Minu maailmapilti mõjutanud helid ja pildid

Ivonna-Ly Pachel

Heli ja pildi koosluses puudutab mind see miski, mis tõmbab kaasa. Viib rännakule. Hakkab midagi
jutustama, milles võib avastada mitmeid erinevaid kihte ja mis viib lendama helilainete
sügavustesse. Toob salapära ja hakkab alateadvusega mängima erinevate muusikaliste ja maaliliste
piltide koosmõjul. Muusika kooslus pildiga on õhkõrn tunnetamine, värvidega mängimine, pintsliga
maalimine, mediteerimine. Seda kõike on mulle sosistanud järgnevad filmid.

Tuules lendlev mahagonitooni juus, kui õrnroosakaid kirsiõisi täis puuoks, mis vibutab end
romantilise muusika saatel. Üks pilt, mis aegajalt jälle ette tuleb jutustab naisest, kes langetab
ülakeha üle rõdu ääre, vaatama ja kilkama lindude üle, kes peakohalt temast edasi-tagasi lendavad.
Aegluubis tantsivad mõtliku naise sõrmed ümber sigareti, mille ta aegluubis suule asetab.
Sensuaalse pilguga jälgib teda mees, kes on tolle sama naise silmadesse juba aastaid kinni jooksnud
ega saa nendest kuidagi välja. Romantiline kuid salapärane hõng, mis juhatab meid läbi
mitmekihilise ja lüürilise poeemi aina sügavamale ajavoogudesse. Kuidas aeg liigub? Kas keegi
teda on kunagi näinud, tundnud, katsunud? Ometigi mängib ta tähtsat rolli, võttes kindla koha
troonil, kust on hea inimeste eludesse pugeda. Hiljutised avastused on Wong Kar-wai filmid
“Chunking express”, “2046” ja “Fallen Angels”. See esteetika kuidas need filmid on üles võetud,
kuidas lugu läheb, kuidas jutustab läbi muusika ja pildi on vägagi imekspandav. Neis on see miski,
mis paneb mind kergelt hõljuma ja alateadlikult neisse armuma. Kujundlikud pildid ajarongist, mis
sõuab 2046. aasta vahet. Lugu pole kõige kergem jälgida, sest neis peituvad lood muudavad oma
suunda päris mittearvatal moel.

Kaks figuuri, kes kasvavad igal sammul aina rohkem kokku üheks tilgaks, lähenevad ühel vihmasel
ja hilisel õhtutunnil tantsima. Tantsivad üksteise embuses. Peale seda õhtut on järsku kahtlus õhus.
Selle kahtluse taustaks jälitab pinev ja rusuv, ärritav väikse sekundi varieerumine kergetel klahvidel,
edasi-tagasi, edasi-edasi ja tagasi. Vahel kiiremini, vahel aeglasemalt, vahel aeglaselt kiirustades ja
siis jällegi kiirustades aeglaselt. Tilgad hargnevad kahtlustades üksteisest eemale ja langevad
omasoodu erinevatesse vihmavee voogudesse. Film “Eyes wide shut” inspireerib mind seetõttu,
kuidas väga veenvalt võib flirtida psüühikaga. Film mängib alateadvusega ja tekitab sinna väga
kergete ja lihtsate võtetega kahtlusi ja ärevust.
Sõidan bussiga kuhugi kaugele. Veel ei tea kuhu aga inimesi jälgides peatub mu uudishimulik silm
kahel inimesel, kes justkui üksteisele loodud. Soe lõõmav päike paistab bussiaknast sisse ja ainus
mida näen, on kaks tumedat kogu ja naervat suud üksteisele laule laulmas. Naise muretud ja
rõõmsameelsed silmad ja mehe kurbigatsev suu saavad oma meeltes nii ühele lainele läbi akustilise
kitarri keelte. Paistab, et nende minevik ja tulevik on muutunud üheks suureks sinakas hallikaks
varjundiks aga loeb see, mis toimub siin hetkel ja praegu. Aeg on kitsi ja paneb neid proovile, jättes
neile vaid üks ööpäev enda lõpetamata laused lõpetada. Neil on üksteisele öelda nii palju, seda nad
teevadki, muusika keeles. Värisev, natuke udune dokumentaalpilt mõjub filmis “Once” värskelt ja
meeliülendavalt. Filmist jääb alles vaid kurku jäänud igatsus. Mis see siis nüüd oli? Nagu kiuste üks
lõpetamata laul, mis kummitab edasi vaid meie peas. Üks kaunis udune ja meeldejääv
muusikavideo, kus on kasutatud näiliselt nii möödaminnes suvalisi kaadreid.

