Vabadus ja vastutus

Kas pole mitte nii, et inimesele meeldib eelkõige iseenda vabadus, teiste oma aga mitte eriti. Seetõttu
nõutaksegi palju korda, uusi käske ja keelde. Tehtagu seadus, mis keelaks kortermaja trepikojas
jooksmise ja prügi maha viskamise. Keelatagu naabril klaverimäng ning koristatagu jalust ta jalgratas ja
tõukeratas! Enda porised jäljed trepil ja puurimine laupäeva hommikul on aga vabaduse loomulik osa.
Põhiseadus näeb me ühise elu alusena igaühe vabadust soovitut teha ja soovimatu tegemata jätta. Seda
õigust piiravad teise inimese mõistlikud soovid, huvid ja vajadused. Rõhk sõnal on „mõistlik“, mis keelab
oma õnnetunnet ehitada teiste endasuguseks sundimise suvale. Kes teise vabadust, sealhulgas õigust
eksida või nõrk olla, ei austa, ei vääri seda ka ise. Ela ise ja lase teistel ka elada. Igaüks peaks suutma end
ligimese nahka mõelda ja oma tegemisi teiste õiglaste huvidega klapitada. Kojamees ei pea
varahommikul puhuriga üksikut puulehekest ja palju tolmu keerutama. Lund ei pea kühveldama naabri
värava ette. Kui teisel laps aias magab, siis ehk mõõdaks motika detsibelle mujal. Ise valida, otsustada,
vastutada, leppida, andestada ja lahendada on raske ja tülikas. Tehku seda pigem keegi teine.
Põhimõtteliselt on Eestis võimalik peaaegu kõiki millegi eest karistada. Paljud seda õnneks ei tea ja
seetõttu ei taheta veel iga elukondliku probleemi puhul politseid kutsuda. Tõsiasi on see, et kui keegi
pisikesegi nalja või ebatäiuslikkuse peale end häirituks väidab, võib asi lõppeda süüdimõistmise ja
karistusega. Mis juhtub ühiskonnaga, kus pea igaüht saab millegi eest karistada? Ja kui hakatakse
seesugust õigust kuritarvitama? Vabadusest võidakse loobuda ka pelgast mugavusest või laiskusest. On
ju mugav lülitada GPS sisse ja koos sellega oma mõistus välja, Googli ratsionaalsust siinkohal
vaidlustamata. Pikapeale tekib sõltuvus, inimene unustab endale loomuomase tähelepanu- ja
orienteerumisvõime, oskuse lugeda kaarti ja teeviita ning teha oma peaga mõistlikke valikuid. Kui
tehnoloogia üles ütleb või telefon koju ununeb, siis eksib ta peagi ka teel Tallinast Tartusse. Sõltuvus on
vabaduse vastand. Ometigi on see tühiasi võrreldes enese loovutamisega mõnele suurkorporatsioonile,
selle tagant varastavale riigile või tehisintellektile ja asjakohase arvutusvõimsuse omanikule. Hullemal
juhul anname end ära kogu naha ja karvadega. Loovutame oma tervise-, geeni-, ja kõik muud riigi
sunnijõul korjatud andmed koos võimalusega neid me endi vabalt jäetud jälgedega kokku panna. Kiip,
ajuanalüütika on siit vaid sammuke edasi. Kas peaksime sellega leppima? Isegi olukorras, kui nii on
mugavam, säästlikum, kellelegi tulusam? Kas masin, see valgustatud monarh, oskab tõesti head halvast
ja head veelgi paremast eristada? Kas kehtib viledaks kulunud isejuhtiva auto näide: kui kokkupõrge ja
ohvrid on vältimatud, siis kas säästa tuleks last või eakat? Ja kas kultuuriruumi endagi sees on hea ja
kurja piir kahtlusteta selge ning kõik vaidlused peetud? Vaba inimese jaoks ei tohiks olla, ent sisemiselt
mittevaba oleks rõõmus. Elu ja surma, hea ja halva küsimused otsustab su eest keegi teine, lastes sind
vastutusest vabaks. Pärast võib ju vajadusel öelda, et paha lugu küll, aga ma pidin tegema mida tegin. Ei,
aeg ja olud ei ole. Ikka ise oleme, kõik muu on enesepett ja -õigustus.