NS

NÄRVISÜSTEEM Systema nervosum

Mõisted
neuron - närvirakk koos oma jätketega
dendriit - närviraku jätke, mida mööda juhitakse erutust närviraku suunas; kas lühike ja
puuvõrataoliselt hargnev või niitjas
akson - närviraku jätke, mis juhib närviimpulsse närvirakust kas teise närvirakku, moodustades
sünapsi, või efektoorse lõppelundi kaudu lõppelundisse (näiteks lihasesse)
retseptor - ärritust vastuvõttev organ
närviimpulss - närvikiududes leviv erutus, mis kulgeb aksonilt dendriidile
refleks - vastusreaktsioon ärritusele, mis tekib KNS-i vahendusel
refleksikaar - tee (neuronite ahel), mida mööda erutus refleksi puhul levib
närvikiud - pikk närviraku jätke; koosneb kesksest telgsilindrist ja seda ümbritsevast neurilemmist
innerveerima ehk närvidega varustama
aferentne ehk sensoorne (tooma)närv
eferentne ehk motoorne (viima)närv

Närvisüsteemi ülesanded, ehitus ja jaotus

Närvisüsteem (NS) on organismi juhtiv

regulatsioonisüsteem.
Ta täidab kolme olulist ülesannet:
1. loob organismi sideme väliskeskkonnaga
2. tagab inimese psüühilise tegevuse (tunded,
teadvuse, emotsioonid jt)
3. ühendab ja kooskõlastab keha organ-
süsteemide tegevust organismis kui
tervikus
Inimesel kui kõrgemal organismi arenguetapil
tagab ta ka psüühilise tegevuse - tundmused,
meeleolud, emotsioonid, samuti teadvuse,
kogemused, mõtlemise ja selle rakendamise/
plaanipärase/sihipärase tegutsemise,
kõnelemise ja tööliigutused.
NS talitluste osatähtsus organismi
elutalitlustes on seega erakordselt suur.
NS produtseerib ka palju hormoone, mis
levivad hematogeenselt ja transpordivad sel
teel infot organismi ühest osast teise (vt.
sisesekretsiooninäärmed).
http://www.sruweb.com/~walsh/nervous_system.jpg

Talituslik NS jagunemine: 1. s o m a a t i l i n e ehk kehanärvisüsteem

2. v e g e t a t i i v n e ehk siseelundite närvisüsteem

Kummalgi neist eristatakse tsentraalset ja perifeerset osa.

Tartu Tervishoiu Kõrgkool 10
Koostanud M. Kolga
 NS
Somaatiline NS reguleerib skeletilihaste tegevust ja koordineerib meeleelunditest saabuvate signaalide
põhjal kehaosade talitlusi, luues seose organismi ja väliskeskkonna vahel, s.o. teadlik ja tahtlik NS.
Tema tsentraalseks osaks on peaaju ja seljaaju, perifeerseks - peaaju- ja seljaajunärvid.
Vegetatiivne NS innerveerib põhiliselt vegetatiivseid ehk siseelundeid, reguleerides nende talitlust. Et
vegetatiivne NS töötab meie tahtest ja teadvusest sõltumatult, nimetatakse teda ka autonoomseks
NS-ks. Tegelikult on ta lahutamatus seoses kehanärvisüsteemiga ja allub peaaju kontrollile.
Vegetatiivne NS jaguneb sümpaatiliseks ja parasümpaatiliseks osaks, neist kummalgi on omakorda
tsentraalne ja perifeerne osa. Tsentraalne osa koosneb närvirakkude kogumikest (tuumadest) peaajus
või seljaajus, perifeerne - ganglionidest, närvikiududest ja nende põimikutest.

KNS-i organid peaaju ja seljaaju kujutavad endast suuri närvikoe, s.o. närvirakkude - neuronite,
nende jätkete ja neurogliia kogumikke. Kummaski neist eristatakse hall- ja valgeollust.
Hallollus koosneb peamiselt närvirakkudest (rakukehadest), valgeollus koosneb närvikiududest, mille
moodus-tavad närviraku jätked koos neid ümbritsevate tuppedega. Hallollus koondub pea- ja seljaajus
piiritletud kogumikeks ehk tuumadeks (keskusteks). Närvikiudude vahendusel on üksikud NS osad
omavahel seostatud, nad koonduvad pea- ja seljaajus kindlasuunalisteks kimpudeks - need on juhteteed.
Hallolluse kihti peaaju suurte poolkerade pinnal nimetatakse suurajukoor ehk korteks cortex cerebri.
Perifeerse NS-i moodustised - närvid kujutavad endast närvikiudude kimpe, mis on väljastpoolt
kaetud sidekoelise kestaga.

……..
https://quizlet.com/141913005/grey-and-white-matter-flash-cards/

Talitluselt jagunevad närvid järgmiselt:

1. aferentsed ehk sensoorsed ehk retseptoorsed närvid (tundenärvid) toovad erutusi elundite
tundenärvilõpmetest ehk retseptoritest ja viivad ganglionide kaudu need KNS-i.
2. eferentsed ehk efektoorsed närvid (viimanärvid) viivad erutusi KNS-st elundisse kas otseselt
(somaatilised) või ganglionide kaudu (vegetatiivsed) ja lõpevad närvi lõpmete ehk efektoritega,
kutsudes elundis esile mingi talitluse. Eferentsed närvid, mis viivad erutusi lihastesse, nimetatakse
motoorseteks, veresoontesse – vasomotoorseteks, näärmetesse - sekretoorseteks närvideks.
3. seganärvid - enamik närve sisaldab nii eferentseid kui aferentseid kiude.

Närvikiu põhiomadus on erutuvus ja erutuse juhtimine.

Retseptori ärritus muundatakse närvikius närviimpulsiks ehk laineks (biovool), mida juhitakse närvikius
edasi rangelt isoleeritult ja mis ei levi naaberkiududele. Erutuse levikukiirus erinevates närvikiududes
varieerub ja ta läbib närvirakukeha polaarselt, s.o. ainult ühes suunas - dendriidilt neuriidile.
Tartu Tervishoiu Kõrgkool 11
Koostanud M. Kolga
 NS

Aferentsete ehk tundenärvide kahjustumisel tekivad ebameeldivad aistingud (paresteesia) või tundetus
(anesteesia). Kestva surve puhul vastavad kehaosad “surevad” ära. Valu on retseptorite või
tundenärvide ärrituse tunnus (näiteks närvipõletike puhul).
Anesteetilised ained halvavad ajutiselt tundenärvide lõpmeid, mistõttu kaob vastava kehaosa
tundlikkus või valulikkus.
Motoorsete närvide kahjustumisel tekib lihaste nõrkus (parees) või halvatus (paralüüs) - vastav
kehaosa jääb liikumatuks. Sekretoorsete närvide või nende lõpmete väljalülitamisel lakkab vastava
näärme talitlus (näiteks atropiini toimel lakkab süljeeritus).

