Punasel väljakul ahelikus seisnud.
«Ilm oli nii külm, et ei lasknud hingata. Arvasin, et nüüd ei tulegi enam päikest ega
sooja.»
«Meil võttis tol päeval pakane linnud lennult ära,» kostis Krikman mornilt pehme läti
aktsendiga.
Jälle vaikiti kaua. Siis ütles Sõroježkin unistavalt, täiesti poisikeselikult:
«Tead, mida mina oleksin teinud? Ma poleks Iljitši surmast üldse teatanud. Oleksin
otsinud mõne hästi temasarnase mehe ja näidanud seda meest, muud pääseteed ei ole.
Tarviduse korral oleks ta koguni paberilt kõnesid pidanud, Iljitši võitluskaaslased oleksid
talle kõned üheskoos valmis kirjutanud. Nii oleks see kestnud aastaid. Meie vastaste juhid
oleksid hauda läinud, Iljitš aga ikka nooreks jäänud. Seda imet nähes oleksid kogu
maailma proletaarlased nagu üks mees üles tõusnud ja ülemaailmse Nõukogude Vabariigi
välja kuulutanud. Alles pärast maailmarevolutsiooni lõplikku võitu oleksime me maa-
ilmale Iljitši kohta tõe teatavaks teinud. Ja tead, mis siis oleks juhtunud? Maailm poleks
meie teadet kuulda võtnud, Iljitš oleks revolutsiooni surematuks juhiks kuulutatud.»
Krikmanil oli teistsugune hingelaad. Tema ei osanud niiviisi, muinasjutu kategooriates
mõelda.
«Nemad ju tapsidki ta! Nemad jah!» ütles ta vihaselt. Ja sundis end rahulikuks: «Nad ei
oska aimatagi, milline

213
 318
mõjuvõim on isegi Iljitši surmal, nii et nende rõõm on üürike.»
Mehed vaikisid jälle. Kuskil kaugel-kaugel hüüdsid üksteist vutid, pärast nende
häälitsusi tundus ümberringi valitsev vaikus veel sügavamana.
«Ega sul seal kerge saa olema,» tegi Krikman jutuotsa uuesti lahti. «Kas sul on hea
relv?»
«Brauning number kaks. Kui laskmiseks läheb, siis ei ela kapten Sekunda kauem, kui
tema nimi ütleb.»
«Tahad, ma annan sulle soome pussi? Terav nagu habemenuga! »
«Saan ilma selletagi läbi.»
«Tont võtaks, mul pole sind isegi millegagi kostitada.»
«Sa too mull' mahorkat, kuid ära tee vehkat,» laskis Sõroježkin ülemeelikult tolleaegse
tuntud bandiidilaulu lahti ja Krikman laulis tõsiselt, muigamata kaasa. Mõlemad, Jan ja
Griša, olid noored poisid, nad ei mõelnud ohule, mis neid ähvardas.
«Ega sa kapten Sekundat viimasel ajal juhuslikult näinud ei ole?» küsis Sõroježkin
järsku.
«Alles üleeile nägin. Näe, sealt poola talust tuli lehm üle piiri, ja me andsime ta
omanikule tagasi. Millegipärast tuli kapten Sekunda ise läbirääkimisi pidama. Ta nimetas
end Poola piirivalve kordoniülemaks. Mina aga tundsin ta ära, ma olen tema fotot
näinud.»
«Kuidas ta end üleval pidas?»
«Heas tujus oli. Viibutas ratsapiitsa. Pakkus meie kor-doniülemale paberossi. Küsis,
kuidas kordoniülem elab, kuidas tema perekonna käsi käib, ja kas nad ehk ei vaja midagi,
mida Venemaal saada ei ole.»
«Ja mida ülem vastas?»
«Saatis ta kus see ja teine...»
«Ilmaaegu,» kahetses Sõroježkin. «Kapten Sekunda tahab nähtavasti meie salasidemete
kontrollimiseks omaenda kontrollsüsteemi luua. Vahest aeti vaene lehm meelega üle piiri.
Ah, kui kahju ... Nii et kapten oli heas
tujus?»
«Muudkui naljatas, ütles, et nüüd tuleb lehmale poola vastupropagandat teha,
kommunistid on talle kärbseid pähe ajanud. Ülem vastas, et kui see on tark lehm, sÜs ei
tiri te meie ideid temast pihtidega ka enam
välja.»
«Nii, nii. .. Tähendab, kapteni meeleolu polnud laita?»
319
kordas Sõroježkin mõtlikult oma küsimust, pidades millegi üle endamisi aru.
Südaöösel jätsid mehed vaikses metsas piiritulba juures hüvasti ja Sõroježkin seadis
sammud Poolamaa poole.
Piiriäärse poola talu peremees taipas kohe, et Sõroježkin kuulub nende hulka, kelle
kohta tal on kapten Sekunda erikäsk, ja saatis oma naise piirivalve kordoni-ülema juurde.
Ei möödunud tundigi, kui Sõroježkinile kordonist vedruvankriga järele tuldi, ta viidi juba
öösel raudteejaama ja pandi kaubarongi külge haagitud posti-vagunisse.
Millest küll nii kibe rutt tingitud oli? Kas kärsitust huvist Sõroježkini portfelli vastu?
Või sooviti ehk käskjalga ennast rutem kätte saada?

214
 Sõroježkin ei hakanud selle üle pead murdma — lõppude lõpuks ei saanud ta ju enam
midagi muuta ning pidi ka kõige halvemaks valmis olema ...
Kapten Sekunda võttis Sõroježkinit rõhutatult ametlikult vastu, vaevumata tema nähes
luureandmetega, mis ta kaasa oli toonud, isegi põgusalt tutvuma. Ta küsis jahedalt,
viisakalt:
«Kuidas reis läks?»
Sõroježkin vastas õlakehitusega.
«Minge «Palace'i» hotelli, teile on seal tuba reserveeritud, homme räägime,» sõnas
Sekunda kuivalt.
Sõroježkin ajas end väsinult jalule, ringutas, nii et tema atleedikeha liigesed naksusid,
ja pillas väsinult, usaldavalt:
«Homseni, kapten...»
Grigori lonkis aeglaselt läbi võõra linna. Ilm oli ilus, videviku saabumiseni oli veel hulk
aega, ja hotellis polnud midagi teha, võis veidi jalutada.
Ta läks mööda vanalinna kitsukest tänavat südalinna poole, vaadates teel süngeid
paksude müüridega kirikuid ja keskaegseid maju, mille aknad olid tillukesed nagu-
laskeavad.
Viimaks jõudis ta ühele üsna elava liiklusega tänavale, mis viis südalinna.
«Griša! Oled see sina? Ena, kus saatus meid kokku viis! Mis sa kostad! Ah?» hüüdis
ühtäkki Sõroježkini ees seisev räbaldunud palitus ja habetunud näoga mees. «Kas sa ei
tunne mind ära?»
320
Sõroježkin teadis juba, kes see mees on. Kodusõja algupäevil, mil Grigori oli Kikvidze
punase diviisi sõjatribunali komandant, teenis see Strzalkowski-nimeline teab kuidas
Venemaale sattunud poolakas vangla valvemeeskonnas ja puutus vahialuseid tribunali
tuues iga kord Sõroježkiniga kokku. .. See tüüp uuris ühtelugu, kust saaks kokaiini või
hašišit, ja hiljem antigi ta narkootikumidega hangeldamise eest kohtu alla.
Poolakate silmis aga oli see, et Strzalkowski Nõukogude kohtu ees on seisnud, tema
voorus. Sõroježkin oli kindel, et ta töötab nüüd Poola kaitsepolitseis. Niisugused mõtted
vilksatasid Grigori peas, sellal kui poolakas tema kätt surus, ning tal käis külmajudin üle
selja. Strzalkowski aga aina kargles tema ees ja Sõroježkin nägi tema pilgus rõõmu.
«Kuidas sa, Griša, valgekaartlikku panide Poolasse sattusid? Sa olid ju tšekist, kui ma
ei eksi? Hakkasid emigrandiks? Või langesid sõjavangi?» küsis Strzalkowski, vahtides
kogu aeg ringi ja otsides kedagi pilguga.
Mehikese ähmisolekust, tema rõõmust ja hirmust ning närusest riietusest nägi
Sõroježkin äkki, kui armetu ta oli. Kui ta töötabki kaitsepolitseis, ei saa ta seal heas kirjas
olla. Ja Sõroježkin jõudis otsusele, kuidas käituda.
Ta tõmbas oma käe ära, võttis vihmamantli taskust taskurätiku ja pühkis sõrmed
põlglikult puhtaks.
«Kahjuks pole mul mahti mälestusi heietada, töö on töö,» lausus ta kõrgilt ning hakkas
edasi minema.
Strzalkowski sibas tema kõrval:
«Griša, mis sa nüüd ometi? Nii ei saa! Ajame kuskil sõnakese juttu... võtame ühe
napsi...»
Sõroježkin oli sedaaegu juba hotelli «Palace» ukse juurde jõudnud. Ta noogutas
jahmunud Strzalkowskile hüvastijätuks ja läks hotelli.

215
 Oma numbritoa aknast nägi Grigori Stržalkowskit kätega vehkides midagi
politseinikule rääkimas.
Peaks siit kohe jalga laskma... Kuid kohtumine selle rajakaga võis ka juhuslik olla..'. Ja
ülesanne on alles täitmata... Ei, tarvis oodata... Grigori jätkas tänava vaatlemist kardina
varjust.
Varsti sõitis kaks kalessitäit erariides politseinikke hotelli ette, nad piirasid hoone ruttu
ümber. Jõudis kohale must furgoonauto, mille külguksel oli Poola vapi-
321
kotkas. Autost väljus mitu mundris politseinikku, üks neist, pikk nagu tapuritv, oli
ohvitser; sellel oli must sinel seljas ja uhkelt kuklasse lükatud nurgeline vormimüts peas.
Strzalkowski tõttas tema juurde ja hakkas talle midagi seletama. Ohvitser ja politseinikud
sisenesid kiirel sammul hotelli. . .
Grigori Sõroježkinil polnud kombeks surmaohu eest varjule pugeda, ta läks sellele ikka
julgelt vastu .. . Vaevalt see küll praegu kõige õigem talitusviis oli, kuid varem oli see
teda mitmel korral päästnud. Neil hetkedel ei võtnud Grigori oma mõistuse häält kuulda,
teda ajendas mingi tundmatu, jõud, praegugi sundis see teda politseinikele vastu minema.
Sõroježkin läks ruttamata trepist alla. Politseiohvitser seisis oma kaaskonnaga portjee
leti ees.
«Seal ta on! Võtke ta kinni!» ütles Strzalkowski valju häälega.
Politseinikud aga ei rutanud, nad uurisid Sõroježkinit ootusäreva ja kartliku pilguga.
Siis astus kiitsakas ohvitser Griša teele ette. Ta lõi kontsad kõpsti kokku ja ütles tähtsalt,
käsi lahtisel revolvrikabuuril:
«Palun, pan, politseisse kaasa tulla!»
Politseijaoskond oli räpane ja kemmergulehka täis. Sõroježkin viidi kitsasse kabinetti,
seal oli kaks lauda, mille taga istusid politseiohvitserid. Üks neist käskis Sõroježkinil
nurgas seisvale toolile istuda, ja kohe toodi Strzalkowski kabinetti.
«Kuulake, mida see pan ütleb,» pöördus Poola ohvitser Sõroježkini poole. Ta ei heitnud
pilkugi Strzalkowski poole, osutas vaid pliiatsiga üle õla. Politsei žest ütles Sõroježkinile
väga palju — nüüd teadis ta täpselt, kuidas käituda.
«Ma nägin teda üheksateistkümnedal aastal Lõuna-Venemaal õige tihti,» alustas
Strzalkowski tõtlikult. «Ta oli tšekist! Ta töötas punaste tribunalis! Seal mõisteti kõik
ausad ohvitserid surma. Ainult surma! Ma räägin tõtt! Sulatõtt!» Ta oli väga ärevil ja
rääkis rutakalt, nagu oleks keegi talle vastu vaielnud.
Sandarm peatas Strzalkowski jutuvoolu žestiga, heitmata mehikesele nüüdki veel
ainustki pilku, ja pöördus taas Sõroježkini poole:
«Kas te tunnete seda pani?»
Sõroježkin vaikis tükk aega, tema põsesarnadel paisusid
322
lihasemügarad. Siis hakkas ta pulbitsevat raevu alla surudes katkendlikult rääkima.
«Jah, kahjuks tunnen ma tõesti. .. seda kokaiinihullu varast ja spekulanti,» alustas ta,
vaikis viivu ja jätkas siis rahulikult: «Kõigi nende vooruste eest tuli tal seista tolle
sõjatribunali ees, millest ta kisas. Aga kui teie hulgas on kas või üks inimene, kellel pea
jagab, siis teab ta, et sõjatribunalil pole tšekistidega midagi ühist. Jah, ma töötasin
tõepoolest sõjatribunalis. Veel enam, kui mu juhi Boriss Savinkovi Nõukogude-vastane
organisatsioon oleks käskinud mul Tšekaasse tööle minna, siis oleksin ma ka sinna
läinud. Aga ta saatis mu tribunali...»

216
 «Ta valetab! Valetab!» röökis Strzalkowski kileda häälega. «Ta õli kõige ehtsam
tšekist!»
Situatsioon oli Sõroježkinile hirmus ohtlik, kuid sarnanes ühtaegu odava jandiga, mis
muide Poola sandarmeid üldse ei häirinud — nad kuulasid niihästi Sõroježkini seletusi
kui ka Strzalkowski turueidelikku tänitamist ühevõrra tähelepanelikult. «Olgu, proovime
teisiti,» ütles Sõroježkin endamisi, tegi järsu hüppe paremale, kahmas Strzalkowskil
kortsunud kuuekäänised pihku, raputas mehikest ja paiskas ta vastu seina. Poolakas lõi
kukla ära ja hakkas hoobist uimasena põrandale vajuma, ent toibus kohe, puges ühe
sandarmi selja taha ja pistis röökima:
«Ta tapab mu ära! Tapab! Appi!»
«Ma löön selle näraka maha!» kinnitas Sõroježkini jäme bass tema kartust. «Sigadus!
Sa teed tööd, 'paned iga silmapilk oma elu kaalule, töötad ka teie Poola heaks! Poola
politsei aga rikub säärase rämpsu pärast, nagu see kokaiinihaige suli, su närve! Ma
mõistan, ta võis mõne omasuguse suli abiga, kes teenis punaste tribunalis, nuhtlusest
pääseda. See on arusaadav! Aga kuidas temasugune teie töökaaslaseks, teie toeks ja
südametunnistuseks sai, härrad ohvitserid? Või ei tea te, rnis . mees ta on? Pange siis
kirja, mida ma teile temast räägin ...»
«Ta valetab! Ta valetab!» lõugas Strzalkowski jälle.
«Vait!» käratas üks sandarm.
«Kui ma Savinkovi põrandaaluse organisatsiooni ülesandel punaste tribunalis töötasin,
pakkus see tüüp mulle altkäemaksu, et ma ta hädast välja aitaksin,» rääkis Sõro-ležkin
ohvitseridele usalduslikult. «Arvasin, et see on
323
punaste provakatsioon, nad ju ei usaldanud mind, hiljutist Vene ohvitseri, täiel määral.
Kihutasin selle lurjuse välja ja andsin talle vastu pead, seepärast ta vist mäletabki mind
nii hästi. Aga mul on sellest jandist villand, härrad ohvitserid. Palun ühendage mind
esimese eks-posituuriga, ma tahan kapten Sekunda endaga rääkida ...»
Paarkümmend sekundit vaikiti. Sandarmid vahetasid pilke. Too, kelle selja taha
Strzalkowski peitu oli pugenud, vaatas üle õla ja ütles:
«Kasi minema . ..»
Üks sandarm väljus toast, nähtavasti tahtis ta kapten Sekundale helistada, nii et teised
seda pealt ei kuuleks. Teine võttis laualaekast paberossikarbi ja pakkus Sõroježkinile
suitsu.
Esimene sandarm jutustas tollal telefoni teel kapten Sekundale, mis oli juhtunud.
«Jah, nad said täiesti juhuslikult tänaval kokku.. .»
«Kes see mees on?» küsis Sekunda.
«Keegi pan Strzalkowski... meie kunagine agent... praegu ilma kindla kohata ...»
«Mis tähendab — ilma kindla kohata?» tõstis Sekunda häält. «Miks ta enam teie agent
ei ole?»
«Ta tabati narkootikumidega hangeldamast,» vastas sandarm. Ta ei rääkinud kõike, mis
ta'teadis, nimelt jättis ütlemata, et viimasel ajal elatas Strzalkowski ennast pisivargustest
ja oli juba mitu korda selle eest politseisse sattunud.
«Mul on teile üksainus küsimus...» ägetses kapten Sekunda. «Millal teie ja teie asutus
lakkate meile kaikaid kodaratesse loopimast? Millal?» Kapten viskas telefonitoru vihaselt
hargile, tõmbas sineli selga, kargas esimese ettejuhtunud voorimehe troskasse ja kihutas
politseisse.. .

217
 Varsti sõitis ta juba koos Sõroježkiniga tagasi. Ta oli laitmatult viisakas — ta oli
Sõroježkini toodud paberid juba läbi vaadanud ning leidnud nende hulgast Poola luurele
väga tähtsaid dokumente. Nüüd püüdis ta Moskva käskjalga rahustada.
«Jumalapärast, unustage see arusaamatus!» anus kapten Sekunda. «Lähme võtame üks
naps, et see rumal lugu ununeks.»
324
Kuid Sõroježkin keeldus restorani minemast ja ütles, et ta peab viivitamatult
Venemaale tagasi pöörduma. Tema otsus oli õige — ta ei tohtinud enam riskida ja pidi
võimalikult ruttu Poolast lahkuma.

KAHEKÜMNE KUUENDA PEATÜKI LISA

L. D. Šešenja kirjalik ettekanne B. V. Savinkovile
(G. S. Sõroježkini poolt üle piiri toimetatud)
Väga austatud Boriss Viktorovitš!
Nagu Te minu eelmistest ettekannetest juba teate, on Moskvas moodustatud meie liidu
niinimetatud Moskva komitee, mis väikest viisi tegutseb ja meie organisatsioonist palju
suurema «LD»-ga kahepoolset sidet peab. «LD»-st olen ma Teile juba kirjutanud. Meie
eesmärgiks on «LD»-d oma alluvusse saada või temaga äärmiselt tihedat kontakti luua.
Kui me ei saavuta ei seda ega teist, siis me peame võimalikuks isegi fraktsioonilise grupi
õigustes «LD»-sse astuda, et «LD» võimalusi ja summasid meie liidu eesmärkide ja
ideede nimel ära kasutada.
Pean ütlema, et senikaua kui «LD»-s taktika küsimustes üksmeel valitses, oli eldeelaste
positsioon tugev. Ümbrus, olukord, tegevussfääri karakter jne. — see kõik tingib
loomulikult kompromisse, mis mõnikord võimaldavad printsipiaalseid otsuseid ellu viia,
ehkki enamus neid moonutab 20.
Nüüd paar sõna mõnest strateegia ja taktika küsimusest... Lenini surm, diskussioon
VKP-s, bolševike tunnustamine välismaal ning bolševike sisepoliitiline ja välispoliitiline
olukord (poliit. ja majandusi.) on loonud niisuguse õhkkonna, et meil arvatakse (ollakse
päris kindlalt veendunud), et meie organisatsioon on lõhenenud kaheks vastandlikuks
leeriks, 'parempoolseteks ja vasakpoolseteks, jõukoondlasteks ja aktivistideks, ja seda
kõike edasise taktika ja tegevusplaanide pärast.
Mina olen vasakpoolsete leeris. Meie, vasakpoolsed, motiveerime oma aktiivset taktikat
sellega, et VKP lõhenemine on VKP ladvikus ja Punaarmees suuri lahkarvamusi
põhjustanud ning partei-kaadri ja juhtivate töötajate hulgas käärimist ja vastuolusid teki-
tanud.
v Nõukogude Venemaa tunnustamine välisriikides näitab, et bol-sevistlikul Venemaal
pole antibolševistlikke poliitilisi organisatsioone, pole poliitilisi vaenlasi, kes oma
võitlusega välismaalastele tõendaksid, et bolševikud ei ole veel kogu Venemaa ja on
olemas veel teine Venemaa, mis võib bolševike võimu kukutada ja ise võidule tulla.
Meie, aktivistid, võtsime selle oma taktika aluseks, sest olukord nõuab meilt juba lähemal
ajal väljaastumist. Aktiivne väljaastumine võib bolševikele säärase hoobi anda, mis nad
nende Olümposelt (Kremlist) kukutab või kauaks põdema paneb, nii et neüe jääb vaid
surmahoop anda. Eks ole õigus, B. V.? Lõppotsus

20Siit ei maksa mõtet otsida. Need Sešenja «stiilipärlid» panidki avinkovi uskuma, et dokument on ehtne.
(Autori märkus.)

218
 325
sõltub Teie arvamusest. Mina arvan, nagu teisedki aktivistid, et praegune olukord sobib
tõesti haruldaselt hästi aktiivseks väljaastumiseks, muidugi mõista peavad seda juhtima
rahvahulkadele tuntud ja populaarsed revolutsiooniideaalide eestvõitlejad, kes oleksid
küllalt vilunud ning oskaksid ülestõusnud vene rahvaga toime tulla, suunata teda teatud
momendil, mille ainult juhikoge-mustega revolutsionäär ära tabab, riigi poliitikaelu
ettemääratud arenguteele. Seetõttu pean ma vasakpoolsete taktikat õigeaegseks ja palun
teid, B. V., lahendada see vaidlus, anda oma resümee, Parempoolsete, jõukoondlaste
arvates aga ei anna Nõuk. Venemaa sise- ja välispoliitiline ja majanduslik olukord, mida
ma ülalpool iseloomustasin ja mis vasakpoolsete meelest õigustab aktiivset väljaastumist,
võimalust enamaks kui üksnes põrandaaluseks revolutsiooniliseks tööks, organisatsiooni
suurendamiseks ja tugevdamiseks.
NSV Liidu poliitilist ja majanduslikku olukorda ma kirjeldama ei hakka, sest Teile
saadetakse Keskkomitee ülevaade Nõukogude Venemaast, koostatud 15. II 1924.
Ma ei pea ühtainukest sideliini küllaldaseks ja palun Teid, B. V.: aidake meil Teiega
Soome kaudu ühendusse astuda. Meil Venemaal on selleks kõik ettevalmistused tehtud,
kuid me ei taha ise Moskvast soomlastega kontakti otsida, sest see on kaunis riskantne ja
keeruline. Teil, B. V., seevastu pole raske asja' Soome sõjaväe-atašee kaudu Pariisis
joonde ajada. Üksikasju kuulete A. P. käest, talle tehti ülesandeks see asi ära korraldada.
Mul on väga kahju, et ma Teiega ei kohtu, tahaksin väga Teid näha, kuid paraku pole
mul ühtki vaba päeva.
Tervitan kõiki ja soovin edu. Ootan vastust.
Teie Leonid.»

KAHEKÜMNE SEITSMES PEATÜKK

Nüüd oli Fjodorovi ja Sešenja kord välismaale sõita. Nad pidid Filossofovile ja
Savinkovile endale Pavlovski käest kirja viima. See, et kirjad viib kätte Sešenja, teeb
nende ehtsuse märksa usutavamaks. Fjodorov aga ründab järjekordselt Savinkovi.
Leonid Sešenja otsustati välismaale saata pärast kõikide poolt- ja vastuargumentide
hoolikat vaagimist. Küsimuse tuum oli selles, kas Sešenja reedab või ei reeda. Selle
kasuks, et ta ei reeda, kõneles tema armastus oma naise vastu, kes teda Moskvas ootab,
tema soov agara osavõtuga operatsioonist pälvida õigust ellujäämisele ja lõpuks tema
arusaamine, et juhul, kui tšekistid tema ülestunnistused teatavaks teevad, saadab
Savinkov ise ta hetkegi kõhklemata teise ilma. Reetmisvõimaluse kasuks
326

aga kõnelesid tema närune hing ja räpane saatus. Kuid otsus oli tehtud: Sešenja sõidab.
Päevad läbi rääkis Andrei Pavlovitš Fjodorov oma ohtliku partneriga, täpsustas selle
operatsiooni üksikasju, mis nad pidid koos välismaal läbi viima. Fjodorovil oli veel
võimalik keelduda Sešenjaga sõitmast, kui ta seda õigeks peab — tal tuli ju oma elu
Sešenja kätte usaldada.
Sešenjale öeldi nädal aega tagasi, et tal võib-olla avaneb võimalus sõita välismaale.
Alguses ei uskunud ta seda. Järgmine mõte oli: «Tähendab, ma jään ellu!» Ent kahjuks
hakkas ta kohe tšekistide reetmist plaanitsema. Tõsi küll, säärast plaani pidas ta õige
üürikest aega — tšekistide kaalutlused läksid täppi. Sešenja loobus varsti reetmismõttest,

219
— lõppude lõpuks, surm on surm, ka siis, kui ta saabub kunagiste võitluskaaslaste käe
läbi. Seejärel hakkas Sešenjal hirm, et Savinkov feab või aimab, et ta Tšekaad abistab,
ning ootab vaid juhust tema tabamiseks ja arveteõiendamiseks.
«Meid varitsevad välismaal samad ohud. Ega minagi sinna surma otsima sõida. . .»
ütles talle Fjodorov.
«Kui sõita, siis sõita, Andrei Pavlovitš, uskuge mind — ma ei vea teid alt,» sõnas
Sešenja ning mõtles, et ega tšekistidega koos kergem ole surra.
Järgmisel päeval pidid nad teele asuma. Õhtul ütles Sešenja seda oma naisele. Nad
lamasid voodis, lamp ei põlenud. Sešenja oli arvanud, et see uudis röövib Sašalt
hingerahu, naine aga rõõmustas. Ta aimas ju: tema mees ei usu ikka veel, et ta pääseb
surmanuhtlusest. Alles hiljaaegu oli Sešenja öelnud, et talle tundub, nagu näeks ta nende
praegust elu unes ...
«Noh näed nüüd? Näed, kuidas sind usaldatakse? Ja sina, rumal, kardad isegi oma
varju,» ütles Saša Sešenjale silma vaadates. «Kas nad pakuksid sulle niisugust võimalust
põgenemiseks ja karjääri tegemiseks, kui nad sind ei usaldaks? . ..» Saša jäi vait, ta taipas
liiga hilja, et seda poleks maksnud öelda. Ta otsustas oma eksimuse heaks teha —
kaisutas meest palavalt ja surus end kõvasti tema vastu. «Sa tuled ju minu juurde tagasi?
Jah? Sa ju armastad mind? ...»
Need Saša sõnad ja tema kuum hingus garanteerisid kõige kindlamalt, et Sešenja tuleb
tõepoolest tagasi.. .
327
Fjodorov ja Šešenja kohtusid Krikmaniga piiriäärses metsas — Krikman ilmus justkui
vaim äkki pimedusest nende ette. See avaldas Šešenjale sügavat muljet, ta nägi, et
tšekistidel on asi hästi organiseeritud. Ent sellegipärast märkas Fjodorov, et Sešenja lõi
mitu korda kiiruga risti ette, kui nad piirile lähenesid.
Piir ületati sekeldusteta. Talu peremees tundis Fjodorovi kohe ära, tal oli isegi Sešenja
nägu meeles:
«Jaa, jaa, ma mäletan sind ka, su ülemused soovisid sulle siinsamas, selle laua taga,
head edu,» ütles ta ja Šešenjale tundus, et ta ütleb seda mingi tagamõttega.
«Inimene mõtleb, aga jumal juhib,» vastas Sešenja.
«Aita ennast ise, siis aitab sind ka jumal,» muigas peremees, ja need sõnad ajasid
Sešenja sootuks ärevile.
Kui peremees toast väljus, ütles Fjodorov:
«Leonid Danilovitš, te olete ju ohvitser, kas teil häbi pole argpüksi mängida.»
Sešenja ei vastanud, tema samadel paisusid lihase-mügarad ja põsed kattusid punaste
laikudega ...
Kui Fjodorov ja Šešenja Vilnos kapten Sekunda kabinetti astusid, tuli kapten neile
avasüli vastu.
«Oo, tere, mu parimad sõbrad!» ' Ta kaelustas Sešenjat sõbralikult.
«Noh, kulla sõber, kas ma teile ilmaaegu head edu soovisin? Mina sõnu tuulde ei loobi!
Ütlen teile oma ametkonna, ei — kogu Poola nimel: suur, suur tänu! ...»
Sešenja vabastas end kapteni käte vahelt, läks laua juurde ja istus kapteni toolile.
«Näete, Andrei Pavlovitš, ka Poolas hakatakse juba asjast aru saama,» osutas ta peaga
kaptenile.
Fjodorov uudistas oma reisikaaslast üllatunult.

220
 «Pan Sešenja, minu laua taga annate te polkovniku mõõdu välja,» muheles kapten
Sekunda ...
Sešenja oli nagu ära vahetatud — ta oli enesekindlaks, eneseuhkeks ja koguni ülbeks
muutunud ning hakkas ka Fjodoroviga häbematult, mokaotsast rääkima.
Teel Varssavisse oli Fjodorov sunnitud Šešenjale meenutama, et operatsiooniplaani
kohaselt peab ta kohtlema Fjodorovi lipitseva aupaklikkusega, aga mitte nagu oma
tentsikut.
«Mul on raske ennast vaos hoida. ..» möönis Sešenja. «Soovitan teile kategooriliselt
oma käitumist pidevalt kontrollida.» Fjodorov püüdis rahulikult rääkida. «Teie
328
silmis olen ma — «LD». Ja «LD» on teile eluküsimus, see tähendab teile dollareid,
kapten Sekunda lugupidamist, kogu teie karjääri, «LD» annab teile ja kogu savinkov-
laste juhtkonnale võimaluse porist välja rabelda.» Fjodorov ütles seda nii loomulikult ja
veendunult, nagu ehtne «LD» Keskkomitee liige oleks mõnele savinkovlaste ülbeks
läinud pisitegelinskile võinud öelda, šešenja noogutas:
«Jaa, jaa, muidugi, ma-mõistan. . .»
Selle reisi aegu oli Fjodorovi taktikaliseks eesmärgiks Savinkovile ja tema
lähikondlastele tunda anda, et «LD» on neile taeva kingitus. Sellele taktikale vastavalt
viis Fjodorov savinkovlastele meeldiva uudise — Fomitšovi asutatud ühise töökomitee
asemel loodi Moskvas «LD» nõudel kahe organisatsiooni ühine juhtimiskeskus, ja selle
esimeheks valiti tagaselja Boriss Viktorovitš Savin-kov. Fjodorovi üheks põhiülesandeks
oligi selle sõidu ajal need valimised Savinkoviga post jäetum* kooskõlastada ja seletada
talle, millest see valimine oli tingitud. Fjodorov viis Savinkovile «LD» liidri Tverdovi
kirja; Tverdov oli ühises juhtimiskeskuses Savinkovi asetäitjaks valitud. Läbirääkimised,
mille eesmärgiks oli KjVKR-i ja «LD» jõudude ühendamine, olid nüüd Fjodorovi kui
Keskkomitee opositsiooniliselt meelestatud liikme ainualgatusest uude staadiumi
jõudnud, nad olid saanud kogu «LD» Keskkomitee organiseerimistöö objektiks;
Keskkomitee on kimpus, aktivistide leer surub oma tahtmist peale. Ja «LD» juhtkonnal
pole muud pääseteed, ta on sunnitud Savinkovi appi kutsuma . ..
Varssavis võttis neid vastu Jevgeni Sergejevitš Ševt-šenko. Kindralstaabi kolonel
Miedzinski oli käskinud tal külalistele vaksalisse vastu minna ja sõidutada nad parimasse
hotelli. Fjodorovil aga olid omad plaanid ja oma strateegia.
«Ei, ei ja veel kord ei. Ei mingeid hotelle!» ütles ta Sevtšenkoie. «Võtke mulle
esimesele Pariisi rongile pilet. Härra Šešenja jääb siia ja jutustab teile kõigest...»
Ainult selleks, et aidata Šešenjal operatsiooni õhkkonda sisse elada, nõustus Fjodorov
liidu Varssavi osakonna liidritega lühidalt vestlema. Vestlus leidis aset

Post factum (lad. k.) — pärast sündmust, pärast midagi juhtunut.

329
Filossofovi toimetajakabinetis ja vältas veidi üle tunni — Fjodorov ruttas Pariisi
rongile...
«Me peame end ajaloo palge ees äärmiselt objektiivselt hindama,» udutas Fjodorov.
«Meie ühisüritusel on kätte jõudnud tõeliselt ajalooline etapp, ja nüüd ei tohi enam
meiesugused otsuseid teha, üksnes Boriss Viktoro-vitš Savinkovi kaliibriga poliitikutel
on see õigus. Härra Šešenja kirjeldab teile Moskvas valitsevat olukorda, ja te võite

221
kindlad olla, et ta suhtub, nagu ikka, meie «LD»-sse eelarvamuslikult, omaenda tegevust
aga näeb roosilisemas valguses.»
«Ma räägin nii, nagu asi on,» pistis Sešenja vahele. «Moment on tõepoolest ajalooline ..
. Jaa ...»
Šešenja oli hirmus tähtis ning Fjodorov kartis, et ta pakub äkki üle, kuid peab ütlema, et
liidu Varssavi osakonna liidrid ise õhutasid teda takka, nad ei pugenud mitte ainult
Fjodorovile, vaid ka Sešenjale.
«Kas te ei räägiks meile vähemalt üldjoontes, mida te praegu meie liidult ootate?»
alustas Filossofov lipitseval toonil. «Võib juhtuda, et Boriss Viktorovitš teiega
kohtumiseks meie käest mingeid andmeid vajab, — me tahame selleks puhuks valmis
olla.»
«Ainult üldjoontes,» nõustus Fjodorov armulikult, ta ei püüdnud oma vestluskaaslasi
sugugi nimme alandada. «Olukorra täielikum kirjeldus, kui põgus see ka ei oleks, nõuaks
meilt hirmus palju aega. Lugu on väga keeruline, mu härrad. Isegi väga. Meid — «LD»
juhtkonda — ähvardab ülitõsine kriis, sest meie läbirääkimised härra Savinkoviga on
äärmiselt pikale veninud, ja mitte meie süü läbi!»
«Aga te peate ometi möönma, et me ei saanud uisapäisa, vähimagi ettevaatuseta
läbirääkimistesse astuda,» tähendas Sevtšenko pisut närviliselt — ta kartis, et Fjodorov
Savinkovi juures kogu süü nende kaela ajab.
«Ma ei unusta igatahes kunagi, millisel toonil teie, härra Sevtšenko, minuga rääkida
söandasite,» vastas Fjodorov. «Teate, härra Sevtšenko, vahe on peaaegu tabamatu, kuid
ometi on kaks iseasja, kas ollakse tõeliselt ettevaatlik või tuntakse oma sooja koha ja
harjumuspärase muretu elu pärast väiklast hirmu. Ma mõistan, et selles mõttes oli meie
«LD» ilmumine teie silmapiirile rahutukstegev sündmus.»
330
«Mis te nüüd, Andrei Pavlovitš, kuidas te võite nii rääkida!» vaidles Filossofov leebelt
vastu.
«Ma tegin nalja,» lõpetas Fjodorov väsinult, ja raske oli aru saada, mille kohta see käis.
«Vahest olin ma liiga järsk, palun vabandust,» sundis gevtšenko end ütlema.
«Härrased, jätkem need Versailles'tseremooniad,» muigas Fjodorov. «Mis parata, üks
meist oli liiga järsk ja teine liiga pealetükkivalt pretensioonikas, — ma mõtlen selle all
ennast; mis tehtud, see tehtud, nagu öeldakse, ja me ei saa enam midagi muuta. Leppigem
siis vähemalt kokku, et me edaspidi ilmaaegu üksteise elu raskemaks ei tee. Muide, kas
härra Savinkovile on minu tulekust teatatud?»
«Aga muidugi,» vastas Filossofov. «Ta ootab teid. Kuidas meie Pavlovski käsi
Moskvas käib?» küsis ta pausi tegemata nii hooletult, et Fjodorov talle üllatunult otsa
vaatas.
Filossofov sai kurjaks — ta oli korduvalt palunud, et talle ei antaks konspiratiivse
iseloomuga ülesandeid!! Ta ei oska! Ei oska ega õpi iial ära. Ent sedapuhku oli Savin-kov
ise teda palunud. Kui nad Fjodorovi saabumisest telefoni teel rääkisid, ütles Savinkov:
«Katsuge tema käest' justkui muuseas küsida, kuidas Pavlovskil seal läheb, ja vaadake,
kuidas' ta sellele küsimusele reageerib...» Tema küsiski, ent muidugi mõista hirmus
valesti!
«Ma olen Pavlovskit üksainus kord näinud,» vastas Fjodorov, «ta oli sel koosolekul,
kus me ühise juhtimiskeskuse valisime.»

222
 «Minu ettepanekul võeti polkovnik Pavlovski keskuse koosseisu,» pistis Šešenja
tähtsalt vahele.
«Mida ma tema kohta öelda oskan?» jätkas Fjodorov. «Pavlovski on väga ilus mees.
Koosolekul oli ta vait. Mida ta sealjuures mõtles, saate te muidugi tema kirjast teada.»
«Missugusest kirjast?» imestas Filossofov.
«Me pole mingit kirja saanud,» lisas Sevtšenko.
Fjodorov vaatas tõredalt Sešenja poole:
«Milles on asi, Leonid Danilovitš?»
«Ma... ma lihtsalt ei leidnud veel juhust... me ajame Ju juttu...» õigustas end Sešenja,
võttis pitseeritud ümbriku taskust ja ulatas selle Filossofovile.
331
«No näete, ja minu käes on Pavlovski kiri Savinkovile,» lisas Fjodorov.
Sellest, kui närviliselt Filossofov kirja lahti rebis ja kui hoolikalt talle lähemale
nihkunud Ševtšenko ümbrikku uuris, oli selge, et nad pidasid Pavlovski kirja väga
tähtsaks. Ševtšenko luges seda üle Filossofovi õla, ja kui too lehte keeras ja kirja teise
kätte võttis, oli Ševtšenko sunnitud üle tema teise õla kiikama. See ei jäänud Fjodorovi
pilgu eest varjule; sellal kui teised kirja lugesid ütles ta Sešenjale tasakesi:
«Juhul, kui te asute koduteele enne, kui ma Pariisist tagasi jõuan, paluge, et härra
Filossofov sellest mulle teataks...»
Filossofov pani läbiloetud kirja kergendusohet varja mata käest.
«Küll Boriss Viktorovitš rõõmustab,» ütles ta, reetes taas, et nad tundsid Pavlovski
olukorra vastu Moskva erilist huvi. Nähtavasti kartsid nad ikkagi midagi, ja Pavlovski
vaikimine oli neid rahutuks teinud . ..
«Kas kapten Sekunda muretses teile aega viitmat pileti Pariisi?» küsis Filossofov
lihtsalt jutujätkuks, et piinlikule pausile lõppu teha, ent sai üpris ootamatu vastuse:
«Ma ei vaja üldse kapten Sekunda teeneid, minu sõit Moskvast Pariisi on ette kinni
makstud.» «Kuidas nii?»
«Väga lihtsalt: ma ei tegutse nüüd enam kui üksik opositsionäär, vaid kogu «LD»
Keskkomitee nõusolekul, järelikult võisin ma end ametlikult Pariisi komandeerida lasta.
Nii ma tegingi.»
«Miks te siis salaja üle piiri tulite?» küsis Ševtšenko «Vahest olete te, härra Ševtšenko,
kuulnud ühest tore dast tundest — solidaarsusest? Või tahate te, et min mõnuleksin
pehmeistmelises vagunis, aga Sešenja, ke" esimesena meie vahel kontakti lõi ja praegugi
meie ainukeseks sidemeheks on, kombiks jalgsi? Liiati on mul juba juhust olnud
veenduda, et piirist üleminek on suurepäraselt organiseeritud. Selles on ka, kui nii võiks
öelda, romantikat.»
«Ma palusin küll, et Andrei Pavlovitš sõidaks rongiga.. . aga tema tuli minuga kaasa...»
lausus Sešenja süüdlaslikult.
332
Fjodorov sõitis vaksalisse.
Sellal kui ta Pariisi poole teel oli, helistas Filossofov kolm korda Savinkovile. Ühes
telefonikõnes rikkus ta koguni rängalt konspiratsioonireegleid (seda kasutas ära poola
luure, kes, muidugi \mõista, telefonikõnesid pealt kuulas). Filossofov luges Savinkovile
kirja, mille ta Pavlovskilt oli saanud, peaaegu algusest lõpuni telefoni teel ette. Kirja ära
kuulanud, ütles Savinkov:
«Kiri on ehtne... see on tema stiil. Ja temasugune mees ei lase endale dikteerida! ...»

223
 Tšekistid olid ka seda ette arvestanud — Savinkov oli surmkindel, et Pavlovski ei
reeda. See oli ilmvõimatu!

KAHEKÜMNE KAHEKSAS PEATÜKK

Kui Fjodorov Pariisis vaksalist väljus, oli mahe ja lembe varasuvine hommik. Pariisi
kohal kõrgus kahvatusinine taevas, kus hõljusid sulgkerged pilved. Bulvaritel haljendasid
rõõmsalt äsja lehte läinud puud, õhus lendlesid paplite õieebemed. Aknad olid lahti,
aknalaudadel tuuldusid madratsid, tekid, padjad, mistõttu majad sarnanesid kirevas
lipuehtes laevadega. Vastu tuli köögivilja-müüja, kevadine kaup — sibulapealsete
rohelised leegid, erkpunased redised ja haljas salat — käru peal. Käru raudrehvidega
rattad põrisesid lustiliselt kivisillutisel.
Fjodorov jäi kõike seda nähes rabatult seisma. Ta istus siinsamas väikesel bulvaril
pingile. Ta tajus vist esimest korda, et Pariis pole mitte ainult Savinkov, siin elatakse ka
tõelist inimlikku elu. Naaberpingil istus kondine, ammust aega raseerimata kõhna näoga
vanamees ning vaatas hajameelselt tuvisid, kes tema jalge ees kõndisid. Kes ta on?
Kuidas tema käsi käib? Mis mõtteid ta mõlgutab? Kui õige läheks tema juurde ja ajaks
sõnakese juttu... Möödusid kaks poisijõmpsikat saladuslikult sosistades, üks neist,
mustaverd kräsupea, sammus nagu täismees kunagi, käed küünarnukist saadik paigatud
tagumikuga Pükste taskus, endal kole tähtis, iseseisev nägu peas. «Gavroche,» muheles
Fjodorov.
Ja järsku meenus talle kauge, kauge minevik. Muide, see polnudki nii hirmus ammu —
tuhande üheksasaja viiendal aastal, kui ta Harkovis ülikoolis käis. Reaktsioon
333

oli juba revolutsiooniga arved õiendanud. Üliõpilaste poliitiline miiting poleks üldse
mõeldav olnud. Nemad aga otsustasid võimusid kavalusega üle trumbata, ja korraldasid
prantsuse kirjaniku Victor Hugo loomingule pühendatud kirjandusõhtu. Rektor oli sellega
päri ja ka politsei andis armulikult loa. Laval oli korraga kaks oraatorit. Fjodorov kõneles
Hugo luulest, tema kursusekaaslane Ljonja Mahhankov rääkis Hugo romaanist
«Hüljatud», ja rääkis nii, nagu olnuks jutt Venemaast. Fjodorov aga deklameeris
kokkulepitud kohtades luuletusi. Praegu meenus talle vaid neli värssi:

Käib pidu kuningail. Kui ookean täis raevu,

mis pulbitseb ja voogab, kandes kergeid laevu,
neid rahvahulgad kannavad — kui süvaveed,
nii läbipääsmatud on kuningaile need.

Tjaa, tookord ei osanud Fjodorov aimatagi, et ta satub kord legendaarsesse esimese

revolutsiooni linna — Pariisi.
Aga samas tuli Fjodorovile meelde tema ülesanne, ja kevadhommik otsekui tuhmus, või
lakkasid tema silmad selle ilu nägemast. Ta tõusis ning seadis sammud südalinna,
Lubecki tänavale...
Savinkov ootas teda. Nad kohtusid nagu vanad tuttavad, Boriss Viktorovitš käitus
sundimatult ja oli koguni hea tujus.

224
 «Eks ole, Andrei Pavlovitš — kui mägi ei lähe Muhamedi .juurde, siis tuleb Muhamed.
..? Muide, ma pole kunagi lõplikult aru saanud, kumb kumma juurde minemata jättis,
kumb neist nii-öelda tähtsam oli.»
«Muhamed pidas end muidugi tähtsamaks,» naeris Fjodorov Savinkovi kuivetut,
tugevat kätt surudes.
«Ohoh, siis olen mina Muhamed!» hüüdis Savinkov heatujuliselt ja viis Fjodorovi akna
juurde, kus seisid kaks vana nahktugitooli.
«Te peate mind vist ennasttäis egoistiks, kellele oma särk on kallim kui Venemaa
armetu ürp, aga te eksite,» jätkas Savinkov ikka niisama heatujuliselt, ent Fjodorov nägi,
et tal polnud tegelikult kuigi lõbus ja tema pilk oli kahtlustav.
Artuzovi arvates tuli Fjodorovil seekord Savinkovi otsustavalt ja ägedalt rünnata —
antud etapil peaksid «LD»-taolise võimsa organisatsiooni esindajad just nõnda käituma,
kui nad ei taha oma autoriteeti kaotada.
334
«Meil pole härra Pavlovski vastu midagi,» ütles Fjodorov Savinkovi sõnadele
reageerimata. «Veel enam — me tunneme tema tahtejõu ja otsustusvõimega meestest
puudust, kuid kahjuks pole ta siiski Savinkov, kellelt me autoriteetset nõu ja abi ootame.»
«Pavlovski on minu Keskkomitees minu parem käsi,» tähendas Savinkov.
Fjodorov teadis väga hästi, et Savinkov valetas — ükski KjVKR Keskkomitee liige ei
võinud niisugusest positsioonist oma liidri kõrval unistadagi.
«Kuidas Pavlovski tervis on? Ta põdes teele asudes angiini,» uuris Savinkov.
Fjodorov võttis taskust kaks ümbrikku ja ulatas need Savinkovile.
Neis olid Pavlovski ja «LD» juhi Tverdovi kirjad.
«Loodetavasti kirjutab Sergei Eduardovitš teile ka oma tervisest,» ütles Fjodorov. «Ta
nägi igatahes suurepärane välja...»
Savinkov kahmas kähku mõlemad kirjad enda kätte.
«Tänan,» ühmas ta ning hakkas mõlemaid ümbrikke hoolega uurima, hoides neid otse
silme ees. Tal oli kange kiusatus neid kohemaid avada ja kirju lugeda, kuid ta tänas
Fjodorovi veel kord ja pani ümbrikud lauale.
«Ma kuulan teid, härra Muhhin. Kuulan houlega...»
Ent Fjodorov palus, et ta kirjad läbi loeks:
«Esiteks kardan ma, et me ei saa muidu rahulikult rääkida. Ja teiseks võib teil kirju
lugedes küsimusi tekkida ...»
Hetkeks tuli Savinkovil tahtmine öelda: «Ma loen hiljem,» kuid ta ei jaksanud
kiusatusele vastu panna ning hakkas pominal vabandust paludes ümbrikku lahti rebima.
Fjodorov läitis sedaaegu sigareti, võttis laualt prantsuse ajalehe «Temps» ja süvenes
ühte artiklisse, kus oli juttu frangikursi kõikumisest Euroopa turgudel, mis Prantslasi
rahutuks tegi.
Savinkovil ei võtnud Pavlovski kirjaga tutvumine kuigi kaua aega, ta pani selle kõrvale
ja luges ka Tverdovi lühikese kirja silmapilkselt läbi.
Fjodorov murdis ajalehe valju krabinaga kokku ja pani demonstratiivselt lauale, kuid ei
suutnud ka nõnda Savinkovi tähelepanu endale tõmmata. Alles mõne minuti pärast
Virgu4Savinkov aegamisi mõtetest ja ütles vaikselt:
«Ma kadestan teda — ta on Venemaal.»
335

225
 «Boriss Viktorovitš, ma anun teid, jätkem juba see melodeklamatsioon ja asugem asja
juurde,» palus Fjodorov. «Mul on kahjuks väga vähe aega — seekord on mul Pariisis
üsna keerulised ametiasjad ajada.»
«Mis ametiasjad?» imestas Savinkov tõetruult, ehkki Filossofov oli teda sellest juba
eile informeerinud.
Fjodorov selgitas oma olukorda ja palus, et Savinkov kuulaks ära ülitähtsa ettekande,
mille ta peab «LD» Keskkomitee ja' äsjaasutatud ühise juhtimiskeskuse nimel tegema.
See ettekanne kujutas endast Nõukogude Venemaa sisepoliitilise olukorra ja
organisatsiooni «LD» tegevuse lühi-ülevaadet. Bolševike asjad pole Venemaal kaugeltki
mitte halvad, seepärast on praegune situatsioon «LD»-s täiesti talumatu. Organisatsioon
on juba faktiliselt kaheks fraktsiooniks — «jõukoondlasteks» ja «aktivistideks» — jagu-
nenud. Alles hiljaaegu moodustasid «jõukoondlased» — jõudude edasise koondamise
pooldajad — rõhuva enamuse, nüüd aga on pilt sootuks teistsugune. Juhtkond võttis
Savinkovi omaaegse nõuande vastu ja hakkas agaramatest «aktivistidest»
hästikonspireeritud viisikuid moodustama. Ent esiteks ei õnnestunud seda teiste eest
saladuses hoida, mistõttu mõned viisikud on omavoliliselt kahekümnemehe-listeks
lööksalkadeks paisunud; tagajärjeks on üksikud mõtlematud väljaastumised, ka
arreteerimisi on juba ette tulnud. Pavlovski saabumisel nõustusid «LD» juhtkond ja tema
liider Tverdov ühist juhtimiskeskust asutama. Veel enam, Savinkov valiti tagaselja selle
keskuse esimeheks. Savinkov peab tõtt teadma: see oli pealesunnitud samm. Teade, et
organisatsiooni liidriks on saanud Savinkov ning nüüd tuleb kannatlikult kogu «LD»
tegevuses pööret oodata, ohjeldas märgatavalt «aktivistide» tegutsemistuhinat. Ent kui
kauaks? Pavlovski on muidugi suurema-kaliibriline tegelane kui Sešenja või Fomitšov,
sellepärast «LD» liider nõustuski ühise juhtimiskeskuse loomisega Pavlovski osavõtul.
Kuid Pavlovski ütles, et ta ei kavatse organisatsiooni igapäevast juhtimistööd enda peale
võtta. Ta tahab mingite eksproprieerimisaktide abil raha hankida; juhtkonna
omavahelised hõõrumised, nagu ta neid nimetas, teda ei huvita. Veel enam, ühise keskuse
esimesel koosolekul soovitas ta jätkata jõudude koondamist, või muidu «te ajate meil
kõik nurja» — just nii ta ütleski, toetades seega «jõukoondlasi» ja külvates «aktivistide»
337
leeri suurt segadust. Nii on «LD»-s lood. Tuleb välja, et ka Pavlovski saabumine ei
parandanud asja. Organisatsiooni lõhenemisprotsess on seniajani peamiselt Moskvaga
piirdunud ja ainult osaliselt Petrogradi puudutanud, kuid kas see protsess on pööratav?
«LD» juhtkond tegi talle, Keskkomitee liikmele Muhhinile, ülesandeks härra Savinkovi
käest otseselt küsida: kas ta üldse kavatsebki «LD»-d konkreetselt aidata? Teda volitati
Savinkovile järgmist ettepanekut tegema: kui Savinkov ise ei söanda ühinenud jõudusid
vahetult juhtima hakata, siis saatku ta Venemaale, ühisesse juhtimiskeskusesse vähemalt
oma tublimad abilised, nagu Dickhof-Derenthal, Filossofov ja Sevtšenko, kelle poliitika-
alased kogemused võivad «LD» aktiivsele tiivale kasulikuks osutuda ...
Savinkov kuulas selle jutu ilmet muutmata ära, ta oli väga erutatud, ehkki juba
probleemi asetus oli talle solvav ja koguni haavas tema au. Ta ei saanud end kaitsta ega
vastulööki anda — eldeelastel oli ju õigus, nad polnud tema peale ilmaaegu pahased, ta
mõistis, et praeguse situatsiooni tekkimises oli ka tema süüdi. Ta teadis juba ette, et
«LD» esindajaga kohtumine ei tõota talle midagi head. Ja kui ta Pavlovski kirja lugedes
ütles, et ta kadestab Pavlovskit, siis oli see tõsi.
«Aga kuidas te hindate olukorra muutumist pärast Lenini surma?» küsis ta ootamatult.

226
 «Ma võin vaid üht öelda — seda energilisemalt tuleks meil tegutseda,» vastas
Fjodorov.
Savinkov vaikis, ta ise oli samal arvamusel. Kuid ta hoidus ka nüüd veel ruttamast.
«Ma räägin teiega täiesti avameelselt,» ütles ta. «Ma ei saa praegu loobuda sellest, mida
te välisabiks nimetate, teie aga olete kategooriliselt selle vastu...» '
Fjodorov vaikis kaua ning lausus siis tasa:
«Me võtame oma vastuväited tagasi. Veel enam, me otsustasime teid Poola palvete
täitmisel aidata. Selle otsuse dikteeris meie Keskkomiteele arusaamine, et Poolast võib
võitluse teatud etapil "koguni meie liitlane saada, või vähemalt uks Euroopasse. Kõik
meie Keskkomitee liikmed on lõpuks taibanud, et sündmuste areng ei saa piirduda Vene-
maaga, me ei ela vaakumis ...»
Nüüd jäi Savinkov kauaks ajaks vait. Ta oli kuuldust sõna tõsises mõttes rabatud.
Ta tahtnuks Fjodorovi sõnadest kinni haarata ja Deren-
337
thali, Filossofovi ja Sevtšenkot Moskvasse saata. Ta saa-dabki! Saadab jah! Niiviisi
õnnestub talle endale esitatud ultimaatumi tähtaega edasi lükata. Võiks ka Matsijevski
saata — ta organiseeriks seal luuretööd ja tugevdaks konspiratsiooni ...
Kuid kas ei juhtu viimati nõnda, et ta ise saabub Venemaale alles siis, kui suuremad
sündmused juba möödas on? Ja kas äkki tema lähikondlased, kelle ta Venemaale saadab,
teda lihtsalt vulgaarselt ei reeda? Tohib ta Derenthali ja Ševtšenko taolisi mehi täielikult
usaldada? Võiks ka vend Viktori sinna saata. Kui mitte muuks, siis vähemalt omade
järele luuramiseks kõlbab ta küll.. .
Et oma hämmingut ja nõutust varjata, tõusis Savinkov tugitoolist ning vaatas aknast
välja, tehes näo, nagu mõtleks ta ettepaneku üle järele. Tegelikult aga tuletas ta kõigest
väest meelde, mis talle selle «LD» ja tema esindaja Muhhini juures kahtlasena oli
tundunud. Ent kõike, mis talle meenus, oli ta omal ajal Pavlovskilt kuulnud. Pav-lovski
ise aga oli juba SEAL, ja oli selgesti näha, kui väga võitlus teda kaasa kiskus ja kui
õnnelik ta oli Pariisi jõudeelust pääsedes! Tema kirjas polnud kahtluse varjugi «LD»
reaalsuses. Seda kinnitas eile telefoni teel ka Filos-sofov, kes Pavlovskilt samuti
meeldiva kirja oli saanud. Ja muide, ka Filossofov andis mõista, et ta on valmis
Moskvasse sõitma. Miks sel kaugeltki mitte vapral teoreetikul äkki tuli taga on? Haistab
ta praelõhna? Tähendab, «LD» liidril Tverdovil on õigus — ei tohi enam viivitada?
Savinkov laskus jälle tugitooli ja ütles otsusekindlalt:
«Ma sõidan Moskvasse, aga Pavlovski peab mulle siia järele tulema. See on mu
kategooriline nõue.»
«Hea küll!» naeratas Fjodorov. «Jääb vaid soovida, et Pavlovski teie soovi hästi ruttu
kuulda saaks ja selle hästi ruttu täidaks.»
«Võib-olla asub üks meie mees juba täna koos Sešenjaga Poolast Moskvasse, Pavlovski
juurde teele...» teatas Savinkov kuivalt, mõeldes sedaaegu, kas ta jõuab Filosso-fovile
Varssavisse helistada ja talle säärase käsu anda.
Fjodorov tahtis muidugi kangesti teada, kes see uus kuller on, et Moskvat hoiatada,
kuid ta sai aru, et tema küsimus võiks Savinkovile kahtlasena tunduda.
«Millal te ära sõidate?» küsis Savinkov.
«Mul kulub arvatavasti paar päeva ametiasjade ajamiseks.»
336
«Mis asjad teil ajada on?»

227
 «Ma ostan Moskva trustidele kirjutusmasinaid. Bolševikel, näete, läheb traktoreid ja
kirjutusmasinaid tarvis,» naljatas Fjodorov naerusui.
«Helistage mulle homme hommikul. Ma saadan teiega Pavlovskile veel ühe kirja, nii-
öelda kindluse mõttes. .. Võib-olla kirjutan ma ka teie Keskkomiteele.»
«Nõus,» vastas Fjodorov ja tõusis. Ta vaikis mõne sekundi, vaadates Savinkovi, kes
samuti püsti oli tõusnud, ning lausus viimaks leebelt ja südamlikult: «Boriss Vikto-rovitš,
ma söandan arvata, et ma teid juba veidi tunnen. Ma olen uhke, et olen teiega tuttav ja
võin kunagi hiljem oma lastele öelda, et ma teie tagasipöördumisele kaasa aitasin.
Loodetavasti ei unusta ka teie meie kohtumisi. .. ja. .. annate mulle andeks, et ma polnud
just alati meeldiv vestluskaaslane.»
«Ma vastan teie enda sõnadega, Andrei Pavlovitš: jätkem melodeklamatsioonid ja
asugem asja juurde. ..» muigas Savinkov, kuid ta oli Fjodorovi sõnadest silmanähtavalt
liigutatud.

KAHEKÜMNE KAHEKSANDA PEATÜKI LISA

«LD» liidri N. N. Tverdovi kiri B. V. Savinkovile
«Väga austatud härra Savinkov!
Meie Keskkomitee liige ja minu sõber A. P. Muhhin informeerib Teid kõigest. Või
peaaegu kõigest. Igatahes peaks sellest piisama, et meie muresid Teile — mehele, kes
kuulub tervenisti Venemaale — südamelähedaseks ja arusaadavaks teha.
Oma üritust alustades poleks me osanud lootagi, et me kord nii võimsaks saame, nagu
praegu. Ent nüüd, oleme me ajaloo palge ees lihtsalt kohustatud oma jõudusid ja
erakordselt soodsaid võimalusi targasti kasutama. Venemaa ei andesta meile ei
saatuslikku eksisammu ega ka tegevusetust. Kirjutan Teile täiesti avameelselt ja ootan
Teilt niisama avameelset vastust. Ma mõistan, et Teie valimine tagaselja ühise
juhtimiskeskuse esimeheks võib tunduda pealetükkivana ja koguni taktikalise kavalusena.
Me arutasime ka seda. Kuid mis parata, muud nõu me ei leidnud! Me polnud alguses
üksmeelselt Teie poolt, nüüd aga oleme, sest meie mehed on Teie eesmärke ja Teie
taktikat mõistma õppinud. Püüdke ka Teie meist aru saada, pidage meeles, et ei meil ega
Teil pole õigust vaidluste peale aega raisata.
Sügava austusega
N. T v e r d o v.»
339

KAHEKÜMNE ÜHEKSAS PEATÜKK

Savinkovlaste ja Poola luure lahke vastuvõtt Varssavis aitas Šešenjal oma rolli sisse
elada, ja ta käitus üha enesekindlamalt. Kahjuks aga ka üha jultunumalt.
Savinkov andis Pariisist telefoni teel käsu: tehtagu kõik, mis vähegi võimalik, et
Šešenjal Varssavis hea põli oleks. Hommikul küsis Filossofov Šešenja käest, mida ta
sooviks ette võtta, ja Šešenja hakkas kuraasitama — tal olevat igav «Varssavi soos»
jõude elada, ning nõudis, et teda hästi ruttu Moskvasse saadetaks, kus ta saab jätkata püha
võitlust bolševike vastu.
Ševtšenko tegi Šešenjale ettepaneku laupäeva õhtul restorani ja seejärel lõbumajja
minna. Ent oma suureks üllatuseks sai ta eitava vastuse. Šešenja ei söandanud Fjodorovi
keelust — ei mingit joomist! — üle astuda. Ta sai juba väga hästi aru, et ta on mingis

228
suures ja Moskvale nähtavasti äärmiselt tähtsas ürituses kaastegev, ning mõtles: kui
tšekistid saavutavad oma eesmärgi, siis on nad tema vastu leebemad. Pageda ta ei
kavatsenud — tema Saša oli ju Moskvasse jäänud. Ja lõpuks nägi ta oma hiljutisi kaaslasi
ja ülemusi nüüd hoopis teise pilguga. Kuidas ta küll varem ei märganud, mis mehed nad
on? Nüüd oli tal raske naeru pidada, kui ta kuulis neid Venemaast rääkimas.
Sel hommikul teatas Filossofov Šešenjale, et teda külastab hotellis poetess Zinaida
Hippius, kes tahab temast Savinkovi ajalehe «Za Rodinu» jaoks luuletuse kirjutada.
Zinaida Hippius, oma sule samuti Savinkovi ürituse teenimisele pühendanud emigrandist
kirjaniku Merežkovski naine, pidas end vene luule viimaseks lootuseks ning rääkis täiesti
tõemeeli, et Venemaale tagasi jõudes hakkab ta igal pühapäeval Punasel väljakul,
kunagisel tapalava-asemel, rahvale oma uusi luuletusi lugema. «Nädal otsa ootab Moskva
seda silmapilku,» ütles ta.
Šešenja polnud Hippiusega tuttav, kuid kord Pariisis, kui ta Savinkovi vene emigrantide
heaks korraldatud luuleõhtule saatis, oli talle osaks langenud õnn kuulda, kuidas Hippius
venivalt ulgudes oma värsse deklameeris. Ta ei mäletanud enam nende sisu. Ta ei
sallinud üldse luulet...
Zinaida Hippius — teravate näojoonte ja unise, üleoleva pilguga daam — küsis kohe
pärast teretamist:
340
«Kas te teate mu luuletusi?» .
«Iga venelane teab neid,» vastas Šešenja, tema eest pilku
varjates.
«Noh, igaüks ehk ei tea,» täpsustas poetess tagasihoidlikult, «te unustate, et meil
Venemaal on veel palju kirjaoskamatuid. ..» Ta uudistas suurisilmi Šešenja noort jultunud
nagu ja jätkas pärast tähendusrikast pausi: «Mind paluti kirjutada teist või pühendada
teile üks luuletus...» Ta tõmbas pikast peenest paberossist ahnelt mitu mahvi ühtejärge.
«Luuletuse pealkiri on mul j,uba valmis: «Mees sealtpoolt». Jah, just nimelt «Mees
sealtpoolt»! See on peaaegu nagu teisest maailmast! Ka esimesed värsid on mul juba
teada:

Ta, unustanud naeratuse,

me juurde saabus Venemaalt.,,

Ah? Eks ole hea algus?»

«Ma ei oska hinnangut anda,» lõi Šešenja pilgu maha.
«Mul mõlgub juba kogu luuletus mõttes,» jätkas Hippius. «Ma vajan vaid üksikasju.
Ainult üksikasju. Noh, näiteks ... kas te käisite Moskvas ringi grimeeritult?»
Šešenja vastas naeru pidades:
«Seesmine grimm on seal olulisem kui väline.»
«Oo jaa!» innustus Hippius.

«Jõhkrate maskide irve

hinge on vajutatud ...

Ah? Toredasti öeldud, mis?»