On varajane hommik, kuid tundub justkui nagu päev oleks alanud juba eile. Inimesed sahistavad
omi asju teha nagu sipelgad, kes puhata ei oska. Kes müüb turul suuri, ahvatlevaid köögivilju, kes
ruttab metroole, kes lamab koeraga tänaval ja kerjab raha. Nad on kõik elanud nii juba ammu oma
veidrate kommete ja tõekspidamistega. Justkui läbi une toimetaksid nad oma asjadega, sealjuures
täpsemalt läbi mõtlemata. Tundub, et neid väga mõjutada ei anna. Siiski toimub kuskil miskit. Kõik
õhkub kelmikast, prantsaslikust akordioni muusikast. Mõned viiulivarjundid ja ornamendid klaveril
sinna hulka. Pariisi tänavad loovad tunde nagu mingi saladus oleks õhus. Aga kes selle ära
lahendab? Kes pildid leiab ja need kokku paneb? Ometigi on üks sipelgas teistest rohkem ärkvel ja
hakkab pusima. Leiab tee armastuseni läbi imelike aiapäkapikkude, salapäraste juhtumite ja siiralt
lapselike vanainimeste. “Amelie” puudutab kõige lihtsamal ja siiramal moel oma prantsasliku
kelmikusega. Filmi on jäädvustatud väga soojade piltidega nii lavastuslikul kui ka kaamera
tehnilisel poolel. Miski ega keegi selles filmis ei valeta. Kõik on aus ja siiras, kohati lapselik nagu
on ka klaveripalad, mis vaheldumisi taustal mängivad koos veiderdavate tegelastega.

Mõte liigub läbi varasemate meenutuste maheda ksülofoni ja rütmika kitarri saatel. On suve kuldne
õhtutund ja sinakasse taevasse on visandatud pehmed roosakad pintslitõmbed. Ammune armukeel,
mis endal jälle mõtetes küsimusi ilmutada laseb ja südamele koputab aga keegi seal ei vasta, sest
see lugu on juba ammu läbi ja võti on sügavhallis unenäo vees ühe vetevana käes. Gotye
“Somebody That I Used To Know” muusikavideo on just selline hüpnotiseeriv, mis laseb
mõlgutada sääraseid mõtteid. Selle loo kerge paigalseisva tiksu taustal lisanduvad vahepeal muud
osad, mis annavad kujutluspildile palju ruumi ja viivad rändama.
Mind on hakanud aina enam paeluma see, kuidas täiendab muusika videopilti ja vastupidi, kuidas
üks annab ühele ruumi ja jutustab omakorda teist. Tegemaks näiteks head muusikavideot on vaja
maitsekat lähenemist, mis loob vaatajale kaasahaarava pildi ja mis hakkab seal omakorda uut lugu
jutustama. Põnev on jälgida erinevaid filme ja vaadata, mis asjad töötavad ja mis mitte. Kuhu sobiks
muusika ja helimaailm pilti valgustama ja kus on see pigem üleliigne. Kuidas luua terve pikk
filmilõng, mis vahepeal ei katke ja igavust ei tekita. Tegemaks näiteks head muusikavideot on vaja
maitsekat lähenemist, mis loob vaatajale kaasahaarava pildi. Eeltoodud näited filmidest ja
muusikavideost on head, sest seal toimis iga hetk täiuslikult. Iga film ja video olid omanäolised ja
ka seetõttu põnevad jälgida.