Robert J.

Wieland

1888. aasta kuulutus

Sissejuhatus

Parandatud ja tä iendatud vä ljaanne

Eessõ na Donald K. Short’ilt

Review and Herald Publishing Association

Washington, DC 20039-0555
Hagerstown, MD 21740

GLAD TIDINGS PUBLISHERS

915 Parks Avenue, SE Paris, OH 44669

Toimetaja Don A. Short

Parandanud ja tä iendanud autor, 1997
Vä ljaandja Pacific Press Publishing Association, 1997
1
1888. AASTA KUULUTUS

Robert J. Wieland

Eessõna Donald K. Short’ilt

Review and Herald Publishing Association

Washington, DC 20039-0555
Hagerstown, MD 21740

GLAD TIDINGS PUBLISHERS

915 Parks Avenue, SE Paris, OH 44669

Peakonverentsi istungjärk algas 18. oktoobril 1888 ja kestis kuni 4. novembrini 1888.
(Waggoner oli 33, Jones oli 38)

Ellet Joseph Waggoner Alonzo Trévier Jones

(12. jaanuar 1855 – 28. mai 1916) (1850–1923)

2
Sisukord
EESSÕNA...................................................................................................................................................... 5
LUGEJALE...................................................................................................................................................... 6
1. PEATÜKK................................................................................................................................................... 9
ALGAJA TEEJUHT 1888.A. KUULUTUSE JUURDE................................................................................................9
Miks on oluline seda mõista...........................................................................................................................9
2. PEATÜKK................................................................................................................................................. 14
PEAB OLEMA PÕHJUS!....................................................................................................................................14
Miks on Kristuse tagasitulek nii kaua viibinud?..........................................................................................14
3. PEATÜKK................................................................................................................................................. 19
KAS ME NÄEME TÕELISE PÜHA VAIMU VÄLJAVALAMIST?..............................................................................19
Meie lõpueksam toimub varsti.....................................................................................................................19
4. PEATÜKK................................................................................................................................................. 26
KRISTUS – 1888.A. KUULUTUSE KESE..............................................................................................................26
Ühene arusaam Lunastajast ravib terveks võõrandunud südame...............................................................26
5. PEATÜKK................................................................................................................................................. 30
PATUTA KRISTUS KIUSATUD OTSEKUI MEIE....................................................................................................30
Kuidas Ta päästab meid, keda kiusatakse....................................................................................................30
6. PEATÜKK................................................................................................................................................. 36
ELLEN WHITE TOETAB JONES’I-WAGGONER’I ARUSAAMA.............................................................................36
Ka Piibel toetab seda!..................................................................................................................................36
7. PEATÜKK................................................................................................................................................. 45
1888.A. KUULUTUSE VÄÄRTUS EI SÕLTU SELLE KUULUTUSE KUULUTAJATEST...............................................45
Salapärase adventistliku dilemma lahtiharutamine.....................................................................................45
8. PEATÜKK................................................................................................................................................. 49
USUST ÕIGEKSSAAMINE 1888.A. KUULUTAJATE MÕISTES.............................................................................49
Võimas hea sõnum!......................................................................................................................................49
9. PEATÜKK................................................................................................................................................. 59
KAS PATUTA ELU ON VÕIMALIK?....................................................................................................................59
Hea sõnum, mitte halb sõnum!.....................................................................................................................59
10. PEATÜKK............................................................................................................................................... 74
MIKS ON KERGE SAADA PÄÄSTETUD JA RASKE HUKKA MINNA? (VÕI ON ÜMBERPÖÖRDULT?).....................74
Kas hea sõnum võib olla liiga hea, et olla tõsi?..........................................................................................74
11. PEATÜKK............................................................................................................................................... 86
1888. A. KUULUTUS VALGUSTAB PÜHAMU PUHASTAMISE ÕPETUST............................................................86
Sajand tähenduse otsingul............................................................................................................................86
LISA A......................................................................................................................................................... 95
1888.A. KUULUTUSE TUUM..................................................................................................................................95
Kümme ainulaadset, olulist mõistet.............................................................................................................95
LISA B......................................................................................................................................................... 96

3
 KAS WAGGONER OLI ARIAANLANE VÕI USKUS KOLMAINSUSESSE?.................................................................................96
LISA C......................................................................................................................................................... 99
Teavet Waggoner’i arusaamast pühamu tõest.................................................................................................99

4
 EESSÕNA

[vii] Robert J. Wielandi „1888.a. kuulutus” käsitleb seitsmenda päeva adventistide koguduse
ajalooküsimusi, selgitab paljusid sügavalt vaimulikke mõisteid ja põhjendab veenvalt
koguduse olemasolu vajalikkust. Raamat vastab ka tungivatele küsimustele, mida tõsised
koguduseliikmed tänapäeval esitavad:
* Miks on aeg (ja patt) aastakümneid jätkuvalt kestnud, kui evangeeliumikäsk peaks tänaseks
juba olema täidetud?
* Mis on takistanud pühamu puhastamise lõpuleviimist?
* Kui kaua peab veel kogudus rääkima hilisvihmast, enne kui see õnnistus saabub?
* Kas Jumal kutsub meid tõesti üles patuses olemuses iseloomutäiust saavutama?
* Kas Jumala rahva kogudus saab üheskoos valmistuda Kristuse teiseks tulekuks?
Autor on väljaotsinud tõendid, mis kinnitavad, et 1888.a. saatis Issand seitsmenda päeva
adventistidele kõigist maistest väärtustest kallima kuulutuse, mis pidi valmistama Tema pojad
ja tütred ette võidu saavutamiseks hea ja kurja vahelises viimases võitluses ning seejärel
muutmiseks. Käesolevas raamatus on selgelt edastatud tervet maailma valgustava kuulutuse
ilu, lihtsus ja tõde.
Lugeja leiab siit häid uudiseid, rõõmsaid sõnumeid, lootust ja julgustust, mis valmistab
viimast rahvapõlve olema „pühad,” kes „peavad Jumala käske ja Jeesuse usku” (Ilm. 14:12).
See raamat tõstab esile ka Kristuse tähtsaima „töö” – olla Lunastaja! Tema arm õpetab
surelikele ütlema „Ei” kiusatuste seesmisele ja välisele survele. Autor näitab, et 1888.a.
kuulutus ei ole lihtsalt „õpetus,” vaid elav, vitaalne õpetusele põhinev kogemus, mis on
oluline ka tänases maailmas.
[viii] Käesolev raamat on võrsunud aastatepikkusest uurimistööst, mis sai alguse juba 1930-
ndate lõpul. Uurimus kristalliseerus ja kujunes haruldaseks aluseks provokatiivsele
käsikirjale, mis valmis 1950.a.* Pärast paljusid aastakümneid on autori siht jäänud samaks.
Peakonverentsi 1888.a. istungeid ümbritsenud salapära, arusaamatused ja paljudel juhtudel ka
täielik teadmatus on hajutatud ja terve kogudus võib osa saada selles kuulutuses peituvatest
õnnistustest. Teos on kirja pandud üksikasjadesse süüvivat õppijat silmas pidades, kuid peaks
olema haarav ka koguduse tavaliikmele.
Ehkki paljudel inimestel puudub selles osas selge ettekujutus, on tegelikult seitsmenda päeva
adventistidel maailmas täita kindel osa, mis tähendab, et tegu pole lihtsalt ühe kogudusega
paljude seas. Kõik see, mida Issand on oma sõnumitooja kaudu öelnud 1888.a. kuulutuse sisu
kohta, kinnitab, et kogudus tervikuna - tema osakonnad, töölised, teenistused ja lihtliikmed -
vajab hädasti käesolevas raamatus esitatud vaimulikke tõdesid. Mõistes seda kuulutust ja
meie ajalugu ning selle seost lõpliku lepitustööga suudame tajuda Laodikea kogudusele
esitatud meeleparandusüleskutse tegelikku tähendust.
Kasutagu Issand selles raamatus leiduvat kuulutust hädavajaliku vaimuliku taju äratamiseks,
nii et 1888.a. „alanud hilisvihm ja vali hüüd” võiksid vilja kanda. Siis mõistab kogudus
Jumala plaani ja toob üheskoos maailmale valguse, mis valgustab oma auhiilgusega kogu
maad.
________________________
* Lõplik variant anti välja 1987.a. pealkirja all „1888 RE-EXAMINED”

5
 LUGEJALE

[ix] Pean vajalikuks selgitada, mida tähendab „1888.a. kuulutus.” Kahtlemata on ka lugejaid,
kes tahavad saada lühiülevaadet sündmustest, mida seitsmenda päeva adventistid mõistavad
„1888” all.
Tol aastal Minneapolises, Minnesota osariigis, peetud Peakonverentsi istungil* esitasid kaks
noort meest (A. T. Jones ja E. J. Waggoner)** saadikutele jumalikul juhtimisel kuulutuse
usust õigeksmõistmisest, mis tekitas mõnede delegaatide vastuseisu tõttu palju vaidlusi.
Paljud saadikud, eriti vanemad jutlustajad ja juhid, leidsid kuulutuse (ja kuulutajad) olevat
soovimatu.
Vähesed rõõmustasid kuulutuse üle ja võtsid selle vastu. Neist esimeste seas oli Ellen G.
White. Kuid näib, et ükski ametiisik ei pidanud seda kuulutust piisavalt tähtsaks, et oleks
kiirkirjas selle järeltulevatele põlvedele jäädvustanud.
Seetõttu puudub meil „1888.a. kuulutuse” kahe noore jutlustajapoolne täpne sõnastus.
Ometi ei tähenda see, et me ei tea nimetatud kuulutuse sisu, ega ka seda, et käesoleva
raamatu pealkiri oleks vale. Teatud asjaolud võimaldavad meil taastada ausa ja täpse aruande
sellest, mida nad õpetasid:
1. Me teame, mida Waggoner õpetas mõned kuud vahetult enne 1888.a. konverentsi.
2. Samuti teame, mida ta õpetas vahetult peale konverentsi.
3. Meil on Waggoner’i raamat, mida ta esitles Minneapolise konverentsi saadikutele ja mis
sõnastab kuulutuse, millesse ta uskus: õigeksmõistmine usu läbi erilise rõhuga Kristuse
olemusel ja kahel lepingul („The Gospel in Galatians”). Sellest paistab selgelt silma
tolleaegsest adventistlikust käsumeelsusest lahtiütlemine.
4. [x] Me teame, et Waggoner ja Jones olid täielikult ühel meelel usust õigekssaamise
küsimuses nii Minneapolises kui ka umbes kümme aastat pärast 1888.a. Oli küll kaks
kuulutajat, aga Ellen White ütles korduvalt, et nad kuulutasid üht kuulutust.
5. Ellen White’i toetus nende kuulutusele ei piirdunud ainult Minneapolise n ö
kadumaläinud kõnedega. Ta toetas nende edasisi esinemisi aastaid pärast 1888.a.
konverentsi – kuni 1896.- ni ja hiljemgi.
6. Nende kuulutuse sisu taastamisel on meile abiks nii nende vastaste kui ka pooldajate
suhtumine kuulutuse põhipunktidesse. Näiteks kuulusid W. E. Prescott ja S. N. Haskell
nende hulka, kes võtsid kuulutuse vastu ja kandsid selle põhimõtteid edasi, pidades neid
piibellikeks ja ka Ellen White’i toetust omavaiks.
7. L. E. Froom räägib, et Waggoner’i lesk pani kiirkirjas kirja ja transkribeeris oma abikaasa
ettekanded Minneapolises ning need märkmed olid Waggoner'i raamatu „Kristus ja Tema
õigus” („Christ and His Righteousness,” Pacific Press, 1890) 1 aluseks.
Loomulikult ei arva me, et Jones’i ja Waggoner’i kõned olid täiuslikud või täiesti eksimatud.
Kuid Ellen White kasutas neist rääkides korduvalt väljendeid: „Issanda käskjalad,” „Kristuse
poolt volitatud käskjalad,” „Taeva poolt määratud mehed,” „Jumala sulased ... taevase
kuulutusega,” „mehed, keda Tema on valinud,” „noored mehed [kelle Jumal saatis] edastama
valitud kuulutust,” „Tema valitud sulased,” „keda Jumal kasutab,” „Issand töötab vendade
Jones’i ja Waggoner’i kaudu,” „Ta on neile andnud kallihinnalise valguse,” „kui te võtate
vastu selle kuulutuse, siis te võtate vastu Jeesuse,” „käskjalad, kelle Mina [Jumal] saatsin
oma rahvale valgust, armu ja väge tooma,” „kuulutus Jumalalt; see kannab jumalikku
pitserit,” jne. Sarnased kinnitused jätkuvad kuni 1896.a. ja osaliselt ka hiljem. 2 „Kuulutajad,
sõnumitoojad” on Piiblist pärinev sõna. Kui Iisrael oma pattude tulemusel Babüloonia
vangipõlve sattus, süüdistati neid mitte ainult Issanda prohvetite naeruks panemises, vaid ka
Jumala käskjalgade pilkamises (vt 2. Aj 36:16).

6
Seega käsitleb selles raamatus toodud 1888.a. kuulutus olulisi ja ülitähtsaid mõtteid, mida
kuulutasid Jones ja [xi] Waggoner 1888.a. konverentsil ning järgneva aastakümne jooksul.
Meie plaan on järgmine:
1) toetuda andmeile, mis on 1888.a. kõige lähemal;
2) esile tuua see, mida Jones ja Waggoner kuulutasid korduvalt ja rõhutatult;
3) esile tuua see, milles nad olid täielikult ühel meelel;
4) tuua nende õpetusest välja ainult see osa, millel on Ellen G. White’i (ja loomulikult
Piibli) selge toetus;
5) arvestada ka seda, kuidas mõistis vähemalt „mõni” nende kaasaegseist nende
kuulutuse põhisõnumit.
Tsitaate Jones’i ja Waggoner’i hilisematest esinemistest on (vajadusel) kasutatud alles peale
kriitilist uurimist ja hoolikat valikut tagamaks esitatud mõtete vastavust nende varasemale
õpetusele ja viiele ülaltoodud tingimusele. Kui keegi väidab, et 1888.a. järgnenud ajast
pärinevaid tsitaate ei saa pidada 1888.a. kuulutuseks, siis pole meil võimalik mööda vaadata
Ellen White’i toetusest sellele kuulutusele ka aastaid hiljem, kui ta rõhutas kuulutuse leviku
tähtsust. Tähelepanu väärib tõsiasi, et tema kõige mõjukam tunnustus langeb aastasse 1896.
Täielik ja tasakaalustatud pilt sellest, mida nad õpetasid kümne aasta jooksul pärast
Minneapolist, peaks andma õige ettekujutuse ka sellest, mida pidi sisaldama 1888.a. kuulutus.
Arukas terve mõistus suudab meile kõigest sellest selge pildi maalida.
Ei ole võimalik, et Ellen White oleks jätkuvalt väljendanud oma heakskiitu juhul, kui ta oleks
pisutki kahelnud ühe või mõlema „sõnumitooja” eemaldumises õigest usust tollel ajal. Tema
oli Jumala poolt juhitud prohvet, kelle pilk oli pühitsetud ja läbinägev; tema usaldusväärsus
on läbipõimunud Jones’i ja Waggoner’i kuulutusega. Oma pika eluea jooksul pole ta iial
kellegi teise tolleaegset kuulutust nõnda innukalt ega püsivalt toetanud. Õhukesele jääle astub
see, kes väidab, et E. White oli halvasti informeeritud, naiivne või et tema sõnu on vääriti
tõlgendatud.
Jones’i ja Waggoner’i kuulutuse hindamisel on midagi veel tähtsamat kui Ellen White’i
täielik toetus. Tõe lõplik proovikivi on [xii] Piibel. Autor on veendunud, et kuulutajate
arusaamad kujunesid tänu isiklikule Pühakirja uurimisele seitsmenda päeva adventistide
„suure võitluse” teema valguses ja meile ainuomasele pühamu puhastamise õpetusele.
Leidub neid, kes ütlevad, et me ei vaja nende kuulutust, sest meil on täna sama Piibel, kust
võime iseseisvalt selle kuulutuse üles leida. Loogika sunnib meid pidama seda
eksijärelduseks. Samavõrd võime väita, et Paulus ja apostlid said oma kuulutuse Vanast
Testamendist, mistõttu me ei vaja Uut. Ja juudid ei vajanud Jesajat ega Jeremijat, kuna
kasutasid samu Moosese raamatuid mida prohvetidki. Tõde on see, et nii nagu nemad, vajame
meiegi iga valguskiirt, mille Issand peab vajalikuks saata. Jones ja Waggoner olid „Issanda
valitud sõnumitoojad,” kes „saadeti” tooma meile „valitud kuulutust.” „Jumal saatis mehed
tooma meile tõde, mida meil poleks, kui Jumal poleks kedagi seda tooma läkitanud.” 3 Ükski
meist ei tohiks olla nii üleolev, et seab kahtluse alla tolle 1888.a. kuulutuse „sõnumitoojate”
ainulaadse staatuse.
Nagu me kõik, olid nad tänuvõlglased neile, kes olid olnud enne neid, kaasa arvatud Luther,
Calvin ja Wesley, kuid nende kuulutus sai läbikatsutud üksnes Pühakirja alusel. Nad nägid
usust õigekssaamise tõde uues ja värskes valguses, adventliikumisele omases lõpuaja
sündmusi puudutavas ehk eshatoloogilises võtmes. Viimastel aastatel on suurenenud
äratundmine, et 1888.a. kuulutuse põhiarusaamadel on tugev piibellik alus.
Kuulutajate Pühakirja tõlgendust toetavad tänapäeval mitmed asjatundlikud teoloogilised
uurimused. Näiteks kinnitab üks Londoni Ülikooli doktoriväitekiri, et nende vaadet Kristuse
olemusest on jaganud märkimisväärne hulk reformaatoreid kogu ristiusu ajaloo kestel (Harry
Johnson “The Humanity of the Saviour,” London, The Epworth Press, 1962). Mõned

7
tänapäeva teoloogid, näiteks C. E. B. Cranfield, mõistavad samuti Kristuse olemust sarnaselt
Jones’i ja Waggoner’iga (vt „International Critical Commentary” Rm. 8:3, 4 kohta).
[xiii] Minu palve on, et teie südames kutsuks see kuulutus esile sama tunde nagu Ellen
White’il, kui ta esmakordselt kuulis seda Minneapolise konverentsil: „Iga minu südame kiud
ütles: „Aamen” (Manuscript 5, 1889). Selline on olnud ka minu reaktsioon alates ajast, mil
seda mõistma hakkasin ja veel enne, kui olin kuulnud Ellen White’i heakskiitu sellele
kuulutusele.
________________________________
* Peakonverentsi istungjärk algas 18. oktoobril 1888 ja kestis kuni 4. novembrini 1888 [tõlk.]
** Alonzo Trévier Jones (1850–1923); Ellet Joseph Waggoner (1855 – 1916)
[tõlk.]
1
Vt Froom'i „Movement of Destiny,” lk 200, 201, 1. väljaanne
2
Valiku tema toetusavaldustest leiab R. Wieland’i raamatu „Lightened With His Glory” lisas
3
„Ellen G. White 1888 Materials,” lk 608.

8
 1. PEATÜKK
ALGAJA TEEJUHT 1888.A. KUULUTUSE JUURDE
Miks on oluline seda mõista

[15] Näriv näljatunne häirib paljusid. „Huvitav, kas 1888.a. kuulutus on piisavalt oluline, et
selle peale oma aega kulutada?”
Jah, on küll. See on kuulutus, mida näljane adventistisüda kogu maailmas tõsiselt igatseb.
Põhjus rabab sind nagu ootamatu piksekõmin. See oli Vaimu väljavalamise „algus” mida
maailm polnud kogenud peale Nelipühipäeva. See oli „taevase hilisvihma algus.” See oli
värskendav Hea Sõnum kõigile nälgivaile ja kuivanud südameile.
See pidi „valgustama kogu ilmamaad.” Jah, valgus peab tungima islamisse, hinduismi,
katoliiklusesse, protestantlusesse, paganlusse. „Hääl taevast” peab jõudma iga inimese
hingeni: „Tulge välja Baabülonist, minu rahvas” ja täitma kauaoodatud Ilmutuse 18. peatüki
tõotuse. „Vägeva” neljanda ingli pilt tuleks lisada iga adventkoguduse ja –kooli logol olevale
kolmele inglile.

Siinkohal tõmbate te sügavalt hinge

Kas see kuulutus on nii tähtis? Pärast seda, kui apostlid esimesel sajandil oma „maailma
pahupidi pöörasid” pole ükski kuulutus avaldanud niisugust mõju, kuigi 1844.a. kesköine
hüüd jõudis sellele lähedale. Issand soovis väga tõsiselt just sel ajal valmistada oma rahvast
maa ajaloo lõpusündmusteks. Päevakorras polnud mitte „Ole valmis surmaks,” vaid „Ole
valmis muutmiseks.”
Pehmelt öeldes üpriski häiriv.
[16] Tema kuulutus ei olnud aga ähvardav, pikse ja kõuemürina saatel edastatud käsk „Tehke
võimatut!” Hirmust ajendatud tee-seda-ise tegude asemele pakuti usukogemust. Nii nagu
kaste langeb kuivanud põllule, oli 1888.a. kuulutus armu leebe vihmahoog, mis oli „palju
külluslikum” kui kõikvõimalik ja ohtralt leiduv patt, mida kurat suutis välja mõelda. See
haaras enda võimusesse inimese südame. Levima hakkasid rõõmsad lootuskiired, sest
inimene nägi Jumala iseloomu hoopis teises valguses. Ellen White kirjeldas seda kui
olukorda, kus pöörate ümber nurga ja satute vastamisi teile naeratava, mitte kulmu kortsutava
Jeesusega, „Päästjaga, kes on ligidal, mitte kaugel,” kes võtab teil käest ja ütleb: „Tule, lähme
taevasse.” Piibli hea sõnum äratas päikeseküllase unistuse julguse kaotanud südameis. See oli
jahmatav! Teismelised võideti usule. Jumal ei otsinud võimalusi, et inimesi taevast eemal
hoida, vaid tahtis neid sinna pääsuks ettevalmistada. Igast Piibli tuhmunud leheküljest hakkas
kiirgama hea sõnumi valgust.
Kas „meie” poleks pidanud seda sõnumit häälekalt tervitama? Ja oleksime küll ja karjuste
uudis Messia sünnist Petlemmas pidanuks tooma kohale Jeruusalemma preestrid en masse
Teda tervitama. Kuid „meiega” juhtus midagi imelikku, nii nagu nendegagi. Välja arvatud
tibatilluke osa selle sõnumi kuuljaist, sai sellele kuulutusele „,meie” poolt osaks samasugune
vastuvõtt nagu Jeesusele kaks tuhat aastat tagasi. Prohveti hääl kuulutas, et olnuks Tema
olnud isiklikult ihulikult kohal, oleksime „meie” kohelnud Teda samamoodi nagu nemad.

Millest see kuulutus rääkis?

Kas tegu oli lihtsalt tavalise evangeelse õpetusega, mida me kogu elu oleme kuulnud: „Ma
tean, et Jeesus armastab mind, mina pean aga rohkem pingutama, et hea olla. Me patustame
ja Jeesus annab patud andeks – milleks jälle jalgratast leiutada?” Mõned meie endi õpetlastest
on tänaseni siiralt veendunud, et 1888.a. kuulutus oli üksnes 16. sajandi

9
reformatsiooniõpetuse või tänapäevaste evangeelsete konfessioonide tõekspidamiste
„järjekordne esiletõstmine.”
Ent tasub vaid pinda kriimustada ja avaneb hoopis teine pilt. Ellen White nägi, et 1888.a.
kuulutus ulatus palju kaugemale laialtlevinud pühapäeva pühitsevate koguduste õpetustest.
See oli „kolmanda ingli kuulutus tegelikkuses,” „uus valgus,” „käesoleva aja tõe kuulutus,”
„taevane valgus,” [17] „valgus, mis pidi valgustama maailma oma auhiilgusega.” Asi pole
lihtsalt selles, et Jeesus andestab patu – Ta päästab selle võimusest ja orjusest juba praegu.
Isegi sõltlastel on lootust. See oli kõige põhjalikum evangeeliumikuulutus, mida kaasaegne
maailm oli iial kuulnud, sest rajanes pühamu puhastamise tõel. Toome välja mõned
silmatorkavamad arusaamad, mille 1888.a. kuulutus uuesti esile tõi (allikad on loetletud
peatüki lõpus).
1. Tegu oli värskendava arusaamaga õigusest usu kaudu. Tavaliselt mõisteti sajand tagasi
(aga ka praegu) õigust, mis tuleb usust, kui minevikus tehtud pattude andestamist, kui Jumala
seaduslikku tegu, mis võtab ära inimese süü, kuid jätab patuse neutraalsesse tsooni. Pattu ei
võideta igapäevaelus enne, kui pühitsusprotsess on lõppenud. Kuid 1888.a. kuulutus näitas
palju enamat. Ellen White’ i südant täitis rõõm, kui ta kuulis, et õigus usu kaudu muudab
uskliku sõnakuulelikuks kõikidele Jumala käskudele.1 Usuõigus muudab tegelikkuseks selle,
mida paljud peavad võimalikuks alles pühitsusprotsessi lõppemisel. Aga meil pole vaja
oodata pühitsusprotsessi lõppu, et teada saada, mida tähendab kinnipidamine Jumala
käskudest! Tõeline usu kaudu õigeksmõistmine lepitab sinu südame Jumalaga ja see pole
lihtsalt juriidiline akt, mis muudab kehtetuks minevikupatud. Säärane selgem arusaam
tähendab seda, et sa koged juba praegu võitu patu üle, sest Jumalaga lepitatud süda ei saa olla
samal ajal vastuolus Tema püha käsuga.
See võimas tõde praktilisest jumalakartusest rajaneb vankumatult teisel värskendaval tõel:
2. Kuulutus oli uus pilk Kristuse ristile. Algus asub 1882.a. „nägemuse” juures, milles noor
E. J. Waggoner nägi risti kolmanda ingli kuulutuse keskme ja sisuna. 2 Kui Kristus andis oma
vere maailma pattude eest, lunastas Ta kogu inimkonna. Mitte kedagi pole sellest lähedasest
suhtest ilma jäetud, sest Jeesus maitses surma „Jumala armu läbi kõigi eest” (Heb 2:9).
Teisisõnu, Tema suri iga inimese eest teist surma ja koges lõplikku patukaristust.
Tema tegi seda enne, kui ühelgi meist oleks olnud võimalus öelda jah või ei. Jeesus on
sidunud end iga inimhingega selle olemuse sügavaimal tasandil, milleks on kiivalt varjatud
isiklik hirm igavese surma ees. [18] Kristuse ohver on juba „vabastanud” inimese sellest
hirmust, mis on teda „kogu eluaja” (14., 15. s) orjastanud. (Patune võib vastu panna ja pakutu
tagasi lükata, sest Kristus ei sunni kedagi päästetud saama).
Jesaja ütleb: „Issand laskis meie kõigi süüteod tulla tema peale.” Paulus ütleb, et Ta on juba
„kõigi inimeste, iseäranis usklike Päästja.” Johannes lisab: „Ning tema on lepitusohver meie
pattude eest, kuid mitte üksnes meie, vaid ka terve maailma pattude eest” (Jes 53:6; 1. Ti
4:10; 1 Joh 2:2; Ro 5:16-18).
Kas Kristus ei tee midagi kuni selle ajani, mil meie alustame tegutsemist ja valime Tema oma
isiklikuks Päästjaks? Kas Ta on üksnes võimalik Päästja väga suure KUI-ga ...? Kas patune
peab tegema midagi enne, näiteks uskuma või käskudele kuuletuma, selleks, et Kristusest
võiks saada tema isiklik Päästja? Kas meie tegutseme enda kaaspäästjaina ja aitame Tal meid
päästa? Ei, ütleb 1888.a. kuulutus: Kristuse ohver ei ole lihtsalt meie tulevikku kindlustav ehk
provisoorne. See toimib juba täna: Ta on ostnud meie praeguse elu ning kõik, mida omame ja
oleme. Veelgi enam, Ta on ostnud meile igavese lunastuse ja andnud selle anni meile
Iseenda kaudu.3 (Ent me võime keelduda selle vastuvõtmisest peale seda, kui Tema on oma
osa teinud).
Vaimulik halvatus, mille nimi on leigus, saab alguse sügavalt meie seest, kui me samastame
Kristuse pangaga, kes ei hakka tegutsema enne, kui oleme sinna midagi paigutanud. Ta on
ebaisikuline, kauge ja ootab, et meie astuksime esimese sammu. Teisisõnu, sinu pääste sõltub

10
sinu algatusest. Tegelikult on Kristus juba pannud igavese elu ja selle teenimatud õnnistused
sinu pangaarvele. See on juba sinu oma „Temas.” Sul tuleb ainult tšekk rahaks vahetada ja
kasutada õnnistusi usu kaudu. Niisugune „usk tegutseb armastuse kaudu” ning toodab nii
seesmist kui välist kuulekust Temale, kes on andnud meile kõik. Õigeksmõistmine usu kaudu
tähendab seda kõike.
See tähendab, et inimhing saab hukkuda vaid ühelainsal põhjusel – ta on vastu pannud ja
tagasi lükanud selle, mille Kristus on talle valmistanud. Uskmatuse kaudu on ta vabatahtlikult
minema visanud kingituse, mille Jumal on talle ulatanud. Niisugune uskmatus on pattude
patt, kuid iseloomulik kogu maailmale. Teisiti võime seda väljendada nii: kui keegi saab
lõpuks päästetud, siis ainult Jumala algatusel; kui keegi lõpuks hukkub, siis ainult isiklikul
algatusel. Lõpetage vastupanu Tema armule.4
[19] Miks on selle mõistmine sedavõrd oluline? Sellepärast, et hirm pole piisavalt tugev ajend
valmistama inimesi ette Kristuse tulekuks. Hirm võib kellegi ajutiselt äratada, kuid see on ka
kõik. On olemas kõrgem motiiv ja Ellen White iseloomustab seda nii:
„Meid innustatakse otsima õigust ja Kristusega sõbraks saama rõhutades aja lühidust. Ent see
pole hea motiiv. See lehkab isekuse järele. Kas me peame endale kogu aeg meenutama
Jumala päeval asetleidvaid õudusi, et hirm nende ees sunniks meid sõnakuulmisele? See ei
tohi nii olla. Jeesus on ligitõmbav. Ta on täis armastust, halastust ja kaastunnet.5
„Mitte hirm karistuse ees ega lootus igavese tasu järele ei juhi Kristuse järelkäijaid Talle
järgnema. Nad näevad Päästja võrreldamatut armastust, mis avaldus Tema maisel
palverännakul, ... ja see, mida nad näevad, tõmbab neid ligi, pehmendab hinge ja alistab
selle.”6
3. Häid sõnumeid on veelgi. Kristuse ohver on kõik inimesed välja toonud „needuse alt,”
millesse nad „Aadamas” langesid. Tema päästis maailma sõna otseses mõttes enneaegsest
enesetapust, mille patt oleks meie peale tõmmanud. Seega, igale leivapätsile, mis meieni
jõuab, on löödud ristitempel. „Mitte keegi — olgu ta pühak või patune — ei söö oma
igapäevast leiba ilma, et teda toidaks Kristuse ihu ja veri.” 7 Kui see tohutu tähtsusega tõde
asub keskpunkti, näeme seda Piiblis kõikjal:
„Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu. ... Leib, mille mina
annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.” (Joh 6:33, 51).
„Jumala armuand on võrreldes Aadama üleastumisega ebaproportsionaalselt suur. ... Ja taas,
Jumala armuanni suurust ei saa võrrelda ühe inimese patuga; sest käsu järgi järgneb ühele
üleastumisele hukkamõistmine, kuid armuand, mis tehti nii paljude üleastumiste
heastamiseks, on saanud õigeksmõistvaks otsuseks ... Seega siis, nii nagu [Aadama] ühe
üleastumise tulemuseks oli kõikide inimeste langemine needuse alla, nii on üks õiguse
täitmine [Kolgatal] saanud õigeksmõistvaks kohtuotsuseks ja eluks kõikidele inimestele”
(Rm. 5:15-18).

Siin peitub motiveeriv jõud!

[20] Milline praktiline tagajärg on usul sellesse Heasse Sõnumisse? Kogedes õigeksmõistmist
usu läbi, kogeme ühtlasi ka südame muutmist. Me olime Jumalast eemal, Temaga vaenujalal,
aga nüüd näeme Teda oma Sõbrana. Teisisõnu, me „saime lepituse,” mis tähendab, et meid
on Temaga lepitatud (Rm. 5:7-11). Meid on vabastatud igavesest surmast! See sarnaneb
armuandmisega surmamõistetule viimasel hetkel. Ja nii ütleb Paulus: „Loovutage end
Jumalale nagu need, kes on saanud surnuist elavaks.” (Ro 6:13). Väsinud südamelt
kergitatakse raske koorem, kui seesugune „Jumala rahu” südamesse valgub. Siitpeale ei ole
ükski ohver ülejõu Tema heaks, kes on sind päästnud põrgust enesest.
Niisugune armastus sunnib inimest elama Temale ja kogema reaalselt, et on lihtne olla
päästetud ja raske hukka minna. Säärane arusaam Heast Sõnumist on 1888.a. Kristuse õiguse
kuulutuse oluline osa (Mt. 11:28-30; Ap. 26:14).8

11
Kas see on liiga hea, et olla tõsi? Keegi küsib: „Kas Ellen White nõustub sellega?” Vastus
sellele küsimusele on: ta armastas seda Head Sõnumit. Tema lemmikillustratsiooniks sel
teemal oli Abraham Lincolni Orjanduse kaotamise proklamatsioon 1. jaanuarist 1863, millega
kuulutati kõik Konföderatsiooni territooriumil asuvad orjad seadusega vabadeks inimesteks,
kuid mitte ükski ei saanud teada, mida vabadus tähendab enne, kui ta oli kuulnud uudist,
sellesse uskunud ja sellele vastavalt ka käitunud. Ellen White nägi, et see evangeeliumisõnum
tähendas lõppu meie ülemaailmsele leigusele. See hoidis teda öösiti rõõmust ärkvel.9
4. Nüüd tuleb veel üks õnnistus. Teravamasse fookusesse seatud õigus usu läbi on käsitletav
millegi enama kui süüditusest õigeksmõistva ametliku otsusena. Muutes uskuva patuse
sõnakuulelikuks kõikidele Jumala käskudele, kaasneb sellega ka hingamispäevakäsuga
seonduv õnnistus.10Jumala pitser on saladus, mille abil võidetakse need paljud sõltuvused,
mis inimkonda väsimatult saadavad. Mitte keegi, kes usub tõeliselt evangeeliumi, ei jätka
elamist patus, mis on Jumala käsust üleastumine. 11 Paljud siirad pühapäeva-pühitsejad
hakkavad rõõmuga pühitsema hingamispäeva, kui nad näevad selle seotust
õigeksmõistmisega usust ja 1844.a. alanud pühamu puhastamisega. Meile on [21] öeldud, et
hingamispäeva-tõde ei suuda veenda südant, kui see pole liidetud pühamu puhastamisega.12
5. Kuid meil on probleem. Kõik see ei kõrvalda konksu, mille külge võime riputada oma
kahtlused seni, kuni me ei mõista, mis on usk. Kas usk on meist enesest väljakasvav püüdlus
taevase tasu järele koos pääsemisega põlemisest põrgus? Inimest, kes igatseb maa peal ilusat
kodu omada, ajendab selleks enesekeskne soov, mida võib (põhimõtteliselt) normaalseks
pidada. Kui inimene saab kristlaseks, kas tema iha omada teistega võrdväärset kinnisvara maa
peal muundub lihtsalt sooviks omandada kinnisvara märksa väärtuslikumas keskkonnas –
taevas? Kui jah, siis on selline ajend jätkuvalt kinni enesekesksuse mudas. Enesekesksus võib
aga äratada vaid teatud määral pühendumist, mis ongi leigus.13
1888.a. kuulutus tõi esile uue ja kõrgema motivatsiooni – soovi Kristust austada ja tõestada
Tema süütust, mida võib võrrelda pruudi tunnetega oma peigmehe vastu. See ületab tema
enese isiklikud soovid. Usk avaldub südamest tuleva tunnustusega mõõtmatule armastusele,
mis avaldus ristil ega sõltu meie ihast tasu järele või hirmust põrgu ees. Kogu enesekeskne
motivatsioon on sellega ületatud.
Niisugune „usk ... on tegev armastuse läbi” (Gal 5:6) ja headel tegudel pole siis lõppu ei siin
ega igavikus!
6. Head sõnumid pole veel lõppenud. Kõik me oleme vaimulikus mõttes haiged ja vajame
hingearsti. Jeesus on läbinud erikoolituse, et saada meie Ülempreestri (või Jumaliku
Psühhiaatri) kvalifikatsiooni:
„Et nüüd lapsed on liha ja vere osalised, siis on ka Jeesus ise otse samal viisil liha ja vere
omaks võtnud, et ta [teise] surma kaudu kõrvaldaks selle, kellel on võimus surma üle - see
tähendab kuradi - ja vabastaks need, kes surma kartes olid kogu eluaja orjapõlves. ...
Seepärast ta pidigi kõiges saama vendade sarnaseks, et temast saaks halastav ja ustav
ülempreester Jumala ees rahva pattude lepitamiseks. Sest seetõttu, et ta ise on kannatanud
kiusatuna, võib ta aidata neid, keda kiusatakse” (Hb. 2:14-18; 4:15).
„Kõrvaldama” tähendab algtekstis „halvama.” Tõepoolest, Saatan pole küll veel surnud, ent
kui sa usud Heasse Sõnumisse, siis on tema tegutsemine halvatud.
7. Kristus meie Ülempreestrina on inimihusse tulemise kaudu saanud meiega nii lähedaseks,
et Ta tunneb läbinisti kõigi meie kiusatuste võimu. Tema [22] pani „vereni vastu ... patu vastu
võideldes.” Millised poleks ka sinu kiusatused, kui madalale sa poleks ka patus langenud, kui
kohutav meeleheide sind ka ei valdaks, kui tohutu süütunne sind ka ei rõhuks: „Just seepärast
ta võibki päriselt päästa neid, kes tulevad
Jumala ette tema läbi, elades aina selleks, et nende eest paluda.” Ta töötab taevase pühamu
kõige pühamas paigas 24 tundi ööpäevas ega uinu kunagi (Hbr 12:4; 7:25).

12
Tema suhtub sinusse nii nagu oleksid sa tema ainus patsient ja Ta osutab sulle tähelepanu
ööpäevaringselt. Kujutle end ainukese haigena haiglas, kus töötab terve majatäis arste ja
õdesid, kes osutavad arstiabi ainult sinule! Nii suhtutakse sinusse Kristuse
intensiivraviosakonnas! Usu Hea Sõnumi headusesse ja sinu elu muutub kõige sügavamas
tähenduses.
Esimene peatükk on vaid lühike sissejuhatus värkendavale Heale Sõnumile selles „kõige
kallihinnalisemas kuulutuses.” Iga järgnev peatükk avab seda sügavamalt.
______________________________
1
„Testimonies to Ministers,” lk 91, 92.
2
„The Everlasting Covenant,” eessõna.
3
„Ajastute igatsus,” orig lk 660.
4
vrd „The Glad Tidings”, lk 42; „Tee Kristuse juurde,” orig lk 27.
5
„That I May Know Him,” lk 320.
6
„Ajastute igatsus,” orig lk 480.
7
samas, lk 660.
8
„Lessons on Faith,” lk 11, 82-85, 132, 133.
9
vrd „The Ministry of Healing,” lk 90; „1888 Materials,” lk 217, 349.
10
„Christ and His Righteousness,” lk 51-67; Jones, Review and Herald, 10. november 1896;
17. jaanuar 1899.
11
Waggoner, Signs of the Times, 1. mai 1893.
12
Vt Ellen White’ i artiklite seeriat ajakirjas Review and Herald, jaanuar – aprill 1890;
„Testimonies for the Church,” 1. kd., lk 337.
13
„Lessons on Faith,” lk 9-33; „The Consecrated Way,” lk 87.

13
 2. PEATÜKK
PEAB OLEMA PÕHJUS!
Miks on Kristuse tagasitulek nii kaua viibinud?

[23] „Mis on läinud valesti?” küsib ahastav ja segadusse aetud pühendunud õigeusklik juut
Nutumüüri ääres.
Juureldes tänagi vanade ettekuulutuste üle, mille Issand Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile
andis, on ta hämmeldunud. „Millal ärkab meie isade Jumal ja täidab oma kauaoodatud
tõotuse saata Iisraelile Messias? Millal muudab Ta Jeruusalemma kogu maailma rõõmuks?
Või on meie suured lootused olnud asjatud?”
Juudid, kellel on õnne jõuda ainsa allesjäänud püha paiga juurde Jeruusalemmas, kogunevad
vana templiaseme edelanurgas asuva Nutumüüri juurde. Seal toovad nad enda kaebused ja
palved oma vanemate Jumala ette.
Koputaksin meeleldi neile õlale ja ütleksin: “Sõbrad, mul on teile hea uudis. Võite nutmise
lõpetada! Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumal pole uinunud ega hoolimatu. Ta on oma tõotuse
täitnud. Ta on olnud ustav ja saatnud tõelise Messia – Jeesuse Naatsaretist! Ainus probleem
peitub selles, et teie esivanemad ei tunnistanud Teda Tema tulekul ja lõid Ta risti.”
Samuti lisaksin: „Palun parandage meelt ja võtke Ta vastu, et võiksite kogeda kõiki õnnistusi,
mille Ta meile on toonud!”

Kas pühendunud seitsmenda-päeva adventistidel on ka oma Nutumüür?

Mõelge lõppematule palveüleskutsete voolule, mis jõuab meieni palvenädala loengute,
laagrijutluste, Peakonverentsi istungite ja aastakoosolekute vahendusel, kus ustavaid
seitsmenda päeva adventiste innustatakse paluma Issandat täitma oma tõotust [24] ja avama
taevaluuke ning saatma elustavaid hilisvihmahoogusid oma rahva peale. Alates ajast, mil
Ellen White kirjeldas oma nägemust „elustavast hilisvihmast” 1 14. mail 1851, on seitsmenda
päeva adventistid hellitanud lootust, et ühel aulisel päeval valab meie usualgatajate Jumal
välja oma õnnistused ja lõpetab võidukalt ülemaailmse kuulutustöö.
Nende jaoks tähendab hilisvihm Püha Vaimu viimast andi, mis valmistab evangeeliumivilja
„lõikuseks,” nõnda nagu lõikuse-eelne teine vihm Palestiinas täitis põllumehe unistuse.
Varane vihm sadas maha sügisel, hiline kevadel. Seega on hiline vihm nelipühipäeval alanud
kristliku ajastu lõputähis.
Hiline vihm kutsuks välja kolmanda ingli kuulutuse valju hüüde, mis valgustaks maailma
Jumala auhiilgusega. Kuulutus jõuaks kõigi inimesteni, kes valivad kas Jumala pitseri või
metsalise märgi. Seejärel, tuginedes Ellen White’i sõnadele ja meie koguduse rajajatele, tuleb
Issand suure väe ja auhiilgusega!

Miks ei ole vastatud nendele enam kui sajandipikkustele palvetele?

Ükski hilisvihma pärast kokkukutsutud koosolek pole suutnud hajutada hilisvihma
puudumisest ajendatud piinavat rahulolematust. Miks on maailmakogudust halvanud
vaimulik leigus?
Need küsimused kerkivad mõtlevate inimeste, eriti noorte peas. Milleks pühenduda
ennastsalgavale tööle, kui Kristuse teise tuleku lootus, mis toitis usupioneere, näib asuvat
meist sedavõrd kaugel? Paljud meie noortest on kaotamas huvi Kristuse teise tuleku vastu.
See langeb aina sügavamale ebakindluse varjudesse.2 Oleme juba jõudnud 21. sajandisse
püstitades üha uusi hooneid ja vooderdades oma pesi nii, et neis võimalikult kaua elada. Aga
nõnda nagu pühendunud juudid ikka alles oma Messia tulekut ootavad, loodavad paljud
meistki, et meie eelkäijad siiski ei eksinud. 1850. aastal öeldi meile, et „aeg on peaaegu otsa

14
saanud.”3 Õigupoolest on sellega seotud meie usu rajajate Jumala au. Kas Ta on ustav? On Ta
veel üldse elus?
[25] Kindlasti tahaksid nii mõnedki taevased olendid koputada meile õlale ja öelda: „Paljude
aastate jooksul esitatud palvetele on vastatud – Issand pidas usupioneeridele antud sõna. Ta
on juba alustanud hilisvihma ja valju hüüdega. Kuid sarnaselt juutidele ei tundnud teie
esiisad taevast andi ära. Nad hülgasid selle nagu nood, kes hülgasid kaks tuhat aastat tagasi
oma Messia.”
Säärane sõnum oleks enamikule seitsmenda päeva adventistidele tänapäeval sama ehmatav
kui meie võimalikud selgitused juutidele Nutumüüri ääres.

Ometi on see tõsi.

Säärase vapustava uudise üks kasinatest avaldustest ilmus teoses „Index to the Writings of
Ellen G. White” I, lk. 1581, pealkirja all „Vali hüüd,” mis sarnaselt vaikse maa-aluse
praksatusega Qumranis viis koobastes peituvate käsikirjade muinasjutulise rikkuse
avastamiseni. See lihtne lause ütleb: „Vali hüüd ... on juba alanud Kristuse õiguse
ilmutamisega.” Seda süütut mõtet lähemalt uurides selgub, et tsitaat tervikuna kõlab
järgmiselt:
„Läbikatsumise aeg seisab otse meie ees, sest kolmanda ingli kuulutuse vali hüüd on juba
alanud Kristuse, meie patte andestava Päästja õiguse ilmutamisega. Sellega süttib valgus tolle
ingli käes, kelle auhiilgusest läheb valgeks kogu ilmamaa.” 4
See pole lihtsalt mingi ähmane, kohaliku tähtsusega tõotus, mis anti mõnel maakohas peetud
väikesel palvekoosolekul. Jumala säravad tõotused, mida pidasid kalliks adventpioneerid
1851. aastal, täitusid ühel ajahetkel – või vähemalt hakkasid täituma – Peakonverentsi
istungil.

Millal ja miks tuli Ellen G. White välja niisuguse revolutsioonilise sõnumiga?

See tsitaat pärineb ajakirjas Review and Herald 22. novembril 1892.a. ilmunud artiklist.
„Kristuse õiguse ilmutamine” viitab 1888.a. kuulutusele, mis oli tolleks ajaks juba neli aastat
kindlal sammul meie keskel liikunud. Pärast tõsist järelemõtlemist oli see vapper naine
valmis kartmatult ütlema: Minneapolise konverentsilt alguse saanud kuulutus oli Püha Vaimu
lõpliku väljavalamise „algus,” [26] mille käigus kogu maa saanuks valgustatud Ilm 18. ptk.-i
neljanda ingli auhiilgusest.
Nende sõnade seismiline mõju on pretsedenditu, sest mitte kunagi varem ega hiljem ei öelnud
ta midagi sellist ühegi teise kuuldud sõnumi kohta.
See tõstatab mõned valusad küsimused, mis jääävad meiega ka siis, kui peaksime veel
terveks sajandiks siia jääma. Kui jumalikust vaimust juhitud käskjalg võis nõnda nimetada
1888.a. kuulutust, miks on sellest ajast möödunud juba sajand? Kolm aastat enne 1888.a.
kuulutust ütles Ellen White, et kui algab hilisvihm ja vali hüüd, siis „levib töö nagu tuli
kõrrepõllul.”5 Hiljem kinnitas ta: “Lõpusündmused toimuvad väga kiiresti.”6
Ent inimesed planeedil Maa sünnivad kiiremini, kui meie suudame nendeni oma kuulutust
viia. Iga mööduv aasta jätab meile aina kasvava tunnistamise kohustusekoorma.
Meile võib ju tunduda, et meie töö kulgeb väga edukalt ja „plaanipäraselt,” kuid kõige
otsekohesemad seitsmenda päeva adventistid tunnistavad kainelt, et maailm ei ole veel
valgustatud „teise ingli” kuulutuse auhiilgusest. Ja kui me ka ristiksime miljardeid inimesi,
kes kõik muutuksid sama leigeks kui me ise, siis ei kiirendaks seegi Issanda tagasitulekut.

Kuidas ummikteelt välja pääseda?

Neli aastat pärast 1892.a. tehtud avaldust osutas Ellen White otse sellele, mis oli juhtunud.
Sündmuste traagiline areng tegi jõulise lõpu särava lootuse ajastule:

15
„Soovimatus loobuda kindlakskujunenud arvamustest ja vastu võtta see tõde [Galaatia käsk
on rõhutatult kõlbluskäsk] oli suures osas põhjuseks, miks pandi Minneapolises [1888.a.]
vastu Issanda kuulutusele, mida vahendasid vennad E. J. Waggoner ja A. T. Jones. Vastupanu
õhutades õnnestus Saatanal suurel määral eemale tõrjuda see eriline Püha Vaimu vägi, mida
Jumal igatses meie rahvale jagada. Vaenlane takistas selle jõu vastuvõtmist, mis
võimaldanuks viia tõde maailma sarnaselt apostlitega pärast nelipühi. Kogu ilmamaad
valgustama pidanud valgusele pandi vastu ja meie enda vendade tegevuse tõttu takistati
suures osas ka selle pääsu maailma.”7
[27] Analüüsigem 1892.a. avaldust:
1. „Püha Vaimu eriline vägi,” mida Jumal soovis jagada meie vendadele 1888.a., oli tõesti
oma jõuliselt olemuselt nelipühi sarnane. See tähendab, et nimetatud õnnistus oli
täienduseks apostlitele antud Püha Vaimu esmasele annile.
2. Kuulutus oleks andnud vajaliku „jõu” seitsmenda päeva adventistide tõdede viimiseks
„maailma.” Kindlasti hõlmab see ka muhameedlasi, budiste, hindusid ja paganlikku
maailma. See oleks võimaldanud noorel, väikesel ja väheste materiaalsete vahenditega
varustatud adventkogudusel saavutada samasugust edu, nagu saavutas apostlite kogudus,
kes „väljus võites ja võitu saavutama” (Ilm. 6:2). Vaimulik lõhkeaine peitus selles
kuulutuses endas .
3. Kuid „võidu saavutas” keegi teine. Nelipühi toimus tagurpidi. „Suurel määral” ja
„suuremalt jaolt” oli edukas Saatan, mitte Kristus ja niisugusel määral, et vaenlasel läks
korda takistada meie rahval valgust vastu võtmast ja sulgeda selle pääs ka maailma.
Seesama lihtne tõsiasi selgitab enam kui sajandi möödumist, millega on kaasnenud
maailmasõjad ning miljonite inimeste kirjeldamatu valu. Ehk nagu kurdab Jeremija: „Kas
see teile ei lähegi korda, kõik, kes te mööda lähete?” (Nl 1:12). (Kolmanda maailma
ristimiste kiire kasv suurendab vaimulikke probleeme veelgi, sest sama leigus, mis
iseloomustab kodukogudust, levib nüüd maailma kogudusse. Kui hiline vihm on vaimulik
kaste, siis selle puudumine peab olema vaimulik põud. Maailma misjonitöö keskmesse
peab jõudma vajadus vaimuliku „värskenduse” järele).
4. Vahendajad, keda Saatan kasutas oma plaanide elluviimisel, polnud mitte katoliiklased
ega protsestandid, vaid „meie endi vennad.” Nende suhtumine muutus aktiivseteks
tegudeks, teadlikuks valikuks panna kuulutusele vastu ja see eemale tõrjuda. Peame
avameelselt tunnistama, et need olid peakonverentsi ja kohalike liitude juhid, kes
tegutsesid koguduses nagu juutide juhid oma rahva hulgas tõrjudes tagasi nende
kauaoodatud Messia. Enam kui sajal korral kasutab Ellen White väljendit „täpselt nagu
juudid.”8
[28] Aastakümneid on vaieldud ja sadadel raamatulehekülgedel arutletud selle üle, kuidas
neid häirivaid sündmusi käsitleda. Enamikel juhtudel ei ole tõele otse näkku vaadatud. Uuriv
meel nõuab aga nüüd kogu tõe avaldamist.

Juudid on sajandeid seisnud sama probleemi ees.

Neil on olnud keeruline oma lastele selgitada, miks nende kauaoodatud Messias pole
ilmunud. Kui Joseph Wolff palus oma isal seletada, kes on Jesaja 53. ptk.-i Kannatav Sulane,
keelas isa tal selle küsimuse esitamise rangelt ära. Meie ainus turvaline tee on aga tervitada
küsimusi, mis juhivad kogu tõe väljaselgitamiseni.
Maailmakogudus ei suuda iial viia lõpule maailma evangeliseerimise ülesannet, kui ta ei
mõista, miks on Issanda tulek nii kaua viibinud. Lihtsa, ausa tegelikkuse paljastamine viib
lõpule selle, millega ei tule iial toime kõikvõimalike komiteede otsused ega
kõrgtehnoloogiast pakatavad reklaamüritused. Vaid see loob uueks särava ja kindla usu
Kristuse teise tulekusse, mis motiveeris adventpioneere.