GANGLIONID on närvide (välja arvatud motoorsed närvide) teedel asetsevad väikesed ümarad
moodustised, mis koosnevad närvirakkude kehadest ja on ümbritsetud sidekoelise kihnuga. Talitluselt
ja ehituselt jagunevad ganglionid sensoorseteks ja vegetatiivseteks.
* Spinaal-(sensoorsed) ganglionid asuvad toomanärvi juurel KNS-i lähedal. Ganglionis leiduvad
neuronid toovad perifeerse jätkega ärrituse närvi kaudu ganglioni, tsentraalse jätkega viivad KNS-i.
* Vegetatiivsed ganglionid asetsevad siseelundite talitlusi reguleerivate eferentsete närvide teedel
või siseelundi seinas. Neis toimub ümberlülitus ehk sünaps KNS-ist tulevatelt närvikiududelt elundisse
kulgevale närvikiule.

SÜNAPSID on neuronite keemilised puute-

kontaktid on erilised närviaparaadi kohad, kus
ärritus kantakse ühelt neuronilt teisele või
neuronilt lõppelundile - lihas- või näärmerakule.
Sünapsis toimub suhteliselt aeglane erutuse
levik võrreldes närvikiudu-dega. Närviraku impulse
toimel moodustuvad sünapsis keemiliselt aktiivsed
ained, nn. mediaatorid, mille varal toimubki erutuse
ülekanne (atsetüülkoliin, noradrenaliin).

REFLEKS JA REFLEKSIKAAR
Refleksiks nimetatakse KNS-i vahendusel toimuvat vastusreaktsiooni ärritusele. Näiteks keele
maitsmisnäsade ärritusel algab süljeeritus, ereda valguse toimel silma võrkkestale silmaava aheneb
jne. Retseptorites tekkinud erutus levib mööda aferentseid närve KNS-i ja sealt mööda
eferentseidnärve elundisse. Teed ehk neuronite ahelat, mida mööda erutus refleksi puhul levib,
nimetatakse refleksikaareks. Kõige lihtsam refleksikaar koosneb kahest neuronist: aferentse neuroni
kaudu võetakse erutus elundist vastu ja antakse edasi KNS-i eferentsele neuronile; viimane saadab
Tartu Tervishoiu Kõrgkool 12
Koostanud M. Kolga
 NS
(oma neuriidi kaudu) erutuse mingisse elundisse, pannes selle tegevusse. Niisuguseid lihtsaid
refleksikaari on inimorganismis vähe. Tavaliselt on meil tegemist kolme- või enamaneuroniliste
refleksikaartega. Sel juhul on aferentse ja eferentse neuroni vahel üks või mitu lülitusneuronit.
Refleksikaar võiks seega koosneda järgmistest osadest:
1 2 3 4 5
RETSEPTOR ----------------► REFLEKSIKESKUS ----------------► TÖÖELUND
aferentne neuron eferentne neuron

Refleksikaare osad:
1. retseptor e. ärritust vastuvõttev organ
2. aferentne neuron e. toomanärv
3. refleksikeskus - s.o. närvirakkude
kogum peaajus või seljaajus
4. eferentne neuron e. viimanärv
5. tööelund e. efektor

NS-i omapäraks on erutusprotsesside kõrval ka pidurdusprotsessid. Pidurdus avaldub reflektoorse

talitluse nõrgenemises või lakkamises KNS-i toimel. Närvirakkude erutuvusele ja erutuse ülekandele
avaldavad mõju ka ravimid ja mürkained.

SOMAATILINE ehk KEHANÄRVISÜSTEEM

SELJAAJU medulla spinalis

Seljaaju on ~1 cm jämedune, ~45 cm pikkune ja ~30 g raskune väätjas moodustis lülisambakanalis. Ülal
läheb seljaaju suure kuklamulgu kaudu üle piklikuks ajuks, all lõpeb 1.-2. nimmelüli kõrgusel koonusja
teravikuga (ajukoonus), millest lähtub õndralülidele kinnituv lõppniit ehk terminaalniit. Mediaanlõhe eest
ja mediaanvagu tagant jaotavad seljaaju kaheks sümmeetriliseks pooleks. Seljaaju keskel kulgeb kitsas
pilujas tsentraalkanal, mis kraniaalselt ühendub 4. ajuvatsakesega, kaudaalselt lõpeb umbselt.
Seljaaju ristlõikel paikneb tsentraalselt liblikakujuliselt hallollus, perifeerselt asub valgeollus.
Närvikiudude väljumisel seljaajust või sisenemisel sellesse moodustuvad seljaajunärvide eesmised
(motoorsed) ja tagumised (sensoorsed) juured. Kaelapiirkonnas kulgevad spinaalnärvide juured
horisontaalselt, kuid mida kaudaalsemale, seda rohkem allapoole nad suunduvad. Nimme-, ristluu- ja
õndranärvide juured kulgevad allapoole püstiselt, moodustades koos terminaalniidiga närvijuurte kimbu
- nn. hobusesaba. Selline närvijuurte suuna muutumine on tingitud seljaaju ja lülisamba ebavõrdsest
kasvamisest: lülisammas kasvab kiiremini ja pikemaks kui seljaaju ning “kisub” selja-ajunärvide juured
kaudaalsemas osas allapoole. Igas lülidevahelises mulgus ühinevad eesmised ja tagumised juured
seljaaju- ehk spinaalnärviks. Oma olemuselt on spinaalnärv saganärv, kuna ta sisaldab nii eferentseid
kui aferentseid kiude. Seljaaju osa, millest väljub kaks paari närvijuuri ja mis vastab ühele spinaalnärvide
paarile, nimetatakse seljaaju- ehk spinaalsegment. Selliseid segmente on
seljaajus 31: kaelaosas 8 segmenti, r innaosas 12, nimmeosas 5, ristluuosas 5, õndraosas 1.

Tartu Tervishoiu Kõrgkool 13

Koostanud M. Kolga
 NS

https://infovisual.info/storage/app/media/03/img_en/024%20Spinal%20cord.jpg

Seljaaju valgeollus jaguneb kummalgi pool ees-, külg- ja tagaväädiks ehk -sambaks. Nendes väätides
kulgevad närvikiud on nn. projektsioonikiud, mis ühendavad seljaaju peaajuga ja ka üksikuid seljaaju
osi omavahel. Samasuunalisi närvikiudude kimpe nimetatakse juhteteedeks. Seljaaju juhteteed
kulgavad nii ülenevas kui alanevas suunas.
* Ülenevad ehk astsendeeruvad juhteteed on sensoorsed ning paiknevad valgeolluse külgväätide
välimises osas ja tagaväätides. Nende kaudu kantakse peaajju närviimpulsid, mis saabuvad seljaajju
nahast, lihastest jm. spinaalnärvide tundekiudude kaudu. Näiteks saabub ajukoorde erutus
naharetseptoritelt, mille tulemusena tekib valu-, sooja-, külma- ja teisi aistingud.
Tartu Tervishoiu Kõrgkool 14
Koostanud M. Kolga
 NS
* Alanevad ehk destsendeeruvad juhteteed on motoorsed ja paiknevad peamiselt valgeolluse
eesväätides ja külgväätide mediaalses osas. Nende kaudu kanduvad närviimpulsid peaajust seljaajju
ning edasi spinaalnärvide motoorsete kiudude kaudu skeletilihastesse. Nende impulsside toimel lihased
teostavad kehaosade liigutusi.
Juhteteed täidavad seljaaju juhtefunktsiooni, s.t. toimetavad edasi peaajju minevaid “teateid” ja peaajust
tulevaid “käsklusi”.

