MOTIVEERIVA INTERVJUEERIMISE NELI PROTSESSI

Iga protsess vastab kolmele küsimusele.

 Millises etapis me koostöös patsiendiga asume?

 Mis on protsessi ja inimese eesmärk ning kuhu liigume edasi?
 Milliseid oskuseid selles etapis kastutada?

PLANEERIMINE
ESILEKUTSUMINE
FOOKUSE SEADMINE
KAASAMINE

KAASAMINE

Tervishoiutöötajad satuvad patsiendi nõustamisel mõningatesse suhtlemise lõksudesse.

Näiteks:
- Keskenduvad olukorra kaardistamisele ja kalduvad koguma inimese muutusega
seotud faktilist infot, mille abil saaksid probleemi lahendama hakata ja/või
lahenduseks vajalikke võimalusi pakkuda. Uurimata/kuulamata jäävad patsiendi
eesmärgid, ootused, vajadused, raskused ja tunded, mis temal on selle teemaga on
seoses.
- Ekspertsus – kuulavad suunitletult, et jõuda enda meelest õigele/heale lahendusele
ning pakuvad seda patsiendile kindla veendumusega. Hindamata jääb nõustatava
võimalik panus, võimekus, võimalused.
- Liiga varane fookuse seadmine – kaasamise etapis kitsendatakse teema ja asutakse
otsima lahendusi, kuid puudub “suur pilt” kuhu nõustatava probleem paigutub
- Sildistamine – ei näe patsienti kui isiksust, keskendub liialt
diagnoosimisele/diagnoosile, püüab patsienti veenda diagnoosi ja ravi õigsuses
ja/või võtab isiku suhtes hoiaku (eriti, kui patsient arvab teisiti või ei ole nõus)
- Kaasaminemine/lobisemine – ei seata vestlusele eesmärki ega arutata muutuse
võimalusi. Räägitakse teemasse mittepuutuvat juttu.
-
FOOKUSE SEADMINE
Fookuse seadmise protsessi eesmärgid on:
Rosengren, D. Building Motivational Interviewing Skills .Second Edition: A Practitioner
Workbook. Guilford Publications, 2017
Miller, W. R., Rollnick, S. Motivational Interviewing: Preparing People for Change.
London: Guilford Press, 2013.
 MOTIVEERIVA INTERVJUEERIMISE NELI PROTSESSI

1) koostöös kaardistada võimalikud tegevused

2) välja uurida, mis on patsiendi jaoks tähtis
3) mõista, et see on arendamise ja avastamise protsess

Oma töö spetsiifikast tulenevalt on tervishoiutöötajatel konsultatsiooni suhtes enda

kava: leida kaebustele põhjus, ravida haiguseid, suurendada patsientide
terviseteadlikkust. Patsiendil võivad konsultatsiooni alguses olla sellest erinevad ootused
(meenuta IMO/ICE). Konsultatsiooni käigus ilmneva informatsiooni valguses võivad
patsiendil tekkida uued suunad ja eesmärgid. Fookuse seadmise protsessis peakski selles
selgusele jõudma. Tervishoiutöötaja hoiab horisondil haiguse ja raviga seotud kliinilisi
teemasid, püüdes samal ajal aidata patsiendil jõuda tervisega seotud küsimustes
parimate otsusteni. Vaadeldakse erinevaid teemasid ja võimalusi keskendumata ühega
edasiliikumisele või lahenduste leidmisele - teekond on selge, kuid otsitakse kitsendamise
võimalusi. Eesmärgiks on mõista, mida patsient soovib saada/saavutada.
Selles protsessis võib olla vajadus jagada informatsiooni, et nõustatav teaks kõiki
võimalusi, mille vahel valikuid teha.

Nõustajale vajalikud oskused on: avatud küsimuste küsimine, info jagamine (meenuta
info jagamise oskuseid TKSPA ainest), keerulisemad peegeldused, et mõista paremini
nõustatava mõtteid. Samuti on oluline teha perioodilisi kokkuvõtteid, mis aitavad
struktureerida infot ja arenguid. Sobival hetkel tehtud kinnitused/toetusavaldused
annavad nõustatavale kindlustunnet ja julgustust.

