Joonistamisoskuse hindamine

Pille Häidkind
Miks valdkond on oluline? Miks on vaja seda hinnata?
Iga inimene tajub ümbritsevat omamoodi ning ka oskused seda kujutada on erinevad. Lapse
psüühika areng võimaldab tal maailma tunnetada järjest täpsemalt, tajutu üldistub ja salvestub
pikaajalises mälus. Mälust ammutab väike laps ka materjali, mida kujutada joonistades.
Kuidas me ruumilist maailma kujutame tasapinnal, selle kohta saab laps eeskuju ja näited
teistelt inimestelt – nii täiskasvanutelt kui ka kaaslastelt (sotsiaalsest keskkonnast). Lisaks on
oluline motoorika areng - käsi saame joonistamiseks kasutada siis, kui üldmotoorika on
piisavalt heal tasemel. Laps peab suutma võtta põhiasendeid (seista, istuda) ja neis püsida
ilma pingutamata, alles seejärel edeneb käsivarte ja sõrmede peenemate liigutuste teadlik
suunamine ning kontroll nägemismeele toel. Harjutades ja paremate teadmiste najal õpib laps
kujutama oma kogemusi ja mõtteid isikupäraselt ning loovalt.
Joonistamise oskuse kujunemine koolieelses eas toimub üksteisele järgnevate etappide kaupa
ning joonistuste tase peegeldab nii lapse kognitiivse, sotsiaalse kui ka motoorse arengu taset.
Informatiivne on see, mida laps kujutab ja kuidas ta seda teeb. Joonistamine on loov tegevus,
seega ei ole koolieelses eas õiget ja valet kujutamise viisi. Laps väljendab seda, mida ta
kujutatava objekti kohta teab; rõhutab seda, mis on tema jaoks uus, oluline ja/või huvitav.
Kui ta motoorselt ei suuda veel kõike soovitud moel väljendada, siis räägib juurde. See
toimib ka vastupidi – kesisema kõne korral aitab joonistamine lapsel ennast
paremini/teistmoodi väljendada. Oluline on, et väike laps naudib joonistamist kui protsessi,
mistõttu on paberi ja pliiatsi appi võtmine hea ka kontakti luues ja/või vahelduse
pakkumiseks.
Joonistamine on üks osa kunstitegevustest. Kui see on lapsele liiga raske on või ei paku huvi,
võib kujutavaid oskusi arendada ja hinnata teiste kunstitegevuse alaliikide kaudu. Voolimine
ja meisterdamine on kuni 4a lapsele mõnikord joonistamisest atraktiivsemad, kuna
võimaldavad tegutseda kolmemõõtmelises ruumis.
Mida selles valdkonnas hinnata (alavaldkonnad, osaoskused)?
Tabel. Joonistamise eakohane areng
Lapse Mida joonistab (inimene) Vahendid, pliiatsihoid
vanus
0,5-1a Valdavalt sihipäratu tegevus Punnkriit, jäme
joonistusvahenditega (paneb suhu, viskab jmt). rasvakriit/suur ja tugev alus
(paber).
Hoiab vahendit pealtpoolt
peos, pöial sõrmedega
samas suunas.
1-2a Üha sagedamini kasutab vahendeid Jäme rasvakriit,
funktsioonikohaselt. Kritseldab (teeb jooni, pliiats/tugev paber.
täppe, keerutusi), paneb tähele paberile tekkivat. Hoiab vahendit peos, aga
Vaatab/kuulab, kuidas täiskasvanu ranne on pööratud nii, et
joonistab/kõneleb kujutatavast. pöial on üleval.
2-3a Hakkab joonistama ringi (enam-vähem Jämedad erksat värvi
 ümmargune, joone algus ja lõpp ühendatud). pliiatsid/tugev paber.
Ütleb, mida kujutas, kuigi see ei ole vaatajale Hoiab vahendit sõrmede ja
enamasti veel arusaadav. pöidla vahel (pintsetthaare).
Joonistab nn peajalgset (ring, mille all on kaks Kujuneb domineeriv käsi.
vertikaalset joont).
3-4a Joonistab ümmargusi asju, sh inimese Jämedad erksat värvi
kujutamisel lisandub peale ümar keha ja kehale kolmnurkse läbilõikega
horisontaalsed käed (sugu ei väljendata). Näos pliiatsid/tugev paber.
kujutab laps eelkõige silmi, järgmisena lisandub Hoiab vahendit pöidla ja
suu. Võib joonistada siseorganeid, beebit ema kahe sõrmega.
kõhus (kujutab seda, mida teab).
Suudab värvida objekti nii, et enamik värvist on
piirjoonte sees.
4-5a Hakkab joonistama nelinurka ja seejärel Tavalised pliiatsid ja paber
kolmnurka. Nüüd suudab omandatud
kujunditest moodustada mistahes objekte ja
need on ka vaatajale äratuntavad.
Inimese joonistamisel lisanduvad juuksed,
riided, kätele sõrmed, peale kael.
Laps tunneb huvi, kuidas teised inimesed midagi
kujutavad, proovib jäljendada.
5-7a Planeerib joonistust ette. Joonistab täpseid
detaile (inimesel on ka nina, ripsmed, kulmud,
kõrvad), inimesi joonistab otsevaates erinevates
asendites ja joonistusel kujutab mingit
lugu/teemat.
Muutub oma joonistusoskuse suhtes kriitiliseks,
võrdleb tulemust teistega.
I Suudab joonistada inimest ka külgvaates, peab
kooliast oluliseks et, kujutaks objekte nii, nagu need
e vaadates paistavad. Oskab joonistust planeerides
arvestada paberi suurusega, objekte kujutab
õigetes proportsioonides ja värvidega.
Märkus: Tumedalt on märgitud olulisemad pidepunktid, millega arvestada vanusepõhiselt.
Tingimuseks on seejuures, et lapsel oleks olnud piisavalt kokkupuudet joonistamisega.