SELJAAJUNÄRVID ehk spinaalnärvid

Vastavalt seljaajusegmentidele on inimesel 31 paari seljaaju- ehk spinaalnärve. Funktsioonilt on nad kõik
seganärvid (sisaldavad nii eferentseid kui aferentseid kiude). Kõikide seljaajunärvid jagunevad
väljumisel lülidevahelisest mulgust eesmiseks ehk kõhtmiseks (ventraalseks) ja tagumiseks ehk
selgmiseks (dorsaalseks) haruks. Tagumised harud innerveerivad selja süvasid lihaseid ja seljapiirkonna
nahka. Kaela-, nimme-, ristluu- ja õndranärvide eesmised harud moodustavad omavahel seostudes
põimikuid ehk pleksusi . Igast põimikust väljub mitu närvi, mis innerveerivad lihaseid ja nahka teatud
keha piirkonnas. Rinnanärvide kõhtmised harud põimikuid ei moodusta. Neid nim. roietevahelisteks
ehk interkostaalnärvideks ja nad innerveerivad roietevahelisi lihasid, rinnanahka, pleurat, samuti kõhu
külg- ja eesseina lihaseid ja nahka.

Tartu Tervishoiu Kõrgkool 15

Koostanud M. Kolga
 NS

Tartu Tervishoiu Kõrgkool 16

Koostanud M. Kolga
 NS

https://socratic.org/questions/do-the-phrenic-nerves-arise-from-the-cervical-plexuses-the-brachial-plexus-the-l
https://www.pinterest.com/pin/462956036671534452/
https://study.com/academy/lesson/lumbar-plexus-nerves-function.html
https://quizlet.com/336361649/sacral-plexus-diagram/
Tartu Tervishoiu Kõrgkool 17
Koostanud M. Kolga
 NS
Kaelapõimik plexus cervicalis moodustub ülemiste kaelanärvide kõhtmistest harudest, paikneb kaelal
peapöörajalihase all. Temast lähtuvad lühikesed harud (tundenärvid) kiirjalt kaela-, pea- ja rinnanahale.
Põimiku pikim närv on vahelihasenärv n. phrenicus (seganärv) ja innerveerib vahelihast, osaliselt ka
perikardi ja pleurat.
Õlapõimik plexus brachialis moodustub alumiste kaelanärvide kõhtmistest harudest astriklihaste
vahel, kust suundub esimese roide ja rangluu vahelt koos rangluualuse arteriga kaenlaauku. Sellest
põimikust lähtuvad lühikesed närvid õlavöötme lihastele ja pikad närvid ülajäseme lihastele ja nahale.
Põimiku suurimad närvid on küünarluu-, kodarluu-, keskmine ja lihase-nahanärv.

Nimmepõimik plexus lumbalis moodustub nimmenärvide kõhtmistest harudest, paikneb

nimmelülide kõrval niude-nimmelihase vahel. Selle põimiku närvid innerveerivad kõhu alumise osa
nahka ja lihaseid, reie eesmisi ja mediaalseid lihaseid ning nahka samas piirkonnas, samuti sääre
mediaalse pinna nahka. Suurimad närvid on toppenärv, reienärv, säärenärv.

Ristluupõimik plexus sacralis moodustub ristluunärvide kõhtmistest harudest ja väljub

väikevaagnast suure istmikumulgu kaudu tuharapiirkonda. Selle põimiku närvid innerveerivad lahkliha
lihaseid ja nahka, vaagna ja reie tagakülje lihaseid ning nahka, kõiki sääre ja jala lihaseid, v.a. sääre
sisepinna nahk.
Põimikust lähtuvad lühemad harud: tuharanärvid tuharalihastele ja häbemenärv vaagnapõhjale ja
suguelunditele. Selle põimiku suurim haru on istmikunärv n. ischiadicus, mis on suurim närv
inimkehas üldse. Istmikunärv väljub vaagnast reie tagumisele küljele ja jaguneb põlveõndlas
sääreluunärviks ja ühiseks pindluunärviks, innerveerides reie tagakülje lihaseid, samuti sääre ja jala
lihaseid ning nahka.

Tartu Tervishoiu Kõrgkool 18

Koostanud M. Kolga
 NS

PEAAJU encephalon

Peaaju koos teda katvate kestadega täidab kogu koljuõõnt.

Peaaju kaal täiskasvanul on keskmiselt 1245 -1375 g (meestel on aju kaal suurem), pikkus 15,5-19 cm,
laius 13-14 cm, kõrgus 10,8-11,7 cm. Vastsündinul on peaaju mass 370-400 g. Esimesel eluaastal see
kahekordistub, kuuendaks eluaastaks on aju kolm korda raskem. Seejärel toimub aju massi aeglane
juurdekasv, mis jõuab lõpule 20-25 aasta vanuses.
Inimese vaimseid võimeid ei seostata vahetult aju massiga, aga kui see on tunduvalt väiksem,
alaarenenud, siis täheldatakse ka raskeid psüühikahäireid.
Vastsündinul on suuraju koor põhiliselt samasuguse ehitusega kui täiskasvanul ja närvirakke siin
hiljem enam juurde ei teki. Edasi tekib juurde hulgaliselt neuronitevahelisi seoseid ja arenevad
närvikiud: nende arv suureneb, harunemine jätkub ja seoses liigutuste kujunemisega kiud
müeliniseeruvad.

Tartu Tervishoiu Kõrgkool 19

Koostanud M. Kolga
 NS

Peaaju jaotub topograafiliselt kolmeks osaks, agenguliselt jaotatakse viieks osaks. Kõik peaaju
osad ja seljaaju on omavahel ühenduses juhteteedega, kusjuures KNS-i madalamal asuvate osade
funktsioon on allutatud kõrgemal asuvatele osadele.

Topograafiline Arenguline Ajuosad

jaotus jaotus
SUURAJU OTSAJU suuraju poolkerad (2)
VAHEAJU taalamused
hüpotaalamus
põlvikkehad
AJUTÜVI KESKAJU katteplaat ehk nelikküngastik
suurajujalakesed
TAGAAJU ajusild (ja väikeaju)
PIKLIKAJU
VÄIKEAJU poolkerad
uss

Ajutüve hulka kuuluvad piklik aju, ajusild, keskaju ja vaheaju. See on arenguliselt kõige vanem aju osa.
Enamus selle moodustistest on mõnevõrra sarnased seljaajuga. Ajutüves paiknevad peaajunärvide
tuumad, mis osalevad enamiku siseelundite ja meeleelundite innervatsioonis. Funktsioonilt on ajutüve
tuumad tingimatute reflekside keskuseks, mille vahendusel toimub organismi vegetatiivsete
funktsioonide iseregulatsioon - hingamise, südametegevuse, seedimise jm. autonoomne regulatsioon.
Väikeaju võib arengulooliselt pidada ajutüve hulka kuuluvaks, kuid ta erineb viimasest struktuuri
poolest ega sisalda peaajunärvide tuumi. Suuraju poolkerad kujunesid evolutsiooniprotsessis teistest
peaaju osadest hiljem, kuid inimesel on nad saavutanud kõrgeima arenguastme. Poolkerade koor on
KNS-i kõrgeim osa, millega on seotud kõnevõime ja mõtlemine. Ajukoore ja lähimate koorealuste
tuumade funktsiooni nimetatakse kõrgemaks närvitalitluseks. Selle aluseks on tingitud refleksid, mille
abil toimub ajukoore kontroll KNS-i teiste osade üle ja teostub organismi kõige täiuslikum kohanemine
väliskeskkonna tingimustega (tema käitumine).

