Polümeerid

Polümeer ja polümerisatsioon
Tselluloos ja valgud on polümeerid, mis moodustavad suurema osa elusloodusest. Inimene
toodab hiigelkogustes tehispolümeere. Igapäevaelus oleme sedavõrd ümbritsetud polümeersetest
materjalidest (plastmassid, tehiskiud), et tänapäeva maailm pole üldse ette kujutatav ilma nendeta.
Polümeer on ühend, mille molekul koosneb kovalentsete sidemetega seotud korduvatest
struktuuriühikutest – elementaarlülidest (kreeka keeles polü- palju, meros- osa).
Tavaliselt nimetatakse polümeerideks aineid, mille ahelas on üle saja elementaarlüli. Sellise
ühendi molaarmass on kaugelt üle 1000 ning võib ulatuda sadadesse tuhandetesse. Kui
elementaarlülisid on vähe – mõnest mõnekümneni –, kasutatakse vahel nimetust oligomeer (kr k
oligos- vähene).
Polümeere nimetatakse ka kõrgmolekulaarseteks või makromolekulaarseteks ühenditeks.
Polümerisatsiooni käigus monomeerid ühinevad omavahel ja moodustavad polümeere. Igale
monomeeri molekulile vastab üks elementaarlüli (korduvühik) polümeeri molekulis. Nt moodustub
vinüülkloriidist (kloroeteenist) polüvinüülkloriid.

Selles reaktsioonivõrrandis näitab tähis n elementaarlülide arvu ahelas ehk polümerisatsiooniastet.

Polümerisatsiooniprotsessi saadus koosneb paljudest erineva ahelapikkusega (erineva korduvühikute
arvuga) polümeerimolekulidest ja sellise materjali jaoks kasutatakse keskmise polümerisatsiooniastme
mõistet. Polümerisatsiooniastet saab mõjutada reaktsioonitingimuste muutmisega ja sel viisil saab
muuta polümeerse aine omadusi.
Polümeeri nimetus moodustatakse monomeeri (polümeeri lähteaine) nimest, lisades eesliite polü-.
Seega on eespool vaadeldud polümeeri nimi polükloroeteen, kuid seda nimetust peaaegu ei kasutata.
Käibenimetus tuleneb hoopis tehnilisest nimest vinüülkloriid, seega siis polüvinüülkloriid (PVC).

Plastmassid ehk plastid

Looduslikud polümeerid on näiteks valgud ja polüsahhariidid (tselluloos, tärklis jt). Keemiatööstuses
toodetakse sünteetilisi polümeere, millest valmistatakse keemilisi kiudaineid ja plastmasse. Polümeere
kasutatakse toodete valmistamiseks ka puhtal kujul, kuid sagedamini plastina, mis peale polümeerse
ühendi sisaldavad veel täiteainet, stabilisaatoreid, plastifikaatoreid, värvaineid jpt lisandeid.
Täiteained on vajalikud polümeeri kulu vähendamiseks ning materjali omaduste kujundamiseks.
Täiteaineteks võivad olla peenestatud mineraalid (nt kvarts, kaoliin), klaaskiud, tekstiilmaterjalid jms.
Stabilisaatoreid lisatakse plastmassi valgus- ja kuumuskindluse suurendamiseks ning kaitseks

1
oksüdeerumise eest. Plastifikaatorid vähendavad plastmassi rabedust, muutes materjali painduvaks ja
volditavaks. Nii stabilisaatorid kui ka plastifikaatorid on enamasti madalmolekulaarsed ained, mis
näiteks plastnõu korral võivad difundeeruda nõus hoitavasse vedelikku. Kuna suur osa neist ainetest
pole tervisele sugugi ohutud, tuleb toiduainete pakkimise ja säilitamise korral alati veenduda, kas
võetud plastmassnõu on ikka selleks ette nähtud.

Homo- ja kopolümeerid
Mitmeid polümeere valmistatakse ühe kindla monomeeri polümerisatsiooni teel. Selliseid polümeere
nimetatakse homopolümeerideks. Ent polümeerida võib ka mitme erineva monomeeri segu. Siis
saadakse kopolümeerid. Kopolümeeri ahelas paiknevad vaheldumisi erinevad ühikud sellises
arvulises vahekorras, nagu neid polümerisatsiooniks võeti. Tuntakse ja kasutatakse väga suurt hulka
kopolümeere. Kopolümeeride kasutuselevõtmine võimaldas varieerida polümeeride omadusi ning
laiendada nende kasutusala.

