Herson, Ukraina

24.03.2022 – kahekümne üheksas päev

Viktoria e-kiri kell 12:09

Sõja algusest on möödas kuu... seda on kuidagi raske isegi uskuda...

Tänane öö oli taas vali. Kella kolme paiku öösel oli kuulda mitmeid plahvatusi, mis jätkusid
hommikuni. Meie võitlejad hoiavad venelasi eemal Kuibošivist.

Lõuna suunal on olukord stabiilselt pingeline. Et taastada kontroll kogu regiooni üle, peavad
Ukraina relvajõud Hersoni vabastama. Roman Kostenko, Ukraina parlamendi julgeoleku töögrupi
juht teatas, et Vene vägede plaaniks oli Ukraina lõunaosa täielikult enda valdusse saada, et
Ukraina poleks enam mereriik, aga tänu sellele, et Herson pidas kauem vastu, kui vaenlane eeldas,
võimaldas see Ukraina vägedel valmisolekut Mõkolajivis ja Odessas suurendada. Praegu hoiab
Odessa mere suunalt ja Mõkolajiv maismaalt vaenlasi tagasi.

Vene sõjaväelased vahistasid eile Alexandra Kniga isa. Alexandra oli üks neist, kes oli meie
delegatsiooniga Tartus. Olime kõik šokis, kui teada saime. Alexandraga öösel suhtlesime ja saime
teada, et isa oli peale mitmeid tunde teadmata kadumist, siiski vabastatud... Aleksander Kniga on
Hersoni muusikalise draamateatri direktor. Temaga on praegu kõik hästi, aga see pole esimene
kord, kui Vene sissetungijad vahistavad ja röövivad aktiviste, vabatahtlikke, kultuuritegelasi...

Vabaduse väljakul on mitmeid kordi kogunemisi laiali aetud tulistamistega. Kui koguneb kasvõi
20 inimest, teatavad okupandid ruuporist "laiali, me kasutame füüsilist jõudu" ja asuvad tulistama.
Kogunemised surutakse küll maha, aga me ei anna alla! Herson on Ukraina!

Eile saime teada, et Hersoni piirkond on nimetatud enim mineeritud piirkondade hulka Ukrainas.
Miinitõrjeoperaatori-spetsialistide järelduste kohaselt on Ukrainas miinidega kaetud 14% kogu
riigi pindalast. Info on pisut vastuoluline, kuna kohati on mineeritud aladeks märgitud ka alad,
mida sõjaväelased ja tsiviilisikud kahtlustavad, et seal võivad olla miinid. Aga siiski enim ohtlike
piirkondade hulgas on Hersoni piirkond, Zaporožje, Kiievi piirkond ja Tšernihivi piirkond.

Kahtlustatakse, et Hersoni piirkonnas on hakanud levima võltsitud Vene rublad. On tulnud teateid,
et Vene sõjavägi on koostööpartneritele maksnud võltsrubladega. Hersoni parlamendi juhid on
teinud üleskutseid mitte teha koostööd Vene sõjaväega, isegi kui tasutakse õige rahaga või
valuutas. Pole vaja toetada agressorit, kes tapab iga päev meie lapsi, naisi, pensionäre ja mehi.

Venemaa püüab kaasata valgevenelasi Ukraina-vastasesse sõtta. Ukraina luure andmetel

pakutakse valgevenelastele “eriülesannete” täitmise eest 1000–1500 dollarit kuus ja lisaks ka
tasuta haridust Venemaa ülikoolides. Samas on valgevenelastel endil madal motivatsioon
sõjategevuses osaleda. On kuulda ka sahinaid, et Valgevene sõjavägi kavatseb alla anda, kui nad
saadetakse Ukraina territooriumile sõjategevuses osalema.