PIKLIKAJU medulla oblongata

Piklik aju on seljaaju jätkuks koljuõõnes. Ehitus sarnane seljaajuga. Elutähtis aju osa, kus asuvad
südametegevus- hingamis- ja vasomotoorsed keskused, tingimatute seedereflekside (süljeeritus,
Tartu Tervishoiu Kõrgkool 20
Koostanud M. Kolga
 NS
imemine, neela-mine, seedemahlade eritumine) ja kaitsereflekside (köha, aevastamine, oksendamine)
keskused. Piklik aju on elutähtis KNS-i osa. Tema kahjustuse korral (verevalandus, trauma, kasvaja
jm.) võib häiruda hingamine, südametalitlus jm. funktsioonid.

TAGAAJU
Ajusild pons asetseb piklikust ajust eespool ja kujutab endast jämenenud ajutüve osa, mis on piklikust
ajust eraldatud ristipidise vaoga.
Väikeaju paikneb pikliku aju ja ajusilla tagaküljel, suuraju poolkerade kuklasagaratest allpool tagumises
koljuaugus.
Väikeaju cerebellum kaalub 120-150 g ja koosneb kahest väikeaju poolkerast ning poolkerasid
ühendavast osast ehk ussist vermis. Väljastpoolt on väikeaju kaetud arvukate ristipidiste lõhedega, nende
vahele jäävad pikad ja kitsad käärud - need on nn. väikeajulehed.
Väikeaju peamiseks funktsiooniks on lihaste toonuse ja liigutuste, eeskätt tasakaaluliigutuste
koordineerimine. Väikeaju vahendusel pärsitakse inertsi mõju kehaosade liigutustele, reguleeritakse
liigutuste ulatust, jõudu ja kiirust. Ussi abil täpsustatakse kogu keha automaatseid liigutusi, väikeaju
poolkerade abil aga tahtlikke liigutusi.

KESKAJU
Keskaju on kõige väiksem peaaju osa. Tema eesmise (alumise) osa moodustavad suurajujalakesed
ja tagumise (pealmise) osa moodustab katteplaat ehk nelikküngastik. Neis on närvirakkude kogumikud
(ülemistes on koorealused nägemiskeskused ja alumistes koorealused kuulmiskeskused, kuhu
tulevad impulsid vastavatelt peaajunärvidelt.) Katteplaadi tuumad on nägemiserutuste ja kuulmiserutuste
mõjul toimuvate reflektoorsete põgenemis- ja orienteerumisliigutuste keskused (näiteks pea pööramine
heli või valguse suunas). Keskajus asub ka silmaava- ehk pupillaarrefleksi keskus (pupilli ahenemine
eredas valguses).

VAHEAJU
Vaheaju asetseb suuraju poolkeradest kaetuna nende vahel, keskajust eespool. Ta koosneb taalamustest
hüpotaalamusest ja põlvikkehadest.
* Taalamused thalamus ehk tundekühmud on vaheaju suurimad paarilised moodustised. Taalamus on
vahepealne (koorealune) sensoorne keskus. Sealt lähevad erutused edasi suuraju
poolkerade koorde (teadvus), basaaltuumadesse ja hüpotaalamusse. Taalamuse piirkond on ka seotud
mittetahtlike emotsioone väljendavate liigutustega.
* Põlvikkehad paiknevad taalamuste taga ja on koorealusteks nägemis- ja kuulmiskeskusteks.
Neisse kanduvad erutused nägemis- ja kuulmiselunditelt, suundudes sealt edasi suuraju koorde.
* Hüpotaalamus asub taalamustest allpool ja on vegetatiivsete funktsioonide kõrgeimaks keskuseks,
mille kaudu reguleeritakse ainevahetust, kehatemperatuuri, toitekäitumist jm. Nende reaktsioonide ja
siin piirkonnas asuvate osmootse rõhu suhtes tundlike retseptorite vahendusel reguleeritakse organismi
sisekeskkonna püsivust. Hüpotaalamuse olulise koha homöostaasi säilitamisel määrab see, et ta on
neurohormoonide vahendusel tihedalt seotud ühe oluliseima sisesekretoorse näärme hüpofüüsiga.
Hüpotaalamust võib vaadelda kui neuraalse ja hormonaalse süsteemi vahejaama. Hüpotaalamuste
vegetatiivsete keskuste funktsioon on tihedalt seotud ka tundeelu ja emotsioonidega.

Võrkmoodustis ehk retikulaarformatsioon

Võrkmoodustis kujutab endast ajutüve piirkonnas asuvaid närvirakkude ahelaid, mis on seotud
ajukoore, seljaaju ja teiste KNS-i osadega. Võrkmoodustist läbivad ajukoorde suunduvad aferentsed
teed, temalt lähtuvad ülenevad impulsid põhjustavad ajukoore efektiivsuse üldise tõusu.
Tartu Tervishoiu Kõrgkool 21
Koostanud M. Kolga
 NS
Võrkmoodustis mõjutab kaudselt mitmeid organismi funktsioone. Sellest lähtuvad ülenevad impulsid
suurendavad ajukoore aktiivsust, mõjutavad suurel määral ärkvelolekut. Nii on väsimuse korral
võimalik tugeva ärritaja toimel (näiteks külm dušš) tõsta võrkmoodustise aktiivsuse nivood ja sellega
inimest ärkvel hoida. Võrkmoodustise enda aktiivsust reguleeritakse teiste NS-i osade, samuti
mõnede hormoonide poolt.

Limbiline süsteem
Limbilise süsteemi all mõistetakse fülogeneetiliselt vanemat ja struktuurilt lihtsamat ajukoore osa ja
koorealuseid tuumi, mis on seotud emotsionaalse motivatsiooniga. Limbilisse süsteemi kuuluvate
struktuuride (vöötmekäär, mandelkeha, parahipokampaalkäär, hüpotaalamuse tuumad) ärritamine,
kahjustus või purustamine on seotud tugevate emotsioonidega, mida saadavad vegetatiivsed
reaktsioonid. Sellised emotsioonid nagu rõõm ja mure, lõbu ja norutunne, viha ja hirm, on seotud
limbilisse süsteemi kuuluvate ajuosadega. Nimetatud emotsioonid võivad esile kutsuda selliseid
vegetatiivseid reaktsioone nagu punastamine, kahvatumine, hirmuhigi, kananahk, pisarad jne.

