Tallinna Tehnikaülikool

Tervisetehnoloogiate instituut

Vedelike hajumis- ja neeldumisteguri

määramine
Laboratoorse töö juhend aines Biooptika (IHB0011)

Koostanud: Kristjan Pilt

Ver. 3.74

Tallinn
2024
Muutujate tähistused valemites:

I0 – algne valguse (kiirguse) intensiivsus (enne keskkonda sisenemist)

I – valguse intensiivsus pärast keskkonna läbimist
λ – lainepikkus
x – valguse läbitud teepikkus aines, keskkonna paksus, küveti paksus
xt – valgust summutava keskkonna (nt. küveti sisemõõt) paksus, mille puhul toimub
hajumise režiimi üleminek ballistilisest difuusseks
µ – sumbuvustegur
µeff – efektiivne sumbuvustegur
µa – neeldumistegur
µal – lahuse neeldumistegur
µs – hajumistegur
µs’ – taandatud hajumistegur
µsl – lahuse hajumistegur
Qa – osakese valguse neelamise efektiivsus
σa – osakese neeldumisristlõige
σs – osakese hajutamisristlõige
N – valgust neelavate osakeste ruumitihedus, osakeste arv ruumalaühikus
T – läbilaskvustegur
c – aine mahuline suhteline sisaldus (kontsentratsioon) lahuses
ct – aine mahuline suhteline sisaldus (kontsentratsioon) lahuses, mille puhul toimub
üleminek ballistiliselt difuussele hajumise režiimile
ϴ – footoni hajumisnurk, laserkiire lahknevusnurk (divergents)
D – osakese diameeter
n – osakese murdumisnäitaja ümbritseva keskkonna suhtes
P(ϴ) – faasifunktsioon
g – anisotroopsuse koefitsient
Ω – ruuminurk
A – sfääri pinnal kinnise joonega piiratud pinnatüki pindala
Ad – detektori pindala
d0 – laserkiire lähtediameeter (laseri lähedal või selle sees)
d1 – laserkiire diameeter
L – kaugus laserkiire allikast
R – radiaalne kaugus

2
Eesmärk

 Määrata etteantud vedelike neeldumis- ja hajumistegurite väärtused.

 Tutvuda vedelike optiliste parameetrite määramiseks sobilike
mõõtmissüsteemide ülesehitusega ning laboritöös kasutatava anduri
tööpõhimõttega.

Sissejuhatus
Kui valgus siseneb ainesse, võivad footonid kaotada energiat või muuta levimise
suunda. Neid protsesse saab vaadelda kui footonite neeldumiste ja hajumiste
sündmusi.

Neeldumistegur
Valguse neeldumisel aines toimub footoni energia vähenemine, mida põhjustab
koostoime elektroni, aatomi või molekuliga. Neeldumise tulemusena muutub footoni
energia ühest liigist teiseks – osa energiat muundub aine siseenergiaks (soojuseks) ja
osa energiast võidakse kiirata välja madalama sagedusega (suurema lainepikkusega)
elektromagnetlainetena (footoni sagedus väheneb). Viimast nähtust nimetatakse
fotoluminestsentsiks. [1]

Monokromaatse kiirguse intensiivsuse vähenemine homogeenses keskkonnas dI

võrra sõltub otseselt peale langenud kiirguse intensiivsusest I0, läbitud teepikkusest
aines dx ja sumbuvustegurist µ:

d𝐼 𝜇 ∙ 𝐼 ∙ d𝑥 (1)

Võrrandi lahendiks on Bouguer’-Lamberti seadus:

∙
𝐼 𝐼 ∙e , (2)

kus I0 on algne valguse intensiivsus (enne keskkonda sisenemist) ning I on valguse

intensiivsus keskkonnast väljudes. Kui aines on ainult osakesed, milles valgus
neeldub, aga ei haju, on sumbuvustegur µ võrdne neeldumisteguriga µa (alaindeks ’a’
tuleneb ingliskeelsest sõnast absorption). Teguri ühikuks on tavaliselt cm-1 või mm-1.
Tuleb märkida, et valem 2 kehtib eeldusel, et valguse intensiivsus on võrdlemisi nõrk.
Suure valguse intensiivsuse puhul (nt fokuseeritud laserkiir) võib neeldumine
küllastuda ja valem kaotab kehtivuse. Samuti sõltub neeldumistegur üldiselt valguse
lainepikkusest µa(λ). Sõltuvust neeldumisteguri ja lainepikkuse vahel nimetatakse
neeldumisspektriks.

Beeri seadus
Sageli on neeldumine tingitud ruumis hõredalt jaotunud ühetaolistest osakestest ning
need panustavad valguse neeldumisse individuaalselt (Joonis 1). Selline olukord võib
olla näiteks väikese kontsentratsiooniga lahustes, kus valguse neeldumist
põhjustavateks osakesteks on lahustunud aine molekulid. Sõltuvalt ainest võivad selle
osakesed neelata pealelangevat valgust osaliselt või täielikult oma ristlõike ulatuses
või haarata valguslainest energiat suuremalt pinnalt kui on osakese tegelik ristlõige.
Ühe osakese neeldumisvõimet kirjeldatakse läbi neeldumisristlõike σa, mida
mõõdetakse pindaladimensiooniga m2. Osake neeldumisristlõikega σa neelab

3
pealelangevast valgusest energiat samal määral nagu absoluutselt must, valguse
levimissuunaga risti asetatud ketas pindalaga σa. Neeldumisristlõige sõltub sarnaselt
neeldumistegurile valguse lainepikkusest.

Joonis 1. Osakeste põhjustatud valguse neeldumine (Kohandatud Steven L. Jacques

loengu materjalide põhjal)

Kui keskkond koosneb neeldumisristlõiget σa omavatest osakestest, siis selle

neeldumistegur avaldub Beeri seaduse kohaselt järgnevalt (Joonis 2):

𝜇 𝜎 ∙ 𝑁, (3)

kus N on valgust neelavate osakeste ruumitihedus (absorbing particle volume density).

Seega keskkonna (nt lahuse) neeldumistegur on võrdeline neelavate osakeste
kontsentratsiooniga selles.

Joonis 2. Ruumis ühtlaselt jaotunud neelavad osakesed (Kohandatud Steven L.

Jacques loengu materjalide põhjal)
4
Neeldumisteguri määramine
Neeldumistegur on ainet kirjeldav parameeter, mis ei sõltu aine suurusest ega kujust.
Neeldumistegurit määratakse rohkem või vähem kaudsete meetoditega, sest olukord,
mille korral oleks keskkonna läbipaistvus määratud ainult uuritava aine
neeldumisteguriga vastab harva tegelikule olukorrale praktikas.