Digijuurdluse ministeerium vahendab sotsiaalvõrgustike kaudu pilte hukkunud okupantidest ning

teavitab nende surmast sõpru ja sugulasi. Ukrainas kasutatakse tehisintellekti, et veebilehtedelt ja
sotsiaalvõrgustikest üles leida hukkunud okupantide pildid ja nad tuvastada, et teavitada seejärel
lähedasi. Seda on vaja teha, kuna Venemaa ei võta vastu hukkunud sõdureid. Nii saavad lähedased
vähemalt teada, mis on juhtunud. Ukraina statistika kohaselt on Ukraina territooriumil surma
saanud 15 000 Vene sissetungijat.
Me tõesti tahame, et see oleks läbi! Me oleme kõik väsinud elamisest teadmatuses. Teadmatusest,
mis juhtub öösel, homme, järgmisel nädalal? Ma armastan oma riiki, oma linna, vanemaid,
abikaasat, sugulasi, sõpru, oma kasse. Soovin meile kõigile rahu! Rahu peaks olema kõikjal!

Viktoria e-kiri kell 13:12

Järjest enam räägitakse keemiarelvadega rünnaku tõenäosusest. Tänagi tuli hoiatus. Ei teagi,
kuidas peaksime selle üle elama, kohutav. Teame, et Venemaa kanalites on sagenenud hüsteeria
Ukraina "laboratooriumite" vastu, kus väidetavalt toodetakse keemiarelvi. See näitab, et
propagandameedia valmistab Venemaa elanikkonda ette keemiarelva kasutamiseks, näidates omal
maal muidugi, et seda teevad ukrainlased.

Täna evakueeriti Mariupolist Zaporožjesse 2491 elanikku, kellest 570 olid lapsed. Kõigile
evakueeritavatelele tagatakse nüüd vajalik arstiabi, toit ja abi nende ümberasustamisel lähedaste
juurde või ka Euroopasse, kui muud varianti pole.

Elanikud pääsesid linnast välja lisaks bussidele ka oma transpordiga. Täna saabus Zaporožjesse
338 autot. Kokku on Mariupolist evakueeritud umbes 50 000 inimest.

Ei teagi, kas see on tõsi, aga levib info, et mõned oligarhid on asunud otsima võimalusi, et Kremli
paleepööre saaks kiirelt ellu viidud. Putin tahetakse võimuahelatest välja lõigata, aga keeruliseks
teeb selle asjaolu, et võimuladvik on suures isolatsioonis ega ole valmis ärimeestega isegi
läbirääkimisi pidama. Meieni on jõudnud info, et mõned oligarhid on valmis otsima võimalusi
radikaalseteks sammudeks... ehk siis Putini eemaldamiseks füüsiliselt.

Õudne on soovida kellegi surma, aga kui see aitab peatada muu õuduse, siis võib-olla on see siiski
lahendus!

Viktoria videoläkitus kell 22:57

Kusagil Belozerka ja Tšornobajevka lennujaama vahel toimuvad nii tugevad plahvatused, et

aknaklaasid Hersonis värisevad.

Video https://www.facebook.com/100000485166942/videos/1136984257086644/

Herson, Ukraina
25.03.2022 – kolmekümnes päev
Viktoria e-kiri kell 11:59

Eile kuulsime alates kella 20st väga tugevaid plahvatusi, mis jätkusid veel ööselgi... saatsin Sulle
ühe video ka. Tšornobajevka lennuväljal andsid Ukraina relvajõud Vene sõjaväele purustava
hoobi... juba KÜMNENDAT korda!!!

Unustasin Sulle öelda... et kunstnik Evgenia Reshetnikova sai samuti märtsi alguses emaks. Minu
sõprade hulgas juba kaks sõjaajal sündinud last. Neilgi läheb hästi... lapsega on samuti kõik
korras.
Meie kunstnikest sõbrad Maria ja Sergey plaanivad täna Krimmi kaudu Euroopasse põgeneda...
see on väga ohtlik!!!! Me kõik mõistame seda... ja me kõik loodame, et kõik läheb hästi. Nad
ütlesid, et kirjutavad kohe, kui ühendust saavad... Olen nende pärast väga mures... nad on väga
lähedased sõbrad.

Eile õnnestus mu sõbral, kunstnik Alexandra Makkavejeval Snigirevkast (Hersoni piirkond)

lahkuda. Nad lahkusid koos perekonnaga, kuna pool Snigirevkast on pommitatud, lasteaiad,
koolid, elumajad... Inimesed on ilma elektrita, kütteta ja veeta... Sissetungijad tungisid peaaegu
igasse majja... lõhkusid uksi, asusid tühjadesse majadesse elama. Külaelanikud elasid hirmus ja
lootuses ellu jääda.

