Artemise tempel, ka tuntud kui jahijumalanna Diana tempel, oli pühendatud ainult

Artemisele. Artemis oli Kreeka jumalanna, neitsilik kütt ning Apollo kaksik. Talle
pühendatud tempel rajati 550 a e. Kr. Efesosessse
(tänapäeva Türgis İzmiri, ajaloolisest Smürna, linnast u 50 kilomeetrit lõunas).
Templit peetakse ühtlasi ka üheks seitsmest maailmaimest.
Kreeklased hakkasid jumalate austamiseks rajama templeid, algselt oli
templiks mingi koht, mis oli jumalatele pühendatud, nagu näiteks mõni metsatukk,
koobas või allikas. Arvati, et seal elab jumal ning seepärast toodi sinna ka
ohvriande. Ortygia salus, mis asus Efesose lähedal, kummardati jahujumalannat
Artemist, kes ühe pärimuse järgi olevat seal süninud. Näiteks Zeusile oli
pühendatud Dodona hiis, mis asus Epeiroses. Hiljem sai ta oma oraakli kaudu
kuulsaks, sealt toodi ka püha tamme tükk, mille oma laeva külge kinnitasid
Kolhisesse sõitvad argonaudid. Edaspidi hakati pühadesse paikadesse püstitama
ohrialtarid ja seejärel jumaluse hoone – naos, kuhu oli paigutatud jumala raidkuju.
Türannia valitsemisajal koondus Efesosse suuri rikkusi, mis tõid kaasa
linna uue õitsenguperioodi VI sajandil e. Kr. Linnakodanikud olid väga tänulikud
ning otsustasid oma kaitsejumalannale uue suurejoonelise templi püstitada, mis
varjaks ära kõik seniehitatud. Knossosest kutsuti kuulus arhitekt Hersiphronos, et
tema hakkaks ehitama templit. Ilmselt oli arhitekt rikas mees, kuna kui ehitustööd
ületasid veerandi linna poolt kinnitatud eelarvest, siis kasutati ehitustöö
lõpetamiseks mehe enda varustust. Arhidekt Hersiphronos tegi ettepaneku ehitada
marmortempel gigantse joonia stiilis, mida pidi ümbritsema sammaste kaksikrida.
Enamiku kreeka templite sambad olid valmistatud lubjakivist, kuna aga just sel ajal
leiti valge marmori lademed Efesose lähedalt, siis oli sellega ehitusmaterjali mure
murtud.
Efesose küla külastasid sageli maavärinad, et nende laastavat mõju
vähendada soovitas Hersiphronos ehitada temple soisele alale, Kaystrose
jõesuudmesse. Vundamendisüvend tuli kaevata väga sügavale ning see tuli täita
puusöe ja loomakarvade seguga. Selline vetruv pinnas pidi ära hoidma allmaatõugete
suured kahjustused.
Artemise templit ehitati 120 aastat. Hersiphronose eluajal lõpetati
sammaste paigaldamine ning hoone püstitamine. Pärast Hersiphronose surma võttis
ehitustöö üle tema poeg Metagenes, kes juhatas templi ülaosade paigaldamist. Nii
nagu isalgi, tekkisid ka Metagenese töös mõned probleemid seoses ehitusmaterjali
transpordiga, kuid need said tänu arhitekti taibukusele lahendatud. Ka Metagenes
suri enne templi valmimist, selle lõpetasid V sajandil e. Kr. arhitektid Peonitos
ja Demetrios. Ning nii oligi sündinud uus maailmaime.
Ehitise valmimise aastat ei teata, kuid uskumatult täpselt teatakse
selle hävitamise päeva. "Sel ööl, kui sündis Aleksander Suur, süüdati tempel,"
arvavad üksmeelselt enamus ajaloolasi. Aleksander Suure valitsemise ajal elas
Efesos üle uue, järjekorras juba kolmanda õitsengu. Ta pakkus oma rahvale raha, et
ehitada üles Artemise tempel, mille põletas maha Herostratos, kes oma ütlemise
järgi tahtis pääseda sellega raamatutesse ning kooliõpikutesse, kuid nood loobusid
Aleksandri abist. Linnaelanikud otsustasid hoopis korraldada korjanduse ning seda
nad tegidki. Sellest kirjutab Strabon: "Pärast seda, kui keegi Herostratos põletas
maha templi, ehitasid sealsed elanikud teise ning veelgi ilusama templi. Raha
kogusid nad selle ehitamiseks müües naiste ehteid ning eelmise templi sambaid ja
ohverdades oma isiklikku vara. Rahvast lubas aidata rahaliselt ka Aleksander Suur,
kuid ainult juhul, kui pühenduskirja raiutakse ka tema nimi, sellega polnud aga
rahvas nõus ning tema pakkumine lükati tagasi."