OTSAJU = SUURAJU cerebrum

Otsaju koosneb paarilistest suurajupoolkeradest ehk hemisfääridest ja neid ühendavatest
kommissuuridest. Suurajupoolkerade koosseisu kuuluvad ajukoor, juhteteed, basaaltuumad ehk
põhimikutuumad ja külgmised ajuvatsakesed.
Peaajukoor on kõrgeim, kõige hilisema arenguga KNS-i osa, mille funktsiooniga on seotud meie
teadvus, mõtlemine, meeleelundite talitlus, tajude teke, õppimine, mälu ja õpitu unustamine ning
sihipärane tegutsemine. Suurajupoolkerade pind, mida katab mantlitaoliselt hallolluse kiht, on
liigendatud paljude vagude varal sagarateks ja käärudeks. Selle tõttu on aju pindala ~ 2 m2 ja ajukoor
sisaldab ~1010 närvirakku ning ligikaudu 10 korda rohkem neurogliiarakke moodustab suuraju kaalust
umbes 1/3. Suuraju koor koosneb mitmest, enamasti 6 närvirakkude ja -kiudude kihist, mille ehitus
piirkonniti varieerub. Vaod ja käärud võimaldavad suurajupoolkerade pinda suurendada ja seda verega
paremini varustada.
Kummagi poolkera suurimateks vagudeks on suuraju külg- ehk lateraalvagu, tsentraalvagu, kiiru-
kuklavagu. Nimetatud vaod jaotavad kummagi poolkera neljaks sagaraks: otsmiku- ja kiiru-, kukla- ja
oimusagar. Tsentraalvaost ettepoole jääb pretsentraalkäär ja tahapoole posttsentraalkäär. Ajukoore all
asetseb närvikiududest koosnev valgeollus, mis moodustab ~ 60 % ajupoolkerade kaalust.

http://www.emc.maricopa.edu/faculty/farabee/biobk/cerebrum_1.gif

Tartu Tervishoiu Kõrgkool 22

Koostanud M. Kolga
 NS

Ajuvatsakesed

Peaajus leiduvad omavahel ühenduses olevad

õõned - ajuvatsakesed. Neid on kokku 4:
suurajupoolkerades on 2 külgvatsakest;
vaheajus asub III ajuvatsake; pikliku aju,
ajusilla ja väikeaju vahel paikneb
IV ajuvatsake. III ja IV ajuvatsakest
ühendab keskaju läbiv suurajuveejuha.
IV ajuvatsake läheb üle seljaaju
tsentraalkanaliks. Ajuvatsakestesse sopistub
aju pinnalt sisse soonkest koos vere-
soontega, moodustades nn. soonpõimikuid.
Nende kapillaaridest filtreerub
ajuvatsakestesse lümfilaadne vedelik,
s.o. ajuvedelik. See väljub IV aju-
vatsakese kaudu ajutüve välispinnale
kelmetevahelisse ruumi ja suundub sealt
venoossesse süsteemi.

PEAAJU JA SELJAAJU KESTAD

Pea- ja seljaaju on kaetud kestadega, mille vahel on vedelikuga täidetud pilujad ruumid. Sel viisil on
õrn ajuaine hästi kaitstud ja toestatud. Peaaju kestad lähevad suure kuklamulgu kaudu üle seljaaju
kestadeks.
Eristatakse kolm ajukesta:
Kõvakest dura mater kujutab endast tihedat sidekoelist lestet, mis moodustab pea- ja seljaaju ning
teiste kestade ümber umbse koti. Koljuõõnes liibub kõvakest koljuluude sisepinnale ja täidab seega ka
luuümbrise ülesannet.
Ämblikkest arachnoidea kujutab endast õhukest sidekoelist lestet, mida katab endoteel.Kest on vaene
veresoonte ja närvide poolest. Ämblikkest aju lõhedesse ja vagudesse ei ulatu, vaid läheb neist üle.
Ämblikkesta ja kõvakesta vahele jääb subduraalruum;
ämblikkesta ja soonkesta vahel asub subarahnoidaalruum.
Soonkest pia mater (ka pehmekest) kujutab endast pehmet, rohkesti veresooni sisaldavat sidekoelist
lestet. Ta liibub vahetult pea- ja seljaajule, vooderdades kõiki süvendeid nende pinnal. Peaaju soonkest
tungib ka ajuvatsakestesse, moodustades seal soonpõimikuid. Selle kesta veresooned osalevad aju
verevarustuses, aga soonpõimikud ajuvedeliku valmistamises.

On vaja teada, et seljaajukestad ja nendevahelised ruumid, sealhulgas subarahnoidaalruum, laskuvad

lülisambakanalis seljaajust madalamale, ümbritsedes hobusesaba. Seda asjaolu tuleb arvestada
lumbaalpunktsiooni tegemisel, mille ajal subarahnoidaalruumist lastakse välja ajuvedelikku või viiakse
sinna ravimeid. Nõelatorge tehakse III ja IV nimmelüli vahele või ühe lüli võrra madalamale. Sellel
kõrgusel asub lülisambakanalis hobusesaba, kuid siia ei ulatu seljaaju, sellega on välistatud tema
vigastamine.

Tartu Tervishoiu Kõrgkool 11

Koostanud M. Kolga
 NS

https://media.licdn.com/mpr/mpr/shrinknp_800_800/AAEAAQAAAAAAAAe6AAAAJDUzMDhmZGY2LWFmZWUtNDgyOC1hNGJiLWUwZGJlNDc4MDdiNA.jpg

AJUVEDELIK ehk tserebrospinaalvedelik ehk liikvor liquor cerebrospinalis asub seljaaju-

kanalis, ajuvatsakestes ja subarahnoidaalruumis. Tema kogumaht täiskasvanul on ~150-200 ml. Teda
valmistatakse pidevalt ajuvatsakeste soonpõimikutes, neljandast ajuvatsakesest satub ta seljaaju
tsentraalkanalisse ja subarahnoidaalruumi. Samaaegselt toimub ajuvedeliku äravool
subarahnoidaalruumist lümfi- ja venoossesse vereringesse. Ajuvedeliku liigne teke või takistatud
äravool põhjustavad nn. vesipea tekke.
Liikvori rõhu muutused võivad olla peavalude põhjusteks. Ajuvedelik on värvitu läbipaistev vedelik,
sisaldab vähesel määral valke, glükoosi ja mitmeid sooli (K-, Ca- jt. soolad). Ajuvedelik loob teatud
rõhu kolju sisemuses ja seljaaju kanalis (normaalselt 100 - 150 mm H2O sammast). Aju massi
suurenemisel (turse, verevalum, kasvaja) liikvori rõhk suureneb.

Tartu Tervishoiu Kõrgkool 12

Koostanud M. Kolga
 NS

PEAAJUNÄRVID ehk kraniaalnärvid nervi craniales

Peaajust väljub 12 paari peaajunärve ehk kraniaalnärve. Igal paaril on oma järjekorra number
ja nimetus. Funktsioonilt jagunevad kraniaalnärvid:
tundenärvid (sensoorsed) I, II, VIII
motoorsed III, IV, VI, XI, XII
seganärvid V, VII, IX, X

