ESINEMISÄREVUS

Lõputöö
Jätkuõppe pillimängu juhendaja õppekava

Koostaja: Ülle Sirkas

Juhendajad: Lembi Mets,
Tarmo Johannes

Georg Otsa nimeline Tallinna Muusikakool

2021
SISUKORD

1. Sissejuhatus (lk 2)
2. Esinemisärevus ja selle sümptomid (lk 3)
3. Esinemisärevuse põhjused (lk 4)
4. Esinemisärevuse vähendamise praktika igapäevases õppetöös (lk 7)
5. Esinemisärevus esinemise olukorras (lk 16)
6. Kokkuvõte (lk 19)
7. Allikad ja viited (lk 20)

1
 1. SISSEJUHATUS

Üks varasemaid uuringuid, mis näitas muusikute esinemisärevuse tõsidust õpilaste

hulgas, teostati 1979. aastal Simon`i ja Martensi poolt. Nad leidsid, et erinevatest
koolitegevustest (test, spordivõistlused, soolo- ja ansamblimäng, individuaal- ja
võistkondlikud tegevused), olid lastele kõige enam ärevust tekitavad
sooloinstrumendiga esinemine ja ansamblimäng.
Käesoleva lõputöö teema valikule andis otsustava mõtte soov aidata enda õpilast,
kellel on paaril viimasel esinemiskorral jäänud esitatav pala laval pooleli füüsiliselt nii
halva enesetunde tõttu, et ta on pidanud lavalt “ära jooksma”. Lisaks, seoses
põhjuste ja lahenduste otsimisega, on tekkinud vestlusi sõprade ja kolleegidega,
millest nähtub, kui paljud muusikud tegelikult vaevlevad esinemisärevuse paine all.
Täiskasvanul on ehk piisavalt silmaringi ja arusaamist, kuidas ennast aidata, kuid
teismelisel on enda tunnetega teinekord keeruline toime tulla ning “musta valgest”
eristada. Kui sellise teismelise juurde veel lisada õpetaja või treener, kellel juhtuvad
olema oma ambitsioonid esinemiste õnnestumise osas ning omad suhtlemise
eripärad - kas oht, et nö kogu vanker kraavi sõidab, ei ole mitte liiga suur? Aga mis
siis kui see vanker jääbki sinna samasse kraavi vedelema?

Teema valdkond on muidugi lai ning antud lõputöös kajastub sellest väike osa; siiski
olen püüdnud siin välja tuua üldlevinud arusaamu esinemisärevuse põhjustest ning
soovitusi liigse ärevusega toime tulemiseks. Eesmärgiks oli leida lahendusi enda
õpilaste jaoks, kuidas lavahirmuga toime tulla.
Et näitlikustada teema aktuaalsust muusikute seas, olen kirja pannud ka mõned
kogemuslood.

2
 2. Esinemisärevus ja selle sümptomid

Esinemisärevus (ing k “stage fright”, “performance anxiety”) on hirmutunne

esinemise mitteootuspärase ebaõnnestumise ees 1. Teatud määral peetakse seda
ärevustunnet enne esinemist loomulikuks ja vajalikuks, tuginedes inimese keha
toimemehhanismidele. Kuid kui ärevustunne kasvab nii, et seda on raske valitseda,
võib see takistada muusikul tegelemast sellega, mida ta tegelikult naudib. Liigsel
esinemisärevusel on tendents negatiivselt mõjutada interpreedi enesekindlust ja
enesehinnangut.

Esinemisärevuse somaatilised e kehalised sümptomid:

- kiirenenud pulss ja hingamine
- suu kuivamine ja pitsitus kurgus
- värisevad käed, põlved, huuled või hääl
- higised ja külmad käed
- iiveldus või ebamugavustunne kõhus
- nägemishäired

Esinemisärevuse kognitiivsed e tunnetuslikud sümptomid:

- hirm ebaõnnestuda
- keskendumisraskused
- mõttetühjus, “blackout”, unustamine
- vältimiskäitumine
- hirm teiste inimeste ette astuda jne.

Esinemispinge põhjustajaks on nn stressihormoonid: adrenaliin ja noradrenaliin, mis

hakkavad verre erituma mitmeid tunde enne esinemise algust.
Tähelepanu keskpunktis olemine võib olla väga stressirohke situatsioon. Inimese
keha tahaks sellises olukorras reageerida suuresti samamoodi nagu olukorras, kui
keegi teda ründaks. Kehas käivitub ürgne mehhanism - “võitle või põgene”, mistõttu
ongi taolise ärevuse sümptomid sarnased sellele, kui meie elu oleks päriselt ohus.
1
Kasutatakse ka sõna glossofoobia ehk esinemishirm, mis on hirm igasuguse avaliku
esinemise, sealhulgas avaliku sõnavõtu ees.

3
Stress valmistab keha ette kiireks ja jõuliseks soorituseks ning verre paiskub suur
adrenaliinikogus - südametegevus kiireneb, vereringe elavneb, lihaste teovõime
suureneb ja käed lähevad higiseks. Juhul kui stressihormoonide määr ületab
optimaalse piiri, võivad esineja käed muutuda külmaks ja tundetuks ning hakata
värisema. (Garam, 1997)

