Professional Documents
Culture Documents
Varude Arvestus IV Konspekt
Varude Arvestus IV Konspekt
Loengukonspekt IV
Varude arvestus
Tartu
2016
Varude arvestus
Soetusmaksumus on vara omandamise või töötlemise ajal vara eest makstud raha või
üleantud mitterahalise tasu õiglane väärtus.
Õiglane väärtus on summa, mille eest on võimalik vahetada vara või arveldada kohustust
teadlike, huvitatud ja sõltumatute osapoolte vahelises tehingus.
Varude tootmiskulutused sisaldavad nii otseseid toodetega seotud kulutusi (näiteks materjali
maksumus, tööliste palgad jne) kui ka proportsionaalset osa tootmise üldkuludest (näiteks
2
tootmisseadmete amortisatsioon, remondikulu, tootmisega seotud juhtkonna palgad jne).
Püsivaid tootmise üldkulusid jagatakse toodete soetusmaksumusele lähtudes normaalsest
tootmismahust. Juhul kui ettevõte töötab alakoormusega, kujuneb tootmise üldkulude summa
ühe tooteühiku kohta suuremaks. «Normaalset» üldkulude hulka ületav osa üldkuludest
kajastatakse sellisel juhul kohe perioodikuluna ning seda ei lisata toote soetusmaksumusele.
Näide.
Juhul kui ühe ja sama tootmisprotsessi tulemusena valmivad samaaegselt mitu toodet ning ei
ole võimalik täpselt eristada iga toote valmistamiseks tehtud kulutusi, peab ettevõte töötama
välja metoodika tehtud kulutuste põhjendatud ja järjepidevaks jagamiseks toodetele ning
järgima seda metoodikat aastast aastasse. Selliseks kulutuste jagamise aluseks võib olla
näiteks tootmisprotsessi käigus valmivate toodete müügiväärtuste suhe.
Juhul kui mingi põhitoote tootmisprotsessi tulemusena saadakse väljundina ka veel mõni nn
kõrvaltoode (väheväärtuslik toode, mis ei ole iseenesest tootmisprotsessi eesmärk), võib selle
üle arvestust pidada lihtsustatud viisil, võttes seda bilansis arvele neto realiseerimisväärtuses.
Kõrvaltoote neto realiseerimisväärtus tuleb ühtlasi arvata maha põhitoote soetusmaksumusest.
Näide
3
Puidutöötlemisega tegelev ettevõte saab oma põhitoodangu (saematerjal) kõrvalt
kõrvaltootena saepuru, mis müüakse samuti maha. Kuna saadava saepuru turuväärtus on
suhteliselt ebaoluline võrreldes põhitoodangu turuväärtusega, siis selle soetusmaksumuse üle
eraldi arvestust ei peeta, vaid seda kajastatakse bilansis neto realiseerimisväärtuses. Saepuru
neto realiseerimisväärtus arvestatakse maha saematerjali soetusmaksumusest.
Varude arvestuse pidevsüsteemi puhul peetakse jooksvat tükilist arvestust varude jäägi ja
müüdud kaupade soetusmaksumuse kohta. Kasutatakse reeglina kallite ja identifitseeritavate
kaupade puhul, kuid lao- ja/või müügiarvestusprogrammi (nt Buum, Eeva vms) olemasolul
üldse kõigi kaupade ja muude varude puhul. Süsteem võimaldab igal ajahetkel teada laoseisu.
Tegelikku laoseisu inventeeritakse vajadusel, kuid mitte harvem kui kord aastas. Pidev
arvestus, mis liikumised laus toimuvad
Varude soetushinnad aja jooksul muutuvad ning alati ei ole võimalik või otstarbekas
identifitseerida iga üksikut varuobjekti või –kogumit eraldi. Seetõttu peab ettevõte endale
kehtestama varude jäägi ja väljamineku maksumuse arvestuse korra.
4
1. Individuaalne soetusmaksumuse arvestus. Mul on väga suured varus, et autod on eraldi
arvel, eraldi kool. Tuleb sisse ja läheb välja sama hinna ja koodiga.
2. Kaalutud keskmise soetushinna meetod arvestatakse välja varude keskmine hind. Liidan
kõik kokku ja jagan keskmise hinnaga. Sisse tule kaup on ühe hinnaga, välja minev on
keskmise hinnaga
3. FIFO meetod – varu hindamise meetod viimaste ostude hindades lattu jääb viimastes
hindades
4. LIFO meetod – varu hindamise meetod esimeste ostude hindades (Eesti hea tava kohaselt
ei kasutata). Last in, First out
Juhul, kui üksikud varude objektid on üksteisest selgelt eristatavad, lähtutakse nende
soetusmaksumuse kulusse kandmisel konkreetselt iga objekti soetamiseks tehtud kulutustest
(individuaalmaksumuse meetod).