Liitumis- ja kondensatsioonipolümeerid
Polümeer võib moodustuda monomeeride liitumise teel, nii saadakse liitumispolümeerid ja sellist
protsessi nimetatakse liitumispolümerisatsiooniks.
Polümerisatsioon võib toimuda ka kondensatsioonireaktsiooni kaudu ja siis moodustub
kondensatsioonipolümeer, seda protsessi nimetatakse polükondensatsiooniks.
(Kondensatsioonireaktsioonideks nimetatakse reaktsioone, milles orgaanilise aine molekulid
reageerivad asendusreaktsiooni mehhanismi järgi ning reaktsiooni kõrvalsaaduseks on mingi väike
molekul, nt vesi, vesinikkloriid, metanool jne).

Liitumispolümeerid
Alkeenid, asendatud alkeenid, alkadieenid, s.t kovalentset kordset sidet sisaldavad süsivesinikud
polümeriseeruvad liitumispolümerisatsiooni teel. Nt propeeni polümerisatsioon polüpropeeniks:

Liitumispolümerisatsioon toimub elektrofiilse liitumisreaktsiooni mehhanismi järgi.

Protsess ise kulgeb ahelreaktsioonina. Aktiivseteks vaheosakesteks võivad olla kas radikaalid või
ioonid, see sõltub valitud tehnoloogiast. Radikaalilise või ioonilise liitumispolümerisatsiooni teel
valmistatakse erinevaid polüalkeene ja polüalkadieene.

2
Tehnikas kasutatakse kõige enam asendatud polüeteene, mille monomeerideks on eteeni
asendusteisendid. Olulisemad neist on toodud tabelis.

Nt but-1-eeni liitumispolümerisatsioonil tekib polübut-1-een homopolümeer:

CH2 CH3
n
n CH2 CH CH2 CH3 CH2 CH n
ehk graafiliselt n

Alkadieenide polümeriseerumisel moodustub küllastumata süsivesinikahel, nt buta-1,3-dieenist:

Niisuguse ahelaga on looduslikud ja tehiskautšukid, mille monomeerid on samuti alka-1,3-dieenid.

Loodusliku kautšuki monomeer on isopreen (2-metüülbuta-1,3-dieen), mis sisaldub nt hevea mahlas
(lateksis). Tema monomeer ja sellest tekkinud polümeeriahel:
CH3 CH3
n CH2 C CH CH2 ( CH2 C CH CH2 ) n
n ehk graafiliselt n

Kuna loodusliku kautšuki tootmise võimalused katavad vaid osa vajadustest, on ammu otsitud selle
asendajaid. Saksamaal ja Venemaal katsetati butadieeni polümeerimist juba 1920.-30. aastatel.
Tänapäeva keemiatööstuses kasutatakse peale polübutadieeni veel polükloropreeni (monomeer –
kloropreen CH2=CCl–CH=CH2), stüreen-butadieen-kopolümeeri, akrüülnitriilbutadieen-kopolümeeri
jt spetsiaalsete omadustega materjale.

3
Nt buta-1,3-dieeni ja stüreeni liitumispolümerisatsioonil tekib butadieen-stüreen- kopolümeer:

n CH2 CH CH CH2 + n CH CH ( CH2 CH CH CH2 CH2 CH ) n

2 ehk graafiliselt

n + n
n

Kummit ei käsitata alati plastina, kuid kummid sisaldavad sama tüüpi lisandeid, mida plastmassidki.
Kummi iseärasuseks on see, et lähtepolümeer – looduslik või tehiskautšuk – vulkaniseeritakse kummi-
segu valmistamisel. Vulkaniseerimisel ühendatakse pikad lineaarsed polümeeriahelad sillakestega
omavahel ruumiliseks struktuuriks, mis annab materjalile paremad mehaanilised omadused ja suurema
vastupidavuse nii kulumisele kui ka mitmesuguste regentide ja lahustite suhtes. Enamasti kasutatakse
vulkaniseerimisel väävliühendeid, sel puhul toimub sisuliselt ahelate kokku oksüdeerimine
(oksüdeerijaks väävel ja redutseerijaks süsinik).

