Detergendid

Ained, mille molekulis on üheaegselt hüdrofoobne ja hüdrofiilne osa, on pindaktiivsed.

Pindaktiivsed ained kogunevad gaas-vedelik, vedelik-vedelik või vedelik-tahke aine piirpinnale ning
orienteeruvad seal nii, et polaarne (hüdrofiilne) ots on pööratud polaarse keskkonna (vee) poole.
Sel teel võivad pindaktiivsed ained mustuseosakesi pinnalt lahti kangutada.
Pindaktiivseid aineid, mis lahustuvad teataval määral vees, kasutatakse pesemisvahenditena
ehk detergentidena (lad k detergere – ära pühkima, puhtaks pühkima). Et pindaktiivsus ja
adsorptsioonivõime kasvavad süsivesinikahela pikenedes, on mõjusamad sellised pindaktiivsed ained,
mille molekulis on 12 kuni 18 süsiniku aatomit. Edasisel süsinikahela pikenemisel lahustuvus
väheneb. Mitmete ainete (karboksüülhapped, amiinid, alkoholid) puhul piirab pindaktiivsuse
mõjulepääsemist aine vähene lahustuvus vees. Suurema kontsentratsiooni korral moodustab detergent
kolloidlahuse.

Seep on üks vanemaid ja tuntumaid detergente. Kuigi seep oli tuntud enam kui 4000. a tagasi
Mesopotaamias ning laialt kasutusel muistses Roomas, tõrjus kirik isikliku hügieeni sedavõrd tagasi,
et seepi hakati tootma alles XIX sajandil. Tõsi küll, sellele andis tõuke sooda ja seebikivi (NaOH)
tööstuslik tootmine. Varem kasutati seebi valmistamiseks puu- või mereadrutuhka. Puutuha leeliseline
alge on K2CO3, mis võimaldab saada vaid vedelat kaaliumiseepi, mis tuntud tänapäevalgi.

Seebi molekulis näeme pikka hüdrofoobset süsivesinikahelat ja hüdrofiilset karboksüülhappe

aniooni

O
CH2 CH2 CH2 CH2 CH2 CH2 CH2 CH2 C – +
CH3 CH2 CH2 CH2 CH2 CH2 CH2 CH2 CH2 O Na

ehk

1
Seebil kui pesemisvahendil on mõningaid puudusi. Karedas vees on palju kaltsiumi- või
magneesiumisoolasid, mis moodustavad seebiga rasvhapete vees lahustumatud soolad.
2RCOONa + Ca(HCO3)2 → (RCOO)2Ca↓ + 2NaHCO3

Need soolad ei lahustu vees ning sadenedes riidekiududele, takistavad pesemist.

Ka seebi kulu suureneb. Seep kui rasvhappe sool reageerib veega (hüdrolüüsib).
RCOONa + H2O RCOOH + NaOH
Seetõttu on seebi lahus leeliseline, mis ei ole soovitatav paljude tekstiilimaterjalide (vill, siid jt)
pesemisel, eriti veel kõrgemal temperatuuril, aga just temperatuuril 60–70 °C on seebi
pesemisomadused parimad. Seebiga ei saa pesta ka happelises keskkonnas. Lõpuks, seepi
valmistatakse ainetest, mida saaks kas vahetult või töödeldult toiduks kasutada.
Neil põhjustel on hakatud väga laialdaselt kasutama sünteetilisi pesemisvahendeid.
1) Anioonaktiivsed pindaktiivsed ained
Alküülarüülsulfonaadid
O
- +
S O Na
O

Väävelhappe poolestrite soolad, nt naatriumdodetsüülsulfaat (dodetsüül – C12).

Selliste, väävelhappest tuletatud ühendite kaltsiumi- ja magneesiumisoolad on vees lahustuvad,

mistõttu saab nende ainetega pesta ka karedas vees, isegi merevees. Nad toimivad nii aluselises,
neutraalses kui ka happelises keskkonnas, ei nõua pesemisel kõrget temperatuuri ega kahjusta õrnu
kangaid. Kuna sellised soolad ei hüdrolüüsu, on pesulahus neutraalne.
2) Katioonaktiivsed pindaktiivsed ained

2
3) Mitteionogeenseid pindaktiivsed ained

Mitteionogeensed ja eriti katioonaktiivsed detergendid on kallimad anioonaktiivsetest detergentidest.

Müügil olevad pesemisvahendid (pesupulbrid, pastad, vedelikud) sisaldavad sünteetilist pindaktiivset
ainet vaid 5–20%. Neile on lisatud suurel hulgal aktiivsust tõstvaid aineid – naatriumpolüfosfaate (nt
Na5P3O10), mis on ka vee pehmendajad (kuni 30%), mustuse taassadestumist takistavaid aineid
(karboksümetüültselluloos), vahutamist reguleerivaid aineid (nt silikoonid), lõhnaaineid jm. Paljud
pesemisvahendid sisaldavad ensüüme, mis lõhuvad valgulise päritoluga mustust. Sünteetilised
pesemisvahendid, eriti hargnemata süsinikahelaga ained, lagundatakse veepuhastusseadmetes või
veekogudes mikroorganismide poolt võrdlemisi kiiresti. Tõsisem keskkonnaprobleem on olmereostus,
s.t väga suurte fosfaadikoguste jõudmine veekogudesse, mis kutsub esile ohtliku eutrofeerumise.
Üheks väljapääsuks on fosfaatidest loobumine või nende hulga vähendamine. Vee pehmendamiseks
kasutatakse üha rohkem anorgaanilisi ioonivahetajaid – tseoliite. Veel parem oleks kasutada
ainult vähesel hulgal lämmastikku sisaldavaid katioonaktiivseid detergente. Kuid sellised
pesemisvahendid on väga kallid. Spetsiaalsed pesemisvahendid, nagu ihupiimad, vannigeelid,
šampoonid jt, on väga keerulise koostisega, kuna sisaldavad lisaks veel aineid, mis peavad liituma
naha või juustega, et saavutada vajalikku hooldusefekti.