Tekst (ladina keeles textum) on kitsamas tähenduses kirjakeele piiritletud[viide?] vorm.

Laiemas tähenduses võib tekstina mõista igasugust kirjalikku informatsiooni, veel

laiemas tähenduses ei pruugi tekst aga ka mitte kirjalik olla (kultuuritekst).

Kirjakeele areng on andnud võimaluse vormistada ja säilitada suulise kultuuri pärandit

tekstina. Suur osa ajaloolisest teabest pärineb kirjalikest allikatest.

Teksti olemasolu põhineb kirjal, mille märkide abil on võimalik kodeerida foneeme, silpe,
sõnu, arve, helisid jne. Erinevates kultuurides ja valdkondades on kasutusel erinevad
märgisüsteemid. Teksti üheks olulisemaks omaduseks on lineaarsus.

Informatsiooni võimet eksisteerida tekstina nimetatakse tekstuaalsuseks, mida uurib

tekstilingvistika. Robert-Alain de Beaugrande ja Wolfgang Ulrich Dressler on 1981. aastal
sätestanud terve rea tekstuaalsusekriteeriume: ühest küljest teksti enda tunnused nagu
kohesioon ja koherentsus ning teiselt poolt kommunikatsiooniga seotud tunnused nagu
intentsioon, aktsepteeritavus, informatiivsus ja situatsioonilisus.

Kohesioon iseloomustab teksti grammatilist ühtekuuluvust: teksti erinevate lausete ja

osade keelelised allstruktuurid on omavahel seotud ja loovad tuntava kokkukuuluvuse.
Koherentsus iseloomustab teksti sisulist, loogilist seostatust. Kuigi kohesioon ja
koherentsus kuuluvad kõige olulisemate tekstuaalsusekriteeriumide hulka, leidub ka
erandeid: on olemas tekste, mis koosnevad seosetutest sõnadest või isegi häälitsustest,
mis on osaliselt mõistetavad müraks redutseeritud kõlamaalingutena ja mis on tervikuna
interpreteeritavad paljukihilistena. Sellist tekstuaalsust esineb näiteks dadaistidel.

Situatsiooniga seotud tekstuaalsusekriteeriumide raames vaadeldakse tekste aspektist,

kuidas saatja (Sender) loob selle teatud eesmärgiga (intentsioon) ning/või vastuvõtja
(Empfänger) seda aktsepteerib. Et tekst oleks vastuvõtjale aktsepteeritav, sõltub sellest,
kas tekst suudab luua oma kujuteldava maailma ja annab edasi selle situatsioone
(situatsioonilisus) ning kas see sisaldab informatsiooni oodatud ja ootamatute, tuntud ja
tundmatute elementide ja suhete kohta (informatiivsus). Dadaistide näitel ka esmapilgul
mittekohesiooniline ja mittekoherentne tekst võib olla aktsepteeritav, kui vastuvõtja jõuab
järeldusele, et saatja taotluseks on edastada üllatavat, normist kõrvale kalduvaid elemente
sisaldavat teksti.

Intertekstuaalsus on teksti omadus seostuda viidete ja tsitaatide abil teiste tekstidega.