Juhul, kui üksikud varude objektid ei ole üksteisest selgelt eristatavad, kasutatakse
soetusmaksumuse kulusse kandmisel kas FIFO või kaalutud keskmise soetusmaksumuse
meetodit. Olemuselt ja kasutuselt sarnaste varude suhtes kasutatakse ühesugust
meetodit.
Kasutatav näiteks jaekaubanduses, kus puudub kaupade üksikarvestus või kaupade arvestuses,
kus liiguvad suured kogused sarnast kaupa, mille hind muutub eri suunas.
Keskmist soetusmaksumust arvestatakse laoarvestuse olemasolul iga kaubaartikli kohta eraldi.
Lähtutakse sellest, et iga varem soetatud varu väljastatakse (müüakse või kasutatakse
tootmises, teenuste osutamisel) esimesena. Sarnased, kuid erinevate hindadega ostetud varud
kantakse kuludesse kronoloogilises järjekorras (ostujärjekorras), varem ostetud kaubad
5
kantakse kuludesse esimesena. FIFO meetodi puhul hinnatakse perioodi lõppvaru viimaste
ostude hinnas.
Lähtutakse sellest, et viimasena soetatud varu kantakse kuluks (müüakse või kasutatakse
tootmises, teenuste osutamisel) esimesena. Kõige viimasena soetatud kaubad kantakse kuluks
kõige enne ja kõige varem soetatud kaubad jäävad arvele kauba varudena arvestusperioodi
lõpul.
NB! Eesti hea raamatupidamistava järgi mitteaktsepteeritav arvestusmeetod.
Inflatsiooni puhul võib tekitada olukorra, kus laos arvelolev kaup on arvel aastatetaguse
madala hinnaga.
Näide:
Soetushinnas Jaehinnas
Kaubavaru perioodi algul 20 000 25 000
Soetamine 60 000 80 000
Kaubad realiseerimiseks kokku 80 000 105 000
Brutokasumi norm: (105 000 – 80 000)/105 000 x 100= 24% (st. juurdehindluse määr)
Kui oletatav kuu realiseerimise maht jaehinnas oli 93 000, siis realiseeritud kaupade maht
(kauba soetusmaksumus) oli võrdne 76% sellest summas, see on 70 680.
Seda meetodit kasutatakse laialdaselt, soovitav on eraldi arvestust pidada osakondade, samuti
kaubagruppide lõikes.
1. Sõltuvalt sellest, kas ettevõtja on käibemaksukohustuslane või ei ole, võetakse varu arvele
kas ilma või koos sisendkäibemaksuga.
6
Kui ettevõtja ei ole käibemaksukohustuslane, siis võetakse kaubad, tooraine, materjalid ja muu põhi-
ja käibevara arvele koos käibemaksuga hinnas.
Näide:
Soetatakse materjale 5 000 eurot.
D Materjal 5 000.-
K Võlg tarnijatele 5 000.-
D Kulukonto 2 000.-
K Materjal 2 000.-
Perioodilise arvestuse puhul kantakse materjali laojääk ehk algsaldo uue perioodi alguses
materjali soetuskuludesse, samuti kantakse materjali soetuskuludesse kogu perioodi jooksul
sisse tulnud materjal. Arvestusperioodi lõppedes leitakse inventuuri tulemusel materjalide
laojääk naturaalühikutes ning hinnatakse see kas FIFO või kaalutud keskmise soetushinna
7
meetodil. Saadud summa näidatakse bilansi aktivakirjel «Tooraine ja materjal», kasutatud
materjal kantakse tootmiskuludesse.
Näide:
Materjali algjääk perioodi alguses on 6 000 eurot
D Materjalikulu 6 000.-
K Materjal 6 000.-
Inventeeritud materjali laojääk perioodi lõpuks oli 2 000 eurot, materjali turuhind on aga
1 800 eurot, mistõttu materjal hinnatakse alla. Tootmiskulude kontod suletakse realiseeritud
omatoodete kulude kontole.
8
selle toodanguga seotud kulud. Valmistoodangu varude hindamisel kasutatakse kas FIFO või
kaalutud keskmise soetushinna meetodit.
Näide:
Ühele toote valmistamiseks tehakse järgmised otsekulud:
Juhul, kui ühe ja sama tootmisprotsessi tulemusena valmivad samaaegselt mitu toodet, ning ei
ole võimalik täpselt eristada iga toote valmistamiseks tehtud kulutusi, peab ettevõte töötama
välja aluse tehtud kulude jaotamiseks toodetele ning järgima seda alust jätkuvalt.
9
Kaubajääkide hindamisel rakendatakse FIFO või kaalutud keskmise soetushinna meetodit.
Näide:
Aruandeperioodil soetati kaupu müügiks 400 ühikut üldsummas 7 000 eurot, soetatud
kaupade veoteenus oli 500 eurot.
Inventeeritud kaupade laojääk perioodi lõpuks oli 70 ühikut. Teades ühe ühiku
soetusmaksumust saame laojäägiks 70 * 18,75 = 1312,50 eurot.