16
Kahtlemata on võimalik koostada pikk nimekiri Teise tuleku salapärase viibimise
masendavaist põhjustest,9 kuid kõik need probleemid lahendanuks Püha Vaimu tõeline
nelipühilik väljavalamine hilise vihmana 1888.a. Seepärast on pika viibimise üheks
peamiseks põhjuseks hilise vihma hülgamine. Siit tulenevalt väärib see sündmus praeguse
põlvkonna erilist tähelepanu samuti nagu juutidele kahe tuhande aasta jooksul
põhiprobleemiks olnud Messia hülgamine.
Antud võrdlus pole otsitud. Alates 1888.a. konverentsist ja järgnevatel aastatel näis Ellen
White’i vaevavat mõte, et meie puhul kordus Kristuse-aegsete juutide tragöödia:
„Kui mulle näidati juudi rahva ajalugu ja ma nägin, millele nad komistasid, sest nad ei käinud
valguses, siis selgitati mulle, kuhu meie rahvas jõuab, kui ta hülgab Jumala antud valguse.
Silmad teil on, aga te ei näe, kõrvad teil on, aga te ei kuule. Vennad, [29] nüüd on valgus
meile antud ja me peame jõudma selle mõistmiseni. ... Ma näen teie ohtu ja tahan teid
hoiatada. ...
„Kui jutlustajad ei võta valgust vastu [väljaöeldud 1888.a. konverentsil], tahan ma anda selle
võimaluse rahvale, võib-olla võtab rahvas selle vastu.... Sarnaselt juudi rahvaga.”10
Kaheksa päeva hiljem kordab ta sama mõtet:
„Astudes esimese sammu Kristuse hülgamisel, tegid juudid ohtliku sammu. Hiljem, mil
kuhjusid tõendid selle kohta, et Jeesus Naatsaretist on Messias, ei lubanud uhkus neil oma
eksimust tunnistada ... . Nagu juudid, peavad nad [vennad] enesestmõistetavaks, et omavad
juba kogu tõde ja tunnevad teatavat põlgust kõigi vastu, kes arvavad, et mõistavad tõde neist
õigemini. Kõik esitatud tõendid ei kaalu nende silmis õlekõrtki ja nad räägivad teistele, et see
õpetus pole õige. Hiljem, nähes tõendites valgust, on nad oma hukkamõistus juba nii kaugele
läinud, et uhkus ei luba neil öelda: „Ma eksisin.” Nad hellitavad jätkuvalt kahtlusi ja
uskmatust ning nende uhkus ei luba neil oma viga tunnistada. ...
„Nendel noortel meestel [Jones ja Waggoner] pole mõtet teha mitte mingeid järeldusi
koosoleku põhjal, kus on päevakorras pigem vastupanu kui juurdlev analüüs.”11
1890.a. julgeb Ellen White kasutada mõistet „nagu juudid” mitte ainult Peakonverentsi
juhtide, vaid ka rahva enda kohta:
„Neid, kellele Kristus on usaldanud suure valguse, keda ta on ümbritsenud kallihinnaliste
võimalustega, varitseb selles valguses mitte käies samasugune oht minna oma arvamustes
kõrgiks ja hakata end teistest paremaks pidama nagu juhtus juutidega.”12
„Me ei tohi olla tähenärijad ega üles seada konksusid, mille külge riputada oma kahtlusi
valguse kohta, mida Jumal meile saadab. Kui leiate õpetuses punkti, mida te ei mõista,
põlvitage Jumala ette, et võiksite tõest aru saada ja teid ei leitaks juutide kombel Jumala vastu
võitlemast. ...
[30] „Juba peaaegu kaks aastat kutsume me inimesi tulema ja võtma vastu tõde Kristuse
õigusest, aga nemad ei tea, kas tulla ja võtta see kallis tõde vastu või mitte.”13
„Kui kaua hoiavad need, kes seisavad töö eesotsas, end eemal Jumala kuulutusest?” 14

Kuidas saaksime aidata Nutumüüri ääres seisvaid juute?

Kaasaegne pöördunud juut, kes püüab oma rahvuskaaslasi aidata, esitab neile lihtsa
küsimuse. Kui talumees sõidab hobusevankril linna ja kaotab teel vankriratta, kas ta hakkab
seda siis otsima eestpoolt või läheb tuldud teed tagasi? Ta õhutab oma vendi uurima eelkõige
Uue Testamendi ülestähendusi Naatsareti Jeesusest, et nad näeksid Temas tõeks saanud
prohvetikuulutusi, mille täitumist tulevikus nad asjatult ootavad.
Uurigem siis säilinud aruandeid 1888.a. kuulutuse sisust ja lubagem selle aulisel valgusel
paista meie südamesse. Leiame sealt meelt avardavaid arusaamu, mis on tänasele
põlvkonnale pea täiesti tundmatud.
Kui oleme oma kodutööga hakkama saanud ja mõistame terviklikult hilisvihma ja valju
hüüde „algust,” oleme valmis mõistma jooksvaid sündmusi, oskame vältida pettusi ja

17
edastada inimkonnale tervendavat sõnumit, mis valmistab miljoneid inimesi ette tervitama
meie Issanda tagasitulekut.
Just seda kuulutust püüame me selles raamatus mõista.15
______________________________
1
„Early Writings,” lk 71.
2
Vt Adventist Review, Special Issue, 2. jaanuar 1992.
3
„Early Writings,” lk 64.
4
„Selected Messages,” 1. raamat, lk 363, kursiiv lisatud.
5
„Selected Messages,” 1. raamat, lk 118.
6
„Testimonies for the Church,” 9. kd., lk 11.
7
„Selected Messages,” 1. raamat, lk 234, 235.
8
Mõned näited raamatust „Ellen G. White 1888 Materials” – lk 169, 369, 406, 522, 695, 912,
1057, 1651. Kokku on selliseid seisukohti 109.
9
L. E. Froom’i raamat „Movement of Destiny”pühendab kaks pikka peatükki, 1. ja 2.,
teemale „Teise tuleku viibimine; selle jumalikud põhjused” (lk 561-603). Nende peatükkide
mõju võib tekitada segadust ja heidutada. Kõikide Kristuse tulekut edasilükkavate
probleemide lihtsaim lahendus olnuks usk – tõeline, ehtne, täielik usk Kristusesse. Just selle
puudumise pidanuks lahendama 1888.a. kuulutus.
10
Manuscript 9, 1888; kõne 24. oktoober 1888; „1888 Materials” lk 152.
11
Manuscript 15, 1888; kõne 1. november 1888; „1888 Materials” lk. 169, 170.
12
Review and Herald, 4. veebruar 1890.
13
samas, 11. märts 1890.
14
samas, 18. märts 1890.
15
Teemaga edasi minnes ei soovi me mitte mingil juhul jätta väära ega fanaatilist muljet
justkui peaksime 1888.a. sõnumitoojaid eksimatuiks või patutuiks – täiuslikeks igas oma tõde
puudutavas mõtteavalduses (seda pole ka ükski meist täna!). Nõustume Ellen White’ iga, kes
ütleb: „Kas ma väidan, et mitte ühtki nende tulevast väidet või mõtet ei saa kahtluse alla
seada või need ei saa olla kunagi ekslikud? Kas ma väidan seda? Ei, ma pole midagi sellist
öelnud. Ma ei saa midagi sellist öelda mitte ühegi inimese kohta siin maailmas. Aga ma
väidan, et Jumal on saatnud valguse ja me peame vaatama ette, kuidas me sellesse suhtume.”
(„1888 Materials,” lk 566, kursiiv lisatud).

18
 3. PEATÜKK
KAS ME NÄEME TÕELISE PÜHA VAIMU VÄLJAVALAMIST?
Meie lõpueksam toimub varsti

[32] Mõnikord koosneb koolilõpueksam vaid ühest küsimusest. Kuid see küsimus on nii
ulatuslik ja kaalukas, et kujuneb koolilõpetajate võimete prooviks.
Väga võimalik, et meie Lõpueksam koosnebki vaid ühest küsimusest: „Kuidas tunned sa ära
tõelise Püha Vaimu väljavalamise?” Võib juhtuda, et meil tuleb seista silmitsi kahe
paralleelse nähtuse: tõelise Püha Vaimu väljavalamise ja selle sedavõrd nutika võltsinguga,
mille kõrval Taiwanis valmistatud Rolexi kell on mänguasi. Ainus eksamiküsimus on: „Ütle,
kumb on õige?”
Juba enne 1888.a. hilisvihma „algust” oli Ellen White hoiatanud, et meil tuleb kokku puutuda
Püha Vaimuga väga sarnaste võltsingutega. Meie isiklik valik (ilma võimaluseta kasutada
„asjatundjate” abi) kumb on õige määrab meie igavese saatuse:
„Enne viimseid kohtunuhtlusi tekib Jumala rahva seas selline ärkamine algsele
jumalakartusele, millist pole nähtud pärast apostlite aega. Jumala Vaim ja vägi valatakse välja
Tema lastele. … Hingevaenlane tahab seda tööd takistada ja enne kui saabub aeg sääraseks
liikumiseks, ennetab ta seda võltsäratusega. Kirikutes, mida ta suudab oma eksitava võimu
alla tuua, tekitab ta näilise ilmingu nagu oleksid Jumala erilised õnnistused välja valatud ja
jääb mulje suurest vaimulikust ärkamisest. Tohutud hulgad juubeldavad arvates, et Jumal
tegutseb imelisel viisil nende kaudu, kuid see töö on ühest teisest vaimust.” 1
Antud peatükk pealkirjaga „Nüüdisaegsed ärkamised” räägib paljudest võltsideedest, mis olid
levinud üheksateistkümnenda sajandi lõpu äratusliikumiste hulgas. Ükski säärane võltsing ei
saanud eksitada neid, kellel oli olemas õige arusaamine [33] „usust õigekssaamisest.” Ent
üheksateistkümnendal sajandil oli palju segaseid ideid, tänapäeval on neid veelgi rohkem.
Kaasaegsete „nelipühiliikumiste” subjektivism koos oma ahvatlevate imetegudega pärineb
1888-ndate aastate äratusliikumistest, mis tuulutasid tolleaegseid tuntud kirikuid.

Kui see „püha vaim” oli võltsing, kus on siis tõeline? Seegi peab kusagil olema, sest meile on
antud jumalikud tõotused:
„Ja viimseil päevil sünnib, ütleb Jumal, et ma valan oma Vaimu kõige liha peale! Ja teie
pojad ja tütred hakkavad ennustama, teie noored mehed näevad nädemusi ja teie vanemad
uinuvad unenägusid nähes! Ja neil päevil ma valan oma Vaimu oma sulaste ja ümmardajate
peale ... ja sünnib, et igaüks, kes appi hüüab Issanda nime, pääseb.” (Ap. 2:17-21).
„Pärast seda ma nägin teist inglit taevast maha tulevat ja temal oli suur meelevald; ja ilmamaa
läks valgeks tema auhiilgusest. Ja tema hüüdis võimsa häälega ning ütles: Langenud,
langenud on suur Baabülon ... Ja ma kuulsin teist häält taevast ütlevat: Minge välja temast,
mu rahvas, et te ei saaks tema pattude osaliseks ja et teid ei tabaks tema nuhtlused!” (Ilm.
18:1-4).
Aastakümneid tagasi tunnistas endine Peakonverentsi president, et ta tundis 1888.a.
kuulutuses ära selle prohvetikuulutuse täidemineku:
„1888.a. anti seitsmenda päeva adventistidele eriti selge äratuskuulutus. Tookord nimetati
seda „usust õigekssaamise kuulutuseks.” Nii kuulutus ise kui ka selle esiletuleku viis avaldas
jutlustajatele ja inimestele sügavat ja kestvat mõju, mida aeg pole suutnud nende mälust
kustutada. Paljud, kes tookord seda kuulutust kuulsid, on tänaseni sellest sügavalt huvitatud
ja tunnevad selle pärast muret. Kõigi nende pikkade aastate kestel on nad olnud kindlalt
veendunud, hellitanud optimistlikku lootust, et ühel päeval antakse meie koguduses sellele

19
kuulutusele väljapaistev koht ja see viib lõpule puhastava, taaselustava töö, milleks Issand
selle saatis.” 2
[34] Vanem Daniells tundis vajadust lisada: „Seda kuulutust ei võetud kunagi vastu, seda ei
kuulutatud ega antud talle säärast tegevusvabadust, mis võimaldanuks kogudusele edasi anda
temas peituvaid määratuid õnnistusi” (samas, lk. 47).
Meie koguduse kirjutised tõendavad selle lause õigsust. Kui välja arvata prohvetikuulutuse
vaimu kirjutistes avaldatud (kuid üldiselt märkamatuks jäänud) mõtted, nähtub uuringutest, et
aastakümneid enne ja pärast 1926.a. on ainulaadne 1888.a. kuulutus olnud samamoodi
kadunud ja mahamaetud nagu Pompeji linn vana Vesuuvi tuha all. Me võime ju rääkida nn.
„usuõigusest,” kuid see on hoopis midagi muud kui valgus, mille Issand 1888.a. kuulutuse
kaudu oma rahvale saatis. Ja mitte ainult karismaatiline liikumine ei püüa meelitada
ülejäänute kogudust äärmiselt subjektiivse „evangeeliumiga,” sest teise äärmusena on ka
läbinisti objektiivne kalvinistlik ehk reformistlik „evangeelium” kasutanud ära meie
ulatuslikku teadmatust 1888.a. kuulutuse sisu suhtes. Sajandivanune käsumeelsus on
katkematult püsinud meie hulgas hoolimata põlvkondade vahetumisest ja on jätkuvalt laialt
levinud.
Ellen White julgustas kogudust:
„Oma suures halastuses saatis Issand meie rahvale üliväärtusliku kuulutuse vanemate
Waggoneri ja Jones’i kaudu. See kuulutus pidi maailmale väljapaistvamalt esitama
ülestõstetud Õnnistegijat, ohvrit kogu maailma pattude eest. See kuulutus käsitles õigust usu
läbi Käemehesse; see kutsus rahvast vastu võtma Kristuse õigust, mis avaldub Jumala kõikide
käskude pidamises. ... See on kolmanda ingli kuulutus, mida tuleb valju häälega kuulutada ja
millega kaasneb ulatuslik Püha Vaimu väljavalamine.” 3
Ellen White’ile lähedalseisvad inimesed olid üldiselt veendunud, et hilisvihm on alanud. Siin
üks näide (räägib A. T. Jones):
„Hiljuti sain kirja vend [G. B.] Starr’ ilt Austraaliast. Loen sellest kaks-kolm lauset, kuna see
sobib hästi meie teeemaga: „Õde White ütleb, et alates Minneapolise koosolekust (1888.a.)
elame hilise vihma ajal.” 4
Kaks aastat varem oli E. J. Waggoner tunnistanud:
[35] „Kui meil on kindel usk, et Kristus on meiega, siis võime Jumala väes teiste heaks tööle
minna ja ühendada oma hääled taeva inglite häältega ning kuulutus läheb valju hüüdena
maailma. ... Täna õhtul olen ülimalt rõõmus teadmisest, et vali hüüd on algamas.”5
Ja kui sellest pole veel küllalt, siis allpool on toodud 1893.a. Peakonverentsi istungile
kokkutulnud koguduse ülestähendatud tunnistus. A. T. Jones esitab küsimusi ja kogudus
vastab:
„ „Vennad, millal sai alguse kuulutus Kristuse õigusest meie rahva hulgas? [Kaks või kolm
koosolijate hulgast: „Kolm või neli aastat tagasi”]. Kas kolm või neli? [Kogudus: „Neli”] Jah,
neli. Kus see toimus? [Kogudus: „Minneapolises”]. Mille siis vennad Minneapolises tagasi
lükkasid? [Mõned koosolijaist: „Valju hüüde”]. Mis on see [Kristuse] õiguse kuulutus?
Tunnistus on meile öelnud, mis see on: vali hüüd – hiline vihm. Mille siis vennad oma
kartuses Minneapolises hülgasid? Nad hülgasid hilisvihma – kolmanda ingli kuulutuse valju
hüüde.” ”6
Selle „koguduse” hulka kuulusid istungile kogunenud koguduste ametlikud delegaadid.
Ühinegem vaimus tolle õhtu koosolijatega, kes pingsa tähelepanuga kuulasid:
„Ja vennad, on tulnud aeg vastu võtta see, mille me seal hülgasime. Mitte ükski meie hulgast
pole võimeline ette kujutama imelist õnnistust, mis Jumalal oli meile varuks Minneapolises ja
millest oleksime võinud rõõmu tunda kõik need neli aastat, kui südamed oleksid olnud valmis
Jumala saadetud kuulutust vastu võtma. Meil oleks olnud neli aastat edumaad, me seisaksime
täna selle valju hüüde imede keskel. Kas prohvetikuulutuse vaim ei rääkinud meile sel ajal, et
see õnnistus oli valmis väljavalamiseks?”

20
Peakonverentsi president O. A. Olsen oli sellest kõnest liigutatud. Järgmisel päeval avas ta
oma hinge kokkutulnud saadikute ees:
„See paik on muutumas üha pühamaks Jumala ligioleku tõttu. Ma arvan, et ükski meist pole
kunagi varem viibinud säärasel koosolekul nagu praegune. Issand on tulnud meile väga
lähedale ja ilmutab meile aina enam asju, mida me pole siiani täielikult hinnanud ega
mõistnud. ...
[36] „Eile õhtul tundsin ma suurt pühalikkust. Mulle oli paik kardetav Jumala läheduse tõttu,
pühaliku tunnistuse tõttu, mida meile siin esitati ...
„Võib-olla häirib mõnda inimest Minneapolise mainimine. Ma tean, et on neid, kelles vihjed
tollele koosolekule ning sealkujunenud olukorrale pahameelt ja nördimust tekitavad. Kuid
teadkem, et niisuguste tunnete ainsaks põhjuseks on nende alistamata vaim. Pahameel
tunnistab vaid vastuhakuseemnest inimese südames.” 7
Teine tuntud kõneleja 1893.a., kes vähemalt osaliselt toimuvat tajus, oli W. W. Prescott:
„Kui ma mõtlen sellele, et me juba neli aastat oleme elanud hilise vihma ajal ja et Jumal on
soovinud valada välja oma Vaimu taastamaks ande, mille abil Tema töö võiks jumalikus väes
edasi minna ning Ta soovib, et me rõõmuga ühineksime selle tööga ja töötaksime koos
Temaga kogu südamest, siis näib mulle, et oleme olnud käed, mis on vastu pannud ja jalad,
mis ei ole tahtnud minna ning ihu on eelistanud jagunemisele hoopis ootamist.” 8
Kõigilt 1893.a. Peakonverentsi bülletäänide habrastelt ja koltunud lehtedelt torkab jätkuvalt
silma erutav hilisvihma kohese tuleku ootus. Pärast kesköist hüüdu 1844.a. pole Jumala rahva
süda kunagi tuksunud säärases Teise tuleku lootuses:
„Mis juhtub Jumala tööga maa peal, kui Jumala rahvas võtab vastu Jumala õiguse kuulutuse –
see on Jumala õigus, mis tuleb Jeesuse Kristuse usust ehk Jumala poolsest õiguse ehk
käsu täitmisest - ja kannab seda edasi ning peab seda kalliks? Siis saab kogu töö tehtud väga
lühikese aja jooksul. ...
„On käes aeg, mil töö lõpetatakse kiiresti ja meie seisame selle maailma ajaloo
lõpusündmuste keskel ... kuid hilisvihm on õpetus õigusest. Millal jõudis meie rahvani
Jumala õiguse kuulutus kui selline? [Kogudus: „Neli aastat tagasi.”] Kus? [Kogudus:
„Minneapolises”] ...
„Kristuse õiguse kuulutus on vali hüüd. See on hiline vihm” 9
[37] Kas poleks kogudus tol õhtul imestanud kuuldes, et möödub veel ligemale sajand, enne
kui Jumala armulist kutset tähele pannakse? Selle aja jooksul on seitsmenda päeva
adventistide ajaloost kirjutatud palju raamatuid. L. E. Froom määratleb oma 1971.a. välja
antud raamatus “Movement of Destiny” 1888.a. kuulutuse julgelt hilisvihma algusena:
„Seega üheksakümnendatel aastatel mitte ainult ei selgitatud mõistet usust õigekssaamise
kohta, vaid ilmutati ka selle väge kui eelmaitset sellest, missuguseks peab kujunema tõotatud
valju hüüde kõrgpunkt. Pr. White rõhutab, et toimuv oli tegelikult hilisvihma algus” (lk. 345).
„Minneapolise kuulutus muutus [F. H.] Westphal’i südamele väga kalliks. „See oli mu
hingele kui kaunis muusika,” kuulutas ta. Ta läks koju Plainfield’i, Wisconsin’is ja rääkis
kogudusele, et hilisvihm on alanud. Selle tulemusel müüs üks farmereist talu, andis suure osa
oma rahast Jumala töö edendamiseks, hakkas kolportööriks ja hiljem ordineeriti ta
jutlustajaks” (lk. 262).
„See, kes salgab valju hüüde algust 1888.a., seab kahtluse alla prohvetikuulutuse vaimu
tõesuse. See, kes kinnitab, et hilisvihm ei alanud tollal, muudab küsitavaks Jumalalt meile
antud kuulutuse terviklikkuse” (lk. 667).
„Nagu kõik nimetatud tausta tundvad huvilised mõistavad, ei ole 1888.a. tõed veel
saavutanud säärast kõrgpunkti, mille nad peavad saavutama ja saavutavadki vahetult enne
meie maailmale esitatava kuulutuse lõppfaasi ja selle ajal. Need tõed peavad muutuma
elavaks, meie viimast kuulutus läbivaks keskmeks. „Lõpukuulutus” saab olema „kiire,”

21
Vaimuga täidetud, Kristuse-keskne, terviklik, usust õigekssaamisest tunnistav liikumine. ...
1888.a. aulised tõed pääsevad võidule” (lk. 521).
„Õnnis lootus,” mis hingestas adventpioneere, oli lootus näha Jeesust isiklikult Tema
tagasitulekul ja saada muudetud ilma surma nägemata. 1888.a. kuulutus äratas selle lootuse
uuesti. A. T. Jones tsiteeris väljavõtet raamatust „Testimonies” 1. kd, lk. 187, kus öeldakse:
„Need, kes iga olukorraga toime tulevad, kes iga proovi ükskõik millise hinnaga välja
kannatavad, on järginud Ustava Tunnistaja nõuandeid ja [38] saavad osa hilisvihmast, mis
valmistab nad ette muutmiseks.” Ja siis otsustav väide:
„Vennad, niikaugele oleme jõudnud. Tegutsegem siis selle järgi. Tänagem Jumalat, et Ta
ikka veel meiega tegeleb päästmaks meid meie eksitustest, päästmaks meid ohtudest,
hoidmaks meid tagasi eksiteedelt ja valamaks meie peale välja hiline vihm, et saaksime
muudetud. Säärane on selle kuulutuse tähendus – muutmine – nii sinu kui minu jaoks.” 10
Mõni päev hiljem tulid nad selle kuuma teema juurde tagasi:
„Vennad, kas ei pane see mõte meid rõõmust hõiskama, et ... hilisvihm peab meid ette
valmistama muutmiseks? Kuhu peab siis hiline vihm langema ja millal? Nüüd on hilisvihma
aeg käes: millal on siis valju hüüde aeg? [Hääl: „Nüüd.”] Milleks peab see meid ette
valmistama? [Hääl: „Muutmiseks.”] Mulle teeb suurt rõõmu, et need katsumused, mida
Issand meile nüüd saadab, peavad meid ette valmistama muutmiseks. Ja kui ta tuleb ning
räägib sinu ja minuga, siis sellepärast, et ta soovib meid muuta. Kuid ta ei saa mutta pattu,
eks ole nõnda? Seega näitab ta meile patu sügavust ja laiust ainul ühel põhjusel: ta tahab meid
sellest päästa ja meid muuta. Kas peame siis kaotama julguse, kui ta meile meie pattu näitab?
Ei! Tänagem teda, et ta soovib meid muuta; ja ta soovib seda nii väga, et tahab meie patud
kõrvaldada nii kiiresti kui võimalik.” 11
Mõttega muutmiseks ettevalmistamisest oli lähedalt seotud tervisereformi kuulutuse
rõhutamine:
„Sellega on otseses seoses veel üks asi. Me seisame teise kardetava tõsiasja ees, et kui
kuulutust, mida me nüüd toome, vastu ei võeta, siis kaasnevad sellega kohutavad tagajärjed ja
me saame osa Jumala vihakarikast. ... Töö, mis meid asetab silm silma vastu tolle tõsiasjaga,
on juba alanud. Kas ei anna see terviseformile enneolematut väge? Kui Jumala rahvale
tervisereform anti, siis määratleti seda vahendina rahva ettevalmistamisel muutmiseks. ...
Kuid enne, kui meid muudetakse, peame läbi minema seitsmest viimasest nuhtlusest. Kui
inimese veri pole puhas ja on täis saastaineid, kas ta suudab siis üle elada aega, mil ka õhk on
haigustest nakatatud? Kindlasti mitte.” 12

[39] Aga oli midagi veelgi mõjukamat, mis ähvardavalt nende ees kõrgus.
Sellega liitus veel üks riikliku tähtsusega sündmus, mis andis 1888.a. perioodile peaaegu
hingematva tähtsuse – riiklik pühapäevaseadus. Seitsmenda päeva adventistid on alati
uskunud, et samaaegselt Püha Vaimu väljavalamisega hilisvihma näol antakse välja ka
säärane seadus, mida prohvetikuulutus seostab metsalise märgiga. Tollal oldi lõpukriisile
lähemal kui meie täna isegi kristlike õiguste eest võitlevate poliitikategelaste selleteemalise
kihutustöö valguses.
Ameerika kongress pole kahe sajandi jooksul eales nii lähedal olnud üleriigilise
pühapäevaseaduse väljaandmisele kui 1888.a. usuõiguse kuulutuse kõrgperioodil. „1888.a.
esitas senaator H. W. Blair New Hampshire’st Ühendriikide Kongressile ettepaneku
kehtestada föderaalterritooriumil pühapäeva, kui „jumalateenistuse päeva” pidamise seadus,
samuti Konstitutsiooni parandusettepaneku usuõpetuse lülitamiseks kooliprogrammi.” 13
Vahetult pärast 1888.a. Peakonverentsi istungeid Minneapolises kirjutas Ellen G. White:
„Näeme jõupingutusi meie usuliste vabaduste kitsendamiseks. Pühapäeva küsimus on
omandamas suurt ulatust. Kongressile on esitatud Konstitutsiooniparanduse eelnõu, mille
vastuvõtmisele järgneb kindlasti rõhumine.” 14

22
Vaevalt oli A. T. Jones oma ülesanded 1888.a. Peakonverentsi istungil täitnud, kui ta kutsuti
Washington D. C.-sse esinema ettekandega Ühendriikide senati Hariduse- ja Töökomisjonis
13. detsembril 1888. 15 A. T. Jones’ i edukad vastuväited Blair’i pühapäevaseaduse eelnõule
muutsid tema usuõiguse esitluse veelgi muljetavaldavamaks. Issand juhtis ja õnnistas teda.
Kihutustöö pühapäeva kasuks 1893. aasta Chicago maailmanäituse lõpetamisel tekitas pingsa
õhkkonna tollase Peakonverentsi istungi saadikute seas:
„Alustuseks, ja tulevikuks valmistumist silmas pidades, heidame pilgu olukorrale, mis
valitseb praegusel hetkel Ühendriikide valitsuses. Sel põhjusel räägin ma teile hiljuti
Washingtonis toimunud istungist.16
[40] „Kui nad [Kongressi liikmed] seadsid raha väljamaksmise tingimuseks selle, et
maailmanäituse juhtkond peab näituse lõpetamise kokkuleppe allkirjastama pühapäeval,
„kristlikul hingamispäeval,” nagu Kongress pühapäeva nimetas, siis võinuks samahästi nõuda
näiteks seda, et maailmanäituse juhtkond peab laskma end ettenähtud summa kättesaamiseks
eelnevalt kristlikult ristida. ...
„Kui Kongress tohib määratleda kristliku hingamispäeva tähendust, siis võib ta kohustada
inimesi järgima ka ükskõik milliseid teisi kristliku religiooni põhimõtteid.17
„Niisugused on mõned meie silme ees asetleidvad sündmused. Uurime nüüd, kuidas praegu
toimuv võib varsti meid mõjutama hakata. Kui me seda mõistame, nagu tunnistus
[prohvetikuulutamise vaim - tõlk] on öelnud, siis näeme vajadust, tunnistame vajadust Püha
Vaimu tunnistada, vastu võtta ja inimestele tutvustada. Ja nimelt niikaugele olemegi jõudnud,
vennad, nagu ütles vend Prescott. On vaid üks küsimus: kas me palume Jumalalt Püha Vaimu
väge?” 18

Need, kes meie rahva seast olid ärkvel, tundsid tõsist ärevust
Nad pididki tundma! Kongress oli ametlikult kuulutanud, et „kristlik hingamispäev” on
pühapäev – sääraseid volitusi ei ole Ameerika Kongressil kunagi olnud. Vaimulikud
kuulutasid valmisolekut maha trampida hingamispäevapidajate veendumused. Meie rahvas
meenutas tuntud sõnu: „Aeg on Jehooval tegutseda; on ju tehtud tühjaks su käsuõpetus” (Ps
119:126). Vanem Jones esitas võimsa üleskutse:
„Kas see sõna pole palve, mille Jumal on praegu meie huultele pannud? ... Kas teie elate
päevast päeva ... selles tõsises teadmises, et on tulnud aeg Jumalal tegutseda, et tema õigus
saaks ilmsiks kogu maailmale? ... See toob meid säärase pühendumiseni, millest ükski meie
hulgast pole varem undki näinud: ainult niisugune pühendumine ja Issandale andumine
suudab hoida meid Jumala palge ees unustamata hirmuäratavat mõtet: „Aeg on Jehooval
tegutseda; on ju tehtud tühjaks su käsuõpetus.” ” 19
Usuõigus on mõttetu, kui sellega ei kaasne ennastohverdav teenimine. Jones’i-Waggoner’i
kuulutus oli praktiline ja toimiv. See mitte ainult ei nõudnud, vaid ka motiveeris täielikku
pühendumist:
[41] „Me peame maailma rahvaid hoiatama selle võimu [metsalise ja tema kuju] eest ... ja
tõmbama neid sellest eemale Jumala juurde. Kas ma võin mingilgi viisil seda nõuda, kui mul
on mingisugunegi osa maailmast või maailmalikkusest? [Kogudus: „Ei!”]. Kui mul endal on
osa maailma vaimust või maailmalikest kalduvustest, siis öelge, kuidas saan ma kutsuda
inimesi üles maailmast täielikult lahti ütlema? Kuidas suudaksid minu sõnad kedagi selles
veenda? ... Mul on ükskõik, kas sa oled jutlustaja või mitte, oled sa seitsmenda päeva
adventist või üldse ainult nimeliselt seitsmenda päeva adventist, ... mina tahan teada, kuidas
saad sina tunnistada millestki olulisest või üldse selle maailma inimesi mõjutada, kui sa
mingilgi moel oled seotud selle maailma vaimu, meelsuse, mõtete, tahtmiste, kalduvustega?
Ei, härrased – juuspeen, juuksekarva jämedune side maailmaga röövib sinult jõu, mis peab
peituma üleskutses ära pöörduda maailma kurjuse võimu alt ja end sellest täielikult eraldada.”
20

23
Kuulutus vastas väljakujunenud kriisiolukorrale.

Julgete, lihtsate sõnadega kutsusid kuulutajad inimesi üles end täielikult Issandale
pühendama:
„Vend Porter’i äsjaesitatud pilt on suurepärane – prohvet otsis neid, kes kuulutust pidid
kandma, kuid vaatas liiga madalale. Ingel ütles: „Vaata kõrgemale.” Tänu Jumalale, nad on
maailmast kõrgemal. Sinna nad ka kuuluvad. Maailmast kõrgemal, pinnal, mille Jumal neile
käimiseks on seadnud. Ja ükski, kes asub nõnda madalal, et tema nägemiseks peab maailma
peale vaatama, ei saa esitada kolme ingli kuulutust. Me peame olema maailmast kõrgemal.
Rebige siis end lahti, vennad.”
Just säärased üleskutsed ajendasid Plainfield’i farmerit oma talu ära müüma ja Issanda
töötegijaks asuma:
„Vennad, halvim, mis materiaalseid vahendeid omava seitsmenda päeva adventistiga juhtuda
võib, on see, kui Jumal peab temast mööda minema, et leida kedagi teist, kes on valmis
annetama vajaduste katteks. Iseenda hooleks jäetud seitsmenda päeva adventist on maailma
kõige halvemas olukorras olev inimene. Oleme jõudnud aega, mil Jumal tahab kasutada
kõike, mis meil on. Ja kui me seda usume, siis on meie vahendid ja oleme ka meie ise Tema
käsutuses. [42] Varsti on Tema töö tehtud ja siis pole meil mingeid vahendeid enam vaja.
Niisugune on praegune olukord.”21
Pärast kesköist hüüdu 1844.a. polnud miski inimeste südameid nii sügavalt puudutanud.
Hilisvihm ja vali hüüd olid alanud! Pole siis ime, et Peakonverentsi president tunnetas selle
tunni tõsidust: „See paik on muutumas üha pühamaks Jumala ligioleku tõttu. Ma arvan, et
ükski meist pole kunagi varem viibinud säärasel koosolekul nagu praegune.” Kuidas oleksid
sina end tundnud, kuuldes selliseid sõnu:
„On aeg, et kolme ingli kuulutus jõuaks iga rahvani maailmas. ...
„Oled sa siis valmis minema? See kuulutus nõuab minekut. Kas ei tähenda see igale
kuulutuse kandjale valmisolekut minna ka maailma lõppu, kui Jumal teda selleks kutsub? ...
Järelikult, igaüks, kes hoidub Jumala kutse peale minemast ükskõik millisesse paika
maailmas, on reetnud Jumala usalduse, mille väljenduseks on meile antud kolmanda ingli
kuulutus, kas pole nii? See toob meid taas silmitsi pühendumisega, millist pole seitsmenda
päeva adventistide hulgas iial enne olnud. See toob meid silmitsi pühendumisega, kus me
anname oma kodu, perekonna, varanduse, kõik, mis meil on Jumala kätte ning lubame temal
meid kutsuda ja saata meid või meie vahendeid sinna, kuhu ta vajalikuks peab ning teha
meiega, mida ta õigemaks arvab. ...
Praegune olukord nõuab meilt tegelikku, tõelist usku suuremal määral, kui meil seda iial
varem on olnud. ... Ma ütlen teile, see nõuab kogu inimest. Ma leian, et see nõuab mind. Ja
vennad, ma ei saa öelda muud kui: „Lubagem tal nõuda.”22
Vanem S. N. Haskell oli jõudnud samale veendumusele. Ja tema läkski hiljem oma kodust
loobudes maailma lõppu:
„Mida me siis teeme, kui oleme sellise armu osalised? Mina usun, et me jätame oma kodud.
Usun, et me jätame rõõmuga oma kodud meie Issanda Jeesuse Kristuse pärast ja saame
vahenditeks tõe viimisel maailma kõige kaugematesse nurkadesse. ... Kui meie huvi on
piiratud, teeme me mõne palve – ja kogu lugu; me paneme posti mõned ajakirjad – ja kogu
lugu, ent kui paljud meie hulgast tahavad ennast ära anda, tahavad loobuda [43] oma huvidest
ning lubavad oma huvidel ja elul nii tihedasti läbipõimuda Issanda tööga, et kogu elu oleks
täielikult kooskõlas meie Issanda ja Õnnistegija Jeesuse Kristuse tööga?” 23
Mõned osalejad pühendasid kõik, mis neil oli, Jeesusele. Kuulutusel oli enneolematu vägi
alates kesköise hüüu kõlamisest. Isegi ametisse ordineeritud jutlustajad lasid end uuesti
ristida.24 Järgnev üleskutse sulatab ka tänaste jutlustajate südame:

24
„Küsimus pole selles, kes on konverentsis või koguduses kõrgeimal positsioonil või kes saab
koguduses või konverentsi komitees ühe või teise ametikoha. Üldsegi mitte. Vaid: „Kes saab
Kristusega kõige sarnasemaks ?” ... Vennad, selles on küsimus.” 25

Kas meie põlvkond näeb Jumala au, mis avaldub Tema töö lõpuleviimise kaudu?
Milline oli 1888.a. kuulutuse sisu, et see suutis nii võimsalt inimsüdameid puudutada? Selle
võib kokku võtta ühe sõnaga – Kristus.
Kord said kaks seitsmenda päeva adventistide jutlustajat võimaluse heita põgusa pilgu sellele,
millest peab kujunema meie kuulutuse tähtsaim osa maailmale:
„Kõikidest kristlase nime kandjaist peaksid seitsmenda päeva adventistid olema kõige
esimesed tõstma Kristust üles maailma ees ... Patuste pilk tuleb juhtida Kolgatale. Inimene
peab lapseliku usaldusega võtma vastu Lunastaja teened – Tema õiguse, uskudes Tema
armusse.”26
_______________________________________________________________________________________________
1
„Suur võitlus,” lk. 464.
2
A. G. Daniells, „Christ Our Righteousness” 1926, lk. 23.
3
„Testimonies to Ministers” 1895, lk. 91, 92.
4
„General Conference Bulletin,” 1893, lk. 371.
5
samas, 1891, lk. 245, 246.
6
samas, 1893, lk. 183.
7
samas, lk. 188.
8
samas, lk. 463.
9
samas, lk. 243.
10
„General Conference Bulletin,” 1893, lk. 85.
11
samas, lk. 205.
12
A. T. Jones samas, lk. 88, 89.
13
Seventh-day Adventist Encyclopedia, lk. 1437.
14
Review and Herald, 18. detsember 1888.
15
„The National Sunday Law, Argument of A. T. Jones,” Oakland, California, American
Sentinel, 1890.
16
Bulletin, lk. 39.
17
samas, lk. 50.
18
samas, lk. 52.
19
samas, lk. 73.
20
samas, lk. 123.
21
samas, lk. 111; vrd. Froom „Movement of Destiny” lk. 262.
22
samas, lk. 110, 111.
23
samas, lk. 131.
24
üks neist oli W. S. Hyatt (Froom „Movement of Destiny,” lk 257), samuti dr Daniel H.
Kress koos abikaasaga („Under the Guiding Hand,” lk 112, 113).
25
samas, lk. 169.
26
„Gospel Workers,” lk 156, 157.

4. PEATÜKK
KRISTUS – 1888.A. KUULUTUSE KESE
Ühene arusaam Lunastajast ravib terveks võõrandunud südame

25
[45] Nii Jones kui Waggoner asetasid oma kuulutuses rõhu ülestõstetud Kristusele kui
Jumalale. Nende küpset esitust ei rikkunud ükski kõhklus, justkui poleks Kristus igavesti olev
või mitte üks Isaga. Pange tähele, kuidas Waggoner ülistab Kristust oma raamatus „The Glad
Tidings,” lk. 141:
„Kristus oli Vahemees enne, kui patt tuli maailma ning Ta on Vahemees ka siis, kui pattu
enam universumis ei ole ja puudub vajadus andestuse järele. ... Ta on Isa olemuse täiuslik
kuju. ... Ta ei saanud Vahemeheks siis, kui inimene langes, vaid oli selleks igavikust alates.
Ükski, mitte ainult inimene, vaid ka mitte ükski muu loodolevus, ei saa Isa juurde muidu, kui
ainult Kristuse kaudu.”
Oma raamatukeses „Kristus ja Tema õigus” (1889, 1890) kordab Waggoner kolmekümne
ühel korral oma usku Kristusesse kui läbinisti ja igavesse Jumalasse. See ja muud tõendid
lükkavad ümber laialtlevitatud mõtte, et Waggoner oli ariaanlane või semi-ariaanlane*.
Mõnda aega tagasi ajakirjas Review and Herald avaldatud artikkel väidab, justkui õpetanuks
Waggoner, et „Kristus oli loodud jumal” [väikese algustähega]. 1 Waggoner pole seda mitte
iial õpetanud.
Jones ühines Waggoner’iga, kuulutades samuti meie Õnnistegija täiuslikku igavest Jumalaks-
olemist:
„Heebrea kirja esimeses peatükis ilmutatakse meile Kristust kui Jumalat, kelle nimi on Jumal,
sest Tal on Jumala olemus. Ja Tal on nii läbinisti Jumala olemus, et Ta on Isa olemuse
täiuslik kuju. See on Lunastaja Kristus, Jumala Vaim, Jumala olemuse olemus. Mõistmaks
Tema inimloomust, mida käsitleb Heebrea kirja teine peatükk, tuleb vältimatult aru saada
Tema jumalikust olemusest nagu Heebrea kirja esimene peatükk seda ilmutab.” 2
[46] 1888.a. kuulutuse kese oli Uue Testamendi usust õigekssaamise mõiste selge
esiletõstmine. Kuulutajad suutsid kõrvaldada usuõiguse ümber sajanditepikkuste vaidluste
tulemusel kuhjunud räbu. Mis võimaldas neil selle läbimurde saavutada? Mitte ülim tarkus
ega anne! Nende arusaamine pühamu puhastamisest tõi nende kuulutuse apostelliku puhtuse
lähedale ja pidi vastavalt Issanda kavatsusele ette valmistama inimesi Kristuse tulekuks.
Näiteks:
„Õige peab usust elama. Kui palju inimese elust peab olema õige? Kõik, iga hetk; sest õige
peab usust elama ... .
„Ükski tegu, mida teeme, ei saa olla õige ainult käsu läbi. Üksnes usu kaudu võib inimene või
mingi tema tegu olla õige. Käsk otsustab inimese üle tema tegude järgi, aga käsk on nii
kujuteldamatult kõrge, et ükski inimlik tegu ei küüni selleni. Seetõttu peab olema Vahemees,
kelle kaudu võib tulla õigeksmõistmine. ...
„Kõik inimese teod on rikutud. ...
„Kristuses on täiuslik käsuõigus ja arm jagada oma õiguse andi usu läbi. Selle tunnistajad on
prohvetid, kes kuulutasid õigekssaamist Kristuse kaudu usust. ...
„Üht asja vajab inimene selles maailmas – õigeksmõistmist; õigeksmõistmine on aga fakt,
mitte teooria. See on evangeelium ... . Õigeks võib saada ainult usu läbi; järelikult – kõik
kuulutamist väärivad tõed peavad juhtima usust õigekssaamise juurde. ...
„Me vajame Kristuse õigust, mis teeb õigeks nii praegused teod kui muudab ühtlasi
täiuslikeks minevikus kordasaadetud ebatäiuslikud teod.3
„[Me] paneme imeks, et keegi võib üldse mõelda nagu madaldaks õpetus usust
õigekssaamisest Jumala käsku. Õigeksmõistmine tõstab käsu esiplaanile. … See kinnistab
käsu südamesse. Õigeksmõistmine tähendab Kristuses lihakssaanud käsku, mis pandi inimese
sisse, et käsk saaks sündida inimese lihas. ...
„Kristus annab oma õiguse, võtab ära patu ja jätab oma õiguse sinna ning see kutsub inimeses
esile täieliku muudatuse.”4
[47] Ühes järgmistest peatükkidest näeme, et Waggoneri selgitus usust õigekssaamise ja käsu
tihedast seosest ei sarnane mitte kuidagi rooma-katoliku Trento kirikukogu eksliku

26
seisukohaga usust õigekssaamisest. 1888.a. kuulutus usust õigekssaamisest pidi
ettevalmistama rahva, kelle kohta Issand võiks öelda: „Siin on pühade kannatlikkus; siin on
need, kes peavad Jumala käske ja Jeesuse usku” (Ilm. 14:12; kursiiv lisatud).

Mõlemad kuulutajad olid võlutud Kristuse aust.

Waggoner toonitas, et me „võtame Kristust jätkuvalt ja mõistusele toetudes niisugusena nagu
Ta on.”5 Kuidas me saame seda teha?
Selleks, et näha Teda, „niisugusena nagu Ta on,” peame omama täielikku, tasakaalustatud
arusaamist Kristusest kui meie Asemikust ja Käemehest, aga ka meie Eeskujust. Pole
võimalik väärtustada Teda meie taevase Vahemehena, kui me ei „näe” Teda oma Eeskujuna.
Viimane muudab auliseks esimese ja esimene annab viimasele mõjujõu:
„Ta tuleb „üles tõsta” kogu Tema kõikeületavas armastuses ja väes kui „Jumal meiega,” et
Tema jumalik kütkestavus võiks kõiki tõmmata Tema poole.6
„Lepituse ainus vägi peitub tõsiasjas, et Kristus on osa Kolmainsusest, omab kõiki Jumala
tunnuseid, on Isaga võrdne kõiges nii Looja kui Käsuandjana. ... Kui Kristus poleks olnud
Jumal, siis olnuks meie eest toodud ainult inimlik ohver. ... Tal poleks olnud mingit õigust
teistele jagamiseks.7 Patuse kindlus täielikule ja tasuta andestusele põhineb tõsiasjal, et
Käsuandja ise, kelle vastu ta mässu tõstis ja keda ta trotsis, on See, kes Ennast meie eest
andis.”8
Jones ja Waggoner rajasid oma kuulutuse ustavalt tõsiasjale, et Kristus, olles meie Asemik,
annab oma õiguse osaks uskuvale patusele. See oli kuueteistkümnenda sajandi usupuhastajate
arusaam, et Jumal võtab meid vastu ainuüksi Kristuse asendustegevuse tõttu, mitte aga ühegi
meie enda teo märgikese või täpikese pärast:
„Kuna patuse inimese parimadki jõupingutused ei suuda teda vähimalgi määral õigeks
mõista, on ilmne, et ainus võimalus õiguse saamiseks on and. ... [48] Kuna õigus on and, siis
on ka igavene elu, mis on õiguse tasu, Jumala and Jeesuse Kristuse, meie Issanda kaudu.
„Jumal on seadnud Kristuse Selleks, Kelle kaudu saadakse pattude andestus ja see andestus
seisneb lihtsalt Tema õiguse, (mis on Jumala õigus), osaksarvamises nende pattude
andestamiseks. „Jumal, kes rikas on halastusest” (Ef. 2,4), ja kes sellest rõõmu tunneb, katab
Oma õigusega patuse, kes usub Jeesusesse kui oma Asemikku. See on patusele väga kasulik
vahetuskaup, pole aga ka kaotus Jumalale, sest Tema pühadus on piiritu ja lõppematu. ...
Jumal asetab oma õiguse usklikule. Ta katab teda sellega nõnda, et pattu pole enam näha. ...
„Patune, kes lõpuks väsib asjatust võitlusest käsu kaudu õigeks saada, kuuleb Kristuse häält
ja põgeneb Tema väljasirutatud käte vahele. Olles varjatud Kristuses, on ta kaetud Tema
õigusega ja vaata! nüüd on ta usu kaudu kätte saanud selle, mille pärast ta asjatult oli
võidelnud. ... See on ehtne kaup, sest on saadud Õiguse Allikalt. ...
„Säärase vahetuse puhul pole mingit põhjust vigu otsida. Jumal on õige ja samal ajal
Jeesusesse uskuva inimese Õigeksmõistja. Jeesuses elab kõik Jumala täius; Ta on igas suhtes
Isaga võrdne. Järelikult lunastus, mis on Temas – õigus osta tagasi kadunud inimest – on
piiritu. Seega on inimese vastuhakk suunatud mitte ainult Isa, vaid ka Poja vastu, sest nad
mõlemad on üks.” 9

Selle, mis jäi tegemata kuueteistkümnenda sajandi usupuhastajatel, tegid ära Jones ja
Waggoner.
Nad rajasid sellele alusele suure piibelliku tõe hoone, mis on ainulaadne ja eriomane
seitsmenda päeva adventistidele ning millega viidi lõpule kaua aega tagasi alanud
Reformatsioon. Nemad arendasid kuulutust usust õigekssaamisest paralleelselt ja kooskõlas
ainulaadse adventõpetusega pühamu puhastamisest. „Kristuse õiguse kuulutus,” mis peab
valgustama kogu ilmamaad, pärineb taevase pühamu kõige pühamast paigast, kus Kristus,
meie Ülempreester, [49] lõpetab oma Suurel Lepituspäeval toimetatavat lepitustööd.

27
See eeldas selgemat arusaamist Kristuse ohvrist Ristil ja Tema õiguse avaldumisest inimihus
kui iial varem.
Jumala juhitud sule kaudu on öeldud, et kolmanda ingli vali hüüd saab olema rohkem valgus
kui kära:
„Maailm mähkub Jumala vääritimõistmise pimedusse. Inimesed on kaotamas arusaama Tema
iseloomust. ... Need, kes ootavad Peigmehe tulekut, peavad inimestele ütlema: „Vaata, teie
Jumal!” Viimased armurikka valguse kiired, viimane maailmale edastatav armukuulutus on
Tema armastava iseloomu ilmutus.”10
Edaspidi näeme, et 1888.a. kuulutus täitis kõik tõelisele Püha Vaimu väljavalamisele
esitatavad tingimused hilisvihma ajal. Kuid enne seda peame heitma põgusa pilgu Ellen G.
White’i suhtumisele Jones’i ja Waggoner’i kuulutusse. Nende kuulutust on püütud
diskrediteerida väidetega justkui oleks eriti Waggoner tõest ärataganenud mõned nädalad või
kuud pärast 1888.a. konverentsi.
Tuleb esile tuua kaks tähtsat tegurit:
1. Asjatundlikud kaasaja teoloogid on hakanud toetama vaateid, mida Waggoner esitas
1888.a. konverentsil ja pärast seda. Nende puhul on tegu inimestega, kes loobuvad oma
eksiarvamustest ja võtavad vastu Piiblis kirjapandu sellisena nagu see on. Mõnda neist, kes
pooldasid sama arusaama usust õigekssaamisest, tsiteeritakse meie uurimuses edaspidi. Kui
Waggoner ütles, et usust õigekssaamine „kutsub inimeses esile täieliku muutuse,” pidas ta
silmas seda, et uskuv patune on „saanud sõnakuulelikuks käsule.” See pole mitte kuidagi
rooma-katoliku kiriku õpetus!
2. Ellen White’i innukas toetus Jones-Waggoneri kuulutusele jätkus aastaid pärast 1888.a.
konverentsi. Siin on mõned näited (kursiiv lisatud):
1889.a. toetas ta „seda valgust, mida need mehed esitavad” ja ütles, et „nende loengutes
esitatakse Issanda kuulutust, mille Ta on praeguse aja rahvale läkitanud.”11 „Käesolev
kuulutus – usust õigekssaamine – on kuulutus Jumalalt; sellel on jumalikud [50] volitused,
sest tema viljaks on pühadus.”12 1890.a. rääkis ta „tõenditest, mis on antud kahe viimase aasta
jooksul, et Jumal tegutseb oma valitud sulaste kaudu ... keda Jumal kasutab.”13 1892.a. ta
jätkas: „Jumal tegutseb nende tööriistade vahendusel. … A. T. Jones’i ja E. J. Waggoner’i
poolt meile esitatud kuulutus on Jumala sõnum Laodikea kogudusele.”14
1893.a. ta juubeldas, et Jones’i „tööga on kaasnenud valgus ja vabadus ning Jumala Vaimu
väljavalamine.”15 1895.a. rääkis ta sageli, et „Jumal on andnud neile Oma kuulutuse. Nad
kannavad [olevik] Jumala Sõna. … Need mehed … on olnud märgiks maailmale, … Jumala
Vaimu poolt juhitud ... [ja olid] Kristuse poolt saadetud kuulutajad.” 16 „Jumal on neid
toetanud, ... ja Ta on andnud neile kallihinnalise valguse ning nende kuulutus on toitnud
Jumala rahvast.”17 Veel 1896.a. ütles ta, et „see, kes hülgab valguse ja tõendid, mida Jumal
on meile ohtralt jaganud, hülgab Kristuse.”18 Sarnaseid poolehoiuavaldusi tuleb mitme aasta
peale kokku enam kui kakssada!
Järeldus: Waggoner’i süüdistamine ärataganemises sellel perioodil tähendab ühemõttelist
usaldamatust Ellen G. White’i vastu pidades teda kas naiivseks, valeinformatsioonile
toetuvaks või oma kohustused hooletusse jätnud inimeseks.
1888.a. kuulutuse tähtsaim element oli värskendav läbimurre usuõiguse mõistmises. Enne,
kui seda uurima asume, käsitleme järgmises peatükis veel üht üliolulist mõistet, mida
mõlemad, nii Jones kui Waggoner, õpetasid. Dokumenteeritud tõendid kinnitavad, et
Waggoner oli sel seisukohal enne Minneapolise konverentsi, selle ajal ja pärast konverentsi
ka hoolimata tugevast vastupanust. See oli ainulaadne arusaam „Kristuse õigusest” ja
moodustab lahutamatu osa kuulutusest, mida tema ja Jones Ellen White’i heakskiidul
esitasid.

