1/24/22, 10:03 PM Mihkel Kangur: liiasustest.

Keskkonnahoidlik eluviis ei tähenda tagasi koopasse minemist – Edasi - Innustav ja hariv ajakiri

      

Esmaspäev, 24. jaanuar 2022

I N N U S TAV J A H A R I V A J A K I R I

Mihkel Kangur / 17. jaan. 2022 / Eksklusiiv, Elustiil

Mihkel Kangur: liiasustest. Keskkonnahoidlik eluviis

ei tähenda tagasi koopasse minemist

https://edasi.org/111658/mihkel-kangur-liiasustest-keskkonnahoidlik-eluviis-ei-tahenda-tagasi-koopasse-minemist/?utm_source=rss&utm_medium=rs… 1/11
1/24/22, 10:03 PM Mihkel Kangur: liiasustest. Keskkonnahoidlik eluviis ei tähenda tagasi koopasse minemist – Edasi - Innustav ja hariv ajakiri

Illustratsioon: Kristel Sergo

A astalõpu nädalane pidustuste periood on selleks korraks edukalt seljataha jäetud.

Kellel õnnestus see pidada liiasusteta? Kas sai söödud liiga palju, võib-olla alkoholigi
tarbitud rohkem, kui järgmisel päeval hea oleks olnud, või liigkalleid kingitusi ostetud
näitamaks midagi, mida enestele tunnistada ei tahaks? Või loobiti uusaastaööl suurte
paukudega raha tulle, kuigi eelnevatel nädalatel on poisikeste paugutamise peale tige
oldud? Liialdamine kipub olema meeleolukate sündmuste kaaslane.
https://edasi.org/111658/mihkel-kangur-liiasustest-keskkonnahoidlik-eluviis-ei-tahenda-tagasi-koopasse-minemist/?utm_source=rss&utm_medium=rs… 2/11
1/24/22, 10:03 PM Mihkel Kangur: liiasustest. Keskkonnahoidlik eluviis ei tähenda tagasi koopasse minemist – Edasi - Innustav ja hariv ajakiri

Looduses üldiselt ei liialdata. Enamasti eksisteerib kogu loodus ellujäämise piiri peal –

midagi raisku ei tohi minna, vajadustegi rahuldamine on suur igapäevane väljakutse.
Liiasust looduses võib leida näiteks karibuude juures. Isased karibuud kasvatavad endale
jooksuajaks suured uhked sarved. Igal kevadel alustavad karibuud uue sarvekrooni
kasvatamist. Selleks kulub neil ligi 120 päeva. Sarvede kaal võib lõpuks moodustada kuni
10% nende kehamassist. Selleks, et sarved saaksid kiiresti kasvada, on nad enamuse ajast
pehmed, karvadega kaetud moodustised, mis katsudes meenutavad meie ninaotsa. Alles
kuu enne jooksuaega kaltsifitseeruvad sarved tugevateks võitlusrelvadeks. Et see kõik saaks
nõnda kiiresti toimuda, ei jätku lahjast tundratoidust hangitavast kaltsiumist, vaid vajalikke
mineraale hangitakse ka keha teistest luudest. Kogu see protsess on vajalik aga üksnes
selleks, et näidata emastele oma vägevust ja saata signaal oma geenide tugevusest.
Efektiivselt relvadena võitluses kasutamiseks on nad juba liiga suured. Midagi liigsuure
auto omamise taolist inimeste maailmas. Ratsionaalset vajadust õieti pole, on vaid soov
ennast suuremana näidata. Sageli ostetakse selline kütuseröövel ju ka mingite muude
vajaduste arvelt.

Viimase sajandi jooksul on inimkonna arvukus kasvanud umbes neli korda, kuid
tööstustoodang ligikaudu 40 korda. See tähendab, et keskmiselt on igal inimesel kümme
korda rohkem asju. Arvestades, et enamuse inimkonnani pole selline majanduskasv
jõudnud, on meie omanduses olevate asjade hulk kordades suurem. Meil on ilmselt hetkel
taskus või käekotis rohkem asju, kui meie esivanematel elu jooksul isiklikke asju üldse oli.
Muidugi ei saa me võrrelda eluolusid ja võimalusi, kuid saame sellegipoolest küsida – kas
me vajame seda kõike? Kas asjade soetamisele ja omamisele pühendatud energia ning
tähelepanu ei tule millegi muu arvelt?

