Kuidas saan hakkama rutiini, erinevate stressitegurite ja konkurentsiga?

Üldiselt ei ole minu elus igapäevaselt väga palju stressi ega konkurentsi. Tänu ülikooli ja
muusikakooli vaheldumisele leidub seal ka üpris vähe rutiini. Küll aga tuleb siiski aeg-ajalt
ette, et pean mõnega neist silmitsi seisma ja nendega kuidagi toime tulema.

Pilli ja laulu harjutamine ei ole minu jaoks kunagi rutiin olnud. Olen endale muusikakooli
haridustee ise valinud ja armastan väga harjutada ilusat muusikat. Tunnen rõõmu sellest, kui
uus lugu hakkab vaikselt selgeks saama ja lausa lust on seda laulda või klaveril mängida.
Seetõttu ei saagi ma rutiinist Elleri kooli osas rääkida.

Pigem tulevad minu rutiinsed kodutööd ülikoolist õigusteaduskonnast, kus vahel tunnen, et
tõesti ei jaksa õhtul kell kümme hakata kaasuseid lahendama ja kilomeetripikkuseid
Riigikohtu lahendeid lugema. Sellisel juhul otsin ma endale tavaliselt mingeid meeldivaid
maiustusi, mis sobiksid hästi tüütu koolitöö kõrvale. Näiteks teen endale ühe mõnusa tassi
teed või söön kummikomme. Söömine aitab mul tavaliselt üldse palju paremini ja
efektiivsemalt õppida. Mõne pikema kodutöö puhul tavaliselt premeerin ma ennast mõne
meeldiva kõrvaltegevusega iga natukese aja tagant. Näiteks vaatan pärast iga kaasuse
lugemist ühe lõigu lemmikseriaali või kirjutan vahepeal sõbraga arvutis. Sellised lisandid
õppetöösse aitavad muuta õppimisaja palju meeldivamaks ja talutavamaks ning pärast
lõpetamist ei ole ka nii väsinud ja tüdinud tunne.

Stressirohkeid situatsioone tuleb ka mul igapäevaselt ette üsna vähe. Üldiselt saan ma ju ise
valida, millistel üritustel ja mis olukordades soovin osaleda, milliste inimestega suhelda ja
töötada. Õigeid valikuid tehes annab väga palju ennetada stressirohkete olukordade tekkimist.
Näiteks loobusin ma niimoodi koorilaulust, kuna see oli liiga aeganõudev ja tekitas mulle
probleeme, mille tulemusena oli mul vähe aega koolitööde jaoks ja olin pidevalt stressis, sest
kartsin, et ei tule toime. Hetkel aga olen valinud endale piisaval hulgal kohustusi, et jõuda
asjadega ilusti valmis ja vähem muretseda.

Võib-olla ainukesed stressisituatsioonid, mis paratamatult esinevad ka praeguste tegevuste

juures, on koolis olevad kontrolltööd, esinemised ja eksamid. Kontrolltööde pärast ma väga
palju tavaliselt ei muretse, sest ma lihtsalt ei luba endal muretseda. Olenemata sellest, kui
palju ma olen jõudnud õppida, sisendan ma endale alati, et sellest hindest ei sõltu ju tegelikult
mitte midagi. Nii muretsen ma vähem tulemuse pärast ja lähen ka kontrolltööd tegema palju
kindlama enesetundega.

Esinemised on aga paratamatult veidi stressirohked alati. Isegi kui konkreetsest esinemisest
midagi ei sõltu, tabab mind tavaliselt ikkagi teatud hulk lavanärvi, mis tekitab stressi. Sellisel
juhul sisendan endale tavaliselt, et ma teen ju lauldes seda, mida ma olen õppima tulnud ja
mida ma kõige rohkem armastan. Ütlen endale, et esinen väga hästi ja kõigile meeldib see ja
see aitab mul olla enesekindlam. Esinemiste puhul on kõige paremaks abiks alati egoism ja
enesearmastus, sest nende abil on palju kindlam minna rahva ette ja ennast maksma panna.
Ülikooli eksamitega on tegelikult kõige raskem toime tulla, kuna nende sooritamine ei ole
tihtipeale üldse nii kerge ja alati on olemas reaalne võimalus, et ma kukungi läbi. Seetõttu
leian, et eksamid tekitavad minus kõige rohkem stressi üldse ja võib-olla sunnib see stress
mind ka paremini õppima. Üldiselt olengi avastanud, et mida rohkem ma eksamit kardan ja
suuremas stressis olen, seda põhjalikumalt ma õpin ja seda paremad on hiljem tulemused.
Kuigi ilmselt ei mõju selline süsteem minu närvidele väga hästi, lepin hetkel sellise
lahendusega ega üritagi eksamite-eelset stressi maandada.

Konkurentide ja konkurentsi suhtes olen ma üpris kogenematu, kuna ma ei ole pidanud

kunagi reaalselt tundma, et konkureerin kellegagi kuhugi või et see fakt, et keegi teine on
minust natuke parem, takistab minul kuhugi jõudmast. Üldiselt leian, et minu kolleegid on
pigem minu sõbrad ja kaasvõitlejad, kui konkurendid. Arvan, et kui on ka katsed mingile
kohale või erialale ja keegi teine saab sinna minu asemel, siis saan ma süüdistada ainult
ennast, et ma ei olnud parem ja ei püüdnud rohkem, et sinna saada. Kindlasti ei ole ma kuri
ega kade teiste peale, kellel hästi läks. Ilmselt olen ma selles mõttes pigem allaandja, kuna
lepin olukorraga, kui keegi on minust parem. Kindlasti ei lähe ma kunagi üle laipade, et
kuhugi jõuda, ega saavuta edu teiste inimeste arvelt. Selleks olen ma liiga hooliv. Pigem
arvan, et kõik võivad omavahel hästi läbi saada ja üksteist toetada ning need, kes tõepoolest
on head oma erialal, jõuavad nagunii kaugele.

Kokkuvõttes on mul elus läinud hästi, kuna puutun väga vähe kokku nii stressi kui rutiiniga.
Ka konkurentsiga on mul olnud vähe kogemusi. Arvan, et suudan tulevikus toime tulla ka
väga stressirohkete olukordadega ja ennast maha rahustada. Ka liigses rutiinis kinni olemist
ma ei karda, kuna rutiini on võimalik väga lihtsalt rutiinituks muuta. Kindlasti ei tekita ka
konkurents mulle kunagi probleeme, kui olen mõistlik ja rahulik inimene.