229
 Šešenja ei osanud selle peale midagi kosta ja vaikis. Hippius võttis käekotist väikese
märkmiku, mille külge oli peenikese ketiga seotud tilluke pliiats, ja tähendas midagi üles.
«Kas te bolševikke nägite?» küsis ta äkki, lähendades oma terava nina Šešenja näole.
«Muidugi nägin.»
«Päris lähedalt?»
«Nii, nagu ma praegu teid näen.»
«Issand!» Hippius põrkas tagasi.
«Ja... missugused nad välja näevad?» šešenja kehitas õlgu.
« Harilikud inimesed.»
«Ärge rääkige!» protesteeris Hippius kätega vehkides.
341
«Jumala eest!» ütles Sešenja lihtsameelselt. Ta tõusis ja hakkas mööda tuba edasi-tagasi
kõndima, et varjata irvet, mis vägisi näole kippus tulema. Hippius jälgis teda pilguga ning
ütles vaikselt:
«Ma saan teist aru... saan aru... Ma kirjutan sellest ka.. . Andke andeks, et ma nii
halastamatult neid valusaid mälestusi puudutasin... Ma kirjutan sellest... Ilmtingimata ...
Kogu Venemaale.»
Ta lahkus niisama vaikselt, otsekui kartes kedagi äratada, ning sulges ettevaatlikult
enda järel ukse. Oleks tal pähe tulnud tagasi pöörduda, siis leidnuks ta Sešenja naerust
kõveras diivanil lamamas. Ja küllap ta oleks arvanud, et see on mälestustest esile
kutsutud hüsteeriahoog...
Ohtu eel tuli Sešenja juurde KjVKR salastamis- ja šifreerimisosakonna ülem
Matsijevski. Korrektne ja veidi salapärane, nagu ikka, ütles ta tere asemelf
«Tulge ruttu, on üks kiire asi...»
«Mis asi see on?» Sešenja märkas Matsijevski pilusilmade pilgus midagi pahaendelist.
«Mida vähem te küsite, seda parem,» lausus Matsijevski ja avas Sešenja ees ukse.
Väljas ootas neid ülestõstetud kummiga troska. Niipea kui nad troskasse istusid, andis
voorimees hobusele piitsa, ja sõit läks lahti. Sešenja tajus, et midagi on viltu, ja katsus
vähemalt tänavaid, mida mööda teda sõidutati, meelde jätta — see oli, muide, asjata vaev,
sest ta ei tundnud Varssavit.
«Kuhu me sõidame?» küsis ta.
«Ma ütlesin juba: küsige vähem,» vastas Matsijevski.
Nad peatusid ühes vaikses põiktänavas, kus tiheda võraga põliste pärnade all oli päris
hämar. Troska sõitis suurde hoovi, mille tagasopis seisis ühekorruseline majake, veidi
suurem kui raudteevahi putka.
See inimtühja hoovi peidetud kiviosmik, mille tilluke aken oli tuhmilt valgustatud, ei
meeldinud Sešenjale; ta peatus.
«Misjon?» küsis Matsijevski ja võttis tal käe alt kinni. Kohe 'haaras ka turske
voorimees Sešenjal teiselt poolt kaenla alt kinni.
«Läki, läki, see pole muidugi Kremli palee, aga mis parata...»
Majas istusid rohelise kaleviga kaetud laua taga Sev-tšenko ja kolonel Brandt, kelle
julmusest Sešenja juba
342
ammu oli kuulnud. Sešenja teretas, kuid nad ei vastanud. Matsijevski palus tal istuda
taburetile, mis seisis keset tuba, ise aga võttis eemal, väikese laua ääres istet.
«Leonid Danilovitš Sešenja?» küsis kolonel Brandt.

230
 «On see kohus või?» päris Sešenja üsna häbematult.
«See polnud nii mõeldud,» vastas kolonel Brandt, «aga et te ise seda nii nimetasite,
kinnitades nõnda vene vanasõna «varga peas põleb müts» õigsust, siis võite seda ka
kohtuks pidada. Täpsemalt — ohvitseride aukohtuks.»
Sešenjal läks silmapilk selg higiseks, ja ta päris hädise häälega:
«Kas ma tohin küsida, milles mind süüdistatakse?» «Ärge rutake...» Brandt pöördus
Sevtšenko poole: «Küsige.»
Sevtšenko nõudis, et Sešenja hästi üksikasjaliselt jutustaks, kuidas ta omal ajal
Smolenskisse sõitis, Gerassimovi salakorterisse läks ja mis seal juhtus.
Sešenja vajus mõttesse, nagu oleks ta meelde tuletanud, mis temaga Smolenskis sündis.
Ta oli suures segaduses, ja mõtetekaosest kippus pinnale kerkima kõige arem mõte —
põlvili viskuda ja kõik üles tunnistada. Ent Sešenja tundis oma kohtunikke liiga hästi, et
neilt armu loota. Ta oli peaaegu kindel, et nad teavad temast kõike.
Tegelikult oli Savinkovil alles eile tulnud mõte Sešenja üle katseks kohut mõista ja
proovida teda valetamiselt tabada. Ta oli Pariisist Sevtšenkole helistanud ja spetsiaalselt
palunud, et Sevtšenko Filossofovi asjasse ei segaks, vaid kutsuks appi kolonel Brandti,
kes kunagi oli olnud sõjakohtu liige.
«Pinnige teda halastamatult,» ütles Savinkov. «Lõppude lõpuks ei kaota me sellega
midagi, vaid võime olla veel kindlamad kui enne. Kui asi hästi lõpeb, siis teatage talle
pärast, et ma vabandan tema ees ja palun meid mõista.»
Sešenja aga ei teadnud seda, ja ei puudunud palju, et metsik hirm oleks teda
kapituleeruma sundinud.
«Noh, mis te vaikite, Sešenja? Rääkige, mida tšekistid teile õpetasid!» ütles Sevtšenko
muigvelsui.
See nõuanne mõjus Sešenjale nagu piitsahoop — ta võpatas rving vaatas vapustatult
Sevtšenkole otsa, andes talle põhjust arvata, et tema küsimus Sešenjat solvas ja vihastas.
Sešenja kõrvus aga kõlas sellal Fjodorovi hääl, tema nõuanne: «Jääge legendi juurde
kindlaks, siis ei juhtu teiega midagi.»
343
«Ma saabusin Smolenskisse kella kümne paiku õhtul...» alustas Sešenja, piinliku
täpsusega meenutades Lubjankal väljamõeldud lugu sellest, kuidas ta oli Smolenskisse
saabunud ja läinud Gerassimovi juurde, kelle tšekistid parajasti arreteerinud olid, seal
puhkenud tulevahetusest jne.
Ülekuulamine kestis hilisööni. Sešenjal oli hirm ammu üle läinud, ta vaatas oma
kohtunikke ja tal tuli tahtmine hüüda: «Lollpead, jätke see kohtunikumäng! Oiged koh-
tunikud istuvad Moskvas, Lubjankal!»
Sešenja pidas legendist raudselt kinni, ja kõik kohtunike pingutused jooksid tühja.
Siitpeale oli legendil Sešenja silmis lausa võlujõud.
Enne kohtupidamist oli kolonel Brandt Sevtšenko käest küsinud:
«Kas me füüsilisi mõjutusvahendeid ka kasutame?»
«Ei mingil juhul,» vastas Sevtšenko. «Mõelgem sellele, et kui ta ei ole provokaator, siis
peame me temaga koos Venemaal äärmiselt vastutusrikast tööd tegema...»
Just see tegelikult päästiski Sešenja — ta kartis kohutavalt mitte ainult surma, vaid ka
valu. See hirm on kõigile julmadele inimestele omane.
Kell kolm hommikul jõudis ülekuulamine lõpule. Kohtunikud vedasid järsku näo
naerule. Sevtšenko läks Sešenja juurde ja sirutas talle käe.

231
 «Tänan, Leonid Danilõtš, ustava teenistuse eest,» sõnas ta pidulikult. «Tänase kontrolli
korraldasime me teile Boriss Viktorovitši ülesandel, ja ta ise palub teie käest vabandust.
Te mõistate meie võitluse uue etapi ajaloolist tähtsust ja peaksite ka meist aru saama...»
«Ma saan kõigest aru ... ma pole nii rumal, kui te arvasite,» vastas Sešenja.
Kell oli juba kuue. peal, kui Sevtšenko ja Matsijevski Sešenja vaksalis Vilno rongile
saatsid; Vilnos oli Fomitšov tal vastas. See rahustas Sešenjat päriselt — kui tal midagi
karta oleks, siis poleks kälimees talle vastu tulnud. Ent siin ootasid teda ees uued
üllatused. Ja jällegi Savinkovi käsul, kes nähtavasti oli nõuks, võtnud kasutada kõiki
võimalusi Venemaal kujunenud olukorra kontrollimiseks.
Kälimehed kaelustasid teineteist vaguni juures, ent Sešenja tundis, et Fomitšov püüdis
seda vältida. Ta oli üldse rõhutatult sõnaaher ning kohtles Sešenjat jahedalt, nagu
polekski nad sugulased. Sešenja kaotas jälle hingerahu ...
344
Kui nad Fomitšovi juurde jõudsid, tõttas Fomitšovi naine Sešenjale vastu, suudles teda
ja külvas ta üle küsimustega — kuidas õde Saša punases Moskvas elab? Fomitšov aga
lükkas Sešenja teise tuppa ja käratas naisele pahuralt:
«Jäta ta rahule, Anfissa! Meil on asju ajada...»
Ja nüüd olid nad kahekesi, nelja silma all, tibatillukeses toas, kus oli nii väike aken, et
kui juhtuks kitsas käes olema, ei saaks sellest välja karata. Viivuks välgatas see mõte
Sešenja peas, kuid kohe naeratas ta Fomitšovile ja andis talle Filossofovi kirja.
Fomitšov rebis ümbriku kiiruga lahti, ent selle sees oli veel teine ümbrik, kuhu oli
kirjutatud: «S. E. Pavlovskile isiklikult». Sõna «isiklikult» oli punase pliiatsiga alla
kriipsutatud. Fomitšov pistis kirja taskusse ning vajus murelikult ja erutatult' mõttesse.
«Mis sul viga on? Pohmellipäev, mis?» küsis Sešenja.
Fomitšov krimpsutas otsekui valu pärast nägu ning ütles vaikselt.
«Lepime kohe kokku — ära küsi minu käest midagi. Olgu mis on.»
Fomitšov poleks saanud selgemini rääkida, sest ta ise ka ei teadnud kuigi hästi, mis oli
juhtunud. Täna öösel oli Filossofov talle Varssavist helistanud ja öelnud:
«Minge Leonidile jaama vastu ja sõitke temaga koos homme öösel laadale *.
Ümbrikus, mille ta teile toob, on kiri Pavlovskile, keegi ei tohi sellest teada. Andke see
isiklikult üle. Selge? Ärge usaldage seda kellelegi teisele! Mitte kel-le-le-gi! Ja veel
midagi — püüdke Pavlovskiga iga hinna eest isiklikult kokku saada. Kõige parem oleks,
kui te kirja talle selle kohtumise ajal üle annaksite.»
«Ja mida ma pärast kirja üleandmist pean tegema?» küsis Fomitšov, olles äärmiselt
erutatud. Ta oli kindel, et Moskvas on midagi juhtunud ja teda ennast ähvardab seal
hädaoht.
«Kui te Pavlovskilt mingit käsku ei saa, siis tulge tagasi. Soovin edu...» Ja Filossofov
pani telefonitoru hargile.
Sedapuhku oli Fomitšov Sešenjaga lausa kimpus. Ta °ieks tahtnud Sešenja käest järele
uurida, mis Varssavis sünnib, vahest oleks see asjasse selgust toonud. Ent kuidas
* Venemaa leppenimetus KjVKR koodis. (.Autori märkus.)
345
ta sai seda küsida, kui ta ise oli sunnitud oma täieliku teadmatuse tõttu Sešenja ees
vaikijat mängima?
«Mul on üks käsk, Ljonja, mida keegi ei tohi teada,» ütles Fomitšov. «Saa minust aru ja
ära riku minu ega enda närve. Sõidame Moskvasse, seal saab kõik selgeks.»

232
 «Huvitav lugu,» turtsatas Sešenja pahaselt. «Nad saadavad minu juurde kulleri, ise aga
hoiavad kõike minu eest salajas. Hea küll, pea oma käsk enda teada, ma lähen kapten
Sekunda juurde ...»
Fomitšov oli kimpus — ei tohtinud ju sündida lasta, efl kälimees talle tema salatsemise
eest kätte maksaks ja oma suhetest poolakatega saladuse teeks: seal oli ju koiga pisemalgi
saladusel dollarilõhn juures. Kuid ta ei saanud sinna midagi parata, ainult hüüdis teisele
järele:
«Vii kaptenile tervisi!»
Sešenja ei teinud seda kuulmagi.
Kapten Sekunda juhatas ta oma kabinetti, lukustas ukse, võttis seifist toobise
viinapudeli ja pani selle lauale.
«Võtame, pan Sešenja, meie ühise ürituse terviseks ühe napsi,» ütles ta viina kallates.
Seejärel joodi veel nende koostöö ja perekonnaõnne tera viseks. Sešenja pea hakkas
surisema, ja talle meenus! järsku Fjodorovi karm keeld — ei mingit joomist! Tal hak-1
kas hirm — ta oli keelust üle astunud. Ja siis küsis kapteni äkki:
«Öelge mulle, pan Sešenja, aga, jumalapärast, rääkige"; ainult sula tõtt: kuidas te
hangite neid andmeid, mis te| meile toote? Noh, näiteks kuidas Punaarmee Suurtükiväe
Peavalitsuse ülema käskkiri teie kätte sattus?»
Sekunda täitis täpipealt Varssavist saadud käsku — kõrgematel ülemustel oli tärganud
ebamäärane kahtlus Moskvast saabuvate väärtuslike andmete ehtsuses.
«Missugune käskkiri?» küsis Sešenja hooletult. «AM Suurtükiväe Peavalitsuse? Oh,
see on lihtne asi. «LD» Keskkomitee liige Novitski on Suurtükiväeakadeemia professor
ja Suurtükiväe Peavalitsuse konsultant...» Sešenja? pea huugas, kuid mõtted olid selged,
ta sai väga hästi aru miks Sekunda teda joodab. Ja ta imetles jälle tšekistidei
ettenägelikkust — nad olid ka seda situatsiooni ette aimanud ning õpetanud Sešenjale,
kuidas käituda, üksnes seetõttu oligi ta endas praegu nii kindel. Kapten Sekunda jälle
tajus oma hea luurajavaistuga Sešenja enesekindlust! ning arvas: küllap see tuleb sellest,
et Sešenja räägib tõtt,
346
Varssavi ülemused muretsevad ilmaaegu. Ja üldse — oleks iu kohutav, lihtsalt
kujuteldamatu katastroof, kui kunagi selguks, et kõik nood Moskvast saadud kuldaväärt
dokumendid olid vaid võltsingud ...
Nüüd üritas kapten üht teist ideed, mis talle ammust aega rahu ei andnud, ellu viia. Ta
teadis, kuivõrd auväärsed mehed Moskvas Poolale luureandmeid hankisid; oli põhjust
arvata, et nad ei teinud seda rahaahnusest. Ja ta tahtis Sešenjaga, kes Moskvas luuretööd
juhtis, kaubale saada — nad võiksid 500-st dollarist, mis iga kuu saadakse, 200 endale
jätta ja pooleks jagada, ülejäänud dollarid andku Sešenja ainult neile, keda tingimata
tuleb rahaga turgutada.
«Noh, kuidas teil Moskvas läheb?» alustas kapten Sekunda ääri-veeri. «Kas tulete
rahadega välja?» «Ei või kurta...»
«Ja kuidas bolševike võrdsustamistaotlusega lood on?» «Sulaselge jamps. Kellel raha
on, see ei ela põrmugi halvemini kui Ameerikas.» «Aga kellel on raha?»
«Ennekõike muidugi uue majanduspoliitika ajal esilekerkinud ärimeestel. Ja
käsitöölistel.»
«Te rääkisite ühest Sõjaväeakadeemia professorist. Kas ta saab head palka?»

233
 Sešenja ei vastanud kohe. Ta mõistis juba, kuhu kapten oma jutuga tüürib, ning imetles
jälle tšekistide ettenägelikkust — talle oli öeldud, et Sekunda võib neid dollareid endale
himustada.
«Ma usun, et akadeemia professoril pole tarvis santimas käia,» vastas Sešenja.
«Kas ta siis tõesti teie dollareid tahab?» pani Sekunda oma kaardid lauale.
«See raha on püha, kapten Sekunda. See läheb tervenisti meie ühise bolševikevastase
võitluse tarbeks,» kordas Sešenja pidulikult sõnu, mis tšekistid talle selleks puhuks suhu
olid pannud.
«Tõesti?»
«Justament. Ja igaüks, kes Poola abistamisega kas või üheainsa dollari on teeninud,
teab, kuhu see dollar läheb. K°gu see raha on tolle sõjanduse professori käsutuses.»
«Küllap ta võtab sealt matti ka,» muigas Sekunda, hoo-e§a jälgides, kas tema külvatud
seeme hakkab idanema.
«Ei, minge oma jutuga, ,.» Sešenja heitis vestluskaasla-
347
sele laitva pilgu. «Selle summa kulutamisest antakse ühise juhtimiskeskuse
koosolekutel, millest võtab osa niihästi «LD» liikmeid kui ka meie mehi, põhjalikult ja
täpselt aru. Ja kui jutt juba sellele kaldus, siis võtke teadmiseks, et ainult sel tingimusel
nood «LD» valgekraed nõustusidki teie Poolat aitama. Mõned neist hangivad teile
andmeid, kuid ei taha ikka veel mingisugusest tasust kuulda, kuigi see läheb võitluse
fondi. Niisugustega pole lihtne asju ajada, kapten,» lõpetas Sešenja.
Sekunda vaikis, ilmselt oli tal kahju oma ahvatlevast ideest loobuda. Ohates tõusis ta
püsti ja läks seifi juurde lõppude lõpuks polnud tema võimuses ülemuste kehtestatud
korda muuta. Ta võttis seifist viissada dollarit ning aitas ise Sešenjal nad kuuevoodri
vahele peita. Jälgides, kuidas poolakas tema voodrit kinni nõelus, mõtles Sešenja: küllap
ta saab selle eest, et ta kaptenit kavalusega üle trumpas, Fjodorovi käest kiita, ning see
mõte tegi talle rõõmu.

Krikmani šifreeritud telegramm selle kohta, et piiri ületasid ainult Sešenja ja Fomitšov,
Fjodorovist aga pole midagi kuulda, jõudis Moskvasse enne kella nelja hommikul.
Vastuluureosakonnas öövalves olnud Gendin hakkas kohe helistama, nii et traadid
punased, ja tunni aja pärast olid peaaegu kõik osakonna töötajad Artuzoviga eesotsas
tööl.
Nad arutasid äsja tekkinud üliohtliku situatsiooni ühiselt läbi — rong pidi kella üheksa
paiku hommikul Moskvasse jõudma, ja Fomitšovi vastuvõtu ettevalmistamiseks; jäi
katastroofiliselt vähe aega. Ja mis kõige hullem -- polnud teada, kuidas operatsioon
välismaal areneb. Helistati Krikmanile, kuid tal polnud oma telegrammile midagi uut
lisada. Vahest ainult seda, et Sešenja ja Fomitšov käitusid nii, nagu oleksid nad riius.
Tuli ka kõige uskumatumate situatsioonide kõikvõimalike variantide puhuks
ettevaatusabinõud tarvitusele võtta. Lähtuti oletusest, et Sešenja viib Fomitšovi vaksalist
enda? poole. Mujale tal ju polnudki minna — ega ta ometi Lubjankale tule! Kui nii, siis
tuli leida võimalus, kuidas Sešenja käest kohe pärast tema kojujõudmist teada saada, mis
seal välismaal juhtus ja kus on Fjodorov. Selleks otsustati esimest korda Sešenja naise
Saša Zaitšonoki abi
348

234
 kasutada ... Ent võis ka juhtuda, et Fomitšovile anti seekord Varssavis mõni teine
Moskva aadress, ja ta läheb sinna. Selleks puhuks kavatseti tal Valgevene vaksali per-
roonile astumise hetkest silm peal hoida ...
Kuid Sešenja viis Fomitšovi tšekistide ootuse kohaselt enda poole. Seal nõudis
Fomitšov täiesti kategooriliselt, et ta peab veel täna Pavlovskiga kokku saama. Mõne
minuti pärast läks Saša kööki, tulnukaile hommikusööki tegema, ja teatas prügi õue viies
Demidenkole, kes tagatrepil valvas, Fomitšovi nõudmisest.
«Nad peavad vähemalt tunniks ajaks teie juurde jääma,» ütles Demidenko.
Hommikueine aegu tegi Sešenja katset välja uurida, milleks kälimehel nii kibekiiresti
Pavlovskit tarvis on, kuid Fomitšov palus jälle, et ta ei rikuks ilmaaegu enda ja tema
närve.
«Aga ma pean ju välja selgitama, kus Pavlovski praegu asub. See võtab aega, seda pole
nii lihtne välja Uurida, konspiratsioon on konspiratsioon ...» tusatses Sešenja.
«Pole viga, pole viga, me uurime selle koos välja,» kostis Fomitšov karmilt...
Sešenja ei teadnud, mida teha, Saša aga ei leidnud parajat hetke, et mehele kas või
vihjamisi teatavaks teha, mida Demidenko talle oli öelnud. Ja tal ei jäänud midagi muud
üle, kui hommikueinet pikale venitada.
Samas ilmus Sešenja juurde Griša Sõroježkin, kes oli kähku heal järjel olevaks
nõukogude ametnikuks maskeerunud. Ta astus lihtsalt möödaminnes sisse, et näha, kas
Leonid Danilovitš on reisilt koju jõudnud.
Nad kohtusid nagu vanad head sõbrad ja lahinguvennad kunagi, ent patsutasid ja
kaelustasid teineteist vahest veidi kauem, kui see tavaks on. Viimaks märkas Sõroježkin
ka Fomitšovi:
«Oo! Keda ma näen!»
Fomitšov oli Sõroježkinit enne seda vaid õige põgusalt näinud, kui Sõroježkin talle
Vilnos Sešenja käest pitseeritud kirja tõi, ega tundnud teda nüüd kohe ära. Ent kui talle
meenus, kes see mees on, rahunes ta, ja nad kätlesid.
«Minuga juhtus eile ebameeldiv lugu — avastasin äkki, et mind jälitatakse,» pajatas
Sõroježkin «Alles õhtul hilja sain «sabast» lahti, ja kui see mul viimaks õnnestus, ei läi-
nud ma koju, vaid ööbisin pargipingil. Praegugi veel külje-kondid valutavad,» naeris
Sõroježkin.
349
«Paha nali, härra Serebrjakov,» kohkus Fomitšov (ta tundis Sõroježkinit selle nime all).
«Kui teil «saba» taga oli, miks, pagana päralt, te siis siia jooksite?»
«Aga kuhu ma siis pidin minema, härra Fomitšov?» õigustas end Sõroježkin. «Hädaohu
korral tuleb ju ennekõike ülemusi hoiatada. Kuidas siis muidu? Kas mul pole õigus,
Leonid Danilõtš?»
«Kui te «sabast» lahti saite, siis talitasite te täiesti õigesti. Aga kõike tuleb teha ilma
paanikata,» vastas Šešenja targu.
«Ah, Leonid Danilõtš, peaasi, et teie jälle siin olete,» ohkas Sõroježkin
kergendustundega. «Ma just mõtlesin' siia tulles: äkki teda polegi veel kodus?»
«Ega minagi võlur ole,» tähendas Šešenja tagasihoidlikult. «Aga miks sul «saba»
tekkis?»
«Ma pean teile midagi üles tunnistama.. .» Sõroježkin kõhkles viivu ja lausus siis
otsusekindlalt: «See juhtus' ühe naise pärast, andke andeks ...»

235
 Ja Sõroježkin jutustas üsna banaalse loo — ta oli Stolešnikovi põiktänavas ühe noore
daamiga tutvust teinud. Nad läksid Petrovka passaaži ja lõunastasid restoranis. Ajasid
juttu. Griša nägi, et daam tundis tema vastu tõsist huvi. Pakkus talle koostööd, kasutoovat
nagu jõuluöö unenägu. Jutuajamise käigus selgus Grišale, et daam pole mitte mõni
pisisuli, vaid spekuleerib kalliskividega. Ent samas märkas ta, et kriminaaljälituse
osakonna nuhid neid jälgisid. Kui nad hüvasti jätsid, järgnes üks nuhk daamile, teine —
Grišale. Alles õhtul läks tal korda jälitajast vabaneda...
Fomitšov surus kergendusohke alla. Šešenja hakkas närviliselt naerma ja polnud kuigi
vali tõrelema:
«Olgu kuidas on, Grigori Sergejevitš, me võtame selle asja arutusele. Ma näen siin
otsest' konspiratsioonireeglite rikkumist.»
«Hüva, arutage pealegi, justkui me teie noomituste; pärast töötaksimegi,» salvas Griša
äkki tigedalt ja tõusis; püsti. «Mida käsite?»
Šešenja vaikis hetke, pidades endamisi millegi üle aru.
«Mine välja, vaata hoolega ringi,» ütles ta, «ja kui õhk on puhas, jaluta täpselt poole
tunni pärast meie akende alt läbi ja oota siis saiapoe ees nurgal härra Fomitšovi. Viid ta
meie uude suvilasse. Õhtul toon ma Pavlovski sinna...» — seda ütles ta juba Fomitšovile.
350
«Kus teie uus suvila asub?» küsis Fomitšov.
«Sealsamas, Tsaritsõnos. Selle suvila kõrval, kus sa eelmine kord elasid ... Noh, hakka
aga astuma, Serebrjakov,» käskis Šešenja.
Fomitšoviga nelja silma alla jäädes tegi Šešenja veel kord katset välja uurida^ mis
ülesanne Fomitšovil Moskvas täita on. Kuid Fomitšov palus jälle: püüdku Šešenja temast
aru saada ja ärgu pärigu.
Olukord muutus tšekistidele äärmiselt pinevaks. Artuzov kutsus kiires korras
erinõupidamise kokku.

OPERATSIOONI SEIS I. T. FOMITŠOVI TEISTKORDSE

MOSKVASSE SAABUMISE MOMENDIL
Olukord:
1. Fomitšov saadeti Pavlovski juurde mingi salajase ülesandega, põhjuseks on ilmselt
Savinkovi usaldamatus, tema soov asja oma usaldusmeeste abil kontrollida. Kuid ega
Savinkov sellepärast veel tingimata pea kahtlustama, et Pavlovskiga midagi juhtunud on.
2. Meie ainukeseks pääseteeks on Pavlovski ettenäitamine Fomitšovile niiviisi, et kõik
Fomitšovi kahtlused hajuksid. Seejuures tuleb silmas pidada, et Fomitšov tahab
Pavlovskiga võimalikult ruttu kokku saada, ja mida kauem me viivitame, seda suuremaks
Fomitšovi kahtlused paisuvad.
3. Protokolliti seltsimeeste Piljari ja Puzitski arvamus, et Pavlovski allub ka väljaspool
vanglat distsiplineeritult operatsiooni-plaanile, kuid teda tuleb hoolikalt valvata.
Fomitšov võib nõuda, et teda Pavlovskiga nelja silma alla jäetaks, ja siis on meil võimatu
teda kontrollida. Seda tuleks iga hinna eest ära hoida.
Otsus:
1. Fomitšovile tuleb, jätta niisugune mulje, et tema kohtumine Pavlovskiga lükkub
veidi edasi viimase süü läbi, ilmselt ei pea Pavlovski seda oluliseks ning kardab, et see

236
võib takistada tema plaanide elluviimist — viimasel ajal kipub ta lõunasse, ta leidis oma
vanad lahinguvennad üles ja tahab koos nendega mingit efektset operatsiooni läbi viia.
2. Kuna Pavlovski on ühise juhtimiskeskuse (ÜJK) liige, siis ei tohi ta ilma keskuse
loata ära sõita. Ülehomme on ÜJK erakorraline koosolek, see kutsuti kokku Pavlovski
pärast, kes palub, et tal lubataks kohemaid lõunasse sõita. Fomitšov võtab koosolekust
osa. Pavlovski tuleb kohale tuua siis, kui koosolek on juba alanud, et tal poleks võimalik
Fomitšoviga salajuttu ajada. Ent Pavlovski istub Fomitšovi kõrvale. Tema teisele käele
istub sm. Piljar, kelle ülesandeks on ka Pavlovski ettevalmistamine kohtumiseks
Fomitšoviga ja «oma» päevakorrapunkti esitamine ÜJK koosolekul. Pärast koosoleku
lõppu tuleb Fomitšovile illusioon jätta, et ta sai Pavlovskiga
351
nelja silma all vestelda. Kui aga märgatakse, et üks neist teisele-mingeid signaale
annab, ei tohi Fomitšovi enam välismaale tagasi lasta. Kuidas temaga sel puhul talitada
ning kuidas tema kadumist Varssavi ja Pariisi savinkovlastele seletada, selle üle tuleb
eraldi aru pidada. Pavlovskile aga peab igal juhul ütlema, et Fomitšovi ei lasta enam
välismaale.
3. ÜJK koosoleku päevakord:
a) oma ajalehe väljaandmisest Moskvas (teadaanne ilma dis-
kussioonita).
b) Pavlovski sõidust lõunasse.
Esimese päevakorrapunkti kohta teeb ettekande «LD» Keskkomitee ja ÜJK liige
Novitski (Puzitski), teise asjus võtab sõna Pavlovski ise. Läbirääkimistes osalevad ja
püüavad Pavlovski sõitu maha laita «LD» liider Tverdov ja KjVKR liige Sešenja,
Pavlovski kavatsust toetavad KjVKR liige Serebrjakov (Sõroježkin), Pavlovski ise ja
«LD» liige Vladimirski (Gendin). Hääletamine otsustab asja ühe hääle enamusega
Pavlovski kasuks. Sešenja avaldab selle otsuse vastu protesti ja ähvardab Savinkovile
kaevata, et Pavlovski tegutseb partisani moodi. Fomitšovi seisukoht selles küsimuses
selgub koosoleku käigus. Arvatavasti on ta Pavlovski sõidu vastu, ja et ta on samuti ÜJK
liige, siis võib ta vastu hääletada. Sel juhul, jääb Pavlovski enda otsustada, kas sõita või
mitte.

KOLMEKÜMNES PEATÜKK
Ööl enne ühise juhtimiskeskuse koosolekut ei maganud Pavlovski peaaegu silmatäitki.
Terve eelmise päeva ja õhtu valmistasid tšekistid teda selleks koosolekuks ette, nad
õpetasid, kuidas ta peab käituma, mida rääkima, keda toetama ja kellele vastu vaidlema.
Ta pidi praegu kõik ära kannatama! Kõik! Ainuke mõistlik taktika oli tšekistide mis tahes
nõudmiste kõrvalekaldumatu täitmine. Üksnes nii sai ta oma elupäevi pikendada! Iga
päev aga võis talle põgenemisvõimaluse tuua. Ta ei saanud põgenemismõttest lahti. Piljar
teadis seda ja ütles eile: «Teil pole kuhugi pageda, Venemaal leiame me teid kas või maa
alt üles ja välismaal likvideerib teid Savinkovi vastuluure.» Pavlovski aga arvas teisiti:
«Kui ma Savinkovi päästan, antakse mulle kõik andeks...»
Üksi on raske põgeneda. Abilist on vaja! Fomitšov on rumal ja arg, ta käib tšekistide
lõa otsas nagu pime eesel,, ja varsti istub ta samuti trellide taga. Fomitšov ei tulnud

237
arvesse. Aga abilist on hädasti tarvis! Isegi paarisõnalist sedelit ei õnnestu ilma abiliseta
vanglast välja toimetada, lõksust väljarabelemisest rääkimata. Pavlovski muule
352
enam ei mõelnudki, ta kaalus kõik põgenemisvõimalused hoolikalt läbi. Ta peab
pagema! Pagemine on ainuke šanss elu päästmiseks!
Täna viiakse ta koosolekule, küllap vist autoga. Mis oleks, kui ta südalinnas autost välja
hüppaks ja tõstaks lärmi, karjuks: «Päästke Savinkov! .. .» Mõnes välissaatkonnas
kuuldakse sellest tänavaskandaalist, saadakse asjast aru ja hoiatatakse, keda tarvis. Ta
võib siis öelda, et ta tegi Savinkovi päästmiseks kõik, mis tema võimuses oli. Ent kellele
ta seda ütleb? Kas laipadele, kes surnukuuris tema kõrval lamavad?
Juhi eest elu ohverdada .. . Nad olid Savinkoviga sellest tihti rääkinud. Millegipärast
viis harilikult Savinkov ise jutu sellele teemale. Kord ütles ta: «Ma loodan teile, Serge,
rohkem kui iseendale, te olete minust vapram.» Temaga selle neetud Moskva-reisi eel
hüvasti jättes ütles Savinkov talle: «Teiesugust sõjameest punased kätte ei saa. ..» Mis tal
viga Pariisis ilusaid sõnu teha. Kuid eks Pavlovski ise öelnud ka Savinkovile, et ta on juhi
käsul valmis ainuüksi nagaaniga relvastatult bolševike Kremlit ründama? . . .
Pavlovski kargas voodist välja ning tardus paigale, rabatuna mõttest, mis tal äkki pähe
turgatas: miks Savinkov ta õieti Moskvasse saatis? Sõjaväelase vaatevinklist — maad
kuulama. Ent Savinkov oli talle öelnud sõna-sõnalt nõnda: «Ma saadan teid Moskvasse,
sest mul pole vähimatki põhjust Zekunovi, Sešenjat ja «LD» esindajat Andrei Pavlovitš
Muhhinit mitte usaldada.» Niisiis, tal polnud põhjust Zekunovi, Sešenja ja Muhhini
aususes kahelda. Ja siiski saatis ta Pavlovski Moskvasse. Muidugi mõista üheainsa
eesmärgiga — oma kallile elule veel suuremat ohutust tagada. Miks peaks ta paljajalu
klaasikildudele hüppama? Las hüppab enne keegi teine! ...
Pavlovski sai järsku Savinkovi peale maruvihaseks. Ent ta talitses end kohe.
Tõepoolest, kust võis Savinkov teada, mis Pavlovskit Moskvas ootab; oleks ta seda
teadnud, kas ta oleks Pavlovskit siia saatnud? Tuleb välja, et ta ei usaldanud Zekunovi,
Sešenjat ega Muhhinit! Ja kui nii, siis pidanuks ta seda ausalt ütlema, et Pavlovski oleks
teadnud Moskvas ettevaatlikum olla . ..
Kas tõesti Savinkov ka temaga silmakirjatseb? Filosso-foviga ja Derenthaliga
silmakirjatses ta kogu aeg — suu sisse nimetas ta neid oma ustavateks sõpradeks,
Pavlovs-
353
kiga nelja silma all rääkides aga — armuleivasööjateks. Aga miks, miks peaks ta
silmakirjatsema mehega, keda ta nimetas oma truuks varjuks ja kellele ta alles hiljuti pea-
aegu iga päev tõotas, et ta ei unusta iial oma tänuvõlga?
Äkki tuli Pavlovskil kahjurõõmus mõte: hea oleks, kui tšekist Piljari ennustus läheks
täide ja Savinkov saabuks Moskvasse. Pavlovski tahtis näha, kuidas juht käitub, kui mõni
Piljari-sugune hakkab teda treenima, et ta muretult naerataks!
Aga aitab nüüd! Savinkov on esialgu veel Pariisis, Pavlovski aga istub siin Lubjankal
üksikvangistuses, ja täna seisab tal ees äärmiselt tõsine eksam, mis annab talle õiguse
oma elupäevi pikendada. Tarvis meelde tuletada, mida ta täna lavastataval koosolekul,
kus tšekistid Fomi-tšovi lollitama hakkavad, tegema peab.

Fomitšovi pidi Tsaritsõnost ÜJK koosolekule tooma tšekist Demidenko — temast oli
saanud selle suvila «peremees», kus Fomitšov peatus.

238
 Koosolek oli kokku kutsutud kella kaheteistkümneks päeval. Kell üheksa sõid
Demidenko ja Fomitšov suvilas hommikust ning ootasid linnast sidemeest, kes pidi
tooma tänase parooli ja teatama, kas koosolek leiab aset. Hommikueine oli rikkalik —
laual oli viina, kaaviari ja muud kallist kraami. Fomitšov keeldus napsi võtmast, Demi-
denko ei käinud täile peale ja tegi ise ka ainult suu seks.
Lahtisest aknast nägid nad räämakasvanud aeda, kust hoovas tuppa uimastavat
toomingalõhna. Põõsastes siutsusid linnud. Rõdu ees seisis väike kuuseke nagu rohelise
sineliga tunnimees.
«Kui ilus võiks elu olla!» lausus Demidenko unistavalt. Ta pööras pilgu Fomitšovile,
mõtles: «Poleks sa, lurjus, end siia vedanud, siis hullaksin ma praegu oma pojakesega...»
— ning jätkas: «Inimesed on justkui nünme kokku leppinud üksteisel elu põrguks teha.»
«Kes? Kas bolševikud?» küsis Fomitšov.
«Kesse muu! .. .» kiitis Demidenko takka. «Teinekord kõnnid tänaval, ja äkki rühib
Tema Kõrgus sulle vastu. Ilmtingimata nahkmantel seljas, nagäan vööl. Lõustalt võid
lugeda: mina olen siin peremees, kummardage mu ees, kõik, kes te mulle vastu tulete.
Krahmaksin tal kõri pihku...» Demidenko hingeldas valjusti ja raskelt ning
354
raputas rusikaid. «Me ihkame tegevust, Ivan Terentjevitš. Aga meie juhid ... ei tea, kas
ma tohin teile täit tõtt öelda?»
«Miks mitte?! Rääkige! Ainult sulatõtt! See on meie põhimõte!»
Demidenko vaikis natuke aega, kogus mõtteid.
«Meil oli Moskvas oma kamp,» alustas ta südamlikult. «Ma mõtlen meie liidu Moskva
organisatsiooni. See polnud teab kui võimas jõud, aga me ikkagi tegutsesime. Eriti hästi
hakkas asi edenema sellest ajast, kui Sešenja siia saabus. Mind värbas Zekunov juba
varem, aga Leonid Dani-lõtš õpetas mu välja. . . Sedapsi. Aga nüüd käib meil üks igavene
udutamine — ei tehta enam midagi, aina jahvatatakse: üht agiteeritakse, teist veendakse,
kirjutatakse protokolle ... Nad on isegi Pavlovski oma usku pööranud, ta kiidab neile
takka, et polevat tarvis tegutseda, vaid jõudusid koondada... Te tulite teist korda meie
juurde. Me tahame, et te viiksite Boriss Viktorovitšile raporteid meie sõjategevusest,
meie võitlusest bolševike vastu. Teie aga viite talle protokolle. Kas te selleks elu kaalule
pannes siia sõidate, et koosolekuid pidada? Meile räägitakse muidugi: «LD», «LD»!
Vägevad perspektiivid ja nii edasi... Mina aga ütlen teile: parem tihane peos kui kurg...»
«Tihasest ei saa söönuks, Nikolai Ivanovitš,» naeris Fomitšov rahunenult. «Kui kõik
läheb nii, nagu ette nähtud, siis algab varsti suurte tegude aeg — me ei lase siis enam
ronge rööbastest välja, vaid paiskame kogu bolševike võimu uppi. Praegu aga on veel
vara sellest pasun-dada.»
«Õigus jah, tihane pole muidugi hani,» möönis Demidenko. «Aga kurest taeva all on
veel vähem tolku.»
«Aga kui me kure'kord ikkagi kinni püüame?» pilutas Fomitšov silmi.
Asi oli selge: nad uskusid veel «LD» reaalsusse, ja see oligi kõige tähtsam.
Operatsiooni võidi jätkata.. .
Fjodorov jõudis Pariisist tagasi. Tema jutuajamised Savinkoviga ja Savinkovi kiri
Pavlovskile, mille ta kaasa tõi, andsid tunnistust sellest, et Savinkov tundis juba kiusatust
Moskvasse sõita. Kuid ta polnud veel ettevaatust minetanud ning oli leiutanud kavala
nõksu olukorra veelkordseks ja surmkindlaks kontrollimiseks — ta nõudis, et Pavlovski

239
talle Pariisi järele tuleks. Muidugi mõista ei kartnud ta üksi riskantsele reisile asuda. Ta
lihtsalt tahtis
355
kindluse mõttes seitsmendat ja viimast korda mõõta, enne kui lõigata.
Nüüd polnud tšekistide peamiseks mureks mitte enam Pavlovski tänane kohtumine
Fomitšoviga, vaid see, mida Pavlovskiga üldse ette võtta. Tuli välja töötada selline
versioon, mis Savinkovile üliveenvalt seletaks, miks Pavlovski tema käsu täitmata jättis
ja talle Pariisi järele ei tulnud. Selle kallal murdsidki Artuzov ja Sosnovski praegu pead.
Peaaegu kõik teised vastuluuretöötajad olid juba Puzitski pool, seal valmistati ette ÜJK
äärmiselt keerulist koosolekut, millest võttis osa ligi kakskümmend inimest. Siin polnud
teater, kus näitleja võib oma rolli halvasti osata ja teksti segi ajada. Siin võis väikseimgi
viltuminek kogu operatsiooni nurja ajada. Ja kui veel arvesse võtta, et tšekistide käsutuses
oli operatsiooni ettevalmistamiseks üksainus ööpäev ja et nad polnud hoopiski mitte
näitlejad, siis on selge, milliseid jõupingutusi see töö neilt nõudis.
Koosolekukohaks oli valitud Puzitski korter, kõik osavõtjad peale Sešenja ja Zekunovi
olid samuti tšekistid. Kõik rollid, sealhulgas ka sõnatud, olid väga rasked. Ega Sešenjal ja
Zekunoviigi kerge olnud. Fjodorov, kes mängis Savinkovi juurest koju saabunud «LD»
Keskkomitee liiget Muhhinit, pidi tulema pisut hiljem (otse rongilt!).
Kõige vastutusrikkam debüüt seisis selles raskes episoodis ees polkovnik Pavlovskil.
Piljar pidi ta pool tundi enne koosoleku algust vanglast kohale tooma. Ainuke mees, kes
koosolekul iseendaks jäi, oli Fomitšov. Talle lubati koosoleku .eel Pavlovskiga
kokkusaamine korraldada, kuid käskjalg, kes toob paroolid, «hilineb» Tsaritsõnosse,
paroolideta aga ei pääseks nad koosolekule, sest KjVKR ja «LD» mehed olid mitte ainult
maja, vaid kogu kvartali ümber piiranud, ja ilma paroolita oli võimatu salakorterisse sisse
saada. Küll Fomitšov veendub selles ise. Proovid kestsid öö läbi. Kell kaheksa hommikul
sõitis osa tšekiste koju, et süüa, habet ajada ja vähemalt paar tundigi magada. Teised
tukkusid veidi siinsamas Puzitski juures. Puzitski naine tegi neile hommikusöögi.
Varsti olid kõik jälle koos. Piljar sõitis Pavlovskile vanglasse järele — mine tea, kuidas
Savinkovi kuulus polkovnik Serge end ülal peab? Ega ta äkki mõnda vempu ei tee? Kas
ta ei mängi oma rolli meelega lohakalt, et Fomitšovi silmi avada? Temast võib kõike
oodata ..,
356
Aga ei, Pavlovski tahtis täna oma rolli võimalikult hästi mängida. Sellepärast ta
närveeriski. Kui Piljar tõi ta tuppa, kus olid operatsioonist osavõtjad, lõi ta alguses verest
ära. Piljar märkas seda ja ütles, talle vaikselt:
«Võtame istet ja vaatame koosoleku skeemi veel kord läbi...»
Nad istusid kõrvuti tugitoolidesse ja kummardusid plaani kohale.
Pavlovskile oli õmmeldud ülimoodne kallist helehallist riidest ülikond rõhutatud
taljejoonega kuue ja kitsaste pükstega. Ta oli nii ilus — ruskete juuste ja suurte sini-
silmadega. Raske oli uskuda, et nii ülla näoga, nii venepäraselt ilus mees on verejanuline
timukas. Sešenja ja Zekunov vaatasid teda veel praegugi kartliku pilguga. Pavlovski tegi,
nagu ei tunnekski ta neid — ta libistas vaid ükskõikse pilgu neist üle, muud midagi.
Piljar palus tähelepanu ja teatas, et Pavlovski soovib midagi öelda.
Pavlovski tõusis ruttamata, läks vaikides laua teise otsa, pöördus tagasi ning lausus istet
võtmata:

240
 «Mul on üks palve. .. Suur palve...» Tema hääl oli kõlatu. «Mul on raske... Väga raske.
Kui te mind ei aita, siis võin ma enesevalitsemise kaotada, ägestuda. Seepärast palun teid,
aidake mul rollis püsida — toetage mind kas sõnade või vähemalt pilkudega. Mul kipub
juba praegu härrade Sešenja ja Zekunovi kohkunud nägu nähes roll ununema, tuleb
tahtmine nende juurde minna ja...» Pavlovski jäi vait, püüdes nähtavasti oma vihast võitu
saada.
Punkt kell kaksteist istusid kõik oma kohtadel. Iga silmapilk oli oodata Demidenko ja
Fomitšovi päralejõudmist. Nad pidid tulema varsti pärast koosoleku algust.
Vaikus. Kõik ootasid pinevalt uksekella helinat. Tuba sarnanes näitelavaga hetk enne
eesriide kerkimist.
Uksekell! Puzitski naine läks ust avama, koosolekutoas aga tõusis «LD» liider Tverdov
püsti. Ta tegi pahase näo, nagu oleks teda poolelt sõnalt katkestatud, ega pidanud
sisenejaid isegi peanoogutuse vääriliseks.
«Sidemees jäi tervelt tund aega hiljaks,» seletas Demidenko . ..
Tverdov jätkas oma ettekannet ühisele juhtimiskeskusele:
«Niisiis, me oleme üksnes Moskvas oma aktivistidest
357
üheksateist viieliikmelist lööksalka moodustanud. Kõik nad paluvad nüüd konkreetseid
ülesandeid ja võitlus-vahendeid: relvi, lõhkeainet ja muud. Ma mõistan, et me ei saa iga
lööksalka lapsehoidja kombel kättpidi ründe-objektide juurde talutada, aga me oleme
kohustatud neile üldsuuna kätte näitama. Ma küsin: kes meist on selleks võimeline? Ma
ütlen ikka ja jälle — meil pole võitluskogemuse
Me võtsime härra Savinkovi nõuannet kuulda ja moodustasime viieliikmelised
lööksalgad, et — tema vaimuka ütluse järgi — aktiivsuseauru välja lasta. Ent tuleb välja,
et sellest üksi ei piisa.»
«Tuleb tegutsema hakata, küll siis kogemusi saate,» hüüdis Šešenja vahele. «Või andke
oma lööksalgad meie käsutusse.»
«Minu arvates ei tulnud me täna selleks siia kokku, et oma jõudusid killustada, vaid et
neid konsolideerida,» jätkas Tverdov ärritatult. «Kui ma härra Pavlovskiga vesteldes
temast õigesti aru sain, mõtleb ka härra Savin-kov jõudude konsolideerimisele. Eks ole,
Sergei Eduardo-vitš?»
«Täiesti õige!» vastas Pavlovski valju häälega. «Ma olen kindel, et ka Ivan Terentjevitš
Fomitšov samal eesmärgil välismaalt meie juurde sõitis.»
«Üldiselt jah.. . jah, muidugi.. .» ühmas Fomitšov, keda elusa ja terve Pavlovski
nägemine väga erutas. Ta oli juba harjunud mõttega, et Pavlovskiga on midagi juhtunud
...
Tverdov arendas oma teemat edasi — aktiivse võitluse juhtimine muutub
organisatsioonile «LD» üha valusamaks probleemiks. Iseäranis nüüd, mil «LD»-s
Savinkovi nõuandel niinimetatud «lööksalgad» moodustati. Üht neist, mille eesotsas
seisis insener Gussarov, oli tabanud traagiline lüüasaamine.
«Vabandage väga, ma pole sellest lüüasaamisest kuulnudki,» ütles Pavlovski pahaselt,
näidates üles ootamatult, kuid loomutruult ja operatsioonile kasutoovalt initsiatiivi.
«Nähtavasti härra Šešenja lihtsalt ei julgenud seda teile öelda,» muigas Tverdov.
«Ma olin ju ära!» lausus Šešenja tähtsalt.
«Lugu oli nõnda...» Tverdov pöördus otseselt Pavlovski poole. «Moskva Telegraafi
peainseneri Gussarovi lööksalk hakkas omapead tegutsema. Ta tegi ettevalmistusi

241
 358
sidesõlme õhkimiseks ja kukkus sisse. .. See kurb lugu annab neile meie inimestele, kes
meie ühinemisse ikka veel eitavalt suhtuvad, õiguse öelda, et aktsiooni ei valmistatud
nagu kord ja kohus ette.»
Lõpuks nõudis Tverdov kategooriliselt: tehtagu Boriss Viktorovitš Savinkovile
teatavaks, et «LD» juhtkond pole nõus oma liikmeid üksnes seepärast ohvriks tooma, et
võitluse juhtimise akuutse probleemi lahendamisega kuritegelikult viivitatakse.
«Kuritegelikult viivitatakse,» kordas ta, rõhutades sõna «kuritegelikult».
Saabus rusuv vaikus. Tverdov istus juba ammu ja vahtis rahulolematult lakke,
Pavlovskil aga oli vist meelest läinud, et nüüd oli tema kord sõna võtta. Piljar puudutas
laua all tema põlve. Pavlovski võpatas ja tõusis aeglaselt.
«Ausalt öeldes olen ma sellest, mida ma praegu kuulsin, masendatud,» ütles ta ning
pöördus Šešenja poole: «Leonid Danilovitš, millal me oma keskusega ühendusse saame
astuda?»
«Meie side on juhuslik,» vastas Šešenja.
«Teie informatsioon ja teie nõudmine tehakse härra Savinkovile teatavaks,» kinnitas
Pavlovski Tverdovile.
Koosoleku juhataja, «LD» Keskkomitee liige Novitski informeeris veel ühest «LD»
algatusest. Moskvas avanes võimalus oma häälekandjat välja andma hakata, ja «LD»
juhtkond esitas selle idee KjVKR juhtkonnale. Kas on mõtet seda praegu, mil ees seisab
jõudude ühendamine, ette võtta? Vahest oleks mõistlikum KjVKR häälekandja «Za
Svobodu» tema vilunud toimetusega Varssavist Moskvasse tuua ja siin ühiselt tööle
hakata? Või on ajalehe väljaandmine Moskvas liiga riskantne ning oleks õigem Moskvas
leitud trükibaas Varssavisse toimetada?
Novitski lisas, et praegu on seda mõttetu arutama hakata, ning tegi ettepaneku saata
«LD» eriesindaja Varssavisse ajalehe asjus läbirääkimisi pidama. Kõik olid sellega päri ja
vastav otsus kanti protokolli.
«Nüüd tuleb meil Sergei Eduardovitš Pavlovski palvet arutada...» jätkas Novitski. «Tõtt
öelda, ma ei mõista, miks me seda küsimust üldse arutama peame: Sergei Eduardovitš on
ühise juhtimiskeskuse liige nagu meiegi ja tal on voli teha, mida ta ise heaks arvab.»
«Ma seletan teile, kui lubate,» alustas Pavlovski püsti tõustes. «Ma olen teoinimene.
Üksnes tegudega saangi ma meie ühisele üritusele kasulik olla. Ma rõhutan — ühisele.
359
Kõnemeest minust ei ole, minu koht pole koosolekulaua taga, vaid hüva ratsu seljas,
Fomitšov, Šešenja ja Zekunov tunnevad mind hästi ja võivad seda kinnitada. Sellal kui
teie Boriss Viktorovitšiga ühendusse astute, õpin ma omal käel siinset olukorda tundma
ja leian sobivad võitlusmeetodid. Ma ei tahaks küll kiidelda, kuid konkreetse võitluse
küsimusi ei otsusta Boriss Viktorovitš kunagi minuga nõu pidamata. Aga kui jutt on
poliitikast — mina passin. Ütlen üksikasjadesse süvenemata, et mul läks korda oma
ustavate lahinguvendadega Lõuna-Venemaal ühendusse astuda. Ma sõidan nende juurde.
Me viime seal läbi ühe operatsiooni, mille tulemusena meie organisatsioon, meie ühine
üritus saab hiiglapalju raha.»
«Te plaanitsete vist mõnda röövimist?» küsis Tverdov halvakspanevalt.
«Me nimetame seda teisiti,» muheles Pavlovski. ««Eks». Sõnast «eksproprieerimine».
Me lihtsalt võtame bolševike endi käest bolševismivastase võitluse jaoks raha. Ja mitte
sandikopikaid. Lõppude lõpuks, ka sidesõlme õhkulask-mine pole rüütellik

242
võitlusmeetod. Ühesõnaga, ma palun, lubage mul lõunasse sõita. Viieteistkümneks
päevaks.»
Samas palus Fomitšov sõna.
«Sergei Eduardovitš, mina olen selle sõidu vastu. Teie sõidu eesmärgi vastu pole mul
midagi, aga te ei tohiks just praegu sõita. Me pole teiega üldse veel rääkida saanud. Ma
pean teile edasi andma Boriss Viktorovitši käsu, ma räägin teile sellest nelja silma all.
Küll te siis aru saate ...»
«Te panete mind piinlikku olukorda, Ivan Terentjevitš,» vastas Pavlovski nördinult.
«Ma olen samasugune ühise juhtimiskeskuse liige nagu me kõik. Teie aga tahate minuga
salatsema hakata. Liiati veel Boriss Viktorovitši nimel. Te heidate ju sel kombel ka
temale varju. Ma palun, öelge mulle otsekoheselt ja kõikide kuuldes, miks te olete minu
sõidu vastu?»
See tiraad oli algusest lõpuni Pavlovski enda improvisatsioon. Piljar, kes istus tema
kõrval, toetas teda:
«Härra Pavlovskil on täiesti õigus ...»
Fomitšovil oli väga piinlik, tema näole ilmus häbipuna.
«Minu arvates tahab Boriss Viktorovitš teid näha. Ja otsekohe,» ütles ta Pavlovskile
tähendusrikkalt.
«Kas temaga juhtus midagi?» küsis Pavlovski erutatult.
«Ei. Küllap siin seisab kõik kirjas.» Fomitšov võttis kirja taskust ning andis
Pavlovskile.
360
Samas kostis esikust uksekella äge helin. Kõik tardusid paigale.
«Palun ärge erutuge,» lausus Novitski rahulikult. «Korterit valvatakse nii hoolikalt, et
mingit üllatust ei saa juhtuda!»
Ent kõik vaatasid pinevalt ukse poole. Viimaks avanes uks ja tuppa astus Fjodorov.
«Andke andeks, et ma hiljaks jäin, aga ma tulin nüüdsama rongilt, nii-öelda laevalt otse
ballile,» sõnas ta naerusui.
«Tere tulemast, Andrei Pavlovitš,» tervitas «LD» liider Tverdov Fjodorovi pidulikult;
ta tõusis püsti, surus Fjodorovi kätt ja pakkus talle enda kõrval istet. «Ma näen, te toote
meile häid uudiseid.»
«Õigus,» vastas Fjodorov. «Ma vist segasin teie jutuajamist? Palun vabandust.»
«Me arutame parajasti Sergei Eduardovitš Pavlovski palvet, et tal lubataks sõita Lõuna-
Venemaale organisatsiooni jaoks raha hankima,» seletas Novitski Fjodorovile. «Aga
härra Fomitšov esitas kohe vastuväite; kui ma temast õigesti aru sain, soovib Boriss
Viktorovitš Savinkov härra Pavlovskit kõige kiiremas korras näha.»
«Kas just kõige kiiremas korras, aga et ta teda näha tahab, see on fakt,» kostis
Fjodorov. «Ja ma kasutan juhust, et teile, härra Pavlovski, tema käest palju tervisi tuua ja
edu soovida. Just nii ta käskiski mul öelda...»
Tšekaas oli otsustatud, et kirja, mille Fjodorov kaasa tõi, Pavlovskile kätte ei anta.
«Tänan,» noogutas Pavlovski hajameelselt pead — ta oli just lõpetanud Fomitšovi
toodud kirja lugemise. See oli Filossofovi kiri; Filossofov andis Pavlovskile edasi
Savinkovi tungiva soovi, et Pavlovski talle Pariisi järele tuleks. Piljar, kes istus Pavlovski
kõrval, luges koos temaga kirja läbi.
«Ma arvan — las ta sõidab pealegi,» ütles Piljar resoluutselt. «Ma pooldan resoluutseid
tegusid, mitte aga lüürilist ebamäärasust.»

243
 Pavlovski oli enesevalitsemise tagasi saanud, ta pöördus Fomitšovi poole:
«See pole ju Boriss Viktorovitši kiri, see on Filossofovi kiri.»
«Aga härra Filossofov ütles mulle...»
«Ma tunnen härra Filossofovi,» lausus Pavlovski üleolevalt
361
ning küsis Fjodorovilt: «Palun öelge, kas Boriss Viktorovitš on elus ja terve?»
«Jah. Tal on meie ühise liikumisega suured plaanid,» vastas Fjodorov meeleldi.
«Kas ta mulle peale terviste midagi muud ei käskinud edasi öelda?»
«Ta ütles, et igatseb väga teid näha, tunneb teist suurt puudust, aga see on juba, nagu
keegi siin ütles, lüürika.»
«Ma kirjutan talle enne ärasõitu, seletan asja ära, ja ma olen kindel, et ta kiidab mu
teguviisi heaks,» ütles Pav-lovski ning lisas naeratades, nii et lumivalged hambad
välkusid: «Ja kui ta näeb mind koos «eksi» viljadega, siis kujuneb meie kohtumine veel
meeldivamaks. Ühesõnaga, härrased, palun hääletada!»
Kogu hääletamise aja (selgus, et Pavlovski sõidu vastu olid ainult Fomitšov ja teab
miks ka Novitski) jälgis Fjodorov Pavlovskit teraselt, talle meenus, kuidas Pavlovski
Pariisis öösel tuli teda surma mõistma. Ta ei tundnud üldse viha. Vastupidi, teda valdas
rõõm: operatsioon läks ettenähtud rada, ilmselt oli ta oma tööga üsna hästi toime tulnud.
Ka Pavlovski piilus silmanurgast Fjodorovi poole ja mõtles samuti tollest ööst Pariisis:
«Oleksin pidanud su ilma pikema jututa maha laskma, siis oleks kõik teisiti läinud ...»
Tverdov tahtis juba koosolekut lõpetada, ent Fjodorov palus sõna.
«Nüüd, mil, ma ütleksin, kolmandajärgulised küsimused — kes sõidab kuhugi ja kes
jääb ahju peale istuma — on lahendatud,» lausus ta naerusui, «tahaksin juhtida teie
tähelepanu taas kõige olulisemale — meie võitluse ideelistele probleemidele; muide,
Boriss Viktorovitš Savinkovil ei lähe nad hetkekski meelest. Ma tõin teile tema dekla-
ratsiooni ja palun, et te lubaksite mul selle kohe ette lugeda ...»
Enne Savinkovi deklaratsiooni täieliku teksti äratoomist tuleb seletada, miks ta selle
kirjutas. Asi on selles, et kõigis kirjades ja ametlikes dokumentides, mis KjVKR Moskva
organisatsioon, «LD» ja hiljem ka töökomitee ühine juhtimiskeskus Savinkovile saatsid,
ei käsitletud mitte üksnes organisatsioonilisi, vaid kindlasti ka poliitilisi probleeme, tunti
huvi, millist poliitilist korda Savinkov kavatseb Venemaal kehtestada. Temalt küsiti seda
nii tihti, et ta lõpuks otsustas mõnele küsimusele vastata.
362

B. V. Savinkovi deklaratsioon ühisele juhtimiskeskusele

Moskvas
1924. aasta juunis.
«Kallid sõbrad!
Tänan teid südamest, et te mind meeles peate ja aitate21. Mu edusoove te ei vaja. Te
teate, et kõik mu mõtted on teiega. Juubeldan koos teiega bolševike peamehe surma
puhul.
Teie poliitilises programmis, millest te mitmes dokumendis räägite, märgin ma erilise
heameelega ära kaks punkti. Esiteks — rahvusküsimuse lahendamisel tuleks lähtuda
kõigi ääremaadel elavate rahvaste sõltumatuse tunnustamisest, ja teiseks — kuidas

21Savinkovile saadeti kord juhupostiga 100 dollarit. Muide, need dollarid võeti summadest, mis Poola
luure iga kuu tšekistidele maksis. (Autori märkus.)

244
suhtuda fašismisse. Mõlemad väärivad minu meelest põhjalikumat käsitlust, sest põgusa
ülelibisemise korral võidakse meie seisukohti valesti tõlgitseda. Minu arust on ääremaade
rahvaste iseseisvuse tunnustamine ainult esimene samm. Järgmine samm peaks olema
kõigi Ida-Euroopa riikide (sealhulgas ka Poola) vabatahtlik liitumine Põhja-Ameerika
Ühendriikide eeskujul Vene Ühendriikideks. Kahjuks kohtab see tulevase Venemaa
ülesehituse ainuke eluvõimeline variant teisitimõtlevate emigrantide ringkondades
tugevat vastuseisu. Nii näiteks usuvad vana tüüpi esseerid ikka veel, et Asutav Kogu on
suuteline meie piiririikidele oma tahet dikteerima ja sundima neid Venemaaga
föderatsiooniks ühinema. Just sellepärast, et Ukraina, Gruusia ja Valge-venemaa
iseseisvuse idee näib paljudele Venemaa «tükeldamisena», tulebki seda rahvusküsimuse
lahendusviisi, mida meie pakume, üksikasjalikult põhjendada. Ent see on muidugi
tulevikumure. Praegu peatusin ma sellel küsimusel vaid selleks, et meie vahel hiljem
arusaamatusi ei tekiks.
Nüüd fašismist. Esseeride ajalehed mõistavad seda vääriti. Temas pole reaktsiooni
elemente, kui reaktsiooni all ei mõisteta kommunismivastast võitlust ja korra kehtesta-
mist. Fašism päästis Itaalia kommunismist. Fašism püüab klassivõitlust leevendada. Ta
toetub talurahvale, ta tunnustab ja kaitseb iga kodaniku vabadust ja varandust.
363

Ma ei tea, mida teie fašismist arvate, kuid mulle on ta niihästi psüühiliselt kui ka
ideeliselt vastuvõetav.
Psüühiliselt — sest tahtejõuetu ja kaunikõlalise parlamentaarse demokraatia vastandina
pooldab ta tegutsemist ja tahtepinget; ideeliselt — sest ta on oma olemuselt natsionalistlik
ja ühtaegu sügavalt demokraatlik, kuna ta toetub talurahvale. Igatahes on Mussolini mulle
palju lähedasem kui Kerenski või Avksentjev. Itaalia fašistide niinimetatud imperialism
on juhuslik nähtus, see on seletatav Itaalia üleasustatusega ja heade asumaade puudu-
misega, niisama juhuslik on ka monarhia säilimine Itaalias. Fašistlik liikumine on kõikjal
Euroopas, eriti aga Inglismaal, kasvuhoos, ja ma mõtlen, et tulevik kuulub temale. Pole
ka ime. Euroopa elab praegu läbi parlamen-tarismikriisi. Inimesed on lobasuudes
pettunud — nad ei jaksanud sõda ära hoida ega oska sõjajärgset elu organiseerida. Fašism
ei eita rahvaesindust, ent ta nõuab, e^ rahva poolt valitud esindajad ei peaks
kõrgelennulisi kõnesid, vaid tahtekindlalt tegutseksid. Parlament (meil —I nõukogud) ei
tohi lõputute vaidlustega ja igale liikmete-rohkele organile omase otsustusvõimetusega
valitsuse loovat tööd takistada. Kui parlamendile jäetakse kontrollimisõigus, siis
pannakse talle ka kohustusi, ta ei tohi olla vastutustundetu ja teovõimetu asutus.
Kerenskit ja Mil-jukovi pole fašismil tarvis. Sellepärast nad vihkavadki teda.
Taktika asjus olen ma teiega päri. Ma kirjutan teie «aluste» 6-le paragrahvile alla ja
pean neid praegustes tingimustes ainumõistlikeks. Nurjangud ei tule mitte
ainult organisatsiooni üksikute liikmete konspiratsiooni-rikkumistest, tihtipeale on taktika
ise ebakonspiratiivne.
Tarvis on jõudusid koondada ja veel kord jõudusid koondada. Topelt ei kärise.
Kuid selle küsimuse lahendamiseks, mis teie hulgas nii tõsiseid lahkhelisid esile on
kutsunud, ei peaks ma siin viibima, vaid teie juures olema. Kas te olete juba küllalt
* Alles hiljaaegu ei pooldanud ta jõudude koondamist, vaid aktiivset tegutsemist. Säärase
järjekindlusetuse põhjuseks oli nähtavasti tema kartus, et ilma õige juhtimiseta aktiivsesse võitlusse
tormates kannab «LD» ränki kaotusi, tema aga tahtis Venemaale saabudes «LD» kõiki jõudusid
puutumatutena enda käsutusse saada. {Autori märkus).