Mis puutub Herostratosesse, siis tuleb tunnistada, et tema plaanitud
jõhker meetod end templi süütamisega viia maailma ajalukku kandis vilja ning nii
ongi tema nimi ajaloos tuntud. Kuigi Kreeka riikides keelati ära erimäärusega
Herostratose nime kasutamine ning ka kirjanikel ei lubatud seda nime meenutada
isegi templi põlemisest jutustades, on templisüütaja nimi siiski selle aja üle
elanud ja teatakse seda tänini.
Kreeka ajaloolane ja geograaf Strabon on märkinud, et templi taastas
Aleksandria linna ehitaja Heirokrates. See on aga ilmne viga, sest Aleksander Suure
hooviarhitekti nimi oli Deinokrates. Deinokrates kopeeris esialgse plaani, kuna
väitis, et seda enam paremaks teha pole kuidagi võimalik. Ainus muudatud, mida ta
tegi, oli templi aluse tõstmine ja astmete arvu suurendamine kümneni, selleks et
templihoone kõrguks teiste ehitiste kõrval, mis saja aasta jooksul olid ta ümber
ehitatud.
Artemise tempel oli 110 meetrit pikk ning 55 meetrit lai, mõndadel
andmetel aga 105 meetrit pikk ning 50 meetrit lai. Tempel oli ümbritsetud
kahekordse kolonnaadiga. Pliniuse järgi oli sambaid 127 ning need olid 18 meetri
kõrgused. Kummaski reas kaunistas fassaadi kaheksa sammast, külgedel oli
kakskümmend sammast mõlemas reas. Nii seest kui ka väljast oli hoone kaetud suurte
marmortahvlitega. Ehitis koosnes kolmest osast: esiteks avar eeskoda pronaos, mille
lage toetas kaheksa sammast, teiseks suur peasaal kuueteistkümne sambaga ja
kolmandaks tagaruum episthodomos, kus oli neli sammast. Peasaalis asus 15 meetri
kõrgune Artemise kuju, mille meisterlikult ülemaalitud nägu, käelabad ja jalapöiad
olid puust, rõivad olid aga üleni ehitud kulla ja kalliskividega. Selja taga oli
kujul sammas. Lagi ja katus olid uuel templil uhkemad kui vanal. Eelmise templi
saviplaatide asemel oli katus nüüd kaetud marmorplaatidega, mis nüüd nägi välja
väga uhke.
Võrreldes Efesose Artemise templit teiste kuulsate kreeka templitega
näeme, et ta ületas need tunduvalt. Näiteks jumalanna Athena marmortempel Ateena
akropolil oli 70 meetrit pikk ja 31 meetrit lai ja seda ümbritses ainult üks rida
sambaid.
Templit Efesoses tulid kaunistama kuulsaimad kreeka maalikunstnikud ja
skulptorid. Paljude tööde saamiseks kuulutati kunstnike vahel välja võistlusi.
Näiteks templi altari reljeefid valmistas Praxiteles, ühe samba reljeefilustused
lõikas välja Skopas. Kõikide maalide hulgast paistsid silma Efesoses sündinud
Apellese tööd.
Ükski jumal ei saanud kiidelda sellise templiga nagu seda oli Artemisel
– ei Apollon Delfis ega Hera ega isegi Zeus Olümpias. Filosoof Philon kirjutab:
"Efesose Artemise tempel on ainus jumalate eluase maa peal. Igaüks, kes on seda kas
või ainult korra näinud, on veendunud, et taevas ja maa on kohad vahetanud ja et
just siin tuli surematute jumalate riik taevast alla maa peale."
Artemise templil oli ka teine funktsioon peale jumalate austamise koha:
seal olid varjus riiklikud kurjategijad ja plehku pannud orjad. Lõpuks kujutas
endast jahijumalanna tempel mitte ainult Artemise austamise paika ja poliitilist
varjupaika, vaid ka omaaja kõige suuremat panka Aasias, kuhu oli paigutatud mitmete
eraisikute ja mitte ainult efesoslaste, vaid ka välismaalaste ning ükskõik kust
päritolevate inimeste raha, samuti rahvastele ja kuningatele kuuluv raha. Oma
varandust templisse hoiule panna või sealt seda laenata võisid igaüks: oma riigi
kodanikud ning võõramaalased, riigid ning nende valitsejad. Templi rikkused
suurenesid pidevalt, kuna laenu anti väga kõrgete protsentidega, seega oli Artemise
tempel ka üks rikkamaid templeid maal. Peale raha oli templi päralt ka paljud maa-
alad. Artemise kummardajad külvasid sageli üksteise võidu oma jumalannat
kingitustega üle, paljud pärandasid ka lahkused oma varanduse just Artemisele.
Artemise templist on tänaseks säilinud väga vähe, peale mõndade kujude
ning sambaosade on välja kaevatud ainuüksi vundament. Arheoloogidel ja arhitektidel
on korda läinud täie kindlusega rekonstrueerida vaid templi põhiplaan. Vaid
ligikaudselt saab luua kujutluspilti sellest, kuidas tegelikult nägi välja tempel,
mille ilu ülistasid luulemeistrid.