Paragrahv 9

Põhiseaduses loetletud kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused on võrdselt nii

Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta
isikutel.
Põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused laienevad juriidilistele
isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste
õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega.

1.
Kommenteeritav paragrahv on Eesti põhiseadusloos uus nähtus. Varasemad põhiseadused
võrreldavat sätet ei sisaldanud. Paragrahv 9 täpsustab põhiõiguste isikulist kaitseala: selle
kahest lõikest esimene sätestab põhiõiguste kehtimise füüsiliste, teine juriidiliste isikute
suhtes.

2.
Paragrahvi 9 lg 1 kohaselt on PS-s loetletud kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused
võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta
isikutel. “Kui on öeldud, et igaühe õigus, siis see tähendabki, et hiljem kodakondsuse alusel
eristada ei saa.” (L. Hänni. Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 1031). Kui PS tekst
ütleb näiteks “igaühel on õigus” (§ 16 esimene lause), “kõigil on õigus” (§ 47 esimene lause)
või “igaüks on kohustatud” (§ 53 esimene lause), siis tuleb selle all mõista seda, et igaüks ehk
kõik on õigustatud või kohustatud (R. Alexy. Põhiõigused Eesti põhiseaduses, lk 66). Selles
osas kujutab § 9 lg 1 endast PS tekstis sisalduvat liiasust.
Siiski on § 9 lg-l 1 teatud funktsioon. Esiteks sätestab see norm põhiõiguste isikulise kaitseala
üldise põhimõtte: kõik inimesed on füüsiliste isikutena põhiõiguste kandjad. Teiseks on tegu
spetsiaalse võrdsusõigusega, mille funktsioon on takistada mittekodanike põhiõiguste kaitse
“hiilivat erosiooni”. Siiski tuleb märkida, et viimases osas on § 9 lg 1 regulatiivne toime
pigem tagasihoidlik.

3.
Paragrahvi 9 lg 1 on põhiõiguste isikulise kaitseala keskne regulatsioon füüsiliste isikute
jaoks. Põhiõiguste isikulise kaitsealaga seondub kõigepealt küsimus põhiõiguste kandjatest
ehk sellest, kes saab konkreetsele põhiõigusele tugineda. Teiseks seondub isikulise
kaitsealaga küsimus, millal algab ja millal lõpeb põhiõiguste toime. Kolmandaks tekib
küsimus, kui vanalt saavad põhiõiguste kandjad põhiõigustele tugineda. Neljandaks tuleb
käsitleda küsimust, kas ja kuivõrd on võimalik loobuda põhiõiguste kaitsest.

4.

1
Mis tahes põhiõiguse isikulise kaitseala sisustamisel kehtib põhimõte “kõik inimesed on
füüsiliste isikutena põhiõiguste kandjad ehk õigustatud subjektid”. Paragrahvi 9 lg 1 järgi on
kõigi ja igaühe põhiõigused kõigil Eesti ja välisriikide kodanikel ning kodakondsuseta
isikutel. Mõne riigi kodanik või kodakondsuseta isik on alati füüsiline isik. Järelikult
kehtestab § 9 lg 1 põhimõtte, et kõigi ja igaühe põhiõiguste kandjad on füüsilised isikud.
PS näeb põhiõiguste kõigile inimestele laienemise üldpõhimõttest ette mitu erandit,
sätestades põhiõigused, millele saavad tugineda ainult mõnda liiki põhiõiguste kandjad
(kvalifitseeritud subjektid).

5.
Esimene kitsendus on kodakondsuse puudumine. Kodanikupõhiõigused on õigused, mille
kandjad on ainult Eesti kodanikud. Mittekodanikud kodanikupõhiõigustele tugineda ei saa.
Kodanikupõhiõigused tulenevad eelkõige PS sätetest, kus on kasutatud sõnaühendit “Eesti
kodanik”. Säärasteks säteteks on eelkõige § 30, § 36 lg-d 1 ja 2, § 42, § 48 lg 1 teine lause
ning § 54 lg 2. Paragrahvi 13 lg 1 teine lause viitab formuleeringuga “oma kodanikke” samuti
Eesti kodanikele, sisaldades seega kodanikuõigust. Väljaspool II peatükki on peamisteks
kodanikupõhiõigusteks § 57 lg-s 1 ja § 60 lg-s 2 kehtestatud õigused.
Paragrahvi 60 lg 1 teises, kolmandas ja neljandas lauses ei ole mainitud terminit “kodanik”.
Samuti ei ole esmapilgul sugugi selge, et tegu on individuaalsete õigustega. Paragrahvi 60 lg
1 teine, kolmas ja neljas lause sätestavad ainult, et Riigikogu liikmed valitakse vabadel,
üldistel, ühetaolistel, otsestel ja salajastel valimistel proportsionaalsuse põhimõtte alusel.
Tegu on siiski individuaalsete õigustega, mille kandjateks on ainult kodanikud. Paragrahvi 60
lg 1 teine, kolmas ja neljas lause sätestavad üksikisikute osaluse seadusandliku organi
demokraatlikul legitimeerimisel. Tegu on demokraatliku süsteemi funktsioneerimise jaoks
fundamentaalse tähtsusega sätetega. Paragrahvi 1 lg 1 kohaselt on Eestis kõrgeima riigivõimu
kandjaks rahvas, kes teostab § 56 järgi talle usaldatud kõrgeimat riigivõimu hääleõiguslike
kodanike kaudu kas Riigikogu valimisega või rahvahääletusega. Sellest lähtuvalt peab kõige
olulisemaid riigivalitsemisotsuseid langetama kas rahvas ise või rahva poolt vahetult
legitimeeritud parlament. Rahvas koosneb kodanikest ja seega üksikisikutest (või siis
valimisõiguslikest üksikisikutest). Kuna ei ole olemas organit, millel oleks objektiivne
kohustus valvata selle üle, kuidas teostab kõrgeima riigivõimu kandja talle kuuluvat võimu,
peavad § 60 lg 1 teine, kolmas ja neljas lause sisaldama individuaalõigusi. Rahva kui
kõrgeima riigivõimu kandja liikmel peab olema kohtulikult realiseeritav subjektiivne õigus
lasta vajadusel ise kontrollida PS-ga kehtestatud demokraatia põhireeglitest kinnipidamist. Et
§ 57 lg 1 kuulutab hääleõiguslikuks ainult Eesti kodanikud, kes on saanud 18 aastat vanaks,
siis § 60 lg 1 teise, kolmanda ja neljanda lause suhtes ei saa kehtida midagi muud. Seega
tulenevad kodanikupõhiõigused ka § 60 lg 1 teisest, kolmandast ja neljandast lausest.
Lisaks nendele sätetele tulenevad kodanikupõhiõigused § 8 lg-test 3 ja 4 ning § 124 lg-st 2 (vt
nimetatud paragrahvide komm-d).

6.