Alexandra kirjutas mulle, et ”psüühika ei taju veel tõsiasja, et me lahkusime kodust ja jätsime kõik
maha. Aga peaasi, et oleme elus... kaasa sai võetud koer, kass, papagoi, tigu ja kohver
dokumentidega ja nii palju sugulasi, kui vähegi saime. Nüüd elame koos sõpradega Hersonis.
Minu kunstikool, kus õpetasin, hävis pommitamises. Nad jõudsid mu poja lasteaeda, jõudsid
kooli, pommitasid peaaegu kõike... Meil polnud 8 päeva valgust ja sidet... nad lõhkusid juhtmed,
lükkasid elektripostid maha...

Palved aitavad... nüüd ma tean kindlalt, inimesed magasid keldrites ja ma nutsin öösiti ja palusin,
et leitaks vähemalt mingigi väljapääs lahkumiseks ja täna inimesed kogunesid ja korraldasid ise
rohelise koridori. Pakkisime tunniga oma asjad ja nüüd oleme Hersonis....

Mu poeg lohutab mind... ütleb, et ema, ära nuta, sa tahtsid alati maja mere äärde, me ehitame
endale uue maja... kuskil mere ääres... kindlasti saame endale uue kodu, ära nuta!”

Ma ei tea, mis järgmiseks saab... praegu on oluline, et oleme elus... et jääksime ellu!

Ja selliseid lugusid on sadu, tuhandeid...

Ma vihkan Venemaad, Vene sõdureid, Putinit.... Miks mu sõbrad peavad kannatama... sugulased...
ukrainlased... terve maailm??? Minus kasvab viha, ma ei saa sinna midagi parata...

Nüüd on alanud küüditamised ka Hersoni piirkonnas, saime just selle kohta ametlike kanaleid pidi
kinnitust. Ukraina-meelsetel kogunemistel vahistatakse tsiviilisikuid ja on teada, et neid viiakse
riigist välja.

Okupatsiooniväed on asunud hävitama Ukraina kirjandust ja ajalooõpikud. Luganski, Donetski,

Tšernihivi ja Sumõ piirkonnas rüüstatakse raamatukogusid ja hävitatakse kõik raaamatud, mis ei
kattu Kremli propaganda postulaatidega.

Rüüstajaid huvitab enim kirjandus Ukraina Maidani ajaloost, mida nimetatakse ekstremistlikuks,
ning mis kuulub seetõttu koheselt hävitamisele. Keelatud on ära mitmed autorid, nende hulgas
Mazepa, Petlyura, Bandera, Shukhevych ja Tšornovil.

Kremennajas, Rubižnes (Luganski oblastis) ja Gorodnjas (Tšernihivi oblastis) konfiskeeritakse

Kipiani raamatuid “Vassili Stus`i juhtum”. Leitud raamatud hävitatakse kohapeal või viiakse
raamatukogudest ära.

Järjest enam on kuulda väikeste asulate ja külade hävimisest. Oleksandrivka külas on pommitatud
elumaju. Kuus päeva on olnud küla juba ilma elektri, vee ja gaasita.
Luski oblastis Starobelskis korraldab Vene okupatsiooni-administratsioon Vene rublade ringlusse
toomist turgudel.

Esimesel sõjakuul on hävinud Ukrainas 4379 hoonet. 6,5 miljonit ukrainlast on lahkunud oma
kodudest. Hukkunud on tuhandeid inimesi, sealhulgas 121 last.

Kogu maailm näeb seda... ainult mitte Venemaa kodanikud, kes siiani tunnustavad Putinit ...
Iga inimene peab kandma vastutust! Me peame koos peatama Vene fašismi!

Herson, Ukraina
26.03.2022 – kolmekümne esimene päev
Viktoria e-kiri kell 11:45

Tänane öö oli vaikne... samas eile olid lõpuks emotsioonid nii üleval... et nutsin päeval ja
õhtulgi... elan kõike liiga raskelt läbi... ilmselt kõik elavad. Püüan tugev olla, aga vahel võtavad
emotsioonid võimust.

Eile rääkis üks mu sõber oma loo... mille peale muidugi pisarad vallandusidki...

