24.

Looduskaitse Eestis:

Mis on looduskaitse? Looduskaitse on tegevus, mille eesmärk on säilitada ja kaitsta looduse mitmekesisust ning tagada ökosüsteemide ja liikide
säilimine. Looduskaitse hõlmab erinevaid meetmeid ja strateegiaid, mis on suunatud looduslike elupaikade, taimede, loomade ja ökosüsteemide
kaitsele ning säästvale kasutamisele. Looduskaitse võib hõlmata nii inimtegevusest mõjutatud alade taastamist ja kaitset kui ka looduslike alade
kaitset inimtegevuse negatiivse mõju eest. Selle eesmärk on säilitada bioloogiline mitmekesisus, looduslikud protsessid ja ökosüsteemide
funktsioonid. Looduskaitse võib hõlmata ka haruldaste ja ohustatud liikide ning nende elupaikade kaitset ning invasiivsete võõrliikide kontrolli.
Looduskaitsemeetodid võivad hõlmata looduskaitsealade loomist, nagu rahvuspargid, looduskaitsealad, looduskaitsealad ja pühapaigad, samuti
elupaikade taastamist, keskkonnahariduse edendamist, teadusuuringuid ja teadlikkuse suurendamist. Looduskaitse toimub nii kohalikul, riiklikul
kui ka rahvusvahelisel tasandil ning seda korraldavad valitsusasutused, mittetulundusühingud, teadlased ja vabatahtlikud.

1) looduskaitse algus 1910 Vaika saarte linnukaitseala

2) Esimene rahvuspark Lahemaa 1971

3) rahvuspargid(6)

Mis on rahvuspark: Rahvuspark on kaitseala, mis on loodud eesmärgiga säilitada ja kaitsta looduse ja kultuuripärandi erilisust ning edendada
keskkonnaharidust ja loodusturismi. Rahvuspargid on tavaliselt suuremad looduskaitsealad, kus on säilinud olulised ökosüsteemid, haruldased
liigid ja/või kultuuriväärtused. Rahvuspargid pakuvad elupaika erinevatele taimedele, loomadele ja lindudele ning neis on sageli unikaalsed
maastikud, nagu mäed, jõed, järved, metsad, sood või rannikuala. Rahvuspargid võivad hõlmata mitmeid erinevaid looduslikke ja kultuurilisi
piirkondi, mis on olulised nii kohalikele kogukondadele kui ka turistidele.

1. Lahemaa rahvuspark: Asub Lääne-Viru ja Harju maakondades ning on Eesti vanim ja suurim rahvuspark. Lahemaa rahvuspargis on
mitmekesine maastik, sealhulgas metsad, sood, rannikuala ja ajaloolised mõisad.
2. Karula rahvuspark: Asub Valga ja Võru maakondades ning on tuntud oma kauni looduse ja rikkaliku floora ning fauna poolest. Karula
rahvuspargis on palju järvi, sood ja metsi.
3. Soomaa rahvuspark: Asub Pärnu, Viljandi ja Valga maakondades ning on tuntud oma suurte üleujutusala, rabade ja liigirikka
linnustiku poolest. Soomaa rahvuspargis saab matkata, kanuusõitu teha ning nautida kaunist loodust.
4. Matsalu rahvuspark: Asub Lääne maakonnas ja on üks olulisemaid rändlindude peatuspaiku Euroopas. Matsalu rahvuspargis on
mitmekesised elupaigad, sealhulgas luhad, rannikualad, saared ja niidud.
5. Vilsandi rahvuspark: Asub Saaremaal ja on Eesti esimene rahvuspark. Vilsandi rahvuspargis on rikkalik linnustik, sealhulgas palju
rändlinde. Lisaks on seal kaunid rannad, saared ja rannaniidud.
6. Alutaguse rahvuspark: Asub Ida-Viru maakonnas ja on suurim rahvuspark Eestis. Alutaguse rahvuspargis on suured metsamaad, sood
ja rabajärved. Seal võib näha mitmekesist loomastikku, sealhulgas põtru, metssigu ja linde.

Looduskaitsealad, näited

Mis on looduskaitse?

Looduskaitse on tegevus, mille eesmärk on säilitada ja kaitsta looduslikke elupaiku, ökosüsteeme, liike ning säilitada looduse mitmekesisust. See
hõlmab meetmeid, mis on suunatud inimtegevuse negatiivsete mõjude leevendamisele ja loodusvarade säästlikule kasutamisele.