245
 364

tugevad? Kui suured teie jõud on? Kui hästi nad on organiseeritud ja distsiplineeritud?
Milline keskkond neid ümbritseb? Missugune on üldine olukord? Ma ei oska neile
küsimustele vastata. Vastutustunne lubab neid ainult esitada. Aga vastused ongi ju kõige
olulisemad. Kahjuks ei too post teie käest vastuseid. .. «Evolutsioon» siin ei aita,
üksikud löögid samuti. Ja jumal hoidku teid monarhistidega kontakti astumast; nad pole
teile kellegi partnerid, nad veavad teid surmkindlalt, nimme sisse. Ma tean seda omast
käest... Väga hea, et teil julgeid plaane tehakse. See annab tunnistust organisatsiooni
tugevnemisest ja võitlusvaimu tõusust. Ent parem karta kui kahetseda. Seitse korda
mõõda, üks kord lõika. Ütlen veel kord: konkreetse, praktilise lahenduse pakkumiseks
pole mul küllalt palju andmeid, ent kui te minu arvamust teada soovite, siis tuleb teil
oodata (mida ja kui kaua, seda ütleb A. P.22 teile suusõnal). Praegu võin ma öelda vaid
üht, ja kogu mu senine töö tõendab seda: kui organisatsioon on sedavõrd tugevaks
saanud, et tema tegutsemiskihku ei lähe enam korda vaos hoida, siis tuleb, nagu ma
juba ütlesin, teotahtelisematest inimestest lööksalgad moodustada, anda neile konkreetsed
ja jõukohased ülesanded ning tagada niisugused töötingimused, et nad sissekukkumise
korral kogu organisatsiooni sisse ei kukutaks. Ma lisan veel, et on parem, kui te ka
sellega võimalikult kaua viivitate.
Ei maksa lendlehtede levitamisega ja muu selletaolisega endile tähelepanu tõmmata.
See mäng ei vääri küünlaid. Eneseavaldamise jaoks on olemas ajaleht. See peab olema
teie häälekandja. Ja mitte ainult selles mõttes, et informatsioon on teie käest pärit (siiani
pole te seda peaaegu üldse andnud), vaid te peate seda ka ise välja andma. Normaalne on,
et ajaleht on teie ametlik häälekandja. Ja normaalne on, et teie teda rahaliselt toetate. Kui
me inimeste meeleolu täpselt ei tea, teeme me paratamatult vigu. Teisest küljest aga
oleme me hirmsas rahahädas (kõik lootused on luhtunud, kui kurb mul ka poleks seda
teile öelda, aga te peate tõtt teadma)23. Praegusel kujul
365
rahuldab ajaleht meid ainult osaliselt. Ainult suure vaeva ja tohutute pingutuste hinnaga
on korda läinud tal hinge sees hoida. Jumal tänatud, ta on elus ja ta on hea emigrantide
ajaleht. Esialgu saatke meile võimalikult tihti informatsiooni. Kuidas ajalehte Venemaalt
juhtida, selle küsimuse lahendame edaspidi, eraldades sisepoliitika •välispoliitikast ja
jättes viimase välismaal elavate toimetuseliikmete hoolde. Teen reservatsiooni: see on mu
isiklik arvamus ja ma ei tea veel, mida toimetuskolleegium asjast arvab. Loodan, et ta on
minuga nõus.
See oligi tähtsaim. Muust räägib A. P. teile suusõnal.
Kõigest südamest jäädavalt teie...»

Deklaratsiooni ettelugemise järel valitses kaua- aega vaikus, siis aga puhkes tõeline
torm — kõik hakkasid korraga rääkima, läks lahti äge vaidlus ja tegelikult algas hoopis
uus koosolek. Nii see oligi mõeldud, et Fomitšovi kahtlusi veel kindlamalt hajutada ning
näidata talle, et neid mehi ei huvita mingid tühised intriigid, vaid idee, võitlus.
Peamiseks vaidlusobjektiks said Savinkovi mõtted fašismist.

22Fjodorov.
23Arvatavasti tahtis Savinkov varjata, et ta oli Lääne luureametite käest järjekordselt üpris kenakese
summa saanud. (Autori Märkus.)

246
 «Fašismis sotsiaalset progressi näha — see on ju nonsenss!» karjus Tverdov, otsekui
unustades, et tema kui. koosoleku juhataja kohus on teisi korrale kutsuda. «Ma ei taha
sellest teadagi! Kahetsen väga, et ma üldse kuulsin seda! Härra Savinkov kaotas mu
silmis väga palju!»
«Ammu on aeg valged kindad käest ära võtta!» püüdis Novitski liidrist üle karjuda.
«Fašism on ainuke liikumine, mis näeb maailma ja tema tulevikku realistlikus valgu-1
ses!»
Kõik lärmasid .. . Ka seda koosoleku episoodi etendati Fomitšovi jaoks — ta pidi
nägema, et tema juhi ideid ei võeta siin religioosse vaimustusega vastu. Ja kui Savinkov
üldse tahab «LD»-d oma käpa alla saada, siis peab ta ise < siia tulema, kohapeal selgeks
tegema, mida need mehed; taotlevad, ja nendega ühise keele leidma.
Vaidlus vaibus aegapidi. Tverdov palus vabandust, et ta nii keevaline oli olnud, ning
pani ette Savinkovi deklaratsioon rahulikult läbi arutada ja saata talle vastus, mille iga
punkt oleks hästi motiveeritud. Seniks aga võtta vastu
366
ainult Savinkovi ettepanekud ajalehe kohta ning lahendada see küsimus neist lähtudes.
Mis aga lööksalkadesse puutub, siis piirata juba moodustatud viisikute tegevust
Gussarovi grupi sissekukkumise tõttu üksnes luurega ning hoiduda uusi gruppe loomast,
enne kui Moskvas on tagatud lööksalkade tegevuse kvalifitseeritud juhtimine.
Pavlovski rikkus jälle stsenaariumi, ta juhtis koosolekust osavõtjate tähelepanu sellele,
et Savinkov ei andnud talle oma kirjas mingeid kategoorilisi tegevusjuhendeid, ning
heitis Fomitšovile ette, miks too end Filossofovil paanikasse laskis ajada ...
Fomitšov ei vaielnud vastu. Pärast koosoleku lõppu tõttas ta kohemaid Pavlovski
juurde, nad kaelustasid ja suudlesid teineteist. Piljar sai aru, et kui ta kogu aeg Pav-
lovskil kannul käib, siis võib see Fomitšovile kahtlasena tunduda, ja ta eemaldus. Kuid
Pavlovski tuli ise Piljari juurde.
«Ega te ei tea, millal Rostovi rongid väljuvad?» küsis ta, paludes pilguga, et Piljar teda
Fomitšoviga nelja silma alla ei jätaks.
Fomitšov viis Pavlovski jälle akna juurde ja hakkas talle silma vaadates midagi
sosistama. Äkki pööras Pavlovski talle järsult selja ning ütles valju häälega:
«Ma ei teadnud, Ivan Terentjevitš, et te nii taktitu olete! Ma ju ütlesin teile: siin pole
sünnis salajuttu ajada. Me oleme oma võitluskaaslaste keskel. Ma olen sunnitud teie
taktitust käitumisest Boriss Viktorovitšile ette kandma.» Nende sõnadega läks Pavlovski
esikusse, kus Piljar teda ootas.
Konspiratsiooninõuete kohaselt lahkuti kahekaupa, viieminutiliste vaheaegadega.
Esimestena läksid ära Piljar ja Pavlovski...

KOLMEKÜMNENDA PEATÜKI LISA

Operatsiooni seis ja edasine käik pärast I. T. Fomitšovi teistkordset Moskvasse-
saabumist ja A. P. Fjodorovi teistkordset tagasitulekut Pariisist.
Senise tegevuse hinnang:

Tunnistada senine töö heaks — Fomitšovi saabumisega tekkinud Pinev situatsioon

likvideeriti edukalt. Märkida ära, et Pavlovski a.itas selleks tõhusalt kaasa. Leida moodus,
kuidas teda hea, initsia-tiivirikka kaasamängimise eest ergutada.
367

247
 Koosoleku üldpildil oli üks puudus: need osavõtjad, kellel polnud aktiivset ülesannet,
käitusid elutult. Edaspidi tuleb igale «statistile» anda läbimõeldud elulugu, oma ülesanne,
mida ta peab sõnatult täitma, oma hoiak.

Operatsiooni praeguse faasi üksikelemendid:

1. I. T. Fomitšov jäi ilmselt ÜJK koosoleku ehtsust uskuma, järelikult usub ta ka seda,
et Pavlovskil on tegevusvabadus. Konflikti Fomitšoviga tema taktituse pärast, mille
Pavlovski operatsiooni stsenaariumile omal algatusel lisas, tuleb pidada väga heaks
võtteks, — see õõnestab Fomitšovi eneseusaldust. Pavlovski jutu järgi kulutas Fomitšov
need põgusad hetked, mis nad nelja silma all veetsid, oma taktituse põhjuste seletamiseks
ja enda õigustamiseks, ta kurtis, et tal on närvid mokas. Lõpuks palus ta veel, et
Pavlovski ei kannaks tema taktitust käitumisest Savinkovile ette, Pavlovski ei andnud
talle mingit lubadust. Sellest kõigest nähtub, et me hindasime ohtu, mida Fomitšovi
saabumine endast kujutab, ja tema tegutsemissuunda õigesti ning ohu kõrvaldamine
edeneb hästi. Ent seda tööd tuleb jätkata. Hea oleks anda Fomitšovile veel üks võimalus
Pavlovskiga kohtumiseks ja teha nii, et see kohtu-j mine enam nii ametlik ei oleks.
Näiteks võib Pavlovski enne ärasõitu lõunasse enda pool lahkumispeo korraldada.
2. Fomitšov jääb antud situatsioonis ikkagi ohtlikuks faktoriks, sest tal on palju vaba
aega ja ta saab vähemalt oma lähemat ümbrust Tsaritsõnos teraselt uurida. Liiati kipub ta
kogu aeg Moskvasse või nõuab küll Sešenjat, küll Zekunovi enda juurde. Tagatipuks
nõuab ta veel üht kohtumist Pavlovskiga. Ühesõnaga, ta_ on energiast tulvil ning on
karta, et ta äkki kellegi käitumisvea tõttu 1 võib märgata, et midagi on viltu. Praegu ei
paista tal küll mingeid kahtlusi olevat.

A. H. Artuzovi ääremärkus:
Lahkumisõhtu on hea mõte. Las tulevad sinna peaaegu kõik ühise juhtimiskeskuse
liikmed «juhuslikult» kokku, et stiihiliseltjj tekiks midagi koosolekutaolist; viidagu jutt
sellele, et Fomitšovil kui Savinkovi eriesindajal ÜJK-s on aeg päriselt Moskvasse elama
asuda, korter üürida ja naine Vilnost siia kutsuda. Meil on nüüd tarvis teda Moskvas
paigal hoida — see, et ta praegu veel vabalt välismaale pääseb, seab operatsiooni ohtu.
Lisaks tuleb talle ÜJK nimel veel mõni ülesanne anda, et tal tegemist oleks. Kas teda ei
võiks kuhugi provintsi KjVKR-i rakukesi revideerima saata, et ta 1 Moskvas omapead
ringi ei kolaks? Kuid ennekõike peab laskma tal juhile olukorra kohta üksikasjaliku
ettekande kirjutada.
Mulle tundub, et Pavlovski ähvardusest hirmunud Fomitšov M teeb seda kõike
heameelega. Ta saab ju aru, et Sevtšenko on alati 1 valmis juhi erivoliniku efektset kohta
tema käest üle lööma.
3. Peab laskma Pavlovskil Savinkovile lühikese kirja kirjutada, i Selle mõte peaks
olema järgmine: kui Fomitšov ja Muhhin Parii- 1 sist Moskvasse naasid, ei saanud
Pavlovski enam lõunasse sõitmise.» otsust ära muuta, muidu oleks ta oma ustavate
lahingusõpradeS silmis, kellega tal lõunas oli kokku lepitud üks julge ja efektne
368
operatsioon («eks») toime panna, autoriteedi kaotanud. Ühesõnaga, ta sõidab lõunasse,
olles kindel, et isa (Savinkov) kiidab tema sõidu heaks, kui Pavlovski talle selle sõidu

248
kaaluka tulemuse üle annab, paar rida olukorrast Venemaal ja mõistukõneline hoiatus —
ärgu Savinkov edaspidi avalikult rääkigu, et ta fašismi pooldab. Siis veel sellest, et «LD»-
s valitsevad nagu ennegi lahkhelid. Lööksalga hukkumisest, ÜJK otsusest teistel
lööksalkadel tegutsemine ära keelata jne. Kuid mitte mingil juhul ei tohi Pavlovski
kirjutada, et ta soovitab Savinkovil võimalikult ruttu Moskvasse sõita. See jäägu allteksti.
Ja järelmärkus: niipea kui ma lõunast tagasi jõuan, sõidan kohe teie juurde Pariisi.., Kirja
koostamine teha ülesandeks sm. Piljarile.

A. H. Artuzovi märge eraldi paberilehel:

Need plaanid on sm. Dzeržinskile teatavaks tehtud. Ta kiitis nad üldiselt heaks.
Seltsimees Dzeržinski arvates on operatsioon jõudnud niisugusesse faasi, kus edu
peamiseks tagatiseks saab kõikide tegevusliinide energiline arengutempo, et ükski
hobune (Fomitšov, Pavlovski ega ka Savinkov ise) tühjalt ei sörgiks, kõigil olgu kõva
koorem vedada. Tuleb viivitamatult Pavlovski edasisele Venemaale jäämisele
motiveering leida, ja see peab olema erakordselt tõepärane. (Järele kaaluda: «eksi» aegu
haavatasaamine.) Samal ajal tuleb Savinkovi suusõnal otsustavalt rünnata üheainsa
eesmärgiga — koos temaga Venemaale tagasi tulla! Kui see korda ei lähe, siis võib
operatsiooni nurjunuks pidada, sest Savinkov saab viimaks asjast aru.

D. V. Filossofovi kiri S. E. Pavlovskile

(Kirja tõi Moskvasse Fomitšov)
Selle kirja mõistmiseks peab oskama dešifreerida leppenimesid ja hüüdnimesid, mida
savinkovlased oma kirjavahetuses harilikult tarvitasid:
Vanaisa — Filossofov.
Isa — Savinkov.
Poeg — Pavlovski.
Onu — Derenthal.
V i 1 n o lell — Fomitšov.
Perekonnanõukogu — KjVKR Keskkomitee.
Laat — Venemaa.
«Lugupeetud sõber!
Kõik saadavad Teile südamest tervisi ja soovivad edu. Vilno lell räägib Teile, mis meil
uudist on. Muide, ega meil olegi midagi olulist juhtunud, ja mida homne päev toob,
sõltub sellest, kuidas teil laadal läheb. «Laat on alati meie tulevikulootus olnud, ent nüüd
tajume me seda eriti selgesti,» ütles meie isa hiljaaegu. Täna öösel oli mul temaga
telefonikõne. Ta saatis Teile muidugi südamliku võitlejatervituse. Ta palus tungivalt:
tulge koos Vilno lellega tagasi, et perekonnanõukogus olukorda ja muu hulgas ka laadale-
sõidu küsimust arutada. Teieta ei saa isa laadale minna. Ta on nõuks võtnud sõita sinna
ainult koos Teiega. See ongi peamine, mida ma Teile isa käsul teatama pidin.
Lugupidamisega
Teie vanaisa.»
389

249
 B. V. Savinkovi kiri S. E. Pavlovskile
(Fjodorov tõi selle Moskvasse, kuid seda ei antud adressaadile kätte.) «Kallis sõber!
Ma olen Teile juhupostiga mitu korda kirjutanud24 ja tungivalt palunud, et Te siia
sõidaksite. Pöördun Teie poole jälle sellesama palvega: Teie siiasõit on tarvilik. Miks,
seda seletab Teile osaliselt A. P. Te teate küll, et ma Teid ilmaaegu ei tüütaks, ja kui ma
veel kord palun Teid siia sõita, siis on see hädavajalik. Kõik mu rahasaamise lootused on
luhta läinud. Tänan Teid kirja eest, see tegi mulle suurt rõõmu. Ma ei tihka Teile «kaunist
kaugusest» nõu anda, kuid palun tungivalt, ärge oma venna25 pärast ettevaatust unustage,
hoidke end vaos. Ma tean, et see on raske, kuid see-on samuti vajalik.
Sülelen Teid.
I s a.»

KOLMEKÜMNE ESIMENE PEATÜKK

Niisiis Pavlovski lõunasse-sõidu puhul korraldati lahku-misõhtu...
Kutseid ei saadetud kellelegi: igaüks, kes aga teadis tema ärasõidust ja tahtis tulla, oli
oodatud külaline.
Rong pidi väljuma varsti pärast südaööd, lahkumispidu kavatseti lõpetada tund aega
enne seda. Pavlovskit pidid vaksalisse saatma ainult Fomitšov ja Sešenja. «LD» liider
Tverdov teatas, et ta ei tule lahkumispeole, sest tal on väga palju tegemist, aga ta saadab
kell kakskümmend kolm oma personaalauto Pavlovskit vaksalisse viima...
Selleks õhtuks sai Pavlovskist ühe Arbati-kandi korteri peremees. Nad oli Piljäriga juba
hommikul siia tulnud, et enne õhtut korteriga hästi ära harjuda ja õhtusöömaaja
tähtsamad episoodid läbi võtta. Pavlovski ütleb Fomitšovile, et ta üüris selle korteri alles
hiljuti ning on siin vähe aega elanud, ent siiski peab tunda olema, et ta on siin peremees.
Mis sellest, et ajutine.
Tšekistid olid nüüd veendunud, et Pavlovski mängib püüdlikult ja isegi oskuslikult
kaasa, ning lahkumisõhtu otsustati peamiselt improvisatsioonile rajada. Kuid Piljar
370

ja Pavlovski pidid hoolt kandma, et külalised jutuajamise käigus tingimata kõiki

ettenähtud teemasid puudutaksid.
Piljar oskas Pavlovskiga üllatavalt õigeid suhteid sisse seada. Võib-olla koguni
ainuvõimalikke. Ta kavatses pooleldi naljatades öelda: «Me oleme kaks mitte just väga
kõrget lepinguosalist, kes on kokku leppinud teineteise vastu küüniliselt avameelsed
olla...» Pavlovskile aga ütles Piljar veel enne, kui too tema käest midagi küsida või
paluda jõudis: «Ärge pärige minu käest, kas teid jäetakse ellu. See pole minu otsustada.
Mina laseksin teid meeleldi — ma rõhutan: meeleldi — otsekohe oma käega maha. Ja
meie suhted kujunevad üldjoontes järgmisteks: mina käsin ja teie kuulate sõna, mina
täidan seega oma ametikohust, teil aga on niiviisi veel mingit lootust, ehkki see võib
miraažiks osutuda.»

24On teada üksnes see kiri, mille tõi Fomitšov.

25Enne kui Pavlovski lõunas ekspropriatsioonide toimepaneku mõttele tuli, kirjutas ta kord Savinkovile: ta
olevat teada saanud, et tema lihane vend istuvat Moskvas Butõrka türmis, ja ta tahtvat katset teha venda
vabastada. (Autori märkus.)

250
 Niisugune oli nende vahekord. . . Praegu, lahkumisõh-tuks valmistudes oli Pavlovski
kahtlaselt heas tujus. Piljar jälgis teda teraselt.
«Niisiis lepime kokku, millest te Fomitšoviga veel räägite,» ütles Piljar. «Kuidas te
formuleeriksite oma jutuajamise teema?»
«Väga lihtsalt,» naeris Pavlovski. «Jäta Vilno kus see ja teine, võta oma Anfissa kaasa
ja koli koos temaga minu juurde, Tšekaa türmi.»
«Jätke naljad, eriti säärased rumalad naljad . ..» ütles Piljar vaikselt.
«Kas ma ei tohi siis Fomitšoviga nalja teha? Loomulikkuse mõttes? ...» küsis Pavlovski
pärast pausi.
«Miks mitte? Palun väga, ent niipea kui teie naljades mõni kaudnegi vihje ilmsiks tuleb,
on meie vahel kõik läbi.»
«Formuleerin veel kord teema,» jätkas Piljar kannatlikult. «Võimatu on Poolas elada ja
Venemaal võidelda. Ühesõnaga, meie ürituse huvides peab Fomitšov oma Anfissa siia
tooma ja Moskvasse elama asuma. Siin toetatakse teda. Seal aga võidakse ta, kõigele
lisaks, iga silmapilk sootuks tagaplaanile tõrjuda.»
«On's teil seda Fomitšovi nii hädasti tarvis?» küsis Pavlovski äkki. «Ta pole ju mingi
suur purikas, kelle püüdmiseks tasub hoolega võrkusid üles seada!»
«Meie majapidamises on iga nöörijupike arvel nagu Ossipil Gogoli «Revidendis»,»
vastas Piljar.
371
Esimestena saabusid Sešenja ja Zekunov ning Piljar tegi Pavlovskile ettepaneku —
leppigu ta oma endiste ja praeguste kolleegidega ise kokku, kuidas üksteist kohelda.
Mehed istusid laua äärde, Pavlovski ühele, Sešenja ja Zekunov teisele poole; Piljar sirvis
eemal diivanil ajalehte.
«Teate, Leonid Danilovitš, tšekistidel on põhjust mõelda, et te vahite ikka veel metsa
poole,» alustas Pavlovski.
«Ma ei mõista, mida te sellega öelda tahate?» pomises Sešenja, talle suurisilmi otsa
vaadates.
«Miks te vaatate mind niisuguse pilguga?» küsis Pavlovski. «Kas te kardate mind?
Kardate, et tuleb tund, mil ma teid müüri äärde sean ja küsin: noh, kadunud poeg, kui
kallilt sa oma isa maha müüsid?» Pavlovski hääl katkes äkkvihast. «Aga kui te nii
mõtlete, tähendab, te loodate ikka veel, et meil õnnestub metsa pageda. Kas te sellepärast
kardategi mind?»
«Mis ülemust te siin mängite?» kostis Sešenja tigedalt. «Omal ajal kuulasin ma teie
käsku, määrisin koos teiega Valgevenemaal käed verega, ja nüüd teenin tšekiste, et
surmanuhtlusest pääseda. Teie aga loodate ka siin polkovnikuks jääda? Või ei tea nad teie
teeneid?» pöördus Sešenja Piljari poole.
«Teame, teame, Leonid Danilovitš, me teame kõike,» vastas Piljar ajalehe varjust.
«Aga minu meelest ei peaks te sõimlema ega arveid klaarima, vaid omavahel kokku
leppima, kuidas tänase ülesandega kõige paremini toime tulla. Tehkem see asi selgeks.»
Piljar pani ajalehe käest ja tuli laua juurde. «Mis kana teil, Sešenja, Pavlovskiga katkuda
on? Kumb teist rohkem meie mehi maha laskis? Olge mureta, meie kontor on täpne, me
ei tüssa kedagi,» ütles ta tõsiselt. «Teie, Leonid Danilovitš, kardate Pavlovs-kit
silmanähtavalt. Meie mängus aga olete te mõlemad, nagu varemaltki olite,
võitluskaaslased. Pidage seda silmas. Aga teie, Pavlovski, ärge põrnitsege neid prokuröri
pilguga. Te olete võit-lus-kaas-la-sed. Selge?»

251
 «Selge,» vastas Pavlovski kuulekalt. «Pean meeles...» Ja ta pöördus Sešenja poole.
.«Teeme nii, Leonid Danilovitš, et kui ma Fomitšoviga esimest korda nelja silma all juttu
hakkan ajama, ootate te paar-kolm minutit, mitte kauem, tulete siis meie juurde ja lööte
meie vestluses kaasa. Loodetavasti on teil vestluse teema meeles?»
Sešenja noogutas.
372
Pavlovski vaatas Zekunovi poole ja lausus Piljarile: «Zekunovil on millegipärast liiga
väike koormus. Talle tuleks üks ülesanne anda: meil on meeste pidu külma lauaga, viin
aga on pudelites. Las Zekunov hakkab külalistele viina kallama. Muidugi tuleb meie
revidendi Ivan Terentjevitši eest eriti hästi hoolitseda...» naeris ta kahjurõõmsalt.
«Võib kah,» nõustus Piljar Pavlovskit piieldes — mis mõtteid ta praegu haub?
Ent Pavlovski ei saanud oma tunnetest ise ka aru. Ta teadis vaid üht — et ta võitleb
oma elu eest ja see pinev võitlus nõuab temalt kogu ta hingejõudu. Ja kui ta on sunnitud
selle võitluse käigus tšekistide käsul kometit mängima, siis tuleb tšekistide antud rolli
kõigest väest mängida. Tema elu on ju nende kätes. Rumal on raisata oma hingejõudu
tšekist Piljari või reetur Sešenja peale vihastamisele. Pavlovski pidas end nüüdki veel
Sešenjast ja Zekunovist paremaks, nemad olid tema arust reeturid, kes olid Savinkovi
püha ürituse reetnud, tema ise aga — Tšekaa vang. Ta pidas meeles tunnistajate nimesid,
kes olid näinud, et tšekistid ta väevõimuga kinni võtsid. Ta otsekui unustas seejuures, et
ta oli tšekistidele ilma vähimagi sunduseta Savinkovi ja tema plaanide kohta terve hulga
väärtuslikke andmeid andnud. Kui see tal üksinduses meenus, siis püüdis ta sääraseid
mõtteid peletada ja panna end uskuma: ta annab tšekistidele järele üksnes lootuses, et tal
avaneb võimalus Savinkovi päästa. Hiljaaegu nägi ta koguni unes, et ta pääses üle piiri
Poolasse, sõitis Pariisi, läks Savinkovi juurde, rääkis talle kõik ära, ja nad pagesid koos
tšekistide eest, kes neid jälitasid, Ameerikasse. Nad vaatasid ookeaniauriku pardalt,
kuidas Euroopa silmapiiri taha kadus, ning Savinkov ütles talle: «Sa oled mu ainuke
ustav võitluskaaslane ja sõber. Me hakkame kahekesi jälle otsast peale...»
Hakkasid saabuma külalised. Novitski (Puzitski) ja Muhhin (Fjodorov) tulid koos.
Demidenko sõidutas Fomit-šovi kohale. Pavlovski ise laskis külalised sisse. Ta teretas
kõiki rõõmsalt, juhatas söögituppa ja pakkus püstijalu esimese napsi ning suupisteks
hapukurki. Eriti südamlikult võttis ta vastu Fomitšovi. Kaelustas, andis suud ja istus
temaga pärast vältimatut napsi kahekesi omaette diivanile. Fomitšov käitus kuidagi
imelikult — ta uuris kord üht, kord teist külalist, nagu oleks ta neid esimest
373
korda näinud. Pavlovski märkas seda ja püüdis kõigest väest Fomitšovi kahtlusi
hajutada.
«Boriss Viktorovitš alahindas teid, ta lihtsalt ei tundnud teid küllalt hästi, Ivan
Terentjevitš,» puistas Pavlovski komplimente, — ta teadis, kui auahne Fomitšov on.
«Mina aga mäletan teid juba meie sõjaretkede päevilt. Ma olen Boriss Viktorovitšile mitu
korda öelnud: Fomitšov on teoinimene. Aga kahjuks paistavad sünd-musvaestel aegadel
Filossofovi-taolised mehed rohkem silma.»
«Mis mulje teile sellest mehest on jäänud?» küsis äkki Fomitšov, osutades pilguga
Fjodorovile, kes parajasti, napsiklaas käes, Novitskiga juttu ajas.
«Võin vaid üht öelda: ilma temata poleks me «LD»-st kuulnudki,» vastas Pavlovski.
«Näete, nüüd naeratab Novitski talle küll, aga omal ajal hakkas Muhhin ihuüksi ja omal
riisikol meie juhi juurde teed otsima. ..»

252
 Samas tuli Sešenja nende juurde, nagu kokku oli lepitud. Ta istus nende kõrvale ja
küsis Pavlovski käest vaikselt:
«Ütlesite?»
«Öelge ise, ma toetan,» vastas Pavlovski ja seletas Fomitšovile: «Nad keelitavad mind,
et ma teid midagi tegema õhutaksin. Mina teie asemel teeksingi seda.»
«Mida?» muutus Fomitšov valvsaks.
Sešenja nihkus talle lähemale.
«Eldeelased ei taha hästi uskuda, et meil ka provintsis rakukesi on,» alustas Sešenja
vaikselt. «Eile ütles nende liider otsesõnu: las mõni Savinkovi volinik kontrollib seda
pisteliselt. Ta vihjas sinule.»
«Tõepoolest, Ivan Terentjevitš, käige paaris-kolmes linnas ära. Boriss Viktorovitš ütleb
teile selle sõidu eest aitäh,» lõi Pavlovski tasase ja tungiva häälega sekka. «Eks te ole ise
ka seal korduvalt kuulnud, kuidas teie sugulase raportite kohta Moskvast öeldi: «Mees
ajab meile puru silma.»»
«Ma ei solvu,» vastas Sešenja. «Varsti ei usu te seal enam üldse üksteist. Aga siin
sõltub sinu sõidust väga palju. Näe, Novitski tuleb meie juurde, huvitav, mida tema
sellest asjast arvab ...»
«Mis salajuttu te siin ajate?» küsis Novitski silma pilgutades. «Või on Savinkovi
meestel kogu elu konspiratsioonile rajatud?»
374
«Minge ikka, taevas hoidku!» puhkes Pavlovski naerma. «Kälimehed said kokku ja
räägivad oma naisukestest.»
«Kas te tõesti olete õestega abielus?» imestas Novitski.
«Leonid Danilovitš jõudis esimesena jaole, sai noorema,» naljatas Fomitšov.
«Muide, ma kuulsin, et teie, Leonid Danilovitš, riskisite oma naise siia tuua. On see
tõsi? Ausalt öeldes, väga meeldiv kuulda, sest see fakt annab veenvamalt kui mis tahes
sõnad tunnistust, et te usute oma ürituse võidusse.»
«Ilma usuta ei saa elada,» lõi Sešenja pilgu tagasihoidlikult maha.
«Aga see polnud teist ilus, et te õeksed teineteisest lahu-tasite,» tähendas Novitski. Ta
pani napsiklaasi aknalauale ja tõmbas ühe tugitooli lähemale, et istet võtta. «Mul on teile,
härra Fomitšov, üks väga tõsine küsimus. Mul oleks küll kergem küsida seda siis, kui
härra Sešenja ei kuule, kuid ma küsin siiski kohe, sest nagu te teate, olen ma avameelsuse
ja otsekohesuse poolt. Kas te usute ettekandeid, mida teie provintsiorganisatsioonid teile
saadavad?»
Sešenja pööras talle solvunult selja ning silmitses seinal rippuvat maali. Pavlovski ootas
huviga Fomitšovi vastust. Fomitšov aga vaikis. Tõtt öelda ei uskunud ta ka seda, et
Moskvaski asjad nii hästi edenevad. Viimasel ajal mõtles ta üha sagedamini, et tema
kälimees Sešenja, see osav sell, trügib jultunult juhtpositsioonile.
«Mul on paberitesse üldse vähe usku...» vastas Fomitšov.
«Sel juhul, Ivan Terentjevitš,» ütles Pavlovski, «sõitke. Siis on ka minu süda rahul. Me
kõik võime siis Boriss Viktorovitšile andmeid saata, muretsemata nende tõetruuduse
pärast. Sellal kui teie revideerite, teen ma lõunas oma töö, ja me viime raha ja
kontrollitud andmed üheskoos Pariisi.»
Fomitšov mõtles, et niinimetatud provintsirakukesi, millega Sešenja armastab hoobelda,
peaks tõesti kontrollima. Ja kui tuleb välja, et mingeid provintsirakukesi pole olemas, siis
on selge, et ka Moskvas pole kõik kaugeltki mitte nii hästi, nagu Sešenja oma

253
ettekannetes kirjutab. Ega eldeelasedki lõppude lõpuks ilmaaegu provintsi pärast ^uretse.
Kui puru silmapuistamine päevavalgele tuleb, Slis saab võimalikuks Sešenjat juhtivalt
kohalt tagandada £mg vahest koguni ise tema asemele asuda. Kälimees on kälimees, aga
amet on rohkem väärt kui sugulane.
375
«Hea küll. Ma sõidan,» nõustus Fomitšov.
«Ma olen teile juba ette tänulik,» ütles Novitski südamlikult. «Ja mitte ainult mina, vaid
kogu meie Keskkomitee. Ärge pange pahaks, härra Sešenja. Meie ettevaatlikkus peaks
igaühele arusaadav olema — meie organisatsioon on aastatepikkuse töö vili, ja me ei taha
pimesi tegutseda. Aga nüüd mingem laua juurde ja võtkem meie asjaliku kokkuleppe
auks üks naps ...»
Pärast napsivõtmist läks Pavlovski Piljari juurde, Fomitšov ja Sešenja aga istusid jälle
diivanile.
«Ma olen sellest siiamaani tüdinud ...» Sešenja tõmbas endal käeservaga üle kõri.
«Millest?» ei taibanud Fomitšov.
«Sellest koeralikust umbusaldamisest. Ma saan muidugi aru, et ma pole eldeelaste
silmis küllalt suur nina, aga Pavlovski mõtleb ju sedasama. Ja kas sa ise ei laula nende
laulu? Ma tean küll, kes meie vahele umbusku külvab.! Kes see muu, kui Derenthali ja
Filossofovi taolised logardid. Mehkeldavad juhi ümber ja varjavad tema eest tõdeJ Tahad
öelda, et mul pole õigus?»
Fomitšov ei vastanud, vaid ainult kehitas õlgu.
«No muidugi, kuidas sa võiksid minuga nõustuda?» pahandas Sešenja. «Sind saadeti ju
spetsiaalselt kontrollima, kas Sešenja oma ettekannetes äkki ei luiska.»
«Pole tõsi,» vaidles Fomitšov kähku vastu. «Kui sai teada tahad, mul lasub kahekordne
saadikumissioon: juhi; silmis olen ma sinu saadik, sinu silmis — juhi saadiku Selge?»
«Mitte eriti.. . Ütle otsekoheselt: kas sa sõitsid siia sel-' leks, et koos meiega neetud
vaenlase vastu võidelda, või ets meid mõnelt juhuslikult valelt tabada?»
«Ma ei kujuta ette, kuidas ma võiksin bolševikevastasest' võitlusest eemale jääda,»
kuulutas Fomitšov pidulikult.
«Siis pead sa meie ühise ürituse nimel päriselt Mosk-i vasse kolima ning meie liidu
siinse organisatsiooni ja pro-] vintsirakukeste etteotsa asuma. Ma juba rääkisin Pavlovs-,
kile — ta lubas Savinkovile kirjutada. Kõik oleksid rahul, küi sina sellele kohale
kandideeriksid! Ma ise mõistan ju' ka, et sa minust peajagu üle oled.»
Kälimehe positsioon oli Fomitšovile rõõmsaks uudiseks. Ta sai suurepäraselt aru, et kui
ta KjVKR kõigi siinsete organisatsioonide etteotsa asub, siis annab see talle automaatselt
liidus väga kõrge positsiooni, ta võib lõpuks
376
Savinkovi paremaks käeks saada. Tõepoolest, oli ka juba aeg, et liikumise etteotsa
asuksid teoinimesed, mitte aga perenthali-taolised lobamokad. Jaa, jaa, ta sõidab pro-
vintsi, inspekteerib liidu sealseid rakukesi ülirangelt, ja kui selgub, et need on olemas ja
tegutsevad, siis on tal mõtet päriselt Moskvasse kolida ning juhtimisohjad kindlalt enda
kätte haarata. Sešenjal on õigus, võib ju tema eeskujul naise siia kutsuda ning siin
alatiseks kanda kinnitada, nagu teotahtelisele juhile, kes usub oma üritusse, kohane.
«Hüva, hüva, me mõtleme selle üle järele, kui ma tagasi jõuan,» ütles Fomitšov. «Ma
usun, me ei lähe sinuga ametikohtade pärast kaklema.»

254
 «Taevas hoidku!» pahandas Sešenja. «Kas ma siis ametikohta himustan? Ma jäin ju
Moskvas omadega täitsa kimpu! Mistarvis isa mind siia saatis? Kaht residenti kont-
rollima ja neile elu sisse tegema, — mis nad magavad! Aga mis sellest välja tuli? Ma
olen siin nüüd liidri eest — käin koosolekutel, kirjutan protokollidele alla, pean läbi-
rääkimisi. Naera või puruks, ausõna! ...»
Niiviisi leidis kõige raskem küsimus, mille pärast see lahkumisõhtu korraldatigi, täiesti
loomuliku lahenduse — nüüd ei jäänud Fomitšov enam tegevuseta ning mässis end veel
kõvemini operatsiooni püünisvõrku . .. Väljast kostis autosignaal.
«Härrased, härrased, palun kõiki laua juurde — võtame veel viimase, hüvastijätuks!»
hüüdis Pavlovski.
Zekunov täitis kähku tühjad napsiklaasid. Pavlovski võttis oma klaasi, tõstis selle
kõrgele pea kohale ning ütles tundeküllaselt:
«Ma olen õnnelik, et ma teiega tuttavaks sain! Õnn on teiega koos võidelda! Venemaa
terviseks, härrased!»
Ta kallas napsi vahvalt kurku ja viskas klaasi vastu põrandat puruks.
«Nii! Killud toovad õnne! ...»
Vaksalis alustasid Pavlovski, Fomitšov ja Sešenja vaguni kõrval jalutades jälle sama
juttu.
«Mul on hea meel, Ivan Terentjevitš, et te nõustusite sõitma,» sõnas Pavlovski. «Leonid
Danilovitšil on lõppkokkuvõttes õigus: aitab juba nende aususe kontrollimisest, aeg on
neid konkreetsete tegudega aitama hakata.»
«Õigus, õigus...» möönis Fomitšov. Alateadlik ärevus, millega ta lahkumisõhtule oli
sõitnud, haihtus lõplikult.
377
«Ja mu kälimehel tuleks aidata päriselt Moskvas kanda kinnitada,» lisas Sešenja. «See
tuleb üritusele kasuks, kui niisuguse kaliibriga tegelane juhtima hakkab.»
«Olen teiega täielikult päri,» lausus Pavlovski ametlikul toonil, ning samas palus
vagunisaatja tal vagunisse istuda, — ärasõidukell oli juba antud.
Sešenja ja Fomitšov kaelustasid ja suudlesid Pavlovskit. Nad lehvitasid veel kaua
ööpimedusse kadunud rongile,; järele.
Pavlovski läks oma kupeesse, sulges ja riivistas enda' järel ukse, seisis mõni hetk
paigal, õõtsudes rongiga kaasa, ning vajus siis näoli istmele. Ta ulgus vaikselt jaj kiristas
hambaid, vääneldes raevust. Nii tegi ta peaaeg iga kord, kui ta rollist tegelikkusse tagasi
pöördus.
Äkki kargas ta püsti ja kuulatas, vahtides ringi nag metsloom. «Rahu, rahu,» ütles ta
endale. «Aga siin pole juj tõesti ühtki tšekisti. Nojah! Piljar ütles selge' sõnaga, e| ta
sõidab autoga rongist ette ja jõuab enne mind Serpuh4 hovi. Muidugi loodavad nad
sellele, et rong enne Serpuh-j hovi kuskil ei peatu ja ma pole idioot, et kiirrongis! sõidu
pealt maha hüpata. Aga nad ei tunne mind veel.. J
Pavlovski läks ukse juurde ja surus kõrva vastu ust 1 ta ei kuulnud midagi peale
kihutava rongi mürina. Ei! T ei tohi platvormile minna ja uksest välja hüpata. Äkki onf
keegi siiski igaks juhuks koridori valvama pandud? Ta" hüppab aknast!
Ta hakkas aknaraami alla tirima, aken avanes ning' vagunisse tungis rongimürin ja
vastutuule vihin. Pavlovski mõõtis pilguga ava kõrgust. Tarvis oli akent veel viisteist-,
kakskümmend sentimeetrit allapoole vajutada. Pavlovski maadles kõigest jõust raskesti

255
lahtikäiva aknaga ega kuul-! nudki lahtimurtud ukseriivi kolksatust. Kupee lävel s«isisj
Grigori Sõroježkin.
«Asjata teete seda, Sergei Eduardovitš,» laitis Grigori] kõmiseva bassihäälega.
* Pavlovski sööstis tema poole, kuid peatus kohe. Ta vajusj lõssi nagu katkine õhupall.
Käed langesid rippu, ning tal varises lõdvalt, rammetult istmele.
Sõroježkin sulges ukse ja vaatas kohta, kus oli asunud riiv.
«Pahasti kukkus välja, Sergei Eduardovitš, see on ju riigi vara. Asjata tegite seda ...»
Grigori lükkas vasaku käega kergelt aknaraami, see sulgus kohe ja kupeesse saabus
378
vaikus. «Seisin siin ukse taga, korraga kuulsin: aken tõmmati lahti. «Ah sa raks!»
mõtlesin, «mis tal ometi arus on — ta kukub ju sodiks!» Mis mul muud üle jäi. . . hakka
või riigi vara lõhkuma. ..»
Seda kummalist vastuvõttu ei näinud Serpuhhovi jaama öisel inimtühjal perroonil keegi
pealt. Kui rong peatus, sammusid kaks mundrimeest pehmeistmelise vaguni juurde,
vagunist tulid neile samuti kaks meest vastu, ning kõik neli läksid tere ütlemata vaikides
vaksali taha, seal ootas neid tõkkepuu juures suur must auto. Kolm meest istusid autosse,
neljas läks tagasi, kuid ei rutanud rongile. Ta oli ainuke serpuhhovlane, kes teadis, et
pealinna tše-kistid olid nüüdsama mingi välkkiire operatsiooni toime pannud. Kuigi see
mees oli GPU raudtee-valveposti korrapidaja, ei öeldud ka temale, kes rongist välja toodi.
Korrapidajal oli käsk — juhul, kui rongile vastu tulnud autoga midagi juhtunud on,
pehmeistmelisse vagunisse minna ja anda end GPU töötaja Sõroježkini käsutusse, kes
sõitis selles vagunis.
Auto aga vuras juba Moskva poole, lahtistest akendest tuhises sisse mullalõhnaline
suveõhk. Maanteest eemal põles kellegi akendes hubane valgus. Mustas taevas aga
vilkusid kahvatud tähed.
«Lubage mul teie hoolealuse peale kaevata,» ütles Sõroježkin.
«Palun teid, ärge tehke seda,» anus Pavlovski, kes istus tagaistmel, Sõroježkini ja
Piljari vahel.
«Mis juhtus? Rääkige!» käskis Piljar kuivalt.
«Härra avas vaguniakna ... Ma olin sunnitud kupeeukse lahti murdma. Härra ei saa vist
aru, et ma päästsin tema elu,» lõõpis Sõroježkin.
«Kas mõni reisija märkas seda?»
«Peale meie oli vagunis ainult kaks reisijat, tema ja temake... nooruke armastajapaar...»
vastas Sõroježkin. «Vagunisaatja magas juba norinal.»
«Mul läks mõistus segi. .. ausõna,» ütles Pavlovski vaikselt. «Palun andeks.»
Piljar vaikis ja mõtles endamisi, et ta ei eksinud: Pavlovski on endiselt iga hetk valmis
põgenema. Seda ei tohtinud unustada, nad pidid iga hetk valvel olema nagu temagi.
Operatsioon lähenes juba lõpule, ja kui kõik läheb Plaani kohaselt, siis tuleb Pavlovskil
ainult üks kord veel oma rolli mängida...

4. KÄTTEMAKS
KOLMEKÜMNE TEINE PEATÜKK
Fomitšov valmistus inspektsioonireisile sõitma. Ta võttis seda nii tõsiselt, et valmistas
tšekistidele suuri raskusi. Äkki hakkas ta marsruudi kallal norima ning nõudis, et

256
marsruuti võetaks mõni uus linn. Tal oli hõlbus uusi linnu nimetada, tšekistidele aga
tähendas see uusi uneta öid ja raskeid tööpäevi. Loomulikult ei tohtinud Fomitšov omal
reisil tõeliste põrandaaluste savinkovlastega kokku puutuda. Kohalikud tšekistid — need
olidki peamised põrandaalused, kellega ta kohtus — pidid talle mängima tõelistel
savinkovlaste rolli, kes tegelikult sellal juba pogris istusid või olid tšekistide täieliku
kontrolli all. Otsustati, et tarviduse korral võib Fomitšov igas linnas, kuhu ta sõidab, kai
tšekistide poolt vahistatud ehtsate savinkovlastega kohtuda.
Fomitšovi vastuvõtuks ettevalmistuste tegemine olii kõikjal keeruline ja väga
vastutusrikas töö. Oli ju aegsasti! otsustatud, et pärast seda inspektsioonireisi lastakse tall
välismaale tagasi pöörduda, ja muidugi mõista tõttab tal kohe Savinkovile ettekannet
tegema. Tema ettekanne oia operatsiooni kordamineku olulisemaid eeldusi. Ent polnud!
lihtne Brjanski, Orjoli ja Rostovi tšekiste kibekiirestil Fomitšovi vastuvõtmiseks välja
treenida. Ettevalmistus-! tööde käigus tuli ette kõiksugu ootamatusi, sealhulgas kai
naljakaid. Brjanskis keeldus üks operatiivvolinik viimaseil minutil kategooriliselt
Fomitšovi ees KjVKR kohalikul organisatsiooni juhi rolli mängimast, — ta arvas, et kuil
ta ütleb kõike seda, mida Fomitšov tema suust kuulma| peab, siis ei saa ta end enam
bolševikuks nimetada. Sellest! kanti Dzeržinskile ette. Feliks Edmundovitš naeris süda-]
mest ja ütles:
380
«Tuleb sellele üliortodokssele seltsimehele asendaja leida. Võiks ju muidugi teda käsu
korras rolli mängima sundida, aga ta teeks mõne säärase tembu, et Fomitšov saaks
rabanduse...»
Orjolist tuli teade, et üks savinkovlase rolli suurepäraselt selgeks õppinud tšekist,
kellest faktiliselt sõltus lavastuse kordaminek, oli tulevahetuses bandiitidega surma
saanud, ja Orjoli Tšekaa palus, et neile antaks nädal aega uue osatäitja väljaõpetamiseks.
Neile anti kolm päeva... Ka Rostovis ei laabunud asi kaua aega...

Brjanski rong väljus kell viis. Päeval käis Šešenja ise kälimeest Tsaritsõnost ära
toomas. Teel teatas ta Fomitšo-vile, et Novitski on tema ärasõidu auks dinee korraldanud.
«Mis mõttega?» erutus Fomitšov. Ta oli viimastel päevadel üldse närviline. Ta oli äkki
inimesi, kes teda siin ümbritsesid, alateadlikult umbusaldama hakanud. Talle tundus
näiteks, nagu tahaks Sešenja temast lahti saada, et ei tarvitseks «LD» liiduga ühendamise
au kälimehega jagada. Ta muutus ka praegu seda uudist kuuldes valvsaks.
«Mis magustoiduks on? Tsüaankaalium?» naeris ta mornilt, vaadates kälimehele silma.
Šešenja ütles, mõistmata tema vihjet:
«Ma aiman, misjaoks Novitski selle söömaaja korraldab. «LD» mehed näevad, et sa
hakkad meie organisatsioonis korda looma ning tahavad sulle igaks juhuks oma poole-
hoidu näidata. Ma palun sind — kohtle teda kuivalt, jahedalt, anna talle mõista, et me
tuleme ka ilma nendeta toime. Mul on nende norimisest villand — «tase olevat nigel,
volitused viletsad».»
«Hea küll, mul on üks plaan ...» ütles Fomitšov.
Tema plaan seisnes selles, et kui nad Sešenjaga Pet-rovka passaaži, restorani «Aurora»
jõudsid, teretas Fomitšov Novitskit kõrgilt ja lausus äkki:
«Ma ütlen teile juba ette: mul on kõht täis ja juba lau-daistumise' mõte heidutab mind.
Nagu öeldakse, ma ei tulnud mitte piruka, vaid perenaise pärast.»

257
 «Diplomaatia ülev keel vihjabki sellistel puhkudel just nimelt perenaisele,» muheles
Novitski. «Palun, Ivan Terentjevitš...»
Novitski ei teinud Fomitšoviga rääkides Sešenjat märkamagi. Sešenja jäi üksi restorani
vestibüüli. Novitski ja
381
Fomitšov aga läksid trepist üles teisele korrusele ning astusid ühte väikesse kabinetti.
Neile tõttas vastu kelner, kes hakkas Novitski ees lipitsema ning hüüdis teda aupaklikult
nime ja isanimega.
«No näete, Ivan Terentjevitš. Laud polegi kaetud. Me tellime ainult kohvi, olgu see
tulevastele lepinguosalistele dinee eest,» ütles Novitski.
«Kas käsite konjakit ka tuua?» küsis kelner.
«Mida teie arvate, Ivan Terentjevitš? Ma mõtlen, et
poleks paha üks naps võtta. Tooge pealegi väike karahvin...»
Fomitšovi plaan — hooletult püstijalu ning alatihti kella vaadates juttu ajada — ei
läinud läbi. Tuli lauda istuda,; Novitski kuldportsigarist kallis pabeross võtta, lasta tali
tuld pakkuda ja öelda talle aitäh. Alles siis märkas Fomitšov oma viga, talle meenus
Sešenja nõuanne ja ta tegi] jälle kõrgi näo.
Selgus, et ta polnud selleks pingeliseks ja tähtsaks jutu-: ajamiseks, mille Puzitski talle
peale sundis, üldse ette vai-I mistatud.
Kohvi ja konjakit oodates rääkisid nad kõiksugu tühi jast-tähjast, isegi ilmast, ent niipea
kui kelner nende telli-^ muse oli täitnud, ütles Novitski tujutult:
«Hakakem siis pihta .. .» Ta lükkas kohvitassi eemale j aj jätkas: «Me jäime veel kahest
lööksalgast ilma. Ühes neist j oli meie liidri vennapoeg. Meie kannatustekarikas on pil-1
geni täis. Me saadame Andrei Pävlovitš Muhhini viimast; korda Savinkovi juurde. Ma
rõhutan: viimast korda. Te, sõidate oma organisatsioone inspekteerima. See on muidugi]
teie enda asi, kuid vaevalt te sealt midagi leiate, mille jõudj ja võimalused meie «LD»-ga
võrrelda annaksid.» Novitski\ pigistas oma õhukesed huuled kokku ja hüüatas tasa, silu-|
des oma punaseid juukseid: «No küll oskavad ülimalt lihtsa ühinemisaktsiooni
keeruliseks ajada!»
«Ka teil, härra Novitski, on see kunst selge,» vastas Fomitšov tagasihoidlikult. «Egas
meie kõiksugu probleeme^ välja mõelnud, nagu näiteks välisabist keeldumine, — teiej
mõtlesite nad välja. Te lükkasite sel ettekäändel meie kontaktide arendamise mitme kuu
võrra edasi, nüüd aga kõlbab teil küll Poola Kindralstaabiga ilusti koostööd teha.»
«Näete siis, kui suuri järeleandmisi me oleme teinud,» kostis Novitski rahulikult ja
küsis: «Aga kus on teie palju-; tõotatud poliitiline konsultatsioon, mida härra Savinkov
382
meile andma pidi? Kas te olete meid organiseerimistöös aidanud? Teie venitamistaktika
läheb meile inimelusid maksma! Ma kordan: me astume viimase sammu — Muh-hin
sõidab veel kord Pariisi, ja sellega on meie jõupingutustel lõpp!»
Fomitšov ei osanud oodatagi, et asi niisuguse pöörde võtab, ta ühmas midagi
ebamäärast — tema volitused on piiratud ja tal lasub suur vastutus. Ent tema aju puuris
mõte: vahest ei tohiks ta peamisest ülesandest kõrvale kalduda ja selle inspektsioonireisi
peale aega raisata? Tuleks koos Muhhiniga Pariisi sõita — kui seal asi ilma temata ära
otsustatakse, siis jääb ta mängust välja.
Puzitski, kes mängis Novitski rolli, teadis, mis Fomitšo-vil mõttes mõlgub. Ta ütles:

258
 «Me kiidame teie eelseisva sõidu heaks. Meie Keskkomitee liikmed peavad teid
teoinimeseks. Me ei tea, kelle härra Savinkov veel siia saadab, ent kui ta saadab siia
sääraseid seiklusteotsijaid nagu polkovnik Pavlovski, siis ei nihku meie ühine üritus
paigalt. Me taotleme, et teid võetaks mis tahes juhtimiskeskuse koosseisu, kui see härra
Savinkovi nõusolekul viimaks ometi moodustatakse — ega teil endal midagi selle vastu
ei ole?»
«Mis mul selle vastu saab olla?» lausus Fomitšov kuivalt.
«Ja veel midagi: te sõidate revideerima. Me palume teid, väga — ärge tehke seda
traditsioonilise vene revidendi kombel, kelle nägemisteravus olenes sellest, kui palju
kuberner talle altkäemaksu andis. Mõistate?» Novitski vaatas Fomitšovile uurivalt silma
ja ootas temalt vastust.
Fomitšov vaikis. Novitski viimane palve oli õigupoolest solvav. Kuid Ivan Terentjevitš
ei unustanud, et tema vestluskaaslane polnud teab kes, vaid «LD» esimehe asetäitja, ning
alles nüüdsama oli Novitski talle suurt lugupidamist ja usaldust avaldanud. .
«Ma pole kunagi altkäemaksu võtnud,» ütles ta väärikalt, ehkki mõneti naiivselt.

Sešenja ootas kälimeest kannatlikult restorani vestibüülis. Novitski ei teinud temast ka

nüüd väljagi, jättis vaid Fomitšoviga hüvasti ja sõitis ära. . .
Rongi minekuni oli ligi kaks tundi aega ja mehed läksid Jalgsi vaksalisse.V-Fomitšov
arvas, et närveeriv kälimees
383
katsub välja uurida, millest ta Novitskiga rääkis; ta vajas aega mõne lohutusvale
väljamõtlemiseks. Ent Sešenja ei küsinud tema käest midagi, nad sammusid kaua aega
vai kides.
«Vahest ootad sa, et ma sind põlvili paluksin: räägi! küsis Sešenja viimaks. «No seda su
silmad ei näe.»
«Kust sa võtad, et ma olen kohustatud sulle aru andma?» küsis Fomitšov omakorda.
..
Asi arenes plaani kohaselt — nad pididki lahkudes tülli minema. Fomitšov pidi ära
sõitma ärritatult, ärevas mee leolus, rööpast välja lööduna ...
Vaguni kupees oli peale Fomitšovi veel kaks reisijat korrektne vanake raudteelase
vormiriietuses ja GPU töö taja Starikov; tšekist mängis keskmiselt jõukat nepiaegset
ärimeest, kes oli Moskvas kaupa ostnud ja nüüd Brjans kisse tagasi sõitis. Kõik ärimehe
katsed Fomitšoviga jutt teha jäid tagajärjetuiks — Fomitšov vaikis üpris ebaviisa kalt,
heitis narile pikali ning pööras näo demonstratiiv selt seina poole. Siis võttis ärimees
kohvrist viinapu deli ja praetud kana ning pöördus korrektse vanakese poole...
Fomitšovil ei õnnestunud uinuda — ta vaatas mõttelagedalt kupee laudseina, mille
tuhanded seljad läikima olic poleerinud, ja mõtles, kas ta ei teinud siiski viga, asude;
inspektsioonireisile, selle asemel et viivitamatult Pariis sõita ja juhile teatavaks teha:
eldeelaste.kannatus on otsas Kuid kas ei käskinud Savinkov ise tal Sešenja ettekan deid
provintsiorganisatsioonide kasvust hoolikalt kontrol lida? Nii et tema südametunnistus on
igal juhul puhas — ta täitis Savinkovi käsku. Fomitšov otsustas sellele mitt« enam
mõelda ning kuulas ärimehe kiitlemist, kui kasuliki kauba ta oli teinud ja kuidas ta punast
kooperatiivi alt oi tõmmanud .. . «Ärimees jääb kõikjal ärimeheks,» filoso feeris
Fomitšov uinudes ...

259
 Rong jõudis Brjanski varahommikul. Tibas tüütut pihuvihma, vaksaliesine väljak oli
vastikult udune. Kokku leppe kohaselt pidi Fomitšov siin vaksali juures võtmi
voorimehe, kelle piitsavarre otsas on punane lehv. Mees oligi kohal, kuid ta oli ainuke
voorimees, ja enne ku Fomitšov jõudis otsusele, mis teha, sai tema ärimehes kupeenaaber
juba voorimehega kaubale ning troska sõiti raudrehvidega kivisillutisel kolistades linna.
Ka see oi plaanis ette nähtud — Fomitšov tuli kohe reisi alguse
384
raskesse olukorda panna — seda rõõmsam on ta kimbatusest pääsedes, ning siis pole ta
enam nii valvas.
Fomitšov ei teadnud tõesti, mida teha, ta läks läbi ooteruumi tagasi ja kohkus hirmsasti
— miilits kontrollis seal dokumente. Ka see kontrollimine oli plaanis ette nähtud, seda
tehti nimme Fomitšovi pärast.
Kui miilitsapatrull Fomitšovile ligines, tõusis ta püsti ning lonkis hooletu ilmega uksest
välja.
Nurga tagant kihutas hobusele piitsa andes välja toosama voorimees. Ta peatus
Fomitšovi ees, punase lehviga piitsa nähtaval hoides.
«Kas me saame kaubajaama pakkide järele sõita?» ütles Fomitšov ruttu parooli.
«Ülesõidukohal on kella kümneni hommikul tõkkepuu ees,» lausus voorimees
paroolivastuse, ja Fomitšov hüppas troskasse.
«Anna valu!» hüüdis ta ning seletas, kui nad väljakult ühte kitsasse tänavasse olid
keeranud: «Vaksalis kontrollitakse dokumente.»
«Iga päev kontrollivad,» vastas voorimees flegmaatiliselt.
Ta viis Fomitšovi kohaliku savinkovlaste organisatsiooni juhi Aristarhovi poole.
Fomitšov teadis vaid, et Aristar-hov, endine tsaariarmee ohvitser, oli praegu Brjanski
sõjakomissariaadi vastutav töötaja. Ta oli Rõbinskis Savinkovi kontrrevolutsioonilisest
mässust osa võtnud, see kukkus teatavasti läbi, ning sestsaadik elas ta
võltsdokumentidega, bolševik Aristarhovi nime all.
Tegelikult oli ta GPU Brjanski osakonna ülema asetäitja Nilov. Väljamõeldud
Aristarhoviga polnud tal midagi muud ühist, kui et Nilov aitas Rõbinskis Savinkovi
mässu maha suruda ja tal oli klaassilm — kurb mälestus nendest päevadest. Fomitšov
polnud kaheksateistkümnendal aastal Savinkovi mässudest osa võtnud, polnud karta, et ta
Nilovi ära tunneks.
Aristarhov võttis Fomitšovi külalislahkelt ja aukartlikult vastu. Ta palus Fomitšovi
kohe lauda, mis oli hommikueineks kaetud. Fomitšov nägi, et tema võõrustaja ei elanud
vaeselt. Ent miks põikles ta silmanähtavalt kõrvale, kui Fomitšov jutu nende liidu tööle
viis, ning oli nii kärmas revidendile viina kallama? Asi selgus, kui nad kabinetti laksid,
ukse lukku panid ja suitsetama hakkasid. Suitsetas õigupoolest Fomitšov üksi, Aristarhov
aga mudis paberossi
385
sõrmede vahel, nagu oleks ta unustanud, kuidas seda läita. Äkki ütles ta õnnetu häälega:
«Härra Fomitšov, ma pole kaks ööd hetkekski sõba silmale saanud, aina mõtlesin, mida
teha. Meie ühise võitluse pühadus sunnib mind täiesti avameelselt rääkima. Asi on selles,
et mu aruanded Sešenjale polnud päris õiged. Ütlen teile nagu pihil: enne, kui ma Sešenja
juures Moskvas, käisin, kirjutasin ma oma ettekannetes ainult sulatõtt.. Šešenja rääkis
mulle, kui kirglikult meie juht ootab igat head uudist Venemaalt. Ja ma mõtlesin: milleks
juhi niigi juba ärapiinatud hinge veel hullemini piinata? Olgu tal rohkem meeldivaid

260
hetki. Kui aga Venemaal tõsiseks mölluks läheb, siis pole enam mingit pettust. Ütlen teile
jälle nagu pihil: polku juhtida ma oskan, aga päevast päeva põrandaalust võitlust pidada
— vabandage väga. Sõjakomissariaadis on nii-öelda minu käe all üheksa ustavat meest,
kõik hiljuti sõjast tulnud, kuulirahe all käinud — mis huvi on neil salakoosolekutel käia
ja sõnu teha? Aga kui asi tõsiseks läheb. . .» ta kaotas jutujärje ja hüüdis õhinal: «Meie
juba alt ei vea!»
Nõndaks! Just seda oligi Savinkov kartnud — ülespuhutud aruandeid ja ettekandeid,
mille koostajad ei mõista, ett nende valed võivad Venemaa käekäigule kahju teha!:
Fomitšovil tuli tahtmine kõige karmimad abinõud tarvitus sele võtta, tal välgatas koguni
mõte: oleks tal relv, siis laseks ta selle petise teiste hirmuks lihtsalt maha. Kuid teisest
küljest, siin tuli ilmsiks sama nähtus, mille pärast targad mehed «LD» juhtkonnast lärmi
lõid — võitlust ei juhitud konkreetselt. Tõepoolest, see endine ohvitser oskab polku
juhtida, aga mida teab ta põrandaalusest võitlusest? Kui nõuda temalt aktiivsust, siis
saadab ta onr mehed surma, ja lool lõpp ...
Just niisuguse meeleolu pidigi kontrollimisreisi Brjans' episood Fomitšovil esile
kutsuma. Ta pidi tulema mõttel© et tema reisil on tõepoolest ajalooline tähtsus — see
aitas Savinkovil olukorrast Venemaal õiget pilti saada: jah, jõu dušid on, kuid neid ei
osata juhtida.
Fomitšov tegi Aristarhovile peapesu, ähvardas ted aukohtu ja veel mingisuguse
südametunnistuse-tribuna liga. Aristarhov kahetses oma süüd ja tõotas, et siitpeale vastab
iga tema sõna tõele. Õhtul pidi Fomitšov Bežitsass sõitma, päeval aga saabus sealt
ootamatult üks usaldusväärne inimene ja tõi teate, et Bežitsa organisatsiooni juht
386
on arreteeritud. Tal kui restoraniomanikul kästud riigile kaks kilo kulda anda, tema aga
polevat käsku täitnud, ühesõnaga, ainuke lootus oli, et ta võeti üksnes kulla pärast kinni.
Tulnukas küsis, mida nad nüüd tegema peavad.
Aristarhov käskis tal Bežitsasse tagasi pöörduda ja lubas ülehomme ise sinna sõita. Kui
sõnumitooja ära läks, vajus Aristarhov jõuetult tugitooli ja ütles traagiliselt:
«Kui teda ei arreteeritud kulla eest, siis on see minu süü. . .»
Fomitšov vaatas talle nõudlikult otsa, oodates seletust.
«Teie siiasõidu ootel sundisin ma teda ühe tööga ruttama. Tahtsin teid väärilise
kingitusega vastu võtta. Oh kurat, oli seda nüüd tarvis! Ja mina sõimasin teda veel
argpüksiks...» hädaldas Aristarhov.
«Võitluses tuleb ikka kaotusi ette, see on paratamatu,» tähendas Fomitšov. «Aga mida
mina nüüd teen? Kas sõidan Bežitsasse?»
«Mitte mingil tingimusel!» hüüdis Aristarhov. «Ma ei luba teil sõita! Aitab ühestki
õnnetusest!...»
Fomitšov ei hakanud vastu vaidlema — polnud ju tõepoolest mõtet ise oma pead
silmusesse pista. Ja mis organisatsiooni seal Bežitsas saab olla, kui siin Brjanskiski on
tühipaljas null?
Aristarhov käis korraks töö juures, oli seal pool tundi ning tuli tagasi uue
rahutukstegeva uudisega.
«Linnas otsitakse kedagi,» ütles ta. «Mitte ainult vaksalis, vaid ka turul, restoranides ja
võõrastemajas — igal pool kontrollitakse dokumente. Kogu miilits ja Tšekaa on väljas,
isegi meie komandandirood võeti appi.»
«Loodetavasti ei tehta seda minu auks,» naljatas Fomitšov mornilt.

