Ernits.

Põhiõiguste mõitse ja tähtsus õigussüsteemis

I. Sissejuhatus

Käesoleva kirjutise eesmärgiks on defineerida põhiõiguse, põhivabaduse ja põhikohustuse

mõiste, käsitleda nende mõistete omavahelisi seoseid ning esitada põhiõiguste peamised
liigitused. Mitte millestki ei teki mitte midagi ja nii on see ka selle töö puhul. Selle kirjutise
aluseks on Saksa põhiseaduse (Grundgesetz für die Bundesrepublik Deutschland) põhiõiguste
(Grundrechte) dogmaatika ning iseäranis Robert Alexy printsiibiteooria. Saksa eeskuju
õigustab nii meie põhiõiguste sarnasus Saksa põhiseaduse omadele kui ka põhiseaduse
koostamisel Saksa eeskujul teadlik järgimine. Pealegi kehtib siin, nagu igal pool elus, tuntud
kõnekäänd jalgratta leiutamisest.

II. Põhiõiguse, põhivabaduse ja põhikohustuse mõiste

1. Põhiõigused

a) Põhiõiguse mõiste
Põhimõtteliselt on kaks võimalust määrata kindlaks põhiõiguse mõiste. Nendeks on
materiaalne ja formaalne käsitlus.

aa) Põhiõigused materiaalses tähenduses

Põhiõigused materiaalses tähenduses on ainult need õigused, mis kuuluvad riigi põhialuste
eneste hulka ja mida põhiseadus seepärast säärastena tunnustab. Liberaalse õigusriigi
põhialuste hulka kuuluvat Schmitti järgi individuaalsed vabadusõigused. Seega kuuluksid
põhiõiguse definitsiooni hulka ka sisuline ja struktuuriline element.

Materiaalse kontseptsiooni halvaks küljeks on, et see seob põhiõiguste mõiste teatud
riigikontseptsiooniga. Lähtudes põhiõiguste materiaalsest mõistest, ei oleks põhiõiguseks
näiteks PS § 37 lõikes 1 sätestatu, mille kohaselt on igaühel õigus haridusele. Tegemist ei ole
vabadusõigusega liberaalses traditsioonis, olgugi et see asub põhiseaduse teises peatükis, mis
kannab pealkirja „Põhiõigused, vabadused ja kohustused“.

bb) Põhiõigused formaalses tähenduses

Põhiõigused formaalses tähenduses on kõik Eesti Vabariigi Põhiseaduse teises peatükis
sisalduvad õigused. Selle järgi oleksid põhiõigused loetletud PS §-des 8–55.
Otstarbekohasem on siduda põhiõiguse mõiste formaalse kriteeriumiga.

Põhiõigustega võrdset funktsiooni täidavad veel mitmed põhiseaduses laiali olevad sätted.
Nendeks on eelkõige PS §-d 57, 60 lõiked 1 ja 2, § 124 lõige 2, § 146. Põhiõigustega võrdsed
õigused võivad sõnastuse poolest tuleneda veel ka PS §-dest 149, 152, millede funktsioon ja
tõlgendus jäägu siinkohal lahtiseks. Kuna kõik need sätted võivad teatud tingimustel mõjuda
kui põhiõigused, siis nimetatagu neid siin põhiõigustega võrdseteks õigusteks.

b) Põhiõiguse mõiste ja subjektiivne õigus

1
Pieroth ja Schlink defineerivad põhiõigusi kui üksikisiku subjektiivseid õigusi, mis
kohustavad riikliku võimu tarvitamist põhiseadusliku jõuga. Konrad Hesse järgi on
põhiõiguste üheks küljeks see, et nad on subjektiivsed õigused, üksikisiku õigused ja seda
mitte ainult inim- ja kodanikuõiguste puhul kitsamas tähenduses, vaid ka seal, kus nad
garanteerivad ühtlasi ka õiguse instituudi või ühe eluvaldkonna vabaduse. Esimese kategooria
õiguste all peab Hesse silmas näiteks võrdsusõigust, usuvabadust, arvamuse- ja
ajakirjandusvabadust, koosolekuvabadust ning ühinguvabadust. Teise kategooria puhul toob
Hesse näiteks perekonna puutumatuse, omandi- teaduse- ning kunstivabaduse.

Kui jutt käib subjektiivsetest õigustest, siis tuleb eristada normatiivseid, empiirilisi ja
analüütilisi küsimusi. Normatiivsed probleemid jagunevad eetilis-filosoofilisteks ja juriidilis-
dogmaatilisteks küsimusteks. Eetilis-filosoofilise küsimusega on tegemist siis, kui sõltumata
positiivse õiguskorra kehtivusest püstitatakse küsimus, miks on indiviididel õigused ja
millised õigused neil on. Juriidilis-dogmaatilise küsimusega on tegemist siis, kui küsitakse,
kas ühel õigussubjektil on õigussüsteemis teatud kindel subjektiivne õigus. Empiiriliste
küsimustega on tegemist näiteks siis, kui tegeldakse subjektiivsete õiguste tekkimisega,
nende ajalooga või sotsiaalse funktsiooniga. Analüütilised küsimused on seotud subjektiivse
õiguse struktuuriga. Viimasesse kategooriasse kuulub ka subjektiivse õiguse definitsioon,
mille kohaselt on subjektiivsed õigused õiguslikud positsioonid, mis jagunevad õigusteks
millelegi, vabadusteks ja kompetentsideks. Seejuures on õigus millelegi kolmekohaline
relatsioon õiguse kandja, adressaadi ja eseme vahel. Genau dann, wenn der Träger gegenüber
dem Adressaten ein Recht auf eine bestimmte Handlung hat, ist der Adressat gegenüber dem
Träger verpflichtet, diese Handlung vorzunehmen.