Olgu neeldumisteguri määramiseks järgnev süsteem, mis koosneb valgusallikast,

uuritava vedelikuga täidetud küvetist ning valguse detektorist. Valgusallikas
intensiivsusega I0 kiirgab paralleelsete valguskiirte kimbuga monokromaatset valgust
lainepikkusega λ. Valguskiirtega risti on asetatud tasaparalleelsete pindadega küvett
koos uuritava vedelikuga. Sellise paigutusega on võimalik kindlustada olukord, kus
küveti pindadelt ei teki valguse hajumist ega valguse murdumisest tingitud
suunamuutust. Küvetti läbinud valgusintensiivsus I mõõdetakse detektoriga ning see
on üldiselt väiksem kui I0, sest osa energiast neeldub vedelikus ning kadusid põhjustab
ka valguse peegeldumine küveti otspindadelt. Kiiratud ja detekteeritud
valgusintensiivsuste suhet nimetatakse läbilaskvusteguriks T ning see avaldub
järgnevalt:

𝑇 . (4)

Läbilaskvustegurit on võimalik mõõta eksperimentaalselt. Kui küvetis oleva vedeliku

korral annab põhipanuse valguse vähenemisele neeldumine, siis vastavalt valemile 2
avaldub läbilaskvustegur T järgnevalt:

∙
𝑇 ~e (5)

Sellisel juhul tuleb mõõtmisel arvesse võtta ka peegeldumisest tingitud kadusid.

Lahuse neeldumistegur
Kui lahuse neeldumistegur on teada, võib Beeri seadust kasutada lahustunud aine
neeldumisteguri määramiseks lahuse kontsentratsiooni kaudu. See on eelkõige vajalik
juhul, kui lahustunud aine neeldumistegur on väga suur (nt toiduvärv). Selleks tuleks
esmalt mõõta detektorile langenud valguse intensiivsus puhta lahusti (ei sisalda
neelduvaid osakesi) korral küvetis ning võtta see võrdseks algse valguse
intensiivsusega I0. Seejärel samades tingimustes määrata ka neelduvaid osakesi
sisaldava lahuse puhul detektorile langenud valguse intensiivsus I. Selliselt saab
elimineerida küveti seintelt toimuvate peegelduste osa ja ka lahusti enda neeldumise
(sest mõlema valguse intensiivsuse mõõtmise korral on mainitud mõjud olemas) ning
lähtuvalt valemist 2 saab kirjutada:
∙
𝐼 𝐼 ∙e , (6)

kus µal on lahuse neeldumistegur. Lähtuvalt Beeri seadusest on lahuse neeldumistegur

µal seotud lahuse kontsentratsiooniga c ning lahustunud aine neeldumisteguriga µa
järgnevalt:

𝜇 𝑐∙𝜇 . (7)

5
Laboratoorse töö katsete käigus mõõdetakse küvetti läbinud valgusintensiivsus I
detektoriga ning see on üldiselt väiksem kui I0 (mõõdetud puhta lahusti puhul), sest
osa kiirgusest hajub vedelikus ning kadusid põhjustab ka valguse peegeldumine küveti
otspindadelt. Tuleb mainida, et c on aine mahuline suhteline sisaldus
(kontsentratsioon) lahuses vahemikus 0 kuni 1. Aine kontsentratsiooni piirväärtuse
ületamisel mingis uuritavas lahuses hakkavad aineosakesed lahuses omavahel
vastasmõjustuma ning sellisel juhul lahuse neeldumistegur pole enam konstantne ning
valem 6 kaotab kehtivuse. [2] Katsest oodatav valgusintensiivsuse vähenemine
sõltuvalt lahuse kontsentratsiooni suurenemisest on toodud joonisel 3. NB! Antud
joonisel on y-telg logaritmilises skaalas.

Antud töös eeldatakse neeldumisteguri määramisel, et toiduvärvi hajuvus on võrdne

destilleeritud vee hajuvusega, mis on ligikaudu null, sest puuduvad hajutavad
osakesed.

Joonis 3. Valgusintensiivsuse vähenemise sõltuvus valgust neelava lahuse

kontsentratsioonist.

Hajumistegur
Valguse kaldumist sirgjoonelisest levimisest, mis on tingitud keskkonna
mikroskoopilisest mittehomogeensusest, nimetatakse hajumiseks (Joonis 4).
Hajumine on elastne, kui footoni energia peale hajumist ei muutu. See tähendab, et
hajumise käigus valguse sagedus (lainepikkus) ei muutu. Hajumine on mitte-elastne,
kui footonite energia hajumise käigus muutub. Mitte-elastse hajumise puhul võib
keskkonna mittehomogeensus olla ajast sõltuv (nt Doppleri efekt kvaasielastsel
hajumisel) või põhjustatud elektronide energeetiliste tasemete muutustest aines
(Raman hajumine). Selle tulemusel erineb hajunud kiirguse sagedus keskkonnale
langenud kiirguse sagedusest. Antud laboratoorses töös vaatleme elastset hajumist.

Joonis 4. Footoni trajektoori muutus hajumise tõttu.

6
Lähtuvalt hajutavate osakeste suuruse ja lainepikkuse omavahelisest suhtest
eristatakse kahte erinevat tüüpi elastset hajumist, Rayleigh ja Mie hajumine. Rayleigh
hajumise puhul on osakeste läbimõõt lainepikkusest rohkem kui 10 korda väiksem. Mie
hajumise puhul on osakeste läbimõõt võrreldav lainepikkusega.

Valguse hajumise tõttu kiirguse intensiivsus väheneb selle levimise suunas. Sellist
valguse sumbumist hajumise tõttu iseloomustatakse läbi hajumisteguri µs (alaindeks
’s’ tuleneb ingliskeelsest sõnast scattering). Analoogselt neeldumisele kirjeldatakse
valguse intensiivsuse muutust selle levimise suunal järgnevalt:
∙
𝐼 𝐼 ∙e . (8)

Seega I vastab keskkonnast väljuvale hajumata valguse intensiivsusele. Samuti sõltub

hajumistegur üldiselt valguse lainepikkusest µs(λ). Sõltuvust hajumisteguri ja
lainepikkuse vahel nimetatakse hajumisspektriks.

Valguse hajumise tüübid

Valemis 8 ei võeta arvesse hajumise suunakarakteristikut. Sõltuvalt osakese ja
lainepikkuse suuruse suhtest hajub valgus teatud suundades rohkem kui teistes.
Rayleigh hajumise puhul kirjeldab hajunud valguse intensiivsust suunas ϴ ühikulise
ruuminurga puhul järgnev valem:

∙
𝐼 𝜃 𝐼 ∙ ∙ ∙ ∙ , (9)

kus D on osakese diameeter ja n on osakese murdumisnäitaja ümbritseva keskkonna

suhtes. Rayleigh hajumise suunakarakteristik on lähedane isotroopsele hajumisele.
Isotroopse hajumise puhul on valguse hajumine võrdne kõikides suundades. Valemist
9 tulenevalt on hajumisnurkade 90° ja 270° puhul hajunud valguse intensiivsus kaks
korda väiksem, kui nurkade 0° ja 180° puhul. Mie hajumise puhul on tegemist
anisotroopse hajumisega, mille puhul on valgus mõnes ruumi suunas rohkem hajunud
kui teistes suundades.

