Metallide füüsikalised omadused

Õpik Anorgaanilised ained lk 8-12

Mis on metalliline side?

Metallides esineb aatomite vahel metalliline side, mis tuleneb metalliliste elementide
aatomiehituse iseärasustest.
Metalli kristallivõres ehk metallivõres paiknevad aatomid üksteisele võimalikult lähedal, nii
et nende väliskihi elektronorbitaalid osaliselt kattuvad. Metalli aatomites on väliskihi
elektronid suhteliselt nõrgalt seotud. Seetõttu saavad elektronid kergesti liikuda ühe aatomi
orbitaalilt teise aatomi orbitaalile (s.t ühe aatomi juurest teise aatomi juurde) ja nii üle kogu
metallikristalli. Väliskihi elektronid muutuvad seega kõigile aatomitele ühiseks, sidudes
omavahel kõiki aatomeid metallikristallis. Ühiste väliskihi elektronide abil moodustunud
keemilist sidet metallides nimetatakse metalliliseks sidemeks.

Metallilist sidet saab lihtsustatult selgitada nn elektrongaasi mudeli abil. Selle mudeli järgi
koosneb metalli kristallivõre metalli katioonidest. Katioone hoiavad kristallis koos nende
vahel kiiresti liikuvad (väliskihi) elektronid, takistades katioonide omavahelist tõukumist.
Vabalt ja korrapäratult liikuv elektronide kogum moodustab ühise elektronpilve, mis ulatub
üle kogu metallikristalli. Elektronide vaba liikumine metallis meenutab osakeste vaba
liikumist gaasides, seetõttu nimetatakse niisugust elektronpilve „elektrongaasiks”.
Metalliline side avaldub kõige selgemalt aktiivsete metallide – leelis- ja leelismuldmetallide –
korral. Vähem aktiivsetes metallides esinevad lisaks metallilisele sidemele mingil määral ka
aatomitevahelised kovalentsed sidemed. Eriti märgatav on kovalentse sideme osatähtsus
siirdemetallide (d-metallide) korral.

1
Metallilise sidemega ainete sarnased füüsikalised omadused
Enamik metallide iseloomulikke füüsikalisi omadusi on tingitud metallilisest sidemest.
1) Peaaegu kõik metallid on tavatingimustes tahked ained (erand on elavhõbe, mis on
tavatingimustes vedelik).

2) Suhteliselt vabalt liikuvad elektronid annavad metallidele võime peegeldavad hästi valgust,
neile on iseloomulik nn metalne läige. Mõni metall võib küll pinnalt olla tuhmunud, kuid
liivapaberiga hõõrumisel või noaga kraapimisel muutub nendegi pind läikivaks.

3) Suhteliselt vabalt liikuvad elektronid annavad metallidele võime juhtida hästi nii elektrit
kui ka soojust. Et elektronid ei liigu kõigis metallides ühesuguse vabadusega, siis on ka
metallide elektri- ja soojusjuhtivus erinev. Praktikas kasutatavatest metallidest on parimad
elektri- ja soojusjuhid hõbe ja vask, küllaltki head on ka kuld ja alumiinium.
Suurema elektritakistusega metallid soojenevad elektrivoolu toimel. Niisuguseid metalle või
sulameid kasutatakse elektriküttekehade, elektrilampide hõõgniidi jms valmistamiseks. Üks
tuntumaid kõrgema elektritakistusega sulameid on nikroom (nikli ja kroomi sulam).

4) Metalliline side on ka metallide plastilisuse põhjuseks. Katioonide kihid võivad

metallikristallis üksteise suhtes nihkuda või libiseda, ilma et metalliline side selle tõttu
katkeks ja kristall puruneks. „Elektrongaas” hoiab metalli katioone koos ka nende muutunud
asendis. Enamikku metalle on kuumutamisel võimalik küllaltki kergesti töödelda – painutada,
venitada ja valtsida, saamaks vajaliku kujuga esemeid.
Metallid, milles on oluline osatähtsus ka kovalentsetel sidemetel, on vähem plastilised. Nad
on kõvemad ja hapramad, kui need, milles on valdavalt metalliline side. Eriti haprad ja
raskesti töödeldavad on poolmetallid (nt antimon ja germaanium).

5) Metallikristallivõrega ained ei lahustu polaarsetes ega mittepolaarsetes lahustites.

Miks?

2
Metallilise sidemega ainete erinevad füüsikalised omadused
Paljud metallide füüsikalised omadused võivad varieeruda laiades piirides, sest 1) aatomi-
raadiused on erinevad ning 2) vabade elektronide arv ühe aatomi kohta on erinev. Mida
väiksem aatomiraadius ning mida suurem vabade elektronide arv ühe aatomi kohta, seda
püsivam on keemiline side aatomite vahel metallis. Seetõttu on varieeruvad näiteks metallide
sulamistemperatuurid ning kõvadus.

1) Üks metallide omadus, mis oluliselt mõjutab nende rakendusvõimalusi materjalina,

on sulamistemperatuur. Kõige kõrgema sulamistemperatuuriga metall on volfram, millest
valmistati näiteks elektripirnide hõõgniite. Kõige madalama sulamistemperatuuriga metall on
elavhõbe (–39 °C), mis sobib kasutamiseks termomeetrite valmistamisel. Kõige kõrgema
sulamistemperatuuriga on volfram (3400 °C).

2) Ka metallide tihedus varieerub laiades piirides. Enamik metalle on veest raskemad. Veest
kergem on nt liitium (tihedus ~0,5 g/cm3), kõige raskem osmium (tihedus ~22,5 g/cm3).
Kõige suurema tihedusega on metallid, millele vastavad elemendid asuvad perioodilisus-
tabelis allpool (nt Au, Pb jpt). Tehnikas on paljudel juhtudel oluline, et kasutatav materjal
oleks võimalikult kerge (s.t väikese tihedusega). Nn kergmetallid on eelkõige alumiinium,
magneesium ja titaan.

3) Enamik metalle on küllaltki kõvad. Eriti kõva on kroom. Samas on ka võrdlemisi pehmeid
metalle, mida on võimalik isegi küünega kriimustada, nt plii ja puhas kuld. Väga pehmed on
ka leelismetallid (neid saab noaga lõigata).

4) Magnetilised omadused on raual, koobaltil ja niklil. Ammustest aegadest on raua

magnetilised omadused leidnud rakendust kompassides. Tänapäeval kasutatakse magneteid
eelkõige elektrimootorite ja muude elektriseadmete valmistamisel.