2
Eraldi kodanikupõhiõiguste rühma moodustavad § 28 lg 2, § 29 lg 1 esimene lause, § 31
esimene lause ning § 44 lg-d 2 ja 3. Nende puhul on tegemist kodanikupõhiõigustega, mille
kehtivuse laiendavad § 28 lg 2 kolmas lause, § 29 lg 1 kolmas lause, § 31 kolmas lause ja §
44 lg 4 ka mittekodanikele, lisades ühtlasi erilise piiriklausli ja võimaldades seadusandjal
nende isikulist kaitseala uuesti piirata üksnes Eesti kodakondsuse puudumisest lähtuvalt.
Tegemist on sisuliselt diskrimineerimisvolitusega, mis erinevad näiteks § 30 lg 1 teises lauses
sisalduvast erandireservatsioonist. Selle eripära tõttu saab § 28 lg 2, § 29 lg 1 esimest lauset,
§ 31 esimest lauset ning § 44 lg-d 2 ja 3 klassifitseerida mitteehtsateks
kodanikupõhiõigusteks.
Mitteehtsate kodanikupõhiõiguste puhul tuleb silmas pidada seda, et ELTL art 18 lg 1
kohaselt on “aluslepingutes käsitletud valdkondades keelatud igasugune diskrimineerimine
kodakondsuse alusel”. Kui mõista seda artiklit selliselt, et piisab EL kodakondsuse
aluslepingus käsitlemisest, siis ei hõlmaks diskrimineerimisvolitused EL kodanikke ja
viimastel oleksid võrdselt Eesti kodanikega kõik õigused, kaasa arvatud nimetatud
põhiõigused. See tõlgendus võib siiski osutuda liialt avaraks ja anda mittesoovitavaid
tagajärgi näiteks sotsiaalsete põhiõiguste valdkonnas. Seetõttu võib olla eelistatavam
tõlgendada “aluslepingutes käsitletud valdkondi” kitsamalt, diferentseerida ja otsida
aluslepingutest muid pidepunkte kui EL kodakondsus. Paragrahvi 29 lg 1 ja § 31 kaitsealad
on ka ELTL art 18 lg 1 kitsama tõlgenduse kohaselt majanduslike põhiõigustena kindlasti
aluslepingutes käsitletud valdkondades, sest EL üks peamisi valdkondi on majandus- ja
tööhõivepoliitika koordineerimine (ELTL art-d 2 lg 3). Peale selle on EL seatud tagama
töötajate vaba liikumist (ELTL art-d 45–48) ja asutamisvabadust (ELTL art-d 49–55) ning
lisaks võib EL õiguse kohaldamisalas (harta art 51 lg 1) osutada ka EL põhiõiguste harta art-
tele 15 (kutsevabadus ja õigus teha tööd) ja 16 (ettevõtlusvabadus). Paragrahvi 44 lg 3
laieneb EL teiste liikmesriikide kodanikele võrdselt Eesti kodanikega juhul, kui pidada seda
osaks õigusest isikuandmete kaitsele (ELTL art 16, harta art 8) või osaks õigusest heale
haldusele (Euroopa Kohtu poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõte, harta art 41 lg 2 p b).
Paragrahvi 44 lg 2 laieneb EL teiste liikmesriikide kodanikele võrdselt Eesti kodanikega
valdkonnaspetsiifiliselt juhul, kui see seostub nn EL põhivabadustega (kaupade, töötajate,
teenuste ja kapitali vaba liikumine ning asutamisvabadus). Olgugi et ELTL art 4 lg 2 p b
annab EL-le muu hulgas jagatud pädevuse sotsiaalpoliitika valdkonnas ja ELTL art 5 lg 3
õiguse teha algatusi liikmesriikide sotsiaalpoliitika koordineerimise tagamiseks, puudutab see
vastavalt ELTL art-le 151 jj peamiselt tööturgu. Seadusandja oleks EL õiguse praeguses
arengustaadiumis seega õigustatud välistama aluslepingutes käsitletud valdkondade kitsama
tõlgenduse kohaselt § 28 lg 2 kohaldamisalast ka teiste EL liikmesriikide kodanikud (vrd aga
§ 28 komm).

7.
Teine kitsendus on eestlaseks mitteolemine. Paragrahvi 36 lg 3 sätestab iga eestlase õiguse
asuda Eestisse. Seda õigust ei ole mitte-eestlastel. Tegu ei ole kodanikuõigusega.
Samasisuline kodanikuõigus tuleneb juba § 36 lg-st 1, mille kohaselt ei tohi ühtki Eesti
kodanikku takistada Eestisse asumast. Kui käsitada § 36 lg 3 kodanikuõigusena, siis puuduks
sel iseseisev tähendus.

3
Ühe tõlgendamisvõimalusena võiks § 36 lg 3 sisaldada igaüheõigust. See ei ole siiski eriti
otstarbekas, sest säärasel juhul tuleks õigusele piiri tõmmates ikkagi kehtestada kriteeriumid,
keda lugeda eestlaseks. Õigus laieneks lõppastmes ikkagi ainult eestlastele. Teine võimalus
on käsitada § 36 lg-s 3 sätestatut põhiõiguste kolmanda liigina. See lahendus tundub olevat
süstemaatiliselt parem, kui võtta arvesse põhiõiguste kandjate ringi senist jaotust. Seejuures
kerkib esile teoreetiline probleem, kas kõik Eesti kodanikud on eestlased § 36 lg 3 tähenduses
või on olemas kodanikke, kes ei ole eestlased selles tähenduses (vt § 36 lg 3 komm).

8.
Kolmas kitsendus on laste puudumine. Paragrahvi 27 lg 3 sätestab vanema põhiõiguse
kasvatada oma last ja hoolitseda tema eest, § 37 lg 3 vanema põhiõiguse omada otsustavat
sõna lapse hariduse valikul. Neile põhiõigustele saab tugineda ainult see, kes on vanem PS
mõttes. Vanema mõiste sisustamisel on oluline koht PKS-l, kuid selle regulatsioonidesse
tuleb suhtuda kriitiliselt, neid vajadusel PS-ga konformselt tõlgendades. Arvestada tuleb ka
seda, et vanema põhiõigus nõrgeneb lapse kasvades pöördvõrdeliselt lapse enda
põhiõigusealisusega.
Vanema põhiõigus on bioloogilisel emal ja isal kindlasti siis, kui nad elavad lapsega koos
ühises majapidamises, sõltumata sellest, kas nad on abielus või mitte. Selles avaldub
perekonna kui kahe üksteisest bioloogiliselt põlvneva põlvkonna kooselu idee. Kui vanemad
ei ela koos, on vanemlik põhiõigus kindlasti sel bioloogilisel vanemal, kelle juures laps elab
ja tema eest hoolitseb. Vanema põhiõigus on ka sel bioloogilisel vanemal, kes küll ei ela
lapsega koos, kuid kes kasutab oma külastusõigust ja täidab hoolitsemiskohustust. Vanema
põhiõigus on lapsendajal (PKS §-d 157, 162). Vanema põhiõiguse kandjaks tuleks pidada
abielumeest (vrd PKS § 84 lg 1 p 1), kes pole lapse bioloogiline isa, seni, kuni tuvastatakse
lapse põlvnemine pärisisast (vrd PKS § 91).
Kuna hoolitsemine on midagi faktilist, tuleb ülejäänud juhtudel vanema põhiõiguse kandjana
kõne alla isik, kes teostab lapse suhtes tegelikult vanemlikku vastutust, hoolitsedes tema
füüsiliste, vaimsete ja varanduslike huvide eest. Seejuures tuleb vanemliku
hoolitsuskohustuse teostamine vajadusel igal konkreetsel juhul tõendite abil tuvastada.

9.
Neljas kitsendus on abikaasa tunnuse puudumine. Paragrahvi 27 lg 2 sätestab abikaasade
võrdõiguslikkuse. Isik, kes pole abikaasa PS mõttes, sellele põhiõigusele tugineda ei saa.
Abikaasaks olemine eeldab abielu PS mõttes. Ajalooliselt on abieluna käsitatud valdavalt
üksnes mehe ja naise vahelist loomuõigusel, ühinguõigusel või religiooniõpetusel rajanevat,
tunnustatud, enamjaolt seaduse või tavaga reguleeritud ning püsivat kooselu vormi. 21.
sajandil on abielu mõiste hakanud muutuma liberaalsemaks ning abieluna käsitatakse
üleilmselt üha enam kahe inimese tunnustatud ja kinnistunud kooselu sõltumata nende soost.
2017. aasta seisuga on nt EL liikmesriikidest (vähemalt osal territooriumil) võimalik sõlmida
samasooliste abielu Belgias, Hispaanias, Iirimaal, Luksemburgis, Madalmaades, Portugalis,
Prantsusmaal, Rootsis, Soomes, Taanis ja Ühendkuningriigis. Eesti käsitluse areng tuleb

4
tänase seisuga ära oodata. Vabaabielu partneritele ei laiene põhiseaduslik abielukaitse
tunnustuse ja püsivuse kriteeriumide puudumise tõttu.

