Eesti keskaeg (1180-1558) -

Liivimaa ristimise algus

12. sajandi lõpul (1180ndad) sai Baltikumi ristiusustamise keskuseks Väina jõe suudmeala,
kuhu Põhja-Saksa kaupmehed sõlmisid sealsete liivlastega otsesed kaubandussidemed.
Kaupmeeste laevadega saabusid mungad Meinhard ja Theoderich, kes alustasid liivlaste
seas misjonit. Meinhardist sai 1186. aastal liivlaste piiskop. Piiskopivõimu kehtestamine
kutsus esile liivlaste vastupanu. Meinhardi ametijärglane Berthold tõi liivlaste vastu
Saksamaalt ristisõdijate väe ja langes selle eesotsas (1198). Kolmandaks piiskopiks sai
Albert (1200). Liivlased pidid uuesti piiskopivõimu tunnistama. Mõõgavendade Ordu oli
vaimulik rüütliordu Liivimaal 1202–37 mis asutati liivi, läti ja eesti hõimude alistamiseks,
arvatavasti piiskop Alberti algatusel. 1206. aastal allutas ta lõplikult liivlased. Ristisõda algas
kuna ristiusklased tahtsid Balti elanikud ümberusustada, seega hakati enda usku levitama.
Taani tahtis võimupiire laiendada ja Innocentius III kutsus sakslasi alustama ristisõda
Liivimaa paganate vastu (1199). Läti Henriku kroonika on faktoloogiliselt üsna
usaldusväärne, kuid väga erapoolik, näidates Riia ristisõdijate eesõiguseid ja teeneid.

Mandri-Eesti vallutamine

1208 alustasid Riia piiskop ja Mõõgavendade ordu koos ristisõdijatega Eesti alistamist.
Esialgu vaid Ugandit ja Sakalat puudutanud sõda laienes 1210 Läänemaale. Ümera lahing
toimus 1210. a Valmiera linna lähedal. Latgalid ja Kaupo (kell poeg sõjas langes) juhtimisel
olnud liivlased kaotasid lahingu eestlaste vastu. Lembitu oli Sakala eestlaste juht 1211.
aastast. Ta korraldas mitmeid sõjaretki Riia sakslaste vastu. Ta langes Madisepäeva
lahingul 1217. aastal (21. sept), kus langes ka Kaupo. Tegemist oli eestlaste vastu peetud
ristisõja suurima välilahinguga mille tulemuseks oli Riialaste võit ja Sakala vanemate
alistumine. Alistumist märkis ristimise vastuvõtmine. 1219 tungisid taanlased Põhja-Eestisse
eesotsas kuningas Valdemar II. Püstitati Tallinna linnus. 1220 lõpuks oli enam-vähem kogu
Eesti mandriosa alistatud ja enamik inimesi ristitud. Valdemar II korraldas 1222 sõjakäigu
Saaremaale ja ehitas sinna kivilinnuse. 1227 Riia leer korraldas sõjakäigu Saaremaale,
piiratud Valjala linnus alistus ja seejärel kogu saar.
Vallutussõja tagajärjed

Lõuna-Eestis oli sõjalise vallutusega, kohalik eliit kas hukkunud või kaotanud oma
positsiooni. Põhja- ja Lääne-Eestis säilitasid aga vallutuseelsed ülikud madalamal tasandil
oma võimu ja väiksem osa nendest sulas kokku “saksa” aadliga. Maksukoormus tõusis ja
seniste juhtide võimupiirid ahendati. Aastal 1226-1227 vallutasid Mõõgavendade ordu ja Riia
leeri piiskopid kõik taanlaste Eesti valdused, kaasa arvatud Tallinna linnuse. 1238 sai
Stensbys sõlmitud lepinguga Taani kuningas tagasi Harjumaa, Rävala ja Virumaa.
Mõõgavendade ordu oli Saule lahingus lüüa saanud ja 1237 aastal liideti ordu riismed Saksa
orduga. Saksa ordu asustati 12. sajandi lõpul Palestiinas. 14. sajandi algul viidi ordu
peakorter Preisimaale. Ordumeister valitses Preisimaa valdusi, tema peamine residents oli
Riia linnus ja alates 15. sajandi lõpust Võnnu. Arvatakse, et Ordu kõrgajal 14. sajandil võis
Liivimaal asuda pool tuhat rüütlit. 16. sajandil vaid pisut üle 100 mehe. Liivimaa maapäev oli
Vana-Liivimaa maaisandate ja nende seisuste nõupidamine, mis oli ühtlasi Liivimaa kõrgeim
seadusandlik ja kohtulik võim(15. saj). Maapäevadel lahendati ennekõike erakorralisi ja
kriitilisi situatsioone, samuti üle-Liivimaalise tähtsusega probleeme, mis nõudsid kõigi
maaisandate nõusolekut.

Jüriöö ülestõus

Jüriöö ülestõus toimus 1343-45. Toimunu põhjused ja tagamaad pole selged. Ülestõus algas
Harjumaal ööl vastu jüripäeva (23.apr 1343). Ülestõusnud põletasid Padise kloostri, piirasid
ümber Haapsalu ja asusid sõjalaagrisse Tallinna alla. 4. mail toimusid Paides läbirääkimised
ülestõusnute nelja juhi ja ordukäsknike vahel. Läbirääkimised lõppesid eestlaste saadikute
tapmisega. Juulis algas sõda Saaremaal, mis oli suunatud Saksa ordu vastu. Pöide linnus
langes ülestõusnute kätte. Vastuhakk suruti maha alles 1345. aasta alguses. Tagajärjeks
1346. a müüs Taani kuningas Eestimaa Saksa ordule. Allikad on napid, piirduvad
sündmuste lühikese mainimisega ja kajastavad Saksa ordu seisukohti.