3. Esinemisärevuse põhjused

Ehkki esinemisega seotud stress ilmneb somaatilis-füüsiliste sümptomitena, on tema

põhjused psüühikas.
Nii nagu sportlast, tabab ka esinejat laval tohutu soorituspinge, sest esinemine peab
ju õnnestuma. Pinged on seda rängemad, mida suuremad on nõudmised. Mida
suuremad on aga pinged, seda vankumatum peab olema enesekindlus ehk usk
enese piisavasse ettevalmistusse ning soorituse õnnestumisse.
Taolisest enesekindlusest saame rääkida vaid siis, kui ülesannete kunstilis-tehniline
raskusaste vastab mängija professionaalsele valmisolekule.
Siinkohal sobib olukorra kirjeldamiseks ehk järgmine näide: “Kui siiani 1.50 m
hüpanud kõrgushüppajale asetatakse latt 2 m kõrgusele, pole raske oletada, millised
mõtted teda valdavad. Olukord on lootusetu ning “kahtluse karikas” kaalub alla
“eneseusu karika”. Kui aga sportlane on varem toime tulnud 1.98-ga, siis võib arvata,
et “karikad” kõiguvad pea samal tasemel. Hea vormi ning tugeva motivatsiooni korral
võib oodata uut rekordit!” (Garam, 1997).
Huvitav ja oluline on seejuures fakt, et tugevamgi tahtejõud pole suuteline taolises
olukorras ohjeldama inimese skeptilist fantaasiat. Teisiti öeldes - kui tarmukalt ta ka
ei tahaks latti ületada, ei õnnestu see ometi, kui ta teadvuse ääremail ringlevad
säärased mõtted: “Oled Sa ikka päris kindel, et saad hakkama? Äkki juhtub midagi
ootamatut? Kas sa ikka oskad piisavalt või oleks pidanud veel harjutama ja
valmistuma..?” Muusikamaailmas on need sageli andekad ja enesekriitilised
inimesed, kes asetavad lati liialt kõrgele, tavaliselt peegeldub siis nende esinemisest
rahutust ja disharmooniat. (Garam, 1997)

4
Kui rääkida psüühikast, siis paratamatult kõneleme inimese alateadvusest. Liigne
esinemisärevus on pigem sügaval psüühikas peituvate probleemide väljendus,
millele tuleb (ja saab) otsida lahendeid.
Teatavasti on alateadvust raske kontrollida või selle reageeringuid muuta. Samas
info talletamine, ka mitteteadlik info omaksvõtmine, algab juba inimese sünnist ning
täiustub pidevalt eluaastate lisandudes. Sageli me isegi ei mäleta, kust või miks
mingi reageering võib olla alguse saanud. Sellisel juhul otsitakse enamasti põhjust
lapsepõlvest ning seal kogetud emotsioonidest.
Enesearengu koolitaja Ingvar Villido näiteks arvab, et “laps on 6-7 eluaastani
hüpnootilises seisundis ja salvestab kõik, mida ta kogeb, mis temaga ja
ümbritsevatega toimub, alateadvusse, nii et kõik valikuta saab tema psüühika osaks.
Ennast samastab ta füüsilise kehaga. Kuni 14. eluaastani on ta seejärel
poolhüpnootilises seisundis. Nende perioodide jooksul saadakse peamine info, mis
elus jääb domineerima, kui sellega midagi ette ei võeta. 95...98% tehtud otsuste taga
on inimese emotsioonid ja alateadvus.” (Vikipeedia)
Just lapsepõlve traumaatilised esinemiskogemused juhivad kergesti negatiivsesse
nõiaringi, kus esinemistest saab pigem painajalik uni kui meeldivate elamuste allikas.
Määravaiks osutuvad ka õpiaja vältel kujunenud suhtumised, eelhoiakud ja tööstiil.
(Garam, 1997)
Muusikaõpinguid alustava väikese inimese jaoks ei ole ilmselt valdkonnas olulisemat
inimest kui tema õpetaja. Oma muusikuks kasvamise aja jooksul õpilane harjub
konkreetse õpetaja metoodika, õpetamise stiili ja ellusuhtumisega. Sellest saab
teatud määral tema enda normaalsus.
Samuti on palju näiteid, kus õpetaja poolt öeldud sõnad/hinnangud jäävad õpilastele
hinge pikaks ajaks, olenemata sellest, et täiskasvanuna saab inimene olukorda
adekvaatsemalt hinnata.

Näide. Pilliõpetaja (25 a.): mul ei olnud väga head õpetajad, ikka nuttes läksin tihti
tunnist ära. Tulid head tulemused pillimängus, aga kõik oli selline - sunnitud. Olin
enne konkursse närvivapustuse äärel. Enne lavale minekut veel viimase minutini
õpetaja seletas: “Vaata, et sa seda seal veel teed, ja seal järgmises kohas siis veel
niimoodi teed…”

5
Meeldis väiksena väga laulda, koorilaul meeldis, aga õpetajad ütlesid, et Sa ju ei
oska hästi laulda, mängi ikka viiulit..see tunne kestis kuni ülikoolini, et ma ju ei oska
laulda...kuni keegi kursusekaaslastest ütles, et “Kuule, Sa laulad nii ägedalt..”.

Muusikainstrumendi õppeprotsess toimub suures osas individuaaltundidena, õpetajal

on võimalus õpilast mõjutada palju otsesem kui üldhariduses. Esinemissituatsioon
on tavapärasest õppeprotsessist erinev olukord ja õpetaja emotsioonid ning
käitumine näitavad õpilasele, kas olukord on nö ohtlik ja kuidas sellesse suhtuma
peaks. Uuringutest nähtub mingil määral, et õpetaja ärevustase mõjutab ka õpilase
oma. (Lillepea, 2018)
Õpetaja peaks olema ettevaatlik/teadlik enda ambitsioonide osas, neid mitte segi
ajama konkreetse õpilase vajadustega. Peab valima, mida öelda lapsele enne või
peale esinemist - olema teadlik oma sõnade või hoiakute mõjust lapse psüühikale.

Näide. Solfedžoõpetaja (29 a.): Alustas laulmisega 2-aastaselt. Mäletab

esinemiste järel lauluõpetaja kriitikat ja pahameelt ebaõnnestumiste korral. Tal oli
tohutu esinemispinge seetõttu, mida õpetaja arvab või ütleb. Peab saadud traumaks
esinemist 9-aastaselt, kus laval lauldes tekkis neelatamise refleks, mistõttu mõned
sõnad jäid vahele ning peale esinemist oli õpetaja tema peale ikka väga kuri. Nüüdki,
täiskasvanueas, ei suuda ta soololauljana esineda, vastumeelsus ning hirm
neelatamise/esinemise rikkumise osas on nii suur. Siiani on ta lükanud kõik
pakkumised tagasi. Koorilauljana, dirigendina või klaveri taga esinemine probleemi
ei tekita. Peab antud kogemuse positiivseks pooleks teadmist, et enda õpilastele ei
teeks ta kunagi nii.