Ta on Kiselevkast, kus elektrit pole olnud juba 26 päeva järjest. Majad on pommitatud. Ööbitakse
keldris. Vene okupandid tulistasid tema parima sõbra õe autot... õde oli koos oma 5-aastase poja ja
isaga teel Hersonist Kiselevkasse. Nad olid just läbinud Hersoni ja Tšernobajevka kontrollpunktid,
kui neile sõitis kõrvale tsiviilauto Vene okupantidega. Nad sõitsid seejärel õe auto ette ja sundisid
nad peatuma ja enne kui õde millestki aru sai, hakati nende pihta tulistama.

Isa sai kohe surma. Õnneks sai õde aru, et asi on väga halb, vajutas gaasi põhja ja põrutas
vastassuunavööndist otse kontrollpunkti... Seal pakuti neile arstiabi. 5-aastane poeg oli saanud
pähe haavata. Ta viidi kiiresti haiglasse, intensiivi... Väikese poisi süda seiskus kolmel korral...
lõpuks andsid arstid alla. Ellu jäi vaid tema parima sõbra õde.

Sergei ja Maria jõudsid Krimmi... kõik on õnneks korras... loodan, et piiril probleeme ei tule ja
nad jõuavad Euroopasse. Iga päev mõtleme isegi, kas minna või jääda? Läbi Mõkolajivi on
ohtlik... seal on lahingud... läbi Krimmi...? Hersonisse pole ka ilmselt turvaline jääda... väga
segane on kõik ja raske aru saada, mis toimub. Vene sissetungijad sõidavad mööda linna. Neid on
palju. Palju teetõkkeid ja kontrollpunkte. Linnapea käitub kummaliselt. Loodan, et ta Venemaaga
koostööd ei tee. Aga ma ei ole enam milleski kindel, liigub väga palju valeinfot.

Ukraina FM-raadiokanalid lõpetasid Hersonis töötamise. Praegu edastatakse selles sagedusalas

ainult Venemaa raadiokanaleid. Televisiooniga on sama lugu. Vene telekanalid on eetris märtsi
algusest. Aga me ei vaata seda. Vaatan YouTube'i, loen uudiseid Ukraina telegrammikanalitest.

Jätkuvalt viiakse Hersoni piirkonnas ellu rublade kasutuselevõttu grivnade asemel. Seda on
juhtunud juba mitmes asulas.

Olen väga mures oma pere ja sõprade pärast... Olen mures oma linna pärast. Ma armastan oma
linna väga, see on minu sünnilinn, minu kodumaa! Ma ei taha lahkuda... see on minu kodu! Aga
siin on ka ohtlik elada... ma olen nagu kahe tule vahel... kahtlen... loodan...
Loodan, et see kõik saab varsti läbi! Tunneme tuge kogu maailmast... Peaasi on vastu pidada veel
paar nädalat, võib-olla kuu ja kõik läheb paremaks... aga äkki kestab see kõik märksa-märksa
kauem...? Hersonist ei tohi kunagi saada Venemaa!

Herson, Ukraina
27.03.2022 kolmekümne teine päev
Viktoria e-kiri kell 13:19

Mul oli eile väga tore päev. Kohtusime sõpradega... istusime pikalt ja muljetasime.... rääkisime
kõigest... naersime. Ja korraks oli kõik nii hästi, et ma unustasin isegi sõja... ning siis toimusid
plahvatused ja oligi kohe ärevus tagasi. Aga mul on siiski hea meel, et eile oli päikseline ilm ning
et ma sain taas koos sõpradega aega veeta, kõiki kallistada... Oeh, ma armastan neid väga ja
kallistasin kõiki kohe eriti tugevalt!

Täna proovisin mediteerida ning mõtlesin et pean uuesti hakkama joogaga tegelema... pole seda
terve kuu teinud. Aga võtan nüüd ennast käsile. Pean leidma endas armastuse ja pean suutma seda
teistega ka jagada.

Vaatamata ähvardustele ja ohule jätkavad meie inimesed miitingutel käimist. Eile aeti
kogunemine suitsupommidega laiali. Üks neist tabas naist. Me ei lakka ütlemast, et Herson on
Ukraina! Armastame oma linna ja maad!!!

