Oma lugu pühendades markii de Pompadourile, keda Voltaire nimetab Sheraa sultanaks, ilmub

kirjanik ise luuletaja Saadi nime all, kes on idamaise kirjanduse klassik. Autor kasutab teoses
XVIII sajandil nii populaarse elemente. reisižanr, aga ka pärsia ja araabia lugude
väljamõeldised.

Kuningas Moabdari ajal elas Babülonis noormees nimega Zadig. Ta oli üllas, tark, rikas,
meeldiva väljanägemisega ja lootis saatuse soosimisele. Tema abielu päev Zemiriga, mida peeti
esimeseks pruudiks kogu Babülonis, oli juba määratud. Kuid ühe ministri vennapoeg Orkan,
armunud Zemirasse, käsib teenijatel teda röövida. Zadig päästab tüdruku, samal ajal kui ta ise
on raskelt vigastatud ja arsti sõnul peab ta pimedaks minema. Saanud teada, et Zemira abiellus
Orkaniga, kuulutades põlglikult, et ta ei suuda pimedat seista, langes vaene noormees
teadvuseta. Ta oli pikka aega haige, kuid arsti ennustus õnneks ei osutunud tõeks. Olles
tuvastanud kohtus üles toodud tüdruku ebakindluse, otsustab Zadig abielluda „lihtsakodaniku”
abil. Azora on tema uus kallike, kellele on määratud naljakas proovilepanek. Zadiga sõber
Kador räägib mitu päeva majast eemal olnud Azoral, et tema abikaasa oli ootamatult surnud ja
pärandas talle suurema osa oma varandusest. Kadorat piinab aga tugev valu ja selleks on ainult
üks ravi - surnu nina valutavasse kohta panemine. Azora võtab kõhklemata habemenuga, läheb
oma abikaasa hauaplatsile ja leiab, et ta on seal hea tervise juures. Zadig on sunnitud valest
lahutama.

Zadig otsib lohutust ebaõnnestumistest, mille saatus talle saatis filosoofias ja sõpruses.
Hommikul on tema raamatukogu avatud kõigile teadlastele ja õhtul koguneb majja valitud selts.
Noormehe maja vastas elab kindel Arimaz, sapiteede ja pompoosne kade. Teda ärritas Zadigi
juurde tulnud külaliste vankrite koputamine ning viimase kiitus ärritas teda veelgi. Ühel päeval
leiab ta aiast väljavõtte Zadigi koostatud luuletusest, milles kuningat solvatakse. Arimaz
põgeneb paleesse ja annab noortele aru. Tsaar on vihane ja kavatseb üleolematut hukata, kuid
noormees räägib nii nõtkelt, nutikalt ja mõistlikult, et isand muudab viha halastuseks, hakkab
tasapisi temaga kõikides asjades nõu pidama ning olles kaotanud oma esimese ministri,
nimetab Zadiga teda asendama. Tema nimi õitseb kogu riigis, kodanikud laulavad tema
õiglusest ja imetlevad tema andeid. Esimese ministri noorus ja arm jätsid vastuvõetamatult
kuninganna Astarte'ile tugeva mulje. Ta on ilus, tark ja tema sõbralik käitumine, leebed kõned ja
pilgud, mis olid suunatud vastu tema tahtmist Zadigile, süttis tema südames leegi. Kõik
kuninglikud orjad luuravad oma isandaid ja peagi mõistsid nad, et Astarte on armunud ja
Moabdar kade. Kadestusväärne Arimaz pani ta naise saatma kuningale sukapaela, mis
sarnanes kuninganna sukapaelaga. Nördinud monarh otsustas Astarte öösel mürgitada ja
kägistas Zadigi ära. Ta annab selle kohta käsu eunuhhile. Sel ajal on kuninga toas rumal, kuid
mitte kurt kääbus, kes on kuningannaga väga kiindunud. Ta kuulis plaanitud mõrvast õudusega
ja kujutas paberil salakavalat plaani. Joonise saab kuninganna, kes hoiatab Zadiga ja käsib tal
ära joosta. Noormees läheb Egiptusesse. Juba Egiptuse piiridele lähenedes näeb ta meest
vägivaldselt naist peksmas. Zadig seisab kaitsetu eest ja päästab ta, vigastades kurjategijat.
Kuid äkki ilmusid Paabeli käskjalad egiptlasega. Meie kangelane on kahjumis. Vahepeal saab
Egiptuse seaduste kohaselt orjaks inimene, kes valas oma naabri verd. Ja Zadiga ostab avalikul
oksjonil Araabia kaupmehe Gridid. Olles veendunud oma uue orja tähelepanuväärsetes
võimetes, saab kaupmees varsti tema näol lähedaseks sõbraks. Nagu Paabeli kuningas, ei saa
ta ilma temata hakkama. Ja noormees on õnnelik, et Setokil pole naist.