Tagasiside peab olema siiras, kuid kriitikaga lapse negatiivsete emotsioonide

suurendamist peab kindlalt vältima. Pigem meenutavad õpilased hea sõnaga
õpetajat, kes peale esinemist ei öelnud kunagi halvasti. Ilmselt on nii õnnestumise
kui ebaõnnestumise korral õige suhtumine, et esinemine on kogemus, millest saab
õppida - see on õppeprotsessi osa. Tuleks juhendada last mitte jääma “põdema”.

Ärevuse ja sellega kaasnevate häirete pikaajaline uurija, David H. Barlow toob oma
ärevuse mudelis välja kolm peamist tegurit, mis võivad olla aluseks ärevushäire
kujunemisele. Need on: 1) geneetiliselt määratletud üldine bioloogiline haavatavus,

6
2) üldine psühholoogiline haavatavus, mis põhineb negatiivsetel
lapsepõlvekogemustel ning 3) nn spetsiifiline psühholoogiline haavatavus, mille
aluseks on vanemate või hooldajate poolt lapses kujundatud ohutunne sotsiaalse
hinnangu, halbade mõtete ja seletamatute füüsiliste aistingute suhtes (nt
surmahirm). (Pehk 2013)
Kodul ja vanematel on eriti tähtis roll õpilase toetamisel. Sooritusärevuse alged on
tihti seotud vanemate kõrgendatud ootustega lapse suhtes, kas siis enda unistuste
realiseerimisega lapse peal või perfektsionismi taotlusega. Lapsed on samas väga
tundlikud oma vanemate emotsioonide suhtes. Domineeriva, ülehoolitseva või
seesmiselt äreva lapsevanema laps võib kujuneda ebakindlaks, lapsel võib
kinnistuda teadmine, et ta ei saa enda otsuseid usaldada.

Näide, pilliõpetaja (52 a.): “Mul oli õpilane, kes ei suutnud õpilaskontserdil esineda,
kui teda kuulasid tema vanemad. Lugu läks lihtsalt segamini, nii ebaõnnestus
kahjuks ka esinemine lõpuaktusel. Kõik muud konkursid ja festivalid olid edukad -
sealse publiku seas ei istunud pereliikmeid. Ilmselt oli asi lähedaste kriitikas, kuid
tundsin, et mul ei sobinud seda õpilase käest uurida, vaid lihtsalt püüdsin korraldada
esinemisi nii, et ta ei peaks muretsema.
Pean tunnistama, ka minul endal on raske olnud esineda, kui lähedased kuulavad -
selline kriitikahirm tegelikult on säilinud siiani. Kui mõelda põhjustele, lähevad mõtted
lapsepõlvele - mul oli noorem õde, kes oli tõeline “priimus”, kes domineeris igas
asjas ning muidugi tõsteti teda alati positiivselt esile. Ilmselt pidasin ennast kuidagi
“halvemaks” ning see tunne on jäänud endasse.”
Enamasti vaadeldakse ärevushäirete teraapias kõigepealt vanemate kasvatusstiili
ning vaadatakse otsa lapseeast pärinevatele lahendamata probleemidele (Pehk,
2012).

4. Esinemisärevuse vähendamise praktika igapäevases

õppetöös

Et vältida noores vastuvõtlikus eas õpilaste traumaatilisi esinemiskogemusi, peaks

õpetaja püüdma aidata õpilast eneseusu säilitamisel, ennetades ahistuse põhjuseid

7
eelkõige repertuaari targa valikuga, otstarbeka harjutamisega, nn täiusliku
ettevalmistusega konkreetseks esinemiseks ning miks mitte ka tervislike eluviiside
propageerimisega - puhkus, uni, piisav söömine ja liikumine.

Siinkohal vaatlen lähemalt seda nn täiuslikku ettevalmistust, mida harjutamisel

rakendada.
Wieke Karsteni (Hollandi flöödiõpetaja, koolitaja) sõnul tuleb esinemisärevusega
tegeleda harjutamise protsessis.
Suur osa harjutamisest on pala nootide äraõppimine (partii tundmine),
interpreteerimine ning võimalikult kõrge mängutehnilise taseme saavutamine - seda
me nimetame õppeprotsessiks. Kui enamat ei olekski vaja, siis moodustuks lihtne
ahel: õppimine - mängimine - tulemus. See tähendaks, et tulemus on “ettearvatav” -
me mängiksime täpselt nii nagu oleme harjutanud. (Karsten, 2013)
Suurem osa muusikuid teab, et muusika esitamine on midagi enamat. Lisaks
äraõpitud pala esitamisele tuleb olla esinemisolukorras paindlik/tundlik (“being
flexible on the spot” - Karsten). Me soovime nt kammermuusikat mängides “vastata”
teistele muusikutele, soovime spontaansust, tundlikkust ruumi akustikale, me
tahame mõjutada publikut emotsionaalselt ja suhelda publikuga. Et seda teostada,
peaksime olema võimelised muutma pilli või hääle kõla, rütme, “värve”, dünaamikat,
vibraatot ja artikulatsioone spontaanselt. Et olla paindlik, peame suutma kontrollida
oma lihaseid ning lihaste liikumine on omakorda juhitud peas tekkivatest kujutlustest
ehk nn käsklustest motoorikale. (Karsten, 2013)
Siinkohal toon välja Karsteni loodud harjutamise mudeli (Joonis 1.Karsten):

“Muusiku maja mudel”

Väljendus

Meisterlikkus/valdamine

Tehniline teostus

Interpreteerimine (arusaamine)
----------------------------

Teose tundmine (sh nootide õppimine)