Hersoni oblastis jätkuvad Vene sõjaväelaste rüüstamised külades. Stanislavis on saanud mitmed
eraisikud surma. Ringkonnaprokuratuur on alustanud kriminaalmenetluse koostamist sõja-
kuritegude eest vastutusele võtmiseks, eraisikute mõrvamisel ja tsiviilobjektide hävitamisel.

Herson on küll ajutiselt okupeeritud, aga linnas tegutsevad Ukraina pangad ja käibel on endiselt
grivna. Hersoni pensionärid saavad Ukraina pensionit, mis saabub posti teel. Ühistransport toimib
samuti...

Tšernobajevka lennuväljal said Vene väed üheteistkümnendat korda löögi. See koht on
legendaarne!!! Nõiaring!

Ema on täna kodus ja otsustasime, et teeme pitsat... ajal kui kõigest on puudus, leidsime õnneks
tüki juustu ja natuke seeni Pildil on mu ema pitsaga, mis läheb kohe ahju

Olgu teil ka tore ja päikseline pühapäev, koos pere ja pühapäevaste pannkookidega!

Herson, Ukraina
28.03.2022 – kolmekümne kolmas päev
Viktoria e-kiri kell 12:54

Hersonis blokeeriti kõik sissepääsuteed. Me ei saa enam lahkuda. Vähemalt mitte järgmistel
päevadel. Minu pere on hetkel kaitstud. Meil on olemas toit ja muu eluks vajalik. Hiljaaegu, saime
just poest natuke aineid ja turgudelt saime osta juurvilju. Meie maa on ju väga viljakas. Kuid
ravimitega on kitsas. Neid kõigile ei piisa.

Maria ja Sergei ostsid piletid ja plaanivad täna Krimmist Gruusiasse sõita. Loodan, et neil läheb
see korda. Me oleme suhtluses.

Öösel oli taas väga palju plahvatusi. Tšernobajevka lennuväljal andsid Ukraina relvajõud juba
kaheteistkümnendat korda löögi Vene vägedele!!! Loodan, et see jätkub, kuni nad kõik on
hävitatud! Samuti tulistati öösel Stanislavi lähedal. Öö oli väga rahutu ja plahvatused jätkuvad
veel päevalgi. Raketikild lendas täna Stepanovkas asuva Hersoni laste rehabilitatsioonikeskuse
aknasse. Lisaks kukkus öösel rakett laste sotsiaal- ja psühholoogilise rehabilitatsioonikeskuse
naabermaja aeda.

Eile saime teada, et Tšernobolis põleb mets. Põlengud on levinud 10 000 hektarile. See on õudne!
Seal on ju kiirgust nagunii juba õhku levinud ja kui ladestunud kiirgus põlemisel õhku lendub,
võib see ohtlikuks osutuda nii Ukrainale ja Valgevenele, aga teatud tuule suunaga ka teistele
Euroopa riikidele.

Bellingcati ajakirjaniku Hristo Grozevi sõnul võib Venemaa anda tuumalöögi, kui Kiievi
vallutamine ebaõnnestub. Tema enda sõnul on ta suhelnud Venemaa eriteenistuste inimestega, kes
kinnitasid Putini kavatsusi tuumarelva kasutamisel. Tuumanupu käsuahelas on viis inimest, kellest
kaks polevat valmis seda kasutama, kui selline korraldus tuleb, aga me ju teame et need kaks
inimest võidakse lihtsalt välja vahetada. Loodame, et see on siiski ainult hirmutamine, aga
Venemaalt võib oodata kõike, oleme juba isegi sellest aru saanud.

26. märtsil tulistas Venemaa välja kogu sõjaaja perioodi rekordarvu rakette. Ukraina omakorda
püstitas nende hävitamise rekordi. 52 raketti tulistati välja Mustalt merelt ja veel vähemalt 18
Valgevene territooriumilt. 70 väljatulistatud raketist vaid 7 jõudsid sihtmärgini, teised hävitati
Ukraina õhuvägede poolt.