Mie hajumise kirjeldamiseks kasutatakse faasifunktsiooni P(ϴ), mis kirjeldab valguse

hajumise tõenäosust teatud nurga ϴ suunas. Anisotroopsuse koefitsient g
iseloomustab, kui suur on tõenäosus, et hajumine on otsesuunaline ning avaldub läbi
järgneva valemi:

𝑔 𝑃 cos𝜃 ∙ cos 𝜃 ∙ d cos𝜃 . (10)

g väärtus muutub 0 ja 1 vahel. Anisotroopsus on lähtuvalt valemist 10 parameeter, mis

leiab kõikide hajumisnurkade ϴ’de jaoks kõige suurema tõenäosusega cosϴ väärtuse
üle kõikide cosϴ väärtuste olles võrdne keskmise cosϴ väärtusega. Kuna Mie
hajumine on anisotroopne, siis kasutatakse taandatud hajumistegurit:

𝜇, 𝜇 1 𝑔 , (11)

kus µs on hajumistegur anisotroopse hajumise puhul ning µs’ on taandatud

hajumistegur, milles on arvesse võetud ka valguse hajumise suunatust läbi

7
anisotroopsuse koefitsiendi. µs’ on tõenäosus hajumise muutumisel anisotroopsest
isotroopseks ühikulisel teepikkusel. Suurus 1/µs’ (vähendatud hajumise teepikkus ehk
reduced mean free path of scattering - mfp) iseloomustab teepikkust, mil footoni
hajumine anisotroopses keskkonnas on muutunud isotroopseks (Joonis 5). Kui
anisotroopsuse koefitsient on 1 (täielikult otsesuunaline hajumine), siis lähtuvalt µs’
valemist on kogu hajunud valgus samasuunaline osakesele peale langeva valgusega
ehk µs’ = 0. Seega, isotroopset hajumist ei eksisteeri. Kui anisotroopsuse koefitsient
on 0, siis on tegemist täielikult isotroopse hajumisega.

Joonis 5. Vähendatud hajumise teepikkus, mille korral footoni hajumine

anisotroopses keskkonnas on muutunud isotroopseks.

Lahuse hajumistegur
Sarnaselt neeldumisele, on osakese individuaalset hajutamisvõimet võimalik
iseloomustada hajutamisristlõike σs kaudu. Kui ühetaolised hajutavad osakesed on
hõredalt jaotunud üle kogu ruumi ning need panustavad valguse hajumisse
individuaalselt (näiteks madala kontsentratsiooniga lahused), siis selle keskkonna
hajumistegur avaldub järgnevalt:

𝜇 𝜎 ∙ 𝑁, (12)

kus N on osakeste arv ruumalaühikus. Seega, lahuste puhul sõltub selle hajumistegur
hajutavate aineosakeste kontsentratsioonist. Sarnaselt lahuse neeldumistegurile
(valem 6) on valguse hajumise puhul valguse intensiivsuste vahel kehtiv järgnev seos
(kehtib madalate lahuse kontsentratsioonide korral):
∙
𝐼 𝐼 ∙𝑒 . (13)

Lahuse hajumistegur µsl avaldub sarnaselt valemiga 7 järgnevalt:

8
 𝜇 𝑐∙𝜇 , (14)

kus c on aine mahuline suhteline sisaldus (kontsentratsioon) lahuses vahemikus 0 kuni

1 ning µs on lahustunud aine hajumistegur.

Keskmine vaba tee pikkus (mfp – mean free path) on keskmine kaugus kahe hajumise
sündmuse vahel (nt. bioloogilistes kudedes umbes 100 μm lainepikkustel 800-
1200 nm). Keskmine vaba tee pikkus (mfp) on leitav järgnevast valemist:

𝑚𝑓𝑝 . (15)

Kui valguse poolt küvetis läbitava tee pikkus on keskmisest vaba tee pikkusest palju
suurem (nt tingituna hajutava aine suurest kontsentratsioonist lahuses), siis toimub
selles vahemikus mitu hajumise sündmust, mille tulemusena tekib difuusne hajumine.
Sellisel juhul lahuse hajumistegur µsl ei iseloomusta üheselt hajumist lahuses ning
valem 13 kaotab kehtivuse ja sellest on juttu järgnevalt.

Sumbuvustegur
Keskkonda läbides toimub valguse sumbumine nii neeldumise kui ka hajumise tõttu.
Nende koosmõju nimetatakse valguse sumbuvuseks. Matemaatiliselt avaldub valguse
sumbuvus endiselt valemi 2 kujul, kus sumbuvustegurit µ tuleb vaadelda koosnevana
kahest osast:

𝜇 𝜇 𝜇. (16)

Ballistilise ja difuusse hajumise režiimid [3]

Footonid, mis levivad läbi keskkonna ilma hajumata nimetatakse ballistilisteks
footoniteks (ballistic photon). Kui footon on hajunud, kuid levib esialgsele
levimissuunale sarnaselt, siis seda nimetatakse kvaasi-ballistilisteks footoniks (quasi-
ballistic photon). Juhul, kui küvetis läbitava tee pikkus on keskmisest vaba tee
pikkusest palju väiksem, siis küvetti läbivate ballistiliste footonite osakaal on oluliselt
suurem hajuvatest footonitest. Sellist hajumise režiimi nimetatakse ballistiliseks
režiimiks. Kui küvetis läbitava tee pikkus on keskmisest vaba tee pikkusest palju
suurem, siis küvetti läbivate ballistiliste footonite osakaal on oluliselt väiksem
hajuvatest footonitest. Seetõttu toimub enne footonite küvetist väljumist nende
mitmekordne hajumine (Joonis 5). Sellist hajumise režiimi nimetatakse difuusseks, mis
tähendab, et footonite hajumine on muutunud isotroopseks.

Ballistilises režiimis kehtib valem 8 (ja ka 13) ning ballistiliste footonite vähenemine
(nende levimise suunal) on iseloomustatud läbi hajumisteguri µs. Difuusses režiimis
kirjeldatakse hajuvaid footoneid difusiooni valemiga. Sellest lähtuvalt footonite
vähenemist nende levimise suunal kirjeldatakse difuusse režiimi korral efektiivse
sumbuvusteguriga µeff, mis avaldub järgnevalt:

𝜇eff 3 ∙ 𝜇a ∙ 𝜇s' 𝜇a , (17)

kus µa on keskkonna neeldumistegur ning µs’ on keskkonna taandatud hajumistegur.

9
Difuusse režiimi edasiseks kirjeldamiseks on vaja sisse tuua mõiste ruuminurk ning
seda illustreerib joonis 6. Joonisel 6 toodud sfääri pinnal on kinnine joon. Kui ühendada
kõik selle kinnise joone sisse jäävad pinna punktid sfääri tsentriga, siis tekib
koonuspind, mis hõlmab mingi ruumiosa. Hõlmatav ruumiosa on seda suurem, mida
suurema pinnatüki hõlmab kinnine joon sfääri pinnal. Seepärast on sobiv mõõta
koonuse poolt piiratud ruuminurka, Ω, vastava pinnatüki pindala ja sfääri raadiuse
ruudu suhtega:

𝛺 , (18)

kus A on kinnise joonega piiratud pinnatüki (joonisel 6 toodud hall pind) pindala ning R
on radiaalne kaugus sfääri tsentrist. Ruuminurga ühikuks on 1 sr (steradiaan). Väga
väikeste ruuminurkade puhul muutub pinnatüki pindala võrreldes sfääri pindalaga
samuti väikeseks ning sellisel juhul võib käsitleda joonega piiratud pinnatükki
tasapinnana, mis lihtsustab arvutusi.