______________________________________

28
* Vana-Kreeka teoloog Arius väitis, et Jeesus Kristus oli kõrgeim loodolevus, kuid mitte
jumalik olend. 4. sajandil A.D. kuulutas Nikaia kirikukogu selle doktriini eksiõpetuseks –
tõlk.
1
Woodrow Whidden II, „Ellen White on Salvation,” lk 90.
2
„The Consecrated Way,” lk. 16.
3
Waggoner, „General Conference Bulletin,” 1891, lk. 75.
4
samas, lk. 85.
5
„Christ and His Righteousness,” lk. 5.
6
samas, lk. 6.
7
samas, lk. 43, 44.
8
samas, lk. 45.
9
samas, lk. 60-66.
10
Ellen White „Christ Object Lessons,” lk. 415.
11
Manuscript 5, 1889 – „1888 Materials,” lk 348; Review and Herald, 5. märts 1889.
12
samas, 3. september 1889.
13
„Testimonies to Ministers,” lk. 466.
14
Kiri S24, 1892; „1888 Materials” lk 1052, kursiiv lisatud.
15
Kiri, 9. jaanuar 1893, samas lk 1122.
16
„Testimonies to Ministers,” lk. 96, 97.
17
Kiri 51a, 1895.
18
Kiri, 31. mai 1896.

29
 5. PEATÜKK
PATUTA KRISTUS KIUSATUD OTSEKUI MEIE
Kuidas Ta päästab meid, keda kiusatakse

[53] Süvenedes põhilistesse mõistetesse, mis muutsid 1888.a. Kristuse õiguse kuulutuse
ainulaadseks ja võimsaks, kasutame jooksvalt Ellen G. White’i kommentaare kuulutuse ja
tollaste sündmuste teemal. Rääkides 1889.a. alguses South Lancaster’is toimunud
äratuskoosolekuist, juhib ta meie tähelepanu Jones-Waggoner’i kuulutuse olulisele küljele –
praktilise pühaduse aspektile.
„Õpilased ja õpetajad said suurel määral osa Jumala õnnistustest. Jumala Vaimu sügav mõju
oli tuntav pea igas südames. Koosolekul osalejad tunnistasid üksmeelselt, et see kogemus
ületas kõik varasemad. ...
„Ma pole iial näinud äratustööd, mis oleks toimunud säärase põhjalikkusega ja ometi jäänud
puutumatuks kõikvõimalikest äärmuslikest emotsioonidest. Keegi ei sundinud ega
meelitanud. Inimesi ei kutsutud ette, kuid kohalolnute seas valitses tõsine arusaamine, et
Kristus tuli kutsuma meeleparandusele mitte õigeid, vaid patuseid. ... Näis nagu ümbritsenuks
meid taevane atmosfäär. ... Milline kaunis vaatepilt avanes universumile, kui langenud mehed
ja naised vaatasid Kristusele ning nad muudeti Tema kuju jäädvustamisega nende hinge. ...
Nad nägid oma südame rikutust ja väärtusetust. ... See alandab südamekõrkuse ja lööb risti
enese mina.” 1
Jones’i-Waggoner’i kuulutuse keskne tunnus oli arusaam, et jumalik, igavesti
olemas olnud Kristus tuli päästma inimest seal, kus ta on, võttis Oma patuta olemuse asemel
Enda peale meie patuse olemuse ja koges oma hinges kõiki meie kiusatusi, ometi täielikult
nende üle võidutsedes. See oli tihedalt seotud nende ainukordse arusaamaga õigusest usu
kaudu. Kristuse õigus oli dünaamiline ja auline, terve Tema elu kestnud [54] ja „ristisurmani”
(Fil. 2:8) viinud võitluse vili. Samast koosolekust kõneldes väljendas Ellen White oma rõõmu
järgmiselt:
„Hingamispäeva õhtul said paljud südamed puudutatud ja paljud hinged toidetud leivaga, mis
tuleb alla taevast. ... Issand tuli väga lähedale ja veenis inimhingi nende suures vajaduses
Tema armu ja armastuse järele. Me tundsime vajadust esitada Kristust kui Päästjat, kes ei ole
meist kaugel, vaid meie ligidal.”
Võti 1888.a. kuulutuse tuuma mõistmiseks peitub lauses: „Päästja, kes ei ole meist kaugel,
vaid meie ligidal.” Tema, kes on „tee, tõde ja elu,” ilmutas end kolledži noortele Päästjana,
kes on „meie ligidal,” kui „Immaanuel, ... Jumal meiega,” mitte ainult Temaga, vaid ka
meiega (Mt. 1:23).

Kes on Jeesus Kristus?

Ta tuleb meie juurde 1888.a. kuulutuses kordumatul moel. Selle kuulutuse keerukas, sageli
vääritimõistetud ajalugu peegeldab suurt võitlust Kristuse ja Saatana vahel. Niipea kui
Kristust ilmutatakse Tema täiuses, hakkab Saatan otsemaid selle vastu võitlema. Sama
toimub ka tänapäeval.
Kas Kristus oli tõesti „kõiges kiusatud otsekui meie,” [Hb. 4:15] nii seesmiselt kui väliselt?
Või oli Ta meist niivõrd erinev, et Ta ei saanud tunda meie seesmisi kiusatusi?
Kas Ta oli tõesti läbinisti inimene? Kas Teda kiusati vaid nii, nagu patuta Aadamat või
kiusati Teda nõnda, nagu meid? Või kiusati Teda mõnel salapärasel inimesele mitteomasel
moel, mida me pole suutelised mõistma sarnaselt kivide leivaks muutmisega?

30
Esimese juhtlõnga leiame Ellen White’i ütlusest 1889.a. koosoleku kohta, et Kristust esitati
kuulutuses „meie ligidal” olevana. „Me tundsime vajadust” Teda selliselt esitada – seega
ühines Ellen White kogu südamest Jones’i ja Waggoner’i kuulutusega.

Just see mõjutas Ellen White’i südant tolle „äratustöö” kestel.

Tegu polnud külma teoloogilise õpetuse, vaid elu enesega. „Õpilased ja õpetajad” „vaatasid
Kristusele.” See oli tõeline usust õigekssaamine, sest see alandas „südamekõrkuse ja ... [lõi]
risti enese mina.” „Mis on [55] usust õigekssaamine? See on Jumala töö, mis põrmustab
inimese au ja teeb inimese heaks seda, mida ta ise pole enda jaoks suuteline tegema.”2
Pangem tähele lihtsat ja selget näidet Kristuse õigusest „patuse liha sarnasuses” Jones’i-
Waggoner’i kuulutuses. Allpool võtab Waggoner kokku selle, mida ta on õpetanud nii enne
kui pärast 1888.a. konverentsi:
„Mulle on edastatud kaks küsimust ja ma loeksin need nüüd ette. Üks nendest on:
„Kas too püha, kes sündis neitsi Maarjast, sündis patusesse lihasse ja kas sel lihal oli vaja
võidelda samade kurjade kalduvustega, millega meil võidelda tuleb?” ...
„Ma ei tea selle teema kohta midagi muud kui see, mida ma loen Piiblist; kuid see, mida ma
Piiblist loen, on nõnda selge ja lihtne, et annab mulle igavese lootuse. [Hääled: Aamen!] Mul
on olnud heitumuse, rusutuse ja uskmatuse aegu, kuid tänu Jumalale, need ajad on möödas.
Asi, mis mind heidutas aastate kestel, mil olin nii innukalt ja kohusetundlikult kui üldse
võimalik püüdnud teenida Issandat, mis sundis mu hinge loobuma ja ütlema: „Sellest pole
kasu, ma ei suuda seda,” oli teatud määral teadmine oma nõrkusest ja mõte, et need, kes minu
hinnangul tegid õigust, aga ka vanaaja pühad mehed, kellest räägib Piibel, olid minust
erinevalt kujundatud, mistõttu nemad suutsid õigust teha. Ma leidsin paljude kurbade
kogemuste põhjal, et ma ei suuda teha muud, kui ainult kurja. ...
„Ma küsin teilt: kui Jeesus Kristus, kes seati Isa poolt Päästjaks, kes tuli siia näitama mulle
päästeteed ja kelles on ainus lootus – kui tema elu siin maa peal oli vaid teesklus, kus on siis
lootus? [Hääl: Seda polegi.] „Kuid,” ütled sa, „see küsimus eeldab täiesti vastupidist faktile,
et tema elu oli teesklus, sest eeldab, et ta oli läbinisti püha, nii püha, et tal polnud vaja kunagi
kurjaga võidelda.”
„Sellest ma räägingi. Mina loen: „Kes kõiges on kiusatud otsekui meie, siiski ilma patuta.”
[Hb. 4:15] Ma loen, et ta palvetas kogu öö. Ma loen, et ta palvetas säärases ahastuses, et ta
näolt tilkuvad higipiisad oli nagu verepisarad. Kui see kõik oli vaid näiline, kui see oli üks
näitemäng, mille ta lihtsalt pidi läbi tegema pidamata sisuliselt võitlema, kui teda ei kiusatud
tõeliselt, vaid tegi selle läbi [56] ainult palvesõnades, siis mis kasu on sellest kõigest minu
jaoks? Ma olen siis veelgi halvemas olukorras kui enne.
„Aga, kui on olemas Üks – ja ma ei omista sellele agale mingit kahtlusevarjundit; pigem
ütleksin: kuna on Üks, kes koges kõike seda, mida ma iial võiksin kogeda, kes pani vastu
enamale, kui minu lihtne isik iial peab vastu panema [Hääled: Aamen!], kelle kiusatused olid
tugevamad, kui minul isiklikult kunagi on olnud, kes oli kujundatud igas suhtes nagu mina,
ainult seatud minust märksa halvematesse tingimustesse, kes koges kuradi kogu väge, mida
too inimihu üle võib omada, ja kes ometi ei teinud pattu – siis ma võin rõõmustada
kirjeldamatult suure rõõmuga. [Hääled: Aamen!] ... Ja seda, mida ta tegi üheksateist sajandit
tagasi, on ta võimeline tänagi tegema ja teebki kõigi juures, kes usuvad Temasse.” 3
Enne kui edasi läheme, püüame selgusele jõuda, mida Waggoner tegelikult ütles:
a) Kristust kiusati reaalselt nagu meid;
b) Ta palvetas, sest Tal oli vaja seda teha;
c) Ta „oli kujundatud igas asjas nagu mina,” välja arvatud see, et „Ta ei teadnud mingist
patust” [2 Kr 5:21];
d) Ta „koges kuradi kogu väge, mida too inimihu üle võib omada” (ilmselt nii seesmiste kui
väliste kiusatuste kaudu);

31
e) ometi Kristus „ei teadnud mingist patust” ja ilmutas oma lihas ja elus täielikku õigust;
f) kõik, kes Temasse siiralt usuvad, kogevad Tema jõudu nende päästmiseks patustamisest.

Ent õigluse huvides kuulakem Waggoner lõpuni.

Ta jätkab võttes vaatluse alla rooma-katoliku mõiste Kristuse olemusest lihas:
„Kas Kristus, too püha, kes sündis neitsi Maarjast, sündis patusesse lihasse? Kas te olete
kuulnud rooma-katoliku õpetust patutu eostumise kohta? Ja kas te teate, mis see on? Mõned
teist võisid seda kuuldes mõelda, et jutt on Jeesuse Kristuse sündimisest patuta. See pole
üldse katoliiklik õpetus. Õpetus patuta eostumisest on Maarja, Jeesuse ema, sündimisest
patuta. Miks? Et näiliselt ülistada Jeesust; tegelikult on see kuradi töö, millega tekitatakse
sügav kuristik Jeesuse, inimeste Päästja, ja inimeste vahele, keda Ta päästma tuli, nõnda, et
üks ei saa teise juurde minna.”4
[57] See „sügav kuristik” on nimelt eksitus, millest rääkis Ellen White eespool tsiteeritud
1889.a. märtsikuises avalduses, mille vältimist „pidasime hädavajalikuks.” 1901.a. kinnitab
Waggoner oma teadlikkust jätkuvast vastupanust 1888.a. kuulutusele:
„Meil, igaühel meist, tuleb otsustada, kas oleme Rooma kirikust eraldunud või mitte. On suur
hulk inimesi, kellel on need märgid veel olemas, kuid ma olen kindel selles, et iga täna õhtul
siinviibiv hing igatseb tundma õppida tõe ja õiguse teed [Kogudus: Aamen!], ning et siin pole
ainustki, kes hoiab alateadlikult kinni paavstlikest dogmadest ega igatse neist vabaneda.
„Kas te ei näe, et õpetusega Jeesuse ihust, mis meie omast erines (sest me teame, et meie oma
on patune), kaasneb möödapääsmatult neitsi Maarja patuta eostumine? Pange tähele, Temas
ei olnud pattu, vaid Jumala saladus sai avalikuks lihas, ... Jumala elu täiuslik avaldumine
kogu oma veatus puhtuses patuse liha keskel. [Kogudus: Aamen!] Oo, see on ime, eks ole?
„Oletame hetkeks, et Jeesus oli meist niivõrd erinev, et tal polnud oma lihas millegi vastu
võidelda. See oli patuta ihu. Sel juhul te kindlasti märkate, et rooma-katoliku õpetust patuta
eostumisest pole võimalik vältida. Kuid milleks peatuda siin? Kui Maarja sündis patuta, siis
oli loomulikult ka tema emal patuta liha. Ent te ei saa siin peatuda. Te peate minema tagasi
tema ema juurde ... ja tagasi niikaugele, kuni jõuate Aadamani ning lõpptulemuseks on, et
mingit pattulangemist pole toimunud – Aadam polegi patustanud, ja vaadake, seda jada
järgides avastame katoliikluse olemusliku sarnasuse spiritismiga. ...
„[Kristust] kiusati lihas, Ta kannatas lihas, kuid Tema mõistus ei soostunud iialgi
patustamisega. ...
„Ta viis ellu Jumala tahte lihas ja rajas aluse sellele, et Jumala tahe võiks saada teoks iga
inimese patuses lihas. ...
„Iga keha, sinu keha ja minu keha, on Jumal valmistanud nõnda, et Kristus võib selles täita
Jumala tahet.”5
[58] Waggoner ütleb siin selgelt, et selle, mille Kristus viis ellu siin maa peal olles saavutades
võidu oma liha üle, saab Ta ellu viia ka kõigi nende lihas, kes mõistavad puhast evangeeliumi
ja tõeliselt Temasse usuvad. Õigus tuleb usu kaudu. Pange tähele tema järeldust:
„Kui Jumal on andnud maailmale tõendi oma väest päästa ka kõige lootusetumal juhul, päästa
patune olend, et too elaks täiuslikku elu patuses lihas, siis Ta kõrvaldab meie suutmatuse ja
pakub eluks paremaid võimalusi. Kuid eelkõige peab see ime toimuma patuses inimeses,
mitte lihtsalt Jeesuse Kristuse isikus [lihas], vaid tuhandete tema järelkäijate sees taasloodud
ja mitmekordistatud Jeesuses Kristuses. Nõnda ilmutatakse Kristuse täiuslikku elu tervele
maailmale mitte lihtsalt üksikute juhuslike juhtumite, vaid terve koguduse kaudu ja see on
lõplik kroonimistöö, mis inimese kas päästab või hukka mõistab. ...
„Kui me sellest kinni haarame, siis elame täisväärtuslikku elu surelikus lihas ja me kiitleme
nõtrustest ... Olen täiesti veendunud, et pole suuremat rõõmu, kui see, mida Jeesus meile
annab: kogeda Kristuse väge patuses lihas – tallata patune liha jalge alla ja teha see alluvaks
tema tahtele. Sellest sünnib võidurõõm; ja leeris on põhjust hõisata, kui see on sündinud. ...

32
„Ta teeb meie kaotusest võidu; ta tõstab meid üles haua sügavikust ja paneb meid istuma
koos Kristusega taevastesse paikadesse. Ta võib võtta patus, ka üksnes himu rahuldamise
soovimatu tagajärjena sündinud lapse ja panna ta istuma Jumala rahva vürstide hulka. Issand
on meile seda näidanud, sest Ta pole meie eest varjanud oma põlvnemist. ... Me oleme
kurtnud selle üle, et oleme pärinud kurjad kalduvused, patuse olemuse, tundes meeleheidet
suutmatuse üle võita neid päritud pahesid ja võimetusele vastu panna kalduvusele pattu
teha. ... Jeesus Kristus, „kes liha poolest on sündinud Taaveti soost” [Rm 1:3], ei häbenenud
nimetada patuseid inimesi oma vendadeks ...
„Seega me näeme, et milline ka poleks meie lihalik pärand, on Jumala Vaimul säärane vägi
liha üle, et ta võib kõik läbinisti muuta ja teha meist osasaajad jumalikust olemusest. ...
[59] „Oh võiks Jumal aidata meil näha aulisi võimalusi evangeeliumis ... nõnda, et võime
öelda: „Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma heameelega ja sinu käsuõpetus on mu sisemuses”
[Ps 40:9], mille vägi avaldub isegi minu patuses, surelikus lihas igaveseks kiituseks Tema
armu auhiilgusele.”6
Peamine mõte on jäänud selgeks ja muutumatuks. Pange tähele, mida Waggoner kirjutas
kirjas G. I. Butler’ile 10. veebruaril 1887.a. ja avaldas 1888.a. lõpul (koopiaid kirjast jagas ta
istungil saadikutele):
„Loe Rooma 8:3 ja sa saad teada, missugune olemus oli lihal, millesse Sõna tuli. „Seda tegi
Jumal, kui Ta läkitas oma Poja patuse liha sarnasuses ja patu pärast ning mõistis patu hukka
liha sees.” Kristus sündis patuse liha sarnasuses ... [seejärel tsiteerib Fl. 2:5-7 ja Hb. 2:9].
„Need tekstid näitavad, et Kristus võttis endale patuse inimese olemuse ja selle tulemusena
allus surmale. Ta tuli maailma selleks, et surra; ja nõnda, alates oma maise elu algusest elas
Ta samades tingimustes nagu inimesed, kelle pärast Ta suri, et neid päästa. Nüüd loe:
„Rooma 1:3: „Jumala evangeeliumi ... oma Pojast, kes liha poolest on sündinud Taaveti
soost.” Milline oli Taaveti olemus „liha poolest”? Patune, eks ole? Taavet ütleb: „Vaata,
süüteos olen ma sündinud ja patus on mu ema mind saanud.” Ps. 51:7. Ärge sattuge nüüd
paanikasse – ma ei väida, et Kristus oli patune ... [tsiteerib Hb. 2:16,17).
„Tema saamine kõiges asjus oma vendade sarnaseks tähendab sama, mida patuse liha
sarnasus või saamine „inimese sarnaseks.” Üks kõige julgustavamaid tõdesid Piiblis on
teadmine, et Kristus võttis enda peale inimese olemuse; teadmine, et Tema esivanemad liha
poolest olid patused. Kui loeme Kristuse esivanemate elust ja näeme, et neil olid
samasugused nõrkused ja himud nagu meilgi, siis mõistame, et ühelgi inimesel pole mingit
õigust vabandada oma patuseid tegusid pärilikkusega.
„Kui Kristus poleks olnud kõiges oma vendade sarnane, siis Tema patuta elu poleks olnud
meile julgustuseks. Me võiksime siis sellele vaadata imetlusega, kuid see imetlus kutsuks
esile lootusetu meeleheite. ... [tsiteerib 2. Kor. 5:2].
[60] „Millal tehti siis Jeesus patuks meie eest? See pidi olema ajal, mil ta tuli lihasse ja
hakkas kogema kõiki patusele lihale omaseid kiusatusi ja nõrkusi. Ta läbis kõik
inimkogemuse etapid olles „kõiges kiusatud otsegu meie, siiski ilma patuta” [Hb 4:15]. Ta oli
„valude mees ja haigustega tuttav.” Ta võttis „enese peale meie haigused ja kandis meie
valusid” (Jes. 53:34) ning Matteus ütleb, et see kirjakoht täitus ammu enne ristilöömist.
Nõnda ütlen ma, et tema sündimine käsu alla oli patuse liha sarnasuses sündimise vältimatu
tagajärg, kui ta võttis endale Aabrahami olemuse. Ta oli valmistatud inimese sarnaseks, et ta
saaks minna surmast läbi. Rist seisis alates varasest lapsepõlvest alati ta silme ees.
„Te ütlete: „Me [Peakonverentsi ja Review and Herald’i juhtkond] tunnistame, et ta võttis
vabatahtlikult enda kanda maailma patud tuues ülikalli ohvri ristil, kuid ta ei sündinud selle
needuse alla. Öelda temast, kes oli puhas ega olnud kunagi oma elus pattu teinud, et ta sündis
käsu needuse alla, tähendab kogu õige teoloogia jultunud väänamist.” See võib olla teoloogia
väänamine, kuid on täielikus kooskõlas Piibliga, ja see on peamine. ...

33
„Teid rabab mõte Jeesuse sündimisest käsu needuse alla, kuna ta ei teinud kogu oma elu
jooksul pattu. Ometi te tunnistate, et risti peal oli ta patu needuse all. Kuidas? Kas ta siis tegi
pattu? Mitte mingil juhul! Kui Jeesus võis olla käsu needuse all ühel juhul oma elus ja jääda
patuta, siis ma ei näe mingit põhjust, miks Ta ei võinud olla käsu needuse all mõnel teisel
juhul ja jääda samuti patuta. ...
„Ma tõesti ei mõista, kuidas Jumal võis saada avalikuks lihas ja patuse liha sarnasuses ... ma
lihtsalt aktsepteerin Pühakirja ütlust, et ainult nõnda võis Ta saada inimeste Päästjaks ja mind
rõõmustab teadmine, et kuna Tema sai patuks, võin mina saada Jumala õiguseks Tema sees.”
7

Selle küllaltki pika väljavõtte Kristuse olemusest teeb huvitavaks tõsiasi, et Waggoner
avaldas selle tegelikult 1888.a. alles pärast seda, kui ta oli lasknud sel teemal oma mõtteis
enam kui aasta küpseda.
[61] Tuginedes vestlustele Waggoneri abikaasaga, ütleb Froom, et naine kirjutas oma mehe
ettekanded 1888.a. konverentsil kiirkirjas üles ja transkribeeris need. Waggoner koostas
nende põhjal artiklid ajakirjale Signs of the Times ja avaldas need hiljem nii raamatus „Christ
and His Righteousness” [„Kristus ja Tema õigus”] kui ka teistes trükistes. 8 Pärast 1888.a.
konverentsi oli Waggoneril vaevalt mahti oma reisikotti lahti pakkida, sest juba 21. jaanuaril
1889 kirjutas ta Signs’is (selle lõigu leiab kergelt kohendatud kujul ka raamatust „Christ and
His Righteousness,” lk. 26-30) järgmist:
„Igaüks, kes pisutki järele mõtleb, mõistab, et kui Kristus sai inimese sarnaseks kogemaks
surma, siis pidi see olema patune inimene, kelle sarnaseks Ta sai, sest ainult patt toob surma.
Surmal ... poleks olnud mingit väge Kristuse üle, kui Issand poleks pannud Tema peale meie
kõikide üleastumisi. Veelgi enam: tõsiasja, et Kristus võttis endale mitte patuta olevuse, vaid
patuse inimese liha, mis tähendab, et sellel lihal olid kõik nõrkused ja patused kalduvused,
millele alistub langenud inimolemus, näeme sõnadest, millele see artikkel on rajatud. Ta oli
„liha poolest ... sündinud Taaveti soost.”
„Kuigi on põhjust arvata, et tema ema oli puhas ja jumalakartlik naine, pole kellelgi võimalik
kahelda selles, et Kristuse inimolemus oli liha nõrkustele rohkem allutatud, kui siis, mil ta
oleks sündinud enne inimsoo suurt füüsilist ja moraalset allakäiku ...[tsiteerib Heb. 2:16-18 ja
2. Kor. 5:21].
„See on palju konkreetsem, kui ütlus, et ta tuli „patuse liha sarnasuses.” Ta oli tehtud patuks.
„... Patuta, ometi mitte lihtsalt arvatud patuste hulka, vaid võttes endale ka patuse olemuse ...
[tsiteerib Gal. 4:4.5].
„Jeesus veetis terveid öid palvetades Isa poole. Milleks oleks seda olnud vaja, kui vaenlane
poleks teda rõhunud liha päritud nõrkuste kaudu? Ta „õppis ... sõnakuulmist sellest, mida ta
kannatas.” Mitte, et ta oleks millalgi olnud sõnakuulmatu, sest ta „ei teadnud mingist patust,”
kuid kannatuste kaudu lihas õppis ta seda, mille vastu peavad inimesed võitlema püüdes
sõnakuulelikud olla ...
[62] „Nii mõnigi, kes seda artiklit lugedes on siiamaale jõudnud, võib mõelda, et me
alavääristame Jeesuse iseloomu, tuues ta alla patuse inimese tasemele. Vastupidi, me
ülendame meie õnnistatud Päästja jumalikku väge, kes vabatahtlikult laskus patuse inimese
tasemele, et ta võiks ülendada inimese oma veatu puhtuseni, mille juurde ta jäi ka kõige
ebasoodsamates olukordades. ... Tema inimolemus ainult kattis tema jumalikku olemust, mis
võis enam kui edukalt vastu seista liha patustele himudele. Terve tema elu oli võitlus. Liha,
õhutatuna kõige õiguse vaenlase poolt, oli kalduv patule, kuid tema jumalik olemus ei
soostunud hetkekski ühegi kurja sooviga ja hetkekski ei kõikunud tema jumalik vägi. Olles
kannatanud lihas kõike, mida inimesed iial kannatada võivad, pöördus ta tagasi Isa trooni ette
sama veatult, nagu oli olnud au õuedest lahkudes. ... Saagu siis julgeks nõrgad, jõuetud,
patust vaevatud hinged. Tulgu nad „julgusega armuaujärje ette,” kus nad leiavad kindlasti
armu oma abiks hädaajal, sest meie Lunastaja tunneb meie häda ja suudab meid aidata.”

34
Tähelepanelik lugeja märkab, et Waggoner ei ütle, et Kristusel „oli” patune olemus. Ta ütleb,
et Kristus „võttis” enda peale meie patuse olemuse, milles oli võimalik saada kiusatud
seesmiselt ja väliselt – samasuguse olemuse nagu meil koos kogu sellega kaasaskäivate
pärilike kalduvustega, kuid Jeesus ei alistunud kiusatusele mitte hetkekski.

Kas Ellen White toetas täielikult sellist arusaama Kristuse õigusest?

1888.a. konverentsil ütles ta: „Ma näen tõe ilu Kristuse õiguse kuulutuses kooskõlas käsuga,
nagu on meile esitanud doktor [Waggoner]. ... Esitatu on täiuslikus kooskõlas Jumala poolt
mulle kogu mu elu jooksul antud valgusega.”9 „Kristuse õiguse kuulutus kooskõlas käsuga”
ei ole ilmselt Tema lihassetuleku-eelne pühadus taevas, vaid Tema iseloom ja ohver, mis sai
avalikuks Tema lihassetulekul „patuse liha sarnasuses.” Nagu me eespool nägime, selgitas
Waggoner vanem Butler’ile oma usku Kristuse sündimisse „käsu alla ... [mis] oli patuse liha
sarnasuses sündimise vältimatu tagajärg, kui ta võttis endale Aabrahami olemuse.” Ei ole
võimalik, et Ellen White oleks toetanud „tõe ilu” [63] Waggoner’i „Kristuse õiguse
kuulutuses kooskõlas käsuga” jättes välja ülitähtsa mõtte, et Kristus võttis enda peale „meie
patuse olemuse” ja ometi ilmutas selles täiuslikult patutut iseloomu.
Tegelikult oli Ellen White entusiastlikult meelestatud temalt [Waggoner’ilt] kuuldud
kuulutuse suhtes tervikuna : „Kui vend Waggoner need mõtted Minneapolise konverentsil
esitas, oli see, kui minu ja minu abikaasa omavahelised kõnelused välja arvata, esimene kord
kuulda inimese suust selget õpetust antud teemal. Ma ütlesin endale: „Mina saan sellest aru,
sest Jumal on mulle seda nägemuses näidanud, nemad [kuulutusele vastu panevad vennad]
aga ei suuda seda mõista, sest neile pole seda nõnda ilmutatud, kui mulle; ja kui teised seda
[kuulutust] esitasid, siis ütles iga minu südamekiud – aamen.”10
Kuidas oleks Ellen White saanud midagi sarnast öelda, kui Waggoner oleks ainult
taasrõhutanud Lutheri ja Calvini või tolleaegsete evangeeliumikristlaste mõtteid?
Ka polnud see kuulutus juuksekarva lõhkiajav, kildkondlik ega kõrgintellektuaalne
teoloogiline vaidlusküsimus, mis on tänapäeval meie hulgas nii tavaline.
Tegu oli lihtsa, võimsa, hingepäästva Hea Sõnumiga, mis võitis enda poole patuseid, kaasa
arvatud kõigiti kiusatud teismelised!

________________________
1
Review and Herald, 5. märts 1889.
2
„The Faith I Live By,” lk. 111; raamatust „Special Testimonies,” seeria A, nr. 9, lk. 62.
3
„General Conference Bulletin,” 1901, lk. 403, 404.
4
samas, lk. 401.
5
vrd Butler, „The Law in Galatians,” lk 58.
6
„General Conference Bulletin,” 1901, lk. 406-408.
7
Waggoner, „The Gospel in the Book of Galatians,” 1888, lk. 60-62.
8
Froom „Movement of Destiny,” lk. 200, 201.
9
Manuscript 15, 1888, „1888 Materials,” lk. 164.
10
Manuscript 5, 1889, samas lk 349. Ellen White’i kirjutistes pärast 1888. aastat leidub
ohtralt toetusavaldusi 1888.a. arusaamale Kristuse olemusest. Vt näiteks „Ajastute igatsus”
orig lk 23, 24, 25, 26, 49, 70, 112, 116, 117, 143, 311, 664, 756. Vt ka kindlat toetust 18.
veebruari 1890.a. Review and Herald-is ja tema traktaadis „Christ Tempted As We Are”
[Kristus kiusatud nagu meie], mis ilmus 1894.a.

35
 6. PEATÜKK
ELLEN WHITE TOETAB JONES’i-WAGGONER’i ARUSAAMA
Ka Piibel toetab seda!

[65] Selline Kristuse õiguse käsitlus ei olnud Peakonverentsi presidendile vanem Butler’ile
meeltmööda ja ta astus Waggoner’ile teravalt vastu,1 nii nagu tänaselgi päeval pole see
kõigile meist meeltmööda.
See oli sedavõrd vastumeelne, et mõned protestijad kirjutasid Ellen White’ile kaevates
Waggoner’i ja Jones’i kuulutuse üle. Tema vastas sellele tarmukalt ühes Battle Creek’is
peetud hommikuses kõnes teema „Kuidas suhtuda vaidlusi tekitavasse õpetuspunkti”:
„Olen saanud kirju, milles kinnitatakse, et Kristusel ei saanud olla inimesega ühesugust
olemust; sest kui Tal see olnuks, siis langenuks Ta samasugustesse kiusatustesse. Kui Tal
poleks olnud inimese olemust, poleks Ta saanud olla meie eeskuju. Kui Ta poleks saanud osa
meie olemusest, poleks Teda saanud kiusata nagu inimest. Kui Tal poleks olnud võimalik
alistuda kiusatustele, ei saaks Ta olla meie aitaja. On pühalik tõde, et Kristus tuli võitlema
inimesena inimese heaks. Tema kiusatused ja võit räägivad meile, et inimsugu peab järgima
Eeskuju; inimene peab saama taevase iseloomu osaliseks. ...
„Inimesed võivad saada jõu vastu panna kurjale – jõu, mida ei suuda murda ei maailm, surm
ega põrgu; jõu, mis viib nad samasuguse võiduni nagu saavutas Kristus.”2
1890.-ndate aastate jooksul tegi Ellen White ühemõtteliselt selgeks oma toetuse 1888.a.
kuulutuse nimetatud võtmeküsimusele, sest see puudutab valmistumist Issanda tulekuks.
Üheski tema paljudest toetusavaldustest kuulutusele ei leidu kõige pisematki vihjet selle
kohta nagu suhtuks ta selle kesksesse teemasse mingisuguse reservatsiooniga. 1894.a.
veebruaris andis ta välja väikese traktaadi „Christ Tempted As We Are” [Kristus kiusatud
nagu meie].
[66] „Paljud ütlevad, et Jeesus polnud meie sarnane; et Ta polnud maailmas nii nagu meie
oleme; et Tema oli taevane ja seetõttu ei saa meie võita nõnda nagu Tema. See pole tõsi, „sest
ta ei võtnud enda peale inglite olemust, vaid ta võttis endale Aabrahami seemne. Sest selles,
milles Ta on kannatanud kiusatud olles, võib Ta aidata neid, keda kiusatakse” [Hb 2:16,18
KJV]. Kristus tunneb patuse katsumusi; Ta tunneb tema kiusatusi. Tema võttis enda peale
meie olemuse.”3
Kui ta [Ellen White] ütleb (tsiteerides Piiblit), et Kristust kiusati nagu meid, siis mida ta sel
juhul lk 11 silmas peab? Ta peab mõtlema seda, mida ütleb:
„Kristlane peab mõistma, et ta pole iseenda päralt. ... Tema suurimad kiusatused tõusevad
seestpoolt, sest tal tuleb võidelda maise südame kalduvustega. Issand tunneb meie nõrkusi. ...
Igas võitluses patu vastu ... tegutseb Kristus inimsüdames oma määratud vahendajate kaudu.
Kui me vaid suudaksime mõista seda, kes on Jeesus meie jaoks ja kes oleme meie Temale.”
1888.a. järgsel perioodil kirjutatud raamatus „Ajastute igatsus” orig. lk. 49 avaldab ta
maailmale oma tõekspidamised. Üheski oma varasemas kirjutises Kristuse olemuse teemal
pole ta väljendanud seda mõistet nõnda selgelt ja jõuliselt:
„Jumala Poja jaoks oleks olnud äärmiselt alandav võtta endale inimese olemus isegi sellal,
kui Aadam oli patutuna Eedenis. Kuid Jeesus võttis endale inimolemuse siis, kui inimsugu oli
juba neli tuhat aastat olnud patust nõrgestatud. Nagu iga Aadama laps võttis Ta enda peale
suurest pärilikkuse seadusest tulenevad tagajärjed. Seda, millised need tagajärjed olid, näitab
Tema maiste esivanemate ajalugu. Ta tuli allutatuna sellisele pärilikkusele, et jagada meie
muresid ja kiusatusi ning näidata meile patuta elu eeskuju.”

Kas Kristus „võttis” enesele langemata Aadama patuta olemuse?

36
Ta oli „liha poolest ... Taaveti soost” (Rm 1:3). Teda ei loodud Aadama sarnaselt maa
põrmust ega puhutud Tema ninasse eluõhku. Ta oli „nagu iga Aadama laps,” kes võttis „enda
peale suurest pärilikkuse seadusest tulenevad tagajärjed.” Öelda, et Kristusel „oli” või Kristus
„võttis” enda peale langemata Aadama patuta olemuse, tähendab tegelikkuse haletsusväärset
mittemõistmist. [67] Kristusel oli agape meel – hämmastav armastus, mida enne Kolgata risti
ei suutnud mõista isegi langemata universum. Patuta Aadam oli küll süüta, kuid päris
kindlasti ei olnud temal agape meelt. Ta polnud valmis Eeva päästmiseks tema eest surema,
vaid oli valmis surema koos temaga patuse meeleheites. Agape pikkus, sügavus, laius ja
kõrgus ületas tema teadmised.
See auline paradoks peab alatiseks jääma puhtaks ja selgeks. Kristusel oli agape meel, ometi
tuli Ta meie juurde, kes me oleme patused:
„Rüütatud inimsusega laskus Jumala Poeg alla nende tasemele, keda ta soovis päästa. Temas
polnud mingit kavalust ega pattu; ta oli täiuslikult puhas ja veatu; ometi võttis ta enda peale
meie patuse olemuse.”4
Ta [Ellen White] rõhutab seda ülekaalukalt oma 1888.a. järgsetes kirjutistes. Lugeja
tutvustamine nende kõikidega oleks väsitav. Siin on vaid mõned näited:
„Omal jõul on meil võimatu vastu seista oma langenud olemuse häälekatele nõudmistele.
Selle kanali kaudu saadab Saatan meile kiusatusi. Kristus teadis, et vaenlane tuleb iga
inimese juurde kasutades ära tema pärilikke nõrkusi; ja oma peente ebameeldivate vihjete
kaudu meelitab ta oma lõksu kõik need, kes ei looda Jumala peale. Läbides maa, millel
inimesel tuleb rännata, valmistas Issand meile tee võidule. ... Temas ei olnud midagi, mis
oleks järele andnud Saatana pettekujutelmadele. Jeesus ei nõustunud patuga. Isegi oma
mõttes ei andnud Ta järele kiusatusele. Samuti saab olla ka meiega.”5
„Võit kiusatuste üle saadakse siis, kui inimene, olles tugevalt mõjutatud käituma valesti ja
andes enesele aru oma langemisohust, sellele usus vastu paneb ja hoiab kindlalt kinni
taevasest jõust. Sellise tuleproovi läbis Kristus.”6
„Selles võitluses pandi Kristuse inimolemus rängemale proovile, kui keegi meist iial kogeda
võib ... Need olid tõelised kiusatused, mitte näilised. ... Jumala Poeg võitles oma
inimolemuses nendesamade meeletute, peaaegu võitmatute kiusatustega, mis ründavad
inimesi – söömise himu, sõnakuulmatu käimine teedel, kuhu Jumal inimest ei juhi, selle
maailma jumala kummardamine ohverdades igavikulise õndsuse käesoleva elu meeliköitvate
lõbude eest.”7

[68] Eksitus on alati lahutav, tõde alati liitev.

Kas Jones ja Waggoner olid täielikult ühel meelel Kristuse õiguse esitamise osas? On tõesti
fenomenaalne, et kaks temperamendilt sedavõrd erinevat meest „nagu koduaia vili erineb
kõrbeõuntest” (A. W. Spalding’ i väljend), võisid läbida teoloogiliste püüniste varjatud
rägastiku, mis varitseb igaüht, kes neid mõisteid uurib, ja säilitada sealjuures säärase
üliolulise üksmeele. Nad uskusid üksmeelde, nad kutsusid kogudust üles jääma üksmeelseks
ja ilmutasid imetlusväärset üksmeelt ajal, mil nende kuulutus oli kogudusele tõsiseks
läbikatsumiseks.
Nad ei pühendunud teoloogilisele juuksekarva lõhkiajamisele ega semantilisele
targutamisele. Nad olid eelkõige sõnumitoojad, usupuhastajad, evangeeliumikuulutajad,
kandes Jumala töö lõpetamise koormat oma rahvapõlve ajal. Nende teoloogia eesmärgiks oli
üksnes inimeste ettevalmistamine Issanda tulekuks. Pöörake tähelepanu ühele Jones’i
selgitustest Kristuse õiguse kohta:
„Olles kõiges tehtud meie sarnaseks, tundis Ta kiusatuses olles sama, mida tunneme meiegi
kiusatuses ning teab sellest kõike: nõnda saab Ta täielikult aidata ja päästa need, kes Ta vastu
võtavad. Olles Jumalana inimihus oli Ta sama nõrk nagu oleme meie ega saanud ise „ühtki
teha” (Jh. 5:30). Kui Ta „võttis ... enese peale meie haigused ja kandis meie valusid” (Js.

37
53:4), kui Teda kiusati nagu meid, kui Ta tundis sama, mida meie tunneme, siis saavutas Ta
võidu oma taevase usu kaudu – Jumala väe kaudu, mille see usk Talle andis ning mille Ta on
meile meie lihas võimalikuks teinud.
„Seepärast on Tema nimi Immaanuel, mis tähendab „Jumal meiega.” Mitte Jumal ainult
Temaga, vaid Jumal meiega.”8
Jones rajab oma arusaama Kristuse olemusest ja Tema õigusest Jeesuse sõnadele. Seetõttu
väärivad Jeesuse enda sõnad (Jh. 5:30) põhjalikku analüüsi, sest need on nimetatud vaidlustes
kahe silma vahele jäetud:
„Mina ei või iseenesest ühtki teha. Nagu ma kuulen, nõnda ma mõistan kohut ja minu otsus
on õige, sest mina ei nõua oma tahtmist, vaid selle tahtmist, kes mind on läkitanud.”

[69] Kas Jones’i arusaam oli õige?

Nendes Jones’i sõnades peitub tõeseeme, mis kasvas 1888.a. kuulutuse vägevaks tammeks.
Siin paljastab Issand enda sisemise võitluse oma lihas ja oma hinges, mis annab mõistele
„Kristuse õigus” tähenduse ja suudab rahuldada langenud inimsoo vajadused. Sellele toetub
ka Waggoner’i eespool toodud lause: „Kogu Tema elu oli võitlus.”
Jeesus pidi jätkuvalt tegema midagi, milleks patuta Aadamal polnud kunagi tarvidust – Ta
pidi ära salgama oma seesmise tahte („oma tahtmise”), mis oli pidevalt võimalikus vastuolus
Tema Isa tahtega. See võitlus jõudis haripunkti Ketsemanis, kus Ta ahastuses palus: „Mitte
nõnda, kuidas mina tahan, vaid kuidas sina tahad!” (Mt. 26:39). Säärane seesmine heitlus oli
võimalik vaid Selle puhul, kes tundis meie „langenud olemuse häälekaid nõudmisi,” kuid ei
andnud neile iialgi järele.
Selles valguses paistis Kristuse võit Jones’ile ja Waggoner’ile aulise ning jõulise õigusena,
mis saavutati võitluse ja vastupanu viljana, erinevalt tavapärasest arusaamast jumalikku
päritolu passiivsest pühadusest, millele on patust keeldumine loomuomane. Heitkem pilk
Kristuse aulise õiguse tähtsamatele mõtetele Jones’i esituses:
„Kui Tal poleks olnud sama liha nagu neil, keda Ta päästma tuli, siis poleks Tema
lihassetulekul üldse mingit mõtet olnud. Veelgi enam: kuna ainus liha suures maailmas, keda
Ta päästma tuli, on kogu inimsoo osaks olev vaene, patune, hukkaläinud, inimlik liha, siis
juhul, kui Tema tuli siia mõnes teistsuguses lihas, ei tulnudki Ta päästmist vajavasse
maailma tõeliselt. Kui Ta tuli erinevana selle maailma inimese olemusest, siis isegi maailmas
olles olnuks Ta tegelikult inimese mõistmiseks ja aitamiseks sama kaugel nagu siis, mil Ta
poleks siia üldse tulnudki. Säärasel puhul olnuks Tema inimolemus inimesest sama kauge ja
samavõrd teisest maailmast pärinev kui juhul, mil Ta poleks sellesse maailma üldse tulnud. ...
„Rooma õpetus Kristuse ja Maarja inimolemusest, aga ka meie endi olemusest, lähtub
inimese loomupärasest ettekujutusest, et Jumal on liiga [70] püha ja liiga puhas, et võiks
elada koos meiega ja meie sees meie patust olemust enda peale võttes: sääraste patustena
oleme Temast nii kaugel, et Tema oma puhtuses ja pühaduses ei saa tulla meie juurde
sellistena nagu me oleme.
„Õige usk – Jeesuse usk – õpetab, et samal ajal kui me oleme oma pattudes, kaugel ära
Jumalast, on Tema inimolemust enda peale võttes tulnud meie juurde, siiasamasse, kus meie
oleme; Tema, kes on täiuslikult puhas ja püha erinevalt meist, kes oleme patused, allakäinud,
hukkaläinud, tahab elada Kristuses oma Püha Vaimu kaudu meie sees, et meid päästa,
puhastada ja pühaks teha.
„Rooma õpetab, et me peame olema puhtad ja pühad, selleks et Jumal võiks üldse meie
juures elada.
„Jeesuse usk ütleb, et Jumal peab elama meie juures ja meie sees, et me võiksime üleüldse
pühaks ja puhtaks saada.”9
Jones näeb sügavat tähendust Pauluse sõnades „liha sees” Rm 8:3, mis viitavad Kristuse
lihale ja tõsiasjale, et Kristus mõistis reaalselt patu hukka oma liha sees ja seega kogu lihas.

38
Niisugune arusaam annab Jones’i silmis sõnale „sarnasuses” sügavama tähenduse, kui
pealiskaudsel lugemisel võiks arvata ja mis võib viia mõttele mittesarnasusest:
„Ainult alistudes pärilikkuse seadusele võis Ta mõista patu hukka selle täies ja õiges mõõdus,
nagu see tõeliselt on. ... Igas inimeses peitub mitmel viisil kalduvus pattu teha, mis on talle
mitmete sugupõlvede kaudu edasi pärandatud, mis ei ole patuste tegudeni arenenud, kuid on
alati võimaluse tekkimisel valmis lõkkele lööma ja patuna teoks saama. ...
„Pärilikule kalduvusele patustada ... meis olevale pärilikule valmisolekule patustada tuleb
vastu astuda ja see alistada. ...
„Meie kalduvus patustada pandi Temale, kui Ta sai lihaks. ...
„Seega astus Ta vastu patule lihas, mille Ta enda peale võttis ja võitis selle, nagu on
kirjutatud: Jumal ... läkitas oma Poja patuse liha sarnasuses ja patu pärast ning mõistis patu
hukka LIHA SEES.” ...
„Et hoida meid patustamast, antakse Tema õigus meile osaks meie lihas nii nagu meie liha
oma kalduvusega patustada anti Temale osaks. ...
[71] „Niimoodi, pärilikkuse ja omaksandmise kaudu, pandi Tema peale „maailma patt.” Ja
selliselt Tema peale pandud koormaga, äärmiselt ebasoodsas olukorras, võitis Tema pinnal,
kus esimene paar, kellel polnud ebasoodsa olukorra varjugi, langes. ...
„Mõistes patu hukka liha sees ja kaotades oma lihas vaenu, vabastab Ta pärilikkuse seaduse
alt. Nõnda võib Ta õigusega anda osa oma jumalikust olemusest ja väest, mis tõstab sellest
seadusest kõrgemale ja hoiab sellest kõrgemal iga hinge, kes Ta vastu võtab.”10
Järgmisel leheküljel järgneb võimas evangeelne üleskutse, mille põhjal tegi oma otsuse Ellen
White öeldes, et „see on kuulutus, mille Jumal käskis anda maailmale”:
„Saates oma Poja patuse liha sarnasuses, kes võttis enda peale meie olemuse selle patususes
ja rikutuses ning elades püsivalt Tema juures ja Tema sees säärases olemuses näitas Jumal
kõigile inimestele alatiseks, et maailmas pole ühtki patuga sedavõrd koormatud ega
hukkaläinud hinge, kelle juures ja kelle sees Jumal ei tahaks elada, et päästa teda kõigest
sellest ja juhtida teda Jumala õiguse teele.
„Seetõttu on Tema nimi Immaanuel, mis on „Jumal meiega” (kursiiv lisatud).”

On selge, et see kuulutus rajaneb täielikult Pühakirjal.

Jeesuse enda sõnad Johannese ja Matteuse evangeeliumis avavad meile Tema seesmise
võitluse olemuse kiusatustega (Jh. 5:30; 6:38; Mt. 26:39). Kui Ta otsustas kõiges alistuda, et
järgida oma Isa tahet, siis kujunes võitlus nii pingeliseks, et Ketsemanis higistas Ta
verepisaraid. Paulus mõistis Tema loobumist enese tahtest (Rm 15:3).
See selgitab Tema saatmist „patuse liha sarnasuses ja patu pärast” ning patu hukkamõistmist
„liha sees” (Rm 8:3). Paulus selgitab, et me „olime orjastatud maailma algjõudude (stoicheia)
alla. Aga ... [siis] läkitas Jumal oma Poja, kes ... sai käsu alla lahti ostma käsualuseid” (Gl.
4:3-5). Kristus saadeti patuprobleemi lahendama sinna, kus see oli ja Ta sisenes alale, kus
need jõud olid end [72] kindlustanud. Olles tunginud vaenlase territooriumile saavutas Ta
võidu. Ta võttis enda peale langenud inimese olemuse, langenud psüühika, mille kurjuse jõud
olid vallutanud ja võideldes vaenlase poolt hõivatud territooriumil saavutas Ta võidu meie
heaks.
Mõiste „käsu alla” Gl 4:4 ei saa mitte kuidagi tähendada juutide tseremoniaalkäsku selle
füüsilises mõttes, sest siis tähendaks see, et Ta tuli „päästma” ainult sünnipäraseid juute.
„Käsu all” tähendab ilmselgelt sedasama sfääri, mida mõistame „maailma algjõudude” all. Ta
tundis meie vastasseisu tahtega ja seal, kus meie langesime, saavutas Tema võidu.
Ta on lepitanud meid „oma lihalikus ihus surma läbi.” „Ta riisus ülemustelt ja võimudelt
relvad ning tegi nad avaliku pilke alusteks, võidutsedes nende üle Kristuses” (Kl. 1:21; 2:15).
Ta „kaotas käsusõnade käsu ...ja lepitas mõlemad Jumalaga ühes ihus,” mis muidu meid
Tema Isast lahutab (Ef 2:15,16).