Sarnaselt alkeenide ja alkadieenidega polümeriseerub ka etüün, mis on elektrit juhtiv materjal:

Kondensatsioonipolümeerid
Polümerisatsioon võib toimuda ka kondensatsioonireaktsiooni kaudu, mille tulemusena moodustub
kondensatsioonipolümeer. Seda protsessi nimetatakse polükondensatsioonireaktsiooniks.
Kondensatsioonipolümerisatsioonireaktsioonist saavad osa võtta ainult need ained, mille
molekulid sisaldavad mitut, kas sama või erinevat funktsionaalset rühma.
Kondensatsioonireaktsioonil moodustub uus kovalentne side ning eraldub üks väike molekul. Niiviisi
kasvab ahel sammhaaval. Igal sammul, s.o iga üksiku reaktsiooni korral, eraldub üks väike molekul (nt
vee molekul). See ongi üks kondensatsioonireaktsiooni tunnustest.
Kondensatsioonireaktsioonireaktsioonid toimuvad nukleofiilse asendusreaktsiooni mehhanismi järgi.
Kondensatsioonipolümeeri iseärasus seisneb ka selles, et tema korduvühik ei ole täpselt samane
lähtemonomeeriga.
Kui elusorganismide massist maha arvata vesi ja soolad, moodustavad kondensatsioonipolümeerid

4
meie biosfääri kõige kaalukama osa. Need on polüsahhariidid ja polüpeptiidid (valgud). Looduslike
kondensatsioonipolümeeride hulka kuuluvad sellised igapäevased materjalid, nagu puuvill, vill, siid
jpt. Inimene on õppinud valmistama selliseid kondensatsioonipolümeere, mis omadustelt võistlevad
looduslike materjalidega ning mõnes osas isegi ületavad neid. Siinkohal vaatleme kolme tähtsaimat
sünteetiliste kondensatsioonipolümeeride rühma –polüestreid polüamiide ja silikoone.
Mõnedel neist polümeeridest moodustub elementaarlüli kahest erinevast monomeerist.

Polüestrid O
Polüestrid on polümeerid, mille ahelas korduvad estrirühmad C O
mis omavahel on ühendatud lühemate või pikemate süsivesinikahelate või -rühmadega.
Polüestreid saadakse a) dikarboksüülhapetest ja mitmehüdroksüülsetest alkoholidest
ja b) hüdroksükarboksüülhapete polükondensatsiooni teel.
a) dihüdroksüühendite ja dikarboksüülhapete polükondensatsioonireaktsioon:
O O O O
n HO C R1 C OH + n HO R2 OH C R1 C O R2 O + 2nH2O
n
Näiteks tuntuim polüester on polüetüleentereftalaat (tootenimega lavsaan, terüleen või dakron),
moodustub tereftaalhappe (benseen-1,4-dikarboksüülhappe) ja etaan-1,2-diooli
polükondensatsioonireaktsioonil:
O O O O
n HO C OH + n HO CH2 CH2 OH C O CH2 CH2 O + 2nH2O
n

Lavsaanist valmistatakse sünteetilist kiudu ja sellest omakorda mitmesuguseid tekstiilitooteid. 2020. a

toodeti maailmas üle 70 miljoni tonni polüesterkiudu. Seesama polüetüleentereftalaat (PET), teeb
joogipudelite turul sellist võidukäiku, et tema tootmist piirab vaid puhta tereftaalhappe hind ja
pakkumine. Olles peaaegu täielikult välja tõrjunud klaasist karastusjoogipudelid, on PET hakanud
konkureerima õllepudelitega.
Nagu paljud teisedki kunstlikud ained, on nad loodusele võõrad. Bakterid ja muud mikroorganismid ei
suuda neid hüdrolüüsida ning seepärast polüestrid (ja ka teised tehismaterjalid, nagu polüeteen jms)
lagunevad looduses äärmiselt aeglaselt. Nii saastatakse keskkonda kile, riide, anumate jt jäätmetega.

b) hüdroksühappe polükondensatsioonireaktsioonil:
O O
n HO R C OH O R C + nH2O
n

On leiutatud polüestreid, mis lagunevad mikroorganismide toimel kiiresti. Biodegradeeruv

šampoonipudel püsib vannitoa riiulil tervena nii kaua kui tarvis, kuid prügimäel, mullaga kokkupuutes