8
Sellest lähtuvalt saame õppimisprotsessis eristada kahte tasandit: õppimine ja
valmistumine esinemiseks. Esimene on sisend (ingl k input) ja teine on väljund (ingl
k output). See on ringlev protsess: väljund tekitab tagasiside rakendumisel uue
sisendi ja vastupidi.
Paljud õpilased püüavad mängida paremini (väljund) ilma, et nad panustaksid
õppimise protsessi (sisendisse). Nad ei teadvusta, et omandamine/õppimine võtab
aega. Ja kuna nad on tulemuse suhtes kärsitud, siis suhtumine õppimisse muutub
kergesti frustreerivaks ja kannatamatuks. (Karsten, 2013)
Tegelikkuses on muusika esitamine inimese aju jaoks nn mitmiktegevus (ingl k
multitasking). Aju peab suutma teha mitut tegevust korraga, pingeline
esinemisolukord lisab veel komponente juurde. Kuid selleks, et suuta teha mitut asja
korraga, on vaja aega ja harjutamist - et ajus saaksid tekkida vastavad neuronite
ühendused ning et need oleksid püsivad. Oskuse omandamisest saab rääkida kui
tegevus on talletunud sügavamale püsimällu. Nt kogenud autojuhtimisel sooritatakse
samuti mitut tegevust korraga ilma mõtlemata - aja jooksul ning tegevusi korrates on
tekkinud automatismid motoorikas.

(Joonis 2. Karsten)

Reeglina õpilased mõtlevad, et nad mängivad paremini, kui nad püüavad rohkem ja
väldivad vigu. Nad ei mõtle esiletulevatest vigadest kui puuduolevast ühendusest
ajus, vaid peavad vigade tekkimist enda vähese püüdlikkuse tulemuseks. Sama
juhtub, kui õpilased harjutades mängivad pala lihtsalt otsast lõpuni läbi. Nad
püüavad raskemaid kohti parandada jooksvalt mängu ajal. See ajab aga aju
segadusse ning mängutase hoopis langeb. (Karsten)
Lisaks, laste puhul on suurimaks takistuseks see, et neil puuduvad nö “hea
pillimängu” isiklikud kriteeriumid. Esimestes klassides unustatakse sageli isegi

9
elementaarseid asju, mistõttu ei ole ka selge, mida üldse harjutatakse. Paljud lapsed
peavadki läbimängimist harjutamiseks. (Mets, 2021)
Õpetaja saab neid suhtumisi õpilase puhul reguleerida ning harjutamist suunata kui
ta teab, kuidas närviprotsessid töötavad. W. Karsten kirjutab, et toetudes uuringutele,
võib võtta uuest oskusest arusaamine aega kuni 2 nädalat ning automaatne võime
teha mitut asja korraga (mitmiktegevus) - kuni 1.5 aastat.
Ajapiirangud on ilmselt suhtelised ning individuaalsed. Samuti oleneb, milliseid asju
ja kui mitut korraga õpitakse. Koordinatsiooniliselt ülikeerukad tegevused -
sealhulgas nt keelpillimäng, ehitatakse kiht-kihilt üles aastate jooksul (Mets, 2021)

Otstarbekas harjutamine tähendab eelkõige seda, et ei kinnistataks oma vigu, ei

mängitaks mehaaniliselt ning ennast jälgimata ja et pidevalt taotletaks kvaliteedi
paranemist. Õigesti üles ehitatud harjutamine on tagatiseks, et spontaanse
mängimise vältimatud eeldused - vaba mänguasend, korralik hingamine ja “õhutugi”,
pingete regulatsioon - muutuvad automaatseks. (Garam, 1997)
Automatismi tekitavad kordused ja järjepidevus. Harjutamise kontekstis pigem
ratsionaalselt läbi viidud kordused, milles soovitatakse lisada väikest variatiivsust, et
ajus toimuvaid protsesse erksana hoida. (Mets, 2021)

Selles kontekstis on üldlevinud arusaam, et mida rohkem õpilane esineda saab,

seda kergemaks ja loomulikumaks esinemine tema jaoks muutub. Enamikel juhtudel
see töötab, kuid kui lapse psüühikas on juba tekkinud esinemise vastu mingil
põhjusel tõrge, siis ilmselt suurenev esinemiste arv mitte ei paranda ärevusseisundit
vaid pigem süvendab seda - eriti juhul, kui psühholoogilised aspektid jäävad
muutmata.
Gertrud Saetalu on oma seminaritöös (2013) jõudnud küsitluste analüüsiga
resultaadini, et pillimängijate esinemiskordade arvu suurenemine ei vähenda
esinemisärevust. Antud uurimuse valimit (45 muusikut vanuses 16+ a.) võib pidada
mitte suureks, kuid tulemuse analüüs oli sellegipoolest realistlik. Samuti ei
vähendanud ärevust harjutatud pillitundide arv - siinkohal oli välja toodud, et ärevam
inimene ilmselt harjutabki esinemise eel rohkem. On veel tehtud uuringuid, mille
tulemusena järeldatakse, et muusikalist esinemisärevust ei mõjuta muusikaga
tegeletud aastad (Lillepea, 2018). Isiklikult järeldan, et tihti ei jõutagi ärevuse

10
sügavamate põhjusteni üksnes harjutamise kohustuslikke elemente täites või mahtu
suurendades.

Kuna kaasaja muusikakoolides on hindamise aluseks tihti õpilaskontserdil

esinemised, siis õpilaste osas leebem lähenemine tundub olevat nn klassikontsertide
korraldamine - kus iga õpilane esitab midagi (saab esinemiskogemuse) ning ruumi ja
tuttava publiku osas taotletakse positiivset õhkkonda. Atmosfäär on (muusikakoolide)
kontsertidel järjekordselt miski, mida täiskasvanud saavad luua.