Linnad

Eestisse rajati 13. -14. sajandil 9 linna, linnavõrgustik oli siin nõrgalt arenenud. Lübecki
linnaõigus (Tallinn), Riia linnaõigus (Tartu). Liivimaal ei seatud linnakodanikuks
vastuvõtmisel eelduseks kinnisvara olemasolu. Kodanik omas erilisi õiguseid ja sai kodaniku
kombel elatist teenida. "Linnaõhk teeb vabaks" oli keskajal põhimõte, et kui maalt linna
põgenenud talupoeg suutis ennast linnas 1 aasta ja 1 päeva peita, siis polnud mõisnikul
enam õigust talupoega maale tagasi tuua. Keskaegsed käsitöölised ühinesid ametite kaupa
tsunftidesse, Suurgild ühendas aga kaupmehi ja sinna kuulusid rikkamad abielus
kaupmehed. Oleviste gildi kuulus 16. sajandil 8 käsitööliste tsunfti. Kanuti gildi kuulusid
käsitöölised. Püha Ihu gild ühendas alamaid käsitöölisi ja selle liikmeskond koosnes
peamiselt eestlastest. Mustpeade vennaskonda kuulusid vallalised kaupmehed ja
laevaomanikud. Suurgild oli Tallinna kõige mõjuvõimsam gild. Maikrahv. Papagoi laskmine.
Elutegevuse keskpunktiks oli turg, kus toimus kauplemine. Tekkisid ka tõsised
heakorraprobleemid: tänavaid oli raske korras hoida ja üleüldiselt ei olnud linna välimus ilus.
Talurahvas

Kasvatati peamiselt otra ja rukist, vähem viljeldi kaera ja nisu. 11. sajandil muutus rukis
tähtsaks, sest siis hakati tegema leiba. Kapsas, rõigas, kaalikas, peet, porgand ja sibul-
Kaunviljadest herned ja oad. Kariloomadest olid veised, kitsed, lambad, sead ja hobused.
Jahiti jäneseid, põtru, metskitsi, metssigu ja metslinde, kalapüük. Tegeleti ka mesindusega,
vaha läks tarvis küünalde valmistamiseks. Adramaa - maa-ala mis ühele talunikule anti.
Tavaliselt elas ühes talus üks pere. Keskmiselt võis talus elada 6-8 täiskasvanut. Talupere
oli olemuselt patriarhaalne. 15. sajandil hakati talupoegade liikumisvabadust piirama.
Kujunes välja pärisorjus. 15. sajandi keskpaiku hakati talupoegi võõrandama (müüdi teisele
isandale). 13. -15. sajandi jooksul kaotasid talupojad oma maa suhtes käsutusõiguse.

Reformatsioon

1512. aastal algatas Martin Luther (1483-1546) Saksamaal usulist uuendusliikumist, mida
hakati nimetama reformatsiooniks. Reformatsiooni ideed levisid kiiresti üle Euroopa ja seda
tänu trükimasinale. Kui paavst Lutheri katoliku kirikust välja heitis, alustasid protestandid
omaette kirikuga. Euroopa usulise ühtsuse kadumisega kaasnesid ususõjad ja katoliku kiriku
mõjuvõimu vähenemine. 16. sajandi teisel poolel asus katoliku kirik vastupealetungile
(vastureformatsioon). Eesti ala muutus Liivi sõdade ajal katoliikluse ja protestantismi
vahelise võitluse areeniks.

Reformatsiooni põhjused:

● valitsejad soovisid vabaneda paavstivõimu kontrolli alt

● vaimulike priviligeeritud seisund põhjustas rahulolematust
● paavstide huvi muutus üha ilmalikumaks

Reformatsioon Liivimaal

● 1522. a suvel toimus Riias Peetri kirikus usuvaidlus, mida on käsitletud

reformatsiooni algusena Liivimaal. Andreas Knopken oli esimene uue õpetuse kandja
Liivimaal.
● 1523-24 hakkasid suuremates linnades jutlustama evangeeliumi õpetajad
● Aastakümneid püsisid kõrvuti vana ja uus konfessioon. Liivimaa ordu oli väliselt
vaimulik rüütliordu, tegelikult toetasid paljud liikmed evangeeliumi usku. Katoliiklus oli
valdav talurahva hulgas. Vana usu pooldajaid hakati taga kiusama.
● Reformatsiooni kaasnähtuseks olid pildirüüsted, sh ka Liivimaal. Pildirüüsted
toimusid Liivimaal eelkõige linnades. 1524. aastal Riias ja Tallinnas, 1525 Tartus ja
Viljandis. Tegemist oli pildikummardamise vastu suunatud rituaalse teoga.
● Vaimulikud kaotasid oma varasema pühaduse ja erilise staatuse.
● Reformatsioon andis tõuke kooli süsteemi ja eestikeelse trükisõna arengule.
Linnades hakati hariduselu korraldama. Tallinnas ja Tartus asutati tütarlastekool. Üks
peamisi nõudeid oli jumalasõna edastamine kohalikus emakeeles (esimene
teadaolev eestikeelne trükitud raamat Lübeckis 1525).