KOHTUMÄÄRUS

Kohus Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis
Määruse kuupäev
Tsiviilasja number
Tsiviilasi
Vaidlustatud määrus
Kaebuse esitaja ja liik
Menetlusosalised ja nende
esindajad ringkonnakohtus
Asja läbivaatamine
Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm
30. oktoober 2020, Tallinn
2-20-4171
Advendor Network OÜ avaldus CryptoUniverse OÜ
pankroti väljakuulutamiseks
Harju Maakohtu 10. juuli 2020 määrus
Advendor Network OÜ määruskaebus
Võlausaldaja (avaldaja, määruskaebuse esitaja): Advendor
Network OÜ (registrikood 12712817), lepingulised
esindajad advokaadid Denis Piskunov ja Maiki Virks
Võlgnik (vastustaja määruskaebemenetluses):
CryptoUniverse OÜ (registrikood 14423879), lepinguline
esindaja vandeadvokaat Aleksei Vassiljev
Ajutine pankrotihaldur: Kauri Rattus
Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON
1. Jätta rahuldamata võlausaldaja Advendor Network OÜ 27. juuli 2020 taotlus
nõuda välja võlgnikult CryptoUniverse OÜ-lt menetluskulusid tõendavad
dokumendid (kliendileping, arved ja tasumist tõendavad dokumendid).
2. Jätta rahuldamata võlgniku CryptoUniverse OÜ 10. septembri 2020 taotlused
täiendavate dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks.
3. Harju Maakohtu 10. juuli 2020 määrus jätta muutmata.
4. Määruskaebus jätta rahuldamata.
5. Määruskaebusega seonduvad menetluskulud jätta Advendor Network OÜ kanda.
6. Rahuldada osaliselt võlgniku taotlus määruskaebemenetluse kulude rahaliseks
kindlaksmääramiseks. Määrata võlgniku vajaliku ja põhjendatud menetluskulu
summaks määruskaebemenetluses 540 eurot ja mõista see summa välja
võlausaldajalt Advendor Network OÜ-lt võlgniku CryptoUniverse OÜ kasuks.
Määruse jõustumisest alates kuni täitmiseni kohustada Advendor Network OÜ
tasuma välja mõistetud menetluskulu summalt CryptoUniverse OÜ-le viivist
võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras.
Edasikaebamise kord
Menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas on menetlusosalisel õigus esitada
määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem
kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Ülejäänud osas ei saa määruse peale kaebust
esitada. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, avaldusi
ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.
 Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-
kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema
tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama
kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise
puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku
tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud
põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK
1. Advendor Network OÜ (võlausaldaja) esitas 16. märtsil 2020 Harju Maakohtule avalduse
CryptoUniverse OÜ (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks.
Võlausaldaja väitel osutas ta võlgnikule novembrist 2019 jaanuarini 2020 uute kasutajate
vahendamise teenust. Võlausaldaja esitas võlgnikule lepingu projekti, kuid võlgnik seda
meeldetuletustele vaatamata ei allkirjastanud. Skype’i suhtluse kaudu on leping siiski sõlmitud.
Võlgnik jättis tasumata teenuste eest esitatud arved 110 496,17 euro ulatuses. Võlausaldaja
esitas 21. veebruaril 2020 pankrotihoiatuse, mille võlgnik sai kätte, kuid võlga ei tasunud.
2. Võlgnik vaidles vastu võlausaldaja nõudele. Ta eitas kohustusi, esitas maakohtule andmed
oma majandusliku seisu kohta ja teatas, et võlausaldaja võis sõlmida vaidlusaluse lepingu
hoopis kolmanda isikuga.
3. Harju Maakohus nimetas 22. aprillil 2020 ajutiseks pankrotihalduriks Kauri Rattuse
(edaspidi: ajutine haldur).
4. Ajutise halduri aruandest nähtub, et võlgnikul on 22. aprilli 2020 bilansi järgi vara kokku
215 558,40 eurot ja kohustusi 15 986,66 eurot. Samas esitas võlgnik bilansse ja kasumi-
aruanded erinevate perioodide kohta vähemalt neljal korral, kusjuures kõik dokumendid
kajastavad erinevaid andmeid võlgniku raamatupidamise ja majandustegevuse kohta. Esitatud
andmete põhjal ei ole võlgniku raamatupidamist peetud juhatuse liikmete hoolsuskohustust
järgides, raamatupidamine on oluliste puudustega ega anna adekvaatset ülevaadet võlgniku
tegelikust majanduslikust olukorrast. Võlgnik on ajutisele haldurile kättesaadavaks osutunud
andmetele tuginedes maksejõuetu ja tema maksejõuetus ei ole ajutine.