261
 «Kes teab, kes teab...» pomises Aristarhov ja tõmbas kardinad akende ette.
Fomitšov ei tundnud end Brjanskis kuigi hästi. Laus-pilvedest piserdas vihma, linn oli
südapäevalgi hämar. Ja Aristarhov ärritas Fomitšovi üha enam — kõigele lisaks oli ta
hirmus sarnane selle pataljoni komandöriga, kus Fomitšov kunagi rooduülem oli. Nii
sarnane, et Fomitšov ei saanud küsimata jätta, kas tema vend ei teeninud tsaariarmees.
«Mul pole ühtki venda ega õde,» vastas Aristarhov tusaselt, mõeldes ise, et küll võib
operatsiooni käigus ootamatusi
387
ette tulla — tema vend, täpsemalt kaksikvend, teenis tõesti varemalt tsaariarmees. Neid
vahetati tihtipeale ära, nagu kaksikuid kunagi. Nilov küsis: «Kas te tundsite mõnda mu
nimekaimu?»
«Ei, tema nimi oli Nilov, aga ma ütlen teile, ta sarnanes teiega rabavalt; Nilov oli meie
pataljoniülem, enne seda aga polguülem. Ta degradeeriti soldatite miitingust osavõtmise
eest. Aga ta ei võtnud sellest õpetust ja hoidis ka pataljonis soldatite poole. Küllap ta sai
pärast revolutsiooni suureks ninaks.»
«Sai jah,» naeris Aristarhov-Nilov endamisi. «Ta töötab Ukrainas ühe maakonna
täitevkomitee esimehena...»
Õhtul, kui Aristarhov ja Fomitšov söögilauas istusid, kostis esikust uksekella helin ja
samas hakati uksele energiliselt kloppima. Fomitšov tahtis lauast üles karata, kuid
Aristarhov sundis teda paigale jääma.
«Istuge rahulikult ja sööge,» kamandas ta võimukalt ning hüüdis teenijale — avagu
uks. Ta nööpis nagaani kabuuri lahti ja sättis nõnda, et relv käepärast oleks.
Esikust kuuldus valjusid hääli ja mingit kolinat, keegi vandus, söögitoa uks avanes ja
lävele ilmus suurt kasvul vurrukas mees, nahkkuub seljas ja karabiin käes. Aristarhov
läks talle vastu.
«Millega ma teile kasulik saan olla, seltsimees? Ma olen ringkonna sõjakomissariaadi
vaneminspektor Aristarhov!»
«Andke andeks, seltsimees Aristarhov. Ma ju tunnen teid,» ütles nahkkuuemees
kohmetult. «Me uurime kõik kahtlased majad läbi!»
«Huvitav, miks minu maja kahtluse alla sattus?» küsis Aristarhov karmilt.
«Palun vabandust, seltsimees Aristarhov, me ei teadnud, et te siin elate, me heidame
pilgu neisse majadesse, kus näikse rikkamad inimesed pesitsevat...»
«Ahah . .. Keda te otsite?»
«Dokumentideta mehi, kes võivad olla ohvitserid. Pole viga, küll me nad üles leiame.
Head tervist, seltsimees Aristarhov...»
Kui kõik vaikseks jäi, ütles Aristarhov raskelt ohates: «Meie elumõnud. Sõnad
«läbiotsimine» ja «arreteerimine» on saanud populaarsemaks kui «tere» ja
«nägemiseni».»
Fomitšov ei vastanud, ta oli äsja üleelatud hirmu mõju
388
all. Ta silmitses mõttelagedalt lauda ja silus vastikult higiseks tõmbunud peoga
laudlina.
Fomitšov tegi kindlaks, et Aristarhov oli juhtkonda petnud ja Moskvasse
võltsettekandeid saatnud. Brjanski organisatsiooni polnud õigupoolest olemas. Ent teisest
küljest, kas sai Aristarhovit ennast arvestamata jätta, ta töötas ju nii kasulikul — kui
mölluks läheb, siis koguni ülimalt kasulikul — ametikohal, tema käsutuses olid relvad ja

262
sõdurid. Ei, ei, polnud mõtet Aristarhoviga arveid õiendada, tarvis oli korraldus teha, et
Sešenja siinse juhtkonna tugevdamiseks mõne usaldusväärse mehe siia saadaks ...

Orjolis olid organisatsiooni esindajad Fomitšovile vaksalisse vastu tulnud. Neid oli neli,
ja selgus, et see oligi peaaegu kogu Orjoli grupp. Gruppi juhtis kooliõpetaja Tultšin,
eakas mees haiglase kollaka jumega, teised olid nii silmapaistmatud ja nii ühte nägu, et
Fomitšovil ei jäänudki meelde, kes on kes. Kõik nad olid rusutud meeleolus, sest
hiljaaegu olid tšekistid nende organisatsiooni purustanud ja nüüd kartsid nad omaenda
varjugi. Tookord päästis neid õnnejuhus; neil oli seda õige kerge välja mõelda, sest kõik
nad olid Orjoli GPU töötajad ning olid ehtsa savinkovlaste põrandaaluse võitlussalga
purustamisest osa võtnud. Ent otsustati, et juhul, kui Fomitšov äkki ka teisi
organisatsiooni liikmeid näha soovib, siis viiakse ta ühte majja jaama lähedal, kus selleks
puhuks kolme tõelist vahi alla võetud savinkovlast tegevusvalmis hoiti.
Plaani järgi pidi Fomitšov ainult kolmeks tunniks — järgmise Harkovi rongini —
Orjoli jääma. Otsustati, et ei mindagi linna, vaid aetakse siinsamas jaama restoranis juttu.
Istuti nurgalauda, mis asetses teistest laudadest eemal. Fomitšov kuulas ära Tultšini
jutustuse nende organisatsiooni purustamisest ja sellest, kui tublidest meestest nende
liikumine ilma oli jäänud. Nagu võib arvata, oli tema jutustus äärmiselt tõetruu, selle
arvukad üksikasjad polnud kaugeltki mitte fantaasia vili, ja Fomitšovil jäi sellest sügav
mulje. Kuigi need neli Fomitšovile üsna saamatute meestena paistsid, pidi ta neile tahes-
tahtmata au andma — ka pärast säärast kohutavat lüüasaamist ei kaotanud nad pead ning
jätkasid isegi mingil moel võitlust. Nemad vähemalt ei petnud keskust — Tultšin
389
oli Moskvasse raporteerinud, et nad lasevad välja nõukogude võimu vastaseid lendlehti,
kirjutavad neid käsitsi ümber ja kleebivad neid plankudele. Fomitšovile anti lendlehtede
näidiseid — need kujutasid endast naeruväärselt naiivseid kontrrevolutsioonilisi
raevukarjeid. FomrsB šov pistis paar seesugust lendlehte tasku, ta kavatses neid'
ilmtingimata Savinkovile endale näidata ja jutustada talle, milliseid liigutavalt ustavaid
pooldajaid tal Venemaal leidub. Fomitšov ei sõimanud orjollasi ega nõudnud neilt
enamat, kui nad juba tegid. Tema arvates oli Orjoli tarvis uusi mehi saata, kes on
võimelised organisatsiooni taastama...
Varsti polnud Fomitšovil nelja põrandaalusega enam millestki rääkida, ja ta ootas
tujutult rongi.
Harkovis pidi Fomitšov minema käsipakkide hoiuruumi, kus teda ootab organisatsiooni
esindaja — neljakümned aastane mees, kes kannab allakeeratud kapuutsiga
presentvihmamantlit ning hoiab rohelist riidepampu käes.
Vagunist väljudes sammus Fomitšov reisijatesummas piki vaksali kõmavat kaetud
perrooni edasi, läks trepist alla ning peatus järsku — tema ees nõjatus vastu sein sm
Leonid Sešenja ja silmitses möödaruttavaid reisijaid teraselt.
Fomitšov võpatas halvast eelaimusest ning läks nagu hüpnotiseeritu inimesi eest ära
lükates Sešenja juurde. Nad kätlesid vaikides ja läksid teistest eemale, vaksali: pimedasse
nurka.
«Õnnetus, Ivan! Suur õnnetus!» Sešenja andis Fomitšovile telegrammi.
«Rostovist,» tähendas Fomitšov masinlikult ning luges:
«Teie sugulane jäi raskesti haigeks, keegi peab kohe siin sõitma. Grigori.»
«Kes? .. . Grigori?» küsis Fomitšov vaikselt.

263
 «Kaukaasias tegutsevate patriootiliselt meelestatud kasakate ataman. Tema õige nimi
on Sultan-Girei.» .
Fomitšov teadis seda nime. Ta oli juba välismaal Sultan Gireist kuulnud. Emigreerunud
gruusia menševikud kuulutasid ta hiljaaegu rahvuskangelaseks ja kirjutasid, et ta on
Kaukaasia salajane valitseja.
«Ta on Pavlovski sõber,» jätkas Sešenja. «Temaga Sergei Eduardovitš astuski
kirjavahetusse, tema juurde ta sõitiski. Nad valmistusid üheskoos «eksi» toime
panema...»
390
«Kas Pavlovski sai surma?» küsis Fomitšov, ja tema püda hakkas valutama, kui ta
mõtles, et tal tuleb Savinkovile see kohutav sõnum viia.
Sešenja ei vastanud, vaid ulatas talle ajalehe väi j alõike.
«Mõni päev tagasi,» luges Fomitšov, «pidasid bandiidid öösel Moskva—Rostovi rongi
kinni ja tegid katset pealinnast Rostovisse saadetud suurt rahasummat ära röövida. Kuid
rongi saatemeeskond lõi masinistiabi ja rongis viibinud sõjaväelaste eestvedamisel
bandiitide rünnaku organiseeritult tagasi. Tulevahetuses said kaks bandiiti surma ja
vähemalt neli haavata. Kuus rongi kaitsjat said kergemaid haavu. Rünnaku tagasi löönud,
koristasid need vaprad mehed rööbastelt palgid, millega bandiidid tee tõkestanud olid,
rong sõitis edasi ning jõudis kõigest 40-minutilise hilinemisega Rostovisse. Jõuku
otsitakse hoolega...»
«Kas Pavlovski sai surma?» küsis Fomitšov uuesti.
«Ma ei tea, Ivan, tean ainult, et on juhtunud kohutav õnnetus... kohutav õnnetus. Ja
Moskvas lendas ka kõik uppi.»
«Mis siis Moskvas juhtus?»
«Me saime teada, et eldeelased saadavad Muhhini jälle Pariisi, ma pakkusin end talle
saatjaks, aga nad keeldusid kategooriliselt. Ja kui nad Pavlovski äpardusest kuulsid, ütles
nende liider Tverdov mulle suisa suu sisse, et nad ei taha sääraste tühiste avantüristidega
üldse tegemist teha. Üks lops teise otsa. Ma sõitsin siia, et sinuga kõige kiiremas korras
nõu pidada — mida teha? Selge see, et üks meist kahest — kas sina või mina — peab
sõitma, kuhu telegramm kutsub. Kedagi muud pole ju saata, Ivan. Ausalt öelda, ma olen
täiesti rööpast välja löödud. Mõtle ometi! Pavlovski! Boriss Viktorovitš ei anna seda
meile kunagi andeks.»
«Jäta hälin,» ütles Fomitšov; ta pidas oma kohuseks ka seda muret enda peale võtta —
kälimees oli tõepoolest rööpast välja löödud. «Kuhu ma pean sõitma?»
«Esmalt tuleb leppeaadressil, mille Pavlovski meile jättis, telegramm saata. Aga ma
usun, et sul tuleb sõita sinnasamasse, kuhu sa praegu teel oled — Rostovisse.»
«Kus me ööbime?» Fomitšov oli rahulik ja asjalik.
«Siinsed kolleegid on sulle peatuspaiga valmis seadnud . . .»
Siin, Harkovis, piirdus Fomitšovi revidenditöö Harkovi organisatsiooni liidri
Kotšubaga vestlemisega. Kotšuba tuli
391
öösel korterisse, kus Fomitšov peatus, ning tõi talle Ros-tovist telegrammivastuse.
Sultan-Girei kutsus Moskva esindajat Mineralnõje Vodõsse ja lubas talle ise vaksalisse,;
vastu tulla. «Üksikasjad teatab Kotšuba,» seisis telegrammi lõpus ja see tähendas, et
Harkovi organisatsiooni? liider pidi Fomitšovile Sultan-Girei välimust kirjeldama.,

264
 Selle Sultan-Gireiga mängisid tšekistid Kaukaasias julget mängu. Tõeline Sultan istus
juba ammust aega Rostovi vanglas, mägedes aga tegutses Sultaniga väga sarnane; tšekist
Ibrahim, kes Sultan-Girei jõugu viimsed riismed oma töökaaslaste kätte toimetas. Nüüd
tuli sellel tšekistil kätteõpitud rolli Fomitšovi ees mängida.
See Fomitšovi reisi episood nõudis tšekistidelt suurt vaeva, seda valmistati hoolikalt
ette, iga samm mõeldi põhjalikult läbi ja kaaluti järele. Operatsiooni juhtis üks vastuluure
juhtivaid töötajaid, Ignati Sosnovski, kes juba nädal aega tagasi Rostovisse oli saabunud
— Fomitšovi-teada oli ta Mineralnõje Vodõ savinkovlaste organisatsiooni peamees...

KOLMEKÜMNE KOLMAS PEATÜKK

Fomitšov silmas juba vagunitrepilt meest, kes hoidis käes leppemärki — sinisesse
paberisse pakitud reissiini, T-joonlauda. Nende pilgud kohtusid, Fomitšov noogutas ning
joonlauaga mees hakkas mööda perrooni vaksali poole minema. Fomitšov järgnes talle.
Varsti seisatas joonlauaga mees kahe hästiriietatud ja väga tähtsa näoga isanda juures.
Kui Fomitšov nende kohale jõudis, tegi joonlauaga mees minekut.
«Pavel Filippovitš Borisjuk,» lausus pikem mees vaikselt. Ta sirutas Fomitšovile käe,
valget kinnast päriselt käest võtmata. See oli tšekist Sosnovski.
«Ivan Terentjevitš Fomitšov,» esitles ka külaline end.
«Vürst Sultan-Girei adjutant isiklikes asjus, alampolkovnik Strogatš,» tutvustas teine
mees end kaukaasia aktsendiga ja niisama vaikselt. See oli Rostovi GPU töötaja
Lomakin. Küsimusi ära ootamata võttis adjutant külalise käe alt kinni ja hakkas temaga
koos mööda perrooni edas minema. «Vürst käskis mul teile kõigepealt näidata, mis on
Kaukaasia külalislahkus. Me sõidame siit ühte vürsti linnaresidentsi.»
392
«Ma tahan polkovnik Pavlovskit näha,» alustas Fomitšov, kuid Strogatš pigistas tema
küünarnukki ja sosistas:
«Teie polkovnik on elus, kuid ta pole terve, küll te näete teda, aga siin käsutab vürst...»
Nad väljusid vaksalist, ja kohe sõitsid kaks kalessi ukse ette. Ühte istusid Fomitšov ja
adjutant, teise Borisjuk koos joonlauda käes hoidva mehega, kes jälle teab kust välja oli
ilmunud.
Peatuti äärelinnas ühe kõrge suletud värava ees. Plangu taga mühasid pargi põlispuud.
Värav avanes kohe ja kalessid vurasid vaiksel krudinal mööda liivatatud pargiteed, mis
viis ilusa väikese üksikelamu valgest marmorist trepi ette. See maja kuulus varem siinsele
peapiiskopile. Möödunud aastal pages piiskop välismaale ja maja jäi peremeheta —
asutustele oli ta liiga väike ning elada seal ei tahetud. Nüüd läks teda viimaks tarvis ...
Suures toas ootas külalisi kaetud laud, kaminas küpses šašlõkk. Sõjaväelase rühiga,
kuid valges kokakitlis ja valge kokamütsiga noormees käsitses osavasti šašlõkivar-daid,
nagu olnuksid need mõõgad; vardais särises liha, pritsides rasva ja lõhnates isuäratavalt.
«Vürsti adjutant alampolkovnik Strogatš» tutvustas Fomitšovile veel kolme meest.
Üks neist, karmi kuivetu näoga kõrend, astus kuidagi kohmetult sammu ettepoole, lõi
kannad kokku, tegi Fomitšovile kummarduse ja ütles kõlava häälega:
«Arvid Silinš.»
Silinš ei esitlenud end mitte juhuslikult esimesena: ta oli Fomitšovi kolleeg, juhtis
KjVKR Rostovi organisatsiooni, kes tegi tõhusat tööd, — tema juurde Fomitšov
õigupoolest sõitiski.

265
 «Tere, kulla Silinš, väga rõõmustav,» vastas Fomitšov lätlase kõva kätt surudes.
Vürsti adjutant lükkas Silinši üsna ebaviisakalt kõrvale, et Fomitšovile järgmist meest
tutvustada.
«Härra Kozlovski, meie Lõuna-Venemaa organisatsioonide põrandaaluse võitluse aju,»
ütles ta viiekümneaastase mehe kohta, kes kandis vanamoelist saterkuube ning tär-
geldatud püstkraed, mille nurgad olid alla keeratud. Fomitšovi kätt surudes torkas
Kozlovski teda puhmaskulmude varjust põgusa, kuid terava pilguga ning ütles midagi
prantsuse keeles, mispeale Fomitšov ainult totralt mõmatas.
393
«Polkovnik Istratov!» tutvustati Fomitšovile rõhutatult lühidalt, nagu ei vajaks see nimi
mingeid kommentaare, kõhna ja väga pikka neljakümneaastast meest poolsõja-väelises
riietuses — ta kandis musti triibulisi pükse nagu tsiviilisik, kuid tema mundrikuuel olid
pagunite ja ordenite jäljed.
Järgnes ülespuhutult pidulik ja sõnaohter tseremoonia, mis Kaukaasias dineedele nii
iseloomulik on. Peopere-mees, alampolkovnik Strogatš, ütles esimesena pika toosti, selle
mõte oli: kotkapesast lendab välja üksnes kotkaid. Ent vürsti adjutant arvas vist, et
Fomitšov ei taibanud tema toosti mõtet, seepärast ütles ta külalisega klaase kokku lüües:
«Ma olen uhke, et tutvusin teiega, kaugest kotkapesast tulnud kotkaga...»
«Aulikud härrad!» sõnas Kozlovski oma puhmaskulme liigutades. «Monarhia on
kukutatud, ja kellelgi ei lähe enam korda uut monarhi troonile upitada. Mitte kel-lel-gi!
Nõukogude võim ja kommuuna aga on hukkumisele määratud ...» Seejärel ütles ta
midagi arusaamatut, arvatavasti mingi ladinakeelse sententsi, ning hüüdis valju häälega:
«Vive la monsieur Savinkov, ainuke silmapaistev vene poliitikategelane, kes sellest aru
saab!» Ka tema tuli Fomitšoviga klaase kokku lööma .. .
Nüüd haaras vürsti adjutant jälle jutujärje:
«Härrased! Mu patroon tegi mulle ülesandeks öelda, kuidas me härra Savinkovi
erivoliniku küllasõitu hindame ...» Ta vaikis hetke, võbistas oma vägevaid õlgu ja jätkas:
«Nagu me kuulsime, sõidab härra Fomitšov, kes alles nüüdsama Rostovisse saabus, juba
täna öösel edasi Mineralnõje Vodõsse, sest meie hea tuttava polkovnik Pavlovskiga on
õnnetus juhtunud. Meiega kontakti loomist tema reisiplaan vististi ette ei näe. Vürst palus
öelda, et ta teeb polkovnik Pavlovski elu päästmiseks kõik, mis tema võimuses on, kuid
vürst on väga huvitatud sellest, et kohtuda härra Savinkovi erivolinikuga ja arutada
temaga muid, tähtsamaid küsimusi. Teen ettepaneku — joogem selle kohtumise
terviseks!»
Joodi lahjat ja erakordselt maitsvat veini, keegi ei jäänud purju ning Fomitšovil hakkas
häbi oma ennestise kahtlustuse pärast, et teda tahetakse siin täis joota. Mitte
sinnapoolegi!
Kuid Fomitšovile ei meeldinud, et tema võitluskaaslased,
394
KjVKR tegelased Borisjuk ja Silinš, ei käitunud nii enesekindlalt nagu vürsti alluvad.
Nojah, ega Borisjukil olnudki millegagi eriti hoobelda, Mineralnõje Vodõ organisatsioon
oli kõigest kuueliikmeline. Silinšil seevastu olid lood palju paremad, tema aga käitus
lauas kõige tagasihoidlikumalt. Tõsi küll, lätlased on üldse tagasihoidliku ja sõnaahtra
iseloomuga, ent Fomitšov polnud siiski rahul, et tema otsesed kolleegid vaeste sugulaste
kombel tagaplaanile jäid. See oli Silinšist tubli, et ta kõigi nende harrastega kontakti
pidas, kuid poleks maksnud neil laiutada lasta... Fomitšovile tundus, et Strogatš rääkis

266
Pav-lovskist halvustaval toonil. Ja Fomitšov otsustas nii-öelda oma firma au kaitsta. Ta
palus peoperemehelt sõna, tõusis, ajas rinna ette ja alustas:
«Mu härrad! Jah, ma tulin Venemaale raja tagant. Kuid ega ma sellepärast Venemaal
veel külaline ole. Ma sõidan praegu mööda oma kodumaad, Venemaad, ühest meie
organisatsioonist teise, nagu laev ühest majakast eemaldudes kindlalt teisele majakale
kursi võtab. Nii saabusin ma nüüd Rostovisse, kus meil samuti tegutseb tugev organi-
satsioon, mida juhib meie karastatud lööksalklane Arvid Silinš.»
Silinš lõi pilgu maha, tema samadel paisusid lihased. Fomitšov tõlgitses seda
omamoodi ning jätkas:
«Aga meie ei hoople, ei praali oma saavutustega bolše-vikevastases võitluses. Me
käitume tagasihoidlikult, nagu te praegu mu relvavenda Silinšit näete käituvat...»
Fomitšov laskis pilgul lauasistujaist üle käia ning ütles: «Me oleme kõik ühe puu harud ja
me ei tohi endid isegi mõttes üksteisele vastandada. Peaasi, mu härrad, et me kõik siin
üksmeelselt ühes lauas istume ja üht püha üritust teenime. Ma sain täna rongis
kupeenaabrilt Peterburi ajakirja lugeda. Selle pealkiri oli «Literaturnaja Nedelja». Ja ma
sain teada, et endine Prantsuse peaminister Cail-laux väidab oma memuaarides:
bolševikud olevat Venemaa suveräänsuse päästnud. Näete, mu härrad, kui kaugele asi
juba on läinud! Jah, monarhia on tagasipöördumatult kukutatud. Kuid kogu läänemaailm
on samuti läbi-mäda — vanadusest nõder, pime ja arust ära. Meie aga oleme tuleviku
eelvägi, luuresalk. Meie kätes on mitte ainult Venemaa, vaid kogu maailma tulevik.
Selles ongi meie juhi Boriss Savinkovi suurus, et ta isegi kõige raskematel aegadel ei
sõlminud rahakate monarhistidega
395
sobinguid, ta lõi koguni oma vanadest parteikaaslastest lahku, kui need ei mõistnud
seda uut korda, mille kehtestamise eest ta võitleb. Senikaua kui meil on Savinkov, võime
me mureta olla — me sammume õiget teed, võidu-teed. Teen ettepaneku juua Boriss
Viktorovitš Savinkovi terviseks!»
Kõik tühjendasid vaikides veiniklaasid.
«Aga kes siis tagasihoidliku vürsti Sultan-Girei auks toosti ütleb?» küsis vürsti adjutant
irooniliselt. «Ma pean seda nähtavasti ise tegema, ehkki majaperemehe terviseks tõstavad
harilikult külalised klaasi... Niisiis, paar sõna vürstist...» jätkas alampolkovnik Strogatš
tõsinedes. «Meie paljukannatanud Venemaa lõunaosa on ikka olnud riik riigis. Tauria,
Kaukaasia, emake Ukraina. Ma võtan endale voli väita, et Venemaa on alati ennekõike
oma lõu-na-aladele toetunud. Siit on ta saanud oma parimad jõud. Ja pole juhus, et just
siin tegutseb praegu vaenlaste hirmuks meie vahva vürst. Tema terviseks, härrased! ...»
Operatsiooni algetapi plaan oli täidetud — Fomitšov mõistis, et Rostovis on asi
soliidselt organiseeritud. Nüüd võidi dinee lõpetada. Strogatš vaatas kella, ohkas ja ütles
nukralt naeratades:
«Härrased, kahjuks pole me veel kätte võidelnud õigust ilma ajareglemendita
lõunastada. Liiati on härra Fomitšo-vil tarvis puhata, ja Mineralnõje Vodõ rong väljub
juba kahe tunni pärast. Mingem nüüd laiali, ükshaaval, aiaväravast ...»

Rongis tundis Fomitšov end sandisti — ta oli rammusast lõunast roidunud ja tahtnuks
korralikult välja magada, kuid ta aeti juba tunni aja pärast üles ja tal ei lastudki enam
uinuda. Vürsti adjutant ja Mineralnõje Vodõ savinkovlaste organisatsiooni juht Borisjuk

267
sõitsid temaga kaasa. Nad lobisesid väsimatult. Neid rolle mängivate tšekistide
ülesandeks oligi Fomitšovi segada, et ta ei saaks puhata, toibuda ja ringi vaadata.
Kui Mineralnõje Vodõni jäi veel kaks tundi sõita, palus alampolkovnik Strogatš, et kõik
valmistuksid rongilt maha minema.
«Meil pole Mineralnõje Vodõsse endasse asja,» seletas ta. «Me leppisime kokku, rong
teeb ühes nimeta teivasjaamas
396
minutilise peatuse. Ärge pange imeks, härra Fomitšov, meie vürst on raudteeülema
sõber. Muide,.tal tuli selle minutilise peatuse eest raudteeülemale vanaaegne hõbepistoda
kinkida...»
Adjutant naeris: talle meenus, kui raske oli Rostovi GPU ülemal raudteeülemat nõusse
võita, et ta lubaks selle neetud minutilise peatuse teha.
Rong peatus kuulekalt, ja mehed väljusid vagunist inimtühjale raudteetammile.
Hämarduvas kauguses paistsid sinimäed. Ligemal olid haljad künkad ridamisi nagu
lained.
Rong sõitis ära ja Fomitšov võpatas tahtmatult, silmates enda lähedal, teisel pool
raudteetammi pikka meest lumivalges tšerkessi pikk-kuues, millele efektselt langes pigi-
must lokkis habe.
«Lubage end esitleda — Sultan-Girei.» Vürst naeratas, nii et lumivalged ühtlased
hambad välkusid. «Ma olen kole rõõmus! Kole rõõmus! Keegi ei huvita mind rohkem kui
Savinkov ja tema mehed. Mul on kole kahju, et ma teid ainult tänu rumalale, traagilisele
juhusele näha sain...» ütles ta vaevaltmärgatava aktsendiga.
Borisjukki teretades ütles ta justkui muuseas, et Mineralnõje Vodõs olevat üks tema
organisatsiooni liige arreteeritud, ning seletas Fomitšovile:
«Nende organisatsioonis oli üks arst, günekoloog. Pidas põrandaalust abordivabrikut.
Tänu taevale, et ta ainult selle eest arreteeriti. Ma ju ütlesin teile...» pöördus ta jälle
Borisjuki poole. «Tol arstil olid omad huvid Venemaa huvidest tähtsamad. Paluge nüüd
jumalat, et ta tše-kistidele kõike välja ei lobiseks ...»
«Ta toetas meid suurte summadega,» pomises Borisjuk, keda see uudis silmanähtavalt
kohutas.
Vürst aga kiskus sedaaegu Fomitšovi juba edasiste sündmuste keerisesse.
«Kas te ratsutada oskate?» küsis ta külalise käest.
«Kui ma vahepeal ära pole unustanud ...»
«Ratsasõit ei unune! Tore! Läki!»
Raudteed ääristava heki taga ootasid viis saduldatud hobust, õhukest, ahta taljega pikk-
kuube ja karusnahkset mütsi kandev noormees hoidis neid oheliku otsas. Nähes vürsti
lähenemas, võttis ta valveseisangu.
«Külalise ratsu!» hüüdis vürst juba kaugelt.
Fomitšovile anti tuline ja tõrges täkk, kuid ta ei teinud
397
oma firmale häbi — kargas ühe ropsuga sadulasse ja pistis jalad jalustesse.
«Kotkas mis kotkas, tõsijutt!» hüüdis vürst vaimustatult ja hüppas oma valge küliskäija
selga.
Ratsutati mööda kahe künka vahelist nõgu. Varsti läks pimedaks. Kõige ees kappas
maaliliselt lumivalge vürst, tõustes jalustes püsti ja laskudes jälle sadulasse. Talle järgnes
Fomitšov, kes ei mõelnudki niisama maaliliselt ratsutada. Ei tea, kas selles oli süüdi

268
rammus lõunasöök või harjumatus, aga tema enesetunne halvenes üha. Tal kippus süda
pahaks minema. Vürst aga kappas justkui kiuste järjest kiiremini, vahetevahel üksnes
selleks sõiduhoogu vähendades, et Fomitšovile Kaukaasia ilu näidata... «Olgu see ilu
neetud!» mõtles Fomitšov tigedalt, suuri vaevu hoidudes hõfkamast, et vürst peataks
hobuse.
Viimaks lõppesid tema piinad. Ratsanikud tulid ühe madala tara ees sadulast maha ning
andsid hobused pikk-kuuega noormehe hoolde. Mindi ringi ümber väheldase aia ning
jõuti valgekslubjatud savimaja juurde.
«Palun tulge minu lossi!» avas vürst valgeid hambaid välgutades külalisele ukse.
Kaks mustades rõivastes naist, kelle nägu oli peaaegu üleni rätiku varjus, teretasid
külalisi sõnatult kummardades. Vürst ei teinud neid märkamagi ning viis külalised läbi
tubade aeda. Ta ise läks ees, kummaski käes küünal, mille naised talle olid andnud.
Mindi viinamarjaväätidest ja glütsiiniatest lehtlasse.
Naised tõid suure vaagnatäie praetud kanapoegi ja-punutud ümbrises astja, kus oli
punane vein. Alles äsja ei saanud Fomitšov söögile mõelda, nüüd aga tundis ta jälle isu
tärkavat.
Ei öeldud ühtki toosti — kõik mälusid keskendunult kanapoegi ja rüüpasid
savikruusidest veini. Kiideti hüva rooga ja jooki. Ja ilma ka. öö oli tõesti imeilus.
Viinamar-javäätide vahelt paistsid suured tähed. Aias siristasid tsi-kaadid.
Vaikivad naised koristasid kärmesti laua ja kadusid. Vürst pani taskukella enda ette
lauale ja ütles Fomitšovile: '
«Ma olen tõesti rõõmus, et mul avanes võimalus teiega tutvuda, ja mul on kahju, et me
ei kohtunud mitte sellepärast, et kõikide antibolševistlike jõudude ühinemine on
398
aja nõue, vaid tänu mõttetule õnnetusjuhtumile, mille põhjustas teie kolleegi ja minu
sõbra Pavlovski kergemeelsus. Ent sõprus sõpruseks, ametiasjad aga on ametiasjad — ma
palun teid härra Savinkovile öelda: õnnetus juhtus ainult sellepärast, et meie kergemeelne
sõber unustas tähtsa asjaolu — praegu on kahekümne neljas aasta, mitte
kaheksateistkümnes, mil tosina kõrilõikajaga võidi linna vallutada. Muide, mu adjutant
räägib teile täpsemalt, mida me sellest loost arvame. Ent sellegipärast tegin ma meie
sõbra päästmiseks kõik, mis mu võimuses on, ehkki see isegi mulle väga raskeks osutus.
Ma panin kõik rattad käima, et teda pealinna saata, sest seal on muidugi paremad arstid.
Kohe viiakse teid tema juurde. Kui teda veel teele pole saadetud, siis tuleb teil temaga
koos Moskvasse sõita. Ja ongi kõik. Palun vabandust, mul on palju tegemist, mu mäed
ootavad mind ...» Vürst tõusis ja tegi laia žesti, otsekui osutades mägedele, mis teda
ootavad. Ta noogutas seltskonnale hüvastijätuks ja tõttas minema. Hetk hiljem kostis aia
piirdetara tagant kaugenevat kabjaplaginat.
«Ka meil on aeg minna,» ütles Strogatš.
Jälle algasid Fomitšovil ratsasõidu piinad, mis olid seda rängemad, et nüüd sõideti
öösel ja tee viis üle mägede. Koidu eel tundus surmani väsinud Fomitšovile äkki, et nad
sõidavad samast kohast teist korda läbi, ja ta küsis adjutandilt, kas nad pole teelt eksinud.
«Meie ei eksi kunagi, Kaukaasia on meie kodu,» vastas too.
Nad tõusid ühe väikese mäe otsa ja laskusid sealt metsasesse orgu. Jälle pimenes. Rada
lookles puude vahel, oksad ähvardasid silmi välja torgata, sadulast maha paisata. Strogatš
sõitis ees ja oksad, mis ta kõrvale painutas, piitsutasid Fomitšovi.

269
 Viimaks peatas Strogatš hobuse, tuli sadulast maha ja , vilistas tasakesi. Kohe ilmus
pimedusest nähtavale mehe-kogu ja ütles midagi võõras keeles, ilmselt parooli. Fomitšov
oleks sadulast maha tulles äärepealt kukkunud — jalad olid nagu vatist ja selg valutas
hirmsasti. Pimedast tulnud mees võttis hobused ja viis nad kuhugi ära. Kuid varsti tuli ta
tagasi ja ütles vaikselt vene keeles:
«Järgnege mulle.»
Mindi mäest üles. Fomitšov vedas vaevaliselt jalgu järel. Ta ei saanud kümmet
sammugi astuda, kui ta puu-
399
juurte otsa komistas ja maha kukkus. Strogatš tõttas talle appi, aitas ta jalule ja talutas
teda käekõrval edasi.
Nad jõudsid ühe hüti juurde, mis liibus vastu järsku mäenõlva. Siin, lagendikul, oli
palju valgem, ja Fomitšov nägi meest, kes neid vastu võttis — see oli vägilasliku
kehaehitusega, vööni habemega vanamees. Adjutant ei pidanud vajalikuks teda
Fomitšovile tutvustada, ütles vaid: «Meie metsavaht.»
Selgus, et kogu see vaevarikas teekond oli ette võetud ilmaaegu — Pavlovski oli just
eile õhtul usaldusväärsete inimeste hoole all Moskvasse saadetud.
Metsavaht lisas, et tema hütis lamab Pavlovski jõugukaaslane, nad said koos haavata.
Võib-olla tahab Fomitšov temaga rääkida.
«Muidugi, ilmtingimata . . .» ühmas Fomitšov.
«Teil on selleks kakskümmend minutit aega,» ütles adjutant rangelt, vaadeldes taevast.
«Juba koidab, me peame metsa varjule minema...»
Haavatu lebas päratu laial lavatsil. Tema pea oli üleni sidemeis, ainult suu ja silmad
paistsid. Haavatu rolli mängiv tšekist mähiti juba eelmisel õhtul sidemeisse, ta vandus
tulist kurja, sest ta oli oma skafandris lausa lämbumas ega saanud isegi käsi appi võtta,
sest käed olid sidemeis I ja kanged nagu palginotid.
Fomitšov istus haavatu peatsi kõrvale ja küsis:
«Mis teie nimi on? Ma pean seda juhile teatama. Teid autasustatakse...»
«Saveljev...» tuli sidemete vahelisest pilust vaevaltkuuldav vastus.
Jah, Pavlovskil oli küll sellenimeline jõugukaaslane, ta oli enne Rostovisse sõitmist
temast korduvalt rääkinud.
«Kuidas see juhtus?»
«Me kiirustasime liialt... vaat mis ...» oigas haavatu. «Ma ju ütlesin ... tarvis
kontrollida... aga tuli välja, et kõik postivaguni saatjad... olid relvastatud... Mõned reisijad
ka... Sergei ajas neile esiti hirmu nahka, aga pärast... Kes seda teadis, et lugu nii lõpeb...
Kiirustasime liialt...» haavatu hakkas äkki raskesti, nohinal hin-gama, ägas hirmsa
häälega ja väärutas oma kerajat pead. Fomitšov kohkus ja hüüdis aknast:
«Tulge ruttu!»
Adjutant ja metsavaht tõttasid hütti. Haavatu soigus järjest valjemini ja keerutas pead.
400
«Hoog tuli peale,» lausus metsavaht rahulikult ja võttis haavatu pea käte vahele, nii et
ta enam liigutada ei saanud. «Nii, pojuke, ära rabele, muidu teed endale veel rohkem
haiget,» sõnas ta.
«Läki!» käskis adjutant.

270
 Fomitšov väljus hütist säärase näoga, nagu läheks ta tapalavale. Hobused puristasid
juba puude vilus. Metsavaht läks hobuste juurde ja tuli kohe tagasi: «Las nad söövad oma
kaera ära, nad on kõvasti vatti saanud...»
Adjutant ja Fomitšov istusid murdunud puutüvele.
«Vürst käskis mul teile rääkida, mis tolle õnnetu rongiga juhtus,» alustas adjutant. «Me
uurisime kõik hoolega järele. Ka meie saime ju kannatada, neli Pavlovski relva-venda
kaheksateistkümnendast aastast olid nüüd meie võitlussalkades, ja nad ei võtnud vaevaks
oma komandöridele teatada, et nad lähevad säärast lollust tegema... Liiati pettis Pavlovski
neid, ütles, et «eks» on vürsti endaga kooskõlastatud. Edasi läks lugu nõnda: Nad tegid
raudteele tõkke ja pidasid rongi keset lagedat välja kinni — lollus number üks. Nüüd
järgnes kõige hullem lollus: Pavlovski käitus nagu viimane kergats — selle asemel, et
koos teistega postivagunit rünnata, läks ta läbi rongi, hirmutas reisijaid nagaaniga. Tahtis
vist nagu vanasti hirmust poolsurnud inimeste ees eputada. Mõned reisijaist olid
relvastatud. Pavlovski meestel, kes kohtasid postivaguni saatjate ja rongibrigaadi
relvastatud vastupanu, ei tulnud mitte üksnes lahingut pidada, vaid ka haavatud
Pavlovskit päästa. Ühesõnaga, Pavlovski lugu näitab, et teie mehed on Venemaast
võõrdunud, nad ei tea, mis siin toimub ja milline olukord siin valitseb, ja ei oska
tegutseda ega leida jõudusid, millele nad toetuda võiksid. Niisuguse hinnangu oleme me
sunnitud sellele kurvale ja kahetsusväärsele loole andma...»
Adjutant oli ammu vait jäänud, Fomitšov aga ei leidnud ikka veel, mida talle vastata.
Ta tundis end praegu erakordselt üksildasena, mahajäetuna, niisuguste sündmuste
keerisesse paisatuna, mille üle tal võimu ei olnud. Ja mis Peaasi, ta mõistis, et tema
vestluskaaslasel on õigus — ftiuidugi ei tea me üldse, mis Venemaal sünnib. Ja kui miski
veel asja päästa suudab, siis üksnes Savinkovi enda autoriteet.
Tšekistid tahtsidki, et ta niisugustele järeldustele jõuaks.
401
«Kuidas Pavlovski seisukord on?» küsis Fomitšov rusutult.
«Kehvavõitu,» tuli armutu vastus. «Kus ta praegu on?»
«Teel Moskvasse, homme jõuab arvatavasti pärale.» «Siis pean ma viivitamatult
Moskvasse sõitma,» ütles Fomitšov...

KOLMEKÜMNE NELJAS PEATÜKK

Inglismaal käis äge poliitiline võitlus. Leiboristid trügisid oma liidri MacDonaldi
juhtimisel võimule ega valinudj vahendeid, et aga kindlalt võimul püsivaid konservatiive
kukutada. Nad tõid koguni riigisaladusi avalikkuse ette. Leiboristide häälekandja «Daily
Herald» esines paljastustega konservatiivide valitsuse salajaste kulutuste asjus. Said
teatavaks assigneeringud Vene revolutsiooni ja nõukogude võimu vastu võitlemiseks.
Nimetati Savinkovi nime. Inglise maksumaksjaid pahandas väga, et mingitele
tundmatutele isikutele maksti tohutu suuri summasid, liiati veel ilma vähimagi tagatiseta.
Leiboristid süüdistasid konservatiive selles, et konservatiivid püüavad inglise
proletariaati tema vendade — vene töölisklassi — vastu sõdima ässitada .. . Leiboristide
demagoogia tegi alles esi-: mesi samme, hiljem said nad sel alal üliosavaiks.
Inglismaa sündmused tegid Savinkovi rahutuks. Hiljaaegu pöördus Derenthal
Londonist tagasi. Ta käis seal, et välja selgitada, kui ähvardav Inglismaal tekkinud poliiti-
> line situatsioon neile on. Savinkov teadis, et olnuks parem, kui ta ise s:nna oleks

271
sõitnud, kuid ta kartis, et teda oota-: vad seal alandused. Ta ei kavatsenud enam alandusi
taluda — emba-kumba, kas avaneb talle nüüd tee aja-: lukku, või käigu kõik kus kurat!
Ta ei luba enam kellelgi' end alandada! ... Kuid Derenthali sõidust polnud midagi kasu.
Kuhu ta ka ei helistanud, kõikjal vastati talle, et ta! valis vale numbri või et seal ei tunta
ühtki Savinkovi-nimelist. Ta ei leidnud isegi Sidney Reillyt, ehkki Savinkov teadis väga
hästi, et Reilly on Londonis ...
Konservatiivide valitsus kukutatigi, esimest korda pääsesid võimule leiboristid.
Savinkov ei oodanud neilt midagi head. Ta oli hiljaaegu Inglismaalt, Reilly käest
kummalise' kirja saanud: Reilly küsis, kas tal on mingeid tõendeid
402
selle kohta, et Inglismaa peaminister Lloyd George talle omal ajal audientsi andis.
Savinkov vastas ruttu: jah, Lloyd George andis talle tõepoolest audientsi, ja mitte ainult
Downing Streetil, majas nr. 10, vaid ka oma maa-residentsis, kus neid koos fotografeeriti.
Ent tal pole selle kohta mingeid dokumente, talle ei antud tookord isegi fotot
mälestuseks.
Mõne aja pärast kuulis Savinkov, et Reilly oli mingi parlamendikomisjoni ees oma
tegevusest Vene küsimuses aru andnud ning Savinkovi Suurbritannia Kindralstaabi
ametlikuks usaldusmeheks nimetanud. Savinkov sai aru, et Reilly tahtis lihtsalt
maksumaksjaid rahustada ja näidata neile, et nende raha ei läinud mingisuguste tundma-
tute isikute taskusse, ent kas ta poleks võinud sääraseid kompromiteerivaid iseloomustusi
andmata jätta? Igatahes oli selge, et Reilly püüdis konservatiivide reputatsiooni päästa,
Savinkovist põrmugi hoolimata. «Ühesõnaga, Inglismaaga on meil suhted läbi...» mõtles
Savinkov.
Nüüd oli tal tarvis kõige kiiremas korras välja uurida, kuidas Prantsusmaa tema
äpardustesse Inglismaal suhtub. Ta helistas Gaquier'le ja palus end jutule võtta.
Gaquier ütles, et Savinkov võib õhtul tema poole tulla. Polnud raske aimata, mis sundis
Savinkovi kiiremas korras audientsi paluma: Gaquier oli Inglise ajalehti lugenud, ja
pealegi oli sellest töö juures iga päev juttu — Prantsuse valitsus ootas hirmuärevusega,
kas ka Prantsusmaa vasakpoolsed jõud oma mõttekaaslastest Inglismaal eeskuju ei võta ..
.
Savinkov oli varemgi Gaquier' pool külas käinud, kuid ta ei sallinud Gaquier' kodu
silmaotsaski. Teda masendas, vihastas ja takistas mõistlikult arutlemast selle vanamoe-
lise, tüüpilise prantsuspärase kodu väikekodanlik ülekuh-jatus ja kogu siinne õhkkond,
kulunud plüüšdiivanid, tugitoolid ja koguni lõhnad. Ka Gaquier' naine tundus olevat
nende kõhukate kummutite, pehmete taburettide ja kasutute kõver j algsete büroolaudade
sigidik ning Savinkov nägi temas vaid mööblieset.
Neil paaril korral, mil Savinkov siin oli käinud, polnud proua Gaquier sõnagi lausunud,
oli vaid vaevaltkuuldavalt sosistanud: «Bonjour, monsieur,» ja «Au revoir, monsieur.»
Savinkov ei teadnudki, kuidas tema hääl kõlab. Ent Gaquier'ga juttu ajades tajus ta kogu
aeg tema abikaasa rõhuvat juuresolekut. Ta ei teadnud isegi, miks ta seda
403
ilmselt haiget naist (proua Gaquier oli kole paks) vihkas,' ent kui Gaquier kord
naljatoonil mõista andis, et tal oriJ armuke, siis tegi see Savinkovile rõõmu...
Savinkov tuli kümme minutit enne kokkulepitud kellaaega — punktuaalset Gaquier'd
polnud veel kodus ja proua võttis külalise vastu. Oli päris huvitav, kas ta ka nüüd ei ütle

272
midagi peale oma hariliku «bonjour'i»? Ent proua juhatas Savinkovi sõna lausumata oma
mehe kabinetti,: heitis talle põlgliku pilgu ning väljus majesteetlikult.
Ja Savinkov mõtles äkki: «Aga miks peaks ta mind teistsuguse pilguga vaatama? Kes
ma talle olen? Üks tema mehe agentidest, kes siin ametiasjus käivad, rikkudes tema rahu
ja selles korteris iidsest ajast valitsevat korda. Muidugi! Ma olen tema silmis samasugune
agent kui teisedki!»;
Savinkov kartis eluaeg alandust rohkem kui surma. Ta ütles kord: «Ma ei karda
vaenlase küüsi langedes elajalikku piinamist, ma kardan alandust.» Ta oli selles suhtes
haiglaselt tundlik, proua Gaquier' ainsast pilgust piisas temas selle ohtliku vedru
üleskeeramiseks, mis teda tihtilugu mõtlematult ning arutult käituma sundis. Ja ta ei
saanud enam mahti end koguda — kabinetti astus Gaquier.
«Te tulite varem? Arvatavasti ruttasite, nagu nooruspäevil kauaoodatud kohtamisele
rutatakse?» naeris Gaquier, kuid oma külalise jäist pilku nähes jäi ta üllatunult vait.
«Ega te ometi arva, et ma meie suhetesse noorusliku innuga armunud olen?» küsis
Savinkov, iga sõna selgesti hääldades.
See küsimus kõlas oma mõttetusest hoolimata tähendusrikkalt ja tõsiselt, ning Gaquier
kohmetus pisut, kuid ta ei mõistnud veel, millises meeleolus külaline on, ja naljatas edasi:
«Meil on teiega tüüpiline mõistuseabielu.»
«Teil minuga küll vaieldamatult,» täpsustas Savinkov jahedalt, iga sõna rõhutades, ning
nüüd ei suutnud Gaquier endale enam keelata ehtsa prantslase väärilist vastust:
«Tähendab, te olete naiivne näitsik, kelle tumedad jõud. on abieluavantüüri
ahvatlenud?» Gaquier nägi oma külalist tigestuvat, ka tema ise hakkas juba pahaseks
saama — talle olid Savinkovi kõnemaneer ja teatraalsed paatose-puhangud alati
vastumeelt. Gaquier sõnas tõsiselt ja
404
jahedalt: «Ma ei mõista, miks te minu peale kuri olete. Te ise taotlesite ju seda
kokkusaamist. Õigus?»
Savinkov vaikis — ta võitles oma ohtliku vedruga ja lõdvendas suuri vaevu selle
pinget. Tõepoolest, miks ta Gaquierle ninna kargas? Savinkov ei saanud ometi Gaquierle
öelda, et selles on süüdi tema naise pilk!...
«Ma tahtsin teiega ilma mingi kindla eesmärgita kokku saada,» lausus ta väsinult.
«Juhtub vahel... et lihtsalt tuleb tahtmine mõne elusa inimesega, kellega sa õlg õla kõrval
oma rasket võitlusteed oled käinud, mõtteid vahetada ...»
«Huvitav, ka mina tahtsin täna teile helistada,» kostis Gaquier heatujuliselt, nagu
poleks midagi juhtunud.
«Tõtt öelda, ma vajan teie nõuannet. Aga rääkige esmalt, mis teil südamel on. .. Ega te
mulle ometi niisama asja ees, teist taga helistada tahtnud?»
«Ma hoiatan: minu jutt pole kuigi meeldiv,» vastas Gaquier naeratades, ja tema
naeratus rahustas Savinkovi mõnevõrra.
«Ma olen ebameeldivustega harjunud,» naeratas Savinkov viimaks vastu. Ta oli
enesevalitsemise tagasi saanud.
«Noh,'hüva, palun väga...» Gaquier silmitses oma pikki poleeritud küüsi, heitis pilgu
aknast välja ning ütles: «Hakatuseks olgu öeldud — mulle tehti märkus, et ma teile siin,
omas kodus, kohtamise määrasin. Ma rääkisin teile kord, et mu ülemustel on
kokkuhoiumaania. Nüüd lisandus sellele veel konspiratsioonimaania. Ma ütlesin neile, et
ma ei saa härra Savinkoviga räpastes, haisvates hotellides kohtuda, nemad aga vastasid

273
mulle: «Kus iganes soovite, ainult mitte omas kodus, sest vasakpoolsetel on oma politsei
ja nad jõuavad teie kohtumistele jälile.»»
«Närveerivad, kardavad, et Inglismaa õppetund võib korduda,» noogutas Savinkov
mõistvalt.
«Meil on absoluutselt kindlaid andmeid, et meie vasakpoolsed valmistuvad meile
parlamendis obstruktsiooni korraldama. Just nimelt meile,» lausus Gaquier tähendus-
rikkalt.
«Minu pärast?»
«Üksikasjad saame me teada siis, kui nad kisa tõstavad,» muigas Gaquier. «Kuid
nähtavasti on mõistlik juba praegu konspiratsiooni mõnevõrra tõhustada. Ühes Inglise
ajalehes ilmunud kõmuartiklis tehakse üsna läbipaistvaid
405
vihjeid, et Lloyd George ise olevat teid omal ajal soosinud, Mu ülemus ... Ainult ärge
te, jumalapärast, solvuge, meie' prantslased, ei oska venelasi õigesti kohelda,» naeril
Gaquier. «Mu ülemus ütles: «Me peame härra Savinkovij sidemetest inglastega vähemalt
niipalju õpetust võtma et me ei tohi Prantsuse peaministrit temaga kohtumisele saata.»»
Savinkov naeris kaasa — ta mõistis, et praegu polnud mõistlik tülli minna.
«Ma olen konspiratsiooni suhtes alati väga nõudlik olnud,» ütles ta rahulikult.
«Ka meie peame muidugi ettevaatlikumad olema,» jät-t kas Gaquier. «Liiati pole meil
praegu kohtumiseks erilist, põhjust, meie sõjaväemissioon Varssavis saadab meila
korrapäraselt informatsiooni. Muide... me saame praegu| Varssavist Venemaa kohta väga
väärtuslikke andmeid. Nii väärtuslikke, et meie analüüsijad on mõningate dokumen-f tide
ehtsust spetsiaalselt kontrollinud. Nende lõppotsus oli positiivne. Teie organisatsioon
teeb Venemaal silmanähtav vaid edusamme.»
«Ma ju ütlesin teile, et me astusime seal ühe väga perspektiivse organisatsiooniga
kontakti...»
«Ah juba astusite? Meile aga teatati Varssavist, et kon-J takti loomine olevat toppama,
jäänud.»
«Teie esindajad Varssavis on halvasti informeeritud. Ja üldse, kui te mu kavatsusi teada
soovite, kas poleks pareirf minu enda käest küsida?»
«Te ise kinnitasite meile, et teie lähikondlased väärivad samuti usaldust nagu teiegi,»
ütles Gaquier, «ja kui juti juba sellele kaldus, raske on mõista, miks te selle kontakti-
küsimuse lahendamisega nii kardetavalt viivitate? Kui teid sinnasõiduga seotud raskused
heidutavad, siis aitama me teid meeleldi. Te võite päris avalikult sinna sõita meia
diplomaatilise esindajana või ärimehena.»
«Kleebitud habeme ja vurrudega?» küsis Savinkov.) «Mind tunneb seal iga peni!»
«Ärge liialdage, monsieur Savinkov.»
«Tähendab, teie arust olen ma lihtsalt vilets argpüks?»
«Te oskate imehästi iseendaga polemiseerida,» tähendas Gaquier väsinult.
«Mis siis teie meelest sunnib mind Venemaal kontakti loomisega viivitama, nagu te
ütlete?»
«Ma ütlesin teile selge sõnaga: ma ei mõista seda. Te
406
tegite millegipärast ise argusest juttu, meilt aga nõuate geletust. Imelik. ..» Gaquier
heitis pilgu kabineti nurgas geisvale kappkellale. «Aga asugem asja juurde. .. Meil
otsustati, et teile ei tehta enam pangaülekandeid. Te saate oma summad sularahas, kord

274
kahe kuu jooksul. Nii on parem. Õigus? ...» Ja ta küsis vastust ootamata: «Mille üle te
minuga nõu tahtsite pidada?»
«Ma tahaksin poolakate vahetalitusest loobuda. Kuidas teie sellele vaatate?»
Gaquier vaikis üsna kaua, ta mõtiskles, heites aeg-ajalt gavinkovile uurivaid pilke.
«Minu arust ei maksa seda teha,» vastas ta.
«Aga miks? Lõppude lõpuks, miks te peaksite andmeid, mida te väärtuslikeks nimetate,
vahetalitajate kaudu saama?»
«Ei, ei, meid seob Poolaga traditsiooniline ja kindel sõprus. Luure Venemaal on meile
ainult üks — ehkki vajalik — tegevusharu, poolakatele aga on see eluküsimus. Ja üldse,
kas te seda soovite või ei soovi, kuid Poola konsulteerib meiega kõigis oma julgeoleku
küsimustes, ja meie omakorda kohustusime teda aitama. Kuidas me siis tohime poolakaid
nende hirmuäratava naabri kavatsuste väljaüürimise võimalustest ilma jätta? Ja lõpuks,
kuidas te saaksite oma mehi Poola suveräänsust rikkumata üle Poola piiri Venemaale
saata? Ei, ei, monsieur Savinkov, teie mõte on väär.»
«Nad kihutasid mu Keskkomitee Varssavist välja ja raskendasid kogu meie tegevust.»
Savinkov oli vihane — kes pagan käskis tal just seda elu enda poolt ammu kõr-
valeheidetud küsimust jälle puudutada!
«Te teate ju, venelased võtsid neil kõri pihku,» vaidles Gaquier kannatlikult vastu.
«Hea küll, ma mõtlen järele,» möönis Savinkov. «Ma olen päris kindel — te vajate
Poola vahetalitamist ainult selleks, et äparduste puhul süüd tema kaela ajada...» ütles ta
järsult.
«Vääritu jutt, härra Savinkov,» pillas Gaquier jahedalt ja vaatas jälle oma kappkella.
... Savinkov oli Gaquier' poolt lahkudes hirmus viletsas meeleolus. Näiliselt pidanuks
kohtumise tulemus teda rahustama — prantslased ei öelnud temast lahti. Kuid ta sai
valusasti tunda, kui õigusetu ta isegi mingisuguse Gaquier' ees oli. See oli ju alandus!
Savinkovi kõrvus kõlas
407
veel Gaquier' kahemõtteline märkus — tema ise olevat esimesena argusest juttu teinud.
Milline alatus!
Ta oli varemgi mõelnud oma õigusetust olukorrast, seefl mõte vaevas teda viimasel ajal
üha sagedamini. Iga kord trööstis ta end sellega, et kujutles, kuidas ta uue Venemaa
juhina oma memuaarides kõiksuguste Gaquier'dega, kes kunagi arvasid, et nad teda
kamandada tohivad, arved õiendab.
Ent praegu ei leidnud ta tulevase kättemaksu mõttest vähimatki lohutust, vastupidi, ta
häbenes iseendaga nii naiivset mängu mängida. Jah, ta ei saanud enam oma fantaasias
Venemaa tulevikuga mängida — tulevik oli liiga reaalseks saanud, ning see muutis kõik
teiseks. Nurjang Londonis ei häirinudki Savinkovi enam eriti, ta mõtles, et nii on koguni
parem: mida vähem tal tulevasel Venemaal kelle vastu tahes kohustusi on, seda parem.
Küllap nood inglased veel Venemaal tema juurde tulevad ja paluvad, et ta neile Vene
turgudel armulikult soodustusi annaks. Kuhu nad pääsevad!
«Pole viga, pole viga, nüüd pole enam kaua oodata,» mõtles ta. «Kui «LD» olemasolu
kinnitust leiab ja mul õnnestub temaga asjalikke sidemeid sõlmida, siis muutub kõik, kõik
teiseks — ma ei pruugi siis enam keda kuraditki karta, tühipaljast Gaquier'st rääkimata...»
— ja äkki jäi Savinkov tänaval keset suvist kirevat rahvasumma soolasambana seisma.
Teda rabas järsku erakordselt lihtne ja veenev mõterS miks ta küll «LD»-st rääkides
kogu aeg «kui», «kui», «kui» lisab? Miks ta kahtleb selles, mille reaalsus ammu onl

275
käegakatsutav? Kas ei hangi ta «LD» abiga luureandmeid, millele Gaquier täna nii kiitva
hinnangu andis? Tähendab, «LD»-ga ongi juba sidemed sõlmitud! Mis sunnib teda süsi
veel «kui» ütlema ja «LD»-d seebimulliks pidama?
Äkki tuli tal masendav mõte: Pavlovskit üksinda Moskvasse saates tegi ta kohutava
vea. Ta oleks pidanud Pavlovskiga kaasa sõitma. Võib ju välja nuputada topellkindla
konspiratsioonisüsteemi, mis ta Tšekaale tabamatuks teeb — ja nüüd oleks ta juba seal,
kus on kaalul kogul tema võitluse ja tema enda saatus.
Pavlovski kirjadest õhkus ehtsat võitlusindu. Ja Pavlovski haistab juba kaugelt
vähimatki ohtu. See peab külli midagi vägevat olema, mis teda nii lüüriliselt kirjutama
ajendab — ta tundvat end mädasoost tormitseva ookeani
408
avarustesse pääsenuna ... Savinkov seevastu rabeleb nagu ennegi siin soos ning
omandab pikapeale tolle ara ussi karakteri ja filosoofia, kellest Gorki oma «Laulus Jahi-
kullist» vestab. Pavlovski oma abimeestega aga võitleb juba Venemaal, ehkki nad
ligilähedaltki Venemaa mastaapides tegutsema ei küüni ning loomulikult palju vigu tee-
vad ...
Savinkov võis teab kui kaua niisuguseid mõtteid mõlgutada, kuid ta mõistis, et nende
muremõtete küüsist saab ta ainult ühtviisi välja rabelda: sõites Venemaale. Kas otsekohe?
Ei! Ta ootab siiski ära, kuni Pavlovski talle siia järele tuleb, ja nad sõidavad koos
Moskvasse. Säärastes asjades on ettevaatus peaaegu niisama tähtis kui vaprus.
Teinud suure ringi mööda linna, otsustas Savinkov koju minna; oma maja lähedal
kuulis ta, et kõnnitee ääres seisvast pikast mustast autost keegi teda hüüdis. Ta vaatas
ringi ja nägi mister Evansit, kelle näol oli nagu ikka ülbevõitu naeratus. Sellest päevast,
mil Reilly neid «Tro-caderos» tutvustas, oli Savinkov Evansit paar korda näinud ja
jõudnud veenduda, et see kääbuse kasvu ameeriklane pole sugugi rumal mees ja, mis
peaasi, tal on suured volitused.
Nende eelmisel kohtumisel oli Savinkov Evansile Nõukogude Venemaa sisepoliitilisest
olukorrast ülevaate andnud. Peaaegu kolm kuud oli ta selle ülevaate kallal vaeva näinud,
hommikust õhtuni Avalikus Raamatukogus istunud ja nõukogude ajalehtedest
väljakirjutusi teinud. Need väljavõtted moodustasid tubli poole kolmesajaleheküljeli-sest
aruandest. Muide, Savinkov ei vaevunud viitama allikatele, kust ta fakte oli võtnud.
«Tulge siia,» kutsus Evans heatujuliselt ja lükkas autoukse pärani lahti. «Jumalapärast,
andke andeks, et ma ei dekoreerinud meie kohtumist palmide ja lühtritega nagu
restoranis,— meil, ameeriklastel, teeb ärialase kohtumise kauniks tehingu suurus. He-he-
he!» Ta puudutas autojuhi õlga, tõstis kähku klaasi, mis neid juhist lahutas, ja auto
hakkas kohe sõitma.
«Washington tutvus teie ülevaatega. Täiesti usutav on seal vaid teie viha bolševike
vastu...» alustas ta kohe, pöörates näo Savinkovi poole, ja muutus korraga ülitõsiseks.
«Väljavõtted Nõukogude ajalehtedest on juba vähem-usutavad — kõik ajalehed
luiskavad, nii et suu suitseb, ja ka bolševike ajalehed pole erand. Ülevaate vaieldamatuks
409
vooruseks on tema stiil. Me andsime ta teie tuttavale mister Kerenskile lugeda. Muidugi
autorit nimetamata. Tema aga ütles kohe: «See on Savinkovi kirjutatud!» — ja keeldus
kategooriliselt edasi lugemast. Leebelt öeldes, te pole talle kuigi sümpaatne. Millega te ta
küll nii välja vihastasite?» Evans jätkas vastust ootamata: «Leiti, et ülevaade pole seda
hinda väärt, mis me teile maksime.»