10.
Viies kitsendus on autori tunnuse puudumine. Paragrahv 39 sätestab autoripõhiõiguse, nähes
ette autori võõrandamatu õiguse oma loomingule. Autoripõhiõigusele ei saa tugineda see, kes
pole teose autor, nt see, kes on varalised õigused teosele ostnud.

11.
Põhiõigused, mille kandjate ring ei ole ühegi tunnuse alusel kitsendatud, on kõigi ja igaühe
põhiõigused ehk igaühepõhiõigused, st põhiõigused, mille kandjaks on igaüks. Paragrahvi 9
lg 1 kasutab terminit “kõigi ja igaühe õigused”, pidades silmas just põhiõigusi.
Igaühepõhiõigusi võib nimetada ka inimpõhiõigusteks, kuid vältimaks segiajamist EIÕK-s
sisalduvate õigustega on eelistatavam termin ka “kõigi ja igaühe põhiõigused” või
“igaühepõhiõigused”.
Igaühepõhiõigused tulenevad eelkõige II peatüki §-st 12, § 13 lg 1 esimesest lausest ja lg-st 2,
§-dest 15–26, § 28 lg-st 1, § 29 lg-st 2, §-dest 32, 35, 37, 40, 41 ja 43, § 44 lg-st 1, §-dest 45,
46 ja 47, § 48 lg 1 esimesest lausest ning §-dest 49 ja 51, kus on mainitud “kõiki”, “igaüht”
või “kedagi”. Paragrahvi 27 lg-s 1, § 28 lg-s 4, § 29 lg-s 5 ning §-des 33 ja 38 ei ole küll
mainitud otseselt “igaüht”, kuid kuna nendes sätetes ei ole õigustatud subjektide ringi
piiratud, siis tuleb lähtuda sellest, et ka nendest paragrahvidest tulenevad igaühepõhiõigused,
mis on kõigil inimestel võrdselt.
Igaühepõhiõigused on sätestatud ka § 8 lg-tes 1 ja 2, §-s 34, §-s 113, §-s 151 ning § 156 lg-s 2
(vt nende komm-d).

12.
Põhiõigustest tulenevad subjektiivsed õigused on füüsilistel isikutel sünnist surmani.
Küsimus, kas põhiõiguste kaitse laieneb ka lootele ehk embrüole enne sündi, on
õigusteaduses üheselt lahendamata probleem. Eelkõige on kõne all eluõiguse (§ 16)
kohaldamine lootele. See küsimus on tihedalt seotud abordi keelustamise moraalifilosoofilise
diskussiooniga (vt nt Peter Singer abordi lubamise ja Don Marquis keelamise poolt).
Siinkirjutaja soovitab eitada loote põhiõigusvõimet, sest vastasel korral tuleks pidada
võimalikuks loote kaebust ema peale, kes tahab teha aborti. Parem on lähtuda seisukohast, et
lootel ei ole põhiõigustest tulenevaid subjektiivseid õigusi (vt § 16 komm). See-eest laieneb
lootele põhiseaduse objektiivne kaitse, mis tähendab, et seadusandja on § 16 teise lause alusel
kohustatud võtma meetmeid, kaitsmaks sündimata elu.
Põhiõiguste kandjateks ei ole surnud, sest põhiõiguse kandjaks saab olla ainult isik, surnu
puhul ei ole aga enam tegu isikuga. Surma hetkena käsitatakse tänapäevases
põhiõigusteaduses ajutegevuse lõppu. Lahkunu au ja hea nime kaitse asemel tuleks kaitsta
lahkunu omaste mälestust.

5
13.
Eristada tuleb põhiõigusvõimet ja põhiõigusealisust. See vahetegu on oluline noorte puhul.
Põhiõigusvõime tähendab võimet olla põhiõiguste kandjaks. Igal põhiõiguste kandjal on
põhiõigusvõime. Põhiõigusvõime kattub oma ulatuselt enam-vähem tsiviilõigusliku
õigusvõimega (TsÜS § 7 lg 2), kuid ei samastu viimasega. Esimene on põhiseaduse tasandi
kategooria ja püsib sellest sõltumata, kas tsiviilseadus on olemas või mitte.
Põhiõigusvõime on igal füüsilisel isikul sõltumata east. Iga vastsündinu on kõigi
inimpõhiõiguste kandja. Erandina on vanusepiir expressis verbis sätestatud § 57 lg-s 1, § 60
lg-s 2 ja § 156 lg-s 2. Tegemist on lex specialis’tega, millest alates saab füüsiline isik olla
vastava põhiõiguse kandja.

14.
Põhiõigusealisus on põhiõiguslik teovõime, st füüsiliste isikute füüsilise ja vaimse küpsusega
seotud võime põhiõigusi iseseisvalt teostada. Põhiõigusealisus sarnaneb mõnevõrra
tsiviilõigusliku teovõimega, kuid ei kattu sellega. Täiskasvanutel, st isikutel, kes on vähemalt
18 aastat vanad, on täies ulatuses kõik põhiõigused peale § 60 lg-st 2 tuleneva, mille kandjaks
saab olla alates 21. eluaasta täitumisest. Täisealised on seega nii põhiõigusvõimelised kui ka
peaaegu täies ulatuses (v.a § 60 lg 2) põhiõigusealised. Sellest, et täiskasvanutel on kõik
õigused, ei saa aga järeldada, et alaealistel ei ole üldse õigusi. Teisest küljest ei saa alaealised
teostada kõiki põhiõigusi täies ulatuses, kuna esiteks võib neil puududa vastav loomulik
võime (nt väikesel lapsel puudub piisav liikumisvõime, et teostada iseseisvalt
liikumisvabadust) ja teiseks võivad olla sellele vastu nende vanemad (§ 27 lg 3, § 37 lg 3).
Pealegi oleks säärasel juhul PS-ga vastuolus kõik seadused ja seadusest alamalseisvad aktid,
mis piiravad alaealiste vabadust nende ea tõttu, nagu nt TsÜS § 12 lg 1, mis sätestab alla 7-
aastase tehtud ühepoolse tehingu tühisuse.
Alaealisel võib puududa loomulik võime, mis on vajalik vastava põhiõiguse iseseisvaks
teostamiseks. Näiteks on raske kujutada ette vastsündinut, kes ei oska kõnelda ega kujutada,
teostamas sõnavabadust (§ 45 lg 1) või petitsiooniõigust (§ 46). Säärasel juhul võivad lapsed
teostada oma õigusi oma seadusliku esindaja, kelleks on üldjuhul ema või isa, kaudu.
Vanemad kui seaduslikud esindajad teostavad laste õigusi laste eest ja laste nimel.
Kui näiteks sõnavabadust tahab teostada väliselt kõigi loomulike võimetega murdeealine,
sellele on aga vastu tema vanemad, kerkib küsimus, kui kaugele ulatub vanemate õigus ja
mida võib noor inimene ette võtta iseseisvalt. See küsimus on seotud § 27 lg-st 3 tuleneva
vanemate põhiõigusega kasvatada oma lapsi ja § 37 lg-st 3 tuleneva vanemate õigusega
omada otsustavat sõna laste hariduse valikul. Need kaks sätet on loomuliku võime kõrval
otsustava tähtsusega põhiõigusealisuse määramisel.
Probleemi lahendades tuleb tõdeda, et kõiki elujuhte ja kõiki põhiõigusi hõlmavat vanust,
millest algab põhiõigusealisus, ei ole olemas. Igal üksikul juhul tuleb rakendada
proportsionaalsuse põhimõtet (vt § 11 lause 2 komm). Põhiõigusealisus on iga põhiõiguse
puhul erinev ja tuleb välja selgitada kaalumise teel, arvestades konkreetse põhiõiguse