Ajutine haldur avaldas 2. juuli 2020 kohtuistungil, et tal pole piisavalt andmeid hindamaks
pankrotiavalduse aluseks oleva nõude selgust. Kui võlausaldaja nõuet ei arvestata, siis ei ole
võlgnik püsivalt maksejõuetu.
MAAKOHTU MÄÄRUS
5. Maakohus jättis 10. juuli 2020 määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse rahuldamata.
Menetluskulud jättis maakohus võlausaldaja kanda ja määras kindlaks võlgnikule hüvitatava
summa. Ühtlasi määras maakohus ajutise halduri tasuks 2484 eurot ja kulude hüvitiseks
229,88 eurot.
5.1. Maakohus kohaldas pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lg 1 koostoimes § 31 lg-tega 3 ja 4
ning leidis, et võlausaldaja nõue ei ole tõendatud ja seda ei saa võtta arvesse võlgniku makse-
võime hindamisel.
5.1.1. Võlausaldaja väitel esitas ta kirjaliku lepingu projekti ja võlgnikuga toimus suhtlus selle
vormistamiseks. Nende faktiväidete õigsust eeldades järeldub, et pooled leppisid vähemalt
kaudselt kokku lepingu sõlmimise kirjalikus vormis. Pole vaidlust, et kirjalikku lepingut ei
sõlmitud. Kokkulepitud vormi järgimiseni ei loeta lepingut sõlmituks (võlaõigusseaduse (VÕS)
§ 11 lg 2).

2 (6)
5.1.2. Võlausaldaja ei tõendanud võlgniku teadlikkust võlausaldajaga suhelnud isikute
tegevusest ega seda, et võlgnik on oma käitumisega loonud võlausaldajale mulje nende isikute
esindusõiguse olemasolu kohta.
5.1.3. Tõenditest ei saa järeldada tasu maksmise lubadust ka sellise kliendi vahendamise eest,
kes tegelikkuses teenust kasutama ei asu ja kelle kaudu tulu teenida pole võimalik. Pole usutav,
et mõistlik isik nõustub maksma vahendustasu kordades rohkem kui võlgnik on temale
vahendatud klientidelt tulu saanud. Võlausaldaja väitel on võlgnik saanud tema vahendatud
klientidelt tulu vähem kui 50 000 dollarit, kuid peab maksma vahendamise eest tasu üle
110 000 euro. Seega pole tõendatud, et võlgnikul üldse on sissenõutavaks muutunud täitmata
kohustusi või et kohustuste täitmata jäämine on ettenähtav tulevikus.
5.1.4. Ajutise halduri aruande järgi on võlgnikul 22. aprilli 2020 seisuga vara 215 558,40 euro
ulatuses: 13 087,15 eurot pangakonto jääk, üle 120 000 euro nõuded osanike vastu ja üle
82 000 euro seadmete jääkväärtus. Võlgniku väitel on bilansis kajastatud nõue osanike vastu
võlgnikule kuuluv krüptoraha, mida hoitakse osaniku ja juhatuse liikme krüptoraha kontol, sest
võlgnikul vastav konto puudub. See on likviidne vara, mille arvel saab täita kohustusi. Võlgnik
esitas seadmete ostuarved, vara valdajaga sõlmitud lepingu vara kasutamise kohta ja
dokumendid, milles vara valdaja kinnitab seadmete kuulumist võlgnikule.
5.2. Menetluskulud jättis maakohus PankrS § 150 lg 3 alusel võlausaldaja kanda. Võlgniku
lepingulise esindaja kulu on põhjendatud ja vajalik 26,5 t ulatuses määraga 150 eurot tunnis
(lisandub käibemaks) – kokku 4770 eurot (= 26,5 × 150 + 20%).
MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS
6. Võlausaldaja esitas 27. juulil 2020 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse
tühistada ja uue määrusega kuulutada välja võlgniku pankrot või saata asi uueks lahendamiseks
maakohtule. Menetluskulud palub võlausaldaja panna võlgniku kanda.
Võlausaldaja ei vaidlusta määrust osas, millega määrati kindlaks ajutise halduri tasu ja kulude
hüvitise suurus.
Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
6.1. Esiteks jõudis maakohus valele järeldusele, et võlgniku püsiv maksejõuetus pole
tõendatud. Ajutise halduri arvamusest nähtuvalt on võlgnikul vara üksnes näiliselt. Maakohus
jättis aruande seisukohad ekslikult arvesse võtmata. Aruande järgi on võlgnik maksejõuetuse
varjamiseks fabritseerinud nõudeid ja viinud kohustused tehislikult nullini.
6.2. Teiseks leidis maakohus ebaõigesti, et võlausaldaja nõue pole tõendatud.
6.2.1. Võlausaldaja esitas võlgnikule partnerlusprogrammi osutamise sisu kirjelduse ja
tingimused ning teenuse osutamise tasu tingimused. Võlgnik nõustus võlausaldaja esitatud
teenuse sisu ja hinnaga. Pooled asusid lepingut täitma. See viitab, et kirjaliku nõude järgimine
polnud lepingu kehtivuse tingimus.
6.2.2. Poolte vestluses esindas võlgnikku mh AM, kes tutvustas end võlgniku turundusjuhina.
Võlgnikule on väljastatud tegevusluba virtuaalvääringu raha vastu vahetamise teenuse
osutamiseks ja võlgnik on isik, kelle pangakontole tuli võlgniku teenuse tarbimise eest raha
kanda. Vestluses osalenud isikute positsioone ja ülesannete laadi arvestades saab mõistlikult
eeldada, et neile oli antud volitus esindada võlgnikku. Võlgnik kasutas võlausaldaja teenust
kolme kuu jooksul, seega pidid võlgniku juhatuse liikmed saama aru ja olema teadlikud, et
teenust osutatakse. Võlgnik jätkas teenuse tarbimist ka pärast esimese teenusearve saamist.
Olukorras, kui võlgniku juhatuse liikmed ei oleks sellega nõus, kutsunuks nad võlgniku nimel
tegutsevad isikud tagasi ja lõpetanud teenuse tarbimise.

3 (6)
6.2.3. Arvestatav hulk võlausaldaja vahendatud klientidest on jätkanud võlgnikult teenuse
ostmist ka pärast kasutajaks registreerimise perioodi, mistõttu tekib võlgnikule vahendatud
kasutajate näol püsiklientuur, kellelt võlgnik saab püsiva perioodilise sissetuleku. Seega on
võlgniku kasu pikas perspektiivis oluliselt suurem kui teenuse ostja tulu kasutaja registreerimise
ajal. Pooled arvestasid sellega vahendusteenuse hinna leppimisel. Seda tõendab võlgniku
nõustumus teenuse hinnaga.
6.3. Kolmandaks rikkus maakohus menetlusõigust, kui ei nõudnud võlgnikult võõrkeelsete
tõendite tõlkeid. Tõlgete esitamine oli vajalik, et võlausaldaja esindaja saaks kõigi tõenditega
tutvuda ja kujundada seisukoht.
6.4. Neljandaks ei taganud maakohus võlausaldajale võimalust võlgniku menetluskuludele
vastuväidet esitada. Maakohus andis 2. juuli 2020 istungil tähtaja kulunimekirja esitamiseks
hiljemalt 8. juulil 2020 ja neile vastamiseks kuni 13. juulini 2020. Samas tegi maakohus
vaidlustatud määruse juba 10. juulil 2020, st kolm päeva enne menetluskuludele vastuväidete
esitamise tähtaja saabumist. Nii ei olnud võlausaldajal võimalik võlgniku menetluskuludele
vastuväiteid esitada ega taotleda menetluskulusid tõendavate dokumentide väljanõudmist.
Ringkonnakohtul tuleb kohustada võlgnikku esitama nii õigusteenuse osutamise aluseks olev
kliendileping, menetluskulude arved kui ka arvete tasumist tõendavad maksekorraldused.
7. Maakohus võttis kaebuse menetlusse ning andis võlgnikule ja ajutisele haldurile tähtaja
vastamiseks. Võlgnik vaidles kaebusele vastu, ajutine haldur jäi aruandes esitatud seisukohtade
juurde. Maakohus kaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonna-
kohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 16. septembril 2020.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku
(TsMS) § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata.
Võlausaldaja kannab määruskaebuse menetlemise kulud.