1. Elupaikade kaitse: Looduskaitse hõlmab sageli konkreetsete elupaikade kaitsmist, nagu metsad, sood, rannikualad või korallrahud.
Näiteks võib looduskaitseala luua, et säilitada kaitsealuseid liike, kelle ellujäämine sõltub konkreetsest elupaigast.
2. Liikide kaitse: Looduskaitsemeetmed võivad olla suunatud ohustatud liikide säilimisele ja taastamisele. See hõlmab elupaikade
kaitsmist, liigikaubanduse reguleerimist, invasiivsete võõrliikide kontrolli ning liikide jälgimist ja kaitsealaste meetmete rakendamist
nende populatsioonide säilitamiseks.
3. Keskkonnaharidus ja teadlikkuse suurendamine: Looduskaitse hõlmab ka teadlikkuse tõstmist looduse olulisusest ja
keskkonnaprobleemidest. Selleks võidakse korraldada keskkonnaharidusprogramme, töötubasid, kampaaniaid ja
teavituskampaaniaid, et innustada inimesi loodust austama, jätkusuutlikult tegutsema ning osalema aktiivselt looduskaitsealastes
tegevustes.

1. Agusalu looduskaitseala (Ida-Viru maakond)

2. Anija looduskaitseala (Harju maakond)
3. Järveküla looduskaitseala (Viljandi maakond)
4. Kurimetsa looduskaitseala (Viljandi maakond)
5. Kärevere looduskaitseala (Tartu maakond)
Maastikukaitsealad, näited

1. Alatskivi maastikukaitseala (Tartu maakond Peipsiääre vald)

2. Andsu järvede maastikukaitseala (Võru maakond Võru vald)
3. Emajõe-Suursoo maastikukaitseala (Tartu maakond Luunja vald)
4. Ebavere maastikukaitseala (Lääne-Viru maakond Väike-Maarja vald)
5. Hiiumaa laidude maastikukaitseala (Hiiu maakond Hiiumaa vald)

Kaitsealused üksikobjektid, näited

1. Epu kivi
2. Kuru mänd
3. Kukka kivi
4. Lagakivi
5. Laiuse pärn
6. Upsi tamm

Loodusreservaat, sihtkaitsevöönd, piiranguvöönd – erinevad kaitseala vööndid

1. Loodusreservaat: Loodusreservaat on kaitseala vöönd, kus inimtegevus on tavaliselt rangelt piiratud või keelatud. Selle eesmärk on
kaitsta haruldasi või ohustatud liike, elupaiku või ökosüsteeme. Loodusreservaate kasutatakse sageli teadusuuringuteks ja
loodushariduseks ning need on olulised piirkonnad looduse säilitamiseks puutumata kujul.
2. Sihtkaitsevöönd: Sihtkaitsevöönd on kaitseala vöönd, kus on kehtestatud spetsiifilised kaitsemeetmed, et säilitada konkreetseid
looduslikke väärtusi. See võib hõlmata elupaikade, liikide või kultuuriliste ja ajalooliste objektide kaitsmist. Sihtkaitsevöönd võib
piirata teatud tegevusi, näiteks ehitustegevust või metsamajandust, et tagada kaitstava väärtuse säilimine.
3. Piiranguvöönd: Piiranguvöönd on kaitseala vöönd, kus kehtivad teatud piirangud inimtegevusele. See võib hõlmata näiteks
jahipidamise, kalastamise või maastikukasutuse piiranguid. Piiranguvööndi eesmärk on vähendada inimtegevuse negatiivset mõju
looduslikele protsessidele, elupaikadele või liikidele ning tagada nende säilimine ja taastumine.

4) Punane raamat (3 kategooriat), Must raamat

1. "Punane raamat": "Punane raamat" on looduskaitsealane teatmeteos, mis koondab teavet ohustatud ja haruldaste liikide kohta.
"Punases raamatus" liigitatakse liigid erinevatesse kategooriatesse vastavalt nende ohustatuse astmele. Mõned levinumad
kategooriad, mida "Punases raamatus" kasutatakse, on järgmised:

 Väljasurnud: Liik on kadunud looduslikust elupaigast ning seda ei leidu elusate isendite kujul.
 Kriitiliselt ohustatud: Liik on äärmiselt kõrge ohustatusega ja võib kiiresti väljasuremisele läheneda.
 Ohustatud: Liik on märkimisväärselt ohustatud ja selle populatsioon on vähenenud ning võib jätkuva ohu korral välja surra.