6
olemust. Riigikohus leidis: “Tulenevalt alaealise psüühilisest ja sotsiaalsest ebaküpsusest
võib ta teatud olukordades kahjustada end ja teisi kergemini kui täisealine. Ebaküpsuse tõttu
kannab alaealine, erinevalt enamikust täisealistest, oma tegude eest ka piiratud õiguslikku
vastutust. Sellega on põhjendatav ka vajadus kehtestada alaealiste suhtes selliseid õiguslikke
piiranguid, mida täisealiste suhtes enamasti ei kohaldata.” (RKPJKo 06.10.1997, 3-4-1-3-97,
p I). Sellega nimetas Riigikohus täiendava kaalumiskriteeriumina isiku “psüühilist ja
sotsiaalset küpsust” ning sellega seonduvat vajadust kaitsta isikut tema enda eest. Kaalumisel
tuleb eelnevast lähtuvalt arvestada:
1) konkreetse põhiõiguse olemust,
2) noore inimese loomulikku võimet põhiõigust teostada, sh vanust,
3) noore inimese psüühilist ja sotsiaalset küpsust, st vajadust kaitsta isikut tema enda eest,
4) vanemate põhiõigusi (§ 27 lg 3, § 37 lg 3).
Alaealise põhiõiguste teostamise ulatus on seda suurem, mida vanemaks ta saab. Kaalumisel
tuleb alati arvestada ka seda, et põhiõigusealisus on instituut, mis pole loodud alaealiste
vastu, vaid nende huvides ja kaitseks.

15.
Üldistavalt võib öelda, et elu, tervise ja isikuvabadusega seotud õiguste puhul (§-d 16, 18,
20–24 ning § 28 lg-d 1 ja 2) algab põhiõigusealisus sünniga selles mõttes, et neid õigusi peab
laps saama teostada ka vanemate tahte vastaselt vajadusel eestkosteasutuse abil. Teiselt poolt
peaks varaliste suhetega seotud põhiõiguste (§-d 29, 31 ja 32) iseseisev teostamine algama
võimalikult hilja, et kaitsta noort inimest iseenda eest. Sellest põhimõttest lähtub nt TsÜS § 8
lg 2, mis sätestab täieliku tsiviilõigusliku teovõime alguseks 18. eluaasta täitumise. Sarnaselt
määravad PKS § 1 lg-d 2 ja 3 kindlaks põhiõigusealisuse § 27 lg 2 tähenduses. Ka see norm
järgib PS poolt etteantud nõudeid.
Sünnihetke ja täisealisuse vahele jääb hulgaliselt probleemjuhte. Nende üks lahendusviis on
vastavat põhiõigust arvestava valdkonnaseaduse vastuvõtmine. Säärane seadus on nt KiKoS,
mille § 10 lg 1 kohaselt võib iga vähemalt 15-aastane isik iseseisvalt astuda koguduse
liikmeks või lahkuda kogudusest vastavalt põhikirjas ettenähtud korrale. Olgugi et võiks
kaaluda ka §-st 40 tulenevate õiguste iseseisva teostamise piiri allapoole nihutamist, võib
KiKoS § 10 lg 1 pidada PS-ga kooskõlas olevaks, sest seadusandjal on piiri määramisel
suhteliselt lai mänguruum. Teine võimalik lahendus peitub selles, et põhiseaduslikkuse
järelevalve kohus kujundab oma õigusemõistmisega välja lahendused eri eluvaldkondade
jaoks.
RKPJK on kahel korral puudutanud alaealistega seonduvat. Esimesel korral oli tegemist § 48
lg-st 1 tuleneva ühinemisvabaduse kitsendamisega. RKPJK leidis oma otsuses, et PS “ei
seosta füüsilise isiku mittetulundusühingutesse koondumise õigust isiku tsiviilteovõimega.
Seega peab põhiseaduse § 48 lg 1 kohaselt ühinemisvabadus olema tagatud ka alaealistele.”
(RKPJKo 10.05.1996, 3-4-1-1-96, p I). Püstitatud nõude kohaselt peab õigus ühineda olema
ka noorematel kui 18-aastastel. Seejuures ei väljendanud kohus kahjuks oma seisukohta, kui
vanalt algab alaealise õigus ühineda iseseisvalt mittetulundusühingusse, tarviduse korral ka

7
vastu vanemate soovi. Tegu on siiski põhiõigusealisuse seisukohalt teedrajava lahendiga,
milles kohus väljendab sõnaselgelt seisukohta, et põhiõigusealisus ei lange kokku
tsiviilõigusliku teovõimega.
Oma teises noori puudutavas otsuses leidis RKPJK, et “nõue, et alla 16-aastane isik võib
kella 23.00 kuni 6.00 viibida avalikus kohas üksnes täisealise saatjaga, [on] käsitatav
alaealise liikumisvabaduse piiramisena põhiseaduse § 34 mõttes” (RKPJKo 06.10.1997, 3-4-
1-3-97, p I). See, et alla 16-aastased isikud on §-st 34 tuleneva põhiõiguse kandjad, ei vaja
pikemat põhjendust. Paragrahvi 34 puudutava põhiõigusealisuse osas ei pidanud kohus selles
otsuses seisukohta võtma, sest kohaliku omavalitsuse määrus oli antud ilma vastava
seadusliku aluseta ja seega juba formaalselt PS-ga vastuolus. Sellegipoolest viitas kohus ülal
tsiteeritud kriteeriumidele, millest põhiõigusealisuse kindlakstegemisel lähtuda.
Kokkuvõttes on põhiõigusealisus enamjaolt põhiõiguse piiride probleem. Ka vastsündinul on
prima facie kõik õigused. Põhiõigusealisuse tuvastamiseks tuleb üksikjuhte kaaluda. Ainult §
57 lg 1, § 60 lg 2 ja § 156 lg 2 alusel, kus vanusepiir on sõnaselgelt ette nähtud, on nooremate
puhul välistatud juba põhiõiguse isikuline kaitseala.

16.
Et põhiõigused on subjektiivsed õigused, siis võib küsida, kas põhiõiguste kandja võib
loobuda põhiõigusega garanteeritud kaitsest põhiõiguse adressaadi riivete vastu.
Õigusest loobumisest võib kõnelda nii laiemas kui ka kitsamas tähenduses. Loobumine
laiemas tähenduses hõlmab kõik juhud, kui isik jätab oma õiguse teostamata. Näiteks võib
põhiõiguse kandja mitte luua perekonda (§ 27 lg 1), mitte valida endale tegevusala, elukutset
või töökohta (§ 29 lg 1), jätta osalemata koosolekutel (§ 47) või mitte astuda ühtegi
mittetulundusühingusse (§ 48 lg 1). Kõigil neil juhtudel ei ole aga tegemist loobumisega
kitsamas tähenduses. Loobumisega kitsamas tähenduses on seevastu tegu nt siis, kui keegi
lubab politseil oma korteri läbi otsida, ilma et politseil oleks läbiotsimisorder (§ 33), või oma
telefonile ilma kohtu loata pealtkuulamisseadme paigaldada (§ 43) või kui üksi elav
kahtlusalune loobub § 21 lg 1 kolmandas lauses ettenähtud teavitamisõigusest, et tuttavad ei
saaks teada tema arreteerimisest. Põhiõiguse kaitsest loobumine on õiguslikult relevantses
tähenduses ainult loobumine kitsamas tähenduses. Loobumine kitsamas tähenduses hõlmab
ainult need juhud, kui ilma põhiõiguse kandja tahteavalduseta oleks tegu põhiõiguse
rikkumisega.
Loobumine põhiõiguse kaitsest on expressis verbis ette nähtud § 18 lg-s 2, § 24 lg-s 1, § 29
lg-s 2 ja §-s 42, kus PS tekstis on kasutatud väljendit “vaba tahe”. Seega on PS kohaselt
vähemalt mõne põhiõiguse puhul võimalik nende kaitsest loobuda. Seejuures ei saa vaba
tahte klausleid käsitada ammendava kataloogina. Kindlasti viitavad need sellele, et PS teksti
koostajad pidasid vastavate põhiõiguste puhul loobumist selle põhiõiguse kaitsest lubatuks ja
seega kehtivaks. Kui nt kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt allutada meditsiini- ega
teaduskatsetele (§ 18 lg 2), siis tähendab see, et vabatahtlike kallal tohivad teadlased
katsetada. Siiski ei saa sellesse suhtuda kriitikavabalt, sest nt § 24 lg 1 puhul on kaheldav, kas
seadusega määratud kohtu alluvusest (ebaseadusliku) kohtu alluvusse saab kedagi viia ka siis,
kui isik sellega nõus on. Järelikult sõltub loobumise lubatavus millestki muust.