9. Esmalt lahendab ringkonnakohus menetluslikud taotlused.
9.1. Võlausaldaja esitas määruskaebuses taotluse välja nõuda võlgnikult menetluskulusid
tõendavad dokumendid (kliendileping, arved ja tasumist tõendavad dokumendid). Taotlus jääb
TsMS § 176 lg 6 alusel rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul sai maakohus võlgniku
menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrata kulunimekirja ja toimiku alusel. Need on
piisavad ka maakohtu otsustuse kontrollimiseks.
9.2. Võlgnik esitas koos vastusega täiendavad dokumentaalsed tõendid (arestimismäärused,
teated ja väljavõte kodulehelt). Nendega soovis võlgnik tõendada uusi asjaolusid. TsMS § 662
lg 3 lubab määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Samas ei ole
võlgniku märgitud asjaolud tema vara arestimise käigu ja praeguse tegevuse kohta kaebuse
lahendamisel asjakohased. Neil kaalutlustel jäävad võlgniku taotlused TsMS § 238 lg 1 esimese
lause alusel rahuldamata. Tõendite elektroonilise esitamise tõttu pole vaja neid tagastada.
Praegused tehnilised võimalused ei ole piisavad, et kohus saaks tagastada tõendid infosüsteemi
vahendusel.
10. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järelduse ja põhjendustega. Pankrotiavaldus jäi õigesti
rahuldamata, sest võlausaldaja nõue ei ole selge. Vastuseks määruskaebusele märgib
ringkonnakohus järgmist.
10.1. Pankrotiavalduse alus peab olema selge nõue (nt Riigikohtu 6. märtsi 2002 otsus
tsiviilasjas nr 3-2-1-17-02, p 10). Nii on PankrS § 31 lg 1 ja § 15 lg 3 p 1 suunatud eelkõige
sellele, et pankroti väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist
pankrotiavalduse esitaja ja võlgniku vahel. Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses
väljaspool pankrotimenetlust.

4 (6)
10.2. Maakohus leidis menetlusosaliste esile toodu põhjal asjakohaselt, et võlausaldaja nõue
pole selge.
Pooled vaidlevad lepingu sõlmimise ja teenuse osutamise asjaolude üle. Võlgnik esitas
vastuväited, et ta pole võlausaldajaga lepingut sõlminud, võlausaldaja ei ole teenuseid osutanud
ning võlausaldaja ei kontrollinud enne läbirääkimiste alustamist võlgniku nimel läbirääkimistel
osalevate isikute esindusõigust.
Ringkonnakohtu hinnangul ületaks poolte õigussuhete hindamiseks vajalike faktiliste asjaolude
tuvastamine ja tõendite hindamine piirid, milles pooltevahelisi vaidlussuhteid on võimalik
hinnata pankrotiavalduse menetlemisel. Nõude kontrollimisel tuleb hinnata kõiki võlgniku
esitatud vastuväiteid, aga selleks vajalike asjaolude tuvastamine väljub pankrotiavalduse
läbivaatamise piiridest. Võlgnik põhistas piisavalt vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid.
Järelikult ei saa pankrotiavalduse menetlemisel võtta ühtset seisukohta võlausaldaja nõude
selguse kohta. Seetõttu pole ringkonnakohtul ka vaja ega võimalik vastata kaebuse väidetele
konkreetsete asjaolude ja tõendite kohta. Samad väited ja tõendid saavad pooled soovi korral
esitada nõude üle peetavas hagimenetluses.
10.3. Kui võlausaldaja esitas juriidilise isiku vastu pankrotiavalduse, kuid võlgnik vaidles
nõudele vastu, tuleb kohtul võlgniku maksejõulisust hinnata vaidlusaluse nõudeta (vt
Riigikohtu 22. veebruari 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-16, p 13). Ajutine haldur märkis
2. juuli 2020 istungil, et kui võlausaldaja nõuet ei arvestata, siis ei ole võlgnik püsivalt
maksejõuetu. Seega asus maakohus PankrS § 31 lg 1 kohaldamisel kokkuvõtvalt õigesti
seisukohale, et pankrotiavaldus tuleb jätta rahuldamata.
10.4. Maakohus põhjendas võõrkeelsete dokumentide vastuvõtmist 2. juuli 2020 kohtuistungil.
Võlausaldaja ei esitanud kohtuistungil TsMS § 333 lg 1 korras vastuväidet kohtu tegevusele.