Jrk nr Nimetus innerveerimispiirkond

I Haistmisnärv Haistmisretseptorid (haistmine)
n. olfactorius
II Nägemisnärv Silma võrkkest (nägemine)
n. opticus
III Silmaliigutajanärv Silmaliigutajad lihased, ülalautõstur
n. oculomotorius *veget. Kiud pupilliahendajale (reguleerivad
nägemisteravust)
IV Plokinärv Silmamuna liikumine
n. trochlearis
V Kolmiknärv Sensoorsed kiud hammastelt, keele limaskestalt,
n. trigeminus igemetelt, suulaelt, nahkalt näo piirkonnas.
Motoorsed kiud mälumislihastele ja kõrvasülje-
näärmele.
VI Eemaldajanärv Silmamuna liikumine
n. abducens
VII Näonärv Sensoorsed kiud: maitsetundlikkus keele eesosast.
n. facialis Motoorsed kiud miimilised lihased, platüsma.
Parasümpaatilised kiud pisaranäärmele, lõuaalusele
ja keelealusele süljenäärmele
VIII Esiku-teonärv Sisekõrvaesikust tasakaaluerutused.
n. vestibulocochlearis Sisekõrvast kuulmiserutused
IX Keele-neelunärv Sensoorsed kiud maitsetundlikkus keele tagaosast.
n. glossopharyngeus Motoorsed kiud kurgu- ka neelulihastele.
Veget. kiud kõrvasüljenäärmele.
X Uitnäev Sensoorsed kiud väliskuulme-käigust, neelust,
n. vagus kõrist, keele tagaosast, peaaju kõvakestalt.
Motoorsed kiud kõrile, pehmesuu-lae ja
neelulihastele. Parasümp. kiud kilpnäärmele,
müokardile, söögitorule, peabronhidele, maksale,
põrnale, kõhunäärmele, maole, peen- ja
jämesoolele, neerudele.
XI Lisanärv m. sternocleidomastoideus, trapetslihas
n. accesorius
XII Keelealune närv keel, kaela eesmise grupi laihased
n. hypoglossus

Tartu Tervishoiu Kõrgkool 13

Koostanud M. Kolga
 NS

https://osteopathicthoughts.files.wordpress.com/2015/03/cranial-nerves.jpg

Tartu Tervishoiu Kõrgkool 14

Koostanud M. Kolga
 NS
KÕRGEM NÄRVITALITLUS
Suuraju koore tegevust, mis on tihedalt seotud lähimate koorealuste tuumadega, nimetatakse
kõrgemaks närvitalitluseks.
Tingimatud refleksid on tahtele allumatud ja pärilikult edasiantavad kaasasündinud refleksid
(silmaava-, imemis-, oksendamis-, neelamisrefleks, köha, aevastamine jne.). Nende abil toimub elundite
ja elundsüsteemide töö reguleerimine ja kooskõlastamine ainult kindlates keskkonnatingimustes. Osad
tingimatud refleksid esinevad vaid lapseeas, osad säilivad kogu elu. Samas kõik refleksid ei avaldu
sünnist alates, vaid lisanduvad organismi erinevatel arenguetappidel. Näiteks sugurefleksid avalduvad
alles siis, kui algab puberteediiga ja saabub suguküpsus.
Tingimatute reflekside refleksikaared on püsivad, refleksikeskus paikneb seljaajus või ajutüves (seotud
madalama närvitalitlusega).

Tingitud refleksid on omandatud refleksid, mis tekivad inimese või looma elu vältel kogemuste ja
õppimise varal. Nende abil kohaneb organism pidevalt muutuvate välistingimustega. Tingitud
reflekside refleksikaared on ajutise iseloomuga, refleksikeskus paikneb ajupoolkerade koores või
koorealustes tuumades. Tingitud reflekside kujunemise protsessis tekivad ühendused mitmesuguste
ajuosade keskuste vahel.
Tähtsamatel retseptoritel on ajukoores oma “vastuvõtutsoonid” - analüsaatori ajukoorekeskused, mis
tänu juhteteede ristumisele ajutüves (piklikus ajus) analüüsivad ja juhivad vastaskehapoole tegevust.

Motoorsed (liigutuste) keskused asuvad peamiselt otsmikusagara pretsentraalkäärus, kust

algavad tahtelised motoorsed juhteteed, nn. püramidaalteed. Nimetatud kääru ülemistes osades
paiknevad alumiste kehaosade (alajäsemete), alumistes osades keha ülemiste osade (kaela, näo,
ülajäsemete) tahteliste liigutuste keskused. Otsmikusagara pretsentraalkäärust eespool asubvad veel
motoorne kirjutamiskeskus ja motoorne kõnekeskus. Neist esimese vigastusel ei saa teha kirjutamiseks
vajalikke liigutusi, teise kahjustumisel ei saa öelda välja sõnu, kuigi vastavad lihased on terved.

Sensoorsed keskused (valu-, temperatuuri-, kompimis- ja lihaste-liigeste tundlikkus) asuvad

kiirusagaras posttsentraalkäärus peaaegu samas järjestuses kui motoorsed keskused: alajäsemete
sensoorsed väljad paiknevad kõrgemal, pea - madalamal. Siia saabuvad vastavatest kehapiir-kondadest
ekstero- ja proprioseptiivsed juhteteed. Sensoorsete piirkondade vigastusel tekib vastavas kehaosas
tuimus, kompimisel ei tunta esemeid ära. Nägemiskeskus asetseb kuklasagaras. Kiirusagara tagaosas -
nurkkäärus - paikneb optiline kõnelemiskeskus ehk lugemiskeskus, mille vigastuse korral kaob
lugemisvõime: inimene näeb küll tähti ja numbreid, kuid ei mõista nende mõtet. Kuulmiskeskus
paikneb ülemise oimukääru keskosas. Sellest tagapool asub akustiline kõnelemiskeskus, mille vigastuse
korral kuuleb inimene küll sõnu, kuid ei mõista nende tähendust. Haistmis- ja maitsmiskeskused
paiknevad oimusagara mediaalses osas (ajutüve kõrval parahipokampaalkäärus). Kõnekeskus paikneb
ainult ühes poolkeras (paremakäelistel vasakus). Motoorsetesse, sensoorsetesse ja kuulmiskeskustesse
kulgevad juhteteed ristuvad täies ulatuses, mistõttu vasaku poolkera kahjustusel tekib funktsiooni
väljalangemine (halvatus, tuimus) paremas kehapooles. Nägemis-maitsmiskeskuse juhteteed ristuvad
osaliselt, haistmiskeskuse juhteteed ei ristu.

Ajukoore ülejäänud ala võtavad enda alla assotsiatsioonipiirkonnad, neist kõige tähtsam ja suurem
asub otsmikusagaras. Siin toimub informatsiooni talletamine ja ümbertöötamine, mõtete ja tahte
kujundamine. Selle piirkonna vigastusel inimese käitumine aeglustub, tal kaob tahe midagi teha,
kaob huvi ümbritseva vastu ja mõtlemisvõime; ka lähevad kaotsi õpitud käitumine, eetilised ja
sotsiaalsed tõekspidamised. Oimu- ja kuklasagarate assotsiatsioonipiirkonnad on peamiselt mälu
teenistuses.

Tartu Tervishoiu Kõrgkool 15

Koostanud M. Kolga
 NS

http://www.juergenhaenggi.ch/Bilder/Homunculus.png

MÄLU
on seotud suuraju poolkerade koorega ja koorealuste keskustega ja on omane eelkõige inimestele ja
ag aka kõrgemalt arenenud loomadele ajukoore diferentseerituse tõttu.
Kohastumine väliskeskkonna muutuvate tingimustega nõuab tingimata omandatud teadmiste ja
varasemate kogemuste arvestamist. Selleks on vaja meeles pidada, säilitada ja meenutada. Need
kolm põhiprotsessi on mälu põhifunktsiooniks, mida inimesel võivad olla tahtelised.

