Minu maailmapilti mõjutanud helid ja pildid

Ivonna-Ly Pachel

Heli ja pildi koosluses puudutab mind see seletamatu miski, mis tõmbab kaasa. Viib rännakule.
Hakkab jutustama midagi, milles võib avastada mitmeid erinevaid kihte ja mis viib lendama
helilainete sügavustesse. Toob salapära ja hakkab alateadvusega mängima kusagil muusika ja pildi
kokkupuutepunktis tekkivas koosmõjus. Muusika kooslus pildiga on õhkõrn tunnetamine, nagu
värvidega mängimine, maalimine, mediteerimine. Seda kõike on mulle sosistanud järgnevad filmid.

Tuules lendlev mahagonitooni juus, kui õrnroosakaid kirsiõisi täis puuoks, mis vibutab end
romantilise muusika saatel. Pilt, mis aeg-ajalt jälle kangastub, jutustab naisest, kes langetab ülakeha
üle rõduääre vaatama ja kilkama lindude üle, kes pea kohal edasi-tagasi lendavad. Aegluubis
tantsivad mõtliku naise sõrmed ümber sigareti, mille ta aeglaselt suule asetab. Sensuaalse pilguga
jälgib teda mees, kes on tollesama naise silmadesse juba aastateks kinni jäänud ega saa neist kuidagi
välja. Romantiline, salapärane hõng, mis juhatab meid läbi mitmekihilise ja lüürilise poeemi aina
sügavamale ajavoogudesse. Kuidas aeg liigub? Kas keegi on teda kunagi näinud, tundnud,
katsunud? Ometigi mängib ta tähtsat rolli, võttes kindla koha troonil, kust on hea inimeste eludesse
laskuda. Wong Kar-wai oma filmides “Chunking express”, “2046” ja “Fallen Angels” on sellised
aega, ruumi ja inimeste igatsusi kujutavad pildid meisterlikult ellu toonud. See, kuidas filmid on
üles võetud, kuidas jutustus kulgeb läbi muusika ja pildi, on tõeliselt imekspandav. Tema teostes on
see miski, mis paneb mind kergelt hõljuma ja alateadlikult neisse armuma. Kujundlikud pildid
ajarongist, mis sõuab 2046. aasta vahet. Lugudes peituvad väiksemad lood muudavad oma suunda
ettearvamatul moel, hoides vaatajat pingul.

Kaks figuuri, kes kasvavad igal sammul aina rohkem kokku üheks tilgaks, tantsivad üksteise
embuses. Peale seda õhtut on järsku õhus kahtlus. Kahtluse taustaks jälitab pinev ja rusuv, ärritav
väikse sekundi varieerumine kergetel klahvidel, edasi-tagasi, edasi-edasi ja tagasi. Vahel kiiremini,
vahel aeglasemalt, vahel aeglaselt kiirustades ja siis jällegi kiirustades aeglaselt. Tilgad hargnevad
kahtlustades üksteisest eemale ja langevad omasoodu erinevatesse vihmaveevoogudesse. Stanley
Kubricku “Eyes wide shut” inspireerib mind, flirtides väga veenvalt psüühikaga. Film tekitab väga
kergete ja lihtsate võtetega alateadlikku kahtlust ja ärevust, mis paneb vaataja fantaasia tööle ning
rikastab ekraanil toimuvat igaühe jaoks unikaalse ettekujutuse komponendiga, mis sünnib vaataja
enda meeltes.
Sõidan bussiga kuhugi kaugele. Veel ei tea, kuhu, aga inimesi jälgides peatub mu uudishimulik silm
neil kahel, kes justkui üksteisele loodud. Soe lõõmav päike paistab bussiaknast sisse ja ainus, mida
näen, on kaks tumedat kogu ja naervat suud üksteisele laule laulmas. Naise muretud ja
rõõmsameelsed silmad ning mehe kurbigatsev suu saavad oma meeltes nii ühele lainele läbi
akustilise kitarri keelte. Paistab, et nende minevik ja tulevik on muutunud üheks suureks
sinakashalliks varjundiks. Aga loeb see, mis toimub siin ja praegu. Aeg on kitsi ja paneb neid
proovile, jättes neile vaid ühe ööpäeva oma lõpetamata laused lõpetada. Neil on üksteisele öelda nii
palju, ja seda nad teevadki - muusikakeeles. Värisev, natuke udune dokumentaalpilt mõjub John
Carney filmis “Once” värskelt ja meeliülendavalt. Filmist jääb alles vaid kurgus kraapiv igatsus.
Mis see oli? Nagu kiuste üks lõpetamata laul, mis kummitab edasi vaid meie peas. Kaunis, udune ja
meeldejääv muusikavideo, kus on kasutatud näiliselt suvalisi kaadreid.