Kõigi nende rakettide kogumaksumus on umbes 340 miljonit dollarit ja logistikat arvesse võttes
pool miljardit dollarit. Venemaa on valmis kulutama muinasjutulisi summasid sõjale, kui samal
ajal elavad nende inimesed vaesuses... see on väga kurb...
Herson, Ukraina
29.03.2022 – kolmekümne neljas päev
Viktoria e-kiri kell 13:35

Täna hommikul purunes Mõkolajivis kohalik valitsushoone. Vitali Kimi sõnul hukkunuid pole,
enamik inimesi jõudis hoonest lahkuda, aga rusude alla jäi 8 inimest, keda üritatakse päästa.

Viktoria e-kiri kell 13:35

Hersonis püütakse vaikselt igapäevast elu elada. Koolilapsed on kaugõppes alates märtsi
keskpaigast. Mõned lasteaiad avati lisaks veel paar nädalat tagasi. Bussid ja trollid sõidavad.
Mõned kohvikud töötavad. Avalikud teenused toimivad samuti. Turud on olnud avatud kogu sõja
vältel, ainult et hinnad on kõvasti tõusnud. Mõned toiduained on lettidelt kadunud. Kanaliha
näiteks... seda pole. Sealiha võib leida, aga hind on kahekordistunud.

Paljud apteegid on avatud, kuid ravimid on otsakorral. Mu isa vajab vererõhutablette, ilma
nendeta tema olukord halveneb. Otsisime mitu päeva... aga ei leidnud kuskilt. On tekkinud
vabatahtlikud rühmitused, kes otsivad ravimeid teistest linnadest, saatsime sinna päringu. Loodan,
et leiame vajalikud rohud.

Pensionäridele hakati taas pensione väljastama. Kes kuskil tööl on, siis riik maksab ametlikult
6500 UAH, see on Ukraina miinimumpalk (u 200 €). Mu ema töötab haiglas, eile kanti tema
kaardile raha. Kommunaalteenuste eest tuleb maksta, aga me saame makseid ajatada. Paljud
ettevõtted on tegevuse peatanud. Inimesed püüavad raha teenida, kuidas oskavad. Kui on võimalik
tööd teha üle interneti, siis seda ka tehakse.

Kunstnikel ja loomingulistel inimestel on olukord üsna keeruline. Paljudel olid tellimused, mis
sõja algusega tühistati. Kes elab säästudest, kes annetustest. Ma ise olen hetkel samuti tööta. Mul
oli märtsikuuks palju tellimusi, kuid, nagu öeldud, kõik tühistusid. Mu mees töötas koos Pjotriga,
nüüd on nemadki töö kaotanud. Selline elu on praegu paljudel, aga me murrame sellest läbi! Kõik
saab korda! Tööd tuleb, peaasi, et venelased meie riigist lahkuksid.

Vabatahtlikud jätkavad inimeste abistamist. Nad jagavad humanitaarabi neile, kes seda vajavad.
See on kestnud esimesest sõjapäevast alates. Samuti on üle linna mitmed punktid, kus on avatud
väliköök... küpsetatakse erinevaid roogasid ja jagatakse inimestele... Me ei jää ega jäta kedagi
hätta!!! Oleme tugevad!

Öösel ei olnud rahulik... perioodiliselt oli kuulda plahvatusi... alates kella 23st... Me teame, et
venelased kardavad. Käivad mööda linna ringi, valmistuvad. Ootavad ilmselt lisavägede
saabumist... ilmselt plaanivad järgmist pealetungi...

Tšernobajevka on muidugi legend, aga Tšernobajevi piirkonna külades puudub elekter, telefon ja
internet. Seda on endiselt võimatu parandada, kuna asulad on okupeeritud Vene vägede poolt.
Hersoni piirkonnas on elektrita ja veeta 52 asulat ning umbes kuus tuhat elanikku on jäänud ka
gaasita.

Eile... 28. märtsil said mürskude tagajärjel vigastada viis Stepanovka elanikku, neile osutati
arstiabi ja üks inimene viidi haiglasse.

Hersoni oblastis asuva Novovorontsovskaja territooriumi on Vene väed viimased kaks päeva
lihtsalt kaootiliselt tulistanud ning paljud elumajad on pommitatud. Eile anti teada, et Vene
okupandid on kasutanud Odessa ja Hersoni oblastis keelatud kobarpomme. Taaskord saime
kinnitust okupantide ebainimlikust käitumisest.