ESILEKUTSUMINE

Tervishoiutöötajad eeldavad sageli, et info jagamisest piisab, et inimesed teeksid oma

tervisega seoses paremaid otsuseid. Paraku see ei ole nii – uuringud näitavad, et info
on vajalik, kuid see ei ole piisav. Muutuse tegemiseks vajavad inimesed nii
informatsiooni kui ka motivatsiooni ja võimestamist. Iga muutus on raske ning
muutusega seoses valdavad iga inimest kahetised tunded e ambivalents, mis on
normaalne psühholoogiline seisund. Kuigi ambivalents väljendub käitumises, on selle
ka kognitiivne komponent, mis väljendub inimeste keelekasutuses. Samas näitavad
uuringud, et keelekasutus ei peegelda vaid seda, mis toimub inimese peas vaid
mõjutab ka käitumist (Glynn &Moyers, 2010) ning ennustab inimese käitumise
muutust (Apodaca et al, 2016). Inimeste keelkasutusest võime leida 4 kategooriat:
muutusejutt, samaksjäämisejutt, mis võib olla neutraalne või sisaldada ebakõla.
Ebakõla on samaksjäämisejutu alavorm, mil inimene mitte ainult ei väldi muutust
vaid tunnetab, et teda survestatakse muutuma, mistõttu ta võitleb/vaidleb aktiivselt
muutuse vastu. Arvestades ambivalentsust ja keelekasutuse mõju, on oluline
patsiendiga suhtlemisel arvestada:
a. teema, mille me valime mõjutab vestluse suunda
b. nii tervishoiutöötaja kui ka patsient mõjutavad vastastikku vestlust
c. ainuüksi vestlus võib aidata inimesel organiseerida/struktureerida oma
kogemust
d. vestlus mitte ainult ei kirjelda kogemust vaid selle tulemusena luuakse uut
kogemust ja tehakse edasisi otsuseid

Rosengren, D. Building Motivational Interviewing Skills .Second Edition: A Practitioner

Workbook. Guilford Publications, 2017
Miller, W. R., Rollnick, S. Motivational Interviewing: Preparing People for Change.
London: Guilford Press, 2013.
 MOTIVEERIVA INTERVJUEERIMISE NELI PROTSESSI

Fookuse leidmise protsessi tulemusena on patsient sõnastanud suuna, kuhu ta soovib

liikuma hakata. Pidades silmas, et patsient on muutuse suhtes veel ambivalentne, on
esilekutsumise protsessi eesmärgid:

1) aidata isikul püsida valitud teema juures ja säilitada seos eesmärkidega

2) kutsuda esile põhjused, mis pani teda valima justnimelt selle teema või suuna
3) kutsuda esile, mis sellega kaasneb, kui muutus saaks tehtud
4) kui ta on valmis, aidata pühenduda muutusele ja asuda tegema plaani

Nõustajale vajalikud oskused on: muutuse- ja samaksjäämisejutu äratundmine.

Muutusejutu kultiveerimine. Avatud küsimuste küsimine, keerulisemad peegeldused,
et mõista paremini nõustatava mõtteid, hoiakuid ja arusaamu. Samuti on oluline teha
perioodilisi kokkuvõtteid, mis aitavad struktureerida infot ja arenguid. Sobival hetkel
tehtud kinnitused/toetusavaldused annavad nõustatavale kindlustunnet ja julgustust.
Samaksjäämisejutuga toimetulekustrateegiaid me selle kursuse jooksul veel ei käsitle.

PLANEERIMINE

Liikudes planeerimise etappi, tasub meeles pidada, et ambivalents muutuse osas on

vähenenud, kuid ei ole veel kadunud. Ei tasu imestada, kui patsiendi kahtlused
muutuse suhtes on taas tagasi – see ei tähenda, et inimesel puudub pühendumus.
Planeerimiseni jõudmisel ei ole me koos patsiendiga jõudnud lõpp-punkti vaid uue
teekonna algusesse, kust edasiliikumine on protsess ning nõuab patsiendilt uusi
otsuseid ja reaalseid samme. Järgnevaid samme (mõtlemist, sisekõnet, oodatavat
käitumist) on kergem teha (tahtejõud ei rauge), kui otsuste tegemist ei jäeta juhuse
hooleks vaid need on eelnevalt läbi räägitud. Siin on abiks SMART planeerimise
põhimõtted. Tervishoiutöötaja ülesanne on patsienti plaani tegemisel toetada. Selles
etapis kasutatavad oskused on:

Nõustajale vajalikud oskused on:

info jagamine MI-le kohasel viisil,
avatud uurivate küsimuste küsimine,
peegeldamine e aktiivne kuulamine (nt panna tähele, kui ambivalents on tagasi,
kuidas planeerimisega seotud sammud patsiendi elu mõjutavad jne)
kokkuvõtteid, mis aitavad struktureerida infot ja arenguid.
Sobival hetkel tehtud kinnitused/toetusavaldused rõhutavad patsiendi võimalusi ja
võimekust

Rosengren, D. Building Motivational Interviewing Skills .Second Edition: A Practitioner

Workbook. Guilford Publications, 2017
Miller, W. R., Rollnick, S. Motivational Interviewing: Preparing People for Change.
London: Guilford Press, 2013.