On varajane hommik, kuid tundub, just nagu päev oleks alanud juba eile. Inimesed sahistavad omi
asju teha nagu sipelgad, kes puhata ei oska. Kes müüb turul suuri, ahvatlevaid köögivilju, kes ruttab
metroole, kes lamab koeraga tänaval ja kerjab raha. Nad on kõik elanud nii juba ammu oma veidrate
kommete ja tõekspidamistega. Justkui läbi une toimetaksid nad oma asjadega, sealjuures täpsemalt
läbi mõtlemata. Tundub, et neid väga mõjutada ei saa. Siiski toimub kusagil miski. Prantslaslikust
akordionimuusikast õhkub kelmikust. Mõned viiulivarjundid ja ornamendid klaveril. Pariisi tänavad
- tunne, nagu õhku tõuseks saladus. Aga kes selle lahendab? Kes leiab pildid ja paneb need kokku?
Ometigi on üks sipelgas teistest rohkem ärkvel ja hakkab pusima. Leiab tee armastuseni läbi
imelike aiapäkapikkude, salapäraste juhtumite ja siiralt lapselike vanainimeste. Jean-Pierre
Jeunet’ “Amelie” puudutab kõige lihtsamal ja siiramal moel oma prantsaslikult kelmika looga.
Filmi on jäädvustatud väga soojade piltidega nii lavastuslikus kui ka kaameratehnilises mõttes.
Miski ega keegi selles filmis ei valeta. Kõik on aus ja siiras, kohati lapselik, nagu on ka
klaveripalad, mis vaheldumisi taustal koos veiderdavate tegelastega mängivad.

Mõte liigub läbi varasemate meenutuste maheda ksülofoni ja rütmika kitarri saatel. On suve kuldne
õhtutund ja sinakas taevas on visandatud justkui pehmete roosakate pintslitõmmetega. Ammune
armukeel, mis endal jälle mõtetes küsimustel ilmuda laseb ja südamele koputab, aga keegi seal ei
vasta, sest see lugu on juba ammu läbi ja võti on sügavhalli unenäovee vetevana käes. Gotye
“Somebody That I Used To Know” muusikavideo Natasha Pincuselt on just selline hüpnotiseeriv
voog, mis laseb mõlgutada sääraseid mõtteid. Selle loo kerge paigalseisva tiksu taustal lisanduvad
osad annavad kujutluspildile palju ruumi ja viivad mõttes rändama.
Just see, kuidas muusika videopilti täiendab ja vastupidi, on hakanud mind üha rohkem paeluma.
See, kuidas üks annab teisele ruumi ja jutustab omakorda teist. Sooviksin luua muusikavideosid,
kus toon vaataja ette kaasahaarava pildi, mis hakkab nende meeltes jutustama omakorda uut lugu,
mis lisab algsele pildile nüansse ja kihte. Sooviksin kerida pika filmilõnga, mis vahepeal ei katke ja
ei tekita igavust, ja kasutada töötavaid plaane oma äranägemist mööda enda videodes. Eeltoodud
audiovisuaalse maailma näidetes toimis iga hetk täiuslikult. Olen enda katsetustes muusika- ja
videomaailmas tundnud ära hetki, millest võiks koosneda selline film, mis vaataja tema meeltes
teekonnale kutsub. Nendest hetkedest võiks kunagi sündida üks uus teekond.