39
Heebrea raamatu autor ei hoia oma mõtte selgitamisel sõnu kokku. Üksnes meistervaenlase
ülim sofistika on võinud ärgitada rooma-katoliku kirikut sajandite vältel hägustama
järgnevaid inspireeritud mõtteid:
„Sest niihästi pühitseja kui pühitsetavad on kõik üht Isa; sel põhjusel tema ka ei häbene neid
nimetada vendadeks ... Et nüüd lapsed on vere ja liha osalised, siis temagi sai otse samal viisil
osa sellest ... Sest ega ta ometi hoolitse inglite eest, vaid ta hoolitseb Aabrahami soo eest.
Sellepärast pidi ta kõiges saama vendade sarnaseks ... Sest selles, milles ta on kannatanud
kiusatud olles, võib ta aidata neid, keda kiusatakse.” (Hb. 2:11-18).
„Sest meil pole niisugune ülempreester, kellel ei oleks kaastundmust meie nõtrustega, vaid
kes kõiges on kiusatud otsekui meie, siiski ilma patuta. Läki siis julgusega armuaujärje ette,
et me saaksime halastust ja leiaksime armu oma abiks õigeks ajaks.” (Hb. 4:15,16).
Mõned on välja lugenud ühest Ellen White’i avaldamata kirjast välja varjatud mõtte, mis on
oletatavalt vastuolus tema teistes kirjutistes esinevate arvukate kinnitustega [73] Kristuse
õigusest patuse liha sarnasuses. Räägitakse, et ta püüdis Jones’i ja Waggoner’i korrale
kutsuda. Aga ta ei maini neid. Ta hoiatab üht tundmatut evangelisti Uus-Meremaal olema
„äärmiselt ettevaatlik” „Kristuse inimolemusest” kõneldes. Ta ei sihtinud 1888.a. kuulutajate
suunas:
„Ära esita Teda inimestele kui patuste kalduvustega inimest. ... Ühelgi hetkel polnud Temas
kalduvust kurja teha. ...
„Hoidu igast niisugusest küsimusest Kristuse inimolemuse teemal, mida võidakse kergesti
vääriti mõista. Tõde asub oletuste kõrval. Rääkides Kristuse inimolemusest, pead sa ülima
hoolega väljendeid valima, muidu loetakse sinu sõnadest välja rohkem kui neis tegelikult on
ja sellega sa minetad või varjutad selge arusaama tema inimolemuse seotusest jumalikuga. ...
„Ära iial jäta inimestele mitte kõige vähimatki muljet justkui leidunuks Kristuses
mingisugunegi paheline joon või kalduvus või nagu ta oleks mingilgi viisil pahele
alistunud ...
„Mitte ühelgi korral ei alistunud ta [Saatana] paljudele erinevatele kiusatustele. Mitte ühtki
sammu ei astunud Kristus Saatana pinnal, mis oleks andnud tollele mõne eelise. Saatan ei
leidnud temas midagi, mis oleks julgustanud teda edasi tungima.”11
Selle tunnistuse mõistmisel peame juhinduma mitmest tähtsast tegurist:
1. Igaüks meist peab hoiduma ettevaatamatust, ebatäpsest või lohakast sõnakasutusest. Tegu
on teemaga, mis nõuab täpsust inspireeritud sõnade kasutamisel. Näiteks pole õige öelda, et
Kristusel „oli” patune olemus, sest selles võidakse „näha rohkem” kui see tegelikult
tähendab. Korrektne on öelda, et „Ta võttis enda patuta olemuse peale meie patuse olemuse,
et Ta oskaks aidata neid, keda kiusatakse.”12
2. Kiri tähendab täpselt seda, mida selle kontekst ütleb. Pole mõtet mingit osa kontekstist
välja kiskuda ja tõlgendada seda hukkamõistuna 1888.a. kuulutusele, mida Jones ja
Waggoner õpetasid. Tegelikult ütleb autor Baker’ile, et parem on järgida Jones’i ja
Waggoner’i eeskuju ning kasutada nende täpset ja teravalt piiritletud väljendusviisi. On
tähelepandav, et E. G. White kasutab peaaegu sarnast lauseehitust ja termonoloogiat, [74]
mida Waggoner’gi umbes seitse aastat varem. Võrrelgem Waggoner’i ja Ellen White’i
väljendeid paralleelselt – neid, mis kirjeldavad Kristuse võitlust kiusatustega lihas olles ning
Tema täielikku võitu:
WAGGONER 21. jaanuar 1889 (Signs):
„Tema inimolemus ainult kattis tema jumalikku olemust, mis võis enam kui edukalt vastu
seista liha patustele himudele. Terve tema elu oli võitlus. Liha, õhutatuna kõige õiguse
vaenlase poolt, oli kalduv patule, kuid tema jumalik olemus ei soostunud hetkekski ühegi
kurja sooviga ja hetkekski ei kõikunud tema jumalik vägi. ... Ta pöördus tagasi Isa trooni ette
sama veatult, nagu oli olnud au õuedest lahkudes.” (kursiiv lisatud).
ELLEN WHITE, Kiri 8, 1895:

40
„Jeesus oli Jumala ainusündinud Poeg. Ta võttis enda peale inimolemuse ja teda kiusati
kõiges nii nagu kiusatakse inimlikku olemust. Ta oleks võinud patustada, ta oleks saanud
langeda, kuid ühelgi hetkel polnud temas kalduvust kurja teha. ... Ära iial jäta inimestele
mitte kõige vähimatki muljet justkui leidunuks Kristuses mingisugunegi paheline joon või
kalduvus või nagu ta oleks mingilgi viisil pahele alistunud. ... Mitte ühelgi korral ei alistunud
ta [Saatana] paljudele erinevatele kiusatustele. Mitte ühtki sammu ei astunud Kristus Saatana
pinnal” (kursiiv lisatud).
3. Mõte, et Ellen White kirjutas selle kirja Baker’ile kaudse etteheitena Jones’ile ja
Waggoner’ile kohta, on absurdne. Igaüks, kes tunneb Ellen White’i avameelset ja ausat
iseloomu, teab, et ta ei kartnud probleemidest otse rääkida. Ta teadis hästi, kuidas neile
kirjutada, kui ta üldse soovis parandada nende õpetust Kristusest, kes võttis enese peale meie
langenud patuse liha ehk olemuse. Mitte üheski tema säilinud kirjas pole seda tehtud.
4. Ta ei teinud katsetki seda kirja oma elu jooksul avaldada. (Tegelikult tuli see päevavalgele
1950.-ndatel aastatel). Vaevalt oleks see olnud Ellen White’ile iseloomulik, kui ta oleks
arvanud, et Jones’i ja Waggoner’i õpetus on ülemaailmse koguduse eksiteele viinud.
5. W. W. Prescotti arusaam Kristuse olemusest kattus Jones’i ja Waggoner’i omaga. W. W.
Prescott käis Austraalias pisut [75] enne kirja Baker’ile ja jutlustas Armadale’i
laagrikoosolekutel, millel osales ka Ellen White. Ta kirjutas Prescott’i Armadale’i jutluste
kohta:
„Igas kõnes kuulutati Kristusest ning kui suur ja salapärane tõde tema lähedalolekust ja tööst
inimsüdametes tehti selgeks ja mõistetavaks... auline ja veenev valgus ... tõi [see] paljud
südamed veendumusele. Inimesed ütlesid pühalikult: „Me oleme täna õhtul tõde kuulnud.”
„Õhtul andis professor Prescott kõige väärtuslikuma õppetunni, mis oli kallihinnaline nagu
kuld. ... Tõde lahutati eksitusest ja Jumala Vaim pani selle kalliskivina särama ...
„Issand tegutseb võimsalt oma sulaste kaudu, kes tõde kuulutavad ja Ta on andnud vend
Prescott’ile inimeste jaoks erilise kuulutuse. Tõde kõlab inimhuultelt Vaimu ja Jumala väe
avaldusena.”13
6. Jones ja Waggoner pole iialgi esitanud inimestele Kristust kui inimest, kel oli kalduvus
pattu teha. Ingliskeelne sõna „kalduvus” – propensity – pärineb ladinakeelsest sõnast
propendere, mis tähendab „ripnema, ette või tahapoole kalduma” (The Oxford English
Dictionary). Ingliskeelne sõna „pendulum” [e k pendel] on sama päritolu. Sõna „propensity”
[kalduvus] tähendab „allumist raskustungile,” „allapoole rippumist,” mitte vastupanu. See
tähendab kindlat patuga kaasaminekut ja Ellen White kasutas seda sõna parimas 19. sajandi
inglise keelele omases tähenduses.
7. „Patuste kalduvuste” võrdsustamine Kristusega, kes võttis oma patutu olemuse peale meie
patuse olemuse, on ebaõige. Kuigi me oleme patustena „sündinud päriliku kalduvusega
sõnakuulmatusele” ja meil on seega kalduvus pattu teha, on samuti tõsi, et „me ei pea jääma
ühegi patuse kalduvuse võimu alla,” ehkki meil on kuni ülendamise hetkeni patune olemus. 14
Kui see on tõsi, siis Kristus sai võtta enda peale meie patuse olemuse omamata sealjuures
kalduvust patustada!15 Ellen White ei võrdsusta „kalduvust pattu teha” „eelsoodumusega,”
mida me kõik omame „üleüldise pärilikkuse seaduse toimimise tulemusel” ja mille Kristus
võttis enda peale võideldes kiusatustega [76] nii nagu meil tuleb võidelda. Tema ütleb, et
Kristus pidi „vastu seisma eelsoodumusele,” mis oleks viinud patustamiseni.16 Kuigi mõned
mitteteoloogilised sõnaraamatud võrdsustavad kalduvused eelsoodumusega, on nende sõnade
etümoloogia erinev. „Eelsoodumus” tähendab ainult “tugevat survetunnet,” mitte aga sellele
„järeleandmist.” Peame tõepoolest olema „ettevaatlikud, äärmiselt ettevaatlikud.”
Sellest hoolimata tekkis kogu 1888.a. perioodi jooksul küsimusi ja pingeid, mis takistasid
aulise päästekuulutuse vastuvõtmist. Jones käsitleb üht sellist küsimust:

41
„Jeesuses Kristuses leiame tema, kelle pühadus on hävitavaks tuleks patule. ... Selle pühaduse
kõikehävitav puhtus võtab iga patu ja patususe jälje inimesest, kes tuleb Jumala juurde
Jeesuses Kristuses.
„Seega sai Kristus tulla ja tuligi oma tõelises pühaduses patuste inimeste juurde patuses lihas
sinna, kus patused inimesed on. ...
„Mõned on leidnud, ja selle võib leida igaüks, raamatust „Testimonies” [Tunnistused] väite,
et Kristusel ei ole „sarnaseid kirgi” nagu meil on. Selles raamatus on niisugune väide ja
loomulikult võib igaüks selle sealt leida. ... [„Testimonies,” 2. kd., lk 50].17
„Ükski neist uurimustest pole üheski osas raskestimõistetav, kui jääda konkreetselt selle
juurde, mida on öeldud ega minda sellest kaugemale ega omistata öeldule ka mingit muud
tähendust. Nüüd siis sellest, et Kristusel ei olnud meiega „sarnaseid kirgi”: kogu Pühakiri
räägib Tema sarnasusest meiega ühesuguse liha poolest. ... Ta tehti patuse liha sarnaseks.
Ärge minge liiga kaugele. Ta tuli patuse liha sarnasuses, mitte patuse meele sarnasuses. Ärge
kiskuge Tema meelt sellesse. Tema liha oli meie liha, kuid Tema meel oli „Kristuse Jeesuse
meel.” ... Kui Ta oleks enda peale võtnud meie meele, siis mis mõtet oleks meid manitseda:
„Olgu teil samasugune meel, mis oli ka Kristusel Jeesusel”? See on meil ju olemas.”18
Jones ütleb lihtsalt, et Jeesus ei alistunud mitte iial patule ega nõustunud sellega „ühekski
hetkeks.” Ta kasutab sõna „meel” Pauluse parimas tähenduses: kui eesmärki või valikut.
Selleks, et näha 1888.a. kuulutuse lihtsat võlu tema algses ilus, peame vaatama kaugemale
tänaseks päevaks üles kerkinud segadusttekitavatest dispuutidest. Ellen White ei saanud mitu
ööd peale Minneapolise istungjärku rõõmu pärast magada. Sellesama Kristuse õiguse
kuulutuse kaudu töötas Püha Vaim kolledži noorte südametes:
„Kolledžis peeti koosolekuid, mis olid erakordselt huvitavad [kui õigus usu läbi pole huvitav,
siis on midagi viltu!]. ... Kristlik elu, mis näis neile varem mitteihaldusväärse ja
vastuolulisena, avaldus nüüd oma tõelises valguses, silmatorkavalt harmoonilise ja kaunina.
See, kes oli olnud neile nagu juur põudsest maast, millel ei olnud kuju ega ilu, oli nüüd
„silmapaistvaim kümne tuhande hulgast” ja „täiuslikult ilus.” ”19
Lõpetades ettekande Kristuse õigusest „patuse liha sarnasuses” teeb Waggoner järgmise
võimsa üleskutse inimsüdameile:
„Keegi võib öelda: „Mina ei näe selles midagi lohutavat. Mul on tõesti eeskuju, kuid ma ei
suuda seda järgida, sest mul pole seda väge, mis oli Kristusel. Ta oli siin maa pealgi Jumal –
mina aga olen ainult inimene.” Jah, kuid sa võid soovi korral omada sama väge, mis oli
Temal. Ta oli „kõiges kiusatud,” kuid siiski „ilma patuta.” ...
Saagu siis julgeks väsinud, nõrk, patust vaevatud hing. Mingu ta „julgusega armuaujärje
ette,” kus ta kahtlemata leiab abi oma vajadustes, sest ka meie Päästjal olid omal ajal
samasugused vajadused. Temal on „kaastundmust meie nõtrustega.”20 Kindlasti peame ka
meie tundma vajadust „esitada Kristust kui Päästjat, kes ei ole meist kaugel, vaid meie
ligidal”! Surev maailm peab Teda sellisena nägema.

_______________________________________
1
vrd. Butler, „The Law in Galatians,” lk. 58 ja Waggoner, „The Gospel in Galatians,” lk. 62.
2
Hommikune kõne, 29. jaanuar 1890.a.; „Selected Messages” 1. raamat, lk. 408, 409.
3
lk. 3, 4.
4
Review and Herald, 15. detsember 1896.
5
„Ajastute igatsus,” orig. lk. 122, 123.
6
The Youth’s Instructor, 20. juuli 1899.
7
Kiri 116, 1899; „Selected Messages” 1. raamat, lk. 94, 95.
8
„The Consecrated Way,” lk. 26.
9
samas, lk. 35, 39.
10
samas, lk. 40, 41, 42, 43.

42
11
Kiri 88, 1895; SDA Bible Commentary, 5. kd., lk. 1128, 1129. Woodrow Whidden II
tunnistab ühelt poolt, et keegi ei tea, mida Baker õpetas, kuid samas jääb ta siiski selle juurde,
et „kõige tõenäolisemalt omandas ta oma seisukohad” Jones’ilt ja Waggoner’ilt ning on
„selge, et Baker’i arusaam ... sarnanes väga” nende omaga („Ellen White on the Humanity of
Christ,” lk 60, 61) viidates sellega, justkui pälvinuks Ellen White’i hukkamõistu eelkõige
Jones ja Waggoner.
12
„The Medical Ministry,” lk. 181.
13
Review and Herald, 7. jaanuar 1896.
14
Bible Commentary, 7. kd, lk. 943.
15
Inimene saab alguse emaüsas ning sünnib Jumalast lahusoleva ja võõrandununa.
Sünnieelsete mõjude tulemusel saame meiegi osa oma vanemate pattudest ja sünnime juba
kalduvusega pattu teha, mistõttu võib öelda, et emaüsast alates asume me eksiteele. Me
peame „uuesti sündima.” Seevastu Kristus kasvas emaüsas ja sündis kui „Immaanuel, Jumal
meiega,” mitte Jumalast võõrandununa. Täielikult patutuna võttis Ta enda peale meie patuse
olemuse.
16
samas, lk 930. Whidden ründab tarmukalt arusaama „kalduvusest” (sõnast propendere)
justkui oleks tegu reaktsiooniga külgetõmbejõule nii nagu pendel ripub allapoole, mitte üles
(lk 61-66). Ta kaitseb seisukohta, et kalduvus „võrdub” või on „samaväärne” patuse olemuse
ehk patuse lihaga (lk 63, 64), mistõttu Kristus ei saanud võtta enda peale meie patust liha ehk
olemust ilma, et Temast poleks ühtlasi saanud patustajat. Ta tsiteerib mitteteoloogilisi
sõnaraamatuid, mis võrdsustavad „kalduvuse” „eelsoodumusega.” Paraku ei taju need
sõnastikud, et me ei pea oma patuses lihas elades „jääma ühegi patuse kalduvuse võimu alla.”
Kuidas käsitles seda mõistet Ellen White? Alkohoolikul ei saa olla „kalduvust alkoholi
tarvitada” ilma eelneva järeleandmiseta kiusatusele – ja Kristus ei teinud seda iialgi. Whidden
väidab nagu õpetaks 1888.a. kuulutus, et Kristusel oli patune olemus või Ta omas seda. Ei,
Ta „võttis oma patuta olemuse peale meie patuse olemuse.” Whidden’i seisukoha loogiliseks
järelduseks on see, et Kristuse geneetiline side patuse Taaveti ja Aabrahamiga (mille
olemasolu Pühakiri kinnitab) oli katkenud ning möödapääsmatuks tingimuseks on katkematu
geneetiline side patuta Aadamaga. Kas see pole mitte katoliikluse tuum? Kristuse samasus
meiega oli täielik tänu langenud „lihale ja verele,” mille Ta sai Maarjalt. Tema ainukordsus
seisneb selles, et Temal, Jumala Pojal, „Immaanuelil, ... Jumalal meiega,” oli patuta olemus.
Seega Ta „mõistis patu hukka” meie patuses lihas.
17
George Knight portreteerib Jones’i inimesena, kes justkui üritas ebaausalt varjata oma
osalust selles arutelus ja keda nimetatud seisukoht segadusse ajas (raamatust „From 1888 to
Apostasy,” lk. 188).
18
„General Conference Bulletin,” 1895, lk. 312, 327.
19
Review and Herald, 12. veebruar 1889.
20
„Christ and His Righteousness,” lk. 29, 30.
21
Püüdes leida evangeelsete kirikute heakskiitu avaldas Peakonverents 1958.a. „Questions
on Doctrine” [Küsimused doktriini teemal], millega praktiliselt öeldi lahti 1888.a. arusaamast
Kristuse olemuse kohta. Saatuse irooniana avaldas Londoni kirjastus The Epworth Press vaid
neli aastat hiljem Harry Johnson’i doktoriväitekirja pealkirjaga „The Humanity of the
Saviour” [Päästja inimesesarnasus], mis toetab tugevalt Jones’i ja Waggoner’i vaateid
Kristuse olemuse kohta. Johnsoni raamat on avaldanud sügavat mõju mõnedele juhtivatele
evangeelsetele õpetlastele, kes on lahti öelnud vaateist, mida „Questions on Doctrine” püüdis
pehmendada ja toetavad tänasel päeval 1888.a. käsitlust (tõenäoliselt midagi teadmata 1888.a.
kuulutusest). Sinna hulka kuuluvad ka „The International Critical Commentary” ja „The
Word Biblical Commentary.” Mõned kaasaegseist evangeelseist autoritest, kelle
südametunnistus on nad juhtinud praktiliselt samade arusaamadeni, mida õpetasid Jones ja
Waggoner, on: Anders Nygren, Karl Barth, J. A. T. Robinson, T. F. Torrance, C. E. B.

43
Cranfield, Nels F. S. Ferre ja Leslie Newbigen. Nad on oma arusaamad rajanud täielikult ilma
Ellen White’i abita ainuüksi Piibli põhjal – mis peaks olema jumalik julgustus seitsmenda
päeva adventistidele usaldada Ellen White’i toetusavaldusi Jones’i ja Waggoner’i kuulutusele
kui Piibliga kooskõlas olevale õpetusele. Seitsmenda päeva adventistid ei tohiks karta
tunnustada piiblitõde, millest evangeelsed õpetlased ei saa ausa südametunnistuse mõjutatuna
mööda vaadata.

44
 7. PEATÜKK
1888.A. KUULUTUSE VÄÄRTUS EI SÕLTU SELLE KUULUTUSE
KUULUTAJATEST
Salapärase adventistliku dilemma lahtiharutamine

[79] Kui inimene hakkab taipama, et 1888.a. kuulutus oli hilise vihma ja valju hüüde algus,
tekib kohe komplitseeritud küsimus: Mis sai kuulutajaist endist?
Mõlema mehe elus esines hilisematel aastatel tõsiseid probleeme. Tänapäeval on paljud selle
põhjal pinnapealselt otsustanud, et järelikult ei saa ka kuulutus ise õige olla. Suurelt osalt
isiklike vastuolude tõttu vendadega lahutati Jones kogudusest, aga ta ei öelnud kunagi lahti
seitsmenda päeva adventistide kuulutusest. Waggoner jäi elu lõpuni tõeliseks kristlaseks, kuid
ta koges traagilist kaotust perekondlikus plaanis ja langes mõneks ajaks panteistliku eksituse
ohvriks.
Need, kes panid vastu 1888.a. kuulutusele, on püüdnud enda õigustuseks kasutada 1888.a.
kuulutajate kohta Jeesuse sõnu: „Ega viinamarju nopita kibuvitsust või viigimarju ohakaist?
Nõnda iga hea puu kannab head vilja, aga halb puu kannab halba vilja” (Mt. 7:16,17). Nende
sõnade pealiskaudne kasutamine Jones’i-Waggoner’i kontekstis on mõjutanud aastakümnete
jooksul paljusid inimesi nende kuulutust hülgama. Pinnapealsel vaatlusel on säärane järeldus
tundunud usutavana.
Ellen White on oma prohvetliku pilgu põhjal ometigi rõhutanud, et Jones’i ja Waggoner’i
puhul ei pea niisugune arusaam paika. Õigupoolest on tegu „saatusliku eksitusega.”

Antud juhul leidub siin üks ainulaadne tegur, millest paljud on mööda vaadanud.
Kuulutuse hülgamine Jones’i ja Waggoner’i hilisemate probleemide pärast on samaväärne
seitsmenda päeva adventistide [80] kuulutuse hülgamisega seetõttu, et keegi on kunagi
kohtunud ühe vääritu koguduseliikmega. Paljud hülgavad tõepoolest kuulutuse sellistel
subjektiivsetel põhjustel, kuid nii kaotavad nad suure õnnistuse. Jeesus ütleb meile: „Mõistke
õiget kohut!” (Jh 7:24). Kui meie hülgame 1888.a. kuulutuse säärasel põhjusel, siis tähendab
see hilisvihma ja valju hüüde määramatuks ajaks edasilükkamist.
Inimlik on soovida, et Jones ja Waggoner oleksid oma elu lõpetanud auväärselt. Kui nad
oleksid nõnda teinud, siis poleks täna kellelgi võimalik leida „konkse,” mille külge riputada
oma kahtlusi nende kuulutuse kohta. Pärast kõiki möödunud sajandi sündmusi oleksime
sunnitud uskuma! Näib aga, et Issand on otsustanud mitte sundida meid uskuma.
Nende hilisemad ebaõnnestumised isiklikus elus on 1888.a. suur pettumus, nõnda nagu meie
liikumise algust märgib 22. oktoober 1844. Mõlemad sündmused võivad meid kimbatusse
viia ja eeldavad mõistmist, sest vastasel juhul võime teha tõsise vea. Näib, et Issand ise lubas
mõlemal sündmusel tekitada peaaegu ületamatut segadust ja saada komistuskiviks neile, kes
otsivad vabandusi tõe hülgamiseks.
Järgnevalt mõned põhjused, miks 1888.a. kuulutuse hülgamine või sellesse hooletult
suhtumine kuulutajate hilisemate nõrkuste tõttu on „saatuslik eksitus”:
1. Jones’i ja Waggoner’i hilisemad eksimused ja vead polnud tingitud kuulutuses eneses
peituvatest vigadest või nõrkustest. Juba 1892.a. tajus Ellen White valusalt tagakiusamise
mõju meestele ja kuulutas ette nende hilisemat võimalikku langemist. Ta selgitas, et kui
selline kurb sündmus peaks toimuma, siis ei saa see kuidagi mõjutada nende kuulutuse
tõelevastavust:
„On täiesti võimalik, et vanemad Jones või Waggoner võivad langeda vaenlase kiusatuste
mõjul, ent kui nii peaks juhtuma, siis ei tõesta see, et nad pole saanud kuulutust Jumalalt või
et nende töö oleks olnud täielik eksitus.”1

45
„Kas see kinnitab kuulutuse valelikkust, kui Issanda sulased, kes on mehiselt tõe eest seisnud,
langevad kiusatusse ja häbistavad Teda, kes neile töö andis? [81] Ei. ... Jumala sulaste patt
rõõmustab küll Saatanat ja annab põhjuse tunda võidurõõmu neil, kes on hüljanud kuulutuse
ja kuulutajad, kuid ei vabanda inimesi, kes on süüdi Jumala kuulutuse hülgamises.”2
Mis võis olla Jones’i ja Waggoner’i teelt eksimise põhjuseks? Kui neid ei viinud kõrvale
kuulutuses peituv eksitus ja Jumal tõesti usaldas neile „kõige kallihinnalisema” kuulutuse,
kas võis olla siis mõni kiusatus niivõrd tugev, et neid teelt väärata? Sellele põhjendatud
küsimusele heidab valgust järgmine tunnistus.
2. Jones ja Waggoner olid sunnitud kogema „ebakristlikku tagakiusamist” vendade poolt,
sattudes säärase surve alla, millist keegi teine pole päris samal viisil kogenud:
„Soovin, et kõik näeksid – sama vaim, mis keeldus vastu võtmast Kristust, valgust, mis oleks
hajutanud kõlbelise pimeduse, pole meie tänasest maailmast kuhugi kadunud. ...
„Mõni võib ju öelda: „Mina ei vihka oma venda, ma pole nii halb.” Ent kui vähe tunnevad
nad oma südant. Nad võivad arvata, et nende tunded venna vastu, kelle arusaamad erinevad
nende omadest, on tõlgendatavad võitlusena Jumala tõe nimel, ent selle käigus kerkivad
pinnale tunded, millel pole armastusega mitte mingit pistmist. ... Nad on valmis tõmbama
mõõka oma venna vastu, kes võib aga olla Jumala kuulutuse, täna meile hädavajaliku
valguse, edasikandjaks inimestele....
„Sammhaaval lähevad nad edasi valel teel, kuni lõpuks näib, et neil pole enam muud
võimalust, kui edasi minna usus, et nende kibestumus vendade vastu on õigustatud. Kas
Issanda sulane kannatab välja surve, mille alla ta sattunud on? Kui jah, siis sellepärast, et
Issand palub tal Enda jõudu kasutades seista ja kinnitab tõde, et ta on Jumalast läkitatud. ...
„Olen südamest kurb, sest olen näinud, kui varmad ollakse arvustama vanemate Jones’i ja
Waggoner’i iga sõna ja tegu. Paljud vaatavad kõhklematult mööda kõigest heast, mida nad
mõne möödunud aasta jooksul on teinud ega näe tõendeid sellest, et Jumal töötab nende
kaudu. Nad püüavad pingsalt leida hukkamõistu õigustavaid põhjusi ning nende suhtumine
vendadesse, kes [82] innukalt head tööd teevad, tunnistab vaenulikkusest ja kibedusest nende
südames. ... Lõpetage oma vendade kahtlustav jälgimine.”3
Mõtisklegem olukorra üle, millesse olid sattunud Jones ja Waggoner. Tegu oli ainulaadse
situatsiooniga, millele on pühas ajaloos raske vastet leida:
a. Nad teadsid, et nende kuulutus tuleb Jumalalt.
b. Nad teadsid, et see oli hilisvihma algus.
c. Nad teadsid, et nad olid järginud Issanda juhtimist kuulutades kujunenud olukorras.
d. Nad tundsid oma vendade poolt teravalt seda, mida Ellen White nimetab „hukkamõistuks,”
„vaenuks,” „kibeduseks” ja „hülgamiseks.” Ellen White’i kirja kuupäev näitab, et vendade
valutekitavad negatiivsed tunded ei lõppenud ka pärast 1890. ja 1891. aasta ülestunnistusi ja
pisarsilmil kahetsemist.4 Ellen White’i sõnul jätkasid nad oma vastupanu kuulutusele. Nad
lihtsalt ei suutnud enam kõrvale pöörata sissetallatud rajalt, millele nad 1888.a. konverentsil
astusid.5 Kui oled kord juba kuulutuse kõrvale heitnud, siis ei pruugi sa enam kunagi seda
vastu võtta.
e. Võrreldes Jones’i ja Waggoner’iga, oli Lutheril suhteliselt kerge taluda paavsti ja katoliku
vaimulikkonna vastupanu tema kuulutusele. On tõsi, et viha, mida tal tuli taluda väljendus
avalikus füüsilises ja verbaalses vägivallas. Kuid Lutheril aitasid (laenuks võttes Ellen
White’i sõnu Jones’i ja Waggoner’i kohta) „survet, mille alla ta sattunud oli” taluda Taanieli
ja Ilmutuse raamatu selged prohvetikuulutused. Ta nägi Roomas „metsalist,” „väikest sarve”
ja „hoora.” Seega oli mõistatuslik vastupanu, mida ta koges, põhjendatav Jumala Sõna
prohvetikuulutustega.
f. Ent 1888-ajastu Issanda sõnumitoojail polnud sellist julgustust, mis aidanuks neil taluda
enda vastu suunatud survet. Nad uskusid, et seitsmenda päeva adventistide kogudus on Piibli
prohvetikuulutuse õige ülejäänute kogudus. Nad usaldasid organisatsiooni põhimõtteid, mis

46
tunnustasid Peakonverentsi kõrgeimat võimutäiust Jumala juhtimise all. Nad tunnustasid oma
vendi kui Taeva poolt määratud juhte Jumala töö teostamisel. Nad teadsid, et taevased
olendid [83] jälgivad sügava huviga sündmuste arengut. Kuid mitte iial polnud nad näinud
tõe säärast müstilist hülgamist. Olukord oli närvesööv.
g. Jones ja Waggoner olid mõlemad seotud riikliku usuvabaduse kaitsmisega ajal, mil
Ühendriikide Kongress oli lähedal, lähemal kui kunagi varem Ameerika ajaloos,
pühapäevaseaduse kehtestamisele. See oli võimas ning veenev tõend, et oli saabunud aeg
kuulutada valju hüüdu enneolematu väega. Samuti teadsid nad, et nende rahvapõlv elas
pühamu puhastamise ja eeluurimiskohtu ajal, mil eelmiste põlvkondade pimedus ja uskmatus
ei tohtinud korduda.
h. Ja ometi, nende hämmastuseks polnud Jumala rahvas oma ajaloo kestel kunagi sattunud
häbiväärsemasse olukorda kui nüüd, mil nende ees avanesid lõpuaja tohutud võimalused! See
näis enneolematu uskmatuse ja tõe tagasilükkamisena kaasaegse Iisraeli poolt. Ajal, mil
kuulutajate endi süda oli täidetud ülevoolava taevase armastusega, mille sarnast nad polnud
iial varem tundnud, kohtasid nad jäist „vihkamist” vendade poolt, keda Issand kutsus
kuulutajate tööga liituma. Jones’ile ja Waggoner’ile näis see Jumala plaanide lõpliku, täieliku
nurjumisena. Mis võis olla selle põhjuseks? See oli rööpast väljaviiv kogemus.
i. Ellen White’i ülalmainitud kirjade daatumid on tähelepanuväärsed seetõttu, et 1892. aastal
saadeti Waggoner äärmises puuduses Inglismaale. Aasta varem oli Ellen White
„väljasaadetud” Austraaliasse ilma „mingi valguseta Issandalt” sinnaminekuks peale selle, et
Peakonverents tahtis ta jalust ära saata. Sel moel lõhestati meeskond, kes oli kuulutanud
Kristuse õigust laagrikoosolekutel, kogudustes, kolledžites, tööliste koosolekutel ja isiklikult.
Waggoner ja Jones pidanuks olema üliinimesed, et mitte tajuda seda oma ainulaadse
kuulutuse ja töö hülgamisena ning löögina näkku.
3. Ellen White nimetab säärase reaktsiooni üldmõju tõeliseks „tagakiusamiseks”:
„Me peaksime olema kõige viimased inimesed maa peal, kes lubavad endale vähimatki osa
tagakiusamise vaimust nende suhtes, kes kannavad Jumala sõnumit maailmale. See on kõige
räigem ebakristlikkuse ilming, mis on alates Minneapolise istungjärgust meie seas avalikuks
saanud. Ühel päeval nähakse seda tema tõelises valguses kogu sealt tuleneva hädade
koormaga.”6
Meil on kerge öelda, et kuulutajad oleksid pidanud suutma kanda enda vastu suunatud survet.
Oleme antud lõiku eespool juba tsiteerinud:
„ Kas Issanda sulane kannatab välja surve, mille alla ta sattunud on? Kui jah, siis sellepärast,
et Issand palub tal Enda jõudu kasutades seista ja kinnitab tõde, et ta on Jumalast läkitatud.”
Jumala lõpmatu tarkus aga oligi nähtavasti seadnud nõnda, et kuulutajad ei saanud ühegi
subjektiivse tõendi abiga kinnitada tõde, et Jumal oli neid läkitanud. Ilmselt tahtis Tema, et
toonane põlvkond hindaks sõnumitoojate kuulutust sõnumis endas peituvate rangelt
objektiivsete tõendite põhjal jättes kõrvale kõik pealiskaudsel käsitlemisel tekkida võivad
subjektiivsed tõendid.
Meie generatsioon peab väärtustama kuulutuse selles valguses, nagu nägi seda 1888.a.
põlvkond – ekslike inimeste komistuskivina, konksuna, mille külge need, kes salajases
südamesopis tahavad vastu panna, saavad oma kahtlused riputada. Oma lõputus õiglases
„armukadeduses” tahab Issand olla kindel, et mitte üks hing ei saa iial osa Püha Vaimu
hilisest vihmast ilma siira ja ausa südameigatsuseta. Näib, et usk ei saa olla täiuslik ilma
mõnede Jumala poolt ettemääratud „konksudeta,” kuhu saame riputada oma patuse
uskmatuse kahtlused. Meie kohus on võita täielikult seal, kus eelmine põlvkond kaotas.
4. Ellen White toob Jones’i ja Waggoner’i läbikukkumise „valdava” põhjusena esile täiesti
teistsuguse põhjenduse kui see, mida tavaliselt ärataganejate puhul kasutatakse:
„Mitte taevane juhtimine ei muuda inimest kahtlustavaks, pannes otsima võimalusi ja neist
ahnelt kinni haarama tõestamaks, et need vennad, kes tõlgendavad Pühakirja mõnd osa meist

47
erinevalt, pole usus terved. Säärase tegevuse tulemuseks võivad olla oodatud tagajärjed, ja sel
juhul lasub süü suures osas neil, kes kurja otsivad. ...
[85] „Vastuseis meie endi seas on asetanud Issanda sõnumitoojaile [Jones ja Waggoner]
vaevalise ja hingepiina tekitava koorma, sest nad on pidanud kokku puutuma raskuste ja
takistustega, mida poleks pidanud olema. ...
„Armastus ja usaldus moodustavad moraalse jõu, mis oleks meie kogudused liitnud ja
taganud nende harmoonilise tegevuse, kuid külmuse ja usaldamatusega kaasnenud lahkhelid
on meie tugevuse hävitanud.”7
Kui ärataganenud lahkuvad Jumala rahva osadusest loobudes kord omaksvõetud õpetustest,
otsustame tavaliselt nende üle põhimõttel: „Meist on nad lähtunud, kuid nad ei olnud meist,
sest kui nad oleksid olnud meist, siis nad oleksid jäänud meie juurde. Ent nad läksid ära, et
saaks ilmsiks, et kõik ei ole meist.” (1. Jh. 2:19).
Jones’i ja Waggoner’i juhtum polnud aga selline. Nemad olid meist, sest Issand ise usaldas
neile kallihinnaliseima kuulutuse. Küll aga oleme „meie” suurel määral vastutavad „oma”
armutute otsuste eest, mis viisid etteaimatava tagajärjeni.
5. Eelarvamuse hellitamine1888.a. kuulutuse suhtes kuulutajate ekslikkuse tõttu tähendab
sattumist „saatusliku eksituse”ohvriks:
„On üsna tõenäoline, et vanemad Jones ja Waggoner võivad langeda vaenlase kiusatuste
ohvriks, ent kui see peakski juhtuma, ei tõenda see, et nende kuulutus ei pärinenud Jumalalt
või et kogu nende töö olnuks eksitus. Kui see peaks juhtuma, siis asuvad paljud sellele
positsioonile ja satuvad saatusliku eksituse ohvriks, sest nad ei ole olnud Jumala Vaimu
juhtimise all. ... Ma tean, et just säärasele seisukohale asuvad paljud, kui kumbki neist
meestest peaks langema ja ma palun, et mehed, kelle peale Jumal on pannud pühaliku töö
koorma, suudaksid anda trompetile kindla kõla ja austada Jumalat igal sammul; et nende
teerada samm-sammult muutuks valgemaks ja valgemaks kuni aegade lõpuni.”8
Kahjuks ei vastatud Ellen White’i palvele nõnda nagu ta oli lootnud. Saatan rõõmustas ja
„võidurõõmu” tundsid need, kes kuulutuse ja kuulutajad hülgasid. Paljud on aastakümnete
jooksul langenud „saatusliku eksituse ohvriks” õigustades selle tõe osa eiramist või sellele
vastupanu, [86] mis Jumala plaanis oli kavandatud hilisvihma alguse ja valju hüüdena.
Nüüd on tulnud aeg tõendusmaterjali ausaks hindamiseks, sest „aega ei saa enam olema ...” ja
„läheb täide Jumala saladus” [Ilm. 10:6,7] meie rahvapõlve ajal.
____________________________________
1
Kiri S-24, 1892; „1888 Materials,” lk 1044, 1045.
2
Kiri 0-19, 1892; samas, lk 1025.
3
Kiri 0-19, 1892; samas lk 1019-1027.
4
vrd. „Through Crisis to Victory 1888-1901,” lk. 82-114.
5
vrd. Uriah Smith’i toimetaja veerus avaldatud vastulause Waggoner’ile Review and Herald’
i 10. mai 1892.a. numbris, samal aastal ilmunud Jones’i vastu suunatud artiklid; Ellen White’i
Kiri S-24, 1892 ja Kiri, 9. jaanuar 1893 ning tema tunnistused veel ka 1897. aastast, mis
kinnitavad jätkuvat vastupanu.
6
„General Conference Bulletin,” 1893, lk. 184.
7
Kiri, 6. jaanuar 1893; „General Conference Bulletin,” 1893, lk. 419.
8
Kiri S-24, 1892, op. cit.

48
 8. PEATÜKK
USUST ÕIGEKSSAAMINE 1888.A. KUULUTAJATE MÕISTES
Võimas hea sõnum!

[87] Kui see kuulutus oli hilisvihma ja valju hüüde algus, siis kinnitab terve mõistus, et tegu
pidi olema selgema tõe ilmutusega kui iial varem ühelegi Jumala rahva põlvkonnale seda on
avaldatud alates varajase vihma väljavalamisest nelipühipäeval.
Rääkides 1888- aastakümnest ja viidates kontekstis Jones’i-Waggoner’i kuulutusele, ütleb
Ellen White:
„Tähtsad tõed, mis on alates nelipühipäevast jäänud tähelepanuta ja varjule, peavad Jumala
sõnast nähtavaks saama oma algses puhtuses. Neile, kes Jumalat tõeliselt armastavad, ilmutab
Püha Vaim nii ununenud, kui ka täiesti uusi tõdesid.”1
Kuidas sai 1888.a. kuulutus olla üksnes kuueteistkümnenda sajandi arusaamade
taasrõhutamine, vaid samavõrra tähtis kui usupuhastajate õpetused tolleaegsele põlvkonnale?
Ellen White ütles, et see oli „kolmanda ingli kuulutus tegelikkuses.” 2 Kui see oli sama, mida
õpetas Luther, siis on õigus ärataganenud L. R. Conradil, kes ütles, et Luther õpetas omal ajal
kolmanda ingli kuulutust, mistõttu seitsmenda päeva adventistide olemasolule pole mingit
õigustust.3
Kui meie usust õigeksmõistmise kuulutus on võrdväärne sellega, mida õpetavad teoloogid ja
pühapäeva pühitsevate koguduste evangeeliumitöölised, siis kerkib tõsine küsimus: Millega
põhjendavad seitsmenda päeva adventistid oma olemasolu? Kas neil polegi mingit
konkreetset panust evangeeliumitöösse? Või on „teod” nende ainus panus? Kas Issand on
andnud populaarsetele kirikutele ülesande kuulutada evangeeliumi ja seitsmenda päeva
adventistidele ülesande kuulutada käsku?
[88] Või on seitsmenda päeva adventistid parimal juhul vaid võistlejad evangeeliumitänaval,
kelle „mina ka” - hääleke pakub tegelikult sama kaupa, mida ülejäänudki, sarnaselt
konkureerivate autofirmadega, kelle tänased autod erinevad üksteisest sisuliselt ainult nime
poolest? Ellen White’i kommentaari valguses, et tegu oli „kolmanda ingli kuulutusega
tegelikkuses,” oleks loogiline järeldada, et 1888.a. kuulutuses pidi peituma midagi
ainulaadset, mis eristas selle evangeelsete koguduste laialtlevinud tõekspidamistest. See pole
mõeldud evangeelsete koguduste kriitikana – nemad lihtsalt ei näe seda sõnumit.
Jones ja Waggoner eristasid inimese õigeksmõistmisel kaht faasi: 1) juriidiline ehk seaduslik,
mis on mõeldud kõikidele inimestele ja viidi täide Kristuse ristil täiesti väljaspool meid; ja 2)
tõeline südame ümbermuutmine neil, kes usuvad ja seeläbi kogevad õigeksmõistmist usu
kaudu. Ellen White tundis rõõmu nende kuulutuse ainulaadsusest tunnistades selle ulatumist
palju kaugemale usupuhastajate või tänapäeva kristlaste arusaamadest:
„Issand saatis Oma suures halastuses meie rahvale üliväärtusliku kuulutuse vanemate
Waggoner’i ja Jones’i kaudu. ... See kuulutus käsitles õigust usu läbi Käemehesse; see kutsus
rahvast vastu võtma Kristuse õigust, mis avaldub Jumala kõikide käskude pidamises. ... See
on kolmanda ingli kuulutus, mida tuleb valju häälega kuulutada ja millega kaasneb ulatuslik
Püha Vaimu väljavalamine.”4
Kuulutajad murdsid läbi erakordse avastuseni, et õigeksmõistmine usu läbi on midagi enamat
kui „minevikupattude” kehtetuks tunnistamine, (mis on nii evangeeliumikristlaste kui
adventistide tavaarusaam): see lepitab võõrandunud südame Jumalaga ja muudab uskliku
sõnakuulelikuks kõigile Jumala käskudele:
„[Pauluse] väite ... õigsus, et „käsu tegijad mõistetakse õigeks,” on ilmne. Õigeksmõistmine
tähendab õigeks tegemist ehk inimese esitamist õigena. ...

49
Patuse inimese tegudel pole jõudu teda õigeks teha, vastupidi, pärinedes kurjast südamest, on
need kurjad ja lisanduvad [89] seega tema üldisele patususele. Kurjast südamest saab tulla
ainult kurja ja mitmekordistunud kurjus ei saa teha ühtki head tegu; seetõttu pole kurjal
inimesel mõtet arvata, et ta võib omaenese jõupingutustega õigeks saada. ...
„Apostel Paulus, kes tõestab, et kõik inimesed on pattu teinud ja Jumala aust ilma, nõnda et
ükski liha ei saa õigeks tema ees käsu tegudest, ütleb seejärel, et meid „mõistetakse õigeks
täiesti muidu Tema armust. ...”
„Mõistetakse õigeks täiesti muidu.” Kuidas võikski see teisiti olla? ...
„On tõsi, et Jumal ei vabanda mingil tingimusel süüdlast välja – Ta ei saa teha seda ja jääda
sealjuures õiglaseks Jumalaks. Kuid Ta teeb midagi kaugelt paremat: Ta kõrvaldab süü nii, et
endist süüdlast pole tarvis välja vabandada – ta on õigeks mõistetud ja temasse suhtutakse nii
nagu poleks ta iialgi patustanud. ...
„Määrdunud rõivaste äravõtmine [Sk. 3:1-5] võrdub ülekohtu äravõtmisega inimeselt. Seega
me usume, et kui Kristus katab meid oma õiguse kuuega, siis ei kata Ta pattu kinni, vaid
võtab patu ära. See omakorda näitab, et pattude andestamine ei ole lihtsalt formaalne toiming,
vaid midagi enamat kui üksnes sissekanne taevastes aruanderaamatutes, mis kinnitavad
pattude kustutamist. ... See vabastab ta tegelikult süüst ja kui ta on süüst vabastatud,
õigeksmõistetud, õigeks tehtud, siis on ta päris kindlasti teinud läbi radikaalse muutuse. ... Ja
nõnda kaasneb täieliku ja vaba pattude andestusega imeline ja imettegev muutus, mida
tuntakse uuestisündimisena; ... mis tähendab uut ehk puhast südant. ...
„Kust tuleb siis õigeksmõistmine ehk pattude andestus? Usust. ... Sellessamas usus
kasvamine teeb inimesest Jumala lapse.”5
Jones nõustub täielikult:
„Usust õigeksmõistmine on õigus, mis tuleb usust, sest õigeksmõistmine tähendab õigeks
kuulutamist. ... Usust õigeksmõistmine on õigus, mis tuleb Jumala sõnast.
[90] Jumala sõna on isetäituv. ... Jeesuse Kristuse poolt väljaöeldud Jumala sõna suudab ellu
kutsuda selle, mida enne sõna väljaütlemist polnud olemas. ...
„Inimese elus pole mingit õigust. ... Kuid Jumal on seadnud Kristuse, kes kuulutab ja teeb
inimese õigeks. Kristus ütleb ainult sõna ja inimelu pimedat tühjust täidab õigus igaühele, kes
selle vastu võtab. ... Jumala sõna vastuvõtmine usus ... toob õiguse inimesesse ja ellu, kus
mingit õigust iial enne pole olnud; täpselt sellise, nagu oli loomisel. ...
„Seepärast, olles õigeksmõistetud [õigeks tehtud] usust [lootes ja toetudes ainuüksi Jumala
sõnale], on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi.”6
„Inimesed ei pea mitte ainult saama õigeks usust – toetudes Jumala sõnale – vaid ka olema
õiged, me peame elama usust. Õigeksmõistetud inimene elab täpselt samal viisil [usus] nagu
ta õigeks sai ja täpselt sama asja [usu] kaudu, mille läbi ta õigeks sai.”7
„See on Jumala sõna, õiguse sõna, elu sõna sulle „täna,” „soodsal ajal.” Kas sa tahad saada
õigeks selle läbi täna? Kas sa tahad elada selle järele täna? See on õigeksmõistmine usu
kaudu. See on õigus usu kaudu. See on maailma lihtsaim asi.”8
Otsekohe tekib küsimus: kas 1888.a. kuulutajad olid korrektsed toonitades korduvalt ja
rõhutatult, et usust õigeksmõistmine tähendab „õigeks tegemist”? Või on see tegelikult vana
katoliikliku usust õigekssaamise mõiste taaselustamine, mis tähendab sisuliselt
õigeksmõistmist tegude kaudu?
On neid, kes kinnitavad, et usklikul pole kunagi võimalik saada õigeks ja teda pole võimalik
ka teha õigeks; ta vaid kuulutatakse õigeks, kuigi ta tegelikult õige ei ole.
Katoliikluse ametlikuks tunnusmärgiks peetakse õpetust, et õigeksmõistmine usu kaudu
tähendab õigeks tegemist.
Ometi on meil olemas see, mida Ellen White tunnustas kui „kolmanda ingli kuulutust
tegelikkuses” – 1888.a. kuulutuse tuum. Kui see on varjatult roomakatoliku õpetus, siis oli

50
Ellen White desinformeeritud, naiivne 1888.a. kuulutuse innukas pooldaja ning seitsmenda
päeva adventistide kogudusel ei õnnestugi lahendada seda traagilist segadust.
[91] Raamatus „Testimonies to Ministers” toob ta välja selle kuulutuse ainukordsuse:
„See kuulutus käsitles õigust usu läbi Käemehesse; see kutsus rahvast vastu võtma Kristuse
õigust, mis avaldub Jumala kõikide käskude pidamises. ...
Seepärast andis Jumal oma sulastele tunnistuse, mis esitas Jeesuses olevat tõde kolmanda
ingli kuulutuse kaudu selgelt ja arusaadavalt. ... See toob esile käsu ja evangeeliumi sidudes
need kaks üheks täiuslikuks tervikuks.”9
Jones’i ja Waggoner’i arusaam usust õigeksmõistmisest kui „õigeks tegemisest” ei olnud
rooma-katoliku tõekspidamine inimese täitmisest õigusega, kui õigus n ö valatakse „pühade
sisse,” mis loob nende sees iseseisva vooruse, mille olemasolu tõttu lakkavad inimese
jätkuvalt patused teod olemast patused. Roomakatoliku õpetuse kohaselt (mis on ka paljude
teiste seas laialtlevinud) lakkab patt „pühades” olemast patt – „lihahimu” pole peale
sakramentlikku (ehk õiguslikku) õigeksmõistmist enam üleastumine.
Jones ja Waggoner õpetasid, et tõeline usust õigeksmõistmine teeb uskliku õigeks lepitades ta
Jumalaga ja muudab ta seeläbi Tema käsu kuulekaks täitjaks. Ja see toimub enne seda, mida
me tavaliselt pühitsuseks nimetame!
Nagu eespool nägime, tunnistasid nad ühemõtteliselt, et ka miljonid aastad kahetseva patuse
sõnakuulelikku elu ei saa kunagi tema pattu lepitada; tal pole ega saa kunagi olema mingit
oma teenete tähekest! Kuid usk Kristusesse vabastab ta sõnakuulmatuse vangist käsule ja
asetab ta kuulekuse rajale. See usk, mis toob usust õigeksmõistmise, on tegev usk ja lepitus
Jumalaga ei saa olla tõeline, kui selle tulemuseks ei ole lepitus Jumala iseloomuga, milleks on
kuulekus Tema pühale käsule. Iga niinimetatud usust õigeksmõistmine, mis kuulutab õigeks
inimese, kes jätkab sõnakuulmatuses Jumala käskudele, on vale, sest moonutab nii
õigeksmõistmise kui usu mõistet ega mõista neist kumbagi.
1888.a. kuulutajad ütlevad selgelt:
[92] „Kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma ning mõistetakse õigeks [tehakse õigeks
ehk käsutäitjaiks] täiesti muidu, Tema armust.” [Rm 3: 23, 24]. Üheski inimeses endas pole
midagi niisugust, mille abil ta võiks õigeks saada. Seepärast pannakse Jumala õigus sõna
otseses mõttes iga uskuja sisse ja üle. Selliselt on nad Pühakirja kohaselt õigusega nii
riietatud kui ka täidetud. Tegelikult saavad nad seeläbi „Jumala õiguseks” [2 Kr 5:21]
Kristuses. Ja kuidas see toimub? Jumal kuulutab õigeks selle, kes usub. Kuulutama tähendab
rääkima. Niisiis, Jumal räägib patusega ... ja ütleb: „Sa oled õige” ning otsekohe pole uskuv
patune enam patune, vaid Jumala õigus. Õiguses kõnelev Jumala sõna kannab eneses õigust.
Alates hetkest, mil patune usub ja võtab selle sõna usus vastu oma südamesse, asub Jumala
õigus tema südamesse; kuna süda on elu allikas, siis on järelikult inimeses alguse saanud uus
elu ja see elu on Jumala käskudele kuulekas elu. ...
„Issand ei tee oma arvestuses kunagi vigu. Kui Aabrahamile arvati tema usk õiguseks, siis
seepärast, et tema usk võrdus õigusega. Kuidas nii? Sellepärast, et kui Aabraham rajas
Jumalale, siis rajas ta igavesele õigusele. ... Ta sai üheks Issandaga ja nõnda sai Jumala õigus
tema omaks.”10
„Õigeksmõistmine on seotud käsuga. See termin tähendab õigekstegemist. Rm 2:13 on meile
öeldud, kes on õiged: „Sest käsu kuuljad ei ole õiged Jumala ees, vaid käsu tegijad
mõistetakse õigeks.” Õige inimene on seega käsu täitja. Olla õige tähendab teha õigust.
Järelikult, kuna õige inimene on käsu täitja, siis inimese õigeksmõistmine ehk tema õigeks
tegemine tähendab tema muutmist käsu täitjaks.
„Usu kaudu õigeksmõistmine tähendab seega usu kaudu käsu täitjaks tegemist. ...
„Jumal mõistab õigeks jumalakartmatu. Kas pole nii? Kindlasti on. See ei tähenda, et Ta
kuulutab inimese vead olematuks ja selle kaudu mõistab tema õigeks, ehkki ta on tegelikult
kuri, vaid seda, et Ta teeb inimesest käsu tegija. Sel hetkel, kui Jumal kuulutab

51
jumalakartmatu inimese õigeks, on see inimene käsu tegija. Kindlasti on see hea töö, õiglane
töö, aga ka halastav. ...
[93] „Seetõttu näeme, et pole kõrgemat seisundit kui õigeksmõistmine. Selle kaudu teeb
Jumal inimese heaks kõik võimaliku – kuni tema surematuks muutmiseni, mis toimub alles
ülestõusmisel. ... Usu ja Jumalale allumisega peab pidevalt tegelema, et jääda õigusesse, et
jääda käsu tegijaks.
„See aitab inimesel selgesti mõista nende sõnade jõudu: „Kas me siis teeme käsu tühjaks usu
läbi? Mitte sugugi, vaid me kinnitame käsku.” Rm 3:21. See tähendab, et käsust üleastumise
ja oma ellu mitterakendamise asemel, me asetame selle oma südamesse usu kaudu. „Sest
otsekui tolle ühe inimese sõnakuulmatuse tõttu on paljud saanud patuseks, nõnda saavad ka
selle ühe inimese kuulekuse läbi paljud õigeks.” [Rm 5:19]. See, kes on kuulekas, on Issand
Jeesus Kristus ja tema kuulekus viiakse ellu igaühe südames, kes usub. Ja kuna tema
sõnakuulmise kaudu tehakse inimesed käsu tegijaiks, siis kuulub temale au igavesest ajast
igavesti.”11

Võib-olla hakkame nüüd mõistma, miks oli Ellen White selle kuulutuse üle ülimalt rõõmus. Ta
tunnistab, et siin on vastus küsimusele „kuidas” Ilmutuse 14. peatükis kirjeldatud Jumala
rahvast viimsetel päevadel, kes „peavad Jumala käske.” Kui ta räägib Kristuse õigusest, mis
antakse inimesele usu kaudu, siis ei õpeta ta mingit väljamõeldud muutmist. Ta räägib sellest,
kui millestki tõelisest, kui „usust, mis on tegev armastuse kaudu.” Oma käsikirjas pealkirjaga
„Usust õigeksmõistmise ebaõige tõlgendamise ohud,” ei püüdnud ta ümber lükata Jones’i ja
Waggoner’i kuulutust. Ta toetas seda ja lükkas ümber väära käsitluse, mida vastustasid ka
nemad:
„Mulle on korduvalt näidatud ohtu väärate usust õigeksmõistmise arusaamade
omaksvõtmisest meie rahva poolt. Aastate kestel on mulle näidatud Saatana erilisi
jõupingutusi, et viia inimmeel selles küsimuses segadusse. ... Teema, mida mulle aastate
jooksul on südamele pandud, on osaks arvatud Kristuse õigus. ... Sellest olen ma peaaegu
igas jutluses ja kõnes inimestele rääkinud.
[94] „Läbi vaadates oma viieteist- ja kahekümne aasta vanuseid kirjutisi (leian ma), et neis
käsitletakse seda teemat samas valguses ... praktilise jumalakartuse elavate põhimõtetena.
„[Jutlustajad] peavad seda mõtet – tõelise jumalakartuse lihtsusest – igas jutluses inimestele
selgelt esitama. ... Inimesed kalduvad austama ja ülistama inimesi. Seda nähes või sellest
kuuldes tulevad mulle judinad peale, sest mulle on ilmutatud palju juhtumeid, kus nende
inimeste kodune elu ja süda on täis isekust. Nad on kõlvatud, pahelised ja alatud ning mitte
ükski tegu ei saa neid Jumala silmis tõsta, sest kõik nende teod on Jumala silmis
jälestusväärsed. Tõeline pöördumine pole võimalik ilma patust loobumise ja patu tõelise
iseloomu äratundmiseta. ...
„On olemas oht hakata pidama õigeksmõistmist usu läbi oma usu teeneks. ... Mis on usk? ...
See on Jumala sõnadega nõustumine, tänu millele on süda valmis pühenduma ja teenima
Jumalat, kes andis arusaamise, puudutas südant ja suunas esimesena inimese pilgu Kristusele
Kolgata ristil. ...
„Inimliku ja jumaliku koostöö reegel on, et jumaliku väe vastuvõtjast saab Jumala
kaastööline. See tõstab inimese tasemele, kus ta suudab ühendatuna Jumalaga teha Jumala
tegusid. ... Jumaliku väe ja inimliku tööriista koostöö ei saa olla muud kui läbinisti edukas,
sest kõige selle elluviijaks on Kristuse õigus.”12
Need sõnad on täielikus kooskõlas 1888.a. kuulutajate mõtetega. Ellen White tunnistas, et
Issanda saadetud „uus valgus” valmistab inimesi ette Kristuse tulekuks. Samas käsikirjas
kinnitab ta, et pühapäeva pidavate kirikute laialtlevinud arusaam „õigeksmõistmisest usu
läbi” jääb tõest kaugele:

52
„Samal ajal kui üks osa inimesi moonutab õpetust usust õigekssaamisest ega nõustu täitma
Jumala Sõnas esitatud tingimusi – „Kui te mind armastate, siis pidage minu käsusõnu” [Jh
14,15] – siis teise sama suure vea teevad need, kes väidavad end uskuvat Jumala käskudesse
ja neid täitvat, kuid asuvad opositsiooni nende jaoks uute kallihinnaliste valgusekiirtega, mis
peegelduvad Kolgata ristilt. ...
[95] „Puldis on jutlustanud pöördumata mehed. Nende endi süda pole iial kogenud pattude
andestuse täiuslikku tõendit, mis avaldub elava, Jumalast sõltuva ja Teda usaldava usu kaudu.
Kuidas nad saavad siis jutlustada Jumala armastusest, kaastundest, kõikide pattude
andestusest? Kuidas nad saavad öelda: „Vaata ja jää elama!” [4 Ms 21:9]? Vaadates
Kolgatale tekib teis tungiv soov risti kanda. ... Kas keegi võib vaadata Jumala kalli Poja
ohvrile ilma, et tema süda ei sulaks ega murduks alistudes Jumalale?
„Saagu see punkt kõigile üheselt selgeks: kui me võtame Kristuse vastu Lunastajana, siis
peame Ta vastu võtma Valitsejana. Me ei saa tunda end turvaliselt ega omada täielikku
usaldust Kristuse kui meie Lunastaja vastu senikaua, kuni me ei tunnista Teda oma
Kuningana ega kuuletu Tema käskudele. ... Alles siis kõlab meie usk ehtsana, sest see on
tegev usk. See on tegev armastuse kaudu.”
1895.-96. aastaks olid Jones’i ja Waggoner’i arusaamad küpsenud (kursiiv kõikjal lisatud):
1. Seaduslik ehk kohtulik õigeksmõistmine kehtib „kõikide inimeste” kohta:
„Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud. ... Sest
Jumal ei ole oma Poega läkitanud maailma, et Ta maailma üle kohut mõistaks, vaid et
maailm Tema läbi õndsaks saaks. ... valgus on tulnud maailma.” (Jh. 3:16-19).
„Temas [Kristuses] oli elu ja elu oli inimeste valgus ... See tõeline valgus, mis valgustab igat
inimest, oli tulemas maailma.” (Jh. 1:4-9).
„Sest Jumal oli Kristuses ja lepitas maailma iseenesega ega arvanud neile nende üleastumisi
süüks ja on pannud meie sisse lepitussõna.” (2. Kr. 5:19).
„Meie Õnnistegija Kristuse Jeesuse ... kes on hävitanud surma ja toonud valge ette elu ja
kadumatu põlve evangeeliumi kaudu.” (2. Tm. 1:10).
„Kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud ja ta on surnud kõikide eest, et need, kes
elavad, ei elaks enam enestele.” (2. Kr. 5:14, 15).
„Sest Kristus on, ... omal ajal surnud nende eest, kes alles olid jumalatud ... Kristus on surnud
meie eest, kui me alles patused olime. ... kui meid Jumalaga lepitati Tema Poja surma kaudu,
kui me alles olime Jumala vaenlased. ...
[96] „Sest kui ühe inimese pattulangemise läbi paljud on surnud, siis on veel palju enam
Jumala arm ja and selle ühe Inimese Jeesuse Kristuse armu läbi ülirohkesti saanud osaks neile
paljudele. ... Sest ühest ainsast pattulangemisest on kohus saanud hukkamõistmiseks, aga
armuand mitmest pattulangemisest õigeksmõistmiseks. ... Otsekui üks langemine on saanud
hukkamõistmiseks kõigile inimestele, nõnda saab ka üks õiguse täitmine kõigile inimestele
elu õigustuseks.” (Rm 5:6-18).
„Sest kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma ning mõistetakse õigeks täiesti muidu, Tema
armust, lunastuse läbi, mis on Kristuses Jeesuses.” (Rm 3:23, 24).
Jones’i ja Waggoner’i arusaam nendest kirjakohtadest kujunes järgmiseks:
a) Kristus tegi midagi iga inimese heaks, kui ta end maailma eest andis. Oma igavese
ohvriga tõi Ta päevavalgele kaks andi: elu ja surematuse;
b) elu on antud kogu inimkonnale, kõigile, kes maailma sünnivad, sõltumata sellest, kas nad
Kristusesse usuvad või Temast midagi teavad. Üks suri kõigi eest ja kui Ta poleks seda
teinud, oleksid kõik surnud. Aadama langemisest alates pole ükski hingetõmme olnud
muud kui Kristuse ohvrisurmaga kaasnev and. Kõik inimesed võlgnevad oma füüsilise
olemasolu Kristusele ning on lõputult ja igavesti Talle võlgu kõige eest, mida nad
omavad, välja arvatud haud. Ainult see on meie õigus, ainult selle oleme ära teeninud.