Joonis 6. Sfäär raadiusega R, mille pinnal on kinnise joonega piiratud pinna pindala
A ning tekkinud koonuse poolt hõlmatud ruumiosa, mis vastab ruuminurgale Ω.

Joonis 7. Detektori kauguse suurenedes hajutavast keskkonnast väheneb ruuminurk.

Sellisel juhul jõuab detektorini vähem suunda muutnud footoneid. Ad – detektori
pindala.

Hajumisteguri määramise seisukohast oleks vaja järgnevalt vaadelda olukorda, kus

sfääri keskele (joonis 6) on asetatud hajutav keskkond ning sellele langeb valgus

10
vasakult poolt. Pindala A vastab detektori fototundlikule pindalale, mis peaks ideaalsel
juhul hajumisteguri määramiseks (valemid 8 ja 13) registreerima ainult ballistilisi (mitte
hajunud) footoneid. Ruuminurga, Ω, vähenedes on kergem eristada ballistilisi ja
hajunud footoneid. See tähendab, et valguse intensiivsuse mõõtmise ruuminurk
ballistilises režiimis peaks olema võimalikult väike (Joonis 7). Ehk detektori pindala
peab olema võimalikult väike ning kaugus allikast peaks olema võimalikult suur.
Sellisel juhul jõuab detektorini vähem suunda muutnud (hajunud) footoneid. Kui
ballistilised footonid säilitavad oma algsuuna, siis difuusses režiimis on footonid
definitsiooni järgi hajutatud kõigis suundades ehk isotroopselt. Seega detektorini
jõudvate difuusselt hajunud fotoonide hulk on võrdeline ruuminurgaga: Id ~ Ω. Teisest
küljest, kui ruuminurk on liiga väike, jõuab detektorisse ainult tühine kogus footoneid
ning nende detekteerimine nõuab väga tundlikku mõõteriista.

Kui ruuminurk on mõõtmisel väga väike, siis mõõdetud valgusintensiivsust saab

iseloomustada ballistiliste footonite ja difusioonfotoonite poolt tekitatud
valgusintensiivsuste summana, mis avaldub järgnevalt:

∙ Ω eff ∙
𝐼 𝐼 ∙e 𝐼 ∙ ∙e
∙

∙ Ω eff ∙
e ∙e (19)
∙

Kui tegemist on peamiselt hajutava keskkonnaga, siis µa << µs ning valemi 19

esimesest ballistilise režiimi osast võib neeldumise ära jätta. Seega:

∙ Ω eff ∙
e ∙e . (20)
∙

Samas taandatud hajumistegur on anisotroopsuse koefitsiendi tõttu kas võrdne või

väiksem hajumistegurist (µs’ < µs), mistõttu võib taandatud hajumistegur olla samas
suurusjärgus neeldumisteguriga µa. Seetõttu ei saa neeldumisteguriga seotud
efektiivset sumbuvustegurit µeff difuusset režiimi kirjeldavast valemi osast ära jätta.

Valgust summutava keskkonna (küveti) paksus, xt, mille puhul toimub ballistilisest
difuussele režiimile üleminek on avaldatav valemist 20. Sellisel juhul peavad ballistilise
ja difuusse režiimi valgusintensiivsused olema võrdsed:

∙ Ω eff ∙
𝐼 ∙𝑒 𝐼 ∙ ∙e . (21)
∙

Valemist 21 avaldub küveti paksus järgnevalt:

𝜇s ∙ 𝑥 ln 𝜇eff ∙ 𝑥
∙
∙
𝑥t . (22)
eff s

Kui x << xt, siis kiirgus, mis jõuab detektorini, on peamiselt ballistiline ning kirjeldatav
valemi 20 esimese poolega ehk valemiga 8 (või 13). Kui x >> xt, siis ballistiliste
footonite osakaal on väheoluline ning suurem osa footonitest on jõudnud detektorini

11
läbi mitmekordsete hajumiste ning seega detekteeritud valgusintensiivsus on
kirjeldatav järgnevalt (valemi 20 teine osa):
Ω eff ∙
𝐼 𝐼 ∙ ∙e . (23)
∙

Kuna µeff << µs, siis xt sõltub valemist 22 lähtuvalt põhiliselt parameetritest µs ja Ω:

∙
𝑥t . (24)
s

Antud töös on küveti paksus konstantne, kuid muudetakse lahuse kontsentratsiooni c

(vette lisatakse piima, mis sisaldab hajutavaid osakesi). Madalate kontsentratsioonide
puhul on tegemist ballistilise hajumise režiimiga ning kontsentratsiooni suurenemise
tõttu suureneb ka lahuse hajumistegur µsl. Lahuse kontsentratsiooni suurenemise
jätkudes väheneb ballistiliste footonite osakaal ning domineerivaks muutub difuusne
režiim ning küvetist väljuvad footonid, mis on oma suunda muutnud juba mitmeid kordi.
Kuna µeff << µsl, siis lähtuvalt valemitest 14 ja 24 saame avaldada lahuse
kontsentratsiooni ct, mille puhul toimub üleminek ballistiliselt difuussele hajumise
režiimile:

∙ ∙ ∙ ∙
𝑥t 𝑥 𝑐 ∙𝜇 𝑐 (25)
sl ∙ ∙

Hajumisteguri määramine
Kui lahuse hajumistegur on teada, võib sarnaselt neeldumistegurile kasutada Beeri
seadust lahustunud aine hajumissteguri määramiseks lahuse kontsentratsiooni kaudu.
See on eelkõige vajalik juhul, kui lahustunud aine hajumistegur on väga suur (nt piim)
ning valguse hajumine toimub ette antud küveti paksuse juures difuusses režiimis.
Piima hajumisteguri, µs, ja efektiivse sumbuvusteguri, µeff, määramisel tuleb sarnaselt
neeldumistegurile koostada optiline süsteem, mis koosneb valgusallikast, küvetist
koos uuritava vedelikuga ning avaga detektorist. Valguskiirtega risti on asetatud
tasaparalleelsete pindadega küvett koos uuritava vedelikuga. Sellise asetusega on
võimalik kindlustada olukord, kus ei teki küveti pindadelt valguse hajumist ega valguse
murdumisest tingitud suunamuutust. Et saavutada joonisel 7 toodud olukord ning
kindlustada valemi 20 kehtivus ja mõõdetav ruuminurk tuleb kasutada detektori ees
ava. Detektori ees ümmarguse ava kasutamine on põhjendatud sellega, et detektori
fototundlik pind on nelinurkne, kuid ruuminurga määramiseks oleks sobilik just
ümmargune fototundlik pind. Katsest oodatav valgusintensiivsuse vähenemine
sõltuvalt lahuse kontsentratsiooni suurenemisest on toodud joonisel 8. Antud juhul on
y-telg logaritmilises skaalas.

