Miks on inimesel tähtis hoida sidet minevikuga

Minevik on miski, mis juhtus miljon aastat tagasi, eelmine kuu, üleeile ja ka sekund tagasi. Kõik
sündmused, mis juhtusid enne antud ajahetke, on ajalugu. Igal inimesel on oma minevik ja
sellega kaasnevad mälestused. Iga kogetud hetk muutub minevikukilluks, mille ülesleidmine
tulevikus võib olla vaevarikas, kuid mitte võimatu. Miks on oluline mäletada ja teada juba
juhtunut?

Mineviku tundmine aitab mõista olevikku. Mida paremini teada enda lähedaste ja teiste
minevikust, seda selgem on arusaam nüüdisaja eakatest. Elmo Nüganeni film “1944” aitab
noorel etemini mõista oma vanavanemate elu ning selle raskusi. Filmis on näha, kuidas
rahvuskaaslased omavahel sõdivad ning seetõttu ka surevad. Seal on välja toodud olukord,
kuidas sõdur läheb teatama naisele tema venna surmast. Filmis on näha, kui rusuv oli teadmine,
et inimene võib surma saada, kellegi rahvuskaaslase ära tappa või saada teada oma lähedase
surmast. Ajalooliste filmide vaatamine aitab paremini mõista oma soliidses vanuses tuttavaid ja
tänapäeva maailma.

Mineviku aktsepteerimine aitab olla enesega rahul. Juhul kui persoon lepib oma tehtud tegudega,
saab ta iseendaga rahus elada. John Greeni raamat “Süü on tähtedel” jutustab tänulikkuse
tähtsusest. Iial ei tea, mis võib juhtuda. Peategelane Hazel on vähi tõttu alati suremise äärel, kuid
ta leiab oma ellu vähi pärast jala kaotanud poisi Augustuse. Teismelised veedavad imelist aega
koos, kuid ootamatult lahkub Augustus teise ilma. Poiss oli enne oma surma üüratult tänulik, et
viimased päevad hämmastava tüdrukuga veetis. Hazel oli samuti elule tänulik, sest poiss tõi talle
arstide poolt öeldud lühikesse ellu palju rõõmu. Mõlemad noored leppisid oma haigusega ja
võtsid elust, mis võtta andis. Isik, kes aktsepteerib eilse mina, on saavutanud enesega rahulolu
elu nautimiseks.

Minevikust on võimalik õppida, et tulevikus vigu vältida. Üksikinimene saab eelnevate vigade
analüüsimisega uutest põrumistest hoiduda. Sekeldaja ajaveebis kajastuv muinasjutt “Karjapoiss
ja hunt” paneb mõtlema, et vigadest tuleb õppida, sest muidu need korduvad. Muinasjutus
naljatab karjapoiss mitu korda, et hunt murrab lambaid, mille peale külarahvas appi tõttab. Ühel
päeval tuli aga päriselt hunt lambaid maha murdma. Poiss karjus, et hunt tuleb, kuid inimesed
arvasid, et tegemist on naljaga ja ei tulnud enam kohale. Loos ei saanud karjapoiss oma
esimesest veast aru, seega kordas seda kuniks oli liiga hilja olukorra päästmiseks. Siiski on
võimalik oma tehtud tegudest õppust võtta, et tulevikus samu eksimusi mitte korrata.

Minevikuga on vaja sidet hoida, et olukordi mõista ja lahendada. Teiste elust teadmine aitab näha
nende arusaamasid, enesega leppimine on elu nautimise võti ning vigadest õppides saab samu
vigu vältida. Nii head kui ka halvad mälestused loovad inimese ning neid meeles pidades saab
inimene olla parim variant endast.