Siinkohal tuleb vaatluse alla võtta Meruski ettepanek teha vahet iserealiseeruvate ja
mitteiserealiseeruvate põhiõigusnormide vahel ning tuletada kodaniku subjektiivne õigus
ainult iserealiseeruvast normist. Seejuures olevat norm iserealiseeruva iseloomuga, kui ta on
piisavalt täpne, selge ja konkreetne, et olla rakendatav. Näitena põhiõigusest, millest ei
tulenevat subjektiivne õigus, on nimetatud PS § 29 lõiget 1, mille kohaselt on Eesti kodanikul
õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta.

Siinkohal tuleb eristada kolme küsimust:

1) kas põhiõigustest tulenevad subjektiivsed õigused;

2) millal on õigusnorm iserealiseeruv;

3) millises seoses on need kaks asja omavahel.

Kas üks norm on iserealiseeruv või mitte, on analüütiline probleem, sest see omadus sõltub
vastava sätte konkreetsuse astmest. Kolmas küsimus on jällegi normatiivne probleem, mis
vajab eraldi põhjendust.

Käsitlen kõigepealt küsimust, kas Eesti Vabariigi põhiseaduse põhiõigustest tulenevad

subjektiivsed õigused ning seejärel tulen tagasi Meruski ettepaneku juurde. Kuna praegune
õigusemõistmine ja juriidiline kirjandus ei ole üheselt tunnistanud, et põhiõigustest tulenevad

2
subjektiivsed õigused, on järgnevalt esitatud normatiivne põhjendus, et kehtiva põhiseaduse
järgi see nii on. „Kui lähtuda ideest, et põhiseadus ja riik lähtuvad inimesest (rahvast), et
inimene on delegeerinud riigile algselt temale kuulunud õigused, siis tuleb inimese õigusi ja
vabadusi tõlgendada reeglina laiendavalt ning riigi õigusi reeglina kitsendavalt.“ Selle
probleemi tähtsus seisneb selles, et „...ainult siis ja üksnes siis võib kohtu poole pöörduda,
kui isik leiab, et tema subjektiivseid õigusi on rikutud.“

aa) Semantiline argument

Semantilist argumenti esitades lähtub argumenteerija keele, s.t nii igapäevakeele kui ka
erialakeele kasutamisest.

Kõige selgemini on põhiseaduse teises peatükis üksikisiku subjektiivne õigus formuleeritud

PS § 8 lõikes 2, § 13 lõikes 1, § 15 lõikes 1, §-s 16, § 19 lõikes 1, § 20 lõikes 1, § 24 lõikes 2
ja §-s 5, §-s 25, §-s 26, § 28 lõikes 1, § 32 lõikes 1 ja 2, §-s 34, §-s 35, § 37 lõikes 1 ja 4, § 41
lõikes 1, §-s 43, § 44 lõikes 1, § 45 lõikes 1, §-s 46, § 48 lõikes 1, §-s 49, § 51 lõikes 1, kus
on kasutatud vormelit „igaühel on õigus“. „Igaühel on õigus“ tähendab keele kasutamisest
lähtudes seda, et õigustatud pool võib vastava õigusnormi alusel kohustatud poole käest
nõuda normis ette nähtud tegu või tegematajätmist. Tegemist on seega tüüpilise subjektiivse
õiguse formuleeringuga.

Sarnased formuleeringud on ka järgmistes PS §-des:

- § 8 lõikes 1: „igal lapsel, kelle vanematest üks on Eesti kodanik, on õigus“

- § 27 lõikes 3 PS: „vanematel on õigus“

- § 28 lõikes 2, § 29 lõikes 1, § 44 lõikes 3: „Eesti kodanikul on õigus“

- § 31 lõikes 1: „Eesti kodanikel on õigus“

- § 36 lõikes 2: „igal väljaantaval on õigus“

- § 36 lõikes 3: „igal eestlasel on õigus“

- § 39: „autoril on võõrandamatu õigus“

- § 47: „kõigil on õigus“

- § 50: „vähemusrahvustel on õigus“

- § 51 lõikes 2: „on igaühel õigus“

- § 54 lõikes 2: „on igal Eesti kodanikul õigus“

Nimetatud põhiõiguste loogilist struktuuri saab väljendada järgmise vormeli abil:

3
Keele kasutusest lähtudes on tegemist seega subjektiivsete õigustega.

Üksikisiku subjektiivne õigus tuleneb keele kasutamisest, lähtudes ka § 15 lõikest 1, kus

kasutatakse formuleeringut „igaüks võib nõuda“. Kui igaüks võib nõuda, siis peab igaühel
olema subjektiivne õigus.

§ 48 lõikes 1 on sätestatud, et „erakondadesse võivad kuuluda ainult Eesti kodanikud“. Seda

võib keelekasutusest lähtudes mõista ka kui Eesti kodanike subjektiivset õigust riigi vastu, et
riik ei takistaks neid kuulumast mõnda erakonda. Tegemist on lex specialis’ega § 48 lõike 1
suhtes.

Natuke keerulisem on lugu formuleeringuga „igaühel on vabadus“ (§ 40 lõiked 1 ja 3).

Siinkohal tuleb eristada tagatud ja tagamata vabadusi. Tagamata vabadus on luba midagi teha
või tegemata jätta. Tagatud vabadus on seotud normiga, mis tagab lubatud tegevuse
ettevõtmise. Paragrahv 40 lõigetes 1 ja 3 on just sellised normid. Vastavad sätted tähendavad,
et igaühel on õigus, et riik neid vastava tegevuse ettevõtmisel ei segaks, aga ka sellele, et riik
ei sunniks neid vastavaid tegevusi ette võtma. Tegemist on seega tagatud vabadustega, mis
kujutavad endast vähemalt erialakeele kasutusest lähtudes subjektiivseid õigusi. Sarnane on
olukord ka § 29 lõike 5 puhul, mille järgi “ühingutesse ja liitudesse kuulumine on vaba”, ning
§ 38 lõike 1 puhul, kus on sätestatud, et “teadus ja kunst ning nende õpetused on vabad”, sest
ei teki kahtlust, et õigustatud subjekti nimetamata jätmisega on silmas peetud igaüht.

