Originaal:

Marileen Laagus

,,Elu kristallkuulis“

Pärnu, 2022

Illustreeris Marileen Laagus

Kujundas Marileen Laagus

© Marileen Laagus

See raamat on valminud aasta 2022 Audru Kooli loovtöö raames

Marileen Laagus
 1. Kustunud küünal

Elasin kahekesi koos emaga ühes Viljandi üürikorteris. Isa suri

vähki, kui olin imikueas.
Ema unistas saada lauljaks. Ta oli põhikoolis
laulukooris ja õpetajad aina kiitsid, et tal on imeilus lauluhääl.
Ta võttis noorena isegi osa saatest ,,Eesti otsib superstaari”, aga
langes kahjuks neljandas saates välja. Ta pidevalt naeris, kuidas
ta peale kooli laulis peegli ees Britney Spearsi ja Spice Girlse.
Ta tahtis minna välismaale muusikakooli, aga ei saanud
seda rahaliselt endale lubada. Kahjuks ei saanud ta unistust ellu
viia ja pidi leppima vähemaga.
Ta töötas täiskohaga ühe tuttava restoranis teenindajana.
Peale kooli oli mul kombeks teda vahetevahel külastada.
Eelnevalt käisime kord nädalas shoppamas, aeg-ajalt
olin abiks söögitegemisel, mängisime videomänge, tantsisime
ja õhtuti vaatasime koos filme. Kõige meelepärane oli ta toetus
- võisin temale rääkida kõigest - ta kuulas mu lõpuni ja andis
nõu.
Isegi kui olime emaga lähedased, ei kiitnud ta mind
väga. Nägin teda iga päevaga aina vähem. Tahtsin rohkem
tähelepanu. Mul hakkas järjest enam tunduma, et ma ei vääri
kiitust. Iseenda solvamine ja alandamine oli muutunud
harjumuseks. See oli mu jaoks normaalsus. ,,Ma olen kole!”,
,,Sa ei vääri midagi!”, ,,Kao ära!” - kõik, mida sõnaraamatust
andis välja võtta, sildistasin end sellega.
Põhikooli algul peaaegu kõik norisid mind. Alati oli
ütlemist mu ülekaalulisuse kohta. Välimiselt naersin kaasa, aga
sisimas tundsin end halvasti.
Ma tundsin, et olin kõigi silmis kole, paks, rõve.
Tihtipeale jäeti mind seltskonnast välja. Eeldasin seda oma
tüseduse tõttu.
4
 Oli periood, mil mul oli kinnisidee hakata dieeti pidama
oma välimuse parandamiseks.
Eriti suurt piinlikkust tundsin kehalise kasvatuse tunnis,
kus näiteks peale kolme jooksuringi oli mul toss väljas.
Lõpuklassis pidasin vajalikuks ennast tõestada
hinnetega. Sellega seoses tekkis palju pinget. Vabast ajast sain
ainult unistada. Tänu õppimismaratonile, hakkasin sööma, et
end lohutada ja premeerida. Ja nii saigi toidust minu sõltuvus.
Oli üksikuid momente, mil sain õppimisest puhata.
Enamasti veetsin nendel hetkedel aega emaga.
Vee ja elektri hinnad üha tõusid. Ema nägi palju vaeva,
et elatist teenida. Ta oli mitmel korral lubanud mulle, et läheme
näiteks kinno või ostlema, aga tööasjad tulid alati vahele. Ta
kas asendas kedagi või tegi ületunde. Tahtsin olla talle abiks,
aga ta kostis, et minu töö on õppimine. Mida üks teismeline
oleks ikka saanud teha. Ta lootis, et läheksin ülikooli ja
ehitaksin endale parema tuleviku.
Kuniks ühe pakaselise detsembri teisipäeva hommik
muutis kõik. Tavaline päev - mõned kommentaarid siin ja seal,
närvilised õpetajad tahvli ees, ootamatud tunnikontrollid,
alglassijuntsud koridoris röökimas.
Eelmisel päeval lahkus siitilmast mu koer Taksi. Polnud
just kõige parem tuju, mossitasin päev otsa. Tuksi oli rasketel
aegadel mulle toeks. Eriti meeldis mulle, kuidas ta öösiti kaissu
tuli.
Keegi koputas eesti keele tunni ajal uksele. Sisse astus
direktor.
,,Tere! Paluksin Agnest. Palun võta oma asjad ka kaasa.”
Läksin ukse taha. Direktor jõllitas mind poolvihaste ja
samas kaastundlike silmadega. Tundsin, kuidas külmavärin käis
läbi rindkere - olin eeskujulik õpilane. ,,Mul kahju teile teatada,

5
aga teie ema hukkus autoõnnetuses. Tänaseks annan teile vaba
päeva.”
Tundsin, kuidas pisar kõrvetas põske. Süda hakkas
valutama. Ainus inimene, kes oli mu kõrval, toetas mind halvas
ja heas, suri.
Nutsin bussis terve kodutee. Süüdistasin ennast, isegi
kui ei teinud midagi. Kui oleksin teadnud, oleksin temaga
rohkem aega veetnud.
Koju jõudes viskasin end voodisse. Nutsin ja sõin.
Järsku tundsin kuidas terve keha värises, raske oli hingata,
nutsin vahetpidamata ja pea meeltult valutas. Tahtsin, et see
kohutav valu lõppeks.
Õhtul jäin vaatlema teemantlikku täiskuud. Tundsin,
kuidas keegi justkui teeks mulle pai. Lootsin, et ema on palju
paremas kohas. Usun, et ta vaatas mulle kuu tagant vastu.

6
 2. Muutused

Hommikul oli raske püsti tõusta. Vedelesin terve päev voodis ja

nutsin. Vahel unustasin isegi söömise. Ja nii mitmeid päevi.
Ühel hommikul närisin köögis saia. Märkasin oma
kolmanda korruse korteri aknast postimeest, kes pani midagi
meie postkasti. Ootasin, kuni ta lahkub, et saaksin postile järele
minna.
Tahtsin teda vältida. Tal oli kombeks palju jutustada,
kuidas vanasti oli. Algul oli huvitav. Ta rääkis ajast mil mind
polnud, aga ajapikku hakkas lihtsalt närvidele käima, sest ta
kordas iga kord sama lugu.
Tol päeval oli väljas krõbe külm, -25°C. Oleksin olnud
nagu Antarktikas. Kahlasin pingviinina läbi lume. Võtsin posti
ja kiirustasin tagasi, enne kui ripsmed kinni omavahel
külmuvad. Tundsin, kuidas ninakarvad klaasistuvad.
Arvasin, et ümbrikus on reklaam, aga ei. Kiri oli
lastekaitselt.

Lugupeetud Agnes Soo!

Südamlik kaastunne. Teatan Teile, et alatest 30.11.2006 tuleb

Teile järele buss, mis viib Teid Kerta Männiku juurde, kes
hakkab alates 1.12.2006 olema Teie eestkostja.

Täitsa pekkis. Kerta oli mu isa õde. Temaga ei tahtnud

ma mitte mingisugust pistmist teha. Ma ei osanud ette
kujutadagi, kuidas ma suudaks temaga ühe katuse all elada.
Kerta töötab töötukassa kontoris. Seal oli ta ligi
kümnendat aastat järjest kõige töökam töötaja. Juttude järgi

7
toob oma positiivsusega ka kaastöölistele naeratuse näole ja
loob hubase keskkonna. Kõik armastasid teda.
Tegelik tema on aga käsutav, paljunõudlik, alandav ja
vastik. Kui olin tal külas, sundis ta mind tegema näiteks
majapidamistöid ja kui olin vastu, andis ta mulle vastu
nägemist. Õhtuti jõi ja igavusest peksis mind.
Ta karistas iga pisema vea eest. Näiteks, kord läksin ta
juurde, sest ta oli suutnud mu ema veenda, et ta on muutunud
inimene ja et ta igatseb mind. To kord olin viiene ja kallasin
parasjagu piima, aga kogemata läks piimaklaas ümber. Kerta ei
lasknud mind järgnevad viis päeva ööseks tuppa ja pidin õues
magama. Õnneks oli suvi ja ööd olid soojad. Magasin
punasesõstra põõsa all. Siiani mäletan, kuidas pinisevad sääsed
piinavalt hammustasid.
Ei jäänud midagi muud üle, kui pidin olukorraga
leppima. Pakkisin asjad kokku. Kaasa võtsin mälestuseks ema
tehtud punase vaasi, mille peale olid maalitud kaunid mustad
roosid.
Järgmise päeva hommikul tuli keegi ukse taha. See oli
meie korteri omanik Kristi. ,,Tsau! Mul nii kahju, et asjad nii
läksid. Tule ma teen sulle kalli!”
Kristi oli meeletult tore. Läbi pisarate kutsusin ta kohvi
jooma. Ta püüdis mind lohutada, aga ma ei suutnud peatada
pisarate voolu.. Tunni aja pärast koputas jälle keegi. Seekord
otsustas Kristi ise ukse avada. ,,Kas Agnes on kodus?”
,,Jah,” vastas Kristi.
,,Agnes, sind tahetakse!” hüüatas ta mulle.
Ukse taga oli üks vanem mees. Algul ei saanud ma
asjale pihta, siis ta ütles: ,,Tulin Agnesele järele. Võite kohvrid
mu kätte anda.”

8
 Mul oli aeg lahkuda. Andsin bussijuhile oma kohvrid ja
istusin veel natuke aega elutoa diivanil. Nii tore ja turvaline oli
ema kaisus telekat vaadata.
,,Küllap on mul aeg nüüd lahkuda. Jään sind igatsema.
Aitäh!” laususin ma Kristit kallistades.
Läksime Viljandist Tallinna. Sõidul vaatasin aknast ja
nautisin ümbruskonda.
Paari tunni pärast olime kohal. Enne kui jõudsin
koputada, avanes uks ja Kerta tervitas mind. Ta tahtis kallistada
ja lausus: ,,Oi Agnes, ma pole sind nii ammu näinud. Tule tädi
juurde!”
,,Hoia eemale!”
,,No kuule. Ära hakka päise päeva ajal draamat tekitama. Mis
sa arvad, et sa saad siin niisama laiselda? Tänapäeva noored on
nii kohusetundetud. Mitte keegi ei jõua su eest hoolitseda. Isegi
Maril polnud su jaoks aega.”
,,Meeldiv kuulda.”
,,Olgu, olgu. Lõpeta lobisemine. Pesu tuleb ära pesta ja lumi
ära lükata.”
,,Lase mul vähemalt asjad ära viia,” laususin ma ohates.
Sättisin end külalistetuppa. Toa uks krigises, kapiuks oli
viltu, lauajalg katki ja voodi naksus. Pean kihla, et terve küla
kuulis kuidas külge keerasin.

9
 3. Tutvumine

Passisin niisama päevi kodus. Igatsesin Viljandit ja kõige

rohkem ema. Tema lahkumisega oli raske leppida. Inimene, kes
andis mulle elu on nüüdseks igaveseks läinud.
Kerta juures pidin emotsioonid maha matma. Teda nagu
ei huvitanud, et ma oma ema leinasin. Kui pillasin pisaraid,
kuulsin alati: ,,Mis sul viga? Miks nutad? Näen sinuga
meeletult vaeva. Teen su heaks kõike. Lõpeta nüüd, sa näed
nuttes rõve välja.”
Pidin hakkama käima Peeter Salu põhikoolis, mis asus
põhimõtteliselt maja kõrval.
Üks tuttav rääkis, et vahetundidel tõmbavad õpilased
seal kanepit, e-sigarette, teevad suitsu ja tarbivad alkoholi. Kui
eelnevalt tuttavaid seal ees polnud, ei pääsenud kiusamisest.
Keegi pisteti isegi peadpidi WC-potti. Mingil põhjusel ei
tundnud õpetajad kogu selle jama vastu huvi.
Nutsin päevi. Tundsin end emotsionaalselt väsinuna.
Tahtsin oma toas laiselda ja voodis lebada.

10
 4. Esimene koolipäev

Jaanuari alguses käskis Kerta mul kooli minna. Ta tahtis, et

teeksin midagi produktiivset.
Ärkasin ühel hommikul kella kuue paiku. Panin end
viisakalt riidesse, sest tahtsin jätta endast hea mulje.
Läksin kooli jala. Oleksin kooli uksel peaaegu käna
pannud. Olen kord libedaljääl rangluu murdnud ja ei taha seda
korrata.
Kooli uksel haistsin kurjuse ja õeluse lõhna. Paremal,
akende all asusid kapid ja vasakul raamatukogu. Arvasin, et
kõigil on oma isiklik kapp. Olin parasjagu kapi ust avamas,
kuniks keegi tõukas mind eemale. ,,Ou, tõmba uttu! See on
minu kapp!" karjus üks agressiivne punapäine poiss. Ma ei
julgenud vastu hakata. Mul tänase päevani piinlik, et minust
mitu aastat noorem poisijorss sai minust jagu.
Ma ei julgenud kappide kohta küsida - ootasin
samasugust suhtumist kõigilt, mistõttu tassisin terve päeva
jopet kaasas.
Ma ei teadnud, kus miski asus, isegi seda, kes mu
klassijuhataja on. Pidin olema see tüütu õpilane, kes tunni ajal
koputab, teeb ukse lahti, vahib natukest aega ja lahkub.
Tegin seda, kuni üks õpetaja ütles: ,,Oi! Klass, saage
tuttavaks see on teie uus klassikaaslane Agnes. Palun olge ta
vastu lahked. Andke talle siiani tehtud vihikumärkmed. Võid
iset võtta."
Istekohad olid täis. Ainus koht, mis oli vaba, oli ühe
musta peaga tüdruku kõrval. Ta tundus sünge, vaikne ja
tagasihoidlik. Vestlust temaga arendama ei hakanud.