Näide. Pilliõpetaja (27 a.): “Olen üldiselt suure närveerimisega enne esinemist. Kui
õppisin Soomes Sibeliuse Akadeemias oma lõpusemestri, siis seal oli suhtumine ja
õhkkond niivõrd positiivne, et esinemisärevus taandus väiksemaks kui minuga
tavaks oli olnud. Pigem keskenduti positiivsele, asjadele, mis välja tulid. Õppejõud
või publik ei vaadanud esinemisel Sind kunagi tülpinud näoga. Samuti sain võtta
pool aastat kursust, kus käsitleti esinemisärevusega seotud teemasid ning õpetati
lõdvestusharjutusi. Ma arvan küll, et sellest oli kasu. Kahjuks tagasi tulles kuidagi
endine olukord taastus ning hirm hinnangute ees on laval esinedes tagasi.”

Võistlemise ja võrdlemise moment on lapse peas loomulik tekkima ka tavalises tunni

olukorras (rääkimata konkurssidest), kuid see lisab reeglina pingeid tema enda
esinemise sooritusse. Lektor Grete Arro on arvanud, et nt Soomes levinud
pingevabamas õpikeskkonnas kasvav laps on emotsionaalselt tugevam ka
ettetulevas pingelisemas olukorras. (Arro, Aus, 2021)

Repertuaari valikul tuleb hoolikalt võrrelda teose raskusastet ning õpilase

oskuste-võimete taset. On loomulik, et klassis tegeleb õpilane talle nii parajasti
jõukohaste kui ka tema hetkesuutlikkust ületavate teostega. Esinemiseks peaks
siiski valima vaid jõukohast (“pehmet”) repertuaari. Vastasel juhul on üsna
tõenäolised väiksemad või suuremad äpardused, lavapalavik võib muutuda
paanikaks ja mulje ülesastumisest saab paratamatult olema negatiivne. (Garam,
1997)
Õpetaja ülesanne on juhtida õpilast keskenduma muusikale, nö muusika sisse
minema. Esinemise olukorras on oluline jätta enda ego kõrvale (mõtted: mis teised

11
arvavad? kuidas ma välja näen? jmt). Kui laps õpib muusikast aina enam leidma ilu
ja naudingut, on tal lihtsam laval keskenduda esitatavale teosele.
Karsten kirjeldab esineja/harjutaja tähelepanu nn mentaalsete ringidena
(Joonis 3.Karsten):

:
1. Teadvelolek (hetkes olemine)
2. Käskluste jagamine
3. “Oi ei”
4. Ümbritsev keskkond
5. Minevik ja tulevik
6. Olemuslik küsimus “mida ma siin teen?”

Selgitus:
1. Teadvelolek on hinnangutevaba ehk reaktsioonivaba. Siinkohal pöörame
tähelepanu sellele, mida me tahame õppida või kuidas tahame esineda,
suurendades soorituse kvaliteeti. Kõla kuulamine, liigutuste tajumine, dirigendi
jälgimine on fookuse hoidmise viisid.
2. Teises ringis kasutatakse mõtlemist viisil, mis aitaks fookust leida ja hoida.
Kuna mõtlemine kasutab teistsugust närvitegevust kui muusika tegemine, siis
peab esinemisel mõttetegevust hoidma minimaalsena. Mõte pannakse
sõnadesse: “ma tahan kuulata teatud kõla”, “ma tahan tunda teatud kohta
oma kehas”, “ma jälgin dirigenti”.
3. “Oi ei” ringis tekivad mõtetesse kommentaarid ja hinnangud. Mõtlemine ei
ole enam instruktiivne, vaid enda tegevusele hinnanguid andev: “oi, ei..see oli
häälest ära!” ning enamik mõtteid on negatiivsed.

12
 4. Siin ringis muretsetakse, mida kuulajad esitusest ja esinejast arvavad.
5. Viiendas ringis tuntakse kahetsust tegemata jäänud töö pärast või tekkinud
vigade pärast mängus ja muretsetakse tulevikus tekkida võivate eksimuste
pärast või tuleviku pärast üldiselt.
6. Kui õpilane oskab klassifitseerida oma tähelepanu ning jälgida oma mõtete
kvaliteeti - siis saab ta vajadusel ennast “õigele rajale” tagasi suunata.

Esinemisel peaks püüdlema meeleseisundi poole, mis jääb esimesse ringi.

Väljaspool teist ringi ei saa ka õigest harjutamisest rääkida. Tihti vaevavad
esinejat/harjutajat ka olmemured ja muud segavad mõtted. On oluline panna enne
mängu alustamist korraks pill käest, lõdvestuda ja viia oma meelteseisund
teadvelolekusse (Karsten nimetab seda Kolme sekundi reegliks). Tihti õpilased
jäävad kinni kuskile 3+ ringi just seepärast, et ettevalmistus on olnud puudulik
(Karsten, 2013). Teadvelolekus saab lihtsamini nö muusika sisse minna.

Oluline on pöörata tähelepanu pillimängu ergonoomikale. Kuna lapse keha kasvab ja

muutub ajaga, siis õpetaja tähelepanu peaks ergonoomikal peatuma järjekindlalt. Kui
keha mingis piirkonnas on ülepinged, mõjutab see stressitaset kogu kehas.
Kui igat tundi näiteks alustada väikese füüsilise harjutusega, et natuke pingeid
vabastada ning pillitunnile sissejuhatus teha - võib tekkida sellest ehk õpilase jaoks
hea harjumus oma keha tunnetamisel.

Näide. Pilliõpetaja, muusik (25 a.): Viimastel ülikooli aastatel tekkis äkki enne oma
bändiga esinemist reaktsioon - ei suuda laval laulda. Enne juba olid mõnda aega
tervisemured - pearinglus, magamatus, ninaverejooksud. Ei oska öelda, millest
täpselt, kuid esinemisega seoses tekib “anxiety attack” - afektiivne seisund, hakkab
füüsiliselt väga paha, ei suuda laulmiseks suud lahti teha, muidu oksendan. Arstid on
läbi käidud. Proovinud igasuguseid lahendusi alates hingamisest ja joogast kuni
rahustite või alkoholini enne esinemist - viimased on teinud enesetunde hullemaks.
Bänd on jäänud juba kolmeks aastaks ootele.