Kui tegemist oleks objektiivsete käskudega, mis on suunatud riigile, siis puuduksid
põhiseaduse tekstis säärased formuleeringud. Järelikult tulenevad neist põhiõigustest
subjektiivsed õigused. Ülejäänud formuleeringute puhul ei tulene keelekasutusest lähtudes
tingimata üksikisiku subjektiivne õigus, see pole aga ka välistatud. Diskursiivselt on
võimalik, et semantilisest tõlgendusest lähtudes tulenevad vastavatest paragrahvidest
subjektiivsed õigused.

bb) Geneetiline argument

Geneetilise argumendiga on tegemist siis, kui interpretatsiooni õigustatakse seaduseandja
tahtega. Seejuures on probleemiks, kelle tahe konkreetselt on määrav, sest tahte kandjaks
saavad olla ainult inimesed, seaduseandja on aga kollektiivorgan. Kui lähtuda
Põhiseaduslikul Assambleel kõlanud mõtetest, siis olgu siin ära toodud katke
redaktsioonitoimkonna esimehe Liia Hänni sõnavõtust, mille ta esitas redaktsioonitoimkonna
poolt põhiseaduse eelnõusse tehtud muudatusi tutvustades: „Üks muutus, mis veel läbib 2.
peatükki, on see, et kõik õigused ja vabadused on sõnastatud inimese subjektiivse
õigusena. ... See võimaldab inimesel pöörduda kohtu poole oma subjektiivsete õiguste
rikkumise puhul ... Niisiis on antud inimesele hoovad oma õiguste ja vabaduste kaitseks.“

Mõte, et kõigist põhiõigustest peavad tulenema subjektiivsed õigused, kõlas nii

Põhiseadusliku Assamblee täiskogul, põhiõiguste, vabaduste ja kohustuste toimkonna
istungitel kui ka Põhiseaduslikule Assambleele esitatud eksperthinnangutes mitmeid kordi.
Seega räägib geneetline argument selle poolt, et kõigist põhiõigustest tulenevad subjektiivsed
õigused.

4
cc) Ajalooline argument
Ajaloolise argumendiga on tegu siis, kui teatud tõlgenduse poolt või vastu esitatakse fakte
diskuteeritava õigusliku probleemi ajaloost.

Põhiõiguste kui subjektiivsete õiguste ajalugu ei ole eriti pikk. Ameerika Ühendriikides anti
kodanikele võimalus põhiõiguste kataloogis Bill of Rights sisalduvate põhiõiguste kaitseks
pöörduda kohtu poole (konstitutsiooni amendment XIV 1868. aastal). Saksamaal sai ideest
tegelikkus alles pärast Teist maailmasõda, kui võeti vastu 1949. aasta põhiseadus. Selles
sisalduvatest põhiõigustest tulenevad kodanike subjektiivsed õigused.

Eesti areng on selles suhtes veel läbi uurimata. Siiski oli 1920. ja 1940. aasta vahel Eestis
kuulda olnud hääli, mis viitavad sellele, et vähemalt osadest põhiõigustest tulenesid ka siis
subjektiivsed õigused. 1935. aastal tegeles Riigikohus PS §-st 20 tuleneva Eesti kodaniku
õigusega määrata oma rahvust. Küsimust, kas vastavast põhiseaduse paragrahvist tuleneb
kodaniku subjektiivne õigus, ei vaidlustatud. Vaatluse all oli ainult selle õiguse ulatus.
Kirjanduses avaldas Berendts juba 1920. aastal arvamust, et kui Tallinna linnavalitsus hakkab
rakendama seadusliku aluseta kehtestatud linnavalitsuse määrust erakorteritesse sunniviisil
elamaasetamise kohta, siis on neil, keda vastav abinõu puudutab, PS § 10 alusel „täieline
õigus kaebust tõsta kohtu ees“. Järelikult ei ole vahetult põhiõigustest tulenevad üksikisikute
subjektiivsed õigused ka Eesti õiguslikus dogmaatikas päris uudne nähtus.

Ajaloolise põhjenduse juurde võib arvata ka filosoofilise põhjenduse. Kui lähtuda riigi
lepinguteooriast, siis riiki moodustades loobuvad üksikisikud oma piiramatust
vabadussfäärist ning asendavad selle vabadusega teatud piirides. Õiguste läbisurumiseks
kasutatud jõumeetodid asendatakse seejuures teatud institutsionaalsete meetoditega.
Põhiõigused on seega riigied õigused riigi vastu, mis pole oma subjektiivset iseloomu kunagi
kaotanud.

dd) Komparatiivne argument

Komparatiivse argumendi puhul osutatakse oma ajaloo asemel mõnele muule ühiskonnale.
See argument on oma struktuurilt sarnane ajaloolise argumendiga, ainult et ajaloo asemel
pööratakse pilk mõnele teisele õiguskorrale. Esiletõstmist väärib jällegi Saksamaa näide, kus
Bonni vabariigis on jõutud põhiõiguste dogmaatika alal nii kaugele, et on saavutad üldine
konsensus selles, et põhiõigustest tulenevad subjektiivsed õigused.