11
 Ees istusid kaks poissi, ühel blondid ja teisel pruunikad
juuksed. Pidevalt käis üks sosistamine. Tahtsin neid pastakaga
visata.
,,Ou, osta üks e-sigs, müün viieteistkümnega," päris blond.
,,Ah, mine sina ka oma jutuga. Jaanus müüb kümnega," vaidles
pruun.
,,Tavai, tavai. Teen soodukaga, seitse."
,,Tohoh. No vot, nüüd juba räägime."
Äri ajamine jätkus tunni lõpuni. Tänu neile, ei õppinud
ma tunnis mitte muffigi.
Otsustasin seekord mitte jääda müürililleks. Seetõttu
väljusin oma mugavustsoonist ja katsusin sotsialiseerumist.
Jalutasin ringi, proovisin midagi kommenteerida ja teha nalju,
aga tegin end lihtsalt lolliks. Kõik vaatasid mind nagu oleksin
peast põrunud. Teised olid kas telefonis, nurgas sosistamas või
WC-s uimasteid tarvitamas. Mõni läks ka kooli taha suitsu
tegema.

12
 5. Kuidas läinud on?

Olin koolis käinud juba paar kuud. Enamik hinded olid kolmed.
Viiest sain ainult unistada. Tundsin end abituna. Õppisin
päevast-päeva 5-6 tundi. Nägin vaeva, aga lõppkokkuvõttes ei
õnnestunud miski. ,,Miks ma ei saa oma asjadega hakkama?”
Tundides tegin kaasa, aga oli hetki, mil vajusinmõttesse ja
hakkasin heast peast luuletama. Minu jaoks on
needsügavamõttelised.

13
14
 Kertaga suhted olid ikka hapud. Kuulsin iga päev
elutoast: ,,Mine pese nõud ära!", ,,Pese põrand ära!" või ,,Mine
käi poest läbi!" Tee kas majapidamistöid või õpi. Enda jaoks
aega ei jätkunud.
Kerta ise lösutas päevad läbi diivanil ja vahtis
televiisorit. Õhtul jõi ja igavusest peksis. Läksin järgmistel
päevadel kooli sinikaid täis.
Peaaegu igal koolipäeval tundsin tundides, kuidas
hakkasin iseenesest värisema ja tahtsin nutta. Katsusin olukordi
ignoreerid, aga see ei läinud korda - tegin endale aina rohkem
viga. Nüüd, kui olen targem, saan ma kindlusega öelda, et
ärevus ja emotsioonid on kui püstol, mis tulistab ootamatult.
Pea hakkab valutama, sest korraga on liiga palju mõtteid. Olin
kusagilt lugenud, et hingamisharjutused aitavad leevendada
paanikahooge. Proovisin ning avastasin, et tõesti hakkab
kergem.
Emotsioonide tundmine on lahutamata osa elust. Me ei
saa neid vältida - ole kurb, vihane, pettunud, mis iganes.
Niikaua kuni keegi viga ei saa, on emotsioonide tundmine okei.
Kontrolli oma emotsioone - küsi endalt, miks sa nii tunned ja
kas on midagi, mis lohutaks sind. Ära karda endaga suhelda.
Kirjuta oma mõtted märkmikusse. Ela end välja paberil, mitte
teiste või enda peal.

15
 6. ,,Mis juhtus?”

,,Võtke kõik gruppidesse! Igas grupis peab olema neli liiget!”

Kõik grupid olid täis, peale ühe. Õpetaja pani mind nendega
kokku. Seal olid kõige populaarsemad ja samas
problemaatilisemad õpilased: Meribel, Andres ja Joosep.
Igaühe kohta räägiti koolis palju kuulukaid.
Näiteks Meribeli isa aretas esimese mikroskoopilise
tomatitaime, millega sai ta miljonäriks. Meribel aina laristab
raha igasuguste firmariiete ja aksessuaaride peale. Iga päev
hõõrub ta kõigi nina all, et tal on uued jalanõud, käekotid või
jakid ja targutab, kuidas tema riidekapp on palju kallim, kui
kogu kool koos mööbliga kokku.
Andres on aga autopede. Ta peab iga kell kõigile
teatama, millised on ta lemmikautod, mitu tal neid on, kui
kallid on autojupid jne. Ta läks tihtipeale seletamisega hoogu ja
kui ütlesid, et jääks vakka, vastab ta sulle: ,,Ole ise vait!” ja
jätkab edasi. Ühel korral, kui olime matkal, ütles keegi ,,Vaata
kui ilusad puud!” ja Andres lihtsalt pidi lisama ,,Sama ilus kui
mu BMW.”
Joosep oli kauba vahendaja. Temalt sai osta nii öelda
kõike paremat. Väidetavalt on ta sugulane diiler ja iga päev
toob ta kooli tellitud kauba: e-sigarette, suitsusid, huuletubakat
jm.
Grupitööga tegeleda ei viitsinud keegi. ,,Agnes, sa oled
ju tubli. Viitsid ära teha palun?” Kartsin keelduda. Ka mina ei
saanud ülesandega hakkama. Olin nende järgmine ohver.
Neil oli kombeks end teiste peal korralikult välja elada,
aga mingil kummalisel põhjusel läks mul kergemalt. Piirduti
aind norimisega. Näiteks, oli parasjagu matemaatika ja
kordasime õpitut. ,,Nimetage üks ümarkeha,” küsis õpetaja.

16
,,Agnes,” vastas Andres. Kõik naersid, kaasa arvatud õpetaja.
See tegi haiget, sest tundsin niigi piinlikust oma keha üle. Ma
teadsin, et olen ülekaalus, aga ma ei osanud midagi ette võtta.
Asi läks nii kaugele, et olin veendunud, et lähen kunagi
maovähendusoperatsioonile. Need sõnad teevad kohutavalt
haiget.
Pool aastat oli möödunud. Hinded aina halvenesid.
Andsin alla. Sõpru, tuttavaid polnud. Olin vahetpidamata kurb.
Ma ei näinud oma elus enam valgust.
Lahistasin koridoris pisaraid nutta, kui kuulsin: ,,Kõik
korras?” Ignoreerisin küsimust, sest arvasin, et küsimus oli
kellelegi teisele. Jätkasin nutmist, kuniks murdusin. ,,Kõik on
sitasti! Ma ei suuda enam! Ma ei taha enam! Laske mind
vabaks!”
,,Tule kaasa.”
Läksime kuuekesi nurka. Üks poistest võttis välja
välgumihkli, teine suitsupaki. Arvasin, et pean end tõestama.
See oli mu esimene kord. Tundsin, kuidas korraga läks
kopsudes raskeks. Tahtsin köhida, aga surusin ebamugava
tunde alla.
,,Mis sul hakkas?" küsis üks poistest. Hiljem sain teada, et ta
nimi on Aleks.
,,Noh, asi selles, et… Ah, ei midagi. Unusta ära."
,,Nojah. Eks sa ole, siis edasi.” Tekkis ebamugav vaikus.
,,Täna õhtul peab Aleks enda juures peo. Tule ka,” katkestas
vaikuse üks tüdruk, Liisa.
,,Ok. Toon ka midagi?” Tahtsin muljet avaldada.
,,Too midagi kanget. Saadan aadressi.”
Aleks läks märkamatult sisse tagasi. Tal polnud sooja
ega külma, kes peole tuleb või ei tule. Kindlasti oli pidude
pidamine tema jaoks igapäevane tegevus.

17
 Peale kooli tegin kodus orjatööd ja olin poksikott. Kerta
ei lasknud mul välja minna - pidin välja mõtlema midagi. Tegin
Kertale tassi kohvi, sisse panin piisava koguse uinerohtusid.
Ootasin, kuni ta tukkuma jäi ja lasin jalga. Varastasin ta voodi
alt paar Viru Valget.
Läksin ühistranspordiga. Kujutasin ette, kuidas teistel
reisijatel hakkasid sireenid peas tööle - alaealine seljakotiga,
mis koliseb - pole siin midagi kahtlast! Tundsin piinlikkust.

18
 7. Pinnapidu

Trampisin viiendale korrusele. Lift oli katki. Pakun, et see oli

Aleksi töö. Koolis lõhkus ta iga nädal kooli vara, et teistele
muljet avaldada.
Korteri ukse vahel oli kaks tüdrukut, kes olid pikali ja
naersid nii, mis kole. Näost oli näha, et nad olid ikka päris täis.
Muusika mängis valjult. Imestan siiani, kuidas naabrid politseid
ei kutsunud. Ühes nurgas vedeles katkine vaas roosidega. Need
meenutasid mulle ema aeda. Ta lemmiklill oli roos.
Aleks oli seda tüüpi vend, keda põhimõtteliselt miski ei
kottinud. Ta hinded olid halvad ja koolis nägi teda heal juhul
kord nädalas. Vanemad on tal joodikud ja õdesid-vendi pole.
Raha jaoks pidi ta seda varastama.
Liisa on eputaja. Ta on tore, aga tihtipeale läheb jutt
taas rahale ja sellele, kui palju ta isa käest taskuraha saab. Isa
on tal veinifirma omanik, mistõttu on nende rahakott kullast.
Iga kuu käivad ta vanemad välismaal reisil ja ostavad suurtes
kogustes disainerriideid.
Mari oli ülbevõitu. Ilma põhjuseta ütles ta tihti kõigile
halvasti. Ta õigustas oma tegu sellega, et tal on väidetavalt halb
päev. Paljudele tundus ta enesekindel olevat, aga mulle jäi
vastupidine mulje. Näiteks, kui keegi ütles talle ,,Sa oled ilus!”,
siis lausus ta vastupidist või midagi sarnast..
Daniil on Aleksiga põhimõtteliselt samas paadis. Daniil
on samamoodi suur pohhuist, aga ta vahepeal näitab ka oma
hoolivat külge sellega, et ta mõtleb pingsates olukordades
kaasa.
,,Oi! Vaata, kes meile tuli! Mis sa kukkusid truupi või?"
märkasid peolised mu aasta soengut. Eelmisel õhtul olin endast
nii väljas, et lõikasin ebaühtlaselt endal juuksed otsast. Mind

19
isegi ei huvitanud enam - bussis jõllitati mind niigi. Mis ma
oleks pidanud tegema? Karjuma üle bussi ,,Mis te kõik
vahite!?”? Ajalehes oleks, siis artikkel ,,Annetage! Bussis
märgatud kodutut”.
Aleks istus elutoa kohvilaua taga koos teistega ja karjus
üle korteri: ,,Tõid?"
,,Ikka, ikka. Kuidas, siis ilma saab," ütlesin ja panin kolinaga
pudelid lauale.
,,Sinust on vahel ka kasu.”
Mulle valati esimene pits. Hoolimata sellest, et mul
polnud tuju, jõin ikkagi. See oli kõige vastikum vedelik, mida
olen eales joonud. See oli jällegi mu esimene kord. Peale paari
pitsi joomist läks keha ebaloomulikult kuumaks.
,,Nonii. Räägi endast lähemalt, Agnes.”
,,Ah, mis ma ikka. Suht igav olen.”
,,Ole nüüd. Tundusid endast väljas olevat.”
,,Noh, rasked ajad. Mis teha,” laususin ma pitsi viina valades.
Mida rohkem aega lendas, seda rohkem tahtsin koju,
aga tundsin, et selleks oli veel liiga vara.
Peol oli kuskil 20-30 inimest. Ühed jõid end maani täis,
teised laulsid karaoket, kolmandad karjusid ja neljandad
magasid lõuad laiali. Tahtsin juua nii palju, et kõik ununeks.
,,Võta veel, võta veel!” käidi mulle peale. Aleks ja paar kutti
suitsetasid ükskõikselt köögis kanepit. Mingi hetk liitusid
peoga ka naabrid. Sellepärast siis ka politseid öörahu rikkumise
pärast ei kutsutud!
Hommikul ärkasin diivanil. Riided olid katki, käed
verised ja pudelikillud vedelesid igal pool. Peorahvas magas:
paremal Aleks, maas Liisa, köögis Jaanus, Daniil ja Maris.
Tuhatoosid olid täis suitsukonisid ja tühjad pudelid vedelesid
jalus.

20
 Olin esimene, kes ärkas. Kell oli üheksa läbi kolm.
Tahtsin lahkuda.
Avasin telefoni. Kuuskümmend vastamata kõne Kertalt.
Tundsin, kuidas olin sattunud jamasse.

