Dan Uvarov

Juhuanalüüs MUPS-i teemal

1. N, 65. Patsient elab üksinda pärast abikaasa surma 2 a tagasi, poeg ja tütar külastavad
ema kord nädalas. Kõrvalabi ei aja, töötab osalise koormusega gümnaasiumiõpetajana.
2. Patsient kaebab järgmisi probleeme, mis esinevad hoogudena paaril-kolmel korral
nädalas, kõik enam-vähem üheaegselt, kindla regulaarsuseta ja kestavad kuni pool tundi,
mille möödumisel on patsient „rampväsinud“:
a. „äng“ rinnus;
b. hingeldus;
c. peavalu;
d. klombitunne kurgus;
e. alanenud meeleolu;
f. ärevus;
g. väsimus, jõuetus.
3. Sümptomid tekkisid ligikaudu kaks aastat tagasi; täpsustatud, et sisuliselt pärast abikaasa
surma vähi tõttu, abikaasat raviti pikalt. Patsient oli siis väga mures, ei saanud öösiti
magada, päevasel ajal esinesid keskendumisraskused ja mäluhäired. Vahetult pärast
abikaasa surma oli mõnda aega „nagu vaikus“ ja seejärel tulid need sümptomid esile.
Provotseerivaid faktoreid esialgu ei saanud välja tuua, kuid pikemal vestlusel selgus, et
mõningane seos on siiski olemas: hood esinevad sagedamini, kui patsient on üksinda või
tegevuseta, vahel aga äratavad ka keset ööd üles.
Patsiendile olid tehtud järgmised uuringud:
- tava-EKG ja koormus-EKG – normis;
- 24 tunni Holteri monitooring (rütm ja vererõhk) – normis;
- kilpnäärme hormoonid – normis;
- kliiniline veri – normis;
- spirograafia – normis;
- EEK-2 – depressioonile viitav leid;
- HAM-D – depressioonile viitav leid, samas täpsustamisel selgub, et meeleolu
on küllalt kõikuv ja pole pidevalt alanenud (tsüklotüümia?).
Dan Uvarov

Patsient on seni kasutanud vaid diasepaami (5 mg vajadusel) ja paratsetamooli (1 g kuni 3

korda päevas), mis on hooge kupeerinud enamasti, kuid pole oluliselt mõjutanud hoogude
sagedust (2-3 korda nädalas). Mittemedikamentoossetest ravivõtetest: konsulteeritud
tervisliku eluviisi (dieet, kehaline aktiivsus, igapäevaelu mitmekesistamine jne) ja oma
mõtete kõrvalt jälgimise ja küsitlemise (KKT osaliselt) osas.

4. Patsiendile võiks sobida pikaajaline (vähemalt 6 kuud) antidepressantravi (nt

estsitalopraamiga) ja psühhoteraapia seansid. Lisaks soovitatud kaaluda võimalust kolida
tütre juurde, kuna see on patsiendi sõnul teostatav. Tasub proovida ka võtta osa mis tahes
huvi pakkuvatest ringidest, et „muremõtted eemale peletada“. Selgitatud, et need
probleemid, mida patsient tunneb ja kogeb, on kahtlemata reaalsed, kuid praeguste
meditsiini teadmistega raskesti seletatavad, kuna etioloogia lähtub tõenäoliselt
samaaegselt erinevatest mõjuritest, patofüsioloogia on keerukas (mõtte-keha, vaimu-
somaatika seos). Julgustatud, et mitmeid patsiente on sarnases olukorras aidanud
antidepressant ja psühhoteraapia. Soovitatud olla kehaliselt aktiivsem (seade selleks
puhuks selged eesmärgid: käia vähemasti 4 korda nädalas kiirkõndi tegemas 30 minutit,
soovitavalt kaaslasega). Ainus reaalne risk nende sekkumiste juures on antidepressantide
kõrvaltoime (kaalutõus, ärevuse suurenemine, õudusunenäod), kuid siis on võimalus
senine ravim mõne teise ravimpreparaadi vastu välja vahetada.
5. Patsiendi nõustamisel on oluline keskenduda eelkõige sümptomeile/kaebustele ja nende
lahendamisele, mitte mingi konkreetse haiguse leidmisele ja siis ravijuhendi järgi
toimimisele. Tuleb selgeks teha, mis vaevab patsienti kõige enam, kui kaebusi on palju ja
kui põhiprobleem jääb ebaselgeks, ja tegelda selle lahendamisega. Tasub rakendada
motiveerivat intervjueerimist, eriti kui kavandatav sekkumine kätkeb endas suuremaid
muutusi patsiendi igapäevaelus. Alati, kui on vähegi selgust probleemi
lahendamisvõimaluste osas, tasub anda lootust, kui mitte tervistumisele, siis vähemasti
paranemisele.