Näide. Bändimuusik (32 a.): Alustas viiuliõpinguid 3-aastaselt. Esinemisega seotud

liigne ärevus tekkis endale ootamatult muusikaõpingute ajal kõrgkooli viimasel
kursusel - ei suuda pillikasti lahti teha, hakkab füüsiliselt paha - pilt läheb eest ära,

13
oksendamise tunne - tekib nii suur ärevus. Püüdis tegeleda Aleksanderi tehnikaga,
kuni leidis Rootsist füsioterapeudi, kes hakkas tegelema tema ergonoomikaga -
kuidas ta nt laval seisab, viiulit hoiab. Nüüdseks on ka enda rituaal, mida kasutab
rahunemiseks enne lavale minekut - hingamisharjutused, meditatsioonid,
“koputamistehnika” (kindel arv korda koputad kohti kehal läbi).
Seda, kas ainult füüsilised pinged kehas (ilma vaimse stressita) võivad
esinemisärevust oluliselt suurendada, antud lõputöös käsitletud ei ole, kuid väärib
uurimist.

Õpilase isiksuseomaduste tajumine on samuti oluline, kuna õpetaja saab arvestada

lapse võimalike eeldustega esinemisärevuse tekkimisel. A. Lillepea seminaritöö2
tulemused näitasid, et isiksuseomadustest olid esinemisärevusega seotud
neurootilisus (negatiivselt) ja meelekindlus (positiivselt). Avatuse, sotsiaalsuse ja
ekstravertsusega seoseid ei ilmnenud. Positiivses korrelatsioonis olid
esinemisärevus ja väline motivatsioon, sisemise motivatsiooniga seos puudus.
Välimine motivatsioon - liikumapanevateks jõududeks on välised mõjutused, soov
kellelegi meeldida või teatud tasu saamine (nt hinne, kiitus). Sisemine motivatsioon -
lapsele meeldib pilli mängida, ta tahab omandada uusi oskusi, on valmis pingutama
ning tunneb seoses pillimänguga positiivseid emotsioone. Lisaks leiti seos ka
sotsiaalfoobia3, negatiivse hinnangu hirmu ja esinemisärevuse vahel. Sotsiaalfoobia
sümptomite algus on enamasti teismeeas. (Lillepea, 2014)
Üldiselt muusikakooli ajal mängutase tõuseb järk-järgult ning teismeikka ja
lõpuklassidesse jõudes on repertuaar muutunud nõudlikumaks ning arusaamine
muusikast sügavamaks. Samuti areneb õpilasel perfektsionismi taju ning võib
suureneda hirm negatiivsete hinnangute ees. Enamasti on see viimane
esinemisärevuse üks olulisemaid põhjuseid.

Näide. Õpilane (14 a.): Laval olles läheb ärevus nii suureks, et tekib oksendamise
refleks. Vaatamata sellele, kas mängib noodist või mitte. Ansamblimängus laval
sellist ärevust /nii suurt ärevust ei esine. On tekkinud hilisemas teismeeas. Õpilane

2
Uurimuse valimiks oli ca 50 muusikust last vanuses 11-14 a.
3
Sotsiaalfoobia sisuks on sotsiaalsete olukordade kartus, millega kaasneb
psühhosotsiaalse tegevusvõime langus.

14
ise seostab seda ebakindlusega repertuaari valdamises või ei tea isegi, miks pinge
nii suureks kasvab.

Ajuprotsesse uuriv teadlane Jaan Aru on öelnud - selleks, et muuta vanu harjumusi,
on ajule ümberõppimiseks hea kõigepealt muuta ümbritsevat keskkonda.

Õpilast saab harjutada esinemisolukorraga igapäevaselt, viies läbi pillitunde

esinemiskohas (nt muusikakooli saal), et ta tajuks ümbritsevat ruumi ning kohta laval
juba ette. Siin samuti muudetakse keskkonda - harjutades tavapärases
esinemiskohas, kuid näiteks ilma publikuta.

Toon siia vahele positiivsema näite, kuidas ülikooli/riiki vahetades tuuakse endas
positiivseid muutusi esile. Igasugune eraldiseisev õppeaine koolide
õppeprogrammides, mis käsitleb lavalist olekut, on õpilastele väga kasuks.

Näide. Muusik (25 a.): Vahetusõpilasena oli mul palju aega keskenduda
pillimängule ning iseendale ning tundsin, et uues ja võõras keskkonnas õppisin ka
endas tundma uusi oskusi. Üks tähtsamaid protsesse selle aja jooksul oli tegelemine
lavanärvi problemaatikaga. Alates lastemuusikakoolist oli esinemine olnud minu
jaoks valdavalt väga hirmutav. Närv võis mõnikord kulmineeruda ka teadlikkuse
kaotamisega laval - silme eest läks mustaks ning kui olin jälle suutlik hetke
teadvustama, oli minu jaoks teadmata, kui kaua aega oli möödunud ning kuidas ja
mida mängisin. Göteborgis lähenesin lavahirmule uudishimuga, võimalikult
hinnangutevabalt ning sooviga end laval vabalt tunda. Mind aitasid põhiliselt kolm
asja: 1. kokkupuude Alexanderi tehnikaga, mis aitab pillimängijatel mõista ja
kasutada oma keha paremini, vähendada meelelisi ja kehalisi pingeid ning
parandada muusikalist kvaliteeti; 2. osalemine projektis, kus harjutasime laval
rääkimist ja erinevaid visualisatsioone nii laval olles kui ka enne esinemissituatsiooni;
3. otsus end teadlikult ja korduvalt proovile panna olukordades, mis mind hirmutasid
- laval rääkimine, improviseerimine, laulmine. Õppisin uusi ja pisut ebamugavaid
olukordi nägema eeskätt huvitava väljakutse ja kasvulavana.