276
 «Ma võin teile raha tagasi anda,» ütles Savinkov kõlatu häälega.
«Aga me ei nõua teilt seda, he-he-he!» Evans patsutas Savinkovile põlvele. «Meie,
ameeriklased, oleme sõnapidajad mehed! Kas meie läbirääkimistel oli ülevaate kvalitee-
dist juttu? Ei olnud — mis õigust on meil siis raha tagasi nõuda? Me teeme sellest vaid
järeldused, millest meil tulevikus kasu võib- olla, muud midagi. Tihtilugu, mister
Savinkov, on niisugune järeldus rahast rohkem väärt. Üks küsimus: miks te need andmed,
mis Poola ja Prantsusmaa teie käest viimasel ajal on saanud, ülevaatest välja jätsite? Jaa,
jaa, need andmed on ka meile kättesaadavaks muutunud. Tõsi küll, veel mitte kõik. Miks
te nad oma ülevaatest välja jätsite?»
Savinkov vaikis.
«Hea küll. Olgu sellega kuidas on,» jätkas Evans. «Ma teen ettepaneku: tooge kõik
andmed, mida Poola ja Prantsusmaa teie käest praegu saavad, meile. Ainult meile. Mis?»
Savinkov vaikis.
«Ma mõistan, see on väga keeruline küsimus. Väga,» jätkas Evans. «Poolakad aitavad
teie mehi üle piiri toimetada. Prantslased on teie vaata et kõige kannatlikumad
kreeditorid. Aga see probleem on siiski lahendatav. Muidugi meie abiga. Mis
poolakatesse puutub, siis siin on asi lihtne — nende majanduslik olukord on sant ja nad
paluvad meie käest laenu. Me annamegi, kuid eritingimusel, mis kantakse salaprotokolli
— nad aitavad teid ka edaspidi, kuid ettevõtte peremehed oleme juba meie. Mõistate?»
Savinkov noogutas. See mõte koguni meeldis talle, kuid ta ei tahtnud vaid selleks
poolakate eestkostest vabaneda, et ameeriklaste käes mängukanniks saada.
«Jah, aga Prantsusmaaga on hoopis keerulisem lugu,» jätkas väike mister.
«Prantsusmaa pole Poola. Ah, kui hõlbus see kõik oleks, kui te oma keskusega Venemaal
410
asuksite! Te saadaksite kõik andmed otse meile, ja asi jutis. Teie aga saaksite kogu selle
raha endale, mida me nüüd teie andmete kolmanda koopia eest Poolale oleme sunnitud
maksma. Muide, ega te ei tea, kui palju poolakad prantslaste käest teise koopia eest
saavad?»
«Neil on traditsioonilised sõprussidemed.»
«Ah, jätke, palun!» krimpsutas Evans nägu. «Kui te ei tea, siis öelge otsekoheselt — ei
tea. Sõprus! He-he-he! Koostöö! Noh, kuidas siis jääb, kas te ei kavatse oma staapi
Moskvasse üle viia ja ainuüksi meiega asju ajama hakata?»
«Ma ei mõista,» muigas Savinkov. «Kas te kavatsete Nõukogude Liitu tunnustada?»
«See pole teie mure, mister Savinkov. Aga ma võin öelda: Ameerikas on Nõukogude
Liidu tunnustamise ideel rohkem vaenlasi kui Venemaal. Meil on üks hea vanasõna:
mängu lõpparve tehakse koidikul. Oo!» Kääbus tõstis nimetissõrme ja kordas oma
küsimust: «Niisiis, kas te kavatsete Venemaale sõita?»
Savinkov mõistis, et ta ei küsinud seda lihtsalt uudishimu pärast ning tema vastusest
sõltub väga palju.
«Ma ihkan kõigest hingest Venemaale,» ütles ta.
«Oo!» hüüdis Evans. «Räägitakse, et põrgutee on heade kavatsustega sillutatud.»
«Venemaale tagasipöördumine on mulle niisama paratamatu nagu seegi, et pärast ööd
koidab uus päev,» põikles Savinkov jälle vastamisest kõrvale. Evans nägi, et tal pole täna
otsest vastust loota, ega pärinud enam, ehkki just see oligi tänase kohtumise peaeesmärk.
Ta laskis klaasi alla ja ütles autojuhile: «Sõitke Lübecki tänavale tagasi.» Savinkovi ukse
ees ütles Evans:

277
 «Kui te oma liikumist ja selle eesmärke Venemaal tõsiselt võtate, siis mõelge minu
ettepaneku üle järele — te peate sinna sõitma, sest seal, ainult seal tehakse ajalugu.»
«Teil on õigus...»
«Nägemiseni, mister Savinkov. Võib-olla — nägemiseni Moskvas? Ah? ...»
Savinkov surus vaikides tema väikest kõva kätt ja väljus autost...
Ta mõtles päeva läbi sellele jutuajamisele. Ameerika kujuneb muidugi tulevase
Venemaa kõige vägevamaks ja paljutõotavamaks partneriks, kindlasti tuleks Venemaa
kogu edaspidise majanduselu plaanid rikka ja võimsa Ameerika abile rajada. Huvitav,
miks Evans kunagi tema
411
poliitilise programmi vastu huvi ei tunne? Kas mitte sellepärast, et Ameerika on
harjunud programme ise dikteerima?
«Seekord ei lähe see tal läbi!» ütles Savinkov endale; ta ise uskus ka oma
kindlameelsusse ja äraostmatusse.

KOLMEKÜMNE NELJANDA PEATÜKI LISA

B. V. Savinkovi kirjast Prahasse oma õele V. V. Savinkova-Mjahkovale.
«... ma määran su õigluseministriks. Venemaa vajab säära ministeeriumi rohkem kui
haridusministeeriumi. Sinu kabineti seinale riputame kaks portreed — meie ema ja Vanja
Kaljajevi. Muide, sa teed mulle tema pärast ilmaaegu etteheiteid. Ma olen üldse tähele
pannud, et tihtipeale ei mõisteta mu raamatuid hoopiski mitte nii, nagu ma tahaksin.
Koguni Serge(!) Pavlovski (!!!) luges (!!!!) hiljaaegu mu «Musta hobust» ja esitas mulle
oma pretensioonid. Te mõistate justkui kokkulepitult mu raamatuid valesti! Eks mina tea
kõige paremini, milline mu noor ja püha sõber Vanja Kaljajev lõppkokkuvõttes oli? ...
Ent see kõik — niihästi Flegonti surm kui ka Serge'i nurinad ja Sinu etteheited — on
anekdootiliselt tühine sellega võrreldes, mida saatus meile praegu tõotab. Tõsijutt, minu
naljal Sind ootavast ministriportfellist on praegu rohkem reaalset alust kui kõikide
Euroopa ajalehtede tänastel juhtkirjadel kokku. Sa mõistad ju, millest ma räägin?
Ja siis teen ma paar sümboolset žesti — noh, esiteks see õigluse-ministeerium. Teiseks
— mälestussammas Vanja Kaljajevile ja teistele, kes oma sõgeda terrori pärast hukati.
Ma püstitan neile Veera, Piiteris säärase mälestussamba, et seda Soomestki näha on; kogu
maailmast tullakse seda vaatama ja selle jalamil mõtisklema.
Ent see kõik tuleb homme, homme. Täna pean ma ilmtingimata meelerahu säilitama,
mu mõtted ja tunded peavad kained olema .. .-

KOLMEKÜMNE VIIES PEATÜKK

Fomitšov jättis Mineralnõje Vodõ organisatsiooni revidee rimata. Ta oli järeldusele
jõudnud, et revideerimisest poi midagi tolku — mistarvis uurida, kas selle või teise orga
nisatsiooni aruanded vastavad tõele, kui on küsitav, ka nende olemasolul teistest
Nõukogude-vastastest jõududes lahus üldse mõtet on. Mida võib Borisjuki organisatsioon
saavutada, kui Sultan-Girei tugev Nõukogude-vastane organisatsioon tegutseb temaga
paralleelselt, kuid omaette? Sultan-Girei julgete ja arukate aktsioonide taustal
412

278
 näitas Pavlovskiga juhtunud kohutav ja narr lugu erilise selgusega, kui armetud
amatöörid olid savinkovlased, — nad tegutsesid omapead, neil polnud siin tarku, autori-
teetseid juhte. See oligi peamine järeldus, mille Fomitšov kavatses Pariisis teatavaks teha.
Fomitšov ja Borisjuk istusid Mineralnõje Vodõ vaksali ees puiesteel. Nad vaikisid.
Fomitšovil oli palav, ta kandis sinist villast ülikonda ja selle all tihedat satiinsärki. Palitu
oli ta seljast ära võtnud ja pingileenile visanud, aga ta kartis vargaid ja surus selja vastu
palitut, nii hakkas tal veelgi kuumem.
Päike oli nüüdsama seniiti tõusnud ja kõrvetas tulipalavalt. Kauguses sinendavate
mägede kohal lasusid tinahallid pilved, nõrgad tuulepuhangud tõotasid petlikult mägedest
jahedust tuua. Suvitajad tegid ennelõunast jalutuskäiku, ja nähtavasti läks nende marsruut
vaksalist läbi — nad käisid siin päevast rongi teele saatmas. Fomitšovist ja Borisjukist
möödusid valges kleidis daamid, kirev päevavari käes, ning mehed, kes kandsid kerget
toorsiidist ülikonda. Borisjuk oli samuti suvitaja moodi riides ega äratanud nende
tähelepanu, Fomitšovile aga heideti imesta-vaid ja tögavaid pilke. Ta märkas seda ja sai
veel kurjemaks.
Aeg-ajalt tõid voorimehed mõne seltskonna vaksali juurde, siis varjasid puiestee kohale
kerkinud tolmupilved niihästi kauged mäed kui ka siinsamas asuva vaksalihoone.
Tšekist Sosnovski, kes mängis Borisjuki rolli, jälgis Fomitšovi tähelepanelikult — ta
nägi ja mõistis teise hingeseisundit, kuid oli ikkagi tarvis teda kõnelema panna.
«Ma seadsin teile kõik andmed meie organisatsiooni kohta valmis,» ütles Borisjuk.
«Andke siia,» kostis Fomitšov ükskõikselt ning pistis saadud paberid, ilma et ta neile
ainustki pilku oleks heitnud, kuuetaskusse.
Nad vaikisid jälle kaua.
«Ma arvasin, et jutud Sultan-Gireist on fantaasia vili,» lausus Fomitšov. «Aga tuleb
välja, et ta elab siin tõepoolest nii, nagu tsaari asevalitsejad vanasti elasid.»
«Nad oskavad kõigele lisaks ka muljet jätta,» ohkas Borisjuk nördinult.
«Kas nad on tegelikult nõrgemad?» pööras Fomitšov pilgu tema poole.
«Siin tuleb veel mitmeid lisategureid arvesse võtta.
413
Ennekõike seda, et bolševikud haldavad seda Kaukaasi piirkonda minimaalsete
jõududega,» vastas Borisjuk, en Fomitšovile lähemale kallutades. «Näiteks siinses
Tšekaas on kõigest viis meest. Kuurordid bolševikke ei huvita. Ega need naftamaardlad
ole. Sultan-Girei kasutab seda osavasti ära. Aga muide, eks temagi mõtle naftale. Hiljuti
'saatis ta oma usaldusmehe nafta asjus Inglismaale.» «Kas te olete selles päris kindel?»
«Mees, kes sinna saadeti, on mu hea tuttav, ta rääkis mulle oma sõidu eesmärgist. Ta
kooskõlastab Inglisma naftakontsessiooni tingimused.»
Jälle vaikiti kaua aega. Fomitšov mõtles: «Ena, kuid härrad Sultan-Gireid meist ette
trügivad ...»
Rong sõitis puhvrite loginal perrooni ette ja peatus Vaksalis löödi kella.
«Läki?» tõstis Fomitšov pea.
«Te istute viimasel minutil rongile. Meil on veel veerand tundi aega.»
«Aga kas teie olete kunagi naftaprobleemist juttu teinud?» küsis Fomitšov äkki.
Borisjuk vaatas talle üllatunult otsa:
«Kellega? Oma naisega või? Teie olete ju Inglismaal ja teistele naftatarbijatele ligemal.
Kas teie olete naftal mõelnud?»
Fomitšov ei vastanud.

279
 «Teie erivolinik Pavlovski tuleb siia röövlitööd tegema, selle asemel et midagi
mõistlikku ette võtta,» jätkas Borisjuk pahaselt. «Kas Savinkov tõesti ei tea seda?»
«Ma ütlen talle,» vastas Fomitšov viimaks. «Savinkov usaldab tõepoolest Pavlovskit,
kuid tema mineviku pärast.»
«Ma olen kuulnud, et ta olevat ennegi bandiit olnud.» Borisjuk ohkas raskelt ja sülitas
oma jalge ette. «Teine kord tuleb tahtmine saata kõik kus kurat ja minna viina
marjaistandikku öövahiks.»
«Parem juba kloostrisse minna,» naeris Fomitšov võlt-" silt ning lisas veiderdades:
«Ah jaa, bolševikud pani ju kloostrid kinni!»
«Ei, tõepoolest,» jätkas Borisjuk sünktõsiselt. «Mul on niisugune mulje, et meie siin
näeme ja mõistame, mis suuna ajalugu on võtnud, teie seal välismaal aga ei näe seda.
Ärge arvake, et siin pole kedagi peale meie ja Sultan-Girei. Mis siis viga oleks! Kuid siin
tegutseb veel
414
Kubani Kasakaohvitseride Liit — muide, ka nemad kavatsevad mingi kindrali
välismaale saata. Ja Rostovis olevat üks väga võimas haritlasorganisatsioon, vististi «LD»
... Kas te tõesti usute, et välisriikides on puha lollid koos?»
«Nonoh... keda te selle all mõtlete?» küsis Fomitšov ähvardavalt.
«Keda?» hüüatas Borisjuk pahaselt. «Inglise, Prantsuse ja Saksa valitsust, keda's muud!
Te arvate vist, et nad ei saa aru: kümme hobust kümne vankri ees — see on harilik
voorimeeste seisuplats, aga kui kümme hobust on paarikaupa kuldse tõlla ette
rakendatud, siis istub seal tõllas tsaar!»
«Tasa! Kas te olete arust ära — karjute üle kogu vaksali ... Ma olen teiega päri — meie
jõud on killustatud, on karta koguni konkurentsi.»
«Kuhu seegi jääb!» jätkas Borisjuk juba rahulikumalt. «Eks igal organisatsioonil ole
Venemaa jaoks oma valitsus valmis. Kui asi niiviisi edasi läheb, siis hakkame me varsti
Tšekaasse üksteise peale kaebusi kirjutama.»
«Teil on õigus . .. teil on õigus ...» kordas Fomitšov hajameelselt, taskurätikuga higist
nägu pühkides. «Sa kurat, kui palav...»

Rong sõitis Moskvasse peaaegu kolm ööpäeva, ja Fomit-šovil oli aega kõige üle
ülihoolikalt järele mõelda. Ta jõudis kindlale otsusele — ta teeb kõik, mis tema võimuses
on, et veenda Savinkovi «LD»-ga ühinema, isegi kui selleks tuleks mingeid järeleandmisi
teha. Ta ütleb juhile, et bolševismivastased jõud on Venemaal äärmiselt killustatud ja
võivad üksteisega konkureerides iga silmapilk isekeskis sõdima hakata. Savinkov peab
sellest aru saama! ... Ent see neetud Pavlovski-lugu võib kõik nurja ajada. Fomitšov
vihkas Pavlovskit kõigest hingest, ta soovis, et Pavlovski sureks, sest tema arust oleks see
situatsiooni tunduvalt lihtsustanud. Pavlovski oli ammust aega Fomit-šovi jõuetu
kadeduse objekt — ta kuulus juhi lähikonda, elas ahvatlevas Pariisis hõlbuelu, tal oli raha
ja muud. Pavlovskil polnud aga sellele kõigele vähimatki õigust, sest nende liikumine ei
võlgnenud oma olemasolu eest tänu mitte Pavlovskitele, vaid temasugustele silmapaist-
matutele reavõitlejatele .. . Hirmus paradoks: Pavlovski — juhi lähim sõber — on pajats,
komejant! Juht saadab ta
415
oma erivolinikuna Venemaale, tema aga läheb postivagunist raha röövima, märkamata,
et organisatsioon on hukatuse äärel.

280
 Juht peab mõistma, millist tühisust ta on usaldanud ja 1 kellele tal siitpeale tuleb
toetuda, kui ta Venemaal edu tahab saavutada. Ent ega ta enne asjast aru saa, kui taj kord
ise Venemaale kolib. Ta peab seda viivitamatult 1 tegema; juba ainuüksi tema
kohaleilmumine tiivustab! kõiki tema pooldajaid ning tagab uute jõudude suure juur-1
devoolu. Ühelgi organisatsioonil pole niisugust juhti, nagu ] Savinkov. Tema siiasõit
paneb ka «LD» juhtkonnale aru j pähe, nad nõustuvad siis ilma igasuguste reservatsiooni-
1 deta liitumisega, see aga saab kõikide antibolševistlike I jõudude ühtekoondumise
alguseks.

Fomitšovi saabumispäeva hommikul kutsus ArtuzoVjB kõik operatsioonist osavõtjad

kokku.
«Seltsimehed, kätte on jõudmas väga vastutusrikas 1 moment,» alustas ta vaikselt,
niipea kui kõik istet olid võtnud. «Operatsiooni käesoleva episoodi teeb keeruliseks
põhiliselt see, et siin mängib olulist osa puhtpsühholoogiline faktor. Meie tähelepanu
keskpunktis on praegu Fomitšov. Eesmärk: teha temast operatsiooni lõppetapil meie
aktiivseim abiline. Lõunas etendunud etapp lavastati õigesti. Fomitšov jõudis kindlasti
järeldusele, et asja saab parandada üksnes Savinkovi siiasõit. Ka kõikide
kontrrevolutsiooniliste jõudude ühendamise probleemi saab ainult Savinkovi abiga
lahendada. Ma olen kindel, et Fomitšov püüab nüüd võimalikult ruttu Pariisi sõita, aga
meie peame teda veel natuke aega kinni. Sešenja hakkab talle kõvasti peale käima, et ta
oma sõidust aru annaks. Fomitšov on sunnitud ettekande valmis kirjutama, järgneb
kohtumine haavatud Pavlovskiga. Ta ei tohi Pavlovskit nägemata Savinkovi ette astuda
— ta ju mõistab: pole sugugi kindel, et Savinkov Pavlovski haavatasaamist nii hõlpsasti
uskuma jääb. Edasi: meie ülesandeks on teda närvil ajada — talle teatatakse juba täna, et
«LD» esindaja Muhhin sõidab ülehomme Pariisi; eldeelased lükkasid teda reisilt tagasi
oodates seda sõitu küll nii kaua edasi, kui vähegi võimalik oli, nüüd aga on neil sellega
tuli taga. Ta näeb, et tal ilmselt ei lähe korda Muhhiniga kaasa sõita, ja hakkab
närveerima. Me keerame tal närvi
416
päris krussi, lõpuks aga lükkame Muhhini ärasõidu vastutulelikult paari päeva võrra
edasi, et Fomitšov ikkagi kaasa saaks sõita. Nüüd püüab ta enne Muhhinit Savinkovi
juurde jõuda, et juhti liidu olukorrast Venemaal õigeaegselt informeerida ... Niisugune
näib mulle Fomitšovi käitumisliin...» lõpetas Artuzov ja küsis Piljari käest: «Kas
Pavlovskiga on kõik korras?»
«Mitte päriselt, Artur Hristianovitš, tal on märgata depressiooni.»
«See on kardetav..,.» sõnas Artuzov mõtlikult. «Tal on eelseisvas episoodis väga
vastutusrikas roll täita, tema laitmatust mängust oleneb sõna tõsises mõttes kogu lavas-
tuse kordaminek. Meil on tarvis, et ta kohtuks Fomitšo-viga ja kirjutaks Savinkovile
kirja. Teate mis, tooge ta kohe pärast nõupidamist minu juurde, ma tahan teda näha...»
Artuzov helistas Dzeržinskile: «Feliks Edmun-dovitš, kõik läheb plaani kohaselt, aga
Pavlovskiga on midagi lahti, tal on depressioon. Ma vaatan ise, mis tal viga on.»
«Ma tulen ka teie juurde,» kuulis Artuzov Dzeržinski väsinud häält.
Pavlovski oli viimastel päevadel tõesti silmanähtavalt muutunud. Ta täitis küll nagu
ennegi vastu vaidlemata kõik Piljari käsud, kuid tegi seda loiult, vastu tahtmist, ja kogu
tema käitumises tuli üha selgemini ilmsiks metsik
tigedus.

281
 Pavlovski mõistis nüüd, et tšekistid tahavad Savinkovi elusast peast kinni võtta. Nüüd
oli tema viimane lootus — sangarina, juhi elupäästjana Läände tagasi pöörduda — luhta
läinud. Jah, ta aitas tšekiste, kuid ainult selleks, et põgenemiseks aega võita ning juhti
hoiatada: teid veetakse ninapidi. Kuid nüüd võib juhtuda, et Savinkov tema, Pavlovski
abiga siiasamasse vanglasse satub ja kunagi temaga vastastatakse. Ei! Parem surra.
Savinkoviga Tšekaa uurija Piljari kabinetis rääkida, tema metalset pilku näha — see käis
Pavlovskil üle jõu.

Viimastel päevadel ja öödel painasid need mõtted Pavlovskit vahetpidamatult. Ta uinus

vaid hetkeks, ja niipea kui ta tukastas, ilmus Savinkov tema ette. Juht vaatas Pavlovskile
etteheitvalt ja põlglikult otsa ning küsis: «Müüsid mu maha, et oma nahka päästa? ,..» —
«Ei müü-
417
nud veel! Ei müünud!» karjus Pavlovski meeleheitlikult ja ärkas üles üleni higisena ...
Pavlovski mõistis, et ta ei talu kaua säärast närvipinget, ning püüdis end uskuma panna,
et keegi ei kavatse Savin-kovi Venemaale meelitada. Ta rahustas end: see poleks ju üldse
võimalik, sest juht näeb tšekistide plaanid otsekohe läbi. Ning samas mõtles ta
palavikuliselt pagemisele .., kogu aeg .. . iga minut...
Keskpäeval kutsuti Pavlovski uurija juurde. Harilikult saatis vanglakorruse
valvekomandant ise vahialust trepikoja ukseni, kus vastav vahisõdur ta oma hoolde võt-
tis. Komandant laskis Pavlovski kongist välja ning hakkas ust lukustama. Pavlovski ootas
komandanti, käed seljal, nagu kord nõuab, ja jälgis masinlikult, kuidas too võtit;
lukuaugus keeras. Äkki peatus tema pilk nagaanikabuuril, mis rippus komandandi vööl.
Kabuurinööp oli lahti, nahk-, lapatsi alt paistis revolvri tume tärgitud käepide. Pavlovski
ei jaksanud pilku revolvripära küljest lahti rebida, ta elas nende sekundite jooksul läbi
midagi niisugust, nagu elatakse läbi lapsepõlves, unes kuristikku kukkudes. Tal hakkas
pea pööritama, ta neelas suhu kogunenud sülge ja seadis end juba hüppevalmis, ent juba
ajas valvekomandant end sirgu ning ütles vaikselt, argipäevasel toonil:
«Läki...»
Pavlovski hakkas valjusti tümpsides ees minema. Varsti märkas ta, et teda ei viidud
Piljari kabinetti, kus ta oli harjunud käima, vaid kuhugi kaugemale, koridori lõppu,i kus
paiknesid kõrgemate ülemuste kabinetid.
«Teil on vist meie vastu pretensioone, et me juurdluse nii pikale venitame,» ütles
Artuzov vaikselt, kui Pavlovski istus toolile, mis teda keset kabinetti ootas.
«Oh ei, mis pretensioone mul saab olla...» vastas Pavlovski läbi hammaste.
«Aga nüüd ei anna me enam pretensioonideks põhjust — juurdlus hakkab lõpule
jõudma,» lausus Artuzov hooletult ning nentis, et see teade ei erutanud Pavlovskit
sugugi^ ehkki ta teadis, mida see talle tähendab
Tegelikult sai Pavlovski kõigest väga hästi aru. Iga kord, kui teda ülekuulamisele viidi,
mõistis ta, et pole kindelj kas teda tuuaksegi enam kongi tagasi, ent ta uskus siiski pimesi,
et tema surmatund on alles õige kaugel.
«Nn et teil pole kogu selle aja jooksul meie vastu mingeid pretensioone tekkinud?»
imestas Artuzov ning ütles:
418
«Mul jääb mulje, et meil pole siin türm, vaid kuurort, ja mõnele koguni meeldib, kui ta
saab kauemaks siia

282
 jääda.»
«Ka türmis võib elada, kui vaid ellu jäetakse,» kostis Pavlovski mornilt, Artuzovi
leebete sametiste silmade pilku püüdes ja vastust oodates.
Ent samas avanes uks ja Dzeržinski astus kergel sammul kabinetti. Pavlovski tundis ta
kohe ära, ta oli välismaa ajalehtedes tihti Dzeržinski karikatuure näinud.
«Noh, millest teil siin jutt on?» küsis Dzeržinski, Artuzovi kõrval istet võttes.
«Ma küsisin, kas meie vastu pretensioone on. Ei ole. Pavlovski ütles, et ka türmis võib
elada, kui vaid ellu jäetakse.»
«Jah, õigus,» kostis Dzeržinski surmtõsiselt, siludes pal-janevat pealage. «Aga ma ei
usu, et tal pretensioone ei ole, Pavlovskil on kindlasti meie vastu pretensioone! On küll!
Ja väga tõsiseid. Kas või sellepärast, et me temalt vabaduse võtsime...» Dzeržinski rääkis
Artuzoviga, nagu poleks Pavlovski ise teda põrmugi huvitanud. Tegelikult aga nägi
Dzeržinski savinkovlast väga hästi. «Niisiis, esiteks — vabadusekaotus. See ei meeldi
kellelegi,» lausus Dzeržinski Artuzovile ning pöördus järsku Pavlovski poole: «Te
loodate ju põgeneda? Jah?»
Kogu Dzeržinski olekus, tema ründehimuliselt ettepoole kallutatud kehas ja tabamatus
muiges oli midagi niisugust, mis ei lasknud Pavlovskil sellele küsimusele eitavalt vastata.
Ta jäi vastuse võlgu.
«Ma hindan tõearmastust,» ütles Dzeržinski, ajas end sirgu ja kohendas vormipluusi.
«Olen kuulnud, et te olete vapper mees. Aga ma tean, mida te kõige rohkem kardate. Ei,
ei, mitte surma. Boriss Viktorovitšiga kokkusaamist. Õigus?»
Pavlovski jäi jälle vastuse võlgu.
«Ma mõistan teid, Pavlovski,» jätkas Dzeržinski. «Olen juba üht säärast draamat
näinud. Kaks poliitvangi said asumisel kokku, üks neist oli oma naha päästmiseks teise
üles andnud, politsei aga ei heitnud kummalegi armu, nad saadeti samasse paika
asumisele. Reedetu ei häbistanud, ei hurjutanud reeturit, vaid ainult küsis temaga
kohtudes iga kord, kuidas ta ennast tunneb. Ja teate, reetur poos enda varsti üles...»
Artuzov kuulas Dzeržinskit, mõistmata, miks ta seda
419
kõike Pavlovskile räägib. Pavlovski oli niigi juba säärases seisundis, et operatsiooni
ähvardas nurjumisoht.
«Aga teie ja Savinkovi vahekord — see on hoopis ise-1 asi,» jätkas Dzeržinski. «Teil
pole põhjust temaga kokkusaamist karta. Te pole teineteisele midagi võlgu. Mõelge j
vaid, millisesse räpasesse avantüüri Savinkov teid kaasa tõmbas!»
«Ma ei teeninud Savinkovi, vaid tema ideed,» ütles Pavlovski kõlatu häälega.
«Mis ideed?» hüüdis Dzeržinski elavalt. «Heldus! Kord tulistab ta tsaari aukandjaid.
Kord pooldab nõukogusid ilma bolševiketa! Kord võitleb mingisuguse talumeeste?
parlamendi eest! Siis jälle tahab kõva käe hirmuvalitsusel Idee viib rahvahulgad
vabadusvõitlusse. Või orjastab neid.i Savinkovi ideedel pole vene rahvaga midagi ühist.
Just] sellepärast ongi teie üritus hukkumisele määratud, teiei istute siin türmis, Savinkov
tegutseb veel, sest Euroopa ja Ameerika kapitalistid toetavad teda. Aga tema laul on ka
lauldud, uskuge mind.»
Pavlovski kuulas oma kõige vihatuma vaenlase juttu ja talle meenus erakordse
selgusega, kuidas Savinkov kord avameelsushoos talle oli öelnud: «Me kõik oleme
hukkumisele määratud, aga me peame lavalt lahkudes vähemalt ukse enda järel nii valju
mürtsuga kinni lööma, et see ajalukku läheks...» — «Miks pean ma koos Savinkoviga

283
lavalt lahkuma?» mõtles Pavlovski palavikuliselt. «Mindi on lahingus tuhat korda
surmaoht ähvardanud, ja ega; saatus mind ometi selleks tuhandest surmast säästnud, et
mind nüüd neetud Lubjankal seina äärde seada?...»; Apia, kirgliku elujanu ajel küsis
Pavlovski, Dzeržinskile1 silma vaadates:
«Kas ma võin loota, et mind jäetakse ellu?»
«Võite küll,» vastas Dzeržinski ning lisas pärast üüri-t kest pausi: «Keegi ei saa
inimeselt lootust ära võtta. Aga; kui te küsite minu käest, kas teil on selleks reaalseid^
šansse, siis vastan ma otsekoheselt: ei, ei ole. Kuid teiej õnneks ei otsusta mitte mina,
keda surma mõista ja kellele armu anda, seda teeb meil kohus, kõrvalekaldumatult sea-
dusi järgides; mina võin teile vaid üht garanteerida — meie kohus arutab teie kuritöid
absoluutselt objektiivselt. Absoluutselt!»
«Kas minu abi siis midagi ei loe...» küsis Pavlovski vaevaltkuuldavalt.
420
Dzeržinski vangutas etteheitvalt pead:
«Pole sünnis, polkovnik Pavlovski, spekulatiivselt ja väiklaselt tingida: mina — teile,
teie — mulle. Te olete rahvavastaseid kuritegusid toime pannud ja rahvas mõistab teie üle
ka kohut. Aga ma pean ütlema, et meie kohus arutab iga kuritegu objektiivselt, ta võtab
arvesse ka süüaluse siirast kahetsust ja tema valmisolekut oma süü lunastamiseks mis
tahes kasuliku tööga rahva hüvanguks.»
«Jaa, jaa, mis tahes tööga! Just! Mis tahes tööga!» hüüatas Pavlovski ja tema silmad
lõid särama.
Dzeržinski tõusis.
«Ma palun teid väga: tehke praegu kohusetruult, mida me teil teha palume. Kas me
võime teie peale loota?» küsis ta.
Pavlovski tõstis pea.
«Jah,» ütles ta katkeva, tuhmi häälega.
«Viige ta ära,» andis Dzeržinski vahisõdurile käsu. Kui uks kurjategija järel sulgus,
pöördus Feliks Edmundovitš Artuzovi poole:
«Miks ma temaga niiviisi rääkisin? Jah? Sellepärast, et kahjuks on tarvis teda kaasa
mängima panna, kuid tema endaga ei tohi mängida. Tema käed on küünarnukist saadik
meie inimeste verega koos, ja ta ei tohi hetkekski unustada, et selle vere valamise eest
ootab teda vältimatu karistus! Vältimatu! Ainult nii võibki temaga asju ajada:
otsekoheselt, sirgjooneliselt, udutamata ja kavaldamata, ilusaid lubadusi andmata. Olge
mureta, Artur Hristiano-vitš, ta täidab kõik meie käsud! Ta ihkab väga elada! Ta loodab
ellu jääda!... Jõletis ...»
Dzeržinski jäi vait. Huuled kriipsuks kokku pigistatud, hingas ta raskelt, peene
kaunikujulise nina sõõrmed puhevil. Tema põsed värvusid roosaks. Artuzov polnud teda
ammu nii vihasena näinud.
«Palun saatke seltsimees Piljar minu juurde,» ütles Dzeržinski jahedalt ning sammus
Artuzovile otsa vaatamata, nagu oleks ta oma vihahoogu häbenenud, ukse poole.
421

KOLMEKÜMNE VIIENDA PEATÜKI LISA

Teade, mille I. I. Sosnovski Mineralnõje Vodõst Moskvass A. H. Artuzovile saatis
... Mulle tundub, et Fomitšov sõitis Moskvasse just nimelt sell hingeseisundis, mida
operatsiooni jätkamiseks on tarvis. Ma vee sin viimased tunnid enne tema ärasõitu tema

284
seltsis. Tema mõtt ja tunded on sassis. «Sultan-Girei» lausa masendas teda. Ta vii oma
liidrile äreva uudise, et Sultan müüb inglastele naftat. Orr> liidu organisatsioonidesse
suhtub ta arvatavasti väga kriitilisel Ent kas ta ütleb seda liidrile? Kas Fomitšovil jätkub
printsipiaal sust ja vaprust seda ja Pavlovski lugu liidrile rääkida? Pole min git alust
arvata, et ta ei jäänud haavatasaamist uskuma, liiati o ta kriitikaga, mida Sultan ja tema
mehed Pavlovski kohta tegi täielikult päri. Ma nimetasin temaga juttu ajades Pavlovskit
bar. diidiks, ja ta ei reageerinud sellele üldse, pidas säärast hinnangu ärateenituks ning
lubas liidrile sedasama öelda.
Kuid ma arvan siiski, et ta peab tingimata haavatud Pavlovski nägema, kui raske seda
ka ei oleks korraldada. Seda on tarvis k või kontrollimiseks, kas ta ei hakka Pavlovski ees
jälle harjumus pärast hirmu tundma.
Fomitšovi reisi lõpptulemus vastab meie operatsiooniplaanile: hakkab kindlasti oma
liidrile peale käima, et too kõige kiire korras Venemaale tagasi pöörduks. Liiati on kõik,
mida ta siin läb elas, teda selleks loogiliselt ette valmistanud.
Ma asun homme Moskva poole teele. Sultan palub puhkust, t sai kõvasti vatti, ja ma
toetan tema palvet..,

KOLMEKÜMNE KUUES PEATÜKK

Sešenja oli nii rusutud, nii tujust ära, et ta Kurski vaksa lis Fomitšoviga kohtudes ei
teretanudki teda. Sõna lausu mata hakkasid nad päevitunud suvitajate ja nende kah
vatunäoliste Moskva sugulaste kärarikkas summas kõrvu edasi minema.
«Ta tahab ainult sind näha,» ütles Sešenja, kui nad juba üle väljaku olid läinud.
«Kuidas tema seisund on?»
«Arstid ütlevad, et vilets. Kaks haava. Üks reies, kubeme lähedal, teine rinnas — kops
on läbi lastud. Kogu aeg on kõrge palavik. On karta gangreeni.»
«Kus ta on?»
«Siinsamas lähedal, Zemljanoi Vali tänavas, ühe meile ustava kirurgiaprofessori pool.
Me läheme kohe sinna...»
Professor Katulski oli tollal üpris populaarne, laialdase praksisega kirurg. Ta oli Piljari
vana tuttav, ja Piljar
422

naljatas, et professorist võiks bolševik saada, kui ta ei ihkaks kodanlase kombel

suurejooneliselt elada. Sel naljal ei puudunud tõepõhi — Katulski armastas elumõnusid.
Tal oli kuuetoaline luksuskorter, olid teenijad, õhtuti käis ta restoranis või kaarte
mängimas, kurameeris kaunite naistega, sõitis ainult voorimehe või taksoga. Ent sellest
kõigest hoolimata oli ta omamoodi aus mees ja koguni pooldas bolševike ideid. Ta ütles
naerdes: «Ega see minu süü ole, kui rasvunud ärimehed mulle ränka raha maksavad, et
teada saada: neil on parandamatu maksatsirroosi mis aga bolševikesse ja nende ideedesse
puutub, siis olen ma kindel, et ka neil tuleb kunagi tahtmine kõigile ilusat elu
võimaldada...»
Kui Piljar Pavlovski asjus professori poole eriskummalise palvega pöördus, nõustus too
ülearuseid küsimusi esitamata. Ta mõtles ebahaavatu jaoks väga usutava haigusloo välja,
paigutas Pavlovski oma kodusesse arstikabi-netti ja õpetas teda oma haiguse kulgu

285
kirjeldama, haavatasaamise silmapilgust saadik. Professor ei küsinud oma veidra
patsiendi nime ega tahtnud teada, mis mõte on kogu sel «maskeraadil», nagu ta seda
nimetas.
Pavlovski toodi siia kaks päeva tagasi, ja kogu selle aja oli Piljar tema juures.
Pavlovskit tuli ette valmistada, tarvis oli operatsiooniplaanile vastavalt järele kaaluda,
mida ta Fomitšovile ütleb ning oma rajatagustele võitlus-kaaslastele ja Savinkovile
endale kirjutab.
Piljarit tegi rahutuks, et Pavlovski täitis kuulekalt ja täiesti vastuvaidlematult kõik
käsud.
Oht, et ta kõik Fomitšovile ära räägib, oli minimaalne, sest Pavlovskile öeldi, et
Fomitšovi ei lasta enam raja taha, ta arreteeritakse.
«Nii et ka tema lõbusõidud on läbi,» muigas Pavlovski mornilt ja küsis äkki: «Kas ma
tohin talle öelda, mida ma temast arvan?»
«Mitte mingil juhul,» vastas Piljar. «Teie silmis on ta Savinkovi volinik, kes teie kirju
välismaale viib ja keda te järelikult täiesti usaldate.»
«Hea küll,» nõustus Pavlovski kuulekalt. «Ma ütlen talle seda siis, kui te ta kinni võtate
ja meid vastastate. Ärge te mind siis küll keelake. Mul on praegugi raske teda aupaklikult
kohelda.»
«Rääkige temaga nii vähe kui võimalik. Te olete haavatud, teil on halb olla ja raske
rääkida. Ma hoiatan teid
423
viimast korda, Pavlovski, — vaadake, et te mõnda tempu ei tee. Te ei pääse siit kuhugi,
maja on ümber piiratud ja mina valvan teie juures.»
Pavlovski noogutas vaevaltmärgatavalt... Fomitšov ja Sešenja peatusid massiivse ukse
ees. Ukse peal oli vasknimeplaat, kust võis lugeda, et siin elab professor Katulski.
Professori toatüdruk, kes ammust aega teadis, et ta ei tohi oma nina peremehe ellu
toppida, ning sedapuhku veel eriinstruktsioonid oli saanud, laskis nad sisse.
«Palun, armulised härrad,» ütles ta kummardades, «astuge sisse.»
Esik oli päratu suur nagu mõne ametiasutuse vestibüül. Kõik seinad olid peegleid täis.
Fomitšov silmas end peeglist — ta nägi rongisõidust kortsunud pikas palitus nii armetu
välja, et pööras pilgu kähku kõrvale. Kuid kohe nägi ta end teisest peeglist. Ja enda
kõrval Sešenjat, kes oli temast palju pikem ning kandis head halli ülikonda, käes oli tal
kaabu. Toatüdruk võttis nende palitud ja juhatas nad professori kabinetti.
Tuba, kuhu nad sisenesid, oli vänget rohulõhna täis, akendel olid tihedad eesriided ees.
Paremalt poolt, kõrge raamaturiiuli tagant, mis toa kaheks jagas, kumas tuhm rohekas
valgus. Sealt kostis Pavlovski hääl, mis oli lausa tundmatuseni muutunud:
«Kes seal on — kas teie, mehed-vennad? Tulge siia...» Nad läksid raamaturiiuli taha
ning leidsid end kõrge voodi eest. Haavatud Pavlovski lamas selili, lõuast saadik teki all,
kael sidemeis. Tema nägu kõrgel padjal oli kõhn ja paistis rohelise varjuga laualambi
valguses väga tumedana, põsed olid lohku vajunud. Lambi all laual oli hulk
rohupudeleid, ja rohulõhn oli siin veel vängem.
Pavlovski naeratas külalistele, kuid hingas lahtise suuga, raskelt ja kiiresti.
«Tervist,» ütles ta, hakkas äkki hingeldama ja mõmises: «Ljonja, vett...»
Sešenja kallas vett klaasi ja ulatas klaasi haigele. Pavlovski katsus kätt teki alt välja
võtta ning hakkas valu päras oigama. Fomitšov nägi, et tema vägilaserind oli üleni
sidemeis. Ühes kohas punetas sidemel väike vereplekk.

286
 Sešenja andis talle ise juua, ja ta hakkas rahulikumalt hingama.
426
«Tere, Sergei Eduardovitš,» sai Fomitšov viimaks sõnad suust. «Tere, kallis sõber...»
Fomitšov oli Pavlovski armetu seisundi nägemisest masendatud.
«Kallis jah... õigus...» kordas Pavlovski tema sõnu. «Ma lähen teile kõigile kalliks
maksma. See on tõsi.»
«Minge ikka!» ütles Sešenja. «Keegi ei mõtle nii. Vaadake Ivan Terentjevitši, ta on ju
sootuks murest murtud. Mõelge, mis tunne tal on — säärase uudisega Pariisi sõita!»
«Hea küll, istuge...»
Kõik vaikisid, oli kuulda ainult haavatu rasket hingamist. Ja siis küsis Fomitšov
otseselt, mida Boriss Viktoro-vitšile öelda.
«Mida öelda? Öelge, et tema Pavlovski on loll, ja lollide peale ei maksa teatavasti
loota.» Raske oli mõista, kas Pavlovski naerab või on lämbumas, Sešenja kallas talle veel
enne, kui ta juua jõudis küsida, karahvinist vett. «Ründasin rongi... et organisatsioonile
raha muretseda, ja komistasin ... arbuusikoorele ...» Pavlovski hääl muutus järjest
nõrgemaks, kuid ta jätkas silmi avamata: «Öelge isale, et mind oleks siin juba meeleldi
maha maetud, aga minusugused mehed ei heida nii kergelt ja nii lihtsalt hinge, öelge
isale, et ei möödu kuud aegagi, ja ta näeb mind jälle täies jõus.. . Ja ma ei kadesta neid,
kes tõttavad minust lahti ütlema ja mind andetuks bandiidiks tembeldama.»
«Isal on kindlasti väga hea meel, kui ta kuuleb, et te olete paranemas,» kummardus
Fomitšov talle lähemale. «Rahunege, teile on kahjulik palju rääkida. Saage ruttu terveks.
Ma jätsin kõik oma asjaajamised lõunas pooleli, et teid vaatama tulla. Eks isalegi ole
praegu teie tervis kõige tähtsam.»
«Ise aga mõtlete — küll sel Pavlovskil veab, ta näitas jälle vikatimehele pikka nina!»
Pavlovski hakkas jälle hingeldama ning palus vett. Ja lisas vaevaltkuuldavalt: «Ärge
pange mulle pahaks, jumalapärast... Kuulete? Ärge pange pahaks ... Palavik... Närvid on
pingul... Palavik ... Kuulete?»
«Olge mureta, Sergei Eduardovitš, olge mureta, me saame teist aru,» ütles Fomitšov
polkovniku tumedat habetunud nägu vaadates.
«Meil on üks tähtis asi otsustada,» segas Sešenja vahele. «Me oleme kõik ühise
juhtimiskeskuse liikmed. Esmas-
425
päeval on keskuse koosolek. Päevakorras on Fomitšovi aruanne tema sõidust.»
«Lollus!» ütles Fomitšov. «Keegi ei teagi veel, et ma tagasi olen.»
«Keskus teab — ma informeerisin,» sõnas Sešenja.
«Kelle loal?» tõstis Fomitšov häält, unustades haige.
«Me tahame ju nendega koostööd teha,» vastas Sešenja ennastvalitsevaim nagu haige
kuuldes sünnis on.
«Pidage...» ägas Pavlovski. «Milles on asi? Kas see aruanne tuleb meile kasuks või ei
tule?»
«Muidugi, see on meile väga kasulik!» vastas Sešenja. «Aga tehku Ivan Terentjevitš
hästi optimistlik ettekanne, rääkigu suurtest võimalustest, mis meie provintsiorga-
nisatsioonide käsutuses on.»
«Optimismiks pole mingit alust,» vaidles Fomitšov vastu. «Omavahel öelda — me
magasime Lõuna-Venemaa lihtsalt maha.»

287
 «Vahest tahad sa, et ma ka selle eest vastutuse enda peale võtaksin?» küsis Sešenja
pilkavalt.
«Sa oleksid pidanud teadma, mis seal sünnib...»
«Jätke jagelemine,» ütles Pavlovski läbi hammaste, ja see andis tema häälele veidra
krigiseva kõla. «Ivan Terentjevitš, palun tehke neile see ettekanne. On teil siis raske neid
Lõuna-Venemaa organisatsioonidega hirmutada...» Tal näis väga halb olevat ja Fomitšov
tundis südametunnistusepiina.
«Aga mida ma teie haavatasaamisest pean rääkima?» küsis ta.
«Rääkige nii, nagu asi on. Las nad näevad, et me oleme kõigeks valmis ega säästa oma
verd...»
«Nad on juba asjaga kursis, Sergei Eduardovitš, kuid nad ei kiida teie teguviisi
heaks...» tähendas Sešenja.
«Nood neetud moraaliapostlid arvavad vist, et raha, mida me võitluse jaoks vajame,
kasvab puu otsas!» litsus Pavlovski läbi hammaste ning hakkas jälle vaevaliselt ja kiiresti
hingama.
«Sellepärast kulubki Ivan Terentjevitši ettekanne praegu marjaks ära,» ütles Sešenja.
«Las nad näevad, et me tegutseme mitmel rindel.»
«Saage ometi aru, meil pole millegagi kiidelda,» vaidles Fomitšov vastu.
«Tuleb midagi leida,» lausus Sešenja. «Või tahate te, et nad meist lahti ütleksid? Ega
seegi võimatu ole.»
426
«See oleks hullem õnnetus kui minu haavatasaamine,» lisas Pavlovski. «Isa paneb
nende peale suuri lootusi.»
Fomitšov ei tõrkunud kuigi kaua, — otsustati, et ta teeb optimistliku ettekande.
«Üks asi on halvasti — ülehomme sõidab üks nende mees Pariisi isa juurde. Parem
oleks, kui ta sõidaks pärast koosolekut,» ütles Sešenja vaikselt.
«Mis?» hüüatas Fomitšov. «No seda ei tohi lubada!»
«Mis sa karjud!» sisistas Sešenja. «Ma arvan ka, et ei tohi. Aga professor Novitski ütles
mulle, et nad on seda sõitu niigi juba kaua edasi lükanud, enam ei saa — nad saadavad
isale ultimaatumi.»
«Mis ultimaatumi?» küsis Pavlovski.
«Nad on jällegi kaotusi kandnud ja on nüüd maruvihased,» vastas Sešenja. «Novitski
ütles mulle suisa suu sisse, et nad ei usu meid enam ja ütlevad seda ka isale. Emba-
kumba, ütles ta, kas sõidab Savinkov viivitamatult siia ja me anname organisatsiooni
juhtimise temale üle, või me katkestame teiega sidemed.»
Pärast selle uudise teatavakssaamist vaikisid kõik kolm hulk aega. Sešenja ja Pavlovski
olid Piljari käsu täitnud ning ootasid nüüd, kuidas Fomitšov reageerib.
Fomitšov aga vaikis, sest ta mõistis täiel määral momendi tõsidust — kõik see, millest
ta reisi aegu nii tihti oli mõelnud, oli praegu kaalul. Savinkovile ei tohi ultimaatumeid
esitada — ta viskab eldeelaste kulleri lihtsalt välja, ja ongi kogu sellel paljutõotaval lool
lõpp. Aga ei, tema jaoks lugu vist sellega veel ei lõpe, küllap Savinkov õiendab nendega
— eeskätt temaga, Fomitšoviga — arved. Juht pärib tema käest kõige kohta aru, ka Pav-
lovski kohta, jumal hoidku, et ta hinge ei heidaks! Mõni minut tagasi oli Fomitšov
soovinud Pavlovski surma, nüüd aga oli tal hädasti tarvis, et Pavlovski tema plaani,
millest ta kohe rääkida kavatses, toetaks.

288
 «Me peame «LD» kullerit takistama, et ta enne meid isa juurde ei pääseks,» ütles ta
otsusekindlalt. «Aga kuidas?» ohkas Sešenja.
«Kas mul on võimalik Novitskiga täna kokku saada?»
«Ei ole. Täna saan mina temaga kokku, ja meil kehtib nii range konspiratsioonisüsteem,
et ka kõige väiksemad kõrvalekaldumised kokkulepitud kohtumistingi-mustest tuleb kaks
päeva enne kohtumist kooskõlastada.»
427
«Kurat võtaks!» sisistas Fomitšov. «Mängite siin kons-piratsioonigeeniusi!»
«Ära unusta vanasõna: võõrasse kloostrisse ei tulda oma kodukorraga,» ütles Šešenja.
«Jätke jagelemine, mu härrad...» krimpsutas Pavlovski nägu. «Teie, Leonid Danilovitš,
peaksite oma tänasel kohtumisel Novitskiga siiski tegema kõik, mis teie võimuses on, et
nende kulleri väljasõit edasi lukkuks. »
Sešenja vaidles alguses vastu — ta ei tahtvat endale eldeelaste silmis häbi teha,
esinedes paluja rollis. Kuid Pavlovski ja Fomitšov veensid teda, et püha ürituse huvides
võib eneseuhkuse ohvriks tuua ...
Samal õhtul sai Fomitšov Sešenja läbirääkimiste tulemustest teada. Suure vaevaga läks
tal korda veenda «LD» juhtkonda nende esindaja sõitu Pariisi edasi lükkama tingimusel,
et see asi lahendatakse lõplikult pärast Fomit-šovi ettekannet ühise juhtimiskeskuse
koosolekul. Seetõttu otsustati keskuse koosolek esmaspäevalt laupäevale üle tuua. Niisiis
avaneb Fomitšovil arvatavasti pühapäeval või esmaspäeval võimalus koos Muhhiniga
Pariisi sõita...
Ühise juhtimiskeskuse koosolek kujunes väga tormiliseks. Kvoorum oli täielik, ainult
Pavlovski puudus. Kõik «LD» esindajad olid kohal, «LD» liider Tverdov kaasa arvatud.
Fomitšov tegi liigagi optimistliku ettekande — tema jutu järgi tuli välja, et kõik Lõuna-
Venemaa põrandaalused juhinduvad oma tegevuses Savinkovi poliitilisest programmist.
«Kas meie Rostovi organisatsioon ka?» küsis Tverdov, ettekannet katkestades.
«Mida «ka»?» ei taibanud Fomitšov kohe küsimuse mõtet.
«Kas nemad ka teie programmist juhinduvad? Tähendab, nad desinformeerivad meid?»
«Ma ei mõelnud teie organisatsiooni.»
«Te ütlesite ju, et see käib kõikide märkimisväärsete organisatsioonide kohta?» jätkas
Tverdov. «Või ei vääri meie Rostovi organisatsioon tähelepanu? Järelikult desin-
formeerib ta meid, raporteerides oma laiahaardelisest tegevusest?»
Fomitšov ei leidnud vastust, ta vaikis.
328
«Rääkige meile oma jutuajamistest Sultan-Gireiga,» palus professor Novitski.
«Heameelega! Need jutuajamised jätsid mulle väga sügava mulje. Sultan-Girei on
erakordselt vapper mees ja käib end varjamata rahvarikastes kohtades. Tõsi küll, ta
kasutab asjaolu, et bolševikud ei tunne selle Kaukaasia kuurordirajooni vastu erilist huvi
ja...»
«Kas te teate, et ta saatis oma usaldusmehe Euroopasse?» katkestas Tverdov Fomitšovi
jutu.
«Tean.»
«Mis eesmärgil?» «Nafta asjus...»
«No näete!» ütles Tverdov võidurõõmsalt ja tõusis püsti. «Sellel küsimusel tuleks
pikemalt peatuda. Loodetavasti ei vaidle keegi vastu, et ilma naftata on Venemaa majan-
dus vaid veerand majandust,» ütles ta, iga sõna selgesti hääldades. «Niisiis, sellal kui

289
härra Savinkov meid üldsõnaliste fraaside ja lubadustega kostitab, müütavad kõiksugu
avantüristid jaokaupa Venemaad. Härra Savinkov elab ju Euroopas, tal ei saa see
märkamata jääda. Miks ta siis vaikib ja ei tegutse? Võib-olla sellepärast, et ta ise on
nende hea sõber, kes Venemaad ostavad? Mida me sellest asjast arvama peame, härra
Fomitšov? Vastake, ma ootan...» Tverdov võttis istet ning lisas: «Ja lõpuks, miks te
Sultan-Gireile protesti ei avaldanud?»
Fomitšov ei osanud midagi niisugust oodatagi, ta oli lausa rabatud; teadmata, mida
öelda, kaotas ta sootuks pea.
«Härrad, te teate ju, kui piiratud eesmärgid härra Fomitšovil Kaukaasias olid,» ütles
Šešenja hädisel toonil. «Ta sõitis sinna sellepärast, et ühel meie mehel juhtus äpardus.»
«Teame, meil on kõik teada,» vastas Tverdov valju häälega. «Ja kui jutt juba sellele
kaldus — me ei mõista, milleks röövida rongide postivaguneid, kui on käimas suur
poliitiline võitlus ja kaalul on terve riigi tulevik. Meie küll niisuguseid asju teha ei
kavatse. Ja me ei usu, ei tahaks uskuda, et härra Savinkov oma voliniku selleks siia
saatis...»
Ühesõnaga, Fomitšovi ettekandest ei tulnud midagi mõistlikku välja. Ent kui ta oma
jutu lõpetas, pandi vastu tema ootusi Tverdovi ettepanekul kirja otsus, mis tema reisi
Lõuna-Venemaale ja selle tulemused heaks kiitis.
429
Lõpetanud resolutsiooniprojekti dikteerimise sekretärile, naeratas Tverdov Fomitšovile
heakskiitvalt.
«Ärge arvake, et me ei oska teie tööd hinnata. Aga me oleme lõpmata nõudlikud, sest
kaalul on Venemaa saatus! ...»
Seejärel teatas Novitski ühisele juhtimiskeskusele el-deelaste uutest läbikukkumistest.
Ta ütles Tverdovile ärritatult, et talle tundub, nagu oleks «LD» juhtkonnal nendest
kaotustest hea meel, sest need tõestavad taas, et Keskkomitee tegevus j anuline vähemus
on eksiteel. Aga tuleks hoopis tegutseda — sügavalt analüüsida läbikukkumiste põhjusi
ning viimistleda konspiratsioonisüs-teemi.
Kummaline küll — Tverdov toetas Novitski ettepanekut, seejärel aga pöördus
ootamatult Fomitšovi poole:
«Millal te härra Savinkovi näete?»
«Ma tahaksin teda näha niipea kui võimalik,» vastas Fomitšov. « Saan väga hästi aru, et
aeg on viivitamatult radikaalseid otsuseid teha. Ma arvan, et peaksin teie esindajaga koos
Pariisi sõitma,» ütles Fomitšov oma meelis-mõtte välja.
«Me otsustasime Muhhini Pariisi saata, kui teid polnud siin ja keegi ei teadnud, millal
te tagasi jõuate,» ütles Tverdov. «Me ei võinud teie käsutuses olevatele piiriületamise
võimalustele lootma jääda, vormistasime Muhhi-nile tema ametikoha kaudu
komandeeringu Varssavisse. Ma tulin küll härra Sešenja palvele vastu ja lükkasin
Muhhini sõidu edasi, aga komandeeringut ei saa ära muuta. Nii et teil avaneb alles
Varssavis võimalus Muhhiniga kohtuda. Sealtpeale võite juba üheskoos tegutseda.»
Otsus võeti vastu nii kähku, et Fomitšov ei saanud mahti suudki paotada. Ta saatis
Šešenjale sedeli: «Ma pean juba täna ära sõitma.»
Sešenja kirjutas vastuseks: «Enne homset ei tule kõne allagi — me peame
väravavahtidele teatama.»
«Väravaks» nimetati kohta, kustkaudu nad üle piiri läksid. Mehele, kes piiril nende
ületoimetamise eest otseselt vastutas, tuli iga kord, kui keegi raja taha saadeti, ette

290
teatada, muidu poleks ta üldse paroolile vastanud. Seda konspiratsioonitingimust ei
saanud ära muuta. Nii et Fomitšov pidi tahes-tahtmata ärasõidu homse peale edasi
lükkama. Ta ei teadnud veel, et tal alles kolme nädala pärast läheb korda teele asuda ...
430
Asi oli selles, et just enne Fomitšovi tagasipöördumist Moskvasse oli Grigori
Sõroježkin äärmiselt ohtliku ülesandega välismaale saadetud.
Fjodorovi Pariisi-sõidust oli üsna palju aega möödas ja tšekistid polnud sugugi kindlad,
kas raja taga tegutsevad savinkovlased ja Poola luure on ikka veel legendi võimuses ning
kas neil mingeid kahtlusi pole tekkinud. Loomulikult võis neil kahtlusi tekkida. Ja isegi
alusetud kahtlused olid väga ohtlikud. Poola luure pidanuks juba ainuüksi kutsealasest
ettevaatusest Fjodorovi ja teiste käest saadud andmeid kontrollima.
Ka pärast Riia rahulepingu allakirjutamist 1920. aastal ei loobunud Poola sõjardid
Nõukogude riigi territooriumi osalise vallutamise plaanidest. Seetõttu kogus Poola Kind-
ralstaap Venemaa kohta agaralt luureandmeid ja värbas agaralt agente. Need agendid
võisid Savinkovi-vastasele operatsioonile äärmiselt ohtlikeks saada. Meie sõjaväelaste
hulgas võis olla mõni vaenlase agent, ja Poola luure võis tal kontrollida lasta, kas
tšekistide käest saadud andmed vastavad tõele.
Oli kätte jõudnud operatsiooni peamine etapp. Nüüd tuli äärmiselt ettevaatlik olla —
iga reis võis Fjodorovile ja teistele lavastusest osavõtjatele lõksuks kujuneda. Otsustati
enne Fjodorovi uut — võib-olla viimast — Pariisi-sõitu kas või ainult Poolas olukorda
uurida.
. .. Artuzov tegi ettepaneku, et sinna saadetaks Sõroježkin kui küllaldaste
võitluskogemustega tšekist. See sõit kujutas endast õigupoolest lahinguluuret, — võis
juhtuda, et tuleb relvad käiku lasta ja end vaenlaste käest vabaks võidelda. Sõroježkin
sobis selleks paremini kui keegi teine, ja kui Artuzov talle operatsiooni plaani tutvustas,
ütles ta:
«See on minu töö, ma võtan selle enda peale.»
Ta koguni solvus, kuuldes, et see küsimus tuleb alles arutusele. Muide, kõik said aru, et
Sõroježkinist paremat kandidaati ei olnud, arutati peamiselt operatsiooniplaani üksikasju,
püüti kõikvõimalikke, isegi väheusutavaid situatsioone ette näha.
Sõroježkin viis raja taha väikese pitseeritud ümbriku, kus oli vaid kaks dokumenti, üks
neist oli eriti tähtis. See oli mereväe rahvakomissari salajane käskkiri suurte sõja-
väemanöövrite läbiviimise kohta Poola piiri ääres.
Tšekistide palvel tehti see käskkiri rahvakomissariaadis
431
endas ning keegi ei kahelnud selle ehtsuses. Poolakaile pidi see kahtlemata suurt huvi
pakkuma. Sõroježkin näeb juba sellest, kuidas kapten Sekunda käskkirja loeb, kas
poolakad usuvad veel oma Moskva agente. Siis vahest tulebki Sõroježkinil lõksust välja
rabelda... Ent kui kõik hästi läheb, siis aitab see käskkiri Savinkovi-vastase operatsiooni
õnnestumisele suuresti kaasa, sest Poola luure on säärase aarde toojale palju tänu võlgu.
Nagu ikka, nii polnud ka sedapuhku üleminekutsoonis Poola piirivalvureid.
Asunikutalu peremees oli väga lahke. Tal oli parajasti puskariajamine käsil ja Sõroježkin
pidi tahes-tahtmata esimest märjukest maitsma. Ka peremehe jutt ei äratanud vähimatki
kahtlust ega teinud rahutuks. Kuid Sõroježkin ei ööbinud seekord siiski tares, vaid ütles,
et ta armastab lapsepõlvest saadik lakas magada.

291
 Hommikul viis Poola piirivalve kordoniülem Sõroježkini vedruvankriga raudteejaama
ja ostis talle Vilnosse sõiduks pileti.
Esimesed ärevad hetked elaski Sõroježkin läbi Vilnos, kui ta eksposituuri jõudis.
«Kapten Sekundat ei ole, ta ei tööta enam siin, mina, kapten Maier, olen nüüd tema
asemel...» ütles üks lohakalt riietatud tüse mees Sõroježkinile; ta oli ilusa ja alati
korrektse kapten Sekunda täielik vastand. Sellest poleks lugu olnud, kuid esiteks ei
teadnud Sõroježkin, mida teha, kas anda pitseeritud ümbrik talle üle või mitte. Teiseks
tundus talle, et kapten Maier rääkis temaga kuidagi liiga laisalt — kas ta äkki ei
teeselnud? Sõroježkin viivitas, pajatas pikalt-laialt, kuidas ta üle piiri oli tulnud, — ja
äkki avanes uks ning kabinetti tuli hoogsal sammul kapten Sekunda, heas tujus,
keigarlikult riides ja kalli parfüümi pilv ümber. Ta tõttas Sõroježkini juurde ja oleks
äärepealt teda kaelustanud (Sõroježkin pistis juba käe taskusse, et brauningut haarata):
«Oo! Küll on tore, et te tulite, pan Serebrjakov! Tere, tere! Ma võin teid rõõmustada,
too teie tuttav istub pog-•ris! Ta osutus lihtlabaseks suliks. Näete? Elu ise pani kõik
paika, aga mina tunnen end ikka veel teie ees süüdlasena, et seesugune ebameeldiv
intsident aset leidis. Noh, kuidas teil Nõukogudemaal asjad edenevad?»
«Ikka vana viisi, kapten. Urgitseme nagu mutid. Ootame oma tundi...»
«Teil ei tule enam kaua oodata, pan Serebrjakov!
432
Uskuge mind. Ja meie aitame teid kõigest väest. Mida te meile tõite?»
Sõroježkin andis talle pitseeritud ümbriku. Kapten Sekunda istus oma järglase laua taha
ja nad hakkasid koos lugema. Nad lugesid kaua, vahetasid pilke ja lugesid jälle edasi.
Viimaks hakkasid nad käskkirja äärtele kirjutatud indekseid ja ametlikke märkmeid
uurima.
«Härra Muhhin palus teile öelda,» lausus Sõroježkin hooletult, «et nende dokumentide
muretsemine nõudis temalt suurt vaeva ja läks õige kulukaks. Aga ta pidas oma kohuseks
Poolat hädaohu eest hoiatada.»
«Ah, pan Muhhin, pan Muhhin!...» ütles kapten Sekunda südamliku häälega ja seletas
oma järglasele: «Neil on seal üks pan Muhhin, küllap teiegi puutute temaga kokku.
Pidage silmas — ta on isemeelne mees. Sähvas mulle alguses, et Poola luure abistamine
on räpane avantüür ja tema ei taha sellega tegemist teha. Nüüd aga — näete, palun
väga...» Sekunda osutas käskkirja fotokoopiale. «Niisugusest abist ei osanud me
unistadagi. Ma kavatsesin alles homme Varssavisse sõita, aga ma sõidan juba täna ja
toimetan selle dokumendi isiklikult kohale. Ega te ei taha minuga kaasa tulla?» küsis ta
Sõro-ježkinilt.
«Tänan, pan Sekunda. Mind saadeti ainult seda käskkirja viima ja kästi juba täna tagasi
pöörduda.»
«Kapten Maier sõidutab teid piiri äärde. Te võite kaptenit usaldada nagu mindki. Õpiks
ta veel kraed kõõmast puhtaks harjama, siis saaks temast lihtsalt ideaalne mees,» naljatas
Sekunda rahulolevalt, oma kohmetunud järglasele õlale patsutades.
«Kas te olete nii lahke ja viite, selle kirja Varssavisse härra Filossofovile?» küsis
Sõroježkin.
«Heameelega!» hüüdis kapten Sekunda, võttis jälle laualt käskkirja fotokoopia, kus oli
juttu manöövritest, ning uuris seda küll siit, küll sealt.
«Me pole juba hulk aega teie käest raha saanud ja oleme oma abilistele võlgu,»
meenutas Sõroježkin üsna jultunult.

292
 Kapten Sekunda tõstis pilgu dokumendilt ja pöördus Maieri poole:
«Makske talle välja kahe kuu töötasu, — ma rääkisin teile, palgaleht number viis. Ja
ärge raisake aega, saatke keegi valuuta järele, enne kui pank suletakse...»
433
Samal ööl jõudis Sõroježkin Krikmani juurde kõrtsi tagasi, tuhat dollarit taskus; nüüd
oli kindel, et vähemalt Poolas on kõik vana viisi ja operatsiooni võib jätkata.