Valdavalt põllumajandusega tegelevas ühiskonnas, nagu seda oli meie esivanemate

ühiskond, kulus enda eluks vajaliku hankimiseks enamus ajast. Sissetulekud olid väikesed ja
millegi üleliigse jaoks raha ei jätkunud. Olukord muutus alles siis, kui tööstusrevolutsioon
ka siiakanti jõudis. Koos odavate fossiilsete kütuste kasutuselevõtuga vabanes suur hulk
tööjõudu tegelemaks ka selliste asjadega, mida otseselt vaja polnud, aga mis olid lihtsalt
toredad. Üha rohkem inimesi sai pühenduda hedonismile. Suurenes ka vajadus
regulatsioonide ja bürokraatia järele.

Suuremad sissetulekud tõid endaga kaasa suurema sotsiaalse mobiilsuse. Inimesed

kasutasid ülejäävat raha vaba aja veetmiseks, paremateks kodudeks ja luksuslikuks
elustiiliks. Kui võimalused juba lubasid, siis oleks olnud patt oma staatust ka teistele
näitamata jätta. Toimus keskklassi tõus ja seega oli vaja rohkem tööd teha, raha teenida, et
jõuda sinna, kus kõik teised tundusid olevat.

https://edasi.org/111658/mihkel-kangur-liiasustest-keskkonnahoidlik-eluviis-ei-tahenda-tagasi-koopasse-minemist/?utm_source=rss&utm_medium=rs… 3/11
1/24/22, 10:03 PM Mihkel Kangur: liiasustest. Keskkonnahoidlik eluviis ei tähenda tagasi koopasse minemist – Edasi - Innustav ja hariv ajakiri

Sageli seostatakse tarbimise suurenemist rahvaarvu kasvuga, kuigi statistika sellele väitele

tuge ei anna. Alates seitsmekümnendatest on maailma rahvastik kasvanud üha aeglasemas
tempos, samas kui fossiilsete kütuste ja üldse energia kasutuse kasv on olnud üha kiirenev.
Selline majanduskasv ja hedonistlik eluviis pole kättesaadav kõigile. Laristamise ja
raiskamise vähendamise võimatusest rääkijad viitavad sageli arenevate maade kiirele
rahvaarvu kasvule ning sellega kasvavale tarbimisele. Sealjuures unustatakse ära, et

“
20% Maa elanikkonnast tarbib 80% tema ressurssidest.

Väga suur osa rahvastikust alles unistab meie elustiilist ega saa seetõttu olla panustanud
ressursside raiskamisse ja keskkonnaseisundi halvenemisse. See, et taoliste riikide
kontekstis näidatakse sageli suuri prügimägesid ja ookeanini ulatuvat palstirada, on
ebaõiglane ning tegelikkust moonutav. Sealne saaste on sündinud, kuna meile meeldib
saada odavaid asju, mille tootmine on odavam riikides, kus vajalike keskkonnanõuete ja
inimõiguste hoidmisest eriti ei peeta.

Üheks suurimaks liiasuse tekitajaks on moetööstus. On ju välimus see, mille kaudu saab
kiiresti anda teistele signaale oma majanduslikust ja sotsiaalsest staatusest. Uute riietega
saab luua endale tunde, et kuulutakse seltskonda. Odavate riidehilpude tootjad on valmis
kiiresti varustama kõiki riietega, mida nad tegelikult ei vaja.

Olen aeg-ajalt andnud loenguid Kunstiakadeemia disainitudengitele. Kord rääkis üks

soomlasest moedisainitudeng oma teekonnast jätkusuutliku rõivatööstuseni. Olles
teismelisena elanud tüüpilist teismelise elu – igal nädalavahetusel pidu, igaks peoks uus
rõivastus –, pidas ta ennast siiski ökoinimeseks. Kuni ühel päeval pööras ta sõbranna
tähelepanu tema riietest pungil kapile. See pani teda mõtlema ja uurima, miks ta nõnda
käitub. Esiteks avastas ta, et kiirmoetööstuses toodetakse rõivaid vaid väga vähestele
kehatüüpidele. Kõik riided, mis näevad reklaamplagudel modellide seljas suurepärased
välja, on tavalise inimese jaoks natukene ebamugavad. Ebamugavustundes süüdistatakse
loomulikult iseenda keha, sest modelli seljas on see ju lihtsalt suurepärane. Nii jagubki
uuest rõivast rõõmu vast mõnekümneks sekundiks ja selle hetkelise mõnutunde
taaskogemiseks on vaja osta uus rõivas.