Samuti võib paluda, et õpilane harjutades kujutaks ette, et keegi teda kuulab -
loomulikult sobib ka variant, kus keegi (teine õpilane, pereliige) kuulab päriselt.

15
Kindlamat esinemise tunnet võiks luua ka esituse salvestamine pillitunnis ning
hilisem salvestuste kuulamine ja analüüs koos õpetajaga.

On kasulik planeerida aega. Kui õpilane teab piisavalt ette, millal esinemine saab
toimuma, loob see võimaluse planeerida kasvõi kuupäevaliselt, millal võiksid olla
noodid selged, millal kava pähe õpitud ning kui palju proove saab teha koosmängu
harjutamiseks. Samuti tuleks planeerida ajaline varu. Siinkohal saab õpetaja olla
abiks plaani koostamisel ja järgimisel. Selline (kirjalik) plaan võiks mõjuda õpilasele
rahustavalt.

5. Esinemisärevus esinemise olukorras

Esimeseks sammuks esinemisärevusest ülesaamisel võiks olla oma hirmudele ja

haavatavusele otsa vaatamine, iseenda aktsepteerimine sellisena nagu sa oled ning
teadvustamine, et sa ei pea ennast kellelegi tõestama. Ükski inimene ei ole täiuslik
ning aeg-ajalt eksivad kõik ehk eksimine on normaalne.
Teine samm on õppida, kuidas ümber suunata oma negatiivsed mõtted,
ettekujutused, uskumused ja eelarvamused avaliku esinemise suhtes. Lavahirm on
suurem just enne esinemist ning taandub enamasti kohe, kui oled esinemisega pihta
hakanud. (Bhandari, 2019)

Olen kogunud mõned nõuanded, kuidas liigset ärevust esinemise eel ohjeldada:

1. Ettevalmistus esinemiseks, harjutamine - teostada nii hästi kui võimalik.

2. Mitte lubada fookust mõtetele, mis võiks esinemisel valesti minna või mis
genereerivad ebakindlust endas. Hirmumõttele võib proovida nö kõrvalt
vaadata ning sealsamas kujutlustes oma peas see minema lasta.
3. Ärevate mõtete asemel keskenduda positiivsele. Siinkohal on paljusid
aidanud afirmatsioonid e positiivsed laused, mida võib endale valjusti öelda:
nt “mul läheb kõik hästi”, “olen piisavalt ette valmistunud”, “teen publikule
kingituse” jne. (Google.com - otsingusse “affirmations for perfomance”, ka
eesti keeles leiab afirmatsioone.) Siinkohal on oluline aspekt, mille on

16
 esitanud psühholoog Angela Jakobson (2019), et ärev inimene peab ütlema
lahendusi endale valjusti ise - ei aita, kui teine ütleb - nii on võimalik lahendus
nö enda kehale kuuldavaks teha.
4. Visualiseerida enda edu või hetke, kus peale esinemist juba on hea olla: tuled
lavalt maha ning esinemine läks hästi, nt kujutad juba ette tähistamist
kohvikus, positiivset tagasisidet sõpradelt, õpetajalt vmt. Siinkohal võivad
aidata ka mõtted, et “esinemine on kõigest 5 minutit Sinu elust” ning “see ei
ole eluohtlik” või “kui närveerid, läheb just hästi”.
5. Võib kasutada väikseid meditatsioone esinemise eel. Teismelistele nt telefoni
tõmmatud äpp Insight Timer jmt või väiksematele õpilastele harjutused
vaikuseminutid.ee lehelt.
6. Kasutada erinevaid tegevusi meele rahustamiseks: jalutamine,
hingamisharjutused (pikendada väljahingamist), hüppamine, pingete “kehalt
maha pühkimine”.
7. Pöörata mõte “närvis olemisest” hoopis elevuses olemisse, nt “tore - saan
mängida ja teistele jagada seda ägedat lugu, mis mulle endalegi meeldib”.
Võib pöörata ärevuse mõtte nö ringi ja mõelda, et esitatud muusika on
tegelikult muusikaline kingitus publikule.
8. Suunata tähelepanu endalt ja oma hirmult hoopis naudingule, mida publik
esinemisest saab. Võib sulgeda silmad ning kujutada ette publikut
rõõmustamas ja plaksutamas ning samas sellest saadud head enesetunnet.
(Bhandari, 2019)
9. Võib püüda luua oma publikuga kontakti: naeratamine, silmside loomine,
mõtlemine sõbralikust publikust. Valida välja keegi publiku seast ning
keskenduda sõbralikule ilmele.
10. Käituda laval loomulikult.
11. Olla ettevalmistatult rahul enda väljanägemisega (riietus jm), et mitte selle üle
laval muretseda.
12. Võib koostada täpse nimekirja vajalikest asjadest või tegevustest, mida on
esinemiseks vaja - nii ei unune miski ning seega saab vähendada
muretsemist.
13. Olla puhanud, piisavalt maganud. Söömine on mõistlik plaanida mõni tund
enne esinemist, et oleks energiat esinemiseks ning samas ei tunneks ka
nälga.