21
 8. Pahanduse tagajärg

,,Noh, kust sina tuled, preili? Näen su kätest, et oled siin

pahandust teinud, jah. Ega Mari sinu üle uhke oleks,” õiendas
Kerta.
,,Sa ei pea igas asjas empsi mainima. Pole sinu asi, mis ma teen
või ei tee.”
,,Mis sa käid siis lakkumas? Joodikuks oled hakanud või? Kas
ma pean sulle tõesti meelde tuletama, et sa oled alles viisteist.”
,,Vaata, kus asjatundja nüüd välja tuli. Ise jood iga õhtu ja
magad lõuad laiali.”
,,Võid sinna samasele minna! Maga kaineks.”
Ma isegi ei viitsinud Kertaga vaielda. Teadsin isegi, et
see polnud kõige targem tegu. Läksin oma tuppa, et riideid
vahetada. Olin veel täiesti täis.
Kerta tormas mu tuppa ja karjus krigiseva häälega: ,,Jääd kuuks
kodu aresti.”
,,Mida!? Ma ei viitsi kuu aega su perset pühkida.”
,,Kuidas sa julged niimoodi rääkida? Kust sa selliseid
väljendeid õppisid?” karjus ta mu peale ja andis laksu vastu
nägemist. See oli mu jaoks viimane piir. Ma ei suutnud enam
seal olla. Jooksin ära.
Jooksin tundmatusse. Istusin lumehange ja jäin
tukkuma. Lootsin, et külmun surnuks.
Kuni kuulsin eemalt naermist. Tõusin. Nägin, et need
olid Aleks, Liisa, Daniil ja Maris, kes olid oma regulaarsel
suitsurutiinil. Läksin nende juurde. ,,Tsau!” naeratas mulle
Liisa. Võtsin ta käest suitsu ja võtsin paar mahvi.
,,Sul kõik korras?” tundis Maris huvi.
,,Jah. Kõik on okei.”
,,Sa ei näe väga okei välja.”
,,Eks ma olengi debiil.”
22
,,Ega ma seda ei tahtnud öelda.”
,,Ole vakka,” vastasin ma närviliselt.
,,Kuule, tõsiselt ka, mis sul viga?” päris järgmisena Daniil.
,,Ma ei saa aru, mis kõigil viga on. Mis sa ei mõista eesti keelt?
Jätke mind ükskordki rahule!”
,,Mis eilne peoloom hakkab nüüd tuld purskama? Mis
pudelimäng hakkas alles nüüd mõjuma?”
,,Oota, mis asi?”
,,Pudelimäng. Mis sa tõesti ei mäleta?”
Daniil näitas mulle videot, kus pudel oli minu peale
langenud. Olin otsustanud tõmmata vesipiipu (ei tea, kust see
välja võeti), seejärel võtsin kaheksa pitsi viina ja peksin tühja
pudeli vastu pead kildudeks. Videole ei jäänud, aga Daniil
väitis, et olin elutoa laual tantsu pannud. Tundsin piinlikkust.
Tahtsin sel hetkel ära haihtuda.
Ometi veetsin nendega terve päeva. Tahtsin Kerta
juurest põgeneda: ,,Ou Liisa, võin natukeseks ajaks sinu juures
ööbida?”
,,No, mul otseselt pole midagi selle vastu, aga sa tead, mu isale
ei meeldi, kui toon külalisi koju. Sorry.”
Eks mul ei jäänud midagi üle. Õhtul naasin koju. Kerta tegi
täieliku peapesu.
Tol õhtul oli raske magama jääda. Mõtted keerlesid
peas: ,,Mida kuradit ma teen? Kas see on tõesti, mida ma
tahtsin?”

23
 9. Suured sõbrad

Pahanduste tõttu pidin kodus istuma. Igav oli. Selline tunne

nagu ootad bussi ja buss jääb üldse tulemata.
Vahel kutsusin Aleksi külla, et annaks suitsu. Kerta
külalise vastu huvi ei tundnud. Hoidsime akna lahti, et
suitsuhais ei läheks toast edasi. Paaril korral oleksin peaaegu
jäänud Kertale vahele, aga mul oli õnne.
See, et kodus istusin, ei takistanud mul nõmeduste
tegemist. Näiteks, ühel õhtul kasutasin Kerta hambaharja WC-
harjana ja panin selle hambaharja topsi tagasi. Ja ühel korral
asendasin ketšupi tšillikastmega. Pean tunnistama, et tal oli
naljakalt õhetav ja hapu nägu.
Vahel, kui Kerta lahkus, käisin Liisa juures. Tema
juures jõin veini. Tal oli terve kapp täis erinevaid sorte.
Midagi suurt ma korda ei saatnud. Tänu uutele
sõpradele, ei olnud mul huvi enam tegeleda oma hobidega.
Need on ju ´debiilikutele`. Motivatsioon oli ümmargune null ja
kõik tundus nii mõttetu.
Aga tänu neile lõppes mingil määral koolikiusamine -
ütlemisi ikka esines, aga vähe. Peamine põhjus oli selles, et mul
oli võimas seljatagune. Kuigi nad aitasid mind, kasutasid nad
siiski mind ära. Peaaegu iga päev pärisid poisid mult raha. Alati
oli mingisugune vabandus: ,,Mul kass suri ära”, ,,Meie pere on
nii vaene, et ei saa isegi leiba osta”, ,,Mul vetsupott plahvatas”.
Mina loll alati andsin.
Ma olin nii tore inimene - hooliv, sõbralik, korralik ja
lugupidav. Muutusin vastikuks hingeks, kes jõi end igal
nädalalõpul täis, suitsetas, haukus vastu, oli ülbe ja alandas
teisi.

24
 10. Kus tegijaid, seal nägijaid

Kerta kuulutas koduaresti lõppenuks. Kui aus olla, see oli kõige
mõtetuim koduarest. Oleksin nagunii päevad läbi oma toas
istunud. Andsin kohe Aleksile märku, et tulen õhtul uute
pudelitega.
Saime õhtul paari inimesega kokku ühes mahajäetud
ehitises. Robert tõi mõned raketid. Hakkasime neid ükshaaval
õhku laskma.
Robert tellis need internetist, ilmselt polnud need kõige
parema kvaliteediga. Ta väitis, et need pidid olema palju
lahedamad. Esimene rakett läks edukalt. Teine rakett aga läks
õhku ainult meetri kõrgusel. Sädemed lendasid igale poole. Mu
jopes olid augud ja sain kõrvetada. Õnneks midagi suurt ei
juhtunud.
Aleks lasi järgmise. Ta pani raketi mingisse
risuhunnikusse. Esimene ja teine ilutulestik lendasid kenasti
kõrgele. Kolmas aga tekitas tulekahju, mida keegi algul ei
pannud tähele. Leek ise oli hunniku taga, mistõttu jäigi see
esialgu märkamata.
Ühel hetkel tundis Liisa kärsahaisu ja küsis: ,,Kas see
hunnik põleb?” Mäletan, et hunnikus olid bensiinikanistrid, mis
olid olnud katki ja polnud tühjad. Me keegi ei teadnud, mida
ette võtta. Käis tohutu kärgatus.
,,Helistame päästeteenistusse,” pakkus Liisa.
,,Me ei saa!” päris Daniil.
,,Miks?” küsisin ma.
,,Issand, kui debiilik sa oled. Me panime kellegi hoone
põlema,” väitis Aleks.
,,Noh, ega me otseselt hoonet põlema ei pannud,” õigustas
Maris.

25
,,Ole vait. Me ikkagi tekitasime tulekahju.”
Aleks jooksis Daniili koti juurde. Võib olla arvas, et
annab millegagi kustutada. Ega ta sealt peale tühjade pudelite,
tikkude ja suitsupakkide midagi asjalikku ei leidnud.
,,Lihtsalt paneme jooksu,” pakkus Aleks välja.
,,Miks me seda peaksime tegema? Mis, siis kui vahele jääme?”
,,Ei jää me midagi. Ega sul keegi sellisel ajal väljas pole.”
Läksime kõik lahku. Lootsin, et kui keegi peaks tuld
nägema arvaks, et see oli õnnetus.
Kerta polnud veel koju jõudnud. Keetsin kiirnuudleid ja
istusin diivanile. Viieteist minuti pärast pidi hakkama film
,,Birds of Prey”- üks mu lemmikuim.
,,Täna õhtu, kella üheksa paiku, Tallinnas, põles
kahekorruseline mahajäetud ehitis.”
,,Me usume, et tulekahju algas prügihunnikust. Täpne põlengu
põhjuse selgitab uurimine ,” väitis üks tuletõrjujatest.
,,Hetkel oleme kindlaks teinud videosalvestuse põhjal, et
sündmuspaigal oli kuus noort, kes tarvitasid alkoholi ja lasid
rakette,” jutustas konstaabel.
,,Mis nendega edasi saab?” küsis intervijueerija.
,,Me ei saa hetkel kindlalt öelda. Kui tegu on alaealistega,
võidakse esitada kahjunõue kuni 50 000 eurot eestkostjatele või
piirdutaksehoiatusega. Kui tegu on…”
Tundsin, kuidas higi voolas seljal. Tõmbasin Liisale
traati.
,,Ja?” vastas Liisa.
,,Kas sa telekat vaatad?” pärisin ma.
,,Ei. Miks?”
,,Täitsa pekkis on.”
,,Mis juhtus?”
,,Mis mõttes “mis juhtus?”. Me oleme uudistes.”
,,Oi, kui vahva! Ma olen kogu aeg tahtnud telekas olla!”
26
,,Sa oled ikka nii juhm.”
,,Vaata, kes räägib!”
,,Mida iganes. See õnnetus oli uudistes. Aleks, kas valetas või
ei teadnud aga lähedal olid kaamerad, mis tervet sündmust
filmisid. Võimalik, et peame maksma 50 000 eurot. Terve
hoone põles maani. Kerta lööb mu maha.”
,,Oi, issand jumal hoidku. Mine pekki. Ma ei saagi nüüd
sünnipäevaks Gruusiasse kontserdile.”
,,Mis sind üldse ei huvita see, et me peame maksma kuradi
viiskümmend tonni!?”
,,Ega mul probleeme pole. Edu!”
,,Sa ei pea igal võimalusel nina alla hõõruma, kui rikas sa
oled.”
,,Olgu, olgu. Annan teistele ka teada.”
,,Olgu.”
Mis peaks Kerta ütlema, kui saab teada, et esiteks tegin
taas pahandust ja teiseks, et ta peab 50 000 eurot kinni maksma.
Ega ma ei lootnudki, et ma sellest kergelt pääsen.
Kerta jõudis koju. Katsusin käituda normaalselt.
,,Noh, kuidas koolis läks?”
,,Hästi!”
,,Miks sa nii käitud?” küsis ta.
,,Mis mõttes?”
,,Ma ei tea. Kuidagi veidralt. Midagi juhtus?”
,,Ah, ei. Midagi ei juhtunud. Jah, midagi ei juhtunud.”
,,Kindel? Sa räägid kuidagi naljakalt ja oled näost punane. Oled
haige?”
,,Ei, ei ole. Kõik on korras.”
,,Kindel?”
,,Jah! Mitu korda ma pean sulle kordama, et sa eesti keelest aru
saaksid!?” Läksin oma tuppa ja lõin ukse pauguga kinni.

27
 11. Olen süüdi

Oli alanud uus koolipäev.