5
laguneb peaaegu täielikult mõne kuu jooksul. Üks sellistest on polülaktiid, mida oleks õigem nimetada
polüpiimhappeks. Tooraineks võib olla nt mais – kiiresti uuenev ressurss. Maisist eraldatakse
sahhariidid, kääritatakse piimhappeks (2-hüdroksüpropaanhape) ning see polümeeritakse
katalüsaatorite abil. 2-hüdroksüpropaanhappe ehk piimhappe polükondensatsioonireaktsioon:
CH3 O CH3 O
n HO CH C OH O CH C + nH2O
n
Samahästi võib polülaktiidi teha ka nisust, riisist vm põllumajandusjäätmetest. Polülaktiidist
valmistatakse kilet, pakkematerjale, sünteeskiudu ja isegi vaipu. Meditsiinis kasutatakse polülaktiidist
tehtud haavaõmbluse niite ja muid kirurgilisi
materjale, sest need imenduvad kiiresti ega moodusta organismile võõraid aineid.

c) fosgeeni ja dihüdroksüühendi polükondensatsioonireaktsioonil saadakse polükarbonaadid:

O O
n Cl C Cl + n HO R OH C O R O + 2nHCl
n
Näiteks üks kuulsamaid polükarbonaate on kuulikindel materjal leksaan, mis saadakse fosgeeni ja
bisfenool A polükondensatsioonireaktsioonil:
O CH3 O CH3
n Cl C Cl + n HO C OH C O C O + 2nHCl
n
CH3 CH3

Polükarbonaadid on väga tugevad, läbipaistvad ning keemiliselt püsivad polümeerid. Neist

valmistatakse optilisi läätsi, arstiriistu, hambaproteese jpt hinnalisi tooteid.

Polüamiidid O
Polüamiidid on polümeerid, mille ahelas korduvad amiidrühmad C NH

mis omavahel on ühendatud lühemate või pikemate süsivesinikahelate või -rühmadega.

Polüamiide saadakse a) dikarboksüülhapetest ja diamiinidest ja b) aminohapete
polükondensatsiooni teel.
a) diamiinide ja dikarboksüülhapete polükondensatsioonireaktsioon:
O O O O H H
n HO C R1 C OH + n H2N R2 NH2 C R1 C N R2 N + 2nH2O
n
Näiteks heksaan-1,6-diamiini ja heksaandihape (adiphappe) vaheline reaktsioon, mille tulemusena
moodustub nailon-6,6:
O O O O H H
n HO C (CH2)4 C OH + n H2N (CH2)6 NH2 C (CH2)4 C N (CH2)6 N + 2nH2O
n

6
b) aminohappe polükondensatsioonireaktsioonil:
O H O
n H2N R C OH N R C + nH2O
n
Näiteks ω-aminokaproonhape ehk 6-aminoheksaanhape polükondensatsioonireaktsioon
O H O
n NH2 (CH2)5 C OH N (CH2)5 C + nH2O
n
NB! Polüamiid moodustuda ka α-aminohapete molekulide kui monomeeride polükondensatsioonil!

Need reaktsioonivõrrandid väljendavad väga üldisel kujul kahe kõige tuntuma polüamiidi, nailon-6 ja
nailon-6,6 moodustumist. Numbrid näitavad süsiniku aatomite arvu polümeeri elementaarlüli süsinik-
ahela lõikudes. Ka teisi sarnaseid polüamiide (nailon-6,10, nailon- 12 jt) kasutatakse tehnikas.
Alkeenide polümerisatsioonil võib tekkida külgahel. Kondensatsioonireaktsioonil saab ahela
pikenemine toimuda vaid funktsionaalrühmade kaudu, s.t ahela otsast ja seepärast hargnemist ei
toimu. Selle tulemusena moodustavad polüamiidid suurepäraseid kiudusid, kuna sirged ahelad
paiknevad tihedalt üksteise kõrval. Kiud keerduvad kokku niidiks. Polüamiidides moodustuvad
naaberahelate vahele vesiniksidemed, mis üksikult pole küll väga tugevad, kuid üheskoos suurendavad
nailonkiudude tugevust oluliselt.