2. "Must raamat": "Must raamat" on seotud ohustatud liikide kaubanduse kontrolliga. See sisaldab nimekirja liikidest, mille kaubandus
on rahvusvaheliselt keelatud või rangelt reguleeritud, kuna need liigid on ohus väljasuremisele või ebaseaduslikule kaubandusele.
"Mustas raamatus" olevad liigid on tavaliselt seotud ehtekivide, nahktoodete, taimede, lindude või muu sarnase kaubandusega.
5) Rahvusvahelised konventsioonid (tööleht 5)

Rahvusvahelised konventsioonid on rahvusvahelised õiguslikud lepingud või kokkulepped, mida riigid sõlmivad teatud teemade või probleemide
lahendamiseks ja ühiste eesmärkide saavutamiseks. Need konventsioonid võivad hõlmata erinevaid valdkondi, sealhulgas keskkond,
inimõigused, merendus, relvakontroll jne.

1. ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon (UNFCCC): See konventsioon, mis allkirjastati 1992. aastal, on loodud kliimamuutuste
leevendamiseks ja nendega kohanemiseks. Selle raames toimuvad kliimamuutuste konverentsid (COP), kus riigid arutavad ja võtavad
vastu meetmeid kasvuhoonegaaside vähendamiseks ja kliimamuutuste mõjude leevendamiseks.
2. CITES (Looduslike liikide rahvusvaheline kaubitsemise konventsioon): CITES on 1975. aastal sõlmitud konventsioon, mille eesmärk on
reguleerida ohustatud looduslike liikide rahvusvahelist kaubitsemist. Selle raames keelatakse või piiratakse teatud liikide kaubandust
ning tagatakse nende kaitse ja säilimine.
3. Inimõiguste ülddeklaratsioon: See on 1948. aastal vastu võetud ÜRO dokument, mis sätestab inimõiguste üldpõhimõtted ja
standardid. See deklaratsioon tunnustab inimese väärikust, võrdsust, õigust elule, vabadust, õiglust jne. Inimõiguste ülddeklaratsioon
on olnud aluseks paljudele rahvusvahelistele inimõiguste lepingutele ja konventsioonidele.

25. Bioindikatsioon, näited selle liikidest

Bioindikatsioon on keskkonnaseire meetod, mis kasutab elusorganismide, näiteks taimede, loomade või putukate, käitumist, füsioloogiat või
populatsiooni struktuuri, et hinnata keskkonna seisundit ja muutusi. Bioindikaatorliigid on need, mis reageerivad tundlikult
keskkonnatingimustele ja suudavad näidata muutuste märke, mis võivad olla seotud saasteainete, elupaikade muutuste, kliimamuutuste jms
mõjudega.

1. Samblad: Samblad on heaks bioindikaatoriks õhu saastatuse hindamisel. Mõned sambla liigid on tundlikud õhusaasteainete suhtes,
näiteks väävel- või lämmastikühendid, ning nende esinemus ja tervis võivad anda aimu õhu kvaliteedist. Näiteks mõned samblaliigid,
nagu lehikud, reageerivad tugevasti vääveldioksiidile.
2. Kalad: Veekeskkonna saastatuse hindamisel võivad kalad olla olulised bioindikaatorid. Kalade populatsioonide struktuur, tervislik
seisund ja paljunemisedukus võivad viidata veekeskkonna reostusele, näiteks raskemetallide, pestitsiidide või muude saasteainete
olemasolule veekogus.
3. Putukad: Putukad võivad olla bioindikaatorid mitmesugustes keskkonnauuringutes. Näiteks mesilased ja teised tolmeldajad võivad
näidata pestitsiidide mõju ökosüsteemidele. Veekogudes võivad putukalarvud ja veekogude kogukondade koosseis peegeldada vee
kvaliteeti ja ökoloogilist seisundit.
4. Samblikud: Samblikud on kombinatsioon seentest ja vetikatest, mis on tundlikud õhu kvaliteedile ja ökosüsteemi seisundile. Mõned
samblikuliigid on tundlikud õhusaasteainete, nagu vääveldioksiidi või lämmastikoksiidide suhtes, ning nende esinemus ja tervis
võivad anda aimu õhu puhtusest ja keskkonna seisundist.

NT: vähid, liudsamblik, jakuuatias, kask, võilill, nisu, rukis, männiokkad.

26. Milline organism on hea bioindikaator?

Hea bioindikaator organism on üks, mis reageerib tundlikult ja kergesti keskkonnatingimuste muutustele ning annab usaldusväärset teavet
keskkonna seisundi kohta.