KOLMEKÜMNE KUUENDA PEATÜKI LISA

Pitseeritud ümbrikus, mille kapten Sekunda viis Varssavisse Filossofovile, olid
järgmised kirjad:
S. E. Pavlovski kiri D. V. Filossofovile*
Kallis vanaisa! Te vist imestate, miks ma ammu enam kirjutanud ei ole. Asi on selles,
et juhuposti annab kaua oodata. Ma elan praegu Ljonja juures, kuid varsti reisin Lõuna-
Venemaale leidsin sealsed sugulased üles, sõidan neile külla ja teen seal kai veidi raha—
muidugi mitte enda, vaid meie ürituse jaoks. Kuidas meie sõbrad elavad? Ma tahaksin
teid kõiki peatselt näha, kuid kahjuks on siin nii palju tööd ja võimalusi, et ma ei saa
praegu mitte kuidagi tulla, liiati ei tule meie adjutant oma siinsete ülesannetega hästi
toime ning vajab kaht kõva kätt toetuseks. Mõistate?... Ma arvan, et te olete seal kõigesse
täielikult usu kaotanud. Otsustan enda kogemuste järgi, eks virelnud minagi kord teie
läbipääsmatus soos. Siin on mul hoopis teistsugune tunne. Siin on elul hoog sees. Tööd
on käed-jalad täis, ehkki emake Venemaa ise jääb mulle mõistatuseks ning ma ei tea, kas
ta on valmis ratsanikke oma turjalt maha paiskama või ei ole. Siin on tarvis; teiesuguseid
tarku mehi. Ma usun, et te kõik varem või hiljem siia tulete, ja me lükkame kivi, mis juba
kuristiku serval seisab,: ühisel jõul liikvele.
Kaelustan Teid, vanaisa, ärge kandke minu peale viha, mõelge tulevikule.
Aupaklikult Teie S e r g e, P. S. Palun hoolitsege selle eest, et mu kiri võimalikult ruttu
isa kätte jõuaks, ja ärge te seda lahti tehke, seal pole Teist üldse juttu. Ärge pange seda
palvet pahaks, — mulle ei meeldi, kui kir-! jad lahti tehakse. Ega see isalegi meeltmööda
ole,.,

S. E. Pavlovski kiri B. V. Savinkovile

* Meie kallis isa! Olge terve, meie rõõm ja lootus! Ma kohe ei tea, millest alata, Te ju
teate, et ma pole kuigi hea kirjamees.. . Küllap adjutant kirjutab Teile kõigest põhjaliku-
malt. Ka tema kälimees paistab paberimäärimise peale meister olevat. Mõlemad
mängivad siin laia lehte, kuid mulle näib, et naabermajas,
* Kõik Pavlovski kirjad, mis selles ümbrikus leidusid, olid kirjutatud enne Pavlovski sõitu Lõuna-
Venemaale, nende kättetoimetamine viibis, sest polnud sobivat juhust. Loomulikult ei ole neis kirjades
sõnagi Pavlovski haavatasaamisest. (Autori märkus.)
434
mille vastu me huvi tunneme, teatakse juba nende õiget hinda. Mulle tundub, et
nendega tehakse tegemist üksnes paratamatuse sunnil. Koosolekuil, millest mul on juhust
olnud osa võtta, sealhulgas ka äärmiselt tähtsail, räägivad mõlemad kälimehed rumalusi,
ma olin kahel korral sunnitud neid parandama. Kujutlege vaid, kui kaugele mind on
viidud — minust on kõnemees saanud!

293
 Ent need on pisiasjad. Ettevõte ise aga on tohutu suur ja vägev, kallis isa, ta läheb
ajalukku. Ma kardan, et kälimehed kirjeldavad Teile ainult üksikasju, millest neil endil
pealegi õiget ettekujutust pole, tervikust pilti andmata. Ka mulle käib see üle jõu. Kuid
ma ütlen: naabermaja, mida me tahame ära osta, on tegelikult nelja-kümnekorruseline
nagu mõni Ameerika pilvelõhkuja. Elanikke on seal lugemata hulgal. Kõik üürnikud on
suured ninad. Seal elab palju sõjaväelasi, teadlasi ja muid kasulikke inimesi. Ent majas on
puhkemas suured tülid, mida praegused peremehed ei jaksa ära hoida. Minu arusaamise
järgi on see peaasi, aga ma ei söanda Teile mingit nõu anda. Kuna ma olen teoinimene,
siis sõidan ma lähemail päevil Lõuna-Venemaale ja toon sealt meie ürituse tarbeks kaasa
raske rahakoti; naabermaja ostmisel võib seda raha tarvis minna, sest praegused
omanikud annavad selgesti mõista, et me oleme liiga vaesed, aga me veel näitame neile,
mis mehed me oleme.
Minu pärast ärge muretsege. Jumal ise kaitseb mind — Te teate seda ning olete seda
mitu korda elus kogenud.
Võtan endale julguse Teid kaelustada ja oma ustava südame ligi suruda.
Poeg S e r g e.

KOLMEKÜMNE SEITSMES PEATÜKK

Pärast Sõroježkini tagasitulekut otsustasid Artuzov, Puzitski ja Fjodorov viivitamatult
alustada viimast rünnakut Savinkovile.
Jäi vaid saavutada, et Feliks Edmundovitš Dzeržinski selle otsuse lõplikult heaks
kiidaks. Tema aga pani täiesti ootamatult ette teha enne operatsiooni jätkamist vähemalt
kahenädalane paus.
«Mõelgem järele, kuidas härra Savinkov ennast praegu tunneb,» ütles Dzeržinski,
heites pilgu oma töökaaslastele, kes olid ilmselt pettunud. «Lähtugem sellest, et ope-
ratsioon on siiani edukalt läinud ja meie konspiratsiooni-süsteem pole kuskil läbi
tilkunud. Niisiis näeb Savinkov sündmusi nii, nagu meie seda soovime, see tähendab, ta
Usub «LD» olemasolu ning vajab «LD»-d nagu õhku hingamiseks. Nii see tegelikult
ongi, ega ta muidu Pavlovskit Venemaale oleks saatnud. Kui see asi talle nii tähtis ei
435

oleks, siis saatnuks ta siia veel mõne Sešenja-suguse. Ärgem unustagem, et Pavlovski
ülesandeks oli Moskvas valitsevat olukorda kontrollida. Ent Savinkovi ei sundinud
kontrollima mitte mõni kindel kahtlus, ta lihtsalt on alati üliettevaatlik olnud. Nüüd ootab
ta Pavlovski käest teateid ja on tema viimase kirja juba kätte saanud. Pavlovski kirjas
pole midagi kahtlast, ta kirjutab, et siin valitseb asjalik ja võitlushimuline meeleolu, mille
järele ta rajataguses soos nii kangesti igatses. Veel enam — siinne õhkkond on temas
vanad instinktid ellu äratanud, ta kipub Lõuna-Venemaale, «ekse» toime panema. Niisiis
kinnitab Pavlovski mitte ainult kirjasõnas, vaid ka kogu J; oma käitumisega «LD»
reaalsust. Ta pole osav poliitik ^ ega politikaan, ent temagi ei suutnud rahulikult pealt
vaadata, kui saamatult Sešenja ja tema kaaslased niisugust paljutõotavat võimalust, nagu
«LD», kasutavad. Teoinimesena otsustas Pavlovski KjVKR olukorda vähemalt raha
hankimisega parandada. Seda ta tõesti suudab ja oskab. Savinkov on arvatavasti selle
vastu, et Pavlovski praegu «eksidega» riskis, kuid kahjuks pole tal võimalik paugupealt
Moskvasse helistada ja Pavlovskit sõitmast keelata. Ta teab, kui aeglane on post, mille

294
nimi on juhus. Ja lõpuks, ta saab Pavlovski inimlikust nõrkusest aru ega mõista teda eriti
karmilt hukka.»
Dzeržinski pani käed seljale, tegi tiiru ümber laua, mille ääres tšekistid istusid, ning
peatus Rosa Luxemburgi foto ees, mis rippus seinal. Ta vaatas seda keskendunult ja
vaikis. Kõik ootasid. Siis tegi ta veel ühe tiiru — pidas ise aru ja andis teistele aega aru
pidada. Seejärel jätkas ta:
«Edasi, seltsimehed ... Savinkov saatis Pavlovskile käsu, et Pavlovski talle Pariisi järele
sõidaks. Käsk on tänini täitmata. Miks? Esiteks samal põhjusel: Savinkov teab, kui
ebakindel on juhupost, ta võib arvata, et Pavlovski ei saanud tema käsku kätte. Minu
meelest oleme me siin ühe kahetsusväärse vea teinud: me arvestame, et kirjad jõuavad
juhupostiga Moskvast Pariisi keskmiselt kümne päevaga — aga nii ruttu see ei lähe. Ma
olen kindel, et harilikult toob juhupost Savinkovile palju harvemini Venemaalt kirju ...
Niisiis, Pavlovski jättis Savinkovi käsu täitmata esiteks sellepärast, et ta pole seda käsku
veel kätte saanud. Teiseks võis Pavlovski käsu täitmata jätta sellepärast, et ta ei pea seda
mõistlikuks. Kõige huvitavam
436
on, et säärase seletuse võib asjale anda pigem tark Savinkov kui kuulekas käsutäitja
Pavlovski.
Savinkov näeb Pavlovski kirjast, et Venemaal tormilisest tegutsemisõhinast haaratud
Pavlovskil on üpris vastumeelt üksnes selleks kõike jälle sinnapaika jätta, et Savinkovi
käekõrval siia tuua. Savinkovil ei maksa seda lootagi, kuid üliettevaatliku mehena ei
kiirusta ta Pavlovskit, vaid ootab, kuni Pavlovskil «eks» tehtud saab, sest siis on
Pavlovski ülesanded Venemaal täidetud ning polkovnik sõidab täie kukruga talle Pariisi
järele. Miks ma arvan, et Savinkovil tuleks Pavlovski haavatasaamise sõnumit oodata
lasta ja et aeg töötab meie kasuks? Savinkov. tuleb säärasesse seisundisse viia, et talle
kõikjal viirastuks Moskva. Kärsitu ootuse päikeselõõsas on ta varsti küps.»
Dzeržinski läks oma laua juurde tagasi, kummardus laua kohale ja luges midagi kitsalt
paberiribalt.
«No muidugi! Muidugi!» hüüdis ta, mingit endamisi peetud vaidlust valju häälega
jätkates. «Seda pole kuigi raske mõista. Kujutlege end Savinkovi nahas olevat. Kujutlete?
Pavlovski kirjad ja teised andmed, mida teile saadetakse, annavad teile olukorrast
Venemaal roosilise pildi. Teil ei lähe see hetkekski meelest. Iga päev, mis möödub, on
teie meelest kaotatud aeg — Venemaal teevad vilumatu Sešenja ja isegi Pavlovski sellal
jälle mõne uue prohmaka, sest teid pole seal. Teie aga mõtlete iga päev ka sellele, et
«LD» probleemi lahendamine on teile eluküsimus. KjVKR organisatsioonid Venemaal
on purustatud. Neist on jäänud vaid riismed. Te teate seda. Teie peremehed ja soosijad
Prantsuse, Poola, Ameerika ja Inglise luures ei tea seda veel. Ent varem või hiljem saavad
nemadki paratamatult teada, et te olete sõjaväeta kindral. «LD» on teile imerohi, mis
aitab kõikide hädade vastu. Kõigele lisaks pikendab see teie poliitikubiograafiat. Päevad
aga lähevad. Pavlovski teeb vist kuskil Lõuna-Venemaal juba oma «eksi». Sešenja on
«LD» tarkade liidritega hädas, ta ei oska nendega asju ajada. Fomitšovist saab sel taustal
vaata et koguni uus juht. Pagana lugu! Päevad aina veerevad, ja te ei saa midagi uut
teada. Poolakad hakkavad juba rahutuks minema — sedavõrd tähtsa käskkirja saamine
äratas neil suure isu, nad tahavad saladuslike ja hirmuäratavate manöövrite kohta
lähemaid andmeid: milles on asi, härra Savinkov, miks teie käsilased enam elumärki ei
anna?

295
 437
Teie aga ei oska midagi vastata, teil pole midagi ette näidata ...
Savinkov peab meil hästi kaua omaenda pinguletõmrna-tud närvide otsas kõlkuma. Ja
kui on möödunud juba mitte ainult päevi, vaid nädalaid, ilmub äkki Fjodorov, ühes käes
ultimatiivne nõue, et Savinkov jalamaid Venemaale sõidaks — see on lausa ajaloolise
tähtsusega probleem — teises käes uudis: Pavlovski on haavata saanud, mõtelda vaid, kus
suursündmus, see jääb täiesti peaasja varju! Ta ei saanud ju surma, vaid üksnes haavata.
Tema ise kirjutabki sellest... Ja siis omandab kõik, mis me oleme plaanitsenud, kaks
korda suurema mõjujõu, sest Savinkovi kannatus ähvardab niigi juba ootuseärevusest
katkeda. ..»
Dzeržinski mõttekäik oli raudselt loogiline, psühholoogiliselt õige, keegi ei vaielnud
talle vastu.
Polnud kerge Fomitšovile selgeks teha, miks tema Pariisi-sõit edasi lükati. Talle öeldi,
et Muhhin olevat grippi haigestunud ja ei saavat sõita.
«Pole minu asi!» karjus Fomitšov, puurides Šešenjat kahtlustava pilguga. «Mina pean
hommepäev teele asuma!»
«Võimatu,» vastas Sešenja. «Kui sa just kangesti tahad tõtt teada, siis Muhhin on terve
nagu purikas. Piir orv haige, Nõukogude poolel käivad mingid manöövrid, praegu ei tohi
sinna ligilähedalegi minna.»
Tuli Fomitšovi jaoks spetsiaalselt valmistada veel üks eksemplar sellestsamast
käskkirjast manöövrite kohta, mis omal ajal poolakatelegi viidi. Sešenja veenis teda kasu-
tama oma aega Savinkovile kirjaliku aruande koostamiseks nende liidu olukorrast
Venemaal. Fomitšov mõistis, et on päris efektne säärase ettekandega juhi palge ette
ilmuda, ning ta hakkaski seda kirjutama ...
Pavlovskit ei kutsutud kümme päeva ülekuulamisele. Mida kõike ta küll ei mõelnud,
viimaks aga leidis ta kaks seletust: emb-kumb, kas olid tšekistid millegipärast Savinkovi
lõksumeelitamisest loobunud või lihtsalt ei vajatud teda enam, ja nüüd kutsutakse ta
kongist välja alles huk-kamispäeval.
Ent üheteistkümnendal päeval viidi ta Piljari kabinetti, ja algas harilik etteütlus. Päev
oli sombune ja Piljar pani laualambi põlema. Sellal kui Pavlovski kirjutas, kõndis Piljar
tema selja taga edasi-tagasi, viivuks peatudes akna juures, kust paistis vihmast märg
akendeta kivimüür» mille kohal kihutasid madalad pilved ..,
438
«Ja nüüd pange see viimane mõte oma sõnadega kirja...» ütles Piljar kooliõpetaja
toonil. «Meie kõikide arvates valitseb Venemaal praegu selline olukord, et gavinkovi
siiasõit võib ajalooliseks sündmuseks kujuneda, gelge? Kirjutage...»
Pavlovski mõtles hetke ja hakkas kirjutama:
«... kapital on olemas... tarvis on tarka juhti, s. t. Teid ... Peakontoris on kõik selle
mõttega harjunud ... Teie siiasõit on äri huvides hädavajalik.. . Muidugi mõista ei ütleks
ma seda... kui ma endale oma sõnade tähendusest täiel määral aru annaks. Teie tervise ja
äriedu pärast laadal olen ma täiesti mureta... seepärast jään ma rahulikult voodisse
lamama, tundes Teid juba siin olevat...»
Pavlovski kirjutas püüdlikult nagu koolijüts, pea viltu. Kuid Piljar tajus äkki, et
polkovnikuga on midagi lahti. Ta pillas sule lauale ja tema käsi vajus lõdvalt rippu. Piljar
tõttas tema juurde. Pavlovski silmad olid suletud ja meelekohtadel paisusid
lihasemügarad.

296
 «Olete väsinud?»
Pavlovski avas aegamisi silmad ning Piljar nägi neis ääretut vihkamist. «Ei ole.»
«Aga kiri ongi juba valmis, ja mul pole teid täna enam vaja.. .»
Piljar tahtis juba vahisõdurit kutsuda, kuid mõtles ümber. Harilikult ei võtnud ta
Pavlovskilt kohe allkirja, vaid uuris enne kirja koos šifreerijatega hoolikalt läbi, et sinna
ei satuks mõnda leppesõna või leppemärki. Nüüd aga laskis ta Pavlovskil kohe alla
kirjutada. Ta nagu nägi ette, et tal pole enam juhust Pavlovskiga rääkida...
Pavlovski pöördus kongi tagasi ja viskus silmili kõvale koikule. Tema meelekohad
tuikasid kõvasti ja kiiresti, südant näris valu. Jah, nüüd oli ta päris kindel, et tšekistid
tahavad Savinkovi Pariisist siia meelitada, ja muidugi mõista sai ta aru, et kiri, millele ta
nüüdsama alla oli kirjutanud, võib selles äärmiselt tähtsat rolli mängida. Ta oli oma juhi
lõplikult reetnud, seda polnud enam võimalik heaks teha, tal polnud enam tagasiteed.
Dzeržinski oli Pavlovskile öelnud, et Savinkov on tema ees süüdi, sest ta kiskus
Pavlovski kaasa traagilisse avantüüri. Alles eile leidis Pavlovski sellest mõttest lohutust,
nüüd aga heitis ta selle kategooriliselt kõrvale.
Piljar kontrollis sellal tänast tööd ning leidis, et ühes
439
kirjas oli sõna vahele jäänud. See ei muutnud kirja ; mõtet, ja kuna kirja tekst polnud
Pavlovski enda koosta- ; tud, siis ei saanud see vahelejätmine ka leppesignaal olla,| kuid
pedantne Piljar pidas oma kohuseks Pavlovskist mitte'j ainult kuulekat, vaid ka täpset
käsutäitjat teha, ta otsustas Pavlovski tagasi kutsuda ja lasta tal kiri ümber kirju-1 tada. ..
Pavlovski lamas ikka veel silmili koiku paljastel laudadel, kui lukk lõksatas ja tema
üksikkongi uks avanes.
«Pavlovski — ülekuulamisele!» kuulutas valvekoman- J dant.
Sõnakuulmine oli Pavlovskil juba harjumuseks saanud — ta kargas koikult maha, pani
käed seljal kokku, väljus kongist, läks tuhmilt valgustatud koridori ning jäi vastasseina
äärde ootama, et komandant lukustaks tema kongiukse.
Vangla koridoris polnud ainustki hingelist, koridori ots kadus pimedusse. Pavlovski
pööras pilgu võtmetega kõlistava komandandi poole ning märkas jälle... lahtist kabuuri,
kust nagaanipära välja vaatas.
Kõik, mis nüüd juhtus, leidis aset sõna tõsises mõttes mõne sekundi vältel. Pavlovski
sööstis kiskjahüppega komandandi kallale, kiskus tema nagaani kabuurist välja ja kihutas
talle kuuli pähe. Siis tormas ta piki koridori sinnapoole, kust uks õue pidi viima. Lasku
kuuldes tõttas naaberkoridorist üks vangivalvur kohale. Pavlovski lõi ta jalust maha ning
jooksis edasi. Teine vangivalvur hakkas koridori lõpus võreust sulgema. Pavlovski
tulistas teda viie sammu kauguselt kõhtu, vangivalvur kahvatas silmapilkselt ning vajus
põrandale istuli. Pavlovski püüdis kahe. poolega võreust, mis polnud veel päriselt
sulgunud, lahti lükata. Samas pani kolmas vangivalvur — Pavlovski ei näinud teda, sest
ta asus koridori kauges pimedas otsas — püssi palge, püüdis Pavlovski lauba sihiku salku
ning vajutas rahulikult, jõnksutamata, nagu teda lasketiirul oli õpetatud, triklile.
Pavlovski klammerdus mõlema käega võreukse külge ja jäi selle najale rippuma...

Fjodorov ja Fomitšov sõitsid koos Moskvast välja. Neid kiirustati, nii et Fomitšovil ei
saanud mõttessegi tulla Pavlovskit veel kord vaatama minna. Alles vagunis, kui nad rongi
väljumist ootasid, ütles Sešenja, kes Fomitšovi
440

297
 saatma oli tulnud, et Pavlovski seisund on ikka veel raske, kuid arstid usuvad, et ta jääb
ellu. Lepiti kokku, et Fomitšov annab Savinkovile Pavlovski seisundist veidi optimist-
likuma pildi.
Varssavis oli Sevtšenko neile jaama vastu tulnud. Ta käitus kuidagi veidralt — oli
mürgiselt viisakas, kui nii võib öelda. Sellest hetkest, kui nad vaksali ees voori-
mehetroskasse istusid, esitas ta kogu aeg mõttetuid, tarbetuid küsimusi — mis ilm
Moskvas on, kuidas reis läks — ega paistnud Fomitšovi vastuseid kuulavatki.
Varssavi polnud üldse muutunud, Fjodorovi üllatas jälle tema rõõmus ja muretu ilme.
Tänavail sagiv rahvasumm oli sel päikesepaistelisel suvepäeval väljakutsuvalt kirevalt
riides ja heas tujus.
«Jah, Jevgeni Sergejevitš,» ütles Fomitšov erutatult. «Teie elu siin Varssavis on midagi
hoopis muud kui meil Moskvas.»
«Igaühel on oma töö,» vastas Sevtšenko, ja Fjodorov tabas tema hallide silmade tigeda
pilgu.
Peagi istusid nad juba Filossofovi toimetajakabinetis. Nagu teisteski toimetuse tubades,
nii olid ka siin kehv sisustus, määrdunud seinad, plekiline lagi. Ka' Filossofov ise nägi
sootuks teistsugune välja kui eelmisel korral — tema nägu näis paistes olevat, hooletussej
aetud habe oli salkus, ja ta näppis seda kogu aeg.
«Noh, mis meil uudist on?» küsis Filossofov teeseldud reipusega.
«Mul pole teile midagi uudist,» vastas Fjodorov. «Ma palun vaid üht — aidake mul
kõige kiiremas korras Pariisi sõita.»
«Aga mul on kurb uudis,» lausus Fomitšov vaikselt. «Sergei Eduardovitš Pavlovski sai
«eksi» aegu raskesti haavata.»
Filossofovil läksid silmad suureks, ta vaatas abitult kord Fomitšovi, kord Fjodorovi,
kord Sevtšenko poole.
«See on väga kurb uudis, Ivan Terentjevitš,» ütles Sevtšenko muigvelsui ja mingi
arusaamatu alltekstiga.
«Pavlovski haavatud ... issand jumal...» sosistas Filossofov. «Kas teda siis ei suudetud
tagasi hoida?»
«Kes Pavlovskit tagasi suudab hoida? Minge ikka, Dmitri Vladimirovitš!» hädaldas
Fomitšov.
«Jaa, jaa, ma mõistan... mõistan...» pomises Filossofov, krimpsutades nägu, nagu
oleksid tal hambad valutanud,
441
ning küsis äkki kõva häälega, tõstes pilgu lakke: «Aga kes seda Boriss Viktorovitšile
ütleb?»
«Oodake...» katkestas Sevtšenko teda põlglikult. «Kus Pavlovski praegu on? Milline
tema seisund on?»
«Ma nägin teda,» alustas Fomitšov vaikselt. «Ta on ühe tuntud kirurgi, meie ustava
abimehe pool ravil. Väljanägemine on tal muidugi üsna vilets. Palavik on ta ära
kurnanud, oli karta gangreeni. Ikkagi kaks haava, kops läbi lastud. Aga meeleolu on tal
päris reibas. Ta arutas meiega asju. Kavatseb varsti voodist välja tulla...»
«Ja hakkab jälle poliitilise võitluse asemel oma «eksi-dega» jändama. ..» lisas Fjodorov
irooniliselt. «Pidage silmas, mu härrad, ma viin Boriss Viktorovitšile selle kahetsusväärse
juhtumi puhul meie organisatsiooni kõige kategoorilisema protesti.»

298
 «Pidage oma protestid endale!» sähvas Sevtšenko jõhkralt. Ta näis hirmus vihane
olevat, kuid raske oli aru saada, kelle peale.
Fjodorov tõusis ja läks akna juurde, andes mõista, et ta ei soovi seda juttu jätkata.
«Tähendab, te nägite teda?» küsis Sevtšenko Fomitšovi käest. « Ja olete surmkindel, et
ta sai raskesti haavata?»
«No teate, Jevgeni Sergejevitš?» vastas Fomitšov jõuetu pahameelega. «See on juba
lausa talumatu. Te ei usu enam vanajumalat ennastki.»
Kõik vaikisid kaua. Viimaks ütles Filossofov tõsiselt, koguni kurvalt:
«Ainult see, kes teab, mida Pavlovski Boriss Viktorovitšile tähendab, mõistab, kuivõrd
see lugu kogu meie võitlust, millele me oma jõu oleme pühendanud, raskendab.»
«Ma ei imesta, kui Boriss Viktorovitš sellest kuuldes keeldub mis tahes läbirääkimisi
pidamast...» ütles Sevtšenko.
«No siis me vähemalt teame,» kostis Fjodorov, pilku aknalt pööramata, «et meie
partnerid pole poliitikategelased, kes oskavad elujuhtumeid kainelt hinnata, vaid när-
vihaiged daamid, kes ei vääri usaldust.»
«Te ei tea, mida Pavlovski Boriss Viktorovitšile tähen-tab!» tõstis Sevtšenko häält, kuid
Fjodorov katkestas teda:
«Meid huvitab, mida Venemaa härra Savinkovile tähendab! Muud midagi!»
«Mu härrad, kas meil on mõtet mõistatada, mida Boriss
442
Viktorovitš ütleb, ja kohvipaksult tulevikku ennustada?» lausus Fomitšov lepitavalt.
«Härra Muhhin räägib ise Boriss Viktorovitšile kõik ära ja näeb ise, kuidas ta reageerib.»
«Ma ütlesin juba, et ma ei kavatse härra Savinkoviga Pavlovskist rääkida,» vaidles
Fjodorov talle vastu ning pöördus Filossofovi poole: «Kas ma saan täna Pariisi sõita?»
«Jah, kindlasti. Teie pass ootab teid ammu Prantsuse saatkonnas. Aga Ivan Terentjevitši
sõidudokumendid pole veel vormistatud...»
Ei Filossofov ega Sevtšenko — kumbki ei mõelnudki Pariisi sõita, seepärast tehti kohe
Fomitšovist juttu. No muidugi! Tema käis õnnetuskohal ja nägi haavatud Pav-lovskit,
tema peabki sellest kõigest Savinkovile jutustama. Filossofov virgus oma hajameelsusest
ja lisas:
«Teie ärasõit võib ainult Ivan Terentjevitši pärast edasi lükkuda.»
Fjodorovil oli hea meel, et asi nii libedasti läks — tal oli Fomitšovi Pariisis hädasti
tarvis. Fomitšovi isiklikest muljetest olenes Pavlovskit tabanud õnnetuse usutavus.
«Mul ükskõik, kes sõidab, kas Fomitšov või teie,» pöördus ta Filossofovi poole. «Ma
tahaksin ainult, et ma ei peaks Savinkovile teatavaks tegema asju, mis minusse ei puutu.
Ühesõnaga, minu arust peab sõitma see, kelle dokumendid kiiremini korda saavad...»
Nüüd oli Fjodorov kindel: Filossofov ja Sevtšenko teevad kõik, mis nende võimuses
on, et just Fomitšov ruttu dokumendid joonde saaks. Ent tarvis oli veel Sevtšenkot
õrritada, ja kui korda läheb, viia ta päriselt endast välja, et ta oma kahtlused Pavlovski
asjus varjamatult välja ütleks.
«Teie otsustasite ainuisikuliselt, et sõitma peab Fomitšov,» ütles Fjodorov. «Aga mulle
näib, et härra Sevtšenko ...»
«Mul on siingi küllalt tegemist,» salvas Sevtšenko.
«Ärgem siis raisakem härra Sevtšenko aega,» vastas Fjodorov kella vaadates. «Vahest
võtab ta vaevaks Fomitšovi dokumendid vormistada ja ühtlasi ka minu omad ära tuua.»
Filossofov vaatas nõutult ja paluvalt Sevtšenko poole, ja too väljus kiiresti kabinetist.

299
 «Poleks maksnud teda niiviisi kohelda,» ütles Filossofov.
443
«Teate, ta on aus ja ustav mees, kohusetruu töötaja, aga see Pavlovski lugu lõi ta sõna
tõsises mõttes rööpast välja. ..»
«Jumalapärast, jätke juba — Pavlovski, Pavlovski, Pavlovski! Kõne all on meie
Venemaa saatus! Venemaa! Pavlovski on vaid ebameeldiv episood, ja jätame nüüd selle
jutu... Ma sõidan härra Savinkovile ultimaatumit viima: emb-kumb, kas me hakkame
viimaks koos tegutsema ja ta võtab kogu vastutuse meie ühise ürituse eest enda peale, või
me lööme teist lahku.»
«Boriss Viktorovitš ei salli ultimaatumeid,» hoiatas Filossofov. «Ultimaatum võib ta
endast välja viia.»
«Kuulake mind ära, Dmitri Vladimirovitš, ärge jumalapärast solvuge.» Filossofov nägi
Fjodorovi mustades sil-; mades siirast erutust. «Te kõik olete siin nähtavasti Venemaast
võõrdunud ega tunne enam, et te iga oma sammu pärast rahva ees vastutate. Kuidas võib
niisuguseid asju kõrvutada, nagu isamaa-armastus ja sõprustunne kellegi Pavlovski vastu
või sallimatus ultimatiivse esitusvormi vastu? Meie organisatsiooni juhtkond ei saatnud
mind mitte naljapärast ultimatiivseid nõudeid esitama, me ei: taha kedagi araks kohutada
— kogu olukord, epohh ja ajaloolised ülesanded, mis meil lahendada tuleb, nõuavad
tegutsemist. Püüdke seda mõista ja, kui võimalik, härra Savinkovi selles vaimus ette
valmistada. Sest kui ta mind koos meie ultimaatumiga välja viskab, siis tänan ma saatust,
et ta aitas meil paljastada selle mehe eksiarvamused, kelle kätte me kavatsesime oma
saatuse usaldada...»
«Jaa, jaa... Mis minusse puutub, siis mina mõistan teid ...' mõistan...» vastas Filossofov
habet näppides. «Aga Pavlovski lüüasaamine on meile kõigile hirmus hoop.»
«Ma kordan: ärge mõelge Pavlovskile ja oma närvidele, vaid Venemaale!» hüüdis
Fjodorov pahaselt.
Nad vaikisid puhu aega.
«Milline teie ajalehe olukord praegu on?» küsis Fjodorov asjalikult.
«Kas materiaalne?»
«Mind huvitab peamine: kas ajaleht teeb siin välismaal venelaste hulgas mingit
kasulikku tööd? Ärge pange pahaks mu järsku tooni, mu küsimuse taga seisab jällegi
Venemaa.»
«Muidugi toob ajaleht kasu, ta informeerib venelasi, külvab nende hinge lootust ja
usku, paljastab poliitikuid,
444
kes tahaksid Venemaal monarhiat taaskehtestada, ja nõnda edasi. Me õhutame vaenu
bolševike vastu.»
«Nii, aitab,» katkestas Fjodorov teda. «Teie ajaleht, Dmitri Vladimirovitš, peab ilmuma
Venemaal, vene lugejaskonna jaoks. Jaa, jaa, me taotleme toimetuse üleviimist sinna ja
oma trükibaasi rajamist. Ajalehe tiraaž peab kõige lähemal ajal kahesaja tuhandeni
tõusma. Jajah! Dmitri Vladimirovitš, nii seisab «LD» Keskkomitee otsuses kirjas —
kakssada tuhat! Meil on kõik juba olemas, isegi paber! «LD» Keskkomitee nõustub
täielikult teie kriitikaga meie väljaannete kohta, kuid ta tahab seda küsimust kõige
otstarbekohasemalt lahendada. Ja me tahame paluda, et härra Savinkov laseks teid —
vilunud toimetajat ja osavat propagandisti — Venemaale. Kuidas te ise sellele vaatate?»

300
 Muidugi tahtis Filossofov niisuguse tähtsa ürituse etteotsa asuda ja lõppude lõpuks end
Venemaa ajaloo kaasloojana tunda! Kuid ta polnud kunagi vapruse poolest silma
paistnud, ta eelistanuks alles siis Venemaale sõita, kui seal bolševikele juba lõpp on
tehtud.
«Ma austan distsipliini,» vastas ta põiklevalt. «Kui meie liit ja juht käsivad, siis pakin
ma jalamaid oma kohvrid... »
Järgmisel hommikul sõitsid Fjodorov ja Fomitšov Pariisi.

KOLMEKÜMNE SEITSMENDA PEATÜKI LISA S. E. Pavlovski kiri B. V.

Savinkovile
Nüüd siis läks minulgi lõpuks nii, nagu kõigil neil, kellel liiga kaua on vedanud,
ükskord läheb.
Olen alati imestanud, et ma üldse veel elus olen. Viimane äri-operatsioon läks nurja; me
saime väheke kahju, õnneks pole meie kaotused kuigi suured, ja ma olen kindel, et me
laadal need ajutised kahjud kuhjaga tasa teeme. Mind kurvastab vaid üks asi — see
viimane reis oma äpardunud ekspropriatsioonikatsega sundis mind haigevoodisse jääma.
Olin vahepeal juba paranemas, kuid nüüd lõi kõõlusesse mingi tüsistus ning arst ütleb, et
mul tuleb veel kaua voodis lamada. Minusugusele mehele on tegevusetus hullem kui
surm.
See kõik on väga kurb, sest see ei häiri mitte ainult mu siinset tööd, vaid ei võimalda
mul ka teie juurde sõita. I. T. ja A. P.26
445
igatahes informeerivad teid kõigest suusõnal, ja ma usun, et nad tulevad sellega toime
niisama hästi kui minagi. A. P. on ettevaatlik ja osav mees, olen tema peale niisama
kindel kui iseenda peale, niisiis ei kaota te sellega midagi, et ta mind juhtumisi asendab.
Peaasi, hirmus kahju on, et ma just nüüd, mil mind kõige rohkem vajatakse, rivist välja
langesin ja olen sunnitud voodis lamama. Ent ka haigevoodis olles jaksan ma koos ÜJK-
ga27 «aktivistidele» küllalt energiliselt vastu panna. Kuid need on kõik ajutised abinõud
— kapital on olemas, tarvis on tarka juhti, s. t. Teid.
Peakontoris on kõik selle mõttega juba harjunud ja Teie siiasõit on äri huvides
hädavajalik. Muidugi mõista ei ütleks ma seda, kui ma endale oma sõnade tähendusest
täiel määral aru ei annaks.
Teie tervise ja äriedu pärast, kui Te äri etteotsa asute, olen ma täiesti mureta, seepärast
jään ma rahulikult voodisse lamama, tundes Teid juba siin olevat.
A. P. ütles mulle, et Te olete teda põhjalikult küsitlenud ja ÜJK liikmete vastu huvi
tundnud. Kuni Teie siiajõudmiseni seisab ÜJK eesotsas Teie asetäitja N28 väga tõsine ja
ettevaatlik, kaine mõistuse ja äärmiselt tugeva tahtejõuga mees. Ta on ka varem,
Kodusõja algusest saadik meie firma taolistes ettevõtetes töötanud. Ta on suurte
mastaapidega harjunud, nagu näitab ka meie praegune tegevus.
Aga muidugi ei saa teda Teiega võrrelda.

26Ivan Terentjevitš Fomitšov ja Andrei Pavlovita Muhhin (Fjodorov).

27I. T. Fomitšovi ja A. P. Muhhini (Fjodorovi).
28See oli juba Moskva teine armuand «ajalehe toetuseks». Dollarid, mis sinna saadeti, olid muidugi Poola
luure käest saadud, (Autori märkus.)

301
 Huvitav on tema suhtumine fašismisse, sest tema vaated kajastavad firma liikmete
enamuse vaateid — ta kiidab klassikalise fašismi heaks, kuid taunib neid erijuhtusid, mil
fašismi kasutatakse monarhistlike taotluste kattevarjuna.29
N. on kõik sõjad läbi teinud ja palju kordi haavata saanud, tema ainukesed puudused on
äärmine närvilisus ja liigne kategoorilisus.
A. P-ga olete te isiklikult tuttav.
Ma olen nüüd A. P-sse tuhat korda paremini suhtuma hakanud, olen temalt siin
mõndagi õppinud — enesevalitsemist jm.
Minu pealekäimisel saadetigi just teda Teie juurde — ma võin täiesti mureta olla, kui
Te koos temaga ... Tundub küll, et ta mind hästi ei salli. Küllap vist sellepärast, et ma
tookord ...
I. T. on oma tööga osaliselt juba kohanenud, ma soovitan teda edaspidi Lõuna-
Venemaal tööle rakendada.
Kõike head, kallis isa, elage hästi. Loodetavasti olen ma Teie siiasaabumise ajaks juba
jalul. Muide, krediit on garanteeritud. Sõidu mugavuse eest kantakse hoolt. Teid palavalt
armastav poeg S...
* Ühine juhtimiskeskus. Pavlovski hakkas «jõukoondlasi» toetama, et organisatsiooni «LD» kaotusi
vähendada. (Autori märkus)
** Novitski (Puzitski).
*** See koht on nimme segaseks aetud, et Savinkovile meenuks: Pavlovski on vilets poliitik.

446

S, E. Pavlovski kiri D. V. Filossofovile

Kallis vanaisa!
Sain Teie kirja kätte.
Juhtus väike äpardus, kuid me taastame muidugi oma krediidi. Kõige kurvem on, et ma
ajutiselt rivist välja langesin ja ise sõita ei saanud.
Saadan I. T. ja A. P.30 isa juurde; nad teevad kõik, mis tarvis, et ta saaks siia sõita.
Kõik ettevalmistused on tehtud. Krediit on kindel.
Palun minu haigust teiste eest salajas hoida. Isa siiasaabumise ajaks loodan terveks
saada.
Saadan dollareid.31
1924. a. Sergei.

S. E. Pavlovski kiri A. A. Dickhof-Derenthalile

Mul juhtus väike äpardus, kulla sõber, käisin Teie jälgedes. Teie jäite sõrmest ilma,
minul on arstide jutu järgi kõik ihuliikmed alles. Ma ei saanud küll Teie juurde sõita, aga
ma loodan, et Te ise siia sõidate.
Saadan enda asemel A. P. ja I. T. Lähemalt kuulete A. P. käest ja loete mu kirjast isale.
Surun Teie kätt. Teie S ...
Palju tervisi L. J-le.32 1924. a.

29Ljubov Derenthalile.
30I. T. Fomitšovi ja A. P. Muhhini (Fjodorovi).
31See oli juba Moskva teine armuand «ajalehe toetuseks». Dollarid, mis sinna saadeti, olid muidugi Poola
luure käest saadud, (Autori märkus.)

302
 Sergei.

ÜJK aseesimehe S. V. Novitski kiri B. V. Savinkovile

Väga austatud sõber!
Minu teist kirja Teile tumestab kurb sõnum: Teie poeg on haige. Meie hakkame juba
sellest rängast hoobist toibuma — alguses ei teadnud me, kui tõsiselt ta haige on, ning
kartsime kõige halvemat.
Loomulikult rusub meid teadmine, et me ei suutnud Teie poega ohtudest säästa, aga ta
ise arvab, et ta sai käesoleval juhul õiglaselt nuhelda — voodis lamamine on talle kõige
hullem piin.
Kokku võttes: Teie pojal vedas jälle, aga temaga kokku saades peate Te talle peapesu
tegema.
Nüüd mõni sõna sellest, mis meie kaubandusettevõttes uudist on. Mul on viimase 2
nädala jooksul korda läinud paljusid pujääne taltsaks teha. Ent sellest on vaid ajutiselt
abi. Tarvis on põhilisi ümberkorraldusi, kõva käega juhte, kindlat lõppeesmärki ja tege-
vusplaani lähema tuleviku jaoks.
Veel vajalikum on meie (kui terviku) poliitilise palge täpne piiritlemine. Me ise
tunneme üksteist küllalt hästi, kuid laialda-
447
sed hulgad (alamkihid) nõuavad meie palgejoonte puhastamist ja retušeerimist.
Meie töös ei tohi esineda ei paigaltammumist ega närvilisust — teist meil polegi
märgata, aga esimest tuleb küll ette. (Kui me tahtlikult paigal ei tammuks, oleks lugu
sootuks hullem.)
Me peame hiilgavaks pääseteeks Teie otsuse kiiret elluviimist, s. t. et Te kas või ainult
paar kuud meie tööd kohapeal juhiksite («meie» all mõtlen ma iseennast, Teie poega ja
veel mõnda meest, kes teavad, kuidas Te meisse suhtute), sest, ma kordan, meie ressursid
ja lootused tulevikus soliidset äri tegema hakata muutuvad päev-päevalt üha paremaks.
Ma panin selle lause paberile ja tunnen, kui õige see on. Järeldusi pole vist tarvis lisada,
ma olen kindel, et Te näete neid paremini kui mina.
Niisiis, surun mõttes veel kord Teie kätt (loodan, et viimast korda ainult mõttes).
A. P. ja I. T. annavad meie äriasjadest aru.
Alati ja kõikjal Teile ustav
1924. a. (allkiri):

I. T. Fomitšovi kirjalikust ettekandest B. V. Savinkovile

... Teie soovi kohaselt ja end meie püha liikumise eest vastutavana tundes tegin ma
suurest riskist hoolimata inspektsiooni-reisi Lõuna-Venemaale, mille lõppu tumestas P-ga
juhtunud traagiline õnnetus — olin koguni sunnitud oma reisi katkestama. Sellest ma
alustangi, sest - ma mõistan väga hästi Teie muret ning jagan seda.
Hästi informeeritud isikute küsitlemisel selgus, et «eksiks» määratud rongi ei valitud
valesti, sest relvastatud sõjaväelasi ja tsiviil-isikuid võib leiduda igas rongis. Ka jõudude
paigutus tuleb õigeks tunnistada: 6 meest sõitsid ühe S.-Girei usaldusväärse ja vilunud

32Ljubov Derenthalile.

303
mehe eestvedamisel rongis, kuna P. käsutuses olnud 23 ratsanikku ootasid kokkulepitud
kohal rongi; lisan veel — koht oli hästi valitud.
Esimese vea tegi rongis sõitnud grupp — hetkel, mil rong kokkulepitud kohal peatus,
olid need mehed postivagunist, kus asetses «eksi» objekt — brigadir, kelle valve all oli
raha — kaugel, viiendas vagunis. Sellal kui nad endile postivaguni poole teed murdsid,
anti juba häire, ja mehed võeti juba enne eesmärgile jõudmist tule alla... S.-Girei mees sai
otsekohe surma ja juhita jäänud grupp lagunes faktiliselt koost, kaks meest pagesid. P.
käsutuses olnud mehed asusid ebasoodsal positsioonil; nad ei saanud hästi tulistada, sest
kartsid oma kaaslasi tabada. Siis ilmutas P. oma tavalist vaprust: ta tuli sadulast maha,
läks rongi, tõttas üksnes nagaaniga relvastatult vagunist vagunisse, kuni jõudis sinna, kus
käis tulevahetus, ja hakkas lahingut juhtima. Ülejäänud mehed jagunesid kolmeks
rühmaks, üks neist suundus rongi algusse, teine lõppu, kolmas jäi postivaguni lähedusse
ja ootas P. märguannet eesmärgi ründamiseks.
Kuid P. sai juba enne postivagunisse jõudmist kaks korda raskesti haavata — rinda ja
kubeme lähedale reide. Ta väljus siiski omal jõul vagunist ja kukutas end raudteetammile,
seda märgates
448
sööstsid tema grupikaaslased talle viivitamatult appi, tõstsid ta neljakesi sadulasse ja
viisid sündmuskohalt ära. Samas andis vedurijuht, keda polnud valve alla võetudki (P.
viga), vilet ja rong sõitis edasi Rostovi poole. Grupi ellujäänud liikmed, kes veel rongis
olid, jõudsid vaevu vagunitest välja hüpata, ühe kaaslase surnukeha jäigi rongi...
Mul on raske oma muret ja hingevalu sõnadega kirjeldada; ainuke asi, mis mind veidi
rahustab, on kindel teadmine, et P. saab terveks ja pöördub rivvi tagasi.

Romaani autori märkus:

Ma ei pidanud vajalikuks seda ettekannet tervenisti ära tuua. Selles on kakskümmend
üks lehekülge tihedat masinakirjateksti, väga palju kordusi ning Fomitšovi mõttelagedaid
ja ebahuvitavaid arutlusi Nõukogude Venemaa sisepoliitilisest olukorrast, bolševike-
vastasest võitlusest jne.

KOLMEKÜMNE KAHEKSAS PEATÜKK

Dzeržinskil oli õigus — Savinkov närveeris, sest Venemaalt ei saabunud uusi
sõnumeid. Peaaegu iga päev helistas ta Varssavisse ja küsis, kas on midagi uudist.
Kuuldes ikka jälle üht ja sedasama vastust «praegu on kõik vana viisi», sai ta
maruvihaseks ja jättis oma kauge vestluskaaslasega ruttu hüvasti; mõnikord jõudis ta
siiski enne veel midagi mikrofonisse urahtada, mis kõlas nagu «sigadus» või
«saboteerijad». Kohe hakkas tal oma raevuhoo pärast häbi, ta sai väga hästi aru, et
Filossofov ja Sevtšenko ei saa ju sinna midagi parata ning tal polnud vähimatki põhjust
Pavlovskit, Fomitšovi või Sešenjat sabotaažis kahtlustada. Ta mõistis, et tal on närvid
korrast ära, ja närveeris seetõttu veel rohkem. Just seda Dzeržinski sooviski, kui ta
soovitas operatsiooni käigus pausi teha ning ütles, et mida kauem Savinkovil lastakse
omaenda närvide otsas kõlkuda, seda parem tšekistidele.
Suurtest muredest vaevatud Savinkov hakkas üksindust kartma. Nüüd ei andnud mured
talle enam hetkekski hingerahu, öösiti äratas teda ärevakstegev ohuaimus, ja siis ei

304
saanud ta enam kuidagi und, vaid kaalutles ikka jälle, mida teha. Ehkki ta seda veel
kellelegi ei öelnud, oli ta juba endamisi otsustanud, et tema Venemaale-sõit on vältimatu,
ning viimasel ajal erutas teda lakkamatult see saladuslik, tundmatu tulevik, mis teda
Venemaal ootas.
449
Õigust öelda oli see hirm Venemaa ees, kuid ta häbenes seda iseendalegi tunnistada. Ta
oli ju viimastel aastatel kogu oma tegevust korduvalt avalikkuse ees nimetanud Venemaa
ukse lahtimurdmiseks — vene rahvas ootavat teda...
Hiljaaegu päris ta pangast järele, kui palju tema liidu jooksval arvel raha on, ja kohkus
kuuldes, kui palju juba ära oli kulutatud. Peamised rahaõgijad olid muidugi Varssavis.
Savinkov teadis, et ajalehe väljaandmine on alati kulukas lõbu, eriti kui see pole
kommertsajaleht, vaid poliitikute häälekandja. Ta teadis, et veel rohkem raha kulus
Poolas elavate vene emigrantide toetamiseks, kui armetu see toetus ka ei olnud — ent
need emigrandid olid tema organisatsiooni peamine reserv. Viimasel ajal oli Venemaale
toimetatud ligi kakssada luure, diversioonide ja terroriaktide alal eriettevalmistuse saanud
agenti. Ka see läks üsna kalliks maksma, kuid niisugustel puhkudel ei tohi koonerdada.
Olgu kuidas on, raha oli läinud ja läks praegugi iga päev, tema aga ei saanud ilma
rahata Venemaale ilmuda ja seal kellegi armuleival elama hakata. Ei mingi hinna eest!
Ent kuidas hoida viimaseid veeringuid näppude vahelt kadumast? Vahest tuleks juba
praegu ajalehe väljaandmine lõpetada? Liiati oli Moskva ise soovi avaldanud ajalehe
väljaandmist enda peale võtta. Või lõpetada reservistidele toetuse maksmine ja teatada
neile, et nad saadetakse varsti Venemaale?
Ent kuidas Savinkov ka ei sundinud end mõtlema, et teda häirib praegu üksnes
rahamure, tegelikult hoidis teda kogu aeg ärevil peamine probleem — Venemaale
tagasipöördumine. Sellest hingeseisundist oligi Dzeržinski rääkinud, öeldes: Savinkov
tuleb nii üles kütta, et igal pool, kuhu ta ka ei vaataks, viirastuks talle Moskva.
Üha sagedamini mõtles ta tigedalt oma sõltuvusele prantslastest, inglastest ja koguni
mingitest armetutest poolakatest. Kummalisel kombel unustades, et just see sõltuvus oligi
teda viimastel aastatel ülal pidanud ja vee peal hoidnud, mõtles ta järsku, et mis suure
Venemaa juht ta on, kui ta on välisriikide lükata-tõmmata ning on kohustatud neid
agaramalt teenima kui Venemaad ennast? Ent millal neid ahelaid puruks rebida? Kas
kohe? Mitte mingil tingimusel! Ilma välisriikide abita ta vahest ei jõuagi Kremlisse, ning
siis on tema laul lauldud ..,
450
Eile helistas ta Gaquierle — ta tahtis veel kord kinnitust saada, et Prantsusmaa teda
hätta ei jäta; ta nagu ei märganudki, et see, mida ta Prantsusmaaks nimetas, oli kõigest
Prantsuse luure. Ent kuuldes, et Savinkovil pole eriti tähtsaid uudiseid, vastas Gaquier
viisakalt, et tal pole hetkegi aega.
Kes pagan noist prantslastest aru saab! Kui nende ajalehti uskuda, siis teevad nad Vene
küsimuses peamise panuse monarhistlikult meelestatud emigrantidele, ande-tuile
kindralitele ja vürstitiitliga jätistele, kellel on Venemaaga vähem ühist kui Monako
vürstiriigiga. Kuid ühtaegu kannavad nad ka tema pangaarvele korrapäraselt raha üle...
On's nad tõesti nii kergemeelsed, et teevad kahele traavlile korraga panuse?
Inglastega on siiski parem asju ajada. Tõsi küll, Reilly räägib, et tema ülemused
Londonis on hirmus suured silmakirjateenrid, nad on teie vastu ainult siis lahked, kui teie
käsi hästi käib. Ent juhtub teiega õnnetus, siis ei liiguta nad teie heaks lillegi, vaid lihtsalt

305
teesklevad, et nad ei tunnegi teid. Reilly oli Savinkovi selle eest korduvalt kiitnud, et ta ei
looda ainuüksi Inglismaale... Ent inglased vähemalt pole nii kergemeelsed kui
prantslased. Eriti poliitikas.
Aga vahest on Derenthalil õigus — tuleks neist kõigist lahku lüüa ja orienteeruda
ainuüksi Ameerikale? Ta ütleb, et ainult Ameerika teab praegu, mida ta tahab ja mida ta
tulevikult loodab. Euroopas olevat alanud sõjajärgne rasvaminek, mis ei laskvat
ettenägelik olla. Ameerika ei raiska ühtki dollarit ilmaaegu, — kui tema juba raha annab,
tähendab, ta on ürituse edus kindel. Derenthal söandas koguni öelda: «Kui Ameerika
meie üritusse raha mahutaks, siis usuksin ma poole kindlamalt, et me peatselt võidame...»
Mured, mured... Ja üha hirmuäratavam üksindustunne. Varem mõjus säärastel hetkedel
Savinkovile eriti hästi Pavlovski juuresolek — alati häirimatult rahulik ja kõigutamatult
enesekindel Pavlovski oli talle piksevarda eest ning tegi kõik tema ärevad mured
olematuks. Mitte sõnadega, vaid pagan teab kuidas — võib-olla oma särava naeratusega?
...
Täna oli laupäev. Savinkov tahtis kutsuda Ljubov Jefi-movna ja Aleksandr Arkadjevitši
«Trocaderosse» õhtust sööma, kuid mõtles ümber. Viimasel ajal lõppesid jutuajamised
451
Derenthaliga harilikult ägedate vaidluste või koguni sõnelustega. Ega Ljubov
Jefimovnagi tema muresid hajuta. Ljuba tumedaid, nüüd nii kurbi silmi nähes tuleb
Savinkovil veel üks mure juurde — ta ei tea, kas ta Ljubat enam armastabki, kas ta
vajabki teda enam. Ljuba aga ootab...
Ei, täna on tal mõistlikum üksi olla. Hea on tänavail uidates mõtiskleda, niiviisi
ununevad ka mured hõlpsamini. Savinkovil oli koguni üks salamäng — vaadelda Pariisis
jalutades elu prantsuse kodanlase kergemeelse pilguga ja tänaval kohatud inimestele
elulugusid välja mõelda. Vahest kirjutab ta kunagi sellise raamatu — «Prantslase
kergemeelse pilguga nähtud Pariis» ...
Tal oli ükskõik, kas mängida, mõelda raamatule, mille ta kunagi kirjutab, või niisama
ringi kolada — peaasi, et muredemaailm kas või viivukski ununeks. Mööda ahtakest
pimedat tänavat kõndides jõudis Savinkov tillukesele väljakule, mille moodustas
kahekorruselise maja otsekui äralõigatud nurk. Sel kombel tekkinud kolmnurkse väljaku
keskel asetses samakujuline väike skväär, seal kasvas vana kastanipuu, mille tüve piiras
viltuvajunud raudtara. Peaaegu kogu ülejäänud väljaku võttis enda alla suur must
limusiin, ja Savinkov mõtles seda nähes: kuidas see küll mahtus siia sisse keerama?
Tema pilk peatus auto numbril — see oli ju ameeriklase Evansi auto! Savinkov läks
lähemale ning tundis ära ameeriklasest autojuhi, kes magas oma istmel. Samas avanes
prauhti mingi keldrikõrtsi uks, ning sealt paiskus koos viiuli- ja klaverihelidega tänavale
keegi mees. Uks paugatas kinni. Mees ajas end ähkides ja vandudes jalule ning valmistus
jälle jonnakalt ust ründama.
Savinkov möödus temast ja sisenes kõrtsi. Keldriruum oli pikk ja kitsas, läbi
tubakasuitsu ja köögivingu oli võimatu näha, kes saalis või baarileti ees istus. Savinkov
sammus ruttamata baari eest. mööda, ja kui tema silmad hämarusega veidi harjusid, nägi
ta midagi uskumatut: ühest väikesest lauast vaatasid talle vastu väike ameeriklane Evans
ja ... Derenthal.
«Oo! Boss! Tulge meie lauda!» hüüdis Evans.

306
 Savinkov mõtles alati, kui ta endaga rahul oli, endast kolmandas isikus. Praegu ütles ta
endale: ena, kui lõpmata hea intuitsioon tal on — kuidas ta muidu öisel ajal päratu suures
Pariisis just siia urkasse sattus ning avastas
452
siin midagi, mida tal praegu ülimalt tähtis oli teada — Derenthal on reetur!
Ta istus nende lauda; see oli nii väike, et ta tundis, kuidas Derenthali põlved värisesid.
Derenthali silmis, mida prillid suurendasid, vaikus kabuhirm. Evans aga oli enesekindel
ja heatujuline nagu ikka.
«Ma ei hakka pärima, millest te praegu rääkisite — te ei ütleks mulle nagunii tõtt,»
muigas Savinkov ja mõtles: ta ajas mehed kimbatusse ning võib nüüd nende kohmetusest
mõnu tunda.
«Ilmaaegu, ma räägiksin teile tõtt, ainult sula tõtt,» muheles Evans. «Ma dlen teie sõbra
argusest tüdinud. Räägin talle juba kaks tundi auku pähe, et ta minu ja teie vahel
vahetalitajaks hakkaks. Temale aga ajab juba üksnes see mõte, et tal tuleb teile säärane
ettepanek teha, surmahirmu nahka. Ühesõnaga, ma olen sunnitud teie käest vabandust
paluma —teiesuguste meestega on parem ilma vahetalitajateta asju ajada. Õigus?»
Savinkov vaikis, tundes mõnu Derenthali kössivajumi-sest tema pilgu all. Tal oli
kasulikum vaikida ning oodata, kuidas Derenthal ja kääbus täbarast olukorrast välja rabe-
levad. Ent mister Evans ei paistnud vähimatki piinlikkust tundvat, tema näolt ei kadunud
naeratus — küllap ta rääkiski tõtt.
«Mister Derenthal hoiab oma au nagu šoti nunn,» ütles Evans. «Aga öelge mulle, kus
on nunna au?» Et tema vestluskaaslased ei muianudki, jätkas ta: «Minu arvates, mister
Savinkov, kardab teie võitluskaaslane Derenthal teid nii kangesti, et tema hirm võib teie
üritusele kahju teha. Kas te ise pole selle peale tulnud?»
«Ma palun teid ...» pomises Derenthal.
«Mul pole nii palju aega, kui te arvate,» andis Savinkov ameeriklasele ninanipsu.
«See on juba ameeriklaste moodi!» hüüatas Evans. «Ma ei pea teid kaua kinni, kõigest
mõne minuti.» Ta tasandas veidi häält. «Asi on selles, mister Savinkov, et mulle tehti
ülesandeks teile alalist ja täiesti ametlikku teenis-tuskohta pakkuda. Meil on rajamisel
luurekeskus, mis hakkab Hiina ja Venemaaga tegelema. Hiina ei puutu teisse, aga
Venemaad tunnete te läbi ja lõhki.»
«Siin pole koht Venemaaga kaubitsemiseks.» Savinkov tõusis ja ruttas ukse poole.
Ta seisis kümmekond minutit pimedal tänaval, kuid
453
keegi ei väljunud kõrtsist. Evans näitas, et tal on iseloomu — ta ei järgnenud ise
Šavinkovile ega lasknud ka Derenthalil minna. Ta mõistis väga hästi, et kõrts pole tõsiste
läbirääkimiste jaoks sobiv koht...
Tunni aja pärast tõttas Derenthal erutatult ja täiesti ilmsüütu näoga Savinkovi poole.
«No küll on häbematud,» alustas ta juba lävelt. Ta oli juba järele mõelnud, mida öelda.
«No kas pole häbematud? Kargavad kohe hammastega kõrri kinni nagu buldogid!»
«Teile karati kõrri? Kus siis Pariisi politsei silmad on?» küsis Savinkov.
«Too Evans helistas mulle, Boriss Viktorovitš, ja ütles, et ta tahab minuga ühe teile
väga tähtsa asja pärast kohtuda. Ja andis aadressi. Alles seal nägin ma, mis koht see on,
aga siis oli mu kõri juba tema hammaste vahel. Kuidas te meid üles leidsite? Lausa
nõiatemp! Isegi mister Evans kratsis kukalt. Aga ma ütlesin, et mina ise teatasingi teile,
kuhu ma lähen, sest meil kehtib niisugune kord.»

307
 «Poleks paha, kui niisugune kord ei kehtiks ainult kujutluses, vaid ka tegelikus elus.»
«Milline jultumus, Boriss Viktorovitš! Ta paneb meile ette Ameerika
spionaažikontoriks hakata!»
«Miks te nüüd äkki nii pirtsakaks läksite? Kas me ei tee Prantsusmaa, Inglismaa ja
koguni Poola heaks sedasama?»
«Aga ainult selleks, et saada võimalust oma poliitiliste ideaalide eest võitlemiseks!»
«Kas need võimalused ei suureneks, kui me Ameerikaga sobingusse astuksime?» küsis
Savinkov jälle, ning Derenthal ei taibanud, mõtles ta seda tõsiselt või ironiseeris.
«Ei, ei!» Derenthal ei mõistnud, mida šeff asjast õigupoolest arvab, ja kartis juttu selles
suunas jätkata. «Häbematud! See ebard söandas meie võitlust hiirte sebimiseks
nimetada!»
«Kas te andsite talle vastu vahtimist?» * Derenthal vaikis.
«Tähendab, ei andnud. Miks?» Savinkov ootas mõne sekundi. «Te ei taha tõtt öelda?
Siis kuulake, ma ise ütlen teile, kuidas asi oli. Te ei teinud seda sellepärast, et te ise
andsite talle meie tegevusest niisuguse pildi.»
Derenthal oli ameeriklasele nende tegevusest tõepoolest üsna sünge pildi maalinud, sest
ta lootis sel kombel
454
dollareid teenida. Ta tahtis seletust anda, kuid Savinkov tõstis käe.
«Pole vaja, Aleksandr Arkadjevitš. See kurvastab mind väga. Muidugi mitte
ameeriklase huligaansus. Aga ma tänan 'teid informatsiooni eest, ehkki te sellega
hilinesite. Ja nüüd, palun, jätke mind üksi.»
Derenthal oli juhtunust nii erutatud ja kohkunud, et läks hotelli jõudes oma naise tuppa,
mida tal muidu kunagi kombeks polnud teha.
«Ljuba, minge kohe Boriss Viktorovitši juurde, ta on väga tujust ära...» sai ta üsna
hõlpsasti öeldud; mõnel muul puhul poleks ta seda küll suutnud.
Savinkov oli meeleheitel. Õigupoolest polnudki ju midagi ootamatut juhtunud, aga ta
tajus äkki erilise selgusega, kui üksi ta oli ja kui ohtlikult kõikuv oli tema jalgealune. Ta
ei võinud milleski kindel olla. Isegi äsjastes sõprades ja võitluskaaslastes. Ja mis veel
hullem — ta ise oli kõigest konkreetsest ja reaalsest eemal ning tiirles omaenda kasutul
orbiidil, mis ammu enam kedagi ei huvitanud. Samal ajal aga sõlmiti tema selja taga
mingeid salasobinguid, koguni teda ennast taheti maha müüa. Tarvis oli tegutseda, kuni
teda veel päriselt maha pole müüdud, tegutseda seal, kus on tema peamine, ajalooline
võitlustander — Venemaal. Oleks ometi Serge siin! Siis oleks kõik tuhat korda lihtsam!
Ta usaldab ainult Serge'i, oma truud kaaslast kõigil elu- ja võitlusteedel...
Sellele mõeldes otsis Savinkov miljon ettekäänet, miks ta veel Venemaale pole sõitnud.
Hoolega ja häbelikult varjas ta enda eest kõige õigemat seletust — hirmu uue Yenemaa
ees — ning mõtles üha uusi õigustusi välja. Õhtud läbi luges ta Venemaalt saadud kirju,
püüdes ridade vahelt, alltekstist leida seda uut, senitundmatut, mis bol-ševistlikul
Venemaal oli tekkinud, seda, mis andis Venemaale jõudu ning sundis üht lääneriiki teise
järel oma suhtumist Venemaasse muutma. Ta oli ikka sellele uhke olnud, et ta tundis
hästi Venemaa peamist jõudu — vene talurahvast. Aga nüüd? Kas ta tunneb tänapäeva
vene talurahvast? Ja kas ta endisaegsetki tundis — ta ju ei leidnud oma nurjunud
sõjaretke aegu Venemaal talurahva toetust!
Venemaa, mida tal ei õnnestunudki tundma õppida, eemaldub temast jälle, kaob tal
käest, tema aga hakkab nähtavasti vanaks jääma ja mõtleb aina ettekäändeid välja,

308
 455
et Venemaast lahus olla. Ei, enan seda ei juhtu! Aitab! Kõik kahtlused ja hirmud tuleb
kuradile saata! Tjah, kerge öelda... Kuid üksi on hirmus raske niisugust otsust teha.
Juhtus nõnda, et aastad aina läksid, tema ümber keerlesid Sevtšenko ja Filossofovi
taolised mehed, ent nüüd, kus otsustav silmapilk käes on, pole tal kellelegi toetuda, ta ei
saa kedagi täielikult usaldada ...
Esikust uksekella kuuldes arvas Savinkov, et telefon heliseb, ega tahtnud vastata.
Helistati uuesti, ta avas ukse ning silmas Ljubat. Ljubal oli lühike roheline palitu seljas.
Halli kübara laia serva varjust vaatasid teda ärevalt Ljuba armsad tumedad särasilmad ...
Savinkov kaelustas Ljubat impulsiivselt, kaisutas sõnatult. Siis lükkas ta Ljuba eemale
ja küsis vaikselt, hoides käsi tema õlgadel ja vaadates talle silma:
«Kas Aleksandr Arkadjevitš saatis su siia?»
Ljuba ei vastanud. Ta tahtis Savinkovile kaela langeda, Savinkov aga võttis käed ta
õlgadelt ja ütles jahedalt:
«No tulge, tulge sisse ...» — ja läks ise esimesena tuppa.
Vaikides istusid nad teine teisel pool lauda, — nad olid teineteisele palju armusõnu
öelnud, ent ometi oli nende vahekord platooniliseks jäänud. Mis takistas neid piiri üle-
tamast ja kirele andumast? Oh issand, kui keeruline see kõik oli! Alguses kartis ja vältis
seda Ljuba — ta oli juba ühe pettumuse läbi elanud. Nüüd oli tal kunagine hirm üle
läinud, ta tahtis kõik-kõik Savinkovi soovid täita, igati asendamatuks muutuda... Ta tajus
oma naisevaistuga, et Savinkovil on raske, tundis, kui üksik ta on. Ljuba oli ikka ilusale
Sergeile armukade olnud, nüüd aga oleks ta ise Pavlovski meeleldi Savinkovi juurde
tagasi kutsunud.
Kui Derenthal hotellis «Malachow» Ljuba odavasse numbrituppa astus ja ütles —
mingu Ljuba Boriss Viktoro-vitšile seltsiks, sest viimane on tujust ära, siis läks Ljuba
hetkegi kõhklemata Savinkovi juurde, olles kõigeks valmis. Ta oli päev läbi üksi,
nukrutses ning mõtles aina Savinkovile, oma petetud tunnetele ja lootustele. Nüüd aga
nägi ja tundis Ljuba, et Savinkov ei vaja teda... Boriss Viktorovitš oli tige, ja naiivne
Ljuba seletas seda nõnda: küllap ta ise paluski, et Derenthal Ljuba tema juurde saadaks,
nüüd aga kahetseb oma tegu.
«Ma tahtsin ise teie juurde tulla,» ütles ta vaikselt. «Olin nii kurb . . . hommikust õhtuni
üksi...»
«Ma olin samuti kodus, ja mu uksekell ja telefon on
456
korras...» Savinkov tõusis, pingul ja jäik. «Ma saadan teid koju. On juba hilja ...»
Seda ei kannatanud Ljuba enam välja. Tema silmist purskusid pisarad. Savinkov aga ei
vaadanud tema poole, ei näinud teda. Nende aeglased sammud kajasid tänavate
inimtühjades kuristikkudes valjusti vastu. Savinkov hoidis Ljubal käe alt kinni, kuid
Ljuba ei tundnud tema puudutuses õrnust ega soojust.
«Ma tahaksin uinuda, nii et ma kunagi enam ei ärkaks!» ütles ta.
«Aga hommik on alati targem kui õhtu,» nöökas Savinkov.
Jälle kõndisid nad hulk aega vaikides.
«Ma ei suuda enam niiviisi elada,» kaebas Ljuba.
Savinkov heitis talle silmanurgast üllatatud pilgu, pigistas tema käsivart veidi kõvemini
ja ütles:

309
 «Uskuge mind, mul on raskem põli kui teil, aga ma elan ja tahan elada, ma ootan ja
loodan.»
Savinkov mõtles praegu, et näe, ta ei või isegi oma armastatut pimesi ja jäägitult
usaldada. Oma eelmisest naisest lahku minnes ütles Savinkov talle, et ta vajab naist, kes
näeks kõike ainult tema pilguga, mõtleks ja tunneks sedasama mida temagi ning mõistaks
maailma ja oma kohta maailmas temaga ühteviisi. See kõlas ilusti, kuid tema tark naine
vastas: ta kardab, et Savinkov võib kogu oma elu säärase naise otsimisele raisata, ning
lisas, et palju lihtsam ja odavam on muretseda endale sõnakuulelik koer...
Kas Ljuba on see naine, kellest ta tookord rääkis? Savinkov mäletas teda
revolutsioonilise Piiteri päevilt kui verinoort ja erakordselt kaunist tüdrukut, kelle huvid
olid Savinkovi tormilisest elust erakordselt kaugel. Ta mäletas Ljubat Moskva-päevilt,
mil ta end Ljuba pool varjas ja Ljuba tema eest hoolitses, olles temasse salaja armunud —
ta nägi seda küll. Ent tookord polnud Savinkovil mahti armastusele mõeldagi. Ta mäletas
Ljuba mõtlematut vaprust pikal ja keerulisel teekonnal Moskvast Rõbinski ja Kaasani
kaudu Siberisse ning sealt edasi Pariisi... Ta ei teadnud Ljubast midagi halba. Vahest
ainult seda, et Ljuba nii tõtlikult tühise Derenthaliga abiellus. Kuid kas ta on see naine,
kellest Savinkov unistab? Kas võib Savinkov praegu oma kohutavas üksinduses Ljubalt
tuge leida, teda piiritult usaldada?
457
«Kas Filossofov sai teid kätte?» kuulis ta järsku Ljuba häält.
Savinkov peatus:
«Millal?»
«Umbes tund aega tagasi. Ta helistas mulle hotelli ja küsis, kus te olete. Tal olevat
tähtis uudis.»
«Miks, pagana päralt, te seda kohe ei öelnud?» raevus Savinkov.
Ta tõttas pooljoostes koju tagasi ning kuulis juba trepikojas oma korterist valju
telefonihelinat. Helistaski Filossofov.
«Härra Muhhin lahkub homme hommikul Varssavist,» ütles Filossofov. «Pean teid
hoiatama: tema firma kavatseb ultimaatumi esitada, ja tuleb möönda, et tal on selleks
põhjust...»