53
 „Kolgata rist on vajutatud igasse leivapätsi. See peegeldub vastu igast veeallikast”
(„Ajastute igatsus,” orig lk 660);
c) see elu and pole Kristuseta võimalik, Tema on „tõeline valgus, mis valgustab igat
inimest” (Jh 1:9). „Mitte ükski inimene, ei pühak ega patune” pole kogenud õnnetunnet
ega rõõmsat naeru ilma, et ta võlgneks selle eest tänu Kristuse valatud verele, sõltumata
sellest, kas ta tunneb oma elu Allikat või mitte. „Issand laskis meie kõigi süüteod tulla
tema peale” [kursiiv lisatud] ja seega „karistus oli tema peal, et meil [kõikidel] oleks
rahu, ... tema vermete läbi on meile [kõikidele] tervis tulnud” (Js 53:6, 5). „Meie kõik”
on kogu inimkond. „Tema laseb oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ja laseb vihma
sadada õigete ja ülekohtuste peale” (Mt 5:45);
d) kuna ükski inimene pole väärt midagi muud kui hukkamõistmist ja surma, siis on see
ainuüksi „Jumala arm ja and,” et elu [97] on „ülirohkesti saanud osaks neile paljudele”
[Rm 5:15]. Kristuse ohver on toodud kõikide eest, sest „Sest Kristus on ... omal ajal
surnud nende eest, kes alles olid jumalatud [vaenlased]” [Rm 5:6]. Seepärast, mida iganes
ka Aadam oma järeltulijatele ei pärandanud, on Kristus kõik selle tühjaks teinud. Tema
suri jumalatute eest. See on ainus põhjus, miks inimelu ikka veel kestab;
e) nii nagu üleastumine sai ülisuureks, nii ka kõik inimesed „mõistetakse õigeks täiesti
muidu.” New English Bible tõlgib Pauluse sõnad veelgi täpsemalt: „Kõik on õigeks
mõistetud” (Rm 3:24);
f) seepärast ei ütle evangeelium, et inimesed mõistetakse õigeks siis, kui nemad kõigepealt
midagi teevad, isegi kui selleks on vaid usk. Evangeelium ütleb, et kõik inimesed on juba
õigeks mõistetud seaduslikult ja õiguslikult. „Jumal oli Kristuses ja lepitas maailma
iseenesega ega arvanud neile nende üleastumisi süüks” (2. Kr 5:19) ja meie ainus
ülesanne on olla lepitustöö käskjalad ning sellest inimestele rääkida. Tema on meile
andnud lepituse sõna, kuulutuse sellest, mis on juba teostatud;
g) siit järeldub, et vahe püha ja pagana vahel seisneb ainult selles, et esimene on kuulnud ja
uskunud seda sõna, teine aga pole kuulnud või pole ta uskunud. Issand tegutseb aktiivselt
inimeste päästmisel ja Ta tahab, „et kõik inimesed õndsaks saaksid” (1. Tm. 2:4). Kõik,
kes ei pane vastu, tõmmatakse Tema juurde. (Loomulikult on võimalik ka vastu panna.
Suur osa teeb seda ja hukkub).

2. Jones ja Waggoner rajasid oma mõiste usust õigekssaamisest tõele, et Kristuse ohvri ja
anni südamesse vastuvõtmine toob otsekohe kaasa muudatuse elus. See ei ole tegude kaudu
õigekssaamine. Samuti pole see loomupärane või pühadusega täitmisega kaasnev
õigekssaamine, nagu õpetab Trento kirikukogu. Usuga käib iseenesest kaasas südame
muutus. Usu kaudu saab Jumala vaenlane Tema sõbraks. See ongi lepituse vastuvõtmine (Rm
5:11). 1888.a. kuulutuse arusaam usust põhineb Jeesuse enese määratlusel (kursiiv lisatud):
„Sest nõnda on Jumal maailm armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud [mitte
laenanud], et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka” (Jh 3:16).
[98] „Jumala õigus on esile toodud täiesti sõltumatult käsust. ... Sel teel pöörab Jumal väärad
tagajärjed õigeks usu läbi Kristusesse kõigi suhtes, kellel on säärane usk – see puudutab
eranditult kõiki. Sest kõik on pattu teinud ja jumalikust aust ilma ja kõik mõistetakse õigeks
täiesti muidu ainuüksi Jumala armust Tema lunastusteos, kelleks oli Jeesuse Kristuse isik.
Sest Jumal seadis Tema pattude lepitamise vahendiks ohvrisurma kaudu, mis on tegev usus.
Jumal tahtis sellega näidata oma õiglust, sest oma kannatlikkuses oli ta minevikus tehtud
pattudest üle vaadanud – et näidata oma õiglust käesoleval ajal, tõestades, et tema on õige ja
teeb õigeks ka iga inimese, kes rajab oma usu Jeesusele” (Rm. 3:21-26, NEB).
„Aabraham uskus Jumalat ja see [tema usk] arvati temale õiguseks! ... Aga kes tegusid ei tee,
vaid usub temasse, kes mõistab õigeks jumalatu, sellele arvatakse tema usk õiguseks.
„Sellepärast see [tema usk] arvatigi temale õiguseks” (Rm. 4:3-5, 22).

54
„Et me nüüd oleme usust õigeks saanud, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse
Kristuse läbi” (Rm. 5:1).
„Aga õigus, mis tuleb usust, ütleb nõnda: Ära ütle oma südames: Kes läheb üles taevasse? ...
või: Kes läheb alla sügavusse? ... Sõna on sinu ligidal, sinu suus ja südames! See on usu sõna,
mida me kuulutame. Sest kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames
usud, et Jumal on teda surnuist üles äratanud, siis saad sa õndsaks. Sest südamega usutakse
õiguseks ... Nii tuleb usk kuuldust, aga kuuldu Kristuse sõna kaudu” (Rm. 10:6-17).
„Inimene ei saa õigeks käsu tegudest, vaid üksnes Kristuse Jeesuse usu kaudu ... Sest mina
olen käsu läbi käsule surnud, et ma elaksin Jumalale, ma olen ühes Kristusega risti löödud!
Ent nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees. Ja mida ma nüüd elan lihas, seda ma
elan usus Jumala Pojasse ... Ma ei tee Jumala armu tühjaks. Sest kui käsu kaudu tuleks õigus,
siis oleks Kristus ilmaasjata surnud. ...
„Need, kes on usust, on Aabrahami lapsed ...
[99] „Aga enne kui tuli usk, olime käsu valve all, kinni pandud tulevase usu ilmumise jaoks.
Nõnda on käsk saanud meie kasvatajaks Kristuse poole, et me saaksime õigeks usust ...
„Sest me ootame usust õiguse lootust ... mis on tegev armastuse kaudu.” (Gal 2:16-5:6).
Jones ja Waggoner mõistsid neid kirjakohti järgmiselt:
a) usk on inimsüdame ainus õige vastus Jumala armastusele. Usk ei saa olla vaid
intellektuaalne nõustumine õige õpetusega ega enesekeskne püüd tagada isiklik julgeolek.
Usk tuleb ristisõnumi kuulutamisest. See on üleskutse: „Andke endid lepitada Jumalaga” [2
Kr 5:20] südamega vastuvõtmine vastuseks lepitusele, mis sai teoks tänu Kristuse ohvrile.
Jumala osaks on armastada ja anda, meie osaks uskuda;
b) siit tulenevalt ongi Kristuse ohvri kaudu saavutatud kohtuliku ehk seadusliku
õigeksmõistmise südamesse vastuvõtmine õigeksmõistmine usust. Kristus on toonud
kõikidele inimestele „valge ette elu,” kuid Ta on toonud „valge ette surematuse” [KJV] ainult
neile, kes usuvad (2 Tm 1:10);
c) säärane usk tähendab oma mina ristilöömist koos Kristusega. Usklik ühineb Kristusega
ristil mõtlemata isiklikele tegudele või tulevasele tasule:
Kui ma vaatlen imelist risti –
Aukuningas suri kord seal –
pean kaotusteks suurimaid võite,
kogu eneseuhkust põlastan ma.
Enese ärasalgamine ei ole piinarikas võitlus, vaid rõõmuküllane ja teadlik
enesemääratlemine. Tuleb vaid lubada Jumala armastusel takistamatult paista, kuulutada
evangeeliumi selle puhtal ja moonutamata kujul ning hingele, kes usub, pole ükski ohver
raske.
Kui ka kogu loodus kuuluks mulle
Ei oleks piisav and see Temale
Armastus jumalik, imeline
Nõuab mu elu ja hinge, mind üleni
[100] d) seega, jumalatu õigeksmõistmine Jumala poolt ei tähenda seda, et uskuv süda on
Jumalaga vaenujalal või Temast võõrdunud. Usuga kaasneb südame muutus, usk toob
südame muutuse esile. „Südamega usutakse õiguseks” [Rm. 10:10]. Sel hetkel, kui inimene
usub, toimub südames muutus. Usk on südame muutumine! Kui jumalatu mõistetakse usust
õigeks, siis ta süda sulab: „Kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu; vana on möödunud,
vaata, uus on tekkinud!” See 2. Kr. 5:17 tekst räägib usust õigeksmõistmisest. Niisugune on
lahtiseletatult usu üks olulisemaid iseloomustusi:
„Päästmiseks möödapääsmatu usk ei ole lihtsalt sõnades väljendatud usk, vaid püsiv
põhimõte, mis ammutab oma eluspüsimiseks vajaliku väe Kristusest. See juhib inimhinge
tunnetama Kristuse armastust säärasel määral, et inimese iseloom saab viimistletud,

55
puhastatud ja õilistatud. Seesugune usk Kristusesse ei ole tühipaljas tundeimpulss, vaid vägi,
mis tegutseb armastuse kaudu ja puhastab hinge.”13
1888.a. kuulutus läks kaugemale kui nn. reformaatorite arusaam, mille kohaselt on usust
õigeksmõistmine lihtsalt õiguslik akt, mis sooritatakse miljonite valgusaastate kaugusel
sõltumata uskliku südamest. See läks ka kaugemale tavapärasest „ajaloolisest” adventistlikust
arusaamast, mille kohaselt õigeksmõistmine usu kaudu tähendab minevikupattude
andeksandmist ja käesolevat käsukuulekat elu nimetatakse „pühitsuseks.” Ükskõik kui palju
ka õigeksmõistmine usu kaudu ei sõltuks Kristuse õiguspärasest asendustööst usklikust
väljaspool, on selle tuumaks muudatus uskliku südames. Tegu, millele rajaneb usust
õigeksmõistmine, ei toimunud küll uskliku sees, kuid usust õigeksmõistmine ise on nähtav
uskliku sees: inimese mina on „ühes Kristusega risti löödud” (Gl. 2:19). Seepärast sõltub
usust õigeksmõistmine õigeksmõistmisest, mis saavutati kõigi inimeste heaks ristil. Tõeline
pühitsus tähendab Jumalale eraldatud inimese pikaajalist, jätkuvat usust õigeksmõistmise
kogemust;
e) uskliku usk arvatakse õiguseks. Usk hõlmab kogu Kristuse õigust. Ainus, mida Issand
patuselt küsib, on tõeline usk. Ta tasub selle eest Kristuse kogu täiusliku õigusega.
1888.a. kuulutuse järgi ei võrdu usk õigusega, vaid Jumal loeb selle õiguseks. See on kõik,
mida andis Jumalale Aabraham ning see on [101] ka kõik, mida Ta meilt igaühelt ootab. See
on palju enam kui vaid õiguslik akt, paberitöö, nagu võiks arvata. „Aga usk on nende asjade
olemus, mida loodetakse, tõend sellest, mida ei nähta” (Hb. 11:1, KJV, kursiiv lisatud). Nn.
usu definitsiooni võib paremini mõista Kristuse õiguse osaksarvamise valguses: kui patusel
on usk, siis Jumal võtab seda kui käsiraha või ettemaksu, kinnitust asjadest, mida Jumal
igatseb näha. Ainult siis, kui mõistetakse Uue Testamendi usku, hakkab see võrratu õiguse
osaksarvamine toimima (Rm 3:25).
Jumal ei saa lubada patust taevasse, kuni ka kõige väiksem patumärgike tema iseloomu rikub,
sest isegi pisim patuseeme hakkab kasvama kuni saastab taas kogu universumi. Ent kui Jumal
jääks ootama kuni patune enne Tema poolt õigeksmõistmist pühitsetud saab, siis jääb ka
igavikupikkusest ooteajast napiks. Kui Jumal lihtsalt andestaks patu selle ees silmi sulgedes,
kui Ta mõistaks patuse õigeks võttes ta vastu taevasse uskmatuna, siis tähendaks see lihtsalt
patu põlistamist ja põlastust Tema enese Poja ohvri vastu.
Ent täiesti lahus igasugustest tegudest saab Jumal olla õiglane ja mõista õigeks patuse, kellel
on niisugune usk, sest sellega võetakse südamesse tõeliselt vastu Jumala õigus, mis on
võimalik tänu Kristuse vere lepitusohvrile usu kaudu [Rm 3:25]. Kui poleks olnud verd ega
risti, poleks seaduslikul õigeksmõistmisel mingit alust; ja siis ei saaks ka patusel olla mingit
usku. Veri teeb võimalikuks üldise [objektiivse] ja isikliku [subjektiivse] lepituse.
Tegu pole „lepituse moraalse mõju teooriaga,” sest see veri „kõneleb” kahetseva
inimsüdamega. Niimoodi „paiskab inimese au põrmu” tõeline õigeksmõistmine usu kaudu.
Kuid selles usus, mis on vaid sinepiivakese suurune, peitub „kindel usaldus selle vastu, mida
oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta” [Hb. 11:1].
Jumalal on rõõm seda näha. Ta hüüab: „Küllalt!” ja arvab sellise usu õiguseks, kuulutades
õigeks uskuva patuse Lunastaja teenete tõttu, mis on patuse inimese elava usu alus.
[102] f) usupuhastajate arusaama piiras möödapääsmatult tollal valitsev enesekesne õpetus.
Kuna usupuhastajad võtsid omaks paavstliku õpetuse hinge surematusest, 14 oli neil võimatu
läbi murda selle kitsastest piiridest. Esmakordselt adventkoguduse ajaloos ja võimalik, et
kogu kristluse ajaloos (vähemalt peale apostleid) murdsid Jones ja Waggoner vabaks selle
enesekeskse õpetuse ringist. Nad hakkasid tajuma tõelise Kristusele keskendunud arusaama
suuremat ulatust. Selle arusaamani jõudmise tegi võimalikuks mitte protestantlike teoloogide
kommentaaride ega teoste hoolikas uurimine, vaid nende teadmised seitsmenda päeva
adventistide ainulaadsest pühamu puhastamise õpetusest.

56
Ainus, mis neil tuli teha, oli seostada vastasel juhul kuiv õpetus pühamu puhastamisest Uue
Testamendi arusaamaga usust õigeksmõistmisest, ja nad avastasid kuulutuse, mis sundis
Ellen White’i vaimustatult tunnistama: „Iga minu südame kiud ütles: Aamen.”
g) kuigi „tegudel” (sõnakuulmisel) pole midagi tegemist usust õigeksmõistmisega, on nad
selle usu loomupärane osa. „Tegusid” mõeldi mitte nimisõna, vaid tegusõnana. Kui inimese
kristliku kogemuse lauses esineb see esmajärgulise tähtsusega tegusõna, siis pole lõppu ka
nimisõnadel, mille poole pürgida ja mis juhivad usklikku (aga ka uskuvat kogudust
tervikuna) kogu sellel teel, mis valmistab inimese ette muutmiseks Issanda tulekul;
h) seepärast on pühitsus usust õigeksmõistmise jätkuv ja süvenev tegelikkus. Vajadus
õigeksmõistmise järele usust (see tähendab sõnakuulelikuks tegemist Jumala käsule) kestab
kuni ausse võtmiseni. Pole mingit vajadust juuksekarva lõhkiajamiseks nende kahe mõiste
imepeene vahe pärast ega needa kaaskristlasi, kes on selle juuspeene erinevuse asukoha
suhtes eriarvamusel. Mitte keegi ei saa iial väita, et ta on täielikult pühitsetud usu läbi –
igasugune säärane väide tunnistab otsekohe tühjaks usust õigeksmõistmise tegelikkuse. Igal
hetkel alates pöördumisest kuni aulise kohtumiseni Issandaga Tema tulekul, toetub usklik
ainult Kristuse õigusele, mis arvakse meie omaks.
[103]
Kui mulle, vääritule, kadunule
on Tema nimes, Tema sõnas andestus,
muud põhjust siis mul kiitlemiseks pole
kui vaid Kristuse mu Issanda rist!
i) Jones’i ja Waggoner’i kuulutus kui selline neelas alla enesekeskse ebakindluse tuues
tähelepanu keskpunkti palju olulisema – Kristuse au ja Tema vabastamise süüdistustest suure
võitluse lõpul. Tähelepanu murelt isikliku turvalisuse pärast, mis rajanes osaksarvatud
õigusele, nihkus tähtsamale mõttele – soovile, et Kristus võiks rõõmustada nähes oma rahva
juures avaldumas osaks antud õigust.15
Säärane uus motivatsioon eemaldus täielikult ketserlikust „täiuslikkuse” õpetusest.
Kommenteerides 1888.a. kuulutust ütles Ellen White, et esimene neist on meie „luba
taevasse,” teine aga meie „sobivus taeva jaoks.”16 On kõlanud Jumala suure ajanäitaja pühalik
kellalöök, mida ei kuuldud kuueteistkümnenda sajandi usupuhastajate päevil – oli tulnud tund
ja saabunud aeg, et Hääl kuulutaks: „See on lõpetatud!”
Kummardudes alanduses risti ees, kus suri Jeesus, oleme kõik nagu väikesed lapsed, kes
suudavad vaid lapsele omaselt mõista selle aulist tähendust. Laialt levinud isiklik ja
denominatsiooniline uhkus, mis on tunginud meie koguduse ellu, pidev kalduvus austada ja
ülistada ekslikke inimesi, meie sõge himu selle maailma mõnude ja asjade järele – kõik see
näitab, kui vähe me mõistame ja hindame usust õigeksmõistmist.17
Mitte uute tegude otsimine, milllega õigeksmõistmist leida, vaid usu otsimine ravib meid. Ja
mitte keegi ei saa uskuda, kui tal pole murtud ja rusukspekstud südant. Meie ajalugu, nii
möödanik kui tänane päev räägib meile, et me pole ikka veel omandanud üht hädavajalikku
õppetundi:
„Aga mulle ärgu juhtugu seda, et ma kiitleksin muust, kui meie Issanda Jeesuse Kristuse
ristist, kelle läbi on maailm minule risti löödud ja mina maailmale” (Gl. 6:14).
„Ka mina, kui ma tulin teie juurde, vennad, ei tulnud mitte kõne ja tarkuse hiilgusega teile
kuulutama Jumala tunnistust. Sest ma ei arvanud teie seas mitte midagi muud [104] teadvat
kui vaid Jeesust Kristust ja Teda kui ristilöödut” (1. Kr. 2:1,2).

_________________________________
1
„Fundamentals of Christian Education,” lk. 473.
2
Review and Herald, 1. aprill 1890.
3
vt. L. R. Conradi „The Founders of the Seventh Day Adventist Denomination,” lk. 60-62.

57
4
„Testimonies to Ministers,” lk. 91, 92.
5
„Christ and His Righteousness,” lk. 51-67.
6
Review and Herald, 17. jaanuar 1899.
7
samas, 7. märts 1899.
8
samas, 10. november 1896.
9
lk. 91-94, kursiiv lisatud.
10
Waggoner, „The Gospel in Creation,” 1894, lk. 26-28, 35.
11
Waggoner, Signs of the Times, 1. mai 1893.
12
Manuscript 36, 1890; „Faith and Works,” lk 18-28. Ellen White’i arusaam usust on 1888.a.
kuulutuse mõistmiseks möödapääsmatu. 24. juuli 1888.a. Review and Herald’i numbris on ta
pannud kirja hindamatu väärtusega usudefinitsiooni: „Sa võid öelda, et sa usud Jeesusesse
siis, kui suudad väärtustada lunastuse hinda. Sa võid seda väita siis, kui sa tunned, et Jeesus
suri sinu eest Kolgata ülekohtusel ristil, kui sa mõistad ja usud, et tema surm võimaldab sul
lõpetada patustamise ja omandada õige iseloomu Jumala armu kaudu, mis valati sinu peale
välja tänu Kristuse vere hinnale.”
13
Review and Herald, 14. august 1891, kursiiv lisatud.
14
Luther ise ei pooldanud hinge surematuse õpetust. Ent usupuhastajad üldiselt ja Calvin
isiklikult võtsid selle paganlik-paavstliku mõiste omaks.
15
Ellen White’i poolt kasutatav termin osaks arvatud ei piirne üksnes väljaspool usklikku
tehtud õigusliku õigekskuulutamisega. Näiteks on ta 1888.a. kuulutuse kõrgperioodil öelnud:
„Kristuse õiguse osaks arvamine tähendab pühadust, ausust, puhtust. Kui Kristuse õigust
meile osaks ei arvata, siis ei saa me kogeda õiget meeleparandust. Meis usu läbi elav õigus
toob esile armastuse, pikameelsuse, leebuse ja kõik kristlikud voorused. ... Kõik need, kellel
on selline õigus, teevad Jumala tegusid” (Kiri 1e, 14. jaanuar 1890).
Tema sagedane Kristuse nimetamine meie „Asemikuks ja Käemeheks” ei vihja laialtlevinud
usupuhastajate arusaamale, mis piirdub õigusliku või seadusliku asendusega: „Me ei tohi
võtta Kristuse sõnakuulelikkust kui midagi, milleks Ta oli eriliselt kohandunud oma jumaliku
iseloomu tõttu, sest Ta seisis Jumala ees kui inimese esindaja ja Teda kiusati kui inimese
asemikku ja käendjat” (Manuscript 1, 1892).
16
Review and Herald, 4. juuni 1895; „Messages to Young People,” lk 35. Ellen White laenas
oma väljendid John Wesley’ lt („Works,” Sermon 127, 1790, „On the Wedding Garment”).
17
Kuidas said Jones ja Waggoner lõpetada kasvamist 1888.a. konverentsi lõppedes? Nende
kirjutised aastatest 1895-96 murdsid läbi kalvinismi ja arminianismi udust eredasse
päikesevalgusesse; armu eriline „and” on „õigeksmõistmine, mis toob elu kõikidele
inimestele” (Rm 5:15-18, NIV; vt „Waggoner on Romans,” lk 101 [Signs of the Times, 12.
märts 1896] ja Jones’i kirjutisi 1895.a. väljaandes „General Conference Bulletin,” lk 268,
269). Nimetatud perioodil toetas Ellen White seda kuulutust erakordse innuga.

58
 9. PEATÜKK
KAS PATUTA ELU ON VÕIMALIK?
Hea sõnum, mitte halb sõnum!
[105] Valel ajal esitatud valed küsimused põhjustavad segadust. Alati, kui mainitakse „patuta
elu,” peab keegi kindlasti vajalikuks äärmise otsustavusega küsida: „Kas sina elad patuta?
Kas sina oled täiuslik? Kas sa oskad näidata kedagi (välja arvatud Kristus), kes on täiuslik?”
Pingsa vaikuse, mis sellistele pilkavatele küsimustele järgneb, katkestab tavaliselt naer.
Kuid need küsimused on käesoleva peatüki seisukohalt ebaolulised. Lapselegi on selge, et
ükski tõeline kristlane ei tunne end iialgi täiuslikuna ega väida seda eales. Mitte uhke variser,
vaid pattu kahetsev tölner mõisteti õigeks (ilmselgelt usust, sest teist võimalust ei ole). Ja ta
palus: „Oh, Jumal, ole mulle patusele armuline!” (vt. Lk 18:10-14). Kuni päevani, mil Jeesus
ülendab oma pühad oma Teisel tulekul, teavad nad, et „[neis], see on ... [nende] lihas, ei ela
head” (Rm 7:18). Ükski tõeline kristlane ei arva endast rohkem kui Paulus, kes ütles: „Ei
mitte, et ma selle juba oleksin kätte saanud, või oleksin juba täiuslik ... . Vennad, mina ei arva
seda juba kätte saanud olevat” (Fil 3:12, 13).
„Mitte iial ei saa me usaldada iseennast ega tunda siinpool taevast, et oleme kindlustatud
kiusatuste vastu. ... Meie ainus kindlustunne saab rajaneda pideval usaldamatusel enda suhtes
ja sõltuvusel Kristusest. ...
„Mitte ainult kristliku elu alguses ei pea sellest [uhkusest ja eneseusaldusest] lahti ütlema.
Seda tuleb teha igal sammul taeva poole. ...
„Mida lähemale tuleme Jeesusele ja mida selgemini näeme Tema iseloomu puhtust, seda
selgemalt näeme patu äärmist patusust ja seda vähem tunneme tahtmist end ülendada.”1
[106] „Ristist kuni kroonini tuleb teha tõsist tööd. Tuleb võidelda loomupärase patuga ja
sõdida väliste pahedega.”2

Peaksime alustama õigel ajal esitatud õigetest küsimustest.

Ja õige aeg on käesolev taevase pühamu puhastamise aeg, mil meie suur Ülempreester on
lõpetamas viimast lepitustööd.
Kristusel tuleb lõpule viia maailmaajaloos ainulaadne töö alates ajast, mil patt alguse sai –
inimeste ihu ettevalmistamine muutmiseks. Ehkki ükski Jumala laps ei hakka kunagi väitma,
et ta on ära võitnud kogu patu, ja ehkki samavõrd õige on ka see, et me ei saa näidata ühtki
inimest olevikus ega minevikus, kes oleks selliselt võitnud, nagu võitis Tema, ei tähenda see
ometi, et Kristuse teenistus kõige pühamas paigas sellist tulemust ei saavutaks. Kui paljudel
kordadel meil ka pole õnnestunud minevikus või olevikus võitu saavutada, tähendab väide, et
pattu on võimatu usu läbi Lunastajasse võita, patu õigustamist ja patustamisele julgustamist
ning seega suure vaenlase poolele asumist.

Õiged küsimused on:

 Kas Kristuse kui Jumala Talle ohver ja Tema kui suure Ülempreestri teenistus on
piisavalt mõjuvõimas, et päästa Tema rahvas nende pattudest (mitte pattudes)?
 Kas Ta on tõesti võimeline „täielikult päästma need, kes tulevad Tema läbi Jumala
juurde” [Hbr 7:25]?
 Kas Ta tõesti saab hakkama sellega, et „sulatab ja puhastab hõbedat ... puhastab Leevi
poegi ja sulatab neid nagu kulda ja hõbedat; siis toovad nad Jehoovale õige ohvrianni”
(Mal. 3,3)?
 Kas Kristus kohtub oma Teisel tulemisel rahvaga, kelle kohta võib siiralt öelda: „Siin on
need, kes peavad Jumala käske ja Jeesuse usku” [Ilm. 14:12]?

59
Kui Issand tahab, siis võib Ta viia lõpule rahva ettevalmistamise Kristuse Teiseks tulekuks.
Esimest korda maailma ajaloos kuulutab jumalik otsus „kõigist suguharudest ja keeltest ja
rahvaist ja paganahõimudest” koosneva rahva kohta tervikuna: „Siin on pühade kannatlikkus,
[107] siin on need, kes peavad Jumala käske ja Jeesuse usku” (Ilm. 14:12; kursiiv lisatud).
Langemata universumi pingsa pilgu all teevad nad ära oma eksami. Nende läbi saab Issand
austatud. Järgmine sündmus on juba Issanda tulek (14.s).
Öelda, et need pühad tegelikult käske ei pea, vaid Jumal üksnes väidab silmakirjaks seda, on
kolme ingli kuulutuste konteksti väänamine. Taevas kuulutab nendest inimestest, et „nad on
neitsilikud ... kes Talle järgivad, kuhu Ta iganes läheb ... ja nende suust ei ole leitud kavalust;
nemad on veatud” (4., 5. s). Jones kommenteerib neist rääkides et –
„seistakse seal, kus Issand võib meie kohta kogu universumi ees öelda: „Siin on need, kes
peavad Jumala käske ja Jeesuse usku.” Ja see on tõsi mitte sellepärast, et Tema nii ütleb, vaid
Tema ütleb nii sellepärast, et see on tõde.”3
Me teame, et nad on oma olemuselt patused, „sest kõik on pattu teinud ja on Jumala aust
ilma” (Rm 3:23). Selleks, et niisugusel kuulutusel oleks mingisugune alus, peab olema
„tegutsenud” Jeesuse usk ja nad peavad olema lõpetanud järeleandmise Saatanale oma patuse
liha ehk olemuse tungival nõudmisel. Nad on võitnud nii nagu Kristus on võitnud (Ilm. 3:21).
Neil pole „püha ihu,” aga neil on püha iseloom ja osaksantud õigus. Püüe lükata prohvetlik
nägemus võidukast rahvast Teisele tulekule järgnevasse aega tähendab konteksti väänamist.
Ilm. 15:2 näitab, et needsamad inimesed on saavutanud võidu enne armuaja lõppu.

Eelnevad põlvkonnad pole kunagi õigesti mõistnud kristliku täiuslikkuse tõde langemata
sealjuures perfektsionismi ehk täiuslikkuse õpetuse lõksu.
Selle põhjuseks on tõsiasi, et taevase pühamu puhastamise tund ei olnud veel löönud. Kui
jõuame aega „seitsmenda ingli hääle päevil, kui ta hakkab pasunat puhuma, läheb täide
Jumala saladus, nõnda nagu Ta seda rõõmsat sõnumit on kuulutanud prohvetitele, oma
sulastele” (Ilm. 10:7). See on seitsmenda päeva adventistidele määratud eriline osa suure
usupuhastus- ja evangeeliumikuulutamise töö lõpuleviimisel. Tõde [108] taevase pühamu
puhastamisest ja usust õigekssaamisest tuleb ühendada. Just siin hakkame mõistma 1888.a.
kuulutuse tõelist tähendust.
See oli õnnis lootus, vaba fanatismist ja täiuslikkuse-õpetuse eksitustest. 1888.a. ajastu
algusest peale õpetasid mõlemad kuulutajad selgelt ja rõhutatult, et patuta elu on võimalik, et
Jumala rahvas võib võita, nagu võitis Kristus, ja et selle aulise võimaluse võtmeks on Tema
rahva usk Ülempreestri teenistusse kõige pühamas paigas.
Waggoner’i raamatu „Christ and His Righteousness” esimesed kolm lauset lk 5 võtavad
suurepäraselt kokku nende arusaama patuta elust. See on lühikokkuvõte tema Minneapolise
kuulutusest, millest ta rääkis vaid mõned nädalad enne nende avaldamist Signs’is:
„Heebrea kirja kolmanda peatüki esimeses salmis on manitsus, mis mahutab endasse kõik
kristlastele antud korraldused. See on järgmine: „Sellepärast, pühad vennad, taevase
kutsumise osalised, pange tähele meie tunnistuse apostlit ja Ülempreestrit Jeesust.” Tehes
nõnda, nagu Piibel ütleb, pöörates jätkuvalt ja teadlikult oma tähelepanu Kristusele, nagu Ta
on, muutume täiuslikeks kristlasteks, sest „vaatlemise läbi meid muudetakse” [vt 2 Kr 3:18].”
Jones ja Waggoner tõid koos välja kolm olulist mõtet kolme ingli kuulutuse ainulaadsusest.
Just siin jõuab 1888.a. kuulutus kaugemale, kui suutsid minna kuueteistkümnenda sajandi
usupuhastajad omal ajal:
1. Kuulutus rajaneb pühamu puhastamise tõel. Usklikku kutsutakse üles: „Pange tähele meie
tunnistuse ... Ülempreestrit” tegemas pühamu puhastamise tööd 1844.a. alanud tõelisel
lepituspäeval. See oli Waggoneri peamise arusaama möödapääsmatu osa.
2. Rõhk on asetatud Kristuse käegakatsutavale lähedusele. Pöörates jätkuvalt ja teadlikult
oma tähelepanu Kristusele, nagu Ta on, suuname oma pilgu tõelisele Uue Testamendi

60
õpetusele, mille kohaselt Tema roll Asemiku ja Eeskujuna nõudis Temalt langenud inimese
olemuse võtmist patuse liha sarnasuses, et olla seeläbi võimeline aitama neid, keda
kiusatakse.
[109] 3. Usk sellisesse Õnnistegijasse ja Ülempreestrisse muudab inimese täiuslikuks
kristlaseks. Pange tähele sõna muudab. Tõeliselt usklikku mitte ainult ei „arvata” või ei
„peeta juriidiliselt” täiuslikuks, vaid ta saab tegelikkuses usu läbi täiuslikuks kristlaseks.
(Kuid mitte iial ei hakka ta ennast täiuslikuks pidama ega isegi teadvusta endale seda).
Pöörakem tähelepanu Jones’i õpetuse täielikule kooskõlale Waggoner’i omaga. Raamatus
„The Consecrated Way to Christian Perfection,” mis avaldati algselt artikliseeriana Review
and Herald’is 1891. ja 1899.a., ütleb ta lihtsalt ja võimsalt:
„Tulles lihasse, olles saanud kõiges meie sarnaseks, ja olles kõiges kiusatud nagu meie,
samastas Ta end iga inimhingega just seal, kus see hing on. Ja sellestsamast inimhinge
asupaigast on Ta pühitsenud sellele hingele uue ja elava tee läbi kõigi elukatsumuste ja
kogemuste, ka läbi surma ja haua kõige pühamasse paika, Jumala paremale käele igavesti. ...
„Ja selle „tee” on Ta meie jaoks pühitsenud. Saades üheks meist, on Ta teinud selle meie
teeks – see kuulub meile. Ta on andnud igale hingele jumaliku õiguse käia sellel pühitsetud
teel; ja olles käinud sellel ise inimihus – meie ihus – olles, on Ta teinud võimalikuks, Ta on
nädanud tegelikkuses, et iga inimhing võib käia sellel teel, saada osa kõigest, mida see tee
endas kätkeb ja selle kaudu siseneda täielikult ja takistusteta kõige pühamasse. ...
„Ta on valmistanud ja pühitsenud tee, mille kaudu saab iga usklik Temas elada selles
maailmas ja terve elu püha, puhast, rikkumatut, patustest eemalseisvat elu ning selle
tulemusel koos Temaga tõusta taevastest kõrgemale.”4
Otsekohe tekib küsimus: kas pole tegu täiuslikkuse eksiõpetusega? Samal leheküljel tõendab
Jones, et see pole nii:
„Täiuslikkus, iseloomu täiuslikkus, on kristlaste eesmärk – selles maailmas inimihus
saavutatud täiuslikkus. Kristus saavutas selle inimihus maailmas olles ja selle kaudu pühitses
tee, millel käies, Temas, võib täiuse saavutada iga usklik. Temast, kes selle saavutas, sai meie
suur Ülempreester, et Tema preestriteenistuse kaudu tõelises pühamus võiksime ka meie selle
saavutada.”
[110] Meil tuleb selgelt eristada „inimihus saavutatav ... iseloomu täiuslikkus” fanaatilisest
täiuslikkuse-õpetusest, mis väidab, et inimihu saavutab täiuslikkuse siin maa peal.
Täiuslikkuse- õpetus on valeõpetus, mida iseloomustavad üksikud või mitmed järgnevaist
valearusaamadest:
1. Inimese patuse olemuse kõrvaldamine veel enne Kristuse Teisel tulekul toimuvat ausse
tõstmist.
2. Täiuslik vaimsete või füüsiliste võimete taastamine ajal, mil inimene on jätkuvalt surelik.
3. Ihu täiuslikkuse saavutamine.
4. Elu ilma Jumala ümbermuutva armuta.
5. Toetumine loomupärastele teenetele, pärilikule pühadusele ehk õigusele.
6. Väide, et inimene päästetakse mingisuguse kõrgema pühaduse kaudu.
7. Väide, et inimesel on mingi tunnetus või taju, mis asendab Pühakirja ja millele võib
Pühakirja asemel toetuda.
8. Usk, et peale mõnda erilist „täitmise” kogemust pole enam võimalik patustada või langeda.
9. Arvamus, et inimene on vaimulikult kaitstud puhtalt seadusliku õigeksmõistmise kaudu ja
võib jätkata lihalikku elu Jumala käsust üleastumises.
10. Arvamus, et kui inimene on kord „päästetud” või „pühitsetud,” ei ole jätkuv patustamine
enam patt.

1888.a. kuulutuses ei leidu ühtki neist ekslikest vaadetest.

61
Küll aga leiame selge üleskutse valmistuda Kristuse Teiseks tulekuks. Ellen White tunnustas
seda üleskutset. Rääkides Waggoner’i ja Jones’i kuulutusest, ütleb ta:
„See kuulutus pidi väljapaistvamalt esitama maailmale ülestõstetud Õnnistegijat, ohvrit kogu
maailma pattude eest. See kuulutus käsitles õigust usu läbi Käemehesse; see kutsus rahvast
vastu võtma Kristuse õigust, mis avaldub Jumala kõikide käskude pidamises. ... See on
kolmanda ingli kuulutus, mida tuleb valju häälega kuulutada ja millega kaasneb ulatuslik
Püha Vaimu väljavalamine.”5
[111] Ellen White kinnitas sageli, et salajane armastus patu vastu oli tegelik põhjus, miks
kuulutust vastu ei võetud. Waggoner ütleb meile, et ta võlgneb oma arusaamise alguse nii
Luther’ile kui Wesley’le. Wesley õpetas ühemõtteliselt patuta elu võimalikkusest surelikus
lihas, kuid ta ei tundnud pühamu puhastamise tõde. Tohutu vastupanu, mida Wesley omal
ajal koges, kuulutas ette seda, millega pidid kokku puutuma Jones ja Waggoner. Wesley
räägib omaaegsetest vastuoludest:
„Vaevalt leidub Pühakirjas mõnd teist väljendit, mis oleks põhjustanud rohkem pahameelt kui
see. Sõna täiuslik on asi, mida paljud taluda ei suuda. Ainuüksi selle kõla on nende jaoks
jälestusväärne; ja igaüht, kes jutlustab täiuslikkusest (selle õiges tähenduses) ning selle
kättesaadavusest käesolevas elus, ähvardab tõsine oht, et teda hakatakse pidama hullemaks
paganast või tölnerist.6
„ „Ei,” ütleb suurmees (Zinzendorf). „See on eksituste eksitus, ma vihkan seda kogu
südamest, ma jälitan seda kogu maailmas tule ja mõõgaga.” Nonoh, miks nõnda ägedalt? ...
Miks need, kes panevad vastu patust päästmisele (välja arvatud mõned), on nõnda innukad,
oleksin peaaegu öelnud raevukad? ... Jumala nimel, miks te nõnda pattu kiindunud olete?
Mida on see teile andnud? Mida head saab see teile iial pakkuda kas siis selles maailmas või
tulevases? Ja miks olete te nõnda kurjad nende vastu, kes loodavad sellest päästmisele?”7
Tõenäoliselt ei suutnud Wesley omal ajal selle probleemi täit ulatust mõista. Need aga, kes
elavad lõpuajal, teavad, et „lohe sai vihaseks naise peale ja läks sõdima nendega, kes naise
soost olid üle jäänud.” [Ilm 12:17]. Saatana kontrollimatu viha põhjuseks on see, et saab
olema rahvas, kes ka tegelikult peab Jumala käske! Tema ütleb, et see on võimatu.
Tegelikult on Jumala käsk olnud alati selle sõjategevuse keskpunktiks, sest tema on langenud
inimesele alati öelnud: „Meil on võimatu kuuletuda selle [käsu] ettekirjutustele.” 8 Wesley’l
tuli võidelda millegagi, millest räägib ka Ellen White: „[meil tuleb] võidelda kummalise
väega, mis vastandub arusaamaga Kristuse poolt pakutava täiuse saavutamisest.” 9 See
„kummaline vägi” tegutseb saladuslikul kombel ka seitsmenda päeva adventistide koguduses.
Tema sõnul kordavad paljud jutlustajad täna nagu Wesley’ päevilgi Saatana valesid:
[112] „Saatan kuulutas, et Aadama poegadel ja tütardel on võimatu kinni pidada Jumala
käsust süüdistades sellega Jumalat tarkuse ja armastuse puudumises. Kui nad ei suuda käsku
pidada, siis on viga Käsuandjas. Inimesed, kes on Saatana kontrolli all, kordavad neid
süüdistusi Jumala vastu kinnitades, et inimesed ei suuda Jumala käsust kinni pidada. …
„[Kuid] Kristus võttis enesele inimolemuse ja sai kogu käsu võlgnikuks nende heaks, keda ta
esindas. Eksinuks ta ühe tähekese või märgikese vastu, saanuks temast käsust üleastuja ja
temast saanuks meile patune, kõlbmatu ohver. Ent tema täitis kõik käsu nõuded ja mõistis
patu hukka liha sees; ometi kordavad paljud jutlustajad kirjatundjate, preestrite ja variseride
valesid ning järgivad nende eeskuju tõmmates inimesi tõest eemale.
„Jumal sai avalikuks lihas, et mõista patt hukka liha sees ja näidata täiuslikku
sõnakuulelikkust kogu Jumala käsule. Kristus ei teinud pattu ja tema suust ei leitud pettust.
Ta ei rikkunud inimolemust ja ehkki elas inimlihas, ei astunud ta Jumala käsust üle mitte
üheski osas. Mis veelgi olulisem, ta tegi tühjaks langenud inimese kõikvõimalikud
vabandused, miks pole Jumala käsku võimalik pidada. …
„See tunnistus Kristusest näitab selgelt, et ta mõistis patu hukka liha see. Mitte üks inimene ei
saa öelda, et tema on lootusetult seotud patuköidikute ja Saatanaga. Kristus on isiklikult

62
kandnud inimkonna kohustusi. … Tema tunnistab, et tema õiguse kaudu, mis on meile osaks
arvatud, peab uskuv inimhing kuuletuma Jumala käskudele.”10
Selle otsekohese seisukoha kuupäev näitab, et Ellen White toetas kindlalt Jones’i ja
Waggoner’i kuulutust. Olnuks nende kuulutus vähimalgi määral olnud märgistatud
täiuslikkuse-õpetusest, poleks ta kindlasti neid nõnda toetanud. Pangem tähele, et osaks
arvatud Kristuse õigus tähendab enamat kui lihtsalt juriidilist akti. See muudab uskliku
reaalselt kuulekaks.
Kuidas see auline areng toimub, selgitab Ellen White üle kümne aastat hiljem (1907):
[113] „[Kristuse] ohver oli nõnda täielik, et tema armu kaudu võib igaüks jõuda
täiuslikkuseni. Nende kohta, kes võtavad tema armu vastu ja järgivad tema eeskuju,
kirjutatakse eluraamatusse: „Täiuslikud temas – ilma vea ja plekita.”
„Kristuse järelkäijad peavad olema tõeliselt puhtad nii sõnades kui tegudes. Selles maailmas
– maailmas täis ülekohut ja rikutust – peavad kristlased ilmutama Kristuse iseloomu. Kõik,
mida nad teevad või ütlevad, peab olema vaba enesekesksusest. Kristus soovib neid Isa ette
seada nii, et neil „ei oleks laiku ega kortsu ega muud sellesarnast” [Ef 5:27], et nad oleksid
puhastatud tema armu kaudu, tema sarnased.
„Kristus andis end oma tohutus armastuses meie eest. ... Meie peame end andma temale. Kui
enese üleandmine on täielik, saab Kristus lõpetada töö, mille ta alustas ennast meie eest
loovutades. Siis on tal võimalik meid täielikult ennistada.”11
Isegi laps mõistab, et iseloomu täius pole lihtsalt juriidiline akt: see on midagi, mida Kristus
igatseb ja mis pole seega Tema rahva juures veel teoks saanud. Sellega on seotud tingimuslik
ajaelement: „Kui enese üleandmine on täielik, saab Kristus lõpetada töö, mille ta alustas
ennast meie eest loovutades.” Ja „enese täielik üleandmine” peab eelnema „täielikule
ennistamisele,” mis omakorda tähendab ühtlasi ka muutmist ilma surma maitsmata. Seda jada
pole võimalik katkestada.
Just siin hakkab tõeline usust õigeksmõistmine toimima. Meil pole võimalik mõista, kuidas
end täielikult üle anda, mis on eluliselt vajalik, kui me ei mõista tõeliselt Ilm. 14. ptk-i
„igavest evangeeliumi.” 1888.a. kuulutus märkis „igavese evangeeliumi” kuulutamise algust,
mis oli Jumala poolt määratud valmistama inimesi ette hilisvihmaks.

Pole siis ime, et Saatan on seda kuulutust vihanud!

Ta on sellele visalt vastu pannud, on seda moonutanud, mustanud, naeruvääristanud ja selle
levikut takistanud. Tema kavalaim taktika on ilmselt olnud usuõiguse rafineeritud võltsingud.
Neid on võimalik kergesti ära tunda, sest neid iseloomustab eranditult üks ühine nimetaja –
vastumeelsus Jumala käsu vastu. See esineb ühel kujul kahest: 1) väide [114] Jumala käsu
tühistamisest või muutmisest; või 2) väide Jumala käsu pidamise võimatusest.
Seetõttu on iga usust õigekssaamise õpetus, millega püütakse kinni katta pidevat üleastumist
Jumala käsust, võltsing. Vastavalt Jeesusele peab iga kuulutaja, kes jutlustab usust
õigekssaamisest astudes ise teadlikult üle „ühest neist vähemaist käskudest” ja õpetab
niimoodi ka teisi, olema pettuse esindaja (vrd. Mt. 5:19).

Kas Piibel õpetab patuta elu võimalikkusest patuses olemuses?

Kui Kristus saadeti „patuse liha sarnasuses ja patu pärast ning mõistis hukka patu liha sees”
[Rm 8:3], siis on vastus ilmselgelt: „Jah.” Kristus on meie Asemik ja meid oma väega täitev
Eeskuju, „kes ei teinud pattu ja kelle suust ei leitud pettust” (1. Pt. 2:22). Tema rahva kohta
öeldakse lõpuks, et „nende suust ei ole leitud kavalust; nemad on veatud” (Ilm. 14:5). Nemad
võidavad „nõnda nagu minagi olen võitnud” (Ilm. 3:21), ütleb Jeesus. Ükski püha ei võida
iial muidu, kui vaid usus Suurde Võitjasse, „meie usu alustajasse ja täidesaatjasse” [Hbr
12:2]. Võitjad ei võida mitte ühegi isikliku teene tõttu, ometi saavutavad nad kõik oma usu
kaudu. Kristus võib ka „täielikult päästa neid … Niisugune ülempreester peabki ju meil

63
olema: püha, veatu ja laitmatu, eraldatud patustest ja kõrgemale saanud kui taevad” (Hbr.
7:25, 26).
Kui kõrvaldame Kristuse ülempreesterliku teenistuse kõige pühamas paigas,mis erineb
teenistusest pühas paigas, siis kaob ka mõte valmistuda Kristuse Teiseks tulekuks ja
adventliikumise mõju muundub laialtlevinud evangeelsete kirikute õpetuste nõrgaks kajaks
põhimõttel „meie ka.” Meie kuulutuse erakordsus keskendub Kristuse pühamuteenistusele:
„Need, kes elavad maa peal siis, kui lõpeb Kristuse vahendustöö taevases pühamus, peavad
seisma püha Jumala palge ees ilma Vahemeheta. Nende rüüd peavad olema plekitud, nende
iseloom peab olema puhastatud [115] patust verepiserdamise kaudu. Jumala armu kaudu ja
nende endi järjekindlate pingutuste tulemusel peavad nad olema võitjad sõjas kurjusega. Ajal,
mil toimub uurimiskohus taevas, mil kahetsevate usklike patud pühamust kõrvaldatakse, peab
maa peal toimuma eriline puhastustöö, pattude kõrvaldamine Jumala rahva hulgast. Sellest
tööst räägitakse selgemini Ilm. 14. ptk-i kuulutuses.”12

Me ei pea kartma seista „püha Jumala palge ees ilma Vahemeheta.”