8
Loobumine põhiõiguste kaitsest peab olema võimalik ka siis, kui PS seda sõnaselgelt ette ei
näe, sest põhiõiguse kaitsest loobumine on üks põhiõiguse teostamise viise. Põhiõigused on
eelkõige isikute individuaalsed vabadusõigused riigi vastu ja vabadusest loobumine on
vabadusõigusega kaitstud. Miks ei võiks koostööaldis tunnistaja lubada ilma
läbiotsimisorderita oma kodu läbi otsida? Teiselt poolt on ilmne, et ka näiteks vabatahtlikke
katsealuseid ei tohi teadlased surmata ega neile jäävaid tervisekahjustusi tekitada või et
demokraatia toimimiseks peab olema keelatud loobuda aktiivsest valimisõigusest. Nende
kahe äärmuse vahele jääb hall tsoon, kus ühest vastust on raske leida, näiteks eutanaasia
puhul. Kui kaugele võib põhiõigustest loobumisel minna, tuleb otsustada proportsionaalsuse
põhimõtte ja iseäranis kaalumise alusel. Kaalumisel tuleb arvesse võtta eriti seda, et
põhiõigused ei ole ainult üksikisikute subjektiivsed õigused, vaid et põhiõigustel on olemas
ka objektiivne külg. On olemas põhiõiguste minimaalne tase, mis on vajalik rahumeelseks
ühiskondlikuks kooseksisteerimiseks. Põhiõiguste kandjad ei saa minna oma loobumistes nii
kaugele, et seatakse ohtu minimaalne tase. Paraku võib selle taseme kindlakstegemine
osutuda üksikjuhul üsna keeruliseks, sest puudub käega katsutav ja kergesti äratuntav
miinimum. Kaalumisel tuleb arvesse võtta põhiõiguse individuaalset külge, st nõuet, et
põhiõiguse kandja saaks võimalikult ulatuslikult teostada oma põhiõigust, nii nagu ta seda
tahab. Kollektiivsetest hüvedest tuleb arvestada eelkõige demokraatia põhimõttega. Näiteks
on kaheldav, kas demokraatia printsiibist lähtudes tohib loobuda valimisakti salajasusest (§
60 lg 1 neljas lause), sest garanteeritud ja kõigi poolt järgitud salajasuse nõue on üks olulisi
demokraatliku süsteemi funktsioneerimise eeldusi. Kaalumisel tuleb arvestada ka riive
intensiivsust, põhiõiguse kaitsest loobumise kestust, kaitsest loobumise tühistamise võimalust
ning loobumise vabatahtlikkuse määra. Kokkuvõttes tuleb kaalumisel arvestada:
1) loobutava põhiõiguse olemust,
2) PS aluspõhimõtteid, sh demokraatiat,
3) põhiõiguse riive intensiivsust (mida intensiivsem on riive, seda ebatõenäolisem on, et
loobumine on kehtiv),
4) loobumise kestust (tähtajatu või tähtajaline loobumine),
5) loobumise tühistamise võimaluse olemasolu,
6) loobumise vabatahtlikkuse määra.
Põhiõiguse kaitsest loobumine on põhiõiguse piiride probleem. Näiteks kodu läbiotsimine on
ka siis § 33 riive, kui see toimub korteriperemehe loal.
Näiteks leidis RKPJK, et vahekohtukokkuleppe sõlmimisega toime pandud loobumine
põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse esitamise võimalusest (§ 15 lg 1 teine lause) on PS-ga
kooskõlas, kuna vahekohtukokkuleppe sõlmimist tuleb tõlgendada ühtlasi lubatava
loobumisena õigusest pöörduda kohtusse ning esimesena nimetatud tahteavaldus on viimase
osa (RKPJKm 05.02.2008, 3-4-1-1-08, p 6).

17.
Paragrahv 9 lg 1 kujutab endast võrdsuspõhiõigust, mis on § 12 lg-s 1 sisalduva üldise
võrdsusõiguse suhtes lex specialis.
9
Lõike 1 esemeline kaitseala hõlmab õiguse võrdsele kohtlemisele, sõltumata kodakondsusest.
“§ 9 esimene lause ütleb, et meie põhiseaduse eelnõus loetletud kõigi ja igaühe õigused on
võrdsed nii kodanikel kui ka mittekodanikel. Järelikult seadused, mis hiljem vastu võetakse
vastu nende õiguste sisu täpsustamiseks, ei tohi enam diferentseerida kodanike ja
mittekodanike õigusi.” (L. Hänni. Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 1030).
Paragrahvi 9 lg 1 sõnastuse järgi laieneb võrdsusõiguse kaitseala üksnes PS-s loetletud
igaühepõhiõigustele. Selline sõnastus meenutab EIÕK art 14 ja selle aktsessoorset iseloomu,
mille kohaselt art 14 on kohaldatav üksnes koos mõne muu konventsiooniõigusega.
Arvestades seda, et EIÕK oli PS põhiõiguste kataloogi koostamisel üheks peamiseks
eeskujuks, on soovitatav sellest eeskuju võtta ka § 9 lg 1 tõlgendamisel. Alati siis, kui seadus,
täitev- või kohtuvõimu akt diferentseerib isikuid kodakondsuse alusel, on puudutatud § 9 lg 1
kaitseala, kuid seda vaid eeldusel, et ühtlasi on riivatud ka mõni kõigi ja igaühe põhiõigus.
Muul juhul tuleb ka kodakondsuse alusel diferentseerimise korral kõne alla § 12 lg 1.
Teine § 9 lg 1 kaitseala kitsendus seisneb selles, et üheks võrdlusgrupiks on alati Eesti
kodanikud. Kodakondsuse alusel diskrimineerimise keeld on rakendatav siis, kui
kodakondsuseta isikut või välisriigi kodanikku koheldakse tema kodakondsuse(tuse) tõttu
erinevalt Eesti kodanikust, samas kui nt vaheteole Venemaa ja Gruusia kodanike vahel tuleks
kohaldada üldist võrdsuspõhiõigust (vrd § 12 komm).
Riigikohus on § 9 lg-le 1 paaril korral osutanud (RKPJKo 08.02.2001, 3-4-1-1-01, p 10;
05.03.2001, 3-4-1-2-01, p 12).
Paragrahvi 9 lg 1 on isikuliselt kaitsealalt kõigi ja igaühe põhiõigus, mis ei saa oma olemuselt
laieneda juriidilistele isikutele (§ 9 lg 2).