Kuidas hinnata? Mis on mingis vanuses oluline? Materjal, meetodid, näited võtetest.
Joonistamist võib hinnata kui eraldi oskust, mis kajastab lapse üldist arengutaset. Inimese
joonistamine on tavaliselt kõige informatiivsem ja mahajäämus eakohasest arengust ilmneb
seeläbi kergesti. Alati tuleb aga arvestada ka muid oskusi ning uurida tausta (kuidas motoorne
areng esimestel eluaastatel oli ja kas lapsel on olnud keskkonnas kogemus joonistamisega). 2-
4a lapse puhul tasub joonistamist kui võtet kasutada ka kontakti loomiseks, arendamiseks; et
lapsel oleks lisaks kõnele täiendav viis oma mõtteid väljendada. Õhkkond võiks olla vaba ja
sõbralik, joonistust võib luua/täiendada vaheldumisi ning vestelda selle üle, mis lapsele huvi
pakub. Vanuste kaupa võib soovitada järgmist tüüpi joonistamise võtteid.

0,5-1a laps tegutseb esemetega sihipäratult. Ta uurib, mida millegagi teha saab ja mida tema
teha suudab. Joonistusvahendite funktsioonikohane kasutamine ei ole veel jõukohane. Küll
võib laps ulatada pliiatsi täiskasvanule ja kohati ka ise võtta selle kätte nii, nagu täiskasvanud
teevad.
1-2a laps võiks seostada pliiatsit paberiga, st proovida pliitsiga paberile tekitada mingeid
jälgi. Ise võib ta samal ajal vaadata mujale ja paberile tekkiv kritseldus talle suuremat huvi ei
paku. Küll vaatab laps hea meelega, kui täiskasvanu midagi joonistab ja seejuures talle ütleb,
mis see on. Suudab osutada pildil selgetele tervikobjektidele, lisada omaltpoolt jooni
(kritseldab).
AUTOLE TEE
Vahendid: Tume rasvakriit, paber, väike mänguauto.

Uuringu käik: Lapsele antakse paberileht ja kriit, palutakse joonistada autole tee. Kui
laps kohe ei joonista või joonistab midagi muud, siis keeratakse paberil teine pool ja
sõidutatakse sellel autot sirgelt edasi-tagasi. Lapsele öeldakse, et autole on vaja tee
teha. Laps peaks tegema kas ühe või kaks enam-vähem sirget joont.

Abi: Kui eeltoodu tulemusel laps ei suuda sirget joont tõmmata, siis näidatakse ette ja
palutakse teha samasugune. Näidiseks on üks enam-vähem sirge joon.

2-3a laps suudab joonistada äratuntava ringi ning nimetab, mida see tema arvates tähistab
(näiteks pall, kauss, päike). Joonistab ainult piirjooni ning eelistab erksaid värve, piirjoonte
sees pildi värvimisega veel toime ei tule.
ÕHUPALLILE NÖÖR

Vahendid: Kaks erksavärvilist rasvakriiti, leht paberit.

Uuringu käik: Täiskasvanu joonistab lapse nähes paberile õhupalli ja ütleb: „Joonistan
õhupalli. Selle külge joonistan nööri. Joonistan veel ühe palli. Sina joonista sellele
nöör.“ Lapsele antakse teist värvi kriit ja näidatakse osutava žestiga, kuhu joonistada.
Kui lapsel nööri joonistamine õnnestub, palutakse tal joonistada veel üks õhupall koos
nööriga.