Meenutage, et seesama püha Jumal on meid armastav taevane Isa ja meie Päästja. Tema ei
otsi võimalusi, kuidas meid taevaukse taha jätta; Ta otsib võimalusi, kuidas meid sealt sisse
saada! Meie osa on vaid uskuda (Teda väärtustada!) ja seega Temaga koostööd teha ning
lubada Tal meid selleks ajaks ette valmistada (teemast põhjalikumalt järgmises peatükis).
Issandal saab olema rahvas, keda „isegi mõttes ... ei [saa] ... alistada kiusatuse mõjule.”
„Praegu, mil meie suur Ülempreester teeb meie eest lepitust, peame püüdma saada täiuslikuks
Kristuses. Isegi mõttes ei saanud meie Õnnistegijat alistada kiusatuse mõjule. Saatan leiab
inimese südames ikka mõne koha, kuhu kanda kinnitada: ükskõik millise patuse soovi
hellitamine on vahend, mille kaudu tema kiusatused oma võimu saavutavad. Aga Kristus
ütles endast: „Selle maailma vürst tuleb ja ta ei saa minust midagi” Jh. 14:30. Saatan ei
leidnud Jumala Pojas midagi, mis oleks võimaldanud tal võitu saavutada. Jeesus oli pidanud
oma Isa käsusõnu ja Temas ei olnud ühtki pattu, mida Saatan oleks saanud oma huvides
kasutada. Samasuguses olukorras peavad olema need, kes jäävad seisma viletsuseajal.”13
„Ah,” ütlevad mõned, „just seda ma kartsin. Ma pigem suren ja lähen hauda, kui lähen läbi
viletsuseaja. Kardan, et ei saa sellega hakkama! Kaasaegse arstiabi võimaluste peale mõeldes
polegi suremine tänapäeval nii hirmus.” Ent selliselt mõeldes oleme tõsiselt isekad kahel
põhjusel:
 me võtame neil viimseil päevil Issandalt ära võimaluse demonstreerida meie täielikku
ustavust Temale, mida me Talle võlgneme;
 [116] me hoidume kõrvale kogemusest, katsumusest, millest peab meie asemel läbi
minema keegi teine, samal ajal kui meie sellest egoistlikult kõrvale hoiame ja samaväärse
tasu saame.
Kui meie ainus mure on vaid pääsemine taevasse, oma „tasu” kättesaamine, siis oleme
kindlasti läbinisti egoistlikud. Need, kes leiavad, et „maa-alune teekond” on lõppkokkuvõttes
sama toimega kui viletsuseaja läbimine ja muutmise kogemine, mõtlevad üksnes iseendale,
mitte aga sellele, et Jeesus vajab aegade lõpus nendega koostööd.
Nad ei pruugi seda mõista, et tegelikult püüavad nad Kristust vältida. Nad ei taha jõuda Talle
liiga lähedale. Allolev lõik, mis järgnes eelmisele tsitaadile, selgitab seda ühemõtteliselt:
„Me peame selles elus end lahutama patust usu läbi Kristuse lepitavasse veresse. Meie kallis
Päästja kutsub meid ühendama ennast Temaga, ühendama oma nõrkuse Tema tugevusega,
meie teadmatuse Tema tarkusega, meie väärtusetuse Tema teenetega. ... Otsus koostööks
jõududega, mida Taevas kasutab meie iseloomu muutmiseks jumaliku eeskuju sarnaseks,
tuleb teha meil endil.”
Pane tähele: meil pole midagi karta, kui me tahame „ühendada ennast Temaga” ja
järgida Teda „kuhu ta iganes läheb” [Ilm 14:4].

64
Kui ma pöördusin tagasi aastaid kestnud misjonitöölt Aafrikast, asusin ma ülikoolis
edasijõudnute kursusele kreeka keelest tõlkimise erialal. Varsti hakkasin aga kartma, et ei
suuda teistega sammu pidada. Päev päeva järel näisid vestlused kursusel veerevat nagu
hiigellained üle minu pea. Läksin õpetaja juurde ja ütlesin: „Ma arvan, et mul on targem
kursusest loobuda, sest ma ei suuda teistega sammu pidada.”
Ta ütles mulle: „Mina arvan, et sa peaksid jätkama. Jää kursusele edasi ja ma aitan sul
lõpetada.”
Ja ta aitas mul lõpetada! Püsivalt, kannatlikult, otsustavalt aitas ta mind nii palju, et ma mitte
ainult ei lõpetanud kursust, vaid ma sain ka parima hinde! Tema oli näiteks meie Taevasest
Õpetajast. Kui me jääme Tema kursusele, siis on Tema ülesanne hoolitseda selle eest, et me
lõpetaksime ja saaksime sealjuures parima hinde. Tema töö on olla Päästja! Lubagem Tal siis
olla see, kes Ta on!
[117] Mitte meie endi teod ega pingsad püüdlused ei muuda meie „rüüd … plekituks” ega
puhasta meie „iseloomu … patust.” Ei, hoopis „verepiserdamise kaudu,” jõudes ristile nii
lähedale, et tunnetame verd, mis „vabatahtlikult valati” meie eest:
„Mu süda kiitku mu Jumalat,
süda, mis patust on prii;
süda, mis Sinu verd tunneb alati,
mis minu eest vabatahtlikult valati!”
Charles Wesley
See kõik on võimalik tänu Jumala armule, mida me ei tohi loomulikult „ilmaasjata vastu
võtta” [2 Kr 6:1]. Meie endi järjekindlad pingutused tähendavad alati koostööd Taevase
abiga. See imeline töö viiakse lõpule „usu läbi Kristuse lepitavasse veresse.” Ja siin jõuame
jälle tagasi risti juurde.

Ja mis on usk?
Jh. 3:16 alusel on see südamest tulev vastus Jumala armastusele ja ohverdusele meie eest.
Usust õigeksaamine hakkab toimima „usu kaudu tema veres” (Rm 3:25). Niisugune on
definitsioon:
„Paljud võtavad Jeesuse vastu kui ühe usutunnistuse osa, aga neil pole päästvat usku Temasse
kui nende [asendus]ohvrisse ja Päästjasse. Nad ei mõista, et Kristus suri nende eest
päästmaks neid käsust üleastumise karistusest. ... Kas sa usud, et Kristus kui sinu asemik
maksis sinu üleastumise võla? Ometi mitte selleks, et sa jätkaksid patus, vaid, et sa saaksid
pattudest päästetud. …
„Sa võid öelda, et sa usud Jeesusesse siis, kui suudad väärtustada lunastuse hinda. Sa võid
seda väita siis, kui sa tunned, et Jeesus suri sinu eest Kolgata ülekohtusel ristil, kui sa mõistad
ja usud, et tema surm võimaldab sul lõpetada patustamise ja omandada õige iseloomu Jumala
armu kaudu, mis valati sinu peale välja tänu Kristuse vere hinnale.”14
Kas hakkad nüüd midagi taipama usu hiigelsuurest väest? Mitte, et see usk ise midagi teeks –
Jeesus teeb. Kuid õigekssaamine toimub [118] usu kaudu ja see juhib meid „lõpetama
patustamist ja omandama õiget iseloomu.” Pole siis ime, et Waggoner hüüatab 1889.a. vaid
mõned päevad peale oma Minneapolise ettekannet:
„Millised imelised võimalused on kristlasel! Millised pühaduse kõrgused võib ta saavutada!
Ükskõik kuidas Saatan ka tema vastu ei sõdiks, rünnates seal, kus liha on kõige nõrgem, võib
ta jääda Kõigekõrgema varju alla ja saada täidetud kogu Jumala tugevusega. Tema, kes on
tugevam Saatanast, võib püsivalt elada tema südames.”15
Mida tähendab „patustamist lõpetama”? Vastus on selge:
 see ei tähenda patusest olemusest vabanemist;
 see ei tähenda kiusatustest vabanemist;

65
 see ei tähenda vabanemist patuse pärilikkuse tagajärgede kogemisest ega vabanemist
seesmiste või väliste kiusatuste tõmbe tunnetamisest, mis on meie patustamiste tagajärg.
See tähendab, et Kristuse armu abil võime loobuda järele andmast sellele survele!
 See tähendab, et võime öelda „Ei!” igale, nii seesmisele kui välisele, kiusatusele ning
„Jah!” Pühale Vaimule.
 See tähendab, et võime saada tõeliselt kuulekaks Jumala käskudele, et koos Kristusega
öelda: „Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega ja sinu käsuõpetus on mu
sisemuses!” (L 40:9).
 See ei tähenda liha rikkumatut täiuslikkust. Võimalik, et isegi Jeesus ei tabanud
puusepatööd tehes alati haamriga naelapead ja lõi selle asemel vastu puud. Kuid selle
patuks nimetamine on rumalus. Patt on tahte, valiku küsimus. Pange tähele tahet
kirjeldavaid (tegu)sõnu:
„Kurja rääkimise patt algab kurjade mõtete hellitamisest. … Ebapuhta mõtte sallimine,
ebapuhta soovi hellitamine viib hinge saastumise ja selle terviklikkuse rikkumiseni. … Kui
me ei taha pattu teha, peame vältima selle vahetut algust. Iga tunne ja soov peab olema
alistatud mõistusele ja südametunnistusele. Iga ebapuhas mõte tuleb otsekohe eemale
tõrjuda. … Ühtki inimest ei saa sundida patustama. Kõigepealt tuleb saavutada tema isiklik
nõusolek; inimene peab tegema otsuse patustada, enne kui himu saab alistada mõistuse või
[119] üleastumine võidutseda südametunnistuse üle. Ükskõik kui tugev kiusatus ei vabanda
iialgi pattu.”16
Luther ütleb targalt, et me ei saa keelata linde üle meie pea lendamast, kuid me võime
takistada neid meile pähe pesa ehitamast. Issand ei palu meil teha rohkem, kui tegi meie
Päästja. Ka Tema oli „kõiges kiusatud otsegu meie,” kuid Ta otsustas alati kiusatusele „Ei!”
öelda: „Mina ei nõua oma tahtmist, vaid selle tahtmist, kes mind on läkitanud” (Jh. 5:30).
„Ei!” patusele minale ja selle ihadele, kui tungivad need ka poleks – just seda võime alati
valida Tema armu kaudu. Just nimelt sinna juhib inimest Uue Testamendi usk. „Pöörates
jätkuvalt ja teadlikult oma tähelepanu Kristusele, nagu Ta on, muutume täiuslikeks
kristlasteks, sest „vaatlemise läbi meid muudetakse.” ” [Waggoner, „Christ and His
Righteousness”, lk. 5].
Keegi võib küsida: „Kas see tähendab, et Jumala rahvas võidab ainult kõik teadaolevad
patud? Või võidavad nad kõik patud, ka need, mida nad hetkel isiklikult ei tunne?”
Jones ja Waggoner olid ühesel seisukohal, et Kristuse „lõplik lepitusteenistus” võimaldab
Tema rahval võita kõik patud, ka need, mida nad hetkel ei tunne. Kaks maailma ajaloo
suurimat pattu olid tundmata patud. „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad
teevad,” (Lk 23:34), palus Jeesus nende eest, kes Ta risti lõid; ja Laodikea kohutava patu –
leiguse – kohta ütleb Kristus, et nad „ei teagi” seda (Ilm. 3:17). Issand ei või iial lubada pattu
oma igavesse kuningriiki, isegi juhul, kui see on maetud teadvusest sügavamale, sest vastasel
juhul tärkaksid varjatud seemned taas ja rüvetaksid universumi.
1893.a. Peakonverentsi istungil selgitas Jones Issanda käesoleval ajal toimuvat lihtsat,
praktilist pühamu puhastamise teenistust:
„Läheme nüüd pisut edasi. Tema andis end meie pattude eest, kuid … ta ei võta meie patte,
ehkki ta nende eest maksis, ilma meie loata ära. ... Valik on igavesti minu: kas ma tahan oma
patte või tahan Teda, kas pole nii? [Kogudus: „Jah.”] … Siis kas saab olla nüüdsest alates
vähimatki kõhklust laskmaks lahti kõigest, mille Jumal [120] näitab olevat patu? Kas sa lased
sellest lahti, kui see on ära näidatud? Kui sulle on patt ära näidatud, siis ütle: „Ma tahab
pigem Kristust kui seda.” Ja lase sellest lahti. [Kogudus: „Aamen”]. Ütle Issandale lihtsalt:
„Issand, ma teen selle valiku nüüd, ma olen valmis selleks vahetuskaubaks, ma valin sind, see
on läinud ja mul on midagi paremat.” … Millisel põhjusel peaks keegi meist oma pattude
pärast veel julguse kaotama?

66
„Vaadake, mõne vennaga on just niimoodi juhtunud. Nad tulid siia vabadena, kuid Jumala
Vaim tõi neist esile midagi, mida nad varem polnud näinud. Jumala Vaim läks sügavamale
kui kunagi varem ja ilmutas asju, mida nad iial varem polnud näinud. Aga siis, selle asemel,
et Issandat selle eest tänada ja kogu ülekohus maha jätta ning tänada Issandat, et nad on
saanud temast rohkem osa kui iial varem, hakkasid nad kartma. Nad ütlesid: „Oh, mida ma
nüüd teen? Mu patud on nõnda suured.”…
„Kui Issand on toonud välja meie patud, millele me varem kunagi pole mõelnud, siis näitab
see, et ta on teel sügavale ja jõuab lõpuks põhja välja; ja kui Ta leiab üles kõige viimase
määrdnud ehk ebapuhta asja, mis ei ole kooskõlas tema tahtega, toob selle esile ja näitab
meile ning meie ütleme: „Ma tahan Issandat, mitte seda” – siis on töö lõpule viidud ja
iseloom saab elava Jumala pitseri. [Kogudus: „Aamen”].
„Mida eelistaksite teie, kas omada Jeesuse Kristuse täiuslikkust või midagi sellest vähemat
koos mõnede varjatud pattudega, mille olemasolust te iial teada ei saagi? ... Kuidas saab
Jumala pitseri, mis on tema täiusliku iseloomu kujutis meis, vajutada meile, kui meis on veel
patte? Ta ei saa oma pitserit, oma täiusliku iseloomu kujutist, vajutada meie peale enne, kuni
ta seda meis näeb. Ja seepärast peab ta kaevama sügavamalt kui me ettegi oskame kujutada,
sest me ei mõista oma südant. … Tema puhastab südame ja toob päevavalgele ka viimase
patujälje. Laske tal seda teha, vennad, las Ta jätkab oma otsimistööd. ...
„Kui Issand võtaks ära meie patud ilma meie teadmata, mida head see meile annaks? See
teeks meist lihtsalt masinad. ...
„Me oleme alati mõistusega tööriistad, mitte nagu ... mõni kirka või kühvel ... Me oleme
mõistusega tööriistad. Issand kasutab meid meie endi aktiivsel valikul.”17
[121] Paulus räägib sellest samast: „Kui palju enam Kristuse veri, kes igavese Vaimu läbi
iseenese veatuna ohverdas Jumalale, puhastab meie südametunnistuse surnud tegudest
teenima elavat Jumalat” (Hb. 9:14).

Ellen White toetab otsustavalt seda ülitähtsat mõtet: „Sinu olukorrad on võimaldanud
nähtavale tuua uusi puudusi sinu iseloomus; kuid ilmutatud on ainult seda, mis oli sinus
endas varjatud.” „Tema silm … uurib läbi iga mõistusekambri, otsides üles kogu ennast
varjava enesepettuse.” „Peidetud iseloomujooned … peavad tulema päevavalgele.” „Jumal ...
ilmutab nende varjatud vead, ... nende endi südame kõlbelise olemuse.” „Suure lepituspäeva
lõpul ... on ülejäänute kogudus ... läbinisti teadlik oma elu patususest.” Pühamuteenistus
sümboliseerib ka varem teadvustamata pattude kõrvaldamist inimese südamest. Kristuse
ristilöömine on inimese kõige sügavamal asuv teadvustamata patt ja lõpukohus paljastab
mittekahetseva patuse alateadvuse sisu.18
See tõde on väga lähedane 1888.a. Kristuse õiguse kuulutusega:
„Kristus oli terve inimsoo asemel ning tal oli inimsoo olemus. Ja Tema koges kõigi inimeste
nõrkusi nii, et igaüks, keda siin maa peal kiusatakse, leiab Jeesuses Kristuses väe kiusatuste
vastu. Sest iga inimhinge jaoks peitub Jeesuses Kristuses võit kiusatuse üle ja vabanemine
selle võimu alt. See on tõde.”19
Peame lubama Waggoner’il selgitada, et „võit kõigi kiusatuste üle” ei tähenda mitte mingil
juhul „püha ihu” ehk „täiuslikkuse-õpetust.”
„Ärge saage ainult valesti aru. Ärge arvake, et me saame kunagi nii heaks, et võime elada
sõltumatult Issandast; ärge arvake, et see keha muudetakse. Vastasel juhul satute surmaohtu
ja sulaselgesse pattu. Ärge arvake, et võite muuta kaduvuse kadumatuseks. See kaduv riietub
kadumatusega Issanda tulekul, mitte enne. ... Kui inimesed hakkavad arvama, et nende liha
on patuta ja kõigi nende impulsside taga on Jumal, siis ajavad nad oma patuse liha segi
Jumala Vaimuga. Nad [122] asendavad Jumala, asudes ise tema kohale, mis on paavstluse
põhiolemus.”20

67
Jeesus elas patuse liha sarnasuses patuta elu. Tema käskusid pidaval rahval saab olema Tema
usk. Waggoner jätkab:
„Tema on mõistnud patu hukka liha sees näidates, et ta võis ka patuses lihas elada patuta elu.
Tema täiuslik elu saab avalikuks surelikus lihas, nõnda et kõik näevad seda seitsme viimase
nuhtluse ajal. ...
„Kui seda väge ei oleks võimalik ilmutada enne armuaja lõppu, siis poleks ka tunnistust
inimestele, sest see poleks neile tunnistuseks. Kuid enne armuaja lõppu saab olema rahvas,
kes on temas nii täiuslik, et elab patuta elu vaatamata oma patusele lihale. Nemad elavad
patuta elu surelikus lihas, sest tema, kes on näidanud oma väge kogu liha üle, elab neis – elab
patuta elu patuses lihas ja täisväärtuslikku elu surelikus lihas; ning sellest kujuneb
vastuvaieldamatu tunnistus, millest võimsamat ei ole võimalik anda. Siis tuleb lõpp.”
Kas see tähendab, et Jumala rahvas, kes on võitnud nagu võitis Kristus, muutub „väikesteks
Kristusteks,” sattudes viimseil päevil jumalateotajate hulka?
Säärane põlastav järeldus ei ole õigustatud. Ehkki 1888.a. kuulutajad kinnitasid, et Jumalal
saab olema rahvas, kes „Eeskuju järgib,” ei vihjanud nad mitte iialgi, et nad saavad selle
Eeskujuga „võrdväärseiks.” Kristus kui jumalik, igavese Jumala Poeg, elas ja suri ohvrina,
mida ka kogu igaviku vältel pole võimalik korrata. Vaatamata sellele, et mitte ükski
lunastatud patune ei suuda iialgi korrata Tema „õiguse täitmist” nii, et see saaks „kõigile
inimestele elu õigustuseks” (Rm 5:18), kas siis tõesti ei suuda mitte keegi õppida seda
hindama?
Me võime puhastada ja poleerida purunenud peegli väärtusetut tükki nii, et sellest peegelduv
päikesevalgus silmi pimestab, kuid oleks naeruväärne mõelda sellest kui päikesega võrdsest.
Kristuse pruudi kohta on öeldud, et ta on „selge nagu päike” (Ül. 6:10). Tegu on ikka vaid
peegeldunud valgusega, sest ta pärineb Kristusest.
[123] Tähtis küsimus on: kas väärtusetu peeglitükk saab üldse enne Kristuse tulekut puhtaks
ja poleerituks? Või täpsemalt: kas on võimalik 144 000 purunenud peeglitükki nõnda
poleerida, kuni igaüks neist peegeldab Õnnistegija iseloomu ühte kordumatut tahku
moodustades ühe kallihinnalise tervikliku kalliskivi, milles Ta „pärast oma hingevaeva saab
… rahuldust tunda.” [Js. 53:11].

Kas iga tükk saab lõpuks puhtaks?

Või määrdub ja rüvetub igaüks uuesti pideva egoistliku patustamise tõttu? Kui Jeesus oli
„kõiges … kiusatud otsegu meie, siiski ilma patuta” (Hb. 4:15), kas on siis võimalik, et kui
Ta lõpetab oma teenistuse Ülempreestrina, siis ka Tema rahvas lõpetab „patustamise,” olles
jätkuvalt patuses lihas ja omades patust olemust?
Kui vastus on jah, siis on võimalik, et Tema pruut saab Tema tulekuks valmis. Kui vastus on
ei, siis ei saa kunagi toimuda „Talle pulma” ja kaob lootus Teisele tulekule. 1888.a. kuulutuse
lootust ja julgust väljendatakse järgmiselt:
„On neid, kes moodustavad osa sellest Jumala täiuslikust kuningriigist. Meiegi võime olla või
mitte olla osa sellest – meil on valikuvabadus. Me võime valida nii nagu meile meeldib, kuid
Jumala riik sünnib sõltumata meie valikust. Selles riigis saavad olema inimesed, kes
esindavad iga suguharu ja rahvast – valged ja mustad, kollased ja punased, suuremalt jaolt
vaesed – mõned rikkad, mõningad kuulsad inimesed ja väga palju tavalisi inimesi; erineva
iseloomuga inimesi kõikidest rassidest ja rahvustest üle kogu maailma, kes kõik räägivad
üheaegselt sama asja ja kõigi nende juures avalduvad Issanda Jeesuse Kristuse
iseloomujooned. See sünnib tulevikus. Kui me nüüd usume ja teame, et nii sünnib, siis on see
teostatav.”21
„Kui Jumal on andnud maailmale tõendi oma väest päästa täielikult, päästa patused olevused
võimaldades elada täiuslikku elu patuses lihas, siis ta kõrvaldab võimetuse ja parandab meie
elukvaliteeti. Kuid kõigepealt peab see ime teostuma patuses inimeses, mitte lihtsalt Jeesuse

68
Kristuse isikus, vaid Jeesuses Kristuses taastatud ja mitmekordistatud tema tuhandetes
järelkäijates. Mitte lihtsalt mõnedes üksikutes inimestes, vaid terves koguduse ihus saab
Kristuse täiuslik elu [iseloom] maailmale avalikuks, ja sellest kujuneb viimane [lunastust]
krooniv töö, mis inimese kas päästab või hukka mõistab.”22
[124] Ellen White nõustub selle julge, ebapopulaarse, kartmatu mõttega. Pange tähele väidet,
mille leiab raamatu „Kristuse tähendamissõnad” [„Christ’s Object Lessons”] lõpuosast:
„Maailm mähkub Jumala vääritimõistmise pimedusse. ... Sel ajal tuleb kuulutada Jumala
sõnumit, mille mõju on valgustav ja vägi päästev. Tema iseloom peab saama teatavaks. ...
„Need, kes ootavad Peigmehe tulekut, peavad inimestele ütlema: „Vaata, teie Jumal!”
Viimased armurikka valguse kiired, viimane maailmale edastatav armukuulutus on Tema
armastava iseloomu ilmutus. Jumala lastes peab avalduma Tema auhiilgus. Nende elus ja
iseloomus peab avalduma see, mida on Jumala arm nende heaks teinud. Õigusepäikese valgus
peab esile tungima heade tegude kaudu – tõde kandvate sõnade ja õiguse tegude kaudu.”23
Peigmehe mõiste on tõstetud kõrgele kõikjal, kus Piibel kirjeldab Kristuse tulekut ootavat
Jumala rahvast. „Pühade õiged teod” moodustavad „puhta lõuendi,” millega Talle naine
lõpuks riietatakse (Ilm. 19:8, 7). Kas Issand on keelanud varasematel põlvkondadel saavutada
„Kristuse täiuse täisea mõõtu” [Ef. 4:13], et nemadki võiksid nende hulka kuuluda? Ei. Selles
võidus on midagi kordumatult eshatoloogilist, mis ajalooliselt peab olema kohandatav
viimasele põlvkonnale. Vastus on lihtsalt tõsiasjas, et ükski varasem põlvkond pole
tegelikkuses saavutanud taset, mida Ilmutusraamat omistab Kristuse pruudile kui koguduse
ihule – et Tema „tema naine on ennast valmistanud” (Ilm. 19:7).
Pulmas on pruudi ja väikese lilleneiu vahel suur vahe. Mõlemad on inimesed, mõlemad on
naised, kuid laenates Pauluse sõnu Ef. 4. ptk., pole üks neist enam väeti laps. Ta on
saavutanud oma peigmehe „täiuse täisea mõõtu mööda” ja on lõpuks valmis seisma tema
kõrval teda armastades ja hinnates. Ta mõistab peigmehe eesmärke ja on valmis koostööks
temaga. Kristuse pruut ei saa kunagi Temaga võrdseks, kuid erinevalt väikesest lilleneiust,
oskab ta lõpuks Teda hinnata.
[125] Kas meie Issand on meiega jaganud armastuse saladusi selleks, et õpetada meid tundma
Tema kavatsusi nende suhtes, kes lõpuks väärtustavad Tema tohutut ohvrit? Kui Tema
„naine on ennast valmistanud,” siis tuleb Ta teda endale nõudma. Peigmees ütleb: „Ma võtan
teid enese juure, et teiegi oleksite, kus mina olen” [Jh 14:3]. Teatud mõttes peab lõpuks
eksisteerima küps mõlemapoolne armastus ja poolehoid, üksmeel, tõeline liit Kristusega.
Selline oli 1888.a. kuulutuse tegelik sisu.
Tõeline kristlik täius on väike lilleneiu, kes kasvab „kõiges selle sisse, kes on pea, Kristus”
(Ef. 4,15). „Igas põlvkonnas on mõned üksikud” saavutanud individuaalse võidu peegeldades
Kristuse iseloomu. Eenok ja Eelija on selle ilmselged näited. Ent need üksikud pole iial
kogenud kiusatuste kogu ulatust nii nagu Jumala rahval lõpuajal kogeda tuleb. Viimane
põlvkond joob kordumatul viisil karikast, millest jõi Kristus ja saab ristitud ristimisega,
millega ristiti Teda (Mt. 20:20-23).24
Alates 1. Moosese raamatust ja lõpetades Ilmutusraamatuga on Piibel põnev armastuslugu,
kus kolme esimese peatüki jooksul arenevad välja traagilised sündmused, mille
lõpplahendusest räägivad neli viimast peatükki. Võit saavutatakse Kristuse ohvriga ja Tema
rahval pole tarvis teha muud kui uskuda oma Issanda aukartustäratavasse lõpplahendusse.
Kõlab lihtsalt, eks ole? Kuid Issand on olnud sunnitud ootama kõigi nende aastatuhandete
vältel niisuguse ülima usu küpsemist! Uskmatus (mitte-uskumine) on olnud ja on jätkuvalt
meie probleem. Õigus tuleb usu kaudu, mitte tegudest.
Miks pole ükski eelnev põlvkond või pühade kogukond saanud iial valmis Talle pulmaks?
Mitte seepärast, et Jumal oleks neile midagi keelanud, nii nagu mitte miski ei takista lilleneiul
pruudiks saamast. Temasse ei suhtuta ebaõiglaselt. Prohvetikuulutus osutab, et Ülempreestri
ainulaadne teenistus kõige pühamas paigas toimub samaaegselt pruudi kasvamise ja

69
valmistumisega: „Kaks tuhat kolmsada õhtut-hommikut. Siis saab pühamu taas oma õiguse!”
(Tn. 8:14). Siin peitubki lõpliku võidu saladus.
[126] Pühamuteenistuse iga-aastasel Lepituspäeval toimetati rahva eest midagi sümboolselt.
Issand ütles: „Sel päeval toimetatakse lepitust teie eest, et teid puhastada; te peate saama
puhtaks kõigist oma pattudest Jehoova ees!” (3. Ms. 16:30). Suurel taevasel Lepituspäeval
Ülempreester „puhastab Leevi poegi ja selitab neid nagu kulda ja hõbedat; siis toovad nad
Jehoovale õige ohvrianni” (Ml. 3:3). Need „ohvriannid” on vabad enesekesksusest, mis on
otsetee patu endani. Õige pruut ei abiellu sellepärast, et ta ootab tasuta lõunat: ta väärtustab
oma peigmehe iseloomu ja mõtleb peigmehe, mitte iseenda peale.
Kuid tänapäeval sarnaneb ülejäänute kogudus rohkem pulmade lilleneiu kui pruudiga!
Enamik kristlasi on saamahimulised, huvitatud tasust – kook või jäätis pulmalaual huvitab
neid enam kui liit Peigmehega. Vaid vähesed eelistavad koosolemist Kristusega Uue
Jeruusalemma ihulikele rõõmudele. Just sel põhjusel kannavad nad nii harva teenimise risti,
et järgida Teda praegu „kuhu ta iganes läheb” [Ilm. 14:4]. Me laulame „Seal risti järel krooni
saad,” aga harva “Kroonige Teda!”
1888.a. kuulutajate ettekandeid iseloomustab mure Tema pärast. Mõelgem järgnevast
„ülitähtsast mõttest,”25 mida on seitsmenda päeva adventistide kirjanduses üliharva välja
öeldud:
„Me oleme näinud, et „väike sarv” – patu inimene, ülekohtu saladus – on asendanud taevase
ja püha preestriameti… oma ... preestriametiga. ... Selles preestriametis ja ülekohtu saladuse
teenistuses tunnistab patune preestrile oma patud ja jätkab patustamist. Tõepoolest, selle
preestriameti ja teenistuse võimuses pole teha muud, kui lasta edasi patustada ka pärast
pattude ülestunnistamist. Kuid, nii kurb kui see ka pole, kas pole liigagi tõsi see, et need, kes
ei ole seotud ülekohtu saladusega, vaid tõeliselt usuvad Jeesusesse ja Tema preestriametisse
ja teenistusse – kas pole liigagi tõsi see, et isegi nemad tunnistavad oma patud ja seejärel
jätkavad patustamist?
„On see õiglane meie suure Ülempreestri, Tema ohvri ja Tema õnnistatud teenistuse
suhtes?”26
[127] Kas on võimalik, et me jõuame kunagi selles elus niikaugele, et meie mure iseenda ja
isikliku pääste pärast asendub murega Kristuse pärast? Kas me õpime kunagi oma patuses
lihas mõistma, et „täiuslik armastus ajab kartuse välja” [1 Jh. 4:18]?

Prohvetikuulutus ütleb: „Jah.”

Me loeme Sk. 12:10, et tuleb aeg, mil Jumala rahvas pöörab oma pilgu ära enda
probleemidelt ja lakkab muretsemast oma turvalisuse pärast ning hakkab muretsema Jeesuse
pärast. „Siis nad vaatavad sellele, kelle nad läbi pistsid ja kaeblevad tema pärast, nagu
kaeveldakse ainsa lapse pärast.” Ülejäänute kogudus on leige, sest me pole iial suutnud tajuda
kõrgemat motivatsiooni.
Jones ja Waggoner hakkasid seda mõistma. See oli nende kuulutuse tähtis osa. Jones jätkab
samal leheküljel:
„Kas on õiglane, et me asetame Tema, Tema ohvri ja Tema teenistuse praktiliselt ühele
pulgale „hävituse koletisega” ja ütleme, et Temas ja Tema teenistuses pole rohkem väge ega
jõudu kui „ülekohtu saladuse” omas? Päästaks Issand ometi oma koguduse ja rahva
viivitamata meie suure Ülempreestri, Tema aukartustäratava ohvri ja Tema aulise teenistuse
säärasest tohutust alandamisest.”
Kui me õpime muret tundma Tema ja Tema au pärast, siis avaneb meile tuntud teksti uus
dimensioon: „Kartke Jumalat ja andke Temale austust” (Ilm. 14:7). Kui „maailm mähkub
Jumala vääritimõistmise pimedusse,” siis Jumala rahvas peab tegema avalikuks „Tema
iseloomu” ja ütlema inimestele: „Vaata, teie Jumal!”27 Niimoodi

70
annavad nad „Temale austust” Tema kohtutunnil, mil Tema kohtus võidu saavutab (Ilm.
14:7).
Enamik meist palvetab pidevalt: „Issand, õnnista mind ja minu armsaid ning ära unusta mind
oma riiki võtmast. Ja õnnista misjonitöö tegijaid, et töö lõpetataks ja me kõik saaksime minna
koju ausse!”
On väär öelda, et Jumala käsku pole võimalik täita ja Kristuse osaksarvatud õigus peab meie
jätkuvat patustamist alati katma [128] ehk teisisõnu seda kogu aeg välja vabandama. Kuidas
saab meie Päästjat austada see, kui me muudame „liha eest hoolitsemise himude
ärritamiseks” (Rm. 13:14)? Ootamatu, ahvatleva ja peaaegu kõikvõimsa kiusatuse hetkel
ütleb Joosep: „Ei!” „Aga ta keeldus ja ütles ... . Kuidas tohiksin siis teha seda suurt kurja ja
pattu Jumala vastu?” (1. Ms. 39:8, 9). Nõnda austas ta Issandat, kes suri ta eest. Milline
tragöödia olnuks siis, kui ta oleks „liha eest hoolitsenud” ja öelnud enesele: „Sa ei suuda
kõiki kiusatusi võita; praegune on liiga tugev; pole võimalik kogu aeg sõnakuulelik olla –
Kristuse õigus peab mind seekord „katma.” ”
Viimsete päevade oluline küsimus pole mitte meie vaeste väikeste hingede päästmine, vaid
Kristuse au. Läbikatsumine, mis Jumala rahvast tabab enne armuaja lõppu, saab olema
metsalise märk – katsumus, mida nad kunagi varem ajaloos kogenud ei ole, võimsam isegi
vanaaja märtrite kannatustest. Sellest kujuneb Saatana meistritöö, mida on täiustatud Jumala
rahva kuue tuhande aasta pikkuse kiusamise kogemuse abil. See saab olema targalt
kavandatud, et tungida meie hingesügavustesse ja võimalusel meid jalust lüüa egoistliku
suhtumise viimase hoovuse abil. Niisugune äärmuslik läbikatsumine vajab äärmuslikku
ettevalmistust.

Samal ajal peame seisma kindlal pinnal.

Sellal, kui me järjekindlalt lükkame tagasi Saatana küünilise süüdistuse, et Aadama usklikel
tütardel ja poegadel pole Jumala käske võimalik pidada, peame kogu aeg endale aru andma,
et oleme oma olemuselt langenud patused ja vajame alati Päästjat. „Minu lapsukesed, seda
ma kirjutan teile, et te ei teeks pattu. Ja kui keegi pattu teeb, siis on meil eestkostja Isa juures,
Jeesus Kristus, kes on õige” (1. Jh. 2:1). Püha Vaim toob kahetseva patuse südamesse alati
häid uudiseid:
„Me peame sageli kummarduma ja nutma Jeesuse jalge ees oma ebaõnnestumiste ja vigade
pärast, kuid me ei pea kaotama julgust. Isegi siis, kui vaenlane on meid võitnud, ei tõuka
Jumal meid endast eemale, ei jäta üksi ega hülga.”28
[129] „Jeesus armastab oma lapsi isegi siis, kui nad eksivad. ... Kui nad annavad endast
parima paludes Jumalalt abi, siis võite kindlad olla, et nende teenistus, kuigi ebatäiuslik, on
vastuvõetav. Jeesus on täiuslik. Kristuse õigus arvatakse neile osaks ja Ta ütleb: „Võtke tal
määrdunud riided seljast ära ja riietage teda uute riietega.” [vt Sk. 3:4]. Jeesus tasandab meie
möödapääsmatud puudused.”29
„Kui inimene, kes iga päev käib Jumalaga, eksib teelt, kui ta hetkeks pöörab oma pilgu
Jeesuselt, siis ei tähenda see tahtlikku patustamist; sest, kui ta oma viga näeb, pöördub ta
tagasi ja tõstab oma silmad Jeesusele ning tõsiasi, et ta on eksinud, ei vähenda tema väärtust
Jumala südames.”30
„Kui sa eksid ja patt sind petab, ära mõtle, et sa ei tohi palvetada ... vaid otsi Issandat veel
tõsisemalt.”31
Kõik see „üliväga suur arm” on piiramatu, kuid selle eesmärk pole mitte julgustada meid
jätkuvalt pattu tegema! Antud seisukohta on lihtne oma kontekstist välja kiskuda toetamaks
Saatana väidet, et meil pole võimalik lõpetada Jumala käsust üleastumist:
„Kui inimene Jeesuse Kristuse usus annab endast parima ja püüab käia Issanda teel
sõnakuulmises kümnele käsule, siis arvatakse Kristuse täius tema omaks ning see katab
kahetseva ja kuuleka hinge üleastumised. …”

71
Kuid pöörakem nüüd tähelepanu olulisele kontekstile. Me võime võita! Niisugune on
ülejäänud osa tekstist:
„Kolgata rist näitab, kui palju läks Jumala Pojale maksma pääste toomine langenud
inimsoole. Nii nagu inimese eest toodud ohver oli lõplik, nii peab ka inimese taastamine
patuga rüvetumisest olema täielik ja lõplik. … Ründavate pattudega tuleb võidelda ja need
võita. Ebameeldivaid iseloomujooni, olgu nad pärilikud või omandatud, tuleb ükshaaval
võrrelda õiguse suure mõõdupuuga, ja Jumala Sõnast peegelduvas valguses tuleb neile
vankumatult vastu panna ja need võita Kristuse väes.”32
[130] „Kui keegi pattu teeb, siis on meil Eestkostja” (1. Jh. 2:1, kursiiv lisatud). Meil saab
igavesti olema Päästja, kuid prohvetikuulutuse vaim ütleb, et meil ei saa igavesti olema
Eestkostjat ehk Vahemeest.
Kristuse ainulaadne lõputeenistus Ülempreestrina on valmistada rahvas ette vastu minema
metsalise märgi läbikatsumisele. See oli Ellen White’ile selge juba adventliikumise
algperioodil:
„Kui Jeesuse teenistus pühas paigas lõppes ja Ta läks kõige pühamasse, ... saatis Ta järgmise
vägeva ingli kolmanda kuulutusega maailma. … See kuulutus oli määratud seadma Jumala
lapsed kaitsevalmis, näidates neile kiusatuse ja ahastuse tundi, mis nende ees seisab. Ingel
ütles: „Nendel tuleb võidelda metsalise ja tema kuju vastu.” ... Nende mõtted, kes selle
sõnumi vastu võtavad, suunatakse kõige pühamasse paika, kus Jeesus seisab seaduselaeka ees
ja teeb viimast eestpalvet kõigi nende pärast, kelle pealt pole veel armu ära võetud ja kes on
Jumala käsust üle astunud teadmatusest.”33
Õigeksmõistmine usust Kristuse viimase vahendustöö valguses kõige pühamas paigas –
selline oli 1888.a. kuulutuse sisu ja ka meie viimase peatüki teema.
_____________________________________
1
„Christ’s Object Lessons,” lk. 155, 159, 160.
2
Review and Herald, 29. november 1887.
3
„General Conference Bulletin,” 1897, lk 279.
4
Lk 83,84.
5
„Testimonies to Ministers,” lk. 91, 92; kursiiv lisatud.
6
„Works of the Wesley” 6. kd., lk. 1.
7
samas, lk. 424.
8
vrd „Ajastute igatsus,” orig. lk. 24.
9
Seventh-day Adventist Bible Commentary, 6. kd, lk 1098.
10
Signs of the Times, 16. jaanuar 1896.
11
Review and Herald, 30. mai 1907.
12
„Suur võitlus,” orig. lk. 425.
13
samas, lk. 623.
14
Review and Herald, 24. juuli 1888.
15
Signs of the Times, 21. jaanuar 1889.
16
„Testimonies” 5. kd., lk. 177, kursiiv lisatud.
17
„Bulletin,” lk. 404, 405.
18
Review and Herald, 6. august 1889; „That I May Know Him,” lk. 290; „Testimonies” 7.
kd., lk. 210, 211; 4. kd., lk. 85; 5. kd., lk. 472, 473; „Patriarhid ja prohvetid,” orig. lk. 201,
202, 357, 358; „Ajastute igatsus,” orig. lk. 58; Review and Herald, 12. juuni 1900; 10.
november 1896.
19
Jones, „General Conference Bulletin,” 1895, lk. 234.
20
„General Conference Bulletin,” 1901, lk. 146.
21
Waggoner, „General Conference Bulletin,” 1901, lk. 149.
22
samas, lk. 406.
23
orig lk. 415, 416.

72
24
„Early Writings” lk. 284; „Testimonies” 1. kd, lk. 183; vt. ka S. N. Haskell „Story of
Daniel the Prophet,” lk. 253, 254, kus autor kasutab Jeesuse sõnu usklike kohta Jaakobi
ahastuse ajal pärast armuaja lõppu.
25
Väljend pärineb tsitaadist: „Tõde on nii tohutult kallihinnaline, see on nii kaugeleulatuv, nii
sügav, nii avar, et oma „mina” kaob selle sisse ära. ... Kuulutage nõnda, et inimesed
mõistaksid ülitähtsaid mõtteid ja kaevaksid välja kallihinnalise pärli, mis on varjul
Pühakirjas” (Manuscript 7, 1894; „Evangelism,” lk. 169). See väljend võeti kasutusele
1888.a. kuulutuse ajastu entusiasmi ajal ja oli kahtlemata innustatud Jones’i-Waggoner’i
kuulutusest.
26
Jones, „The Consecrated Way,” lk. 121,122.
27
„Christ’s Object Lessons” lk. 415.
28
„Tee Kristuse juurde,” orig. lk. 64.
29
Kiri 17a, 1891.
30
Review and Herald, 12. mai 1896.
31
„Our High Calling,” lk. 49.
32
„Fundamentals of Christian Education,” lk. 135, 136.
33
„Early Writings,” lk. 254.

73
 10. peatükk
MIKS ON KERGE SAADA PÄÄSTETUD JA RASKE HUKKA
MINNA? (VÕI ON ÜMBERPÖÖRDULT?)
Kas hea sõnum võib olla liiga hea, et olla tõsi?

[132] Kui Jeesus midagi ütleb, siis ei tohiks küll tekkida mingit kahtlust Tema sõnade
õigsuses. Kuidas me saame Temasse uskuda, kui me ei usu Tema sõnade tõepärasusse?
Ent kui on midagi, mis näib heade kristlaste peas tekitavat rohkem probleeme, siis on need
Tema sõnad, mille kohaselt on „kerge” saada päästetud ja „raske” hukka minna. Võib ju
kõlada šokeerivalt, kuid just nii Jeesus ütles:
„Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise!
Võtke endi peale minu ike ja õppige minust ... Sest minu ike on hea ja minu koorem on
kerge” (Mt. 11:28-30, kursiiv lisatud).
Inimloomus kaldub ilmselgelt uskuma, et Tema koorem on ränk, et tõeliseks kristlaseks
olemine on põrgulikult raske ettevõtmine, kangelaslik vägitegu, mis nõuab rohkem, kui
enamiku inimeste võimuses. Loomulikult masendab ja heidutab selline mõte paljusid, kes
siiralt igatsevad Jeesust järgida, kuid arvavad, et nad pole selleks suutelised.

Jeesuse tsitaat on vaid pool meie peatüki pealkirjast:

Ka pealkirja teine pool tsiteerib Jeesuse sõnu kõnelusest Paulusega, kelle Issand teel
Damaskusesse kinni pidas. Paulus räägib sellest juhtumist kuningas Agrippale:

74
„Siis ma nägin, kuningas, keskpäeva ajal tee peal valgust, mis oli heledam kui päike ja paistis
taevast minu ja nende ümber, kes minuga teel olid. Aga kui me kõik maha kukkusime,
kuulsin ma üht häält mulle heebrea keeli ütlevat: Saul! Saul! Miks sa mind taga kiusad? Sulle
läheb raskeks [133] astla vastu takka üles lüüa! ... Issand ütles: Mina olen Jeesus, keda sa taga
kiusad!” (Ap. 26:13-15, kursiiv lisatud).
Tarsose Saulus võitles oma südametunnistusega. Püha Vaim veenis teda lakkamatult patus.
Tema jaoks pidi tema pöörane kampaania Jeesuse ja Tema järelkäijate vastu tähendama kõigi
Püha Vaimu veenmiste ja mõjutuste täielikku mahasurumist. See oli talle „raske” ja võinuks
viia tõsiste füüsiliste ja hingeliste hädadeni.
Issand armastas teda nii palju, et Ta tegi Paulusele tõepoolest raskeks end hävitada jätkuva
keeldumisega meeleparandusest. Kui Saulusest sai apostel Paulus, ei unustanud ta seda
õppetundi iial. Edaspidi õpetas ta ikka, et kerge on saada päästetud ja raske on hukka minna,
kui inimene mõistab „Head Sõnumit” ja usub sellesse. Seega, nagu ütleb Jeesus, Tema
koorem on „kerge” ja vastupanemine Tema päästele „raske.”
Selline on „usust õigekssaamise” tähendus ja 1888.a. kuulutajad taipasid Jeesuse ja Pauluse
mõtet. See oli nende kuulutuse teine kordumatu tunnusjoon, millest tänapäeval harva
räägitakse. Meie noori pommitatakse pidevalt arusaamaga, et Jeesust järgida on raske, aga
kuradit kerge. Õigupoolest on säärane arusaam kinnistunud paljude seitsmenda päeva
adventistide peas sama kindlalt nagu Gibraltari kalju.
Nende arvates õpetab nii Piibel kui ka Ellen White „Halba Sõnumit.” Vaadakem näiteks üht
lõiku Pauluse kirjast, mis pinnapealsel lugemisel näib seda arusaama võimendavat:
„Aga ma ütlen teile: käige Vaimus, siis te ei täida liha himusid. Sest liha himustab [sõdib,
võitleb] Vaimu vastu ja Vaim liha vastu; need on üksteise vastu, et te ei teeks seda, mida te
tahate.” (Gl. 5:16,17).

On kaks võimalust seda kirjakohta mõista:

1) tavaarusaam ütleb, et kuri, mida liha mõjutab meid tegema, on nõnda tugev, et me lihtsalt
„ei tee seda [head], … mida tahame.” [vt Rm 7:19]. „Liha” on Pühast Vaimust tugevam;
2) harva kuuldud alternatiiv on see, et Püha Vaim annab meile niivõrd võimsa motivatsiooni,
et liha kaotab oma ülemvõimu meie üle ja [134] usklik Kristuses „ei tee seda [kurja],” mida
liha teda tegema õhutab.
Selgitus nr 1 on Halb Sõnum: nii kaua, kuni sul on patune olemus ehk kuni sa oled „lihas,”
oled määratud jätkuvalt kaotama. Ja täpselt nii mõtlevad paljud kristlased, eriti noored.
Nende kogemus võimendab pidevalt seda arvamust, sest nad tunnetavad liha kõikvõimsana.
Söögihimu, lubamatud seksuaalsuhted, meelelisus, uhkus, kadedus, vihkamine, uimastid,
alkohol, materialism võidutsevad jätkuvalt Vaimu üle ja selgituse nr 1 ohvrid kogevad ikka ja
jälle kaotust. Kahtlemata on Päästja süda nende pärast raske. Tema teab, kui sageli on nad
öösiti oma patja pisaratega niisutanud mõeldes oma päevastele ebaõnnestumistele.
Teisest küljest pakub selgitus nr 2 meile parimat Head Sõnumit, mida võime ette kujutada.
Püha Vaim teeb tõsiselt „tööd” ja „võitleb.” Samal ajal, kui me oleme harjunud mõtlema, et
meie võitleme, tuleb (Pauluse sõnul) välja, et see on Kolmainsuse Kolmanda tähtsa Isiku
ülesanne. Kinnita turvavöö ja hoia kõvasti kinni: Pauluse radikaalse mõtte kohaselt on Tema
tegelikult lihast tugevam. Iga päeva igal hetkel Ta võitleb ehk sõdib meie patuse loomuse
tungivate mõjutuste vastu ja meie nõusolekul võidab need. Õigupoolest kulutab Ta meist
igaühe juures selles pidevas võitluses patu vastu nii palju aega nagu oleksime ainus inimene
maa peal. Tema sõda meie patuse olemusega kestab kakskümmend neli tundi päevas ja seitse
päeva nädalas.

Kumb nendest kahest selgitusest on õige?

75
1888.a. kuulutus vastab kõhklematult – Hea Sõnum, sest on ainsana täielikult kooskõlas
Jeesuse ülaltoodud sõnadega. Jeesus teab, et Püha Vaim on see, kes raske koorma üles tõstab
ja Ta kinnitab meile: „Minu koorem on kerge.” Jones murdis pimedusest läbi ja tabas ära
Pauluse sõnade tähenduse:
„Kui inimene pöördub ja jõuab seega Jumala Vaimu võimu alla, pole ta veel lihast niipalju
lunastatud, et oleks sellest tõeliselt lahutatud koos selle kalduvuste ja ihadega. … Ei, seesama
mandunud, patune liha on [135] alles. … Kuid inimene ei ole enam selle alluvuses. Ta on
päästetud lihale allumisest koos selle kalduvuste ja himudega ning on nüüd allutatud
Vaimule. Ta allub nüüdsest väele, mis võidab, alistab, lööb risti liha ja hoiab selle enda
alluvuses. Liha ise allutatakse Jumala väele Vaimu kaudu, [nõnda] et kõik need kurjad asjad
surmatakse juure tasandil, seega hoitakse ära nende avaldumine [inimese] elus. ...
„Säärane õnnistatud suunamuutus leiab aset pöördumisel. Pöördumisel tuuakse inimene
Jumala väe ja Jumala Vaimu juhtimise alla ning selle väe kaudu tehakse temast liha üle
valitseja kõigi selle selle kalduvuste ja himudega. Püha Vaimu kaudu lööb ta liha risti koos
selle kalduvuste ja himudega „head usuvõitlemist” võideldes.
„Jeesus tuli maailma ja võttis enesele INIMIHU, täpselt sellise nagu on inimestel ning ta
võttis endale selle liha, sellisena nagu see on, koos kõigi selle kalduvuste ja ihadega.
Jumaliku väe abil, mille ta usu kaudu sai, „mõistis ta patu hukka liha sees” [Rm 8:3] ning
seega tõi ta kogu inimsoole selle jumaliku usu, mis annab inimesele jumaliku väe
vabastamaks teda liha võimu ja patu käsu alt seal, kus ta on ning võimaldab kindlalt valitseda
selle liha üle, sellisena nagu see on.”1
Mõni inimene võib selle peale küsida: „Hästi, selline Hea Sõnum võis olla tõsi sajand tagasi
Jones’i päevil, aga kas see toimib ka täna kaasaegse patu elektrooniliste ahvatluste ajastul?”
Niisiis küsigem: mis on tugevam, kas patt või arm? Paulus vastab kõhklemata: „Kus on patt
suurenenud, seal on ka arm saanud ülirohkeks, et otsekui patt on valitsenud surmas, samuti ka
arm valitseks õiguse kaudu” (Rm 5:20, 21).
Ent meil on olnud seda raske uskuda. Kui sageli oleme mõelnud, et televisioon on tugevam
Piibli lugemisest või palvekoosolekust! Maailma haare näib meile nii palju kütkestavam, et
sellega võrreldes tundub Püha Vaimu töö sama nõrgana nagu raadiosignaal Marsilt.
Kui see on nii, siis pole mõni asi meile päris selge. Me pole mõistnud evangeeliumi.
Pöördugem tagasi 1888.a. kuulutuse juurde leidmaks hädatarvilikku Head Sõnumit:
„Kui valitseb arm, siis on kergem teha õigust, kui kurja. See on võrdlus. Pange tähele: nõnda
nagu patt valitses, valitseb ka arm. Kui patt valitses, siis [136] valitses ta armu vastu; ta lõi
tagasi kogu Jumala antud armu väe; [nõnda lõi Tarsose Saulus astla vastu takka üles], kui aga
patu võim on murtud ja arm valitseb, siis arm valitseb patu vastu ja lööb tagasi kogu patu väe.
Seega on sõnasõnalt tõsi, et armu valitsuse all on kergem teha õigust kui kurja nii nagu patu
valitsuse all on kergem teha kurja kui õigust” (Jones, samas, 25. juuli 1899).
„Ei ole võimalik ülerõhutada seda, et armu valitsuse all on sama kerge teha õigust kui patu
valitsuse all kurja. See peabki nii olema, sest kui armul pole rohkem väge kui patul, siis ei saa
pattudest päästa. …
„Päästmine patust sõltub möödapääsmatult sellest, et armul on rohkem väge kui patul. Niisiis,
kui armul on rohkem väge kui patul, siis ... kus iganes on armu väele antud võim, seal on
samavõrd lihtne teha õigust kui ilma selleta on kergem teha kurja. …
„[Inimesel] on alati olnud tõsiselt raske teha õigust. Kuid seda põhjusel, et inimene on
loomupäraselt orjastatud ühe jõu – patu – poolt, mille valitsus on absoluutne. Ja nii kaua, kuni
valitseb see jõud, on head, mida inimene tunneb ja tahab, mitte lihtsalt raske, vaid võimatu
teha. Kuid lubagem valitsema vägevam jõud kui see, ja kas pole siis selgemast selgem, et
selle väe valitsuse all on seda vägevamat jõudu teenida sama kerge nagu teenida teist jõudu
tolle valitsuse all?