Mälu füsioloogiliseks aluseks on jälgnähud s.t. ärritaja toime lakkamisel kujunevad seosed ajukoores
(muutused kujunevad molekulides enestes ja jälgnähud säilivad seal– mälu taastub, kui tingitud reflekse
hakatakse uuesti kinnistama). Mida nooremas eas on jälgnähud kujunenud ja mida rohkem neid elu
jooksul seotakse uute teadmistega, seda efektiivsem on pikaajaline mälu ja seda kergem on mälu
taastada. Mälu kinnistamisel on väga olulisel kohal emotsionaalne foon. Tugevate emotsioonidega
mälu on kergem taastada.
Kogu inimese praktiline tegevus põhineb varem kujundatud mälu jälgedel. Ajurakkudel on võime
talletada ja taastada mälu jälgi. Mälu halvenemist võivad esile kutsuda ajurakkude talitluslikud häired
(mitte ehituslikud).
http://www.tlu.ee/opmat/tp/terviseopetus/tervis/mlu.html

Tartu Tervishoiu Kõrgkool 16

Koostanud M. Kolga
 NS
Eristatakse lühiajalist ja pikaajalist mälu.
Lühiajalise mälu all mõistetakse informatsiooni säilitamist maksimaalselt üks kuni kaks tundi,
üldiselt aga veelgi lühemat aega - sekundeid-minuteid, selle järel informatsioon kas kustutatakse või
antakse edasi pikaajalisele mälule. Lühiajalise mälu mehhanismiks peetakse neuronite ahelas
esinevat reverbatsiooni (järelkõla, peegeldus), mille alusel kujuneb dünaamiline engramm -
mälujälg - muutus ajus, millel põhineb mälu. Pikaajalise mälu all mõistetakse informatsiooni säilita-
mist päevi, aastaid, eluaeg. Pikaajalise mälu mehhanismiks arvatakse praegu olevat kestev
strukturaalne või keemiliste sünaptiliste ühenduste loomine, mis on arvatavasti seotud valguliste
ainete sünteesiga. Pikaajaline mälu saavutatakse materjali kordamisega. Kuigi kindlat ajuosa,
millega mälu oleks seotud, ei ole seni õnnestunud kindlaks teha, peetakse oluliseks informatsiooni
säilita- misega seotud struktuurideks suurajukoore neuronite kontakte assotsiatsiooni-
piirkondadega,taala- musega, üleneva aktiveeriva retikulaarformatsiooniga.

Mälul on kolm faasi:

1) Lühiajaline mälu (umbes 1 minut )– info peegeldub kiiresti ja täpselt. Erutus võib selle aja kestel
teadvuses taastuda täpse kujundi mõjul.
2) Vahefaas ( 1-2 tundi ) – närvirakud, mis on olnud erutusseisundis kaotavad järk-järgult oma
aktiivsuse. Selle faasi lõpus on lühike periood, mille kestel on eriti raske mälu taastada.
3) Mälu on kõige parem. Maksimaalne aeg on 12-15 tundi pärast ärritaja lakkamist. Toimuvad
struktuursed muutused ribonukleiinhappe molekulides. See hakkab kujunema pärast mitme tunni
möödumisel pärast ärritaja toime lakkamist.
http://www.tlu.ee/opmat/tp/terviseopetus/tervis/mlu.html

UNI
Normaalne ajutegevus on võimatu ilma puhkuseta, mida organismile annab uni. Ühe kolmandiku
oma elust veedame magades. Retikulaarformatsiooni kaudaalses osas asuvad närvirakkude kogumikud,
millelt lähtuvad impulsid mõjutavad retikulaarformatsioonile pidurdavalt. Kui need pidurdavad
mõjud on aktiveerivate suhtes ülekaalus, saabub uni. Und iseloomustab teadvuse kadumine, lihased
lõõgastuvad, vegetatiivsete funktsioonide juhtimisel domineerib parasümpaatikus, analüsaatorite
ärrituslävi on tõusnud, kehatemperatuur ja ainevahetus langevad, südametegevus aeglustub, vererõhk
langeb.
Une sügavuses eristatakse kaht faasi: sügavat ja pindmist ehk paradoksaalset und.
Sügavale unele on iseloomulik aeglaste lainete ilmumine entsefalogrammile. Pindmise une ajal
esinevad kiired silmade liigutused, sageli nähakse selle ajal unenägusid. Sügav ja pindmine uni
vahelduvad öö jooksul neli kuni viis korda.
Uni on vajalik kesknärvisüsteemi puhkuseks ja vaheldub perioodiliselt ärkvelolekuga. Inimesel on välja
kujunenud une ja ärkveloleku kindel ööpäevane rütm, nn. tsirkulaarne rütm. Une ööpäevane vajadus on
erinevas eas inimestel erinev. Pikaajaline unetus või unerežiimi rikkumine võib viia tõsiste
närvisüsteemi tegevuse häireteni. Uni on kaitsepidurdus, mille ajal närvirakud “puhkavad”, nende
erutuvus taastub. Vahel võivad une ajal säiluda üksikud erutuskolded, nn. valvepunktid. Täiskasvanu
vajab ööpäevas 7-8 tundi, 8-aastane 10-11 tundi ja vastsündinu kuni 20 tundi und.
----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Unehäire ehk somnipaatia on inimese (või looma) unerütmi häire.
Unehäireid jagatakse põhjuse järgi orgaaniliseks ning mitteorgaaniliseks. Sisu põhjal jagatakse unehäired kaheks:
*Düssomniad on peamiselt psühhogeensed häired, mille korral on häiritud une kestus, kvaliteet ja aeg.
Unetus ehk insomnia on unehäire, mille korral esineb suutmatus ilma raskusteta magama jääda, katkendlik uni ja
liigvarajane ärkamine.
Liigunisus ehk hüpersomnia on unehäire, mille peamiseks vaevuseks on liigne unisus taotletud ärkvelolekuajal ning
pikenenud uneperiood. Patsient ei saa magatud unest kosutust, kannatab päevase unisuse all ja tänu sellele halveneb
Tartu Tervishoiu Kõrgkool 17
Koostanud M. Kolga
 NS
tema elukvaliteet. Levimuselt ei ole see mõnede uuringute kohaselt nii laialdane kui unetus. Eestis, tudengite hulgas
läbiviidud uuringust selgus, et unehäirega üliõpilastest kannatas liigunisuse all 67.1% (Eller, Aluoja, Vasar, Veldi,
2006).