,,Ou, kuulsite uudiseid?”
,,Jah.”
,,Mis me nüüd edasi peaksime tegema?” päris Maris.
,,Mis me ikka teha saame. Loodame, et meie peale näpuga ei
näidata,” lohutas Daniil.
,,Aga, mis siis, kui saavad teada?” küsisin ma.
,,Ei saa nad midagi. Meil kõigil olid enamasti näod kaetud.
Lihtsalt, ärme räägi sellest. See tähendab, et sina, Liisa, ei räägi
isegi Martile.”
,,Mida? Kuidas ma saan mitte oma kullatükikesele rääkida!?”
,,Pärast seda, kui ta mu korterisse mendiga lendas, ei usalda ma
teda enam. Lihtsalt ei räägi. Jutt on lõpp. Muidu panen Miiale
kitse, et võtaks sult e-siksi ära.” Marti ja Liisa olid paar, Miia
Liisa õde.
,,Mine perse!” hakkas Liisa vastu.
,,Armastan sind ka.”
Algas matemaatika, kõige igavam. Taas ei saanud ma
mitte muffigi aru. Kõik oli tore, kena, õpetajal olid närvid läbi
ja karjus meie peale, üks poiss vaidles vastu, kolmas viskas
pabereid laiali jne. Natukese aja pärast koputas keegi.
,,Kas me saaksime Liisat, Marist, Aleksit, Daniili, Agnesit ja
Robertit?” piilus uksel direktor.
,,Muidugi. Millega jälle hakkama saite?” päris õpetaja.
Läksime nagu parv pardipoegi direktori järel. Kabinetis
ootasid meid õppejuht ja kolm politseinikku. Jäi mulje nagu
oleksime kellegi mõrvanud.
,,Kas me saaks natuke aega omavahel arutada?” palus Robert.
,,Noh, olgu. Tehke kähku,” lubas direktor.
Läksime ukse taha.
28
,,Miks sa rääkida tahtsid?” päris Liisa Robertilt.
,,Teeme nii, et kõige süütumad võtavad süü enda peale” - selle
all mõeldi muidugi mind.
,,Aga me kõik oleme kaasosalised,” segasin ma vahele.
,,Tean, aga me oleme ju sõbrad, eks?”
Tahtsin öelda tugeva ei, aga ei suutnud sõna välja sülitada.
,,Olgu.”
,,Teadsin, et oled südamlik inimene.”
Olin endas pettunud. ,,Miks ma andsin nii kergelt
järgi?” mõtlesin. Läksime tagasi kabinetti.
,,Saite oma jutud räägitud?”
,,Jah.”
,,Nii, arvan, et teate, miks siin olete?” Tükk aeg oli vaikus.
Robert ja Aleks jõllitasid mind. Nad oleksid saanud mu silmi
augustada.
,,Kas ma pean loo-”
,,Ei, mina tegin. ” segasin ma direktorile vahele.
,,Kahtlen, et te kõik olite kaasosalised. Seda saab
videosalvestusega tõestada.”
,,Ei. Olin ainus.”
,,Olgu. Praeguseks võivad kõik peale Agnese lahkuda.” Natuke
aega käis sahin uksest välja minemisest ja jätkus vaikus.
,,Nii. Räägi nüüd. Mis sa ära tegid?”
..Panin mahajäetud hoone põlema.”
,,Aga ometigi panite te kõik kordamööda laskekehi sinna
hunnikusse.”
,,Mina käskisin. Ma ähvaradasin neid.”
,,Eks me vaatame seda. Kuid te kõik tarvitasite alkoholi.”
,,Ei. See oli tavaline klaasist limonaadipudel. Äkki võis
videosalvestusel lihtsalt näha välja nagu viinapudel?”
,,Noh, me kontrollime seda. Kuid miks te kõik järsku ära
jooksite? Te ju märkasite elavat leeki.”
29
,,Olime hirmul.”
,,Ometigi olete te kõik piisavalt vanad, et teada, et selleks ongi
hädaabinumber 112.”
,,Me olime paanikas.”
Direktor ohkas: ,,Olgu pealegi. Mul tunne, et valetad. Eks
vaatame, mis edasi saab. Võid minna.” Läksin tagasi tundi.
Ülejäänutest polnud märkiki.
Parasjagu oli füüsika tund. Sain teada, et kogu süü oli
minu kaela veeretatud.
Mind kutsuti taas direktori kabinetti. Seekord ootas
mind seal veel ka Kerta. Silmadest oli aru saada, et ta oli tige.
,,Tere jälle,” tervitas direktor külma tooniga.
,,Tubli töö! Olen su üle nii uhke,” lahmas Kerta vihase tooniga.
Tuli välja, et direktor ei uskunud mitte ühtegi väidet,
mille olin kokku kudunud. Teo eest me nii lihtsalt ei pääsenud.
Esialgu pidi igaüks maksma 1000 eurot ja alkoholi loos piirduti
hoiatusega.
,,Arvasin, et oled eeskujulik õpilane. Eelmises koolis olid
viieline. Mis juhtus?” küsis direktor. Hakkasin teadmatult
pisaraid pillama. Küsimusele vastust ei tulnud. Sain varem
koju.
Kabinetist välja tulles tegi Kerta taas peapesu ja sain
tohlaka vastu pead.

30
 12. Tundmatu ümbrik

,,Ma ei suuda uskuda! Kuidas sa saad nii loll olla!? Mul sinu
pärast piinlik! Sinu pärast jääb mul käekott ostmata!” Mul
endal oli samuti rahast kahju.
,,Koduarest kolmeks kuuks!”
,,Mida!? Miks nii kaua? Anna vähemalt kaks...”
,,Nalja teed või?”
Läksin oma tuppa ja vahtisin igavat lage. Mõtlesin tükk
aega enda üle ja mida peaksin edasi tegema. Kas jätkata elu või
teha muutus?
Tundsin pettumust. ,,Miks ma olen selline ? Ma ei vääri
miskit. Nii kui nii pole enam mõtet. Kõik on ju läbi.”
Jätkus sama tüütu kooliaasta nagu varemgi. Kõik
justkui kordus jälle ja jälle. Tõuse ülesse, mine kooli, tule koju,
tee orjatööd, mine magama ja tee seda kõike uuesti. Kõik
tundus mõttetu.
,,Avage õpikust lehekülg kaheksa,” käskis eesti keele
õpetaja.
,,Kuulud mulle,” sosistas mu kõrval olev musta peaga tüdruk.
,,Vabandust?” Ta andis mulle ühe ümbriku. Olin segaduses.

31
 Esiteks, mis mõttes “kuulud mulle” ja teiseks, ma ei
teadnudki, et ta oskab rääkida.
Ma olin ta nägu ainult ühe korra näinud. Ta nahk oli
kahvatavalt valge nagu vampiiril ja silmad kui rohelised
smaragdid. Pilk alati alla, põrandale suunatud. Terve päeva oli
ta kas üksi või koos ühe teise tüdrukuga, kes oli aasta vanem.
Koos läksid nad kooli taha midagi tegema. Iga päev kandis ta
musti riideid. Jäi mulje nagu oleksid matused. Eks meil kõigil
ole erinev riietusstiil. Kaelas rist, kett ja kaelakee, millel oli ühe
naise pilt. Ta vaatas seda päeva jooksul korduvalt, võimalik, et
see oli talle keegi tähtis isik.
Valetasin Kertale, et läksin kontrolltööd parandama.
Imestan, kuidas ta minus ei kahelnud. Saime kambaga
bussijaamas kokku. Muidugi ei puudunud mängust ei alkohol
ega suits.
Läksime viiekesi surnuaeda. Aleks läks tuimalt ühe
haua juurde ning hüppas platsi laiali ja peksis risti puruks. Ta
õigustas seda sellega, et ta nimelt vihkab kristlasi. Tegu andis
ka teistele adrenaliini.
Kõik tegid samamoodi - kaasaarvatud mina. Olin
parasjagu hauakivi puruks peksmas kuniks lugesin nime. Mari
Soo. Ma ei teadnud, kuhu ema maetud oli, sest matused
toimusid poolsalaja. Mind sinna mingil põhjusel ei viidud.
Ta oleks olnud minus pettunud. Ta teab, et olen sisimas
keegi teine. Tahtsin tunda taas ta sooja kallistust ja süüa ta
õuna- ja kohupiimakooke. Tahtsin tegevuse lõpetada, mul
hakkas kahju.
,,Kuulge, kutid, äkki nüüdseks aitab? Oleme siin juba piisavalt
suure prügimäe tekitanud.”
,,Ok. Aga lammuta see viimane haud. Sinu terviseks ikkagi!”
,,Miks peaksin?”
32
,,Sest see on käsk”
,,Mis, siis kui olen vastu?”
Aleks tuli lähemale ja andis laksu vastu põske: ,,Siis teen ise.”
,,Lõpeta!” karjusin ma. Ma teadsin, mida ta tahtis teha. Ta läks
hauale lähemale, võttis hauakivi ja viskas selle vastu
kruusateed kildudeks.
,,See on mu ema haud!”
,,Oi, kulla roosinupukene. Kedagi ei huvita!” karjus Daniil
seljatagant. Teised aina irvitasid ja kiitsid.

33
 13. Mürgised sõbrad

Läksin varem koju. Ülejäänud jäid surnuaeda. Juhtum pani

mind mõtlema. Ma märkasin, et olen nende mõjul teinud endale
viga.
Aitab. ,,Kas nad tõesti on mu sõbrad? Ei. Miks ma
sunnin end olema kellegagi, kes isegi ei austa ega armasta
mind? Miks ma raiskan oma energiat, vaeva, aega kellegi peale,
kes tegelikult seda ei vääri? Ma ei saa valida oma vanemaid,
aga saan valida sõpru.”
Järgmisel päeval olin taas direktori kabinetis, seekord
surnuaia intsidenti pärast.
,,Tere jälle! Mis sul öelda on?” päris direktor. Otsustasin
lõpetada vaikimise. Tunnistasin kõik ülesse, ka selle tulekahju
juhtumi. ,,Väga tubli, et üles tunnistasid, aga kahjuks oled
ikkagi üks kaasosaline.” Mulle täielikult andeks ei antud, aga
karistuseks pidin haua omanike ees vabandama. Olin nõus seda
tegema.
Otsustasin päev hiljem seltskonna kokku kutsuda. Olin
juba piisavalt kannatanud. Aitab!
,,Teate, kutid, arvan, et lahkun.”
,,Mis mõttes? Kuhu?”
,,Lihtsalt, ärge võtke minuga ühendust ja lihtsalt jätke mind
rahule. Ma ei taha teiega enam mitte mingisugust tegemist
teha.”
,,Oota, mis sa nüüd jamad?” Lahkusin nende juurest. Selja
tagant kuulsin sõimusõnu. Ega enam viisakam ei saanudki olla.
Nad kaotasid oma personaalse poksikoti ja pangaautomaadi.
Kättemaksuks valetasid nad kokku, et mu ema on
väidetavalt prostituut ja et käin kehalise kasvatuse õpetajaga
kohtingutel. Mind see ei huvitanud, sest see kõik oli ju puhas

34
laim. Väga kaua ei läinud, et nad ära tüdinesksid, sest ma ei
näidanud mitte mingisugust reaktsiooni.
Mul polnud nendega enam mingit pistmist, olin taas
üksik. Kuid olin õnnelikum ilma nendeta.
Ma jätkasin suitsetamist, sest tundus, et see aitab tulla
toime kooli ja kodu stressiga. Isegi, kui suits ei andnud midagi,
tundsin ikkagi vajadust.

35
 14. Lendav fantaasia

Paar kuud oli möödunud. Tegin parasjagu oma

lemmiktegevust, lae vahtimist. Mõtisklesin tunde ja nutsin.
Ootamatult tungis peale tohutu soov luuletusi kirjutada.

Olin tõesti andekas selle koha pealt. Luuletustel võib

olla sügav sõnum - see teebki nad minu jaoks eriliseks.
Vahel kirjutasin ka lugusid. Ühes mu lemmikloos on
selline ebaloomulik maailm, kus elab mu hea sõber Lillo. Ta
elab kasepuu sees koos päevakoeraga. Selles maailmas on
ebaloomulikud jõud ja tegelased näiteks, skeleton liblikad,
silmadega seened ja rääkivad loomad.

36
 Oleksin iga hinna eest sinna läinud. Mitte keegi poleks
saanud seal mulle liiga teha. See oleks mu paradiis. Saaksin
seal teha ükskõik mida tahan - süüa šokolaadi, kirjutada
luuletusi, juua teed ja nautida päikeseloojangut.

37
 15. Müstiline mask

Olin parasjagu poes. Tahtsin taskust võtta rahakoti, kuid

tundsin midagi krabisevat. See oli musta pea käest saadud kiri.
Olin selle juba ära unustanud.

38
 ,,Mine vii prügi välja!” kuulsin esimese asjana, kui
korterisse astusin. Tegin ära toimetamised ja läksin
kohtumispaika.
Ootasin käed taskus. Tol päeval oli -10°C. Kuulatasin
ümbruskonda, tuul puhus, lume alt sulanud lehed lendlesid
tuules, puuoksad krigisesid.
Kuulsin selja tagant, et keegi kõnnib. Keerasin ümber ja
nägin sekundiks ühte maskis olevat isikut. Tundsin paanilist
hirmu. Panin minekut. Jooksin, kuniks koperdasin suure
puujuure otsa ja kukkusin kõhuli. Püüdsin püsti tõusta, aga
mask surus mu tagasi. Keerasin end selili.
Nägin ta nägu põhjalikumalt: maskil rist, peas kapuuts,
kaelas kee - see oli mustajuukseline tüdruk.

Proovisin teda enda pealt eemale lükata, aga ei jõudnud. Olin

hirmul. Karjusin, kuni tundsin ribide vahel midagi teravat.
Ta tõusis püsti. Tahtsin midagi öelda või teha, aga ei
suutnud. Ta lihtsalt vahtis, kuidas ma verest tühjaks jooksen. Ta
võttis maski eest, naeratas ja ütles: ,,Head und!

39
 Soe veri valgus laiali. Tundsin, kuidas keha jahtub ja
südametöö aeglustub. Jäin igavesse unne.

40
 16. ,,Kus ma olen?”

Avasin silmad. Nägin ebaloomulikult kollakaspunast taevast.

Lamasin mustikapõõsal. ,,Kuhu ma sattunud olen?” Tõusin
püsti ja pühkisin end puhtaks. Seljas oli mul lillakas roosidega
kleit.
Ees ootas mind teerada, millel oli silt “Grollinna linn”.
Kõndisin paarkümmend meetrit, kuni tee ääres ootasid mind
hiiglaslikud kärbseseenetaolised olendid. Nad jõllitasid mind ja
samal ajal tegid ümisevat häält. Seejärel tervitasid
kollektiivselt: ,,Tere tulemast Grollinna linna!”
Ümbruskond oli väga liigirikas. See nägi välja nagu mu
unistuste maailm. Nautisin vaatepilti. Natukese aja tagant
hüüdis keegi kaugemalt: ,,Hei! Siiapoole!” Üks neiu istus kivil
ja punus lillepärga. Tal olid säravad blondid juuksed, ilusad
päkapikukõrvad ja pikad ripsmed, mis juba kaugelt tervitasid.

,,Oi, tere tulemast!”

,,Tere,” tervitasin ma vastu.
,,Ma polegi teid siinkandis näinud. Olen Wurli, Wurli Ryop.
Kuid võid mind ka kutsuda Lilloks. Mis on teie nimi?”