D Müügikulu 6 187,50
K Ostetud kaubad müügiks 6 187,50
Näide:
Tasutakse ettemaksena tarnijatele materjali eest 7 000 eurot, millele lisandub käibemaks
1 400 eurot.
10
Kreedit: Ettemaks tarnijatele 8 400.-
UUS! Börsil vm. reguleeritud turul kaubeldavate varude (nt. vili, nafta) vahendajad ja
maaklerid kajastavad varusid õiglases väärtuses miinus müügikulutused, muutustega
läbi kasumiaruande.
Iga aruande perioodi lõpul tuleb varude nimekiri kriitiliselt üle vaadata, et identifitseerida
varud, mille neto realiseerimisväärtus võib olla langenud madalamale nende
soetusmaksumusest.
Konsignatsioonikaubad
Juhul kui üks ettevõte («edasimüüja») teostab teise ettevõtte («tarnija») varude müüki (nn
«konsignatsioonimüük»), kajastatakse varusid selle ettevõtte bilansis, kes kannab põhilisi
varudega seotud riske (nt kauba riknemise risk; turuhinna muutumise risk; kaupade
finantseerimisega seotud riskid ja kulud jne). Juhul kui valdav osa konsignatsioonikaupadega
seotud riske jääb tarnijale, kajastatakse antud kaubad tema bilansis. Juhul kui edasimüüja
võtab endale enamuse kaupade realisatsiooniga seotud riske, kajastatakse antud kaubad tema
bilansis.
Inventeerimine
Vähemalt üks kord aastas – aastaaruande koostamise käigus - tuleb varud inventeerida. Ehkki
ettevõtted võivad teha inventuure aasta jooksul vabalt valitud ajal, on otstarbekas teha
inventuurid aruandeaasta lõpul. Varu inventeerimine tähendab iga tegelikult olemasoleva vara
ühiku loendamist, kaalumist, mõõtmist ja hinna ning koguse korrutamise teel selle tegeliku
11
maksumuse leidmist. Inventuuri viib läbi juhatuse poolt määratud komisjon materiaalselt
vastutava isiku juuresolekul.
Varusid inventeeritakse vähemalt üks kord majandusaasta jooksul, kuid mitte varem, kui kaks
kuud enne majandusaasta lõppu. Teel olev varu arvestatakse varu hulka, kui selle
omandiõigus on ettevõttele üle läinud (lepingujärgselt).
Kasumiaruande skeemis 1 kajastatakse müüdud või kasutatud varude kulu üldjuhul kirjel
«Kaubad, toore, materjal ja teenused» (administratiivsetel või muudel eesmärkidel kasutatud
varude kulu võib kajastada kirjetel «Mitmesugused tegevuskulud» või «Muud ärikulud»).
Tulude ja kulude vastavuse printsiibi tagamiseks sisaldab skeem 1 kahte varudega seotud
kulude korrigeerimise kirjet:
(a) «Valmis- ja lõpetamata toodangu varude jääkide muutus» – jääkide suurenemist näidatakse
kulude vähendusena («negatiivse kuluna») ning jääkide vähenemist kulude suurendusena.
(b) «Kapitaliseeritud väljaminekud oma tarbeks põhivara valmistamisel» – varud, mida on
kasutatud põhivara valmistamiseks (nende soetusmaksumus on kapitaliseeritud antud
põhivaraobjekti soetusmaksumuses) ning mis on kajastatud mõnel teisel kasumiaruande kirjel
kuluna, kajastatakse sellel kirjel kulude vähendusena («negatiivse kuluna»).
Näide
Aruandeperioodi jooksul on ettevõte kulutanud varusid soetusmaksumuses kokku 100
000 euro eest, millest 80 000 on müüdud (müügihind 130 000) ja 20 000 kasutatud oma
tarbeks põhivara valmistamisel.
Antud tehingud kajastuvad järgmistel kasumiaruande (skeem 1) kirjetel:
Müügitulu 130,000
Kapitaliseeritud väljaminekud oma tarbeks põhivara valmistamisel 20,000
Kaubad, toore, materjal ja teenused –100,000
Ärikasum 50,000
12
rakendada vabatahtlikult raamatupidamise aastaaruannetele, mida koostatakse enne
1.01.2013 algavate aruandeperioodide kohta. Juhul, kui ettevõte soovib rakendada
käesolevat juhendit ennetähtaegselt aastaaruannetele, mida koostatakse enne 1.01.2013
algavate aruandeperioodide kohta, peab ta samaaegselt rakendama ka kõiki teisi
1.01.2013 jõustuvaid uusi või muudetud Raamatupidamise Toimkonna juhendeid.
Juhul, kui ettevõtte varasem arvestuspõhimõte laenukasutuse kulutuste puhul oli nende
kapitaliseerimine, võib ettevõte käesoleva juhendi rakendamisel teha järgneva valiku:
13