18.
Paragrahvi 9 lg 1 kui erilise võrdsuspõhiõiguse riive õigustamisel tuleb arvestada üldist
võrdsuspõhiõiguste kontrolliskeemi (vt II ptk sissejuhatus komm). Riigikohus muutis 2011.
aastal põhjapanevalt üldise ja eriliste võrdsuspõhiõiguste vahekorda (RKÜKo 07.06.2011, 3-
4-1-12-10, p 27 jj; vt § 12 komm). Seetõttu on lahtine, kas erilised võrdsuspõhiõigused
erinevad oma struktuurilt üldisest. Paragrahvi 9 lg 1 riivete puhul tuleb arvestada § 28 lg 2
kolmandas lauses, § 29 lg 1 kolmandas lauses, § 31 kolmandas lauses ja § 44 lg-s 4 sätestatud
nn diskrimineerimisvolitustega, mille alusel võib seadusandja teha vahet kodanike ja
mittekodanike vahel.

19.
Füüsilised isikud on ka siis põhiõiguste kandjad, kui nad asutavad näiteks
mittetulundusühingu. Kui avalik võim kitsendab mittetulundusühingu tegevust, siis riivab ta
iga ühingu liikme põhiõigusi. Küsimusele, kas ka ühingu enda õigused on riivatud, annab
vastuse § 9 lg 2, mille õiguslik tagajärg näeb ette, et põhiõigused laienevad vähemalt osaliselt
ka juriidilistele isikutele. See säte laiendab üksikute põhiõiguste kehtivusala teatud isikute
ühendustele. Ilma § 9 lg-ta 2 oleksid põhiõigused ainult füüsiliste isikute õigused.
Lõike 2 koosseisu moodustavad kolm kumulatiivset tunnust:
10
1) peab olema tegu juriidilise isikuga § 9 lg 2 tähenduses;
2) juriidilise isiku põhiõigusvõime peab olema kooskõlas juriidiliste isikute üldiste
eesmärkidega;
3) juriidilise isiku õigusvõime peab olema kooskõlas vastava põhiõiguse olemusega.
Paragrahvi 9 lg 2 õiguslik tagajärg on, et põhiõigusvõime laieneb konkreetsel juhul
juriidilisele isikule.

20.
PS ei ütle sõnaselgelt, mida tähendab “juriidiline isik”. Tegemist on seaduse tasandi mõistega,
millel on õiguskeeles väljakujunenud tähendus. Juriidiline isik on abstraktne moodustis,
millele õiguskord annab õigusvõime. Siiski ei kattu PS mõistekasutus seaduse
mõistekasutusega. Erinevus PS ja seaduse juriidilise isiku mõistete vahel seisneb nõutava
õigusvõime ulatuses. Kui seaduse tasandil on juriidilise isikuga tegu alles nn täisõigusvõime
esinemisel, siis PS lävi on madalam: juriidiline isik § 9 lg 2 tähenduses on ka osalise
õigusvõimega moodustis.

21.
Juriidilised isikud § 9 lg 2 tähenduses on kõigepealt kõik eraõiguse juriidilised isikud, milleks
on ÄS § 2 lg-te 1 ja 3 kohaselt täis-, usaldus- ja osaühing, aktsiaselts ning tulundusühistu (vrd
RKPJKo 06.03.2002, 3-4-1-1-02, p 12: äriühingud); SAS § 1 lg 1 kohaselt sihtasutus (vrd
RKPJKo 11.06.2013, 3-4-1-15-13) ja MTÜS § 2 lg 1 kohaselt mittetulundusühing (vrd
RKPJKo 26.09.2007, 3-4-1-12-07).

22.
Paragrahvi 9 lg 2 ei kehti siiski ainult eraõiguslike juriidiliste isikute suhtes, vaid laieneb ka
ülejäänud iseseisvatele eraõiguslikele moodustistele, millel on vähemalt osaline õigusvõime.
Osalise õigusvõimega on tegu siis, kui õiguskord tunnistab, et vastav moodustis võib olla
vähemalt ühe õiguse iseseisvaks kandjaks. Juriidiline isik PS tähenduses on iseäranis ka
lihtõiguses iseseisev õigusvõimeta seltsing (VÕS § 580 jj). Näiteks on RKHK leidnud:
“[J]uhul, kui seltsing omandaks avaliku õiguse sfääris subjektiivseid õigusi ja kannaks
kohustusi, tuleks möönda ka tema halduskohtumenetlusliku õigusvõime olemasolu.”
(RKHKo 26.11.2006, 3-3-1-43-06, p 22). Samuti võib juriidilisteks isikuteks PS tähenduses
pidada välismaa äriühingute Eesti filiaale (vrd RKHKm 30.10.2003, 3-3-1-68-03, p 15).
Kui põhiõiguslikust kaitsest välistada osalise õigusvõimega eraõiguslikud moodustised, mis
ei ole juriidilised isikud, siis sõltuks võime kanda põhiõigusi seadusandja suvast. Põhiõigused
on aga individuaalsed õigused riigi ning seega ka seadusandja vastu. Lisaks on piir täieliku ja
osalise õigusvõime vahel küllaltki hägune, sest juriidilisel isikul ei saa iialgi olla kõiki õigusi,
mis on füüsilisel isikul. Ilmselgelt puuduvad juriidilistel isikutel näiteks õigus elule (§ 16) ja
õigus tervise kaitsele (§ 28 lg 1). Ka pilk EIÕK rakendamise praktikale kinnitab

11
põhiseadusliku juriidilise isiku laiendava tõlgenduse õigsust. EIÕK art 34 annab õiguse
pöörduda EIK-sse peale füüsiliste isikute ja organisatsioonide ka isikute gruppidele ehk
ühendustele.
Osalise õigusvõimega moodustistest tuleb eristada lihtsalt sotsiaalseid gruppe ja juriidiliste
isikute organeid, mida õiguskord ei muuda iseseisvateks õiguste ja kohustuste kandjateks
suhetes teiste õigussubjektidega. Samal ajal kui sotsiaalsetel gruppidel puudub nende
õigusliku ebamäärasuse tõttu sootuks õigussubjektsus, võivad organid olla üksnes
siseõigusnormide kandjateks ja adressaatideks. Sotsiaalsed grupid on nt koosolek, ettevõtte
töötajaskond ja jalgpallimeeskond; juriidilise isiku organid nt aktsiaseltsi üldkoosolek (ÄS §
290 lg 2), juhatus (ÄS § 306 lg 1) ja nõukogu (ÄS § 316). Nimetatud grupid ja organid ei ole
juriidilised isikud § 9 lg 2 tähenduses.

23.
Lõike 2 sõnastus ei tee vahet era- ja avaliku õiguse juriidiliste isikute vahel. Ka avaliku
õiguse juriidiline isik on juriidiline isik § 9 lg 2 tähenduses. See ei tähenda siiski, et
põhiõiguste kaitse avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele laieneb. Põhiõiguse kaitse
laienemine eeldab ka ülejäänud § 9 lg 2 tunnuste täitmist ning peab seega olema kooskõlas
juriidilise isiku üldiste eesmärkide ning põhiõiguse olemusega.

24.
PS ei tee vahet sise- ja välismaistel juriidilistel isikutel. Põhiõigusvõime on seega ühtviisi nii
sise- kui ka välismaistel juriidilistel isikutel. Näiteks on Riigikohus tunnustanud Ukrainas
registreeritud avatud aktsiaseltsi põhiõigust omandile (§ 32) ja üldist põhiõigust tõhusale
õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele (§ 15 lg 1) (RKÜKo 16.05.2008, 3-1-1-88-07).

25.
Juriidiliste isikute õigusvõime ulatus määrab ka nende põhiõigusvõime ulatuse. Osalise
õigusvõimega isikute ühendused ei saa § 9 lg 2 alusel oma õigusvõimet laiendada ega
kõikehõlmavaks õigusvõimeks muuta. Põhiõiguste kaitse laieneb neile ainult niivõrd, kui
nende tsiviilõiguslik õigusvõime ulatub.