76
„Ent arm pole lihtsalt vägevam kui patt ... Nii hea kui see ka pole, pole see veel kõik. ...
Armul on palju rohkem jõudu kui patul. Sest „kus patt on suurenenud, seal on ka arm saanud
ülirohkeks.”… Ärgu keegi iial püüdku teenida Jumalat millegi muu kui kohaloleva ja elava
Jumala väega, mis teeb ta uueks looduks; mitte millegi muu kui ülirohke armuga, mis
mõistab patu hukka lihas ja valitseb õiguse läbi igaveseks eluks Kristuse Jeesuse, meie
Issanda kaudu. Siis saab Jumala teenimine tõesti „uues elus käimiseks,” siis nähakse, et Tema
ike on tõesti „hea” ja Tema koorem „kerge” ning inimene teenib tõepoolest „ütlemata ning
väga kalli rõõmuga.”2
Nagu tavaliselt, nõustub sellega täielikult Waggoner lisades häid sõnumeid veelgi:
[137] „Uussünd ületab täielikult vana. „Kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu; vana on
möödunud, vaata, uus on tekkinud! Aga kõik on Jumalast.” [2 Kr 5:17, 18]. Inimeses, kes
võtab Jumala oma pärisosaks, tegutseb õiguse heaks vägi, mis on samavõrra tugevam päritud
kalduvustest kurja teha nagu meie taevane Isa on suurem meie maistest vanemaist.”3
Waggoneri poolt tsiteeritud 2. Kr. 5. ptk-i kontekst ütleb: „Kristuse armastus [agape] sunnib
[ajendab] meid” (14.s.). Sundima tähendab, vastupidiselt tagasihoidmisele, „edasi ajama,”
„lükkama.” See armastus ei sunni meid vastu meie tahtmist, vaid Püha Vaim annab meie
motiveerimiseks endast kõik.
Mootorite algaegadel reklaamisid mõned autotehased (näiteks Locomobile) oma autode
võimsust väitega, et need on suutelised sõitma Pikes Peak’i tippu [Põhja-Ameerika
külastatuim mäetipp 14 110 jalga (ligikaudu 4300 m) üle merepinna]. Ent igaüks, kes üritas
tolleaegse algelise Model T-ga mööda järsku mägiteed tippu jõuda, leidis selle olevat „raske.”
Vaene masin võdises ja suri välja vesi radiaatoris keemas. Õnnetu mehe auto ei olnud lihtsalt
säärase mäe vallutamiseks mõeldud.
Kas pean lisama, et paljud kristlased peavad Issanda tagasitulekuks valmistumist veelgi
raskemaks?
Ent asendagem Model T algne mootor tänapäevase 420 cm3 V-8 mootoriga ja masin ronib
väsimatult üles ka kõige järsemast nõlvast.
Haletsusväärne teadmatus agape’ st Kristuse puhtas ja tõelises evangeeliumis on see, mille
tulemusel näib kristlik elu meile nii „raske.” Piibel ütleb meile jätkuvalt, et Püha Vaim on
võimas motivatsiooni jõujaam:
„Ei väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Jehoova. Mis sa oled, suur mägi,
Serubbaabeli ees? Lagendikuks muutud” (Sak. 4:6, 7).
Järsunõlvaliste mägede lagendikuks muutmine nõuab võimsat mootorit. Aga just seda teeb
meie heaks arusaamine ristist:
„Sest Kristuse armastus sunnib meid ning me otsustame nõnda: kui üks on surnud kõikide
eest, siis on kõik surnud; ja Ta on surnud kõikide eest, et need, kes elavad, [138] ei elaks
enam enestele, vaid temale, kes nende eest on surnud ja üles tõusnud” (2. Kr. 5:14, 15).
Vaatame, mida siin tegelikult öeldakse:
1. Kui üks ei oleks surnud meie eest, oleksime surnud – meie kõik.
2. Kristus ostis kogu maailma oma verega. Kas oleme paganad või kristlased, kas
tunnistame oma tänuvõlga Tema ees või mitte, oleme Tema piiritud võlglased. Kõik, mis
meil on ja mis me oleme, võlgneme Tema ohvrisurmale:
„Kristuse surmale võlgneme isegi oma maise elu. Leib, mida me sööme, on ostetud Tema
murtud ihu hinnaga. Vesi, mida me joome, on ostetud Tema valatud verega. Ükski, ei
pühak ega patune, ei söö oma igapäevast leiba ilma, et see oleks saadud Kristuse ihu ja
vere hinnaga. Kolgata rist on vajutatud igale leivapätsile. See peegeldub igast
veeallikast.”4
3. Lihtsalt usu seda tõde, ütleb Paulus, ja „enam” pole sul võimalik elada enesekeskset elu.
See „sund” hakkab tegutsema otsekohe ja kui me sellele vastu ei pane, ei ela me „enam
enestele, vaid temale, kes ... on surnud [meie eest] ja üles tõusnud.”

77
Ärgu väljend „ei elaks” sind eksitagu. Algkeeles ei tähenda see meie tavalist mõttetut ohet:
„Peaksin olema ustavam; peaksin maksma rohkem kümnist; peaksin õigemini hingamispäeva
pühitsema; peaksin oma õppetükki rohkem õppima; peaksin rohkem ohverdama” või siis:
„Ma ei peaks nii palju telerit vaatama.” Evangeeliumi mõte on selles, et ei ole võimalik mitte
teenida innukalt Issandat pärast seda, kui sa oled mõistnud ja hakanud väärtustama Kristuse
risti tähendust – kui palju läks Talle maksma sinu päästmine.
Mõte Jumala agape sundivast väest läbib kogu Pauluse õpetust. Pangem tähele järgnevat:
„Või põlgad sa tema helduse ja kannatlikkuse ja pika meele rohkust ega saa aru, et Jumala
heldus sind ajab meelt parandama?” (Rm 2:4).
Tema sõnade mõte on selles, et Jumal ei seisa kusagil tagaplaanil, nagu palju arvavad,
jumalikud käed risti rinnal samal ajal, kui meie oma lootusetus seisundis sipleme.
Ta ei ütle: „Tead, mina ohverdasin end sinu eest [139] kaks tuhat aastat tagasi. Mina olen
oma osa teinud – nüüd on sinu kord. Sina pead algatuse enda peale võtma. Kui tahad tulla,
tule, ja kui see näib sulle raske, siis pole sa lihtsalt suuteline kristlane olema. Mul ongi juba
keegi teine, kellele su kroon anda.”
Miljonid inimesed mõtlevad Jumalast nii! Mõned pelglikud ja arad mõtlevad: „Jumalal on
hulgaliselt inimesi, kes on valmis võtma minu krooni – Ta ei vaja mind ja ma pole sugugi
kindel, et Ta mind tahab.” Waggoner seevastu rõhutab Jumala otsivat, järelejätmatut
armastust „iga inimese” vastu. Tema on see, kes võtab initsiatiivi enda kätte – mõte, mis
erineb radikaalselt meie tavapärasest arusaamast:
„Ja me ei pea üritama parandada Pühakirja ning ütlema, et Jumala heldus püüab juhtida
inimesi meeleparandusele. Piibel ütleb, et see juhib [kursiiv lisatud] neid meelt parandama ja
me võime kindlad olla, et see nii on. Iga inimest juhitakse meelt parandama nii tõesti, kui
Jumal on hea.”5
Kui sa palud oma lähedase, sõbra, ligimese pöördumise pärast, siis pole sul vaja äratada
Issandat unest, et sundida Teda tegema seda, mida Ta teha ei taha – mitte vastavalt Pauluse
sõnadele. Jumala heldus tegutseb juba, juhtides seda inimest meeleparandusele. Häda on
selles, et me sageli takistame seda, mida Jumal juba teeb! Me nurjame Tema vastuse oma
palvetele, sest pole mõistnud Issanda headuse, halastuse ja kannatlikkuse õigeid mõõtmeid.
Kunagi käis iganädalastel palvekoosolekutel naine, kes palus iga kord palvetada oma
uskmatu abikaasa eest. Ma ei mäleta, kui kaua aega mööda läks, kuid ühel hingamispäeva
hommikul tuli mees hommikusöögiks alla riietatuna korralikku ülikonda. „Mida see peaks
tähendama?” päris naine. Avala naeratusega vastas mees: „Ma tulen koos sinu ja lastega
kirikusse.” Välgukiiruselt reetis naine oma tõelised tunded: „Aga kallis, kui sa hingamispäeva
pärast oma töö kaotad, kuidas me siis auto- ja majaliisingut maskma hakkame?”
Hubby ei öelnud sõnagi, läks trepist üles, pani selga tööriided ja sellega kõik lõppeski.
[140] Selle asemel, et anuda Issandat oma armsate juures midagi tegema, oleks meil targem
paluda nii: „Issand, ma tänan Sind, et Sa juba juhid minu lähedast või ligimest
meeleparandusele. Ja ma palun, palun Sind, aita, et ma ei segaks Sinu tööd!”
Jätkakem väljavõttega Waggoneri raamatust:
„Kõik ei paranda meelt. Miks? Sest nad põlgavad Jumala helduse ja kannatlikkuse ja pika
meele rohkust ja lahkuvad Jumala armurikka juhtimise alt. Ent kes ei pane Issandale vastu,
see tuuakse kindlasti meeleparandusele ja päästmisele.”
See kõlab revolutsiooniliselt paljude inimeste jaoks, kes ütlevad: „Noh, mina lihtsalt ei suuda
uskuda, et Hea Sõnum on nii hea! Minu arvates on nii, et kui patune tahab saada päästetud,
siis peab ta kõvasti pingutama – ta peab võtma initsiatiivi enda peale, ta peab midagi tegema.
Aga see seisukoht räägib vastupidisest. See ütleb, et kui ta lõpetab vastupanu, siis ta saab
päästetud.”

Täpselt nii siin öeldakse.

78
Ükskõik kui revolutsiooniliselt see ka ei kõlaks, on tegu evangeeliumi Hea Sõnumiga. See
eeldab Jumala, ise oma lambaid otsiva Hea Karjase aktiivset, otsustavat, püsivat armastust.
Ellen White ütleb sedasama raamatus „Tee Kristuse juurde,” orig lk. 27:
„Kui siis Kristus nende pilgu ristile juhib ja nad näevad Teda, keda nende patud on läbi
pistnud, … hakkavad nad mingil määral mõistma Kristuse õigust. …
„Patune võib sellele armastusele vastu seista, võib keelduda sellest, et ta tõmmatakse Kristuse
juurde, aga kui ta vastupanu ei osuta, tõmmatakse ta Jeesuse juurde; lunastusplaani tundmine
juhib ta risti jalamile kahetsema patte, mis on põhjustanud kannatusi Jumala kallile Pojale
(kursiiv lisatud).”
Kui sa kord taipad Issanda aktiivse, otsiva armastuse saladust, siis hakkab see Hea Sõnum
sulle silma pea igalt Piibli leheküljelt. Pane tähele kauneid mõtteid Pauluse kirjades:
„Aga enne kui tuli usk, olime käsu valve all, kinni pandud tulevase usu ilmumise jaoks.
Nõnda on käsk saanud meie kasvatajaks [141] Kristuse poole, et me saaksime õigeks usust. ...
Sest te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses. ... „Niikaua kui pärija on
alaealine, ei ole mingit vahet orja ja tema vahel, ehk ta küll on kõige isand; vaid ta on
eestkostjate ja valitsejate all kuni isa poolt määratud ajani. Nõnda ka meie: kui olime
alaealised, siis olime orjastatud maailma algjõudude alla. Aga kui aeg täis sai, läkitas Jumal
oma Poja, kes sündis naisest ja sai käsu alla, lahti ostma käsualuseid, et me saaksime lapse
seisuse” (Gl. 3:23-4:5).
Oma selge arusaamisega „ käsust kirjas galaatlastele” on Waggoner tabanud ära selle lõigu
tõelise mõtte:
„Jumal ei ole inimsugu kõrvale heitnud; seega, kuna esimene loodud inimene nimetati
„Jumala pojaks,” siis järelikult on kõik inimesed pärijad selles mõttes, et nad on alaealised.
Nagu juba tähele panime – „enne kui tuli usk” – kuigi kõik olid Jumalast eemale läinud, hoiti
meid käsu, karmi isanda valve all, „kinni pandud,” et meid võiks juhatada tõotust vastu
võtma. Milline õnnistus on see, et Jumal arvab ka jumalatud, kes on patu ahelais, oma lasteks
– ekslevaiks, kadunud poegadeks, ometi ikkagi lasteks. Jumal on kõik inimesed vastu võtnud
oma „armsa Poja” läbi. Praegune tingimisi-elu on meile antud selleks, et meil oleks võimalus
Ta oma Isaks tunnistada ja tõepoolest lasteks saada.”6

See on silmatorkavalt erinev tavaarusaamast.

Me oleme harjunud mõtlema, et Vana Testamendi ajal elanud inimesed olid „käsu all” samal
ajal kui Uue Testamendi ajal tuli usk. Kuid Waggoner selgitab, et ka tänapäeval hoitakse
meid „käsu all,” kuni jõuame isikliku kogemuse kaudu usuni. Käsk on meie „kasvataja,” mis
viib meid Kristuse juurde. Mida me ei õpi Tema armust usu kaudu, seda õpime kasvatuse
kaudu. Kõik see lõputu hoolitsus, mis igaühele ülikülluses osaks saab on mõeldud juhtima
meid Kristuse juurde, „et me saaksime õigeks usust.” See kõik toimub just praegu. Me oleme
kõik eranditult „kinni pandud” „käsu valve alla,” kuni me jõuame oma elus usu [142] juurde.
Selline vangistus on üks osa Issanda juurde tõmbamise protsessist, veelkordne tõend Issanda
järelejätmatust ja aktiivsest armastusest meist igaühe vastu isiklikult.
Meil on väga lihtne sulgeda end ringi, millest kõik meie väliselt uskmatud naabrid väljapoole
jäävad. Kuid Waggoner mõistis, et Issand haarab oma ringi ka nemad – vähemalt seniks, kuni
nad Teda oma lõppematu vastupanuga lõplikult eemale lükkavad. Sageli peame väljaspool
seda ringi olevaid inimesi huntideks, mitte lammasteks, aga Issanda silmis on nad eksinud
lambad. Teine jumalik metafoor võrdleb neid alaealiste lastega, kes pole veel valmis vastu
võtma oma armupärandit (Gl 4:1-5). Üldjuhul pole me suutnud näha neis Jumala lapsi, keda
tõepoolest hoitakse „käsu all,” ent sellegipoolest lapsi, keda kasvataja püüab Kristuse juurde
juhtida.
Galaatia kirja 4. ptk. annab meile ilusa pildi varaomaniku lapsest, kes on kõikide asjade
pärija. Ent laps jookseb paljajalu talle kuuluval maaomandil ning allub orjade käskudele ja

79
valitsusele kuni ta täisealiseks saab. Paulus ütleb, et nõnda on meie kõigiga: me oleme
alaealised, jõnglased, „orjade” valitsuse all, kuni me saame täisealiseks, mis tähendab isikliku
usukogemuseni jõudmist. Nii hämmastav kui see ka ei tunduks, aga Issanda
tegevusprogramm on seadistatud kadunud inimeste päästmisele!
See elav hea sõnum torkab silma Waggoner’i arusaamas Jumala armu annist, mis on juba
igale inimesele antud:
„Kuna pärandus tuleb usuõiguse läbi, siis on see võrdselt kindlustatud kõigile pärijaile ja
võrdselt kõigile kättesaadav. Usk annab kõigile võrdse võimaluse, sest usk on ühtmoodi
kerge nii ühele kui teisele inimesele. Jumal on jaganud igaühele usumõõdu ja kõigile
ühesuguse mõõdu, sest armumõõt on usumõõt, ja „igaühele meist on antud armu Kristuse
annetuse mõõtu mööda” Ef. 4:7. Kristus on antud ilma vahet tegemata igale inimesele.”7
Teisisõnu, rabav tõde on see, et Issand tegutseb iga maa peal elava mehe, naise ja lapse
heaks! Kuid Jumala plaan nende suhtes ei saa kanda vilja kuni nad Teda ei tunne; ja nad
saavad sellest teada ainult siis, kui keegi neile Head Sõnumit kuulutab.
[143] Seepärast on Ta meid tungivalt palunud: „Minge kõike maailma ja kuulutage
evangeeliumi kõigele loodule,” mitte Halba Sõnumit. Ja meie peame aru saama, et selles
evangeeliumis on tõesti vägi, kui see suudetakse vabastada mürgitavast käsumeelsuse-
eksitusest, mis on teinud tühjaks Jumala armu. Kui me oleme püüdnud inimesi aidata ja meie
töö on nurjunud, siis tuleks pigem tunnistada, et meie arusaamine evangeeliumist võis olla
puudulik, mitte aga süüdistada inimesi. Muidugi on tõsi, et mõned lükkavad selle tagasi isegi
siis, kui seda esitatakse tema rikkumatus puhtuses. Kuid palju rohkem inimesi, kui me
tänapäeval näeme, võtaksid selle vastu siis, kui seda esitataks arusaadavalt.
Näeme, et praktiliselt samasugune kinnismõte Jumala armust läbib kuldse lõimena nii Jones’i
kui Waggoner’i kirjutisi:
„Sest Jumala Poeg Jeesus Kristus, keda meie ... oleme teile kuulutanud, ei olnud mitte „jah”
ja „ei,” vaid temas sai tõeks „jah.” Sest Jumala tõotused puha on tema sees „jah” ja
sellepärast ka tema läbi „aamen” Jumala auks meie läbi” (2. Kr. 1:19,20). Ühtki Jumala
tõotust inimesele pole antud ilma Kristuseta.
„Et kätte saada seda, mida Jumal on tõotanud, on vaja üht asja – isiklikku usku Kristusesse.
Jumal ei vaata isikule: Ta jagab oma rikkusi vabalt igaühele, kuid mitte keegi ei saa sellest
vähimatki osa muidu, kui ainult Kristust vastu võttes. See on täiesti õiglane, sest Kristus on
antud kõigile inimestele, kui nad Teda vaid tahavad.”8
Milline on Ellen White’i seisukoht selles küsimuses? Ta nõustub sellega:
„Kristust ja Tema tööd on esitatud vääralt ning suur hulk inimesi tunneb end eemale tõrjutuna
evangeeliumi hüvedest. Kuid ärgu nad arvaku, et nad on eemale tõrjutud Kristusest. Pole
olemas ei inimeste ega Saatana püstitatud tõkkeid, mida usk ei suudaks ületada.
„Usus viskus foiniikia naine tõkete vastu, mis olid püstitatud juutide ja paganate vahele.
Heites kõrvale heitumuse, hoolimata kõigest välisest, mis võinuks panna teda kahtlema,
usaldas ta Päästja armastust. Niisugust usaldust ootab Kristus meilt Enda vastu.
Päästeõnnistused on iga hinge jaoks. Mitte miski muu, kui vaid isiklik valik saab tõkestada
inimese osasaamist Kristuses antud tõotustest evangeeliumi kaudu.”9

[144] Jah, šokeeriv tõde on – selleks, et kaduma minna, peab patune kutsele vastu panema!
Nii tugevasti armastab Issand teda.
Ent 1888.a. kuulutus astus tohutu sammu sellest veelgi kaugemale.
Pauluse kirjad kinnitavad üheselt, et Kristuse surm ristil ei paku mitte ainult päästevõimalust
patusele, vaid on tegelikkuses mõistnud ta ka õigeks. Kristuse surm ja ülestõusmine ning
Tema Püha Vaimu and on iga inimese jaoks midagi teinud. Heitkem kõigepealt pilk sellele,
mida ütleb Paulus ja seejärel Jones’i ja Waggoner’i kommentaaridele:

80
„Sellepärast, otsekui ühe inimese kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm, nõnda on ka surm
tunginud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud. ... Nõnda siis, otsekui üks
langemine [Aadam] on saanud hukkamõistmiseks kõigile inimestele, nõnda saab ka üks
õiguse täitmine [Kristus] kõigile inimestele elu õigustuseks. Sest otsekui tolle ühe inimese
[Aadama] sõnakuulmatuse läbi paljud on saanud patuseks, nõnda saavad ka selle ühe inimese
[Kristuse] sõnakuulelikkuse läbi paljud õigeks.” (Rm. 5:12- 19).
Paulus ütleb selgelt, et mida iganes Aadam inimsoole ka ei pärandanud, selle tühistas Kristus
„kõigi” inimeste suhtes. Näib aga, et meil on olnud raske Pauluse sõnu uskuda. Meie ütleme:
„Ei, Paulus, see ei saa olla tõsi. Õigeksmõistmise vaba and on antud mõnedele, mitte kõigile.
Selle saavad vaid need, kes midagi teevad.” Ent Waggoner näib Pauluse mõtet mõistvat:
„Siin pole mingit erandit. Nii nagu hukkamõistmine on tulnud kõigi peale, nõnda tuleb ka
õigeksmõistmine kõigi peale. Kristus on surma maitsnud kõigi eest. Ta on andnud end kõigi
eest. Ei, ta on andnud end igale inimesele. Vaba and on tulnud kõigile. Tõsiasi, et tegu on
vaba anniga, tõendab, et siin pole mingeid erandeid. Kui see oleks antud ainult neile, kellel
on mingid vastavad omadused, siis ei oleks see vaba and. Seega on tegu faktiga, millest Piibel
selgelt räägib, et õiguse ja elu and Kristuses on antud igale inimesele maa peal. Pole mitte
kõige vähematki põhjust, miks ei võiks pääseda igavesse ellu iga inimene, kes kunagi elanud,
välja arvatud juhul, kui ta ise seda ei taha. Niivõrd paljud lükkavad põlgusega tagasi selle
vabalt antud anni.”10
[145] Kui harjumatult need sõnad meile tänapäeval ka ei kõlaks, on nad täielikus kooskõlas
apostli enese sõnadega. Pole siis ime, et Ellen White oli sellest kuulutusest nõnda
vaimustatud! See oli Hea Sõnum, sest näitas Jumala iseloomu uues ja paremas valguses.
Waggoner jätkab:
„Kristuse usk peab tooma Jumala õiguse, sest selle usu omamine tähendab Issanda enda
omamist. See usk on antud igale inimesele, nõnda nagu Kristus andis end igale inimesele.
Kas sa küsid, mis siis takistab kõigi inimeste päästmist? Vastus on: mitte miski, välja arvatud
tõsiasi, et kõik ei võta usust kinni. Kui kõik võtaksid kinni sellest, mida Jumal neile annab,
saaksid kõik päästetud.”11
Mõelda vaid, millele kõigele peab patune vastu panema, kui ta tahab kindlasti kaduma
minna! Pole siis ime, et see on „raske.” Väike ja vilets nagu ta on, peab ta võitlema Taeva
püsiva armastuse ühendatud jõu vastu. See kurnab inimesi! Ja vajalikku motivatsiooni
elamaks tõeliselt pühendunud elu pakub ülikülluses selle tõe lihtne väärtustamine, mille
kohaselt on õigeksmõistmine saanud osaks „kõikidele inimestele.”
On imelik, kuidas Calvin võis üldse mõelda, et Kristus suri ainult äravalitute eest. Lihtsalt
usu, et Ta suri sinu eest ja otsekohe mõistad äkki, et sul pole „nüüdsest” enam võimalik elada
enesekeskset elu. Selles võrrandis („kui üks on surnud kõikide eest” = „siis on kõik surnud”)
peitub sisseehitatud jõuallikas. Lihtsalt usu seda hämmastavat tõde ja Issanda koorem muutub
„kergeks.”
Olles näinud, et Pühakiri toetab Jones’i ja Waggoner’i üliolulist mõtet evangeeliumi
liikumapanevast jõust, jääb meil veel vaadata, kuidas kinnitab seda Ellen White. Tema mõte
on sama:
„Lõpmatu armastus on seadnud tee, mida mööda Issanda lunastatud võivad jõuda maa pealt
taevasse. See tee on Jumala Poeg. Inglid on saadetud juhtima meie eksivaid samme. Taeva
auline redel toetub iga inimese teerajale tõkestades tema teed pahede ja meeletuse juurde. Ta
peab jalgadega tallama ristilöödud Päästjal, enne kui saab edasi patuellu minna.”12
[146] Tema kirjutistes on selgelt öeldud, et Jumala armastus on aktiivne ja otsiv ning selleks,
et patune hukkuks, peab ta sellele vastu panema:
„Jumal on valgus ja Tema sees ei ole mitte mingit pimedust. Kui poleks valgust, poleks ka
varju. Ent kuigi vari tuleb nähtavale päikese käes, ei tekita seda päike. Varju tekitab mingi
takistus. Seega ei lähtu pimedus Jumalast. ... Hoolimatusega Jumala poolt antud valguse

81
suhtes kaasneb kindel tagajärg. See loob varju, ja pimedus muutub veelgi pimedamaks
valguse tõttu, mis on saadetud. ...
„Mis inimene külvab, seda ta ka lõikab.” Gl. 6:7. Jumal ei hävita ühtki inimest. Igaüks, kes
hukkub, hukutab end ise. Kui inimene summutab oma südametunnistuse hääle, külvab ta
uskmatuse seemet ja sellega kaasneb vältimatu lõikus.”13
„Ei maksa seepärast järeldada, et ülespoole viiv rada on raske ja allapoole suunduv tee kerge.
Surma poole viiv tee on palistatud valu ja karistustega, kurbuse ja pettumustega, mis
hoiatavad meid edasi minemast. Jumala armastus on muutnud hoolimatute ja põikpäiste
enesehävitamise raskeks.”14

Kuidas peaksime me Jumalat maailmale esitama?

Seitsmenda päeva adventiste on süüdistatud ja mõnikord põhjendatult õpetuses, et Kristus on
oma tagasitulekul kättemaksu- ja verejanuline. Evangeeliumikuulutajad on kujutanud Kristust
tulevat tagasi koos mingi müstilise kosmosekahuriga, millest väljuvad surmakiired tapavad
kõik Tema vaenlased. Kuid 1888.a. kuulutus ei moonutanud selliselt Jumala iseloomu. Inglid
ütlesid apostlitele, et tagasi tuleb „see[sama] Jeesus” [Ap 1:11]. Patused muutuvad, Tema ei
muutu. Nemad paaduvad, Tema mitte.
Kui keegi suitsetab aastaid kuus või kaheksa pakki sigarette päevas ja saab kopsuvähi või
kopsuturse, kas ta võib siis öelda: „Jumal on mind hävitanud?” Tõepoolest, „Igaüks, kes
hukkub, hukutab end ise.”
[147] Pange tähele, kuidas Ellen White ühes lühikeses lõigus seitse korda ütleb, et
mittepäästetud hukkuvad ainult omaenese valiku tõttu, mitte Issanda meelevaldse otsuse
alusel:
(1) Elu, mis on elatud vastuhakus Jumalale, on muutnud nad taeva jaoks sobimatuiks. (2)
Sealne puhtus, pühadus ja rahu oleks neile piinaks. (3) Jumala au oleks hävitavaks tuleks. (4)
Nad tahaksid sellest pühast paigast põgeneda. (5) Nad tervitaksid hävingut, et leida varju
Tema palge eest, kes suri nende päästmiseks. (6) Õelate saatus on määratud nende omal
valikul. (7) Nende väljajätmine taevast on nende vabatahtlik valik ning õiglane ja
halastusrikas Jumala poolt.”15

Soovi korral võime muuta päästmise raskeks?

Jah, kui me varjutame Kristuse risti, siis peame tunnistama, et päästetud saamine muutub
kohutavalt raskeks. Motivatsioon pühitsuseks ja pühendumiseks kuivab kokku. Kiusatus
kurjale muutub oma tõmbes ülivõimsaks. Päästja muutub meile „juureks põudsest maast” ja
Tema evangeeliumil pole ilu, „et oleksime teda ihaldanud.” Kohustusest kujuneb koorem,
sõnakuulelikkus muutub raskeks, Piibli lugemine igavaks, palve sisutühjaks, hingamispäeva
pidamine tüütuks. Selline on paljude koguduseliikmete haletsusväärne „kristlik kogemus.”
Ent kui me mõistame Issanda armu moonutamata evangeeliumi, siis ütleb Jones, et isegi
valik koos Kristusega risti kanda muutub lihtsaks. Pole kahtlustki, et sellesama valiku
küsimus on päästetud saamise juures ainus võimalik raskus. Kui isegi see muutub „kergeks”
Kristuse risti valguses, siis oleme lasknud end päästa!
„Kui Issand on toonud välja meie patud, millele me pole varem kunagi mõelnud, siis näitab
see vaid, et ta on teel sügavustesse ning lõpuks jõuab põhjani; ja kui ta leiab lõpuks viimase
ebapuhta või saastunud asja, mis ei ole tema tahtega kooskõlas ning näitab seda meile, ja
meie ütleme: „Ma tahan pigem Issandat kui seda,” siis on töö lõpetatud ja meie iseloomu saab
kinnitada elava Jumala pitseriga. [Kogudus: „Aamen.”] Mida teie eelistaksite, kas iseloomu
[Keegi kogudusest hakkab Issandat ülistama ja teised hakkavad ringi vaatama]. Ärge pange
tähele. Kui teie hulgast palju enamad [148] tänaksid Issandat selle eest, mis teil on, oleks täna
õhtul selles majas rohkem rõõmu.

82
„Mida te eelistaksite, kas omada Jeesuse Kristuse täielikkust, täiuslikku täiust või vähemat
kui see, nii et mõned teie patud, mille olemasolust te isegi ei tea, jääksid varjatuks?
[Kogudus: „Tema täiust”]. Kuid vaadake, Tunnistused on meile öelnud, et me ei saa Jumala
pitserit kuni on veel patu plekke. Mismoodi võiks küll Jumal oma pitseri, mis on tema
täiusliku iseloomu jäljend, panna meie peale, kui meis on veel pattu? … Ja nõnda peab ta
kaevama sügavalt kohtades, millest me pole undki näinud, sest me ei suuda mõista oma
südant. … Ta puhastab südame ja toob päevavalgele viimsegi patujälje. Lubagem tal seda
teha, vennad, lubagem tal jätkata oma uurivat tööd. …
„Sinul ja minul tuleb lihtsalt teha otsustav valik, kas me tahame Issandat või iseennast,
Issanda õigust või oma patte, Issanda teed või oma teed? Mida me valime? [Kogudus:
„Issanda tee.”]. Pole … [raske] teha valikut siis, kui teame, mida Issand on teinud ja kelleks
on ta meile. Valik on kerge. Olgu loobumine täielik.”16
Waggoner nõustub: inimene peab tõe vastu võitlema, selleks, et muuta see „raskesti”
usutavaks:
„Uskmatu vanema lapse jaoks on usk sama loomulik kui püha vanema lapse jaoks. Üksnes
siis, kui inimesed püstitavad enda ümber uhkuse tõkke (L. 73:6), leiavad nad usu olevat
raske.”17
Lubagem nüüd Jones’il oma otsekohesel, lihtsalt moel tõe veelgi selgemalt esile tuua:
„Kas inimene saab elada selles, millesse ta on surnud? Ei. Kui inimene on patu tõttu surnud,
kas ta saab elada patus? … Inimene võib surra joomahulluse või kõhutüüfuse tagajärjel. Kas
ta suudaks elada joomahulluse või kõhutüüfuse seisundis, kui oleks võimalik ta tuua tagasi
ellu sääraselt, et ta mõistaks, millises seisundis ta on? Paljas mõtegi sellest tähendaks talle
surma, sest kord see juba põhjustas tema surma. Nii on ka inimesega, kes sureb patule. … Ta
ei saa elada selles, millesse ta suri.
„Paljude inimeste häda on selles, et nende patuhaigus pole piisavalt tõsine, et sellesse surra.
… Nad võivad haigestuda võib-olla mõnda konkreetsesse pattu, ja tahavad [149] sellega
lõpparvet teha ning „surra” sellele arvates, et on sellest vabanenud. Seejärel haigestuvad nad
mõnda teise konkreetsesse pattu, mis pole nende arvates neile sünnis – nad ei saa loota teiste
poolehoiu ega lugupidamise peale sedavõrd silmnähtava patu tõttu ja püüavad sellestki
vabaneda. Kuid nad ei haigestu patuhaigusesse – pattu kui sellisesse, pattu kui mõistesse,
pattu teoreetilises mõttes, sõltumata selle esinemisvormist. Nad ei haigestu pattu küllaldaselt
tõsiselt, et patule surra. Kui inimene haigestub tõsiselt … patuhaigusesse … siis ei suuda te
enam teda selles elama sundida.”18
Mis annab jõu, et sääraselt patule „surra”? Jah, Kristuse rist. Jones jätkab:
„Meil on pidevalt võimalusi patustamiseks. Võimalusi patustamiseks pakutakse meile
jätkuvalt … päev päeva järel. Kuid kirjutatud on: „Me kanname alati enestega Issanda
Jeesuse surma oma ihus.” [2 Kr 4:10] „Iga päev ma olen surmasuus.” [1 Kr 15:31]. …
Ettepanek pattu teha tähendab mulle surma ... Temas.
„Seepärast on see mõte esitatud üllatunud, hämmeldunud küsimuse kaudu: „Meie, kes oleme
ära surnud patule, kuidas peaksime veel elama selles? Või te ei tea, et nii mitu, kui meid on
ristitud Kristusesse Jeesusesse, oleme ristitud Tema surmasse?” [Rm 6:2, 3] …
„Seepärast ärgu valitsegu siis patt teie surelikus ihus” [Rm 6:12]. Inimene, kes on vabastatud
patu valitsuse alt, on vabastatud patu teenimisest. ... Jeesus suri ja meie oleme koos temaga
surnud. Ja tema elab ning meie, kes me usume temasse, oleme elus koos temaga. ... „Ma olen
ühes Kristusega risti löödud” [Gl 2:19]. Sama kindlalt nagu tema on risti löödud, olen ka
mina risti löödud; sama kindlalt kui tema on surnud, olen ka mina ühes temaga surnud, sama
kindlalt kui tema on maetud, maeti ka mind ühes temaga; sama kindlalt kui tema on üles
tõusnud, olen ka mina ühes temaga üles tõusnud ja nüüdsest ei teeni ma enam pattu”(lk. 353).
Võib-olla aitab meil seda mõista võrdlus auto roolivõimendiga. Proovige roolivõimendiga
masina rooli pöörata, kui mootor ei tööta. Seda on väga raske teha. Kui tegu on veel mõne

83
tohutusuure raskeveokiga, siis on praktiliselt võimatu selle hiiglaslikke esirattaid pöörata kui
automootor roolivõimendit tööle ei pane. Töötava mootori korral suudab isegi laps rooliratast
soovitud suunas pöörata. Mootori liikumapanev jõud teeb selle lihtsaks.
[150] Ent autojuhina pead sa ikkagi midagi tegema. Sa pead valima, millist teed sõita.
Mootor ei saa sind iial sellest vastutusest vabastada. Pole võimalik istuda oma autos käed risti
rinnal ja öelda: „Vii mind postkontorisse!” Kuid niipea, kui sa otsustad pöörata kas paremale
või vasakule ja kasutad pisutki jõudu rooli keeramiseks, hakkab võimendusmehhanism tööle
ja teeb su ülesande kergeks. Roolivõimendi on väga hea kujund evangeeliumi
iseloomustamiseks.
Neile, kes arvavad, et „raske” on päästetud saada, annab Issanda sulane mõned nõuanded:
„Paljud küsivad: „Kuidas ma saan end Jumalale alistada?” Sa tahad end Temale anda, aga sul
on vähe kõlbelist jõudu, sa oled kahtluste kammitsais ja sind valitsevad sinu patuse elu
kalduvused. Sinu tõotused ja otsused on nagu liivale rajatud hoone. Sa ei suuda valitseda oma
mõtteid, oma tundeid, oma kiindumusi. Teadmine oma murtud lubadustest ja täitmata jäänud
tõotustest nõrgendab sinu usku oma siirusesse ja tekitab tunde, et Jumal ei saa sind vastu
võtta, kuid sul pole põhjust meelt heita. Sa pead mõistma tahte tõelist jõudu. See on inimese
olemust valitsev jõud, jõud teha otsuseid ehk valikuid. … Jumal on andnud inimestele jõu
valida ja nende ülesanne on seda kasutada. Sa ei suuda muuta oma südant; sa ei suuda
iseenesest panna oma südant Jumalasse kiinduma, kuid sa võid valida Tema teenimise. Sa
saad anda Tema kätte oma tahte; Tema teeb siis, et sa tahad ja tegutsed Tema hea meele
järele. Nõnda tuuakse kogu su olemus Kristuse Vaimu võimu alla; sinu kiindumused
keskenduvad Temale; sinu mõtted saavutavad kooskõla Temaga.”19

Pilk tuleb heita veel ühele küsimusele:

Kas see Hea Sõnum tähendab lihtsalt saatusele alistumist, on see eksiõpetus, mille kohaselt
pole patusel endal vaja teha midagi muud, kui olla passiivne pehme plastiliinitükk, mida
jumalik tahe oma suva kohaselt mudib? Ei, sulle on jäetud valikuvabadus.
Need, kes kardavad Head Sõnumit suuremas koguses, leiavad pealiskaudsel lugemisel
järgneva väite olevat vastuolus käesoleva peatükiga, kuid seda tuleb mõista õigesti:
„Kristus pole meile kinnitanud, et iseloomu täiuse saavutamine oleks kerge. Õilis, täiuslik
iseloom pole pärandatav. Me ei omanda seda [151] juhuslikult. Õilsa iseloomuni jõutakse
isiklike pingutuste abil Kristuse teenete ja armu kaudu. Jumal annab talendid, mõistuse
võimed; meie kujundame iseloomu. Seda kujundatakse raskes, karmis võitluses iseendaga.
Pärilike kalduvustega tuleb pidada üks lahing teise järel. Me peame end hoolikalt analüüsima
ja mitte lubama ühelgi soovimatul iseloomujoonel jääda muutmata.”20
Kas see teeb tühjaks Hea Sõnumi Kristuse armust? Kas see on vastuolus Tema sõnadega:
„Minu ike on hea ja minu koorem on kerge?” Kas Ellen White räägib enesele vastu? Tema
kirjutistest leiame veelgi sarnaseid seisukohti, mida mõned inimesed kasutavad 1888.a.
kuulutuse Head Sõnumit käsitleva poole oponeerimiseks.21
Ei tohi iial unustada, et meil tuleb tõepoolest pidada iseendaga raskeid, karme võitlusi ja
lõputuid lahinguid. Kuid mõte seisneb selles, et meie isiklikud püüded on kasutud ilma
Kristuse teeneta ja armuta. Tema risti ei tohi iial silmist lasta! Sest just see teeb tegelikult
meie osa kergeks.
Kas Tema koorem Ketsemanis või ristil oli kerge? Ei. Tema raske, karm võitlus iseendaga
Ketsemani aias ja ristil oli nõnda tõsine, et Tema higi oli nagu verepisarad, jah, Tema süda
lõhkes surmaagoonias. Mida see tähendab? Kas Ta valetas meile öeldes: „Minu koorem on
kerge”?
Tema kannatas kogu seda kohutavalt ränka agooniat selleks, et meid päästa. Koorem, millest
Ta räägib Mt. 11:30 on Tema koorem, mida me usus Temaga jagame. See usk tegutseb

84
armastuse kaudu ja muudab selle kergeks, sest me väärtustame raskusi, mida Temal tuli
kanda.
Ainus raskus tõeliseks kristlaseks olemisel on otsus lubada oma „mina” koos Kristusega risti
lüüa. Meid pole kunagi üles kutsutud ristile üksi minema – ainult koos Temaga.
Kuid tänu Jumalale, meil on miljon korda kergem minna ristile koos Kristusega, kui oli
Temal olles üksinda ristil meie eest! Vaata Jumala Tallele ja see muutub kergeks.
Kui vaatan imelist risti,
millel suri kord Eluvürst,
pean kaotuseks suurimaid võite,
minu uhkus on põlgust vaid väärt.
Isaac Watts
Ja kui see näib sellegipoolest raske, ära iial unusta, et veelgi raskem on võidelda sellise
armastuse vastu ja sõdida Püha Vaimu lakkamatu teenistuse vastu selle nimel, et hukkuda!
_____________________________________________________________
1
Review and Herald, 18. september 1900.
2
samas, 1. september 1896.
3
„The Everlasting Covenant,” lk. 66.
4
„Ajastute igatsus,” orig. lk. 660.
5
Signs of the Times, 21. november 1895.
6
„The Glad Tidings,” lk. 166, 167.
7
Signs of the Times, 27. veebruar 1896; „Waggoner on Romans,” lk 89.
8
„The Everlasting Covenant,” lk. 46.
9
„Ajastute igatsus,” orig. lk. 403.
10
Signs of the Times, 12. märts 1896; „Waggoner on Romans,” lk. 101.
11
samas, 16. jaanuar 1896; samas, lk. 69.
12
„Our High Calling” lk. 11.
13
samas, lk. 26.
14
„Thoughts From the Mount of Blessing,” lk 139.
15
„Suur võitlus,”, orig. lk. 543.
16
Jones, „General Conference Bulletin,” 1893, lk. 404.
17
Signs of the Times, 6. august 1896.
18
„General Conference Bulletin,” 1895, lk. 352.
19
„Tee Kristuse juurde,” orig. lk. 47.
20
„Christ’s Object Lessons,” lk. 331.
21
Mõned nimetatud seisukohtadest leiab raamatutest „Messages to Young People,” lk 99-
104, „Prohvetid ja kuningad,” orig lk 84, „Tunnistused,” 2. kd, lk 445; 4. kd, lk. 286.
Hoolikas uurimine näitab aga siiski, et need pole iseendaga vastuolus. „Kitsas värav” ja
„ahtake tee” [Mt 7:14] ei pea ilmtingimata raske olema – kitsas tähendab seda, et meil pole
võimalik sel teel käies maailma isekuse koormat kaasas kanda. Me peame tõepoolest
„võitlema head usuvõitlust” [1. Tm 6:12], aga see tähendab just täpselt seda – usuvõitlust. Me
peame püsivalt „pingutama” ja „palvetama lakkamata,” kuid selleks, et füüsilises mõttes elus
olla, peame samuti lakkamata hingama – on see „raske”? Me peame elus püsimiseks ka
sööma, üldjuhul mitu korda päevas – on see „raske”? Terve inimene hingab, kasutab kõiki
oma lihaseid nii nagu kristlane „pingutab kõigest jõust,” sööb ning leiab liikumise ja kehalise
aktiivsuse olevat rõõmupakkuva, palju rõõmupakkuvama kui passiivse tegevusetuse.

85
 11. peatükk
1888. A. KUULUTUS VALGUSTAB PÜHAMU PUHASTAMISE
ÕPETUST
Sajand tähenduse otsingul

[153] Pühamu puhastamise tõde on tihedalt seotud usust õigeksmõistmisega. See on ainus
kordumatu tõde, mida seitsmenda päeva adventistidel on maailmale pakkuda.
Ometi leiame selle arusaamatult hooletusse jäetuna. Paljudel meie koguduse liikmetel puudub
tegelikult arusaamine sellest, mida pühamu puhastamine õieti tähendab. Paljud pastorid ei
räägi sellest kunagi.
Et lõpuaja raskustes vastu pidada, peame seda ülitähtsat tõde tundma:
„Jumala rahvas peab selgelt mõistma pühamu ja eeluurimiskohtu teemat. Igaühel on isiklikult
vaja teada, milline on nende suure Ülempreestri amet ja teenistus. Vastasel juhul pole
võimalik omada käesoleval ajal möödapääsmatult vajalikku usku ega täita ülesannet, mille
Jumal on neile määranud. …
„Kristuse töö keskmeks inimeste heaks [usust õigeksmõistmisel] on taevane pühamu. See
hõlmab iga hinge, kes maa peal elab. See avab pilgule lunastusplaani, tuues meid päris
ajastute lõpu juurde ja ilmutades võidukat lõpptulemust võitluses õiguse ja patu vahel.”1
Edasi, pühamu tõde on seitsmenda päeva adventistide kuulutuse aluseks. Mõned tabavad
laused raamatust „Evangelism” aitavad seda mõista:
„Õige arusaamine teenistusest taevases pühamus on meie usu alus” (lk. 221).
„Pühamu teema oli võti, mis avas 1844.a. pettumuse saladuse. See tõi silme ette tervikliku
tõesüsteemi [154], mille osad olid omavahel seotud ja kooskõlas, näidates, et Jumala käsi oli
juhtinud suurt adventliikumist, ning ilmutades selle käesolevaid kohustusi Tema rahva
positsiooni ja töö esiletoomisega (lk 222).
„Jumala rahva silmad peavad olema nüüd kinnitatud taevasele pühamule, kus toimub meie
suure Ülempreestri lõputeenistus – kohtumõistmine – kus Ta kostab oma rahva eest” (lk.
223).
Kui me teame kasvõi midagi Saatana töömeetoditest, siis peame eeldama, et kõige
läbimõelduma võitluse suunab ta pühamu puhastamise ainulaadse tõe vastu:
„Tulevikus tõusevad esile igat sorti pettused ja meie jalad peavad toetuma kindlale alusele. …
Vaenlane toob sisse valeteooriaid, nagu näiteks õpetus, et mingit pühamut pole olemas. See
on üks põhjusi, mille tõttu usust lahkutakse.
„Lähedal on aeg saatanliku väe eksitava toime täielikuks avaldumiseks. Ühel pool on Kristus,
kellele on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Teisel pool on Saatan, kes kasutab
lakkamatult oma väge ahvatleda ja petta mõjuvate spiritistlike eksiõpetustega kõrvaldamaks
Jumalat kohalt, kus Ta inimeste meeles olema peaks.
„Saatan püüab jätkuvalt sisse tuua kavalaid väljamõeldisi pühamu kohta, mis madaldavad
imelised Jumala poolt antud õpetused ja Kristuse teenistuse meie lunastamiseks, muutes need
sobivaks lihalikule meelele. Ta kõrvaldab selle tõe võimsa mõju usklike südamest ja asendab
selle väljamõeldistega, mille eesmärgiks on teha tühjaks lepitusega seotud tõed ja hävitada
meie usaldus õpetustesse, mida oleme kolmanda ingli kuulutuse algusest peale pühaks
pidanud. Nii röövib ta meilt usu nimelt sellesse kuulutusse, mis on meist teinud eraldi rahva
ja andnud meie tööle iseloomustuse ja väe.” (Lk. 224, 225, kursiiv lisatud).

1888.a. kuulutus taaselustas inimeste huvi meie suure Ülempreestri lõputöö vastu.

86
Kuulutus taastas „selle tõe võimsa mõju usklike südames.” Ellen White mõistis selle tähtsust.
Olles isiklikult kogenud Kristuse Teise tuleku ootusärevust 1844. aastal ei kaotanud ta iial
seda esimest armastust.
[155] Kui ta 1888.a. kuulutust esmakordselt kuulis, lõi tal mälusopis lambike põlema.
Peaaegu intuitiivselt tundis ta ära Hea Sõnumi kuulutuses, mis andis ootavale südamele
teada: „Vaata, peigmees tuleb!” Ta kuulis jumalike sammude oodatud kaja, mida vaid
vähesed tema kaasaegseist kuulda tahtsid.
See uus idee ühendas pühamu puhastamise adventtõe täielikuma arusaamaga usust
õigeksmõistmisest. See oli nagu kahe eraldi voolava jõe liitumine, mis nüüd ühinenult
moodustas säärase hoovuse, mis suudab madalikule jooksnud laeva sadamasse tõugata. Ta
nägi kuulutuses Jumala armu aulisi vahendeid rahva ettevalmistamiseks Issanda tulekuks. Ta
oli põnevil. Ta tunnistas, et „ühendus Kristusega” tähendab ühendust Temaga Tema
lepitustöö lõpul, mis on selgelt erinev Tema tööst pühamu esimeses osas, mille uks oli nüüd
suletud.”2
Varsti pärast 1888.a. konverentsi kirjutatud artikliteseerias kinnitas ta nädal nädala järel
korduvalt ja rõhutatult, kui sügavalt puudutatud ta oli. Jones’i ja Waggoner’i kuulutus oli
seotud pühamu tõe reaalsusega. Pange tähele nädalast nädalasse korduvat crescendo’t neis
1890.a. Review artiklites:
„Me elame lepituspäeval ja peame töötama kooskõlas Kristuse tegevusega pühamu
puhastamisel inimeste pattudest. Ärgu ükski, kes soovib saada pulmarõivast, pangu vastu
Issandale Tema ametis. Nõnda nagu Tema on, saavad olema ka Tema järelkäijad selles
maailmas. Nüüd tuleb meil seada inimeste silme ette töö, mida usus näeme oma suurt
Ülempreestrit taevases pühamus lõpetamas” (21. jaanuar).
„Kristus on taevases pühamus ja Ta on seal selleks, et teha lepitust inimeste eest. … Ta
puhastab pühamut inimeste pattudest. Milline on meie töö? Meie töö on olla kooskõlas
Kristuse tööga. Usus peame töötama koos Temaga, olema ühenduses Temaga. … Inimesed
tuleb Jumala suureks päevaks ette valmistada” (28. jaanuar).
„Rahvas, kes väidab endal olevat suurema valguse kui kõigil teistel rahvastel maa peal, pole
uurinud ega mõistnud Kristuse vahendustööd, lunastuse tohutuid ja pühasid saladusi” (4.
veebruar).
[156] „Kristus puhastab taevast templit inimeste pattudest ja meie peame Temaga kooskõlas
töötama maa peal, puhastades hingetempli moraalsest reostusest” (11. veebruar).
„Rahvas pole sisenenud pühasse paika [kõige pühamasse], kuhu Jeesus läks tegema lepitust
oma laste eest. Vajame Püha Vaimu, et mõista tõdesid praeguse aja jaoks, ent kogudustes
valitseb vaimulik põud” (25. veebruar).
„Valgus paistab Jumala troonilt: millisel eesmärgil? Et valmistada inimesi ette jääma seisma
Jumala päeval” (4. mai).
„Oleme kuulnud tema häält selgemini kuulutuses, mida on kahe viimase aasta jooksul
edastatud ja mis annab meile teada Isa nime. … Me oleme hakanud nägema nõrka kuma
sellest, mida tähendab usk” (11. märts).
„Viimase poolteise aasta jooksul olete taevast saanud valgust, mida Issand on tahtnud
põimida teie iseloomu ja kududa teie ellu. ...
„Kui meie vennad oleksid kõik Jumala kaastöölised, siis neil ei oleks kahtlusi, et kuulutus,
mille ta kahe viimase aasta jooksul on meile saatnud, pärineb taevast. …
„Oletame, et te kustutate tunnistuse, mis teile kahe viimase aasta jooksul on kuulutanud
Kristuse õigusest. Keda saaksite sel juhul nimetada uue valguse toojaks inimestele?” ( 18.
märts).
Ellen White mõistis, et Jones’i-Waggoner’i kuulutus juhtis tähelepanu Kristuse
ülempreesterliku teenistuse praktilisele küljele. Just siin ühinesid kaks suurt jõge – pühamu

87
tõde ja õigeksmõistmine usust. Jones nägi selgesti praktilise jumalakartuse aspekti. See
kuulutus ei tekitanud pühale elule üles kutsudes masendust, sest pakkus selleks ka vahendid:
„Pühamu puhastamine [maises teenistuses] pidi kõrvaldama pühamust „kõik Iisraeli laste
süüteod ja kõik nende üleastumised kõigis nende pattudes” [3 Ms 16:21], mis olid preestrite
teenistuse kaudu aasta jooksul pühamusse toodud.
[157] „Lõputöö pühamus ja pühamu eest oli ka lõputöö inimeste eest. … Pühamu
puhastamine laienes inimestele ja haaras endasse ka inimesed niisamuti nagu pühamu enda.
…
„Ja see pühamu puhastamine oli võrdkuju Jumala, mitte inimese poolt püstitatud tõelise
pühamu ja tõelise kogudusetelgi puhastamisest kõigest Jeesusesse uskujate ebapuhtusest, mis
on tingitud nende üleastumistest kõigis nende pattudes. Tõelise pühamu puhastamise aja on
teada andnud Imelise Arvestaja sõnad, milleks on „kaks tuhat kolmsada õhtut-hommikut,” …
aastal 1844 m.a.j. …
„Tõelise pühamu puhastamisel toimub esiteks, üleastumise lõpetamine ja patule piiri
panemine Jeesusesse uskujate täiuslikuks tegemisega; ja teiseks, üleastumise lõpetamine ja
patule piiri panemine ülekohtuste hävitamisega ning maailma puhastamine kõigist
patujälgedest, mis seal iial on olnud.
„Jumala saladuse lõpuleviimine on evangeeliumitöö lõpetamine. Ja evangeeliumitöö
lõpetamine on esiteks, kõigi patujälgede kõrvaldamine ja igavese õiguse toomine, see
tähendab Kristuse täiskuju loomine igas usklikus – ainuüksi Jumala kuju avaldumine igas
Jeesusesse uskujas; ja teiseks, tähendab evangeeliumitöö lõpuleviimine kõigi nende
hävitamist, kes ei võta selleks ajaks evangeeliumi vastu (2. Ts. 1:7-10); sest Issand ei taha
pikendada nende inimeste elu, kelle ainus elueesmärk on vaid oma hädasid suurendada. …
„Maine pühamuteenistus näitab ka: selleks, et pühamu saaks puhastatud ja
evangeeliumiteenistus lõpuleviidud, peab see kõigepealt saama lõpetatud inimestes, kes on
osa sellest teenistusest. See tähendab, et pühamus ei saa lõpetada üleastumist, patule
piiripanemist ja süüteo lepitamist ... enne, kui see pole lõpule viidud igas inimeses, kes
pühamuteenistuses osaleb. Pühamut ei saa puhastada enne, kui iga kummardaja on
puhastatud. Pühamut ennast ei saanud puhastada seni, kuni kestis ülekohtu, üleastumiste ja
pattude vool pühamusse inimeste pattude tunnistamise ja preestrite vahendusteenistuse
kaudu. … See vool peab [158] lõppema selle lättes – kummardajate südames ja elus enne, kui
pühamut saab puhastada.
„Seepärast on kõige esimene töö pühamu puhastamisel inimeste puhastamine. …
„Ja see on tõelise preestriameti eesmärk tõelises pühamus. … Tõelise pühamu ohver,
preestriamet ja Kristuse teenistus võtab patud ära igaveseks, teeb tulijad seega täiuslikuks,
tehes igaveseks täiuslikuks „need, keda pühitsetakse” [Hb 10:14]”3
Jones’i-Waggoner’i kuulutus tunnistas selgelt, et pattude andeksandmine on kohtuotsus, mis
põhineb ainuüksi ristil tehtud lepitusel. Sellel on objektiivne alus. Kuid nad mõistsid ka, et
Piiblis tähendab sõna andestama tegelikku patu „äravõtmist.” Seega, alates 1888.a.
konverentsist tegid nad vahet pühamus peetaval igapäevasel ehk pideval ja kord aastas
toimuval teenistusel. Pattude andestus ja pattude kustutamine on erinevad asjad. Waggoner’i
arusaamu iseloomustab järgnev,
varsti peale Minneapolise konverentsi kirja pandud mõte:
„Kui Kristus katab meid oma õiguse kuuega, siis ei kata Ta pattu kinni, vaid võtab patu ära.
See omakorda näitab, et pattude andestamine ei ole lihtsalt formaalne toiming, vaid midagi
enamat kui üksnes sissekanne taevastes aruanderaamatutes, mis kinnitavad pattude
kustutamist. Pattude andestamine on tegelikkus; see on midagi käegakatsutavat, midagi, mis
inimest eluliselt mõjutab. See vabastab ta tegelikult süüst ja kui ta on süüst vabastatud,
õigeksmõistetud, õigeks tehtud, siis on ta päris kindlasti teinud läbi radikaalse muutuse. Ta on
tõepoolest teine inimene.”4

88
Pattude kustutamine on Kristuse ülempreesterliku teenistuse kõrgpunkt, mida rõhutab
Prohvetikuulutamise vaim:
„Kaheksateist sajandit kestis see teenistus [taevase] pühamu esimeses osas. Kristuse veri,
mida esitati kahetseva patuse kaitsena, kindlustas talle Isa andestuse ja vastuvõtu, kuid tema
patud jäid taevastesse raamatutesse. Nagu maises teenistuses toimus lepitustöö aasta lõpul,
nõnda toimub lepitustöö pattude eemaldamiseks [159] tõelisest pühamust enne, kui Kristuse
lunastustöö lõpule jõuab. …
„Nagu maise pühamu puhastamine viidi lõpule pattude eemaldamisega, millest ... [maine
pühamu] oli saastunud, nõnda viiakse taevase pühamu puhastamine lõpule seal arvelolevate
pattude eemaldamise ehk kustutamisega. Kuid enne, kui see saab toimuda, peab raamatud
läbi vaadatama, et kindlaks teha, kes on saanud pattude kahetsemise ja Kristusesse usu läbi
Tema lepituse hüvede osaliseks.”5
„Need, kes elavad maa peal siis, kui lõpeb Kristuse vahendustöö taevases pühamus, peavad
seisma püha Jumala palge ees ilma Vahemeheta. Nende rüüd peavad olema plekitud, nende
iseloom peab olema puhastatud patust verepiserdamise kaudu. … Ajal, mil toimub
uurimiskohus taevas, mil kahetsevate usklike patud pühamust kõrvaldatakse, peab maa peal
toimuma eriline puhastustöö, pattude kõrvaldamine Jumala rahva hulgast. Sellest tööst
räägitakse selgemini Ilm. 14. ptk-i kuulutuses” („Suur võitlus” orig. lk. 425, kursiiv lisatud).