Abi: Kui lapsel ei õnnestu koos nööriga õhupalli joonistamine, siis antakse talle uus
paber ja palutakse sinna joonistada ainult õhupalle. Seejärel tehakse koos lapsega
neile ka nöörid. Nüüd palutakse lapsel iseseisvalt veel üks pall koos nööriga
joonistada.

AUTOLE RATTAD
Vahendid: Pliiats, paberil poolik pilt (külgvaates autokere, aga rattad puuduvad).
Uuringu käik: Uurija kas joonistab lapsele ette autokere või on selle eelnevalt valmis
teinud. Ütleb lapsele „Mul on siin auto. Auto on katki. Mis on puudu?“ Laps kas
osutab või ütleb, et „ratas/rattad“. Laps saab pliiatsi ja uurija palub lapselt abi auto
parandamisel.
Abi: Laps võib kritseldada või teha keerutusi sobivasse kohta, ringjoont aga mitte. Sel
juhul võib uurija joonistada veel ühe katkise auto ja sõrmega osutada ainult ratta
 piirjoonele. Veel on võimalus joonistada ise ratas nõrgalt ette ja paluda üle joonistada
(„Ei saanud veel terveks, aita mind“).
3-4a lapse joonistused on moodustatud valdavalt ümarvormidest ja erinevatest joontest. Ka
kandilisi objekte suudab laps kujutada, aga teeb seda jooni omavahel ühendades (vahepeal
tõstab pliiatsi paberilt, keerab paberit). Eakohane on, et proportsioonid ei ole tegelikkusega
kooskõlas ning laps võib kujutada väga suurelt seda, mis talle huvi pakub ja uus on (näiteks
väga pikad käed). Kuna laps ei juhi oma käe liikumist veel eriti osavalt, siis võib elementide
(näiteks inimese pea ja keha vahel) olla vahe sees. Laps joonistab meelsamini, kui
täiskasvanu on kõrvalt ja tunneb huvi, mida laps püüab kujutada. Sel juhul on ka lapse enda
poolt silma-käe koostöö tavaliselt tõhusam.
MINU EMME
Vahendid: Pliiatsid, paber.
Uuringu käik: Lühike lihtne vestlus emmest. Laual on paber ja mõned pliiatsid. Uurija
küsib „Missugune sinu emme on?“ „Joonista emme!“. Kui laps midagi joonistab,
küsib uurija, mille ta tegi emmele.
Abi: Kui laps ei hakka joonistama, võib uurija ise rääkida/osutada oma peale ja
rääkida, et emmel on pea. „Joonista pea“. Seejärel „Mis emmel veel on?“ (jalad, käed,
kõht).