KOLMEKÜMNE KAHEKSANDA PEATÜKI LISA

D. V. Filossofovi kirjast A. A. Derenthalile

«... Ma saan väga hästi aru, miks B. V. närveerib, kuid need, kes telefonikõnesid pealt
kuulavad, ei tarvitse seda mõista33. Ent seegi pole veel kõige hullem oht. Mulle tundub,
et kõige kardetavamaks muutub meile meie ettevaatus (nonsenss!).
Muhhin jättis mulle tookord kõige parema mulje, ehkki ta käitus ülbelt. Ta kirjeldas
mulle üsna avameelselt ja, ma ütleksin, halastamatu tõetruudusega nende organisatsioonis
valitsevat olukorda, ning neist tuleb tõesti aru saada. Nüüd ma siis kirjutangi Teile: kui
teil seal jälle edasilükkumiste oht tekib, siis aidake A. P-l34 B. V-le selgeks teha, et meid
võib tabada niisama kurb saatus kui Puškini «Muinasjutu kalamehest ja kuldkalakesest»
õnnetut kangelannat...»

33Filossofov kirjutas selle kirja nähtavasti pärast mingit närvilist telefonikõnet Savinkoviga. (Autori märkus.)
34Ilmselt Muhhinil, s. t. Fjodorovil. 458

310
 KOLMEKÜMNE ÜHEKSAS PEATÜKK
Savinkov aimas, millise ultimaatumi Muhhin talle toob, ning tundis, et läbirääkimised
«LD»-ga olid tõesti ainuüksi tema süü läbi häbemata pikale veninud.
«LD» juhtkond oli läbirääkimiste käigus teinud ühe järeleandmise teise järel, nad olid
revideerinud koguni
458
oma eitavat suhtumist välisabisse, veel enam — nad ise olid hakanud poolakaid
üliväärtuslike luureandmetega varustama, mis muide kindlustas ka Savinkovi positsioone.
Oli täiesti selge, et nad tegid sääraseid mööndusi üksnes sellepärast, et nad vajasid
hädasti tema — jah, just nimelt Savinkovi — abi. Tema aga saatis neile tolle kanapea
Fomitšovi ja Pavlovski, ning needki saadeti õigupoolest ainult kontrollima, kas kogu see
lugu pole äkki provokatsioon. Tulemus oli üliootamatu — niipea kui Sešenja Venemaale
sõitis, sai ta suureks ässaks. Sõitis Fomitšov — ja temagi on nüüd rõõmus, et ta saab
konkreetsest võitlusest osa võtta. Sõitis Pavlovski — ja kirjutab samuti, et nüüd on ta
lõpuks pulbitsevasse ellu sukeldunud ega taha enam koguni Pariisi tagasi tulla. Kuid tema
ise? ... Senikaua kui ta kodumaast eemal viibib, täidab keegi loomulikult tema aset —
paavstitroon ei jää ju kunagi tühjaks. Võib-olla sellepärast toimuvadki kõikidega, kelle ta
Venemaale on saatnud, sellised ootamatud metamorfoosid. Sešenja, kellele Savinkov
tema adjutandipõlves ka kõige tühisema kirja kirjutamist ei usaldanud, juhib nüüd
KjVKR Moskva organisatsiooni, tegelikult aga kogu Venemaa organisatsiooni! Ja
Fomitšov? Kes Fomitšov Vilnos oli? Baaskorteri peremees — tüüpiline pisifunktsionäär.
Venemaal aga sai temast poliitikategelane! Ta peab «LD» juhtkonda kuuluvate
professorite ja Vene kindralitega läbirääkimisi. Uskumatu lugu! Ka Zekunov, keda Savin-
kov ei tunne ja eluilmas näinud ei ole, tegutseb nähtavasti üliosavalt. Talle endale aga
viirastuvad kõikjal provokatsioonid. Ühe mehe võinuksid tšekistid kinni püüda, kam-
mitsasse panna ja oheliku otsas peibutiseks välja panna, kuid Zekunovist, Fomitšovist ja
Pavlovskist korraga on võimatu kuulekaid provokaatoreid teha! ... See on lausa
aritmeetiliselt selge. Miks ta siis ikka veel ettevaatuse mõttes lahingutegevusest kõrvale
hoiab? Miks? Miks? ...
Ta analüüsis ikka jälle hoolikalt oma läbirääkimisi «LD» esindajaga ja kõike, mis selle
üsna pika ajavahemiku kestel oli juhtunud. Kõik oli laitmatult korras. Mitte kahtluse
varjugi... Või ehk ainult... Miks «LD» esindaja tookord Pavlovski inetu (ehkki mitte päris
mõttetu) tembu öösel võõrastemajas nii rahulikult ära kannatas? Härra Muhhin pole seda
sorti mees, kes solvangu nii lihtsalt alla neelab. Ju tal siis oli seda millegipärast tarvis.
Mispärast? Savinkov leidis üheainsa vastuse: «LD» on tõepoolest
459

«Kohe kuulete... härra Fomitšovi ülesandeks on teid informeerida.» Fomitšov kargas

püsti ja võttis Pavlovski kirja taskust. «Serge ... saatis teile ...»
Savinkov rebis ümbriku lahti ning võttis sealt kirja.
Vaevalt sai ta esimesed read loetud, kui tema erutatud nägu rahutult pilkuvate suurte
kitsaste silmadega otsekui kivines; ta vahtis kaua aega kirja, nagu poleks ta midagi
mõistnud. Äkki ta võpatas, tema parem käsi nõksatas korra, viskas kirja maha. Siis tardus
ta jälle paigale ja ütles kõlatu häälega:

311
 «Uskumatu!... Uskumatu! ... Ma ei usu seda! Ei usu!» karjus ta järsku Fomitšovile
näkku, Fomitšov tõusis ja hakkas lalisema:
«Ta on juba terve! ... Terve!... Ma käisin teda vaatamas! ... Ta saatis teile tervisi!...
Ärge kartke!... Ta jaksab juba voodist tõusta!... Parimad arstid!... Me kõik käime teda
vaatamas ... Eks ole, härra Muhhin? ...»
«Ka meid kurvastas see lugu väga, härra Savinkov,» segas Fjodorov vahele. «Teade, et
teie vilunud abimehega juhtus säärane... muidugi mõista traagiline, aga tegelikult rumal
lugu, rikkus loomulikult meie meeste tuju. See on ju veel rumalam kui meie lööksalkade
sissekukkumised. Härrad Šešenja ja Fomitšov aga ütlesid, et Pavlovski olevat kõikide
lahinguoperatsioonide potentsiaalne juht. Ärge pange siis imeks, et meie liider härra
Tverdov palus mul teie käest järele pärida, kas te tõepoolest kavatsesite Pavlovskit
üldjuhiks määrata?»
«Kannatage ometi oma pretensioonidega! Ma kaotasin kõige lähedasema, kõige
ustavama sõbra!» ütles Savinkov, tema hääles kõlasid teesklematu valu ja piin, äratades
Fjodorovis midagi kaastundetaolist.
Savinkov vaatas ringi, otsides kirja, võttis selle põrandalt üles ja hakkas lugema.
Sedapuhku luges ta tähelepanelikult, ruttamata, teksti õige lähedalt uurides. Siis laskis ta
kirja hoidva käe alla ja vaatas kaua aknast välja.
«Kust Pavlovski haavata sai?» küsis ta pead pööramata.
«Me ei tea üksikasju,» vastas Fjodorov osavõtlikult. «Teie liidu liikmed ja ajalehed
informeerisid meid enam kui napilt.»
«Ah sellest kirjutati ajalehtedes?» pööras Savinkov end tema poole.
«Ainult niipalju, et Rostovi lähedal tungisid... bandiidid,
466
nagu ajaleht neid nimetas ... rongile kallale, kallaletung löödi tagasi, rong aga hilines
seetõttu. Ja üks niisugune lause oli ka sees: kallaletungijad tegid ilmselt eksi-arvestuse,
nad uskusid, et nad ei kohta relvastatud vastupanu. »
- «Nii...» Savinkov hõõrus sõrmedega laupa ja meelekohti. «Kust ta haavata sai?» küsis
ta Fomitšovilt.
«Rinnast ja kubeme lähedalt reiest,» vastas Fomitšov; ta ootas, kas Savinkov ütleb
midagi, ja kui seda ei juhtunud, jätkas: «Me mõistame, Boriss Viktorovitš, kui ränk see
hoop teile on... Ma sõitsin siia justkui sunnitööle, teades, et pean teile säärase sõnumi
tooma... Kõik said sellest aru... Aga nüüd on oht möödas, tema elu on päästetud. Ta on
ohutus kohas, ühe kuulsa kirurgi pool ravil... Muide, see kirurg on meie ustav abimees...
Ta palub teid uskuda, et Sergei Eduardovitš on väljaspool hädaohtu ... Ka Sergei
Eduardovitš ise palus teile tervisi viia ja öelda, et ta peab end teie ees suureks süüdlaseks
...»
«Kas te nägite teda?»
«Kuidas siis muidu! Käisime Sešenjaga teda vaatamas ... Ajasime temaga juttu... Ta
kahetseb, et lugu nõnda lõppes, aga te ju teate Sergei Eduardovitši iseloomu — ta naerab
ja ütleb: «Kellelgi ei saa ilmlõpmata vedada, mina aga ei mõelnudki sellele ...»»
«Jaa, jaa... ta kirjutab sellest...» Savinkov pöördus pärast üürikest pausi Fjodorovi
poole: «Elus on ikka nõnda — alles tund tagasi oli kõik nii selge ja kindel, nüüd aga
kadus kõik ühtäkki ärevuse ja kahtluste uttu.»
«Milles te kahtlete?»

312
 «Kõiges ... Kõiges, Andrei Pavlovitš. Kõiges ...» «Tõeline suur poliitika ei sobi kuidagi
hüsteerikaga ühte.»
«Õigus,» möönis Savinkov masinlikult ning lisas raskesti ohates: «Aga te ei kujuta ette,
mida see mees mulle tähendab!»
«Mäletatavasti ütles Napoleon ühe oma marssali surmast kuuldes: «Ta osutas mulle
veel surreski sõbrateene: tema surm õpetab mulle, milliseid vigu lahingus ei tohi teha.»»
Savinkov vaatas Fjodorovile uurivalt otsa, Fjodorov kannatas tema pilgu rahulikult
välja.
Seda esimest kõnelust ei läinudki Fjodorovil korda oma
467
plaani järgi läbi viia. Savinkov külvas Fomitšovi üle kõige ootamatute küsimustega:
«Ega Pavlovski juures mõnda naisterahvast ei ole?»
Või jälle:
«Kas Pavlovskil raha on?» Või:
«Kas ta kirjutas selle kirja pikali olles?»
Viimane küsimus häiris Fjodorovi väga — Moskvas jäeti tõepoolest silmapaari vahele,
et voodislamaja käekiri näeb hoopis teistsugune välja. Ent Fomitšov vastas juhuslikult
just nii, nagu tarvis: ta ütles, et ühe kirja — ta 'ei tea, millise nimelt — kirjutas Pavlovski
tema nähes, istudes voodis patjade najal, kandik süles ...

Alles õhtul hilja lahkus Fjodorov Savinkovi juurest ja hakkas odavat võõrastemaja
otsima. Fomitšovi jättis Savinkov enda poole, ja Fjodorov mõistis, et nüüd peab nende
legend seal jälle äärmiselt raske eksami läbi tegema. Ent esialgu läks kõik plaani kohaselt
— millestki polnud näha, et Fomitšov oleks Moskvas või reisil mööda Venemaad midagi
kahtlast märganud. Hiljem rääkis Fomitšov Fjodorovile usalduslikult, kui hirmus see öö
talle oli. Savinkov tahtis talle vahepeal koguni käsitsi kallale söösta, ähvardades teda
rusikatega, nõudis seletust, miks Pavlovski Moskvas tegutsema ei hakanud, vaid eelistas
Rostovisse sõita ...
Hommikul helistas Fjodorov Savinkovile telefoniga. Alguses vastas talle võõras hääl
(see oli Derenthal), seejärel tuli peremees ise aparaadi juurde. Ta näis heas tujus olevat.
«Ma annan teile täna vaba päeva,» ütles ta. «Puhake, imetlege Pariisi ilu, me asume
teele homme hommikul kell üksteist. Selge? Homme kell üksteist. Ma muretsen piletid.
Palun teid homme hiljemalt kell üheksa minu poole tulla. Nägemiseni...»
Savinkov ütles seda kindlalt, kuid pisut rutakalt, otsekui poleks ta soovinud vastuväiteid
ega küsimusi kuulda. See tegi Fjodorovi valvsaks. Ent selle taga ei peitunud midagi
muud, kui Savinkovi poseerimisarmastus — tema pool viibisid parajasti Derenthalid ja
õde Veera, kes tema kutsel Prahast juba kohale oli jõudnud, ning Savinkov soovis
hirmsasti nende ees tahtekindlat juhti mängida, kes
468
taas ohtlikku lahingusse tormates välkkiiresti energilisi käske jagab, et oma armees
korda luua.
«Miks nii äkki?» imestas Ljuba. «Ma ei jõua oma asju pakkida.»
Savinkov vaatas Ljubat niisuguse pilguga, nagu oleks Ljuba mõistmatu laps, ning ütles
südamlikult:
'«Venemaa võtab meid ka kaltsudes vastu...»

313
 Aleksandr Arkadjevitšile meeldis niihästi see rutt kui ka Savinkovi otsus ja see, et ta ise
kaasa sõidab. Ja miks ta poleks pidanud sõitma? Ta polnud nii-öelda paikne inimene, ta
oli alati kihku-kähku reisivalmis ja armastas efektseid avantüüre. Liiati vajas ta juhti, oli
see siis Gapon või Savinkov. Savinkov omakorda teadis, et vintsu-tustes, mis neile
Venemaal osaks võivad saada, on väga kasulik Derenthali-taolist abimeest omada.
Ainult üks asi rikkus praegu Aleksandr Arkadjevitši rõõmu: teda hakkas jälle — kõige
ebasobivamal ajal — maksahaigus vaevama.
Savinkov teadis, et Ljuba kaasasõidusoov on vankumatult kindel ja siiras, ent pigem
tunde kui mõistuse dikteeritud. Tema kohus oli Ljubale veel kord seletada, kui rasked
katsumused neid Venemaal võivad oodata. Kas ta tohib üksnes sellepärast Ljuba eluga
riskida, et Ljuba armastab teda ja peab oma kohuseks talle kõikjale järgneda? Kui ta
Ljubaga sellest rääkima hakkas, tegi Ljuba kõigepealt üllatusest suured silmad, seejärel
aga kattis näo kätega ja puhkes nutma.
«Te ei saa millestki aru ... Mitte millestki...» pomises ta pisaraid neelates. «Ma sõidan
nagunii... kas või üksinda...»
«No see veel puudub, et te teel pisaraid hakkate valama,» ägestus Savinkov. Ta ei
talunud eluaeg naiste pisaraid. «Seda ma kartsingi.»
Ljuba võttis käed näo eest ja hüüdis, endal silmad alles pisaraid täis:
«Need pisarad jäävad viimasteks!»
«Tore!» haaras Savinkov kähku sõnast kinni, — talle näis, et Ljuba võib hüsteerikasse
sattuda. «Minge pakkige oma asjad,» lisas ta naerusui.
Hingepõhjas meeldis talle niiviisi «terve perega» teele asuda. «See näitab,» ütles ta
endale, «et ma ei sõida Venemaale lõbureisile, vaid päriseks, et seal elada ja võidelda...»
Ent veelgi sügavamas hingesopis, isegi tema
469

enda eest salajas, hingitses primitiivne tunne — mitmekesi on surragi kergem ...
Oma viimase Pariisi-päeva veetis ta väga kummalises meeleolus. Ta valmistus kogu
aeg energiliselt ärasõiduks, kuid samal ajal vaevasid teda ikka veel mured ja kahtlused.
Tema isiksus otsekui lõhenes ühtäkki poliitikuks ja inimeseks. Poliitik Savinkov
valmistus energiliselt teeleasumiseks, tema inimlik mina aga jälgis murelikult oma
kaksikvenna askeldusi. Ent Savinkovi kaks mina ei suhelnud teineteisega otseselt ega
saanud seetõttu ka teineteist mõjutada.
Poliitik Savinkov korjas oma arhiivi kokku ja pitseeris kinni, ta instrueeris õde, kuidas
seda hoida ja mida sellega teha. Seejärel kohtus ta Gaquier'ga ja muidugi rõõmustas,
nähes, kui rabatud ja vapustatud prantslane oli, kuuldes, et ta sõidab Venemaale. Õhtul
said nad veel kord kokku — Gaquier tuli Savinkovile parooli ütlema, millega Prantsuse
luure resident Moskvas tema juurde ilmub...
Enne ärasõitu tahtis poliitik Savinkov Sidney Reillyt näha, kuid see ei läinud tal korda.
Oma kurvastuseks kuulis ta Reilly naise käest, et Sidney Reilly olevat Inglismaale
sõitnud, sealt aga suunduvat ta... Venemaale. See oli üpris ebameeldiv — Savinkov ei
kannatanud kunagi, et keegi temast ette jõudis.
Ameeriklasega hüvasti jätmisest Savinkov loobus — talle tegi mõnu kujutleda, kuidas
kääbus alles tagantjärele kuuleb, et ta on Venemaale sõitnud, millise peapesu tema üle-
mused talle teevad ja kuidas nad hiljem, kui ta juba Venemaal on, temaga ühendusse
püüavad astuda...

314
 Savinkov jõudis alles õhtul hilja koju. Õde magas juba. Korter oli vaikne ja pime. Ta
istus diivanile ja vajus mõttesse. Sel hetkel said Savinkovi kaks mina kokku ja inimlik
mina ütles oma kaksikvennale tasa-tasa: «Pea kinni. Vaata ette. Kui sa nüüd eksisammu
teed, siis ei anna seda enam parandada...» Poliitik Savinkov ei lasknud oma kaksikvennal
lõpetada, vaid tõukas ta eemale, süütas tule ja istus laua taha kirju kirjutama. Otsus oli
tehtud ja ta ei kavatsenud seda ära muuta. Ta ei saanud enam peatuda.
Hommikul vajutas Fjodorov kokkulepitud ajal kella-nupule. Ukse avas Lj uba.
Fjodorov suudles tema kätt ja tänas teda oma naise nimel, kes nüüd hommikust õhtuni
tema valitud salli kandvat.
«Varsti võib ta mind isiklikult tänada,» puhkes Ljuba
470
naerma, kuid Fjodorov ei saanud aru, mida ta sellega öelda tahtis.
Väikeses söögitoas olid Savinkov, Derenthal, Fomitšov ja Savinkovi õde Veera
Viktorovna Mjahkova. Oma õde Fjodoroviga tutvustades ütles Savinkov:
«Veera näol on saatus mulle teise ema kinkinud.»
Fjodorov aimas otsemaid ohtu — ta nägi seda oma vennaga väga sarnaneva
pikakasvulise ja pikatoimelise naise silmis, mis teda teraselt ja vaenulikult tunnistasid,
püüdes teda läbi näha. Ja mida ta hiljem ka ei teinud, kellega ta ka ei j ütelnud, kogu aeg
tundis ta endal Veera Viktorovna ärevat ja uurivat pilku.
Kummatigi ootas Fjodorovi ees väga meeldiv üllatus — Savinkov teatas, et ta ei sõida
Venemaale üksi, vaid koos oma lähima abilise Derenthali ja tema naise Ljubaga, oma
erasekretäriga.
«Nüüd ma näen, et te olete otsustanud asja tõsiselt käsile võtta! Ma olen kindel, et
Moskvas hinnatakse seda niisama kõrgelt, kui mina seda hindan!» ütles Fjodorov
rõõmuga.
«Pole sugugi paha, et Aleksandr Arkadjevitš meiega kaasa tuleb,» kostis Savinkov. «Ta
on meil rahvusvaheliste suhete alal suur spetsialist ning aitab meid tõhusalt välispoliitika
väljatöötamisel, mille pärast te nii väga muretsete.»
«Mina?» imestas Fjodorov. «Hoopiski mitte! Te ju teate, et mina lõingi meie
isolatsioonipoliitikasse esimese mõra. Ja üldse, ma arvan, et niipea kui me Venemaal
kindlalt võimul oleme, hakkame me omaenda välispoliitilist kurssi pidama. Igatahes ei
pea me siis enam mingisugusest Poolast sõltuma. Andke andeks, te olete vist Pilsudski
sõber?»
«Poliitikategelaste sõprus on ikka konjunktuurne,» pillas Savinkov mokaotsast; talle
meeldis see väljavaade — sülitada Poola peale ja maksta talle kõikide läbielatud
alanduste eest kätte.
«Härdameelsed ajalehesõnumid lõvist, kes loomaaias koerakutsikaga sõbrustab, on
minu meelest ikka naeruväärsed olnud,» pistis Derenthal vahele.
«Jääb vaid täpsustada, kumb neist kahest ma teie analoogias olen,» salvas Savinkov
heatujuliselt.
«Igatahes Pilsudskit oleks koomiline lõviks nimetada,» keerutas Derenthal end osavasti
välja ning kõik kolm hakkasid naerma.
471
Pariisist ärasõit sarnanes kehva kriminaalromaani mannetu lavastusega. Lavastaja oli
Savinkov ise. Igaühele võeti pilet ise vagunisse. Savinkovi poolt lahkuti ükshaaval,
igaüks läks omaette vaksalisse. Ainult suur juht i s e sõitis Ljubaga ühes taksos

315
vaksalisse, ja Ljuba mängis kuni rongi väljumiseni saatjat. Kaasas oli vaid kõige häda-
vajalikuni pagas — Savinkov kandis väikest kohvrit, kus olid Ljuba asjad.
Fjodorovile tuli see tarbetu konspiratsioonimäng kasuks — mida vähem Pariisis
Savinkovi ärasõidust teati, seda parem. Lepiti kokku, et ka nende saabumisest Vars-
savisse ei anta kellelegi märku. . .
Odavas Varssavi hotellis «Brüll»,' kuhu jäädi neljaks, tunniks, Vilno rongi väljumiseni,
üüriti kaks tuba: üks meestele, teine Ljubale.
Savinkov käitus hästi, ainult tema hea tuju tundus veidi teeselduna. Ta muidugi
närveeris ning püüdis seda teiste eest varjata. Ljubat kurvastas ikka veel see, et ta oli
Venemaale kõigest kolm kleiti kaasa võtnud. Derenthal suhtus kõigesse, mis nendega
võis juhtuda, rahulikult või lihtsalt muretult. Tal oli ükspuha. Talle oleks see kõik isegi
meeldinud, kui teda poleks vaevanud maksavalu.
«Palun öelge, härra Muhhin,'» pöördus ta diivanilt Fjodorovi poole, «ega piiril äkki
mingit arusaamatust ette ei või tulla, ega meid seal tule alla ei võeta?»
«Ma ei usu,» vastas Fjodorov ebalevalt.
«Sel juhul eelistan ma Vene kuuli läbi surra,» jätkas Derenthal oma laulva häälega.
«Kohutav on nekroloogist lugeda: inimene suri Poola kuuli läbi. Mida teie arvate, Boriss
Viktorovitš?»
«Ma arvan, et ei maksa tola mängida, Aleksandr Arkad-jevitš,» vastas Savinkov
vaikselt ning küsis Fjodorovilt kerge suurilmaliku vestluse toonil: «Andrei Pavlovitš, mul
on üks ravimatu haigus: ma armastan head, isegi väga head paberit, ma ei saa ilma selleta
elada. Ja ma hakkasin praegu mõtlema — kas Moskvas on head paberit saada?»
«Nii palju kui kulub, Boriss Viktorovitš.»
«Tore, tore,» vastas Savinkov ning vajus mõttesse.
Raske oli vestlemiseks teemat leida, ja viimased tunnid enne ärasõitu ähvardasid üpris
rusuvaiks kujuneda. Äkki koputati valjusti uksele, ning tuppa astusid vastust ootamata
Filossofov, Ševtšenko, Merežkovski ja Zinaida Hip-pius. Kõik nad olid esindusrõivais ja
ilmselt küllatulekuks
472
valmistunud. Fjodorov taipas, et Savinkov oli neile siiski oma siiasõidust teatanud — ta
ei suutnud loobuda lõbust lasta end oma pooldajail Varssavis imetleda, kui nad kuulevad,
et ta Venemaale sõidab.
Algas midagi piduliku teelesaatmistseremoonia taolist. Filossofov pidas lühikese kõne
Venemaa tähtsusest ja sellest, et vene rahvast peavad juhtima Venemaa väärilised
vaimuhiiglased. Ta ei nimetanud Savinkovi nime ega kõssanudki tema sõidust
Venemaale — nähtavasti oli Savinkov spetsiaalselt palunud, et ta sellest vaikiks. Ka
Merežkovski rääkis mingit udujuttu, ajades oma mõttekäigu muinas-kreeka mütoloogiast
võetud näidetega lootusetult sassi. Seejärel võttis sõna Zinaida Hippius.
«Ma olen poetess ja iga sõna, mis ma ütlen, on luule ...» alustas ta, ja läks seejärel oma
jutuga päriselt rappa. Ta rääkis proosas ja värsivormis vaheldumisi. Tema silmad põlesid.
Ta õõtsutas oma keha kahele poole. «Iga inimene tahaks julgelt, üllalt ja kaunilt elada,
kuid rasvakõht ja südame rasvumine ei lase ...
Endasse uskudes üleliia,
mul teistesse puudub usk,
kuid teiste südidust
ma, vilets, ei saavuta iial...

316
 Boriss Viktorovitš!» Poetess sirutas järsku oma pikad kuivetud käed Savinkovi poole.
«Meie vahel on head kui halba olnud! Ent puhugu täna vastutuul meil prügi silmist ja
õhutagu armutuid!

Lembe jumalik kaitselmus — see,

tea, tühja saadab kõik nooled
me teel...»

Hippiuse silmist purskusid pisarad...

Kõik kogunesid tema ümber, hakkasid teda rahustama ja kiitma. Ka Fjodorov läks tema
juurde, suudles tema mõlemat kondist kätt ning ütles vaikselt ja vaimustatult:
«Suurepärane! Imetore!»

Teel Vilnosse mõtles Fjodorov eelseisvale piiriületamisele. Mis siis, kui poolakad
Savinkovi üleminekust kuuldes äkki otsustavad seda takistada? Lõppude lõpuks, nad või-
vad lihtsalt solvuda, et neile sedavõrd massilisest piiriüle-
473
tamisest ette ei teatatud. Ja ega meiegi poolel olda valmis tervet gruppi vastu võtma.
Fjodorov otsustas niiviisi talitada: nad jõuavad Vilnosse päeval, ja kui nad just eriti ei
rutta, siis ei jõuagi nad samal õhtul piiri äärde. Ta läheb täna öösel üksi üle piiri ning
tuleb homme öösel teistele järele — nad ootavad teda piiri ääres, kokkulepitud kohal.
Savinkov nõustus Fjodorovi ettepanekuga ...

NELJAKÜMNENDA PEATÜKI LISA

B. V. Savinkovi kiri M. P. Artsõbaševile, mille Savinkov saatis enne

Venemaale sõitmist
«Väga austatud Mihhail Petrovitš!
D. V. loeb Teile ette kirja, mille ma talle saatsin.
Andke mulle see ebaviisakus andeks. Ma söandasin niiviisi talitada üksnes sellepärast,
et ma ei tahtnud kirjades Teile ja temale end korrata.
Fašismist tuleks minu arvates kirjutada nii palju, kui vähegi võimalik. Mulle tundub, et
minu äpardus ei loe siin midagi. Ma ei tea, mida Teie fašismist arvate, aga mulle on ta
niihästi psüühiliselt kui ka ideeliselt lähedane.
Psüühiliselt — sest tahtejõuetu ja suuresõnalise parlamentaarse demokraatia vastandina
pooldab ta tegutsemist ja tahtepinget, ideeliselt — sest ta on natsionalistlik ja ühtaegu
sügavalt demokraatlik, kuna ta toetub talurahvale. Igatahes on Mussolini mulle märksa
lähedasem kui Kerenski või Avksentjev.
Ma tean, paljud küsivad: «Kus see S. ometi on?» Samuti kui Teilgi, on ka mul äärmiselt
raske tegevuseta olla ja piirduda üksnes sõnades võitlusse kutsumisega. Ent võitlusse
astumiseks peab relvi olema Vanad relvad löödi meil käest. Julgegem seda tunnistada.
Uusi alles sepistatakse. Kui nad valmis saavad, siis jõuab ka «tähtpäev» kätte .. .
Mõnikord peab oskama oodata, olgu see kuitahes raske. Ma kprdan seda endale iga päev
ning aina valmistun, valmistun. Kerge on «vabatahtlikke» värvata. Raskem on neid orga-
niseerida. Selleks on inimesi ja raha tarvis. Esimesi on väga vähe, teist pole üldse.

317
Seepärast eelistan ma praegu värbamisest hoiduda, liiati olen ma Teile juba kirjutanud, et
kui sa «sõnnikuhunnikus tuhnid...» Olen kindel, et ka Teil on iga kümne kirjasaatja hul-
gas kaheksa niisugust, kelle kohta võib öelda, et «neil peas on ainult vagad soovid».
Karpovitš laskis Bogolepovi üksinda maha, kellegi käest nõu küsimata. Serge'i pole tarvis
«värvata», Perhu-rov ei vajanud «veenmist». Propaganda on hulkade jaoks. Hulgad
vajavad juhte. Varugem siis juhte, vahepeal aga tehkem jõudumööda ettevalmistusi, ja
kui soovite, löögem häirekella. Häirekell
474
on samuti väga, väga hea asi, andku Jumal Teile selle eest tervist ja jõudu, et te nii hästi
häirekella lööte. A-sse35 ja tema sõpradesse ei suhtu ma nii skeptiliselt kui Teie. Elame
— näeme. Praegu ei tee nad küll midagi halba, vaid ainult head. Ja nende lõhenemine ei
anna tunnistust mitte riiakusest, vaid üliettevaatlikust suhtumisest äärmiselt tähtsatesse
probleemidesse. Olge terve. Teile ikka kõigest südamest ustav
B. Savinkov.»
Romaani autori märkus:
Meile on väga oluline selle Savinkovi kirja algus — on täiesti selge, et kui ta
Venemaale sõitis, oli tema ihaldatuimaks eesmärgiks fašistliku diktatuuri kehtestamine
Venemaal.

NELJAKÜMNE ESIMENE PEATÜKK

Piiriületamise kirjeldus, mille on teinud B. V. Savinkov, kuid millegipärast Ljubov
Jefimovna Derenthali nimel36
«Moskvas, reedel, 29. augustil 1924
Täna öösel saab meie piiriületamisest viisteist päeva.
Pühapäeval saab meil kaks nädalat Lubjankal oldud.
Need päevad on mu mälus justkui fotoplaadile jäädvustatud. Tahaksin nad paberile
panna, kuigi sel mingit mõtet ei ole.
15. augustil
Kohvrid on talumehe vankris. Me ise kõnnime vankri järel. Meie jalad on kastest
märjad. Aleksandr Arkadjevitš jaksab vaevu käia — ta on haige.
Heledasti paistab kuu. Nii heledasti, et ööd võiks päevaks pidada, kui poleks nii vaikne.
Ainult rattad kriiksuvad. Mingit muud häält pole kuulda, ehkki siinsamas lähedal on küla.
Külm on. Me hingame ahnelt karget õhku — Venemaa õhku. Venemaa on meie ees,
mõne sammu kaugusel.
«Ärge rääkige ja ärge suitsetage.. »
Metsaserval hüütakse meile:
«Seis!»

475
Poola piirivalvurid. Nad keelduvad meid üle piiri laskmast. Me käime peale. Musta
sineliga mehed löövad ilmselt kõhklema. Boriss Viktorovitš hakkab ülemuslikult,
käsutoonil rääkima, ja meid lastakse läbi.»

35Ilmselt on jutt Avksentjevist.

36Ära toodud ilma kärbete ja muudatusteta.

318
 Romaani autori m.ärkus:
Fjodorovi ootuste kohaselt hakkas Poola luure sedavõrd massilise ja temaga
demonstratiivselt kooskõlastamata jäetud piiriületamise vastu suurt huvi tundma. Seda
enam, et piiriületajate hulgas oli B. V. Savinkov ise.
Poolakad ei kavatsenud piiririkkumist takistada. Veel enam — nad lootsid, et kui
Savinkov Moskvasse jõuab, hakkavad tema käsilased Poola luuret veel agaramalt aitama.
Otsustati ainult kontrollida, kes läheb üle piiri. Ennekõike seda, kas Savinkov ise ka läheb
— poolakad ei uskunud korrapealt Sevtšenko ettekannet. Muide, seda ettekannet näidati
koguni Pilsudskile endale, ning Pilsudski tegi seal, kus jutt on sellest, et Savinkov
valmistub Venemaale minema, ettekande servale ääremärkuse: «Ei usu.»

«Fomitšov võtab kella taskust. Viis minutit puudub südaööst. Kohvrid on vankrilt maha
tõstetud. Venelasest küüdimees taipab vaevu, milles on asi. Aga ta on põnevil ja soovib
meile edu. Nüüd oleme me märjas võsas. Meie ees on kuuvalge lagendik. Fomitšov ütleb:
«Ma lähen alguses üksi üle. Andrei Pavlovitš ootab mind sealpool.»
Ta läheb ära. Valeval lagendikul paistab ta selgesti. Nüüd jõuab ta üle lagendiku ja
kaob silmist. Samas ilmuvad nähtavale kaks varju. Nad tulevad otse meie poole.
«Andrei Pavlovitš? ...» küsib Boriss Savinkov, lühinägelikult ettepoole vaadates.
Kaksteist tundi tagasi lahkus Andrei Pavlovitš meist Vilnos. Ta sõitis kontrollima sidet
Ivan Petrovitšiga, Punaarmee komandöriga, kes kuulub meie organisatsiooni*-
Me võtame oma kohvrid kätte ja asume hanereas teele.
Metsast väljub keegi mees. See ongi Ivan Petrovitš. Kõlisevad kannused, ta annab
sõjamehelikult au. Tema selja taga kummardab veel keegi.
«Sergei sõber Novitski,» tutvustab Andrei Pavlovitš. «Ta saadab meid Moskva-reisil.»
* Siin on jutt ülepääsu korraldajast Jan Petrovitš Krikmanist.
476
Me sõitsime Venemaale Pavlovski pealekäimisel. Ta pidi meile Pariisi järele tulema,
aga sai bolševike rongi ründamisel haavata ning saatis enda asemel Andrei Pav-lovitši ja
Fomitšovi.
Fomitšov on esseeride partei liige ja töötab 1917. aastast alates Boriss Viktorovitšiga
koos.
Ma vaatan Novitskit. Ta sarnaneb ohvitseriga. Näost nii noor, nagu oleksid vurrud alles
tärkamas, aga endal juba pikk sokuhabe lõua otsas.
Me sammume kiiresti, täielikus vaikuses. Iga põõsa varjus võib piirivalvur peidus olla,
iga puu tagant võib laja-tada püssipauk. Nüüd liigahtab miski vasakul pool. Siis paremal.
Ja äkki kostab kõikjalt — eest ja tagant ja pea kohalt — häälitsusi ja krabinat ja
tiivalaksutusi. Need on loomad ja linnud...
Lendab mööda öökull. See on kolmas hoiatav enne: hommikul purunes peegel ja täna
on reede — õnnetu päev.
Me oleme juba üle tunni aja rännanud, kuid ei tunne väsimust. Meie tee viib üle väljade
ja läbi metsa. Piir on loogeline ja me pole temast veel kuigi kaugele jõudnud*. Nüüd
ilmuvad harvikus nähtavale tarantass ja küüdi-vanker. Hobused on prisked — «kroonu
omad», ütleb Ivan Petrovitš. Andrei Pavlovitš ja Novitski otsivad endile sinelid ja linasest
riidest vormimütsid. Vormimütsid on Saksa kiivri kujulised**. Boriss Viktorovitš,
Aleksandr Arkad-jevitš ja Andrei Pavlovitš riietuvad ümber. Nad muutuvad lausa
tundmatuseni. Ma naljatan:
«Boriss Viktorovitš, te sarnanete Wilhelm Teisega.»

319
 Aleksandr Arkadjevitš lamab vankril. Tema kõrval istub oma kohvril Fomitšov,
vihmamantel seljas ja kapuuts peas. Ta vatrab vahetpidamatult. Tüüpiline pro-pagandist.
Ivan Petrovitš istub pukis, revolver vööl.
Boriss Viktorovitš, Novitski ja mina istume tarantassi. Andrei Pavlovitš võtab ohjad. Ta
on ehtsa kutsari moodi — väikest kasvu, laiaõlgne ja rässakas, tema ümar nägu on
habetunud ning sinel on talle liiga pikk. Ma vaatan teda ja naeran.
* Krikman vedas neid metsas ringiratast, tal oli tarvis aega «parajaks teha», kuni küüdimehed kokkulepitud kohta
jõudsid. Kirjelduse autor märkas, et nad ei eemaldunud piirist, see oli J. P. Krikmani ilmne eksisamm. (Autori märkus.)
** Nn. budjonnovkad.
477

Minskini on veel 35 versta.

Küla. Koerad hauguvad. Seejärel põllud, metsatukad siis jälle põllud ja jälle üks küla.
Ja joovastav õhk. Mul on üksainuke mõte peas: need on Venemaa põllud, Venemaa
metsad ja Venemaa külad. Me oleme õnnelikud — oleme kodumaal.
Kõrgel mändide kohal välgatab punakas tuluke. Mis see on? Signaalrakett? Ei, see on
Marss. Aga ta särab heledamalt kui kunagi varem.
Tee on vilets, auklik. Ühel käänakul paiskub tarantass ümber. Andrei Pavlovitš on,
nagu öeldakse, kuldsete kätega mees. Ta parandab murdunud aisa ära, ja me sõidame
edasi. Nii oleme me öö läbi peatumata teel.

16. augustil
Koidikul teeme me keset lagendikku peatuse. Taevavõlvil kustuvad viimased tähed.
Fomitšov naerab: «Puhvet on avatud, härrased!»
Ta pakub viina ja vorsti. Me kirume teda, et ta unustas leiva ostmata.
Hobused hakkavad minema. Viimaks jõuame pärale. Olemegi Minskis. Boriss
Viktorovitš ja Aleksandr Arkad-jevitš võtavad sineli seljast ja vormimütsi peast. Ivan Pet-
rovitš sõidab küüdivankri ja tarantassiga linna. Teised lähevad jala. Me jaguneme
gruppideks. Fomitšov ruttab ärevalt ühe grupi juurest teise juurde. Äärelinna tänavad on
inimtühjad. Harvad jalakäijad vaatavad meile järele, ehkki me Vilnos venelaste moodi
riietusime: meestel on kapuutsiga vihmamantlid seljas, mul villased sukad jalas jne. Me
sammume edasi, ja näib, et äärelinnal ei tulegi lõppu: uneta öö annab end järsku tunda.
Novitski on meie teejuht. Aga ta ei tunne Minskit, ja me eksleme kaua agulites. Vastu
tulevad punaarmeela-sed — kuulsa Gai diviisi ratsamehed.
Ma olen väsinud. Seda märgates võtab Novitski voorimehe. Troskas ütleb ta:
«Me äratame tähelepanu. Selles on süüdi mu habe.»
Me peatume Sovetskaja tänaval ühe maja ees. Meil on kavas siin puhata ja õhtul
Moskvasse sõita.
Trepist üles minnes küsin ma:
«Kas siin elab mõni meie organisatsiooni liige?»
478
«Jah, muidugi,» vastab keegi.
Me helistame. Ukse avab pikka kasvu noormees, kes on valge särgi väel. Noormees on
tujust ära. Talle vist ei meeldi, et teda nii vara üles äratati. Ta läheb meie tulekust
meldima. Kes ta on? Käskjalg? Me läheme esikust söögituppa, suurde pleekunud
tapeediga ruumi. Laual on eilse õhtusöögi jäänused. Mu kaaslased lähevad kööki silmi
pesema ja riideid puhastama.

320
 Ma tunnen ebamäärast rahutust. Istun lauda. Äkki avaneb uks. Lävel seisab suur
mehemürakas, ehtne hiiglane. Ta kannab sõjaväemundrit ja tal on meeldiv nägu. Ta
imestab. Nähtavasti on ta selle korteri peremees37. Ma tõusen ja ulatan talle käe.
Tuuakse hommikusöök. Aleksandr Arkadjevitš ei söö ivagi. Ta heidab siinsamas
diivanile pikali. Ma palun mitu korda, et ka peremees meiega koos lauda istuks. Tema
aga keeldub. Ta ütleb:
«Ma ei osanud oodatagi, et mulle daam külla tuleb. Lubage, et ma ise teid teenin.»
Ma küsin Andrei Pavlovitši käest, miks Fomitšovi siin ei ole.
«Ta on Sešenjaga hotellis. Õhtul tuleb vaksalisse.»
Boriss Viktorovitši endine adjutant Šešenja teenib nüüd Punaarmees. Ta sõitis
Moskvast meile Minskisse vastu. Tal on juba rongipiletidki võetud. Andrei Pavlovitš
näitab neid mulle. Seejärel tõstab ta napsiklaasi ja ütleb:
«Teie terviseks ... Ma pean linna minema. Nägemiseni.»
Me jääme kolmekesi lauda: Boriss Viktorovitš, Novitski ja mina. «Käskjalg» toob
munarooga. Järsku paiskub esiku topeltuks lahti:
«Ärge liigutage! Te olete arreteeritud!»
Sisse astub mitu meest. Nende revolvrid ja karabiinid on meie poole suunatud. Kõige
ees on Korsika bandiidiga sarnanev sõjaväelane: must habe, välkuvad mustad silmad ja
kummaski käes suur mauser38. Ka «käskjalg» on siinsamas. Tema reetiski meid —
välgatab mul mõte, kuid samas tunnen ma tulnukate hulgas ära Ivan Petrovitši. Novitski
istub rahuliku näoga. Köögi poolt tuleb mehi aina juurde. Mõlemad grupid seisavad
liikumatult nagu vahakujud.
479
Esimesed sõnad lausub Boriss Viktorovitš:
«Puhas töö ... Lubage meil hommikusöök ära süüa.»
Punaarmeelased seisavad seina äärde ritta, punase viisnurgad varrukal. Mõned istuvad
lauda. Üks lüheldan ruske habemega mees istub, riidest kiiver peas, Aleksand
Arkadjevitši kõrvale diivanile.
«Puhas töö jah... puhas töö,» kordab ta. «Pole ime: me valmistusime selleks poolteist
aastat...»
«Kahju, et ma ei jõudnud habet ajada,» ütleb Boris Viktorovitš.
«Pole viga. Moskvas ajate, Boriss Viktorovitš ...» tähendab hoolikalt raseeritud ümara
rahuliku näoga mees, kes kannab musta värvi särki. Tal on enesekindel hääl ja mahedad
žestid.
«Te teate mu nime ja isanime?» imestab Boriss Viktorovitš.
«Heldus, kes neid siis ei tea!» vastab teine armastusväärselt ja pakub meile õlut. Ruske
habemega mees tõuseb diivanilt ja istub lauda. Ta istub minust hüvakul. Tal on tark ja
elav nägu. Ma ütlen:
«Meid oli viis. Nüüd oleme kolmekesi. Andrei Pavlovitši ja Fomitšovi ei ole.»
«Arusaadav,» ütleb Boriss Viktorovitš. «Tähendab ... kõik reetsid meid?» «Muidugi.»
«Ei või olla...»
Aga Piljarit peab uskuma. Ta on üks GPU kõrgemaid ülemusi.
«Kõik . . . Andrei Pavlovitš . . . Fomitšov... Sešenja. Aga Sergei? Sergei on vist juba
maha lastud ...

37See oligi arvatavasti korteri peremees, Valgevene GPU ülem.

38Niisugusena paistis kirjelduse autorile tšekist, kes mängis Kaukaasias Sultan-Girei rolli.

321
 «Kas neile palju raha makstakse?» küsib Aleksandr Arkadjevitš viisakalt.
«Andrei Pavlovitš pole kunagi meie vastaste leeris pinud. Ta on veendunud kommunist.
Aga teised... Igaühel neist on omad patud ...»
Tuppa tuleb Novitski ja istub jälle lauda.
«Siin on veel üks teie «mõttekaaslane»...» tähendab Piljar irooniliselt, pöördudes minu
poole.
«Jah... Ta koguni tõotas mulle oma habeme maha ajada. ..»
«Ei ta aja ühti,» ütleb Piljar. «Sergei sõber» Novitski pole keegi muu kui tema lähim
abiline Puzitski.
480
«Te kirjutasite vist hiljaaegu jutustuse «Must hobune»? Ja enne seda «Tuhkur
hobuse»?» küsib Piljar Boriss Vik-torovitšilt.
«Terve tallitäis hobuseid. Eks ju?»
«Nüüd,» naerab Piljar, «kirjutage veel üks jutustus — «Viimne hobune».»
«Mul ükspuha. Mul on teistest kahju...»
Aleksandr Arkadjevitš protesteerib. Piljar lööb pilgu maha ja ütleb üsna leebelt:
«Ärgem rääkigem sellest...»
Ma palun, et mul lubataks käekotist taskurätik võtta. Ei lubata. Aga noor sõjaväelane
toob mulle ühe taskurätiku.
Ma konstateerin, et see on nüüdsama lõhnastatud. Aleksandr Arkadjevitš ütleb:
«Miks te meid kohe arreteerisite, te oleksite ju võinud meil enne Moskvat näha lasta.
Me olime teil nagunii peos.» «Te olete liiga ohtlikud inimesed.» Meid otsitakse läbi.
Mind otsib läbi üks nooruke naine. Tal on väga piinlik. Et tema piinlikkust hajutada,
räägin ma talle, kuidas Pariisis elatakse.
Varsti toob ta mu asjad tagasi, isegi 12 dollarit, mis mu kleidivoldi vahele olid
õmmeldud.
Lähen söögituppa tagasi.
Sõit läheb Moskvasse...»
Samal päeval, kell 11 hommikul sõitis OGPU operatiiv-grupp koos arreteeritutega
erirongis Moskvasse.

JÄRELSÕNA
Valitsuse teadaanne
K. a.39 augusti lõpupoolel arreteeriti Nõukogude Venemaa territooriumil OGPU poolt
kodanik Boriss Viktorovitš Savinkov, tööliste ja talurahva Venemaa üks kõige
leppimatumaid ja aktiivsemaid vaenlasi. (Arreteerimisel leiti Savinkovi juurest valepass
V. I. Stepanovi nimele.)
Sellest teadaandest võib välja lugeda, nagu oleks Savinkov ise tulnud Nõukogude
Venemaa territooriumile, kus OGPU ta arreteeris. Ega see olegi vale — Savinkov tuli
tõepoolest ise, nii-öelda täiesti vabatahtlikult üle piiri. Ent me teame nüüd, mis teda
sundis. Pole raske mõista, miks valitsuse teadaanne mõneti ebatäpselt sõnastatud oli. Tol-
lal ei tohtinud selle operatsiooni saladus veel ilmsiks tulla. Peaasi — tuli salajas hoida,
kuidas Savinkov väljamõeldud kontrrevolutsioonilise organisatsiooni «LD» abil lõksu
meelitati. Asi on selles, et ka teiste välismaal tegutsevate kontrrevolutsionääride vastu

391924. aasta.

322
olid umbes samal ajal samalaadsed operatsioonid teoksil, ning oleks äärmiselt rumal
olnud neis kahtlusi äratada.
Moskvas viidi B. Savinkov, Derenthalide abielupaar ja Fomitšov Valgevene vaksalist
otse Lubjankale ning paigutati OGPU sisevangla üksikkongidesse. Järgmisel päeval
hakati neid üle kuulama. Derenthalide vastu ei tundnud tšekistid kuigi suurt huvi.
Aleksandr Arkadjevitš Deren-thal, eriti aga Ljubov Jefimovna — mõlemad olid kogu
selles loos juhuslikud kaastegelased, Savinkovi käsualused. Ka Fomitšov polnud kuigi
tähtis asjamees — ta ei mõistnud arreteerimishetkeni, et ta oli vaid ettur tšekis-tide
mängus, ja kui see talle selgeks tehti, sattus ta nii suurde ahastusse, et ülekuulamine tuli
edasi lükata.
Tšekiste huvitas esmajoones Boriss Viktorovitš Savinkov ise: kuidas ta ülekuulamisel
käitub, kas ta tunnistab oma sõna tõsises mõttes ääretut süüd nõukogude rahva ja
Nõukogude riigi ees?
Mõne päeva pärast ilmus Moskva ajalehtedes järgmine ametlik teadaanne:
482
Boriss Viktorovitš Savinkovi kohtuprotsess '
Boriss Viktorovitš Savinkovile, kes arreteeriti augusti lõpupoolel, esitati 23. augustil
kell 23 süüdistusakt ning kriminaalasjade prot-sessuaalkoodeksi nõuete kohaselt võeti
tema süüasi 72 tunni jooksul NSVL Ülemkohtu Sõjakolleegiumis arutusele. Kohtu koos-
seis: eesistuja — seltsimees Ulrich, kaasistujad — seltsimehed Kameron ja Kušnirjuk...

Savinkov valis eeluurimisel ja kohtus järgmise taktika: ta tunnistas end kõiges süüdi ja
kahetses oma süüd, kuid rääkis sealjuures kogu aeg oma truust armastusest ja austusest
suure vene rahva vastu. Siin on näiteks tema ülestunnistused, mis ta 21. augustil 1924
oma käega kirja pani:
«Enne mulle esitatud küsimustele vastamist olgu öeldud: mina, Boriss Savinkov,
endine SRP40 lööksalga liige, Jegor Sazonovi ja Ivan Kaljajevi41 sõber ja võitluskaas-
lane, olen osa võtnud Plehwe ja suurvürst Sergei Aleksandrovitši tapmisest ning paljudest
teistest terroriaktidest, olen eluaeg ainult rahva hüvanguks ja rahva nimel töötanud, nüüd
aga süüdistab tööliste ja talurahva valitsus mind selles, et ma olen vene tööliste ja
talurahva vastu relvastatud võitlust pidanud. Kuidas see võis juhtuda? Ma juba ütlesin, et
olen eluaeg ainult rahva hüvanguks ja rahva nimel töötanud. M u 1 o n õigus lisada, et ma
pole mitte iial, mitte mingil juhul kodanluse huvisid kaitsnud ega isiklikke eesmärke
taotlenud...
Tulevik näitas, et ma olin täielikult eksiteel.»
Savinkovi taktika onvüsna läbipaistev: ma olen eluaeg rahva huvisid kaitsnud, võitlesin
üksnes bolševike vastu, aga ma tegutsesin ikka oma südametunnistusest ja arusaamadest
juhindudes, järelikult — eksisin. Lahkarvamuste pärast aga ei tõsteta veel mõõka ega
saada vaenlasteks. Tema positsioon oli küllaltki kaval ning ühtaegu seletamatult naiivne.
Tõepoolest. .. Võtta välismaistelt kontrrevolutsionääri-delt Vladimir Iljitš Lenini
tapmiseks raha — ja nimetada end revolutsionääriks ning öelda, et ta pole mitte iial, mitte
mingil juhul kodanluse huvisid kaitsnud! Teenida
* Sotsialistide-revolutsionääride (esseeride) Partei,
483

401924. aasta.
41Esseeride lööksalka kuulunud terroristid.

323
 tões ja vaimus imperialistlike riikide luureorganeid, kapitalistlike riikide raha eest
Jaroslavlis ja teistes Nõukogudemaa linnades veriseid kontrrevolutsioonilisi mässe orga-
niseerida — ja kuulutada, et ta olevat eluaeg ainult rahva hüvanguks ja rahva nimel
töötanud!
Süüdistusakt, mis Savinkovile juba enne kohtuprotsessi algust esitati, surus ta nurka
rohkete ümberlükkamatute faktidega tema kontrrevolutsioonilise tegevuse kohta. Ka
kohus opereeris üksnes faktidega. Kõrgelennulisi fraase, millele Savinkov usutavasti
suuri lootusi rajas, kohus ei hinnanud. Protsessi alguses püüdis Savinkov tribunali
tähelepanu abstraktsete arutluste ja paljasõnaliste kinnitustega kõrvale kallutada, kuid
toodi jalamaid patusele maamunale tagasi.
Väljavõtted kohtuprotsessi ametlikust aruandest:
«Eesistuja. Kas te tunnistate end selles süüdi, et te 1917. aasta oktoobrikuust alates kuni
teie arreteerimiseni augustis 1924 lakkamatult pidasite relvastatud võitlust nõukogude
võimu vastu, võtsite sellest võitlusest osa, juhtides relvastatud võitlussalkade tegevust ja
luues kontrrevolutsioonilisi organisatsioone, mille eesmärgiks oli nõukogude võimu
kukutamine relvastatud võitluse teel ning provokatsioonide, spioonide, bandiitide ja
terroristide abiga?
Savinkov. Jah, ma tunnistan end selles süüdi, et olen nõukogude võimu vastu
relvastatud võitlust pidanud...»

Pange tähele, kui kavalalt ta vastas. Esimesel pilgul paistab, nagu kinnitaks ta kõike,
mida eesistuja talle süüks pani. Käesoleval juhul peitub konks vastuse lühiduses, mistõttu
jääb ära provokatsioonides, spionaažis, banditismis ja terroris süüditunnistamine. Ent
kohus nägi selle Savinkovi riuka läbi ning alustas tema süü üksikasjalikku uurimist. Nii
näiteks tuvastas kohus Savinkovile kardetava fakti: ta sai Lenini tapmiseks raha.

«Eesistuja. Millised olid teie organisatsiooni taktika ja lähimad eesmärgid 1918. aasta
kevadel?
484
Savinkov. Meie organisatsioon oli võitlusorganisatsioon. Tema eesmärgiks oli mässe
tõsta, need leidsidki hiljem Jaroslavlis, Rõbinskis ja Muromis aset. Ma olen ikka arvanud,
et kui juba sõdida, siis kõigi minu käsutuses olevate relvade ja meetoditega. Meie
organisatsioon kasutas kõikvõimalikke võitlusviise, terror kaasa arvatud. Meie
eesmärgiks olid ennekõike relvastatud mässud, kuid me ei öelnud ära ka terroriaktidest.
1918. aastal oli kavas Leninile ja Trotskile atentaadid toime panna, kuid ära tehti väga
vähe. Prooviti jälgimist vana viisi korraldada, kuid sellest ei tulnud midagi välja, mitte
sellepärast, et me ei tahtnud, vaid et me ei suutnud. Ma käskisin teistel Leninit jälgida.
Nad teatasid mulle, kus ja kuidas Lenin elab, ent kaugemale asi ei arenenud. Kaplani
atentaadiga polnud meie liidul midagi ühist. Ma teadsin, et esseeridel oli midagi teoksil,
kuid ma ei teadnud, mis see oli.
Eesistuja. Teie brošüüris «Võitlus bolševike vastu» seisab kirjas: «See plaan läks korda,
kuid üksnes osaliselt... Leninile toimepandud atentaat õnnestus poolikult. Kaplan ainult
haavas, kuid ei tapnud teda.» Kuidas seda lauset mõista?
Savinkov. See lause on ebaõnnestunult sõnastatud. Brošüür oli mõeldud laialdaseks
levitamiseks, ma kirjutasin seal, nii nagu asi oli, aga mitte nii täpselt, kui ma praegu teile
räägin ...

324
 Eesistuja. Kas prantslased teadsid, et te ei ütle ära individuaalterrorist?
Savinkov. Muidugi teadsid.
Eesistuja. Kas nad teadsid, et Leninile kavatseti anten-taat toime panna?
Savinkov. Ma ei või seda surmkindlalt väita, aga ma arvan, et küllap nad teadsid seda.
Ma ei mäleta praegu enam iga meie jutuajamist, aga arvatavasti oli meil sellest juttu.
Prantslased mitte ainult et võisid, vaid pidid seda aimama, meie suhted olid küllalt
tihedad, nad pidid seda teadma. Prantslased soovitasid mulle sellist tegevusplaani:
vallutada Jaroslavl, Rõbinsk ja Kostroma. Mina aga kõhklesin ... Mulle anti edasi
Noulensi telegramm, mille ta Grenard'i vahetalitusel Vologdast oli saatnud. Selles tele-
grammis kinnitati kategooriliselt, et dessant maabub kas viienda ja kümnenda või
kolmanda ja kaheksanda juuli vahel, ma ei mäleta täpselt, ning paluti kategooriliselt, et
Volga ülemjooksul just neil päevil mässu alustataks. See
485
telegramm sundiski mind 5. juulil Jaroslavlis või Rõbins-kis mässu tõstma... Niisiis olid
prantslased selles otseselt kaastegevad ning petsid meid armetult. Mul on väga raske
uskuda, et Noulens ei teadnud, kas Arhangelskis maandatakse dessant või ei maandata ...
Eesistuja. Kust ja kui palju te tollal rahalist toetust saite?
Savinkov. Ma mäletan, et kui ma juba sootuks meeleheitel olin ega teadnud, kust raha
võtta, otsisid tšehhid mind omal algatusel üles ja andsid mulle üsna suure rahasumma —
200 000 Kerenski rubla. See raha õigupoolest päästiski tookord meie organisatsiooni...
Ka prantslaste juurde ei läinud mina esimesena, mitte mina ei otsinud neid, nemad ise
tulid minu juurde, nemad otsisid mu üles... Ja nad hakkasid mind, ilma et ma seda
palunud oleksin, rahaliselt toetama, alguses oli see toetus üsna väike — 20 või 40 tuhat,
täpselt ei mäleta, aga ajapikku hakkasid rahasummad, mis ma prantslaste käest sain,
suurenema.
Eesistuja. Kes teile tšehhide raha üle andis? Savinkov. Klecanda.
Eesistuja. Kas te teadsite, millistel tingimustel teile raha anti?
Savinkov. Nad teadsid, et ma oma võitluses terrorit kasutan — ma ei varjanud seda.
Nad teadsid seda ja rõhutasid raha andes, et seda raha kasutatakski peamiselt terroristide
värbamiseks...»