Ühel päeval saab Zadig teada kohutavast tavast, mis on vastu võetud Araabias, kus ta asub
oma uue peremehe juurde. Kui abielus mees suri ja ta naine tahtis pühakuks saada, põletas ta
end avalikult oma mehe surnukehal. See päev oli pühalik püha ja seda hakati kutsuma “lese
lõkeks”. Zadig käis hõimujuhtide juures ja veenis neid kehtestama seaduse, mis lubab lesedel
end põletada alles pärast seda, kui nad mõne noore mehega eraviisiliselt rääkisid. Sellest ajast
peale pole ükski naine ennast põlenud. Preestrid asusid noormehe vastu relvi võtma: seda
seadust kehtetuks tunnistades võttis ta neilt kasumi, sest pärast leskide surma läksid kõik
nende ehted preestritele.

Kogu selle aja ei jätnud Zadiga murettekitavaid mõtteid Astarte kohta. Araabia röövlist
Arbogadist saab ta teada, et Babüloonias valitseb segadus, tapetakse Moabdar, Astarte, kui ta
on elus, langes suure tõenäosusega Hürkaani vürsti liignaistesse. Noormees jätkab teekonda ja
kohtub orjade rühmaga, kelle hulgast ta avastab Babüloonia kuninganna. Armastajate rõõmul
pole piire. Astarte räägib, mida ta pidi läbi tegema. Ustav Kador samal ööl, kui Zadig kadus,
peitis ta templisse kolossaalse kuju. Kuningas, kuuldes ausammaselt ausalt Astarte häält,
kaotas mõistuse. Tema hullumeelsus oli rahutuse algus. Röövel Arbogad vallutas Astarte ja
müüs selle kaupmeestele, nii et ta oli orjades. Tänu leidlikkusele viib Zadig Astarte minema.

Kuningannat tervitati Babülonis entusiasmiga, riik muutus rahulikumaks ja babüloonlased

teatasid, et Astarte abiellub sellega, kelle nad valivad kuningaks, ja see oleks kandidaatidest
kõige julgem ja targem. Kõik troonile pretendeerijad peavad taluma neli odalahingut ja
lahendama siis mustkunstnike pakutud mõistatused. Zadiga raudrüü on valge ja valge kuningas
võidab säravalt esimese horisontaalse riba. Zadigi vaenlane Itobad trügib öösel petlikult oma
soomust, jättes Zadiga oma roheliseks. Hommikul on Zadiga rohelise raudrüü areenil duši all
solvavate kõmudega. Noor mees segaduses, on ta valmis uskuma, et julm kalju valitseb
maailma. Kõndides meeleheitmist täis Eufrati kallast, kohtub ta ingliga, kes annab talle lootust,
nõuab naasmist Babülooniasse ja võistluse jätkamist. Zadig lahendab hõlpsasti kõik tarkade
mõistatused ja rahvas rõõmsa möirgamiseks teatab, et Itobad varastas tema soomuse.
Noormees on valmis kõigile kohe oma julgust demonstreerima. Ja seekord on ta võitja. Zadigist
saab kuningas, Astarte konsortsium ja ta on lõpmata õnnelik.

Võre kutsuti Araabiast ja asetati Babülooni kaubandusosakonna juhataja kohale. Ustavat sõpra
Kadorit autasustatakse tema kõrbete järgi. Unustatud pole ka väikest pöialpoissi. Zemira ei
saanud endale andeks anda Zadigi tulevase pimedusse uskumise eest ja Azora ei lõpetanud
kahetsust oma kavatsuse eest nina maha lõigata. Riigil oli rahu, au ja küllus, sest selles valitses
õiglus ja armastus.