41
Olin paanikas. Proovisin kiiruga mõelda omale varjunime:
,,Meeldiv tutvuda! Mina olen….. mina olen….Fillyon Apiok….
Viellopioni linnast.”
,,Huvitav… pole kuulnud sellisest kohast. Äkki näitad mulle
hiljem kaardil. Tahaksin külastada.”
Läksin üha enam paanikasse: ,,Ja, ja. Muidugi, muidugi!”
,,Äkki sooviksite mustikateed? Panin äsja vee keema.”
,,Ikka.”
Lillo viis mu ühele künkale metsa sees. Seal asetas ta
oma käe ühele kase tüvele. Hajuvalt tekkis ette uks. Astusime
sisse.
Vasakul, põrandal magas üks ussike, päevakoer. ,,Tema
on Lioppina. Võid talle pai teha,” lubas Lillo. Paremal pool oli
voodi kappidega, keset tuba oli laud ja selle lähedal pliidike.
Terve siseruum oli kaunistatud lehtede ja marjadega. Voodi
kohal rippus purk. Õhtuti paneb Lillo sinna küünla, et oleks
valgust.
,,Tule istu lauda. Tee saab kohe valmis. Võid võtta siit
piparmündiküpsiseid.” Need nägid isuäratavad välja.
,,Räägi mulle, kuidas läheb?” küsis Lillo samal ajal, kui teed
valas.
,,Noh, mis seal ikka. Hästi.”
,,No, kuule. Minu arust on vastuse hästi taha kerge end peita.
Räägi lähemalt, vajan detaile!”
,,Noh, ausalt… ei tea isegi. Mulle tundub nagu läheb halvasti,
aga mis siis, kui reageerin üle?”
,,Aga sul on õigus oma emotsioone tunda ja väljendada. Kes
sulle liiga tegi?”
Väike pisar tuli silma: ,,Ei taha öelda. Vajan selleks aega.”
,,Olgu. Mõistan. Aga, mis toob sind siia kanti?”
,,Otseselt… mitte miski. Tahtsingi paluda, kas saaksin
natukeseks ajaks öömaja?”
42
,,Muidugi. Mul varuvoodi olemas. Võid siin ööbida nii kaua,
kui tahad,” naeratas ta mulle. Tundsin ta naeratuses soojust. Me
oleks justkui vanad sõbrad.
Jõime teed, sõime küpsiseid ja naersime. Lillo tahtis
mulle linna tutvustada.
Kui hakkasime uksest väljuma, märkasin end peeglist.
Mulle oli tekkinud kolmas silm - imestasingi, et näen palju
paremini, kui muidu. See oli helepruunikas ja ripsmed selle
ümber lehvisid, kui luige heledad tiivad.
,,Kõik korras? Oled näost kuidagi kahvatu.”
,,Ja. Kõik on korras.”
,,Kindel?”
,,Muidugi.”
,,Olgu. Kui hakkab paha, anna mulle teada. Võin anda
metsmaasika siirupit, kui vajad.”
,,Tänan, ei!”
Proovisin teel oma mõtted mujale viia, aga ei suutnud.
,,Kas see kõik on unenägu?” mõtlesin ma.

43
 17. Nauding

Läksime Lioppinaga jalutama. Käisime enam-vähem terve

kesklinna läbi. Ükskõik, kuhu vaatasid, alati oli midagi
huvitavat või fantaasialikku. Igal pool olid kuivatatud taimed
või marjad. Kõige toredam oli hiir, kes parasjagu müüs teed.
Nii armas.

Läksime ühte restorani, kus teenindasid meid konnad,

kes seisid kahel jalal ja olid viisakalt ülikonnas. Iga natukese
aja tagant küsisid: ,,Vett soovite?” Väga hubane oli. Tellisin
endale koogitükikese.
,,Aga räägi endast lähemalt. Mis su huvid on? Kas tulid siia
üksi? Tahan oma uut sõpra tundma õppida!” küsis Lillo.
,,Noh, mulle meeldib joonistada. Mind huvitab astronoo…”
,,Astro, mis asi?”
Juba ütlesin liiga palju: ,,Ei midagi.”
,,Olgu…”
Tekkis ebamugav vaikus. Ma ei osanud uut teemat
arendada. Sõime ära ja otsustasime parki jalutama minna.
44
 Park oli samuti omaette imeline. Iga kümne minuti
tagant vahetus aastaaeg. Kord oli talv, siis kevad, siis suvi, siis
sügis.
Tahtsin uskuda, et see kõik on päris. Isegi, kui see oli
unenägu, ei tahtnud ma ärgata.
Kätte jõudis õhtu ja Lillo juba magas. Mina aga jäin õue
pehmele murule sädelevaid tähti nautima.

45
 18. Tõde

,,Hommik! Ärka üles, muidu Päike kukub alla!”

,,Kus kohas ma olen!?” unustasin ma.
,,Mis mõttes? Minu majas oled.”
,,Ah, ja. Unustasin juba. Vabandust.”
,,Sa ei pea vabandama. Näe, tegin kaerahelbeputru. Tule söö.”
,,Tead Lillo, sa oled tore.”
,,Tänan!” vastas ta mulle naeratades. Ta tundus nii enesekindel
olevat. Tahtsin ise ka olla selline.
,,Mul on sulle üks jutt,” jätkasin ma.
,,Mis on?”
,,Ma… olen inimene. Mu nimi on tegelikult Agnes. Mul pole
aimugi, kuidas ma siia sattusin ja mis siin toimub.”
Lillo oli šokeeritud. Ta pani kiiruga ukse kinni. ,,Nad ei tohi
teada saada, kes sa oled!”
,,Kes? Miks?” olin segaduses.
,,Kuningapere ja nende kaitsjad. Sa oled ohus. Nad praegu
otsivadki inimest, kelle nad siia tõid - nad otsivad sind. Nad
tahavad, et aitaksid neil inimkonnale kätte maksta. Kunagi
tegime inimestega koostööd, aga siis nad reetsid meid. Nad
panid kohalikud puuri ja seejärel tuleriidale… kaasa arvatud
mu ema. Nägin seda kõike pealt. Ema peitis mu voodi alla. Nad
tahavad tagasi iidset klaaskuuli, mille olid väidetavalt
varastanud härja pojad ehk inimesed. Klaaskuuli tagastamine
teeks inimuniversumile lõpu.”
,,Mida ma tegema peaks?” olin paanikas.
,,Hetkel ei saa sa midagi teha. Niikaua pead olema minu juures
varjus.”
,,Olgu. Aga mul on kahju - seoses emaga.”
,,Pole midagi.”

46
Sel hetkel tundsin temaga sarnasust. ,,Mul sattus ka ema
õnnetusse. Oleme sarnased,” proovisin lohutada. Esimest korda
üle pika aja ei tundnud ma üksindust. Mitte keegi ei mõistnud
mu valu.
Tutvustasin Lillole inimmaailma ja omakorda tegi sama
ka tema. Sain siinsest universumist palju teada.
Selle planeedi nimi on Quetrio. Olen niigi huvitatud
astronoomiast, aga selline nimi pole kõrvust läbi käinud. Siin
elavad viit tüüpi elanikud: loomad, kes sarnanevad käitumiselt
inimestega, päkapikud, kolmesilmused, deemonid ja jumalad.
Uue seaduse järgi pidi valitseja alati olema kas deemon või
jumal.
Põhjus, miks mulle tekkis kolmas silm oli selles, et
keegi mu suguvõsast pidid siit olema pärit. Õnneks tänu sellele
sain kergemini sulanduda kohalike sisse.
Lillo arvas, et on võimalik saata mind tagasi
inimmaailma. Muidugi ma tahtsin seda, aga samas siine elu
tundus nii palju kergem ja toredam. Palusin mõtlemiseks
lisaaega.

47
 19. Uudishimu

Elasin Lillo juures juba paar nädalat. Kõik läks hästi: keegi ei
kiusanud, peksnud, ei pidanud õppima - elu oli lill.
Lillo tahtis tutvustada mulle ühte oma parimat
sõbrannat, kes oli andekas moedisainer ja õmbleja. Läksime ta
maja juurde, mis oli ehitatud kõrtest. Väljas seisid mannekeenid
kleidikestega. ,,Tsauki, lillenupuke! Pole sind nii ammu
näinud!” tuli üks naine ja kallistas Lillot, ,,Ja, kes see ilus neiu
on?”
,,Tema on mu hea sõber Fillyon,” vastas Lillo, “Ta on vaikne ja
natuke arg.”
,,Tere!”
,,Terekest! Mina olen Wivianni. Sulle sobiksid nii paljud
rõivad! Ma juba kujutan sind ette uhkes ülikonnas. Lihtsalt
imeline!”
Wivianni tutvustas oma kõige hilisemat kollektsiooni,
mille teemaks oli sügis. Imetlesin igat kleiti, ülikonda, korsetti,
vööd, mütsi. Nende väljanägemine pani mul silmad särama.

48
 ,,Oh, oskaksin ma ka õmmelda!” Wivianni pakkus, et ta võib
mind õpetada.
Alustasin nullist. Esimesed projektid olid lihtsamad.
Õmblesin kotte ja padjapüüre. Paar korda läks õmblemise
käigus niit puntrasse, aga Wivianni oli abiks.
Lillo tegi ettepaneku, et läheksime õhtul kalju äärde
pikniku pidama. Seal mängisime lauamänge ja nautisime
päikeseloojangut.

49
 20. Abivalmis

Käisin ühel hommikul Lillo posti järel. Ühe ümbriku peale oli
kirjutatud minu varjund nimi.

See oli kirjutatud jeropioni keeles. Ainus, kes oskas

seda lugeda oli kohalik nõid, Prollion.
,,Tsau! Mulle tuli kiri jeropioni keeles. Tead, kus Prollion
elab?” küsisin ma.
,,Muidugi. Ta elab siin samasel, metsa ääres.”
,,Olgu.”
,,Aga hakka nüüd sööma enne, kui kartulid ära jahtuvad!”
Istusime lauda.
50
,,Tead, Lillo. Ma olen alati tahtnud küsida, kuidas sa nii hästi
oskad süüa teha?”
,,Kui väike olin, jälgisin, kuidas ema valmistas erinevaid rooge.
Sellest ajast saadik on mul mõned retseptid meelde jäänud.
Pärast ta surma pidin iseseisvalt hakkama saama. Alguses oli
raske, aga ajapikku sain asja käppa.”
,,Aga kas sul on vahel tunne, et oled üksik?”
,,Noh, vahel ikka. Pärast ema surma oli eriti raske. Olin temaga
pidevalt koos. Ta oli mu ainus sõber. Tundsin nagu osa minust
oleks küljest võetud. Aga ajapikku õppisin, et olen iseenda
kõige parim sõber. See sõber ei kao iialgi. Niiet, miks ma peaks
olema endaga nii range. Ja pealegi…” võttis ta naeratades
Lioppina sülle, ,,mul on ju Lioppina… ja sina.” Tundsin end
armastatuna.
Olen iseenda parim sõber - need kuldsed sõnad panid
mind mõtlema.
,,Kuidas sul?”
,,Ei oska öelda. Mind on põhimõtteliselt terve elu kiusatud, eriti
lasteaias. Minu ainus sõber oli samuti ema. Kuid ühel päeval
juhtus temaga õnnetus. Mind viidi tädi juurde. Ta on vastik ja
tihtipeale peksis mind. Pidin kooli vahetama. Seal võtsid ühed
mu kampa, aga nad mängisid mu tunnetega ja olid
manipuleerivad. Käisin nendega igal nädal peol ja suitsetasin.
Mõned pahandused siin ja seal. Hinded koolis aina halvenesid
ja eluisu kadus. Kehv oli olla,” hakkasin nutma. Lillo oli
esimene, kellele kõigest rääkisin.
,,Vau. Tõesti on pingeline. Aga ma olen su üle siiski uhke.
Isegi, kui sa oled nii palju üle elanud, oled ikkagi nii tubli ja
tugev, et pole alla andnud. Me kõik langeme aeg ajalt, aga me
peamegi pea püsti edasi liikuma. Elu on raske ja vaevarikas,
kuid koos saame hakkama. Iga päev ei olegi ideaalne.

51
Emotsioone tunda on okei. Kuid selle vägivalla kohapealt -
miks sa pole kellelegi märku andnud?”
,,Ma ei julge… ja, kellele ma peaks rääkima?”
Lillo jäi mõttesse. Natuke aega oli vaikus. Ta ei osanud
midagi vastata, sest ta ei tundnud inimmaailma nii hästi.
Märkasin, et ta tahtis olla toeks, aga ei osanud.
Lillo hakkas oma ehtekarbis sorama. Sealt võttis ta välja
ühe kollase amuletti, mille ta andis mulle: ,,Näe, kingin selle
sulle. Kui tunned ohtu, tõmba kett katki.”
,,Miks ma seda peaksin tegema?”
,,Lihtsalt tee nii, nagu ütlesin, eks?”
,,Olgu.”