Piimalahuse hajumisteguri µsl määramiseks peab olema tegemist ballistilise režiimiga

ning tuleb mõõta kiirgust, mis läbis uuritava vedelikuga küvetti ilma hajumata. Lähtuvalt
sellest tuleks valida ka sobiv vahemaa detektori ja küveti vahel. Ehk detektori
ruuminurk Ω tuleks viia võimalikult väikeseks. Optimaalne oleks olukord, kus laserkiir
mahuks täpselt läbi detektori ees oleva ava. Laserkiire läbimõõdu d0 ning
lahknevusnurga (beam divergence) θ kaudu on võimalik välja arvutada laserkiire
läbimõõt d1 kaugusel L lähtuvalt joonisest 9 järgnevalt:

12
 𝑑 𝑑 2 ∙ 𝐿 ∙ tan . (26)

Seega teades detektori ees oleva ava läbimõõtu on võimalik välja arvutada sobilik
vahemaa laseri ja ava vahel.

Sarnaselt neeldumisteguri määramisega tuleb esmalt registreerida optilise anduriga

valguse intensiivsus puhta lahusti korral ning võtta see võrdseks algse valguse
intensiivsusega I0. Seejärel tuleb samades tingimustes määrata ka hajutavaid osakesi
sisaldava lahuse puhul detektorile langenud valguse intensiivsus I. Katsete käigus
küvetti läbinud valgusintensiivsus I mõõdetakse detektoriga ning see on üldiselt
väiksem kui I0 (mõõdetud puhta lahusti puhul), sest osa kiirgusest hajub vedelikus ning
kadusid põhjustab ka valguse peegeldumine küveti otspindadelt. Mõõtmisel tuleks
jälgida, et määratavad valguse intensiivsused jääksid optilise anduri dünaamilisse
piirkonda.

Piima hajumisteguri määramisel eeldatakse, et µa << µs.

Joonis 8. Valgusintensiivsuse vähenemise (läbilaskvusteguri T) sõltuvus valgust

hajutava lahuse kontsentratsioonist.

Joonis 9. Suurused laserkiire diameetri arvutamiseks kaugusel L.

13
Ettevalmistav osa

Laboritööle pääsemiseks tuleb eelnevalt tutvuda tööks vajalike materjalidega (vt ka

kirjanduse viiteid 1, 2). Enne laboritööle asumist tuleb vastata järgnevatele
kontrollküsimustele:

1. Mida tähendab valguse neeldumine?

2. Mida tähendab valguse hajumine?
3. Kuidas arvutatakse lahuse kontsentratsiooni, mida väljendatakse protsentides?
4. Mitme-protsendiline on lahus, milles on 1 ml värvi ja 20 ml vett?
5. Kui lisada 50 ml 5 %-lisele lahusele 25 ml vett, siis mitme-protsendiline lahus
saadakse?
6. Milliseid füüsikalisi suuruseid saab mõõta multimeetriga?
7. Mis füüsikalist suurust on võimalik töös antud optilise anduriga registreerida?
(Vaata lisa 1)
8. Kuidas optilise anduri väljundviikudelt mõõdetud pingest saab arvutada sellega
ühendatud fotodioodi fotovoolu?
9. Milline on hajumis- ja neeldumisteguri mõõtühik?
10. Miks kasutatakse piima hajumisteguri määramiseks?
11. Milliseid lainepikkuseid laseb sinine vedelik paremini läbi ja milliseid halvemini?

Lisaks peab enne laborisse tulekut olema koostatud tabel (soovitavalt elektrooniliselt
tabelarvutusprogrammis), kuhu praktikumi käigus saadud mõõtetulemusi oleks
võimalik kanda. Tabelisse peavad olema valitud vähemalt kaheksa sobivat lahuste
kontsentratsiooni (piima puhul vahemikus ca 1 % kuni ca 7 %, toiduvärvil vahemikus
ca 0,05 % kuni ca 2 %) ning igale kontsentratsioonile vastavad värvi/piima ja vee
kogused. Arvesse peab olema võetud olemasolevate süstalde ja anumate suurusi.
Lähtuge tabeli koostamisel asjaolust, et segatavate lahuste kontsentratsioonid
kataksid vahemiku enam-vähem ühtlaselt. Tabeli koostamisel tuleks samuti arvestada,
et üks mõõtmine tuleb teha lahjendamata piimaga (lahuse kontsentratsioon 100 %) µeff
määramiseks. Samuti tuleb I0 määramiseks teha üks mõõtmine puhta lahustiga enne
toiduvärvi ja piima lahustega mõõtmisi.

Töö ettevalmistamise käigus tuleks mõõtmised planeerida selliselt, et olemasolevaid

vahendid oleks optimaalselt kasutatud ära nii täpsust kui ka materjali kulu silmas
pidades. Vaata ka töö käik punktid nr. 6 ja 8.

14
Töö sisu
Bioloogilise koe uurimiseks optiliste meetoditega tuleb arvestada valguse levimisega
hajutavas ja neelavas keskkonnas. Katseliselt saab valguse levikut uurida sellistes
keskkondades kasutades fantoome, mille optilised omadused on eelnevalt teada.
Piima on mõnikord kasutatud uurimistööde juures optilise fantoomi hajutava
koostisosana. Neelava komponendina on sellisel juhul kasutatud erinevaid värve ja
tinte. Antud töös tuleb määrata toiduvärvi neeldumistegur ning piima hajumistegur ja
efektiivne sumbuvustegur. Käesoleva töö sooritamiseks on vaja valida selleks
sobilikud vahendid, seadmed ning metoodikad.

Tööks kasutatavad vahendid

 HE-Ne laser (Research Electro-Optics, LSTP-1010), viie valitava
lainepikkusega (633 nm; 612 nm; 604 nm; 594 nm; 543 nm). Vt. laseri tehnilist
andmelehte lisas 2. Laser on kinnitatud puidust kõrgendusalusele. Puitaluse
kinnitamiseks on M4 x 35 (HEX 2,5) poldid 4tk.
 Kvartsklaasist küvett (paksus: 10 mm).
 XYZ nihkealusele kinnitatud küvetihoidja, mis omakorda on kinnitatud hallist
PVC-st alusplaadile. Alusplaadi kinnitamiseks on M4 x 12 (HEX 2,5) poldid 4tk.
 Optiline andur ava diameetriga 2 mm. Optiline andur on kinnitatud XYZ
nihkealusele, mis omakorda on kinnitatud hallist PVC-st alusplaadile. Alusplaadi
kinnitamiseks on M4 x 12 (HEX 2,5) poldid 4tk.
 Läbipaistev plastkarp kinnituspoltide hoiustamiseks.
 Alussiin (Al U-profiiil 100 x 50 x 5 mm) optiliste koostude kinnitamiseks.
Alussiinis on M4 keermestatud avad iga 50 mm tagant. Alussiini sirgena
hoidmiseks ja toestamiseks kõvera aluspinna korral on võimalik kasutada kaht
plastist kiilu.
 Alusele kinnitatud optiline atenuaator (NE10B-A) nähtava valguse spektrialas
läbilaskvusteguriga T = 0,1.
 Kruvits HEX 2,5 x 100.
 Mõõdulint.
 Ostsilloskoop.
 Multimeeter.
 Kaitseprillid Univet, mudel 545.00.0.301.
 Kummikindad.
 Kaks erineva mahuga anumat (150 ml ja 1000 ml).
 Kolm erineva täpsusega süstalt:
o Maht: 1 ml. Väikseima jaotise väärtus: 0,02 ml (mõeldud ainult toiduvärvi
jaoks)
o Maht: 3 ml. Väikseima jaotise väärtus: 0,5 ml
o Maht: 50 ml. Väikseima jaotise väärtus: 1 ml
 Pipett (Finnpipette F1) seadistatava mahuga 20 μL kuni 200 μL, seadeskaala
väikseima jaotise väärtusega 1 μL, täpsusega ±1,6 μL.
 Kaal ES-3000(A) kuni 3 kg, resolutsiooniga 0,1 gr, täpsusega ±0,3 gr.
 Kaaluviht massiga 200 g.
 Vesi.
 Toiduvärv.
 Piim.