Ma tõesti tahan, et see läbi oleks! Au Ukrainale! Au kangelastele!

Слава Україні! Героям Слава!

Herson, Ukraina
30.03.2022 – kolmekümne viies päev
Viktoria e-kiri kell 12:36

Õhus on kevadet. Sel aastal on ta varem kohal. Päike soojendab nii otseses kui kaudses mõttes.
Vahel on külmad tuulepuhangud, aga päike võidab, nagu ikka sel aastaajal!

Mul on hea meel, et Eestis arutatakse sõjasümbolite temaatikat. Aitäh... see teema on ukrainlastele
praegu väga tundlik. Eestlased on alati olnud targad ja julged, just selles järjekorras. Olete palju
läbi elanud ja suudate laiapõhjaliselt teemad ette võtta ja läbi arutada. Ma usun, et ka
sõjasümbolite kasutamise vaidlus saab targa lahenduse!

Positiivsetest uudistest alustades, Maria ja Sergei võtsid ühendust. Neil on olnud pikk ja kohutav
tee seljataga, aga neil õnnestus Tbilisisse jõuda. Me kõik olime nende pärast väga mures. Hea, et
nad jõudsid ohutult kohale. Niipea kui võimalik, lahkume ise ka.

Öösel kõlasid küll mitmed plahvatused... aga muidu oli üle hulga aja siiski vaiksem. Kolm raketti
lendasid meist üle Mõkolajivi suunal.... kartsin, et tegu on lennukitega, mis heidavad mürske...
õnneks meile pommid ei langenud... Mõkolajivi administratiivhoone rusudest on praeguseks välja
toodud 12 surnukeha, päästjad jätkavad tööd...

Hersoni oblastis on Vene sissetungijad röövinud kümneid inimesi. On teateid röövitute

piinamistest, et nende meelsust murda. Tegu on peamiselt aktivistide ja vabatahtlikega. Selliseid
juhtumeid on 30-40 ringis.

Hersoni linnas on leivaküpsetamiseks vajalikku toorainet veel terveks kuuks. Hersoni leivatehas
sai neil päevil oma varusid täiendatud. Vahepeal oli tarnetõrkeid, mis olid peamiselt seotud
kütusepuudusega. Hersoni linnavalitsus tuli appi ja korraldas vajaliku koguse jahu ja pärmi kohale
oma transpordiga. Kuulda on, et ka apteekidesse on jõudnud täiendavad ravimivarud.

Hersonis asuv laste ja noortega tegelev olümpiakoondise spordikool alustas taas treeninguid.
Klubi töö katkes sõja esimesel päeval. Nüüdseks on treeningute graafikud taastatud.

"Ukraina 24" eetris teatas Ukraina ajutiselt okupeeritud alade taaslõimimise minister Irina
Vereštšuk, et Hersonis avatakse humanitaarabi koridor. Humanitaarkoridoride avamiseks on
kahepoolsed kokkulepped tehtud. Koridorid avanevad Tšernihivi, Harkivi, Hersoni ja loomulikult
Mariupoli suunal.

Praegu on rohkem lootust, et tegelikult ka need koridorid avanevad.

Venemaa täiemahulise sõjategevuse käigus on Ukrainas hukkunud 145 last ja 222 last on saanud
vigastada. Kõige rohkem lastega õnnetusi on olnud Kiievi oblastis – 69, Harkivi oblastis – 49,
Donetski oblastis – 54, Tšernigovi oblastis – 39, Mõkolajivi oblastis – 30, Luhanski oblastis – 28,
Zaporožje oblastis – 22, Hersoni oblastis – 25, Sumõ piirkonnas – 16, Žytomiri piirkonnas – 15.
Vene agressorid peavad võtma vastutuse iga elu eest!

Ukraina kaotused Venemaaga sõjas olles ületavad triljonit dollarit. See arv sisaldab juba
kasvavaid kahjusid infrastruktuuris ja majanduses, aga ka eelseisvaid kahjusid järgmistel aastatel.
Samuti langes peaministri sõnul Ukraina majandus Venemaaga sõdimise kuul umbes 35%.

Venemaa peab kõik selle meile tagasi maksma... kõik... kahjuks ei saa me kunagi tagasi kaotatud
elusid...