Teisiti oli see Weimari vabariigis, kus põhiõigusi ei käsitletud kui üksikisikute subjektiivseid
õigusi. Weimari vabariigi lõpetanud Hitleri diktatuur on kogu maailmale hirmuäratavaks
näiteks, mis võib saada nõrgast ja ebastabiilsest demokraatiast, kus üksikisikutel puudub
seaduseandja poolt puutumatu üksikisiku vabadussfäär.

Siinkohal on sobilik juhtida tähelepanu ka sellele, et Euroopa inimõiguste konventsioonist

tulenevad ilma kahtluseta üksikisikute subjektiivsed õigused, mille alusel saab Eesti riiki
kaevata Euroopa inimõiguste komisjoni ja Euroopa inimõiguste kohtusse. Eitades
põhiõigustest tulenevaid subjektiivseid õigusi, võib Eesti riik jääda rahvusvahelise üldsuse
silmis piinlikku olukorda, kui kodaniku kaeve jääb siseriiklikult subjektiivse õiguse

5
puudumisel lahendamata ning seepeale võidab kodanik Strasbourgis protsessi Eesti riigi
vastu.

ee) Süstemaatiline argument

Süstemaatilise argumendiga on tegu siis, kui tõlgendamisel kasutatakse normi loogilist seost
teiste normidega.

PS § 14 alusel on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu

ning kohalike omavalitsuste kohustus. Milline on see õigusnorm, mida see lause sätestab?
Kui õigus kehtib, siis tuleb teda järgida. Kui põhiseadus kehtib, siis peavad kõik
riigivõimuorganid selle ettekirjutustest kinni pidama. Sellest aspektist lähtudes on § 14
iseloom ainult deklaratiivne, sest see kordab seda, mis on niikuinii iseenesestmõistetav. Siiski
ei maksa kiirustada põhiseaduseandjale etteheite tegemisega, et ta on kehtestanud tühja
reguleerimisalaga normi. See norm rõhutab, et kõik kolm võimu peavad põhiõigustest kinni
pidama. Kui see aga on nii, siis on põhiõigused vahetult kehtiv õigus, mis seob kogu
riigivõimu. Kui põhiõigused on vahetult kehtiv õigus, siis peab olema võimalik selle õiguse
rakendamist kohtulikult kontrollida. Et kontroll oleks efektiivne, peab kontrolli käivitajaks
olema keegi, kes on põhiõigustele lähedal, keda need otseselt puudutavad. See keegi saab olla
ainult igaüks. Järelikult peavad riigi kohustusele pidada põhiõigustest kinni
korrespondeeruma üksikisikute subjektiivsed õigused, sest kohtulik kontroll on ainult siis
efektiivne, kui selle saab käivitada asjaosaline kodanik.

Teise süstemaatilise põhjendusliini aluseks on tõsiasi, et põhiõigused on ka printsiibid.

Printsiibid nõuavad, et nad vastavalt tegelikele ja õiguslikele võimalustele saaksid
võimalikult kõrgel määral realiseeritud. Subjektiivsete õiguste tunnustamine tähendab
suuremat realiseerimise määra kui samasisuliste paljalt objektiivsete kohustuste
statueerimine. Seetõttu on kästud põhiõigusnormid prima facie subjektiveerida.

Lisaks võib rakendada süstemaatilis-loogilist tõlgendust põhiõiguste korral, mille sõnastus ei

ole nii üheseltvõetav, nagu on see enamuse põhiõiguste puhul.

Huvitav on subjektiivse õiguse tuletamine PS § 22 lõikest 2, mille kohaselt „keegi ei ole

kohustatud oma süütust tõendama“. Kui keegi ei ole kohustatud oma süütust tõendama, siis
on lubatud, et ta oma süütust ei tõenda:

Kui on lubatud oma süütust mitte tõendada, siis on lubatud oma süütust ka tõendada (Pp).
Järelikult võib normi ümber formuleerida järgmiselt:

See on aga vabaduse definitsioon:

Et selle vabaduse tagab norm, nimelt § 22 lõige 2, siis on tegemist tagatud vabadusega, mis
kujutab endast subjektiivset õigust sellele, et riik ei takistaks vastavat tegevust ega sunniks
kedagi vastavat tegevust ette võtma.

6
Kui kodanikul puudub subjektiivne õigus, siis ei saa ta pöörduda kohtu poole, kui ta leiab, et
tema õigust on rikutud. Järelikult puudub kodanike õiguste kaitsel garantii, PS § 15 muutub
paljaks deklaratsiooniks ning on võimalus riiklikuks omavoliks ja diktatuuriks.

ff) Objektiiv-teleoloogiline argument

Objektiiv-teleoloogilise argumendi tunnus on see, et interpreteerija ei toetu kas minevikus või
tänapäeval tegelikult eksisteerivate isikute eesmärkidele, vaid mõistlikele või kehtiva
õiguskorra raames kästud eesmärkidele.

Põhiõiguste idee järgi on põhiõigused üksikisiku õigused riigi vastu. „Neid ei ole talle andnud
mitte parlament, vaid parlament ja muu riiklus on loodud inimeste poolt ning riigivõim on
piiratud inimeste õigustega.“ Riigikogu allub vastavalt PS §-dele 3, 11, 14, 102 põhiseadusele
ja seega ka põhiõigustele. Põhiõigused kujutavad endast järelikult seaduseandja kompetentsi
piirangut. Kui aga riigivõim on piiratud inimeste õigustega, siis peab inimesel olema
võimalus see piirang kohtus läbi suruda, kui riigivõim sellest kinni ei pea. Inimene saab seda
teha ainult siis, kui tal on selleks subjektiivne õigus. Otsustamisõigust selle üle, millal anda
kodanikule subjektiivne õigus ja sellega kaasnev õiguste kaitse riigi tegevuse vastu, ei saa
anda selle sama riigivõimu kätte, sest keegi ei saa olla kohtunikuks iseennast puudutavas
asjas. Järelikult peab üksikisiku subjektiivne õigus riigi vastu tulenema millestki
kõrgemalseisvast. Selleks kõrgemalseisvaks aktiks ongi rahvahääletusel vastu võetud
põhiseadus koos oma põhiõiguste kataloogiga. Seega tuleneb igast põhiõigusest üksikisiku
subjektiivne õigus riigi vastu. Selle õiguse konkretiseerimine ja piiride seadmine on
loomulikult seaduseandja ülesanne, kuid seaduseandja ei saa põhiseaduses kirjas olevaid
põhiõigusi konstitueerida.

gg) Iserealiseeruvad ja mitteiserealiseeruvad põhiõigused?