NELINURGA JÄRELE JOONISTAMINE

Vahendid: Pliiats, paberile jämeda piirjoonega ette joonistatud nelinurk.
Uuringu käik: Uurija asetab lapse ette eelnevalt joonistatud nelinurga. Osutab sellele
ja ütleb „Joonista samasugune“. Laps võib joonistada oma nelinurga kas näidise
kõrvale või joonistada sellesama kujundi jooni üle. Jälgitakse, kas laps joonistab
jooned eraldi või jätkab joont pidevalt pliiatsit tõstmata. Nelinurk võib olla lopergune.
Abi: Lapsele võib anda lisavõimaluse „Tee veel üks!“. Võib kasutada täiendavat
osutamist (lapse sõrmega tõmmata üle piirjoonte) ja ettenäitamist, st et laps näeb,
kuidas uurija nelinurka joonistab.
4-5a lapse joonistused on juba üsna mitmekesised, kuna ta suudab kombineerida erinevaid
kujundeid ja varieerida nende omadusi vastavalt sellele, mida soovib kujutada. Ideid
joonistamiseks saab laps oma igapäevasest keskkonnast ning eeskuju teistelt lastelt,
täiskasvanutelt. Ettevaatlik tuleb olla nö õigete kujutamisviiside eeldamise, õpetamise ja
uurimisega, sest laps joonistab oma peas olevate kujutluste baasil vastavalt oma käelistele
oskustele. Sobivaks abistamise viisiks on osutamine (midagi on siit puudu) ja vestlemine
(millised osad on majal). Arvatakse, et laps „unustab“ joonistades neid elemente, mille osas
tema kujutlused veel täpsustamata on. Tavaliselt on ebatäpsed detailid (joonistab käelabad
nagu pintsli, peas on näha üksikud juuksekarvad).
PEREPILT
Vahendid: Pliiatsid, paber.
 Uuringu käik: Lühike lihtne vestlus, kes lapsel peres on. Laual on paber ja mõned
pliiatsid. Uurija ütleb „Joonista oma pere!“. Kui laps midagi joonistab, küsib uurija,
kelle ta tegi ja mis mõni (arusaamatu) detail tähendab.
Abi: Perekonnafoto vaatamine ja arutelu, kes pildil on. Uurija võib ka ühte inimest
hakata ette joonistama, laps jätkab. Kui ette joonistada terviklik inimene, siis see ei
tohiks olla kriipsujuku, aga ka mitte liigsete detailidega inimene.
5-7a lapsed kajastavad joonistades terviklikke sündmusi, planeerivad oma tööd ette, lisavad
tegevustele tausta ja viimistlevad hoolega piltide detaile. Vabal teemal tehtud joonistused on
poistel ja tüdrukutel erinevad, sõltuvad sellest, mis lastele huvi pakub. Laps oskab kasutada
pliiatsile vajutades sobivat survet ning rakendada paindlikult kõiki omandatud tehnilisi
oskusi.
JÄTA MEELDE JA JOONISTA
Vahendid: Pliiats, paber.
Uuringu käik: „Kuula nüüd hästi tähelepanelikult. Minu seletus on väga pikk. Kuula
enne ära ja siis joonista. Joonista kahekorruseline maja. Majal on neli akent ja uks.
Maja katusel on suitsev korsten. Maja kõrval on õunapuu ja sellel õunad. Päike
paistab.“ Nüüd saab laps paberi ja pliiatsi, joonistab iseseisvalt. Seejärel võib
joonistuse üle arutada ja paluda lapsele lisada pildile veel midagi, mis talle sobiv
tundub, pilt ära värvida.
Abi: Võib küsida, mis meelde jäi; anda valikuid (kas oli kuusepuu või õunapuu).
Selgitada väljendite tähendust (kahekorruseline, suitsev korsten).
I kooliastmes joonistavad lapsed hea meelega erinevaid pilte, see on puhkuseks tavapäraselt
üsna verbaalse ja abstraktse koolitöö kõrval. Samas tähtede ja numbrite joonistamine eeldab
väga täpset silma-käe koostööd ning kirjutatu peab ära mahtuma väikese piiratud ala sisse
(joonte vahele). Seega hea joonistusoskusega laps saab paremini hakkama ka kirjatehnika ja
joonestamisega.
JOONISTA SAMASUGUNE
Vahendid: Pliiatsid, paber, näidis.
Uuringu käik: Lapsele näidatakse mingit keerulist kujundit (näiteks hieroglüüf), see
jääb lapse ette. Palutakse joonistada täpselt samasugune.
Abi: Kujundi analüüs: mitu osa, millised need on, kuidas paigutatud? Eeskuju
pakkumine „Vaata, kuidas mina teen!“ Seejärel „Proovi nüüd sina!“

Kasutatud kirjandus
J. A. Strebeleva metoodika 2-7a laste tunnetusoskuste hindamiseks. Testikäsiraamat
(ilmumas).
Kikas, E. (1998). Joonistamise test – koolivalmiduse selgitamise abivahend. Kogumikus E.
Kulderknup (Toim), Lapsest saab koolilaps. Materjale koolivalmidusest ja selle kujunemisest
(lk. 34-45). Eesti Haridusministeerium.
Oll, T. (2009). Valdkond „Kunst“. Kogumikus E. Kulderknup (Koost), Õppe- ja
kasvatustegevuse valdkonnad (lk 74-90). REKK. https://oppekava.innove.ee/alusharidus/
Schopler, E., Lansing, M. D., Reichler, R. C., & Marcus, L. M. (2019). PEP-3 Ülesanded.
Psühholoogilis-pedagoogiline profiil TEACCH pervasiivsete arenguhäiretega laste
individuaalne psühholoogilis-pedagoogiline hindamine. TÜ Kirjastus.

Soovitatav kirjandus
Ivanova, K. & Leppoja, L. (2007). Käelistest tegevustest lasteaias ja nende integreerimine
teiste ainevaldkondadega. Tea ja Toimeta. Kirjastus Ilo.
Newman, S. (2008). Physical Development. In S. Newman, Small Steps Forward. Using
Games and Activities to Help Your Pre-School Child with Special Needs (pp 113-150).
Jessica Kingsley Publishers.
Viks, G. (2009). Eesti lasteaiaõpetajate arvamused laste joonistamisoskuse kujunemisest ja
3-7 aastaste laste joonistamisoskusest, joonistamise olulisusest ning erinevatest joonistamise
viisidest. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool. https://dspace.ut.ee/handle/10062/64929
Vahter, E. (2008). Kunstitegevused. Kogumikus E. Kikas (Toim), Õppimine ja õpetamine
koolieelses eas (lk 247-255). TÜ Kirjastus.