Põld kui elukooslus

Põldudel tehakse kevadest sügiseni põllutöid, et muuta mulda viljakamaks, kasvatada ja

koristada kultuuritaimi. Aga põllul leidub ka taimi ja loomi, keda inimene siia pole
planeerinud ja kes suudavad siin vaatamata inimese pidevale toimetamisel siiski elada. Põllu
elkooslus liikmed pavad ühel või teisel kombel olema kahanenud põllul toimuvate kiirete
muutustega. Põllul soovib inimene näha vaid neid taimi, mida ta ise on külvanud, kuid
kevadel tärkavad mullast ka mitmeste looduslike taimede seemned ja saavad põllukoosluse
osaks. Kultuuritaimede hulgas soovimatuid taimi nimetame umbrohtudeks. Kuigi inimene
püüab neist mitmel viisil lahti saada, suudavad nad siin tihti visalt edasi kesta. Näiteks
tärkavad ühed umbrohuliigid väga nibedalt, teistel valmub lühikese ajaga rohkesti seemneid,
kolmandatel on mullas pikad juured või maa-alune vars. Ka eestlaste rahvuslill rukkilill on
olnud sajandeid põllu ubmrohi. Tema õied on eresinised ja kenade säbruliste kroonlehtedega.
Rukkilille seemned valmivad üheaegselt teraviljade seemnetage. Kui teraviljade seemneid
enne mahakülvamist hoolikalt ei puhasta, jõuavad järgmisel aastal uuesti põllule ka rukkilille
seemned. Põllul elavatest loomadest on enamik putukad või teised pisikesed selgrootud. Eriti
palju leidub väikseid laamkesi mullas. Mullaviljakust aitavad tõsta vihmaussid.
Taimejäänustest toitude kiirendavad nad huumuse teket ja mullas käike kaevates kobestavad
pinnast. Linde, kes põllul pesitseda suudavad ja siit toitu leiavad, on vähe. Üks selline on
põldlõoke. Tema pesa paikneb maapinnal. See on puutud kuivadest rohukõrtest ega hakka
muude taimede vahel silma. Lõokese jalad on lühikesed, aga pikkade, peaaegu sirgete
varvastega. Selliste jalgadega oleks raske püsida puuoksal, kuid on hõlbus liikuda põllupinnal.
Lõokese nokk on lühike ja tugev. See sobib hästi seemnete nokkimiseks. Seemned ongi
lõokese põhitoit. Suve algul kui semneid pole sööb ta ka putukaid, pungi ja lehti, Mida maa
pinna lähedalt kätte saab.Pisi-imetajatest on põllu tavaliselt püsi asukad mitmed hiire liigid.
Suuremad imetajad tulevad põllule vaid ajuti, siis, kui neile siin sobivat toitu leidub.
Tüüpilisemad nende seas on halljänes ja rebane. Eesti looduses on kaks jänese liiki –
valgejänes ja halljänes. Põldudel liigub peamiselt halljänes. Halljänest võib kohata ka muudel
lagedatel aladel, näiteks niitudel. Vahel talviti tuleb halljänes aeda, et siin viljapuude koort
närida. Põllul käib ta kevadel ja lume vaesel talvel orasega maiustamas, suvel leiab turvalisi
varjepaiku kõrges viljas või heinas.kiskjatest satub põllule kõige sagedamini rebane. Rebane
ei liigu ainuüksi põllul, vaid ka niidul kui ka metsas.Tema peamiseks toiduks on hiired. Lisaks
küttib ta linde, jäneseid ja nende poegi, aga ka konni ja putukaid. Kokku võtes on põllu
elukoosluse kujundamisel, nii nagu ka aia elukoosluse puhul, määrab osa inimesel. Kui
mõelda, millised organismid on siinses elukoosluses tootjateks ja millised tarbijateks, siis
tootjateks on mitmesugused kultuurtaimed, keda inimene põllule on kasvama pannud.
Peamiseks tarbijaks on inimene. Aga oluline tarbija võib olla ka koduloom, kelle jaoks põllult
saadetakse loomasööta.