1. Samblikud – liudsamblik
2. Putukad – sipelgad
3. Kalad –
4. Linnud

Sõltuvalt valitud organismide eluvormist saab eristada järgmisi biondikaatoreid:

 taimeindikaator ehk fütoindikaator

 loomaindikaator ehk zooindikaator
 samblikuundikaator ehk lihhenoindikaator
 seeneindikaator ehk mükoindikaator
 mikroobiindikaator ehk bakteriindikaator

27. Lihhenoindikatsioon ja selle kasutamise võimalused

Lichenindikatsioon ehk samblikuindikatsioon on bioindikatsiooni meetod, mis kasutab samblikke keskkonna seisundi hindamiseks. Samblikud on
unikaalne organism, mis koosneb sümbioosist seenest ja vetikast või tsüanobakterist. Samblikud on tundlikud erinevatele keskkonnateguritele,
sealhulgas õhusaastele, keemilistele ühenditele, päikesevalgusele ja niiskusele. Nende tundlikkus ja vastuvõtlikkus keskkonnamuutustele
muudavad nad väärtuslikeks bioindikaatoriteks.

1. Õhusaaste hindamine: Samblikud on väga tundlikud õhusaasteainete, nagu vääveldioksiidi, lämmastikoksiidide, raskmetallide ja
muude saasteainete suhtes. Nende olemasolu ja tervislik seisund saavad anda hinnanguid õhu kvaliteedile ja saaste tasemele.
2. Keskkonna seisundi hindamine: Samblikud võivad anda teavet ümbritseva keskkonna seisundi kohta. Näiteks võib sambliku liigiline
koosseis ja populatsiooni struktuur anda aimu ökosüsteemi tervislikust seisundist ja muutustest, sealhulgas metsade, rannikualade,
kiviklibu ja muude elupaikade seisundist.
3. Kliimamuutuste mõju hindamine: Samblikud on tundlikud kliimamuutuste mõjudele, sealhulgas temperatuuri ja sademete
muutustele. Nende levik, kasvukiirused ja populatsiooni muutused võivad anda teavet kliimamuutuste mõju kohta ökosüsteemidele.
4. Keskkonnaseire: Samblikke saab kasutada ka pikaajalise keskkonnaseire ja ökosüsteemi jälgimise programmides. Nende püsivus ja
vastupidavus võimaldavad nende kasutamist pikaajalistes uuringutes keskkonnatingimuste muutuste jälgimiseks.

28. Samblikud: koostis, ehitus, toitumine, paljunemine.

1. Samblikud on ainulaadsed organismid, mis koosnevad sümbiootilisest suhtest seente ja vetikate või tsüanobakterite vahel.
Samblikuks nimetatakse seda sümbioosi tervikuna, kus mõlemad osapooled on omavahel tihedalt seotud ning sõltuvad üksteisest.
2. Koostis: Samblikute koostis varieerub olenevalt samblikuliigist. Sambliku seenekomponent moodustab organismi kehastruktuuri ning
pakub kaitset ja toitumist. Seenesse kuuluvad tavaliselt hüüfid, mis moodustavad võrgustiku, ning müts või kooretaoline kate, mis
kaitseb vetikaid või tsüanobaktereid. Vetikad või tsüanobakterid on fotosünteetilised organismid, mis toodavad energiat
päikesevalguse abil. Need asuvad seene hüüfides või rakkude vahel, moodustades sümbiootilise ühenduse seentega.
 3. Ehitus: Sambliku ehitus on keerukas ja mitmekesine. Sõltuvalt samblikuliigist võib samblik olla koorikjas, põõsasjas, lehikjas või
rohtjas. Koorikjas samblik moodustab õhukese kihi pinnale, samas kui põõsasjas samblik kasvab tüvel või oksal ning moodustab
koloonia. Lehikjas samblik on lehtede või filamentide kujuline struktuur, samas kui rohtjas samblik moodustab muru või pinnakatte.
4. Toitumine: Samblikud on fotosünteetilised organismid, mis toodavad oma energiat fotosünteesi abil. Vetikad või tsüanobakterid
teostavad fotosünteesi, kasutades päikesevalgust, süsihappegaasi ja vett, et toota süsivesikuid ja hapnikku. Seene osaleb toitumises,
saades osa süsivesikutest ja teistest ühenditest, mida vetikad või tsüanobakterid toodavad. Selle sümbiootilise suhte tulemusena
saavad mõlemad partnerid vajalikud toitained.
5. Paljunemine: Samblikud paljunevad mitmel erineval viisil, sealhulgas vegetatiivselt ja suguliselt. Vegetatiivne paljunemine hõlmab
sambliku jagunemist tükkideks või hüüfide levikut, et moodustada uusi samblikukolooniaid. Suguline paljunemine hõlmab sambliku
viljakehade moodustumist, millest vabanevad eosed. Need eosed võivad idaneda ja kasvada uueks samblikuks, kui need kohtuvad
sobivate tingimustega.

Samblikud