26.
Paragrahvi 9 lg 2 lause teine pool seab piirid põhiõiguste kaitse laienemisele juriidilistele
isikutele. Kõigepealt peab põhiõigusvõime laienemine juriidilisele isikule PS mõttes olema
kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkidega.
Juriidiliste isikute üldised eesmärgid ei saa tähendada konkreetse juriidilise isiku põhikirjas
fikseeritud eesmärki. Põhikirjas fikseeritud eesmärk ei ole üldine eesmärk, vaid selle
juriidilise isiku konkreetne eesmärk. Üldine eesmärk peab olema laiem. Vaatluse alla tuleb
juriidilise isiku kui õigusinstituudi objektiivne eesmärk. Juriidiline isik ei ole asi iseeneses.

12
Maailma on võimalik ette kujutada ka ilma juriidiliste isikuteta. Kõik õigussuhted oleksid
sellisel juhul taandatavad füüsiliste isikute vahelisteks õigussuheteks. Sellisel juhul
muutuksid õigussuhted aga nt multinatsionaalsetes kontsernides ülemäära keeruliseks. Liigne
keerukus saaks takistuseks majanduse arengule. Samuti võib probleemiks kujuneda inimelu
ajalikkus. Keeruliste õigussuhete, nagu nt intellektuaalomandi puhul võivad füüsilise isiku
surmal olla sellisel juhul saatuslikud tagajärjed terve ettevõtte käekäigule. Need on aga
argumendid juriidiliste isikute kui selliste vajalikkuse põhjendamiseks, mitte aga neile
iseseisva õigusvõime omistamiseks. Juriidiline isik on õigusteaduse konstruktsioon, mis on
loodud selleks, et kergendada inimeste elu. Sellest lähtuvalt on juriidiliste isikute üldine
eesmärk tagada füüsilistele isikutele rohkem vabadust, kui neil oleks ilma juriidiliste isikuteta
maailmas.
Teooriat, mille kohaselt juriidiliste isikute põhiõigusvõime sõltub nende taga seisvate
füüsiliste isikute vabaduse kitsendamisest, nimetatakse personaalse substraadi teooriaks. Selle
teooria autor on tuntud Saksa riigiõiguslane Günter Dürig. Personaalse substraadi teooria
kohaselt peab põhiõiguste rakendaja alati tuvastama oma põhiõiguste rikkumist väitva
juriidilise isiku puhul, kas selle juriidilise isiku taga on era- või avalik huvi. Personaalse
substraadi teooria tagajärjeks on see, et üldjuhul puudub põhiõigusvõime avalik-õiguslikel
juriidilistel isikutel. Eraõiguslikel juriidilistel isikutel tuleb teha vahet. Välistada tuleks nende
eraõiguslike juriidiliste isikute põhiõigusvõime, mille kõik osakud on riigi või riigist alamal
seisva avalik-õigusliku juriidilise isiku käes. Näiteks on selline eraõiguslik juriidiline isik
Riigi Kinnisvara AS, mille ülesanne on riigi jt avalik-õiguslike juriidiliste isikute kinnisvara
hallata. Kahjuks jäi Riigikohtul AS Eesti Raudtee osas ühene seisukoht välja ütlemata (vrd
RKPJKm 25.05.2010, 3-4-1-21-09; RKHKo 24.01.2017, 3-3-1-65-16, p-d 18, 19). RKHK
märkis siiski riigi äriühingu ettevõtlusvabaduse kohta: “Kooskõlas PS § 9 lg-ga 2 leiab
kolleegium, et riigi äriühingu puhul ei ole põhjust ettevõtlusvabadust ja selle riiveid
määratleda vähemalt mitte sedavõrd laialt [kui eraisikute puhul]. PS § 31 eesmärk ei ole
kaitsta riigi äriühingut riigi poolt riigi äriühingu tegevuse kohta antavate mittesiduvate
õiguslike hinnangute eest.Riigi äriühing on aktsiaselts, mille kõik aktsiad kuuluvad riigile,
või osaühing, mille ainuke osa kuulub riigile (riigivaraseaduse § 3 lg 1 p 1). Riigil on sellises
äriühingus ainuotsustusõigus. Riigivaraseaduse § 10 lg 1 kohaselt on riigivara valitsemise
eesmärgiks lisaks riigivõimu teostamisele ja avaliku ülesande täitmisele ka tulu saamine ja
reservi säilitamine. Riigi äriühingu asutamise eesmärgiks on sageli tegutsemine strateegilistes
valdkondades. Ka riigi äriühingu dividende makstakse riigieelarvesse, millega omakorda
rahastatakse riigi seadusest tulenevaid ülesandeid […] Seega asutatakse riigi äriühinguid
avalike huvide, mitte nende endi ärihuvide teenimiseks. Sel põhjusel ei vaja riigi äriühing
kaitset riigi igasuguse tegevuse eest, mis võib ebasoodsalt tema ettevõtlust mõjutada.”
(RKHKo 24.01.2017, 3-3-1-65-16, p 19.2). Juhtudel, kui juriidilise isiku taga on üksnes
avalik ja mitte erahuvi, on soovitatav mitte käsitada neid juriidilisi isikuid põhiõiguste
kandjatena, vaid tagada neile õigusriigi aluspõhimõttest tulenevalt eraisikuga võrdsed
menetluslikud positsioonid.
Põhiõigusvõime on seevastu olemas kõigil eraõiguslikel juriidilistel isikutel ja osalise
õigusvõimega ühendustel, mille vähemalt üks osak kuulub mõnele füüsilisele või
eraõiguslikule juriidilisele isikule eeldusel, et selle juriidilise isiku taga ei ole ainuüksi riik
või muu avalik-õiguslik juriidiline isik, vaid vähemalt üks füüsiline isik. Et sel moel võivad
tekkida pikad ja tuvastamatud omandisuhete ketid, tuleb eeldada eraõigusliku juriidilise isiku

13
põhiõigusvõimet, kuni ei ole tõendatud, et selle taga on 100% riik või mõni muu avalik-
õiguslik juriidiline isik. Eraõiguslikul juriidilisel isikul puudub põhiõigusvõime ainult siis,
kui tema osakud kuuluvad täies ulatuses riigile või mõnele riigist alamal seisvale avalik-
õiguslikule juriidilisele isikule.
Objektiivsest ausa õigusemõistmise põhimõttest tulenevalt peab siiski kohus kohtlema
menetlusosalisi võrdselt. Ausa õigusemõistmise põhimõtted on ühtlasi osa õigusriigi
aluspõhimõtteist. Õigusriik ei ole mõeldav, kui osa õigussubjektide suhtes oleks lubatud
kalduda kõrvale kõigi protsessipõhiõiguste aluseks oleva ausa õigusemõistmise (fair trial)
põhimõttest. Seetõttu tuleb menetluses osalevate eraõiguslike juriidiliste isikute suhtes, mille
kõik osakud on riigi või riigist alamal seisva avalik-õigusliku juriidilise isiku käes, kohaldada
samu põhimõtteid mis põhiõiguste kandjate suhtes, ainult et neil puudub põhiõiguslik
iseloom.