Ja loomulikult peavad riigi piirid jääma samaks nagu nad olid Ukraina tunnustamisel maailmas
1991. aastal. Siin ei saa olla mingeid kompromisse!

Herson, Ukraina
31.03.202 – kolmekümne kuues päev
Viktoria e-kiri kell 12:38

Maria ja Sergei jätkavad oma teekonda ning proovivad pääseda Ateenasse. Nad said koha sealses
kunstiresidentuuuris. Ma ei tea kõiki detaile, aga küll nad jõuavad sellest rääkida, peaasi, et nad
kohale jõuksid.
Kui meil peaks tekkima vajadus lahkuda, läheme Lääne-Ukrainasse... ja seal on peaasi, et kuskilt
saaks piiri ületada. Ma tuleksin hea meelega Eestisse, Tartusse, aga ma ei taha tegelikult oma
kodust lahkuda. See on siiski minu kodumaa... siin on minu rahvas... ma tahan olla kodus! Aga
kui vaja, siis loomulikult lahkume koos perega. Minu mees Ukrainast välja ei saa. Ilmselt tuleksin
sellisel juhul koos vennaga.

Tahtsin veel öelda, et mul on väga hea meel, et me Tartus kohtusime ning et meil tekkis peale
seda kirjavahetus. See on aidanud algusest peale mul mõtted selgena hoida ja nüüd kuidagi ei lase
meie suhtlus mul alla anda. See teeb mind tugevamaks! Aitäh! Mul on tõesti hea meel, et leidsin
sõjaajal endale uue sõbra.

Eile oli vaikne... vaid kaks raketti lendasid majade kohalt mööda – Mõkolajivi suunal – umbes
kell kaks päeval. Mul oli terve päev tunne, et kõik on jälle endine ning et normaalne elu on
taastunud. Ärevus kadus terveks päevaks. Kuid me teame, et peagi algab sõja teine laine ja see
tekitab minus juba ette hirmu... Sõda on kestnud 36 päeva... uskumatu... homme algab juba
aprill...

Põhja-Ukrainas vaenlane ei tagane, vaid koondub ümber ning Hersoni ja Izyumi suunal
tugevdavad Vene sissetungijad oma vägesid. Pristanis (Hersoni oblast) läksid inimesed
rahumeelsele miitingule. Rahvas nõuab, et Vene sõjaväelased vabastaksid linnapea ja teised
kogukonna elanikud, kes on vahistatud... Iga päev kuuleme uutest juhtumistest, kus okupandid
vahistavad rahumeelseid inimesi, piinavad neid, kuritarvitavad või viivad riigist välja...

Üha enam kuuleme õudusjutte vägistamistest... Elajad!!! Ma ei ole tahtnud neid lugusid jagada,
aga siin üks, mis ilmus ka ajakirjas „The Times“. 33-aastane ukrainlanna Natalja (nimi muudetud)
Kiievi oblastist ütles, et purjus Vene sissetungijad vägistasid teda mitu tundi. Eelnevalt tapeti
nende kodu õuel tema abikaasa. Natalja 4-aastane poeg peitis end katlaruumi, samal ajal kui kaks
purjus okupanti naist kordamööda vägistasid. Kui nad magama jäid, põgenes Natalja koos pojaga,
jalgsi, kuna sõdurid olid lõhkunud nende auto. Naine on praegu koos pojaga Ternopilis, sugulaste
juures. Ta ei ole veel oma pojale rääkinud, et tema isa on surnud ning lebab ikka veel nende kodu
õuel, matmata. Natalja ütles, et ei tea, kuidas selle kõigega edasi elada...

See on kohutav!!! Selliseid lugusid on palju... Sõnu lihtsalt pole. Iga kord, kui ma uudiseid loen,
mõtlen, et millal see põrgu lõpeb... Millal? Ja kuidas me selle traumaga hiljem toime tuleme?
Kuidas saab peale kõike seda Venemaale andestada? Mina ilmselt ei suuda seda teha, võib-olla
minu lapsed kunagi...

Me kõik tahame rahu! Elada rahus! Las kõik inimesed tulevad tagasi oma kodudesse, isegi kui
need on pommitatud. Me ehitame kõik uuesti üles! Me ei taha muud, kui elada tavalist elu...