Kui menetlusosaline ei esita vastuväidet hiljemalt kohtuistungi lõpus, kus rikkumine toimus,
või rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis, olgugi et
menetlusosaline teadis või pidi viga teadma, ei saa ta TsMS § 333 lg 2 kohaselt vastuväidet
hiljem esitada. Võlausaldaja esitas 8. juulil 2020 maakohtule menetluskulude nimekirja, kus
vastuväidet maakohtu tegevusele ei esitatud. TsMS § 333 lg 3 sätestab, et sama paragrahvi
teises lõikes sätestatud juhul ei või menetlusosaline tugineda veale kohtu tegevuses
kohtulahendi peale kaevates. Neil kaalutlustel ei saa ringkonnakohus hinnata võlausaldaja
väidet võõrkeelsete tõendite tõlgete väljanõudmata jätmise kohta.
10.5. Põhjendatud on võlausaldaja etteheide, et maakohus ei andnud talle võimalust võlgniku
menetluskulude nimekirja osas seisukoha esitamiseks. Samas on võlausaldaja saanud maakohtu
määrusele esitada määruskaebuse ning selles tuua välja oma vastuväited ja sisulised
põhjendused võlgniku menetluskulude kohta. Seega ei ole õigusliku ärakuulamise põhimõtte
rikkumine maakohtus määruse tühistamise aluseks.
10.6. Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on
kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on
ületanud diskretsioonipiire (vt Riigikohtu 18. detsembri 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-
12, p 13 esimene lõik ja selles viidatud 18. mai 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19).
Praeguses asjas ei ole ringkonnakohtu hinnangul maakohus võlgniku esindaja kulude
põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel diskretsioonipiire ületanud ning on oma järeldusi
põhjendanud. Seega puudub alus kulude põhjendatust ja vajalikkust ümber hinnata. Maakohus
kontrollis ja analüüsis kooskõlas TsMS § 175 lg-ga 1 piisava põhjalikkusega võlgniku esindaja
töö mahtu ning mõistis lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
Võlausaldaja ei toonud kaebuses esile, milliseid võlgniku lepingulise esindaja toiminguid on
maakohus ebaõigesti hinnanud.

5 (6)
11. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1alusel võlausaldaja kanda, sest
kaebus jääb rahuldamata.
11.1. Võlgniku kulunimekirja järgi kulus esindajal kaebusega tutvumisele ja vastuse
koostamisele 6 t 40 min. Arvestades asja sisu, kaebuse ja vastuse mahtu, on võlgniku
lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu määruskaebuse läbivaatamisel 3 t. Võlgniku
vandeadvokaadist esindaja tunnitasu määr on 150 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohus
nõustub maakohtuga, et see on tavapärane tasumäär, millest lähtuvalt peab vastaspool kulud
hüvitama.
11.2. Eelneva põhjal tuleb võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõista TsMS § 174 lg 1 ning
§ 175 lg 1 alusel õigusabikulude hüvitis 540 eurot (= 3 × 150 + 20%). Võlgnik kinnitas, et ta ei
ole käibemaksukohustuslane ega saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Vastavalt
võlgniku taotlusele ja kooskõlas TsMS § 177 lg-ga 4 peab võlausaldaja maksma hüvitise
tasumisega viivitamise korral võlgnikule viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud
määras.
12. PankrS § 5 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse üksnes
siis, kui see on PankrS-s ette nähtud. Maakohus jättis PankrS § 31 lg 1 alusel rahuldamata
võlausaldaja avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks ning lõpetas pankrotiavalduse
menetluse. PankrS § 32 reguleerib pankrotimääruse edasikaebamist, aga sama seaduse § 31 lg 5
järgi on see ainult määrus, millega kohus kuulutab pankroti välja. PankrS § 27 lg 5 eristab
samuti selgelt neid määruseid ja PankrS § 157 p 1 järgi on avalduse rahuldamata jätmine üks
menetluse lõppemise aluseid. PankrS § 164 ei ava võimalust kaevata sellise lõpetamismääruse
peale nagu maakohus tegi käesolevas asjas (kui menetlus lõpetatakse hilisemas faasis, siis on
võlausaldaja kaebuse eeldus vastuväite esitamine, aga see pole praegu asjakohane). Kuna
PankrS reguleerib kaebeõigust ammendavalt, siis ei saa sisulise lahendi vaidlustamise alust
tuletada TsMS-st. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib siiski edasi kaevata TsMS
§ 178 lg 2 alusel menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma
kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
/ allkirjastatud digitaalselt /
Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm

6 (6)