52
 21. Nõiakoda

Peale söömist sammusin Prollioni juurde - või noh, ta künka

juurde. Künka küljel oli uks. Selle ümber olid laternad,
sibulakimbud ja uksel silt “Prollioni nõiakoda”. Koputasin
uksele.
,,Kes on?!” karjus keegi ukse tagant käreda häälega.
,,Olen Fillyon Apiok.”
,,Mis tahad?”
,,Tahan Prollioniga rääkida.”
,,Miks!? Teda pole kodus!”
,,Tahan abi küsida.”
,,Olgu, olgu. Tule sisse. Kui paned midagi põlema, jääb see
sinu hingele.”
Uks avanes. Juures seisis väikene kortsus päkapikk.
Arvasin, et ta oli Prollioni abiline. Ta oleks vabalt saanud olla
Lillo vanaisa. Prollion ise oli lae all rippvoodis unenägudemaal.
,,Prollion! Prollion! Ärka!” proovis ma äratada.
Natukest aega oli vaikus, kuni ta hüüatas: ,,Oi, lapsu-lapsuke!”
Vilkalt ronis ta alla.
Prollion lonkles mulle lähemale ja küsis: ,,Nonii, mis
mureks?”
,,Kuule, ma sain selle kirja täna, aga ma ei oska seda lugeda. Sa
oskad ju Jeropioni keelt?”
,,Oi, ma pole seda enam tea mis ajast rääkinud.” Ta võttis kirja
kätte ja uuritses seda natukest aega.
,,Noh, olgu.”
Prollion sibas laua taha, pani laterna põlema, võttis
paberi ja sulepea. ,,Mul läheb nüüd aega. Võid end vabalt
tunda.”
Prollioni riiul oli täis igasuguseid vedelikke, purke,
kuivatatud asju, kive, kristalle ja palju muudki. Riiuli lähedal
53
istus vares, kes käratas mulle: ,,Kraaks! Kraaks! Varganägu!
Varganägu!”
Mööda oli läinud kaks tundi. Ega Prollionil kiiret
polnud. ,,Heureka! Välja mõtlesin! Annan ka tähestiku, kui
läheb veel vaja.”
,,Aitäh sulle! Oled suureks abiks!”
,,Palun, palun! Tubli neiu!” kiitis Prollion mind nagu koera.

54
,,Mis on koidupäev?” küsisin ma Prollionilt uksel.
,,Koidupäev on homme.”
,,Tänan veelkord!”
Teel tagasi uurisin taaskord kirja. Üle lugedes
veendusin, et peaksin minema ballile, aga selleks oli mul vaja
kleiti. Otsustasin käia Wivianni juurest läbi.

55
 22. Ballikleidi visand

Jõudsin Wivianni juurde.

,,Tsau! Kuule, mul oleks hädasti vaja homseks kleiti, et minna
kroonitud peade ballile. Oleksid sa nii kena ja abistaksid
mind?”
,,Oi, kui vahva! Saab tehtud!”
Peale selle, et ta oskas õmmelda, oskas ta seda teha
kiiresti. Miski polnud ta jaoks võimatu. Isegi kuningapere oli ta
käest paar korda rõivaid tellinud. Eks me kõik oleme mingi
koha pealt andekad.
,,Näe, tule siia. Võtan mõõdud.”
Tundsin oma keha pärast piinlikkust. Leidsin vajadust
öelda: ,,Väga vabandan, et mul palju suurem keha. Kindlasti
kulub palju kangast.”
,,Kuule, kuule, kullakene! Kes see sulle liiga tegi? Vaata, kui
imeline sa oled! Kehatüüpe on igasuguseid. Mitte keegi ei näe
samasugune välja nagu sina! See teebki su eriliseks. Ole enda
suhtes hell!” lohutas ta. Tundsin end natuke paremini.
Peale mõõtude võtmist hakkas ta visandama. Olin
elevil.

56
 Naasesin taas Lillo juurde.
,,Tsau! Kuule, mind kutsuti peole!”
,,Oi, kui vahva!” vastas Lillo. Ta ei pööranud mulle väga
tähelepanu, sest ta oli parasjagu sidumas piparmündi- ja
kõrvenõgesekimpe.
,,Millal sa lähed?”
,,Homme õhtul.”
,,Olgu. Eks ma, siis tean, et lähed ära.”

57
 23. Tunnen end hästi

Läksin järgmise päeva õhtul taas Wivianni juurde. Koputasin

uksele. ,,Lilleke, tulidki! Sain äsja kleidi valmis!”

See oli täiuslik. Mulle meeldis kõik selle juures: kangas,

need värvid, lõige ja lõpuks midagi ka minu kehale! Juurde tegi
ta seenekübara. Olin Wiviannile tänulik. Tänutäheks andsin
talle ühe luuletuse ja õunakoogi, mille küpsetasin Lillo abiga.
Wivianni aitas mul riietuda. Ta tegi ka soengu ja meigi.
Imetlesin end peeglist.

58
 Ma polnud end ammu tundnud nii ilusana. See stiil oli
võõras, aga hakkas üha enam meeldima. Tundsin end kui
kuninganna. k
Ballini oli veel aega. Otsustasin korraks Lillo juurest
läbi käia, et talle kleiti näidata.
Kui astusin majja, ei näinud ma teda.
,,Agnes! Olen siin!” hüüatas ta kaugemalt. Lillo istus põlvil ja
vaatas peopesi. Ta hoidis käes ühte imelist liblikat.
,,Näe, Lioppina hakkab esimest korda lendama.”
,,Ta tõesti on ilus.”
Lioppina oli Lillo kätes, ta ei tahtnud lahkuda. Natukese
aja pärast tõusis ta lendu ja liugles koos tuulega. ,,Mis sa räägid
tuulekene?” küsis Lillo pehme ja vaikse häälega. Loodus
justkui kuulus talle.

59
 24. Ülemklass

Ootasin maja ees. Lillot ballile kahjuks ei kutsutud. Ette sõitis

hobuvanker, aga hobuse asemel oli hiiglaslik ilvese-
hundilaadne olend. Sõitsime Katedraali lossi.
,,Tere tulemast! Tere tulemast! Oi, te näete imeline välja, proua
Lusyus!” tervitas üks rebane ukse vahel.
Kui astusin lossi, tervitasid mind kuldsed lühtrid, siidist
kardinad, maalitud laed ja uhked serviisid. Kõik nägid
muinasjutulised välja.
Kõige enam jäi mulle silma üks daam. Kõik ta juures
meeldis mulle: see viis, kui graatsiliselt ta kõndis, rääkis ja
naeris. Eriti meelepärane oli ta uhke kleit, mis sädeles nagu
kristall. Tõeline ülemklassi kaunitar.

60
 Läksin lauda, mis oli tühi ja asus kõige viimases reas.
Kuid jäin ikkagi mõnele silma.
,,Te näete imeline välja!” kiitsid kõik üksteist. Mul
polnud õrna aimugi, kuidas käituda. Istusin selg sirgu, jalad
koos ja küünarnukid jätsin laua alla. Teed juues hoidsin väikest
sõrme püsti nagu filmides.
Igal laual olid rokokoostiilis serviisid, küünlad,
kaunistused ja kandikud, millel oli kõike paremat: värvilised
muffinid, magusad küpsised, uhked koogikesed, glasuuritud
kringlid ja muidugi ka tee.
Tahtsin midagi võtta, aga tundsin, et hiljem kahetsen.
Lubasin endale, et lõpetan ebatervisliku toidu söömise.
Olin tükimat aega omaette. Nautisin muusikat. Isegi
viiulid, tšellod ja kontrabassid olid kullaga ääristatud.
,,Kas saaksin teid tantsule paluda?” astus mulle üks noormees
lähemale.
,,Mina?” olin segaduses.
,,Muidugi,” naeratas ta mulle.
,,Ikka,” naeratasin vastu.
Sel hetkel olin tänulik, et pidime kehalise kasvatuse
tunnis hindele tantsima. Kartsin juba, et koperdan noormehele
jalgadesse - ma ei ole hea tantsija.
Olin hetkes ja nautisin seda. See oli nagu täitunud
unisus, mida isegi ei osanud unistada. Mul oli tore aeg. Ta tegi
natuke nalja ja vestles minuga vabalt. Tundsin, kuidas läksin
näost kergelt punaseks.

61
62
 25. Plaanid

Lõvipealine härra koputas lusikaga teetassi pihta: ,,Tähelepanu!

Tähelepanu! Täname teid kõiki, et tulite ballile. Te näete kõik
imepärased välja! Eelmine aasta oli võrratu: palk tõusis viie
saba võrra, tänavad laienesid ja isegi kuningaperre sündis
järgmine troonipärija. Aga härra Triopp II Wehipil on teile
uued ja palju suuremad lubadused.”
Kõik plaksutasid. Triopp tuli koos oma naise, Yuionnio I
Wehipiga.
,,Daamid ja härrad,” võttis sõna Triopp, ,,mul on au, et olete
täna siia kogunenud. Olen arutanud ministriga juba pikka aega,
mida saaksin oma riigi heaks teha. Mida teie arvate?”
Terve saal hakkas ümisema. Kõik hakkasid omavahel
arutama ja nõu pidama.
,,Vaikust!” karjus kuninganna.
,,Olgu, olgu. Plaan on järgmine. Kubermäepäeval vallutame
Huewvioni alad oma kättesse! Aga see pole veel kõik - me
maksame härja poegadele kätte!” Kõik aplodeerisid.
,,Laske ballil jätkata!” jätkas kuningas.
Olin segaduses. ,,Miks mind kutsuti?” Inimkond on
ohus. Noormees kutsus mu uuesti tantsima. Tantsu ajal arutasin
iseendaga, mida ette võtta. Märkasin, kuidas kuninganna vahib
mind õhetava pilguga.

63
 Kuidagi tuttav nägu olevat. Mõtlesin tükk aega. Issand!
Ta on see sama musta peaga tüdruk.
Seda kauem ta mind vahtis, seda enam hakkas mul
paha.
,,On sul kõik korras?” küsis muret tundev noormees.
,,Tead… Ja, jah. Mul hakkas natukene paha. Vabandust. Ma
lähen istun natuke.”
Läksin oma algsesse lauda tagasi. ,,Ma pean põgenema
enne, kui nad mu kinni võtavad.”
Sõitsin Lillo juurde. ,,Äkki tema oskab mind aidata?”
Jooksin kleit lehvides Lillo juurde.
Kaugelt nägin, et maja uks oli lahti. Imelik - Lillo ei
jätnud kunagi ust lahti. Toas polnud Lillost märkiki. Kõik asjad
olid segamini ja lõhutud.
Leidsin voodi alt oma kastikese, kus hoidsin amuletti,
mille Lillo mulle kinkis. Sisetunne ütles, et mul läheb seda
vaja. Lillo kadumine oli juba esimene ohumärk.
Panin amuletti korseti vahele. Tahtsin Prollioni juurde
minna. ,,Mitte nii kiiresti, neiu!” hüüdis keegi ukse vahel selja
tagant ning sidus mul näo ja käed kinni.
64
 26. Kättemaks

Sõitsime tagasi Katedraali lossi. Mind seoti tooli külge ja rätik

võeti silme eest ära. Terve saal oli tühi.
,,Tervist, Agnes. Kohtume taas. Kuidas läinud on?” küsis
naeratades Yuionnio.
,,Mis sa pidid mu kinni siduma, et seda küsida.”
,,Sugugi mitte. Arvan, et tead, miks siin oled.”
,,Kusjuures ei. Oleksid võinud juba koolis nõu küsida.”
,,Olgu. Mis teha, kui kogu su tähelepanu oli viinapudelitel.
Anna amulett siia!”
,,Mis amulett?”
,,Mis Lillo andis.”
,,Milleks küll?”
,,Olgu. Näen, et pean algusest seletama. Midagi tarka, muidu ei
tule. Kui olin väiksem, te tulite siia, vallutasite kogu riigi ja
tapsite kõik, kes teele jäid - kaasa arvatud kogu mu pere. Me
usaldasime teid! Teie pidite meile Aeropi kopsu tooma!
Reeturid sellised! Teie pärast pidin ma kannatama tervelt
viisteist aastat trellide taga. Teie varastasite mu silmakuuli.
Teie pärast valitsen ma ainult väikest samblalapikut! Kõik teie,
härja pojad, olete süüdi! Kõiges! Ma ei anna teile kunagi
andeks! On aeg amulett omanikule tagastada. Anna nüüd siia.”
,,Kus Lillo on?”
,,Teadsin, et seda küsid. Temaga on lood sellised, et… teda
enam pole.”
,,Mõrtsukas! Nüüd ma tean, miks koolis sinu kohta jutud
käisid.”
,,Ära muretse. Keegi ei tea, kes tegelikult olen. Arvad, et mulle
meeldis olla hunniku pubekate seas? Keskendusin puhtalt
missioonile. Anna nüüd siia.”

65
,,Mul pole seda.”
,,Ma pole kannatlik.”
,,Olgu, olgu. Seo mind lahti. Küll ma annan sulle.”
,,Siduge ta lahti,“ käsutas Yuionnio rüüs valvureid.
Võtsin korseti vahelt amuletti ja tõmbasin keti puruks.
,,Mida sa tegid!?” karjus ta vihastades.
Tal muutusid korraga silmad valgeks ja kukkus kokku.
Tahtsin ära joosta, aga ukse juures läks mul silme eest mustaks.