Nailonkiud on suhteliselt vähe hügroskoopsed, seepärast ei ole nailonkiust riided nii tervislikud kui
villased või puuvillased. Nailonkiud on toatemperatuuril küllaltki püsiv leeliste ja lahjendatud hapete
suhtes ega lahustu õlides ja bensiinis, kuid lahustub siiski mõnedes orgaanilistes lahustites, näiteks
atsetoonis. Iseloomulik on nailonkiu väike kuumuskindlus. Üsna mõõdukal temperatuuril, isegi 70 °C
ja eriti ultraviolettkiirte kaasmõjul, hakkab nailon õhuhapniku toimel oksüdeeruma, ka leeliseline
hüdrolüüs toimub sel temperatuuril kiiresti. Niisugustel tingimustel nailonist riideese ei lagune küll
tervenisti, kuid polümeeriahelad katkevad mitmest kohast, kiud muutuvad rabedaks ning ese vananeb
kiiresti.
Polüamiidkiul on väga hea tõmbetugevus, ta on vastupidav kulumise ja korduva painutamise suhtes.
Sel põhjusel tekitas polüamiidkiu leiutamine revolutsiooni tekstiilitööstuses.
Polüamiididest tehakse ka valatud esemeid ja muid plastmasstooteid. Mõnel eriotstarbelisel
polüamiidil on fantastilised omadused. Näiteks kopolümeer kevlar, mis moodustub benseen-1,4-
diamiini ja benseen-1,4-dikarboksüülhappe polükondensatsiooni reaktsiooni tulemusena:

7
 O H H O O
O
n H2N NH2 + n HO C C OH N N C C + 2nH2O
n
Kevlarkiu tõmbetugevus on kuni kümme korda suurem kui nailonil, seetõttu valmistatakse sellest
kuulikindlaid veste. Kui sõdurit või politseinikku tabab kuul, saab ta küll haiget, kuid jääb ellu. Siis
öeldakse, et kuulikindel vest ehk pigem kevlar päästis ta elu. Keemiast lähtudes võime ka öelda,
et vesiniksidemed päästsid inimese elu.

Polüuretaanid O
Polüamiididele on lähedased polüuretaanid, mille ahelas sisaldub uretaanrühm: NH C O
NB! Polüuretaanid on liitumispolümeerid, neid saadakse nukleofiilse liitumisreaktsiooni
mehhanismi abil.
Polüuretaane (polükarbamaate) saadakse dihüdroksüühendite reageerimisel diisotsüanaatidega:
O H H O
n HO R1 OH + n O C N R2 N C O O R1 O C N R2 N C
n
Näiteks metüleendifenüüldiisotsüanaadi reageerimisel etaan-1,2-diooliga saadakse üks enim
toodetavaid polüuretaane:
O O
NH OH NH O
+ n HO O
n HO HN OH HN n
O O

Toodetakse väga erinevate omadustega polüuretaane, küll kunstnaha, liimide, ehitusvahtude ja

vahtpolümeeride valmistamiseks. Oluline on meeles pidada, et polüuretaanide põlemisel tekib väga
mürgiseid lenduvaid aineid.
https://www.essentialchemicalindustry.org/polymers/polyurethane.html

Polüeetrid ja silikoonid
Polüeetrid on kondensatsioonipolümeerid, mille ahelas korduvad eetrisidemed (eetrisillad)
O R O R O jne.
Neid saadakse kas ühe ja sama dihüdroksüühendi polükondensatsioonil
n HO R OH R O + nH2O
n
või erinevate dihüdroksüühendi polükondensatsioonil
n HO R1 OH + n HO R2 OH R1 O R2 O + 2nH2O

8
Polüeetritega sarnane on silikoonide moodustumine. Silikoonid on samuti kondensatsioonipolümeerid
ning nende moodustumist võib lihtsustatult vaadelda kui ränialkoholide (siloksaanide)
polükondensatsiooni.

või

Silikoonid on räniorgaanilised polümeerid, mille ahel koosneb vahelduvatest

räni ja hapniku aatomitest(–O–Si–O–Si–). Kuna räni aatom on tetraeedriline,
võib ta siduda veel kahte aatomit ja seepärast on silikoonides iga räni aatomiga
seotud üks või kaks orgaanilist rühma. Silikoonide struktuuris on R tavaliselt metüül-, etüül- või
fenüülrühm, kuid eriotstarbel toodetakse ka keerulisema ehitusega silikoone.
Silikoonid on hüdrofoobsed. Tänu sellele leiavad nad kasutamist kosmeetikas, olmekeemias,
ehitustehnikas jm. Vähe on kosmeetikatooteid ja puhastusvahendeid, milles ei leidu silikoone.