15
Ohutus- ja kasutusnõuanded
 Väldi laserkiire sattumist silma!
 Töö tegemisel kasutada kaitseprille.
 Laseri lainepikkuseid saab valida alumisest nupust „COLOR SELECTOR“.
Ülemist nuppu „TRANSVERSE ADJUSTMENT“ ei tohi puutuda! Laseri sisse ja
välja lülitamine käib võtmega lülitist „ON/OFF“.
 M4 poltide alumiiniumist alussiini sisse keeramisel ei tohi mingil juhul
alussiini keeret rikkuda. Aseta polt keermeavasse ja vasaku käega toeta
poldipead aluse suhtes asetsema võimalikult püstiselt, samal ajal keera
kruvitsaga polti pool pööret vastupäeva st „lahti“ suunas. Seejärel hakka
kruvitsaga polti aeglaselt kinni, st päripäeva keerama. Polt peab keermeavasse
sisse minema kergelt keerates ja ilma igasuguse takistuseta. Vähimagi
takistuse ilmnemisel tuleb keeramine koheselt lõpetada ja kruvitsaga pool
pööret tagasi teha ning uuesti alustada. Kuna PVC alusplaatidel ja ka laseri
puidust kõrgendusalusel on kokku 4 polti vaja sisse keerata, siis alguses keera
iga üksik polt sisse vaid osaliselt, et alusplaati vabalt nihutades saaks järgmiste
poltide sissekeeramiseks otsida poldile võimalikult pingevaba ja vertikaalselt
suunatud algasendit. Alles siis, kui aluse kõik 4 polti on ilusti keermeavas sees,
võib kõik poldid lõpuni kinni keerata. Ka poldi lõppasendisse keeramisel ei tohi
kasutada mingit ülemäärast jõudu, piisab kui polt on vaid kergelt kinni keeratud.
Poldi liigse jõuga üle keeramisel kahjustub alussiini keermeava lõplikult ja
alussiin muutub kasutuskõlbmatuks.
 Enne XYZ nihkealuse seadekruvide keeramist veendu, et kõik nihkealuse
asendi lukustuskruvid oleks lukustusasendist lahti. Vastasel juhul on võimalik
XYZ nihkealuse seadekruvi pöördumatult ära rikkuda.
 Optilise atenuaatori klaaspinda ei tohi näpuga puutuda!
 Küveti klaasil rasvaplekkide vältimiseks tuleb kasutada kummikindaid ja hoida
küvetti ainult mateeritud külgedelt. Pärast töö lõppu tuleb küvett puhastada
nõudepesuvahendiga ja loputada pöördosmoositud (RO) veega.
 Jälgi, et optilise anduriga tehtud mõõtmised jääksid selle dünaamilisse
piirkonda.
 Kasuta multimeetriga mõõtes korrektset mõõtefunktsiooni.

16
Töö käik
1. Paiguta laboritööks kasutatavale aluslauale alussiin. Juhul kui aluslaud on kõver
toesta alussiini õhku jääv osa plastist kiiludega. Kiilusid tuleb alussiini kõige
rohkem „õhus“ olevast osast pihta hakates liigutama siini vähem „õhus“ olevate
osade poole kuni nad puutuvad alusiini põhja. Alussiini põhjaga puute
saavutamisel ei ole vaja kiilu enam jõuga edasi lükata. Võib juhtuda, et kiil on
vaja mõlemast otsast alussiini põhjaga puute saavutamiseks lükata alusiini alla
nurga all või lausa diagonaalis. Töö käigus jälgi, et kiilud ei oleks paigast ära
aetud.
2. Kinnita alussiini ühe otsa peale puidust kõrgendusalusel olev laser.
Kinnitamiseks kasuta nelja M4 x 35 (HEX 2,5) polti. Kõrgendusaluses olevad
avad võimaldavad laserit väikeses ulatuses nihutada ja pöörata. Jäta
kinnituspoldid esialgu päris lõpuni kinni keeramata. NB! Vaata jaotises „Ohutus-
ja kasutusnõuanded“ olevat juhist poltide sisse keeramise kohta! Laserikiire
võimalikult siini keskele joondamiseks aseta lahtiselt (kinnituspolte pole hetkel
vaja) alussiini teise otsa peale XYZ nihkealus koos optilise anduriga. Veendu,
et XYZ nihkealuse kõik seadekruvid on keskasendis, st asendinäidu 5 mm
juures. NB! Vaata jaotises „Ohutus- ja kasutusnõuanded“ olevat juhist XYZ
nihkelause kasutamise kohta! Joonda XYZ nihkealuse plastist alusplaat
mõlemalt poolt alussiini servadega. Lülita laser sisse, selle kiir peaks nüüd
tabama optilise anduri karbi eesserva. Nihuta ja/või pööra puitalusel olevat
laserit nõnda, et saavutada laserikiire võimalikult optilise anduri ava tsentrile
lähim olek. Selles seadistamise etapis on oluline saavutada kiire tsentrile lähim
olek, st hetkel veel ei pea laserikiir ilmtingimata optilise anduri tsentrit tabama.
Keera laserialuse kinnituspoldid lõpuni kinni. Tõsta alussiini teise otsa peale
lahtiselt asetatud XYX nihkelausel optiline andur alussiini pealt maha.
3. Mõtle ja arvuta läbi laserkiire geomeetriast ja optilise anduri konstruktsioonist
(ava suurus) lähtuvad piirangud ning määra küvetihoidja ja optilise anduri sobiv
kaugus laserist. Laseri ja optilise anduri vaheline kaugus peab vastama
olukorrale, kus laserkiir mahub täpselt optilise anduri avasse. Omakorda võib
paigutusele täiendavaid piiranguid seada hajumise määramise katse, kus
optilise anduri detektorini jõudev väga vähene valgus võib tingida anduri
väljundsignaali jäämist omamüra piirist allapoole. Mõõtesüsteem peab töötama
ka olukorras, kus küvetis on lahjendamata piim, kuna sellisel juhul on
valgusintensiivsus minimaalne. Paiguta XYZ nihkealusel olevad küvetihoidja ja
optiline andur välja valitud asukohtadele alussiinil. Kummagi kinnitamiseks
kasuta nelja M4 x 12 (HEX 2,5) polti. NB! Vaata jaotises „Ohutus- ja
kasutusnõuanded“ olevat juhist poltide sisse keeramise kohta!
4. Joonda laserkiir tabama optilise anduri sisendit. Kasutades optilise detektori all
oleva XYZ nihkealuse Y ja Z telje seadekruvisid seadista laserkiir täpselt ja
kontsentriliselt tabama optilise anduri sisendava.
5. Optilise anduri fotodioodi dünaamiline piirkond on piiratud maksimaalse
võimaliku fotovooluga (vaata Lisa 1). Seetõttu tuleks suuremate
valgusintensiivsuste mõõtmiseks (nt laseri otsene valgus) detektori ette asetada
optiline atenuaator.
6. Kontrolli optilise anduri patarei pinget.
7. Määra optilise anduri dünaamiline tööpiirkond.
a. Mõõda optilise anduri omamüra tase erinevates fotovoolu
võimendusrežiimides. Hiljem mõõtmisi tehes tuleb jälgida, et
registreeritav väljundpinge jääks igal juhul +10 mV võrra suuremaks