Et sellest ringist välja astuda, otsustas noor neiu teha eksperimendi. Ta disainis ja õmbles
iseendale ühe väikese musta kleidi, mida ta kandis terve aasta vältel iga päev. Selle aasta
jooksul ei märganud mitte keegi, et ta päevast päeva ühe ja sama kleidiga ringi käis. Loo
moraal on, et tegelikult ei huvita teisi inimesi, mis sul seljas on, sellele ei pöörata suurt
https://edasi.org/111658/mihkel-kangur-liiasustest-keskkonnahoidlik-eluviis-ei-tahenda-tagasi-koopasse-minemist/?utm_source=rss&utm_medium=rs… 4/11
1/24/22, 10:03 PM Mihkel Kangur: liiasustest. Keskkonnahoidlik eluviis ei tähenda tagasi koopasse minemist – Edasi - Innustav ja hariv ajakiri

tähelepanu. Seetõttu pole ka suuremat vajadust end vaevata üha uute riiete ostmisega.

Hangi mõned kõrge kvaliteediga rõivaesemed, mis katavad su vajadused, kombineeri ja
hoia neid ning naudi ostmisest üle jäänud aega, tegeledes millegi mõttekamaga.

“
Uue aasta alguse tähistamisega kaasneb lisaks liigsöömisele ja -joomisele veel üks
laialt levinud raiskamine: ilutulestik.

Hiinast pärit traditsioon, millega peletatakse eemale deemoneid ja muid kurje olevusi, on
meile imporditud kultuurinähtus. Sellel pole meie oma kultuuriga mingeid seoseid. Hiina on
senini suurim ilutulestikurakettide tootja. Iga õhku lastud pauk täidab kellegi rahakotti sel
kaugel maal, mille arvelt omakorda ostetakse kokku arenevaid maid Aafrikas.

Kuigi asjatut paugutamist jääb aasta-aastalt vähemaks, toimub aasta viimasel ööl meeletu
õhulahing. Lisaks paanikasse sattuvatele koduloomadele ehmatab paugutamine üles ka kõik
meie ümber elavad linnud. Linnamesilaste puhul on näha, et sel ööl muutuvad tarudes
mesilased rahutumaks. Kõik nad raiskavad selle tõttu väga palju energiat. Palju linde
hukkub ehmatusest ja energiapuudusest veel samal ööl. Teiste šansid kevadeni elada
kahanevad olulisel määral. Linnaõhu kvaliteeti mõõtvad seirejaamad registreerisid
aastavahetuse ööl mitmekümnekordselt suurenenud heitgaaside ja peenosakeste
kontsentratsiooni. Kõik selle pärast, et näidata naabritele, me võime endale lubada raha
põletamist ja tuulde loopimist. Kui sellise tegevusega kaasnevad nii suured kannatused ja
tegu pole meie kultuuri alustalaks oleva traditsiooniga, siis miks me seda ikkagi teeme?
Kellele me tahame demonstreerida oma sarvede vägevust?

Keskkonnahoidlik ja jätkusuutlik eluviis ei tähenda tagasi koopasse minemist – kuigi seda

demagoogiliselt sageli väidetakse. Oma vajaduste tundmine ja liiasuse vältimine ei vähenda
sugugi meie elukvaliteeti, vaid vastupidi, toob parema tervise, rohkem aega tegevustele, mis
tegelikult õnnelikuks teevad, paremad sotsiaalsed ja paarisuhted, rohkem võimalusi
enesearenguks.

Mihkel Kangur
ihkel Kangur on Talllina Ülikooli vanemteadur. Hariduselt ökoloogia doktor ja uurinud Eesti taimkatte arengut
jääajajärgsel perioodil. Ökoloogia alaste uuringute tulemustest olen näinud, milline on olnud inimese mõju
ökosüsteemidele ja millised võivad olla vastasmõjude tagajärjed meie ühiskonnale. Seetõttu olen viimastel aastatel
üha enam keskendunud säästva arengu haridusele ja Gaia haridusele, lootuses, et meil on läbi hariduse võimalik
muuta ühiskonna kurssi. Loe artikleid (21)

https://edasi.org/111658/mihkel-kangur-liiasustest-keskkonnahoidlik-eluviis-ei-tahenda-tagasi-koopasse-minemist/?utm_source=rss&utm_medium=rs… 5/11