See on seitsmenda-päeva adventismi tuum!

Meie sõbrad evangeelsetes kogudustes ei peaks seda „kuivaks, iganenuks ega kasutuks,” kui
me kuulutaksime tema praktilist tähendust. Just seda hakkasid mõistma Jones ja Waggoner.
Nad taipasid õigesti, et meie patte taevastes raamatutes ei saa kustutada enne, kui patt ise pole
kustutatud inimsüdames. See lihtne arusaam polnud õpetuse „internaliseerimine,”* vaid selle
praktiliseks muutmine vaimus, mida rõhutatakse „Suures võitluses,” raamatus, mille Ellen
White oli avaldanud vahetult enne Minneapolise konverentsi. Kahtlemata kinnitas Ellen
White’i ülaltoodud tsitaat nende veendumusi.
1902.a. avaldab Waggoner Review and Herald’is oma vaateid laiendavama artikli. (Meil on
olemas dokumentaalne tõestusmaterjal, et tollal õpetas ta pühamu tõde nõnda, nagu
seitsmenda-päeva adventistid on alati uskunud.Vaata Lisa C).
[160] „Isegi kui kustutataks kõigi meie pattude aruanne, olgu see või Jumala sõrmega
kirjutatud, jääks patt alles, sest patt on meie sees. Isegi kui meie pattude nimekiri raiutaks
kivisse ja see kivi jahvatataks pulbriks – ei kustutaks seegi meie pattu.
„Meie patu kustutamine tähendab selle kõrvaldamist inimese olemusest. [Teised 1901.a.
avaldatud seisukohad kinnitavad, et ta ei pidanud silmas patuse olemuse kõrvaldamist].
„Patu kõrvaldamine tähendab patu kaotamist meie olemusest nii, et me ei tunne enam pattu.
„Ohvrite toojail, olles kord Kristuse vere kaudu puhastatud, ei ole „enam mingit patust
südametunnistust” [Hbr. 10:2, 3], sest patused viisid on nendest lahkunud. Neis võib otsida
ülekohut, aga seda ei leita. See on nendest igaveseks kadunud: see on nende uuele loomusele
võõras, ja kuigi nad suudavad meenutada tõsiasja, et nad on teinud teatud patte, siis on nad
patu enda unustanud - nad ei mõtle enam patu tegemisest. See on Kristuse töö tõelises
pühamus” (30. september).
Kas Ellen White nõustus selle arusaamaga? Järgnev on kirjutatud 1890-ndail:
„Andestusel on laiem tähendus, kui paljud arvavad. ... Jumala andestus pole ainult õiguslik
akt, millega Ta meid süüdimõistmisest vabastab. See pole ainult pattude andestus, vaid ka
pattude äravõtmine. See on päästva armastuse vool, mis muudab südant.”6

Vaadelgem olulist küsimust:

Jones ja Waggoner ei õpetanud, et taevase pühamu puhastamine vastab Jumala rahva südame
puhastamisele või tähendabki ainult seda. Nad tunnistasid täielikult taevase pühamu

89
olemasolu nii nagu uskusid seitsmenda päeva adventpioneerid. Nende väljendused usu kohta
on täielikus kooskõlas „Suure võitluse” sõnadega: „Ajal, mil toimub uurimiskohus taevas,
mil kahetsevate usklike patud pühamust kõrvaldatakse, peab maa peal toimuma eriline
puhastustöö, pattude kõrvaldamine Jumala rahva hulgast. Teisisõnu tähendab see sulaselgelt
Jumala rahva südame puhastamist maa peal, mis toimub paralleelselt nende Ülempreestri
teenistusega taevas ja täiendab seda. [161] Tema puhastab pühamu, ent nemad tegutsevad
kooskõlas Temaga:
„Selles, et Jumalal on taevas pühamu ja Kristus on seal preester, ei saa kahelda keegi, kes
Pühakirja loeb. ... Siit järeldub, et pühamu puhastamine – mis Pühakirja järgi toimub vahetult
enne Issanda tulekut – toimub samaaegselt Jumala rahva täieliku puhastamisega maa peal ja
nende ettevalmistamisega muutmiseks Issanda tulekul. …
„Jeesuse elu [iseloom] peab täiuslikult avalduma Tema järelkäijates, mitte ainult ühel päeval,
vaid kogu aeg ja igavesti.”7
Waggoner kirjutab mitte-adventistidele, püüdes selgitada selle adventistide ainulaadse
õpetuse praktilist alust. Igapäevasel teenistusel toimuva pattude andestuse ja kord aastas
toimuva pattude kustutamise vahel pole põhimõttelist vahet, nii nagu pole erinevust varajase
ja hilise vihmana langeva vee kvaliteedis. Mõlemad, nii pattude andestus kui ka pattude
kustutamine toimuvad tänu Kolgata ristil valatud Jeesuse verele.
Erinevus peitub järgmises: maise pühamu teenistus õpetas, et andekssaanud patune võis
andestuse hüljata ja patt sai uuesti ellu tõusta. Seda nimetatakse äralangemiseks. Patt võib
asuda palju sügavamal, kui me oskame arvata, nii et võimsamad kiusatused või raskused
võivad põhjustada meie langemise (üheks näiteks on metsalise märk). Seetõttu peab lõpuks
tulema pitseerimine, millest enam tagasiminekut ei ole. See on võrdne pattude kustutamisega
ja valmistab ette Jeesuse tulekuks.
Nagu eelmises peatükis nägime, ei hakka keegi väitma, et ta on pitseeritud või tema patud
kustutatud. Mida lähemale tuleb patune Kristusele, seda patusemana ja väärtusetumana ta end
tunneb. Sellele vaatamata lõpetab Ülempreester oma töö nendes, kes Talle „Tema
ametiteenistuses” vastu ei pane.
[162] Waggoner jätkab õpetuse selgitamist briti mitte-adventistidele:
„Meil pole aega ega ruumi laskuda üksikasjadesse, kuid peaks olema piisav, kui öelda, et Tn.
9:24-26 võrdlus Esra 7. ptk.-ga näitab, et prohvetikuulutuses nimetatud aeg algab 457. e.Kr.
ja lõpeb 1844 AD. … Kuid keegi võib küsida: „Mis seos on 1844. aastal Kristuse verega:
kuidas saab öelda, et Kristuse veri on mingil ajal suurema mõjujõuga kui teisel? Kuidas saab
öelda, et pühamu puhastatakse mingil kindlal ajal? Kas Kristuse veri pole pidevalt
puhastanud elavat pühamut – kogudust? Vastuseks peab ütlema, et on olemas niisugune asi
nagu „lõpuaeg.” Patul peab olema lõpp ja puhastamise töö viiakse ühel päeval lõpule. … On
teada, et möödunud sajandi keskpaigast alates on hakanud paistma uus valgus ning tõde
Jumala käskudest ja Jeesuse usust on ilmutatud nii nagu ei kunagi varem ja sellest ajast alates
kuulutatakse valjul häälel: „Vaata, teie Jumal.”8
Mõnikord võivad ühe mehe õpetust täielikumalt edasi anda need, kes teda kuulsid ja selle
vastu võtsid. Vaadakem, kuidas mõistis seda mõtet W. Prescott ligikaudu samal ajal:
„Pattude andestus erineb pattude kustutamisest. Evangeeliumi kuulutamine pattude
andestamiseks erineb evangeeliumi kuulutamisest pattude kustutamiseks. Alati, nagu ka täna,
on olemas kõik võimalused pattude andestamiseks. Meie põlvkonna ajal antakse võimalus
pattude kustutamiseks. Pattude kustutamine valmistab teed Issanda tulekuks; ja pattude
kustutamine on meie Ülempreestri amet taevase pühamu kõige pühamas paigas; see, kas
Jumala rahvas tunnistab … või … kogeb möödapääsmatut muudatust, muudab nende tänast
teenistust, kuulutust ja nende kogemust. See tuleb kolme ingli kuulutusest selgelt välja tuua ja
sellega kaasneb loomulikult kõige selgem evangeeliumikuulutus käesolevaks ajaks, praeguse
põlvkonna pattude kustutamine, mille kaudu valmistatakse tee Issandale.”9

90
Prescott võttis selle ainulaadse mõiste omaks Jones’ilt, kes õpetas 1893.a. järgmist:
[163] „Kui meie rahvana, tervikuna, kogudusena, oleme saanud Aabrahami õnnistuse, mis
siis toimub? … Püha Vaimu väljavalamine. Nii on see üksikisiku tasandil. Kui inimene usub
Jeesusesse Kristusesse ja mõistetakse õigeks usust, siis saab ta Püha Vaimu, mis tähendab
südame ümberlõikamist. Ja kui kogu rahvas, kogudusena, saab usuõiguse, Aabrahami
õnnistuse osaliseks, siis mis takistab kogudust vastu võtmast Jumala Vaimu? [Kogudus:
„Mitte miski”]. Siin me olemegi. ... Mis takistab Püha Vaimu väljavalamist? [Hääl:
„Uskmatus.”]”10
Kas Ellen White toetab ühemõtteliselt seda arusaama pühamu puhastamise tähtsusest?
Mõned tema väljaütlemised seitsmenda päeva adventistide ajaloo alguspäevilt on meie jaoks
tõenäoliselt jalustrabavamad kui tema enda põlvkonnale. Tänagi tuleb meil tunnistada nende
sügavat tähendust. Ta iseloomustab Kristuse teenistuse üleminekut taevase pühamu esimesest
osast teise 1844.a.:
„Seal nägin ma Jeesust, suurt Ülempreestrit, seismas Isa ees. … Need, kes läksid koos
Jeesusega [s.t. järgnesid Talle usus], suunavad oma usu Tema juurde kõige pühamasse paika
ja paluvad: „Minu Isa, anna meile oma Vaimu.” Siis Jeesus puhub nende peale Püha Vaimu.
Selles hinguses oli valgus, vägi ning palju armastust, rõõmu ja rahu.” 11 Kui on tõsi, et
„langenud on suur Baabülon,” siis on täiesti ilmne, et tõelise armastuse (agape) ainus läte
peab olema Kristuse teenistus kõige pühamas paigas. Ja need nimekristlased, kes on
keeldunud järgimast Teda usus, peavad jääma ilma tõelisest Pühast Vaimust. Järgmisel
leheküljel ütleb ta nii:
„Ma pöörasin pilgu seltskonnale, kes ikka veel kummardusid trooni ees [s.t. veelgi palvetasid
Kristuse poole esimeses ruumis]: nad ei teadnud, et Jeesus oli sealt lahkunud. Saatan ilmus
trooni juurde, üritades jätkata Jumala tööd. Ma nägin neid vaatavat üles troonile ja paluvat:
„Isa, anna meile oma Vaimu.” Seejärel puhus Saatan nende peale ebapüha mõju: selles oli
valgus ja palju väge, kuid mitte puhast armastust, rõõmu ega rahu.”

[164] Kas need sõnad tähendavad seda, millena nad kõlavad?

Kui jah, siis edastavad need hirmuäratava tõdemuse kõige tõe targast vaenlasest, kes oma
tuhandete aastate kogemuse najal saadab meie põlvkonna nimekristlastele kohutavaima
pettuse. Ja ainus võimalik kaitse pettuse vastu on õige arusaam Kristuse teenistusest pühamu
puhastamisel.
Selles samas raamatus „Early Writings” [„Varajased kirjutised”] kirjeldab Issanda sulane
laialtlevinud, kuid väära usuõiguse õpetuse hirmuäratavaid ohtusid, kuna ei mõisteta Kristuse
tegelikku teenistust kõige pühamas paigas:
„Ma nägin, et nii nagu juudid lõid risti Jeesuse, on nimekirikud risti löönud need [kolme
ingli] kuulutused ning seetõttu ei tunne nad teed kõige pühamasse [paika], ja nad ei saa osa
Jeesuse sealsest vahendustööst. Nagu juudid, kes ohverdasid kasutuid ohvreid, saadavad nad
oma kasutuid palveid esimesse ossa, kust Jeesus on lahkunud; ja Saatan, olles rõõmus pettuse
üle, võtab endale vaimuliku tegelase kuju ning juhib nende nimekristlaste tähelepanu endale,
tegutsedes oma väes tunnustähtede ja valeimetegudega, et püüda inimesed oma lõksu. … Ta
ilmub ka valguse inglina ja laotab oma mõju üle maa vale-usupuhastuste abil. Petetud
rõõmustavad ja arvavad, et Jumal töötab imeliselt nende kaudu, samal ajal kui see on ühe
teise vaimu töö. ...
„Ma nägin, et Jumalal on siiraid lapsi nimeadventistide [kes usuvad Kristuse teise tulekusse,
kuid ei mõista pühamu tõde] seas ja langenud kogudustes. Enne, kui valatakse välja
nuhtlused, kutsutakse jutlustajad ja inimesed nendest kogudustest välja ning nad võtavad tõe
rõõmuga vastu. Saatan teab seda ja enne kolmanda ingli kuulutuse valju hüüde kõlamist
äratab ta neis religioossetes kogudustes elevuse, et need, kes on tõe tagasi lükanud, arvaksid
nagu oleks Jumal nendega. Ta loodab eksitada siiraid [usklikke] ja panna nad arvama, et

91
Jumal töötab ikka veel koguduse heaks. Kuid valgus hakkab paistma ning kõik, kes on siirad,
lahkuvad langenud kogudustest ja ühinevad ülejäänutega” (lk. 261).
Kes on see vaim, kellest räägitakse kui „teisest vaimust”? See on ilmselgelt valevaim, kes on
mõeldud sarnanema tõelisega ja kui vähegi võimalik [165] eksitama siiraid usklikke.
Metsalise märk ei ole mingi tahumatu läbinähtav pettus! Sellega käib kaasas ka paindlik ja
väär usust õigekssaamise õpetus.
Ettevalmistusega Kristuse tulekuks kaasneb vajadus õppida Teda nõnda lähedalt tundma, et
pettus poleks võimalik. See viitab abielulisele lähedusele ja armastusele, mis säärase suhte
võimalikuks teeb. Järgnevalt Jones’i mõtteid 1890.-ndatest aastatest. Ehkki need avaldati
esmakordselt Review and Herald’is tolle kümnendi viimastel aastatel, on tegu tema
tõekspidamistega märksa varasemast ajast. See oli oluline osa 1888.a. kuulutusest:
„Jeesus tuleb, et võtta oma rahvas enda juurde. Ta seab enda ette aulise koguduse, kellel „ei
ole laiku ega kortsu ega muud sellesarnast,” vaid on „püha ja laitmatu.” See tähendab Tema
täiuslikku peegeldumist kõigis Tema pühades.
„Ja enne, kui Ta tuleb, peab Tema rahvas juba selline olema. Enne, kui Ta tuleb, peame me
jõudma täiusele, Jeesuse täiuse täisea mõõtu mööda Ef. 4:7, 8, 11-13. Ja see täiuslikkus,
Jeesuse täieliku kuju väljaarenemine igas usklikus ongi Jumala saladuse lõpuleviimine,
milleks on Kristus teie sees, auhiilguse lootus [Kl 1:27]. Selline täiuslikkus saavutatakse
pühamu puhastamise kaudu. ...
„Pattude kustutamine ongi pühamu puhastamine; see on kõigi meie üleastumiste lõpetamine
meie elus; see on kõikide pattude äravõtmine meie elus; see on kõikide pattude äravõtmine
meie iseloomust; see on Jumala õiguse sissetoomine, mis tuleb Jeesuse Kristuse usust. …
„Sellepärast, praegu enam kui kunagi varem, peame meelt parandama ja pöörduma, et meie
patud saaksid kustutatud ja neile tehtaks meie elus täielik ja igavene lõpp.”12
Järgmise ebatavalise mõtte leiame Jones’i jutlustes, mille ta pidas 1893.a. konverentsil.
Nende jutluste kohta ütles Ellen White, et need tuleks uuesti välja anda (Kiri 230,1908):
„Need, kes taluvad igat pettumust, on tähele pannud Ustava Tunnistaja tunnistust ja saavad
hilisvihma osaliseks, et neid saaks muuta:” [Siin parafraseerib ta varemloetud sõnu raamatust
„Testimonies” I kd., lk. 187].
[166] „Vennad, kas pole põhjust rõõmustada sellest mõttest, et hilisvihm peab valmistama
meid muutmiseks? ... Ja kui ta tuleb ja räägib sinu ja minuga, siis seepärast, et ta tahab meid
muuta. Kuid ta ei saa muuta pattu, kas pole nii? Seega on tema ainsaks eesmärgiks patu
sügavust ja laiust näidates see, et ta saaks meid sellest päästa ja meid muuta.”13
„Hiljuti mõtisklesin ma, kas pole mitte meelega öeldud, et Jumala saladus peaks minema
täide, selle asemel, et see peab minema täide [Ilm 10:7, KJV]. See oleks pidanud täide
minema juba kaua aega tagasi. ... Mis see on? „Kristus meie sees, auhiilguse lootus [Kl
1:27].”14
„Kui sa mingilgi moel oled seotud selle maailma vaimu, meelsuse, mõtete, tahtmiste,
kalduvustega, … juuspeen, juuksekarva jämedune side maailmaga röövib sinult jõu, mida
kannab üleskutse ära pöörduda maailma kurjuse [metsalise ja tema kuju]võimu alt ja end
sellest täielikult eraldada.”15
„Vennad, tema on auline pääste neile, kes on vabad ülekohtust. Laskem tal puhastada meid
ülekohtust nüüd, et tema au ilmumisel meid ei hävitataks, vaid muudetaks tema aulise kuju
sarnaseks. Just seda ta tahab.”16
„Vennad, me elame ülevaimal ajastul, mida maailm iial näinud on. Oh, et me võiksime
pühendada end Jumalale nii nagu sobib neile, kes elavad sel ülevaimal ajajärgul. ... Ma ütlen
teile, vennad, Jumala vägi hakkab tegutsema otsemaid. Oh, et me võiksime alistuda kõiges
temale, et ta saaks tegutseda.”17
„See on kardetav aeg. See toob meid säärase pühendumiseni, millest ükski meie hulgast pole
varem undki näinud: ainult niisugune pühendumine ja Issandale andumine suudab hoida meid

92
Jumala palge ees unustamata hirmuäratavat mõtet: „Aeg on Jehooval tegutseda; on ju tehtud
tühjaks su käsuõpetus.” …
„Vennad, Austraaliast on meieni jõudnud see kardetav sõnum, mis puudutab just seda
mõtet. ... „Midagi suurt ja otsustavat peab leidma aset ja otsekohe. Viivituse korral saab
Jumala troon häbistatud.” Vennad, meie hoolimatu, ükskõikne suhtumine seab hädaohtu
Jumala aujärje.”18
[167] Osa sellest kallihinnalisimast kuulutusest oli üldine mure Kristuse au pärast. Mida
lähemale keegi tuleb Kristuse ristile, seda vähem muretseb ta omaenese turvalisuse pärast.
Teda haarab tohutu mure Kristuse ja Saatana vahelise suure võitluse võiduka lõpu suhtes.
Samamoodi mõtles ka Waggoner:
„ „Et sa oleksid õiglane oma sõnades ja võit jääks sulle, kui sinuga kohtus käiakse” [Rm 3:4].
Saatan süüdistab praegu Jumalat ülekohtus, ükskõiksuses ja isegi julmuses. Tuhanded
inimesed on seda süüdistust kajana korranud. Kuid kohtus kuulutatakse Jumal õigeks. Tema
iseloom, nagu ka inimese oma, on kohtu ette toodud. Kohtusmõistmise käigus näevad kõik
nii Jumala kui iga inimese iga tegu loomisest alates sellistena nagu need on olnud.
„Ja kui kõik on nähtav selles täielikus valguses, siis kuulutatakse Jumal isegi Tema vaenlaste
poolt õigeks kõigis süüdistustes.”19

Jumal tunneb piinlikkust, kui Tema rahvas ei võida!

Ja mitte ükski muu ajend ei saa sundida Tema rahvast võitma isekust ja pattu, kui ainult mure
Tema au ja aujärje puhtuse pärast. Kuid see ajend on kõikvõimas. See ongi Uue Testamendi
usk!
Kristuse teine tulek on lõplik kinnitus seitsmenda päeva adventistide kuulutuse ehtsusest.
Meie nimi väljendab meie kindlat usku Tema peatsesse tulekusse. Kui Kristus ei tuleks
tagasi, siis pole meie kui rahva olemasolule mingit õigustust ning meie enam kui 150 aastane
ajalugu on paljalt pettepilt. Nagu ütleb Paulus, oleksime me sel juhul „kõigist inimestest
kõige armetumad” (1. Kr 15:19). Ja isegi, kui Tema tulek on kindel, kuid lükkuks edasi
paljudeks aastakümneteks või isegi sajanditeks, pole meie olemasolule selgi juhul mingit
õigustust, sest oleme pidevalt rõhutanud Tema tuleku lähedust, kuna Tema on nii öelnud.
Kaalul pole mitte meie, vaid Tema au. Kes suudaks tervitada ebaausat Õnnistegijat?20
Kui me loobume oma usust Jeesuse peatsesse isiklikku, nähtavasse tagasitulekusse ja lepime
laialtlevinud mõttega, et ülestõusmine lahendab kõik meie probleemid, siis tuleb meil endale
meelde tuletada, et ülestõusmist ei saa toimuda, kui Lunastaja ei tule isiklikult surnuid
äratama. Surnud [168] pühad jäävad igavesti oma haua vangideks, kui Issand ei tule neid üles
äratama.
Kas Tema rahvas saab Tema tulekut kiirendada või edasi lükata? Üldlevinud arusaama
kohaselt on Jumala sõltumatu tahe kindlaks määranud selle sündmuse täpse ja lõpliku
toimumisaja nagu üleskeeratud taimeri. Kui kõlab lõpugong, siis langeb ajaloo eesriie ja
Issand tuleb tagasi olenemata sellest, kas Tema rahvas on selleks valmis või mitte. See
arusaam on tihedalt seotud kalvinistliku ettemääratuse õpetusega. Adventistide versiooni
kohaselt jääb meie osaks mängida ootamise ja vaatamise mängu, hoides silmad lahti
Pühapäeva Seaduse suhtes ja püüdes edukalt läbi lüüa mõlemas maailmas. Selline suuresti
domineeriv arusaam teisest tulekust on läbinisti enesekeskne ega tooda muud kui jätkuvat
leigust.
1888.a. kuulutus esitles värskendavalt teistsugust mõtet – see elustas sügavat südamest-
tulevat armastust Kristuse vastu, mis oli motiveerinud 1844.a. kesköisest hüüdest osasaanuid.
South Lansasteri üliõpilased kogesid seda vaimu koosolekutel, mis järgnesid 1888.a.
konverentsile. „Taevane hoovus haaras kaasa pea iga üliõpilase ja seal antud elavaid
tunnistusi ei suutnud ületada isegi 1844.a. pettumusele eelnenud tunnistused.” 21 Sellist

93
meelsust omades tahame me, et Issand tuleks pea. Ja Ta tuleb niipea, kui Tema rahvas tahab,
et Ta tuleks. „Saagikoristuse põhimõte” muutub täiesti arusaadavaks:
„ „Aga kui vili on valminud, saadab ta sedamaid sirbi sinna, sest lõikus on käes” (Mk. 4:29).
Kristus ootab igatsusega oma kuju avaldumist oma koguduses. Kui Kristuse iseloom
taastatakse täiuslikult Tema rahvas, siis Ta tuleb neid endale nõudma.
„Iga kristlase eesõigus on mitte ainult oodata, vaid ka kiirendada meie Issanda Jeesuse
Kristuse tulekut.”22
Milline on sinu südame vastus? Kui sa ütled koos apostliga: „Tule, Issand Jeesus!”, siis aitad
sa Tema tagasitulekut kiirendada.
____________________________________________________
* internaliseerima: väliseid [sotsiaalseid, moraalseid] väärtusi sisemisteks muutma, omaks
võtma
1
„Suur võitlus,” orig. lk. 488.
2
vrd. „Early Writings,” lk. 55, 56, 260, 261.
3
Jones, „The Consecrated Way,” lk. 113-119.
4
„Christ and His Righteousness,” lk. 66.
5
„Suur võitlus,” orig. lk. 421, 422.
6
„Thoughts From the Mount of Blessing,” lk. 114.
7
„The Everlasting Covenant,” lk. 365-367, kursiiv lisatud.
8
Briti Present Truth, 23. mai 1901, lk. 324.
9
„General Conference Bulletin,” 1903, lk. 53, 54.
10
samas, 1893, lk. 383.
11
„Early Writings,” lk. 55.
12
„The Consecrated Way,” lk. 123-125.
13
„General Conference Bulletin,” 1893, lk. 205.
14
samas, lk. 150.
15
samas, lk. 123.
16
samas, lk. 115.
17
samas, lk. 111, 112.
18
samas, lk. 73.
19
Signs of the Times, 9. jaanuar 1896; „Waggoner on Romans,” lk 62.
20
Sõnaraamatu järgi ei tähenda sõna „adventist” lihtsalt inimest, kes usub Kristuse Teise
tuleku õpetust, vaid, kes usub, et Tema tulek on lähedal. Võime lisada: tõeline adventist mitte
ainult ei „usu ja värise” Teise tuleku läheduse tõttu (kurjad vaimud teevad seda!). Kui me
elame viimse viletsuseaja kartuses lootes, et meie eluajal see ei saabu, siis kas me oleme neist
paremad? Nagu ütleb Paulus, tõelised adventistid „armastavad Ta ilmumist” (2. Tm 4:8).
Elades enneolematult lõbustusterikkas, materialistlikus kultuuriruumis, mis on haaratud
naudingute tagaajamisest, tahab tõeline adventist palvetada oma kiusatud maailmaliku
südame põhjast, et Issand tuleks pea. Mitte sellepärast, et saada suure tasu osaliseks, vaid et
Kristus võiks peagi „pärast oma hingevaeva … rahuldust tunda.” (Js 53:11).
21
Review and Herald, 4. märts 1890.
22
„Christ’s Object Lessons,” lk. 68, 69.

LISA A
1888.a. kuulutuse tuum
Kümme ainulaadset, olulist mõistet

94
1. Kristuse ohver ei ole mitte lihtsalt provisoorne [tingimuslik], vaid kehtiv kogu maailma
jaoks. Ainus põhjus, miks keegi hukkuda saab, on tema valik panna vastu Jumala
päästvale armule. Päästmine tuleb usu kaudu, hukkamineku põhjuseks on uskmatus (ehk
mitte-uskumine).
2. Seega on Kristuse ohver sõnasõnalt päästnud maailma enneaegsest hävingust ja on
seaduslikult mõistnud kogu inimsoo õigeks Iseenda kui meie Teise Aadama kaudu. Kui
patune indiviid kuuleb puhast evangeeliumi ja usub sellesse, siis elab ta läbi
õigeksmõistmise usu kaudu. Hukkaminevad inimesed salgavad omal vabal tahtel Kristuse
kaudu õigeksmõistmise, mis nende kohta juba kehtib.
3. Tõeline õigeksmõistmine usu kaudu muudab südame. Seepärast on tegu palju enama kui
õigusliku õigeksmõistmisega: see muudab uskliku sõnakuulelikuks kõikidele Jumala
käskudele.
4. See imeline töö saab teoks tänu uue lepingu teenistusele, kus Issand kirjutab tegelikkuses
oma käsu uskliku südamesse. Säärane uus motivatsioon ületab hirmu hukkamineku ees ja
lootuse tasu järele päästmisel. Aabrahami usk teeb võimalikuks elu uue lepingu järgi,
samal ajal kui suured kristlaste hulgad elavad täna vana lepingu järgi, sest neid motiveerib
üksnes enesekeskne huvi. Vana leping oli inimeste tõotus olla ustav, lunastus uue lepingu
kohaselt tuleb usust Jumala tõotusesse teha meid võimeliseks kuuletuma, mitte piirduma
lihtsalt lubaduste andmisega Talle.
5. Jumala armastus on aktiivne, mitte passiivne. Hea Karjane, Kristus, otsib oma kadunud
lambaid. Lunastus ei sõltu kadunud lammastest, vaid otsivast Karjasest ega kadunud
drahmirahast, mis Omanikku otsib, vaid meie usust sellesse, et Tema otsib meid ja meie
alistumisest Talle.
6. Raske on hukka minna ja kerge saada päästetud, kui inimene mõistab kuivõrd hea on Hea
Sõnum ja usub sellesse. Pidev vastupanu Tema armule on patt. Kuna Kristus on juba
maksnud iga inimese pattude eest, siis ainus põhjus inimese lõplikuks hukkamõistmiseks
on tema jätkuv uskmatus. Mitte-uskumine tähendab keeldumist tunnistada lunastust, mille
Kristus oma ristil teoks tegi. Tõeline evangeelium paljastab säärase uskmatuse ja juhib
tõelisele patukahetsusele, mis valmistab usklikku ette Kristuse tulekuks.
7. Otsides kadunud inimkonda on Kristus teinud kõik vajaliku võttes enesele langenud
inimese patuse olemuse. Ta tegi seda selleks, et Ta saaks meid päästa ja et Teda võidaks
kiusata kõiges nii nagu kiusatakse meid näidates sealjuures täiuslikku õigust „patuse liha
sarnasuses.” „Kristuse õiguse kuulutus,” mida Ellen White nii vaimustunult toetas 1888.a.
perioodil, põhineb selle kuulutuse ainukordsel Kristuse olemuse käsitlusel. 1888.a.
kuulutajad (A. T. Jones ja E. J. Waggoner) mõistsid, et õpetus, mille kohaselt võttis
Kristus enesele üksnes langemata Aadama patuta olemuse, on roomakatoliku õpetuse
pärand, ülekohtu saladuse pitser, mis hoiab Kristuse meist „kaugel,” mitte meie „lähedal.”
8. Meie Lunastaja „mõistis patu hukka” langenud inimkonna „liha sees.” See tähendab, et
Ta kuulutas patu lindpriiks. Risti valguses ei saa kurat sundida mitte kedagi patustama.
Meil pole mitte vähimatki vajadust patustamist jätkata. Õigeksmõistmine tuleb usu kaudu,
patt uskmatuse kaudu. Olla tõeliselt „inimlik” tähendab olla iseloomult Kristuse sarnane,
sest Tema oli ja on läbinisti inimene ja läbinisti Jumal.
9. Ainus, mida Jumala rahvas vajab selleks, et valmistuda Kristuse tagasitulekuks, on tõeline
usk, mis tegutseb armastuse kaudu. Õigus tuleb usust – pole võimalik omada usku ja
mitte näidata õigust oma elus, sest tõeline usk tegutseb armastuse kaudu. Moraalsed ja
vaimulikud ebaõnnestumised on vanaaja Iisraeli uskmatuse-patu põlistamise vili
tänapäeval valesse usuõigusesse uskumise läbi, mille tulemuseks on usk vale-kristusesse.
10. Õigus usu läbi on alates 1844.a. „kolmanda ingli kuulutus tegelikkuses.” Seega on tegu
reformaatorite õpetust ja laialtlevinud koguduste arusaama kaugelt ületava kuulutusega.
See on sõnum ülirohkest armust, mis on kooskõlas ainulaadse adventõpetusega taevase

95
 pühamu puhastamisest: tööst, mis sõltub Jumala rahva südame täielikust puhastamisest
maa peal ja mille Ülempreester viib lõpule kõigis, kes lubavad Tal seda teha.

Kokkuvõtvalt kohandatud raamatust „1888 RE-EXAMINED,” Eessõna.

Lisa B
Kas Waggoner oli ariaanlane või uskus Kolmainsusesse?
[174] On inimesi, kes süüdistavad E. J. Waggoner’i selles, et ta õpetas ariaanluse (või siis
paremal juhul semi-ariaanluse) põhimõtteid. 1 Tuleb siiski arvesse võtta olemasolevaid
kindlaid tõendeid:
1. Ta [Waggoner] on väärt õiglast analüüsi – et võiksime võtta tema suhtes kindla
seisukoha.
2. Kuna Ellen White toetas tema kuulutust sadade poolehoiuavaldustega, siis tähendab tema
[Waggoner’i] väärkäsitlemine ühtlasi ka Ellen White’i usaldusväärsuse kõigutamist.
3. Tema seisukohti tuleb analüüsida tema kuulutuse kui terviku valguses.
Kuidas oleks Ellen White saanud toetada tema [Waggoner’i] teenistust, kui tema
põhiarusaam Kristuse jumalikkusest olnuks väär?
Üks trükis avaldatud materjal väidab, et Waggoner (nagu ka Jones) õpetas, et Kristus oli
„loodud jumal” (väikese algustähega), ometi nimetab Ellen White teda „kristlasest
härrasmeheks” (Manuscript 15, 1888; kes iganes usub, et Kristus oli „loodud jumal” ei saa
mitte kuidagi olla kristlane, ehkki ta võib olla „härrasmees”). 2 Tema [Waggoner’i] kirjutistest
ei leia me ühtki tõendit, mis toetaksid niisugust tema vastu esitatud hävitavat süüdistust.
Oma 30 korral on ta raamatus „Christ and His Righteousness” (Pacific Press, 1890) jõuliselt
kinnitanud Kristuse täielikku jumalaksolemist ja igavest eeleksistentsi. Süüdistusele
ariaanluses (või semi-ariaanluses) paneb aluse üks eraldiseisev ja väärititõlgendatud väide.
1. Kristus … peab saama sama au osaliseks, mis kuulub Jumalale, sest Ta on Jumal (NB!
Jumal suure algustähega; lk 8).
2. „Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal.” … See jumalik Sõna pole
keegi muu kui Jeesus Kristus (lk 8, 9).
3. Sõna [Kristus] oli „alguses” (lk 9).
4. Tema oli Jumalik Sõna, mitte ainult enne seda, kui Ta tuli siia maa peale, et surra, vaid
juba enne maailma loomist (lk 9).
5. [175] [Kristus] „põlvneb muistseist päevist, igiaegadest” [Mi 5:2] (lk 9).
6. Paljud Piibli kirjakohad nimetavad Kristust Jumalaks (lk 9).
7. Kristusele „pannakse nimeks … Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst.” [Js 9:5].
8. Jumal Isa … pöördub oma Poja poole nimetades Teda Jumalaks (lk 11).
9. Iseendas elu omava Jumala Pojana on Tal loomu poolest kõik Jumala tunnused (lk 12).
10. Kristus ise rõhutas õpetades, et Ta on Jumal (lk 13).
11. Kristus oli nii läbinisti Jumal, et Ta võis ka inimeste keskel elades vastata palvele näidata
Isa: Vaadake mind (lk 14).
12. Ta oli Jumal (lk 15).
13. Pange tähele väljendit: „Ainusündinud Poeg, kes on Isa süles.” [Jh 1:18]. See on Tema
eluase ja Ta on seal kui üks Jumala Kolmainsuse Isik (lk 15).
14. Olevikuvormi kasutamine osutab kestvale eksistentsile. See kannab sama arusaama nagu
Jeesuse sõnad juutidele: „Enne kui Aabraham oli, mina olen” [Jh 8:58, KJV] (lk 15).
15. [Kristus] ütles, et Tema nimi on „MA OLEN SEE, KES MA OLEN” [2. Ms. 3:14] (lk
15).

96
16. „Sest Jumal arvas heaks kõik täiuse lasta elada Temas.” [Kl 1:19]. Sellest, mis on see
Kristuses elav täius, loeme järgmisest peatükist, kus meile öeldakse, et „Temas elab kõik
Jumala olemise täius ihulikult” [Kl 2:9] (lk 15, 16).
17. Kristusel on oma olemuse tõttu kõik Jumala tunnused (lk 16).
18. Isa ütleb … Pojale: „Su aujärg, Jumal, on ikka ja igavesti” [Hbr 1:8] (lk 18).
19. Me peame austama Isa austades Poega (lk19).
20. Meie eesmärk selles uurimiskohtus on tõsta esile Kristuse õige positsioon – võrdsus Isaga
– et Tema vabastavat väge paremini väärtustataks (lk 19).
21. [176] Tema ise ütleb, et Ta on Alfa ja Oomega, algus ja lõpp, esimene ja viimane [vt Ilm
21:6; 22:13] (lk 21).
22. [Kristus] „põlvneb muistseist päevist, igiaegadest” [Mi 5:2] (lk 21).
23. Tal on Jumala loomus ja olemus, … Tema Isiku selge kujutis, Tema auhiilguse sära ja
täidetud Jumala Kolmainsuse kogu täiusega (lk 22).
24. Temal on „elu iseendas” [Jh 5:26] (lk 22).
25. Temal on isiklik surematus ja Ta võib surematuse anda teistele (lk 22).
26. Temal on elu iseendas ja seda ei saa Temalt ära võtta (lk 22).
27. Kristus on Jumal algusest peale ja omab Isaga võrdset au (lk 22, 23).
28. Kristus „on Isa süles,” omades Jumala olemust ja elu iseendas, Tema õige nimi on
Jehoova, iseendast-eksisteeriv Isik (lk 23).
29. Ärgu seepärast ükski, kes Kristust üleüldse austab, austagu Teda Isast vähem (lk 24).
30. Ainus lepituses peituv vägi on tõsiasi, et Kristus on osa Kolmainsusest, omab kõiki
Jumala tunnuseid, on kõiges Isaga võrdne, on Looja ja Käsuandja. Üksnes see teeb
lunastuse võimalikuks (lk 43, 44).
Kuidas on võimalik, et õpetlased heidavad kõrvale kolmkümmend säärast väidet ja
kinnitavad, et Waggoner oli ariaanlane? Vastuse leiame järgnevast:
„Me teame, et Kristus „lähtub Jumalast ja tuleb Temast” (Jh 8:42), kuid see toimus nii ammu
aega tagasi igavikus, et inimmeel ei suuda seda haarata” (lk 9).
Seda väidet: „Lähtub Jumalast ja tuleb Temast,” on korratud 19. ja 21. leheküljel, kus
lisatakse väljend „piiratud arusaamisele on see praktiliselt ilma alguseta.”
Me ei saa omistada Waggoner’ile eksimatust ega täiuslikkust – Ellen White ei väitnud seda
enesegi kohta. Ent kui autor kirjutab kolmkümmend [177] korda rõhutatult, et Kristus oli
Jumal ülimas mõttes „algusest” ja seega igavesest ajast eksisteeriv, ja seejärel lisab ilmse
vastuolu, peame küll küsima, milline oli tema valdav rõhuasetus? Mida ta silmas pidas?
a) „ariaanluse” süüdistuse tuumaks on Jeesuse sõnade tsiteerimine Jh 8:42, kus Ta ütleb:
„Oleks Jumal teie isa, siis te armastaksite mind, sest mina olen lähtunud Jumalast ja tulen
temast, sest ma ei ole ju tulnud iseenesest, vaid tema on mind läkitanud”;
b) võib öelda, et Jeesuse sõnad viitavad üksnes tema lihassetulekule. Ometi kasutab Ellen
White Õpetussõnades 8:22-31 korratud fraasi „lõi mind, ma olen sündinud” [Vt KJV]
rääkides Kristusest „algusest” enne lihassetulekut („Patriarhid ja prohvetid,” orig lk 34).
Jeesus astub määratu sammu Enda kohta käiva tõe avalikuks tegemisel öeldes: „Enne kui
Aabraham sündis, mina olen” (58. s; KJV). Tema sõnad „MINA OLEN” ajendasid
rahvast Teda kividega viskama (59. s). Kas Ta võis samastada enda avalikustamise
lihassetulekul enda esimese avalikustamisega kogu universumi ees nagu ütleb „Patriarhid
ja prohvetid”? Raamatus „The Story of Redemption” lk 13-15 kinnitab Ellen White
korduvalt, et Kristus on „Jumala Poeg” igavikuaegadest alates, Isaga võrdne, kuid Talle
alistuv, ometi ei olnud Ellen White ariaanlane. Tema usk Kristuse igavesse Pojaks
olemisse ei viita sellele, justkui oleks olnud aeg, mil Ta seda polnud, nagu mõned
ekslikult arvavad. Waggoner oli Ellen White’iga ühel meelel;
c) samamoodi ei piiritle Pühakiri sõna „Poeg” Tema lihasolemisega: „Pojale,” ütleb Isa
Psalmis 46:7 – „Su aujärg, Jumal, on ikka ja igavesti” (vrd Ps 2:12). Eitada Kristuse

97
 igavest Pojaks olemist tähendab hävitada Isa armastuse avaldumise tähtsus Jh 3:16-s.
Peetrus võis juba kuulutada, et Kristus on „elava Jumala Poeg” (Mt 16:16). Waggoner’i
mõte oli, et ehkki Kristus on tõeliselt olemas olnud „algusest,” igavesti eksisteerivana, ei
olnud Tema suhe Isaga alati olnud avalikustatud. Kas patu sissetung või selle
võimalikkus võis olla põhjuseks, mis muutis avalikustamise („olen lähtunud”)
möödapääsmatuks? Kas nõudis patt Kolmainsust puudutava igavesti eksisteerinud tõe
ilmutamist piiratud olenditele? Kui [178] Waggoner pidas silmas seda, siis ei tähenda see
ometi, et Kristusel oli „algus,” vaid üksnes seda, et Ta ilmutati kogu universumile;
d) 1898.a. ütleb Ellen White „Ajastute igatsuses,” orig lk 530, et Kristuses on „elu iseeneses,
mitte kelleltki saadud elu.” Eespool toodud 30 väidet tunnistavad, et Waggoner õpetas
sedasama arusaama julgelt ja kartmatult juba kaheksa aastat varem: „Temal on „elu
iseendas,” „Temal on isiklik surematus”;
e) kas on tõesti võimalik Waggoner’i arusaam taandada ariaanlusele? Ainult selle hinnaga,
et pannakse kahtluse alla tema terve mõistus nende 30 ja enama väite kirjutamise ajal, mis
nimelt seda ümber lükkavad. See tähendab ka Ellen White’i innuka toetuse
tühjakstegemist;
f) on veel üks sõna, mida mõned tajuvad ariaanlusena – Waggoner’i väide lk 22: Kristus
„on Jumala ainusündinud Poeg, Ta on Jumalaga üks olemus ja loomus ning omab sünni
kaudu kõiki Jumala tunnuseid.” Ellen White pole iialgi öelnud, et Kristus on kogenud
„sündi” enne lihassetulekut, ehkki Ta oli „Esmasündinu” („Ajastute igatsus,” orig lk 51;
vaata Kl 1:15, prototokos, mis kreeka keeles tähendab „Silmapaistvaim Isik”). Tema sünd
Petlemmas ei andnud Talle „Jumala tunnuseid” – Tal olid need siia tulles olemas;
g) kas Waggoner’i poolt kasutatud väljend „ainusündnud Poeg” viitab ariaanlusele? (Uues
Testamendis nimetatakse Kristust nii kuuel korral). Ellen White, Jones ja Waggoner
uskusid, et Kristuse Pojaks-olemine oli osa piibellikust portreest, mis andis edasi Isa, Poja
ja Püha Vaimu olemuse, mida tavaliselt nimetatakse „Kolmainsuseks.” Waggoner ei
kasutanud kunagi sõna „Kolmainsus,” samuti mitte Ellen White. Waggoner ei ole kusagil
rääkinud Isast, Pojast ja Pühast Vaimust kui „identsetest” Isikutest, kes teevad ainult näo,
et neil on erinevad ülesanded. Ta uskus ja õpetas püsivalt tõde Kolmainsusest kasutades
Ellen White’iga sarnaseid väljendeid ning üksik eraldiseisev vastuolu ei saa kuidagi teha
tühjaks tohutut hulka vastupidiseid tõendeid.3
Lõpuks, kas Jones esines kunagi mõne ariaanliku seisukohaga? Pole ühtki tõendit selle kohta,
et ta oleks seda teinud. Ja ehkki mitte keegi ei üritagi kinnitada nagu poleks ta oma elu
jooksul iialgi välja tulnud ühegi ebatäiusliku väitega, võib olla kindel, et ariaanlus ei olnud
mitte kunagi osa tema Kristuse õiguse kuulutusest.

[179]
________________________________
1
Ariaanlus: seisukoht, et Kristus oli loodolevus, kellel oli olemas „algus.” Semi-ariaanlus:
arusaam, et Kristus „sündis” mingil hetkel kaugel igavikus ja omab seega „algust.”
2
Woodrow Whidden II „Ellen White on Salvation” (R&H, 1995), lk 90. Vaata ka George
Knight „From 1888 to Apostasy, The Case of A. T. Jones” (R&H, 1987), lk 133, 146 ja
„Angry Saints” (R&H, 1989), lk 44. Huvitav, kas valmisolek Jones’i ja Waggoner’i valesti
tsiteedida peegeldab lihtsalt sügavat vastumeelsust nende kuulutuse suhtes ajal, mil Ellen
White seda toetas?
3
Ajakirjas Signs of the Times avaldati 8. aprillil 1889 küsitav väide: „Kristuse isiksusel oli
algus.” Võimalik, et ta mõtles „isiksuse” all midagi muud kui „isikut.” Kui tollased 1889.a.
algusest pärinevad artiklid toimetati 1890.a. raamatuks „Christ and His Righteousness”
[Kristus ja Tema õigus], oli see väide välja jäetud. Edaspidi ei kohta me seda väljendit mitte

98
kusagil. Miks? Võimalik, et samal põhjusel, miks ta hülgas oma varasema seisukoha, et
Kristus ei oleks saanud patustada – Ellen White korrigeeris tema arusaama selles osas.

Lisa C
Teavet Waggoner’i arusaamast pühamu tõest
[180] Milline oli Waggoneri suhtumine ajaloolisesse seitsmenda päeva adventistide õpetusse
pühamust ja selle puhastamisest?
1. Ta rääkis pühamu puhastamise erapooletust tööst kui tööst, mis toimub „samaaegselt”
südame puhastamise tööga (vrd „The Everlasting Covenant,” lk 366, 367). Ellen White
seostas samuti töö taevases pühamus Jumala rahva südame puhastamisega nagu näitavad
ka tsitaadid meie raamatu viimases peatükis. Sõna internaliseerima [väliseid
(sotsiaalseid, moraalseid) väärtusi sisemisteks muutma, omaks võtma], mis on laenatud
roomakatoliku müstitsismist, ei ole kuidagi seotud piibelliku kontseptsiooniga „Jumala
saladuse” (Ilm 10:7) lõpuleviimisest, mis on „Kristus teie sees, auhiilguse lootus” (Kl
1:27). Säärase õpetuse „internaliseerimine” tähendab selle degradeerimist puhtalt
enesekeskseks mureks, mis vastandub Jones’i ja Waggoner’i seisukohaga.
2. Vahel on tsiteeritud Waggoner’i viimast kirja 28. maist 1916 selleks, et teha maha tema
õpetusi pühamu puhastamisest. Ta väidab 1916.a., et ütles praktiliselt lahti ortodokssest
seitsmenda päeva adventistide seisukohast pühamu suhtes „kakskümmend viis aastat”
tagasi, mis viib meid aastasse 1891. Kuid see, mis tõestab liiga palju, ei tõesta midagi.
Arvestada tuleb järgmisega:
a. mitte miski Waggoner’i kirjutistes ajavahemikus 1891-1902 ei näita, et ta oleks
pühamu õpetusest kas loobunud või seda halvustanud;
b. 1891-1896 perioodist leiame Ellen White’i sulest lakkamatut julgustust tema
kuulutusele. Pole ühtki vihjet, et ta [Ellen White] oleks märganud teda
eemaldumas usust sellesse eluliselt möödapääsmatusse õpetusse. Teades tema
[Ellen White’i] suurt pühendumist näib kummaline, et prohvetianniga inimene ei
märka säärast radikaalset eemaldumist nimetatud õpetusest, kui see tõepoolest
toimus;
c. võttes kulla pähe Waggoner’i tõenäoliselt korrigeerimata väidet 1916.a. jõuame
väga keeruliste probleemideni (saatuslik südameatakk ei võimaldanud
Waggoner’il seda kirja isiklikult vanem M. C. Wilcox’ile saata). See tähendab, et
meil tuleb Waggoner’i pidada aastail 1891-1902 valelikuks silmakirjatsejaks, sest
dokumentaalsed tõendid kinnitavad, et ta õpetas sel ajal pühamu doktriini
avalikult ja jõuliselt (vrd näiteks Briti The Present Truth, 23. mai 1901).
3. Mõistus sunnib pigem arvama, et Waggoner eksis oma 1916.a. kirjas, kui pidama teda
argpüksist silmakirjatsejaks aastail, mil Ellen White teda nii innukalt toetas.
1916.a. oli Waggoner rängalt pettunud, kimbatuses ja segaduses olev mees. Peale selle oli ta
haige (ta suri selsamal ööl). Aastatepikkune kestev üksildus ja mõistusele vastuvõtmatu
„ebakristlik tagakiusamine” (Ellen White’i väljend) olid nõudnud oma lõivu. Kuna tema
kuulutus „suurel määral” tema vendade poolt tagasi lükati, ei suutnud ta jõuda kaugemale
tollasest hilisvihma algusest ja valjust hüüdest, olles võimetu rahuldama oma hinge nälga
parema arusaamise järele adventistlikust pühamu puhastamise õpetusest. Täna peaksime
olema suutelised haarama enam kui mõistis tollal tema.
1916.a. võis ta pidada silmas tegelikult seda, et juba 1891.a. hakkas ta tundma kiusatust selles
õpetuses kahelda. Ent oleks äärmiselt ebaõiglane väita, et ta andis sellele kiusatusele järele
ajal, mil ta seda avalikult õpetas. Temale iseloomulik avatus ja otsekohesus viitavad kõigele
muule kui säärasele ebaaususele tema poolt.

99