Kui väidetakse, et mitteiserealiseeruvatest põhiõigustest ei tulene subjektiivseid õigusi, siis
on tegemist põhiseaduse sätestatu kitsendamisega, mille suhtes tuleb esitada normatiivne
põhjendus. Ainsaks argumendiks põhiõiguste kõikehõlmava subjektiviseerimise vastu on
osade põhiõiguste määramatus. Selline argumentatsioon teeb küsimuse, kas kellelgi on õigus,
sõltuvaks küsimusest, kui suur on selle õiguse ulatus, ehk teisisõnu: kui õigus on liiga
umbmäärane, siis ei ole teda üldse. Et aga määrata kindlaks õiguse ulatus, tuleb meil
kõigepealt tunnistada õiguse olemasolu.

Kui mõelda Meruski seisukoht lõpuni, siis puudub selle kohaselt üksikisikul kohtu kaitse, kui
seaduseandja poolt vastuvõetud seadus läheb vastuollu põhiseadusega, aga ta rikub üksnes
põhiõigust, mis on liiga üldine, et anda üksikisikule subjektiivne õigus. Kui aga puudub
subjektiivne õigus, siis ei asu kohus tuvastama, kas vastav seadus on põhiseadusega vastuolus
või mitte. Järelikult võib seaduseandja rikkuda põhiõigusi, mis on liiga üldised.

Selline tagajärg on ilmses vastuolus Põhiseaduslikul Assambleel kõlanud mõtetega ning

õigusriigi printsiibiga. Lahendus peitub vaheteos kahe erineva küsimusteringi vahel.
Küsimust, kas kellelgi on subjektiivne õigus, tuleb hoida lahus küsimusest, milline on selle
õiguse sisu. Teise küsimuse kallale saab asuda alles pärast seda, kui esimesele küsimusele on
vastatud jaatavalt. Järelikult ei saa küsimus, kui konkreetselt on üks või teine põhiõigus
formuleeritud, mängida rolli küsimuse juures, kas üksikisikul on sellest sättest tulenev

7
subjektiivne õigus. Kui “põhiõigused kujutavad endast ... õiguslikku kaitset halduse omavoli
eest, tegevuse eest, mis piirab põhiõigusi ja vabadusi”, siis on selle hädavajalikuks
tingimuseks, et neist tulenevad kodanike subjektiivsed õigused. Seega tuleneb igast
põhiõigusest subjektiivne avalik õigus riigi vastu, sõltumata sellest, kas see on iserealiseeruv
või mitte.

hh) Kokkuvõte
Kokkuvõtteks võib öelda, et ka kõige üldisemalt formuleeritud põhiseaduse teise peatüki
paragrahvidest tulenevad üksikisikute subjektiivsed õigused. Kahtluse korral tuleb alati
lähtuda subjektiivsest õigusest. Nii tuleneb kodaniku subjektiivne õigus ka § 29 lõikest 1.
Selle õiguse ulatus ja piirid on seejuures iseküsimus.

c) Reeglid ja printsiibid
„Meil on praegu selles [põhiseaduse teises; M. E.] peatükis olemas kahte eri tüüpi
paragrahve. Need on paragrahvid, mis sätestavad ühe üldnormi, kuid jätavad loetlemata
reaalses ühiskonnaelus sellest kõrvalekalduvad erandid. Ja on olemas teist tüüpi paragrahve,
kus meil on see läbi viidud.“

Iga norm on kas reegel või printsiip. Reeglid on normid, mis võivad olla kas täidetud või
mittetäidetud. Reeglid kas kehtivad või ei kehti. Kui reegel kehtib, siis on kästud teha täpselt
seda, mida see nõuab, mitte vähem ega rohkem. Reeglite kehtivuse määravad kindlaks
reeglid nagu lex specialis derogat legi generali või lex posterior derogat legi priori. Reegel on
samuti kehtetu, kui see on vastuolus normihierarhias kõrgemalseisva normiga. Näiteks on PS
§-s 123 kindlaks määratud: kui seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt
ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. Järelikult on seaduses
sisalduv reegel kehtetu, kui ta on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingus
sisalduvate õigusnormidega. Reeglite konflikti korral on üks reegel kas erand või ta on
kehtetu.

Printsiibid on optimeerimiskäsud. Printsiipide täitmise kraad võib olla erinev ja selle nõutav
määr sõltub faktilistest ja õiguslikest võimalustest. Ühe õiguskorra raames eksisteerivad
printsiibid kehtivad alati. Printsiipide kollisiooni korral määravad kaasuse tingimused
kindlaks, millist printsiipi konkreetsel juhul eelistada. Seejuures printsiipide kollisiooni korral
moodustab kollideeruv printsiip eelistatava printsiibi õigusliku piiri. Seda tähendabki PS §
11, kui see nõuab, et põhiõiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus
ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.