66
 27. Ei unusta sind eal

Avasin silmad. Olin taas inimmaailmas. Lamasin kusagil

rohuhunnikus. ,,Kuidas ma alati võsas ärkan?”
Olin samases metsas, kus ennegi - seekord olin veel
elus. Kõik oli sama, mis enne. Mu kõrval oli kiri ja Lillo
kollane amulett.

67
 Mu ainus sõber oli taas mu kõrvalt läinud. Kujutan
Lillot, kui Lioppinana, kes tol päeval liugles kui udusulg
sügavasse pimedusse.
Loodan, et ta leidis rahu ilusa liblikana.

68
 28. Otsus

Läksin koju. Kõik oli endine - isegi Kerta ei pärinud, mida

tegin või kus olin.
Läksin kööki vett jooma ja seejärel oma tuppa.
Proovisin seedida, mis just juhtus. Seinal olevad joonistused
unistuste maailmast klappisid kõigega, mida olin reaalsuses
kogenud.
Kõik kogetu käis korraga silme eest läbi. Olen ma hull?
Nägin ma und? Mis just juhtus?
Järgmisel päeval, koolis polnud musta peaga tüdrukust -
või õigemini Yuionniost - märkigi. Kui küsisin ta kohta,
vaadati mulle segaduses otsa: ,,Kes?” Jäi mulje nagu teda
poleks eksisteerinudki.
Ei läinud kaua, kuni harjusin uuesti oma tavapärase
eluga. Võtsin end kokku ja lõpuks suutsin suitsetamise maha
jätta.
Ühel päeval pärast Kertalt peksa saamist nutsin ja
mõtlesin kõige üle järele. Mulle tuli meelde Lillo soovitus
kellelegi asjast rääkida.
Esimene mõte oli minna psühholoogi juurde. Kaalusin
seda otsust nädal aega.
Paljudel on psühholoogidega halvad kogemused,
mistõttu olin otsuses skeptiline. Katsusin neid teadmisi
ignoreerida ja teha oma järeldus. ,,Kas kõik või mitte midagi.”
Ma tahtsin muutust, aga kartsin protsessi ja tagajärge. Tahtsin
nautida elu. Mulle tundus kõik nii mustvalge.

69
 29. Vaikuse karje

Läksin peale kooli psühholoogi juurde. Olin närvis. Koputasin

ja seejärel avasin ukse. Kabinetis istus psühholoog Tiiu
Väljaots, kes klõbistas laua taga arvutit.
,,Tere! Võta istet,” tervitas ta.
Istusin mugavasse oranži tugitooli. Seinu kaunistasid
inspireerivad tsitaadid, plakatid ning loomapildid- kõik see
tekitas mugava ja hubase keskkonna.
,,Kuidas läheb?” küsis ta.
,,Ei oska öelda. Ütleks, et halvasti.”
,,Miks nii?”
,,Palju põhjuseid, aga vahel usun, et kujutan kõike ette,”
hakkasin pisaraid pillama.
,,Näen, et sul on hetkel raske,” lausus ta salvrätiku karpi
ulatades.
,,Kuidas sa ennast tunned?”
,,Kehvalt.”
,,Hmm… Aga mis sind vaevab?”
Kartsin sellele vastata, aga tahtsin vaikimise lõpetada: ,,Sitt elu:
vägivald, kiusamine, hinded.”
Edasi oli tunde nutmist ja seletamist. Tiiu kuulas mu
lõpuni ja lubas, et tegeleb kõigega.
Tiiu pani mulle aja Vaimse Tervise Keskusesse. Ma
polnud algul pakkumisega nõus, aga ta suutis mind ümber
veenda. Ta nägi minus sümptomeid, mis võisid olla seotud
vaimse tervise häiretega.
Tundsin end halvasti, sest räägitakse, et kitumine pole
ilus. Aga samas - kas ma oleksin pidanud istuma ja kannatama?
Miks ma pean vaikuses piinlema?

70
 Peale psühholoogi vastuvõttu läks süda palju
kergemaks. Kõik mured, mida olin aastaid endaga kaasa
vedanud, said lõpuks lauale laotud. Ma sisimas tundsin, et
suudan jälle naeratada. Mingil veidral põhjusel tundsin end
superhästi.

71
 30. Elu muutus

Kertaga võeti ühendust ja talle määrati psüühiline ravi.

Tal on olnud psüühikahäireid, millega ma polnud tol ajal kursis
ning ta lõpetas oma ravimite võtmise, sest tal esines
kõrvaltoimeid.
Vahetasin kooli, sest keeldusin käimast edasi Peeter
Salus. Tahtsin alustada uuelt lehelt. Hakkasin käima
Väljametsa põhikoolis.
Otsustasin jääda paariks nädalaks õpilaskoju, kus sain
keskenduda õppimisele ja iseenda heaolule.
Vaimse Tervise Keskuses kirjutati mulle välja ravimid
ja hakkasin käima kuus korra teraapias. Seda oli vähe.
Järjekorrad olid pikad. Kuid vähemalt nägin korra spetsialisti.
Uues koolis sain uusi sõpru. Ühega, Silviaga, sain eriti
hästi läbi. Ta oli tore, aga vahel muutus kadedaks, kui olin
teistega.
Isegi, kui mu ümber oli palju toredaid hingelisi, olin ma
ikkagi oma probleemidega üksi, sest kartsin, et mõjutan teisi
negatiivselt.
Harva helistasin teistele, sest mulle tundus, et käin
närvidele. Mulle lihtsalt tundub, et on parem, kui vaikin, isegi,
kui tean, et see pole nii.
On olnud juhuseid, kus isoleerin ennast ja samal ajal
mõtlen: ,,Miks keegi ei räägi minuga?”
Muutusin pugejaks: andsin rohkem ära, kui sain vastu.
Aitasin näiteks kodutöödega, tegin kinke ja proovisin kõigile
meele järel olla. Seesama muster, mille orki langesin ka oma
vanas koolis.

72
 Teised tihtipeale küsisid abi kodutööde tegemisel. Olin
alati nõus andma abi, aga ajapikku jäi mulje, et olen vaid
kasulik spikker ja mitte midagi muud.
Olin enda suhtes karm: piitsutasin end õppimisega ja
olin kuri enda peale, kui tegin midagi valesti. Arvasin, et
hinded on tähtsamad kui mu heaolu.

73
 31. Langused ja tõusud

Naasin taas koju. Kertale pandi ampull, et ta suudaks

alkoholist loobuda. Ta tervis oli nii korrast ära, et kui ta poleks
lõpetanud, oleks olnud liiga hilja.
Ajapikku saime üksteisega enam-vähem läbi. Me ei
olnud südamesõbrad, aga vajadusel abistasime üksteist. Kerta
tegi ära suure osa kodustest toimetustest, et mina saaksin
keskenduda koolile.
Hinded olid lõpuks jälle neljad-viied, aga ikka tahtsin
endalt rohkem. Tahtsin, et mul oleksid kõik viied, mistõttu olin
läbi põlemas - polnud huvi tegeleda hobidega, pidev väsimus,
emotsioonide kohutav kõikumine ja raske oli nautida isegi
kõige toredamaid asju. Olin endas pettunud, sest tundsin, et
olen laisk ja et peaksin rohkem vaeva nägema. Tundsin, et teen
ikka liiga vähe.
Olin tihti endast väljas: nutsin, isegi siis, kui midagi ei
juhtunud ja ärevushooge esines palju.
Tahtsin kontrolli kõige üle. Näiteks, tegin kogu grupitöö
üksinda ära eesmärgiga, et kõik teised saaksid puhkust ja, et
nad ei peaks muretsema. Tahtsin, et teistel oleks hea olla - isegi
kui see tähendas nende kuldkandikul vedamist. Unustasin end
tihti ära.

74
 32. ,,Different Drum”

Istusin keemia tunnis akna all ja vaatasin inimesi, kes käisid

edasi-tagasi. Keegi koputas. Õpetaja avas ukse ja keegi küsis:
,,Kas saaksin Agnese?” See oli õppejuht Kristi Äädikas.
Õppejuht viis mu psühholoogi kabineti. Olin hetkeks
mures, sest tavaliselt mind ei kutsuta tunni ajal välja.
,,Tsau! Võta istet,” ütlesid korraga ühed kaksikud. Ühel oli
sinine pea, teisel roosa.

,,Mina olen Heleriin Rannalaht,” ütles sinisepealine.

,,Ja mina olen Maritta Veerand,” jätkas roosapealine.
,,Meie oleme noorsootöötajad ja koordinaatorid
rahvusvahelises programmis ,,Different Drum”,” väitis
Heleriin.
,,Otsime viitteist noort, kes oleksid huvitatud liituma.
Programmi moto on olla abivajavatele noortele toeks. Iga nädal
toimub üks-ühele ja mõnikord ka grupi mentorluskohtumised.
Programm kestab kolm aastat ja kui peaks tulema soov

75
lahkuda, saab seda teha iga kell. Tahame ka minna Maltale, aga
see on veel küsimärgi all,” jutustas Maritta.
,,Tiiu mainis meile sind ja su andekust ning me usume, et see
programm oleks sulle kasuks,” väitis Heleriin
,,Olen huvitatud,” vastasin ma elevalt, tegelikult teadmata, mis
see täpselt endast kujutab.
,,Tore kuulda!”
,,Kuidas inglise keelega muidu on?” küsis Maritta.
,,Hea. Oskan suhelda ja saan aru, aga on väljendeid, millega ma
kursis pole.”
,,Olgu. Arvan, et saaksid Maltal hakkama.”
,,Mis on muidu su hobid ja huvid?”
,,Noh, mulle meeldib astronoomia, luuletamine, õmblemine,
joonistamine ja küpsetamine. Vabal ajal kuulan muusikat, aga
neid hetki on vähe.”
,,Vau! Sa tõesti oled loov inimene. Ma olen täiesti kindel, et
sulle sobib meie programm. Usun, et ka meie saame sinu käest
palju õppida.”
,,Aga olgu. Me laseme sul nüüd minna ja kutsume su tagasi, kui
on veel kohti,” väitis Heleriin.
,,Olgu. Nägemiseni!”
,,Sa võid ka “Tsau” öelda.”
,,Vabandust. Tsau!” kuigi tahtsin võimalikult ametlik olla.
Esimene kohtumine Maritta ja Heleriiniga oli edukas.
Tahtsin juba mõnd aega ühineda uue ja põneva huviringi või
programmiga.

76
 33. Esimesed sammud

Nädal aega oli möödunud. Elu jätkus nii nagu enne. Mind
kutsuti taas Heleriini ja Maritta juurde.
,,Tsau!” tervitasin ma.
,,Tsau! Kohtume taas!” tervitasid nad mõlemad.
,,Häid uudised sulle, sa said programmi! Ja kui sulle sobib, siis
võtaksin ma su enda tiiva alla,” võttis sõna Maritta.
,,Muidugi sobib,” naeratasin ma. Sain omale kõige lahedama
mentori.
,,Ja nüüd soovin ma, et et sa püstitaksid eesmärgid, mida
proovid programmiga saavutada,” Maritta võttis välja paberi ja
pastaka. ,,Spill the beans!1”
,,Noh, tahaksin olla enesekindel, julgem, suhtuda endasse
paremini….” Nimekiri aina kasvas. Mul oli nii palju soove,
mille üle ma eelnevalt isegi üle ei mõelnud.
,,Vau, päris palju soove. Very exciting!2 Ja palun siia oma
allkiri.”
Lugesin nimekirja läbi. Marittal on ilus käekiri.
,,Väga õige, iga dokument tuleb läbi lugeda. Sinust tuleb
tõeline business woman3!” kiitis Heleriin.
Andsin oma allkirja. Maritta tahtis mu telefoninumbrit,
et ta saaks mulle helistada, kui soovib kohtuda. Esimese
kohtumise leppisime kokku juba järgmisel päeval.

1
Võid rääkida!
2
Väga põnev!
3
Ärinaine

77
 34. Kohtumine Marittaga

Läksime järgmisel kohtumisel ühte restorani. ,,Tsau! Sa näed

nii kena välja.” Tegin tol päeval isegi meigi.
Tellisime musta teed kaerapiimaga ja veganvõileibu.
Maritta lemmiktoiduks on võileivad. Ta on ütluse ,,I love my
sandwiches!”4 kuninganna.
Marittal oli kaasas paar töölehte. Nendega tegin
esialgsed plaanid ja õppisin end rohkem tundma.
Esimesel töölehel oli ring, mis oli viilutatud üheksaks.
Iga sektor tähistas omaette teemat: raha, pere, kool, sõbrad jne.
Igat sektorit pidin hindama ühest-kümneni.
Teisel lehel olid küsimused, mida pidin endalt küsima:
mis on mu hobid, lemmiktoit, film, seriaal, pood, inimene jne.
Terve kohtumise vältel tundsin, et olin tagasihoidlik ja
kartsin teha mingeid kommentaare, mis oli minu puhul tavaline.
Pikka kohtumist kahjuks teha ei saanud, sest pidin tunni
aja pärast koju minema.
Teine kohtumine toimus juba nädala pärast. Maritta tuli
kooli ja pakkus, et teeb mulle henna tätoveeringu. Lasin tal teha
käele liblika. Tol kohtumisel rääkisime kiusamisest. Piserdasin
palju, sest tundsin end puudutatuna. Ka tema on selle koha
pealt kogenud.
Too kohtumine läks tõesti hinge.