27.
Kirjanduses on väljendatud seisukohta, et ka avalik-õiguslikud juriidilised isikud võivad olla
põhiõiguste kandjad. Avalik-õiguslik juriidiline isik olevat põhiõiguste kandja, kui tema
eesmärk seisneb individuaalsete õiguste realiseerimises. Näiteks tuuakse avalik-õiguslik
ülikool, kirik ja ringhäälinguasutus. Siin tuleb neil vahet teha. Avalik-õiguslikul ülikoolil on
PS-s kohaliku omavalitsuse garantiiga sarnanev tagatis: ainult avalik-õiguslike ülikoolide ja
teadusasutuste kohta käib § 38 lg 2. Siin puudub vajadus põhiõigusliku kaitse järele. Kirik on
vastavalt § 40 lg 2 teisele lausele riigist lahutatud. PS välistab seega kiriku muutmise avalik-
õiguslikuks juriidiliseks isikuks. Avalik-õigusliku ringhäälinguasutusega on lugu keerulisem.
Kui lähtuda PS sõnastusest, on selle muutmine põhiõiguste kandjaks raske. Erahuvi
rahvusringhäälingu taga olla ei tohi. Teisalt annab PS ammendava loetelu põhiseadusliku
autonoomiaga varustatud avalik-õiguslikest juriidilistest isikutest: § 38 lg 2 (ülikool ja
teadusasutus), §-d 111 ja 112 (Eesti Pank) ja § 154 lg 1 (kohalik omavalitsus). PS ei näe
sõnastuse järgi ette muid autonoomseid avalik-õiguslikke üksusi, mille autonoomia oleks PS-
ga kaitstud. PS tõlgendades tuleb arvestada ka süstemaatilist argumenti. Põhiseaduslikul
ajakirjandus- ehk meediavabadusel (§ 45 koosmõjus §-ga 44) on äärmiselt suur kaal
demokraatia põhimõtte jaoks, sest vaba ja kallutamata informatsiooni liikumine on
demokraatia püsimise möödapääsmatu tingimus. Meediavabadusel on oluline avalik
funktsioon ja sel põhiõigusel on vaieldamatult erakordselt tugev objektiivne külg. Sellest
lähtuvalt on soovitatav tuletada meediavabaduse objektiivsest küljest avalik-õigusliku
ringhäälinguasutuse põhiseaduslik autonoomia, mis sarnaneb eespool loetletud nimetatud
autonoomiatega.
Muudele avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele ei laiene ka protsessipõhiõigused (eelkõige
§-d 14, 15, 24), nagu on kirjanduses väidetud. Kuid objektiivsest ausa õigusemõistmise
põhimõttest tulenevalt peab kohus kohtlema menetlusosalisi võrdselt. Ausa õigusemõistmise
põhimõtted on ühtlasi osa õigusriigi aluspõhimõttest. Õigusriik ei ole mõeldav, kui osa õigus-
subjektide suhtes oleks lubatud kalduda kõrvale kõigi protsessipõhiõiguste aluseks oleva ausa
õigusemõistmise (fair trial) põhimõttest. Seetõttu tuleb menetluses osalevate avalik-õiguslike
juriidiliste isikute suhtes kohaldada samu põhimõtteid mis põhiõiguste kandjate suhtes, ainult
et neil puudub põhiõiguslik iseloom.

14
28.
Kokkuvõttes tuleb juriidilise isiku üldise eesmärgi väljaselgitamisel esitada küsimus, kas
juriidilise isiku eesmärk on tagada füüsiliste isikute vabadus. Kui see on nii, siis on see
juriidiline isik põhiõigusvõimeline. Põhiõiguste kaitse ei laiene talle ainult siis, kui on
tõendatud, et selle taga on 100% riik või mõni muu avalik-õiguslik juriidiline isik.
Teisiti on lugu avalik-õiguslike juriidiliste isikutega. Paragrahvi 9 lg 2 välistab põhiõiguste
kaitse laienemise avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele. Neil avalik-õiguslikel juriidilistel
isikutel, kes vajavad põhiseaduslikku kaitset riigi eest, on põhiseaduslikud
autonoomiagarantiid (§ 38 lg 2, §-d 111 ja 112, § 154 lg 1). Küllap sellele tuginedes on
RKHK rõhutanud nt: “Nimelt ei ole kohalik omavalitsus põhiseaduse mõttes “igaüks” ja talle
ei laiene suhetes riigiga põhiseaduse § 15. […] Kohtukaebeõigus on tuletatav kohaliku
omavalitsuse enesekorraldusõigusest ja kohtukaebeõigus on enesekorraldusõiguse
teostamiseks vajalik siis, kui enesekorraldusõiguse tagamiseks puudub muu tõhus menetlus.”
(RKHKm 23.11.2010, 3-3-1-43-10, p 22). Erandina on soovitatav tõlgendada kirjutamata
autonoomiagarantiid meediavabaduse (§ 45 koosmõjus §-ga 44) objektiivsest küljest, andes
põhiseadusliku autonoomia ka avalik-õiguslikule ringhäälingule. Protsessis tuleb avalik-
õiguslike juriidiliste isikute suhtes rakendada objektiivsest õigusriigi aluspõhimõttest
tulenevalt samu garantiisid mis põhiõiguste kandjate suhtes.

29.
Juriidiline isik saab põhiõigusele toetuda, kui see on kooskõlas õiguse olemusega.
Põhiõiguste laienemine juriidilistele isikutele on kooskõlas õiguse olemusega, kui juriidilise
isiku käitumine võib langeda vastava põhiõiguse kaitsealasse.
Juriidilised isikud ei saa selle kitsenduse tõttu toetuda näiteks õigusele elule, nad ei sõlmi
abielusid ning tütarettevõtetega aktsiaseltsil ei saa olla vanemate põhiõigust kasvatada oma
lapsi. Seevastu tulenevad elukutse, ettevõtluse ja omandiga seotud põhiõigustest juriidiliste
isikute subjektiivsed õigused. Nende üheselt mõistetavate juhtude vahel on hall tsoon, kus
tuleb põhiõigust igal konkreetsel juhul tõlgendada. Küsitav on nt eraelu puutumatuse (§ 26)
laienemine juriidilistele isikutele. Kui asuda seisukohale, et § 26 kaitseb isikuks olemist,
mille paratamatu eeltingimus on erasfäär, siis on selle õiguse laiendamine juriidilistele
isikutele kaheldav. Erasfääri kaitse eesmärk on kaitsta isikuks olemist, kuid juriidiliseks
isikuks olemine ei saa kunagi olla eesmärk omaette, vaid alati ainult vahend eesmärgi
saavutamiseks. Seetõttu ei saa juriidilisel isikul olla erasfääri. Juriidilise isiku ärisaladust
kaitsevad ettevõtlusvabadus (§ 31) ja omandipõhiõigus (§ 32), tema äriruumide puutumatust
§ 33 ja sõnumisaladust § 43 (vrd RKPJKo 04.11.1993, III-4/1-4/93). Muus osas on
juriidilised isikud avalikud isikud.

30.
Riigikohus on näiteks lugenud üldise põhiõiguse tõhusale õiguskaitsele ja ausale
õigusemõistmisele (§ 15 lg 1) kandjaks aktsiaseltsi (RKÜKo 28.02.2013, 3-4-1-13-12, p-d

15
41, 42; RKPJKm 05.02.2008, 3-4-1-1-08, p 3; RKPJKo 20.06.2012, 3-4-1-9-12, p 30;
05.03.2013, 3-4-1-29-12, p 24) ja osaühingu (20.06.2012, 3-4-1-10-12, p 28),
edasikaebeõiguse (§ 24 lg 5) kandjaks aktsiaseltsi (RKÜKo 12.04.2011, 3-2-1-62-10, p 36;
28.02.2013, 3-4-1-13-12, p 42) ja osaühingu (22.11.2011, 3-3-1-33-11, p 23; 12.09.2013, 3-4-
1-19-13, p 23), ettevõtlusvabaduse (§ 31) kandjaks aktsiaseltsi (RKPJKo 10.04.2002, 3-4-1-
4-02, p 17; 10.05.2002, 3-4-1-3-02, p 13) ning laiendanud õiguspärase ootuse kaitse
osaühingule (31.01.2012, 3-4-1-24-11, p 50).

16