Kuna põhiõigused on oma olemuselt osaliselt ka printsiibid, siis nad kehtivad kogu aeg kuni
põhiseadus muudetakse või tühistatakse.

d) Põhiõigus ja organi kompetents

Põhiõigused ei ole põhiseaduse normid, mis määravad kindlaks põhiseaduslike organite
omavahelised kompetentsid. Põhiõigus ei ole seega selline norm nagu PS § 76, mille kohaselt
sätestatakse, et Riigikogu liige on puutumatu. Tegemist on riigiorgani, Riigikogu liikme,
kompetentsiga, mis kaitseb tema tegevust teiste riigiorganite rünnete vastu, tagades seega
teatava, organi funktsiooni täitmiseks vajaliku sõltumatuse.

8
2. Vabaduse mõiste
Vabaduse mõiste puhul tuleb kõigepealt ette võtta kolm vahetegu.

a) Õiguslik ja faktiline vabadus

Vabadus võib olla nii õiguslik kui ka faktiline. Õiguslik vabadus tähendab õiguslike keeldude
ja käskude puudumist ehk luba mingi tegevusalternatiivi suhtes. Õigusliku vabaduse võib
formuleerida:

a on vaba õiguslikest keeldudest ja käskudest z-i teha või mitte teha,

ehk:

a-le on õiguslikult lubatud z-i teha või mitte teha.

Faktlise vabaduse formuleering kõlab vastandina õiguslikule järgmiselt:

a on õiguslikult vaba tegevusalternatiivi suhtes sel määral faktiliselt vaba, et tal on tegelikult
võimalus lubatut teha või mitte teha.

Põhiõiguste puhul on meil tegemist õigusliku vabadusega.

b) Positiivne ja negatiivne vabadus

Vabadus võib olla kas positiivne või negatiivne. Positiivses mõttes tähendab vabadus
kohustust käituda teatud viisil. Negatiivne vabadus tähendab takistuse puudumist midagi teha
või tegemata jätta. Negatiivse vabaduse võib formuleerida järgmiselt:

a on vaba y-st z-i teha või mitte teha.

Põhiõiguste puhul on meil tegemist negatiivse vabadusega.

c) Tagamata ja tagatud vabadus

Õiguslik vabadus võib olla kas tagamata või tagatud. Tagamata õiguslik vabadus on sama,
mis luba midagi teha või tegemata jätta. Tagatud õiguslik vabadus on õigusnormiga tagatud
luba midagi teha või tegemata jätta.

d) Põhiõiguslik vabadus
Põhiõiguslik vabadus on õiguslik negatiivne tagatud vabadus. Eine grundrechtliche Freiheit
besteht dann, wenn eine Handlungsalternative durch eine Grundrechtsnorm freigestellt wird.
Et vabadus selles tähenduses on subjektiivse õiguse alaliik, siis hõlmab põhiõiguse mõiste ka
vabaduse mõiste.

Negatiivne vabadusõigus riigi vastu koosneb õiguslikust vabadusest, õigusest riigi

mittesegamisele ja kompetentsist selle õiguse rikkumine kohtulikult tõrjuda.

3. Põhikohustuse mõiste

9
Esiteks võiks (põhi)kohustuse all mõista riigi kohustust põhiõigusi järgida (PS § 14) või kui
põhiõigused kehtivad ka eraõiguses, siis vastava kolmanda isiku kohustust järgida teiste
isikute põhiõigusi. Selline (põhi)kohustuse mõiste ei too asjasse selgust, vaid toob teatud
kindlad probleemid mängu uue nime all.

Asi muutub huvitavaks siis, kui heita pilk näiteks §-le 53, kus on kirjas, et igaüks on
kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale
tekitanud. Et analüüsida selle kohustuse iseseisvat tähendust, tuleb võtta vaatluse alla
kohustuse struktuur.

Kohustus võib olla kas relatsionaalne või mitterelatsionaalne. Relatisonaalse kohustuse

loogiline struktuur on:

mida võib näiteks formuleerida järgmiselt: b-l on kohustus a vastu, et ta a-d aitab.
Mitterelatsionaalse kohustuse loogiline struktuur on:

mida võib formuleerida näiteks: on kästud aidata.

Kui mõista § 53 kui relatsionaalset kohustust, siis korrespondeerub sellele riigi õigus nõuda
kodanikult, et too säästaks elu- ja looduskeskkonda ning hüvitaks kahju, mis ta on
keskkonnale tekitanud. Kodaniku kohustus ja riigi õigus on ühe ja sama õigussuhte kirjeldus
kahest erinevast perspektiivist, nad on loogiliselt ekvivalentsed:

Autosõit on keskkonnale kahjulik. Kodanikul on aga kohustus säästa elu- ja

looduskeskkonda. Kas politseinik, kes subsumeerib selle kaasuse vastava normi alla, võib
pidada auto kinni ning kohustada kodanikku keskkonna säästmise huvides jala edasi minema
või ei tohi ta seda lähtudes kodaniku vabadusest teha?

On ilmne, et § 53 juures kerkivad esile küsimused: mida tuleb mõista elu- ja

looduskeskkonna all, mida tähendab säästmine, kuidas määrata kindlaks kahju ja selle suurus
ning kuidas näeb välja menetlus, mille kaudu riik kodanikult vastava kohustuse täitmist
nõuab? Et vastavasisuline riiklik nõue riivab paratamatult kodanike põhiõigusi, siis ei saa
nende küsimuste lahendamist jätta täitevvõimu hooleks, vaid see peab kuuluma seaduseandja
kompetentsi. Järelikult saab riik asuda tegutsema alles siis, kui vastav seadus on jõustunud. Et
sarnane olukord valitseb ka kõigi teiste põhiseaduse normide puhul, mis kõnelevad
üksikisikute kohustustest, siis ei saa vahetult põhiseadusest tuleneda ühtki riigi nõudeõigust
kodaniku vastu. Seega saab klausleid, nagu seda on PS § 53, mõista ainult kui volitusi
seaduseandjale põhiõiguste piiramiseks.

