Artemis

Anni Nurmsalu, 6t, K.M.K.

Rooma mütoloogias kutsutakse Artemist Dianaks. Ta oli jahijumalanna ning tema

sümbolid olid vibu ja nool.
Artemise isa oli taeva-, vihma- ja äikesejumal Zeus, kes oli ühtlasi ka peajumal, ema
oli jumalanna Leto ning kaksikvend muusika- ja valgusejumal Apollon.
Artemis sündis Deelose saarel mis ei olnud oma praegusel asukohal Küklaatide
saarestikus. Siis oli see saar ujus.
Teda tuntakse ka loomade valitsejana ning temaga seostati eriti karu ja hirve.
Nagu Apollongi kuulus ta Olümpose 12 põhijumala hulka.

Artemis ja Hippolytos
Hippolytos oli Ateena kuninga, sangar Theseuse poeg. Tema ema oli kaunis Antiope,
amatsoonide kuninganna, kes suri, kaitstes Ateenat. Kuningas abiellus hiljem uuesti
Kreeta kuulsa kuninga Minose tütar Phaidraga.
Ta oli ka ainus surelik, kellega jumalanna Artemis kohtus ja rääkis. Nad käisid koos
jahil, jõid varjulistes allikates kristallselget vett ja ratsutasid külg külje kõrval
teineteise seltsis.
Armastusjumalanna Aphrodite oli solvunud, kuna Hippolytos kummardas nii innukalt
Artemist ja mitte teda, et otsustas lasta armastusnoole Phaidra pihta. Nii, et naine
hakkaks Hippolytost armastama.
Phaidra ei saanud enam üldse rahu, koguaeg tahtis ta jälle Hippolytost näha. Lõpuks
rääkis ta sellest ka Hippolytosele. Hippolytos, kes oli lubanud Artemisele, et ei tee
kunagi midagi sellesit, oli vihane.
Phaidra kirjutas kirja kus süüdistas Hippolytost plaanis oma isa tappa ja teda endale
naiseks võtta. Siis kinnitas Phaidra kirja oma riiete külge ja poos ennast üles.
Kui Theseus tagasi jõudis saatis ta oma poja kuningriigist minema ja pani talle peale
needuse, et ta ei jõuaks Troizenisse.
Hippolytos sõitis koos oma hobustega minema, kuid kui ta oli mere ääres hüppas
veest välja tohutu suur sõnn. Hippolytos oleks saanud muidu pääseda, kuid talle jäi
ette puu mis lõi ta kaarikust maha. Ta jäi rakmetesse kinni ja hobused vedasid teda
kuni ta oli suremas.
Siis ilmusid kohale Artemis ja Theseus ning Hippolytos andestas oma isale.

Artemis ja kaks aloaadi

Kunagi elasid kaks hiiglasliku aloaadi, Otos ja Ephialtes, kes olid hiiglase Aloeuse
kaks poega. Iga aasta kasvasid nad terve sülla pikemaks ja küünra laiemaks. Lõpuks
olid nad nii tugevad, et hakksid isegi Olümpose jumalaid ähvardama. Kuna nad oli
surematud said nad ise ainult üksteist ära tappa, kuid kuna neil olid ühised eesmärgid
ei tulnud see kõne allagi.
Kui ükskord läksid kaks venda vahti pidama, läks sinna ka Artemis. Ta püüdis kinni
ühe emahirve ja ootas ära paraja hetke, millal sai looma lasta kahe hiiglase vahele.
Vennad märkasid kirve korraga ja lasid oma nooled lendu. Kuid kuna nad olid täpselt
vastamisi kukkusid mõlemad surnult maha, üksteise nooled laupades.
Peale seda lauldi Artemisele palju kiidulaule, kuna ta oli olnud nii tark ja Olümpose
tülikast vaenlasest vabastanud.