17
 omamüra tasemest. Optilise anduri väljundpinge on nullnivoo suhtes
nihkes -23,2 mV. Väljundpingete mõõtmisel tuleb seda arvesse võtta
ning kompenseerida liites mõõtetulemusele 23,2 mV juurde. Vaata ka
Lisa 1.
b. Mõõda optilise anduri maksimaalne võimalik väljundsignaali väärtus ehk
küllastustase. Hiljem mõõtmisi tehes tuleb jälgida, et registreeritav
väljundpinge jääks igal juhul 100 mV võrra väiksemaks
küllastustasemest. Vaata ka Lisa 1.
8. Vastavalt eelnevalt ettevalmistatud tabelile sega kokku erinevate
kontsentratsioonidega toiduvärvi ning destilleeritud vee lahused ning mõõda
pimedas ruumis vajalikud parameetrid neeldumisteguri määramiseks. Lahuste
valmistamisel on soovitav vee mahu määramiseks kasutada kaalu võttes 24 ˚C
ruumi temperatuuri juures vee tiheduseks 1 kg/m3. Kaalu kalibratsioon tuleks
enne kasutust üle kontrollida 200 g kaaluvihiga ning vajadusel kaalu tulemusi
arvutuslikult korrigeerida. Toiduvärv tuleb enne mõõtmistel kasutamist läbi
segada. Toiduvärvi kasutamisel jälgida, et sellega ei määritaks ära ennast ja
ümbritsevaid vahendeid. Pärast igat mõõtmist tuleb küvett puhastada selliselt,
et proovist midagi kaotsi ei läheks. Äärmiselt soovitatav on kohapeal välja
arvutada fotovoolud ja arvutatu alusel koostada jooksvalt, vastavalt iga lahuse
segamisele ja mõõtmisele läbilaskvusteguri graafik, millise kujunäide on toodud
joonisel 3. NB! Optilise anduri, küveti ja laseri omavaheline algasend ei tohi
mõõtmiste käigus muutuda, kuna mõõteseeria sisesed tulemused ei ole sel
juhul omavahel võrreldavad.
9. Vastavalt eelnevalt ettevalmistatud tabelile segada kokku erinevate
kontsentratsioonidega segud piima ning destilleeritud veega ning mõõta
pimedas ruumis vajalikud parameetrid hajumisteguri ja efektiivse
sumbuvusteguri määramiseks. Lahuste segamisel järgida eelmises punktis
toodud soovitusi. Pärast igat mõõtmist tuleb küvett puhastada selliselt, et
proovist midagi kaotsi ei läheks. NB! Üks mõõtmine tuleb teha lahjendamata
piimaga (lahuse kontsentratsioon 100 %) ja mõõtesüsteem peab töötama ka
selles olukorras, jäädes optilise anduri omamüra piirist ülespoole. Pigem võikski
esimese mõõtmise teha lahjendamata piimaga, kontrollimaks mõõtesüsteemi
töövõimet. Äärmiselt soovitatav on kohe välja arvutada segamisele ja
mõõtmisele läbilaskvusteguri graafik, millise kujunäide on toodud joonisel 8. NB!
Optilise anduri, küveti ja laseri omavaheline algasend ei tohi mõõtmiste käigus
muutuda, kuna mõõteseeria sisesed tulemused ei ole sel juhul omavahel
võrreldavad.
10. Mõõtmiste järgsed tegevused.
a. Lülita mõõtmise lõppedes kõik seadmed välja.
b. Puhasta ja pese katseks kasutatud anumad, süstlad ja küvett.
c. Keera mõlema XYZ nihkealuse kõik seadekruvid keskasendisse st
asendinäidu 5 mm juurde.
d. Võta alussiini küljest (kruvi lahti) nii XYZ alusel paiknevad optiline andur
kui küvetihoidja kui ka puitalusel paiknev laser. Kinnituspoldid ja –seibid
pane kinnituspoltide hoiustamiseks mõeldus läbipaistvasse plastkarpi.
e. Paiguta kõik laboritööks kasutatud vahendid v.a. puitalusel laser, kaal ja
alussiin halli laborivahendite kasti.

18
Aruanne
Aruandes tuleb:
1. esitada algandmed, mida kasutatakse arvutustes (laserkiire divergents ja kiire
läbimõõt, laseri ja küveti ning küveti ja optilise anduri vaheline kaugus, jne.)
2. esitada graafikuna toiduvärvi lahuse neeldumisteguri µal sõltuvus lahuse
kontsentratsioonist c. Kasutada toiduvärvi lahuse neeldumisteguri arvutamiseks
valemit 6.
3. esitada graafikuna toiduvärvi neeldumisteguri µa sõltuvus lahuse
kontsentratsioonist c. Kasutada toiduvärvi neeldumisteguri arvutamiseks
valemeid 6 ja 7.
4. määra toiduvärvi neeldumistegur µa. Põhjendada tulemust
5. esitada graafikuna mõõdetud fotovoolude suhte (vastab valgusintensiivsuste
suhtele) sõltuvus lahuse kontsentratsioonist piima hajumisteguri määramise
mõõtmistulemuste põhjal. Jälgida, et y-telg ( ) oleks logaritmilises skaalas.
Milline osa graafikust vastab ballistilisele ja milline difuussele hajumise
režiimile?
6. esitada eelmises punktis toodud graafik, kuid ilma punktita, mis vastab puhtale
piimale. Mis põhjustab difuusses režiimis valgusintensiivsuste suhte
vähenemise?
7. esitada graafikuna piima lahuse hajumisteguri µsl sõltuvus lahuse
kontsentratsioonist c. Kasutada piima lahuse hajumisteguri arvutamiseks
valemit 13.
8. esitada graafikuna piima hajumisteguri µs sõltuvus lahuse kontsentratsioonist c.
Kasutada piima hajumisteguri arvutamiseks valemeid 13 ja 14.
9. leida piima hajumistegur µs. Põhjendada tulemust
10. valemist 23 avaldada efektiivne sumbuvustegur µeff
11. leida piima efektiivne sumbuvustegur µeff, kui piimalahuse kontsentratsioon c on
1.
12. lähtuvalt leitud piima efektiivsest sumbuvustegurist µeff arvutada valemi 17
põhjal piima neeldumistegur µa lahendades selleks ruutvõrrandi. Eelnevate
uuringute põhjal [4] valida pastöriseeritud piima anisotroopsuse koefitsiendi
väärtuseks 0,9.
13. Lähtuvalt hajumistegurist µs ja efektiivsest sumbuvustegurist µeff kehtib valem
20 puhta piima puhul. Lahuse puhul avaldub valem 20 järgnevalt:

∙ Ω eff_l ∙
e ∙e ,
∙

kus µeff_l vastab lahuse efektiivsele sumbuvustegurile. Kasutades Beeri seadust

(valem 14) saab asendada lahuse hajumisteguri ja lahuse efektiivse
sumbuvusteguri ning tulemuseks on järgnev valem:

𝐼 ∙ ∙
Ω
e ∙e eff ∙ ∙
𝐼 4∙π

Arvutada saadud valemiga valgusintensiivsuste suhe erinevatel lahuse

kontsentratsioonidel kasutades punktides 9 ja 11 arvutatud piima hajumistegurit
µs ja efektiivset sumbuvustegurit µeff.
19
 14. eelmises punktis saadud arvutuslikud tulemused esitada samale graafikule,
millel on toodud mõõdetud fotovoolude suhte sõltuvus lahuse
kontsentratsioonist (punkt 5). Kas mõõdetud ja arvutatud valgusintensiivsuste
suhete sõltuvused kontsentratsioonist kattuvad? Põhjenda tulemust.