17
Enne esinemist tuleks läbi mõelda:

1. Mis ruum see on, milline akustika?

2. Mis inimesed seal on / tulevad?
3. Proovida selga esinemisriietus, veenduda, et selles on mugav mängida.
4. Vaadata üle, et pill oleks töökorras.
5. Vaadata üle, et vahendid (tool, noodipult jm) oleks olemas ja töökorras.
(Mets, 2021)

Kuidas saab õpetaja aidata õpilast esinemisolukorras:

1. Olla tähelepanelik oma õpilase suhtes.

2. Olla õpilasele toeks, olemas siis kui õpilane annab märku, et ta teda vajab.
3. Jätta üksiolemise aega ja ruumi keskendumiseks.
4. Hoida meeldivalt positiivset õhkkonda.
5. Vajadusel aidata leida viisi, mis õpilast kõige enam aitab esinemisärevusega
toime tulla, nt jalutuskäik, kohvikuskäik, hingamisharjutus, raamatu lugemine,
üksiolemine jm
6. Õpetaja on eelnevalt läbi mõelnud ning jätab aega teostamaks õpilasega
vajalikud tegevused, mis suurendavad tähelepanu esinemisel vajalikele
aspektidele. Näiteks: saaliproov, maksimaalse kõla proovimine laval, pilli
häälestamine, noodi läbivaatamine, “ankurnootide” ülekordamine, mõte enne
esimest nooti, millal kummardamised jm
7. Samas mitte üle pingutada mõtete “eemale” viimisega, hingamisharjutustega
vmt, mis võib vastupidi olukorra ärevust õpilase jaoks hoopis rõhutada.
8. Tavaliselt ei soovi õpilased kuulata eelnevaid etteasteid. Pole vaja sundida,
sest nad hakkavad ennast teistega võrdlema, mistõttu ärevustase tõuseb. (Ka
suurtel avalikel kontsertidel ei istu esinejad reeglina saalis, vaid keskenduvad
endale.)
9. Kui on teada, et õpilane on liigsele ärevusele kalduv, korraldada esinemiskord
ettepoole, et laps ei peaks liiga kaua enda etteastet ootama.

18
6. KOKKUVÕTE

Käesolevas lõputöös püstitatud eesmärk - leida enda kui pilliõpetaja jaoks juhtnööre
õpilase liigse esinemisärevusega toimetulemiseks, sai täidetud nii võimalike põhjuste
kui praktiliste nõuannete näol edasiseks tegutsemiseks.
On oluline teada, et muusiku probleemse esinemisärevuse põhjused on enamasti
lapsepõlves. Siin saavad täiskasvanud lapse ees vastutuse võtta ning püüda seda
ärevust mitte suurendada. Väiksemale lapsele on kahjuks emotsionaalset traumat
tekitada võrdlemisi lihtne. Teismeiga on samuti õrn ja tundlik, laps võib selles olla
nagu “uus inimene” - enamjaolt suureneb esinemisärevus just teismelise eas.
Õpetaja loob esinemiste õnnestumiseks aluse tegelikult igapäevases õppetöös -
valides repertuaari, juhendades otstarbekat harjutamist, ettevalmistust esinemiseks,
jälgides ergonoomikat ning andes õpilasele kätte mõtlemise suunad ning praktilised
harjutused rahunemiseks.

Enda õpilase osas, kellel on liigse esinemispingega probleeme, rakendasin saadud

teadmisi järgmiselt:
- eksamikava valik oli pigem “pehme” ning kava lühendatud;
- tegime erialatunde esinemiskohas e muusikakooli saalis ning laval;
- katsetasime saali akustikat;
- salvestasin tema esitusi tundides, mida saime hiljem kuulata ja analüüsida;
- eelviimast erialatundi kuulas kohapeal õpilasele võõras inimene (nö publikuga
katsetus);
- eksamikava salvestasime ilma publikuta;
- jätsin õpilasele enne salvestust natuke aega omaette olemiseks.
Õpilane jäi oma esitusega rahule. Mis peamine, eksamikava salvestamine oli
muusikakoolis tänu piirangute olukorrale antud kevadel vabatahtlik, kuid õpilane
soovis siiski salvestada.

Loodan, et käesolevast tööst leiab enda jaoks midagi kasulikku iga lugeja, kes
puutub kokku esinemisolukorras tekkiva pingega - eelkõige muusikakoolide või
huviringide õpetajad, alles alustavad õpetajad ja ka muusikud ise.

19
7. ALLIKAD JA VIITED:

1. Arro, G., Aus, K. veebiseminar Kuidas tõhusalt õppida?, G. Otsa nim Tallinna
Muusikakool, mai 2021
2. Bhandari, S. (2019, 11 13). Stage Fright (Performance Anxiety). Allikas:
https://www.webmd.com/anxiety-panic/guide/stage-fright-performance-anxiety
3. Garam, L. Esinemispinge valitsemine. Muusikaõpetuse kogemusi.
Artiklikogumik. Eesti Muusikaakadeemia Instrumentaal- ja Vokaalpedagoogika
Instituut. 1997. (lk 28-32)
4. Ingvar Villido. Loetud 18.05 2021, allikas Vikipeedia:
https://et.wikipedia.org/wiki/Ingvar_Villido
5. Jakobson, A. Depressioon ja ülemäärane ärevus: õpilase toetamise
võimalused. Koolitus Viljandi Muusikakoolis, 10.04.2019
6. Karsten, W. Shut up ‘n play yer guitar. Konverents From Potential to
Performance. 11.-13.okt 2013. Haag’i Kuninglik Konservatoorium. (lk 44-58)
7. Karsten, W. koduleht: http://www.wiekekarsten.nl/msb/intro.html
8. Katriito OÜ koduleht: https://www.katriito.ee/lugemiseks/laste-esinemisarevus
9. Lillepea, A. Teismeliste muusikute esinemisärevuse seosed motivatsiooni ja
isiksuseomadustega. Seminaritöö. Tartu Ülikool, 2014
10. Lillepea, A. Teismeliste muusikute ja nende õpetajate esinemisärevus ning
selle seosed õpetamisstiiliga. Magistritöö. Tartu Ülikool. 2018
11. Mets, L. Loeng teemal Esinemisärevus, 22.04.2021
12. Pehk, A. Esinemisärevus. Ajakiri Muusika, aprill 2013, allikas:
https://issuu.com/ajakirimuusika/docs/4._2013/23
13. Saetalu, G. Pillimängijate esinemisärevus sooloesinemise ja koosseisuga
esinemise eel. Seminaritöö. Tartu Ülikool, 2013

20