Kui aga vastav kohustus vajab eelnevat konkretiseerimist ning seega ka erinevalt
põhiõigustest konstitueerimist parlamendi poolt, siis tekib paratamatult küsimus, kas isikute
(põhi)kohustuse mõiste kasutamine põhiseaduses on üldse loogiliselt õigustatud. Nagu
allpool näha, annavad ka klauslid (näiteks PS § 35), mille kohaselt kohtue menetluse
tagamiseks või kohtuotsuse täitmiseks võib seadusega piirata õigust lahkuda Eestist,
seaduseandjale volituse vastava põhiõiguse piiramiseks. PS § 35 ja § 53 ainuke struktuuriline
vahe on selles, et § 35 kehtib ainult § 35 kohta, samal ajal kui § 53 kehtib kõigi teise peatüki

10
põhiõiguste kohta. Kohustuse mõistega ei ole sellel struktuurilisel erinevusel mingit pistmist.
Mõlema sätte puhul on tegemist normidega, mis ei sisalda kodanikule suunatud käske või
keelde, vaid hoopis riigi kompetentsi määrata kindlaks vastavad käsud või keelud.
Kompetenznormen schaffen die Möglichkeit von Rechtsakten und damit die Fähigkeit, durch
Rechtsakte rechtliche Positionen zu ändern. Kompetentsinormide vastandiks on
käitumisnormid, mis ei loo ilma nendeta võimatuid tegevusalternatiive, vaid kvalifitseerivad
ainult tegevusi, määrates kindlaks kohustused, õigused millelegi ning vabadused. Für alle
derartigen Kompetenznormen gilt, daß sie keine Einschränkung, sondern nur die
Einschränkbarkeit von Grundrechten begründen.

Eespool öeldust lähtuvalt on asi juba lihtsam siis, kui püüda PS § 53 tõlgendada kui
mitterelatsionaalset kohustust. Kui on olemas mitterelatsionaalne kohustus, siis ei saa sellest
loogiliselt järeldada, et riigil on õigus nõuda kodanikult selle kohustuse täitmist. Võib olla, et
seda õigust ei ole mitte kellelgi või siis on hoopis kellelgi kolmandal. Kui nüüd öelda, et riigi
mõte ju ongi jälgida, et kodanikud seadustest kinni peaksid, siis kerkib taas esile, et vastava
kohustuse sisu ja selle järgimise tagamise menetlus on vastava seadusega kindlaks
määramata. Niisiis oleme ringiga taas alguspunktis.

Seega ei ole olemas põhikohustusi. On olemas ainult seaduseandjale adresseeritud volitused,

mis lubavad põhiõigusi teatud põhjustel kitsendada.

4. Kokkuvõte
Kuna põhiõiguse mõiste hõlmab ka põhivabaduse mõiste ja põhikohustusi ei ole olemas, siis
on kasutatud ainult põhiõiguse mõistet.

III. Põhiõiguste tähtsus õigussüsteemis ja nende suhe rahvusvaheliste konventsioonidega

1. Ülim tähtsus
Põhiõigused on kirjas põhiseaduses. Järelikult on nad põhiseadusliku jõuga õigused.
Põhiseadus on õigusakt, mis reguleerib riigi eksisteerimise ja funktsioneerimise jaoks kõige
olulisemaid valdkondi. Eesti põhiseaduses sisalduvad põhiõigused küll alles teises peatükis,
sellegipoolest kõnelevad teise peatüki maht ja asend põhiõiguste auväärsest kohast
põhiseaduses. Seega on põhiõigused konstitutsiooniõiguse seisukohalt nii olulised, et nende
võimaldamist või mittevõimaldamist ei saa jätta otsustamiseks parlamendi lihtenamusele.
Lisaks on põhiõigused oma sisult fundamentaalsed, sest neis sisalduvad otsused riigi ja
ühiskonna põhistruktuuri jaoks.

Põhiõigustel on õigussüsteemi jaoks ülim tähtsus.

2. Põhiõiguste ja Euroopa inimõiguste konventsiooni vahekord

Euroopa inimõiguste konventsioon on välisleping PS § 123 tähenduses. Vastavalt § 123
lõikele 1 ei sõlmi Eesti Vabariik välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. Järelikult
seisab iga välisleping õigusnormide hierarhias põhiseadusest alamal. Näib, et asi on selge:
Euroopa inimõiguste konventsioon on välislepinguna põhiseadusest alamalseisev õigus. Asja
muudab keerulisemaks see, et kodanik, kes kaotab Eesti riigi kõrgeimas instantsis või koguni
konstitutsioonikohtus, võib kaevata inimõiguste konventsiooni alusel Euroopa inimõiguste

11
komisjonile või kohtukojale, kel on õigus otsustada, kas Eesti riik on rikkunud kodaniku
konventsioonist tulenevat õigust või ei ole. Kas siis, lähtudes jurisdiktsioonist, on Euroopa
inimõiguste konventsioon ikkagi põhiseadusest kõrgemalseisev õigus?

Selle probleemi lahendamiseks on vaja eristada kahte õigussuhet, mis kehtivad mõlemad inter
partes. Esimene suhe on välimine suhe riigi ja riigi vahel. Sellesse suhtesse kuulub Eesti riigi
kohustus lepingupartnerite ees mitte rikkuda inimõiguste konventsioonist tulenevaid
üksikisikute õigusi ning viia rahvuslik õigus kooskõlla konventsiooni sätetega. Teine suhe on
riigi sisemine suhe kodaniku ja riigi vahel. Selles suhtes kehtib õigusnormi hierarhia nii, nagu
selle määrab kindlaks PS § 123 lõige 1.