Aruandes peab olema esitatud mõõdetud ja arvutatud tulemused ning ära toodud
arvutuskäigud.

Laboritöö aruanne peab olema vormistatud korrektselt [5]. Eelõige valemite ja

muutujate vormistuses võib võtta eeskuju antud laboratoorse töö juhendist. Aruandes
peab olema kirjeldatud laboritöö sooritamise tegevuste käik. Mida, kuidas ja millega
mõõdeti, mis olid tulemused ning milliseid arvutusi tehti. Oluline on aruandes välja tuua
olulisemad tulemused ning nende põhjal järeldused teha. Laboritöö aruandes tuleb
jälgida, et:

 mõõdetud ja arvutatud suurused oleks esitatud vastavate ühikutega.

 graafikute telgedel oleks antud seda iseloomustava füüsikalise suuruse tähis ja
ühik.
 joonised oleks nummerdatud ning joonise või graafiku alla oleks lisatud vastav
selgitav tekst.

Kirjandus

[1] Splinter, R., Hooper, B.A.(2007). An Introduction to Biomedical Optics. Series in

Optics and Optoelectronics. New York: Taylor & Francis Group.
[2] https://pharmaxchange.info/2012/05/ultraviolet-visible-uv-vis-spectroscopy-
%E2%80%93-limitations-and-deviations-of-beer-lambert-law/ (14.03.2023)
[3] Yaroshevsky A, Glasser Z, Granot E, Sternklar S (2011) The transition from the
ballistic to the diffusive regime in a turbid medium. Opt Lett. 36, 1395-7
[4] Aernouts, B., Van Beers, R., Watté, R., Huybrechts, T., Lammertyn, J., Saeys, W.
(2015) Visible and near-infrared bulk optical properties of raw milk. J Dairy Sci. 98,
6727-38
[5] Roomets S, Üliõpilastööd ja nende vormistamine, Tallinn, 2006

20
Lisad

LISA 1. Optilise anduri tutvustus

Optiline andur koosneb detektorist (fotodiood-detektor), elektroonikast ja

ühenduskarbikust (joonis L1). Fotodiood-detektori ees paikneb ümmargune ava
diameetriga Ø2 mm. Avakatte välispinnast 4 mm sügavusel on fotodiood-detektori
valgustundlik pind. Teadaoleva diameetriga ümmargune ava on fotodioodi ette
paigutatud, et saaks määrata valguse ruuminurka, kuna fotodioodi enda tundlik pind
on ruudukujuline ja ilma ümmarguse avata ei oleks ruuminurga arvutamine lihtne.

Joonis L1. Anduri plokkskeem.

Fotodiood-detektor koosneb fotodioodist (D1) ning samasse korpusesse integreeritud

operatsioonvõimendist (U1). Optilise anduri fotodiood-detektor muundab sellele
langenud valguse kiiritustiheduse (Irradiance) proportsionaalseks väljundpingeks
(joonis L2).

Joonis L2. Fotodiood-detektor OPT301 kiiritustiheduse (Ee) ja väljundpinge(Vout)

vaheline ülekandekarakteristik erinevate tagasiside takisti väärtuste puhul.

21
Valguse langemisel fotodiood-detektori fotodioodile genereeritakse fotovool Ip.
Seejärel muundatakse fotovool integreeritud operatsioonvõimendiga U1 vool-
pingemuunduri lülituses pingeks Vout1, mis on samuti lineaarses seoses valguse
kiiritustihedusega (Joonis L4):

𝑉 𝐼 ∙𝑅 , (L1)

kus 𝑅 on tagasiside takisti väärtus. 𝑅 vastab joonisel L4 olevas skeemis takistile R1

või paralleelühendus kombinatsioonidest takistitega R2 ja R3. Lülitiga SW1 saab valida
Rt väärtust (Tabel L1).

Tabel L1. Rt väärtus sõltuvalt lüliti asendist

Lüliti asend Takisti väärtus (kΩ)
1 0,820
2 50 000
3 119,7

Signaal Vout1 läbib mitteinverteerivas lülituses operatsioonvõimendit (Joonis L3 ja L4).

Joonis L3 Tüüpiline mitteinverteerivas lülituses operatsioonvõimendi skeem.

Madalate sageduste korral on operatsioonivõimendi võimendust Av võimalik arvutada

järgneva valemiga:

𝐴 1 , (L2)

kus Ra ja Rb on joonisel L3 toodud takistid. Optilises anduris vastavad neile takistid R4

ja R5.

Väljundpinget on võimalik mõõta optilise anduri väljundviikude OUT (kollane

banaanpesa) ja GND (must banaanpesa) vahel. Optiline andur on patareitoiteline.
Patarei pinget saab mõõta väljundviikude UB+ (punane banaanpesa) ja UB- (sinine
banaanpesa) vahel (joonis L4). Patarei pinge väärtus peaks tööolukorras olema
minimaalselt +16V.

Optilise anduri dünaamilise piirkonna ja omamüra taseme (Joonis L5) määrab ära
fotodiood-detektori parameetrid, elektroonika lülitused ja selle konstruktsiooniline
ehitus. Optilise anduri väljundpinge on kõikide lüliti SW1 asendite puhul nullnivoo
suhtes nihkes -23,2 mV (nihkepinge). See tähendab, et kui fotodiood-detektorile
valgust ei lange, siis optilise anduri väljundsignaal on -23,2 mV, millele lisandub
omamüra tase. Igas lüliti asendis on omamüra tase erinev, mis tuleb laboratoorse töö

22
alguses ära määrata. Lähtuvalt fotodiood-detektori elektrilistest parameetritest on selle
võimalik maksimaalne fotovool lineaarses piirkonnas 2,4 mA. Seetõttu on lüliti SW1
asendis 1 võimalik maksimaalne optilise anduri väljundpinge lineaarses piirkonnas 2 V.
Seda 2 V väljundpinget ületades muutub fotodiood-detektorile langenud
valgusintensiivsuse ja fotovoolu vaheline seos mittelineaarseks.

Joonis L4. Optilise anduri elektriline skeem.

Joonis L5. Optilise anduri omamüra ja küllastustaset selgitav graafik.

23
LISA 2. Laseri LSTP-1010 tehnilised parameetrid

24