Savinkov mõistis, et tal polnud mingit lootust. Ent ka oma viimases sõnas jätkas ta
kavaldamist ja valetamist.
«Kodanikud kohtunikud!» ütles ta. «Ma tean teie kohtuotsust juba ette. Ma ei pea elu
kalliks ega karda surma. Te näete, et ma ei püüdnud juurdluse käigus oma vastutust
mingil määral vähendada või kellegi teise kaela veeretada. Ei! Ma tunnetasin ja tunnetan
ka praegu sügavalt oma suurt tahtmatut süüd vene rahva ees, talurahva ja tööliste ees. Ma
ütlesin «tahtmatut süüd», sest tahtlikku süüd mul ei ole.»
Nii jätkas Boriss Savinkov isegi surma palge ees ikka veel kavaldamist, püüdis nüüdki
veel kohut veenda, et ta on poliitikas kanapime ning täitis kellegi teise käskusid.
Ta sai muidugi väga hästi aru, et tõde rääkis tema vastu.
486
Sellepärast ta valetaski. Siin on üks huvitav näide tema sõna tõsises mõttes häbituist
valedest:
«... Kui te riigipöörde toime panite,» ütles ta oma viimases sõnas, «astusin ma teie vastu
võitlusse. See oli saatuslik viga, saatuslik eksitus! Ent kas mina üksi vigu olen teinud? Ja

325
miks ma eksisin? Ma ütlen teile — juhtus üks sündmus, vahest oli see üsna tavaline asi,
kuid mind tõukas see korrapealt teist eemale. Jah, hiljem sain ma sellest tundest võitu, ma
pole selle eest kunagi kätte maksnud, see pole mu võitluses teie vastu kunagi mingit rolli
mänginud, ent te mõistate mind, kui ma ütlen, et see tõukas mu teist eemale ja tekitas
meie vahele korrapealt kuristiku. See sündmus oli järgmine. Mu õde — vanem õde — oli
ohvitseriga abielus. Tema mees oli Petrogradi garnisoni ainuke ohvitser, kes 1905. aasta
9. jaanuaril keeldus töölisi tulistamast. Mäletate, siis, kui töölised Talvepalee juurde
läksid. Tema oli ainuke ohvitser, kes keeldus käsku täitmast. Minu õemees. Te lasksite ta
kohe esimesel päeval maha ja mu õe takkapihta... Ma kordan: teie vastu võideldes ei
tuletanud ma seda kunagi meelde, ma ei juhindunud kunagi soovist oma tookordsete
ränkade kannatuste eest kätte maksta, ent see tekitas juba esimestel päevadel meie vahele
kuristiku. Oli psüühiliselt raske üle nende laipade teie leeri tulla. Ja nii ma läksingi
vastasleeri ...»
Ent kolm nädalat pärast Savinkovi süüdimõistmist, kui välismaal kõik kohtuprotsessi
.üksikasjad juba teatavaks olid saanud, ilmus Varssavis savinkovlaste häälekandjas «Za
Svobodu» huvitav artikkel. Artikli autor oli kurikuulus D. S. Pasmanik, paadunud
kontrrevolutsionäär, meie kodumaa verivaenlane. Savinkovi sõpradest ja võit-
luskaaslastest, näiteks Filossofovist, erinevalt püüdis Pasmanik objektiivne olla ja
Savinkovi koguni kaitsta. Ent nagu öeldakse jumal hoidku säärase kaitsja eest.
Vaadakem seda artiklit. Pasmanik kirjutab Savinkovist:
«Kui ta kedagi pettiski, siis ainult iseennast. Olen sügavalt veendunud, et selles peitubki
Savinkovi tragöödia saladus, sest mida tema praegused vastased ka ei ütleks, meie silme
ees ei hargnenud mitte labane jant, vaid ränk tragöödia, ennekõike valelikkuse tragöödia.
Savinkov valetab ka praegu, kirjutades Moskva vanglast ühes erakirjas: «1923. aasta
kevadel... sai mulle selgeks, et punaste vastu ei saa ja polegi mõtet võidelda.» (Pärast
süüdimõistmist
487
anti Savinkovile õigus kirjavahetust pidada. — V. A.) Ta valetab, kirjutades samas
kirjas: «Ma polnud midagi ette otsustanud.» Kui ta nõuks võttis Venemaale sõita, siis oli
tal otsus juba valmis: sõita ja võidelda bolševike vastu viimse veretilgani, viimse
hingetõmbeni.
Viimane inimene, kellega ta ärasõidu eel kohtus, oli V. L. Burtsev. Ka siis oli juttu
võitlusest, nurjangu korral aga surmast, mis saaks bolševikevastase võitluse sümboliks
...»
Ja viimaks — vaadake, mida Pasmanik «õudse tragöödia» kohta ütleb:
«Kas Savinkov kohtus valetas? Faktiliselt — jah. Kas või oma õemehe mahalaskmisest
rääkides. Jah, Savinkov valetas faktiliselt, kui aga asja psühholoogia vaatevinklist uurida,
siis rääkis ta primitiivse idee ajel: «Ma päästan oma elu, et tulevikus tegutseda.»»
Niisuguse halastamatu hinnangu annab Savinkovi tõearmastusele tema võitluskaaslane
ja koguni kaitsja.
Kui Savinkov Pariisist Moskvasse sõitis, polnud mingist kapitulatsioonist juttu. Me
teame, kuidas lugu oli. Tuletagem muu hulgas meelde, et veidi aega enne tema ärasõitu
pakkus Nõukogudemaa täievoliline esindaja L. B. Krassin talle tõepoolest
kapituleerumisvõimalust, kuid Savinkov lükkas selle pahaselt tagasi. Ühesõnaga, kui ta
kohtus rääkis, et ta «otsustas juba ammu» kapitu-leeruda, siis polnud tal selle kohta ühtki
tõendust. Peale ühe, mille talle tahtmatult andsid ... tšekistid.

326
 Et operatsiooni, mille tšekistid läbi olid viinud, salajas hoida, paluti Savinkovi enne
kohtuprotsessi, et ta kohtule tunnistusi andes, kui jutt tuleb tema ilmumisest NSV Liitu,
sellest versioonist kinni peaks, mis avaldati valitsuse teadaandes tema arreteerimise
kohta. Savinkov nõustus meeleldi. Miks mitte! See versioon kinnitas objektiivselt talle
võib-olla kõige olulisemaid ütlusi: ta olevat ise, omal algatusel Venemaale tulnud, et
bolševikele kapitu-leeruda...
Nii näotult käitus Savinkov kohtus.

KOHTUOTSUS
Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu nimel. NSV Liidu Ülemkohtu
Sõjakolleegium (koosseisus: eesistuja — V. V. Ulrich, kaasistujad P. A. Kameronja G. G.
Kušnir-juk, sekretär — Maršak) kuulas ja arutas 1924. aasta 27., 28. ja 29. augustil
avalikul kohtuistungil Moskvas Boriss Viktorovitš Savinkovi süüasja; Savinkovi, 45-
aastast tšinovniku poega, kellel on lõpetamata kõrgem haridus ja kes nõukogude korra
ajal varem kohtu all pole olnud, endist esseeride partei lööksalga liiget, hiljem kontrrevo-
lutsiooniliste spionaažiorganisatsioonide ja bandiidijõukude juhti ning organisaatorit,
süüdistati kuritegudes, mida käsitletakse Vene NFSV Kriminaalkoodeksi paragrahvides
58 (I jaes), 59, 64, 66 (I jaos), 70 ja 76 (I jaos), ning kohtuliku juurdluse käigus leiti
tuvastatud olevat, et Boriss Savinkov:
1. Kuulus Veebruarirevolutsioonist kuni Oktoobrirevolutsioonini esseeride parteisse
ning pooldas monarhistist kindrali Kornilovi programmi; Edelarinde juhataja juures
komissariks, Kerenski kabinetis sõjaministriks ja kasaka-vägede liidu nõukogu liikmeks
olles töötas ta aktiivselt ja visalt selle vastu, et maa, vabrikud ja kogu võimutäius läheksid
üle tööliste ja talurahva kätte, kutsus üles nende võitlust kõige karmimate abinõudega
maha suruma ja käskis sõdureid, kes ei tahtnud imperialistliku kodanluse huvide eest
sõdida, maha lasta.
2. Pärast võimu üleminekut töörahva kätte püüdis ta Petrogradis kasakapolkusid tööliste
ja talurahva võimu kukutamise eesmärgil mässama ässitada; kui see tal ebaõnnestus,
pages ta Kerenski peakorterisse, kus ta koos kindral Krasnoviga aktiivselt võitles
ülestõusnud tööliste ja revolutsiooniliste madruste vastu, kaitstes seega mõisnikest ja
kapitalistidest kontrrevolutsionääride huvisid.
3. 1917. aasta lõpus ja 1918. aasta alguses võttis ta aktiivselt osa kontrrevolutsioonist
Donimaal, hakkas Doni Tsi-viilnõukogu liikmeks, aitas monarhistlikel kindralitel
Aleksejevil, Kaledinil ja Kornilovil, keda ta õhutas nõukogude võimu vastu relvastatud
võitlust pidama, niinimetatud vabatahtlikku armeed formeerida, mis kuni 1920. aasta
lõpuni inglise ja prantsuse kapitalistide toetusel laastas Ukrainat, Doni oblastit ning
Põhja- ja Lõuna-Kaukaasiat,
489
aidates Antandi riikidel sealt vilja, naftat ja muud toorainet riisuda.
4. 1918. aasta alguses Moskvasse ilmudes lõi ta kontr-revolutsioonilise organisatsiooni
«Kodumaa ja Vabaduse Kaitse Liit», kuhu ta värbas peamiselt monarhistide sala-
organisatsiooni liikmeid, kaardiväe- ja grenaderipolkude ohvitsere ning tegi oma
lähemateks abilisteks monarhistid kindral Rõtškovi ja polkovnik Perhurovi, misjärel ta
saatis Lõuna-Venemaa monarhistlike kontrrevolutsionääride peamehele kindral
Aleksejevile «KjVKL»-i asutamisest ettekande ja palus tegutsemisjuhendeid. Savinkovi

327
loodud" organisatsiooni eesmärgiks oli nõukogude võimu kukutamine relvastatud
mässude teel ja terroriaktide toimepanek tööliste ja talurahva valitsuse liikmete vastu;
selleks saadi Prantsuse suursaadiku Noulensi ja Tšehhoslovakkia poliitikategelase
Masaryki käest materiaalset toetust ja juhtnööre.
5. 1918. aasta kevadel sai Savinkov Masaryki käest kellegi Klecanda vahetalitusel
terrori jaoks 200 000 rubla; ta organiseeris Lenini ja teiste Nõukogude valitsuse liikmete
jälgimist, et nende vastu terroriakte toime panna, ent seda ei õnnestunud tal temast
olenematuil põhjustel teha.
6. 1918. aasta kevadel sai Savinkov Prantsuse suursaadiku Noulensi käest mitmel korral
raha, kokku ligi kaks ja pool miljonit rubla, sealhulgas ühekorraga kaks miljonit rubla
terve rea relvastatud väljaastumiste organiseerimiseks Volga ülemjooksul; seda tehti
Noulensi kategoorilisel nõudmisel, et — Noulensi jutu järgi — hõlbustada Inglise ja
Prantsuse dessandi maandumist Valge mere rannikul; pärast mitmeid läbirääkimisi
Prantsuse atašee kindr. Laverne'i ja Prantsuse konsuli Grenard'iga organiseeris ta 1918.
aasta juuli alguses «KjVKL»-i lööksal-kadega, mis koosnesid ohvitseridest, menševike ja
kohaliku kaupmeeskonna toetusel Jaroslavlis, Muromis ja Rõbinskis relvastatud
väljaastumised ning püüdis ka Kostromas mässu tõsta, tõmmates seega rindelt eemale
suured Punaarmee väeosad, mis kaitsesid Kaasanit ja Samaarat Tšehhoslovakkia
väesalkade ja esseeride eest.
7. Pärast seda kui Volga ülemjooksul mässud likvideeriti, pages Savinkov Kaasanisse,
mis tookord oli Tšehhoslovakkia väesalkade poolt okupeeritud, ning astus Kappeli
armeesse, mis tegutses Punaarmee tagalas.
8. 1918. aasta lõpul hakkas Savinkov Koltšaki ettepanekul
490
tema esindajaks Pariisis, külastas 1919. aastal mitu korda Lloyd George'i, Churchilli ja
teisi Inglise ministreid ning hankis Koltšaki ja Denikini armeedele suurel hulgal riideid,
jalatseid ja sõjamoona; samuti levitas ta pressibüroo «Union» juhatajana Koltšaki
ülesandel kontr-rev. liikumise toetuseks Nõukogude Venemaa kohta teadlikult
valeinformatsiooni ja agiteeris ajakirjanduses kapitalistlikke riike tööliste ja talurahva
riigi vastu relvastatud võitlust jätkama.
9. 1920. aasta Vene-Poola sõja ajal sai Savinkovist Varssavis valgekaartliku vene
poliitilise komitee esimees; Pilsudski ettepanekul organiseeris ta Poola ning Varssavis
asuva Prantsuse sõjaväemissiooni täielikul toetusel nii-nimetatud «Vene rahvaarmee»,
mille eesotsas seisid kindral Peremõkin ja vennad Bulak-Balahhovitšid, sama aasta
sügisel, pärast seda, kui Venemaa ja Poola vaherahu olid sõlminud, võttis ta Pilsudski
teadmisel isiklikult osa Bulak-Balahhovitši sõjaretkest Mozõri.
10. 1921. aasta alguses organiseeris Boriss Savinkov niinimetatud
«informatsioonibüroo RKP» kaudu, mille eesotsas seisis tema vend Viktor Savinkov,
Nõukogude Venemaa territooriumil sõjalist luuret, andes osa hangitud luureandmeist
Poola Kindralstaabi II luureosakonnale ja Prantsuse sõjaväemissioonile Varssavis ning
saades selle eest rahalist tasu.
11. 1921. a. juunist kuni 1923. a. alguseni saatis Savinkov, asunud tema poolt
reorganiseeritud «Kodumaa ja Vabaduse Kaitse Rahvaliidu» etteotsa, Nõukogude Vene-
maa territooriumil relvastatud mässude tõstmise eesmärgil korduvalt meie läänepiiri-
äärseisse kubermangudesse Pavlovski, Vassiljevi, Pavlovi ja teiste ohvitseride juhtimisel
relvastatud võitlussalku, mis ründasid täitevkomiteesid, kooperatiive ja ladusid, lasksid

328
ronge rööbastest välja, tapsid nõukogude töötajaid ning kogusid sõjalise iseloomuga
luureandmeid, mis saadeti Varssavisse, Poola ja Prantsuse luurele. Sellele lisaks anti
mõnedele isikutele, näiteks polkovnik Sveževskile, terroriülesandeid, kuid need jäid
täitmata.
12. 1923. aastal, kui pärast enamiku «KjVKR»-i organisatsioonide purustamist rahaline
toetus, mida Savinkov Poolalt ja Prantsusmaalt sai, tunduvalt vähenes, üritas ta raha
saada Mussolinilt ja42
491
13. 1924. aasta augustis tuli Savinkov, tahtes Nõuko-gude-vastaste
kontrrevolutsiooniliste organisatsioonide olukorda NSV Liidu territooriumil isiklikult
kontrollida, V. I. Stepanovi nime all valedokumendiga üle Vene-Poola piiri, kuid
arreteeriti peatselt.
Niisiis on tuvastatud, et Savinkov on süüdi:
1) Nõukogudemaa territooriumil aastail 1918—1922 relvastatud mässude
organiseerimises kontrrevolutsioonilistel eesmärkidel, seega kuriteos, mida käsitletakse
«Vene NFSV kriminaalkoodeksi» 58. paragrahvi I jaos.
2) Poola, Prantsusmaa ja Inglismaa esindajatega ühenduse pidamises selleks, et
Nõukogude Vabariikide Föderatsiooni territooriumil aastail 1918, 1919 ja 1920 ühiseid
relvastatud väljaastumisi organiseerida, seega kuritegudes, mida käsitletakse
kriminaalkoodeksi 59. paragrahvis.
3) Aastail 1918 ja 1921 tööliste ja talurahva valitsuse liikmete vastu
kontrrevolutsioonilistel eesmärkidel terroriaktide organiseerimises (terroriaktid ise jäid
küll toime panemata), seega kuritegudes, mida käsitletakse kriminaalkoodeksi 14. ja 64.
paragrahvis.
4) Sõjalise spionaaži organiseerimises Poola ja Prantsusmaa kasuks aastail 1921—
1923, seega kuritegudes, mida käsitletakse kriminaalkoodeksi 66. paragrahvi I jaos.
5) 1919. aastal kirjaliku ja suulise propaganda tegemises kapitalistlike välisriikide
väljaastumiste toetamiseks, mille eesmärgiks oli tööliste ja talurahva valitsuse kuku-
tamine, seega kuritegudes, mida käsitletakse kriminaalkoodeksi 70. paragrahvis, ja
6) 1921. ja 1922. aastal jõukude organiseerimises nõukogude asutuste, kooperatiivide,
rongide jne. ründamiseks, seega kuritegudes, mida käsitletakse kriminaalkoodeksi 76.
paragrahvi I jaos.
Ülalmainitu alusel mõistis Ülemkohus Boriss Viktoro-vitš Savinkovile, kes on 45 aastat
vana, kriminaalkoodeksi 58. paragrahvi I jao järgi kõrgeima karistusmäära, paragrahvi 59
järgi, paragrahv 58. I jaost juhindudes — sama karistuse, paragrahv 64 järgi paragrahv
58. I jaost juhindudes — sama karistuse, paragrahv 68. I jao järgi — sama karistuse,
paragrahv 76. I jao järgi — sama karistuse ja paragrahv 70. järgi — 5 aastat
vabadusekaotust; ühtekokku — süüdimõistetu kuulub mahalaskmisele ja kogu tema
varandus konfiskeerimisele.
Ent võttes arvesse, et Savinkov tunnistas kohtus kogu
492
oma poliitilise tegevuse Oktoobrirevolutsioonist alates vääraks ja ekslikuks, sest see
viis ta terve rea reetmisteni ja kuritegudeni NSV Liidu töörahva vastu, võttes arvesse ka
seda, et Savinkov kontrrevolutsioonilise Nõukogudevastase liikumise eesmärkidest ja
meetoditest täielikult lahti ütles, interventsiooni pooldajaid ja Nõukogude riigitegelaste

42Nii ongi kohtuotsuse trükis avaldatud tekstis.

329
vastu toimepandud terroriaktide initsiaatoreid paljastas ning tunnistas, et kõik nõukogude
võimu kukutamise katsed on täieliku krahhiga lõppenud, võttes arvesse ka Savinkovi
soovi rahva vastu toimepandud kuritegusid heaks teha siira ja ausa tööga NSV Liidu
töörahva hüvanguks, otsustas Ülemkohus taotleda, et NSV Liidu Kesktäitevkomitee
Presiidium käesolevat kohtuotsust pehmendaks.
Eesistuja V. U1 r i c h
Kaasistujad Kameron, Kušnirjuk
Moskvas,
29. augustil 1924, kell 1.14.

Ma ei tea, kas õigusemõistmise ajaloos leidub teist niisugust kohtuotsust. Kohus

tuvastas, et süüalune oli oma arvukate kuritegude eest ära teeninud viis surmanuhtlust
ning lisaks veel viis aastat vanglakaristust. Ja seesama kohus palus, et kõrgeim
võimuorgan kingiks süüdimõistetule elu.
Ja kohtu palve rahuldatigi.

NSV Liidu Kesktäitevkomitee Presiidiumi seadlus

NSV Liidu Kesktäitevkomitee Presiidium vaatas läbi NSV Liidu Ülemkohtu
Sõjakolleegiumi poolt 29. augusti hommikul esitatud taotluse, et kodanik B. V.
Savinkovile mõistetud kõrgeim karistusmäär asendataks pehmema karistusega, ning
möönis, et kuna Savinkov on, nagu kohus konstateeris, lõplikult loobunud nõukogude
võimu vastu mis tahes vahenditega võitlemast ning kinnitanud, et ta on valmis
Oktoobrirevolutsiooni poolt kehtestatud võimu juhtimisel töörahvast ausalt teenima, siis
ei nõua revolutsioonilise õiguskorra kaitse huvid kõrgeima karistusmäära rakendamist,
ning olles arvamusel, et proletariaadi hulkade õigusteadvus ei või juhinduda kättemaksu
motiividest, otsustas:
493
Rahuldada NSV Liidu Ülemkohtu Sõjakolleegiumi taotlus ning asendada
süüdimõistetule B. V. Savinkovile kohaldatud kõrgeim karistusmäär kümneaastase (10
a.) vabadusekaotusega.
NSV Liidu Kesktäitevkomitee esimees M. Kalinin
NSV Liidu Kesktäitevkomitee sekretär A. Jenukidze
Moskva, Kreml 29. augustil 1924

Vesteldes paljude inimestega, kes tookord neis sündmustes kaastegevad olid, palusin
ma neid seda kohtuotsust ja Kesktäitevkomitee seadlust Savinkovile armuandmise kohta
kommenteerida, kuid mitte tänapäeva tasandilt, vaid otsekui viivuks sinna kaugesse
minevikku tagasi pöördudes.
Sain kuulda õige erinevaid arvamusi. Ühed ütlesid, et tookord oli poliitiliselt õige meie
humaansust demonstreerida, sest oli loota, et see ajendab ka teisi kontrrevo-lutsioonilisi
tegelasi kapituleeruma. Teised panevad seda tänini imeks.
Väärib tähelepanu tolleaegse väljapaistva prokuratuuri-töötaja Ruben Pavlovita
Katanjani arvamus:
«Ma hindasin tollal seda kohtuotsust kolmest aspektist. Esimene, puhtpsühholoogiline,
on kõige ebatäpsem. Ma viibisin kohtuprotsessil. Savinkov jättis väga armetu mulje, tema
sõnadetegemine armastusest ja truudusest rahva vastu kutsus esile publiku valju naeru,

330
millele ta üldse ei reageerinud... Ühesõnaga, ta oli moraalselt põrmu tallatud, hävitatud, ja
keegi ei pidanud tema füüsilist surma ilmtingimata vajalikuks õigluseaktiks, milleta süda
rahule ei jää.
Teine aspekt on juriidiline. Minu meelest on säärane kohtuotsus täiesti põhjendatud.
Selles avaldub nõukogude kohtu humaansus — ka kohtule avaldasid ju esimeses aspektis
märgitud asjaolud mõju. Mina isiklikult kirjutaksin sellele kohtuotsusele kõhklemata alla.
Ja viimaks kolmas, poliitiline aspekt. Muidugi mõista pani see ebatavaline kohtuotsus
paljusid suuri ja väikesi rajataguseid kontrrevolutsionääre mõtlema, tekitas nende ridades
segadust — nüüd teame me seda kindlalt. Liiati demonstreeris see kohtuotsus kogu
maailmale meie jõudu ja eneseusaldust. Ja lõpuks veel üks kaalutlus. Ma ei
494
mäleta enam, kes seda mulle tookord rääkis, kuid mul on hästi meeles, mida ta ütles.
Jutt oli sellest, et Savinkov kavatses oma elust ja poliitikukarjäärist raamatu kirjutada.
Säärane sensatsiooniline raamat oleks kogu maailmale õpetlik olnud, ja juba üksnes
sellepärast tasus Savinkovi ellu jätta.»
Huvitav on Churchilli reageering Savinkovi kohtuprotsessile. Ta kirjutas sel puhul
Sidney Reillyle kaks kirja. Siin nad on43:
«Väga austatud härra Reilly!
Lugesin sügava kurvastusega Savinkovi saatusest. Ma kardan, et seletused, mis Te oma
kirjas «Morning Post' iie» andsite, ei vasta tõele. «Morning Post» tõi täna ära
kohtuprotsessi üksikasjaliku kirjelduse, ja ma tundsin ära needsamad sõnad, mida ma
Savinkovi käest Chequersis kuulsin — vabadest nõukogudest jne. i Te seletate oma
kirjas, mis sundis teda Nõukogude Venemaale sõitma. Kui ta tõesti õigeks mõisteti ja
vabaks lasti, siis teeb see mulle rõõmu. Ma olen kindel, et kui tal läheb korda neid
inimesi mõjutada, siis teeb ta kõik, mis tema võimuses on, üldise olukorra
parandamiseks. Selles, kuidas bolševikud teda kohtlesid, ilmnes esmakordselt, et nad on
võimelised korrektselt ja mõistlikult käituma.
Meeleldi kuuleksin Teie käest sellest loost lähemalt, sest olen Savinkovi ikka
silmapaistvaks meheks ja suureks vene patrioodiks pidanud, hoolimata õudsetest asjadest,
mida ta varem on teinud. Muide, raske on võõra maa poliitikaelust aru saada. 1924. a.
sept.
Teile ustav W i ns t o n S. Churchill.»
Teine kiri on nähtavasti kirjutatud mõni päev hiljem: «CHARTWAILI mõisas
(WESTERHAM, KENT), 15. september 1924.
«Väga austatud härra Reilly!
Lugesin «Morning Post' ist» suure huviga Teie kirja. Sündmused hargnesid minu
ootuste kohaselt. Ma arvan, et Te ei peaks Savinkovi nii karmilt hukka mõistma... Mina
igatahes ei kavatse enne loo lõppu oma arvamust Savinkovist muuta.
Teile ustav Winston S. Churchill.»
495
Niisiis, nõukogude võim kinkis Savinkovile elu. Kuid ma ei leidnud ühestki arhiivist
Savinkovi käega kirjutatud tänusõnu. Pärast kohtuotsust jäi ta endist viisi GPU
sisevanglasse, tema elu tehti seal mitmeti mugavamaks. Kongi põrandale laotati vaip ja
kong sisustati mööbliga, mis ei meenutanud vanglat. Savinkovi ja Ljubov Jefi-movna
Derenthali ühisel palvel lubati Ljubov Jefimov-nal Savinkovi kongi elama asuda.

43Kirju on tsiteeritud Reilly naise mälestusteraamatu järgi.

331
 Savinkovil võimaldati kirjatööd teha. Ta kirjutas jutustusi, tegi ettevalmistusi
mälestusteraamatu kirjutamiseks ja pidas päevikut. Mõned vanglas kirjutatud palad aval-
dati koguni trükis, autor sai honorari ning võis seda raha oma äranägemisel kasutada.
Kui juba Savinkov ise ellu jäeti ning teda säärasel spetsiaalselt tema jaoks kergendatud
režiimil vangis peeti, siis pole ime, et Derenthal ja tema abikaasa pärast juurdluse lõppu
lihtsalt vabaks lasti.
Olgu öeldud, et Derenthal ja tema naine Ljubov Jefi-movna assimileerusid Moskvas
väga ruttu, muretsesid endile korteri ja asusid tööle. Ljubov Jefimovna hakkas «Zenski
Zurnalile» kaastööd tegema, Aleksandr Arkad-jevitš töötas ÜVKPÜ-s44, hiljem tõlkis ta
vabariigi rahvakunstniku Jaroniga kahasse mitu operetti vene keelde ja sai head honorari.
Ljubov Jefimovna vabanemispäeval hakkas Savinkov päevikut pidama. Lehitsegem
seda — võib-olla räägib Savinkov vähemalt iseendale ainult tõtt...
«Niisiis, täna (9. aprillil 1925 — V. A.) vabastati Ljubov Jefimovna. Ma jäin üksi. Kurb
on tühjas kongis olla...»
Järgmisel päeval kirjutab ta:
«... Akna eest võeti väljavaadet varjav laudkilp ära ja minu palvel toodi kongi vaip.
Kong on nüüd valgem, kuid mugavam ta küll ei ole. Rängemgi veel. Päevad on pikad,
õhtud — veel pikemad. Ljubov Jefimovnat erutas väga Artsõbaševi artikkel, Aleksandr
Arkadjevitši samuti45. Ma olen kõigega harjunud. Pealegi tundub mulle, et inimesed on
kord juba niiviisi loodud, et nad on ausad, kui see neile tulus on, kui see neile aga tulus ei
ole, siis
496
nad valetavad, varastavad ja, laimavad. Artsõbašev ja Filossofov on samasugused nagu
kõik teisedki. Oleks neist endist seesugune artikkel kirjutatud, siis nad raevutsek-sid. Aga
meist nad kirjutavad ja panevad lehte ja koguni arvavad siiralt, et neil on õigus, eriti
Artsõbašev. Ma olen oma elus väga harva tõeliselt ausaid, omakasupüüdmatuid .inimesi
näinud, Kaljajev, Sazonov, Voinarovski... Vahest on ka Dzeržinski ja veel mõned
bolševikud omakasupüüdmatud inimesed. Ma ei mõtle omakasupüüdmatuse all mitte
lihtsalt saamahimu puudumist, vaid midagi äärmiselt rasket — enesesalgamist, võimet
mis tahes hüvedest loobuda. Säärane loobumus on võimalik vaid siis, kui inimesel on
usk, s. t. tänapäeva keeles — äärmiselt sügavad tõekspidamised, ehkki see pole üks ja
sama. Artsõbaševil ja Filossofovil pole usku ega tõekspidamisi. Kumbki pole eluilmas
mingeid ohvreid toonud. Ma tean ka seda omast k'äest, et laimust ei maksa hoolida,
samuti kui kiitusestki. Kõmu vaikib peatselt. Eks minagi ihanud noorest peast kiitust ja
pahandanud, kui mind laimati...»
Loomulikult ei jäänud Savinkovi päevik tšekistidele saladuseks. Seda ei maksa
unustada, lugedes tema südamepuistamisi, mis olid just nimelt tšekistide jaoks mõel-
dudki. On selgesti näha, kuidas Savinkov oma vanglapäe-viku abil uues olukorras
kohaneda katsus, kui väga ta ükskõik millist tegevust ihkas ning seda eesmärki kahel
äraproovitud viisil — meelituste ja demagoogia abil — saavutada püüdis. Sealjuures
tõmbas ta oma minevikule nii hoolimatult ja halastamatult kriipsu peale, et raske on tema
siirust uskuda.
Siin on veel mõned väljavõtted päevikust:

44Üleliiduline Välismaadega Kultuurisidemete Pidamise Ühing.

45Savinkovile anti lugeda emigrandist kirjaniku Artsõbaševi artiklit tema kohta, mis ilmus ühes vene emigrantide ajalehes.
Artsõbašev nimetas oma artiklis Savinkovi odavaks klouniks ajaloo areenil. (Autori märkus.)

332
 «Andrei Pavlovitš usub vist, et tema püüdis mu kinni. Artsõbašev arvab, et ma
mängisin kahe otsaga mängu. Filossofov peab mind reeturiks, aga tegelikult on asi liht-
sam. Ma ei suutnud enam välismaal elada, ei suutnud, sest ma igatsesin päevad ja ööd
läbi Venemaale tagasi. Ma ei suutnud, sest hingepõhjas piin ma kaotanud usu mitte ainult
meie võidu võimalikkusse, vaid ka sellesse, et meie võitlus õiglane on. Ma ei suutnud,
sest mul polnud hingerahu. Alles siin leidsime me Ljubov Jefimovaaga teineteist. Ma ei
suutnud, sest ma tahtsin kirjutada, — ent ons see võõrsil võimalik? Ühesõnaga, ma pidin
Venemaale sõitma. Ka siis, kui ma oleksin kindlalt teadnud, mis mind ees ootab, oleksin
ma ikkagi sõitnud...»
497
Niisiis, Savinkov jäi kohtus esitatud versiooni juurde kindlaks: mitte Fjodorov ei
trumbanud teda kavalusega üle, vaid ta ise sõitis Venemaale, et siin bolševikele.
kapituleeruda.
Üllatab jultumus, millega ta seda valet tõe pähe välja pakkus, ja veel kellele —
tšekistidele, kes teadsid kogu tõde. Ent võib-olla lootis ta, et tema päevikud lähevad
kunagi ajalukku, mis tema sõnade järgi on «äärmiselt lühikese mäluga ja järjekindlusetu
daam», ning tahtis selle daami silmis kenam välja näha?
Või unustas ta tõepoolest, kuidas see kõik juhtus, ning hakkas valet uskuma, nagu
olnuks see püha tõde?
Tšekist Valentin Ivanovitš Speranski, kes puutus Savin-koviga pärast tema
süüdimõistmist sagedamini kokku kui teised OGPU töötajad ning pidas Savinkovi tollal
ja hiljemgi parandamatuks lurjuseks ja revolutsiooni verivaenlaseks, ütleb:
«Tal oli seda raskem end meie poolt võidetuks tunnistada, et ta pidas meid kõiki «adra
ja tööpingi tagant» tulnud armetuiks mühakateks. Igatahes üllatas teda väga ja lõi koguni
rööpast välja avastus, et Puzitski, mina ja teised tšekistid — me oleme haritud inimesed.
Mind aga hämmastas tema ülimööndlik ja, ma lisaksin, nõme põhi-mõttelagedus...»
Peab ütlema, et Valentin Ivanovitšil on õigus — Savinkovi põhimõttelagedus oli
tõepoolest ülimööndlik ja tõepoolest nõme. See võimaldaski tal kõigest mõni kuu pärast
viie surmaga silm silma vastu seismist oma päevikus häbenemata kirjutada, et bolševikud
viivad tema unistusi ellu, ning nimetada oma hiljutisi võitluskaaslasi KjVKR-ist
röövliteks ja kaabakateks, justkui ta ise polekski nende röövretkedest Nõukogudemaale
osa võtnud. Mis põhimõtetest siin juttu saab olla?! Tema meelest oli kõik väga lihtne:
varem olin ma teie vastu, nüüd aga olen teie poolt, — olge nii lahked, tunnustage ja
austage mind, sest ma olen kuulsus, vaata et koguni suurmees.
Ent on siiski aeg lõplikult selgeks teha, et Savinkov valetas, kinnitades visalt: ta olevat
selleks Venemaale sõitnud, et bolševikele kapituleeruda. Liiati levitavad memuaristid
Läänes tänini seda valet kõige vahuleklopi-tumal kujul. Lugegem, mida kirjutab üks
Savinkovi lähimaid mõttekaaslasi, tema armsa õe Veera mees, esseer A. G. Mjahkov oma
artiklis, mis ilmus Pariisis, vene emigrantide
498

ajalehes «Poslednije Novosti». See artikkel ilmus pärast Savinkovi surma ning autor ei
võtnud järeldusi mitte laest nagu teised, vaid põhjendas neid Savinkovi arhiivist leitud
dokumentidega.
«Enne Venemaale sõitmist,» kirjutab A. G. Mjahkov, «kutsus B. V. Savinkov mu naise
— oma õe ja ustava sõbra Veera Viktorovna — Pariisi. Pariisis andis ta Veera

333
Viktorovna kätte oma testamendi, tegi viimased korraldused ja kinnitas kirjalikult, et ta
jätab oma arhiivi Veera Viktorovna hoolde ning lubab kolmel inimesel sellega tutvuda.
Kolmandana nimetas ta minu nime.
Loomulik delikaatsus ei võimaldanud mul siiani seda osa arhiivist, mis faktiliselt minu
käes on, uurima hakata, kuid paar-kolm nädalat tagasi jõudsin ma järeldusele, et vahest
olen ma koguni kohustatud seda tegema, ning ma otsasin arvukate paberite hulgast välja
need, mis on seotud Savinkovi kohtuasjaga. Mind ajendas selleks järgmine asjaolu.
Savinkovi nime on ikka legendid ümbritsenud. Ka väide, et Savinkov sõitis Venemaale,
olles eelnevalt bolševikega sobingu sõlminud, on üks neist legendidest. Pole avaldatud
mingeid fakte, mis seda legendi kinnitaksid, ja see väide kujutab endast üksnes oletust.
Ent kuna Savinkovi lähemad kaastöölised ja sõbrad— Filossofov, Artsõbašev, Sevtšenko,
Viktor Savinkov ja teised — arvukates artiklites oma allkirjaga tõendasid, et
eelkokkulepe olnud tõepoolest olemas, siis hakkasid eemalseisjad seda väidet loomulikult
vastuvaidlematuks faktiks pidama. Nii sündis ja levis legend. See erutas sügavalt Boriss
Viktorovitši, kes vangis istudes polnud võimeline seda ümber lükkama, ning see asjaolu
sundiski mind arhiivi uurima; lpotsin, et vahest õnnestub mul sealt mingeid dokumente
leida. Arhiiv osutus üsna rikkalikuks, ja mis kõige hullem — seal valitses täielik kaos.
Olen nüüd jõudnud «sõprade» käest Venemaalt saadud dokumendid välja otsida ning
Filossofovi, Artsõbaševi ja Sevtšenko kirjad korda teha. Ütlen vaid niipalju, et üksnes
Filossofovi kirju, mis Savinkovi protsessiga nii või teisiti seoses on, tuleb kokku 42 ning
Venemaalt saadud dokumente on terve lasu, — on selge, et kogu selle materjali
läbitöötamiseks, loole uut valgust heitvate andmete otsimiseks, ühesõnaga, publikatsiooni
eeltöödeks kulub hulk aega. Mu tööd raskendab veel see, et ma igaks juhuks ei hoia
arhiivi omas kodus, vaid kindlamas kohas, uurin teda
499
osakaupa, ning minust mitteolenevate asjaolude tõttu ei pääse ma ise ka mõnikord talle
päevade viisi ligi. Ent sellest hoolimata on juba põhiliselt selge, kuidas Savinkov viidi nii
kaugele, et ta otsustas Venemaale sõita, ning millist osa keegi sealjuures etendas.
Ma tean, et paljudele on tähtis vähemalt mõningaid fakte teada saada, et õiglaselt
vaagida ja otsustada, kas legendil, mis Savinkovi nii vaevas, on mingit tõepõhja all; oma
vastutusest täiesti teadlikuna võtan ma endale voli avaldada oma arhiiviuuringute
esialgsed tulemused.
Juhin lugejate tähelepanu kolmele asjale:
1) ma hoidun puudutamast seda, mis Savinkoviga pärast piiriületamist Venemaal
juhtus;
2) ma teen teatavaks üksnes käsiloleva töö põhijooned, ainult seda, mis on täiesti
ilmselge;
3) ma võin tarviduse korral iga oma sõna vastava dokumendiga tõestada.
Savinkovi organisatsiooni kaastööliste hulgas Varssavis olid Sergei Pavlovski, Ivan
Fomitšov ja Leonid Sešenja.
1923. aasta algupoolel hakkas B. V. Savinkov saama andmeid, et Pavlovski ja Sešenja
võitlevat Venemaal väga edukalt bolševike vastu, Sešenja olevat asutanud hästi-
konspireeritud bolševismivastase salaseltsi, Pavlovski aga leidnud Moskvast eest
reorganiseeritud Kodumaa ja Vabaduse Kaitse Liidu ja koopteeritud selle liidu juhatuse
liikmeks. Hiljem saadi teateid ja peeti ühendust Fomitšovi kaudu, kes küll Sešenja, küll
kellegi Andrei Pavlovitši (A. P.) saatel korduvalt Varssavis käis. Teated antibolše-vistlike

334
organisatsioonide tööst olid üpris oskuslikult fabritseeritud. Algul olid need vaid väikesed
ringid, seejärel kahe organisatsiooni liit. Alguses oli tegemist vaese rühmitusega, mis
koguni oma kullerite teelesaatmiseks abi vajas, hiljem kasvas see salaühinguks, mille
käsutuses olid nii suured summad, et päevakorda kerkis «Za Svobodu» asemel suurema
ajalehe väljaandmine Pariisis ja koguni põrandaaluse ajalehe asutamine Moskvas. Raha
hankis nähtavasti peamiselt Pavlovski, eksproprieerides kommunistide ettevõtteid, kuid
viidatakse ka muudele allikatele. 1924. aasta suvel tekkisid salaühingus lahkhelid. Osa
liikmeist arvas, et jõudusid on juba küllalt ning aeg on tegutsema hakata (aktivistid),
teised väitsid, et neid on alles vähe, peab veel jõudusid koondama (jõu-koondlased).
Venemaalt tulnud kullerid kujutasid olukorda
500
nõnda: ainult lootus, et Boriss Viktorovitš ise Moskvasse saabub, hoiabki salaseltsi veel
koos. Kui ta ei tule, siis on organisatsiooni lõhenemine ja lagunemine vältimatu. Ta peab
olukorraga, organisatsiooni jõudude, plaanide ja võimalustega kohapeal tutvuma ning
otsustama, kellel on õigus. Mõlemad pooled on valmis tema autoriteedile alluma. Meile
saadetud kirjades pöördus Savinkov tihtipeale selle probleemi juurde tagasi: ei tohi kolm
aastat aina tegutsemisele üles kutsuda, ise aga ahju peal istuda, teda vaevasid
südametunnistusepiinad — ta teadis, et Venemaal tegutsevad alalises läbikukkumisohus
noored jõud, kutsuvad teda, ootavad tema käest abi, tema aga ei sõida ikka veel. Siin on
väljavõte kirjast, mille ta kirjutas 2. mail 1924 ja mis näitab tema hingeseisundit pärast
ühe «sõbra» küllasõitu Venemaalt:
«See juhtum oleks mind väga kurvastanud, kui viimased uudised Venemaalt mind ei
lohutaks. Kirjutan lühidalt, pikemalt pole praegu mahti. Meie Keskkomitee töötab
agaramalt kui kunagi varem; «Liit» on kasvanud, tugevnenud ja erakordselt suureks
paisunud; Moskva organisatsiooni eelarve (vabatahtlikud annetused) on 600 tšervoonetsit
kuus; tehakse juba juttu «Svoboda» toimetuse ületoomisest Moskvasse ning talle toetuse
määramisest; ja lõpuks, näib, et «Liit» on viimastel päevadel väga rikkaks saanud. Mulle
saadeti 100 dollarit. Ma pole neid küll veel kätte saanud ja ei tea, millal saan. Ent juba see
fakt ise on tähendusrikas. Jumalale tänu! Nüüd lased sa, issand, oma sulasel rahus
minna... See, et «Liit» mitte ainult et ei ela enam oma välismaiste organisatsioonide
ülalpidamisel, vaid võib neid koguni toetada, annab tunnistust tema normaalsest
arengukäigust, järelikult on tal tõepoolest sügavad juured. Leidub ometi inimesi, keda me
enamasti ei tunnegi... Mina aga olen vaid Keskkomitee auesimees. Nüüd võin ma täie
õigusega öelda, et «Liit» on omasuguste organisatsioonide hulgas kõige tugevam. Ka see
on oluline, et me rahvusküsimuses viga ei teinud.»
Kas paneks keegi, kes Boriss Viktorovitši vähegi tundis, imeks, et ta niisuguses
meeleolus olles ja omades sääraseid tulevikuväljavaateid, mida ma ülalpool kirjeldasin,
otsustas Venemaale sõita? Lisagem veel, et ta oli emigrantide võitlusvõimes pettunud
ning lootis, et tõeline võitlus puhkeb sise-Venemaal.
Võtnud nõuks sõita, esitas Savinkov üheainsa tingimuse,
501
nimelt soovis ta, et Pavlovski talle järele sõidaks ja viiks ta üle piiri.
17. juulil (kui ma^ei eksi) saabusid Fomitšov ja A. P. jälle Venemaalt, kuid ilma
Pavlovskita; nende jutu järgi polnud Pavlovskil võimalik tulla, sest ta oli viimasel eks-
propriatsioonikatsel jalast haavata saanud ja lamas haigevoodis. Nad tõid kaasa Pavlovski
kirja, kus Pavlovski kinnitas «sõprade» teate õigsust ja palus, et Savinkov usaldaks neid

335
nagu teda ennast... Savinkov ei pidanud võimalikuks Pavlovski tervekssaamist ära
oodata, ta asus teele.
Nii tegutsesid «sõbrad» Venemaalt. Nii kooti ämbliku-võrku.
Kerkib küsimus — kas B. V. oli sellal üksi? Kas ta pidas kõik läbirääkimised
«sõpradega» Venemaalt omapead, ühtki emigratsioonikaaslast asjasse pühendamata, või
pidas ta kellegagi oma plaanide ja kavatsuste üle aru?
Ma vastan neile küsimustele kategooriliselt: Boriss Viktorovitš ei tegutsenud omapead.
Ta ei varjanud midagi ja korraldas asja nõnda, et kõik teated Venemaalt saabusid esmalt
Varssavi, neid arutati ja kommenteeriti seal, ja alles mitu päeva hiljem sõitsid «sõprade»
kullerid Pariisi, viies tavaliselt Venemaalt toodud pagasile lisaks ka Varssavi sõprade
kirjad Pariisi; nood olid asjasse pühendatud. Läbivaadatud arhiivimaterjal võimaldab mul
nende vahel esialgu niipalju vahet teha: Filossofov teadis kõike, välja arvatud vahest
mõned Savinkovi piiriületamise puhttehnilised üksikasjad. Sevtšenko teadis nähtavasti
niisama palju kui Filossofovgi, vähemalt kõike olulist. Artsõbašev teadis üht-teist, kuid
arvatavasti mitte kõike. Viktor Savinkov ei elanud Poolas, tema ei teadnud midagi ning
oli vaid kaudselt asjaga kursis — ma räägin sellest allpool lähemalt. Võib-olla leidus ka
väljaspool Poolat asjassepühendatud inimesi, kuid tänini pole mul õnnestunud seda
kindlaks teha.
Kuidas siis asjaosalised suhtusid «sõpradesse» Venemaalt, andmetesse, mida nood
kaasa tõid, ja Savinkovi Venemaale-sõidusse?
Ma alustan sellest, mida emigrantidest sõbrad oma «sõpradest» Venemaalt arvasid. Mis
Pavlovskisse puutub, siis siin polnud mingit vastuolu. Niihästi B. V. kui ka kõik teised
usaldasid teda niihästi varem, Varssavi päevil, kui ka nüüd täielikult. Filossofov,
Sevtšenko, Viktor Savinkov46
502
ja teised — kõik pidasid Pavlovskit absoluutselt ustavaks inimeseks ning kiitsid Boriss
Viktorovitšile vahetpidamatult tema erakordseid voorusi, aidates sel kombel B. V. niigi
juba ainulaadset kiindumust sellesse mehesse veel enam süvendada. Fomitšovisse ja
Sešenjasse suhtuti mitut moodi, ent juba varemalt, Poolas, polnud mul juhust kuulda
kedagi nende aususes kahtlevat, ja ka olemasolevaist arhiivimaterjalidest pole ma leidnud
kahtluse varjugi. On küll olemas üks Filossofovi kiri 1922. aastast, kus ta Fomitšovi
moraalsele palgele üsna tagasihoidliku hinnangu annab, kuid hilisemaist kirjadest nähtub,
et pärastpoole teenis Fomitšov ära tema täieliku, koguni erakordse usalduse. Andrei
Pavlovitši ei tundnud keegi neist varem, kuid oma välismaareiside kestel võitis ta niihästi
Filossofovi kui ka Sevtšenko täieliku usalduse.
Kui Savinkovi emigrantidest kaastöölised «sõpradesse» Venemaalt nii hästi suhtusid,
mida nad siis arvasid «sõprade» tegevusest, Venemaalt saabuvatest andmetest ja
Savinkovi sõidust Venemaale? Ma ei peatu sellel pikemalt, sest nende küsimuste vastust
võib hõlpsasti aimata. Filossofov, kes «sõpru» reservatsioonideta usaldas, võttis kõike,
mida nad rääkisid ja kaasa tõid, tõe pähe. Ta oli B. V. ärasõidu pärast väga ärevil ja
mures, kuid andis talle siiski oma «õnnistuse» teele kaasa ning soovitas tal «absoluutselt
usaldada» «lapselapsi», s. t. Fomitšovi ja A: P-d, kes olid Pavlovski asemel B. V. järele
sõitnud. Sevtšenko lõi vaid ühel puhul veidi kahtlema, kas Moskvas on kõik korras,
nimelt siis, kui Pavlovski ka teda sinna kutsus, ent see kahtlus kadus kohe nagu juhuslik
mõttevälgatus, ega oma mingit tähtsust, niihästi Sevtšenko kui ka Filossofov — mõlemad

46Selles peitubki V. Savinkovi kaudne mõju, millest ülalpool juttu oli. (Autori märkus.)

336
olid oma Venemaa-organi-satsiooni olemasolus ja õitsengus nii kindlad, et võtsid kuude
kaupa «sõprade» käest Venemaalt individuaal-toe-tussummasid vastu.
Mis Artšõbaševisse puutub, siis — ma kordan — ta polnud kaugeltki mitte kõigega
kursis, ent tundis siiski kui mitte kõiki, siis mõningaid «sõpru» isiklikult (A. P-d kind-
lasti) ning teadis üldjoontes, mis informatsiooni nad Venemaalt tõid. Ühes kirjas avaldas
ta täiesti põhjendatult arvamust, et vahest kujutab see kõik endast vaid lõksu
503
«kuulsatele külalistele Pariisist», ent ta ei süüdistanud «sõpru» reetmises, vaid uskus, et
nad paha aimamata aitavad «kuulsaid külalisi Pariisist» lõksu meelitada.
Kahjuks aimas Artsõbašev ainult intuitiivselt ja osaliselt tõde, sest kõik «sõbrad»
Venemaalt osutusid bolševike agentideks, kõik nad olid mobiliseeritud Boriss
Viktorovitši püüdma. Ma ütlen — intuitiivselt, sest oleks Artsõ-baševil mõjuvamaid
argumente või usaldusväärsemaid andmeid olnud, siis oleks ta loomulikult tõhusamaid
hoia-tamis- ja protesteerimisviise leidnud.
Niisiis — Boriss Viktorovitš uskus, ehkki ta ajuti kahtles. Filossofov ja Ševtšenko
uskusid kaljukindlalt ja aitasid ka Savinkovi usku kinnitada...
1924. aasta novembris sõitis Filossofov Pariisist Varssavisse tagasi pöördudes Prahast
läbi. Me vestlesime «eelkokkuleppest». Filossofov tegi mulle teatavaks neli põhjust, mida
tõepoolest ei või avaldada ja mis viisidki ta tookord, septembris, arvamusele, et
eelkokkulepe oli olemas. Selleks ta Pariisi tuligi, et neid põhjusi, Savinkovist jäänud
«jälgi», nagu ta ütles, kontrollida. Kui ta oma jutu lõpetas, küsisin ma: «On see kõik?»
Filossofov vastas: «Jah.» Seepeale analüüsisin ma kõik, mis ta mulle oli öelnud,
punkthaaval läbi, jõudsin otsusele, et ükski neist neljast põhjusest ei anna säärase
järelduse tegemiseks vähimatki alust, ja küsisin Filossofovi käest, mida ta nüüd sellest
asjast arvab. Filossofov jäi vastuse võlgu ning ütles, et Savinkov on vähemalt Venemaal
pärast arreteerimist sobingu sõlminud. Ma kostsin, et jutt pole sellest, mis Venemaal
juhtus, vaid raja taga sõlmitud eelkokkuleppest. Filossofov vaikis. Ma ootasin mõne
minuti ja kordasin oma küsimust, nõudsin, et ta vastaks lühidalt: jah või ei. Lõppude
lõpuks ütles Filossofov, et ta püüab leida aega ja ruumi ning sellest ajalehes kirjutada, aga
jättis oma lubaduse täitmata. ..»

Asi on selge. Savinkovi vabatahtliku bolševikele kapi-tuleerumise küsimust pole enam

mõtet arutada. Asi on selge.
Pöördume tagasi tema päeviku juurde. Mida kaugemale me lugemisega jõuame, seda
ülbemaks päeviku autor läheb. Siin on veel mõned tsitaadid:
504
« .. .S. P.47 ütleb mulle: teist ei saa kunagi meie mõttekaaslast. See pole õige.
Kommunism veetleb mind esiteks sellepärast, et sotsialism oli mu noorpõlveunistus,
teiseks sellepärast, et ta on õiglasem ja ausam, kolmas ja viimane põhjus on aga see, et
valides nende võimaluste vahel, mis reaalselt olemas on, valin ma kommunismi. Ega ma
ometi tsaari või Miljukovi vabariiki või esseeride jampsi vali! Kuid S. P. rääkis ka
inimestest. Neid ma ei tunne. Olen siin ainult kümmekonna inimesega tutvunud,
nendegagi olen vaid mõne korra juttu ajanud ning neid töö. juures näinud. Jah, mulle
tundub, et kõik venelased on eurooplastest sootuks erinevad.»

47S. Puzitski.

337
 Vangipõlves kirjutas ta ka jutustusi. Tema palvel nõustusid tööga ülekoormatud
tšekistid neid ära kuulama. Ta luges kaua ja kehvasti. Mõned tšekistid olid sunnitud töö
,asjus poole pealt lahkuma. Ja vaadake, kui jultunult Savinkov sellest oma päevikus
kirjutab:
«. .. Ma töötan, sest mind närib, just nimelt närib kange tahtmine võimalikult hästi teha,
aga ma ei suuda. Kui ma S. P. kabinetis oma jutustust ette lugesin — üks läks minema,
teine jäi magama, kolmas ajas valjusti juttu. Olgu mu jutustus kui tahes kehv — see on
nõmedus, täielik lugupidamatus teise inimese töö vastu. Vangivalvurid aga hindavad mu
tööd, nad näevad, et ma kirjutan -kaheksa tundi päevas. Niinimetatud lihtinimesed on
delikaatsemad, paremad ja ausamad kui meie, haritlased. Olen seda elus tihti märganud!
Miljukov ja Merežkovski polnud mulle üksnes poliitilises mõttes vastumeelt. Nad olid
poliitikas lihtsalt lollid, eraelus aga upsakad, südametud ja arad. Ma olen isegi
Balahhovitši sõjasalgas, muidugi reameestel, metsikuse ja röövellikkuse kõrval ka tagasi-
hoidlikkust, südamlikkust ja nutikust näinud...»
Haruharva meenutab ta päevikus oma minevikku ja hiljutisi võitluskaaslasi. Kõige
pikemalt kirjutab ta polkovnik Sergei Pavlovskist:
«... Ma ei uskunud küll Pavlovskit päriselt, aga veel uskumatum oli, et teda ei lastud
maha, vaid jäeti ellu. Selle peale ma tõesti ei tulnud. Siin tulebki ilmsiks GPU geniaalsus,
et teda maha ei lastud. Õigupoolest ei äratanud Pavlovski minus kunagi erilist usaldust.
Ma mäletan, kuidas me temaga 1923. aasta alguses rue de Martin'il
505
ühes väikeses kõrtsis kahekesi lõunastasime. Ma nagu aimasin tulevikku ette — küsisin
tema käest: «Kas võib juhtuda, et te reedate minu?» Ta lõi pilgu maha ja vastas: «Elame
— näeme.» Ma rääkisin sellest kohe Ljubov Jefi-movnale. Ma poleks aga uskunud, et
Pavlovskile antakse võimalus mind reeta. Tšekistid talitasid õigesti, omamoodi
geniaalselt. See äratab nende vastu üksnes lugupidamist. Aga Pavlovski! Ma ju jagasin
temaga nii head kui halba nagu vennaga. Ta ju nuttis mu kabinetis. Arvatavasti sur-
mahirm? Väga julmad mehed on mõnikord arad, kuid oli ometi sadu juhtumeid, mil ta ei
löönud araks. Ent mis see siis oli, kui mitte surmahirm? Ta ütles tšekistidele, et ma ei
tule, ma olen samasugune emigrantide kindral nagu kõik teisedki. Aga ta ju teadis, et see
pole tõsi, tema ometi teadis, et ma pole kellegi kindral, ma tulen. Miks ta kõigele lisaks
veel valetas? Kas ta otsis sellest reetmise järel lohutust? See on veel jälgim argus. Ma ei
kanna tema peale viha. Läks kuidas läks; parem ja ausam on siin vangis istuda, kui
välismaal ringi jõlkuda, ja kommunistid on paremad kui kõik teised. Ent kuidas teda
kirjeldada, kust võtit leida? Andrei Pavlovitši võti on usk ideesse, ustavus ideele,
sõjameheausus. Fomitšovi võti on alatus. Aga Pavlovski võti? Mis siis, kui mind maha
oleks lastud? Ma ei usu, et ma niipea vabadusse pääsen. Kui mind oktoobris-novembris
vabaks ei lastud, siis hoitakse mind veel kaua vangis. See on viga. Esiteks töötaksin ma
tões ja vaimus nõukogude võimu hüvanguks, see on selge; teiseks lepitaks minu
vabastamine paljusid nõukogude võimuga, aga praegu pole ei seda ega teist. Ma ei
mõista, miks mind parem juba maha ei lastud, mistarvis mind türmis maandatakse. Keegi
ei tahtnud seda — ei mina ega ka nemad. Arvan, siin pole süüdi mitte suured, vaid
väikesed ülemused. Keiser heidab armu, koerapoiss tunnistab vaid hirmu.»
See on üks tema viimaseid päevikumärkmeid. Erilist huvi pakub selle ülestähenduse
lõpp, kus Savinkov ütleb, et kõigile oleks kasulikum, kui ta vangist vabaks lastaks. Ta
hakkas sellest üha sagedamini juttu tegema. Ta läks koguni nii ülbeks, et ütles

338
tšekistidele: «Teil tuleb minu vangishoidmise eest ajaloo kohtu ees vastust anda.» Et
temast lahti saada, soovitas maruvihane Sergei Vassilje-vitš Puzitski tal F. E. Dzeržinski
poole pöörduda. 7. mai hommikul kirjutaski Savinkov Feliks Edmundovitšile
kõhklematult ja enesekindlalt järgmise kirja:
506
«7. V 1925. a. Sisevanglas. Kodanik Dzeržinski,
ma tean, et teil on väga palju tegemist. Sellegipärast palun, et Te pühendaksite mulle
mõne hetke.
Kui mind arreteeriti, olin ma kindel, et lool võib olla vaid kaks lahendust. Esimene oli
peaaegu väljaspool kahtlust — mind seatakse seina äärde; teine — mind usaldatakse ning
mulle antakse tööd. Kolmas lahendus, s. t. vanglakaristus, tundus mulle võimatuna:
kuritegusid, milles ma süüdi olen, ei karistata türmisistumisega, «ümber kasvatada» aga
pole mind tarvis — elu ise on mind juba ümber kasvatanud.
Nii ma jutuajamisel kodanike Menžinski, Artuzovi ja Pii j äriga ütlesingi: emb-kumb,
kas laske mind maha või andke mulle võimalus tööd teha; varem olin ma teie vastu, nüüd
olen ma teie poolt; ma ei saa kahevahel olla, s. t. vangis istuda või olesklejaks hakata.
Mulle öeldi, et mind usaldatakse, mulle antakse varsti armu ja võimaldatakse tööle
hakata48. Ma ootasin armuandmist49 novembris, siis jaanuaris, siis veebruaris, siis
aprillis.
Niisiis, meie jutuajamistest hoolimata ja tõenäosuse kiuste osutus kolmas lahendus
siiski võimalikuks. Ma istun türmis ja jäängi türmi, ehkki mu siiruses vaevalt kahtlust
võib olla ja mu ainsaks sooviks on oma siirust tegudega tõestada.
Ma ei tea, mis mõte sellel on. Ma ei tea, kellel sellest kasu võib olla.
Ma mäletan meie jutuajamist augustikuul. Teil oli õigus: vähe sellest, kui valgetes või
rohelistes pettutakse, tuleb veel punaseid tundma õppida. Sellest on nüüd hulk aega
möödas. Ma olen vanglas paljude asjade üle järele mõelnud ja — ütlen häbenemata —
palju targemaks saanud. Ma pöördun Teie poole, kodanik Dzeržinski. Kui te usaldate
mind, siis laske mind vabaks ja andke mulle tööd, ükskõik missugust, kas või kõige
madalamal ametikohal. Vahest on minustki midagi kasu. Ka mina võitlesin ju kunagi
põrandaalusepõlves revolutsiooni eest. Ent kui te mind .ei usalda, palun Teid, öelge seda
mulle otsekoheselt, selge sõnaga, et ma oma olukorda täpselt teaksin.
Siiralt tervitades B. Savinkov.»
507
Dzeržinski ei pidanud vajalikuks sellele kirjale vastata, ta palus vaid, et tšekistid, kes
Savinkoviga kokku puutusid, talle ütleksid, et mitte üksnes bolševike juures, vaid kõikjal
tuleb kuritegude eest paratamatult karistust kanda, nii et vabakssaamisest on veel vara
rääkida ...

Sel maipäeval oli Savinkov väga heas tujus. Seda tõendab ka Ljubov Jefimovna
Derenthal, kes tänini elab. Hommikul käis ta Savinkovil vanglas külas, nad arutasid koos,
missuguse fassongiga kleidi ja kübara ta ostab. Nii et kui ta järgmisel päeval Lubjankale
kutsuti ja teatati, et Savinkov on endale lõpu teinud, karjus ta prantsuse keeles:
«Vale! Ei või olla! Te tapsite ta!»

48Nagu selgus, polnud seda keegi öelnud. (Autori märkus.)

49Ilmselt on jutt vabastamisest.

339
 Peaaegu kogu läänemaailma propaganda väitis samas vaimus, et tšekistid tapsid
Savinkovi. Ent mis tegelikult juhtus?
Savinkov oli ammust aega palunud, et tšekistid ta linnast välja viiksid — kevadet
vaatama. Ta ütles, et tahab sõita üksi, ilma Ljubov Jefimovnata. Harilikult ei soovinud ta
Ljubat kaasa võtta neil puhkudel, kui ta lootis, et ees seisab korralik jooming. Peab
ütlema, et Savinkov oli suur napsisõber ja võis väga palju juua, ilma et ta purju oleks
jäänud. .. Niipea kui Ljubov Jefimovna tema juurest vanglast oli lahkunud, asus OGPU
hoone ukse eest teele sõiduauto, kus istusid Puzitski, Speranski, Sõrojež-kin ja Savinkov.
Auto kihutas Tsaritsõnosse, ühte neist kahest suvilast, kus tšekistid alles hiljaaegu
Fomitšovile hästikonspireeritud põrandaalust Nõukogude-vastast tegevust olid eten-
danud. Savinkov võttis mõned napsid ning läks Tsaritsõno parki jalutama. Kõrgel
kaarsillal, mille all vahutas kevadine oja, haaras Savinkov Speranskil, kes kõndis tema
kõrval, kõvasti käest kinni ja lausa karjatas:
«Viige mind siit ära! Palun teid! Ruttu!»
Kui nad sillalt alla jõudsid, oli Savinkovil väga piinlik ja ta seletas, et ta kardab
haiglaselt kõrgust — kui ta rõdule läheb, muutuvad tal jalad nõrgaks, ja ka sillal hakkas
tal halb... Nad jäid veel mitmeks tunniks suvilasse, ja lõunasöögi ajal jõi Savinkov jälle
kaasatoodud konjakit.
508
Hilisõhtul viidi Savinkov Moskvasse GPU hoone viiendale korrusele, Piljari kabinetti,
ta pidi siin ootama vahi-sõdurit, kes ta kongi tagasi saadab.
Speranski ja Sõroježkin istusid — üks diivanil, teine sügavas tugitoolis. Puzitski kutsus
telefoni teel vahisõduri. Savinkov kõndis erutatult mööda kabinetti. Oli äikese-eelne
lämbe ilm, kabineti õuepoolne aken oli lahti. Akna-laud oli väga madal, ta asus kõigest
20—30 sentimeetri kõrgusel põrandast. Nähtavasti oli seal kunagi rõdu-uks olnud ...
Kabinetis edasi-tagasi pendeldades keeras Savinkov ikka selle akna juures ringi. Kuid
kord ei pöördunud ta lahtise akna juurest enam tagasi, vaid vaatas aknast välja. Ja äkki
hakkas ta üle aknalaua vajuma, nagu oleks ta keskelt pooleks murdunud. Kumbki tšekist
ei jõudnud teda enam tagasi hoida ...
Arstlik ekspertiis tegi kindlaks, et ta sai silmapilkselt surma.
Nõukogude ajalehtedes avaldati ametlik teadaanne Savinkovi surma kohta. Seal seisis
kirjas:

B. V. Savinkovi enesetapp
7. mail tappis Boriss Savinkov enese.
Sama päeva hommikul oli Savinkov sm. Dzeržinskile kirja saatnud, kus ta taotles enda
vabakslaskmist.
Saanud vangla administratsioonilt esialgse vastuse, et Ülemkohtu otsuse revideerimine
on väheusutav, hüppas B. Savinkov, kasutades ära asjaolu, et toas, kus ta pärast
jalutuskäigult tagasipöördumist viibis, oli aken trellitamata, 5-nda korruse aknast alla ja
sai surmavalt vigastada.
Kohalekutsutud arstid konstateerisid vabariigi prokuröri asetäitja juuresolekul
silmapilkset surma.

340
 Pole raske kujutleda, missugust lärmi kogu maailma kodanlik ajakirjandus sel puhul lõi.
Jälle kõlas Savinkovi nimi kõigis maailmajagudes — nüüd tehti temast juba sangar ja
märter, kes elu hinnaga päästis end bolševike küüsist.
Oli ka teist laadi kisa. Nii näiteks kirjutas omaaegne tuntud reaktsiooniline vene
följetonist A. Jablonovski Berliinis ilmunud emigrantlikus ajalehes «Russ»: «...
Savinkovi draama on minu meelest äärmiselt lihtne, isegi lihtlabane: talle töötati
vabadust. Kahtlemata töötati. Teda peteti. Peteti häbitult, suli kombel. Inimene ei
kannatanud seda välja ning hüppas aknast alla. Paras talle.»
509
R. P. Katanjan, kellest ma juba rääkisin, kontrollis tookord prokuröri-järelevalve korras
OGPU tööd ning tema otseseks ametikohuseks oli Savinkovi surma põhjuste välj
aselgitamine.
«Saabusin Lubjankale tund aega pärast õnnetust,» rääkis ta nende ridade autorile.
«Mõned GPU töötajad Dzeržinskiga eesotsas kirjutasid ajalehtede jaoks Savinkovi
surmasõnumit. Feliks Edmundovitš jättis selle töö viivuks pooleli ning tuli minu juurde.
Ta ütles: «Savinkov jäi endale truuks — ta elas mõttetut ja skandaalset elu, ning niisama
mõttetu ja skandaalne oli ka tema surm.»

SISUKORD
Esimene osa. Algus 7
Teine osa. Pariis . , -. 130
Kolmas osa. Legendi võimuses 257
Neljas osa. Kättemaks 380

Ардаматский Василий Иванович. ВОЗМЕЗДИЕ. На эстонском языке.

Оформление: В. Тыниссон. Издательство «Ээсти раамат». Таллин, Пярнуское
шоссе, 10.
Toimetaja V. Tarnaste. Kunstiline toimetaja M. Vannas. Tehniline toimetaja M.
Tammes. Korrektorid M. Sepp ja A. Nurmoja. Laduda antud 18. X 1973. Trükkida antud
8. II 1974. Trükipaber nr. 3 — M. Gorki nim. Paberivabrik nr. 1, Leningrad, 54X84/16.
Trükipoognaid 32,0. Tingtrükipoog-naid 26,88. Arvestuspoognaid 30,11. Trükiarv 24
000. «Eesti Raamat», Tallinn, Pärnu mnt. 10. Tellimuse nr. 1568. Trükikoda «Punane
Täht», Tallinn, Pikk t. 58. Hind 98 kop.

341