Kui kodanik pöördub Eesti riigi lepingupartnerite poole, keda esindab Euroopa inimõiguste
komisjon või kohtukoda, ja vastav institutsioon teeb kindlaks, et Eesti riik on rikkunud
Euroopa inimõiguste konventsiooni mõnda sätet, siis on Eesti riik välissuhtes kohustatud seda
otsust järgima ning viima rahvusliku õiguse kooskõlla selle otsusega. Kui Eesti riik sellele
otsusele allub, siis muudab ta kehtivat õigust vastavaks Euroopa institutsiooni nõuetele
siseriiklikult selleks kehtestatud korras, ilma et muutuks aktuaalseks küsimus põhiõiguste ja
inimõiguste konventsiooni vahekorra kohta. Kui Eesti riik seda ei tee, siis ta rikub välissuhtes
küll lepingulist kohustust ja kaotab oma maine rahvusvahelise üldsuse ees, siseriiklikult ei
muutu sellest kodaniku jaoks aga midagi. Ja selles suhtes on põhiseadus kõrgem mis tahes
välislepingust.

IV. Põhiõiguste peamised liigitused

1. Liigitus põhiõiguste struktuuri järgi, lähtudes Jellineki staatuse-õpetusest

Jellineki õpetusest lähtudes võib jagada põhiõigused kolme rühma: negatiivse, positiivse ja
aktiivse staatuse õigusteks.

a) Negatiivse staatuse õigused

Negatiivne staatus on olek, milles üksikisikul on vabadus olenemata riigist. Siia kuuluvad
kõik tagamata õiguslikud vabadused.

b) Positiivse staatuse õigused

Positiivne staatus hõlmab kõik õigused millelegi ja kompetentsid

c) Aktiivse staatuse õigused

Aktiivne staatus on olek, milles üksikisik teostab oma vabadust riigis ja riigi jaoks. Täpsemalt
on tegu riikliku tahte kujundamise valdkonda kuuluvate kompetentsidega ja õigustega
nendele kompetentsidele.

2. Liigitus põhiõiguse kandja järgi

Põhiõiguse kandja järgi jaotatakse põhiõigused traditsiooniliselt inim- ehk igaüheõigusteks ja
kodanikuõigusteks. Millise liigiga on tegu, selgub põhiõiguse tekstist.

12
3. Liigitus põhiõiguse sisu järgi
Sisu järgi võib teha vahet vabadus- ja võrdsusõiguste vahel ning liberaalsete ja sotsiaalsete
põhiõiguste vahel.

a) Vabadusõigused ja võrdsusõigused.

Vabadusõigus riigi vastu koosneb õiguslikust vabadusest, õigusest riigi mittesekkumisele ja

kompetentsist selle õiguse rikkumise korral kohtult kaitset saada. Võrdsusõigused koosnevad
faktist, et keegi teine on riigilt vastava soodustuse saanud (mitte rõhutud saanud), õigusest
riigi positiivsele tegevusele (õigusest riigi mittesegamisele) ja kompetentsist selle õiguse
rikkumise korral kohtult kaitset otsida.

b) Liberaalsed ja sotsiaalsed põhiõigused

Liberaalsed põhiõigused on vabadusõigused riigi vastu. Sotsiaalsed põhiõigused on

üksikisiku sotsiaalsed nõudeõigused riigi vastu riigi positiivsele tegevusele.

V. Põhiõiguste ajaline ja ruumiline kehtivus

1. Põhiõiguste ajaline kehtivus

Eesti Vabariigi põhiseaduse põhiõiguste ajalise kehtivuse algus oli vastavalt § 1 lõikele 1 ja §
9 lõikele 1 ja Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seadusele 29. juunil 1992 kell 00.00.

Põhiõigused kehtivad kuni praeguse põhiseaduse redaktsiooni muudetakse nii, et põhiõiguste

kehtivus välistatakse, või kuni praegu kehtiv põhiseadus tühistatakse.

Selles kontekstis kerkivad esile rahvusvahelistes konventsioonides sisalduvad inimõigused.

Kui põhiõiguste ajaline kehtivus lõpeb, kehtivad edasi inimõiguste konventsioonis sisalduvad
õigused. Kui peatatakse ka nende kehtivus, siis kehtivad edasi rahvusvahelise õiguse
üldtunnustatud põhimõtted, nn miinimumstandard. Selle hulka kuuluvad muu hulgas õigus
elule, vabadusele, julgeolekule ja omandile, nõudeõigus kaitsele nende õigushüvede rünnete
vastu, õigus õiguskaitsele ja õiglasele menetlusele.

2. Põhiõiguste ruumiline kehtivus

Eesti põhiseaduse põhiõigused seovad vastavalt PS §-le 14 Eesti riigivõimu. Seega kehtivad
need põhiõigused igal pool, kus tegutseb Eesti riigivõim. Nendeks kohtadeks on eelkõige
Eesti Vabariigi territoorium. Põhiõigused kehtivad ka Eesti Vabariigi välisriikides asuvate
diplomaatiliste esinduste territooriumidel. Seejuures on oluline rõhutada, et Eesti põhiseaduse
põhiõiguste kataloogis ei ole välismaalaste ja välisriikide kodanike, kes ei ole eestlased § 36
lõige 3 tähenduses, sissereisimisõigust.

Et põhiõigused seovad kogu Eesti riigivõimu, siis on mõeldavad ka teatud piiriületavad

kehtivusjuhud, kui riigiorganite tegevuse tagajärg avaldub välismaal. Näitena võiks siin tuua
Eesti piirivalvuri poolt mahalastud illegaalse piiriületaja, kes jääb lamama teisel pool piiri.

13
14