Apollon

Anni Nurmsalu, 6t, K.M.K.

Rooma mütoloogias kutsutakse Apollonit Apolloks. Ta oli valguse- ja muusikajumal

ning tal oli kullast lüüra.
Apolloni ema oli jumalanna Leto, isa peajumal Zeus, kelle võimuses oli taevas, vihm
ja äike ning õde jahijumalanna Artemis.
Ta sündis Deelose saarel mis ei olnud oma praegusel asukohal Küklaatide
saarestikus. Siis oli see ujuv saar.
Kui Apollon ja tema kaksikõde Artemis hakkasid sündima, pidi nende ema põgenema
armukadeda peajumalanna Hera saadetud koletise eest, kes ei lasknud tal kusakil
rahulikult sünnitada. Selle koletise nimi oli Python, kes oli hiiglaslik madu.
Lõpuks jõudis nende ema Deelose saare juurde ja palus, et saar lubaks tal seal
sünnitada. Kui ta oli seda öelnud tulid merest välja kaks kaljut ning Deelose saar jäi
nende vahele vahele pidama. See oli saare tervitus jumalannale ja Leto astus saarele.
Üheksa päeva ja üheksa ööd võttis see sünnitus aega ning alles kümnenda päeva
hommikul sündisid Artemis ja Apollon.
Juba nelja päeva pärast oli Apollon nõtke nooruk ja Hephaistos kinkis talle hõbevibu
ja kuldnooled, mis kunagi märgist mööda ei lenda. Kui Apollon need kätte sai,
otsustas ta tappa Pythoni, kes oli nii kaua tema ema jälitanud. Peale seda kui ta oli
Pythonile noole silmade vahele lasknud mattis ta koletise Parnassose jalamile, kus oli
asunud selle koletise koobas ja ehitas haua kohale templi ja oraakli. Seda kutsutakse
Delfi pühaks oraakliks.
Kuna ta oli tapnud maa-ema poja, Pythoni, pidi ta minema ennast vaimselt
puhastama. Ta läks üheksaks aastaks Tessaaliasse, kus keegi ei teadnud, et ta on
surematu. Temast sai tavaline lambur Pherai kuninga Admetose teenistuses.
Apollon aitas Admetosel saada endale naaberriigi Iolkose kuninga ilusat tütart
Alkestist. Nimelt pidi Admetos, et ta saaks Alkestise endale naiseks, rakendama ühe
kaariku ette lõvi ja metskuldi. Apolloni abiga saigi ta selle mida tahtis.
Apollon ei abiellunud kunagi, kuid tal oli palju erinevaid armulugusid. Kahte
kirjeldan ma ka lähemalt.
 Apollon ja Daphne
Ükskord Apollon lagendikul vibu laskmas kui sinna tuli kohale armastus jumalanna
tiivuline poeg Eros, keda Apollon halvustas. Eros sai vihaseks ja haavas Apollonit
armastust külvava noolega ning Apollonis tekkis kohe armastus mööda mineva kauni
nümf Daphne vastu. Kuid Eros oli nii pahane, et oli haavanud Daphnet noolega, mis
tekitas nümfis vastumeelsust armastuse suhtes.
Apollon proovis Daphnega rääkida, kuid Daphne jooksis kõigest väest, et jumala
juurest eemale pääseda.
Lõpuks, Daphne palumise peale, muutus nümf daphne-põõsaks, mida meie kutsume
loorberiks. Apollon oli väga kurb, et tema süü läbi oli neiu muutunud loorberipõõsaks
ning jäi ikka armastama kaunist nümf Daphnet.
Selle pärast kujutatakse Apollonit tihti loorberipärjaga.

Apollon ja Marpessa
Marpessa oli Aitoolia sureliku kuninga tütar, kes oli tubli ja vapper sõjamees Evenos.
Evenos oli öelnud, et annab tütre ainult sellele mehele, kes teda sõjavankrivõistluses
võidab.
Algul tahtsid paljud kuningaga jõudu katsuda, kuid kuna kõik surma said ei julgenud
keegi enama seda proovida.
Lõpuks ilmus Marpessa ette tiivulisel hobusel Messene kuninga poeg, kangelane
Idas. Marpessa hakkas väga oma isa pärast kartma, kuid samuti surematu Idas kutsus
teda koos põgenema ja printsess oli nõus.
Kui Evenos sellest teada sai kutsus ta ruttu appi Apolloni, kes oli varmalt nõus, kuna
tahtis ise Marpessaga abielluda.
Jõe ületamisel viis vahutav vesi Evenose kaasa ja mees suri. Apollon pani sellele
jõele nimeks Evenos.
Apollon leidis Idase ja nad hakkasid Marpessa pärast võitlema. Peajumal sai sellest
teada ja viskas välgunoole rahurikkujate vahele. Zeus küsis Marpessalt, keda ta
endale meheks sooviks. Marpessa vastas, et ta soovib abielluda Idasega, kuna
Apollon on surematu ja kui Marpessa vanaks jääb jätab Apollon ta maha.
Apollon ei suutnud olla pahane ja Idasel ning Marpessal olid uhked pulmad.