* Parasomniate alla kuuluvad häired, mille korral ilmnevad une ajal anormaalsed episoodilised nähtused:
Somnambulism ehk unesrändamine ehk kuutõbi on unehäire, mille ajal magaja (unesrändaja) on suuteline nägema
ja kõndima (mõnikord ka rääkima). Hiljem ei mäleta unesrändaja juhtunut. Somnambulism esineb sagedamini lastel,
vanemaks saades see tavaliselt kaob.
Uneapnoe
Hingamispausidega norskamine (ülemiste hingamisteede täielik või osaline lõtvumine ja kokkuvajumine) on tegelikult
krooniline hapnikudefitsiiit, mille käes vaevleb uneajal rakutasemel kogu organism, võideldes "nähtamatu kägistava
vaenlasega" iga hapnikusõõmu pärast. Nende rohkearvuliste episoodidega kaasneb iga kord vere hapnikutaseme järsk
langus ja süsihappegaasi tõus: organismis käivitub sos-signaal paisates keset täielikku unerahu verre adrenaliini ja
teisi stressihormoone "päästetöödeks". Aju ärkab ja adrenaliin kiirendab südametööd, tõstab vererõhku, stimuleerib
ainevahetust, neerude ja teiste organite tööd. Nii möllab lõõgastava ja kosutava ööpuhkuse asemel tõeline
keemiavabrik. Hommikuti ärgatakse rampväsinuna, suu kuivab, pea on uimane või valutab, süda peksleb ja vererõhk
on kõrge. Pärastlõunal hakkab seletamatu ja üha süvenev väsimus küsima lõivu tukastamise näol. Unevaeguse
kumuleerudes halvenevad ajapikku keskendumisvõime, meeleolu ja mälu, häirub ka seksuaalfunktsioon, ajapikku
võivad arneda kõrgevererõhutõbi, südame rütmihäired, südame-ja ajuinfarkt, diabeet.
Uneärevus on unehäire liik, mille korral inimesel esinevad korduvalt ärevust ja hirmu põhjustavad unenäod. Need on
tavaliselt kuidagi ohtliku või alandava sisuga ning põhjustavad inimese ärkamist, mille järel mäletatakse unenägu
üldiselt väga detailselt. Sageli võib sama või sarnane unenägu korduda. Tavaliselt ärgatakse une teisel poolel, kuigi
ärgata võib kogu öö jooksul. Ärgatakse kiiresti, ei esine segasust või desorienteeritust. Tüüpilised on ärevuse
vegetatiivsed nähud - südamekloppimine, hingamissageduse tõus, higistamine, värisemine, jms
Uneparalüüs ehk unehalvatus on olukord, mille korral inimene kas magama jäädes või ärgates on ajutiselt
liikumisvõimetu (paralüseeritud), olles samal ajal teadvel. Uneparalüüsi ajal võivad ilmneda hirmutavad nägemused
(näiteks keegi on veel toas), millele ei saada halvatuse tõttu füüsiliselt reageerida. Arvatakse, et uneparalüüs tekib
häiritud REM-une tõttu, ehk seetõttu, et und nähes on lihastegevus üldiselt välja lülitatud (lihaste atoonia), vältimaks
une ajal liigutusi, kuid vahetult enne magama jäämist või ärkamist võib eneseteadlikkus olla veel säilinud või "ärkvel"
varem kui tekib täielik kontroll oma keha ja liigutuste üle, mistõttu tajutaksegi ennast halvatuna.

Muud unehäired (Narkolepsia ja katapleksia, Kleine-Levini sündroom, Ajavahestress)

---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

VEGETATIIVNE NÄRVISÜSTEEM

Vegetatiivne närvisüsteem (NS) ehk autonoomne ehk siseelundite NS innerveerib peamiselt

siseelundeid - seedimis-, hingamis-, eritus-, sigimis-, vereringe- ja sisesekretsioonielundeid, s.t.
elundsüsteeme, millega on seotud organismi kasvamine, ainevahetus ja paljunemine.
Nimetus autonoomne põhineb arusaamal, et selle süsteemi poolt innerveeritavate elundite talitlus
toimub spontaanselt, tahtele allumatult. Kuid selline nimetus on tinglik, kuna suuraju poolkerade
koor avaldab reguleerivat toimet kõikide elundite talitlusele, nii somaatilise kui vegetatiivse NS-i
poolt innerveeritavatele. Peale siseelundite talitlusi reguleeriva toime teostab vegetatiivne NS
skeletilihaste ja meeleelundite troofilist innervatsiooni - avaldab mõju nende elundite ainevahetusele ja
retseptorite erutatavusele. Vegetatiivse NS-i erutumisel eritavad neuronid ja närvilõpmed sünapsides
keemilisi aineid, mida nimetatakse mediaatoriteks (ülekandjateks). Nende vahendusel (atsetüülkoliin,
epinefriin=noradrenalin) antakse erutus edasi ganglionides (sünapsides), aga samuti post-
ganglionaarsetelt närvikiudedelt elunditele. Mediaatorite aktiivsusele avaldavad mõju hormoonid ja
mitmesugused ravimid (stimuleerivad või blokeerivad).
Vegetatiivse närvisüsteemi kõrgemad keskused asuvad vaheaju hüpotaalamuses, kus on 32 paari
tuumi. Need reguleerivad nii sümpaatilise kui parasümpaatilise osa tegevust ja hüpofüüsi kaudu ka
endokriinset süsteemi. Hüpotaalamus on ühenduses teiste peaaju osadega, mis osalevad nii organismi
Tartu Tervishoiu Kõrgkool 18
Koostanud M. Kolga
 NS
somaatiliste kui vegetatiivsete funktsioonide reguleerimises. Kõik aju osad, sealhulgas kõrgemad
koorealused vegetatiivsed keskused on funktsionaalselt allutatud suuraju poolkerade koorele, millega
tagatakse organismi keerulised reaktsioonid.
Vegetatiivse NS-i funktsioon: reguleerib siseelundite ja´veresoonte silelihaste kokkutõmbeid,
sekreedi eritumist näärmetest (kaasaarvatud nahk), südametegevust ja ainevahetust ja jaguneb
sümpaatiliseks ja parasümpaatiliseks osaks. Peaaegu kõikidel siseelunditel on kahekordne
vegetatiivne innervatsioon. Seejuures sümpaatilise ja parasümpaatilise osa innervatsioon on elundeile
vastupidise toimega. Sümpaatilise osa erutumisel laienevad silmaavad, väheneb sülje- ja
pisaranäärmete sekretsioon, suureneb higieritus, sagenevad südamelöögid, tõuseb vererõhk, aeglustub
sooleperistaltika, lõõgastuvad bronhilihased, intensiivistub ainevahetus, suureneb dissimilatsioon
(energiat kulutav süsteem). Parasümpaatilise osa erutumisel silmaavad ahenevad, süljeeritus suureneb,
südamelöögid aeglustuvad, sooleperistaltika kiireneb, toimub bronhilihaste kokkutõmbumine, ta
ergutab assimilatsiooniprotsessi (talletab ja säilitab). Mõlema osa üheaegne koostöö pole
antagonistlik, sellega kohandatakse pidevalt elundite talitlusi ümber vastavalt kujunenud vajadustele –
aktiveeridesvõi pidurdades vastavate elundite talitlusi.

http://psyhholoogiaa.weebly.com/uploads/4/3/2/0/4320785/7198448.png

Kasutatud kirjandus:
W. Nienstedt, O. Hänninen, A. Arstila, S-E. Björkquist. 2001. Inimese füsioloogia ja anatoomia. Medicina.
L. Gavrilov, V. Tatarinov. 1985. Anatoomia. Tallinn, Valgus.
I. Freiberg, E. Lausvee, K. Ulp. 1979. Inimese anatoomia ja füsioloogia. Tallinn.
H.-P. Kingisepp.2001. Inimese füsioloogia. Tartu Ülikool.
Joonised internetist otsinguga Google`st

Tartu Tervishoiu Kõrgkool 19

Koostanud M. Kolga