4
,,Ma armastan võileibu!“

78
 35. Maritta Veerand

Kohtusin Marittaga kohvikus. Tegime oma tavapärased kallid

ja istusime lauda.
,,Tell me, tell me, tell me! Kuidas sul läinud on?” küsis Maritta.
,,Normaalselt.”
,,Sa tead, et ma pole selle vastusega rahul. Vajan detaile!”
,,Nüüd läheb juba paremini. Hinded head, aga koolistress käib
üle jõu. Viimasel ajal on ärevust esinenud üha tihedamini.”
,,Dear, i'm so sorry.5 Ma arvan, et oled läbi põlemas. Sa peaksid
puhkama rohkem. You deserve it.6 Me peame leidma tasakaalu.
Aga ma olen su üle uhke, et oled end hakanud teadvustama,
mis sinuga toimub.”
Marittaga julgesin olla avameelne. Tean, et võin temaga
vestelda ükskõik millest.
Olin tol päeval endast väljas, sest Silvia, mu parim
sõber, oli mind ühe teise sõbrannaga välja vahetanud ja ei
teinud minust väljagi. Tõsi, võisin lihtsalt olla kade, aga
tundsin, et mind lükati eemale nagu oleksin üleliigne
Maritta oli õnneks mulle toeks. Tema avas mu silmad,
et ma ei pea olema kellegagi, kes mind ei väärtusta.
Isegi, kui proovisin sõprust Silviaga jätkata, ei
õnnestunud see. Tegin sellega endale aina rohkem liiga.
Lasin sellest sõprusest lahti - tundsin nagu osa minust
oleks võetud. Inimesed tulevad ja lähevad kogu aeg, aga ainus,
kes ei lahku on mina ise. Väärtustan end iga päevaga üha
rohkem. See kõik tekitas tunde, et justkui keegi hooliks.

5
Kullake, mul on kahju.
6
Sa väärid seda.

79
 Maritta korraldas vahel laagreid ja ööbimisi. Seal said
kokku kõik programmis osalejad, kus tegime ühistegevusi.
Mäletan, kuidas suvel spordilaagris mängisime tõde või tegu -
aga meie mängisime tegu või tegu. Olime viieliikmelistes
gruppides, kus võtsime loosi. Meie saime teo ujuda kõrval
olevas jões. Suplesime ja naersime üheskoos vetikate otsas.
Jõudsime ka Maltale. Meile, noortele, anti vaba valik
teha ükskõik mida. Mina tahtsin külastada teadus- ja
kaubanduskeskust. Õnneks olid ka teised sellega nõus
See on mu esimene reis välismaale - peale Soome ja
Läti. Lendamisele mõtlemine ajas mind esialgu närvi, sest
kardan kõrgust. Õnneks polnud see üldse hirmus.
Maltal oli üks õhtu, kus kõik riietusid pidulikult. Peol
tantsisime, sõime snäkke, mängisime mänge ja jõime
alkoholivabu kokteile. Õhtul läksime kalju äärele kuldset
päikeseloojangut nautima.
Marittale õpetasin astronoomiat ja tutvustasin
unenäopüüdjaid, sest tundsin nendest huvi - peale Quetrio
külastamist hakkasin uskuma üleloomulikke jõude.
Jagasin Quetrio seiklust ka temaga. Loomulikult ta ei
uskunud seda, aga ikkagi kuulas kõike põnevusega.
Maritta on mu suurim eeskuju. Temalt õppisin ma nii
palju. Ta korrutas pidevalt et olen kui lill, mis hakkas õitsema.
Temalt õppisin, et on asju, mis on kontrolli alt väljas ja
on asju, mida muuta ei saa. Näiteks, me saame kontrollida oma
emotsioone, aga me ei saa kontrollida, kuidas meie vanemad
millegile reageerivad. Ja sellega tuleb arvestada.
Maritta on mulle väga tähtis. Iga kord, kui teda nägin,
oli mul rõõm temaga suhelda. Teda on lihtsalt võimatu
unustada.

80
 36. Enesearmastus

Möödunud oli paar kuud ja olin Marittaga ära teinud

lugematuid kohtumisi. Selle ajaga tegin TOHUTU muutuse.
Võtsin lühikese ajaga palju kaalust alla, mistõttu tegin
oma välimusele uuenduse. Aga sellega kaasnesid
toitumishäired ja tervis aina halvenes. Vältisin iga hinna eest
suhkrut, sõin väikseid toiduportsjone ja tegin palju trenni.
Kartsin, et võtan uuesti juurde. Käisin palju arstide ja
psühholoogide vahet.
Hoolimata sellest, et mind taheti haiglasse panna, olin
rohkem keskendunud oma välimusele. Tahtsin olla ühiskonna
aktsepteeritud ideaal. Läks kaua aega, kuni leidsin toidu ja oma
keha vahel tasakaalu. Proovisin olla tugev ja edasi võidelda.
Ma ei tahtnud alla anda, sest raskused on nende ületamiseks.
Ajapikku hakkasin aktsepteerima oma keha sellisena
nagu ta on. Isegi, kui vahel häbenen end oma venitusarmide
pärast, olen tänulik oma kehale. Tänu sellele saan liikuda,
luuletusi kirjutada, tantsida, joonistada jne. Minu jaoks on
venitusarmid, kui tiigri roosad triibud.
Hakkasin end rohkem avastama: kiitsin ennast,
märkasin erinevaid tundeid, suhtlesin endaga rohkem, küsisin
endalt kuidas mul läheb.
Tegin nimekirja, kuhu kirjutasin kolmkümmend
tugevust enda kohta: ,,Ma olen ilus, tark, imeline, tugev,
vaimukas, talendikas jne.” Igal hommikul ütlesin endale peegli
ees kiidusõnu- hakkasin end aina rohkem armastama.
Märkasin, et tihtipeale ootan komplimente teistelt. Neid
oli tore kuulda, aga võisin ju sama hästi neid endale öelda.
Hakkasin vaatama olukordi laiemalt ja proovin võtta
välja positiivseid aspekte. Alati andis igast veast midagi õppida.

81
 Positiivse mõttemaailma loomist abistas harjutus
märgata iga päev vähemalt viit toredat asja, mis pakkus rõõmu.
Tänu sellele hakkasin rohkem väärtustama asju, mida mul on.
Saan öelda, et olen rikas: mul on soe toit, riided ja katus.
Isegi, kui mul oli igav elu - ärka ülesse, mine kooli, tule
koju, mine magama ja tee seda uuesti - hakkasin elu
romantiseerima. Näiteks, premeerisin end naudingutega: tegin
maniküüri, käisin sõpradega väljas, tegin mullivanni,
küpsetasin, lugesin jne. Soovitan kõigile oma elu
romantiseerimist - selle all ma ei mõtle, et valeta endale. Kui sa
ei ole okei, sa ei ole okei. Sa ei pea olema omadega põhjas, et
abi küsida. Vaimse tervise eest hoolitsemine pole sama, mis
vaimse tervise häirega toime tulemine.
Puhkus muutus aina tähtsamaks ja igapäeva tegevuseks.
Proovisin iga päev keskenduda vähemalt kümme minutit enda
peale. Enese unustamine on imelihtne. Puhkus pole asi, mida
teha kord kuus või aastas, seda tuleks teha iga päev. Puhkust ei
pea tegema ainult stressi või kriisi korral. Enda eest
hoolitsemine on kõige suurem heategu, mida saad endale
pakkuda.
Öeldakse, et tööta palju ja oled rikas. Aga kes töötavad
ajaliselt kõige rohkem? - põllumehed. Kas nad on rikkad? -
mõni kindlasti, aga enamik mitte. Raha eest ei saa osta õnne -
sa võid olla olla vaene, aga õnnelik või rikas, aga masendunud.
Kõik sõltub oma suhtumisest ellu, endasse ja teistesse.

82
 37. Tuleviku mina

Kui sain täisealiseks, kolisin ühte üürikorterisse. Vahetasin tihti

töökohti. Mu unistus oli avastada rohkem välismaad. Tahtsin
minna Londonisse elama. Läks aastaid, kuni sain vajaliku
summa kokku.
Esialgu töötasin Londonis riidepoes teenindajana.
Ülemusele väga meeldis mu riietusstiil. Töö kõrvalt õppisin
ülikoolis rõivadisaini.
Ostsin endale esimese professionaalse õmblusmasina ja
rentisin väikese stuudio, kus püstitasin oma firma Sharp Needle
Universal. Firma läks käima edukalt ja aastaga sain osta
suurema õmbluskoja. Oma firmas võtan vastu tellimusi ja
õmblen. Nagu iga asjaga - alguses oli raske, aga ajapikku sain
asja käppa.
Nüüdseks olen kahekümne kaheksa aastane ja elan koos
poissõbra Andrese ning kahe hundikoera Felixi ja Possuga
mere ääres, väikeses majas.
Kippusin matma end töösse, tihtipeale tegin ületunde.
Tundsin, et ma pole muidu piisav. Õnneks tuletas Andres mulle
meelde puhkuse tähtsus ja viis mind jalutama.
Andresega olen juba suhtes kuuendat aastat. Ta ise
töötab loomaarstina. Kohtusin temaga läbi ühe sõbranna, Stacy,
kes kutsus oma pulma puhul tuttavaid restorani ja seal ma
Andresega tuttavaks saingi. Siiani imestan, et mul oli õnnes
kohtuda Londonis teise eestlasega.
Kertaga ühendust pole ma siiani võtnud. Isegi, kui
oleme läinud mööda erinevaid eluteid, loodan, et tal läheb hästi.
Vabal ajal maalin ja joonistan. Vahel ka müün oma
teoseid. Kõik raha, mis sellega teenin, annetan loomade
varjupaika.

83
 On olnud pikk ja vaevarikas teekond, aga see oli seda
väärt. Ma pole 100% terve - ikka esineb ärevuse ja depressiooni
episoode, aga olen palju õnnelikum, kui kunagi varem. Olen
enda üle meeletult uhke, et otsisin abi august välja ronimisel.
Läbi selle raske teekonna olen leidnud õnne. Meil kõigil
on vahel omad kurvad ja rasked päevad - see on normaalne.
Ühiskond on maalinud pildi, et inimene võib ainult olla
õnnelik. Eriti mõjutab seda kõike sotsiaalmeedia, kus
postitatakse ainult inimeste tipphetki. See võib paljudele
tekitada üksinduse ja pettumustunde. ,,Miks ma ei võiks selline
olla?”
Emotsioonid pole õiged ega valed või head ega halvad,
need on vaid reaktsioonid ja lahutamatu osa elust.
Proovi oma emotsioone kontrollida - see ei tähenda
nende vältimist. Teadvustada endale, miks sa nii tunned ja mida
sa saaksid enda heaks või lohutamiseks teha. Avasta ennast. Ja
me alati ei saagi teada, kuidas me end tunneme - emotsioone on
üle 34 000 ringis. Ega me ei peagi igat emotsiooni täpselt
teadma ega tundma.
Inimene on kui paber, kui seda kortsutada, on seda
raske taas sirgendada. Sa ei saa midagi tagasi võtta, aga saab
õppida selle raskusega elama. Mitte kellegi elu pole perfektne,
meil kõigil on omad võitlused, tugevad ja nõrgad küljed.
Kiusajatel endil on probleeme, mida proovivad maha
matta ja on võimalik, et neil pole ühtki hingelist, kellele sellest
rääkida. Seetõttu jäävad nad väga üksikuks - samas on ka
nemad inimesed. Nende jaoks on kiusamine või norimine viis
enda välja elamiseks.
Kui keegi ütleb su kohta halvasti, see pole sina. See on
nende probleem. Nemad leiavad alati põhjuse alandada teisi, et
ennast paremini tunda. Ära kuula teisi. Seda on lihtsam öelda,
kui teha, aga pole võimatu.
84
 Meil kõigil on oma mõttemaailm. Seal oleme meie alati
peategelased. Selle kiusaja mõttemaailmas võin ma tõesti olla
paks, aga enda mõttemaailmas ei pea see nii olema. Enda
mõttemaailmas saan olla ükskõik kes ja teha ükskõik mida.
Leian, et need, kellel pole midagi ilusat öelda, on
sisimas väga ebakindlad.
Võta oma aeg enesearendamisele. Leides teekonnas
rõõmu, ei tähenda see, et annad alla. See näitab, et see, mis on
praegu, on piisav, kuni sa leiad seda, mis on parem.
Enda vaimsest mustast august välja tõmbamine on
vaevarikas. Kui sul on õnnestunud seda teha, olen ma su üle
meeletult uhke. Need on juba esimesed edusammud.
Aga kuidas olla teistele toeks? Kõige tähtsam on
kuulamisoskus ja mõistmine. Katsu aru saada, kuidas teine
tunneb ja millised on ta raskused. Nõu andmisel ole ettevaatlik
- kasuta võimalikult vähe väljendeid “peaks” ja “tuleb”. Nende
kasutamisel võid teisele tekkida süütunne. Vajadusel oleks
kõige parem suunata abi vajav isik spetsialisti poole.
Kõigil on oma lugu, mida jagada ja see oli minu oma.
Alati pole tähtis mitte õnnelik lõpp, vaid lugu ise, ja sõnum,
mida tahetakse edastada.

85